Austatud Riigikogu, tere päevast! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Hetkel osaleb infotunnis 43 Riigikogu liiget. Valitsusliikmetest on infotunnis peaminister Jüri Ratas, justiitsminister Urmas Reinsalu ja riigihalduse minister Mihhail Korb. Annan võimaluse iga põhiküsimuse puhul ühe täpsustava küsimuse esitamiseks.
Esimene küsija on Külliki Kübarsepp ja küsimus on peaminister Jüri Ratasele. Palun!
Aitäh, hea esimees! Hea peaminister, tere! Minu küsimus puudutab maavalitsuse tegevuse lõpetamisest tuleneva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 432, millega püütakse muuta seoses maavalitsuste kaotamisega vähemalt 68 seadust. Miks on valitsus otsustanud esitada järjekordse kobareelnõu, mis ei puuduta ainult maavalitsuste reformi, vaid ka küsimusi, mis üldse asjasse ei puutu. Nimetan ainult paari peatükki, kus on palju mittehaakuvaid paragrahve: näiteks keskkonna ja maareformi valdkonna seadused 3. peatükis, omandireformi valdkond 5. peatükis jne. Miks on sellist teed mindud? Kes on selle valdkonna eest vastutav minister ehk mis uus struktuuriüksus valitsuses moodustamisel on?
Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed, ka hea küsija! Kõigepealt eelnõust 432. Mul on väga hea meel, et te selle kohta küsite, sest tänasel Riigikogu täiskogu istungil on seesama teema ühe päevakorrapunktina arutluse all. Ma ütlen esiteks seda, et tegemist ei ole mingisuguse kobareelnõuga. Teiseks, muudetud on üksnes seadusi, mis sisaldavad või puudutavad maavanema ülesandeid. Seetõttu on jäetud sellest eelnõust otseselt teemaga mitte seotud muudatused – näitena võib tuua sotsiaalhoolekande seaduse, asendushoolduse ümberkorraldamise – pärast kooskõlastusringi välja. Mõned muudatused vajasid teksti sisulist ümberkujundamist, mitte pelgalt sõnade või terminite asendamist. Ma toon mõningad näited. Kui tõesti maavalitsused kaovad, siis lähevad mõned ülesanded ministeeriumidele, näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumile läheb õppeasutuste järelevalve, Siseministeeriumile perekonnatoimingute järelevalve ja perekonnaseisuametnike eksamid, Kultuuriministeeriumile maakonnaraamatukogude nimetamine ja järelevalve, Rahandusministeeriumile maakonnaplaneeringute koostamine ja järelevalve. Aga samas läheb ülesandeid üle ka kohalikele omavalitsustele, näiteks võib tuua maakonnakeskuse, kohaliku omavalitsuse üksuse ja perekonnaseisutoimingud. Näiteks kohaliku omavalitsuse üksuste ühine ülesanne on tagada terviseedendus, heaolu ja turvalisus, kultuurielu jne.
Te küsisite ka, kas tuleb selle valdkonna eest vastutav minister ja kes see on. Kindlasti tuleb süsteem eelkõige paindlik hoida. Samas me näeme – mitte väga tihti, aga juhtub nii –, et muudetakse ministrite ametinimetusi. Eeskätt on see paindlikkus. Ka rahvusvaheline organisatsioon OECD on selle kohta andnud oma hinnangu ja ootab, et süsteem oleks paindlikum.
Külliki Kübarsepp, täpsustav küsimus, palun!
Aitäh, hea esimees! Kulla peaminister, me absoluutselt, kategooriliselt ei nõustu teie väitega, et tegemist ei ole kobareelnõuga. Aga kohalikud inimesed Pärnumaalt pöördusid täna hommikul meie poole teise teemaga. Kas Pärnuga juhtub sama, mis juhtus Haapsaluga, kus kadus rongiühendus? Nimelt, homme on valitsuses arutlusel, kas tellida Lelle–Pärnu veoseid juurde vähemalt kümneks aastaks või mitte. Jutt on 17 miljonist eurost investeeringuks, et rongiliiklus saaks normaalkiirusel jätkuda. Edelaraudtee on ise valmis need summad leidma. Aga siin on väga suur otsustusõigus just valitsusel. Kas valitsus toetab kohalike inimeste soove või läheb poliitikute äkkmeelemuutusega kaasa?
Ja laual on tegelikult veel üks ühendus, mida on palju arutatud. Pean silmas lennuühendust Pärnuga, Pärnu lennujaama investeeringuid. Ka Pärnu piirkond kui turismiobjekt on ju arutluse all, ka seda valitsus arutab. Nüüd, te tõite oma küsimusse sisse ka Haapsalu raudtee. Ma arvan, et see oli väga halb samm, kui raudtee Tallinna ja Haapsalu vahel üles võeti. Praegu me tegeleme sellega, et esimene etapp uuesti valmis ehitada. Ja mina julgeks seda nimetada mitte Haapsalu, vaid ikkagi Rohuküla raudteeks. Aga Riisipere–Turba ühenduse võiks juba lähiaastatel esimese etapina valmis ehitada.
Aitäh teile selle küsimuse eest, mis puudutab 432 SE kõrvalteemasid. Nüüd Pärnust. Kindlasti valitsus toetab Pärnu puhul kolme suunda väga jõuliselt. Need on, et meil tekiks korralik, kiire, operatiivne raudteeühendus Ülemiste–Pärnu. Ja seda täna teame, et kui Riigikogu on nõus ratifitseerima Rail Balticu lepingu, siis see ühendus tekib. On erinevaid hinnanguid, kas sõit saab kestma 45 või 43 minutit, aga igal juhul saab sõit olema väga kiire. Tänaste prognooside kohaselt tekib kiire ühendus Ülemiste ja Pärnu vahel 2025. aastaks kindlasti. Et seda ühendust hakata ette valmistama, ehitatakse lähiaastatel nii Tallinnasse kui Pärnusse korralikud raudteejaamad. Edasi, tõesti see 25 aastat juttu Via Balticast – minu meelest olete fookuse väga õigesse kohta seadnud – ei ole meid kuhugi viinud. On vaja selgeid, konkreetseid samme, ja samme saab teha investeeringute abil. Ma kinnitan teile, et Via Baltica reaalne ehitus lähiaastatel on täna tugevasti laual.
Monika Haukanõmm, palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Tuleme raudtee juurest korraks tagasi praeguse küsimuse ja eelnõu nr 432 juurde. Maavalitsuste kadudes antakse väga paljud ülesanded üle omavalitsustele ehk siis viiakse allapoole. Kui me räägime sotsiaalhoolekandest ja muudest sotsiaalteenustest, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanded, siis omavalitsus osutab teenuseid oma koostatud määruse alusel. Siiani tegi järelevalvet nende teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja õigustatuse üle maavalitsus. Nüüd me anname järelevalve selle tegevuse üle ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Kas teile ei tundu, et siin on nagu väike konflikt – ise teen, ise otsustan ja ise teen järelevalvet? Ja siis ütleme kodanikele, et kui teile selle järelevalve tulemus ei meeldi, siis palun pöörduge kohtusse. Kas teie arvates see on kõige õigem tee ja kõige targem lähenemine?
Hea küsija! Kindlasti ma ei ole nõus lähenemisega, et kui me anname maavalitsustest mingi ülesande kohalikule tasandile, siis me anname selle allapoole. Mina ei toeta seda suhtumist. Ma arvan, et riik ja omavalitsused on partnerid. Ei ole nii, et üks on üleval suur ülemus, praegu siis maavanem, ja omavalitsused on alluvad. Mina sellist lähenemist kindlasti ei toeta.
Aga see järelevalveaspekti väljatoomine on oluline. Igal juhul peab järelevalve olema hästi paika pandud, hästi rakendatud. Ma olen täiesti veendunud, et veel parem järelevalve kui seaduse paragrahvide tagaajamine on see, kui kohalikud elanikud ütlevad omavalitsusele, mis tasemel sotsiaalhoolekande ja muud teenused peavad olema. Ma lähtun põhimõttest, mida väga mitmed juba liitunud omavalitsuste juhid on öelnud: see tase valitakse parima liidetava omavalitsuse taseme järgi. Kvaliteet ei tohi langeda. Ja ma arvan, et ka kõnealusel juhul kehtib see põhimõte väga kindlalt.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmise küsimuse esitab Martin Helme riigihalduse ministrile Mihhail Korbile. Palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Kui haldusreformi seadus vastu võeti, siis oli juttu, et haldusreformi elluviimise kulu on umbes 80 miljonit eurot. See oli eelmise valitsuse ajal, kui kogu see rakenduse pool oli veel õhus. Mul on selline küsimus: kas praeguseks on see summa täpsustunud? Kui on, siis kui suur see on ja mis on põhilised kuluread? Me teame, et üks suur kulurida on praeguste omavalitsusjuhtide koondamise kompenseerimine ning ma tahaksin teada saada, kui palju see on meile maksma läinud või läheb ja mis on teised suured kuluread.
Hea küsija, praeguseks hetkeks on pilt tõesti tunduvalt selgem, numbrid saab kokku liita. Kui me räägime reformi kogukulust, siis on mitu kuluallikat, täpsemalt neli. Kõige suurema neist moodustab volikogude algatatud vabatahtliku ühinemise toetuse väljamaksmine, milleks kulub praeguse arvestuse järgi 64,5 miljonit eurot. Selle hulgas on ka 7 miljonit eurot, mis makstakse välja toetusena omavalitsustele, mis moodustuvad suurusega rohkem kui 11 000 elanikku. Teine suur kululiik, aga loomulikult mitte nii suur, on tegevused, mis on seotud haldusreformi protsessi läbiviimisega: koordinaatorite palgad, uuringud ja maavalitsuste tehtud kulutused. Siin me võime rääkida summast 679 000 eurot. Ka omavalitsused on teinud teatud kulutusi, mis neile haldusreformi ettevalmistuse käigus kompenseeritakse. See summa on 70 000 – 85 000. Järgmises etapis on omavalitsustele ette nähtud 1,2 miljonit eurot, mis on seotud sundliitmise etapiga. Kokku läheb haldusreform arvestuslikult maksma 66 miljonit eurot.
Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!
Aitäh! Ma saan aru, et need on kulud, mis on praeguseks juba tehtud. Ikkagi tahaks teada, kas omavalitsusjuhtide koondamistasud on selle 64,5 miljoni sees. Või kus need on ja kui suur see summa on? Ning kas maavalitsuste kaotamine on ka siia kuludesse sisse arvestatud või tuleb see eraldi? Kui suur see summa on?
Ei, need kulutused ei ole veel tehtud. Asi on selles, et toetust makstakse etapiliselt: esimene aasta on 25%, järgmine aasta 50% ja kolmas aasta 25%. See on arvestuslik kulu, mis on eelarvesse kavandatud ja mis tekib alles tulevikus. Mis puudutab koondamishüvitisi, siis see summa on 1–1,2 miljonit, mis tuleb maksta peale omavalitsuste ühinemist. Ja viimane küsimus oli, vabandust? Maavalitsuste kaotamine on eraldi teema, see ei ole haldusreformiga kuidagi seotud. Ka selle arvestuslikust kulust on natuke vara rääkida, aga kindlasti see summa antakse teada.
Külliki Kübarsepp, palun!
Aitäh, hea esimees! Hea minister! Haldusreformi seadusega tehtavate muudatuste tõttu Rahandusministeeriumi haldusalas oleva Riigi Kinnisvara AS-i roll kasvab, sest hulk vara tuuakse Rahandusministeeriumi haldusalasse. Minister aga on Riigi Kinnisvara AS-i üldkoosolek. Nüüd minu küsimus. Siin saalis me oleme korduvalt rääkinud Patarei vangla murest. Patarei vangla ei ole investeerimise objekt, kui ei tehta korda katust, ei investeerita katusesse. Nüüd mängis oma rolli katuse parandamise kiirendamisel ka loodus, aga ühtki otsust ei ole veel langetatud. Millal Patarei vangla saab vajalikud rahaeraldised, et hoonele saaks katuse peale, et meie kultuuriväärtus ei hävineks?
Hea küsija, tahan teid selle küsimuse eest eriti tänada. Katuseprobleemi te tõstatasite minu mälu järgi siinsamas saalis umbes kuu aega tagasi ja juba siis oleks pidanud aktsiaselts reageerima ja teie sõnadele rohkem tähelepanu pöörama. See sõnum ja informatsioon sai neile ka edastatud. Mis puutub sellesse, mis nüüd on juhtunud, siis raha on eraldatud ja katus saab parandatud sellisel moel, et hoone ei laguneks. Lagunemine saab peatatud.
Mis puudutab üldse Patarei vangla saatust või tulevikku, siis ma kinnitan teile, et see on meil peaaegu igal nädalal nõupidamise teema. Me arutame samm-sammult, mis võiks olla edasised tegevused. Arvan, et kogu valitsuse ühine eesmärk on, et vangla oleks taastatud ja korda tehtud. Paraku ei ole me leidnud ühtegi riigiasutust, mis tunneks huvi sellesse hoonesse kolimise vastu. Seetõttu on raske öelda, mis institutsioon või riigiamet võiks eraldada raha hoone taastamiseks. Kuna sellele küsimusele ei ole kahjuks vastust, siis tuleb otsida võimalusi koostööks riigi ja erasektori vahel. Just seda suunda me praegu arutame.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsimus peaminister Jüri Ratasele. Hanno Pevkur, palun!
Austatud peaminister! Seis tundub teie jaoks natukene kehvakene olevat. Ma vaatan, et pooled Eesti tööandjatest hindavad valitsuse tegevuse mõju ettevõtluskeskkonnale negatiivseks. Ja ma loen tööandjate keskliidu arvamust, et maksu- ja eelarvepoliitika peaks olema aus ja selgete eesmärkidega, edukuse halvustamine ja raha ümberjagamine ei motiveeri pingutama ning konkurentsivõimet parandama. Praeguse valitsuse maksupoliitika on majanduslikult lühinägelik ja juhib riiki tupikusse. Kui me paneme siia juurde kõik need maksutõusud, krediidiasutuste avansilise maksustamise, pakendiaktsiisi, gaasiaktsiisi tõusu, magusamaksu, teedemaksu jne, siis tekib tõesti küsimus, miks te seda teete. Miks te Eesti ettevõtjate kindlustunnet ja usku Eesti riiki hävitate?
Hea küsija! Ma arvan, et te lugesite selle küsimuse maha täna Eesti Päevalehes avaldatud artiklist. Punkt 1: võrreldes detsembriga on ettevõtjad minu meelest hinnanud küll väga vähe kõrgemalt, aga siiski paremini valitsuse ettevõtlussõbralikkust. Punkt 2: kui võrrelda, siis alati tuleb mõelda, millega võrrelda. Kui võrrelda eelmise tubli valitsuse tegemistega, siis on hinnang tublisti parem. Tublisti parem! Te küsite, miks me seda teeme. Alustan sellest, et valitsuse maksuplaan on üks tervik. Ükski maks eraldi võetuna ei ole ühegi konkreetse kuluga seotud. Muudatustega me toetame majanduskasvu, kasvatame inimeste sissetulekuid ning ühtlasi püüame soodustada tervislikku ja keskkonnateadlikku käitumist. Valitsus panustab selgelt Eesti inimeste heaolu kasvu, näiteks tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni tõstmise kaudu. Mida see tähendab? See tähendab, et tänu sellele efektiivne tööjõu maksumäär langeb järgmisel aastal 0,74% võrra sisemajanduse kogutoodangust. Ju ka see on üks põhjus, miks ettevõtjad hindavad praegu seisu paremaks, kui see oli veel, ütleme, pool aastat tagasi.
Teisena tooksin välja selle, et me kindlasti soovime vähendada bürokraatiat. Toon näiteks maksukeskkonna parandamiseks ettevõtluskonto kontseptsiooni väljatöötamise, mille eesmärk on just väikeettevõtlust atraktiivsemaks muuta ja aruandlust lihtsustada. Punkt 3 on loomulikult teatud maksutõusude ärajätmine, näiteks majutusasutuste käibemaksu ja diislikütuse aktsiisi tõusu ärajätmine järgmise aasta alguses. Need on vaid vähesed näited.
Hanno Pevkur, täpsustav küsimus, palun!
Härra peaminister, teie vastus mind ei üllatanud. Võis eeldada, et te loete ette need punktid, kuigi ma küsisin hoopis, miks te seda teete – kõik need maksutõusud jm. Aga nendin lihtsalt fakti: 2015. aasta detsembris pidas valitsuse tegevust negatiivseks 34% ettevõtjatest, nüüd peab 49%. Nii et selles mõttes teie väide ei ole korrektne – te ütlesite, et eelmist valitsust hinnati halvemini. Teiseks, kui kuulata tööandjate hinnangut, siis tööandjad ütlevad, et valitsus plaanib kasvava maksukoormuse toel teha palju kulutusi, ent need ei aita kaasa pikaajalisele majanduskasvule. Ka eelarve miinusesse laskmine ja valitsuse laenuvõtmine ütleb suuremale osale ettevõtjatest, et tulevikus kasvab maksukoormus ilmselt veelgi. Äkki te kasutate täna võimalust siin suure saali ees anda mingi sõnum ka ettevõtjatele. Mis te ütlete? See, et kellelegi raha kätte jääb, on tore, aga mida te ütlete ettevõtjatele?
Ma arvan, et teie tõstatatud Eesti maksukoormuse teema on muidugi oluline. Kui võtta 2015. aasta andmed, siis näeme, et Eesti maksukoormus on väiksem kui 28 Euroopa Liidu riigil, sh euroala riikidel. Ma arvan, et suund seda tendentsi hoida on väga õige. Nüüd, te olete kaval poliitik: te võrdlete valitsusele antud hinnanguid aegadest, mis puhul need on teile kõige soodsamad. Ma pidasin silmas eelmise valitsuse kuue kuu tagust seisu. Aga see selleks.
Mida ettevõtjad tegelikult on öelnud? Ettevõtjad on öelnud esiteks seda, et nende inimeste sissetulekut, kes saavad väikest või keskmist palka, tuleb suurendada. Mida valitsus selle nimel teeb? Valitsus teeb selle nimel tulumaksu reformi, tõstes tulumaksuvaba miinimumi. Võib-olla sellest ei ole siin saalis piisavalt räägitud, aga kõik need inimesed Eestis, kes teenivad pärast 2018. aasta 1. jaanuari kuus 1200 eurot või vähem – ja neid on veidi üle 70% meie ühiskonnas –, võidavad iga kuu 64 eurot.
Mida Eesti Pank on öelnud? Eesti Pank on tegelikult öelnud seda, et Eesti majandus vajab rohkem investeeringuid. Kas lühiajaliselt või pikaajaliselt? Tõsi, siin on valitsusel ja Eesti Pangal eri arvamused. Investeeringuid teha põhimõtteliselt tuleb. Järgmisel aastal on läbi ajaloo Eesti suurimad investeeringud: 1,4 miljardit läheb strateegilisteks investeeringuteks väga konkreetsetesse valdkondadesse, nagu infotehnoloogia, rahvusvaheline turismi- ja konverentsikeskus, taristu – nii maantee- kui ka raudteetaristu –, samuti kaitseinvesteeringud, elamufondi investeeringud. Need kõik on ettevõtlusorganisatsioonid lauale toonud ja nende elluviimiseks astub valitsus samme.
Taavi Rõivas, palun!
Aitäh! Kõigepealt faktitäpsustus: enamik neid investeeringuid oli juba eelmises RES-is kirjas ja suur osa neist on tehtavad euroraha toel. Nii et laenu võtmist sellega õigustada kindlasti ei saa. Kui me võrdleme seda, kui palju te võtate laenu ja mil määral lasete eelarve miinusesse ning kui palju tehakse täiendavaid investeeringuid, siis need on täiesti erinevad suurusjärgud. Aga see oli faktitäpsustus. Mina olen ka ettevõtjaid kuulanud ja minu meelest nad ütlevad, et maksutõuse ja uusi makse on lausa talumatult palju. Aga jätame sellised subjektiivsed hinnangud kõrvale ja lähtume faktidest. Kui me vaatame eelmist RES-i, mille eelmine valitsus aasta tagasi esitas, siis pikaajaliseks eesmärgiks oli seatud, et Eesti maksukoormus on 33,5% SKT-st. Teie valitsuse koostatud RES-is on ühe aastaga seatud eesmärk, et maksukoormus võiks olla 36% SKT-st. See tähendab pool miljardit igal aastal Eesti inimestele koormat lisaks. Kas te majandust õppinud inimesena oskate hinnata, kuidas selline lisakoormus mõjutab majanduskasvu?
Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, minu arvates maksukoormus ei tohiks Eestis kasvada suuremaks, kui on Euroopa Liidu keskmine, rääkimata euroalast. Edasi: ei, neid investeeringuid, mida te mainisite, ei olnud eelmise valitsuse ajal. Ma ei leidnud mitte kusagilt näiteks kaitseinvesteeringuid, mille kohta praegune valitsus on öelnud, et me soovime sinna investeerida 60 miljonit rohkem. No ei olnud neid! Otsi, kust tahad – neid ei olnud!
Edasi, rahvusvaheline konverentsikeskus. Me kõik teame, et me oleme kogu aeg alahinnanud Eestis üht väga olulist sektorit ja seetõttu rahvusvahelisi konverentse Eestis ei korraldata. Ma otsisin seda teie RES-ist – no ei olnud seda mitte kuskil. Nüüd on see olemas, rahvusvaheline turismi- ja konverentsikeskus tuleb. Linnahall tehakse korda. Te küsite, miks me seda teeme.
Viis reformi oli pooleli juba väga pikalt, näiteks tervishoiureform, pensionireform, haldusreform. Tõsi küll, võõraste sulgedega ei ole mõtet ka minul ennast ehtida. Taavi Rõivase valitsus tegi väga olulisi samme, et haldusreform käima läheks. Aga tervishoiureform oli tegemata, pensionireform oli tegemata, põllumajandusreform oli tegemata. Ja loomulikult see põhieesmärk ikkagi, et Eesti inimesed tunneksid ennast siin iga päev kindlamalt, et nende netosissetulek suureneks. Valitsus on suutnud kokku leppida, et me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 180 eurolt 500 euroni. Seesama 64 lisaeurot kuus aitab väga palju enamikku töötavaid inimesi. Tuli lihtsalt lahendamata küsimustele lahendused leida ja otsused langetada. Siin minu tunnustus valitsuspartneritele, et viis suurt reformi on tegelikult lahenduse leidnud. Aitäh teile!
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsimus justiitsminister Urmas Reinsalule. Jüri Adams, palun!
Härra justiitsminister! Maavanemate kui kõrgete riigiametnike üks ametiülesanne on olnud haldusjärelevalve kohalike omavalitsuste tegevuse üle. Vaatasin reformi kobarseadusest, mis tuleb asemele, kui maavanemaid enam ei ole, ja pean tunnistama, et ei saanud aru. Ei leidnud ühtegi ametnikku, kellele see ülesanne üle läheks. Öeldi, et see läheb üle ministeeriumidele, mis on minu jaoks täiesti arusaamatu: mitte ainult ühele konkreetsele ministeeriumile, vaid kas kõigile või peaaegu kõigile. Ehk te annaksite seletuse, mis ikkagi juhtub selle maavanemate teostatava haldusjärelevalvega pärast 1. jaanuari?
Uue seaduseelnõu üldine põhimõte, mis puudutab senist maavanemate haldusjärelevalvet omavalitsusüksuste tegevuse üle, on selline, et haldusjärelevalve pädevuse võtab endale alates järgmise aasta algusest Justiitsministeerium. Justiitsministeerium teostab haldusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuste haldusaktide õiguspärasuse üle. Nii on see selgelt määratletud ka asjaomase seaduseelnõu §-s 753. Rahandusministeeriumi vastutada jääb kohaliku omavalitsuse üksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse järelevalve. Need on üldist haldusjärelevalvet puudutavad ülesanded, mida tulevikus hakkavad maavanema asemel teostama need kaks ministeeriumi. Lisaks sellele on mitmeid haldusjärelevalve eriliike, näiteks kas või haridus- ja sotsiaalvaldkonnas. Neid ülesandeid täidavad valdkonnaministeeriumid. Üldjuhul on nad teinud seda ka praegu kehtiva õiguse alusel.
Jüri Adams, täpsustav küsimus, palun!
Härra justiitsminister! Paistab, et nii teie peas kui ka seaduseelnõudes on sellesama järelevalvega suur segadus. Erinevates kontekstides mõeldakse selle all üksjagu erinevaid asju. Võib-olla oleks mõistlik neid eristada. Ilmselt n-ö valdkondlikud järelevalved on midagi muud kui seadusekohane haldusjärelevalve. Kuid küsimus on mul selline: mis asi on see, et ministeerium teostab järelevalvet? Kes on siis see ministeerium ja kuidas see järelevalve tema sees toimub?
Ministeerium on riigi täidesaatva võimu asutus ning Justiitsministeeriumis saab asjaomane moodustatav üksus selle pädevusega tegutsema vastavalt nendele ametiülesannetele, nagu see seadus juhul, kui seadusandja arvab heaks selle valiku langetada, ette näeb. Kui see seaduseelnõu saab parlamendis menetletud, siis kindlasti ministeerium selle üksuse moodustab ja valmistab rakenduse nõnda ette, et laitmatult saab see järelevalve realiseeruda. Aga nüüd küsimus, kas riikliku haldusjärelevalve põhimõistete ja üldiste pädevuste osas on segadust. Ma tahan öelda, et kui on segadust, siis on see segadus ka kehtivas seaduses. Paragrahvid, mis käsitlevad selle järelevalve sisulist reguleerimist, on täpselt üle võetud kehtivast seadusest, asendatud on üksnes järelevalve teostaja institutsiooni nimetus. Ja seda teeb maavalitsuse, konkreetsemalt maavanema asemel Justiitsministeerium.
Külliki Kübarsepp, palun!
Aitäh, hea esimees! Hea minister! Natuke jääb ikkagi see ministeeriumidele järelevalve funktsiooni juurdeandmine ebamääraseks, sest tegemist on mõlemal puhul poliitiliste otsustajatega. Ministeerium on poliitikate looja ja seda juhib poliitiline isik. Kohalikud omavalitsused tegutsevad poliitilise organi, kohaliku volikogu poliitiliste otsuste järgi. Kas siin ei või tekkida huvide konflikt? Olenevalt sellest, kes on ühes või teises ministeeriumis minister, võib ta pahatahtlikult algatada järelevalve mingisuguse konkurendi tegevuse üle. Miks ei ole valitsus kaalunud anda järelevalve funktsioone n-ö neutraalsemale riigiametile, näiteks Riigikontrollile? Komisjonis minister Korb mainis, et oli ainult õiguskantsleri institutsioon kõne all, aga selle juures ei peatutud. Kas valitsuses või Justiitsministeeriumis, kes seda eelnõu eelkõige analüüsis, kaaluti ka teisi variante?
Ei kaalutud, üksnes seda Mihhail Korbi nimetatud asutust. Mis puudutab seda, kas mingisugust järelevalvet hakatakse kuritarvitama, lähtudes mingisugusest poliitilisest või ideoloogilisest hoiakust, siis ma tahan rõhutada, et see haldusjärelevalve, mida teostab praegu maavanem ja tulevikus hakkab tegema asjaomane ministeerium, on üksnes õiguspärasuse järelevalve. Ei ole nii, et lihtsalt otstarbekuse kontrolli puhul algatatakse menetlus ja öeldakse, et mingi haldusakt tuleks tühistada. Ning ma tahan rõhutada, et see järelevalve on nii kehtivas seaduses kui ka tulevikus kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetega. See tähendab seda, et järelevalvet teostatakse sellisel moel, et kui konkreetse omavalitsuse aktis on mingi vorminõue täitmata või on see sisult õigusvastane, siis peab omavalitsus selle akti seaduse või määrusega kooskõlla viima. Juhul kui ta seda ei tee, on järgmine samm järelevalves selline, mis ei ole üles ehitatud subordinatsiooni põhimõttele. Ei ole nii, et ministeerium juhib alluvat kohalikku omavalitsust – kindlasti mitte! Tegu on selle sisemise alluvuse välise järelevalvega ja sellisel juhul on ministeeriumil võimalik järelevalve korras pöörduda halduskohtu poole. Halduskohus sõltumatuna langetab otsuse, kas konkreetne akt oli õigusvastane või ei olnud seda mitte.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on Mart Helme küsimus riigihalduse ministrile Mihhail Korbile. Palun, Mart Helme!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti on tekkinud probleem Keila linnaga, mida valitsus tahab sundliita ümberkaudsete seniste valdadega. Samal ajal on Keila Linnavolikogu väga kindlalt võtnud vastu otsuse, et nemad ei vaja ega soovi sundliitmist. On läbi viidud ka rahvaküsitlus, millest võttis minu andmetel osa 45,...% Keila linna valimisõiguslikest elanikest, kes ei soovi Keila linna liitmist ümberkaudsete omavalitsustega. Ka kehtestatud parameetrite kohaselt ei peaks Keila linn kuuluma sundliidetavate hulka. Kas te selgitaksite meile, miks valitsus nii karmilt püüab Keila linna sundida ühinema omavalitsustega, millega Keila elanikud ja linna omavalitsuslikud organid ei soovi liituda?
Aitäh, lugupeetud küsija! See on väga hea küsimus. Ma olen avalikkusele neid seisukohti juba selgitanud ja olen valmis tegema seda uuesti. Ma arvan, et selles kontekstis Keila linna eraldi vaadata on natukene vale. Tegelikult haldusreform on suur protsess, mis toimub kogu Eestis, kus eri omavalitsused ühinevad omavahel. Ja Keila linna kõrval asuvad vallad, mis tänase seisuga ei täida 5000 kriteeriumi. Konkreetselt on need Keila vald, Padise, Vasalemma ja Paldiski, kes ei täida 5000 elaniku kriteeriumi. Ja valitsus pidi langetama otsuse nende valdade kohta, kas ühineda ühes või teises või kolmandas suunas. Valitsus pidas pikka diskussiooni sellel teemal ja leidis, et see on väga oluline piirkond, mille küsimus tuleb lahendada.
Ma toon teile paralleeli natukene teisest kandist. Tartu maakonnas on tehtud ettepanek Luunja vald liita Tartu linnaga. See on sisult täpselt samasugune ettepanek. On üks vald, mis ei täida seadusega nõutud 5000 elaniku kriteeriumi, mis on siin saalis vastu võetud, ja on tehtud ettepanek ühendada see teise, suurema vallaga, mis juba täidab seda kriteeriumi. Mina paneksin nende kahe olukorra vahele võrdusmärgi ja ütleksin, et mõlemal puhul valitsus tegutseb tulenevalt parimast tahtmisest haldusreform läbi viia ja moodustada tugevad kohalikud omavalitsused, mis tagavad elanikele parema elu.
Mart Helme, palun!
Aitäh, härra minister, aga teie jutt ei veena, ja ei veena mitmes punktis. Esiteks on täiesti kohatu hakata tooma teisest Eesti otsast näidet, mille kontekst on hoopis teine kui sellel konkreetsel juhtumil, millest meie praegu räägime. Teiseks, Keila linnas on ligi 10 000 elanikku ja kui need vallad, mis seal ümberringi on, on juba kokku leppinud liitumises, siis nende omavalitsuste elanike arv kokku saab olema ümmarguselt 13 000. Seega ei vaja ei need liituvad omavalitsused ega Keila mingit sundliitmist. Mõlemad üksused vastavad kriteeriumidele. Miks te eksitate avalikkust?
Hea küsija! Mitte mingil juhul ei eksita avalikkust. Ma alustan sellest, et Tartu linn on 100 000 elanikuga linn ja väga hästi täidab kriteeriumi. Valitsuse soovituslik kriteerium on 11 000 elanikku. Aga nüüd natukene teistest põhjustest, miks Keila linn otsustati ühendada nende omavalitsustega. Need omavalitsused, mida te mainisite, kahjuks ei olnud 1. jaanuariks 2017 esitanud valitsusele oma ühinemiskokkulepet. Rääkida, et nad saavutasid omavahel kokkuleppe või tegid otsuse ühineda, on täiesti vale. Aga mis puudutab veel selle otsuse põhjusi, siis Keila on selle kandi keskpunkt – sinna koondub ühistransport, kogu piirkonna elanikud liiguvad keskuse suunas. Peale selle Keila Vallavalitsus tegi otsuse toetada Vabariigi Valitsuse ettepanekut, et omavahel ühineksid 4–5 valda ja üks linn, leides, et valitsuse toodud argumendid on õiged ja valitsuse pakutud ühinemissuund on otstarbekas. Mina olen veendunud, et valitsuse ettepanek on õiguspärane ja ka argumendid on tugevad. Loomulikult käib praegu võitlus eri arvamuste vahel. Väga tihti võib üle Eesti näha olukorda, kus omavalitsusjuhid suunavad kohalike elanike arvamust ühes või teises suunas. Seal, kus omavalitsused ühinevad vabatahtlikult, on tavaliselt olemas ka elanike toetus. Kui omavalitsuse juhid võitlevad haldusreformi vastu, siis loomulikult koonduvad ka elanikud nende taha. Kohalikel võimudel on lihtsam seda võitlust vedada ja pöörata olukorda enda kasuks. See lähenemine ei ole perspektiivne ega riigimehelik.
Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Üldiselt on kõik see, mis te nende liitumisskeemide abil korraldate, üsna läbinähtav. Valitsuskoalitsiooni eri osapooled mängivad ilmselt suuresti selle peale, et saada kohalikel valimistel endale võimalikult hea positsioon, mitte saavutada laiemas mõttes optimaalne tulemus ühes või teises kohas. Nii lihtne see ongi. See puudutab ka Alutagust, see puudutab Koeru-Rakke küsimust jne. Ja mul on sellest väga kahju. Aga küsimus on väga lihtne: miks te ignoreerite kohalike küsitluste tulemusi ja kohaliku rahva tahet?
Hea küsija! Ma ei oska vastata küsimusele, miks me ignoreerime, sest valitsus ei ole veel küsitluste tulemusi arvesse võtnud seepärast, et me ei ole neid arutanud. Ainult ühel puhul on valitsus teinud küsitluse. See ei tulenenud seadusraamistikust, vaid valitsus ise tuli initsiatiiviga välja. See korraldati neljas vallas Lõuna-Eestis, nn moodustatavas Setomaa vallas. Tookord tegi valitsus otsuse selle põhjal, kuidas inimesed hääletasid, missuguse valiku nad tegid. See tulemus on ka teile teada. See tulemus ei ole aga veel lõplik. Kõiki neid olukordi arutab valitsus peale seda, kui kohalikud omavalitsused esitavad oma dokumendid ja materjalid Vabariigi Valitsusele. See toimub peale 15. maid ja siis on valitsusel kaks kuud aega, et menetleda kõik sundliitmiste otsused lõpuni ja otsustada, kas viia ühinemised lõpuni või jätta pooleli. Kindlasti kõiki küsitlusi valitsus arutab ega jäta ühtegi küsitlust oma arutelu käigus arvestamata.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Lauri Luik küsib justiitsminister Urmas Reinsalult. Palun, Lauri Luik!
Hea Urmas! Me oleme aastatega koostöös IRL-iga Eestis ehitanud üles märkimisväärseid edulugusid, aga te olete kahjuks viimase poole aasta jooksul valitsuses asunud neid üsna usinasti lõhkuma. Kas või näiteks lihtne ja toimiv maksusüsteem, mis on asendumas keerulisema ja mitteõiglase astmelise tulumaksuga, või siis tasakaalus eelarve põhimõte, millest me oleme lähtunud ja mis on asendumas allapoole nullnivood nihkuva eelarvega, ja lõpuks e-Eesti edulugu, mida olete asunud õõnestama, lühendades e-valimiste perioodi. E-valimiste perioodi lühendamine on Eesti jaoks märgilise tähendusega ning kindlasti ei jää see tähelepanuta ka väljaspool Eestit. Palun öelge, miks te seda teete ja miks te olete asunud Eesti seniseid väärtusi lõhkuma.
Esimene küsimus puudutas maksusüsteemi. Sõna tuleb pidada – pole midagi öelda. IRL lubas tulumaksuvaba miinimumi 500 eurot, teie lubasite tulumaksuvaba miinimumi 300 eurot. Me olime koos valitsuses, aga me ei suutnud siis oma pakutud mudelit kehtestada. Nüüd on mul hea meel, et me seda suudame: 1. jaanuaril 2018 saab meie valimislubadus täidetud. See tähendab inimeste sissetulekute paranemist. Uskuge mind, mina usun sellesse, et kui töötavale inimesele jääb rohkem raha kätte, siis on see nii moraalselt mõistlik kui ka tegelikult kogu ühiskonna ja riigi konkurentsivõime mõttes positiivne, mitte vastupidi.
Teine küsimus puudutas IT-d. Ei, me ei lõhu Eesti väärtusi. Kindlasti mitte! Me kõneleme lairibaühenduse investeeringutest 20 miljonit eurot ja täiendavatest IT valdkonna investeeringutest, mis me oleme sel aastal kokku leppinud: uus valitsus panustab sinna 10 miljonit eurot. Nii et vastupidi, ka avaliku sektori suuremale panusele IT valdkonnas tuleb anda hoogu juurde, mitte maha võtta.
Kindlasti ei ole keegi valitsuses rääkinud midagi sellist, et me seame kahtluse alla e-valimiste legitiimsuse, selle lahenduse kaasaegsuse. Kui mõni parlamendiliige seda teeb – ükskõik, mis parteist –, siis ma arvan, et see on kehv jutt, mis on kantud konjunkturistlikest poliitilistest kaalutlustest, ja sellel ei saa kindlasti mingisugust kohta olla. Vastupidi, ma arvan, et me peame e-valimiste süsteemi edasi arendama ja saavutama selle, et ka valimispäeval on võimalik infotehnoloogiliste lahenduste toel valida. Me peaksime saavutama, et meil oleks e-valimiste register nõnda üles ehitatud, et ei ole vahet, kas sa oled Kuressaares või Tallinnas või Tartus – sa lähed valid kohalikus jaoskonnas, kui sa internetis ei soovi valida. Sa ei ole valimisel seotud oma elukohaga, nii nagu oli oma elukohaga seotud pärisori.
Aitäh!
Astume need sammud ära, teeme need IT-lahendused ja liigume edasi.
Aitäh, justiitsminister!
Nii et see ühetaolisuse elluviimine e-valimiste ...
Suur-suur-suur aitäh, justiitsminister!!
... ja muude valimiste puhul ei ole kuidagi seotud sellega, et me seame kahtluse alla e-valimisi. Kui seda keegi teeb...
Austatud justiitsminister, palun mahtuda kahe minuti sisse!
... siis öelge talle, et see ei ole asjakohane. Vabandust, aga see oli nii tuline küsimus, mis ärgitas mind debatti astuma. Ma palun vabandust!
Jah, aga tulisele küsimusele tuleb jätk ja siis saab minister jälle vastata, ainult et kaks minutit. Palun, Lauri Luik!
Aitäh! Ma jätkan sama koha pealt, e-valimiste teemal. Meie eelnõu kohta, millega me soovime pikendada e-valimiste perioodi seitsmelt päevalt kümneni, te ütlesite oma vastuses, et sel juhul ei ole tagatud valimiste ühetaolisuse põhimõtte järgimine. Nagu te ise ka mainisite, on teie koalitsioonikaaslased Keskerakonnast koguni öelnud, et e-valimised ei ole turvalised. Meie hinnangul ei ole aga ühtegi sisulist argumenti, mis annaks alust väita, et e-valimised pole turvalised või et valimiste ühetaolisuse põhimõtte järgimine pole nende puhul tagatud. Kui teie loogikast lähtuda, siis peaks e-valimised üldse ära keelama, mitte perioodi lühendama, nagu teie soovite teha. Kuidas te seda kommenteerite?
Kas ma pean sellele vastama? See oli nagu seisukoht. Aga kui ma asetan sellele seisukohavõtule küsimärgi lõppu, siis ma ütlen nõnda. Vabariigi Valitsus võttis ühemõttelise, selge seisukoha oma arvamuses, mis puudutas ka seda esimest eelnõu – minu arust olid need numbritega 400 ja 401, nagu Siiami kaksikud – ja kus ta ütles selgelt välja: e-valimised on kaasaegne ja turvaline viis demokraatia realiseerimiseks. Siin ei ole mingit küsimust! Vastupidi, meie ülesanne on seda propageerida ja julgustada ka teisi riike seda tegema. Siin ei ole midagi karta.
Nüüd, ühetaolisuse põhimõtte järgimine ei olene sellest, kas inimene hääletab internetis, kas tal on liikumisprobleemid ja ta palub valimiskasti koju tuua või ta läheb ise valimisjaoskonda või on hoopis kaubalaeval madrus ja kapten organiseerib valimisi – ka selline võimalus on ette nähtud. See ei puutu asjasse. Küsimus on n-ö tsüklis, mille jooksul langetatakse valikud. Põhiseaduses on ikkagi kirjas, et valimispäev on üks päev. Kui me teeme poliitilise debati ja paneme põhiseadusesse kirja, et meil on valimiskuu – nii nagu on viinakuu, nii nagu on porikuu või heinakuu, võiks olla ka valimiskuu –, siis me saaksime selle muudatuse teha. Fakt on see, et me oleme viimastel valimistel jõudnud selleni, et enam hääletanuid andis oma hääle mitte valimispäeval, vaid tegi valiku mingil muul päeval. See ongi küsimus valimiste ühetaolisusest, et kui pikaks seda aega saab venitada. Te ütlete, et kui me kümmet päeva ei toeta, siis me oleme otsekui kaasaegsete digilahenduste vastu. Aga ma küsin, miks nii vähe. Miks mitte kaks nädalat, miks mitte kolm nädalat või miks mitte nõnda, et meil on valimised märtsikuus ära ja päev pärast seda algab uute kandidaatide registreerimine? Neli aastat kestavad valimised! Võib-olla jõutakse inimkonna arengus kunagi ka selliste lahendusteni, et on tegelikult pidev valijate hinnangu andmine. Võib-olla ka parlamendi koosseis siis pidevalt muutub. Aga kehtiva põhiseaduse raami see ei mahu.
Urmas Kruuse, palun!
Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt minister! See paistab olevat sümptomaatiline, et mõned eelmised koalitsioonipartnerid unustavad ära, et nad on väga pikalt valitsuses olnud. Nad tahavad eitada kõike, mis enne oli. Mõtlen ka teie remarki selle kohta, mis puudutas tulumaksuvaba miinimumi tõusu. Selle asemel IRL rakendas üheks aastaks väga keerulise, riigile kalliks mineva madalapalgalistele tulumaksu tagastuse süsteemi. Aga ma tahan küsida hoopis seda: miks erakond, kes on olnud valmis põhiseadusse raiuma, põhimõtteliselt seaduseks tegema eelarve tasakaalu nõude, liigub selles suunas, et ettevõtjad ütlevad siit Riigikogu puldist – konkreetselt tegi seda Sten Tamkivi –, et kui me e-valimised ja oma e-riigi maha mängime, siis me oleme üks lihtne, tavaline Ida-Euroopa riik? Kas te tõepoolest ei saa aru, et iga väike nüanss, mis on seotud ka e-maailmas eelarve tasakaaluga, mängib maha meie riigi väga olulisi tugevusi ja väärtusi, mille najal võiks poliitikat ellu viia ja peakski seda tegema?
Jah, ma arvan, et poliitikud ei tohiks kahjustada neid asju, mis kujutavad endast Eesti edulugusid. Mõni Keskerakonna poliitik on rääkinud – vist mõeldes selle peale, et tema poolt hääletavad valijad, kes e-lahendusi ei kasuta –, et e-valimised on kahtlased. Aga samamoodi ei tohiks teie täna rääkida, et pakutav muudatus tähendab Eesti e-eduloo lõppu jne. Need on müüdiloomed, niisugusel fake news'il ei tohi kohta olla, kui me räägime oma riigi strateegilistest huvidest. See võiks olla meie kõigi kokkulepe.
Nüüd küsimus, mis puudutab maksusüsteemi. See keeruline süsteem, et osale inimestele maksti sel aastal tulumaksuraha tagasi, oli see varblane peos, mille me kätte saime. Ja vabandust, selle mudeli autor ei olnud mitte IRL, vaid olite teie. Me leidsime kompromissi. Igas valitsuses tuleb kompromisse teha. Inimesed said selle raha tagasi, ligi 90 000 inimest on võinud seda kasutada. Kas need inimesed tegid midagi valesti? Kas meie tegime midagi valesti? Inimesed tegid tööd ja neile jäi rohkem selle töö eest teenitud raha kätte. Ma ütlen nõnda, et meie algne mudel on kogu aeg olnud see, et teeme tulumaksusüsteemi niisuguseks, et see on mõistlik. Nüüd me oleme seda teinud nõnda, nagu me lubasime, ja seda ei maksa häbeneda ega karta. Uskuge mind, kui on valida, kas madalam tulumaksumäär inimestele või IT-tehnoloogiliselt ja ametnikele lihtsam süsteem, siis ma ei kaitseks ametnikeriiki. Ma ütleksin, et ametnikud töötagu selle nimel, et inimestele jääks rohkem raha kätte. Ärme võtame sellist hoiakut, et midagi ei tohi muuta sellepärast, et see on mugav. Mugavusvalitsemisel ei tohiks kohta olla.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Artur Talviku küsimus riigihalduse ministrile Mihhail Korbile. Palun!
Hea minister! Koeru ja Rakke vald on loonud pretsedendi, mida haldusreformi ajal ei ole juhtunud. Nimelt otsustasid nemad peale seda, kui nad olid saanud soovituse teiste valdadega sundliituda, omavahel ühineda n-ö vana, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse järgi. Minu küsimus teile on nüüd selline: kas teie ministrina kavatsete jõhkralt selle armastusliitumise ära keeleta või hakkate neid kaitsma?
Aitäh, hea küsija! Tõelist armastust ei murra mitte miski, nagu öeldakse. Aga ministrina ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest selliseid otsuseid minister ei langeta. Sellised otsused langetab valitsus. Tõesti, teie küsimuse sisu on väga õige: 1. jaanuariks 2017 ei viinud kaks omavalitsust – Koeru ja Rakke – ühinemiskokkulepet lõpuni, küll aga alustasid nad mullu detsembri viimastel päevadel läbirääkimisi. Nüüdseks on kaks volikogu omavahel kokku leppinud ja kiitnud ühinemise heaks, aga kahjuks nad tegid seda sellises etapis, et see ei vastanud seadusele. Nüüd tuleb läbi rääkida ettepaneku üle, mille valitsus tegi. Mul on väga kahju, et see suur armastus tekkis nii hilja. Kui see oleks tekkinud varem, siis probleemi ei oleks olnud. Nüüd tegi valitsus tõesti ettepaneku Koeru ühendada Järva vallaga ja Rakke Väike-Maarja vallaga. Ning kahjuks ei täidaks need kaks valda isegi peale ühinemist 5000 elaniku eesmärki. Ma arvan, et see on keeruline probleem, mida valitsus hakkab üheskoos arutama. Kindlasti annan ma valitsusele edasi kogu informatsiooni, nagu see on mulle esitatud. Tahaks kindlasti toetada kahe kohaliku omavalitsuse püüdlusi ja soovi ühineda, aga me peame lähtuma seadusest, mis on siin saalis vastu võetud.
Artur Talvik, palun täpsustav küsimus!
Aitäh! Koeru ja Rakke juriidilised nõustajad ütlevad, et vastuolu seadusega ei ole, et nad on tegutsenud seaduse järgi. Teisest küljest, vaadates neid sundliitmisi, millest te siin rääkisite, tundub niimoodi, et selle käiguga te teete kahe valla elanikud väga kurvaks, sest te liidate nad pigem lähtudes parteipoliitilisest maade jagamisest. Ilmselgelt võib siin tajuda seda, et IRL ei taha kaotada oma tugevat positsiooni Järvamaal – pean silmas Kaia Iva –, ja see tähendab seda, et Koeru liituks ju hoopis Lääne-Virumaaga. Ja loomulikult teie erakonnakaaslane, Väike-Maarjast pärit Siret Kotka tahaks oma koduvalda suuremaks teha.
Hea küsija! Ma olen natuke mures nende siltide pärast, mida teie üritate selles küsimuses ja mida teie kolleegid üritavad teistes küsimustes kogu sellele tegevusele juurde panna. Mina kinnitan teile, et ühinemistel ei saa kaaluda mingeid poliitilisi argumente ega lähtuda poliitilisest loogikast, sest tekkivad piirkonnad on totaalselt uued, seal hakkavad tegutsema uued meeskonnad ja seal on just valimisliitudel head võimalused valimistel osaleda. Ma arvan, et see on pigem spekulatsioon ja niisugune poliitiline retoorika, sisulisi argumente siin taga ei ole. Ei ole võimalik öelda, et üks või teine erakond saab poliitilisi eeliseid ühes või teises piirkonnas. See on täiesti vale ja sellisel jutul ei ole mingit alust. Kõik otsused on kaalutletud, läbi mõeldud, pidades silmas eesmärki, et kooslus toimiks paremini. Jah, kahe kohaliku omavalitsuse soov ühineda on argument, aga mul on hästi meeles, kuidas me siin saalis väga tõsiselt diskuteerisime teie ja teie kolleegidega Pärnu maakonna piiri muutmise üle. Te olite väga selgelt seisukohal, et maakonna piire ei tohi muuta. Aga nüüd ma loen teie sõnumist välja, et te väga tahate, et maakonna piiri muudetaks. Ma arvan, et see on sama asi, milles te vahel mind süüdistate: ühes olukorras lähtutakse ühtedest põhimõtetest ja teises olukorras teistest põhimõtetest.
Külliki Kübarsepp, palun!
Aitäh, hea esimees! Hea minister! Ma tulen otsapidi tagasi Keila linna sundliitmise juurde, kuid ei välista ka teisi omavalitsusi. Kui valitsuse ja omavalitsuse vahel ei ole diplomaatilised suhted, vaid mängu tuuakse kohus – halduskohus ja teised astmed – ning Riigikohus näiteks otsustab, et valitsuse otsused ei ole õiguspärased, aga kohaliku omavalitsuse valimised on juba toimunud. On valitud uus volikogu. Mis on valitsuse seisukoht sel juhul? Mida te teete pärast kohaliku omavalitsuse valimisi, kui halduskohus või Riigikohus on öelnud, et valitsus on sundliitmisega eksinud?
Hea küsija! Ma arvan, et teie küsimus sisaldab ka vastust. Väga õigesti ütlesite, et "uus volikogu on valitud". Uskuge mind, ükski Eesti asula ei jää valitsemata, ei jää ilma seaduslikult rahva poolt valitud esindajatest! Valimised toimuvad igas uues kohalikus omavalitsuses, valimised saavad läbi viidud. Tunnistan, et eelmisel nädalal oli meil töönõupidamine õiguskantsleri ja Vabariigi Valimiskomisjoni esimehega, kus me käisime punkt punkti haaval läbi kõik kuupäevad ja stsenaariumid, mis vaidlustamise juures on võimalikud, seda just sellest vaatevinklist, kui mõni kohalik omavalitsus võiks soovida protsessi takistada. Ma kinnitan, et olukord on kontrolli all. Me oleme seisukohti vahetanud ja teeme nii, et valimised saavad läbi viidud ja uus haldusseaduse süsteem on Eestis peale valimisi kehtestatud. Keegi ei pea tunnistama, et on midagi valesti teinud.
Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Infotund on lõppenud.
