Austatud juhataja! Head kolleegid! Head külalised, ka noored külalised rõdul! Selle küsimuse arutelu kujunes omamoodi konverentsiks ja eks kogu teema ongi selline, mille lahkamiseks oleks vaja konverentse läbi viia. "Ei saa me läbi Lätita," ütleb laulusalm, ja ka haldusreformi kontekst juhatas meid Läti poole. Olles selle ala inimene, julgen ma kinnitada, et Läti reform oli ikka väga tsentraalne, ülevalt juhitud. Nii et vaevalt me vabatahtlikkuse üle arutledes saame seda endale eeskujuks võtta. Samas teatud Läti kogemusi tuleks arvestada.
Komisjoni seisukohti tutvustades toon välja 7. märtsil toimunud arutelu käigu ja tulemused. Istungil osales kümme komisjoni liiget, puudus vaid Jaak Madison. Istungit juhatas Ken-Marti Vaher. Eelnõu esitajate seisukohad tõi välja Jüri Adams, kes on ka ise komisjoni liige ja osales hilisemates diskussioonides. Kohal oli veel Rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Olivia Taluste, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis langetati 23. veebruari istungil. Valitsus ei toeta seda eelnõu. Eelnõu eesmärk on seletuskirjas olemas ja seda ma kordama ei hakka.
Komisjonis võtsid sõna Helmut Hallemaa, Jüri Adams, Arto Aas, Peeter Ernits, Lauri Luik ja Ivari Padar. Diskussioon puhkes mitmel teemal ja arutelu läks ka komisjonis laiemaks, kui eelnõu iseenesest eeldas. Laiemaks läks ka põhiettekanne. Mina väitsin oma küsimuses ja hiljem kinnitasid seda veel Ivari Padar, Arto Aas, Peeter Ernits ja kaudselt ka Lauri Luik, et tegelikult on ka kehtivast seadusest tulenevalt Vabariigi Valitsusel olemas kaalutlusõigus. Valitsus on seda rakendanud vähemalt saareliste valdade puhul. Kõige väiksemale saarelisele vallale ehk Ruhnule, kus on 150 elanikku, on antud õigus vallaks jääda ja tegelikult rakendab valitsus seda ka Petserimaa valla puhul. Nii et seda õigust on rakendatud. Kui need protseduurid, mida haldusreformi seadus ette näeb ja mille üks tärmin oli tõesti 15. veebruar – siis pidid olema langetatud sundühinemise ettepanekud –, on seljataga, siis suvel on valitsusel uuesti võimalik valdade liitmise otsustamisel kaalutlusõigust rakendada.
Kolleeg Lauri Luik märkis, et ei ole hea mõte muuta üht väikest asja seaduse terviktekstis. Teine asi, millega peab eriti nõustuma tänasel emakeelepäeval, mille puhul ka mina kõiki tervitan ja õnnitlen, on see, et eelnõude tekst peaks olema lihtsas ja arusaadavas keeles, mida eelnõu 376 üksainus viie- või kuuerealine lause kindlasti ei ole.
Mitu komisjoni liiget eesotsas Ivari Padariga tõi välja probleemistiku praktilise poole. Selleks hetkeks, kui praegune valitsus tegutsemist alustas, oli eelmisel kevadel vastu võetud haldusreformi seaduse järgi käivitatud haldusterritoriaalne reform juba lõpusirgel. Sellel hetkel asjade käigu peatamine või tagasikeeramine oleks riigis tekitanud veel suurema segaduse, kui haldusterritoriaalne reform oma muudatustega teeb. Paraku on selge, et ükskõik milline reform ükskõik kus muudab paratamatult riigielu korraldust ja tekitab teatud segadust. Nii on see olnud läbi ajaloo.
Päris elav diskussioon oligi meil eelmisi reforme ja praegu toimuvat võrreldes, seda just vabatahtlikkuse või mittevabatahtlikkuse vaatevinklist. Täna juba mainitud nn Pätsi 1938. aasta reform, mis sai teoks 1939. aastal, oli väga tsentraalne, ülevalt juhitud reform, aga samas tõesti väga põhjalikult ette valmistatud. Seda juhtis toonane Tartu Ülikooli prorektor, nii Eestis kui kogu maailmas tuntud geograaf Edgar Kant koos oma meeskonnaga, aga kogu kontseptsiooni sõnastas või joonistas tegelikult välja Endel Krepp. Plaan oli põhjalikult läbi analüüsitud, aga tegelikkuses viidi protsess läbi väga tsentraalselt. Kui vaadata maailmapraktikat, kas või meie lähikonnas toimunut, siis näeme, et väga paljud haldusreformid on riigis tervikuna ellu viidud tsentraalselt. Aga alati on tulnud langetada valik, kui palju ülalt juhtida ja kui palju anda õigusi kohapeale. Meil on valitud selline vahepealne variant.
Ma rõhutasin komisjonis ja rõhutan ka siin, et sellest etapist tuleks võimalikult kiiresti järgmisesse üle minna. Sellepärast ma küsisin mitu korda, kas me räägime haldusterritoriaalsest reformist ja halduskorralduse muutmisest või me räägime haldusreformist tervikuna. Minu arvates haldusreform ei ole veel alanud, töö käib. Mõeldakse, kuidas muuta omavalitsuste toimimist, anda neile õigusi juurde, et omavalitsused oleksid sisult rohkem tõelised omavalitsused. Kui võrrelda kas või naaberriikidega, siis meil on 23% riigieelarvest sõltuvast omavalitsuste tulubaasist piltlikult öeldes omavalitsuste enda käes, Soomes ja Rootsis 50% ringis, Taanis koguni üle 60%. Tegelikult on meil veel pikk tee minna ja need asjad tuleks võimalikult kiiresti ära teha. Omavalitsusüksuste piirid aga on sellised, mida võib erineval moel paberile panna ja ka elus rakendada. Ja tegelikult on sedasama kihelkondlikkuse printsiipi, mille kohta ma samuti küsisin, ka taasiseseisvunud Eesti ajal päris mitmel korral ja mitmes piirkonnas juba rikutud.
Oli ka diskussioon selle üle, kas haldusreformi sisulise osa valmistas ette eelmine valitsus või praegune valitsus. Ma arvan, et see on tähtis vaid protokollilises mõttes, sisuliselt mitte. Oluline on praegu selle kõigega kiiresti edasi minna, et järgmise aasta 1. jaanuariks, kui hakkavad toimima uued omavalitsused uutes piirides, oleks need tugevad, võimekad ja võimalikult iseseisvad.
Olivia Taluste tõi välja Vabariigi Valitsuse seisukoha, mida härra Adams kas küsimustele vastates või põhiettekandes juba märkis. Põhipõhjendus oli, et valitsus on tulenevalt haldusreformi seadusest juba teinud mitmeid juriidilisi toiminguid ja ka mitmeid ühinemisettepanekuid. Seda tagasi pöörata ei ole ilmselt mõistlik. Nagu öeldud, 15. veebruaril tegi valitsus otsused kõigi 26 piirkonna kohta, kus elanike arvu kriteerium ei olnud täidetud. Jah, ka mina arvan, et oleks võinud olla rohkem kriteeriume. Aga 5000 elanikku on, nagu ka põhiseaduskomisjon leidis, igati põhiseaduslik kriteerium. See on üks näitaja, mille alusel omavalitsuste võimekust hinnata. Kindlasti peaks olema veel teisigi kriteeriume, aga praegu on asjade seis säärane. Ja kuna leiti, et see on põhiseaduskohane, siis järelikult on mõistlik protsessiga edasi minna. On selge, et tulevikus saab selle seaduse kontekstis muudatusi teha ja küllap on aastakümnete pärast mõttekas reforme veelgi ette võtta. Ei ole see ei esimene ega viimane haldusreform.
Nüüd protseduurilised otsused. Kõigepealt otsustati konsensusega teha ettepanek võtta eelnõu tänase istungi päevakorda. Teiseks otsustati määrata ettekandjaks mind ja kolmandaks teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 9 istungil osalenud komisjoni liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud.