Austatud Riigikogu, ilusat tööpäeva jätku! Infotund. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Täiskogu istungisaalis on 53 Riigikogu liiget. Kuna endiselt on aktiivne soov infotunnis küsida ja eilsel päeval registreerus kümme küsijat, siis peate leppima olukorraga, et saab esitada ühe lisaküsimuse.
Esimene küsimus on peaminister Taavi Rõivasele, kes on täna siin koos keskkonnaminister Marko Pomerantsi ja kultuuriminister Indrek Saarega. Küsimuse esitab Martin Helme. Palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Me teame, et Euroopa Liit ja Türgi üritavad sõlmida omavahelist kokkulepet rändekriisi lahendamiseks. Väga täpselt me leppetingimusi ei tea, aga kuulda on olnud kahest peamisest punktist. Üks on see, et Euroopa Liit maksab Türgile vahemikus kolmest kuni seitsme miljardi euroni selle eest, et Türgi hoiab piirid kinni, st ei lase migrantidel Euroopasse tulla. Teine suurem tingimus on see, et vahetatakse üks ühele ehk illegaalselt saabunud inimesed saadetakse Türki tagasi ja iga tagasisaadetud süürlase või väidetava süürlase kohta tuleb sealt üks süürlane legaalselt Euroopa Liitu. Mul on selline küsimus: mida tähendab selline kokkulepe, kui see tõesti kinnitatakse, Eesti jaoks? Eelkõige ilmselt rahalist kulu, kui me räägime nii suurtest summadest. Kas see toob kaasa meile ka mingisuguseid lisakohustusi migrantide vastuvõtmisel ja kas Eesti toetab seda?
Aitäh! Aeg on täis. Üks küsimus on veel.
Aitäh! Sellel teemal oli põhjalikult juttu esmaspäeval Euroopa Liidu asjade komisjonis. Ka teie erakonnakaaslased olid seal kenasti kohal ja osalesid aktiivselt arutelus, nii et kindlasti on võimalik nende käest kõigi leppe detailide kohta küsida. Aga piiratud ajaraamis, mis meil täna siin on, ma kordaksin üle paar põhilist asja. Esiteks, me teame, et Süüria ja Euroopa Liidu vahel on Türgi ning väga suur hulk inimesi otsustab Euroopasse siseneda just nimelt sealtkaudu. Eeldusel, et me soovime rändevoogusid kontrolli alla saada ja pakkuda inimestele, kes on sõja tõttu sunnitud oma kodudest lahkuma, elamisväärset elu võimalikult kodu lähedal, tuleb leida Türgiga ühine kokkulepe selleks, et rändesurve Euroopale tuntavalt väheneks. Just sellepärast ongi Euroopa Liidu liidrid juba mitmel korral Türgi peaministriga neid teemasid arutanud ja just sellepärast soovime me selle nädala teisel poolel Brüsselis jõuda lõplike kokkulepeteni.
Teil on õigus, kui te ütlete, et kokkuleppe peamine osa puudutab seda, et Türgi kohustub võtma tagasi kõik illegaalselt Kreekasse läinud sõjapõgenikud ja pakkuma neile elamisvõimalust Türgis. Tõsi on ka see, et Euroopa Liit omalt poolt kohustub peale juba kokku lepitud summade toetama rahaliselt ka 2018. aastal inimeste toimetulekut Türgis, pean silmas just põgenike toimetulekut. See on, ma usun, Euroopa Liidule igati jõukohane ja liidu seisukohast aktsepteeritav kokkulepe.
Martin Helme, lisaküsimus palun!
Suur tänu! Siin on suur vaidlus. Türklased väidavad, et suurem osa nendest, kes on illegaalselt üle tulnud, ei ole süürlased. Türklased on öelnud, et nad kujutavad ette, et tagasi võetakse maksimaalselt mõni kuni mõnikümmend tuhat inimest. Samas teame, et neid inimesi, keda Euroopa tahaks tagasi saata, on üle saja tuhande. See on üks vaidluskoht. Teine oluline punkt – ma lootsin, et te äkki mainite selle ise ära – on türklaste nõudmine kehtestada juba sel suvel viisavabadus Euroopa Liiduga. Valitsus toetab põhimõtteliselt seda kokkulepet, nagu meil ELAK-is on selgeks saanud. Kas te tõesti toetate seda kokkulepet ka siis, kui Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitakse viisavabadus? Mida te kostate selle peale, et türklastel ja eurooplastel on tagasivõtmise kokkuleppe arvu kohta täiesti erinevad andmed?
Aitäh! Viisavabadust Türgi, Gruusia ja Ukrainaga on Vabariigi Valitsus toetanud juba pikka aega. Kõikidel nendel juhtudel on vaid üks peamine argument: kriteeriumid peavad olema täidetud. Kui need on täidetud, siis ei tohiks olla ei Türgi, Ukraina ega Gruusia puhul mingeid emotsionaalseid tõrkeid või subjektiivseid põhjuseid, miks ei saaks nendele riikidele viisavabadust anda. Türgi ei taotle Euroopa Ülemkogult mitte tingimustest loobumist, vaid protseduuride kiirendamist. Kui jäädakse selle juurde, et tingimused kehtivad edasi, siis mina isiklikult ei näe mitte midagi halba protseduuride kiirendamises, pigem vastupidi. Eeldus on loomulikult see, et Türgi teeb ka omalt poolt kõik vajaliku korrektselt ära.
Teie küsimuse teine pool puudutas tagasisaadetavate inimeste arvu. Olgem ausad, seda ei ole võimalik praegu täpselt öelda, sellepärast et kokkuleppe loogika on selline, et mingist ajahetkest alates kõik inimesed, kes üle mere tulevad, saadetakse tagasi. Nii et tagasisaadetavate arv sõltub nende inimeste arvust, kes üle mere tulevad. Kui me teame, et nendele inimestele soovitakse kehtestada eluaegset Euroopa Liitu sisenemise keeldu – kui nad tulevad illegaalselt –, siis on see, ma usun, väga tugev heidutus. Ilmselt ei valiks inimesed eluohtlikku ja tõenäoselt tagasisaatmise ja eluaegse keeluga lõppevat retke, vaid teeksid ise kõik selleks, et leida endale elamisväärsed tingimused Türgis või saada võimalus legaalseks migratsiooniks.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Türgi ja Euroopa Liidu kokkulepe või leping, mille teie oma intervjuudes heaks kiitsite, puudutab ka Erdogani suhtumist kurdidesse. See pole aga kuigi sõbralik, vaid, ma ütleksin, üsna sõjaline. Milline on Eesti ametlik seisukoht Türgi ja kurdide suhete kohta? Ma ei saa küsida, keda me pooldame, aga siiski – kuidas me suhtume? Kuidas me iseloomustame Erdogani poliitikat kurdide suhtes?
Aitäh! Mis puudutab Euroopa Liidu ja Türgi kokkulepet, siis mitte ainult mina oma intervjuudes ei ole seda heaks kiitnud, vaid Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on leppe üldpõhimõtetele heakskiidu andnud. Leppe detailid selguvad homsel ja ülehomsel ülemkogul. Arutelus, mis meil oli Türgi peaministriga, ei puudutanud me niivõrd Türgi ja kurdide suhteid, kuivõrd käsitlesime mitmeid teemasid, mis ei ole kahe poole suhetes ühemõtteliselt positiivsed. Näiteks, nii mõnigi Euroopa Liidu valitsusjuht juhtis tähelepanu sellele, et kui me lepime kokku konkreetsetes asjades, siis me ei saa jätta mainimata ka muresid, mis meil on näiteks meediavabaduse pärast. See on täiesti loomulik, et kui kohtuvad partnerid, liitlased – nagu Türgi kahtlemata on, nii Eestile kui ka Euroopa Liidule –, siis räägitakse nendest teemadest, mis on positiivsed, aga vajaduse korral mainitakse ka neid asju, milles ollakse kas eri meelt või nähakse justkui tõrvatilka meepotis.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kultuuriminister Indrek Saarele. Krista Aru, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Aastal 2002 sõlmisid Eesti Kaitseliit ja Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus lepingu, millega Kaitseliit andis 50 aastaks kasutusõiguse krundile, kuhu kerkis oluline muuseum – okupatsioonimuuseum. Me kõik – eriti inimesed, keda okupatsioon on väga lähedalt puudutanud – oleme austanud, imetlenud ja tundnud uhkust selle muuseumi tegevuse üle, sest missioon väljendub juba muuseumi nimes. Ma tean, et tegemist on eramuuseumiga ja kultuuriminister ei määra muuseumile ei nime ega ka sisu. Kuid kas teie kultuuriministrina saate kinnitada ja edasi öelda, et selle muuseumi missioon jätkub hoolimata ees ootavast nimevahetusest?
Aitäh küsimuse eest! Nagu te õigesti ütlesite, on tegemist eramuuseumiga, seega Eesti Vabariigi Riigikogu, Tallinna Linnavolikogu ega mõned muud valitud kogud ei saa sellele nime panna. See on muuseumi omanike privileeg. Ma olen tutvunud sellega, mida muuseumi juhtkond ja muuseumi nõukogu kavandavad. Olen igati nõus põhimõttelise seisukohaga, et nii nagu aeg meie ümber muutub, nii peavad muutuma ka muuseumid ja peavad muutuma täiuslikumaks ka muuseumide ekspositsioonid. Nende lugude, mida muuseumid jutustavad, vahendid ongi ajas alati muutunud. Mul ei ole mingit põhjust kahtlustada, et seni oma missiooni väärikalt täitnud muuseum ei anna endale aru, mis meie ümber ühiskonnas toimub. Soov laiendada muuseumi ekspositsioonipinda kahekordselt, võttes muu hulgas kasutusele ka Pagari tänava KGB keldrid, aitab kindlasti veel paremini jutustada seda lugu.
Krista Aru, palun!
Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Kas Eesti riik Kultuuriministeeriumi näol on seni ka toetanud muuseumi tegevust? Kas toetus on olnud regulaarne? Millises mahus rahaliselt? Öelge kas või suurusjärk, milline on toetus läbi aastate olnud.
Tänan! Jaa, riik on algusest peale, st muuseumi rajamisest saadik tegevustoetuseks raha eraldanud, nii nagu ka mitmetele teistele eramuuseumidele. Siiski tuleb öelda, et tegemist on erainitsiatiivil Eestisse toodud väga suure investeeringuga. Kui ma õigesti mäletan, siis algne investeering, mis selle maja ehitamisse panustati, oli üle 2,5 miljoni euro. Nüüd kavandatakse laienduste ja ekspositsioonide uuendamiste käigus ca 1,5-miljonilist investeeringut, millest umbes 270 000 euro suurune annetus on nüüdseks juba tehtud. See on ilmselt üks suurimaid panuseid ja võib-olla isegi selle aasta suurim erasektori panus otse Eesti kultuuri. Ministeerium omalt poolt, nii eelmisel kui ka sel aastal, toetab tegevust 135 515 euroga. Loomulikult, nähes, et muuseum tahab veelgi oma ekspositsiooni laiendada, anname endale aru, et ministeeriumi toetus ei tohiks kogu selle protsessi käigus kahaneda.
Andres Ammas, palun!
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Küllap olete jälginud mõttevahetust meedias sellel teemal. Sõna ei ole võtnud mitte ainult vabadusvõitlejad, vaid ka näiteks meie hea kolleeg Igor Gräzin, kes oma artiklis ütleb lausa nii: "Muuseum, mis viskab minema oma kõige tähtsama eksponaadi ehk oma nime, ei vääri muuseumi nime." Suhteliselt tühjalt kohalt on sündinud ühiskonnas suur pahandus, ütlen ausalt. Kas te näete mingit võimalust eri osapooli lepitada, ühe laua taha kokku tuua? Kes peaks seda tegema? Kas see ei võiks sündida teie juhitud ministeeriumi algatusel, enne kui sellest paisub veel suurem ühiskonda lõhestav probleem?
Jah, ma arvan, et see ongi kogu selle arutelu väga sümboolne tähendus. Me räägime vabast riigist ja vabast ühiskonnast. Selle käigus on kõigil õigus vabalt arvamust avaldada. Olgugi et ma mõnda arvamust ei jaga, olen ma valmis seisma selle eest, et inimestel on õigus oma arvamust avaldada. Ma tuletan siinkohal meelde, et muuseum on kandnud oma tegutsemisloo jooksul mitut nime, nimi on juba mitu korda muutunud. Tuletan meelde seda, mida on öelnud Olga Kistler-Ritso tütar. Ta kirjutas: "Minu ema soov oli muuta muuseum Eesti vabaduse kaitsjaks, mis tähendab, et sel peab olema ühiskondlik mõju. Vabamu eesmärk on aidata inimestel mõista, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav, vaid seda tuleb kaitsta." Võiksime püüda – ka kõik need, kes muretsevad selle pärast, et okupatsioonimuuseumi nime muutus toob endaga kaasa selle algsest eesmärgist hälbimise – mõista ka selle muuseumi hingeks, asutajaks ja rahastajaks olnud inimese soovi. Kindlasti maksab ka lugeda president Lennart Meri kõnesid, nii selle muuseumi nurgakivi panemisel kui ka avamisel. Ta rääkis väga ilusti ja väga selgelt, põhjendades juba tol ajal seda, et me ei tohiks alahinnata neid ohte, mis on vabadusel ka tänapäeval. Võime ju mõelda öeldes sõna "okupatsioon", et see oli midagi, mis kunagi tagasi ei tule. Aga tagasitulek on väga lihtne, kui me unustame ära, mis on parlamendi roll, mis on avalikkuse roll ja millised meelsused meid tänapäeva maailmas ümbritsevad ja millised tendentsid meie ümber on. Suletud, kiivalt minevikku vaatavad ja ihalevad hoiakud on väga jõuliselt pead tõstmas. Selle käigus oleks vaja mõtiskleda põhjuse ja tagajärje seostest natuke laiemalt, mitte lihtsalt rääkida ühest memoriaalist, sest memoriaal tuleb nagunii meie vabariigi juubeliks.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsimuse peaminister Taavi Rõivasele esitab Kadri Simson.
Lugupeetud Taavi Rõivas! Eelmisel nädalal, täpsemalt eelmise nädala neljapäeval toimus Euroopa Keskpanga nõukogu istung. Sellel otsustati langetada hoiustamise intressimäära kümne baaspunkti võrra, hoiuste määr on nüüd –0,4%. See tähendab, et kommertspangad peavad Euroopa Keskpangas raha hoiustamise eest peale maksma. Kas te olete huvi tundnud, millist mõju võib juba niigi negatiivse intressimäära veelgi langetamine avaldada Eesti kommertspankade intressimääradele?
Aitäh selle küsimuse eest! Me teame, et keskpangad on oma otsustes sõltumatud, aga loomulikult võin ka mina peaministrina teatud ulatuses keskpanga otsuseid mitte küll arvustada, kuid nende mõjusid kommenteerida ja selgitada inimestele, milline on ühe või teise otsuse mõju. Keskpanga intresside langetamise loogika seisneb majandust stimuleerivas mõjus ja loomulikult avaldab see stimuleerivat mõju ka Eesti majandusele. Raha hind muudetakse odavamaks, see mõjutab nii Eesti ettevõtteid kui ka Eesti eraisikuid, kodumajapidamisi. Ma usun, et kõik need, kes on võtnud eluasemelaenu, on ka ise tunnetanud, et kui euribor on langenud tipptasemelt 2008. aastal, kui ta oli umbes 5,5%, nüüd 0,15 lähedale juba miinusesse, siis loomulikult see tähendab, et kõikide Eesti inimeste eluasemelaenude kulud on samasuguses ulatuses vähenenud. See omakorda on loomulikult andnud lisavõimalusi ka eluaseme soetamiseks. Samuti on laenuintressi langetamisel positiivne mõju majandusele ettevõtete kaudu – ka ettevõtete krediidivõimalused saavad loomulikult sellest tõuke. Lisaks, kui me vaatame esimesi päevi peale seda konkreetset otsust, mis on tegelikult ju üks otsus pikemas jadas, siis on see mõjutanud näiteks euro kurssi dollari suhtes. Euro kurss dollari suhtes on langenud, see tähendab aga seda, et Euroopast USA-sse eksportivad ettevõtted on paremas konkurentsipositsioonis.
Kadri Simson, palun!
Lugupeetud peaminister! Teiega võib nõus olla – praeguses olukorras kodulaenu võtjad kindlasti rõõmustavad, aga säästjad muretsevad. Juba on esimene Eestis tegutsev suurpank teada andnud, et kaalub plaani kehtestada suurte ja keskmiste ettevõtete hoiustele negatiivne intress. Seni on püütud vähemalt eraisikute hoiuseid negatiivsest intressimäärast säästa. Aga juba on Euroopas riike, kes seda enam ei tee. Näiteks Šveitsis on negatiivne intressimäär kehtestatud ka eraklientidele. Eestis on ikka kiputud ütlema, et inimestel läheb hästi, hoiused on jõudnud väga suurte summadeni – eraisikute hoiuste maht on üle 6 miljardi euro. Kui õiglaseks ja tõenäoliseks peate te negatiivse intressimäära kehtestamist eraisikute hoiustele Eestis?
Aitäh! Seda peaks tegelikult küsima pigem Eesti Panga juhi käest, kellel on vahetum ülevaade kommertspankade võimalustest ja potentsiaalsetest käikudest. Nagu te hästi teate, valitsus ei kehtesta laenu- ega hoiuseintresse kommertspankades. Küll aga on teil õigus, kui te ütlete, et Eesti inimeste, nii kodumajapidamiste kui ettevõtete hoiuste maht on suuresti kasvanud, see on buumiaegse tasemega võrreldes ligi kaks korda suurenenud. Selge on see, et kui hoiuseintressid on juba muutunud väga madalaks – me ei räägi seni negatiivsest intressist, välja arvatud tõesti osa ettevõtete puhul, mida üks pank on seni öelnud, kuid me räägime sellegipoolest tõesti väga madalast intressist –, siis põhimõtteliselt võib ka eraisikutel olla loomulikult huvi hoida oma pikemaajalisi sääste teistes varaklassides. Võib investeerida muid võimalusi kasutades, selleks et säästude absoluutmaht ei väheneks või ei tammuks paigal, vaid pigem kasvaks. Muidugi, kui me hindame varade väärtust või ka raha väärtust, siis tuleb teada seda, et Eestis on olnud juba mõnda aega ka deflatsiooniline areng, mis omakorda paneb selle pildi võib-olla paremini konteksti. Nii me saame öelda, et investeeringute mõju põhimõtteliselt stimuleerib majandust. Ma olen veendunud, et on ettevõtteid, kelle investeeringute hulk on niigi Euroopa Liidus SKT-d arvestades juba viiendal kohal. Aga ma näen, et olukorras, kus hoiuste eest pakutav hind pangas on tuntavalt langenud, leidub küllaltki suur potentsiaal, et ettevõtted võiksid investeerida hoopis masinatesse ja seadmetesse.
Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Keskpanga otsuste mõju on Eesti inimestele ja ettevõtetele selgelt tuntav. Ja kahjuks ei ole kvantitatiivne lõdvendamine ega negatiivsed intressimäärad tegelikult majandust stimuleerinud ega parandanud ka deflatsiooni olukorda ehk inflatsiooni ikka ei ole. See tähendab seda, et kõik viimastel aastatel tehtud radikaalsed ja enneolematud lükked ei ole andnud seda tulemust, mida neilt on oodatud või mida on välja kuulutatud. Mul on selle peale niisugune küsimus. Nagu me kõik aru saame ka teie vastustest, siis Eestil puudub tegelikult võimalus neid otsuseid mõjutada. Kas te vahel oma helgematel hetkedel ei tunne, et oleks parem, kui niisugused otsustused ja instrumendid oleksid siiski Eesti käes?
Aitäh! Kõigepealt kordan üle, et valitsusjuhina ei ole mul võimalik sõltumatu keskpanga otsuseid ei kaitsta ega arvustada. Kuid majandusinimesena saan nii teile kui ka Eesti rahvale neid teemasid veidi avada ja selgitada. Keskpanga deklareeritud eesmärk on tõesti hoida inflatsioonitaset 2% lähedal, aga mitte ka üle selle. See on n-ö tulemusindikaator, mille põhjal rahapoliitikat aetakse. Kui me vaatame, miks inflatsioon on olnud tunduvalt madalam ja miks prognoositakse ka käesolevaks aastaks euroalale inflatsiooni vaid 0,1%, siis väga suur mõjutaja on olnud nafta hind. See on mõjutanud kõiki kütusehindasid, mis on omakorda arvestatav sisend kogu majandusele. Nii et kui te hindate keskpankade tegevust, siis ma soovitan panna asjad konteksti ja vaadata, milline oleks mõju olnud siis, kui keskpangad ei oleks rahapoliitilise lõdvendamisega kaasa läinud.
Mis puudutab Eesti iseseisvat rahapoliitikat, siis tuletan meelde, et sedavõrd suurt kaasarääkimise rolli, nagu meil on euroala liikmena, pole meil varem mitte kunagi olnud. Eestil ei ole olnud alates Eesti krooni tulekust kunagi täiesti iseseisvat rahapoliitikat, kroon oli alguses seotud Saksa margaga, hiljem euroga. Eesti riik, Eesti keskpank ei ajanud sel ajal iseseisvat rahapoliitikat. Nüüd, kui Eesti Panga president on ühe euroala riigi võrdse esindajana Euroopa Keskpanga nõukogus laua taga, on meil märksa suuremad võimalused ka Euroopa rahapoliitikas kaasa rääkida.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Ja nüüd küsib Arno Sild ja vastab keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal on maarahvas tõsiselt arutanud siseveekogude veekaitsevööndites rakendatavaid majandustegevusi, seejuures eriti silmas pidades loomade karjatamise lubamist nendes piirkondades. Ka maaelukomisjonis on neid probleeme arutatud nii lihaveise- kui ka lambakasvatajatega. Kuidas teie näeksite edaspidi veeseadustes selle käsitlemist?
Aitüma, lugupeetud Võrumaa rahvasaadik! Siinkohal on mul hea meel tervitada Uibo Salmet Võrust, kes saab täna 90-seks ja on väga suur poliitikahuviline! Aga nüüd siseveekogude veekaitsevööndites karjatamise võimalikkusest. Tõepoolest, nagu te õigesti märkisite, maaelukomisjon arutas möödunud nädalal seda küsimust koos lihaveisekasvatajate seltsi inimestega. Jõuti õigetele järeldustele, mille sisu on järgmine: tuleb arvestada loomakasvatajate ja keskkonnakaitselisi huvisid. Ja sellest me saamegi lähtuda. Kindlasti saame aru loomakasvatajate huvist, mis puudutab loomade ligipääsu veele, võib-olla ka lisasöödamaa olemasolu. Omaette küsimus on aga see, kui palju see 10 meetrit ojakaldal annab juurde lihatoodangut, kuigi küllap nad oskavad ka sellele vastata. Keskkonnakaitselisest aspektist tuleks toonitada kahte asja. Esiteks, igameheõigus on liikuda veekogude kallastel. Teiseks, kõike seda, mis puudutab väikeste veekogude reostamist, arutame 23. märtsil sellel kuul, kui meil on plaanis tuua loomakasvatajad ühise laua ümber Keskkonnaministeeriumisse ja jõuda edasi nii, et me saaksime, nagu maaelukomisjon on targalt märkinud, arvestada loomakasvatajate huve ja keskkonnakaitselisi aspekte ning jõuda niikaugele, et võime selle järgi veeseadust muuta. Aga mina keskkonnaministrina jään ikka keskkonna eest seisma.
See oli nii hea vastus, et keegi ei küsi rohkem midagi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Kultuuriminister Indrek Saarele esitab küsimuse Monika Haukanõmm. Palun!
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Spordipoliitika kujundamine on teadupärast teie haldusalas, kus tegutseb ka eraldi spordiosakond oma parimal moel, ja neil on ka vajalik kompetentsus. Teatavasti on aga erivajadustega inimeste või puuetega inimeste sport Sotsiaalministeeriumi kureerida, täpsemalt isegi hoolekandeosakonna ülesanne, kus puudub aga spordi arendamiseks vajalik pädevus, ja loomulikult ei saagi seda sealt eeldada. Püüdsin leida Eesti spordipoliitika alusdokumendist aastani 2030 nägemust, kuhu me suundume selles erivajadustega inimeste spordis, aga vastust ma ei leidnud. Leidsin ainult, et peaks olema kättesaadav ja kaasav. Seetõttu minu küsimus ongi, kas te peate mõistlikuks, et spordiga tegeleb kaks ministeeriumi, seda rahastab kaks ministeeriumi ja tegelikult on erivajadustega inimeste spordi edendamine ikka vaeslapse osas.
Aitäh! Tõepoolest, nagu te õigesti viitasite, kuulub erivajadustega inimeste spordi kureerimine paraku sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonda. Sestap ei ole ma kindlasti pädev kõikidele selle valdkonna küsimustele vastama. Küll aga ütleb Riigikogu ehk sellesama austatava kogu vastuvõetud dokument "Spordipoliitika põhialused aastani 2030" muu hulgas, et spordi korraldamisel pakutakse tegevusi, mis on kõigile avatud ja atraktiivsed ning aitavad luua kontakte, olenemata inimeste sotsiaalsest taustast, vanusest, soost, rahvusest ning kehalisest ja vaimsest võimekusest. Põhiliselt korraldab praktilisi tegevusi tegelikult Eesti Paraolümpiakomitee, kes koordineerib kõikide erivajadustega inimeste saavutussporti ning oma liikmete ja üldse erivajadustega inimeste kaudu sportlikku tegevust. Rahastaja on Sotsiaalministeerium ja Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu toetatakse regulaarselt puuetega inimeste spordi katusorganisatsioone. Peamised koostööpartnerid on Eesti Paraolümpiakomitee, Eriolümpia Eesti Ühendus ja Eesti Invaspordi Liit. Lisaks toetatakse Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu projektipõhiselt ka teisi puuetega inimeste hulgas liikumisharrastust edendavaid organisatsioone. Niimoodi on tõesti kujunenud, et väga suur osa praktilisest tööst on delegeeritud, aga selline praktika toimib ka muu spordi puhul, nii et Eesti Olümpiakomitee roll kogu spordielu kujundamisel on märkimisväärne. See tähendab, et n-ö kolmas sektor mittetulundusühingu näol, katusorganisatsiooni näol on võtnud väga suure osa kogu spordipoliitika kujundamise vastutusest enda kanda.
Monika Haukanõmm, palun!
Aitäh! Lugupeetud minister! Võtan natuke teise teema, see läheb medaliraha valdkonda. Kui erivajadusega sportlane saavutab näiteks erivajadustega inimeste olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel või ka Euroopa meistrivõistlustel medali, siis on hea tava, et valitsus premeerib medalivõitjat ja treenerit toetusega. Kahjuks on aga olukord selline, et see toetus, mida makstakse erivajadustega inimestele, on väga palju kordi, märkimisväärselt väiksem. Ja ma saan sellest aru, see on mõistetav. Aga samas küsivad treenerid, et kas nende töö on siis vähem väärtuslik. Miks ikkagi väärtustab riik sel moel erivajadustega inimeste sporti ja nende tulemusi, eriti treeneri panust, nii ebavõrdselt?
Aitäh! Ma arvan, et on väga hea, et sellisel hetkel, kui Eesti Olümpiakomitee valib endale uut presidenti, on see teema tõusnud avalikkuse ette. Ma loodan, et te küsite seda küsimust ka EOK presidendi kandidaatide käest. Aga tõepoolest, 2013. aasta novembris, kui valitsus leppis kabinetiistungil kokku, et sportlaste ja nende treenerite premeerimine käib alates 2014. aastast Eesti Olümpiakomitee kaudu, siis arutati ka puuetega inimeste premeerimist. Tol korral lepiti kokku, et alates 2014. aastast tiitlivõistlustel edukalt esinenud erivajadustega sportlasi ja nende treenereid premeeriv asutus on Eesti Paraolümpiakomitee. Nüüd tuleks küsida, kas auhinnarahad on õiglased. Nagu ma juba ütlesin, arutelu selle üle on väga teretulnud. Aga muuseas, mis puudutab praktikat, parimate sportlaste tunnustamine toimub koos teiste sportlastega aasta lõpus, kui valitakse aasta parim paraolümpia mees- ja naissportlane, ning ka auhinnad antakse üle aasta lõpus spordiaasta tähtede galal.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsimus keskkonnaminister Marko Pomerantsile. Rein Ratas, palun!
Tänan! Auväärt minister! Enamik pestitsiidide jääkidest kuulub närvimürkide, kantserogeenide ja mutageenide hulka. Need on ohtlikud kõigele elavale. Viimase tosina aastaga on meil kasutusele võetud pestitsiidide kogus kasvanud kaks korda. Neljal viimasel aastal seirepunktidest võetud põhjavees on ühes kolmandikus punktides leitud pestitsiidijääke. Seejuures piirväärtus oli ületatud ligi veerandis seirepunktides. Härra minister, mida teha? Olen rääkinud.
Aitüma küsimuse eest! Kui teaks head vastust, siis kohe lühidalt vastaks. Aga saab küsida, mida mina olen omalt poolt teinud. Tõepoolest, nagu te mainisite, seireandmed näitavad, et olukord taimekaitsevahendite kasutamisega on muret tekitav. See ei pruugi üldse olla seotud rikkumistega, põllumehed teevad kõike korralikult, aga taimekaitsevahendite jäägid lihtsalt on aastatega põhjavette sattunud. Kuna taimekaitsevahendite ohutu kasutamine ja selle järelevalve on Maaeluministeeriumi pädevuses, siis mina kirjutasin eelmise aasta lõpus oma kolleegile Urmas Kruusele kirja selle kohta, et olukord on muret tekitav ja nüüd tuleks hakata vaatama, kuidas leida meetmeid, et seda paremaks muuta. Mina keskkonnaministrina saan jätkata tegevusi, mis aitavad seirepilti veelgi täiuslikumaks muuta.
Rein Ratas, palun!
Tänan! Härra minister! Pestitsiidijääkide teekond põhjavette ja ka näiteks mesilaseni saab alguse mitmetest tegevustest ja väga eriilmelistest tegijatest, on need siis põllumehed, tee- ja raudteehooldajad, aiakujundajad või muud iluloojad. Näiteks glüfosaat olevat suhteliselt ohutu, sestap kasutatakse meil seda ilmselt liiga kergekäeliselt. Härra minister, kas me peaksime karmistama pestitsiidide kasutamise korda ja tõhustama sellekohast järelevalvet, kaasates sinna ka Keskkonnainspektsiooni? Olen rääkinud.
Aitüma! Arutelukoht, mis tuli teilt – kas kaasata või mitte. Meil on tööd küll, aga kui elu vajab edendamist, siis vaatame, mida saab teha koostöös praeguse järelevalvajaga. Mis puudutab glüfosaati, mida te mainisite, siis sellega on selline kurb lugu, et riigis puudub ülevaade, kuidas selle kasutamine käib. Teame, kui palju seda peaks turul olema, aga puudub arusaam sellest, kuidas tema kasutamine põllumajanduses ja, ütleme, mitte põllumajanduses jaguneb, ennekõike umbrohutõrjel maanteede ja raudteedega seonduvalt. Siinkohal ei ole mul väga hea meel nentida, et meil pole praegu head teadmist, kus kohas ja kuidas ennekõike glüfosaadi kasutamist paremini reguleerida, nii et ta põhjavette ei jõuaks. Aga küllap saame ajapikku targemaks.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmise küsimuse esitab Mart Helme peaminister Taavi Rõivasele. Palun!
Aitäh, härra spiiker! Härra peaminister! Te olete mitu korda väljendanud muret omaalgatuslike jõukude mõju pärast meie turvalisusele. Nüüd on ilmnenud, Tartu pereisa peksmise juhtumi tõttu, et tänavavägivald on meil päris tõsine probleem. Inimesi pekstakse surnuks, inimesi pekstakse vigaseks, inimesi röövitakse. Meil on kaks konkureerivat peksupealinna – Pärnu ja Tartu. Mis on valitsuse plaan, et tänavavägivald kontrolli alla saada? Kas on olemas strateegiline pikaajaline kava ja missugused on taktikalised lühiajalised ettevõtmised?
Aitäh! Tõesti, ma ei kujuta ette, kuidas saaks inimeste turvalisusele kaasa aidata see, kui valdavalt kriminaalse minevikuga inimeste juhitavad omaalgatuslikud jõugud linnades ringi liiguvad. Ma näen ohtu, et nende agressiivne meelestatus ja sõnakasutus võib konflikte pigem provotseerida, mitte ära hoida. Nii et olen jätkuvalt seda meelt, et isehakanud jõukude moodustamine küllalt küsitava minevikuga inimeste eestvedamisel mitte ei suurenda Eesti inimeste turvatunnet, vaid vähendab seda. Mis puudutab isikuvastaseid kuritegusid, ükskõik kus Eestis, siis ma pean erakordselt vajalikuks rõhutada kahte asja. Esiteks, igaühel meist, kes me selliseid kuritegusid märkame, on mitte ainult võimalus, vaid lausa kohustus otsekohe informeerida politseid. Teie viidatud juhtumi puhul helistas üks pealtnägijatest – ma rõhutan, et vaid üks pealtnägija, aga siiski – kohe politseisse. Tänu sellele saadi täpselt viis minutit peale kõnet esimesed kahtlustatavad kätte. See ei oleks võimalik olnud, kui ei oleks kohe politseisse helistatud. Teine asi, mida ma soovin rõhutada, on see, et politsei peab võtma kõiki isikuvastaseid kuritegusid erakordselt tõsiselt.
Mart Helme, palun lisaküsimus!
Aitäh! Vastust ma muidugi ei saanud selle kohta, missugune on valitsuse plaan. Mind ei maksa õpetada, ma olen elus palju kakelnud – nii iseenda kui ka tänaval olevate inimeste eest seisnud. Nii et kodanikujulgus on kindlasti väga oluline, aga kõnealusel juhul Tartu pereisa just sellepärast peksa saigi, et ta ilmutas kodanikujulgust. Väikestes kohtades on eriti hästi teada, kes kuuluvad niisugustesse omaalgatuslikesse tänavajõukudesse. Paraku on teada ka see, et nad terroriseerivad pikemat aega oma kaaskodanikke. Kahjuks ei suuda riik ega politsei niisugustes väikestes kohtades nagu Paide või Türi korda tagada. Minu küsimus on endiselt selline: mis on valitsuse plaan?
Aitäh! Ma kordan veel. See, kui tänavatel hakkavad liikuma valdavalt kriminaalse minevikuga inimeste juhitavad omaalgatuslikud jõugud, ei suurenda mitte mingil juhul inimeste turvatunnet. Vastupidi, see tekitab konflikte juurde. Ka selle konkreetse Tartu juhtumi puhul, millele te viitate, see jõuk, kes seal politsei andmetel vandaalitses ja keda pereisa läks korrale kutsuma, on minu silmis samamoodi taunitav kui teie nimetatud isealgatuslikud patrullid. Minu silmis ilmutas see vandaalitsev jõuk lubamatut jõmlust ja äärmist küünilisust, laamendades Eesti ühe suurema linna südames. On väga kohane, et politsei reageeris otsekohe ja otsustavalt. Tõsi, politsei on ise tunnistanud, et seda kuritegu menetledes oleks saanud veelgi kiiremini tegutseda. Ma rõhutan, menetledes, mitte konkreetsele väljakutsele reageerides. Menetlemise käigus tehti politsei hinnangul tõenäoliselt ka vigu. Aga minu silmis on siiski väga oluline, et kolm päeva peale juhtumit veeti kurjategijad, praegusel juhul kuriteos kahtlustatavad inimesed, otsekohe kohtu ette. Ma olen täiesti kindel, et see aitab kaasa ka sellele, et kurjategijad saaksid karistatud.
Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Proovige nüüd ikka meie vestlusega kaasa tulla, mitte oma jutupunkte lugeda. Meie ei ole praegu nimetanud ühtegi patrulli. Me ütlesime, et te olete väljendanud muret omaalgatuslike jõukude tegevuse pärast, ja juhime tähelepanu, et need jõugud on olemas. Need on tõepoolest selgelt kriminaalse minevikuga ja politsei neile kuidagi ei reageeri või reageerib täiesti ebaadekvaatselt. Ka Tartu juhtumi puhul oli politsei reaktsioon nad kinni nabida ja siis jalutama lasta. Aga see ongi ju probleemi tegelik põhjus kõikides kohtades, kus jõugud kodanikke terroriseerivad. Võib-olla tullakse küll väljakutse peale kohale, aga siis lastakse ikkagi jõuguliikmed kohe minema. Kas ebaturvalisuse kasvu põhjus võib olla selles, et viimastel aastatel on Politsei- ja Piirivalveametist koondatud üle 600 inimese ja politseil lihtsalt ei jätku jõudu probleemiga tegelemiseks?
Aitäh! Tõepoolest, seda on politsei öelnud, et ühte kahest konkreetsel kuriteopäeval kinni nabitud inimesest, kui kasutada teie sõnastust, ei oleks pidanud nädalavahetuseks välja lubama. Tõsi, nüüdseks on vahistatud mõlemad, kes päriselt peksmises osalesid ja kelle puhul on võimalik – mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik – kriminaalasja algatada. Nii et saab tõesti öelda, et politsei enda hinnangul eksis ta protseduuride vastu sellega, et vabastas ühe peksja nädalavahetuseks, aga vähemasti nad suutsid lähipäevadel eksimuse kiiresti heastada ja said selle inimese uuesti kätte.
Nüüd, nagu ma ütlesin, igasugused jõugud, kes inimeste rahu häirivad, kes on vägivaldsed, kes lõhuvad ja laamendavad, on taunimist väärt. Seda enam panen ma ka teile kui Riigikogu liikmele südamele, et te mõtleksite väga hästi järele, kas te ikkagi soovite mõne sellise jõugu, praegusel juhul Odini sõdurite tegevust julgustada näiteks osalemisega Odini sõdurite Facebooki grupis, julgustades neid oma poliitiliste avaldustega. Ma kutsun teid üles tõsiselt järele mõtlema, kas see on ikka tark tegevus. Igasugused isealgatuslikud jõugud, kes võivad kalduda vägivallale, ei peaks leidma meie mõistmist. Korra kaitsmine tuleb usaldada Eesti politseile.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on keskkonnaminister Marko Pomerantsile. Jüri Adams, palun!
Härra minister! Riigikogu täiskogu sai möödunud nädalal – siis, kui arutati looduskaitseseaduse muutmist – usaldusväärse informatsiooni, et Eestis kehtib praegu ca 200 looduskaitsealade kaitse-eeskirja, mis on oma olemuselt pärit nõukogude ajast ja vajavad uuendamist. Ilmselt on nende läbiv tunnus see, et ei tunta veel asjaolu, et maa eraomand on Eestis taastatud ja omandireform toimunud. Eelmise koosseisu aegne minister Keit Pentus-Rosimannus andis meile teada, et tema ajal suudeti uuendada veidi vähem kui 30 looduskaitsealade eeskirja. Kuidas on see valdkond teie tööaasta jooksul edenenud? Kas saate ka mõnest saavutusest raporteerida?
Enne kui minister vastab, ütlen teile, austatud Riigikogu liikmed Mart Helme ja Kalle Palling, et mul oleks hea meel, kui te jätkate oma diskussiooni kuskil mujal, siis me saaksime siin tööd teha. Aitäh! Palun, Marko Pomerants!
Aitüma! 2016. aasta jooksul on kinnitatud juba kuus kaitse-eeskirja ja plaanis on kinnitada sel aastal veel 30 eeskirja. See arv on ligikaudne ja sõltub natuke sellest, kuidas meil avalikustamise protsessi käigus debatid lähevad.
Jüri Adams, palun!
Aitäh, härra minister! Ma arvan, et te ei suuda meile praegu selle lühikese ajaga vastata, mispärast on need asjad nii aeglaselt kulgenud. Aga kui ma teeksin sellest mingi järelduse, siis kõige varem saaks töö lõppeda kuue-seitsme aasta pärast, kui teie enam tõenäoliselt selle valdkonna minister ei ole. Kas teil oleks võimalik kuidagi plaani ületada?
Aitüma! Suudan vastata, miks on läinud nii. Kaks põhjust. Esiteks, vahepeal oli üks kohtuprotsess, mis põhimõtteliselt peatas kolmeks aastaks kaitse-eeskirjade menetlemise. Isegi nii võimekad ministrid nagu Keit Pentus-Rosimannus ja Mati Raidma ei suutnud muudatusi esile kutsuda. Teine põhjus on see, et on ka kaitsealasid, mille üle on arutelu käinud arutult kaua. Ja vahepeal on kulunud terve aasta, nii et üldse ei ole edasi jõutud. Ma ei hakka meelega praegu nende kaitsealade nimesid nimetama. Mina saan hoida peal täit kiirust ja piirkiirust ületamata edasi liikuda.
Külliki Kübarsepp, palun!
Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Umbes kuu aega tagasi toimus keskkonnakomisjonis looduskaitseseaduse avalik arutelu ja just looduskaitse-eeskirjade temaatika oli seal üks teravamaid. Komisjon andis ministeeriumile ülesande tulla välja analüüsiga looduskaitseseaduse võimalikust avamisest. Kas te saaksite anda ülevaate, kui kaugele te olete selle protsessiga jõudnud? Kas optimistlik prognoos, et hiljemalt kuu aja pärast saab seda temaatikat edasi arutada, on realistlik?
Aitüma! Oleme VTK-staadiumis. Vanasti tähendas see kahte eri asja, nüüd tähendab ainult ühte – väljatöötamiskavatsust. Küsimused, mida me kavatseme looduskaitseseaduse aruteluks lauale tuua, on peaaegu koos, nii et saame tulla uuesti keskkonnakomisjoni. Kutsun teid kõiki üles siis hääletama kolmandal lugemisel nagu üks Riigikogu liige looduskaitseseaduse muudatuste poolt!
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kultuuriminister Indrek Saarele. Dmitri Dmitrijev, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra kultuuriminister! Kuna Kultuuriministeerium osaleb asutajana SA Narva Muuseum juhtkonna tegevuses, peate olema kursis ka Narva linnuse olukorraga ning renoveerimise ja rekonstrueerimise projektidega. Kindlasti olete teadlik ka sellest, et narvalased kogusid üle 3000 allkirja palvele peatada ühe viimase aja agressiivsema rekonstrueerimisprojekti elluviimist ja kaitsta muinsuspärandit, Narva linnust. Minu teada said needsamad pöördumised teile üle antud ka Vabariigi Valitsuse istungil Narvas. Kas oskate öelda, mispärast ignoreeritakse nii narvalaste kui ka muinsuskaitse asjatundjate arvamust? Kas teie visioon Narva linnuse arhitektuurse ja kultuurilis-ajaloolise väärtuse rekonstrueerimisest ühtib SA Narva Muusem omaga või mitte?
Aitäh! Teie informatsioonist vähemalt osa on vale, sest mulle ei antud Narvas küll midagi üle. Eks ma pean siis täpsustama, kellele anti. Aga olen teadlik probleemist, mis on tõstatunud. Narvas ei ole esmakordne, et käib arutelu avaliku ruumi üle. Nii nagu okupatsioonide muuseumi nimest rääkimisel on ka selle kohta loomulikult erinevaid arvamusi. Samamoodi nagu muuseumide puhul kipuvad ka linnaruumi kujundamisel kõik olema eksperdid. Sama käib meil ju hariduse ja mitmete valdkondade kohta. Kui ka endal lapsi ei ole, siis vähemalt on koolis käidud, nii et seda, kuidas lapsi peaks õpetama, teame me ju kõik ning oleme alati varmad õpetajatele sel teemal nõu andma.
Mis puudutab aga Narva linnust, siis tegemist on vaieldamatult väga olulise kultuuripärandiga. Selleks, et see pärand võimalikult ajakohasena ja muinsuskaitse nõuetele vastavana säiliks ning saaks eksponeeritud – et sinna saaks välja arendada külastuskeskuse, millest saaks osa võimalikult paljud inimesed ja muuseumil oleks võimalik teenida sellega omatulu, samuti elavdada Narva linna majandust –, korraldati 2015. aastal arhitektuurivõistlus. Arhitektuurikonkursi tulemusena saadi projektid, mis nüüd on töös. Need on jaotatud väga mitmesse etappi. Kui nad saavad ilusti finantseeritud, valdavas osas Euroopa struktuurivahenditest, siis see tähendab esimese kolme etapi puhul ca 10-miljonilist investeeringut. Ma väga loodan, et see saab teoks, sest Narva linnus on pärl, mis on väärt kultuuripärandina säilitamist ja arendamist.
Dmitri Dmitrijev!
Lugupeetud minister! Arvestades asjaolu, et kaitsearhitektuuri kompleks Narva Jaanilinnas asub meil tähtsal kultuuriteel Euroopa ja Venemaa vahel, kas ei oleks otstarbekas saata konkursi võitnud projekti ideed näiteks UNESCO eksperdikomisjonile ja küsida neilt arvamust?
Jah, ka seda võib alati teha. Aga mina ei seaks küsimärgi alla ei hindamiskomisjoni ega neid tunnustatud arhitekte, kes on projektid teinud. Siinkohal ma tahaksin rõhutada, mis on tänapäevased muinsuskaitse põhimõtted. Need näevad ette, et on tähtis restaureerida ka Narva linnust nii, et lähtutakse autentsuse printsiibist, st olemasolevad väärtused peavad säilima ja uus peab eristuma vanast. Samuti tuleb kaasaegse arhitektuuri loomisel ja ajalooliste linnamaastike taastamisel vältida pseudoajaloolist kujundusviisi. Kui mõne inimese mõttesse on tulnud see, et kui me räägime kogu Narva linnaruumist, siis tuleks see maha lammutada ja taastada nii, nagu ta oli Rootsi ajal, siis see oleks väga jõhker käitumine meie kultuuripärandiga. Ilmselt ei oleks see ka majanduslikult kõige otstarbekam. Sellepärast pakutaksegi tänapäevases arhitektuuris välja sellised lahendused, et kombineeritakse säilinud osa, mida saab alles hoida, uue osaga, mida on võimalik selgelt eristada. Kui oleks lähtutud pseudoajaloolisest perspektiivist, siis ei oleks Narvas praegu Narva kolledžit. Ka siin Riigikogu saalis on inimesi, kes võitlesid kolledžihoone vastu, sest see pidavat ajaloolise vanalinna ära rikkuma. Mul on hea meel, et kolledž seal nüüd on, see on saanud väga palju tunnustust. Samamoodi, sellisest mõtteviisist kantuna ei oleks Narvas praegu ka kordatehtud rannapromenaadi ega rannahoonet, mis samuti on saanud mitmekülgset tunnustust.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Jäänud on kaks minutit. Raivo Põldaru jõuab kiiresti küsida ja peaminister jõuab kiiresti vastata. Palun, Raivo Põldaru!
Aitäh, härra esimees! Kiire küsimus. Valitsuse tegevuskava punktis 4.47 on kirjas: "Sätestame seaduses osavaldade, linnaosade ja omavalitsuse siseste linnade moodustamise, staatuse, ülesannete määramise, rahastamise ..." Saan aru, et see oleks võinud olla üle antud haldusreformi käigus, aga paraku seal neid asju ei ole. Kus need on? Ja kui tähtaega vaadata, siis see on ka juba veebruaris läbi saanud.
Aitäh! Kuna vastata võib väga lühidalt, siis ma saan öelda, et valitsuskabinet on arutanud kõiki neid teemasid. Rahastamise küsimus tuleb veel arutelule ka riigi eelarvestrateegia tegemise käigus. Meil on olemas idee, mis suunas liikuda, aga küsimus on selles, et me peame arvestama ka riigieelarveliste võimalustega. Haldusreform tervikuna läheb maksma kümneid miljoneid, selleks on meil raha olemas, ent me soovime tulevikus ka omavalitsuste tulubaasi suurendada. Aga haldusreform tervikuna ja ka see fakt, et nüüd on valitsus parlamendile haldusreformi seaduse eelnõu üle andnud, on minu hinnangul ajalooline. Nüüd ei ole küll enam mitte kellelgi võimalik öelda, et tegemist on refrääniga Eesti riigi tegematajätmiste laulus. Nii et jõudu tööle teile selle teemaga tegelemisel!
Austatud Riigikogu, kümnenda registreeritud küsijani jõudmine on suur saavutus. Täname peaministrit ja ministreid hea töö eest! Infotund on lõppenud.
