Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Mul on hea meel paluda siia Riigikogu liige ja tänane sünnipäevalaps Anneli Ott! (Aplaus.)

Anneli Ott

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvaalgatuse võimaldamiseks. Kuna eelmisel sügisel ei leidnud toetust Keskerakonna algatatud seaduseelnõu, millega oleks Riigikogu olnud kohustatud arutama kollektiivseid rahvapöördumisi täiskogu saalis, siis tulenevalt sellest täiendasime põhiseadust sätetega, mis kaasaks rahvast rohkem seadusloome protsessidesse. Nii on eelnõu kohaselt seaduse algatamise õigus vähemalt 25 000 hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa kodanikul ja isikul, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kuid kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa ja alalise elamisõiguse alusel ja on vähemalt 16-aastane. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuue Vabaerakonna saadiku nimel annan üle arupärimise siseminister Hanno Pevkurile ja see on ajendatud äsja valminud Riigikontrolli aruandest "Politsei- ja Piirivalveameti moodustamise kulg ja tulemuslikkus". Meil on sellest tulenevalt ühtekokku kaheksa küsimust siseministrile. Nimelt on meie arvates tegemist väga huvitava dokumendiga, mis ühelt poolt ütleb küll, et PPA avalikke teenuseid iseloomustavad näitajad ei ole muutunud või on pigem nihkunud paremuse poole, aga samal ajal viitab see dokument ka paljudele vajakajäämistele. PPA töötajaskonna vähenemise ja vananemise tõttu ei pruugi amet juba lähemas tulevikus olla jätkusuutlik, kui nii palju inimesi pensioneerub ja noori peale ei tule. Samuti napib vahendeid "Siseturvalisuse arengukava 2015–2020", mida me siin hiljuti, mõned kuud tagasi käsitlesime, täitmiseks ja pole päris selge, millised on prioriteedid. Nii et siin on küllaga küsimusi, millele ootame siseministrilt vastuseid. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme!

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Annan Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute nimel üle arupärimise siseminister Hanno Pevkurile seoses illegaalsete immigrantide Eestis vabalt ringiliikumisega. Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses ilmunud lugusid illegaalsetest immigrantidest, kes pärast Harku kinnipidamiskeskusest vabanemist on jäänud Tallinna tänavatele. Neil pole tööd, kodu ega dokumente ja neid ei saavat riigist välja saata. Tegemist on isikutega, kellel pole õigust Eestis viibida ega ka õigust Eestis viibimist legaliseerida. Seoses sellega on meil siseministrile viis küsimust, mis puudutavad nende inimeste siia saamist ja siia jäämist.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Oudekki Loone!

Oudekki Loone

Austatud Riigikogu! Kuni rahval ei ole võimalik algatada referendumeid, teeme meie seda nende eest. Kindlasti me kõik oleme tähele pannud, et üks kõige olulisemaid poliitilisi küsimusi, mida viimase pea aasta jooksul on Eesti avalikkus arutanud, on põhimõtted, kuidas Eesti annab rahvusvahelist kaitset inimestele, kes põgenevad või kes väidavad, et nad põgenevad. Ja see on arutelu, kus kõige suurem mure Eesti inimeste jaoks on valitsuspoolne ebaselgus, kui paljusid inimesi me ikkagi kaitseme, kui palju me kulutame ühist raha sellele, et anda varjupaika. Keskerakond on arvamusel, et see on otsus, mille peaks vastu võtma Eesti rahvas. Kui meil olid valimised, siis me sellest ei rääkinud, aga nüüd tullakse iga nädal mingisuguse uue numbriga, kui palju me inimesi taas kord vastu võtame. See ei ole päris demokraatlik. Meie tahaksime, et Eesti käituks demokraatlikult, ja seega paneme ette referendumi korraldamise küsimuses, kas Eesti peaks kehtestama igal aastal rahvusvahelise kaitse saajate arvu ülempiiri. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust ettevõtlusminister Liisa Oviir. Teiseks, Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Hannes Hanso. Kolmandaks, isikut tõendavate dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Hanno Pevkur. Ja neljandaks, keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus eelnõu ja kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Head ametikaaslased! Läheme edasi Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala päevakorra kinnitamisega. Päevakord on välja jaotatud ja alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 86 rahvasaadikut, vastu 0 ja 1 erapooletu on Riigikogul olemas Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala päevakord – see on vastu võetud.


1. 15:09 Arupärimine õpetajate asendamise ja koormuse kohta (nr 180)

Aseesimees Jüri Ratas

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimeseks päevakorrapunktiks on arupärimine, mis on esitatud 15. märtsil 2016. Arupärimine on esitatud õpetajate asendamise ja koormuse kohta, kannab numbrit 180 ja sellele vastab haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Märt Sultsi, et ta seda arupärimist tutvustaks!

Märt Sults

Auväärt juhataja! Kolleegid! Arupärimine sai esitatud 15. märtsil k.a härra Jürgen Ligile, haridus- ja teadusministrile. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel oli Eestis 2013. aasta 10. novembri seisuga 12 892 õpetajat, aga ainult 10 578 õpetajal oli täisametikoht. Seejuures töötas 0,1–0,4 ametikohaga 2176 õpetajat ja 0,5–0,9 kohaga 3313 õpetajat. Seega tuli õpetaja keskmiseks koormuseks 0,82. Siit ka üks väikene vihje, et vastavalt haridustöötajate, õpetajate palgatõusule vähendatakse reeglina õpetajate koormusnormi, sellepärast et palgafond kui selline ei suurene. Kui on 1,0 ametikohta (number oli enne tarifitseeritud ehk tundide järgi atesteeritud), siis läheb koormusnorm kas 0,8, 0,9 või 0,7 peale. Põhimõtteliselt palk nagu tõuseb, aga tegelikkuses õpetaja palk ei tõuse – see on lihtsalt matemaatiline arvutus. Kes selle asjaga kokku pole puutunud, see ei saa esimese raksuga kohe pihta, aga nii see tegelikult on. Nii et 0,82 oli koolides õpetajate keskmise ametikoha suurus.
On tõenäoline, et eelnevalt toodud arv ei ole käesolevaks aastaks eriti muutunud. Samas on koolides probleeme haigestunud õpetajate asendamisega samaväärsel tasemel. Spetsiifilisi teadmisi nõudvate õppeainete, nagu keemia, füüsika, geograafia, joonestamine jne ja valikained, õpetajad ei saa reeglina täiskoormust ühes koolis. Olgu torukool või mitte, aga õpetaja ei saa kätte oma 24 tundi, mis annab talle täisametikoha, ja ta on sunnitud võtma teisi õppeaineid juurde. Aga see ei ole enam kvaliteettund, see on juba põhimõtteliselt asendustegevus. Ütleme nii, et minu keemiatunde ei saa ikkagi eesti keele õpetaja või kirjandusõpetaja asendama tulla. Või kui ta saab ka mingid ülesanded või iseseisva töö kätte anda, ta ei oska selgitada, kui mingisugune tõrge tekib. Järelikult ei ole võimalik kvaliteettunde lihtsalt asendustegevuse näol mingi teise õpetajaga asendada, õppekava ehk õppeprogramm jääb osaliselt läbimata.
Siit tuleb selline väljapakutud mõte, et õpetajad, kellel ei ole koolis täiskoormust, ei pea mingi teise õppeaine arvel asendustunde võtma, vaid nad koondatakse kokku n-ö õpetajate puhverkodadesse või ootetubadesse. Õpetajal, ütleme, on 18 tundi või 16 tundi ühes koolis ja ta on kaheksa asendustunniga, kvaliteettunniga "mingis" puhverkojas ootel. Tähendab, igas piirkonnas, ütleme, Tallinna kaheksas linnaosas on kaheksa puhverkoda, kus õpetaja on ootel, et kui keegi jääb haigeks, kedagi on tarvis asendada või kui mõnes koolis õpetajaid ei jätku, siis lendab asendusõpetaja sinna peale. Ja kui ta sinna peale lendab, siis on kvaliteettund asendatud ja minek võtab 15–20 minutit. Linna piirides ei ole suurem ajakulu eriti mõeldav. Maapiirkonnas on täpselt samuti – poole tunniga on asendusõpetaja kohal. Kui hommikul tellitakse, on ta poole tunniga olemas. Sellest johtuvalt on ka ettepanek sellised puhverkojad õpetajatele moodustada, et mittetäiskoormusega õpetajad saaksid olla tööl ja samal ajal tasustaks riik kaheksa tundi, kui nad on ootel, selle ooteaja. Siis ei peaks õpetajad tegema sellist tööd. Andke andeks, kui mina olen hambaarst, siis ma ei lähe arsti kvalifikatsiooni omamata pimesoolt lõikama. Täpselt sama asi on ka õpetajatega. Nii et selline ettepanek on tehtud.
Viis aastat tagasi ma üritasin seda juurutada, aga see asi jäi rahaliste vahendite taha kinni. Nii et see on koht, kus riik saaks kõvasti kaasa aidata nii kvaliteedi tõusule kui ka tõsta intensiivsust õpetajatöös ja laste puhul tarkuse omandamisel. Selline metoodiline lähenemine oleks väga kasulik ja võimas. Aga kas seda tehakse või mitte, see on juba iseasi. Nii et sissejuhatav tekst oli selline ja palume nüüd härra haridusministrilt Jürgen Ligilt ammendavaid vastuseid meie esitatud neljale küsimusele. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 180.

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Härra aseesimees! Austatud Riigikogu! Esimene küsimus: kui suur on õpetajate keskmine koormus haridusministeeriumi andmetel? Selle koormuse olete te küll ilusti välja uurinud. Üldhariduskoolides on õpetajate keskmine koormus 0,82, kutseõppeasutustes 0,65. Probleem siin muidugi on, see peegeldab õpetajate ja õpilaste suhtarvu, aga ka koolivõrgu olukorda. On valdu, kus ei ole ühtegi täiskoormusega õpetajat.
Teine küsimus: "Milliseid ettepanekuid ja kavasid on planeerinud Haridus- ja Teadusministeerium osalise koormusega õpetajatele, kellele koolidel pole täiskohta pakkuda?" Nagu te, arupärijad, hästi teate, on need lahendused põhimõtteliselt ikkagi koolipidaja käes, tema korraldada, kas teha liitklasse või lasta õpetajal näiteks mitmes koolis õpetada. Riik omalt poolt pakub ümberõpet ülikoolides, et inimesed saaksid õppida mitme aine õpetajaks. Selliseid näiteid on palju, et ka õpetatakse mitut ainet. Kasutatakse paindlikke õppevorme, liitklasse. Ja meisterõpetaja tasemel olevatele õpetajatele on pakkuda võimalus panustada koolitajatena, mentoritena ja õppekava arendajatena. See võimaldab tõsta teiste õpetajate tunniandmise ja muude ülesannete koormust.
Kolmas küsimus: "Kuidas planeerib Haridus- ja Teadusministeerium lahendada haigestunud aineõpetajate asendamise küsimust?" Veel kord: see on ikkagi vastava kooli korraldada. See on ju alati küsimus, kui töötaja haigestub, see ei ole ainult õpetajaameti küsimus, et kuidas teda asendada. Kindlasti tuleb teinekord tunde edasi lükata, aga siiski on võimalikud ka asendused õpetajate vahel. Jällegi, on loodud täiendusõppe võimalused, et pakkuda mitme aine õpetaja kvalifikatsiooni või ka liitklassi õpetaja pädevust. Me kutsume ka koole üles säilitama sidet koolist pensionile siirdunud õpetajatega, et neile saaks asendusõpetajana tööd pakkuda.
Neljas küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on mõelnud, et alakoormusega koolides töötavad õpetajad võiksid olla tasulisel ooterežiimil?" Ei, sellist kavatsust meil ei ole ja me ei pea seda ka riiklikul tasemel mõistlikuks. See ju tähendab ikkagi palgaraha kasutamist lihtsalt ootamiseks. See, mis te siin haigestunud inimeste asendamisest rääkisite, tähendab tegelikult raha maksmist haigekassast. Samal ajal jääb ju see raha omavalitsustele alles ja nad võivad vabalt selle eest eraldi tööjõudu palgata, aga seda ei saa teha riigi tasemel. Samas, Tallinn on piisavalt suur, siin on seda tõenäoliselt lihtsam korraldada. Iseasi, kas te õpetajana peaksite nii väga soovitavaks seda, kui need tunnid annaks vägisi keegi võõras, kes klassi ei tunne. Minu kogemus ütleb küll, et klassi tundmine on üks õppe efektiivsuse olulisi eeldusi. Aga eks üldjoontes on need kõik tagajärgedega tegelemised. Selliseid olukordi tekib, nagu öeldud, igas ametis. Ja me ikkagi proovime tegelda sellega, et koolivõrk oleks optimaalne ja õpetajate koormus, kui te selle kohta küsite, oleks täielik. Umbes pooltel õpetajatel ei ole. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Riigikoolide haldaja on ministeerium. Ma küsin, kuidas härra minister suhtub sellesse, kui riigigümnaasiumis ei jätku õpetajale normkoormust ja ta käib näiteks paralleelselt tunde andmas kõrvalolevas põhikoolis, mis kuulub munitsipaalomandisse. Kuidas te sellisesse probleemi suhtute, on see normaalne või te ütlete, et ei, seda ei tohiks teha?

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Aitäh! See on väga hea, kui õpetaja täiskoormuse kätte saab. Eks ma siin ka mainisin, et mitmes koolis õpetamine võib olla üks lahendus, aga suures pildis on eesmärk ikkagi paras koolivõrk. Me teeme riigigümnaasiume ka selliselt, et regionaalpoliitiline vaade on väga oluline, õpilaste arv ei sisenda selle juures tingimata optimismi, aga meil on just see teadmine, et igal pool peab kvaliteetne gümnaasiumiharidus olemas olema. See on ka nende koolide rajamise põhjus. Aga idee poolest peab olema nii, et me valime ikkagi sellise gümnaasiumide suuruse, mis vastab enam-vähem rahvastikuprognoosile, ja püüame mingit varu või tühje kohti mitte planeerida. Üldiselt on ju ka kokkulepped omavalitsustega, et nad loobuvad oma gümnaasiumiastmest.

Aseesimees Jüri Ratas

Mailis Reps, palun!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jätkan umbes samast kandist. Kui neid riigigümnaasiume hakati looma, siis üks argumentidest, mis siin saalis ka korduvalt kõlas, oli see, et sellega me kogume õpilased kokku, kogume ka parimad õpetajad kokku ja kõigil on seega võimalik spetsialiseeruda ainult oma ainele. Õpetajad saavad valikainete ja vabaainetega nii palju juurde, et neil on koolis piisav koormus. Samal ajal on torukoolide pluss see, et õpetaja jagab oma koormust laiali ja nii saavad põhikooli kolmas aste ja ka gümnaasium endale erialase õpetaja. Kas teil ei ole tekkinud mure, et kui riigigümnaasium on eraldi, siis võib-olla tema suudabki piisava koormuse anda, aga põhikool ei suuda enam tegelikult endale aineõpetajaid leida?

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Tänan! Meil tegelikult ei ole enamasti probleeme mitte õpetaja leidmisega, vaid sellega, et õpetajate arv õpilaste kohta on kasvanud. Koolivõrk on pigem liiga suur ja selle optimeerimine läheb valuliselt. Muidugi on teatud valdkondi, kus õpetajate defitsiit on juba tuntav, aga pigem peegeldab alakoormus ikkagi seda, et eriti jõukamatest piirkondadest kaugemal olevad omavalitsused jagavad selle koormuse kas või mitme õpetaja peale ära ja hoiavad neid tööl. Eks see ole ka üks valik ja riik ei saa seda kuidagi taunida või ümber muuta. Kui see on eelistus, siis nii on, aga sellest ju raha juurde ei teki, sellest tekib pigem alakoormus.

Aseesimees Jüri Ratas

Märt Sults, palun!

Märt Sults

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Te tõite sisse termini "meisterõpetaja". Kui natukene aega tagasi võtta, siis te ütlesite, et teie küll õpetajatele paguneid peale panema ei hakka. Kas nüüd tulid need pagunid?

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Ei, see pole see.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te nimetasite, et meie kutsekoolides on õpetajatel veelgi väiksem koormus. Millised on üldse kutsekoolide õpetajate probleemid? Me teame, et selliseid meistreid, kes praktilist eriala õpetavad, nagu ei jagu hästi.

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Aitäh! Eks probleemid on sarnased. Aga kutsekoolide õpetajatel on ilmselt suurem kõrvalkoormus mõnel muul tegevusalal. Nende hulgas on rohkem praktikuid, mis võib-olla leevendab nende sissetulekute küsimust. Aga mul praegu siin põhjalikku analüüsi pakkuda ei ole.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kas ministeerium jääb nähtavas tulevikus praeguseks kujunenud olukorra juurde, et iga põhikooli lõpetaja võib põhimõtteliselt astuda gümnaasiumi varasematest õpitulemustest sõltumata, ükskõik kui kehvad need ka ei oleks olnud? Kas see poliitika jätkub ja mida teie isiklikult ministrina sellest arvate?

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Aitäh! Me ei saa ju kodanike vaba tahet liiga jõuliselt ahistada, küll aga me planeerime siiski gümnaasiumikohti praegusega võrreldes mõningase vajakuga. Riigigümnaasiumid ei ole kõigi põhikooli lõpetajate jaoks ja me ikkagi soovime suurendada kutsekooli valijate arvu. Üldjoontes põhinevad sellel ka kokkulepped omavalitsustega, et nad loobuvad oma väikestest gümnaasiumiastmetest. Niimoodi peaks haridus muutuma praktilisemaks.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Mailis Reps

Lugupeetud juhataja ja head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Kuigi tänase arupärimise teema oli leida võimalus õpetajate asendamiseks ja reserviks või puhvriks, jõudsime me vestlusega järjekordselt üle jõu käiva koolivõrguni, liiga paljude õpetajateni ja küsimuseni, kuidas nende koormustega tegelikult on. Põhimõtteliselt on küsimus ju selles, et ega meil haridussüsteemis ei ole mitte liiga palju koolikohti, vaid tegelikkuses me räägime väga suurest rahakulust hariduses. Kui me võtame selle teise poole, et mis õpilastele vajalik on ja mida nad ootavad, siis õpilastele ju tegelikult väga meeldib, kui õpetajal on võimalik pühendada neile tähelepanu ja neil on võimalik õpetajalt ka näiteks lisatuge saada. Nii et kui meil on see rahaliselt võimalik, siis ei ole selles ju midagi halba, kui me saame nendele suurtele klassidele ja ülekoormatud koolidele, mida me siin suuremates linnades näeme, vastu panna ka sellise tasakaalustava jõu kusagil linna ääres. Ei ole ka enam vähe selliseid kohti, kus vallakeskuses on suurem kool ja valla natuke kaugemas otsas selline kool, mis võtab vastu neid õpilasi, kes soovivad õppida väiksemas klassis või vajavad väiksemat klassi, kus on rohkem tugivõimalusi ja juures ka neid õpetajaid, kes tõepoolest suudavad lapsega peale tavatundide lõppu eraldi tegeleda.
Ma tahtsin lihtsalt selle märkuse teha, et kui me vaatame seda debatti, siis me räägime sellest, et me otsime ressursse, me otsime raha. Ja koolikohtade ja koolide sulgemise juures me räägime tegelikult ikkagi raha kokkuhoiust. Kui me räägime õpilase seisukohast, siis tema seisukohast ei ole selles midagi halba, kui õpetajatel on väiksemad klassid ja suurema ja võib-olla rohkem valikuid pakkuva kooli kõrval on sellessamas omavalitsuses ka väiksem kool.
Küll on põhimõtteline küsimus see, kui me teeme suuri reforme, nagu gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamine, aga peale selle poliitilise otsuse ühtegi muud sammu sinna juurde ei astu. Mäletate, veel mõne aasta eest me vaidlesime siinsamas saalis väga valusalt selle üle, kas kohalikul omavalitsusel on kohustus või võimalus gümnaasiume ja põhikoole lahutada, ja siis lubati, et sinna juurde tulevad õppetoetused, sinna juurde tulevad kas ühiselamukohad või siis vähemalt toetused ühiselamu asemel näiteks erapinna rentimiseks, bussitoetused jms. Tänaseks sellist süsteemi, nagu näiteks kutsehariduses on, loodud ei ole. Ja tegelikult on see ikkagi lapsevanemate, pere otsustada, millised võimalused neil on. Nii et võib-olla me peaksime selle päris algusesse tagasi kerima ja ütlema, et sellesama varjatud reformi juures ja ka haldusreformi juures me peame ikkagi vastama nendele põhiküsimustele. Kuidas saab õpetaja piisava koormuse põhikoolis? Kuidas saab aine endiselt väga hea spetsialistiga katta, kui gümnaasiumiaste sealt ülevalt ära kaob ja näiteks loodusainete õpetaja või mõni teine õpetaja oma koolis enam koormust täis ei saa? Kas õpilased on kaotajaks või võitjaks? Ja kui õpilane on nüüd kohustatud minema sinna suuremasse gümnaasiumisse, siis kas ta lõpptulemusena võidab sellest või on ta perel tegelikult tõrge, näiteks rahalised takistused? Need on need küsimused, mida me küsisime siin viis-kuus aastat tagasi, ja nüüd, kui osa gümnaasiume on rakendunud ja meil on esimesed tulemused, on kohane neid uuesti küsida. Ühelt poolt me räägime koolivõrgust ja õpetajate koormusest, aga teiselt poolt vaatame ka õpilase seisukohast, kuidas on võimalik tagada, et kõigi nende muutuste sees osutub võitjaks siiski seesama õpilane. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Märt Sultsi! Palun teid!

Märt Sults

Suur tänu kutsumast, härra aseesimees! Head kolleegid! Hea minister! Kokkuvõtvalt sellest puhverkojast. Jälle oli küsimus rahas ja jälle viidati kohalikule omavalitsusele, Tallinna linna peale. Tallinna linnas ei ole seda probleemi, see probleem on üle Eesti, Tallinna linn saab selle asjaga hakkama. Aga kust raha võtta? Kui nüüd natuke üldistava teema peale minna, siis kes on paremad õppevahendite ja metoodiliste vahendite tootjad kui mitte õpetajad ise. Need tegevõpetajad, tippõpetajad saaks koguda kokku puhverkodadesse – ja näiteks riik tasustaks nende täiskoormuseni mineva tundide arvu – ja anda neile tööülesande, kui nad ei anna aktiivselt tunde, koostada metoodilisi vahendeid või katseeksemplare või töötada testimisperioodil kontrolltööde või mingite muude asjadega. Paremat kvaliteeti või know-how'd pole üldse olemas kui needsamad tippõpetajad, kes on puhverkojas ehk ooterežiimil ja valmistuvad minema ükskõik kuhu. Jah, härra Ligil on õigus: üks tingimus on see, et klassi peab tundma. Aga ta unustas ära ühe teise tingimuse: professionaal õpib klassi tundma viie minuti jooksul. Kui sa lähed võõra klassi tundi, ma võin oma kogemustest öelda, läheb sul viis kuni kümme minutit aega, et auditooriumit tundma õppida ja hakata vastavalt käituma. See on profi tunnus. Diletandi tunnus on see, et ta mässab kaheksa, kümme või 24 kuud järjest ja ei saa ikka klassist jagu. See on juba muu probleem, see ei ole professionaalsuse küsimus.
Kust kohast raha võtta? Raha on alati vähe, ükskõik kust otsast vaadata. Koolidelt ehk omavalitsustelt on käsu korras koolitusraha, õpetajate täienduskoolituse raha ära võetud ja sunniviisiliselt tehtud sihtotstarbelised koolitused, mis tulevad ministeeriumilt. Pahatahti ei ole enamik neist kvaliteetsed koolitused, vaid õpetajad käivad seal lihtsalt sellepärast, et saada linnuke kirja ja täis oma 160 tundi, mis nad peavad läbima viie aasta jooksul, et oma kvalifikatsiooni hoida. Kui see raha läheks puhverkodade ehk ooterežiimi peale, siis oleks raha rohkem kui küll ja jääks üle ka veel. Mispärast selliseid asju mitte proovida ja läbi arvutada? Innove ei ole kõige suurema kasuteguriga töötav asutus selles valdkonnas. Tähendab, mõnes valdkonnas on ta kindlasti asendamatu, kuid kõnealuses valdkonnas ei ole ta absoluutselt mitte kõige kasumlikum ettevõtmine. Nii et riigi raha sinna suunamine ei ole alati mõistlik. Niipalju sellest.
Mina arvan seda, et õpetaja täiskoormus ei ole mitte see, mis ülevalt poolt öeldakse, vaid õpetaja täiskoormus oleneb sellest, kui palju tal kulub aega ühe õpilase puhul ahaa-efekti tekitamiseks. Seda ei saa ülevaltpoolt ette kirjutada ja arukas riik tasustab selle asja ära. Meil on Eestis nii vähe õpilasi, et iga õpilast tuleb võtta üksikult, erandina. Mina võin iseenda kohta rahulikult öelda, et ma olen erivajadustega inimene, ja mina võtan kõiki oma õpilasi ka kui erivajadustega inimesi. Mina lähenen nendele isiklikult, mitte üldistavalt, löömata kõiki ühepikkuseks ja panemata ette, mis asju peavad nad kõik üldiselt teadma. Kõik on erilised ja võtkem kõiki eriliselt! Ja erilisi asju tuleb eriliselt tasustada. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Seega on arupärimisele vastatud.


2. 15:34 Arupärimine riigi huvide kaitsmise kohta (nr 192)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis on esitatud 23. märtsil 2016. aastal. Arupärimine on riigi huvide kaitsmise kohta ja kannab numbrit 192, vastab keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toomas Vitsuti, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada!

Toomas Vitsut

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine on esitatud minu ja 14 Keskerakonna fraktsiooni liikme poolt. See puudutab ühte suurimat Eesti riigi varaga tehtud reformi – maareformi, mille käigus on plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud 99 542 katastriüksust, mis teeb kokku 379 285 hektarit. Need on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna andmed.
Plaani- ja kaardimaterjali alusel erastatud maa tuleb hiljem ka looduses tähistada. See tähistamine ei ole kohustuslik, seepärast on see protsess pikalt kestnud ja kestab ka praegu. Minul puudub ülevaade, ja tegelikult ma ei tea, et kellelgi seda ülevaadet üldse oleks, kui palju sellest ligi 100 000 katastriüksusest on tähistatud. Küll aga tekib selle tähistamise käigus piirivaidlusi. Vaidluste poolteks võivad olla eraomanikud, aga sageli on üheks vaidluse pooleks ka riik, sest need katastriüksused piirnevad riigimaaga. Erinevatest Maa-ameti seisukohtadest jääb segaseks, kes siis täpselt maareformi käigus tehtud otsuste eest vastutab. Minule on jäänud mulje, et Maa-amet püüab selle vastutuse enda kaelast ära veeretada. Aga seda tahakski teada lugupeetud ministri käest, kes siis vastutab, kui Maa-amet selle eest ei vastuta.
Kui tekib vaidlus eraomaniku ja riigi vahel, siis kuidas toimub riigi huvide kaitsmine? Tahaks just kuulda kirjeldust, kuidas selle vaidluse käigus riigi huvisid kaitstakse. Maa-amet on kahtluse alla seadnud ka selle, kes teostab kontrolli nende andmete üle, mis piiride mahamärkimise käigus Maa-ametile esitatakse, ja kuidas toimub see arvestus. Maa-ameti esindajad on võtnud sõna ajakirjanduses ja väitnud, et maareform on olnud edukas. Aga seda, kas reform on olnud edukas või ebaedukas, me saame hinnata ikkagi teatud faktidele tuginedes. Ja kui me räägime faktidest, siis peavad aluseks olema ka mingisugused arvandmed. Mina jällegi neid arvandmeid Maa-ametist saanud ei ole. Jah, mul on need kaks arvu, mis ma teile ütlesin. Need on saadud Tartu Maakohtu kinnistusosakonnast, aga seda alles peale pikka suhtlemist kinnistusosakonnaga. Nendele küsimustele sooviks vastust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Marko Pomerantsi, et ta vastaks arupärimisele!

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Televaatajad! Tegemist on jätkuva huviga maareformi käigu vastu ja ma eeldan, et ma saan sellealastele küsimustele siin vähemasti järgneva aasta jooksul veelgi vastata. Aga läheme edasi järgemööda.
Esimene küsimus puudutab seda, kes siis vastutab maareformi läbiviimise eest. Omandireformi aluste seaduse § 5 lõike 2 kohaselt tagab omandireformi Vabariigi Valitsus, kes määrab omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavad ministrid. Kohalikud omavalitsused teevad omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Omandireformi osaks on teiste hulgas ka maareform. Vabariigi Valitsuse 28. mai 1997. aasta korralduse nr 411 "Omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavate ministrite määramine" punkti 1 alapunkti 1 kohaselt vastutab maa tagastamise, erastamise, munitsipaliseerimise ja riigi omandisse jätmise läbiviimise korraldamise eest keskkonnaminister. Korralduse punkti 2 kohaselt tuleb vastutavatel ministritel koos maavanematega tagada vastavate omandireformi valdkondade üldjärelevalve ja analüüs, õigusaktide väljatöötamine ning luua eeldused reformi läbiviijate tegevuseks.
Maareformi seaduse § 38 lõike 1 kohaselt viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu, maavanemad ja kohalikud omavalitsused maareformi seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Maareformi seaduse eri sätete kohaselt otsustab kohalik omavalitsus maa tagastamise ja kompenseerimise üle ning teostab maa erastamise eeltoimingud. Maavanem otsustab maa erastamise ja enamikul juhtudel maa munitsipaliseerimise üle. Maareformi seaduse § 38 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud Maa-ameti õigused maareformi läbiviimisel, milleks on peamiselt maareformi läbiviimise juhendamine, koordineerimine ja järelevalve teostamine ning vajadusel erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamise korraldamine. Kuivõrd maareformi läbiviimisel on oma roll Riigikogul, Vabariigi Valitsusel ja ministritel, maavanematel, Maa-ametil ja ka kohalikel omavalitsustel, siis ei saa väita, et maareformi läbiviimise eest vastutab üksnes Maa-amet.
Teine küsimus: "Olukorras, kus plaani- ja kaardimaterjali alusel on moodustatud katastriüksus, mis piirneb riigimaaga ja mille korral tekib piirivaidlus, siis kes ja kuidas kaitseb riigi huve antud küsimuses?" Kui piirneva maa puhul on tegemist riigi omandis oleva maaga, siis riigivaraseaduse kohaselt täidab kõiki seadusest tulenevaid omaniku õigusi ja kohustusi riigivara valitseja või tema volitatud asutus. Kui piirneva riigimaa puhul peetakse silmas maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maad ehk reformimata, jätkuvalt riigi omandis olevat maad, siis vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. aasta määrusega nr 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra punktile 211 täidab maa puhul, mille riigi omandisse jätmise menetluse käigus on välja selgitatud teiste isikute taotluste puudumine, riigivara valitseja ülesandeid valitsusasutus, kellele läheb maa valitsemise õigus üle pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist. Nimetatud valitseja volitused lõpevad maareformi läbiviimise tulemusel tekkinud maa omandiõiguse üleminekuga maa omanikule.
Kolmas küsimus: "Mitu sellist juhtumit on Teile teada, kus on Maa-ametil või mõnel muul vastutaval ametkonnal tulnud kaitsta riigi huvisid?" Maa-amet on olnud kaasatud maastikul piiri asukoha kindlakstegemise menetlustesse ja seda nii kontrollmõõdistamise teostajana kui ka maaomaniku volitatud esindajana. Piiride kindlaksmääramine on toimunud seaduses sätestatud alustel. Konkreetset numbrit mul teile pakkuda ei ole, tegemist on ju pideva protsessiga aastate vältel või ühe töölõiguga.
Neljas küsimus: "Mis ulatuses on Teie hinnangul tekkinud riigile kahju maa loovutamise näol? Kas antud kandeid, millega on eraomanik omandanud riigile kuuluvat maad, on riigile kompenseeritud ja kui on, siis millises ulatuses?" Kui maa loovutamise all peetakse silmas eraomandis olevate plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste ülemõõdistamisega kaasnenud pindala suurenemist, siis selline käsitlus on põhimõtteliselt väär. Loovutamisena saab käsitleda maatüki ühelt isikult teisele tasuta üleandmist. Maa-amet ei ole sellistest tehingutest teadlik.
Oleme varem selgitanud, et katastriüksuste pindala ei ole nähtus omaette, vaid pindala tuleneb alati katastriüksuse piiridest ja piiriandmetest. Pindala määramise täpsusest tingitud pindala muutust ei saa käsitleda maa reaalosa loovutamisena. Samuti oleme varem selgitanud, et kui plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse puhul teostatakse katastrimõõdistamine piiride tähistamiseks maastikul, siis lähtutakse mõõdistamisel plaani- või kaardimaterjali alusel määratud katastriüksuse piiridest katastriüksuse plaanil, naaberkatastriüksuse või -üksuste andmetest ja muudest asjaoludest, mis on olulised piiri tähistamisel. Seega on katastriüksuste piir maastikul esmakordselt tähistatud, mis siiski ei tähenda, et isik on piiride tähistamise tulemusena reaalselt maad juurde saanud. Eeldatavalt kasutab ta maad endistes piirides ning seejuures ei pruugi keegi mingit maad ei loovutada ega omandada. Ülemõõdistamise tulemusena selgub katastriüksuse täpne pindala ja seega on samavõrd tõenäoline nii pindala vähenemine, suurenemine kui ka samaks jäämine.
Kuivõrd plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste piiride tähistamisel maastikul fikseeritakse katastriüksuse plaanil määratud piir, siis puudub alus väita, et keegi on omandanud riigile kuuluvat maad, ja tunda huvi, kas see maa on riigile kompenseeritud. Piiride ja pindalade täpsustamise regulatsioon on plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste puhul sätestatud nii maakatastriseaduses kui ka teistes seda temaatikat reguleerivates õigusaktides ning alusetu ja põhjendamatu on nõuda selgitusi, kes peaks midagi kellelegi kompenseerima, kui õigusaktid mingit kompenseerimist ette ei näe. Seadusandja on plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste puhul nii pindala kui ka piiri asukohaga seotud võimalikke muudatusi maastikul ette näinud ja pidanud vajalikuks hoiatada võimalikest muudatustest ka isikuid, kes on otsustanud omandada maad plaani- või kaardimaterjali alusel. Ka riik ise on arvestanud asjaoluga, et summa summarum võib üksuste pindala muutuda ja see võib muuta reformimata maa või ka omandis oleva maa arvutuslikku pindala.
Viies küsimus: "Maakatastriseaduse § 3 lõike 1 kohaselt on katastri vastutavaks töötlejaks Keskkonnaministeerium ja sama paragrahvi lõike 11 kohaselt katastripidajaks Maa-amet. [---] Kuid kes teostab kontrolli nende andmete õigsuse üle ning kuidas vastavat kontrolli läbi viiakse?" See on siis küsimus dokumentides sisalduvate andmete kontrollist või õigsusest. Maakatastriseaduse § 11 lõike 1 kohaselt on katastri pidamise eesmärgiks maa väärtust, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava informatsiooni registreerimine ning informatsiooni kvaliteedi, säilimise ja avalikkusele kättesaadavuse tagamine. Maakatastriseaduse § 8 lõike 5 kohaselt vastutab katastripidaja tehtud kande vastavuse eest algdokumendile ning § 10 lõike 1 kohaselt on katastriüksuse plaan katastriüksuse piiride asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel. Maakatastriseaduse § 16 lõike 2 järgi vastutab maamõõtja tema poolt teostatud mõõdistamise ning koostatud katastriüksuse moodustamise toimiku õigsuse ja seaduslikkuse eest.
Katastripidaja teeb maakatastrisse kanded temale esitatud dokumentide alusel. Katastrikandeid tehes ei tutvu katastripidaja üldjuhul olukorraga looduses. Seda ei nõua ükski õigusakt. Katastripidaja kontrollib esitatud dokumentide omavahelist kooskõla, näiteks piiriprotokollis oleva piiri kirjelduse ja katastriüksuse plaanil esitatud piiride kulgemise omavahelist kooskõla, katastriüksuse plaanil esitatud piiriandmete vastavust toimikus esitatud mõõdistusandmetele jms ning taotletava kande sobivust olemasolevate kannetega maakatastris. Kui dokumentides ilmnevad puudused, esitab katastripidaja dokumentide esitajale nõude need kõrvaldada.
Katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuste ehk katastrimõõdistamise õigsuse kontrollimist reguleerib Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. aasta määruse nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord" 9. peatükk. Katastrimõõdistamisel saadud andmete õigsust saab alati kontrollida maamõõtja, tehes uue katastrimõõdistamise. Kui näiteks katastrikande tegemisel selgub, et viimati esitatud mõõdistustulemused ei sobi olemasolevate andmetega maakatastris, näiteks piiritähis on erinev, koordinaatide erinevus on lubatust suurem vms, siis tuleb maamõõtjal enda esitatud andmete õigsust täiendavalt kontrollida. Kui maamõõtja kinnitab enda esitatud andmete õigsust, siis esitab katastripidaja nõude andmete õigsuse kontrollimiseks varasema katastrimõõdistuse teostanud maamõõtjale. Kui olukord ikka ei lahene ja vastuolu andmetes püsib, kaasatakse Maa-ameti katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakond, kes tuvastab tegeliku olukorra maastikul ja annab hinnangu olemasolevate mõõdistustulemuste õigsusele. Katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakonna tuvastatud mõõdistusvigade parandamiseks esitatakse vea teinud maamõõtjale uus andmete kontrollimise nõue.
Plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamist reguleerib maakatastriseaduse § 20 lõige 5, samuti Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. aasta määrus nr 88, millega on kinnitatud plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord. Plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel moodustatakse katastriüksus ja määratakse maaüksuse pindala ja piirid kindlaks plaani- või kaardimaterjalil ning looduses piiride ja situatsiooni mõõdistamist ei toimu. Sel viisil moodustatud katastriüksuse piiride kulgemist ei ole maastikul määratud, piiripunktide asukoht on maastikul tähistamata ja piiripunktidele ei ole määratud koordinaate. Kuna plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel katastriüksuse piire maastikul ei tähistata, ei ole võimalik ka piiriandmete õigsust maastikul kontrollida.
Kui plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse omanik soovib teada saada temale kuuluva katastriüksuse täpset asukohta maastikul ja/või täpset pindala, tuleb alati teha katastrimõõdistamine katastriüksuse piiride looduses tähistamiseks. Mõõdistamise saab teha maakorraldustööde tegevuslitsentsiga maamõõtja, kes peab oma tegevuses võtma aluseks maakatastriseaduse ja vastava korra. Piiride tähistamisel tuleb eelkõige jälgida "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra" § 7 lõiget 4, mis ütleb, et plaanimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiripunktide maastikul tähistamisel lähtutakse piiriprotokollist, katastriüksuse plaanist, maastikuobjektidest ning olemasolevatest piirimärkidest.
Kuues küsimus: "Iga maatükk saab katastrisse kandmisel katastritunnuse, mis on unikaalne numberkood kindlate piiridega katastriüksuse kohta. Kui katastriüksuse piirid maastikul muutuvad, siis seniste piiridega katastriüksus lõpetatakse ja uute piiridega katastriüksusele antakse uus katastritunnus. [---] Kas Teie hinnangul tuleks katastripidajal pidada andmeid selle kohta, missuguste katastriüksuste pindalad on muutunud peale katastrimõõdistamise tulemust?" Iga katastritunnuse ja selle katastritunnusega katastriüksuse andmed säilivad maakatastris alaliselt, ühtegi katastriüksust, ka lõpetatud katastriüksust ei kustutata maakatastrist mitte kunagi. Andmebaasis fikseeritakse vaid katastriüksuse lõpetamise ehk kehtivuse lõppemise aeg ja lõpetamise õiguslik alus. Seega, maakatastris on iga katastriüksuse ajalugu jälgitav ja on võimalik vaadelda eri ajahetkedel katastriüksuse kohta kehtinud andmeid, sh piire ja pindala, ning iga kande aluseks olevad dokumendid kuuluvad alalisele säilitamisele katastriarhiivis.
Maakatastris tõepoolest ei peeta üldist statistilist arvestust katastriüksuse pindala muutmise kohta. Sellise arvestuse järele puudub meie arvates ka praktiline vajadus, sest iga pindala muutumise põhjus võib olla erinev ning pindala muutumist käsitleva andmeanalüüsi tulemuste alusel tehtavad järeldused võivad osutuda väga ekslikeks või vähemasti eksitavaks. Küll aga peetakse maakatastris arvestust näiteks katastriüksuste tekkelugude kohta. Nii saab näiteks teha päringuid, kui palju on eri ajal eri maapiirkondades tehtud katastriüksuse jagamisi või liitmisi, muudetud külgnevate katastriüksuste piire või ka katastriüksusi uuesti mõõdistatud. On tõenäoline, et kõikides nendes menetlustes tekkinud katastriüksuste pindalad või pindalade summad on võrreldes toimingus osalenud ja lõpetatud varasemate katastriüksuste pindaladega mõnevõrra täpsustunud (kas siis pluss- või miinusmärgiga), aga olukorras, kus toiming on läbi viidud katastriüksuste senistes piirides, jääb ainuüksi pindala täpsemaks muutmise pealt tehtavate järelduste kasutusala mõnevõrra selgusetuks. Aitüma!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Aitäh! Väitsite, et riigivara valitseja, riik on arvestanud, et pindala võib muutuda. Samas, Maa-ameti seisukohta aluseks võttes ükski õigusakt riigivara üle arvestuse pidamist ei nõua. Ma ei ole küll päris kindel, kas see otseselt ühestki konkreetsest õigusaktist tuleneb, aga ma arvan, et riigivara üle tuleb ikka arvestust pidada. Seda enam, et tegemist on ju väga suurte arvudega. Me räägime umbes sajast tuhandest katastriüksusest ja sadadest tuhandetest hektaritest, kusjuures Maa-amet on möönnud, et need n-ö täpsustamised võivad hektaritesse ulatuda. Minu küsimus on selline, et kas ikka on niimoodi, et riik ei pea oma vara üle arvestust pidama.

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Aitüma! Vastus on järgmine. Riik peab oma vara üle arvestust ja lähtub täpsuse kriteeriumide puhul sellest, mida seadusandja on talle ette andnud kas konkreetse seadussätte või siis seadusest tulenevate alamaktide näol.

Aseesimees Jüri Ratas

Rein Ratas, palun!

Rein Ratas

Aitüma, juhataja! Hea keskkonnaminister! Maareformi seadusest tulenevalt peab veerand sajandit kestnud maareform olema lõpetatud järgmiseks aastaks. Samas on meil veel ligikaudu 100 000 hektarit reformimata riigimaad. Härra minister, kas lähete meie rahva ajalukku kui Eesti Vabariigi teise maareformi lõpuleviija? Olen rääkinud.

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Aitüma! See oleks küll väga ilus, aga ma teile garantiid ei anna. See sõltub ametiaja pikkusest.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Kõnesid pidada ei soovita. Seega on arupärimisele vastatud.


3. 15:56 Arupärimine Euroopa Liidu ja USA vahelise vabakaubanduslepingu kohta (nr 191)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume edasi kolmanda arupärimise juurde. Märtsikuu 21. päeval k.a on esitatud Euroopa Liidu ja USA vahelise vabakaubanduslepingu kohta arupärimine, mis kannab numbrit 191. Arupärimisele vastab välisminister Marina Kaljurand. Ma palun Riigikogu kõnetooli teemat tutvustama arupärijate esindaja Viktor Vassiljevi! Palun teid siia!

Viktor Vassiljev

Härra juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Arupärimine sai, jah, esitatud 21. märtsil s.a, sellepärast et me vaatasime, et üsna varsti on Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid juba kolm aastat pidanud läbirääkimisi vabakaubandusleppe asjus. Teatud punktides nagu oleks kokkuleppele jõutud, teatud punktides ei olda. TTIP on selle asja nimi.
Asjalikud küsimused olid meil ka välja mõeldud. Millises seisus olid tol hetkel, tähendab, märtsikuus, läbirääkimised? Milliseid muutusi tooks Euroopa Liidu ja USA vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimine just nimelt meie Eestile? Kas meil tekib võimalus suurendada eksporti, midagi praegusest rohkem eksportida, või sealt midagi vahvat sisse osta? Ja millist kasu saaksid vabakaubandusleppest Eesti ettevõtjad, just nimelt Eesti väikeettevõtjad, tarbijad ja kogu Eesti rahvas, sest Eesti rahva huvides me ju siin oleme ja istume? Eks tol ajal, märtsikuus, oli meil muidugi eesmärk väikest viisi ka välisministrit kiusata ja valitsust kritiseerida, aga nüüd on peale tulnud uued sündmused. Millegipärast on Saksamaal tulnud 90 000 inimest tänavatele ja selle asemel, et põgenikega kakelda, on nemad hakanud kritiseerima Ameerika Ühendriike. Asi muutub kuidagi kummaliseks ja isegi mõnevõrra ohtlikuks. Ja kuna proua Kaljurand on viimase paarikümne aasta jooksul olnud ja on ka praegu Eesti valitsuses võib-olla ainuke professionaal omal kohal, kes suhtleb väga huvitavate inimestega ja kellel on kindlasti autentseid andmeid välispoliitikat puudutavate asjaolude kohta kuni Bilderbergi klubini välja – sellega proua Kaljurand kindlasti ei suhtle, aga ka sealt on võimalik saada igasuguseid andmeid –, siis otsustas Keskerakonna fraktsioon proua ministri käest kokku võttes väga lühidalt küsida, mis värk selle kaubandusleppega on. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama välisminister Marina Kaljuranna! Palun teid!

Välisminister Marina Kaljurand

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, ma hea meelega vastan sellele küsimusele, mis värk siis vabakaubanduslepinguga on. Aga ma tahaksin ühe korra siit kõnepuldist öelda ka selle lepingu õige nimetuse. Me räägime vabakaubanduslepingust, aga selle õige nimetus on Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus. Lihtsuse mõttes nimetan ka mina seda edaspidi Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheliseks vabakaubanduslepinguks.
Lepingu läbirääkimised algasid tõepoolest 2013. aastal ja praeguseks on toimunud 13 vooru. Viimane, 13. voor oli paar nädalat tagasi New Yorgis ja nüüd valmistatakse ette 14. vooru, mis peaks toimuma juulis. Läbirääkimised on toimunud kolmes suures teemaplokis: esiteks, turulepääs, teiseks, regulatiivne koostöö, ja kolmandaks, reeglid. Leping katab väga laia teemade ringi, kokku on 25–30 peatüki ümber. Ja nagu kaubandusläbirääkimistel tavaks ja kombeks on, ei ole midagi kokku lepitud seni, kuni kõik ei ole kokku lepitud. Kui vaadata üksikuid peatükke, siis eri peatükkide kokkuleppimisel on jõutud eri staadiumitesse. Näiteks, kõige kaugemale on jõutud tollikoostöö ning väikeste ja keskmiste ettevõtete koostööga, samuti riikidevaheliste vaidluste lahendamisega. Kõige keerulisemad peatükid on praeguse seisuga riigihanked, teenused ja samuti kõik, mis puudutab põllumajandust, näiteks geograafilisi tähiseid. Komisjon avaldas 27. aprillil väga detailse üleskirjutuse sellest, kuhu ollakse peatükkide kaupa jõutud ja mis on läbirääkimistel üldse toimunud. Hea meelega jagan teiega seda viidet.
Jah, tõepoolest, järjest rohkem küsitakse ka Euroopa Liidus, kas leping jõutakse sõlmida enne president Obama ametiaja lõppemist ja kas vabakaubanduslepingu suhtes avaliku arvamuse muutust Saksamaal tuleb võtta väga tõsiselt. Loomulikult tuleb igasse avalikku arvamusse tõsiselt suhtuda, aga mina pööraksin tähelepanu sellele, millest rääkisid kantsler Merkel ja president Obama Hannoveris eelmisel nädalal. Nad mõlemad kinnitasid soovi see leping sõlmida, sest see on Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide huvides, see on meie väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvides, see on meie inimeste huvides, nagu te väga õigesti ütlesite.
Euroopa Liidu pädevuste jaotuse kohaselt on ühtne kaubanduspoliitika komisjoni pädevuses. Komisjon räägib seda lepingut läbi ja räägib läbi mandaadi põhjal, mille komisjonile annavad liikmesriigid. Läbirääkimised toimuvad ka tihedas konsultatsioonis liikmesriikidega. Eesti olulisemate eksportkaupade jaoks kehtib praegu USA-sse müümisel sisuliselt igal pool nullprotsendiline tariif. Kuna Eesti eksport USA-sse moodustab alla 5% Eesti koguekspordist ja suuremate eksporditavate tootegruppide jaoks kehtivad juba praegu madalad tariifid või pole neid üldse, ei saa lepingu mõju Eestile olema suur. Ta ei saa olema nii suur nagu mõnele teisele Euroopa Liidu liikmesriigile, kes ekspordib Ameerika Ühendriikidesse rohkem. Samas on oluline, et lepingu sõlmimisel väheneb regulatsioonide hulk, hakatakse vastastikku tunnustama standardeid, kaotatakse mittetariifsed tõkked ehk oluliselt väheneb bürokraatia. See peaks muutma lihtsamaks Eesti ekspordi pääsemise USA turule.
2015. aasta oktoobri seisuga on Eestist otse USA-sse eksportivate ettevõtete arv 691. Eesti kaupade otseeksport USA-sse moodustab 3,1% koguekspordist ja ligikaudu 60% ekspordist tuli sellistest toodetest nagu mineraalsed tooted, bensiin, kütteõlid, vedelike mõõtmise seadmed, kalastustarbed, trafod. Samas ei peegelda see number Eesti firmade eksporti USA-sse tarneahelate kaudu, mis toimub meie teiste oluliste kaubanduspartnerite, näiteks Soome, Rootsi ja Saksamaa, vahendusel. Eesti teenuste eksport USA-sse moodustab 3,4% kogu teenuste ekspordist ja peamiselt on tegu veoteenuste, arvuti- ja infoteenuste, muude äriteenuste ja reisiteenustega.
Me hindame, et vabakaubanduslepingu mõju Eesti SKT-le saab olema vahemikus 0,3–0,4%, mis on 40–70 miljonit eurot. Eksport USA-sse võiks hinnanguliselt kasvada 40–60 miljoni euro ulatuses ehk 7–12%. Samas on tegemist prognooside ja majandusliku mudeldamisega olukorras, kus läbirääkimised alles käivad ja lõplikku teksti veel kokku lepitud ei ole. Küll aga võime me ettevõtjatega suhtluse põhjal arvata, et USA kui sihtturg võib potentsiaalset huvi pakkuda kõigile Eesti ettevõtetele, nii juba eespool nimetatud sektoritele, aga ka teistele, kes otsivad võimalusi uute turgude näol. Lepingust on hinnanguliselt kõige enam võita just väikestel ja keskmistel ettevõtetel, kellele topeltkontrollid ja topeltsertifitseerimised on bürokraatlikuks takistuseks. Samas ei too vabakaubandusleping Eesti ettevõtetele lisakohustusi, vaid loob pigem võimalusi kaubavahetuse arendamiseks. Nii et võib loota, et vabakaubandusleping tekitab Eesti ettevõtetes veelgi suuremat huvi ja usaldust USA kui sihtturu vastu.
Nagu ma ka ütlesin, küsimusele, millal võiks leping jõustuda, on täna keeruline vastata. Aga jah, on arvata, et leping ei jõustu ehk ei saa ratifitseeritud Euroopa Parlamendis president Obama administratsiooni volituste lõppemise tähtajaks. Praegu tehakse siiski jõupingutusi selleks, et leppida kokku ka lahtiolevates küsimustes, et lepingu tekstis võimalikult ruttu kokkuleppele saada. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, aitäh! Teile on ka tublisti küsimusi. Anne Sulling, palun!

Anne Sulling

Aitäh, hea eesistuja! Hea välisminister! Tänastes uudistes vastas Prantsusmaa kaubandusminister küsimusele, kas Obama ametiaja lõpuks on võimalik jõuda kokkuleppele, et ta pigem nii ei arva. Minu küsimus ongi, et mis on teie prognoos. Kui see nii ei lähe, mis saab edasi?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt sellest, kas kokkulepe saavutatakse või ei. Jah, nagu ma ütlesin, on kriitilisi küsimusi, mille üle praegu läbirääkimisi peetakse – riigihanked, teenused, põllumajandus. Täna ei saa siiski veel välistada, et kokkulepe saavutatakse. Ja alati on küsimus ka selles, et kui me tahame väheambitsioonikat vabakaubanduslepingut, siis me võime selles järgmisel esmaspäeval kokku leppida. Antud juhul tahetakse ambitsioonikat vabakaubanduslepingut, mis kataks väga laiu küsimusi, väga laia teemaderingi ja seetõttu lähevad need läbirääkimised osaliselt keeruliselt. Kindlasti hakkavad Euroopa poolt mõjutama valimised Prantsusmaal ja Saksamaal, st see leping saab olema ka sisepoliitiline arutlusteema. Nii et praegu ma ei tahaks spekuleerida selle üle, mis saab siis, kui ei jõuta valmis. Praegu on kõik pingutused suunatud sellele, et lepingu tekst oleks järgmise aasta jaanuariks kokku lepitud.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, kõigepealt aitäh selle optimismi eest, mis puudutab ka meie ekspordivõimaluste laienemist sellel suunal, aga ma küsiksin eelnevast küsimusest pisut teistmoodi. Kuidas te hindate USA poliitika järjepidevuse võimalusi pärast presidendivalimisi – kas siin võib olla mingeid selliseid jõnkse, mis on meile ootamatud? Ja kasutades juhust, küsin üldse laiemalt, kuidas te iseloomustate praegu Eesti-USA suhteid nii eeloleva NATO tippkohtumise kontekstis kui kõigi nende kuumade sündmuste ja valupunktide valguses, mis meil on Ukrainast Süüriani.

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Selleks, et detailsemalt vastata, milline saab olema uue administratsiooni poliitika, tuleb see uus administratsioon ära oodata. Tuleb ära oodata ka valimistulemused. Jah, ka mina jälgin seda, mida praegu presidendikandidaadid välja ütlevad. Mõne presidendikandidaadi puhul on see ikka päris hirmutav, mida välja öeldakse. Ka selles mõttes, kas Ameerika Ühendriigid jäävad toetama liberaalset majandust või ei.
Läbirääkimiste alustamine Ameerika Ühendriikidega ei olnud lihtne. Selleks valmistuti aastaid. 2011–2013 käis koos kõrgetasemeline ekspertide grupp, et valmistada ette pinnast. Jah, läbirääkimised on kestnud kolm aastat. Jah, see on olnud pikk aeg. Aga mina näen, et riikidel, Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel on soov kokku leppida. On läbi analüüsitud kõik osariigid Ameerika Ühendriikides ja kõik liikmesriigid Euroopa Liidus. Ja absoluutselt kõik võidavad sellest lepingust. Nii et ma väga loodan, et kes iganes on järgmises administratsioonis, lähtub nendestsamadest faktidest ja sellest, kuhu me praeguseks oleme läbirääkimistega jõudnud.
Ja mis puudutab Eesti ja Ameerika Ühendriikide kahepoolseid suhteid, siis meie suhted on väga head. Meie suhted on väga head kui kahel liitlasel, kahel partneril, kahel sõbral, kahel riigil, kes teineteist mõistavad ja kes teevad väga palju koos. Ja me valmistume ka lähenevaks Varssavi tippkohtumiseks, olles samal meelel Ameerika Ühendriikidega, jagades neid seisukohti, millega nemad Varssavisse lähevad. Ma arvan, et sellele sai kinnituseks ka president Obama visiit Londonisse ja Saksamaale, kus president Obama kordas üle NATO liikmesriikide vajaduse pühenduda NATO idatiiva tugevdamisele, nii heidutuse kui ka suurema NATO kohaloleku mõttes. Suhteliselt varsti pärast seda järgnesid ka Euroopa suurte liitlaste poliitilised otsused tugevdada kohalolekut Balti regioonis. Nii et me töötame väga tihedalt koos Ameerika Ühendriikidega, nagu ka teiste liitlastega, et Varssavi tippkohtumine oleks meile kõigile – mitte ainult Eestile, vaid kõigile NATO liitlastele – edukas.

Aseesimees Jüri Ratas

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Te oma ettekande alguses rääkisite mingitest peatükkidest, mis on kaugemale edenenud, ja teistest, mis on vähem edenenud. Kas ma sain õigesti aru, et vastastikuste vaidluste lahendamise küsimuses on kaugemale jõutud? Niipalju kui mina olen mõistnud, soovivad eurooplased asendada praegu eksisteeriva vabakaubanduslepingute vaidluste lahendamise süsteemi (s.o investor-state dispute settlement) uue tribunaliga. Nimelt, eurooplased on väga protektsionistlikud ja kipuvad hoolimata juba kehtivast vabakaubandusest Ameerikaga seda rikkuma, kaotavad kogu aeg praeguses süsteemis ja tahavad uue tribunali teha (investment court system). Kas te arvate, et see on hea mõte asendada olemasolev süsteem, mis on väga paindlik ja toimiv, uue, eurooplaste loodava tribunaliga?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Läbirääkimised on alati kahepoolne protsess: on Euroopa Liidu seisukohad, on Ameerika Ühendriikide seisukohad. Jah, ma arvan, et see, kuhupoole praegu kohtuga liigutakse, on õige suund. Jah, ma arvan, et kohus sellisel kujul, nagu tema üle praegu läbirääkimisi peetakse, saab olema läbipaistvam, saab olema avatum ja saab olema parem.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea välisminister! Leping, millest me räägime, näeb ette ühise regulatsiooni koostööorgani (inglise keeles: join to regulatory cooperation body) loomist. Siit tekib kohe küsimus, kes hakkavad sinna kuuluma ja kuidas on võimalik sinna saada, kas seal on ka Eesti huvid esindatud – kui jah, siis kelle kaudu – ning kuidas on tagatud, et tulemuseks ei ole jällegi bürokraatia kasv ühes valdkonnas ja regulatsioonide suurendamine transatlantilise lepingu raames, mis oleks omakorda vabakaubanduse sisuline vastand. Äkki te selgitate selle loodava organi olemust?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Selle lepingu eesmärk ei ole luua täiendavaid bürokraatlikke või regulatiivseid takistusi. Jah, kindlasti saavad Eesti huvid mis iganes institutsioonis, mis selle lepinguga luuakse, olema esindatud ja kaitstud, nii nagu need on seda praegu läbirääkimistel. Ma jään teile vastuse võlgu, kes konkreetselt selle organi moodustavad, aga ma saadan selle info teile kirjalikult.

Aseesimees Jüri Ratas

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Nagu aeg on näidanud, on lepingu läbirääkimised kestnud pikalt. Minule küll tundub, et lepingu tagajärjeks võib selgelt olla regulatsioonide ja bürokraatia kasv. Kas see aitab teie hinnangul uutel ettevõtetel turule siseneda ehk konkurentsi juurde tekitada või aitab see pigem olemasolevatel ettevõtetel turul paremat positsiooni saavutada, mis sisuliselt pärsib vaba turgu?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Jah, tõepoolest, läbirääkimised on kestnud juba kolm aastat. Kuid ma ei tea ajaloost, et kaubandusläbirääkimised oleksid kunagi läinud lihtsalt, eriti Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, kus me Euroopa Liidu puhul räägime 28 liikmesriigist, Ameerika Ühendriikide puhul osariikidest, kellel kõigil on oma seadused, oma regulatsioonid. Jah, seda võin ma kinnitada, et selle lepingu eesmärgi täitmise tulemusena bürokraatia väheneb. Ja kui bürokraatia väheneb, siis on väikestel ja keskmistel ettevõtetel vastastikku lihtsam ligipääs turgudele.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Me tõepoolest ootame, et te saadate meile väga täpse vastuse selle kohta, kuidas ja kes hakkab Eestit esindama selles tulevases koostööorganis. Aga mu küsimus puudutab muud. Me kõik teame, et suured kalad söövad väikseid kalu. Te korduvalt rõhutasite seda, et see leping on eelkõige väiksemate ja keskmiste ettevõtete huvides. Kuidas näeb see leping ette seda, et üle maailma tegutsevad hargmaised korporatsioonid, mille peakorterid on eelkõige Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja Suurbritannias, ei haara maailmaturul veel suuremat võimu, veel suuremat turuosa ega tõrju väiksemaid välja?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Miks võidavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted? Asi ongi selles, et suurkorporatsioonid saavad endale lubada juriste, raamatupidajaid, advokaate, kes valmistavad ette kõiki neid bürokraatlikke pabereid, mida ühele või teisele turule pääsemiseks vaja on. Selle lepingu eesmärk on seda bürokraatiat kui mitte lõplikult kaotada, mida ei saa teha, siis seda bürokraatiat oluliselt vähendada: kaotatakse ära topeltkontrollid, kaotatakse ära topeltsertifitseerimised. Ja sellest võidavad väikesed ja keskmised ettevõtted, kes ei saa endale lubada nii suurt advokaatide, raamatupidajate või juristide armeed, nagu saavad suurkorporatsioonid. Nii et selle lepinguga luuakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele parem ligipääs Ameerika Ühendriikide turule ja vastupidi ka, st Euroopa Liidu turule.

Aseesimees Jüri Ratas

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! On problemaatiline, kas väited lepingu kasulikkusest Eesti ettevõtetele peavad paika. Kuna meie eksport Ühendriikidesse on väike, ähvardab meie ettevõtteid tariifide ja piirangute kaotamisest tuleneva kasu asemel hoopis konkurents USA ettevõtetega nii kodu- kui ka Euroopa siseturul. USA standardid on väga paljudes valdkondades madalamad ja nii on meie ettevõtetel konkureerimiseks halvem lähtepositsioon. Lisaks kaotavad nad juba kõrgemaid standardeid järgivasse tootmisprotsessi tehtud investeeringud. Ühendriikide ettevõtetest on iseäranis ekspansiivsete huvidega just põllumajanduse ja toiduainetööstuse ettevõtted. Kuidas on võimalik kaitsta meie ettevõtete huve uues turusituatsioonis?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Mis puudutab põllumajandussektorit, siis see on praegu keeruline teemavaldkond. Ja seda on väga üheselt öelnud nii kaubandusvolinik kui ka põllumajandusvolinik, et nende läbirääkimiste tulemusena Euroopa Liidu standardeid ei alandata. Euroopa Liidu standardid jäävad kehtima ja Euroopa Liidu nõuded, näiteks need, mis on kehtestatud geneetiliselt muundatud organismidele, võetakse üle. Ehk ei minda lihtsama vastupanu teed: ei minda lihtsamatele nõuetele, lihtsamatele kriteeriumidele, lihtsamatele standarditele üle.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Aitäh, juhataja! Aitäh ettekandjale! Aastaid on räägitud sellest, et Välisministeerium võiks rohkem kaitsta Eesti majanduse ja kapitali huvisid. Nüüd lõpuks on näha võib-olla mingisugust praktilist tulemit. Aga ma küsin, kas see koostöö väikeste ja keskmiste ettevõtetega on, nagu te väitsite, Välisministeeriumil olnud regulaarne, süsteemne. Ja millised siis need väikesed ja keskmised ettevõtted on, kes sooviksid sinna USA turule minna?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! See on üks vabakaubandusleping, mida on läbi räägitud. Enne seda olid vabakaubanduslepingud Jaapani ja Kanadaga. Enne seda on sõlmitud palju teisi vabakaubanduslepinguid, kaasa arvatud meie idapartneritega: Ukrainaga, Gruusiaga, Moldovaga. Ehk Välisministeeriumil on kogemusi osalemisega ja komisjonile mandaadi andmisega pidada vabakaubanduslepingute läbirääkimisi. Jah, me kohtume konkreetsete ettevõtjatega. Me kohtume ettevõtjatega, kes soovivad minna mingisugusele sihtturule. Me kohtume liitudega, kes esindavad ettevõtteid. Me kohtume kaubandus-tööstuskojaga. Jah, need on regulaarsed kohtumised. Kui te küsite konkreetselt Ameerika turu kohta, siis ma võin näiteks tuua, et AS Rõngu Mahl ja AS Valio Eesti teevad esimesi samme Ameerika turul. Ja nemad näiteks tahavad väga, et see vabakaubandusleping sõlmitaks. See muudaks nende tegevuse Ameerika turul lihtsamaks ja vähendaks bürokraatiat.

Aseesimees Jüri Ratas

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Nii positiivset, optimistlikku juttu ma pole kuulnud sellest ajast, kui koolis räägiti, et kommunism tuleb 1961. aastal. No ei ole võimalik, et asjas ei ole mitte midagi halba, on ainult head. Igasugusel protsessil on ikkagi olemas kaks külge. Ja kui siin Mart Helme rääkis suurtest kaladest, kes söövad väikseid kalu, siis suured kalad ongi huvitatud sellest, et väiksed kalad oleksid võimalikult rammusad. Ja kui praegu istuvad koos ameeriklane ja sakslane, kes arutavad meie saatust, siis kunagi, üsna ammu istusid koos venelane ja sakslane, kes arutasid meie saatust. See lõppes meile halvasti. Kas te oskate meile siiski nimetada ka mingeid ohtusid, mis on seotud kahe väga suure, vägeva riigimoodustise kaubanduslike kokkulepetega?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Need läbirääkimised ei ole võrreldavad nende läbirääkimistega, mida on pidanud suurriigid üle meie peade. Meie huvid on eelkõige kaitstud seeläbi, et me anname mandaadi – meie koos teiste 27 liikmesriigiga anname komisjoni mandaadi – ja selle raames peab komisjon läbirääkimisi. Kus on ohud? Oht on see, et seda lepingut võib mitte tulla, kui ei suudeta kokku leppida kas riigihangete avamises teineteisele või geograafilistes tähistes, mis on suureks probleemiks Euroopale, Eestile võib-olla vähem, küll aga nendele Euroopa riikidele, kus toodang on seotud geograafilise tähistuse, geograafiliste nimetustega, olgu selleks näiteks Parmesani juust.
Loomulikult neid probleeme on ja loomulikult need läbirääkimised ei ole lihtsad. Aga miks ma ütlen, et sellest võidavad kõik osariigid ja kõik liikmesriigid? Sellepärast, et need, kes toetavad liberaalset majandust – need, kes usuvad sellesse, et kaubavahetus ja kaubandus viib majandust edasi –, võidavad. Täna on Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit suurimad vabakaubanduslikku mõtlemist kandvad riigid ja organisatsioonid. Ja sellepärast on ka statistika huvitav ja see näitab, et võidavad absoluutselt kõik – kes rohkem, kes vähem. Vabakaubanduslepingu sõlmimisega tekib suurem ühisturg, kus valitsevad need reeglid, mille järgi meie Euroopa Liidus oleme harjunud käituma. Kui meie seda lepingut ei sõlmi, sõlmivad teised ja siis võib olla allaandmine standardites, siis võib olla järeleandmine kvaliteedis. Nii et ka selles mõttes on see nii Ameerika Ühendriikide kui ka Euroopa Liidu huvides, et leping saaks sõlmitud.

Aseesimees Jüri Ratas

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite, et väga keerulised läbirääkimised on põllumajandusalastes küsimustes. Teame, et geneetiliselt muundatud toiduainete probleem on seal üks põhiprobleeme. Aga kas selle kõrvale võib tuua veel mingeid teisi küsimusi või on see ainuke takistus põllumajandusalaste kokkulepete puhul?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid selle küsimuse eest! Näiteks üks teine mitte takistus, vaid keeruline koht on ka see, mida ma äsja nimetasin – geograafilised nimetused. Ameerikas ollakse harjunud tootma Parma sinki, Parmesani juustu, mõtlemata, et Euroopale seostub see konkreetse kohaga ja et nendele riikidele, kes toodavad geograafilise nimetusega toodangut, on see väga põhimõtteline, väga keeruline küsimus. Euroopa Liidul ei ole üldse lihtne avada oma turgu põllumajandusele. Vaatame kas või neid läbirääkimisi, mida peetakse teiste riikidega, et avada toodang põllumajandusele, mida on praegu niivõrd palju doteeritud – see on üldse keeruline küsimus. Sellepärast ma nimetasingi põllumajandust kui ühte keerulisemat valdkonda.

Aseesimees Jüri Ratas

Andrei Novikov, palun!

Andrei Novikov

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kohtumisel valijatega küsiti mult selle lepingu valguses palju konkreetsemaid, kui nii võib öelda, siis rahvapärasemaid asju. Näiteks, kas standardite ühtlustamine tähendab ka seda, et meil hakatakse nüüd kasutama ja müüma näiteks USA pistikuid ning kas USA-st imporditud sõiduki puhul langeb ära vajadus vahetada punane suunatuli kollase vastu. Mida võiks vastata? Kas kusagil on olemas nimekiri standarditest, mis muutuvad, ning kui palju tuleb meil sellega seoses riigisiseseid standardeid muuta?

Välisminister Marina Kaljurand

Ma tänan teid küsimuse eest! Kindlasti on see nimekiri olemas. Ja ma arvan, et kui ma praegu komisjoni väljaantud teatise või läbirääkimiste ülevaate kõik lisad läbi loeksin, siis ma leiaksin selle üles. Kui te soovite, siis te võite seda ise vaadata komisjoni teatest, mille komisjon andis välja aprilli lõpus. Ma võin nendele kahele küsimusele pistiku ja ohutulede kohta ka ise vastuse leida. Praegu ma jään teile selle vastuse võlgu.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme!

Martin Helme

Härra asespiiker! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Probleem lepinguga, mida nimetatakse vabakaubanduslepinguks ja mille lühend on TTIP, on selles, et sellega reklaamitakse vabakaubandust, aga tegelikult ei ole sel mingit pistmist vabakaubandusega. Tuletan meelde, et Euroopa ja Ameerika vahel on vabakaubandusleping olemas juba 1990-ndatest. Tegelikult kujutab kõnealune leping või läbirääkimiste protsess endast ühelt poolt Euroopa Komisjoni ja teiselt poolt selgelt vasakpoolse Ameerika Ühendriikide administratsiooni soovi suurendada veelgi bürokraatiat ja tunnustada vastastikust bürokraatiat. See ei ole leping, mis vähendab bürokraatiat, lihtsustab turule sisenemist või teeb kellelegi konkureerimise lihtsamaks. Kui siin oli juttu sellest, et bürokraatia väheneb, siis see on lihtsalt vastuolus lepingus sisalduvate plaanidega luua juurde mitmeid uusi organeid, mille ainsaks ülesandeks ongi bürokraatia juurdetootmine. Üks neist on ühine regulatsioonikomitee ja teine on uus tribunal, kusjuures eriti ma tahaks juhtida tähelepanu sellele, et see uus tribunal on Euroopa Komisjoni poolne n-ö läbimurre või soov asendada olemasolev, toimiv ja ettevõtjakeskne vaidluste lahendamise mehhanism selgelt riikliku ja komisjonile alluva vaidluste lahendamise mehhanismiga. Siin ei ole juttu mitte sellest, et vastastikku tunnustataks standardeid ehk see, mis on juba Ameerikas loa saanud, oleks ka Euroopas kasutatav, või see, mis on Euroopas loa saanud, oleks ka Ameerikas kasutatav.
Jutt käib harmoneerimisest ehk uue bürokraatiakihi, uue lubade kihi tekitamisest. Sellel ei ole mingit pistmist vabakaubandusega. See on olnud erakordselt suurte rahvusvaheliste suurfirmade lobitöö, mis aitab neil kindlustada oma positsiooni transatlantilisel turul, takistada uute ettevõtete tulekut sellele turule. Samal ajal on siin selgelt olemas oht, et selle mahuka lepingu raames saavad ikkagi kannatada n-ö aus konkurents ja selle ausa konkurentsi käigus ka näiteks Eesti ettevõtjad. Eriti tuleks minu meelest tähelepanu juhtida geneetiliselt muundatud organismide turule pääsemisele, mille tagajärjeks võib vabalt olla meie mesinduse täielik lõpp. Mõtleme kas või selle peale, et terve Ameerika on paksuks läinud selle tõttu, et lihatööstus on saavutanud konkurentsieelise lihaveiste hormoonsöötmisega, mis on olnud pikaajaliste ja väga halbade tagajärgedega inimeste tervisele. Need on asjad, mis selle lepinguga tulevad ka meile.
Nii et kogu see arutelu ja kogu see optimism, mida minister siin praegu üles näitas, näitab ühest küljest muidugi väga kurvastavalt seda, et räägitakse millestki muust, millestki, mida ei ole olemas. Räägitakse mingist teisest lepingust kui see, mis tegelikult paberi peal on. See näitab seda, et Eestil ei ole oma välispoliitikat, ammugi mitte oma väliskaubanduspoliitikat. Ja seekord me ei loobu selle lepingu valguses isegi mitte oma suveräänsusest Euroopa Liidu või Euroopa Komisjoni kasuks, mida me teeme niikuinii iga päev, vaid teeme seda rahvusvaheliste hargmaiste suurfirmade kasuks. Selle lepinguga ei tohiks nõus olla. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Viktor Vassiljev

Härra juhataja! Ma hästi ei usu, et ameeriklased lähevad paksuks ainult geneetiliselt muundatud toiduainete söömise pärast. Nad lähevad paksuks sellepärast, et nad lihtsalt söövad hästi. Nad oskavad hästi oma äri ajada, neil on suurkorporatsioonid, mis laiendavad oma kombitsaid igale poole üle maailma, ja sellepärast nad elavadki hästi. Karta on muidugi, et väikse Eesti käest ei küsita midagi ja tehakse need kokkulepped ära nii, nagu nad tehakse. Aga siiski on olemas ju ka ajaloolisi pretsedente, mida Ameerika Ühendriigid on korraldanud. Kas või näiteks 1992. aasta nn vabakaubanduslepe Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Mehhiko vahel ehk eesti keeles lühendatult NAFTA. Nii et mingid naftakõrvad paistsid sealt välja, kuigi naftast suurt juttu ei olnud. Aga lõppes kõik sellega, et Kanadas kukkusid palgad 20%, Mehhikos valitses tööpuudus ja Mehhiko muutus narkokaubandust levitavaks riigiks, kust elanikud põgenesid. Ega sealt midagi head ei tulnud.
Nii et kui mängus on Ühendriikide suurkorporatsioonid, olgu Apple või Shell või mis iganes, siis ega see ei ole sugugi mitte uus nähtus. Ameerika kirjanik Graham Greene on sellest kirjutanud juba 40 aastat tagasi. Vanad inimesed on seda kirjanikku lugenud või vähemalt teavad teda. Noored võivad guugeldada, et saada teada, mis või kes ta on ja millest ta kirjutas. Tema viis need korporatsioonid ühe nimetuse alla – United Fruit Company, kes Ladina-Ameerikas oma kombitsad välja sirutas ja tõi kaasa ainult huku seal elavatele inimestele. Nüüd siis üritab United Fruit Company sirutada oma haarde ka Euroopa Liidu üle. Ega ei maksa arvata, et suurkorporatsioonides, olgu Euroopa või Ameerika omades, on niivõrd head onukesed, kes hoolitsevad ainult selle eest, et inimesed hästi elaksid. Neil on omad huvid ja ma siin juba korra mainisin seda kolleeg Mart Helme mõtet – suured kalad söövad väikseid kalu. Loomulikult, haikala ongi huvitatud sellest, et pisikesed anšoovised oleksid võimalikult rammusad ja neid oleks rohkem. Nii see asi toimubki ja toimibki.
Ja ma veel kord ütlen seda, et kuna Eesti omal ajal sirge seljaga ja püstipäi sammus Euroopa Liidu orjusesse, siis ega meil pole midagi suurt öelda ka, läheb nagu läheb. Aga siiski tasub meil välispoliitikas üldiselt hoida madalat profiili ja mitte joosta rongi ees, sest veduri ees silkamine on küllaltki ohtlik tegevus, mis peaks olema keelatud väikestele rahvastele, väikestele riikidele, sellistele nagu Eesti. Eesti on pisitilluke ja gloobuselt vaadates, õnneks jah, ei leia Islamiriik seda võib-olla üleski, aga teist sellist Eestit ei ole. Me elame siin, oleme väike maa ja väike rahvas. Meil ei ole mõtet kangelaslikult surra mingi võõra onu ideede eest, vaid meie ülesanne on pigem tagasihoidlikul kombel ellu jääda, nii nagu tuhat aastat on eestlane siin ellu jäänud.
Ma tuletan meelde ja refereerin lühidalt ühte muinasjuttu. Mulle meeldivad muinasjutud, sest seal on alati tõetera sees. Tark inimene kuuleb seda, loll ei kuule, aga siin istuvad praegu ainult targad inimesed. Lugu on parun Münchhauseni kohta, kes kuulsal Aafrika reisil sattus lõvi ja krokodilli vahele. Muidugi sai tal laskemoon otsa või ei vastanud see püssitoru kõverusele. Tulistada ta ei saanud, siia ega sinna minna ei saanud, muidu süüakse ära. Kui krokodill oli lõuad pärani ajanud ja lõvi valmistus hüppeks, siis parunihärra lihtsalt kükitas maha, nii et lõvi hüppas krokodillile kurku ja krokodill lämbus ära. Ja palju aastaid hiljem võis parunihärra seda õpetlikku lugu jutustada kamina kõrval oma piipu popsides ja sinna juurde hea koguse tublit Moseli veini juues. Tagasihoidlikult toimetades jõuab teinekord hulga kaugemale kui veduri ees joostes. Vabakaubandusleppe puhul pole ilmselt midagi parata, kuid ettevaatlik peab olema, sest ükski asi ei ole nii hea, nagu ta pildile maalitud on. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Seega on arupärimisele vastatud.


4. 16:34 Arupärimine majanduskuritegude kohta (nr 182)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on järjekorras neljas. Arupärimine esitati 16. märtsil 2016, see on majanduskuritegude kohta ja kannab numbrit 182. Arupärimisele vastab justiitsminister Urmas Reinsalu. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Artur Talviku, et ta arupärimist tutvustaks!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Meie arupärimine on tõepoolest majanduskuritegude kohta. See sai ajendi sellest, et keskkriminaalpolitsei kehtestas veel eelmise aasta lõpupoole sisekorra, mis näeb ette, et majanduskuritegude menetlemist tuleb alustada alles siis, kui kahjusumma on ületanud 80 000 euro piiri. Varem oli see summa palju väiksem. Meie andmetel on keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroos tööl 45 inimest, kes peaksid uurima kõiki majanduskuritegusid, mis Eestis toime pannakse. Neid kuritegusid on sadu. Olukord ei ole parem ka prokuratuuris, kus majandus-, korruptsiooni ja küberkuritegude osakonnas töötab kokku 15 inimest. Ettevõtlussektor on segaduses, kas valitsus tõesti aktsepteerib poliitikat, mis laseb majanduskuritegevusel muutuda igapäevaseks nähtuseks, nagu nägime eelmise riigikorra ajal. Lõpetamata kaasusi on tohutul hulgal. Praegune olukord soosib väikesi ja keskmisi majanduskurjategijad, kes oma tegevusega rikuvad Eesti ettevõtluskultuuri, vähendavad Eesti atraktiivsust välisinvestorite silmis ning tekitavad ausatele ettevõtjatele ja riigile märkimisväärset kahju. Ühesõnaga, me tahame saada selgust, mis majanduskuritegudega lahti on, kuidas neid uuritakse, kus siin piirid on ja kas meil on üldse piisavalt jõudu majanduskuritegusid uurida või peaksime hoopis muutma seadusi ja mõningaid kuritegusid mitte enam kuritegudeks nimetama. Vabaerakonna fraktsioon on esitanud justiitsministrile selle kohta kuus küsimust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Urmas Reinsalu, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 182. Palun!

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud parlamendiliikmed! See on väga tõsine ja oluline probleem, millele arupärijad tähelepanu juhivad. Ma tahan rõhutada, et see mõttekäik, mis puudutab ühe uurimisasutuse pädevust, otsekui majanduskuritegusid – kuritegusid, mis on sätestatud karistusseadustikus – uuritaks ainult siis, kui kahju ületab teatud rahalise piiri, ei ole õige või see on, ütleme, osaliselt õige. Meil on olemas keskkriminaalpolitsei, mille ülesanne on uurida ohtlikumaid kuritegusid, tapmisi ja kõige keerukamaid juhtumeid. Selleks et majanduskuriteod oleks eraldi prioriteet, nagu on kriminaalpoliitika arengusuundades kokku lepitud, moodustati 2014. aastal keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo. Kahe kuriteoliigi puhul, omastamine ja kelmus, on prefektuurid ja keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo kokku leppinud, et varalise kahju suurus, mille puhul keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo tegutsema hakkab, on 80 000 eurot, ülejäänud majanduskuritegusid peavad menetlema prefektuurid. Kindlasti on oluline ka prefektuurides nende kuritegude uurimise suutlikkust arendada.
Järgnevalt vastan küsimustele, mida arupärijad on esitanud. Esimene küsimus: "Kuidas seletate majanduskriminaalasjade lõpetamise massilisust viimastel aastatel? Kas see suund jätkub ka järgnevatel aastatel?" Statistika näitab, et 2014. aastal lõpetas majanduskuritegude büroo 188 kriminaalasja ning võrreldaval ajal 2015. aastal 123 kriminaalasja, seda siis poole aasta tsüklis. 2014. aastal lõpetati kõige enam menetlusi, 62%, põhjusel, kuna ei olnud võimalik kindlaks teha kuriteo toimepannud isikut, ning 2015. aastal lõpetati kõige rohkem menetlusi kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati neil aastatel 20% ja 16% menetlustest. Kindlasti on oluline see, mida ma olen rõhutanud ka prokuratuurile, et majanduskuritegude menetlemise aeg peaks olema lühem. Praegu kõneleme me sellest, et keskmine menetlusaeg kohtueelses menetluses on 798 päeva, sh on prokuratuuri keskmine menetlusaeg 253 päeva. Menetlusjõudlus on kindlasti oluline eesmärk, mida menetlejad peavad silmas pidama. Majanduskuritegude lõpetamine viimastel aastatel oli ühelt poolt tingitud sellest, et suur hulk kriminaalmenetlusi oli aegumise või mõistliku menetluse tähtaja piiril, samas oli tekkinud olukord, kus puudus selge ülevaade, millised on need majanduskuriteod, mille menetlemine on prioriteetne. Majanduskuritegude prioriseerimine tõi kaasa iseenesest positiivse olukorra, kus kõik menetlused, sh ressursi puudumise tõttu seisma jäänud menetlused, võeti uurijate ja prokuröride teravdatud tähelepanu alla ning kui kohtuperspektiiv puudus, võeti vastu otsus menetlus lõpetada. Kriminaalmenetluse lõpetamine võib olla tingitud erinevatest asjaoludest ning seetõttu ei saa pelgalt lõpetamiste arvu põhjal üldistatud järeldusi teha. Kriminaalmenetluse alustamist tingiva kuriteokahtluse lävi on Eestis madal. Seetõttu esineb olukordi, kus menetluse käigus selgub, et kriminaalmenetluse alustamise tinginud kuriteokahtlus ei leidnud kinnitust, st kuriteoks kvalifitseeritavat tegu ei olnud toime pandud, samuti võib kriminaalmenetluse lõpetada näiteks kahtlustatava isiku surm. Kokkuvõtvalt võib öelda, et majanduskuritegude lõpetamiste arvu taga on korrastustöö politseiasutustes, et tulemuslikkuse mõttes lootusetud asjad ei jääks seisma. See on võimaldanud keskenduda omakorda neile kriminaalasjadele, millel on kohtuperspektiivi.
Teine küsimus: "Kriminaalmenetluse kohustuslikkus kohustab uurima alati, kui kuriteo asjaolud on ilmnenud. See paneb õiguskaitseorganitele väga kõrged nõudmised. Kuidas Te hindate kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiipi Eesti õiguskaitseorganite pideva alarahastatuse ja võimekuse languse taustal?" Kolmas küsimus: "Kas Eesti võiks loobuda kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibist?" Objektiivsed andmed ei toeta seisukohta, justkui oleks täheldatav õiguskaitseorganite võimekuse langus. 2015. aastal – see on üldine statistika – suurenes kuritegude lahendamine eelmise aastaga võrreldes 11%. 2014. aastal oli see näitaja 52%, 2015. aastal 63%. Lahendatuks loetakse need kuriteod, mille menetlus on aasta jooksul kas otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud või mille prokuratuur on aasta jooksul kohtusse saatnud, ehk kuriteod, mis aasta jooksul lahendatakse, võivad olla registreeritud ka varem. Kui me vaatame keskmise menetlusaja dünaamikat prokuratuuris 2010. aastast peale, siis kuigi ka 2015. aasta statistikal põhinev keskmine menetlusaeg on selline, et kindlasti on vaja muuta menetlusi kiiremaks, on positiivne see, et dünaamika näitab keskmise menetlusaja lühenemist. Mis puudutab kohustuslikkuse printsiipi, siis kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet kriminaalmenetluse lõpetamisel käesoleva aasta alguses osaliselt muudeti. Selle aasta 16. jaanuaril jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatus võimaldab kriminaalmenetluse lõpetada ka juhul, kui kuriteo toimepanijat ei ole tuvastatud ning tõendite kogumine ei ole otstarbekas. Kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõtte revideerimine võib osutuda põhjendatuks, et menetlusressursse optimeerida, kuid seda analüüsib Justiitsministeerium kriminaalmenetluse revisjoni käigus. Oluline on see, et kehtiva õiguse kohaselt – menetlejad peavad kinni pidama kehtivast õigusest – tuleb kuriteotunnuste esinemise korral kriminaalmenetlust alustada sõltumata sellest, kas kuritegu on tekitanud varalist kahju, kui suur see kahju on, millised on võimalused tõendamiseseme ja asjaolude väljaselgitamiseks ning milline võib olla avalik menetlushuvi.
Järgmine küsimus: "Kui riik ei ole võimeline kõiki majanduskuritegusid uurima ja tunnistab seesmiselt, et mõned neist ei ole lihtsalt prioriteetsed, siis kas see ei peaks tooma kaasa vajaduse teha majanduskuritegude revisjon eesmärgiga muuta või tühistada need paragrahvid, mis on liigsed või liiga laiad?" Iseenesest on  karistusseadustikus majanduskuritegude vallas tehtud revisjon, mis jõustus 1. jaanuaril läinud aastal. Kui me vaatame dünaamikat, siis näeme, et hulk kuriteona kvalifitseeritavaid tegusid liikusid teistesse karistusseadustiku peatükkidesse, kuid kui n-ö kitsa esemena kasutada sõna "majanduskuriteod", siis aasta 2010 versus aasta 2015 on viie aasta perspektiivis majanduskuritegude puhul vähenemine 47% ja 2014 versus 2015 on see 14%. Ma rõhutan, et osaliselt on selle taga tõepoolest karistusõiguse revisjon. Lisaks tahan rõhutada, et menetlusressursi puhul ei ole kindlasti mingisugust kehtiva õiguse järgi karistamisväärsuse lati alandamist ning Justiitsministeerium ei planeeri majanduskuritegude regulatsiooni täiendavat süsteemset muutmist peale selle karistusseadustiku revisjoni, mis jõustus 1. jaanuaril 2015. Karistusõiguse revisjoni üheks keskseks ideeks oligi vähendada karistatavate tegude arvu ning tagada ultima ratio põhimõtte järgimine karistusõiguses.
"Kas ja millises suuruses näete eelarvelist puudujääki, et KriPo ja prokuratuuri töö võimekus tõuseks rahuldavale tasemele? Millised on Teie-poolsed tegevused?" Eelmisel aastal tegi Justiitsministeerium majanduskuritegude menetluspraktika analüüsi. Selle peamised järeldused olid, et keskmine menetlusaeg on liialt pikk, prokuratuur on ülekoormatud ning prokuratuuris ja uurimisasutustes ei ole piisavalt tugipersonali. Majanduskuritegude büroo loomine keskkriminaalpolitseisse on positiivne ja tugev samm, see on ainuõige samm, kuid selle kõrval tuleb tagada ka uurimisvõimekus prefektuurides, mis puudutab n-ö väiksemaid asju. Menetlejad vajavad järjepidevat koolitust ja, mis on hästi tähtis, kriminaaltulu avastamisele tuleb jõulisemalt tähelepanu pöörata. See tähendab, et oleks vaja tagada ka varale aresti ja tõkendite seadmine, et siis, kui otsus tuleb, oleks nendel heausksetel inimestel, kellele kahju on tekitatud, võimalik oma vara tagasi saada. Ma arutasin selle analüüsi järeldusi selle aasta alul koos ettevõtjate ning uurimisasutuste ja prokuratuuri esindajatega. Me jõudsime teatud seisukohtadele, kuidas edasi tegutseda. Muu hulgas on selleks, et kõige olulisemate asjade menetluskiirust suurendada, vaja hakata rakendama uurimisgrupi põhimõtet, nagu tehakse keerulisemate korruptsiooniasjade uurimisel. Tähendab, ei ole nii, et üks uurija uurib ühe asja lõpuni ning siis võtab järgmise ja järgmise, vaid kriitilisemates asjades saab võimekust rakendada uurimisgrupp. Nii on võimalik kiiremini seisukohtadele jõuda ja kriminaalasi prokuratuuri saata, kui politsei ja prokuratuuri hinnangul on tegemist kuriteoga. Mis puudutab prokuratuuri koormust, siis prokuratuuris on 28 majanduskuritegudele spetsialiseerunud prokuröri, lisaks juhin tähelepanu majanduskuritegude büroo 45 töötajale, kellele härra Talvik õigesti osutas. Ka Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnas töötab 95 ametnikku. Osa majanduskuritegusid kuuluvad maksuvaldkonda ja nemad tegelevad nendega. Me oleme vastu võtnud otsuse luua juurde kaheksa konsultandi kohta. Ma olen rõhutanud prokuratuurile, et seda ressurssi tuleb kasutada just nimelt majanduskuritegude parema menetlemise heaks, tähendab, personali osas on prokuratuur saanud positiivse lisavõimenduse. Mis puudutab menetlusseadusi, et ei oleks lihtsalt ülebürokraatlikku menetluskorda, aga ei kahjustataks tõe tuvastamise kvaliteeti ja süütuse presumptsiooni, siis on käivitatud kriminaalmenetluse seadustiku revisjon. Esimesed väljatöötamiskavatsuse tulemused, ma loodan, jõuavad enne suve minu lauale. Seda liigselt bürokraatlikku tõendite kogumise protseduuri on võimalik tõhusamaks muuta, nii et ei kannata tõe tuvastamise põhimõtted. Ultima ratio põhimõte näeb ikkagi ette, et üldine õiguskeskkond oleks selline, et maksejõuetusõigus toetaks rohkem ausaid ettevõtjaid. Siin on meil praegu probleeme. Ma olen käivitanud maksejõuetusõiguse revisjoni. Ei saa pidada normaalseks, et ligikaudu 60% menetlustest raugevad juba enne pankroti väljakuulutamist, menetlused kestavad mitu aastat ja võlausaldajate nõuete rahuldamise protsent on väike. Riigi ülesanne on ka tsiviilõigust ümber ehitada nõnda, et õigussüsteem kaitseks rohkem ausaid ettevõtjaid. Tõsine probleem on ka selles, et Eesti on maksejõuetuse valdkonna edetabelis langenud kolm kohta ja asub Maailmapanga uuringus "Doing Business" 40. kohal. Tahangi rõhutada, et see valdkond on üks tervik. Üks asi on see, et uurimisasutustel oleksid selged prioriteedid paigas, teine on see, et neil oleks piisav ressursivõimekus, kolmas aga see, et ultima ratio põhimõtte järgi rakenduksid kriminaalõiguslikud menetlused ikkagi kõige äärmuslikumal juhul ja üldine õiguskeskkond peaks olema selline, et tsiviilõiguslike ja maksejõuetusõiguslike vahendite kaudu pakutaks ausale ettevõtlusele ja tsiviilkäibele ühiskonnas paremat tuge. Nii maksejõuetusõiguses kui ka menetlusõiguse lihtsamaks ja kiiremaks muutmises oleme astunud oma sammud, prokuratuur on lisaressursse saanud. Mis puudutab politsei ressursivajadust, siis rõhutasin ma kohtumisel siseministriga kriminaalpoliitika prioriteetide seadmist arutades ka seda vajadust, et Siseministeerium kaaluks tulevikus majanduskuritegude uurimise võimekuse parandamist. See puudutab just nimelt prefektuuride võimekust menetleda härra Talviku alul osutatud omastamise ja kelmuse kuritegusid, mille summa on väiksem kui keskkriminaalpolitsei sisemises kokkuleppes kokkulepitud lävend. Kindlasti on väga oluline see ettepanek, et majanduskuritegude büroos on tulevikus vaja piirkondadesse luua kriminaaltulu ja vara jälituse spetsialistide ametikohad. Maksu- ja Tolliametil on oma ambitsioonide tase, milline võiks olla majanduskuritegude puhul sellise vara tagasisaamise protsent. Eesmärgiks on neil seatud 50%, mis oleks tagatud aresti ja tõkenditega. Ma arvan, et see on hästi oluline. Niipalju kui ma olen ettevõtjatega kohtunud, on selgunud, et probleem on tõsine. Ei saa öelda, et süsteem on rahuldav, kaugeltki mitte. Süsteemi tuleb jõudsasti reformida. Peale selle, et hea peab võidutsema ja õiglus peab võidutsema, tahavad ausad ettevõtjad tagasi saada oma ressursse, mille kelmid või petised on hakkama pannud. Loomulikult on üks asi, millele me peame mõtlema, ärikeeldude jõudsam kohaldamine. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Keskkriminaalpolitseil ei ole ainult see piir, et nad tegelevad kuriteoga alates 80 000 euro suurusest kahjusummast, vaid nad tegelevad ka ainult suurte, mastaapsete, grupiviisiliste asjadega. Siit tuleb pättidele väga vale sõnum: tegutse natuke väiksemalt, siis jääb see asi prefektuuride menetleda ja nende võimekuses on alust kahelda. See on jõudluse ja ilmselt ka ettevalmistuse küsimus. Kuidas saaks just prefektuuride võimekust parandada ja milline on üldse nende probleemidega tegelevate inimeste ettevalmistus? Kas me saame olla sellega rahul ja kuidas saaks seda parandada, et ei oleks enam nii, et tegeldakse ainult suurte asjadega? See on tegelikult väga demoraliseeriv signaal ühiskonnale.

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! See on täpselt samasugune küsimus nagu kriminaliseeritud varguse ja väheväärtusliku varalise õiguse omastamise väärteo vahe. Tähtis on see, et me ei saada ühiskonnale vale signaali. See summa on tegelikult suur. Eesti majanduskäibes ei ole ju nii, nagu politseiasutustel oleks mingi alus teatud suuruses kahjusummade puhul kuritegusid mitte uurida. Ei, sellist alust neil ei ole. Seesama legaliteedi põhimõte nõuab seda uurimist. Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo töö loogika peaks olema üles ehitatud nõnda, et ta seab prioriteetidest ja avalike huvide kaitse seisukohtadest lähtudes oma prioriteediahela vastavusse ühiskonna õiguskindluse tagamise huviga ja konsulteerib – see on ka kahtlemata huvi, milles, ma arvan, ei ole midagi halba – õiguskuuleka ärikliima kohaldamisel ettevõtjate katusorganisatsioonidega. Ma tahan öelda, et see 80 000 euro küsimus ei saa olla mingi asi iseeneses, see ei tulene kuskilt seadusest, vaid see on selle organisatsiooni sisemise kokkuleppe küsimus, samamoodi nagu on isikuvastaste kuritegude puhul selge, millised neist võtab keskkriminaalpolitsei piirkondadelt üle ja tegeleb nendega ise. Majanduskuritegudele on kindlasti vaja läheneda probleemipõhiselt ja muuta majanduskuritegude vastu võitlemise kohtueelse uurimise metoodikat, kasutades avaldusepõhiste menetluste asemel enam analüüsipõhiseid menetlusi. See tähendab, et menetluse alustamine ei peaks olema tingitud mitte menetlejale esitatud kuriteoteatest, vaid menetleja töö ja analüüsi käigus selgunud informatsioonist. See on nende prioriteetide seadmise loogikas ja majanduskuritegude tõkestamisel kindlasti üks kõige efektiivsemaid meetodeid. Siin on hästi oluline koostöö just nimelt ettevõtlusorganisatsioonidega, ausate ettevõtjatega, et teha selgeks, kuidas riik saaks paremini ausale ettevõtluskliimale kaasa aidata.
Rääkides prefektuurides selle võimekuse väljaarendamisest või selle taseme tõstmisest, juhin tähelepanu, et ega midagi dramaatiliselt muutunud ei ole. Muutunud on see, et me ütleme, et meil on üks prioriteet, peitkuritegevuse puhul on selleks majanduskuriteod, millega võitlemiseks oleme me moodustanud keskkriminaalpolitsei juurde eraldi üksuse. Kas see on õige samm? Jah, see on õige samm. Kui küsida, kas enne seda, kui keskkriminaalpolitseis ei olnud eraldi üksust majanduskuritegude uurimiseks, oli olukord selle võrra mõistlikum, et koormus jaotus piirkondade ja prefektuuride peale laiali, siis kindlasti mitte. Me saame aru, et me oleme liikunud õiges suunas. Kui me ühel tasemel parandame uurimiskvaliteeti ja kompetentsi kriminaalpoliitikas n-ö prioriteediahela seadmise kaudu, siis on oluline, et me ei annaks vale signaali, nagu teisi asju ei menetletaks. Neid tuleb menetleda. Kahtlemata peab riigile olema oluline tagada ka nendele menetlejatele ressursid ja nende menetluste kvaliteet. Peaprokurör on rõhutanud, et tal on kaks prioriteeti, ja ma arvan, et need on täiesti õigesti valitud suunad. Esiteks, alaealiste laste vastu suunatud kuritegevus, ja teiseks, majanduskuritegevus. Ma arvan, et prokuratuur menetlusjuhina on positiivses mõttes väga tugev järelevalve tegija, mis tähendab asjade menetlemist piirkondades, kus neid asju ei ole võimalik kuidagi ootele jätta.

Esimees Eiki Nestor

Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra minister! Mind natuke vapustas see, mis te praegu ütlesite. 1990-ndatel ja 2000-ndate alguses oli keskkriminaalpolitseis kindlasti olemas majanduskuritegude uurimise üksus. Mul on meeles, et selle kõige silmapaistvam juht oli Ain Seppik, kes hiljem oli Keskerakonna poliitik. Küsimus on mul tegelikult see, et te olete kasutanud oma vastustes sõna "prioriteet" nii ainsuses kui ka mitmuses. Kas Eesti riigil on praegu majanduskuritegevusega võitlemise valdkonnas mingid prioriteedid, üks või rohkem, ja millised need on? Kes on Eesti riigis see inimene, kes kannab selle eest poliitilist vastutust, on see ametisolev justiitsminister, ametisolev siseminister või keegi kolmas või neljas?

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Justiits- ja siseminister lepivad iga aasta alul kriminaalpoliitika prioriteedid kokku. Võib arutada, kas prioriteete saab olla mitu või on neid üks. Ütleme siis, et need on eelisvaldkonnad. See ei tähenda seda, et muid kuritegusid, olgu need siis isikuvastased või varavastased kuriteod, riik ei menetle. Vastupidi. Ma olen toonud tavalise liikluse näidet. Kiirabisõiduk peab alati läbi saama, aga see ei tähenda, et teised autod ei tohiks enam kusagil sõita. See kõik lähtub avalikest huvidest. Loomulikult, kui me kõneleme korruptsioonikuritegudest ja majanduskuritegudest, siis peitkuritegude puhul on prioriteet ennekõike organiseeritud majanduskuriteod. See peab olema rõhuasetus. Teine selline asi on suur tekitatud kahju. Kahju suurus on täiesti legitiimne eelismenetlemise alus. Kuid loomulikult, riik oma käitumises ega menetluses ei tohi esile kutsuda arusaama, nagu prioriteedi seadmise korral muid tegusid ei menetletaks. Mis puudutab vastutust, siis, jah, kuna kogu kohtueelse menetluse kaar jaotub kahe ministeeriumi pädevuse vahel, siis on selge, et teatud lõigus kannab vastutust justiitsminister, teatud lõigus siseminister. Ma ei taha kasutada sõnapaari "kollektiivne vastutus", kuna see tähendaks vastutuse puudumist. Nii see täpselt ongi, poliitiline vastutus riigis on olemas, ei saa olla täidesaatva võimu sektorit, kus seda vastutust ei eksisteeri, sest sel juhul oleks riigis mingisugune ahel katkenud. Aga vastutus minu ja siseministri vahel jaotub konkreetsete lõikude kaupa, mitte n-ö abstraktse protsentuaalse suhte mõttes.

Esimees Eiki Nestor

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea esimees! Hea minister! Kuulates sinu juttu, teen ühe järelduse. Kui on tegemist selliste majanduskuritegudega, et eraettevõtja versus riik, siis seal on suured kapatsiteedid mängu pandud. Nagu sa isegi mainisid, Maksu- ja Tolliametis on hulgaliselt uurijaid. Aga sellised kuriteod, et eraettevõtja versus eraettevõtja, ongi need, mille menetlemine lõpetatakse enneaegu ja tulemustele ei jõuta. See ajab ettevõtjad kurjaks, nad ütlevad, et keskkond ei ole õige, kui need kuriteod on lahendamata. Kas siin pole tegemist mitte sellega, et nii prokuratuuris kui ka politseis jääb nende keeruliste majanduskuritegude uurimisel kvalifikatsioonist puudu?

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Päris selge on see – ma seda ka rõhutasin, kui ma sain eelmise aasta suvel kokku prokuröridega –, et spetsiifilist eksperditeadmist nõudvas küsimuses ei ole Eesti-suguses väikeriigis mõeldav, et menetlejal oleks alati olemas tehniline erialane oskusteave. Seda oleks absurdne eeldada. Kui n-ö vastasvõistkond kasutab tipptasemel audiitorite ja raamatupidamisekspertide abi, siis on täiesti normaalne, et tuleb ekspertide oskust sisse osta, olgu nad audiitorid või majandusteadlased. Seda prokuratuur ka kasutab.
Kindlasti tahan ma rõhutada, et ma olen kaugel soovist luua muljet, nagu kõik oleks korras, kõik toimib, midagi pole vaja teha ja läheme oma asjadega edasi. Vastupidi, ma osutasin sellele, et praeguse olukorraga ei saa kindlasti rahul olla. Küsimus on selles, mida me teeme. Oma vastutuse piires ütlesin ma, mida me teeme. Maksejõuetusõigusest rääkides tuleb tõdeda, et kui pankrotimenetlus on käima läinud, siis pankrot sageli raugeb ja mitte midagi pole enam võtta, tare on tühi. Seda vaatavad ausad ettevõtjad vihaga. Mida me teeme? Pankrotiõiguses on minu seisukohalt kaalud valesti asetatud. Pahade poolele on võrdsusloogikas antud liiga suured abstraktsed õigused. Kaale tuleb ümber sättida. Selleks oleme alustanud maksejõuetusõiguse revisjoni.
Teine küsimus on see, ega kogu kriminaalmenetluse ahel ei ole liiga pikk, liiga vaevaline ning liiga palju tehnilisi ja bürokraatlikke protseduure nõudev, mis puudutab ressursse. Jah, minu seisukoht on, et seda tuleb muuta paindlikumaks, tõhusamaks ja kiiremaks. Seda revisjoni oleme me alustanud ja esimesed tulemused peaksid tulema selle aasta suveks.
Kolmas küsimus on minu vastutusalas ja puudutab prokuratuuri. Kas prokuratuuris oli majanduskuritegude vallas piisavalt ressursse? Minu seisukohalt ei olnud, sellepärast oligi see ainukene seltskond, kellele valitsus tegi eelmisel aastal erandi ja lasi koosseisu suurendada. Näete, igal pool räägitakse, et lähtuvalt protsentarvutusest tuleb kärpida valitsussektori osakaalu, aga prokuratuuris tehti erand, seal saadi kaheksa koosseisulist kohta juurde. See ei tähenda, et keegi selle jaoks lahti lasti, vaid kaheksa koosseisulist kohta tuli juurde. Prioriteet on keskenduda just nimelt majanduskuritegudele.
Mis puudutab seda, kuidas töötab üldine ahel, kogu see kaar, alates avalduse esitamisest kuni politseiüksuste ja prokuratuurini ning hiljem kohtuni välja, siis menetlusajad on minu arvates liiga pikad. Kuidas seda parandada? Esiteks, menetlusõigus võimaldab kiiremat liikumist. Teiseks saab seda saavutada loomulikult lisaressursi abil. Kolmandaks, kahtlemata, nagu ma ütlesin, on tõsisemate ja mahukamate kuritegude uurimisel oluline uurimisgruppide printsiip.
Küsimus on selles, kas meie loogika alusel on riik Karl Marxi õpetuse vaimus vägivallaaparaadina võimeline ennast kaitsma, aga, ütleme, teistele ühiskonnas osalejatele ta seda õigustuge ei paku. Kahtlemata ei tohi selline mõtteviis kuidagipidi kõlama jääda. Ettevõtluskliima, ettevõtluse usaldusväärsus ja see, kui palju õiguskeskkond suudab pakkuda kaitset ausatele ettevõtjatele, on kogu ühiskonna toimimise ja majanduses jõukuse loomise jaoks väga oluline. Seetõttu, kui Justiitsministeerium pani kokku Eesti konkurentsivõime kava, kus oli 64 ettepanekut, siis olid just nimelt ettevõtlusorganisatsioonide vaates ärikeskkonna ning tsiviilõiguse ja majanduskeskkonna küsimuste seas olulised majanduskuritegude tõhusam menetlemine ja maksejõuetusõiguse reform. Ettevõtlusorganisatsioonid leidsid, et seal oodatakse riigilt tõhusamat ja jõulisemat kaitset.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Mind huvitab, kui palju kasutatakse Eestis praegu võimalust kehtestada äritegevuse keeldu, kas sellel on teie arvates piisavalt mõju ja kas seda võimalust võiks rohkem kasutada. Kas seda on analüüsitud?

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Ärikeelde kanti 2015. aastal registrisse 207 korral ja ettevõtluskeelde kolmel korral. Viidatud 207 ärikeeldu tulenesid peaaegu kõik füüsiliste isikute pankrottidest. Loomulikult ei kohalda kohtud kõigi pankrotijuhtumite puhul ärikeeldu, kuna normaalses majandustegevuses on suur osa pankrottidest heausksed pankrotid. Üks tõsine teema, mis on südamevalu koht, on variisikute kasutamine, mis seondub pankrotimenetlusega ja vara väljakantimisega maksejõuetutest äriühingutest. Selle kohta ootan ma maksejõuetuse revisjoni ajal konkreetsete ettepanekute paketti. Iseenesest on üks idee, mida ettevõtlusorganisatsioonid on pidanud mõistlikuks, see, et Soome eeskujul võiks Eestisse rajada pankrotiombudsmani institutsiooni, see ombudsman tegeleks pankrotimenetluse järelevalvega. Rääkides variisikute ja tankistide probleemist või sellest olukorrast, kus isikud pakuvad lausa süsteemset teenust, et puhastada äriühinguid varadest ja jätta kohustused lauale, ei hakka ma enne õhtut hõiskama, aga ütlen, et prokuratuuril on ka kehtiva menetlusõiguse ja karistusseadustiku loogika järgi oma relvad olemas. Ma pean oluliseks, et nad selle teemaga jõudsalt tegeleksid. See on üks kõige valulisemaid kohti. Ettevõtjad ütlevad, et teatakse neid inimesi, kes seda teenust pakuvad. Riiklikud süüdistajad, politsei ja uurimisasutused peavad sellega jõulisemalt tegelema. Kui selgub, et need menetlused takerduvad mõne seaduse sõnastuse tõttu, siis ei kavatse ma kindlasti olla tagasihoidlik, vaid esitan selle kohta ettepanekud parlamendile. Ma olen rääkinud ka Euroopa Komisjoni õigusasjade voliniku Jourovaga sellest, et kogu Euroopa Liidus tuleks liikuda ühtse ärikeelusüsteemi ja minimaalse lävendisüsteemi poole. Ei tohiks olla nii, et kelm läheb teise liikmesriiki, asutab seal äriühingu ja lehvitab sealt sõbralikult meile siin Eesti majandusruumis. On veel teine asjaolu, mida tuleks maksejõuetuse revisjoni käigus analüüsida. Üks asi on see, kui inimene on registrisse kantud, ta on osanik, juhatuse liige, ja me saame talle ärikeelu kehtestada. Teine asi on aga tegelik mõju, piltlikult öeldes, selle äriühingu üle. See tegelik mõju on faktiliselt tuvastatav, see ei olegi formaal-juriidiliselt tuvastatav. Tuleb vaadata, kas registrisse on kantud see isik või on seal hoopis ta naine või mõni hea sõber või on tal mingisugune Panamal asutatud osaühing. Selles vallas vajab õiguskeskkond jõulisemat puhastamist. Poliitilised ega muud ametiisikud ei saa anda uurimisasutustele näpunäiteid, kuna uurimisasutused on sõltumatud, aga ma olen rõhutanud, et selle valdkonnaga tegelemine peaks olema prioriteet.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Me saime teie sõnade kaudu praegu kinnitust sellele, et töö käib ja liigutakse analüüsipõhise uurimise suunas, ning saime kinnitust veel mitmele asjale, kaasa arvatud sellele, et ka riigi eelarvestrateegias arvestatakse kõige sellega. Aga milline on teie sõnum ausale ettevõtjale, kes väga sageli tunneb, et tema vastasseisus kelmi, petise või vargaga riik teda küllaldaselt ei toeta?

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Õigusriik peab olema üles ehitatud nõnda, et kurjategijad peaksid kartma, aga ausad inimesed ei peaks kartma ega kannatama. Seetõttu peab prokuratuuri sõnum olema – ma ei astu siin prokuratuuri kingadesse, aga riigi peaprokurör viimasel ümarlaual, kui me arutasime majanduskuritegude teemat, kinnitas seda ühemõtteliselt –, et prokuratuuri uksed on valla ausatele ettevõtjatele, et nad saaksid tulla oma probleemiga ja sellest kõnelda, olgu kõne all konkreetne juhtum või soov suurema üldistusjõuga neile probleemidele osutada. Prokuratuur ei võta neid ettevõtjaid kui tüütuid isikuid, kes toovad mingeid pabereid ja koormavad ametnikke, vaid, vastupidi, see on prokuratuuri üks kesksemaid prioriteete ja kindlasti suhtuvad nad sellesse äärmiselt tõsiselt. Ma julgustan ettevõtjaid, et mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida lootusetusel, umbes niimoodi, et niikuinii midagi ei juhtu. Ei, riigi poliitiline tahe on see, et ausa majanduskeskkonna ja kogu ühiskonna toimimise huvides peavad toimima ausa mängu reeglid. Kui neid reegleid rikutakse, siis on jama majas. Zimbabwes tehti loterii, mille peaauhind oli mitu miljonit dollarit, ja kui Mugabe presidendina sai peavõidu, siis järgmisel korral keegi millegipärast loteriipiletit ei ostnud. Selge on see, et riik peab ennast jõudsamalt kokku võtma. Sammude pakett on olemas. See mäng rajaneb ikka sellel eeldusel, et ettevõtjad heas mõttes mängivad kaasa ja annavad oma panuse. Ma arvan, et koostöö ettevõtlusorganisatsioonidega ka nende ettepanekute tegemisel on olnud päris viljakas.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, justiitsminister Urmas Reinsalu! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Kui me räägime majanduskuritegevusest, millest me siis räägime? See ei ole kindlasti mitte väga täpne mõiste. Selle mõiste alla läheb kolm karistusseadustiku peatükki. Üks on "Majandusalased süüteod", seal on 30 koosseisu, §-d 372–402, põhiliselt läheb selle mõiste alla ka peatükk "Varavastased süüteod" (23 paragrahvi) ja "Intellektuaalse omandi vastased süüteod" (12 paragrahvi). Selliseid paragrahve jätkub veel siia-sinna ja mõni ei ole selle mõiste järgi võttes oma õiges kohas. Aga igal juhul peame me arvestama 60–70 süüteokoosseisuga.
Teine nimetus, mis sobib selle kuritegevuse liigi kohta, tuleb ilmselt inglise keelest, üle ookeani. See on valgekrae süüteod või valgekrae kuriteod. See on võib-olla natuke parem termin, sest see toob välja olulise erinevuse, mis on näiteks isikuvastastel kuritegudel võrreldes nende kuritegudega, millest me praegu räägime. Isikuvastaste kuritegudega tegeldakse põhiliselt tagantjärele ja n-ö kasvatuslik mõju isikuvastaste kuritegude eest karistamisel on suhteliselt väike, aga majanduskuritegude või valgekrae kuritegude puhul on oluline, et neid on erakordselt raske uurida, üliharva jõutakse süüdimõistva kohtuotsuseni ja kui nendega ei tegelda, siis tekib ühiskonnas ahelreaktsioon. Iga majanduskuritegu, mis jääb karistamata, on põhimõtteliselt üleskutse kõigile teistele: tulge ja tehke järele, sest see ei ole ohtlik ja see on kasulik. Siin on ühiskondliku resonantsi küsimus suurem.
Kuivõrd on võimalik neid kuritegusid tagantjärele tõrjuda? Mina isiklikult ei ole optimistlik. Ma arvan, et me peame vaatama, kuhu me oleme jõudnud sellega, et Eesti karistusseadustikus on juriidilised isikud muudetud karistuspoliitika objektideks, neile määratakse karistus, aga samal ajal me teame, et majanduskuritegusid pannakse valdavalt toime mingisuguse firma või äriühingu nime all, mis on enamasti kas offshore-firma või riiulifirma. Isegi, kui nende karistamiseni jõutakse, ei ole sellel olulist tulemust.
Valdkond ei ole ju uudne, lõppude lõpuks on see nähtus olnud inimühiskonnas juba vähemalt Hammurapi aegadest peale. Kogemus ütleb, et ainuke efektiivne meetod selles valdkonnas on püüda kinni see inimene, kes on kuriteo taga, ja mitte lasta tal peituda näiteks äriühingu nime taha. Üks loogika on siin see, et kunagi ei ole nii, et pannakse toime ainult üks majanduskuritegu elus ja rohkem neid ei tehta. Majanduskuritegudega on ikka nii, et kes on ühega edukalt hakkama saanud, see jääbki neid tegema ja võtab järjest suuremalt ette. Sellepärast arvan ma, et kõik seda sorti kuritegevuse tagantjärele tõrjumise katsed, nagu minister meile praegu rääkis, on üsna mõttetud ja tulutud. Mõistlikumad riigid on läinud seda teed, et on välja selgitanud, kes on see konkreetne Jüri või Jaan, kes on selle taga, nad on püüdnud ta kinni suvalise karistatava ja tõendatava teo eest ning võtnud talt ära isu oma tegevust korrata. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Ma saan aru, et härra minister soovib läbirääkimiste lõpetuseks midagi öelda. Palun, Urmas Reinsalu!

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Ma arvan, et härra Adamsi mõttekäigu ja minu mõtete vahel ei olnud selles mõttes vastuolu, et ka härra Adams seadis majanduskuritegude vallas väga selgelt prioriteedi. See on retsidiivsuse vähendamine selles valdkonnas. Tõepoolest, eeldatav retsidiivsus on seal ülimalt suur. Retsidiivsuse vähendamine peaks ka minu arvamuse kohaselt olema kogu meie karistuspoliitika kaare prioriteet.
Loomulikult ei ole nii, otsekui kehtiv loogika, millele me oleme üles ehitanud majanduskuritegude uurimise, seisneks võitluses nende äriühingutega, mis on tühjaks kanditud ja kus on toimunud pahatahtlik pankrotimenetlus. Ka juriidilise isiku kriminaalvastutus ei tähenda, nagu see oleks füüsilise isiku vastutuse alternatiiv. Loomulikult on kurjategija isik, kes teo toime paneb, juriidilise isiku kriminaalvastutus on juriidiline konstruktsioon. Selle üle võib arutada, kas juriidiline isik saab midagi halba teha. Põhimõtteliselt on eesmärk üks ja selge: mitte võimaldada hiljem osanikel, kes on juriidilised isikud, saada kasu kuriteona toimepandud aktidest.
Siin räägiti võitlusest tagajärgedega. See on üks asi, aga efektiivsem on ennetustöö või sellise ärikeskkonna loomine, kus, piltlikult öeldes, oleks tsiviilõiguse keskkonnas vähem võimalusi majanduskuritegusid toime panna. Jah, see on väga õige mõttekäik. Selles suunas me majandusõiguse revisjoniga täpselt liigumegi, ka ärikeeldude valdkond ei ole kriminaalõiguse valdkond. Ma arvan, et siin mingisugust vastuolu ei ole. Aga kui siin mainiti, et tuleks see inimene kinni püüda ükskõik mis juhtumi eest, siis loomulikult on see retsidiivne joonis asjaolu, mida menetlejad silmas peavad, ja ka prokuratuur peab nende juhtumite puhul, mis puudutavad firmade tühjaks kantimist ja tankistide kasutamist, seda kindlasti silmas. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.


5. 17:21 Arupärimine kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste rakendamisega seotud kulude katmise kohta (nr 184)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise päevakorras oleva arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Toomas Vitsut, Tarmo Tamm, Anneli Ott, Peeter Ernits, Mihhail Korb, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Jaanus Karilaid, Erki Savisaar, Enn Eesmaa, Andrei Novikov, Vladimir Velman, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu ja Märt Sults. Arupärijate nimel Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mina ja veel 16 Keskerakonna fraktsiooni liiget oleme esitanud arupärimise kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste rakendamisega seotud kulude katmise kohta.
Enne kui ma sellest konkreetsest probleemist räägin, avan tausta natuke laiemalt. Kõne all on olukord, kus seadusandja võtab vastu seaduse. Enne kui eelnõu siia saali jõuab, on see läbi teinud üsna tiheda sõela ministeeriumides ja ametkondades. Seadusandja võtab siis seaduse vastu, aga kui hakkab kätte jõudma seaduse jõustumise aeg, praegusel juhul 1. september, paneb täitevvõim selle tähtaja kahtluse alla. Praegu tehti seda ettekäändega, et seaduse jõustamiseks puudub raha. See võib tähendada ka seda, et kui mõnda seadust mingil põhjusel jõustada või täita ei taheta, võibki kuulutada, et selle täitmiseks puudub lihtsalt raha.
Ma pean silmas eelnõu 770, mis näeb ette muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus, mille järgi antakse teatud toimingud prokuratuurilt üle kohtusüsteemile. Põhiliselt on siin juttu kahte liiki toimingutest: läbiotsimistest ja vahistamistest. Seetõttu suureneks kohtusüsteemi töömaht ja oleks vaja lisavahendeid, et inimesi tööle võtta ja neile lisatöö eest maksta. Kui see seadus k.a 1. septembril jõustada, siis oleks vaja 380 000 lisaeurot. Proportsionaalselt arvestades nõuaks see seadus igal aastal umbes 800 000 lisaeurot.
Selle probleemi tekkimise tõttu ongi arupärijad küsimused esitanud. Meie arvates õõnestab see seadusandja autoriteeti, kui parlamendis vastuvõetud seadustesse ei suhtu täitevvõim piisava tõsidusega. Ausalt öeldes jääb natukene arusaamatuks, et kui seadus on vastu võetud ja arutatakse järgmise aasta riigieelarvet, kuidas saab siis jätta riigieelarvesse planeerimata vahendid, et seadust saaks rakendada nii, nagu seadusandja on ette näinud. Selleteemalistele küsimustele ootamegi justiitsministrilt vastuseid. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastabki justiitsminister Urmas Reinsalu. Palun!

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärija! Taas tõsine teema. Tõepoolest, s.a 1. septembril jõustuvad kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis suurendavad kohtulikku kontrolli läbiotsimistel ja lühendavad vahistamise tähtaegu ning suurendavad seeläbi kohtulikku kontrolli vahistatuse põhjendatuse üle. See toob kaasa suurema koormuse prokuratuuri ja kohtute tasemel. Näiteks, kui praegu annab kohus aastas circa 100 läbiotsimismäärust, siis pärast muudatuse jõustumist peab kohus andma üle tuhande määruse. Vahistamiste regulatsiooni muudatusega kaasneb kohtusüsteemile enam kui 2000 lisaistungit või lisamenetlusotsust aastas.
Üldine kriminaalmenetluse suund, nagu mina seda praegu ette kujutan, on selline – me oleme kriminaalmenetluse revisjoni alustanud –, et süsteemi tuleb teha tõhusamaks, paindlikumaks ja kiiremaks, st optimeerida n-ö ressursisäästu. See seadus, mille parlamendi eelmine koosseis jõustas, loob juurde õiguslikke barjääre, et tagada süüdistatavate ja kahtlustatavate isikute eeldatavaid põhiõigusi.
Vastuseks teie esimesele küsimusele, kas ma leian, et Riigikogus vastu võetud otsuste rakendumisele võib vaadata läbi sõrmede ja seadusandja tahet ei pea mingil põhjusel tähtajaks ellu viima, ütlen, et kindlasti mitte. Ma pidasin seda nii oluliseks, et minu arvates oli see valikukoht, nagu oli poleemika ka meedias ja avalikkuses, kas me ütleme, et see täiendav või kõrgema taseme otsustuskoormus on selline prioriteet, et menetlejad peavad kõik oma sisemised ressursid ümber mängima. Minu seisukoht on eitav. Ei, seda ei tohi teha praeguste menetlusressursside arvel. Eelmine arupärimine oli majanduskuritegude uurimise kohta. Ei saa nii, et me hakkaksime selle arvel seda tegema. Järelikult on siin minu arvates põhimõtteline valik, kas valitsuses on võimalik leida täiendav baasrahastus muudatuste rakendamiseks või tuleb süsteemi rakendamine edasi lükata või leida mingi muu lahendus, kuidas muuta seda seadust n-ö säästlikumaks. Seetõttu pidasin ma vajalikuks teha see debatt läbi riigi eelarvestrateegia menetlemisel, mitte eelarve kokkupanemisel augustis, kui seda oleks olnud väga keeruline arutada, sest seadus jõustuks siis kahe nädala pärast, 1. septembril, ja me ei saaks enam arutada, kas raha on või ei ole. Enne riigi eelarvestrateegia heakskiitmist oli valitsuses tõsine debatt. Asuti seisukohale, et eeldatav rahastus, mida lisapädevuse realiseerimiseks vajavad kohtud, prokuratuur ja ka advokatuur, kellele tuleb planeerida juurde õigusabiraha, sest vahistatud isikutele on vaja pakkuda määratud kaitset, on 800 000 – 900 000 eurot, mis on eraldi jaotisena lisatud nende asutuste ja institutsioonide baasrahastusse. Eeldati, et selleks, et ei satuks ohtu muude menetlustoimingute täitmine, on vaja lisaraha. See on olemas, see on tagatud.
Mis puudutab selle seadusmuudatuse sujuvat elluviimist, siis riigi peaprokurör on mulle kinnitanud, et prokuratuur on võimeline seda tegema. Praegu arutavad ametiasutused, kuidas seda täpselt korraldada, ja valmistavad ette tööprotsessi, et see töö oleks võimalikult tõhus, aga ka sisuline, nii et uued pädevused ei muutuks ei kohtus ega prokuratuuris lihtsalt formaalseks templilöömiseks. Tegeldakse ka infotehnoloogiliste protseduuride ettevalmistamisega. Ühesõnaga, minu sõnum ja vastus on see, et kui ka parlamendis vastu võetud seadus ei ole veel jõustunud, siis täidesaatev võim peab parlamendi tahet täitma ja selleks ressursi tagama. See ressurss on vähemalt eeldatava poliitilise otsusega ette nähtud. See annab aluse eeldada, et sellisel kujul see baasrahastus toimib.
Teine küsimus: "Seaduse jõustamise edasilükkamine õõnestab seadusandja autoriteeti [---]. Millistel põhjustel leiab täitevvõim, et selle seadustiku muudatuste rakendamiseks pole oluline tagada rakendamiseks vajalikud vahendid?" Ma arvan, et vastuses esimesele küsimusele ma sellele juba vastasin. Need vahendid on riigi eelarvestrateegias järgmiseks kolmeks aastaks, 2017, 2018 ja 2019, ette nähtud.
Kolmas küsimus: "Eelnõuga 770 SE nähakse ette, et alates 1. septembrist suureneb esimese ja teise astme kohtunike töökoormus. Kui muudatuste rakendamiseks puuduvad vajalikud vahendid, siis mida peaks Teie hinnangul ette võtma, et seadust ilma tõrgeteta rakendada?" Kui muudatusteks ei oleks raha ette nähtud, siis ei saakski seda tõrgeteta rakendada, vaid tekiks üks tohutu supp. See on minu väide. Hinnangute järgi võiks see kaasa tuua probleeme. Kui uurimisasutused ja prokuratuur ei suuda suure koormuse tõttu vahistatuga kriminaalasja õigel ajal kohtusse saata, tuleb isik vahi alt vabastada. See tähendab, et võidakse vabastada isik, kes on ühiskonnale ohtlik või kelle uuesti tabamiseks tuleb kulutada palju lisaaega, või on vaja peatada kogu asja menetlemine. Samuti on probleem selles, et kui läbiotsimismäärust kiiresti ei saa, siis on suur oht, et tõendid hävitatakse või lähevad kaotsi, mistõttu võib näiteks raskete maksukuritegude ja narkokuritegude menetlemine raskeneda. Kui ülekoormatud kohtunikud peaksid hakkama seda kõike praeguse suure töö kõrvalt tegema, sest ei teki ressursside optimaalset jaotust, siis on oht selles, et need otsused muutuvad formaliseerituks ehk seadusandja tahe ei pruugi realiseeruda. Seadusandja soovib, et täiendav tõendamiskoormis oleks kõrgeimal usaldusväärsuse tasemel, mis riigis on, st kohtunikel. Kui see töö muutub aga formaalseks, siis seadusandja tahe minu hinnangul ei realiseeruks.
Kui see seadus 1. septembril jõustub, siis loomulikult on täidesaatva võimu ülesanne seda seadust tõrgeteta kohaldada. Aga seda seaduseelnõu arutades on osutatud mitmele probleemile ja kui neid ilmneb ka hiljem rakenduspraktikas, siis tuleb olla valmis, et neid venitusteta analüüsida ja teha korrektiive. Ma pean niisuguste oluliste seaduste puhul oluliseks, et Justiitsministeerium teeks järelanalüüsi selle kohta, kuidas seadus on tegelikult toiminud. See on jällegi küsimus prioriteetidest. Vaadake, ei tohiks tekkida olukorda, kus vahistamisjuhtumid muutuvad prioriteediks. Näiteks, kui on valida, kas vara arestimine ja kriminaaltulu tagasisaamine ajalises mõttes või vahistamisotsus või vahistamise pikendamise otsus, siis vahistamine ei tohi kindlasti muutuda prioriteediks. Kui me vaatame vahistatute sotsiaalset struktuuri, siis kes nad tavaliselt on? Varavastaste või isikuvastaste kuritegude, teise astme kuritegude puhul on nad paljudel juhtudel sõltlased. See ei ole n-ö prioriteetne kriminaalpoliitika sihtrühm. Loomulikult, nende asju tuleb menetleda. Kui tõkendina on kohaldatud vabaduse võtmist, siis seal on omad objektiivsed asjaolud. Vahistamine ei pruugi ilmtingimata tähendada, et tegemist on kuritegudega, mis liigina oleks ühiskonna üldisi õigushuve arvestades ilmtingimata prioriteetseks kuulutatud.
Viimane küsimus puudutab seda, et seadustiku muudatuste rakendamiseks peab ministeeriumi ettepanekul riigieelarves ette nägema piisavad vahendid. Arupärijad tahavad teada, kas minu hinnangul võib kindel olla, et seaduse jõustumiseks vajalik summa lisatakse esimese ja teise astme kohtute baaseelarvesse, või peab kohtusüsteem uute ülesannetega ühel hetkel hakkama saama oma seniste võimaluste piires. Minu selge ühemõtteline seisukoht on sama, mida on väljendanud ka kohtute haldamise nõukoda Riigikohtu esimehe eesistumisel, et täiesti vastuvõetamatu oleks teha seda olemasoleva ressursimahu pinnalt. Baasressursi eraldamise on valitsus ette näinud. Ma võin kinnitada, et valitsuse kurss on ühemõtteliselt selline, et tuleb tagada lisaressurss kõigile neile institutsioonidele – kohtutele, prokuratuurile, advokatuurile –, et seda seadust saaks rakendada.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Jah, tõesti seda arutati päris põhjalikult kohtute haldamise nõukojas, ja lõpuks tehti valitsusele ettepanek, et kui raha ei leita, siis võiks selle seaduse rakendamise edasi lükata. Mina hääletasin selle ettepaneku vastu, sest ma leian, et selline summa, 800 000 eurot aastas, ei saa olla piisavalt tõsine põhjus selleks, et ühe seaduse jõustumine edasi lükata. Kas edaspidi võiks üldse tekkida selline küsimus, et sellisel ettekäändel võiks mõnda seadust mitte jõustada? 800 000 eurot ei ole riigieelarve mahtu arvestades suur raha.

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Ei, ma arvan, et parem on võimalikku riski maandada niimoodi, et seda riski üldse mitte tekitada ja mitte vaadata eksperimendi korras, kuidas see asi laheneb. Nagu ma ütlesin, kui valitsus ei oleks seda lisaressurssi eraldanud, siis oleks minu väga ühemõtteline seisukoht olnud, et on valiku koht, kas seaduse rakendamine edasi lükata, seadust muuta või n-ö eksperimenteerida, millisel moel hakkavad menetlejad tänase päeva ülesandeid täitma mitteprioriteetsena. Vaadake, milles on küsimus? Küsimus on selles, et kui vahistamiste ja läbiotsimiste arv suureneb ning kohtud ja prokuratuur peavad hakkama neid lisaülesandeid täitma, siis tuleb silmas pidada, et need on väga kriitilised küsimused. Ei ole võimalik öelda, et otsus vahistamise pikendamise kohta tehakse kuu aega hiljem. Ei, seadus ütleb, et kaks kuud on aega ühe juhtumi jaoks ja siis tuleb otsus ära teha. Järelikult muutuvad need asjad prioriteediks ja mingid muud asjad ei ole enam prioriteedid, neid tuleb ka menetleda, aga seda tehakse hiljem. Sellisel juhul peaks olema tehtud selge valik, mida siis hakatakse ükskõik millises täna prioriteetseks peetavas tegevusvaldkonnas hiljem tegema. Ma rõhutan veel kord, et kunagi ei ole justiitsminister ega siseminister öelnud, ei teinud ka mina seda selle aasta alul, et prioriteet on nende kuritegude uurimine, mille puhul on kas võimalik vahistamine või on praktikas tõkendina kohaldatud vahistamist või mille uurimisel kasutatakse läbiotsimisi. Need asjad võivad olla võimalikud väga mitmes kuritegude kataloogis, see sõltub konkreetsest kuriteost, see võib olla keskkonnakuritegu või mingi isikuvastane kuritegu. Me teame juhtumeid, kui menetlejad on öelnud, et tõe tuvastamiseks või tulevaste kuritegude tõkestamiseks tuleb neid samme astuda. Kindlasti pean ma üldvoorusena muidugi mõistlikuks, et nii menetlejate kui ka õigusavalikkuse jaoks ja n-ö õigusrahu huvides oleks pikka aega ette teada, mis asjad jõustuvad ja kuidas need asjad toimivad. See on loomulikult omaette väärtus. Nii et ma ei teinud seda sammu läbimõtlematult, kui ma ütlesin, et see on ühiskonna, seadusandja ja valitsuse valiku koht. Ma arvan, et praegu on leitud üks lahendus, mis lubab väita, et seda seadust on võimalik rakendada nõnda, et kogu süsteem ei lenda uperkuuti ja me ei hakka justiitssüsteemis tegema mingisuguseid inimkatseid.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma sain teie vastusest aru umbes niiviisi, et te ei asu seda seadust kohe muutma ega selle jõustumist edasi lükkama, vaid loodate lisarahastust saada, kuid rakenduspraktika analüüsi järel peate võimalikuks, et ühte ja teist tuleb üle vaadata. See on kindlasti üks võimalik tee, et sellest natukene kentsakast olukorrast välja tulla. Aga kuidas te hindate nende seadusmuudatuste ettevalmistamist ja mõjude analüüsi, mida tegid nii Riigikogu eelmine koosseis kui ka Justiitsministeerium? See tekitab ikkagi päris suurt kummastust, kui niisugune asi tuleb avalikkusele justkui üllatusena.

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Jah, parlamendi eelmine koosseis seda seadust tegi. Ma arvan, et spetsialistid tegid selle nii ohutuks kui võimalik. Tegelikult olid ohud omal ajal, kui vaadata seda algversiooni, ikkagi väga tõsised. Oli väga suur probleem, et keerukamate kuritegude, peitkuritegevuse puhul oleks tõe väljaselgitamine võinud olla olemuslikult takistatud. Toona kutsus justiitsminister kokku ühe Tartu Ülikooli ekspertide töörühma ning Tartu Ülikoolist telliti ka analüüs. See oli pikk analüüs, mitusada lehekülge, ma lugesin seda. Seal kirjeldati olukorda selliselt, et täiendavate õiguste või õiguskaitsemehhanismide loomisel on tugevad voorused, ja kritiseeriti mitmeid esialgses seaduseelnõus valitud suundi, mis parlamendis olid välja pakutud. Seal oli võetud mingi valim Euroopa riikidest, näiteks olid vaatluse all Balti riigid ja Poola. Üldiselt võib öelda, et süsteem on eri riikides nii või naa. Me ei saa öelda, et kui see seadus hakkab kehtima, siis me oleme õigusriik par excellence, aga enne valitses siin täielik korralagedus. See ei olnud nii. Riigid valivad menetluslikke asju mingi loogika järgi ja see maksab. Kõike võib teha, võib öelda ka seda, et kohtunikud hakkavad tõendama, ma ei tea, abieluvaralepinguid, et tagada turvalisust, või hakkavad vormistama majade ostu-müügitehinguid, sest ka see loob ühiskonnas juurde õigusturvalisust, kuid see maksab raha. Küsimus on selles, mille nimel me seda teeme. Need mingisugused ambitsioonid, mida avalikkuses püüti omistada esialgsele seadustekstile, leevenesid minu hinnangul oluliselt. Seetõttu, nagu ma ütlesin, see seadus kindlasti tunduvalt ohutustus. Seaduse rakendamisel võivad tekkida mitmed praktilised probleemid, ka lisarahastusega, ja kui on küsimus, kas see seadus täidab oma eesmärke pärast 1. septembrit, siis, nagu ma ütlesin, on kombeks või mõistlik – ministeerium on teinud selle otsuse – teha olulisemate seadusmuudatuste kohta lisarevisjonid. Nende tulemusi pean ma vajalikuks tutvustada loomulikult Riigikogu õiguskomisjonile, et ühiselt neid asju arutada.

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mõni päev tagasi nõustus rahandusminister minu arvates sellega, et riigieelarves on väike või suur auk. Kas teie ministeeriumi eelarves piisab raha, et täita kõiki kohustusi, mis ministeeriumile on pandud?

Justiitsminister Urmas Reinsalu

See on nagu küsimus inimesele, kui palju raha tal oleks vaja, et elada, nagu ta tahaks. Loomulikult, inimesed panevad ka oma ambitsioonidele mingisugused piirid, et inimtahtmiste või inimunistuste piir ei jääks kõlama mingisugustes lõpmatuse kategooriates. See on samamoodi, nagu me kõneleme kohalike omavalitsuste n-ö tulude puudujäägist oma ülesannete täitmisel. Milline on ühe inimese tulude puudujääk, mis takistab tal elamast nii, nagu tahaks, või milline on see riigiasutuste puhul? Loomulikult, ambitsioonid on alati suuremad kui reaalsed objektiivsed võimalused. Ma arvan, et selles ei ole midagi pentsikut. Institutsiooni eesmärk ei saa olla kasvamine, kuigi bürokraatia üldine universaalne loogika toob ka seda kaasa, et organisatsiooni lihtsalt arendatakse ja kasvatatakse kui nähtust. Aga kõigil asutustel on kindlasti oma ambitsioonitase. Ma arvan, et olulisemad asjad, mis puudutavad justiitsvaldkonna arengut, on järgmiste aastate perspektiivis saanud lisarahastust. Aga tuleb vaadata ka säästlikumat tegutsemisjoonist. Valitsus tahab vähendada nii majanduskulusid kui ka ametnike arvu ja selles vallas ei ole Justiitsministeerium erand. Tegelikult tahetakse rohkem ressurssi jätta sisuprioriteetidele. Ma pean olulisemaks just nimelt õigusabireformi, seetõttu saame kindlasti väga tõsiselt arutada õigusabireformi jooniseid. Aga bürokraatia üldisest kokkutõmbamisest ei ole meil pääsu, vaadates tööjõu ja kogu rahvastiku proportsiooni, sest tööealiste inimeste osakaal ühiskonnas paraku väheneb.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, justiitsminister Urmas Reinsalu! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Toomas Vitsut.

Toomas Vitsut

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt sain ma arupärimisele vastuse, just põhiküsimuses sain ma vastuse. Ma loodan, et ma sain õigesti aru. Aga teatud osas rääkisite te muidugi teemast mööda või käisite nagu kass ümber palava pudru. Ma tahtsin ikkagi teie käest selge sõnaga teada saada, kas selline praktika, kui seadusandja on seaduse vastu võtnud ja täitevvõim leiab mingisuguseid ettekäändeid seda seadust mitte rakendada või mitte õigel ajal rakendada, on vastuvõetav või ei. Te ei öelnud sõnaselgelt ja otse välja, et see ei ole vastuvõetav praktika. Sellest võin järeldada, et kui on veel mingisuguseid seadusi, mille tähtaega on vaja muuta, või on vaja kuidagi libisevalt asjale läheneda, siis seda tulevikus ka tehakse. Mina tahtsin teie käest kinnitust, et sellist asja ei juhtu, aga seda ma ei saanud.
Mis puudutab raha, siis ma olen tükk aega töötanud omavalitsuses ja mind riivas natuke teie seisukoht, et omavalitsused tahavad ei tea mida, tahavad kogu aeg paremini elada, aga selle jaoks ei ole kunagi mõistlikult raha. Ei, omavalitsused ei taha mitte ebamõistlikult palju raha ega lõputult paremini elada, omavalitsused tahavad selgust, missuguste ülesannete täitmise eest ja kui palju riik raha eraldab. See oli ka Riigikohtu lahendi põhisisu, aga see lahend on siiamaani täitmata.
Ma loodan, et ma sain teie vastusest õigesti aru, et see probleem, mis puudutab seda eelnõu ning käesoleval aastal eraldatavat 380 000 eurot ja järgmistel aastatel eraldatavat umbes 800 000 eurot, on lahendatud.

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmed ei soovi enam midagi öelda, kuid justiitsminister soovib. Palun, Urmas Reinsalu!

Justiitsminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Ma ütlen ühemõtteliselt seda, et loomulikult ei oleks mõeldav olukord, kus parlament on seaduse vastu võtnud, aga täidesaatev võim keeldub seda täitmast, ükskõik siis millistel kaalutlustel, kas ressursside nappusele viidates või muudel kaalutlustel. Ei, see ei ole mõeldav. Valitsus peab parlamendis vastuvõetud seadust täitma. Selles arutelus, mis toimus rahastamise üle, selguski täpselt see, et ei saa tekkida olukorda, kus oleks niisugune näiv täitmine. Ehk see, kui seadus on vastu võetud, aga selle rakendamiseks ressursse ei ole, on kõige ohtlikum õigusnihilism. Seadusandja tahe siis ei realiseeru. See oleks kindlasti õigusriigis kõige ohtlikum tee.
Mis puudutab omavalitsuste tulu puudujääki, siis ma ei oleks võib-olla nõus selle mõttekäiguga, et omavalitsused ei taha paremini elada ega rohkem raha, vaid tahavad ainult pädevuses juriidilist selgust. Mina arvan küll, et omavalitsuste soov rohkem raha saada on täiesti legitiimne, kui see puudutab paremate teenuste pakkumist. Seetõttu võttis valitsus riigi eelarvestrateegias vastu otsused, mis puudutavad omavalitsuste tulubaasi kasvatamist. Ma arvan, et need ei olnud otsused vales suunas. On täiesti loogiline, et omavalitsuste tulubaas peab jõuliselt kasvama. Selleks vajame me kahtlemata uut omavalitsuste tulusüsteemi, mida tuleb välja töötada paralleelselt haldusreformiga. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, justiitsminister Urmas Reinsalu!


6. 17:49 Arupärimine Eleringi kasumi ning võrgutasude korrelatsiooni kohta (nr 190)

Esimees Eiki Nestor

Meie järgmine päevakorrapunkt on arupärimine, mille on esitanud Tarmo Tamm, Erki Savisaar, Mihhail Korb, Kersti Sarapuu, Andrei Novikov, Kadri Simson, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Märt Sults, Mailis Reps ja Enn Eesmaa. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meil on arupärimine Eleringi kasumi ning võrgutasude korrelatsiooni kohta. Eleringi 2015. majandusaasta auditeeritud aruande järgi teenis ettevõte 132,4 miljoni euroni ulatunud tulude mahu juures ärikasumit 41,6 miljonit eurot ning puhaskasumit 25,1 miljonit eurot. Seejuures plaanib ettevõte maksta käesoleval aastal riigile dividendidena 31 miljonit eurot, mida on 11 miljoni euro võrra rohkem kui aasta varem.
Eleringi hallatava elektri ülekandevõrgu töökindluse näitajad olid Eleringi juhatuse esimehe sõnul möödunud aastal läbi aegade parimal tasemel. Tarbijatele jäi aasta jooksul edastamata üksnes 10 megavatt-tundi energiat, mis on ligikaudu ühe kodumajapidamise aastane energia tarbimise maht. Samuti oli väljalülitamiste arv elektri ülekandevõrgus möödunud aastal ajaloo väikseim. Seda kõike on raske mõista tavalisel elektritarbijal, kelle elektriarvest moodustab võrgutasu praegu 45%. Kui varem on kõrget võrgutasu selgitatud Estlinki ühenduste ja muude investeeringutega, siis olukorras, kus ettevõte maksab riigieelarvesse 31 miljonit eurot, tundub tegemist olevat varjatud maksustamisega. Seetõttu on meil ministrile kolm küsimust. Ootame ministrit nendele küsimustele vastama. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele tuleb vastata majandus- ja taristuminister Kristen Michalil. Palun!

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma vastan arupärimisele ja nagu ikka, loen ette ka küsimuse, et vastus oleks arusaadavam.
Esimene küsimus: "Elering tegi investeeringuid 93,1 miljoni euro ulatuses, millest enam kui pool kulus gaasi ülekandevõrgu omandamisele. Milliste rahaliste vahendite eest omandati gaasi ülekandevõrk ning ega selle omandamiseks ei kasutatud elektri võrgutasudest saadud tulusid?" Gaasivõrgu omandamise protsessil pole mõju elektri võrgutasudele. Gaasivõrgu ostu rahastatakse kombinatsioonis riigi lisainvesteeringuga Eleringi aktsiakapitali, mis on finantseerimistehing ega mõjuta riigieelarve tasakaalu, ning kaasati ka laenukapitali. Gaasivõrgu ost oli majanduslikult otstarbekas, kuid veel olulisem oli riigi julgeolek. Otsuse tegemise hetkel olid Võrguteenus Valdus AS-is kaasaktsionärideks Läti äriühingu kaudu ka Gazprom ja Rosneft.
Teine küsimus: "Miks moodustavad tarbija elektriarvest peaaegu poole võrgutasud? Kas Teie isiklikult peate seda normaalseks olukorras, kus ettevõte maksab 31 miljonit eurot dividende?" Tuleb märkida, et Elering tegutseb reguleeritud äris ning Konkurentsiamet kontrollib kasumi lubatud suurust ehk põhjendatud tulukust. Dividendi maksmine ei ole midagi ebanormaalset. Oluline on mõista, et dividendi saaja ei ole keegi muu kui seesama Eesti elanik. Dividendiga rahastatakse riigieelarve väljaminekuid ehk Eesti inimestele minevaid teenuseid. Lõpptarbija elektriarvel näidatud võrgutariif sisaldab nii ülekandeteenuse kui ka jaotusteenuse tariifi. Umbes kaks kolmandikku võrgutariifist moodustab jaotusteenuse osa ja umbes ühe kolmandiku ülekandeteenus ehk Eleringi osa. Elektriarvest aga moodustab Eleringi võrgutasu umbes ühe kuuendiku. Eleringi võrgutasu tõusu põhjus on olnud eelkõige investeeringud ühendustesse Soomega ning nende jaoks vajalikesse avariielektrijaamadesse. Just tänu nendele investeeringutele saab väita, nagu siin enne väideti, et pool elektriarvest on võrgutasu, sest tänu Estlinki ühendustele on viimased kaks aastat elektri hind Eestis olnud 30 ja pisut enam eurot megavatt-tunni kohta, mitte 50 ja enam eurot megavatt-tunni kohta. Ilma Estlinki ühendusteta oleks elektri hind Eestis olnud sama, mis see on Lätis ja Leedus, ning võrgutasu oleks selle kõrval tundunud suhteliselt väike. Estlinki ühenduste investeeringud on olnud Eesti ühiskonnale head ja tulusad investeeringud.
Kolmas küsimus: "Kuidas kujunes väljamakstud dividendide mahuks just 31 miljonit eurot? Kui palju saaks võrgutasusid vähendada, kui riik ei võtaks ettevõttest sellises mahus dividende?" Ettevõttesse kogunenud kasumit on võimalik kasutada põhimõtteliselt kolmel viisil: reinvesteerida, maksta dividendiks või vähendada võlakoormust. Nende kolme võimaluse vahel valitakse omaniku huvidest ning kreeditoride nõuetest lähtudes. Riigi osalusega ettevõtete dividendiotsuste langetamisel arvestatakse kapitali struktuuri ning ressursside optimaalset kasutamist. Majanduse toimimise üldine reegel on see, et kapitali hind peab olema sõltuv investeeringuriskist. Kuna omakapitali hind on suurem kui võõrkapitalil, siis on otstarbekam kaasata investeeringute tegemisel võõrvahendeid. Rahandusministeerium jälgib äriühingute kapitali struktuuri optimaalsust igal aastal ning esitab oma arusaama optimaalsest kapitali struktuurist ettevõtete kohta. Selle järgi kujunevad ettevõtete dividendiootused. Dividendiotsuse langetamisel määrab Elering kõigepealt ära elektrivõrgu kvaliteedinõuete säilitamiseks vajaliku investeeringute hulga, seejärel valib mõistliku proportsiooni makstava dividendi ning netolaenukoormuse vähendamise vahel. Sealjuures jälgitakse, et laenulepingutes sätestatud finantssuhtarvud oleksid täidetud. Võrgutasud arvutatakse Konkurentsiameti metoodika alusel ning võrgutasudesse lülitatavatel kuludel dividendikomponenti ei ole. Elektrituruseadus ja Konkurentsiameti elektri võrgutasude arvutamise metoodika lubab võrgutasudes arvestada otseselt elektriülekandega seotud ja põhjendatud investeeringuid ning kulusid. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Tehniliselt rääkisite te selle küll väga selgelt lahti. Aga miks on ühel ettevõttel vaja nii palju vabu finantsvahendeid ja miks see tootlikkus peab olema niivõrd kõrge, circa 30%? Kas Konkurentsiamet ei suuda siis ühele riigiettevõttele korralikku marginaali määrata, sest eraettevõttele jääks selline marginaal unistuseks? Kui suur oleks üks normaalne marginaal, millega ettevõte võiks toimetada? See võrgutasu summeerub ju nii Eleringist kui ka Elektrilevist, ei saa rääkida ainult Eleringist, kuigi küsimus puudutas Eleringi. Miks peab sellel võrgutasul olema nii suur tootlikkus?

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Aitäh! Nagu te ütlesite, ma kirjeldasin ära kõik need komponendid, mida te küsisite. See tegelikult oli ka vastus. Aga siiski mõni arv veel lisaks. 2015. aastal oli Eleringi omakapitali tootlus 8,7%. Kui te viitate nendele ülekandetasudele elektri hinna komponentidena, siis veel kord ütlen, et Eleringi osa sellest on ligikaudu üks kuuendik, mis on üsna väike, võrreldes jaotus- ja muude komponentidega. Tegelikult olen ma kõik faktid teile juba ära öelnud.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tarmo Tamm, palun, arupärijate nimel!

Tarmo Tamm

Ega mina ja elektritarbijad palju targemaks ei saanud. Tehniliselt võib küll olla tõesti nii, et Eleringi osa moodustab ainult ühe kuuendiku sellest hinnast, aga me räägime üleüldse võrgutasust. Siin tuleb ministril nõustuda, et see moodustab elektriarvest umbes 45%. Nii et ei tasuks keskenduda ainult Eleringile. Ma küsin ikka, kas Konkurentsiamet meil Eesti riigis töötab. Praegu on ju tegemist varjatud maksuga, mis mõjutab otseselt ettevõtte konkurentsivõimet ja ka inimeste ostujõudu. Kujutame ette, et see 31 miljonit eurot, mis riigieelarvesse n-ö maksti, oleks jäänud ettevõttele ja ka eratarbijale kätte. Riik ei oleks ju siis kaotanud. Ettevõtte konkurentsivõime oleks kasvanud ja eratarbija oleks selle raha viinud nagunii kuskile käibesse. Miks peaks riik olema selle 31 miljoni euro vahendaja?
Kui tulla tagasi Reformierakonna retoorika juurde, siis te olete ju kogu aeg kinnitanud, et inimene on kõige parem otsustaja, kus ta oma raha kasutab, ei peaks inimese käest raha ära võtma ega makse koguma, las inimene ise otsustab, kus ta seda raha kasutab. Aga nüüd on risti vastupidine näide. Te võtate inimeste käest 31 miljonit eurot põhjendamatult ära ja jagate selle riigi kaudu ümber. Kas riik on parem rahajagaja kui kodanik või ettevõte ise oleks? Tegelikult me sellele vastust ei saanud. Me võime laiendada seda küsimust Elektrilevi võrgutasudele jne. Aga ikkagi jääb küsimus, miks riik korjab nii suure hulga raha kokku, kui see võiks jääda inimeste rahakotti. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmed ei soovi läbirääkimistel rohkem sõna võtta, aga minister soovib. Majandus- ja taristuminister Kristen Michal, palun!

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea arupärija! Ma ei jää teiega nõusse. Kui te küsite Eleringi kohta, Eleringi kasumi ja võrgutasude korrelatsiooni kohta, siis vastuse te saategi selle kohta. Kui teil on veel küsimusi, siis küsige. Ma kordan seda, mida ma ütlesin. Elering tegutseb reguleeritud äris, sellest tulenevad kõik tegelikud normatiivid. Konkurentsiamet teeb selle üle järelevalvet. Aitäh!


7. 18:01 Arupärimine LNG-terminali ja Balticconnectori tuleviku kohta (nr 199)

Esimees Eiki Nestor

Meie järgmise arupärimise, mis on päevakorras, on esitanud Mihhail Korb, Kadri Simson, Mailis Reps, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Oudekki Loone, Andrei Novikov, Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Erki Savisaar, Anneli Ott, Viktor Vassiljev ja Peeter Ernits. Arupärijate nimel Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Nüüd läheme elektri ja võrgutasude juurest gaasi juurde. Nii nagu siin saalis on juba mitu korda arutatud, on teemaks uuesti LNG-terminali ehitus ja Balticconnectori tulevik. Alustan sellest, et juba pikka aega on LNG-terminali rajamise projekt olnud meil suureks teemaks. Kui meenutada eelmisi Riigikogu valimisi, siis mingi aeg enne valimisi tundus, et Eesti energiasõltumatus on paljuski seotud sellega, kas Eestisse tuleb LNG-terminal ja Balticconnector. Selle üle käis väga suur ja lai diskussioon. Tundus, et neid on väga vaja. Valimised said läbi, natuke läks aega mööda ja selles teemas on tekkinud vaikus. Aga vaatamata sellele, et on vaikus, ei ole teemat ikkagi päevakorralt maha võetud, sest ilmselt on küsimus väga oluline.
Meenutan natuke ajalugu. 2014. aastal leppisid Eesti ja Soome peaminister omavahel kokku, et veeldatud gaasi terminal tuleb Soome ning Eesti ja Soome ühendatakse Balticconnectoriga ehk toruga, mis ühendab kaks riiki omavahel ja laiendab gaasivõrgustikku, ning see tugevdab Eesti energiajulgeolekut. Hiljem teatas Soome, et nemad LNG-terminali ei soovi ega ehita. Kuidagi vaikselt – või mitte vaikselt, vaid kohe – selgus, et ka Eesti ei soovi LNG-terminali ehitada, aga Balticconnector on ikkagi vajalik. Seetõttu sai ka Euroopa Liidule esitatud taotlus raha saamiseks. Seda, kui kaugele selle taotlusega on jõutud, soovimegi ministri käest teada saada. Esitasime kokku kolm küsimust, millele soovime vastust. Tänan teid!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Palun!

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Loen küsimused ette ja siis vastan.
Esimene küsimus: "Mis seisus on hetkel Balticconnectori rahastamine ning kokkulepped? Kui suur on Eesti panus projekti ning kuidas mõjutab see maagaasi võrguteenuse hinda?" Eesti gaasisüsteemi haldur Elering AS ja Soome riigiettevõte Balticconnector OÜ esitasid Balticconnectori rahastamise taotluse Eesti ja Soome regulaatoritele 6. aprillil. Regulaatorid andsid oma tagasiside rahastamistaotluse kohta aprilli lõpus. Rahastamistaotluse esitasid arendajad ühiselt Euroopa Komisjonile 28. aprillil. Eestis on vajalikud ettevalmistused Balticconnectori ehitamiseks tehtud ning töödega võib alustada pärast rahastamistaotlusele vastuse saamist. Rahastamistaotluse kohaselt valmib Balticconnector 2019. aasta lõpuks. Kui projekt saab Euroopa Komisjoni rahalise toetuse, kujuneb Balticconnectori investeeringu tulemusena Eesti ülekandetariif, võrreldes tänase tasemega, 0,64 euro võrra megavatt-tunni kohta suuremaks, mõjutades gaasi lõpphinda tarbijale esialgu 3%. Samas võimaldab ühenduse rajamine luua likviidse gaasituru. Toimiv regionaalne gaasiturg suurendab gaasiturul konkurentsi ning võimaldab tagada tarbijatele gaasi stabiilset hinda.
Teine küsimus: "Kui varasemalt rääkis peaminister Taavi Rõivas Balticconnectori ehitamisest ning regionaalsest terminali ehitusest ühes lauses, siis nüüd on retoorika muutunud. Miks on riik loobunud regionaalse terminali ehitamisest?" Täpsustuseks: riik ei ole kunagi soovinud ise LNG-terminali ehitada. Terminali Eestisse ehitamisest on olnud huvitatud mitmed eraettevõtjad. Eraettevõtjate investeeringuvalmidus sõltub ennekõike gaasituru olukorrast ning LNG potentsiaalsest konkurentsivõimest võrreldes torugaasiga. Kuna tegemist oleks suure investeeringuga, siis on Eesti riik sellest investeeringust mõistagi huvitatud. Investeeringu tegemise otsus tuleb teha siiski eraettevõtjal, maksumaksja raha LNG-terminali ehitamisel ei kasutata.
Kolmas küsimus: "Milline on Balticconnectori mõju Eesti energiajulgeolekule koos terminaliga ning ilma terminalita? Kas on kindel, et eraettevõtted ehitavad iseseisvalt terminali, ning kuidas riik neid saab aidata?" Alates möödunud aasta algusest on Balti regioonis olemas LNG-terminal Leedus Klaipedas. Pärast terminali valmimist möödunud aastal suurenes Eestis Leedust imporditud gaasi osakaal ligikaudu neljandikuni. Pärast Leedu ja Poola gaasitoru GIPL valmimist 2019. aasta lõpus on Balti riigid ühendatud ka Kesk-Euroopa likviidse gaasituruga, kus gaasi hind kujuneb väga mitme tarnija konkurentsis. Ka Poolas on LNG-terminal olemas. Seega, hiljemalt aastaks 2020 on regioonil ligipääs vähemalt kahele LNG-terminalile. Nimetatud terminalide võimsus on piisavalt suur, et pakkuda torugaasile konkurentsi ning tagada vajaduse korral ka regiooni energiajulgeolek. Pärast Balticconnectori valmimist ühinevad Baltimaade ja Soome gaasiturud üheks turupiirkonnaks, mis suurendab siinse gaasituru mahtu ligi poole võrra. Poola gaasituru suurus on 15 miljardit kuupmeetrit, pärast GIPL-i ja Balticconnectori rajamist oleme turul, mille suurus on 22,5 miljardit kuupmeetrit aastas. Erakapitalil baseeruva täiendava LNG-terminali rajamine Eestisse jääb eraettevõtjate otsustada. On tervitatav, kui ettevõtjad on valmis Eestis asuvasse LNG-terminali investeerima, samas ei ole riigil vajadust selle terminali äririske ise maandada, sest sellise terminali ärimudel peab olema turupõhine. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on selliste projektide arendamise lihtsustamiseks loonud menetlusprotsesse kiirendava ministeeriumidevahelise töörühma. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Palun, Artur Talvik!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Hea minister! Ütlesite, et LNG-terminali rajamine peab olema turupõhine. Samas on Leedus Klaipedasse rajatav LNG-terminal saamas ligi miljard eurot riigiabi. Kas me pole selles poliitikas lihtsalt oma jäärapäisuse tõttu Leedust maha jäänud? Kas meie tulevik näeb ette ühtset gaasiturgu või käsitleme neid LNG-asju ikkagi täiesti eraldi?

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Aitäh! Eesmärk on ikkagi avatud ja toimiv gaasiturg, kus on mitmeid tarnijaid. See on oluline energiajulgeoleku põhimõte. Eesti hoiak on olnud ju alati selline, et kõigepealt Balticconnector ja siis on võimalik kõikidel ülejäänutel vaadata, millise ärimudeliga nad sellel turul kauplevad. Kui eraettevõtja soovib terminali investeerida, siis minu veendumus on küll, jah, et see on eraettevõtja enda äriline otsus ja selle alusel peab ta ka tegutsema. Klaipedas oleva terminali kohta ütlen, et olen isegi sellel laeval käinud, mis tegelikult ju gaasivarustuse tagab. Ma arvan, et regiooni gaasijulgeolekule annab see kahtlemata juurde, nii et pigem on see meile kasulik. Nagu ma ka enne nimetasin, päris suure hulga oma tarbitud gaasist me juba saamegi sealtkaudu.

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma proovin esitada kaks küsimust. Esiteks, kunas on oodata Euroopa Komisjonilt taotluse finantseerimise heakskiitu või tagasilükkamist? Teiseks, kas Eesti Vabariik oleks huvitatud, juhul kui leidub ettevõtjaid, kes on nõus LNG-terminali ehitusse investeerima, samuti selles projektis osalema?

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Aitäh! Vastus küsimuse teisele poolele on, et Eesti riik ei ole planeerinud maksumaksja raha äriliselt LNG-terminali paigutada. Vastus küsimuse esimesele poolele on, et ma eeldan, et lähikuudel oleme targemad.

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Esimest korda kuulen, kui minister räägib kõva häälega sellest, et meil ei olnud üldse huvi selle projekti vastu. Teisest küljest, president on päris mitu korda rääkinud sellest, et see on Leedu riigi võit. Tekib küsimus, mis seal siis vahet on, kui Leedu riigile on see vajalik, Eestile pole see aga üldse huvitav projekt.

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal

Aitäh! See võib-olla eeldab kaardi peal näpuga järjeajamist. Tegelikult on huvi ju see, et gaasiturg toimiks ja turg oleks avatud. Kui suurusi nimetada, siis Eesti gaasiturg on umbes pool miljardit, Läti turg poolteist, Leedu turg kaks ja pool ja Soome turg umbes kolm miljardit kuupmeetrit aastas. Vaadake kaarti. GIPL, mida ma mainisin, on just Leedu ja Poola vahele tulev lisaühendus. Poola kasutab tegelikult palju gaasi ja see turg on hinnanguliselt pigem suurenemas. Meie huvi ongi, et turg oleks avatud, toimiks ja seal oleks palju tarnijaid. See annab ka energiajulgeolekule juurde. Samuti annab rajatav ühendus Soomega nii Soomele energiajulgeolekuliselt juurde kui teeb ka meie turu suuremaks. Ka Läti on oma turu hiljuti avanud. Nii et meie huvi on tegelikult avatud turg. Kui kuskil tekib terminal, siis avatud turul on see juba äriline ettevõtmine, see ei ole enam nii palju julgeolekuküsimus. Aga me peame olema kahtlemata rahul, et leedukad on Klaipeda terminali teinud, nad on tegelikult sellesama Independence'i sinna sisse pannud ja pealegi selle oma tarbijatariifidega kinni maksnud. See annab ka meile teise koha, kust gaasi osta, ja võimaluse mingil hetkel teist tarnijat kasutada, kui peaks selline vajadus tekkima.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Tänan ministrit sisukate vastuste eest! Aga tahan ka mõne mõtte välja öelda.
Esiteks, Balticconnectorit on tõesti väga vaja, selleks et luua ühtne turg. Ühendada Eesti ja Soome, ühendada Soome Leeduga läbi Eesti ja Läti – see on kõik mõistlik ja väga vajalik. Kui me räägime Eesti gaasitarbimisest, siis see ei ole väga suur ehk kahest LNG-laevast piisab, et kogu Eesti aastatarbimist rahuldada.
Aga ma arvan, et vastusest, et Eesti riik ei panusta maksumaksja raha, jääb natuke väheks. Eesti ostab umbes 1 miljardi euro eest võlakirju, et toetada teiste Euroopa riikide majandust või projekte. Ma arvan, et gaasivarustuse või -turvalisuse projekt võiks olla küll üks nendest projektidest, mida Eesti riigis võiks arendada. Selleks ei ole vaja kasutada maksumaksja raha, aga selleks võiks kasutada just neid võlakirju, millega me praegu toetame teiste riikide arengut. Loomulikult on hea, kui Poolas või Leedus on need terminalid olemas, aga just Poola ja Leedu saavad ka selle kasu, mis need terminalid kaasa toovad, ehk raha, mis tuleb investeeringuna, hinnaalanduse, mis tuleb läbirääkimistel teiste varustajatega, ja hiljem ka opereerimistulud või kogu selle projekti tulud, mis võib-olla praegu ei ole nii suured, aga see ei tähenda, et need ei jää selliseks ka tulevikus. Ma arvan, et suhtumine on täiesti vale ja seda tuleb muuta, aga me teeme selleks kõik, mis on meie võimuses. Tänan teid!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmed ei soovi rohkem midagi öelda. Kas minister soovib kolmandat korda öelda, et maksumaksja raha ei kasutata? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.


8. 18:16 Arupärimine naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse kohta (nr 179)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Monika Haukanõmm, Jüri Adams, Külliki Kübarsepp, Krista Aru, Ain Lutsepp, Artur Talvik ja Andres Ammas. Arupärijate nimel Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Hea minister! Tutvustan teile lühidalt seitsme Vabaerakonna fraktsiooni liikme nimel sotsiaalkaitseministrile esitatud arupärimist, mis räägib naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse tagamisest.
Ma arvan, et me kõik siin Riigikogu saalis teame, et lähisuhtevägivald on väga tõsine asi, mis hävitab nii kannatanute kui ka seda pealt näinud alaealiste vaimset ja, tegelikult on see kõige hullem, füüsilist tervist. 2015. aasta statistikast, mida on teinud Politsei- ja Piirivalveamet, nähtub, et lähisuhtevägivallaga seotud kuritegude arv suurenes kümnendiku võrra. Ainuüksi detsembris teatati rohkem kui 2000-st lähisuhtevägivalla juhtumist. Lähedase inimese käe läbi sai eelmisel aastal raske kehavigastuse või suri kümme inimest. Seda on Eesti jaoks liiga palju! Seega räägime me märkimisväärsest hulgast inimestest, valdavalt naistest, kes kannatavad koduse vägivalla all.
Lähisuhtevägivalla all kannatavatele inimestele on väga oluline saada kiiret ja adekvaatset abi, ning seda väga professionaalselt, sest sellele vägivallale peab reageerima kohe, hoidmaks ära suurema kahju tekkimist. Kahjuks on aga Eestis nii, et lähisuhtevägivalla all kannatavad naised ootavad tihtipeale väga kaua, enne kui nad abi saamiseks kuhugi pöörduvad. Õnneks on Eestis küll välja kujunenud võrgustik, kust need inimesed, kes enamasti on naised, saavad abi otsida. Varjupaikades saavad abivajajad esmalt turvalist peavarju, aga niisama tähtis on ka see, et nad saaksid seal nõustamisteenust.
Naiste varjupaikade võrgustik on välja kujunenud pikkade aastate jooksul, tehtud on palju tööd. Enamik varjupaikadest on koondunud Eesti Naiste Varjupaikade Liidu alla. Kuid mitte kõik ei ole sinna koondunud, eraldi tegutsevad näiteks Pärnu Naiste Varjupaik, Tähtvere Avatud Naistekeskus ja Tallinna Naiste Kriisikodu. Praeguseks on tekkinud olukord, kus varjupaikadel on raske oma tegevust jätkata. Kõige hullem on see, et on selgusetus tuleviku suhtes. See ongi vist kõige rohkem muret tekitav küsimus. Sotsiaalministeeriumi vahendusel eraldatakse riigieelarvest naiste varjupaikadele tegevus- ja majutustoetuseks 500 000 eurot, kuid lisaks on vaja 200 000 eurot nõustamisteenuse tagamiseks. Siiamaani on nõustamisteenust rahastatud Norra finantsmehhanismidest, mille finantsid kahjuks lõpevad ja vahendeid tuleb leida mujalt.
Segadus rahastamisega on põhjustanud naiste varjupaikade omavahelisi tülisid. Leitakse, et see 500 000 eurot ei ole jaotatud õiglaselt, mistõttu on üks varjupaik pöördunud abi saamiseks ka kohtu poole.
Riigikogus on teadupärast moodustatud lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühm, kus me oleme alates jaanuarist teemaga aktiivselt tegelnud, arutades tekkinud olukorda ja kitsaskohti, olles tihtipeale ka vahendaja rollis eri osapoolte vahel, ning oleme pakkunud ka mitmeid lahendusi. Seega on küsimus tegelikult laiem kui see vaidlus. Me tahaksime teada, milline on ministeeriumi arusaam, kuhu peaks jõudma naiste varjupaikade areng, sest keegi ei kahtle nende varjupaikade vajalikkuses, samas oleme me tõesti pidevas muutumises. Eeltoodust lähtuvalt olemegi esitanud ministrile viis küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Minister vastabki küsimustele. Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, palun!

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Lugupeetud esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt, mul on hea meel, et Eesti riik naistevastase vägivalla ja üldse perevägivalla probleemiga viimastel aastatel nii aktiivselt on tegelnud. See ei ole alati nii olnud. Ma tahan eraldi tänada neid inimesi, kes on eelkõige kodanikualgatuse korras nende aastate jooksul selle teema tähtsust ühiskonnas tõstatanud ja kes ei ole sellest mitte ainult rääkinud, vaid ka väga palju tööd ära teinud. Ma tuletan meelde, et veel 13 aastat tagasi puudus naistevastase vägivalla ohvritest naistel ja lastel Eestis üldse võimalus spetsialiseeritud abi saada. Aga nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et meil on keskustega kaetud kõik maakonnad. Spetsialiseeritud teenust pakkuvaid tugikeskusi on 16. See tähendab, et teenus on kättesaadav kogu Eestis. Veel mõni aasta tagasi me sellises olukorras ei olnud. Mõned arvulised näited. Kui 2014. aastal sai naiste tugikeskustest abi 1617 naist ja 184 last, siis 2015. aastal sai sealt abi 1763 naist ja 188 last. Tõsi on ka see, et need arvud on tõusuteel. Seda, kas naistevastane vägivald on muutunud reaalselt aktiivsemaks, on väga raske öelda. Küll aga on nende aastate jooksul tekkinud rohkem naisi, kes on koos oma lastega julgenud kaitset otsida ja sellest teemast rääkida. Tegu on ju delikaatse teemaga, millest inimesed ei taha avalikult rääkida. Väga tihti kannatatakse aastaid ja aastaid vägivalda, hoides seda enda teada, kuid lõpuks saavad kannatada lapsed. Mis puudutab riigi tegevust, siis me oleme viimase kolme-nelja aasta jooksul väga jõuliselt asunud toetama naiste tugikeskuste tegevust ja igal aastal on ka eraldatavad summad suurenenud. Aga küsijate mure on põhjendatud. Küsimus ongi selles, mis saab edasi ja kuidas riik kogu selle teema arengut näeb.
Ma vastan nüüd konkreetsetele küsimustele, mis arupärijad on sotsiaalkaitseministrile esitanud. Esimene küsimus: "Millisena näete tulevikus varjupaikade toimivat süsteemi?" Kindlustamaks naiste tugikeskuste süsteemi toimimist, on riigi eesmärk tagada, et naistevastase vägivalla ohvrid saaksid kindla kvaliteedi ja tasemega teenust, mida stabiilselt rahastatakse. Seepärast ongi valitsusse saadetud uus ohvriabi seaduse eelnõu. Valitsusel on kavas seda arutada sellel neljapäeval ja saata see Riigikokku arutamiseks. Ma loodan, et me saame parlamendis neid arutelusid pidada juba enne jaanipäeva, esimene lugemine peaks toimuma siin saalis igal juhul enne teie suvepuhkusele minekut. Ohvriabi seaduse muutmise eesmärk on, et naiste tugikeskuse teenusele, mis tähendab 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas olemasolevat turvalist majutust, kriisinõustamist, juhtumipõhist nõustamist, psühholoogilist nõustamist ja psühhoteraapiat ning juriidilist nõustamist, antaks õiguslik alus. Siiani on seda teenust osutatud ja rahastatud projektipõhiselt ja seaduses ei ole olnud sellisele teenusele kehtestatud nõudeid. Istanbuli konventsioon, mille ratifitseerimine ja arutelu seisab meil ju samuti ees – see on väga oluline dokument selles valdkonnas –, nõuab spetsialiseeritud teenuse olemasolu. Samuti eeldab kuriteoohvrite direktiiv suunatud ja integreeritud abiteenuseid soolise vägivalla ohvritele. Uus ohvriabi seadus võimaldab kirjeldada naiste tugikeskuse teenust ohvriabi seaduse raames, st sõnastada rahastamise ja teenuse osutamise alused. Sellega tagatakse ühtlasi selle teenuse osutamise järjepidevus. Teenust hakkab korraldama Sotsiaalkindlustusamet, kes kuulutab välja riigihanke. Lepingud sõlmitakse kaheks kuni kolmeks aastaks, mis omakorda tagab suurema kindluse teenuse osutajatele. Meie sotsiaalvaldkonna üks probleeme ongi olnud seesama projektipõhisus. Ka needsamad naiste varjupaigad on teinud ju igal aastal kõvasti tööd nii poliitilisel tasemel kui ka ministeeriumiga, et saada aimu, mis neid järgmisel aastal ees ootab. Ohvriabi seaduse mõte ongi esiteks kehtestada standardid – s.o konkreetne loetelu teenustest, mis peavad olema üle Eesti kättesaadavad – ja teiseks näha ette konkreetne partner, organisatsioon, kes teeb vajalikud hanked. See organisatsioon on Sotsiaalkindlustusamet. Läbipaistva menetluse tulemusena oleks meil võimalik partneritega sõlmida mitte üheaastaseid, vaid kahe- kuni kolmeaastaseid lepinguid. See annab nii rahastamisel kui ka teenuse osutamisel kindlustunnet ja ka riigile ülevaate sellest, kuidas ja mis kvaliteediga suudetakse seaduses ettenähtud teenuseid tagada. Eriti oluline on rõhutada, et selle teenuse kättesaadavus peab minu arusaama järgi olema tagatud kõikjal Eestis. Seega toetub edasine areng suuresti seni saavutatule ja arvestab seniseid kogemusi. Osapooltega on meil olnud väga palju kokkusaamisi ja arutelusid. Üks mure ongi olnud seoses sellega, et kui uus seadus vastu võetakse, siis on peaasi, et hanke peamiseks tingimuseks ei muutuks kõige odavam hind, vaid me suudaksime seaduses ära kirjeldada ja rakendusaktide jaoks ka Sotsiaalkindlustusametiga läbi rääkida, et oluline on just nimelt teenuse osutamise kvaliteet ning teenuse osutajate pädevus ja kogemus. Sellise teenuse osutamisel on ülitähtis, et selle osutaja ei oleks mitte ainult suuteline pakkuma kõige odavamat hinda, vaid just nimelt teenuse osutamise sisu ning töötajate pädevus, teenuse kvaliteet ja selle osutajate kogemused oleksid selle hanke käigus tagatud. Plaanis on nii – aga see on juba Riigikogu pädevuses ja sõltub tema otsusest –, et uus ohvriabi seadus jõustuks 1. jaanuarist 2017. Praeguseks on eelnõu kõik kooskõlastusringid läbi teinud ning ootab valitsuse otsust ja menetlust Riigikogus. Sellel kolmapäeval tulen ma eelnõu tutvustama Riigikogu saadikurühmale, millel on natuke pikem nimetus, sellele rühmale, mida Monika Haukanõmm siin mainis.
Teine küsimus: "Veebruariga on lõppenud nõustamisrahad kõikides keskustes ja pole teada, millal selgub nõustamisrahade jaotus. Praegu lahkuvad tugikeskuste juurest kogenud juristid ja psühholoogid, sest tuleviku suhtes puudub igasugune selgus. Küsimus. Millised on ministeeriumi plaanid, et tagada kõigile keskustele teenuse osutamiseks vajalikud vahendid?" Esiteks ei vasta tõele, et kogu nõustamisraha ja tegevusraha on lõppenud. Vaatame selle aasta rahastamisotsuseid, mis on jõus ja riigieelarves kirjas. Baasis oli sel aastal 430 000 eurot, riigieelarve läbirääkimistel eelmisel aastal saime lisaraha 70 000 eurot, mis tähendab, et see teenus kokku sai 500 000 eurot. Riigikogu muutis menetlemise käigus riigieelarvet ja leidis veel lisaks 50 000 eurot ning ministeerium leidis omaenda majandamiskuludest just nimelt nõustamisteenusele lisaraha 150 000 eurot. Peale selle toimisid esimese kolme kuu jooksul ka Norra finantsmehhanismi projektid. Nii et kokkuvõttes on rahastus käesolevaks aastaks minu arvates täiesti piisav. Mis puudutab nende 150 000 euro jagamist, just nimelt teenuse pakkumise mõttes, siis sellel teemal on olnud korduvalt kohtumisi ja läbirääkimisi nendesamade naiste tugikeskustega. Tõsi on see, et neil on ka endal erinevaid arusaamu, kuidas see kõik peaks toimima, kuid tänaseks päevaks olen ma ministrina rahajaotuse üle vaadanud ja lähiajal allkirjastan ma otsuse, nii et kellelgi ei jää teenus saamata. Juristid ja psühholoogid saavad ka edaspidi oma tööd teha, see informatsioon on olnud kättesaadav. Siin ei näe ma probleemkohta. Eelmisel nädalal kinnitas Vabariigi Valitsus riigi eelarvestrateegia järgmisteks aastateks. Minu üks väga olulisi teemasid neil läbirääkimistel oli just nimelt naistevastase vägivallaga tegelemine ning laiemalt Istanbuli ja Lanzarote konventsiooni rakendamise teemad. Ma võin täna teile siin öelda, et riigi eelarvestrateegias, mis on strateegiline dokument, on peale baasrahastamise, mis on meil juba olemas, ette nähtud veel 400 000 eurot aastas just nimelt nende tegevuste jaoks. Enamik sellest rahast ongi seotud naiste tugikeskuste ja nende teenuste, näiteks sellesama telefoniteenuse ja ka muude tegevuste rahastamisega. Ma tahan öelda sedagi, et järgmise aasta riigieelarve läbirääkimised on valitsuses suvel ja varasügisel, nii et need teemad tulevad kindlasti ka siin teil veel kõne alla. Tehtud on märkimisväärselt suured sammud ja see teema on selgelt valitsuse prioriteet, seda ka Justiitsministeeriumi poolt vaadatuna. See ei ole ainult Sotsiaalministeeriumi teema, vaid ka Justiitsministeerium tegeleb selle teemaga, eelkõige sellega, mis puudutab Istanbuli konventsiooni rakendamist, kus on ka oma tegevused ette nähtud.
Enne kui aeg otsa saab, vastan kiiresti viimastele küsimustele. Kolmas küsimus: "Praeguseks on teada, et Tähtvere Avatud Naistekeskus on vaidlustanud Sotsiaalministeeriumi poolt vägivallaohvritest naistele ja lastele teenuse osutamiseks korraldatud konkursi tulemused. Küsimus. Palun tooge täpselt välja, milliste objektiivsete näitajate alusel edestas ENVL-i 10 organisatsiooni ühistaotlus Tallinna Naiste Kriisikodu, Tähtvere Avatud Naistekeskuse ja Pärnu Naiste Varjupaiga näitajaid!" Jah, tõepoolest, praegu on see vaidlus kohtus. Ma ei saa siin kuidagi hakata detaile valgustama, kuna kohus teeb oma tööd. Aga põhimõte, mille alusel me selle rahajaotuse tegime, oli nimelt see, et tagada naistele vajaliku teenuse kättesaadavus üle Eesti. On teada, et Tartus on kaks naiste varjupaika täpselt kõrvuti. Ka Tallinnas vaatasime me teenuse kättesaadavust. Lihtsalt seetõttu, et rahasumma oli selline, nagu see oli, ei saanud kõik võrdselt raha. Kuigi ka näiteks Tähtvere Avatud Naistekeskus rahast päris ilma ei jäänud, vaid nende summa oli lihtsalt väiksem. Küll aga võin ma juba ette öelda, et ka näiteks Tähtvere naistekeskus saab suhteliselt korraliku rahastuse selle teenuse osutamiseks. Nii et me oleme suutnud siin leida sellise tasakaalupunkti, et keegi ei peaks oma tegevust lõpetama. Ma pigem loodan ohvriabi seaduse arutelule ja tulevastele süsteemsetele toimingutele, et me suudaksime üle Eesti tagada korrektse standardiga kvaliteetse teenuse.
Neljas küsimus: "Millist kohtuvälist lahendust/lahendusi olete pakkunud Tähtvere Avatud Naistekeskusele, et taastada töörahu ja vältida kohtuvaidlust?" Kohtuvaidlus eeldab igaühe enda soovi ja tegu. Suhtlemist on meil olnud, aga, nagu ma ütlesin, nende teenuste rahastamise otsuste juures oleme me arvestanud seda, et ka Tähtvere Avatud Naistekeskus saaks teenust osutada, sest tegu on ju ühe vanima kui mitte kõige vanema naiste varjupaigaga Eestis. Ministeeriumil ei ole nendega mingit vastasseisu.
Viimane küsimus (24 sekundit on jäänud): "Millises seisus on lähisuhtevägivalla ohvritele suunatud tugitelefonihange, mis kuulutati välja 10. veebruaril 2016 kell 17.43 tähtajaga 18. veebruar kell 10.00 ja teenust pidi osutama hakatama 1. märtsil 2016? Arupärimise esitamise hetkel ei ole hanke tulemusi välja kuulutatud." Kõnealuse hankemenetluse raames on hankeleping sõlmitud, seda teenust osutatakse ja teenuse kättesaadavus on tagatud. Nii et ka see telefoniteenus on meil olemas. Mul jäi veel kümme sekundit üle! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan teid selle informatsiooni eest, mis te andsite! Loodetavasti kaotab uus ohvriabi seadus tekkinud kitsaskohad. Tulen korraks meie teise küsimuse juurde, mis viitas sellele, et veebruaris lõppes nõustamisraha kõikides keskustes ja töötajad olid sunnitud lahkuma. Tahan täpsustada. Millal lepingud nende 200 000 euro kohta (Riigikogu eraldis 50 000 eurot ja Sotsiaalministeeriumi eraldis 150 000 eurot) jõudsid varjupaikade kätte? Meil on informatsioon, et tekkis mitmekuuline auk, mistõttu inimesed ei ole saanud oma tööd korrektselt teha.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Nagu ma ka oma vastuses ütlesin, on käinud läbirääkimised osapooltega, keda on ju 16. Enamik nendest on koondunud ühte liitu, osa tegutseb eraldi. Meie asi on saavutada mõistlik tasakaalupunkt, mitte selles mõttes, kuidas neid omavahel lepitada, vaid just nimelt seetõttu, et me peame tagama teenuse kättesaadavuse. Ma tahan ministrina täiesti ausalt öelda, et me oleme ju aastate jooksul näinud, et kõik need inimesed tahavad seda väga vajalikku tööd teha, aga aastast aastasse konkureerivad nad sellelesamale projektirahale. Rahastamisskeem on pehmelt öeldes väga mitmekesine: osa rahast on tulnud otse riigieelarvest või, ütleme, Sotsiaalministeeriumist, osa rahast on see, mida Riigikogu on otsustanud riigieelarve menetlemise käigus oma lahkusest jagada ja seda tegelikult suhteliselt süsteemitult. See 150 000 eurot, millest juttu oli, ja see raha, mille ministeerium ise leidis, oligi mõeldud nendele teenustele, mida on osutatud Norra finantsmehhanismi rahast, mis lõppes märtsis. Meie eesmärk on olnud, et me suudaksime kokku leppida ja teha oma rahastamisotsused nii, et selle teenuse osutamine ei lõpeks Norra raha vähemalt ajutise äralangemise tõttu. Meil toimus 19. veebruarist kuni 31. märtsini hulk kohtumisi, me pidasime läbirääkimisi ja põhimõtteliselt on rahastamisotsus valmis. Nii et nende teenuste kättesaadavus raha taha igal juhul ei jää. Kui on olnud teistsugust informatsiooni, siis tuleb see teatavaks võtta.

Esimees Eiki Nestor

Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! See on suurepärane, et Sotsiaalministeerium, aga ka Justiitsministeerium on selle teema tõstatanud. Õnneks vedas ka eelmine justiitsminister seda teemat väga tublisti. Te tunnustasite neid tublisid inimesi, kes seda teenust pakuvad. Kahtlemata teevad nad oma tööd suure südamega ja tihti tunduvalt väiksema tasu eest, kui see töö vääriks. Mina tahan tunnustada ka kohalikke omavalitsusi, kes seda tööd väga tihti toetavad, aitavad ruumide ja kõige muuga. Aga ma ei ole näinud seda rahajagamist ja saan aru, et see otsus nende 50 000 ja 150 000 euro kohta jõuab lähemal ajal teie laua peale. On selline informatsioon, et Järvamaa ja Raplamaa koos ning Võrumaa ja Põlvamaa koos said tegelikult rohkem raha kui näiteks Harjumaa või Tartumaa. Samas on teenust soovijate arv nendes omavalitsustes kindlasti erinev. Kas see on nii ja kui see on nii, siis mida te ette võtate?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Mis puudutab seda 50 000 eurot, mida Riigikogu riigieelarve läbirääkimistel otsustas eraldada, siis seal on väga selgelt ette nähtud, kellele see raha läheb, seda ministeerium kuidagi muuta ei saa. Minu kui kogenud Riigikogu liikme soovitus tuleviku jaoks on see, et enne kui neid ettepanekuid teha, tuleks see asi süsteemselt läbi mõelda. See liigendatus, kuidas ma ütlen, ei ole seal väga paindlik. Selles mõttes on see eraldi küsimus. Ma ei oska peast tõesti praegu öelda neid summasid, mis puudutavad jaotuse poolt. Aga aluseks võtsime me põhimõtte, et kõik naiste tugikeskused saaksid oma baasteenuste jaoks baasraha ja teine osa rahastamisest oleks seotud just tegeliku pöördumiste arvuga, et raha jaotades vaadataks ka seda, kui palju tegelikult ühte või teise kohta pöördutakse. Sealt see loogika tulebki. Aga see ei ole mingi saladus, me saame seda informatsiooni jagada. Ma ei oska lihtsalt peast neid summasid öelda. Ma ei tahaks siin eksida, kuna minu kogemuse põhjal võib see tulevikus küsimusi tekitada. Aga see informatsioon ei ole salajane.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Lähisuhtevägivalla märkamine, sellest rääkimine ja selle tunnistamine on suuresti ka meie ühiskondlike hoiakute ja suhtumise küsimus. Me teame, et varjupaigad ja naiste tugikeskused osutavad teenust. Aga kas ja kuivõrd ministeerium või ministeeriumidevaheline töögrupp on mõelnud sellele, kuidas hakata tegelema just nimelt nende ühiskondlike hoiakute ja suhtumisega?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! On olnud mitmeid kampaaniaid ja teavitustööd, mida on teinud needsamad organisatsioonid, aga neid on teinud ka mittetulundusühingud ja riik, näiteks olgu toodud valge lindi liikumine. Kui ma käisin kuu aega tagasi ÜRO-s just nimelt naistevastase vägivallaga võitlemise suurel rahvusvahelisel konverentsil, siis mulle väga sümpatiseeris üks liikumine, mille nimeks on "HeForShe" ehk "Mehed naiste eest". Ma pean väga tähtsaks seda, et me oleme hakanud ühiskonnas rääkima sellest teemast üldse, ja teiselt poolt olen ma täiesti nõus, et vähim, mis me saame teha, on pakkuda nendele naistele ja lastele ajutist nõustamist, seda teenust, kuni selleni välja, et neil oleks kogu aeg olemas üks koht, kuhu nad saavad minna ja kus nad saavad seda ajutist teenust. Teenus on see väga ametlikult öeldes, sest nad saavad tegelikult varjupaika. Need inimesed vajavad seda varjupaika, kus nad saavad kiiresti seda kõige esimest abi. Aga me oleme ju ka arutanud, mispärast peab omaenda kodust lahkuma see, kelle vastu on vägivalda tarvitatud. Vastupidi, tuleks muuta seda suhtumist, kuni politseini välja, nii et tegelikult peaks kodust lahkuma vägivallatseja, mitte see, kelle vastu vägivalda rakendati. Siin on olemas ka teiste riikide praktika. Näiteks kasutataksegi Austrias, Taanis ja Norras täiesti teadlikult riigi poliitikana seda, et elamispinnalt peab lahkuma vägivallatseja, mitte see, kes vägivalla all kannatab. See on iseenesest üks selline põhimõtteline samm, mida me saame ühiskonnale näidata ka siin eelnõusid menetledes. Me võtame praegu täiesti iseenesestmõistetavalt seda, et see, kes kannatab vägivalla all, võtab oma paar kompsu ja lapsed ning läheb kodust ära. See on üks küsimus.
Selle nädala kolmapäeval on siinsamas Riigikogus esimesel lugemisel elatisabifondi eelnõu. Kui me vaatame neid toetavaid või, võiks isegi öelda, riigi suhtumist muutvaid poliitikaid, mida me siin ühiselt rakendame, siis see, et riik asub väga selgelt nõrgema poole kaitsele ka elatisabivõlglaste ja -võlgade teemadel, on üks väga oluline sõnum, mida me naiste huvide eest seisvate organisatsioonide kaudu nendele naistele anname. Väga tihti kannatatakse perevägivalla all aastaid, sest ollakse mentaalselt sellises olukorras, kus lisanduvad ähvardused, et sa võid minna, kui tahad, aga sa ei saa lastega hakkama ja mina ei kavatsegi sulle elatisabi maksta, nii et küll sa roomad minu juurde tagasi. Neid juhtumeid on väga palju, kui vägivalla all kannatav inimene jätab lahkumisotsuse tegemata, kuna loodab, et äkki asjad lahenevad. Me anname selle elatisabifondi skeemi rakendamisega väga tugeva sõnumi just nimelt nõrgemale osapoolele, et riik asub teie poolele, riik ei esinda mitte ainult teie rahalisi nõudeid. Ma arvan, et see on väga tugev moraalne ja mentaalne sõnum, et riik asub teie poolele, me tagame minimaalselt 100-eurose elatisabimakse ja nõuame elatisabivõlglaselt väga karme meetmeid võttes võlad sisse. Aja selg sirgu ja ära kannata vägivalla all! Selle seadusega pikendame me kohtuvaidluse ajal elatisabi maksmist 190 päevale ja suurendame selle summa 100 euroni kuus. Nii et me anname sõnumeid ka ühiskonnale, kehtestades siinsamas Riigikogu saalis väga konkreetseid ja karme regulatsioone.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Te mainisite Lanzarote konventsiooni, mis käsitleb lastekaitset, ja samuti Istanbuli konventsiooni, mille teema on naistevastase vägivalla vastu võitlemine. Need mõlemad on Euroopa Nõukogu konventsioonid. Meil seisab kohe-kohe ees Euroopa Nõukogu eesistumine. Kas te annate meile kinnituse, et need konventsioonid sellel perioodil meie jaoks edenevad?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Ma olen ministrina andnud lubaduse, ka sealsamas ÜRO-s Eesti riigi esindajana kõnet pidades, et Istanbuli ja Lanzarote konventsioon on meie prioriteet, me peame nendega liituma. Tegelikult oleme me ju teinud juba rakenduslikke otsuseid ja ka rahastamisotsuseid, ühe oleme teinud sellelsamal naiste varjupaikade teemal. Aga kui me vaatame laiemalt kogu meie lastekaitset, siis näeme, et sel aastal jõustus uus lastekaitseseadus. Ma pean väga suureks võiduks, et see seadus mitte ei jõustunud lihtsalt kui uus seadus, vaid seaduse rakenduskava on selle koostajad teaduslikult läbi mõelnud, ning ma ei tõsta siin esile mitte poliitikuid, vaid just nimelt ametnikke ja lastekaitseorganisatsioone ja peredega tegelevaid organisatsioone. Ma võin öelda, et see kava on täies mahus rahastatud. Me viime oma lastekaitse täiesti uuele tasemele. Ka riigi eelarvestrateegia arutelul vaidluste käigus valitsuses suutsime me lisaks leida sajad tuhanded eurod, mis sajaprotsendiliselt aitavad tagada selle rakenduskava elluviimist. Ma tahangi öelda, et need konventsioonid peaksid tulema Riigikogusse nii kiiresti kui võimalik, et Riigikogu saaks need otsused ära teha. Aga ma ei tahaks lihtsalt seda, et me deklareerime, jah, me oleme nende konventsioonidega ühinenud. Ma tahan, et seal taga oleks ka reaalne tegevus. Reaalne tegevus selles valdkonnas on õnneks poliitiliste kemplemiste alt väljas. Ma näen, et kõik erakonnad panustavad ja keegi ei vaidle sellele vastu. Natuke rohkem kui mõni aasta tagasi see vaidlus veel käis.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, minister! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole.


9. 18:50 Arupärimine erihoolekande investeeringutoetuse kohta (nr 185)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Dmitri Dmitrijev, Kadri Simson, Enn Eesmaa, Aadu Must, Marika Tuus-Laul, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Andrei Novikov, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Anneli Ott, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb, Peeter Ernits ja Toomas Vitsut. Arupärijate nimel Dmitri Dmitrijev.

Dmitri Dmitrijev

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! 17. märtsil esitasid 19 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise erihoolekande investeeringutoetuse kohta. Nimelt, eelmise aasta sügisel jõustus määrus "Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine", millega kehtestati toetuse andmise tingimused erihoolekandesse investeeringute tegemisel. Meetme tulemusena luuakse vähemalt 1400 kvaliteetset erihoolekande teenuskohta. Toetuse andmise eesmärk on tagada psüühilise erivajadusega inimestele paremad elamis-, õppimis- ja töötamistingimused. Uutes üksustes peaksid olema võimalikult tavapärased elutingimused, mis tagaksid privaatsuse ja suurema personaalse tähelepanu ning individuaalse lähenemise. Teenuskohad luuakse kogukondadesse, mis annaks klientidele võimaluse siduda igapäevane tegevus kohaliku kogukonnaga. Samas kehtestab määrus tingimused teenusepakkuja asukohale. Abikõlblik on kuni 30-kohalise teenusüksuse loomine vähemalt 300 alalise elanikuga asulasse ja rohkem kui ühe kuni 30-kohalise teenusüksuse loomine asulasse, kus alalisi elanikke on vähemalt 1000. Maapiirkonnas on meil mitmeid erihoolekandeteenuseid pakkuvaid asutusi ja ettevõtteid, kes tegelikult ei vasta nendele kriteeriumidele. Nemad tegutsevad väiksemas asulas, kui näeb ette määruse kehtestatud piir. Tavaliselt teenindavad nad aga palju suuremat piirkonda, tagades koostöös omavalitsustega erihoolekandeteenuse kasutajatele nii tavalise kui ka invatranspordi. Seoses eelnevaga on meil mitu küsimust. Säästan aega, palun ministril need ette lugeda ja neile ka vastata. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Hea esimees! Head küsijad, head Riigikogu liikmed! Sotsiaalministeeriumis on käivitunud väga mitmed suured reformid ja sotsiaalvaldkond vajab reforme. Üks selline suur reform on ka erihoolekande reorganiseerimine. Meil on selle jaoks kasutada kokku 59 miljonit eurot. See raha ei ole mitte Eesti maksumaksja raha, mis tuleb riigieelarvest, vaid see raha, 47 600 000 eurot, on pärit Euroopa Regionaalarengu Fondist, mis tähendab seda, et sellel rahal on konkreetsed eesmärgid. Erihoolekandeasutuste reorganiseerimise meetme eesmärk ongi reorganiseerida 1200 olemasolevat teenuskohta ja luua lisaks 200 uut teenuskohta. Selle määruse suurem eesmärk tulenebki sellest, et kui te vaatate praegust erihoolekandesüsteemi, mis meile on jäänud pärandiks nõukogude ajast, siis te saate aru, et me ei saa enam lasta nendel inimestel, kes erihoolekandeteenust vajavad, sellistes tingimustes elada. Aga Euroopa fondi raha ei saa me kasutada lihtsalt uute majade ehitamiseks, vaid me peame tagama ka selle, et paraneks teenuse kvaliteet ja me liiguksime järjest rohkem isikupõhisema teenuse poole. Seda teenust peab tulevikus saama paindlikult osutada, et inimesed ei peaks tegema otsust, kas nad hooldavad ise oma lähedast kodus või annavad ta 24 tunniks ööpäevas ja seitsmeks päevaks nädalas teenust osutavasse asutusse. Seepärast olemegi koostöös Euroopa Regionaalarengu Fondiga seadnud suuremad eesmärgid, kuidas Eestis tulevikus tagada erihoolekandeteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. See on ka arengukavades kirjas. Ma olen ministrina seadnud eesmärgi, et kui me teeme mingit reformi ja kasutame Euroopa struktuurifondi vahendeid, siis me peaksime saavutama ka uue kvaliteedi. Võib-olla oleks lihtsam, kui seda raha saaks natuke lahkemalt jagada, aga seda me selle meetme puhul ei ole teinud.
Arupärijad on esitanud mulle kolm küsimust ja ma vastan neile järjekorras. Esimene küsimus: "Miks on Teie määrusega kehtestatud miinimumsuurus 300 elanikku asulale, kus tegutsedes on võimalik teenusepakkujal taotleda investeeringutoetust?" Määruses täpsemate nõuete sätestamine on seotud sooviga selgemalt kindlaks määrata, millistes raamides saab teenusüksuste asukoht muutuda. Kui me erihoolekande reorganiseerimisel kasutame Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid, arvestame me ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja deinstitutsionaliseerimise põhimõtteid. Euroopa Komisjon eraldas Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendid eeltingimusega, et uued teenuskohad luuakse kogukondades ning on tagatud avalike teenuste kättesaadavus. Avalike teenuste all mõeldakse siin eelkõige toidukaupade ja esmatarbekaupade hankimise võimalust, ühistranspordiühendust, arstiabi ning töiste tegevuste või muude vaba aega sisustavate ja aktiviseerivate tegevuste võimalust. Uute teenuskohtadega tagame me psüühilise erivajadusega inimeste aktiivsema osaluse ühiskonnas. Piirangute seadmisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse 25. novembri 2004. aasta määrusest nr 335, mille pealkiri on "Asustusüksuse liigi, nime ja lahkmejoonte määramise alused ja kord", kus on sätestatud, et tiheasustusega asula on üldjuhul vähemalt 300 alalise elanikuga. Oleme arvestanud piirangu sisse kõik asulatüübid – küla, alevik, alev ja linn – ehk võimaldanud luua kohti ka nn 300 elanikuga asulasse. 300 elanikuga asula on ühtlasi meie tõlgendus Euroopa Komisjoni nõudest luua kogukondades sobivaid kohti. Uskuge mind, need 300 inimesega üksused tunduvad Euroopast vaadatuna väga väikesed. See on vähim seaduse ja määruse tasemel üksus, mida me oleme suutnud neile kirjeldada. Rahvastikuregistri andmete järgi elas 1. jaanuari 2016. aasta seisuga vähemalt 300 elanikuga asulates 83% Eesti elanikest. Sotsiaalministeerium on kohtunud eraldi kogukonnaprojektide eestvedajatega ja arutanud projektide elluviimist, sh 300 elaniku nõuet. Ühtlasi on Sotsiaalministeerium eraldi välja selgitanud kogukondade loodavaid projekte ning lähenenud neile projektidele individuaalselt. Laiapõhjalise diskussiooni ja paljude kohtumiste tulemusel on taotlemine jagatud kaheks, st planeeritud on peale esimese vooru lõppemist korraldada veel teine voor. Täiendava taotlemise eesmärk on parandada teenustega kaetust ja võimaldada erilahendusi, selle abil on võimalik ühtlustada üle-eestilist teenuskohtadega kaetust ning toetada teenuste loomist teatud sihtgruppidele, näiteks autistidele. Sellise lahenduse abil saame taotlusvooru kaudu soodustada kohtade loomist piirkondadesse, kus pärast esimest vooru ei ole piisavalt teenuskohti, ja mitmekesistada teenuse osutamist. Me oleme menetluse käigus näinud paljusid ideid ja projekte, mis jäävad olemasolevast süsteemist väljapoole. Me oleme otsinud nii paindlikku lähenemist ja võimalust, kui Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamine vähegi võimaldab. On olnud kuulda arvamusi, et kuna riigile kuulub AS Hoolekandeteenused, siis oleks lihtsam, kui kogu see raha liiguks selle aktsiaseltsi kaudu ja need kohad reorganiseeritaks. Me oleme läinud aga palju raskemat teed pidi, mis nõuab palju rohkem aega ja on sisulisem. Nimelt, me oleme koostöös ajakirjaga Puutepunktid ja selle initsiatiivgrupiga otsinud üles projektid, mis ei ole sobiva mahu ja mastaabiga, kuid mis on innovaatilised ja aitavad kaasa tuua just nimelt seda, et tuua erihoolekandeteenused kogukondadesse, et need oleksid jätkusuutlikud, ja aitavad muuta ka teenuste osutamist võimalikult paindlikuks. Siis oleks inimestel kas või ainult teatud ajaks võimalik oma lähedasi mõnda asutusse paigutada, et saada mõneks ajaks puhkust. Neid teenuseid peaks olema võimalik ka vajaduse järgi sellessamas institutsioonis rakendada.
Teine küsimus: "Kas taolised piirangud kohtlevad võrdselt erihoolekandeteenuse pakkujaid ja kasutajaid Eesti erinevates piirkondades? Kuidas mõjub taoline otsus teenuste regionaalsele kättesaadavusele?" Euroopa Regionaalarengu Fondi meetme rakendamist reguleeriv määrus ei piira kuidagi seniste asutuste tegevust ega sea piiranguid teenuste osutamisele senistes asukohtades. Sotsiaalministeeriumi jaoks on oluline soodustada, et teenuseid osutaksid ja uusi teenuskohti looksid nii olemasolevad kui ka uued teenusepakkujad. Uute toetavate teenuskohtade loomisele ei ole määruses seatud piiravaid tingimusi ning projekte uute kohtade loomiseks võivad muu hulgas esitada omavalitsused ja mittetulundusühingud ning uued ja vanad teenuseosutajad. Teenuskohad nendes vähem kui 300 elanikuga kohtades, kus teenusepakkujad on praegu olemas, moodustavad kõigist teenuskohtadest 15%. Lähtudes statistikast, asub ööpäevaringsetest teenuskohtadest 43% alla 300 elanikuga asulates, samas kui Eesti elanikkonnast elab vähem kui 300 elanikuga asustusüksustes 17%. Peale selle on 47 asutusest kuus ehk ligi 13% sellises kohas, kus nende asutuste elanikud moodustavad üle 50% selle asustusüksuse elanikkonnast, ja 10 asutust, st 29% ehk peaaegu neljandik, on asukohas, kus nende asutuste elanikud moodustavad üle 40% selle asustusüksuse elanikkonnast.
Kolmas küsimus: "Kui suur osa meetme kogumahust on ministeeriumil plaanis suunata AS-ile Hoolekandeteenused ja kui palju teistele teenusepakkujatele?" AS-ile Hoolekandeteenused ei ole eraldi Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid planeeritud ja projektide esitamisel koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt. Tulenevalt sellest, et AS-il Hoolekandeteenused on kõige rohkem teenuskohti, on eelduslik, et ka taotluste maht ja taotletavad vahendid on neil kõige suuremad. Meetmete mahu täpset jaotust ei ole ette nähtud, sest esitatavad projektid ei ole ette teada ning lõplik otsus selgub peale investeeringukava hindamist ja kõigi vahendite ja kohustustega katmist. Ma olen pidanud korduvalt rääkima ühest asjast. Nimelt on levimas müüt või mitmeti tõlgendatav arusaam, et riik võtab selle raha, mida on kokku 59 miljonit eurot, ja annab selle lihtsalt AS-ile Hoolekandeteenused. See ei ole nii. Tõsi on see, AS Hoolekandeteenused on kõige suurem teenusepakkuja ja nende valduses on ka kõige rohkem neid kohti, mis tulebki reorganiseerida. Need tingimused, milles need inimesed elavad, ei ole lihtsalt sellised, nagu me tahaksime. Aga eelkõige lähtume me sellest, et me suudaksime olemasolevad asutused reorganiseerida, kuna need ei käi enam ajaga kaasas. Teiseks on täiesti võimalik, et AS-i Hoolekandeteenused praegused kohad ei kuulu peale selle meetme rakendamist enam AS-ile Hoolekandeteenused, vaid nendele kohtadele saavad taotlusi esitada ka teised. Me lähtume eelkõige sellest, et teenuse kättesaadavus üle Eesti oleks tagatud. Kolmandaks, nagu ma ütlesin, meil on ette nähtud ka teine voor, et me suudaksime rahastada hoopis väiksemaid, hoopis paindlikumaid algatusi, mille abil kogukonnas erihoolekandeteenust osutatakse.
Nii et ma näen, et kuigi selle meetmega on nähtud ette suured piirangud, st me saame reorganiseerida 1200 olemasolevat kohta ja luua 200 uut kohta ning juba see iseenesest paneb piirangud peale, suudame me selle reformi kaudu, mida me neid vahendeid kasutades ellu viime, tuua tegelikult kaasa sisulise muutuse. Ka AS Hoolekandeteenused on valmis väga paindlikult käituma. Nende huvi on samamoodi ajaga kaasas käia ning muuta teenus paindlikuks, tänapäevaseks ja üle Eesti kõigile abivajajatele kättesaadavaks. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused. Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tean, et sa oled sellele küsimusele ilmselt varemgi vastanud, aga südame rahustamiseks tahan üle küsida, kas see süsteem ikka on täiesti jäik ja paindumatu. Läänemaalasena mõistad sa mind, kui mul on raske aru saada, miks Koluvere ja Kullamaa, mis on teineteisest kolm kilomeetrit eemal, kahe peale ei kõlba, kuna neis mõlemas on natuke alla 300 elaniku, aga näiteks Uuemõisa või Lihula kõlbavad. Millised on hooldekodu kliendi eelised Uuemõisas või Lihulas, võrreldes Koluverega? Kas siin tõesti ei oleks mõistlik mingeid erandeid teha?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Olgem nüüd ausad, see 300 tuleneb sellest loogikast, kuidas me ise oleme tõlgendanud seda või, õigemini, määranud selle, mis on väikseim asula, mille me oleme pannud määrusesse kirja. Asja mõte ja sisu on ju selles, et me suudaksime erihoolekandeteenuse osutamise tuua metsade vahelt välja, tuua selle kogukondadesse. Kui me räägime Euroopa arusaamast, siis nemad näevad seda nii, et seda teenust peaks osutama tegelikult ainult meie mõttes suurtes linnades. Et neile selgitada, et meil on ka kolmesajased üksused olemas seaduse tasemel, on vaja iseenesest juba parajat oskust. See ei ole lihtsalt see raha, mida me võtame taskust ja paneme laua peale. See on see probleem. Teine asi on see, et kui me vaatame kaugemas perspektiivis, mida me tahame teha, siis pigem teeb mind murelikuks see, et need kolmesajased üksused ei ole võib-olla kümne aasta pärast sugugi enam kolmesajased. Me ei tea, kui palju neid siis alles on. Aga sellegipoolest, hea küsija, me oleme tõepoolest valinud nii paindliku lähenemise, kui üldse on võimalik. Tõesti, meil on olnud juhtumeid, kui omavalitsus on eraldanud maad erihoolekandeüksuse jaoks, aga see maa on jäänud asula piiridest välja. Me oleme omavalitsusega läbi rääkinud ja nad on oma otsust muutnud. Samal ajal on meil veel paar juhtumit, kui see asutus tõesti asubki asulast väljas, näiteks Tartu külje all asuv asutus jääb kuni kilomeetri eemale. Nüüd me koos nuputame, kuidas me saaksime rahastada seda head algatust, mis seal on välja mõeldud. Ministeerium on igal juhul nende heade algatuste ja ideede poole peal ning me koos nuputame, kuidasmoodi me nüüd hakkama saame. Nii see on.
Mis ma veel ütlen? Sotsiaalvaldkonnas on investeeringuraha väga vähe. See meede, mis on, ongi investeeringute jaoks mõeldud, aga sellel on väga selgelt oma reeglid. Ma pean üheks väga suureks võiduks ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel seda, et me saame lisaraha sotsiaalvaldkonna investeeringute jaoks. Me suutsime välja nuputada, et selleks sobivad CO2 kvoodi müügi eest saadavad vahendid. Igale riigile on ette nähtud teatud kogus CO2 kvoote ja kui neid suudetakse müüa, siis sealt tekib raha ja seda on võimalik investeerida. Me suutsime Rahandusministeeriumiga kokku leppida, et juba järgmisel aastal, kui meil reaalselt on see raha olemas – see kvoodikauplemine käib ka selle järgi, milline on nõudlus ja mis on hind, ütleme, see turg ei ole väga aktiivne –, siis 14 miljonit eurot sellest kvoodirahast saame me kasutada lasteaedade renoveerimiseks ja 12 miljonit eurot – seda pean ma väga suureks võiduks – läheb järgmisel aastal hoolekandeasutuste ehk hooldekodude ja teiste selliste sotsiaalasutuste investeeringuteks. Kõike seda koos vaadates ma ütlengi, et me proovime leida mõistlikke lahendusi. Kui me neid vahendeid ei saa, siis võib-olla leiame mingeid teisi teid.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Kas ma saan õigesti aru, et selle 300 elaniku kriteeriumi olete te ise välja mõelnud? Meile teadaolevalt arutati seda määrust vabaühenduste liidu esindajatega juba pisut rohkem kui kaks aastat tagasi ja siis seal seda kriteeriumi ei olnud. Eelmise aasta septembris see korraga kusagilt tekkis ja vabaühenduste liit oli üsna üllatunud, et selline kriteerium seal sees oli. Meie arvates võtab see paindlikkust ära. Eesti ongi hajaasustusega. See Kullamaa ja Koluvere näide on ju täiesti eluline.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Nende vahendite läbirääkimine Euroopa Komisjoniga on kestnud ju mõnda aega. Ka eelmine minister Helmen Kütt pidas neid ja need on toimunud ka veel enne seda, nagu ma hästi tean. Aga seal on teatud tingimused. Need on pandud kirja nõndamoodi, et uued teenuskohad luuakse kogukondades ning peab olema tagatud avalike teenuste kättesaadavus, st peab olema võimalik hankida toidukaupu, teisi esmatarbekaupu jne. Selle lugesin ma siin ette. Me oleme pidanud kehtestama mingid kriteeriumid, et ka Euroopa Komisjonile selgitada, milline see meie üksus siis on. Sealt on see loogika tulnud. Aluseks on võetud ka Vabariigi Valitsuse 2004. aasta määrus, kus me kirjeldame, mis need üksused on: küla, alevik, alev ja linn. Need ongi need vähemalt 300 alalise elanikuga asumid. Sealt on see loogika tulnud. Murekoht on muidugi see, et tulevikus on järjest vähem neid üksusi, kus nii palju inimesi elab, aga teatud raamidest peame me kinni pidama.

Esimees Eiki Nestor

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Nõukogude ajal oli selline praktika, et kõik psüühikahäirega inimesed tuli viia metsa, võimalikult kaugele, et nad teisi ei segaks. Nüüd oleme jõudnud skaala teise äärde ja toome nad kõik asulatesse. Mitte et ma seda halvaks või valeks peaksin, aga samas peaks meil säilima siiski teenuste mitmekesisus, sest kõik psüühilise erivajadusega inimesed ei sobi elama linnakeskkonda, asulasse, ja kõik ei sobi elama maale. Seega peaks ikkagi jääma ka selline maal elamise võimalus, nagu on näiteks Camphilli küla. Palun teie kommentaari sellele!
Aga minu teine küsimus puudutab Valkla Kodu. Te ütlesite, et kõik need kodud peaks tegema piirkondadesse, kus on rohkem kui 300 elanikku. Ma juhin tähelepanu, et Valkla Kodu ei ole huvitatud kohtumääruse alusel teenuse osutamisest, Valklas on rohkem kui 300 elanikku, aga need inimesed, kelle tõttu see 300 elaniku piir on ületatud, on vanad hooldekoduelanikud, kes kirjutati sinna sisse aastaid-aastaid tagasi. Tegelikult ei ela seal üle 300 inimese. Kuidas te seda olukorda lahendate?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Mina ei tooks välja ühte asja. See üks kriteerium on võetud hammaste vahele ja nüüd räägitakse, et on seatud tohutud piirangud peale. Kui me vaatame statistikat, kus inimesed elavad ja kus me tegelikult oleme võimelised ka kaugemas perspektiivis seda teenust osutama, siis ma küll ei tahaks kuulda juttu, et 300 elanikku on teine äärmus. Ei ole, 300 ei ole teine äärmus. 300 on n-ö miinimum, millest me räägime. Teiseks, see meede ei tähenda ju meie erihoolekande sündi, ei ole nii, et me oleme järsku tühjalt kohalt saanud 59 miljonit eurot, millest osa on omafinantseeringu raha, ja hakkame nüüd nullist mingisugust süsteemi looma. See raha on antud teatud eesmärgiga, on kehtestatud konkreetsed kriteeriumid ja iga investeeringu kohta peame me pärast aru andma. Ka Euroopa Komisjoni esindaja tuleb kohale ja vaatab, kas need kohad on ikka loodud jätkusuutlikult, nagu neile on öeldud ja nagu nemad on aru saanud. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, et me võime olla seda raha jagades, kuidas ma ütlen, hästi arusaavad, aga pärast nõutakse see raha tagasi. Saate aru, see on teatud loogika. Mis ma tahan öelda? See ei ole ei erihoolekande algus ega erihoolekande reformide lõpp. Muidugi on eesmärk see, et me suudaksime ka vajalikud erandid kehtestada. Tõesti, teatud juhtudel võib inimestel olla parem saada seda teenust mitte isegi selles kolmesajases üksuses, vaid mõnes teises kohas. Aga kui me vaatame üldist seisu, siis meil on rohkem kui 1200 kohta sellised, mida me peaksime reorganiseerima, me peaksime tõstma seal teenuse osutamise taseme palju kõrgemale. Aga see filosoofia, mis oli kunagi nõukogude ajal, mida te kirjeldasite, on senimaani meie erihoolekandesüsteemis sees. Lihtsam lahendus oleks olnud võib-olla tõesti see, kui kogu see raha oleks hakanud liikuma ainult riigi kontrollitava süsteemi kaudu. Sellega oleksime me ka need eesmärgid ära täitnud. Aga me oleme hakanud, just vastupidi, otsima keerulisemat lahendust. Tegelikult tahame me saavutada seda, et kogukond oleks kaasatud. Ma toon teile näiteid. Enne eelmist aastat olid päris mitmed nendest asulatest – ma ei hakka siin konkreetselt nimesid välja tooma – sellises mentaalses seisukorras, kus koguti allkirju selle toetuseks, et erihoolekandeasutused sealt ära viidaks, sest ei tahetud selliseid inimesi enda sekka elama. Kuid nagu te väga hästi teate, vahepeal on Euroopas tekkinud tohutu hirm põgenike ja pagulaste ees. Ma olen nüüd näinud ka seda, et on hakatud koguma allkirju selle toetuseks, et neid inimesi sellest asulast ära ei viidaks, sest nendest seal nagu väga hoolitakse. Seda tehakse aga selles hirmus, et äkki tuuakse asemele põgenikud. Ma tahan öelda, et mul oleks hea meel selle üle, kui me leiaksime selliseid asulaid ja kogukondi, kes oleksid nende asutuste rajamisega nõus mitte lihtsalt selleks, et endale töökohti luua, vaid kes oleksid nõus need inimesed oma ellu võtma ja suhtuma nendesse oma kogukonnas, olgu see siis kolmesaja liikmega või natuke suurem, mõistvalt ja abistavalt. See suhtumise muutumine on päris mitmes kohas probleem. Mina võtan seda kui võimalust, proovin ministrina kasutada seda nii paindlikult kui vähegi võimalik on, aga ka vastutustundlikult, et me teeksime ikkagi investeeringuid, mis meid teenivad ka 15, 20 ja 25 aasta pärast.

Esimees Eiki Nestor

Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina tahan tunnustada seda, et ühest voorust on saamas kaks ja võib-olla isegi kolm vooru ning vaadatakse läbi ka erandeid. Ühele te viitasite, see puudutab Tartu lähistel asuvat Haaslava valda. Ma toon teise näite, et probleemist saaksid paremini aru ka need saalisolijad, kes selle teemaga nii palju kokku ei puutu. Pärsti vallas Jämejala külas asub Viljandi Haigla SA suur kompleks, mis pakub nii rehabilitatsiooniteenust kui ka erihoolekandeteenust väga paljudele omavalitsustele üle Eesti. Oluline peaks olema teenuse sisu, selle kvaliteet ja jätkusuutlikkus, mitte elanike arv. Ka 300 elanikku ei pruugi tagada, et see teenus üldse toimib. Lähtuma peaks just nimelt sellest, kuidas seda teenust tagatakse. Mure on aga selles, et need organisatsioonid, kes on pöördunud kindlasti ka teie poole, on öelnud, et kui mais ja juunis veel tutvustati seda süsteemi ilma selle piiranguta, siis 14. septembril oli olemas piirang 300 elanikku. Sotsiaalkomisjonis oli see teema ka arutelul. Kuidas te seda kommenteerite?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Nagu te ka ise ütlesite, meie eesmärk on leida väga paindlikke lahendusi. Tõesti, see 300 on üks konkreetne arv. Aga see arutelu käis sel ajal, kui mina ametisse astusin või enne seda, ja jõuti sellisele kokkuleppele. Ma ei oska öelda, kuidas seda teemat varem tutvustati, aga igal juhul on kogu aeg olnud olemas see nõue, et need kohad peavad tekkima kogukondadesse ja teenused peavad olema tagatud pikemaks ajaks.
Mul on tekkinud arusaam, et kuigi me tahame selle meetmega, kogu selle väga suure investeeringuga ühe veel osaliselt nõukogude ajas oleva valdkonna tuua tänapäeva, on üks teema võetud kuidagi kontekstist välja ja on jäetud tähelepanuta see, mida me tegelikult saavutada tahame ja milleks meil on võimalused olemas. Nii et ma vaataksin seda teemat laiemalt ja mõtleksin, kuidas me suudaksime julgustada investeerima nendesse võib-olla natuke väiksematesse algatustesse, mille me oleme võtnud oma pilgu alla. Ministeerium aitab nendel algatustel jõuda sellele tasemele, et saaks läbi mõelda selle teenuse jätkusuutlikkuse, kuni selleni välja, et me aitaksime ka nõuga, kuidas projekte kirjutada. Väga tihti sõltub ju paljugi sellest, kuidas on rahataotlus esitatud. Nii et me oleme igati oma nõu ja jõuga appi tulnud. Vaatame laiemat pilti.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Selle meetme määruse kirjutasid ju ikkagi Eesti oma inimesed. Tõesti on kurb, tunnistagem seda, kui näiteks seesama Koluvere jääb nüüd investeeringutoetuse võimalusest ilma. Kas ja kuivõrd enne selle meetme määruse kirjutamist tehti analüüs või uuringud, mis üldse meie toetussüsteemiga on, mis on hästi ja mis on halvasti? Kas selle meetme määruse kirjutamisel arvestati ka selle analüüsi tulemusi, näiteks võimalust regionaalselt seda võrku arendada?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Muidugi on analüüsitud ja analüüsitud ka selles mõttes, kuhu perspektiivis neid kohti vaja on. Sellest tuleneb ka see, et me oleme menetluse käigus oma plaane paindlikumaks muutnud. Ma ei välista, et me oleme võimelised neid veel paindlikumaks muutma, sest esimese vooru lõppedes tuleb nagunii määrust täiendada või ümber teha, et seda paindlikumaks muuta. Kui vaja, siis teoreetiliselt on võimalik veel ka kolmas voor. Ma ei annaks täna kellelegi sõnumit, et ei saa, aga selle analüüsi põhjal, lähtudes vajadustest ja ka olemasolevate probleemide lahendamise jaoks alustame me just nimelt sellest esimesest voorust, mille hindamisjuhend saab lähiajal kinnitatud, et reorganiseerida need kohad olemasolevate suurte üksuste sees ja vajaduse korral nende omavahelises koostöös. Teine voor on just nimelt paindlikum, siis me vaatame väiksemaid kohti ja teenusepakkujaid ning ka seda, et võib-olla on jäänud mingisuguseid alasid, kus meil teenusepakkujat ei ole. Oluline on jälgida, et me ei satuks olukorda, kus meie tegevus ei lähe enam kokku Euroopa Regionaalarengu Fondi loogikaga. Seal kuskil on see piir. Ma tunnen, et see piir on tegelikult juba käes, aga me lihtsalt peame suutma kõik selle ära põhjendada.

Aseesimees Jüri Ratas

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eelmisel neljapäeval ei olnud ma väga suur teadjamees, jäin kimpu küsimusega Võisiku kohta, aga võib-olla ongi see rohkem hoolekandeteenuste rida. Järsku oskate teie öelda, kas Võisiku Kodu kuulub renoveeritavate või likvideeritavate asutuste hulka?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna

Aitäh! Mina ministrina ei saa öelda, kas see läheb renoveerimisele või likvideerimisele. Ma ütlen teile täiesti ausalt, et ma ei hakka siin spekuleerima. Kui on täpsemaid küsimusi, millele mina saan vastata, siis ma vastan teile kirjalikult.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei näe, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.


10. 19:25 Arupärimine Eesti väiketootjate suhtes rakendatavate ebaausate kauplemistavade kohta (nr 178)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume kümnenda arupärimise juurde, mis kannab numbrit 178. Arupärimine esitati 14. märtsil 2016 ja selle teema on Eesti väiketootjate suhtes rakendatavad ebaausad kauplemistavad. Arupärimisele vastab ettevõtlusminister Liisa Oviir. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Siret Kotka, kes arupärimist Eesti avalikkusele tutvustab!

Siret Kotka

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmed on esitanud ettevõtlusminister Liisa Oviirile arupärimise, mis käsitleb Eesti väiketootjate suhtes rakendatavaid ebaausaid kauplemistavasid. Et natukene teile siin saalis olukorda selgitada, tuletan meelde seda, kui Rimi lõpetas ühel hetkel kodumaise liha müümise, ja tekkis suur skandaal. Klientide survel võttis Rimi kodumaise liha siiski uuesti müüki. Aga kui te vaatate nüüd Rimi või kas või Säästumarketi poelette, siis näete seal kodumaise toodangu asemel väga palju Hispaania, Taani või muude maade tooteid. See ei käi ainult sealiha kohta.
Probleem on väga lihtne. Meil on Eestis suured jaeketid, nagu te kindlasti teate, need on Rimi, Selver, Prisma ja Maxima. Need jaeketid on oma funktsiooni muutnud. Võiks eeldada, et nad tegelevad ainult kauplemisega, et meie saaksime tooteid osta, aga nende tegevus on muutunud ja nad tegelevad juba ammu ka ise tootmisega. Kui te lähete Rimisse, siis te näete seal näiteks väga palju piimatooteid, kus on peal kiri "Rimi". Neid tooteid nimetatakse private label'iteks ja tegelikult suruvad need kodumaiseid tooteid turult välja. Suured jaeketid on domineerivas positsioonis ja kodumaised tootjad seetõttu nõrgemas olukorras. Neid ähvardatakse pidevalt, et kui nad ei allu ega müü oma tooteid väga odavalt või lausa võileivahinna eest, siis nende lepingud lõpetatakse. Lepingud on väga tihti tehtud nii, et lausa kümnepäevase etteteatamisajaga võib pood öelda, et ta näiteks selle või teise kodumaise piimatootja, seakasvataja või veisekasvataja tooteid enam müüki ei võta. See on pannud kodumaised tootjad ebaausa konkurentsi tingimustesse. Nendest ebaausatest tavadest on minu teada räägitud mitmele ministrile, kui ma ei eksi, siis ka ettevõtlusministrile, aga kindlasti on sellest räägitud maaeluministrile. Seega, ministeeriumid on teadlikud, et kasutuses on ebaausad kauplemistavad, aga siiamaani ei ole mitte midagi ette võetud. Kõige selle tõttu esitasimegi me kolm küsimust. Meie naaberriikides Lätis, Leedus või kas või Soomes on sellega tegeldud, seal on pandud piiranguid peale ja on loodud seadusi. Aga meil Eestis seda tehtud ei ole ja paratamatult kannatab kodumaine tootja. Nii et me ootame nendele küsimustele vastust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli ettevõtlusminister Liisa Oviiri!

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad, tänan teid küsimuse eest! Hea on seista jälle siin teie ees ja jagada ühist huvi ühiste teemade vastu. Nimetatud laiem küsimus koosnes kolmest täpsustatud küsimustest, ma loen need ette ja vastan neile järgemööda.
Esimene küsimus: "Jaeketid on ka ise tunnistanud, et private label'ite puhul on jaeketi poolt eraldi marginaal kokku lepitud, mis on kindlasti madalam kui sama kvaliteediga oleval analoogtootel. Kas Teie peate sellist käitumist õiglaseks? Kuidas on valitsusel plaanis kaitsta olulise turujõuta tootjaid jaekettide surve eest?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peab loomulikult väga oluliseks vastutustundliku ärikultuuri toimimist toidukaupade tarneahelas. Aga kuna küsimuse esitaja on veidi valesti mõistnud private label'i mõiste sisu, siis alustan selle mõiste avamisest. Ma räägin sellest, mis on private label ehk omatoode. Selle märgi all turustatakse sellist toodet, mida müüakse jaeketi kaubamärgi all. Valdavalt siiski jaekett ise ei ole selle tootja, vähemalt puudub minul igasugune info, et mõni meie jaekettidest ise neid toodaks, nemad on turustajad. Omatooted ei ole uus nähtus, nende kõrval müüakse ka teiste kaubamärkide tooteid, kuid erinevus on siin vastutuses, mis private label'i toodete tootmise, müügi ja turustamise puhul langeb turustajale ehk kauplejale. Omatoodet saab jaekaupleja pakkuda soodsama hinnaga kahel põhjusel. Selle tootega ei kaasne eraldi turustamiskulusid ning tavaliselt on tegemist väga suurte mahtudega, mis võimaldab kaupa oluliselt odavamalt sisse osta. Ilmselt on paslik vaadata sedasama küsimust ka tootja poolt. Omatoodetega ei kaasne tootjale enamasti märkimist väärivaid tootearenduskulusid, toode on neilt tellitud, puuduvad turule toomise ja hilisemad turustamiskulud, kuna need kannab valdavalt jaeettevõtja. See võimaldab toidutootjal efektiivsemalt kasutada olemasolevaid tootmisvõimsusi, et tootmisliine täismahus töös hoida, ja samuti tööjõudu paremini kasutada. Seega, toidukaupade tarneahela mitmekülgne toimimine head äritava järgides on igati tervitatav, sest see on kasulik nii tarneahelas osalejatele kui ka tarbijatele, kuna tootevalik ja hinnad on seetõttu mitmekesised. Kindlasti ei saa leppida aga selliste ettevõtjate tegevusega, kes kasutavad suhtlemisel teiste ettevõtjatega ebaausaid kauplemisvõtteid, näiteks suruvad tugevama positsiooni ära kasutades peale ebaõiglasi lepinguid, kohustuslikke allahindlusi või ebamõistlikult pikki maksetähtaegu. Olen seisukohal, et selliste ebaausate kauplemisvõtete ohjeldamisega tuleb väga tõsiselt tegelda ja seda ei pea tegema mitte ainult jaeketid või toidutootja, aga absoluutselt kõik tarneahela lülid. Küsimusele, kuidas siis valitsusel on plaanis kaitsta olulise turujõuta tootjaid jaekettide eest, pean vastama kahjuks veel selliselt, et konkreetne tegevuskava puudub, sest see on töös. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja Konkurentsiameti eksperdid on sellega töötanud ning Maaeluministeeriumi eestvedamisel on valmimas ebaausate kauplemisvõtete probleemi käsitlev materjal, mis esitatakse arutamiseks eelkõige valitsuskabinetile. Selle täpne pealkiri on "Võimalike seadusandlike meetmete väljatöötamine ebaausate kauplemistavade kasutamise vähendamiseks toidukaupade tarneahelas". Tööversioon pidi juba olemas olema, see on praegu kooskõlastamisel Maaeluministeeriumis. Need teemad, mida selles dokumendis on väidetavalt kajastatud, on ühepoolselt ja tugevama jõu positsioonilt sõlmitud lepingud, lepingu ühepoolne lõpetamine, nõuded osaleda tasulistes kampaaniates ja eriväljapanekutes, kohustus kasutada kindlat logistikakeskust, ebaproportsionaalsed ja ebaõiglased sanktsioonid, ebamõistlikult pikad maksetähtajad, kohustuslikud allahindlused, müük alla toote omahinna ja nn hirmufaktori kasutamine ehk toote kaupluse sortimendist eemaldamine. Ootame, millal maaeluminister jõuab selle dokumendiga valitsuskabinetti.
Teine küsimus: "Läti konkurentsiseaduse § 13 lõigetes 2 ja 3 sätestatud regulatsiooni esmaseks eesmärgiks on kaitsta väikeettevõtjaid jaeettevõtjate eest, kellel on oluline läbirääkimisjõud või kellest tootja/tarnija on majanduslikult sõltuv. Millised seadused Eestis kaitsevad väikeettevõtjaid jaeettevõtjate eest, kellel on oluline läbirääkimisjõud?" Otseselt ebaausate kauplemisvõtete kasutamise piiramise meetmed võib jagada suures plaanis kaheks, mis on eri riikides erineval viisil kasutuses. Ühed on seaduste regulatsioonid ja teised on eneseregulatsioonialgatused heade kauplemistavade juhendina. On ka riike, kus need kaks on paralleelselt kasutusel. Olen nõus küsimuse esitajaga, et Eestis praegu ei ole sellist seadustes sätestatud regulatsiooni ehk eraldi normistikku, mis oleks otseselt mõeldud ebaausate kauplemistavade vastu võitlemiseks ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas. See on praegu puudu. Küll aga näeb Eestis kehtiv eraõigus, peaasjalikult võlaõigusseadus, ette hulgaliselt norme, mida selliste tavade tõrjumiseks kasutada saab. Asjaomased sätted reguleerivad näiteks ebamääraste lepingutingimustega seonduvat, lepingu tõlgendamise küsimusi, lepingu vormi, lepingu muutmise võimalusi, äririskide ülekandmist, ka teabe ebaausat kasutamist, lepingu lõpetamist jms. Soovin juhtida tähelepanu tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 86, mis ütleb, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Seda ausate kommetega vastuolus olevat tehingut on Riigikohus sisustanud väga mitmes kaasuses, sh tsiviilasjas nr 3-2-1-158-05, kus on öeldud, et heade kommetega on vastuolus tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Selles mõttes on ka Riigikohus meie praegust õiguslikku regulatsiooni seda teemat piiritledes sisustanud. Nüüd jõuan eneseregulatsiooni juurde. Kaubandusvaldkonna ettevõtjad on kaupmeeste liidu eestvedamisel töötanud välja eneseregulatsiooni juhendi "Head kaubandustavad. Juhend kaubandusalal tegutsevatele ettevõtjatele". Kahjuks jääb see selles küsimuses paljusõnaliseks ega piiritle seda väga täpselt, viidates vaid kehtivatele seadustele, aga ka headele kommetele ja ausatele kaubandustavadele. 2016. aasta alguses algatasid Eesti ettevõtjad kaubandus-tööstuskoja juhtimisel laiapõhjalisema toidukaupade tarneahela osapoolte heade kauplemistavade väljatöötamise. Asjaosalistelt saadud info põhjal ollakse seda meelt, et kõigepealt üritavad asjaosalised leida üheskoos probleemile lahenduse heade tavade kehtestamise kaudu, edendades vabatahtlikkuse alusel häid äritavasid ja ettevõtjatevahelisi ausa kauplemise põhimõtteid ning tagades vaidluste käsitlemise õiglasel ja läbipaistval viisil. Nad soovivad võimalust eelkõige ise lahendada probleemid heade äritavade kehtestamise abil, nad ei soovi seaduse sekkumist ehk regulatsiooni. Mulle tundub, et kui sektor ise on valmis ennast reguleerima, siis on see alati parem lahendus kui riigi liigne sekkumine. Nii et ma jään seda valmivat dokumenti huviga ootama.
Kolmas küsimus: "2015. aastal võttis Läti vastu ebaausate kauplemistavade jaekaubanduses kasutamist keelava seaduse. Sarnane eriseadus kehtib ka Leedus. Kas Teie hinnangul oleks Eestis ka taolist eriseadust vaja või piisaks olemasolevate seaduste täiendamisest?" Arvestades, et Läti võttis nimetatud seaduse vastu 2015. aastal ja see jõustus alles selle aasta alguses, on ilmselt veel vara rääkida selle eelistest või praktilisest mõjust probleemi lahendamisele ja hinnata selle reaalset sobivust Eesti konteksti. Kui vaadata teiste Euroopa Liidu riikide kogemusi selles valdkonnas, siis seadusandlik lähenemine valdkonna reguleerimisele on liikmesriigiti erinev ning üldist ja ühtainust seisukohta selles küsimuses, kas reguleerida ettevõtjatevahelisi suhteid õigusaktiga või juhinduda pigem headest kaubandustavadest või kasutada mõlema koosmõju, hetkel ei ole. Siin sai ilusasti mainitud, et see on reguleeritud Soomes, Lätis ja Leedus. Reguleerimata või sektori reguleerida jäetud on see näiteks Belgias, Suurbritannias, Hispaanias ja veel mitmes riigis.
Lisan veel, et toiduainete tarneahela toimimisega seonduvad küsimused on viimasel aastal olnud väga selgelt arutlusel Euroopa Liidu tasandil ja valminud on roheline raamat ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas. Euroopa Komisjon koos liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega jätkab tööd, et leida lahendus ettevõtjatevahelise tarneahela tõrgeteta toimimiseks, Eestit esindab selles protsessis taas kord Maaeluministeerium.
Teemat kokku võttes olen seisukohal, et ebaausate kauplemisvõtetega seotud probleemidega tuleb selgelt edasi tegelda. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peab hästi oluliseks sektori omavahelist koostööd, aga see koostöö saab tõrgeteta toimuda ainult sellisel juhul, kui seda tehakse vastutustundlikku ärikultuuri järgides. Nii et pean oluliseks koostööd, toetan seda, et tarneahela osapooled on vabatahtlikult teinud algatuse leida lahendus, need probleemid omakeskis ära lahendada, mistõttu hetkel ei pea ma vajalikuks sinna protsessi täiendavate õiguslike regulatsioonide kehtestamisega sekkuda, eriti võttes arvesse, et me püüame tegelikult regulatsioone vähendada. Kui aga osapoolte koostöö tulemusena selgub, et on vaja kehtestada lisareeglid ja sektorisisene regulatsioon ei anna seda tulemust, et kaitstaks kõiki turu osapooli, siis olen valmis igati kaasa aitama, selles töös osalema ja andma oma panuse, et kõikide turul osalejate huvid oleksid võrdselt kaitstud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, aitäh! Teile on küsimusi. Siret Kotka, palun!

Siret Kotka

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab endiselt väikeettevõtjaid, kes tegutsevad rohkem maal. Kindlasti olete kursis sellega, et maal on viimasel ajal elu väga keeruline ja põllumajanduses on väga suur kriis. Minu poole on pöördunud väga paljud väiketootjad, kes tunnevad siirast muret selle pärast, et nad ei saa mitte kuidagi suurtesse jaekettidesse oma toodangut müügile anda, isegi kui neil oleks võimalik pidevalt neid tooteid tarnida. Mis ma peaksin nendele ettevõtjatele ütlema, kuidas nad võiksid praegustes konkurentsitingimustes oma toodanguga näiteks Rimisse pääseda?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Kõigepealt teen ühe väikese täpsustuse põllumajanduse kohta. See, et põllumajandus on kriisis, on ehk veidi palju öeldud. Viljatootjatel oli möödunud aasta väga hea, aga piimanduses on rasked ajad ja ka seatööstuses on rasked ajad.
Kuidas pääseda suurtesse jaekettidesse? Seal on väga mitu teemat. Üks kõige suuremaid probleeme on sageli kogus, sest Rimi on oma ülesehituselt selline, et kui ta võtab mingi toote müüki, siis peab kogus olema märkimisväärne. Üks võimalus, kuidas nendele nõuetele vastata, on teha koostööd näiteks klastrite kaudu. Riik soodustab klastrite koostööd mitmesuguste meetmete abil. Teiseks tuleb alati silmas pidada, et eri ketid on orienteeritud erinevale turule. Kui turg nõuab odavat toodet, siis on väga keeruline jaeketile ette kirjutada, et see peaks võtma müüki kallima toote, kui tal on võimalik turult saada, seda enam, et nimetatud kett on rahvusvahelise taustaga. Nii et ilmselt on ettevõtjale see soovitus, et kui ei ole võimalik saada läbirääkimistel positiivset tulemust, siis võib-olla tuleks otsida mõni muu jaekett. Näiteks on otsuste langetamine ETK ketis viidud madalamale tasandile, st poed võivad teha sisseostud ise, neid ei tehta ainult ketipõhiselt. Peale jaekettide tuleks vaadata ka neid ettevõtteid, kes pakuvad üksikutes kauplustes eksklusiivsemat ja kallimat toodet. Kahjuks ei ole riigil turumajanduses seda võimekust, et ta saaks müüjale kallimat toodet peale suruda. Aga kui üritatakse ikkagi ebaausaid kauplemistavasid rakendada, siis on minu suunis kasutada olemasolevat õiguslikku regulatsiooni, sh viidatud Riigikohtu lahendeid, ja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Aseesimees Jüri Ratas

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te rääkisite ebaausatest kauplemisvõtetest. Kas ebaaus kauplemine ei ole juba see, kui meie turule tuleb dumpinguhindadega kaup? Kuidas peaks riik seisma ikkagi oma tootja eest ja selle eest, et eestimaine toodang oleks toidulettidel olemas? Mis puudutab hindu, siis ma arvan, et sealiha hinnad on praegu seakatku tõttu väga madalad, aga ometi on meie lettidel Hispaania liha. Ma arvan, et on väga palju mõtlemisruumi, miks ei ole meie lettidel meie oma kodumaine kaup ja miks sigade arv väheneb ja lehmade arv väheneb, samal ajal kui naabritel see päris nii ei ole. Kas riigil ei oleks ikkagi vaja sekkuda ja omamaise kauba eest seista?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Võttes arvesse eespool räägitut, aga ka seda, et me kuulume Euroopa Liitu ja väga paljud regulatsioonid on Euroopa Liidus kehtestatud, sh kaupade vaba liikumine, ei saa me seaduslikel põhjustel arusaadavalt kehtestada selliseid protektsionistlikke meetmeid, et me lükkame mõnest Euroopa Liidu riigist tuleva kauba kõrvale ja eelistame enda oma. Ma tahan veel kord rõhutada, et jaeketid pakuvad seda kaupa, mida nende kliendid soovivad osta. Kaubandusketid on üsna tundlikud, kui neile avaldatakse survet näiteks selleks, et mingisugused tooted oleksid müügil, sõltumata hinnast. Samas on väga suur osa tarbijatest hinnatundlikud, neile ei ole nii oluline, kust on pärit näiteks seesama sealiha, vaid pigem on neile tähtis see, et nad saaksid oma perele seda liha lubada. Arvestades nii Euroopa Liidu regulatsioone kui ka tarbija õigust ise oma otsuseid teha, ei ole riigil võimalust kehtestada piiravaid meetmeid meie jaekettidele, nõudes, et nad eelistaksid oma riigi toodangut.

Aseesimees Jüri Ratas

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Hea minister! Palun ei- või jaa-vastust! Kas nn private labeling on ebaaus kaubandusvõte?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Ei.

Aseesimees Jüri Ratas

Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks kõik juhtumid ole muidugi erinevad, aga kui me räägime turumajandusest, siis eeskätt võiks ju tarbija ise otsustada, millist kaupa ta soovib osta, ja selle eeldus on see, et see kaup oleks poes müügil. Kui me vaatame seda ebaausate võtete teemat, siis mulle meenub üks lugu Vastse-Kuuste lihatööstusega, kes sai juba vaikselt mitmes ketis jala ukse vahele, kuid siis hakati teda survestama. Kõigepealt öeldi, et nende toodet ei osteta enam endise hinnaga, vaid mingisuguse väiksema hinnaga, ning lisaks peavad nad ostma näiteks selle keti turustatavaid maitseaineid. Oli veel selliseid tingimusi. Tänaseks seda lihatööstust enam ei ole. Ma ei küsi, kas ketid tegid hästi või halvasti. Ma küsin, mida öelda neile ettevõtjatele, kes on praegu täpselt samas olukorras.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Ma olen kõigepealt sunnitud tunnistama, et selle konkreetse ettevõtte pankrotiprotsessi detailidega ma kursis ei ole ja seetõttu puudub mul ka võimekus öelda, kas selle ettevõtte suhtlus jaekettidega oli ainus või peamine põhjus, mispärast see ettevõte lõpetas pankrotiprotsessi või likvideerimisprotsessiga. Kui küsimuse all on lepinguõiguslikud vaidlused, siis need vaidlused saavad meie õigussüsteemis lahenduse tegelikult ainult kohtus. Samamoodi eeldan ma, et seda protsessi kergendab oluliselt see, kui kaubandus-tööstuskoda jõuab lõpule sellega, et nad oma sektori sees määravad kindlaks need head kauplemistavad, mille kohta sektor ütleb, et see on, jah, aktsepteeritav kauplemistava. See dokument muutub samamoodi õigussüsteemi osaks või lepingu osaks ja on samamoodi ka kohtuvaidlustes kasutatav. Tarbijal on loomulikult õigus valida, aga samamoodi on jaeketil õigus endale kaupa valida. Ta ei saa juba ruumipiirangu tõttu kõikidelt pakkujatelt kaupa vastu võtta. On olemas kvaliteeditingimused, mille täitmist peavad jaeketid kontrollima, aga lisaks on nad suhteliselt hästi uurinud seda, mida kliendid neilt ootavad. Näiteks on nimetatud Rimi või Selver mõlemad üsna olulised jaeketid. Kuigi Eestis ei ole ühtegi jaeketti, millel oleks üle 21%-line turuosa, on need kaks ikkagi olulise osalusega jaeketid. Aga nendesse poodidesse minnes ja kaubavalikut vaadates on näha, et nad orienteeruvad väga erinevatele sihtrühmadele ja selle tõttu on ka pakutav kvaliteet ja hinnatase erinev. On kaubanduskette, kus on laialdasemalt kättesaadav Eesti kaup, mis on sageli kallim, ja on teised kaubandusketid, mis just nimelt selle tõttu, et nende klient eelistab soodsama hinnaga toodet, on oma kauplustesse toidukauba sisseostmisel kasutanud võimalust pakkuda kliendile just seda. See ongi tegelikult see tarbijale valikuõiguse andmine, jaekett oma kauplustesse kaupa valides juba arvestab seda.

Aseesimees Jüri Ratas

Mihhail Korb, palun!

Mihhail Korb

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kuulates teie vastuseid tekib niisugune fatalistlik tunne. Kui te vastate arupärimise küsimustele, siis te räägite väga bürokraatlikku keelt, mainite direktiive ja seadusi, aga kui vastate siin saalis esitatud küsimustele, siis te räägite, et mis teha, me ei saa kettidele hindu dikteerida. Aga meie küsimused ei tulene mitte sellest, et me oleme opositsioonis. Meie küsimused tulenevad sellest, et me tahame, et Eesti ettevõtjal läheks hästi. 80% ettevõtetest on kuni kaheksa töötajaga ettevõtted. See tähendab, et need kõik on väiksed ettevõtted, kes tahavad oma toodangut kuhugi pakkuda. Ma küsin teie käest, mis on reaalsed meetmed, mille abil me saame sellest ringist välja murda ja ketid hakkaksid võtma vastu toodangut. Ketid on täna ainukesed kohad, kus toidukaupu pakutakse.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Kõigepealt palun vabandust, kui minu vastused on olnud bürokraatlikus keeles, kõik need viidatud õigusaktid ja direktiivid! Ma olen oma hariduselt jurist, ilmselt jääb selline kõnepruuk 20 aastaga külge. Vabandust! Proovin vastata lihtsamalt. Aga tulles tagasi küsimuse sisu juurde, olen sunnitud veel kord ütlema, et võttes arvesse just nimelt neidsamu kehtestatud regulatsioone, ei ole Euroopa Liidu liikmesriigil võimalik ajada selgelt protektsionistlikku poliitikat. See ei ole praeguses õiguskeskkonnas lihtsalt enam võimalik. Me saame toetada teatud sektoreid ja seda ju regulaarselt tehaksegi. Ka riigieelarvest eraldatakse uuesti toetusi meie põllumajandusele. Väiketootjatele on toetusmeetmeid, millest ma vastates viimasele arupärimisele, mis on esitatud, ka eraldi räägin. Samamoodi on Eestis päris mitmeid regionaalseid meetmeid. Me saame toetada enda väikeettevõtlust ja riik teebki seda. Me saame toetada regionaalset arengut ja riik teebki seda. Me ei saa aga hoida subsiidiumidega tooteid sellisel hinnatasemel, et see oleks kõige hinnatundlikumate klientide jaoks vastuvõetav. Seda meie õiguskeskkonnas kahjuks teha ei saa.

Aseesimees Jüri Ratas

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Räägite sellest, et käivad läbirääkimised ja koostöö, mis toob kaasa vajalikke otsuseid. Aga kes on need põhilised partnerid, kellega te need vajalikud dokumendid ette valmistate, ja millal laiem seltskond nendest teada saab?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Ma eeldan, et praegu käib jutt Eesti Kaubandus-Tööstuskoja eestvedamisel valmivast dokumendist. Sellesse on kaasatud kõik selle sektori suuremad ettevõtete liidud ja nende kaudu on kaasatud kõik ettevõtted. Sellesse protsessi majandusministeerium ei sekku, sest see on sektori sisemine kokkulepe. Me ootame huviga selle dokumendi valmimist. Teine dokument, millele ma viitasin, on see, mida Urmas Kruuse praegu Maaeluministeeriumis ette valmistab. Selles on välja töötatud meetmed, et vähendada ebaausate kauplemistavade kasutamist toidukaupade tarneahelas. See on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja Konkurentsiameti, seega kolme asutuse koostöös väljatöötatud dokument, aga eelkõige on see töö toimunud muidugi Maaeluministeeriumi eestvedamisel. See on dokument, mis peaks lähitulevikus tulema aruteluks valitsuskabinetti. Kuna need ei ole kumbki dokumendid, mille koostamist veaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, siis ma kahjuks ajagraafikut öelda ei oska. Mulle teadaoleva info põhjal ütlen, et mõlema valmimine on lõppfaasis.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Me elame Euroopa õigusruumis, meie riik on üks Euroopa Liidu riikidest. Aga ma küsin teilt kui ettevõtlusministrilt, millised on need kolm olulist sammu, mida te ise tahaksite astuda, et Eesti väiketootjate arengut toetada. Ärme räägime rahast ja Euroopa Liidu meetmetest, aga mis on teie meelest praegu väga oluline, ükskõik, puudutab see siis tarneahelat, väärtustamist või mida iganes?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Siin on mitu asja. Enamik algatatud või algatamisel olevatest projektidest ei ole väga selgelt orienteeritud toidukaupadele, sest tegelikult on see siiski Maaeluministeeriumi rida. Ma suhtlesin alles eelmisel nädalal põllumeeste liidu juhatajaga ja temaga sai kokku lepitud, et me kutsume kokku kõik huvitatud osapooled – siin oli juttu piimandussektorist – ja paneme paika tegevuskava, väga selge suunaga leida vajalikud eksporditurud. Nad olid üsna hea eeltöö ka ise ära teinud, lausa sellises detailsusastmes, et näiteks Egiptuse sõjavägi ostab üsna suures koguses piimapulbrit ja see oleks see koht, kus riik saaks appi tulla ja üritada saada neid tehinguid, et piimandussektorit toetada. Eksport on tõesti ettevõtlusministri ülesanne. See on see koht, kus ma saan appi tulla, kuigi konkreetselt riigi eelarvestrateegias need eraldised, mis on seotud põllumajandusega ja nende toodete ekspordi elavdamisega, on küll teise ministeeriumi all, aga ma näen, et kasutegur on just seal. Meie majas ja ka EAS-is on see kompetents olemas, me saame minna appi ja teha selle ära sellisel viisi, et põllumeestel tekib koht, kuhu kaupa müüa. Praegu on meil võimekust rohkemaks, kui meil on tarbijaid. See on üks nendest väga uutest projektidest.
Teine projekt, mis, ma olen veendunud, annab väikeettevõtjatele riigi parema toetuse, on ettevõtlust toetavate organisatsioonide reform. Kuigi "reform" on võib-olla liiga suur sõna, mida mõistetakse veidi juba negatiivses kontekstis, aga väga paljudel ettevõtjatel, eelkõige väikestel ettevõtjatel, kelle administratiivne võimekus on väiksem, on see probleem, et nad ei suuda leida infot, kust üldse oleks võimalik mingisugust toetust või tuge saada. Selle tõttu võiks teha sellise n-ö one-stop-window, et sa lähed ühte kohta ja sealt saad kätte kogu informatsiooni. Kui ka kõik meetmed ei ole sellest ühest aknast kättesaadavad, siis vähemalt on seal olemas kogu info, kust sa midagi saad, ja sind suunatakse edasi ning sul hoitakse pilk peal, et kui sa jõuad järgmisesse arenguetappi, kuidas sind siis aidata. Niimoodi tekib väga hea ja kliendikeskne ettevõtluse toetamine. Selle jaoks võiks olla üks arendusorganisatsioon või toetusorganisatsioon, kus oleks peale otsetoetuste – nende osakaalu me üritame vähendada, sest need ei ole andnud minu hinnangul piisavalt tulemust, võrreldes selle rahaga, mis sinna on läinud – eelkõige just pehmed toetused (koolitused, mentorlus ning koos äriplaanide läbivaatamine). Muu hulgas kuuluvad sinna alla just nimelt ettevõtlusega alustamise tsükkel ja see, kuidas sellest edasi jõuda laiendamiseni ja eksportimiseni. Ka väikesed ettevõtted peaksid suutma eksportida. Näiteks rääkisin täna CERN-i inimestega, kes ütlesid, et nad just nimelt eelistavad oma tehingupartneritena väiksemaid ettevõtteid, sest see tagab paindlikkuse, mida suurtel ettevõtetel enam ei ole. Teine organisatsioon peaks siin olema kas Saksa või Briti mudelist tuttav arengupank, mis põhineks meie praeguse KredExi baasil, aga oleks veidi suurema portfelliga, pakuks näiteks ka tööstuslaenu või ärilaenu. Ärilaenu on väikestel ettevõtetel väga raske saada, eriti mikroettevõtetel. Aga seal oleks võimalik pakkuda ka tööstuslaenu, mis on tavaliselt pikaajaline ja mida kommertspangad jällegi praegu ei paku. Ehk see organisatsioon oleks nende teenuste pakkuja, mis on riigile strateegiliselt olulised, aga mida kommertsturg praegu ei paku. See on teine suurem projekt, mis minu arvates on hästi oluline ja kust võiksid saada väga suurt kasu just väikesed ja keskmised ettevõtted.
Kolmandaks – mul on küll raske valida – räägiksin ma ikkagi tööstusest, sest tööstusel on maine kui millelgi, kus ettevõttes peab olema tööl vähemalt 300 inimest ning see ettevõte on suur, reostav ja mürarikas. Tegelikult on tänapäeva tööstus väga teadmismahukas ja tehnoloogiamahukas, seal töötajaid väga palju enam ei ole. Ma arvan, et ka see on hästi oluline ja eelkõige teatud regionaalsest aspektist. Ütlen ka välja, et see meede on just nimelt mõeldud Ida-Virumaa jaoks, kus on praegu üle 7000 töötu, see 12,4% ei ole kuidagi aktsepteeritav. Ka kabinet oli minuga nõus ja me saime 2017. aastaks juurde kolm miljonit eurot, selleks et meelitada teatud investoreid Ida-Virumaale, et nad rajaksid seal oma ettevõtte, kus oleks töökohti, aga mis oleks ka väga tehnoloogiamahukas ja tooks sinna piirkonda elu juurde. Öeldakse, et üks töökoht tööstuses toob juurde vähemalt kaks töökohta teeninduses. Teeninduses tegutsevad tavaliselt jällegi väiksemad ettevõtted. Ma arvan, et on jube raske võtta välja ainult ühte osa kogu majandusarengust, vaid tuleb vaadata struktuurselt ja loomulikult lahendada neid probleeme, mis kõige enam pigistavad. Minu arvates on oluline see piirkondlik käsitlus, et kui Tallinnas ja Harjumaal on töötuse määr 3,5%, aga sealt 160 kilomeetrit ida poole minnes on see juba 12,4%, siis on see koht, kus riik peab ühiselt tegutsema.

Aseesimees Jüri Ratas

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Me teame, et Läti majanduskasv on viimasel ajal olnud tunduvalt suurem kui meil. Kuivõrd Eesti hoiab silma peal sellel, mida Läti teeb, kuidas nad on edendanud oma ettevõtlust, seadusi, maksundust? Kas seal on midagi sellist, mida me võiksime arvesse võtta, mida õppida ja mida üle võtta, eriti silmas pidades meie väikeettevõtlust, mis on meil ju valdav ettevõtlusvorm?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Tuleb kohe ütelda, et väike- ja keskmised ettevõtted on valdav ettevõtlusvorm peaaegu kogu maailmas, nii et siinkohal ei ole Eesti midagi väga ainulaadset. See on ka põhjus, mispärast väga paljud riigid peavad poliitikat suunitledes eraldi silmas just väiksemaid ettevõtteid. Ma ei ole teiega päris nõus, et Läti oleks olnud kuidagi eriti edukas. Kõik sõltub sellest, mida me edukuseks nimetame, kõik sõltub sellest, kust me midagi vaatame ja kuhu paneme nullpunkti. Nii et kui tuua näiteks keskmine tunnipalk, kui see võtta edukuse garandina, siis Eestis on see üle 10 euro ja Lätis minu teada natuke üle 7 euro. Nii et ei saa öelda, et Läti oleks palju edukam. Eesti on väiksem riik kui Läti, kuid mullu registreeriti Eestis 5000 ettevõtet rohkem kui Lätis. Ka selle põhjal võib öelda, et järelikult on Eestis üsna hea ettevõtluskliima. Majandusarengu osakond hoiab silma peal peaaegu kõigi meie oluliste sihtturgude suurtel muudatustel. Eelkõige vaatame uuenduslikke asju. Väga paljud regulatsioonid on kogu Euroopa Liidus üsna sarnased, aga kui mõni Euroopa Liidu riik teeb mingisuguse teistsuguse, uuendusliku lahendi, siis me hoiame sellel silma peal, et vaadata, kuidas see tööle hakkab. Mitmed Läti üsna novaatorlikud lahendid on juba tagasi keeratud, sest need ei ole tööle hakanud. Mulle tundub, et samavõrd, nagu me peame riigina pidevalt otsima lahendusi, kuidas olla homme veel parem kui täna, ei ole meil mõtet kopeerida teiste riikide lahendusi, sest need ei pruugi meil tööle hakata. Aga parimaid kogemusi me loomulikult uurime ning vajaduse ja võimaluse korral ka kasutame.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Mihhail Korb, olete te kindel, et soovite kõnelda? Praegu ei ole veel vaba mikrofoni aeg. Selge. Avan läbirääkimised. Palun tulge Riigikogu kõnetooli!

Mihhail Korb

Lugupeetud juhataja, aitäh võimaluse eest esineda arvamusega! Austatud kolleegid, tahan jagada teiega mõnda mõtet. Tänan ministrit vastuste eest! Mis siis välja tuleb? Viimane pool aastat on olnud majanduse seisukohast päris karm. Esiteks, me saime teada, et keemiatööstus ei ole Eestis perspektiivne ala, õli tootmine põlevkivist ei ole enam majanduslikult kasulik ja kogu see haru tuleb kokku tõmmata. Üks kord koondati 500 inimest, teine kord koondati jälle, ja kui me täna kuulsime, et üks töökoht tööstuses annab kaks töökohta teeninduses, siis selgub, et umbes 3000 töökohta said koondatud. Nüüd tulid uudised, et transiit ei ole väga oluline ja transiidi logistika ka, vähemalt ida suunas, ei ole Eesti majanduse prioriteet ja selles valdkonnas koondatakse jälle inimesi, Eesti Raudtee on suures kahjumis ja ainuke lahendus on ühendada logistikaettevõtted või kaubaveoettevõtted omavahel. Loodetakse, et siis kaubaveod kohe suurenevad. Nüüd kuulsime, et Eesti põllumajandustootmine on heal tasemel, aga kahjuks kaubandusketti tootjad oma kaupadega ei pääse, kuna need kaubad on liiga kallid. Jah, tõesti, need on natuke kallimad kui Poola või Ungari kaubad või kaubad, mis on toodud teistest kohtadest, aga põhjus on selles, et sisuliselt võib kogu meie põllumajandustoodangut nimetada mahetoodanguks, me ei lisa oma toodetud produktidesse GMO-d, selle tõttu ongi meie hinnatase kõrgem. Tekib küsimus, kuidas siis olla. Eesti klient on väga hinnatundlik, ta ostab tavaliselt seda kaupa, mis on odavam. Ketid suruvad oma tahtmist ja arusaama peale. Ketti sisse ei saa, kui ei paku väga madalat hinda ega väga suuri koguseid. Tarnimiskogused peavad olema pidevalt tagatud ja väga suured.
Mina arvan, et see jutt, et regulatsioonid ja Euroopa Liidu direktiivid kahjuks ei võimalda, ei päde. Peab välja töötama süsteemi, kuidas meie toodang jõuaks lettidele, jõuaks kiiresti ja jõuaks rahulikult, sest praegune jutt hakkab juba meenutama seda, mis toimub Eesti panganduses. Eestis on mõned Rootsi pangad, mis on päris suured. Nemad dikteerivad oma tahet, korjavad kokku nii palju raha, kui soovivad, viivad dividendid välja ja teevad seda riigile makse peaaegu maksmata. See kõik on väga sarnane selle olukorraga, kus teatud ketid dikteerivad oma tahet ja meie ainult ütleme, et meil on direktiivid ja kahjuks midagi teha ei saa. Lähenemisnurk peab olema teistsugune. Prioriteet peab olema meie Eesti tootja. Kui sellele tuleb peale maksta, siis mina küll ei arva, et sellel oleks väga kõrge hind, sest hind, mis me pärast maksame selle toodangu eest, mis sisaldab palju säilitusaineid ja muid konservante, on tunduvalt kõrgem. Tänan teid! Edu!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.


11. 20:11 Arupärimine raha põletamise kohta Eesti märgi konkurssidel (nr 188)

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume tempokalt edasi 11. arupärimise juurde, mis esitati 17. märtsikuu päeval 2016. aastal. Arupärimine on raha põletamise kohta Eesti märgi konkurssidel ja kannab numbrit 188. Vastab ettevõtlusminister Liisa Oviir. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Andres Herkeli!

Andres Herkel

Härra juhataja, austatud viis fraktsioonikaaslast Vabaerakonnast, neli esindajat EKRE-st, kuus esindajat Keskerakonnast, üks sotsiaaldemokraat ja austatud minister! Tõepoolest, me panime sellele arupärimisele säärase pealkirja – "Raha põletamise kohta Eesti märgi konkurssidel". Kui see kõik oleks följeton ega juhtuks Eesti riigis, siis oleks see ju naljakas. Aga paraku on lausa kurbnaljakas, et niisugused asjad juhtuvad. Ütlen kohe kindluse mõttes ära ka selle, et tegelikult on hea, et Eesti märgi konkurss läbi kukkus, sest veel keskpärasem lugu oleks see, kui kõik need pidulikud telesaated ja kogu see pompoossus selle ümber oleks nõrgast tulemusest hoolimata pidulikku finaali jõudnud. Õnneks tõmmati viimasel hetkel pidurit.
Eesti kirjandusest tuleb mulle meelde Eduard Bornhöhe "Kuulsuse narrid", kus tegutsesid sellised tegelased nagu leiutaja Jaan Tatikas ja luuletaja Saalomon Vesipruul. Nemad tahtsid ka kõige paremat, aga välja tuli nagu alati. Iseenesest on see kurb. Tõenäoliselt ei oleks me seda arupärimist esitanud, kui selle asjaga ei kaasneks teatud traditsioon. Peale praeguse raha põletamise on meil meeles "Welcome to Estonia" ja kogu see kampaania – palju kära ei millestki, vähe villa ja 13,3 miljonit. Tollal loeti kroonides, nüüd loeme eurodes seda raha, mis on nendel konkurssidel tuulde läinud või vähemalt ilma selge visiooni ja tulemuseta kulutatud. Peale selle ei ole meile selge, millises staatuses on igasugused muud algatused.
Peaminister käis siin välja Team Estonia ekspordi ja välismajanduse toetamiseks. See toimus millalgi eelmisel aastal enne jõule, aga ka sellest ei ole me suurt midagi teada saanud. Juhime tähelepanu ka sellele, et Eesti Arengufondi ideekonkursilt jäi pinnale selline algatus nagu Organic Estonia, mis meie meelest on päris huvitav. Aga need algatused on vahepeal kuidagi segi läinud nagu Kört-Pärtli särk või ei saa me päriselt aru, mis toimub. Tegelikult tahaks selle arupärimise abil jõuda ikkagi selles mõttes finaalini, et saaksime teada, millised ettevõtluse tugistruktuurid meil üldse on, kuidas need toimivad ja kuidas saaks nad panna toimima nii, et ettevõtjad neid hinnata oskaksid. Seega on meil küsimus ka EAS-i tuleviku kohta. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettevõtlusminister Liisa Oviiri, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 188!

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Siin on kohe terve hulk küsimusi, nimelt seitse. Ma hakkan otsast pihta ja loodan, et jõuan ettenähtud ajaga vastustega lõpule.
Esimene küsimus: "Millel põhineb arusaam täiendava riigimärgi otsimise vajadusest, kui isegi selle projektiga seotud inimesed ei oska tuua näiteid, kus riigi tugev bränd on saavutatud seda laadi konkursiga?" Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EAS-i üks ülesandeid on Eesti rahvusvaheline tutvustamine. Sellest tulenevalt on perioodiliselt uuendatud ka Eesti kommunikatsioonisõnumeid ja visuaalset identiteeti, et me välismaailmaga suheldes räägiksime võimalikult ühte lugu ja näeksime visuaalselt ühetaolised välja. Igaühele eraldi sõnumite väljatöötamise asemel on riigile tulemuslikum, kui edastatakse ühiseid sõnumeid, mis põhinevad meie omadustel, meie tugevustel, aga ka rahvusvaheliselt juba tähelepanu pälvinud edulugudel. Eesti brändi kujundamisega alustati minister Sullingu ajal, tema otsuse alusel loodi EAS-i juurde Eesti kuvandi meeskond. Protsessi oli vahepeal tugevalt kaasatud ka Riigikantselei. Eesti kuvandi arendamine on oluline välisinvesteeringute siia meelitamiseks, aga ka eksportijatele toe pakkumiseks, samuti turistide Eestisse meelitamiseks. EAS ja muud organisatsioonid on teinud küsitlusi ettevõtjate hulgas, kultuuriringkondades ja turismisektoris. Need küsitlused näitavad, et nimetatud huvigruppidel on vajadus oma tooteid ja teenuseid rahvusvaheliselt turustada, kuid selle toetuseks ja kergendamiseks soovitakse riigilt suuremat panustamist Eesti kuvandisse. Me võime olla uhked oma toodete, teenuste ja idufirmade üle. Eestis on kõige rohkem idufirmasid kogu Euroopas per capita, maailmas oleme selle poolest teisel kohal peale Iisraeli. Me oleme uhked oma kultuuripärandi ja oma e-ühiskonna üle, aga kõikidest nendest asjadest tuleb julgemalt väljaspool Eestit rääkida ja neid tutvustada. Tänaseni on aga puudunud sõnum, mis sobiks enamikule sektoritest, logistikast metallitööstuseni ja turismist kodanikuühiskonnani välja. Tutvustamist teeb kergemaks, kui on teadlikult lähenetud sellele, mis asi on Eesti bränd. Oluline on see, et me ei räägi ikkagi Eesti märgi või logo otsimisest, vaid suurema kuvandi otsimisest, mis aitaks meie eksportijatel eksportida, aitaks meil uusi sihtturge avada, tuua siia välisinvesteeringuid ja meid turismisihtkohana enam tutvustada.
Teine küsimus: "Kuidas hindate eelmise Eesti märgi "Welcome to Estonia" edu või selle puudumist ning selle loomiseks kulutatud 13,3 miljoni krooni kulutamise otstarbekust?" "Welcome to Estonia" kontseptsioon oli üles ehitatud, aga ka täide viidud nii, et see täidaks eelkõige turismisektori vajadusi. Turismisektor on selgelt öelnud, et nemad on sellest märgist reaalset kasu saanud. Teised sektorid on öelnud, et mainitud kontseptsiooni ja märgi kasutegur on olnud väga väike. Näiteks on Eesti eksportijad öelnud, et nad on seda märki kasutanud 4%-l juhtudest. Võib öelda, et kui ainult turismisektor on sellest kasu saanud, siis oli selle algne mõte liiga kitsalt välja töötatud ja sihitud ilmselt vaid ühte kohta. Samas on kõik küsitletud valdkonnad ja sektorid tunnistanud, et riigi tugeva kuvandi loomine aitaks neil oma valdkonna tooteid ja teenuseid rahvusvaheliselt tutvustada ja turustada. "Welcome to Estonia" ongi rohkem märk, esil on pigem formaalne külg, aga praegu proovime me EAS-i kaudu palju rohkem keskenduda just nimelt sisule, mis see Eesti on, mida me siis selle kuvandi abil müüme. Me oleme maailmas üsna hästi tuntud kui riik, millel on väga tugevad IKT-lahendused. Aga küsimus on selles, kas IKT ongi siis Eesti märk või on meie väärtus hoopis innovaatilisus ja paindlikkus, mille abil on meil võimalik oma majandust palju kiiremini arendada kui suurtel riikidel. Kõik need organisatsioonid, aga ka ametiisikud, kes aitavad Eestit ühel, teisel või kolmandal põhjusel väljaspool Eestit tutvustada, on öelnud, et väga oluline on, et Eesti saadikud saaksid ühiselt kokkulepitud sõnumi, mida nad saaksid iga kord kasutada ja nii meie kuvandit potentsiaalsetele partneritele müüa. Minu hinnangul jäi Eesti märk "Welcome to Estonia" väga selgelt turismisektorikeskseks ja see on ka põhjus, miks see praegustele vajadustele ei vasta.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate EAS-i tegevust Eesti märgi ja brändi otsinguil ning millised on edasised kavad pärast märgiotsingu konkursi ebaõnnestumist?" Nagu eespool juba mainitud, algas see protsess EAS-is 2014. aastal. Toimunud on arutelud ja intervjuud paarisaja inimesega, töötubades on kokku osalenud ligi 400 inimest. Eelmisel aastal usaldati eestimaalasi osalema ideekorjes ja nüüd jätkatakse ühiste väärtuste ja sõnumite sõnastamisega. Kuna "Welcome to Estonia" märgi lansseerimist saatis kriitika sellele kulutatud summa ja suhteliselt piiratud meeskonna pärast, siis otsustas Eesti kuvandiga töötav meeskond seekord talitada teisiti ja algatada üldrahvaliku märgikonkursi. Konkursile laekus palju ideekavandeid, millest žürii valis välja viis parimat tööd, kuid paraku ei olnud ükski neist selline, millega oleks olnud võimalik saavutada soovitud lõpptulemust. Iga konkursiga kaasneb paratamatult ju risk, et parimat lahendust ei leita. Selle riskiga oli meeskond tegelikult arvestanud, mistõttu tänaseks on EAS kaasanud meeskonda Eesti parimad disainerid, kellega koos jätkatakse riigi disainikäekirja ehk nn visuaalse identiteedi loomist. Valminud lahendusi tutvustatakse ettevõtjate erialaliitudele, välissuhtlusega tegelevatele organisatsioonidele, turismisektorile ja kultuurivaldkonnale, sest eesmärk on võimalikult lai kuvandi ja sõnumite kasutus, et kõik sektorid saaksid sellest kasu. Samuti ootab disainilahendusi Riigikantselei, kellele valmib protsessi käigus nii "Eesti Vabariik 100" kui ka Euroopa Liidu eesistumisega seotud sümboolika. Seegi on üks põhjustest, miks praegu lähenetakse sellise nurga alt.
Neljas küsimus: "Mida uut on andnud senised ümarlauad, töötoad ja süvaintervjuud, mida Eesti brändi meeskond on läbi viinud?" Seni toimunud ümarlauad, töötoad ja süvaintervjuud on kinnistanud mõtet, et Eestit on võimalik tutvustada uuendusliku ja innovaatilise riigi kuvandi abil. Selle protsessi jooksul on kogu aeg märksõnadena esile kerkinud sellised mõisted nagu nutikus, paindlikkus, innovaatilisus, säästlikkus ja arukus. On hästi oluline, et see kuvand vastaks sellele, mille kohta riigis elavad inimesed ise arvavad, et seda on võimalik ka müüa. Enim mainitud teemadena on esile toodud digitaalset Eestit ja infotehnoloogia väga kiiret arengut, meie nutikat, innovaatilist ja loovat lähenemist probleemidele, aga samuti elukeskkonda, puhast loodust ja mahetooteid. Nii et veel kord: bränd ei ole logo, bränd on Eesti identiteet. Oluline on, et kõik meie sektorid kannaksid samu väärtusi, sõltumata sellest, kas see sektor on haridus, teadus, turism või tööstus. Seega, kuvandimeeskond on sõnastamas ühtset väärtuspakkumist, mis põhineb Eesti kui teerajaja ja lahenduste looja positsioneeringul. Eesti on viimase kümne aasta jooksul algatanud mitu olulist projekti, mis on maailmas saanud ikkagi väga suurt tähelepanu, nimetada võib e-residentsust või projekti "Teeme ära!", mis on algatus maailmakoristuspäeva raames. Need on initsiatiivid, mille edukusest saame brändi uuendades õppida, aga need on ka initsiatiivid, mida me brändiuuenduses kasutame ja mis on üks osa meie identiteedist.
Viies küsimus: "Mil moel seonduvad brändi uuendamise ja märgi otsimise edasised sammud valitsuse algatatud välismajandust toetava koostööplatvormiga Team Estonia?" Team Estonia versiooni ei ole valitsusele veel tutvustatud, millest tulenevalt on mul väga raske ütelda, kuidas need omavahel seotud on. Ma saan kinnitada, et Riigikantselei on olnud kaasatud Eesti brändi otsingutesse, seetõttu saan vaid eeldada, et need kontseptsioonid on ühtlustatavad ja üksteist toetavad.
Kuues küsimus: "Mil moel seondub brändi uuendamine Eesti Arengufondi ideekonkursil pinnale jäänud Organic Estonia ideega? Millisena näete selle projekti tulevikku?" Organic Estonia idee on olnud edukas. See meeskond tegeleb väga aktiivselt oma idee teostamisega. Toimuvad töötoad, kaasatud on ministeeriumid, aga samas on nad jõudnud ikkagi väga selgelt juba esimeste lahenditeni. Eesti kuvandi meeskond on teinud tihedat koostööd Organic Estonia töögrupiga, kuid need kaks kontseptsiooni on siiski pigem paralleelsed, need ei ole tegevused, mis saaksid teineteist asendada. Aga mõlemas projektis on ühiseid jooni ja nende väärtuskaart on sarnane, nii et seda Organic Eesti või mahe-Eesti ideed kasutame me ka Eesti üldise visiooni loomisel ja väljatöötamisel. See on selgelt üks võimalus eristuda. Aga see on väga selge nišiga lahendus kindlatele tootjatele, turustamaks oma tooteid. Selgelt on see kindlam kui Eesti visiooni idee.
Seitsmes küsimus: "Mida kavatsete ettevõtlusministrina teha, et usaldus ettevõtluse tugistruktuuride suhtes kasvaks, tegevuste killustatus, eriti aga nende dubleerimine ja mitmesugused asendustegevused lõpeksid?" Eelmise aasta sügisel, peale oma ametisse nimetamist, kutsusin ma kõiki ettevõtluse katusorganisatsioone avaldama arvamust kehtiva tugisüsteemi kohta, et nad ütleksid, millisena nad seda praegu näevad, millised on selle süsteemi tugevused, aga ka nõrkused, ning mis on kõige hullemad pudelikaelad, mis takistavad selle süsteemi adekvaatset kasutust. Ütlen ausalt, et minu rõõmuks oli tagasiside hästi aktiivne, ettevõtjad tõesti soovisid sellel teemal meiega rääkida. Ettevõtjate läbiv mõte oli see, et riik tagaks meetmete kooskõla riigiasutuste vahel, looks ühise strateegia majanduse edendamiseks ning kaasaks ettevõtlusorganisatsioone majandusolukorra ja sektorite arengu hindamisse. Ühtlasi rõhutati vajadust muuta teenuste pakkumine personaalsemaks, arvestades üksikettevõtjate, ettevõtete ja ka sektorite eripära. Väga paljude ettevõtlusorganisatsioonide tagasisidest käis läbi asjaolu, millele ma ka eelmise punkti juures viitasin, et kogu tugisüsteem on väga killustatud. Praegu on kaheksa organisatsiooni, kes pakuvad ettevõtlusele toetust, lisaks veel 15 maakondlikku üksust. Seda on hästi palju. Ettevõtjate soov oli, et me looksime ühise kandva organisatsiooni, kes oskaks öelda, missuguseid toetusi ja meetmeid riik pakub, ning oleks reaalne partner ettevõtjatele. Selle alusel oleme me selle töö algatanud. Meie kandev idee on see, et see süsteem peab olema – kohe lõpetan! – ühine, ühetaoline ja ettevõtjakeskne, mitte enam riigikeskne.

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Teile on küsimusi. Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ükski tuntud kaubamärk ei ole tekkinud tühjale kohale. Kui me mõtleme sellistele asjadele nagu Prantsuse veinid, Hollandi tulbid või Šveitsi kellad, siis need on alati olnud tugevad tooted, mille kõrval on hakatud reklaamima ka riiki. Meil Eestis käib see kuidagi tagurpidi: kõigepealt mõtleme välja märgi ja siis hakkame seda sisustama. Miks me nii teeme? Miks ei võiks kasutada teiste riikide praktikat, valida välja näiteks kolm tugevat Eesti toodet, mille tootmisse võiks investeerida ja mida võiks aidata turustada ning seeläbi reklaamida oma riiki maailmas?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Need on minu arvates ühe asja kaks külge. Päris nii ei saa, et me võtame kolm toodet, mida aitame turustada, ja ülejäänud saagu ise hakkama. Aga mis puutub märgi otsingusse, siis selles mõttes on teil õigus. Ma usun, et me oleme seda teed ka läinud. Eesti IT-kuvandi taga on väga reaalsed asjad. Meie riiklikud IT-lahendused on sellised, mida seatakse eeskujuks. Meie ID-kaardi süsteemi põhjal üritab Jaapan sisse seada oma süsteemi My Number. Jaapan, kes on väga innovaatiline riik ja väga sügava IT-kultuuriga, õpib tegelikult siin meilt. Samamoodi on e-residentsusega, mille idee on üks Ameerika ettevõte üle võtnud ja proovib analoogset asja teha Ameerikas. Neid näiteid on väga palju. Viimati rääkisin ühe Panama valitsusliikmega, kes samamoodi ütles, et nemad üritavad e-valitsust tööle saada. Ta ütles, et neil on raha olemas, ja mina ütlesin, et tulgu siia, me õpetame, kuidas see käib. See on see, mis Eesti riigil on olemas. Jällegi, see valdkond areneb nii kiiresti, me ei saa pidama jääda, vaid peame kogu aeg leidma uusi lahendusi. Toon näiteks ehitisregistri digitaliseerimise ja mitte praeguse PDF-digitaliseerimise, vaid pigem eri süsteemide kasutamise, kui juba minnakse 3D-sse sisse selle mudeli puhul. Need on võimalused, mida me peame kasutama ning mis meie IT-kuvandit ja innovaatilisust kogu aeg sisustavad. Täpselt samamoodi võib mainida mahe-Eestit, millest oli juttu. Jällegi, ei saa öelda, et meil ei oleks selliseid asju olemas. Näiteks sisaldab Eesti mustikas kolm korda rohkem antioksüdante kui Poola mustikas, kuna me asume arktilisele joonele lähemal. Need asjad tuleb üles noppida ja teha nendest Eesti kuvand. Selles tunnetuses, mida me selles protsessis oleme saanud, on väga tugevalt jäänud kõlama paar asja: seesama puhas orgaaniline keskkond ning väga tugev kompetentsus IT-sektoris ja pidev valmisolek uuteks innovaatilisteks lahendusteks.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, austatud juhataja! Proua minister! Mis me selle EAS-iga nüüd edasi peale hakkame? Millise hinde te tema tegevusele panete ja mis edasi saab? Ühtlasi küsin, mis saab neist maakondlikest arenduskeskustest. Kas haldusreformi tõttu teevad need läbi mingisuguse kontsentratsiooni- või reformiprotsessi?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Alustan tagantpoolt. Maakondlikel arenduskeskustel on mitu omanikku, mistõttu puudub riigil võimalus iseseisvalt mingeid muudatusi teha. Küll aga tekivad muudatused seetõttu, et nad on seotud EAS-iga ning EAS-i muutmise käigus tekivad neil paratamatult ka uued funktsioonid ja uus sisu. Ma ei ole kindlasti nõus andma EAS-i tööle mingisugust hinnet ja mitte sellepärast, et ma olen lihtsalt jonnakas, vaid pigem sellepärast, et ma näen, et organisatsioon on tegelikult nii hea ja nii tugev, kui on juhtimine ehk millised ülesanded on talle reaalselt antud. Nendest sõltub see tulemus, mille me sealt saame. Nii et mina näen EAS-i veidi teistsuguses võtmes, kui ta seni on olnud. Üks asi on see, et otsetoetused ei ole andnud seda tulemust, mida me oleme soovinud. Me peame mõtlema rohkem toetamisele kui toetustele. Teiseks, ma näen, et riigina peame me liikuma pigem selles suunas, et pakkuda õnge, mitte kala, st meil tuleb liikuda finantsinstrumentide poole. Aga ka toetuste jagamiselt – 2020. aastal see Euroopa Liidu fondidest tulev raha oluliselt väheneb – peame me liikuma sinnapoole, et EAS muutuks väga tugevaks kompetentsikeskuseks, st ta oleks ühelt poolt ettevõtete partner nende arenguteel, aga teises mõttes oleks ta väga selgelt ka riigi partner.
EAS-i tugevus on see, et tal on väga suur kliendiportfell. See tähendab, et tegelikult on tal kogu aeg olemas teadmine, mis toimub põllul ehk kust king pigistab. Seda teadmist ei ole nad praegu teadlikult korjanud, nad ei ole seda analüüsinud ja nad ei ole seda saanud anda poliitika kujundamise üheks sisendiks. Minu ootus, mille ma olen ka välja ütelnud, on see – selle poole me ka liigume –, et neil tekiks reaalne majandusanalüüs, nii et riik saaks majanduskeskkonna muutustele võimalikult kiiresti reageerida, ja neil tekiks võimekus toetada konkreetset ettevõtet, seda mitte universaalse rahapatakaga, vaid pigem arusaama põhjal, mis majanduses ja ettevõtluses toimub. Ettevõtte arenguprogrammi meede, mis avanes jaanuaris, oli esimene oluline suunamuutus. Ettevõtte esindajad lähevad kohale ja räägivad oma olukorrast, EAS-iga koos vaadatakse läbi, mis seisus nad on. EAS kuulab ettevõtte soove ja arenguvajadusi ning siis pannakse need asjad kooskõlla sooviga, et see ettevõte areneks ja laieneks ning hakkaks eksportima. Meie siseturg on nii väike, et eksport on meile väga oluline. Siis leitakse parim lahendus, mida kogu riigi kliendiportfellist on võimalik pakkuda. Pärast lahenduse pakkumist hoitakse ikka silma peal, kuidas areng toimub, nii et kui ettevõte jõuab järgmisse arenguetappi, siis saaks pakkuda järgmist lahendust, mis aitaks sellel ettevõttel jõuda jälle järgmisse etappi. Ma arvan, et see muudatus on hästi oluline. Ma tõesti loodan, et ühel hetkel on sellest organisatsioonist saanud väga hea partner riigile ja väga hea partner ettevõtetele.

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme tempokalt edasi! Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! EAS on varem tegelnud ja tegeleb ka praegu Eesti märgi ja brändi otsinguga. Esimene konkurss kukkus küll läbi, aga te jätkate otsinguid, nagu me teada saime. Lisaks mainisite te ühele küsimusele vastates minu jaoks uut nn brändi või disainilahenduse otsijat – Riigikantseleid. Hakatakse otsima lahendust, millist kujundust kasutada "Eesti Vabariik 100" jaoks. Kas need asjad käivad käsikäes? Kuidas EAS ja Riigikantselei koostööd teevad ja millistest summadest me räägime, kas see on n-ö üks pott või on seal mitu potti?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Alustan jälle lõpust, sest arvud mulle meeldivad. See summa, alates aastast 2014, kui me alustasime, kuni 2016. aasta lõpuni, on 298 000 eurot, sh on 220 000 eurot Euroopa Liidu raha ja ülejäänu tuleb riigieelarvest. Tõesti, Riigikantselei ootab ka disainilahendusi, aga loomulikult on need ühe ja sama protsessi osad. Selle protsessi käigus saadakse EAS-i kaudu nii "Eesti Vabariik 100" kui ka Euroopa Liidu eesistumisega seotud sümboolika.

Aseesimees Jüri Ratas

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Hea minister, te ei veennud mind, kui te vastasite Erki Savisaarele. Mul on täpselt samasugune tunne, et me justkui moodustame kõigepealt firma, otsime talle nime, paneme logod valmis ja alles siis hakkame kukalt sügama ja mõtleme, mida see firma võiks nüüd tootma ja müüma hakata. Minu arvates on kõige suurem probleem see, et meil ei ole ühtset kokkulepet, mis see Eesti üldse on ja mis on see Eesti visioon, mida me tahaksime müüma hakata. Sealt algavad kõik probleemid. Kas on mingisugunegi plaan hakata kokku panema n-ö Eesti visiooni, mida me siis kõik ühiselt võiksime tutvustada ja mille poole liikuda ning Eestit ka sellisena üles ehitama hakata?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Siin oli juttu sellest, mida me tahame. See on oluline, aga kõige olulisem on see, mida me saame reaalselt kuvada. Mingeid asju ei saa me teha, sest need ei ole meile omased. Me peame ikkagi valima nende asjade hulgast, mis on Eesti riigile omased, ja nende hulgast tegema valiku, mida me presenteerime. Loomulikult on ka meil teatud käitumuslikke harjumusi, mida me ei taha väga selgelt väljapoole eksponeerida. Aga see on just see põhjus, mispärast on nüüd, võrreldes eelmise protsessiga, kui suhteliselt väikene hulk inimesi panid kokku oma visiooni, sellele asjale lähenetud absoluutselt teistpidi ning tehtud seda töötubade ja süvaintervjuude abil. On kaasatud väga suur hulk inimesi ja on avalikkust üles kutsutud oma panust andma. Me oleme korjanud ideid, mis on see Eesti kuvand, mis on see, mis meil on, mis on meile südamelähedane ja mida me tahame väljapoole eksponeerida. Kui Riigikogu liige läheb välisvisiidile, siis peaks tal olema teada, mis on need meie tugevused, mida ta saaks iga kord nimetada. Siis tekib väga hea arusaam, et me kuvame kogu aeg ühte ja sama asja. Väga hea näide on IT. Me oleme seda tegelikult viimased kümme aastat rääkinud ja nüüd on nii, et ükskõik kuhu sa lähed, on seal inimesi, kes ütlevad: "Aa, teie olete need, kellel see IT on tugev!" Suhteliselt paljud inimesed ei tea seost, et Skype on Eesti algupäraga, aga teatakse, et meil on IT tugevalt arenenud. See on põhjus, miks teha seda veel teadlikumalt, aga võib-olla ka mitte ainult IT-keskselt, vaid pigem minna üle innovatsioonikesksusele, sest enamik lahendusi ei ole ju mitte IT-lahendused, vaid innovaatilised lahendused, mis teevad riigi elu mugavamaks ja enamasti ka odavamaks. See on põhjus, miks IT-temaatika jääb alles, sest see on miski, mille üle me oleme uhked ja meil ongi põhjust uhke olla, aga me üritame muuta seda veidi laiemaks. See tuli ka küsitlustest välja, et innovaatilisus ja paindlikkus on kõik meil olemas. Aga siin on ka teine pool. Nimelt, me oleme oma loomult loodusinimesed ning orgaaniline ja mahetoodang on meile olulised. Samas on need ka midagi, mida me saame reaalselt müüa. Sest nagu eelnevast arutelust selgus, madala hinnaga me tegelikult teisi ei löö. Aga pannes juurde selle, et meie toode on mahetoode, siis see aitab neid ekspordiartikleid turustada. Osa meie mahetootjaist ütlevad, et neil on tellimusi rohkem, kui nad suudavad täita, just nimelt sellepärast, et Organic Estonia on juba avaldanud oma mõju. Nii et ma loodan, et mul õnnestub teid veenda, et visioon on oluline. See on süstemaatiline ja struktuurne töö, mis annab kõigile Eesti esindajatele – Riigikogu liikmetele, valitsusliikmetele, diplomaatidele – kätte tööriistad, mida saab kasutada selleks, et ütelda, kui erakordses riigis me elame.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! 1917. aasta detsembris, kui Norrasse ja Taani läksid esimesed Eesti välissaadikud, siis ei olnud neil Eestit üldse millegagi tutvustada. Nad tahtsid rääkida sellest, et Eesti tahab saada iseseisvaks, ja nad leidsid kaks omadussõna: haritud ja tark rahvas. Kas ja kuivõrd seesama mahe-Eesti, mida te olete mitu korda maininud, ei võikski olla just nimelt see suur visioon, mille alla mahub innovaatilisus, väikepõllumajandus, väikeettevõtlus, tark rahvas, kultuuripärandi hoidmine jne? Kas ja kuivõrd hästi on see mahe-Eesti läbi töötatud ja läbi vaieldud?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! See on läbi töötatud pigem Organic Estonia projekti kaudu, aga suure kuvandi mõttes ei ole see veel piisavalt läbi töötatud. Kui piirduda ainult selle maheaspektiga, siis tegelikult on veidi keeruline tutvustada näiteks seda, mida kogu aeg esile tuuakse ja mida ka teie esile tõite, nimelt haridust. Selle kaudu on seda teha keerulisem, teaduse poolt saab võib-olla veidi paremini tutvustada, jah, aga siingi võib see olla natukene kitsendav. Samamoodi on ka tööstusega, et mingi osa siin on, aga teine osa jääb nagu välja. Just see tehnoloogiline ja innovaatiline pool, mis meil on olemas ja mida me soovime näidata ja mis ka tänapäeva tööstustrendidega väga hästi kokku läheb ja kus, ma usun, on meil tõesti midagi maailmale pakkuda, jääks seetõttu välja. Ma arvan, et see visioon peab olema natukene laiem. See võiks koosneda võib-olla küll vaid paarist aspektist, aga kindlasti on see orgaaniline komponent sealjuures hästi oluline. See soodustab ka just turismisektori arengut, sinna ta väga sobib. Aga me tahaksime leida võimalikult laiapõhjalist visiooni, et sellest oleks kasu paljudel sektoritel. Kui "Welcome to Estonia" kohta turismiettevõtjad ütlesid, et nemad said sellest märgist tuge ja kasu, siis ülejäänud ettevõtjad ütlesid, et nad ei saanud seda. See on see, mida me üritame vältida, ja see on see põhjus, mispärast see asi on pikaajaline, sest me oleme just nimelt proovinud kasutada väga palju kaasamist ja võimalikult minimaalselt seda, et viis inimest tulevad kokku, istuvad ühes toas koos ja otsustavad visiooni ära.

Aseesimees Jüri Ratas

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kõik see, mis te räägite, on ju väga ilus, et puutumatu loodus ja mahetoit ja tehnoloogia ja IT. Kõike seda on võimalik kirja panna ja teha sellest üks suurepärane reklaambrošüür, aga seda kõike peab ka visualiseerima. Andke andeks, see konkurss, mis tehti, näitas, et see on üsna lootusetu ettevõtmine. "Welcome to Estonia", noh, tere tulemast – see ajab enamikku inimesi naerma. Tegelikult võikski äkki piirduda ühe toreda telereklaami ja brošüüriga. Me näeme iga päev televiisorist, et küll Türgi ja Kreeka või mis iganes riigid on ilusad ja toredad. Aga sellise märgina seda kõike visualiseerida on võimatu ja kas sellel ongi üldse mõtet.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Ma saan selle peale ainult ütelda, et rohkem ambitsioonikust, seltsimehed! EAS on kaasanud oma meeskonda Eesti parimad disainerid, kellega koos proovitakse siiski see riigi disainikäekiri ehk visuaalne identiteet välja töötada. Kui sellised olulised sündmused nagu "Eesti Vabariik 100" ja  Euroopa Liidu eesistumine oleksid sarnase visuaalse käekirjaga kujundatud, siis nad hakkaksid üksteist toetama. See võib olla keeruline, aga ei pruugi olla. Näiteks on Soome läinud suhteliselt lihtsat ja minimalistlikku teed, nad kasutavad oma rahvusvärve taustade kujundamisel, mida nad igale poole panevad. Ka see on üks asi, mis on kõne all. Aga jällegi, mina olen hariduselt jurist ja ma usun, et meie disainerid suudavad Eestile väärika kujundi leida, mina seda praegu pakkuda ei oska ja õnneks ei ole see ka minu ülesanne.

Aseesimees Jüri Ratas

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra juhataja! Hea proua minister! Kõige kangemad kaubamärgid siin maailmas on üsna lihtsad. Kolmeharuline täht ei viita mitte kuidagi automootorile või Mercedese kvaliteedile. Hammustatud õun on ju täielik rämps ja mitte miski ei viita sellele, et seal taga on kõva arvutifirma. Võib ju Eesti kaubamärgile panna neitsi Maarja, püha kolmainsuse ja kõik 12 apostlit, ikkagi arvab inimene, kes siin käinud ei ole, et Eesti on kuskil Eritrea lähedal, nii nagu ta arvutikeelte nimistus on Eritrea ja Etioopia vahel. Kas ei peaks siiski keskenduma sellele, et Eesti oleks rikas riik, inimesed oleksid siin õnnelikud ega põgeneks kuskile mujale? Las siis kunstikooli õpilased joonistavad väga lihtsa logo ja see ei lähe maksma mitte kui midagi.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Ma ei usu nii lihtsatesse lahenditesse. Meil oli juba viis kavandit, aga ikkagi selgus, et need ei ole päris need, mida me sooviksime saada. Aga tahtsin üle rõhutada, et me tegelikult ei otsi logo. Me otsime visuaalset identiteeti, mis sobiks kõikidele dokumentidele või andmekandjatele, ja seda, et see disain oleks tehtud sarnase käekirjaga. Teiseks otsime riigi sisulist kuvandit ehk seda sisupoolt. Nii et jällegi, see logo võib tõesti olla lihtne, aga riigi puhul on sellist lihtsust võib-olla suhteliselt keeruline saavutada. Ma arvan, et väga hea riigi logo on meie riigilipp. Aga me räägime sisuliselt ikkagi visuaalsest identiteedist, disainikäekirjast. Ka need brošüürid, mis räägivad "Eesti Vabariik 100-st", on reklaambrošüürid, ning ka nende kujundus oleks siis sellesama käekirjaga tehtud. Me räägime sellest, mis on need aspektid, mida me selle töö tulemusena soovime esile tuua ja rõhutada, öeldes, et vaat, see ongi see meie Eesti.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, keda saalis on selle protsessi käigus natukene väheseks jäänud ja nüüd jäi veel vähesemaks! Aga mul on hea meel, et vähemalt üks koalitsiooni esindaja on siin ministrile toeks. Aitäh vastuste eest! Me jõudsime küll kummalisele järeldusele, et lipp võikski olla logo. Teatud mõttes on see muidugi väga õige. Saan aru, et disaineritel on tänu EAS-ile ja sellele algatusele hea põli. Kas sealt aga midagi tuleb ka? Tore oleks, kui tuleks. Aga mulle tuli vastuseid kuulates meelde, et Vabaerakond tegi paar aastat tagasi logo, kogu see protsess läks maksma mõnisada eurot, ja tuli päris hästi välja. Eks selle asjaga ole niiviisi, et kampaanialikkus ja riiklikkus seda mõttelendu natukene kusagilt poolt pärsib. Need asjad ei tule niimoodi vägisi. Need asjad teevad noored süsteemivälised inimesed hoopis teistsugustes tingimustes lihtsalt ära ja siis on need ühtäkki olemas.
Meil on ka väga loominguline kollektiiv. Me võiksime muidugi lugupeetud ministriga jätkata neid arutelusid, mismoodi seda identiteeti ja neid ühiseid väärtusi sisustada. Ma arvan, et selleks ei ole vaja neid sotsiolooge või kes need asjamehed olidki, kes mitutsada inimest pika aja vältel intervjueerisid. See asi on kuidagi natukene paigast ära.
Ma pean ütlema, et mulle meeldis palju rohkem ministri vastuse see osa, mis tuli küsimustele vastamise vormis, kui see ametnike ettevalmistatud tekst, mille ta paberilt maha luges. Nii ongi, et loovad ja sädelevad hetked tekivad kusagil mujal. Ega me sellest Team Estoniast väga palju teada ei saanud. Ilmselt peab peaministrilt küsima. Ma saan aru, et ka teie seda ei tea ja meile on see üks mõistatus. Organic Estonia meeskonnaga on meil korra olnud põgus kokkupuude, neil silm säras ja see jättis tõesti hea mulje. See on üks suund, millega tuleks kindlasti edasi minna. Tahaks, et arukus ja innovaatilisus, mida te märksõnadena rõhutasite, esile kerkiksid, aga praegu käib see kõik kohati sellises vormis, et meenutab rohkem asendustegevust.
Lõpetuseks paar sõna EAS-i kohta. Kui mälu mind ei peta, siis EAS loodigi omal ajal ju selleks, et ettevõtlusstruktuurid kokku koondada ja see asi kuidagi ühe mütsi alla panna. Aga bürokraatia laienemise ja laialipudisemise reegel ongi vist selline, et nüüd me korjame neid kilde jälle kusagilt üle maa kokku ja kontsentreerime kõike. See on üks asi, mille üle tuleks järele mõelda, miks ikka niiviisi läheb. Kui me järele ei mõtle, siis läheb uuesti niimoodi. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.


12. 20:56 Arupärimine ääremaastumise pidurdamise ja ettevõtluse olukorra kohta (nr 195)

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Me ei ole veel jõudnud vaba mikrofoni juurde, enne on veel üks arupärimine. Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on kaheteistkümnes. See esitati 24. märtsil. Arupärimine on ääremaastumise pidurdamise ja ettevõtluse olukorra kohta ning kannab numbrit 195. Arupärimisele vastab ettevõtlusminister Liisa Oviir. Mul on suur au tervitada Riigikogu kõnetoolis arupärijate esindajat Monika Haukanõmme. Palun!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea minister! Veel viimased jõupingutused. Mul on hea meel lühidalt tutvustada kaheksa Vabaerakonna fraktsiooni liikme arupärimist ääremaastumise pidurdamise ja ettevõtluse olukorra kohta. Sel korral keskendume Lõuna-Eestile ja eeskätt Võrumaale, mis on minu sünnimaakond.
Eesti on kahtlemata väike ja samas hästi paindlik riik. Meie ettevõtluskeskkonda tuuakse tihti eeskujuks, meie ettevõtted on kaheldamatult tublid ja aktiivsed eksportijad, kes on viimase kümne aasta jooksul tulnud toime kiire majanduskasvuga ja veel kiirema majanduslangusega, sest see areng on meil olnud nagu raudtee, mis käib üles-alla. Samas tuleb tunnistada, et meie ettevõtluskeskkond võiks olla veelgi avatum, sõbralikum ja piirkondlikke erinevusi arvestavam ning miks mitte ka stabiilsem. Huvi nii väljastpoolt kui ka riigisiseselt investeeringute tegemiseks on täiesti olemas, kuid reaalsete edusammude nimel tuleb meil rohkem pingutada. Midagi ju niisama ei juhtu ja iseenesest ei tule. On vaja tähelepanu pöörata tööhõivele, kvalifitseeritud tööjõu olemasolule, koolitustele, innovatsioonile, samamoodi sellele, et riik tööstusparkide loomist toetaks jne. Tihtipeale öeldakse ka seda, et meie riik on just nii tugev, kui tugev on tema kõige väiksem ja kaugem punkt, olgu see siis Ida-Virumaa või Võrumaa. On hästi oluline, et investeeringud ja toetusmeetmed oleksid üle riigi tasakaalustatult ja õiglaselt jaotatud. Tähtis on ka see, et areng oleks tasakaalus, tagades selle, et Eestis oleks hea elada, töötada ja ettevõtlusega tegelda, seda nii pealinnas kui tegelikult ka Võrumaa mägede vahel.
Sotsiaaldemokraadid on korduvalt lubanud pöörata erilist tähelepanu ääremaastumise peatamisele. Koalitsioonileppes lubatakse toetada tööstusparkide ja tööstusalade loomist ja soodustada elektri- ja sidevõrkudega liitumist ning nähakse ette muid regionaalarengu meetmeid. Siiamaani oleme tööstusparkide ja üldse arengu toetamisest rääkides keskendunud valdavalt Ida-Virumaale, aga neid piirkondi, mis tühjaks jäävad, on mujalgi. Teadaolevalt on Võru Maavalitsus kavandanud oma initsiatiivil vähemalt kuue tööstusala loomist (Võrusool, Missos, Väimelas, Kobelas, Vastseliinas ja Rõuges). Seal soovitakse arendada väga paljusid valdkondi: puidutööstus, metallitööstus, ehitusmaterjalide, toiduainete, elektroonika ja tekstiili tootmine, logistika, põllumajandus, transport ja masinatööstus. Samuti tahetakse luua kuni sada uut ettevõtet tuhande töökohaga. Me tahamegi teada saada, mida maavalitsus ja ministeerium on koos planeerinud, kuhu on sellega jõutud ning millised on plaanid, kuidas toetatakse Võrumaa arengut. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettevõtlusminister Liisa Oviiri, et saaksime kuulda seda, mida plaanitakse mägises Eesti maakonnas, kaunil Võrumaal. Palun!

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Vastu õhtut läheb meeleolu üsna lustakaks. Siin on esitatud neli küsimust. Alustan algusest ja vastan neile kõigile ükshaaval.
Esimene küsimus: "Koalitsioonileppe punktis 5.4 lubatakse algatada programm regionaalset ettevõtlust toetava taristu loomiseks nii, et osaliselt panustab riik, osaliselt omavalitsus ja osaliselt ettevõte. Kas programm on käivitunud ning millist edu see on toonud?" Pilootprogramm Kagu-Eestis, mis hõlmab Võrumaad, Valgamaad ja Põlvamaad, on kavas käivitada sellel aastal. Programm on loodud selleks, et toetada ettevõtteid elektrivõrkudega liitumisel, sest programmi loomisele või väljatöötamisele eelnev analüüs näitas, et just see aspekt on ettevõtjate arvates problemaatiline, ning selline meede praegu puudub. Pilootprogrammi maht on 300 000 eurot ning plaanide kohaselt algab taotluste vastuvõtmine septembris. Programmi eest vastutab praegu riigihalduse minister Arto Aas. Ilmselt on oluline nimetada, et järgmisest aastast tuleb see programm ettevõtlusministri haldusalasse. Järgmisel aastal on selle programmi maht üks miljon eurot, 2018. aastal samuti üks miljon eurot ja alates 2019. aastast viis miljonit eurot. Peale selle pilootprogrammi, mis on mõeldud elektrivõrkudega liitumiseks, on minu arvates väga oluline ääremaastumise pidurdamiseks mõeldud algatusena rääkida ka avaliku sektori toetatud üürielamute programmist, mis on samuti ettevõtlusministri haldusalas. Riigi eelarvestrateegias on programmi elluviimiseks aastateks 2017–2020 ette nähtud 17,5 miljonit eurot, sh on 2017. aastaks planeeritud investeeringute maht kaks ja pool miljonit eurot ning sealt edasi igal aastal viis miljonit eurot aasta kohta. Me töötame praegu välja selle meetme alusdokumente, et 2017. aastal olla valmis alustama katseprojekti. See projekt on plaanis käivitada mitmes maakonnas. Ida-Virumaa arengukavas on see sees, aga ka Kagu-Eesti on näidanud üles väga suurt aktiivsust ja üks projekt tuleb sinna piirkonda. Üürielamute programmi elluviimine eeldab riigi, kohaliku omavalitsuse ja erasektori ettevõtete panust. Me oleme võtnud meetme väljatöötamisel seisukoha, et riikliku investeeringu osakaal otsetoetusena on suuremates keskustes minimaalne, väiksemates piirkondades võib see olla veidi suurem. Kindlasti arvestame programmi elluviimisel nii haldusreformi kui ka regionaalarengu strateegia eesmärkidega. Juba "Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013" nägi ette 700 munitsipaalüürikorteri loomist. Aga majanduslanguse ja eelarvekärbete tõttu seda meedet ellu viia ei jõutud. Nüüd me loodame alustada järgmisel aastal selle elluviimist, et meie üürielamufondi rikastada. Me tegime selle kohta uuringu ja märtsi lõpus saime tulemused kätte. Me uurisime just nimelt valmisolekut üürielamutesse elama asuda. Üks põhjus, miks me seda tegime, oli see, et Eestis elab üüripinnal 10% inimestest. Me tahtsime näha, kas see ongi see osa inimestest, kes on valmis üürikorteris elama. Teadupoolest on Eestis võrreldes mitme teise Euroopa riigiga üsna omapärane olukord, sest me eelistame eluaset omada, mitte seda üürida. Aga uuringust selgus veidi ootamatult, et avaliku sektori toetatud üürielamispinnale on valmis asuma 26% kõigist vastajatest. See ületas meie ootusi, aga ilmselt näitab see väga selgelt seda, et töörände tõttu on selliste elamiskohtade järele reaalne nõudlus. Mais kutsub ministeerium kokku huvigruppide ja teiste ministeeriumide esindajatest koosnevad töörühmad, siis tutvustatakse täpsemalt selle uuringu tulemusi, aga tutvustatakse ka avaliku sektori üürielamute kontseptsiooni.
Teine küsimus: "Kuidas hindate Võrumaa tööstusalade väljaarendamise teostatavust, tasuvusanalüüsi ning turundusplaani? Millist abi ja nõu on andnud Teie juhitav ministeerium nende kavatsuste teostamiseks? Milliseid tööstusalade arendusi Eesti erinevates piirkondades on Teie arvates põhjust eriti esile tõsta?" Võrumaa tööstusaladel on kindlasti potentsiaal olemas ja seda kohalikku initsiatiivi tuleb tunnustada. Kohalikku initsiatiivi näitab see, et nende tööstusalade eestvedajad on käinud, ma arvan, praeguseks tõesti iga valitsusliikme jutul. Ilmselt on riskide maandamiseks otstarbekas arendada tööstusalad välja järk-järgult, alustades järgmise tööstusala arendamist siis, kui eelmine on juba täitumas. Oluline on Võrusoo tööstusalal taristu esimene etapp välja arendada. Investeeringuid toetab riik piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmega, nagu ta toetab kõiki Eestis juba olemasolevaid või arendamisel olevaid tööstusalasid. Esiletõstmist väärib kindlasti Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus, sest see on väga hästi käivitunud, seal on väga initsiatiivikas eestvedaja. Seal ei ole piirdutud tööstusala infrastruktuuri väljaarendamisega, vaid seal tehakse tööd selleks, et ettevõtted tuleksid Eestisse. Esimene tööstusala on põhimõtteliselt juba täis. Tööstusalade rajamist toetatakse, nagu ma ütlesin, Rahandusministeeriumi piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmest ning lõplik otsus rahastamise ja selle kohta, millised tööstusalad rahastuse saavad, selgub 2016. aasta jooksul. Aga ma tahan veel kord rõhutada, et hästi oluline on see, et ainult tööstusala loomisest ei piisa, et ettevõtlust piirkonda saada. See nõuab väga süsteemset tegevust nende alade tutvustamisel ja sinna investeeringute meelitamisel. Investorteeninduse alal tegutseb Eestis neli regionaalset investorteenindajat: Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus haldab Põhja-Eestit, Pärnumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus Lääne-Eestit, Tartu Ärinõuandla Lõuna-Eestit ning Lääne-Viru Arenduskeskus Ida- ja Kesk-Eestit. Neil on ülevaade piirkonna võimalustest ja ressurssidest (maa, taristu ja tööjõud). Investeeringute kohale meelitamiseks on loodud teenuskeskuste meede, mis on üsna hästi käivitunud. Samuti olen valitsusse viinud (täpsustusi töötatakse veel välja) elektriaktsiisi erisuste meetme energiamahukatele tööstusettevõtetele, mis jällegi peaks andma võimaluse tuua teatud energiaintensiivseid ettevõtteid nendele tööstusaladele. Aga praegu luuakse ka 2017. aasta investeeringute meedet, mille jaoks saime kolm miljonit eurot juurde.
Kolmas küsimus: "Millist mõju avaldab ettevõtluskliimale Lõuna-Eestis asjaolu, et Lätis on aktsiisid madalamad ja keskkond väikeettevõtluse jaoks soodsam? Kui paljud Eesti väikeettevõtjad on Teie hinnangul viinud viimase aasta jooksul tegevuse Lätti? Palume eraldi hinnata olukorda Valgas ja Valkas." Eelmistele küsimustele vastates ma natuke juba puudutasin Läti ettevõtluskliimat. Pean mainima, et Lõuna-Eesti ettevõtluskliimale on Läti madalamatel aktsiisidel üsna piiratud mõju, sest aktsiisiga maksustatud kaubad on kütus ja alkohol. Nende kaubagruppide müüjatele võib aktsiisitasemete vahel teatud mõju olla, kuid samas tuleb meeles pidada, et kõige levinuma kütuseliigi ehk bensiini 95 aktsiiside vahe on natukene alla ühe sendi. Nii et kahe riigi kütusehinnas märkimisväärset vahet ei ole, vähemalt mitte sellisel viisil, et see kuidagi soodustaks seda, et üle piiri käidaks kütust ostmas. Samuti on keeruline teha järeldust, et ettevõtluskeskkond on Lätis oluliselt soodsam või üldse soodsam. Seda näitab ka see fakt, mille ma olen korra siin saalis juba välja toonud, et kuigi Eesti elanike arv on Läti omast väiksem, registreeriti meil eelmisel aastal 5000 ettevõtet rohkem kui Lätis. Samuti kasvas mullu neljandas kvartalis 2014. aastaga võrreldes Valgamaal ja Võrumaal registreeritud uute ettevõtete arv. Nii et võiks pigem öelda, et Eesti ettevõtluskeskkond on soodsam, kuna Läti küllaltki keeruline ja kitsast ettevõtjate ringi silmas pidav maksusüsteem ei ole andnud neile reaalset eelist. Valgast ja Valkast rääkides on tõenäoline, et teatud juhtudel ostetakse alkohol Lätist, kuid maakonna kontekstis ei ole see mõju oluline.
Neljas küsimus: "Milliseid muid retsepte ja lahendusi Te väikeettevõtluse ja regionaalarengu toetuseks välja pakute?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, aga loomulikult ka teised ministeeriumid viivad ellu päris mitmeid tegevusi, selleks et edendada Eestis ettevõtlust. Need tegevused sisalduvad valdavalt ka Eesti ettevõtluse kasvustrateegias. Samuti tegin riigi eelarvestrateegia protsessi käigus majandusarengu hoogustamiseks ettepaneku leida lisatoetusi investorite meelitamiseks Eestisse, mida ma juba mainisin. Samuti töötatakse välja meedet regionaalsete ettevõtjate toetamiseks, et neil oleks kergem elektrivõrkudega liituda, ka selle nimetasin enne ära. Tasub ilmselt veel kord rõhutada, et kui 2016. aastal on tegemist pilootprojektiga, mis on mõeldud Kagu-Eesti jaoks, ning 2017. ja 2018. aastaks on sinna meetmesse eraldatud üks miljon eurot mõlema aasta kohta, kuid alates 2019. aastast on meetmes viis miljonit eurot, millel on juba üsna suur roll regionaalse ettevõtluse arendamisel ja kitsaskohtade kaotamisel. Kasutan võimalust ja mainin veel mõnda meedet, mis on minu hinnangul olulised nii väikeettevõtluse arendamiseks kui ka regionaalarengu toetamiseks. Kõigepealt, KredExi kaudu oleme teinud ettevõtjale kättesaadavaks finantsvahendid, sh stardilaen, laenukäendus, tehnoloogialaen, kapitalilaen, ekspordilaen, krediidikindlustus, aga ka riskikapitali pakkumine Balti Innovatsioonifondi ja selle allfondide kaudu. Teiseks on hästi olulised tugiteenused, mida maakondlike arenduskeskuste kaudu pakutakse just nimelt selleks, et tagada teenuste kättesaadavus võimalikult lähedal ettevõtja asukohale. Tugiteenused on nõustamine (see on mõeldud nii alustavale ettevõtjale, s.o nn baasnõustamine, aga ka tegutsevale ettevõtjale, s.o arengunõustamine), mentorklubid, koolitused, ürituste organiseerimine. Nii et on päris palju neid tegevusi, mis ettevõtlust maal soodustavad. EAS-is on teenuseid, mis on mõeldud teadlikkuse tõstmiseks, nagu valdkondlikud koolitused, aga ka ekspordi arendamiseks, näiteks messid, ühisstendid, partnerite vahendus (EAS-il on 11 riigis ekspordinõunikud), samuti investeeringute Eestisse meelitamine, starditoetus alustavale ettevõtjale, ettevõtte arenguprogramm – see on rätseplahendus, millest enne pikemalt rääkisin –, aga kindlasti on olulised ka turismi arendamise meetmed, näiteks Eesti kui reisisihi tuntuse suurendamine, milleks on eraldatud 27,6 miljonit eurot, ning turismi arenguvõimaluste seire ja ettevõtluskeskkonna arendamine. Rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide väljaarendamisse ning piirkondlike turismisihtkohtade arendamisse läheb jällegi 40 miljonit eurot. Nii et mulle tundub, et me teeme selleks päris palju, et arendada regioonides ettevõtlust, eelkõige väikeettevõtlust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on säärane. Kuidas teha nii, et kõik need head meetmed omavahel ka kokku kõlaksid ja tekiks selline sünergia, et tööstusala tõesti rajataks sinna, kus on ka see pilootprojekt, elekter ja kõik need lahendused, millele te olete ette näinud teatava toe? Muidu tuleb välja, et ühte kohta ehitatakse maja, teise kohta rajatakse tööstusala, aga elekter on kolmandas kohas ja need asjad ei kohtu omavahel. Kahjuks oleme näinud ka selliseid näiteid. Kuidas need meetmed sünergiliselt kokku viiakse? Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, mis te ütlesite, et mitte kuus tööstusala partsti korraga. Tõenäoliselt niiviisi see asi ei käi. Alustada tuleks ühest ja siis vaadata, kuidas edasi minna.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! See pilootprogramm oli selles mõttes üsna unikaalne, et see töötatigi välja Kagu-Eesti jaoks. Just seal piirkonnas toimusid küsitlused. Mis on selle piirkonna kõige suurem ja pakilisem probleem? Ettevõtjad tõid välja just selle, et elektrivõrkudega liitumine on hajaasustust ja selle piirkonna spetsiifikat arvestades niivõrd kulukas, et see on probleem. See oli see põhjus, mispärast just selline konkreetne meede sinna piirkonda tuleb. Aga kuidas on üldiselt? Ma olen täiesti nõus, et teatud juhtudel on need meetmed killustunud. Sellele aitab kaasa see, kui neid meetmeid ja sageli üsna analoogseid meetmeid pakuvad eri organisatsioonid. See on põhjus, mispärast minu tugistruktuuride läbivaatamise või ühtlustamise reform üldse alguse sai. Eesmärk on just nimelt see, et me pakuksime ühes kohas ühte asja ega pakuks näiteks alustavale ettevõttele starditoetust kolmes kohas. Seda tuleb pakkuda ühes kohas selgetele tingimustele vastavalt. Teine asi on see, et need organisatsioonid hakkaksid omavahel suhtlema. Spetsiifilised põllumajandusmeetmed jäävad sellest organisatsioonist ilmselt välja, see on paratamatu, sest Euroopa Liidus on ühtne põllumajanduspoliitika, aga infovahetus peab olema korraldatud sellisel viisil, et oleks teada, mis asi kus kohas on, ja saaks infot jagada. Siis tekiks ka ülevaade, et oleks võimalik välistada väärkasutust, näiteks seda, et ühe ja sama projekti jaoks küsitakse raha kolmest kohast, mis piiratud ressursse vähendavad. Nii et minu seisukoht on, et killustatuse lõpetab see, kui riigil ja ettevõtjatel tekib täielik ülevaade, mis on kuskil olemas. Me paneme selle funktsiooni ühele ettevõtluse arendusorganisatsioonile, kellel see info peab olemas olema. See tähendab ka andmekandja või infobaasi olemasolu, et me teaksime, kus on, mis on, kust ettevõtja selle kätte saab ja millised ettevõtted selles süsteemis on. See aitab vältida ka topelttaotlusi.

Aseesimees Jüri Ratas

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma natukene valgustan teid, sest te olete Valga asjus väga sinisilmne. Ma olen ise Valgast pärit. Mis puudutab kütust, siis kõik Valga ettevõtjad, kellel on veoautod, on sõlminud lepingud Läti tanklatega ja nad kõik tangivad Valkas. Mis puudutab diisli hinda, siis see on Valka tanklates 8 kuni 10 senti odavam, nii et ka eraisikud käivad seal diislit tankimas. Bensiini hinnavahe on väiksem, see on 3 ja 4 sendi vahel. Mis puudutab alkoholi, siis Läti poolel on kaks suurt alkoholikauplust. Minge laupäeval või pühapäeval selle poe juurde, mis asub piiripunktis. Seal on autod Tartust, Võrust, Viljandist, ostetakse kümnete kastide kaupa õlut.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun küsimust!

Uno Kaskpeit

Mul ei olegi küsimust, ma lihtsalt avan ministri silmasid, et ta ei oleks nii sinisilmne.

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Meil on hetkel küsimuste voor. Austatud minister, kas soovite vastata? Palun!

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Ma ei saa kuidagi loobuda võimalusest kohe vasturepliiki esitada. Selge on see, et piirialad on ja jäävad, sest meil on naabrid, ja niisama selge on see, et me ei saa muuta kogu oma süsteemi piirialale sobivaks. Valitsuse selge siht on ikkagi olnud see, et me näiteks alkoholiaktsiisi – te rääkisite nendest poodidest – tõstame. Selle eesmärk on muuta teatud riskikäitumist, alkoholitarbimise kultuuri Eestis. See koormus, mis selle kultuuri tõttu tekib meie haigekassale, on märkimisväärne. See, kui palju me kaotame igal aastal elusid selle riskikäitumise tõttu, on märkimisväärne. See on see koht, kus see vahe läheb pigem suuremaks. Me peame lootma, et muutunud käitumine jõuab ka piirialadele. Aga üsna kindel on see, et siit Tallinnast ilmselt ei hakata minema odava alkoholi pärast piiri äärde, sest see teeks selle kauba lõpuks kallimaks. Nii et alkoholipoliitika kohta ma ütleksin, et pigem peame me liikuma selle poole, et aktsiis läheks kõrgemaks ja kättesaadavus väheneks.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Aastaid on pakutud väikeettevõtetele ja üldse väikeettevõtlusele tuge näiteks klastrite kaudu toodete turustamiseks. Kas ja kuivõrd üldse on selline klastriline tegevusliikumine jõudnud Kagu-Eestisse ja kas see on sealset kanti mõjutanud?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Klastrite tegevus on meie väga oluline siht, sest Eesti väiksusest tulenevalt on koostöö hästi oluline, selleks et jõuda eksporditurgudele. Klastrite arendamise toetusmeede on endiselt olemas, aga see meede on nutika spetsialiseerumise valdkonnas (IKT horisontaalne rakendamine teistes sektorites, meditsiinitehnika ja ressursside väärindamine). Selleks toimuvad klastriarendustegevused, et otseselt või kaudselt suurendada tootmise efektiivsust ning arendada ja täiustada tooteid ja teenuseid. Aga samuti on oluline, et klastri ühisturundustegevust aidatakse ka selle meetmega, et suurendada klastri ja selle partnerite rahvusvahelist nähtavust ja positsiooni ning toetada klastri ulatuslikumat võrgustamist ja uute partnerite kaasamist. Mul puudub info, kui palju on neid klastreid konkreetselt Kagu-Eestis, aga EAS-i tegevuste jagunemise kohta piirkondades võib ütelda, et Kagu-Eesti on seal väga hästi ja üsna jõuliselt esindatud. Kuid klastrite meede on, jah, see, millest ma ka ise olen seal piirkonnas visiidil käies rääkinud. See on üks võimalus, mille kaudu saab murda nendele turgudele, kuhu pääsemiseks on meil täidetud põhimõtteliselt kõik tingimused peale mahu. Klaster pakub koostöö kaudu võimalust seda tingimust täita.

Aseesimees Jüri Ratas

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kuidas te hindate nende projektide ja programmide jätkusuutlikkust ajalises perspektiivis, kuna tegemist on vananeva ja kahaneva rahvastikuga piirkondadega?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Siin saame me tuua veel ühe mõõtme juurde ja rääkida perepoliitikast. Kui ma õigesti mäletan, siis täna hommikul oli Postimehes kahe autori väga huvitav artikkel. Üks autor oli majandusteadlane Raul Eamets, kes ütles, et sageli jääb Eestis kolmas laps sündimata. Ta ütles, et kolmanda lapse toetus võiks olla suurem. On tehtud uuringuid, mis ütlevad, et takistuseks saab sageli just nimelt see, vastupidi sellele retoorikale, et raha ei pane kedagi sünnitama. Raha ei panegi kedagi sünnitama, aga rahapuudus võib panna loobuma sünnitamisest, saan ma naisena tõesti öelda. Kui vaadata perepoliitika meetmeid, mis on küll eelmise valitsuse ajal algatatud ja praegu jõustumas, siis 2017. aasta juulikuust on esimese ja teise lapse toetus 60 eurot ning kolmelapselise pere toetus on 200 eurot pluss veel 100 eurot selle lapse pealt. Ehk meie perepoliitika hakkab võimaldama seda, et me enam ei oleks vananeva rahvastikuga riik ja reaalselt sünniks lapsi juurde. Meie territoorium on üsna ühes mõõdus näiteks Taani või Hollandi territooriumiga, aga Taanis on viis miljonit elanikku ja Hollandis on 11 miljonit elanikku. Seda on oluline silmas pidada, sest kui me ambitsioonikust suurendame, siis äkki jõuame neile järele. Aga selle helge noodiga päris hästi lõpetada ei saa. Loomulikult tuleb neid asju silmas pidada. Aga me peame üha enam tooma ettevõtlusesse ka vanemaealisi inimesi. Jällegi, ühed kõige ettevõtlikumad inimesed Eestis on naisterahvad vanuses 45+. Me keskendume sageli väga start-up'idele, väga noortele ja modernsetele lahendustele, aga üks lahendus olekski minu arvates see, kui me kasutaksime ära inimese potentsiaali kogu tema elukaare jooksul, sh vanemas eas, arvestades seda teadmiste ja kogemuste pagasit, mis tal tekkinud on. Ma ei mõtle seda, et inimene peaks surmani rügama, pigem tuleks võtta efektiivsesse kasutusse ka see eluperiood, mis praegu veel efektiivses kasutuses ei ole. See muidugi eeldab tervisekäitumise muutust, et ka vanemas eas oleks inimene võimeline töötama. Sellega saab siduda ka mainitud alkoholipoliitikat. Aga nende meetmete abil saavutame me selle, et ettevõtlusel on Eestis tulevikku.

Aseesimees Jüri Ratas

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas see pilootprojekt hõlmab ka internetikaablite väljaehitamist? Me teame, et praeguses süsteemis on niimoodi, et kaabel võib minna inimese kodust või väikeettevõttest mõnesaja meetri kauguselt mööda, aga see viimane ots tuleb ise oma rahaga ehitada. See on olnud maainimestele küllalt suureks takistuseks. Teine küsimus, kas selles projektis on ette nähtud ka meetmed meie oma inimeste välismaalt tagasikutsumiseks nendesse tööstusparkidesse, mida kavatsetakse rajada?

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Inimesed tulevad tagasi siis, kui keskkond on selline, et nad näevad, et nende eneseteostus on siin võimalik. Aga see pilootprogramm, millest ma rääkisin, hõlmab regionaalset ettevõtlust toetavat taristut. Kuna see on üheaastane projekt üsna piiratud ressurssidega, 300 000 eurot, siis on Arto Aasa juhtimisel see välja töötatud sellisel viisil, et see käsitleb tegelikult ainult elektrivõrkudega liitumist. Kuid kui see meede pärast pilootprojekti pikeneb, nagu ma rääkisin, siis alates aastast 2017 on laual elektrivõrkudega liitumine, internet ja teed. Seda meedet töötatakse praegu välja, aga esialgne projekt sisaldab ainult elektrivõrkudega liitumist, sest uuringutes tõid kohapealsed inimesed just seda välja ettevõtluse suurima takistajana.

Aseesimees Jüri Ratas

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Aitäh! Tegelikult jõudis härra Sild minu küsimuse suuresti ära küsida. Ma ka teie ettekandest ootasin väga just seda, et te oleksite rääkinud kiirest internetiühendusest. Meid jälgitakse ka praegu Kagu-Eestis väga tähelepanelikult internetiülekande teel. Mul paluti teie käest üle küsida. Riik on lubanud kiire interneti kättesaadavuse tagada. Tõesti, kõik ettevõtted ei ole ju suured ega paikne nendes nn inkubaatorites või tööstusaladel. Aga minu küsimuse teine pool on see. Te mainisite küll väga palju meetmeid, mis on ettevõtluse edendamiseks ette nähtud, aga kas te võiksite veel kord välja tuua need, mille abil saaks ääremaal ettevõtlust edendada? Näiteks tahan saada korraks veel ülevaadet elektriaktsiisi erisustest.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! See elektrivõrkudega liitumise pilootprojekt, pean veel kord mainima, on ettevõtlust toetav, see ei ole mõeldud selleks, et eraisikud saaksid endale koju kiire internetiühenduse. Aastal 2017 ei ole see enam pilootprojekt, vaid üle-eestiline projekt, kuid seda meedet ei ole veel välja töötatud. Praegu on tingimused ainult pilootprojekti meetme tingimused. Aga ka hiljem jääb see ikkagi ettevõtluskeskseks, selle abil ei saa eraisik endale koju kiiret internetiühendust.
Mis puudutab elektriaktsiisi, siis see meede on liiga toores, et sellest rääkida. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakond koostöös energeetika osakonnaga ja Rahandusministeeriumiga vaatab, millisel viisil oleks võimalik teha energiamahukatele ettevõtetele teatud soodustusi. Samuti vaadatakse, kas neid soodustusi peaks andma aktsiisi, taastuvenergia tasu või võrgutasu kaudu. Analüüsitakse, kuhu ühel või teisel juhul kanduks koormus ja kas seda oleks võimalik kuidagi riigieelarvega siduda. Need küsimused on praegu alles lahendamisel. Analüüs peaks valmis saama esimese poolaastaga ja seejärel lähen ma sellega uuesti valitsuskabinetti. Nii et sellel tuleb lihtsalt silma peal hoida. Aga mitmed ettevõtjad on ütelnud, et nad ootavad seda väga. Kuna minu kogemus on see, et mitmed ettevõtjad on valinud ettevõtte asutamiseks teise riigi just nimelt seetõttu, et näiteks Soomega võrreldes meil on suurettevõtete jaoks elekter kallim, siis ma olen ka ise sellest väga huvitatud, et meil tekiksid sellised võimalused investeeringute Eestisse meelitamiseks. Need loovad töökohti ja kui need ettevõtted hakkavad eksportima, siis toob see riigile raha väga olulisel määral tagasi.
Kolmas komponent siin olid regionaalarengu jaoks olulised meetmed. Seda on väga keeruline öelda, sest paljud meetmed on universaalsed. Ettevõtluse alustamise toetus või laen sobib nii linnalisse asumisse kui ka maa-asulasse, seal ei ole nii selget vahet. Arto Aasal on ette nähtud regionaalsed meetmed, seal on väga selgelt välja toodud regionaalne aspekt, näiteks piirkondlike turismisihtkohtade arendamine. Aga ettevõtlusministri vastutusel on eelkõige universaalsed meetmed, mis on mõeldud selle jaoks, et üldiselt muuta Eesti keskkonda ettevõtluse arengule sobivamaks. Eestile on iseloomulik väikeettevõtlus ja seetõttu on väga paljud meetmed mõeldud just väikestele ja keskmistele ettevõtetele.

Aseesimees Jüri Ratas

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! See on ju väga tore, et teil on suurepärased plaanid asustada ääremaad ettevõtetega, aga neid plaane on peetud peaaegu 20 aastat ja kogu selle aja jooksul on ääremaad ainult tühjemaks jooksnud. Tõmba sa sinna ükskõik kui palju internetikaableid, aga kui ei ole korralikku bussiühendust ega apteeki, rääkimata perearstist, postkontorit ka ei ole, siis tekib paratamatult küsimus, kas valitsusel, mille töös teie ministrina osalete, ei ole plaani minna lihtsamat teed pidi ja kuulutada väljaspool nelja suurt linna asuvad ääremaad lihtsalt elamiseks vähekõlblikeks aladeks, kus elada saabki ainult omal vastutusel. Siin ei ole mitte midagi uut, sellepärast et näiteks hambaravi toimub meil ju samuti omal vastutusel.

Ettevõtlusminister Liisa Oviir

Aitäh! Sellele küsimusele saan vastata, et valitsusel ei ole sellist plaani.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.


13. 21:34 Vaba mikrofon

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, nüüd oleme tõesti jõudnud selle hetkeni, mida me oleme kaua oodanud, nimelt algab vaba mikrofon. Palun kõiki, kes soovivad, peale haamrilööki ennast usinasti registreerida esinemiseks vabas mikrofonis! Kuna kõnesoove ei ole, ma vaba mikrofoni ei ava. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös!

Istungi lõpp kell 21.35.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee