Tere, jõudu ja ilusat esmaspäeva! Alustame täiskogu V istungjärgu 7. töönädalat. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Vabaerakonna fraktsiooni seitsmel liikmel on rahandusminister Sven Sesterile arupärimine, mis puudutab riigi halduses olevaid autosid. Me teame, et nii eelmine kui ka praegune valitsus on kõvasti üritanud tegelda ettevõtjate autodega – küll on soovitud kasutada erilisi numbrimärke ja igasuguseid muid asju. Vabaerakonna fraktsioon võttis ette ja tegi järelepärimise kõigi nende 9000 auto kohta, mis on riigiettevõtete ja -asutuste halduses. Leidsime sealt palju huvitavat. Seoses sellega, et Riigikontrolli auditi järgi, mis 2016. aastal nende autode kohta tehti, on see asi väga kehvalt reguleeritud ja vähe läbipaistev, esitame rahandusministrile mõned küsimused. Annan selle arupärimise praegu üle. Aitäh!

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Täna toimunud maaelukomisjoni istungil saime ootamatult teada, et maaeluminister on otsustanud vähendada talupidajatele ettenähtud asendusteenuse toetust. See toetus on iga aasta kasvanud ja on ääretult oluline, et ka talupidajad saaksid puhata. Võib-olla Toompealt vaadates tundub, et seda puhkust ei ole vaja, ja nüüd on otsustatud hakata toetust vähendama. Me küsime, kas see on uus samm väikeettevõtluse toetamiseks ja kuhu sellised sammud võivad viia. Osa Reformierakonna fraktsiooni liikmeid on sellise käitumise pärast väga mures. Aitäh!

Peale selle, et nad on mures, esitavad nad ka arupärimise. Jaak Madison, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Ka meie oleme mures, küll teise asja pärast, aga siiski mures. Annan Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni kuue liikme nimel üle arupärimise, mille teema on Eesti Vabariigi kodanike isikut tõendavates dokumentides märgitud sünnikoha andmed. Selle aasta 23. veebruaril kirjeldas ajaleht Tartu Postimees olukorda, kuhu on sattunud Petserimaal Mitkovitsi-Sagorje külas, kunagises Vilo vallas sündinud härra Vaido Tammeorg, kelle sünnikohaks on passis märgitud Venemaa. 1993. aastal väljastatud passis oli märgitud sünnikohaks Vilo vald, kuid praeguses passis pole enam sõnakestki Eestist ega Vilo vallast. Teatavasti liideti 1944. aasta augustis okupatsiooni käigus 75% Petseri maakonnast ebaseaduslikult Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Pihkva oblastiga. Eesti on paraku märkinud paljudele inimestele, kes on sündinud Petserimaal pärast 1943. aastat, sünnikohaks Venemaa. See justkui legaliseeriks 1944. aastal toimunud ebaseadusliku sundliitmise. Kui Tartu Postimees soovis küsimusele selgitust Siseministeeriumist, ei leidnud ükski ministeeriumiametnik kahe ja poole tööpäeva jooksul aega, et olukorda selgitada.
Sellest informatsioonist lähtudes esitame siseminister Andres Anveltile neli küsimust. Esiteks, miks on märgitud härra Vaido Tammeoru ja paljude teiste isikute dokumentides sünnikohaks Venemaa, kuigi nad on sündinud Petserimaal, õiguslikult Eesti Vabariigile kuuluvatel aladel? Teiseks, kas Siseministeerium ei tunnista Tartu rahulepingut kehtiva lepinguna, mille kohaselt kuuluvad Petserimaa alad Eesti Vabariigile? Kolmandaks, kui palju on isikuid, kes on sündinud Petserimaal või Jaanilinnas ehk Tartu rahulepingu kohaselt Eestile kuuluvatel aladel, kuid nende isikut tõendavates dokumentides on sünnikohaks märgitud Venemaa? Ja viimaseks, kelle korraldusel või vastutusel on sisse viidud muudatus, millega Siseministeerium ei tunnista Tartu rahulepingut kehtiva lepinguna? Aitäh!

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Riigikogu otsuse "Eesti julgeolekupoliitika alused" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust peaminister Jüri Ratas. Teiseks, metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Aitäh!

Olen võtnud vastu kolm eelnõu ja kolm arupärimist. Kui need vastavad kodu- ja töökorra seaduse nõuetele, siis lähevad nad menetlusse.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul viibib 85 Riigikogu liiget.
Kinnitame päevakorra. Austatud Riigikogu, enne kui me läheme hääletuse juurde, on mul teile veel üks teade. Olen saanud õiguskantslerilt ettepaneku täiendada käesoleva nädala päevakorra neljapäevast istungit tema 17. veebruaril Riigikogule saadetud ettepanekutega mitme maksuseaduse põhiseadusega vastavusse viimise kohta. Kuna lisaks kõigele on tähtis, et arutelu oleks asjalik, siis ma ootan nii põhiseaduskomisjonilt kui ka rahanduskomisjonilt teadet, millal nad on valmis seda tegema, ja selle järgi teen siis ettepaneku päevakorra täiendamiseks. Me ei pea seda täna tegema, võime päevakorda ka hiljem täiendada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 7. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 86 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1. Päevakord on kinnitatud.

Asume päevakorra juurde. Kõigepealt on päevakorras Riigikogu liikmete Jaak Madisoni, Henn Põlluaasa, Uno Kaskpeiti, Raivo Põldaru, Arno Silla ja Mart Helme esitatud arupärimine nr 294. Arupärijate nimel Jaak Madison, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed esitasid s.a 19. jaanuaril arupärimise härra Urmas Reinsalule, justiitsministrile. Teema on Venemaa Föderatsiooni poolt Eesti Vabariigile okupatsioonikahjude kompenseerimine. Arupärimise algatamine oli tingitud muudatustest valitsuses – möödunud aasta novembris vahetus valitsuse koosseisus üks erakond. Seetõttu on teema aktuaalsena hoidmine ning sellega edasiminek taas  päevakorral. Teatavasti andis Riigikogu 9. juunil 2004. aastal kinnitatud otsuse "Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni tegevuse kohta" punktiga 6 Vabariigi Valitsusele suunise esitada Riigikogule oma seisukoht okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta hiljemalt 2005. aasta 1. jaanuariks. 14. jaanuaril 2005. aastal saadeti Riigikogule Vabariigi Valitsuse seisukoht, millega tehti Justiitsministeeriumile ülesandeks tegelda koos Välisministeeriumiga võimaliku kahjutasunõude ettevalmistamisega.
Kuna eelmine peaminister härra Taavi Rõivas ja üle-eelmine välisminister Marina Kaljurand avaldasid oma isikliku seisukoha, mille kohaselt nad ei näinud perspektiivi selle teemaga edasi minna, siis oleme huvitatud, et minister vastaks lühidalt nendele küsimustele. Neli küsimust, mis me oleme esitanud, on järgmised. Millisel seisukohal on Vabariigi Valitsus Venemaa Föderatsioonile esitatava okupatsioonikahjude kompenseerimise nõude osas? Teiseks, kas justiitsminister kavatseb 2004. aastal Riigikogu poolt valitsusele pandud ülesannete täitmisega jätkuvalt tegelda? Kolmandaks, kuidas võib kahjunõuete esitamise protsessi mõjutada Eesti Vabariigi valitsuse erakonna seotus Venemaa Föderatsiooni valitsuserakonnaga? Ja neljandaks, kas on plaanis nõuda, et Vabariigi Valitsus läheks okupatsioonikahjude väljaselgitamisega ja nõude esitamisega edasi? Praeguseks kõik. Aitäh!

Arupärimine on esitatud justiitsministrile. Ja nüüd vastabki arupärimisele justiitsminister Urmas Reinsalu. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Austatud rahvaesindus! Lähtekoha okupatsioonikahjude küsimuses on Eesti rahva esindus, parlament kinnitanud oma otsusega, millele ka arupärija viitas. Mis puutub valitsuse positsiooni, siis ei eelmine ega see Vabariigi Valitsuse koosseis ei ole okupatsioonikahjude nõude osas lisaks 2004. aasta otsusele eraldi otsuseid langetanud. Tahan rõhutada, et 2004. aastal vastusena parlamendi kohustusele tegelda okupatsioonikahjude probleemistikuga, eriti puutuvalt isiku kahjutasunõuetega, tõdes valitsus, et okupatsioonivõimude tekitatud kahjude küsimustega tegelemist on vaja jätkata, samuti on vaja üldsust rohkem teavitada Eesti Vabariigi territooriumil okupatsioonivõimude läbiviidud repressioonidest. Oluline on nende küsimuste käsitlemisel pidada silmas rahvusvahelist fooni ja rõhutada selle temaatika tähtsust suhetes teiste riikidega. Teisisõnu, kui me Eesti Vabariigina lähtume õigusliku järjepidevuse põhimõttest, mida on teinud eelmised valitsused ja teeb ka see valitsus, siis õigusliku järjepidevuse põhimõttest tuleneb, et riik, Eesti Vabariik on katkematu, kuid Eesti Vabariik oli okupeeritud, ning rahvusvahelises õiguses on selgelt fikseeritud, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse rikkumise eest. See on rahvusvahelise tavaõiguse osa. Riigi vastutuse keskne põhimõte on, et riik kannab rahvusvahelist õiguslikku vastutust rahvusvaheliselt õigusvastase teo eest. Rahvusvahelist õigust rikkunud riigil tekib reparatsioonikohustus ja reparatsiooni peamised vormid on kompensatsioon ja/või vabandus. Rõhutan, et 1940. ja 1941. aastal ning pärast 1945. aastat Nõukogude okupatsiooni ajal läbiviidud küüditamise, poliitilise arreteerimise ja muude massirepressioonidega rikkus Nõukogude Liit tollalgi kehtinud rahvusvahelise õiguse norme. Nürnbergi protsessi aluseks olnud Londoni statuut defineeris 1945. aastal teise maailmasõja kontekstis tagasiulatuva jõuga inimsusvastased kuriteod ja kuriteod rahu vastu ehk agressioonid. Oluline on ka rõhutada, et Eesti Vabariigi okupeerimist saab pidada Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingute rikkumiseks, samuti rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte, riigi suveräänsuse ja sellega seotud riigi territooriumi puutumatuse rikkumiseks. Eesti Vabariigil on õigus nende rikkumiste eest vabandamist ja/või kompensatsiooni nõuda, sest nagu ma enne viitasin, tulenevalt 1940. aasta anneksiooni õigusvastasusest säilis Eesti Vabariigi järjepidevus.
Arupärijate teine küsimus on, kas justiitsminister kavatseb nende ülesannete täitmisega jätkuvalt tegelda. Vastus on jaatav. Käesoleva valitsuse ajal, eelmise aasta lõpul moodustasin Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide tegevusest põhjustatud kahjude uurimisega seotud küsimuste selgitamiseks ka vastava eksperdikomisjoni. Komisjoni ülesanne on analüüsida Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide tegevusest tulenenud rahvastikukaotuse ning majandus- ja keskkonnakahjude hindamiseks nii Eestis kui ka teistes riikides seni kasutatud meetodeid ja töötada välja soovitused kahjude hindamiseks vajalike edasiste tegevuste kohta. Lisaks tuleb teha kokkuvõte okupatsioonikahjude uurimise senistest tulemustest, analüüsida okupatsioonikahjude õiguslikke küsimusi ning oluline on ka süstematiseerida ja avalikustada okupatsioonikahjude hindamisega seotud teave ning materjalid.
Kolmas küsimus: "Kuidas võib mõjutada kahjunõuete esitamise protsessi Eesti Vabariigi valitsuserakonna seotus Venemaa Föderatsiooni valitsuserakonnaga?" Minu hinnangul tegutseb Eesti Vabariigi valitsus enesestmõistetavalt lähtudes, esiteks, Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest, ja teiseks, lähtudes õigusriigi põhimõttest, mille hulka kuuluvad ka juba varem osutatud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted. Seetõttu ei ole ma küll kuidagipidi tajunud protsessi mõjutamist, nii nagu eespool tsiteeritud küsimuses on viidatud.
Neljas küsimus: "Kas Teil on plaanis nõuda, et Vabariigi Valitsus läheks edasi okupatsioonikahjude väljaselgitamisega ja nõude esitamisega?" Ma kinnitan, et Justiitsministeerium tegeleb okupatsioonikahjude väljaselgitamisega, see on iseenesestmõistetav. Kui sellelt pinnalt on tehtud konkreetseid järeldusi, siis ma pean oluliseks viia see küsimus otsustamiseks valitsuse ette. Aga nagu ma olen varasemateski seisukohtades rõhutanud, on asjakohane teha nendes küsimustes samasuguse õigusliku konteksti tõttu koostööd Läti ja Leeduga. Arvestades asjaolu, et Leedu ja Läti on jõudnud nendes küsimustes kaugemale kui Eesti Vabariik, me loomulikult koostööd ka teeme. On väga tähtis, et metoodiline alus oleks võrreldav. Selle pinnalt on siis võimalik teha järeldusi, millisel moel seda nõuet määratleda ning rahvusvahelise õiguse kohaseid võimalikke tegutsemisvariante kasutada. Aitäh!

Küsimused ministrile. Palun, Jürgen Ligi!

Aitäh! Härra minister! Üks suur okupatsioonikahju on bürokraatlik keelekasutus riigihalduses. Soovitan endise keeleministrina kindlasti oma ministeeriumile ja isiklikult endale kursusi, mis loodetavasti on käima läinud, eriti kui ma kuulasin teie kõne sissejuhatust. Mu küsimus on aga omandireformi kohta. Uus koalitsioon on lubanud hakata uuesti omandireformi tegema, kompenseerima inimrühmale, keda nimetatakse sundüürnikeks, veel kord midagi, st mitte veel kord kompenseerima, vaid neid kuidagi eriliselt kohtlema. Kas seda raha ei saaks kuidagi okupatsioonikahjude nõudesse arvata? Kuidagi liiale läheb, me teeme omandireformi järjest juba mitmendat ringi ega suuda ära lõpetada. Kas te ei kaaluks seda, et sundüürnike nõuded okupandile kahjunõudesse lisada?

Aitäh, austatud küsija! Ma pean termini "sundüürnik" kasutamist eksitavaks. Tegelikkuses oli tegemist sundomanikega. See tähendab, et omandireformi käigus seati omanikele nende tagastatud vara suhtes teatud toimingupiiranguid, mis puudutasid üürilepingu ühepoolset lõpetamist ja üüri piirmäärade seadmist. Nii et sõna "sundüürnik" on pigem poliitiline leksika, mida hea küsija ühe retoorika ohvriks langenuna sedastas.
Teiseks on selge, et omandireform tuleb loomulikult lõpetada. Ma loodan, et vastavas valitsuskomisjonis me tegeleme selle küsimusega. Omandireformi lõpetamise põhituum peitub selles, kas teatud omavalitsustes on ka tahe teha seadusest tulenevad otsused, mis puudutavad vara tagastamist. Siin ma pean küll vajalikuks, et me omandireformi komisjonis vaataksime, kas järele jäänud toimikute puhul – neid on alla protsendi kogu omandireformi käigus esitatud nõuete mahust – on veel vaja tsentraliseerida küsimus Rahandusministeeriumi tasemele. Kui maavalitsused kaovad ära, siis oleks paratamatult mõistlik viia pädevus keskvalitsuse tasemele.
Kolmas küsimus on see – ja ma arvan, et see polegi nii vildakas probleemiasetus –, et meil ei läheks omandireformist kõneldes poliitilise retoorika tõttu meelest ära põhjus ja tagajärg. Omandireform oli õigusriigi taastamine. See oli õigusriigi taastamine olukorras, kus Eesti Vabariigi kodanikelt oli õigusvastase anneksiooni tagajärjel aset leidnud mitmete õigusvastaste sammudega, muu hulgas eraomandi riigistamisega okupatsioonivõimu kasuks, võetud ära õigus omandile.
Küsimus on selles, kas omandireformi käigus Eesti kodanikele põhjustatud väga erinevate kahjude puhul – sh kindlasti ka inimeste olmelised üleelamised, mida õigusriigi põhimõtte taastamisel ette tuli – on tegemist okupatsioonist tulenevate kahjudega. Moraalses plaanis kindlasti, selles ei ole küsimust, kuna õigussuhete taastamine tõi loomulikult kaasa ka väga palju sotsiaalset stressi, seda ei ole võimalik alahinnata. Nii et kui me räägime sellest, milline on Eesti Vabariigi kodanikele eri tahkudes tekitatud tegeliku kahju ulatus ja kas seda on mõtet selles komisjonis käsitleda, siis ma arvan, et jah, see on kindlasti küsimus, mida tasub puudutada. Sellega seoses lülitati minu ettepanekul selle komisjoni koosseisu nii represseeritute organisatsioonide esindajad kui ka okupatsioonikahjude probleemistikuga tegeleva eksperdikomisjoni esimees. Nii et kui me hindame asja kogumis, siis kindlasti ei ole selles komisjonis võimalik vaadelda neid küsimusi lahus Eestit okupeerinud riigi õigusvastasest tegevusest.
Ma tahan siinkohal juhtida tähelepanu veel sellele, et kui me kõneleme personaalsest nõudeõigusest varale, siis kerkib loomulikult esile ka praeguse kontrolljoone taguste alade varaomanike probleem ja küsimus, kui palju peab riik oma hoolsuskohustusega nendele isikutele abi osutama nõuete puhul, mis puudutavad omakorda okupantriigi tegevust, kes loomulikult pole nende varade õigusriiklikku õigussubjektsust kunagi tunnistanud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Me teame, et meie naabrite juures Lätis ja Leedus on see teema riiklikul tasandil täiesti aktsepteeritud ega tekita mingisuguseid vaidlusi. Seal on tehtud otsus, et selle teemaga tuleb tegelda ja okupatsioonikahjusid Venemaalt sisse nõuda. Äkki saate anda meile väikse ülevaate, millises seisus Lätis ja Leedus see küsimus on ja kui kaugele nad on sellega jõudnud.

Aitäh! Leedu riigis ulatub see ajalugu kaugemale tagasi. Leedus võeti lausa rahvahääletusel vastu seda küsimust puudutav kohustus, millega nähti ette, et valitsus tegeleb õigusvastasest okupatsioonist tingitud nõuete ja nendest tulenevate probleemidega. Selle kohta on ka eriseadus, mis samuti võeti vastu juba hulk aega tagasi. Leedu asjaomane komisjon on oma töö teinud. Ma olen aga ka nende ekspertidega kõnelnud ja Leedu raporti puhul on samuti mitmeid küsimusi, kui rääkida sellest, et püüda tulevikus leida ühtsemat metoodilist alust.
Lätis sai vastava komisjoni vaheraport, raporti esimene versioon, mis puudutab ka võimaliku okupatsioonikahju rahalist suurust, valmis juba ligi poolteist aastat tagasi. Aga Läti komisjon jätkab samuti oma uurimistööd. Eestis moodustatud komisjon teeb kindlasti koostööd nii Läti komisjoniga kui asjaomaste ametiasutustega Leedumaal.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! On muidugi väga sümptomaatiline, et te olete korduvalt rõhutanud, et eri rahvustest inimesed. See kõlab väga vabandavalt ja täpselt nii, et andke andeks, et me ikka veel olemas oleme ja teemaga tegeleme. Küsimus on selline. Te mainisite muu hulgas, et kavatsus on selles valdkonnas edasi tegutseda. Kas on kavatsus või ministeerium tegeleb kahjude hindamisega? Ja kui tegeleb, siis millal me võiksime oodata raportit? Kui kaugele on selle asjaga jõutud ja missugune on praeguse valitsuse positsioon, suhtumine ning edasised sammud?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, peaks minu moodustatud eksperdikomisjon selle aasta jooksul andma oma ülevaate. Kindlasti teeb ministeerium selle pinnalt ettepanekud edasiseks tegevuseks ja nende ettepanekute koostamisel selle aasta jooksul teeb ka koostööd, nagu ma ütlesin, Läti ja Leedu vastavate institutsioonidega. Nii näeb ette ka meie koostöömemorandum. Aga mul on hea meel, et Mart Helme on selles küsimuses skeptiku positsioonilt jõudnud õigusriigi põhimõtet enesestmõistetavalt jaatavale positsioonile, st et minevikuküsimusega, okupatsioonidest tingitud kahju küsimusega tuleb tegelda. Sest kui ma vaatan hea küsija ühte varasemat avaldust, siis sellest intervjuust ma leian küll hoiaku, et pigem mitte pahandada meie välispartnereid. Ma tsiteerin: "Ma ei arva, et justiitsminister Reinsalu initsiatiiv nõuda Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamist oli ajastatud õigesti." See oli jupp aega tagasi öeldud ja mul on hea meel, et nüüd on positsioon ka selles küsimuses muutunud nõudlikuks ja valitsust julgustavaks.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie praeguse valitsuskoalitsiooni sotsiaaldemokraatide eurosaadiku Marju Lauristini käest, kes tegeles ka omandireformiga, küsiti mõned aastad tagasi, kas me ei saaks sundüürnikele tehtud ülekohtu heastamiseks nõuda raha tagasi Venemaalt, endiselt Nõukogude Liidult. Tema vastas – ma mälu järgi umbes meenutan, see vastus on ka ühes filmis sees –, et Eesti valitsus ei suuda Venemaalt midagi kätte saada, seepärast tuleb nn sundüürnikele tehtud ülekohus heastada kohalike rahade eest. Ma küsin nüüd teie käest, jätkates Jürgen Ligi küsimust, et võib-olla te tõepoolest püüaksite oma dokumendis küsida natsionaliseerimisega tehtud kahjude hüvitamist praeguse Venemaa käest, kes on kuulutanud ennast Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Ma ei näe siin mingisugust põhjust selle peale muiata, nagu te Jürgen Ligi küsimusele vastates tegite. See on täiesti tõsine küsimus. Niimoodi saaks ehk kahjusid kompenseerida.

Aitäh! Ma ütlen nõnda, et õigusplatvorm peab meil olema üks ja kõikehõlmav, me ei saa küsimusi käsitleda üksikuna ja erinevalt. See ei saa olla nõnda, et üks europarlamendi liige püstitab jällegi eraldi küsimuse, et presidendi ametiraha tuleks tagastada. Näete, seisukoht on selline, et presidendi ametiraha tuleks tagastada – kahtlemata, meile oluline sümboliväärtusega ese on õigusvastaselt meie riigi valdusest ära viidud okupantriigi territooriumile –, aga muudes küsimustes meil puudub läbiv selgroog. See ei saa nõnda olla, nendes küsimustes peab olema süsteemne. Vastasel juhul me sattume kimbatusse ja läheme iseenese mõttekäiguga vastuollu. See, et me omandireformiga seotud probleemide puhul vaatleksime seda, mis puudutab okupatsiooni käigus tekkinud majanduskahjusid, ka Eesti inimeste varalisi kahjusid, on minu arvates väga mõistlik ja loogiline. See on oikumeeniline, see on kõikehõlmav lahendus. Kui hea küsija tajus ühe eelmise küsija puhul iroonilist hoiakut, siis seda kindlasti ei olnud. Ma ei näe siin midagi iroonilist, arvestades selle õigusvastase tegevuse ulatust ning nende kuritegude aegumatust ja mõju meie rahvale. Et saada õigesti aru ajaloolisest perspektiivist, siis ma meenutan uudist, mida ma just lugesin. See paralleel ei ole päris ühemõtteline, aga ta annab ainest selle kohta, kuidas riikidevahelistes suhetes on korraldatud ka ajaloolise kontekstiga seotud kohustuste täitmine. Mõned aastad tagasi, 2010. aastal maksis Saksamaa Liitvabariik tagasi viimase reparatsiooni, mis puudutas esimese maailmasõja aegseid Suurbritanniale tekitatud kahjusid. Siin ei ole üksühest vastavust praegu arutatava teemaga, aga see näitab, et ajalooline perspektiiv, milles me liigume, tuletades meelde, et Eesti okupatsioon lõppes üks inimpõlv tagasi, ei ole meile kindlasti kuidagi piisav alus, et nende küsimuste käsitlemisest tuleks kas a) loobuda või b) nad kuidagipidi maha vaikida ja jätta üksnes akadeemilise ajalookäsitluse ambitsioonide meelevalda.

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma tahaksin konkreetset vastust. Millal te teete või olete juba teinud peaminister Jüri Ratasele ettepaneku sõita Moskvasse okupatsioonikahjusid välja nõudma? Millal see võiks juhtuda?

Aitäh! Ma kirjeldasin oma tegevust ja seda, milliseid samme Justiitsministeerium astub. See, kas ja kuidas valitsus realiseerib võimalikke õiguslikke nõudeid, sõltub sellest, millised otsused valitsus langetab. Ainukene otsus, mille Eesti valitsus on selles küsimuses langetanud, on tehtud 2004. aastal kõrge rahvaesinduse nõudel. Tookord fikseeriti selgelt ära, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi on Eesti okupeerimisega tekkinud kahjud ja Eesti täidesaatev riigivõim valitsuse näol peab nende küsimustega tegelema. 

Igor Gräzin, palun!

Tuletan meelde konteksti. See oli aasta või natuke rohkem aega tagasi, kui siin esines Eesti Vabariigi välisminister, parteitu proua Kaljurand. Ta tegi väga õudse avalduse. Avaldus seisnes selles, et me ei nõua Venemaalt kunagi mitte midagi tagasi, sest see on lootusetu, et me ei kavatsegi seda teha ja Reinsalu ei mõtle, mida ta räägib. Me mäletame seda hästi, sest kogu see tema tund aega siin oli nii kole. Aga ometigi, kuulates sind täna ja teda tookord, kas sa pead võimalikuks, et Eesti autasustab Venemaad piirileppe ratifitseerimisega enne, kui see okupatsioonikahjude probleem on lahendatud? Sinu tookordne kaasminister, erakonna tuum Kaljurand arvas, et teeme piirileppe kohe ära ja kõik on hästi.

Aitäh! Piirilepingu sõlmimise conditio sine qua non peab olema see, et ühelgi moel ei seata kahtluse alla Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Muu hulgas, kui eksisteeriks oht või meie tegevusest tingitud tagajärg, et me seame sellises rahvusvahelises õigusküsimuses ohtu õigusliku järjepidevuse põhimõtte, siis võiks see tähendada ka võimalikus rahvusvahelise õiguse kontekstis loobumist okupatsioonikahjude teemast. Järelikult oleks küsimusi, kuidas on korraldatud piirijoone kulgemine ja millised on Eesti Vabariigi õigusvastasest okupeerimisest tulenevad tagajärjed Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel, väga väär ühte patta panna. Seetõttu on äärmiselt oluline, et ka parlament väga selgelt deklareeriks, et küsimus puudutab piirijoone kulgemist ja ei puuduta kuidagi õigusliku järjepidevuse põhimõtet. See oli ka asjaolu, mida me pidasime – hea küsija meenutas eelmist valitsust ja välisministrit – vajalikuks eraldi tekstina, seletuskirjana Vabariigi Valitsuse seisukohas parlamendile välja tuua. Ma arvan, et see on põhimõte, millest nende küsimuste menetlemisel tuleb tingimusteta juhinduda.

Austatud Riigikogu! Arupärimiste puhul tuleb oma küsimus täiskogul ette valmistada erilise hoole ja armastusega, sest siin on neid kokku ainult üks. Nii et palun vabandust, härrad Põlluaas ja Mart Helme! Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Võimalik, et mul läks midagi teie vastusest kõrvust mööda, aga äkki saate üle korrata vastuse kolmandale küsimusele, mis puudutab selle teema jätkamist kontekstis, kus peaministri erakonnal on otsene side ja koostööprotokoll Venemaa Föderatsiooni võimuerakonna Ühtse Venemaaga. Korduvalt on olnud kriitikanooli ka Venemaa poole pealt, välisminister Sergei Lavrovi suu läbi. Temal on üle huulte tulnud sõnumeid, et Eesti pool kasutab vastuvõetamatut ja ebasõbralikku tooni, üritades jätkuvalt esitada kahjunõudeid okupatsioonikahjude eest. Kui Sergei Lavrovi koduerakonnal on otsene side meie praeguse peaministri parteiga, kuidas see mõjutab siis selle teema jätkamist? Kui palju see seab piiranguid otseselt teie enda tööle selle teema edasisel käsitlemisel?

Aitäh! Eesti Vabariigi valitsus ja selle liikmed on andnud truudusevande Eesti Vabariigile ja Eesti Vabariigi põhiseadusele. Eesti Vabariigi riik toimib õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti Vabariigi valitsus teenib Eesti riigi ja rahva huve. Mingisugusest kollisioonist ei saa siin juttugi olla, ma eeldan, et mitte ühegi valitsusliikme tegevuses, rääkimata minu tegevusest. Meie teenime Eesti riiki, mina tegutsen selles pädevusruumis, milleks minu ametivanne mind justiitsministrina kohustab, ning tegelen ka repressioonide ja muude õigusküsimuste menetlemisega. Kui küsimus on, kas keegi on püüdnud minu tegevust nende küsimuste menetlemisel kuidagi nurga taga kitsendada, ükskõik milliseid motiive või ajendeid sellele omistada, siis minu vastus on eitav.

Helmut Hallemaa, palun!

Austatud esimees! Hea minister! Et okupatsioon oli ja on reaalsus, selles ei kahtle ilmselt keegi ja ülekohus tuleb heastada. Minu küsimus on selline: kuidas sa ise hindad rahvusvahelise õiguse aspektist ja selle rakendamise aspektist Venemaa Föderatsiooni poolt kahjude heastamise reaalsust ja ka ajalist mõõdet või ajalist reaalsust?

Aitäh! See on väga õige ja põhimõtteline küsimus. Lausa narr oleks väita või luua siin rahvaesindusele illusiooni, et ma tean saladust, kuidas avastada naftat ja saada rikkaks, et piisab vaid ühe dokumendi või arve esitamisest A4-l ja siis me saame kuidagi rikkaks. Aga ma tahaksin asetada selle teema ka moraalsesse perspektiivi. Teisisõnu, minevikus tekitatud ülekohtu üle arvestuse pidamine ja selle heastamise nõudest ühepoolne loobumine ei saa olla väljendatav rahas. Ehk piltlikult öeldes, ma küsin teistpidi: kui Venemaa Föderatsioon oleks nõus maksma meile mingisuguse rahasumma, x summa selle eest, kui me ütleksime, et vabandage, okupatsiooni polegi olnud, me astusime kõik lippude lehvides vabatahtlikult Nõukogude Liitu, kas me siis võtaksime selle pakkumise vastu? Ma arvan, et siin saalis ei ole inimest, kes ütleks, et me võtaksime selle vastu. Järelikult, põhimõtteid nendes küsimustes ei saa väljendada rahas.
Miks nende küsimustega tegelemine on nii mineviku- kui ka tulevikuvaadet silmas pidades oluline? Siin ma tahaksin tuua esile Leedu põhiseaduskohtu esimehe doktor Dainius Žalimase viis argumenti. Tema puudutas seda küsimustikku oma põhjalikus analüüsis, olles ühtlasi realistlik praktilise väljundi osas lähemas inimlikus perspektiivis. Esiteks, põhjendatud hüvitusnõude käsitlemine sisaldab hoiatavat näidet kogu rahvusvahelisele kogukonnale, et hoida ära teiste samasuguste kuritegude toimepanemist. Teiseks, Nõukogude okupatsioonirežiimi toimepandud kuritegude ohvritele tuleb võimaldada vähemalt sümboolne õigusemõistmine ja moraalne rahuldus ning tagada nende väärikuse igakülgne kaitse. Kolmandaks tuleb hoida elus ajaloolist mälu ja ajaloolist tõde, eriti ajal, kui Venemaal tehakse katseid ajalugu rekonstrueerida ning seada kahtluse alla Balti riikide iseseisvuse taastamise õiguspärasust. Ning lisaks sellele on vastutus rahvusvaheliste siiraste kahepoolsete suhete eeltingimus. Rääkides kõigis abstraktsetes kategooriates hüvituse võimalikkusest ei tohi ära unustada ka seda, kuidas me kujutame ette – mitte küll praegu mõeldavas, vaid pikemas perspektiivis – kahepoolseid suhteid, mis peaksid rajanema ju vastastikusel usaldusel ja siirusel. Vastutus nii inimeste kui ka riikide vahelistes suhetes on üks selle eeltingimusi. Viiendaks toob doktor Žalimas välja olulise asjaolu või võimaluse kinnitada, et riik jälgib õigusriigi ja õiguse põhimõtteid ning hindab tänapäeva demokraatliku maailma olulisi väärtusi. See on ka Venemaa Föderatsiooni võimaliku inimliku perspektiivist küsimus, st et tal on võimalik eespool osutatud põhimõtteid silmas pidada ja väljendada seda omapoolse sammuga.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kas teie moodustatav eksperdikomisjon hakkab tegelema ka nende varade kompenseerimisega, mis on jäänud nüüd kontrolljoonest Venemaa poole peale?

Aitäh! Loomulikult, neid küsimusi ei ole võimalik vaadelda lahus. Kas aasta või poolteist tagasi pöördusid mõned inimesed Riigikogu väliskomisjoni poole küsimusega, mis puudutas kontrolljoone taha jäävat vara ja vara õiguslikku režiimi. Justiitsministeerium analüüsis seda küsimust põhjalikult. Tegelikult on nende isikute nõuded täpselt samamoodi täiesti legitiimsed, mis puudutab nendele personaalselt tekitatud varalist kahju. Nii et nagu ma rõhutasin, meie õigusplatvorm peab olema kõikehõlmav, mitte selektiivne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kui palju on teil valitsuses mõttekaaslasi selles, et peaks naaberriigilt okupatsioonikahjude hüvitamist nõudma, või olete te seal valge vares? Kas te olete mingil moel ka oma Vene kolleegiga sel teemal mõtteid vahetanud?

Aitäh! Mingeid kahepoolseid läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooni justiitsministriga ma pidanud ei ole. Selge on see, et riigid tegutsevad selles küsimuses, mis puudutab rahvusvahelisest õigusest tulenevaid võimalikke samme, ikka valitsuse ja nende institutsioonide kaudu, kes valitsuse poliitikat realiseerivad. Aga mis puutub sellesse, kui populaarne kõnealune teema on, kui suur on huvi nende küsimustega tegelda, siis on mul hea meel, et konkreetsed sammud, milles me oleme valitsuses kokku leppinud, näitavad, et need küsimused on sellele valitsusele olulised. Esiteks, rahvusvahelise kommunistlike režiimide kuritegusid puudutava keskuse loomine, küsimus, mis on samuti Justiitsministeeriumi vastutusalas. Teine oluline teema mineviku meenutamisel ja ohvritele lugupidamise avaldamisel on tegevus Maarjamäele kommunismiohvrite memoriaali rajamiseks. Inimesed väärivad lugupidamist, ohvrid väärivad mälestamist. Kõigi nende põhimõtteliste küsimuste puhul tuleb juhinduda ikkagi õigusriigi põhimõttest ja õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Neid küsimusi vaidlustada või kahtluse alla seada pole minu hinnangul Eesti Vabariigis mitte kellelgi mandaati.

Rohkem ministrile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Järgmise arupärimise on esitanud Martin Helme, Mart Helme, Henn Põlluaas, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Mart Helme, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meie arupärimine on seotud suhteliselt hiljaaegu avalikustatud Eesti brändi konkursi tulemustega. Teatavasti avalikustas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus reedel, 13. jaanuaril k.a ligi 200 000 eurot maksma läinud promomaterjalid, mis peaksid aitama Eestit kogu maailmale tutvustada. Rahva seas oksendava siili nime saanud šabloon ning Eesti ettevõtjatele mõeldud nn tööriistakast on saanud avalikkuses terava kriitika osaliseks ning tõstatanud EAS-i brändiotsingute järjekordse rappamineku küsimuse. Sellega seoses on meil seitse küsimust. Kuna minister loeb nagunii küsimused ette, siis ma ei hakka neid siin praegu kordama. Annangi sõna lugupeetud ministrile, et ta saaks meie arupärimisele vastata. Aitäh!

Ei anna! Mina annan ministrile sõna.

Ei vaidle vastu.

Palun, minister Urve Palo!

Tere päevast, lugupeetud esimees! Head kolleegid riigikogulased, tänan teid vaevaks võtmast ja küsimast! Kõigepealt loen küsimused ette, nii nagu ennist öeldi.
Esimene küsimus: "Milline oli brändiloojatele antud ülesandepüstitus ja kas tulemus vastab ette antud tööülesandele?" Eesti disainimeeskonnale püstitatud ülesanne oli luua Eesti brändi visuaalne identiteet ja kirjatüüp, mis kestaksid vähemalt 15–20 aastat, ning Eesti brändi virtuaalne teenusekeskkond, silmas pidades eeskätt viit kaalukamat sihtgruppi: eksportöörid, sh kultuuriekspordiga tegelejad, välisinvesteeringuid kaasavad ettevõtted, sh start-up-sektor, turismiettevõtted, avalik sektor ja Eesti n-ö füüsilised ja virtuaalsed väravad. Väravaks me nimetame ka näiteks lennujaama või sadamasse sisenemist. Need olid need huvigrupid, kelle jaoks seda visuaalset identiteeti välja töötati, ja nendelt sektoritelt tuli ka selline soov. Julgen öelda, et tänaseks saavutatud tulemus vastab etteantud tööülesandele. Meil on olemas tsentraalne Eesti lugu, Eesti unikaalne kirjatüüp. Meil on olemas virtuaalne teenusekeskkond estonia.ee – seal on lood ja sõnumid Eesti kohta – ning brand.estonia.ee, kust leiab brändi juhendi ja kus on ka allalaadimist võimaldav meediapank, esitlused ja fotopank.
Ma pean siinjuures selgitama, miks ma rõhutasin, et tänaseks tehtud töö kohta võib öelda, et jah, see on oma eesmärgi saavutanud, kuigi see on lõputu protsess ning neid kodulehti või keskkondi täiendatakse pidevalt. Tõesti, kui jaanuari keskpaigas oli selle brändi esitlus või virtuaalsete keskkondade esitlus, siis see oli natukene kiirustades tehtud. Pean silmas seda, et idee oli igati hea, aga teostuses ei olnud jõutud veel nii kaugele, et virtuaalseid keskkondi avades oleks idee sisu kohe välja tulnud. Nüüdseks on veel kõvasti tööd tehtud. Kui te lähete, head kolleegid, nendesse keskkondadesse – on see siis estonia.ee või brand.estonia.ee –, siis te näete, et seal on tõesti mustmiljon tööriista, mida saab kasutada. Muidugi piltlikult öeldes mustmiljon tööriista, aga neid on tõesti palju, alates sellest, et on fotopank, on olemas videod Eesti kohta, on faktid Eesti kohta, on PowerPointi presentatsioonid Eesti kohta, on naljakad faktid Eesti kohta jne. Kui ettevõtja soovib minna näiteks oma välispartnerile presentatsiooni tegema, siis on tal võimalik sellest keskkonnast  talle sobiv materjal alla laadida ja seda kasutada. Ta ei pea seda tegema, kohustust ei ole, aga tal on võimalus ja seda võimalust on ettevõtjad soovinud. Ma mäletan ka ise oma erasektoris töötamise aegadest, et kuna ma töötasin rahvusvahelises firmas, siis tuli päris tihti väliskolleegidele oma ettevõtet tutvustada. Ma alustasin alati ikka Eesti tutvustamisega, sellepärast et paraku me ei ole Ameerika Ühendriigid ega Suurbritannia, meie riik vajab pidevat tutvustamist. Mul oli väga kahju, et mul ei olnud kuskilt võtta sellist juba valmistehtud materjali, vaid ma pidin alati ise midagi välja mõtlema ja selle kallal nokitsema. Aga see, kui ettevõtjad kasutavad ühtemoodi asju, räägivad ühesugust lugu, siis see teeb meid kõiki tegelikult suuremaks, kui me ühte ja sama lugu räägime. Veel kord, keegi ei kohusta seda materjali kasutama, aga see võimalus on.
Mul on väga kahju, head kolleegid, ma tahtsin neid keskkondasid koos nende sisenditega täna siin näidata. Ma tegin presentatsiooni valmis ja mõtlesin, et klikin siin ja näitan, kuidas see või teine veebileht oma sisenditega avaneb. Aga paraku Riigikogu töökord ei võimalda PowerPointi presentatsiooni arupärimise raames teha. Sellest tulenevalt on mul kõigile palve. Ma tean, et paljudes fraktsioonides on EAS-i brändimeeskond juba käinud ja seda tööd tutvustanud. On aga ka fraktsioone, kus nad ei ole veel käinud, sest selle järele ei ole vajadust tuntud. Head Riigikogu liikmed EKRE-st! Ma tõesti soovitan: võtke ja kuulake EAS-i brändimeeskonna liikmed ära! Te saate parema ettekande, kui mina praegu siin saan teha, sest ma ei saa teile midagi visuaalselt näidata. Te peate paraku ainult mu sõnu uskuma. Aga ma toonitan, et see töö jätkub ja neid lehti täiendatakse kogu aeg, see töö ei lõpe kunagi. Kohe, kui ettevõtjatelt saadakse tagasisidet, et midagi on puudu või oleks vaja teisiti teha, siis seda ka tehakse. Pidev koostöö ettevõtjatega käib.
Teine küsimus: "Laiem avalikkus on väljendanud selget rahulolematust Eesti uue brändi kohta. Kas Teie olete uue brändi ja kontseptsiooniga rahul?" Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Me oleme demokraatlik riik ja ma loodan, et nii ka jääb. Mina arvan, et uus brändikontseptsioon on pikaajaline, ta on eristuv, dünaamiline, kiiresti ja kergesti arendatav. Selle kontseptsiooni autorid on Eesti parimaid disainerid ja loovjõud konkureerivatest agentuuridest.
Kolmas küsimus: "Milliseks hindate projekti hinna (200 000 eurot) ja kvaliteedi suhet?" Selle raha eest korraldas EAS 2015. aastal kokku üheksa töötuba, kus osales ligi 400 inimest. Loomulikult, korraldustööd, ruumide rent, tee ja kohv jms võtavad ka kõik natuke vahendeid. Peale selle, kui üleriigiline märgikonkurss eelmisel aastal läbi kukkus, siis jätkas riigi kuvandi uuendamisega selle tarbeks loodud Eesti Disainimeeskond. Võib-olla võib tõesti öelda, et esialgu oli ülesande püstitusest ehk valesti aru saadud või oli see vildakas, sest hakati justkui jälle Eesti brändi otsima. Ma toonitan, et sellist ühte asja nagu Eesti bränd ei ole võimalik leida. Me oleme nii erinevad ja meil on nii palju toredaid asju, et ei ole olemas mingit ühte. Selles, mis lõpuks ära tehti, ei olegi ühte brändi, vaid on tööriistakast eri võimalustega, mida ettevõtjad saavad oma valikul kasutada.
Mis puudutab seda oksendavat siili, millest härra ennist rääkis ja millest meedias on räägitud, siis minu arvates midagi võib vahel ikka valesti minna – nagu öeldakse, tegijal juhtub nii mõndagi. Siin oli selline lugu, et kui jaanuari keskpaigas PR-üritust tehti ja ajakirjanikud kohale kutsuti, et seda tööriistakasti tutvustada, siis mis iganes põhjusel oli kellelegi pähe tulnud saata laiali see ühe rahnu pildi, mis ei ole bränd. See on lihtsalt üks kujunduselement. Nagu ma ütlesin, ei saa ma teile kahjuks slaide näidata, aga PowerPointis on niisugune võimalus, et slaidil olevale rahnu kujutistele saab midagi kirjutada. Aga seda võib ka mitte kasutada, see on vaid üks võimalus. See ei ole kindlasti Eesti bränd. Eesti brändi polegi olemas, seda ei otsitudki. Aga PR-i apsaka tõttu kahjuks avalikkusele esialgu selline mulje jäi.
Niisiis, tulen tagasi vastuse juurde. Eelmise aasta suvel loodi disainimeeskond, kes hakkas seda tööriistakasti kokku panema. Sellesse meeskonda kuulus eri aegadel erinev arv tippdisainereid, kelle töötasule kulus 110 000 eurot. Lisaks toimus eelmisel aastal riigihange Eestile maailmas unikaalse kirjatüübi loomiseks, et kasutataks ühesugust kirjatüüpi, kui näiteks riigiasutused PowerPointi presentatsiooni teevad või trükiseid ja turundusmaterjale trükivad. Selle kogumaksumus oli 47 880 eurot. Hanke võitis Khork OÜ. Arvestades, et ühe veebi loomine maksab keskmiselt 50 000 eurot ja ühe unikaalse kirjatüübi loomine maksab Euroopas minimaalselt 100 000 eurot, on projekti hinna ja kvaliteedi suhe hea – 200 000 eurot, arvestades kogu selle töö mahtu ja kaasatust. Tuletan teile meelde, et aastal 2002 loodud Eesti bränd "Welcome to Estonia" läks maksma üle 830 000 euro ja me saime tõesti ainult ühe märgi. Seda viga me ei tahtnud korrata ja me ka ei korranud seda.
Neljas küsimus: "Üks Eesti avaliku elu tegelane väljendas sotsiaalmeedias siirast heameelt selle üle, et uues kontseptsioonis puudub "rukkilillepurune rahvusromantika". Kas seniste rahvussümbolite eiramine oli Eesti kuvandiloome ametlik ja sihiteadlik poliitika?" Meie unikaalsus ei seisne enam pelgalt kultuurilistes kontrastides ja traditsioonides, vaid meil on maailmale pakkuda midagi täiesti unikaalset. Eesti peamiseks kuvandiks või edulooks, mille järgi meid tuntakse, on kujunenud e-Eesti ja digitaalne ühiskond laiemalt – e-residentsus, edukas start-up-sektor, e-valimised jne. Uuendatud visuaalne identiteet tõstab seda edulugu esile. Lisaks tuleb meil nüüd rohkem kui varem panustada digitaalsete lahenduste ja võimaluste väljatöötamisele. Kui üks meie edulugudest on e-Eesti, siis peaks ka see, kuidas me sellest räägime, olema innovatiivsem ja nutikam. Näiteks on uue brändi värvid valitud just nimelt digitaalsetest kanalitest lähtudes. Et seal silma paista ja nähtav olla, on üks Eesti kolmest põhisõnumist unikaalne digitaalne ühiskond ning kogu bränditeenus on digitaalne ning järjepidevalt uuenev.
Viies küsimus: "Kui suureks hindate uue brändikontseptsiooni suutlikkust võimendada maailmas Eesti unikaalsust ja konkurentsieeliseid?" Seda, kui edukas või ebaedukas on EAS selle teenusekeskkonna rakendamisel, näitab ainult aeg. Esimese kokkuvõtte teeme selle aasta lõpus. Arvestades ettevõtjate praegust väga suurt huvi, on põhjust arvata, et brändi tööriistakasti kasutajaid saab käesoleva aasta lõpuks olema vähemalt paarsada. Nii et veel kord: edu me saame mõõta ainult siis, kui inimesed kasutavad seda keskkonda. Ja siin me saame omakorda kaasa aidata sellega, et riigiettevõtted ja ministeeriumid võtavad selle tööriistakasti oma presentatsioonides, oma turunduskanalites kasutusele – ma tean, et lennujaam ja sadam juba teevad oma väravaid korda. Erasektoris tehakse samamoodi koolitusi ja tutvustatakse seda tööriistakasti. Peab olema valmisolek seda kasutada, sest huvi oli suur, tellimus tuli erasektorist. Praegused märgid ja trendid on positiivsed.
Te küsisite rakendajate kohta. Mõned näited võin tuua. Esimesed brändi rakendajad: Simple Session, BioFachi mess, Touresti mess, Otepää MK-etapp, Balteco Frankfurdi messil ja Saksamaa turukataloogis, Välisministeeriumi ÜRO Julgeolekunõukogu rahvusvaheline kampaania jne.
Viimane, seitsmes küsimus: "Eesti brändi otsinguid on saatnud terav kriitika varemgi, eelmine projekt kuulutati ametlikult läbikukkunuks. Kas on mõeldud ka sellele, et kogu riigi painutamine ühe brändi alla võib olla lähteülesandena vale ning sama rahaga saaks Eesti ettevõtjaid muul viisil aidata?" Ütlen veel kord: eelmise projekti puhul oli tõepoolest ennasthävitav otsus, sest ühte märki ei olegi võimalik riiki panna. Samas on meil vaja tänapäevast ühtset kuvandisüsteemi, mis aitaks süsteemselt Eesti tuntust suurendada ning oleks abiks meie ettevõtjatele. Uus tööriistakast võtab arvesse kõiki kaalukamaid valdkondi ning sisaldab peale Eestit tutvustavate materjalide ka põhisõnumeid eri valdkondadele. Juba kirjeldatud ülesandepüstituses oli toodud viis kaalukamat sihtgruppi, kes saaksid loodud rakendusi oma valdkonna arenguks ära  kasutada. Tuletan meelde, et need olid eksportöörid, sh kultuuri eksportijad, välisinvesteeringuid kaasavad ettevõtted, sh start-up-sektor, turismiettevõtted, avalik sektor ning Eesti füüsilised ja virtuaalsed väravad. Aitäh!

Küsimused ministrile. Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Teie eelkäija proua Oviir käis siin maikuus vastamas üsna analoogilisele Vabaerakonna liikmete arupärimisele. Toonane teema oli raha põletamise kohta Eesti märgi konkurssidel, kus märki ei suudetud aga leida. Millest see ikkagi tuleneb, et suurt suhtekorraldusülesannet lahendavad inimesed ise suhtekorralduses järjepidevalt ebaõnnestuvad? See on tegelikult väga kurb. Te ütlesite, et lähteülesanne oli vale. "Welcome to Estonia" läks maksma üle 800 000 euro. See ei ole väga hea lohutus, et nüüd on summad väiksemad. Kes nende valede otsuste eest siis ikkagi vastutab?

Kõigepealt, see 200 000 eurot, mis on kokku sellesse projekti investeeritud, sisaldab endas ka praegust tulemit, millega võib rahul olla. Jah, eelmise aasta keskel sõnastati ülesanne ümber ja lõpetati brändi otsimine. Selle asemel mindi tööriistakasti peale, mis oli õige otsus. Kui palju täpselt oli enne seda kulutatud, on mul keeruline öelda, aga kõik kulutused on selle 200 000 sees. Ma ütleksin, et hiljem on tegutsetud vägagi optimaalselt, sest kui te vaatate neid kodulehti ja seda, mis seal on – videod, fotopank, kirjatüüp –, siis need ei ole odavad tööd. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes on see 200 000 eurot kohe üsna optimaalne kulu.
Teie küsimuse esimene pool oli, miks PR-inimesed ise panevad puusse. Tõesti, mul tekib vahel sama küsimus, et miks kingsepal ei ole kingi. See, et jaanuari keskpaigas, enne esitlust saadeti mingil põhjusel laiali neid rahnukesi, mis hakkasid oma elu elama ja mida võeti kui brändi, mida ei olnud plaanis välja töötada ja mida polegi olemas, oli ilmselgelt PR-i aps. Inimesed on seda ka kahetsenud ja oma veast aru saanud, aga näe juhtus. Ma ei oska selle kohta praegu muud midagi öelda. Tööriistakastile ei teinud see ju tegelikult  mingit kahju. Tööriistakasti kvaliteet jäi samaks ja sisu jäi samaks. See tegi kahju selle algselt hea töö kommunikatsioonile. Me peame nüüd veel ja veel seletama, sest kommunikatsioon läks n-ö nihu. Aga tegijal juhtub, mis ma muud oskan selle peale öelda. Kes midagi ei tee, sellel ei juhtu ka mitte midagi.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Teie enda vastustest kumab ka läbi, et bränd ei ole tegelikult bränd. Miks ei ole suudetud ära seletada, mis asi on bränd? Kui EAS-ile see tellimus esitati, siis öeldi, et tegelikult ei taheta brändi, kuid me loome brändi Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajaks. Miks te räägite brändist? Ja ma vaatan, et sellelsamal lehel brand.estonia.ee ei ole isegi suudetud eestlastele eesti keeles arusaadavaks teha, mida tahetakse saavutada. Miks need lehed ei ole ka eesti keeles?

Aitäh! See bränd ongi nagu imago, me räägime imagost. Võib panna ka imago.ee. Millist imagot me Eestile kuvame, seal on võimalusi palju, sest meil ei ole ühte asja. Minu küsimus oli täpselt samasugune, kui ma detsembri lõpus, vahetult enne aasta lõppu selle meeskonnaga kohtusin. Ma küsisin, mis keeles on neil plaanis seda teha. Tol hetkel oli see leht ainult inglise keeles. Ma ütlesin, et see ei lähe mitte, kindlasti peab see olema kättesaadav ka eesti keeles ja vene keeles. Ja kui meil on edaspidi jõudu ja jaksu, siis võime tulevikus kaaluda veel teisi maailma keeli, näiteks saksa või prantsuse keelt, aga esimeses etapis peaks see kindlasti olema kättesaadav eesti ja vene keeles. Me oleme kokku leppinud, et eesti keeles peab see olema kättesaadav ... Ma võin nüüd eksida, aga minu arust oli nii, et eesti keeles on see kättesaadav märtsi lõpus ja vene keeles aprilli lõpus, või oli see vastupidi. Ma ütlen selle pärast täpselt ära. Minu mõte oli sama: me ei või turundada oma riiki ainult väljapoole. Kui meie inimesed saavad aru, millised on ettepanekud, kuidas oma riiki turundada, võtavad selle sisemiselt omaks, siis on lihtsam seda kuvandit ka väljapoole saata. Me peame selle kõigepealt ise omaks võtma. Nii et ma olen teiega nõus.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Üsna keeruline on mõista teie ettekandes seda, et ühel hetkel bränd on ja teisel hetkel brändi ei ole. Nagu ma olen aru saanud, siis "Welcome to Estonia" oli justkui ühtne märk, mida väga paljudes kohtades kasutati. Nüüd ma saan aru, et see võetakse lennujaamadest ja sadamatest maha ja asendatakse brändiga, mida justkui ei ole. Kas kõik need segadused, mis selle brändi ja märgi ümber on tekkinud, on tingitud töö korraldamatusest? Kuidas selles valguses arendatakse edasi valitsuskabinetis minu arust põhimõttelise heakskiidu saanud "Organic Estonia" printsiipe, mis puudutavad Eesti kui maheriigi kuvandit?

Aitäh! See, kuidas väravat kujundatakse, on värava kujundajate enda otsus, aga nad kasutavad selleks tööriistakasti, alates sellest, et kirjatüüp on kindel, ja lõpetades sõnumitega, mida on rohkem. Ma ei oska praegu öelda, millise tee näiteks Tallinna Sadam või Tallinna Lennujaam täpselt valib, aga nad valivad pakutavate võimaluste hulgast. Minu teada "Welcome to Estoniat" kasutada ei ole keelatud, seda võib edasi kasutada. Ma tahan lihtsalt öelda, et ühte sõnumit, ühtainsat märki ei tasu sellest tööriistakastist otsida, ja ma arvan, et see ongi hea.
Aga kui rääkida "Organic Estonia" programmist, siis see on kindlasti üks osa meie kuvandist. Kui minna nendele kodulehtedele, mida ma siin mainisin (brand.estonia.ee või ka estonia.ee), siis üks asi, kuidas Eestit näidatakse, kuidas me näitame oma riiki iseendile ja väljapoole, on puhas loodus, see on meie kuvandis sees. Kui me arendame edasi "Organic Estonia" temaatikat, siis see ainult võimendab tänast tööriistakasti, mille järgi üks Eesti eripära on puhas loodus. Kui kabinetiistungist rääkida, siis jah, põllumajandusminister sai ülesandeks kutsuda kokku töörühm, et otsustada, kuidas selle teemaga edasi minna. Tuleb selgeks teha, mis takistused on "Organic Estonia" arendamisel, ning siis saab ka samme astuda, kuidas need takistused kõrvaldada ja millist turundust teha. See on praegu põllumajandusministri vastutusalas ja ma teen temaga heameelega koostööd. Ja kui rääkida turundusest, siis seal on kindlasti võimalik EAS-il kaasa aidata.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Te ütlesite väga õigesti: selleks, et seda tööriistakasti hakataks kasutama, tuleks see ka Eesti inimestele endile lähedaseks ja mõistetavaks teha. Millised on teile teadaolevalt need sammud, kuidas sellel teel edasi minnakse? Teine küsimus kohe siia otsa. Milliseid võimalusi te näete selle unikaalse kirjatüübi edasiseks rakendamiseks? See on välja töötatud, see on midagi unikaalset, aga kuidas nüüd ettevõtjad konkreetselt saavad seda kasutada?

Aitäh! Esimene asi, kuidas me saaksime selle oma inimestele arusaadavaks teha, on teha see eestikeelseks. See on töös, seda ma võin kinnitada, ja saab lähikuudel valmis. Nüüd küsimuse teine pool. Mul ei ole seda praegu kaasas, aga EAS on näidanud mulle väga pikka seminaride-koolituste plaani. Koolitustel räägivadki nad ettevõtjatele sellest tööriistakastist – tutvustavad, vastavad küsimustele ja kuulavad tagasisidet. See töö käib ka meil pidevalt. Kui kirjatüübist rääkida, siis ma võin ise näiteid tuua. Kui ma lähen kuskile esinema, siis ma ise ei kasuta ja olen ka oma kolleegidele soovitanud mitte kasutada muid taustu peale selle uue. Kui me ise, riik ei hakka seda kasutama, siis ei hakka teised ammugi mitte. Ettevõtjatel on võimalik seda kasutada ja vahel on tulnud ka tagasisidet, et mõnda asja on keeruline kätte saada vms. Aga töö käib ja, nagu ma ütlesin, see on lõputu töö. Kui midagi ei toimi nii nagu vaja, ei ole kasutajasõbralik, siis tuleb see teha selliseks. Tagasisidet küsitakse, seda võetakse arvesse ja tehakse pidevalt täiendusi.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Kõigepealt, kuna meil tõesti ei lubata siin kasutada PowerPointi tehnikat, siis kasutaks võib-olla n-ö paberpointi, siis võib-olla mõeldakse reeglistik ümber, e-Eesti ikkagi. Aga küsimus puudutab seda, et ma lugesin täna uudist, et tahate tuua Ukrainast Eestisse 2000 IT-spetsialisti. Kuidas te seda tööriistakasti kasutate nende IT-meeste ja -naiste siia toomiseks?

Aitäh! Ma presenteerisin täna majandusministeeriumis e-võimenduskava järgmisteks aastateks. Nimelt on praegune valitsusliit eraldanud järgmisest aastast alates igaks aastaks 10 miljonit eurot, et e-võimendust teha. Me oleme väga palju saavutanud, aga palju on veel teha, ja kui me jääme n-ö magama, siis lähevad teised riigid meist ruttu mööda. Keegi ei maga ja kõik pingutavad. E-võimenduse puhul on väga palju nüansse ja projekte, mida me tahame selle raames teostada, aga kui kohtuda IKT-sektori esindajatega, tööandjatega, siis mitmesuguste probleemide hulgast tuuakse sageli esimesena lauale IKT-sektori tööjõupuudus. Tööjõupuudust saab lahendada paralleelselt kahel viisil. Üks on see, et me koolitame inimesi Eestis. Majandusministeeriumis on ka selle uue programmi raames ette nähtud, et aastaks 2020 me koolitame ca 4000 inimest. On mitmesugused programmid, on koolitused, kus inimestele antakse IKT baasoskusi. Me teame, et ükskõik mis elukutset keegi on õppinud, on oma erialal toimetulemiseks järjest enam vaja täna ja veel rohkem homme osata paremini ära kasutada IKT võimalusi. Selleks oleme valmis koolitama ettevõtjate jaoks praegusi töötajaid. Teisest küljest oleme valmis koolitama ka neid, kes on valmis tulema ja õppima programmeerijaks sõna otseses mõttes, sest programmeerijate puudus on väga suur. IKT sektor ise ütleb, et neid oleks kohe vaja umbes 7000. Muidugi, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis neid ju koolitatakse, aga see ei ole piisav. Ühest küljest on piiratud õppimisvõimalused ja õppejõudude arv, aga ka nende inimeste hulk, kes on valmis programmeerijaks õppima, on piiratud. Me oleme ju ikkagi väikeriik. Mis siis teha? Üks võimalus on meelitada väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriike siia inimesi, kes on juba valmis programmeerijad või andmetöötlejad. Ega see nii lihtne ei olegi. Me võime ju arvata, et kõik tahavad siia tulla. Jah, huvi aitab äratada e-Eesti kuvand. Aga sellest üksi ei piisa. Me peame mõtlema sellele, et kui inimesed siia tööle tulevad, kas neil on siis lastele lasteaiakoht, kas nad saavad haigekassaasjad korda, ravikindlustuse korda, kas on üks veebikeskkond, kus nad saavad kõik bürokraatlikud protseduurid tehtud jne. Selleks me moodustame analoogiliselt e-residentsuse töörühmale töörühma, kes hakkab nende teemadega tegelema. Kui te küsite, kuidas me saaksime kasutada praegust tööriistakasti, siis ma vastan väga lihtsalt: me teeme nende 2000 IT-spetsialisti siia meelitamiseks koostööd EAS-iga, kellel on programm "Work in Estonia". See on iseenesest turundusprogramm, väljavalitud sihtriigis turundatakse Eestit, et tulge meile seda või teist tööd tegema. Selle turundusprogrammi üks osa on veebikeskkond, kuhu kampaania käigus palutakse minna. Me saame teha selle veebikeskkonna selliseks, mis arvestab juba kõiki neid tööriistu.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ei teagi kohe, mida nüüd kosta. Esimene kiire küsimus: palun tooge näiteid teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus on umbes samasugune kava ellu viidud, kus on loodud selline kastikene koos mitmesuguste mehhanismidega ettevõtjatele! Kui rääkida näidetest, siis me teame, et Saksamaal on selline asi ellu viidud. Olgu see siis rändrahn või mingi muu asi. Palun tooge mingi nimekiri, sest ma eeldan, et me ei ole esimesed leiutajad selle valdkonnas. Teiseks, mis puudutab keelt, siis  kodulehel on inglise keeles kõik ilusti olemas. Küsimus on, miks ei ole prioriteediks pandud eestikeelne koduleht. Ja teine küsimus: kes valetab, kas EAS, Eesti Disainimeeskond või teie? 13. jaanuaril EAS-i kodulehel üles pandud pressiteates on kenasti öeldud: veebruari lõpuks saavad mõlemad veebid kättesaadavaks ka eesti ja vene keeles. Täna on 6. märts.

Aitäh! Siin oli nüüd nii palju küsimusi. Ma püüan järgemööda vastata ja loodan, et midagi ei jää tähelepanuta. Mis puudutab teisi riike, siis selline tööriistakast või väljatöötatud identiteet, mida ettevõtjad saavad kasutada, ja kindel kirjatüüp on väga tavaline. Selles ei ole küll midagi erilist. Ja ma ütleksin, et isegi kui see ei oleks tavaline, siis meie ju tahame olla selline nutikas, tulevikku vaatav riik. Ükskõik, kui väga meile meeldiks mõelda, et kõik tunnevad ja teavad meid, teavad meie tugevusi ja seda, milles me ennast hästi tunneme, siis tegelikkuses see paraku nii ei ole. Me peamegi rohkem pingutama, me peame rohkem turundama. Ja see, kui me räägime ühte keelt, teeb meie sõnumi tugevamaks. See lihtsalt on nii. See tööriistakast annab meile võimaluse rääkida ühte keelt, mitte kohustuse. Keegi ei saa öelda, et riik käsib seda või teist rääkida. Vastupidi, see annab lihtsalt võimaluse ja ma toonitan veel kord, et see soov tuli ettevõtjatelt. See ei tulnud kusagilt kabinetivaikuses istuvalt bürokraadilt, vaid tuli ettevõtjatelt. Nad ütlesid, et lähevad messile, teevad võõrkeelse kataloogi, neil on vaja teha presentatsiooni, aga nad tahaksid ka Eestist rääkida. Küsiti, kas ei saaks teha mingi tööriistakasti, kust saaks abimaterjali.
Ma tõesti soovitan teil, head kolleegid EKRE-st, kutsuda see EAS-i meeskond endale külla. Lubage neil tulla rääkima ja näidata neid tööriistakaste. Te leiate päris toredaid asju ka videote ja presentatsioonide näol. Me oskame iseendi üle nalja teha – seal on ka selliseid presentatsioone, kui te tahate näidata. Seal on tõsiseid asju, seal on iga tööstussektori kohta eraldi midagi, kui keegi tahab näiteks masinatööstusest rääkida. Ja kõik see ei ole veel lõpuni valmis, vaid täieneb järjest.
Miks ei olnud kõigepealt eesti keeles? Ma arvan, et ei olnud sellepärast, et eelkõige mõeldi Eestit väljapoole turundada, ja paraku ei saa suur maailm meie keelest, meie salakeelest aru, sellest saame aru ainult meie ise. Nii et väljapoole turundades peab rääkima inglise keelt. Aga nagu ma ennist ütlesin, eesti keel tuleb. Ju siis rutati veidi ette, kui seda lubati veebruari lõpuks, oldi liiga optimistlikud. Nüüd räägitakse märtsi lõpust. Ma usun, et see üks kuu siia-sinna oluliselt asja ei muuda.

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Ma olen nõus, et riiki peab turundama ja riigil peavad toredad märgid olema jne. Aga kui vaadata seda protsessi, siis tundub asi natukene Tagurpidi-Antslana. Kui vedada võrdlust mõne firmaga, siis enne on mõeldud firma nime ja logo peale, mitte selle peale, mida see firma otseselt tegema hakkab. Mulle tundub teiselt poolt vaadates, et EAS-il oleks olnud võtta mitmeid projekte, mis on sisulised projektid ja mis võiksid ka kanda n-ö märgilist tähendust, näiteks "Organic Estonia" ja mõned IT-projektid. Kui need kokku panna, siis saakski ühe märgi. Kas sulle ei tundu, et alustati nagu valest otsast? Enne peaks olema sisu ja siis märk.

Aitäh! Ma ei arva nii. Ma toonitan üle, et selle avalikuks tegemisega tõesti kiirustati, seda ma pean küll ütlema. Kui minule värske ministrina räägiti sellest kontseptsioonist vahetult enne aasta lõppu ja näidati, mis plaanid on ja kuidas kõik peaks välja nägema, siis ma olin algul väga ettevaatlik, et ei tea, mis sealt nüüd tuleb. Selle ümber oli ju aastaid olnud segadust ja vahepeal oligi asi luhta läinud. Aga kui ma nägin seda kontseptsiooni ja ka sisu ning mulle räägiti, mida tahetakse teha, siis ma ütlesin endise ettevõtjana, et jah, ma tunnen, et see on see, mida on vaja. Kui mina oleksin ettevõtja edasi, siis ma ütleksin, et väga hea, mul on seda vaja, ma saan seda kasutada. Aga kui kolm nädalat hiljem tehti see avalik presentatsioon, siis ma tunnistan, et selle peale ei olnud ka mina tulnud, et tolleks hetkeks ei olnud see kuvand veel piisava sisuga täidetud. Sellega, mida kolm nädalat varem oli lubatud teha, ei oldud jõutud nii kaugele, et see oleks olnud juba nendele kodulehtedele üles laaditud. See oli šokk ka minu jaoks. Šokk on palju öelda, aga ebameeldiv üllatus ka minu jaoks. Muidugi rääkisin ma pärast seda kohe meeskonnaga ja me leppisime kokku väga kiires tegevuskavas, et nad viivad oma asjad kiiresti lõpuni. Nagu juba öeldud, on see pidev protsess, aga selles mõttes lõpuni, et need vahendid oleksid tõesti kasutatavad, et kui ettevõtja läheb kodulehele, siis ta saab sealt juba kõike seda, mida on lubatud. Ja kui see on tehtud, siis tegijad käivad ja tutvustavad seda, kaasa arvatud siin Riigikogus. Ma ei tea, kas Vabaerakonna fraktsioonil on õnnestunud nendega kohtuda. Ma vaatan kohe ... Vist ei ole. Enamiku fraktsioonidega on räägitud. Ma tean, et IRL-i, SDE ja Keskerakonna fraktsiooniga on kohtutud ja näidatud seda, mida ka mina oleksin tahtnud teile täna näidata. Aga jah, Vabaerakond ja EKRE ei ole leidnud võimalust. Ma soovitan, kohtuge! See on heatahtlik kohtumine, te saate palju informatsiooni ja saate ka ise anda tagasisidet inimestele, kes seda projekti ellu viivad.
Aga mis puutub "Organic Estonia" programmi, siis seda saab sinna hiljem juurde panna, kuna puhta looduse teema on seal tugevasti sees kui üks Eesti kuvandi sõnumitest, see ainult tugevdab kogu projekti. Seda kõike saab teha. See ei ole selline asi, mis tehti ära ja nüüd on kõik, see elab oma elu koos Eestiga edasi ja täieneb.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma noriks natuke selle keeleasja kallal. See ei ole sugugi niimoodi, et juhuslikult on inglise keel siin eespool. Ma sõitsin suhteliselt hiljaaegu kollase tule alt üle ristmiku, politsei pidas kinni ja tegi trahvi. Ja mida ma lugesin? Selle koha peal trahvi maksmise vormistamiseks on esimene keel inglise keel, teine keel on vene keel ja alles alumise riba peal on eesti keel – kolmas, tagasihoidlik, tõrjutud köögikeelekene, mida võib-olla mõni kohalik aborigeen ka loeb, kirjutab ja räägib. See on riiklik poliitika, mille suhtes meie erakond ei kavatse leplikkust ilmutada. Eesti riigikeel on eesti keel. Küsimus, mis puudutab konkreetset teemat, on selline: kellele konkreetselt see kõik mõeldud on – kas sisetarbijale või välistarbijale?

Aitäh! Härra Helme, mina olen teiega väga nõus, et me peame Eestis eesti keelt kaitsma ja ise ka seda kasutama. Riigiettevõtted, organisatsioonid ja ministeeriumid peavad siin näitama eeskuju. Kui ma töötasin siinsamas Riigikogus majanduskomisjonis, siis oli näiteks selline juhtum, kus ühe riigiasutuse esindajad tulid ja rääkisid meile oma plaanidest ja kokkuvõtetest. Ja see presentatsioon oli peaaegu täiesti ingliskeelne. Kuigi ma sain sellest aru, tegin ma ometi märkuse ja ütlesin, et see ei ole okei, kui üks riigiasutus tuleb teisele esitlust tegema ja ta teeb seda inglise keeles. Eks neil oli mugav võtta mingi vana presentatsioon, mida oli välismaalastele näidatud. See ei olnud lugupidav ega igatepidi korrektne. Seda me peame tähele panema, sellele osutama, me ei tohi seda tolereerida. Ma olen teiega nõus.
Kui me räägime Eesti brändist, siis veel kord: eestikeelne tekst tuleb. See on ju maitseküsimus, kas oleks pidanud olema kohe eesti keeles ja siis inglise keeles. Võib-olla oleks. Siis oleks see olnud eesti inimestele kergemini arusaadav. Ma arvan, et teil on õigus, võib-olla tõesti oleks. Aga tähtis on, et mõnekuuse viivitusega see siiski tuleb, kuna ma sellele osutasin. Kellele ta mõeldud on? Eelkõige Eesti inimestele, Eesti ettevõtjatele, et nad saaksid rääkida Eesti lugu oma partneritele välismaal, aga ka iseendale. See on meie jaoks mõeldud. Asja teine pool: kuna see koduleht on kättesaadav ja Eestit tutvustav, siis samamoodi on seda võimalik vaadata ka väljaspool Eestit elavatel potentsiaalsetel tööotsijatel või inimestel, kes tahavad siia turistina tulla või tahavad siin koostööd teha. Nemad saavad samamoodi sellel kodulehel käia – saavad vaadata, kuidas me eestlastena ise ennast näitame, mis on meie tugevused ja nõrkused. Nii et see on mõlemat pidi, aga loomulikult eelkõige meile endile, et me saaksime ühte lugu rääkida.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Viimased uudised räägivad sellest, et Hiina on juba maailma suuruselt esimene majandus ja kasv on endiselt 6–7% aastas. Kas te avaldaksite veidi mõtteid ja arvamust selle kohta, kas see, et meie esindaja Shanghais on sellest kenast kastikesest välja võetud, on õige praeguses olukorras?

Aitäh! Minu teada EAS hiljuti just avas Hiinas uue esinduse ja ka uus inimene töötab seal. Ma võin jääda vastuse võlgu, kas see oli Shanghai või mõni muu linn, aga ma mäletan, et hiljuti oli pressiteade selle kohta. Eesti peaks kindlasti olema Hiinas esindatud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! EKRE fraktsioonis ei ole, jah, seda tööriistakasti tutvustatud. Aga ma olen näinud seda väliskomisjonis ja pean ütlema, et mitte ühtegi komisjoni liiget, kes seal kohal olid, ei vallanud küll mingisugune vaimustus või arusaam, et tegemist oleks suurepärase asjaga, vastupidi. Kui me räägime reklaamist ja Eesti tutvustamisest, siis peaks olema teemaks ikkagi Eesti positiivne ja heast küljest esiletoomine, aga selles kastis on eraldi välja toodud hoopis mitmesuguseid negatiivseid asju Eesti kohta. Ma ei saa aru, kuidas see negatiivne reklaam aitab näidata, et me oleme innovatiivsed, targad ja tulevikku vaatavad. Mina mäletan ainult ühte negatiivset reklaami ja see oli nõukogude ajal, kui Harry Egipt tegi reklaami "Ärge sööge vadakusaia!".

Palun nüüd küsimus!

Küsimus oli.

Ma sain vist küsimusest aru küll. Kas ma ütlesin, et see on suurepärane? Kindlasti ma ei kasutaks sellist sõna. Ma ei mäleta, et ma oleksin niimoodi öelnud, aga kui ma ütlesin, siis ma ei mõelnud, et see on suurepärane, vaid et see on hea. See suund, mis on võetud, on minu silmis õige, see aitab ettevõtjaid. Aga nagu ma ütlesin, arenguruumi on, see on pidev töö, et teha asja paremaks, täiendada, see kasvab koos Eesti arenguga. See on lõputu töö, aga ma arvan, et praeguseks tehtu pinnalt on hea edasi minna.
Miks seal on negatiivsed faktid? Seal on kirjutatud inglise keeles fun facts, naljakad faktid. Küsimus on, kas see on naljakas või mitte. Kui need lahti võtta, siis seal tuuakse tõesti välja, et meil on näiteks kõige suurem palgalõhe Euroopa Liidu liikmesriikides, ja siis on seal kõrval sellised naljakad karikatuurid. Probleemsed kohad on nagu läbi nalja välja öeldud. See on nüüd tõesti ka maitseküsimus. Kui meil on säilinud eneseiroonia, kui me teame, mis on meie nõrgad kohad, siis minu meelest saab mingeid probleeme lahendada ainult nii, et me teadvustame need probleemid endale. Siis saab nendele ka tegevuskava taha otsida jne. Nendele viitamine näitab, et me oleme endale teadvustanud, et heade asjade kõrval, mis on teises presentatsioonis esile toodud, on meil need kitsaskohad ja me tegeleme nendega. Me oleme tõesti ka need välja toonud. See on maitseküsimus, kas me peaksime seda tegema. See ei olnud kuidagi ministri korraldus, kaugel sellest, see on selle disainitiimi välja mõeldud, ja mulle tundus, et eneseiroonia iseenesest ei ole kunagi halb.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Olin vahepeal saalist ära, nii et kui seda on juba küsitud, siis palun vabandust, et ma küsimust kordan. Selle brändi kõrval tuli majanduskonverentsil, kus räägiti järgmisest kümnendist, ühe ettepanekuga lagedale soomlane Saku Tuominen. Tema küsimus oli ka, kuidas siis Eestit müüa, ja ta soovitas palgata Eestile ühe loomingulise juhi, n-ö loomejuhi. Mis te sellest ideest arvate?

Võib-olla ma ei taju päriselt selle idee tuuma, ma ei ole sellega kursis. Kui lähtuda ainult küsimusest, siis ma saan vastata, et üks inimene ei lahenda kunagi probleeme ära. Ei ole olemas superinimest, kes kõik korda teeb. Mina usun rohkem laiapõhjalisemasse kokkuleppesse ja meeskonnatöösse. See, et tuleb üks superinimene ja siis on Eesti turundatud või müüdud ... Nii lihtsatesse lahendustesse ma ei usu. Aga võib-olla ma ei tea kogu selle idee sisu.

Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Aitäh, proua minister! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Proua minister! Kolleegid! Täna on siin väga palju räägitud tööriistakastist. Mul läks hiljaaegu üks vana kodumasin rikki. Aga kuna ma olen selline väga alalhoidlik inimene, siis ma võtsin oma tööriistakasti ja demonteerisin selle kodumasina. Sealt sai hulga igasuguseid polte, kruvisid, seibe ja kõikvõimalikku muud seesugust kraami. Mul oli tööriistakastis täpselt igasuguseid riistu, mida selle jaoks vaja oli – kruvikeerajaid, näpitsaid, tange, haamreid –, kõike, mis vaja. Ma ei ole aga väga kindel, et see tööriistakast, mida meile täna pakutakse, sisaldab kõiki Eesti müümiseks, Eesti tutvustamiseks, Eesti promomiseks vajalikke vahendeid. Mida ma selle all silmas pean? Eelkõige seda, et tegelikult on meil olemas sümbolid, meil on olemas bränd, mida maailmas tutvustada. Nendeks on meie lipp, meie vapp, meie hümn, meie rahvuslind, meie rahvuskala, meie rahvuspuu. Kõik on olemas. Püüda neid kõiki suruda mingisugusesse rohelisse värvilaiku – ma ei nimeta seda enam koledama sõnaga – on täiesti lootusetu üritus. Püüda kuidagi asendada neid kõiki mingi kirjaviisiga, on väga bürokraatlik ja ma ei usu, et see õnnestub. Kui me vaatame nüüd neid katseid, rebrändimise katseid – me võime väljamaapäraselt ka nii öelda –, siis need on ju tegelikult ebaõnnestunud. "Welcome to Estonia!" ei hakanudki korralikult tööle, ehkki see pandi lennujaama ja veel mõnda kohta üles. Seda trükiti isegi T-särkidele, aga see jäi ikkagi rahvale võõraks. Ilmselt ka sellepärast, et see oli võõrkeelne. Siin on seesama sihtrühma küsimus, mida ma puudutasin oma kohapealt esitatud küsimuses: kellele see on mõeldud? Ma sain vastuse, aga ma ei ole väga kindel, et see on ammendav vastus praktilises tähenduses, kui te minust õigesti aru saate.
Mina olen tegelenud ka majanduses niisuguse ettevõtlusalaga nagu turism ja olen umbes 15-aastase tegevuse vältel jõudnud väga selgele arusaamisele, et meil on Eestis tegelikult väga vähe, mida müüa. Kui ma võrdlen Eestit näiteks Itaalia, Suurbritannia või Saksamaaga, siis sellele ajalookihistusele, mis seal on, ei ole meil peaaegu midagi vastu panna. Mõned armsad maakirikud, mõned toredad mõisakesed, veel mõni objektikene peale Tallinna vanalinna – see ei ole üldse kõrvutatav sellega, mida te võite vaadata Lääne-Euroopas. Aga maksujõuline turist tuleb meile valdavalt just sealt. Mida me siis neile müüme? Selge, mida me müüme – turismi ja kohalikku eripära. See on seesama rukkilillepurune rahvusromantika, mida me müüme. Me ei müü seda rohelist värvilaiku, me ei müü lauset "Welcome to Estonia!". Me müüme puhast loodust. Minu juures on aastate vältel käinud sadu ja sadu, võib-olla isegi tuhandeid turiste Inglismaalt, Saksamaalt, Hollandist ja veel paljudest muudest maadest, kes on tulnud spetsiaalselt Matsalu rahvusparki linde vaatlema – neid linde, keda Lääne-Euroopas lihtsalt ei ole, osalt klimaatilistel põhjustel, osalt urbaniseerumise tagajärjel. Nad tulevad siia ja ma olen pakkunud neile ka õhtusööki. Tihtipeale näevad nad mu pargis aga mingit lindu, ja selle asemel et tulla sööma, vahivad nad tund aega seda lindu, pildistavad ja panevad oma märkmikesse kirja, mida nad nägid, kus nad nägid, mis lind see oli, kas ta pesitses, kas ta lendas, kas tal oli paariline jne. See on see "Welcome to Estonia!". See on see, mis neile huvi pakub. Ja kui ma pakun neile oma kodutehtud napsi ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... siis see läheb nagu kerisele, sest seda ei saa ühestki poest, seda saab ainult minu juurest. Ja kui nad lähevad mõnda teise kohta, siis nad saavad seal mingit kohalikku eripära ... See on mõtlemise koht. Ma ei taha praegu kritiseerida, et see kõik on läbi kukkunud või et see kõik ongi oksendav konn ega kõlba kuskile. Aga praktika on tõe kriteerium ja ma arvan, et siin tuleks teha teatud järeldusi.
Nüüd veel. Meil on suurepärane asutus nimega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Aga ma ütlen teile, et see Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on läbikukkunud brändikampaaniatega, veel enam aga ekspresidendi Ärma skandaalidega oma usaldusväärsust väga tõsiselt kahjustanud. Mul on ministrile ettepanek võtta arutusele teema, kuidas taastada selle asutuse usaldusväärsus, kuidas vältida seda, et selle asutuse töövaldkonnas ei tuleks ette järgmisi altminekuid. See ei ole lihtsalt ühe asutuse küsimus, see on väga selgelt ka riikliku edu ja meie riigi usaldusväärsuse küsimus. Need on need mõtted, mis mul tekkisid arupärimisele antud vastuseid kuulates. Aitäh vastuste eest! Vastused olid siirad, mõni koht võib-olla ei olnud päris rahuldav, kuid üldiselt aitäh!

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Siin on võib-olla hea koht üles tunnistada, et "Welcome to Estonia!" klipid tegin mina koos oma meeskonnaga. Nüüd võite mind mädanenud tomatitega surnuks visata, kui soovite, aga ma pean ütlema, et nende klippide tegemine oli suurepärane nauding. Need erinesid "Welcome to Estonia!" märgist kõvasti ning neid klippe hinnati ka välismaal päris kõrgelt. Teisest küljest olen ma inimene, kelle maakodu õue peal on rändrahn, ja tõepoolest, minu külalised naudivad seda rändrahnu ja pildistavad alati, kui see võimalus on. Kolmandast küljest olen ma tegelnud ka turismiga, nimelt tuues Eestisse Jaapani turiste, ja natuke tean, mida inimesed kaugelt vaadates Eestist üldse soovivad. Kahetsusväärselt peab mainima, et vähemalt väga kaugete riikide jaoks on Eesti Euroopa odavate turismikohtade loetelu esiotsas. Me võime teha endale ükspuha missuguse märgi, mis on väline ja mille me võime endale rinda panna, aga küsimus on sisus. Küsimus on selles, kuidas Eestit kui turismiriiki või kuidas Eestit kui riiki üldse viia n-ö teisele tasandile, et teda ei käsitletaks odava turismimaana.
Seetõttu ma leian, et selle brändi tegemist, olgugi et sellesse olid kindlasti kaasatud väga tugevad brändiasjatundjad ja head kunstnikud, alustati valest otsast, järjekordselt alustati valest otsast. Nii nagu ma oma küsimuseski ütlesin, jätab see minu jaoks mulje, et sa hakkad mingi seltskonnaga firmat tegema, aga kõige olulisem ja esmasem asi on sellele firmale nimi mõelda ja logo teha ning alles siis hakata arutama, mis on see sisuline pool, millega see firma tegeleb.
Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et EAS-i ühe konkursi raames tuli võtjaks selline suurepärane idee nagu "Organic Estonia". Põhimõtteliselt räägib see sellest, et Eesti võiks kuulutada ennast võib-olla esimeseks riigiks maailmas, kus üle poole tema territooriumist on n-ö mahe territoorium. See oleks väga suur puhta looduse müügi argument ja mitte odava müügi argument, vaid ka oluliselt n-ö hinda tõstev argument. See ei lihtsalt ühe rändrahnu-logo tegemine. Mul on väga kahju, et pole mindud seda teed, vaid on olnud mingisugused paralleeltegevused ning lõpuks öeldakse, et noh, "Organic Estonia" võiks panna sinna nn tööriistakasti. Teisest küljest on sealsamas EAS-is kindlasti palju räägitud ka Eesti IT-teadlikkusest ja püütud seda ka eraldi müüa. Kui need kaks asja, "Organic Estonia" ja Eesti kui IT-maa, kokku viia, siis saakski selle omanäolisuse või erilisuse, mille poolest Eestit võiks maailmas teada. Siis ei oleks me ka turistide jaoks enam mitte odava turismi riik ega üldse n-ö odav riik, kus käiakse ainult sellepärast, et siin on odav toit või et nii saab odavalt Euroopas ära käia. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoovi ei ole, aga ministril on. Palun, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo!

Head kolleegid! Ma tulen seoses Vabaerakonna fraktsiooni arupärimisega varsti uuesti siia teie ette ja tõenäoliselt saan ka selle raames veel praegusest teemast rääkida, aga ma pean siiski õigeks, et teeme ühe asja enne ära, kui järgmise avame. Kolleeg Artur Talviku sõnavõtt sundis mind uuesti siia pulti tulema. Artur Talvik ütles, et me peaksime tegema midagi, et Eestisse tuleks jõukam turist, et praegu me oleme odavaid reisivõimalusi otsivate turistide rühma eesotsas. Nõus. Meil on tõepoolest väga palju turiste, kes tulevad siia hinnataseme pärast, ei ööbi siin, või kui ööbivad, siis on väga hinnatundlikud. Aga et kõlama ei jääks vale asi, siis ma tahan öelda, et Eesti riik teebki selles vallas väga palju. Kui rääkida ainult EAS-i uuest tegevuskavast aastani 2020, siis turismisektor saab sektoritest konkurentsitult kõige rohkem raha, 80 miljonit eurot. See ei ole lihtsalt nii, et suvaliselt antakse raha, vaid selle taga on väga palju tegevusi, mis puudutab just seda, et tõsta meie majutusasutuste, turismifirmade konkurentsivõimet. Neid aidatakse alates sellest, et koolitustel õpetatakse aru saama, millele üldse tähelepanu pöörata, kuni sinnani välja, et on mitmeid avatud konkursse – üks selline just lõppes, see korraldati üle-eestilise pereatraktsioonide keskuse loomiseks. Seal tuleb tulevikus päris põnevaid asju, nii Saaremaal kui ka Tallinnas ja kogu Mandri-Eestis. Kui me räägime sellest, et praegune valitsus on otsustanud linnahalli korda teha, siis konverentsiturist toob siia kolm korda rohkem raha kui tavaturist. Kolm korda rohkem! See on see turist, keda meil Eestis praegu vähe käib, sest meil ei ole rahvusvahelisi konverentse, või kui on, siis suhteliselt vähe ja väikeseid, sest meil ei ole selleks tingimusi. Me tegeleme sellega vägagi. Kolleeg rääkis väga õiget juttu, aga kuna jäi kõlama, et riik ei tee midagi, siis ütlen, et vastupidi, me teame seda probleemi ja tegutseme selle lahendamise nimel.
Kui rääkida sellest, et tööriistakastiga alustati valest suunast, siis ma kordan veel kord, et tööriistakast ei ole see, kus on koos kogu maailmavalu ja mis lahendab kõik probleemid. Tööriistakasti ülesanne ei ole välja töötada "Organic Estonia" programmi. Tööriistakast on selleks, et aidata ettevõtjatel, Eesti inimestel edastada ühtset sõnumit, kui me räägime omavahel ja kui räägime väljaspool Eestit. Aidata, aga mitte kohustada! Seepärast ma toonitan veel kord: kui eraldi töötatakse välja programm, et "Organic Estoniat" edasi arendada – ja see plaan on –, siis see on osa puhta looduse teemast, mis on selles tööriistakastis olemas. Me ei saa oodata ühest asjast kogu maailmavalu kaotamist. Me saame veel diskuteerida. Aitäh! Ma tulen varsti siia tagasi.

Riigikogu liige Artur Talvik tunneb ennast puudutatuna, kuna minister nimetas oma sõnavõtus tema nime. Tal on õigus vastulauseks. Palun!

Ma tahtsin proua ministrile selgeks teha, et eelkõige on oluline teha riiklikult mingi huvitav asi, nagu "Organic Estonia" programm ette näeb, et me oleksime maailmas esimene riik, mis on üle 50% mahe. See oleks juba iseenesest tõmbemehhanism. Mitte nii, et üks märk peaks tegelema "Organic Estonia" programmiga. Aitäh!

Lõpetame selle päevakorrapunkti arutelu.

Järgmise arupärimise autorid on Andres Herkel, Monika Haukanõmm, Külliki Kübarsepp, Ain Lutsepp, Krista Aru, Jüri Adams ja Artur Talvik, kes arupärijate nimel ka meile esineb.

Vabaerakonna fraktsiooni seitse liiget on esitanud minister Urve Palole arupärimise ning see puudutab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tegevust ja tulevikku. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on kahetsusväärselt väga negatiivses võtmes avaliku tähelepanu all olnud juba pikemat aega. Sellest tulenevalt oleme ka siia kirja pannud mitu küsimust selle kohta, mida me tahaksime ministrilt teada saada. Me teame, et EAS-ile valiti uus tegevjuht, kes küll ka kahetsusväärselt avalikkuse ees ütles, et tema tagasivaatamisega enam ei tegele, justkui kustutas ajaloo ja hakkab nüüd puhtalt lehelt edasi minema. Tõenäoliselt see nii lihtne siiski ei ole, et ta lihtsalt läheb edasi. Aga küsimused on siin ja ma loodan, et minister loeb need ise ette, kui ta nendele vastab. Aitäh!

Arupärimisele vastab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo. Palun!

Tere taas, head kolleegid! Tänan teid huvi tundmast! Vastan hea meelega teie esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Millise hinnangu Te annate EAS-i aastatepikkusele vähetulemuslikule tööle Eesti märgi, brändi, tunnuslause jms otsinguil?" Palun vabandust, kui ma ennast kordan, aga kaks arupärimist on suhteliselt sarnased. Reeglid näevad ette, et tuleb korrata. Peame tõesti tunnistama, et otsus kuulutada välja rahvakonkurss Eesti märgi otsimiseks 2015. aastal ei olnud professionaalne ja sellega võimendati meedias juba niigi ülepaisutatud vajadust Eesti märgi järele. Märgikonkurss tuletas avalikkusele meelde segadust ja skandaali, mis kaasnes "Welcome to Estonia!" märgi tutvustamisega 2002. aastal. Ka "Welcome to Estonia!" märgi loomise ajal oli probleem selles, et peamise tähelepanu sai märk, mitte aga kogu suur töö, mis oli tegelikult tarvis Eesti tuntuse kasvatamiseks teha.
2016. aasta juulikuus koostati uus põhjalik ülesandepüstitus Eesti Disainimeeskonnale, nüüd juba brändi arendamiseks. Nimetatud ülesandepüstitus ei sisaldanud enam märgi või tunnuslause loomist. Ülesandepüstituse koostamine oli avatud protsess. Kaasatud olid mitme valdkonna esindajad, iga kuu koguti osapooltelt tagasisidet. Osalesid "Eesti Vabariik 100" meeskond, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Välisministeerium, Eesti Toiduainetööstuse Liit jt. Eesmärk oli saada teada, kas midagi olulist on puudu ning kas varem antud sisend on adekvaatne. Esindajatelt oodati, et nemad levitaksid sõna oma valdkonnas, et info leviks võimalikult suurele sihtrühmale ja me saaksime rohkem tagasisidet, mida siis soovitakse. Seda, kui edukas või ebaedukas on EAS nüüd selle teenusekeskkonna rakendamisel, näitab ainult aeg, nagu ma ennist ütlesin. Esimese kokkuvõtte teeme selle aasta lõpus, aga arvestades ettevõtjate väga suurt huvi, on eeldust arvata, et brändi tööriistakasti kasutajaid saab aasta lõpuks olema vähemalt paarsada. See on tõesti minimaalne hulk. Lisaks tuleb meil nüüd rohkem kui varem panustada digitaalsete lahenduste ja võimaluste väljatöötamisse – ma vaatan, ega ma midagi sassi ei aja, mul on siin juba mitu paberit. See tähendab seda, et me peame rohkem panustama, et olemasolevad tööriistad oleksid kergesti alla laaditavad ja kergesti kasutatavad. Estonia.ee veebileht saab valmis märtsi lõpuks ja see tuleb kokku kolmes keeles: eesti, inglise ja vene keeles. Brand.estonia.ee saab kolmes keeles valmis aprillis. Mõlemad lehed – üks on see brändileht ja teine on estonia.ee leht, kus on üldinfo Eesti kohta – tulevad kolmes keeles. Üks saab valmis märtsi lõpus ja teine aprilli lõpus.
Teine küsimus: "Millise hinnangu Te annate EAS-i tegevusele seoses Ermamaa kaasuse menetlemisega?" EAS on OÜ Ermamaa projekti menetlemisel teinud vigu, seda tuleb tunnistada – nii 2012. aastal kui ka 2016. aastal, mil 2012. aasta otsus otsustati ilma põhjalikuma analüüsita suunata täitmisele. Vead tulenesid eelkõige sellest, et projekti rakendamine tervikuna erineb tavapärasest Euroopa Liidu toetuse saanud projekti rakendamisest. See oli unikaalne olukord, kui toetuse saaja ei saanud lubatud plaane ellu viia oma ameti tõttu, st presidendiametiga kaasnevate piirangute ja ülesannete pärast. Teist sellist kaasust pole varem olnud ja ma usun, et nüüd on EAS-il piisavalt tarkust, et sellist olukorda rohkem kunagi ei teki. EAS on kindlasti nimetatud kaasusest õppinud. Me teame, et ka endine juht on võtnud vastutuse. Tulevikus kaasatakse keeruliste kaasuste lahendamisse rohkem osapooli – korraldusasutust, rakendusasutust –, et igal ajahetkel oleks võimalik taastada otsuse aluseks olnud analüüsi käik. Lisaks pööratakse edaspidi otsuste analüüsimisele ja dokumenteerimisele teravdatud tähelepanu. Me teame, et praegu on väga raske dokumente kätte saada, sest otsuseid, mis tehti 2012. aastal ei olegi korralikult dokumenteeritud. Ja kui räägime 2016. aastast, siis lihtsalt ei kaasatud piisavalt osapooli, ei tehtud piisavalt analüüse. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu, et EAS-i toetatud projektide portfellis on kümneid tuhandeid projekte ja neist enamiku eesmärgid on edukalt täidetud. Tegu oli erandliku projektiga ja sellega seoses otsusega, mille sarnast pole varem olnud. Siit tuleb ka vajadus keerulisemaid menetlusi paremini korraldada ja dokumenteerida. Euroopa Liidu rahade puhul on Euroopa Komisjon aktsepteeritavaks vea määraks seadnud 2% kuludest. EAS-is oli auditite tulemusena selgunud vea määr eelmisel aastal näiteks 0,002%, mis on Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes väga hea tulemus. EAS teeb jätkuvalt kõik endast oleneva, et vea piir madalana hoida.
Kolmas küsimus: "Millise hinnangu te annate EAS-i sisemisele rahakasutusele lähtudes nn lillede kastmise eelarve näitest?" Konkreetse raamhanke lepingu kogumaht kaheks aastaks on kuni 30 000 eurot. Teenusepakkujaga on reaalselt sõlmitud raamlepingu alusel kokkulepe sisehaljastuse hoolduse teenuse osutamiseks väärtuses 240 eurot. See on küll kolm korda väiksem kui eelmistel aastatel ja justkui saavutati hea tulemus, ometi pean ma ministrina tunnistama ja olen seda ka EAS-i juhtkonnale öelnud, et tuleb kaaluda, millise teenuse jaoks hange välja kuulutada. EAS võib olla selle hanke korrektselt läbi viinud ja isegi raha kokku hoidnud, aga küsimus on, kas üks riigiasutus peaks sellist teenust, mis puudutab muu hulgas lillede kastmist, ümberistutamist ja muud hooldust, üldse tellima. Mina ütleksin, et ei pea. Eraettevõte võib teha, mis ta soovib, aga kui riigiasutusel on lilli liiga palju, siis võiks neid natuke vähendada ja hooldusega ise hakkama saada. Seal oli kõik küll korrektne, raha hoiti isegi kokku, aga jääb küsimus, kas selliseks otstarbeks peaks raha üldse kulutama. Mina olen ministrina oma seisukoha EAS-ile öelnud.
Neljas küsimus: "Milline on olnud EAS-i nõukogu liikmete roll ja vastutus eespool nimetatud näidete puhul?" Nõukogu kavandab sihtasutuse tegevust, korraldab tema juhtimist ja teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle. Nõukogu on oma tegevust üldiselt korraldanud nõutava hoolsusega. Sellised hanked ei kuulu tegelikult nõukogu kompetentsi, need on selleks liiga väiksed asjad. Ma ütleksin, et see on juhtimiskultuuri küsimus. Eespool nimetatud näidete puhul on EAS-i nõukogul eelkõige järelevalve roll ja oluliste riskidega seotud teemasid on käsitletud nõukogu koosolekul. Juhatus raporteerib nõukogule ja vastab nõukogu liikmete päringutele. OÜ Ermamaa projekti menetlemise puhul tellis nõukogu auditi ja on käsitlenud seda teemat, et tagada piisav järelevalve ja ennetada samalaadsete riskide realiseerumist tulevikus.
Viies küsimus: "Kuidas selgitate EAS-i pillavat rahakasutust ja läbipaistmatut asjaajamist ettevõtjatele, kelle tegevust ja kuludokumente kontrollitakse toetuste saamisel piinliku täpsusega? Millist mõju avaldab see meie ühiskonna moraalile?" EAS rakendusüksusena on üldjoontes teinud kvaliteetset tööd, seda näitavad need väikesed tagasinõude protsendid – kui Euroopa Liidus keskmiselt on need 2%, siis EAS-il oli eelmisel aastal 0,02%. Seetõttu ei saa öelda, et järjepidevalt nõutakse raha tagasi ja tehakse vigu. Aga loomulikult, kui tehakse tööd, siis tekib ka vigu. Päris nulli ei ole võimalik seda protsenti ajada. EAS-is on välja töötatud selline mitmetasandiline kontrollisüsteem, kus ühed kontrollid kontrollivad teisi. See suurendab küll bürokraatiat, aga teisest küljest annab võimaluse, et kui ühed eksivad, siis teised avastavad selle eksimuse. Lisaks tehakse täiendavalt nii süsteemi- kui ka projektiauditeid, neid teevad Rahandusministeeriumi auditeeriv asutus, EAS-i siseauditi üksus, ministeeriumid, Riigikontroll ja Euroopa Komisjoni eri institutsioonid. Auditi käigus auditeeritakse nii EAS-i süsteemide toimimist kui ka üksikuid projekte. Selline põhimõte on riigi raha kasutamisel ka teistes asutustes.
Kuues küsimus: "Millised on kavatsused ja ettepanekud EAS-i töö ümberkorraldamiseks nii, et lõpeksid asendustegevused, avalikkuse õiglustunnet riivavad otsused ja avaliku raha ebaotstarbekas kasutamine?" Siin ma võin öelda, et EAS on juba alustanud muudatuste tegemisega. Muudatuste eesmärk on EAS-i sisuline ümberkorraldamine, et oleks võimalik pakkuda Eesti ettevõtjatele parimat tuge. See on see, mille jaoks EAS on ellu kutsutud. Praegu valmistame ette uuendusi nii EAS-i struktuuris kui ka teenustes, mida EAS oma klientidele pakub. See tähendab teenuste sisulist muutumist ja klientide teenindamise ümbertegemist. See tähendab seda, et edaspidi siseneb klient EAS-i n-ö ühest aknast ja saab sealt kogu abi, st teda ei jooksutata eri üksuste vahel. Nii et on plaanis viia kõik toetused ühe üksuse alla, mis muudab toetuste taotlemise protsessi klientide jaoks palju selgemaks.
Kokku võttes juhime EAS-i selgema fookuse suunas, kus rõhk on teenuse kvaliteedil. Mina leian, et EAS peab olema klientidele partner ja neile kasulik, nii et kliendid tunneksid, et ta on neile partner. Seda imagot või tunnet saab tekitada ainult tööga. See ei ole nii, et sa pead tundma. Tunne tekib siis, kui sa võtad oma partnerit võrdsena ja saad tema käest abi. Selleks on vaja aega, et juhtimiskultuuri ümber kujundada ja sellisel moel ka suunata. Selleks on vaja tõsta professionaalsust ja kindlasti tuleb EAS-is suurendada ettevõtluskogemustega inimeste hulka. Mul on hea meel, et uus juht on tulnud erasektorist, ta on edukalt juhtinud mitmeid ettevõtteid, sh ka rahvusvahelisi. Ma väga loodan, et ta toob kaasa uue, tänapäevase juhtimiskultuuri. EAS-is on väga palju häid, kompetentseid töötajaid, aga lõpuks töötab organisatsioon ikka nii hästi, kui selle pea seda juhtida oskab ja juhib. Aitäh!

Esimese teemakohase küsimuse ministrile esitab Andres Herkel.

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh nende vastuste eest! See pisut õnnetu lugu Eesti märgiga tõi esile ka sellised parimad kavatsused näidata oma maad aruka, nutika, paindliku ja säästlikuna. Ma arvan, et selline peab olema ka EAS-i juhtimine. Millised ikkagi on need konkreetsed sammud, et see niiviisi hakkab olema? Juhte on ka varem vahetatud ja vahetatud suurte lootustega. Külgnevalt veel üks küsimus. Siin käis riigiasutuste kolimise kontekstis läbi mõte kolida EAS Rakverre. Mis selle taga on ja milline on teie suhtumine?

Aitäh! EAS-i uus juht hakkab ametlikult tööle 20. märtsil. Ma olen muidugi temaga juba kohtunud, sest ta käib peaaegu iga päev kohal ja viib ennast kurssi majas toimuvaga. Aga eks ametlikumad kohtumised tulevad hiljem. Ma olen talle juba öelnud, et põhiline, mida mina ootan, on EAS-i juhtimise kvaliteedi tõus. Need, kes on juhina töötanud, saavad väga hästi aru, mida see tähendab. Ma ootan seda, et ta tuleks tööle ja vaataks seal avara pilguga ringi. EAS-il on ju kümneid ja kümneid hakitud, erisuunalisi tegevusi. Kindlasti on osa asju, mis on mõistlikud ja mida tuleks samamoodi jätkata. Mõni tuleb võib-olla lõpetada või midagi teistmoodi teha. Uus juht saab iga päev majas olles endale kõige paremini selle pildi ette. Ministril on kõrvalt see palju keerulisem. Ma ootan, et kui ta on natukene sisse elanud, siis ta tuleb ja räägib, kuidas see uus, tänapäevane EAS võiks tema meelest edasi liikuda, ning me arutame seda koos. Kõige tähtsam on klient ja kliendiks on ju ettevõtja. EAS-i ei oleks, kui meil ei oleks ettevõtjaid. Ettevõtjasse ei saa suhtuda kui tülikasse elementi, vaid kui klienti. See on elementaarne, seda ei ole mõtet tegelikult rääkidagi. Aga kuidas sisuline töö ümber korraldatakse, kuidas see ühe akna süsteem toimima hakkab, selleks andke natuke aega. Ma hea meelega räägin sellest mõni aeg hiljem, kui ma olen saanud selle uue juhiga korralikult läbi arutada. Eesmärk on saavutada ka see – uus juht teab seda –, et kui kolme aasta pärast küsitakse ettevõtjate käest arvamust EAS-i kohta, siis nad vastavad positiivselt, suhtuvad EAS-i tegevusse positiivselt. Praegu see paraku nii ei ole. Ma olin hiljuti koos ettevõtjatega Äripäeva vestlusringis, kus üks ettevõtja hakkas EAS-i laitma ja teised tulid siis riburada pidi järele. Seal oli väga palju emotsioone ja kõiges ei olnud laitjatel õigus, aga praegu on popp EAS-i sõimata. Ma küsisin, et kuulge, kui me paneksime siis homme selle asutuse kinni. Seda ei tahtnud keegi. Mis ma tahan öelda, on see, et EAS-is on väga palju kasutamata potentsiaali, väga palju võimalusi ja teda on vaja. Millisel moel me ümberkorraldusi teeme? Andke natuke aega, uus juht peab tulema oma uute mõtetega ja tal on vaja omakorda sisse elada. Selge on see, et juhtimise kvaliteet peab paranema, EAS-i imago peab lõppkokkuvõttes paranema, aga see ei parane turunduskampaania, vaid sisulise töö tulemusel.
Kui rääkida sellest, kas kolida Rakverre või mitte, siis ma ei arva, et EAS peaks Rakverre kolima. Küll aga  toetan ma seda, et EAS-i turismiosakond koliks Pärnusse. Seal töötab praegu umbes 30 inimest, võib-olla paar neist võiks jääda Tallinna, üks on juba Tartus ja põhikompetents läheks Pärnusse. Pärnus on olemas Tartu Ülikooli kolledž, kus õpetatakse just kõrgharidusega turismitöötajaid. Miks mitte viia sinna siis ka sellised töökohad, et kui inimene lõpetab ülikooli, siis võib ta ka Pärnusse elama jääda, ta ei pea ilmtingimata sealt ära Tallinna tulema. See on üks mõte, mida mina isiklikult näiteks pooldan.

Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, proua minister! EAS on ettevõtjate jaoks. Paar aastat tagasi sai EAS endale suure ülesande aidata kaasa Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse hoogustamisele. Sellest on üldse väga vähe räägitud ja väga vähe on räägitud ka EAS-i osast selles. Kui hästi on EAS selle ülesandega toime tulnud? Või on see töö jäänud kuidagi poolikuks? See on põhimõtteliselt kogu ühiskonnale vajalik asi.

Aitäh! Jah, üks põhjus, miks Eestis tootlikkus ei kasva, miks palgad ei kasva nii, nagu me ootame ja tahame, on see, et teadus- ja arendustegevus, eriti just see, mis puudutab eraettevõtlust, on väga tagasihoidlik. Riik panustab teadus- ja arendustegevusse 0,8% SKT-st, eraettevõtlus aga ainult 0,6%, mis on teiste riikidega võrreldes ikka kordades väiksem. Kuidas motiveerida ka eraettevõtlust rohkem panustama, see on väga keeruline küsimus ja lahendused on väga keerulised, aga me töötame nende kallal. Olemas on üks meede, mis on tehtud majandusministeeriumi tungival soovitusel koostöös haridusministeeriumiga: kui teadlane tahab saada toetust mingi teema uurimiseks, saab ta selle alles siis, kui ta on leidnud eraettevõtja, kes on sellest tööst huvitatud. See on üldiselt käima läinud ja aitab muuta ka teadlaste mõtteviisi. Näiteks EAS-is on olemas selline toetusprogramm nagu rätsepmeede ettevõtjatele. Eestis on probleem selles, et ettevõtted on nii väikesed, 99% on neid, kus töötab kuni 50 inimest, ja nendest 95% on sellised, kus töötab kuni 10 inimest. Te võite arvata, kui keeruline on sundida nii väikesi ettevõtteid üleüldse teadus- ja arendustegevuse peale mõtlema. EAS-i rätsepmeede on selline, et kõigepealt nõustatakse ettevõtet, aidatakse tal äriplaani koostada, et saaks üldse aru, mis suunas ettevõte peaks liikuma, kas see suund on turundus, on see suund masinad-seadmed või on see tootearendus. Kui leitakse, et see on tootearendus, siis ka püütakse koos ettevõtjaga pakkuda lahendusi ja meetmeid, kuidas tootearendusega saab edasi minna. Seda tööd EAS teeb. Me oleme majandusministeeriumis mõelnud – see on ainult mõttetasand, kindlasti ei saa öelda, et riik teeb seda –, et üks asi, mille kaudu saaks eraettevõtteid motiveerida rohkem teadus- ja arendustegevuse peale mõtlema, võiks olla maksupoliitika. Näiteks võiks teadus-arendustöötajatel olla sotsiaalmaks väiksem või maksaks selle tema eest üldse riik. Mujal riikides on neid näiteid päris palju. See on praegu arutelu koht, sest ka Vabariigi Valitsus on järgmiseks aastaks ja sealt edasi ette näinud 20 miljonit eurot, et teha kas sektorite või regioonide kaupa maksuerisusi. Majandusministeerium on Rahandusministeeriumile teinud sellise ettepaneku, et  teadus- ja arendustegevuse puhul võiks kaaluda töötajate maksuerisusi. See võiks ehk toetada selle valdkonna arengut. Jah, meie keskmine tootlikkus on 55% Euroopa Liidu keskmisest ning ilma teadus- ja arendustegevusele hoogu sisse saamata on siin väga suurt hüpet keeruline teha.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kui ma õigesti mäletan, siis eelmine valitsus on riigireformist kõneldes kaalunud võimalust ühendada EAS näiteks KredExiga, Archimedesega või mingite muude institutsioonidega. Millised on praeguse valitsuse kavatsused sel teemal?

Aitäh! Me leppisime hiljuti kabinetis kokku, et meil on väga täpne plaan selles osas olemas järgmise aasta märtsiks. See vajab rohkem analüüsi kui lihtsalt niimoodi, et mõeldud-tehtud. Siin on olnud muidugi ministeeriumide vastuseisu, sest ministeeriumid ei taha asutusi kokku viia. Majandusministeerium ja Rahandusministeerium teevad siin tihedat koostööd. Me oleme kokku leppinud vähemalt selles, et bürokraatlikke tegevusi viiakse kokku. Seda me teeme igal juhul. Selle otsuse tegemine, kas EAS jääb edasi, ei ühine KredExiga või kellegi teisega, nõuab veel analüüsi. Aga see, et kogu paberimajandus, raha väljamaksmine ja kontroll liigub ühte asutusse, et see ei ole meil mitmes kohas laiali, on põhimõtteliselt nagunii otsustatud. Kui palju asutusi veel võiks üldse kokku viia? Selle tulemusena peab kvaliteet tõusma, mitte langema. See on ju eesmärk. Kuna vahepeal on meil siin Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine ja ametnikud on paljuski sellega seotud, ametnikud on juba praegu eesistumise tõttu väga-väga ülekoormatud, siis jäi kõnealuse otsuse tähtajaks järgmise aasta märts.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Ma tulen tagasi selle 80 miljoni juurde, EAS-is oli vist turismile suunatud raha 80 miljonit. Mind hämmastab see tõsiselt suur summa. EAS-i turismiosakond on aastaid püüdnud teha ja tegelikult ka teinud päris suurt tööd, aga tulemused on kuidagi visad tulema. Asi pole mitte selles, et turistide arv oleks väike, vaid just selles, et Eestit kui turismimaad käsitletakse natuke nagu läbisõiduhoovina ja odava kohana. Selleks, et Eesti kui turismi lõppkoha maine paraneks, on vähe tehtud. Kas uue juhiga kohtudes oli eraldi juttu ka sellest, et võiks mitte ainult statistiliselt head tööd teha?

Me ei rääkinud üksikasjaliselt eri osakondade tööst, vaid üldpõhimõtetest. Me teemegi ainult sisulist tööd, mina ootan seda ja mulle näib, et uus juht ei oskagi teisiti, olles nii pikka aega töötanud edukalt erasektoris. Meil ei ole vaja koguda lihtsalt mingeid punkte kuskilt. Kui sa teed järjepidevalt sisulist tööd, siis tuleb ka positiivne tagasiside. See ei tule üleöö, selleks on vaja järjekindlalt töötada. Aga sellega ma siiski päris nõus ei saa olla, et EAS-is on turismi poole pealt kuidagi kehva tööd tehtud. Alati saab paremini, alati saab tõesti paremini, aga üldiselt mulle tundub, et turismiosakond töötab tegelikult hästi. Kui rääkida turismisektori kui huvigrupiga ehk turismiliitude esindajatega, siis nemad on üldiselt rahul ja kiidavad selle üksuse tööd. Selle 80 miljoni hulgas on päris palju ka turunduseks mõeldud vahendeid. Ennist rääkis üks kolleeg, et me peaks rohkem kutsuma siia inimesi, kes käivad linnuvaatlusel jne. Väga õige, aga seda tehakse ka. Siin on vaja sellist sihitud turundust näiteks National Geographicus jne. Seda kõike tehakse. Need ei ole massid, aga need on need turistid, kes jätavad siia jälle rohkem raha maha. Mina mõtlen, et kui teil, härra Talvik, on väga konkreetseid häid mõtteid, siis ma hea meelega kohtun teiega ja kuulan need ära. Kõik head ideed viin ma alati edasi. Nii et teeme koostööd.

Aitäh ka ministrile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Herkel, palun!

Härra juhataja! Austatud minister! Austatud kolleegid! Minister osutas sellele, et ettevõtjate hulgas ja üldse inimeste hulgas on popp EAS-i sõimata. Ilmselt nende suurte probleemide kuhjumise pärast see osalt nii ongi. Aga kriitilisi hinnanguid on ettevõtjatel tihti ka varem olnud. Ja ma pean tunnistama, et positiivseid hinnanguid olen ma kohanud ikkagi mõnevõrra vähem kui neid, mis on EAS-i tegevuse suhtes päris kriitilised. Meie ei esitanud arupärimisi kindlasti mitte sellepärast, et kiruda on popp. Me esitasime arupärimise sellepärast, et neid asju kuhjub natukene – pehmelt öeldes natukene – liiga palju. Ma arvan, et see Ermamaa kaasus on väga suure, väga tugeva demoraliseeriva mõjuga Eesti ühiskonnale tervikuna. Nüüd on järjest juhtunud need asjad Eesti märgiga ja Eesti brändiga, nii nagu nad on juhtunud, ja see kindlasti ei ole ka hea. Ja lõpuks oli täpp i-le tõepoolest see lillekastmise lugu. Sest kui me räägime üleüldse avalikust sektorist ja sellest, et avalik sektor peaks erasektorile mingis mõttes ikkagi positiivset moraali pakkuma, siis need näited kõnelevad küll vastupidisest, ja sealt see kirumine tuleb.
Mul on hea meel, et minister oli mitmeski küsimuses üsna kriitiline selle suhtes, mis on toimunud. Kindlasti tuleb minna seda teed, et avalik sektor vaataks kõigi oma kulutuste puhul rahasummale otsa sellise pilguga, et tegemist on ikkagi maksumaksja rahaga. Ja see, kui seda raha halvasti kasutatakse, mõjub halvasti kogu meie riigile kui sellisele. Aga ma ei ole päris kindel, et me oleme nüüd sealmaal, et tõmbame minevikule kriipsu peale ja tuleme sellest olukorrast välja. Ma võtaksin ministri tänaseid vastuseid Riigikogu ees niisuguse viimase võimaluse küsimisena EAS-ile, et tema asjad hakkaksid hästi toimima ja paistaksid ka välja hästi. Sest tõepoolest, ebaõnnestumisi on kuhjunud natukene liiga palju. Need arupärimised ei ole esitatud mitte tahtmisest kiruda, vaid on tingitud sügavast murest selle pärast, mis toimub. Andke nii EAS-i turundusjuhile kui ka tulevasele juhile edasi meie tervitused. Tõepoolest – ma tulen nüüd korraks tagasi eelmise arupärimise juurde –, me ütlesime selle kohtumise ära. Tegelikult me kohtusime juba juunikuus ja vaatasime neid asju. Suhtekorraldustööd ei ole vaja teha mitte Riigikogu fraktsioonidega, vaid kogu Eesti ühiskonnaga. Kui me näeme, et see töö edeneb, siis me ei ole kindlasti selliseks kohtumiseks lukus. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Ka sõnavõtusoove ei ole, kuigi ministril on selleks õigus. Lõpetan läbirääkimised. Kolmandale arupärimisele vastamise protseduurid on lõppenud.

Neljanda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Martin Helme, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild ning see on Rail Balticu tasuvusuuringute ja sõlmitava kokkuleppe kohta. Arupärijate nimel Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Meie arupärimine puudutab Rail Balticu ehitamist ning Eesti, Läti ja Leedu valitsusjuhtide vahelise sellekohase kokkuleppe sõlmimist. Esitasime oma arupärimise enne, kui see kokkulepe allkirjastati. Nüüdseks on sellel juba kõikide riigijuhtide allkiri. Seetõttu on meil terve hulk küsimusi, mille ma siinkohal lühendatult ära märgin. Kuidas on võimalik, et leping sõlmiti enne tasuvusuuringu tegemist? Me teame, et see leping tuleb veel Riigikokku ratifitseerimisele, seega olekski ju võinud oodata, kuni tasuvusuuring saab tehtud. Leping sätestab, et Rail Baltic tuleb lõpuni ehitada isegi siis, kui projekti pikaajalise rahastamise võimalus tuntavalt väheneb. Kas see tähendab seda, et sellisel juhul peame enda raha eest raudtee valmis ehitama ja meie võimuses on ainult lükata edasi valmimise tähtaega? Majanduskomisjonis ütles Kristjan Kaunissaare, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordinaator, et tasuvusuuringut pole mõtet ära oodata, sest see ei ole sätestatud lepingu alusena. Ääretult mõtlemapanev ja küsimusi tekitav avaldus. Miks on sel juhul üldse vaja tasuvusuuringuid, kui lepingu sõlmimine ja ka raudtee ehitamine on kuludest ja kahjudest sõltumata juba ära otsustatud? Kas igale riigile on ka tagatud suveräänne õigus ilma kompensatsioonita projektist välja astuda, kui projekt peaks mingil põhjusel osutuma ühele Balti riigile vastuvõetamatuks? Kui sellist õigust ei ole, siis miks mitte? Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Mari Lahtmets toonitas, et Balti riikide väljumine põhjustaks teistele osapooltele 800 miljoni euro suuruse kahju, mis meil tuleks tagasi maksta. Kust see summa tuleb, mis on selle suure raha eest tehtud? Kuidas jääb volitustega sellisele lepingule alla kirjutada, seda enam, et parlament ei ole ju veel mingit lepingut ratifitseerinud? Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon jääb ootama vastuseid. Loodame, et need on head ja ammendavad. Tänan!

Viiele kirjalikule küsimusele tuleb vastama majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Palun!

Tere õhtust! Tänan Henn Põlluaasa, Martin Helmet, Mart Helmet, Uno Kaskpeiti, Raivo Põldaru ja Arno Silda arupärimise eest! Tänan isiklikult ka sellise väga korrektse käitumise eest, et esimene arupärimine mulle kui vastsele ministrile esitati sellise ajastusega, et esimesed sada päeva oli mul võimalik ennast teemadega kurssi viia. Ma olen siin teie ees alles oma 103. ametipäeval. Aga vastused püüan anda põhjalikud ja ammendavad.
Esimene küsimus on Rail Balticu kohta sõlmitud kokkuleppe kohta ja see kõlab nii: "Kuidas on võimalik, et vastav leping sõlmitakse enne tasuvusuuringu teostamist? Kui kokkulepe toetub 2011. aasta AECOM-i uuringule, siis milleks uut tasuvusuuringut vaja on?" Tegelikult on Rail Balticu kohta siiani tehtud kaks teostatavus-tasuvusuuringut. 2017. aasta aprillis valmiv uurimus on aga juba kolmas. Erinevus nimetatute vahel on lähteülesande püstitus ning igas järgmises uuringus eelnevast suurem konkreetsus Rail Balticu raudteeühenduse rajamise lahendustes. Samuti on igas analüüsis arvestatud uusimaid, ajakohaseid makromajanduslikke andmeid, mis mõjutavad tulevast nõudlust raudtee veoteenuse järele ning selle hooldus- ja ülalpidamiskulusid. 2007. aastal valminud Rail Balticu teostatavuse uuring, nn COWI analüüs, käsitles põhimõttelisi lahendusi Balti riike Euroopa keskosaga ühendava raudtee arendamiseks, sh olemasolevate raudteede uuendamist ja uue kiire raudtee rajamist. Analüüsi tellis Euroopa Komisjon rahvusvahelise hanke raames. COWI uuringuga jõuti Eesti jaoks lahendusteni, mis on nüüdseks juba osaliselt ellu viidud, näiteks on Tallinna–Tapa–Tartu–Valga olemasolev raudtee arendatud selliseks, et see võimaldab kiirust 120 kilomeetrit tunnis. COWI uurimuses pakutud teine etapp, samal lõigul kiiruste tõstmine 160 kilomeetrini tunnis, on kirjas üleriigilises planeeringus pealkirjaga "Eesti 2030+", milles kavandatakse kiiruste tõstmist aastatel 2020–2030. Samas nägi COWI analüüs ühe variandina ette põhja-lõunasuunalist uut Euroopa standardlaiusel elektrifitseeritud raudteed. Seal oli juba kirjas ka soovitus ehitada selline Pärnu kaudu. 2011. aastal valminud uurimuses ehk nn AECOM-i uuringus, mis samuti telliti rahvusvahelise riigihanke tulemusena, analüüsiti uue kiire raudteeühenduse võimalikku kulgemist nii Tartu kui ka Pärnu kaudu ning vanal ja uuel raudteetrassil kulgemist. Selle tulemusena anti soovitused trassi valikuks. Variantide võrdluse põhjal tehti ettepanek rajada uus kiire raudteeühendus Eestis Pärnu, Lätis Riia ja Leedus Kaunase kaudu. Nii riikidevahelise kokkuleppe kui ka sellele eelnenud varasemate mitmepoolsete kokkulepete üks alus on 2011. aastal valminud Rail Balticu tasuvusuuringu tulemused. Nimetatud uuringut on aktsepteerinud kui üht seniste otsuste alust Eesti, Läti ja ka Leedu valitsus, samuti Euroopa Komisjon, sest Rail Balticu rajamise üks peamisi kaasrahastusallikaid on Euroopa Liidu eelarve. Riikidevahelise kokkuleppe ettevalmistamisel on lähtutud ka muudest uuringu- ja analüüsitulemustest. Riikidevaheline kokkulepe annab kindluse projekti elluviimisest mitte üksnes projektis osalevatele riikidele, meiega koostööd tegevatele Soomele ja Poolale, vaid ka Euroopa Komisjonile kui suurrahastaja esindajale.
AECOM soovitas oma uurimuses muu hulgas, et pärast trassivaliku tegemist tuleks otsuse aluseks oleva trassi tasuvusanalüüsi täpsustamiseks teha juba järgmise etapi uuring, mis käsitleks uuemaid ja detailsemaid alusandmeid. 2017. aasta aprillis oodatav tasuvusanalüüs valitud trassi kohta valmib rahvusvahelise hanke tulemusel. Analüüsi teeb taristuprojektide kogemustega konsultantsioonifirma EY. Selline järkjärguline analüüsi objekti täpsustav viis on tavapärane ka teiste projektide puhul nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas. Seesugust meetodit kasutatakse näiteks Ühtekuuluvusfondist rahastatavate taristuprojektide puhul, kus rahastamisotsuse alus on rahastustaotlus koos teostatavus-tasuvusanalüüsiga. Pärast projekti teostumist tehakse aga uus analüüs täpsustunud andmete alusel, et algse prognoosi paikapidavus üle vaadata ning vajaduse korral näiteks toetusmäära korrigeerida. Nii ajaliselt kui ka rahaliselt mahukate projektide nagu Rail Balticu puhul on selline järkjärguline lähenemine veelgi olulisem, kuna pikem elluviimisperiood võib kaasa tuua analüüsi aluseks olevate eelduste muutumise, sisendandmete täpsustumise ja muid mõjusid. Neid on otsustajatel tarvilik kaaluda, sh selleks, et tegelda projekti tulemuse tasuvust mõjutavate riskide maandamisega.
Teine küsimus: "Majanduskomisjoni istungil tõstatati küsimus kokkuleppe punkti 14.3 kohta, mis ütleb, et Rail Baltic tuleb lõpuni ehitada, isegi kui ühishuviprojekti pikaajalise rahastamise võimalus oluliselt väheneb. Kas see tähendab seda, et kui projekti teostatavus satub mingil põhjusel ohtu või kallineb kordades, siis ainsana on võimalik muuta ehk edasi lükata projekti valmimise tähtaega?" Pooltel on õigus projekti rahastamise ja 2025. aastaks valmimise tagamise kohustused üle vaadata juhtudel, kui Rail Balticu kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 1315/2013 määratletud ühishuviprojekti pikaajalise rahastamise võimalus oluliselt väheneb, mis omakorda mõjutab väga tugevalt projekti teostatavust. Sama õigus kehtib ka juhtudel, kui tekib vääramatu jõu olukord. Kokkuleppe ühishuviprojekti rahastamise ja valmimistähtaja ülevaatamisel säilitavad kokkuleppe pooled siiski projekti täiemahulise elluviimise kohustuse. Rail Balticu väljaehitamise kohustus tuleneb riikidevahelise kokkuleppe kõrval eespool nimetatud määrusest, mille kohaselt võtavad liikmesriigid määruses defineeritud üleeuroopalise transpordivõrgustiku põhivõrgu arendamiseks asjakohaseid meetmeid, et põhivõrk välja arendada 31. detsembriks 2030. Riikidevaheline kokkulepe näeb ette ka mehhanismi kokkuleppest ühepoolseks taganemiseks, kuid seda vaid artiklis 14.3 toodud alustel. Kuna nimetatud alused on seotud rahastamisega ja ühishuviprojekti valmimistähtaja edasilükkamisega, siis selgeid asjaolusid ühepoolseks kokkuleppest taganemiseks määratletud ei ole. Kokkuleppe sõlmimine ei mõjuta samas leppe osapoolteks olevate riikide võimu teostamist oma territooriumil. Seega, Eesti otsustusõigust leppe sõlmimine ei vähendaks. Arvestada tuleb, et kokkuleppest taganemist käsitletakse rahvusvahelise õiguse kontekstis kui üldpõhimõtet, mille kohaselt vabatahtlikult võetud kohustusi tuleb heas usus täita. Nii ootab Eesti ka teistelt Rail Balticu osapooltelt leppe täitmist, kuna selleta ei pruugi Rail Balticu Eesti osa rajamine siiski soovitud tulemusteni ehk toimiva raudteeühenduseni viia. Sarnaselt projekti teostamise leppega eeldab kokkuleppest taganemine ja projektist väljumine kokkuleppes kirjeldatud juhtudel pigem kolme Balti riigi kokkulepet. Meie riikide majandus ja poliitiline olukord on suures plaanis seotud, nii et võimalikud vääramatu jõu ehk force majeure'i olukorrad või Euroopa Liidu pikaajalise rahastuse vähenemine mõjutaksid tõenäoliselt meid kõiki kolme.
Kolmas küsimus: "Rail Balticu projekti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolne koordinaator Kristjan Kaunissaare ütles komisjoni istungil, et tasuvusuuringut pole mõtet ära oodata, sest leping ei sätesta tasuvusuuringut lepingu alusena. Miks on tasuvusarvutusi vaja, kui lepingu sõlmimine on juba otsustatud ning ei sõltu projektiga kaasnevatest kuludest ja kahjudest?" Ma ütleksin kõigepealt seda, et valitsus otsustas järgmist: peaministrite allkirjastatud lepinguga tullakse parlamendi ette, et seda ratifitseerida, alles peale tasuvusuuringu avaldamist. Nii et kohustust meil ei olnud, aga me pidasime mõistlikuks teha seda just selles järjekorras. Aga senised otsused Rail Balticu rajamiseks põhinevad 2011. aasta uuringute tulemustel. Sellest nähtub, et tehniliste parameetrite kohaselt, st täielikult elektrifitseeritud kaheteelise Euroopa standardlaiusel raudtee projekti korral kiirusega 240 kilomeetrit tunnis reisiliiklusele ja 120 kilomeetrit tunnis kaubaliiklusele, on sellel trassil võrreldud variantide hulgast madalaima ehitusmaksumuse ja tulevaste hoolduskuludega, samuti parimate sotsiaal-majanduslike mõjudega. Seega on kõige otstarbekam ehitada just selliselt, nagu on kokkuleppes kirjas, ehk Eesti territooriumil Rapla ja Pärnu kaudu. Tegemist on seega kaalutlusotsusega, mis põhineb uuringutel. Uue, peatselt valmiva uurimuse tulemused on vajalikud nii Rail Balticu rajamise kui ka selle kasutusse andmise järgse ülalpidamiskulude ja kasutamisest saadavate tulude täpsustatud võrdluseks varasemate analüüsidega võrreldes uuendatud eelduste ja andmete alusel. Muu hulgas annab uuring aluse selleks, et püüda raudteeühenduse rajamise käigus parandada tasuvust positiivselt mõjutavaid eeldusi ja vähendada tasuvust negatiivselt mõjutavaid eeldusi. Veel kord, Vabariigi Valitsus on otsustanud, et lepet tullakse ratifitseerima parlamenti alles aprillis, peale tasuvusuuringu valmimist ja selle tulemuste tutvustamist.
Neljas küsimus: "Kas igale riigile on tagatud suveräänne õigus ilma kompensatsioonita projektist väljuda, juhul kui see osutub riigi seisukohalt vastuvõetamatuks? Kui mitte, siis mis on selle põhjenduseks?" Oluline on arvestada, et ühe riigi väljumine kokkuleppest ja loobumine Rail Balticu väljaehitamisest tooks kaasa olukorra, kus Rail Balticut selle planeeritud kujul ei õnnestuks ühegi osapoole jaoks rajada. Näiteks, Läti taganemisel riikidevahelisest leppest ja Rail Balticu elluviimisest kannataksid kahju nii Eesti kui ka Leedu, sest Rail Balticule seatud eesmärki ei saavutataks. Samalaadne mõju oleks teistele riikidele, kui Eesti leppest taganeks. Balti riikide raudteeühendus Kesk-Euroopaga jääks rajamata ja seni tehtud investeeringute tulemused muutuksid suuremal määral ebamõistlikeks. Tekiksid ka CEF-i toetuse tagasinõuded, aga nende nõuete täpne suurus sõltub sellest, kuivõrd näeb Euroopa Komisjon tagasimaksete alusena Rail Balticu eesmärkide saavutamata jätmist, ja sellest, millist osa kasutatud rahast see puudutab. Sisuliselt võib see tähendada, et isegi juhul, kui toodud virtuaalses näites Eesti ja Leedu oleksid valmis Rail Balticut ehitama ja näeksid sellest kasu nii endale kui ka kogu Euroopale, siis Läti loobumine leppest tähendaks ikkagi, et Rail Balticut kui raudteeühendust lõpuni ei rajata. See omakorda viiks selleni, et Rail Balticu kaudu ei saaks majanduslikku kasu teenida. Samuti tooks see kaasa olukorra, kus riikide tolleks hetkeks Rail Balticusse tehtud investeeringud muutuksid ebamõistlikeks. Näiteks poleks sellisel juhul Eestil selget kasu, kui ehitada välja Pärnu ja Ikla vahelise raudtee mulle ja eritasandilised ristmikud, aga Tallinna ja Pärnu kaudu kavandatud ühendust Riia ja sealt edasi muu Euroopaga välja ei ehitataks. Seega tekiks teistel ühe riigi kokkuleppest taganemise ja Rail Balticu rajamata jätmise korral alus nõuda kahjud sisse projektist välja astunud riigilt, kelle tegevuse pärast ei osutuks võimalikuks ka naaberriikide territooriumile planeeritud Rail Balticu osade kasutuselevõtt reisijate- ja kaubaveoks. Samuti tuleb arvestada võimalike CEF-i vahendite tagasinõuetega. Tagasinõude suurus sõltub sellest, kuivõrd Euroopa Komisjon kvalifitseerib tekkinud olukorda nõude alusena. Toetuse saajad on sõlmitud rahastuslepete järgi kohustatud hüvitama kogu Euroopa Komisjonile tekkinud kahju, mis tuleneb lepingu tegevuste teostamisest/teostamatusest või sellest, kui need on tehtud halvasti, osaliselt või hilja. Aga veel kord, arvestada tuleb, et nii kokkuleppe sõlmimist kui ka sellest taganemist käsitletakse rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kontekstis, mille kohaselt vabatahtlikult võetud kohustusi tuleb heas usus täita.
Viies küsimus: "Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna nõunik Mari Lahtmets toonitas, et Balti riikide väljumine põhjustaks teistele osapooltele 800 miljoni euro suuruse kahju, mis tuleks Euroopa Liidule tagasi maksta. Mida on nii suure raha eest tehtud? Kes on andnud volitused selleks, et projekti, mida parlament ei ole veel ratifitseerinud, enam peatada ei saa?" Esmalt nendin, et tegu oli eksitava tsitaadiga, mis pälvis ka minu tähelepanu, kui ta sellisena Eesti Päevalehe Ärilehe artiklis avaldati. See tsitaat parandati pärast selle artikli ilmumist. Rahandusministeeriumi esindaja ei ole meie teada ei Riigikogu majanduskomisjonis ega ka mujal viidanud küsimuses toodud suurusjärgus vahendite tagasimaksele. Kuid peab paika, et kui Rail Baltic jääks mõne osapoole tegutsemise või tegevusetuse tõttu rajamata, siis tooks see teistele osapooltele tõenäoliselt kahju, mille katmist võidakse taotleda projekti elluviimist takistanud riigilt. Aga kui me nüüd üldiselt vaatame, millised on praegu Rail Balticu ühisprojektile osaks saanud ja sõlmitud CEF-i rahastuslepped, siis senimaani on neid otsuseid tehtud kolme riigi peale kokku 633,5 miljoni euro ulatuses CEF-i esimeses ja teises voorus ehk aastatel 2015 ja 2016. Neid rahastusleppeid sõlmides on kolm Balti riiki koos Rail Balticu ühisettevõttega võtnud kohustuse viia tegevused ellu, kasutada Euroopa Liidu toetust ja sellele lisanduvat omafinantseeringut Rail Balticu raudteeühenduse rajamiseks. Nüüd, et selgust saada, ütlen nii: meilt ei saa tagasi nõuda seda raha, mida me kasutanud ei ole. Praeguseks on eraldatud summast kasutatud vaid marginaalne osa. Näiteks, eelmise aasta lõpuks oli Eesti ära kasutanud 2,8 miljonit eurot, mis läks suuresti trammiühenduse rajamiseks, projekteerimiseks ja ka arheoloogilisteks kaevamisteks. Nüüd ongi minu aeg otsas. Vastuseid oli rohkem kui aega. Tänan tähelepanu eest!

Seda olukorda on võimalik parandada suuliste vastuste voorus ja lõpuks on ka ministril võimalik veel esineda sõnavõtuga. Esimese küsimuse esitab Henn Põlluaas. Palun!

Aitäh! Leping sätestab, et Rail Baltic tuleb lõpuni ehitada isegi siis, kui Euroopa Liidu rahastus lõpeb. Kust tuleb sellisel juhul raha? Millest kõigest me peame loobuma, kui me ehitame selle trassi välja enda maksumaksja raha eest? Kas valitsusel on selleks puhuks olema ka plaan B? Sest siis oleks ju tegemist sõna otseses mõttes katastroofilise olukorraga.

Tänan küsimuse eest! Me töötame selle nimel, et järgmises Euroopa Liidu rahastamisperioodis säiliks Rail Balticu sugustele projektidele sama suur summa, nagu praegu on. Arutelud komisjoniga on aga alles algusfaasis ja meil pole mingit põhjust arvata, et see rahastus, millega on tehtud plaanid, ei püsi.

Raivo Põldaru.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, ka minu märkmetes majanduskomisjonist seisab kirjas 800 miljonit eurot, nii et ma ei tea, ega ma vist päris omast peast ka neid märkmeid ei teinud. Aga see selleks. Kui praegu on juttu sellest, et me ikkagi uurime, aga samal ajal on juba otsustatud, et trass sellisena tuleb, siis mina leian küll, et uuringuteks eraldatud raha on maha visatud. Kas teie päris nii ei arva? Mu viimane küsimus tasuvuse kohta. Me uurime, arvestame tasuvust ja räägime, et 16 miljonit peaks sellele uuele raudteele tulema. Aga praegune raudtee on juba 12 miljoniga suures kahjumis. Kust tuleb siis suur kasum meie tulevikuraudteele? Võib-olla 50 aasta pärast?

Seda tasuvusuuringut, mida pole veel näinud ei teie ega mina, saan ma ilmselt siin parlamendi ees tutvustada peale aprilli lõppu. Rääkides sellest 800 miljonist, mida te olete üles märkinud majanduskomisjoni istungil, kus mina kahjuks ei viibinud, on mul raske kõneleda ametniku nimel, kes selle summa välja käis. Kuid ma saan kinnitada, et meilt ei saa välja nõuda raha, mida me veel kasutanud ei ole. Ma kordan üle, et Eesti tegevuste kulud CEF-i vahenditest ehk Euroopa Liidu rahast olid 2016. aasta lõpu seisuga 2,8 miljonit eurot. Käesoleval aastal oleme me planeerinud neid kasutada 46 miljoni euro mahus. Senised peamised tegevused CEF-i vahenditest on olnud lennujaama trammiliini ehitamine, mis jätkub sel aastal, ja projekti ettevalmistavad uuringud, näiteks maavarade varustuskindluse ja projekti juhtimise kohta. Käesoleva aasta suurimatest töödest, mida planeeritakse, seisab ees Muuga multimodaalse terminali uuring ning algab arheoloogiliste uuringute kolmas etapp, samuti Ülemiste ja Pärnu reisiterminali projekteerimine. Nüüd tulen veel kord 800 miljoni juurde. Kui liita Eesti, Läti ja Leedu kahe CEF-i taotluse üldsumma ning riikide omafinantseeringud, siis see kõik kokku küündib tõesti peaaegu sellise summani. Aga praegu pole enamikku sellest summast veel kasutusele võetud.

Artur Talvik.

Hea eesistuja! Hea minister! Käivitatud või käimas on hange riskianalüüsi tegemiseks Rail Balticu projektile – juba on Ernst & Youngi tasuvusanalüüs ja tuleb ka riskianalüüs. Kas ei peaks olema mitte niimoodi, et mingit ratifitseerimist ei tuleks enne, kui kõikvõimalikud riskid on läbi arutatud ja ka Ernst & Youngi tasuvusuurimust analüüsitud? Kas ratifitseerimisele tulev leping tuleb vahetult pärast Ernst & Youngi uurimuse ilmumist või antakse aega ka analüüsimiseks? Kas sel juhul, kui riskianalüüsis leitakse, et suhtega 80 : 20 Euroopast raha ei tule, jääb raudtee tegemata?

Aitäh! Riskianalüüs ei saa leida seda, millises suhtes raha Euroopast tuleb, sest see on poliitiline otsus, mida Euroopa Liidu riigid alles teevad. Kas me aga võiksime leida mingeid põhjuseid, mille pärast ratifitseerimist edasi lükata? Alati võib leida põhjuseid miks midagi mitte teha. Aga ma arvan, et me oleme jõudnud faasi, kus tuleb otsustada, kas me tahame Euroopa rööpmelaiusega raudteed või ei taha.

Jaak Madison.

Austatud minister! Mul on muidugi imeline tunne olla siin saalis ja näha niivõrd kiiret muutumist ning seda, kuidas ainult 103 päevaga on võimalik muuta oma seisukohti, arvamusi ja väljaütlemisi. Kuid see selleks, ega see ei üllata kah. Mul on pigem selline retooriline küsimus. Eelmine majandus- ja taristuminister härra Kristen Michal rääkis põhimõtteliselt täpselt samu seisukohti – mitte mingit vahet ei ole, peale hääletämbri ja välimuse. Mis on nüüd, valitsuse vahetusega muutunud Eesti seisukohtades või meie valitud suunas Rail Balticu küsimuses? Mis erinevus tuleneb sellest, kas majandusminister on Kristen Michal või olete teie?

Aitäh! Rail Balticu suhtes lähtun ma Keskerakonna põhimõtetest. Lähtun sellest, mis minu koduerakonnal on kirjas programmis. Tõsi, meie programm on juba päris eakas – 12 aastat on see meil olnud üks ja sama. Aastast 2005, kui me võtsime transpordiprogrammi vastu, on meil kirjas nii: alustame eeltöid Euroopa rööpmelaiusega lõunasuunalise kiirraudtee Rail Baltica rajamiseks, aga toetame ka kohalikku reisirongiliiklust. Mõneti pidime küll oma programmis olevat seisukohta ajakohastama, sest aastal 2011 võeti vastu otsus, et Eestis kulgeb Rail Baltic marsruudil Tallinn–Pärnu–Riia, st valiti Pärnu trass. Seetõttu sõnastasime Keskerakonna programmis aastal 2015 järgmised põhimõtted: ühendame Eesti raudteed Euroopa raudteevõrgustikuga, toetame Rail Balticu projekti ning taastame ja arendame kohalikke raudteid. Meie seisukoht on olnud see, et jah, põhja-lõunasuunaline raudtee peab olemas olema. Selline arvamus on Keskerakonnal olnud vähemalt viimased 12 aastat, seega ma arvan, et märksa kauem kui ühelgi teisel erakonnal. Aga selle arvel ei pea hävima ülejäänud raudteevõrk ja majandusministrina ma seisangi selle eest, et ka investeeringud teistesse raudteedesse oleksid tagatud.

Palun, Külliki Kübarsepp!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma küsisin analoogse küsimuse rahandusministrilt ja sooviksin ka teilt vastust saada. Mitmed analüütikud on öelnud, et raudtee ehitamiseks jääb Eestis töökätest puudu ja tõenäoliselt tuleb tuua tööjõudu mujalt sisse. Sellest lähtudes küsin: kui suur on see tulu, mis jääb raudtee-ehitusega Eesti ettevõtjale endale kätte?

Me püüame ajastada töid nii, et Eesti ettevõtjatel oleks võimalus hangetel osaleda – kindlasti see neil on – ja panustada ka ehitamisse. Olen uurinud ka mitmetelt ehitusettevõtjatelt, kas on mingeid töid, millega Eesti firmad kindlasti hakkama ei saa. Ma väidan, et suures mahus investeeringute puhul, mis tulevad Eesti pinnale, saavad Eesti ettevõtjad tööga hakkama. Kas meil on inimesi vähe või kas sel ajal, kui algavad Rail Balticu põhilised ehitused, on Eesti ehitusettevõtjad või infrastruktuuri ehitusettevõtjad kuskil mujal hõivatud? Me oleme püüdnud teha nii, et järgmisel ja ülejärgmisel aastal, kui Rail Balticu ehitus veel täies mahus ei käi ja euroraha on ära kulutatud, saaks ettevõtjad olla enam hõivatud tänu laenurahale. See tähendab, et valitsus on otsustanud järgmisel ja ülejärgmisel aastal võtta laenu, et panustada taristusse. Selle võrra hoiame me oma ettevõtteid töös selleks hetkeks, kui on vaja ja käima läheb Rail Balticu ehitus. Täpseid arvutusi selle kohta, mitu eurot jääb Eestisse või kui palju läheb Eestist välja, ei ole, aga valdav maksutulu peab tulema Eestisse.

Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kõik Rail Balticu pooldajad eksitavad avalikkust väitega, et põhja-lõunasuunalist raudteed Eestil ega teistel Balti riikidel ei ole. On, koguni kaks trassi on. Mõlemad trassid on võimalik rekonstrueerida Euroopa laiuse peale ja seda saaks teha tunduvalt odavamalt kui uue trassi rajamisega. Seda on asjatundjad siin saalis korduvalt kinnitanud, tuues ka konkreetsed arvud, erinevalt valitsusest, kes üldiselt konkreetseid arve ei too. See on niisugune kõrvalepõige. Kõrvalepõikena võib mainida ka seda, et täna hommikul ma kuulsin, kuidas Jüri Ratas raadios ütles, et tema pole kunagi öelnud, et e-valimised tuleks ära muuta. No on ikka küll. On öelnud küll. Aga mu küsimus on järgmine: missuguse volituse alusel kirjutas peaminister koos teiste Balti riikide peaministritega alla Rail Balticu rajamise lepingule, kui meie Riigikogus ei ole selleks mingisugust luba andnud?

Nii nagu rahvusvaheliste lepingutega on kombeks, peaminister sai valitsuses heakskiidu allakirjutamiseks ja ta tuleb siia ... õigemini tulen mina valitsuse esindajana parlamendi ette seda rahvusvahelist lepingut ratifitseerima. Samasugune protseduur on tehtud ka Lätis ja Leedus.

Arno Sild.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Praeguseks on juba tehtud kaks uuringut Rail Balticu kohta. Kas teil on käepärast selliseid uurimisandmeid, kus oleks võrreldud endisi ja praegusi, näiteks 2016. aasta kaubakoguseid? Võib arvata, et kaubakogused on kõvasti vähenenud. Kas aga ka uurimus näitab samasugust pilti?

Aitäh küsimuse eest! Te ruttate natuke ajas ette. Võrdlust käesoleva aasta uurimusega saan ma teile tutvustada siis, kui see on mul käes. Käsi südamel, 2017. aasta aprillis valmivat uurimust ei ole ka mina veel näinud, seda tutvustatakse mulle aprilli lõpus. Nüüd, kaubakogustest rääkides, tõepoolest, ida-läänesuunaline kaubavoog on drastiliselt vähenenud. Samas, olles suhelnud oma kolleegidega Põhjamaades, näiteks Soome transpordiministriga, pean oluliseks sedasama Muuga multimodaalset kaubaterminali ja pean oluliseks Vuosaari ja Muuga sadama omavahelist koostööd, st kaubavoogusid laevadega, seni kuni tunnelit ei ole. Eks analüüsis on kõiki komponente arvesse võetud, aga viimased täpsemad ja detailsemad arvutused aastast 2017 saan ma teieni tuua aprilli lõpus.

Andres Herkel.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te ütlesite, et investeeringud raudtee teistesse osadesse ja suundadesse Rail Balticu pärast ei lakka. Päris alguses osutasite ka sellele, et Tallinna–Tartu–Valga liin peaks vahemikus 2020–2030 üle minema 160-kilomeetrise tunnikiiruse peale. Kui suuri investeeringuid selleks on vaja ja millised kulud, ütleme, lähema kümne aasta jooksul Eestis raudteeinfrastruktuuri tulevad ilma Rail Balticuta? Kui suureks kujuneb Rail Balticu ekspluatatsioonikulu pärast selle käikulaskmist?

Ma võin teile andmed lähima kümne aasta investeeringute kohta raudteesse, kui need majandusministeeriumis olemas on, saata kirjalikult. Praegu pean tunnistama, et mul ei ole neid kaasas ja kõiki investeeringusummasid ma ei ole pähe õppinud, võin arvudega eksida. Küll aga saan teile kinnitada, et kui ma majandusministrina lähen valitsuskabinetti ettepanekutega selle kohta, kuhu võiksid aastal 2018, 2019 ja 2020 minna taristule mõeldud laenueurod, siis kindlasti on minu ettepanekutes suur kaal ka kohalikul raudteevõrgul.

Aitäh, austatud minister! Praegu teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme!

Lugupeetud eesistuja! Proua minister! Head kolleegid! Mingi déjà vu tunne tuleb peale. Me oleme siin saalis seda teemat päris mitu korda arutanud ja selle kohta ka arupärimisi esitanud. Meie erakond korraldas siin oluliselt tähtsa riikliku küsimusena Rail Balticu teemalise arutelu, kus oli terve hulk praktikuid – rõhutan, praktikuid –, kes sel teemal ettekande tegid. Praktikud teavad asjadest tihtipeale rohkem kui ametnikud. See jutt, mida me praegu siin kuulsime, on ametnike jutt. See on nende ametnike jutt, kes on neile teadaolevatel põhjustel otsustanud, et Rail Baltic peab tulema. Sellel, kas ta hakkab tööle kahjumiga, pole tähtsust. Ta peab tulema. Ka täna me kuulsime, kuidas neidsamu seisukohti üle korrati, uuesti ja uuesti. Muidugi, eks selle üks mõte on see, et meie siin, kes me ei ole nõus Rail Balticuga – selles variandis, mida praegu kavandatakse ja millega kaasneb meeletu raha raiskamine –, tunneksime ennast viimaste mohikaanlastena, kes seisavad vastu Ameerika ida- ja lääneranniku ühendamisele raudteega. Käime oma vibudega laskmas vaguneid, mis veavad tublisid töölisi ja kauboisid. Mingit kasu sellest loomulikult ei ole. Teeme palju kära, paugutame natuke püsse ja võib-olla mõni nool teeb kellelegi haiget ka, aga mingit tolku sellest ei ole, sest raudtee tuleb.
Mina ütlen, et ma ei ole sugugi nii kindel, et see raudtee tuleb. Eriti ärevaks teeb see, kui mitte keegi ei julge isegi kinnitada – täiesti õige, ei julge kinnitada – seda, et Euroopa Liidu ja Euroopa Komisjoni eestvõttel raudtee finantseerimine, mis ongi algne tõukejõud selle tegemiseks, ka tegelikult tuleb. Mitte keegi ei saa selle peale mürki võtta. Lugupeetud minister Kadri Simson, järgmisel korral, kui me siin seda teemat arutame, ma võtan ühe mürgipudeli kaasa ja palun, et jooksite selle ära, st näitaksite meile, et te usute: finantseering tuleb. Mina ei usu, sellepärast et Suurbritannia lahkub, Euroopa Liidu eelarve väheneb 15%. Me ei tea, missugused on Hollandi ja Prantsusmaa valimiste tulemused. Võib-olla lahkub veel keegi ja liidu eelarve väheneb veel mõne protsendi võrra. Loomulikult võetakse siis midagi kusagilt kokku ja üks koht, kust kokku võtta, on meie kauge ääremaa siin, Venemaa ja Soome serval. Ei tee raudteed. Pole vaja, tegelikult on ju raudteed olemas.
Ausalt öeldes on ka see väga ärritav, kui kõik pooldajad kinnitavad lakkamatult, kuidas meil on vaja põhja-lõunasuunalist ühendusteed. See on olemas, ma olen ise omal ajal jõudnud Poola piirile, seal ümber istunud ja edasi sõitnud Varssavisse. Hea küll, me räägime sellest, et see oli teise laiusega. Raudtee laiendamine ja isegi kahe rööpapaari kokkupanemine – nii, et neid paralleelselt, üheaegselt või kordamööda kasutada saab – on täiesti lihtne ja ületatav tehniline probleem.
Meile ei räägita tegelikult poolt sõnagi sellest, missugused on ikkagi tegelikud arvud kaupade ja reisijate vedamisel. Praegu toodi meile täiesti absurdne näide sellest, kuidas on vaja arendada Muuga ja Vuosaari vahelist laevaliiklust. No ma peaks küll puruloll olema, kui ma kõigepealt laoksin kauba Soomes konteinerites laeva peale, sõidaksin 80 kilomeetrit üle Soome lahe, tõstaksin oma konteinerid Muuga sadamas maha, selleks et tõsta siis need rongi peale. Miks? Mis põhjusel ma peaksin nii käituma?
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit juurde.

See on ju mitu korda kallim kui see, et ma panen nad sadamas laeva peale ja laev viib nad sinna, kuhu tarvis on Lääne-Euroopas. Nii teeb absoluutselt iga inimene, kes oskab raha lugeda. See on ausalt öeldes alandav, kui meile tullakse siia sellist asja hambasse puhuma. Me võime küll olla ju 101 jahukotti Riigikogus, kellest midagi ei sõltu – sest valitsus on juba otsustanud, et raudtee tuleb niikuinii –, aga nii jahukotid me küll ei ole, et me üldse mitte millestki aru ei saa. Mõnest asjast siiski saame aru. Nii et paluks järgmine kord selliseid ametnike soovitatud näiteid mitte tuua.
Nüüd veel. Ma tahaksin näha mingeid konkreetseid arve. Need peavad olemas olema, vastasel korral ei ole mingit kalkulatsiooni üldse tehtud. Kui palju meil tuleb välja kaevata Eestimaa püha pinda, et uut raudteetammi ehitada? See kogus on kolossaalne. Ma toon teile ühe näite. Pärnumaal on selline koht nagu Kergu. Seda ümbritsevad võimsad turbarabad ja turbakihi paksus on seal 8 meetrit. Turba peale aga ei saa ehitada, st 8 meetrit tuleb välja kaevata, kuni kõva pinnaseni. Mõelge nüüd ise, kui palju tuleb sealt välja kaevata ja kui palju sinna tuleb täidet vedada. Üks mu tuttav arvutas välja, et sisuliselt läheksid kõik Eestis praegu arvel olevad kruusavarud Rail Balticu trassi täitmiseks ja tuleks veel suurel määral puudu. Puudujääk tuleks meile sisse tuua naaberriikidest, tõenäoliselt Soomest killustiku näol. Või kui Eesti kruusa ei kasutata, siis tulebki kõik tuua Soomest graniitkillustiku näol. See on väga kallis.
Aga lõpetuseks. Ega siin argumendid ei loe, sest praegu valitseb püha usk – püha usk progressi, mille kõige võimsamaks ausambaks on Rail Baltic. Selle püha usu puhul ei loe raha mitte midagi. Aga raha ei loe uuele valitsusele niikuinii mitte midagi, sest 100 miljonit täiesti mõttetu amortiseerunud linnahalli peale, mis peaks meile tooma tohutu konverentsiturismi ja ma ei tea, mitu korda rohkem raha siis Eestit külastavate turistide näol, on jälle üks absurdne kalkulatsioon. 100 miljonit eesistumise peale, Euroopa Liidu eesistumise peale! 60 miljonit, ainuüksi ühe kalkulatsiooni kohaselt, Sisekaitseakadeemia väljaviimise peale Narva pluss veel 30–40 miljonit teiste riigiasutuste kolimise peale. See on juba 300 miljonit, st 3/4 meie iga-aastasest riigikaitse eelarvest. Inimesed, lugege raha ja mõelge, mida te raha eest saate! Niimoodi ei ole võimalik riiki majandada. Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister, palun tehke tänasest arupärimisest järeldused ja ärge uskuge kõike seda, mida mugavustsoonis elavad ametnikud teile ette kirjutavad! Aitäh!

Artur Talvik.

Hea eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! Ega mul palju kolleeg Mardi jutu peale midagi lisada ei ole, sest mulle iseenesest tundub, et Rail Balticu arutelude puhul on argumenteeritult vaidlemise aeg otsa saamas. Kahjuks peab tunnistama, et neid argumente või vastuargumente, mida aktivistid eri tasandeil Rail Balticu vastu toovad, ei peeta millekski. Juba mitmendat koosolekut järjest ma tunnetan seda, kuidas sellise uinutava voolava infovooga, mis tuleb ministeeriumis ettevalmistatud ametnikelt, üritatakse kogu selleteemaline diskussioon totaalselt ära tappa. Tõepoolest, argumentide aeg on otsas, nagu ütles ka Mart. Ja ma arvan, et see, mis nüüd toimuma hakkab, on juba teistsugune arutelu. Teadaolevalt plaanitakse 22. aprilliks juba suurt Rail Balticu vastast meeleavaldust, ettevalmistused käivad. Kas tõesti nüüd on n-ö tänavadiplomaatia see koht ja viis, kuidas me peaksime normaalses ühiskonnas ühte asja otsustama? Tõesti, kõik Rail Balticu otsused on tehtud kuskil kabinetisügavuses. Selleks ei ole korraldatud üldrahvalikku arutelu. Kui oleks olnud piisavalt julgust – tegemist on ometi nii suure objektiga –, siis oleks võinud ka üldrahvaliku küsitluse kaudu asju ajada, st küsida rahvalt juba põhjalikumalt, mida nemad mõtlevad.
Aga teisest küljest tuletaks meelde peaminister Jüri Ratase sõnu. Tema ütles siitsamast pukist meile kõigile kõva häälega – vastuseks minu küsimusele, mis siis saab, kui suhet 80 : 20 rikutakse, st Euroopa Liidust ei tulegi 80% rahastust, vaid tuleb vähem ja Eesti peab ise rohkem raha maksma –, et kui see aeg kätte tuleb, siis me vaatame uuesti tõsise pilguga Rail Balticu peale. See peaks ilmselt tähendama seda, et siis me võib-olla mõtleme ka sellele, kui äkki siiski Rail Balticut ei tulegi. Mina vähemalt tõlgendan seda niimoodi.
Aga juba kaks päeva – või oli see lausa päev – peale seda, kui kolmepoolne leping allkirjastati, teatas Baiba Rubesa, lätlanna, kes on Rail Balticu ühisfirma juht, ajakirjanduse kaudu järgmist: on võimalik, et suhet 80 : 20 Rail Balticu rahastamisel ei tule ja kolm riiki peaksid juba praegu mõtlema selle peale, kust nad ise suurema osa rahast võtavad. See tähendab seda, et olukord on kriitiline. Kui juba selle ettevõtte juht ise tunnistab, et oht on suur ja rahastamine ebakindel, siis võiks ikka juba praegu mõistuse pähe võtta ja teha mingisugused kardinaalsemad otsused, et mitte võtta endale väga suurt majanduslikku riski – ja mitte ainult majanduslikku, vaid ka keskkonnariski. Aitäh!

Andres Metsoja.

Hea eesistuja! Lugupeetud minister ja head kolleegid saalis! Mind ajendas siia tulema suuresti hea kolleegi Mart Helme sõnavõtt. Mõtlesin, et eks ma siis räägin natuke laiemalt. Aga eelkõige muidugi ma tahan ära mainida – ja ma tunnen, et on minu südameasi siin ära mainida –, et see alevik või küla Kergu, mida Mart nimetas, ei asu mitte turbaväljade keskel. Nimelt, ma olen ise seal kandis sündinud ja kasvanud ning isegi vallavanema ametit pidanud. See on väike faktiviga, Mart. Kergu ei ole mitte kuskil turbalagendikel, vaid seal all on korralik paepinnas. Lihtsalt seal vahetus läheduses on Pööravere suursoo, mis jääb Kergu ja Tootsi asula vahele. Tõsi, sealt servast läheb raudtee läbi. Ja olles olnud selle planeerimise juures, võin öelda, et seal on tõesti probleeme turbapinnasega. Aga olen olnud ka lähedas kokkupuutes selle planeeringuga ja tean, et on kaalutud kahte varianti. Esiteks võib ehitada raudtee nii, et turvas surutakse alla kokku, sest nii ei teki ehituslikke probleeme, vähemalt inseneride arvates, aga täpsemalt selgub ehitusliku projekti käigus. Teine võimalus oleks väljakaevamine, aga nõnda, et turvast saaks edaspidi maardla alal kas küttena või muus valdkonnas kasutada.
Mina tõden ka, et midagi valmis ehitada on alati lihtne, aga vahel on üsna keeruline seda pärast käima panna. Kuid minu meelest on Eestis terve hulk ametnikke, ettevõtjaid, Riigikogu liikmeid ja palju tublisid inimesi, kes peavadki töötama mingi ambitsiooni ja tulevikuvaate nimel. Ma julgen noore inimesena küll väga selgelt öelda, et kui me oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga, siis meie võtmeküsimus on teha nii, et Eesti oleks nabanööri pidi seotud Kesk-Euroopa külge. Ausalt öeldes ma isegi ei näe teist alternatiivi. Väga paljud noored on läinud mõneks ajaks Euroopasse, aga tahavad tulla siia tagasi. Tänapäevane raudtee on kahtlemata õilis tegu. Kui küsida, kas see on meile kõigile – eelkõige minule, kes ma olen ilmselt veel pikka aega Eesti riigi maksumaksja – ka jõukohane, siis eks me võime siin silme ette manada igasuguseid pilte, aga eks kõik sõltub tõepoolest sellest, milliseks kujuneb kaubavoog ja millisena me suudame tegelikult ühiselt seda raudteed käitada.
Ma tahan kindlasti tänada kõiki neid tublisid inimesi, kes on võtnud aega pühendada end sellesama raudteeprojektiga tegelemisele. Olles käinud ka mitmetel erinevatel kohtumistel planeeringute asjus, saanud kokku maaomanikega, tean, et kirumist on väga palju. Algusfaasis oli positiivset vaadet Rail Balticu projekti peale üldse väga vähe. Nüüd ma arvan, et olukord on muutunud paljudele arusaadavamaks. Meil Pärnus öeldi selle kohta tihti nõnda, et kui Pärnusse bussijaama ehitatakse, siis ei räägi keegi tasuvusest, aga vaat, Rail Baltic on selline püha asi, mille puhul tuleb rääkida otsast lõpuni tasuvusest. Ma möönan, et tasuta asju ei ole, aga selleks olemegi meie seatud, et sellised objektid käiku panna, mõistlikult rahvast ja riike teenima panna. Ma usun, et see ei ole ka Eesti-suguse riigi jaoks võimatu, sest meie asukoht nõuab seda. Aitäh ja jõudu-jaksu!

Mart Helme, kas on protseduuriline küsimus?

Kuna mu nime mainiti, siis mul peaks olema vist õigus väikeseks repliigiks.

Palun!

Võimalik küll, et ma oleksin pidanud ütlema Pööravere. Mina, erinevalt kolleeg Metsojast, ei ole päris sealt kandist pärit, aga tean, et vahemaa nende kahe koha vahel on umbes paarkümmend kilomeetrit. Nii et põhimõtteliselt me saame aru, mis kohast ja mis probleemist me räägime. Aga mis puudutab nüüd ikkagi sedasama mantrat, mida me ka praegu kuulsime – et meil on vaja ühendust lõunasse –, siis ütlen veel kord: ühendus on olemas nii Tartu trassi näol kui ka Pärnu trassi näol. Küsimus on emma-kumma rekonstrueerimises, mitte meeletu raha matmises uude trassi. See on üks põhimõttelisi küsimusi, mille üle peaaegu ei ole debateeritud. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Sellega oleme neljandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Viienda arupärimise saartevahelise parvlaevaliikluse kohta on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Deniss Boroditš, Urmas Kruuse, Urve Tiidus, Heidy Purga, Johannes Kert, Igor Gräzin, Lauri Luik, Madis Milling, Laine Randjärv, Ants Laaneots, Liina Kersna, Toomas Kivimägi ja Hanno Pevkur. Arupärijate nimel Kalle Laanet, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Kui Andres rääkis oma kõnes projektide rakendamisest ja alustamisest, siis meie teema puudutab projektide elluviimist ja kliendisõbralikkust. Nagu me mäletame, 1. oktoobrist 2016 võttis riik üle meie suursaarte vahelise parvlaevaliikluse. Eks see on läinud üle kivide ja kändude, kõige otsesemas mõttes. Meie arupärimine puudutab just nimelt piletimüügisüsteeme ja loomulikult ka püsielaniku soodustust, mida rakendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sellekohase määruse kaudu. Põhiprobleemina näeme seda, et kliendid on halvemas positsioonis kui eelmise operaatori ajal. Me ei ole saanud siiamaani praeguselt vedajalt põhjendatud vastuseid ja seetõttu on meil ministrile viis küsimust. Miks rakendatakse püsielaniku soodustuse andmise määrust kliendile kahjulikumalt kui enne 1. oktoobrit 2016? Kas leiate, et soodustuse andmise selline rakendamine, kitsenduste kaudu, on eesmärgipärane? Mitmel korral on ühe määruse tõlgenduse muutuse põhjusena toodud võimalikke väärkasutusi. Milles need väljenduvad ja kui palju statistiliselt on väärkasutusi esinenud? Kui palju on uue teenusepakkuja ajal Eesti suursaarte ja mandri vahel reisijaid teenindatud ning sõidukeid üle veetud? Kui paljusid neist puudutas püsielaniku soodustus? Mis ajaks muudetakse uus piletisüsteem saarte elanikele kasutajasõbralikumaks? Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud arupärijad, lausa 14 Reformierakonna fraktsiooni liiget! Ma luban endale väikse meenutuse oma pikast elust opositsioonipoliitikuna. Kui arupärijad saadavad ainult kaks esindajat, siis on neil väga ebamugav ministrilt vastust kätte saada. Tegelikult on aga olemas ka kirjaliku küsimuse vorm. Aitäh Urve Tiidusele ja Kalle Laanetile, et te hilisel õhtutunnil olete ikka veel siin, et kuulata minu vastuseid!
Kõigepealt pean ütlema, et arupärimisel oli ka sissejuhatav lõik. Ma panin tähele, et te viitasite sellele, justkui oleks saarlased sattunud olukorda, kus nad peavad saarele jõudmiseks maksma mingil põhjusel kolmekordset hinda. Ma ei saanud täpselt aru, kuidas on võimalik kolmekordne hind kokku saada, sest on täishind ja sellest on võimalik saada 50% soodustust. Millisel juhtumil aga võetakse sõiduauto üleveo eest kolmekordset hinda, on mulle teadmata.
Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Miks rakendatakse püsielaniku soodustuse andmise määrust kliendile kahjulikumalt kui enne 1. oktoobrit 2016?" Selleks et mõista, millest me räägime, loen teile ette lõigu majandus- ja taristuminister Kristen Michali määrusest, mis jõustus 1. oktoobril 2015. Me räägime siin eelkõige saarlaste seisukohast ja nimetatud määruse § 5 lõige 1 ütleb, et Virtsu–Kuivastu parvlaevaliinil on õigus saada sooduspilet, kui sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt on sõiduki omanik, vastutav kasutaja või kasutaja füüsiline või juriidiline isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht või äriregistrijärgne asukoht on Saare maakonnas. Täpselt selle teksti järgi praegune vedaja TS Laevad käitub. Juhul kui määruse korrektse rakendamise tõttu on keegi jäänud loodetud soodustusest ilma, ei ole tegemist mitte määruse kahjuliku rakendamisega, vaid on varem olnud kas vähene kontroll või ebapiisav IT-lahendus, nii et on saadud soodustusi, mida pole määrusega ette nähtud.
Teine küsimus: "Kas leiate, et soodustuse andmise selline rakendamine läbi kitsenduste on eesmärgipärane?" Määrus on kehtestatud ühistranspordiseaduse alusel ning vastab selles kehtestatud soodustuse andmise loogikale. Ühistranspordiseaduse § 36 sätestab avaliku teenindamise lepingu alusel teostataval liiniveol kehtivad sõidusoodustused. Kõnealuse paragrahvi lõike 3 kohaselt antakse avaliku teenindamise lepingu alusel veeliikluses teostataval liiniveol Eesti mandri ning saarte ja väikesaarte vahelisel, Saaremaa ja Hiiumaa vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate väikesaarte vahelisel laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinil sõiduki ja selle haagise veol sõidusoodustust kuni 50% veo hinnast füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on veetava sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht või äriregistrijärgne asukoht, samuti liini alg- või lõpp-punkt on nimetatud saar või väikesaar. Seega, olenemata määruses sätestatust või selle väidetavast tõlgendamisruumist ütleb ka kehtiv ühistranspordiseadus sõnaselgelt, mis on soodustuse rakendamise alused. Ühistranspordiseaduse ülesehitus põhineb mh õiguskantsleri seisukohal, mille kohaselt elukohanõudega seotud sõidusoodustusi saab kehtestada eeldusel, et elukohanõue lähtub avalikust huvist. Seejuures peab sellel olema inimese kodakondsusest sõltumatu eesmärk, et sõidusoodustust saaksid kasutada isikud, kes on väljendanud püsivamat seost või lõimumist soodustusi võimaldava kohaliku omavalitsusega. Seetõttu on ka sõidukipileti soodustuse kehtestamise määruse mõte olnud algusest peale see, et soodustust saab ainult see isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on vastavalt kas Saaremaal või Hiiumaal ning kes on kantud sõiduki registreerimistunnistusele selle omaniku, vastutava kasutaja või kasutajana. Nimetatud tingimused on igati põhjendatud, kuivõrd vastasel juhul ei oleks võimalik eristada saarel elavaid ja autot kasutavaid inimesi neist, kes seal tegelikult ei ela, st ei oleks tuvastatav sõidusoodustuste rakendamise mõistlikkus ja asjakohasus. Seega, soodustuse andmine kindlatele kriteeriumidele tuginedes on eesmärgipärane, sest seda nõuab ühistranspordiseadus.
Kolmas küsimus: "Mitmel korral on ühe määruse tõlgenduse muutuse põhjusena välja toodud võimalikud väärkasutused. Kuidas see väärkasutus väljendub ning kui palju seda statistiliselt on esinenud?" Pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et määruse tõlgendus ei ole muutunud. Varasem vedaja kasutas soodustuste andmisel määruses lubatud kliendikaardi meetodit, kuna tema infosüsteemid ei võimaldanud teha reaalajas päringuid rahvastiku- ega sõidukiregistrisse. Inimesele, kes tõendas oma saare püsielaniku staatust ja esitas vedajale sõidukiregistri kaardi, millel ta oli märgitud selle omaniku või kasutajana, väljastati sõiduki sooduspileti saamiseks kliendikaart. Samas ei pidanud need inimesed, kellel kliendikaart juba oli – kui nad saarelt ära kolisid või sõiduki müüsid –, oma kliendikaarti tagastama. Siis aga liikusid kaardid käest kätte ja seetõttu võisid kliendikaardi alusel soodustust saada ka need, kellele ei olnud seda enam ette nähtud. Praeguse vedaja piletisüsteem on üles ehitatud isikutuvastuse põhimõttel ning piletit müües teeb süsteem isikukoodi järgi automaatselt päringu registritesse. Nii saavad sooduspileti osta üksnes need, kellele on see tegelikult ette nähtud. Statistikat mul kahjuks väärkasutuste kohta ei ole, sest möödunud aastatel seda ei tehtud. Aga võttes arvesse vedajale ning ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile laekunud päringute arvu, samuti seda, et ma täna siin arupärimisele vastan, võib arvata, et selliseid väärkasutusi oli.
Neljas küsimus: "Kui palju on uue teenusepakkuja ajal Eesti suursaarte ja mandri vahel reisijaid teenindatud ning sõidukeid üle veetud? Kui paljusid neist puudutas püsielaniku soodustus?" 2016. aasta oktoobrist, kui uus vedaja sõitma hakkas, kuni veebruarini 2017 on Virtsu–Kuivastu liinil teenindatud kokku 448 908 reisijat. Nende hulgas oli püsielanikke 121 986 ehk 27,2%. Sõidukeid teenindati 203 015, sh soodustusega sõidukeid 65 270 ehk 32,2%. Rohuküla–Heltermaa liinil oli mõnevõrra vähem reisijaid, nimelt 137 581, kellest püsielanikke 33,3% ehk 45 848. Sõidukeid oli Rohuküla–Heltermaa liinil 60 886 ja soodustusega sõidukeid 25 407, st 41,7% püsielanikest sai 50% soodustust.
Viies küsimus: "Mis ajaks viiakse uus piletisüsteem saarte elanikele kasutajasõbralikumaks?" Vedaja klienditoe poole ei ole konkreetsete piletisüsteemi puuduste pärast pöördutud. TS Laevad OÜ tegi 2016. aasta lõpus klientide rahulolu uuringu, mille peale saadi palju positiivseid vastuseid piletisüsteemi toimivuse ja mugavuse kohta. Üle 80% vastanutest andis e-teenindusele ja nutirakendusele head või väga head tagasisidet. E-teeninduse kasutusmugavuse suhtes olid kõige kriitilisemad Virtsu–Kuivastu liinil sõitnud ärikliendid, kelle muredega vedaja on kursis. Juba töötatakse välja lahendusi. Ühtlasi on vedajal plaanis järjepidev klientide rahulolu seire, nimelt on piletisüsteemis võimalik pärast ostu sooritamist kirjutada oma kommentaare. Kui küsijad pidasid silmas ID-kaardi põhist piletisüsteemi, mis kontrollib reaalajas isiku õigust sooduspiletile, siis pean ütlema, et sellist võimalust lähiajal ei tule, sest praegust korda ei ole vedajal kavas muuta. Aitäh!

Küsimuste vooru avab Kalle Laanet.

Aitäh! Ma usun, et minule kui selle liini kasutajale – ja ma arvan, et ka paljudele teistele – tuleb suure üllatusena, et 2016 muudeti määrust. Avalikkus on kindlasti täielikus teadmatuses. Peale selle, soodustus on ju mõeldud inimestele, kes tegelikult elavad saarel ja käivad mingitel ajahetkedel ka sealt väljas. Toome paralleelnäite. Kui kellelgi härrasmehel või proual on vaja sõita kiiresti Tallinnasse arsti juurde ja ta võtab naabrimehe auto, siis ta sõidusoodustust ei saa. Olete päri sellega? Ta on ise saare elanik, ka auto kuulub Saaremaa elanikule, aga soodustust saada ei ole võimalik. Sama probleem on väga paljudel puhkudel, see puudutab ka ettevõtteid. Nii et tegelikult on süsteem paindumatu ega vasta oma eesmärgile. Mida te ikkagi plaanite teha?

Kõigepealt, ma panin tähele, kui te ütlesite, et teile oli üllatuseks määruse muutmine aastal 2016. Ma siiski ütlesin, et määrus, millele ma tuginen, jõustus 2015. aasta 1. oktoobril. Mõned sätted jõustusid 1. veebruaril 2016, sest määrus avaldati Riigi Teatajas 27. jaanuaril 2016. Neist üks ongi seesama, mis sätestab, kuidas Saaremaalt tulles või sinna minnes soodustust saab. Sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt peab juht olema sõiduki omanik, vastutav kasutaja või kasutaja füüsiline/juriidiline isik. Ja kui ta on juriidiline isik, siis peab tema äriregistrijärgne asukoht olema Saare maakonnas.

Artur Talvik.

Hea eesistuja! Hea minister! Minu küsimus puudutab natukene teist tahku, aga neidsamu parvlaevu, mis mandri ja suursaarte vahel sõidavad. Teatavasti tehti kunagi kuulsusrikas hange, mis jäi hiljaks ja millest kaks laeva pole veel siiani kohale jõudnud. Teie eelkäija minister lubas lepingu tingimuste rikkumise eest trahvida TS Laevad OÜ-d, aga ütles ka suuresõnaliselt välja, et TS Laevad nõuab seda raha omakorda parvlaevade ehitajatelt. Kui kaugele see asi on jõudnud? Kas mingi raha on liikunud ja kas uuel ministril on samad plaanid või on need nüüdseks muutunud?

Aitäh! Kuna mu eelkäija suure suuga lubas, siis mina pean tema au eest väljas olema ja trahve tegema. Esimene trahviotsus ongi juba tehtud. Tõepoolest, leping ehitajaga on selles mõttes korrektselt sõlmitud, et trahvisumma peetakse kinni meie osamaksest ehitajale, kes ehitusega viivitas, mille tõttu laevad ei jõudnud õigel ajal liinile. On antud lubadus, et järgmise trahvisumma otsuse teeme teises kvartalis, sest esimene trahv tuli selle aasta esimeses kvartalis. Õige on ka see, et Tiiut ja Piretit me alles ootame liinile. Mina lähtun sellest, et ei ole tähtis, kes võitis hanke. Hankel olid selged tingimused ja üks neist oli selline, et liinil peavad olema uued laevad. Kui kokkuleppeid ei täideta, siis tuleb lepingus ette nähtud trahvid teha.

Palun, Monika Haukanõmm!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Paljud saarte elanikud, aga ka turistid on mõne erivajadusega. Neil võib olla mingi puue – nägemispuue, kuulmispuue, liikumispuue –, mis vajab eritingimusi. Need inimesed vajavad ligipääsetavat teenust – ühest küljest peab olema füüsiline ligipääs, teisalt aga ka sisuline, st praamiteenusele ligipääs. Peale selle on puuetega inimestel alati olnud ka teatud soodustused. Kas uued praamid, uued laevad on ligipääsetavad kõikidele sihtgruppidele? Milliseid piletisoodustusi on ette nähtud?

Aitäh! Sõidusoodustused puuetega inimestele sätestab seesama ministri määrus. Tasuta saab sõita puudega kuni 16-aastane isik, kui ta esitab isikut tõendava dokumendi, sügava puudega 16-aastane ja vanem isik, esitades isikut tõendava dokumendi ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2³ alusel väljastatud puudega isiku kaardi. Peale selle võib tasuta sõita raske nägemispuudega isik, sügava või raske nägemispuudega isiku saatja, puudega isikut saatev juht- või abikoer, kui puudega isik esitab isikut tõendava dokumendi ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse § 2³ alusel väljastatud puudega isiku kaardi.
Nüüd, ma tunnistan, et vahepeal – siis, kui olid käigus asenduslaevad – ei olnud loodud kõiki vajalikke tingimusi, et puuetega inimesed oleksid reisijate alale ligi pääsenud, aga uute praamidega on need probleemid lahendatud.

Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei ole küll pidev praamide kasutaja, aga hiljuti külastasin Hiiumaad. Praamil Leiger hakkasid silma mõningad puudused. Näiteks oli heli väga halb – kui laevakapten või kes tahes andis edasi informatsiooni, siis oli väga raske millestki aru saada, sest tekst hakkis ja katkes kogu aeg. Ka kuvaripilt virvendas ja mõned istmed olid juba katki. Mina kui turismiga tegelev inimene mõtlesin kohe, et kui turismihooajal tuleb mitu bussitäit turiste, siis tekivad kindlasti tualetijärjekorrad. Kes maksab kinni kõik need puudused, kui on vaja teha remonti või ka ümberehitusi? Kas see on Eesti riigi kulul, ettevõtja kulul, AS-i Tallinna Sadam kulul või laevaehitaja kulul?

Heli katkemise ja kuvaripildi virvenduse kohta annan teie info vedajale edasi. Mis puutub puudustesse, siis eks kõik sõltub sellest, mis põhjusel need on tekkinud. Vandalismi ei saa ehitajale süüks panna, aga ehitusvigade suhtes on loomulikult garantiitingimused olemas. Nii et kui on ehitaja tööpraak, siis on laevad garantiiga kaetud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Eelmisel nädalal tõi Saarte Hääl ära sellise tähelepaneku, et Ruhnu ja Hiiumaaga laevaühenduse pidamiseks sõlmiti leping AS-iga Kihnu Veeteed, kelle pakutav teenus maksab tunduvalt rohkem, kui küsinuks Saaremaa Laevakompanii ja Tuule Liinid kokku. Miks selline leping sõlmiti ega arvestatud seni heaks arvatud hankekriteeriumi, mis on alati olnud odavam hind?

Aitäh küsimuse eest! Hankekriteeriume arvestati ja ainukesena kvalifitseerus Kihnu Veeteed.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Mäletatavasti oli Tuule Laevadel olemas elektrooniline piletimüügisüsteem, mis toimis suurepäraselt. Ka riik panustas selle arendamisse mitusada tuhat eurot. Lepingu järgi pidi see süsteem riigile üle antama eelmise aasta lõpus. Kuid selle asemel et seda kasutada või välja osta, kulutas riik enam kui miljon eurot uue süsteemi arendamiseks. Mind huvitab, mis on nüüd saanud sellest vanast süsteemist. Kas see on üle antud? Kas meil seisab nüüd üks rakendus lihtsalt tarbetult sahtlis? Oleme hulga raha ära kulutanud. Milline olukord on?

IT-lahendusi ja müügiplatvorme tuleb ikka aeg-ajalt uuendada. Nii et uus rakendus teenib meid tõenäoliselt hästi veel mitmed aastad. Mis on saanud sellest süsteemist, mida praegu keegi enam ei kasuta? Ausalt, jään vastuse võlgu. Ei oska öelda, kas ta on kuhugi riiulisse pandud või kas ta on üldse üle antud. Vabandust, ei tea vastust!

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Laanet, palun!

2014. aastal otsustas majandusminister Palo, et riik peab oma ettevõtete kaudu osutama teenust paremini, kui on osutatud varem – klientidele ehk saarte elanikele soodsalt, tõstes klienditeeninduse taset ja muidugi tihendades üleveograafikut. See on ülisuur proovikivi riigile kuuluvale ettevõttele ja seda on raske saavutada. Selle otsuse elluviimine läks kiiva juba algusest peale, alustades parvlaevade ehitushankest kuni selleni, et nüüd, pool aastat lubatust hiljem on pooled uued parvlaevad alles tehases.
Igal nädalal parvlaevade teenust kasutavate inimestega kokku puutudes saan kinnitada, et saarte elanikud ei ole teenuse korraldamisega rahul. Halvaks näiteks võib tuua kas või sellesama, mida eespool nimetasin – praegune vedaja tõlgendab saarlase soodustuse määra omamoodi. Jah, ka mina olen mitu korda kohtunud nii praeguse operaatoriga kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimestega. Me ei ole suutnud nendega kokkuleppele saada. Keegi ei tea, kuidas võiks muuta süsteemi niimoodi, et see oleks eesmärgipärane, nagu see algusest peale rakendati, ja inimesed oleksid rahul.
Ma arvan, et tegu ei ole vedaja pahatahtlikkusega, vaid põhjus on päris lihtne: piletisüsteem on paindumatu. Nagu siin enne jutuks oli ja ka proua minister ütles, IT-süsteem lahendati uudselt. Tulid patsiga poisid, kes arvasid, et niimoodi peaks see asi olema. Ja asi tehtigi ära, suhtlemata ja rääkimata nende inimestega, kes on sellega varem tegelenud, või klientidega, kes seda süsteemi kasutavad.
Toon paar näidet selle info põhjal, mis on minu postkasti kukkunud, elektroonilisse loomulikult. Esimene näide. Viisin lapselapse Virtsu ja jätsin auto Kuivastusse. Tahtsin kassast edasi-tagasi piletit osta, sest laps läks juba praamile. Kassa ei saanud sellist piletit müüa. Aga kui oleksin Virtsu kassasse pidama jäänud, oleks ilmselt pidanud järgmist praami ootama 1,5 tundi, sest minu laev oleks selle aja peale juba ära läinud. Mõtlesin veidi ja läksin ostsin kassast veel ühe Kuivastu–Virtsu pileti. Õnneks oli praami väljumiseni aega. Otse loomulikult ei küsinud keegi piletit ja kõik läks õnneks.
Teine näide on ettevõtte suhtumisest. Nüüd on väga teravalt päevakorda kerkinud kollektiivide tulek ja minek suvisele noorte laulu- ja tantsupeole. Organisaator on sõna otseses mõttes mures. Ta ütleb, et firma on jäik ja paindumatu, et üldse mingit kokkulepet saavutada. Nagu ma aru saan, üks probleem on see, et praegu ei saa selleks ajaks broneeringuid teha, kuna firmal pole veel graafikuid. Ilmselt on ka lisareiside teema kõneks. Väga keeruline on suhelda, ikka sama kasutajasõbralikkuse teema.
Kolmandaks, suve kroonsündmus – Saaremaa ooperipäevad. Üleveokorraldus toimis varem probleemideta, nüüd otsib Eesti Kontsert mööda Eestit taga 40 000 eurot, et ülevedu saaks tehtud. Eelmise vedajaga ei olnud kunagi selliseid probleeme.
Need juhtumid, mis ma siin praegu ette tõin, on vaid üksikud näited. Minu arvates on riigi auküsimus, et uus vedaja lahendab sellised igapäevateemad, ilma et me peaksime seda arutama Riigikogu suures saalis. Räägime siin pikalt-põhjalikult, võtame isegi vastu poliitilise otsuse, aga selle rakendus läheb kiiva ja süüdi on kõik poliitikud. Mõelgem sellele. Kas riik ikka on parim teenuseosutaja? Tundub, et ei ole. Kindlasti tuleb lõpuks vastutada nendel inimestel, kelle vastutusalasse need asjad kuuluvad. Ma ei pea silmas mitte ainult poliitilist vastutust, vaid ka ametnike vastutust. Siin on väga palju räägitud, nii ka täna, just nimelt ametnikkonnast, kes lihtsalt lükkab ette vao, mida mööda poliitikud sammuvad. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele järgneb teade, et oleme viienda arupärimise menetluse lõpetanud.

Kuuenda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Urve Tiidus, Madis Milling, Urmas Kruuse, Valdo Randpere, Igor Gräzin, Deniss Boroditš, Lauri Luik, Jüri Jaanson, Terje Trei ja Hanno Pevkur Sõmera hooldekodu kohta. Arupärijate nimel Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Ka järgmine arupärimine puudutab Eesti kõige suuremat saart Saaremaad. 13. veebruaril esitas Reformierakonna fraktsiooni 11 liiget arupärimise sotsiaalkaitseminister Kaia Ivale. Me pärisime aru Saaremaal asuva Sõmera hooldekodu käekäigu kohta lähemas ja kaugemas tulevikus. Teatavasti on AS-ile Hoolekandeteenused kuuluv Sõmera Kodu Saare maakonna suurim erihooldeteenuseid pakkuv asutus, kus on circa 400 riigieelarvelist kohta. See hooldekodu pakub ööpäev läbi hooldusteenust sügava liitpuudega isikutele ja erihooldust vajavatele inimestele.
Ministrina, lugupeetud Kaia Iva, te kohtusite 3. veebruaril Saaremaa omavalitsusjuhtidega, et arutada Sõmera Koduga seonduvaid pakilisi teemasid. Vaatamata sellele, et kohalikud omavalitsusjuhid, sotsiaaltöötajad, mõned Riigikogu liikmed ja ka maavanem on hooldekodu sulgemise vastu, on Sõmera Kodu sulgemine siiski päevakorral. Kohtumisel, mis meedia teatel paisus üsna emotsionaalseks, tehti muu hulgas juba varem kõlanud ettepanek rajada plaanitud väiksed peremajad Sõmera Kodu juurde. Seni on ju olnud teadmine, et suure maja asemel saavad Sõmera asukad endale õdusad peremajad. See ettepanek jäi tol kohtumisel ministri toetuseta. Saaremaa omavalitsusjuhtidel on siiski lootust, et sel teemal on võimalik arutada ja jõuda koostöös kompromissile.
Küsimusi on veel juurdegi tekkinud. Arupärimise esitajad loodavad, et tänastest vastustest kumab läbi lootuskiir kohalikele inimestele, ka neile, kellele Sõmera Kodu Lääne-Saare vallas tähendab n-ö regionaalset töökohta, mille jaoks on ennast koolitatud ja kus on praktikas kompetentsi omandatud. Murelikud saarlased soovivad teada, kas muutused tähendavad ka seda, et töötajad senisest töökohast ja sotsiaalsetest garantiidest ning võib-olla üldse kodulähedasest töökohast ilma jäävad.
Teades hästi, et Euroopas minnakse institutsionaalselt hooldusmudelilt järk-järgult üle perekonna- ja kogukonnapõhisele hooldusmudelile, selleks on investeeringuid tehtud ja tehakse veel ning just laste hooldeteenuste ümberkorraldamisest on saadud ka positiivseid kogemusi, on siiski hea kuulda infot otseallikast. Tulenevalt eelnevast ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel on meil teile, lugupeetud minister, terve hulk küsimusi. Aitäh ette vastuste eest!

Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Aitäh arupärimise esitajatele küsimuste eest! Proovin siis selgitada, et asjas oleks võimalik paremini selgust saada. Loen järjepanu ette küsimused ja vastused.
Esimene küsimus: "Mis on põhiline põhjus, miks Sõmera hooldekodu suletakse ja edasiseks teenuse pakkumiseks ei sobi?" Erihoolekande valdkonnas on riiklikult seatud eesmärgiks reorganiseerida üle 30-kohalised teenuskohad ning eelisarendada toetavate teenuste osutamist, keskendudes isikukesksete ja kvaliteetsete teenuste arendamisele kogukonnapõhiselt. Suurtes institutsioonides puudub elanikel piisav kontroll oma elu ja neid puudutavate otsuste üle, teenuseosutaja nõuded on olulisemad kui elanike individuaalsed vajadused. Euroopa ühine suund on arendada üleminekut institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele, sest viimane vorm toetab suuremat iseseisvust ja isiklikku arengut, vähendades samal ajal sotsiaalset tõrjutust. Seetõttu suletakse senised suured asutused ja luuakse uued teenuskohad suurematesse kogukondadesse, et kõik psüühiliste erivajadustega inimesed saaksid aktiivselt osaleda kogukonna tegemistes ning avalikud teenused oleksid kergemini ligipääsetavad ja omavahel paremini seotud, näiteks oleks olemas ühistranspordiühendus, arstiabi, töised tegevused ja muude aktiveerivate tegevuste võimalus. Teenuskohtade võrgustiku laiendamisel on oluline, et teenust osutataks inimese sotsiaalse võrgustiku või kodu lähedal, selleks et säiliksid peresidemed ning võimalus pöörduda tagasi koju või hakata uuesti iseseisvalt elama. See võimalus peab olema loodud ka kõikidele Sõmera klientidele. Ühtlasi on oluline arvestada elanikkonna jaotust tulevikuperspektiivis ning võimalike uute klientide päritolu ja sotsiaalseid võrgustikke. Eelnevast tulenevalt peame põhjendatuks Sõmera hooldekodu reorganiseerimist. Seejuures peab olema tagatud, et uued teenuskohad loodaks kogukondades, kus on olemas ja kättesaadavad avalikud teenused, hõive ja aktiveerimisvõimalused.
Küsimus nr 2: "Kui Sõmera hooldekodu suletakse, siis mis saab nende tänastest klientidest?" Praegused kliendid suunatakse elama uutesse kodudesse, mis on rajatud kogukondadesse, kus inimesel on võimalik olla ühiskonnas aktiivne ja kasutada toetavaid teenuseid. Uued kohad võimaldavad perepõhist elamist väiksemates üksustes ning toetavad inimese individuaalseid valikuid ja võimalust iseseisvalt toime tulla. Uue elukoha valikul võtab Hoolekandeteenused arvesse inimese päritolu, et tal oleks võimalik tagasi minna oma lähedaste või sõprade juurde. Saaremaalt on pärit 60–70 Sõmera klienti. Sõmera klientidest umbes veerandile hakatakse nende teenusevajadust arvestades edaspidi osutama kergemat, kogukonnas elamise teenust. Hoolekandeteenused on hinnanud, et osa kliente ei vaja ööpäevaringset erihooldeteenust, vaid kergemat, kogukonnas elamise teenust. Hoolekandeteenused on Sotsiaalministeeriumile kinnitanud, et kõikidele klientidele tehakse eelnevat selgitustööd ja on kavandatud ka kohanemist soodustavaid tegevusi. Näiteks käiakse eelnevalt uue elukohaga tutvumas, arvestatakse inimese soovidega uute eluruumide sisustamisel jne. Seda kinnitas kohtumisel ka Sõmera hooldekodu juht Helle Kahm.
Kolmas küsimus: "Mis saab eestkostest?" Eestkoste on kindlasti oluline, kuna Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt on Sõmera klientidest 175-le seatud eestkoste. Kui inimene asub elama uude kohta, siis ei pea Lääne-Saare vald jääma tema eestkostjaks. Sellist lahendust toetab perekonnaseaduse § 205 lõikes 3 loodud võimalus, et täisealise isiku eestkostjaks ei pea olema isiku rahvastikuregistrijärgne valla- või linnavalitsus. Perekonnaseaduse kohaselt võib inimese eestkostjaks sobiva füüsilise või juriidilise isiku puudumise korral määrata valla- või linnavalitsuse, millega täisealine on kõige tugevamalt seotud. Muu hulgas võib täisealine olla kõige tugevamalt seotud selle valla- või linnavalitsusega, kust ta on pärit, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega tal on säilinud olulised sidemed, kus elavad tema lähedased või kus asub tema vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht. Selle protsessi käigus, kui Sõmera Kodu teenuseid kasutavatel inimestel on võimalik asuda elama uutesse kvaliteetsetesse teenusüksustesse ning olla kaasatud uue asukoha kodanikuna selle kogukonna tegevustesse, kasutada avalikke teenuseid ja olla hõivatud, tekib neil inimestel seos uue valla- või linnavalitsusega. Seetõttu on perekonnaseaduses olemas võimalus, et inimese vajadustest ja eestkostega seotud ülesannetest lähtuvalt vabastatakse eelmine eestkostja oma ülesannetest ja uueks eestkostjaks määratakse valla- või linnavalitsus, millega inimene on nüüd tugevamalt seotud. Selliseid kaasusi, kus eestkostjaks ei määrata inimese rahvastikuregistrijärgset valla- või linnavalitsust, vaid valla- või linnavalitsus, millega inimene on rohkem seotud, on kohtud lahendanud uue eestkostja määramisega. Arvestades eestkostetava huvisid ning võimekust oma eestkostjaga suhelda, tuleb lahendada nendele inimestele eestkostjate määramise küsimused, kes Sõmera Kodust mujale lähevad.
Neljas küsimus: "Mis sõnum on Teil täna hooldekodus töötavale 135 töötajale? Mis saab neist edasi?" Sõmera hooldekodu suletakse järk-järgult 2020. aastaks. Seetõttu ei tule töötajate kohest koondamist, vaid koondamine toimub eespool mainitud perioodi jooksul. Esimesed suuremad muudatused on kavas kahe aasta pärast. Hoolekandeteenused on töötajate koosseisu uurinud. Töötajatest 37 on pensionieale lähenemas, nad jõuavad 2020. aastaks pensioniikka, mistõttu tuleb olla valmis selleks, et nad võib-olla ei soovi siis enam täiskoormusega töötada. Hoolekandeteenuste töötajate uuringust selgub, et 23 töötajat käivad tööl Kuressaarest ja neil on potentsiaalne võimalus asuda tööle uutes teenusüksustes. Kärla külast tööl käivatel inimestel on potentsiaalne võimalus asuda tööle Kogula üldhooldekeskusesse. Mõistagi teeb Hoolekandeteenused töötajate koondamisel koostööd töötukassaga, kellega koos püütakse leida alternatiivseid töövõimalusi. Vajaduse korral pakutakse ümberõpet ja muid tugiteenuseid.
Viies küsimus: "Mis kavatsused on olemasolevate Sõmera hooldekodu hoonetega?" Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt koostab Hoolekandeteenused hoonete realiseerimise plaani. Esmane eesmärk on hooned võimaluse korral realiseerida. Kui see ei õnnestu, sest tegu on siiski väga suure kompleksiga, siis võib kõne alla tulla hoonete lammutamine. Selle ettepaneku on kohalik omavalitsus ka teinud. Hoolekandeteenused on kinnitanud, et hooneid ta niisama lagunema ei jäta. Senine praktika suurte hooldekodude sulgemise järel on näidanud, et hooneid on olnud võimalik realiseerida.
Kuues küsimus: "Kas erihoolekandesüsteemi ümberkorraldamisega ja väikeste peremajade ehitamisega kaob erihoolekandeteenuste järjekord, kus ootab praegu 425 inimest?" Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine ei ole järjekordade vähendamise meede. Järjekordade vähendamine on pigem teenuse rahastamise ja riigieelarve küsimus. Ei ole mõtet luua Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditega juurde kohti, kui meil ei ole nende jaoks riigieelarves vahendeid. Küll on aga nende vahendite eesmärk luua praegustele klientidele kvaliteetsed teenuskohad. ERF-i vahenditest luuakse juurde ka 200 kogukonnas elamise teenuskohta, seda siis lisaks reorganiseerimiskavale. Aitäh!

Avan küsimuste vooru. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastustes oli muidugi palju infot, aga ma siiski küsin ühte asja. Sõmera Kodus on 60–70 Saaremaalt pärit inimest, kellest osa ei vaja ööpäevaringset teenust. Tegelik põhjus, miks see teema nii teravaks on läinud, on ikkagi seal hooldekodus töötavad inimesed. Te küll ütlete, et osa probleemist laheneb ära sellega, et inimesed lähevad pensionile. Aga teatavasti pensioniiga tõstetakse ja on öeldud, et ka pensionärid niikuinii töötavad edasi. Riigireformiga me tahame viia töökohti Tallinnast välja. Miks me ei kasuta siiski sellist varianti, et need perekodud rajataks Sõmerale? See on looduslikult väga ilus koht ja inimesed on seal harjunud elama. Vanu inimesi ei õpeta nii kergesti elama teises kogukonnas ja uue vallavalitsusega suhtlema. Kas ei oleks äkki võimalik selline loogika, et jätta need töökohad sinna ja teha peremajad sinnasamasse?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult oli siin mitu küsimust. Ma proovin vastata. Kõigepealt, kas need töökohad ei võiks jääda sinnasamasse, sest siis oleks praegustel töötajatel võimalus seal edasi töötada? Igasuguse teenuse puhul peaks kehtima põhimõte, et me pakume teenust seal, kus seda tarbitakse. Praegu on selle hooldekodu kliendid, keda on kokku 358, toodud sinna üle Eesti. Tavapärane, meie oludest ja ajaloost tulenev põhimõte on olnud seni selline, et enamik erihoolekandeasutusi on olnud asustatud punktidest ja just suurematest keskustest kaugemal. Need asutused on nii nagu ka Sõmera Kodu väga suured. Lähtutud on põhimõttest, et need inimesed ei oleks mitte meie silma all, vaid silma alt ära. Ma arvan, et Saaremaal võiks olla selliseid kohti rohkem kui praegune planeeritav ja Kuressaarde rajatav kogukonna 30-kohaline keskus. Ka see, et Saaremaalt pärit kliente on Sõmeral circa 60, näitab, et vajadust selleks on.
Kahjuks ei läinud Hoolekandeteenuste läbirääkimised Saaremaa omavalitsustega sugugi libedalt, sest inimesed ei ole veel asjaga harjunud. Oli ka tõrkeid, kui selgus, et kuskile lähedusse tahetakse selline asutus rajada. Nüüd on lähtutud sellest printsiibist, et need teenused, millest ma enne rääkisin, oleksid nendele inimestele käe-jala juures, sest nad ei ole üldjuhul võimelised iseseisvalt pikka maad liikuma, ka bussi nad iseseisvalt kõik ei kasuta. Seetõttu peaksid uued peremajad asuma sellises kohas, kus need teenused oleksid olemas, ka näiteks vabaajateenused ja töörakendusteenused. Sellest tulenevalt ei ole Sõmerat hinnatud perspektiivseks kohaks. Küll aga, kui kohtumisel öeldi, et kohalik omavalitsus oleks valmis tegema Hoolekandeteenustega koostööd ja võib-olla ka ise seal teenust pakkuma, palusin neil võtta ühendust ja pakkuda võimalikke koostöö- ja kompromissikohti välja. Minule teadaolevalt saatis Hoolekandeteenuste juht 15. veebruaril vallavalitsusele kirja ja andis teada need kriteeriumid, millest uute perekodude loomisel lähtutakse, aga ta ei ole vallast vastust saanud. Küll aga saime mina ja ministeerium vallavanemalt kirja, kus ta tegi ettepaneku luua perekodud Sõmera territooriumile. Eelkirjeldatud põhjustel ei klapi see kahjuks mitte kuidagi. Aga ma näen, et on võimalusi teha seda üleminekut ajaliselt sujuvamaks. Mul oleks väga hea meel, kui Saaremaale loodaks veel vähemasti üks perekodu. See vastaks rahvastiku proportsioonile kaugemas perspektiivis, aga see tähendab ka koostööd. Sellel kohtumisel rääkisin ma ERF-i raha kasutamise kriteeriumidest ja palusin otse aktsiaseltsi juhiga suhelda. Kahjuks on seda olnud vähe.

Palun, Liina Kersna!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma usun, et keegi meist ei kahtle, et elutingimused erihooldekodudes peaksid paranema. Küsimusi on tekitanud pigem see, miks need tänapäevased erihoolekandeasutused peavad asuma just tihedalt asustatud piirkonnas. Me oleme sel teemal ka sotsiaalkomisjonis korduvalt arutanud. Meie poole on pöördunud mitmed erihoolekannet vajavate laste vanemad ja erihoolekannet vajavate täiskasvanute lähedased, kes on kinnitanud, et nende lähedastele sobiks just nimelt looduslähedasem ja rahulikum keskkond. Kas teie käsutuses on mõned teaduslikud uuringud, mis kinnitavad, et erihoolekannet vajavad inimesed peaksid elama just tihedalt asustatud piirkonnas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselt ei ole kriteeriumiks see, kui tihe on asustus, küll aga see, missugused teenused on kohapeal olemas. Teenuseid seal, kus ei ole inimesi, lihtsalt ei ole. Kuid kõik hoolekandeasutused ei pea olema täpselt ühesugused. Ma olen käinud mitmes hoolekandeasutuses ja näinud mitmesuguseid tingimusi. Ma usun, et teiegi olete külastanud selliseid hoolekandeasutusi, mis on kaunite metsade vahel, vaikses ja rahulikus kohas, kus võib-olla tegeldakse põllumajandustööga ning teiste selliste tööde ja tegevustega, mis nõuavadki maal toimetamist. Aga minu käsutuses on ka nende teenuste loetelud, mida selles taotlusvoorus on arvesse võetud. Praegune reorganiseerimine ei puuduta mitte kõiki teenuseosutajaid ja teenuskohti, reorganiseeritakse siiski kõige suuremaid ja Eestis jääb eripalgelisus alles ka pärast reorganiseerimist. Teise vooru käigus, mis selle aasta jooksul välja kuulutatakse, saab tegelda juba ka sihtsuunitlusega, kui fookuses on väiksemad teenuskohad või mingid kitsaskohad. Nendega me tegeleme edasi.
Aga üks oluline asi, millest räägitakse vist rohkem küll siis, kui on mingid kitsaskohad välja tulnud, on see, et erihoolekande kliendid vajavad rohkem töötamisvõimalusi ja vaba aja veetmise võimalusi ning seda, et neil oleks pidevalt millegagi tegeleda. Vahetevahel öeldakse, et midagi halba on juhtunud ja need inimesed on kedagi häirinud. See on tihtipeale tulenenud sellest, et neil on olnud vähe tegevust. Sõmera kohta on olemas analüüs, millised teenused on seal olemas ja milliseid saab kasutada Kuressaares. Need teenused, mille olemasolu projektide hindamisel arvestatakse, on näiteks sellised: peaks saama käia kaupluses ja apteegis ning kasutada ühistransporti, peaks olema võimalik käia raamatukogus, rahvamajas ja spordikeskuses ning kasutada pangateenust ja kindlasti on väga olulised töötamisvõimalused. Sõmera klientidel oleks võimalik kasutada kaitstud töö võimalusi, mida pakub Kuressaares puuetega inimeste koda, kuid kui iga päev tuleks selleks kasutada ühistransporti või muud transporti, siis ei ole seda teenust lõpuks enam otstarbekas ega võimalik kasutada. Kuna sealsed töötajad ju pingutavad ja annavad endast parima, on arusaadavalt ka nende klientide lähedased rahul, et need seda teenust saavad, neid parimal võimalikul moel hooldatakse ja nende eest hoolt kantakse. Aga me peame astuma sammu edasi. Ma usun, et need, kes on ise selles hooldekodus käinud, tunnistavad, et praegune olukord ei ole hea ja see ei saaks kaua sellisel kujul edasi kesta. Ilmselt on üleminekuaeg küll keeruline, aga kui me hakkame investeeringuid tegema, siis on mõistlik teha neid mujale. Näiteks, kui Lääne-Saare vald hakkas üldhooldeteenust ümber korraldama, siis ta ju ei teinud üldhooldekodu mitte oma valda, vaid rajas selle Kuressaarde. Ma vaatasin, kuidas toonane vallavanem Andres Tinno kommenteeris, miks Lääne-Saare vald ei tee hooldekodu mitte Sõmera kanti või oma valla territooriumile, vaid Kuressaarde. Ta ütles ERR-ile nii: "Kinnisvara puhul öeldakse ikka, et eelkõige on oluline koht. Ja siin on kõrval haigla, kiirabi, perearstikeskus ja Saaremaa Valsi omanikud saavad pakkuda meile ka lisateenuseid, nagu mudaravi ja füsioteraapiateenused. Koht on nagu üks. Ja suurim kasusaajate ring on ka siin, et Kuressaares ja selle lähiümbruses elab 20 000 inimest ja see on hooldamiseks kõige parem." Ehk kui me ütleme, et üldhooldeteenuse osutamiseks on vaja, et ümbruskonnas oleksid olemas teenused, siis seesama nõue on ka erihooldeteenuste puhul.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Proua minister! Neid teenuseid, mida te mainisite, saab kas sealtsamast Sõmera hooldekodu kõrvalt või kahe kilomeetri kauguselt. Selle reorganiseerimisotsusega me lõhume ära sealse õhkkonna. Kliendid on harjunud seal olema, kohalik kogukond on harjunud sellega, et kliendid on seal olemas, sama lugu on töötajaskonnaga. Me järjekindlalt raiume, et sinna ei sobi teha uusi asju. Miks me seda teeme? Miks me ütleme, et seda ei ole võimalik teha? Kõik on seal rahul, aga meie Tallinnast ütleme, et tegelikult ei ole ja peab teistmoodi tegema. Kohalik kogukond, omavalitsusjuhid, maavalitsus, Riigikogu liikmed ütlevad ühte, aga Tallinn ütleb, et ei, Sõmera ei lähe teps mitte. Lugege laupäevast lehte, kus Kuressaare elanikud on jälle tagajalgadel püsti ja kirjutavad kirju. Mispärast seda tehakse? Miks me häirime kohalikke kogukondi, lihtsalt niimoodi raiudes, et see ei sobi teps mitte?

Aitäh selle küsimuse eest, kui see ikka oli küsimus! Te ütlete, et me ei tohiks teha muudatusi selle pärast, et inimesed on olukorraga harjunud. Jah, nad on harjunud. Ma olen väga tänulik nendele inimestele, kes kohalikus kogukonnas seda tööd teevad ning kes sõbralikult ja hästi nende klientidega ümber käivad. Aga see ei tähenda ju, et me peaksime leppima sellega või pidama normaalseks seda, kui mõni kogukond ütleb, et nad ei taha neid inimesi näha või et see neid kuidagi häirib. See on ühiskonna kasvamise küsimus. Ma olen ise sellisest kohalikust omavalitsusest, kuhu mõni aasta tagasi rajati needsamad Hoolekandeteenuste perekodud. Ka meilt küsiti, kas see on ikka hea või kas see tuleb piirkonnale kasuks. Praeguseks on kõik inimesed sellega harjunud ja see on normaalne. On normaalne, et sellised inimesed meie hulgas liiguvad, käivad meiega samadel üritustel, on sealsamas olemas ja neid on võimalik tööellu rakendada. Paljud neist oleksid ühel või teisel moel võimelised ühiskonnaellu rohkem oma tööga panustama. Aga seda ei ole võimalik teha seal, kus ei ole töökohti.
Te ütlesite, et kõik need teenused on vähemalt kahe kilomeetri kaugusel olemas. Minu käes on teenuste analüüs ja sellest küll nii välja ei tule. Siin on näiteks kirjutatud, et hambaarsti järele on vajadus neli-viis korda kuus, aga hambaarstiteenust kohapeal ei ole, hambaarsti juures käiakse Kuressaares. Haiglateenuste järele on vajadus viis korda nädalas, aga seda seal ei ole, kliendid käivad Kuressaares. Rehabilitatsiooniteenuseid seal ei ole, kliendid käivad Kuressaares keskmiselt 73 korda aastas. Neid teenuseid, mida on vaja mõni kord aastas või mõni kord kuus, ei ole vaja ilmselt mainida: apteek, psühhiaater. Psühhiaater käib siiski kaks korda kuus, praegu on see hästi lahendatud, psühhiaater saab käia kohapeal. Pikaajalise kaitstud töö teenust kohapeal ei ole, aga Kuressaares oleks võimalik seda kasutada. Ujulat ilmselt ka ei ole, seda kasutatakse praegu kevaditi Kuressaares, aga see ilmselt ei ole oluline teenus. Kuid tööteenused, rehabilitatsiooniteenused, hambaarstiteenused, need teenused, mis on haiglas? Nagu ma ütlesin, need kliendid ei liigu iseseisvalt ja nende vajadustest tulenevalt on neil selliste toetavate teenuste vajadus oluliselt suurem kui tavalistel inimestel, kelle tervis on võib-olla korras.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma vaataksin seda probleemi Sõmera hoolealuste ja nende lähedaste silmade läbi. Esimene küsimus, mis tekib, on see, milliseid riske järsk keskkonnavahetus sellistele inimestele endas kätkeb. Edasi, millisel seisukohal on selle sulgemise suhtes nende inimeste lähedased? Seal on 358 hoolealust. Kui palju on nende hulgas neid, kes ise tahaksid (või lähedaste hinnangul tahaksid) sealt kiiremas korras lahkuda, ja kui palju on neid, kes seda keskkonnavahetust otstarbekaks ei pea? Edasi tuleb juba see küsimus, kas Sõmera sulgemine saaks toimuda ka oluliselt aeglasemal moel ja pikema perioodi vältel.

Aitäh! Täpset statistikat, milline on nende lähedaste arvamus, mul ei ole. Seal on üksjagu ka neid isikuid, kellel lähedasi ei olegi. Aga on olemas konkreetsed programmid, kuidas klientidega toimetatakse. Nagu ma nimetasin, neile tutvustatakse uusi võimalusi ja käiakse vaatamas neid kohti, kuhu nad võiksid minna, et nad saaksid nendega tutvust teha. Hoolekandeteenustel on head kogemused, nad on varem selliseid reorganiseerimisi teinud ja need üleminekud, nagu nad on kirjeldanud, on valdavalt läinud väga positiivselt, sest nende muudatuste käigus arvestatakse võimalust pidi ka klientide soove. Mõne puhul on juba teada, et ta tahab oma kodukohta minna. Kui ma käisin Sõmeral, siis esimene klient, kes vastu tuli ja tereks käe pihku pani, ütles kohe, et ta tahaks sealt ära minna ja selle koha võiks juba kinni panna. Ta nimetas ka koha, kuhu ta tahaks minna. Selliseid inimesi on ilmselt veel. Aga oli ka teine klient, kes ütles, et tal on seal hea toakaaslane, ta tahaks seal edasi olla, sest ta on seal harjunud. Ta ei tahaks oma toanaabrist lahkuda. Võimaluse korral arvestatakse selliseid asju, kes tahab kellega koos millisesse kohta minna.
Nüüd sellest ajalisest mõõtmest. Jah, me arutasime seda ka Hoolekandeteenuste juhiga. On võimalik teha seda üleminekut pikemaks. See ilmselt eeldab, et seda arutatakse kohaliku omavalitsusega. Ka omavalitsus peaks arvama, et sellest võiks abi olla. Aga see aeg ei saa olla ülearu pikk, sest ERF-i vahendite perioodil on oma ajaline mõõde, aastaks 2023 peab see olema tehtud. Kuid praegu on juba nõnda, et sinna ei ole uusi kliente juurde võetud, nii et 2022. aasta lõpuks peaksid kliendid olema sealt lahkunud. Sellepärast on see ajaline mõõde seal olemas. Aga see aeg on võrdlemisi pikk, sest klientide tavapärast liikumist on ka. Kui uued kodud valmis saavad, siis need, kes on kolimiseks juba valmis, saavad seda varem teha. Ka teistega tuleb käituda selliselt, et see neid võimalikult vähe häiriks. Üleminekud on loomulikult häirivad, aga eelmiste reorganiseerimiste käigus saadud kogemused on osapoolte sõnul olnud küll väga positiivsed.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Jätkan kolleeg Urve Tiiduse küsimuse teemal. Teie vastustest tuli välja, et 358 inimesest on Saaremaalt pärit 60–70, järelikult peaks Saaremaale tegema vähemalt kaks kuni 30-kohalist teenusüksust, et katta Saaremaa vajadust. Aga seal on kindlasti ka teiste erihoolekandeteenuste vajajaid, ma pean silmas kergemaid teenuseid, näiteks igapäevaelu toetamine, toetatud töötamine jne. Millised teenused edaspidi Saaremaal olemas on ja kus need hakkavad olema? Ma saan aru, et üks teenusüksus luuakse Kuressaarde. Kuhu lähevad ülejäänud 30–40 inimest, kes on Saaremaalt pärit? Millised teised toetavad teenused veel Saaremaal edaspidi olemas on ja kus neid osutatakse?

Nagu ma ütlesin, ka mina arvan, et Saaremaal peaks olema vähemalt üks peremaja veel. Selle ettepaneku kohaliku omavalitsuse juhtidele, kui me omavalitsuses kohtusime, ma ka tegin, et nad mõtleksid läbi, kuidas see sinna luua, ning oleksid ise avatud ja paindlikud. Muidu ei ole võimalik kaugemas perspektiivis Saaremaal kõigile Saaremaalt pärit inimestele ööpäevaringset teenust pakkuda. Nendest 60–70 inimesest on osa kindlasti sellised, kes ei vaja ööpäevaringset, vaid kogukonnapõhist teenust. Nagu ma ütlesin, kui esimeses voorus ei õnnestu saavutada, et oleks võimalik sinna ka teine perekodu luua, siis peab kindlasti kaaluma ka järgmise vooru ajal, kuidas seda kitsaskohta kõrvaldada. Praegu on üle Eesti selline kurioosne olukord, et on suuri piirkondi, kus niisama hästi kui puuduvad ööpäevaringsed teenused. Eesmärk on ikkagi see, et Eesti oleks nende teenustega võimalikult ühtlaselt kaetud. Ma olen siiski positiivselt meelestatud ja loodan, et lahendus saabub ka Saaremaa jaoks. Kohalik omavalitsus on öelnud väga üldsõnaliselt, et nad oleksid valmis kaaluma ka muid variante, et pakkuda erihoolekandeteenust kohapeal ise. Aga nagu ma ütlesin, kahjuks ei ole nad Hoolekandeteenustele vastanud ega nendega rohkem ühendust võtnud, kuigi ma seda palusin. Hetkel on veel aega. Loodame, et tuleb hea lahendus. Me proovime neid veel survestada, et nad neid samme astuksid.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Hea minister! Tundub, et erihoolekanne on terav teema Sotsiaalministeeriumi ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni suhtluses. Sotsiaalministeerium rullib Riigikogu arvamusest üle. Teie eelkäija Margus Tsahkna allkirjastas erihoolekande reorganiseerimise määruse, enne kui ta oli Riigikoguga kohtunud, vaatamata sellele, et Riigikogu sotsiaalkomisjon kutsus teda arutelule. Mina väidan ikkagi seda, et kuigi te tahate optimeerimise raames viia need inimesed linnapiirkonda teenuste pärast, ei ole nende enesetunne seal just kõige parem. Kas teil on mingi uuring selle kohta, kus need inimesed ennast kõige paremini tunnevad, on see linn või maapiirkond, nagu Sõmera harjumuspärane keskkond, või kuidas nad taluvad sellist optimeerimise jaoks tehtavat liigutamist?

Me ei tegele praegu optimeerimisega. Me tegeleme sellega, et nendele klientidele ka kaugemas perspektiivis head teenust pakkuda. See tulemus ei ole optimaalne selles mõttes, et see oleks palju odavam, me ei taotle ka kuidagi teistmoodi mingit optimeerimist, vaid seda, et inimesed saaksid olla ühiskonna liikmed, toimetada ringi, kasutada teenuseid ja tunda ennast väärtuslikuna. Need põhimõtted ei ole tekkinud mitte üleöö, vaid need on päris mitu aastat tagasi kokku lepitud Riigikogu ja valitsusega. Need ühised põhimõtted on kirja pandud reorganiseerimise eelnevates etappides. See, mis toimub praegu, on üks osa suuremast tööst. See on varem vastuvõetud otsuste realiseerimine. Siin ei ole midagi uut.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Ma jätkan kolleeg Jaansoni küsimuse teemal, kuid küsin teistpidi. Ka paljud teised riigid asendavad praegu suuri hooldekodusid väiksematega. Ma tean natuke Saksamaa kogemust ja sellele toetudes ütlen, et seal püütakse väikesed peremajad, väikesed eritoetatud elamised luua nendes paikades, kus see teenus ei ole enam nii hästi säilinud, kuid see arendatakse seal tänu sellele välja. Kust tuleb veendumus, et meile sobib see teistpidine variant, et me viime need kodud ja toetatud teenused sinna, kus teenus on juba olemas? Millele see tugineb?

Osa teenuseid on sellised, mida on võimalik viia kohapeale, kui sinna luua üks või teine teenuskeskus. Nii nagu on praegu: psühhiaater saab käia kohapeal, perearst saab käia kohapeal. Aga ilmselt ei ole võimalik näiteks see, et seal käiks hambaarst või osutataks mingeid muid teenuseid, mis nõuavad suuremaid investeeringuid. Kui seal on 30 klienti, siis see ilmselt ei ole mõistlik. Olulisem on hoopis see, millest ma olen rääkinud, st üldises ühiskondlikus elus osalemine ja ka töötamine. Selliste klientide töötamise võimalus on üsna suur. Praegu on Hoolekandeteenuste klientidest, kes saavad ööpäevaringset teenust, umbes veerand töötamisega hõlmatud ja teisi teenuseid saavatest ehk kogukonnas ja toetatud elamise teenust saavatest klientidest on hõlmatud kolmveerand. Aga see osa võiks olla suurem, kui need kliendid elaksid sellistes kohtades, kus tööleminekut ei takistaks liikumisvõimaluse puudumine. Nagu öeldud, nad ei ole iga kord võimelised iseseisvalt liikuma.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mulle väitis ühe suure hooldekodu juhataja, et hooldekodu hakkas ära tasuma ja sai normaalselt majandama hakata siis, kui klientide arv tõusis 50-ni, alla tolle piiri oli väga keeruline hooldekodu majandada. Täna on tasuvusest natuke vähem räägitud. Aga kui me nüüd väikesed, 30-kohalised või veel väiksemad hooldekodud teeme, siis kulutused peaksid seal olema päris suured, võrreldes suurte hooldekodudega. Mis te sellest arvate?

Teie küsimus vastab ka ühe teie kolleegi küsimusele. Käimasolev reform ei olegi kulude mõttes optimeerimine, vaid on klientide huvidest lähtuv programm. Mõistagi, kui on vähem kliente, siis mastaabiefekti ei teki. Ma tean, et Hoolekandeteenused on neid arvutusi teinud ja leidnud, et kui on 24-kohaline või 30-kohaline maja – nende kodude loomisel on võimalikud eri variandid –, siis on töökohtade arv optimaalne ja on võimalik seda teenust pakkuda.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma jätkan Krista Aru küsimust. Kas ja kui palju olete teie kui valitsusliige just riigireformi mõttes mõelnud, et riigiettevõttel – Hoolekandeasutused ju seda on – on võimalik mingit asumit välja arendada just selle mudeli abil, millest Krista Aru rääkis, et seal luuakse mingi teenuse osutamise võimalus ja selle ühe teenuse kaudu arendatakse välja järgmised teenused? Selle võrra suureneb ka kogukond ja selle terviklikkus kasvab. Kui palju on mõeldud regionaalpoliitikale nende teenuste osutamise kontekstis? Hoolekandeasutused on partnerina selleks kõige mugavam variant.

Aitäh! Selles väites on õige väike iva, mitte suur iva. See peitub selles, et kui kusagil on kogukond olemas, siis mingi täiendav üksus, olgu see siis näiteks ka erihoolekande perekodu, on seal igati tervitatav, aga regionaalpoliitikat ei ole selle peale ilmselt mõistlik üles ehitada. Selleks, et seal saaks juba mahu mõttes hakata kõiki neid teenuseid pakkuma, peaks nende klientide hulk olema nii suur, et loomulikku elukeskkonda seal enam ei oleks, selles mõttes loomulikku, et kõik oleks normaalses proportsioonis. Sellist tööd, mis oleks ka neile klientidele sobilik, ei oleks seal siis nii suures mahus. Jah, saab luua spetsiaalseid töökohti, aga selleks, et mitmekesisus oleks olemas, on ikkagi vaja, et selles piirkonnas oleks asutusi ja ettevõtteid, kus neid kliente oleks võimalik kasutada. Kui me koondaksime kliendid kokku ja looksime nii uusi asumeid, siis see ei oleks küll nende klientide huvides. Küll on, jah, ilmselt erandeid, näiteks siis, kui on spetsiifiline tootmine, kas või põllumajandustootmine. Seda ei saagi teha sellises kohas, kus on palju inimesi, vaid seda tulebki teha põldude vahel ja teistes sellistes kohtades. Ilmselt jääb Eestis ka edaspidi alles väga eripalgelisi asutusi, aga need mitmesajased asutused ei ole ilmselt need, kus me peaksime, toetudes ainult erihoolekande klientidele, püüdma luua uut asumit. See oleks ilmselt vastupidine sellele, mida peab silmas Euroopa ja peame silmas ka meie ise, rääkides inimlikust teenindusest ja inimese valikuvabadusi austavast elust.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena palun läbirääkimistele Kalle Laaneti arupärijate nimel!

Aitäh! Ma tulen uuesti tagasi Kärla ja Sõmera juurde. Kärla alevikus elas 2015. aasta 1. jaanuari seisuga 841 elanikku. Nagu ma ütlesin, Sõmera ja Kärla vahemaa on umbes kaks kilomeetrit. Kärlas on kool, spordihoone, kauplus, ilus park, kus suvel toimub Kärla Triip – kõik on olemas. Inimesed on harjunud sellega, et seal sellised kliendid ringi jalutavad ja käivad tööl naabertaludes. See asutus on seal olnud 40 aastat. Nüüd me leiame, et see piirkond ei sobi selleks mitte kuidagimoodi ja me peame viima need inimesed Kuressaarde või kuhugi mujale. Mina ei saa aru, miks me lõhume seda olukorda, millega kõik on rahul. Jah, ma mõistan, et see on suur asutus, kus on üle 300 kliendi, ja on uus lähenemine, et kõik lähevad kodukohtadesse laiali ja sinna jäävad vaid inimesed, kes on Saaremaaga seotud, keda on oma 60. Ka sinna saaks teha mitu maja. Aga ei, see ei sobi. Ma ei saa sellest aru. Kas see on mingi vägikaikavedu või on jonniajamine? Me räägime, et viime riigiasutusi Tallinnast välja, aga samas oleme leidnud, et Saaremaa kontekstis on 20 kilomeetrit Kuressaarest eemal liiga kaugel ja me peame need inimesed Kuressaarde viima. Kus on siin see loogika? Mina ei mõista sellist poliitikat.

Kas minister soovib sõna võtta? Ei soovi. Sel juhul sulgen läbirääkimised.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Seitsmenda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Monika Haukanõmm, Artur Talvik, Krista Aru, Külliki Kübarsepp, Andres Ammas ja Jüri Adams. Teema on erihoolekandeteenuste deinstitutsionaliseerimine. Arupärijate nimel palun kõnepulti Monika Haukanõmme!

Härra juhataja! Hea minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabaerakonna fraktsiooni kuus liiget esitasid 21. veebruaril sotsiaalkaitseminister Kaia Ivale arupärimise erihoolekandeteenuste deinstitutsionaliseerimise kohta. Eelmine arupärimine, mille arutamise me just lõpetasime, oli ühe asutuse kohta. Me liigume nüüd üksikult üldisemale, kuigi loogiline oleks olnud vastupidi, aga ma saan aru, et arupärimistele vastamine toimub nende esitamise järjekorras.
Miks me esitasime selle arupärimise? Tegelikult sel põhjusel, mis paljuski tuli välja ka Sõmera näitel. Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine ja deinstitutsionaliseerimine on olnud riigi plaan umbes viimased kümme aastat. Eesmärk on ju hea ja püha: pakkuda nendele inimestele, psüühiliste erivajadustega inimestele paremaid ja personaalsemaid teenuseid. Soov on muuta suurtes erihoolekandeasutustes viibivate psüühiliste erivajadustega inimeste elu inimväärsemaks ja kodusemaks. Kaheldamatult on tegemist ainuõige suunaga ja keegi seda kahtluse alla ei seagi. Rõõm on tõdeda, et aasta-aastalt on erihoolekande eelarve riigieelarves suurenenud. On kasvanud teenuseosutajate palgad ja juurde on loodud päris palju teenuskohti, nimelt 2031 kohta üle Eesti, seega on meil nüüd 7027 teenuskohta.
Muret teeb aga see, et viimases Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahastamisvoorus oli võimalik esitada projekte AS-il Hoolekandeteenused, kohalikel omavalitsustel ja kolmanda sektori esindajatel, kuid väga paljud taotluse esitajad tunnevad, et kohtlemine on ebavõrdne. Nad arvavad nii seetõttu, et näiteks riigiaktsiaseltsile on riigieelarvest tagatud 15% omaosaluse jaoks, samas kui näiteks väike MTÜ, mille on loonud lastevanemad, et tagada oma lastele paremat tulevikku, peab selle raha leidma oma vahenditest. See ongi põhjustanud küsimuse, kas riik on ikkagi kohelnud kõiki taotlejaid võrdse kohtlemise printsiipi silmas pidades.
Meid ajendas arupärimist esitama see, et kui me esitasime paar nädalat tagasi ministrile infotunnis küsimuse, miks nii tehakse, siis minister vastas, et Hoolekandeteenustel on sellest tulenevalt kohustus osutada neid teenuseid järgmised 20 aastat. Tegelikult on ka kõigil MTÜ-del, kes rahastust taotlevad ja selle ka saavad, ju täpselt samasugune kohustus osutada teenuseid, nii nagu on ette nähtud.
Peale selle tahame teada saada, millised on järjekorrad. Riik ütleb, et on üle 7000 teenuse osutamise koha, aga rahastusega on kaetud umbes 5000 teenuskohta. Kas me oleme taas jõudmas selleni, et järjekorrad hakkavad aina kasvama? Kõigest eeltoodust lähtuvalt oleme ministrile esitanud seitse küsimust ja ootame sisukaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, tänan teid selle arupärimise eest! Proovin järjepanu vastata. Arupärimise sissejuhatuses olid mõned väited, mis on eksitavad ega ole tõesed, aga nendest ma proovin rääkida konkreetsetele küsimustele vastates ja täpsustan siis ka seda, mida ma teie väite kohaselt Riigikogu infotunnis vastasin. Enda mäletamist mööda ma päris nii ei öelnud, aga kui ütlesin, siis palun vabandust! Ma selgitan kohe, kuidas asjad on.
Esimene küsimus: "Kuidas on AS Hoolekandeteenus[ed] seni ERF-i toetusrahasid kasutanud ja miks pole selget ülevaadet AS-i suutlikkusest DI [deinstitutsionaliseerimise] eesmärke ellu viia?" Hoolekandeteenused on Euroopa Liidu perioodi 2007–2013 vahendite toel viinud ellu kuus erihoolekandeteenuste reorganiseerimise projekti, mis hõlmasid Ravila, Mõisamaa, Aavere, Udriku ja Kernu hooldekodu ning osaliselt Koluvere hooldekodu. Selle raames rajati seniste suurte asutuste asendamiseks vähemalt 550 kvaliteetset teenuskohta kokku 11 asukohas üle Eesti. Uued peremajadel põhinevad kodud ehitati Kehrasse, Tõrvasse, Türile, Tapale, Vääna-Vitisse, Sinimäele, Kodijärvele, Uuemõisasse ja Vändrasse, peale selle ehitati Viljandisse ja Karulasse majad, kus elatakse kahekaupa. Tegevusteks eraldati ERF-i vahendeid 22,9 miljonit eurot, riigi finantseering oli 4,1 miljonit ja rohkem kui 3 miljonit oli toetusesaaja omafinantseering. Hoolekandeteenused on välja toonud mitmeid positiivseid muutusi, mida elukorralduse muudatused on endaga kaasa toonud. Inimesed on iseseisvamad ja tegusamad, nad osalevad aktiivsemalt huvitegevuses ning on kaasatud tööturule. Sagedamini osalevad nad tööturul aktsiaseltsi loodud hõiveüksuse SA Hea Hoog kaudu, aga nad osalevad ka avatud tööturul. Eeltoodu toetab deinstitutsionaliseerimise elluviimist rajatud uutes kodudes. Ka meie jätkutegevused on mõeldud selleks, et inimestele tagada paremaid elamis-, õppimis- ja töötamistingimusi. Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt rakendab Hoolekandeteenused oma uutes teenusüksustes ka tõenduspõhiseid klienditöö metoodilisi aluseid, mis toetavad isikukeskset teenuse osutamist ning aitavad kaasa sellele, et teenuste kasutajate õigusi austataks ja neid kaasataks teenustega seotud otsustusprotsessidesse. Samuti on aktsiaselts arendanud oma personali, kes töötab erihoolekandeteenuste sihtgrupiga, osutatavate teenuste arendamisel on lähtutud seotusest kogukonnaga ja tehtud investeeringuid isikukesksete teenuskohtade loomiseks. Nimetatud tegevused on näidanud, et Hoolekandeteenused on oma tegevuses lähtunud deinstitutsionaliseerimise põhimõtetest.
Küsimus nr 2: "Miks on ERF-ist rahastatud projektidele, mille esitas AS Hoolekandeteenused, ette nähtud omafinantseeringu osa katmine riigieelarvest, samas kui kõik teised projektide esitajad pidid omafinantseeringu tagama omavahenditest? Kas riigieelarvest omafinantseeringu tagamine AS-ile Hoolekandeteenused loob neile võrreldes teiste taotlejatega soodsama lähtepositsiooni ning kas sellega on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi?" Arupärimises väidetakse, et see aktsiaselts on teiste teenuseosutajatega võrreldes eelisseisundis, kuivõrd ERF-i vahendite taotlemise puhul katab tema omaosaluse riik. Kuid ERF-i toetusi eraldatakse põhimõttel, et omaosalus tuleb katta omanikul. Hoolekandeteenuste omanik on riik. Üldine põhimõte on, et kui toetust saab erasektor, siis kaasfinantseerimist ei toetata, ehk riigi omandis mitteolevatele teenuseosutajatele riik omaosaluse katteks raha ei eralda. Oluline on mõista, et ERF-i osa (85%) läheb kinnisvarainvesteeringuteks ja tekitab taotlejale vara. Taotlejal on kohustus kasutada vara selle teenuse osutamiseks vähemalt 20 aastat. Hiljem vara kasutamisel piiranguid ei ole, kuigi loodetavasti kasutatakse seda pikemalt just sellel sihtotstarbel. Allesjääv vara jääb taotleja omandisse ehk aktsiaseltsi puhul üldjuhul riigi omandisse, muudel juhtudel jääb see teistele taotlejatele. Kui ma Riigikogu infotunnis ekslikult ütlesin, et teised ei pea seda 20 aastat tegema, siis ma korrigeerin nüüd seda. Minu väide on ikka see, et kõikide kohta kehtib ühesugune nõue: 20 aastat tuleb seda teenust seal pakkuda. See tähendab, et kui piirangu ajaline mõõde ära kaob, siis see vara jääb vara omanikule. Kui mittetulundusühing või kohalik omavalitsus seda ühel või teisel moel kasutab, siis riigil seal enam sõnaõigust ei ole, st see kinnisvara on juba tema omand ja ta saab seda ka teistel viisidel kasutada. Ma usun, et kui olukord oleks teine, siis oleks ka saalist esitatud teine küsimus, et miks seda omaosalust finantseeritakse, kui ei ole võimalik tagada, et hiljem jääb see kinnisvara samasse kasutusse.
Küsimus nr 3: "Investeeringu toetusraha taotluses (projektikonkursil) nõutakse nii tervisekaitse- ja ligipääsetavuse nõuete täitmist, kuid samas jäetakse hindamisel nõuete täitmine/mittetäitmine märkamata. Miks ei hinnatud eelnimetatud nõuete täitmist?" Nii tervisekaitse- kui ka ligipääsetavusnõudeid on käsitletud kõigi projektide juures. Teatavasti ei saa tegevusluba need tegevuskohad, mis tervisekaitsenõuetele ei vasta. Nende puhul tehakse järelevalvet. Need nõuded peavad olema kõigis kohtades tagatud. Ligipääsetavuse kõikset järelevalvet ei ole ette nähtud, kuid samas on selles valdkonnas projektidest tulenevad muudatused olulisema mõjuga. Seniste suurte asutuste reorganiseerimisel tekkivad uued teenusüksused peavad võimaldama individuaalsemat lähenemist ja teenus peab olema kättesaadav ka liikumispuudega inimestele. Toetusesaajaid on korduvalt teavitatud erinevatest nõuetest ning nende järgimine on üks osa projekti edukast elluviimisest. Hindamisjuhendi koostamine on pikk protsess. Koostatud juhend sai läbi arutatud teenuseosutajatega ning esitati ka valdkondlikule komisjonile. Projekte hinnati kokku enam kui 20 kriteeriumi alusel, muu hulgas hinnati projekti eesmärgipärasust, vajalikkust ja keskmist maksumust. Koostatud investeeringute kava kinnitas valitsus jaanuari alguses. Ligipääsetavusnõuetega arvestamine hoolekandeasutuste loomisel on ehitusseadustikus kehtestatud baaseeldus ja seda tuleb kindlasti täita. Nimelt tuleb ehitusseadustiku § 11 lõike 2 punkti 8 kohaselt arvestada rajatavate ehitiste puhul asjakohasel juhul puudega inimeste erivajadustega. Kuna tegu on hoolekandeasutusega, siis puudega inimeste erivajadustega arvestamine on kindlasti asjakohane. Ehitusseadustiku § 7 sätestab, et ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Seega, kuigi praegu ei kehti määrus, mis näeks ette konkreetseid ligipääsetavusnõudeid, tuleb ehitusseadustiku § 7 järgi rakendada head tava, mis praegusel juhul tähendab eelnevalt kehtinud regulatsiooni, kuna uut regulatsiooni ei ole kehtestatud. Kui on andmeid, et ühel või teisel juhul ei ole seda arvestatud, siis oleme info eest tänulikud.
Küsimus nr 4: "Kas riigil on plaanis 200 täiendavalt loodavale nn uuele teenuskohale suunata uued kliendid ehk täna kodudes elavad inimesed või DI protsessi käigus eelisjärjekorda liikunud kliendid?" See on see koht, mis arupärimise sissejuhatavas tekstis küsimusi tekitas, ja siin ongi ilmselt arusaamatus olemas. Aga ma vastan. Reorganiseerimise ainuke eesmärk ei ole deinstitutsionaliseerimine, vaid need on kaks kõrvuti toimuvat tööd ja mingit eraldi eelisjärjekorda ei teki. Deinstitutsionaliseerimine ei too järjekorda uusi inimesi, kes oleksid teenuskoha saamise mõttes nihkunud eelisjärjekorda, kuigi sellist soovi on avaldanud just 200 uue, ERF-i raha saava teenuskoha loomisega seotud teenuseosutaja. Kui osa kohti tehakse kogukonnapõhisteks ja osa jääb ikka ööpäevaringseteks, siis seetõttu kliendid reorganiseerimise käigus liiguvad. Need 200 kohta, mis on päris uued, täidetakse ikkagi järjekorras olnud klientidega ehk, nagu te ütlesite, nad tulevad kas kodust või kuskilt mujalt. Küll aga jah, siin on ka vastupidiseid asju, mille puhul tuleb ilmselt nuputada ja mõelda, kuidas häid lahendusi leida. Kui näiteks kohalik omavalitsus loob mingid kohad, siis me peaksime täitma need järjekorra alusel. See on sedapidi võttes probleem. Aga see on olukord, mis tuleneb üldisest järjekorrast. Siin ei ole silmas peetud reorganiseerimise käigus ümberpaigutatavaid kliente.
Küsimus nr 5: "Käesoleval aastal on erihoolekandes 7026 teenuskohta (SKA statistilised andmed), millest on aga aastal 2017 eelarveliste vahenditega kaetud kõigest 5546 kohta. Riik plaanib rahastada ainult neid teenuskohti, mis olid täidetud seisuga 1.02.2017. See tähendab, et uutel klientidel ei ole võimalik teenusele siseneda, kuigi vajadus teenuskohtade kasutamise järele järjest kasvab. Millisel kaalutlusel anti teenuse osutajatele 10. veebruaril tagasiulatuvalt teada, et 1. veebruarist 2017 rahastatakse ainult neid teenuskohti, mis olid sellel ajahetkel täidetud? Sellega annab riik avalikkusele eksitavaid signaale teenuskohtade arvu osas (7026), kui nendest ei ole tegelikkuses tervelt 1480 teenuskohta ligipääsetavad." Siin on nüüd see koht, kus on tekkinud eksiarusaam. Praegu on erihoolekande 7027-l riigieelarvest rahastataval teenuskohal 5546 inimest. Paljud inimesed saavad mitut toetavat teenust korraga, et paremini toime tulla igapäevaelu toimetuste ja tegevustega või kogukonnas elamise ja töötamisega. Seega, eelarveliste vahenditega on kõik need kohad kaetud, aga inimesi, kes seda teenust saavad, on 5000 ja natuke peale. Sotsiaalministeerium nõustub, et erihoolekandeteenuseid vajavaid isikuid on rohkem, kui riigieelarvelised vahendid rahastada võimaldavad. Uute kohtade rahastamiseks taotleb ministeerium riigieelarvest lisavahendeid. Samal ajal tuleb rõhutada, et erihoolekandesüsteemis liigub inimene oma valitud teenuseosutaja juurde, seega ei saa Sotsiaalkindlustusamet garanteerida, et iga teenuseosutaja kohad oleksid täidetud. Praktika pinnalt saab väita, et on teenuseosutajaid, kelle juurde inimesed on aastate jooksul tahtnud rohkem minna ja kelle teenuseid ka kõrgemalt hinnatakse. Erihoolekandeteenuste eelarve on aasta-aastalt suurenenud. Sellel aastal on kasutada 25,18 miljonit eurot, võrdluseks ütlen, et 2013. aastal oli kasutada 17,5 miljonit. Viimase nelja aastaga on täiendavalt finantseeritud 2102 teenuskohta. Kuivõrd viimaste aastatega on hakatud eelarvest rahastama paljusid uusi kohti ning eelarve on sellega n-ö broneeritud, siis käesoleval aastal uusi kohti juurde ei looda, küll aga jätkatakse finantseerimist olemasolevas mahus. Igas kuus jälgitakse eelarve kasutamist ja selle põhjal saab teha ka otsuseid, kas finantseerida uusi kohti.
Küsimus nr 6: "Kõik teenuse osutajad on võtnud läbi ERF projektide kohustuse luua uued teenuskohad (näiteks osta korterid) ja need täita 20 aasta jooksul. Kui loodud uus teenuskoht jääb tühjaks, st riik ei suuna kliente teenusele, tekib teenuse osutajale planeerimata kulu. Ühe väikese korteri kohta on aastane kulu 1200 eurot. Kas riik võtab ERF raames loodud uute teenuskohtade täitmise eest omapoolse vastutuse?" Teenuskoha täitmine on teenuseosutaja ülesanne koostöös Sotsiaalkindlustusametiga. Teenuseosutajatele on nüüd ja tulevikus oluline, et neil oleks inimesi, kellele teenuseid pakkuda. Seetõttu on oluline rajada teenuskohad sinna, kust nendest on praegu puudus ja kus on arvestatava suurusega kogukond, nii et ka tulevikus oleks teenuse järele vajadus olemas. Ka toetuse saamise taotluses sisaldus see, et kohti tuleks rajada suurema elanikkonnaga asulatesse. Ei ole mõistlik rajada teenuskohti piirkondadesse, kus 20 aasta perspektiivis ei pruugi enam olla vajadust nende teenuste järele. Soovides kaasa aidata positiivsetele muudatustele erihoolekande sihtgrupi jaoks, peame oluliseks, et tehtud investeeringud saaksid vajaliku rakenduse kogu 20-aastase kohustusliku kasutamise perioodi jooksul ja ka kauem. Eeldatavalt toimub see kohaliku omavalitsuse, riigi ja Sotsiaalkindlustusameti koostöös. Piirkondlikult vaadates möödus taotlusvoor positiivselt, sest rohkem luuakse teenuskohti suurematesse keskustesse, kus seni on olnud majutusega teenuskohtadest väga suur puudus. Sotsiaalministeerium ei pea põhjendatuks täita eelistatult ERF-i raames rajatud teenuskohti, võrreldes 100% omafinantseeringuga rajatud teenuskohtadega. Teenuskohtade loomisel on taotlejal kohustus hinnata võimalikke riske ning kavandada asjakohaseid maandamismeetmeid.
Jõuan ette lugeda seitsmenda küsimuse: "Kui inimene on seaduslikult õigustatud teenust saama (kõik vajalikud dokumendid on SKA-le esitatud, teenusevajadus hinnatud ja kodukoha lähedal olemas vaba sobilik teenuskoht), siis millisele õigusaktile tuginedes saab Sotsiaalkindlustusamet keelduda teenusele suunamisest? Kui pikad on erihoolekandeteenuse järjekorrad teenuste lõikes viimasel kolmel aastal (palun tuua välja aastate järgi)?" Kas ma võin edasi vastata või aitab keegi mind küsimusega?

Te saate jätkata vastamist siis, kui esitatakse täpsustavad küsimused, siis on aega rohkem. Ma annan praegu küsimuse esitamiseks sõna Külliki Kübarsepale.

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Mul on natukene kahtlane tunne, et siin olid eelmise arupärimisega väikesed vastuolud. Tahaksin saada selgitusi. Te tõite näitena Kodijärve, mis jääb minu maakodu tee peale. Kodijärvel on sisuliselt ainult bussipeatus, Otepääle on 12 kilomeetrit, seal saaks hambaraviteenust, ülejäänud teenused on kättesaadavad 29 kilomeetri kaugusel Tartus. Ei saa nagu hästi aru, mis on siin see loogika. Peale selle olete välja tulnud sellise tingimusega, et euroraha ei saa kasutada teenuste loomiseks, kui asulas ei ole vähemalt 300 elanikku. See tähendab, et kui hooldekodu jääb asula piirist sadagi meetrit eemale, siis ei ole võimalik sinna seda asutust luua. Millistele direktiividele te tuginete, kui te ütlete, et see oleks vastuolus Euroopa Liidu nõuetega?

Aitäh! Ma kõigepealt vastan teie küsimusele ära ja siis kasutan võimalust vastata arupärimise seitsmendale küsimusele. Siin on tegemist mitmes etapis toimunud rahastamisega. Ma usun, et austatud Riigikogu ja valitsus eelneval perioodil, kui neid muudatusi ette valmistati, said aru, et on vaja luua rohkem kohti sinna, kus neid praegu ei ole. Need tegevused on toimunud mitmes etapis. Eelmine arupärimine ei olnud küll teie esitatud, aga need, kes selle esitasid, olid ju ise sel ajal valitsuses, kui need määrad, nõuded ja printsiibid kindlaks määrati. Nii et Eesti riik on arenenud ning teinud uusi ja paremaid otsuseid.
Aga nüüd kasutan võimalust ja jätkan sealt, kus jutt pooleli jäi. Küsimuses nr 7 taheti teada, missugused on võimalused keelduda teenuste määramisest, missugused on järjekorrad ja millal saab järjekorda panna. Sotsiaalkindlustusamet saab määrata isikule teenuse, kui – seaduses on nii öeldud – riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ning erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht. See on kirjas sotsiaalhoolekande seaduse § 71 lõikes 1. Sama paragrahvi lõikes 10 on öeldud, et kui vabu eelarvelisi vahendeid ja soovitud vaba kohta ei ole, siis pannakse inimene järjekorda. See ongi see seaduslik alus, mille alusel nõnda tehakse. Järjekorda panekut, seal olekut ja seal liikumist kirjeldab sama seaduse § 76.
Nüüd loen ette viimasel kolmel aastal olnud järjekorrad teenuste kaupa. Ma usun, et on informatiivne, kui ma ütlen juurde ka selle, kui palju on praegu rahalises mõttes täidetud kohti, see näitab ära üldise mastaabi, kui palju on nelja aastaga selle teenuse jaoks kohti juurde loodud. Igapäevaelu toetamise teenus: 2015. aastal oli järjekorras 138 inimest, 2016. aastal 116 ja praegu on järjekorras 103 inimest, täidetud on kokku 2375 kohta ja nelja aastaga on juurde tehtud 880 kohta. Töötamise toetamise teenus: 2015. aastal oli järjekorras olijaid 166, 2016. aastal oli neid 148 ja praegu on neid 164, eelarvega on kaetud 790 kohta ja ka teenust saab 790 isikut ning nelja aastaga on selle teenuse jaoks tehtud juurde 424 kohta. Toetatud elamise teenus: järjekorras oli nendel kahel aastal 189 ja 189 inimest ning sel aastal on järjekorras 200 inimest, täidetud on 879 kohta ja viimase nelja aastaga on juurde tehtud 362 teenuskohta. Kogukonnas elamise teenus: 2015. aastal oli järjekorras 90 inimest, 2016. aastal 113 inimest ja praegu on järjekorras 167 inimest, täidetud on 269 kohta ja nelja aastaga on juurde tehtud 153 kohta. Ööpäevaringne erihooldusteenus: järjekorras oli 383 ja 400 inimest, nüüd on järjekorras 502 inimest, praegu saab teenust 2115 inimest ja nelja aastaga on juurde tehtud 143 kohta. Ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega inimestele: järjekorras oli 7 ja 13 inimest ning praegu on järjekorras 12 inimest, täidetud on 100 kohta ja nelja aastaga on juurde tehtud 42 kohta. Ööpäevaringne erihooldusteenus sügava liitpuudega inimestele: järjekorras oli 49 ja 57 inimest ning nüüd on 70 inimest, täidetud on 365 kohta ja viimasel neljal aastal on juurde tehtud 88 kohta.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Esimene küsimus, mis mul selle arupärimise kohta tekkis, on selline: kas te Eesti Keele Instituudiga ka koostööd teete? See sõna "deinstitutsionaliseerimine" – tõesti, kui seda seitse korda korrata, siis hakkavad ka endal psüühikahäired arenema. Äkki saaks kuidagi pehmemalt öelda? Aga kui teil on juba niisugune tagasihaaravate küsimuste voor, siis ma pean kordama eelmist küsimust. Kust ikkagi täpsemalt tuleb see nõue, et teenuse osutamise saab avada asustatud punktis, kus on vähemalt 300 elanikku? Kui jäigalt seda on kavas rakendama hakata? Tundub tõesti väga absurdne, et kui see koht on pool kilomeetrit või kilomeeter sellest asulast eemal, siis ei saa seda teha. Kust see jäikus õieti tuleb? Millisele euronormile te viitate?

Jah, selle deinstitutsionaliseerimise asemel on hõlpsam öelda "DI", eks ole, või ka "mitteasutusepõhine", siis saab neid s-isid ja i-sid sealt vahepealt natuke vähemaks. Aga ei ole seda euronormi, mis ütleks, et nii mitu kilomeetrit olgu sealt ja nii mitu sealt. Ei ole euronorme, vaid seda programmi ette valmistades on täiesti meie riigis ise, omaenese tarkusest tehtud need kriteeriumid, kuidas tagada seda, et need kliendid ei saaks mingis kogukonnas liiga suurt osakaalu. Klientide hulk peaks olema sellise suurusega, et võiks eeldada, et seal on ka muud elu, millega need kliendid võiksid suhestuda. Nagu ma ütlesin, järgmises voorus on kindlasti paslik ja mõistlik vaadata see kõik üle hoopis paindlikumalt, sest praegu vaadati, ma saan nii aru, seda, kuidas reorganiseerida suuri keskusi, kus mahud on suuremad ja ka küsimused võib-olla suuremad. Edasi tuleb vaadata neid üksikuid kitsaskohti ja piirkondi, kus võib-olla pole ikkagi neid kohti veel loodud, sest see ei ole seal õnnestunud, ja teenuseid, mida oleks juurde vaja. Kindlasti on kogukonnateenuseid rohkem vaja, sest nende järele on ka nõudlus suurem. Mõistlikum on, kui inimene saab võimaluse korral kogukonnateenust, mitte ööpäevaringset teenust, sest inimese elukvaliteet on siis parem, tal on väärikam elu ja rahalises mõttes on see mõistlikum. Nii et see paindlikkus tuleneb meist endist, aga küll on kokku lepitud – see on selle raha kasutamise põhimõte ja üks suund –, et me suured hooldekodud reorganiseerime selliselt, et kliendid saavad keskkonda, kus neil on võimalik ühiskonnaelus vastavalt oma võimetele aktiivselt osaleda. Teine suund on DI, st inimesed saavad rohkem kasutada kas toetatud elamise või kogukonnas elamise teenust, et nad saaksid minimaalse kõrvalise abi ja sekkumisega oma elu korraldada.

Krista Aru.

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Mind huvitab, mis saab siis, kui see inimene saab 63-aastaseks. Teatavasti on riiklikult rahastatud erihoolekandeteenus mõeldud vanusele 18–63. Kas siis, kui algab pensioniiga, peab see inimene hakkama kohaliku omavalitsuse abi nõutama või minema tagasi oma perekonna juurde? Kas on edasi mõeldud? On juba väiksemad majad ja mõeldakse sellele, kuidas tekiks kodune keskkond, aga mis saab siis, kui jõuab kätte see 63. eluaasta?

Aitäh! Siin on kaks poolt. 63. eluaasta on meie oludes, võiks öelda, liikuv suurus, aga siin on see küsimus küll ja täiesti valus küsimus, et mis saab edasi. Erihoolekandeteenus on mõeldud tööealisele inimesele ja üldpõhimõtte järgi peaks see inimene hakkama saama üldhooldeteenust. Mis edasi saab, see ei ole meil praegu väga läbi mõeldud, aga oleks vaja mõistlikku üleminekut. Nii et siin tuleb igal juhul nuputada.

Liina Kersna.

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma tulen siiski tagasi erihoolekandeasutuste loomise juurde tihedalt asustatud aladele. Me oleme seda sotsiaalkomisjonis korduvalt arutanud. Ametnikud viitasid just sellele, et see on Euroopa Liidu tingimustest tulenev nõudmine. Näiteks planeerisid erivajadustega laste vanemad Võrumaal Nõnova külla erihooldekodu oma lastele, nad investeerisid sinna Sotsiaalministeeriumi teadmisel ja soovitusel 45 000 eurot detailplaneeringu ja hoonete arhitektuuri ettevalmistamiseks, aga nad ei saanud sellel konkursil osaleda, kuna Võru on 11 kilomeetrit eemal ja Lasva vallas, kus nad asuvad, elab küll üle 1000 inimese, aga nende projekt ei oleks siiski kvalifitseerunud. Kas järgmises voorus võiks Nõnova siiski kandideerida?

Ma jään selle kohta vastuse võlgu, kui täpselt on Euroopa rahaga seonduv Euroopa üldistes direktiivides kirja pandud. Ma arvan, et seal ei ole see ülemäära täpselt kirja pandud, küll aga on siis, kui seda raha on taotletud, tehtud täpsustavaid kokkuleppeid, mille jaoks seda saab taotleda ja millistele tingimustele vastavalt. Kuid ma küll ei võtaks ministrina seda julgust, et praegu mõne konkreetse projekti kohta öelda, et see võiks olla teises voorus abikõlblik. Praegu vaadatakse läbi kõiki neid kitsaskohti ja neid kaalutlusi, millistele tingimustele peaks teine voor vastama. Siis ilmselt selguvad ka üksikasjad.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Oma vastuses esimesele küsimusele te tõite välja Hoolekandeteenuste väidetavad eduprojektid erihoolekande deinstitutsionaliseerimisel või reorganiseerimisel. Ma tunnen huvi selle vastu, millel põhineb see hinnang, et tegemist on eduga, ja kelle hinnang see on või kelle vaates see hinnang on tehtud. Kas see on tehtud ka hooldekodude asukate vaatest ja huvidest lähtuvalt? Ma toon välja kas või selle, et lahendamata on ju ka vanaduspensioniealiste inimeste probleem.

Aitäh! Loomulikult, see hinnang lähtub ikkagi just nimelt klientide vaatest, sellest, millised on nende võimalused, kui rahul nad on, millised on nende muljed ja rahulolu teenusega, ning ka nende lähedaste rahulolust selle teenusega. Olulised on ka need tegevused, mille eesmärk on, et kliendid saaksid normaalselt suhestuda ühiskonnaga, realiseerida ennast võimete piires ja kasutada oma potentsiaali. Kindlasti lähtub see hinnang ikkagi sellest.
See, milline on pensionieas inimeste hoolekanne, ei ole Hoolekandeteenuste korraldada. See on ikka riiklik küsimus ja siin peab endale otsa vaatama riik, mitte aktsiaselts. Need on kaks lahus olevat protsessi. Aga on hea, et te Hoolekandeteenuste tegevuse kohta küsisite, sest selle arupärimise keskne teema on see, missugused on nende teenused.
Ma hea meelega rõhutan seda, et kui on jäänud mulje, nagu Hoolekandeteenused oleksid võtnud enda kätte lõviosa nendest teenustest ja kuidagi ülearu palju oleks nende käes, siis tuleb öelda, et see, et Hoolekandeteenused on võrdlemisi suur asutus, tulenebki sellest ajaloolisest eripärast, et meil oli palju suuri hoolekandeasutusi. Need olid kas maavalitsuse või teiste riigiasutuste pidamisel ja mingil hetkel koondusid need kõik Hoolekandeteenuste kätte. Olukord nendes asutustes oli ju võrdlemisi keeruline, paljud neist asusid suurtes mõisamajades ja kompleksides. Nendest kohtadest mujale minemine on olnud suur, aga vajalik töö. Hoolekandeteenused on võtnud ka selle suuna, et nad adopteerivad kliente tavalisse ellu. Praegu on veerand ööpäevaringse teenuse kohtadest muutunud kogukonnateenuse kohtadeks. Aktsiaseltsi huvi ei ole sugugi teha seda kõike üksi või seda teenust ainult endale hoida. Ka selles voorus tegi ta koostööd mõne kohaliku omavalitsusega, kes võtsid just selle kogukonnas elamise teenuse enda õlgadele ja tegid ise need kohad. Ei ole sellist põhimõtet, et kõik peaks olema Hoolekandeteenuste käes. Kui arvuliselt vaadata, siis just nimelt kõik teised on kohtade arvu proportsionaalselt võttes väga palju kasvatanud. Näiteks vaatame toetavate erihoolekandeteenuste kohtade arvu: 2007. aastal oli aktsiaseltsil 547 kohta ja muid kohti oli 1700 – need on toetavad teenused, mis on kõige leebemad –, aga 2016. aastal oli aktsiaseltsil ainult 146 kohta ja kõiki muid kohti oli kokku 3898. Nii et just kõigi teiste teenusepakkujate kohtade arv on kasvanud. Samamoodi on kogukonnas elamise teenuse kohtadega. Kui aastal 2007 oli neid üle Eesti 43, siis praegu on neid aktsiaseltsi käes 156 ja teiste asutuste käes 113. Nagu ma ütlesin, praegu loodavad kohad, mida on 200, on kõik kas mittetulundusühingute või kohalike omavalitsuste kohad. Nii et kogu aeg see pool kasvab.
Riigieelarveliselt vaadates on aktsiaseltsil küll kõige suurem maht, aga nagu ma nimetasin, see on nii ajaloolisest pärandist tulenevalt: 2007. aastal oli 1807 kohta ja 2016. aastal 1861 kohta, teiste teenusepakkujate käes oli 431 ja 822 kohta. Ehk teiste teenuseosutajate kohtade arv on kahekordistunud, aktsiaseltsil on see jäänud enam-vähem samaks. Üldse, kui vaadata Hoolekandeteenuste teenuskohtade arvu kokku, siis siin on selline muutus, et nende käes olevate kohtade arv tegelikult kogu aeg väheneb: 2010. aastal oli neil 2466 teenuskohta ja prognoos on selline, et 2020. aastaks jääb neid 1781. On näha, et see vähenemine on suur ja just need raskemad kohad jäävad nende kätte, kogukonnas elamise teenus ja toetavad teenused lähevad pigem aktsiaseltsi käest ära.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Palun vabandust, kui minu küsimus läheb arupärimise teemast pisut välja, aga see jääb siiski meie üldise teema raamesse. Psüühikahäiretega lapsed ja noored ei mahu selle erihoolekandeteenuse alla, millest täna on pikemalt juttu olnud. Ega nemad ei ole siis vaeslapse osas? Mis valitsusel ja ministeeriumil nendega kavas on, mis teenuseid neile tahetakse pakkuda?

Lastega ongi asi sedapidi, et koolieas on see teenus praegu paremini korraldatud kui hilisemal ajal. Pigem on küsimus, et kui kooli lõpudiplom kätte saadakse, mis siis saab. Erivajadusega laste koole on siiski järjepanu loodud ja siin ei ole olukord laita. Pigem on praegu küsimus rahastamises, selles, kas maksab kohalik omavalitsus või riik. Jälle toon näite, et ma olen ise pärit kohalikust omavalitsusest, kes on riigile kogu aeg teinud ettepanekuid suuremal määral erivajadusega laste kooli rahastamisel osaleda. Nüüd on tulnud ka Riigikohtu otsus, mis paneb riigile siin suuremaid kohustusi. Nii et siin on pigem see küsimus, kes seda rahaga katab, aga hariduse pool on siin päris kenasti kaetud.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Minu head kolleegid Liina Kersna ja Jüri Jaanson esitasid küsimusi selle 300 elaniku piiri kohta. Ütlen selleks, et see oleks selgelt välja öeldud: Euroopa Liit ei ole tõesti kehtestanud, nagu te ka väitsite, mingisuguseid selliseid piiranguid. Me kontrollisime seda nii Marju Lauristini kui ka Kaja Kallase käest. Aga tegemist on 14. septembril 2015 allkirjastatud määrusega nr 42, mille allkirjastas, tõsi, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. See määrus käsitleb erihoolekande reorganiseerimist ja seal ongi kirjas see määr 300. Eriti mures olid tol korral Maarja Päikesekodu rajajad, mis on Tartu linnale väga lähedal ja kus teenused on kõik kättesaadavad. Sellest määrusest tuleneb see kriteerium. Oli küll juttu, et teises voorus on võimalik ka teistel raha taotleda. Kas see teine voor on tulemas?

Aitäh! Siis on mul hea meel, et ma ikka õigel rajal olin. Jah, teine voor on tulemas ja me tahame selle aasta jooksul kindlasti rakendusse saada. Nagu ma ütlesin, sellised suured keskused on juba praegu reorganiseerimisel ning eesmärk on sihitada täpsemini ja paindlikumate reeglite järgi. Ma viitasin, et meil on ju selliseid kohti, mis juba loomu poolest peavadki asuma kuskil mujal, näiteks, kui seal juures on põllumajandustootmine või, nagu te mainisite, on tegemist sinna ehitatud tänapäevaste keskustega, kuhu võib-olla oleks mõistlik midagi juurde rajada. Siis lähtutakse individuaalsest vajadusest ja individuaalsetest põhjustest. Me oleme seda arutanud ja ma arvan, et on väga vajalik sellist individuaalset lähenemist kasutada. Aga eesmärgiks ei peaks olema mitte see, et me, ütleme, loome lihtsalt põllu peale uue koha. Peaks olema mingi konkreetne põhjus, miks just see koht on parem kui mingi teine koht inimasustuse läheduses. Seal peavad olema mingid väga konkreetsed kommunikatsioonid, mingid teenused, seal peaks olema midagi juba loodud või sel kohal peaks olema konkreetne regionaalne eripära. Aga kindlasti on see teine voor nn paindlikkuse voor, kus me proovime kitsaskohti kaotada.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Tööealised inimesed ja dementsus. Tavaliselt küll arvatakse, et dementsus on vanainimese haigus, aga tänapäeval see enam nii ei ole, see võib tekkida ka tööealisel inimesel. Rahvusvahelise funktsioneerimise klassifikatsiooni järgi on tegemist psüühikahäirega ehk sellel puhul peaks olema võimalik saada erihoolekandeteenuseid. Samas pannakse dementsuse diagnoosi kui välistavat diagnoosi ehk kui inimese diagnoos on dementsus ja ta on tööealine, siis ta justkui ei peaks teenuseid saama. Kas te peate seda olukorda õigeks ja mõistlikuks või ei?

Ma pean mõistlikuks olukorda, kus kõik isikud, kes teenust vajavad, seda ka saavad. Kas nad saavad seda ühel, teisel või kolmandal moel, ei olegi võib-olla nii tähtis. Ma tean, et spetsialistid ka analüüsivad seda ja natukene vaidlevadki sellel teemal, kuidas dementsuse ja selle erinevate raskusastmetega ümber käia, aga põhieesmärk peaks muidugi olema see, et kõik abivajajad saavad teenust.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Monika Haukanõmm, palun!

Härra juhataja! Hea minister ja head saalis viibivad vähesed rahvasaadikud! Lubage mul teha väike tagasivaade, sest olen erihoolekandeteenuste arendamisega olnud isiklikult päris mitu aastat seotud. See on mulle hästi lähedane teema. 1997. aastal, kui riiklikke erihoolekandeteenuseid ei olnud veel olemas, asuti neid Tartus pilootprojektidena välja arendama.
Erihoolekanne on olnud ajaloo jooksul, nagu me kõik siin täna oleme kuulnud, selline valdkond, millega tegelemine on olnud hillitsetud ja varjutatud saladus- ja tegelikult ka hirmulooriga. Sihtgrupp, kellest me täna oleme rääkinud – psüühikahäirega ja intellektipuudega inimesed –, oli tõesti aastakümneid varjatud kodudesse ja metsade sügavustes asuvatesse suurtesse hoolekandeasutustesse, mis oma iseloomult olid pigem kombinaadilaadsed kinnipidamisasutused, kus elanikud elasid isoleeritult laiemast kogukonnast või olid sunnitud elama koos teiste inimestega. Tihtipeale puudub nendel inimestel, kes on hoolekandeasutuses elanud, kontroll oma elu üle, tegelikult ka õigus iseenda elu üle otsustada. Kolmandaks, organisatsiooni või teenuseosutaja nõuded olid seal tihtipeale olulisemad kui elanike individuaalsed vajadused.
1990. aastate lõpust alates on psüühiliste erivajadustega inimeste õigustele ja teenustele hakatud õnneks järjest rohkem tähelepanu pöörama. Erihoolekanne on jõudsalt arenenud, alates sellest, kui Võisiku hooldekodust hakati kliente viima Põlva linna, kus nad hakkasid saama kogukonnapõhiseid teenuseid, mis ei läinud üldsegi valutult, ja kui Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses koostöös MTÜ-ga Iseseisev Elu algatati Kanada ja Rootsi mudelite põhjal kogukonnas elamise teenus. Riik hakkas sellele teemale pöörama erilist tähelepanu 2002. aastast, kui tehti ka asjakohased seadusmuudatused. Reorganiseerimiseni jõudsime 2006. aastal ehk üle kümne aasta tagasi, kui Euroopa Liidu struktuuritoetuste abiga erihoolekannet süsteemselt ümber korraldades ehitati üle Eesti 550 uut majutus- ja teenuskohta seni vanades amortiseerunud mõisahoonetes elanud psüühiliste ja erivajadustega inimestele. Üle terve Eesti on Hoolekandeteenused aastate jooksul loonud perekülasid 11-sse kohta, kokku 55 majaga. Tõesti, tuleb tunnistada, et need on väga kenad, toredad ja kliendikesksed asutused. Samamoodi nagu eelmise programmiperioodi ajal, läheb ka ERF-i käesoleva programmiperioodi ajal põhirõhk Hoolekandeteenustele, kellel on kõige suurem ülesanne ja kohustus. Nad peavad reorganiseerima kuus suurt hooldekodu ning looma 1200 uut teenuskohta. Kõige selle juures on ju hästi oluline, et riik tagaks sihtgrupile teenuste mitmekesisuse ja kättesaadavuse ning ka valikuvabaduse.
Nüüd mõni kommentaar ministri vastustele. Teenuste arendamise avatud konkursi raames konkureerisid Hoolekandeteenused ja kohalikud omavalitsused oma allasutustega ning tegelikult ka kolmas sektor. See on ainult tervitatav, sest me vajame nii suurte asutuste väga läbitöötatud teenuseid kui ka kolmanda sektori pakutavaid lahendusi, seda just mitmekesisuse tagamiseks, sest kõik inimesed ei taha elada linnas, nii nagu kõik ei taha elada ka maal, sest see ei ole neile loomuomane. Kahjuks on aga tekitanud arusaamatust ja pahameelt see, miks riik ikkagi arvab, et parim ja kindlaim teenuseosutaja on aktsiaselts (siin on näha riigi suunamist), mitte kohalik omavalitsus või MTÜ.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kõige häirivam ongi see, kust tuleb selline suhtumine, et riik teab ja otsustab, mis on parim ning kuidas peab teenuseid kujundama ja osutama, samas kui seadused on kõigile ühesugused.
Siit jõuame selle 15%-lise omaosaluse juurde. Ma ei saa endiselt täpselt aru, miks on Sotsiaalministeerium asunud seisukohale, et projekti elluviivate asutuste kanda jäetud 15%-line omafinantseering kaetakse riigieelarvest ainult Hoolekandeteenuste puhul. Minister vastas, et tegemist on riigiaktsiaseltsiga. Aga siin ongi minu arvates küsimärk. Tegemist on aktsiaseltsiga, mis on kasumit loov ettevõte ehk äriettevõte. Aktsiaseltsil ei peaks ju olema probleemi omaosaluse rahastamisega, samas kui väikeste laste vanemate loodud MTÜ-del on raske leida seda raha omavahenditest. Ma olen ikkagi endiselt samal veendumusel, nagu ma olin arupärimise küsimusi kokku pannes – sellel arvamusel on ka teised taotlejad –, et sellise olukorraga on loodud taotlejate vahel ebavõrdsed konkurentsitingimused. Nii tegutseb riik ju enda seatud eesmärkide vastu, sest sellega me vähendame teenuste mitmekesisust ja eripalgelisust.
Samamoodi mainin seda tänast vaidlust, mida me oleme siin pidanud nende 300 elaniku üle. Ma ei hakka seda üle kordama, aga ütlen, et sotsiaalkomisjon tegi küll kõik, et luua natuke paindlikumat süsteemi, et ei oleks 300 inimese piiri, vaid näiteks tuleks vaadata, kas seitsme või kümne kilomeetri raadiuses on teenused kättesaadavad.
Me oleme uhked oma e-riigi üle. Täna ei ole sellest väga räägitud, aga erihoolekandeteenuseid osutab rohkem kui 100 teenuseosutajat ja meil on üle 7000 teenuskoha, samas on meil probleeme ülevaate saamisel järjekordadest. Minu meelest on arusaamatu, miks me ei ole suutnud luua elektroonilist ja ajakohast järjekorra pidamise süsteemi, kust teenusevajajal, tema perel ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal oleks võimalik väga kiiresti näha, mitmes on see inimene ühe või teise hooldekodu järjekorras ja kui kaugel tema järjekord üldse on. Kui selline arendus ära tehtaks, siis oleks ka ministeeriumil ja Sotsiaalkindlustusametil kergem oma tööd korraldada.
Me oleme palju ära teinud, aga päris palju on veel teha. Kui me mõtleme sellele sihtgrupile, kellest täna on räägitud, siis on oluline mõista, et nende elu puudutavaid otsuseid tehtaks kaalutletult, inimesi säästvalt ja etapiviisiliselt, liikudes suurema toetusega teenuselt tasa ja targu väiksema toetusega teenuse poole. Silmas tuleb pidada kliendi võimeid, elukorraldust, harjumusi ja tervist, mitte lihtsalt näiteks seda eesmärki, et viia Sõmeralt kõik inimesed Kuressaarde, Tallinnasse või Võrumaale. Aitäh!

Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Me oleme ka viimasele arupärimisele vastamise lõpetanud.

Nüüd on aga kõigil soovijatel võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Soovin kõigile ilusat õhtut!

Istungi lõpp kell 20.20.