Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Vastan teie 15. juunil esitatud arupärimisele Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime kasvatamise kohta. Ma alustan oma vastust tänusõnadega selle eest, et te nimetasite valitsuse koostatud ettepanekuid ilusaks. Ma arvan, et see on ilus algus, ja kui on ilusad ettepanekud, siis küllap on põhjust loota, et mitte ainult valitsuskoalitsiooni parteide liikmed, vaid ka Vabaerakonna liikmed saavad neid parlamendis eelnõude kujul toetada.
Aga läheme küsimuste juurde. Teie esimene küsimus: "Millega põhjendate Vabariigi Valitsuse negatiivset seisukohta sotsiaalmaksu lae kehtestamise suhtes? Kuidas selgitate seda seisukohta Justiitsministeeriumi raporti valgusel?" Olgu öeldud, et Eesti maksukeskkonna hea konkurentsivõime ja investeeringute siia meelitamine on üks valitsuse selgeid prioriteete. Seetõttu oleme võtnud kindla suuna langetada tööjõumakse, sh langetada sotsiaalmaksu määra, tõsta tulumaksuvaba miinimumi, rakendada väiksemate sissetulekutega inimestele tulumaksu tagasimakse. Kõik need on majanduskeskkonna stabiilsuse ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolu kõrval olulised kriteeriumid ettevõtte asukoha valikul. Ja me ei ole sugugi unustanud Justiitsministeeriumi raportit, mis oli valitsuses arutelul juba maikuus. Mitme teemaga ministeeriumide tasandil juba aktiivselt tegeletakse. Me tuleme raporti ettepanekute juurde kindlasti lähiajal tagasi, muu hulgas siis, kui minu poolt aasta tagasi kokku kutsutud Eesti parimatest ekspertidest koosnev majandusarengu töögrupp on oma tööga valmis saanud. Siis on võimalik neid teemasid tervikuna koos käsitleda.
Ma olen täiesti nõus, et sotsiaalmaksu lae seadmist võib ja isegi tuleb arutada, aga seda tuleks teha ka võimalikke katteallikaid arvestades. Mina olen väga seda meelt, et langetada tööjõumakse ja miks mitte ka sotsiaalmaksu lage kehtestada, aga kate võiks tulla eeskätt kahjuliku tarbimise maksustamisest, just sellestsamast alkoholi ja tubaka maksustamisest, millele siin arupärimist rahandusministrile esitades opositsiooni suurima jõu ehk Keskerakonna fraktsiooni juht Kadri Simson nii usinalt vastu võitles. Kui minu käest küsida, kas Eesti peaks pigem langetama tööjõumakse ja kompenseerima seda kahjuliku tarbimise kõrgema maksustamisega, siis ma olen kindlasti sellega päri. Ma loodan, et ka Vabaerakond kaalub seda, kas mitte rohkem maksustada näiteks suitsetamist ja alkoholi, selle asemel et maksustada näiteks inimeste tööjõudu.
Kui lähinaabrite kogemusi vaadata, ega me ei näe selget tõendust, et puudujäägi, mis eelarves tahes-tahtmata tekib, kataks täiendavate kõrgepalgaliste töökohtade lisandumine. Me oleme uurinud Skandinaavia kogemusi, seal on enamasti soodustused täpsema sihitusega, mitte kõigile, kes teatud piirist rohkem teenivad. Seal on soodustused suunatud näiteks ajutiselt riiki saabunud kõrgepalgalisele tööjõule, ja seda konkreetsete kriteeriumide alusel. Loogika on selles, et inimestele, kes ei vaja tolles riigis ravikindlustust ega ka pensioni, oleks maksukeskkond mõnevõrra soodsam. Läti palgastatistikast tuleb aga hoopis huvitav asi välja. Lae kehtestamise järgsetel aastatel kõrgepalgalisi töökohti juurde ei tulnud, vastupidi, nende arv suisa vähenes 2% võrra.
Nii et on, mida diskussioonis jälgida. Ja diskussiooni ma absoluutselt ei väldi ega välista. Me peame väga täpselt mõjusid hindama ja leidma kõikidele mõjudele katteallikad. Loomulikult peaksime ühiskonnana kiiremini liikuma tehnoloogia- ja teadusmahuka majandusmudeli suunas.
Teine küsimus: "Kui Te pole pidanud võimalikuks sotsiaalmaksu lae kehtestamist, siis milliseid muid meetmeid kavatseb Teie juhitud valitsus rakendada selleks, et luua Eestis kõrgepalgalisi töökohti?" Olgu öeldud, et Eesti maksusüsteem on rahvusvaheliste hinnangute järgi – viimati andis sellele sõltumatu hinnangu maksupoliitikat uuriv teadusasutus Tax Foundation – maailmas nr 1 ehk kõige parem, mis OECD riikides ehk üldse kõige edukamates riikides praegu on. Nüüd peame jälgima, et me tulevikus ei looks maksudega majanduse jaoks äraspidiseid stiimuleid, mis majanduse kasvu võiksid kinni hoida. Nii et alati saab veel paremini, isegi Eestis, kus on maailma kõige parem maksusüsteem, ja seda mitte ainult minu, vaid ka rahvusvahelise teadusagentuuri hinnangul.
Pikaajalise majanduskasvu allikas on tootlikkus. Kui me disainime oma maksupoliitikat, siis peamegi vaatama, millised tegurid sellele tootlikkusele soodsalt mõjuvad. Ja samuti peame arvestama, et tehnoloogia- ja teadmistemahukaks muutmisel on olulised ka mitmed maksuvälised tegurid, näiteks inimkapital, st inimeste haridus, oskused ja kogemused. Just seetõttu oleme õpetajate palka ennaktempos tõstnud, et haridust ja inimkapitali väärtustada, samuti oleme järjepanu suurendanud investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. See protsent liigub samm-sammult meie seatud eesmärgi suunas. Kui meil on tugev ja konkurentsivõimeline haridus- ja teadussüsteem, siis loomulikult meelitab see Eestisse ka kõrge kvalifikatsiooniga inimesi. Nii et kindlasti tuleb vaadata laiemat pilti. Neid samme, mis valitsusel töös või ettevalmistamisel on, on väga palju.
Lisaks on väga oluline hoolitseda selle eest, et Eesti taristu oleks maksimaalselt heal tasemel. On väga oluline, et meil poleks mitte ainult head maanteeühendused, vaid ka korralik raudteeühendus, sh Lääne- ja Lõuna-Euroopaga. Kui me vaatame, kui suur osa meie kaubavahetusest on ida suunal, ja võrdleme seda selle kaubavahetusega, mis meil on Lääne-Euroopa riikidega, siis Lääne-Euroopa riikidesse mineva kauba väärtus on kordades suurem. Aga raudteeühendused on meil seni korralikud vaid ida suunal ja ma arvan, et see tuleb kiiremas korras ära muuta selliselt, et meil oleks korralik ühendus ka Lääne- ja Kesk-Euroopaga.
Samuti me investeerime Tallinna Euroopa Kooli. Ka see on järgmise aasta eelarves ette nähtud, selleks et pakkuda rahvusvahelistele töötajatele enam stiimuleid Eestisse tööle tulla. Tihtilugu tahetakse tulla koos perega ja selleks, et koos perega tulla, peab siin saama ka kvaliteetset ingliskeelset haridust.
Kolmas küsimus: "Kuidas suhtute ettepanekusse kehtestada sotsiaalmaksu alammäär ja hoogustada sellega paindlikumaid töösuhteid ning osalise tööajaga töötamist?" Ma eeldan, et te olete oma küsimuses mõelnud sotsiaalmaksu alammäära kaotamist, mitte kehtestamist. Aga alustaksin tõdemusest, et tööturg ja töösuhted peavad olema paindlikud. Eesti paindlik tööturg on aidanud majandusel korduvalt oludega kohanduda ja seda majanduse omadust me peame igal juhul säilitama. Eestil on kindlasti ruumi kaasata rohkem inimesi tööturule ka osalise tööajaga. Käivitatud töövõimereform toob tööturule inimesi, kes pole võimelised täistöökohaga töötama. Aga üks asi, mida tuleb kindlasti seoses selle paindlikuma alammääraga hinnata, ja väga tõsiselt hinnata, on võimalik maksupettuse oht. Me peame arvestama, et praegu on selge reegel, et kui inimene töötab, siis tema töötasu alammäär on käesoleval aastal 430 eurot kuus, ja selle alammäära pealt peab maksma ka sotsiaalmaksu. Siis on võimalik saada nii ravikindlustust kui kõiki teisi sotsiaalmaksuga kaasnevaid hüvesid, sh pensionikindlustust. See alammäär on vajalik olnud selleks, et vältida olukorda, kus mõned inimesed kas saavad liiga väikest sissetulekut – veel väiksemat, kui see alammäär on – või tekib kiusatus üldse mitte palka maksta, kui seda n-ö palka ettevõtlustuluna makstes tegelikult midagi sisulist ei kaotagi. Sotsiaalmaksu alammäära loogika on ikkagi see, et see tagab inimestele ka ravikindlustuse. Ma väidan, et solidaarne ravikindlustus on tegelikult palju rohkem väärt kui see makse, mis iga kuu teha tuleb.
Aga arutada loomulikult võib. Ma arvan, et printsiibina on Justiitsministeeriumi eestvedamisel tehtud ettepanekud selle kohta, et Eestis võiks paindlikumaid töövorme rohkem olla, õiged. Ja sotsiaalmaksu alammäära me olemegi oluliselt paindlikumaks juba muutnud. Ka mina sotsiaalministrina vedasin selle sätestamist, et kui näiteks loomemajanduses ei teeni inimesed mitte igakuist tulu, vaid teatud perioodide tagant, siis on võimalik seda summeerida kuude ja aastate lõikes. Nii et siin on juba konkreetseid samme astutud.
Neljas küsimus: "Millal kaotatakse erisoodustusmaks transpordikulude ning tervishoiu- ja spordikulude hüvitamisel?" Septembri lõpus kiitis Vabariigi Valitsus heaks rahandusministri ettepaneku mitte maksustada erisoodustusena teatud töötaja tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi ning vabastada sotsiaalmaksust töötajate teise ja kolmanda haiguspäeva eest makstav hüvitis, mida seni on maksustatud kui töötasu. See seaduseelnõu on juba esitatud Riigikogule menetlemiseks. Tööandja kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda mõistliku aja- või rahakuluga läbida, ei loeta juba kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt erisoodustuseks. Nii et kaks head uudist, loodetavasti hindate neid kõrgelt.
Viies küsimus: "Millal kaotatakse sõidupäevikute nõue?" Siinkohal head uudised jätkuvad. Nimelt, valitsuskabinet arutas ettevõtte sõiduautode erakasutusega seotud võimalikke maksumuudatusi tänavu juulis ja muu hulgas otsustati kaotada sõidupäevikute pidamise nõue. Täiendavat analüüsi vajab veel töö- ja ametisõitudeks kasutamise tõendamise kontseptsioon. Kuna muudatus puudutab paljusid maksumaksjaid, siis soovib Rahandusministeerium eelnõu väljatöötamise protsessi kaasata ka ettevõtlusorganisatsioone ning arvestada võimalike erinevate kitsaskohtadega. Veel parem, kui neid saab ära hoida. Sellest tulenevalt on lõpptähtaega veel natuke vara öelda, aga saame öelda, et töö selle kallal käib ja rahandusminister Sven Sester seda protsessi veab.
Kuues küsimus: "Milliseid samme kavandab valitsus selleks, et viia ellu muid raportis toodud ettepanekuid Eesti konkurentsivõime suurendamiseks." Nagu ma juba ütlesin, me teeme raportis toodud ettepanekute ülevaatuse siis, kui tulevad lauale majandusarengu töögrupi ehk ekspertide ettepanekud. Aga juba võib tuua näiteid selle kohta, mis on töös või ellu viidud: näiteks ettevõtjate asjaajamise lihtsustamine ja halduskoormuse vähendamine. Rohkemate e-lahenduste kasutamine peaks olema peamine vahend riigiga suhtlemisel ja äriprotsesside tõhustamisel, samuti oli seal üks ettepanek vähema bürokraatia kohta, juurutada ettevõtlussõbralikumad riigihanked jne, jne. Nii et päris mitu asja on juba mitu kuud töös olnud ja mõned uuendused on juba eelnõu kujul parlamendi menetlusse antud.
Seitsmes küsimus: "Milliste konkreetsete väljunditeni on jõudnud nullbürokraatia projekt? Mil määral on õnnestunud vähendada ettevõtete halduskoormust, välistada paralleelseid aruandlusi erinevatele ametkondadele?" Nullbürokraatia projekt on osa riigireformist ja eelmise aasta sügisel ettevõtjate seas korraldatud ideekorje 252 ettepanekust tervelt 204 olid tehtud bürokraatia vähendamiseks. Ministeeriumid on koos ettevõtjatega otsustanud lähima paari aasta jooksul tühistada 164 bürokraatlikku nõuet. Seega võetakse tulevikus ettevõtjate õlult 164 konkreetset ülesannet!
Kiirete võitude saamise kõrval pean ma oluliseks neid investeeringuid, mida me praegu teeme suure mõjuga ja rahvusvahelises konkurentsis innovatiivsete projektide teostamiseks. Oluline on mõista, et paljud ettepanekud vajavad korralikuks rakendamiseks seadusmuudatusi, aga ka infotehnoloogilisi lahendusi. Näiteks suur osa maksustamist puudutavaid ettepanekuid saab lahenduse uue "Maksuamet 2020" arendusega, mille kohaselt kõige julgema lahenduse puhul riik mitte ei kontrolli deklareeritud maksude arvestust, vaid teeb selle töö maksumaksja eest ise ära. Suur osa statistikaaruandlust puudutavatest ettepanekutest rakendatakse projekti "Aruandlus 3.0" alusel. Selles vallas tuleb teha koostööd majanduse arendamise tarkvara tootjatega, et oleks võimalik panna riigile vajalikud andmed liikuma automatiseeritult. Asjaomased mõjude hinnangud peaksid valmima juba järgmisel aastal.
Ja on veel mitmeid ideid, aga kuna minu aeg saab kohe otsa, siis nendest saan ma loodetavasti rääkida seoses järgmiste küsimustega. Aitäh teile!