Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Arno Sild, palun!

Lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel peaministrile üle anda arupärimine põllumajandustoetuste kohta. Kuna põllumajanduses on praegu väga keeruline aeg – lüpsikarja veetakse sadade ja tuhandete kaupa minema, seakasvatus kiratseb jne –, on meil peaministrile neli küsimust selle kohta, kuidas põllumajandust sellest olukorrast päästa. Ja teiseks lubage mul soovida meie naiskolleegidele ilusat tulevast pidupäeva! Aitäh!

Aitäh! Palun, Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Eesti Vabaerakonna seitsme saadiku nimel on mul rõõm anda üle arupärimine haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Kui vaadata meie riigi eelarvestrateegiat aastateks 2017–2020, siis on selles selgelt fikseeritud valitsuse tegevuse viis prioriteeti. Kahjuks ei ole nende prioriteetide hulgas nimetatud meie hariduse ning teadus- ja arendustegevuse eelisarendamist. Lähtudes sellest, et Eesti on haritud ja targa rahva maa, tahame me, et hariduse ning teadus- ja arendustegevuse eelisarendamine oleks kogu aeg tähelepanu ja hoole all. Esitame lugupeetud ministrile viis küsimust. Osa nendest puudutavad ka teadus- ja arendustegevuse raporti ehk teisiti nimetatult Oki raportiga seotud edasisi tegevusi tänase seisuga. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Monika Haukanõmme!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ka minul on suur rõõm ja au anda üle arupärimine härra Ossinovskile seoses Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkusega. Eile vastas härra Ossinovski infotunnis küsimustele, mis olid seotud riigi eelarvestrateegiaga ja tervishoiuga. Kuna minister eile ütles, et meie küsimuste puhul on tegemist väga olulise teemaga ja need vajavad tunduvalt põhjalikumat vastamist, paludes meil esitada nende kohta arupärimine, siis seda me täna ka teeme. Need meie küsimused puudutavad riigi eelarvestrateegiat aastani 2020 ja seal sisalduvaid viiteid, mille kohaselt tuleb tagada tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus. (Juhataja helistab kella.) Tänan, härra juhataja! Küsimegi siis täpsemalt, kuidas plaanitakse seda teha, võttes arvesse meie vähenevat ja vananevat rahvastikku, kui haigekassa eelarve vahenditest ei piisa juba praegu kõigi vajaduste rahuldamiseks, ja võttes eriti arvesse veel seda, et meil on tööturul igal aastal umbes 6000 tööealist inimest vähem ning ülalpeetavate arv aina suureneb. Aastaks 2040 jõuame me prognooside järgi 1,6 ülalpeetavalt 2,0-le. Seoses sellega olemegi seitsme Vabaerakonna fraktsiooni liikme nimel esitanud ministrile seitse konkreetset küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! On veel üks teema, mille Vabaerakonna saadikud soovivad tõstatada arupärimise vormis. Meie arvestuse järgi võiksid need arupärimised tulla vastamisele veel enne suvevaheaega. Ja esitame küsimused keskkonnaminister Marko Pomerantsile seoses maapõue strateegia valmimise ja avalikkusele tutvustamisega. Meie arvates on väga oluline, et niisugust asja valmistatakse ette sellise küsimuseasetusega, kuidas kasutada Eesti maapõuevarasid ka majanduslikult meie kõigi jaoks kõige paremal moel, arvestades samas kõiki keskkonnaalaseid ja muid aspekte. Sellega seoses anname keskkonnaministrile üle arupärimise koos kuue konkreetse küsimusega. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu puudutab eelmisel aastal vastu võetud aktsiisitõuse. Eelmise aasta 25. mail algatas Vabariigi Valitsus sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega muudeti seitset seadust ja mille tulemusel tõusis 1. veebruarist bensiiniaktsiis 10% ja diislikütuse aktsiis 14%. Käesoleva eelnõu eesmärk on loobuda kütuseaktsiisi tõstmisest 2017. ja 2018. aasta 1. jaanuaril. Kütuseaktsiisi tõstmist on seni põhjendatud elukalliduse indeksi tõusuga. Näiteks 2018. aasta lõpuks peaks tarbijahinnaindeks kasvama võrreldes 2011. aastaga 14%, bensiiniaktsiis aga tõuseb 33,2% ning diislikütuse aktsiis 37,9%. Nii et siin ühtegi seost tarbijahinnaindeksiga ei ole. Selle seadusega võidavad ettevõtted kindlasti konkurentsivõimes. Inimesed võidavad ostujõus: neil tekib rohkem võimalusi kaupa osta, sest kõik paljulapselised pered kasutavad ju bensiini, kütust. On tehtud ka väikseid uuringuid. Statoil on uurinud, et Eestis on kütuse müük vähenenud 40%. TNS Emori uuringu kohaselt tangib juba 40% veokitest kas Lätis, Leedus või Poolas ja 36% mõtleb seda teha. Mõelge, kui me kahel järgmisel aastal tõstame kütuseaktsiisi veel 20%, kas siis meie eesmärk on toetada Läti ja Leedu majandust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja neli arupärimist. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Liigume nüüd edasi kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Asume nüüd tänaste päevakorrapunktide menetlemise juurde. Esimeseks ja ainsaks päevakorrapunktiks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Lairiba ehk kiire interneti väljaehitamise arendamine" arutelu. Ja lubage enne, kui me läheme selle menetlemise juurde, lühidalt tutvustada ka seda korda, mis tuleneb meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Kõigepealt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni aseesimehe Andres Metsoja ettekanne kuni 15 minutit, seejärel küsimused-vastused kuni 20 minutit. Seejärel on majandus- ja taristuminister Kristen Michali ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused-vastused kuni 20 minutit. Peale seda on Eesti Lairiba Arenduse SA juhatuse esimehe Priit Soomi ettekanne kuni 15 minutit, seejärel küsimused-vastused kuni 20 minutit. Järgneb Topest OÜ esindaja Olav Harjo ettekanne kuni 15 minutit, seejärel küsimused-vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kokku – rõhuasetus sõnal "kokku" – kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni taotlusel ja palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemise järel Riigikogu veel otsust vastu ei võta. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigieelarve kontrolli erikomisjoni aseesimehe Andres Metsoja!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head ettekandjad ja Riigikogu liikmed! Ausalt öelda pean ma kohe alustuseks ütlema, et lairiba teemat on hea meel siin saalis arutada, sellest rääkida, sest see on esmakordne, kui seltskonnas on ka naised. Tavaliselt, kui me oleme riigieelarve kontrolli erikomisjonis sellest teemast rääkinud, on laua ümber ainult mehed ja tundub, justkui oleks see internetiteema puhtalt meeste ampluaa. Aga tänane teema on tõepoolest Eesti kontekstis väga oluline ja seda olulisust on rõhutatud mitmetes Eesti arengudokumentides, teatud mõttes ka auditites. Kas see areng on siis päris selline, nagu me oleme oodanud ja lootnud?
Olgu alustuseks öeldud, et riigieelarve kontrolli erikomisjon on pidanud sellel teemal kokku viis komisjoni istungit, millest kaks on olnud avalikud. Üks nendest avalikest istungitest oli tegelikult koos maaelukomisjoniga. Maaelukomisjon on ka pidanud seda küsimust vägagi oluliseks. Lisaks on toimunud kolm töörühma arutelu ning eraldi kohtumised Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, n-ö taristuministeeriumi esindajatega kuni ministrini välja.
Kindlasti tahan ma siinkohal võtta maha mõningaid selliseid väiteid ja hirme, justkui me oleksime lõputult halvas seisus kogu lairiba valdkonna arengu mõttes. Seda on ühtepidi võimendatud sellise sõnumiga, et me juba oleme alustanud mingisugust tegevust ehk lairibavõrgu väljaehitamist ja selle perioodi lõpuks investeeritakse lairibavõrgu baasvõrku Eestis kokku circa 80 miljonit eurot. Eks selle baasvõrgu arenguga on kaasa tulnud mitmed küsimused. Kodanikud, kelle aia tagant see kaabel mööda läheb, küsivad üsna sageli ka meilt, Riigikogu saadikutelt, mis siis ikkagi toimub – kaabel on maas, aga sellega ühinemine või ühendamine on kohutavalt kallis, kohati isegi ilmvõimatu. Selle kohta ütleb vanarahvatarkus, et kui sa midagi hakkad tegema, siis tekib terve rida küsimusi. Pigem tulebki meil täna lähtuda sellest seisukohast, et kuidas minna edasi. Ja see on ka valdavalt olnud võtmeküsimus riigieelarve kontrolli erikomisjoni jaoks.
Lisaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning ELASA-le, Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusele, on teemaga tegelenud ka kohalikud omavalitsused. Meil on selgelt välja toodud näiteid (nt Viljandimaa Suure-Jaani vald), kus kohalik omavalitsus koos kogukonnaga on võtnud initsiatiivi ja panustanud raha, et ehitada baasvõrgu baasil välja jaotusvõrk, ja see on olnud suhteliselt edukas. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Riigi Infosüsteemi Ameti rolli, kes tegeleb väga palju kohalike omavalitsuste andmesidevõrkudega. Just täna sain veel eraldi meili selle kohta, kuidas sinna panustatakse ja püütakse koolides, raamatukogudes ja kohaliku omavalitsuse asutustes luua RIA baasil baasvõrk, et teenuse kvaliteet paraneks. Seal on väga tugev kontakt just nimelt Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusega.
Natuke veel sellest probleemi püstitusest ja nendest mõttekohtadest, mis avalikku ruumi täidavad. Ilmselt keegi meist ei kahtle, et internetiühendused on vajalikud kõikjal üle Eesti ja see ei ole ainult maaelanike ja maakogukondade probleem. See probleem on tegelikult väga selgelt olemas ka linnades, näiteks siinsamas Tallinnas Nõmmel või Pirital, Pärnumaal Pärnus, st maakonnakeskustes. Täna on väga suur osa ettevõtteid ja elamuid maapiirkondades ilma korraliku internetiühenduseta. Eks siin on oma osa ka meie minevikul. Suurematesse asulatesse on vaskkaabelvõrk valmis ehitatud. Võtmeküsimus seisnebki telekomiettevõtete jaoks selles, et kui me räägime teenuse kvaliteedist ja nende lojaalsusprogrammidest, siis kuidas nad saaksid n-ö valguskaablivõrgu vastu välja vahetada olemasolevaid vaskkaablivõrke, mis ka tegelikult piiravad ülikiire interneti levikut. Aga täiesti omaette küsimus on muidugi see, et kui maal ei olegi kunagi olnud neid võrke sellisel kujul, siis kuidas ikkagi selleni jõuda. Nagu ma eespool juba ütlesin, riik on maksnud kinni baasvõrgu ehituse, mis viib interneti mobiilsidemastidesse. Seda on ühtepidi natuke kritiseeritud, aga teisest küljest tuleb selgelt välja öelda, et see on olnud vaheetapina kindlasti väga õige tee, mis annab võimalusi. Kogu see raadioühendustel baseeruv maailm on andnud lisavõimalusi, aga me peame ka üheskoos teadvustama, et raadiosidel on ees n-ö loodusseadused, millest üle ega ümber ei saa. Sealgi on oma mahupiirangud, mis tekitavad teatud mõttes probleeme või tekitavad probleeme teistele raadiolinkidele.
Eraldi punktina on välja käidud veel see, et turg ikkagi ei toimi. Turg toimib seal küll, kus on olemas kliendid ja kus on olemas võrk. Kes seal siis teenust pakkuda ei taha, kindlasti teevad kõik seda hea meelega. Aga seal, kus ei ole klienti, ei toimi tihtilugu raadiosidelink, sest ka raadioside vajab mobiilsidemasti ja teatud suundantenne. Seal võib ettevõttel tekkida küsimus, kas ikkagi on ratsionaalne panna masti sinna, kus on ainult kümme talu ja ei tea, milline see kulu ja tulu suhe siis tegelikult on. Nii et seal on väga selgelt turutõrke küsimus. Aga on selge, et kui me sellega ei tegeleks, siis Eesti konkurentsivõime ja Eesti elanike elukvaliteet kahaneb ja kannatab.
Õigupoolest tõin ma välja ka koalitsioonileppe punktid. Võib-olla tegin selle vea, et oleksin pidanud enne rääkima arengukavast, mis on riigis kokku lepitud, ja siis koalitsioonileppest. Koalitsioonilepe ju baseerub teadupärast ikkagi riigi üldisematel strateegiatel ja plaanidel. Aga siin on siis välja toodud need punktid ja sõnastused. See on oluline teema ja koalitsioon sellega vaieldamatult tegeleb.
Ma juba mainisin, et infoühiskonna arengukavas aastani 2020 on pandud paika laiemad eesmärgid. Üks eesmärk on seal selgelt kirjas: 30-Mbit/s kiirusega interneti kättesaadavus kõigile elanikele. Küsimus on muidugi selles,  kas 30 Mbit/s on jällegi piisav, aga ometi on see üks lähtekoht, millest kinni pidada. Aga võib-olla enim küsimusi tekitavad üldsegi punktid A ja B. Väga selgelt on pandud kirja väljund, me oleme selle riigis kokku leppinud ja andnud kodanikele teatud mõttes ootust ja lootust, et kaabliga interneti kättesaadavus kõigile majapidamistele on aastal 2020 sihttasemega 100%, st kõikidel majapidamistel peaks põhimõtteliselt olema aastal 2020 optiline kaabel, mis varustab neid ja tagab neile internetiühenduse. Ja kui me räägime nüüd mobiilsidest ehk punktist B, siis siin on see sihttase isegi natuke madalam, paika on pandud 80%. Täna kipub olema pigem vastupidi ja ma arvan, et see on üks väga oluline laiem arutelukoht. Kuigi ma ei usu, et siin saalis oleks inimesi, kes ütleksid, et internetiühenduse ja selle teenuse pakkumine ei ole Eestis prioriteet, või et me peaksime siin kuidagi järele andma ja ütlema, et ei tea, äkki ikkagi ei peaks seda eesmärki täitma. Lihtsalt küsimus on selles, kuidas on seda reaalne täita. Erinevate arvutuste ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu uuringuga on paika pandud, et ühe majapidamise maksumus võiks olla keskeltläbi 2500 – 11 000 eurot. Nii et siit puldist võib välja öelda numbri, et see võiks Eestile maksma minna circa 400 miljonit. Kas see on meile jõukohane, on üks küsimus. Järgmine on see, kas meil on võimalik seda jõukohaseks teha, seadusandluse abil teha muudatusi.
Tegelikult on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma plaanides ja ettekannetes, mida on meie komisjonile esitatud, käinud välja erinevaid võimalusi. Üks võimalus on tõepoolest see, et seadusi tuleks muuta. Seda kinnitab ka tegelikult Euroopa praktika. Euroopa praktika ütleb, et sellega on võimalik keskeltläbi kuni viis korda vähendada võrgu väljaehitamise kulusid. Olgu lisaks mainitud, et võrgu väljaehitamise kulu seisneb tihti selles, et kaabel tuleb maasse paigaldada, teha kaevetöid, viia läbi vastavad juriidilised toimingud, et oleks võimalik seda kaablit kellegi omandisse anda jne, jne, ja nii kuni ehitusseadustikust tulenevate punktideni välja.
Tõin ka välja riigi eelarvestrateegia 2017–2020, kus räägitakse natuke sellest, kui palju on võrku välja ehitatud. Järgmine punkt sätestab sellise ülla eesmärgi, millega on palju tegeletud ja mida on vedanud Tehnilise Järelevalve Amet. Eesmärk on määrata lairiba kättesaadavuse ja turutõrke tegelik ulatus ja luua andmebaas. See andmebaas on tegelikult loodud, aga kõiki andmeid ei ole veel seal sees. Seetõttu ei ole seda andmebaasi veel avalikuks tehtud, sest see annab väära pildi. Seal on ka seadustega seotud probleeme andmekaitse poole pealt. Aga see on siis selline andmebaas, kuhu iga kodanik võiks saada minna, et klikkida ja vaadata oma piirkonnas, kuidas ja mil viisil ta tegelikult endale internetiühenduse ja ülikiire interneti koju saab. Ja ei saa veel mainimata jätta, et sel perioodil läheb lairiba baasvõrgu ehituseks täiendavalt circa 23 miljonit eurot. Siin on selgelt ka ettevõtete panus. Ettevõtjad panevad sinna ELASA kaudu juurde circa 15% omaosalust, et see võrk tervikuna valmis saaks. Ja kindlasti on ettevõtetel huvi sellega edasi tegeleda.
Eraldi olen veel välja toonud selle, et riigi eelarvestrateegias on juttu sellisest pilootprogrammist nagu EIT. Seda on siit puldist ka mitu korda maha öeldud – see on elekter, internet ja teed. 2017. aastaks on sinna planeeritud 1 miljon, 2019. ja 2020. aastaks 5 miljonit eurot aastas. Need on siis teatud mõttes need finantsinstrumendid, millega me peaksime hakkama saama. Iseküsimus on, kas on see piisav. Ja selleks, et teha internetitemaatikat tervikuna veelgi odavamaks ja kättesaadavamaks, on Euroopa Parlament ja nõukogu võtnud vastu direktiivi kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu kulude vähendamise meetmete kohta. Sellega on meil natuke probleeme. Olen ka ise käinud majanduskomisjoni istungil, kus seda teemat arutati. Me oleme natuke ajale jalgu jäänud. Ja ma tean, et paljudele Riigikogu liikmetele ei meeldi igasuguste direktiivide ülevõtmine. Aga siin tuleb öelda seda, et see direktiiv on teatud mõttes saanud alguse siitsamast Eestist ja meil on Euroopas kohal omad esindajad, kes selle valdkonna vedamisega intensiivselt tegelevad. Nii et ma loodan, et õige pea me suudame ka seadusandlikul baasil selle direktiivi üle võtta ja tõesti töötada enda jaoks välja regulatsioonid, mis meid edasi aitavad.
Nüüd peapõhjusest, miks meie komisjon hakkas tegelema just lairiba teemaga ja kiire interneti teemaga tervikuna. Siinkohal on oluline Riigikontrolli auditi kokkuvõte. Riigikontrolli arvates on aastaks 2020 riigi selge tegevuskava puudumise tõttu keeruline teha kiire internet kättesaadavaks kõigile inimestele. See on Riigikontrolli hinnang ja kahtlemata tuleb sellest kinni võtta, selle põhjal sõna otseses mõttes arutleda, et kuidas siis edasi. Mul on hea meel, et sellega täna tegeletakse. Ma pean – võib-olla on see natuke kohatu – tänama Taavi Kotkat selle eest, et ta oli valmis PERH-is, piltlikult öeldes haigevoodis, vastu võtma meie delegatsiooni, et sellel teemal arutleda. Nii et inimesed tegelevad selle teemaga. Kahjuks ei ole küll veel konkreetselt laual paberit tegevuskava näol, aga ekspertide peades ja, ütleme, väikestes ettevalmistavates draft'ides on see olemas.
Ja lõpetuseks ettepanekud. Punkt 1 on kahtlemata töötada välja konkreetne tegevuskava, millest on juba juttu olnud. See tegevuskava peaks ka sisaldama finantsinstrumentide kirjeldust. Ma arvan, et päris hea plaan on minna edasi sellesama kaevuprojekti rakendusega, näiteks 1/3 : 1/3 : 1/3 rahalise plaaniga. Teiseks, muudatused seadustes, millest ma ka natuke rääkisin. Ja me ei saa üle ega ümber kompetentsikeskuse loomisest, mis on ka Euroopa Liidu rahaga kaetav teema. Ma arvan, et siin tuleb läheneda maakondlikult ja võtta kasutusele maakondlikke arenduskeskusi, et tagada regionaalset vaadet ja pakkuda välja lahendusi. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kristjan Kõljalg, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Täna hommikul uudiseid vaadates ja ka sinu kõnet kuulates tekkis üks selline küsimus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on mulle teadaolevalt esitanud meie komisjonile ühe dokumendi (vähemalt mustandi) ja tegelikult seda ka tutvustanud. See on "Kiire interneti ühenduste ("viimase miili") rajamise analüüs ja ettepanekud". Paljud need ettepanekud lähevad kokku sinu kõnega, mille sa just pidasid. Kas MKM on siis esitanud meile dokumendi, mille baasil edasi töötada, või mitte?

Aitäh! MKM on komisjonile esitanud dokumendi projekti. Väga selgelt on välja öeldud, et see vajab veel täiendamist. Ja ühel viimasel kohtumisel me sellest alles ka rääkisime. Eks siin on olnud erinevaid kuupäevi ja sellel, miks see on veninud, on oma põhjendused ja põhjused. Seda dokumenti on lubatud veebruariks, aga tänaseks on selge, et see dokument saab valmis maikuus. Küsimus ei ole ju selles, et iga hinna eest mingi dokument võimalikult kiiresti lauale tuua, vaid sellel dokumendil peab olema sisu. Neid erinevaid sisupunkte me oleme tõepoolest arutanud. Ma arvan, et erinevate arutelude, sekkumiste ja osalemiste tulemusel saab see dokument olema parem ja võib-olla saab ka perspektiiv meile kõigile selgemaks. Eks nende kohtumiste mõte ja tänase arutelu mõte siin Riigikogu saalis on tegelikult see, et meid, Riigikogu liikmeid, hoida ühes inforuumis, sest nagu ma oma sõnavõttu alustades ütlesin, on see regionaalselt tähtis teema, aga mitte ainult regionaalselt.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt selline küsimus: kas teie arvates internet on universaalteenus või elutähtis teenus, mille olemasolu ja kvaliteedi peaks riik tagama sarnaselt näiteks elektrienergiaga? Teiseks, kuidas on niimoodi juhtunud, et meil on vastu võetud Eesti infoühiskonna arengukava, aga reaalset tegevusplaani selle arengukava eesmärkide saavutamiseks ei ole seni veel tehtud?

Aitäh! Esimene küsimus puudutas universaalteenust. Pean tunnistama, et ausalt öeldes ma ei ole pädev sellele küsimusele vastama. Ma saan aru, et universaalteenuste nimekirjas seda ei ole. Meil on Eesti Posti teenus universaalteenus, nagu ma aru saan. Aga küsimus on selles, et kui me vaatame, mis on juhtunud postivaldkonnas kirjade kättetoimetamisega, siis see teenus kogu aeg kahaneb ja interneti osakaal kasvab. Põhimõtteliselt võiks visioneerides öelda, et sellest on saamas universaalteenus, mida on vaja, kui me ehitame e-riiki ja infoühiskonda. Iseküsimus on jällegi see, et me peame aru saama, et kui me teeme ühest teenusest universaalteenuse, peab selleks olema ka reaalne rahaline kate. Ma arvan, et neid asju tuleb vaadelda käsikäes. Ütleme, poliittehnoloogiliselt oleks hästi lihtne öelda, et jah, see on väga oluline, aga mis sellele järgneb, on iseküsimus. Siin peaks ikkagi kodanike ja ettevõtjate vaade ja neile antav sõnum olema väga selge.
Mis puudutab teist küsimust, st arengukava konteksti, siis ilmselt tundus toona väga suure väljakutsena juba see, et üle Eesti viia ja panna paika valguskaablivõrk, lairibavõrk, mis täna veel ju tegelikult sada protsenti valmis ei ole. Tööd käivad. Toona valiti see tee, et teha koostööd telekommunikatsiooniettevõtetega, kus ilmselt pädevus on kõige suurem sellest probleemist ja lahendustest arusaamise mõttes. See, mida me täna arutame, on tõepoolest jaotusvõrgu küsimus, st kuidas siis ikkagi see viimane miil n-ö ära lahendada. Baasvõrk ei tohiks Euroopa Liidu direktiivi sätte kohaselt seda viimast miili n-ö lahendada, vaid peaks looma selleks eeldused. Järgmine riigisisene küsimus on see, kuidas me suudame kommunikatsiooniettevõtetega, omavalitsustega, võib-olla võrguühistutega, väiksemate ettevõtjatega selle probleemi lahendada. Selleks on ilmselt vaja väga erinevaid tehnilisi lahendusi. Öelda, et igale poole tuleb viia kaabel, on ilus ja väga tore. See eesmärk võiks ju pikas perspektiivis olla. Kas või nii, et me paneme planeerimisseadusesse nõude, et kui ehitatakse uusi elamurajoone, siis peab seal olema n-ö eraldi kanalitoru, kuhu saab kohe valguskaabli sisse panna, või võimalus võtta ristkasutusse elektrimaste ning vee- ja drenaažitorusid, kuhu on võimalik kaableid sisse puhuda. Aga selleks, et mööda seda teed astuda, on vaja väga palju kommunikatsiooni, suhtlust kas või omavalitsuste ja vee-ettevõtetega, ning püstitada väga selgeid eesmärke juba tegevuskavas. Ma arvan, et täna on see hetk, kui see tulebki ära teha.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Läheme nüüd oma päevakorrapunkti menetlemisega edasi. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head interneti baasvõrgu huvilised! Ma tänan Andres Metsoja selle väga asjaliku ja minu hinnangul ka konstruktiivse ja lahendusi otsiva ettekande eest! Püüan omalt poolt kirjeldada, milline see seis täna on, ja jõuda lõpuks ka selleni, millised on tulevikusammud, et me kõik saaksime nautida head ja kiiret internetti. Näitan ka mõningaid slaide.
Kõigepealt tänan võimaluse eest pikemalt kõneleda lairiba internetiühenduse arendamisest Eestis. Internetiteenuseid kasutab iga päev üha rohkem inimesi ning selleks on vaja kiireid ja stabiilseid ühendusi. See on ka tõstatanud küsimuse, kuidas neid ühendusi tagada. Euroopa Liit on praeguse komisjoni ametiajal üheks oma prioriteediks seadnud digitaalse turu arendamise ning seda tööd koordineerib eestlasest asepresident. Eesti maine e-riigina on nii Euroopas kui ka laias maailmas väga hea. Meie e-riigi teenused on kvaliteetsed ja edasiarenduste plaanid veelgi suuremad. Siiski, sarnaselt teiste riikidega on ka Eestil vaja lahendada probleem, mida tihtipeale nimetatakse digitaalseks lõheks linna- ja maapiirkondade vahel. Kui aastaid tagasi tähendas digitaalne lõhe seda, kas internetti on või ei ole, siis nüüd on fookus sellel, kui kiiret ja stabiilset internetiühendust on võimalik kasutada.
"Eesti infoühiskonna arengukavas 2020" on seatud eesmärgiks kaabliga interneti kättesaadavus 100% majapidamistele. Arvestades, et mobiilse interneti kättesaadavuse eesmärk oli 80% Eesti territooriumist ja see on tänaseks täidetud, paistab nõudlus olevat liikunud teises suunas, kui aastal 2013 ennustati. Ehk pigem liigume selles suunas, et aastaks 2020 saab 30 Mbit/s kiirusega mobiilse interneti kättesaadavus Eestis olema 100%. Ülikiire, 100 Mbit/s kiirusega internetiühenduse kasutamise osakaalu eesmärk on 60% majapidamistest, täna on see 7%.
Nüüd aga kõigest järgemööda. Fikseeritud internetiühenduse järgi võib Eesti jagada kolmeks piirkonnaks. Need on ka siin slaidi peal. Esiteks, umbes 70% majapidamistest asub piirkonnas, kus ligipääs kiirele internetiühendusele on hea. Peamiselt on need kortermajade piirkonnad, kus tarbijate arv on suur ja äriline tasuvus ettevõtja jaoks olemas. Teiseks, umbes 15% majapidamistest asub eramajade piirkonnas, kus konkurentsi kiirete internetiühenduste pakkumiseks üldjuhul ei ole. Kuigi äriline tasuvus võib isegi olemas olla, kulub sideettevõtjatel selleni jõudmiseks liiga kaua aega ning tarbijate vähesuse ja suurte investeeringutega seotud riskid ei innusta neid kiiret internetti võimaldavaid sidevõrke välja arendama. Kolmas ja kõige kehvemas seisus olev grupp on maapiirkondades asuvad üksikud majad või talud, mis moodustavad kõikidest majapidamistest 15%. Neis piirkondades puudub konkurents kiire internetiühenduse pakkumiseks ning ärilist tasuvust pole võimalik tekitada. Seega on kiire, fikseeritud kaabliga internetiühenduse kättesaadavusega raskusi umbes 30%-l majapidamistest.
Eesti aga pole Euroopa Liidus kindlasti ainus liikmesriik, kes selliste probleemidega peab tegelema. Rohkemal või vähemal määral on see probleemiks kõikides liikmesriikides. Euroopa Liidu struktuurifondide ja finantsinstrumentide toel rajatakse lairibavõrke hajaasustusega piirkondadesse nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Inglismaal, rääkimata meie põhjanaabritest soomlastest, kes on alates 2008. aastast riiklikult toetanud lairiba baasvõrgu arendamist maapiirkondades.
Fikseeritud püsiühenduse kõrval on viimastel aastatel toimunud kiire areng mobiilses andmesides. 4G mobiilse interneti kaetuse poolest oleme Euroopa Liidus viiendad, maapiirkondade arvestuses lausa teisel kohal. Kasutajate osakaalu poolest oleme Euroopa Liidus neljandad ning hinna ja kiiruse suhe on üks soodsamaid. Viimase viie aasta jooksul on mobiilse andmeside kiirused ja mahud kasvanud üle kümne korra. Nii kiire areng on saanud toimuda vaid riigipoolse toetuse tõttu lairiba baasvõrgu arendamisel, kuna ka mobiilne internet vajab baasvõrku. Mõistetavalt väheneb andmemahtude ja nõudluse kasvades järk-järgult aeglasemate ning suureneb kiiremate ühenduste osakaal. Kuigi kiirema internetiühenduse kasutuselevõtt võiks toimuda tempokamalt, ei saa riik siinkohal kedagi sundida. Kui ikka inimesel ei ole vaja nii kiiret internetti, siis ta seda ei telli. Ühenduse valikul mängib olulist rolli ka teenuse eest makstav hind. Seega on mõistetav, et lõppvalikul on määrav teenuse hinna ja vajaduse tasakaal.
Kui minna konkreetsemaks ja rääkida kiire internetiühenduse kättesaadavusest maapiirkondades, siis tuleb eristada kahte teemat: lairiba baasvõrgu ehitamine ja juurdepääsuvõrkude ehitamine ehk viimane miil. Baasvõrk on fiiberoptiliste kaablite võrgustik, mis viib kiire interneti 1,5 kilomeetri kaugusele lõpptarbijast. Seda on vaja eelkõige selleks, et viia kaablil põhinev internet maapiirkondadesse, aga ka mobiilset internetti pakkuvate mobiilimastide rajamiseks. Üle-eestilise lairiba baasvõrgu ehitamiseks asutasid Eesti suuremad sideettevõtjad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivil 2009. aastal Eesti Lairiba Arenduse SA, mille eesmärgiks oli ja on ellu viia projekti EstWin. Aastaks 2020 on kaablite võrgustik valmis ja selle tulemusena on 98% majapidamistest, ettevõtetest ja asutustest võrgule lähemal kui 1,5 kilomeetrit. EstWini projekt viiakse ellu Euroopa struktuurifondide toetusel ning reeglite järgi saab raha kasutada ainult baasvõrgu ehitamiseks. Euroopa Komisjoni hinnangul on baasvõrgu rajamisel turutõrge, mistõttu lubatakse seda ka maksumaksja raha eest ehitada. Viimase miili rajamiseks on Eestis teenusepakkujaid ligi 30, mistõttu peaks see jääma valdavalt erasektori kanda.
Praeguseks on EstWini baasvõrgu plaanitud 6600 kilomeetrist valminud pool ehk 3300 kilomeetrit. Baasvõrgu lõplikus mahus valmimiseks on planeeritud investeerida kokku üle 80 miljoni euro, millest veidi alla 70 miljoni on Euroopa Liidu struktuurifondide raha. Baasvõrguga on veel põhjalikult katmata suursaared, suurem osa Pärnumaast, Peipsi läänekallas ning Ida-Virumaa. Selleks, et kogu Eesti saaks baasvõrguga kaetud, tuleb projekt lõpuni viia. Kuid ainult baasvõrgu ehitamisest jääb kiire interneti inimesteni viimiseks väheks, vaja on ka juurdepääsuvõrke ehk viimast miili. Seda saab saavutada nii kaabliga kui mobiilselt. Mobiilne internet ei vaja riigipoolseid täiendavaid meetmeid, on lõpptarbijale ligipääsemiseks soodsam ja katab keskmise tarbija internetivajaduse. Võrdluseks, et 30 Mbit/s kiirusega internet, mida sihib arengukava, võimaldab vaadata HD-kvaliteediga teleripilti, lugeda e-kirju, kuulata muusikat ja vaadata videoid. Sellise kiiruse ja piiramatu mahuga ning õhu kaudu levivat internetti pakuvad täna Elisa, Tele2, Starman ja Telia. Näiteks Elisa koduleheküljelt leiab kiire, mobiilse ja ilma mahupiiranguta interneti puhul pakkumise hinnaga 22 eurot, Tele2-s on sama pakkumine 21 eurot ja Starmanil samuti 21 eurot. Seega, mõistliku hinnaga valikuid on mitmeid.
Siiski peab baasvõrk vajadusel olema võimeline tagama ligipääsu ka juhtmega internetile. Fikseeritud ühenduse lõpptarbijani toomisel on suurem takistus paigaldamise kõrge hind. Selle lahendamiseks on mitmeid võimalusi. Alustan kõige lihtsamast ettepanekust, mis nõuab koostööd – kiire interneti soovijate koostööd naabritega kohaliku omavalitsuse tasandil. Jutt on sellisest koostööst, kus juurdepääsu probleem fikseeritud internetiühendusele küla, linnaosa või kogu omavalitsuse territooriumil lahendatakse ühekorraga, mis võimaldaks mastaabiefekti kaudu vähendada rajamise kulusid lõppkasutajale. Siinkohal kutsungi üles inimesi, kohalikke omavalitsusi ja kogukondi võtma initsiatiivi. See ei puuduta ainult maapiirkondi, vaid ka suuremate linnade ja nende lähivaldade elanikke ning omavalitsusi. Neis piirkondades, mis hõlmavad paljusid majapidamisi, on just omavalitsuste koordineeriv roll vältimatu. Ühena vähestest saab välja tuua Suure-Jaani valla, kus vallavalitsus on võtnud kiire internetiühenduse rajamise oma südameasjaks ning lisaks koordineerimisele ka investeerinud sellesse valla eelarvest.
Teiseks, teadlikkuse tõstmine. Kui elanikel või omavalitsustel on soov midagi ühiselt ette võtta, siis tihti ei teata, millest alustada ja kuidas seda kõike korraldada. Selleks kaalume, kas luua mõne olemasoleva organisatsiooni juurde püsiv kompetentsikeskus, mida ka Andres Metsoja eelnevalt mainis, kust soovijad saavad nõu ja abi, või tuleb tellida otsekoolitusi spetsialistidelt. Sügiseks on meil selles osas pilt selge, et mis inimeste jaoks parema tulemuse annab. Kolmas teemavaldkond on seotud seadusandlusega. Koostöös sideettevõtjate ja valdkonnaekspertidega oleme tuvastanud suure hulga seadusi, mis vajaksid muutmist, selleks et vähendada fikseeritud juurdepääsuühenduste rajamise hinda ja ajakulu. Näiteks võin tuua ehitusseadustiku, asjaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse, täitemenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ning veel mõned. Kõigil neil seadustel on puutumus lairibavõrkude ehitamise seadustamisega.
Seniste kogemuste põhjal moodustavad projekteerimine, notariaalsed toimingud ja muu asjaajamine ligi 40% ehitusmaksumusest, teine 40% maksumusest tuleneb kaabli paigaldamise ehitustöödest. Fiiberoptilisi kaableid oleks võimalik paigaldada ka olemasolevatele tänavavalgustuspostidele. Just selline lahendus annab hajaasustusega piirkondades märkimisväärse kokkuhoiu. Seadusmuudatused annavad optimistlikumatel hinnangutel nelja- kuni viiekordse kokkuhoiu. Soodsam hind muudaks ühenduste rajamise sideettevõtjale majanduslikult atraktiivsemaks ning vähendaks olulisel määral riigi ja kohalike omavalitsuste vajadust rakendada toetusmeetmeid. Lisaks on juba praegu olemas mitmeid rahastamisallikaid maaelu arengukava raames, millega saab toetada juurdepääsuühenduste rajamist, näiteks Leader-meede või põllumajandusettevõtete ja väiketootjate toetamise programmid. Nende abil on võimalik taotleda toetust ka kiire internetiühenduse rajamiseks. Senised kogemused on aga näidanud, et väga aktiivselt seda ei tehta. Näiteks ei kata ka Leader-meetmega saadavad rahasummad kogu ühenduse rajamise kulu ning seni on eelistatud muid kohalikku elu edendavaid projekte.
Lõpetuseks. Internetiühendus on konkurentsivõime ja töökohtade olemasoluks vajalik eeldus. Selle saavutamiseks on kaks valikut: kaabliga või mobiilselt. Selge on, et baasvõrku on mõlema jaoks vaja. Kui vahepeal kõlasid mõtted, et lõpetame baasvõrgu ehitamise ja anname selle raha telekomiettevõtetele, siis täna tundub, et olemas on arusaamine, mis vahe on piltlikult öeldes suurtel torudel, baasvõrgul ja selle baasilt tarbijale pakutaval lõppteenusel, mis on ju paljuski kommertsteenus. Kiire mobiilne internet katab 90% Eestist ning pakutav kiirus ja maht on keskmises koguses ühendust tarbivale inimesele piisav. Samas, hinnanguliselt maksab ühe kolmandiku majapidamiste juurde juhtmega interneti viimine 410 miljonit eurot. Võrdluseks: selle raha eest saaks rohkem kui kaks Kose-Mäo 40-kilomeetrist lõiku ehk Tallinna-Tartu maantee peaaegu lõpuni ehitada. Üsna mõjuv number, kas pole? Peame arvestama ka, mis suunas liigub tehnoloogia tulevik, ja julgen arvata, et tulevik ei saa olema juhtme küljes. Vastupidi, võimalus liikuda, et kus tahes tööd teha või teenust kasutada, paistab olevat see soov, mida järgmine põlvkond meilt ootab.
Nii et kokkuvõtteks: baasi rajatakse. Sellele baasile saab rajada mobiilse ühenduse, millest piisab suurele enamikule, kuid ka viimast miili on võimalik juhtmega läbida. On ka mõtteid, mida ma eelnevalt kirjeldasin ja näitasin, kuidas seda teha odavamaks ja kiiremaks. Arvan, et arutelu sel teemal Riigikogus ja ministeeriumis, ettevõtjate ja paljude teistega, eeskätt Andres Metsoja veetava meeskonnaga, on andnud hea tulemuse. Tänan kõiki kaasa mõtlemast ja panustamast!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka tublisti küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on hästi konkreetne küsimus. Ma olen üks digilõhe ohvritest, kes elab maapiirkonnas nimega Viimsi, ja sinna poolsaare ossa, kus mina elan, ei ole vist baasvõrk veel jõudnud või igal juhul ei ole sinna optilist kaablit veetud. Ma olen proovinud Teliaga rääkida, aga nad näitavad üles väga vähest entusiasmi. Ja mu küsimus on, et äkki sa tead peast, kas sinna on üldse baasvõrku planeeritud, sest 4G levib meil praegu ka ainult teatud tubades ja teatud korrustel. Me oleme tõepoolest digilõhe ohvrid. Millal võiks see staatus meil muutuda?

Aitäh! Ma arvan, et konkreetse vastuse saate järgmiselt ettekandjalt, kes tegeleb sellega iga päev, või ülejärgmiselt ettekandjalt, kes tegeles sellega iga päev seni, kuni ta teisele tööle läks.

Kristjan Kõljalg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Sa vist puudutasid natukene oma kõnes ka seda, kui oluline roll on tegelikult kohalikel kogukondadel ja kohalikel omavalitsustel n-ö turutõrkest ülesaamise tagamisel. Ma saan aru, et ministeeriumil on ka omad plaanid, kuidas sellega edasi liikuda. Võib-olla sa räägid sellest mõne sõnaga.

Aitäh! Me oleme seda ju ka komisjonis tutvustanud. Kuna Andres Metsoja ütles selle juba välja, siis pole ka mul põhjust seda varjata, aga mitte ka üle eksponeerida. Tõepoolest, Taavi Kotka on meie poolt seda projekti vedanud, aga tema haigestumise tõttu lükkusid mõned tegevused edasi. Ja sellepärast on üksikasjalik kava alles nüüd komisjonis. Kokku võttes ütleb see kava, et tuleb muuta suurt hulka seadusi, mille kohta ma tean, et Riigikogus on asjahuvilised juba võtnud selle justkui oma südameasjaks ja alustavad nende seaduste muutmist. Erinevalt ministeeriumist Riigikogule ju hea õigusloome üldised põhimõtted ei päde, mis tähendab seda, et VTK-d ja kõike muud ei tule välja töötada. See on üks osa. Teine osa on tegelikult kõik see, mis puudutab meetmete taotlemist. Ma kindlasti ei taha luua muljet, et riik võtab kommertsettevõtjatelt üle nende kohustused või hakkab seda neile kinni maksma. Aga on meetmeid, mille puhul, ma väga vabandan külakiikede sõprade ees, aga ütleme nii, et külakiige asemel on võimalik taotleda rahastust ka kiire internetiühenduse rajamiseks oma kogukonnale. Seda on tehtud ja tõenäoliselt tehakse ka tulevikus. Ja siin on juba toodud üks näide Suure-Jaani valla kohta.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Mul on konkreetne küsimus. Eesti Maaomavalitsuste Liit koos Kagu-Eesti maavanematega tegi veebruaris ühe pöördumise Vabariigi Valitsuse poole, mille sisu on see, et lairiba toetuste jagamine tuleks ümber vaadata. Milline on selle pöördumise saatus – kas olete sellele vastanud, kas kavatsete seal tehtud ettepanekut arvesse võtta või olete rahul senise ELASA arendusega?

ELASA kohta, nagu ma enne ka viitasin, tuleks tegelikult küsida ELASA praeguselt või endiselt juhilt, kes tulevad kohe minu järel siia pulti. Ma arvan, et teil on võimalus neilt küsida nende igapäevategevuste kohta. Aga toetusmehhanisme töötab välja Rahandusministeerium ja ma tean, et selleks sügiseks on neil konkreetsemad plaanid. Nemad tegelevad ka nende toetusprojektidega. Seejärel saame üle vaadata, millised täpselt on riigi rahalised võimalused veel toetada neid nn viimase miili ühendusi. Andres Metsoja näitas siin seda slaidi ja sõnastust, kuidasmoodi seda välja töötatakse.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Miks ikkagi on Eesti infoühiskonna arengukavas kaabliga interneti katvusele seatud kõrgem eesmärk kui mobiilsetele lahendustele? Arengukava järgi ei ole ju eesmärk tagada ühte või teist, vaid selgelt tagada kõigile majapidamistele optiline andmeside, teatud osale täiendavalt ka mobiilne andmeside. Kas teil on plaan, kuidas seda arengukava eesmärki täita, või on teil plaanis arengukava eesmärkidest taganeda? Kui taganemise plaani ei ole, siis mis hetkel tekib konkreetne tegevuskava? Kas kõik Eesti majapidamised ikkagi saavad aastaks 2020 optilise andmeside?

Siin oli hästi palju küsimusi, aga teema on tegelikult huvitav ja seda saab ka majanduskomisjonis ju veel arutada. Kui te küsite, et miks nii kirjas on, siis nagu ma ka enne viitasin, ma eeldan, et 2013. aastal seda prognoosi tehes nähti arengut teatud viisil ette. Ja kui tollal nähti ette, et me rajame baasvõrgu, siis selles osas meil siin saalis ilmselt omavahel erimeelsusi ei olnud. Ehkki vahepeal natukene tundus, et mõnel inimesel tekkis juba tunne, et kuna tema maakonnas on baasvõrk olemas, siis tühja sellest Pärnumaast või saartest. Aga nüüd on aru saadud, et baasvõrk on vajalik mõlemat liiki ühenduse jaoks. Lihtne küsimus on, kas inimesed tahavad tingimata seda kaabliühendust või on neil tulevikus pigem soov liikuda ja kasutada seda ühendust ringi liikudes. Kui me numbreid vaatame, siis me näeme, et üha enam inimesi on hakanud kasutama mobiilset internetti. See on nende jaoks tegelikult mugavam ja sa ei lähe sellepärast koju, et hakata midagi arvutis või telefonis tegema. Tänapäeval sa kasutad internetti juba liikumise pealt. Nii et selles mõttes on see prognoos või olukord natuke muutunud. Sellele ma olen ka viidanud, kui me omal ajal riigieelarve kontrolli erikomisjoniga kohtusime ja seda teemat arutasime.
Nüüd, mis edasi saab, mis plaan on? Veel kord, see plaan on mul siin mustandina olemas, see on tegelikult ka komisjonile saadetud. See eeldab hulga seaduste muutmist, nagu ma vihjasin. Riigikogu kohta ma tean, et see seadus on juba tegemisel, sellised seadusmuudatused tulevad. See annab võimaluse rajada kaabliühendusi oluliselt odavamalt, aga kindlasti ei maksa endale luua illusiooni, et kaabel tuleb igale poole. Ilmselt ei peagi kaabel minu hinnangul igale poole tulema. Pigem on tänapäeval ikkagi küsimus selles, et sul on ka liikumise pealt kvaliteetne ühendus olemas, sest uus põlvkond ja tulevikutehnoloogia eeldavad, et see on igal pool kättesaadav.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Sa oma ülevaates rääkisid, kui suur protsent Eestimaast on kiire internetiga kaetud. Aga oskad sa öelda, kui paljud Eesti elanikud reaalselt kiiret internetti praegu kasutavad?

Jah, ma isegi oskan seda öelda. Fikseeritud on niimoodi, et umbes 200 000 lõpptarbijal on võimalik kasutada lairibaühendust kiirusega 100 Mbit/s või enam. Reaalselt tarbib neist sellist ühendust 15%, sellest väiksemat kiirust aga 34%. Ja 2015. aasta lõpus tarbis fikseeritud lairibateenuseid 60% leibkondadest. Nii et see 15% on ehk vastus teie küsimusele.

Martin Kukk, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, kas oskate ka öelda, mis ajahetkeks võiks prognoosida üldse sellise klassikalises mõistes kaabelühenduse n-ö lõppemist lõpptarbijatele? Millal see kaabelühendus ära kaob ja kogu internet meile kuidagimoodi õhu kaudu kohale jõuab?

See on tegelikult väga keeruline küsimus, et kuidas tulevikus asi areneb. Ma siin enne vastasin Erki Savisaarele, kellel oli seesama küsimus. 2013. aastal prognoositi mingil moel tänast elu. Tulevikust. Ütleme, näiteks Netflix on selline teenus, mis on nüüd lõpuks ka Eestisse laienenud. Nende juht tegelikult ennustas, et 10–20 aasta pärast vaatavad kõik inimesed neid saateid ainult arvutist, iPad-ist ja teistest kantavatest seadmetest. Ma millegipärast arvan, et elu ja nõudlus muutuvad märksa kiiremini, kui me sellele kaabliga järele jõuame.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te rääkisite väga sümpaatselt sellest, mida head on tehtud, kes teevad koostööd jne. Paraku tuleb elus seda valdkonda jälgides välja, et on olnud terve rida tagasilööke, millest me suurt midagi ei räägi. Te rääkisite toredasti koostööst sideettevõtjatega seadusaukude väljaselgitamisel, telekomiettevõtete rollist jne. Mina mäletan omalt poolt seda aega, kui oli vaja jõuliselt reorganiseerida näiteks EENet-i, kes solkis turgu ja osutas haridus- ja teadussüsteemile teenuseid oluliselt odavamalt ja paindlikumalt, kui seda hiljem on tehtud. Kas te ei ole vahel mõelnud ka selle peale, et võib-olla vajaks Eesti ka riiklikku lairiba interneti arengukava, mille oleks teinud sõltumatud eksperdid, mitte kommertsstruktuurid või nende palgatud spetsialistid? Äkki selguks, et on olemas variant, mis ei nõua omavalitsustele ja riigile nii suure koormuse panemist, kuid mis on lõppkokkuvõttes oluliselt odavam.

Aitäh! Selles küsimuses oli jälle mitu komponenti. Selle omaaegse EENet-i, mis oli haridusministeeriumiga kuidagi seotud, ajalugu ma ei oska tõesti kirjeldada. Palun vabandust! Ilmselt oli see ammu. Aga mis puudutab tänapäeva, siis tegelikult, nagu siin ka enne nimetati ja ma ei hakka üle kordama – Andres Metsoja näitas neid lausa siia seina peale –, on arengukavad olemas. Seesama analüüs, mis tuleb siia juurde, sisaldabki kiire internetiühenduse ehk viimase miili rajamise ettepanekuid, mis me oleme ka komisjonile edasi andnud. Kas seda kõike teha puhtalt riiklikul kujul? Tegemist on ju sihtasutusega, mis tegelikult rajabki baasvõrku riigiga koos, riigi tellimusel ja Euroopa Liidu rahastusega. Puhtalt riiklikul kujul ma ei kujuta seda ette, et riigil oleks, ütleme, kuni viimase miilini võimalik telekommunikatsioonisektorit üle võtta. Ma päris sinnani ei läheks. Aga kui on pärast midagi täiendavalt küsida, siis me võime alati vestelda.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Kuidagi veider on olukord, kus MKM on andnud toetuse ühele organisatsioonile, mille nimi on ELASA. Selles organisatsioonis kuulub häälteenamus kolmele suurele telekomifirmale. Nii-öelda soovituse selle toetuse jagamiseks ELASA-le andis ITL, kus on samamoodi suurem häälejõud nendelsamadel telekommunikatsioonifirmadel. Kas teile ei tundu veidi imelik olukord, kus toetuse saaja ise soovitab, kes peaks olema toetuse saaja?

Aitäh! Mul on raske kommenteerida neid hetki või neid aegu, kui need otsused on tehtud. Aga tänaseks on ju tehtud see otsus, et ELASA on baasvõrgu rajaja. Ja meie, st riigi, maksumaksjate, inimeste huvi on ju see, et Euroopa Liidu raha võimalikult efektiivselt kasutataks, et selle tulemuseks oleks baasvõrk, millega saaks liita kas mobiilsed või ka kaabliga ühendused, kui selle järele on vajadus. Eks ELASA esindajad võivad siin ise täpsemalt ajalugu kommenteerida, kui te seda soovite.

Tanel Talve, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma sain teie kõnest aru, et Eestis on olukord internetiühenduse ja interneti kasutatavusega üsna hea. Te viitasite ka erinevatele tabelitele ja küsitlustele. Minu käes on Riigikontrolli raport, kus on kirjas, et Euroopa Komisjoni andmete kohaselt kasutab Eestis kiiret internetti vaid 5% elanikkonnast, mis on 18. koht Euroopa riikide seas, ja ülikiiret internetti vaid 1%, mis on 14. koht Euroopa riikide seas. Palun öelge lihtsalt minu harimise mõttes, kas meil siis on hea olukord. Riigikontrolli raportis olevate uuringute järgi ei ole, me oleme isegi Rumeeniast tagapool.

Aitäh! Mina arvan, et Eestis on alati kombeks olla rahulolematu, ükskõik kus me oleme. Mina kirjeldasingi seda küsimust, et kui omal ajal seda arengukava ja neid prognoose tehti, siis eeldati, et kõik ühendub omavahel suures osas kaabliga, aga tänaseks on ju tegelikult saabunud teadmine, et kõik kodud ja kõik tarbijad oma seadmetega ei soovi enam pidevalt korraldada väljasõitu kaablipiirkonda. Nii et paraku on reaalsus sedapidi, et inimeste tarbimisharjumused on mõneti muutunud. Samamoodi nagu siin saalis ju hakatakse arutama, on arutatud jagamismajandust. Inimeste tarbimisharjumused tegelikult muutuvad. Kui te küsite, kas kõik on hästi, kas MKM arvab, et kõik on hästi, siis ma arvan, et MKM-ist tuleks otsida sellise suurema valgusallikaga, väga hoolega inimest, kes arvaks, et kõik on hästi. Eestis tuleb igal juhul tahta paremat. Meie e-kuvand ei ole asjatu. See tähendab seda, et meie huvi on ka, et need ühendused oleks kvaliteetsed. Lihtsalt küsimus on, kuhu on mõistlik – eestlased on alati ratsionaalsed olnud – vedada kaablit ja kuhu on vaja kvaliteetset mobiilset andmesidet. Nii et see on võib-olla see, mille üle peaks tegelikult arutlema, et kuidas tulevikus inimestele mugavam on, kumba varianti nad ise rohkem kasutada soovivad.

Valdo Randpere, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on kaheosaline küsimus. Vähemalt ajalooliselt, ja minu meelest ka praegu, on traadiga internet natukene odavam kui õhus leviv mobiilne internet. Kas on ette näha, et need hinnad hakkavad ühtlustuma ja mobiilne internet läheb kunagi võib-olla isegi odavamaks kui traadiga internet? Mis see prognoos võiks olla? Ja teine asi. Juba praegu räägitakse 5G-st, ehkki 4G on vaevalt maandunud. Mida see võiks tähendada ja millal see võiks tulla?

Esimese osa kohta – te olete ju ise juhtinud suuri IT-ettevõtteid, te oskate kindlasti paremini kirjeldada fiksvõrkude ja mobiilsete võrkude tulevikutrende. Loomulikult on teatavas ulatuses selliste fiksvõrkude, nagu ma ka slaidide puhul seletasin, kommertstasuvus ühesugune suurema tihedusega piirkondades ja mobiilne kattuvus ilmselt teistes. Selline on pigem see trend. Hindu ma ka nimetasin. Kõige odavamad paketid, kui ma nüüd õigesti mäletan, maksavad 21 ja 22 eurot, s.o 30 Mbit/s. Need juba võimaldavad näiteks HD-kvaliteediga telerit vaadata jne. See on üks pool.
Nüüd 5G-st. See on kahtlemata äärmiselt huvitav, sellepärast et vähemalt esialgsed teadmised on 5G puhul ikkagi sellised, et need kiirused saavad olema võrreldavad praeguse valguskaabli maksimaalsete kiirustega. Selline on uue standardi eeldus. Ma tean, vähemalt juttu on olnud, et 2018. aasta olümpiamängudeks plaanivad lõunakorealased selle 5G tasemega välja tulla. See on kahtlemata väga huvitav, sest kui me kujutame ette kõike seda, mis tulevikus olema hakkab – isesõitvad autod, asjade internet, nagu seda nimetatakse, võrgustumine jne –, siis mida kiiremaks mobiilne ühendus muutub, seda kiiremini hakkab see kõik arenema. Ma sellepärast ka siin enne vastates ütlesin ja olen varemgi öelnud, et ma ennustan, et mida kõrgemale need standardid mobiilsele ühendusele tõusevad, seda vähem on inimestel üldse vajadust juhtme ühendamise järele kodus. See nii või teisiti muutub, aga kõige selle aluseks on korralik baasvõrk – seesama oranž kaabel, mida praegu kuhugi kraavidesse veetakse.

Martin Kukk, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, oskate äkki üldisemalt kirjeldada, milline on internetiühenduse olukord meie haridusasutustes, koolides? Milline see seis täna on? See tegelikult on eeskätt riigi huvi, et koolides oleks korralik internetiühendus. Teiseks, kui viidata sellele Netflixi pealiku tsitaadile, siis kas sellest võib järeldada, et peatselt kaob televisioon mingil kujul ära?

Ma ei oska öelda. Siin on mitu kaamerat, nii et ma peaksin vist ütlema, et televisioon on igavene, ilma selleta me kuidagi ei saa. Kuskil uudistes on olnud, et eestlane vaatab seda umbes neli tundi päevas. Ma ei usu, et see kuhugi kaob, ilmselt see lihtsalt teiseneb. Aga koolidest. Just hiljuti sai MKM-iga tehtud üks toetusmeetmega seotud käskkiri: ligikaudu 13 miljonit eurot baastaristu kiirendamiseks natuke üle 170 koolis. Just nimelt kiirus jääb koolides alla nõutava 30 Mbit/s. See tähendab seda, et aastatel 2016–2018 tuleb koolides suurem uuendamine internetiühenduse ja internetiturbeseadmete vallas.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kui ma õigesti aru olen saanud, siis Euroopa Liit tõepoolest eeldab, et tema antava toetuse kasutamine siin on igati läbipaistev ja sellele saavad võrdselt konkureerida erinevad ettevõtjad. Meil on aga olukord, kus ELASA on eelistatud või otsustab ise, kuidas seda toetust kasutatakse. Siin on oponendid varem viidanud ohule, et seda võidakse kvalifitseerida ebaseaduslikuks riigiabiks, ja toodud paralleele Eesti Õhuga. Kas te lükkate selle mure ümber? Kas on igatepidi kontrollitud, et seda ei saa tõlgendada kui ebaseaduslikku riigiabi?

Aitäh! Seni on meil selline teadmine tõepoolest olnud, aga alati saab sellistes küsimustes, kui tekib mingisugune kahtlus, ka komisjoniga konsulteerida. Kui tuua siia võrdluseks näide – me ju harime ennast pidevalt, ka riigiabi küsimustes –, siis hiljuti sellesama paketi puhul, mis puudutab Ida-Virumaad ja kogu seda ressursitasu, me juba teadsime, et me peame komisjoniga suhtlema. Kui see eelnõu tuleb parlamenti, siis see läheb ju teavitamiseks kohe ka komisjonile. Sellist teadmist järjest lisandub ja ma arvan, et riigiabialane kompetents tervikuna peab igal juhul Eesti riigis tõusma. See ei ole eraettevõtjate mure, see on pigem riigi mure, st tagada, et meil endal oleks teadmised olemas. Seni ei ole sellist ohtu justkui olnud, küll aga vaatame kõikide tulevikuarenduste puhul selle üle. Minu meelest tuleb kõik sellised küsimused kriitiliselt läbi vaadata, aga jah, seda küsimust on siin ka hiljuti esitatud.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kuna te ei vastanud – või mina ei saanud aru, mida te vastasite – härra Herkeli küsimusele, siis ma täpsustan seda küsimust. 23. veebruaril saatsid Eesti Maaomavalitsuste Liit ja kolm Kagu-Eesti maavanemat Vabariigi Valitsusele väga konkreetse ettepaneku. Sooviti seda, et lisaks Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusele antaks ka Mittetulundusühingule Eesti Andmesidevõrk võimalus taotleda lairiba baasvõrgu arendamise toetust. Nad toovad seal ka päris mitu olulist põhjust välja, miks nad sellise ettepaneku teevad. Nad leiavad, et praegune valik ei ole mõistlik ega tarbijate huvides. Kas te olete sellest kirjast teadlik ja kas Vabariigi Valitsus plaanib seda arutada või ka paremal juhul arvesse võtta?

Aitäh! Ma täpsustan mõne asja ära. ELASA on siiski MTÜ ja sellele võrgule on kõigil juurdepääs. Ei maksa eeldada, et see on mingisugune kinnine nähtus, millele keegi juurde ei pääse. Seda esiteks. Ja kui kiri on saadetud, siis saab kiri kindlasti ka vastuse koos põhjendustega.

Austatud minister, ma tänan teid! Läheme edasi oma tänase päevakorrapunkti menetlemisega. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Lairiba Arenduse SA juhatuse esimehe Priit Soomi!

Tere, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister! Tänan võimaluse eest osaleda tänasel arutelul! Tahan kohe algatuseks öelda, et ka minu veendumusel on kiire interneti kättesaadavus õigustatult Eestis riiklikult olulise tähtsusega küsimus. Tänase arutelu videoülekannet parlamendi istungisaalist on võimalik vaadata kõigil neil eestimaalastel, kellel on juba kiire internetiühendus olemas. Ministri ettekandest kuulsime, et fikseeritud lairibateenuseid kasutab 60% leibkondadest, millele lisandub üle Eesti laialdaselt kättesaadav mobiilne 4G teenus. See tähendab, et enamikule Eesti inimestest ei ole parlamendi töö vältimatult kauge ja võõras, vaid kergesti ligipääsetav, mõne hiirekliki kaugusel.
Just nimelt ligipääs interneti võimalustele on see, mida Eesti Lairiba Arenduse SA oma igapäevase tööga üha rohkematele Eesti inimestele pakub. Kaabli vedamine on küll ainult meetod. Haridus, kultuur, töökohad, meelelahutus, mitmesugused teenused – kiire internet suudab kõigi nende kättesaadavust parandada. Minu isiklikul hinnangul on lairiba baasvõrgu rajamise näol Eestis tegu vahest isegi kõige olulisema regionaalpoliitilise projektiga. Võrdlusena võiks öelda, et see on sama tähtis, nagu näiteks praamiühendus Vormsi elanikele. Mõlemat on rahastatud Euroopa struktuurivahenditest, kuid lairiba baasvõrgu rajamine on ka kõige otsesem viis, kuidas aidata kaasa üleriigilisele töökohtade loomisele.
Investeeringud taristusse on majanduskasvu eelduseks. Me teame, et Eestis piisab ettevõtte asutamiseks 15 minutist, kuid selle eelduseks on kiire ja stabiilne internetiühendus. Samuti teame, et Eestis on olemas e-kool, e-maksuamet, e-hääletamine, kuid ka nende kasutamine eeldab stabiilset internetiühendust.
Lairiba Arenduse SA ülesanne on viia internet, valguskaablitel põhinev lairiba baasvõrk, kui tehnilisemalt rääkida, üle Eesti turutõrkepiirkondadesse, st piirkondadesse, kus nõudlus iseenesest lairiba pakkumist ei tekita. Meie ülesanne ei ole keskenduda vaid tulusatele piirkondadele, meie ülesanne on ühendada hajaasustatud Eesti. Praegu liigume tempos, mis tagab aastaks 2018 lairiba baasvõrgu kättesaadavuse vähemalt 1,5 kilomeetri kaugusel 98%-le Eesti elanikest, ettevõtetest ja asutustest. Pean siinkohal oluliseks rõhutada, et see ei tähenda automaatselt seda, et kõik see 98% – 2% vähem kui kõik Eesti elanikud – kiiret internetti nelja aasta pärast kasutama hakkab. Vormsi saare analoogia näitel: praam on selleks ajaks küll olemas, kuid küsimused, kuidas sellega opereerida ja kuidas lõpptarbija praamipileti ostab, vajavad eraldi lahendamist. Need pole mitte sugugi vähem olulised asjad, ent nende eelduseks on siiski see, et praam on olemas. Eesti Lairiba Arenduse SA ehitatav praam on 2018. aastal valmiv üleriigiline fiiberoptiliste kaablite võrk, mis ühendab kõik Eesti asulad. Selleks rajatakse 6400 kilomeetrit trassi ja tuhandeid võrguühenduspunkte, mis asuvad sidesõlmedes, kohalike omavalitsuste ja teistes avalikes hoonetes. Lisaks paiknevad trassil paarikilomeetriste vahedega kaevud, mida võib vaadelda eraldi potentsiaalsete ühendamiskohtadena. Projekti finantseeritakse 85% ulatuses Euroopa Liidu vahenditest, millele lisandub 15% omafinantseeringut. Projekti tulemusena on sisuliselt kogu Eesti kiire interneti võrgule lähemal kui poolteist kilomeetrit. Juba väljaarendatud taristu võimaldab luua igas piirkonnas sobilikud lahendused lõppühendusteks. 5. mai seisuga on Eesti Lairiba Arenduse SA juhtimisel välja arendatud või kohe valmimas 4100 kilomeetrit baasvõrku ning 1500 ühenduskohta, millest 400 paiknevad kohalike omavalitsuste hoonetes, nagu koolides, lasteaedades, muuseumites, rahvamajades, vallamajades jne. Ambitsioonika lõppeesmärgi eelduseks on hea koostöö riigi, omavalitsuste ja operaatorite vahel. Eesti Lairiba Arendamise SA teeb aktiivselt koostööd kohalike kogukondadega, samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ning Eesti teenusepakkujatega. Näiteks meie viimase hanke puhul, 950 kilomeetri pikkuste lõikude ettevalmistamisel võtsime ühendust 25 sideettevõtja ja 54 omavalitsusega, selgitamaks nende soove ja arvamusi. Ulatuslik koostöö võimaldab juba baasvõrku rajades luua soodsamad tingimused tulevaste juurdepääsuvõrkude rajamiseks, sest planeerimise ja projekteerimise faasis saab arvestada kogukonna soove võimalike ühenduspunktide osas. Just nimelt kogukonna soovidega arvestamine on meie prioriteet, sest selle moodustavad ju lõpuks inimesed, kellele me seda võrku rajame. Eraldi märgin ära, et nimetatud hanke raames plaanime viia kiire interneti baasvõrgu ka Vormsi saarele.
Toon teile konkreetse näite heast koostööst, millest siin on juba varemgi juttu olnud. Suure-Jaani on vald, kus kohalik omavalitsus ja kogukond osalesid aktiivselt juurdpääsuvõrgu rajamise igas etapis. Elanike, valla ja sideettevõtte koostöös saavutasime mõistlikel tingimustel inimestele juurdepääsu kiirele internetile valguskaabli baasil. Sideoperaator Telia projekteeris, külarahvas ostis kaabli, külaselts kaevas kaabli maasse, omavalitsus vormistas ehitusload ning toetas nõu ja jõuga. Igal majapidamisel tuli investeerida tuhatkond eurot. Tänaseks on optikaga liitunuid seal 29 majapidamist, millele lisandub kohe veel 11. Lisaks on 100 majapidamist saanud parema teenuse vase baasil. Tõepoolest, Suure-Jaani inimesed panustasid ise rahaliselt ja tegu ei olnud kindlasti väikese summaga. Ka vald pidi omalt poolt juurdepääsuvõrkude rajamist soodustama. Kuid lõppkokkuvõttes olid kõik tulemusega rahul, sest hädavajalik kiire internet jõudis neisse kodudesse. Sealjuures sai kaalukas osa sellest, baasvõrk, 85% ulatuses välja arendatud Euroopa Liidu rahaga. Suure-Jaani vald ja sealsed elanikud on suurepärane näide Eesti aktiivsest kogukonnast, kellel nüüd on ligipääs kiirele internetile.
Koostöö omavalitsustega võimaldab võrgu kiiremat rajamist ja lõppkokkuvõttes paremat tulemust. Kuigi suur hulk, ligi 40% omavalitsustest ei anna sisendit, on mul hea meel, et suurem osa omavalitsustest on samamoodi nagu Suure-Jaani meie aktiivsed ja konstruktiivsed partnerid. Tänu koostööle kõigi osapoolte vahel saavad juba enam kui 150 000 inimest nautida EstWini võrgu kaudu paremat ja kiiremat internetti. Hinnanguliselt on neid mobiilsidevõrkudes üle 140 000 ja fikseeritud sidevõrkudes 15 000 kliendi ümber.
Üks küsimus, millest täna ei saa üle ega ümber, puudutab nn viimase miili lahendust. Nagu öeldud, on Eesti Lairiba Arenduse SA põhifunktsioon viia kiire internet turutõrkepiirkondadesse. See on asendamatu vaheetapp, kuid mitte lõppeesmärk. Kaablist igas külas ei ole kasu, kui sealsed ettevõtted ja inimesed, kodud pole sellega lõpuks ühendatud. Mis puudutab Eesti Lairiba Arenduse SA võimalusi selles küsimuses kaasa rääkida, siis nii nagu juba varem öeldud, on baasvõrgu väljaehitamiseks mõeldud Euroopa Liidu struktuurifondide investeeringute puhul kindlad reeglid. Paraku on nii, et viimase miili ühenduste loomiseks ei tohi neid rahastusallikaid mitte mingil juhul kasutada. Viimase miiliga on vaja tegelda, kuid ei tohi unustada, et enne viimast miili peavad olema rajatud eelviimane, üle-eelviimane ja kõik teised miilid enne seda. Neid miile ei ole sugugi vähe. 4100 kilomeetrit ehk kaks kolmandikku on rajatud või kohe valmimas. Riik on investeerinud Euroopa Liidu vahenditest 35 miljonit eurot, millele Eesti Lairiba Arenduse SA on lisanud omavahenditest 5,6 miljonit eurot. Baasvõrgu kiire areng on kaasa toonud ka erasektori investeeringud EstWini baasvõrguga seotud viimase miili arendusse, kuhu sideoperaatorid on panustanud 30 miljonit eurot. Paranenud on nii mobiil- kui ka fiksside kvaliteet ja kiirused.
Aeg-ajalt on kõlanud väited, nagu saaksid EstWini võrgust peamist kasu mobiilsed operaatorid ja et võrk soosib suuremaid. Selgitan tegelikku olukorda. Lairiba sihtasutusel on praegu 15 klienti ehk inimestele lõppteenuse pakkujat, kuid just kolm suuremat on need, kes tegelikkuses katavad rohkem kui 90% võrgu rajamise, hooldamise ja haldamisega seotud kuludest. Kuigi lairiba sihtasutuse klientide seas on suuremaid ja väiksemaid sideettevõtteid ning ka Eesti riik, on praegusel kujul baasvõrgu arendamine võimalik vaid tänu kolmele suurele sideoperaatorile: Teliale, Elisale ja Tele2-le, kelle teenused ei piirdu ainult mobiilsidega. Nende panuseta poleks baasvõrgu kasutamise võimalust väiksematel, kohalikel sideettevõtetel, kes ei ole võimelised võtma enda kanda  võrguga seotud jooksvate kulude põhiraskust, ja me ei saaks rääkida rohkem kui 150 000 eestimaalasest, kes võivad juba kvaliteetsemat ja kiiremat internetti nautida.
Head kuulajad! Pidagem meeles, et me rajame baasvõrku, mis jääb kasutusse mitmeks inimpõlveks. Me ei tea, millised ettevõtted sünnivad paarikümne aasta pärast Suure-Jaanis või Vormsil ainuüksi tänu sellele, et sinna on viidud kiire interneti baasvõrk. Võimalik, et siis vaadatakse kohalikus kultuurimajas hologrammina Tallinna Linnateatri etendusi, mis jõuavad sinna tänu kõrgekvaliteedilisele EstWini võrgule. Milline tulevik ka olema saab, kindel võib olla selles, et me parandame oluliselt Eesti inimeste võimalusi, rajades just sellist kogu Eestit katvat kiire interneti baasvõrku. Tänan teid kuulamast!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Panin teie jutust tähele sellise lause. Te tõite esile Suure-Jaanit ja ütlesite, et iga majapidamine pidi selle internetiühenduse saamiseks maksma 1000 eurot. Kas ma sain õigesti aru? Kas te saate aru, et maapiirkonnas on 1000 eurot väga suur raha?

Aitäh küsimuse eest! Rääkides valguskaabliühenduse saajatest, siis nende omaosalus oli tuhatkond eurot. Nagu ma vist ka ütlesin, tegu ei ole tõesti väikese summaga. Paraku inimesed selle valiku langetasid, sest tõenäoliselt pidasid nad ka seda head teenust endale oluliseks. Kuid muidugi, 1000 eurot ei ole väike raha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui vaadata Tartumaa kaarti, siis esialgu on see suhteliselt hõre. Millal see tulevikukaart Tartumaal realiseerub?

Kui natuke täpsustada, siis sellel kaardil on ainult ELASA ehitatav EstWini võrk. Tegelikkuses on lisaks Elioni võrk, televõrkudel on fiiberoptikat. Ütleme, et just Tartumaal ja mujal Lõuna-Eestis on andmesidevõrk ja ka valguskaabel olemas, kuid nende võrgu informatsiooni meil siin ei ole. Kuid osa Tartu lähipiirkondi on meie arenduste plaanis juba eelolevas hankes, mis praegu ootab rahastust.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te nimetasite, et lairibavõrk on võib-olla üks kõige olulisem regionaalprojekt. Siit ka minu küsimus. Kui me teame aastaid, et Ida-Virumaal on probleeme nii tööstuse, töö kui ka inimestega, siis kuidas on võimalik, et Ida-Virumaal on see baasvõrk siiamaani välja ehitamata?

Aitäh! Mul on natuke keeruline kommenteerida selles küsimuses ajalugu. Võib-olla järgmine kõneleja oskab sellest täpsemalt rääkida, sest mina olen olnud seal vaid paar kuud. Miks on varem selliseid valikuid tehtud, ei oska hetkel öelda, kuid Ida-Virumaa on plaanis ühendada kiire interneti baasvõrguga. Ja vaadates seda kaarti, ma tean öelda, et sinna läheb kindlasti ka Elioni valguskaabel. Kui laiali ta seal jookseb, seda on raske öelda, kuid valguskaabliühendus on Ida-Virumaal olemas.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kõneleja! Minu küsimus puudutab asja julgeoleku seisukohalt. Kas teil on koostöö ka julgeolekustruktuuridega – Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitseliiduga? Kui on, siis milline see koostöö on?

Aitäh! Selle lühikese aja jooksul, mis ma olen ELASA-s olnud, ei ole minul otsest kontakti olnud. Ma tean, et Kaitsevägi tunneb kindlasti huvi meie teenuste vastu, teiste kohta ei oska ma kommenteerida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite oma ettekandes mitu korda Vormsit. Teatavasti on Eestis saari väga palju. Kuidas te hindate baasvõrgu väljaehitamist kõikide nende saarte jaoks? Kas te oskate natuke spetsifitseerida? Teine küsimus on veel, ma ei tea, kas tohib küsida ...

Palun, võite küsida!

Aitäh! Tegelikult tehnoloogia ju areneb. Kui pikka aega see baasvõrk teie arvates kestab?

Ma tänan teid, et te niimoodi küsisite! Tavaliselt käitutakse siin teistmoodi. Nii et see oli väga viisakas teie poolt, aitäh teile!

Aitäh! Kõigepealt saartest. Lisaks Vormsile on lähiajal plaanis minna ka Hiiumaale ja Muhusse ning õige pea järgneb ka Saaremaa. Hiiumaal ja Saaremaal on väiksemaid projekte tehtud, mõlemal saarel on esindatud ka Elioni optiline võrk, kuid jah, lisaarendused on plaanis.
Rääkides võrgu eluajast, siis praegu mingisugust paremat lahendust otseselt ette näha ei ole. See, mida EstWin teeb, mida ELASA teeb – kui minna natuke tehnilisemaks, siis tegu on passiivvõrguga ehk meie paneme maha torud ja kaablid, meil aktiivseid seadmeid, mis elektrienergiat tarbivad, ei ole. Üle selle valguskaabli informatsiooni edastamine või kiire interneti kohaletoomine sõltub suuresti kasutatavatest aktiivseadmetest, mis lähevad järjest paremaks ja paremaks. Iseenesest selle maasse pandud toru ja seal sees olevate kaablite eluiga on tõenäoliselt üle 50 aasta.

Andres Metsoja, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on informatsioon – ma loodan, et see vastab tõele –, et teie varasem taust oli seotud pigem raadioside ja -linkide valdkonnaga. Sellest tuleb ka minu küsimus. Kas te näete, et mobiilside valdkonnas on ka praegu turutõrge? Operaatorid suunavad oma suundantennid ikkagi sinna, kus on suuremad rahvamassid, suurem tarbimine, ja metsatalu seepärast võib-olla nii head ühendust ei saa. Või on sellega kõik hästi?

Tänan! Seda on natuke keeruline kommenteerida. Võib muidugi eeldada, et mobiilsidevõrkude planeerimisel vaadatakse, kuidas hallata võimalikult suurt rahvahulka. Kuid jah, tuginedes oma varasemale elektroonilise side regulaatori taustale võin öelda, et mobiilsidevõrkude planeerimine ja ehitamine on midagi sellist, mis lõpuni riiklikule regulatsioonile ei allu. Neile väljastatakse sagedusluba ja edasi on nad oma tegevuses küllaltki vabad. Seetõttu on raske kommenteerida, kuhu nende antennid täpsemalt suunatud on. Usun, et arvestades kasutatavaid sagedusi, sageduste hulka ja mastide arvu, võib kindlasti olla üksikuid kohti, mis jäävad levialast välja, kuid enamik peaksid olema kaetud. Kui see üks sektor või antenn vaatab majast mööda, siis kuskilt teisest kohast peaks tulema mõni teine, mis tõenäoliselt selle ala ära katab.

Austatud Priit Soom, ma tänan teid väga! Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Topest OÜ esindaja Olav Harjo!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Internet on muutunud väga oluliseks osaks meie igapäevaelust. Me kasutame seda oma igapäevatoimingutes, mis on seotud nii töö, õppimise kui ka suhtlemisega. See on nagu elekter. Tavaliselt me ei mõtle sellele, me lihtsalt kasutame seda. Me hakkame sellele mõtlema ehk alles siis, kui see ära kaob või kui selle halb kvaliteet hakkab meid  ärritama. Enamik meist muidugi ei tea, kuidas internet meieni jõuab, ja ega seda ei olegi vaja teada. Me oleme harjunud, et internet on lihtsalt olemas meie arvutis, laptop'is, telefonis või kas või külmkapis. Paraku aga ei ole see kõikjal nii. Paljudele ei ole kiire internet ikka veel kättesaadav, olgu selleks siis maapiirkonnas asuv talu või Tallinna äärelinnas asuv eramaja. Nad ei ole küll täielikult internetist ilma, aga alati ei piisa õhu kaudu levivast internetist. Selle hind ja kvaliteet tihtipeale ei rahulda meie vajadusi. On tekkinud nagu kaks erinevat Eestit: kortermajades, ärilinnakutes toimib konkurents, teenusepakkujad pakuvad järjest paremaid internetiühendusi ja madalamaid hindu, maapiirkondades aga turg ei toimi ning inimesed peavad leppima halvema interneti ja kõrgema hinnaga.
On palju põhjusi, miks maapiirkondades internet ei toimi ja konkurentsi ei ole. Peamine põhjus on aga see, et lairibavõrkude ehitamine on kallis ning maapiirkondades ei ole piisavalt kliente, et see äri oleks suurtele telekomidele vastuvõetav. Arvestades interneti tähtsust meie igapäevaelus, ei saa ükski riik lubada endale sellist digitaalset lõhet maa ja linna vahel. Peaaegu kõik arenenud riigid on loonud oma strateegia, kuidas niisugust lõhet ületada, ning viivad seda ka ellu.
Ma olen oma töös "Lairibavõrgu arenduse mudelid", mis sai ka vist teile kõigile saadetud, kirjeldanud täpsemaid mudeleid, kuidas riigid sekkuvad turukorraldusse ja aitavad digitaalsest lõhest üle saada. On näiteks selliseid riike nagu Rootsi, kus uue põlvkonna lairibavõrkude arendus on suures osas just kohalike omavalitsuste käes. Enamik omavalitsusi on asutanud spetsiaalse ettevõtte, kes haldab ja ehitab lairibavõrku. Näiteks Rootsi pealinnas Stockholmis olev valguskaablivõrk, mis ühendab peaaegu kõik majad, kuulub munitsipaalettevõttele Stokab. Stokab ise küll lõpptarbijale internetiteenuseid ei paku, aga tema võrku saavad kasutada kõik teenusepakkujad ja operaatorid võrdsetel tingimustel ning sellega on tagatud konkurents Stockholmis, kus tegutseb juba üle 100 teenusepakkuja.
Lairibavõrgu väljaehitamine võib toimuda ka erasektori ja avaliku sektori loodud ühisettevõtte kaudu. Näiteks tehti seda Itaalia linnas Milanos, kus sai alguse Fastwebi edulugu. Selle tulemusena ühendati kõik Milano majad korraliku valguskaablivõrguga ning lõpuks, kui Milano linnavalitsus Fastwebi maha müüs, teenis ta ka korraliku kasumi.
Väga palju on selliseid näiteid, kus riik otseselt finantseerib lairibavõrkude arendust, tehes seda kas kontseptsioonide või dotatsioonide kaudu. Kõigi nende mudelitega käib aga alati kaasas regulatsiooni kohandamine. Kuigi mudelid on riigiti ja piirkonniti erinevad ning turukorraldusse sekkumise intensiivsus on erinev, on kõigis neis üks ühine asi: kõikjal, kus me näeme kiiret arengut, on selle taga selge plaan ja seda plaani viiakse ka ellu.
Kuidas saada aru, et turg ei toimi, või kelle probleem see üldse on? Kes peaks selle probleemiga tegelema? Kes peaks näitama initsiatiivi? Eestis on selle probleemi olemasolu juba tunnistatud. Riigikontrolli aasta tagasi tehtud aruanne tõi esile puudused ja riskid. Ka tänane arutelu siin Riigikogu saalis näitab, et meie riigile on oluline kaotada digitaalne lõhe maa ja linna vahel. On veel ebaselge, milline on meie plaan ning kes ja mida tegema peaks. Riik peaks olema huvitatud, et kõikjal Eestis oleks juurdepääs infoühiskonna teenustele. Maakonnad ja omavalitsused peaksid olema huvitatud sellest, et pakkuda oma territooriumil elamiseks ja ettevõtluseks sobivaid tingimusi. Kui turul oleks konkurents, siis oleksid ka eraoperaatorid ise huvitatud lõpptarbijatele teenuste pakkumisest. Paraku puudub aga Eestis selge plaan, kes ja mida tegema peaks. Näib, et kõik ootavad kellegi teise initsiatiivi. Kuigi praegu on plaan valmimas, tuleb see ka lõpuks ellu viia.
Arvestades Eesti liberaalset majanduskeskkonda, sobivad siia tõenäoliselt mudelid, mis sekkuvad turukorraldusse vähem intensiivselt – mudelid, mis pigem aitavad kaasa konkurentsi tekkele, kui loovad uusi monopole. Aga ei saa ka välistada, et mõnes hajaasustuspiirkonnas ei piisa leebematest meetmetest ning on vaja tõsisemat sekkumist.
Olenemata sellest, millise mudeli järgi mingis piirkonnas hakatakse uue põlvkonna lairibavõrke rajama, on igal juhul selleks vaja kolme asja: tingimusi, teadmisi ja raha. Lairibavõrgu rajamise tingimuste loomiseks on vaja muuta regulatsiooni. Regulatsiooni muudatuste peamine eesmärk on muuta lairibavõrgu rajamine ja kasutamine odavamaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 15. maist 2014 toob hulga meetmeid, mille kaudu saab ehituskulusid vähendada. Lisaks oleme teinud koos teiste taristuettevõtetega mitmeid ettepanekuid, mis aitaksid kaasa lairibavõrgu arendamisele. Ettepanekutega soovime oluliselt vähendada ehitusega kaasnevat bürokraatiat. Praegu võib väikeste võrkude puhul juba üle poole ehituseelarvest kuluda kõiksugu paberite koostamisele ja lubade saamisele.
Lairiba ehituskulusid on võimalik vähendada kuni viis korda, kui kasutada ära juba olemasolevat taristut, selle asemel et ehitada kõike topelt. Maailmas on laialt levinud praktika riputada valguskaabel elektripostide külge nendes kohtades, kus elekter jõuab niikuinii majja õhukaabli kaudu. Ei ole mingit ratsionaalset põhjendust, miks peaksid valguskaabli post ja elektripost eraldi seisma. See on topelt kulu ning topelt postid segavad ka inimesi rohkem. Samuti kasutatakse valguskaablite jaoks ära olemasolevaid maa-aluseid torustikke, selle asemel et hakata rajama uusi kraave. Kui seadusmuudatuste tulemusel vähenevad märkimisväärselt ehituskulud ning ehituse maksumus odavneb, muutuvad need piirkonnad ka teenusepakkujatele huvipakkuvamaks, mistõttu väheneb ka turutõrke ulatus.
Peale tingimuste loomise on aga vaja ka teadmisi. Teadmisi mudelitest, tehnoloogiatest, planeerimisest, turundusest, finantseerimisest ja paljust muust. Praegu ei ole Eestis sellist kohta, kust kogukonnad, omavalitsused või ka väiksemad operaatorid saaksid nõu küsida, kui nad soovivad oma piirkonda lairibavõrku rajada. Euroopa Komisjon soovitas eelmise aasta lõpus kõikidel liikmesriikidel asutada operaatoritest sõltumatud spetsiaalsed lairiba kompetentsikeskused. Selle rahastamiseks soovitab komisjon kasutada struktuurifondi tehnilisi abirahasid ning aitab ise kaasa teadmiste ja kogemuste vahendamisega.
Ka Eestis on juba pikemat aega räägitud kompetentsikeskuse vajalikkusest. Kompetentsikeskusest peaks kujunema koht, kus kõik kogukonnad, omavalitsused ja operaatorid, kes soovivad piirkonnas lairibavõrke rajada, saaksid nõu ja abi. Kompetentsikeskusest peaks saama ka partner riigile, et aidata kaasa tegevuskavade ja lahenduste väljatöötamisel. Eestis peaks üks esimesi samme lairiba tegevuskava loomisel olema just sellise kompetentsikeskuse asutamine.
Peale teadmiste ja tingimuste on lairibavõrkude ehitamiseks loomulikult vaja ka raha. Olenevalt turutõrke suurusest võib jagada piirkonnad kaheks: piirkonnad, kus tasuvusaeg on operaatorite jaoks liiga pikk või riskid liiga suured, ja piirkonnad, kus äriline tasuvus turutingimustes üldse puudub. Sellised piirkonnad, kus äriline tasuvus on küll olemas, aga tasuvusaeg on suurtele telekomidele liiga pikk, on näiteks eramupiirkonnad linnade ümber. Sellistesse piirkondadesse lairibavõrgu ehitamiseks on vaja pikaajalist finantseeringut, mida pangad tavatingimustel ei paku. On vaja luua finantsinstrumentide kogu riigi garantiist, omakapitalitoetusest, grandist, mis võimaldab kogukondadel ja omavalitsustel maksta väikestele operaatoritele lairibavõrkude arenduse eest. Sellised projektid võiksid olla ka hea pikaajalise investeerimise koht näiteks Eesti pensionifondidele. Piirkonnad, kus äriline tasuvus üldse puudub, on hajaasustusega külad maapiirkondades. Seal tuleb iga maja ühendamiseks lairibavõrguga investeerida rohkem, kui tarbija jõuab selle võrgu eluaja jooksul kuutasu maksta. Sellistesse kohtadesse lairibavõrgu ehitamiseks tuleb lisaks laenudele ja garantiidele anda otsest rahalist toetust, ilma selleta ei ole seal lairibavõrku võimalik ehitada. Mitmes projektis on kasutatud aga sellist meetodit, et tasuvate piirkondade arvel subsideeritakse mittetasuvat piirkonda. Näiteks saab maakond konkursi kaudu anda subsiidiumi eriõigusi ettevõttele, kes ehitab korraga välja piirkondliku tervikvõrgu nii äriliselt tasuvas kui ka mittetasuvas piirkonnas.
Lõppkokkuvõttes on internet valdkond, mis puudutab meid kõiki, kuigi me iga päev sellele ei mõtle. Kiired internetiühendused maapiirkondades aga ei teki ise, ilma riigi sekkumiseta. Esimesed kolm sammu, mida riigil tuleb astuda selleks, et kogukonnad, omavalitsused ja operaatorid saaksid hakata uusi lairibavõrke planeerima ja ehitama, on regulatsioonide muutmine, finantslahenduste väljatöötamine ja kompetentsikeskuste loomine.
Tänan teid tähelepanu eest!

Küsimused ettekandjale. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra Harjo, selle ettekande eest! Te olite eelmisel sügisel päris kriitiline selles suhtes, et võrgu rajamine ei teeni mitte tarbijate, vaid rikkamate firmade huve. Nüüd te tõite välja terve rea konkreetsemaid asju. On vaja regulatsiooni muuta, võimalik on ehituskulusid vähendada, tõite väga konkreetseid näiteid turutõrke vähendamise kohta jne. Mul tekib küsimus, kus meie riigimasinas need trombid on, et ettepanekud kohale ei jõua. Mis see punn on, mida me peaksime siin kõrvaldama hakkama?

Tänan küsimuse eest! Meil riigis ei olegi sellist punn- või vastuseisu. Kõik saavad aru, et seda on vaja. Pigem on asi selles, et siiamaani ei ole seda ühte kohta kirja pandud. Kõik teavad, et midagi on vaja teha, aga mis suunas või kuidas täpselt teha – selline terviklik pilt puudub. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium paneb praegu ühte dokumenti kokku. Kui see dokument valmis saab, pilt on olemas ja peab hakkama kavandatut ellu viima, võib-olla alles siis saab selgemaks, millised on raskused. Ma ei näe siin hetkel probleemi. Kui see paber on olemas, siis tuleb kavandatu ellu viia, ja kui see on ellu viidud, siis ongi lahendus käes.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Viimasel slaidil olid finantseerimislahendused seotud euroliidu ja, ütleme, riigipoolse finantseerimisega. Kas need praegused arvud on tõsiselt võetavad arvud või on need ainult kuskil paberi peal olemas?

Räägitud on, et summa, mida Eestis on vaja kõikide majade ühendamiseks kaabliga, on 400 miljonit eurot praegustel tingimustel, kui mitte midagi ei muudeta, kui ei muudeta regulatsioone, kui midagi ei tehta teistmoodi. Kui me räägime, et 4–5 korda võib teatud tingimustel ehitusmaksumus väheneda, siis saab 400 jagada neljaga ja me saame juba 100 miljonit. See 100 miljonit ei ole siis enam konkreetselt riigi raha, 100 miljonit on siis see raha, mis tuleb üldse investeerida. Ehk kui eraettevõtted näevad, et tänu ehitusmaksumuse vähenemisele muutub turg juba tasuvaks, siis lähevad nad ise sellesse investeerima. Teine pool on see, et loomulikult on vaja ka pikaks ajaks antavaid rahasid ja garantiisid. Selleks on Euroopas nn Junckeri fond, kust on võimalik selliseid finantsinstrumente saada. Pigem on siin küsimus, kuidas see ära kirjeldada, kuidas teha see kättesaadavaks väiksematele operaatoritele, kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele. Finantslahendused tuleb teha selgeks ja kättesaadavaks, aga raha iseenesest on ju maailmas olemas.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Harjo, tänan selle sisuka ülevaate eest! Aga kuna ma ei saanud eelmise esineja käest oma küsimusele  vastust, siis küsin nüüd teilt, sest teie olite selle sihtasutuse juhataja. Miks on Ida-Virumaa jäetud siis selle baasvõrguga katmata? Mulle tundub, vaadates üldse seda pilti, et baasvõrk ongi ehitatud välja seal, kus suurtel mobiilioperaatoritel oli lootus rohkem teenida. Kas ma eksin?

Aitäh küsimuse eest! Ida-Virumaa ei ole jäänud tagaplaanile. Nagu ma mäletan, on Ida-Virumaa väga hästi kaetud fiiberoptiliste kaablitega. Seal on topelt kaablid, on Telia kaablid ja Eleringile kuuluvad valguskaablid. Pigem on seal teemaks üksikute rannikukülade ühendamine. Need planeeringud on ka tehtud ja ootavad järjekorda. Kui uus ELASA juht Priit Soom need järgmisel aastal käiku paneb, siis saavad ka need rannikukülad ühendatud. Üldjuhul on Ida-Virumaal valguskaabli ja baasvõrgu olukord olnud palju parem kui näiteks Lõuna-Eestis. Lõuna-Eestis oli ikkagi see olukord väga-väga kehv. Lõuna-Eestis on ka natuke teistsugune maastik, seal peab võrke olema tihemini, raadiolevi ei ole väga hea.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind pani küsima teie mitmekordne rõhutamine, et kompetentsikeskuse loomine on vajalik. Teatavasti on Eestis mitmel valdkonnal kompetentsikeskused, alates väikelaevatööstusest kuni turismini jne. Kas ka varem, siis, kui neid teisi keskusi loodi, oli kõne all, et selline kompetentsikeskus tuleks rajada? Teiseks, kui selle kompetentsi kasutamise vastu on nii suur huvi, miks ei võiks siis moodustada sellised mobiilsed konsultatsioonigrupid, kes on valmis iga kell startima igasse Eestimaa otsa? Naiivne küsimus, aga äkki oskate vastata.

Aitäh küsimuse eest! Kompetentsikeskuse idee on tõesti juba varem olnud. ELASA on juba mitu aastat korraldanud lairiba foorumeid ja neil on see küsimus alati päevakorral olnud. Me oleme andnud vajalikku informatsiooni neil foorumitel ja proovinud niisama koolitada. Aga eelmisel sügisel tõusis kompetentsikeskuse küsimus konkreetsemalt üles tänu sellele, et Euroopa Liit pidas vajalikuks luua selliste kompetentsikeskuste üleeuroopaline võrgustik, nii et igas riigis oleks lairiba kompetentsikeskus. Euroopa Komisjon annab ka sellealast informatsiooni ja abi ning aitab riikidel koostööd teha. Seepärast tuligi teema sügisel rohkem päevakorrale. Küsimuse teine pool oli mobiilsete kompetentsikeskuste loomise kohta. See ei ole üldse rumal idee, me siin just härra Andres Metsojaga rääkisime sellest ja minister on ka vist kursis, kuidas selline kompetentsikeskus võiks töötada. See võiks rahulikult olla maakondade arenduskeskuste juures, nendesamade EAS-i MAK-ide juures, mis paiknevad üle Eesti. Nende kaudu on võimalik informatsiooni igale poole laiali jagada. Loomulikult, kasutada ära olemasolevat, juba toimivat struktuuri on lihtsam, parem ja efektiivsem. Pigem on siin see küsimus, kuidas informatsioon sinna sisse saada.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Aitäh, hea ettekandja, nii konstruktiivse ettekande eest, kus oli nii kriitikat kui ka lahendusi! Aga üks asi jäi minu jaoks natuke segaseks. Te tõite välja, et puudub selge plaan ja vastutuse jaotus, kes millist rolli peaks täitma. Oodatakse, et keegi haarab initsiatiivi. Samas Andres Herkelile vastates te väitsite, et MKM on hakanud koostama tervikplaani, et needsamad küsimused lahendada. Kas teie arvates on MKM-i poolel mingisugune puudujääk, et te tunnete endiselt, et keegi ei ole haaranud initsiatiivi? Kas midagi on valesti, kas seda plaani tehakse liiga ülevalt alla ega kaasata eksperte? Millest tuleb endiselt teie kriitika?

Aitäh küsimuse eest! Kriitika oli just selle kohta, et seda plaani veel ei ole. See plaan oleks võinud juba olla. Aga nüüd on plaan tulemas ja selle koostamisse on kaasatud väga palju gruppe. Ma olen loomulikult selle erinevaid versioone näinud. Võib-olla ei ole see plaan veel piisavalt detailne, aga needsamad asjad, mis siin saalis on täna väga palju kõlanud, on seal sees. Kõik on olemas, absoluutselt. Sisu on vaja muidugi veel täpsustada ja võib-olla on see ka üks kompetentsikeskuse roll, st plaani veel detailsemalt sisuga täita. Me ei tea ju praegu ka veel, kui palju peaks keegi maakonnas initsiatiivi haarama, on see siis kogukond, on see kohalik omavalitsus või on see maavalitsus? Kes on tegelikult see vedur maakonnas? Võtame näiteks Pärnu maakonna ja Võru maakonna. Mingit kokkulepet ju ei ole ja me ei saa siit anda ka sellist juhist, et Pärnu maakonnas peaks olema eestvedaja maavalitsus ja Võru maakonnas kogukonnad. Ma pigem rõhutasin seda, et ei ole sellist ühist arusaamist, kes on koha peal selle valdkonna vedur.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Tänan ettekandjat tõesti väga hea ettekande eest! Mind ajendas küsima üks varasem küsimus härra ministrile, mis puudutas võimalikku riigiabi reegli rikkumist. Minu küsimus on teile kui ELASA endisele juhatajale. Kas teie näete siin ohtu, et me rikume Euroopa Liidu reegleid? On väidetud isegi seda, et ELASA arendab võrku ainult suurte telekomide huvides ja piirab teadlikult ligipääsu teistele sideettevõtetele, kes ELASA-sse ei kuulu, et suured telekomid saaksid hoida turukontrolli enda käes. Kuidas te neid väiteid kommenteerite?

Aitäh! Riigiabi ei ole minu igapäevane teema ja ma ei ole riigiabi spetsialist. ELASA võrgu asjus on kindlasti Euroopa Komisjoniga piisavalt konsulteeritud ja ELASA võrgus kui sellises mina ohtu ei näe. Pigem on diskussioonid käinud selle üle, kui palju tohib toetada mobiilsidet. Kuna mobiilside puhul on konkurents, siis mobiilsidet eraldi ei tohi toetada, ja riigil ei ole ka seda plaani, nagu ma aru saan. Nii et siin ongi tehnilised detailid, mis on riigiabis tavalised. Ma arvan, et ministeerium hoiab praegu väga hästi seda joont, et kontrollib ja täpsustab alati asjad üle. Ei saa öelda, et mobiilivõrk oleks praegu eraldi teema, me ehitame ikkagi ainult baasvõrku.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Minister jättis kahjuks kaks korda vastamata küsimusele, mis käsitles maavanemate kirja valitsusele. See sisaldas muu hulgas ettepanekut lisada toetuse taotlemiseks õigustatud isikute ringi Eesti Andmesidevõrk ja seal oli ka muid ettepanekuid. Ma loodan, et te olete selle kirja sisuga kursis. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ma ei ole selle kirjaga kursis, sest ma ei tööta MKM-is. Ei oska üldse kommenteerida.

Suur tänu, austatud ettekandja! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Riigieelarve erikomisjoni taotlusel annan kõigepealt sõna fraktsioonide esindajatele. Kristjan Kõljalg Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun! Kas on soov saada lisaaega? On soov, anname. Kolm minutit lisaaega. Palun!

Hea esimees! Austatud kolleegid, minister ja külalised! Ma alustan isikliku looga. Mina olen sellest põlvkonnast, kes on pidanud juurdepääsu internetile oma põhiõiguseks. Olen selle võimalusi kasutanud juba 1990-ndate esimesest poolest alates. Mul vedas, et mu vanematel oli võimalus ja mõistus lasta meil vennaga sellest suurepärasest maailmast juba meie lapsepõlvekodus osa saada. Põhjus, miks ma sellest räägin, on asjaolu, et meie vanemate koju ei jõudnud kaabel tol ajal ega jõua ka praegu. Nii alguses kui ka nüüd kasutatakse seal maailmaga ühenduses olemiseks raadiolainetel põhinevat ühendust. Aja jooksul on olnud see eri versioonides, kuid põhiliselt mobiilsidest raadiolingini. Te võite vaid ette kujutada, milline oli ühenduse kiirus kunagi 15 aastat tagasi. Aga me vennaga olime väga õnnelikud, et meil oli ühendus olemas. Muidugi ei olnud me ka kursis sellega, milliseks need ühendused võivad kunagi saada, nii et ega me ei teadnudki, millest puudust tunda.
Aga nüüd teema juurde. Tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus kiire interneti väljaehitamisest ja arendamisest on teema, mida minu hinnangul tuleb vaadata kolmest küljest. Esiteks on seesama baasvõrk, teiseks viimane miil ehk juurdepääsuvõrk ja kolmas, kõige olulisem asi on tarbija ehk nõudluse pool.
Esiteks, kas meil on üldse seda lairiba baasvõrku vaja? Lühike ja kiire vastus, mida me oleme täna siin ka korduvalt kuulnud, on jah. Punkt. Siin võiks joone alla tõmmata ja öelda, et nii lihtne see ongi. Tegelikult ei ole. Me peame nägema ka võrrandi ülejäänud kahte komponenti. Osaliselt rajatud ja veel rajatava lairiba baasvõrgu selge ülesanne on tagada just turutõrkega maapiirkondades juurdepääs kiirele ja ülikiirele internetile. Kunagi seatud eesmärk on ambitsioonikas, fiiberoptiliste kaablite võrk peab jõudma 98%-le Eesti majapidamistest, ettevõtetest ja asutustest lähemale kui 1,5 kilomeetrit. Sellest eesmärgist me loobuda ei saa ega tohi ja EstWini projekt tuleb lõpuni viia.
Baasvõrgu väljaehitamine on kriitiline eeldus, et interneti kiirus üle Eesti kasvada saaks. Loodan, et selles ei kahtle enam keegi. Baasvõrk on aga osa lahendusest, sest baasvõrk ei tähenda automaatselt kodu või ettevõtteni jõudvat kaablit. Selle jaoks on vaja leida lahendused viimase miili osas ehk kuidas ühendus baasvõrgust konkreetse tarbijani jõuab. Siin saab rääkida juba väga erinevatest lahendustest – kaabel, raadioside võimalused. Oluline osa viimase miili lahendustes on ka kohalikud väikesed telekommunikatsiooniettevõtted, kes peaksid leidma sellel turul oma niši ja teenust koos lahendusega pakkuma. Ometi jääb piirkondi, kus selle teenuse turg ei toimi, ning seal on lahenduseks kogukonna, omavalitsuse ja teenusepakkuja vaheline koostöö. Ainult üheskoos on võimalik leida mõistlikuma hinnaga lahendused ka nendele kodudele ja ettevõtetele, mis jäävad turutõrke piirkonda. Kusjuures turutõrget esineb ka siinsamas Tallinnas ja teistes suuremates asulates. Siin tuleb samuti mõelda lahenduste peale.
Viimase miili lahenduste juures on oluline roll täita ka meil siin Riigikogus. Nimelt väidavad eksperdid, nagu me tänagi kuulsime, ja seda kinnitab ka maailma kogemus, et kaablivõrkude rajamist saab isegi kordades odavamaks muuta, kui lihtsustada regulatsioone ja vähendada riigilõive. Samuti aitab see, kui võtta praegused elektrivõrgud ristkasutusse ja lubada elektripostidele valguskaablit riputada. Nii hoiame märkimisväärselt kokku juba kaevamise pealt. Kas kirjutada ehitusseadustikku sisse näiteks kohustus veetorusid maasse kaevates panna sinna kõrvale ka valguskaabli jaoks vajalik toru? Peame nende küsimustega parlamendis kiiresti edasi tegelema, et kõrvaldada asjatud bürokraatlikud takistused ülikiire interneti levikuks.
Kolmandana jõuan võrrandi kõige olulisema osani: ülikiire internet Eesti kodudes, ettevõtetes ja asutustes. See on loomulikult seotud teenuse lõpptarbija ja tema motivatsiooniga. Ma arvan, et keskmist internetikasutajat ei huvita väga vahend, mille kaudu ta ühenduse saab. Teda huvitab, et hind ja teenuse kvaliteet, mis koosneb kiirusest ja toimepidevusest, oleksid omavahel väga heas suhtes. Kaabli rajamine on kallis, kuid selle toimepidevus on väga hea. Mitmesuguste raadiosidelahenduste puhul, nagu raadiolink ja mobiilside, võib investeeringu hind olla märkimisväärselt madalam, kuid toimepidevus ei pruugi küündida kaabli tasemeni. Seal tulebki teha otsus, kas ollakse nõus märkimisväärselt investeerima, et saada natuke parem toimepidevus, või ollakse nõus, et toimepidevus ei ole mitte 99,99%, vaid 95–99%.
Head kaaslased! Tulen ka ühe tänamatu tegevuse juurde – see on tuleviku ennustamine. Püüan seniste teadmiste põhjal midagi siiski aimata. Mobiilse andmeside järgmine ja ilmselt ka n-ö viimane põlvkond ehk 5G toob meile ühenduse, mis peab tekitama meis tunde, et see on ammendamatu. Arvestades siiani toimunud tehnoloogilisi muutusi, kus mobiilside eri põlvkonnad on vahetunud umbes kümnendiga, võib eeldada, et laiematesse massidesse jõuab 5G Eestis umbes aastal 2021. Testvõrk on plaanitud Tallinnas valmima aastal 2018. Ei tea, kas see nii juhtub, aga Lõuna-Koeras võetakse võrk kasutusele 2018. aasta taliolümpial ning Jaapanis 2020. aasta suveolümpial. Kuigi hõredamini asustatud aladele jõuab 5G kindlasti aeglasemalt, on pikas vaates oodata seda, et sa eeldad õhust leviva ülikiire mobiilse interneti olemasolu igal pool, nii nagu me täna eeldame elektri olemasolu. Kas me kümne aasta pärast veel mõtleme selle peale, et peaks iga uue rajatava koduni valguskaabli vedama? Julgen kahelda. Kuid need kümme aastat soovivad inimesed samuti internetti kasutada ning soovijatele tuleb lahendusi pakkuda. Nii Riigikogu kui ka ministeeriumid peavad selle nimel kiiresti ajaga kaasas käima.
Lõpetuseks, tulles tagasi selle isikliku loo juurde, arvan, et minu vanemate koju ei jõua valguskaabel kunagi, kuid sellest hoolimata kasutavad nad väga head internetiühendust. Selle eest peab tänulik olema Eesti telekommunikatsiooni ettevõtetele, kes on uue tehnoloogia rakendamisel olnud alati maailmas esirinnas. Loodan, et see jätkub ka 5G võrgu rajamisel üle Eesti. Aitäh!

Erki Savisaar Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud rahvasaadikud ning kõik, kellele internet ja selle levik Eestis korda läheb! Internet on üks neist teemadest, millest ma võiksin rääkida nädalaid. Nii sellest, kuidas see tekkis ja Eestisse jõudis, kui ka sellest, kuhu see läheb ja kuhu võiks minna ning mida seal teha saab ja tegelikult tehakse. Kahjuks on mul aega vaid pisut alla kaheksa minuti. Ma püüan kiirelt refereerida peamisi muresid, mida ma näen Eesti internetilevikus.
Alustame selle teemapüstituse pealkirjast, sõnast "lairiba". Sõna "lairiba" on ära lörtsitud. Ühenduse kiirused, mida müüakse sõnadega "ülikiire" või "ultrakiire" jm sellistega, on tänapäeva tehnika arengut silmas pidades enamasti napilt keskmised. Näiteks mobiilne ühendus 4G ei ole isegi oma teoreetilise maksimumi poolest kiire, kuid reaalsuses ei ole kunagi võimalik saavutada teoreetilist maksimumi ja selline mobiilne internet on tegelikult aeglane. Seega kasutan ma edaspidi väljendit "kiire internet", pidades silmas skaalat "aeglane, keskmine, kiire" ja jätan igasugused kaubanduslikud eesliited, nagu üli-, mega-, ultra- jne oma jutust välja.
Meil uhkustatakse sellega, et me oleme IT-riik ning selles valdkonnas kõigist üle ja paremad. Kuid kui vaadata statistikat, siis on pilt hoopis teine. Tiiger tegi oma hüppe ära, jäi seejärel magama ning on maganud juba rohkem kui kümme aastat. Keskmise juurdepääsu poolest internetile ei tundu Eesti 19. positsioon maailmas ju väga halb. Ainult et kõigi meie naabrite võrgud, välja arvatud muidugi Venemaa, on Eesti võrgust kiiremad, sealjuures Rootsi on maailmas neljandal, Läti üheksandal ja Leedu viiendal kohal. Meie oleme 19. kohal. Kui minister Oviir rääkis alles üleeile siit puldist, et Eesti uueks kaubamärgiks on IT-riik, siis ei ole see 19. koht kaugeltki piisav. Me peaksime olema esimesed ning väga oluliselt edestama kõiki teisi, eriti oma lähinaabreid.
Teiseks, võrgule ligipääsu hind protsendina inimese keskmisest sissetulekust on meil võrdlemisi kallis. Oleme selles arvestuses maailmas 39. kohal, edestades vaid napilt Lätit. Kõigi teiste naabritega võrreldes on meie inimestele pakutav internet väga kallis, moodustades sissetulekust keskmiselt 1,47%. Võrdlusena: Venemaal on see protsent näiteks 0,54, Norras 0,6, Soomes 0,7 ja odavam on see ka kõigis teistes Euroopa riikides.
Samas oleme mobiili 3G levi poolest maailmas esikohal. Tundub hea. Kuid see fakt kinnitab minu jaoks väidet, et mobiilifirmad elavad Eestis võrdlemisi hästi.
Kolmandaks. Kiire interneti kättesaadavuse seisukohalt on Eesti üks Euroopa punaseid laternaid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on aastate jooksul hulga raha ära raisanud ja sellest on sageli kasu olnud vaid suurtel firmadel. Nüüd tahavad nad võetud sihtidest taganeda. Seda kinnitas hetk tagasi siitsamast puldist ka minister Kristen Michal. Riigikontrolli hinnangul puudub riigil (lugeda: valitsusel) igasugune plaan, kuidas kiire võrgu arenguga edasi liikuda. Pärast Riigikogu liikmete aktiivset tegutsemist on meieni jõudnud väike visand, mis suures osas sisaldab nendesamade Riigikogu liikmete esmaseid mõtteid, kuid reaalseid seaduseelnõusid ei ole veel valminud. Senist arengut on raske mitte nimetada korruptiivseks, kui ehitust ja järelevalvet jagavad omavahel samad firmad, kes sellest kõigest kasu saavad. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka on väitnud, et inimesed ei taha kiiret internetti. Kuid see on vale. Kahjuks on mul ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kui rääkida kohalike omavalitsustega, siis paljud neist peavad kiire interneti levimist enda jaoks võtmeküsimuseks. Samas tõdetakse, et vallad ise ei saa selles osas palju midagi teha. Kui linnades, väiksematest kohalikest omavalitsustest rääkimata, ei ole samuti ligipääsu kiirele internetile, mis tõsisest levikust me saame siis rääkida. Ka mina olen püüdnud kiire internetiga korduvalt liituda, kuid mulle ei ole isegi konkreetset pakkumist saadetud, on tulnud lihtsalt lakooniline vastus, et kui teile sobib hinnavahemik 3000 kuni 30 000, siis me saadame teile pakkumise. Reaalne elu on see, et linnatänavate all on ruumi suhteliselt vähe ja palju konkureerivaid kanaleid sinna ei mahu. Kui see üks, kes oma ajaloo tõttu on saanud enda kätte suure osa füüsilisest infrast, ei pea valguskaablite arendamist enda jaoks kasumlikuks, siis lõikab ta tarbijalt ära igasugused uued võimalused. Kiired ühendused ja teenused moodustavad surnud ringi. Kui ei ole piisavat arvu kiireid ühendusi, siis pole mõtet ka arendada ja propageerida teenuseid, mis kiiret ühendust eeldavad. Kui ei ole teenuseid, mille jaoks kiireid ühendusi vaja on, siis inimesed neid ka ei nõua.
Traditsiooniliselt on üks veduritest, mis interneti arengut maailmas edasi veab, olnud teadus oma spetsiifiliste vajadustega. Väga paljud tänapäeval igapäevaseks muutunud internetiteenused on sündinud just teaduse tegemise kõrvalproduktina. Praegune valitsus kahjuks teadust ei soosi ega toeta. Sõltumatu riigiasutus, mis tegeles teaduse ja hariduse arendamisega, likvideeriti, loodud infrastruktuur kingiti sihtasutusele, mille nõukogus istuvad telekomifirmade esindajad. Teadus on prioriteetide hulgast kadunud.
Interneti võib jagada mitmeks tasandiks: rahvusvahelised ühendused, üleriigilised magistraalid, jaotusvõrk ning klientide ühendused. Aastaid tagasi oli MKM-il taas kord palju raha, millega midagi peale ei osatud hakata, ning  seda pakuti siis firmadele kiire interneti arendamiseks. Viidi läbi nn uuring, mille tulemusena väideti, et põhilised magistraalid on Eestis piisavalt head ning raha tuleb kulutada jaotusvõrgu arendamisele. Siin saalis me tunneme seda projekti baasvõrgu nime all. Tegelikult irvitasid asjatundjad selle uuringu üle juba siis, kui see avalikuks tuli. Sinna oli suurel määral kirjutatud just see, mis sobis suurfirmadele, kellele magistraalid kuulusid. Tegelikult olid magistraalid juba siis liialt aeglased ja oleks tulnud panustada ka nendesse.
Kokkuvõtteks: aeglane, kallis, korruptiivne ja isegi sellisel kujul raskelt kättesaadav. Kuidas siis edasi saaks? Alustada võiks väikestest sammudest, nagu näiteks eraldada magistraalvõrk, jaotusvõrk ning teenused. Väike, aga põhimõtteline liigutus ...

Aitäh, Erki Savisaar, midagi ei ole parata, aeg on läbi. Tanel Talve Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Mul oli eelmise aasta lõpus au täpselt sama teemaga siin teie ees olla. Kahjuks võiksin täna täpselt sellesama teksti uuesti ette lugeda, sest vahepeal pole paraku selles valdkonnas mingeid erilisi arenguid olnud. Nii et ma võtangi endale vabaduse väikese lõigu sellest toonasest kõnest uuesti ette lugeda. Ma ütlesin tookord, et maal elamine on kallis, mis on tänases Eestis fakt. Seepärast ongi valitsuskoalitsioon seadnud efektiivse ja kvaliteetse taristu oma keskseks regionaalpoliitiliseks eesmärgiks. Sotsiaaldemokraatide eestvõtmisel täienes valitsuslepe eelmise aasta hilissuvel punktiga, mis ütleb: "Tagada igale maal elavale perekonnale mõistliku hinnaga kommunikatsioonid (elekter, kiire internet ja korralikud sõiduteed), luues selleks vajalikud täiendavad toetusmehhanismid (nn viimase kilomeetri toetus)." Vastutajatena said toona kirja majandus- ja taristuminister ning riigihalduse minister.
Euroopa Liidu digitaalne arengukava on seadnud eesmärgiks aastaks 2020 tagada 100% elanikele internetiühenduse vähemalt 30 Mbit/s ja 50%-le elanikele vähemalt 100 Mbit/s. Enamik arenenud Euroopa riike on seadnud riigisisesed eesmärgid oluliselt kõrgemale ja lubavad aastaks 2020 100 Mbit/s internetiühendust vähemalt 80%-le elanikest. Teatavasti on ka Eesti oma infoühiskonna arengukavas võtnud ambitsioonika eesmärgi ning selgesõnaliselt lubanud viia kiiret ja häirevaba netiühendust võimaldava valguskaabli aastaks 2020 kõikide majapidamisteni.
Asja uurima asudes on paraku selgunud, et keegi ei võta seda eesmärki vist eriti tõsiselt. Loomulikult on tõsi, et päris igasse majja valguskaablit vedada pole mõtet, aga sellegipoolest võiks meil olla vähemalt plaan, kuidas võimalikult hästi tagada oma inimestele ja ka ettevõtetele kvaliteetne internetiühendus, sõltumata asukohast. Kui sellest infoühiskonna arengukavas olevast eesmärgist on loobutud, siis tuleks seda selgelt öelda. Kui netiühenduse nn last mile või viimane kilomeeter kavatsetaksegi selle töökindla kaabli asemel tagada üle õhu levivate tehnoloogiatega, siis tuleks ka seda selgelt öelda. Igal juhul ootame jätkuvalt konkreetset tegevuskava, mis lähtub kehtivast koalitsioonilepingust ja infoühiskonna arengukavast. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist kinnitati juba eelmise aasta lõpus, kui riigieelarve kontrolli komisjoni liikmed hakkasid asja vastu rohkem huvi tundma, et see kava on olemas. Veidi hiljem lubati seda esitleda selle aasta veebruaris ja täna, maikuu alguses on arvatud, et see saab kokku lähinädalatel, aga võib-olla ei saa ka. Kui päris aus olla, siis ma täitsa mõistan seda olukorda, sest riigi arengu seisukohast nii olulise teemaga tegeleb ministeeriumis täpselt üks inimene. Teatavasti on tema õlgadel terve hulk teisigi ülesandeid ja inimvõimetel on kuskil ka piirid. Pealegi ollakse üldiselt ministeeriumis arvamusel, et meil polegi seoses netiühendusega erilist probleemi. See teeb mind murelikuks, sest kui ma olen üle Eesti külaseltsidega kohtunud, siis ühe maal elamise ja töötamise kitsaskohana tuuakse sageli esile stabiilse, töökindla, kiire ja sealjuures mõistliku hinnaga netiühenduse puudumist. Tekib küsimus, kas kõik need inimesed elavad siis pimeduses ja lihtsalt ei tea, et tegelikult ju probleemi ei olegi.
Me räägime Eestist kui maailma edumeelseimast e-riigist ja kindlasti olemegi selles vallas suurepärast tööd teinud, kuid Euroopa Liidu elektroonilise side raporti kohaselt on Eesti kiire interneti leviku ja kasutuse poolest Euroopa viimaste seas. Kas me saame selle üle uhkust tunda? Uuringud on näidanud, et kiire interneti arendamine avaldab positiivset ja mitmekülgset mõju riigi majandusele, looduskeskkonnale ja regionaalarengule. Muu hulgas nähakse selles võimalust arendada tervishoiuteenuseid, suurendada hariduse kättesaadavust, kaasata ühiskonda paremini otsustamisse, soodustada kodukontorite levikut ja seoses sellega hoogustada maapiirkondade arengut ning teha heaoluühiskonna teenused (nagu televisioon, videomängud, suhtlus jms) paremini kättesaadavaks. Seega ei saa kvaliteetse ja taskukohase hinnaga kiire interneti püsiühendus olla vaid tarbija mure. Siin on otsesed huvid ka riigil ja kohalikul omavalitsusel, eriti käimasolevat administratiiv-territoriaalset reformi silmas pidades.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohal, et kuna 4G katab peaaegu kogu riigi, siis ongi probleem juba lahendatud. Ma juhin aga tähelepanu sellele, et ega kättesaadavus ei tähenda veel teenuse aktiivset kasutamist. Seega, kui me soovime, et meie riik oleks tõeliselt edumeelne, ja oskame vaadata ka tulevikku, siis me vajame väga head, läbimõeldud tegevuskava, mis lisaks kiire internetiühenduse tehnilisele võimalusele pakub meie inimestele ka koolitusi ja presentatsioone, kuidas võimalus kasutada ülikiiret internetti avab meie arengus täiesti uue lehekülje.
Kasutame siis ära meie riigi väiksust ja oleme nobedamad oma rahva viimises tulevikku juba täna. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on seisukohal, et haritud rahvas on üks meie riigi edukuse peamisi garantiisid ja  kiire interneti kasutatavuse kasv vaieldamatult suurendab seda haritust. Omal ajal peeti ka kogu meie suure ja laia kodumaa elektrifitseerimise programmi, kus elekter toodi peaaegu et vägisi igasse kodusse, tarbetuks. Paljud meist istuksid ilma selle jõulise sammuta ehk siiamaani peeruvalgel, öeldes, et saab ju ka nii hakkama. Mõelgem selle peale!
Head kolleegid, mul on teile üleskutse. Aidakem Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meie riigi jaoks nii tähtsate arenduste elluviimisel! Anname neile ressursse juurde, et tegelda selliste teemadega nagu kiire interneti kasutatavuse suurendamine, samuti näiteks e-residentsus, mis on meie riigi arengu jaoks minu hinnangul üks väga tähtis küsimus, aga millega ei ole piisava jõulisusega tegeldud, sest ressurssi napib. Aitäh teile!

Artur Talvik Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Hea esimees! Head liikmed! Head külalised! Ma tänan kõigepealt täitsa siiralt kolleege siitsamast Riigikogust, kes on selle teema julgelt üles võtnud ega käitu n-ö koalitsioonisõduritena, vaid näevad baasvõrgus ikkagi väga tõsist probleemi! Nad on oma tänastes kõnedes kenasti esile toonud ka probleemid ja nõrgad kohad ning selle, mida tegema peaks. Eraldi tahan tänada Olav Harjot, kes julge kodanikuna sügisel ajakirjanduses väga asjalikku kriitikat ja väga konstruktiivseid ettepanekuid tehes selle probleemi tuuma esile tõi. Suur tänu!
Siinsamas Riigikogus baasvõrguga tegeldes oleme põrkunud aga hämmastavalt palju Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sellise, kuidas öelda, ülbuse, üleoleku ja arrogantsiga. Me oleme olnud koosolekutel, kus meie, rahvasaadikute ettepanekute peale on lihtsalt naerdud või antud väga teravaid ja üleolevaid vastuseid justkui selliselt positsioonilt, et meie siin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis teame, kuidas asjad olema peavad, ja teie olge parem vait. Seda arrogantsust tõestab ka see, et Kagu-Eesti omavalitsusjuhid ja maavanemad on saatnud juba veebruarikuus MKM-ile kirja oma mõtetega, oma kriitikaga, aga sellele pole tänase päevani mingit vastust tulnud, kuigi ka ametlikult peaks sellistele kirjadele kuu aja jooksul vastama.
Minu enda kogemus baasvõrguga on päris iseloomulik. See iseloomustab võib-olla paljudes ...
Ma palun kohe ka lisaaega!

Ma annan ka kohe. Palun, kolm minutit lisaaega!

... kohtades toimuvat. Nimelt elan ma suurema osa ajast ühe poolsaare peal. Me nägime seal, et mingid kaevetööd hakkavad pihta ja baasvõrk hakkab meie poole tulema, siis aga, pumm, jäid need täpselt mobiilimasti kõrval seisma. Kui me siis pöördusime kohaliku omavalitsuse poole ja lõpuks ka ELASA poole ning väga kõvasti kisa tegime – see võttis kaua aega ja me kirjutasime mitmeid kirju –, siis hakkas see kaablikene vaikselt edasi liikuma.
On üks huvitav asi, mida tasub tähele panna. Kui me veel rohkem ja väga jõuliselt kisa tegime, siis tegi üks baasvõrgu ehitajatest või üks ELASA põhiliikmetest ettepaneku, et nad võivad paarile külale teha jaotusvõrgu raha eest. Ja kui me siis veel rohkem kisa tegime ja veel rohkem nõudsime, siis nad ütlesid, et okei, me teeme teile selle jaotusvõrgu ilma rahata, aga olge ometi vait. Teine pool poolsaarest aga ilmselt nii palju kisa ei teinud ja sinna baasvõrk veel ei ulatu.
Nüüd räägitakse sellest, et telekomid panevadki oma raha sisse, nad on suured, et 4G võrk on see, mis probleemi ära lahendab ja kaablit ei peagi üldse igale poole vedama. Jah, ei peagi igale poole vedama, aga seda peab tegema tasakaalustatult, paralleelselt. Teine näide minu kohalikust elust on see, et suvel, teatud kliimatingimustes kaob meil mobiililevi tihtipeale üldse ära. Kui sa võtad selle peale ühendust telekomifirmaga, siis öeldakse, et mis te õiendate, suvine aeg, mere ääres, kellega te ikka seal räägite, maakad. Sellistes oludes ei saa rääkida, et mobiililevi katab ära selle kiire interneti ala. Ei kata.
Minu enda isiklik põhjus, miks ma üldse maale elama läksin, oligi see, et hakkas tekkima internetivõimalus. Praegu mul on seal üks raadioühendus, mille eest ma maksan kolmandiku rohkem kui oma linnakorteri internetiühenduse eest. Internetiühendus on regionaalpoliitiline asi. Me räägime väga palju sellest, et toimub omavalitsusreform ja me peame teenuseid parandama, aga väga palju teenuseid asub just sellessamas internetis, millesse maaelanikel ligipääs puudub. Nii et omavalitsusreformi puhul muutub baasvõrk ülioluliseks.
Siin on räägitud, et Suure-Jaani on tohutu tore näide, et vaadake, kuidas seal kogukond ja kõik teised teevad koostööd. Aga kui selgub, et Suure-Jaani inimesed on pidanud maksma 1000 eurot liitumise eest, siis ma ütleksin, et see ei ole väga hea koostöö. See on järjekordselt selline arrogantne suhtumine maakatesse, ütleme otse välja.
Huvitav tendents on ka see, mida ma märkan peaaegu igas küsimuses, mis puudutab maaelu: kogukonnad hakkavad nüüd neid asju ise ajama. Vabandage, kogukond ajab juba siseturvalisuse asju. Kogukond peab üleval, ma ei tea, raamatukogu, peab üleval rahvamaja. Kogukond teeb juba kõiki asju ise ja seda väga tihti oma raha eest. Kogukond läheb võtab raha Leaderist. No okei, kogukond võtab Leaderist raha tulekustutamiseks, kogukond läheb ja võtab Leaderist raha katuste parandamiseks jne. Nii et kogukond on nüüd siis see lahendus. Mida me siis peame ootama? Väga loodan, et see Riigikogus üpris laiapõhjaliselt alanud debatt viib nüüd selleni, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb tõesti plaani, mis toob interneti igasse Eestis kodusse, ja mitte ainult 4G võrgu abil. Suur tänu!

Einar Vallbaum Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister, kolleegid ja külalised! Minu sõnum kiire interneti väljaehitamise ja arendamise osas on lühike: asi tuleb viia lõpuni. Aga kui me kunagi püstitasime endale selle eesmärgi, kas me ei hõiganud siis välja liiga kõlavaid loosungeid, et kiire internet igasse tallu, igasse külla, igasse suvilasse? Võib-olla hindasime oma võimeid üle või on areng selles mõttes hoopis kiirem olnud, et enam ei peagi kõiki asju vedama kaablite kaudu, mõned asjad saab vedada otse õhuliini kaudu ja võib-olla see tulebki palju odavam. Mina ei ole muidugi mingi internetitehnoloogia ekspert ja sellepärast ma ei oska kõiki asju otse öelda ega mõelda, kuidas kaableid vedada ja paigaldada, aga ma olen majandusinimene ja tean, et selleks on vaja raha ja kindlasti mitte vähe. Sellepärast ongi vaja mõelda, kuidas kasutada raha, mis meil on, otstarbekamalt ja paremini selleks, et  internet jõuaks igale poole, kuhu me oleme nende loosungitega lubanud.
Ma ei hakka rääkima siin numbritest, sest minu kolleeg on juba väga palju rääkinud sellest, mitmendal kohal me oleme, kui palju me oleme maha pannud kaableid, kui palju oleks veel vaja panna, kui palju me oleme raha kulutanud. Need numbrid ei ole väiksed. Parem mõtleme nüüd üheskoos, kuidas me saaksime seda kõike paremini teha.
Kunagi mõeldi välja projekt, et ehitada meie maapiirkondadesse kaevusid. Selles osalesid kõik. Tuli ka raha sisse panna – nii omavalitsusel kui ka riigil. Euroopa Liidu raha sai samuti kasutada. Võib-olla saab sama varianti kasutada ka selleks, et minna edasi internetiga. Osa inimeste jaoks on see väga tähtis, sest nende töö sõltub sellest. Teistele aitab sellest, kui nad saavad lihtsalt telefonis uudiseid vaadata või sõnumeid saata. Aga kui räägitakse, et maal on interneti jaoks vaja tuhat eurot välja panna, siis see on igale maal elavale inimesele väga kallis, vaadates nende inimeste palganumbreid.
Ega ei saa rääkida üksi maapiirkondadest. Isegi Tallinna linnas on augud, kus pole internetilevi. Kui sõita mööda põhjarannikut, kaldast alla, siis on ka telefonilevi kadunud. See näitab, et meil ei ole ikkagi kõik asjad korras.
Palju on räägitud ka Riigikontrolli raportis antud hinnangust.
Jutt ülikiire interneti vajadusest võib kõlada kui mingi arusaamatu luksus, mida riik surub peale, sest tavainimesele piisab ka tavalisest, aeglasest internetist. Nõudmised interneti kiirusele ja mahule kasvavad tohutu kiirusega. Võrdluseks: viimase viie aasta andmesidemahud Eestis on kasvanud peaaegu kümme korda, telepilti edastatakse läbi õhu. Nii et ma ei tulnud teie ette loengut pidama vajalikest asjadest, sest riigieelarve kontrolli erikomisjon on teinud oma 7. märtsi istungil hulgaliselt ettepanekuid, kuidas seadusandja koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga saab aidata kaasa lairiba väljaehitamise protsessile. Kavandatut saaks palju odavamalt ellu viia, kui kasutaksime ära kaablid ja kanalid, mis on juba rajatud.
Nagu ma oma sõnavõtu alguses ütlesin, on kiire interneti väljaehitamine vaja lõpuni viia, et Eesti kodud saaksid 100%-liselt internetiga kaetud. Ja kui ministeeriumist tuleb seaduseelnõu, mis aitab seda teha, siis ma arvan, et me toetame seda ja läheme edasi. Aitäh!

Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Head kolleegid! Me teame, et Eesti on IT-alal üks maailma juhtivaid riike. Osalt on see tõsi, kuid osalt mitte. Tundub, et me oleme teatud asjades sattunud n-ö mugavustsooni või asunud tegutsema enne põhjalikku läbimõtlemist – näiteks see, kuidas on asutud ülikiiret internetti kättesaadavaks tegema. Lairiba baasvõrk valmib, kuid kiire internett jääb inimestele ikka sama kaugeks kui enne.
Maailma Majandusfoorumi ja Cisco ülemaailmse riikide IT-arengu edetabelis 2015 on Eesti 22. kohal. See pole muidugi iseenesest halb, kuid tähendab mullusega võrreldes langust. Näiteks Soome saavutas üleüldises edetabelis teise ja Rootsi kolmanda koha. Eesti puhul toob raport välja, et oleme tugevad sotsiaalse mõju kategoorias, saavutades 143 riigi seas viienda koha ja avalikus sektoris infotehnoloogia kasutamise järgi kuuenda koha. Suhteliselt nõrgad oleme aga infotehnoloogia kättesaadavuse poolest. Teiste riikidega võrreldes on Eestis kõrge näiteks interneti lairiba püsiühenduse kuutasu – 56. koht 143-st.
Probleemiks pole aga mitte ainult hind, vaid ka kättesaadavus. Ülikiire lairibaühenduse leviku poolest oleme 2014. aasta seisuga Euroopa Liidu 27 riigi seas 15. kohal ehk teise poole sees. Ülikiire internet oli kättesaadav vaid 1,13%-le elanikkonnast. Praegu pole olukord väga palju parem ja lahendamata on nn viimase miili küsimus ehk see, kuidas lairibavõrk lõpptarbijani jõuab. Seda ei taha teha riik, telekommunikatsioonifirmad ega inimesed, sest kaabli vedamine läheb kalliks. Tuhande kuni mõnekümne tuhande euro väljakäimine, et isegi lähedalt mööduvast lairibavõrgust endale internet majja tuua, käib ilmselgelt inimestel üle jõu. Seega oleme olukorras, kus kiire püsiühendusega internetita pole ilma mitte ainult üksikud talud ja külad, vaid osaliselt linnadki.
Vajaduses kiire interneti järele kõikjal üle Eesti ei ole kahtlustki, kuid kahjuks puudub riigil konkreetne tegevuskava, kuidas probleem ja turutõrge lahendada. Hea vähemalt, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tunnistab probleemi olemasolu. Eelmisel aastal peale Riigikontrolli auditi valmimist, kui me riigieelarve kontrolli komisjonis teema üles tõstsime, teatati, et tegemist on olematu probleemiga, sest inimesed ise ei taha ülikiiret internetti. See on puhas demagoogia. Asi ei ole mitte selles, et kiiret internetti ei taheta. Küsimus on selles, et inimesed ei taha seda niisuguse hinna eest. Nüüd on õnneks probleemi tunnistatud ja ministeerium on asunud selles suunas ka tegutsema.
Internetikaabli viimine maa sees kõigi tarbijateni läheks hinnanguliselt maksma ca 400 miljonit. Et kiire internet reaalsuseks saaks, tuleb ilmselt muuta seadusi selliselt, et kaabel ei peaks tingimata maa sees olema, et kaabli paigaldamiseks saaks kasutada ka juba olemasolevaid trasse jne. See teeks maksumuse enam kui kolmandiku võrra odavamaks. Üks võimalus on kasutada ka mitmesuguseid toetusi viimase miili rajamiseks, näiteks Leaderi ja teiste programmide raames. Igale poole ei olegi ilmselt võimalik kaablit viia, kuid see tähendab, et ka neis kohtades leviks mobiilne internet kaabli lõpp-punktis tõrgeteta ja oleks piisavalt kiire.
Kuid kõige olulisem on hind, mis peab olema tarbijatele vastuvõetav. Täna võimegi väita, et kõige rohkem on lairibavõrgu arendamisest saanud kasu suured mobiilse interneti pakkujad, kes on saanud hakata pakkuma 4G internetti, mis ei ole paraku samaväärne asendaja kaabliühendustele. Ma loodan, et kiire interneti kättesaadavuse ...
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma loodan, et kiire interneti kättesaadavuse ja selle hinna mõistlikkuse küsimus lahendatakse. Selle vajadusest saavad aru kõik. Kuid on veel üks probleem, millest täna ei ole räägitud ja millest ei tahetagi rääkida. Loodav lairibavõrk on antud Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusele, ELASA-le, mille asutasid 2009. aastal Eesti juhtivad IKT-ettevõtted: Elion, EMT, Elisa, Telia, Tele2, Televõrgu AS, Levira, Ericsson ja LTL Networks. Riiki asutajate seas ei ole. Riigikontrolli audit näitas, et riigi ja lairibabaasvõrgu arendajate omavahelised suhted ja kohustused võrgu ehitamisel ning hilisemal haldamisel pole täies ulatuses ega isegi mitte kirjalikult fikseeritud. Puudub varade säilitamise ja nendest tulenevate teenuste osutamise kohustus. See tähendab, et peale 5–7 aasta möödumist võrgu valmimisest ei pruugi arendajad jätkata nende omanduses oleva lairibavõrgu arendamist ja teistele interneti levitajatele väljarentimist. Auditi põhjal ei ole väikesed sideoperaatorid võrgu rendihindadega  juba praegu rahul. ELASA asutamisel investeerisid kõik asutajad kokku 0,5 miljonit. Kogu EstWini võrgu väljaehitamine läheb kehtivate plaanide kohaselt maksma ligi 80 miljonit, mis tuleb riigi käest. Kui sihtasutus likvideeritakse, mida saab takistusteta teha, siis vastavalt põhikirjale jaotatakse kogu vara ehk rajatud interneti magistraalvõrk asutajate vahel ära ja riik kaotab igasuguse kontrolli võrgu üle. Selle pealt saab moodustada aktsiaseltsi, millel ei ole riigi ega maksumaksjate ees enam mingeid kohustusi. See tähendab, et valitsus teeb Eesti rikkamatele ettevõtetele ligi 80-miljonilise kingituse ja algne ELASA asutajate investeering kasvab 150 korda, mida nad saavad kasutada endale domineeriva positsiooni kindlustamiseks. Selline investeeringute ja vara kinkimine rikastele, suurtele välismaistele telekommunikatsioonifirmadele ja neile põhjendamatu eelisseisundi tekitamine turul on arusaamatu, et mitte öelda kriminaalne. Sellele probleemile juhtis eelmisel aastal avalikkuse tähelepanu endine ELASA juht Olav Harjo, kes ka täna siin väga sisuka ettekande tegi. Kuigi asekantsler Taavi Kotka kinnitas, et asi tuleb üle vaadata, ei ole kahjuks andmeid, et ministeeriumis oleks midagi ette võetud. Kõiki investeeringuid ei ole veel tehtud. ELASA põhikirja peab muutma selliselt, et riigil oleks võimalik kontrollida ja kaasa rääkida rendihindades ja muudes olulistes küsimustes ning sihtasutuse likvideerimise korral jääks kogu sihtasutuse vara riigile. Riik võib siis baasvõrku kas ise hallata, nii nagu paljudes riikides tehakse, seda rentida või müüa. See, mis praegu toimub, nagu ma ütlesin, on arusaamatu ja võib  kujutada endast isegi julgeolekuohtu. Praegu on baasvõrgust valmis circa pool, viimane aeg on paika panna kava, kuidas tagada internetiühenduse kättesaadavus mõistlike tingimuste, hinna ja kvaliteediga. Teha seda ilma järjekordse tähtaja edasilükkamiseta aastasse 2020 ja selliselt, et riik ei oleks ...

Henn Põlluaas, aitäh!

... et EstWin jääks meie rahvuslikuks varaks.

Läbirääkimistel on avaldanud soovi esineda ka majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ütlen lihtsalt mõne sõna kokkuvõtteks. Hästi palju on tegelikult juba öeldud, slaide näidatud ja materjali tutvustatud. See plaan on ka komisjonile edastatud, ja nagu siin menetluses on selgunud, on see plaan olemas. Mõnele ei tundu plaan  piisav, aga pole hullu, selle plaaniga tuleb edasi töötada. Ma arvan, et Riigikogu liikmed eesotsas Andres Metsojaga saavad selle plaaniga edasi minna ka seadusandliku poole pealt. Selle eest ma tänan Riigikogu liikmeid, eriti just Andres Metsoja!
Mis puudutab viimast, EKRE esindaja sõnavõttu, siis need muudatused on juba tehtud. Võib-olla ei ole see informatsioon siia jõudnud, aga ettekujutus, et selle ettevõtte puhul õnnestuks baasvõrk müüa või likvideerida  sellisel viisil, et riik ei ole selles osaline, ei vasta tõele. Need muudatused on tehtud.
Mida ma veel siin sõnavõttudes kuulsin? Minu meelest on natuke palju vahtu selle asja ümber. Mul on hea meel, et me oleme nüüd kõik saanud ühtemoodi aru, et baasvõrku on Eesti riigis vaja. Natuke aega tagasi, kui sellele teemale taheti tähelepanu tõmmata, aga mõnel juhul seda võib-olla ka natuke asjatundmatult käsitleti, käis jutt sellest, justkui võiks baasvõrgu rajamise pooleli jätta ja anda selle raha mõnele telekomifirmale või mõnele muule eraettevõtjale, kelle eest siin seistakse. Õnneks on kõik aru saanud, et baasvõrgu rajamine tuleb lõpule viia. Sellel baseeruvad nii mobiilsed ühendused kui ka kodude ühenduste kättesaadavus. Pool sellest võrgust on tehtud, pool on tegemisel. See on minu meelest hea, et on ühtemoodi aru saadud, et sellega tuleb tegelda.
Hea on ka see, et on koorunud ideed, kuidas ühenduse rajamist odavamaks teha, kuidas seda saab teatud juhtudel, nagu siin mainitud ja mida ka mina oma kõnes kirjeldasin, isegi 4–5 korda odavamaks teha. See võiks olla eesmärk.
Tuleviku osas ma julgen siiski prognoosida, et kui aastal 2013 oli ettekujutus, et kõik peab olema juhtmega ühenduses, siis praegu enam nii ei arvata. 2018., võib-olla 2019., 2020. aastal tuleb uus standard, mis sisuliselt on ju ülikiire, läbi õhu, mobiilne internet. See tähendab, et paljud asjad, mis praeguse ettekujutuse kohaselt käivad ainult juhtme kaudu, on siis juba vananenud. Ma soovitan kõiki selliseid plaane tehes silmas pidada ikkagi majanduslikku huvi ja tulevikku. Nagu IRL-i esindaja härra Vallbaum siin ütles, on majanduslikud ressursid alati piiratud, ka maksumaksja ressursid. Neid plaane tulekski teha sellisel viisil, et kavandatu teeniks maksumaksjat  ka tulevikus. Baasvõrk kahtlemata seda teeb.
Kui Artur Talvik kirjeldas oma kogemust humoorikas võtmes, siis teadmata küll täpseid asjaolusid, see ongi ju see viis, mida me ka lahendusi otsides oleme arutanud, st et osapooled peavad omavahel koostööd tegema. Mida rohkem inimesi selle ühenduse juures on, seda kiiremini see tasuvamaks muutub, seda kergem on seda ühendust rajada, ka kommertsettevõtetel. Ma näitasin ju ka arvudes, millises osas see juba on tasuv ja millises osas see võiks olla tasuv. Kui rajamine muutub odavamaks, siis tasuvus kindlasti suureneb.
Ma tänan kõiki selle arutelu eest! Ma loodan nüüd, et Riigikogu tegeleb selle seadusandlusliku initsiatiiviga edasi. Härra Metsoja noogutab, et tegeleb. Seejärel, võib-olla aasta või paari pärast oleme siis jõudnud selleni, et inimesed, kes soovivad veel kaablit, on saanud selle kaabli endale odavamalt veetud, ja kes ei soovi, saavad kasutada kvaliteetset mobiilset ühendust. Et kõik saaksid oma töö ära teha ega peaks korraldama, nagu vanasti ühe mobiilioperaatori puhul öeldi, väljasõitu kaablipiirkonda. Aitäh!

Aitäh! Päevakorrapunkt on läbi arutatud. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.36.