Aitäh! See, et selles valdkonnas on liiga vähe raha, on teada viimased aastad. Rehabilitatsiooniteenuste järjekorrad on olnud ka järjepidevad. Kui vaadata aastat 2014, siis tookord oli järjekorras 1200 last. Järjekordade pikkused olid paariaastased. Eelmisel aastal ühekordse lisafinantseeringuga, st 1,4 miljoniga järjekorrad likvideeriti. Kuna aga järjekorda võtmine otsustatakse kaheaastase perioodi kohta, siis see tähendab, et eelmise aasta otsused on juba ära tehtud ning nende põhjal teatakse, kellel on õigus rehabilitatsiooniteenusele ja kelle teenus on rahastatud. Praktika näitab, et umbes 80% nendest, kellel see õigus on, seda ka kasutavad. Ehk järjest monitooritakse seda, kuivõrd ja kes seda teenust kasutab või kes ei kasuta. Vabanenud vahendite arvel saavad järjest uued inimesed teenusele.
Nüüd, ei ole päris õige öelda, et on aastane järjekord. Selles mõttes, et kirja pandud põhimõtte järgi ei tohi laste puhul järjekord olla pikem kui üks aasta. Loomulikult, eelduslikult võiks järjekorda üldse mitte olla, aga igal juhul peab see olema alla ühe aasta. Lisaraha oleme küll riigieelarvest planeerinud ja seda me taotleme, aga viimasel kuul oleme tegelenud ka sellega, et leida veel rahalisi vahendeid järjekordade likvideerimiseks. Ma olen lootusrikas, kuigi mul ei ole praegu võimalik öelda, et jah, raha on olemas. Aga kindlasti sellise sisemise monitoorimise ja teenuse kasutamise jälgimisega pääsevad inimesed paremini teenusele.