Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tutvustan teile ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist. Tuletan meelde, et esimene lugemine toimus suvel, 1. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 1. august ja selleks ajaks esitas hea kolleeg Monika Haukanõmm kokku kaheksa muudatusettepanekut, kuid arutelude käigus võttis ta kolm neist tagasi. Oma arvamuse eelnõu kohta saatsid ka Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsioon, Eesti Naiste Varjupaikade Liit ja Tähtvere Avatud Naistekeskus.
Arutasime seda eelnõu kokku neljal komisjoni istungil. Kõige põhjalikum arutelu oli augusti keskel, täpsemalt 17. augustil Jõgeval. Sotsiaalministeeriumi esindajatest olid kohal sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht ja sama osakonna juhataja Liina Kanter. Nemad kõik osalesid ka teistel aruteludel. Peale ministeeriumiametnike oli kokku kutsutud mitmete varjupaikade esindajad – Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann ja, nagu ma enne ütlesin, ka Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsiooni esindaja.
Palusime sihtgruppidel tutvustada oma ettepanekuid ja nende teemal toimus ka arutelu, mis jätkus 20. septembril ja 27. septembril. Viimane arutelu oli 10. oktoobril. Kokku on meil sihtrühma esitatud ettepanekute ning Sotsiaalministeeriumi ja Monika Haukanõmme ettepanekute põhjal koostatud 15 muudatusettepanekut. Kõik muudatusettepanekud hääletasime me juba läbi sotsiaalkomisjonis (konsensuslikult), kuid olulisematel siiski peatun, sest seaduse esialgses tekstis on tehtud ka mitmeid muudatusi.
Kõigepealt, seaduse esialgses tekstis oli kirjas, et riik võib teenust osta ka psühhoterapeutidelt. Eesti Psühhoterapeutide Assotsiatsioon tuli aga välja ettepanekuga, et riik tohib osta teenust nendelt psühhoterapeutidelt, kes on psühhoterapeutide liidu registris. Sellega sotsiaalkomisjon ja ministeerium päris nõus ei olnud, sest mittetulundusühingu registrit seadusesse kirjutada ei oleks kohane. Probleemi tuum seisneb selles, et Kutsekoda ei ole psühhoterapeutide kutset kinnitanud. Ministeerium võttis ühendust Kutsekoja esindajatega ning nüüd on saadud kokkuleppele, et selle aasta jooksul selle teemaga väga tõsiselt tegeldakse ja loodetavasti saavad ka psühhoterapeudid oma kutsestandardi. Praegu jäi seadusesse niimoodi, et Sotsiaalkindlustusamet peab psühhoterapeutide assotsiatsiooniga konsulteerima ja saama kinnituse, et psühhoterapeut, kellelt teenust ostetakse, on piisava kvalifikatsiooniga.
Teine teema, mille üle me arutasime, on naistevastase vägivalla definitsioon. Eesti Naiste Varjupaikade Liit hindas, et seaduse esialgses tekstis oli definitsioon liialt üldine, ja palus, et arvestataks ka Istanbuli konventsioonis defineeritud mõistet. Ministeerium arutas seda liiduga ja nii leiti kõiki osapooli rahuldav definitsioon.
Siis võeti seadusest välja klausel, et teenust peaks osutama naiste varjupaik kuni vajaduse äralangemiseni. Selle muudatusettepaneku tegid varjupaikade liidud ise, sest tihtipeale võib teenuse saajate puhul olla nii, et vajadus ei lange ära ka kümne aasta pärast, kuid selleks, et kümme aastat vägivalla ohvreid toetada, ei ole raha. Nii et muudatusettepaneku kohaselt otsustavad varjupaiga töötajad koos ohvriga, kui kaua saab teenust osutada ja kui palju oleks vajalik.
Tehti ettepanek, et naiste varjupaik peaks olema igas maakonnas. Seaduse esialgses tekstis oli kirjas, et igas piirkonnas. Nüüd läks seadusesse sisse tingimus, et naiste varjupaik peab olema igas maakonnas.
Arutasime pikalt selle üle, millised on nõuded teenuse osutajale. Täiendasime seadust, et lisaks sellele, et teenuse osutajad peavad läbima vähemalt 40-tunnise koolituse naistevastase vägivalla kohta, arvestatakse selle koolituse hulka ka ülikoolides antavat vastavat kursust, mida antakse nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis. Lisaks jäi seadusesse praegu sisse, et tugikeskuste töötajatelt eeldatakse keskharidust. Kui juristid ja psühholoogid peavad loomulikult omama vastavat kõrgharidust, siis tugikeskuste töötajatele jääb keskharidus ja selle üle me arutlesime päris pikalt. Tähtvere Avatud Naistekeskus tegi ettepaneku, et tugikeskuste töötajatel peaks olema sotsiaalalane kõrgharidus. Sotsiaalministeerium ja Eesti Naiste Varjupaikade Liit ei pidanud seda põhjendatuks, eelkõige seetõttu, et praegune naiste varjupaikade süsteem toimib, kliendid on teenusega rahul. Kui selline säte jõustuks, siis toimuksid teenuse osutajate seas tõenäoliselt väga suured muutused ja ka töötajaid ei oleks kusagilt võtta. Lõpuks leppisime kokku, et praegu jääb seadusesse endine säte. Mina ise arvan, et kui me ühel päeval seda seadust üle vaatame, siis võiksime liikuda sinnapoole, et ka varjupaigatöötajatel oleks erialane kõrgharidus. Ma soovitangi kõigil varjupaigatöötajatel seada juba oma mõtted selles suunas, et tuleks omandada sotsiaalala kõrgharidus. See tegelikult oligi üks teema, mis jäi lahenduseta. Praegu leppisime sellega, et piisab keskharidusest.
Teine teema, mis veel sellist tõsisemat arutelu tekitas, on see, et Eesti Naiste Varjupaikade Liit ja ka Monika Haukanõmm arvasid, et tugikeskuste teenus oleks vaja lahti kirjeldada ministri määrusega. Lõpuks leidsime kompromissi, et liit koostöös Sotsiaalministeeriumiga moodustab teenusestandardi, mis on vabatahtlik. Hanke koostamisel lähtutakse siiski ettekirjutatud standarditest, mis on üheskoos sõnastatud.
Lõpetuseks. Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused. Saata eelnõu teisele lugemisele 12. oktoobriks, kuid Riigikogu juhatus pani selle päevakorrapunkti 13. oktoobri päevakorda. Konsensuslikult otsustas komisjon ka, et teise lugemise võiks lõpetada ja kolmandale lugemisele tuleks eelnõu saata 19. oktoobriks. Aitäh!