Hea aseesimees! Hea Riigikogu! Vabaerakonna fraktsioon algatas 23. veebruaril k.a haldusreformi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida võib kutsuda külade enesemääramise seaduse eelnõuks. Vabaerakonna fraktsioon on mitme algatusega juhtinud tähelepanu haldusreformi kitsaskohtadele. Üks põletavamaid küsimusi on, et küladele kui väiksematele haldusüksustele pole reformi käigus jäetud võimalust kaasa rääkida.
Tegemist on kodanikele kõige lähemal seisva tasandiga. Eluolu on läinud seda teed, et paljud võimalused ning teenused on inimestest kaugenenud. Maapiirkondades pole tihtilugu poodi ega tanklat, postkontorist ja pangaautomaadist rääkimata. Loomulikult on olukord piirkonniti erinev. Haldusreformgi – täpsemini öeldes haldusterritoriaalne reform, sest siiani oleme piirdunud piiride tõmbamisega – kutsuti ellu selle mõttega, et inimeste elukorraldus üle Eesti muutuks kvaliteetsemaks ja ühtlasemaks. Reformi käigus on paikkonniti asjad aga nihu läinud. Omavalitsuslik juhtimine on inimestest veelgi enam kaugenemas ning territoriaalsete ümberkorralduste käigus pole endiselt arvestatud inimeste reaalsete elukorralduslike trajektooridega, sellega, kus on lasteaed, kool, töökoht ja kaubanduskeskus. Inimestel on välja kujunenud oma harjumused, mis tänapäeval ei piirdu enam oma omavalitsusega, vaid ulatuvad ka naabervalda või -linna.
Toon mõne näite. Vabaerakonna fraktsiooni liikmed kohtusid Ambla valla külade esindajatega. Nende nn tõmbekeskus on Tapa, mis kuulus omal ajal Ambla kihelkonda. Lapsed käivad Tapal koolis ning vanemad seal tööl. Ambla valla kodanikud esitasid aasta tagasi asjaomastele volikogudele algatuse. Ambla Vallavolikogu venitas algatuse menetlusega, Tapa vald oli avatud ja heatahtlik naaber. Vahepeal võeti vastu ja jõustus haldusreformi seadus. Ambla Vallavolikogu sõdis raevukalt külade soovi vastu. Külaaktivistidel polnud lõpuks muud teha kui pöörduda peale maavanema ka õiguskantsleri poole. Pöörduti ka halduskohtu poole, kuid lõpuks jäädi ikka üksi. Oleme siin saalis käsitlenud Puka valla külade probleemi, mis on ühena vähestest saanud positiivse lahenduse. Külade soov oli jagada Puka vald kolme keskuse vahel, Otepää, Elva ja Tõrva suunas. Nii ongi see omavalitsus pärast pikki võitlusi jagunemas, kui valitsus just pidurit ei tõmba. Ka selles loos aitas kaasa õiguskantsler oma tähelepanekutega menetluskorra kohta. Avalikkuses on suurt tähelepanu osutatud ka Pärnu külje all olevatele Sauga valla küladele, isegi peaminister isiklikult on selles vallas käinud. Külade rahvas võttis teda vastu vallavolikogu ukse taga külmas õues, neid majja sisse ei lastud. Suur osa nende külade elust on seotud Pärnuga. Siin on väga teravalt näha, kuidas haldusterritoriaalne ümberkorraldus ei arvesta mitte kuidagi inimeste loomulike liikumisteede ja nende vajadustega. Näiteid on veel ja veel. Lõpetan kas või sel esmaspäeval arupärimiste voorus käsitletud Vara valla külade algatusega. Igas maakonnas on üks või teine probleemkoht.
Haldusreformi on intensiivselt läbi viidud üle üheksa kuu. Selle käigus on ilmnenud vajakajäämised, mis on tekkinud läbimõtlematuse tõttu. Üks suurimaid kurja juuri on 5000 elaniku nõue. Kui haldusreformist rääkima hakati, siis mitmed eksperdid rääkisid omavalitsuste ülesannete ja tulubaasi tasakaalust ning võimalusest luua süsteem, mis oleks niisama paindlik, kui on ühe või teise omavalitsuse tegelikud teenusevajadused. Räägiti, et omavalitsused peaksid olema oma valitsused. Needsamad eksperdid võeti aga riigi palgale ja nende seni arukas jutt võttis teise pöörde. 5000 elaniku nõue on tekitanud väärarusaama, nagu niiviisi numbreid taga ajades ravitaks Eesti riik terveks ja muudetaks regionaalsete erisustega kohad ühtseks tervikuks. Paraku see nii ju ei ole. Läheb nii, et regionaalsed erisused võivad hoopis teravneda. Meil on tekkimas uued omavalitsused, kuhu reformi tulemusel koondub üle 5000 elaniku, ja tekib mitmeid omavalitsusi, kus on üle 11 000 elaniku, mis oli seaduses soovitatav piir. Kuid käärid on endiselt suured.
Meil on kaks väidet, mida me fraktsiooni algatuse abil soovime teadvustada. Haldusreformi tulemused on seda tugevamad, mida kiiremini me suudame tunnistada selle vigu ja näitame üles võimekust nendele kiiresti reageerida. Mida tugevamad on külad, seda tugevamad on omavalitsused. Peame tunnistama, et suuremates omavalitsustes, mis haldusreformi tulemusena tekivad, on just külaaktiivil väga oluline roll kohaidentiteedi kujundamisel ja inimestele näitamisel, et maal on mõnus elada.
Saan aru, et läbi aegade on siinse saali üks muredest olnud see, et elu maal päris ära ei kaoks. Selleks on vaja luua meetmeid ja tingimusi, et inimesed jääksid maale, oma kodukülla ning looksid seal väärtusi, mis kasvatavad meie rahvast nii vaimult kui ka arvult. Alustada tuleb õigest suhtumisest meie inimestesse ning selle kaudu muuta suhtumist ka küladesse.
Haldusreform ei saa ega tohi olla mõeldud selleks, et üle elada 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised. Kui midagi reformida, siis ikka pikka perspektiivi silmas pidades. Kui haldusreformi käigus ei ole võimalik arvestada külade enesemääramise võimalusega ja teha inimeste liikumise uuringuid, mis võiksid olla üheks aluseks otsuste tegemisel, siis on reformi kui sellise mõiste kasutamine õigustamatu, lausa kuritegelik. Kuritegelik selles mõttes, et inimeste soovidele ja tahteavaldustele on teadlikult selg pööratud. Valitsejad on siis otsesõnu öelnud: me ei valitse rahvale mõeldes, me valitseme iseendale mõeldes.
Mida enam koalitsiooni ja opositsiooni liikmed omavahel haldusreformist räägivad, seda enam tõdetakse, et tegemist on olukorraga, mis ei rahulda päriselt mitte kedagi. Seaduses on vajakajäämisi ning seal puudub reaalne elutunnetus. Uue aasta algusest on toimunud liikumised, selleks et vigu parandataks või kas või selleks, et näidata välja oma pettumust riigivalitsejate suhtes. Kuid kahjuks ei tunneta me nendes aruteludes seda, et meie, Riigikogu liikmete võimuses on käised üles keerata, kiirelt tööle hakata ning võimalikult ruttu kitsaskohad kaotada. Vastupidi, oodatakse laisalt esmalt kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi ja seejärel 1. jaanuari 2018, mil haldusreformi seadus on oma töö teinud.
Kuulge, kas ei ole see selle kinnitus, et Riigikogu on selle seadusega lasknud valitsusel (ja ka eelmisel valitsusel) endale praakseaduse kurku toppida? See ei saa olla aktsepteeritav! Esmaspäeval tuli meie ette riigihalduse minister, kes arupärimisele vastates lihtsalt hädaldas, et seadusandja on ta selles ja teises ja kolmandas asjas halba olukorda pannud. Isegi õiguskantsler andis arupärimisele vastates väga selge hinnangu, et haldusreformi seaduse ja teemaga külgnevate seaduste rägastik ning mitmeti tõlgendatavus on nii kohutav, et ühel juristil läheb vähemalt neli päeva terviklike arusaamade kujundamiseks. See pole normaalne. Me tahame olla demokraatlik ja õigusselge riik, aga selles asjas selguse saamine käib üle jõu nii omavalitsustele kui tegelikult ka siin saalis istuvatele rahvasaadikutele endile.
Vabaerakonna fraktsiooni loomuses ei ole pealt passida. Nagu vanasõna ütleb: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Jah, see on kahjuks uudne lähenemine, mida etableerunud parlament ei aktsepteeri. Kuid selleks me siia tulimegi, et natukenegi murda poliitilisi dogmasid ning tuua julge ja sihikindla tegutsemisega uut hingamist.
Meie ettepanek on iseenesest väga lihtne: teeme ettepaneku muuta haldusreformi seaduse § 6 lõiget 3. Lähtealused on järgmised. Vabatahtlik ühinemine on läbi ning juhtroll haldusreformi kulgemisel on Vabariigi Valitsusel. Me eeldasime loomulikult, et eelnõu saanuks menetleda enne 15. aprilli (selle ajani sai maavanematele esitada külade enesemääramise ettepanekuid), kuid lootus pole kadunud. 15. maini saavad volikogud valitsuse ettepanekute kohta seisukohti avaldada, 15. juulini saab valitsus otsuseid langetada.
Teine lähtealus. Vabariigi Valitsus saab külade enesemääramise küsimusi menetleda küsitlustulemuste ja/või kodanikualgatuste alusel. Kohalikud inimesed peavad ise väga selge tahteavaldusega välja tulema. Kodanikualgatust mõistetakse selle eelnõu kontekstis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 32 mõistes, mille alusel saab küsimusi ja ettepanekuid algatada vähemalt 1% omavalitsuse elanikest, kuid algatuse tegijaid peab olema vähemalt viis. Miks me näeme ette mõlemat võimalust, küsitlust ja algatust? Põhjus on praktiline. Osa külasid tegid algatusi juba enne haldusreformi seaduse kehtima hakkamist. 1. juulist tekkis volikogudes millegipärast suur otsustamatus, ilmselt loodeti algatustele selg pöörata. Samas on need otsused inimestel väga selgelt läbi mõeldud. Kui volikogud pole suutnud väärikalt algatusi menetleda, peab olema võimalik pöörduda järgmise instantsi ehk valitsuse poole sama algatusega, et anda võimalus argumenteerida ja oma huvide eest seista.
Murelikuks teeb, et haldusreform toob tugevalt sisse rahvaküsitluse mõiste, kuid mitte mingisugust juriidilist ega poliitilist kaalu sellele ei anna. Valitsuse poole pöördumine rahvaküsitluse kaudu on vähemalt võimalus suurendada poliitilist kaalu, sest see pole siis enam kogukonna huvi, vaid riiklik küsimus. Kas te teate, kui väga inimesed soovivad, et nendest riiklikul tasandil hoolitaks ja mõeldaks? Seda suhtumist vajatakse nagu õhku, sest ühe erakonna pikk valitsemisperiood on rahva riigivõimust võõrandanud ja vastupidi.
Keskerakond, teil on võimalus seda arusaama murda, mitte muganduda samasse vakku, mida te siiani eelistanud olete. Selle eelnõuga anname teile viimase võimaluse tõestada, et te olete tegelikult valmis valitsemiskultuuri muutma.
Kolmas eeldus: kui valitsusele on külade avaldus laekunud, pöördub valitsus ise asjaomaste volikogude poole, tehes seda Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse alusel, mis näeb ette, et valitsusel on võimalus igasuguseid algatusi teha.
Neljas eeldus on see, et olles kuulanud ära volikogude ning külade esindajad, langetab valitsus argumenteeritult ja selgelt otsuse.
Viies eeldus on see, et seda kõike on võimalik teha kiirelt ja korrektselt, kui on olemas tahe ja töötegemise julgus. Kui tahet ja tööharjumust ei ole, saab igasugustele algatustele eitavalt vastata. Kummaline oli põhiseaduskomisjonis kuulda argumente, et kuidas küll valitsus saab haldusreformi kontekstis võtta sellise juhtrolli, nagu Vabaerakond pakub, sest valitsusliikmeid ei saavat ju usaldada. Seda rääkisid koalitsiooni liikmed ise! Kuulge, te ju räägite iseendale totaalselt vastu! Ühe suupoolega väidate, et valitsus on megatubli, juhtiverakond kohandus kiirelt Reformierakonna etteantud raamidega ja teeb asja ära, isegi pimesi, mida keegi meist ei oodanud. Teisalt te ütlete, et valitsusliikmeid ei saa usaldada, sest neil tekib liiga suur võimalus rahvaga suhtlemiseks. Ise te olete erakondades need inimesed ministri ametisse volitanud. Kas te usaldate neid või mitte? Palun otsustage ära!
Hea Riigikogu! Palun tuleme inimestele vastu ja aitame koos kujundada nende tulevikku! Sundliitmise etapis on juhtroll valitsuse käes. Peaministrilt oodatakse tohutult vastutulelikkust. Riigireformi vedur ja suunanäitaja ning üleüldse kogu riigi arengumootor ning visionäär peaks olema just tema. Palun anname valitsusele need hoovad ja võimalused! Anname valitsusele võimaluse kiiremas korras kaotada haldusreformi kitsaskohti, et ei tekiks veel suuremat pettumust Eesti riigis, mis viiks paratamatult meie inimesed maalt ära, kusjuures tihti välismaale, sest võimalused selleks on hästi avatud. Need on aga ettevõtlikud ja teovõimelised isikud, keda me vajame Eesti riigi arendamisel. Me vajame neid kui kulda, mida meie muld ei anna.
Kutsun teid kõiki üles toetama Vabaerakonna fraktsiooni algatust aidata küladel leida oma loomulik ja tervemõistuslik elutee! Aitäh!