Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala esmaspäevast istungit. Kellel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Austatud kolleegid! Annan üle arupärimise. 3. mail sõitis Eesti Vabariigi valitsus oma asju ajama Belgiasse. Aga suveräänse Eesti Vabariigi suveräänne võimuvaru ja selle väljaviimine Eesti suveräänselt territooriumilt muutis Eesti Vabariigi valitsuse tol hetkel pagulasvalitsuseks ehk valitsuseks in exile, sest suveräänne võim teostub suveräänsusdeklaratsiooni järgi üksnes suveräänsel Eesti Vabariigi territooriumil, mitte Belgias. Seda momenti rõhutas ka Juncker, pöördudes Eesti Vabariigi valitsuse kui pagulasvalitsuse poole sõnadega "Jüri and his government". Kuivõrd aga Eesti Vabariigi valitsus on mõneks ajaks jälle meie riigi ja rahva alluvuses tagasi, siis kasutame seda üürikest hetke ja pärime järgmist. Kellele teist enestest või välismaalt tuli idee astuda samm, mis jääb vaid mõne sentimeetri kaugusele riigireetmisest? Mida sihukest te seal ajasite, mida ei saanud teha Eesti rahva ja parlamendi silma all, meie territooriumil? Kas sõidumaterjalides on osi, mis usaldatakse jälle riigisekretäri kätte saladustena tema raudkappi? Ja veel. See, kuidas Vabariigi Valitsus Katariina-aegse purjus mõisniku kombel endale tõlla kohale kamandas, on esteetiliselt mage, aga kui arvestada, et Nordica on riigi enese allasutus, siis ka võimu kuritarvitamine. Sellele ideele vihjas MKM-i oi kui kõrge ametnik, kes muide tegeleb ka Rail Balticuga. Niisiis, Jüri ja sinu valitsus, kas on ka häbi? Vabandust! Jah, õige, allkirjad: Helme, Laanet, Kert, Boroditš, Milling, Põlluaas ja Gräzin.

Esimees Eiki Nestor

Kui see arupärimine mingil põhjusel vastab kodu- ja töökorra seadusele, siis ma saadan ta edasi. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
90 Riigikogu liiget viibib täiskogu istungil.
Enne kui me läheme päevakorra kinnitamise juurde, on mul kohustus juhatuse nimel teavitada teid järgmisest. Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatas 4. mail tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt peab Riigikogu juhatus määrama juhtivkomisjoni ja võtma eelnõu menetlusse. Riigikogu juhatus arutas selle menetlusse võtmist eelmisel neljapäeval ja ka täna. Poolt oli 2 juhatuse liiget ja vastu 1 juhatuse liige. Kuna Riigikogu juhatus ei saavutanud selles küsimuses konsensust, siis kasutan Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõikest 4 tulenevat Riigikogu juhatuse liikme õigust ja panen selle küsimuse täna Riigikogu täiskogus päevakorraväliselt hääletusele. Seletuseks niipalju, et vaidlus juhatuses oli järgmine: kas tegemist on eelnõuga, mis peaks olema meie menetluses ühe eelnõuna või mitme eelnõuna. Ehk siis poliitilises slängis, kas tegemist on kobaraga või mitte. Selle nimetus on tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. See, et koos tulumaksuseadusega arutatakse ka muudatusi käibemaksuseaduses ja liiklusseaduses, ei tekitanud juhatuses erimeelsusi, sest kahe seaduse muudatused on seotud muudatustega tulumaksuseaduses ja seetõttu on korrektne neid ka ühes eelnõus menetleda. Vaidlus käis aga selle üle, kas tulumaksuseaduse eri paragrahve on sobilik arutada ühes eelnõus või mitmes. Kaks juhatuse liiget leidsid, et teema on üks ja selle eelnõu n-ö tüvi on tulumaksuseaduse muutmine. Üks juhatuse liige aga arvas, et ei ole sobilik arutada ühes ja samas seaduseelnõus selliseid teemasid nagu optsioonide maksustamine, ettevõtete autode kasutamise maksustamine ja pankade erikord maksustamisel ning need peaksid olema eraldi menetluses. Kuna üksmeelele ei jõutud, siis tuleb meil tänasel täiskogul otsustada, kas võtta eelnõu menetlusse või mitte. Nii nagu arvata võis, on Riigikogu esimehele siinkohal küsimusi. Ma arvan, et see on loogiline. Hanno Pevkur, palun!

Hanno Pevkur

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kindlasti on juhatusel mõistlik sellises olukorras vaadata ka varasemat praktikat ja varem on meil olnud, mööngem, igasuguseid kogemusi. Ma vaatasin ka meie Riigikogu arhiivis ringi ja leidsin, et põhiseaduskomisjon on omal ajal teinud Riigikogu juhatusele kirja, saatnud selle ka fraktsioonidele ning öelnud, et kui eelnõu reguleerimisobjekti on raske selgelt eristada või reguleeritakse mitmeid põhimõttelise tähendusega probleeme, mis puudutavad mitme komisjoni pädevusvaldkondi, siis tuleks eelnõu ettevalmistajatel eelnevalt konsulteerida Riigikogu juhatuse või valdkonna komisjoniga, kuni sinnamaani välja, et kui vaja, tuleb eelnõu tagastada selle algatajatele. Ehk kui valitsus ei ole varem konsultatsioone pidanud, siis oleks minu ettepanek küll seda täna mitte arutada. Juhatus saab siis saata eelnõu valitsusele tagasi, valitsus saab aga selle ära tükeldada ja tulla normaalselt siia saali eri eelnõudega. Kas teil on olnud ka eelnõu tagasisaatmise mõte?

Esimees Eiki Nestor

Juhul kui täiskogu otsustab eelnõu mitte menetlusse võtta, siis seda ei võeta menetlusse. Sisuliselt tagasisaatmist kui sellist ei ole, sest on menetlusse võtmine/mittevõtmine. Mittevõtmine tähendabki tagasisaatmist. Põhiseaduskomisjoni kirja on juhatus samuti arutanud, aga ma pean ütlema, et juhatuse liikmed saavad sellest erinevalt aru. Kaks liiget on veendunud, et teema, mida siin eelnõus arutatakse, on üks, nimelt tulumaksuseaduse muudatused, kuid üks juhatuse liige leidis, et tulumaksuseaduse eri teemade arutamine ühe seaduseelnõu raames ei ole õige. Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Sinu krüptilisest kirjeldusest ei saanud mina päris hästi aru. Niipalju ma sain aru, et meie ees on jälle üks kobareelnõu, mis hakkab siia Riigikokku kippuma. Aga üks juhatuse liige – sinu sõnade järgi anonüümne – oli ainukesena hea õigusloome tava poolt ja leidis, et sellist eelnõu ei peaks üldse komisjoni määrama. Mina tahaks teada, kes oli see ainukene juhatuse liige, kes seisis hea õigusloome tava eest ega tahtnud siia Riigikogu saali jälle kobarseadust toppida.

Esimees Eiki Nestor

Austatud rahvasaadik, su küsimuses oli väga palju hinnanguid. Tulumaksuseaduse muutmine ei ole kobarseadus. Kaks juhatuse liiget on veendunud, et ka tulevikus võiks Riigikogu arutada näiteks tulumaksuseaduse tervikteksti. Ja eks siin on omajagu poliitika tegemist. Lõppkokkuvõttes võib ju kobaraks nimetada ükskõik keda või ükskõik mida. Aga see on rohkem uudiste jaoks. Puht normitehniliselt on tegemist tulumaksuseaduse muutmisega. Ma arvan, et ka tulevikus võiks Riigikogule jääda õigus terviktekste arutada. Remo Holsmer, palun!

Remo Holsmer

Aitäh! Kommentaariks: te ise just oma avasõnavõtus ütlesite, et see on kobareelnõu, mille üle arutelu käib. Aga rahanduskomisjonil oli suur au reedel pooleldi päevakorraväliselt kuulata rahandusministrit, kes seda eelnõu rahanduskomisjoni liikmetele tutvustas. Nagu ka teie olete hästi kursis, see eelnõu muudab panditulumaksu, muudab autode erisoodustuse arvestamise korda, muudab pankade maksustamist ja muudab ka optsioonide maksustamist soodsamaks. Teie lähtute oma käsitluses sellest, et see kõik on seotud tulumaksuseadusega. Palun kirjeldage, mis see ühine eesmärk on nende nelja olulise maksumuudatuse tegemisel ehk siis teie enda keeles, mis on see tüvi! Need neli muudatust on kõik täiesti erinevatest valdkondadest.

Esimees Eiki Nestor

See ühine tüvi on tulude maksustamine. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Mul tekib selline küsimus, millega on selgitatav selline Riigikogu juhatuse üldine tuimus. Mina väidan, et selliseid kobaraid on meie ette tulnud siin ennegi ja neid on saadetud suhteliselt n-ö lõdva käega. Ma tahaksin küll seda juhatuse liiget kiita, mis tahes tema nimi on. Mulle tundub, et see on õigustatud, kui seda otsustab suur saal, aga tegelikult võiks teha otsuse ikkagi selle järgi, et säärased kobarad tuleks tagasi lükata. Selline menetlusviis ei ole õige – mis sellest, et ilmselt on see juhatuse liige meile ka ise kobaraid toonud. Kas Riigikogu juhatus ei võiks olla siin järjekindlam või, ütleme, sirgeselgsem ja need asjad alati tagasi lükata, kui neid tulema kipub?

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu juhatus lähtub kehtivatest normidest. Täna me leppisime nii kokku ja ma loodan, et peale kantselei tehtud ettevalmistavat tööd on ka austatud vanematekogu liikmed valmis juhatusega kokku istuma ja seda arutama. Kõnealuse eelnõu puhul käibki vaidlus selle üle, kas on tegemist kobareelnõuga või mitte. Päris sellest ei saa lähtuda, et kui mulle ühes seaduseelnõus mingi paragrahv meeldib, aga mingi teine ei meeldi, siis need ei saa ühes seaduseelnõus olla. Selles lähenemisnurgas puudub loogika. Küll aga võiksime omavahel selgeks vaielda – nii meie enda jaoks, kuna me siin algatajatena ise esitame seaduseelnõusid, kui ka Vabariigi Valitsuse jaoks –, mis siis on lubatav või mis mitte. Selline arutelu tuleb. Juhatus palus täna üksmeelselt, näidete varal, et Riigikogu Kantselei valmistaks materjalid ette. Lepime siis kokku. Kõnealuse eelnõu puhul lähtus eelnõu algataja kehtivatest normatiivdokumentidest, mis isegi justkui keelaksid esitada eelnõu menetlusse mõnel teistsugusel moel. Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Vladimir Iljitš Lenin on öelnud surematud sõnad: "Kes segaselt räägib, see ka segaselt mõtleb." Praegu on meil tegemist juhuga, kus Riigikogu puldis on tehtud jäme juriidiline viga. Asi on nimelt selles, et üks seadus peab reguleerima ühte ja sedasama objekti ja tegema seda sama meetodiga. Tähendab, sa ütlesid, et ta reguleerib tulu. Täpsustame: ei vasta tõele! See reguleerib teatud määral tulu ja teataval määral käivet. Selle kohta on Karl Marxi "Kapitali" esimene köide, kui me sotsialistlikuks läheme. Ühesõnaga, ma palun, et Riigikogu juhatuse esimees oleks valmis stenogrammi nimel ära parandama selle jämeda vea ja ütlema, et kobareelnõu koosneb ühtedest sätetest, mis reguleerivad käivet, ja teistest, mis käsitlevad tulu, nii et me saame vähemalt kaks seadust siit kätte. Oled sa nõus?

Esimees Eiki Nestor

Eelnõu käsitleb tulu maksustamist. See on selle eelnõu mõte. Ja teistsuguse lähenemisega tekiks uus küsimus. Ma toon teile lihtsa näite, austatud Riigikogu liikmed. Avalikkusele on pakkunud palju huvi Riigikogu komisjonide töö protokollide arhiveerimine. See on kirjas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. Samamoodi on meie kodu- ja töökorra seaduses kirjas näiteks infotunni korraldus. Kas me neid kahte asja võime ühes ja samas seaduseelnõus arutada? Saame siis kokku, vanematekogus, ja arutame! Kui ei või, siis juhatus hakkabki sellest lähtuma, et iga paragrahvi tuleb omaette seaduseelnõuna arutada. Kui võib, siis arutame neid edasi nii nagu praegu. Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh, härra esimees! Te ütlesite, et igat asja võib kobaraks nimetada. Mina näiteks teid ei nimeta ega pea nimetama ka seda eelnõu. Küll aga ma ütleks, et sellise kobarmenetlusega kangesti tegu on. See on taas selline seadus, mis pannakse sisuliselt öösel meile nina alla. Seal on sees vastandlikud teemad, millest mõnda tahaks toetada, aga mõnda mitte. Seega, meile surutakse peale tempo, mis ei ole inimlik. Minu viga võib-olla, aga mina ei teadnud komisjoniks valmis olla juba järgmine päev kell 8 hommikul, kui valitsus alles arutas seda eelnõu. Ma tõesti ei teadnud seda, minu viga. Aga see on lihtsalt üks näide, kuidas ei tohiks seadusandlus käia – tohutu kiirusega, vastandlikud teemad korraga. Kui te toote siin juba mitmendat korda tulumaksuseaduse tervikteksti näidet, siis seda menetletakse tavaliselt kuude kaupa. Praegusel juhul on tegemist hästi vastandlike asjadega, mida me tahaksime eraldi arutada ja päriselt ka eraldi hääletada. See oleks valitsuse võimalus saada mõnele punktile toetus. Kas juhatus ei saaks siiski natuke sekkuda menetlemise kultuuri? See on väga järjepidev käitumine, et ei hoolita Riigikogu võimalusest asju sisuliselt arutada ja eraldi hääletada.

Esimees Eiki Nestor

Juhatus sekkub kaunis sageli selliselt menetlemise kultuuri, et ühe eelnõu kahte lugemist neljapäevase töönädala jooksul ei tehta, see on tüüpiline näide. Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh! Mul on lihtsalt mõned selgitust vajavad küsimused, sest mina ei ole juhatuses. Kas teil oli juttu ka sellest, mis on see põhiline põhjus, miks ei või neid eelnõusid mitmeks teha? Me saame loogiliselt aru, et istungjärk hakkab lõppema, ööistungid paistavad ja tahetakse ühe hääletusega ära teha. Või on siin ka mingi praktilisem selgitus taga? Teiseks, kui meil täna oli rahanduskomisjonis juttu sellestsamast eelnõust, siis oli komisjoni esimehel Mihhail Stalnuhhinil küsimus, mis on rahanduskomisjonil pistmist pakendisüsteemi muutmisega. See on nagu sisuline probleem ka, sest igal komisjonil on ikkagi oma spetsialiteet. Kas ma sain õigesti aru, et vanematekogu kutsutakse kokku seda asja arutama?

Esimees Eiki Nestor

Jaa, me kavatseme vanematekogus küll arutada, milline peab välja nägema üks eelnõu, mis menetlusse antakse, selleks et me ise siin saalis teaksime seda kõigepealt ja et ka Vabariigi Valitsus, kellel on ka eelnõude algatamise õigus, teaks, mida kõlbab arutada või mida mitte. Mis puudutab sinu esitatud praktilisi küsimusi, siis ma arvan, et siin eriti seost ei ole. Võib-olla on praktiline rohkem see, et me praegu siin sellel teemal nii kaua vaidleme, kõik kaamerad filmivad seda ja sellest saab uudiseid teha jms. Muud praktilist vajadust ma siin ausalt öeldes ei näe, kogu lugupidamise juures. Aga sellegipoolest tuleb ju asja arutada. Laine Randjärv, palun!

Laine Randjärv

Aitäh, hea juhataja! Just praegu ütlesite, et ei ole veel selge, kas see on kobareelnõu ja kas seda sellisel moel üldse tohib esitada. Mina ei saa sellisel juhul aru, mida me täna siin üldse hääletame, lõppkokkuvõttes, ja kuidasmoodi see teema üldse on saanud päevakorda. Ma ei saa aru ka sellest, kuidas on võimalik, et valitsusliit, kes tegelikult pole valimistel saanud mandaati ühelegi neist muudatustest, tuleb siia Riigikokku kõikide nende eelnõudega, rääkimata sellest, et nad on kobaraks seotud. Ja veel, ma tahaks täpsustada, kuna kolleegid ei ole ikkagi aru saanud, kes see täpselt on, kes juhatuses vastu hääletas. Kas see oli Taavi Rõivas?

Esimees Eiki Nestor

Oi, jumal hoidku! Riigikogu esimehel on kohustus alati neile rahvasaadikutele, kes aru ei saa, seletada – kui vaja, siis mitu korda. Ma olen valmis seda tegema. Lihtsas keeles: selle poolt, et see eelnõu käsitleb ühte teemat ja tulumaksustamist, olid Enn Eesmaa ja Eiki Nestor. Seda, et tegemist on eelnõuga, mida ei tohiks ühes eelnõus käsitleda, arvas Taavi Rõivas. Ma ei ole seda kunagi varjanud. Kui ma jätsin ütlemata, siis lihtsalt seetõttu, et ma arvasin, et te teate seda isegi. Aga ju ma eksisin. Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Austatud esimees! Te olete mitu korda öelnud, et kõnealuse eelnõu, kobareelnõu ühine tüvi on tulude maksustamine. Just hetk tagasi ütlesite ka, et tegemist on tulude maksustamisega ja et see on siduv teema, ühine tüvi. Aga reedel, kui rahandusminister meile seda eelnõu tutvustas – erakorraliselt hommikul kell 8 –, siis oli tal kõik eraldi ära toodud, plokkide kaupa. Ühe ploki pealkiri on "Laenude maksustamine". Jutt on teatud kontsernisiseste laenude maksustamisest. Maksustamise objektiks on kontsernisisesed laenud, st maksustamise objektiks on laenude andmine, mitte tulude maksustamine. Ma küsin: miks te informeerite meid vääralt?

Esimees Eiki Nestor

Vaata, Aivar Sõerd, ma olen aastaid olnud rahanduskomisjoni liige, mind sa nii lihtsa nipiga ei lollita, omavahel öeldes. Küsimus on selles, kuidas neid laene maksustada. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh! Siit on üsna hea jätkata, sest see eelnõu sisu, millest me siin täna räägime või mille üle me vaidleme, on ju väga mitme täiesti uue maksu kehtestamine. Need on kõik erinevad maksud ja sellisel kombel neid kõiki ühte kobarasse sidudes võetakse parlamendiliikmetelt võimalus nende igaühe kohta oma seisukohta kujundada, st kõike eraldi otsustada, eraldi arutada, eraldi menetleda. Ja loomulikult, et kõike veel segasemaks ja keerulisemaks teha, on kogu selle kobara sappa pandud juba eelmise valitsuse planeeritud osalusoptsioonide soodsama maksustamise ettepanek. Aga mu küsimus on tegelikult sarnane Aivar Sõerdi küsimusega. Kui te väidate, et selleks ühiseks tüveks on tulude maksustamine, siis kuidas täpselt on ettevõtete autode kilovatipõhine maks, mis samamoodi selle eelnõuga sisse tahetakse viia, seotud tulude maksustamisega?

Esimees Eiki Nestor

See on seotud sedaviisi, et ettevõtete autode kasutamise maksustamist tulumaksuga käsitleb praegu tulumaksuseadus. Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Kallis sõber! Riigikogu liikmetel on kohustus selgitada ka Riigikogu esimehele, kui ta mitte millestki aru ei saa. Kui palju aastaid võib rahanduskomisjonis tühja minna – õudne! Nüüd siis niisugune värk. Saad aru, tulu mõjutamine ja tulu maksustamine on kaks ise asja. Kogu elu mõjutab meie tulusid – meeleolud, asjad, laulupeod. See kõik mõjutab, aga see ei ole tulu. Sõerd ütles sulle praegu ja eespool oli ka sellest juttu, et on maksustamine, mille alla te võtate käibe, kusjuures, kõige hullem lugu, korporatsioonisisese käibe. Ja nüüd tuleb – Marx keerab ennast hauas ringi – aktsiis kui tulumaks. Palun, kas Riigikogu juhataja, polemiseerides sisuliste poliitökonoomiliste küsimuste üle, millel on praktiline tähendus selle seaduse seisukohalt, vastaks ka sellele teoreetilisele eeldusele praktiliselt?

Esimees Eiki Nestor

Praktiliselt on Riigikogu juhataja alati tänulik, kui Riigikogu liikmed teevad teda targemaks. Taavi Rõivas, palun!

Taavi Rõivas

Aitäh! Mul ei olnud plaanis protseduurilist küsimust esitada, aga mulle tundub, et selleks, et see diskussioon ei väljuks arusaadavatest raamidest, ma võlgnen teatava selgituse. Esiteks, tegemist ei ole praegusel juhul poliitilise küsimusega. Tegemist on demokraatlike protseduuride kaitsega. Tegemist on küsimusega, kas valitsusel on õigus oma soovi korral menetleda parlamendis tervet kimpu kõikvõimalikke uusi makse, mis puudutavad väga paljude inimeste elusid ja millest osa võivad olla positiivsed ja osa negatiivsed, selliselt, et igal Riigikogu liikmel on võimalik olla ühe maksu kehtestamise poolt ja teise maksu kehtestamise vastu. Selle kohta on täiesti legitiimselt erinevad arvamused siin saalis. Samuti, kas parlamendile on tagatud kõik demokraatlikud protseduurid selleks, et kaasata huvigruppe, kellest osa on väljendanud väga tugevat argumenti ühe kavandatava muudatuse, optsioonide maksustamise poolt? See ei ole ametisoleva valitsuse algatus, vaid on algatatud juba varem ja selle poolt, ma usun, on nõus hääletama ka suurem osa opositsioonist, võib-olla isegi kogu opositsioon. Teisalt on pälvinud väga teravat kriitikat seesama autode kilovatipõhine maksustamine, mille nimetamine tulumaksuks või tulude maksustamiseks on pehmelt öeldes loominguline. See fakt, et autode kilovatipõhist maksustamist ei tehta mitte ausalt automaksuna, vaid tehakse tulumaksuseadusse ära peites, ei muuda seda vähem automaksuks.
Juhin tähelepanu sellele, nagu ka Hanno Pevkur juba viitas, et põhiseaduskomisjon ütles 2011. aastal nii: sisult erinevaid probleeme tuleb menetleda eraldi eelnõudes. Ma tsiteerin põhiseaduskomisjoni kirja: "Põhiseaduskomisjon on arusaamisel, et kobareelnõuks tuleb lugeda ühte eelnõusse sisult erinevate tuumik- või tüviprobleemidega eelnõude, millel puudub ühine reguleerimisobjekt ja eesmärk, koondamine." Praegusel juhul on küsimärgi all just see, kas nendel eelnõudel on kõigil ühine eesmärk. Kui lugeda seletuskirja, siis minu hinnangul see nii ei ole. Mu küsimus on lihtne: kas teie hinnangul on nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskantsleri nõunik ning varem ka õiguskantsler ja president eksinud, kui nad on tähelepanu juhtinud sellele, et tegemist võib olla kobareelnõuga?

Esimees Eiki Nestor

Kõigepealt pean ütlema, et mul on väga kahju, et juhatuse liige ei täida juhatuses antud lubadusi. Aga hea küll, ma arvan, et see tuleb võib-olla hääletamisel kasuks sellegipoolest. Küsimus on selles, mis asi on üks tüvi või üks teema. Nüüdsel juhul on selleks teemaks tulumaks, tulude maksustamine. Selles mõttes ei ole põhiseaduskomisjon eksinud mitte kuidagi ja põhiseaduskomisjon ongi väga mõistlikult seda asja tõlgendanud. Selles suhtes ei olnud meil ka juhatuses erimeelsusi, sest tulumaksumuudatustega koos muudetakse ka käibemaksuseadust ja liiklusseadust. Vaidlus käib teemal, kas saab ühes seaduses käsitleda eri teemasid. Toon lihtsa näite: kas võib ühes seaduses menetleda üksikisiku tulu maksustamist ja ettevõtte tulu maksustamist? Praegu võib. Kui me saame vanematekogus kokku ja jõuame seal järeldusele, et oi, see on kohutav ja see on kobar, siis ei või. Praegu on see üks eelnõu ja sellisena kaks juhatuse liiget seda võtavadki. Nii et siinkohal on põhiseaduskomisjon olnud täpne. Remo Holsmer, palun!

Remo Holsmer

Aitäh! Vaat selles, et ühine tüvi või eesmärk on tulude maksustamine, lähevadki meie seisukohad lahku. Rahandusminister Sven Sester tutvustas reedel meile rahanduskomisjonis seda eelnõu. See puudutab laenude maksustamist, nii nagu siin enne läbi käis, ja firmaautode täiendavat kilovatipõhist maksustamist. Jah, need teised muudatused – osalusoptsioon ja ka panditulumaks – on võetavad kui tulu maksustamine, aga kaks esimest kindlasti mitte. Nüüd, mis nõu te annaksite Riigikogu liikmetele, kui näiteks mina tahaksin toetada osalusoptsioonide soodsamat maksustamist, aga ei taha toetada neid kolme muud ettepanekut, mis teie versiooni järgi tahetakse panna ühele hääletusele? See on see probleem. Esiteks on mul fix selles, et me defineerime tüviprobleemi erinevalt ja teiseks võetakse Riigikogu liikmetelt ära võimalus hääletada kõiki neid väga erinevaid muudatusi eraldi.

Esimees Eiki Nestor

Tänan selle küsimuse eest! Ma ei ole seda siin korranud. Selline olukord, kus Riigikogu liikmel on mingi seaduse puhul soov olla korraga nii poolt kui ka vastu, on igapäevane. Seda tuleb ette nii koalitsiooni- kui ka opositsiooniliikmete puhul ja siin ei ole mitte midagi imelikku. Tuleb sellega harjuda ka opositsioonis olles. Aga nõu annan lihtsa: nende paranduste kohta, mis seaduses on ja mis rahvasaadikule ei meeldi, saab peale esimest lugemist teha muudatusettepaneku ja need välja jätta. Ongi nii. Hiljem komisjon – ja kui vaja, siis ka täiskogu – otsustab, kas need jäävad seadusesse sisse või mitte. Selles ongi ju menetlemise mõte. Nii et iseenesest ei ole siin ju midagi keerulist. Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tegelikult oleks olnud kordades parem, kui peale diskussiooni juhatuses, arvestades soovi seda juba vanematekogus arutada, ei oleks see eelnõu üldse siia hääletusele tulnud. Mulle tundub, et see kobara definitsioon on viidud väga juriidilisele tasemele, tegelikult võiks selle aga üsna lihtsalt ära lahendada. Riigikogu liikmete mure on ju see, et kui te lähete näiteks poodi ja tahate kobartomateid osta, siis te ei osta kobarast neid tomateid, mis on täiesti mädanenud ja mustad, vaid jätate need alles. Seda võimalust Riigikogu liikmetel praegu ei ole. Kas ei võiks juba seda definitsiooni anda, olukorda ära kirjeldada?

Esimees Eiki Nestor

Kas siis kõik eelnõud, kus tahaks olla korraga nii poolt kui ka vastu, tuleks jagada kaheks, et saaks olla poolt ja vastu? See, ma arvan, läheb normitehniliselt keerukaks, sellepärast et meid on siin 101 ja sel juhul tuleks iga paragrahvi ühekaupa arutada. Jaak Madison.

Jaak Madison

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma tulen tagasi selle küsimuse juurde, mille esitas Aivar Sõerd. Mina sellest vastusest küll aru ei saanud. Küsimus oli päris konkreetne: kuidas on ettevõtete kontsernisisesed laenud seotud tulude maksustamisega? Teie vastus sellele konkreetsele küsimusele oli, et te olete aastaid olnud rahanduskomisjoni liige ja teid niisama ei lollitata. Ma ei tea tõesti, millised on teie isiklikud suhted Aivar Sõerdiga ja kuidas te omavahel läbi saate – see mind ei huvita ka –, aga mind huvitaks siiski vastus. Kuidas on see tüvega seotud laenude andmine kontserni sees seotud tulude maksustamisega? See peaks olema selle eelnõu mõttes üks tüvi. Palun seletage see meile lahti!

Esimees Eiki Nestor

Minu isiklikud suhted Aivar Sõerdiga on suurepärased, ei maksa muretseda, me oleme eluaeg hästi läbi saanud. Seotud on see sellel viisil, et seadus räägib sellest, kuidas kontsernisiseseid laene maksustatakse. Terje Trei, palun!

Terje Trei

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma saan aru, et juhatus ei jõudnud ühtsele seisukohale, ja nüüd te tõite selle siia saali meie otsustada. Mina pean tunnistama, et mina ei ole rahanduskomisjoni liige ja mul ei ole olnud veel võimalust selle eelnõuga tutvuda. Samas ma kuulsin, et te ütlesite, et vanematekogu tuleb arutama, tutvustatakse, arutatakse läbi. Kas ei oleks õigem see eelnõu siiski tagasi oma tuppa viia ja siis, kui te olete selgusele jõudnud, kas see on kobar või ei ole, tuua see siia saali või saata tagasi ja lahutada ära? Kuidas saan mina täna midagi otsustada, ilma et ma oleksin eelnõuga tutvunud?

Esimees Eiki Nestor

Asi, mida me otsustame, ongi see, kas võtta eelnõu menetlusse või mitte ja kas määrata talle juhtivkomisjon või mitte. Midagi muud meil hetkel otsustada ei ole. Mis selle eelnõuga hiljem saab, kui kaua teda menetletakse, millised paragrahvid alles jäävad, millised Riigikogu otsustab sealt välja arvata – see on kõik tulevik. Küsimus on selles, kas võtta eelnõu menetlusse või mitte. Aga kuna küsimus oli siiras, nagu ma siiralt usun, siis lihtsas keeles öeldes on meil arutelu all see, kas tulevikus võib – ma kordan ennast, aga ma arvan, et see näide on hästi lihtne – ühes ja samas seaduseelnõus käsitleda ettevõtete tulu maksustamist ja üksikisiku tulu maksustamist. Kaks juhatuse liiget leiab, et võib, sest tegemist on tulude maksustamisega ja ka seaduse nimetus on tulumaksuseadus, aga üks juhatuse liige leiab, et ei või. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh, hea esimees! Selle eelnõu ühte tüve otsides võib öelda, et sellel eelnõul on tõepoolest üks tüvi: praeguse valitsuse tekitatav massiivne eelarveauk ja katse seda auku mingil kombel kuidagi tasandada. Aga parlamendilt võetakse õigus ja võimalus sisuliselt arutada sisult täiesti erinevaid muudatusi. Seda üritatakse teha kiirustades ja igasuguseid häid tavasid rikkudes. Mu küsimus on endine. Kui te väidate, et siin on koos ühe iseloomuga ettepanekuid, siis kuidas on omavahel seotud näiteks panditulumaksu kehtestamine, pankade avansilise makse, ettevõtete autode kilovatipõhise makse kehtestamine ja näiteks osalusoptsioonide soodsam maksustamine? Kuidas on need asjad omavahel seotud ja ühise tüvega?

Esimees Eiki Nestor

Neid kõiki käsitleb tulumaksuseadus. Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh! Olgem ausad, mitte kellelgi, ka koalitsioonil ei ole tegelikult vähimatki kahtlust, et tegemist on klassikalise kobareelnõuga. Nii 2015. kui ka 2016. aastal said avalikkuses halvima seaduse häbiposti naelatud just kobarmaksuseadused, mida iseloomustati kui halva ja lausa pahelise õigusloome näiteid. Nagu toona, nii puudub ka praegu igasugune erakorraline vajadus viia seadusi ellu kiirustades ja halva õigusloome protsessi abil. Miks kasutab koalitsioon, kes lubas uut, ausat ja läbipaistvat poliitikat, sellist häbiväärset praktikat?

Esimees Eiki Nestor

Sellele küsimusele ma ei ole volitatud vastama. Aga kiirustamise koha pealt nii palju, et juhatusel on kolm tööpäeva aega otsustada, kas võtta eelnõu menetlusse või mitte. Rohkem kui tänase päevani me enam aega viita ei saanud. Meil puudub seaduse alusel võimalus kauem mõelda, kas võtta või mitte. Toomas Kivimägi, palun!

Toomas Kivimägi

Aitäh, härra esimees! Ma haarasin teie sõnasabast kinni ja paluksin eneseharimise vormis kinnitust selle kohta, kas te olete tõesti seda meelt, et laen on tulu.

Esimees Eiki Nestor

Kõnealune eelnõu käsitleb tulu maksustamist siis, kui kontserni sees antakse laenu.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele küsimuse. Kes on selle poolt, et võtta menetlusse Vabariigi Valitsuse k.a 4. mail algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu ning määrata juhtivkomisjoniks rahanduskomisjon? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 50 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu on võetud menetlusse ning juhtivkomisjoniks on määratud rahanduskomisjon.
Päevakord. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala päevakorra. Palun saalis rahu! Kui on soovi midagi öelda, siis ... Igor Gräzin, protseduuriline küsimus päevakorra kinnitamise kohta.

Igor Gräzin

Kuna praegu läks päevakord ütlemata segaseks pärast selle komisjoni määramist, st me ei tea enam nüüd ka seda, mida päevakorrast arvata, siis ütle palun isiklikult – vaat nii, nagu sa isiklikult räägid –, ega selles päevakorras, mida me hääletamisele paneme, mingeid jamasid sees ei ole. (Naer.)

Esimees Eiki Nestor

Ei ole. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu viienda istungjärgu 14. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 71 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 9. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:39 Arupärimine poliitilise välireklaami piirangutega seotud kohtuasjaga, mis kuulutas piirangud osaliselt põhiseadusvastaseks, kaasneva olukorra kohta (nr 346)

Esimees Eiki Nestor

Kinnitatud päevakorra järgi on kõigepealt arutuse all Riigikogu liikmete Artur Talviku, Andres Herkeli, Monika Haukanõmme, Krista Aru, Andres Ammase, Jüri Adamsi ja Ain Lutsepa esitatud arupärimine. Arupärijate nimel Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea esimees! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Vabaerakonna fraktsiooni liikmete arupärimine puudutab nn kass Arturi juhtumit, mis on seotud sellega, et Riigikogu valimiskampaania ajaks jäid minu isiklikule autole kleebised, mida võis tõlgendada kahtepidi. Seal oli näiteks üks kleebis "Vali kass Artur!" ja mingi veebisaidi aadress ning ma sain selle eest trahvi. Kaebasin selle edasi kohtusse ja 16. veebruaril tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse. Ma loen selle ette: "Tunnistada Riigikogu valimise seaduse § 51 [---] põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol." Kuna ringkonnakohus kuulutas selle otsuse põhiseadusega vastuolus olevaks, siis läheb see automaatselt arutusele Riigikohtusse. Kui asjad lähevad arutusele Riigikohtusse, siis küsib Riigikohtu kolleegium arvamust eri instantsidelt ja muu hulgas küsis ta seda ka õiguskantsler Ülle Madiselt. Õiguskantsler oma arvamuses leiab, et tegelikult võiks otsus olla veelgi laiem ehk see piirang tuleks välja võtta ka kohaliku omavalitsuse valimise seadusest ja Euroopa Parlamendi valimise seadusest, ning ütleb oma seisukohas, et tegelikult tuleks piirang maha võtta ka kogu isiklikus kasutuses olevalt vallasvaralt.
See teema on Vabaerakonnale väga tähtis. Me oleme seisnud poliitilise konkurentsi tagamise eest ja võidelnud väga palju selle nimel, et poliitilises võitluses Eestis oleks raha roll väiksem ja sisuline debatt olulisem. Ka mainitud kohtuotsuses öeldakse, et see piirang ei vähenda raha osa poliitilises võitluses ega poliitilises reklaamis ega tõsta sisulist ehk poliitilise debati osa poliitilises reklaamis. Esitasime õiguskantslerile selle kohta neli küsimust ja täna on väga hea meel kuulata nendele vastuseid. Ma loodan, et õiguskantsler loeb ka küsimused ükshaaval ette. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Nüüd on küll selline olukord, et ei teagi, mis teha, kui juba ette on teada, et on hea meel. Õiguskantsler Ülle Madisel tuleb aga vastata. Palun!

Õiguskantsler Ülle Madise

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, tänan teid küsimuse eest! On erakordselt oluline – eriti pidades silmas lähenevaid kohalikke valimisi – küsimus, kas kõikidele kandideerijatele on nende suhtes kehtivad piirangud, käsud-keelud ja õigused üheselt selged. Ka õiguskantsleri ametkonna jaoks, samuti minu kahe eelkäija jaoks, on see teema olnud juba aastaid probleem. Nüüd on see üha teravnenud, eelkõige seetõttu, et elu on muutunud, aga need paljude aastate eest sõnastatud normid, mis määratlevad välireklaami keeldu, on jäänud muutumatuks. Samas oleme näinud nende piiridel balansseerimist, oleme näinud ilmselt selle seaduse eesmärkidega vastuolus olevaid karistamisi ja piiranguid. Veelgi enam, me näeme peaaegu iga päev seda silmakirjalikkust, mis paratamatult tekib siis, kui inimestele ei ole asjad selged. Ei ole ka täpselt aru saada, kas reeglite rikkumine on karistatav – ja kui on, siis kelle puhul – ning milles need reeglid seisnevad. Aga kõigest sellest, ma loodan, hiljem ja küllap ka mitmes teises formaadis.
Tõepoolest, küsimused on esitatud ajendatuna minu 21. märtsi k.a seisukohast Riigikohtule. Palusin oma seisukohas tõesti Riigikohtul vaadata küsimusi mitte ainult Riigikogu valimise seaduse kontekstis, kuivõrd Riigikogu valimised on tulemas 2019. aastal – kui ei peaks tekkima vajadust erakorraliste valimiste järele –, seega selgust on meil vaja palju kiiremini, juba kohalikeks valimisteks. Kui näiteks peaks minema nii, et absoluutne välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal Riigikogu valimistel tunnistatakse põhiseadusvastaseks, aga kohalike valimiste kohta ei öelda midagi, siis on selge, et kõik on segane. Siis on küll võimalik õiguskantsleril tulla otsekohe Riigikokku ettepanekuga viia seadus põhiseadusega kooskõlla – selleks me ka valmistume –, aga ikkagi oleks parem, kui Riigikohus seda õigeks peab, et nad ise oma vaatenurka laiendaksid.
Niisiis, arupärijate küsimused olid järgmised. Esiteks: "Kas juhul kui Riigikohus tunnistab isiklikel esemetel poliitilise välireklaami keelu kehtetuks enne KOV valimisi, on tagatud õigusselgus küsimuses, milline välireklaam on lubatud ja mille mitte?" Teiseks: "Millised on teie arvates mõistlikud välireklaami piirangud, mis tagavad võrdse kohtlemise kõigile poliitilistele jõududele ja piiravad raha osakaalu poliitilises konkurentsis?" Kolmandaks: "Millised oleksid teie hinnangul välireklaami piiramise alternatiivid võrdsemate võimaluste tagamiseks valimiskampaanias?" Ja neljandaks: "Kas praegu kehtivad kampaaniapiirangud koosmõjus erakondade ja kandidaatide rahastamise korraga tagavad kandideerijatele võrdsed võimalused või loovad teie hinnangul mõnele lubamatuid eeliseid?" Loodan, et te ei ole vastu, kui vastan kõikidele teie küsimustele ühekorraga. Ütlen kohe ka seda, et kuna see küsimus on siiani Riigikohtu menetluses, siis ma palun kõiki minu seisukohti ja vastuseid mõista just selles võtmes, et siis, kui Riigikohus on oma otsuse langetanud, on see täitmiseks. Kindlasti teeb meie ametkond sellest omi järeldusi selles suhtes, mil viisil erakondade rahastamise ja reklaami piirangute põhiseaduspärasuse tagamiseks edasi liikuda. Palun juba ette vabandust ka selle pärast, et ilmselt kõikidele küsimustele ja päris sellisel viisil, nagu ehk on silmas peetud, ei saa ma vastata, kuivõrd tegemist on erakondliku poliitikaga, millesse mina ei sekku.
Aga alustuseks. Minu hinnangul on kolm üldist põhiseaduslikku põhimõtet, mille järgi tuleb kõik valimiskampaania reeglid ja piirangud kehtestada. Esiteks, kõikidele kandideerijatele tuleb luua võrdsed tingimused. See tähendab, et ei tohi kehtestada reegleid, mis loovad kellelegi ilmselgeid eeliseid. Näiteks on siinsamas küsimused linna või valla ruumide kasutamise kohta – millistel tingimustel peab tagama kandideerijatele sinna ligipääsu. Teiseks, kõik reeglid ja piirangud peavad olema põhiseaduspärased, mh arusaadavad, mõistlikult täidetavad, kontrollitavad ja kontrollitud. Vältida tuleb olukorda, kus reeglite rikkujad saavad eeliseid. Siin on näiteks maksumaksja raha eest kandidaatide reklaamimine, sh munitsipaalmeedias, aga küllap teate teie neid näiteid paremini kui mina. Kolmandaks, kõik ja igat liiki poliitilise kampaania rahastamise allikad peavad olema avaldatud ja järelevalveorgani kontrolli all, sest teisiti ei ole võimalik vältida poliitilist korruptsiooni. Siin saab näiteks tuua ühe seaduses oleva selge lünga – erakonna või kandidaadi heaks on võimalik teha reklaami raha eest, mille päritolu ei avaldata. Loomulikult, väljendusvabadust arvestades ei tohiks piirata inimeste ega ka ühingute õigust enne valimisi oma vaadetest lähtudes kampaaniat teha, aga vahendite päritolukontroll põhiseaduspärases ja proportsionaalses vormis on tõenäoliselt korruptsiooni ennetamiseks hädavajalik ja täiesti korraldatav.
Jah, absoluutne välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal, st 35 päeva enne valimispäeva, on minu arvates põhiseadusvastane. Vastates nüüd konkreetsemalt teie küsimusele, leian, et see on põhiseadusvastane selle tõttu, et eriti kohalikel valmistel loob see eelised üleriigiliselt tuntud erakondadele ja kandidaatidele. Tõepoolest, kohalikud kandidaadid, näiteks kohalikud valimisliidud, satuvad sellega halvemasse olukorda. Nii on ka Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2010. aasta otsuse juures riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus, kus ta viitabki just sellele, et kohalikud kandidaadid, kes ei ole üleriigilisse poliitikasse kunagi pürginud või sinna pääsenud, samuti kohalikud valimisliidud, võivad kohalikel valimistel olla selle välireklaami keelu tõttu olukorras, kus ei ole mitte ühtegi tõhusat valijateni jõudmise viisi sügisesel ajal, kui volikogu valimised aset leiavad. Ehk kandidaate ja nende seisukohti tutvustavad mõistliku suurusega, st A4 või mõnevõrra suuremad plakatid või trükised, mis on paigutatud näiteks bussiootepaviljoni, kohaliku poe, raamatukogu või postkontori – nii palju, kui neid veel alles on – seintele, võib olla ainus efektiivne ja kandidaatidele kättesaadav meetod enda reklaamimiseks. Kindlasti on nendele kandidaatidele kättesaamatud – ja see on muidugi hea – kõik need vahendid, mis on neil, kes on juba selles vallas või linnas võimul, olles seega saanud ennast jooksvalt, eri viisidel ja erineva sildi all, tutvustada ning sellega oma kandidaate tuntuna hoida. Selles välireklaami piiride katsumises enamik üksikkandidaate ja valimisliite osaleda ei saa. Härra Talvik on siin muidugi julge erand – mitte selles võtmes, et ta oleks kasutanud valesti avalikku ressurssi, vaid sellega, et tal jätkus julgust katsetada eraisikule oma varal reklaami tegemisele seatud piire.
Ka õigusteoreetiliselt on absoluutne välireklaami keeld vahetult enne valimisi probleemne, sest tegu on valimisõiguste, väljendusvabaduse ja veel mitme muu põhiõiguse piiramisega. Kõik need argumendid esitas õiguskantsler Indrek Teder 2009. aastal pärast Euroopa Parlamendi valimisi Riigikohtule, kõikide valimisseaduste kohta. Riigikohtu üldkogu tollal seda taotlust ei toetanud, leides, et välireklaami keeld pole põhiseaduslikult nõutav, ent seda võib siiski kehtestada. Sellel lahendil oli hulk eriarvamusi, neist Jüri Põllu oma juba osundasin.
Ka küsimusele selle kohta, millised võiks olla mõistlikud alternatiivid välireklaami keelule, vastaksin heameelega tsiteerides riigikohtunik Jüri Põldu, kes pidas Tartu Ülikoolis enne mind riigiõiguse professori ametit ja on nende teemadega väga põhjalikult tegelenud. Paljuski tema mõtteid jagan. Tema nimelt leidis, et eriti kohalikel valimistel on vahetult enne valimisi täielik välireklaami keeld põhiseadusvastane, sest ühtegi kolmest eesmärgist, mis on seatud, see tegelikult oluliselt saavutada ei aita. Esiteks on eesmärgiks seatud kulude langetamine. Tegelikkuses kipub absoluutne välireklaami keeld, eriti kohalikel valimistel, just väiksemate rahaliste võimalustega kandidaatide võimalusi piirama ja kõikide kulusid kasvatama. Nimelt nihkub välireklaam – eriti nendel, kes peavad mõttekaks teha seda tükk aega enne valimisi, kas või jooksvalt aasta ringi – varasemasse perioodi. Seda on ka üleriigilistel valimistel nähtud. Teiseks nihkub reklaam seepeale kas kallimasse või raskemini kättesaadavasse kanalisse ehk televisiooni, aga ka trükimeediasse. Internetireklaam võib olla nii odav kui ka kallis, aga fakt on see, et eriti kohalikel valimistel ei pruugi asjatundlik internetireklaam olla kõikjal tõhus meede, sest suur osa valijaskonnast ei saa seda kätte, seega see neid ei kõneta.
Välireklaami keelu mõte oli ka muuta debatt sisulisemaks. Siin ütleb Jüri Põld oma eriarvamuses minu arvates väga tabavalt, et valimisdebati sisukus ei sõltu niipalju keeldudest-piirangutest, kuivõrd sellest, kui motiveeritud on kandideerijad ise argumenteeritult ja faktipõhiselt arutlema. Niisiis, juba aastal 2010 öeldi niivõrd hästi praegusesse konteksti sobivad sõnad: seadusega ei ole ilmselt võimalik loosunglikke ja paljasõnalisi, vahel ärplevaid lubadusi ära jätta. Debati sisulisus sõltub nii kandideerijast kui ka valijast.
Veel taotleti avaliku ruumi puhtust. Siin nihkun natuke Jüri Põllu sõnadest kõrvale, aga tegelikkuses avalik ruum puhtamaks selles mõttes ei muutunud, et ka üleriigilistel valimistel välireklaam nihkus lihtsalt varasemasse aega ja prügimäed kirendavad raskesti lagunevatest plakatitest täpselt samamoodi. Nii et tundub, nagu praegune praktika näitab, et see keeld ei ole väga hästi oma eesmärke teeninud. Seepärast tahaks loota, et selginevad seisukohad küsimuses, kas kohalikel valimistel absoluutne välireklaami keeld enne valimisi on põhiseaduspärane või ei.
Kas eesootavateks volikogu valimisteks on selge, mis on lubatud ja mis keelatud? Praegu Riigikohtus olev küsimus on piiritletud väga kitsalt, ainult Riigikogu valimise seadusega ja ainult autoga. Just seepärast palusin Riigikohtul õigusselguse huvides anda seisukoht mitte üksnes auto, vaid kõikide kandidaadi käsutuses olevate vallasasjade kohta, ja mitte ainult Riigikogu valimiste, vaid ka kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste jaoks. Põhimõtteliselt on minu arvates võimalik ka see, et absoluutne välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni ajal on põhiseadusvastane üksnes kohalikel valimistel, aga üleriigiliste valimistel mitte, sest seal on tegelikult üleriigiline kampaania, üleriigiline meedia palju hõlpsamini kättesaadav.
Ja nüüd konkreetselt selguse kohta. Kui Riigikohus tunnistab kehtetuks kandidaadi autol – ja loodetavasti ka muudel vallasasjadel, sest näiteks mootorratas või Segway ei ole palju erinev – oleva reklaami keelu Riigikogu valimistel, on see kindlasti põhiseadusvastane ka kohalikel valimistel. Siin on kaks võimalikku juhtumit. Esiteks, Riigikohus kas laiendab ise selle keelu ka kohalikele omavalitsustele ja tunnistab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastava sätte kehtetuks või ta ei tee seda, aga sel juhul sekkub õiguskantsler väga kiiresti ja loodan siis ka Riigikogu toetusele. Ka sel juhul jääb ikkagi üles küsimus mõistliku suurusega muu välireklaami lubamisest kohalikel valimistel, sõltuvalt Riigikohtu hinnangutest ma loodan ka ise sellega edasi tegelda. Võimalik on ka teine juhtum – Riigikohus asub seisukohale, et Riigikogu valimistel oli see keeld põhiseaduspärane, ja püüab siia laiendada näiteks reklaamiseadust, nagu mõnes varasemas kohtulahendis on tehtud. Sellega kaasneb aga üks väike probleem, nimelt, Tarbijakaitseamet ei ole näinud reklaamiseaduse laienemist valimisreklaamile ning KOVVS-i ja reklaamiseadust niimoodi koos tõlgendada on suhteliselt keeruline. Ühesõnaga, mis tahes argumentidel võib Riigikohus leida ka seda, et Riigikogu valimistel oli see keeld põhiseaduspärane, aga ka see ei tähenda veel, et kohalikel valimistel oleks samasugune keeld põhiseadusvastane. Eks siis tuleb selguse taotlusega edasi minna. Suur aitäh küsimast!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused õiguskantslerile. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler, aitäh nende vastuste eest! Siin tekib mitmeid mõtteid. Üks nendest on see, kas aktiivse agitatsiooni perioodile eelnev agitatsioon on aktiivne või passiivne. Juhul kui seda tehakse suure raha eest, siis on see minu meelest aktiivsele agitatsioonile eelnev aktiivne agitatsioon. Aga see asi läheb risti sellega, mida me küsime neljandas küsimuses kampaaniapiirangute ning erakondade ja kandidaatide rahastamise korra koosmõju kohta. Kas peale välireklaami on veel aspekte? Näiteks, kas see, et valimisliidud ei ole riiklikult rahastatud, aga erakondade nimekirjad on kohalikel valimistel rahastatud, võiks ühte kolmest printsiibist ehk võrdseid võimalusi oluliselt riivata?

Õiguskantsler Ülle Madise

Suur tänu! Aktiivse agitatsiooni aeg tuli mõistena käibele – nagu härra Jüri Adams kindlasti mäletab ja küllap mõned siin saalis viibijad veel – siis, kui välireklaami keeldu kehtestati. Siis oli kaks vaidlust. Esiteks arutati, kas agitatsiooni nimetada kihutustööks või agitatsiooniks, ja teiseks üritati leida koondnimetust ajale, mis järgneb kandidaatide registreerimisele ehk siis hetkele, kui arvud on juba teada. Nüüd sellest, mis puudutab valimisliitude võrdseid võimalusi seoses sellega, et parlamendierakondadele on ette nähtud riiklik rahastus ja siis pisut ka nendele, kes on kogunud piisava hulga hääli ja toetust, ent parlamenti siiski ei saanud. Siin on tõepoolest olemas erisus, aga me oleme seda nõunikega analüüsinud ja me ei leidnud, et praegune olukord oleks selles mõttes põhiseadusvastane, et valimisliitudele ei ole maksumaksja rahast toetust ette nähtud. Siiski on teie viide ebavõrdsetele võimalustele põhjendatud selles kontekstis, et liiga suur üleriigilistele erakondadele antav toetus seab tõepoolest nii uued tulijad kui ka kohalike valimiste kontekstis valimisliidud ja väiksemad erakonnad löögi alla. Sellepärast mulle tundub, et pigem tasub tegelda küsimusega, kui suur tohib olla erakonnale antav riigieelarveline toetus, et see ei kitsendaks üle põhiseaduslikult lubatud määra teiste võimalusi.

Esimees Eiki Nestor

Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Aitäh! Peaksin alustama kõigepealt sellise täpsustusega, et ma ei ole tõenäoliselt kunagi olnud selle juures, kui Eestis võeti kasutusele väljend "aktiivse agitatsiooni periood". Minu arvates on see üks tüüpiline näide erakordselt sobimatust sõnastusest. Eesti keele loogika ütleb, et siis peaks olema võimalus rääkida ka passiivsest agitatsioonist. Mida see siis võiks tähendada? Aga minu küsimus on selline. Selles valdkonnas on termineid kasutatud ilmselt eesti keele tavatähenduste vastaselt kogu aeg. See, mida teie kasutasite välireklaamina, on tõenäoliselt sisuliselt ikkagi visuaalne agitatsioon, kui me püüame eesti keeles maksimaalselt täpselt öelda. Nüüd on küsimus, kas ka heliline agitatsioon, näiteks elektrooniline agitatsioon jms, peaks olema kuidagi ühtemoodi lahendatud?

Õiguskantsler Ülle Madise

Tänan! See on täpselt see, millele ma alguses viitasin. Tegelikult on reklaami defineerimine ja sellest tulenev keelamine erakordselt keeruline. Kui eesmärk on see, et vahetult enne valimispäeva avalikus ruumis või avalikust kohast vaadeldavas kohas ei toimuks mitte mingisugust poliitilist reklaami, siis tõesti tekib küsimus igat masti installatsioonidest, helidest või mõnele märgile, objektile mingisuguse tähenduse andmisest. Nii et sellest saab juba väga huvitav reklaamiasjatundjate ekspertiisiülesanne. See ongi põhjus, miks mul oleks ääretult hea meel, kui Riigikogu võtaks ette ja püüaks leida enne Riigikogu valimisi selles valdkonnas selgust. Praegu tõenäoliselt kohalikeks valimisteks palju ei jõua. Kui Riigikohus oma lahendi teeb – ja ma olen kindel, et ta teeb seda õige pea –, siis küllap me saame suure hulga selgust juurde, aga terviklikku selgust ikkagi ei saa. Nii et oleks väga hea, kui see tervikuna ette võetaks.

Esimees Eiki Nestor

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea esimees! Hea õiguskantsler, tänan vastuste eest! Teie seisukoht isiklikel asjadel oleva reklaami suhtes on väga selge. Aga välireklaam on ka kõik need suured plakatid ja on veel igasuguseid muid variante, minu pärast kas või kõlarid kuskil mingisugust sõnumit edastamas jne. Te küll ütlete, et sellist n-ö visuaalset risustamist see piirang ära ei kaota. Kas teil on aga mõni mõte, missugune võiks see välireklaami võrdseid võimalusi tagav variant olla? Kuidas teha nii, et välireklaam oleks mõistlikult kõigi jaoks võrdne?

Õiguskantsler Ülle Madise

Tänan! Ka see küsimus on õiguskantsleri analüüsi- ja töömeetodiga tihedalt seotud, sest me söandame avaldada seisukohta, et midagi on põhiseadusvastane ja midagi tuleks teha teisiti üksnes siis, kui on olemas selge kujutlus, et oleks võimalik teha teisiti ja paremini. Loomulikult ei pea ühiskond ega Riigikogu seaduses lubama majasuurusi ülikalleid plakateid. Ei pea. Paljudes riikides on leitud ka võimalus seada välireklaami mahule – või veelgi parem, valimiskuludele – ülempiir. Võimalik on luua eksperdikogusid, kontrollorganeid, kes aitavad saavutada poliitilist kultuuri, kus poliitilist kampaaniat ei korralda ega piira mitte niivõrd politsei, prokuratuur ja kohus, kuivõrd poliitiline kultuur ja ühiskond ise. Aga alternatiivid on täiesti olemas, alates sellest, et kohaliku omavalitsuse üksus näitab ära kohad, kuhu kõik kandideerijad saavad võrdsetel alustel panna oma reklaami. Sellel on kandidaadi number, enamasti pildid ja ka põhiseisukohad kohalikel valimistel kohaliku elu teemade ehk selle kohta, kus on kool ja kus on lasteaed, st millest lähtutakse avaliku ruumi planeerimisel, milliseid lisatoetusi ette nähakse jne. On võimalik näidata ära sellised kohad. Samamoodi on tõesti võimalik seada mahule oma piiranguid. Kindlasti on ka nendest piiridest võimalik üle minna ja see eeldab teatavat kontrollitööd, aga kõige rohkem ma usun ühisel nõul kultuuri kasvatamisse. Nii et tõepoolest, Riigikohtus on praegu üksnes reklaam auto peal, meie laiendasime selle kõikidele vallasasjadele, aga tegelikult on probleem palju laiem ja hõlmab siiski ka välireklaami väikeste või veidi suuremate plakatite mõttes.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea õiguskantsler! Ma sooviksin, et täpsustaksite, mis ikkagi on avalik ruum, sest kampaania mõistes, eriti aktiivse kampaania perioodi jooksul, me käsitleme tegelikult reaalpoliitiliselt avaliku ruumina internetti, televisiooni ja raadiot – need kuuluvad kõik ühte n-ö müraruumi. Palun täpsustage, mida täpselt on siin kaasuses avaliku ruumi all mõeldud! Kas see on tõesti ainult väliterritoorium või õu, millest me räägime?

Õiguskantsler Ülle Madise

Jälle suurepärane küsimus ja seni ühese vastuseta. Välireklaami on nüüd üritatud defineerida juba üle kümne aasta. Tegelikult poliitilist reklaami ega poliitilist välireklaami lõplikult defineeritud ei ole. Aga võttes kokku senist kohtupraktikat, seletuskirju ja arutelusid, saan öelda, et silmas peetakse kogu seda ruumi, mis asub avalikkusele tasuta juurdepääsetavas ruumis või on sealt vaadeldav. See aga ei välista ikkagi küsimusi, kas keegi tohib näiteks kanda enda kandidaadinumbri ja võib-olla veel mingisuguse reklaamiga riideid ning liikuda niimoodi tänaval ringi. On üleval olnud vaidlusi selle üle, kas inimene tohib paigutada oma elumajale näiteks iseenda numbriga plakati jne. Need küsimused kaasuspõhiselt on tegelikult siiani selgeks rääkimata. Nii et selles kontekstis on avaliku ruumi all peetud silmas avalikku kohta ehk siis avalikkusele juurdepääsetavat kohta. Seejärel muidugi kohe küsitakse, kas näiteks kaubanduskeskus, mis on öisel ajal piiratud juurdepääsuga ja päevasel ajal kipub toimima linnatänavana, on siseruum või välisruum. Ilmselt on tegemist ka seal pigem välireklaamiga. Aga täiesti õige küsimus. See oleks üks neist asjadest, mille võiks ära lahendada.

Esimees Eiki Nestor

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud proua õiguskantsler! Te väidate, et suuremate erakondade mahukam rahastamine valimisteks piirab justkui väikeste erakondade võimalusi kandideerida. Aga suuremates erakondades ongi ju rohkem liikmeid – nende toetus on suurem ja nad toovad ka Riigikokku või volikokku rohkem inimesi. Kas te ei arva, et suuremate erakondade esindajad peavadki proportsionaalselt suurema summa saama, kuna nad kulutavad samuti rohkemate inimeste peale?

Õiguskantsler Ülle Madise

Suur tänu täpsustava küsimuse eest! Hea meelega selgitan uuesti. Vastasin nii: minu hinnangul see olukord, et valimisliitudele ega Riigikogus veel mitte esindatud ja nõutavat häältesaaki mitte kogunud erakondadele riigieelarvest toetust ei maksta, ei ole põhiseadusvastane. Küll aga võib põhiseadusvastaseks osutuda liialt suur riigieelarveline toetus. Selles mõttes, ma ei ole väitnud, et praegune toetus on liialt suur – kuigi seda kindlasti tasub analüüsida –, ja teie toodud põhjused, miks peaks riigieelarveline üldse olemas olema, on minu arvates täiesti kaalukad. Ma täiesti jagan neid ja need on ka põhjused, mille pärast alustavatele erakondadele ei pea tingimata andma maksumaksja raha eest samasuguseid rahalisi võimalusi, mis on erakondadel, kes on üles ehitanud oma struktuuri, pidevalt oma liikmeid informeerivad, korraldavad seaduses nõutud üritusi ja alluvad audiitorkontrollile. Loomulikult, neid ei peagi absoluutselt võrdselt kohtlema, aga ikkagi on võimalik see, et riigieelarveline eraldis erakonnale hakkab tõkestama ja piirama teiste võrdset kohtlemist.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma esinemises te viitasite sellele, et valimisliitudes ei pruugi olla samasugune rahastus, kuigi me teame, et valimisliitudes kandideerivad ka erakonnaliikmed ja me ei saa garanteerida seda, et neid konkreetseid liikmeid ei rahastata sellest võimalikust erakonna rahast. Aga te viitasite ka ühele teisele küsimusele, mis puudutab informatsiooni kättetoimetamist teatud isikute puhul. Kui me räägime konkreetselt mingist vallast, kus vallavanem on neli aastat võimul olnud, siis tema teatud tüüpi nähtavus on selgelt parem kui ühel uuel kandidaadil, kes tuleb. Ma küsiksin sellise küsimuse: kas selleks et tasakaalustada seda nelja-aastast nähtavust, mis on objektiivne ja paratamatu läbi mandaadi, peaks hoopis vastupidi, nende võimalusi reklaami mahu ja nähtavuse mõttes suurendama?

Õiguskantsler Ülle Madise

Suur tänu! See on poliitiline valik. Me ei näe siin põhiseaduslikke nõudeid ega takistusi.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, õiguskantsler Ülle Madise! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Palun vabandust, härra juhataja! Mul tekkis kõhklus. Ma ei suuda kuidagi harjuda meie kodukorra kägistavate tingimustega. Keegi ütles mulle enne, et siin peaks olema igal rahvasaadikul võimalik arvamust avaldada, mitte ainult arupärijate nimel. Aga kui ma juba siia sattusin, siis tahaksin tuua mõned näited. Vaadake, 1992. aasta septembris toimusid Riigikogu VII koosseisu valimised. Sel ajal ei olnud veel olemas erakonnaseadust, erakondade riikliku rahastamise reegleid ega ka reklaamiseadust. Kõik need valimised toimusid enam-vähem sama ideaalselt, nagu õiguskantsler siin kirjeldas, ilma et ühtegi probleemi oleks olnud. Mina teeksin siin üldistuse, et väga paljud asjad on äraunustatud vanad. Mitmed asjad on tõenäoliselt tekkinud sellepärast, et hilisemal ajal seadusi kirjutades on tehtud seda kas oskamatult või kuidagi sihilikult omakasupüüdlikult. Kõige lihtsam viis saavutada selline olukord, nagu kunagi oli, oleks praegused seadused tühistada. Siis oleks meil tõenäoliselt tunduvalt parem olukord kui praegu.
Ma ei kadesta Riigikohut selle otsuse tegemisel. Siin on mitu probleemi. Üks on see, et Riigikohtu ette on pandud küsimus, kas ta peaks muutma oma kunagi tehtud otsuseid. Sedamoodi muutmisotsuse tegemine on igal juhul raske, kuigi ilmselt möödapääsmatu ja vajalik. Teisest küljest, mis on see materjal, mis on see seaduste baas, normatiivne baas, millest lähtudes Riigikohus peaks oma ülesande täitma? Ma vihjaksin siin sellele, et võib-olla suurem osa hädasid on meil alguse saanud sellest, kui Eestis võeti vastu esimene reklaamiseadus, see oli kas 1996 või 1997. Selle seaduse tegijad, juba eelnõu kirjutajad ja hiljem ka menetlejad – tõenäoliselt olin ka mina üks selle poolt hääletaja – tegid terve hulga vigu, mida me tookord ei osanud ette näha ja peaksime nüüd parandama.
Põhiline viga on muidugi reklaami kontseptsioonis üldiselt. Seaduse järgi on reklaam professionaalsete reklaami tootmise firmade tegevuse tulemus. See kontseptsioon iseendast on suhteliselt kahtlane, sellepärast et seal on vähemalt kaks põhilist liiki: on olemas selline reklaam, mis taotleb tulu, ja on teistsugune, välimuselt võib-olla äravahetamiseni sarnane reklaam, mis ei taotle tulu. Seal on tehtud selle asja juures esimene kontseptuaalne viga. Kuid praegu oleks Riigikohtul ilmselt ka väga raske teha mõlema tüübi suhtes ühte ja sama järeldust, olukorrast olenevalt tehakse erinevalt. Praegu on meie ees küsimus sellistest pseudoreklaami tegevustest, kus üksikisik võtab kasutusele midagi, mis kaudselt meenutab professionaalsete reklaamifirmade toodangut, st paneb endale selga mingid riided, millel on peal sõnum, paneb oma autole kleepsu või paneb oma aeda või majaseinale mingisuguse visuaalse asja. Need juhud ei ole kindlasti võrreldavad professionaalse reklaamiga. Kui Eesti riik läheb sellist formalismi teed, et võrdsustab erineva sisuga asjad, siis on meie riigiga lood päris kehvad. Aitäh tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu! Ma pean vist stenogrammi tarvis väikese seletuse andma või ennast parandama. Arupärimiste korral võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed, siin ei ole ühtegi piirangut. Siiski pean ma esimesena andma sõna ühele arupärijatest. Tegin ennist eksliku järelduse, et Jüri Adams soovib rääkida arupärijate nimel, aga nii see ei olnud. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed, austatud õiguskantsler! Ma pean ka tegema ilmselt ühe õienduse. Meil Vabaerakonnas on tegemist nii sõbraliku kollektiiviga, et üldiselt ei ole väga suurt vahet, kelle kõne läheb kirja arupärijate nimel ja kelle oma – kui te seda soovite niimoodi tõlgendada – sooloesinemisena. Ma tahaksin aga väga tänada õiguskantslerit nende vastuste eest. Ja tegelikult – nad kahekesi jutustavad seal – ka Artur Talvikut, kelle tegevus aitas tõstatada väga olulise probleemi ja on viinud selle nüüdseks Riigikohtu ette. Ma arvan, et see on väga oluline.
Kõik need lood siin on kahjuks väga pika habemega. Esiteks, poliitikareklaami defineerimisest keeldumine väga pika aja vältel – ehkki on tähelepanu juhitud, et seda tuleks teha – on viinud väga mitmete kummaliste ja halbade tagajärgedeni, muu hulgas selleni, et seesama välireklaami keeld on järjest juurde tootnud silmakirjalikkust. Üks osa silmakirjalikkusest on kindlasti see, mida me esimese hooga adusime, et nii on üks meediakanal erakondade suure rahakotiga peetavast kampaaniavõitlusest täielikult kustutatud, järelikult on saavutatud see, et raha voolab teistesse meediakanalitesse. See ei ole aga päris kindlasti aus konkurents.
Teiseks hakkas kohe üsna kiirelt ilmnema see, et tõepoolest, aktiivsele agitatsioonile eelneb veel üks "aktiivne agitatsioon" – sel ajal kui see formaalne piirang ei kehti, hakati ikkagi välireklaami tegema ja tegelikult ka välireklaamipindade müüjad oma rahast päris ilma ei jäänud. Aga kogu küsimus sellest, mis on aktiivne agitatsioon ja mis on passiivne agitatsioon, viitab sellele, et need asjad ei ole kuigi mõistlikult defineeritud.
Aga kolmas – ja ma arvan, et praeguses kontekstis võib-olla kõige olulisem – on see, et kogu selle keelu juures ei adunud ühiskond ilmselt ühte asja, see on niisugune mikrotasandikampaania. See ongi see, millest õiguskantsler rääkis, viidates Jüri Põllule. Kohalikul tasemel ei ole inimesel võib-olla tõesti muud kättesaadavat kampaaniavahendit, kui panna oma pilt ja väike kirjutis kusagile avalikule stendile. Mujal maailmas me näeme väga palju seda, et mitte need üleinimsuurused plakatid, vaid täiesti normaalses suuruses väikesed kampaaniaplakatid on omavalitsustes kandidaatidele antud, ühtviisi kättesaadavatel tingimustel, ning kõik saavad oma teateid ja plakateid sinna pääle panna. Ehk siis me jäime ilmselt tervikuna liiga palju mõtlema selle suure kampaania pindadele, unustades päriselt ära rohujuuretasandi – selle, et kandidaat saaks tõesti endale kuuluval pinnal end näidata või ka omavalitsus saaks anda neid pindu, kus kõik kandidaadid võrdsetel tingimustel saavad end näidata.
Ja lõpuks, ma pean väga tähelepanuväärseks seda vastust, mille õiguskantsler andis küsimusele kohalike valimisliitude kampaania võrdsete tingimuste või nende rikkumise kohta. Tõepoolest, asja saab vaadata kahtepidi. Saab tõstatada selle niiviisi, et kohalikud valimisliidud on diskrimineeritud sellega, et neid ei rahastata riigieelarvest, samal ajal kui erakondade nimekirjadel see võimalus on, et nad erakondade kaudu ohtralt riigilt tulevat raha kampaaniaks kasutavad. Aga saab küsimuse tõstatada ka teistpidi – öelda, et erakonnad saavad seda raha liiga palju. Ilmselt ei ole siin saalis mitte kellelegi saladus, et Vabaerakonna fraktsioon on püüdnud seda probleemi lahendada mõlematpidi. Nii sellega, et erakondade rahastamist oluliselt vähendada, kui ka kohaliku demokraatia toetamise seaduse eelnõu kaudu, et valimisliitudele anda. Igal juhul oleme tänulikud selle eest, et õiguskantsler näeb selles iseenesest probleemi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea esimees! Head vähesed rahvasaadikud, kes on varasel õhtutunnil siia saali jäänud! Jah, poliitiline konkurents on minu hinnangul meie avatuse ja demokraatliku riigikorra tervise mõõdupuu. Kas me jõuame ja tahame sellega tegeleda ja sellest rääkida, see on meie valikute küsimus. Kui me tahame olla avatud ja demokraatlik riik, siis me peaksime vaatama järgmistele poliitilise ebavõrdsuse nüanssidele. Täna oleme rääkinud kampaaniatingimustest, mis on piiratud avaliku raha kasutusega, mida meil tegelikult väga aktiivselt kasutatakse, ja me oleme endiselt jõuetud ega taha selle teemaga tegeleda. Reklaamimahud, ajapiirangud jne. Nimekirjade pikkus on küll reguleeritud Euroopa Parlamendi valimiste ja Riigikogu valimiste puhul, kuid kohaliku omavalitsuse tasandil on see teema puudutamata ja seab järjekordselt poliitilised nimekirjad erinevasse olukorda. Rahastamise tingimused ja kord – sellest oleme siin mitmeti rääkinud ja ma arvan, et me peame sellest edasi rääkima, sest see rahastamise küsimus mõjutab kogu meie poliitilise kultuuri olemust ja nägu.
Tuletan meelde, et mitu aastat tagasi esitati Riigikogule petitsioon, mis puudutas just erakondade ületoitmise problemaatikat. Seal pakuti välja väga selge lahendus, mis ühelt poolt puudutab erakondade rahastamist. Erakondade rahastamine peaks olema sihtotstarbeline ehk taas räägime võrdsetest võimalustest kodanikuorganisatsioonide vahel. Erakonnad on millegipärast ühiskonnas see erand, kes ei pea esitama taotlusi, et ühte või teist eraldist saada, vaid kes heal juhul otsivad nippe, kuidas tagantjärele oma aruannet esitada. Ettepanek oli kehtestada kõikidele täispikkadele nimekirjadele võrdne kampaaniakulude eraldis, nii et kõikidele edu saavutanud nimekirjadele oleks maailmavaate arendamise toetus võrdne ja tegevuskulu arvestataks valimistulemuste järgi, st see oleks ümber hinnatud, mitte nii nagu praegu – Riigikogu liikmete arvu põhiselt –, vaid igale häälele tuleks oma hind.
Siiani, nii kaks aastat tagasi kui ka lähiajal, kui moodustati uut valitsuskoalitsiooni, on kampaania- ja üldse reklaamitingimustest kõige valjemalt rääkinud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Mäletan seda ka 2015. aastast, kui osalesin läbirääkimiste laua taga. Tõesti, õiguskantsleri tähelepanek oli väga õige: ebavõrdseid ja selgusetuid olukordi tuleks lahendada Riigikogu enda tasandil. Seaduse järgi saabki seda teha aasta enne Riigikogu valimisi. Aga kui te panete tähele, siis see aasta hakkab varsti kätte jõudma ja sisuliselt nende teemadega tegelda ongi meil võimalik käesoleval kalendriaastal. Seetõttu vajaks koalitsioonilepingus olev lause "Muudame valimiskampaaniad ideedepõhiseks, mitte raha- ja mahupõhiseks" tegelikult suuri algatusi juba sel aastal. Ma kutsun kindlasti koalitsiooni üles seda tõsiselt võtma ja seda ka eest vedama. Sest me oleme väga palju näinud seda, et opositsioon võib neid algatusi teha, aga kui sul ei ole õiget staatust, siis need jäävadki algatusteks. Kuid probleem on tõsine ja puudutab nii vastuolu meie põhiseaduse mõistes kui ka õiglustunnet tavakodanike hinges. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoovi ei ole. Kas õiguskantsler soovib midagi lisada? Ei soovi. Aitäh, Ülle Madise! Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.


2. 16:28 Arupärimine tervishoiu rahastamise skeemi kohta (nr 332)

Esimees Eiki Nestor

Järgnevalt on päevakorras Riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja esitatud arupärimine. Palun, Viktoria Ladõnskaja!

Viktoria Ladõnskaja

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Sel laupäeval toimusid Eestis võimsad talgud, rohkem kui sada inimest seisis Eesti eri linnade poodides selleks, et koguda vähihaigetele annetusi – just neile, kellel on lootus osta endale vajalikke ravimeid ja pikendada oma elu või saada tervekski, aga kellele öeldi, et haigekassa neid enam ei toeta. Paljud poliitikud olid ka siit saalist kaasatud selleks, et küsida rahva käest annetusi. Ilmselt ma ei pea teile seletama, et üks väga populaarne küsimus annetajatelt oli see, et pidevalt on kuulda, kuidas suured summad riigieelarvest lähevad ühe ja teise asja peale, aga kui vähihaigete puhul on elu ja surma küsimus, siis tulete ise rahva käest lisa küsima. Kahjuks on selles küsimuses oma iva. Ja sellest oli ajendatud ka minu arupärimine.
Arupärimine on seotud tervishoiu rahastamise skeemiga. Ma tuletan meelde, et paar kuud tagasi pöördusid arstid valitsuse poole ja nende sõnum oli selge: arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on kriitiliselt halvenenud. Rõhutan, et probleem ei ole ainult rahas, vaid terves süsteemis. See probleem tuleb teravalt esile vähihaigete ravi finantseerimisel. Viimase kolme aasta jooksul on Eestis ette tulnud vähemalt sadaolukorda, kus vähihaigele on tema ravi finantseerimine ära öeldud. Selleks et aru saada, mida see tähendab, kirjeldan olukorda. Päriselus näeb see välja umbes nii. Patsient saab teada, et tal on diagnoositud vähk ja metastaasid, aga kuna vähk on viimases staadiumis, siis operatsiooni ei tule. Mõnel juhul öeldakse inimesele, et tegelikult on olemas ka ravim, mis võib haiguse kulgu mõjutada, vähendada valu, pikendada kvaliteetset elu või isegi su terveks ravida, kuid see pole kättesaadav, sest haigekassa seda ei rahasta. Ravimi hind on umbes 5000–6000 eurot kuus. Selle teadmisega, et summa on üsnagi suur ja keegi seda ei anna, väljub kodanik kabinetist.
Muidugi on imetore, et tekkis fond "Kingitud elu", mis kogub annetusi ja ostab neid ravimeid haigekassa asemel. Kui vaadata fondi statistikat, siis tuleb välja, et suur osa inimestest on fondi kaudu abi otsinud ja taotlenud toetust mitu korda. See aga tähendab, et neid on see ravim aidanud, see on pikendanud nende elu. Jah, endiselt ei saa garanteerida positiivset lõpptulemust. Samas on fondil mitu näidet, kus n-ö mittekulutõhus vähihaige, kelle riik on justkui maha kandnud, on tunnistatud lausa terveks või on tal täieliku tervenemise lootus. Küsimus ongi selles, et arst saaks võimaluse kasutada olemasolevat ressurssi selleks, et pikendada elu, ning tekiks olukord, kus pere saab kõige raskemal hetkel teada, et riik on koos nendega ega pole neile selga pööranud. Seetõttu on mul kuus peamist küsimust. Ma väga loodan, et enne kui lugupeetud minister vastab, loeb ta need meile ette. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea arupärija! Loomulikult loen ma küsimused ette nagu alati. Tänan võimaluse eest rääkida sellel olulisel teemal siin auväärses Riigikogu saalis! Kahtlemata on nii mitmelegi nendest küsimustest keeruline vastata. Ja mitte sellepärast, et vastuseid ei teaks, vaid sellepärast, et suurt ja keerulist tervishoiukorralduse süsteemi, mis Eestis iga aasta teenindab ligi 1,2 miljonit inimest, tuleb juhtida nii, nagu ühte suurt ja keerulist süsteemi juhitakse. Paraku tähendab see seda, et kohandada igal üksikul juhul ühte või teist otsust vastavalt konkreetse indiviidi, inimese vajadustele ei ole alati võimalik. See ei ole loomulikult ainult Eesti eripära, st rääkida, et Eesti Haigekassa on selline ja selline. Tegelikult on täpselt samasugune olukord ka kõikides teistes kindlustuspõhimõttel töötavates ravikindlustussüsteemides, olgu selleks eraravikindlustused või ka riiklikud kindlustused. Ei ole ühtegi ravikindlustussüsteemi, mis hüvitaks kõiki müügiloaga ravimeid – ei ole sellist asja olemas! Sellel on erinevad põhjused. On neid süsteeme, kus üks põhjus on kindlasti see, et tegutsetakse piiratud ressursi tingimustes, ja loomulikult, kui teatud osa ressurssi otsustatakse suunata prioriteetselt ühte kohta, siis see tähendab, et kuskile mujale ei ole sedasama ressurssi suunata võimalik.
Võtame praktiliselt Eesti Haigekassa näite. Kui haigekassa kogueelarve on umbes 1,1 miljardit eurot, siis ravimihüvitised moodustavad sellest minu mälu järgi umbes 130 miljonit. Katmata ravivajadus eriarstiabis on hinnatud umbes 70 miljonile eurole. Kui me otsustame, et tahame ravimihüvitistesse panna täiendavaid vahendeid, siis seda otsust on võimalik teha, aga loomulikult tuleb see teha millegi muu arvel. Ja siis on küsimus, missuguse prioriteedi seadmine, missuguse kulu tegemine annab süsteemi mõttes Eesti patsientuurile kõige parema tervisetulemi: kas see, et näiteks mõni inimene saab kiiremini operatsioonile, saab oma mured sellisel viisil lahendatud, või see, et mõni teine inimene saab kallima ja uue ravimi? Selliseid kaalumisi teeb haigekassa vastavalt olemasolevale metoodikale pidevalt. Paraku tähendab ühes suunas otsustamine mitteotsustamist teises suunas ja loomulikult, nagu öeldud, on see inimlikult alati valus.
Teistes riikides on olukord tegelikult samasugune. Lihtsalt küsimus on selles, et kui mõni riik kulutab Eestiga võrreldes tervishoiule näiteks umbes 5% SKT-st ja mõni teine riik 10% SKT-st, siis loomulikult pole see rahaline valik seal nii akuutne. Kui Eestis oleks teistsugune ühiskondlikult kokku lepitud maksupoliitika, siis kindlasti oleks võimalik ka tervishoiule rohkem kulutada ja muidugi oleks sellisel juhul ka teistsugune tervishoiuteenus.
Teine põhjus, miks kõiki ravimeid ei hüvitata, peitub ravimi meditsiinilises tõenduspõhisuses. Nimelt toovad farmakoloogiaettevõtted iga aasta turule sadu ja sadu uusi ravimeid, ja seda ei ole vist veel kunagi juhtunud, välja arvatud geneerilised ravimid, et uus ravim oleks odavam kui eelmine. Geneeriliste ravimite puhul see definitsiooni järgi niimoodi on, teised on ikka kallimad. Kui me vaatame agregaatnumbreid, siis viimase 25 aasta jooksul – ma räägin siin sissejuhatuseks mälu järgi – on uue vähiravimi hind tõusnud keskmiselt umbes kümme korda, samal ajal patsientide tervisetulem ehk elulemus, mida mõõdetakse selle kaudu, on suurenenud marginaalselt. Ehk siis ravimid on läinud kallimaks, natuke on sellest paranenud ka tervisetulem, aga summa summarum on ravimifirmad saanud riiklike süsteemide arvel rikkamaks. See on olnud süsteemi tulem. Loomulikult, konkreetsed inimesed, kes on saanud paremat ravi, on saanud parema tervise ja see on muidugi väga oluline. Tõin näited lihtsalt sellepärast, et kontekstist paremini aru saada.
Tõsi on ka see, et ravimifirmad on läbirääkimistes riikidega väga tugevad partnerid, see puudutab eriti väikseid riike. Uus samm farmakoloogia arengus tähendab, et ravimid on muutumas aina täpsemaks. Ja kui ravim muutub täpsemaks, siis mõjub ta kindlasti konkreetsele patsiendile, kellele see on näidustatud, oluliselt efektiivsemalt, aga teisest küljest väheneb süsteemis pidevalt patsientide hulk, kellele see laieneb. Eestis on selle konkreetse diagnoosiga vähipatsiente kokku võib-olla viis, võib-olla kaks. Neile võib olla üks konkreetne ravim, mille kuur maksab 10 000 või 20 000 eurot. Me oleksime võib-olla valmis, kui meditsiiniline tõendus on olemas, selle ka soodusravimite nimekirja kandma, kui ravimifirma selle hinna üle meiega läbi räägiks, aga ravimifirma huvi selliste läbirääkimiste vastu on nullilähedane, kuna müügimaht sellel turul oleks umbes 50 000 eurot aastas. See on mure, mis vajab lahendamist palju kõrgemal tasemel, üleeuroopaliselt. Euroopa terviseministrid on selle üle pikalt arutlenud ja farmakoloogiaturg ise on vaikselt hakanud selle probleemini jõudma. Me oleme jõudnud olukorda, kus ka rikkamad, suuremad riigid ei suuda teatud ravimeid, mis on efektiivsed, enam kõikidele patsientidele kättesaadavaks teha, kuna kulu on liiga suur. Uusi ravimeid tuuakse turule tõesti väga kiiresti, aga kuna nende efektiivsus selgub kolme-nelja aasta pärast, siis ei osteta neid sisse, sest need on väga kallid ja kulutõhusus ei ole tõestatud. Oleme rääkinud Euroopa ravimifirmade esindajatega, kes on öelnud, et pikas vaates näeksid nad riskijagamise skeemi, kus esimestel aastatel pärast müügiloa saamist annaks ravimifirma ravimid riigile tasuta. Riik saaks veenduda, et ravimid on efektiivsed, pärast mida lepitakse kokku, kuidas seda kulu hakatakse firmale tagasi maksma. Aga see on pikk protsess ja huvid on paraku vastandlikud.
Tihti küsitakse ja ka siin arupärimises on küsitud, miks maksumaksja ei võta seda täiendavat kulu kanda. Võiks küsida vastupidi: miks ravimifirmad nii oluliste ravimite puhul küsivad nii kõrget hinda, et inimesed jäävad ravita? See, et eri riikides sõlmitakse ravimifirmadega väga läbipaistmatuid hinnakokkuleppeid, kus klauslina on sees – ka mina olen neile alla kirjutanud –, et teistele riikidele ei tohi avaldada, mis hinnaga ravimit ostetakse, ei ole normaalne. Aga niimoodi see turg praegu toimib. Ja mina ütlen, et tihti ei ole riik, vähemasti meie riik, sellistel läbirääkimistel kindlasti mitte kõige tugevam osapool.
Ja nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kas tervise- ja tööminister näeb probleemi tervishoiu rahastamise skeemis? Millal tal on plaanis aktiivselt sellega tegelema hakata?" Tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse küsimusega olen aktiivselt tegelnud kogu selle aja, kui olen tervise- ja tööministri ülesandeid täitnud. Kohe esimesel aastal, milleks oli aasta 2015, alustasime suure rahvusvahelise analüüsiga, mis tuvastas mitmesugused ravikindlustussüsteemi puudujäägid, sh ka selle finantsilise jätkusuutmatuse tulenevalt rahvastiku vananemisest ja meditsiinitehnoloogia arengust. Selle analüüsi põhjal tegin ma aastal 2016 valitsusele ettepaneku laiendada ravikindlustuse tulubaasi, et tagada jätkusuutlikkus ja parem ravi Eesti patsientidele. Tollane valitsus neid ettepanekuid ei toetanud ehk siis see on ka põhjus, miks nende asjadega on pikalt aega läinud. Aga küsimus on olnud arutelul ka praeguses valitsuses ja mõni nädal tagasi jõudis valitsus kokkuleppele selles osas, et riik hakkab riigieelarvest eraldama haigekassale täiendavaid vahendeid mittetöötavate vanaduspensionäride eest. Järk-järgult laieneb haigekassa tulubaas 13%-ni keskmiselt pensionilt mittetöötavate pensionäride puhul, järgmisel aastal 7% ja lõpuks siis, 2022. aastaks 13%-ni. Samal ajal toimub ka laiem tervishoiureform, mis konsolideerib kõik tervishoiukulud haigekassasse kokku, et parandada teenuse osutamise sünergiat ja integreeritust. Kokku viie aasta peale eraldatakse riigieelarvest haigekassale täiendavalt üle 300 miljoni euro. Kui siia juurde panna ka 300 miljonit eurot prognoositust paremat sotsiaalmaksu laekumist, nagu see Rahandusministeeriumi prognoosis on, siis võime öelda, et võrreldes selle aastaga on haigekassa eelarve aastaks 2021 üle 0,5 miljardi euro suurem. Me oleme kokku leppinud, et valitsuse eriotsusega antav lisaraha läheb ravi kättesaadavuse parandamiseks: järgmisel aastal 37 miljonit eurot lisavahendeid.
Teine küsimus: miks minu arvates on kujunenud välja olukord, kus arstid kirjutavad välja ravimi, arvates, et see mõjub, samas haigekassa ei rahasta seda, ning kas ülalkirjeldatud olukord on minu jaoks põhjendatud? Ravimi kandmine soodusravimite loetellu algab sellest, et ravimitootja esitab Sotsiaalministeeriumile taotluse. Taotluses tuleb ravimitootjal muu hulgas kirjeldada ravimi kasutamise oodatavaid meditsiinilisi tulemusi ja raviga kaasnevaid kõrvaltoimeid ning esitada ravimi farmakoökonoomiline analüüs. Taotlusele annavad eksperdihinnangu nii Ravimiamet kui ka Eesti Haigekassa. Pärast arvamuste laekumist arutatakse taotlust ravimikomisjonis. Ravimikomisjon on valdkonna eest vastutavale ministrile ehk siis mulle nõu andev kaheksaliikmeline komisjon, mille koosseisu kuuluvad Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja Eesti Haigekassa esindajate kõrval ka Eesti Arstide Liidu, Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Patsientide Liidu ning Tartu Ülikooli esindajad. Komisjonis kaalutakse põhjalikult kõiki ravimi hüvitamisega seotud nüansse ning vormistatakse ministrile soovitus ravimi hüvitamise osas.
Komisjon lähtub arvamuse andmisel järgmistest kriteeriumidest. Kriteeriumid on auväärt seadusandja sätestanud ravikindlustuse seaduse § 43 lõikes 2. Esimene kriteerium: kindlustatud isiku vajadus saada ravimit tulenevalt tervishoiuteenuse osutamisest. Teine kriteerium: ravimi tõendatud meditsiiniline efektiivsus ja kindlustatud isiku vajadus saada ravi käigus teisi ravimeid. Kolmandaks: ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus. Neljandaks: alternatiivsete ravimite või raviviiside olemasolu. Viiendaks: vastavus ravikindlustuse rahalistele vahenditele, sh käesoleva seaduse § 25 lõikes 3 sätestatud põhimõttele.
Seega eelneb ravimi hüvitamise või mittehüvitamise otsusele põhjalik kaalumine ning ravimi kasutamise kliinilise tõenduspõhisuse ja majandusliku põhjendatuse analüüs. Otsustusprotsessis osalevad riigiametnike kõrval arste ja patsiente esindavad organisatsioonid, mis muudab protsessi veelgi läbipaistvamaks ning huvigruppe kaasavamaks. Arstil on õigus patsiendile loomulikult välja kirjutada mis tahes ravimit, millel on müügiluba, kuid selleks, et ravikindlustussüsteem kohustuse võtaks, peab lisaks ravimi toimimisele konkreetse patsiendi puhul olema tõestatud ravimi efektiivsus ja ohutus kogu potentsiaalset ravimit vajava patsiendigrupi puhul ning ühtlasi haigekassa eelarvevahendite mõistlik kasutamine.
Austatud esimees, mul on aega 36 sekundit ja neli küsimust on veel vastamata. Kuidas käsite käituda?

Esimees Eiki Nestor

Käituda tuleb nii nagu ikka arupärimiste puhul, kus lisaaega tõesti ei saa. Kui rahvasaadikud hakkavad küsima – ja paistab, et küsimusi on –, siis küsimuste-vastuste aega kodukorra seadus ei piira, nii et nende käigus võib vastata ka kõigile neile küsimustele, millele te praegu ei jõudnud vastata.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Seega ma praegu lõpetan ja vastan pärast 3.–7. küsimusele.

Esimees Eiki Nestor

Selge. Küsimused ministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud härra minister! Peale aastaid kestnud tervishoiu tõesti kroonilist alarahastamist on praegune valitsus otsustanud, nagu te ka mainisite, tervishoidu täiendavalt rahastada. Te ütlesite selle summa veel suuremaks, üle 300 miljoni, meie teadsime, et on 215 miljonit. Ma kujutan ette, et ka vähihaiged peaksid siiski saama sellest rahast mingi n-ö täiendava tüki juurde. Millist lootust te täna nendele haigetele annate? Kas selle valdkonna rahastamist on kavas suurendada? Kuidas me saaksime paremateks läbirääkijateks ravimifirmadega, et nad tuleksid meile hindade osas vastu ja see valdkond tõesti edasi areneks? Ja kui te toote nüüd kõik asjad haigekassa alla – nagu ma saan aru, ka kiirabi –, kas siis selle pealt tuleb veel raha juurde?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Siin oli palju küsimusi. Esiteks, summade kohta. Mina rääkisin viieaastasest perspektiivist ehk aastaks 2022 on tervishoiu rahastamise reform lõpule viidud ja selleks aastaks on täiendavalt üle 300 miljoni euro. Nelja aasta peale, mis on riigi eelarvestrateegia raam, on see raha tõesti 215 miljonit eurot, millest on alternatiivse summana räägitud. See on tõsi, et hulk teenuseid koondatakse haigekassasse kokku, aga need koondatakse sinna koos olemasolevate rahaliste vahenditega ehk muude haigekassa teenuste kulud sellega ei suurene ega ei vähene, st need teenused liiguvad sinna koos olemasoleva eelarvelise tulubaasiga. Loomulikult, perspektiivis me näeme seda, et kui me suudame süsteemsemalt jälgida näiteks HIV-positiivseid patsiente ehk osutada neile muid tervishoiuteenuseid eriarstiabis, perearstiabis ja samal ajal näiteks HIV-ravimeid ühes süsteemis, siis see võiks tekitada suuremat integreeritust ja ka suuremat kulude kokkuhoidu. Näiteks me ei lase HIV-positiivsetel patsientidel kukkuda järjepidevalt ravilt maha, mille tagajärjel me peaksime hiljem, kui nad jäävad teistesse haigustesse, erakorralise meditsiini kaudu selle kõik kinni maksma.
Mis puudutab paremaid läbirääkimisi, siis ma ütleksin, et Sotsiaalministeerium on väga tugev läbirääkija. Meile on antud väga selge seadusandlik raam, kuidas ravimiostu läbirääkimisi pidada, ja see võimaldab meil tegelikult saada odavat hinda ka võrdluses teiste riikidega. Me teeme seda tööd hästi. Varjupool on selles, et kuna ravimitootjad teavad, et meil on selge seadusandlik raam kas referentshindade või muude nüanssidega, siis selliste hindadega, nagu nad meilt mõne ravimi eest küsivad, me ei lepi. Kuna aga teatud ravimite puhul, mis on määratud väga kitsale rühmale, on turg nii väike, siis ei ole neil mingit huvi läbirääkimisi pidama hakata. See on see mure.
Kas vähihaiged saavad täiendavat finantseerimist juurde? Loomulikult saavad, kahtlemata saavad. Onkoloogia eelarve on haigekassa mõttes kasvanud igal aastal ka seoses sellega, et elanikkonna vananemise üks varjupool on onkoloogiliste haigestumiste kasv, st vähihaigeid tuleb Eestis juurde. Me oleme tegelikult tõhustanud onkoloogilist ravi Eestis viimastel aastatel märkimisväärselt ja kindlasti teeme seda ka edaspidi, nii protseduuride mõttes kui ka uute ravimite lisamisega nimekirja. Aga sellest räägin ma nüüd kõikidele ülejäänud küsimustele vastates.
Kolmas küsimus: "Haigekassa ametlik positsioon on teada. Sellele positsioonile vaidlevad vastu arstid, kes igapäevaselt tegelevad vähihaigetega ja näevad, et probleem on muus kui ainult rahastamises. Fondi praktika ning arstide hinnangud näitavad seda, et vähihaigete mitte toetamise küsimuse võiks lahendada. Selleks on vaja umbes 1 MEUR aastas. Kas Te ei arva, et selle raha peaks leidma?" 2016. aastal maksis Eesti Haigekassa vähiravi eest kokku 73,2 miljonit eurot. See sisaldas nii kemoteraapia kui ka kiiritusravi ja operatsioonide kulusid. Ravimkulu moodustas sellest summast, 73 miljonist kokku 39,4 miljonit eurot. Kui me nüüd vaatame kõiki ravimeid, ka uusi vähiravimeid, mis on kas turul müügiloaga või kus ravimifirmad on esitanud taotluse nende ravimite kandmiseks soodusravimite nimekirja, ja arvestame kokku summa, mis ravikindlustusele täiendavalt tuleks, kui me ühe või teise nendest ravimitest võtaksime ravikindlustuse eelarve kanda, siis meie hinnangul oleks see summa oluliselt suurem kui üks miljon eurot.
Enne arupärimisele vastamist vestlesin sellesama ühe miljoni teemal ka härra Tänavsuuga. Rääkisime sellest, et meie analüüsi ja info kohaselt ei ole ühe miljoni euroga aastas väga palju võimalik teha. Arutlesime selle üle, kas nendel juhtudel, kui paljud patsiendid, kellele üks või teine ravim võiks laieneda, fondi poole ei pöördu, on vahel piisavalt tugev arsti filter või on seal mõned teised põhjused. Leppisime temaga kokku vaadata nendele analüüsidele otsa, et meil oleks ühesugune info, kui palju ühe või teise ravimi kandmine soodusravimite nimekirja maksma läheks. Meie praegune hinnang on selline, et ravimikomisjonist läbi käinud ravimite puhul, kus on kalkulatsioonid esitatud, oleks see väidetust oluliselt kallim.
Nagu öeldud, on kahetsusväärne, et Eestis domineerib selles diskussioonis ainult pool probleemi olemusest ehk siis see, miks riigil pole piisavalt raha. Teine pool on ikkagi tootjate küsimus ja farmakoloogia õigustatud kasumite küsimus. Tegelikult on seis tihtipeale kaunis groteskne. Loomulikult on farmakoloogilised uuringud iseenesest ja uute ravimite väljatöötamine kallis – mida väiksemale patsiendirühmale see on suunatud, seda kallimaks see muutub. Aga me oleme näinud ka selgelt ülemääraste kasumite olukordi. Oleme näinud, kuidas üks väga efektiivne ravim maksis väljatöötaja hinnakirjas 5000 dollarit, aga kui sellesama ravimi müügiloa ostis üles suurem kontsern, siis hakkas see maksma 50 000. Nii et ma väidan, et tegelik probleem või suur osa tegelikust probleemist on teisel pool. Küsimus on, kas me saame seda mõjutada või mitte. Sellest ma oma sissejuhatuses ka juba rääkisin.
Võib isegi öelda – ja seda on ka uuritud –, et kuna seda tüüpi ravimid on inimestele väga olulised, need on seotud viimase elulootusega, lootusega saada parimat võimalikku ravi, siis ollakse valmis katsetama ükskõik mida, et oma eluiga pikendada. Loomulikult on tegemist emotsionaalselt väga keeruliste olukordadega ja on viidatud – mitte minu poolt – ka teatud korrelatsioonidele selles osas: ei ole välistatud, et just seda emotsiooni teades on ravimitootjad määranudki sellistele ravimitele nii küünilised hinnad, mida nad mõnedele teistele ravimitele määranud ei ole.
Uute vähiravimite kontekstis esineb peamiselt kahte liiki küsimusi, enne kui üks või teine ravim võetakse soodusravimite nimekirja. Esiteks, nende toime on tihti kehvalt tõendatud, sest need on uued ravimid ja kliiniliste uuringute aeg on olnud ebapiisav. Teine küsimus on see, et nende maksumus ja toime pole vastuvõetavas korrelatsioonis. Nüüd on väga reaalne küsimus, et meil on väga paljude diagnooside puhul olemas alternatiivsed ravimid, mille mõju tervisetulemile on peaaegu sama, aga üks ravim on kolm korda kallim kui teine. Sellistel juhtudel kõikide diagnooside puhul loomulikult seda ka hinnatakse. Ja kui sama mõjuga ravimid, tõendatult sama mõjuga ravimid on tõepoolest väga erinevate hindadega, siis sellest tulenevalt kindlasti ka otsuseid tehakse.
On selge, et Eesti maksumaksja jaoks ei ole mõeldav maksta ravimitootjate küsitavat hinda. Kui me maksaksime ravimite eest, mis meil on soodusravimite nimekirjas, n-ö letihinda, siis läheks kogu haigekassa eelarve ravimitele. Selles pole mingit kahtlustki, absoluutselt mitte mingit kahtlust! Seepärast sünnib positiivne rahastusotsus alati riigi ja tootja kokkuleppe teel. Mis ma tahan siinkohal öelda, on see, et loomulikult toimuvad need läbirääkimised teatud konkreetses formaadis, mis on kokku lepitud ja millest ma rääkisin – ühest küljest on sisuline, meditsiiniline tõenduspõhisus, teisest küljest tervishoiuökonoomiline vaade sinna juurde. Aga Eestis tuleb igal aastal turule uusi ravimeid – igal aastal tuleb suurusjärgus 50, 60, 70 uut ravimit. Täiesti uute toimeainetega ravimeid tuleb turule ka umbes 15 tükki. Olles nüüd ka neid käskkirju kaks aastat alla kirjutanud, tean, et need on olulised uued ravimid ja et suure osa uute ravimite lisakulu eelarvele võib olla pool miljonit või poolteist miljonit. Nad tulevad meie turule, aga nad tulevad meil turule aeglasemas tempos kui teistes riikides. Siin on kahe otsaga küsimus: esiteks on küsimus tõenduspõhise materjali olemasolus, teine küsimus on see, et meie ravikindlustuse piiratust arvestades me ootame loomulikult oluliselt suuremat tõenduspõhist tervisetulemit, enne kui me oleme valmis neid soodusravimite nimekirja kandma. Aga neid ravimeid tuleb, igal aastal tuleb.
Neljas küsimus: "Mõni patsient võib väga oodata otsust tema ravi suhtes ja asjaga on kiire, aga seaduse järgi võib haigekassa nõukogu menetleda asja kuni aasta aega. Kas Teile ei tundu, et selline menetlusaeg on antud olukorras liiga pikk?" Eesti Haigekassa hüvitatavad raviteenused, protseduurid, ravimid jne on koondatud tervishoiuteenuste loetellu koos hindade ja nende eest tasumise tingimustega, mis on aluseks kindlustatud isikule tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel haigekassa poolt. Loetelu uuendatakse kord aastas vastavalt vajadusele ravikindlustuse seaduse § 31 alusel. Protsessi on kirjeldatud Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002. aasta määruses nr 301 "Eesti Haigekassa terviseteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord" ning sotsiaalministri 2007. aasta määruses nr 9 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja terviseteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika". Tervishoiuteenuste loetelu muutmiseks saavad ettepanekuid teha arstlikud erialaseltsid, Eesti Haiglate Liit ja ka haigekassa. Uute teenuste lisamisele eelneb hindamine, mida teevad eksperdid, ja selle käigus hinnatakse nelja kriteeriumi. Esimene kriteerium: mõju patsiendi tervisele ehk meditsiiniline tõenduspõhisus. See tähendab, et uuel teenusel peab olema uuringutega tõendatud olemasolevast teenusest suurem positiivne mõju patsiendi tervisele. Hinnangu annab ekspert, kelle on soovitanud Tartu Ülikooli arstiteaduskond või Ravimiamet. Teine kriteerium on kulutõhusus. Seda hindavad enamasti haigekassa tervishoiuökonomistid eesmärgiga teha kindlaks, kui suur on uue teenuse kasutamisest tulenev tervisekasu ja selle saavutamiseks vajalik kulu, võrreldes olemasoleva alternatiiviga. Kolmandaks, mõju ravikindlustuse rahalistele võimalustele, mida hindavad haigekassa tervishoiuökonomistid. Neljandaks, mõju ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga, mida hindab Sotsiaalministeerium. Vaadeldakse teenuste vajalikkust ühiskonnale, näiteks hinnatakse vastavust arengukavadele, teenuse osutamiseks vajaliku taristu olemasolu ning personali väljaõppe võimalusi ning nimetatakse tervishoiupoliitilised prioriteedid.
Vabariigi Valitsuse määruses toodud juhtudel menetletakse ettepanekuid ka erandkorras, kui ettepanek tuleneb õigusaktist, loetellu kantud tervishoiuteenuse nimetust korrigeeritakse keeleliselt või ravikindlustuse seaduse § 32 alusel sotsiaalministri kehtestatud tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutusmetoodika muutmine tingib loetelu muutmise olulisel määral. Eks lühike vastus on selline, et kuna tervishoiuteenuseid uuendatakse tervikuna, kus ühelt poolt on vaates ravimid ja teiselt poolt protseduuride lisamine, uute protseduuride lisamine, olemasolevate erialade hindade ülevaatus, kas kõik hinnad on korrektsed, siis selle protsessi tulemusena me jõuame lõpuks tervikvaateni, mida kinnitatakse kord aastas. Sellisel teel tehakse ka haigekassas arvestus, et kõik vastaks ravikindlustuse seadusele.
Viies küsimus: "Veelgi veidram on asjaolu, et on olemas juhtumid, kus inimest hakati ravima ühe ravimi abil, mis ei mõjunud, aga siis loobutakse ka teise ravimi kinnimaksmisest, kuigi see võib mõjuda positiivselt. Pean silmas melanoomiravimeid, mida hakati alates 1. jaanuarist kompenseerima vaid valitutele. Arstid väidavad seejuures, et sellise lähenemise toetuseks ei ole mõistlikke põhjuseid. Kas näete, kuidas seda probleemi saaks lahendada?" Ravimid toimivad eri vähihaigetele erinevalt. Haigekassa on esmajoones alustanud kõnealuste melanoomiravimite kompenseerimist patsientidele, kelle puhul selle ravimi soovitamise taga seisab tänapäevastes ravijuhistes, näiteks National Comprehensive Cancer Networkis (USA, 2017), märge "Soovitus põhineb kõrgetasemelisel tõendusmaterjalil". Ülejäänud patsientide puhul põhineb soovitus madalama tasemega tõendusmaterjalil. Seega puuduvad hetkel kliinilised uuringud, mis näitaksid, et ravim toimib sama hästi varem juba ravi saanud patsientidel. Kui ravimitootja esitab tulevikus uusi tõendusmaterjale, siis jätkuvad läbirääkimised kompenseerimistingimuste üle ja neid muudetakse. See on ka tavapärane praktika ega puuduta ainult vähiravimeid – niipea, kui meil tuleb täiendavat informatsiooni, saame ka kompenseerimistingimusi muuta. Seda saavad tavaliselt teha kas ravimitootja või erialaseltsid, kes meile vastavaid ettepanekuid teevad ja soovitusi annavad. Neid muudatusi on varem tehtud ja tehakse ka edaspidi.
Kuues küsimus: "Väidetavalt ei ole haigekassas isegi üritatud leida mingisugust paindlikku võimalust vähiravimite kättesaadavamaks tegemisel, kuigi lahendusvõimalused on olemas. Näiteks võiks vähiravifond olla haigekassa partner erinevates riskijagamise skeemides. [---] Kas minister näeb võimalust vähemalt alustada vähiravifondiga "Kingitud elu" koostööd?" Esiteks ei vasta see väide tõele. Haigekassas on viimastel aastatel ravimite ostu praktikat oluliselt paindlikumaks muudetud. Näiteks riski- ja kulujagamise skeemid, kus haigekassa tasub ainult selliste patsientide ravi eest, kelle puhul ravim toimib, või siis tagasimaksed, et vähendada ravimieelarve ülekulutamise riski. Selliseid kokkuleppeid on sõlmitud ja sõlmitakse ka edaspidi. Võib-olla kõige markantsem ja teadaolevam näide on seesama C-hepatiidi ravim, mille eelarve läks eelmisel suvel oluliselt üle prognoositu. Pärast seda me leppisime ravimitootjaga kokku just nimelt sellises riskijagamise skeemis, kus alates teatud mahust haigekassa kohustused vähenevad. Ka see kokkulepe on konfidentsiaalne, nagu on kõik ülejäänudki, aga selliseid asju rakendatakse.
Eelkirjeldatu kombineerituna suure turujõuga võimaldab haigekassal küllaltki efektiivselt ravimeid osta. Nagu ma olen öelnud, sageli langevad ravimite hinnad algselt küsituga võrreldes rohkem kui kaks korda, mis võimaldab saavutada Eestile jõukohase hinnataseme ja ka rohkem haigeid ravida. Siit kindlasti tuleneb ka suur erinevus vähiravifondiga. Haigekassa peab korraga menetlema väga paljude ravimite hinnakokkuleppeid eri valdkondades ja me ei tegele ka üksikpatsientidega.
Ei vasta tõele väide koostöö puudumise kohta heategevusliku fondiga. Koostöö on täitsa olemas ja koostöö on väga hea. Ma olen väga tänulik fondile selle töö eest, mida nad teevad. Seda tüüpi mudelid toimivad enamikus riikides. Nendel juhtudel, kus uute, innovaatiliste ravimite efektiivsus ei ole veel kas piisavalt tõendatud või on nende hinnad riiklikule süsteemile nii kallid, et neid ei saa pardale võtta, aitavad heategevuslikud fondid ka üksikjuhtumitel inimesel selle viimase õlekõrre ära kasutada, mille mõju võib olla meditsiiniliselt ka tõendamatu, aga mis on inimesele igal juhul oluline. See on väga tänuväärne töö ja loomulikult oleme selle eest tänulikud. Me peame vähiravifondi kindlasti oma heaks koostööpartneriks. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse on olnud pikka aega selle fondi nõukogu liige, ta teab seda teemat ning hindab nii nagu minagi fondi tööd väga kõrgelt.
Nüüd on vist küsimused läbi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, enne esimest saalist tulevat küsimust on mul küsimus teile. Ma kuulen, et teie hääl on loojangul. Kas te soovite hääle parandamiseks väikest vaheaega?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Ei, terviseministril ei sobi haigestuda. Ma olen lihtsalt natuke külmetunud, aga saan hakkama. Suur tänu muretsemast!

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh! Viktoria Ladõnskaja, palun!

Viktoria Ladõnskaja

Tänan! Kuna mina suhtlen palju just selle valdkonna arstidega, siis ma võin öelda, et paljudes aspektides, millest te olete täna siin rääkinud, nad vaidlevad teile vastu, eriti punktis number viis. Kuulan teid ja mul on ausalt öeldes natukene kurb, ja mitte ainult natukene, sest teist ei sõltu justkui midagi. Küll sõltub rahast, tootjatest, demograafiast, aga mis reaalselt teist sõltub? Seoses sellega oli eriti oluline just kuues küsimus ehk haigekassa ja "Kingitud elu" koostöö. Esimene fondi ettepanek on ju väga lihtne: need haiged, kes on saanud rahastust fondi kaudu ja keda on arsti väljakirjutatud vajalik ravim aidanud, lähevad tagasi haigekassa rahastamise alla. See oleks väga loogiline. Kui on olemas tõestus, et ravim mõjub, mis siis takistab nende haigete ravimist?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Härra Tänavsuuga me arutasime ka seda küsimust, oodates selle teema menetlemist siin Riigikogus. On kaks probleemi. Esimene probleem on hinnakokkuleppe puudumine, mida riigil on oluliselt keerulisem saavutada kui fondil. Pole ju mingisugune saladus, et ka ravimifirmad jagavad oma ravimeid heategevuslikele organisatsioonidele suhteliselt meelsamini kui riiklikele süsteemidele, kus nad tahavad teenida. Ehkki härra Tänavsuu võib rääkida, et ka nendel pole lihtne neid läbirääkimisi pidada. See on esimene põhjus. Teine põhjus on patsientide võrdsuse küsimus. Riiklik ravikindlustussüsteem saab ravimite soodustamisel lähtuda ainult selgetest seadusprintsiipidest. Ja selget seadusprintsiipi on rakendatud nendes kriteeriumides, millest ma rääkisin. Kui mõnele patsiendile põhimõtteliselt on positiivses mõttes näidustatud või soovitatud teatud ravimit, siis haigekassa ei saa öelda, et esimene aasta me talle seda kinni ei maksa, las seda maksab keegi teine, aga kui ta niikaua elus on, siis me hakkame maksma. See ei ole põhiseadusega kooskõlas, aga mõte iseenesest on hea.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Loodetavasti paranete kiiresti ja ei külmeta ennast! Vähihaigus on ühiskonnas kahtlemata üks probleemsemaid. Kui me vaatame ka statistikat, siis saja aasta jooksul on ju vähki haigestumine kasvanud 4–5 korda ja see kasvab aina edasi. See on kahtlemata fakt ning kõikides ühiskondades ja riikides tuleb tegelda sellega, kuidas haigust võimalikult palju ennetada ja ka ravi tagada. Samas on meie sotsiaalsüsteem üles ehitatud solidaarsusprintsiibile, kus me kõik maksame haigekassa süsteemi protsentuaalselt võrdselt. Fakt on see, et enamik meist ei kasuta mitte kunagi seda raha ära, aga solidaarsusprintsiibi kohaselt saavad siis teised, kes seda raha vajavad, abi, isegi kui see läheb kallimaks, kui on nende enda panus. Ja nad kõik ei olegi maksumaksjad. Enamik vähihaigeid on aga maksumaksjad olnud. Samas me näeme, et praegu ei ole see süsteem enam jätkusuutlik, meil pole süsteemis raha. Mis on teie ettepanek või nägemus, kuidas seda süsteemi reformida, et vähihaiged ei peaks saama raviraha korjanduste ja annetusürituste kaudu, kus ma ka ise laupäeval olin?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks ma pean korrigeerima teie väiteid, austatud Riigikogu liige Madison! Te olete veel noor ja terve mees nagu minagi, aga kui me vaatame statistikat, siis üldiselt viimase poole aasta jooksul oma elust kasutame ära kõik maksud, mis me oleme ravikindlustussüsteemi maksnud, ja tuleb puudugi. Selline see seis on. Filosoofilisi arutelusid selle üle, milline on patsientide kulustruktuur vanusest tulenevalt ja mida see tähendab tervishoiusüsteemidele üle maailma, on kindlasti hakanud tulema rohkem. Viimane oli paar nädalat tagasi ajakirjas The Economist. Kui teil on huvi, siis see oli päris huvitav käsitlus, kuidas ravikindlustussüsteemid on muutunud ja kuidas meditsiinitehnoloogia on muutunud väga võimekaks inimeste eluea pikendamisel. Seda küll mitte alati elukvaliteeti tagades, aga elu pikendamisel on oldud edukad. See on väga hea, aga teisest küljest on need kulud olnud väga suured.
Nii et nende probleemidega on tegelikult silmitsi kõik ravikindlustussüsteemid maailmas, mitte ainult riiklikud ja mitte ainult solidaarsuspõhimõttele rajatud, vaid just nimelt kõik süsteemid. Elanikkond vananeb ja meditsiinitehnoloogia areneb piisavalt kiiresti, et pakkuda aina uusi võimalusi, aga need võimalused on ka erakordselt kallid ja muutuvad lõpuks süsteemile üle jõu käivaks. Lühikeses plaanis meil seda ohtu ei ole, aga pikas plaanis tekib see küsimus kindlasti.
Kui nüüd onkoloogilistest patsientidest rääkida, siis nende hulk on viimastel kümnenditel tõepoolest stabiilselt kasvanud. Sellel on mitmesuguseid põhjuseid. Kindlasti mängivad siin oma rolli eluviisi või elukeskkonna küsimused, aga põhiline on ikka vananemine. Kui inimesed elavad piisavalt kaua, siis nad haigestuvad väga paljudesse haigustesse, millesse 19. sajandil, kui inimesed surid 40-selt, ei jõutud jääda. See ei puuduta ainult vähki, vaid ka mitmeid vaimse tervise haigusi, ja loomulikult on sellest tulenevalt kõikides vananevates ühiskondades, Euroopa riikides vähiravi iseenesest kuluartiklina kindlasti tõusuteel.
Mis on lahendused? Esiteks ütlen, et terviklikku lahendust ei ole maailmas üldse kuskil olemas. Eks neid süsteeme püütakse kohandada võimalustega nii kiiresti ja hästi, kui osatakse, aga mina väidan, et pikaajalist lahendust ei ole praegu mitte kuskil.
Mis on suunad, mis aitavad? Eestis kindlasti sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi suurem integratsioon. Koos vanusega suureneb krooniliste patsientide hulk ja väga suurt osa tervishoiuteenusest oleks võimalik sisuliselt ära hoida, kui meil oleks inimestele tagatud korralikud sotsiaalteenused või sotsiaalteenused koos odavama tervishoiuteenusega. See on kindlasti oluline ja selle nimel me ka pingutame. Näiteks Viljandi Haigla baasil on meil käimas paikkondliku tervisemudeli pilootprojekt, kus me vaatame mitmesuguseid integratsioonivõimalusi, sh rahastamise osas. See on esimene asi.
Teine asi, mis puudutab konkreetselt ravimeid, on see, et nagu juba öeldud, selles küsimuses me vajame kas just globaalset, aga vähemasti üleeuroopalist lahendust. Olukorras, kus patsiendirühmad muutuvad täppisfarmakoloogia tõttu oluliselt väiksemaks ja ravimite väljatöötamise kulud muutuvad oluliselt suuremaks, on vaja üleeuroopalist lahendust, sedasama riskijagamise skeemi. Päris paljud ravimitootjad on sellest nüüdseks juba ise aru saanud. Nad peavad olema sellest huvitatud, sest vastasel juhul pannakse neile piir ette ja blokeering peale, nende ravimeid ei võeta lihtsalt soodusravimite nimekirja.
Kolmas, mis on väga oluline, on farmakogeneetika. See on kindlasti üks perspektiivikas valdkond. Me võime tegelikult ravimeid palju täpsemalt sihitada, kui me suudame inimese geneetilise riski järgi hinnata, millised ravimid ühe või teise inimese puhul paremini toimivad. Ja loomulikult mitte ainult farmakogeneetika, vaid laiemalt geneetika ja tervishoid. Seda me arendame Eestis. On pilootprojekt, mida me nimetame personaalmeditsiiniks. See pilootprojekt on algamas kahes diagnoosirühmas. Kui ma nüüd ei eksi, siis peaksid need olema vist rinnavähk ja südame isheemiatõbi, kus me tõesti püüame oma tänaste geenidoonorite geeniandmed tuua kokku nende terviseandmetega ja selle järgi hinnata ühte või teise haigusesse haigestumise riski, aidata inimesel neid haigusi ära hoida ja teisest küljest ka personaalsemat ravi pakkuda. See, mida meie nimetame personaalmeditsiiniks – inglise keeles on see precision medicine –, on kindlasti suund, mis areneb. See annab ühelt poolt täpsema tervisetulemi ja teisest küljest annab ka süsteemile efektiivsust juurde, et me ei pudistaks näiteks kõrgvererõhuravimeid kõikidele inimestele, kellel on kõrge vererõhk, kui me teame, et teatud geneetilise predispositsiooniga patsientidele need ravimid üldse ei mõju, neid pole mõtet üldse võtta. Selline teadmine on praegu liikumas ja ka arenemas.
Ja siis kindlasti e-tervise lahendused tervikuna. Näiteks kaugmeditsiin – eesti keeles kaugmeditsiin, inglise keeles telemedicine – ehk seesama võimalus tagada inimestele palju rohkem ja efektiivsemalt ravi jälgimist, kasutades ära kogu seda terviseinformatsiooni, mida me iga päev ise loome ja produtseerime. Olgu selleks meie nutitelefon või muud seadmed, millega tegelikult on võimalik neid asju lahendada.
See on kõik muidugi pikem lugu, aga need on need suunad, kuhu me edasi liigume. Aga igal juhul tuleb ikkagi tähele panna seda, et innovatsioon meditsiinis on erakordselt kiire. Seetõttu ma väidan, et niimoodi väga pikas vaates, 50 aasta vaates ei ole mitte ühtegi tervishoiusüsteemi, mis praegu teab, kuidas rahastada seda, mis meditsiiniteadused on selleks ajaks loonud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Einar Vallbaum, palun!

Einar Vallbaum

Aitäh, eesistuja! Austatud minister! Täna me oleme rääkinud väga pikalt küll tulevikust ja olevikust, sellest, miks me ei saa midagi teha ja miks me oleme midagi teinud. Aga me teame kõik, et vahel on hea sõna poole parem tugi. Sellepärast ma küsingi, mis oleks teie otsene sõnum vähifondile ja nendele, kes praegu ootavad ravi, hea ja lühike sõnum.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Ma ei tea, kas te alguses olite siin, kui ma vastamist alustasin. Kui te mult inimesena küsite, siis loomulikult peaksid kõik müügiloaga ravimid, millel on tõendatud mingigi positiivne mõju patsientidele, olema neile tasuta kättesaadavad. See oleks minu vastus inimesena. Kui me vaatame seda, et meil on vaja süsteemi, mis oleks võimeline pakkuma 1,2 miljonile patsiendile maksimaalset ja head tervishoiuteenust, siis peame tegema valikuid. Need valikud on individuaalselt rasked. Kui te arvate, et mulle on selliste konkreetsete juhtumite puhul kuidagi lihtne öelda, et paraku ei ole Eesti tervishoiusüsteemis vahendeid ühe või teise protseduuri tegemiseks või soodushinnaga ravimi võimaldamiseks või et meil puudub veel täielik kindlus, kas ravim on tõenduspõhiselt efektiivne – ta võib olla, aga kuna meil puudub lõplik tõendus selle kohta, siis me ei osta seda sisse –, siis ei, seda ei ole lihtne öelda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust. Esimene küsimus puudutab hankeid. Te tõite oma vastustes välja, et Eesti on nõrgemal positsioonil ja paljud rahvusvahelised suurkorporatsioonid ei ole Eesti turu väiksuse tõttu meie turule tulemisest huvitatud. Konkreetne küsimus: mitu ravimihanget on tehtud piiriüleselt ja kas mõni neist on ka vähiravimitega seotud? Kas neid on plaanis lähemal ajal teha, kas on algatatud mingeid protsesse? Teine küsimus. Kolme aastaga on vähiravifond Kingitud Elu kompenseerinud vähiravi 1,6 miljoni euro ulatuses, mis tähendab, et ravi on saanud kõik need, kes on taotluse esitanud. 2017. aastal on haigekassa eelarves 131 miljonit eurot. Kas teile ei tundu, et meil oleks võimalik siiski need 1,6 miljonit eurot leida ja kõigile abivajajatele see ravi kättesaadavaks teha?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, nagu te ise ütlesite, on fond saanud tagada ravi kõikidele patsientidele, kes on seda vajanud. Teiseks, kas on võimalik võtta needsamad ravimid soodusravimite nimekirja? Jah, tõenäoliselt enamik nendest jõuab soodusravimite nimekirja. Iga aasta, nagu öeldud, tuleb soodusravimite nimekirja umbes 50 uut ravimit, sh umbes 15 ka uute toimeainetega. Võtame sellesama melanoomiravimi, millest oli juttu. Selle menetlus algas minu ajal ja ravimifirmade poolt oli väga agressiivne surve, aga lõpuks ravimikomisjon otsustas kindlasti õigesti ja seda ravimit sai teatud patsientidele lubatud. Nüüd oli küsimus, miks ei ole õigust seda ravimit kõikidele patsientidele välja kirjutada. Nagu öeldud, see ei olnud poliitiline otsus. See on meditsiiniline tõenduspõhine otsus vastavalt metoodikale, mis meil on, ja seda metoodikat ei ole me ise põlve otsas valmis kirjutanud, vaid jälginud seda, kuidas toimitakse teistes riikides. Taas kord on inimlik lähenemine versus süsteemi vaade selles küsimuses kaks väga erinevat asja ja loomulikult tahaksin ma isiklikult esindada inimese vaadet. Aga neid objektiivseid piiranguid tuleb ka mõista.
Mis puudutab piiriüleseid hankeid, siis Eesti on teinud koos Lätiga ühe piiriülese hanke rotaviiruse vaktsiini muretsemiseks. See oli väga edukas hange. Mälu järgi ütlen, et me suutsime saada hinda alla umbes 20%. Jah, me tahaksime tulevikus neid rohkem teha. Euroopas laiemalt on neid tehtud väga vähe. Põhimõtteliselt on raamistik selleks loodud. Minu mälu järgi on Benelux ja Austria teinud ühe hanke. Me oleme seda kogemust ka vaadanud ja näeme, et see võiks tulevikus kindlasti olla üks viis, kuidas edasi liikuda. Vaadake, kui imelikud riigid, Benelux ja Austria! Probleem on selles, et riikidel ei ole alati ühesugused huvid, mõni riik võib olla saavutanud mõne tootjaga või mõne ravimi osas väga hea kokkuleppe. Ja kui me tahame teha ühishanget, siis öeldakse, et kui te teete ühishanke, siis varasem hea kokkulepe kas selle ravimi või mõne muu sama tootja ravimi puhul enam ei kehti. Ühesõnaga, see on üsna metsik maailm. Tundub, et inimeste ravimine on ühine huvi, kõik võiksid olla huvitatud sellest, et patsiendid saaksid kõige paremat ravi, aga seal on raha väga suur ja määrav komponent.
Ja nüüd veel sellest 1,6 miljonist. Nagu ma alguses ütlesin, leppisime härra Tänavsuuga kokku, et Sotsiaalministeeriumis me täpsustame vähiravifondi poolt pakutavate ravimite, haigekassa hüvitatavate ravimite nimekirja võtmise eelarvelist kulu. Meie hinnangul on see umbes kümme korda suurem.

Aseesimees Enn Eesmaa

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Umbes kaks aastat tagasi, teie ametiaja alguses räägiti haiglavõrgu korrastamisest, optimeerimisest ja kainest analüüsist, kus me haiglaid vajame ja kus oleks mõttekam haiglaasutusi ühendada. Kuhu me sellega jõudnud oleme ja kui suurt rahalist säästu süsteem sellest saab? Ma toon illustreerimiseks sellise näite, et Võru linnas tuli minu juurde kahe kepiga kõndiv inimene, kes ütles, et tema puusaliigese operatsiooni järjekord on 1,5 aastat. Mis ma temale vastan?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Teil oli kaks küsimust koos, aga vastan mõlemale. Esiteks, mina ei ole öelnud, et Eesti haiglavõrku tuleks kuidagi jõuliselt kokku tõmmata. Mina arvan, et haiglavõrk on üks väheseid avalike teenuste pakkujaid, kus võrk on ära reformitud juba umbes 15 aastat tagasi. Meil on igas maakonnakeskuses üks haigla, Tallinnas lisaks kaks keskhaiglat ja lastehaigla ning Ida-Virumaal lisaks maakonnakeskuse keskhaiglale Narva haigla Eesti suuruselt kolmandas linnas. Ma arvan, et see haiglavõrk on tegelikult optimaalne, ja mina kindlasti ei toeta ühegi maakonnahaigla sulgemist. Juttu on olnud sellest, et teatud haiglates lähevad mõned erialad kas kinni või koonduvad suurematesse keskustesse. See on paratamatus ja on ka meditsiiniliselt põhjendatud, aga selliste baaseriarstide vastuvõtu võimalus peab maakonnakeskustes kindlasti olema. Muude erialade puhul pean mina väga vajalikuks, et kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum võtavad võrgustumise kontekstis maakonnahaiglate üle suurema kontrolli – nii nagu on Võrus Lõuna-Eesti Haiglaga ja on plaanis teha Valga ja Põlva haiglaga ning Rapla ja Läänemaa haiglaga –, siis peaksid need suurhaiglad, st kliinikum ja PERH, tagama ka patsiendi transpordi maakonnakeskusest sellesse haiglasse, et inimesed saaksid mugavalt oma arsti vastuvõtul käia. Ja selle kallal me töötame.
Mis puudutab proteese, siis keskmine järjekord on laias laastus – ütlen jälle mälu järgi, ei ole neid numbreid parasjagu käes – natuke alla aasta, võib-olla oli isegi üheksa kuud. Suur osa sellest järjekorrast on valikuline järjekord ehk siis on olnud patsiendi enda valik. Enamik inimesi tahab saada liigeseproteese suvel, et taastumisperiood langeks suvele ja nad ei peaks sel ajal näiteks tööl käima. Aga tõsi on see, et järjekord on ikkagi pikk, ja mitte ainult proteeside puhul, mille puudumine on elukvaliteeti halvendav, aga ei ole eluohtlik. Meil on järjekorrad pikad ka nendel erialadel, kus viivitus on tegelikult eluohtlik, ja see ei ole loomulikult normaalne. Seetõttu oleme sellel aastal suunanud täiendavalt 10 miljonit eurot sellisele eriarstiabile nagu neuroloogia ja kardioloogia ning statsionaarsele plaanilisele ravile. Juba esimestel kuudel on kahes haiglas, kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, tehtud eelmise aastaga võrreldes sadu täiendavaid operatsioone, näiteks pandud südamestimulaatorid jne. Aga need on loomulikult ainult kaks eriala. Täiendavate vahendite puhul, mis järgmistel aastatel tulevad – 37 miljonit järgmisel aastal ja lõpuks siis 200 miljonit – on prioriteetne suund kindlasti ravijärjekordade lühendamine.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kirjeldan teile lühidalt ühte mõne aasta tagust juhtumit. Patsiendile pakuti Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ühte spetsiifilist vähiraviprotseduuri, üsna kallist, aga öeldi, et ta saab seda tema enda raha eest. Patsient kuulis mõne aja pärast, et Tartu Ülikooli Kliinikumis tasub sama protseduuri eest haigekassa. Kui ta selle jutuga tagasi PERH-i tuli, hakati protseduuri ka seal haigekassa raha eest tegema. Kas selline asi on tavapärane või oli see pigem mingi erandjuhtum, mingi arusaamatus? Või võibki nii olla, et ühes haiglas haigekassa sama protseduuri eest tasub ja teises ei tasu?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Ei, niimoodi olla ei saa ega tohi. Juhul kui sellised asjad ilmnevad, palun pöörduge kas tervishoiuteenuse osutaja enda poole, või kui seda usaldust ei ole, siis kas haigekassasse või Sotsiaalministeeriumisse.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastuses proua Ladõnskaja arupärimisele köitis tähelepanu üks seisukoht, mida on siin küsimustes ka juba üle korratud. Te ütlesite, et Eesti oma väikse turuga ja väheste spetsiifiliste ravijuhtudega teeb meist läbirääkimistel tootjatega ebavõrdse partneri. Te ütlesite ka otse välja, et farmaatsiatööstus on suur äri ja nimetasite seda isegi küüniliseks. Ärilisteks läbirääkimisteks õpetatakse sellist võitmise kunsti, seda on võimalik õppida. Äkki meil on vaja liinile suunata paremaid tootjatega läbirääkijaid?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, ma ei öelnud, et me oleme kuidagi kehvad, ma ei öelnud seda. Ma ütlesin, et me oleme väga head. Aga ebavõrdsus seisneb selles, et nendel on põhimõtteliselt õigus öelda, et meie turg on nii väike, mistõttu nende äriline huvi on piisavalt pisike. Nad saavad öelda, et ei anna hinda alla, ja kui me sellega ei lepi, siis nad lihtsalt ei tule oma ravimiga meie turule ja kõik. See on asi, mida ravimitootjad näiteks läbirääkimistel Saksamaaga kindlasti öelda ei saa – seal on 80 miljonit patsienti, seega hoopis teised summad ja hoopis teine huvi. See on see meie, ma ei tea, kas just traagika, aga reaalne objektiivne olukord, et ravimite täpsemaks muutudes on neid konkreetseid patsiente nii vähe, et läbirääkimised pakuvad firmadele lihtsalt vähem huvi. See on täitsa üllatav, sest ravimitootjatel on näiteks kohustus tagada, et üks või teine ravim oleks turul kättesaadav. Kui haigekassa seda hüvitab, meil on hinnakokkulepe, siis nad peavad tagama mingi hulga ravimeid turul. Kui nad seda kokkulepet ei täida, siis me võime teha leppetrahvi. Leppetrahvi suurus on – ma ütlen jälle mälu järgi – umbes 3000 eurot. Kui ma ministriks sain, siis ma ütlesin, et mis te nalja teete, suured farmaatsiafirmad, kellel on miljoneid kasumit, ei too mingit ravimit turule, kuna neil on tarneraskused, ja me teeme siis 3000 eurot trahvi. See on ju naeruväärne! Selle võtaks ikka sisse, sellise kulu, selle asemel et hakata seal eraldi toimetama. Spetsialistid analüüsisid ja kaalusid ning me suutsime seda trahvi vist natukene kõrgemaks tõsta, aga öeldi, et rohkem ei saa, sest siis nad lähevad turult ära, neil ei ole lihtsalt huvi selle vastu. Nii et selles mõttes me oleme keerulises olukorras. Mina isiklikult usun, et siin on vaja üleeuroopalist lahendust. Seda üleeuroopalist lahendust aga lähiajal ei tule, sh ka sellepärast, et Euroopa Liidu aluslepingute mõttes on vaieldav, kas Euroopa Liidul on pädevus ühtlustada seda raamistikku. Nii et maksimum, mille suunas me liigume, on see, millest Monika Haukanõmm rääkis, ehk siis ühised hanked, kus on võimalik hinda alla saada. Ma loodan, et need muutuvad laiemalt kasutatavaks. Ise oleme sellest kindlasti väga huvitatud.
Läbirääkimistel ei ole selles valdkonnas veenmisega liiga palju midagi pihta hakata. See, mis annab meiesugusele väikeriigile hea tulemuse, on kindlalt kokku lepitud ja seadustatud metoodika. Ravimifirmad teavad, et kui nad ei tule teatud hinnatasemeni alla, siis meil seadus lihtsalt ei võimalda neid ravimeid nimekirja võtta. See on tegelikult see, mis motiveerib neid läbirääkimistel meile ka paremat hinda pakkuma.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ravimifirmad on loomulikult väga huvitatud sellest, et nende uued ravimid saaksid kantud soodusnimekirja. Ma tean, et Saksamaal on iga arst kohustatud saama ülemarsti käest loa, et ta läheb ravimifirma õppepäevale või täiendusõppele. Rääkimata sellest, et ta annab allkirja, et ta ei võta sealt ka mitte pastakat kaasa, ja neid pastakaid isegi enam ei jagata seal. Kuivõrd meil on reguleeritud selliste ravimifirmade poolt mingi meelehea või mingisuguste meenete pakkumine?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Ma olen sellele küsimusele kunagi vist isegi siin saalis vastanud. Ma ei oska nüüd kõike peas rekonstrueerida, aga see on reguleeritud ravimiseaduses. Paragrahve ma peast ei mäleta – palun vabandust, et ma ei mäleta nende sisu ja mul ei ole ka infotehnoloogilisi vahendeid käepärast, et seda järele vaadata. Aga Ravimiameti kodulehel on eraldi nimekiri põhimõtteliselt kõikidest koolitustest ja muudest sellistest ettevõtmistest, mida tervishoiutöötajad läbivad. See peab olema registreeritud ja seal on olemas täisülevaade. Küsimus on, kas seda korda peaks karmimaks muutma. See arutelu on aeg-ajalt olnud seoses sellega, et kuigi meil on seadustatud toimeainepõhised retseptid ehk arst peab väljastama toimeainepõhise retsepti, siis umbes 10%-l juhtudest väljastatakse siiski kaubamärgipõhine retsept, ja seda enamjaolt ilma põhjuseta. Küsimus on, et sealt oleks võimalik tervishoiusüsteemile veel põhimõtteliselt kokkuhoidu saada. Aga ma ei julge küll öelda, et seda tehakse sellepärast, et arstid on just nimelt seal koolitustel käinud. Küllap need koolitused iseenesest on ka olulised ja vajalikud. Ei saa lihtsalt öelda, et seda ei tohiks teha, aga läbipaistvus on siin kindlasti võtmesõna. Nagu öeldud, Ravimiametil on see ülevaade põhimõtteliselt olemas.
Mida ma pean väga oluliseks, on see, et Eestis oleks tervishoiuteenuse osutajate seas ehk siis haiglates seda tüüpi küsimustes palju rohkem läbipaistvust. Ma loodan, et lähiaastatel õnnestub seda ka saavutada. Meil on üks kohtuasi teatavasti käimas, mis ei puuduta küll meedikuid, vaid puudutab haigla juhtkonda selles osas, mis on täpselt lubatud ja mis ei ole lubatud. Ma arvan, et tervishoiusüsteemi sees on see arutelu oluliselt elavnenud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Paljudes inimestes tekitas pahameelt, et mitu ministrit, sh pea- ja rahandusminister, selle asemel et tagada vajalik raviraha, korjasid seda rahva käest. Kas te osalesite laupäevastel talgutel ja vastasite ka ise rahva esitatud piinlikele küsimustele selle kohta, miks tullakse elu ja surma küsimustes koguma annetusi rahva käest?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Paraku ma sel korral osaleda ei saanud. Aga ma olen vähiravifondi ka isiklikult rahaliselt toetanud ja, nagu juba varem öeldud, hindan väga seda algatust. Ma arvan, et kui keegi soovib seda fondi toetada, ka vabatahtliku tööga toetada, et laiendada selle kandepinda poliitilises mõttes, siis selle üle pahandamine ei ole õigustatud. Loomulikult võib inimestel tekkida mõnevõrra imelik tunne, et näed, miks rahandusminister küsib raha ravimite jaoks, aga eks keerulised asjad ongi keerulised. Olen täna siin paari tunni jooksul püüdnud seda keerukust ka selgitada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Hea minister! Oma üle-eelmisest elust ma mäletan ja võin seda ainult kinnitada – olen seda kahjuks tudengite kaudu lähemalt näinud, kui ma oleksin tahtnud –, et meditsiinilis-tööstuslik bisnis on toores ja on palju mõjuvõimsam kui sõjalis-tööstuslik kompleks. Meditsiinilis-tööstusliku kompleksi võimust võivad rääkida mõlemad Clintonid, Ira Magaziner jt. Meditsiinilis-tööstusliku kompleksiga tõusevad ja langevad valitsused. Ma olen sinuga sada protsenti nõus. Inimestel on kahjuks eksiarvamus, et meditsiinilis-tööstuslik kompleks on kuidagi seotud humanismiga. Loomulikult mitte, vähemalt mitte USA-s. Ausalt öeldes mul paluti küsida. Kui ma küsin natuke halvasti, siis palun heatahtlikku vastust. Kas sa pead vajalikuks, et fond Kingitud Elu annaks haigekassale oma vahendid üle või ei? Milline on sinu seisukoht? Kui mu küsimus on formuleeritud valesti, siis ma loodan, et sa mõistad heatahtlikult selle sisu. Mul paluti seda küsida.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Vastus on ei. Ma kordan veel üle, et ravikindlustuse eelarves on kohustuste ülevõtmisel oma metoodika. Mina ei ole meditsiinispetsialist ja mina spetsialistidega ei vaidle. Ei vaidle ka selle metoodikaga, mis on välja töötatud. Seda on võimalik kritiseerida kahest aspektist. Esiteks, miks hinnatakse rahas inimeste elupäevi, lihtsalt väljendudes? Jah, hinnatakse. Kas see on inimlik? Ei ole, loomulikult ei ole. See ongi seesama asi, mille kohta keegi juba küsis minult, ma ei mäleta, kuidas see küsimus oli täpselt sõnastatud. Inimesena loomulikult ma tahan, et kõik haiged saaksid parimat võimalikku ravi esimesel võimalusel, kui see on olemas. Veel kord: mitte üheski riigis ei hüvita ravikindlustussüsteemid kõiki olemasolevaid ravimeid. Need põhimõtted, mille järgi selektsioon tehakse, on laias laastus samad. Kriteeriumid on natuke erinevad tulenevalt jõukusest ja tulenevalt ka mõnedest teistest asjaoludest, mida peetakse respekteeritavaks allikaks jne. Paljudes riikides tuleb selliste individuaalsete traagiliste juhtumite puhul, kus inimesed võivad jääda süsteemi külmade hammasrataste vahele, mis on väga traagiline, tõesti appi heategevuslik organisatsioon. Ütlen veel kord: ma arvan, et vastandada riikliku meditsiinisüsteemi ja heategevusfondi, konkreetselt "Kingitud elu" tegevust ei ole õige. Ei ole õige! Me täiendame üksteist. Kas mina tahan, et kõikidel Eesti patsientidel oleksid paremad ravimid kättesaadavad, nii nagu fond tahab? Jah, tahan muidugi, muidugi tahan!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Tiina Kangro!

Tiina Kangro

Aitäh! Pisut laiem küsimus lõpetuseks sellele teemale. Te olete õigesti kirjeldanud, et rahaprobleem jääb meditsiinisüsteemis kestma, ja see ei puuduta ainult vähihaigeid. Teil õnnestus hiljuti saada hakkama vägiteoga ja suur summa raha riigieelarvest meditsiinisüsteemile juurde kaubelda. Ometi ei ole ka see lahendus. Nagu arstide liitki selle uudise peale ütles, et väga tore, nüüd on kuni järgmise aasta lõpuni rahu majas. Siis ilmselt tullakse uute palganõudmistega ja kõik läheb edasi. Palun nüüd lühidalt vastust sellisele küsimusele. Ei ole olnud kuulda, et te koos raha andmisega või sellega seotult planeeriksite ka põhimõttelisi muudatusi meditsiinisüsteemis, haigekassa süsteemis. Kas teie meelest haigekassa süsteemis ei ole lekkeid ja neid kohti, kust saaks ressurssi juurde leida?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Kas te mõtlete siis ebaefektiivset kulutamist? Vastuses järgmisele arupärimisele me sellest ka räägime. Kindlasti on ebaefektiivset või lausa seadusvastast tegevust tervishoiuvaldkonnas olnud, kahtlemata. Kas on võimalik paremini? Alati on võimalik veel paremini. Üldiselt peab ütlema, et Eesti tervishoiusüsteem on olnud globaalses võrdluses erakordselt efektiivne ehk siis pakkunud siiski heal tasemel teenust väga väikese rahaga. Sellel on olnud oma hind. Loomulikult on sellel olnud oma hind ja osa ka selles küsimuses, mida me oleme siin mitme tunni jooksul arutanud. Jah, koos lisarahaga on plaanis tervishoiu rahastamise laiem reform, nagu öeldud, ka teenuste konsolideerimine ja suurem ühendamine. Meil on plaanis tõhustada integratsiooni sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste vahel, mis eeldab rahastusmudeli põhimõttelist muutmist tänasega võrreldes. Me plaanime muuta ka haigekassa juhtimisstruktuuri. Need eelnõud on Sotsiaalministeeriumis suure hoo ja survega väljatöötamisel ning loodetavasti jõuavad teie ette kohe sügisistungjärgu alguses. Nii et me teeme suvi läbi tõsist tööd ja saame siis septembris nendel teemadel ka põhjalikumalt arutada ning vajalikud muudatused aasta lõpuks vastu võtta.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Hea on tõdeda, et teie häälematerjal on südilt vastu pidanud ja on jätkusuutlik. Avan läbirääkimised. Viktoria Ladõnskaja Isamaa ja Res Publica Liidu nimel, palun!

Viktoria Ladõnskaja

Ma tänan ministrit vastuste eest! Oma kõnes ma puudutan kolme olulist aspekti. Aga enne seda ma ütlen siiski, sest rõdu pealt saadetakse ohtralt vastuargumente, et kolme aasta jooksul on fond finantseerinud ravi kokku 1,6 miljoni ulatuses ja abi on saanud praktiliselt kõik. Ei ole põhjust arvata, et keegi patsientidest on jätnud taotluse tegemata. See ei kõla loogiliselt. Kuidas siis saab olla, et selle probleemi lahendamiseks oleks vaja oluliselt suuremat summat kui miljon eurot aastas? Toivo Tänavsuu, kes on "Kingitud elu" fondi asutaja, küsib ka, et ei saanud aru sellest koostöö jutust. Mida tähendab see koostöö teie jaoks, kui te ei näe näiteks võimalust võtta inimene, kes saab vajalikku ravimit ja on näha, et see tõesti mõjutab tema tervist, tagasi haigekassa alla?
Nüüd siis need kolm olulist aspekti. Me oleme siin parlamendis natukene nagu kuivikud, nagu elust võõrandunud, paberile kantud sõnad. Me tegeleme siin saalis tihti retoorikaga, mida ja millisel viisil teineteisele öelda ja miks mingisuguseid asju ei saa teha. Minu esitatud arupärimisest ei ole vaja otsida midagi muud kui vaid soovi leida probleemile lahendus. Probleem on ju väga selge. Meil on olemas üsna suur hulk inimesi, kellele riik ütleb ära ravimi ostmise võimaluse.  Selles arupärimises puudutan ma tõesti vähihaigeid ja kordan veel kord: neid emotsioone, mis inimestel tekivad, on raske kirjeldada. Nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt on see väga raske. Aga veelgi suurem on pettumus, mis viimasel hetkel tekib. Inimestele jääb mulje, et riik ütleb neile näkku: "Mis siis, et sa oled olnud mu maksumaksja. Sul on keeruline haigus ja su haigus on nüüd sinu enda probleem."
Muidugi on tore, et tekkis selline fond, ja võib öelda, et nad koguvad annetusi ja ostavad haigekassa asemel neid ravimeid. Tore! Fond on toetanud umbes sadat inimest. Just nii palju on neid, kes on "maitsnud" seda riigis pettumist kõige olulisemal hetkel. Ja nüüd nimetan selle kõrval veel üht arvu: et aidata neid sadat inimest, on fond pidanud koguma, nagu öeldud, 1,6 miljonit eurot. Härra Ossinovski, ministrina sa tead ju suurepäraselt, et 5000 eurot kuus on ühe inimese jaoks väga suur summa. 1,6 miljonit eurot riigieelarve jaoks ei ole eriti suur summa. Samas on kaalul sada inimest, kes teavad või praegusel hetkel ei saanud teada, et riik hoolib neist viimase hetkeni.
Fondi tuleb muidugi tänada. Samas räägivad inimesed, kes fondi jaoks kauplustes annetusi koguvad, et annetajate peamine küsimus on, kas haigekassa tõesti ei anna raha, miks peavad inimesed kinni maksma ametliku ravimi. Veelgi veidram on asjaolu, et on olemas juhtumid, kus inimest hakati ravima ühe ravimi abil, mis ei andnud tulemust, ja siis loobutakse talle teise ravimi kinnimaksmisest, kuigi see võiks mõjuda positiivselt. Need arstid, kellega mina olen suhelnud, pooldavad seda teooriat, et siin ei ole tõesti mingisugust teist varianti kui rahastada seda teist võimalikku teed.
Ja nüüd jääb probleemiks, nagu mina aru saan, rahaküsimus ja filosoofia. Ning filosoofia on lihtne: on teatud hulk haigusi, mille puhul tänapäeva meditsiin loeb juhtumi lootusetuks. Samas väidavad meie siinsed arstidki, et ka sellise diagnoosiga nagu vähk võib inimene elada aastaid. Isegi neljanda staadiumi haige võib elada ja mõned elavad ka kvaliteetset elu ilma pideva valuta, tehes tööd, panustades oma laste ja lapselaste kasvatamisse. Küsimus ongi arsti võimaluses kasutada olemasolevat ressurssi selleks, et pikendada inimese elu, ning et ei tekiks olukorda, kus pere saab kõige raskemal hetkel teada, et riik on neile selja pööranud.
Ja lõpetuseks. Ma rääkisin poliitikute elust võõrandumisest kui põhiprobleemist, aga lõpetan nn reeglite rikkumisega.
Kas tohib aega juurde paluda?

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaa, palun, kolm minutit lisaks!

Viktoria Ladõnskaja

Ma arvan, et see traditsioon või nähtamatu reegel, et oma koalitsioonipartnerile justkui ei tohi küsimusi esitada, on vaieldav. Arvan, et kui minister on pädev ja probleem vaevab tedagi, siis usun, et ministril on äärmiselt hea meel jagada oma vastuseid ja informatsiooni rahvasaadikutele ning nende kaudu ka rahvale. Täna käsitletav teema on just selline, kus avalikkus ammu vastuseid ootab. Muidu on tõesti piinlik, et needsamad rahvasaadikud käivad kerjamas raha rahva taskust ega paku olukorrale lahendust. Nüüd on see fond saanud vastuseid valdkonnaministri käest ja analüüsib neid. Loodan, et ka ministril on tänu teema püstitamisele selgem arusaam sellest probleemist. Tänase arupärimise suurem eesmärk oli saada ministrilt arvamus ning võimendada fondi ja ministeeriumi head koostööd. Ning muidugi me loodame, et järgmine kord toimub selle teema arutelu siin saalis juba ministri initsiatiivil, et minister tuleb ja pakub heast tahtest ja siirast murest kantuna infot ning ka toimivaid lahendusi. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Igor Gräzin, palun! Kaheksa minutit.

Igor Gräzin

Austatud härra aseesimees! Lugupeetud minister! Nähtavasti see on siis saatus. Ma pean praegu kaheksa minuti jooksul ära rääkima selle, mida ma hakkan homme kell 14 rääkima oma üliõpilastele, ja tegema seda 14. korda. Kursuse nimi on "Õigus ja eetika" ning seal lahendatakse just nimelt sedasama probleemi, millele härra minister vastas.
Vaadake, milles on asi. Meditsiinis kehtivad kaks põhimõtet, mis teineteist välistavad. Meditsiini esimene põhimõte on humanism. Kõik inimesed on väärt elama. Miljardär ja paadialune on inimestena võrdsed. See on üdini sotsialistlik ja kommunistlik idee – kõigil inimestel on võrdsed õigused. Ja on olemas teine printsiip, see on liberaalne või liberaaldemokraatlik printsiip, mis ütleb: raha ei ole, pükse ei saa. Ja ongi kõik. Kui sul raha ei ole maksta, siis sa teenust ei saa. Pange kõrvuti kaks patsienti. Meil on 90+ miljonärist vanem daam, kes tuleb kiropraktiku juurde oma selga ravima, sellepärast et golfiswing ei ole enam see. Kusjuures ta on maksnud metsiku raha meditsiinikindlustuse peale. Ja meil on 23–24-aastane terasevalaja, noor poiss, kelle ravi on elu ja surma küsimus, sest kui tema selg läbi on, siis ta ei saa enam leiba. Muide, tema panus ühiskonda on nullilähedane. Niisiis, mis me selle asjaga siis ikkagi teeme? Vaat see tundub meile ... No Viki ka nagu vabandas, et me oleme poliitikud ja me nagu ei mõista ja kas me oleme piisavalt humaansed. See asi on tegelikult palju lihtsam. Sul on kolm poissi, kellel on vaja neerusiirdamist, aga sul on üks neer. Otsus. Kirurg langetab selle otsuse või kirurgide brigaad või ükskõik kes – keegi langetab selle otsuse ja see otsus on võrdne Jumala otsusega. Ja sellel ei ole absoluutselt mingit tähtsust, milline on valitsus. Täna on minister sotsiaaldemokraat, homme on liberaal, ülehomme on veel keegi, veel keegi. Olgu fašistid, natsionalistid, olgu humanistid, antihumanistid, sadistid – probleem on seesama: a) inimeste elud on võrdsed, b) võrdseid võimalusi ühiskonnas ei jagu. See probleem ei lahene mitte kunagi! Ma ütlesin, et meditsiinilis-tööstuslik kompleks ... Küsige Hillary käest, kuidas läks Obamacare'iga. Kuidas see juhtus, Hillary, et sa kahe nädala jooksul kukkusid? Lihtsalt sellepärast, et meditsiinilis-tööstuslik kompleks sai aru, et stopp, siin on hoopis teine situatsioon ja teised mängud. Ja see ei ole nali!
Kui me räägime läbirääkimisvõimest, Eesti omast, siis mida saab Eesti ühele ravimifirmale anda, nii tegelikult mõeldes? Eesti riigi rahaline käive on umbes 70% General Electricu käibest. Eesti riigi käive on suurusjärgus võrdne New Yorgi tuletõrje omaga. Noh, hakkame siis läbirääkimisi pidama. Kellega? Kas siin on ettepanekuid loomingulise läbirääkimisvõimekuse tõstmiseks või neid ei ole? Teate mis, ma arvan, et ma olen veennud oma käitumise ja eluga, et kõigi oma hädade juures ma armastan inimest, ma olen humanist jne. Aga vaat üks asi, millega mind võib endast välja ajada, on see, kui humanism muutub tatiseks. Tähendab, kui me selle asemel, et inimest tegelikult aidata, läheme nurka ja viriseme. Meil on olemas vaat need vahendid. Mis on Eestil – ma tulen tagasi selle küsimuse juurde – ravimifirmale anda? Üks väga oluline asi: ravimifirma, näidates riikide nimistut, kus tema ravim on aprobeeritud, võib sinna juurde panna Eesti Vabariigi, mis nimena on sama kaalukas kui Vanuatu saared või USA. Ja vaat see on läbirääkimiste teema, miks mitte!
Ega mul ei olegi palju enam midagi juurde öelda. Nagu ma ütlesin, üliõpilastele ma räägin seda tundide kaupa ja homme kella kahest jälle. Vaadake, see vastuolu, millest me rääkisime ja millele minister vihjas, on objektiivne. Ta ei ole meie tekitatud ega saa meie teda lahendada, ta jääb igavesti alles. Meie ülesanne on lahendada seda vastuolu iga päev, päev päeva kõrval, teades, et lahendust tal ei ole. See, et probleemil pole lahendust, ei õigusta meid sellega mitte tegelema. Me peame iga päev küsima – ja kui mitte iga päev, siis kord kuus, kolme kuu tagant –, kas me teeme parima, mis on meie võimuses. Ja kui igaüks meist 101-st, pluss minister, pluss me kõik, saab öelda, et me oleme teinud oma parima inimese elu nimel, siis mitte midagi rohkemat meilt keegi nõuda ei saa. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Võtaksin tänase arutelu kokku kahe alateemana. Esiteks see, et me keskendusime ligi kahe tunni jooksul vähiravi teemale, kuna see tõstatus konkreetselt vähihaigete kahetsusväärsete ja inimelu nõudvate näidete baasil. Nagu täna on siin räägitud ja ka meediast on läbi käinud, toimus möödunud laupäeval suur korjandus, et aidata neid inimesi, kellele haigekassa on mitmesugustel põhjustel keeldunud kergendavat või päästvat abi andmast. Kõikide erakondade poliitikud ja paljud head inimesed annetasid kõigepealt oma aega ja loomulikult ka suure hulga raha. Ja seda selle ülesande täitmiseks, mis on riigi ülesanne. Sellele mõeldes hakkab tegelikult natuke kurb. Me teeme kampaaniat, käime koos raha kogumas, samas on tunne, et ei meie siin ega ka valitsus teatud otsuseid teha ei suuda. Vähiravifond on kolme aasta jooksul finantseerinud 1,6 miljoni euro ulatuses vähiravi, kusjuures abi on saanud kõik need inimesed, kes on taotluse esitanud. See on 0,5 miljonit aastas. Minister ütles täna meile, et nemad on hinnanud rahavajaduse kümme korda suuremaks. See tekitabki küsimuse, kas inimesed, kellel seda ravi vaja on, on jätnud taotluse esitamata, kas see tuleb siis kuskilt välja. Aga see selleks.
Teema, millest me täna siin räägime, on ainult jäämäe tipp. Samalaadne probleem on ravimite kompenseerimisel soodushinna abil või õigemini mittekompenseerimisel näiteks harvikhaigusi põdevate inimeste puhul, kus aastane ravimaksumus võib küündida mitmesaja tuhande euroni. Nagu me teame, võetakse ravimite soodusnimekirja lülitamisel või mittelülitamisel arvesse mitmeid asjaolusid ehk kriteeriume, mida ka minister meile ette luges ja mis lähtuvad konkreetselt ravikindlustuse seadusest. Selleks, et üks ravim jõuaks soodusravimite nimekirja, peab ravimikomisjon asja kaaluma ja siis otsuse tegema. Väga oluliseks kaalukeeleks saabki majanduslik põhjendatus, efektiivsus. Haigekassa kulud ravimihüvitistele ei või ületada ravikindlustuse aastaeelarvest 20%. Käesoleval aastal ulatub see 14,6%-ni, millele ilmselt lisanduvad näiteks haiglas olevate inimeste ravikulud. Tegelikult võib ju arvata, et meil on justkui väike varu olemas. Seega on meil vaja langetada otsus konkreetse inimese ja ravimi kohta, lähtudes majanduslikust otstarbekusest, pannes kaalukausi ühele poolele inimese ja tema ainukese võimaluse oma elu kergendada ja pikendada ning teisele poolele majanduslikult külma kalkulatsiooni ja kulutõhususe. Kas ravida üht inimest või samal ajal kümmet või sada inimest? Keeruline küsimus, millele peabki vastama minister. Siin me jõuamegi ju tegelikult baasküsimuseni või tegelikult lausa juurküsimuseni: kas igal inimesel on õigus tervisekaitsele, kui ravim on näiteks kallim kui keskmiselt kokkulepitud hind? Nii nagu ütleb meie põhiseaduse § 28, on igaühel õigus tervisekaitsele. Tänast arutelu kuulates ning laupäevastes vestlustes osalenuna tundub, et raha ja efektiivsus prevaleerivad inimelu üle.
Palun kolm minutit lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit juurde!

Monika Haukanõmm

Teine mõte, mis tänase arutelu jooksul tekkis. Kui me ei suuda väikese riigina ravimikontsernidega läbi rääkida, siis on ainuke lahendus teha teiste riikidega koostööd. Ja nagu me aru saime, oleks veel parem, kui me suudaksime teha seda üleeuroopaliselt. Seda me ei saa aga teha, sest siis me läheksime ilmselt natuke vastuollu Euroopa õigusega. Tõesti, kui üht ravimit oleks võimalik saada 20–25% soodsama hinnaga, siis me suudaksime päästa veel nii mõnegi elu. Miks see oleks oluline? Tegelikult mulle tundub, et Euroopa Liidus on ka riigi- ja elukohapõhine inimeste diskrimineerimine. Meie, eestimaalased, ei saa võib-olla niisama head ja efektiivset ravi kui näiteks Saksamaa või Rootsi kodanikud, sest need riigid on meist suuremad, tugevamad ja seal on 80 korda rohkem inimesi kui meil. Aga palun räägi seda inimesele, kes on probleemi ees!
Teiseks, arvestades meie demograafilist olukorda, töökäte järjepidevat vähenemist ja pensioniealiste inimeste arvu suurenemist, ei ole meie haigekassa süsteem ega rahastusmudel ilmselgelt jätkusuutlik. Seda on räägitud aastaid, see on olnud mitme valitsuskoalitsiooni tööplaanis, aga me ootame endiselt neid muudatusi. Ehk siis on väga tervitatav ja ministrile tuleb au anda, et see 215 miljonit eurot lähiaastail tervishoidu tuleb. Samas, kui me paneme ainult raha sellesse pidevalt ja kiiresti muutuvasse süsteemi, mis on kui lõputu auk, tegemata seal põhimõttelisi muudatusi, oleme paari aasta pärast, nagu siin on juba kõlanud, täpselt samasuguses olukorras. Ning siis me ei räägi enam sellest, kas tervishoiusüsteem, solidaarsuskindlustusel põhinev süsteem kukub kokku või mitte, vaid küsime pigem, millal see juhtub. Aga seda me keegi ju ei taha. Õnneks kergitas minister täna küll juba natukene ka n-ö katteloori oma edasistelt kavatsustelt, nagu sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste integratsioon ning haigekassa juhtimise muutmine. Jääme seda väga kannatamatult ootama! Julgeid otsuseid! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tänan ministrit ja tänan teisi sõnavõtjaid selle teema lahtirääkimise eest! Mul on väga hea meel, et ma kuulun sellesse valitsuskoalitsiooni, kes on leidnud tervishoiu rahastamiseks lisavahendeid. Siia tulema ajendasid mind tegelikult kahe inimese sõnavõtus öeldud asjad, mis, ma arvan, olid sügavalt solvavad. Ma olen olnud nii opositsioonis kui ka koalitsioonis kohalikul tasandil ja siin olen nüüd siis koalitsioonis. Olles olnud poliitikaga päris pikalt seotud, olen niisiis näinud mõlemat poolt. Ma arvan, et inimeste mure tervishoiu pärast ei ole küll see asi, mida peaks siin niimoodi kajastama. Laupäeval olin ka mina nende hulgas, kes olid väljas ühes keskuses, Viljandis UKU keskuses, ja nägin inimesi, kes annetasid südamest – koolilastest kuni üsna eakate inimesteni. Nad mõistsid seda vajadust ning ma arvan ka, et kõik vahendid on olulised ja head. Seetõttu ei ole selle ettevõtmise nimetamine teatud nimedega päris soliidne ega korrektne, eriti siin saalis, hoolimata sellest, et inimestel on oma isiklikud mured. Ma arvan, et tervishoid vajab toetust.
Olen väga nõus ka Monika Haukanõmmega, et hoolimata raha juurdesaamisest vajab see süsteem tervikuna käsitlemist. Praegu on ta kahjuks majandus- ja kaubapõhine. Ta peaks olema inimlikum, see on õige. Ma ei ole kindel, kas me oleme lausa viimased, aga kindlasti oleme Euroopas ühed viimased oma tervishoiukulude ja SKT suhte poolest. Nii et siin on veel väga pikk maa minna ja see, et me nüüd süsteemi lisaraha leidsime, ei takista sisulise töö tegemist.
Põhiajend, miks ma siia kõnepulti tulin, oli aga ikkagi see, et kindlasti on mitmetel muudelgi üritustel annetusi kogutud, ja siin ei ole tegu sellega, mida siin nimetati. Peaminister on seda tööd teinud juba kolm aastat enne seda, kui ta ka peaministriks sai, ja tal on selle asjaga kahjuks ka oma isiklikud seosed. Nii et loodan, et me tulevikus siin saalis selliseid asju nii ei nimeta. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Härra istungi juhataja! Ma tulen praegu siia täiesti erandkorras, ja et mitte rääkida peast, nagu ma tavaliselt teen, ei võtnud ma mitte paberit kaasa, vaid võtsin lausa arvuti. Tervishoid. Jah, kui nüüd hakatakse ühte patta ajama tervishoiuorganisatsiooni, ravimifirmade kasumeid, heategevust jne, siis muutub see asi küllaltki segaseks. Tihtipeale ongi niimoodi, et kommenteeritakse pealkirju ilma asjasse süvenemata.
Mul on juba tükk aega üks asi närvidele käinud ja ma tahan selle praegu siit arvutist teile ette lugeda. Kõik räägivad, et meie elu kõik valdkonnad peaksid lähtuma Eesti Vabariigi põhiseadusest, kus on kõik kodanike õigused kirjas. Ja kui kuskil kirjutatakse mingit arengukava või koostatakse vahvaid plaane, mis puudutavad tervishoidu, siis tsiteerivad kõik § 28. Kas keegi ei ole tõesti vaevunud läbi lugema § 28, kus on kõigest neli rida teksti? Ma loen teile ette § 28 Eesti põhiseadusest, see ei võta poolt tundi. Niisiis § 28, mille esimene rida kõlab nii: "Igaühel on õigus tervise kaitsele." Ja nüüd järgneb tekst: "Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all." Siin ma võin ma oma läppari kinni panna, sest rohkem ei ole selles §-s 28 mitte kui midagi – ei riigi kohustust tervishoiusüsteemi korraldada, anda kellelegi arstiabi, organiseerida seda või mida iganes. Nii et ei ole mõtet lähtuda valedest alustest, ei ole mõtet nimetada pealkirju, kui te artikleid ei ole lugenud. See on sama tark ja hea kui see, mida teevad mõned Delfi kommentaatorid, kes kommenteerivad kas pilti või pealkirja, aga mis on sisu, selleni ilmselt nende lugemisoskus ei küündi. Niipalju ma tahtsin teile öelda. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Marika Tuus-Laul, kas sõnavõtt kohalt? Palun, sõnavõtt kohalt kaks minutit!

Marika Tuus-Laul

Me oleme täna palju rääkinud sellest, kui tore on, et tervishoiule antakse raha juurde. Ja tõesti, seda pole kümme aastat tehtud ja see on ülimalt tähtis. Samas on väga paljud öelnud, et kui me ei muuda tervishoiukorraldust, siis läheb seegi raha ei tea kuhu. Aga mitte keegi ei ole välja öelnud, mida siis muuta. Mina tuletan teile kõigile ikkagi meelde seda, et meil tuleb peatada see ärimeditsiin. Meie tervishoid on läbi ja lõhki eraõiguslik. Meil tuleb hakata seda rahastama hoopis teisiti, eelarveliselt, me ei saa seda teha äriühingu põhimõttel. Tuleb välja, et ei haiglad ega teised tervishoiuasutused ei ole huvitatud mitte niivõrd inimese ravimisest, kuivõrd lihtsalt oma süsteemi kindlustamisest ja oma elu parandamisest. Äriühing on huvitatud kasumist, kasuminumbritest ja kasumi tootmisest. Nii me edasi minna ei saa, me takerdume. Meil oleks kindlasti vaja, et tervishoiu eest vastutaks üks kindel asutus, näiteks Tervishoiuamet. Praegu jaguneb vastutus ministeeriumi, haigekassa, ma ei tea, haiglate vahel. Ja tulebki välja, et mitte keegi ei vastuta selle eest. Meil tuleb kindlasti muuta kogu tervishoiusüsteemi. Me ei saa keskenduda riikliku süsteemi sees n-ö äri tegemisele. See on minu väga kindel seisukoht. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Lõpetan läbirääkimised. Minister on soovinud kasutada oma õigust kokkuvõtvaks sõnavõtuks. Palun!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Lihtsalt paar sõna vastuseks kõlanud repliikidele. Esiteks, solidaarne tervishoid ei kuku kokku. Eesti tervishoiusüsteemi solidaarne alus ehk siis see, et inimesed saavad tervishoiuteenust vastavalt üldisele kokkulepitud meditsiinilisele standardile, sõltumata sellest, kas neil on raha või ei ole, on minu arvates Eesti tervishoiusüsteemi suurimaid väärtusi. Seda väärtust tuleb hoida ja arendada ning seda me ka teeme.
Teiseks: riski, et seda süsteemi kuidagi muutma hakatakse, vähemasti nii kaua, kuni mina selle valdkonna eest vastutan, kindlasti ei ole. Ehkki tõsi, mõnel teisel poliitilisel jõul on siin natuke teistsugused nägemused erinevate siltide all, nagu patsientide vaba liikumine jne. Aga seda kindlasti karta ei maksa. Küll on sellel süsteemil sees probleem ja probleem on see, et meie solidaarse ravikindlustuse süsteem kindlustussüsteemina ei toimi perfektselt. Põhiliselt ei toimi ta perfektselt selles osas, mis puudutab ravijärjekordasid. Inimesed maksavad oma igakuist ravikindlustusmaksu ja loogika on see, et kui sa maksad kindlustusmakset, siis on sul võimalik teenust saada, kui sul seda ükskord vaja on. Eestis see paraku väga paljudel juhtudel niimoodi ei ole. See puudutab eeskätt ambulatoorset vastuvõttu, aga samamoodi ka teatud mitteakuutseid plaanilisi vastuvõttusid. See mure vajab kindlasti lahendamist ja valitsuse otsuste valguses me järgmisest aastast alates jõuliselt selles suunas liigume.
Juttu oli ka sellest, et otsuseid ei ole. Otsused on! Vabariigi Valitsuses on kinnitatud riigi eelarvestrateegia, mis vastavalt riigieelarve baasseadusele on riikliku rahastamise planeerimise alusdokument valitsuse tasandil. Eelarve on Riigikogu tasandi otsus. Need summad on sisse kirjutatud ja vastavalt kinnitatud numbritele lähevad needsamad summad ka riigieelarve seaduse eelnõusse, mis jõuab Riigikokku septembrikuus. Paralleelselt esitame Riigikogu menetlusse selleks ajaks ka vajalike tervishoiukorralduslike muudatuste ettepanekud, et see laiendatud tulubaas seadustada.
Monika Haukanõmm ütles oma sõnavõtus, et minister peab otsustama, kas ravida ära üks inimene või sada inimest. Ei, minister seda ei otsusta. Ja ma arvan, et on õige, et minister seda ei otsusta. Me oleme selle kokku leppinud Eesti ühiskonnas ja ka seaduses sätestanud, mis printsiibina, nagu öeldud, on teatud juhtudel individuaalselt valus. Me kõik oleme inimesed, meil kõigil on oma lähedased, aga süsteemi mõttes on selline tegutsemine ainumõeldav. Kui meil on võimalik kulutada summa x ühele osale patsientidest, et pakkuda neile ühte tüüpi teenust, või kulutada seesama summa, et pakkuda teistsugust teenust teistele patsientidele, siis me tegelikult hindame selle kulu ühiskondlikku mõju. Ja nii teeb ka enamik teisi riike. See on kindlasti üks viis, kuidas juhtida ravikindlustuse eelarveid. On ka riike, kus ravikindlustussüsteem on läinud sellepärast pankrotti, et tegutsetud on n-ö avatud arvega: kõik, kes tulevad, saavad kohe teenust, sõltumata sellest, kui haiged nad on.
Teisest küljest on see kindlasti selline laiema ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Nii nagu me teeme ka teisi riiklikke investeeringuid, kas või näiteks ohutusvaldkonnas: sinna, kus investeeringutel on kõige suurem mõju inimeste elule, me panustame prioriteetselt. Selline põhimõte on olnud ennegi, see ei ole minu välja mõeldud. Ma ei ole ühegi ravimi lisamist või mittelisamist isiklikult otsustanud. Ma olen küll allkirjastanud ravimikomisjoni soovitusi, aga need ei ole olnud poliitilised otsused. Kui kellelgi on soovi tervishoidu teistmoodi üles ehitada, siis neid arutelusid võib muidugi pidada.
Lõpetuseks veel kord: iga aastaga läheb tervishoiuteenus, mida Eestis pakutakse, paremaks. Läheb paremaks seoses sellega, et meile tulevad täiendavad vahendid, seoses sellega, et tehnoloogia paraneb, seoses sellega, et igal aastal tuleb turule kümneid uusi ravimeid. Loomulikult tahaks rohkem! Tahaks, et uusi ravimeid oleks rohkem, tahaks, et ravijärjekorrad oleksid lühemad, tahaks, et tervishoid oleks kättesaadavam, tahaks seda, et ka tehnoloogia oleks veel parem, kui ta meil praegu on. Ja selles suunas me liigume. Aga kõiki probleeme korraga lahendada ei ole võimalik ja on väga hea, kui sellistes olukordades, kus riigisüsteemil tuleb teha keerulisi valikuid, on meil heategevusfond, kes inimesi nende individuaalses traagikas aitab. Aitäh neile selle eest! Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kuna lõppsõnavõtu pikkus on 5+3 minutit, siis istungi juhatajana ma ei hakanud katkestama, vaid jälgisin, et sõnavõtt ei läheks üle kaheksa minuti, mida ka ei juhtunud.


3. 18:19 Arupärimine raha väljapetmise kohta haigekassalt (nr 340)

Aseesimees Enn Eesmaa

Kolmas tänane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Monika Haukanõmme, Ain Lutsepa, Andres Herkeli, Artur Talviku, Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase ja Jüri Adamsi 23. märtsil esitatud arupärimine raha väljapetmise kohta haigekassalt. Palun kõnepulti arupärijate esindaja Monika Haukanõmme!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Hea minister! 23. märtsil esitas Vabaerakonna kaheksa liiget tervise- ja tööminister härra Ossinovskile arupärimise raha väljapetmise kohta haigekassalt. Tõuke selleks andis ETV saatesari "Pealtnägija", kus kahes saates paljastati skeem, kuidas Eesti üks juhtivaid meditsiinitarvikute firmasid esitas aastaid haigekassale võltsarveid, kasseerides patsientide teadmata haigekassalt alusetult hinnanguliselt sadu tuhandeid eurosid. Nüüdseks on teada, et see skeem oli palju mastaapsem ning haigekassa ei osanud seda kahjuks õigel hetkel tähele panna. Nimelt soetasid inimesed digiretseptide alusel ortoose ja müügifirmad lasid haigekassal kinni maksta kallima toote, mitte selle toote, mis tegelikult meditsiinitarvikute firmast saadi. Peale "Pealtnägija" on samale teemale tähelepanu juhtinud ja seda pikalt kajastanud ka ERR-i uudistesaade "Uudis+", kus seda teemat avas ortopeediaarst doktor Heiman.
Arupärimise esitamise teiseks tõukeks oligi see, et võltsarveid on esitatud juba 2013. aastast. Selgus, et peale selle firma, mida käsitleti "Pealtnägijas", osales selles petuskeemis ka üks teine firma. Jutt on Tervise Abi OÜ-st ja AS-ist Gadox. Haigekassa sai petuskeemi kohta klientidelt viiteid juba aastatel 2013 ja 2014. Sellele ei pööratud kahjuks tähelepanu, sellele niisama hästi kui ei reageeritud. Samuti ei äratanud pika aja jooksul haigekassa tähelepanu asjaolu, et kompenseerimiseks esitatud ortooside seas oli ebatavaliselt suur just kallite eritellimustoodete protsent.
Need kaks firmat, keda ma siin nimetasin, tegelevad meditsiinitarvikute, aga ka tehniliste abivahendite müügi ja rendiga. Oma tegevuse rahastamiseks on neil lepingud nii haigekassa kui ka Sotsiaalkindlustusametiga. See tekitab põhjendatud küsimuse, kas ka Sotsiaalkindlustusameti kaudu abivahendite müümisel on kasutatud täpselt sedasama petuskeemi. Kõigest eeltoodust lähtuvalt esitasimegi ministrile seitse küsimust ning ootame neile vastust. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimisele tuleb vastama tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan rõõmuga teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kui suure summa ulatuses on haigekassat hinnanguliselt petetud?" (Mu paljukiidetud hääl hakkab otsa saama.) Üldise konteksti mõistmiseks on oluline teada, et esmaste varajaste proteeside ning ortooside eelarve on käesoleval aastal kokku 1,75 miljonit eurot ehk haigekassa 1,1 miljardi euro suurusest eelarvest moodustab see konkreetne meditsiiniseadmete rühm 1,75 miljonit eurot. See summa on võrreldes aastaga 2014 olnud muuseas mõõdukas languses, 2,1 miljonit oli see summa siis. Tekitatud kahju täpse suuruse tuvastab politseiuurimine ja osaliselt ka audit, mille haigekassa nõukogu on tellinud. Kuni meil neid tulemusi ei ole, konkreetsetest kahjunumbritest arusaadavalt rääkida ei saa, aga politseiuurimine käib aktiivselt ja haigekassalt on kõiki vajalikke andmeid küsitud. Kriminaaluurimise kontekstis tehakse ka selle kahju ulatus loomulikult sendi täpsusega selgeks.
Teine küsimus: "Kuidas seletate haigekassa sisekontrolli tegevusetust? Miks ei reageeritud 2016. aastal AS Gadoxi kliendi otsesele vihjele?" Haigekassa siseauditi osakond on meditsiiniseadmete valdkonnas toimuvat kontrollinud. 2011. aastal tegi siseauditi osakond meditsiiniseadmete valdkonna kontrolli alusel haigekassa juhatusele ettepanekud, millest lähtuvalt tehti 2014. ja 2016. aastal sihtvalikulised kontrollid. Peale selle auditeerisid haigekassa siseaudiitorid meditsiiniseadmete valdkonda aastal 2015. Eesti Haigekassal on kohustus kontrollida osutatud teenuste ning hüvitatud meditsiiniseadmete ja ravimite põhjendatust ja kvaliteeti. Üks kontrollimeetodeid on sihtvalik, nagu seda nimetatakse, mille puhul võetakse eelneva analüüsi põhjal põhjaliku kontrolli alla kõik relevantsed materjalid, nagu raviarved, epikriisid jms. Kontrolli käigus tutvutakse tööandjate ja patsientide järelepärimistega ning tehakse kohapealseid kontrolle. Sihtvalikute hulk sõltub teema keerukusest ja töö käigus tekkinud uurimist vajavate hüpoteeside hulgast, ent võib öelda, et igal aastal toimub sadakond sihtvalikut, mille käigus töötavad haigekassa usaldusarstid läbi 10 000 – 15 000 ravidokumenti. Alati kontrollitakse põhjalikult kõiki saabuvaid signaale võimalike rikkumiste kohta. Ortooside väljakirjutamise kontrolliks tehti sihtvalikud 2014. ja 2016. aastal. Käesoleva aasta märtsis, kui hakkas lõppema 2016. aasta lõpus tehtud sihtvalikute kokkuvõtete tegemine, toodi välja puudused haigekassaga sõlmitud lepingute tingimuste täitmisel nendes ettevõtetes, mille nimed on tänaseks avalikustatud. Enne järelduste tegemist ja puuduste likvideerimiseks sammude astumist tuli see teema kõne alla ka avalikkuses, mis aitas kaasa täiendavate asjaolude ja võimalike pettuste väljaselgitamisele. Sellele tuginedes koostas haigekassa konkreetse tegevuskava olukorra lahendamiseks, muu hulgas pöördumise politsei poole. 2016. aastal saabunud AS-i Gadox kliendi kirjale on haigekassa vastanud. Samuti pöördus haigekassa dokumentatsiooni kontrollimiseks otse selle ettevõtte poole ning ettevõte on dokumentidega tuvastatud kahju haigekassale hüvitanud.
Kolmas küsimus: "Kuidas on võimalik, et haigekassa ei reageerinud aastate jooksul eritellimustoodete kõrgele osakaalule, kui dr Heimani hinnangul vajab individuaalset eritoodet vaid väike hulk patsientidest?" Haigekassa initsiatiivil alustati 2014. aastal ortooside loetelu korrastamist, et senisest selgemini oleksid eristatud kohaldatavad ja individuaalselt valmistatavad tooted. Ortoosi kirjutab patsiendile välja raviarst patsiendi ravivajaduse järgi, retseptile saab vajaduse korral märkida soovitused või täpsustused ortoosi tüübi kohta, näiteks juhul, kui on meditsiiniliselt põhjendatud just kohaldatava või valmistatava ortoosi kasutus. Oluline on, et traumast taastuv patsient saaks vajaliku toe, mistõttu on igati põhjendatud, et meditsiiniseadmete loetelus on mitmeid võimalusi. Märgin, et kõnealuse petuskeemi keskmes ei ole mitte väljakirjutatud ortoosi liik, vaid ettevõtete topeltraamatupidamine, st haigekassale esitati üks arve ja patsiendile teine. Sisuliselt on tegemist klassikalise pettusega.
Neljas küsimus: "Miks ei küsitud ortoosiretsepti digialusele viimisel erialaseltside soovitusi? (On selgunud, et digiretseptil arsti täpsustavad märkused meditsiinitarviku kohta ei sisaldu.)" Ma pean tunnistama, et ei ole selle ala spetsialist ega oska öelda, mil määral erialaseltse kaasati. Aga mulle on kinnitatud, et meditsiiniseadme kaardi väljakirjutaja esitab retseptikeskusesse lisaselgituse meditsiiniseadme ja selle kasutamise kohta. See andmeväli on kaardil olemas. Digitaalse meditsiiniseadme kaardi avamisel müüja juures on näha ka lahter, kuhu arstil on olnud võimalik kirjutada meditsiiniseadme müüjale lisaselgitusi ja juhtnööre väljastatava meditsiiniseadme kohta. Samas on öeldud, et digireptsepti loomisel konsulteeriti mitme IT- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistiga ja ettepanekud on jätkuvasti teretulnud.
Viies küsimus: "Tekkida lastud ja kaua kestnud olukorra eest lasub vastutus haigekassa juhatusel. Olukord tekitab küsimuse, kas petturitel oli haigekassas teadlikke kaasosalisi, kes lasid skeemil vaikides toimida. Kes võtab vastutuse tekkinud kahju eest?" Pettuste suhtes on nii Sotsiaalministeeriumil kui ka haigekassal mõistagi nulltolerants. Haigekassa juhatus on kategooriliselt lükanud ümber väite, nagu oleks petturitel olnud haigekassas kaasosalisi. Lepingu täitmise ning korrektsete andmete esitamise eest vastutab äriõiguslikult tegelikult lepingupartner. Kui partner on pahatahtlikult rikkunud lepingu tingimusi, esitanud valeinformatsiooni, rikkunud seejuures ka seadust, on tegemist kuriteoga, mille eest tuleb vastutada seaduses ettenähtud viisil. Haigekassa korraldas võimalike rikkumiste koheseks tuvastamiseks ja edaspidi selliste juhtumite vältimiseks kõigi ortooside eest esitatavate arvete täiendava erikontrolli ning on alustanud ka varasemate arvete ülevaatamist. Esimeses järjekorras kontrollitakse aastail 2014–2017 esitatud arveid. Rikkumise avastamise korral esitab haigekassa rikkujale tagasimaksenõude.
Milline on olnud haigekassa tegevus 3. mai seisuga? Esiteks on pöördutud kõikide meditsiiniseadmeid müüvate lepingupartnerite poole nõudega kontrollida üle partnerite müügitehingute dokumendid ja kinnitada, et nad on täitnud ja täidavad ka edaspidi meditsiiniseadmete soodustustingimustel väljastamise reegleid ega esita haigekassale valeandmeid. Teiseks on koostatud politseile asja edasi uurimiseks süüteoteade. Politseiga tehakse igakülgset koostööd rikkumise ulatuse tuvastamiseks. Kolmandaks, 1. mai seisuga lõpetati lepingud kahe meditsiiniseadmete müüjaga, AS-iga Gadox ja Tervise Abi OÜ-ga. Neljandaks täiendati meditsiiniseadmete müügilepingute haldamise korraldust. Haigekassa Harju osakonna direktorile anti meditsiiniseadmete müügilepingute halduri õigused. Haldur koos meeskonnaga valmistab ette müüjate kontrollimisi. Viiendaks, kõik esitatud koondarved teevad nüüd enne tasumist läbi lisakontrolli, mis tähendab, et meditsiiniseadmete müüja esitab haigekassale täiendavaid müügidokumente, nagu kauba ostu-müügidokumendid, ostukviitungid jms. Kuuendaks pöörduti Finantsinspektsiooni poole ettepanekuga hinnata Eesti Haigekassa lepingute jälgimise ja ravikindlustushüvitiste õigsuse kontrolli raamistiku vastavust eesmärgile, milleks on kindlustuspettuste riski minimeerimine. Pärast hindamist täiendab haigekassa oma protseduure.
Millised on haigekassa edasised tegevused? Esiteks, koostöös politseiga selgitatakse välja kahju suurus ja nõutakse tagasi valesti väljamakstud summad. Teiseks monitooritakse detailselt ortooside müüjate esitatud koondarveid ning vähemalt esimese poolaasta jooksul küsitakse lisadokumente. Kolmandaks, aprillis kinnitati ravikindlustushüvitiste õigsuse kontrolli talituse viimase sihtvaliku tulemuste põhjal koostatud ettepanekud, mis peale eelnimetatud sammude aitavad parandada meditsiiniseadmete hüvitamisega seonduvat. Neljandaks, alates maist sõlmitakse meditsiiniseadmete müüjatega uued lepingud, milles sätestatakse senisest palju ulatuslikumalt haigekassa lepingulise järelevalve õigused. Siis tehakse veel kontrolle. Aprilli lõpuks valmis turuolukorra hinnang, milles analüüsiti ülesöeldud lepingutest tühjaks jääva turuosa täitmist. See on oluline, kuna kaks firmat, kellega lepingud lõpetati, olid hõlmanud umbes poole meditsiiniseadmete müügi mahust. Meditsiiniseadmete müük toimub ka pärast nende kahe lepingu lõppemist peaaegu igas piirkonnas üle Eesti. Püsivat ortooside müügipunkti pole veel vaid Saare ja Rapla maakonnas, mis on probleem. Haigekassa on ortooside kättesaadavuse tagamiseks kohtunud müüjate ning apteekidega, kes valmistuvad nende toodete müümiseks alates mai keskpaigast ka nendes piirkondades. Ortoose saab jätkuvalt tellida haiglates töötavate müügiagentide ning ka e-poodide kaudu. Haigekassa jagab kindlustatutele jooksvalt aktuaalset infot selle kohta.
Kuues küsimus. Haigekassa nõukogul on võimalik määrata tulemustasu. Tuntakse huvi, kui palju on tulemustasu määratud. Juhatuse liikmetele tulemustasu maksmise otsustab nõukogu Eesti Haigekassa tulemuskaardi täitmise aruande põhjal. Tulemuskaart sisaldab haigekassa strateegilisi eesmärke, nende täitmise lävendeid ja mõõdikuid. Kui eesmärgid on täidetud, on nõukogul võimalik juhatusele tulemustasu määrata. Nimetatud teave on avalik ja kättesaadav haigekassa aastaaruannetes ja kodulehel. Esitati küsimus, kui palju on alates aastast 2013 makstud tulemustasu. Aastal 2016 otsustas nõukogu maksta tulemustasu juhatuse esimehele ning liikmetele 2015. aasta töötulemuste eest ühe kuu ametitasu suuruses. Samasugune otsus tehti 2015. aastal ja selline otsus tehti ka sellel aastal eelmise aasta kohta. 2014. aastal otsustas nõukogu maksta juhatuse liikmetele 2013. aasta töötulemuste eest tulemustasu kahe kuu ametitasu ulatuses.
Nüüd räägin juhatuse ja nõukogu liikmete vastutusest. Milline on minu vastutus ja milline on juhatuse liikmete vastutus? Juhatuse ja nõukogu liikmete vastutus on sätestatud Eesti Haigekassa seaduses. Juhatuse ja nõukogu liikmed vastutavad seaduste ja haigekassa põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega haigekassale süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumise tähtaeg on seitse aastat, nõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumise tähtaeg on viis aastat. Haigekassa sõlmib vastutuskindlustuse lepingu juhatuse ja nõukogu liikmete varalise vastutuse kindlustamiseks haigekassa põhikirjas ettenähtud põhitingimustel ja korras. Põhikirja kohaselt sõlmitakse vastutuskindlustusleping 3,2 miljoni euro ulatuses, liikmete omavastutus 3200 eurot. Aga enne kui saab anda vastuseid sisulises mõttes, mida vist küsimusega silmas peeti, sest ei peetud silmas juriidilist külge, ootame ära, kuni on tehtud vajalikud protseduurid, pärast seda on võimalik sellest rääkida. Ma ütlen kohe ära, et viimasel haigekassa nõukogu koosolekul otsustas nõukogu hea kolleegi Maris Lauri ettevalmistatud lähteülesande kohaselt tellida haigekassa auditi komitees erakorralise sõltumatu auditi, et neid küsimusi käsitleda ning tõepoolest selgeks teha selle skeemi ulatus, aga ka selle süsteemsus. Hinnata tuleb ka seda, kas haigekassa nõukogu või juhatuse, eeskätt siiski juhatuse võetud meetmed pettuste vähendamiseks olid piisavad, kas need sammud, mis astuti pärast seda, kui sihtvalikud olid tehtud ja tulemused olid olemas, olid piisavad, kas reageeriti adekvaatselt. Kõik need küsimused saavad auditis vastuse. Kui need on vastuse saanud, siis on võimalik edasi rääkida. Kahtlemata on oluline – seda ma tahan rõhutada –, et haigekassa sõlmib sadu ja sadu lepinguid sadade teenuseosutajatega. Me peame süsteemina loomulikult tagama selle, et iga euro, mis on ravikindlustuse süsteemis olemas, oleks kasutatud eesmärgipäraselt, mitte kellegi isiklikuks ja kuritegelikuks rikastumiseks. Aga selge on see, et iga konkreetset abivahendit, meditsiiniseadet, ravimit ja tervishoiuteenuse osutamist individuaalselt kontrollida ei ole võimalik, neid on lihtsalt liiga palju. Sellest tulenevalt on vaja kahte asja. Esiteks on vaja riskide maandamise süsteemi. See peab olema loodud selliselt, et ei oleks võimalik esitada teatud tüüpi andmeid jne. Teiseks on loomulikult arusaam nõukogus väga selge. Ma kordan selle üle: kui keegi kavatseb tulevikus haigekassat petta, siis teadku, et iga viimane kui juhtum satub politsei uurimise alla. Mitte mingisugust kokkuleppel toimuvat tagasinõudega lõpetamist ei ole ega tule. Varem on seda juhtunud, rohkem ei tule, kõik juhtumid lähevad politseisse. Väga selge sõnum: ise teate, millega riskite.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister! Seitsmendale küsimusele vastamiseks pakun ma teile sama võimalust mis eelmise arupärimise arutelu ajal. Menetluses oleva arupärimise käsitlemise variante, nagu te teate, on mitmeid. Nüüd alustame küsimuste vooru. Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma annan teile võimaluse vastata ka sellele väga olulisele, seitsmendale küsimusele.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Seitsmes küsimus: "Kuna abivahendite teema on nii Teie kui sotsiaalkaitseministri vastutusalas, kas olete planeerinud koordineeritud tegevust olukorra väljaselgitamiseks ja millised on ministeeriumi edasised konkreetsed sammud?" Tõsi on jah see, et sotsiaalseid abivahendeid on hüvitanud Sotsiaalkindlustusamet, tööalaseid abivahendeid aga töötukassa. Töötukassas sellist skeemi ei esine, nende abivahendite hankimise viis on teistsugune. Seal ei osta mitte inimene abivahendit, vaid töötukassa väljastab tööalase abivahendi inimesele, kes seda vajab, hankides selle ise. Sotsiaalkindlustusametiga on seis nukram. Kui haigekassa tegevus selle skeemi ulatuse väljaselgitamiseks on teada ja ma seda teile selgitasin – me kammime läbi iga viimase kui arve, meil on auditid ja me teeme asja selgeks –, siis Sotsiaalkindlustusametiga on asi keerulisem. Nimelt, 1. jaanuarist 2016 tuli abivahenditega tegelemine maavalitsuste haldusalast üle Sotsiaalkindlustusameti haldusalasse. Seda, mis toimus enne seda ja valdavalt samade firmadega, on väga keeruline tuvastada. Sotsiaalkindlustusametis on samad firmad teinud kas nüüd päris samu asju, aga väga sarnaseid asju. Haigekassa ja Sotsiaalkindlustusamet on teinud koostööd ehk siis, kui on pöördutud näiteks haigekassasse ja on selgunud, et abivahend saadi hoopis Sotsiaalkindlustusametist, me oleme info sinna edastanud, ja ka vastupidi, Sotsiaalkindlustusamet on edastanud haigekassale infot nende juhtumite kohta, mis tegelikult on haigekassa omad. Aga kahju ulatust selgeks teha on Sotsiaalkindlustusametis oluliselt keerulisem. Sotsiaalkindlustusamet on esinenud avaliku üleskutsega, et kui inimestel on kahtlusi, kas neile väljastati ikka õige asi, nad siis sellest teataksid. Sotsiaalkindlustusamet on avastanud rikkumisi viies ettevõttes, kokku on 32 sellist tehingut ja tegemist on suurusjärgus 6000 euroga. Rikkumised on tähendanud seda, et masstoodanguna valmistatud abivahendid on müüdud individuaalsete toodete nime all kõrgema piirhinna ja piirmääraga. Sotsiaalkindlustusametile on esitatud ka arveid tehingute eest, mida ei ole tehtud. Järgmise sammuna kohtutakse ettevõtetega, kellel on rikkumisi olnud, ja siis arutatakse, kas rakendada leppetrahvi (kuni 7% rikkumisele eelnenud kuue kuu tehingute summast) või lepingud lõpetada. Aga selle kõige ulatust selgeks teha on seal natuke keerulisem.

Aseesimees Enn Eesmaa

Lugupeetud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Hea minister! Võttes arvesse ministri tervislikku seisundit ja hääle kaotamist, me otsustasime, et me küsimusi ei esita, vaid peame kõnesid. Esmalt muidugi suur tänu ministrile selgituste eest! Meile kõigile nii siin Riigikogus kui ka inimestele terves riigis on justkui emapiimaga kaasa antud teadmine, et haigekassal ei ole piisavalt raha. See tähendab, et haigekassal on raha puudu ja teenused on alarahastatud ning seda juba aastast 2013, millest alates haigekassa on olnud pidevas miinuses ja miinus on suurenenud kasvavas tempos. Me kõik teame, et katmata ravivajadus on 70 miljonit eurot jne. Selliseid fakte tuleb ühtejärge.
Eelarvemiinust on püütud ohjeldada väga erinevate meetmetega, näiteks lepingute mahtu ehk otseselt ostetavate ravijuhtude arvu vähendades, mis tekitab tegelikult ravijärjekordade pikenemist. Seega, ravimahud vähenevad, kallid ravimid ei ole kättesaadavad, nagu me eelmises päevakorrapunktis rääkisime, jne. Tervishoiu murekohtade loetelu on pikk ning on vaja teha ebapopulaarseid otsuseid.
Teisalt peetakse meie tervishoiusüsteemi väga kulutõhusaks ning tuuakse ikka ja jälle eeskujuks teistele riikidele. Kuid kui kulutõhusad me saame olla ja kui säästlik on mõtet olla, kui me ilmselgetele väärkasutustele tähelepanu ei pööra või suhtume nendesse üleolevalt? Isegi kui 1,1-miljardilisest haigekassa eelarvest on meditsiinilistele abivahenditele ette nähtud ainult 1,75 miljonit ja loodetavasti ei ole väärkasutuse osa väga suur, on tegemist suure rahaga, mida me tervishoius väga vajame. Iga euro on oluline. Kui tekib küsimus, kust saada tervishoidu raha juurde, siis just täna arutatav teema näitab selle koha kätte. Kui targalt tegutseme, oleme tähelepanelikud ja suudame suuremat sorti pettusi ära hoida, siis me olemegi raha kokku hoidnud.
"Pealtnägijas" märtsis paljastatud ortooside väärkasutus ei tulnud ju haigekassale üllatusena. Esialgu väitis haigekassa küll, et ta ei tea asjast midagi, kuid natuke hiljem tunnistati, et haigekassa on väärkasutustest teadlik juba alates 2013. ja 2014. aastast, kuid sellele ei pööratud algul ilmselt piisavalt tähelepanu. Inimesele, kes murega haigekassasse pöördus, öeldi, et pöördugu firma poole, sest haigekassa ei saa midagi teha. See väide ei kõla väga usutavalt. Haigekassa on ju see, kes seda teenust rahastab, järelikult on tal ka võimalus ja õigus kahtluse korral selgitada, kas sellel kahtlusel on alust või mitte, ning tal on selleks olemas vajalikud kontrollsüsteemid. Haigekassa nagu iga teisegi asutuse ülesanne on suhtuda igasse pöördumisse tõsiselt. Kahjuks haigekassa seda ei teinud, mis võimaldaski raha mitme aasta jooksul välja petta. Järjest rohkem tekib ka see küsimus, kuidas ei tekitanud ikkagi haigekassas huvi asjaolu, et ortooside seas oli ebaloomulikult suur nn individuaalsete või kohandatud ortooside hulk.
See, mida haigekassa on nüüd asunud tegema, on kiiduväärt. Neid samme on astutud päris mitmeid ja väga olulisi. Haigekassa hakkas aga seda tegema meedia survel, mitte omal algatusel. Seega on väga küsitav, kas haigekassa juhatus ikka saab aru oma vastutusest ning ülesannetest. Juhatuse tulemustasudest me siin kuulsime.
Palun kaks minutit juurde!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kaks minutit juurde.

Monika Haukanõmm

Juhatuse liikmetele makstakse igal aastal ka tulemustasu. Tulemustasu makstakse tulemuskaardi mõõdikute, indikaatorite alusel. Aga kui esineb rikkumisi, kas siis ei ole võimalik tasu maksmata jätta? See teema ei ole seotud ju tulemuskaardiga. Nii tekibki küsimus, kas tulemuskaart on ikka parim näitaja edukuse või tulemuse mõõtmiseks.
Jääme ootama nõukogu tellitud auditi tulemusi. Loodetavasti õpime sellest kõik ning pikaajalist raha varastamist enam ei toimu. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Herkel.

Andres Herkel

Kõigepealt mainin seda kõige suuremat traagikat. Nagu Monika Haukanõmm ütles, meile antakse nagu emapiimaga kaasa teadmine, et haigekassal raha ei ole. Kindlasti ei ole kõigeks raha, aga seda demoraliseerivam on see, et lastakse end niisugusel kombel päise päeva aja üsna labasel moel paljaks varastada. Seda ei muuda kuidagimoodi see, et nende konkreetsete tarvikute eelarve on 1,75 miljonit aastas, millele ka minister osutas, justkui see oleks tühine osa haigekassa eelarvest, millest mingi osaga on toime pandud neid vastikuid pettusi.
Kuidas on see saanud toimuda, kui siin kõlas praegu kinnitus, et 10 000 – 15 000 ravidokumenti vaadatakse kas sisekontrolli või muude kontrollimehhanismide abil läbi? See on küsimuste küsimus, kuidas ei panda tähele sellist asja, et on esitatud arveid kallimate teenuste eest, kui patsientidel tegelikult vaja oli.
Ma tahan esitada kaks küsimust. Minister ütles, et ortoosiretseptile kirjutab arst juurde märkused. See info, mis meil on ning mis tuleb ajakirjandusest ja eespool viidatud dr Heimanilt, kui ma ei eksi, on vastupidine, digiretseptil arsti täpsustavaid märkusi meditsiinitarviku kohta ei ole ja arstide esindajaid ka digiretsepti tehnilise väljatöötamise juurde omal ajal ei kaasatud. Sealt hakkavadki probleemid pihta. Tahaksime teada saada, kuidas see asi tegelikult on.
Teine küsimus. Minister ütles siin, et tegemist on topeltraamatupidamisega ja seda haigekassa spetsialistid just nagu ei saanud märgata. Kes seal haigekassas siis töötavad, kui nad ei saa aru, et massiliselt kirjutatakse välja arveid kallimate meditsiinitarvikute eest? Ma saan aru, et topeltraamatupidamine oli nendes petturfirmades, mitte haigekassas endas, aga siiski, kuidas on võimalik, et sellist asja aastate jooksul ei märgata?
Eespool osutati, et haigekassa oli sellest siiski teadlik. Võib-olla see oli nii, ma ei saa siin seda kinnitada, aga ilmselge on, et meile püütakse jätta muljet, nagu need asjad oleksid hakanud välja tulema sisemise kontrolli kaudu. Pean aga tunnistama, et arvestades kogu selle juhtumi anatoomiat ja seda, nagu ka ajakirjanduses on välja toodud, et need pettused algasid 2013. aastast, ei ole kuigi veenev see väide, et haigekassas mitte keegi ei saanud aru, et niisugusel moel pettused toimuvad. Aitäh!

Andres Herkel

Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ma esitan siin ka kõne vormis mõne küsimuse selle kohta, mis on jäänud kogu selles loos segaseks, ja millele me loodame (pikema aja jooksul ilmselt) vastust saada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kas minister soovib sõna võtta? Ei. Arupärimisele nr 340 on vastatud.


4. 18:51 Arupärimine parvlaevaliikluse kohta (nr 334)

Aseesimees Enn Eesmaa

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Urve Tiiduse, Arto Aasa, Kalle Laaneti ja Toomas Kivimägi 20. märtsil esitatud arupärimine parvlaevaliikluse kohta (nr 334). Arupärijate nimel on sõna Urve Tiidusel. Palun!

Urve Tiidus

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud proua minister! 20. märtsil andsin koos teiste saarte sõpradega meie fraktsioonist majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile üle arupärimise Saaremaa ja Hiiumaa parvlaevaühenduse teemal. Vahepeal on hulk vett merre voolanud, uus laev on liinile saabunud ja tipphooaeg on kohe algamas. Ma meenutan, mis meil tookord mureks oli.
Kahe saare maavalitsused väljendasid märtsis mitmel korral tõsist soovi tihendada sõidugraafikut Triigi–Sõru liinil, st Saaremaa ja Hiiumaa vahel, jättes selle märgiks kooskõlastamata ministeeriumi pakutud sõidugraafikud ja veomahud selle aasta maist aasta lõpuni, kuna need ei rahulda tegelikku nõudlust. Nii oli öeldud kirjas ministeeriumile. Tihedama sõidugraafiku vajadus on olnud päevakorral juba ka varem. 2014. aastal ütles ministeeriumi esindaja Hiiumaal, et uus parvlaev võib jääda väikeseks. Selle kompensatsiooniks teavitati võimalusest liinile rohkem reise tellida.
Saartevaheline laevaliiklus elavdab teatavasti kahe saare majanduskoostööd, sh turismi. 19. märtsil teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et avalikest vahenditest toetatav ühistranspordiliin on mõeldud eelkõige reisijate, mitte kaubaveo tagamiseks, mida soovisid maavalitsused. Juttu oli olnud muu hulgas piimaveost. Üksikute ettevõtjate majandustegevuse toetamine olevat ministeeriumi kinnitusel vastuolus ühistranspordi korraldamise ja rahastamise põhimõtetega ning oleks ka lubamatu riigiabi. Esmakordselt kasutati ministeeriumi vastuses maavalitsustele sellist väljendit, et laevaliin Saaremaa ja Hiiumaa vahel on mugavusliin. Sõna "mugavusliin" võib tekitada assotsiatsiooni sõnaga "mugavuslipp". (See on küll minu isiklik assotsiatsioon.) Mugavuslipp tähendab laevaomanikele teatavasti odavaid laevu, maksude puudumist ja vabadust kasutada odavat tööjõudu. Ütleme nii, et see ei olnud kõige õnnestunum sõnavalik, ma pean silmas sõna "mugavusliin". Täpsuse mõttes olgu öeldud, et teie, lugupeetud minister, seda sõna ei ole kasutanud.
Avaldasin juba märtsis lootust, et saared ja ministeerium leiavad osapooli rahuldava lahenduse. Täna ehk siis kuuleme ka sellest. Ma tean, et osa reise on juba kooskõlastatud. Nii et ootame vastuseid küsimustele ja soovime teada praeguse seisu kohta. Suur tänu teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimisele tuleb vastama majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Palun!

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Ma tänan arupärijaid! Nagu arupärijate esindaja Urve Tiidus juba selgitas, on see arupärimine ministrile esitatud seetõttu, et Saare ja Hiiu maavalitsuse esindajad saatsid 10. märtsil ministeeriumi lennundus- ja merendusosakonnale kirja ning said 16. märtsil kantslerilt vastuse. Fooni täpsustamiseks ütlen, et selles kirjas, millele olid alla kirjutanud Hiiu maavanem Riho Rahuoja ja Saare maavanema ülesandeid täitev Raivo Peeters, oli muu hulgas öeldud, et maavalitsused ei kooskõlasta ministeeriumi pakutud liinigraafikut, sest nad arvavad, et Sõru–Triigi liinil on vaja parvlaevaühendust iga päev ja aasta ringi ning aastane reiside arv peaks olema ministeeriumi pakutud 1038 asemel 2016. See on päris märkimisväärne mahu kasv. Minnes tagasi ajalukku, võib öelda – mul ei olnud küll aega arhiivi minna –, et 2009. aastani sellist olukorda, kus Sõru ja Triigi vahel oleks olnud aastaringne igapäevane liinigraafik, ei olnud. Tuletan meelde, et see kiri tuli 10. märtsil, eelarve oli mõni aeg varem vastu võetud ning seda nõudmist väga lihtne täita ei olnud. Aga nüüd räägin natuke kantsleri kirjast, mis selle arupärimise põhjustas. Kantsler rõhutas oma kirjas maavalitsustele ühistranspordi korraldamise ja rahastamise põhimõtteid, seda, et avalikest vahenditest toetatav ühistranspordiliin on mõeldud eeskätt reisijateveo tagamiseks. Ta kinnitas ka seda, et kui soovitakse aastaringset igapäevast ühendust Sõru–Triigi liinil, siis oleks oluline, et oleks teada ka tegelik nõudlus.
Arupärijad küsivad esiteks, miks kantsleri kirjas on viide sellele, et üksikute ettevõtjate majandustegevuse toetamine võib endast kujutada lubamatut riigiabi. Praegune parvlaevaliinigraafik on paika pandud üldise nõudluse alusel. Sellisena puudub selles kindlasti ettevõtjate valikuline toetamine ning me ei saa rääkida lubamatust riigiabist. Seni on lähtutud sellest, et liinigraafiku puhul peab olema tagatud üldine nõudlus. Nüüd räägin vastuses mainitud riigiabist. Mina isiklikult arvan, et kui tõstatatud probleemi foon on see, et Hiiumaal toodetakse piima ja piimatootjad peavad oma toorpiima viima Saaremaale, kus on lähim piimakombinaat, siis ka paremate ühenduste korral ei oleks Hiiumaa piimatootjad Euroopa Liidus kehtestatud reeglite alusel riigiabi saajad. Vastupidi, ka valitsus on mõelnud sellele, et põllumeestele kõikvõimalikku abi anda. Selle parim näide on praeguse valitsuse otsus anda põllumeestele samas mahus üleminekutoetusi, nagu saavad neid nende ametikaaslased naaberriikides, kes said neid ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Aga kirjale ei oleks ilmselt tulnud sellist vastust, kui see kiri poleks olnud esitatud sellises toonis, nagu neid igapäevaseid reise oleks vaja üksnes ühe konkreetse ettevõtja huvides, mis tõepoolest ei ole kooskõlas ühistranspordi korraldamise eesmärgiga. Kui ei oleks sisse toodud sellist väidet, et Sõru–Triigi parvlaevaliinil on ka talvel igapäevane ühendus vältimatu, sest regulaarselt veetakse toorpiima Hiiumaalt Saaremaale, tagades Saaremaa Piimatööstuse AS-ile ehk ühele piimatööstusele olulise tooraine, vaid oleks öeldud, et seda ühendust on vaja paljude Hiiumaa piimakarjapidajate regionaalpoliitiliste vajaduste tõttu, siis ei oleks olnud mõtet riigiabi vastuses välja tuua. Nii arvan mina isiklikult.
Teine küsimus: "Kas tõesti on MKM-i eesmärk piirata ettevõtlust Hiiumaal ja selle asemel seal inimestele maksta sotsiaaltoetusi?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eesmärk ei ole piirata ettevõtlust Hiiumaal. Vastupidi, riik on üldise nõudluse alusel loonud regulaarse ühistranspordiühenduse, mida saavad mõistlikkuse piires kasutada ka ettevõtjad. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eesmärk on tagada ühistranspordi takistusteta toimimine ning nõudlusekohase teenuse olemasolu. Koostöös maavalitsustega on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sõru ja Triigi vahelise parvlaevaliini küsimusi korduvalt arutanud. Vaatame ajalugu. Me oleme praegu jõudnud olukorda, kus igapäevane ühendus on tagatud aasta 52 nädalast 23 nädalal. Aga see ei ole alati nii olnud. Mul on võimalik välja tuua üheksa aasta andmed. Üheksa aastat tagasi oli see igapäevane ühendus üheksa nädala võrra lühem ehk toona oli see olemas 22. nädalast 35. nädalani ehk 14 nädalat aastas, nüüd on see olemas 15. nädalast 37. nädalani ehk 23 nädalat aastas. Üheksa aasta jooksul on see aeg üheksa nädala võrra pikenenud. Kui 10. märtsil paluda pikendada seda aega 23 nädalast 52 nädalani, siis on see päris suur nõudlikkus. Aga kokkuvõtlikult võib öelda, et aastate jooksul on periood, kui laevaühendus on olnud igapäevane, pidevalt kasvanud ja see on meil ka edaspidi eesmärgiks.
Kolmas küsimus: "Saartel elamine eeldab teistsugust transpordiühendust kui mandril. Palun defineerige, mida te mõtlete mugavusteenuse all." Tõepoolest, nagu Urve Tiidus mainis, mina ei ole kasutanud saartevahelise ühenduse kohta sõna "mugavusteenus". Ma ei pea saartevahelist ühendust mugavusteenuseks. Sõru–Triigi parvlaevaliin on loodud selleks, et Hiiumaalt Saaremaale ja vastupidi liikuvad elanikud saaksid teha seda mõistliku aja- ja rahakuluga. Aga silmas tuleb pidada ka seda, et see pole ainus võimalik ühendustee, on olemas ka alternatiiv, mis on aja- ja ilmselt ka rahamahukam. Aga kui Sõru–Triigi liini pole võimalik kasutada, siis ühelt saarelt teisele on siiski võimalik pääseda, kuid ringiga, mandri kaudu. Samal ajal on mitme Eesti väikesaarega tagatud vaid üks ühendus – kas mandri või lähima suursaarega. Käesoleval aastal on selgunud tõsiasi, et uus Ruhnu ühenduse hange läks eeldatust märkimisväärselt kallimaks. Ruhnu puhul ei ole see valikuline kulu, vaid see kulu tuleb riigil kanda sellises summas, nagu hanke tulemus tuli. Tegemist on ju Ruhnu ainsa ühendusega.
Ma täpsustan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul ei ole Sõru–Triigi parvlaevaliin ebavajalik. Seda on kindlasti vaja, seda on vaja teisel saarel õppivatele ja töötavatele elanikele, et nad saaksid kord või paar nädalas koju ja tagasi minna. Aga samas on vaja vaadata ka statistikat ja reiside täitumust. Senimaani on statistika näidanud, et nõudlus selle liini järele kasvab märkimisväärselt kevadel ja suvel. Me jälgime täitumust koostöös maavalitsuste ja vedajatega regulaarselt ning arvestame seda ka reiside mahu ja graafiku kavandamisel.
Neljas küsimus: "Nii maavalitsused kui ministeerium on valitsussektori osa. Kummastav on lugeda meediast nii ebakonstruktiivset vaidlust nende vahel. Millist lahendust te näete? Kas maavalitsuste kaotamine annab võimaluse selliseid vaidlusi vältida?" Ministeeriumi sõlmitud avaliku teenindamise lepingu kohaselt seisneb maavalitsuste roll ministeeriumi tellitavate reiside toimumise aja ehk sõidugraafikute kooskõlastamises, kuid maavalitsused ei saa otsustada reiside arvu üle. Maavalitsuste kooskõlastav roll on ette nähtud seetõttu, et nemad peaksid teadma kohalike elanike vajadusi ja liikumisharjumusi, mistõttu oskavad nad anda olulist sisendit sõidugraafikute koostamisel. Avaliku teenindamise lepingus on ette nähtud reiside indikatiivne arv, et vedaja saaks oma kohustusi ja võimalikke kulusid planeerida. Tavapäraselt on ministeeriumile lepingus jäetud õigus reiside arvu 20% ulatuses muuta ning seda siis nii reiside arvu vähendamise kui ka suurendamise suunas. Selline õigus on jäetud ministeeriumile ja selle realiseerimine sõltub riigieelarvest eraldatavate vahendite suurusest. Ministeeriumi ja maavalitsuste normaalne koostöö on esmavajalik ja seetõttu läheb järgmisel nädalal, täpselt nädala pärast esmaspäeval, ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi merendustalitus täies koosseisus Hiiumaale. Praeguseks on Sõru–Triigi liinilepingu asjus jõutud kuni juuli lõpuni kokkuleppele.
Viies küsimus: "Paari kuu pärast algab saartel turismi tipphooaeg. Milline on parvlaevaliikluse valmisolek turismi positiivset sotsiaal-majanduslikku mõju suurendada?" Parvlaevaliiklus on suviseks tipphooajaks valmis. Alates 10. aprillist 2017 muutus Sõru–Triigi liinil parvlaevaühendus igapäevaseks. Järk-järgult lisatakse reise veelgi juurde. Alates juuni keskpaigast tehakse senise kahe edasi-tagasireisi asemel kolm ja juuli algusest augusti keskpaigani neli edasi-tagasireisi. Samamoodi suureneb reiside hulk Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu parvlaevaliinidel. Alates aprilli lõpust on liinil kõik TS Laevad OÜ neli uhiuut parvlaeva. 1. mail alustas Sõru–Triigi liinil teenindamist uus parvlaev Soela, mis on spetsiaalselt valmistatud Hiiumaa ja Saaremaa vahelise laevaühenduse jaoks. Soela tagab korraga eelduslikult 200 reisija ja 28 sõiduauto üleveo, aga kreenimiskatsetuste tulemuse põhjal tehtavate arvutuste järgi võiks laevale mahtuda kuni 32 sõiduautot. Ma tänan!

Aseesimees Taavi Rõivas

Arupärijatel on küsimusi. Esimesena Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh! Tänan vastuste eest, proua minister! Pärast haldusreformi lõppemist on meil – saartel eelkõige – suured ja tugevad omavalitsused. Tulevikuperspektiiv võib olla selline, et tulebki üks suur saarte omavalitsus. See on üks unistamise objekt. Teiseks, äkki oleks tark, kui nemad ise korraldaksid transpordiküsimusi, samal ajal igal aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga läbi rääkides, mis on see eelarveliste vahendite summa, mis läheb nende liinide ülalpidamiseks. Sama võiks käia ka lennuliikluse kohta. Sest nagu me näeme, pidevad vaidlused käivad ikka selle üle, kuidas näeb liiklust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kuidas näevad seda kohapealsed inimesed ja kuidas turistid. Mis te sellest arvate?

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Ma saan aru, et küsimuse hüpotees on see, et sellest päevast, kui hiidlased ja saarlased otsustavad teha ühe omavalitsuse, on see omavalitsusesisene transport. Ma arvan, et omavalitsusesisene transport on tõesti selle suure omavalitsuse asi, aga maakonnaülene transport on siiski Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutada.

Aseesimees Taavi Rõivas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister, palun täpsustage! Kui seal liinil toimuks 1038 reisi asemel need soovitud 2016 reisi, siis mis see riigieelarvele maksma läheks?

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Ma pean tunnistama, et seda arvutust ei ole mul hetkel kaasas. Küll aga küsisin ma optimaalse versiooni kohta, et kui nendel kuudel, kui praegu ei ole igapäevast ühendust, oleks ühendus tagatud, siis kui palju see maksma läheks. Kui igale päevale peaks lisama edasi-tagasireisi, siis oleks vaja 306 lisareisi, mis kokku maksaks 61 200 eurot.

Aseesimees Taavi Rõivas

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh arupärimise adressaadile! Palun arupärijate nimel sõnavõtuks kõnetooli Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Ma ei esitanud oma küsimust niisama. Minu arvates ei suuda me aeg-ajalt siin ruumis raamidest väljapoole mõelda. Seaduste tegemine on ju tegelikult meie endi kätes. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikud inimesed on kindlasti ise kõige targemad ütlema, kuidas nad tahavad oma liikumisi korraldada. Praeguse seaduse järgi on maakondadevahelise transpordi korraldamine tõesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pärusmaa ning omavalitsuste ja maakondade sees on see omavalitsuste ja maavalitsuste pärusmaa. Tegelikult me võiksime mõelda sellele, kuidas me saame inimestele parimat teenust osutada. Jah, otsekohe jõutakse raha juurde.
Kui meil on suured omavalitsused, siis need on tulevikus kindlasti jõukamad kui praegused omavalitsused. Kui nemad leiavad, et on vaja näiteks mingite reiside tellimiseks raha juurde panna, siis see on alati tunduvalt lihtsam sellest, kui minna ja asuda läbi rääkima teise poolega, kes ütleb, et teie kiri ei olnud piisavalt korrektne, te ei sõnastanud õigesti, mida te tahate saada või millist või mitut reisi tahate tellida. Minu arvates – need inimesed, kellega ma olen sel teemal rääkinud, on olnud minuga päri – oleks see kohalikele inimestele olnud suur võimalus. Lähtuvalt sellest, et Riigikogu menetluses on ka eelnõu, mis käsitleb maavalitsuste kaotamist, on minul koos Riigikogu liikmetega küll plaan teha muudatusettepanekuid, mis puudutavad just nimelt kohalikele omavalitsustele lisavõimaluste andmist ühistranspordi korraldamisel. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas arupärimise adressaat soovib sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan neljanda arupärimise käsitlemise.


5. 19:10 Arupärimine Nord Stream 2, Gazpromi ja Eesti seisukohtade kohta (nr 336)

Aseesimees Taavi Rõivas

Läheme viienda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Ain Lutsepp, Artur Talvik, Krista Aru, Andres Ammas, Andres Herkel, Jüri Adams, Monika Haukanõmm ja Külliki Kübarsepp. Nad esitasid selle 22. märtsil 2017 ning see käsitleb Nord Stream 2, Gazpromi ja Eesti seisukohtade temaatikat. Arupärimise number on 336. Palun arupärijate nimel kõnetooli Ain Lutsepa!

Ain Lutsepp

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Meie arupärimine käsitleb Venemaa Föderatsiooni maagaasi ekspordimonopoli Gazprom kavandatavat torutrassi Nord Stream 2. See on geopoliitiline projekt, mille majanduslik põhjendatus on küsitav. Nord Stream 2 rajamine on vastuolus Euroopa Liidu energiastrateegiaga, mis näeb ette energiaallikate mitmekesisust ning riskide hajutamist. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Eesti eelmised valitsused. 21. märtsil ei andnud ajakirjanike küsimustele vastust ei peaminister ega ka majandus- ja taristuminister. Eesti seisukohta aga selgitas majandusministeeriumi asekantsler Ando Leppiman, kes ütles niimoodi: "Eesti hinnangul ühe tarnija märkimisväärne turuosa suurendamine Euroopa Liidu gaasiturul vähendab tarneallikate mitmekesisust, suureneb turukontsentratsioon, mis mõjub negatiivselt gaasihindadele ja tänu ühest tarnijast sõltuvuse suurenemisele väheneb Euroopa Liidu energiajulgeolek."
Nii. Euroopa Komisjon alustas 2011. aastal Gazpromi tegevuse uurimist Kesk- ja Ida-Euroopa gaasiturgudel ning leidis, et gaasifirma on rikkunud mitmeid Euroopa Liidu konkurentsieeskirju. Me juhime tähelepanu, et Euroopa Komisjon avas 13. märtsil kommenteerimiseks Gazpromi ettepanekud Euroopa Komisjonile. Nendega võtab Gazprom endale kohustusi, et saavutada 2012. aastal ettevõtte vastu turureeglite rikkumise asjus algatatud juurdluse lõpetamine. Selle tõttu alandas Gazprom Euroopasse müüdava gaasi hinda.
Nüüd on jõudnud ka valitsus seisukohale ja selle avaldanud. See kõlab niimoodi: Euroopa Komisjon peaks menetluse lõppedes gaasifirmale trahvi määrama. Urmas Reinsalu kirjast Euroopa Komisjonile me loeme: "Võttes arvesse rikkumise ulatust on Eesti seisukohal, et menetlus tuleks lõpetada viisil, mis tagaks monopoolse seisundi kuritarvitamise lõpetamise ning millele järgneks trahvi määramine." Samas juhime veel tähelepanu, et 2014. aastal pärines Gazpromilt 99,9% Eestis tarbitud gaasist, 2015. aastal alanes Gazpromi turuosa 80% tasemele, 2016. aastaks tõusis uuesti 93% piirile. Aga samas erineb Eestisse tarnitava maagaasi hind Lääne-Euroopa hinnast, see on 20% kõrgem. Sellega seoses on meil majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile neli küsimust. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Aitäh! Nüüd on majandus- ja taristuminister Kadri Simsonil võimalus nendele küsimustele vastata. Palun!

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Ma tänan arupärijaid arupärimise eest! Ma loen ette küsimuse ja annan vastuse.
Esimene küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht seoses Nord Stream 2-ga?" Energiajulgeoleku küsimustesse suhtub Vabariigi Valitsus väga tõsiselt. Nord Stream 2 projekti arutas valitsus 27. aprillil 2017. Valitsus lähtub põhimõttest, et Euroopa Liidul on vaja erinevaid gaasitarne allikaid ja gaasimarsruute. Energiaallikate mitmekesistamine on üks energialiidu eesmärkidest, mida me tugevalt toetame. Nord Stream 2 rajamine töötab sellele eesmärgile vastu, kontsentreerides tarnemarsruudid Läänemere koridori ning suurendades Euroopa Liidu sõltuvust Venemaa gaasist. Energiajulgeoleku seisukohast on tegemist negatiivse mõjuga projektiga.
Teine küsimus: "Kas ja millal olete sel teemal osalenud Euroopa Liidu ministrite kohtumisel ja muudel foorumitel ja milliseid seisukohti olete väljendanud?" Nord Stream 2 küsimust arutasime viimati 27. veebruaril 2017. aastal Euroopa Liidu energeetikaministrite nõukogus. Eesti koos Poola, Leedu, Rumeenia, Rootsi ja Slovakkia kolleegidega palus Euroopa Komisjonil esitada põhjalik õiguslik hinnang Nord Stream 2 vastavuse kohta Euroopa Liidu seadustele ja energialiidu põhimõtetele. Sama teemat on arutatud ka Balti peaministrite tasemel. Ma ei välista, et ka täna, kui Läti ja Leedu peaminister on Eestis kohtumas meie peaministriga, võis see teema kõne alla tulla. Mul värsked andmed puuduvad. Aga 9. detsembril 2016 allkirjastasid Balti peaministrid ühisdeklaratsiooni, milles viitasid Nord Stream 2 projekti mittevastavusele Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärkidele. Mul ei ole siin ametlikult tõlgitud lepingut, mul on siin neli rida ingliskeelset teksti. Ma ei tea, kuidas Riigikogu kodukord ette näeb, kas ma võin need neli rida teile ette lugeda originaalkeeles või pean püüdma teha kiirtõlget.

Aseesimees Taavi Rõivas

Juhataja lubab mitte pahandada, kui te loete selle ette originaalkeeles. Ma usun, et see aitab igal juhul kaasa sellele, et see tekst on mõistetav. Palun!

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Ärge pange siis pahaks! Peaministrid on allkirjastanud sellise teksti: "Reiterated that all new energy infrastructure projects should be in compliance with the EU’s energy policy goals and principles, and remained committed to the opinion that Nord Stream II project goes against the EU policy aims to diversify the energy supply sources, suppliers and routs, eliminate the dominance of one energy supplier and enhance energy security." Ehk sama põhimõtte, mis on valitsusel olnud, allkirjastasid ka peaministrid, ja see on nüüd juba kolme riigi seisukoht.
Kolmas küsimus: "Kas ja kuidas olete juhtinud Euroopa Liidu kolleegide tähelepanu Nord Stream 2 maagaasi transiidile läbi Ukraina ning sellega kaasnevale mõjule Ukraina majandusele ja julgeolekule? Kuidas Te seda mõju hindate?" Juhul kui Nord Stream 2 projekti realiseerumisel toimub gaasitransiidi ümbersuunamine Ukraina gaasikoridorist, avaldab see kindlasti olulist negatiivset mõju Ukraina energiasektori reformide läbiviimisele ning üldisele majandus- ja geopoliitilisele olukorrale. Ukraina võib muutuda senisest veelgi haavatavamaks Venemaa mõjutustegevusest.
Neljas küsimus: "Euroopa Komisjon on karistanud mitmeid Euroopa energiafirmasid gaasidirektiivi ning turureeglite rikkumise eest. Praegu taotleb Gazprom 2012. aastal ettevõtte vastu algatatud juurdluse lõpetamist. Millised on Eesti seisukohad sellega seoses?" Gazpromi esitatud ettepanekud Euroopa Komisjonile juurdluse lõpetamiseks ja turuolukorra parandamiseks küll leevendavad Eesti ja teiste puudutatud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide turusituatsiooni, kuid ei ole piisavad. Vaja on tagada Gazpromi turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vältimine tulevikus. Vabariigi Valitsus arutas küsimust 27. aprillil ja leidis, et kuivõrd Gazpromi tegevus on liikmesriikidele põhjustanud otsest majanduslikku kahju, on menetlus konkurentsireeglite rikkumise asjus õigustatud ja see võib lõppeda ka trahvinõudega. Aga kui Euroopa Komisjon otsustab, et Gazpromi võetavad kohustused on nende meelest piisavad konkurentsiolukorra lahendamiseks ja lepivad tulevikulahendustega, siis meie seisame selle eest, et neid kohustusi tuleb täiendada. Komisjonile saadetavas kirjas teeb Eesti ettepaneku kohustada Gazpromi siduma pikaajaliste lepingute alusel müüdava gaasi hind likviidse gaasibörsi hinnaga Lääne-Euroopas. Samuti on oluline kindlustada, et gaasi saaks importida rohkem kui üks edasimüüja igas liikmesriigis. Peale selle tuleks jälgida, et koos likviidse gaasibörsi arenguga Balti riikides oleks Gazprom kohustatud tegema tarneid ka sellele börsile. Nii, neli küsimust oligi. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Taavi Rõivas

Aitäh! Arupärijatel on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, tänan nende selgete seisukohtade eest! Tundub, et asjad lähevad õiges suunas ka Vabariigi Valitsuse tegevuses. Aga ma tahan saada visiooni sellest, kuidas see temaatika Euroopa Liidu tasandil edasi arenema hakkab. Nord Streami kohta väljendus üsna teravalt ja murelikult hiljuti ka Euroopa Liidu energiavolinik härra Šefcovic. Teine küsimus on Gazpromi trahvimise kohta. Kui väga mainekad ja suured rahvusvahelised firmad ja korporatsioonid ei ole Euroopa Liidu käest kergelt pääsenud, siis kindlasti ei peaks pääsema ka Gazprom. Kuidas te näete selle protsessi edasist kulgu ja mis suunast see lahendus võib lõpuks tulla?

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Kõigepealt Gazpromi trahvi kohta. Kuna tegemist on konkurentsiküsimusega, siis Vabariigi Valitsus küsis sisendit Eesti Konkurentsiametilt. Aga see teema tuli kõne alla ka minul eelmisel nädalal, kui Vabariigi Valitsus oli pea täies koosseisus Brüsselis väljasõiduistungil. Mul oli kohtumine konkurentsivolinik Margrethe Vestageriga. Tema sisend oli selline, et veel paar nädalat oodatakse kõigi liikmesriikide ettepanekuid ja sellest lähtudes tegutseb komisjon edasi. Asepresident Šefcovic on Nord Stream 2 ehituse teemal indikeerinud, et nad eeldavad seda, et ka projekti merealusele osale tuleks kohaldada kõige olulisemaid Euroopa Liidu gaasi siseturu direktiivi põhimõtteid, milleks on omandiline eraldamine gaasijuhtme tarne- ja ülekandetegevustest, kolmandale osapoolele juurdepääsu võimaldamine gaasi ülekandesüsteemile ning mittediskrimeeriv tariifide seadmine ja kinnitamine asjaomaste reguleerivate asutuste poolt. Seetõttu komisjon oma kirjas märtsi lõpus viitas, et nad oleksid valmis Venemaa Föderatsiooniga nende tingimuste täitmiseks läbirääkimistesse asuma, aga selleks on komisjonil vaja taotleda Euroopa Liidu Nõukogult volitust ja läbirääkimiste mandaati. Me loomulikult teame, et on liikmesriike, kes ütlevad, et see on puhas äriprojekt ja komisjonil ei oleks mõtet siin sekkuda ega nõuda gaasi siseturu direktiivi põhimõtete täitmist.

Aseesimees Taavi Rõivas

Külliki Kübarsepp.

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Minu hinnangul on väga hea, et Eesti on võrreldes Euroopaga vähem sõltuv suure naaberriigi gaasivarudest. Aga sellel on vist ka üks tagajärg. Nimelt, arutelude käigus on meedias refereeritud minister Reinsalu, kes on väga julgelt välja toonud, et Eestis on gaasi hind muu Euroopaga võrreldes märgatavalt kallim. Siit minu küsimus: millest ikkagi tuleneb valitsuse plaan Eestis gaasile aktsiisi lisada?

Majandus- ja taristuminister Kadri Simson

Tegelikult on küsimus selles, et meie kasutatav gaas ei peaks tulema ainult ühest allikast. Ma pean oluliseks põhimõtet, et regionaalne LNG-terminal võiks tulla, nii nagu uuringud näitavad, kõige otstarbekamasse kohta ehk Soome lahe kaldale. Peaministrid täna kindlasti arutlesid ka regionaalse LNG-terminali teemadel. Mis puudutab Euroopa Liidu sõltuvust gaasiimpordist, siis statistika näitab, et kõige suurem gaasitarbimise kahanemine toimus 2015. aastal Soomes (–11,4%), Eestis oli see eelmise aastaga võrreldes –10,4% ja Rootsis –8,9%. Gaasiaktsiis on üks keskkonnamaksudest. Kui see lauale tuli, siis oli põhjendus ilmselt see, et gaas on puhtalt importkaup, samas kui elektrit me toodame ise.

Aseesimees Taavi Rõivas

Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Sel juhul lõpetan viienda arupärimise käsitlemise.


6. 19:25 Vaba mikrofon

Aseesimees Taavi Rõivas

Kõigil soovijail on võimalik pärast haamrilööki registreerida end sõnavõtuks vabas mikrofonis. Näib, et kõik, mis öelda oli, on juba öeldud. Jääb vaid üle soovida ilusat tööpäeva jätku. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.25.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee