Austatud Riigikogu, tere päevast! Austatud peaminister, tere päevast! Alustame täiskogu III istungjärgu 12. töönädalat. Olen valmis vastu võtma nii eelnõusid kui ka arupärimisi, kui kellelgi on neid üle anda. Heili Tõnisson Vabariigi Valitsuse nimel, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab loomakaitseseaduse, loomatauditõrje seaduse ning loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister Urmas Kruuse. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Annan rahanduskomisjoni nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2016.–2018. aasta tegevuse kontrollimiseks". Riigikontrolli seaduse § 5 kohaselt määrab audiitori Riigikontrolli eelarveaasta tegevuse kontrollimiseks Riigikogu alatise rahanduskomisjoni ettepanekul ning oma k.a 18. aprilli otsuse põhjal esitab Riigikogu rahanduskomisjon Riigikontrolli 2016.–2018. aasta tegevust kontrollima Grant Thornton Baltic OÜ. Rahanduskomisjon lähtus Riigikontrolli korraldatud riigihanke tulemusest. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Aitäh!

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Küllap on kõik siin saalis viibijad informeeritud sellest, et Lennuamet peatas 1. aprillil AS Aviese sertifikaadi, sest firma ei suutnud täita ohutuse tagamiseks kehtestatud nõudeid. Mul on au üle anda seitsme Vabaerakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimine lennuühenduse kohta saarte ja mandri vahel. Püsiva ja kvaliteetse lennuliikluse tagamine Saaremaa ja Hiiumaaga on ka valitsuse koalitsioonileppe teema, mistõttu praegune olukord eeldab kiiret ja otsustavat sekkumist. Sellepärast on meil viis küsimust, millele loodame härra Kristen Michalilt häid vastuseid. Aitäh!

Heimar Lenk, palun!

Head kolleegid! Mina annan edasi arupärimise meie maaeluminister Urmas Kruusele. Olukord maaelus ja põllumajanduses ei ole meil eriti kiita. Nagu ka täna juba kuulsime, seakasvatajad ühinevad selleks, et kuidagimoodi kriisist välja tulla. Tänasel maaelukomisjoni istungil ütlesid aga piimandussektori esindajad, et enam ei ole tegemist kriisiga, vaid seda võib nimetada katastroofiks. Et sellest olukorrast kuidagimoodi välja rabelda, oleks üks meetod ka ühistegevuse arendamine maal. Meil Eestis see praegu eriti kõrgel tasemel ei ole, kui võrrelda eelmise vabariigiga või kas või Euroopa Liidu maadega, kus suurem osa piimandusest ja põllumajandusest on ühistuline tegevus. Meil on ühistuid ehk vaid kümneid, samal ajal kui aktsiaseltse on tuhandeid või kümneid tuhandeid. Eestis oleks tarvis ka arendada ühistegevust, mida me viimase 25 aasta jooksul teinud ei ole. Sellest lähtudes esitame mõningad küsimused meie maaeluministrile. Kui kaugel meil see ühistegevuse arendamine on? Kuhu me liigume ja mida võiks ette võtta? Kas on lootust, et ühistegevuse abil saame kuidagimoodi praegust olukorda parandada?

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Peale mõningaid täpsustusi annan uuesti menetlusse koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tuletan teile meelde, et üsna hiljuti sai menetlusse antud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu, milles me tegime ettepaneku tuua peale tasuta koolilõuna munitsipaal- ja eralasteasutustesse 1,5 euro suurune toetus toidukulude katmiseks. Nagu te mäletate, oli juttu sellest, et see oleks eriti vajalik samm lasteaialaste õppeprotsessi toetamisel. Kui me vaatame rahvusvahelisi uuringuid, siis alates 5. eluaastast loetakse ka meie lasteaias toimuv töö hariduse osaks. Loomulikult annaks see ka kohalikele omavalitsustele suurema ressursi muudeks otstarveteks, nii et kindlasti on see kaudselt ka tugi kohalikele omavalitsustele. Sellekohaste arvutuste täpsustamise tulemusena on mul hea meel teile siinkohal teatada, et kulu riigieelarvele on vaid veidi üle 8 miljoni euro. Kindlasti oleks lasteaia toetamine suur samm ja igati kohane riigi algatus. Aitäh!

Üle antud eelnõude arv on 3 ja arupärimiste arv on 2, nende kõigiga toimetame kodu- ja töökorra seaduse alusel. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
83 Riigikogu liiget on täiskogu saalis.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu! Tänaseks viiendaks päevakorrapunktiks oli planeeritud arupärimine nr 189, mille Riigikogu liikmed on esitanud siseminister Hanno Pevkurile. Selle arupärimise suhtes on arupärijad ja minister saavutanud kokkuleppe, et minister vastab sellele 9. mail. Koos selle parandusega panen hääletusele Riigikogu III istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Pooltolijaid on 81, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Alustame päevakorra järgi. Kõigepealt on arupärimine, mille on esitanud Andres Herkel, Artur Talvik, Jüri Adams, Krista Aru, Andres Ammas, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp ja Monika Haukanõmm. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud peaminister! 16. märtsil esitasid Vabaerakonna saadikurühma kaheksa liiget arupärimise võimaliku surve kohta Eesti-Vene piirile. Meil on hulk küsimusi, mis on seotud võimaliku massilise rändega Eesti-Vene piiri suunal ning sellises ohuolukorras meie sisejulgeolekujõudude tegutsemisega.
Pean vajalikuks siinkohal osundada, et sellel küsimusel on rahvusvaheline taust. On ka halvad näited Põhjamaadest, kus kõik see möödunud sügisel juba toimus. Nimelt, nii Norra-Vene kui ka Soome-Vene piiril tekkis eelmisel aastal väga tõsine olukord, kui piirile ilmusid sajad asüülitaotlejad Venemaa viisa või elamisloaga. Norras näiteks avastati õige pea, et enamikul neist on tõesti Venemaa viisa või elamisluba, nagu nad olid öelnud, aga mitte ainult, vaid nad on juba aastaid selles riigis elanud ja töötanud, ning ühtäkki on neil millegipärast tekkinud side Murmanski inimkaubitsejatega.
Eri andmetel on üsna ilmne, et kogu sellele protsessile aitas kaasa Venemaa eriteenistus FSB, mille osa Venemaa riigi ehituses on ka piirivalveteenistus, ja nii jõudsidki asüülitaotlejad naaberriikide piiridele. Norras oli 2015. aasta lõpuks niiviisi asüüli taotlenud 5500 inimest, Soomes mõnevõrra vähem. Aga eriti kummaline on Soome edasine käitumine. Nimelt, seal on vähemalt kaks piiripunkti – Raja-Jooseppi ja Salla –, mille puhul Soome on nüüdseks loobunud Euroopa Liidu kodanike piiriületusõigusest. See on küll ajutine meede, kuid need piiripunktid on avatud üksnes Venemaa või Valgevene kodanikele. See on Euroopa Liidu mõistes üsna pretsedenditu samm, mis on saavutatud ajutise kahepoolse leppega, kuid kindlasti ei näe selline seis hea välja, kuigi lahendas soomlaste jaoks olukorra. Seega, hoiatavad eeskujud on olemas ja sellest on ka motiveeritud meie arupärimine peaministrile. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu, head arupärijad! Vastan teie 16. märtsil esitatud arupärimisele võimaliku surve kohta Eesti-Vene piirile.
Esimene küsimus: "Milline on valitsuse ohuhinnang seoses võimaliku massilise rändega Eesti-Vene piiri suunal? Kas see on võimalik 2016. aastal?" Eesti pädevate ametiasutuste koostatud ohuhinnangu kohaselt ei ole tõenäoline, et Eesti muutub lähiajal ebaseadusliku rände sihtriigiks, kuivõrd meil puuduvad rände tõmbefaktorid, näiteks ees ootavad kogukonnad. Suurema tõenäosusega on võimalik, et meie piirile saabuvad grupid sooviga kasutada Eestit transiitriigina. Siiski jääksid sellised grupid pigem väikesearvulisteks. Sadade inimeste üheaegne ebaseaduslik piiriületus või piiripunkti saabumine rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgil ei ole kuigi tõenäoline. Suhtleme iga päev nii kolleegidega põhjas – Soomes, Norras ja Rootsis – kui ka lõunas – Lätis, Leedus ja Poolas –, et ennetada igasuguseid võimalikke stsenaariume, ka neid, mille esinemise tõenäosus ei ole suur.
Teine küsimus: "Milline on sisejulgeolekujõudude tegutsemisviis juhul, kui põgenikud suudavad piiri ebaseaduslikult ületada ning satuvad kontrollimatult Eesti territooriumile? Kes hakkab kriisi operatiivselt juhtima ja milline on siinkohal peaministri roll ja vastutus?" Ma vastan sellele ja kolmandale küsimusele "Milline on Teie hinnangul tõenäosus, et põgenikekriisi Eesti-Vene piiril kasutatakse Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks, eriti Ida-Virumaal pingete tekitamiseks?" koos. Pädevate ametiasutuste hinnangul on tõenäosus, et põgenikekriisi kasutatakse Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks, väike. Kuid rõhutan, et Eesti riik peab olema valmis igaks olukorraks, ka hüpoteetiliseks. Ebaseadusliku piiriületuse korral peab olukorra lahendama Politsei- ja Piirivalveamet. Kui vaja, siis rakendatakse hädaolukorra seaduse kohast hädaolukorra lahendamise plaani ning olukorra mastaapsusest lähtudes luuakse vajalikud juhtimisstruktuurid. Sellised teemad on Eestis hästi paigas ja mitte ainult seaduses, vaid valitsus on neid korduvalt juhtimise eri tasanditel läbi mänginud. Juhin tähelepanu, et kümmekonna aasta jooksul enne minu juhitavaid valitsusi on olnud vaid mõni üksik sellisel tasemel õppus. Viimase kahe aasta jooksul on valitsus täies koosseisus pidanud kokku seitse istungit, kus on ühte või teist stsenaariumi läbi mängitud, sh seda, kuidas käib ühe või teise olukorra rakendamine. See ei puuduta mitte ainult sisejulgeolekut, vaid ka kõiki võimalikke riske, isegi neid, mille realiseerumise tõenäosus ei ole väga suur. Nii et võite olla kindlad, ametisolev valitsus on väga hästi valmistunud ja väga detailselt läbi harjutanud kõik võimalikud kriisiolukorrad, sh näiteks hädaolukorra rakendamise.
Neljas küsimus: "Milline on Eesti võimekus tagada kogu idapiiri ulatuses piiri füüsiline vastupidavus, et piiri ei saaks ületada omavoliliselt ka suuremad isikute grupid? Mida valitsus teeb käesoleva aasta jooksul piirijoone kindlustamiseks?" Mul on väga hea meel, et ka Vabaerakond mõistab, kui tähtis on ajakohane ja turvaline idapiir. On ju kõrgtehnoloogilise idapiiri väljaehitamine üks valitsuse prioriteetidest, millesse me investeerime nelja aasta jooksul kokku üle 70 miljoni euro. Eelmisel aastal alustatud idapiiri väljaehitamise projekti tegevused on suunatud kõik sellele, et tõkestada ebaseaduslikku piiriületust, kaitsta Eesti, Euroopa Liidu ja NATO välispiiride turvalisust, kuid hoida ka ära piiriülene kuritegevus. 2016. aastal investeerime me idapiiri väljaehitamisse 20 miljonit eurot, millele tegelikult lisandub veel 7,6 miljonit eurot Narva teise piiripunkti, või nagu Narvas öeldakse, Narva 2 piiripunkti ja Piusa kordoni investeeringuid ning 17 miljonit tolliseadmete soetamiseks idapiirile. Nii et kokku on summa, mis me investeerime ainuüksi 2016. aastal idapiiri turvalisuse suurendamiseks, üle 40 miljoni euro, ligi 45 miljonit. Päris kindel on see, et tegemist on suurema investeeringuga, kui kunagi varem on tehtud. Aga ma usun, et see konkureerib juba koondsummaga, mida seni on aastate jooksul idapiirile panustatud. Tegemist on väga suure investeeringu ja põhimõtteliste tegevustega.
Hea meel on öelda, et praeguse seisuga on 134 kilomeetri pikkusest maismaapiirist raadatud ja freesitud umbes 90%. Juba eelmise aasta lõpus alustasime idapiiri tähistamist ning paigaldasime esimese piiriposti. Kokku tuleb idapiirile umbes 700 piiriposti nii maismaale kui ka veekogudele. Selle tööga jätkatakse sellel aastal. Juunis alustatakse ka ehitustöid ja taristu rajamist. Ebaseadusliku piiriületamise füüsiliseks tõkestamiseks ehitame vajalikesse kohtadesse piisava kõrguse ja tugevusega piirdeaiad, piiriribale paigaldame tänapäevase tehnilise valvesüsteemi, mis aitab avastada piiri ebaseaduslikku ületamist ja piiriülest kuritegevust ning loomulikult tõhustab ka riigi julgeolekut. Välispiiri valvamise tagamiseks on meil plaanis hankida ka vajalik tehnika – droonidest radarite, sensorite ja vaatlusseadmeteni. Peale tehnikasse ja taristusse investeerimise peame oluliseks piirivalvurite motiveerivat palka. Praegune kindlus, et Eesti piir peab, tuleneb suuresti meie piirivalvurite tublist tööst. Me jätkame tööd ka 2017. aastal ja teeme kõik selleks, et juba riigi eelarvestrateegia menetlemise käigus oleks võimalik eraldada idapiirile vajalik ressurss. Ja veel kord: minu jaoks on väga oluline, et meie riik on hästi kaitstud. Üks suur samm selle poole on just see, kui me investeerime oma idapiiri väljaehitamisse.
Viies küsimus: "Kui palju politseiametnikke, piirivalvureid, kaitseliitlasi ja abipolitseinikke kaasatakse riigipiiri turvamiseks, kui tekib tõsine surve (sajad inimesed päevas)? Kas lisajõududele on ette nähtud varustus, vormiriietus, toitlustamine ja majutus ning kas see on ka rahaliselt võimalik?" Politsei- ja Piirivalveameti teenistujaid, abipolitseinikke ja kaitseliitlasi kaasatakse vajaduse järgi. Õiguslikud alused ja koostöökokkulepped on selleks tarbeks olemas, pidevalt tegeldakse ka varustuse hankimise ja vastuvõtutingimuste loomisega. Mis puudutab finantseerimist, siis hädaolukorras on võimalik kasutada Vabariigi Valitsuse reservi, peale selle on võimalik abi saada Euroopa Liidu kriisireguleerimise mehhanismi kaudu. Inimressurssi on meil võimalik paluda ka teistest Euroopa Liidu riikidest, näiteks Frontexi kiirreageerimise mehhanismi kaudu. Muidugi on meil olemas ka kahepoolsed koostöölepped naaberriikidega. Politsei- ja Piirivalveamet on aastaid korraldanud vajalikke õppusi ja koolitusi, et parandada valmisolekut kriisiolukordadeks, ning 2015. aastal neid õppusi ja koolitusi intensiivistati, et valmisolekut veelgi tõsta. Ka 2016. aastal on plaanis mitmeid õppusi ning kindlasti aitavad kaasa saadud kogemused Horvaatiast ja Kreekast, kuhu me oleme lähetanud Eesti meeskonnad migratsioonikriisiga tegelemiseks.
Kuues küsimus: "Kuidas on infot vahetatud teiste riikidega, eeskätt Norra ja Soomega, et olla sellise surve kordumiseks ka Eesti idapiiril parimal moel valmis? Kas Eesti võib loota ka poliitilisele ja diplomaatilisele toetusele?" Operatiivtasandil käib regulaarne infovahetus Soome ja Norraga, samamoodi Läti ja Leeduga. Nagu eelnevalt mainitud, on kriisiolukorras võimalik kiiresti abi saada Euroopa piirivalveagentuurilt, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt ning teistelt liikmesriikidelt. Kuna Eesti ei ole rände sihtriik, siis mõjutaks massiline põgenike saabumine Eestisse tuntavalt just rände sihtriike ning igakülgne poliitiline ja diplomaatiline tugi probleemi lahendamiseks on igal juhul tagatud. Politsei- ja Piirivalveamet on hankinud praktilisi kogemusi rändekriisi ohjamiseks missioonidel Sloveenias ja Kreekas. Rändega seotud missioonidel osaleb PPA alates 2010. aastast, praegu on näiteks Lesbose saarel kokku 28 PPA ametnikku, samuti on lähetatud sideohvitserid Ankarasse ja Ateenasse. Eesti on maailmas hinnatud ja usaldusväärne riik. Senikaua, kuni me sellel kursil jätkame, saame loota igakülgsele toetamisele, kui meil peaks seda ükspäev vaja minema. Aitäh teile!

Küsimused peaministrile. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Rahustav on muidugi kuulata, et riskide realiseerumise tõenäosus pole kuigi suur. Aga ma arvan, et ka Soomes ja Norras arvati veel aasta tagasi, et sellised riskid ei saa hästi realiseeruda. Ometi tekkis suur probleem, kuigi tegemist on vägagi haldussuutlike riikidega. Meie meelest on see näide hoiatav. Ja see ei ole ju üksnes piiri pidamise küsimus, vaid selliste organiseeritult saabuvate asüülitaotlejate haldamise küsimus.
Aga ma laiendaksin Soome näidet või seda kummalist lahendust, milleni nad on jõudnud, et on vähemalt kaks piiripunkti, kust Euroopa Liidu kodanikud üle ei saa, aga saavad Valgevene ja Venemaa kodanikud. Kuidas te hindate naaberriigi olukorda? Kas te peate võimalikuks, et midagi sellist saaks juhtuda ka Eestis, või on meil vahendeid, et sellist survet ära hoida?

Aitäh! Mis puudutab riski realiseerumise tõenäosust, siis ma tuginen Eesti pädevate ametkondade andmetele. Ma usun, et teil Riigikogu liikmena on kindlasti võimalus näiteks komisjoni või fraktsiooni kutsuda inimesi ja siis saab juba märksa detailsemalt rääkida kui siin sellises avalikus formaadis sellest, millele täpselt ohuhinnang tugineb. Minu hinnangul on Eesti ja Soome idapiir siiski üksjagu erinev, kas või näiteks seetõttu, et Eesti piiril ei ole selliseid asukohti nagu Soomes põhja pool või Lapi piiril, st piiripunkte, mis on väga kaugel suurematest keskustest. Päris sellist olukorda meil ei ole, seetõttu on ka igasugune võrdlus ehk pisut kohatu.
Küll aga ma arvan, et igal juhul me peame – ka siis, kui me ei näe, et sarnane asi, nagu juhtus Soomes või Norras, oleks meil tõenäoline – väga tõsiselt panustama piiri tugevdamisse. Sellised juhtumid, kus üle piiri tuleb näiteks kümmekond vietnamlast, ei ole meile juba mitu aastat mingiks uudiseks. Seda tuleb ikka aeg-ajalt ette ja siis nende inimestega tegeldakse. Valdavalt on nad saadetud koduriiki tagasi, sest tegemist ei ole inimestega, kes vastaksid asüüli taotlemise reeglitele. On ka neid, kes on soovinud Eestit kasutada transiitriigina, aga loomulikult on meil Euroopa Liidu riigina kohustus nende inimestega tegelda. Nii et selliseid väiksemaid gruppe on varem ette tulnud. Neid on ka viimasel ajal olnud, aga kõigi nendega tuleb Eesti Politsei- ja Piirivalveamet suurepäraselt toime, nad tabatakse piirile väga lähedal. Kohalikud elanikud Setumaal on küllaltki hea huumoriga, mõnes kohas on isegi pandud juba välja vietnamikeelseid silte, muidugi pigem selleks, et natukene pilada. Tegelikult me muidugi teame, et kogumahus ei ole vietnamlaste hulk sedavõrd suur, et me oleksime muutunud kuidagi tõsiseks rändekoridoriks. Aga niisuguseid juhtumeid on ette tulnud, ja kui nii läheb, siis PPA-l on olemas selge käitumismuster, kuidas nendega toime tulla.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud vastaja! Siin oli juttu sellest, et peaaegu iga päev on Eesti lausa operatiivtasandil koostöös oma põhja-, lääne- ja ka lõunanaabritega, mis on täiesti loomulik. Minu küsimus on idanaabri kohta. Kas, ja kui jah, siis mis tasandil, on meil sellekohased kontaktid Venemaaga? Me mäletame, et alles hiljuti oli Soome president koos Putiniga, nad arutasid asju. Mis tasandil toimub meil mõttevahetus ja informatsiooni vahetus Venemaaga?

Aitäh! Meil sellisel tasemel poliitilisi kontakte ei ole olnud ja küllap on see olnud teadlik valik. Aga meil on idanaabriga väga tihedad töötasandi kontaktid. Kui inimesed peavad kahel pool piiri tegelema näiteks piiriülese kuritegevuse või salakauba vahendamise tõkestamisega, siis on täiesti loomulik, et vahetatakse infot. Meievahelises infovahetuses on olnud paremaid ja kehvemaid päevi. Detailidest saab kindlasti jälle PPA juht rääkida kas fraktsioonis või komisjonis märksa rohkem kui mina siit kõnepuldist.
Aga üldiselt ma pean loomulikuks, et töötasandil ikkagi infot vahetatakse ja võimaluste piires koostööd tehakse. See on ju elementaarne, kui on näiteks piiririkkumised või midagi säärast. Aga poliitilised kontaktid on, jah, ütleme, suhteliselt põgusad. On ka täiesti selge, et ega meie suhted ja üldse laiemalt kogu Euroopa Liidu ja Venemaa suhted ei ole just kõige paremad olnud peale seda, kui Venemaa asus Ukrainas rünnakule.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Te rõhutasite mitu korda, et tänapäevane idapiir on meie suur eesmärk. Samas, see puudutab päris mitmeid eraomanikke, kes on natukene mures, et riik on valmis maid kokku ostma väga odava hinnaga – 5,8 senti ruutmeetri kohta. Liiguvad sellised jutud, et riik kulutab isegi Domus Kinnisvarale rohkem raha kui nendele maaomanikele kokku. Mis suurusjärkudest on jutt? Kas see, mis ma mainisin, vastab tõele?

Aitäh! Ma usun küll, et kõikide maaomanikega tuleb jõuda õiglase kokkuleppeni. Eks riigil on oma selged maade võõrandamise protseduurid ja siin peab riik jälgima mitut aspekti: ühest küljest peab omandamise protseduur olema korrektne ja hind õiglane, teisalt aga tuleb võimaluse korral jälgida ka seda, et omanikke koheldaks võrdsetel alustel. Ma usun, et iga inimese jaoks on tegelikult mõistetav ja arusaadav, et see kümne meetri laiune või mõnes kohas ka laiem riba, mille riik peab piiri äärest võõrandama selleks, et idapiir saaks välja ehitatud, muudab ka maaomaniku kodukandi turvalisemaks. Siis saab olla kindel, et üle piiri ei liigu näiteks kurjategijaid ega salakaubavedajaid. Kokku võttes on see meie kõigi ühine asi. Loomulikult peab oma omandi eest saama ka õiglast hinda. Selleks on selged protseduurid, kuidas riik hinna välja arvutab.
Mis puudutab kuulujutte, siis ma ei ole kuigi hea sellel teemal kaasa rääkija. Ma arvan, et see siin ei ole ka saal, kus peaks kuulujutte rääkima. Küllap siis, kui on mingi konkreetne faktiküsimus, saab Siseministeeriumist täpselt järele küsida, kui palju on makstud maaomanikele ja kui suured on olnud võimalikud vahendajate või maaklerite kulud. Ma arvan, et te saate nende käest täpse info ja siis ei pea üldse mingite kuulujuttudega tegelema.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab Eesti võimalikku transiidikeskuseks olemist asüülitaotlejatele või põgenikele. Konkreetne näide. Põgenikud tulid üle Läti-Vene piiri, nad toodi Eestisse, kus nad ootasid organiseeritud edasisaatmist Poolasse, kus on juba märkimisväärne Vietnami kogukond. Kui tõhus on Eesti-Läti koostöö selliste juhtumite minimaliseerimiseks ja selleks, et need ei korduks?

Aitäh! Vaat, siin on mitu detaili. Kui te küsiksite samu küsimusi siseministrilt, oleks temal kindlasti rohkem informatsiooni konkreetsete operatiivtasandi juhtumite kohta. Ma julgen oletada, et väga suure tõenäosusega, kui tegemist oli vietnamlastega, nagu te viitasite, ei pruukinudki nad olla üldse pagulased, vaid nende õiguslik staatus oli teine.
Aga kuna küsimus oli konkreetselt Eesti-Läti koostöö kohta, siis mulle teadaolevalt on meil nii Läti kui ka Soomega väga tihe ja hea koostöö. Kindlasti saate palju täpsema vastuse siis, kui te küsite otse siseministrilt, sest temal on kindlasti vahetumaid teadmisi rohkem. Kui riikide koostöös oleks mingeid tõrkeid, siis ma olen päris kindel, et see teave oleks jõudnud ka minuni. Nii et nii lätlaste kui ka soomlastega, kes on meie peamised partnerid, on meil koostöö loomulikult väga tihe.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Millel põhineb teie usk, et sajad asüülitaotlejad ei ilmu siiski Eesti piirile? Soome ja Norra piirile nad ometi ilmusid, vaatamata sellele, et nendel riikidel on oma naabri Venemaaga normaalsed suhted erinevalt meist.

Aitäh! Ma juba vastasin, et see põhineb pädevate ametiasutuste hinnangul ja ühtlasi asjaolul, et Eesti ei ole rände sihtriik erinevalt näiteks Norrast, Soomest või Rootsist. Lisaks, ma ei saanud päris aru sellest määratlusest, mis te kasutasite. Mis loogika järgi on Soomel või Norral normaalsed suhted ja mida see normaalne suhe täpsemalt teie hinnangul tähendab? Minu hinnangul on kogu Euroopa Liit, sh Eesti ja Soome, väga selgelt öelnud, et me ei tolereeri Venemaa tegevust agressorina Ukrainas. Siin ei ole meie poliitikas mingeid diametraalseid erinevusi ja ma usun, et on ka ainumõeldav nii jätkata.
Loomulikult, ega meie ei ole ju kuidagi vaimustuses sellest, et Euroopa Liit peab Venemaa suhtes sanktsioone kehtestama. Meile endale mõjuvad ka need sanktsioonid, samamoodi mõjuvad meile Venemaa vastusanktsioonid, see on ju selge. Samas saab kogu Euroopa Liit suurepäraselt aru, et me ei saa pigistada silma kinni, kui Venemaa on oma suveräänse naabri suhtes väga agressiivselt käitunud. Meist oleks amoraalne sellist asja ignoreerida. Seetõttu me oleme ühiselt Euroopa Liidus öelnud, et seni kuni Venemaa käitub agressorina, ei saa Euroopa Liidu ja Venemaa vahel olla normaalseid suhteid, või nagu inglise keeles öeldakse, business as usual. Norra on minu hinnangul käitunud selles küsimuses küllaltki tihedas sünkroonis Euroopa Liiduga, st ma ei ole täheldanud nende poliitikas mingeid põhimõttelisi erinevusi.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! On väga rahustav kuulata, et on olemas ohuhinnangud, mis ütlevad, et meil ei kordu sama mis Norras või Soomes. Ja tuleb teiega nõus olla ka selle koha pealt, et ega me sihtriik ei ole, pigem ikkagi transiitriik. Aga vahet ei ole, kumb me oleme, meie jaoks on hästi oluline Dublini põhimõtte järgimine. Käesoleva kuu alguses tuli Euroopa Komisjon välja nn uue teatisega, kus üks teema ongi see, et tuleb avada arutelu Dublini süsteemi muutmiseks. Vahet ei ole, kumb nendest kahest valida, igal juhul tähendab see muutunud olukorda. Mida teie arvate, mis see olukord on? Kas me peaks Dublini süsteemi muutma või mitte? Siiani oleme seda kiivalt kaitsnud. Kuidas see mõjutaks Schengeni ala, milles me toimetame?

Aitäh! Sel teemal olen ma juba päris palju parlamendi ees aru andnud, viimati möödunud kolmapäeval infotunnis, aga loomulikult ka Euroopa Liidu asjade komisjonis, mille liige teie olete. Kui minu seisukoht väga lühidalt kokku võtta, siis me oleme tõepoolest endiselt väga skeptilised nende põhimõtete suurte muutmiste suhtes. Eriti skeptilised oleme me aga kohustusliku ümberpaigutamisskeemi suhtes. Me saame aru, et kui kriisi ajal rakendatakse sellist kriisi ohjamise mehhanismi, kus riigid vabatahtlikult panustavad, siis see on üks asi, aga see ei peaks muutuma automaatseks ega püsivaks. Seetõttu peab algne Dublini põhimõte meie hinnangul püsima jääma. Kuna kõik kuulajad, kes meid jälgivad, ka teleri või interneti vahendusel, ei pruugi teada, mis see üldine põhimõte on, siis hästi lühidalt ütlen, et Dublini põhimõtte kohaselt on vastutus sellel riigil, kuhu asüülitaotlejad kõigepealt sisenevad. Sellist muutust, lihtsalt äralahustamist, nii et me jagame asüülitaotlejad automaatselt Euroopa Liidu riikide vahel ümber, Eesti ei toeta.

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Lugupeetud peaminister! Politsei ja piirivalve ühendamisega vähenes professionaalsete piirivalvurite arv. Selle kompensatsiooniks loodi piirivalve eriüksus, mis on nüüdseks tegutsenud natuke üle aasta. Kas selle aasta jooksul on eriüksuse teeneid vaja läinud? Kas üksus on piisavalt suur, kui on vaja kiiresti reageerida ja tegelda sadadesse ulatuvate piiriületajatega?

Aitäh! Eriüksusel on mitmeid funktsioone ja minu teada on algus läinud täpselt plaanipäraselt. Selle kohta, kui mitmel korral on nad osalenud ja kuidas täpselt, ma usun, te saaksite märksa täpsema vastuse, kui küsiksite siseministri käest.
Nüüd, piiril olevate inimeste hulk tervikuna. Ütleme, n-ö tavapärast piirivalvetööd idapiiril teeb suurusjärgus 700 inimest. Ja 700 inimest koos kaamerate, andurite, kõiksugu tehniliste lahendustega on märksa efektiivsem kui 700 inimest ilma nende lahendusteta. Meie plaan tegelikult ongi hakkama saada sellesama inimeste hulgaga, andes neile appi väga hea tehnoloogia. Ka praegu on Eesti idapiiril ju küll ja küll lõike, kus on väga head kaamerad, väga head andurid. On ka metsas peidus olevad Defendeci kaamerakarbid, mis saadavad pildi siis, kui on märgata liikumist. Nii et kõiksugu tehnilisi lahendusi kasutatakse juba praegu, aga see on siiski suhteliselt ebaühtlane. Me soovime, et kogu idapiiril kirdenurgast kagunurgani oleks täielik ülevaade, siis on 700 inimesega, lisaks eriüksus, väga edukalt võimalik piiri katta ja valvata.
Vahel on sellised erakorralised juhtumid, erakorralised kriisid, või on ette näha, et on vaja piir kinni panna mis tahes põhjustel. Viimati panime me piiri kinni siis, kui oli president Obama visiit Eestisse. Enne seda oleme pannud piiri kinni näiteks siis, kui on olnud NATO välisministrite kohtumine. Nii et turvalisuse tagamise kaalutlustel on seda varem tehtud. Sellistel juhtudel kaasatakse üldiselt küll mitte eriüksust, vaid pigem tulevad PPA-le appi kaitseliitlased. See kõik on mitu korda läbi harjutatud, seda on ka praktikas realiseeritud. Eestil on kindlasti võimekus ka lühikese aja jooksul idapiir ja lõunapiir, tegelikult ka sadamad ja lennujaamad kinni panna, või täpsemini öeldes, taastada piirikontroll kõikide inimeste liikumise üle, ka lõunapiiril. Selline võimekus on meil olemas. Ja seda ei tehta mitte eriüksusega, vaid pigem kaasatakse Kaitseliitu. Aga veel kord, siseministrilt saate te kindlasti sellistest, ütleme, operatiivtasandi nüanssidest detailsema ülevaate.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kas Eestil on ka selline plaan – ja kui on, siis millal –, et piir tõepoolest ongi suletud, niimoodi et rikkujad ei jõua enam kusagile piiri lähedale garaaži, vaid nad võetaksegi kinni enne, kui nad kuskil peidus on, ega jää pärast juhuslikult vahele?

Aitäh! Eks see piiri väljaehitamise loogika ongi suunatud sellele, et nendesse kohtadesse, kus piiriületamise risk on kõige suurem, ehitada korralik vajaliku tugevusega tara. Peale füüsilise tara on kogu piiri ulatuses ka andurid ja kaamerad, mis parandavad tuntavalt meie nägemisvõimet kõikides lühemates ja kõige ebatõenäolisemates piirilõikudes. See aitab loomulikult kaasa sellele, et kui piiril tuvastatakse mingigi liikumine, on kordonis kohe pilt olemas. Tegelikult on meil päris paljudel lõikudel juba praegu selline võimekus, aga mitte veel kogu piiril. Kui pilt on olemas, siis saab kohe reageerida. Nii et loomulikult, kogu idapiiri väljaehitamise loogika selles ongi, et ülevaade oleks sajaprotsendiline.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kui pika aja jooksul teie hinnangul on võimalik sellisel kombel PPA abiks Kaitseliitu kasutada?

Aitäh! Seda on õppuste käigus korduvalt läbi mängitud. Põhimõtteliselt on meil võimalik täielik piirikontroll taastada ja me saaksime sellega kindlasti ka hakkama, aga see oleks väga kallis. Tõesti, väga kallis, sest jutt käib ikkagi kümnetest miljonitest. Täpsed summad võin eraldi järele vaadata ja teada anda, kui huvi pakub. Aga Kaitseliidu kasutamine saaks toimuda kõige kiiremini sel juhul, kui me tõesti peaksime otsustama – mida, ma loodan, kunagi ei juhtu –, et me taastame täielikult piirikontrolli. Siis peaks selle ette valmistama.
Aga ikkagi minu jaoks on see, et meil on Schengenis vaba liikumine ja et me kehtestame piirikontrolli ainult üksikutel juhtudel, väga ajutiselt, väga suur väärtus. See ei tähenda mitte ainult seda, et Eesti inimesed saavad vabamalt liikuda ilma passi näitamata Tallinnast Lissabonini või kuhu tahes Euroopas, vaid ka seda, et meie ettevõtete kaubad saavad vabamalt liikuda. Küllap te olete aastaid tagasi näinud seda olukorda, mis oli näiteks Lazdijai piiripunktis Leedu ja Poola vahel, kus rekkad seisid päevade kaupa ja ka turismibussid või autod pidid pikas järjekorras olema. Siis pidi oma dokumente piirivalvurile kaustikuga näitama ja ootama, kuni ta kõik paberid läbi lappab. Minu meelest on väga suur asi, et see kõik on jäänud minevikku. Tänapäeval tuvastatakse ka Euroopa sisepiiridel vajalikke asju märksa tõhusamalt, tehnoloogia abil. Kui on vaja ajutiselt piir sulgeda, siis peab kindlasti olema võimekus seda teha. Aga seda, et Schengen ära lõhutakse ja taastatakse raudsed eesriided, ma loodan et ei juhtu kunagi.

Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Nüüd arupärimine, mille on esitanud Erki Savisaar, Tarmo Tamm, Kadri Simson, Marika Tuus-Laul, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Rein Ratas, Jüri Ratas, Jaanus Karilaid, Anneli Ott, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb, Peeter Ernits ja veel Toomas Vitsut ka. Arupärijate nimel Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Riigikogu! Peaminister! Eesti elanikkond väheneb. Sellest on räägitud juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Nii ministritel, presidendil kui ka teistel ametiisikutel tasuks häbi tunda sellepärast, et nad justkui ei ole märganud Eesti põhilist eksistentsiaalset probleemi – elanikkonna vähenemist.
Möödunud aasta septembris moodustati Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm, milles on esindatud kõik erakonnad, ning 17. veebruaril toimus Riigikogu ruumides toetusrühma korraldatud konverents "Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused". Kahjuks leidis see arutelu ajakirjanduses ülimalt tagasihoidlikku käsitlust võrreldes juba tüütuks muutunud lugudega pagulastest või saadikute häbitundest. Ometi on rahvastiku vähenemine Eesti jaoks põhiprobleem. Kui ei ole inimesi, pole ka riiki. Hirmunult sisserände diskussioonis, justkui sügavas orus kükitamine, nägemata päris probleeme ning sellele järgnevat sotsiaalsüsteemi kriisi, on täiesti lubamatu.
Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 5000 inimese võrra igal aastal, tööealiste inimeste arv koguni enam kui 6000 inimest aastas. Pensioniealiste arv kasvab aga samal ajal enam kui 3000 inimese võrra igal aastal. Selliste arengute tõttu peab erasektori töötaja praeguse 1,6 inimese asemel 2040. aastal üleval pidama enam kui kahte inimest. Lisaks sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemisele on praeguste trendide jätkudes järgmiseks sajandivahetuseks, mida näeb suur osa nüüd sündinud lastest, eesti keele ja kultuuri edasikandjaid vaid veidi üle 700 000.
Tööandjate keskliit ja osa poliitikuid näevad põhilise lahendusena töökäte sissevoolu, olgu see siis reformikate pagulaste importimise või isamaalaste kahe miljoni elaniku plaan, kuid normaalne jätkusuutlik ühiskond taastoodab ennast ise. Eestis võiks rohkem lapsi sündida. Teadlaste arvates on võimalik demograafilisi protsesse, sh ka sündimust, mõjutada. Rein Taagepera pakutud demograafilise vetsupoti stsenaariumi realiseerumine on üsna tõenäoline, kui vaatame kõike tegevusetult pealt, rahustades ennast sündimuse langevusega ka teistes Euroopa riikides.
Konverentsil Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteaduri Allan Puuri esitatud diagrammilt näeb suurimgi optimist, et samade trendide jätkudes ootab eesti rahvast vaikne hääbumine. Mujalt maailmast vaadatuna ei ole ühe keele ja kultuuri kadumine ehk teab mis katastroof – tühja koha täidavad sisserändajad ja nende lapsed. Pole me ju esimesed, kellel tuleb allakäigutrepil sellised valikud teha, kuid rahvastikuprotsessides on uppuja päästmine uppuja enda asi. Kas soovime uppuda nii nagu teised juba kadunud rahvad?
1998. aastal arutati Vabariigi Valitsuse 14. juuli kabinetiistungil asjatundjatega rahvastikuküsimusi. Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad esitas rahvastikuminister Andra Veidemann. Dokumentide põhjal näib, et tollane valitsus püüdis rahvastikuprobleemidega tegelda süstemaatiliselt. Näiteks kavandati moodustada Riigikogu komisjon rahvastikuküsimuste lahendamiseks. Arvati, et ka riigi poliitika kavandamisel peaks edaspidi arvesse võtma selle mõju rahva tervisele, demograafilisele olemusele jne. Tõdeti, et kui praegu midagi ette ei võta, siis 21. sajand jääb eesti rahvale viimaseks. 1999. aastal ametisse astunud uus valitsus aga muutis seda seisukohta. Rahvastikuministriks sai Katrin Saks ja kavandatud rahvastikupoliitika üldaluste ja rakenduskavade väljatöötamine lükati kõrvale. Seda asendas hiljem perepoliitika, mis on oluliselt kitsam ja ka vähem tulemuslik. Ma loodan, et praegune valitsus on teisel seisukohal ning on leidnud, kuidas seda trendi muuta, ja selgitab meile, milline on valitsuse tegevuskava kõnealuse probleemi lahendamiseks. Ma palun peaministril ka küsimused ette lugeda. Aitäh! (Kõnes on kasutatud tsitaate psühholoog Avo-Rein Terepingi arvamusloost, mis ilmus tänavu 12. aprillil Postimehes.)

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu ja arupärijad! Kõigepealt minu siiras tunnustus, et te olete sedavõrd olulisel teemal arupärimise esitanud. Samuti oli praegu väga põhjalik sissejuhatus. Sellisel viisil on minu meelest väga meeldiv debatti pidada. Ja see on tõesti teema, mis väärib palju-palju enam parlamendisaali arutelusid, kui viimasel ajal tavaks on olnud. Aga ma siis, nii nagu soovitud, vastan järjest igale küsimusele ja loen ka küsimused ette.
Esimene küsimus: "Milline on valitsuse tegevuskava, et rahvastiku arv ei kahaneks ning Eestis ei tekiks olukorda, kus ei ole piisavalt töökäsi, et pidada üleval ravi- ja pensionisüsteemi?" Kõigepealt, sellel küsimusel oli tegelikult ka hästi pikk sissejuhatav osa, kus te viitasite ÜRO prognoosile, mis ütleb, et 2040. aastaks väheneb inimeste arv umbes 1,2 miljoni elanikuni. Mulle meenub üks rahvastikuprognoos 2002. aastast, mis ütles, et kui te mitte midagi ei tee – aastal 2002, rõhutan –, siis jääb 2050. aastaks Eestisse vähem kui 900 000 inimest. Nii et selle lühikese aja jooksul, 14 aasta jooksul on tegelikult prognoos paranenud sellises küllalt kauges vaates peaaegu 300 000 inimese võrra. Aga sellel on ka oma selge põhjus. Esiteks, miks ma seda mäletan? Sellepärast, et ma läksin 2003. aasta kevadel tööle rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo juurde, hakkasin büroojuhiks. Ja teiseks, toonane valitsus pidas väga oluliseks luua vanemahüvitis, mis oluliselt murdis seda trendi. Toona oli loomulik iive kuskil 5000 inimesega miinuses. Mõne aastaga paranes see olukord tuntavalt, jõudes ühel aastal isegi väikesesse plussi. Kahjuks see ei jäänud küll püsima. Kui ma õigesti mäletan, siis vist 2010. aastal olime väikeses plussis. Aga positiivseid trende on tegelikult ka viimasest ajast. Esialgsete andmete kohaselt sündis eelmisel aastal 422 last rohkem kui 2014. aastal, mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks väga tõsiselt suhtuma demograafilistesse väljakutsetesse. Siin ma olen küsijatega täiesti sama meelt.
Kui nüüd vaadata neidsamu 2002. aasta aegseid küsitlusi ja seda, milline on minu praegune veendumus, siis ma usun jätkuvalt, et rohkemate laste sündimise eelduseks on perede kindlustunne. Ja selle kindlustunde suurendamiseks on ajaloo jooksul tehtud mitu väga olulist sammu. Esiteks, juba nimetatud vanemahüvitis, mille aluspõhimõtteid tuleb päris kindlasti hoida. Kui me leiame võimalusi veelgi suurendada perede valikuvõimalusi, kui me suudame leida võimalusi vanemahüvitise süsteemi veelgi paremaks teha, siis seda ei peaks välistama, aga neid aluspõhimõtteid – seda, et vanematel on võimalus ise otsustada, kumb neist koju jääb – ja seda üldpõhimõtet, et lapse pooleteiseaastaseks saamiseni pere sissetulek ei lange, tasub kindlasti hoida. See on väga-väga suur osa nende perede kindlustundest. Teiseks, praegu ametis oleva valitsuse kõige olulisem demograafiline meede on kolmanda lapse toetuse hüppeline tõus, mille tulemusel kasvab kolmelapselise pere toetus nelja aastaga 2,2 korda, arvestades ka seda, et eelmine valitsus eelmise aasta jooksul tõstis juba hüppeliselt esimese ja teise lapse toetust 19 eurolt kõigepealt 45 eurole ja see tõuseb edasi 60 eurole. Nüüd läheb valitsus pika sammuga edasi ja 2019. aastal on kolmelapselise pere toetus 2,2 korda suurem kui siis, kui valitsus alustas, ehk täpsemalt 420 eurot. Ja see on tõesti juba samas suurusjärgus meie põhjanaabrite toetustega, nii et see on kindlasti väga oluline.
Mis puudutab töökäte vähenemist, siis pöörame üha rohkem tähelepanu olemasoleva tööjõu osalemisele tööturul. Sel aastal käivituv töövõimereform on viimase 15 aasta suurim ja olulisim sotsiaalvaldkonna reform ning suur samm puuetega inimeste elukvaliteedi parandamiseks. Aga me peame ka meeles hoidma, et sealt on võimalik saada lisatööjõudu. Nimelt, uuringute järgi soovib 45 000 vähenenud töövõimega inimest tööelus osaleda ning meil on varutud nii raha kui olemas plaan, kuidas neid selles aidata ja ka ettevõtteid toetada, et töökohti luua. Lisaks kohaliku tööjõu potentsiaali paremale kasutamisele oleme valitsuses arutanud ettepanekuid, kuidas lihtsustada majandusarengusse panustavate välismaalaste Eestisse tööle asumist ning motiveerida ettevõtlikke talente Eestis töötama. See puudutab näiteks IT-sektorit.
Teine küsimus: "Praegune haldusreform näitab, et valitsus on leppinud rahvastiku vähenemisega ja koondumisega keskustesse ning tõmbab maapiirkondade arvel elu Eestis koomale. Milliseid meetmeid plaanite rakendada, et elatustase ei erineks regiooniti nii suurel määral ja maal tekiks töökohti juurde?" Ma olen nõus, et kõige otsesemalt mõjutab Eesti inimeste elukvaliteeti Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud ja praegu parlamendi menetluses olev haldusreformi seaduse eelnõu, mille põhieesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused üle kogu Eesti, et väiksemad omavalitsused saaksid juurde võimekust oma kohustuste täitmisel ja et kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veel paremini korraldatud, et üle Eesti sünniksid tugevad ja võimekad vallad ja linnad, mis suudavad paremini korraldada hariduselu ja luua ettevõtluseks soodsa keskkonna ning pakkuda kohalikke teenuseid lastehoiust eakate hoolekandeni. Ma ootan ka opositsioonilt tarkust näha siin suurt pilti ja riigimehelikkust vältimaks sisepoliitilist kemplust, mis võib seada ohtu selle suure eesmärgini jõudmise. Aga ma tõesti usun, et haldusreformil on potentsiaali saada selliseks teemaks, kus ka opositsioon aktiivselt valitsusega koostööd teeb ja kaasa mõtleb.
Kolmas küsimus: "Möödunud 14 aasta jooksul läks ametliku statistika järgi välismaale ligi 49 000 inimest rohkem, kui Eestisse saabus. Täna me teame, et väiksemates maakohtades töö kaotanud inimesed ei lähe enam tööle pealinna, vaid otsivad töövõimalusi jõukamates riikides. Mis jääb Teie hinnangul riigis puudu, et siin ei nähta parimat võimalust elada ja lapsi sünnitada? Millised on lahendused?" Rahvastikuteadlaste hinnangul on Eesti jõudmas sisse- ja väljarände tasakaalustumiseni. Kui 2014. aastal oli rändesaldo miinus 773, siis 2015. aastal oli rändesaldo miinuses alla 100 inimesega. Suurenema on hakanud just tagasiränne, mis moodustab umbes poole või pisut enam iga-aastasest sisserändest. Mõned aastad tagasi välismaale õppima või tööle läinud Eesti inimesed pöörduvad üha sagedamini koju tagasi, olgu siis põhjuseks see, et lapsed on kooliminemise eas või soovitakse mujal omandatud kogemusi ja teadmisi just kodumaal Eesti heaks ära kasutada. Samuti on Eesti ja teiste riikide elatustasemete vahe aasta-aastalt vähenenud ning see ei mõjuta väljarännet enam nii palju kui varem. Väljarände vähenemine tähendab laiemalt elukeskkonna ja sissetulekute paranemist. Valitsuse eesmärk on luua Eestist riik, kus on hea elada, lapsi kasvatada ja töötada ning kust pole vaja minna välismaale tööd otsima. Samas ma rõhutan, et kindlasti ei peaks valitsus ka takistusi tegema, kui Eesti inimesed soovivad mõnes teises riigis kas õppida või töötada. Kui nad soovivad siduda oma karjäärivõimalusi näiteks globaalse ettevõtlusega, siis oleks väga kohatu siin takistusi teha.
Kui me võrdleme ennast teiste riikidega, kas või näiteks teiste Balti riikidega, siis Eestist välismaale tööle või elama asunute hulk on ka meie suurust arvestades ikkagi kordades väiksem kui näiteks Lätis või Leedus. Oluline on see, et neil, kes soovivad mujale minna vabatahtlikult karjääri või hariduse pärast, oleks see võimalus, aga et kellelgi ei oleks hädavajadust minna. Ja kui võrrelda kahte viimase aja väga esinduslikku rändeuuringut (sel aastal tuleb loodetavasti järgmine), siis 2010. aastal oli väga palju neid, kes läksid Eestist ära just seetõttu, et siin ei olnud normaalset töökohta. Me mäletame, et siis oli tööpuuduses üle 100 000 inimese, see oli hästi tõsine ja akuutne probleem. Juba 2013. aastaks, kui tehti teine uuring sama metoodika järgi, oli olukord oluliselt paranenud. Ja kui vaadata praegust rändestatistikat, siis võib eeldada, et see 2016. aasta uuring – mille algandmetega mul ei ole olnud võimalik veel tutvuda, aga ma siiski julgen eeldada, omades teatud kogemust selle teemaga – näitab, et olukord on veelgi paranenud. Seda kinnitab ka 2015. aasta rändesaldo, s.o negatiivne, aga alla 100 inimesega miinuses.
Neljas küsimus: "Toompea Haridusseminar on viidanud vajakajäämistele seoses rahvastikupoliitikaga, selle halva koordineerimise ning puuduliku analüüsiga. Kas peate vajalikuks luua selles küsimuses sõltumatute asjatundjate töörühm, nii nagu majandusküsimustes pidasite vajalikuks kokku kutsuda riiki Põhjamaadele järele aitava töörühma?" Rahvastikupoliitikat koordineerib eelkõige Sotsiaalministeerium, kes tegeleb igapäevaselt sündimuse, rahvatervise, laste ja perede teemaga, pensionisüsteemi, tööjõu- ja sotsiaalpoliitikaga ning vastavate tegevuskavade, analüüside ja ettepanekutega, loomulikult konsulteerides ka demograafidega. Vajadusel viiakse läbi täiendavaid uuringuid, et rahvastikupoliitilisi kitsaskohti põhjalikumalt lahendada. Ka Riigikogus on moodustatud Eesti rahvastiku toetusrühm, kellel on võimalus hoida teemal tähelepanu ning Sotsiaalministeeriumile või valitsusele tervikuna ettepanekuid teha. Ma usun, et nii ministeerium kui Riigikogu toetusrühm saavad teha koostööd ja kui nähakse vajadust, siis saab kutsuda lisaks nõu andma ka asjatundjate töörühma. Aitäh!

Küsimused peaministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, austatud peaminister! Taasiseseisvumisel, kui me meenutame, oli Eesti rahvaarv 1,56 miljonit. Kui me vaatame nüüd seda arvu aastal 2014, siis oli see 1,31 miljonit. Seega me oleme taastatud omariikluse ajal kaotanud kuskil ühe kuuendiku oma rahvast. Nagu me täna kuulsime, statistika põhjal prognoositakse, et kuni aastani 2040 läheb meilt veel 5000 inimest aastas. Tähendab, inimesed lahkuvad, sündimus on väike ja rahvastik vananeb. Teadlased on väga selgelt välja öelnud, et tegelikult on meil 1990. aastatest saadik tegemist rahvastikukriisiga. Probleem on selles, et seda ei tunnistata, eri valitsused pole tahtnud seda tunnistada. Kas teie tunnistate, et meil on tegemist siiski rahvastikukriisiga? Ja mis on siiski selle põhjus, et inimeste arv väheneb? Kas sellega on seotud see, et inimestel puudub kindlustunne, võib-olla paljudel on raskusi sotsiaalse toimetulekuga jne?

Aitäh!

Aitäh! Mulle tundub, et te ei kuulanud minu vastuseid piisava tähelepanelikkusega. Olgu siis üle rõhutatud, et mullu vähenes Eesti elanike arv rände tõttu vähem kui 100 inimese võrra, st oleme kogu iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul kõige lähemal tasakaalule. Nii et rände tõttu või selle tõttu, et inimesed Eestist ära lähevad, meil rahvaarv sisuliselt ei vähene. Jätkuvalt on probleemiks see, et meil sünnib vähem lapsi, kui inimesi sureb. Siin on võimalik teha kahte asja. Esiteks aidata kaasa perede kindlustunde kasvule, et lapsi sünniks rohkem. Ma usun, et igaüks meist teab, millised meetmed võiksid siin aidata. Ja ma usun, et kolmanda lapse toetuse järsk tõus, nagu tegelikult ka esimese ja teise lapse toetuse tõusud, aitavad perede kindlustunnet suurendada, samuti mitmed muud sammud, mida me oleme teinud selleks, et perede toimetulekut parandada. Lisaks on alati kõige tugevamaks garantiiks see, et peredel on töökohad, vanematel on töökohad. Eestis on tööpuudus väga kiiresti langenud ja see kindlasti suurendab perede kindlustunnet. Kolmandaks, me peame loomulikult tegelema ka selle teise poolega, et Eesti inimesed elaksid kauem. Siin on väga tähtsal kohal terviseküsimused. Eesti tervishoid tervikuna on väga heal tasemel, aga on üks asi, mis teeb meile väga palju muret, ja see on alkoholiga seotud surmade hulk. See ei ole päris juhuslik, et valitsus on väga kiiresti tõstnud alkoholiaktsiisi. See ei ole juhus, et valitsus on juba mitu kuud väga detailselt arutanud alkoholipoliitikat. Selleks, et Eesti inimesed elaksid tervemalt ja kauem, on kindlasti võimalik nii alkoholipoliitika kui tubakapoliitikaga samme astuda.
Nüüd teie võrdlus okupatsiooniajaga, mis teile kuidagi imelikult ilus tundub, on minu meelest selles mõttes kohatu, et peale okupatsiooniaega on Eestist lahkunud terve rida inimesi, kelle puhul võib-olla ongi loogiline, et nad on ära läinud. Võtame näiteks 1994. aasta. Kui te hästi ajalugu meenutate, siis tollal lepiti kokku, et Vene väed lähevad Eestist välja. See oli selline päris vajalik ja oluline kokkulepe. Selles teie rändestatistikas kajastub see suure miinusena, aga ma ütleks, et jumal tänatud, et nii läks ja ärgu nad kunagi tagasi tulgu. Ei ole vaja seda, et meil oleks okupatsiooniväed Eestis sees. Ja seetõttu, kui te võrdlete 1990. aastate algust käesoleva ajaga, on alati oluline jälgida ka, kes siis täpselt ja kuhu on läinud.
Teisalt, loomulikult on aus öelda, et mingi hulk inimesi on ka vabatahtlikult läinud teistesse riikidesse elama. Nagu öeldud, see inimeste hulk on kordades väiksem kui Lätil või Leedul. Ma arvan, et see on teatud mõttes loomulik, et mõni protsent – me räägime siin arvestuslikult suurusjärgust kümmekond protsenti, võib-olla isegi vähem – Eesti inimestest elab välismaal olukorras, kus maailm on avatud. Ma ei näe selles mingit erilist traagikat. Veelgi enam, ma ei arva, et kõik talendid peaksid kogu aeg kodus luku taga olema. Vastupidi, Eesti inimesed, kes on välismaal, teevad tihti Eestit suuremaks. Tihti on nad väga suured Eesti patrioodid. Ma olen korduvalt toonud seda näidet, et see, et Taavet Hinrikus ja Kristo Käärmann kolisid Londonisse elama, on toonud Eestisse üle 300 töökoha. Nad on loonud Eesti ühe kõige edukama ettevõtte. Me ei peaks ütlema, et kuulge, mis te jamate, tulge nüüd kähku koju tagasi ja ärge jumala pärast välismaal ringi vaadake.
Me võime tuua näiteid kümnetest ja kümnetest Eesti noortest, kes on saanud maailmas tipptasemel hariduse. Ma olen viimase aasta jooksul andnud loenguid maailma tippülikoolides: Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Hiinas, Itaalias. Igal pool olen ma kohtunud ka Eestist pärit üliõpilastega ja see on väga hea tunne. See näitab, et igal pool – muuseas Jaapanis, Maseda ülikoolis Tokios oli neid terve hulk – on Eesti doktorante, magistrante, tudengeid, kes saavad väga hea hariduse välismaal, sh Ameerikas Harvardi, Duke'i, George Washingtoni ja Stanfordi ülikoolis. Igal pool, kus ma olen käinud esinemas, olen ma alati näinud Eesti tudengeid ja ma ei arva, et see kuidagi negatiivne on. Selles teie rändestatistikas kajastuvad nad nii, et nad on praegu välismaal, aga uskuge mind, sellest välismaal olekust on Eestile väga palju kasu.

Rein Ratas, palun!

Härra esimees! Auväärt peaminister, tänan teid mõistmist ja koostööd tunnistavale arupärimisele vastamise eest! Aga meie rahvastik ikkagi vananeb jõudsal sammul ja tema taastuspotentsiaal väheneb. Juba 18 aastat tagasi langes summaarne sündimuskordaja 1,3-le – madalaimale tasandile läinud saja aasta jooksul. Riigikogu rahvastiku toetusrühm on väljendanud mõtet arutada Eesti demograafilist olukorda olulise tähtsusega riikliku küsimusena täiskogu istungil. Mida arvate sellest mõttearendusest? Olen rääkinud.

Aitäh! Positiivsema poole pealt ütlen – mitte kuidagi seda teemaasetust küsimuse alla seades, vastupidi –, et sellelt 1,3-lt on sündimuskordaja peale vanemahüvitise rakendamist kenasti ülespoole tõusnud, aga ta on ikkagi veel väga kaugel 2,1-st, mis on see n-ö taastootmise tase. Mulle üldse need rahvastikuterminid ei meeldi, sellepärast et need on kõik sellised väga tehnilised. No kuidas saab olla 2,1 last ja kuidas saab üldse lastest ja peredest rääkida kui rahvastiku taastootmisest? Aga ometi demograafid selliseid sõnu kasutavad. Kui sellele läheneda ainult teaduslikult, siis küllap on need terminid ka täpsed ja põhjendatud. Nii et sellest taastootmise tasemest, milleks on 2,1 last perekonna kohta, oleme me jätkuvalt päris kaugel.
Nüüd, kas see on maailmas unikaalne? Kindlasti mitte. Riigikogu liikmena ma osalesin – sellest on siis juba umbes viis aastat möödas – ühel väga huvitaval Maailmapanga seminaril, kus analüüsiti kogu Euroopa demograafilisi trende. Ja kui üksikud riigid välja arvata, siis tegelikult on see trend igal pool sarnane, kahjuks isegi see seos, et mida paremini läheb majandusel, mida rohkem on inimeste elus valikuid, seda suurem on see surve, et peres on vähem lapsi. Nendes riikides, kus elatustase on väga madal, on laste arv tihti palju suurem. Seal on vähem võimalusi, vähem ahvatlusi. Ka see seos on nendes näidetes välja toodud. Igal juhul on meil põhjust kogu aeg jälgida, mismoodi teistes riikides on, kas keegi on midagi leiutanud. Võluvitsa me vaevalt et leiutame, aga ehk leiutab keegi midagi väga nutikat, mida tasuks ka meil üle võtta. Eesti vanemahüvitis on kindlasti üks selline asi, mida paljud teised on vaadanud kui väga nutikat meedet. Ma ei saa öelda, et vanemahüvitis üksinda on seda teinud – loomulikult, lapsed sünnivad armastusest ja me kõik saame sellest aru –, aga see on toonud väga palju kindlustunnet ja vanemahüvitise loomise järel on sündide arv oluliselt kasvanud. Ja mis on eriti põnev, on see, et vanemahüvitise loomise järel kasvas väga kiiresti laste saamine kõrgharidusega naiste seas. See isegi kahekordistus, mis näitab, et inimeste puhul, kes on oma karjääris väga kaugele jõudnud, kellele on see tõenäoliselt suurem löök, kui nad peavad jääma ilma sissetulekuta pikaks ajaks koju, andis hüvitis tugeva edasimineku.
Teil oli küsimus selle kohta, kas peaks siinkohal korraldama riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Peaministrina mul vist ei ole kohane seda kommenteerida, mida siin sellises vormis saaks arutada või mida mitte. Samas ma ütleks, et see oleks väga loogiline. Tegemist on päris kindlasti nii olulise teemaga, mida Riigikogus terve päeva vältel arutada. Ja miks mitte? Selleks on, kui ma õigesti mäletan, fraktsioonidel ja komisjonidel omad kokkulepped, kes ja millal saab seda arutelu algatada. Kui selleni jõutakse, siis ma arvan – mitte peaministrina ega ametlikult, vaid debatis kaasarääkijana ja inimesena, kelle jaoks see on oluline teema –, et see on täiesti kindlalt olulise tähtsusega riiklik küsimus.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Kohe hea kuulata teie vastuseid, et meil läheb küla tühjaks, aga näete, lätlastel läheb kaks küla tühjaks, et me oleme palju paremas seisus ja tervishoid on meil kõrgel tasemel – ainult et arsti juurde ei saa, järjekorrad on sügiseni. Ehkki nii helge atmosfäär tuli saali, sest kõik on hästi, ma nüüd küsingi teie käest konkreetselt, kas meil on siis rahvastikukriis praegu, nagu arupärija küsis ja nagu ajaleht Postimees eelmisel reedel terve lehekülje ulatuses artikli pealkirjastas.

Aitäh! Kui me nimetame praegust olukorda kriisiks, siis me võime ise sellega olukorda rohkem eskaleerida, kui vaja. Kindlasti on see väga suur väljakutse. Päris kindlasti on see väga tõsine teema, aga ma ei nimetaks seda kriisiks. Ma ei satuks paanikasse, vaid ma kutsuks kõiki üles aktiivselt vaatama, mida teised riigid on nutikat teinud, selleks et olukord paraneks. Minu meelest meil on seni olnud väga edukaid tegevusi selleks, et sündimust suurendada. Kui võrdleme aastaga 2003, siis igal aastal on 2003. aastast alates sündinud mitu tuhat last lisaks – igal aastal – ja see on suur asi. Ma veel kord rõhutan, et ainult demograafilised meetmed, ainult valitsuse ja Riigikogu otsused seda loomulikult ei tee, aga seal on oma seos.
Teine suur väljakutse on see, et meil on küll paranenud rahvastikunäitajad, sh Eesti meeste ja naiste eluea näitajad (eriti naiste oodatav eluiga on oluliselt kasvanud), mis tähendab seda, et inimesed elavad kauem, elavad tervemalt, aga mingil kummalisel põhjusel surevad statistilise keskmisena Eesti mehed kümme aastat varem ära kui Eesti naised. Siin on mõned asjad, kus riik saab kaasa aidata, et see ei juhtuks. Üks asi on juba öeldud alkoholiteema. Meil on väga palju nii otseselt kui kaudselt alkoholiga seotud surmasid, mõned haigused on ka alkoholiga seotud. Teiseks on näiteks iga liiklussurm, iga õnnetussurm liiast. Aga kui vaadata pikaajalist trendi, siis on väga olulisi edasiminekuid, selleks et inimesi hukkuks liikluses vähem, et oleks vähem õnnetussurmasid. Ma ütlen veel kord, iga liiklus- ja õnnetussurm on liiast. Mida rohkem meil õnnestub neid ära hoida, mida rohkem me suudame neid meetmeid leida, seda paremad on ka meie rahvastikunäitajad. Nagu öeldud, väljaränne ei ole täna see koht, mille arvel Eesti rahvaarv väheneks. Ma rõhutan veel kord, et mullu oli ränne sisuliselt tasakaalus: alla 100 inimese on tegelikult ikkagi väga-väga väike miinus. Nii et sisuliselt on ränne tasakaalus ja seda, nagu ma ütlesin, on väga palju mõjutanud see, et paljud inimesed on Eestisse tagasi tulnud.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Ma jagan seda komplimenti arupärimise esitajate suhtes, et tegemist on väga olulise probleemitõstatusega. Selline arupärimine sobiks hästi ka Vabaerakonnale ja toetan seda siitpoolt. Aga ma püstitan küsimuse natukene teistmoodi, seda kahanemist või pessimistlikku aspekti silmas pidades, et seda saab vähendada, mitte peatada. Teil on koalitsioonileppes üks selline punkt, et proportsioonis tööealise elanikkonna vähenemisega väheneb ka riigipalgaliste arv. Kuidas läheb selle täitmisega – millised on perspektiivid ja millised on need erasektori edenevad valdkonnad, kus inimesed leiaksid tööd, nii et nad ei peaks Eestist lahkuma?

Aitäh! Küsimusi oli palju, aga ma saan veel omalt poolt kinnitada, et selline teemapüstitus sobib ka Reformierakonnale, ja ma olen täiesti kindel, et ka IRL-ile ja sotsiaaldemokraatidele, sest vaieldamatult on tegemist olulise küsimusega. Ja võib-olla ongi hea, et selles küsimuses me suudame n-ö poliitikaüleselt lahendusi otsida.
Oli küsimus riigiteenistujate vähendamise kohta. Me ei ole veel lõplikke kokkuvõtteid valitsuse tasandil teinud, aga ma olen esimest statistikat näinud ja esimesed ülesandepüstitused riigi peale kokku on olemas. Ei saa öelda, et see oleks päris kõikide ministeeriumide puhul paigas, on üksikud erandid, aga tervikuna on see eesmärk saavutatud. Nii nagu me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud, seda poliitikat me jätkame kogu oma mandaadi aja. Nüüd, kevadel me kindlasti soovime minna järjest sisulisemaks. Kui eelmistel kordadel me oleme lähtunud pigem sellest, kui palju on varem reforme tehtud ja struktuuri optimeeritud, siis nüüd me püüame neid ülesandeid ikkagi järjest täpsemalt kaardistada, otsida dubleerimisi, vajadusel asutusi ühendada. Nii et mida aeg edasi, seda täpsemaks me saame minna nende ülesannete püstitusega. Seni on rohkem vastutust olnud konkreetsetel ministritel, kes on pidanud need optimeerimise ülesanded oma haldusalas ära tegema.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab rahvastiku kahanemist maal. Inimesed lahkuvad maalt eelkõige seetõttu, et neil ei ole töökohti. Ja kui me vaatame tänast kriisi, mis maal tegelikult põllumajandussektoris on, olgu väiketalunike või ka suurpõllumeeste seas, siis järjest vähem on seal töökohti ja ettevõtjad panevad oma uksi kinni. Kui ma aga loen koalitsioonilepingut, siis teil on seal mitmeid punkte, kuidas te tahate mitmekesistada elu maal. Need kõik on ilusad sõnad koalitsioonilepingus, aga millal saavad need ilusad sõnad reaalselt teoks?

Aitäh, väga hea küsimus! Ma väga tänan, et Keskerakonna fraktsiooni liige tunnustas valitsuskoalitsiooni lepet ja ütles, et seal on ilusad sõnad kirjas. Kindlasti me töötame selle nimel, et need ilusad sõnad saaksid teoks. Need ilusad sõnad on pandud ka kenasti ajalisse järgnevusse dokumendis, mille pealkiri on "Valitsuse tööplaan". Sealt te saate rida-realt järge ajada, millal üks või teine ilus lause või sõna teoks saab. Seal on kõik täpselt kirjas, me ei tee sellest mingit suurt saladust. Ja seal on kirjas ka see, milline minister konkreetselt on vastutaja. Loomulikult, eks me loodame ka sellele, et opositsioonilt tuleb toetushääli nendele ilusatele sõnadele ja lausetele, mis me koalitsioonileppesse kirja oleme pannud. Kui need eelnõuks vormitud sõnad saavad parlamendi toe, siis on kõik eeldused loodud, et me ka päriselt jõuaks tegudeni. Sama puudutab näiteks haldusreformi ja mitut muud eelnõu, mis kõige otsesemalt inimeste elu maal parandavad.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Eestlasi võib ilmselt tõesti leida igast olulisest ülikoolist, igast linnast, igast sadamast. Aga öelge palun, kui täpne on üldse meie riigi ametiasutuste ülevaade sellest, kus need eestlased siis elavad ja töötavad. Teiselt poolt, kas te olete mõelnud, mida me peaksime tegema, et need hästi õppinud, haritud noored tõesti tahaksid siia Eestisse tulla? See ei ole ju ilmselt ainult raha, mida nad tahavad.

Aitäh! Kõige parem ülevaade on üldiselt konkreetsete riikide Eesti saatkondades. Kui mina välislähetuses käin ja suhtlen Eesti kogukonnaga – ma teen seda küllalt tihti, et Eesti kogukonnaga suhelda –, siis enne seda ma alati küsin saadikute käest, kui palju eestlasi seal piirkonnas on, kellena nad töötavad, kui palju on õppureid jne. Saatkondadel on see ülevaade küllalt hea. Samas, loomulikult on meil inimeste vaba liikumine ja ma arvan, et igaühel meist on mõni sõber või tuttav, kes välismaal elab. Ega ta ju ei ole kohustatud teatama, et kuule, nüüd läksin Londonist edasi Birminghami või hoopis lendasin vahepeal Birminghamist Pariisi õppima. Seda tüüpi liikumisi tegelikult ju keegi ei registreeri, aga üldjoontes on meile ikkagi teada, kes kus elab. Ja seda on ka vaja, et oleks teada. Selles mõttes ma kutsun inimesi, kes välismaal elavad, üles aktiivselt endast teada andma. Kui püsivalt minna näiteks mõnda riiki elama, siis tuleks anda sellest teada ka kohalikule Eesti saatkonnale. Kui on mingid suuremad õnnetused, kui on mingid soovitused, mida on vaja Eesti kodanikele anda, siis see, et saatkonnal on inimeste kontaktid olemas, on alati kasulik. Viimati näiteks Belgia terrorirünnakute puhul. Me teame, et on tuhandeid eestlasi, kes Brüsselis elavad, ja loomulikult on meile oluline, et nendest oleks täisülevaade. See on ka nende enda turvalisuse seisukohalt, ma usun, tähtis.
Mida teha selleks, et Eesti inimesed elaksid rohkem Eestis ja vähem välismaal? Nagu öeldud, ma ei tahaks seda tunnet, et ma Eesti peaministrina ütlen, et ärge elage välismaal või ärge tehke karjääri näiteks rahvusvahelistes ettevõtetes, mille peakontor on Londonis või New Yorgis. Kaugel sellest. Ma arvan, et see on oluline. Samuti ma ei taha kindlasti takistada välismaal õppimist. Vastupidi, ma arvan, et see on väga positiivne. Nüüd sellest, et üldse inimesed leiaksid omale kodu Eestis. See ei tähenda, et nad kõik peavad olema Eesti kodanikud. Ma arvan, et Eestil on põhjust olla avatud ka näiteks Soome või mõne teise riigi kodanikele. Selleks, et nad tuleksid Eestisse, on lisaks üldisele elatustasemele kindlasti paljude jaoks oluline sotsiaalne infrastruktuur. Sõltub konkreetsest inimesest muidugi, aga üldiselt see, et oleks turvaline, et oleks olemas vajalikud meelelahutus- ja kultuurivõimalused jne, jne.
Ma tean paljusid välismaalasi, kes on Eestisse tulnud sellepärast, et siin on haruldaselt ilus loodus. Me ise võib-olla oleme sellega väga ära harjunud, aga neid riike, kus on üle poole territooriumist metsaga kaetud ja kus on päriselt võimalik minna sellisesse kohta, kus kilomeetri raadiuses mitte kedagi teist ei ole, on maailmas väga vähe. Ja on väga palju riike, kus see tundub täiesti muinasjutt, kui sellist juttu rääkida. Hiljuti ma sain Jaapanis näiteks ettevõtjatele ning avalikes tele- ja raadiokanalites ka turistidele Eestit tutvustades väga suure imestuse osaliseks, kui ma rääkisin, kui palju on Eestis ilusat loodust. Sellised asjad on tegelikult mõnedes riikides väga haruldased.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Ma tuleks nagu maale lähemale. Eesti rahva püsimiseks peaks igal naisel olema vähemalt 2,1 last. Aga ma küsin nüüd niimoodi, kas teie valitsuses tuleb kokku vähemalt 2,1 last ministri kohta ja kas teil isiklikult on kavas rünnata seda strateegilist piiri ja seda ka ületada.

Aitäh! Jah, viisaastaku eesmärk ja teha nelja aastaga ära. No vot, hea küsimus – ma ei ole tegelikult valitsusliikmete lapsi kokku lugenud. Taas kord, nagu ma juba ütlesin, rahvastikunäitajad on tõepoolest naiste kohta ja rehkendusi peetakse naiste kohta. Meil on valitsuse naiste hulgas keskmine 2,0, mis on väga kenasti n-ö riikliku plaani lähedal. Aga ega see ei vähenda vajadust, et ka meestel peaks olema 2,1 last, lihtsalt rahvastikustatistikat peetakse naiste kohta. Ja loomulikult on meil valitsuses liikmeid, kellel on ka vähemalt neli last. Nii et ma arvan, et see keskmine on seal 2,1 lähedal küll. Aga mis on muidugi hea uudis, on see, et nii mõnigi on veel nõnna noor, et küllap tuleb lisa. Ja eks selle nimel tuleb rasket tööd teha, et tuleks lisa.

Kõigepealt tuleb arupärimisele vastata. Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Küsimustele vastates tõite korduvalt näiteks vanemahüvitist ja tõstetud kolme ja enama lapsega pere toetust. Kaheldamatult on tegemist väga vajalike ja oluliste meetmetega. Samas on demograafid öelnud, et palju suurem probleem on see, et me peaksime jõudma selleni, et meil sünniks neid esimesi ja teisi lapsi, siis me saame rääkida kolmandatest ja rohkematest, ning et need toetused võiksid olla pikemaajalised, mitte suures summas ühele perioodile koondatud. Aga see selleks. Kui me räägime rahvastikupoliitikast, siis on see jaotatud hästi paljudeks fragmentideks: sünd, töökoht, integratsioon jne. 2009. aastani oli meil olemas rahvastikuministri koht, siis see kaotati ära. Mida te arvate, kas meil oleks vaja tänases situatsioonis mõelda selle peale, et äkki meil oleks uuesti vaja rahvastikuministrit kui sellist, kes oleks koordineerija rollis?

Aitäh! Tegelikult peab muidugi iga valitsusliige tegelema ka rahvastikuküsimustega, tegemist on väga laia teemade ringiga. Mis puudutab seda, kas kolmas laps saab sündida, ilma et oleks sündinud esimene ja teine, siis minu arvutuste järgi ei saa. Tõepoolest, esimese ja teise lapse sünnid on ka väga tähtsad. On täiesti olemas uuringud, mis näitavad – taas kord mõõdetakse seda jälle naiste puhul, ma vabandan, et me siin niimoodi ebakorrektselt kogu aeg soorolle kehtestame, aga kuna see arvestus on selline, siis tuleb sellest lähtuda –, et mida noorem on ema siis, kui esimene laps sünnib, seda suurem on tõenäosus, et tal sünnib rohkem lapsi. Seal on oma selge loogika, miks see nii on, ja seda uuringud ka kinnitavad.
Millised meetmed pere eri etappides töötavad ja millised mitte? Ma arvan, et vanemahüvitis, mis on universaalne ja tagab kõikidele peredele selle, et nende sissetulek ei vähene lapsega kodus oleku ajal, on lausa hädavajalik. Ma arvan, et oluline roll on ka sellel, et just nimelt kolmanda lapse toetus on hüppeliselt kõrgem. See ei ole mitte selleks, et me tahaks kuidagi riigi poolt sundida inimesi kolmandat last saama, et see paistab nagu majanduslikult soodne. Oh ei, kaugel sellest! Taas kord uuringutele tuginedes ütlen, et probleem on pigem selles, et see kolmanda lapse saamise otsus on tihti seotud majanduslike kaalutlustega. Kui pere tunnetab, et see ei ole majanduslikult võimalik, siis sellest heast mõttest lihtsalt loobutakse. See, et me pere kolmanda lapse toetust niimoodi hüppeliselt tõstame – kokku saab kolmanda lapse kohta 300 euro ulatuses lapse- ja peretoetusi –, võiks minu arusaamist mööda võtta ära seda barjääri, loodetavasti siis vähem peresid loobub kolmanda lapse saamisest ainult majanduslikel kaalutlustel. See ongi see loogika.
Lisaks on muidugi veel mitmeid asju, mida saab teha. Üks teema, millega me väga aktiivselt tegelesime siis, kui Paul-Eerik Rummo oli rahvastikuminister, oli see, et aidata lapsi saada ka nendel peredel, kellel see loomulikul viisil võimalik ei ole, ehk siis riik rahastas viljatusravi. Toona me oluliselt suurendasime riigipoolset osalust, sest tegemist oli väga kalli protseduuriga, nii ravimid kui protseduurid olid väga kulukad. Seejärel suurenes oluliselt viljatusravi abiga sündinud laste arv. Aga viimased arengud on kohati läinud natukene nagu vastassuunas. Siin on muidugi haigekassal väga suur valikuvabadus, aga ma ei ole alati nõus olnud nende ettepanekutega, mida haigekassa on teinud: ei pea siin kindlasti kas mahtusid vähendama või neid kuidagi vägivaldselt ümber suunama. Ma usun, et nendel asutustel, kes on viimase rohkem kui kümne aasta jooksul viljatusraviga tegelenud, peaks rahastamise kindlus ka tulevikus olemas olema.
Neid meetmeid on hästi palju ja sellest võiks väga pikalt rääkida. Seega ma arvan, et Rein Ratase ettepanek teha üks korralik riiklikult tähtsa küsimuse arutelu tundub järjest parem mõte.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänases põhiseaduses võrdsustab tervishoidu käsitlev paragrahv lasterikkad pered puuetega inimestega. Paragrahv 28 ütleb, et igaühel on õigus tervise kaitsele, riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet, lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Sõjaeelses põhiseaduses oli teisiti. Eriline hoolitsus lasterikaste perede eest oli toona perekonda käsitlevas §-s 21. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all. Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse, eriti hoolitsetakse lasterikaste perekondade eest. Kas teie arvates peaks põhiseaduses seda tonaalsust muutma?

Aitäh! See küsimus peaks pigem olema suunatud teie kolleegile Jüri Adamsile. Meie teiega olime mõlemad 1992. aastal, kui põhiseadus referendumil vastu võeti, koolipingis ja meie aktiivne roll oli küllalt tagasihoidlik. Küllap südames elasime mõlemad kaasa sellele, et põhiseadus kindlasti rahvahääletusel jah-i saaks. Aga miks seal just selline üks või teine rõhuasetus on, on minul – ma usun, et arusaadavatel põhjustel – raske kommenteerida. Samas ma ei näe midagi halba selles, kui ühes konkreetses paragrahvis on välja toodud need inimesed, kes põhiseaduse loojate meelest erilist tähelepanu vajavad. Samuti on meil ju olemas loetelu, milliste kriteeriumite järgi ei tohi Eestis kedagi diskrimineerida. Ja see ei tähenda, et nad kõik on omavahel võrdsustatud või et nad ongi täpselt üks ja sama asi. Loetletakse lihtsalt kriteeriumid, mille alusel ei ole diskrimineerimine lubatud.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Ma arvan, et te panete ka liiga palju energiat selle peale, et peaks olema veel arutelusid ja otsima lahendusi, tegelikult on need lahendused kõik olemas. Üks põhjus on see, et te hoiate oma koalitsioonipartnerit, sotsiaaldemokraate sellises väikevenna rollis, kui me räägime riiklikust eluasemepoliitikast, kui me räägime ühiskonna turvatundest laiemalt. Alles täna ütles teie kolleeg valitsusest, Jürgen Ligi, et alusharidus pole nende rida, sellega tegelegu kohalik omavalitsus, keskvalitsus siia ei puutu. Lasteaiaõpetajate palk on mõnes kohas 500 eurot, mõnes kohas on 1100 eurot. Ühesõnaga, kokku võttes on näha, et te lihtsalt ei ole pakkunud oma valitsuse poliitikaga ühiskonnale turvatunnet ja see ongi põhjus, miks see trend on negatiivne. Ma pakun teile välja, et kuulake rohkem sotsiaaldemokraate ja tehke teistsuguseid poliitilisi valikuid. Uskuge, see trend läheb positiivsemaks!

Aitäh! Kõigepealt alustan selle küsimuse algusest – mina ei nõustu teie hinnanguga. Minu meelest sotsiaaldemokraadid on valitsuses vägagi aktiivses rollis, ja mitte ainult demograafilistel teemadel, vaid mitmel muul teemal ka. Ja koostöö on igati hea ja asjalik. Samas ma ei saa olla päris nõus ka sellega, et elamuehitus oleks kuidagi see võluvits, mis hakkaks peredesse lapsi juurde tooma. Ma arvan, et küllap te suudate välja arvutada, kui palju peaks selleks siis Eestisse maju ehitama, et sel oleks märkimisväärne demograafiline mõju, ja teate, mida see kõik praktikas tähendaks. See tundub suhteliselt keeruline.
Nüüd, millega ma olen täiesti nõus, on see, et omavalitsustel peab päris kindlasti olema väga aktiivne roll selles, et laste alusharidus tagada. Muuseas, praegu ongi küsitluste järgi üks suuremaid probleeme näiteks Tallinna linnas see, et noortel peredel ei ole kindlustunnet, et kui lõpeb vanemahüvitise saamise aeg poolteist aastat, siis on lapsele tagatud ka lasteaiakoht. See on reaalne probleem. Ja see ei ole nii, et kõikidel vanematel oleks automaatselt võimalik maksta lapsehoidjale või viia laps eralastehoidu, kus peab maksma väga kõrget kohatasu. Ma ütleks, et kui täna on üks asi kogu Eesti peale, mis perede kindlustunnet vähendab, siis see on see, et Tallinna linnas ja ka mõnes ümberkaudses vallas on tõsised lasteaiajärjekorrad. Ja kuniks on need lasteaiajärjekorrad, jääb noorte perede jaoks alati see küsimus, et mis saab siis, kui vanemahüvitise periood lõpeb ja ma pean tööle tagasi minema.
Vahepeal saabunud täpsustatud info alusel vastan Peeter Ernitsa küsimusele Vabariigi Valitsuse liikmete laste arvu kohta. Nimelt, valitsusliikmete laste arv on keskmiselt 2,13 ministri kohta, mis on napilt, kuid kindlalt üle vajaliku oodatava sündimuskordaja. Aga veelgi parem uudis on see, et juba sellel suvel ootame me selle kordaja tõusu 2,2-ni. Nimelt, meie kaitseminister saab suvel juba – kohe täpsustan – viiendat korda isaks. Nii et sellised lood: 2,2 saab suvest alates olema meie valitsuse liikmete laste keskmine arv. Ja nagu öeldud, mulle tundub, et ruumi on veel.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, härra peaminister! Head kolleegid! Härra peaminister, te siin mainisite mitu korda vanemahüvitist kui sellist positiivset sammu. Samal ajal tõi just hiljuti teie enda erakonnakaaslane Kaja Kallas välja, et praegune vanemahüvitise süsteem suurendab palgalõhet, mis tähendab seda, et naisele on lastesaamine alati risk, et ta kaotab oma professionaalsuse, et pere sissetulek väheneb, et ta ei saa hiljem ennast võimalikult hästi teostada. Kunas on valitsusel kavas juba ka teie enda erakonna poolt kritiseeritud vanemahüvitise süsteem üle vaadata ja võtta kasutusele mõistlik tööturupoliitika, et eelkõige naised, aga ka mehed ei peaks tegema kalkulatsioone, kas nad tegelevad eneseteostusega või loovad perekonna?

Aitäh! Ma mäletan, et kui me lõime vanemahüvitise süsteemi – ja mul on isiklik seos selle loomisega erinevalt näiteks Kaja Kallasest või paljudest teistest poliitikutest –, siis oli vanemahüvitisel selge eesmärk aidata kaasa sündimuse kasvule. Seaduse tekstis seda eesmärki pärast natuke korrigeeriti, aga algne taust oli väga selge. Kaja Kallase isa muuseas oli siis Reformierakonna fraktsiooni juht Riigikogus ja osales aktiivselt selles, et just sellist vanemahüvitise süsteemi luua, nagu me lõime. Ja miks see oli oluline? Ma usun, see on siit tänasest arutelust juba korduvalt läbi käinud, ehk siis demograafiline põhjus, kindlustunne noorele perele. Toona kritiseeriti vanemahüvitist ka ja heideti ette, et vanemahüvitis ei vähenda vaesust. Tõsi, küllap väga palju ei vähendagi, vaesuse vähendamiseks on kindlasti efektiivsemaid meetmeid. Vanemahüvitis ei ole algusest peale olnud ka näiteks regionaalpoliitiline meede. Ta ei ole ravinud muid asju, küll aga on ta olnud väga hea selleks, et peredele kindlustunnet anda.
Nüüd, kui küsimus on, kas see, kui ema või ka isa jääb lapsega koju, on tema jaoks positiivne või negatiivne nähtus, siis mina näen siin positiivset kindlasti rohkem kui negatiivset. Lapsega koosolemist, lapsega kodus olemise aega ei peaks võtma karistusena ja põhimõtteliselt ei ole ju vanemahüvitisele jäämine kellegi jaoks kohustus. Kui keegi soovib vanemahüvitise saamise ajal tööle minna, siis ka see on võimalik. See oli tegelikult üks minu viimaseid algatusi sotsiaalministrina ja see on isegi küllalt heldelt tasustatud. Kui minna tööle sama palgaga, mis oli enne vanemahüvitise saamist, siis on sisuliselt võimalik kokku saada pooleteisekordset tasu. Ka see on täna võimalik. Nii et keegi ei pea tundma, et teda karistatakse ja lükatakse vägisi pooleteiseks aastaks lapsega koju. Esiteks, see ei ole mingi karistus, ja teiseks, see ei ole kellelegi sunniviisiline.
Täna on kehtiv reegel – ja minu meelest on see väga õige reegel – see, et perel endal on võimalus otsustada, kumb vanematest koju jääb. Loomulikult on siin teatud osa, mida saab teha ainult ema, s.o sünnituseelne aeg ja vahetult sünnitusele järgnev aeg, aga juba pisut enam kui kaks kuud pärast sündi on perel võimalik vabalt valida. Kogu selle aja, mis on umbes 70. päevast kuni lapse pooleteiseaastaseks saamiseni, võib kodus olla isa või ema ja võib olla erinevaid kombinatsioone vastavalt sellele, kuidas pere elukorraldus võimaldab. See on pere enda valik, mitte kedagi ei sunnita, ise otsustad.
Ja miks see on tähtis? Sellepärast, et me ei suuda kunagi riiklikult ette kirjutada kõiki peremudeleid. Kui me teeksime nii, nagu Kaja Kallas selles artiklis välja pakkus, siis me näiteks jõhkralt diskrimineeriksime üksikvanemaid. Idee oli see – võib-olla kõik ei ole seda artiklit lugenud –, et pool aega peaks kohustuslikus korras olema kodus isa. Ema saaks siis olla üheksa kuud ja isa oleks teised üheksa kuud. Kui me teeks nii, et me ütleme, et ema saab kodus olla ainult üheksa kuud, siis oleks see üksikvanemate puhul selge kaotus. Samuti on küll ja küll neid peresid, kus ühel või teisel põhjusel on ema või isa töökoht selline, kust ei olegi võimalik vanemahüvitisele jääda. Ka sellega peab arvestama. Kas me nendes peredes peame siis ütlema, et teie saate riigilt ainult üheksa kuud, teie 18 kuud ei saa, sellepärast et me arvame, et me oleme targemad kui teie, ja me otsustame teie eest? No ei taha sellist riiki!
Ma arvan, et perede valikuvabadus on väga suur väärtus ja mina usun Eesti perede tarkusesse, et nad ise valivad parima võimaliku viisi. Muuseas, kui seda palgalõhet ja isade kojujäämist puudutada, siis tõsi, praegu on isade osakaal vaid 8%, aga see 8% on ka märksa enam kui vanemahüvitise rakendamise alguses. See on aja jooksul oluliselt tõusnud. Ja mis kindlasti aitaks peredel veel vabam olla oma valikutes, oleks see, kui vanemahüvitisel ei oleks ülempiiri peal. On ka neid peresid, kus ükskõik kas emal või isal on sissetulek, mis ületab seda ülempiiri, ja kui see sissetulek ületab ülempiiri märgatavalt, siis sellega tegelikult selle vanema, kelle sissetulek ülempiiri ületab, kodus olemise tõenäosust oluliselt vähendatakse. See on see paratamatus. Nii et ma leian, et vanemahüvitise süsteem on oma üldpõhimõtetelt väga hea. Ma arvan, et igal juhul on pere vaba valik parem kui riiklik sund. Me ei pea riigina minema igaühe eraellu.

Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Arupärijate esindaja Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eesti rahvastiku toetusrühma konverentsi avakõne pidas meditsiinidoktor Jaak Uibo, kes Toompea Haridusseminari liikmena on asjaga tegelenud juba aastast 1996. Huvitav on lugeda doktor Uibo poolt eri instantsidesse saadetud lugematuid pöördumisi ja nendele tulnud vastuseid, alustades presidendist, Riigikontrollist ja ministritest kuni ülikoolide rektoriteni välja. Mõnes vastuses võetakse pöördumine teadmiseks, mõnes tunnistatakse, et jah, midagi on justkui tõesti nihu, kuid see on teise ametkonna rida. Osa pöördumistest on jäänud vastuseta, nagu oleks tulist kartulit käest kätte veeretatud – ühesõnaga, pole meie asi. Ju siis ei olegi selle valitsuse asi.
2009. aastal likvideeriti rahvastikuministri koht sootuks ja ülesanded jaotati teiste ministeeriumide vahel. Sellise kohustuste jagamise puhul on selge, et selle teema eest ei vastuta otseselt keegi. Eks ole ilmekad ka president Ilvese aastapäevakõned, milles teiste raskete küsimuste hulgas demograafilised küsimused paraku puuduvad. Demograafilised küsimused on aga Eesti elu kõige olulisemad küsimused. Kas mingist hetkest pöördumatuks muutuv elanikkonna vähenemine on tõesti vähem tähtis kui mingisugune juhuslik kõrtsikaklus, mille pärast ametimehed sügavat häbi peavad tundma? Lähiaastatel kummitav sotsiaalsüsteemi kriis on ju üks rahvastikukriisi tulemitest, kuid kahjuks peaminister seda päris sellisena ei näe. Mul on tunne, et pimeduse põhjus on Brüsseli korralduse puudumine rahvastikuküsimusega tegelemiseks. Täna me ju selgeid vastuseid ei saanud, sellest on väga kahju. Kuid loodetavasti hakkab jää siiski liikuma, sest vähemalt on moodustatud rahvastikupoliitika toetusgrupp ning see toetusgrupp teeb kõik selleks, et seda teemat ei unustataks, vaid hakataks probleemiga süstemaatiliselt tegelema. Loomulikult ei ole võimalik sündimust suurendada käsu korras, seda pole eksperdid soovitanudki. Kuid meetmete leidmiseks tuleb algatuseks tunnistada probleemi ja hakata sellega süstemaatiliselt tegelema, nii nagu kavandati läinud aastasaja lõpuaastatel.
On üllatav, et sündimust mõjutab lisaks lastetoetustele ja muudele materiaalsetele meetmetele ka pelgalt avalik debatt sündimuse teemadel. Sellekohane näide pärineb 1960. aastate lõpus toimunud arutelust ajalehe Edasi veergudel. Üsna pikka aega ilmus seal rubriik pealkirjaga "Iive, iive, iive", milles arutati rahva püsimajäämist niivõrd, kuivõrd seda võimaldas tollane kontrollitud ajakirjandus. Ja tulemus? Kui aastatel 1960–1965 sündis keskmiselt 12 000 – 13 500 Eesti last aastas, siis aastatel 1968–1972 kasvas see arv 13 800 – 14 500 lapseni aastas, s.o circa 1000 last rohkem kui varem. Ja seda puhtalt arutelu baasilt, mis mõjutas inimeste hoiakuid. Ma arvan, et kaasa aitaks ka see, kui siin Riigikogus võtta ette üks kosmeetiline parandus meie praeguses põhiseaduses, rõhutades selgemalt laste olulisust meie riigi tuleviku seisukohalt ja kirjutades selgelt välja, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all. Püüame selle väikese muudatuse ära teha ning ehk on just see piisavaks tõukeks, et alustada suuremat diskussiooni ja põhjalikuma tegevuskava koostamist selle probleemi lahendamiseks. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal täpsustusid andmed valitsuse kohta veel, et suvel kasvab laste arv 2,5-ni, võib-olla arutelu lõpuks läheb veel suuremaks. Siret Kotka, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti üheks suurimaks probleemiks on tasuvate töökohtade puudus, mistõttu inimesed lahkuvad maakondadest – Tallinnasse, aga kurvematel juhtudel ka välismaale. Inimeste väljaränne aga suurendab ääremaastumist ja suretab tegelikult meie maapiirkonnad välja. See trend vajab väga selget muutmist. Täna me kohtusime Eesti põllumeestega ja nende sõnum oli väga selge: maal on elu, kuni küla elab, aga küla elab täpselt nii kaua, kuni seal on olemas põllumajandus. Riik on aga jätnud meie põllumehed hätta ja vaadates majandusolukorda maailmas, kus toitu napib ja seis läheb iga aastaga järjest hullemaks, ei saa ma mitte kuidagi aru, kuidas Vabariigi Valitsus pole siiani aru saanud, et Eesti põllumajandusel on väga suur potentsiaal. Keskerakond aga teab, et põllumajandus peab olema Eesti riigi prioriteet, uhkus ja au.
Kui nüüd lugeda Rõivase valitsuse koalitsioonilepingut, siis nagu loodaks maale uusi töökohti. Tegelikkuses on aga olukord hoopis vastupidine: riik aina tõmbab maalt välja. Pannakse kinni postkontoreid, aga ka Eesti Energia esindusi – need on puhtalt töökohad. Ka põllumehed tõmbavad oma ettevõtmisi järjest enam koomale, sest valitsus ei ole kriisis olevatele põllumeestele piisavalt appi tulnud. See loetelu on veel väga pikk, kuidas Rõivase valitsus käitub risti vastupidi oma sõnadele.
Hea Taavi Rõivas, on aeg asuda lõpuks Eesti riiki juhtima nii, nagu on peaministrile kohane. Alustage ometi kuskilt, et väljaränne peatuks ja maal jääks elu alles! Ma toon veel ühe konkreetse näite. Selleks, et Eesti põllumehed püsiksid Euroopas konkurentsis ja maaelu areneks, tuleb järgnevatel aastatel maksta neile üleminekutoetusi, mida Eesti valitsus ei ole eelneval kolmel aastal teinud. Selle abil nad saaksid toota kodumaist toitu ja loodaks uusi töökohti maale. Inimesed jääksid selle tulemusena maale ja ei peaks minema välismaale tööle. Praeguse maaelupoliitika jätkumisel sureb aga elu maal välja või suudavad seal elada ainult rikkad, sest juba täna on maal elamine tõeliselt kulukas ja kallis. Ja kui Rõivase valitsuse jaoks ei ole prioriteet number üks see, et elu jääks maal püsima, siis tuleks tagasi astuda. Aitäh!

Monika Haukanõmm, palun!

Härra juhataja! Hea peaminister! Head Riigikogu liikmed! Kaheldamatult seisab Eesti suurte rahvastikupoliitiliste väljakutsete ees. Lubage mul alustada oma lühikest sõnavõttu endise rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo väljaöelduga. Ta ütles seda, et rahvastikupoliitikale on vaja seada selged strateegilised eesmärgid, et me ei peaks jooksma, pea laiali otsas, mitmes suunas korraga ega takerduks pisinokitsemisse. Oleme rajanud oma rahvusliku eneseteadvuse Jakob Hurda pandud nurgakivile, kus seisis, et kui meile pole antud saada suureks arvult, saagem siis suureks vaimult. Teisisõnu, oleme oma arvulise väiksuse sügavalt läbi tunnetanud ja tuleb tunnistada, et peame orienteeruma kvaliteedile. Meist igaühe tervis ja positiivsed väärtushoiakud, intellektuaalne ja moraalne kvaliteet, haridus ja haritus ning hea tahe on kokku võttes tähtsamad kui meie rahvaarv. Samas, Eesti suurim väärtus on nii praegu kui ka tulevikus meie inimesed, sest me ei ole nii rikkad, et unustada või kõrvale heita kas või ühte inimest.
Maailm areneb ja läheb keerulisemaks, mistõttu muutub järjest tähtsamaks just kvaliteet, ning rahvastikupoliitiliseks eesmärgiks on elukeskkonna hoolivaks ja kaasavaks kujundamine. Sotsiaalse ja psühholoogilise turvatunde tagavad meie eestikeelne ja eestimeelne avalik võim ja riigi teostatud haridus- ja kultuurielu ning meie hea tahe ja oskus teha mujalt tulnuid enda omadeks. Seepärast, tahame või mitte, tuleb rändepoliitika, st nii sisse-, välja- kui ka tagasiränne, meie rahvastikupoliitika lahutamatuks osaks tunnistada, et kindlate reeglite järgi suunata rännet, tagada tulijate integratsioon ning hoida mujale läinud eestlastega pidevat ja sooja kontakti.
Nagu üks eelkõnelejatest tahaks minagi korraks minna rändama ajaloo radadele ja tulla rahvastikuministri teema juurde tagasi. Rahvastikuministri büroo oli koordineeriv asutus ja selle kaotamine on minu jaoks natuke küsitav otsus. Kui koordineeriv asutus kaob ja ülesanded pudistatakse mitme ministeeriumi vahele laiali, siis ei suuda ministeeriumid samaväärselt seda rolli täita. Ei algatata enam nii palju uusi tegevusi ja kahtluse all on algatatu jätkamine. Tekib oht, et näiteks lõimumise teema hajub. Toon mõned näited. Sotsiaalministeeriumile anti perepoliitika ja rahvastikupoliitika – esimene on arenenud jõudsalt, samas kui rahvastikupoliitikale on lähenetud nurkipidi. Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutusega, rahvuskaaslaste programmi ning ka lasteaedadega seotu anti aga Haridus- ja Teadusministeeriumile. Integratsioonivaldkond jagunes Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi vahel, esimesena mainitule jäi ka kodakondsuse ja migratsiooniga seotu, teisele kultuuriküsimused. Represseeritutega tegelemine anti nüüdseks kadunud regionaalministrile. See on suhteliselt selge ohu märk või ka fakt. Näiteks 2013. aastani kehtisid meil rahvastikupoliitika alused, oli siht ja olid tegevused. Kas neid täna on? Loomulikult me näeme rahvastikupoliitikat mõjutavaid fragmente riiklikes dokumentides. Esimesena tuleb kohe meelde rahvastiku tervise arengukava, aga tegelikult ka heaolu arengukava, mis jõuab varsti siia saali.
Kas ma saaksin palun mõne minuti juurde?

Palun, kolm minutit lisaaega!

Tänan! Äkki vajame siiski täna riigilt selget suunda ja sõnumit, seda loomulikult lahjendamata kujul. Me ei ole kaugel rahvastikukriisist ja sellega võib kaasneda ka sotsiaalsüsteemi kriis. Seda enam vajame me usku tulevikku ning targalt toimetades saab ka haldusreform sellele kaasa aidata. Elukeskkonda kujundades saame muuta Eesti aina elamisväärsemaks kohaks, kus meil on turvaline sünnitada ja kasvatada lapsi, võimalus saada väga hea haridus, olla kindel, et ka hädas olles või vanana ei jäeta kedagi hätta, ning kus meil on olemas tugev side oma koduga, mis toob meid alati peale rännakuid siia tagasi.
Praegune valitsus on riigihalduse ministri ametikoha loomist põhjendanud lähenemisega, et uusi ministrikohti luuakse, kui selleks on vajadus, ja kaotatakse, kui vajadus on kadunud. Seega ongi õige hetk kriitiliselt küsida, kas rahvastikupoliitika on meie riigi võtmeküsimus või mitte. Kas Eesti rahvastiku säilimiseks ja arenemiseks vajame ühiskondlikku kokkulepet moel, mis tunnistab rahvastikupoliitika ülimuslikuks igas meie tegevuses? Kõik planeeritavad regulatsioonid peavad läbima nn hindamisprotsessi või hindamisfiltri: kas planeeritav meede mõjutab rahva tervist ja demograafilist olustikku positiivselt või negatiivselt. Rahvastikupoliitika peab olema erakondadeülene, konsensuslik ja pikaajaline teema sarnaselt kaitsepoliitikaga. Nii kujuneks Eestis kaks kõrgemat prioriteeti, mille nimel ühiskond pingutab: Eesti kaitstus ning turvaline ja edumeelne elukeskkond kõigile. Siim Kallas ütles laupäeval oma kõnes, et ta tahab, et Eesti oleks 25 aasta pärast kõige parem koht elamiseks. Ja ta ütles seda sellepärast, et ta mõtles oma lastelaste valikutele. Sellega tuleb nõustuda, sest me tahame, et meile lapselapsed jääksid ja meie rahvastik püsiks. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Rein Ratas, palun!

Aitüma, juhataja! Hea peaminister! Aulised Riigikogu liikmed! Ilmselt on nii, et perepoliitika ja rahvastikupoliitika on kaksikõde ja kaksikvend, ja näib nii, et rahvastikupoliitika tervikuna haarab endasse ka perepoliitika, ilma milleta ei saa. Sestap lubage ikka ja jälle meelde tuletada seda ilusat eesti rahva tarkust, et igas Eesti peres peab olema vähemalt kolm last – üks isa, üks ema ja üks eesti rahva nimel –, et see kestaks edasi. Ja kui me räägime sellest sündimuskordajast, mis on meile vajalik meie rahvastiku järjekestvuse huvides, siis see 2,1 viitab juba otseselt kolmandale lapsele. Selles mõttes tahan mina küll kohe südamest tervitada igat valitsuse sammu, mis on võtnud erilise tähelepanu alla kolmanda lapse sünni. Ja siis on võimalik ka siit edasi minna, kas või kaitseministri eeskujul.
Riigikogu tegi ühe väärt sammu viis aastat tagasi. Nimelt, viis aastat tagasi kinnitas Riigikogu menetluses olevate eelnõude kohta normitehnika eeskirja ja selles normitehnika eeskirjas on üks säte, mis ütleb, et eelnõude esitamisel tuleb teha ka demograafilise mõju analüüs. Meie rahvastiku toetusrühma alandlikul palvel teeb Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond praegu analüüsi selle kohta, kuidas on viimase aasta jooksul menetlusse võetud seaduseelnõude puhul seda demograafilist analüüsi tehtud või ei ole seda tehtud või on halvasti tehtud.
Seesama rahvastiku toetusrühm on tõepoolest pannud alguse mõttele leida siit majast kas Riigikogu komisjon või mõni fraktsioon, kes võiks selle toetusrühma n-ö mõtte äratusel algatada selle teema kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise siin täiskogu saalis. Südamest tänu teile, härra peaminister, et te täna arupärimisele ja küsimustele vastates kaks korda julgesite ka toetada seda mõtet, ma saan aru, kodanikuna, poliitikuna. Head ametikaaslased, tundub nii, et kui peaminister juba toetab seda mõtet, siis ega ka Riigikogu esimees, kes kahjuks küll lahkus, või tema parem käsi ehk juhatuse liige, aseesimees, kes on siin, sellele eriti vastu ei vaidle. Nii et see asi sünnib. Seetõttu tahaks väga soovida, et meie rahvastikupoliitika jääks meie poliitiliste erakondade ja meie fraktsioonide üleseks käsitlusmaterjaliks, millest Monika siin ka äsja rääkis. Olen rääkinud.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas peaminister soovib sõna? Ei soovi. Seega oleme teisele arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi tänase kolmanda arupärimisega, milleks on Riigikogu liikmete Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Jüri Adamsi, Monika Haukanõmme, Artur Talviku, Ain Lutsepa ja Andres Herkeli esitatud arupärimine riigihalduse reformi generaalplaani ja riigimuuseumide kohta. Arupärimine on esitatud riigihalduse ministrile Arto Aasale. Arupärijate nimel palun kõnepulti Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud minister! Head rahvaesindajad! Arupärimine, mille esitasid Eesti Vabaerakonna fraktsiooni saadikud, oli ajendatud väga konkreetsest kirjutisest, mis ilmus ajalehes Postimees 4. märtsil. Nimelt, 4. märtsil tutvustas ajaleht Postimees esimest korda meie haldusreformi suurt plaani ja pilti, kuidas see kõik võiks hakata välja nägema. Me oleme siin saaliski sellest rääkinud õige mitmel korral ja ma usun, et me räägime haldusreformist veel palju, arutame seda sisuliselt, arutame ka väikeseid detaile. Ja ma olen kindel, et selles ei ole kahtlust, et haldusreform on Eestile vajalik.
Kuid Eesti muuseumimaastikule mõjus väga tõsiselt üks Rahandusministeeriumi nõuniku Raido Roobi väide, mis kinnitas, et ka 30 riigimuuseumi on nüüd Rahandusministeeriumi kullipilgu all seoses just nimelt halduseformiga. See väide on sügavalt ekslik ja ekslik juba oma arvudes. Esiteks ei ole meil enam 30 riigimuuseumi, vaid meil on ainult 15 riigimuuseumi ja ka koostöös kohalike omavalitsustega asutatud riigi sihtasutused. Meil on veel mitmeid muuseume, mis on muutnud oma omandivormi. Ja kõik see on toimunud alates aastast 2012, kui muuseumiüldsus ja Kultuuriministeerium on koos arutanud, millised oleksid need 21. sajandi muuseumid, mis suudaksid hoida ja edendada Eesti kultuuri, pakkuda haridust ja olla ühtlasi ka parimas mõttes meelelahutuskeskused. Nii et kõigepealt eksiti siin arvuga, aga mis veelgi tõsisem – segadust tekitas muuseumimaastikul eelkõige just see väide, nagu nüüd hakkaks Rahandusministeerium haldusreformi käigus veel kord analüüsima, vaatama ja hindama seda muuseumides juba käivitunud protsessi, kusjuures Rahandusministeeriumi ametnike selline vastukaja või soov hakata muuseumimaastikku üle vaatama tekitas mitte ainult hämmingut, vaid ka mitmeid küsimusi.
Nii on meie arupärimine, mis koosneb kuuest küsimusest, ajendatud eelkõige vaatest tulevikku, vaadates otsa sellele, et haldusreform, mis puudutab tervet Eestit, peaks olema läbi viidud väärtuspõhiselt ja ka igati väärikalt. Väärikalt kõikide valdkondade suhtes, aga eriti meie kultuuri ja hariduse suhtes. Aitäh ja ootame lugupeetud ministrilt sisukaid ja väga konstruktiivseid vastuseid!

Palun nüüd kõnepulti riigihalduse ministri Arto Aasa!

Austatud Riigikogu, aitäh selle arupärimise eest! Hakkame siis otsast minema. Tõepoolest, võin kinnitada, et kui see lugu 4. märtsil ilmus, siis ma olin juba hommikul veendunud, et ma mingis valdkonnas ikka arupärimise saan ja mu ennustus läks täide.
Esimene küsimus: "Kas kinnitate ajalehes Postimees avaldatud väidet, et muuseumimaastikku ootab ees uus analüüs ja koondamislaine?" Alustan vähe kaugemalt. Ütleme kõigepealt ära, mis on üldse riigireformi – mitte haldusreformi, vaid riigireformi – ja riigivalitsemise reformi eesmärgid: pakkuda paremaid teenuseid, tõhus riigiaparaat, riigi hea maine ja vähem bürokraatiat. Muu hulgas proovime hoida valitsussektori Eesti riigi jaoks sellises suuruses, et maksumaksja jõuab seda ülal pidada. Oleme võtnud eesmärgiks, et valitsussektori töötajate arv peab vähenema igal aastal kooskõlas rahvastiku vähenemisega, st circa 0,7% ehk 750 inimese võrra. Tabuteemasid meil nende analüüside tegemisel ei ole, meil on kõik valdkonnad laual, kõik ettepanekud me kuulame ära. See puudutab ka kultuurivaldkonda ja muuseume. Samas, lõplikke otsuseid tänaseks päevaks tehtud ei ole. Selle riigi ülesannete analüüsi me saame valmis maikuu lõpuks. Seal on kümme fookusvaldkonda, sh muuseumide valdkond, ja vaatame siis, kui kaugele me mai lõpuks jõuame – kas meil on juba väga selged lahendused lauale panna või peab valitsuskabinet tervikuna hakkama veel mingeid otsuseid langetama.
Nii et selles mõttes analüüs käib, analüüsi me teeme. Kindlasti pole ma automaatselt nõus selle väitega, ja seda pole ka kuskil öeldud, et muuseume tabab nüüd järjekordne koondamislaine. See ei ole selle analüüsi eesmärk. Ja mis vajab kindlasti täpsustamist, on see, et me teeme seda analüüsi ja täidame seda ülesannet väga tihedas koostöös Kultuuriministeeriumiga. Ka Rahandusministeeriumis on väga kompetentsed inimesed, muu hulgas inimesed, kes on varem töötanud Kultuuriministeeriumis kõrgetel ametikohtadel ja tunnevad väga hästi ka seda valdkonda. Aga me siiski teeme seda kõike valdkonnaministeeriumidega koos ja see puudutab ka Kultuuriministeeriumi ja muuseumide valdkonda.
Teine küsimus: "Kas Eesti muuseumide suurepärased tulemused, ka rahvusvaheliselt, on Rahandusministeeriumi kullipilgu vaates Eesti kultuuri nõrkus?" Kindlasti ei ole. Ka ükski Rahandusministeeriumi ametnik ei ole seda väitnud. Eesti muuseumid on kenasti arenenud. Eelmisel aastal tehti ka muuseumide külastamises uus rekord. Muuseumid on kindlasti väga oluline osa meie kultuuri- ja haridusmaastikust ja me proovime selle positiivse arenguga jätkata. See on ikkagi analüüsi mõte – teha midagi paremaks ja väärtustada häid samme, võtta üle parimaid praktikaid ja muu hulgas otsida ka võimalusi selles valdkonnas tööl olevate inimeste paremaks tasustamiseks.
Kolmas küsimus: millist infot on algallikatest muuseumide töö ja tegevuse hindamiseks küsitud ja millega seletate ...? Ühesõnaga küsitakse, kust on see info pärit, mida me kasutame, ja kas Rahandusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi andmed on samad. Saan siin korrata üle selle, et analüüsi viime läbi koostöös Kultuuriministeeriumiga ja kinnitan, et meie plaanides ei ole erisusi. Oleme omavahelises tööjaotuses kokku leppinud. Paneme kirja Kultuuriministeeriumi senised plaanid ning kirjutame lahti, kuidas viia lõpuni muuseumide reform, mille väga oluline sammas on muuseumide muutmine sihtasutusteks. Proovime leida võimalusi muuseumide juhtimise efektiivistamiseks ning tugiteenuste korrastamiseks, sh loome Riigi Tugiteenuste Keskuses muuseumide näite abil valmisoleku sihtasutustele teenuste pakkumiseks. Oleme kohtunud ka suuremate muuseumide esindajatega neilt arvamuse saamiseks, sh Eesti Kunstimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Meremuuseum, Virumaa Muuseumid jt. Ja me kasutame neid andmeid, mida Kultuuriministeerium ka avalikult välja ütleb, kas või oma kodulehel, kus on suurelt ja uhkelt kirjas, et Eestis on Euroopa riikidest kõige rohkem muuseume 100 000 elaniku kohta ja see tõepoolest nii on. Selline tugev muuseumirahvas oleme.
Neljas küsimus: "Kas muuseume kureeriv Kultuuriministeerium ei ole veel tänaseni teinud piisavalt analüüse või pole ministeeriumil piisavalt analüüsipädevust, et nüüd kellegi teise initsiatiivil järjekordset analüüsi on hakatud tegema? Kui nii, siis kuidas on üldse saanud toimuda see juba aastaid käiv reorganiseerimise protsess?" Vastame nii, et me ei ole kordagi Kultuuriministeeriumi senist tööd kahtluse alla seadnud, ei ole kordagi väitnud ega arvanud, et Kultuuriministeeriumi töö oleks kuidagi vales suunas või vale olnud. Vastupidi, me tunnustame seda. Kultuuriministeerium on kirjeldatud olukorra saavutamiseks juba aastaid tööd teinud ja muuseumivõrgus on ellu kutsutud mitmeid muudatusi, sh muuseumide ühendamisi. Oleme üheskoos leidnud, et riigi ülesannete analüüs on hea koht, kus kirjalikult fikseerida terviklik nägemus muuseumivaldkonna tulevikust. Selles mõttes ei ole tegemist mingi täiesti uue teema või täiesti uute mõtetega, pigem nende fokuseeritud kirjapanekuga.
Viies küsimus: "Milline moraalne ja õiguslik alus on Rahandusministeeriumi ametnike [...] sekkumisel teiste ministeeriumide kui võrdsete valitsemisasutuste valitsemisalade elu korraldamisesse?" Riigi ülesannete analüüsi koostamine määrati minu kui riigihalduse ministri vastutusvaldkonda. Rahandusministeeriumis on analüüsi koordinaator riigihalduse ja avaliku teenistuse osakond, kelle ülesandeks Rahandusministeeriumi põhimääruse alusel on avaliku teenistuse arendamine, riigiasutuste personalijuhtimise ning riigi haldusorganisatsiooni korralduse aluspoliitika kujundamine. Halduspoliitika on ministeeriumide haldusalade ülene poliitika koordineerimise valdkond, mistõttu teeme enamikul juhtudel tihedat koostööd teiste ministeeriumidega. Nii et parimate töömudelite otsimine ei ole mitte minu õigus, vaid pigem isegi moraalne, poliitiline ja juriidiline kohustus.
Kuues küsimus: "Millal ja mille kohta on Rahandusministeeriumil olemas analüüsid, et suur ühendamine hoiab raha kokku? Tegelikkus osutab, et pigem vastupidi, lisaks muutuvad liiga suured kultuuriasutused paindumatuks, suureneb bürokraatia tähtsus, sest suured süsteemid vajavad seda, kaob kiire otsustusvõime, sest otsustuste ahel muutub liiga pikaks jne." Me tahaks siinkohal tuua heaks näiteks SA Virumaa Muuseumid, aga ka SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, kus ühendamised on toonud kaasa märkimisväärse kasu juhtimiskvaliteedile, tugiteenuste optimeerimisele ning sisutegevuste kvaliteedi kasvatamisele. Samuti on nendes kasvanud omatulude maht. Näiteks Virumaa Muuseumide puhul moodustavad omatulud juba 62% aastasest eelarvest. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh vastuste eest! Ma tulengi selle tugiteenuste keskuse juurde. Mitmed muuseumid on kritiseerinud – eriti siis, kui algas raamatupidamise tsentraliseerimine –, et tsentraliseerimise tõttu ei suuda muuseumid nüüd nii efektiivselt jälgida omatulu laekumist. Eriti on see probleeme tekitanud mõnede suurte Euroopa kultuuriprogrammide puhul, mis nõuavad väga täpset arvepidamist kasutatava raha üle. Öelge, palun, kus teie näete seda tugiteenuste, eelkõige raamatupidamise tsentraliseerimise kaudu tekkinud tulu. Kas seda on analüüsitud ja kui hästi see toimib?

Aitäh! Esiteks peab ütlema, et selles valdkonnas, jah, arenguruumi on. Iseenesest me soovime, et riigiasutused läheks üle ühtsele raamatupidamis-majandustarkvarale ja see eeldab teatud valdkonnaspetsiifiliste arenduste tegemist. Ka sihtasutuste puhul näiteks, kui on küsimus omatuludes, tuleb teatud arendusi teha ja Riigi Tugiteenuste Keskus peab neid eest vedama. Aga kas sellel tugiteenuste tsentraliseerimisel, konsolideerimisel on olnud käegakatsutavat efekti? Jah, absoluutselt, alles üle-eelmine nädal tegi Riigi Tugiteenuste Keskus oma järjekordse aastakokkuvõtte ja need numbrid on must valgel hinnatavad – seda tööd teeb kolmandiku võrra vähem inimesi ja rahaline kokkuhoid on käegakatsutav. Samal ajal on näha, et teenuse kvaliteet on kasvanud, kusjuures positiivne on ka see, et klientide hinnangud on väga kõrged. Kümnepallisüsteemis neid punkte seal antakse, need hinnangud on kõrged ja ajas isegi kasvanud. Kuigi on loogiline ja mõnes mõttes paratamatu, et üleminekuperioodil on palju muudatusi, teatud segadust ja kohanemine võib võtta aega, me ometi näeme, et meil on juba selle kolmeaastase perioodi jooksul tõepoolest olnud käegakatsutavaid tulemusi. Ei pea pelgama seda tugiteenuste konsolideerimist, asutused saavad keskenduda oma põhitegevusele ja professionaalid tugikeskustes, kompetentsikeskustes – õige on kasutada sõna "kompetentsikeskus" selle sõna kõige paremas mõttes – teevad ära kogu tehnilise poole. Muu hulgas tuletan meelde, et me oleme Riigi Tugiteenuste Keskuse puhul kokku leppinud, et neid töökohti saab viia Tallinnast välja, mis on, ma arvan, regionaalpoliitiliselt väga positiivne samm. Ja praegu oleme asjale lähenenud nii, et vähemalt pooled nendest töökohtadest, mis Riigi Tugiteenuste Keskusesse liiguvad, luuakse Tartus ja Viljandis, kus meil on omad tugipunktid olemas. Nii et ei pea pelgama seda konsolideerimist, siiamaani on kogemused olnud positiivsed.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Esiteks, kas ma sain õigesti aru, et see analüüs valmib otseselt teie tellimusel, suunamisel ja vastutusel? Ja palun öelge korraks veel, mis te selle kõigega pärast siis peale hakkate. Kuidas te neid analüüsitulemusi kasutada kavatsete, mis laadi ettepanekuid te selle põhjal valitsusele esitate ja mis sellest kõigest saab?

Aitäh! Jah, me teeme mai lõpuks valmis riigi ülesannete analüüsi, kus on kümme fookusvaldkonda, millest üks on muuseumid, aga seal on ka tervisevaldkond, transpordivaldkond, rakendusüksuste valdkond, ettevõtlustoetuste valdkond. See on hästi lai dokument, mida me tõepoolest ainult Rahandusministeeriumis ei tee. Rahandusministeeriumil on eelkõige koordineeriv roll, meil on väga väike tiim, kes seda tööd teeb. Nii et suur osa sisenditest tuleb valdkonnaministeeriumidest, teatud konsultatsioonitööd ja analüüsid oleme sisse ostnud. Loogika on see, et meil oleks igast valdkonnast ülevaade, rahvusvaheline võrdlus ja ka ettepanekud, kuidas tulevikus käituda.
Teatud valdkondades me paneme tõenäoliselt kohe lauale juba konsensusliku ettepaneku, et milliseid otsuseid võib valitsus langetada. Mõnes valdkonnas on võib-olla küsimusi, mis vajavad valitsuskabineti kui terviku otsust, näiteks valdkondades, kus eri ministeeriumid ei jõua omavahel kokkuleppele. Võin tuua lihtsalt näite maavaradega tegelemise küsimuses, et kas see raskuskese peaks olema rohkem majandusministeeriumis või Keskkonnaministeeriumis. Seal on selgelt mõlemal ministeeriumil omad argumendid. Me ei pruugi seal omavaheliste kokkulepetega lõplikku konsensuslikku otsust saavutada ja sellised otsused tulevad siis valitsuse ette.
Aga lisaks neile kümnele fookusvaldkonnale on meil hulk muid analüüsiteemasid või ettepanekuid-ideid, mis selle kolmveerand aasta jooksul, mis me seda analüüsi teinud oleme, on koorunud. Nii et see ei jää kindlasti viimaseks riigi ülesannete analüüsiks. Tõenäoliselt me hakkame seda iga aasta jätkutegevusena tegema. Nii et sellest tuleb, ma arvan, üks väga huvitav lugemine, kuidas Eesti riik toimib, kus on meie ametnikud, kus nad geograafiliselt asuvad ja rahvusvahelised võrdlused seal juures. Loodame mai lõpuks selle tööga hakkama saada, nii nagu kokku on lepitud.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Te rääkisite, et haldusreformi käigus moodustuvad muuseumidest ka sihtasutused. Kas riigimuuseumid siis üldse jäävad, millised nad on ja millisel analüüsil valik põhineb?

Aitäh! Tõepoolest, Kultuuriministeerium on võtnud teadlikult selle suuna juba aastast 2012, st muuta juriidilist vormi muuseumide puhul, muuta nad sihtasutusteks. Ma saan aru, et praegu on olnud selge seisukoht, et ainsana jääb n-ö riigiasutuseks või riigimuuseumiks Eesti Rahva Muuseum. Teiste puhul on suund muuta nad sihtasutusteks, mis tagab paindlikuma juhtimismudeli, selle, et omatulusid saab paremini nii teenida kui ka kasutada, ja selle, et sihtasutuse asutajad ja nõukogu liikmed annavad oma selgema panuse selle muuseumi juhtimisse. Nii et see on tõepoolest nüüdseks juba neli aastat olnud Kultuuriministeeriumi teadlik poliitika ja positiivseid näiteid on olnud. Alles hiljuti, paar nädalat tagasi tegime valitsuses spordimuuseumi osas samasuguse muudatuse ja koos Eesti Olümpiakomiteega asutatakse ja reorganiseeritakse spordimuuseum. Nii et selline suund on tõepoolest võetud.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Krista Aru, palun!

Härra juhataja! Aitäh, austatud minister, sisukate vastuste eest! Head kolleegid, head rahvaesindajad! Mul oli väga hea meel kuulda härra ministri kaudu, et üks kümnest fookusvaldkonnast on meie muuseumid. Eesti muuseumid on kiitust väärt, on austust väärt ja on tõesti jõudnud oma tasemelt maailma väga edukate muuseumide hulka. Ja selle eest peame me olema tänulikud meie muuseumitöötajatele. On tehtud palju tööd, on nähtud palju vaeva. Millega ma aga ei tahaks mitte kuidagi nõustuda, on see, et neid muuseume tuleb hakata veel kord ümber korraldama, analüüsima, uuesti hindama, sest seda on tehtud, kaasates maailma parimaid spetsialiste. Ja me oleme jõudnud tasemele, kus on optimaalselt hinnatud ka seda, kuidas võiksid toimida näiteks maakonnamuuseumid riigi ja kohaliku omavalitsuse sihtasutustena nii, et nad oleksid eelkõige avatud oma kohalikele inimestele.
Esimest korda kuulen ma kahetsusega seda, et nii tõsiselt räägitakse sellest, et me peame muuseumide puhul uuesti vaatama ka nende töötajaskonda ja raha, mida nad kulutavad ja mida muuseumide hoidmiseks läheks vaja. Tuletagem meelde, aastal 1909, kui Eesti Rahva Muuseum loodi, ütles Villem Reiman tollel ajal väga kõrgest kõnetoolist – seal oli kuulamas 800 Eesti inimest – selgelt: "Ainult loll rahvas on see, kes ei oska muuseumi väärtust näha ja hinnata, sest loll rahvas ei õpi kõigest sellest, mis on olnud, ei õpi oma esivanemate tarkusest." Esivanemate tarkusest õppimiseks on vaja aga seda pärandust koguda ja tunda. Ja seda teeb meie muuseum.
Aastal 1911 andis Jaan Tõnisson, pöördudes kõikide Eesti ühistegelaste, seltside ja asutuste poole, väga selgelt rahvale sõnumi: "Muuseum on see, kes kasvatab kogu rahvast – harib, kasvatab ja hoiab vaimu nendel väärtustel, mida on vaja edasiliikumiseks." Aastal 1936 ütles Konstantin Päts, püüdes sisse tuua sellist rahvuslikku ja ühest ideoloogiat: "Muuseum kannab meie rahva kõige tervemat ja kõige selgemalt küpsemat vaimu." Me ei saa tänasel päeval öelda seda, et muuseum peab töötama vaid nendes piirides, kus ta täidab hariduslikku ülesannet ja pakub kogude hoidmise võimalust. Muuseum on võimaluste maa.
Meie suur soov on, et viies ellu haldusreformi, riigireformi, riigivalitsemise reformi, ärgem kaotagem mitte üheski valdkonnas kõike seda head, mis meil on loodud, mis on meile eriomane ja mida mitte kusagil maailmas ei saa sellisel kujul ei luua, tekkida ega edasi viia. Tehkem reforme, aga tehkem neid ikkagi väga targalt, hoides kõike head ja väärtuslikku ja kasvatades seda, mitte lõhkudes. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas ministril on soov sõna võtta? Ei ole. Seega oleme kolmandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi tänase neljanda arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Jaanus Karilaid, Märt Sults, Erki Savisaar, Enn Eesmaa, Dmitri Dmitrijev, Andrei Novikov, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu, Mailis Reps, Toomas Vitsut, Peeter Ernits, Mihhail Korb, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Anneli Ott, Olga Ivanova, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru, Mart Helme ja Arno Sild. Arupärimine on jäälõhkuja Botnica soetamise kohta ja see on esitatud majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Jaanus Karilaidi!

Head kolleegid! 9. märtsil tõesti 22 parlamendiliiget nii Keskerakonnast kui EKRE-st arupärimise jäälõhkuja Botnica soetamise kohta majandus- ja taristuminister Kristen Michalile esitasid. Probleemi olemus on selles, et jäämurdja soetamisest räägiti juba enne selle soetamist väga pikalt: aastatel 2006, 2007, 2008 ja 2009. Räägiti uue jäämurdja ehitamisest, hakati juba projekteerimist ette valmistama, aga kõik jäi millegipärast pooleli. Kuskilt leiti maakler, vahendaja, kes selle meile tõi, n-ö vahendas Soome riigilt Eesti riigile. Millegipärast otsustati see soetada ilma avaliku riigihanketa, kuigi oli erinevaid näitajaid, et selle laeva hind võiks olla tükk maad soodsam kui 50 miljonit eurot. Millegipärast selle hinna kontrollimiseks erilisi analüüse ei tehtud ega võetud eksperdiarvamusi. Kõik see põhines väga savijalgadel. Aga see tehing tehti, kuna sellest oli nii pikalt räägitud ja oli ju vaja.
Teine olemuslik küsimus seal sees on seotud sellega, et kui majandus- ja kommunikatsiooniminister andis üldkoosoleku kaudu suunise see 50-miljoniline jäämurdja soetada, siis millegipärast nõukogu hakkas vastu. Nõukogu seadis mingisugused tingimused, kuid see siiski soetati, kuigi oli ka teistsuguseid arvamusi. Ja nagu te teate, on see küsimus liidetud Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlusega, kus uuritakse suuremahulist korruptsioonijuhtumit. Eelnevaga seoses on meil täpsemalt viis küsimust ja ootame Kristen Michalilt täpseid ja sisukaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Nagu ikka, vastan võimete kohaselt ja loen küsimused ka ette, et pilt selgem oleks.
Esimene küsimus: "Millisele analüüsile, ministeeriumi vastava komisjoni/töörühma hinnangule või muudele dokumentidele tugines tollane minister, kui ta andis 2012. aastal Tallinna Sadamale korralduse jäälõhkuja soetamiseks?" Tänaseks teadaolevalt ei olnud jäälõhkuja soetamine täiesti uus vajadus või kontseptsioon. Eesti jäämurdevõimekuse olukorra ja selle puudujääkidega oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juba pikemat aega tegelenud ja seda kajastavad nii Eesti merenduspoliitika kui ka jäämurdmise arengukava – kaks dokumenti. Märtsis 2006 kiitis valitsuskabinet heaks Eesti jäämurdmise arengukava aastateks 2006–2013. Jäämurdmise arengukavas tõdeti, et Soome lahel jäämurdmisteenuse osutamiseks vajab Eesti vähemalt kolme mitmeotstarbelist jäämurdjat. Arengukava nägi ette esimese laeva ehituse ettevalmistustööde kohest alustamist. Eesti riigi poolt 2007. aastal aktiivselt alustatud uue jäämurdja ehitamine seiskus aga 2008. aastal riigieelarveliste vahendite puudumise tõttu. Eesti jäämurdevõimekuse tagamiseks tuli leida alternatiivne lahendus. Ma eeldan, et need on põhjused, millest tõukusid tollased otsused.
Teine küsimus: "Miks ei kaalutud jäälõhkuja omandamist avaliku riigihanke abil, mis oleks olnud läbipaistvam ning millega oleksid maandatud võimalikud korruptsiooniriskid?" Hankija staatuse määramisel küsiti tollal Rahandusministeeriumi arvamust ning küsimust analüüsisid MKM-i eksperdid ning jõuti järeldusele, et AS Tallinna Sadam ei ole hankija. Sellest tulenevalt ei olnud AS-il Tallinna Sadam kohustust viia jäämurdja ostuks läbi hanget. Ühe põhjusena võib eeldada, et otsuse langetamisel mängis küllap olulist rolli asjaolu, et jäämurdjate ostu-müügiturg on äärmiselt limiteeritud ja sellel turul ei korraldata avatud hankeid. Nii nagu ei ole kuuldavasti täna saadaval, polnud ka 2012. aastal jäämurdjate turul müügis ühtegi toimivat ja uuemat, vähemalt alla 20 aasta vanust jäämurdjat. Hanke läbiviimise (ka vabatahtlikkuse alusel) või mitte läbiviimise otsuse õigus oli AS-il Tallinna Sadam.
Kolmas küsimus: "Milline oleks olnud kahju Eesti riigile, kui üks või mitu aastat oleks jäälõhkumise teenust renditud näiteks Soomest või Rootsist?" Ilmselt vajab selgitust, et jäälõhkuja ei ole päris tavaline laiatarbekaup, mille prahtimine või ostmine on igal ajal võimalik ja lihtsalt realiseeritav. Jäämurdjad ehitatakse tavapäraselt riikidele, et kaitsta riiklikke huve, või suurte naftatööstusfirmade tarbeks, töötamaks polaaraladel. Jäämurdjaid on kogu maailmas piiratud arv ning tavaliselt on nad kaetud pikaajaliste lepingute või kohustustega. Soomes ega Rootsis ei seisa talvisel perioodil logistilistel põhjustel mõni jäämurdja niisama. Kõigil sealsetel jäämurdjatel on lepinguline kohustus teenindada oma sadamaid ning transiidikoridore. Kui Soome laht on jääs ja Eestis vajatakse lisajäämurdjat, siis Soomes ja Rootsis võib olla sarnane olukord. Samal perioodil on ka Botnia laht alati jääs ja eelnimetatud riikide jäämurdjad on kõik hõivatud jäämurdega oma vetes.
Veeteede Amet proovis Soomest saada jäämurdjat appi, kui Eesti rannikul ja merealadel olid rasked jääolud. Vastavasisulisele pöördumisele vastasid soomlased tollal negatiivselt, kuna üldjuhul on nii meil kui ka neil, Soomes ja Rootsis, rasked jääolud ühel ja samal ajal. See praktika ei hõlma eriolukordi. Erijuhtudel võivad Soome jäämurdjad meile korraks lühiajaliselt appi tulla. Näiteks juhul, kui tugeva põhjatuule tõttu on Eesti rannikuala rüsijääd täis, kuid Soome rannikualal on olukord mõnevõrra kergem. Sarnaselt oleme meie valmis minema appi soomlastele, kui neil on olukord tõsine. Selleks on loodud koostööplatvormid. Kui nüüdisaega tulla, siis eelmisel aastal jäämurde seis muutus: allkirjastasime Soome ja Rootsi kolleegidega memorandumi jäämurdealaseks koostööks. Seega on ka selles vallas jää lõpuks murtud.
Neljas küsimus: "Milline on Tallinna Sadama nõukogu vastutus antud protsessis? Kui tollane minister oleks andnud korralduse hankida mingi laev näiteks 200 miljoni euro eest, kas siis oleks pidanud samuti Tallinna Sadama nõukogu vastavat korraldust täitma?" Tallinna Sadama nõukogu tegi Botnica omandamise otsuse nõukogu koosolekul oktoobris 2012. Sellised otsused on äriseadustiku kohaselt nõukogu pädevuses. Põhjendusel, et jäämurdetööde teostamine ei kuulu AS-i Tallinna Sadam põhitegevusalade hulka ja tegu on äärmiselt suuremahulise investeeringuga, võeti otsus vastu tingimusega, et see jõustub ainuaktsionäri otsuse vastuvõtmisega, millega antakse AS-ile Tallinna Sadam nõusolek vastavate tehingute tegemiseks. Nõukogu palus ainuaktsionäri otsust äriseadustiku alusel.
Ainuaktsionäri 18. oktoobri 2012. aasta otsus Botnica ostu kohta oli järgmine. Esiteks, AS-il Tallinna Sadam tuleb esitada pakkumine Veeteede Ameti korraldatavale kümneaastasele jäämurdetööde hankele tootlusega 5% aastas. Teiseks, AS-il Tallinna Sadam tuleb omandada jäämurdja Botnica hinnaga kuni 50 miljonit eurot eeldusel, et eelnevalt on sõlmitud Veeteede Ametiga kümneaastane leping jäämurdetööde teostamiseks. Kolmandaks, AS-il Tallinna Sadam tuleb tagada projektiga soovitav aastane tootlus tasemel 8,1% ja selle saavutamiseks tuleb maksimaalselt kasutada ära võimalused leida jäämurdjale rakendust väljaspool jäämurdeteenuste osutamise ajaperioodi. Ja neljandaks, AS-il Tallinna Sadam tuleb võtta jäämurdja Botnica omandamiseks laenu kuni 50 miljonit eurot ja nõustuda vajadusel omandatava jäämurdja hüpoteegiga koormamisega laenu tagatiseks. Spekuleerimine ebamõistlike hindadega – kasutatud jäämurdja ost, mida on ka siin mainitud –, 200 miljoni euroga on üsna meelevaldne. Tollase ainuaktsionäri otsusega määrati Botnica ostuks ülemine hinnalagi, millest kallimalt ei oleks tohtinud laeva soetada. 200-miljonilist hinda kasutatud jäämurdja eest ei saa kuidagi mõistlikuks pidada.
Viies küsimus: "Kuidas oli tollasel nõukogul võimalus hinnata Botnica soetamise maksumuse adekvaatsust ning vastavust turuhindadele, kui puudusid konkreetse laeva vastavad hindamisaktid ja muud ülevaated turul pakutavate jäälõhkujate kohta, samuti nende rentimise võimaluste kohta talviseks navigatsiooniperioodiks?" Tolleaegsete otsuste tegemise aluseks oleva info kohta saaks tõenäoliselt parima hinnangu, ülevaate anda Tallinna Sadam või otsustajad ise. Meil on seda kõrvalt keerulisem hinnata. Rahvusvaheliselt tunnustatud hindamiskriteeriumide järgi ei ole lihtne tõendada jäämurdjate puhul laeva müügihinna vastavust ostu-müügi turusituatsioonile. Analoogsete laevade avalikku ostu-müüki sisuliselt ei toimu, sest multifunktsionaalseid laevu lihtsalt ei müüda. Riikide omandis olevaid laevu hoitakse vaid riiklike huvide tagamiseks, erasektoris võib multifunktsionaalsete jäälõhkujate vastu huvi olla naftatööstuse ja gaasitööstuse suurfirmadel.
Detsembris 2015 ja jaanuaris 2016 teostas audiitoribüroo Deloitte kaks hindamist Botnica suhtes – ühe Saksamaal ja teise Londonis – ning hinnad tulid vastavalt 50 miljonit USA dollarit ja kuni 45 miljonit USA dollarit. Maailmas tunnustatud offshore-laevade maaklerite turuülevaatele tuginedes on Botnica-sarnaste ja -vanuste jäämurdeklassiga offshore-laevade hinnad umbkaudu 60 miljonit eurot, aga jätkuvalt pole mitte ühtegi neist müügis. See on ka parim teadmine, milline võiks olla praegu Botnica väärtus.
Kuues küsimus: "Kas kümneaastase teenuslepingu lisamine laevaostu juurde järgib avaliku halduse head tava ning kui palju analoogseid näiteid saaksite praktikast välja tuua?" AS-i Tallinna Sadam huvi Botnica ostu vastu oli selgituste kohaselt osalt seotud asjaoluga, et laevaga osutataks muu hulgas jäämurdeteenust Eesti vetes ja seeläbi tagataks aasta ringi aktsiaseltsile kuuluva sadama ja ka teiste sadamate lahtiolek, ka rasketes jääoludes. Äriühingu äririskide maandamiseks vormistati Botnica ost siiski üksnes seejärel, kui oli selge, et Veeteede Ametil oli Botnica teenuseid vaja ja laeval oli esmane teenusleping olemas. Ka riigi tervikvaates on selline olukord tavapärane, et hankes lubatakse osaleda ettevõtetel, kellel veel hanke jaoks vajalikku vahendit, olgu see siis lennuk, buss, rong või laev, ei ole, kuid kes omandavad selle hankes ettenähtud tähtajaks.
Ja lõpetuseks lisan lühidalt, et nagu arupärijad on arupärimises ja ka praegu suuliselt märkinud, on kõnealune materjal olemas Eesti õiguskaitseorganitel ning see on kindlasti detailsem, kui siin on võimalik käsitleda. Õiguskaitseorganid peavad ka hindama, kas seda juhtumit on põhjust põhjalikumalt vaadelda ning kas on nüansse, mis viitavad muule kui ausale mängule. Kui see hinnang tuleb, oleme ilmselt juba targemad, kas tollaseid otsuseid heaks lugeda või hoopis lisaselgitusi küsida. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kas sinu kui n-ö riigimehest ministri jaoks ei tekita küsimusi see, et oli maakler, kes vahendas seda laeva, minister pani juhuslikult paika piirmäära 50 miljonit ja sattuski olema 50-miljoniline laev? Maakler, kes laeva vahendas, müüski selle riigile maha ja sai hiljem ka laeva Tallinna Sadama tütarettevõtte poolseks haldajaks. Kui sa vaatad selle maakleri tasu, mis ta saab selle töö eest – vist oli üle 8000 euro –, ja kui sa vaatad seda palgataset, mis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti laevameeskond saab, siis on vahe viie-kuuekordne. Kas see ei tundu imelik või ebaõiglane – kogu see protsess, mis on selle jäämurdjaga toimunud?

Aitäh! Küsimuses olid võib-olla mitte meelega, aga mõned nüansid omavahel sassi aetud. Prooviks keskenduda sellele, millele me saame hinnangut anda. Kas see protsess on läbi viidud sellisel viisil, nagu see oleks pidanud läbi viidud olema? Nagu ma enne viitasin ja ka teie viitasite arupärimises, praegu õiguskaitseorganid hindavad seda, kas kuupäevaliselt oli inimeste tegevus selline, nagu see Eesti riigis seadustele vastavalt peaks olema. Ja seejärel, kui sealt tuleb ühte- või teistpidi hinnang – kas miski viitab kuriteotunnustele või neid pole –, saame me juba detailsemalt seda teemat arutada või vajadusel ka lisainfot küsida. Täna, ütleme nii, tuleks kindlasti avalikus halduses eri otsuste puhul vältida selliseid olukordi, mis võivad põhjustada näilise konflikti, vähemalt selle informatsiooni puhul, mis on avalik. Siin on eeskätt justkui seesama küsimus, et needsamad inimesed, kes on olnud nende otsuste ja hangete tegemise juures, on hiljem tulnud riigi palgale. Iseenesest see fakt ei ole ju problemaatiline, kui inimene, kes töötab erasektoris ja oskab midagi hästi teha, tuleb riigi palgale – see kõik on ju täiesti mõistetav –, lihtsalt nende otsuste puhul peavadki need otsused ja hilisemad tegevused olema eraldi. Ma arvan, et seda ka õiguskaitseorganid nüüd hindavad ja kui nad leiavad mingi probleemi, siis me saame sellest teada. Kui probleemi ei ole, siis ei maksa ise ka seda tekitada.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Hoolimata Veeteede Ametiga sõlmitud pikast kümneaastasest lepingust selgus, et väga all olevate naftahindade ja Venemaa-vastaste sanktsioonide tõttu kaotas Botnica eelmine aasta oma lisatööde lepingu ja teenis sellega päris suurt kahjumit. Kui suur see kahjum eelmine aasta oli, kui suur on planeeritav kahjum selleks aastaks ja kas on mingisuguseid märke, et on liikumas mingeid uusi lepinguid?

Aitäh! Need numbrid on kõik ka avalikkusest läbi käinud ja neid prognoose on täna võib-olla veel vara avaldada. Eks vaatame, kuidas see aasta areneb. Aga mida võib öelda, on see, et Botnica meeskond ja Botnica n-ö administratiivosa, kõik, mis puudutab selle haldamist, on tegelikult üle viidud säästurežiimile, ja on hulk töid, mille puhul nad lähikuudel vaatavad, kas neid õnnestub saada. Kuna tegemist on ikkagi ettevõtte ärilise poolega, siis enne lepinguni jõudmist seda infot avaldada ei saa, aga ma tean, et selliste tegevustega tegeletakse. Muu hulgas tegeletakse sellega, et kui laev seisab, on seal kulusid vähendatud, kaasa arvatud mehaanilisi ja tehnilisi kulusid, ka meeskonna ja administratiivosa palka. Minu meelest ongi see suund, kuhu minna, ja loodame, et töid tuleb juurde. Aga see äralangemine ongi tõepoolest, nagu te mainisite, valdavalt Venemaa-vastastest sanktsioonidest põhjustatud. Sellest on ka kahju tulnud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mainisite, et nüüd tegelevad küsimusega õiguskaitseorganid ja annavad oma hinnangud. Selge, et nemad tegelevad küsimusega õiguslikust aspektist, aga milline on teie arvamus: kas tolleaegsed valitsuse otsused olid korrektsed ka poliitiliselt ja majanduslikult? Ma sain aru, te juba seletasite, et need olid nagu korrektsed ja õiged otsused, aga kas ka see, kuidas protseduurid iseenesest toimusid, oli ikkagi korrektne?

Aitäh! Ütleme, et see, mida õiguskaitseorganid praegu hindavad, ongi ju tegelikult see küsimus, kuidas selle laeva hankimine läbi viidi, kas seal on võimalik huvide konflikt. Muud võimalikku ebakorrektsust selles küsimuses hindama asutud ei ole ja ei ole seda ka selles asjas nähtud. Kui nüüd küsida, kas Eesti riigil on jäämurdevõimekust vaja, siis ma arvan, et siin saalis ei väida keegi, et seda ei ole vaja. Seni, kuni me ikkagi põhjamaa oleme, on vaja vahel ka jääd murda, midagi teha ei ole. Aga kindlasti tuleks vältida võimalikke näilisi huvide konflikte. Praegune olukord ongi ju tegelikult sellepärast selline, et need etapid ei ole võib-olla olnud avalikkuse jaoks nii selged ja eristatavad. Veel kord: las õiguskaitseorganid teevad oma tööd – see menetlus on ju laiem, informatsioon on seal kindlasti detailsem, kui me siin käsitleda saame – ja seejärel me saame juba minna edasi.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Ma pean natuke oma küsimust täpsustama. See jäämurdja soetamine ongi üks ehe näide, milleks on vaja riigireformi. Sellisel viisil, ütleme, kalliste investeeringute tegemine näitab muidugi ka riigivalitsejate silmakirjalikkust. Mind üllatas täna Kristen Michali tagasihoidlikkus selle küsimuse põhjalikul lahkamisel nii poliitilisest, eetilisest kui moraalsest prismast, et oodatakse õiguskaitseorganite lõplikku hinnangut ja vastust. On ju ilmselge, et kui me paneme selle juhtumi eri tükid kokku, siis me ei saa enam rääkida seda, et asja on aetud professionaalselt ja riigimehelikult. Kui tuleb maakler sooviga vahendada laeva, siis kuskilt leitakse hind 50 miljonit eurot, mis juhuslikult kattub selle laeva hinnaga, mida tahetakse siia tuua, ja sellest grammigi alla ei kaubelda, avalikku riigihanget ei tehta. Kuigi me teame vallavanemaid ja omavalitsusjuhte, kes on 15 000 – 20 000 euro pärast kriminaaluurimise all. Me teame vallavanemat, kelle vastu algatati kriminaaluurimine, kuna ta võttis kogemata koju kaasa autokummid ja mälupulga. Majanduspolitsei hakkas väga agaralt tegutsema autokummide ja mälupulga pärast. Aga praegu kergitavad valitsuspoliitikud mingi tühise 50 miljoni euro peale kulmu ja ütlevad, et aga mis siis, ju siis oli vaja.
Keegi ju täna ei vaidlusta iseenesest seda, kas jäämurdjat on vaja – loomulikult on seda vaja. Aga kui avalik haldus sellisel viisil toimib, nii läbipaistmatult, siis see tekitab ainult küsimusi. Ja kui hiljem saab see maakler ka ilma konkursita selle loodud tütarettevõtte juhatuse esimeheks ja tema palk on 8000 eurot ning laevameeskonna palk on suurusjärgus neli-viis korda rohkem kui Politsei- ja Piirivalveametis – ma vaatasin, et Politsei- ja Piirivalveametis saab laevakapten 1100–1200 eurot palka –, siis see tekitab küsimusi, kas selle tehingu läbiviimine oli kellelegi väga-väga kasulik, et sellised lepingud sõlmiti. Nii et see on üks ehe näide, miks me vajame hädasti riigireformi. Seda enam, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on mitmeid riigiettevõtteid, kes on oma korruptsioonijuhtumitega puntras. Nüüd tuleb välja, et sisse on tõmmatud ka Rahandusministeerium, kes ei ole nõudnud riigihankeid, ei ole andnud vastavaid korraldusi. Nii et riigireform saab juba ühe sellise juhtumi põhjal ilmekama mõõtme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Seega oleme arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Enn Eesmaa, Erki Savisaare, Kersti Sarapuu, Toomas Vitsuti, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Jaanus Karilaidi, Olga Ivanova ja Märt Sultsi esitatud arupärimine õppematerjalide riigihangete kohta. Arupärimine on esitatud haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Selle arupärimise esitamise aluseks sai üks väga tähtis, aktuaalne ja põnev riigihange. Miks tähtis? Tähtis on ta juba teema poolest, sest riigihange käsitleb eesti keele õpet vene koolides. Aktuaalne ja innovaatiline on ta sellepärast, et ta on veebipõhine, peaaegu nagu mingi Eesti riigi vapiprojekt, sest me kogu aeg räägime, et me oleme e-riik. Põnev on ta sellepärast, et vaidlused selle hanke sisu ja ohtude üle, mis sellega kaasneda võivad, käisid juba enne, kui hange välja kuulutati. Kirjastused väitsid, et hanketingimused ei ole mõistlikud, ei ole täidetavad ja hanke kvaliteeti ei saa tagada. Hoopis põnevaks läks siis, kui selgusid tehiolud ja tehti teatavaks võitja. Ja selle suure haridusliku projekti, mis pidi tagama venekeelsele koolile õppematerjali kokku 1600 õppetunni ulatuses – kõik õppetunnid veel kolmel erineval tasemel koos õpetaja juhendmaterjaliga –, selle riigihanke võitis vähetuntud lillepood OÜ Hevami. Nimetatud ettevõtte tegevusalad on äriregistri andmetel lillede, taimede, seemnete ja istikute ning väetiste jaemüük spetsialiseeritud kauplustes ning juuksuri- ja muu iluteenindus. Kõike seda on üsna raske siduda õppekirjanduse väljaandmisega. Ebaselgust oli ka üldise teabe andmisel. Ja kõige selle kohta ongi kümme allakirjutanud Riigikogu liiget esitanud haridus- ja teadusministrile arupärimise, milles on kokku seitse punkti. Vana hea tava kohaselt ei ole mul mõtet neid ette lugeda, sest ministril on mõnusam vastata, kui ta saab ise punkte valida, kas või loogilisemasse järjekorda panna. Nii et minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ei ole ministril midagi nii mõnus vastata. Ta ju ei tea nii täpselt neid asju, mida teie millegipärast nii täpselt teate. Minul puudub igasugune huvi konkreetsete riigihangete n-ö võitjate suhtes. Minu huvi on selles, et protseduurid oleksid paigas ja inimesed oleksid usaldusväärsed. Ma täpselt ei püüdnud kinni, et mis siin nüüd nii valesti on, aga proovime selle samm-sammult välja selgitada.
Kõigepealt esimene küsimus: "Millised on Teie juhitava ministeeriumi tähtsamad tegevused üldhariduskoolide digitaalse õppevara koostamiseks ja rahalised vahendid nende eesmärkide täitmiseks?" Me eraldame koolipidajatele õppekirjanduse soetamiseks toetust 57 eurot õpilase kohta aastas, s.o kokku peaaegu 8 miljonit, mida on võimalik muu hulgas kasutada digitaalse õppevara tarbeks. Digitaalse õppevara kasutamise toetamiseks on ministeerium arendanud portaali e-Koolikott. Me tellime õppevara nendesse üldhariduse ja kutsehariduse valdkondadesse ning teemadel, kus seda ei ole või kus olemasolev materjal ei toeta parimal võimalikul viisil õppekavas sätestatud õpitulemuste saavutamist. Ja meetme eelarve kuni 2023. aastani on 40 miljonit eurot.
Teine küsimus: "Kuidas seletada autoriteetsete õpikukirjastuste kõrvalejäämist [...]? Kuidas Te hindate nende väidet, et konkurss "Veebipõhise digitaalse õppevara ideekonkurss eesti keele [---]" oli nõrgalt ette valmistatud ning eraldatavad vahendid ning püstitatud ülesanded ei olnud omavahel vastavuses?" Ma ei oska seda väidet kuidagi õigeks pidada. Eks ilmajääjad võivad ju alati süüdistada – riigihanked on üks kõige konfliktsemaid teemasid, neid alati vaidlustatakse. Kõigepealt, riigi arendatava digitaalse õppevara põhimõtteid on kirjastustele selgitatud, nad teavad neid. Neid on erinevatel kohtumistel selgitatud. Konkursi väljakuulutamise teavitus saadeti kirjastustele meili teel ja selle kohta tehti ka pressiteade. On raske eeldada, et see ei jõudnud pärale, aga kirjad ja kohtumised on fakt. Ideekonkursi näol oli tegemist avatud menetlusega, mille väljakuulutamisele juhiti korduvalt ka kirjastuste tähelepanu. Lähteülesande kvaliteedi kohta ei ole mul võimalik vastata. Ma ei tea täpselt, mida ette heideti. Ma üldiselt usun nendesse inimestesse, kes on seda tööd varem teinud, aga midagi ei saa välistada, kui detailselt vaadata. Vaevalt te siin minult täpset hinnangut saate, ma ei julge niimoodi õhust väiteid püüda. Lähteülesanne võimaldas esitada ideekavandi nii kõigi kui ka osa kooliastmete kohta, mistõttu oli pakkujale võimaldatud valida sobiv lähenemine ja sellega sobiv eelarve.
Kolmas küsimus: "Palume Teie hinnangut vene koolidele mõeldud eesti keele õppevahendite olemasolule ja kvaliteedile üldse ning ühtlasi palume Teid nimetada selles valdkonnas esinevad olulisemad edusammud ja kitsaskohad." Aastatel 2014–2015 analüüsis ministeerium eesti keelest erineva emakeelega laste eesti keele taset ja eestikeelse õppe tulemuslikkust Eesti üldhariduskoolides ja muu hulgas toodi ühe probleemina välja ebapiisav vajadustele vastav õppekirjandus. Analüüsist lähtuvad ettepanekud on leitavad ministeeriumi veebilehe alajaotusest "Vene õppekeelega kool". 2015. aasta oktoobris kuulutas ministeerium välja avatud ideekonkursi eesmärgiga leida ideid ja seejärel arendada või soetada eesti keelest erineva õppekeelega õpilaste eesti keele õppimist toetavat digitaalset õppevara.
Neljas küsimus: "Palume, et tutvustaksite meile riigihanke "Veebipõhise digitaalse õppevara ideekonkurss eesti keele teise keelena õppimise toetamiseks põhikoolis (I, II ja III kooliaste)" ettevalmistamise ja läbiviimise käiku ning tulemusi. Selgitage palun, millised olid [...] tulemused. Asi on selles, et hanke pealkirjas ning pakkumuse sisus esineb vastuolu, mis loob eeldused kohtuvaidlusteks – paralleelselt esinevad "ideekonkurss" ja "valmis tooted"." Punktis kolm viidatud analüüsi tõttu pöördus ministeerium eelmise aasta veebruaris kirjalikult kõigi registreeritud õppekirjanduse väljaandjate poole, küsides tagasisidet kirjastuste tegevuse kohta eesti keelest erineva õppekeelega õpilastele suunatud õppematerjali osas. 2015. aasta oktoobris kuulutas ministeerium välja avatud ideekonkursi eesmärgiga leida neid ideid ja seejärel arendada või soetada eesti keelest erineva õppekeelega õpilaste eesti keele õppimist toetavat digitaalset õppevara.
Riigihangete seaduses sätestatud reeglite kohaselt võib ideekonkursi korraldada eesmärgiga sõlmida ideekonkursi võitjatega teenuste hankeleping või eesmärgiga leida üksnes hankijale sobiv idee. Hankele esitati kokku viis kavandit. Konkursitöid hindas žürii, kuhu kuulusid keelekümbluse ekspert ja õpetajate koolitaja, eesti keele kui teise emakeele õpetaja ja keelekümbluse ekspert ning endine eesti keele kui teise keele õpetaja. Edasi, žürii hinnangute alusel moodustati pingerida ja vastavalt eelarvelistele võimalustele (s.o 130 000 eurot) ja tööde maksumuse ettepanekule oli võimalik välja valida vaid üks pakkumuse tegija, kellega jätkata väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust. Vastavalt seaduses ideekonkursi hankedokumentidele seatud tingimustele on praegu ettevalmistamisel väljakuulutamiseta läbirääkimistega hange, sest avatud ideekonkursi tingimustes nähti ette, et konkursi võitjatega jätkatakse väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust. Hanke pealkirjas oli selge viide ideekonkursile, mida küsija on oma küsimustes korduvalt välja toonud, samuti hankedokumentides. Nii et tegu oli ikkagi ainult ideekonkursiga ja me ei tea neid vastuolusid. Kui te ütlete, et pealkirjas ja pakkumuse sisus oli mingisugune vastuolu, siis pakkumused on konfidentsiaalsed. Mina neid isiklikult ka ei loe ja need ei saa olla kolmandatele osapooltele teada. Siiski kinnitame, et vastuolu hankedokumentide ja võitnud pakkumuse sisus ei ole. Seda ütlevad mulle inimesed, kes sellega vahetult tegelevad. Kinnitan ja usaldan.
"Milliste kriteeriumite alusel hinnati ülalnimetatud konkursi võitja OÜ Hevami pedagoogikaalast pädevust ja millised on selle osaühingu senised saavutused pedagoogika valdkonnas?" Ideekonkursile omaselt oodati ideid just nimelt laiemalt ringilt, andmaks võimalust osaleda nii kogenud õppevaratootjatele kui ka uutele tegijatele. Ideekavandite sisu ega ka maksumus ei olnud selle menetluse puhul ette teada. Tingimusi pakkujatele kui juriidilistele isikutele ei esitatud. See oli teadlik. Ideed ju sünnivad ikka inimeste peas, kes ei pea tingimata olema senised tegijad. Hinnati ideid ja ideede elluviimisse kaasatavate ekspertide kompetentsi ning meeskonda tervikuna. Ja hindamiskriteeriumid on hankedokumentidest leitavad. Iseenesest ei ole viide meeskonnale siin juhuslik, eksperdid olid selles meeskonnas olemas. See, kes oli just see juriidiline võtmeisik, ei oma antud juhul tähendust. Juriidilised isikud võivad olla katuseks ka uutele tegevusaladele, siin ei ole vastuolu.
Kuues küsimus: "Kuna arupärimise vastamise hetkeks on juba käivitunud 1. märtsil alanud projekti "piloteerimine" koolides, oleme tänulikud, kui tutvustate, kuidas see tööetapp on seni kulgenud." Õppevara arendustegevusi ei ole alustatud, on mu vastus. Ja tulenevalt hankedokumendi tehnilisest kirjeldusest oli tegemist esialgse ajakavaga, mida kohandatakse pärast hankelepingu sõlmimist. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetluse ettevalmistamist on küll alustatud.
Seitsmes küsimus: "Kaasaegse ning uuendusliku (digitaalse) õppevara loomiseks üld- ja kutsehariduses on 2016. aasta eelarves veel 6 170 117 miljonit eurot. Kas ministeeriumi senisest praktikast (hanke nimetus – J. L.) võib eeldada, et see [...] ei lähe siis mitte koolidele, et need saaksid ise valida ja osta õppevara, vaid jäävad Haridus- ja Teadusministeeriumi käsutusse ning neid kasutatakse sarnaselt ülalnimetatud riigihankega?" Üldharidusvaldkonnas on käimas konkreetsetele nõuetele vastava digitaalse õppevara kaardistus – sellega tegeleb umbes 40 õpetajat –, mille tulemusena selgitatakse välja digitaalse õppevara vajadus õppeaineti ja õpiteemati. Samuti käib analüüs kutsehariduses. Ja lähtuvalt kaardistamise tulemustest kuulutab haridusministeerium välja hanke digitaalse õppevara arendamiseks ning koolidele soetamiseks. Jätkatakse õppekirjanduse toetuse eraldamist, s.o 57 eurot õpilase kohta, mis sisaldub haridustoetuses ja on mõeldud ka digitaalse õppevara kasutamiseks. Riigi tellimusel valmiv digitaalne õppevara on koolidele ja õpilastele tasuta kättesaadav. Tänan!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Aadu Must, palun!

Aitäh! Selle hanke avalikes dokumentides on väidetud, et võidutöö on internetiaadressil www.keeleakadeemia.ee. Kas te oskate nimetada mõnda Haridus- ja Teadusministeeriumi inimest, kellel on õnnestunud seda tööd sellel aadressil ka näha? Ma mõtlen enne arupärimise esitamist. Kas leiate sellise inimese?

Ei, me ei otsi ka. Praegu on tegemist ideega ja toodet ennast ei ole, mida seal lehel reklaamida. Aga kui keegi on midagi leidnud, siis tal on ilmselt midagi viga. Ma arvan, et teda tuleb kontrollida. Seda lehte pole olemas minu andmetel. Ma ise ei ole küll kontrollinud, aga mulle kinnitati, et seda tõepoolest ei ole. Teil on õigus – praegu veel ei ole seda lehte, kuna ei ole toodet.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, kas te oskate öelda, miks professionaalsed kirjastajad, just õppekirjanduse kirjastajad jäid nimetatud hankest eemale? Muidu võiks ju väga hästi tuua siia juurde võrdluse, et kui Maanteeamet tahaks teha teedehanget, siis hakkaksid seal osalema näiteks juuksurid. Mis te arvate, miks jäid need professionaalsed kirjastajad kõrvale?

Aitäh! Ei oska seletada, sest nendega hoiti väga otsest sidet nõupidamistel, kirja teel ja avalikkusele läinud pressiteatega. Miks nad ei osalenud? Järelikult ei olnud küllalt häid ideid. Nagu ma ütlesin, kuigi selle tuumikfirma põhitegevusala on lillepoe pidamine, võivad lillede vahel põhimõtteliselt väga geniaalsed ideed tekkida. Ja nad siiski moodustasid meeskonna, kuhu kuulusid erineva ala meistrid, ja meil ei ole põhjust siin seda senist põhitegevusala kuidagi primaarseks pidada. Mingit juriidilist kohustust jääda ainult lillemüügi juurde ei ole ühelgi firmal, kes lilli müüb. Nad võivad ehitada kas või kosmoseraketi, kui leiavad endale sellise meeskonna ja seda asja kõigi seadustega kooskõlas teevad. Antud juhul ei ole küll esile tulnud ühtegi protseduurilist viga. Vahel lihtsalt turg ei toimi, vahel lihtsalt fantaasia ei toimi. Kui jutt on ideest, siis järelikult kõigil ei tulnud seda ideed, mida otsiti.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud vastaja! Olen täitsa nõus sellega, et iga kord ei ole inimeste elukutsega determineeritud see, kui edukad nad võivad olla mõnel teisel alal. Eesti rahvuseepose on kirjutanud mehed, kes oma põhialalt olid arstid, nagu me hästi teame. Kuid minu küsimus on see, et selle riigihankega on pandud ülesanne saada nelja kuuga kogu põhikooli õppematerjal kolmes raskusastmes koos metoodiliste materjalidega, st animatsioonid, videod jms. Nagu ma ütlesin – nelja kuuga. Kas see tundub sulle realistlik? Arvatakse, et see võtab ikka paar aastat, kui me räägime, et seal peavad olema retsensioonid, peab olema aega koostamiseks, toimetamiseks ja ka katsetamiseks.

Aitäh! Ma nüüd seda nelja kuud ei tunne päris ära, aga praegu on jutt ikkagi ideekonkursist. Ei ole ka päris nii, et lillemüüjad avastasid selle idee, talendi uuel alal, vaid see ettevõtja võttis meeskonda erialaspetsialistid, kes olid suutelised idee esitama. Ja toote väljatöötamisega ju alles starditakse, nii palju kui ma sellest protsessist aru saan, ma ei ole seal juures. Nii et ei saa väita, et need on lillemüüjad, ja ei saa väita, et keegi oleks proovinud nelja kuuga toodet valmis teha. Mis on realistlik? Loomulikult, asjas sees olemata jääb mul üle uskuda inimesi, kes seal sees on olnud ja seda protsessi paremini tunnevad. Tähtaegadega ei saanud otseselt midagi valesti olla.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Õppematerjale on meil tõesti väga mitmesuguseid: digitaalsel kujul, paberväljaande kujul. Kuivõrd ja kas meil üldse on selline komisjon, kes suudab ja jaksab vaadata üle nende õppematerjalide kvaliteeti? Või ütleme, et on riigihange, mis algab ideest, siis pakutakse teenust ja valmibki õppematerjal, mis läheb üldiseks kasutamiseks. Kas me üldse sellist kvaliteedikontrolli ja vastavuse kontrolli jaksame teha?

Aitäh! Ei jaksa. Meil on ju ikkagi aastaid-aastaid – ma ei tea päris täpselt, millal see juhtus, vist 90ndate algusest, sealtpeale – õpikuid toodetud puhtturumajanduslikul põhimõttel. Õpik tehakse valmis, autor ise palub kellelgi ennast retsenseerida ja kõik koolid, õpetajad saavad ise otsustada, kui palju nad mingit õpikut kasutavad. Üldiselt on see side õpikuga ilmselt palju nõrgemaks jäänud, kui ta omal ajal oli. Mõni on siin päris radikaalsel seisukohal üldse õpikute, selle muutuse suhtes. Aga mida mina olen saanud teha, kui ma sellest süsteemist kuulsin – ma ei tea, kui palju sellega on varem tegeldud, ma pean selle ajaloo huvides välja uurima –, on see, et ma kirjutasin igatahes nädal või poolteist, kaks tagasi alla uuele määrusele. See näeb ette, et tuleb tellida vähemalt üks n-ö sõltumatu retsensioon erialaühendustelt ja see tuleb teha avalikult kättesaadavaks, et õpiku kasutamine oleks ikkagi teadlik, toetuks ekspertidele, mitte autori enda valitud retsensendi arvamusele, mis ei ole kindlasti lõpuni sõltumatu. Jah, meil on see õpikute valmistamine hästi turumajanduslik, ju see on meil üks vabaduse tunnuseid. Seda ei saa kuidagi halvaks pidada – seni ei ole minu teada õpikutel ikkagi väga viga olnud.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Haaran kinni just teie viimastest lausetest. Kas õpikute ja muude õppematerjalide tootmine turumajanduslikul põhimõttel on ka teie hinnangul meile nendel iseseisvusaastatel palju maksma läinud? Kas see oli tookord ainuvõimalik otsus ja on see pöördumatu protsess? Kas kunagi ei ole arutatud võimalust see protsess n-ö riigi kätte võtta, näiteks mingi riigi sihtasutuse kaudu – meil on ju Innove, HITSA ja kõik muud –, või on see teema juba tänaseks maas?

Aitäh! Minu jaoks on pigem maas. Selle pealt, mida ma olen kuulnud ja arvanud, oleme jõudnud ühe määruseni, millel tuleb lasta toimida. Ma arvan, et kontroll läheb suuremaks, aga ega nende vabaduste kallale väga minna ei taha. Ja kui kujutada ette, et mingisugune riiklik komisjon on parem kui erialaühenduste vaade, siis see oleks natuke teistmoodi riik. Me üldiselt oleme panustanud erialaühendustele ja nad ei ole kehvemad kui riiklik komisjon. Me ju põhimõtteliselt otsiksime ikka samast kohast neid inimesi – Eesti on väike ja erialad on samad. Me moodustaksime sarnase komisjoni, aga tugevama riikliku hoovaga. Võib-olla see ei oleks kõige parem ka põhimõtteliselt, aga sisuline tulemus ei kannata, kui erialaühendused oma arvamuse langetavad. Riiklik pitser ei ole tõenäoliselt vaimuvaldkonnas see kõige parem asi.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aadu Must, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud härra minister! See, mis toimus nimetatud konkursiga, erutas mitmeid minu kolleege päris tõsiselt. Asi on selles, et digitaalne õpivara on olnud lausa üks prioriteetsetest teemadest. On räägitud, et see on õppekirjanduse tulevik. Ja mis seal salata, paljud meist on väga hea digitaalse õpitarkvaraga päris hästi tuttavad. Meie ülikoolides kasutatakse Moodle'i keskkonda. See ei ole mingi homne päev, see on tõesti tänane päev. Samas oleme sedasama teemat korduvalt arutanud meie kultuurikomisjonis. Ja jälle ma ütlen, et ei midagi isiklikku – kõige vähem praeguse haridus- ja teadusministri suhtes, sest see oli enne tema aega –, aga meie jutule õpikeskkonna kohta vastati ministeeriumist, et elektrooniline või digitaalne õpivara ei ole midagi keerulist: tuleb õpik valmis teha, see siis PDF-i viia ja ongi elektrooniline õpivara valmis.
Kohati hakkas mul siiski tänase jutu põhjal mure mitte vähenema, vaid oluliselt kasvama. Ma ei saa aru, milleks oli vaja seda konkurssi sellisel kujul, nagu härra minister üritas kirjeldada. Sellisel kujul oli see üleeilne konkurss, mis on läbikäidud etapp. Kirjastused väidavad, et nad olid valmis tegema sisulist tööd. Praegu öeldakse, et oli vaja luua visioon, mis ei ole kellelegi uudiseks või mis on reaalselt olemas. Mind häiris veel see, et lugedes neid materjale, sain ma teada, et tulemused on üles riputatud veebiaadressile, ja kui me 10. märtsil arupärimise üle andsime, siis me proovisime teada saada, mis selle portaaliga on. Küsisin interneti sihtasutusest järele ja sain teada, et oi, kui te tahate selle oma nimele registreerida, siis see on vaba portaal. Ma mõtlesin küll korra, et teeks inetut nalja, kirjutaks selle Aadu Musta nimele ja joonistaks sinna suurelt trääsa pildi, nii et igaüks, kes selle lahti võtab, näeb. Aga ma mõtlesin, et nii ebasoliidne ei tohiks olla. Pärast meie arupärimise üleandmist, kaks päeva hiljem, oli siiski keegi selle nalja ära teinud, ilmselt vist projekti täitjate poolelt. Ja 12. märtsil kell 10.05 oli lõpuks ka võetud see portaal, kuhu pidi ilmuma tulemus, aga mis tol hetkel ei olnud veel kellegi oma.
Sellised väikesed nupukesed ja killukesed jätavad mulje, et tegemist on ikkagi mingi susserdamisega. Veelgi enam, ka see põhjendus, et ühtegi reeglit ei rikutud, on veel tõsisem probleem. Me Krista Aruga olime ühel koosolemisel, kus arutati ja võrreldi eri riikide toimimist. Võrreldi Skandinaavia mudelit ja Eesti mudelit ja tuli välja, et kuidas me ka ei tahaks oma nõukogude minevikust lahti saada ja kuigi me seda eitame, et me selles veel elame, on meie riigile omane kontrollida, kas reeglitest peetakse kinni. Skandinaavia maades orienteerutakse tulemusele. Isegi kui kõik detailid veel kord üle vaadata ja kui peaks selguma, et tegemist oli tõepoolest ainult ideega või taheti ühte mõtet või Welcome-to-Estonia-sugust logo saada, mille eest raha välja käia, ning et kõik tähtajad olid preliminaarsed ja need võivad hiljem muutuda – eriti siis, kui keegi aru pärib –, siis tundub sellisel kombel õppevahendite konkursi läbiviimine riikliku strateegia puudulikkusena ja ressursi raiskamisena. Sellest ajendatuna me selle arupärimise tegimegi. Ja nii nagu härra minister ütles, et ta hoiab asjal silma peal ja pöördub isegi ajalukku, me loomulikult ka vaatame, mis siis sellest konkursist reaalselt tuleb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Palun!

Väike repliik selle tulemuse ja protseduuri vastanduse kohta, võib-olla see sõna jäi ilmaasjata nii kõvasti kõlama. Ma ikkagi kinnitan, et ka meie süsteem – ma ei ole seda võrrelnud Põhjamaade omadega – orienteerub tulemusele. Me oleme turumajanduses kindlasti seda usku, et teatud valdkonnad, kus on tegemist konkurentsiga, vajavad reegleid, aga see konkurents ise, kui ta on n-ö korralikult korraldatud, annab parima tulemuse. Antud juhul ei ole mulle teada ühtegi detaili, mis oleks head tulemust takistanud. Inimestel on fantaasia töötanud, on loodud uus meeskond ja uus lähenemine, millega keegi konkureerima ei tulnud, ja nii juhtub turumajanduses tihti. Aga ma tõesti ei ületähtsusta turuvõitlust. Nagu ma ütlesin, esimene initsiatiiv õpikute teemal oli mul ju pigem sõltumatu eksperdihinnangu lisamine vabaturumajanduse põhimõtetele, mis on meil õpikute puhul väga domineerinud. Aitäh!

Aitäh! Seega oleme arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi tänase viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Jüri Adamsi, Monika Haukanõmme, Artur Talviku ja Ain Lutsepa esitatud arupärimine eesti keele õppe edenemise kohta venekeelsetes koolides. See on samuti esitatud haridus- ja teadusministrile. Ja arupärijate nimel palun kõnepulti Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud minister! Head kolleegid, kes te olete usinasti arupärimisi kuulamas ja küsimusi esitamas! Mul on väga suur rõõm siin rääkida arupärimisest, mille on esitanud Vabaerakonna fraktsiooni liikmed 14. märtsil, meie emakeelepäeval, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval. Selle arupärimise põhifookuses on venekeelsete koolide ja just põhikoolide töö, kuidas venekeelsetes põhikoolides õpetatakse eesti keelt. Ja ajendatud on see eelkõige eelmise haridus- ja teadusministri härra Ossinovski selgetest väljaütlemistest 2015. aasta alguses, kui palju ja kuidas just venekeelsetes põhikoolides lastele eesti keelt õpetatakse. Kõik need minister Ossinovski poolt välja toodud suunad olid väga tänuväärsed ja väga õiged. Ta ei piirdunud mitte ainult tundides õpetamisega, vaid tõi välja, kusjuures lisades ka väga konkreetsed näitajad, kui mitu õpetajat-metoodikut peaks aitama nendes venekeelsetes põhikoolides õpetamisele kaasa, millised peaksid olema teaduslaagrid, kuidas võiks õpe toimuda, nii et see oleks nagu järeleaitamist vajavate koolide ülene ja põhine. Nii et ideed olid väga mitmesugused, väga lennukad ja väga õiged, sest kui me ikkagi hoolime ja tahame, et meie eesti keel edeneks, areneks, siis on selge, et eesti keel vajab ka laiemat kandepinda ja kus siis veel, kui mitte nende inimeste hulgas, kelle kodu on Eesti. Ja eelkõige just noorte hulgas, sest mida varem hakkab laps teist keelt õppima, seda kiiremini saab ta keele selgeks ja seda paremini saab ta ka siin Eestis elada.
Nii et meil on siin kokku seitse küsimust. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest ma olen kindel, et haridus- ja teadusminister on ise ka väga huvitatud sellest teemast ning loeb ette nii küsimused, kui ka annab neile vastused. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Mul lühidalt öeldes oma eelkäijaga neil teemadel erimeelsusi enda teada ei ole ja ega temagi ei olnud nende põhimõtete väljamõtleja. Need põhinevad ikkagi eksperdiarvamustel. See, et Eestis on neid otsuseid tehtud natuke ettevaatlikumalt, ei ole tulnud ekspertide arvamusest, vaid pigem sellisest ettevaatlikkusest, et vältida liigset eesti keele survet venekeelsetele õppijatele. Aga aeg on edasi läinud ja suhtumine eesti keelde on paranenud.
Esimene küsimus: "Kuidas on edenenud kava hakata koolitama põhikooli- ja lasteaiaõpetajaid eesti keeles õpetamiseks individuaalselt eesti keele õppe metoodiku kaasaabil? Mitu õpetajat läbis sellise koolituse aastal 2015?" Mul ei ole kombeks üldiselt kedagi väga kiita, kui ma tean, et saaks ehk paremini, aga rõõmsameelsete ametnike vastus on, et see on hästi edenenud, ja mina usun nendesse. Kui ma kohe vaatan neisse silmadesse, mis on südant täis, siis ma usun sellesse. Konkreetsemalt: eestikeelse õppe läbiviimiseks individuaalnõustamisena valmistati eelmine aasta ette 160 lasteaiaõpetajat ja 145 kooliõpetajat – mõlemad täitsa korralikud arvud mu meelest. Lisaks on nii Innove kui ülikoolid teinud väga erinevaid koolitusi õpetajatele ja koolijuhtidele. Ja meil on loodud viis piirkondlikku metoodikakeskust: Kohtla-Järvel, Narvas, Tartus ja kaks Tallinnas. On tehtud erinevaid üritusi. Näiteks juunis oli suvekool lasteaedade eesti keele kui teise keele õpetajatele ja osalejaid oli 50. Neid detaile on veel.
Teiseks: "Kas on käivitunud nn terve kooli programm, mille eesmärk on, et kõige nõrgemate eesti keele tulemustega koolidele tehakse koolitus kogu koolimeeskonnale? Kuidas hindate esimese aasta tulemusi?" Programm toimib Innove juhtimisel. Koolid on saanud üksteiselt tuge eestikeelse õppe laiendamiseks vene õppekeelega põhikoolis ja osalema kutsuti 13 kooli, kelle eesti keele eksami tulemused on olnud head või ka kesised. Õppeprogrammi raames on koolidele kavandatud kolmeaastased arendusprogrammid, mida viivad läbi Tallinna ja Tartu ülikoolid. Tõstetakse koolide juhtkondade juhtimisvõimekust ja õpetajate uurimispädevust. Õpetajad ja juhid peavad oskama oma töös kitsaskohti näha, lahendama probleeme ja seadma endale eesmärke, mis toetavad õpilaste arengut. Eeldatavad tulemused on, et õppeprogrammist osavõtt peaks lähendama eesti ja vene õppekeelega koolide püüdlusi õpilaskeskse kooli kujundamisel ja suurendama vene õppekeelega koolide sidusust Eesti haridussüsteemiga. Arendusprogrammides osalemine peaks vähendama eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste õpitulemuste vahet. Elu näitab, et kui see vahe on, siis on keeleoskus peamine põhjus.
Kolmas küsimus: "Millised konkreetsed õppematerjalid eesti keele õppeks on aastaga uuendatud ja millised on uuendamisel ning kui suur on nendes digitaalse/audiovisuaalse õppevara osa?" Ideekonkurss põhikoolis eesti keele kui teise keele õpetamise jaoks õppevara arendamiseks on läbi viidud ja võitja selgunud. Edasi toimuvad läbirääkimised potentsiaalse teostajaga. Ministeeriumi tellimusel kaardistab Sihtasutus Innove õppevara olukorda. Kaardistamise tulemused selguvad mai lõpuks ja pärast seda on plaanis välja kuulutada hanked ja soetada, arendada, parandada, digitaliseerida just sellist õppevara, mida kõige enam vaja on. Kaardistustega on hõlmatud ka eesti keele kui teise õppekeele materjalid. Ja Innove tellimusel on valminud lasteaedade ja esimeste klasside jaoks suureformaadiliste raamatute komplekti "Loeme koos!" uus trükk, mis hõlmab lasteaiaõpetajate koostatud kolme interaktiivset ja kõnearenduslikku lauamängu, metoodilist õppematerjali samade raamatute temaatika arendusena, metoodilist materjali keelekümblusprogrammi lasteaiaõpetajatele, häälikute ja tähtede tutvustust osalise ja kahesuunalise keelekümblusmudeliga rühmas ning keelekümblusprogrammi esimese kooliastme õppekomplekti uuendatud versioone.
Neljandaks: "Kui edukas on olnud eesti- ja venekeelsete noorte ühistegevuse rahastamine (teaduslaagrid, muuseumikülastused jm)? 2015. aastaks oli planeeritud 2000 noore osalemine programmis. Kui palju noori tegelikult osales?" Mullu käivitus "Noortekohtumiste" programm ja selle rahastus on 160 000 eurot. Taotlusi oli 58, neist sai rahastuse 51. Kokku oli noortegruppide vahel 78 kohtumist. Mullu käivitunud pilootprojekt "Noortekohtumised" tõi kokku ligi 1700 Eestis elavat eri emakeelega, peamiselt eesti ja vene keelt kõnelevat noort, mis on, nagu ma näen, 300 vähem, kui planeeritud, aga eks ta alguse asi ole. 2000 pakuti ilmselt ümmarguse arvuna välja. 2016. aastast on koolidel võimalik Haridus- ja Teadusministeeriumist taotleda projektitoetust eesti keele mitteformaalse õppe tegevusteks. Märtsis toimunud taotlusvoorus laekus 41 taotlust kokku 260 000 euro ulatuses. Haridus- ja Teadusministeerium on otsustanud toetada kõiki projekte ja täpne osalejate arv selgub, kui projektid läbi on.
Viiendaks: "Kuidas rakendus Eesti-sisese õpilasvahetuse programm? 2015. aastaks oli planeeritud 400 õpilase vahetus [---]" Eesti-sisese õpilasvahetuse programm käivitus 2014. aastal koostöös VeniVidiViciga. 2015. aastal osales õpilasvahetuses 230 noort 7.–12. klassist. Kuigi vahetuste arv aasta jooksul jäi alla 400, on koolide huvi olnud siiski märkimisväärne. 2014. aastal osales õpilasvahetuses 180 noort, seega kasvab ka noorte huvi programmi vastu.
"Millised on edasiminekud keelekümblusprogrammi laiendamisel [---] ning neile igakülgse toe tagamisel?" Sel õppeaastal on keelekümbluslaste arv kasvanud umbes 1000 võrra. Keelekümblusprogrammiga on liitunud 65-st vene õppekeelega põhikoolist 34. Programmi arendamisel peame koolide arvu kasvust olulisemaks õpilaste arvu kasvu. Oluline on säilitada programmi kvaliteet ja seega panustame pigem neile koolidele, kus on valmisolek suurem. Programm muutub aina populaarsemaks. Mullu liitus programmiga kuus lasteaeda.
Keelekümblusprogrammi järgi tööd alustanud asutused said liitumistoetust 1200 eurot asutuse kohta. Jätkuvalt saavad kõik koolid keelekümblusprogrammi õpilase kohta toetust: 2016. aastal oli see 185 eurot aasta kohta. Ja kõik programmi raames töötama asunud õpetajad on läbinud metoodikakoolituse.
Seitsmes küsimus: "Kas 2015. aastal sõnastatud eesmärkidesse on sisse viidud korrektiive [---]? Kas grammatikapõhise eesti keele õppe asendamine kommunikatiivse õppimisega ehk keele reaalse kasutamisega on endiselt päevakohane ning millised on edasiminekud?" Üleminekut grammatika-tõlkemeetodilt kommunikatiivsele alustasime sisuliselt juba iseseisvuse algusajal ja siin ei ole kahtlust, et sellega tegeldakse. Olete tahtnud veel midagi küsida – ma vaatan, mul on siin paberid. Ühesõnaga, on olemas see metoodika ja kõigega usinalt tegeldakse. Korrektiividest. 2015. aasta kevadel vallandunud põgenikekriis on meie prioriteete mõjutanud. Peame olema valmis täiesti teistsuguse taustaga noorte koolidesse võtmiseks ja algusest peale on see meil tegelikult väljendunud suhteliselt rahuliku optimismina. Kuigi koolid on olnud ehmunud võimalike võõramaalaste tulekust, on suhtumine kõvasti paranenud ja koolid toimetavad üldiselt tõhusalt. Meil on Innoves nii keelekümbluskeskus kui ka Rajaleidja keskused, mis sellega tegelevad, st arvestavad vajadusel laste erivajadustega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh vastuste eest, austatud minister! Kooliraamatukogud – kas ja kuivõrd on teil üldse ülevaadet, kui hästi on eestikeelse kirjandusega varustatud venekeelsete koolide raamatukogud? Teatavasti üks võimalus õpitud keelt süvendada ja kinnistada on tõesti see, kui laps loeb raamatut, on see siis päris paberraamat või e-raamat. Milline üldse on venekeelsete koolide kooliraamatukogude olukord?

Aitäh! Tunnistan pattu, et mul seda ülevaadet ei ole võtta. Kui ma koolidesse ikka jõuan, siis raamatukogudesse mitte. Iseasi, et mis nende tänapäeva noortega üldse teha – loeks nad emakeeleski, oleks juba kolmveerand võitu käes, teises keeles loetakse ilmselt veel harvem. Lugemine ei ole enam kahjuks populaarne, kui te raamatut silmas peate. Aga jah, sellega loomulikult haridusministeerium rahul ei ole.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Küsimus on lühike: kas ka muuseumid on keeleõppesse kaasatud ja kui on, siis kuivõrd laialdaselt seda kasutatakse?

Aitäh! Keeleõppes ei ole ju põhiline keeletund ise või nende tundide arvu pealesurumine, vaid erisugune õpe selles keeles. Muuseumide külastamine kuulub üldiselt koolide tegevuste hulka ja küllap leiaks sealt ka midagi spetsiifilisemat vastuseks, kui uuriks. Aga üldiselt on ikkagi peamine keele arendamise koht see muudes ainetes eesti keele kasutamine, mis arendab võib-olla märkamatumalt kui keeletunnid, millega ei tohi lapsi ka üle koormata.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et lugemine on noorte hulgas vähenenud. See on väga paljus asendunud audiovisuaalse maailmaga. Meil loodi hiljuti selline programm nagu ETV+. Kas telejaamad on ka keeleõppeprogrammi kaasatud?

Aitäh! Ma ei julge nüüd vastata, ma ei ole programme selle pilguga vaadanud. Aga haridusprogrammid kuuluvad kindlasti avalik-õigusliku televisiooni juurde. Ma pole kontrollinud, kas nad sellega tegelevad. Õnnetuseks on muidugi noored ka telekavaatamise suhtes hästi kitsid – nad ei tee seda ka, pigem on arvutis. Nad ikkagi kuulavad raadiot, vaatavad telekat ja loevad raamatut tunduvalt vähem kui nende vanemad.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Milline on praegu pilt eesti keele õpetajate osas vene koolides, on neid piisavalt, on nad piisavalt hästi ette valmistatud? Kas neid koolitatakse piisaval arvul ja kvaliteedis?

Aitäh! See on õrn küsimus. Piirkonniti on olukord väga erinev ja mingis mõttes haakub see üldse kogu meie koolivõrgu ja ilmselgelt selle korrastamise teemaga, mis ei tähenda tingimata koolide sulgemist, vaid erisugust ümberkorraldamist – astmete lahutamist, investeerimisi, liitmisi ja sulgemisi, ka uute koolide ehitamist konsolideerimise eesmärgil. Selle käigus muidugi vajadus õpetajate järele muutub. Ühelt poolt on see loomulik vanuseline vahetumine, aga teisalt ikkagi ka kvalifikatsiooni vahe küsimus. Nendes konkreetsetes omavalitsustes, kes on püüdnud kooli- ja gümnaasiumireformist rohkem kõrvale hiilida või hoida, on muidugi rohkem neid koole, kus õpetajate keeleoskus on nadi. On üks kaudne meetod. Me ei saa väga otseselt sekkuda koolipidajate tegevusse, aga stiimuleid luues me kindlalt mõjutame kokkuvõttes ka õpetajate keeleoskust, st nende koosseisu, kes oskavad keelt ja kes õpetavad seda rohkem. Eesti keele õpetajaid meil vene koolides kindlasti ülearu ei ole, ma arvan. Aga veel keerulisem on aineõpetajatega, kes oskaksid mõnes piirkonnas nii hästi eesti keelt, et selles keeles oma ainet õpetada, aga küll see paraneb.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Erinevate teemade puhul hakkavad mul varem või hiljem tekkima seosed erivajadustega inimestega, puuetega inimestega. Nii jõuan ka sel korral selle teemani. Kui me räägime eesti keele õppe edendamisest venekeelsetes koolides ja me liidame siia juurde erivajadused või puuded, siis läheb asi veel eriti õrnaks. On teil äkki tuua mõni hea näide või praktika, kas või kuidas on õpetatud just sedasama sihtgruppi – hariduslike erivajadustega õpilasi – ja koolitatud nende juhendajaid, sest siin on mitut spetsiifilist oskust vaja?

Aitäh! Ma kardan, et mul ei ole teile midagi põnevat vastata. See on üldiselt ikka koolide professionaalsuse, meie metoodilise abi ja meie lisarahastuse küsimus. Aga ministrina ma ei julgeks mingit üldistust teha. Erivajadustega lapsed võivad oma püüetes olla palju tublimad kui tavalapsed, aga neil on ka väga erinevad erivajadused. Mõnel juhul see seisnebki selles, et tublidust pole. Nii et see on keeruline teema – lapsed on erinevad, koolid on erinevad. Aga neid ikka koheldakse eriliselt Eesti koolides.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Vene koolidele on mitmeid programme, mida te ette lugesite, ja ka päris palju raha on sinna pandud. Kas te oskate hinnata nende programmide ja raha kulutamise tulemuslikkust? Kas te oskate arvata, millised need viljad on?

Aitäh! Mulle tundub, et viljad on magusad. Nendes koolides, kus on selgelt mindud üle eestikeelsele õppele või võetud osa keelekümblusest, on õppetulemused paremad. Ja kes on jäänud sellest kõrvale, need jäävadki maha. Igatahes on suhtumise muutust ka ühiskonnas laiemalt: lapsevanemad on huvitatud eesti keele kättesaamisest koolis ja see ei ole enam nii politiseeritud. Vene õppekeelega koolidel olid viimati matemaatika riigieksami tulemused isegi paremad kui eestikeelsetel koolidel. Eks nad võib-olla keskenduvad nendele ainetele, kus nad tunnevad ennast vabamini ja kus keeleprobleem väiksem on, aga fakt on, et kõige tähtsam on suhtumine. Ja kõige tähtsam on, et keeleoskus tasub ennast ära. See tasub end selgelt ära ka palgalõhe kadumise mõttes: hea keeleoskusega venelane teenib eestlasega praktiliselt võrdselt. Seal on mingi nüansierinevus ja kindlasti piirkondlik olukord, regionaalne paiknemine seda pilti mõjutab, aga laias laastus tasub keeleoskus end ära ja seda on tajunud ka venelased ise.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, austatud minister! Rõõm oli täna kuulata teie vastuseid. Need olid värvikad, need olid soojad ja kindlasti kantud üldisest tõdemusest, et eesti keel on meile kõigile kallis ja oluline. Tahaksin teile lõpetuseks rääkida õpilaste teadustööde festivalist, kust eriti paistab välja see, kui hästi oskavad eesti keelt need noored, kes on asunud eesti keelt õppima lasteaias, põhikoolis, kes on saanud osa keelekümblusest, teaduslaagritest ja kes on ka lugenud eestikeelset kirjandust. 28. ja 29. aprillil toimub meie õpilaste teadustööde festival. See on õpilaste teadusfestival. Ja seal osalevad vene noored – õpivad nad Sillamäel, õpivad nad Narvas, õpivad nad Tallinnas või ka mõnes Ida-Virumaa väiksemas venekeelse õppekeelega koolis – on kirjutanud oma uurimistööd eesti keeles. Ma olen peaaegu kindel, et kordub see, mis oli eelmisel aastal lõppvoorus. Kui mina üritasin noorelt küsida midagi vene keeles, siis tema vastas mulle alati: "Ma oskan nii hästi eesti keelt, et ma suudan oma uurimistöö tulemusi esitada päris selges eesti keeles." Ja see on see, mida me kõik tahame. Me tahame, et eesti keel tänu sellele, et tal on rohkem rääkijaid, edeneks ja areneks. Aga me tahame ka seda, et Eesti oleks koduks kõigile neile, kes siin Eestimaal elavad. Ja kodukeel on alati see keel, mida armastatakse. Aitäh teile kõigile, kes te olete täna arupärimiste arutelul edukalt vastu pidanud! Aitäh veel kord ministrile ja ka külalistele!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Head kolleegid! Seega oleme ka viimasele arupärimisele vastamise lõpetanud.

Kõigil neil, kes ei ole saanud täna piisavalt aru pärida või küsida või soovivad mingil muul teemal sõna võtta, on nüüd see võimalus vaba mikrofoni raames. Vaba mikrofon. Ühtegi sõnavõtusoovi ei ole. Aitäh, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 18.50.