Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Head kolleegid, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 8. töönädala teisipäevast istungit. Arupärimiste ja eelnõude üleandmine. Märt Sults, palun!

Märt Sults

Auväärt eesistuja! Head kolleegid, tere hommikust! Meie fraktsioonil on arupärimine härra Jürgen Ligile. Teema on õpetajate asendamine ja koormus. Viimased andmed on Haridus- ja Teadusministeeriumilt 2013. aasta seisuga, mille järgi Eestis on 12 892 õpetajat ja ainult 10 578 õpetaja ametikohta. Täiskohaga ja 0,4 koormusega töötas seejuures 2176 õpetajat, poole kohaga kuni 0,9 kohaga töötas 3313 õpetajat. Õpetajate keskmine töökoormus oli 0,82 ametikohta. Samas on koolides probleem haigestunud õpetajate asendamisega samaväärsel tasemel. On selline praktika, et kui keegi jääb haigeks, siis antakse iseseisev töö, saadetakse ühest klassist teise, lapsed istuvad ja nokivad nina, 45 minutit saab mööda ja tund on asendatud. Samas on riikliku kvalifikatsiooni- ja eksamikeskuse nõue, et riigieksami saab teha ainult nendes koolides, kus õpilased on läbinud teatava arvu tunde õppeainest. Tähendab, põhimõtteliselt kolmandik koolidest – see on küll julmalt öeldud, aga tegelikult nii on – ei kvalifitseeru riigieksamiteks, seal ei ole läbitud nii palju ainetunde, kui riigieksami tegemiseks vaja on. Kas Haridus- ja Teadusministeerium on mõelnud selle küsimuse lahendamise peale? Sellest johtuvalt on meil küsimused haridus- ja teadusministrile ning ettepanek teha õpetajate puhverkoda, kus kõrge kvalifikatsiooniga alakoormatud õpetajad on ooterežiimil. Aitäh teile!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning juhatus menetleb seda kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 80 Riigikogu liiget, puudub 21.


1. 10:03 Riigikogu avalduse "Ebaseaduslikult vangistatud Nadia Savtšenko vabastamise toetuseks" eelnõu (195 AE) esimene lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Ain Lutsepa, Aivar Koka, Aivar Sõerdi, Andre Sepa, Andres Ammase, Andres Anvelti, Andres Herkeli, Andres Metsoja, Anne Sullingu, Ants Laaneotsa, Arno Silla, Artur Talviku, Eerik-Niiles Krossi, Eiki Nestori, Enn Eesmaa, Heidy Purga, Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Henn Põlluaasa, Igor Gräzini, Ivari Padari, Jaanus Marrandi, Johannes Kerdi, Juhan Partsi, Jüri Jaansoni, Jüri Ratase, Kalev Kotkase, Kalle Laaneti, Kalle Muuli, Kalle Pallingu, Kalvi Kõva, Keit Pentus-Rosimannuse, Krista Aru, Kristjan Kõljala, Külliki Kübarsepa, Laine Randjärve, Liina Kersna, Madis Millingu, Mailis Repsi, Maire Aunaste, Maris Lauri, Mark Soosaare, Marko Mihkelsoni, Mart Helme, Mart Nuti, Martin Helme, Martin Kuke, Mati Raidma, Meelis Mälbergi, Mihkel Raua, Monika Haukanõmme, Peeter Ernitsa, Priit Sibula, Rainer Vakra, Raivo Aegi, Raivo Põldaru, Remo Holsmeri, Sven Mikseri, Tanel Talve, Terje Trei, Uno Kaskpeiti, Urve Palo, Urve Tiiduse, Valdo Randpere, Vilja Toomasti ja Yoko Alenderi esitatud Riigikogu avalduse "Ebaseaduslikult vangistatud Nadia Savtšenko vabastamise toetuseks" eelnõu 195. Enne kui me läheme selle menetluse juurde, tutvustan lühidalt ka menetluse korda. Kõigepealt eelnõu esitajate esindaja ettekanne kuni 20 minutit, seejärel juhtivkomisjoni esindaja ettekanne samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja me paneme eelnõu lõpphääletusele.
Läheme eelnõu menetlemise juurde. Esimene lugemine, ettekandja on Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus. Palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna võib ilmselt küsida, millal on asi nii tõsine, et ühe riigi parlament kujundab ja väljendab arvamust teise riigi arengusuundade kohta. Eesti parlament on iseseisvuse taastamise järel sellise avalduse teinud ja vastu võtnud tegelikult õige mitmel korral. Näiteks siis, kui Putini režiim lõhkus Georgia territoriaalse terviklikkuse, siis, kui sama režiim alustas sõda Ukrainas ja annekteeris Krimmi, aga ka mitmel teisel põhjusel. Tõsi, esimest korda on 66 parlamendiliiget kõikidest Riigikogus esindatud fraktsioonidest algatanud avalduse, mis on ajendatud ühe inimese saatusest. Saatusest, mille murdmise kaudu üritab toosama Putini režiim kätte maksta Ukrainale mittemurdumise eest. Selle kaudu demonstreerib Putini Venemaa veel kord ilmekalt kogu maailmale, et ta ei järgi rahvusvahelist õigust.
Mis siis juhtus Nadia Savtšenkoga? Praeguseks Ukraina Ülemraada liikmeks valitud Nadia Savtšenko on Ukraina sõjaväepiloot, kes sõjaväelasena 2014. aasta suvel oma kodumaa eest võitlusse läks. 17. juunil langes ta separatistide kätte ning viidi, kott peas ja käed raudus, üle piiri Venemaale. Seal on teda hoitud vangis praeguseks üle 600 päeva. Teda on süüdistatud kahe Vene ajakirjaniku surmas, teda on hoitud kohtu ees puuris ja temaga on tehtud koledusi, millest demokraatlikus ja tsiviliseeritud maailmas on loetud ainult raamatutest.
Nadia Savtšenko kaasuses kajastub kogu kaasaegse sõja, kogu Venemaa Ukraina-vastase agressiooni julmus. Savtšenko ei teinud muud, kui kaitses oma kodumaad agressori vastu. Juriidilistes ringkondades on nüüd juba õigupoolest üsna kaua arutatud ja pikalt vaieldud selle üle, milliseid rahvusvahelisi konventsioone täpselt Putini režiim selle ebainimliku looga rikkunud on. Peetakse selliseid akadeemilis-juriidilisi debatte, kas sõjaväelane, kelle teine pool oma kodumaa kaitsmise pärast vangi võtab ning kes, kott peas ja käed raudus, üle piiri teisele poole viiakse, on sõjavang, keda tuleb kohelda 1949. aasta Genfi konventsiooni alusel, või võib teda käsitleda lihtsa kriminaalina. Niisugused debatid ja arutelud on kogu selle asja mastaapi arvestades kindlasti olulised. Aga ma arvan, et me ei peaks täna kaevuma nendesse juriidilisi finesse täis vaidlustesse. Miks? Sest kogu Nadia Savtšenko nn protsess on algusest peale farss, see on algusest peale vale. Seda ei oleks tohtinud olemas olla selle loo esimestest minutitest alates, nagu ei oleks tohtinud olemas olla ka Eston Kohveri röövimist.
Savtšenko röövimise, tema üle peetud nn kohtuprotsessiga on Putini režiim veelgi kahjustanud oma riigi kuvandit, on teinud kurja omaenda inimestele, ka omaenda sõjaväelastele. Kuidas? Võib-olla oleks õigem küsida, kuidas ja kas mõeldi ning mõeldakse Kremlis selle peale, et rahvusvahelise õiguse rikkumine ühe poole poolt võib anda mõnele teisele rühmitusele mõnes hoopis teises kohas ettekäände teha enda sõjavangidega sama – sama õigustamatult, sama moraalitult. Ebaõiglus ei sünnita muud kui ebaõiglust ja vägivald vägivalda. Siit, sellest olukorrast on Venemaal, Putini režiimil õigupoolest ainult üks väljapääs: vabastada Nadia Savtšenko kohe ja leida poliitiline viis deklareerida, et ainuüksi Nadia Savtšenko kohtu alla andmine oli viga.
Nadia Savtšenkost on saanud sümbol ja Ukraina rahval on väga keeruline andestada, kui temaga peaks juhtuma midagi veel hullemat. Me ei tea, kui palju võime loota Venemaa juhtide humanismile, aga lootkem siis nende enesealalhoiuinstinktile. Savtšenko lugu võib ühel või teisel moel saada neile enestele saatuslikuks.
Head kolleegid! Parlamendi avaldus on üks viis näidata, et me oleme Ukrainaga – me soovime Nadia Savtšenko vabastamist, soovime tema vangistamise ja ebaseadusliku kohtupidamise eest vastutavate Venemaa ametiisikute suhtes sanktsioonide rakendamist. Venemaa on Savtšenko kaasusega veel kord tõestanud ja näidanud, et ta ei järgi rahvusvahelist õigust, mistõttu ei saa teda kohelda ega võtta usaldusväärse partnerina maailma asjade korraldamisel, nii väga kui me ise seda teisalt ka ei sooviks. Nagu elu on näidanud, Venemaaga hääletult asja ajada ei ole võimalik. Tänase avalduse vastuvõtmisega me teeme kuuldavaks Riigikogu hääle Nadia Savtšenko toetuseks. Mõistagi ma palun kõigi toetust parlamendi avaldusele. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Palun nüüd ettekandeks kõnepulti väliskomisjoni aseesimehe Enn Eesmaa!

Enn Eesmaa

Austatud kolleegid! Toon teieni menetluse käigu, kuidas see nägi välja väliskomisjonis. Riigikogu 66 liikme poolt 9. märtsil algatatud Riigikogu avalduse eelnõu 195 menetlusse võtmisel nimetas Riigikogu juhatus juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ning määras muudatusettepanekute tähtajaks 10. märtsi kell 12. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Väliskomisjon arutas Riigikogu avalduse eelnõu oma 10. märtsi istungil. Eelnõu tekstis on tehtud keeletoimetaja ettepanekul mõned keelelised parandused.
Väliskomisjon tegi konsensusega järgmised menetluslikud otsused: teha Riigikogu juhatusele ettepanekud võtta Riigikogu avalduse eelnõu 195 Riigikogu täiskogu teisipäeva, 15. märtsi päevakorda, viia läbi eelnõu lõpphääletus ning eelnõu avaldusena vastu võtta. Väliskomisjoni ettekandjaks eelnõu esimesel lugemisel nimetati komisjoni aseesimees Enn Eesmaa. Riigikogu avalduse eelnõu 195 arutatakse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikele 3 ühel lugemisel. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. Ma tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Andres Herkel Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Andres Herkel

Austatud juhataja! Austatud rahvaesindajad! Riigikogu ei tee just liiga sageli avaldusi, mis puudutavad välispoliitikat ja selliseid rahvusvahelise kaaluga juhtumeid, nagu on Nadia Savtšenko vangistamine. Alati on küsimus selles, kust jookseb piir, aga mulle tundub, et see algatus on kindlasti asjakohane, ja Vabaerakonna saadikud kindlasti toetavad seda. On kostnud ka see hääl, et kas nüüd teha avaldust ühe inimese õiguste jõhkra rikkumise kohta, et neid inimesi, kelle õigusi maailmas poliitilistel põhjustel rikutakse, on väga palju. Väga palju on ka silmapaistvaid juhtumeid, väga palju on sümboljuhtumeid ja neid kõiki oleks ju poliitiliselt mingisugusel moel hea käsitleda. Juhin siinkohal tähelepanu, et Nadia Savtšenko on lisaks kõigele selles mõttes meie kolleeg, et ta on Ukraina parlamendi liige. Vähe sellest, ta on ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige Ukraina poolt. Tõsi, Eesti kolleegid ei ole temaga Strasbourgis arusaadavatel põhjustel kohtuda saanud, sest ta on vangistuses. Peale kõige muu peaks temale laienema niisugune asi nagu immuniteet ja see immuniteet on see, mida Euroopa Nõukogu liikmesriigid on otsustanud Parlamentaarse Assamblee liikmete suhtes rakendada. Seetõttu lisaks kõigele muule, selle süüdistuse fabritseeritusele juhin tähelepanu, et Venemaa rikub siin ka neid reegleid, mis ta ise on rahvusvaheliselt vastu võtnud. Siin peame küll osutama sellele, et Venemaa delegatsioon on seoses tunduvalt suuremate rikkumistega, mis puudutavad Ukraina territooriumi annekteerimist, Krimmi sündmusi jne, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tegevusest välja lülitatud, kuid riik ise on Euroopa Nõukogu kui organisatsiooni liige. Muide, kui meil on immuniteedi küsimus teravalt üleval olnud, siis on seda tõstatatud ka selles võtmes, et milleks seda üldse vaja on. Tõenäoliselt demokraatlikus ühiskonnas seda sellisel kujul, nagu see meil omal ajal sätestatud sai, ei olegi vaja. Aga siin on näide sellest, mis võib parlamendiliikmetega juhtuda. Tõsi, tuleb teha see märkus, et Nadia Savtšenko valiti Ukraina raadasse pärast tema vahistamist, kinnipidamist ja Vene poolele viimist, aga see ei muuda asja. Nii et tegemist on meie kolleegiga. Me peame endale aeg-ajalt meelde tuletama ka oma ajalugu, oma minevikku, minnes kas või lossi hoovi selle mälestustahvli juurde, kus on jäädvustatud kõigi nende Eesti Vabariigi Riigikogu liikmete nimed, kes repressioonide tagajärjel 40-ndatel aastatel hukkusid ja kannatasid. See kõik on kahjuks juhtunud ja seda juhtub tänapäeva maailmas veelgi.
Vabaerakond toetab kindlasti selle avalduse eelnõu otsusena vastuvõtmist. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Eerik-Niiles Kross Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Eerik-Niiles Kross

Hea juhataja! Head kolleegid! Mulle tuli täna meelde Prantsuse presidendi Jacques Chiraci kunagine irooniline märkus, et Balti riigid võiksid kasutada võimalust olla vait. Mul on väga hea meel, et meie kavatseme täna mitte vait olla. Kunagi kirjeldas kuulus Saksa pastor Martin Niemöller oma jutlustes Saksa ühiskonda, ja just Saksa ühiskonna hoiakut natside ajal. Seda tegi ta küll pärast sõda. Ta kasutas sellist peaaegu luuletusena kõlavat metafoori. See kõlab niimoodi: "Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse. Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut. Ja siis tulid nad minu järele ja enam ei olnud kedagi alles, kes oleks saanud midagi öelda." Mul on väga hea meel, et meie kavatseme täna midagi öelda.
Kindlasti on siin saalis palju neid, kes ei tunne Nadia Savtšenko kaasuse üksikasju, ja tõenäoliselt on siin ka neid, kes kahtlevad, kas Savtšenko on n-ö puhas juhtum. Komsomolskaja Pravda on ju kirjutanud tema kohta, et ta on seelikus tapjamasin. Üks teine ajaleht, Tvoi Den, on kirjutanud, et ta on saatana tütar, kes on ilmselgelt Vene-vastane zombi.
Ma ei taha siin süveneda Savtšenko kohtuasja detailidesse, aga toon välja kolm aspekti, mis on meie tänase avalduse kontekstis olulised. Esiteks, tegemist on Ukraina relvajõudude ohvitseriga, kes langes haavatuna vangi lahingutegevuse käigus. See tähendab, et ta on kõigi tsiviliseeritud rahvaste poolt heaks kiidetud rahvusvahelise sõjaõiguse järgi sõjavang, kelle suhtes vangistaja peab käituma vastavalt Haagi ja Genfi konventsioonile. Siin ei ole ilmselt mõtet rääkida kohustusest mitte ära võtta sõjavangi paguneid või auastme tunnuseid, säilitada tema sissetulek, mille kodumaa pärast vangistajale tagasi maksab – see oleks natuke naeruväärne. Aga kindlasti tuleb rääkida Genfi 1949. aasta konventsiooni punktist – selle konventsiooni osaline on muidugi ka Venemaa –, mis ütleb, et relvajõudude võitlejad, kes langevad vangi konfliktipiirkonnas, isegi siis, kui üks pool ei tunnista seda sõjaks, on sõjavangid.
Siinkohal on võib-olla kohane meenutada, et juba esimeste Genfi konventsioonide kirjutamise ja kokkuleppimise juures mängis Venemaa väga positiivset rolli. Aastail 1899–1907 juhtis Vene delegatsiooni meile tuntud professor Martens ja just Venemaa eestvedamisel kirjutati sõjaõigusesse sisse sellised mõisted nagu inimlikkuse seadus ja avaliku südametunnistuse nõudmised. Nii et on väga kurb, et Venemaa hülgab üha enam iseenda häid traditsioone ja tõstab ausse kõige halvemaid.
Teiseks. Savtšenkot süüdistatakse kahe ajakirjaniku tapmises, kes hukkusid miinipilduja rünnakus kontrollpunktide lahingutegevuse läheduses. Kõik, kes on mõnda lahingut lähedalt näinud, saavad aru, kui absurdne on selline süüdistus, et Savtšenko juhtis kuskilt kaugelt tule meelega ajakirjanike pihta. Lisaks sellele on olemas väga usutavad andmed, et Savtšenko oli sellel ajal, kui need ajakirjanikud hukkusid, juba tund aega vang olnud. Ja kolmas, võib-olla kõige olulisem punkt: seesama absurdne süüdistus ajakirjanike tapmises on tegelikult äärmiselt küüniline.
Kas aeg on läbi?

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Palun, kolm minutit lisaaega!

Eerik-Niiles Kross

Aitäh! See süüdistus üritab mängida meie alateadvusel. Vene võimud peavad ju ometi tohtima uurida Vene ajakirjanike hukkumist. Mõelgem selle peale! 1992. aastast saadik on tapetud Venemaal üle 100 ajakirjaniku. Vähemalt 56 juhul on tapmine olnud otseselt põhjustatud ajakirjaniku tööst, 60% juhtudest on tapjad olnud kas Vene riigiametnikud või sõjaväelased ja lahendatud on nendest juhtumitest 11%. Ja nüüd uurib siis Savtšenkot Venemaa Föderatsiooni uurimiskomitee. Selle komitee esimees, meile tuntud Aleksandr Bastrõkin on sama mees, kes aastal 2012 viis metsa Novaja Gazeta asetoimetaja Sergei Sokolovi, ähvardas ta ära tappa ja lubas, et hakkab pärast isiklikult tema surma asjaolusid uurima. Nii palju siis Vene võimude murest ja muredest Vene ajakirjanike pärast.
Meie aga astume täna väga olulise, märgilise sammu, mis kinnitab, et meil on alles võime ära tunda head ja kurja. Me asume siin selgelt kurjuse vastu, sest vait olek tähendaks alanduse vastuvõtmist, ja mitte ainult Savtšenko alanduse, vaid ka Ukraina alanduse ning kõigi vabadust ja inimlikkust austavate riikide ja rahvaste alanduse vastuvõtmist. Eesti parlament on esimene rahvusparlament, mis kiidab heaks avalduse Savtšenko toetuseks ning nõuab ka tema ahistajate ja tagakiusajate sanktsioonide alla panekut. Usutavasti me ei ole viimane, aga isegi, kui me oleme ainsad, siis vähemasti need, kes täna hääletavad selle avalduse poolt, saavad kunagi öelda, et kui nad tulid Savtšenko järele, siis meie ei olnud vait. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Viis pluss kolm minutit.

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma liitun eelkõnelejaga ja mul on ka hea meel, et Eesti parlament soovib sõna võtta ühes või teises küsimuses. Aga enne tutvustaksin teile ajalugu, mis on väga huvitav. Riigikogu avaldus on tegelikult üks haruldane töövorm ja see praegune avaldus on alates 1999. aastast kõigest 16. avaldus. Ma teen teile enne teema juurde tulekut põgusa sissejuhatuse. Kunagi algatati minu mälu järgi Riigikogu avaldus haiglareformi läbiviimise kohta Ida-Virumaal – välja langenud. See on muuseas see, mida me praegu arutame, see puudutab Narva haiglat, väga tähtsat küsimust. See teema tõstatati 2000. aastal – saadeti pikalt. Praegu saame arutada, eks ju. Avaldus olukorrast kodakondsus- ja migratsiooniameti büroodes – kes tahab, see mäletab. 2000. aastal olid tohutud järjekorrad, kiirabi seisis KMA büroode juures, inimesed lihtsalt langesid kokku. See oli mingi õudus. See avaldus sai tagasi lükatud.
Vastu võeti avaldus Eesti põllumajanduse kohta, kus nõuti õiglust meie maameestele. Milline see õiglus on ja kuidas see välja näeb, seda me näeme nüüd väga hästi. Aga avaldus võeti vastu. Euroopa Liidu institutsioonide tuleviku kohta sai ka avaldus vastu võetud. Põhiline lause oli, et Riigikogu ei poolda uute Euroopa Liidu institutsioonide loomist. Neid on peale seda loodud kui palju. Igasugused rahvusvahelised asjad. Parlamendil oli muidugi oma sõna öelda, sõna "õigus" ja arvamuse omamine – see on kaheldamatu. Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskid. Me kaotasime umbes 20 000 töökohta ja umbes miljard krooni tollases rahas sellepärast, et algas hüsteeria ja lõppes edukalt. See avaldus sai vastu võetud.
Ühe Riigikogu avaldusega läks minu meelest kummaliselt. See oli Ukraina ja seal toime pandud genotsiidi kohta. Miskipärast lükati see tagasi. Ma ei oska seda lihtsalt selgitada, võib-olla keegi oskab midagi öelda. Kõik ülejäänud võeti vastu.
Kõige populaarsem teema Eesti parlamendis on olnud Gruusia. Tehtud on kolm avaldust: sõjalise agressiooni kohta, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks, seoses olukorraga Georgia ja Venemaa suhetes. Mis on sellest ajast muutunud? Saakašvili on Gruusias tagaotsitav kurjategija, seal on hoopis teised erakonnad, võimul hoopis teised inimesed ja Sarkozy teatas äkki 2009. aastal maailmale – ta juhtis sellist rahvusvahelist uurimisbrigaadi –, et agressioon oli hoopis Gruusia poolt. See selleks. Kolm avaldust, enne kui saab midagi konkreetselt teada.
Veel üks huvitav avaldus – demokraatia toetuseks Valgevenes. Nii palju kui ma aru saan, tahtsime enne valimisi Valgevenes muidugi sõna sekka öelda. Lukašenka valitseb edukalt seniajani, Lukašenkalt on sanktsioonid maha võetud. Kusjuures ma väidan, et muutunud ta ei ole, aga nüüd ta sobib teile, meile, Euroopale, kõigile. Ta on nüüd tsiviliseeritud riigi juht. Aga avaldus oli.
Avaldus olukorrast Tšetšeenias – ka vastu võetud. Tore. Praegu on Tšetšeenia Põhja-Kaukaasia vabariikidest Venemaal kõige arenenum. Endiselt on seal Kadõrov, mitte küll enam isa, vaid juba poeg. Nii et palju kasu oli sellest avaldusest, väga palju. Siis on veel patakas selliseid avaldusi, milles avaldatakse tunnustust, räägitakse kommunistlikust režiimist, öeldakse tänusõnu Eesti kodanikele jne.
Tähendab, Riigikogu avaldus on emotsioonide avaldamine, sellest saab väga hästi aru. Aga miks need emotsioonid ühel puhul tekivad ja teisel juhul ei teki? See on küsimus. Te ju loete lehti ja vaatate televiisorit. Te ju teate, et eelmisel aastal arreteeriti Türgis 156 ajakirjanikku, kellest 32 on seniajani aresti all. Kaks ajakirjanikku, kes lihtsalt trükkisid artikli piltidega, mida kommenteeriti – mul ei ole aega teile seda pikalt selgitada –, võivad saada eluaegse vangistuse. Teadlaste puhul, keda ka seal ämbrisse aetakse, on sõna võtnud Joseph Biden. Eesti parlament on vait, kõik on korras. Ja sõda kurdidega Lõuna-Türgis on ka normaalne asi.
Hiljuti, jaanuaris sai maailm teada, et Saudi Araabias on hukatud 47 inimest. See on tavaline asi, neil hukatakse sadu inimesi igal aastal. Seekord oli asi selles, et nende hulgas oli üks, kelle kohta võtsid sõna nii terved riigid kui ka väga kõrged poliitikud. Aga inimesi hukatakse ja seda tehakse väga julmalt. Mida teeb parlament? Istub ja on ilusasti vait, siin pole midagi öelda.
Julian Paul Assange on mitu aastat vangistuses. Mille eest? Ta võitleb sõnavabaduse eest. Kas parlament on teda toetanud? Ta jutustas meile sellest, mis toimub Guantanamo vanglas. Inimesi piinatakse. Kas Guantanamo puhul on Eesti parlament sõna võtnud? Ei ole. Abu Ghraib, nagu te suurepäraselt teate, on selline vangla, kus piinatakse inimesi. Neid kaadreid ja pilte, kuidas seda tehakse, on olemas. Meie sellel teemal sõna ei võta.
Ja surmanuhtlus, neid näiteid on palju. Sõda Afganistanis ja Iraagis. Kõige tagasihoidlikum hinnang: ainult 120 000 tsiviilisikut hukkus Iraagis NATO vägede tegevuse tõttu. Meie oleme vait.
Nii et antud juhul huvitab mind ainult üks asi. Miks ühel juhul parlament võtab sõna ja teeb avalduse, aga teistel juhtudel, kui tegemist on kindlalt inimese elu, vabaduse ja õiguste kaitsega, me seda ei tee? Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Mart Nutt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun!

Mart Nutt

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lihtsalt faktiliseks õienduseks eelmise sõnavõtu kohta: avaldus holodomori kohta oli nimelt esimene rahvusvaheline avaldus, mille Riigikogu vastu võttis. See leidis aset 10. oktoobril 1993. aastal. Seetõttu ei olnud mõtet teist korda sama avaldust teha ja see oligi põhjus, miks see tagasi võeti. Nii et ei saa öelda, et holodomori kohta ei ole Riigikogu avaldust teinud. On küll.
Aga nüüd uuesti Ukraina teemade juurde ja ajaliselt lähemale. Nadia Savtšenko Venemaal kinnipidamisel ja tõenäoliselt süüdimõistmisel võime välja tuua kolm probleemide ringi. Esiteks, isiklik tasand. See näitab Venemaa võimude täielikku ükskõiksust inimese saatuse vastu. Inimene on Venemaa võimude ambitsioonide käes lihtsalt mängukann. Tähtis pole tegelikult Savtšenko isik. Sümboolne on hoopis akt, mille eesmärk on tekitada hirmu kõikides nendes, kes julgevad Venemaa tahtele mitte alluda. Savtšenko isik ei saa olla Venemaa eesmärk omaette. Vanemleitnandist naislendur sümboliseerib Venemaa ähvardust kõigi nende vastu, kes julgevad Venemaale vastu astuda.
Teiseks, Vene ja Ukraina suhete tasand. Venemaa eesmärk on näidata, et Ukraina pole õige riik. Ukraina ei suuda kaitsta oma kodanikke, Ukrainal pole iseseisvat rolli rahvusvahelisel tasandil, vaid tema olemasolu sõltub Venemaa armust. Savtšenko kinnipidamine näitab Venemaa soovi Ukrainale koht kätte näidata, seda suveräänset riiki alandada.
Kolmandaks, rahvusvaheline tasand. Venemaa on juba mõnda aega ignoreerinud rahvusvahelist õigust. Venemaa on seadnud kahtluse alla praegusaja rahvusvahelise julgeoleku arhitektuuri. Pidades kinni teise riigi sõjaväelase, kes täitis oma kohust, kaitstes omaenda riiki tema enda kodumaa territooriumil, ning samas eitades tema staatust sõjavangina, näitab Venemaa järjekordselt, et rahvusvaheliselt tunnustatud normid tema suhtes ei kehti. See näitab veel kord, et Venemaa on ohuks vabale maailmale, kuna see, et Venemaa rikub rahvusvahelist õigust ka teiste riikide suhtes, on selle sümboliga paraku edastatud. IRL-i fraktsioon toetab avaldust Nadia Savtšenko vabastamise toetuseks. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Sven Mikser, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Sven Mikser

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üks eelkõneleja väitis, et me teeme neid avaldusi valikuliselt. Loomulikult, sest maailmas on palju probleeme, Eesti on väike riik ja Eestil on väike parlament. Me valime teemad, millega tegelda, valime need, mis on meile lähedasemad, need, mis on meile tähtsamad, ja see ei peegelda kuidagi ükskõiksust hädasolijate vastu või maailmas aset leidvate kriiside-probleemide vastu.
Kindlasti on Ukraina-vastane agressioon eestlasi, Eesti kodanikke, Eesti riiki erakordselt lähedalt puudutanud. Nadia Savtšenko vabastamise nõudmine on põhjendatud nii õiguslikult kui ka moraalselt ja inimlikult ning mõistagi on see meie jaoks ka oluline poliitiline küsimus. Kui seesama eelnimetatud kõneleja üritas siin väita, et Eesti parlamendi vastu võetud välispoliitilistel avaldustel ei ole olnud mingit mõju ega tulemust, siis ma arvan, et meie jaoks on kindlasti oluline meenutada Eston Kohveri vangistamist, röövimist Vene eriteenistuste poolt. Ma usun, et toona oli nii moraalseks toeks meile kui ka kindlasti väga oluliseks poliitiliseks faktoriks Eston Kohveri vabastamisel see, et rahvusvaheline üldsus ei olnud selle juhtumi suhtes ükskõikne, väljendas solidaarsust Eesti riigiga ja eelkõige ebaseaduslikut vangistatud kaitsepolitseiametnikuga. Ma arvan, et meie, kõigi rahvusvaheliste institutsioonide ja loodetavasti ka teiste parlamentide toetus Nadia Savtšenkole aitab tuua lähemale seda päeva, mil tema ebaseaduslik vangistus lõpeb ja ta saab pöörduda tagasi oma kodumaale, oma lähedaste juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed loomulikult toetavad selle avalduse vastuvõtmist. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Henn Põlluaas

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on ilmselt vist Riigikogu fraktsioonide esindajatest viimasena siin kõnepuldis hea meel tõdeda, et ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, nii nagu terve meie ülejäänud Riigikogugi, toetab kõnealust avaldust. Siin eespool esitati küsimus, kas on mõtet teha selliseid avaldusi. Ma ei saanud aru, kas leiti, et neid on tehtud liialt palju või liialt vähe. Loomulikult on põhjust teha selliseid avaldusi. Me ei jõua kõigele siin maailmas reageerida, aga väikese riigina peame ääretult oluliseks pidama, kaitsma ja toetama nii õigust kui ka õiglust. Rahvusvaheline õigus, nagu meie kunagine president on öelnud, on ühe väikeriigi aatomipomm. Me ei saa iialgi nii tugevaks kui meie naaber, me ei saa iialgi nii jõhkralt ja rahvusvahelist õigust rikkudes tegutseda ja me ei tahagi seda teha. Vastupidi, meie relvaks on seesama õigus ja õiglus. Pöörata tähelepanu sellisele ülekohtule, ebakõlale, agressioonidele, ebainimlikule käitumisele, inimsusvastastele kuritegudele – just see on see, millega me peaksime senisest rohkem ja aktiivsemalt tegelema.
Kui me teeme avalduse ühe inimese kaitseks, siis see ei tähenda, et see puudutab ainult ühte inimest maailmas. See puudutab tervet inimkonda, see puudutab kõiki, kes ülekohtu, agressiooni ja vägivalla all kannatavad. See tähendab, et me puudutame, mõistame hukka ning taunime kõike seda, millega Venemaa on hakkama saanud. Venemaa, kes on pööranud selja rahvusvahelisele õigusele, õiglusele, kes on muutunud agressiivseks, ei hooli rahvusvahelistest kokkulepetest ega konventsioonidest. Selle avaldusega me pöörame tähelepanu ju ka kõigele sellele. Mul on väga hea meel, et Eesti Vabariigi Riigikogu ei unusta õigust ja õiglust ja teeb selliseid avaldusi. Nagu ma ütlesin, me pooldame seda kogu südamest. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 195 lõpphääletusele kohe täna. Me läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu avalduse "Ebaseaduslikult vangistatud Nadia Savtšenko vabastamise toetuseks" eelnõu 195. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid oli 1. Riigikogu avaldus on vastu võetud.


2. 10:45 Ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (159 SE) teine lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši ja Urve Palo algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 159 teine lugemine. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Ken-Marti Vaheri!

Ken-Marti Vaher

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kahe Riigikogu liikme algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise arutelu oli majanduskomisjonis kahel istungil: 7. märtsil ja 10. märtsil. 7. märtsi istungile olid kutsutud eelnõu algatajate esindaja Deniss Boroditš, majandusministeeriumist teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter, samuti Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk ja muudatusettepaneku esitajate esindaja Andres Herkel.
Kõigepealt muudatusettepanekust, mille esitasid neli Riigikogu liiget. Selle kohaselt tekiks taksojuhtidel teenindajakaarti taotledes erandkorras õigus keeleoskust tõendav dokument esitamata jätta kuni 1. aprillini 2019. Selle erandi kasutajatele annab kohalik omavalitsus välja tähtajalised teenindajakaardid. Sellega tagataks piisavalt pikk periood eesti keele omandamiseks, samas saaksid kõik taksojuhid alates 1. aprillist teenindajakaardi kasutusele võtta. Keeleinspektsiooni esindaja Ilmar Tomusk andis väga asjaliku ülevaate sellest, milline on siiamaani olnud Keeleinspektsiooni praktika. Tema kinnitusel on Eesti Vabariigi linnas nimega Narva, kus domineerib venekeelne keelekeskkond, klientide kaebusi taksojuhtide vähese eesti keele oskuse kohta vähe olnud. Sisuliselt pole neid üldse laekunud. Samas on Narvas tänu uuele ühistranspordiseadusele ja selles sätestatud nõuetele alates veebruarist 2015 huvi eesti keele omandamise vastu oluliselt kasvanud. Kui nõue jäetakse seadusest välja, siis härra peadirektori arvates paljud, kes on siiamaani avaldanud soovi eesti keelt õppida, loobuvad sellest. Samas pidas ta vajalikuks anda lisaaega vajaliku keeleoskuse omandamiseks. Arutelu tulemusena pakuti välja alternatiivne sõnastus võimaliku kompromissvariandina, mille kohaselt tähtaeg ei oleks mitte 1. aprill 2019, vaid 1. jaanuar 2018.
Kuulasime ära ka majandusministeeriumi esindaja. Ministeerium ei toeta muudatusettepanekut, mille esitasid neli Riigikogu liiget, kuna on seisukohal, et ühistranspordiseadus ei peaks lahendama keeleseaduse probleeme. Viidati, et enne ühistranspordiseaduse muutmist, mis oli ju alles mõni aeg tagasi, valdavalt 2014. aastal, toimus eelnõu ettevalmistamise käigus laiapõhjaline arutelu, milles osalesid väga aktiivselt mitmed sihtgrupid, ja seaduses sisalduvad nõuded on paljuski nende endi välja pakutud ja parlamendis heaks kiidetud.
Komisjoni liige Vaher tegi 7. märtsi istungil ettepaneku lükata otsustamine edasi, et leida kompromisslahendus. Sedasama kordas ka komisjoni esimees Kivimägi. Komisjon otsustas arutelu jätkata oma järgmisel istungil, mis toimus 10. märtsil. Aga 7. märtsil tehti menetluslikud otsused, mis olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu 15. märtsi istungi päevakorda (konsensusega), saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 17. märtsiks ettepanekuga panna eelnõu lõpphääletusele (samuti konsensusega).
Nagu otsustatud, 10. märtsil arutelu jätkus. Komisjoni istungile olid kutsutud eelnõu algataja esindaja, samuti muudatusettepaneku esitajate esindaja ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Sander Salmu. Põgus ülevaade arutelul toimunust. Muudatusettepaneku esitaja Andres Herkel ja komisjoni liige Vaher tõdesid, et teenindajakaardi taotlemisel keeleoskust tõendava dokumendi esitamise nõude väljajätmine kõnealusest seadusest ei ole kõige parem signaal avalikkusele, aga eelkõige nendele isikutele, kes on alustanud keeleõpet või avaldanud soovi asuda keelt õppima, et kliente edasi teenindada. Seetõttu võiks arvestada komisjonis tekkinud kompromissvarianti, millega lükatakse edasi ühistranspordiseaduse § 57 keelenõude rakendamine ja antakse mõistlik üleminekutähtaeg. Välja pakuti 1. jaanuari 2018. Samuti peaks eristama üldisi keelenõudeid ja teenindajakaardi taotlemise nõudeid. Paljud Ida-Virumaa taksojuhid on motiveeritud omandama vajalikul tasemel keeleoskus mõistliku aja jooksul, mis võiks olla 1,5–2 aastat.
Eelnõu algatajad toetasid komisjoni istungil ettepanekut jääda eelnõu esimese lugemise läbinud sõnastuse juurde, millega mäletatavasti need nõuded ühistranspordiseaduses tühistatakse. See tähendab, et nad ei toeta muudatusettepanekut, mille on esitanud neli Riigikogu liiget, samas aga toetavad jõustamissätte lisamist. Samal seisukohal olid komisjoni istungil ka Keskerakonna fraktsiooni liikmed. Komisjoni esimees Kivimägi selgitas, et keeleoskuse nõudeid taksonduses, nagu ka mitmel teisel elualal, reguleerib keeleseadus üldseadusena, ka reguleerib neid selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrus "Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded". Selle määrusega on näiteks B1-tasemel eesti keele oskuse nõue kehtestatud 11 elualal, sh taksonduses, kusjuures keeleoskuse nõue on dubleeritud eelmises parlamendikoosseisus vastu võetud ühistranspordiseaduses tõenäoliselt ühe pretsedendina. Ta märkis ka seda, et B1-tasemel keeleoskuse nõue kehtib endiselt täies mahus, ilma reservatsioonideta. Teenindajakaardi andjale, st kohalikule omavalitsusele, ning ka Keeleinspektsioonile jääb õigus nõuda ja kontrollida eesti keele oskuse nõude täitmist, seda kaalutlusõigusena teenindajakaardi väljaandmisel, kontrollimisel või esitatud kaebuse korral.
Majandusministeerium kordas oma seisukohta. Ei toetatud esitatud muudatusettepanekut, st ei toetatud ühistranspordiseaduses kehtiva nõude sellesse jätmist. Majandusministeerium ei toetanud ka üleminekuaega, vaid peab õigeks seda, et seadusest jäetaks välja nõue esitada teenindajakaardi taotlemiseks eesti keele B1-taseme tunnistus. Korrati üle ka mõte, et jõusse jääks 1989. aastast kehtivad keelenõuded, mis tähendab muutumatut halduskoormust Keeleinspektsioonile, kes teeb järelevalvet keeleseaduse nõuete täitmise üle oma tööplaani, haldusvõimekust ja ressursse arvestades.
Kokku võttes oli arutelu meeldivalt sisukas, teisalt ka meeldivalt tuline. Muudatusettepanekuid hääletades toetas ettepanekut, mille eesmärk oli lükata praeguses seaduses kehtiva nõude rakendamine rakendussättega 1,5–2 aastat edasi, vaid üks komisjoni liige, vastu oli seitse inimest. See tähendab, et muudatusettepanek toetust ei leidnud. Samuti ei leidnud toetust majanduskomisjoni laua taga tekkinud muud kompromissvariandid. Seega jäi majanduskomisjon oma esimesel lugemisel tehtud muudatuse juurde, millega jäetakse ühistranspordiseadusest kõnealune keelenõue välja. Samuti jäi komisjon oma 10. märtsi istungil kõikide menetluslike otsuste juurde, mis ma siin üle kordan. Tehti ettepanek viia teine lugemine läbi täna ning kui teine lugemine lõpetatakse – ja majanduskomisjoni ettepanek on see lõpetada –, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele 17. märtsiks. Tänan väga!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka ridamisi küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Seda, et Riigikogu liikmete muudatusettepanekuid arvesse ei võeta, ikka juhtub. Aga kuidas te hindate seda, et Keeleinspektsiooni juhi väga pikki ja väga argumenteeritud selgitusi sisuliselt arvesse ei võetud? Seda enam, et tema kaasabil sündis kohapeal optimaalne ettepanek, mis ühelt poolt lükkaks tähtaja edasi, aga teiselt poolt säilitaks keeleõppe motivatsiooni, mille see nõue on tegelikult tekitanud.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Majanduskomisjoni istungil sai need argumendid kõik läbi käidud. Jah, nii nagu ma ütlesin, Keeleinspektsiooni peadirektor pidas õigeks see keelenõue seadusesse alles jätta. Ta tegi omalt poolt ettepaneku, et mõistlik oleks nendele isikutele, kes on asunud keelt õppima ja võtavad seda tõsiselt, anda aega B1-taseme omandamiseks 1,5–2 aastat. Selle ettepaneku põhjal sai üks võimalik kompromiss-sõnastus formuleeritud. Aga pärast minu kirjeldatud arutelu, sisukat debatti ja erinevate argumentide esitamist otsustas komisjon siiski jääda oma esimesel lugemisel vastuvõetud otsuse juurde, et ühistranspordiseadusest võetakse see keelenõue välja, kuigi see sai sinna kirjutatud üsna hiljuti eelmise parlamendikoosseisu heakskiidul. Lähtudes ka majandusministeeriumi põhjendusest otsustati, et jääb kehtima üldine keelenõue. Mida ma saan veel öelda Keeleinspektsiooni peadirektori sõnavõtu kohta? Ta andis meile ka ülevaate, mida on eri omavalitsustes tehtud. Näiteks Tallinna linnas on tehtud teatud edusamme, taksojuhtide keeleoskuses on edasiminekut. Keeleinspektsioon viib läbi ka sellekohaseid kontrolle. Narva linnas tõenäoliselt nii kergelt ei lähe, eelkõige tulenevalt üldisest keelekeskkonnast. Just sel põhjusel pole ka kaebusi taksojuhtide keeleoskuse kohta olnud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Hea kolleeg! Ma küll aru ei saa, mis aega on vaja kellele anda. 25 aastat on olnud aega eesti keelt õppida. Ma ei saa aru, mis aega veel! Mulle on täiesti arusaamatu see leige suhtumine eesti keele nõuete kaitsmisse. Kui me räägime sellest, et keeleseadusesse jääb nõue alles ja et ühistranspordiseaduses on ta seetõttu nagu topelt sees, siis see ei vasta tõele. Keeleseaduses on tõepoolest kirjas, et B1-taseme nõue kehtib teatud eluvaldkondades, ja need eluvaldkonnad on valitsuse määrusega paika pandud. Valitsuse määrust võib põhimõtteliselt iga nädal muuta. Kuidas sa suudad mind veenda, et nüüd ei lähe viilu kaupa lõdvendamiseks ehk valitsus ei muuda hiljem vaikselt seda taksojuhtidele esitatavat nõuet B1-taseme kohta?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Mina olen siin puldis majanduskomisjoni esindajana, et anda ülevaade arutelust komisjonis. Ma ei saa anda mingit kinnitust Vabariigi Valitsuse nimel. Teiseks, keeleseadus ei kehtesta B1-taseme nõuet teatud teenindajatele, vaid nagu sa ka märkisid, tegelikult kehtestab selle Vabariigi Valitsuse määrus. Keeleseadus annab aluse ja annab ka volitusnormi Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Valitsus on seda ka kasutanud. See määrus on jah kehtestatud. Viimane versioon sellest on 2011. aasta 20. juunist ja siin on väga selgelt kirjas, kes nimelt peavad riigikeelt teatud konkreetsel tasemel valdama. Nii nagu ma ülevaates märkisin, majanduskomisjon tegi esimese lugemise eel otsuse  ühistranspordiseadusest see nõue välja jätta. Pärast arutelusid, debatte ja ka kompromissi otsimist jäädi selle juurde, et ühistranspordiseaduses ei peaks olema kirjas, et teenindajakaardi taotlejalt tuleb nõuda keeloskuse tõendit. See tähendab, et isik, kes soovib alates 1. aprillist 2016 taksoteenust osutada, ei pea teenindajakaarti taotledes esitama dokumenti, mis tõendab tema riigikeeleoskust. Saan siia veel lisada, et Keeleinspektsiooni ülesanne on teatud kontrolli läbi viia. Nagu inspektsiooni esindaja selgitas, nad teevad seda vastavalt kaebustele, vastavalt nendele pöördumistele, mis tulevad klientidelt. Kui klientide kaebusi ei ole, siis lauskontrolli läbi ei viida, kuna inspektsiooni halduskoormus on niigi suur ja ressursse vähe. Kui te küsite, millised on peamised n-ö probleemsed omavalitsused, siis jah, sellest meie piirilinnast on olnud juttu. Samas ei ole probleemidevaba ka Tallinna linn, kuigi Keeleinspektsiooni kinnitusel on siin asi viimasel ajal paremaks läinud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Imre Sooäär, palun!

Imre Sooäär

Ma tänan! Hea Ken, sa mainisid oma ettekandes, et komisjonis kõlas seisukoht, et vastavalt keeleseadusele peaksid keelenõuded olema samad ka teistes valdkondades. Mul on aga küsimus sama valdkonna kohta. Nimelt on praegu teatavasti menetluses ka üks teine seaduseelnõu, nn Uberi seaduse eelnõu. See käsitleb sõidujagamisteenust, mis sisult on ka eraisikute pakutav taksoteenus. Kas need nõuded ei peaks seal samad olema? Täna ei takista miski kedagi sõitmast Narvas uberit ja keelenõudeid ei ole vaja täita. Kas ei peaks olema võrdne kohtlemine mõlema eelnõu puhul?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Tõesti, parlamendi menetlusse on antud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk pole ainult seadustada sõidujagamisteenus Eesti Vabariigis, vaid selles on ka mitu konkreetset ettepanekut vaadata üle nõuded, mis on ühistranspordiseaduses kehtestatud isikutele, kes osutavad taksoteenust. Küsimus puudutab teenindajakaarti, aga ka sõidukikaarti ja on veel muidki nõudeid. Seadust soovitakse muuta eelkõige põhjusel, et tänapäevastest rakendustest ja jagamismajanduse tervitatavast levikust tulenevalt on vaja ühtlustada nõudeid teenuste osutajatele. Kuigi me tõenäoliselt ei saa panna võrdusmärki nende kahe teenuse vahele – sõidujagamisteenus ühelt poolt ja taksoteenus teiselt poolt –, on analoogiaid mitu. Ma arvan, et selle eelnõuga seonduvalt, millele sa oma küsimuses viitasid, arutatakse majanduskomisjonis kindlasti läbi kogu teenindajakaardi teema, sh keeleoskuse nõuded. Need arutelud seisavad ees. Minu teada on mitmed ettevõtted, näiteks eestimaine Taxify, kehtestanud oma sisereegli, et sõidukijuht peab olema suuteline tagama klientidele vähemalt elementaarsel tasemel teeninduse. Samas peab möönma, et sõidujagamisteenuse korral on kliendi ja sõidukijuhi omavaheline keeleline kontakt märkimisväärselt väiksem, kuna marsruut punktist A punkti B pannakse paika elektroonilises keskkonnas ja sisuliselt on võimalik teekond läbida ühtegi sõna vahetamata. Taksoteenuse puhul seda teha ei saa, kuna klient peab väljendama oma selget tahet, mis üldiselt esitatakse suuliselt. Selles see erinevus on. Aga jah, küsimus on igati õige ja me asume majanduskomisjonis neid erinevaid nõudeid arutama sõidujagamisteenuse ja taksoteenuse nõuete ühtlustamise eelnõuga seonduvalt.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küll väga piinlik pärast emakeelepäeva kuulata, kuidas majanduskomisjoni esindaja ütleb, et ärme ikka nii väga usinasti seda eesti keele õppimist nüüd nõua, las õpivad need, kes ise tahavad. Ma arvan, et see ei ole Riigikogule kohane. Aga mu küsimus on hoopis selline: kas majanduskomisjon kaalus ka arvamuse küsimist kultuurikomisjonilt? Kultuurikomisjon tegeleb ju eesti keele õpetamise teemaga väga mitmes valdkonnas.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Minu ettepanekul ja teiste komisjoni liikmete ning meie heade majanduskomisjoni ametnike nõusolekul me otsustasime ära kuulata just nimelt Keeleinspektsiooni peadirektori. Tema on kõige õigem isik andma ülevaadet, kuidas tegelikult keelenõuete täitmine Eestis on läinud, ning andma ka soovitusi, milline regulatsioon võiks olla. Kultuurikomisjoni arvamust majanduskomisjon ei küsinud. Ma eeldan, et seda ei tehtud ka ühistranspordiseaduse muutmisel 2014. aastal, kui seadusesse kirjutati sisse nõue, mille üle meil praegu debatt käib. Küsimuse peale, mis põhjusel siis nõue sisse kirjutati, oli majandusministeeriumi ja ka eelmise koosseisu majanduskomisjoni vastus, et muudatusele eelnes väga kaasav arutelu huvigruppide vahel. Leiti, et on vaja reguleerida ühes konkreetses seaduses kõik võimalikud nõuded, mida üks taksojuht peab täitma. Et need oleks kõik üheskoos olemas. Tänase muudatusega me võtame ühe nõude välja. Keeleseaduses on endiselt nõue, et eesti keelt peab oskama, kui tahad inimesi teenindada. Kohalik omavalitsus on loa väljaandjana ühelt poolt järelevalvaja, Keeleinspektsioon inspektsioonina teiselt poolt. Aga nagu ma ütlesin, ma esindan siin majanduskomisjoni ja olen toonud teie ette võimalikult põhjalikult eri osapoolte ja komisjoni liikmete arvamused, samuti algatajate ja majandusministeeriumi seisukohad. Aga jah, selline see praegune tulemus nende debattide põhjal on.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eile vastas peaminister suure saali ees küsimustele Ida-Viru tööhõive kohta. Nenditi, et olukord on nukker, samas andis peaminister mõista, et inimene ei pea töötama oma elukohajärgses omavalitsuses. See tähendab, et valitsus on väga tervitanud seda, et Ida-Virumaa elanik otsib tööd mujal Eestis. Aga me teame, et suur probleem on just keeleküsimus. Inimesed ei oska eesti keelt, kuigi nad võivad siin sündinud olla. Majanduskomisjon peaks tööhõive probleemi kõige paremini tajuma. Mis on see argument, et majanduskomisjon ei mõtle keelenõude üle otsustades inimeste tulevikuväljavaadetele? Miks tuntakse riigikeele oskust nõudes nagu piinlikkust ega võeta seda kui auasja?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Majanduskomisjoni aruteludes käisid läbi argumendid, millele toetudes soovitakse keelenõue ühistranspordiseadusest välja võtta. Põhiargument oli, et tegemist oleks tõenäoliselt ainukese juhtumiga, kui eriseaduses sätestatakse keelenõue ühe konkreetse litsentsi taotlemisel, samas kui teiste teenindajagruppide puhul kehtiks üldine keeleseaduse nõue, mida on täpsustatud Vabariigi Valitsuse määrusega aastast 2011. Ma andsin teile ülevaate majanduskomisjoni aruteludest. Jah, mitmelgi korral juhiti tähelepanu sellele, et praegu on see nõue seaduses olemas ja oleks pidanud hakkama kehtima 1. aprillist 2016 ning väidetavalt on kümned, kui mitte sajad inimesed hakanud eesti keelt õppima või vähemalt avaldanud selleks soovi. Kui nüüd seaduses muudatus tehakse, siis võib karta, et need inimesed kaotavad oma motivatsiooni ja loobuvad keelt õppimast ning see, nagu te oma küsimuses viitasite, võib nende elu tulevikus keerukamaks muuta, kui nad otsustavad näiteks professiooni vahetada.
Peab ütlema, et majanduskomisjoni aruteludes on ilmnenud ja tõenäoliselt on ka siin saalis erinevad arusaamad, millise signaali me parlamendina ühiskonnale anname. On neid, kes viitavad just tööhõivele ja kinnitavad, et pärast seaduse jõustumist tänavu 1. aprillil oleks tekkinud suur tööhõiveprobleem. Aga on ka teistsuguseid arvamusi, mis eelkõige hoiatavad, et me ei anna nimetatud muudatusega ühiskonnale kõige õigemat signaali. Majanduskomisjon teeb oma otsuse alati pärast arutelusid ja langetatud otsus on teie ees. Nagu siit puldist on juba öeldud, me tuleme ühistranspordiseaduse juurde igal juhul tagasi, tuleme tagasi ka taksonduse nõuete juurde ja tõenäoliselt sellega seoses ka selle temaatika juurde, mis täna arutelu all on.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Deniss Boroditš, palun!

Deniss Boroditš

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite, et väga paljud inimesed, kes soovivad seda luba saada, on keelekursustele läinud ja ühtlasi keelekursuste eest maksnud. Vaevalt saab rääkida, et neil on motivatsioonipuudus. Aga see selleks. Mulle tundub, et kuigi see eelnõu koosneb kahest paragrahvist, on sellest väga paljudel üsna keeruline aru saada. Kas sa võid stenogrammi ja avalikkuse huvides täpsustada, punkt 1, kas keelenõue taksojuhtidele jääb või kaob selle seaduse vastuvõtmisega ära? Kas Keeleinspektsioonil on õigus kontrollida nende inimeste keeleoskust või mitte? Mulle tundub, et mõned rahvasaadikud ei ole sellest aru saanud. Räägitakse, et eesti keel on ohus, räägitakse, et on mingid muud ohud – palun selgita seda veel üks kord!

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Hea meelega selgitan. Keeleseaduse nõue, mis puudutab eri töötajate ja teenistujate gruppe, kehtib juba aastast 1989. Nagu ma viitasin, Vabariigi Valitsuse määrus aastast 2011 näeb ette, et teenindus- ja müügitöötajad, kelle tööülesande hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine, peavad keelt oskama vähemalt B1-tasemel. Seda keegi tänase seaduseelnõuga muuta ei kavatse. Mida muudetakse, on ühistranspordiseaduse § 57 kirjutatud nõue, et taksoteenust osutav sõidukijuht peab teenindajakaardi saamiseks esitama muu hulgas riigikeele oskust tõendava dokumendi. Seadus nõuab samuti B1-taset. See nõue nüüd seaduseelnõu ettepanekul tühistataks, st teenindajakaardi saaks, kui kõik muud tingimused on täidetud. Riigikeele oskuse tõend ei ole kohustuslik. Aga keeleoskuse nõue üldseadusest, keeleseadusest tulenevalt on jõus ning kohalik omavalitsus saab selle ka omalt poolt kohustuseks teha. Noh, praktilises elus, me võime ette kujutada, tegelikult seda ei tehta, vaid jäädakse lootma sellele, et Keeleinspektsioon teeb järelevalvet-kontrolli peamiselt kaebuste põhjal.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Mind paneb kogu see temaatika väga imestama. Ega muidu keeleprobleemi ei arutataks, kui seda ei oleks. See, et taksojuhid ei oska eesti keelt, ei ole 25 aasta jooksul suutnud seda selgeks õppida, näitab seda, et keeleseadust ei täideta, valitsuse määrust ei täideta, kontrolli ei ole. Ja kui te arvate, et see nõue tuleks ka siit seadusest välja võtta, siis kaob viimane motivatsioon ja võimalus survestada, et need inimesed ikkagi eesti keelt õpiksid. Selline arutelu teeb täiesti sõnatuks. Meil on riigikeel ja me peame tagama, et seda riigikeelt ka kasutatakse. See on Riigikogu ülesanne.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Hea kolleeg, palun küsimus!

Henn Põlluaas

Mis tuleb järgmisena? Kas järgmisena võtame selle nõude ka keeleseadusest välja või valitsus tühistab oma määruse?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et ma tutvustasin piisava põhjalikkusega majanduskomisjoni arutelusid. Esitati ka neid mõttekäike, mida teie praegu puudutasite, aga olid teistsugusedki arvamused. Arutelu oli võrdlemisi ajamahukas ja kohati ka parlamendile kohaselt tuline, aga siiski selgelt konstruktiivne. Seisukohtade kujunemise lõpphääletusel ma kandsin teile ette. Ma väga loodan, et seda stsenaariumi, mille te viimasena oma küsimuses välja pakkusite, kunagi ei parlament ega Vabariigi Valitsus ei rakenda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Keelenõue toodi sisse eelmise Riigikogu töö tulemusel ja seda kindlasti ei tehtud kerge käega. Nõuet peeti vajalikuks, et tagada taksojuhtide riigikeeleoskus. Miks me praegu menetleme seda eelnõu? Seda põhjendati väga selgelt tõsiasjaga, et Narva taksojuhtide keeleoskus ei vasta B1-taseme nõuetele ja nad ei saaks teenindajakaarti. Loogiline järeldus on see, et ei oleks teenuse osutajaid. Nagu te ütlesite, Keeleinspektsioon teeb järelevalvet ainult kaebuste põhjal ja sealt kandist pole kaebusi esitatud. Sellest justkui järeldub, et Narva taksojuhid ei peagi riigikeelt vajalikul tasemel oskama ja neil tegelikult ei ole ka motivatsiooni eesti keelt õppida. Kui nn teeninduskaardi saamiseks peaks eesti keelt valdama, siis see ilmselgelt parandaks motivatsiooni. Minu küsimus: mida teie isiklikult arvate, mida see muudatus ikkagi reaalsuses kaasa toob? Kas taksojuhid hakkavad selle tulemusena rohkem või vähem eesti keelt õppima?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Mina olen siin puldis teie ees majanduskomisjoni esindajana, aga ma mainisin oma ülevaates ka komisjoni eri liikmete arvamusi, kaasa arvatud minu enda oma. Kui te soovite, et ma seda kordan, siis ma väljendasin majanduskomisjoni aruteludes seisukohta, et sellel otsusel võib olla demotiveeriv mõju. See võib vähendada nende inimeste innustust, kes on avaldanud soovi riigikeelt õppida või juba asunud seda omandama, teades, et Eesti parlamendi eelmine koosseis on selle nõude seadusesse sisse kirjutanud. Me oleme püüdnud majanduskomisjonis selgitada, miks seda tehti. Majandusministeerium on väitnud, et nemad sekkusid tookord ühistranspordiseadusse väga vähe, isegi minimaalselt. Huvigrupid tulid parlamendi eelmise koosseisu majanduskomisjoni laua taha ja väljendasid oma seisukohti. Mis puutub teenindajakaarti ja taksojuhtidele esitatavatesse nõuetesse, siis mõte oli püüda koondada ühe seaduse konkreetsetesse sätetesse kõik nõuded, millele taksojuht peab vastama. Siis on tema jaoks asi selge. Ma soovin taksot juhtida, mul on olemas nõuetele vastav sõiduk, ma olen ise nõuetele vastav persoon, ma suudan inimesi teenindada, mulle kehtestatud tingimused on need ja need – selge, asi on klaar, ma vastan tingimustele ja võin hakata sõitma. See oli see põhimõte, nii nagu mina nendest selgitustest aru sain, ja sellest lähtuvalt too nõue sai ühistranspordiseadusse kirja pandud. Aga nüüd on majanduskomisjonis pärast arutelusid jõutud lõppotsusele, et see nõue tuleks ühistranspordiseaduses teenindajakaardi andmise tingimuste loetelust välja võtta.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Urve Palo, palun!

Urve Palo

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Nelja Vabaerakonna liikme esitatud muudatusettepanek tähendas seda ...  Vabandust?

Ken-Marti Vaher

Mart Nutt on IRL-i liige, tema on neljas inimene.

Urve Palo

Ahaa, selge. Siis pluss ühe IRL-i liikme esitatud muudatusettepaneku arvestamine oleks tähendanud seda, et kolme aasta jooksul ehk 2019. aasta 1. aprillini ei ole taksojuhtidel kohustust osata eesti keelt B1-tasemel. Järelikult ei ole ka õigust seda kontrollida. Kui seadusesse on kirjutatud, et kolm aastat ei pea sellist paberit esitama ja kohustust ei ole, siis Vabariigi Valitsuse määrus, mis nõuab keeleoskust, ei loe, kuna see on n-ö alam dokument. Seadus kehtib ja kohustust eesti keelt osata ei ole. Kolm aastat on väga pikk aeg. Ma küsin, kas Andres Herkel, kes käis seda eelnõu komisjonis kaitsmas, rääkis, miks on nad valmis tekitama olukorra, kus kogu Eesti taksojuhid ei pea kolm aastat eesti keelt oskama?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Sa olid ka ise komisjonis nende arutelude ajal kohal ja tead, et me püüdsime leida kompromisslahendust. Me soovisime anda inimestele, kes on keelt õppima asunud, mõistliku üleminekuaja, mille jooksul nad võiksid omandada eesti keele, et olla valmis kliente teenindama. Sellest oli kantud ka see muudatusettepanek, mille tähtaeg sai üle vaadatud. Jah, ametlik ettepanek on esitatud tähtajaga 1. aprill 2019, aga see muudeti mitme komisjoniliikme ettepanekul 1. jaanuariks 2018.
Mõte on ikkagi selles, et keeleseaduse nõuet ei kaota mitte keegi ära. Ma julgen siiski öelda, et ei ole päris korrektne väita, et selle muudatuse tagajärjel on keelenõue kehtetu. Mina saan muudatusettepanekust aru nii, et taksojuhid, kes soovivad teenindajakaarti saada, võivad selle erandkorras saada ka juhul, kui nad praegu eesti keelt ei oska, aga teatud tähtaja möödudes nende teenindajakaart kaotab kehtivuse, kui nad keelenõude tingimust ei suuda täita. Ja selleks tähtajaks on pakutud kaks aastat. Keelenõuet keeleseaduse mõistes mitte keegi tühistada ei ole soovinud, seda ei soovi ka neli muudatusettepaneku esitajat. Kuidas öelda, teoreetiliselt me võime ju mõtteid, mida inimesed on väljendanud, keerata ühte- või teistpidi, aga ma julgen siiski kinnitada, et majanduskomisjoni aruteludes püüti leida ühisosa. Ja minu arvates see on kõige tähtsam selle asja juures. On ette tulnud, et ühisosa lihtsalt ei leita, ja sellelgi korral jäädi siiski esialgse seisukoha juurde. Kui nüüd parlament selle seaduse vastu võtab, eks me siis näeme praktilises elus, millise signaali parlament on andnud. Ma julgen arvata, et meie kõikide siht siiski on, et inimesed Eestis eri paikades, kaasa arvatud Narva linnas, eesti keelt oskaksid. Kas me näeme järgmise kahe aasta jooksul, et nende isikute arv suureneb ka taksojuhtide seas, seda saame kahe aasta pärast kontrollida ja küsida kindlasti ka Keeleinspektsiooni arvamust selle kohta. Ma arvan, et seda üldist suundumust me tegelikult kõik jagame. Lihtsalt mulle tundub, et arusaamad, kuidas me selleni jõuame, on siin saalis ja olid ka majanduskomisjoni aruteludes erinevad.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Tahan kommentaariks nii palju öelda, et minu arvates Tallinnas on küll taksojuhid jõudnud 25 aasta jooksul omandada vajaliku keeleoskuse, et kliente normaalselt teenindada. Mina ei ole Tallinnas trehvanud mitte ühtegi taksojuhti, kes ei valdaks eesti keelt temale vajalikul tasemel. Aga ma küsin nüüd juurde, et siin on kogu aeg räägitud Narvast. Aga kas Ida-Virumaal on see probleem ainult Narvas või ka Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Jõhvis?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Eks see ole tõenäoliselt ka teistes Ida-Virumaa suuremates linnades. Samas julgen öelda, et te olete tõesti õnnelik Tallinna linna elanik, kui te ei ole sattunud taksojuhi peale, kes ei oska riigikeelt elementaarselgi tasemel, nii et suudaks kliendi sõidutada punktist A punkti B. Ma tean ka parlamendiliikmeid, kes alles hiljuti on sattunud hoopis teistsuguse kohtlemise objektiks. Ühes teatud Tallinna linnaosas – seda tõdes ka Keeleinspektsiooni peadirektor – on alates aastatest 2005 ja 2006 ehk kümne aasta jooksul asi tõesti läinud paremaks, aga kindlasti on probleeme ka Tallinna linnas.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Urve Palo, palun!

Urve Palo

Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik kirjutab siin seletuskirjas: "Vaadates muudatusettepaneku sõnastust, siis võib sellest välja lugeda, et teenindajakaardi omanik ei pea teatud ajavahemiku jooksul eesti keelt oskama. /---/ Kuna B1-taseme keeleoskuse nõue keeleseaduse alusel on kehtestatud määrusega, kuid B1-taseme nõudest ajutise iseloomuga erand soovitakse kehtestada seadusega (ÜTS), siis tähendaks see seda, et 2019. aastani ei pea teenindajakaardi omanik eesti keelt B1-tasemel valdama, sest määruse vastuolu korral seadusega kehtib seadus." Seetõttu ma küsin uuesti. Isegi kui oleks kompromissini jõutud ja lükatud nõue kaks aastat edasi – ka kaks aastat on arvestatav pikk aeg, et leppida sellega, et üle Eesti ei pea taksojuhid oskama B1-tasemel eesti keelt –, siis kas härra Herkeli käest küsiti ja kas ta midagi ütles selle kohta, miks sellise olukorra tekitamine on okei?

Ken-Marti Vaher

Ma sellest ühisosast rääkisin. Julgen öelda, et aruteludes ei koorunud välja arusaam, et muudatusettepaneku esitajad soovivad saavutada olukorra, kus eesti keele nõuet ei pea täitma. Vastupidi, muudatusettepaneku esitamise mõte oli pakkuda nendele isikutele, kes praegu ei suuda keelenõuet täita, võimalus täita see kahe aasta pärast. Nii et kui sa lubad väikest kriitikat, siis sa võib-olla õrnalt keerad muudatusettepaneku mõtte tagurpidi. Eesti keele omandamine ei ole poest asja ostmine, mille sa ostad või võid sellest pärast loobuda või selle ära kaotada. Kui eesti keelt omandatakse, siis see keel omandatakse, kui seda ei osata, siis seda ei osata. Üldine lähenemine selle muudatusettepaneku osas kompromissi otsimisel oli see, et inimestele, kes praegu ei oska eesti keelt – eelkõige peetakse siis silmas Narva taksojuhte –, oleks antud tähtaeg, mille jooksul nad kõiki teenindajakaardi nõudeid suudavad täitma hakata. Kui nad ei suuda seda ka kahe aasta pärast, siis teenindajakaart kaotab kehtivuse. Parlament annaks neile üleminekuaja selleks, et täita üldist nõuet, mis tuleneb nii keeleseadusest kui praegu ka ühistranspordiseadusest. Vastupidist arusaama ja ka vastupidist mõju ma ei näe. Praktilises elus see mitte kuidagi ei ilmne. Selle tõttu sai seda muudatusettepanekut komisjonis modifitseeritud ja sõnastust täpsustatud, et säte vastaks selle esitamise eesmärgile. Ma julgen arvata, et eesmärk ei olnud kindlasti mitte see, et keelenõuded ei kehtiks kogu Eesti territooriumil, vaid et meil oleks üha rohkem inimesi, kes suudaks keeleseaduse üldist nõuet täita.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Kõigepealt aitäh põhjaliku ettekande ja minu meelest eeskujulikult kannatlike vastuste eest! Aga kolleeg Urve Palo viimatised küsimused tekitasid minus siiski pisikese segaduse ja et asjast paremini aru saada, ma palun sind korra veel selgitada, mis oli kolleegide Boroditši ja Palo algatatud eelnõu algne eesmärk enne, kui see komisjonis muutuma hakkas.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Tõesti peab möönma, et kahe Riigikogu liikme esitatud eelnõust ei ole tegelikult midagi järele jäänud. Enne esimest lugemist muutis majanduskomisjon seda sajaprotsendiliselt. Nende ettepanek oli tähtaja edasilükkamine, selle nõude edasilükkamine, aga majanduskomisjon tegi esimest lugemist arutades muudatusettepaneku, millega jäeti see nõue üldse seadusest välja. Nii et see küsimus on õigustatud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Viktoria Ladõnskaja, palun!

Viktoria Ladõnskaja

Hea ettekandja! Mul on teile matemaatiline küsimus. Kui inimene teenib kuus umbes 500 eurot ja keelekursused maksvad näiteks 300 eurot, siis kas see räägib Eesti riigi vastutustundlikust poliitikast, kui inimesele antakse teada, et ta peab ise oma probleemi lahendama? Minu arvates on see eelnõu seotud eelkõige suure tööpuudusega Ida-Virumaal.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Nagu ma olen aru saanud, on olnud väga mitmeid asjalikke algatusi, et pakkuda teenindajatele, kaasa arvatud taksojuhtidele Ida-Virumaal keelekursusi, mida need inimesed ei pea ise täies ulatuses kinni maksma, vaid nende keeleõppepüüdlusi toetab ka riik oma rahaga. Aga ma mõistan teie küsimust. See teema käis läbi ka majanduskomisjoni aruteludest ja on ka siit saalist läbi käinud – ma mõtlen tähtaja 1. aprill 2016 jõustumist. See oli ootamatu, et eelmine parlamendikoosseis kirjutas seadusse säärase tähtaja. Ka Keeleinspektsiooni peadirektor möönis, et see on väga lühikene tähtaeg ja väga raske on suuta seda nii kiiresti täita. Selle kohta meile vastati, et selle peale lihtsalt ei tuldud – majanduskomisjoni eelmine koosseis ja ka parlamendi täissaal ei tulnud selle peale, et säärane praktiline probleem võib Eestis tekkida. Täna me siin siis kõik koos seda lahendame.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eeskõneleja! Kolm aastat on mõistlik aeg ja see on hea tahte avaldus, mis Vabaerakonna ettepanekus sisaldub. Inimestel on piisavalt aega, et oma keeleoskust täiendada ja keel korralikult omandada. Vabaerakonna muudatusettepanek on igati mõistlik. Miks see ettepanek komisjonis siiski arvestamist ei leidnud? Ma pean silmas seda, et selle eesmärk on aidata kaasa laiemale keeleoskusele ja tööhõivele ning et see arvestab ka kohalikke olusid.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Seda eelkõige ei arvestatud lähtuvalt nendest argumentidest, mida ma olen juba märkinud. Lühidalt kokku võttes pidas enamik majanduskomisjoni liikmeid, tuginedes ka majandusministeeriumi seisukohale, õigeks see nõue seadusest välja jätta, kuna kehtib üldine keelenõue tulenevalt keeleseadusest ja keeleseaduse põhjal vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrusest. Ei peetud õigeks, et kõnealune nõue on kirjas ühistranspordiseaduses, kuna teiste teenindajagruppide ja töötajate suhtes sääraseid nõudeid eriseadustes sätestatud ei ole.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulasin üllatusega sinu sõnu, et selle peale lihtsalt ei tuldud, et ühel hetkel tuleb tähtaeg kätte. Hiljuti ma vaidlesin siin keskkonnaministriga, kes rääkis meile, et kaitsekorralduskavade puhul, kus oli tegu 12 aastaga ja 1. mai oli tähtaeg, avastati äkki, et näed, kuramus, tähtaeg jõudis kätte, ja nüüd oli vaja see edasi lükata. Vabaerakond pakkus, et lükkame edasi kolm aastat, aga valitsus arvas, et paneme kohe 2023. aastani. Minu küsimus on: mida arvad sina kui justiitsminister, kas Eestis pannakse neid tähtaegu suvaliselt või ei mõelda selle peale, et äkki tuleb titt kätte ja siis tuleb hakata vingerdama?

Ken-Marti Vaher

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma selgitasin majanduskomisjoni arutelu valgustades, selle konkreetse nõude kehtestamisel eelmine parlamendikoosseis ja eelmine majanduskomisjoni koosseis ei näinud ette, et mõnes Eesti omavalitsuses võib tekkida säärane probleem. Selle tõttu kaks Riigikogu liiget algatasid eelnõu ühistranspordiseaduse muutmiseks ja seda me täna arutame. Ma ei julge üldistada nii, nagu sa oma küsimuses tegid, et Eestis seatakse ühte- või teistpidi kummalisi tähtaegu. Ma arvan, et Eestis on kehtestatud ka väga häid ja üldreeglina mõistlike tähtaegadega regulatsioone. On ka sääraseid erandeid, mille puhul parlament peab tulema tagasi oma alles hiljuti kehtestatud regulatsiooni juurde. Loodame, et selliseid juhtumeid saab olema tulevikus üha vähem, aga välistada loomulikult midagi ei saa.
Ma andsin teile edasi eelmise parlamendikoosseisu majanduskomisjoni selgituse, et oli kaasatud väga palju huvigruppe, ning eelkõige huvigruppide suure kaasatuse ja arvamuste paljuse alusel see ühistranspordiseaduse praegune regulatsioon sai koostatud. Eelkõige sooviti, et eneseregulatsioon selles valdkonnas oleks suurem kui riigi sekkumine, mis tähendab seda, et majandusministeerium püüdis võimalikult vähe oma küüneviha nende nõuete kehtestamisele sisse ajada. Pigem kuulati ära huvigrupid ja huvigrupid ise panid kirja ühe, teise, kolmanda ja neljanda nõude. Selles koosseisus me tuleme ühistranspordiseaduse juurde tagasi ka eelnõuga 188, mille puhul me vaatame üldse üle taksoteenuse osutamisele seatavad nõuded, mis praegu on tõenäoliselt liiga ranged ja neid on ehk liiga palju. Nii et see teema mitte kuhugi ei kao, vaid me käsitleme seda veel.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud küsijad! Palun mitte segi ajada: teie ees esineb majanduskomisjoni esindaja, mitte justiitsminister. Nii nagu Mart Nutt ei ole Vabaerakonna liige, nii ei ole Ken-Marti Vaher justiitsminister. Justiitsminister on meil Urmas Reinsalu. Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Mina olen erinevalt oma kolleegist küll olnud sellises situatsioonis, kus ei saa eesti keelega hakkama, aga mis veel hullem, hakkama pole saanud ka mitte vene keelega. Mõni aeg tagasi oli mind sõidutanud taksojuht täiesti umbkeelne ja palus mul aadressi GPS-i toksida. Nii et me ei räägi mitte ainult eesti ja vene keele mitteoskamisest, vaid varsti on probleem, et ka venelased ei saa enam Eestis taksoga sõites hakkama, kui enamik rahvasaadikutest selle seadusmuudatuse nüüd heaks kiidab.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Hea kolleeg, mul on palve, hakake kümme sekundit varem küsimusega pihta, te lähete alati üle aja!

Henn Põlluaas

Kas te ei näe, et see probleem võib kasvada märksa laiemaks, kui see praegu on?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Ma refereerisin Keeleinspektsiooni peadirektori arvamust, kellel on, ma arvan, sellest valdkonnast kõige parem ülevaade. Tema hinnangul on mitmes omavalitsuses eelkõige teenindajate keeleoskuse tase paranenud. Kahetsusväärselt on endiselt ka selliseid juhtumeid, millele te viitasite. Nii nagu ma ütlesin teie fraktsioonikaaslase härra Silla küsimusele vastates, ta on õnnega koos olnud, kui on sattunud vaid teenindajate peale, kes eesti keelt valdavad. Tema kogemus kinnitab, et enamikus Eesti omavalitsustes, kaasa arvatud Eesti Vabariigi pealinnas, siiski teenindajad üldiselt eesti keelt mõikavad. Samas on ilmselgelt ka probleemsemaid paiku ja loomulikult on tähtis, mis signaalid me siit parlamendisaalist välja saadame – kas need aitavad kaasa probleemi lahendamisele või ei aita, kas need aitavad kaasa sellele, et inimesed tahavad omandada riigikeelt, et selles keeles inimesi teenindada, ja saavad sellestki aru, et eesti keele oskamine loomulikult mõjub ka tööväljavaadetele hästi. Eesti Vabariigis ikkagi üldine keelekeskkond on ju eestikeelne. Eks see debatt keerlebki selle ümber, millised meie lähenemisnurgad on ja kuidas me tegelikult saavutame selle, mida 25 aastat on püütud keeleseaduse ja ka Vabariigi Valitsuse rakendusaktidega saavutada – et üha kasutataks Eestis eesti keelt, et seda räägitaks hea meelega ja uhkusega ning et esimene pöördumine ükskõik millises Eesti paigas oleks ikkagi riigikeeles.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Keeleprobleem on loomulikult olemas ja tänane vaidlus ei käi ju selle üle. Küsimus on selles, kas selle lahendamise õige koht on ühistranspordiseadus. Selle sõnastuse korral on probleem ka selles, et keeletõendit peavad justkui hakkama esitama absoluutselt kõik, ka need juhid, kes räägivad eesti keelt emakeelena. Ja see on selgelt ülereguleerimine – me ju ei taha, et kõik Eesti taksojuhid läheksid eesti keele eksamile. Siin peaks olema mingisugune teistsugune lahendus ja selles mõttes mulle tundub, et puhtalt keeleseaduse baasil ongi seda arukas teha. Me ei pea täiendavalt kusagile selliseid norme juurde kirjutama.

Ken-Marti Vaher

Tänan selle arvamusavalduse eest! Ma olen täiesti kindel, et keegi ei soovi ülereguleerimist. See on põhjendamatu. Pigem soovitakse, et Eesti Vabariigis teenindatakse kliente põhiliselt eesti keeles. On tõesti kehv lugu, kui te istute ükskõik millises Eesti linnas taksosse ja teist lihtsalt ei saada aru, kui te pöördute eesti keeles, ja te lähete automaatselt üle vene keelele, mida, ma arvan, enamik siin saalis istujatest valdab, ja peate selgitama, et punkt B kõlab vene keeles hoopis teisiti ja mitte nii, nagu te eesti keeles ütlesite. See on probleem, mida tegelikult selle seaduseelnõuga on tahetud lahendada. Ülereguleerimist kindlasti ei soovita. Kui te küsite jälle – ma olen sellele tegelikult vastanud –, miks parlamendi eelmine koosseis sellise nõude sisse kirjutas, siis ma kordan, et põhjus oli toonases hetkes selge ja arusaadav. Sooviti, et kõik asjaomased nõuded oleks kirjas ühes kohas. Taksojuht võtab seaduse ette, talle tehakse väljavõte, ta loeb selle läbi – ahah, asi selge. Ja selle peale lihtsalt ei tuldud, et mitmes Eesti paigas võivad tekkida märkimisväärsed probleemid, kaasa arvatud tööpuudus ja muud mured. Aga teenindajakaardi imperaktiivne eeldus on seesama keelenõue, millele te oma küsimuses viitasite.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Lugupeetud juhataja ja austatud mittejustiitsminister! Ma tahan filosofeerida tähtaegade teema üle. Looduskaitseseadus – antakse aega 12 aastat, siis selgub, et ei täideta, kolm aastat pakutakse juurde, ei kõlba, pannakse kuus aastat juurde. Praegu on meil menetluses varjupaigataotlejate keelenõuete täitmise tähtajad. Ma tahan küsida sinult kui endiselt justiitsministrilt, kuidas nende tähtaegade panemisega Eesti Vabariigis lood on. Kuidas neid pannakse ja kui kerge käega neid pikendatakse?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Ma pean, lugupeetud kolleeg, sind kurvastama, aga majanduskomisjoni istungil seda teemat ei käsitletud. Ma olen püüdnud anda täna siin saalis võimalikult põhjalikke vastuseid ja loodan, et kolleegid ei pane pahaks, et ma olen väljendanud ka mõtteid, mida majanduskomisjoni arutelul otseselt ei käsitletud. Aga ma kordan seda, mida ma ütlesin ka sinu eelmisele küsimusele vastates: parlament ei pane reeglina tähtaegu kerge käega. Kui tähtaegu seatakse, siis see on ju tavapärane regulatsiooni osa. Kui kehtestatakse mingi nõue, siis soovitakse, et see nõue ka ellu viiakse. Me anname parlamendina juhiseid eelkõige täidesaatvale võimule, kes seadusi ellu rakendab. Tähtajad käivad üldiselt mõistlike regulatsioonide juurde, aga alati on küsimus, millega tagatakse ühe või teise tähtaja täitmine – kas on olemas teatud motivatsioonihoob või on olemas sanktsioneeriv hoob või mõni muu motivatsioon. Kuigi sa võid puistata varrukast näiteid, mille puhul sa ei ole tähtaegade seadmisega rahul, aga ma pigem julgen eeldada, et need on erandid, mitte reeglid.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Raivo Aeg, palun!

Raivo Aeg

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen seda meelt, et transporditeenuse või taksoteenuse pakkumine ei eristu palju mingist muust teenuse pakkumisest. Seepärast on ka küsitud, kas see peab olema eraldi ühistranspordiseaduses reguleeritud või saab siin mingeid üldisi nõudeid kasutada. Pigem on küsimus ikkagi kontrollmehhanismi loomises. Kas ei oleks arutelu alla pidanud võtma hoopis seda, kas Keeleinspektsioon peaks oma reide korraldama ka ilma kaebuse olemasoluta, nagu nad on teinud seda avaliku sektori asutustes keelenõuete täitmist kontrollides? Regulatsioone võib ju teha ja meil on neid 25 aastat kehtinud, nagu me tänagi oleme arutanud, aga kui kontrollmehhanismi taga ei ole, siis need regulatsioonid ei tööta.

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Ma sain peadirektori selgitustest aru nii, et Keeleinspektsiooni võimekus ja ka neile eraldatud ressursid on pannud neid eelistama seda lähenemist, et tehakse pistelisi kontrolle, aga üldiselt reageeritakse ikkagi kliendi kaebuse korral. Tegemist on ju eraõigusliku maailmaga – klient ja klienditeenindaja – ja kui selles suhtes on üks osapool rahulolematu, siis selle osapoole kaebust ka menetletakse, lähtudes sellest, millisel kujul see on laekunud. Kui täna on jutt eelkõige ühest linnast, siis seal sääraseid kaebusi lihtsalt ei esitata. Kontrollmehhanism aga saab olla nii tugev, kui tõhusalt asjaomane inspektsioon toimib ja kui palju on talle raha eraldatud. Raha tähendab loomulikult eelkõige töötajate olemasolu, kes ühte või teise kohta jõuavad ja suudavad teha kas rohkem või vähem pistelisi kontrolle ja viia läbi ka reide.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra esimees! Ken-Marti, hea kolleeg, ma ei esita seda küsimust sulle kui majanduskomisjoni esindajale, vaid tahan kuulda sinu isiklikku arvamust. Kas see praegune teema ei paigutu mitte niisuguse üldisema revisionistliku poliitika alla, mida me praegu täheldame? Me revideerime suhtumist okupatsiooni, okupatsioonikahjudesse, me lõdvendame kukesammude haaval kodakondsuse taotlemist, me vaatame leebemalt immigratsioonipoliitika peale. Need on kõik niisugused kaitseliinid, mis 1990. aastate algul olid riigis iseenesestmõistetavad, ja see tegelikult tekitas ka suure poliitilise lõhe. Nüüd me oleme siis jõudnud keelenõuete lõdvendamiseni. Kas seegi on niisugune üldine revisionistlik poliitiline suund?

Ken-Marti Vaher

Tänan, hea kolleeg Mart, küsimuse eest ja sinu küsimuses sisalduva mõtteavalduse eest! Võib-olla kaks tähelepanekut. Tõesti, ma olen siin majanduskomisjoni esindajana ega taha oma arvamusavaldustes liiga kaugele minna. Aga ma juhin tähelepanu selle nädala päevakorrale. Näiteks homme võtame vastupidi sinu viidatud n-ö revisionistlikule käsitlusele ilmselt vastu minu arust väga selge ja olulise seaduse, mis käsitleb sisserännet Eestisse. Tegu on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust muutva eelnõuga, mis läheb homme kolmandale lugemisele ja ehk ka vastuvõtmisele. Ma loodan, et kõik parlamendi fraktsioonid toetavad seda. See on väga pika ja põhjaliku töö tulemusena valminud eelnõu, mille puhul ei saa mitte kuidagi rääkida revisionistlikust lähenemisest ehk siis mingite nõuete leevendamisest. Vastupidi, seatakse sisse täpne regulatsioon, mis puudutab nii neid välismaalasi, kes on Eestis, neid põgenikke, kes saabuvad Eesti piirile, kui ka neid välismaalasi, kes on n-ö ümberasustatavatena esitanud taotluse saada Eestis rahvusvahelist kaitset. See on üks näide.
Asi on aga nii, et kui eelmine parlamendikoosseis ei oleks ühistranspordiseadusse säärasel kujul keelenõuet sisse kirjutanud, siis suure tõenäosusega meil seda debatti täna siin ei oleks. Ent eelmine koosseis kirjutas veebruaris 2015 selle nõude just nimelt sellisena seadusse, kuigi – majanduskomisjoni aruteludest ülevaadet andes ma seda juba rõhutasin – teiste teenindajagruppide puhul seda tehtud ei ole. Signaal ühiskonnale on antud. Majanduskomisjoni arutelul väljendasin ka mina kartust, et kui parlament on niisuguse signaali andnud, siis me võiksime leida mingi teistsuguse lahenduse kui lihtsalt see nõue nüüd aasta hiljem sealt välja lükata. Aga arutelude tulemusel oleme praeguseks majanduskomisjoni ettepanekuna täiskogule sellise lahenduseni jõudnud ja täiskogu hakkab seda hääletama. Ent jah, selliseid põhjapanevaid järeldusi, nagu sa ütlesid, ma ei julgeks teha. Näiteid selle kohta, et me oleme oma seisukohti võrreldes 20 aasta taguse ajaga karmistanud, on samuti.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh põhjalike ja väga selgitavate vastuste eest! Aga ma olen hämmingus ühe asja pärast ja tahaksin teie selgitust sellele. Nagu ma kuulsin, kantselei õigusosakond on eelnõu kohta oma arvamuse andnud. Seda teeb ta paljude eelnõude puhul ja üldiselt komisjonid võtavad selle hinnangu teadmiseks. Kas teie meelest on õigusosakond sellele muudatusele hinnangut andes eksinud? Kas komisjoni liikmed arvavad ja ka teie endise justiitsministrina leiate, et on võimalik seadust tõlgendada nii, nagu igaühele sobib, või on sellel ikkagi õiguslik alus?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Mis see õiguslik arvamus selle seletuskirja puhul on? Ma pean tunnistama, et ma ei tea, see jääb mulle arusaamatuks. Sest eelkõige on tegemist esmase õigusliku arvamusega, mida Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik ka eraldi on rõhutanud. Tema käest küsiti arvamust ja minu meelest on väga mõistlik, et komisjonid küsivad õigus- ja analüüsiosakonnalt arvamust. Kuna see arvamus tuli esitada väga lühikese aja jooksul, siis nõunik on toonitanud, et see on esmane õiguslik arvamus, see on tema kiiresti kujunenud käsitus asjast. Nagu mina aru sain, küsiti tema käest eelkõige hinnangut, kas siis, kui me oleks otsustanud langetada säärase kompromissettepaneku, oleks tekkinud probleeme. Ja ta tõi esile teatud probleemid. Ma kordan, see kompromissettepanek oli, et nõue esitada eesti keele B1-taset tõendav dokument oleks jäänud seadusse edasi, aga me oleks andnud üleminekuaja. Kui me oleks seda põhimõtteliselt toetanud, siis oleksime ka saanud arutada juba täpsemaid õiguslikke nüansse, et vältida igasuguseid väärititõlgendusi. Kuna aga nii ei läinud ja majanduskomisjon asus seisukohale, et see nõue tuleks seadusest välja võtta, siis sellega edasi ei liigutudki.
Ma mõistan teie küsimuse telge ja ka fookust. Te tahate esile tuua muudatusettepanekuga seotud ebakõla. Seda ma täiesti mõistan. Aga ma ütlen veel kord, et me püüdsime majanduskomisjonis leida ühisosa, ja see oli väga positiivne. Aeg-ajalt on aga nii, et lihtsalt ei leita ühisosa, ja seekord ei leitud ka. Mis siis ikka, küll me järgmine kord proovime jälle. Aga ma rõhutan, et see õiguslik arvamus oli minu meelest selleks palutud, et kui me oleks valinud teise tee, siis olnuks ette teada kõik võimalikud ebakõlad ja me oleks saanud hakata neid rahulikult lahendama. Kui oleks sellest muudatusettepanekust valesti aru saadud – et see kuidagi tühistab riigikeele nõude Eesti Vabariigis –, siis oleks kindlasti pidanud seda täpsustama, kirjutama selle selgemalt lahti ning kinnitama, et see on lisavõimalus nendele, kes praegu eesti keelt ei oska, aga soovivad seda osata kahe aasta pärast.

Esimees Eiki Nestor

Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sellel keelenõudel, mis praegu seaduses sees on, on ikkagi üks tahk veel: see nõue kehtib absoluutselt kõigile, ka nendele juhtidele, kes räägivad eesti keelt emakeelena. Miks te arvate, et on õige nõuda nende käest täiendavalt tunnistust, et nad oskavad emakeelt B1-tasemel?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Minu teada on teenindajakaarte taksojuhtidele, kes räägivad emakeelena eesti keelt, juba välja antud – ma pean tunnistama, et ma praktikaga küll väga kursis ei ole – ja nendelt ei nõua keegi dokumenti, mis tõestaks, et nad oskavad eesti keelt. See tähtaeg on tegelikult 1. aprill 2016 ja seda sooviti muuta. Aga ma arvan, et teie tähelepanek on terane ja õige. Kui oleks teistpidi aru saadud, kui oleks see nõue sisse jäänud ja kehtinud selline formalistlik arusaam seadusest, et kui Erki Savisaar tahab minna taksojuhiks, siis tema käest tuleb nõuda mingit dokumenti selle kohta, et ta oskab oma emakeelt, siis me oleksime pidanud selle sätte üle vaatama, mille eelmine parlament eesotsas majanduskomisjoniga justkui lihtsa tingimusena kehtestas. Oleks tulnud püüda pingeid maha võtta, lõpetada vääriti tõlgendamine ja ilmne ülereguleerimine. Jumala pärast, mõte ei olnud riigikeele oskajatele öelda, et hakake dokumente kokku tassima. Mõte oli, et need, kes ei oska riigikeelt, hakkaksid seda omandama ja suudaksid kliente teenindada kõikjal Eestis, et neil oleks motivatsioon suurem. Kordan aga lõpetuseks veel kord, et majanduskomisjoni mõte oli ikkagi koondada kõik nõuded ühte seadusesse. Ei tuldud selle peale, et tekivad probleemid, mida me nüüd siin täna kõik üheskoos juba üle tunni aja oleme lahanud.

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Hea kolleeg, suur tänu vastuste eest! Ma näen, et teile on küsimusi rohkem kui algatajatele. Aga minu küsimus on selline: missugune peaks olema lühike, umbes kahest lausest koosnev sõnum Riigikogult Ida-Virumaa taksojuhtidele?

Ken-Marti Vaher

Mina arvan, et Riigikogu sõnum on: palun õppige eesti keelt! Ja kui te tõesti ei ole majanduslikult kindlustatud ja teie sissetulek on väike, siis palun kasutage kõiki neid võimalusi, mida Eesti riik oma eelarve toel mitmesuguste programmide ja ka Euroopa projektide kaudu teile pakub, et te õpiksite eesti keelt ja võtaksite seda õpet tõsiselt. Nagu mitmed küsijadki nentisid, eesti keele oskus on Eesti Vabariigis hädavajalik ükskõik kellele, eelkõige seepärast, et siis on loomulikult tööväljavaated suuremad ja inimene ei ole oma keskkonnas kinni. Praegu inimene isegi ehk saab selles elukeskkonnas vaid vene keelt rääkiva taksojuhina hakkama, aga kui ta sealt ära kolib, siis kindlasti enam ei saa. See on see sõnum.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Ka minule tundub üsna pretsedenditu selline õigus- ja analüüsiosakonnalt arvamuse küsimine ühe muudatusettepaneku kohta ja siis selle arvamuse lisamine eelnõu teise lugemise teksti seletuskirja. Märksa mõttekam oleks ehk olnud küsida arvamust ja analüüsi – see ei oleks siis olnud enam esialgne analüüs, nagu siin praegu kirjas on – selle sõnastuse kohta, mille me üheskoos saavutasime komisjoni istungil koos Keeleinspektsiooni peadirektoriga. Seal oli muudetud kuupäeva ja võetud ka üks osa ettepanekust välja. Miks komisjon seda ei suvatsenud teha?

Ken-Marti Vaher

See on kindlasti õige küsimus. Ma püüan vastata, mõistes täielikult ka majanduskomisjoni ametnike motiive. Riigikogu kodukorra järgi menetletakse eelkõige ametlikke muudatusettepanekuid. Sellest tulenevalt majanduskomisjoni nõunik küsiski esialgset esmast kiiret arvamust just nimelt ametliku muudatusettepaneku kohta. Samas on meil mõistlik edaspidi lähtuda rohkem sisust – just selles mõttes sisust, et püütakse leida ühisosa, mis on, nagu ma ütlesin, ülimalt positiivne praktika parlamendis. Majanduskomisjoni liikmed püüdsid ka selle küsimuse lahendamisel ühisosa leida, mitte lahendada probleem n-ö blatantly, kuidagi robustse hääletamisega. Me soovisime kõike arutada ja püüda leida mingisuguseid kokkupuutepunkte ja võib-olla formuleerida uued muudatusettepanekud. Neid saab ju komisjon esitada. Kogu seda protsessi ma teile kirjeldasin. Meil oli laua peal päris mitu muudatusettepanekut. Need ei leidnud lõpuks toetust, ametlikult neid ei algatatudki ja seetõttu neid seletuskirja juures ka ei ole. Aga ülevaates komisjonis toimunu kohta ma olen neid tutvustanud. Nojah, ma arvan, et edaspidi võiksime tõesti kaaluda, kas säärase esmase õigusliku arvamuse lisamine seletuskirja on kõige õigem praktika. Eks me saame seda majanduskomisjonis arutada. Praegu see tekitab aga täiskogu saalis minu arust rohkem poleemikat, kui oleks põhjust. Nii et see on edasise arutelu koht.

Esimees Eiki Nestor

Helir-Valdor Seeder, palun!

Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Kõik küsivad, ma mõtlesin, et ma ka küsin. Austatud ettekandja! Sa selgitasid väga põhjalikult, miks 2014. aastal niisugune nõue seaduses sätestati ja miks see nüüd kompromissi otsides tühistati. Siin on küsitud ka tähtaegade kohta. Aga igal eelnõul ja ka igal juhtumil elus on reeglina laiem kontekst ja ajalugu, nii ka sellel konkreetsel nõudel. Kas majanduskomisjonis analüüsiti seda ka laiema konteksti raames? Meil on Eesti Vabariigis kehtestatud eesti keele õppe nõuded koolides, asjaomaseid tähtaegu on tühistatud, pikendatud, vaieldud nende üle. Kõik see on tekitanud ebakindlust motivatsioonis. Aastal 2014 me kehtestasime seaduses nõude, aastal 2016 tühistame selle. Kuidas see laiemas kontekstis ikkagi välja näeb ja kas selline ääretult ebajärjepidev, ebakindel Eesti riigi käitumine ikka soodustab eesti keele õppimist ja motiveerib neid inimesi õppima?

Ken-Marti Vaher

Tänan küsimuse eest! Nagu ma oma vastustes selgitasin, siis jah, avaldati arvamust, et säärane erinevate signaalide andmine parlamendi poolt väga lühikese aja jooksul võib hägustada sõnumit, mida me tahame inimestele anda, ehk siis soovitust õppida eesti keelt. Meie arutelus oli sellel argumendil keskne koht ja seda väljendas ka Keeleinspektsiooni peadirektor. Aga oli teisigi arvamusi ja ma tõin tasakaalu mõttes välja ka teised arvamused. Nende teiste arvamuste põhjal on keeleseaduse nõuded kehtivad. Need kehtivad 1989. aastast ja neid ei kavatse keegi tühistada. Ei kavatseta tühistada ka Vabariigi Valitsuse määrust, kus on kirjas seaduse alusel kehtestatud konkreetne nõue inimestele, kes taksoteenust osutavad. Ei peetud proportsionaalseks, et ühistranspordiseadus eriseadusena reguleerib ka keeletemaatikat. Loodan, et olen nüüd piisava põhjalikkusega edasi andnud mõlemad seisukohad ja öelnud ka, milline oli majanduskomisjoni lõplik arvamus. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Ken-Marti Vaher! Vana tõde kõikidest parlamentidest: mida lühem eelnõu, seda pikem arutelu. Alustame läbirääkimisi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Lugupeetud härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Eks see tänane arutelu on kompensatsiooniks sellele, et esimene lugemine läks kuidagi ludinal ja liiga lihtsalt. Ilmselt ei pannud paljud parlamendiliikmed tähele, mis tegelikult teoksil on. Vabaerakonna meelest on selle eelnõu vastuvõtmine sellisel kujul, nagu komisjon ta teisele lugemisele esitas, täiesti lubamatu. Ühtlasi naeruvääristab see, mida me täna siin teeme, ka eilset emakeelepäeva. Niiviisi ei tohiks neid küsimusi käsitleda.
Ettekandja, kes õieti oli muudatusettepaneku esitajate ainus liitlane majanduskomisjonis, väljendus väga viisakalt, öeldes, et arutelu oli tuline ja debatt sisukas. Mina olen kategoorilisem. Mind täiesti hämmastas majanduskomisjoni ignorantsus keeleküsimuse suhtes. Ma ei tea, kas see on mingi tehnokraatlik instinkt või on siin tegemist selle paljukõneldud silotornide loogikaga, mis otsapidi on jõudmas ka parlamenti. Lähtutakse umbes sellisest seisukohast, et meie tegeleme sellega, et Narvas taksod sõidaksid, las siis Keeleinspektsioon tegeleb sellega, et taksojuhid ka eesti keele nõudeid täidaksid. Kui efektiivne Keeleinspektsioon selles küsimuses on või olla saab, see ei ole enam meie asi.
Hea on loomulikult see, et Keeleinspektsiooni peadirektor majanduskomisjoni istungile kutsuti. Ka mul oli muudatusettepaneku esitajana võimalus teda kuulata ja need seisukohad olid pädevad ja hästi põhjendatud, aga tuleb tõdeda, et ta kõneles kurtidele kõrvadele. Nüüd aga stenogrammi jaoks: ma arvan, et on asjakohane muudatusettepanekute tabelis seda ettepanekut nr 1, mida me Ilmar Tomuski abiga seal ümber sõnastasime, valgustada selles osas, et kompromissvariant, millele ettekandja korduvalt viitas, seisneb selles, et välja jätta muudatusettepaneku sõnastusest see osa, mis kõneleb sätestatud nõude täitmata jätmisest erandina, samas aga sisse jätta keeleoskust tõendava dokumendi esitamata jätmise erandina kuni teatud kuupäevani. Selleks kuupäevaks pakkusid muudatusettepaneku esitajad 1.04.2019. Ilmar Tomusk selgitas, et nii palju kui tema kõnealuse motivatsiooni tekitamise ajalist perspektiivi adub, võiks see kuupäev olla 2018. aasta alguses. See võimaldaks kõigil endale keeletõend hankida ning teenindajakaardiga saaks ausalt ja selgelt edasi minna, teiselt poolt aga ei võtaks see motivatsiooni maha. Tähtaja 2019. aastani lükkamine võiks seda teha.
Kolleegidel on võimalus minu järel kõnepulti tulla. Aga praegu ma kommenteeriksin mõnd väidet, mis siin küsimuste käigus kõlas. Kõigepealt Urve Palo väide, et nelja rahvasaadiku muudatusettepaneku kohaselt kaob teatud ajaks üldse ära keelenõue ja Keeleinspektsiooni õigus taksojuhte kontrollida. Minu meelest ei kannata see mitte mingisugust kriitikat. Ükskõik, kuidas te seda muudatusettepanekut ka ei loe, selle sisu on siiski erandi sätestamine, mitte teatud pädevuse äravõtmine Keeleinspektsioonilt. Üldine riigikeele oskuse nõue jääb igal juhul kehtima. Asi puudutab keeleoskust tõendava dokumendi esitamise tähtaja edasilükkamist. Deniss Boroditšile ütlen: jah, Keeleinspektsiooni pädevus jääb, aga te saate väga hästi aru, et ta ei suuda kõike kontrollida. Senise 25 aasta jooksul pole suutnud. Sisuliselt te tahate lükata tagasi efektiivse meetme. Toomas Kivimägi aga ütles, et riigikeele oskuse nõudmine eesti keelt emakeelena rääkivatelt kaasmaalastelt on arusaamatu ja lausa solvav. See ei kannata kriitikat – selleks on haridust tõendav dokument. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Selge. Aitäh! Toomas Kivimägi, palun!

Toomas Kivimägi

Väga lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esmalt tahan ma tunnustada Ken-Marti Vaheri professionaalsust. Vaatamata tema enda mõningale eriarvamusele laual oleva eelnõu suhtes kajastas ta igati adekvaatselt komisjoni arutelu ja enamuse seisukohta. Loomulikult, kogenud poliitikuna ei jätnud ta kasutamata võimalust ka oma seisukohtadest natuke rohkem rääkida, aga see oli kõik igati tasakaalus.
Teiseks tahan tunnustada ka Andres Herkelit ja tema kaasvõitlejaid selle eest, et te tunnete muret ja soovite hoolitseda selle eest, et järjest rohkem inimesi Eesti Vabariigis eesti keelt räägiks. See on igati kiitust ja tunnustust väärt.
Samas ei saa ma mitte kuidagi olla nõus meedia vahendusel kõlanud väitega, et majanduskomisjoni keeleseadus ei huvita. See on täiesti kohatu väide. Kordan siinkohal veel kord kõigile, et täna laual oleva eelnõu tekstiga me ei tagane mitte üks sentimeeter keeleseaduse nõuetest ega Vabariigi Valitsuse määrusest, mis kehtestab taksojuhtidele B1-tasemel keeleoskuse nõude. Minu jaoks on kõige olulisem vastuolu kehtiva seaduse tekstiga see, et tõepoolest, tegu on absoluutse, universaalse nõudega, et kõik, kes soovivad taksojuhiks saada, sh ka põlised eestlased, peavad teenindajakaardi saamiseks tõendama, et oskavad eesti keelt B1-tasemel. Sa, Andres, ütled, et nõue on valikuline, et ametnikud ei pea seda tõendit nõudma. See ei ole nii. Kui me loeme praegu kehtiva seaduse teksti, siis see ütleb selgelt, et "teenindajakaardi taotleja esitab teenindajakaardi andjale järgmised andmed ja dokumendid" ja üks nendest neljast dokumendist on vähemalt B1-tasemel eesti keele oskust tõendav dokument. See on universaalne, imperatiivne nõue kõikidele taotlejatele.
Ma möönan, et üks põhjus, miks me täna parlamendis sellest ka räägime, ongi see, et see on äärmiselt ebaõnnestunud sõnastus. Me mööname – sina möönad, mina möönan ja küllap enamik möönab –, et see nõue ei ole eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste puhul vähimalgi määral põhjendatud. Ma ütlen ausalt ega häbene seda korrata, et minu jaoks oleks solvav, kui ma tahaksin taksojuhiks hakata ja siis minu käest nõutaks eesti keele oskust tõendavat dokumenti. Probleem on kuskil mujal.
Teine asi. Siin on olnud juttu kahest erinevast ettepanekust. Ma ei tahtnud sellest rääkida, aga kuna Andres selle vaimu välja kutsus, siis ikkagi räägin. Meil on üks konkreetne muudatusettepanek, mida majanduskomisjon oma istungil ka arutas, ja selle sõnastus on järgmine: "Erandi korras võib teenindajakaardi omanik käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 3 sätestatud nõuded täitmata jätta." Võtame § 57 lõike 1 punkti 3, kus nõutakse eesti keele oskust vähemalt B1-tasemel. Oleme ausad, selle sõnastuse ühene mõte on see, et 1. aprillini 2019 see nõue ei kehti. Ja kui me nüüd küsime, keda keeleseadus ei huvita, kui me läheneme sellele formaalselt, siis anna andeks, Andres, aga aktsiad on selgelt sinu kahjuks. Ma tunnistan, et majanduskomisjoni istungil sa ka tõdesid, et see on ebaõnnestunud sõnastus, ja te korrigeerisite ja parandasite seda ettepanekut. Nii et küsimus ei ole selles. Ma ei kahtle sinu soovis eesti keele eest seista, aga see sõnastus oli ilmselgelt ebaõnnestunud. Nii et ma ütlen veel kord, et siin ei ole mingit antagonismi, me ei tagane ei keeleseadusest ega ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keelenõuetest. Keeleinspektsioonil on endiselt õigus kontrollida keeleoskust.
Ma palun lisaaega, kui võimalik!

Esimees Eiki Nestor

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Toomas Kivimägi

Keeleinspektsioonil on endiselt õigus kontrollida taksojuhtide eesti keele oskust ja kui inimene on saanud ettekirjutuse, et ta ei oska eesti keelt, siis on teenindajakaardi väljaandjal õigus kaart ära võtta. See regulatsioon ei ole mitte kuskile kadunud.
Ja lõpuks, tihtipeale siin saalis öeldakse, et räägime tegelikust elust. Ma ei salga, et see eelnõu on ajendatud ka tegelikust elust. Meil ei ole põhjust vaadata mööda probleemist, mis selle seaduse rakendumisega tekib, ja miks me tekitame iseenesele selliseid probleeme? Ma ei taha sentimeetri võrragi alahinnata eesti keele oskuse nõuet, ent ennekõike on see ju Narva taksojuhtide teema ja seal on venekeelne keelekeskkond. Ja nagu siin on korduvalt viidatud, Ilmar Tomusk on öelnud, et tegelikult kaebusi laekunud ei ole. Mina ütleks, et hundid on söönud ja lambad terved. Narva taksojuhid saavad edasi sõita, aga teiselt poolt me ei ole taganenud mitte üks sentimeeter kuni selle eelnõu vastuvõtmiseni kehtivatest eesti keele oskuse nõuetest. Natukene tundubki, et teema on praeguses käsitluses üle haibitud.
Ma arvan, et kui me peame silmas eesti keele oskust, siis sada korda olulisem on keeleõpe koolides. See on sada korda tähtsam kui küsimus, kas taksojuhid oskavad eesti keelt või mitte. Ma ei alahinda seda probleemi, ent vaatame ikkagi, mis sammud on tähtsamad, et keeleseaduse ja ka põhiseadusega sätestatud eesmärgid saaksid täidetud.
Ja lõpetuseks. See arutelu siin saalis on olnud ülimalt tuline, aga söandan arvata, et tegelikult mingit antagonismi, vastuolu ei ole. Nagu Ken-Marti ka korduvalt viitas, me tõepoolest otsisime majanduskomisjonis kompromissi. Keegi ei olnud parandusettepaneku eesmärgi vastu, lihtsalt me ei leidnud sobivat sõnastust ja sellepärast läks see nii käiku. Tegelikult mingit antagonismi ei ole, kellelgi mingit sala- ega varuplaani ei ole. Meil oli probleem laual ja sellele oli vaja leida lahendus. Üks ajend on olnud tegelik elu. Aga kordan lõpetuseks veel kord, et minu jaoks oli kõige häirivam sõnastuse universaalsus ja absoluutne nõue, et ka eesti keelt emakeelena oskavad inimesed peaksid seaduse jõustumisel esitama eesti keele oskust tõendava dokumendi. Mingit võimalust seda mitte esitada ühistranspordiseadus ette ei näe. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Deniss Boroditš, palun!

Deniss Boroditš

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! See tänane vaidlus räägib väga vähe sisust ja rohkem sellest, kes on suurem eesti keele kaitsja. See on tegelikult päris vahva ja väga oluline. Aga tulen siiski tagasi selle eelnõu juurde ja räägin müütidest, mis siin saalis kõlasid. Minule, kes ma olen hariduselt jurist, meeldib konkreetsus ja täpsus. Proovin oma sõnavõtus need müüdid läbi käia. Üks nii täna kui ka laiemalt kõlanud müüt on, et seadusmuudatusega tühistatakse riigikeele oskuse nõue. Ei tühistata! Fakt on see, et nii nagu kehtis taksojuhtide keelenõue eelmise aastani sellessamas ühistranspordiseaduses, kehtib see edasi keeleseaduses. Riigikeele oskuse nõuet ei tühistata. Teine siin kõlanud müüt on, et kui see seadusmuudatus läbi läheb, siis enam ei pea eesti keelt õppima. Peab ikka, sest nagu ma juba ütlesin, keeleseadus jääb kehtima. Kõlas ka argument, et kui me selle muudatuse teeme, siis kaob motivatsioon eesti keelt õppida. Minu meelest ei kao. Ka Ken-Marti Vaher märkis, et sajad inimesed on ennast keelekursustele kirja pannud ja kursuste eest juba ka maksnud. Pole alust rääkida, et see motivatsioon kaob ära. See ei ole õige. Veel on väidetud, et kui sa juba maksid kursuste eest, siis sa raha enam tagasi ei saa. Järgmine moment: meil ei ole järelevalvet, Keeleinspektsioon ei saa kontrollida. Saab küll, küsimus on tahtmises. Kas see funktsioon on talle seadusega ette kirjutatud? On. Kas Keeleinspektsioon on seda teinud? Ei ole. See on minu meelest näide haldussuutmatusest.
Kui praegu kehtiv redaktsioon, mis tõesti 1. oktoobril eelmisel aastal jõustus, kokku võtta, siis tegu on juriidilises mõttes puhtalt ülereguleerimisega  ja juristina ma ütlen teile, et see ei anna mitte midagi. Mitte midagi uut ei ole see õiguskorda toonud, see vaid dubleerib sätet, mis on niigi olemas.
Nüüd tahan ma rääkida erinevatest lahendustest. Kui me Urve Paloga eelnõu sisse andsime, siis pidasime silmas teist varianti, et anda keeletõendi saamiseks aega poolteist aastat ehk siis lükata teenindajakaardi regulatsioon poolteise aasta võrra edasi. Aga kui me hiljem suhtlesime nii transpordiorganisatsioonidega kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega, siis nemad olid selgelt vastu. Miks? Esiteks on väga paljud juba teenindajakaardi selleks ajaks kätte saanud. Teiseks, teenindajakaardi saamiseks kehtivad muudki väga tähtsad nõuded, millest kindlasti ei saa loobuda ja mis peavad selle poolteise aasta jooksul tingimata kehtima. Nii et kuna see keelenõue tegelikult mitte midagi juurde ei anna ja sellest loobumine teeb asja lihtsamaks ja läbipaistvaks, siis tekkiski majanduskomisjonis mõte käia välja see muudetud tekst.
Milles on probleem? Probleemidele viidati siin igalt poolt. 25 aasta jooksul ei ole paljud inimesed riigikeelt selgeks saanud. Minu meelest on see väga hea, et me saame seda siin tunnistada. Aga miks see nii on? Me räägime ka, et õppeedukus on Eesti vene koolides nõrk. Milles on siis probleem? Kas koolid on probleemiks, õpetajad on probleemiks, lapsed on probleemiks? Ei ole! Probleem on haridussüsteemis. Ja nüüd me tunnistame siin ausalt üles – ja muidugi me teame seda kõik –, et Ida-Virumaal on eesti keele oskusega probleeme. Kuid mis on lahendus? Me võime tõesti näpuga seaduse paragrahvides järge ajada ja öelda, et näete, ei ole nad riigikeelt selgeks saanud. Tegelikult ei ole ka siin saalis ilmselt ühtegi inimest, kellel oleks midagi selle vastu, et kõik Ida-Virumaa ja üldse Eesti inimesed oskaksid eesti keelt, ja miks vaid B1-tasemel, ka C1-tasemel.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Palun, lisaaega kolm minutit!

Deniss Boroditš

Ma arvan, et mitte keegi ei ole sellele vastu. Aga kui nüüd vaielda, kas seaduses peab olema üks paragrahv või teine, siis taksolitsentsi saamise üle käiv debatt võiks minu meelest keskenduda sellele, mida ikkagi teha. Tõsi, viimasel ajal on sellele nagu rohkem tähelepanu pööratud. MISA on hakanud korraldama kursuseid, kus on üle 5000 inimese kirjas. Tegelikult ta ei suuda rahuldada kõikide nende inimeste soove, kes tahavad eesti keelt õppida. Tahe on olemas, aga ressursist ei piisa. Me oleme oma haridussüsteemi analüüsinud ja kurtnud probleemide üle, mis tulenevad sellest, et vene koolide gümnaasiumiastmes on üle mindud suures osas eestikeelsele õppele. Nimelt, põhikoolist tulevad lapsed, kelle eesti keele tase on väga nõrk. Milles on probleem? Probleem on kogu süsteemis. Me oleme Narvas rääkinud, et võiks teha kompetentsikeskuse, kus õpetatakse keelt. Ma arvan, et see on hea mõte, seda tuleb kindlasti teha. Tuleb tekitada riigikeelne keelekeskkond ja aidata inimestel eesti keel selgeks saada. See on see fookus, millele peab tähelepanu pöörama. Siit mu palve: keskendume reaalsetele probleemidele ja kui tõesti on tegu elu praktiliste vajadustega, tuleme inimestele vastu! Seadused peavad teenima ikka eelkõige inimesi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Mihhail Stalnuhhin

Lugupeetud kolleegid! Minu unistus praegu on see, et kõik, kes selles saalis on kordki küsinud, miks need venelased ja teised ei ole 25 aastaga eesti keelt ära õppinud, oleksid siin ja kuulaksid, mida me räägime, sest ma kavatsen sellele küsimusele vastata. Viis aastat tagasi palus üks Tallinna kirjastus, kes tegeleb õppekirjanduse väljaandmisega, mul teha analüüsi nendest sõnastikest ja sõnaraamatutest, mis on kättesaadavad kas raamatukogudes või poodides. Selge see, et ma läksin meie raamatukokku – rahvusraamatukogu osakond on siin esimesel korrusel – ja palusin, et nad võtaksid mulle rahvusraamatukogust välja kõik vene-eesti sõnaraamatud. Me otsustasime, et alustame vene-eesti sõnastikest alates aastast 1989 ja hiljem. Need, mis on varem välja antud, tõenäoliselt enam kättesaadavad ei ole. Mulle toodi 34 sõnastikku ja ma hakkasin neid vaatama.
Ja nüüd küsimus neile, kelle jaoks eesti keel on emakeel. Te ju teate, mitu põhivormi on verbil. Ma näen, et mõni vaatab mind sellise pilguga, et on unustanud – neid on 11. Kas te kujutate ette, et saaks õppida eesti keelt nii, et ei ole võimalust vaadata sõnastikust ühte või teist vormi, et ennast kontrollida? Kui me räägime käändsõnadest, siis nendel on viis peavormi, mis alati peavad olema kättesaadavad. Kogu sellest massist, 34 sõnastikust oli ainult üks, kust oli võimalik need vormid leida, ülejäänud piirdusid üldse kas ainult ma- ja da-infinitiivi või nimetava ning heal juhul omastava, väga heal juhul ka osastava käändega. Rohkem enam ei olnud.
Kuidas sellest aru saada? Me tegime ühe sõnastiku. See on siin. See ei ole minu enesereklaam, ma lihtsalt ütlen, et kaks aastat pole ma seda kontrollinud, võib-olla on mõned veel välja tulnud, aga kaks aastat tagasi oli see ainus, mis kogu Eesti Vabariigi ajal on ilmunud, kus on üle 20 000 sõna ja kõik vajalikud vormid. Miks sellega ei ole tegelenud riik 23 aasta jooksul? Kas keegi neist, kes istuvad haridusministeeriumis ja räägivad eesti keele õpetamise ja õppimise teemal, ei saa aru, et sellist asja on vaja? Internetis korralikke sõnastikke ei ole, need, mis on, on põlve peal tehtud ja kubisevad vigadest.
Võtsin välja ühe väga soliidse sõnastiku. Ma lihtsalt lehitsesin seda ja äkki hakkasin märkama vigu, kuigi on väga soliidne kirjastus ja austatud autorid. Toimetamine on täiesti võimatu! Isegi vigu üldse mitte otsides sain ühes raamatus kokku 49 viga. Kas keegi kontrollib seda protsessi? Sõnastikke ei ole olemas, lihtsalt ei ole olemas! Või võtame kooliõpikud – eelmise aasta sügisel seesama kirjastus teatas mulle, et haridusministeerium kuulutas välja konkursi, et saada kooliõpikud "Eesti keel vene koolis", ja palus, et ma vaataksin üle, mis selles valdkonnas toimub. Tellisin ka igaks juhuks "Vene keel eesti koolis" – 1., 2., 3., 4. klass. Mulle toodi 43 raamatut – õpikud, töövihikud ja õpetaja käsiraamatud. Neist viis olid vene keele õpikud. Ma erikomisjoni liikmetele isegi näitasin kogu seda virna. Hakkasin vaatama ja kui mina oleksin õpetaja, siis ma oleksin endale ise kursuse teinud, kuidas õpetada nende raamatute abil. Ma saan aru, et igaühel on oma nägemus, aga mina väidan, et sellist õpikut, mis oleks täpselt kooskõlas programmiga ja mille puhul õpetaja väga hästi teaks, kuidas õpetada, lihtsalt ei ole. Ja me nägime perspektiivi selles, et tuleb leida sellised õpetajad, kes teavad, kuidas head õpikut teha, ja nad võiks osaleda sellel konkursil. Aga ju teate, lugupeetud kolleegid – eelmine neljapäev kolleeg Aadu Must rääkis meile sellest –, et selle haridusministeeriumi konkursi võitis firma, mis tegeleb väetise müügiga ja kus ei ole ühtegi filoloogi.
Ja kui te küsite, miks nad ei ole 25 aastaga eesti keelt ära õppinud – no kuidas sa õpid matemaatikat, kui sul ei ole õpikut? Kuidas sa õpid keelt, kui sul ei ole normaalset sõnastikku, kui sul ei ole koolis normaalset õpikut?
Kolmas asi, millest ma jõuan rääkida – siin võib tundide kaupa seda teemat analüüsida –, on veel. Kuulge, mõnikord meie kõnedest siin tuleb välja, et riigikeele omandamine on inimese isiklik probleem. Aga needsamad inimesed, kes seda väidavad, kinnitavad ka, et keelepoliitika on väga tähtis asi. Tähendab, see on kahepoolne probleem: see on inimese jaoks tähtis ja see on riigi jaoks tähtis. Ent selgitage mulle, miks riigis, kus on ERR, kellel on isegi venekeelne kanal, ei ole normaalseid eesti keele kursuseid! Miks ei ole? Kui te küsite minult inglise keele kohta, siis ma võtan kapist välja vanad videokassetid ja CD-d. Neid kursuseid laste jaoks, täiskasvanute jaoks, turistide jaoks, ettevõtjate jaoks on mitmesuguseid. See maksab kopikaid võrreldes sellega, kui palju me sellest räägime. Miks ei ole neid tunde? Miks peab inimene olema piisavalt rikas, et õppida eesti keelt? Kolleeg Ladõnskaja ütles teile, et 300 eurot on kursuste hind. Teate, mõne inimese jaoks on 300 eurot leida väga tõsine probleem. Aga samas ta õpiks, kui riigitelevisioon annaks talle selle võimaluse. Mis on selle taga, et seda ei toimu? Kes on selles olukorras süüdi?
Nii et, kolleegid, miks on eesti keele õppimisega lood nii, nagu need on? Võtame kokku ümarlaua, kutsume kohale inimesed, kes saavad palka selle eest, et eesti keele tase tõuseks! Seesama MISA on rohkem kui kümne aasta jooksul kulutanud sadu miljoneid eurosid, ilma et see oleks tulemust andnud. Võtame kokku kirjastajad ja haridusministeeriumi inimesed ning võtame vastu Riigikogu avalduse, mis annab suunised selleks, et lähima viie, maksimaalselt kümne aasta jooksul oleks probleem lahendatud! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu! Enne kui me jätkame, annan teada, et mulle on tulnud kaks ettepanekut. Reformierakonna fraktsioonilt on ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu istungit täna kuni kella 14-ni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni või kuni kella 14-ni. Teie lahkel loal ma panen just sellises sõnastuses ettepaneku hääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ja ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 62 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 3. Ettepanek leidis toetust. Tööaega on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella14-ni. Jätkame läbirääkimisi. Priit Sibul, palun!

Priit Sibul

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See, et me oleme ühistranspordiseaduse muutmise juures tagasi veel enne, kui kõik selle seaduse paragrahvid saavad kehtima hakata, näitab vaid üht: eelnõu või vähemalt mõned paragrahvid sellest on tehtud kas kiirustades või pealiskaudselt. Samas kinnitab see, et me toimetame kiiresti muutuvas ühiskonnas ja sellega tuleb kaasas käia. Meil on menetluses korraga koguni kaks ühistranspordiseaduse sätteid muutvat eelnõu. Seadused peavad olema vastavuses ühiskonna ootuste ja normidega. Jagamismajandus on uus valdkond ning seda tuleb reguleerida. Oluline on aga see, et kui me midagi siin reguleerime või reguleerimata jätame, siis me peame teadma, kuidas muudatused mõjutavad turuosalisi – nii teenuste osutajaid kui ka tarbijaid. Praegu menetletava eelnõu puhul on oluline, et teenus oleks kvaliteetne ning tarbija õigused tagatud. Inimene peab saama teenuse vastavalt kehtestatud nõuetele ning kui talle seda sel moel ei osutata, siis peab olema võimalus pöörduda asjaomaste ametkondade poole, sh Keeleinspektsiooni poole.
Olgu siinkohal veel kord täpsustatud, et nagu mitmed on juba öelnud, me ei muuda selle eelnõuga ei keelenõudeid ega ühtegi keeleseaduse sätet. Samas on üsna selge, et me peame Keeleinspektsioonile leidma lisavahendeid, et oleks võimalik tagada nende nõuete tegelikkuses täitmine. Seegi arusaam on siin üsna mitmel korral läbi käinud.
Meist igaüks teab, et ainult hirmutamine ei aita, seepärast on oluline luua võimalused keeleõppeks. On ebareaalne, et väga väikest sissetulekut teenivad inimesed lähevad keelekursustele, mis maksavad enam, kui on nende kuusissetulek. Jutt, et näiteks Narva taksojuhtidel ei olegi huvi, lihtsalt ei päde. Seda tõendab meie hea kolleegi Viktoria Ladõnskaja initsiatiiv, mille peale ligi 200 Narva elanikku andis teada, et on keelekursustest väga huvitatud. Ma väga loodan, et MISA peab seda tegevust prioriteediks ning leitakse lahendus keeleõppe finantseerimiseks. Ma tean, et sellel rindel toimetab aktiivselt ka sotsiaaldemokraadist kultuuriminister ja loodan, et need lahendused õige pea tulevad.
Nii tegelikkust kui ka õigusruumi arvestades on selge, et meil on praegu käsil vaid üks väike osa muudatustest. Juba õige pea arutame FIE-dest taksojuhtide sõidukikaardi ja tegevusloa nõude kaotamist, sest sisuliselt on need kaetud teenindajakaardi nõuetega. Ametikoolituse nõue võetakse samuti seadusest välja, see küsimus lahendatakse isereguleeruvana: veoteenust osutavad ettevõtted kehtestavad oma sisemised reeglid nagu sõidujagamisteenuse puhul. Tõenäoliselt juba lähima paari aasta jooksul on see seadus aga taas meie ees ja siis arutame juba taksomeetrite vajalikkust. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Urve Palo, palun!

Urve Palo

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Võtan kohe viis pluss kolm minutit ära.

Esimees Eiki Nestor

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Urve Palo

Eelmise aasta oktoobris kehtima hakanud ühistranspordiseadus sätestas muu hulgas riigikeele oskuse nõude. Seda on tunnistanud taksojuhtide liit ja omavalitsuste liidud ning see on kõlanud ka siitsamast saalist, et see oli üllatus, kui ühistranspordiseadusesse keelenõue lisati. See nõue, mis iseenesest on elementaarne, tuleneb ju keeleseadusest ja ka Vabariigi Valitsuse määrusest.
Majanduskomisjonis osales viimasel istungil ka Keeleinspektsiooni juht härra Tomusk ja temagi tunnistas, et kui ta selle nõude ühistranspordiseadusest leidis, oli see talle üllatus. Tema arvates oli see mõnes mõttes pretsedendi loomine, sellepärast et tavapäraselt ühe seaduse nõudeid teistes seadustes ei korrata.
Praegu ma aga tahan väga tänada oma kolleege eri erakondadest selle eest, et kui me olime avastanud, et üks problemaatiline nõue astub jõusse 1. aprillil ehk pärast seaduse jõustumist kuue kuu pärast, siis me leidsime, et ei ole mõtet jaanalindu mängida. See tooks endaga kaasa suuri probleeme eeskätt Narvas, mille elanikkond räägib 97% ulatuses emakeelena vene keelt. Ja me teame, et selles piirkonnas on viimasel ajal väga palju töökohti kadunud. Veel teame, et taksoteenus on Narvas väga levinud ja annab tööd väga paljudele inimestele, lausa sadadele inimestele. Ja nii me ei otsustanud jaanalindu edasi mängida, vaid otsustasime, et võtame midagi ette. Hakkasime koos lahendusi otsima.
Üks võimalus oleks olnud keelenõude täitmine edasi lükata, nii nagu Vabaerakonna esindajad ja üks IRL-i saadik oma muudatusettepanekus pakkusid. Me kaalusime seda kolleeg Boroditšiga, aga leidsime, et sellel on oma miinused. Juhul kui lihtsalt keeleoskuse nõue edasi lükata – olgu üheks või kaheks või kolmeks aastaks –, toob see endaga kaasa palju ebaselgust ja võimaliku tõlgenduse, et selle aja jooksul taksojuhid justkui ei peagi eesti keelt oskama. Seda ei ole silmas pidanud ei muudatusettepaneku tegijad, teised siin saalis viibijad ega ka meie majanduskomisjonis. Ma  väga tänan siinjuures ka majanduskomisjoni esimeest Toomas Kivimägi, kes tõesti on püüdnud algusest peale otsida kompromissi, mis oleks mõistlik ja viiks meid edasi. Muide, edasilükkamise korral tekkiks ka see probleem, et see loob pretsedendi. Seda tunnistas ka härra Tomusk. Ma veel kord selgitan, mis mõttes pretsedendiga tegu oleks. Asi on selles, et Eesti Vabariigis kehtib keeleseadus. Eestis on riigikeel ja paljudele ka emakeel eesti keel. Keeleseadusest tulenevalt on Vabariigi Valitsus oma määrusega sätestanud 11 ameti pidajatele nõude osata B1-tasemel eesti keelt. Need on näiteks tegevteenistuses olevad sõdurid ja nooremallohvitserid; ametiasutuse töötajad, kelle tööülesanded on seotud ametiasutuse asjaajamise korraldamise toetamisega, nagu andmesisestajad, postisekretärid ja teised sarnased töötajad; päästetöötajad; õppejõud; teenindus- ja müügitöötajad, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine; seadusest tuleneva kohustusliku liikmesusega mittetulundusühingute juhatuse liikmed ja töötajad; toitlustus-, müügi- või majutusteenust osutavate väikeettevõtete juhid, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate teenindamine, isikuhooldustöötajad ja sotsiaalhoolekande asutuse abipersonal. Kümnendana on nimetatud ühissõidukite juhid, kelle hulka siis ka taksojuhid kuuluvad. Veel on loetelus oskus- ja käsitöölised, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate teenindamine, ja viimasena on nimetatud seadmete operaatorid ja mehhanismide juhid, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate teenindamine. Ehk siis, kui me oleksime nüüd justkui ühe ameti siit välja tõstnud ja kirjutanud eraldi seadusesse selle sätte, et taksojuhid peavad oskama eesti keelt sellel tasemel, oleks see olnud pretsedent. Me oleks pidanud hakkama mõtlema, kas me ka kõigile teistele, kes loetelus kirjas on, mõnes seaduses sellise elementaarse nõude esitame. See ei oleks iseenesest mõistlik.
Sellest tulenevalt me jõudsime majanduskomisjonis tõesti väga pikkade arutelude tulemusena otsusele, et mõistlik on lihtsalt jätta jõusse praegune keeleseadus, mida me muidugi muuta ei kavatsenudki. See kehtib 1989. aastast. Me ei tekita segadust mingite tähtaegade edasilükkamisega või erisuste tegemisega. Kui taksojuhid taotlevad oma teenindajakaarti, ei ole neil vaja esitada riigikeele oskust tõendavat dokumenti, sest see nõue tuleb seadusest niikuinii. Ja siis langeb ka ära see probleem, millest Toomas Kivimägi rääkis, et ka eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed peaksid justkui hakkama keeleoskust tõendavaid dokumente taotlema, mis oleks absurd.
Lõpetuseks tahan öelda, et mulle väga-väga meeldis mitme kolleegi sõnavõtt, muu hulgas viimane sõnavõtt IRL-i esindajalt härra Sibulalt. Toetan kõike, mida kuulsin. Tõesti, me ei peaks tegelema mitte niivõrd vormi, vaid sisuga. Kui härra Boroditš ütles, et tema on jurist, siis mina olen majandusinimene ja ütlen, et keelt on lihtsam õppida, kui leib on laual. Ehk siis riik ei peaks oma tegemiste ja tegematajätmistega soodustama töökohtade kadu, vaid me peaksime vaatama, kuidas me saame pingutada selles suunas, et kui noor inimene lõpetab Eesti Vabariigis gümnaasiumi või põhikooli, siis ta oskaks eesti keelt. See on meie haridussüsteemi küsimus, samuti see, et oleks rohkem võimalusi eesti keelt õppida täiskasvanutel, kes on kooli lõpetanud enne 1990-ndaid. Kui ma olin rahvastikuminister, siis me leidsime võimalusi tasuta keelekursusi pakkuda. See oli esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos. Huvi oli tohutu, keelekursused said väga ruttu täis. See hirm, et kui me selle nõude ühistranspordiseadusest välja võtame, siis inimestel ei ole enam huvi riigikeelt õppida ja keelekursustelt tullakse ära, ei ole põhjendanud. Väidan seda, tuginedes oma juba üheksa aasta pikkustele kogemustele poliitikas. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Urve Palo! Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Keeleseadus kehtib Eestis aastast 1989. Praegu oleme aastas 2016, aga Eesti riik ei ole kunagi selle aja jooksul suutnud teatud osas Eestist, eelkõige Narvas, keeleseadust kehtestada. Küsimus on, miks – kas ei ole olnud raha või ei ole olnud poliitilist tahet? Nagu me eelkõnelejalt kuulsime, huvi eesti keele õppimise vastu on suur. Osalus keelekursustel oleks suur, aga nagu me kuulsime härra Stalnuhhinilt, õppematerjale pole, raha kursuste eest maksmise eest liiga paljudel inimestel samuti ei ole.
See, millest me praegu räägime, meenutab mulle üht Eestisse elama asunud Vene ajakirjaniku, endise riigiametniku Andrei Kuzitškini artiklit, kus ta püüab anda eestlasest niisugust kõrvaltvaataja tehtud objektiivset portreed. Ja selle portree pealt joonistub välja laps. Ta ütleb, et eestlased on nagu suured lapsed. Nad ei oska näha asju pikas perspektiivis, nad ei oska asju näha suures pildis. Nad tegelevad kogu aeg mingite detailidega, nad tegelevad kogu aeg, kui nad on komistanud ja maha kukkunud, püksipõlvede porist puhtaks rapsimisega, aga mitte asjade ettenägemisega, et mitte komistada, mitte kukkuda, mitte pükse ära määrida. Tegelikult ma arvan, et Kuzitškinil on õigus, ja see arutelu, mis siin täna on, on just nimelt niisugune püksipõlvede puhtaks rapsimine. See on tegelikult rohkem kui 25 aasta tegematajätmiste kuidagimoodi äraõiendamine.
Mis me siis nüüd ütleme ja mis me siis nüüd teeme? Ühelt poolt öeldakse, et ei tohi neid töökohti lasta seal kokku sulada, see on julgeolekurisk. Minu küsimus siin saalis viibijatele, kellest paljud on Riigikogu liikmed olnud kümme ja rohkem aastat: see on julgeolekurisk olnud kogu aeg, miks ei ole siis tegeletud selle julgeolekuriski hajutamisega, maandamisega, likvideerimisega, töökohtade loomisega, investeeringute suunamisega sinna, riiklike investeeringute tegemisega, keeleõppega jne? Ja nüüd susserdatakse kuidagimoodi jälle mingisugune ajutine lahendus, mis ei lahenda tegelikult mitte midagi, mis ei loo juurde töökohti, mis ei likvideeri keeleoskamatust.
Lõppude lõpuks on B1-tase kõige madalam keeleoskuse kategooria. Seega ei saa rääkida sellest, et need inimesed ei ole võimelised seda omandama. Narvas ei ela 99% idioote, nad on võimelised omandama B1-taseme, kui neid tagant tõugata, kui neid aidata, kui neile anda stiimul ja kui neile anda abivahendid. Nii et ma ühinen Vabaerakonna seisukohaga, et see eelnõu sellisel kujul vaatamata headele kavatsustele ei lahenda probleemi. Põrgutee ongi sillutatud heade kavatsustega. Eelnõu on puudulik, on puudega ja sellisel kujul ta ei täida neid eesmärke, mida ta täitma peaks, ehk aitama kaasa selle probleemi pikaajalisele lahendamisele. Me võtame mingisuguse jupikese aega ja petame iseennast, selle jupikese ajapikendusega ei muutu mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Ja kui mitte see Riigikogu koosseis, siis järgmine Riigikogu koosseis hakkab jälle sedasama teemat arutama, juhul kui Venemaa omalt poolt ei ole julgeolekuriski ära kasutanud ja üritanud teha korrektiive. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Kas Andres Ammasel on sõnavõtt kohapealt? Palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Soovin teha ühe täpsustuse tänases diskussioonis kõlanud väite kohta, et eesti keelt valdavad inimesed võiksid saada kuidagi solvatud. Vaidlen sellele vastu. Keeleseaduse § 26 eesti keele oskuse tõendamise erisuste kohta ütleb: "Eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhihariduse, keskhariduse või kõrghariduse." Nii et eestikeelse kooli lõpetanud taksojuhtidel piisab kooli lõputunnistuse või diplomi esitamisest. Ja kui see dokument peaks olema kaduma läinud, siis on lihtne saada õppeasutusest tõend kooli lõpetamise kohta. Oma haridust tõendavat dokumenti esitada ei tohiks küll kellegi jaoks solvav olla.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Eelnõu muutmiseks on esitatud ka kaks muudatusettepanekut ja me vaatame need läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liikmed Andres Herkel, Krista Aru, Mart Nutt ja Külliki Kübarsepp ning juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 järgi ettepanekut ei hääletata. Teise muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 159 teine lugemine lõpetada, aga Eesti Vabaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 159 teine lugemine katkestada. Me läheme selle hääletamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Vabaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 159 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 57, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 159 teine lugemine on lõppenud.


3. 13:02 Meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (128 SE) teine lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 128 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Toomas Kivimägi!

Toomas Kivimägi

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Algselt kavatsesin mõne sõnaga tutvustada ja meelde tuletada selle eelnõu sisu, aga arvestades eelmise päevakorrapunkti tulist arutelu ja kestust, ma seda siinkohal ei tee. Küll aga, kui mõni Riigikogu liige seda soovib, olen ma valmis selle sisust ka mõne sõnaga rääkima.
Meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 128 algatas Vabariigi Valitsus mullu 9. novembril ja esimene lugemine toimus selle aasta 20. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 3. veebruar kell 17, Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt ettepanekuid ei laekunud. Järelikult oli tegemist hästi ettevalmistatud eelnõuga. Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 8. märtsi istungil. Selle arutelu tulemusena esitab majanduskomisjon omalt poolt kaks muudatusettepanekut. Mõlemad on ajendatud selle eelnõu algataja ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tehtud ettepanekutest. Muudatusettepanek nr 1 on muuta eelnõu § 1 punkti 33. Tegemist on üksnes normitehnilise märkusega: on tehtud viide Euroopa Liidu direktiivile, kusjuures see viide on väga pikk ja sisaldab ka palju numbreid. Majanduskomisjon otsustas konsensusega arvestada seda muudatusettepanekut täielikult. Teine ettepanek on veelgi normitehnilisem. Ettepanek on jätta eelnõust välja § 2, mis kõlas nii: "Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 32 jõustuvad 2016. aasta 18. jaanuaril." Selle muudatuse põhjusi on kaks. Esiteks, kuna tähtaeg 18. jaanuar 2016 on juba möödunud, siis ei ole põhjendatud, et see kuupäev seaduseelnõus on. Teine muudatus tuleneb sellest, et kuna eelnõust kaob ära § 2 ja jääb alles ainult üks paragrahv, siis normitehniliste nõuete kohaselt paragrahvide numereerimisest loobutakse.
Majanduskomisjon tegi oma 8. märtsi istungil järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 15. märtsil 2016 ehk täna. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, otsus oli konsensuslik. Kolmandaks, saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 22. märtsiks 2016. Lisaks sellele otsustati taotleda Riigikogu juhatuselt eelnõu teise lugemise materjalide osas vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 62 dokumentide kättesaadavaks tegemise tähtaja lühendamist ja määrata uueks tähtajaks esmaspäev, 14. märts 2016 kell 17. Kõik otsused olid tehtud konsensusega. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud ettekandja, teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole.
Kuna eelnõu kohta on esitatud muudatusettepanekud, siis vaatame need läbi. Esimese muudatusettepaneku  on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti majanduskomisjoni esitatud ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 128 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.


4. 13:07 Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (167 SE) esimene lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, see on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 167 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Andres Herkel

Härra juhataja! Pean selle võimaluse eest tänama ka sotsiaaldemokraate ja Reformierakonna fraktsiooni, kes niisugusel moel aitavad meil lõunavaheaega sisustada. Aga tegemist on väga olulist põhimõtet kaitsva valimisseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille eesmärk on minna kompensatsioonimandaatide jagamisel üle nn avatud nimekirja põhimõttele. Viimase puhul omandab mandaadi esimesena see kandidaat, kelle isiklike häälte osakaal valimisringkonnas on kõige suurem. Seejuures tuleb arvesse võtta nii valimisringkonna suurust kui ka mandaatide jagamisel aluseks võetava lihtkvoodi suurust.
Avatud nimekirja mõiste on Eestis eufemismina hästi käibele läinud. Ma arvan, et enamasti saadakse aru, mida sellega mõeldakse. Võib-olla see oma sisult kõige täpsem ei ole, seetõttu on ehk asjakohane öelda, et me soovime muuta eeskätt kompensatsioonimandaatide saamise korda niisugusel viisil, et suhteliselt enam hääli saanud kandidaat saab mandaadi esimeses järjekorras. Sellega kaotab sisuliselt tähenduse erakonna enda moodustatud ja esitatud valimisnimekiri, olgu see üleriigiline või ülelinnaline. Tahtsingi esimese hooga öelda vaid "üleriigiline nimekiri", aga nagu tähelepanelikud kuulajad aru saavad, on tegemist kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõuga, ja Eestis on praegu seaduse järgi ainult üks omavalitsus, kus on kasutusel ülelinnaline nimekiri ja valimised toimuvad kaheksas ringkonnas. See omavalitsus on Tallinna omavalitsus.
Mis puutub nn avatud nimekirjale üleminekusse Riigikogu valimisel, mis on igati õige ja vajalik samm, siis meenutan, et sellekohane seaduseelnõu oli üldse esimene, mille Vabaerakonna fraktsioon selles Riigikogu koosseisus algatas. Selle esimene lugemine päris üksmeelselt 28. mail lõpetati. Mina tegin sellest järelduse, et see põhimõte on õige pea saamas ka seaduseks, kuid millegipärast on komisjon selle lauasahtlisse jätnud. Olen käinud komisjonis kõnealust eelnõu kaitsmas ja seda tehes olen ma hakanud aru saama, miks seda komisjoni lauasahtlist välja võtta ei taheta. Kuid põhimõtteliselt oleks vaja niisugune muudatus teha nii kohaliku omavalitsuse valimise seadusesse kui ka Riigikogu valimise seadusesse. Kui juba esitatud, siin kaitstud ja esimese lugemise läbinud eelnõu komisjonis heatahtlikku käsitlemist leiaks, oleks võimalik kohalikke valimisi puudutav seaduse osa siia liita muudatusettepanekuna. Kahjuks seda heatahtlikku käsitlemist ei ole. Kohalikud valimised on meil 2017. aasta oktoobris, järelikult on praegu viimane aeg niisugune muudatus teha. Protsess tuleks algatada kohe praegu, siis saaks kõike teha viisakas vormis, kuna on üldine kokkulepe, et valimisseadusi muudetakse vähemalt üks aasta enne valimiste toimumist.
Ja on veel üks aspekt, millele siinkohal tuleks tähelepanu pöörata. See puudutab erisust ülelinnalise kompensatsioonimandaadi saamiseks vajaliku nimekirjaga valimisel kohalikel valimistel ja Riigikogu valimistel. Kui Riigikogu valimistel kehtib isiklike häälte arvu miinimumnõue, mis arvutatakse konkreetse ringkonna kvoodi alusel, siis kohalikel valimistel see puudub ja seda enam on vajalik kehtestada häälte kaalul põhinev kompensatsioonimandaatide saamise põhimõte. Niisiis, eelnõu eesmärk on valija tahte parem arvestamine ning see, et volikokku pääseks suurema suhtelise toetuse saanud kandidaat. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kujutame ette, et toimuvad kohalikud valimised ja ühes Tallinna valimisringkonnas on ühes konkreetses nimekirjas üksainus inimene – üks! – ja ta saab kahe mandaadi jagu hääli. Mis saab edasi? Tema ringkonnas ei ole mitte kedagi. Kuhu need hääled lähevad, kui üldnimekirja ei ole? Kellele?

Andres Herkel

Austatud küsija! Kui kogu nimekirjas on ühes linnaosas ainult üks kandidaat, siis see ei ole enam nimekiri. Siis ilmselt kvalifitseeritakse see inimene üksikkandidaadina. Aga ma saan aru, et küsimuse hüpoteetiline sisu võib olla tähelepanu juhtimine sellele, et teistes ringkondades need kandidaadid on. Kui ühes ringkonnas olev üks kandidaat võtab nimekirja kõigist häältest silmapaistva osa, siis jagatakse need ülejäänud teistes linnaosades kandideerinud inimeste vahel just nimelt sellisel moel, nagu eelnõus on öeldud: kompensatsioonimandaatide jagamisel saab mandaadi eelisjärjekorras see inimene, kelle isiklike häälte osakaal ringkonnas on kõige suurem.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 lõike 2 järgi peaks omavalitsustes, kus on üle 50 000 hinge, olema mitu ringkonda. Minu küsimus sulle on see: mis on Tartu fenomen? Suur linn, aga üks ringkond, n-ö üks tekk on tõmmatud kõigile peale.

Andres Herkel

Austatud küsija! See küsimus on väga õigustatud ja tegelikult eelnõu algatajad sellel probleemil lühidalt seletuskirjas ka peatuvad. Ma ei hakanud seda siin ette lugema. Aga Tartu fenomen on lühidalt öeldes see, et Tartus on üks valimisringkond, kus jagatakse kõik Tartu volikogu mandaadid, mida on kokku 49. Ilmselt tuleb peale mind Vabaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema ka Jüri Adams, kes on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et proportsionaalne valimine kaotab oma mõtte, kui ühes ja samas valimisringkonnas jagatakse nii suur arv mandaate. Optimum võib olla maksimaalselt, ma ei oska öelda, vahest 15–17 mandaati. See on juba väga palju jagatud ja sellise suurusega volikogusid moodustatakse meil üheringkonnaliselt kohalikel valimistel. See on nüüd eelnõu algataja seisukoht, see ei tule selle eelnõu sisust otse välja, aga kindlasti oleks otstarbekas moodustada Tartus mitu ringkonda ja võimalik, et ka kasutada samasugust nimekirjaprintsiipi, nagu kehtib Tallinnas.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Hea kolleeg! Kui palju kordi me oleme valimistest osa võtnud, aga kunagi ei ole olnud mingit probleemi. Kas on õige, et teie ettepanek on rohkem suunatud Tallinnale, mitte teistele kohalikele omavalitsustele?

Andres Herkel

Tegemist on kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seadusega, aga tõsi on, nagu ma eespool ütlesin, et selline ülelinnaline nimekiri ja mitmes valimisringkonnas mandaatide jagamine on kasutusel ainult Tallinnas. Samas ma ei nõustu küsimuse retoorikaga – võib-olla seda selles küsimuses ka ei olnud, aga analoogilistes küsimustes tihtipeale on –, et kui muudetakse midagi ainult Tallinnas, siis just nagu muuta ei tohiks. Tegelikult on see päris suur probleem, et Tallinnas ülelinnaline nimekiri toimib sellises järjestuses, nagu erakonna võimul olev pool selle kas piirkonna juhatuses või mingis muus kogus on kinnitanud, ja lõpptulemus ei sõltu üldse sellest, kui suur on ühe või teise kandidaadi häälesaak. Tagajärg on see, et nii suures linnas, nagu on Tallinn, sai, kui ma ei eksi, Tallinna volikogu kõige väiksema isikliku häältearvuga liige eelmistel kohalikel valimistel 2013. aastal 13 isiklikku häält. See on pretsedenditu ja kummaline.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma lähen selle Tartu teemaga edasi. Teie eelnõus on kolm punkti. Aga miks te ei võiks siia panna neljandat punkti, mis ütleks, et muuta ära kohaliku omavalitsuse seaduse § 8 lõige 2. Seal on öeldud, et kui on üle 50 000 hingega linn, siis võib moodustada mitu valimisringkonda. Aga sinna saaks panna sõna "peab" – kui asendada sõna "võib" sõnaga "peab", siis oleks selge sott.

Andres Herkel

Austatud küsija! See võib olla päris hea mõte, aga eelnõu algatajad lähtusid sellest, et astume ühe sammu korraga. Meil on kurbi kogemusi, et Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad ei ole avatud nimekirja põhimõtet tavaliselt toetanud. Kui teie tagate sellisele eelnõule Keskerakonna toetuse, siis kindlasti saab teiseks lugemiseks säärase muudatusettepaneku esitada ja me seda täiesti tõsiselt kaaluksime. Ma arvan, et see on mõistlik ettepanek.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda seaduseelnõu teisipäeval, 8. märtsil ning ettekandja ja tutvustaja oli samamoodi härra Herkel. Ta selgitas meile, et eelnõuga soovitakse minna kompensatsioonimandaatide jagamisel üle avatud nimekirja põhimõttele, mille puhul omandab mandaadi see kandidaat, kelle isiklik häälte osakaal ringkonnas on kõige suurem. Arvesse tuleb võtta valimisringkonna suurust ning mandaatide jagamisel aluseks võetava lihtkvoodi suurust. Samuti märkis ta, et Riigikogu menetluses on eelmise aasta aprillist Vabaerakonna fraktsiooni algatatud samasugune eelnõu Riigikogu valimiste kohta. See on eelnõu nr 3, mille esimene lugemine lõpetati 28. mail 2015. See eelnõu soovib sätestada ülemineku avatud nimekirjadele. Põhimõte on see, et kompensatsioonimandaatide jagamisel saab mandaadi valimisringkonnas kõige suurema häälteprotsendi saanud kandidaat. Eelnõu algataja esindaja selgitas, et nad esitasid eraldi samasisulise eelnõu ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks seetõttu, et analoogiline eelnõu Riigikogu valimiste kohta läbis küll esimese lugemise, aga komisjon ei ole seda edasi arutanud ega Riigikogu täiskogusse teisele lugemisele toonud. Kohalikud valimised tulevad ka märksa varem kui uued Riigikogu valimised.
Eelnõu algataja esindaja tõi välja, et vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 lõikes 1 toodud sättele on ringkondade moodustamine kohustuslik vaid Tallinnas, kus ongi mitu ringkonda ja ka üldnimekiri. Seega on valimissüsteem sarnane Riigikogu valimiste süsteemiga. Samas probleem, mida avatud nimekirja põhimõttele üleminekuga silmas peetakse, on Tallinnas mõneti veelgi teravam, kui see on Riigikogu valimistel üleriigilise nimekirja puhul. Riigikogu valimistel on sätestatud teatud häältemiinimum, et osutuda valituks, aga kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses seda miinimuminõuet pole. Teoreetiliselt on võimalik Tallinnas saada nimekirjamandaati ka kandidaadil, kes saab null häält, praktikas on see miinimum olnud 10–20 hääle vahel. Kohalike omavalitsuste liitmise ja reorganiseerimise käigus võib tekkida olukordi, kus samuti on otstarbekam moodustada mitu valimisringkonda ning kasutada kompensatsioonimandaate. Ilmselt tuleb analüüsida ka seda, kui otstarbekas on Tartu Linnavolikogu 49 liikme valimise praktika.
Komisjoni liikmed kuulasid eelnõu algataja esindaja ära ning esitasid talle küsimusi ja avaldasid eelnõu kohta arvamust. Muu hulgas tunti huvi, kas eelnõu algataja esindaja on analüüsinud, mis oleks muutunud, kui eelmiste kohaliku omavalitsuse volikogude valimise ajal oleks kehtinud eelnõus väljapakutud regulatsioon. Eelnõu algataja esindaja vastas, et nüüd ei ole nad sellist analüüsi teinud, aga nad on seda analüüsinud eelnõu nr 3 puhul, mis puudutab Riigikogu valimisi. Selle tulemusena selgus, et enamik kompensatsioonimandaate oleks läinud vahetusse. Võib eeldada, et Tallinna puhul oleksid erinevused tulenevalt häälte miinimumi nõude puudumisest natuke suuremad olnud. Erakondadevahelisi proportsioone ei oleks eelnõu muutnud, aga erakondade nimekirjades olnud kompensatsioonimandaatide saajaid küll.
Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik täpsustas, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 näeb ette, et üle 300 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses tuleb moodustada kaheksa valimisringkonda, üle 50 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksus võib moodustada ka mitu valimisringkonda. Täiendavad erandid puudutavad seda, et kui ühinemise tulemusena moodustatakse uus kohaliku omavalitsuse üksus, siis ühinevad omavalitsusüksused võivad moodustada valimisringkonna ja samuti võivad osavallad ja linnaosad moodustada valimisringkonna.
Praegu on tõepoolest olnud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ringkonnad ainult Tallinnas ning ühel korral on ka Vändra ja Kaisma valla ühinemisel kasutatud sama süsteemi. Komisjonis leiti, et mõiste "avatud nimekiri" on vale ja äärmiselt desorienteeriv. Avatud nimekiri tähendab Lääne-Euroopas hoopis muud. Nendes riikides on kasutusel olnud mitmesuguseid süsteeme, mille korral on olnud võimalik nimekirjas kedagi maha tõmmata või juurde kirjutada. Neid valimisnimekirju, mis praegu Eestis kasutusel on, nimetatakse üldiselt avatud nimekirjadeks põhjusel, et Eestis ei hääletata nimekirja poolt tervikuna, vaid üksikute kandidaatide poolt ja seetõttu eeldatavasti rivistuvad kandidaadid nimekirjas ümber. Sellel, mida eelnõu käsitleb, ei ole nimekirjadega midagi tegemist – tegu on kompensatsioonimandaatide jagamise meetodi muutmisega.
Komisjonis avaldati arvamust, et lähtuda tuleks valimiste usaldusväärsuse põhimõttest ja nii palju kui võimalik, hoida praegust valimissüsteemi töös ja püüda seda mitte muuta. Samuti leiti, et valimisseadusi peaks muutma juhul, kui on olemas konsensus. Mis puutub kompensatsioonimandaatidesse, siis leiti, et on inimesi, kes teevad palju märkamatut musta tööd, ja ka selliseid isikuid on Riigikogusse vaja. Sageli ei ole muud võimalust neid inimesi Riigikogusse saada kui üleriigilise nimekirja ja kompensatsioonimandaadi abil. Eelnõu algataja esindaja leidis, et nende arvates suurendaks häälte osakaalu põhine kompensatsioonimandaatide jagamine valimiste usaldusväärsust ja enne järgmisi kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi peaks sisse seadma vähemalt samasuguse häälte miinimumi nõude, mis kehtib Riigikogu valimise puhul. Komisjonis avaldati arvamust, et ühe omavalitsuse pärast ei peaks hakkama seadust muutma, kuid samas leiti, et Tallinna Linnavolikogu valimistega ei saa rahul olla. Komisjonis märgiti, et perspektiivis võiks üle vaadata valimiskünnised, mis on kohalike omavalitsuste valimiste puhul kehtinud juba väga ammusest ajast.
Eraldi teema on halduskogude roll. Halduskogud on muutunud koosolekute pidamise üksusteks, millel sisulist tähendust ei ole. Komisjonis avaldati arvamust, et kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel ei ole põhiprobleemiks mitte hääletajate arv, vaid mandaatide hulk ja Eesti valimissüsteemis ei tohiks olla ühtegi valimisringkonda, kus jagatakse rohkem kui 15 mandaati.
Küsisime ka Vabariigi Valitsuselt arvamust selle eelnõu kohta. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11. veebruari istungil otsustatust teatas riigisekretär, et Vabariigi Valitsus loobus andmast arvamust Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni 12. jaanuaril 2016. aastal algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 167 kohta.
Mida siis komisjonis otsustati? Ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 15. märtsil 2016. aastal (see oli konsensuslik); teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt oli 6, vastu 1, erapooletuid 1) ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet (konsensuslik otsus). Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimus. Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav juhataja! Lugupeetav ettekandja! Kuna te ka ise praegu oma ettekandes käsitlesite paralleelselt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust ja Riigikogu valimise seadust, siis söandan küsida sellist asja. Miks te ikkagi juba kümnendat kuud põhiseaduskomisjoni esimehena ei ole toonud siia saali teisele lugemisele eelnõu nr 3? Mis on selle põhjus? Kas selle põhjus võib olla mõne valitsuskoalitsiooni kuuluva erakonna konkreetne vastuseis või mõne põhiseaduskomisjoni liikme konkreetne vastuseis?

Kalle Laanet

Tänan küsimuse eest! Miks ma seda teemat puudutasin? Sellepärast, et komisjonipoolse ettekandjana ma olen kohustatud ette kandma, mis komisjonis toimus, ja täpselt selline jutuajamine toimuski. Aga mis puudutab seaduseelnõu nr 3, siis nagu me teame – teavad põhiseaduskomisjoni liikmed, aga kindlasti mitte kõik Riigikogu liikmed –, põhiseaduskomisjoni juures tegutseb valimiste töörühm, kes arutab läbi kõik valimiste muutmisega seonduvad ettepanekud. Ja nagu te teate, selle nädala päevakorrast hääletati välja ka üks tibukene, mis on juba sellelt töörühmalt tulnud – see oli eelnõu Riigikogu valimise seaduse muutmise kohta. Nii et järjest võetakse neid teemasid ette ja ma usun, et ühel päeval on ka teie mõtted, mis on eelnõus nr 3, selle töörühma laual. Töörühma juhib Martin Kukk põhiseaduskomisjonist. See eelnõu ei ole pandud lauasahtlisse mõttega, et see sinna jääks.

Aseesimees Jüri Ratas

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas teil komisjonis oli arutelu selle üle, et kuna eile anti üle haldusreformi seaduse eelnõu, siis sellega seoses tuleks kindlasti mõelda kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmisele, et ühed ja teised funktsioonid ikka toimiksid. Kas selle temaatika juurde tullakse tagasi või milline on siin põhiseaduskomisjoni lähtekoht?

Kalle Laanet

Selle eelnõu raames me ei arutanud muid haldusreformiga seonduvaid küsimusi peale sellesama valimisseaduse. Kindlasti tulevad koos haldusreformi seadusega lauale ka need küsimused ja siis me arutame neid.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, austatud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Ma olen päris suures segaduses, aga tahaksin ikkagi aru saada. Ühtepidi on ühe eelnõu esimene lugemine lõpetatud, teise eelnõu kohta te teete ettepaneku see tagasi lükata. Milline siis ikkagi on koalitsiooni seisukoht kompensatsioonimandaatide jagamise praeguse süsteemi ja selle ettepaneku suhtes, mille Vabaerakond siin juba mitmendat korda on esitanud? Juhin ka tähelepanu ikkagi sellele, et Tallinnas on see süsteem veel eriti jabur. Põhimõtteliselt tõesti on võimalik null häälega saada Tallinna volikokku. Kas Reformierakond toetab sellist süsteemi?

Kalle Laanet

Mina olen siin puldis komisjoni ettekandja, nii et kahjuks ei oska ma teile Reformierakonna fraktsiooni seisukohta praegu öelda. Aga mis puutub arvamusse, millele te oma küsimuses viitasite, et Tallinnas ei ole valimised päris sellised, nagu need võiksid olla, siis sellega oldi komisjonis nõus. 

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Jüri Adamsi! Kolm minutit lisaaega.

Jüri Adams

Vabaerakonna fraktsioon palus mul rääkida sellel teemal natuke laiemalt, kuna teemal on ka laiem tagapõhi. Alustan aga kahe Riigikogu liikme tõstatatud küsimustest. Härra Stalnuhhin tõstatas küsimuse, mis minu arvates on väga oluline küsimus. Meil praegu kasutusel olev valimissüsteem tekkis poliitilise kompromissina kahe erineva suuna vahel: ühest küljest proportsionaalsed nimekirjavalimised ja teiselt poolt isikuvalimised. Isikuvalimine on meil üksikkandidaatide võimalusena seadustesse sisse kirjutatud. Aga kui me võtame mingi konkreetse valimissituatsiooni ja kujutame ette, et mõni üksikkandidaat saab teatud hulga hääli, ja kujutame ette, et kui seesama inimene ei oleks kandideerinud üksikkandidaadina, vaid nimekirjas, kus oli ainult üks nimi, ja saanud sama palju hääli, siis mandaatide jaotamisel oleks tulemus tõenäoliselt saanud teistsugune. Selline vastuolu on meie seadustesse algusest peale sisse kirjutatud.
Teine küsimus oli Tartu kaasuse kohta. Sellel on oma pikk lugu. Ma ei ole täiesti kindel kõikides arvudes, mis ma praegu ütlen, aga kui mu mälu mind ei peta, siis aastail 1992 ja 1993 oli seadusse kirjutatud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei tohi valimisringkonnad olla suuremad kui 13-mandaadilised. Siis järgnes kümmekond aastat, mil mitme linna initsiatiivil seda piiri järjest tõsteti ja tõsteti, kuni ühel hetkel see kaotati hoopis ära. Nii tekkis see Tartu üks valimisringkond 49 mandaadiga. Kui võrrelda meie teiste omavalitsustega ja lähtuda demokraatia printsiipidest, siis see ei ole hea lahendus. Ma arvan, et endine lahendus, mille korral Tartus oli neli valimisringkonda, oli parem. Praegu jääb Tartu oma linnaosaseltside mõjukuselt Tallinnast kindlasti maha ja ka mitmesugustelt muudelt arengutelt.
Aga nüüd põhiteema juurde. Eile üle antud haldusreformi seaduse eelnõu taustal peab tõdema, et asjad, mida õigel ajal ära ei tehta, jäävad nagu mingid kroonilised haigused vaevama, aga see ei tähenda, et nende juurde ei peaks tagasi tulema. Kui Eesti iseseisvuse taastamisel võeti aluseks viimane nõukogudeaegne haldusjaotus ja külanõukogud nimetati lihtsalt valdadeks ümber, siis oli juba tookord ette näha, et see ei saa väga jätkusuutlik olla. Kui aastal 1992 või 1993 oleksid vallad saanud ära liidetud, siis ei oleks meie ees ülesannet, mis meil lähematel kuudel on. Kogu probleem oleks tõenäoliselt olemata. Aga sama mündi teine külg oli, et nõukogudeaegsete vabariiklike linnade käsitamine eraldi omavalitsusüksustena andis selle tulemuse, et kogu Eesti omavalitsuste struktuur on paigast ära. Ühest küljest on Tallinn 400 000 elanikuga ja siis tulevad riburada pidi teised, alates Tartust oma veidi vähem kui 100 000 elanikuga ja lõpetades väikeste valdadega. Kui seda väikeste valdade viga saab parandada, siis tuleks asuda vea parandamisele ka Tallinnas, sellepärast et Tallinn on ebamõistlikult suur. Rääkimata sellest, et Tallinna omavalitsuse struktuur ei ole õnnestunud ja pealinnas kehtiv valimiskord on ka selline, mis juba aastakümneid on tekitanud küsimusi, miks see on just niisugune, nagu see on.
Põhiprobleem haldusreformi puhul on aga see, et rahvaarvult väga erinevaid omavalitsusüksusi ja ka majanduslikult võimekuselt väga erinevaid omavalitsusüksusi on raske kohustada tegema ühte ja sedasama tööd oma elanikkonna huvides. Ühed ei suuda, teistel ei ole jõudu ja kolmandatel jääb jõudu ja võimalusi üle. Kauges perspektiivis peaksid omavalitsusüksused olema oma suutlikkuselt kas enam-vähem võrdsustatud või siis tuleb valida teine tee: nendele, kes on suutlikumad, antakse suurem pakett ülesandeid kui nendele, kes on vähem suutlikud. Äkki võtame siis nüüd koos haldusreformi teemaga, millesse me lähikuudel niikuinii ilmselt sukeldume ja muud ei jõua suurt midagi teha, möödaminnes ka Tallinna omavalitsuse ümberkujundamise ette? Tallinnas tuleks saavutada emb-kumb: kas luua mitu sõltumatut omavalitsusüksust või siis kasutada mõne Lääne-Euroopa pealinna mudelit, mille aluseks on mitmetasandiline struktuur ehk siis linnaosad oma linnapeadega ja siis võib-olla terve linn ülemlinnapeaga või ilma selleta. Aitäh tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Ma tänan teid! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kotkase!

Kalev Kotkas

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on algatajatega nõus selles, et avatud nimekirjade põhimõtte kasutamine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel arvestab paremini valijate tahet ja vähendab parteide tagatubade mõju. See asjaolu oli ka põhjus, miks avatud nimekirjade põhimõte sisaldus eelmises Riigikogu koosseisus menetletud sotsiaaldemokraatide n-ö demokraatiapaketis ning miks see sisaldus ka meie valimisprogrammis. Praegu on reaalsus aga selline, et mitu valimisringkonda ja seega ka üldnimekiri on vaid Tallinnas. Milline on planeeritud haldusterritoriaalsete muudatuste tulemus, on veel teadmata. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmine peaks lähtuma kujunevast reaalsusest. Kokku võttes: eelnõu Tallinna-kesksus, lähituleviku halduskorralduse prognoosimatus ning puhtmatemaatiline tõsiasi, et väiksema mandaatide arvuga ringkondades kandideerinud isikud on kompensatsioonimandaatide jagamisel eelisseisus, on need asjaolud, miks sotsiaaldemokraadid toetavad täna põhiseaduskomisjoni otsust eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 38 Riigikogu liiget, vastu 14 ja 1 erapooletu leidis ettepanek toetust. Eelnõu 167 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 13.42.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee