Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Tere päevast! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Hetkel osaleb infotunnis 44 Riigikogu liiget ja puudub 57. Valitsusliikmed infotunnis: peaminister Taavi Rõivas, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, siseminister Hanno Pevkur. Annan võimaluse iga põhiküsimuse juures ühe täpsustava küsimuse esitamiseks, kuna küsijate arv on 9.
Esimene küsija on meil täna Arno Sild ja küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Me teame, et praegusel momendil on meil väga keeruline olukord põllumajanduses, eriti piimatootmises ja seakasvatuses. Te olete ka ise rõhutanud, et valitsuse fookuses peavad olema eelkõige majandusprobleemid. Kuna põllumajandus on ka üks majandusharu, soovime teada, milliseid prioriteetseid võimalusi ja vahendeid pakutakse meie tulevases eelarves, et põllumajandus kriisiolukorrast välja tuua.
Ma olen nõus, et seakatku tõttu on seakasvatajate seis väga keeruline. Venemaa turu kokkukukkumine ja Venemaa-poolsete sanktsioonide kehtestamine Euroopa Liidu põllumajandustootjatele, samal ajal ka Hiina nõudluse langus ja mitmed muudki rahvusvahelisest turuolukorrast tulenevad tegurid on jälle muutnud väga keeruliseks piimatootjate olukorra. Need on tõepoolest kaks konkreetset põllumajandussektorit, mille puhul peab riik väga hoolikalt kaaluma, kas on võimalik riigipoolsete toetuste või uute turgude avamisega neid sektoreid aidata, et nad saaksid kriisi üle elada. Kui me vaatame eelarvet tervikuna, siis meil on olemas lõplikud andmed 2016. aasta eelarve kohta, 2017. aasta eelarvet teadupärast hakkab Riigikogu arutama alles sügisel. Aga tänavuses eelarves on meil põllumajandustoetusteks, kui sinna hulka arvata ka kalanduse valdkonna toetused, 311 miljonit eurot. Põhiosa sellest läheb põllumajandusele. Need on väga suured summad. Kui me vaatame, kui palju me oleme nii sel kui eelmisel aastal andnud erakorralist kriisiabi peamiselt seakasvatajatele, siis see summa on veidi üle 30 miljoni euro. Järgmise aasta eelarve kohta oskan praeguse seisuga öelda nii palju, et me oleme broneerinud riigieelarve strateegias, mis ei ole lõplik eelarvedokument, aga mis on valitsuse plaan, mille alusel eelarve koostatakse ja parlamendis loodetavasti vastu võetakse, konkreetselt piimandussektori nn top-up'iks 4,6 miljonit eurot. See on siis täiendav tugi lisaks olemasolevatele toetustele.
Arno Sild, palun!
Täpsustan küsimust. Te ütlesite praegu, et üle 4 miljoni on planeeritud top-up'iks. Aga me teame, et top-up'iks oleks võimalik eraldada kuni 20 miljonit. Mille taha asi jääb? See 4 miljonit ei päästa kindlasti meie piimatootmist, seda on liiga vähe.
Me võiksime ühiselt aktsepteerida paari asja. Esiteks seda, et erakorralist kriisiabi vajavad piimandussektor ja seakasvatus, ja teiseks seda, et iga maksumaksja eurot me peame väga heaperemehelikult kasutama ja suunama maksumaksja raha just nendesse sektoritesse, kus tõepoolest kriisiabi vaja on. Seakasvatajatele paraku ei ole võimalik top-up'i maksta ja piimandussektori üleminekutoetus ehk nn top-up saab järgmisel aastal olla 8,49 miljonit. See on absoluutne maksimum, mida tohib maksta. Üle poole sellest summast on valitsus broneerinud riigi eelarvestrateegias ja me soovime selle ka välja maksta. Top-up'il on väga karmid reeglid. Eelmistel aastatel, kui me oleme kriisiabi maksnud, oleme teinud seda teiste meetmete kaudu, sest siis on meil olnud vabamad käed aidata just neid sektoreid, mida oleme soovinud. Ma rõhutan veel kord, et top-up'i reeglid ei näe ette, et riigil oleks võimalik seakasvatajaid top-up'idega aidata. On väga selged piirid, kui palju tohib põllumajanduskultuuride kasvatajatele üleminekutoetuseks eraldada, kui palju näiteks heinaseemnekasvatajatele, kui palju ammlehmakasvatajatele ja utekasvatajatele jne. Nagu öeldud, piimatootjate üleminekutoetuse absoluutne maksimum on veidi alla 8,5 miljoni ja sellest 4,6 miljonit on valitsus juba eelarvestrateegias järgmiseks aastaks broneerinud.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et Eesti Vabariigil raha päris nii palju vist ei ole, et põllumajandus kriisist välja tuua. Kui vaadata, mida on kaasa toonud Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid Venemaale, millele Venemaa on vastanud omapoolse embargoga, siis mulle tundub, et Eesti põllumees on nende sanktsioonide tagajärjel üks suurimaid kannatajaid. Kas ei oleks võimalik vähemalt kaaluda võimalust küsida Euroopa Liidult abi? Seletaks olukorra ära ja küsiks sealt erakorralist rahaabi Eesti põllumeestele seoses Euroopa Liidu sanktsioonide ja Venemaa embargoga? Ma arvan, et see skeem on Brüsselile hästi arusaadav.
Mis puutub Euroopa Liidu solidaarsusesse Eestiga, siis oleks põllumajandust silmas pidades päris kohatu väita, et muu Euroopa meiega solidaarne ei ole. Euroopa Liit maksab seitsmeaastase perioodi jooksul suurusjärgus 2 miljardit eurot Eesti maaelu- ja põllumajandustoetusteks. Seda raha on väga palju. Loomulikult lisanduvad sellele ka teatavad ühekordsed või meie riigi ümbriku välised kriisimeetme toetused. Tuletan meelde, et maaeluminister Urmas Kruuse seisis koos oma Läti ja Leedu kolleegiga möödunud sügisel Brüsselis selle eest, et seoses seakatkuga makstaks meile erakorralist kriisiabi. See tõi Eestile Euroopa Liidust 7,5 miljonit eurot täiendavat raha. See summa ei sisaldunud selles 2 miljardis, mis meile juba arvestatud oli ja millele Eesti valitsus lisas veel omalt poolt või õigemini Eesti maksumaksja rahast veel 7,5 miljonit eurot. Nii et on olnud ka selliseid ühekordseid kriisieraldisi Euroopa Liidust. Aga valdavalt on kogu Euroopa Liidu solidaarsus põllumajanduse valdkonnas kavandatud seitsmeaastase finantsperspektiiviga. Õige on, nagu te märkisite, et Venemaa on kehtestanud sanktsioonid Euroopa Liidu toidukaupade vastu. See on Venemaa otsus, nii nagu on Venemaa otsus olnud rünnata iseseisvat Ukraina riiki. Aga on ka selge, et mitte ainult Eesti ja Euroopa Liidu põllumehed ei kaota sellest, vaid tegelikult kaotavad väga palju ka Venemaa inimesed, sest nad ei saa kvaliteetseid Eesti ja muu Euroopa toiduaineid tarbida.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on siseminister Hanno Pevkurile. Ain Lutsepp, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Minu küsimus puudutab Piusa äsjavalminud piirivalvekordoni ümber toimuvat. Piusa piirivalvekordoni aia taga on kahekorruseline korterelamu, millest jälgitakse piirivalvurite tegevust. Teada on, et sealt on edastatud salakaubavedajatele infot piirivalve tegevuse ja liikumiste kohta. Mida on tehtud, et sellist jälgimist lõpetada? Miks ei ole seda maja võõrandatud? Ning 150–200 meetri kaugusel sealt on veel teine maja, milles ilmselt arendatakse samasugust tegevust.
Aitäh küsimuse eest! Kui te kaardi ette võtate, siis seal ümbruses on terve ports kinnistuid ja maju. Ja kui me võtame üldse riigikaitselised objektid, siis tegelikult on nende ümber päris palju mitmesuguseid omandeid. Tallinna linnas on nii Teabeameti kui ka Kaitsepolitseiameti vahetus naabruses eraomanikele kuuluvad kinnistud ja ka korterid. Mida seal tehakse? Me ei pea tähtsaks pidama seda, mida tehakse naaberkinnistutel, vaid seda, mida me teeme oma kinnistul. Me peame arvestama sellega, et meil on naabrid, ja nende naabrite olemasolu peab olema meie tegevuses arvestatud. Loomulikult, kui me tuvastame naabruses midagi ebaseaduslikku – kas on tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega või on muul moel Eesti õigusakte rikutud –, siis on politseil õigus sekkuda. Ideaalis oleks hea, kui 3. juunil avatava Piusa kordoni vahetus naabruses oleks riigile kuuluvad kinnistud. See tähendaks seda, et on kaks valikut. Kas a) me teeme lihtsalt inimestele pakkumise, et me soovime teie korteri ära osta, või b) me läheme sundvõõrandamise teed. Praegu me sundvõõrandamiseks otsest võimalust ja õigust ei ole näinud. Nii et pigem peame vaatama, kuidas me ise kordonis tegutseme. Iseenesest Piusa kordon ei ole salajane objekt. Kõik teavad, kus Piusa kordon on, ja sinna sisse- ja sealt väljasõitmine on jälgitav ka mujalt kui naabruses asuvast kortermajast. On võimalik tee pealt jälgida, kuidas piirivalvepatrullid välja sõidavad. Aga see ei ole kindlasti meie tööd takistanud.
Ain Lutsepp, palun!
Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Tegemist on ikkagi julgeolekuohuga. Kas on mingi plaan – te natukene seda küll puudutasite –, mida edaspidi ette võtta, et selline jälgimine saaks lõpetatud?
See, mida me teeme, et jälgimist ei toimuks, kuulub politsei taktikasse ja seda kindlasti kasutatakse. Mis puudutab omandiküsimust, siis omandiga on natuke keerulisem. Omandit lihtsalt inimestelt ära võtta Eesti riigis ei saa. Nagu ma ütlesin, nii Piusa kordon kui teised väga paljud Eesti riigikaitselised objektid paiknevad vahetult mingite eraomandis olevate pindade kõrval. Pikemas perspektiivis loomulikult võib kaaluda Piusa kordoni vahetus naabruses oleva kinnistu riigi omandisse ostmist. Seda näiteks siis, kui tekib vajadus Piusa kordonit laiendada. Praegu meil loodetavasti seda vajadust ei ole. Need vajadused, mis meil seal praegu on, me oleme suutnud tagada ja ma usun, et suudame tagada ka tulevikuvajadused.
Aga oma operatiivtaktikat peame kavandama eelkõige nii, et meie tegevused kahjustatud ei saaks. Ja nagu ma ütlesin, pole vaja elada seal kinnistul kohe kordoni vahetus naabruses, et teada saada, millal patrull Piusa kordonist välja sõidab. Patrull sõidab mööda teed, mis läheb 200 meetrit eemalt. Seisad tee peal ja näed täpselt samamoodi, et sõideti välja. See iseenesest ei ole saladus, et patrullid sõidavad välja just Piusa kordonist. Pigem on saladus see, mida nad pärast väljasõitmist teevad ja milline on nende taktika. Loomulikult on kõik, mis puudutab Piusa kordoni sees toimuvat, hoolega kontrollitud ja valvatud elik Piusa kordon saab olema ka üks elektroonilise piirivalve tugipunkte.
Kristjan Kõljalg, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Kõigepealt tahan PPA-d kiita selle eest, et PPA on väga hästi hakkama saanud kogu liitmisega ja et piirivalve Eestis on ilmselt paremas olukorras kui kunagi varem. Aga selle teemaga natukene haakub ka Eesti piiri väljaehitamine. Võib-olla sa mõne sõnaga räägid sellest? Ma saan aru, et sa detailidesse ei saa minna, aga kui hea piiri me tegelikult Eestile saame tänu sellele projektile, mis praegu käsil?
Lühidalt öeldes saame hea piiri. Nii palju saan ikka avalikult öelda, et meie piiri ehitus ja piiriplaan, kui me räägime piirijoonest ehk kümnest meetrist, saab olema maksimaalse katvusega, mis puudutab kõikvõimalikke piiriületusi. Elik kui me hakkame Venemaa poolt tulema, siis selle joonise võib rahulikult siin ette maalida. Venemaa poolt tulema hakates on kõigepealt 2,5 meetri kaugusel või isegi enne loomade aed, siis on 2,5 meetri kaugusel piirijoonest piiripost, siis tuleb jäljeriba ja sinna, kuhu vaja, 2,5–3 meetri kõrgune aed, sealt edasi patrullirada ja siis juba kõik muu. Jäljeribal saavad olema sensorlahendused, mille tehnilisi nüansse ma siin saalis ei tutvusta, aga sensorlahendus saab olema vastavalt sellele, mis riigihange meile pakub, nii kaameralahendusena kui ka maapinda puudutavate sensoritega. Elik iga piiriületus pärast piiri valmimist saab olema tuvastatud ja meile teadaolevalt me suudame siis tuvastada ka selle, kas üle piiri tuleb loom või inimene ja kas see inimene näiteks endaga ka midagi kaasas kannab.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Mailis Reps, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Me saime teie pressiesinduse vahendusel järjekordselt teada, et peaministri jaoks on haldusreform endiselt prioriteet ja te olete nõus ükskõik kellega seda arutama. Kahjuks te täna küll Keskerakonna fraktsiooni kohtumisele ei jõudnud. Aga loodame, et alustame seda arutelu siis siin. Me oleks enne tahtnud teie käest küsida ja ma küsin seda siis praegu, et kui me vaatame seda sisutühja dokumenti, mis haldusreformi seaduse eelnõu nime all siia saali on toodud, siis näeme, et need 18 seadusmuudatust, mis peaks andma haldusreformile tegeliku sisu, tulevad hiljem. Tänaseks ei ole need veel kooskõlastusringile jõudnud. Kas te selgitaksite, miks need ei ole jõudnud saali ja ka kooskõlastusringile mitte?
Kõigepealt, mis puudutab haldusreformist rääkimist ja küsimustele vastamist, siis ma kinnitan siin parlamendi ees veel kord, et olen valmis vastama kõikidele teie küsimustele. Olen seda teinud siitsamast Riigikogu puldist üsna hiljaaegu, kus peaaegu kõik Riigikogu liikmed kasutasid võimalust küsimusi esitada ja said ka vastuse. Olen selle teema arutamiseks kohtunud enam kui saja omavalitsusjuhiga ja sadade inimestega üle kogu Eesti. See on praegu inimeste jaoks väga oluline teema ja tuginedes nendele kohtumistele saan ma öelda, et inimesed väga ootavad haldusreformi. Inimesed usuvad, et haldusreform toob paremad avalikud teenused üle kogu Eesti. Seetõttu olen kindel, et see juba umbes 20 aastat plaanitud reform nüüd tõepoolest teoks saab. Seda kindlust suurendab ka töö põhiseaduskomisjonis, kus on pikki päevi neid teemasid arutatud, väga paljusid ja väga erinevaid detaile lihvitud ning jõutud komisjoni ühtsete seisukohtadeni.
Mis puutub reformi ajakavasse, siis valitsus loodab, et parlament jõuab tänavu suvel enne jaanipäeva selle peamise haldusreformi raamseaduse vastu võtta. Tõepoolest, sellele järgneb veel mitu õigusakti, mis kõik aitavad haldusreformile kaasa. Meil on iga asja jaoks konkreetne ajakava kokku lepitud, enamik on läbinud väljatöötamiskavatsuse ja need, mis eeldavad seaduse muutmist, tulevad kindlasti sügishooajal parlamenti otsustamisele.
Mailis Reps, palun, täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Tõepoolest, ajagraafikuga me oleme selle eelnõu põhjal kursis, aga sisu kohta on õhus palju küsimusi. Nüüd, kui me vaatame ühte aspekti sellest reformist, siis on selge, et omavalitsustel peaks olema ka piisav rahastus oma ülesannete täitmiseks. See tähendab meie hinnangul seda, et kohalikule omavalitsusele laekuks nii tulumaksuosa, tasandusfondi kui teederaha õiglases mahus. Kui me vaatame aga riigi eelarvestrateegiat, siis näeme, et tulumaksuosa kasvab vaid tänu suuremale tulumaksu laekumisele, tasandusfond ei kasva ja teederaha ei sõltu isegi enam kütuseaktsiisist. Kas teie hinnangul parandab kahe või kolme vaese omavalitsuse liitumine tõesti kohalikele inimestele osutatavate teenuste kvaliteeti?
Jah, päris kindlasti parandab omavalitsuste liitumine võimalusi osutada kvaliteetseid teenuseid. Aga mul on teile hea uudis. Lisaks nendele numbritele, mida te olete tuvastanud riigi eelarvestrateegias – ka seda raha ei ole vähe –, on tegelikult ainuüksi tulumaksu laekumise kasv järgmise nelja aasta jooksul kokku ca pool miljardit eurot. See tähendab omavalitsustele lisaraha ja seda ei olegi nii vähe. Aga kui me vaatame RES-i täiendavaid otsuseid, siis lisaks varasematele otsustele me lisame nelja aasta peale kokku omavalitsustele ligikaudu 190 miljonit eurot. Sealhulgas üldine tulubaas kasvab 2019. aastal 15 miljoni euro võrra ja 2020. aastal 25 miljoni euro võrra võrreldes käesoleva aastaga. Lisaks me oleme otsustanud, et noorte huvitegevuse kättesaadavuse suurendamiseks me eraldame 2017. aastal omavalitsuste tulubaasi täiendavad 5,7 miljonit eurot ja sellele järgnevatel aastatel igal aastal veel vähemalt 14,25 miljonit eurot. Lisaks oleme otsustanud KOV-idele eraldada 2,2 miljonit eurot jäätmehoolduse arendamiseks ja 1,3 miljonit eurot teehoiuvahendite jaoks. Iseenesest oleme kokku leppinud kohalike teede rahastust veelgi kasvatada. CO2 kvootide rahast suunatakse energiasäästu suurendamise eesmärgil omavalitsuste lasteaedadele ligikaudu 14 miljonit eurot ja hooldekodudele, samuti kohalikele omavalitsustele 12 miljonit eurot. Ühinemistoetusteks haldusreformi raames oleme RES-i broneerinud 65 miljonit eurot. Jne, jne. Neid näiteid võib tuua veel.
Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Härra peaminister! Meil käivad fraktsioonis külas väga paljud ministrid, et teemasid arutada. Me kutsusime ka teid ja teie äraütlemine tundus tõesti sõnumina, et teie pool justkui ei taha koostööd teha. Kui ma vaatan praegu seda haldusreformi arenduse käiku, siis ma näen, et tegelikult ministritest igaüks tegeleb oma asjaga. Üks tegeleb tervishoiu koomaletõmbamisega, teine sotsiaalteenustega, kolmas koolivõrguga. Kas me ei peaks nende asjade puhul vaatama tervikvõrku, tervikvaatepilti ja asetama need reformid n-ö üksteise peale, et oleks näha, kuhu on kõige targem keskus määrata? Praegu on kriteeriumiks ainult elanike arv ja ettevõtmine tundub tõesti sundliitmisena. Mulle tundub, et praegu kulgeb kõik nagu eelmistegi reformide, näiteks töövõimereformi puhul, et teeme kesta valmis ja siis hakkame sisu mõtlema.
Kui Keskerakonna fraktsioon on valmis koostööks, siis loomulikult on valmis koostööks ka valitsus. Aga see valmisolek tundub võib-olla natukene silmakirjalikuna, sest enne veel, kui kutse minuni jõudis, teatati meedia vahendusel, et kindlasti tulevad opositsiooni korraldatud ööistungid. Minule saadetud kutsele sai viisakalt vastatud, et sellel teie pakutud ajal saab fraktsiooni tulla konkreetse eelnõu eest vastutav minister Arto Aas, aga tema tuleku te mingil põhjusel välistasite. Selles minule saadetud kutses te ütlesite, et kui mina tulen ja selgitan, siis te kaalute, kas ööistungid tulevad või mitte, samal ajal olite juba oma fraktsiooni juhtkonna kaudu andnud teada, et ööistungid igal juhul tulevad. Nii et see kutse ei jätnud lõpuni siirast muljet. Aga ma usun, et kui see valmisolek ja küsimused on siirad, siis jumala pärast esitage need küsimused ja te saate kõikidele kindlasti ka vastused, kas arupärimise või infotunni formaadis – kuidas iganes.
Nüüd, need teemad, mis te praegu tõstatasite, me käisime küllalt suure detailsusastmega läbi siinsamas saalis riigireformi arutelu ajal. Ma olen absoluutselt veendunud, et tulebki läheneda kõiki omavalitsuse teenuseid arvestades, olgu selleks haridus, olgu selleks sotsiaalhoolekanne, olgu selleks ühistranspordi korraldus. Kõiki neid asju on analüüsitud. Veelgi enam, neid asju on analüüsitud paarkümmend aastat. Nüüd on põhimõtteline küsimus, kas me otsustame nende analüüside pinnalt ka mõned järeldused teha ja äkki isegi reformida või soovime veel paarkümmend aastat analüüsida ja loota, et elu läheb vahepeal ise paremaks. Minu seisukoht on – ja see on valitsuse ühine seisukoht –, et nüüd on aeg see reform ära teha.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale. Raivo Põldaru, palun!
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Pensioni teise samba fondid on saavutanud kümne aasta jooksul keskmiseks tootluseks umbes pool protsenti, fondide valitsemistasu määr on samal ajal 1,21%. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla ühe kolmandiku, ülejäänu pankadele. Kas valitsus pole kordagi tulnud mõttele seista ka oma inimeste, st praeguste ja tulevaste pensionäride eest, et inimeste enda ja muuseas ka nendesse fondidesse pandud riigi raha ei voolaks pankade kätte, vaid läheks ootuspäraselt inimeste pensionilisaks, nii nagu see sammas mõeldud on?
Hea küsija! Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis on kirjas sotsiaalkaitseministrile ja rahandusministrile tehtud ülesanne analüüsida riikliku vanaduspensioni sotsiaalset ja finantsilist jätkusuutlikkust ja teha mingid ettepanekud. Kõigepealt ma tahan edasi anda sõnumi, et praegustel pensionäridel ei ole vaja muretseda. Eesti riik maksab pensione ja tõstab neid igal aastal ning tõsiasi on see, et me maksame pensionidele otse riigieelarvest peale. Samas ütlen siin teie ees välja selle tõe, et pensionisüsteemi on vaja reformida. Need numbrid, mis meile sellest esmasest analüüsist vastu vaatavad, viitavad, et meie pensionisüsteem ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik ja selle põhjuseks on eelkõige demograafilised probleemid. Ma toon teile mõned näited. Prognooside järgi on nii, et kui mitte midagi ei muutu, kui meil ei sünni rohkem lapsi, siis aastaks 2060, milleni pensionisüsteemi mõttes ei ole üldse väga kaua aega, on meie rahvaarv langenud 1,31 miljonilt 1,1 miljonile. Mis puudutab tööealiste inimeste arvu, siis see on selleks ajaks vähenenud 32% ehk 256 000 inimese võrra. Ja samal ajal suureneb pensioniealiste inimeste arv 106 000 inimese võrra ehk 41%. Niisugused arvud vaatavad meile täna vastu ja vaatavad veel aastaid vastu, mis tähendab seda, et me peame tegema väga tõsise analüüsi oma pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta ja meil peab olema julgust võtta vastu vajalikke otsuseid.
Raivo Põldaru, palun!
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Tahan ikka kõnelda teisest sambast ja fondide valitsemistasudest. Inimeste raha ei tohi tuulde minna. Kuulu järgi on Ungari selle tegevuse lõpetanud, kuna kümne aasta jooksul vähenes fondides olev raha 20% ja riik kattis selle kahjumi, maksis inimestele kulude 20% vähenemise kinni. Inimestele maksti fondidest raha välja, kuna nähti, et see süsteem ei õigusta end. Küsimus: kas ikkagi riik ei saa kuidagi sekkuda ja seadusega sätestada, et valitsemistasud ei tohi olla nii suured? Finantsinspektsioon kontrollib küll fonde, aga see kummaline tegevus seal käib kõik praegu seaduse järgi. Küsimus on ikkagi sissemakstud raha kättesaamises fondist.
Ma ei käsitleks pensionidega seonduvalt ainult teise samba sissemakseid. Aga ma olen teiega selles mõttes täiesti nõus, et me peame vaatama, kuidas, kui efektiivselt, millise tootlusega tegelikult meie teise samba pensionifondid töötavad, samamoodi ka seda, millised on fondide haldamiskulud. Tõepoolest, ajavahemikul 2002–2015 oli pensionifondide keskmine tootlus 0,6%. See ei ole kindlasti rahuldav ega jätkusuutlik. See, et me hoiame need fondid miinusest kaugel, on iseenesest tore saavutus, aga tõsiasi, et me 400 miljonit eurot maksumaksja raha igal aastal anname pensionifondidesse, on tekitanud ka minul küsimuse, mis kasu saab sellest Eesti majandus. Kindlasti kogu selle analüüsi käigus, mida valitsus ette valmistab, me käsitleme ka seda poolt, kuidasmoodi elavdada Eesti majandust, kuidasmoodi see raha võimalikult kasulikult panna tootma niimoodi, et ka inimestele ja kogu Eesti ühiskonnale oleks sellest kasu. Mina võtan seda pensionisüsteemi analüüsi ja ka ettepanekute tegemist kompleksivabalt. Ma käsitlen seda teemat pikemaajalisena, pidades silmas eesmärki riigi raharessursse meie demograafilises olukorras maksimaalse efektiivsusega kasutada. Analüüsime kindlasti ka teise samba tootlikkust, investeeringuid ja muid selliseid küsimusi.
Jaak Madisoni täpsustav küsimus.
Aitäh! Hea minister! Ma küsin selle nurga alt, et kas te peate õigeks üleüldse kogu seda lähenemist. See on suhtumise küsimus. Riik on pannud kohustuse kõigile, kes on sündinud 1983 või hiljem, maksta teise sambasse 2% oma palgast, millele riik lisab 4%, mis tuleb sotsiaalmaksu arvel. Ehk siis 33%-st jääb riigile alles 29%, mis läheb teise samba kaudu investeerimisele kas siis võlakirjaturule, aktsiaturule või kuskile kolmandasse kohta. Aga mitte keegi ei garanteeri selle tootlikkust, öeldakse, et on investeerimisrisk. Kas te peate üldse õigeks, et me oma demokraatlikus riigis paneme inimesele kohustuse maksta enda väljateenitud raha ühte kindlasse kohta ja samal ajal see raha võib kaduma minna, aga mitte keegi ei vastuta? Kas me ikka peaksime inimesi represseerima, kohustades neid midagi kuskile maksma, kuigi nad seda teha ei taha?
Demokraatlikus riigis demokraatlikult see pensionisüsteem kunagi sellessamas saalis ka kehtestati. See on olnud sellesama Riigikogu, küll teise koosseisu otsus. Aga ma olen mõelnud väga tõsiselt selle üle, et ega raha ei tule ju kuskilt mujalt, see tuleb Eesti majandusest. On tõsi, et kaudselt on tegu tööjõumaksudega, kui riik maksab oma 4% sellest sotsiaalmaksuosast. Ja kui tööandja ja töövõtja maksavad 2% juurde, siis kokkuvõttes on see reaalne koormus Eesti majandusele, Eesti ettevõtlusele. Nüüd on küsimus, kuidasmoodi võimalikult efektiivselt kasutada seda raha nii, et see tulevikus toodaks inimestele tulu. Ütlen täiesti ausalt välja, et mind ei rahulda see tootlus, mis aastast 2002 kuni tänase päevani ette näidata on – 2015. aasta lõpu seisuga on meil need numbrid täna ees. Need ei rahulda mind. Ja selleks ongi vaja kogu see pilt lahti võtta ja teha tõsiseid järeldusi. Aga me ei pea fokuseerima ainult teise samba sissemakstele, probleem meie pensionisüsteemiga on laiem, kui me peame silmas pikaajalisi mõjusid, eelkõige demograafilisest seisust tulenevaid mõjusid. Meil oli 30 aastat tagasi ühe pensionäri kohta viis töötavat inimest, nüüdseks on see vähenenud 3,1 inimeseni ja aastal 2060 on Eestis 1,5 töötavat inimest ühe pensionäri kohta. Me saame aru, et see süsteem ei ole sellisel kombel pikaajaliselt jätkusuutlik. Nii et peame kogu seda pilti vaatama tervikuna.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Haakun eelmise küsimuse teemaga. Te ütlesite, et põhiseaduskomisjon on pikki päevi töötanud. Ei ole piisavalt töötanud! Pikki päevi on siin harjutatud teerulli ja opositsiooni ettepanekute kokkuliitmist. Jutt on haldusreformi seadusest. Miks te alahindate koalitsiooni juhina meie parlamentaarset protseduuri ja miks meil ei ole laual ettepanekut seaduseelnõu teine lugemine täna katkestada, nii nagu edukalt reforme ellu viinud valitsus varasematel juhtudel on tihtipeale parlamendis teinud? Eelnõu saab tänu sellele tavaliselt ainult paremaks. Miks te panete Riigikogu olukorda, kus tõepoolest tulubaasiga seotud küsimused on lahendamata ning ülesannete korralduse ja valdkonnaseadustega seotu ei paista kuskilt poolt liikuvat? Me peaksime siiski teadma, mis selle raamseadusega kaasa tuleb.
Mina olen Riigikogu liige olnud kauem kui valitsuse liige, aga mitte nii kaua kui teie. Me mõlemad tegelikult teame, et on mitte ainult hea tava ja on mitte ainult viisakas, vaid see tuleneb lausa põhiseadusest ja võimude lahususe põhimõttest, et valitsus ei võta seisukohta selles küsimuses, kuidas parlament mõnda eelnõu menetleb või ei menetle. Olles vestelnud põhiseaduskomisjoni juhi ja komisjoni liikmetega, ma tean, et on olnud pikad ja huvitavad arutelud. Mulle on muuseas öeldud, et omavahel, ilma kaamera ja mikrofonita arutelu on olnud väga konstruktiivne, et opositsioonil ei ole olnud mingeid põhimõttelisi, sisulisi erimeelsusi võrreldes koalitsiooniga, et mitmed opositsioonisaadikud on omavahelises vestluses öelnud, et ka nemad peavad vajalikuks, et see 20 aastat plaanitud reform lõpuks tehtud saab. Aga saage aru – nii olevat öeldud –, me peame ju ikkagi oma tööd tegema ja natukene, kas või moe pärast vastu olema. Heakene küll, on sellega, kuidas on. Teie otsustate põhiseaduskomisjonis, mitte mina, kas kõige õigem menetlusgraafik on see või teine. Minu palve on – ja see on ka maksimum, mis mina saan peaministrina Riigikogule edastada –, et haldusreformi seadus saaks parlamendis enne sooja suve vastu võetud. See annaks kohalike omavalitsuste juhtidele kindluse, et reformiga minnakse edasi just selliselt, nagu nad on oodanud, nagu valitsus on kavandanud. Mis puudutab menetluslikke küsimusi, siis küllap te jõuate kas põhiseaduskomisjonis või parlamendis tervikuna üksmeelele, et see saaks mõistlikult tehtud.
Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra juhataja! Täpsustav küsimus lähtub sellest, et teie juhitud koalitsioon lihtsalt süvendab seda tendentsi, mis Eestis on, et seaduseelnõude kujundamise monopol kuulub valitsusele, mitte Riigikogule. Teie Riigikogu fraktsioon on ilmselt liiga nõrk ega suuda sisulist tööd teha. Aga ma küsin selle kohta, et Rahandusministeeriumi kodulehel ripub üleval selline dokument nagu "Haldusreformi arutelude sõlmpunktid kevadel 2016", kus on must valgel kirjas, et enne seaduseelnõu menetluse lõppu Riigikogus esitab Rahandusministeerium Vabariigi Valitsusele valdkonnaseaduste muudatused. Sulgudes on osutatud KOKS-is olevale ühisasutuste regulatsioonile ja mitmele muule aspektile. Miks seda lubadust ei täideta?
Kõigepealt, eelnõu lõpphääletus ei ole ju veel toimunud. Aga mulle teadaolevalt on valitsuse tööplaanis tõepoolest kokku lepitud, et tänavu esimese poolaasta jooksul need teie nimetatud eelnõud ka valitsusele esitatakse. Mul ei ole küll vähimatki informatsiooni, et mõni nendest eelnõudest oleks kuidagi graafikust maas. Ma saan aru sellest põhimõttelisest soovist, et soovitakse ka parlamendis teemasid väga pikalt ja põhjalikult arutada, ja kindlasti ei ole mina see, kes ütleb, et parlament ei tohiks eelnõusid paremaks teha. Väga vähe on valitsuse esitatud eelnõusid, mis on vastu võetud täpselt samal kujul. Alati on parlament leidnud võimalusi eelnõusid paremaks teha. Aga minu palve teile on see, et me ei hakkaks kuidagi sihilikult venitama. Sest kui on mõni teema, mis on Eesti ühiskonnas põhjalikult läbi räägitud, siis haldusreform kuulub küll nende hulka. Seda reformi on kavandatud tõesti juba peaaegu 20 aastat. Kõikvõimalikke stsenaariume on kaalutud, kõikvõimalikke variante on analüüsitud. Praegune reformiplaan ei ole saanud mitte ainult koalitsiooni poliitilise heakskiidu osaliseks, vaid see põhineb suures osas nende peaaegu 20 aasta jooksul settinud eksperdihinnangutel. Me oleme töötanud koos omavalitsusliitudega, me oleme seda teemat arutanud, nii mina kui ka paljud teised valitsusliikmed väga erinevate omavalitsuste juhtidega. Ning küllap ka teie parlamendis olete tegelikult seda meelt, et ühel päeval on mõõtmisele vaja joon alla tõmmata ja hakata otsustama.
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Haldusreformi vajadusest on Eestis räägitud vähemalt 20 aastat. On tehtud väga erinevaid reformikavu, küll maakonnapõhiselt, nagu on Reformierakond kunagi välja käinud, küll tõmbekeskustepõhiselt, nagu käis välja IRL. Kogu aeg on seda reformi blokeerinud Reformierakond, kes on öelnud, et haldusreformi saab läbi viia ainult vabatahtlikkuse alusel. Ma küsin, härra peaminister, mis on vahepeal juhtunud, et Reformierakond on asunud jõuliselt haldusreformi toetama ja läinud sundliitmise teed, mille puhul ainukeseks kriteeriumiks on inimeste arv omavalitsuses.
Ma olen veendunud, et kui seda reformi teha nii, et sellest tõepoolest on omavalitsustel teenuste pakkumisel kasu, siis on sellele võimalik leida mitte ainult koalitsiooni toetus, vaid sisimas, isegi kui parteidistsipliin ei luba, toetavad seda nii mõnedki opositsioonisaadikud. Iseenesest ei olda ju sõna "reform" või sõna "haldusreform" poolt või vastu. Poolt või vastu saab olla konkreetsele plaanile. Nüüd on peale väga pikka ettevalmistusaega jõutud vähemasti kolme erakonna ühisele arusaamale – usun, et tegelikult mõistetakse seda ühiskonnas küllalt laialdaselt –, mida täpselt haldusreformi all mõeldakse. Eesmärk on jõuda vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsusteni. Seaduses me sätestame küll alampiiri 5000 elanikku omavalitsuses ja vaid väga üksikutel põhjendatud juhtudel saab sellest kokkulepitust erandeid teha. Näiteks kui omavalitsuse territooriumi moodustab meresaar või midagi sarnast. Samuti on selle aja jooksul tehtud väga põhjalikku tööd, et määratleda, millised täpselt on funktsioonid, mida saaks tulevikus omavalitsus paremini täita, millised on funktsioonid, mida perspektiivis võiks riik usaldada omavalitsustele jne. Kõik see annabki veendumuse, et kui me lõpuks selle reformi ellu viime, siis kõikides piirkondades üle Eesti on omavalitsustel nii jõudu kui ka võimalusi pakkuda Eesti inimestele häid avalikke teenuseid. Aitäh!
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Ka järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Valeri Korb, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Keskkonnatasude seaduse eelnõu, mida valitsus arutas oma kabinetiistungil 3. märtsil Narvas, on muudetud mitmel korral. Algsetest ettepanekutest on järele jäänud vaid mõned punktid. Praegune seaduse muutmise eelnõu, mis on Vabariigi Valitsuse infosüsteemis, on toonud kaasa rohkem küsimusi kui vastuseid. Seoses sellega, lugupeetud peaminister, kas te saate konkretiseerida, mis on valitsuse lõplik otsus põlevkivisektori osas ja millised on konkreetsed meetmed?
Selguse mõttes ma alustan sellest, et keskkonnatasud, nagu kõik teavad, jagunevad ressursitasudeks, mis on tasu maavara kaevandamise ning pinna- ja põhjavee võtu eest, ja saastetasudeks, mis on tasu saasteainete heitmisest välisõhku, vette, pinnasesse, ja jäätmete ladestamise eest. Keskkonnatasude seaduse muudatus, millele te viitasite, puudutab ressursitasusid. Täiendava muudatusena eristatakse edaspidi energeetilise kasutusega maavarad ehk põlevkivi ja hästilagunenud turvas teistest maavaradest. Kui praegu kehtiva korra järgi on ressursitasud kõigile maavaradele kehtestatud kümneks aastaks ette, siis muudatuse kohaselt tekib võimalus valitsuse määrusega sätestada energeetiliste maavarade ressursitasud vastavalt turuhinna muutustele kvartali kaupa. Eelnõu alusel valmistatakse ette täpne mudel, kus on hinnavahemikud, mille alusel kehtivad igas kvartalis põlevkivile ja hästilagunenud turbale turuhindadel põhinevad tasumäärad. Aga need tasumäärad saavad olema sõltuvad põlevkivi puhul raske kütteõli ja hästilagunenud turba puhul hakkpuidu viimase kvartali keskmisest hinnast. Hinnatasemed kalkuleerib ja avalikustab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Kõige selle eesmärk on leevendada ressursitasusid sektorites, kus maailmaturuhind on toodangu hinna väga alla viinud. Kui me lähtume praegu kehtivatest hinnatasemetest, siis me anname 2016. aastal leevendust 38,6 miljoni ulatuses ja 2017. aastal 26,7 miljoni ulatuses.
Valeri Korb, palun!
Aitäh! Kaks aastat tagasi juhtis keemiatööstuse liit ühiskonna tähelepanu sellele, et põlevkivitööstus on keskkonnatasudega ilmselgelt ülemaksustatud. Keskkonnatasude kiire kasv mõjub põlevkivisektori konkurentsivõimele negatiivselt. Nafta maailmaturuhinna languse tõttu on kõik eeldatud riskid realiseerunud, samas on alates 2006. aastast sektori keskkonnatasusid ja eriti saastetasusid suurendatud. Eesti on üks kahest euroliidu liikmesriigist, kus on kõige kõrgemad keskkonnatasude määrad. Peab ka ütlema, et siiani ei ole nende tasude tõus olnud põhjendatud uuringutega. Nüüd alustab Keskkonnaministeerium väliskulude uuringut, mis peaks valmima 2018. aastal, ja uus tasude süsteem peaks rakenduma alles 2020. aastal. Seoses sellega on mul küsimus, kas valitsusel on plaanis külmutada või vähendada saastetasusid kuni uue süsteemi väljatöötamiseni.
Nagu öeldud, me soovime sektorile leevendust anda eeskätt ressursitasude kaudu. Iseenesest ettevõtete jaoks ei ole olemuslikku vahet, milliste tasude kaudu leevendus antakse. Ettevõtete jaoks on oluline see, et toorme maksumus oleks selline, et on võimalik oma toodangut turuhinnaga realiseerida ja et kahjum ei kasvaks üle pea, et oleks võimalik nafta ning praegu ka valdavalt hakkpuidu hinna madalpunktid üle elada. Mis puutub kunagistesse kümne aasta tagustesse otsustesse või ka paari aasta tagustesse otsustesse, siis ma ei soovi neid kunagisi otsuseid õigustada. Me oleme ise ju praegu teinud teatud mõttes teistsuguse otsuse, sest me näeme, et sektoril on keeruline aeg ja tasusid tuleb vähendada. Aga kui otsida loogikat, miks kaks aastat tagasi võidi selliselt mõelda, siis ma usun, et asi on selles, et toona oli nafta maailmaturuhind midagi hoopis muud, kui see nüüd viimased kuud olnud on. Seetõttu oli turuseis toona hoopis teistsugune, kui see praegu on.
Külliki Kübarsepp, palun!
Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Kuna teemaks on keskkond kui selline, siis küsin sellist asja. Vastavalt looduskaitseseadusele kehtivad eramaaomanikele nende maa majandamisel looduskaitsepiirangud. Riik näeb ette, et kui maaomanik soovib, siis riik võiks sellise maa välja osta. 2007. aastast on see nimekiri olemas, 204 taotlust on järjekorras. Oleks vaja kiiremas korras ca 16 miljonit eurot, et selles nimekirjas olevad müügisoovid rahuldada. Ja tõenäoliselt on veel inimesi, kes sooviksid selle probleemi niisugusel moel lahendada. Ministeerium on väidetavalt teinud ka ettepaneku RES-is see raha ette näha. Kas RES tuleb maaomanikele vastu või jätkub põhiseadusvastane tegevus, mille puhul pole riigi, maaomaniku ja kaitstava loodusobjekti huvid tasakaalus?
Siinkohal on mul teile hea uudis. Tõepoolest, RES ehk riigi eelarvestrateegia annab võimaluse senisest mõnevõrra suuremas ulatuses looduskaitseliste piirangutega maid riigile soetada. Ma ei saa küll kindlalt väita, et RES-i summad võimaldavad kogu selle järjekorra nulli viia. Aga vastab tõele, et keskkonnaminister on seisnud nende summade eraldamise eest, ja vastavalt riigieelarve võimalustele püüame neid ka eraldada. Eks seal on ka tasakaalupunkt vaja leida. Riigil on teisalt võimalik ka oma omandis olevaid, aga riigi ülesannete täitmiseks mittevajalikke maid müüa ja sellest müügist saadavat tulu on võimalik, mitte küll niimoodi üks ühele sidudes, aga printsiibina kasutada selleks, et osta eraomanikelt looduskaitseliste piirangutega maid, kui eraomanikud neid müüa soovivad. Nii et vaatame neid asju komplektis. Ma usun, et järgmised aastad tõepoolest toovad sellele probleemile leevendust. Aitäh!
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on siseminister Hanno Pevkurile. Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Avalikkuse ette on jõudnud lugu sellest, kuidas üle Narva jõe tuli meile punt illegaalidest iraanlasi, menetluse käigus võeti inimesed Eesti poolel vahi alla ja toimetati kinnipidamiskeskusesse. Te olete meile siin saalis korduvalt väitnud ja ka avalikkusele kinnitanud, et Eesti idapiir on valvatud ja kontrolli all. Päris nii see loomulikult ei ole. Minu põhiküsimus on see, mis on Politsei- ja Piirivalveameti ülesanne. Kas me tõepoolest ainult valvame ja jälgime, kui inimesed üle tulevad, ja võtame nad siis vahi alla või on meie piirivalvel ikkagi ka ülesanne takistada piiriületust ehk mitte lasta neil Eesti territooriumile jõuda? Sellisel juhul me ei pea neid juhtumeid hakkama menetlema ja inimesi tagasi saatma ja vahepeal nende elamist siin kinni maksma.
Ülesanne on selge ja kõigile arusaadav ning Politsei- ja Piirivalveamet seda selgelt ka täidab. Nimelt, kui inimene avastatakse piiril, siis loomulikult piirivalvurid sekkuvad. Piirivalvurid püüavad kõigepealt isiku kohapeal tuvastada ja kui inimene on tuvastatud, siis sõltub väga palju sellest, mida ta ise räägib. Kui inimene ütleb, et ta soovib saada rahvusvahelist kaitset, siis on üks menetlusprotseduur, siis rida läheb ühte rada pidi. Kui inimene rahvusvahelist kaitset ei soovi, siis ta toimetatakse tavaliselt kordonisse, sealt edasi vajadusel arestimajja. Kui piiriesindajad saavad kokku ja näiteks Vene esindaja tunnistab, et nende poolt inimene tuli ja inimene rahvusvahelist kaitset ei ole soovinud, siis saadetakse inimene tagasi Vene poolele. Kui inimene taotleb rahvusvahelist kaitset ja tema isik on tuvastatud, näiteks tal on reisidokumendid olemas, siis suunatakse ta Vao keskusesse ja algab rahvusvahelise kaitse menetlus. Siin mingisuguseid arusaamatusi kindlasti ei ole. Nagu ma ütlesin, kui on põhjust inimene tagasi saata Venemaale, siis seda ka tehakse. Seda ongi piiripunktides korduvalt tehtud. Kui inimese selgitused Eestisse tuleku eesmärgi kohta ei vasta öeldule või viisale, siis ta saadetakse kohe piiri pealt tagasi.
Martin Helme, palun!
Aitäh! See, mida te kirjeldasite, on täpselt see, mida me ka lehest loeme. See on see, mis meid absoluutselt ju ei rahulda. Ehk siis igaüks, kes Eesti piirile ilmub, võetakse Eestisse vastu ja hakatakse temaga tegelema. Mina küsisin selle kohta, et kui inimene kusagil looduses, üle jõe või järve või läbi võsa üritab Eesti territooriumile siseneda, ilma et tal oleks selleks õigust, siis kas ta tõrjutakse tagasi, kas tal takistatakse üle piiri tulla. Teie rääkisite praegu seda, et kõik, kes Eesti piirivalvuriteni jõuavad, võetakse vastu, nendega hakatakse tegelema. Aga see ju sisuliselt tähendab, et inimesed ei lähe piiripunkti ja püüavad ületada seda n-ö rohelist piiri, sest sealt saab igal juhul Eestisse sisse. Kas on olemas ka korraldus takistada neil üldse Eesti pinnale astumast?
Ma usun, et te mõistate ise ka, et piirirežiim on selline, et te ei tohi piiritsooni siseneda. Kui inimene on veel Vene poole peal, siis loomulikult, Eesti piirivalvur ei pea laskma teda Eesti tsooni sisse. Ta saab öelda: "Seis! Siin on Eesti piir ja siia siseneda ei tohi." Mis puudutab neid teie mainitud juhtumeid, ka sedasama Narva jõe juhtumit, siis isikud olid juba ületanud riigipiiri, nad olid juba Eesti Vabariigi territooriumil ja piirivalvurid pidasid nad kinni. Ebaseadusliku piiriületuse juhtumid on valdavas enamikus juhtumid, kus inimene on üle piiri juba tulnud. Piir ei ole mingisugune okastraataed, nagu me teame, piir on praegu ikkagi looduses, aga see on selgelt tuvastatav. Aga enamik migrante ega ka tavalisi seenelisi Eesti metsades ei tea seda, et piirijoon või ajutine kontrolljoon on näiteks 2,5 meetri kaugusel piiripostist ja kui piiripostidevaheline kaugus on 100 või rohkem meetrit, siis on inimesel tihtipeale raske tuvastada, kust piir jookseb. Ei maksa siin rääkida, et ületulekut ei takistata või midagi muud säärast. Kui inimene on piiritsooni sisenenud, siis on ta juba rikkunud piirieeskirja ja see tähendab seda, et tulebki sekkuda. Kas Eesti riigivõim sekkub või sekkub Vene riigivõim, see sõltub sellest, kummal pool piiri inimene avastatakse. Inimene ei saa – õigemini teoreetiliselt küll saab, jah – olla ühe jalaga ühe poole peal ja teise jalaga teise poole peal, nii et tekib vaidlus, kummal poolel ta on. Kui inimene on sisenenud ühe riigi territooriumile, siis loomulikult riik sekkub.
Uno Kaskpeit, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Ma natuke valgustan teid. Sel ajal, kui piirivalve iseseisev oli, võttis Vene pool Eesti piirivalvet võrdväärse partnerina. Ma ei mäleta oma kogemustest, et oleks kunagi keeldutud kedagi tagasi võtmast, kui käidi koos piiri peal. Aga pärast seda, kui te suutsite piirivalve ära lammutada ja ta politseiga kokku lüüa, ei võta Vene pool enam Eesti piirivalvet võrdväärse partnerina. Nende arvates on meil politsei piiri peal. Sellest ka kõik need õnnetused. Meie piirivalvet ei tunnistata ja piiriületajaid ei võeta vastu. Võtke endale see teadmiseks, millega te hakkama olete saanud!
Ma ei tea, härra esimees, kas ma pean vastama või võtan lihtsalt teadmiseks. Ma siiski vastan sellele. Härra Kaskpeit, ma valgustan teid ka. Eesti piirivalve on Vene piirivalvele vägagi arvestatav partner ja meie suhtlus Vene piirivalvega on nii konstruktiivne, kui praegused suhted kahe riigi vahel seda võimaldavad. Eesti piirivalves töötavad endiselt ka teie ajal seal töötanud inimesed ja teevad seda südamega ja hingega. Nad valvavad Eesti piiri ja teevad Eesti piirivalvetööd oma parimate teadmiste ja oskuste kohaselt. Kui teil on mingisugused vanad mälestused, siis teil on igati õigus neid omada. Aga uskuge mind, Eesti piirivalve teeb tööd! Ta tegi seda siis, kui teie olite seal ametis, teeb praegu ja teeb kindlasti ka tulevikus, kui mina ei ole enam minister ja teie ei ole enam Riigikogu liige. Ei ole vaja muretseda.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd, kus saalis on oluliselt valgemaks läinud, saab Krista Aru esitada ühe küsimuse peaminister Taavi Rõivasele. Palun!
Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Ma küsin lühidalt ja konkreetselt. Kas seoses nende pensionifondidega, eelkõige kohustusliku teise pensionisambaga, kuhu riik teeb arvestatavaid sissemakseid, on riik sekkunud fondihaldurite teenustasude ülemäärasusse või ei?
Riik on juba algusest peale sekkunud nendesse teenustasudesse, kehtestades ülempiirid. Aastate jooksul on neid ülempiire allapoole toodud, neid tasusid ja regulatsioone on muudetud ja valdavalt ikka nii, et see oleks pensionifondi klientidele ehk pensioniosakute omanikele soodsam. Ma usun, et selle üle võib tulevikus debatti pidada. Praegu on olukord niisugune, et konservatiivsed investeeringud on väga väikese tootlusega. See pole nii ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Osalt ka seetõttu, et raha hind on väga odav ja hoiused mõnel pool maailmas on lausa negatiivse intressiga, mõnel pool nullintressiga. Loomulikult paistab silma, et suure osa tootlusest söövad ära teenustasud. Veel efektiivsem kui riiklik sund selle vastu on konkurents hindade kujundamisel. Kui Eesti turul konkurents pensionifondide pakkujate vahel suureneb, siis on võimalik, et teenustasud hakkavad langema. Ka usun ma, et meil kõigil on pensionifondide klientidena põhjust jälgida, milline on iga konkreetse fondi tootlus – see on elementaarne –, aga jälgida ka seda, milliseid teenustasusid meilt küsitakse.
Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Aitäh, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna! Aitäh, siseminister Hanno Pevkur! Infotund on lõppenud.
