Head kolleegid! Jah, te kuulsite õigesti, ma esindan põhiseaduskomisjoni, mitte keskkonnakomisjoni, kuigi tegemist on pardiseadusega. 16. mail kestis põhiseaduskomisjoni istung kaks tundi ja viis minutit, aga päevakorras oli viis küsimust, nii et võite arvutada, kui kaua me arutasime seda eelnõu. Andres Herkel sõnas, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus tühistaks inimese volikokku valituks osutumise korral tema Riigikogu liikme mandaadi või uue mandaadi. No me kuulsime enne neid seletusi siin piisavalt. Igor Gräzin, kolleeg, kes oli komisjoni istungil asendusliikmena, märkis, et ka Riigikogu liige on huvitatud oma kodukoha omavalitsuse haldusvaldkonda kuuluvatest küsimustest ja kuulumine kohaliku omavalitsuse volikogusse annab talle kui kodanikule võimaluse neid küsimusi lahendada. Eelnõuga tekitatakse situatsioon – Gräzini arusaama järgi –, kus isik kaotab Riigikogu liikmeks saades kodanikuõiguse omavalitsuse haldusküsimustes kaasa rääkida. Sellest rääkis kolleeg Gräzin ka siin suures saalis.
Andres Herkel selgitas Gräzinile vastates, et Riigikogu liige ei kaota oma kodanikuõigusi, vaid oma mandaadi. Lihtsalt kahte mandaati olla ei saa. Kolleeg Arto Aas ütles, et Riigikohus tegi just otsuse, mille kohaselt on Riigikogu liikme kuulumine omavalitsuse volikogusse põhiseaduspärane ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme staatus ei tähenda riigiametit. Tuletan meelde, et Kose Vallavolikogu, Lääne-Saare Vallavolikogu, Kõpu Vallavolikogu ja Vormsi Vallavolikogu olid esitanud taotluse kuulutada selline regulatsioon põhiseadusvastaseks. Jutt oli kolmest põhiseaduse paragrahvist: § 4 võimude lahususe kohta, § 63 Riigikogu liikme staatuse kohta ja § 154 kohaliku omavalitsuse enesemääramise õiguse kohta. See oli vaidlusalune küsimus, mille kohta Riigikohtu viieliikmeline kogu Riigikohtu esimehe juhtimisel otsustas, et kõik on kõige paremas korras ja põhiseadusega vastuolu ei ole. Andres Herkel ütles, et isegi kui regulatsioon on tunnistatud põhiseaduspäraseks, siis see ei tähenda, et regulatsioon on mõistlik ja aitab kaasa Eesti demokraatia arengule. Kõnealuse eelnõu puhul on tegemist poliitilise valikuga, rõhutas Herkel. Eelnõu algataja on veendunud, et nende pakutud lahendus on parem lahendus. Nii et põhiseaduspärasus ei ole eelnõu ettekandja jaoks põhiküsimus.
Komisjoni esimees Ken-Marti Vaher märkis, et sageli rõhutatakse regulatsiooni põhiseadusvastasust või põhiseaduspärasust seetõttu, et arvatakse, et siis on argumendi poliitiline kaal suurem. Arto Aas jätkas, et loomulikult on tegemist poliitilise valikuga, aga ka poliitilised valikud peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Nii et jutt jõudis jälle selle Riigikohtu 16. juuni lahendini. Riigikohus on öelnud, et riigielu küsimused ja kohaliku elu küsimused on eri tasandi küsimused ja ei ole mõistlik jõuliselt piirata kodaniku vaba õigust kandideerida ning olla valitud kohaliku omavalitsuse volikogusse ja Riigikogusse. Selline piirang oleks Arto Aasa hinnangul Riigikohtu otsuse taustal põhiseadusega vastuolus, sest see oleks isiku põhiõiguste riive.
Kolleeg Mart Nutt märkis, et tema on alati leidnud, et Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaatide ühitamine ei ole põhiseadusega vastuolus. Ja Nutt leidis ka, et Riigikohtu otsusel on oluline roll seetõttu, et selles antakse lõpuks vastus küsimusele, kas kohaliku omavalitsuse ametid on riigiametid või mitte. Praktilise poole pealt märkis kolleeg Nutt, et Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaadi ühitamine on muidugi raske, mõnikord isegi väga raske. Nii leidis ta, et see ei oleks põhiseadusega vastuolus, kui sätestada seaduses kord, mille kohaselt tuleb ühest mandaadist loobuda. Seaduses on sellekohane regulatsiooniruum iseendast olemas ja tegemist on tõesti poliitilise valiku küsimusega. Nii et taas jõudsime poliitilise valiku juurde.
Andres Herkel märkis, et tema eelnõu mõte on peamiselt see, et poliitikas oleks rohkem osalejaid. Korraga Riigikogu liikme kohal ja omavalitsuse volikogu liikme kohal olemise keeld kehtestati omal ajal eesmärgiga poliitikas osalejate ringi laiendada. Kahte kogusse kuulumise keeld kehtis Eestis väga pikka aega ja selle tagajärg oli Herkeli sõnul, et erakonnad panid inimesed n-ö topeltkandideerima, kuigi nad ei saanud mõlemat mandaati teostada. Tegelikult võtavad poliitikud Herkeli arvates endale sellega suuremaid riske, kui nad kandideerima minnes arvestavad võimalusega, et valituks osutudes kaotavad nad olemasoleva mandaadi. Ja need poliitikud, kes julgevad riske võtta, on tugevamad.
Komisjoni esimees Ken-Marti Vaher leidis, et Eesti probleem ei ole mitte selles, et poliitikud ei saa ennast teostada. Suurem mure on see, et Eestis on vähe võimekaid poliitikuid. Helmut Hallemaa märkis – ta on seda ka siin saalis korduvalt rääkinud –, et tema on olnud pigem seda meelt, et neid mandaate ei peaks saama ühitada, kuna uusi poliitikuid on tõesti vaja. Samas ei saa seadusega ette näha, millise mandaadi peab isik valima.
Andres Herkel selgitas veel, et sõna "peibutuspardid" sai eelnõu pealkirja lisatud tähelepanu tõmbamiseks. Samas ei saa mina sellest ikkagi aru, sest peibutuspardid on mõeldud tegelikult selleks, et päris parte maha lasta. Jüri Adams, kolleeg, märkis, et tema teada Eesti Vabariigis enne teist maailmasõda sellist probleemi ei tekkinud – see, et Riigikogu liige võis olla kohaliku omavalitsuse volikogu liige, oli mõistetav. Eesti on kahe erineva kultuuri piirimail: ühelt poolt mõjub meile Soome, kus ajaloolistel põhjustel on parlamendiliikmed valdavalt ka kohaliku omavalitsuse liikmed, ja teiselt poolt mõjuvad Läti ja Leedu, kus on otsustatud, et kõne all olevaid mandaate ei tohi ühitada. See, millise korra kasuks on otsustatud, oleneb nii ajaloolistest põhjustest kui ka sellest, kui suure riigiga on tegemist, märkis Adams. Mandaatide ühitamine peaks olema füüsiliselt võimalik ja tänapäeval ei ole Eesti-suuruses riigis mandaatide ühitamine tehniliselt probleem. Adamski rääkis peibutuspardist, märkides, et see nimetus oli poliitiliselt aktuaalne kolme eelneva Riigikogu koosseisu ajal, kui Riigikogu liikmetel oli lubatud kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogusse, aga ei olnud lubatud seal liige olla. Siis kujunes välja praktika, et Riigikogu liige kandideeris kusagil volikogu valimistel, et korjata palju hääli oma erakonnale. Eesmärk asuda volikogu liikme kohale oli teisejärguline. Ilmselt jääb see mõiste aktuaalseks ka pärast sügisesi kohalike omavalitsuste valimisi, ennustas Adams.
Ma küsisin komisjoni liikmena, kuidas Vabaerakond ise kavatseb sügisel omavalitsuste valimistele minna. Kas Vabaerakonna fraktsiooni liikmed plaanivad kandideerida? Andres Herkel märkis, et see küsimus ei puutu praegu asjasse ja igaüks saab teha otsuse kandideerida vastavalt kehtivale seadusele. Nii et ma ei saanudki aru, kas kolleegid Vabaerakonnast kandideerivad või mitte.
Arto Aas küsis, kas eelnõu algatajad on mõelnud ka sellise praktilise küsimuse peale, et kui Riigikogu liige peaks olema teatud perioodil kohaliku omavalitsuse volikogu asendusliige, kas ta peab ka sel juhul Riigikogu liikme mandaadist loobuma. Selline praktiline küsimus. Andres Herkel vastas, et selline olukord tuleb lahendada ikkagi üheselt ja asendusliikme puhul peaks kehtima sama reegel, et Riigikogu liikme mandaadist tuleb loobuda.
Illimar Pärnamägi Justiitsministeeriumist selgitas, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 413 oma 20. aprilli istungil ja otsustas eelnõu mitte toetada. Põhjus on kirjas valitsuse sellesisulises kirjas.
Ja siis jõuti otsusteni. Otsustati esitada eelnõu 30. mai päevakorda (konsensusega) ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Kui täpne olla, siis vastu oli ainult Jüri Adams, ülejäänud olid poolt. Ja ega rohkemat ei olnudki. Viimane otsus oli, et komisjoni arutelust kannan siin puldis ette mina. Aitäh!