Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 9. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Üleandmise soovi ei ole. Siis, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 128 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 128 lõpphääletusele ja me läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 128. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu oli 6, erapooletuid ei olnud. Seadus on vastu võetud.

Lähme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, selleks on põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 175 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas kõnealust seaduseelnõu teisipäeval, 15. märtsil. Annan teile ülevaate sellest, mis toimus teise lugemise arutelu käigus.
Kõigepealt selgitas nõunik meile, et muudatusettepanekute laekumise tähtajaks ... Võib-olla võiks saal vaiksem olla? (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Muudatusettepanekute laekumise tähtajaks esitasid ettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Vabaerakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Riigikogu liige Külliki Kübarsepp. Lisaks saatis komisjonile kirja vabaühenduste AVP ümarlaua õigusloome avatuse töörühma juht Liia Hänni, kes rõhutas, et komisjoni istungite salvestamine on oluline ja salvestisi tuleks säilitada. Samuti märkis ta, et komisjoni istungi protokollid peaksid olema põhjalikumad. Komisjoni esimees selgitas, et Liia Hänni esitatud ettepanekud on suures osas eelnõus juba kirjas ja Liia Hännile on juba ka saadetud vastuskiri. Komisjon vaatas üle esitatud muudatusettepanekud ja otsustas ise samuti teha ühe muudatusettepaneku, mis puudutab huvigruppide kaasamist.
Käin nüüd kiiresti muudatusettepanekud läbi, nagu me neid ka komisjonis järjestikku arutasime. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja tutvustas komisjonile oma fraktsiooni ettepanekut, mis on muudatusettepanekute tabelis ettepaneku nr 3 all. Mis on selle sisu? Fraktsiooni esindaja selgitas, et kuna eelnõust on välja jäänud Riigikogu komisjonide helisalvestisi reguleeriv osa, siis otsustas Eesti Keskerakonna fraktsioon teha sellekohase muudatusettepaneku. Helisalvestise näol on tegemist täiendava abivahendiga protokolli koostamisel, mis igal juhul garanteerib protokolli täpsuse. Helisalvestisi tuleks säilitada Riigikogu sama koosseisu lõpuni ning pärast seda anda need üle Riigiarhiivile, et tagada ajalooline mälu kõigi komisjonide tegevuse kohta. Tuleks helisalvestada kõikide komisjonide istungid. Komisjonide istungeid ei salvestata, kui komisjonis käsitletakse riigisaladust, salastatud välisteavet või avaliku teabe seaduse § 35 lõikes 1 nimetatud teavet.
Komisjonis märgiti, et eelnõu põhimõte on ette kirjutada, mida komisjoni istungi protokoll peab sisaldama. See, kuidas suudetakse nõuetele vastav protokoll koostada, on iga komisjoni enda otsustada. Selleks et tagada protokolli vastavus seadusele, on võimalik kasutada abimaterjale, mis võivad olla muu hulgas ka helisalvestised. Komisjoni esimees ütles, et 11 alatisest komisjonist salvestab praegu oma istungeid kolm komisjoni, kaks salvestavad osaliselt ja kolmest erikomisjonist salvestavad kaks komisjoni. Põhiseaduskomisjoni otsus oli jätta see muudatusettepanek arvestamata – selle poolt oli 5 ja vastu 6 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud.
Järgmine oli Eesti Vabaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mis puudutab dokumentide, kavandite ja nende koostamiseks kasutatavate abimaterjalide säilitamist, see on muudatusettepanekute tabelis ettepanek nr 4. Põhimõtteliselt komisjonis leiti, et reaalses elus on väga raske vahet teha, milliseid materjale tuleb säilitada ja milliseid mitte. Näiteks kui Riigikogu liige teeb mõnele paberile märkmeid või lihtsalt kritseldab midagi, siis kas seda peaks arhiivis säilitama? Komisjonis avaldati arvamust, et ajaloo huvides peaks eelkõige säilitama siiski komisjoni istungite salvestisi. Salvestis võimaldab hiljem teada saada, milline oli istungitel toimunud vaidluste tonaalsus ning kui kirglikult debatti peeti. Pakuti välja, et päevapoliitilised materjalid võiks ju teatud ajaks salastada. Samas leiti, et kuigi komisjoni istungite salvestiste säilitamine ajaloo huvides on väga hea, on selles osas Riigikogus konsensust leida peaaegu võimatu ning eelnõu jääks seadusena vastu võtmata. Seega on mõistlikum minna edasi eelnõuga sellisel kujul, et kehtestatakse kindlad nõuded komisjoni istungi protokollile. Nii võetaks eelnõu ehk seadusena vastu. Vastasel korral jääks kehtima praegune halb olukord, kus ei tehta sisulisi protokolle ega ole kohustust istungit salvestada. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata. Ettepaneku poolt oli 3 komisjoni liiget, vastu 6, erapooletuid 2.
Riigikogu liige Külliki Kübarsepp tutvustas enda esitatud muudatusettepanekut, mis on tabelis nr 1 all. Mis selle sisu on? Tema ettepanek on seotud kogemusega õiguskomisjoni tööst, kus hiljuti oli elav debatt selle üle, kas komisjonis tehtud otsused olid protokollis õigesti kajastatud. Tihti jääb komisjonis läbi rääkimata, kui pikk on mõistlik aeg, mille jooksul asjaosalised saavad protokolli üle vaadata. Komisjoni istungil sõna võtnud inimesel peab olema võimalik kontrollida, kas tema seisukohti on protokollis õigesti kajastatud. Õige oleks, et komisjonid salvestaks oma istungeid ning nende salvestiste abil oleks võimalik kontrollida, kas protokoll vastab istungil räägitule. Komisjonil peaks olema pädevus endal kokku leppida, mis on see mõistlik aeg, mille jooksul saavad komisjoni liikmed protokolli adekvaatsust kontrollida. See peaks jääma komisjoni sisemise töökorralduse küsimuseks. Komisjonis märgiti, et sellest on eelnõu menetluse käigus räägitud, et protokolliga peaksid saama kõik komisjoni liikmed tutvuda enne selle allkirjastamist või avalikustamist. Kui komisjonil on olemas istungist salvestis, siis selle abil saab küsimuste tekkimise korral protokolli õigsust kontrollida. Pärast protokolli allkirjastamist ja avalikustamist ei ole salvestist enam vaja. Muudatusettepaneku esitaja tõi välja, et kui tekib küsimus menetlusotsuste kajastamise õigsuse kohta, siis on probleem selles, et need peavad tavapäraselt olema juba neljapäeval Riigikogu juhatusele esitatud ning komisjoni liikmetel ei jää aega nendega enne tutvuda. Samas, vaidluste tekkides ei ole salvestise puudumise korral võimalik kontrollida, kas menetlusotsused on protokollis õigesti kajastatud. Komisjonis avaldati arvamust, et kuna eelnõu kohaselt kantakse edaspidi hääletustulemused protokolli nimeliselt, siis ei saa enam vaidlust menetlusotsuste üle tekkida. Komisjonis märgiti ära, et eelnõu ei keela tulevikus oma istungeid salvestada, see jäetakse iga komisjoni otsustada, millist abimaterjali kasutades põhjalik protokoll koostatakse. Lisaks öeldi, et mis puudutab komisjoni istungi protokolli kooskõlastamist komisjoni liikmetega, siis selle protseduuri seaduses sätestamine on väga keeruline, sest komisjonide tööpraktika on väga erinev. Nii et seegi peaks jääma komisjoni sisemise töökorralduse küsimuseks. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata, selle poolt oli 5 ja vastu 6 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja tutvustas oma fraktsiooni muudatusettepanekuid, millest esimene puudutab fraktsioonide esindatust komisjonides, see on muudatusettepanekute tabelis ettepanek nr 5. Fraktsiooni esindaja selgitas, et väiksematel fraktsioonidel ei ole võimalik kõikidesse komisjonidesse oma esindajaid saata, seega ei pruugi neil mitmes olulises komisjonis oma liiget olla. Komisjonidesse kuulumine võiks olla vabam ja mitte nii väga reglementeeritud. Põhiseaduskomisjoni liikmed märkisid, et Riigikogu liikmed võivad tegelikult iga komisjoni tööst osa võtta ning istungeid kuulata, aga neil ei ole hääleõigust. Eile oli ilus näide: Artur Talvik osales põhiseaduskomisjoni istungil, et kuulata, mida minister Arto Aas räägib haldusreformist. Samas nenditi, et komisjonides ei suhtuta alati soosivalt sellesse, et mõni komisjoniväline Riigikogu liige või fraktsiooni ametnik tuleb istungit kuulama. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja märkis, et neile on oluline komisjoni istungil hääletamise õigus. Põhiseaduskomisjonis väljendati arvamust, et fraktsioonidel, kellel on vähem liikmeid kui alatisi komisjone, ei ole võimalik olla ühel ajal korraga mitmes komisjonis, sest komisjonid peavad oma istungeid samal ajal. Lisaks on ka praegu fraktsioonidel võimalik juhatusele soovi avaldades oma fraktsiooni liikmed komisjonides ümber paigutada. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata – muudatusettepaneku poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 6, erapooletuid ei olnud.
Järgmine EKRE fraktsiooni muudatusettepanek puudutab istungil salvestamist ja see on tabelis ettepanek nr 6. Ettepaneku esitaja esindaja märkis, et põhimõtteliselt on arutelu komisjonil istungite salvestamise üle juba maha peetud ning seisukohad välja öeldud. Läksime kohe hääletamise juurde ja komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata. Ettepaneku poolt oli 5, vastu 6 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud.
Kolmas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek puudutab Riigikogu täiskogus küsimuste esitamist ja see on tabelis ettepanek nr 7. Ettepaneku esitaja esindaja selgitas, et ettepanekuga soovitakse sätestada, et Riigikogu liige võib täiskogus eelnõu esimesel lugemisel esitada kuni viis suulist küsimust. Praegu on võimalik esitada kuni kaks küsimust ning nende abil ei pruugi saada soovitud vastuseid. Samuti ei ole võimalik saada lisainfot. Komisjonis märgiti, et kunagi oli Riigikogus praktika, kus sai esitada kaks suulist küsimust ning suvaline arv kirjalikke küsimusi. Neid kirjalikke küsimusi esitati tohutult palju ja lõpuks ei jõudnud minister sisuliselt vastata isegi suulistele küsimustele. Leiti, et küsimuste arvu suurendamine ei too kaasa sisukamaid vastuseid, pigem muutuvad vastused formaalsemaks. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata – ettepaneku poolt oli 3 inimest, vastu 7, erapooletuid 1.
Neljas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek puudutab samuti Riigikogu täiskogus küsimuste esitamist ja see on tabelis ettepanek nr 8. Selle ettepaneku sisu on, et Riigikogu liige võib täiskogus eelnõu teisel lugemisel esitada kuni viis suulist küsimust. Komisjon otsustas ka selle muudatusettepaneku jätta arvestamata. Ettepaneku poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu 7 ja erapooletuid 1.
Viies Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek puudutab samuti Riigikogu täiskogus küsimuste esitamist ja see on tabelis ettepanek nr 9. Sellega soovitakse sätestada, et Riigikogu liige võib täiskogus ametiisikute ametisse nimetamise või ametist vabastamise ja välisdelegatsioonide moodustamist puudutava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel esitada kuni viis suulist küsimust. Komisjon otsustas jätta muudatusettepaneku arvestamata. Ettepaneku poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu 7, erapooletuid 1.
Kuues Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek puudutab Riigikogu liikmete arupärimisi ja see on tabelis ettepanek nr 10. Ettepaneku esitaja esindaja selgitas, et muudatusettepanek on tingitud sellest, et praegu on tihti olukord, mille puhul arupärimised tagasi lükatakse, ent Riigikogu esimehe põhjendused ei ole selleks piisavad. Riigikogu esimees peaks olema pigem arupärimiste edastaja, mitte tsensor ja Riigikogu liikmete arupärimised on demokraatliku kontrolli tähtsaimaid abinõusid, mille puhul ei ole selline piiramine õige. Komisjoni otsus oli jätta ka see muudatusettepanek arvestamata. Ettepaneku poolt oli 4 komisjoni liiget, vastu 6, erapooletuid ei olnud.
Komisjonis märgiti, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekutega soovitakse muuta Riigikogu kodu- ja töökorra seadust hoopis põhjalikumalt, kui eelnõus pakutud. See on tegelikult vajalik, aga esialgu võiks jääda eelnõus käsitletavate teemade piiresse. Riigikogu kodu- ja töökorra seadust rohkem muutes võiks aga jääda põhiseaduskomisjoni tänavu 9. veebruaril peetud istungil kokkulepitu juurde. See kokkulepitu oli sisult järgmine. 10. veebruaril koostas põhiseaduskomisjoni esimees kõigile Riigikogu liikmetele kirja küsimusega, mida nad arvavad, kas kodu- ja töökorra seadust tuleks muuta ja kui tuleks, siis kuidas. Vastuseid ootasime 15. märtsiks ja ainukene fraktsioon, kes muudatusettepanekuid tegi, oli Vabaerakonna fraktsioon.
Komisjoni algatatud muudatusettepanek oli selline, et huvigrupid, kes kaasatakse eelnõu ettevalmistavasse faasi ja kes soovivad osaleda ka komisjonide arutelul, saaksid seda teha. Tekst oleks selline: "Komisjon kaasab eelnõu arutellu need asjassepuutuvad huvigrupid, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisel ja kes soovivad osaleda eelnõu arutelul." Komisjonis toodi ka esile, et kaasamine ei pruugi automaatselt tähendada seda, et huvigrupid peavad komisjoni istungile kohale tulema, kaasamine võib toimuda ka mitmel muul moel. Samas leiti, et eelnõu seletuskirjas võiks täpsustada, kes on need huvigrupid, keda komisjon peab kaasama. Leiti, et need on eelkõige huvigrupid, keda ministeerium kaasas eelnõu ettevalmistamise etapis. Mõte on see, et kui on sisuline vajadus, siis kutsutakse huvigrupid ka komisjoni istungitele. Muudatusettepaneku poolt hääletas 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid 2.
Mida otsustati? Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 22. märtsi istungi päevakorda (konsensuslik otsus) ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 1, erapooletuid 3. Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Alates 2004. aastast, kui mõningase tööõnnetusena muutusid Riigikogu komisjonide protokollid väga lakooniliseks, on paljud komisjonid talitanud nii, et sisuliselt tehakse kaks protokolli: üks, mis läheb kodulehele ja on lakooniline, ja teine, n-ö variprotokoll ehk memo eelnõu ettekandjale. Seda kasutasite ilmselt praegu ka teie, et nii põhjalikult komisjonis toimunut vahendada. Mõnikord seda nii põhjalikult stenogrammi jaoks ei tehta. Minu küsimus on: milline on nende n-ö variprotokollide või memode saatus ja staatus? Kus neid säilitatakse, kas üldse säilitatakse ja milline on võimalik arhiivide huvi nende dokumentide vastu?

Te nimetasite päris õigesti, et see on tegelikult abimaterjal ja see abimaterjal minu andmetel ei ole olnud arhiivi huviobjekt. Kui me räägime abimaterjalist, siis selle kasutamise ja säilitamise otsustab komisjon pärast omavahelist läbirääkimist, mida sellega tehakse. Ma rõhutan, et selle seaduseelnõu eesmärk on täpsustada, mida peab protokoll sisaldama. Arhiiviväärtusega, ajalooväärtusega protokoll peab olema piisavalt põhjalik ja isikustatud, nii et on aru saada, mis otsuseni ja kuidas jõuti. Seniajani, nagu teiegi märkisite, ei ole neid sellisel kujul vormistatud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Seoses salvestistega on väga palju diskussiooni tekkinud selle üle, kas me ei taha kustutada väga olulisi ajaloosäilikuid. Kummaline oli see, et kui ma jõudsin komisjoni oma ettepanekut kaitsma, siis kõlas läbi, et me ju leppisime kokku, et me sõna "salvestis" siin eelnõus üldse ei kasuta. Ma ei mäleta, et pärast esimest lugemist oleks tähelepanu juhitud, et palun ärge esitage ettepanekuid, milles oleks kirjas sõna "salvestis". Kust tuli see kokkulepe ja mis on peamised argumendid?

Kokkulepe saavutati eelnõu ettevalmistamisel, kuna sõna "salvestis" on viimastel aegadel tekitanud ühiskonnas väga palju segadust ja arusaamatust. Arvatakse, et Riigikogu liikmed, Riigikogu komisjonid tahavad midagi avalikkuse eest varjata, ja et eelnõu oleks võimalikult selge, arusaadav ka väljaspool seda saali, siis me räägime abimaterjalist ja protokollist.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, salvestis on tänapäeval nii laialivalguv mõiste, et seda tuleks tulevikus tõenäoliselt konkretiseerida, kasutades kas sõna "helikiri" või midagi taolist. Aga minu küsimus puudutab üldse Riigikogu dokumentatsiooni, kaasa arvatud protokolle. Väga sageli me näeme liitlauseid, mis sisaldavad vahel veel kiillauseid, ja kui komad ei ole õigesti pandud, siis ei saa enam üldse aru, näiteks millise aluse juurde öeldis kuulub. Kas ei peaks protokollide ja üldse dokumentatsiooni kohta kehtestama mingid reeglid? Näiteks et kõik protokollid peavad olema vormistatud lihtlausetena.

Olen nõus ja see on kindlasti kantseleile üks väljakutse.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud kolleeg! Te mainisite oma ettekandes, et meie muudatusettepanekud on väga põhjalikud ja sisulised. Ma möönan, et see, kas ühes komisjonis võib olla üks rahvasaadik rohkem, on väga põhimõtteline ja suur muudatus, mida on võib-olla keeruline teha. Aga ma ei saa aru, miks ei võiks praegu lubatud küsimuste arvu suurendada. See on ka sisuline muudatus tõepoolest, aga väga lihtne muudatus, mis edendaks parlamentaarset debatti ja annaks opositsioonile võimaluse oma rolli täitevvõimu kontrollimisel paremini täita. Ütlesite ise ka, et need muudatused võivad olla vajalikud, aga nende juurde tuleb tagasi tulla hiljem. Mis see loogika on? Miks me praegu ei võiks seda ära teha?

Loogika on väga lihtne: see ei kattu selle eelnõu eesmärgiga. Ma mainisin teile põhiseaduskomisjoni kirja, milles me esitasime kõigile Riigikogu liikmetele küsimuse, kas on vaja muuta Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ja kui on vaja, siis kuidas. Ma ütlesin ka seda, et ainukene fraktsioon, kellelt tuli vastus ja kes esitas ettepanekud, oli Vabaerakonna fraktsioon. Seda teemat tuleks arutada laiemalt, põhjalikumalt ja üritada jõuda kompromissideni.

Jüri Adams, palun!

Härra ettekandja! Liia Hänni, Mart Laari valitsuse aegne minister ja hiljem Riigikogus põhiseaduskomisjoni esimees või vähemalt aseesimees korduvalt, saatis selle eelnõuga seoses põhiseaduskomisjonile kirja ja sai teilt ka vastuse. Kas te võiksite, palun, täiskogule tutvustada, mis oli tema probleem ja mida te vastasite?

Võin ikka. Proua Hännil oli põhimõtteliselt neli ettepanekut: salvestada kõikide komisjonide istungid, piirates avalikku ligipääsu vaid avaliku teabe seaduse § 35 lõikes 1 sätestatud alusel; täiendada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 39 selliselt, et komisjoni istungi protokollist oleks lisaks senisele võimalik näha ka arutluskäiku; töötada Riigikogu töö läbipaistvuse ja avatuse suurendamiseks välja valitsusväliste partnerite kaasamise hea tava lobireeglid ning tagada juurdepääs Riigikogu liikmete huvide deklaratsioonidele Riigikogu veebilehel. Ma ei hakka seda kirja pikalt ette lugema, salvestiste teemast me oleme enne rääkinud ja räägime ka täna veel. Mis puutub komisjoni protokolli, siis selle eelnõu eesmärk on protokolli täpsustamine, et selles oleks kirjas, milline oli arutluskäik, millised olid komisjoni liikmete seisukohad ja nimelised hääletamistulemused. Riigikogu töö läbipaistvuse ja avatuse suurendamist aga käsitleb just seesama muudatusettepanek, mille esitas põhiseaduskomisjon. Mis puutub Riigikogu liikmete huvide deklaratsioonidesse, siis me alles võtsime vastu korruptsioonivastase seaduse uue redaktsiooni.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu jaoks jääb ikkagi segaseks küsimus, kui pikk on pikk protokoll või põhjalik protokoll, nagu te siin puldis väljendusite. Kas selle näol on tegemist n-ö puhta protokolliga? Ma saan aru, et isikustatud seisukohad tulevad sinna sisse. Missugused piirid sellele protokollile pannakse? See on segane.

Väga keeruline on öelda, mis on pikk ja mis lühike – see on nii subjektiivne. Kirja pandud arutluskäik peab sisaldama kõiki seisukohti, mida komisjoni liikmed esitasid. Mõne eelnõu puhul võib arutelu olla ääretult lühike ja mõne puhul ääretult pikk. Mõte on, et komisjoni liikmete seisukohad peavad olema protokollis kajastatud, et oleks näha, millised nende positsioonid on, ja samamoodi hääletustulemus.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma soovitan tulevikus esimesel lugemisel teada anda, mida peaks muudatusettepanekute tegemisel vältima. Muidu võib jääda lolli või kummalisse olukorda: sa teed tööd, aga selle puhul ei ole positiivne tulemus võimalikki. Aga ma jätkan Talviku küsimuse teemat. Eelnõu neljandas punktis on kirjas, et sõnavõtja seisukohad refereeritakse. Kas te arutasite ka läbi, mis kriteeriumidele see refereering peaks vastama? Kas see on stenogramm või ülevaade? Ma arvan, et sellest sõltub ka protokolli pikkus. Kas räägitakse mina-vormis või kasutatakse verbi kolmandat pööret? Iseenesest aga on positiivne, et me liigume pikemate ja sisukamate protokollide suunas.

Kommentaariks teie küsimuse esimesele osale kinnitan, et me ei saa küll Riigikogu liikmele ette kirjutada, milliseid muudatusettepanekuid ta esitada võib. See on igaühe vaba tahe. Aga mis puutub protokollide sisusse, et mismoodi see täpselt hakkab välja nägema, siis selle jätaksime ikkagi põhimõtteliselt iga komisjoni otsustada. Me peaksime seaduses välja tooma põhiaspektid, mida tuleb arvestada, et protokoll kajastaks selgelt arutluskäiku ja hääletust. Kuidas seda täpselt teha, peab olema komisjoni vaba voli otsustada.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjon helisalvestiste arhiiviväärtuse kohta ka Rahvusarhiivilt arvamust küsis? Riigikogu eelmises koosseisus oli see teema üleval, aga takerdus nende salvestiste ebamäärase staatuse taha. Kuid riigiarhivaar Priit Pirsko saatis põhiseaduskomisjonile tollal kirja, kus ta muu hulgas ütles: "Arvestades praeguseks ilmnenud avalikkuse huvi Riigikogu töökorralduse läbipaistvuse vastu, leian, et mõistlik oleks senised helisalvestised parlamendi dokumendihaldussüsteemi hõlmata ja Rahvusarhiivil nende väärtuse kohta otsus langetada." Kas see on tehtud?

Esiteks, praegu ei salvesta kõik komisjonid oma istungeid. See on komisjonide vaba voli olnud. Ja selle eelnõu regulatsiooniala on protokoll. Selles mõttes on olukord teine kui eelmise koosseisu ajal, kui seda eelnõu arutati.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teises muudatusettepanekus tuuakse sisse huvigruppide kaasamise mõte, mis on iseenesest väga tervitatav. Ma pean seda ülimalt oluliseks, et järjest enam kaasatakse huvigruppe otsuste tegemisse. Küsimus on pigem selles, kui palju huvigruppide arvamusega arvestatakse. Tihtipeale me kuuleme nende kurtmist, et me oleme kaasatud olnud, meid kuulati ära, aga see tundus rohkem nagu linnukese pärast. Kuidas ikkagi plaanitakse huvigruppide kaasamisel kuuldud arvamuste arvesse võtmist? Millised on plaanid?

Eks sellega on täpselt samamoodi nagu Riigikogu liikmete muudatusettepanekute puhul. Eraisikutelt ja huvigruppidelt on tulnud ja tuleb igasuguseid muudatusettepanekuid ja algatusettepanekuid. Niimoodi see saab ka edaspidi olema. Aga ei saa ette kirjutada, et me peame näiteks selle huvigrupi muudatusettepanekuid arvestama ja teise omi mitte.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Arhiivinduses on üks selline väga hea reegel, et tuleb mõelda mitte ainult kultuurilooliselt ja ajalooliselt, vaid ka riigimehelikult. Ja see seab meie ette raske probleemi: tuleb arvestada, kui kallis on üks või teine asi. See ongi see kõige tähtsam tegur. Tahaks ju mäletada ja teada rohkem, aga alati tuleb hinda küsida. Nüüd on Rahvusarhiiv valmis saanud autonoomse elektroonilise arhiveerimismooduli, mis ei küsi enam leiba ja mida ei peagi vändast keerama – ühendad ära, ja dokument arhiveeritakse, sealjuures ka helisalvestis. Kas sellises olukorras, kus see kulutus on juba tehtud ja Rahvusarhiiv on nõus vastu võtma ka fonomaterjale, võiks ikkagi astuda jälle ühe sammukese selle humanitaarse eesmärgi arvestamise poole, kuna see ei nõua enam väga palju raha?

Härra professor, ma mõistan absoluutselt teie kui ajaloolase muret. See, et Rahvusarhiiv on teinud oma kulutused, on asja üks pool. Teine pool on see, et selleks, et Riigikogu kõigis komisjonides oleksid salvestised, mis vastaksid teatud tingimustele, peaksime tegema investeeringuid. Ja see summa on orienteerivalt 350 000 eurot.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Aga kas põhimõtteliselt ikkagi ei oleks õigem, kui kõik komisjoni istungid salvestatakse? Seda enam, et nüüd on nende hoidmiseks, arhiveerimiseks Rahvusarhiivis kõik võimalused olemas. Miks me ikkagi seda ei taha teha?

Ma arvan, et eelkõige takerdub see selle taha, et me peaksime analüüsima, kui suur huvi nende vastu on, kui palju salvestamine maksab ja mida see praktikas endaga kaasa toob. Kui me nüüd tegurid lauale toome ja hakkame seda arutama otsast peale, siis päeva lõpuks me jõuame selleni, et kõik komisjonid ei taha salvestada. Väga oluline on ka küsimus, kas miinimuminvesteering 350 000 eurot on otstarbekas. Nii need otsused tuleb teha.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Jüri Adams, palun!

Härra juhataja! Võib-olla selle eelnõu konkreetne tulemus ei olegi nii tähtis. Tähtsam on see, et me oleme tõstatanud küsimuse, kas Riigikogu töös sündivaid materjale üldse arhiveeritakse ja kuidas meie arvates arhiivindus üldse korraldatud peaks olema. Ma kirjutasin härra Laaneti ettekandest – või oli see vastustest – üles ühe niisuguse lause, et abimaterjal ei ole arhiivi huviobjekt. Ma jäin mõtlema, et kes on see arhiiv. Kes üldse on kunagi küsinud, mis on nende huviobjekt, ja kes saab selle üle otsustada? Mina isiklikult olen käinud Riigikogu arhiivis vaatamas materjale Riigikogu VII koosseisu töö kohta. See koosseis töötas enne elektroonikaajastut, enne digitaliseerimise ajastut ja kõik need materjalid on seal ilusti kastides. Nii palju kui ma aru sain, ei ole vähemalt see arhiiv kunagi ütelnud, et ärge mõnda paberit meile tooge. Nad võtavad kõik vastu, ilma kontrollimata, mis neile antakse. Samas ma ei tea ka, et oleks olnud kunagi mingisugune katse survestada mõnda komisjoni, et tooge meile rohkem järelejäänud pabereid.
Üldine probleem paistab aga olevat selles, et elektroonilisel ajastul Riigikogu töö arhiveerimist üldse ei toimu. See on edasi lükatud mingisugusele määramatule ajale ja eeldus on see, et kõik asjad, mis on Riigikogu serveris, säilivad seal niimoodi iseenesest, ilma erilise tööta. Ja minu jaoks ei ole selge ka see, milline on Riigikogu Kantseleis sündivate arhivaalide ja Riigikogust sündivate arhivaalide omavaheline suhe – kas neile kehtivad ühed ja samad reeglid või neil on erinevad reeglid või kuidas.
Vabaerakonna fraktsioon saatis oma nõuniku rääkima Riigikogu arhiiviga. Paistis niimoodi, et arhiiv ei näe selles üldse mingisugust probleemi, kui neile antakse ka lindistused. Lintide puhul on muidugi nende säilivuse küsimus, aga nad võtavad hea meelega vastu kõik, mis neile antakse.
Ma ei tea, kuidas selle küsimusega edasi minna. Riigikogu töö arhiveerimise küsimus on praegusel hetkel justkui unustatud küsimus, sellega ei ole tegelenud keegi. Ma saan aru, et ka Riigikogu juhatuse praegune koosseis ja eelmised koosseisud ei ole sellega tegelenud. Tegelema aga peaks.
Mis puutub arhiivi, siis seda, millised on nende soovid või millised on nende takistused, me võiksime ju küsida otse kas arhiivi juhtivatelt töötajatelt või vastavalt ministrilt. Samas ma ei ole kindel, et see on kõige parem meetod. Võib-olla esialgu võtaks fraktsioonid ja vanematekogu või juhatuse kokku ja miks mitte paluda neid, et me paari kuu jooksul saaksime tervikliku visiooni, kuidas edaspidi Riigikogu komisjonide ja fraktsioonide töö tulemused arhiivi jõuavad. Kui selleks on vaja mingisuguseid uusi töötajaid või rahasummasid, siis peaks sellega tegelema. Aga praeguse olukorra jätkumine – sisuliselt ju teadlikku arhiveerimistööd ei toimu – on minu arust natukene vastutustundetu, kui pehmelt väljenduda.

Aitäh! Andres Herkel, palun!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! See on päris mõistlik, et me seda temaatikat siin käsitleme. Ehkki Vabaerakonna fraktsioonil on meie kodukorraseaduse repressiivsete nüansside kohta väga palju etteheiteid, peame väga vajalikuks seda teemat siinkohal laiendada, kui võimalik, ajaloo seisukohalt arhiividele huvi pakkuvatele dokumentidele. Kõigepealt aga on selle seaduseelnõu puhul positiivne see, et me parandame ära ühe komisjonide protokollide koostamist puudutava apsaka, mis tekkis Riigikogu kodu- ja töökorda 12 aastat tagasi. Et sellest aru saada, mis toona toimus, ma räägin veidi ajaloost. Nimelt seoses sellega, et Eesti hakkas astuma Euroopa Liitu, oli vaja Euroopa asjade komisjon ümber formeerida alaliseks Euroopa Liidu asjade komisjoniks. Riigikogu ette toodi päris põhimõtteliselt kodukorda muutev eelnõu, mis oma algvariandis nägi ette ka töögraafiku põhjalikumat muutmist. Algatajate nimel tegi ettekande tollane väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja komisjoni nimel Rein Lang. Vaadates värskelt tollased arutelud üle, jõudsin järeldusele, et Riigikogu suur saal seda nüanssi, et muu hulgas nuditakse ära Riigikogu komisjonide protokollid, väga tähele ei pannud. Teen komplimendi Eiki Nestorile, kes taipas selle kohta tollal Marko Mihkelsoni käest küsida, aga minu meelest ettekandja ei saanud isegi küsimuse püstitusest aru, arvates, et jutt on Euroopa Liidu asjade komisjoni protokollidest. Loomulikult on komisjonide spetsiifikast tulenevalt väga suur erinevus, milliseid istungeid saab salvestada ja üksikasjalikult protokollida ning milliste protokollid saab avalikult üles panna ja milliseid ei saa. On selge, et riigikaitsekomisjonil, väliskomisjonil ja Euroopa Liidu asjade komisjonil, rääkimata julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonist, on tegemist niisuguste teemadega, mis on tihtipeale kaetud riigisaladusega ja seal tulebki talitada teistmoodi. Mis puutub aga tavakomisjonidesse, siis ma siiani ei saa aru, miks need protokollid lakooniliseks läksid. Tegelikult oleme selle tõttu kaotanud väga suure tüki Riigikogu ajaloost. Sellest oligi ajendatud mu küsimus selle kohta, mis saab nendest abimaterjalidest, mida ettekandjad siin kõnetoolis kasutavad. Kui me neid ei säilita, siis me teeme ka sellega väga suure vea. Mis puudutab salvestisi ja muid istungitel kasutatavaid abimaterjale, siis täpselt samamoodi, kuni see ei tekita liiga suurt vaeva, peaks neid alles hoidma. Spetsiifilisema arhiiviväärtuse üle tuleb tõepoolest spetsialistidega nõu pidada.
Ma pean ütlema, et ka Riigikogu juhatus on selles valdkonnas olnud äärmiselt ebajärjekindel. Eelmisest koosseisust tuleb mulle meelde üks juhtum, kus üht salvestist ei tahetud välja anda vist uurimisorganile ja siis hakkasid ajakirjanikud selle kohta küsima. Asi lõppes suure institutsionaalse vaidlusega, mille tulemus ei olnud ennustatav. Vahepeal läks aga regulatsioon jälle väga avatuks – anname aga kõik välja ja kõigile, kes küsivad. Me võiksime selle teema siiski põhjalikumalt läbi mõelda ja jätta alles võimaluse salvestisi ja muid abimaterjale säilitada kas või sellisel kujul, nagu Vabaerakond on ette pannud: dokumentide kavandeid, nende koostamiseks kasutatud abimaterjale ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjale säilitatakse paberil või irdkandjal ning need on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Palun toetust sellele muudatusettepanekule eriti sotsiaaldemokraatidelt ja IRL-ilt, kes eelmises koosseisus oli pigem avatuse poolt. Ja ühtlasi teen ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine katkestada.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Olin asendusliikmena tollel koosolekul, kus teemat arutati, ja toetasin väga selgelt ja ühemõtteliselt salvestamist ja salvestiste säilitamist. Seda võib-olla teatud mõttes emotsionaalsetel põhjustel, kuna ma olen ajaloolane ja mõtlen, kui rikkad me oleksime, kui meil oleksid näiteks Vana-Rooma senati salvestised, kui me saaksime kuulda, missuguse tooniga pidas oma kõnesid Caesar või Cicero või keegi teine nendest kuulsustest, kelle nimesid me teame ajalooraamatutest. Kas neil oli vahelehõikeid? Kuidas reageeris auditoorium? See on hindamatu väärtus ja praegused tehnoloogilised vahendid annavad meile võimaluse seda hindamatut väärtust järeltulevatele põlvedele säilitada. Seega me oleme fraktsiooniga seda meelt, et komisjonide istungeid tuleks salvestada ja salvestisi tuleks säilitada.
Siin tekivad loomulikult teatud küsimused. Rahapuudus ei ole minu arvates Eesti Vabariigis kunagi probleem. Me ju näeme, kuidas raha lastakse korstnasse küll Estonian Airiga, küll igasuguste muude Airidega, küll sooja õhuna, küll külma õhuna. Nii et ausalt öeldes, see 350 000 eurot – ma ei arva, et see on Eesti Vabariigile ületamatu kulu, arvestades seda ajaloolist, emotsionaalset ja ka juriidilist väärtust, mida salvestised endast kujutavad.
Jah, siin on ka probleem teatud komisjonide väga tundliku materjaliga, aga on ju võimalik kehtestada salastamistähtajad ja muud salastamistingimused. Tähtaegu on võimalik pikendada. Me teame, et Välisministeerium pidevalt salastab raporteid, memosid jms ning vajaduse korral pikendab salastamistähtaegu. See on kõik tehniline probleem ja ma ei näe, et see võiks kuidagi olla takistuseks. Takistuseks ei saa olla ka see formaat, mida me kasutama hakkame. Samuti ei saa säilitamisest loobumise põhjendus olla, et me protokollime. Meil on hiljutine kogemus õiguskomisjonist, kus eri osapooled said protokolli läinust täiesti erinevalt aru ja ei ole tänase päevani omavahel kokkuleppele jõudnud, kumma arusaamine on õige. Salvestis lahendaks niisuguste arusaamatuste küsimuse ja seetõttu veel kord: salvestamine oleks õigustatud.
Lõpetuseks. Olen sattunud vaatama paari teleseriaali, näiteks "Ameerika vanavarakogujad". See on ikka hämmastav, mida teeb aeg asjadega, ja asjade hulka käivad ka meie sõnad. Asjad, mis viiekümnendatel aastatel olid nii tavalised, et neid viidi prügimäele, on tänapäeval suure emotsionaalse, kultuurilise ja ka materiaalse väärtusega. Täpselt samuti on kümne, kahekümne, saja ja kahesaja aasta pärast see, mida me oleme rääkinud, väga suure väärtusega ja kui seda ei ole säilitatud, siis on see väärtus kaotsi läinud.
Ma kutsun kõiki neid, kes ütlevad, et aga me peame ju siis hakkama uut eelnõu tegema, järele mõtlema. Lugupeetavad, meie töö siin ongi eelnõusid teha ja võtta vastu seadusi, mis ei ole praagid. Kahjuks me väga sageli näeme, et siin saalis on praaki vastu võetud, eriti palju tuli seda eelmise koosseisu käe alt. Me toetame Vabaerakonna ettepanekut teine lugemine katkestada, sest me arvame, et on võimalik teha parem eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Mart Nutt, palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu puhul on olnud kahjuks päris palju möödarääkimist. See on iseenesest kahetsusväärne, sest selle eelnõu eesmärk on tegelikult väga õige. Aga ma tahan peatuda paaril aspektil, mis puudutab seda, mis juhtub, kui me seda eelnõu vastu ei võta. Juhtub see, et kehtima jääb praegune olukord: meil ei teki korralikke protokolle, me jätkame nii nagu seni, ja salvestisi ka ei ole. Ühesõnaga, minu arvates on igal juhul parem, kui me võtame selle seaduseelnõu seadusena vastu sellisel kujul, nagu see on võimalik. Ja arvestage sellega, et see vajab koosseisu häälteenamust. Kui me võtame ta vastu sellisel kujul, nagu komisjon on praegu selle teise lugemise teksti esitanud, siis me saame korralikud protokollid. Aga tõesti, salvestamise kohustust ei teki.
Ka mina olen ajaloolane. Ja loomulikult olen ma seisukohal, et mida rohkem materjali jääb tulevikuks, seda parem on. Minul ei ole salvestiste vastu kõige vähematki. Väga tore, kui me otsustame, et salvestised hakkavad olema komisjoni töö üks osa ja neid säilitatakse kokkulepitult nii kaua, kui me seda vajalikuks peame. Selle vastu ei saa kindlasti mitte midagi olla. Aga ma arvan, et kui me praeguses olukorras, kus salvestistesse suhtutakse nii erinevalt, hakkame hääletama varianti, kus on salvestiste säilitamine sees, siis me seda 51 häält ei saa. Sellisel juhul tekib olukord, et seda seaduseelnõu vastu ei võeta. Nii et ma lähenen küsimusele täiesti pragmaatiliselt. Võtame selle seaduse vastu sellisel kujul, milles me suudame kokku leppida, ja tuleme selle salvestiste teema juurde tagasi, kui me peame seda vajalikuks! Aitäh!

Aitäh! Märt Sults, palun!

Härra eesistuja! Kolleegid! Olles noor Riigikogu liige ja lugedes oma esimeste ettekannete stenogramme ma ei saanud aru, mis jura ma suust välja ajasin. Tähendab, tekst oli kuidagi sihuke, nagu ta oli. Stenogramm oli justkui paigas, aga jutumärke paigas ei olnud, emotsiooni paigas ei olnud. Kui võrrelda Riigikogu istungi lindistust ja stenogrammi, siis saate täpselt pointile pihta, mis tegelikult puldist öeldi. Just sellepärast palun ka mina selle eelnõu lugemine katkestada. Lindistus ja komisjoni istungi protokoll kokku annavad edasi emotsiooni ja ka tegeliku sisu. Eesti keel on küll vahva keel, aga inimese kehakeel, emotsioonid, vahelehõiked, ärritus ja kõik muud inimlikud nüansid protokollis ei kajastu. Ning Mart enne rääkis siin, et protokollid ei ole täielikud. Kust kohast on võetud selline juhis, et koosoleku protokollija kirjutab mittetäieliku protokolli? See on ju koosoleku juhataja täielik möödapõrutamine! Protokoll peab täielik olema. Aga protokoll kahjuks ei ole selline. Nii et palun toetust ettepanekule teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Eiki Nestor, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma ütlen paar sõna Riigikogu juhatuse nimel, kuna selle eelnõu palus põhiseaduskomisjonil algatada Riigikogu juhatus. Mart Nutt, kellega me siin oleme VII Riigikogust saadik, rääkis tegelikult lühidalt ära, mida minagi tahtsin öelda. Eelmises Riigikogus jäi protokollide ja salvestiste saaga lõpule viimata ja nendes oludes põhineb Riigikogu komisjonide töö avalikum kättesaadavus ainult juhatuse ja komisjonide koostööl. Tegelikult me näeme, et see koostöö ei pruugi alati olla edukas, ja seetõttu on see seaduseelnõu igal juhul parem kui seadus, mis praegu kehtib. Teine asi, mida ma tahan öelda, on see, et selle seaduse muutmiseks on vaja 51 häält. Ma nimetasin neid kahte tõsiasja ainuüksi seetõttu, et kuigi see eelmises kogus vastu võtmata jäänud seadus oli mulle sümpaatsem, ma hindan ka seda tööd, mida praegune põhiseaduskomisjon on teinud.
Natukene ka salvestistest, mille juurde me ilmselt tuleme tagasi. Kõigepealt, hea kolleeg Märt Sults, ma pean sind kurvastama: on olemas riigiarhiivi otsus salvestiste kohta, mida tehakse, ja see puudutab seda juttu, mida mina siin praegu räägin ja mida sina räägid. Kuna selle kohta valmib stenogramm, siis selle kohta on riigiarhiivi otsus, et nad ei vaja neid salvestisi. Nii et nii kurb, kui see ka ei ole, sinu kõned sellisel kujul ei oma arhiiviväärtust ja minu omad samuti ja teiste omad ka. Küll aga on kogu selle täna arutelul oleva seaduseelnõu tulevik seotud sellega, kui põhjalikud saavad tulevikus olema protokollid. Kui nad on, nagu Artur Talvik õigesti märkis, sisuliselt puhastatud protokollid, siis on kõik olemas. Kuni 2004. aastani keegi ei pahandanud selle üle, et Riigikogu komisjonide protokollid oleks olnud arusaamatud. Kõik said aru, kuidas mingi seadus sündis, kes mida rääkis. Nüüd vahepeal enesealgatuslikult tehtud salvestiste kõige suurem häda, head kolleegid, on see, et mitte keegi ei saa aru, kes räägib. Mida räägitakse, sellest saavad kõik aru, aga kes räägib, sellest ei ole võimalik enam mitte kuidagi aru saada. Nii et nende väärtusega, mis vahepeal sündisid, on omaette lugu. Eks selle kallal Riigikogu Kantselei töötab. Aga mis puutub vajadusse arutada Riigikogu arhiiviga seonduvat, siis loomulikult teeme seda. Aitäh, Jüri Adams, selle ettepaneku eest!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on tehtud hulk muudatusettepanekuid ja me hakkame neid läbi vaatama.
Esimene muudatusettepanek, mille on esitanud Külliki Kübarsepp. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Vabaerakonna fraktsioon palub seda ettepanekut hääletada!

Head kolleegid, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Külliki Kübarsepp. Juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 25 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teine muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.
Kolmas muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Palun Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekut hääletada!

Hääletame seda ettepanekut.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljas muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Vabaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kuna nii härra Nutt kui ka härra Nestor ütlesid, et abimaterjalide säilitamise vastu midagi ei saa olla, siis me palume hääletada.

Me hääletame seda ettepanekut.
Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Vabaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viies muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra juhataja! Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon palub seda hääletada.

Me hääletame seda.
Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kuues muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meie fraktsioon palub seda ettepanekut hääletada, ehkki seda on juba põhimõtteliselt kolm korda hääletatud.

Läheme hääletuse juurde.
Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Me soovime ka selle ettepaneku hääletamist.

Me hääletame seda.
Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Palume ka seda ettepanekut hääletada!

Läheme hääletamise juurde.
Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Üheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Suur aitäh! Me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Hääletame!
Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ja viimane, kümnes muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! See on meile väga kallis muudatusettepanek. Palun seda hääletada!

Paneme selle kalli muudatusettepaneku hääletusele.
Panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu on 48, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 175 teine lugemine lõpetada. Aga kuna Eesti Vabaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku katkestada eelnõu 175 teine lugemine, siis me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Vabaerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 175 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 175 teine lugemine on lõppenud.

Head kolleegid! Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde: põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 160 teine lugemine. Ettekandja on põhiseaduskomisjoni liige Martin Kukk.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu number on 160 ja põhiseaduskomisjonis oli eelnõu arutelu. Tuletan lühidalt sissejuhatuseks meelde, mis on selle eelnõu eesmärgid ja mida see muudab.
Esiteks muudame maakonna tasemel korraldatavate valimiste korraldamise poolt, edaspidi hakkavad maakonna tasandil valimisi korraldama valimisjuhid. Sisuliselt korraldavad valimisi maakondades praegu maasekretärid ja praktilist vajadust eraldi maakonna valimiskomisjonide järele pole. Eelnõu järgi on edaspidi maakonna valimisjuht maasekretär, kuid riigi valimisteenistus võib maasekretäri ettepanekul nimetada ka eraldi maakonna valimisjuhi. Tuletan meelde, et selle eelnõuga me loome riigi valimisteenistuse, mis on professionaalne valimisi ettevalmistav organ Eesti riigis.
Teiseks, elektroonilise hääletamise korraldamine saab riigi valimisteenistuse ülesandeks. Kehtiva seaduse kohaselt on elektroonilise hääletamise komisjon moodustatud n-ö ekspertide komisjonina, mille iga liige täidab kindlaid ülesandeid hääletamise korraldamisel. Neid eksperte koondab riigi valimisteenistus, kaasates selleks vajaduse korral spetsialiste Riigikogu Kantseleist või väljastpoolt seda.
Kolmandaks, tulenevalt maakonna valimiskomisjonide ülesannete andmisest maakonna valimisjuhile muutub ka kaebuste läbivaatamise kord. Senise kolmeastmelise kaebemenetluse asemel näeb eelnõu ette kaheastmelist menetlust. See tähendab, et valimiskaebused vaatab kõigepealt läbi Vabariigi Valimiskomisjon. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid saab endiselt vaidlustada Riigikohtus. Lisaks näeb eelnõu valijale ette õiguse esitada vabas vormis avaldus puuduste kohta valimiste korralduses. Avaldus puuduste kohta on mõeldud kaebuse alternatiivina, mis võimaldab isikul probleemi lahendamiseks valimiste korraldaja poole lihtsustatud korras pöörduda ja saada lahendus kiiresti, st enne hääletamise lõppu valimistel. Avaldus esitatakse riigi valimisteenistusele, kes korraldab sellele vastamise.
Viiendaks, Vabariigi Valimiskomisjon lõpetab määruste kehtestamise. Määrused olid mõeldud eelkõige valimiste korraldajate juhendamiseks ning selline õigusakti formaat ei ole juhendamiseks sobiv, eriti arvestades, et määruste peamised rakendajad on jaoskonnakomisjonid, mille liikmetel pole enamasti õigusaktide kasutamise kogemusi. Tulevikus koostab riigi valimisteenistus valimiste korraldajatele juhendeid, mis võimaldab juhiseid anda vähem formaalsel, loetavamal ja näidetega illustreeritud kujul. Määrustega on Vabariigi Valimiskomisjon täpsustanud ka mõningaid valimiste aspekte, mida seadus otseselt ei reguleerinud. Näiteks nägi seadus ette, et Vabariigi Valimiskomisjon kehtestab vaatlejastaatuse. Vajaduse korral on seadust vastavalt täiendatud, näiteks on lisatud valimiste vaatlemise põhimõtted või et hääletamissedeli vormi kehtestab Vabariigi Valimiskomisjon otsusega.
Ning kuuendaks, kuna elektroonilise hääletamise osatähtsus on valimistel nii suur – 30% valijatest hääletab elektrooniliselt –, näeb eelnõu ette nimetada Vabariigi Valimiskomisjoni liikmeks ka üks täiendav, IT-taustaga inimene. Nii ongi eelnõu kohaselt üks Vabariigi Valimiskomisjoni liikmeid Riigikogu Kantselei esindaja asemel Audiitorkogu juhatuse nimetatud infosüsteemide audiitor.
Nüüd lühidalt komisjoni istungil toimunust. Komisjoni istung toimus teisipäeval, 8. märtsil algusega kell 14. Komisjoni nõunik selgitas, et eelnõu läbis esimese lugemise 17. veebruaril ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. märts 2016. Eelnõu kohta laekus Eesti Keskerakonna fraktsioonilt 145 muudatusettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt kuus muudatusettepanekut ja Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt kolm muudatusettepanekut. Lisaks on põhiseaduskomisjoni ning Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunikud valmistanud ette veel kaheksa ettepanekut, mis tulenevad Justiitsministeeriumi 20. jaanuari 2016 arvamuses toodud märkustest. Põhiseaduskomisjon esitas need ametlike muudatusettepanekutena.
Nõunik märkis, et 2. märtsil saatis komisjonile kirja Siseministeerium, kes tegi ka ühe muudatusettepaneku, mille komisjon samuti muudatusettepanekuna esitas. Kohale tulnud Siseministeeriumi esindaja selgitas, et nende ettepanek tuleneb sellest, et Siseministeerium vastutab valijate nimekirjade koostamise eest ja valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris. Seni käib valijate arvestuse pidamine rahvastikuregistri andmete alusel ja lisaks valimisjaoskondade määrustes olevate andmete alusel. Need määrused koostatakse eraldi dokumendina, mis esitatakse rahvastikuregistri vastutavale töötlejale Siseministeeriumile ja Vabariigi Valimiskomisjonile. Määruses toodud andmed kantakse omakorda käsitsi valijate arvestuse tegemiseks rahvastikuregistrisse ja muudeks vajadusteks ka valimiste infosüsteemi. Siseministeeriumil on plaanis rahvastikuregistri tarkvara uuendamine just selles osas, mis puudutab valijate arvestust. Rahvastikuregistrisse on plaanis luua kaardirakendus, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel valimiste korraldamiseks edaspidi lihtsamini jaoskonnapiire määrata. Küsisime komisjonis, kas selleks on ka eelarves vahendid ette nähtud. Siseministeeriumi esindaja kinnitas, et riigieelarves on selleks raha ette nähtud ja IT-lahendus on võimalik ellu rakendada.
Komisjoni nõunik selgitas muu hulgas, et ta on koostanud muudatusettepanekute tabeli kavandi, milles on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõike 2 alusel ühendatud muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ja mis on omavahel sisuliselt seotud. Ühendatud on osa Eesti Keskerakonna fraktsiooni 145 muudatusettepanekust ning ühendamise tulemusena on tabelis 40 Eesti Keskerakonna fraktsiooni ühendatud ettepanekut. Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esitatud ettepanekud on samuti omavahel sisuliselt seotud ning need on toodud muudatusettepanekute tabeli kavandis ühe muudatusettepanekuna.
Komisjonis tunti huvi, kuidas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõike 2 alusel muudatusettepanekute ühendamise protseduur täpsemalt ette nähtud on. Vabariigi Valimiskomisjoni esimees, kes on ka Riigikogu Kantselei asedirektor, selgitas, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõige 2 näeb ette, et muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Kõnealuse paragrahvi mõte on see, et üheks ettepanekuks saab ühendada sellised ettepanekud, mis on küll eraldi esitatud, aga mille puhul on olemas kaalutlemisruum, kas need saab millegagi ühendada või mitte. Kõnealune säte otseselt muudatusettepanekute esitajate nõusolekut ei nõua, komisjon peab ise otsustama, kas muudatusettepanekuid ühendada või mitte.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja palus hääletada Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekuid eraldi, sellisel kujul, nagu fraktsioon on need põhiseaduskomisjonile esitanud. Komisjon arutas palve läbi ja tegi otsuse Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekute kohta ja Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekute kohta ühendatud kujul. Lisaks otsustas komisjon esitada ise üheksa muudatusettepanekut, sh eelmainitud Siseministeeriumi ettepanek. Ja pärast Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekute eraldi esitatud kujul hääletamist otsustas komisjon Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõike 2 alusel ühendada Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud omavahel sisuliselt seotud ettepanekud ning hääletas läbi ühendatud ettepanekud, mis on ka tabelites ära toodud. Minule teadaolevalt on neid võimalik saali tagumisest osast saada. Kui keegi soovib neid muudatusettepanekuid ükshaaval eraldi lugeda või nende kohta küsida ja arutleda, siis need peaksid olema paberil kättesaadavad. Eraldi ma neid muudatusettepanekuid ükshaaval ette lugema ei hakka.
Nüüd sellest, millised olid menetluslikud otsused. Komisjon otsustas kõigepealt võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 15. märtsiks, see otsus tehti konsensusega. See oli esialgne otsus, enne kui me otsustasime ta esitada tänase päeva päevakorda. Ka otsustas komisjon teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5 liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on hulgaliselt küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 17 lõige 2 sätestab, et valimisjuht saab anda suulisi ja kirjalikke korraldusi, mis on kohustuslikud täita. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kirjalik korraldus jõustub kohe peale selle allakirjutamist. Siit tekib küsimus, millal jõustub suuline korraldus. Seda esiteks. Teiseks, kui mõlemad on kohustuslikud, siis ühe puhul bürokraatiat ei ole – sa ütlesid, mis vaja teha, ja ongi kõik, teise puhul hakka korraldust kirjutama, hakka alla kirjutama. Milleks seda üldse vaja on? Ehk piirduks suulise korraldusega: valimisjuht helistab, ütleb, mis teha, ja tehakse, nii nagu vaja. Selgitage natuke seda olukorda!

Selle eelnõu mõte on muuta senine valimiste läbiviimise kollegiaalne organ tegevorganiks. Need, kes läbi viivad, need on tegevorgani liikmed, ja need, kes järele valvavad, on eraldi järelevalveorgani liikmed. Need funktsioonid sisuliselt lahutatakse. Mis puutub teie küsimusse tegevorgani töö kohta, siis ka suuline korraldus on korraldus ja see jõustub hetkest, kui see on antud. Seaduses on toodud ära mõlemad viisid, kuidas on võimalik korraldust anda. Kirjaliku korralduse tegemine on lihtsalt eraldi ära kirjeldatud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Inimesel on õigus pöörduda avaldusega valimisteenistuse või Vabariigi Valimiskomisjoni poole, aga ma mõtlen, et põhiliselt tekivad probleemid ju valimisjaoskondades. Loogilisem oleks minu arvates, et kui keegi näeb mingit rikkumist valimisjaoskonnas, siis saab ta vastuse maakonna valimiskomisjonilt. Kas selles mõttes on loogika või te olete vastu?

Teie mõttes on loogika täiesti olemas. Nagu ma eelnõu seletuskirja refereerides ütlesin, luuaksegi eraldi formaat, et oleks võimalik kaebus esitada, enne kui komisjonis valimistulemused välja kuulutatakse. See formaat eelnõu kohaselt luuakse ja see tähendab seda, et on võimalik operatiivsemalt teada anda võimalikest rikkumistest või möödalaskmistest. Eeldus on, et valimiskomisjon lahendab need kaebused jooksvalt kohe ära, enne kui valimistulemused välja kuulutatakse.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõus tuleb riigi valimisteenistusel seada elektroonilise hääletuse süsteem kasutusvalmis hiljemalt 13 päeva enne valimispäeva. Kas teie arvates ei peaks elektroonilise hääletamise programm olema valmis vähemalt aasta enne valimisi, et saaks seda avalikult vaadelda ja testida, et leida üles süsteemi kitsaskohad?

Ma ei astu siin sellele libedale teele, et hakkan kirjeldama erialast tööd, mida teevad valdkonna spetsialistid. Küll aga on eelnõus kirjas, et kuna elektrooniliste valimiste osakaal on suurenenud, kuulub edaspidi valimiskomisjoni Audiitorkogu liige, kellel on eraldi sertifikaat. Kindlasti spetsialistid suudavad tagada, et süsteem on turvaline, aga samas ligipääsetav ja kontrollitav – ma pean silmas, et vaatlejatele ligipääsetav ja kontrollitav.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Eelmise eelnõuga me nagu võtsime ajaloolise mälu ära, et tulevased põlvkonnad ei saaks teada, kes Eesti Vabariigi hävitas. Nüüd tahetakse niigi ebausutavat e-valimissüsteemi muuta. Kas tahetakse vastutust hajutada, et tulemusi oleks veel parem konstrueerida ja sättida nn arhitektuuri soovitud suunas?

Teie küsimus jäi mulle segaseks, seetõttu ma väga põhjalikult vastamisse ei lasku. Aga ma soovitan teil lugeda otsust, mille tegi 1. septembril 2005. aastal Riigikohus ja mis kinnitab, et e-valimised on turvalised, lähtuvad demokraatia põhimõttest ja on vajalikud just valimistele ligipääsu kergendamise mõttes. Ma soovitan teil see Riigikohtu lahend läbi lugeda.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mulle meeldib, et te olete eelnõus näinud ette vormivaba avalduse esitamise õiguse isikutele, kelle subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Eelnõus te ütlete, et riigi valimisteenistusele võib avaldusi esitada ka suuliselt. Kas see tähendab, et suulise avalduse võib teatud tähtaja jooksul Vabariigi Valimiskomisjonile esitada ka telefoni teel?

Jah, hea küsija, vastab tõele, et on võimalik esitada see avaldus ka telefoni teel. See ongi ette nähtud operatiivsuse huvides. Kui keegi märkab valimiste toimumise ajal, valimissituatsioonis mingisugust rikkumist, siis ta saab operatiivselt sellest teada anda ja valimiskomisjon on kohustatud sedagi avaldust menetlema.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Üks selline üldisem küsimus. OSCE ODIHR monitoorib Eesti Riigikogu valimisi just elektrooniliste valimistega seoses. Viimane eksperdiarvamus on valminud pärast viimaseid valimisi. Rõhk on elektroonilistel valimistel ja administratiivse ressursi tarvitamisel ning antud on terve rida soovitusi. Minu küsimus on, mil määral eelnõu neid soovitusi arvesse võtab. Kas neid on võimalik täita n-ö töö käigus ja kas komisjon on sellele raportile tähelepanu pööranud?

Te kindlasti olete minust märksa kogenum valimiste vaatleja ja seetõttu ma hea meelega kuulaksin ka teie ettepanekuid, mida te isiklikult selle eelnõu puhul esitanud ei ole. Küll aga on seda teinud Vabaerakond. Ma eeldan, et need ettepanekud, mida te olete nendest raportitest lugenud, sisalduvad Vabaerakonna ettepanekutes.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Käesoleva eelnõu kohaselt nimetab riigi valimisteenistuse juhi Riigikogu Kantselei direktor. Miks otsustati see õigus anda just Riigikogu Kantselei direktorile ja mitte Vabariigi Valimiskomisjoni esimehele, mis oleks ju loogilisem? Riigikogu Kantselei direktor tegeleb meie kuluhüvitistega, valimistega peaks ikka tegelema Vabariigi Valimiskomisjon.

Ma vist vastasin sellele küsimusele juba eelmise lugemise ajal, aga mitu korda ei tee kunagi paha. Kuna valimisteenistus töötab Riigikogu Kantselei ruumides ja kuulub sisuliselt kantselei juurde, siis on igati loogiline, et Riigikogu Kantselei direktoril see ülesanne on. Samas ma rõhutan, et valimiskomisjonil, kes on järelevalveorgan, on õigus selle kandidaadi nimetamisel selles mõttes kaasa rääkida, et Riigikogu Kantselei direktor peab kandidaadi temaga kooskõlastama.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Oma eelnõus te mainite, et elektroonilise hääletamise osatähtsus on valimistel suur: 30% valijatest hääletas Riigikogu 2015. aasta valimistel elektrooniliselt. Kuidas te aga põhjendate, et viimastel Riigikogu valimistel oli elektroonilisel teel valimine kõige populaarsem just üle 50-aastaste inimeste seas? Samas kinnitavad rahvusvahelised uuringud, et Eestis on vanemaealistel inimestel raskusi arvuti kasutamisega. Kuidas te sellist olukorda põhjendate?

Kõigepealt tahan ära klaarida ühe asja. See ei ole minu eelnõu, see on meie eelnõu, meie kõigi eelnõu. Valimistoimkonda, mille põhiseaduskomisjon kutsus ellu juba tükk aega tagasi, kuulub ka teie erakonna esindaja. Sinna kuuluvad kõikide parlamendierakondade esindajad ja kõik on saanud eelnõu loomisel kaasa lüüa. Mis puutub teie konkreetsesse küsimusse elektrooniliste valimiste kohta, siis ma ei laskuks selleni, et hakkan teiega väitlema rahvusvaheliste uuringute teemal, kuna te ei viidanud ühelegi konkreetsele uuringule ja mul ei ole ka siin ühegi uuringu tulemusi kaasas. Küll aga tahan rõhutada seda, et Eestis on arvuti kasutamine ka vanemate inimeste hulgas – ja ma olen selle üle uhke – väga laialt levinud. Arvuti kasutamine ei ole erandlik ka vanade inimeste hulgas. Ja ma usun, et mida mugavam on valimisprotseduur inimese jaoks, olgu ta noor või vana, seda parem.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Eelmisel nädalal küsisin härra Laanetilt, millal võiks siia suurde saali jõuda Vabaerakonna algatatud eelnõu valimisseaduse muutmise kohta, mida on nimetatud ka avatud nimekirjade eelnõuks. Ta vastas mulle, et see jõuab siia siis, kui teie juhitud töörühm, millele te just praegu viitasite – too fraktsioonidevaheline või -ülene töörühm –, jõuab nende eelnõude menetlemisega valmis. Praegu menetletav eelnõu on teie töö esimene tulemus. Kuidas te kavatsete oma töörühmas jätkata – mis tempos ja mis graafikus? Millal ülejäänud eelnõud võiksid siia saali tulla?

Töö on tihe. Järgmisena on kavas arutleda koos Justiitsministeeriumiga vangide valimisõiguse üle. Ma usun, et kui see teema on üht- või teistpidi saanud mingisuguse seadusandliku algatuse, siis saame minna valimisseaduste võimaliku muutmise juurde.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jälle § 17 lõige 2, aga nüüd punkt 5. Maakonna valimisjuht võib valimisjuhi korraldust rikkunud jaoskonnakomisjoni liikme kõrvaldada jaoskonnakomisjoni ülesannete täitmisest. Võib ju tekkida olukord, kus enamik komisjoni liikmeid osutub mingi korralduse mittetäitjaks. Siis eemaldatakse enamik neist või kõik komisjoni liikmed ja valimispäeval jääb mingi osa mingist linnast valimiskomisjonist üldse ilma ja enne, kui leitakse ja tuuakse kohale asendusliikmed, valimiste protsess seisab. Kuidas tegutseda sellises olukorras?

Selliseid hüpoteetilisi olukordi võib ju ühel või teisel juhul tekkida. See ei pruugi puudutada valimisi, see võib puudutada ükskõik mis valdkonda. Ma jätaksin selle nüansi seaduse teksti arutelust välja, kuna sätte rakendamisel kindlasti selle võimaluse peale mõeldakse. Hüpoteetiliselt võib ju kirjeldada igasuguseid olukordi, näiteks ka seda, et ühel hetkel saavad Riigikogu asendusliikmed nimekirjadest otsa, jne. Ma usun, et meie ametkonnad, valimisteenistuse töötajad ja tulevaste valimiste läbiviijad on piisavalt head professionaalid, et nad suudavad sääraseid olukordi ära hoida. Seaduse teksti ei ole praktiline kogu elu – näiteks sedagi, et päike tõuseb idast ja loojub läände – kirja panna.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab e-hääletuse salajasust. Ma arvan, et küsitav salajasus ongi üks põhjus, miks ükski riik Euroopas ei ole e-hääletusega kaasa tulnud. Kuidas on tagatud valimistel e-häält andes see, et hääletaja kõrval ei seisa oma huvide eest väljas olevat inimest, kes mõjutab e-hääletajat häält andma konkreetse inimese või poliitilise ühenduse poolt? Kuidas on tagatud hääletamise salajasus, see, et keegi ei mõjuta seda valimist kõrvalt?

Inimene tuvastab ennast ID-kaardiga. E-hääletus on turvaline protseduur, mis eeldab inimese tuvastamist. Ma soovitan lugeda Riigikohtu otsust 2005. aastast. Seal on põhjalikult kirjas, mida elektrooniliste valimistega seoses on arutatud. Lugeda saab ka kõikvõimalikest kaalutlustest elektroonilise valimise kohta. Kokku võttes jõudis Riigikohus järeldusele, et e-hääletus, e-valimised on vajalik protseduur, kuna see muudab valimise protseduuri inimese jaoks oluliselt lihtsamaks.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud eelnõu tutvustaja! Minu küsimus on selle kohta, kes edaspidi hakkab haldama valimiste infosüsteemi. Senimaani tegelesid sellega Vabariigi Valimiskomisjon ja asjaomased Riigikantselei ametnikud. Kas edaspidi hakkab sellega tegelema riigi valimisteenistus? Ja kas see eelnõu lahendab probleemi, et valimiste infosüsteem on siiani olnud valimistulemuste avaldamise nõrgim lüli? Jooksis see ju kinni nii 2011. kui 2015. aasta Riigikogu valimistel, mis tõi kaasa selle, et tekkis segadus, kellele täpselt mandaadid jaotuvad ja kes nimeliselt on valituks osutunud.

Kõigepealt täpsustan, et mitte Riigikantselei, vaid Riigikogu Kantselei töötajad haldasid seda süsteemi siiamaani. Riigikantselei ei ole valimiste infosüsteemi haldamisega siiamaani kokku puutunud. Aga edaspidi, jah, vastab tõele, et riigi valimisteenistuse töötajad hakkavad seda haldama. Seda, kuidas toimub tulevikus elektritootmine valimiste ajal või milline konkreetselt näeb välja üks või teine IT-lahendus, ma teile vastata ei oska, sest ma ei ole selle eriala inimene. Aga ma väga loodan, et kuna selle eelnõuga antakse valimiskomisjonile ühelt poolt kompetentsi juurde ja teiselt poolt luuakse eraldi professionaalne organ, kes valimiste läbiviimise eest vastutab, siis olukord muutub kogu aeg paremaks.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ühele eelmisele küsimusele vastates te ütlesite umbes nii, et muud küsimused, mis sellest eelnõust on välja kukkunud või mida te muudatusettepanekutena ei ole toetanud, võetakse ette siis, kui vangide valimisõiguse küsimus on lahendatud. Irooniliselt võiks siis küsida, kas avatud nimekirjad peavad veel mitukümmend aastat ootama. Vangide valimisõiguse küsimuse lahendamine on ju seisnud ja takerdunud väga pikka aega. Kas selle probleemi reguleerimisel on koalitsioonis mingisuguseid üksmeele algeid täheldatud? Eelmises koosseisus neid ei suudetud leida.

Ma ei paneks neid kahte asja kuidagi kaalukaussidele, et kumb on olulisem ja kumb vähem oluline. Aga kahtlemata see teema väärib arutamist. Üksmeele algeid aga on koalitsioonis igasugustel teemadel ja ka kõnealusel teemal on need olemas, seda tuleb tunnistada. Kas aga lõpuks päris üksmeelele jõutakse? Ma väga loodan, et ka Vabaerakonnal on selles protsessis oma roll, ja küll me koos lähitulevikus vaatame, kas me jõuame selles osas üksmeelele või mitte.

Olga Ivanova, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on küsimus kaebuse esitamise kohta. Mispärast te likvideerite võimaluse esitada kaebus valimisjaoskonna komisjonile ja teete sellega valija jaoks menetluse raskemaks? Kas te ei usalda kohalikul tasandil moodustatud valimiskomisjoni? Mispärast on vaja see valija jaoks keerulisemaks teha?

Vastupidi, see tehakse valija jaoks palju operatiivsemaks. Praegu on jõus näiteks päevade nõue, mille jooksul vastatakse. Edaspidi saab valija oma lihtsamate tähelepanekute peale operatiivseid vastuseid. Teiseks, kuna süsteem on selline, et praegu on võimalik teoreetiliselt ka valimiskomisjoni edasi kaevata, siis edaspidi jääb võimalus valimiskomisjoni otsus Riigikohtusse kaevata. Sisuliselt muutub valimiskaebuste lahendamine valija jaoks operatiivsemaks, mitte keerulisemaks. Veel tahan rõhutada, et maakonnataseme eeliseks on olnud info läheduse põhimõte ja see jääb kehtima ka siis, kui Vabariigi Valimiskomisjon tulevikus esimese astmena neid kaebusi lahendab. Igal juhul kaasatakse kaebuse lahendamisse inimesi, kes kohapeal valimisi läbi viivad. Nemad teavad kõige paremini, mis toimuda võis. Nii et kuigi formaalselt jääb üks aste vähemaks, siis sisuliselt kohalikke korraldajaid igal juhul kaasatakse lahendamisse.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Te ütlesite, et elektrooniliste valimiste puhul igaüks tuvastab ennast ID-kaardiga. See on õige ja loogiline. Aga viimastel valimistel – ma praegu mälu järgi ütlen – oli vist isegi mitusada üle 100-aastast, kes valisid elektrooniliselt. Kõige vanem oli 104-aastane. Võib-olla te selgitate, kuidas üle 100-aastane ja näiteks 104-aastane tuvastab ennast ID-kaardiga? Kui me lehest loeme väga vanade inimeste juubeliintervjuusid, siis saame teada, et esimene asi, mille üle nad kurdavad, on see, et nad näevad halvasti. Kuidas ikkagi tuvastavad ennast sadade viisi 100-aastased?

Aitäh! Kõigepealt, ma palun teid edaspidi nimetada mind ettekandjaks, mitte esinejaks. Aga see on muidugi teie vaba valik. Teiseks, ma teie asemel ei alahindaks eakaid inimesi ja nende võimekust. Ma teie asemel ei arvaks neist nii kehvasti, et kui sa oled eakas, siis sa ei suuda arvuti operatsioonisüsteemi käivitada või ID-kaarti lugerisse sisestada. Uskuge mind, eakad inimesed on küllaltki nutikad, küllaltki leidlikud, nad lähevad uuendustega kaasa. Muuseas, ka pensioni võetakse välja, kui te veel ei teadnud, enamasti pangaautomaadist, mitte enam postkontorist.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Ma küsin järjekordselt e-valimiste salastatuse kohta. Minu meelest on salastatuse seisukohalt tegu sama asjaga kui lubada valimispäeval keegi valija kõrvale valimiskabiini. Tegelikult mingit vahet ei ole. Küllap te tunnistate seda ise ka, kui te selle läbi mõtlete. Seni aga, kuni ei ole tagatud, et inimene ise oma otsuse teeb, ei saa mina aru sellest suurest entusiasmist seoses e-valimistega. Miks ikkagi Euroopas ükski riik ei ole meie e-valimiste süsteemiga kaasa tulnud? Kas nendel on arusaamine arvutisüsteemist või inimeste elu kergendamisest kuidagi teistsugune? Mis on põhipõhjus?

Minule teadaolevalt on mitu Euroopa riiki Eesti e-riigi lahendustest lausa suures vaimustuses. Ja ma küsin teie käest vastu, et kui te logite sisse oma internetipanka ja teostate seal ülekandeid, siis kas see on turvaline või mitte. Ma pigem kaldun arvama, et see on turvaline. Teie ise käsutate oma raha, te kannate selle üle, kuhu soovite. Samamoodi on valimisega. Teie ise logite sisse oma ID-kaardiga, teete ise oma valikuid. Kui keegi seda teie eest teeb, on tegemist kuriteoga, ükskõik kas see teine inimene on samas ruumis või mitte.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Peale seaduse jõustumist hakkab maakonnas valimisi korraldama valimisjuht, kes on kas maasekretär või isik, kelle on määranud riigi valimisteenistuse juht maasekretäri ettepanekul. Haldusterritoriaalse reformi järgmine etapp ilmselt on maavalitsuste rolli ja saatuse määramine. Mis saab maakonna valimisjuhist, kui kaotatakse maavalitsused selles vormis, nagu nad on praegu?

Kui sa kirjutad seadust, siis sa pead lähtuma mingisugustest tehioludest, mis parajasti kehtivad. Seni ei ole kokku lepitud, kas maavalitsused kaovad ja kas maasekretärid jätkavad. Meie lähtusime eelnõu kirjutades kehtivast õigusruumist, kus on olemas maavalitsused ja kus on olemas maasekretärid. Kui mingil põhjusel peaks tulevikus olema teistsugune olukord, siis saame seda seadust täpsustada. Nagu öeldakse, maailm meie ümber kogu aeg muutub, ja sellega tuleb kaasas käia. Nii et kui muutub midagi, siis muudame seadust.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud kõnepuldis seisja! Mul on teile selline küsimus: kuidas meie valimised lähevad kokku põhiseadusega, mis ütleb selgelt, et valimised toimuvad meil üle nelja aasta märtsikuu esimesel pühapäeval. Aga meil on eelvalimised, on e-valimised – kuidasmoodi te need asjad kokku viite?

Ka need vaidlused on tegelikult maha peetud, soovitan nende lahenditega tutvuda. Valimised on meil, isegi kui need sisaldavad e-valimisi ja eelvalimisi, põhiseaduspärased. Ma olen selles sügavalt veendunud. Kui teil on selles osas kahtlusi, siis on olemas eraldi protseduur, mille abil on võimalik see küsimärgi alla seada, ja küllap siis sõltumatu kohtusüsteem annab taas vastuse, mida ta juba korduvalt on andnud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Hea ettekandja! Ma kuulasin siin teie arvamust, et ei tohiks vanemaealisi inimesi ID-hääletusel alahinnata. Kahtlemata me ei alahinda. Ma pigem küsin, miks te alahindate nooremaealisi. Sest viimastel valimistel oli pensionieas inimesi e-hääletusel rohkem kui alla 25-aastaseid. Huvitav, kas siis nemad ei tule elektroonikaga toime? Aga mul on tegelikult küsimus parandusettepanekute tagasilükkamise kohta. Kuidas see ikkagi on kooskõlas põhiseadusega, et eelvalimiste periood on meil nii pikale venitatud? Meie põhiseadus ütleb ju üsna üheselt, et valimised on ühel konkreetsel päeval.

See on kooskõlas põhiseadusega. Punkt. Aga mis puutub nooremapoolsete valimisaktiivsusse, siis ma arvan, et siin on meil kõigil olenemata  erakondlikust kuuluvusest oma roll täita, et riigi juhtimine neile oluliseks teha. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda suurem on valimisaktiivsus ka nooremate hulgas. Alles mõni aeg tagasi me kiitsime Riigikogus heaks kohalikel valimistel ka alla 18-aastaste valimisõiguse, nii et juba alates 16. eluaastast on võimalik valimistel osaleda. Ma arvan, et ka see on üks võimalus, kuidas noored inimesed saavad hakata oma kodukandi asjades märksa vahetumalt kaasa rääkima.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Ma olen küll põhimõtteliselt e-valimiste pooldaja, aga mulle on selle valimiskorra algusest saadik olnud arusaamatu, miks on lubatud elektroonilistel valimistel oma otsust lõputu arv kordi muuta. Üks kord muutmine võiks olla arusaadav – mingi näpuviga või midagi sellist –, aga miks on vajalik, et võid kas või sada korda oma otsust muuta?

Ma ütlen oma isikliku arvamuse, ma ei olnud valimisseaduse arhitektuuri üle otsustamise juures. Aga kui sa ühel või teisel põhjusel e-valimiste lõppedes mõtled ümber, siis sul jääb võimalus teha hoopis valimispäeval oma otsus. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks see võimalus on jäetud. Aga täpsemalt on võimalik selleteemalisi käsitlusi lugeda sellestsamast 2005. aasta kohtulahendist, soovitan seda põhjalikumalt lugeda.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Lugedes seaduseelnõu teksti, jääb mulje, et siin räägitakse kahest süsteemist. Üks neist on valimiste infosüsteem, kuhu sisestatakse valimiste tulemused. Teiseks räägitakse sellest, et riigi valimisteenistusele pannakse kohustus auditeerida elektroonilise hääletamise süsteemi. Ma saan aru, et need on kaks süsteemi, ja auditeeritakse ainult elektroonilise hääletamisega seotut. Mis põhjusel leiti, et jaoskondade tulemusi ja elektroonilise hääletamise tulemusi vastu võttev valimiste infosüsteem jääb auditeerimise alt välja? Mis kasu on häälte andmise ja lugemise kontrollimisest, kui tulemuse numbrid võib teises infosüsteemis kokku liita keegi tundmatu? Kui meenutada varasemaid valimisi, siis meil on olnud juhtum, kus saadi kokku, et kandidaat ei saanud mitte 100% hääli, vaid 106% hääli, ja seda erinevust selgitati just auditeerimata valimiste infosüsteemi veaga protsendi arvutamisel.

Kindlasti ei ole seaduseelnõus kuskil kirjas, et miski jääb auditeerimata või kontrollimata. Ma arvan, et kui valimiskomisjoni pädevust suurendatakse nii, et üks selle liige on Audiitorkogu sertifitseeritud esindaja, siis kindlasti vaadatakse põhjalikult üle nii elektrooniline kui mitteelektrooniline valimissüsteem – kõik peab olema kontrollitud ja auditeeritud. Kogu asjaajamine peab võimalikult korrektne olema ka tulevikus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mis puutub hääle muutmisse, siis siin on minu meelest rikutud valimiste ühetaolisuse printsiipi. Paberil antud häälega ei saa ju nii teha, et ma lähen urni juurde ja ütlen, et ups, ma mõtlesin ümber, andke mu sedel tagasi, ma teen uue valiku. Aga e-hääle puhul see võimalus on. Minu meelest ei ole see kooskõlas valimiste ühetaolisuse printsiibiga. Ent mul on tegelikult küsimus e-hääletuse kohta. Meil on seaduses praegu kirjas, et e-hääli hakatakse lugema valimispäeval kell 19, samas kui valimised kestavad kella 20-ni. Me tegime ettepaneku, et ka e-hääli hakataks lugema alles siis, kui valimine urnide juures on lõppenud. Millegipärast ei ole see toetust leidnud. Miks on vajalik, et e-hääli hakatakse lugema tund aega enne, kui hääletamine lõpeb?

Sellepärast, et jõuaks tulemused võimalikult varakult avalikkusele teada anda. Aga neid ei anta teada enne, kui kõik valimisprotseduurid on lõppenud. Suuresti on selle regulatsiooni taga avalikkuse huvi, ei midagi enamat. Ent kordan, valimistulemused avalikustatakse alles siis, kui kõik protseduurid on lõppenud.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimastel Riigikogu valimistel ei olnud e-hääletajatel võimalik valimispäeval oma otsust jaoskonnas muuta. Oli mitu juhtumit, kus inimesed läksid jaoskonda ja neile öeldi ära, et te olete juba hääletanud, kuigi nad ise väitsid vastupidist. Aga see selleks. Mu küsimus on, kas nüüd tuleb see ümberhääletamise võimalus tagasi.

Ma loen teile ette Riigikohtu lahendi seisukoha, mis puudutab valija võimalust eelhääletamise ajal oma häält muuta: "Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventatiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas. Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventatiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada." See on oluline printsiip, millest on lähtutud ja millest lähtutakse ka tulevikus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kõik need selgitused on väga ilusad, aga mind huvitab eelkõige see – te rääkisite elektroonilise hääletamise auditeerimisest ja selle kontrollitavusest –, kes on need auditeerijad. Kes need auditeerijad määrab ja kes neid auditeerijaid omakorda kontrollib?

Kõigepealt on valimiskomisjon see, kes peab järelevalvet valimiste läbiviimise üle. Valimiskomisjoni koosseisu laiendatakse Audiitorkogu esitatud sertifitseeritud audiitori näol. Tema roll on viia läbi audiitorkontroll tegevaparaadi ehk valimisteenistuse üle. Ja kui te küsite, kes peab järelevalvet Vabariigi Valimiskomisjoni üle, siis ka see on seaduses kenasti kirjas. Need institutsioonid, kes esitavad valimiskomisjoni liikmed, kaude teevadki järelevalvet valimiskomisjoni üle. Nendel inimestel on mitte otseselt aruandluskohustus, aga nad on esitatud sõltumatute institutsioonide poolt, kelle huvides on muu hulgas see, et Eestis oleksid sõltumatud läbipaistvad valimised.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Tundub, et on. Anneli Ott, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga tehakse mitu olulist muudatust valimissüsteemis, näiteks elektroonilise hääletamise komisjoni seniste ülesannete üleminek riigi valimisteenistusele ja maakonna valimiskomisjonide täielik kaotamine. Ühe suure uuendusena muutub ka kaebuste menetlemine. Kui seni on kaebusi lahendatud kolmeastmelises menetluses, siis seaduse jõustumisel jääb üks aste vähemaks. Tulevikus saab isik, kelle valimisõigust on valimistel rikutud, esitada kaebuse üksnes Vabariigi Valimiskomisjonile või Riigikohtule. Sellise muudatusega ei saa kahjuks nõustuda, kuna see kitsendab oluliselt inimeste kaebeõigust. Valijatel, kelle isiklikke õigusi on valimistel rikutud, võiks siiski olla võimalus esitada kaebus ka maakondlikul tasandil ning lisaks veel Vabariigi Valimiskomisjonile ja ka Riigikohtule. Ma leian, et seadusmuudatusi, mis vähendavad valijate õigusi, ei saa kuidagi positiivsena käsitada. Praegusel juhul oleks eelnõu algataja võinud jätta senise süsteemi kas puutumata või siis pigem avardada kaebuste esitamise võimalusi. Ma tänan!

Aitäh! Oudekki Loone, palun! Viis pluss kolm minutit.

Austatud juhataja! Kallid kolleegid! Me arutame täna oma riigi toimimise aluste muutmist. Seadus, mis reguleerib, kuidas valitakse parlamenti, on põhiseaduse järel meie demokraatia seisukohalt kõige olulisem seadus. See sätestab, kuidas rahva tahe saab konkreetse vormi konkreetsete otsustajate ja otsustusaluste näol. Ma loodan, et me võtamegi kõik neid muudatusi, millest me siin täna räägime, niisama tõsiselt, nagu me arutaksime meie põhiseaduse muudatusi.
Valimised peavad olema ühetaolised, ausad ja läbipaistvad. Kahjuks see eelnõu riivab neid printsiipe oluliselt. Eelkõige vähendab see läbipaistvust. Nagu arutelu käigus mainiti, siin on sees e-valimised, mis ei ole põhimõtteliselt läbipaistvad. Me ei saa kontrollida, kas inimene hääletas ise, me ei saa e-hääletamist vaadelda ja olla kindlad, et kõik inimesed olid vabad oma otsust tegema, et neile ei makstud just nii hääletamise eest. Kodanik aga ei saa täielikult kontrollida, mida teeb e-valimisi juhtiv arvutiprogramm. Valitsus aga ütleb lihtsalt: usaldage meid, me oleme ju teie valitsus! Teate, see on autoritaarne loogika. Demokraatlikud valitsused ei nõua usku, demokraatlikud valitsused eeldavad, et nende rahvas kahtleb, ja ütlevad: palun tulge kontrollige, tulge vaadelge, tulge jälgige, mida me teeme. Siin ettekandja enne mainis, et panka te ju usaldate. Teate, ei usalda. Pangas ma riskin sellega, et võib juhtuda, et pangasüsteemid ei ole turvalised. Aga pangas ma kaotaksin ainult raha. Valimistel ma kaotan vabaduse – vabaduse ise otsustada, milline meie riik olema peab, ja sellega ma riskida ei taha. See eelnõu, kui see seaduseks saab, hävitab meie niigi vähest läbipaistvust veelgi ja annab juurde võimalusi kõigile neile, kes võiksid tahta meie demokraatlikku süsteemi manipuleerida.
Valimiste aususe ja läbipaistvuse garantii on valimisi läbi viiv institutsioon. Eestis on see Vabariigi Valimiskomisjon. Sellise institutsiooni ausust ja läbipaistvust saab garanteerida põhimõtteliselt kahel moel. Saab garanteerida sellel moel, et komisjon on iseseisev, sõltumatu olemasolevast poliitilisest võimust, või siis ta ongi poliitiline, aga kõigil poliitilistel jõududel, kõigil poliitilistel toimijatel on selles koht ja võrdne sõnaõigus. Eestis on seni valitud iseseisva valimiskomisjoni tee ja see lahendus on meid seni väga hästi teeninud. Nüüd tahetakse ette see ära muuta. Öeldakse, et tehnilist tööd on nii palju, seda ei jaksa teha. Öeldakse, et teeme eraldi institutsiooni ja allutame selle Riigikogu Kantseleile. Teate, võib-olla on tehnilist tööd nii palju, võib-olla tuleb leida juurde professionaale, kes tegeleksid valimiste korraldamisega, aga see ei anna alust kaotada sisuliselt ära Vabariigi Valimiskomisjon ja luua eraldi institutsioon. Muide, see ei tegele selle lisabürokraatiaga, mis vahepeal on tekkinud. Valimisteenistuse loomisega tahetakse anda kogu valimiste korraldus institutsiooni kätte, mis allub Riigikogu Kantseleile, mille moodustab Riigikogu Kantselei direktor. Aga me ju kõik teame, et Riigikogu Kantselei direktori on ametisse määranud Riigikogu juhatus. Ja me kõik teame, et koalitsioonil on seal enamus. See rikub läbipaistvuse põhimõtet. See annab inimestele signaali, et kehtiv võim korraldab valimisi. See nõuab inimeselt: usu oma valitsusse, sest sinu valitsus kunagi ei valeta sulle, sinu valitsus kaitseb sind. See teeb meie riiki vähem demokraatlikumaks. See ei anna inimesele võimalust kahelda. See vähendab demokraatia enda kaitsemehhanisme, andes neile, kes võiksid soovida kord Eestit raudsele käele allutada, rohkem võimalusi. Praegu tahetakse selle eelnõuga anda kehtivale võimule õigus määrata, kuidas valimised läbi viiakse.
Kallid kolleegid! Ma väga loodan, et aasta 2016 ei lähe ajalukku aastana, kust alates loetakse Eesti demokraatia langust ja teise vabariigi lõppu. Ma loodan, et meil jätkub meelekindlust kaitsta vabadust, kaitsta arvamuste paljusust isegi siis, kui see tähendab nõuet, et me peame enda võimu piirama. Muide, eriti siis. Me oleme vabad ainult sel juhul, kui me garanteerime, et need, kes on meist täiesti erinevad, täiesti erineval arvamusel, naudivad samu õigusi, mida meie ise. Loobume mõttest valimisseadus ümber kirjutada, kaitseme oma riigi demokraatiat! Aitäh!

Siret Kotka, palun! Kolm minutit lisaaega.

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ühe demokraatliku riigi toimimise aluspõhimõte on, et valimised peavad olema ausad, läbipaistvad ja vabad. Rahva usaldus peab rajanema vankumatul usul, et nii hääletamisel kui ka häälte lugemisel valija otsust ei muudeta. Riigikogus muudetakse valimisseadust üldjuhul kahel juhul. Esiteks sooviga valimiste usaldusväärsust rahva silmis tõsta või siis tahetakse valijate häältega manipuleerida. 2001. aastast alates on Eestis loodud müüti e-valimistest, mis on ausad, läbipaistvad ja tehnoloogiliselt igati turvalised. Kõige parema müüdi kirjelduse kandis 13. juunil 2001. aastal siinsamas Riigikogu saalis ette reformierakondlane Märt Rask. Tsiteerin: "Arvan, et kolme aasta pärast on interneti teel hääletamine Euroopas laialt levinud. Kui Eesti soovib infotehnoloogiavallas astuda muu maailmaga ühte sammu, siis tuleb nüüd luua õiguslik baas, millele saaksid järgneda tehnilised lahendused ja Eesti oleks edukas e-valimiste maa. Teiseks, uuringud näitavad, et võimalus hääletada interneti teel toob piltlikult öeldes valimiskastide juurde rohkem inimesi, eriti nooremat rahvast, ja valimisaktiivsus sellega suureneb, ühtlasi on võimalus paremini välja selgitada valija tegelikku tahet. Kolmandaks, interneti teel hääletamine on tavalise, valimisjaoskonnas pabersedelite abil toimuva hääletamisviisi alternatiiv ja jääb selleks seni, kuni ühiskonnas on selle järele vajadus. Tehnilised lahendused võrgu turvamiseks ja hääletamissaladuse tagamiseks on tegelikult maailmas juba loodud." Seda ütles Märt Rask aastal 2001.
Miks ma nimetan Märt Raski sõnavõttu müüdiks? Sest kõik põhjendused, mis ta tol hetkel tõi selle kohta, miks peaks Eesti võtma e-valimised kasutusele, on osutunud alusetuks. Lihtsustatult öeldes, Eestis kasutatavat e-valimiste süsteemi ei ole ükski riik ei Euroopas ega ka mujal maailmas pidanud nii heaks ja turvaliseks, et seda üle võtta. Sellest on möödunud rohkem kui kolm aastat, kui Märt Rask seda ütles, aga mitte keegi ei pea seda nii turvaliseks, et seda kasutusele võtta. Kui me vaatame valimisaktiivsust, siis Riigikogu valimistel on valimisaktiivsuse tõus olnud marginaalne, see on olnud 5% läbi nende aastate, kui e-valimised on olnud kasutusel. Ja noorte osakaal vanuses 18–34 ei ole kasvanud. Pigem vastupidi, noorte osakaal valimistel on vähenenud. Lisaks on ka rahvusvahelised eksperdid ja vaatlejad olnud arvamusel, et elektroonilised valimised ei ole Eestis tegelikult valijaid juurde toonud.
Kui Märt Rask nimetas aastal 2001 interneti teel hääletamist igati turvaliseks, siis ekspertide hinnangul suudab iga võimekas arvutihuviline luua pahatarkvara, mis võib meie praeguses e-valimiste süsteemis muuta või kaotada elektroonilise hääle nii, et valija sellest teada ei saaks. Muide, maailma häkkerid on nimetanud Eestis kasutatava e-valimiste süsteemi turvalisust väga primitiivseks. Nad on öelnud, et seda süsteemi võiks kasutada ainult koolis klassivanema valimisel. Meie aga kasutame seda Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimisel.
Miks me mängime oma demokraatiaga? Miks me laseme Eestis demokraatiaga manipuleerida? Kõik 2001. aastal esitatud argumendid, millega põhjendati e-valimiste kasutuselevõttu, on aja jooksul osutunud blufiks. Reformierakonna algatatud e-valimiste argumendid, mida kaitses tol korral Märt Rask, on osutunud blufiks. Me võime tõdeda, et Eestis kasutusel olev e-valimine on ebaturvaline ja läbipaistmatu. Rahvusvaheliste ekspertide tehtud ettekirjutustele on aga kahjuks ainult vilistatud. Arenenud demokraatlikes riikides ei kujutaks keegi ette, et valija võiks valides olla näiteks alkoholijoobes või uimasti mõju all või et agitaator võib minna valija koju, piltlikult öeldes valijakast kaenlas, et mõjutada või survestada teda hääletama teatud kandidaadi poolt. Eestis on see aga kahjuks võimalik. Piisab vaid ID-kaardist ja sülearvutist. Kui e-valimiste eesmärk on lihtsustada häälte ostmist, siis kindlasti me oleme selle eesmärgi siin Eestis saavutanud. Selle võimaldamine on kahtlemata oht Eesti demokraatiale. Seetõttu, head riigikogulased, kirjutame palun e-valimised valimisseadusest välja! Aitäh teile!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Alustan sellest – vahest lõpus aega ei jätku –, et Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 160 teine lugemine katkestada. Ma annan selle ettepaneku üle.
Nüüd selle eelnõu juurde. Miks me nii palju räägime elektroonilisest hääletamisest? Omal ajal, kui see vastu võeti, oli suund selge. Teil on olemas mingi hulk, mis kasvab kogu aeg – 10%, 20%, peaaegu 30% –, selliseid hääli, mida ei ole võimalik kontrollida. Kuidas nad hääletasid? Kuidas nad otsuse vastu võtsid? Kuidas hääled tegelikult jaotusid? See teeb riigis võimu, nagu öeldakse, järjepidevaks. Võidavad kogu aeg ühed ja samad ja sellega pole midagi teha. Aga jääb üks probleem ja koalitsioonierakonnad ei saa seda mitte näha. See probleem on pealinn. See on Tallinn. Kuidas Tallinnas Keskerakonnast üle saada? Seda on tõesti raske teha, kui viia läbi ausaid valimisi. Aga miks ka mitte, võib ka nii edasi minna, nagu pakub see seaduseelnõu. See on muidugi patt.
Aga ma praegu räägin teile, lugupeetud kolleegid, kuidas hakatakse Tallinnas Keskerakonna võimu kukutama. Selleks, et võita, on vaja, et sinu toetajad tuleksid – mida rohkem, seda parem – ja konkurentide toetajad ei tuleks hääletama. Või siis on vaja luua sellised tingimused, et neil on mingil määral raskem hääletada kui sinu toetajatel. Tekib selline inimene, keda nimetatakse valimisjuhiks, ja selle valimisjuhi pädevuses on anda täitmiseks kohustuslikke suulisi ja kirjalikke korraldusi jaoskonnakomisjonile. Seesama valimisjuht võib seadust või maakonna valimisjuhi korraldusi – pange tähele! – rikkunud jaoskonnakomisjoni liikme kõrvaldada jaoskonnakomisjoni ülesannete täitmisest.
Ma küsisin siin, kui see arutelu oli  – kes soovis, see kuulas –, kas võib tekkida selline olukord, kus kõrvaldatakse mitte üks jaoskonnakomisjoni liige, vaid kõik. Vastus oli, et on vähetõenäoline, et selline asi võib juhtuda, aga küll seda hakatakse kuidagi reguleerima. Sedasama selle täiendava regulatsiooni kohta räägiti kunagi elektroonilise hääletamise puhul. Mina näen seda kõike niiviisi: selleks, et valitsuskoalitsiooni erakonnad saaks Tallinnas võita, on vaja, et nendes piirkondades, kus on selgelt suur Keskerakonna toetus, oleks hääletamine raskendatud. Kujutame ette, et on teada eeldatav graafik, millal tuleb rohkem hääletajaid Lasnamäel ühte või teise valimisjaoskonda. Need ajad on üldiselt teada. Ma olen ise kunagi ära proovinud valimiskomisjoni töö ja ma tean, et mingi aeg on väga vähe rahvast, siis tuleb massiliselt, siis on jälle vaheaeg, lõpu poole tuleb jälle. Vaat need ajad on vaja välistada ja piisab sellest, et neli, viis või kuus valimisjaoskonda saavad rünnakuobjektiks. No kuidas rünnaku? Tulevad mingid nolgid hästi kiiresti, nii et keegi ei jõua midagi teha, kleebivad seinte peale mingite erakondade valimisreklaami, mis on keelatud. See on keelatud! Seal, kus toimub valimine, seal, kus kulgeb tee valimisjaoskonda sinna kasti juurde, niisuguseid plakateid ega muid valimismaterjale ei tohi olla. Tähendab, on seadust rikutud. Valimisjuht saab telefoni teel teate sellest, et rikutakse seadust, rikutakse reegleid seal, seal, seal ja seal. Ta annab korralduse – selge see, ta on valimisjuht, ta vastutab selle eest, et kõik oleks seaduslik – kõik need puudused kõrvaldada. Ja kes tal seda keelab teha? Mitte keegi ei keela, kuna neid puudusi on väga palju. Niisugune on ainult üks võimalus, aga neid on palju rohkem. Ma ei hakka teid nendega koormama, aga niisugune konkreetne juhtum võimaldab lihtsalt panna jaoskonna tunniks või kaheks kinni, et kõrvaldada puudused. Arusaadav, et inimesed, kes on sel ajal tulnud hääletama, teist korda peale seda, kui neile on öeldud, et tehnilistel põhjustel on hääletamine võimatu, aga teises kohas, mingis muus valimisjaoskonnas nad ka hääletada ei saa, sülitavad ja lähevad minema. Piisab ainult sellisest seaduse kaitsmisest, et antud häälte vahekord muutuks drastiliselt. See ei ole välistatud.
Ma esitasin oma küsimused. Niisuguseid võimalusi, nagu ma ütlesin, on teisigi ja väga palju. Sellest me saame aru, et seda seadust hakataks Keskerakonna vastu kasutama. Kas te saate öelda, et Riigikogu valimise seadus praeguses redaktsioonis ei rahulda kedagi? Kas meie valimissüsteem – ma ei räägi elektroonilisest hääletamisest – töötab halvasti? Kas on mingeid tõsiseid etteheiteid? Ei ole! Veerand sajandit see on töötanud ja töötanud väga hästi, ometigi hakati seda muutma. Mitte midagi looduses ei toimu niisama. Igal asjal on oma eesmärk. Ja saades aru, et niiviisi see läheks ja et edaspidi hakataks kasutama üha mustemaid nippe selleks, et poliitilistest konkurentidest üle saada, teeme me ettepaneku katkestada selle seaduseelnõu lugemine ja veel kord kõik need võimalused läbi arutada. Näiteks me võiksime enne teist lugemist panna siia kirja punkti, et valimisjuhil ei ole võimalik valimisjaoskonda suvalisel põhjusel kinni panna, välja arvatud näiteks terrorirünnak. Selliseid asju on võimalik siia seaduseelnõusse kirjutada. Ma toetan katkestamise ettepanekut ja loodan, et teie toetate ka. Aitäh!

Märt Sults, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma panin siia kirja mõned märksõnad. Härra Kukk võrdles enne pankasid ja pangatehinguid ning e-hääletamist. Ma tuletan meelde aega, kui inimene võis palka saada nii sularahas kui ka ülekandega ehk pangaautomaadist või siis pangast. Üleminek plastkaardile käis lihtsalt, kohe hästi lihtsalt: sularahas palka enam ei saanud, ja oligi kõik. Ma räägin kooliõpetajatest. Ma ei tea, kas mujal valdkondades oli teistmoodi, aga koolides käis asi niimoodi, et lihtsalt ühel päeval oli su palk plastkaardi peal, kas sa tahtsid või ei tahtnud. Protestiti väga hullusti, aga midagi välja ei tulnud.
Ma panin kirja niisugused märksõnad meie e-riigi kohta: e-kool – häkitud, korduvalt häkitud; e-identiteet – korduvalt häkitud, kriminaalasjad algatatud. Ma tegin avaliku kirja lasteaedniku miinimumpalga kohta ja palusin sellele digitaalselt alla kirjutada. Jumala eest, ma praegu ei halvusta lasteaiaõpetajaid, aga tuli kohe kiri vastu, et anna, Märt, andeks, aga kas me võime saata PDF-failina, meil on elektroonilise allkirja kirjutamisega raskusi. Tegemist oli umbes minuvanuste inimestega, natuke nooremate ja natuke vanematega, ning nendel oli raskusi digiallkirja kirjutamisega! Meil siin on nagu kohutav hurraa ja roosamanna, aga see on vale jutt. See on faktiliselt tõestatud.
Kas pangad on turvalised? Ühtegi kvartalit ei lähe mööda, kui jälle mingisugune pangaserver on kokku jooksnud, sest sinna on sisse häkitud. See ei ole kellelegi uudis, sest see on kogu aeg päevakorral. Keegi ei pööra sellele mitte mingit tähelepanu. Pangad on kinni ja siis on maas ka mingisugune Telia server ja internetiühendus on alalõpmata häiritud. Keegi ei pööra sellele tähelepanu – see ei ole vajalik. See on köki-möki! Kõva rabelemine käib selle nimel, et meil oleks e-haiguslood. Suured entusiastid hakkasid kiiresti-kiiresti e-haiguslugusid pilvesse üles panema, kuna see on igavene säilitamine. Kohe hakkasid tekkima ametkonnad, kes tahtsid haiguslugudele, sinu sensitiivsetele andmetele ligipääsu. Järelikult sa oled paljas nagu porgand. Nii et väga riskantne värk. Mille jaoks on mingisugusel ametkonnal või mingisugusel tegelasel tarvis teada Jüri või Jaani või Juhani haiguslugu ja kogu tema elukäiku?
Võtame edasi. Ma ei viska küll kivi härra Ammase kapsaaeda, aga härra Ammas ütles hiljuti, et Bundestagis Saksamaal hääletatakse kaartidega: punase, kollase ja rohelise pappsildiga. Maailma üks vanimaid demokraatiaid ja saksa täpsus, aga hääletavad pappkaardiga. Minu arust see viitab otseselt, et kõige täpsem moodus on füüsiliselt näidata oma meelsust: kas ütled jaa või ei või oled erapooletu. Ja inimene, mitte masin loeb hääled kokku, info ei jookse kuskile serverisse, kus voolukatkestusega või ei tea millega võib asjad teistpidi pöörata. Selle kohta on igivana lause, et see, mis on inimese loodud, on inimesel ka võimalik tuksi keerata. Kui inimene on loonud mingisugusele seifile luku, siis kindlasti on olemas inimene, kes selle luku oskab lahti murda. See, kes on loonud programmi, on kindlasti loonud sellele programmile ka tagaukse. Nii et ärme loodame kogu aeg sellele, et meil on väga korralikud ja seaduskuulekad inimesed. Igal inimesel kahjuks on oma hind.
Kui te tahate üht näidet, siis ma pakun välja, et proovime, kui hea ja turvaline see e-värk on. Palun teeme e-referendumi kooseluseaduse teemal!
Palun ühe minuti juurde!

Üks minut lisaaega, palun!

Vaatame, kas paberkandjal avaldatud meelsus, mille vahekordi kõik teavad, läheb kokku e-referendumil avaldatud meelsusega. Nii saab kohe teada, kas asi kannatab kriitikat või ei kannata. Suur tänu teile!

Martin Helme, palun!

Palun ka lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Selle seaduseelnõu puhul on mul vastakad tunded. Ühest küljest me oleme küll konservatiivid, aga me ei ole vastu asjade paremaks tegemisele. See tähendab seda, et me ei ole põhimõtteliselt vastu valimissüsteemi ökonoomsemaks tegemisele. Me ei ole ka põhimõtteliselt vastu elektroonika kasutamisele valimistel, aga siin on tekkinud väga tõsised kahtlused usaldusväärsuses ja usutavuses, mis panevad meil häirekellad lööma.
Millele me juhtisime tähelepanu oma parandusettepanekutes? Meil on muidugi väga kahju, et valitsusliit neid ettepanekuid komisjonis ei toetanud, aga esiteks me juhtisime tähelepanu sellele, et valimiste aeg on venitatud liiga pikaks. Põhiseadus ütleb üheselt, et Riigikogu valimised toimuvad märtsi esimesel pühapäeval. Tegelikult käivad valimised juba sama hästi kui kuu aega varem ja me ei saa aru, kuidas on võimalik väita, et talitatakse põhiseaduse järgi. Samas nendin jälle, et me ei ole põhimõtteliselt vastu sellele, et on võimalik hääletada ka eelvalimistel väljaspool kodukohta, aga see aeg peab olema märksa rohkem piiratud.
Väga-väga tõsine probleem on meie meelest valimiste ühetaolisuse puudumine. See käis siin juba küsimuste-vastuste voorus läbi, et e-häält on võimalik mitu korda tagasi võtta ja muuta, aga sul ei ole võimalik minna valimispäeval valimisurni juurde ja öelda, et ups, mul tuli uus mõte, andke mu sedel tagasi, ma hääletan uuesti. Lihtsalt ei ole võimalik! Kui ühe valimismeetodi puhul saab teha ühtemoodi ja teise puhul teistmoodi, siis ei ole tagatud valimiste ühetaolisus. Rääkimata sellest, et valimiste ühetaolisus ei ole tagatud ka sellega, et valimiskabiinis hääletades oled sa üksi, aga ID-kaardiga hääletades mitte keegi ei kontrolli, kas sa hääletasid üldse ise, kas sa hääletasid üksi, kas sinu valimisotsus oli salajane või ei olnud salajane. Kuni ei ole võimalik tagada, et ka e-hääletamisel on inimene üksi, senikaua me näeme väga tõsist ühetaolisuse puudumise probleemi. Ja me näeme tõsist probleemi ka selles, et inimest võidakse e-hääletamisel mõjutada.
Aga loomulikult, kõige suurem küsimus e-hääletuse puhul on selle vähene kontrollitavus. Sellele juhtisid ka eelmised kõnelejad korduvalt tähelepanu. Meid tõesti ei rahulda see, kui meile öeldakse, et usaldage meid. Me usaldame, aga tahame kontrollida. Ja kui kontrollida ei saa või kui kontroll on selline, mille puhul me ei saa aru, kas see on tegelikult kontroll või ei ole kontroll, kui see kontroll ei ole sõltumatu ja verifitseeritav, siis tegelikult kontrollitavust ei ole. Väga lihtsalt öeldes tähendab see seda, et valimistulemuste usaldusväärsus on kahtluse all. Ja kui valimistulemused ei ole usaldusväärsed, siis on kogu poliitiline süsteem omadega kriisis. Meil ei ole kindlust, et teostatav võim on legitiimne ehk vastab rahva tahtele. Need on väga tõsised probleemid, mida selle eelnõuga oleks saanud parandada, aga võimalus neid parandada on jäetud kasutamata.
Ma juhin tähelepanu veel sellele, et võib-olla üksikutest asjaoludest eraldi rääkides ei tundugi see pilt nii must, aga kui me teatud aspektid kokku paneme, siis tekib küsimus, kas ei ole liiga palju kokkusattumisi. Esimene aspekt on see, et korduvalt on e-häälte lugemisel süsteem kokku jooksnud ja siis, pärast hangumist, on sealt tulnud üllatuslikud tulemused. Teine aspekt on see, et e-hääletuse tulemused hävitatakse väga kiiresti. Kolmas oluline aspekt on see, et e-hääletuse tulemust hakatakse kindlaks tegema tund aega enne hääletuse lõppu. Miks see vajalik on, selle kohta ühest selgitust ei ole. Neljas aspekt on see, et ei olegi mitte millegagi võimalik praegu tagada seda, et e-hääletusel ei toimetataks kellegi teise ID-kaardiga. Me teame juhtumeid, mida politsei on, ütleme, äärmiselt leigelt uurinud või jätnud üldse uurimata. Näiteks kui vanadekodus üks inimene aitab väga paljudel hääletada. Me teame, et vanadekodus harrastatakse praktikat, et hoolealustelt korjatakse nii ID-kaardid kui ka nende koodid kokku, et oleks võimalik nende eest mitmesuguseid jooksvaid toiminguid teha. Me teame, et ühtlasi on Reformierakond läbi surunud valimisea langetamise ja räägib sellest, kuidas nüüd noored hakkavad massiliselt valima. Kõik need asjaolud kokku tekitavad meie jaoks olukorra, kus e-hääletused ei ole usutavad, usaldusväärsed ega kontrollitavad. Ja see on väga tõsine probleem. Põhiliselt nende probleemide tõttu me ei saa öelda, et meid rahuldab see eelnõu. Siin on jäetud kasutamata võimalus teha valimised usutavamaks, usaldusväärsemaks. Tegelikult venitatakse lõhe võimu ja rahva vahel, mis on meil niigi märgatav, veelgi laiemaks. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud kolleegid! See eelnõu ei muuda valimissüsteemi kui sellist, see muudab valimiste administreerimise põhimõtteid. Ma ei ole päris kindel, et need muudatused on tingimata vajalikud. Samas ma ei arva ka seda, et siin on tegemist mingite demokraatia kaitse mehhanismide lämmatamisega, või seda, et isegi kui mõni asi nüüd mööda kipub minema, siis see on teadlik. Põhimõtteliselt olen arvamusel, et elektroonilised valimised on seni Eestis olnud turvalised, kuid see turvalisus on miski, mis peab olema alati tagatud. Rünnakute ohuga seotud nõuded peavad kogu aeg tõusma, selles osas tuleb ajaga kaasas käia. Mind hämmastas natukene komisjoni esindaja vastus, mis oli umbes selline, et OSCE ODIHR-i soovitustega peaks tegelema Vabaerakond. Jääb mulje, nagu oleks Vabaerakond riigis asunud Reformierakonna positsioonile. Võib-olla see kunagi juhtub, aga nende soovitustega peame praegu ilmselt kõik tegelema. Seni ei ole jutt, et uute elektrooniliste valimiste järel on astutud samme süsteemi korrastamiseks, paremaks verifitseerimiseks ja usalduse tõstmiseks, kuigi veenev.
Mis mind aga selle eelnõu puhul kõige rohkem nõutuks teeb, on põhiseaduskomisjoni juhttuumiku ehk siis eeldatavasti härra Laaneti ja härra Kuke arusaam, et kõigi muude küsimuste lahendamine peab seisma selle eelnõu justkui mingi paisu taga ja enne me muuga ei tegele. Hiljem võtame järgmisena ette vangide valimisõiguse ja siis ka ei tea, kas ikka võtame. Aga neid küsimusi on rohkem. Need puudutavad ka kohalikke valimisi, mis peatselt saabuvad. Ilmselt sellest tulenebki asjaolu, et kõik kolm opositsioonifraktsiooni otsustasid seda teemaderingi laiendada ja esitasid oma agenda seaduseelnõu muudatusettepanekute näol. Keskerakonna puhul on suurim mure ilmselt e-valimistega seonduv, EKRE sekundeerib sellele ja toob lisaks veel reitingute avaldamise probleemi ning Vabaerakond on taas, ei tea, mitmendat korda, esitanud muudatusettepanekud, mis soovitavad kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutusele võtta nn avatud nimekirjad. Me ei oleks seda teinud, kui põhiseaduskomisjon juba ligemale aasta aega ei hoiaks meie sellesisulist eelnõu, mis on läbinud esimese lugemise, lauasahtlis. Kui seda kunstlikku takistust ei oleks, siis me tegeleksime üksnes valimiste administreerimise küsimusega või siis jõuaksime järeldusele, et selle eelnõu puhul on pigem tegemist asendustegevusega.
Aga pärast kõike seda, mis rahvakogu on Eesti ühiskonnas esile toonud – see puudutab poliitika maine langust avalikkuses ja võõrandumist üldse –, ma soovitan küll koalitsioonierakondadel olla valimisseadusi puudutavate küsimuste puhul märksa vähem endasse sulgunud ja arutada neid küsimusi siiski kogu poliitilise spektri esindajatega. Ja lahates põhiseaduskomisjoni teemaderingi veel laiemalt, ma arvan, et usaldust poliitikaringkondade vastu pole võimalik taastada ilma, et lahendataks erakondade rahastamise küsimus nõnda, et ei oleks sellist ületoitmist, nagu me praegu näeme. Ja seesama nn avatud nimekirjade küsimus tuleks lahendada nõnda, et mandaadi saaksid nii Riigikogu valimistel kui ka kohalikel valimistel Tallinnas need kandidaadid, kellel on rohkem toetust, kes saavad rohkem hääli. Samuti tuleb otsustada nn peibutuspartide mahavõtmine, mida me päevakorras oma järge ootava Vabaerakonna eelnõuga ette näeme. Kuni neid probleeme ei ole suudetud lahendada, tekitab ka selline pealtnäha tehniline eelnõu pigem usaldamatust ja see on kahetsusväärne. Aitäh!

Jüri Adams, palun!

Härra juhataja! Minu kõne on enam-vähem samas toonis kui Andres Herkeli oma ja osalt ka selle sisuga kattuv. Sellest eelnõust võib ju rääkida nii ja naa, aga see kõik ei ole eriti tähtis. See, kas ühes riigis on valimiste tehniline korraldus detailides ühtemoodi või natuke teistmoodi, see on mitmel moel otstarbe küsimus ja seda võib aja jooksul muuta. Ma suhtun eelnõu algatajatesse suure sümpaatiaga. Ma loodan – kinnitust küll ei ole –, et kui nad võtavad töö praegusest valimiste korralduse süsteemist enda peale, siis asjad ei lähe mitte halvemaks. Lootus on, et nad jäävad vähemalt samasuguseks või muutuvad isegi paremaks. Aga ka see ei ole väga oluline.
Läbi aastatuhandete on kõikides kohtades, kus inimesed on otsustanud mingisuguseid küsimusi valimistega, kasutatud sadu erinevaid kombinatsioone, kuidas just täpselt tehakse. Paradoksaalne on see, et me tegeleme siin sellise iseendast muidugi vajaliku eelnõuga, aga ta ei ole isegi mitte teisejärguline, vaid ta on kolmandajärguline. Meie valimissüsteemi hädad peaksid ju kõigile teada olema. Kõige suurem häda on see, et Eestis on osalt täiesti takistatud, osalt ebaproportsionaalselt raskendatud kandidaatide nimekirjade ülesseadmine. Teiseks, oma võimu ära kasutades või kuritarvitades on kunagi Riigikogus enamuses olnud otsustajad otsustanud iseendale anda rahva rahataskust toetuse selleks, et läbi viia ebavõrdseid valimisi. Sellega on nad de facto kehtestanud valimistel ebavõrdsed situatsioonid. Nüüd, me võime ju ka siin eelkõnelenutega kaasa rääkida, aga oluline on, lugupeetud rahvaesindajad, et me jõuame selles Riigikogu koosseisus ka nende oluliste probleemide arutamiseni. Kui järgmistel ja ülejärgmistel valimistel kõik need asjad jätkuvad samamoodi demokraatia karikatuurina, mis tähtsust siis on, kui tehniliselt lihtne või otstarbekas või usaldusväärne on valimiskastide tühjakskallamise ja sedelite kokkulugemise mehhanism. Sellel ei ole olulist tähtsust.

Austatud Riigikogu, sulgen läbirääkimised. Me peaks nüüd hakkama läbi vaatama muudatusettepanekuid, aga enne seda on meil vaja võtta seisukoht Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku osas pikendada täna istungi tööaega kuni 14-ni või päevakorra ammendumiseni. Seda me peame hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänase istungi tööaega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 32. Ettepanek ei leidnud toetust.
Alustame muudatusettepanekute läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun esimest muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Vaheaeg kümme minutit. Jätkame kell 12.51.
V a h e a e g

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon ja mille komisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetab 24 Riigikogu liiget, vastu on 47, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2, esitaja Keskerakonna fraktsioon, jäetud arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun teist muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kohtume homme. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.53.