Austatud Riigikogu! Algab täiskogu V istungjärgu 3. töönädala kolmapäevane istung. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Martin Helme, palun!

Austatud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Annan Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete nimel minister Urmas Reinsalule üle arupärimise samast soost isikute abielu registreerimise kohta rahvastikuregistris. Eestis on avalikkuse eest varjatud kohtuprotsessi tulemusel jõustunud otsus, mille alusel on esmakordselt Eesti Vabariigis samast soost isikute liit kantud rahvastikuregistrisse abieluna. Protsessi vedas homoaktivist Reimo Mets, mistõttu pole kahtlust, et tegemist oli poliitilise aktsiooniga riigi käitumise muutmiseks rahva tahtest ja parlamendi otsustest mööda minnes. Tegu on väga ohtliku pretsedendiga, mille mõju ulatub konkreetse kaasuse piiridest palju kaugemale. Nimetatud kohtuotsuse jõustumisega on Eesti õigussüsteemis aktsepteeritud, et abieluna võib õiguslikult käsitleda ka samast soost isikute liitu. Otsus on vastuolus Eestis kehtiva perekonnaseadusega ja rahvusvahelise eraõiguse seadusega. Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikud Virgo Saarmets, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe rikkusid Eesti seadusi ja asusid seadusloojate rolli.
Me küsimegi justiitsministrilt järgmist. Miks Eesti riik ei kaevanud seda otsust Riigikohtusse? Millistele õigusaktidele tuginedes kohtunikud oma otsuse tegid? Kas justiitsminister suhtles selle kaasuse menetlemise ajal ka oma kolleegiga Siseministeeriumist, sest põhimõtteliselt tema vastu pöördusid inimesed kohtusse? Kas minister näeb võimalust võimude lahususe algpõhimõtet eiranud ja omavolitsenud kohtunikke distsiplineerida? Kas justiitsminister näeb vajadust või võimalust algatada seadusmuudatust, mis välistaks teistes riikides registreeritud kooselude või abielude registreerimise Eesti vastavates registrites, kui see registreerimine on vastuolus Eesti seadustega? Aitäh!

Jüri Adams, palun!

Härra istungi juhataja! Vabaerakonna fraktsioon algatab haldusreformi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on ikka sellesama haldusreformi seaduse § 9 lõikega 3, millega me oleme siin ka varem tegelnud ja mille sisu on see, et seal on loetletud need vähesed erandid, mis puhul on lubatud haldusreformi baaskontrollarvud täitmata jätta. Meie esitame selle lõike uue teksti, mille poliitiline sisu on see, et me loobume üksikutest eranditest ja anname Vabariigi Valitsusele võimaluse teha kõikvõimalikke mõistlikke erandeid, mis võiksid haldusreformi teises faasis vajalikud olla. Haldusreformiga tegelevad ministrid on öelnud, et nad on ebameeldivas olukorras, sest nad tahaksid teha ettepanekuid, aga ei saa, sest haldusreformi seadus ütleb, et kõigepealt peate tegema ettepaneku, mille vastuvõtmist te ei saa lootagi. Sisuliselt tuleb omavalitsuselt tellida eitav seisukoht, et järgmises faasis saaks minna mõistliku ettepaneku juurde. Meie eelnõu võtab valitsuselt selle silmakirjaliku pseudotegevuse kohustuse ära ja annab valitsusele vabad käed teha mõistlikke otsuseid.

Andres Herkel, palun!

Austatud härra esimees! Austatud rahvaesindajad! Kaheksa Vabaerakonna liikme nimel annan üle arupärimise peaminister Jüri Ratasele. See arupärimine näitlikustab väga ilmekalt seda probleemi, mida Jüri Adams eespool kirjeldas, st haldusreformi ja selle äärmiselt jäika iseloomu ehk 5000 elaniku piiri, millest kõrvale kalduda on väga raske. See piitsa ja prääniku meetod, millega seda reformi läbi on viidud, on tekitanud väga palju konkreetseid totrusi. Me oleme siin juba üle andnud eelnõu, mis puudutab Läänemaa kokkukuivatamist. Eile andis Monika Haukanõmm üle arupärimise Vastseliina saatuse kohta. Samuti kuulub mingil moel nende teemade hulka Võnnu valla nime küsimus.
Nüüd me tahame esitada küsimusi haldusreformi läbiviimise kohta Järvamaal. Seal on niisugune kummaline olukord, et on tekkimas Järva vald, mis on soolika- või kikilipsukujuline. Geograafiliselt eriti kentsakaks muutub see siis, kui Koeru kogu asjale selja pöörab ja tõepoolest Lääne-Virumaale ära läheb. Miks see nõnda on läinud? Teine küsimustering on seotud sellega, miks Paide külje all asuv Väätsa ühineb Türi vallaga. Me tahame peaministrilt saada selgitusi, milliseid soovitusi ta kohalikele inimestele annab. Üks oluline küsimus, mida ikka ja jälle tõstatatakse, eriti Järvamaa puhul, on see, millist rolli on mänginud nn gerrymandering ehk reformi ellu viiva partei lootus saada ühinemiste tulemusena endale sobiv valimisringkond. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle arupärimine, mis käsitleb Rail Balticu tasuvusuuringuid ja 31. jaanuaril allkirjastatavat Eesti, Läti ja Leedu kokkulepet, mille järgi võtab Eesti endale siduvad kohustused ehitada raudtee välja isegi sellisel juhul, kui ei suudeta tagada selle pikaajalist rahastamist Euroopa Liidu rahast või tekib force majeure. Me peame selle ikkagi välja ehitama, aga sellisel juhul juba oma kulu ja kirjadega. Me esitame siin mitmeid küsimusi. Miks sõlmitakse selline leping nüüd, kui Ernst & Youngilt tellitud tasuvusuuring valmib alles aprillis? Miks sellega kiirustatakse? Mis juhtuks, kui Eesti astuks projektist välja? Neid küsimusi, millele me loodame ministrilt vastuseid saada, on õige mitu. Aitäh!

Nii eelnõu kui ka kolm arupärimist lähevad menetlusse kodu- ja töökorra seaduses ettenähtud korras.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogu istungil on kohal 89 Riigikogu liiget.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 275 teine lugemine. Rahanduskomisjoni ettekandja Kalvi Kõva, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2016. aasta 12. septembril ja eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis möödunud aasta 19. oktoobril. Komisjoni ettekandja oli toonane kolleeg Kalev Kotkas. Kuna Kalev Kotkas on nüüdseks Riigikogust lahkunud, siis määras komisjon ettekandjaks minu. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, möödunud aasta 2. novembriks Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Juhtivkomisjon on ette valmistanud ühe muudatusettepaneku, millega muudetakse seaduse jõustumise aega. Seadus jõustub 1. jaanuaril 2018, mitte ei jõustunud 31. detsembril 2016, nagu algul kavandatud oli.
Meeldetuletuseks ütlen, et eelnõu on vajalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse riigisiseseks rakendamiseks. Otsekohalduva Euroopa Liidu regulatsiooni paremaks rakendamiseks on vaja seadusesse viia asjakohased viited. Määruse eesmärk on tugevdada jaeinvestori (ta ei ole kutseline investor) kaitset ja usaldust kombineeritud investeerimistoodete ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete vastu. Juba eelnõu esimese lugemise ajal oli teada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohaldamine lükatakse edasi. Määrust oli algul kavas rakendada 2016. aasta 31. detsembrist ning samal ajal oleks pidanud jõustuma ka arutatav seadus. Kuna aga määruses tehti kohaldamise alguskuupäeva muudatus ja määrusesse kirjutati, et see kohaldub 1. jaanuarist 2018, siis see tingibki vajaduse muuta meie eelnõu jõustumisnormi.
Eelnõu teist lugemist puudutav otsus langetati rahanduskomisjonis k.a 16. jaanuaril. Rahanduskomisjon otsustas teha ettepaneku saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks. Samuti otsustati teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud komisjoni ettekandja! Ma saan aru, et seaduse jõustumine lükatakse edasi sellepärast, et edasi lükatakse Euroopa Liidu määruse jõustumine. Aga siin on ka sätteid, kus ei ole otsest viidet sellele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele – eelkõige puudutavad need kogumispensione – ning mis aitaksid tugevdada jaeinvestori kaitset ja usaldust investeerimistoodete vastu. Miks nende sätete jõustumist, kus ei ole otsest viidet sellele Euroopa suurele määrusele, on vaja aasta võrra edasi lükata? Miks ei saa neid kohe jõustada? Meil oleks vaja jaeinvestori kaitset tugevdada. Need sätted aitaksid seda teha, eriti pensionikindlustuslepingute puhul. Ma viitan näiteks eelnõu § 1 lõigetele 2 ja 4.

Aitäh! Komisjon tõesti selle otsuse tegi. Konsensuslik otsus oli kogu eelnõu jõustamine lükata 1. jaanuarile aastal 2018. Peab juhtima tähelepanu, et selle muudatusettepaneku poolt oli ka küsimuse esitaja.

Arto Aas, palun!

Mul on eelmisega sarnane küsimus, kuna ma komisjonis ei olnud ja esimest lugemist siin kaasa ei teinud. Te küll rääkisite, mis seal protokollis kirjas on ja kuidas hääletus toimus, aga sisulist vastust ma tegelikult ei saanud. Kui seal on tõepoolest paragrahve, mis võiksid jõustuda varem ning oleksid Eesti inimeste ja investorite huvides, siis kas nende jõustumist ikka peab aasta võrra edasi lükkama?

Aitäh, hea kolleeg! Tõesti, kui siin oli selle eelnõu esimene lugemine, siis täitsite teie ministrikohustusi. Ma soovitan teil vaadata kas Riigikogu veebi või äkki on seal taga riiuli peal eelnõu esimese lugemise tekst või terviktekst. Seal on need asjad sees. Kindlasti saab veebist vaadata ka stenogrammi ja lugeda sealt, mida siin esimesel lugemisel arutati. Aga niipalju kui mina komisjoni debatist olen aru saanud, siis on ka riigisiseseid asju mõistlik rakendada 2018. aasta 1. jaanuarist.

Aivar Sõerd, palun!

Komisjoni ettekandja, te kahjuks ei vastanud minu küsimusele. Ma ei küsinud komisjoni istungi protokolli kohta. Ma tean ka ise, mis seal kirjas on. Ma küsin siis uuesti eelnõu § 1 lõigete 2 ja 4 kohta. Mil moel on need sätted seotud teie viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega? Miks neid ei saa jõustada aasta varem?

Aitäh! Kindlasti saab, aga nagu ma ütlesin, komisjon otsustas, et need on mõistlik jõustada 2018. aasta 1. jaanuarist.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Ma saan aru, et sa viitad sellele, et Aivar Sõerd, kes esitab sulle küsimusi, oli ka ise seal komisjonis kohal ja on ilmselt väga hästi kursis kogu selle seaduseelnõu menetlemisega. Kas me võiksime esitada ühise palve, et ta tuleks teise lugemise ajal siia ja annaks meile kõikidele selgitusi, miks komisjonis selliseid otsuseid vastu võeti?

Aitäh! Teisel lugemisel saavad läbirääkimistel osaleda kõikide Riigikogu fraktsioonide ja komisjonide liikmed, kõik Riigikogu liikmed. Nii et andke tuld!

Küsimused ettekandjale said nüüd otsa. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 275 kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud rahanduskomisjon ja seda on täielikult arvestatud. Komisjoni ettepanek on eelnõu 275 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmisena on päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse eelnõu 205 teine lugemine. Ettekandja on põhiseaduskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher. Palun!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu liige Ligi ja lugupeetavad Riigikogu liikmed siin saalis, tere tulemast hädaolukorra seaduse eelnõu teise lugemise arutelule! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 4. aprillil 2016. Esimene lugemine toimus 1. juunil 2016. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 10. juuniks ei esitanud Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid ühtegi muudatusettepanekut. Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu päris mitmel istungil, nii sügisel kui ka selle aasta jaanuaris, ja me oleme vaadanud läbi ka algataja esindaja mitmed ettepanekud ja kirjad. Lõppkokkuvõttes on põhiseaduskomisjoni algatusel pandud muudatusettepanekute tabelisse kokku 34 ettepanekut, selleks et saaks teha muudatusi, mille vajalikkus on esimese ja teise lugemise vahel selgunud. Peale komisjoni liikmete on diskussioonis osalenud päris suur hulk eksperte Siseministeeriumist ja ka huvigruppide esindajaid.
Ma teen kokkuvõtte peamistest muudatusettepanekutest, mis on küll ka seletuskirjas põhjalikult lahti kirjutatud. Muudatusettepanekuga nr 1 täiendatakse eelnõu uue §-ga 3, millega kirjutatakse täpselt lahti kriisireguleerimise põhimõtted: detsentraliseeritus, ülesannete jäävus, lähimus ja koostöö. Antakse ka selge käsitlus sellest, milline on kriisireguleerimises osaleva asutuse täpne roll.
Muudatusettepanek nr 2 tuleneb Siseministeeriumi kirjast. Seadust täiendatakse selliselt, et Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon saab anda ülesandeid mitte ainult kriisikomisjoni kuuluvatele asutustele, vaid ka kõikidele teistele kriisireguleerimisega tegelevatele asutustele, näiteks Eesti Pangale, kes ei osale kriisikomisjoni töös.
Muudatusettepanekuga nr 3 muudetakse § 4 nii, et regionaalne kriisikomisjon koordineeriks täidesaatva riigivõimu asutuste piirkondlike struktuuriüksuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste kriisireguleerimistegevust regioonis. Nähakse ette ka konkreetne ja täpne mõiste – kriisireguleerimisülesannete täitmine.
Muudatusettepanekuga nr 5 konkretiseeritakse Siseministeeriumi ühte ülesannet. Siseministeeriumil on edaspidi kohustus töötada välja riigi kriisireguleerimispoliitika ja kavandada selle elluviimist. Siin on täpsustatud sõnastust ja konkreetse tegevuse sisu.
Muudatusettepanek nr 9 tuleneb ühe huvigrupi kirjast ja puudutab elektroonilise side ettevõtja kohustust teavitada elanikke hädaolukorrast. Täpsustatakse eelkõige seda, et kui sideettevõtjal lasub elanikkonna teavitamise kohustus, siis peaks olema eelnevalt kokku lepitud ja kindlalt paika pandud meetod, mille kohaselt teavitamine toimub, samuti teavitamise formaat.
Muudatusettepanekus nr 14 on Siseministeeriumi ettepaneku põhjal täpsustatud § 24 lõike 6 sõnastust. Senise redaktsiooni põhjal võis jääda mulje, et kui eriolukord on välja kuulutatud enne erakorralist seisukorda, siis ei allu eriolukorra juht erakorralise seisukorra juhile. Tegelikult peaks sõnastusest saama selgelt välja lugeda, et eriolukorra juht allub erakorralise seisukorra juhile, kui erakorraline seisukord on välja kuulutatud samal ajal ja kehtib samal ajal kui eriolukord.
Muudatusettepanekus nr 19, mis käsitleb § 41 lõiget 2, on ühe väikese sidesõnaga täpsustatud sõnastust. Ettepanek puudutab elutähtsa teenuse osutaja kohustust tagada elutähtsa teenuse toimepidevus ka viisil ja vahenditega, mis ei sõltu välisriikides asuvatest infosüsteemidest. Põhiseaduskomisjoni istungitel oli mitmeid arutelusid huvigruppidega, nagu Eesti Pangaliit ja Eesti Pank, selleks et sõnastus oleks võimalikult paljudele osapooltele selge ja arusaadav. Redaktsioon, mis on välja pakutud, peaks selline olema, see annab seadusandja mõtet edasi kõige paremal viisil. Ka Eesti Pank oli põhiseaduskomisjoni viimasel istungil selle sõnastusega rahul ja andis meile loa sellega edasi minna.
Muudatusettepanekus nr 21 on ette nähtud täpsem sõnastus. Me laiendame sätte mõtet selliselt, et riik ei hüvita omanikule kuulunud ainete ja materjalide väärtust, kui neid aineid ja materjale kasutati tema huvides. See erisus oli eelnõu koostamisel jäänud ekslikult tähelepanuta, kuid see ei ole põhjendatud. Ka riigivastutuse seaduses kehtib põhimõte, et isik ei või õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju eest hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramine toimus tema huvides. See on väga selge põhimõte, mis võiks kehtida ka hädaolukorra seaduse järgi.
Muudatusettepanek nr 23 tuleneb Siseministeeriumi kirjast ja puudutab eelnõu § 53. Eelkõige on jutt riigi toidu- ja tervishoiuvarust. Selleks et need varud säiliksid ka pärast uue seaduse jõustumist, peaks need tegevusvarud kehtestama Vabariigi Valitsuse korraldusega. Seega on ettepanek, et kuni uute varude moodustamiseni hoitaks seni moodustatud varusid kehtivate regulatsioonide alusel.
Viimane ettepanek, mille ma eraldi esile toon, on nr 25, millega me täiendame eelnõu § 55 uue sättega, mille kohaselt muudetakse elektrituruseadust selliselt, et elutähtsa teenuse osutaja on selle seaduse kohaselt võrguettevõtja, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija. See muudatusettepanek on mõeldud eelkõige selleks, et elutähtsa teenuse osutajad selle seaduse mõistes oleksid just need ettevõtjad, kelle jaotusvõrguga on kaetud kogu Eesti. Just nimelt selle tõttu ongi see 10 000 elaniku või suurema omavalitsusüksuse määratlus siin ära toodud.
Lõpetuseks ütlen juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Põhiseaduskomisjon otsustas saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 25. jaanuariks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Palun, Arto Aas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kindlasti on see oluline seadus ja see värskendus on vajalik. Küsin veel kord teemal, millest oli ka komisjonis juttu, nimelt mandri ja suursaarte vahelise praamiühenduse kui elutähtsa teenuse kohta. Minu hinnangul on praamiühendusel Saaremaa ja Hiiumaaga kõik elutähtsa teenuse tunnused, selle ühenduse pikaajaline katkemine oleks selles regioonis hädaolukorra tunnustega sündmus, aga ometi me hädaolukorra seadusest ühtegi viidet sellele ei leia. Siseministeerium on väitnud, et see temaatika on kaetud majandustegevuse seadustiku üldosa seadusega. Milline on teie seisukoht ja kommentaar? Kas vahepeal on tulnud lisainformatsiooni selle kohta, et praamiühenduse katkemise võimalus on meil läbi mõeldud, me oleme selleks valmis ja saame sellega hakkama?

Tänan küsimuse eest! Seda teemat on põhiseaduskomisjonis arutatud. Nagu te õigesti märkisite ja nagu meile väitsid ka seaduseelnõu ettevalmistajad, tegemist on olnud pika ja põhjaliku analüüsiga, vaadati ka naaberriikide parimaid praktikaid. Jah, lähteloogika lähtub põhimõttest, et kehtib majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. Muide, see ei ole selles kontekstis ju mitte kõige vanem seadus, kuna see hakkas kehtima 2014. aastal. Nii nagu Siseministeeriumi esindajad välja tõid, on mitmetele valitsusasutuste esindajatele veel võrdlemisi uus see arusaam, et on olemas majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, kuhu on kirja pandud üldhuviteenuse osutamise reeglistik. Jah, see seadus jõustus 1. juulil 2014.
Üldhuviteenuse osutaja definitsioonis on välja toodud, kes on elutähtsat teenust osutav ettevõtja või seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja, kes osutab riigi või kohaliku omavalitsuse valdava enamiku elanike kasutatavat teenust. Üldhuviteenuse regulatsiooni eesmärk on just nimelt vastata sellistele küsimusele nagu teie esitatu ehk näiteks sellele, mida teha siis, kui praamiliikluses tekivad probleemid. Selle regulatsiooni eesmärk on tagada paljudele elanikele olulise teenuse järjepidev osutamine, silmas peetakse näiteks olukorda, kus ettevõtja soovib oma tegevust lõpetada.
Millised võimalused siis on? Üldhuviteenuse osutajal on ka selged kohustused, näiteks sätestab majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 35 lõige 1, et kui teenuseosutaja soovib turult ootamatult lahkuda, siis peab ta sellest teavitama majandushaldusasutust. Kui teist ettevõtjat pole võimalik kiiresti asemele leida, võib majandushaldusasutus kohustada senist teenuseosutajat jätkama teenuse osutamist kuni uue teenuseosutaja leidmiseni, kuid mitte kauemaks kui üheksaks kuuks. See on päris pikk aeg. Võib taotleda isegi sellist asja nagu kasutatava kinnisvara sundvõõrandamine, kui see on vajalik üldhuviteenuse toimepidevuse tagamiseks. Kõige selle eesmärk on just nimelt see, et ei lõpeks sääraste teenuste osutamine, millest sõltub mingi hulk Eesti elanikke.
See tähendab, et meil on olemas ka teisi seadusi, mille alusel on võimalik tagada näiteks praamiliiklus mitme saare ja mandri vahel. Nii et see otsus on olnud kaalutletud. Kui te küsite, millisel alusel on tuvastatud võimalikud elutähtsad teenused selle seaduse kontekstis, siis need on oma olemuselt alusteenused. Tehti väga konkreetne hindamine ja selle hindamismetoodika oli paika pannud Siseministeerium koostöös teiste ministeeriumidega. See võimaldas välja selgitada, mis teenused on aluseks kõikidele teistele teenustele ja mida tuleb rangemalt reguleerida. Neid teenuseid hinnati väga mitmes kategoorias ja valiti välja 14 teenust, mis on alusteenused ja mida see hädaolukorra seadus peamiselt kirjeldab.

Marko Šorin, palun!

Austatud esimees! Hea eelnõu tutvustaja! Soovin teada saada, et kui elurajoonis toimub uputus ja seal tuleb kriisi reguleerida mitmes valdkonnas (liikluskorraldus, vee- ja kanalisatsiooniteenus, elektrienergia, inimeste vara ohutus ja katastroofiturism), siis kes seda teeb, kas kohalik omavalitsus, politsei või Päästeamet.

Tänan küsimuse eest! Te viitasite ilmselt juhtumitele näiteks Pärnus. Jah, seal on hädaolukorra lahendajad peamiselt ikkagi Päästeamet ja politseiamet, kindlasti tegutsevad nad koostöös kohaliku omavalitsusega. Arutatava eelnõuga – lugege näiteks paragrahvi, mis käsitleb hädaolukorra lahendamise juhtimist ja koostööd – antakse võimalus välja kuulutada ka hädaolukord, seda erinevalt praegusest seadusest, mille kohaselt hädaolukorda välja kuulutada ei ole saanud. Paragrahvi 14 lõige 3 ütleb näiteks, et hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus otsustab, millal on tegemist hädaolukorraga. See on oluline just nimelt selleks, et juhtida paremini riskikommunikatsiooni, inimesi teavitada, millise ulatusega rikke või elutähtsate teenuste katkemisega tegemist on, ja kindlasti paremini mobiliseerida koostööks organeid, kes olukorda lahendama peaksid. Seega arvan, et see seadus annab tervikuna n-ö paremad raamid ka selliste juhtumite lahendamiseks, mida te oma küsimuses puudutasite.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seaduseelnõus on selgelt öeldud, et elutähtsat teenust käsitletakse tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajaliku varuga. Aga komisjonis tuli jutuks, et varude loogika ei ole päris selge ja riskianalüüs valmib alles järgmise aasta 1. jaanuariks, kuigi selle seaduse me võtame vastu ilmselt juba varsti. Kas see ei tee murelikuks, et palju on lihvitud neid silotorne, kuidas kõik omavahel koos saaksid töötada, aga üks olulisemaid asju – varude ülevaade ja riskianalüüs – on tegemata?

Tänan küsimuse eest! Üldine põhimõte selle seaduse kohaselt, nagu sa ka komisjonis kuulsid, on see, et hädaolukordade lahendamine on Eestis detsentraliseeritud ja selles mõttes on detsentraliseeritud ka varude küsimus. Need asutused, kes konkreetset vastutust kannavad, peavad ise selgitama välja selle vajaduse ja esitama andmed Vabariigi Valitsusele. Rakendussätete kohaselt peab Vabariigi Valitsus 2018. aastaks oma korraldusega otsustama varude koosseisu ja kogumise põhimõtted.
Ma ei julgeks öelda, et teeb murelikuks. Ma arvan pigem vastupidi: selle seaduse vastuvõtmise korral antakse selge suunis, kuidas ja millises ulatuses on Eestis tarvis varusid koguda. Euroopas on erinevaid riike, mis puudutab varusid. On väga eesrindlikke riike ja on vähem eesrindlikke. See sõltub väga palju ressurssidest, mis konkreetsete varude kogumise jaoks eraldatakse. Sina põhiseaduskomisjoni liikmena said üldise ülevaate varude seisust. Tegemist on delikaatse informatsiooniga. Mitmes valdkonnas, ma arvan, on Eestil päris hea seis. Teiselt poolt on varude kogumisel alati võimalik olla eesrindlikum, eriti kui tegemist on väikese riigiga.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Hädaolukord võib endaga kaasa tuua sisejulgeolekuriske, marodöörlust ja võimude korraldustele mitteallumist. Kuidas need küsimused lahendatud on?

Suur tänu küsimuse eest! Näiteks on see lahendatud 4. jao §-des 34 ja 35. Võib-olla te mäletate, et see on juba mõnda aega tagasi välja pakutud lahendus, millega kaasatakse näiteks eriolukorra väljakuulutamisest põhjustatud hädaolukorra lahendamisse ka Kaitsevägi ja Kaitseliit. Need vaidlused olid minu arust tulised, aga sisukad ning nende abil jõuti konkreetse regulatsioonini, mis on siin ka ilusasti kirjas. Ehk siis, kui meie sisejulgeolekus napib jõudusid, on võimalik kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu. Ma arvan, et see on väikeses riigis oluline. Minu arvates on see adekvaatne lahendus ja see on väga täpselt paika pandud. Üldiselt Kaitsevägi ega Kaitseliit sisejulgeolekusse ei sekku, aga neid on võimalik kaasata.
Minu arust on selline ressursside mõistlik kaasamine tähtis, sest hädaolukord tekib tõesti alati ootamatult ja kunagi ei teki üks ja sama hädaolukord mitu korda, sest alati on teatud erisused. Mida täpsemini me näeme ette, milliseid ressursse võib hädaolukord hõlmata, seda paremini oleme valmistunud ja seda paremini suudame reageerida nendele väga eriskummalistele juhtumitele. Õnneks peab möönma, et hädaolukorra tunnustega juhtumeid on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis olnud väga vähe, isegi ühe käe näppe jääb loetlemisel üle. Me loodame, et tulevikus on neid veel vähem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, mõistagi on tegemist delikaatse informatsiooniga. Me oleme need silotornid üsna ilusaks lihvinud, aga hädad tulevad sõltumata sellest, kas seal vahel on 80 kilomeetrit Soome lahte või mitte. Meie ja soomlaste elatustaseme vahe on kahe-kolmekordne. Kui ühel ja teisel pool lahte on nendel varudel kümnete tuhandete kordne vahe, kas see ei tee siis murelikuks?

Tänan sind küsimuse eest! Ma mõistan, millele sa viitad. Võib julgelt välja öelda, et meie põhjanaaber Soome on varude kogumisel Euroopa ja tõenäoliselt ka üks maailma eesrindlikumaid riike. Neil on välja töötatud väga konkreetne mudel – sihtasutusepõhine, väga iseseisev ja sõltumatult toimiv mudel –, mida on heas mõttes rasva kogumisena toetanud ka maksusüsteemi teatud erijooned. Meile teadaolevalt koguneb Soomes teatud osa konkreetsest aktsiisist igal aastal näiteks sellesse varude kogumise fondi. Seetõttu on ka need ressursid, mida soomlased saavad igal aastal kasutada, vägagi märkimisväärsed. Jah, ma arvan, et see võib olla meile eeskujuks, aga see, et Eesti-sugune väikeriik – elatustasemete erinevusele sa ise ka viitasid – jõuaks mingilgi määral selle lähedale, võtab aastaid aega. Kuid eeskuju on meil olemas ja see asub väga lähedal, nagu sa ütlesid.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Infotehnoloogia ettevõtete liit juhtis eelmise aasta maikuus oma kirjas tähelepanu sellele, et elutähtsate teenuste hulgas on ainult 13 nimetust, aga samas on üldhuviteenuse mõiste, mis on seaduses täiesti olemas, väga lai ja ebamäärane. Kuidas te hindate, kas pärast nende muudatuste tegemist on just üldhuviteenus selle seaduse mõistes igale Eesti inimesele ja asutusele arusaadavam?

Suur tänu küsimuse eest! Ma julgen arvata, et see saab üha arusaadavamaks. Nagu ma ühele küsimusele vastates ka välja tõin, võtab isegi ametnike seas aega sellest arusaamine, et üldhuviteenuse regulatsioon, mis alates 1. juulist 2014 Eesti õiguses olemas on, on üsna toimiv ja kasutatav. See on paratamatu, et iga uus asi võtab aega. Sa praegu tõstatasid teema, et alles on jäänud väike hulk elutähtsaid teenuseid ja ülejäänud on üldhuviteenused. Mulle tundub see hierarhia igati mõistlik, et on prioriteetsemad teenused, mis on kõigele muule aluseks, ja üldhuviteenused, millega seonduvaid probleeme me saame lahendada näiteks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse järgi. Aga teadlikkusega ühest või teisest muudatusest ja regulatsiooni tõhususega tuleb pidevalt tööd teha. Ka seletuskirja leheküljel 11 räägitakse natukene lahti ITL-i väide ja vastuargumendid ning püütakse põhjendada, miks näiteks on elektroonilise side seaduse § 87 lõikesse 5 üldhuviteenuse osutajana lisatud ka kaabelleviteenuse osutaja.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arto Aas, palun!

Head kolleegid! Nagu ma juba märku andsin, ma arvan, et see seadus on vajalik, aga siiski tahan korra veel peatuda praamiühenduse teemal. Hädaolukorra seadus ütleb, et hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel või elutähtsa teenuse katkestus, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju jne. Loetelus on hulk teenuseid, mis on olulised, mida on peetud nii tähtsaks, et need on ükshaaval üles loetud §-s 36 "Elutähtsate teenuste loetelu ja nende toimepidevust korraldavad asutused". Nende hulgas on elektriga varustamine, vedelkütusega varustamine, riigitee sõidetavuse tagamine, telefoniteenus (ma küll ei tea, kui paljud meist tänapäeval lauatelefoniteenust kasutavad), muu hulgas elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine. Digitaalne allkirjastamine on elutähtis teenus. Samal ajal ei ole siin kirjas praamiühendust või püsiühendust suursaartega.
Saaremaal on üle 30 000 elaniku, Hiiumaal 9000 elanikku. Kujutage ette seda, kui Saaremaale või Hiiumaale ei käi laev nädal või kaks mis iganes põhjustel, kas on laevadel midagi viga, on ettevõtjal mingid probleemid või on mingi ebasobiv looduslik tingimus, näiteks väga madal veetase, mida on ju juhtunud. Sellist olukorda ei ole siin seaduses ette nähtud. Vastuseks on kõlanud, et see on kaetud teise seadusega, majandustegevuse seadustiku üldosa seadusega. Paraku ei ole me saanud detailsemat ülevaadet, kuidas täpselt see selle teise seadusega kaetud on, aga minu arvates on see pisut ebaloogiline. Võimalus digitaalselt allkirjastada oleks Saaremaal justkui olulisem kui kütuse ja toidu kättesaadavus, haigete ravi, tervishoiu- ja meditsiiniteenuste kättesaadavus! See on minu arvates kuidagi ebaloogiline. See teema oli üleval ka Riigikogu eelmise koosseisu ajal. Siis nõudis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et see oleks hädaolukorra seaduses kirjas. Siseministeerium on kogu aeg sellele millegipärast vastu olnud ja nüüd me siis võtame sellest seadusest selle sätte välja.
Miks see oluline on? Praegu on meil uus vedaja, me ei peaks väga pelgama, et riigi omanduses olev vedaja mingeid rumalaid otsuseid teeb, samas peaks seadus olema küllalt ettenägelik. Eelmine kord, kui me seda seadust arutasime, oligi täpselt nii, et riigil olid suured vaidlused vedajaga. On äärmiselt ebamugav ja tegelikult ka ebakorrektne seadust muuta, kui samal ajal käib mingi vaidluse lahendamine. Seadused peaksid olema ikkagi enne paigas. Oluline on see minu arust sellepärast, et hädaolukorra seadus ja elutähtsate teenuste nimekiri paneb teatud kohustused ka teenuste korraldajatele, nad peavad mõtlema riskiplaanile ja hädaolukordadele ning tegelema ennetusega. See on vist selle seaduse kõige suurem pluss, et on olemas konkreetsete teenuste ja ülesannete eest konkreetsed vastutajad, kes mõtlevad läbi, kuidas teenus toimib kriisiolukordades, kes vastutab ja kes midagi teeb.
Ma ei ole kindel, et praamiühenduste puhul keegi selle peale mõtleb. See on päris keeruline ja mahukas töö ning see kohustus võiks tuleneda otse sellest seadusest. Meil ei ole probleeme väga väikeste saartega, millega on lennuühendus või kus saavad mingid väiksemad alused käia, aga suursaartel need võimalused reaalse hädaolukorra korral puuduvad. Ma tahtsin markeerida, et minu hinnangul on selle teema väljajätmine sellest seadusest ebaloogiline. Selle oleks võinud siia panna, aga täna seda võimalust enam ilmselt ei ole. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu 205 kohta on esitatud 34 muudatusettepanekut ja need kõik on juhtivkomisjonilt. Seega on need kõik ka arvestatud, sellegipoolest peame need täiskogul läbi arutama. Nii et kõik on juhtivkomisjoni ettepanekud ja kõik on arvestatud: esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes, 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33. ja 34. Kui keegi arvas, et tuleb ka 35. ettepanek, siis ta eksis, sest on 34 muudatusettepanekut. Eelnõu 205 teine lugemine on lõpetatud.

Algab sotsiaalkomisjoni algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 292 teine lugemine. Sotsiaalkomisjoni ettekandja on sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 292. Selle esimene lugemine toimus rohkem kui kaks kuud tagasi, seega lubage mul hästi põgusalt rääkida, millega on selle eelnõu puhul tegemist.
Eelnõuga muudetakse kindlustushüvitise saamise korda koondamise korral, täpsemalt öeldes, laiendatakse nende inimeste ringi, kellel on õigus see avaldus esitada. Selle eelnõu väljatöötamise ajendiks sai Ülle Madise pöördumine Riigikogu ja Sotsiaalministeeriumi poole. Õiguskantsler juhtis tähelepanu asjaolule, et töötuskindlustuse seaduses on põhjendamatud takistused, mis ei võimalda koondataval isikul saada koondamishüvitist, kui näiteks tööandja on pahatahtlikult käitudes jätnud teatise esitamata. Kui võeti vastu see regulatsioon, mis praegu kehtib, oli aasta 2009. Tollal oligi arusaadav ja õigustatud arvata, et tööandja esitab vastava avalduse. Nüüd oleme aastas 2017 ning astunud suure sammu edasi. Töötukassale on teada need isikud, kes on koondatud, meil on olemas töötamise register jne. Enam ei saa sellist kitsendust põhjendatuks pidada. Seega, selle eelnõuga antakse nii isikule, kes on koondatud, kui ka töötukassale õigus ikkagi menetlusega edasi minna ja ka siis, kui tööandja avaldust ei esita, saab õigustatud isikule töötuskindlustushüvitise välja maksta.
Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu oma kolmel istungil. Kuulati ära kõik osapooled: Sotsiaalministeerium, töötukassa ja õiguskantsler. Tuleb tõdeda, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Küll tuli üks märkus eelnõu kohta ja selle tegi Eesti Töötukassa. See märkus oli tehniline ning ettepanek oli lükata jõustumisaeg 1. jaanuarilt 1. aprillile. Põhjenduseks toodi, et töötukassa vajab lisaaega, selleks et teha infotehnoloogilisi arendusi. Komisjon nõustus ettepanekuga konsensuslikult.
Komisjon tegi ka hulga menetluslikke otsuseid ja ma loen need teile ette. Tehti ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 25. jaanuariks. Teiseks tehti ettepanek teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine täna siin ja praegu lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele 8. veebruariks ning panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, Monika Haukanõmm! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 292 kohta on esitatud üks muudatusettepanek juhtivkomisjonilt, see probleeme ei tekita. Eelnõu 292 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 318 teine lugemine. Sotsiaalkomisjoni ettekandja Liina Kersna, palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Teie ees on eelnõu 318. Ütlen teile meeldetuletuseks, et eelnõu kohaselt lisatakse vastsündinu automaatselt ema perearsti nimistusse. Selle eelnõu esimene lugemine oli 15. detsembril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Küll aga on teinud ühe muudatusettepaneku sotsiaalkomisjon ise. See puudutab eelnõu jõustumist. Eelnõu esialgse variandi kohaselt oleks seadus pidanud jõustuma selle aasta alguses, aga komisjon teeb arusaadavatel põhjustel ettepaneku, et seadus jõustuks üldises korras.
Esimese ja teise lugemise vahel käis selle eelnõuga päris kõva töö. Nimelt küsis sotsiaalkomisjon eelnõu kohta arvamust Eesti Perearstide Seltsilt, Lastekaitse Liidult, Eesti Haigekassalt ja Ida-Tallinna Keskhaiglalt. Me kutsusime nende esindajad sotsiaalkomisjoni istungile, et üheskoos eelnõu arutada. Kõik osapooled toetasid eelnõu eesmärki ja eelnõu ennast. Vaid Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja märkis, et seletuskirja kohaselt peab juhul, kui ema ei ole registreeritud perearsti nimistusse, vastsündinu registreerimisega perearsti nimistusse tegelema haigla sotsiaaltöötaja koos Terviseametiga, aga haigla ei saa hakata naisi nii kaua sünnitusmajas kinni hoidma, kuni nad teevad digitaalse avalduse lapse perearsti nimistusse lisamiseks.
Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et eelnõu eesmärk on eelkõige lapsi kaitsta ja sellisel juhul rakendub ka lastekaitseseadus, mis ütleb, et iga inimene, kes märkab abivajavat last, peaks teda abistama. Laps, kelle emal ei ole perearsti ja kelle ema keeldub tegemast ka avaldust, et tema laps saaks perearsti nimistusse, on abivajav laps, selle lapsega on vaja tööd teha ning ametkonnad peavad teda aitama. Praegu ei rahasta haigekassa haiglates sotsiaaltöötajate ametikohti, kuid suuremates haiglates on need ametikohad loodud, kuna haiglad peavad aina enam tegelema ka sotsiaalteemadega. Me palusime, et haigekassa kaaluks võimalust spetsiaalselt rahastada ka haiglate sotsiaaltöötajaid, kuna see on tänapäeval oluline.
Kokku arutasime eelnõu kolmel istungil: 10., 16. ja 23. jaanuaril. Komisjon tegi ettepaneku saata see eelnõu päevakorda tänaseks, 25. jaanuariks ja teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Teile on küsimusi. Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on tore seadus, mõeldud laste eest paremini hoolitsemiseks. Ma tean, et noored emad käivad lastega perearsti juures. Kuidas on aga lood sellise emaga, kes ise ei ole üldse perearsti nimistus ja kelle laps nüüd on? Kuidas see laps ikkagi perearstile saaks? Kas siin on mõeldud mingi mehhanismi peale? On see jäetud puhtalt perearsti ülesandeks, mida ta peaks täitma koostöös omavalitsusega? Kas on mõeldud, kuidas selliseid olukordi lahendada?

Aitäh küsimuse eest! See, kui emal ei ole perearsti ja lapsel on perearst, ei tähenda ju seda, et ema ei saa oma lapsega selle perearsti juurde minna. Ikka saab. Küsimus on selles, kas ta sinna läheb. Ma sain aru, et see oli teie küsimuse tegelik mõte. Perearstid kinnitasid, et see teema puudutab väga-väga väikest osa lastevanemaid. Enamasti on lastevanemad väga kohusetundlikud, neil on endal perearst ja nad registreerivad ka lapse oma perearsti nimistusse. On oluline, et tervishoiusüsteem teeks koostööd sotsiaalvaldkonnaga, et näiteks perearst teaks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja telefoninumbrit, et ta ei peaks hakkama seda kusagilt kataloogist otsima, vaid see oleks tal käepärast. Hästi oluline on see, et need kaks valdkonda teeksid koostööd.

Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te kenasti kirjeldasite Ida-Tallinna Keskhaigla õigustatud pöördumist ja ütlesite, et komisjon, kui ma õigesti aru sain, tegi ettepaneku, et haigekassa võiks kaaluda selle teenuse rahastamist. Kas siis praegu jääb ikkagi kogu selline protseduuriline pool haigla sotsiaaltöötajate kanda ja selles mõttes haigla enda katta?

Aitäh küsimuse eest! Meile kinnitati, et suuremates haiglates on juba praegu olemas sotsiaaltöötajad ja nende kulusid kaetakse administratiivjuhtimiskulude alt. Ei saa öelda, et see jääks ainult sotsiaaltöötajate kanda. Sotsiaaltöötajad koostöös Terviseametiga peavad selle olukorra lahendama. Eestis on aastast aastasse olnud umbes 700 last, kellel ei ole perearsti. Terviseamet tegeleb kõigi nende juhtumitega personaalselt, sealsed töötajad helistavad, küsivad ja määravad tähtaja, mis ajaks on vaja perearst leida, ning kontrollivad, kas perearst on leitud. Aga iga aastaga tuleb neid lapsi, kes ei ole registreeritud, aina juurde. Nii et kindlasti ei ole see ainult sotsiaaltöötajate vastutada, vaid sellega tuleb tegelda koostöös Terviseametiga.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan samal teemal. On 700 last, kellel pole perearsti, aga ainult Ida-Tallinna Keskhaigla ütleb, et nad ei saa võtta endale ülesannet hoida naisi nii kaua sünnitusmajas kinni, kuni need teevad selle digitaalse avalduse. Miks just nimelt Ida-Tallinna Keskhaigla ajab siin sõrad vastu, kas neil on neid lapsi või selliseid tõrksaid emasid nii palju või on sealne juhtkond kuidagi väga isepäine? Valgustage natuke seda tagamaad.

Aitäh! Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja Lee Tammemäe kinnitas, et selliseid juhtumeid on väga-väga harva. Pigem on nad ettevaatavad. Kui see koormus peaks suurenema, siis nad näevad probleemi, aga praegu on selliseid lastevanemaid väga vähe. Nad isegi ei suutnud minu meelest öelda nende juhtumite täpset arvu, need on olnud nii harvad. Pigem oli see ettevaatav mure ja tähelepanuosutus ning me mõistsime seda.

Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Seda soovi ei ole. Muudatusettepanekute läbivaatamine. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 318 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Aitäh tänase tööpäeva eest! Kohtumiseni homme kell kümme!

Istungi lõpp kell 15.05.