Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 1. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmise võimalus. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Samasuguse nimega kobarseaduse eelnõu andis eelmisel aastal Riigikogule üle Vabariigi Valitsus. See võeti seadusena vastu, kusjuures muudeti korraga seitset seni kehtinud seadust. Muu hulgas võeti vastu ka see punkt, mille alusel alaneks järgmisel aastal ...

Kolleegid, tähelepanu!

... sotsiaalmaks poole protsendi võrra ja ülejärgmisel aastal protsendi võrra. Meie ettepanek on need alandamised järgmisel ja ülejärgmisel aastal ära jätta ning seega mõjuks meie väljakäidud muudatus eelnõule positiivselt. Sotsiaalmaksu määra langetamine alates 2017. aastast viiks järgmisel aastal eelarvest välja 33,8 miljonit eurot, ülejärgmiseks aastaks oleks mõju juba 86 miljonit eurot. Sotsiaalmaksu määra alandamisest tingitud laekumise vähenemine oleks küll Eesti Haigekassale riigieelarve muude tulude arvel kompenseeritud, aga me teame, et haigekassa vajab muud toetust niikuinii, sest haigekassa eelarve oli kahel eelmisel aastal ja on samuti nii tänavu kui ka järgmisel aastal miinuses. Tuleb arvestada seda, et meie eelnõu heakskiitmisel jääb küll sotsiaalmaks poole protsendi võrra alandamata, aga seda vähendamist pole heaks kiitnud isegi mitte Eesti Maksumaksjate Liit, kes on seisukohal, et sotsiaalmaksu vähendamine sellises ulatuses ei anna tööandjatele piisavalt suurt efekti, et luua uusi töökohti või viia majanduses läbi struktuurseid reforme. Samuti on liit ühel meelel nende ettevõtjatega, kes leiavad, et neil on piinlik saada maksuvähendust pool protsenti, millega kaasneb kütuseaktsiisi tõus ja majutusasutuste käibemaksu määra tõstmine. Need sammud kahjustavad Eesti majandust ja halvendavad paljude inimeste toimetulekut, nii et kompenseerimist vajav pooleprotsendine sotsiaalmaksu alandamine kaotaks oma efekti. Tänan tähelepanu eest!

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au anda kaheksa Vabaerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale seoses Valkla Kodu töökorraldusega ja kogukonna turvalisusega. Eesti suurim erihoolekandeteenust pakkuv asutus on riigile kuuluv AS Hoolekandeteenused, kes osutab teenust ka Valkla Kodus. Valkla Kodu puhul on tegemist ainsa asutusega Eestis, mis pakub psüühiliste erivajadustega täiskasvanud inimestele ööpäev läbi erihoolekandeteenust, ja seda kohtu määruse alusel. Tegeldakse nende hoolealustega, kes on ohtlikud endale või teistele. Aastaid on Valkla Kodus olnud probleeme sellega, kuidas tagada ohtlike klientide püsimine asutuse territooriumil ja ettenähtud ruumides. Kahjuks on Valkla kogukond elanud alates 2013. aastast üsna pidevalt hirmu ja ebakindluse õhkkonnas, sest jooksu pääsenud hoolealused on ehmatanud ja rünnanud inimesi ning kuritarvitanud ka võõrast vara. Sellest tulenevalt tahamegi teada, mida on riik koos AS-iga Hoolekandeteenused ette võtnud, et tagada klientide püsimine seal, kus nad peavad olema, millisena üldse näeb riik ette Valkla Kodu tulevikku ning kus oleks kõige mõistlikum osutada nendele inimestele vajalikku teenust. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus menetleb neid vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Head kolleegid, kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Läheme tänase päevakorra juurde. Päevakorras on üks päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud abieluvararegistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 258 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiitsminister Urmas Reinsalu!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Hea rahvaesindus! Lubage soovida ilusat parlamendihooaja algust!  See seadus on mõeldud pakkuma täiendavat õiguskaitset teatud toimingutes ja varalistes suhetes, samuti võtma maha bürokraatlikku koormust. Nii et eesmärgid on igati kiiduväärsed. Abieluvararegister on selline register, kuhu kantakse abikaasade abieluvaralepingus kirjas olevad ning seaduses sätestatud juhtudel teised varalised õigused. Abieluvararegistrit peetakse alates üle-eelmise aasta aprillist täiselektrooniliselt ning kõik registrikaardid on elektrooniliselt avalikult kättesaadavad. Nende andmete avalikustamise eesmärk on võimaldada kolmandatel isikutel saada teavet selle kohta, millised on abikaasadevahelised varasuhted ning nendest tulenevad õigused ja kohustused.
Praegune olukord on selline, et kohtunikuabid teevad registrisse kandeid abikaasade notariaalselt kinnitatud avalduse alusel või seaduses sätestatud juhtudel perekonnaseisuametniku või notari esitatud teate alusel. On probleem, et teateid edastatakse kinnistusosakonnale ebaturvalisi kanaleid pidi. Üldiselt on meie kohtusüsteem elektrooniline, võimaldades kohtumenetluse raames dokumente kohtule edastada avaliku e-toimiku kaudu ja muutes kohtute töö efektiivsemaks. Abieluvararegistri kandeid puudutavaid teatisi edastatakse aga e-posti teel. Selline lahendus pole turvaline. Kuna nii notaritel kui ka perekonnaseisuametnikel on kasutusel infosüsteemid, kuhu nad kannavad andmeid nii abielude kui ka abieluvaralepingute sõlmimisel, siis on eelnõus seatud eesmärk, et notaritel ja perekonnaseisuametnikel oleks võimalik vajalike teenuste loomisel hakata andmeid ja dokumente edastama infosüsteemide vahendusel.
Lisaks turvalisuse probleemile on kehtiva regulatsiooni kohaselt abiellumise ning sellest tulenevate varasuhetega menetlus killustunud. Menetluse eri etappide läbiviimise pädevus on jaotunud kohtunikuabide, notarite ja perekonnaseisuametnike vahel. Sisuliselt leiab kogu abiellumise protseduur aset ühes asutuses, kuid abiellumisega seotud abieluvararegistri kanded teeb edastatud andmete alusel kohtu kinnistusosakond. Sellega kaasneb tõsine probleem, mis seisneb andmete topelttöötlemises ning seega ka topelttöökoormuses. Nimelt peab kohtunikuabi kande tegemisel kontrollima sisuliselt täpselt samu andmeid, mida notar või perekonnaseisuametnik on juba kontrollinud. Lisaks sellele topelttöö probleemile kerkib esile ka andmete korrektsuse ja ajakohasuse küsimus, sest kui tegemist topeltsüsteemiga, jõuavad andmed paratamatult registrisse viivitusega, sõltudes peale perekonnaseisuametniku tegevuse ka kinnistusosakonnas toimuvast menetlusest.
Seega, eelnõu eesmärk on välistada andmete topelttöötlemine, tagada turvaline andmevahetus registrite vahel ning tõhustada tööprotsesse. Selle õigusaktiga antakse abieluvararegistrisse kannete tegemise pädevus kohtunikuabidelt üle perekonnaseisuametnikele ja notaritele. Pärast muudatuste tegemist saavad perekonnaseisuametnikud ja notarid hakata rahvastikuregistri ja e-notari vahendusel kandma andmeid otse abieluvararegistrisse. Kuna kehtiva regulatsiooni kohaselt teevad abieluvararegistri kandeid Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas töötavad kohtunikuabid, siis on loogiline – ja sellest on ka eelnõu juhtmõte kantud – anda registri pidamine samuti Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale. Kannete tegemise pädevuse üleandmisel kaob kinnistusosakonnal ära otsene seos abieluvararegistriga, mistõttu valitsus asus seda eelnõu esitades seisukohale, et oleks põhjendamatu, kui Tartu Maakohtu kinnistusosakond jääks edasi registri pidajaks. Eesmärgiga vähendada riigi kulutusi registrite ülalpidamiseks antakse kogu abieluvararegistri pidamine ja vastutava töötleja roll tulevikus üle Notarite Kojale.
Selle eelnõuga on ette nähtud mitme seaduse muutmine, mille puhul on ka näiteks selline muudatus, et kui varem võeti teatud toimingute eest riigilõivu, siis tulevikus hakatakse võtma notaritasu. See eeldab ka riigilõivuseaduse muutmist. Asjaomased eelnõud on parlamendile tervikuna esitatud. Valitsuse taotlus on jõustada see seadus mitte üldkorras, vaid selliselt, et oleks võimalik ka vajalikud tehnilised muudatused läbi viia, sh infosüsteemide ümberehitus. Seadus tahetakse jõustada 2018. aasta 1. märtsist. Aitäh teile!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Notarite Koda on seisukohal, et lisaks abikaasade abieluvaralepingus toodule tuleks registrisse kanda ka registreeritud elukaaslaste kooselulepingus kirjas olevad varalised õigused. Sellest lähtub, et Notarite Koda on seisukohal, et olenemata sellest, kas kooseluseaduse rakendusaktid on Riigikogus vastu võetud või mitte, tuleks need tehingud registrisse kanda. Praegu takistab seda Tartu Maakohtu kinnistusosakond, aga peale seadusmuudatust see takistus kaob. Kas te kavatsete tulevikus lahendada kõik kooseluseaduse rakendusaktidega seotud küsimused samasugusel viisil?

Ei kavatse. Tartu Maakohtu kinnistusosakond käitub laitmatult, tegutsedes kooskõlas kehtiva õiguse mõtte ja sättega. See peab olema kogu õigussüsteemi juhtmõte: järgida kehtivat õigust, viia ellu seadusandja tahet. Mis puudutab kooselulepingust tulenevaid varalisi suhteid ja isikutevahelisi muid suhteid, mida need nüüd juba ligi 30 paari on omavahel reguleerinud, siis tegu on isikute omavaheliste suhetega. Suhteid avaliku võimuga, sh ka seda, kuidas avalik võim käsitleb kooselulepingute tagajärgi ja nende inimeste õigusi avalike õiguslike subjektiivsete õiguste sfääris – neid küsimusi on seadusandja eelmises parlamendi koosseisus valinud reguleerima kooseluseaduse rakendusaktid. Ma ei arva, et see õigustehniline võte oli laitmatu. Veelgi enam, see oli minu arvates õiguslikku segadust ja ebamäärasust kasvatav samm. Abieluvararegistrisse praegu puutuv aga kooseluseadusega seotud küsimusi mingilgi moel ei reguleeri ning see, mis kandeid tulevikus notarid tegema hakkavad, on ikkagi määratud seadusega ja selle alusel antud aktidega. Viimased juhinduvad kehtiva seaduse sättest ja mõttest.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Mul on kaks küsimust. Kui me rääkisime teiega trahvimääradest, siis ma tegin selle tähelepaneku, et kui me räägime eelarveaastast, siis seda loetakse jaanuarist detsembrini. Te tahtsite siis teha muudatusi alates 1. märtsist ja nüüdki tahate neid teha alates 1. märtsist 2018. Riigilõivude asemel tuleb hakata maksma notarite tasu. Miks te endiselt sedasama skeemi kasutate, kuigi lubasite, et kaalute seda? Loogiline oleks ju arvestada mitmesuguseid riigieelarveliste laekumiste muudatusi eelarveaastast eelarveaastasse. Ja teine küsimus on see, et kinnistusosakonnal langevad nüüd kõik registrisse kandmise tehingud ära. Kui lahutuse tagajärjel vara jaotatakse, siis nad peavad pöörduma Notarite Koja poole. Mis kaalutlusel otsustati, et kinnistusosakonnale ei jäänud ka seda paari kliki tegemise võimalust paaride lahutuse korral?

Aitäh! See loogika lähtub sellest, et nagu ma tähelepanu juhtisin, on need toimingud praegu pihustatud erinevate institutsioonide vahel. Ja valik langetati selle kasuks, et selle registri pidamine, need toimingud antakse notarite pädevusse. Keskne institutsioon, kes selle eest vastutab, on siis Notarite Koda. Tõsiasi on see, et siit edasi minnes on ees muidki valikute küsimusi, sh haldusreformiga seoses. Teatavasti on lõviosa perekonnaseisuametnikke maavalitsuste ametnikud, välja arvatud Tallinna linnas, kus see pädevus on halduslepinguga antud linnavalitsuse ametnikele. Tulevikus tuleb sõltuvalt sellest, millised on riigi regionaalhalduse valikud, langetada otsus, kuidas neid asju hakatakse korraldama. Valitsuses käib arutelu, kuidas perekonnaseisutoimingute tegemise pädevus jagatakse, lõplikke seisukohti ei ole langetatud.
Minu enda sisemine arusaam, kui ma vaatan üldist riigireformi suunda, on selline. Eesti riik on oma mastaabilt väike. Meie rahvas on vaimult suur, aga arvult kahjuks mitte. See tähendab seda, et mõistlik on anda avalikud ülesanded, mida riik tingimata ei pea täitma, teistele avalike ülesannete täitjatele, kes teeksid seda vaba kutsetegevusena. Ma ise kaaluksin tulevikus kahte võimalust: kas enam laiendada võimalust, et halduslepingutele tuginedes hakkavad seda tööd tegema kohalikud omavalitsused – Tallinna linnas see nii on ja tegelikult saadakse sellega kenasti hakkama, mingeid tõrkeid minu teada pole olnud –, või anda nende seniste perekonnaseisuameti perekonnaseisutoimingute tegemine, mida praegu teevad maavalitsuse ametnikud, üle notaritele. Aga see on tuleviku suure valiku küsimus.
Nüüd, miks alates 1. märtsist. Tõepoolest, kõnealune muudatus seisneb selles, kes nende toimingute eest kasu saab. Varem oli tegu riigilõivuga, edaspidi asendub see notaritasuga. Kogu notaritasu filosoofia on selles, et notar saab endale leiva lauale toimingute eest, mida ta teeb. Riigilõivust loobudes me analüüsisime, kas notarid saaks piltlikult öeldes üle makstud, kui nad nende toimingute eest tasu võiksid võtta. Üldiselt moodustab kogu see toimingutepakett praegu 3–5% kohtunikuabi töökoormusest ja suures plaanis võib öelda, et sisuliselt kulubki riigilõivu tasu selle töö tegemiseks. Ma mingisugust lisatulu allikat notaritele või riigile tekkivat auku ei näe. Rahalises mõttes pole need muudatused nii suure majandusliku mõjuga, et võiks riigieelarve vastuvõtmisel probleeme tekitada.
1. märtsi kehtestamise loogika tuleneb puhtal kujul rakenduslikust perspektiivist. Soovisime muudatuse teha nii kiiresti, kui võimalik, aga anda uuele süsteemile üleminekuks aega. Kui parlamendimenetluse käigus jõutakse Riigikogus veendumusele – ma olen kindel, et õiguskomisjoni kutsutakse ka inimesed Notarite Kojast ja riigi infosüsteemide keskusest, kes peaks olema infosüsteemi rakendav asutus –, et seda oleks võimalik teha varem või vastupidi, tekib mure, et rakendamisega läheb liiga kiireks ega jõuta valmis enne kui 1. jaanuariks 2019, siis kindlasti mõlemad teed on aktsepteeritavad. Kui valida kalendriaasta esimene päev, siis teatud psühholoogiline sümmeetrilisus kahtlemata mängus on. Arvestame ehk ka seda, et selle aasta 1. jaanuaril jõustus terve patsahkam seadusi, millest paljude puhul ei olnud tegelikult vahetut seost eelarvega, aga teatud sümmeetria on olemas. Uus aasta, uus elu, uued kohustused, uued õigused.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Uus aasta, uus elu, uued võimalused. Kokkuhoid on selle asja eesmärk, samuti ebaturvalisuse vältimine. Aga kui praegu tuleb kodanikul väljatrüki eest tasuda 3,2 eurot, siis edaspidi maksab dokumendi väljatrükk notari poolt 6,35 eurot pluss käibemaks, digitaalselt kinnitatud sama dokument 4,8 eurot pluss käibemaks. See tähendab kodanikule kallinemist üle poole võrra. Teie ütlete, et see tõus ei ole suur, seda toimingut on harva vaja ning muudatus mõjub ainult mõningatele sihtrühmadele. Millal ikkagi on neid väljatrükke vaja ja millised on need sihtrühmad, kes seda vajavad? Ja kas teie arvates on see tõus kodanikule märkimisväärne, kui tuleb maksta üle poole praegusest rohkem?

Aitäh! Küsimus on varasuhtes. Abieluvararegister näitab, milline varasuhe on püsivalt abielulisse suhtesse astunud mehel ja naisel. Juhul kui varasuhe valitakse juba abiellumisel, siis uus seadus isikute jaoks midagi ei muuda. Seni riigilõivu maksmiseks minev raha läheb notaritoimingu tasuks. Registrisse kandmine läheb isikule kallimaks üksnes siis, kui soovitakse registris olevast dokumendist, selle andmetest väljatrükke või digitaalselt kinnitatud koopiaid ning juhul, kui sõlmitakse abieluvaraleping või muudetakse varasuhte andmeid abieluvararegistris. Kui isikud soovivad lihtsalt saada informatsiooni, siis seda saab tasuta veebipäringu kaudu.
Kui Eesti riigi institutsioonides on vaja andmeid mõne isiku abieluvarasuhte kohta – ma pean siin silmas näiteks olukorda, kui notari juurde lähevad inimesed, kelle vara on lahutatud ja kes tahavad notaritehinguga müüa maja või korterit, mis on ühe abikaasa nimel –, siis notar tuvastab need andmed loomulikult registrite kaudu. Inimesed ei pea dokumente välja trükkima ja pabereid kaasa võtma. Neid inimesi, kellel on ühisvara ehk kes lähtuvad üldisest põhimõttest, et mees ja naine on üksteisega nii heas kui kurjas ja nende vara on ühine, abieluvararegister ei mõjuta. See mõjutab neid, kes abielludes on valinud varasuhteks varalahususe, vara juurdekasvu tasaarvestuse ning sõlmivad abieluvaralepingu. Niisuguseid kandeid on aasta jooksul – me valisime referentsaastaks 2014. aasta – tehtud 2300. Nende inimeste puhul võiks üles kerkida küsimus, kas nad soovivad paberdokumenti näiteks sentimentaalsetel kaatlutlustel – kui varasuhet peegeldavat dokumenti ikka võib sentimentaalseks pidada.
Ma juhin tähelepanu, et meil kehtib kõnealuste kannete publitsiteedi põhimõte: see, mis on registrisse kantud, see kehtib, see peegeldab tegelikku suhet. Mingi paberdokument peegeldab tegelikku suhet üksnes mingil ajahetkel ja inimesed peavad selle eest maksma üldist notaridokumendi väljastamise tasu. Kui me jätame välja notariaalset tõendamist nõudvad Eesti riigi sisesed dokumendid, siis võib kirjalikke ärakirju vaja minna ennekõike siis, kui asi puudutab muude riikide kodanikke. Senine mõjuanalüüs on näidanud, et 38% isikutest, kes 2014. aastal ehk referentsaastal abiellusid, ei ole pidanud vajalikuks kirjalikke ärakirju nõutada. Seega lõviosal abiellunutest pole seda vajadust tekkinud.
Kordan veel kord: kui Eesti ametiasutused soovivad varasuhte seisu tuvastada või on see vajadus isikul endal, siis seda saab teha tasuta elektroonilise päringu abil. Võimalik, et inimestel elu jooksul tekib vajadus kirjaliku dokumendi järele. Nagu te osutasite, tõepoolest, see on edaspidi kallim. Me kaalusime seda ka. Muidugi on see kaalumise küsimus ja ma arvan, et õiguskomisjonis võib seda samuti arutada. Meie lähtusime notarite väljastatavate ärakirjade hinnakirjast. Notaritasude kujundamisel aga on püütud arvestada seda, kui palju tegelikult üks või teine toiming maksab. Eks see veidike sõltu töökorraldusest notaribüroos ja muustki. Me oleme lähtunud eesmärgist, et notari tehtavate toimingute tasu kompenseeriks nendega kaasneva kulu. Sellest on lähtutud ka kõnealuste dokumentide puhul. Ilmselt tekiks probleem, kui abieluvara käsitlevate dokumentide väljastamine oleks kaks korda odavam kui muude dokumentide väljastamine, kuigi kogu töö, protseduur, väljatrüki tegemine on täpselt samasugune. Sel juhul tuleks kindlasti suuta põhjendada, mis motiivil see vahe sai tehtud. Aga üldine loogika riigilõivu asendamisel notaritasuga oli see, et too tasu oleks kuluneutraalne.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te nimetasite mitmel korral, et infosüsteeme on vaja korrastada, parandada ja täiustada. Kas see hinnang, kui palju on vaja, millises mahus – ka rahalises mahus – on vaja infosüsteeme täiustada, on olemas? Ning kas see tegevus on täiesti üle antud riigi infosüsteemide keskusele?

Aitäh! Jah, me oleme need kulud, mis on seotud erinevate infotehnoloogiliste võimalustega, kokku võtnud. Esimese sammuna on vaja läbi viia ka turvameetmete süsteemi auditid ja siis ette näha nende süsteemide ümberehitus. Eesmärk on, et turvalisus oleks tagatud. Need kulud on seletuskirja eri lõikudes kirjas ja riigi infosüsteemide keskus peaks need tööd läbi viima. Riik kataks need kulud, need on juba ette nähtud. Tuleb tunnistada, et võib küsida, kas me teeme äkki tühjast tüli. Vahest oleks võimalik sellest kulust hoiduda? Milleks seda registrit on üldse vaja? Lõpuks võib ehk öelda, et seda registrit pole üldse vaja. Aga kui me tahame anda varasuhetes abielupaarile ja ka kolmandatele isikutele tehingutes kindluse, siis kindlasti ei ole mõistlik, et lihtsalt meilide teel vahetatakse asjaomaseid andmeid ja et need jõuavad kohale ajalise nihkega. Nii et see kulutus tuleb igal juhul teha, sellest pääsu ei ole. Ning kui kulutus tuleb teha ja see langeb kokku eesmärgiga muuta süsteem tõhusamaks, siis on mõistlik need sammud astuda koos. Sellest oleme lähtunud.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Kui kooseluseadus vastu võeti, siis oli ju teada, et tegu on tühja ümbrikuga, kus mingit sisu ei ole, ja et tuleb terve hunnik rakendusakte vastu võtta. Kui me nüüd hakkame sellele vajalikke regulatsioone külge keevitama, midagi ümber korraldama, ühes või teises õigusaktis teatud muudatusi tegema, siis me raiume seda saba vaat et sada korda. Nagu näha, ei ole ka praegu saalis eriti palju inimesi – paljude südametunnistus ja ka mõistus tõrgub võib-olla üldse neid küsimusi arutamast. Kas ei oleks lihtsam koguda kõik need vajalikud regulatsioonid kokku ja teha kõik ühe korraga ära? See oleks lihtsam ja siis oleks asi ühel pool ja ühiskonnas rahu majas. Kas ei võiks niimoodi teha või teile põhimõtteliselt lihtsalt ei meeldi kobarseadused?

Aitäh! Te seostate selle seadusega ootusi, mida sellest tegelikult ei leia. See seadus puudutab abieluvarasuhteid ja nendega seotud tehinguid. Küsimus on selles, kes asjaomast registrit peab. Institutsioon, kes neid kandeid teeb, teeb seda loomulikult seaduse alusel. Kõne all on abieluvara režiimi tõendamine. Nüüd küsimus, mis puudutab kooselusuhte probleemistikku. Seadusandja tahte tulemusel on riik andnud isikutele subjektiivse õiguse sõlmida omavahelisi lepinguid. Justiitsministeeriumi analüüsi järgi oli see subjektiivne õigus võlaõigusseaduse alusel 99% ulatuses olemas ka enne kooseluseaduse jõustumist. Seega isikutel on õigus selliseid lepinguid sõlmida. Kuidas sellest lepingulisest suhtest tekivad isikutel subjektiivsed õigused avaliku võimu sfääris, sh registrikannete vallas, seda seadusandja ei pidanud vajalikuks reguleerida. Ma veel kord rõhutan, et tegu ei ole formaalses ega ka materiaalses mõttes mingisuguse rakendusaktiga, tegu on ideoloogiliste valikutega. Neid valikuid ei ole praegune Riigikogu koosseis pidanud vajalikuks ühes või teises suunas reguleerida. Veelgi enam, seadusandja on konstrueerinud mitmesuguseid alternatiivseid ettepanekuid, alates kooseluseaduse tühistamisest kuni kooseluseaduse täiemahulise rakendamiseni analoogiliselt abielusuhtega. Nende vahele on võimalik tuletada veel suur hulk kombinatsioone. Kindel on aga see, et see õigusakti eelnõu, millest me praegu kõneleme, on sellega mittevahetus puutuvuses ja mõjus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nagu ma aru sain, ühelt poolt muutub võikiht notarite leival kodaniku arvel veel paksemaks, aga eesmärk oli riigi kulutusi kokku hoida. Seletuskirjas on palju arve, ma loen sealt välja, et kokkuhoid tuleb 32 480 eurot, aga samas nõuavad näiteks abieluvararegistri arendustööd 43 200 eurot ja isiku tuvastamise päringute süsteem 55 000 eurot. Mina arvutasin, et kokku tuleb kulutada 130 000 eurot kas siis Siseministeeriumil või Justiitsministeeriumil. Seletage mulle, tehke puust ja punaseks ette, kus see kokkuhoid on! Kui palju riik hoiab kokku sellega, et ta tolle ülesande notaritele annab? Ja kui palju tegelikult tuleb riigil kulutada?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, põhiline kokkuhoid tuleneb sellest, et terve mõistus võidab. Avaliku võimu sfääris topeltülesandeid täita ei ole ratsionaalne ja me kõrvaldamegi ühe ülesande kahekordselt täitmiselt teise kihi. Nagu ma ütlesin, ennekõike on jutt töökoormusest ja kohtunikuabide töökoormast moodustavad nimetatud toimingud hinnanguliselt 3–5%. Ja eks aja- ja inimtööjõukulu ongi kõige suurem. Nagu ma ka ütlesin, need ühekordsed infosüsteemi ümberkorraldused, mida on vaja, et muuta abieluvararegister turvalisemaks, tuleks teha ka siis, kui püsiks sama süsteem, et registrit peavad kohtunikuabid. Mis puutub kohtunikuabidesse, siis Andres Anvelti ettepandud ja otsustatud kava alusel viidi eelmises valitsuses läbi üsna ulatuslik kohtunikuabireform, mille tulemusena kohtunikuabide koosseis vähenes poole võrra. Lisaks sellele astuti samm, et viia Tallinnasse tsentraliseeritud mudelist osa ka regionaalpoliitilistel kaalutlustel üle teistesse piirkondadesse üle Eesti. Suures plaanis võib öelda, et see võimaldas nendele teenistujatele, kes ametisse jäid, maksta oluliselt kõrgemat tasu. Ma arvan, et üldiselt oli see õige reform.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma palun teilt lühikest kommentaari selle kohta, et seletuskirjas öeldakse, et senine ligipääs abieluvararegistri andmetele oli ülemääraselt avalik. Igaüks, kes tundis huvi naabripaari vastu, sai oma uudishimu rahuldada. Kas see uuendus, et abieluvararegistri andmed on raskemini kättesaadavad, kaitseb paremini ka eraelu puutumatust? Kuidas see olukord on?

Aitäh! Tõepoolest on selle eelnõu puhul lähtutud eesmärgist tagada õiguskindlus kolmandatele isikutele, kui on tegemist toimingutega, mille puhul on muu hulgas oluline range tõendamiskoormis. Mis puudutab avalikustamise määra, siis üldreegel on, et kolmandatele isikutele see peab ikkagi olema tagatud, kui nende huvi on põhjendatud. Sel juhul peab läbipaistvus olema. Selles põhimõttes me korrektsioone ei ole teinud. On selge, et võlaõiguslike suhete puhul on enamasti tegu legitiimse huviga, mis puudutab võlaõiguslikke suhteid, aga alati on inimestel ka oma uudishimu sentiment, sest uudishimust me keegi oma elus ei pääse. Võib-olla uudishimu ja huumorimeel on inimeseks olemise olulised tunnused.

Aitäh, austatud minister! Riigikogu liikmetel ei ole enam uudishimu teie teema vastu. Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun komisjoni nimel ettekandjana kõnepulti õiguskomisjoni liikme Külliki Kübarsepa!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 14. juunil. Mul sisu kohta midagi suurt lisada ei ole, minister andis minu meelest täiesti ammendava ülevaate. Konsensuslikult otsustati järgmist: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 15. septembri päevakorda – täna on küll 14. september, juhatuse ettepanekul nihutasime selle päeva võrra varasemaks –, ettekandjaks määrata Külliki Kübarsepp, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. september kell 16. Aitäh!

Aitäh! Austatud ettekandja, teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 258 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 258 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 28. septembri kell 16, mitte 29. septembri, kuna see tuli päevakorras ühe päeva võrra ettepoole. Nii et 28. september kell 16. Tänaste päevakorrapunktide arutelu on ammendatud, istung on lõppenud. Suur tänu teile!

Istungi lõpp kell 14.39.