Austatud Riigikogu, tere päevast ja ilusat töönädalat! Alustame täiskogu III istungjärgu 8. töönädalat.  Püüame siis täna hästi ilusas eesti keeles rääkida. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Krista Aru, palun!

Härra juhataja ja austatud rahvaesindajad, kaunist emakeelepäeva meile kõigile! Olgu meil rõõmu oma emakeelest, et jõuaksime seda hoida ja arendada ning viia sellele tasemele, mida tänasel päeval nõutakse, nimelt digitaalsele tasemele. Meil, Vabaerakonna fraktsiooni seitsmel liikmel, on üle anda üks emakeelepäevale kohane arupärimine. See puudutab eesti keele õpet venekeelsetes põhikoolides. Natuke rohkem kui aasta tagasi tegi tollane haridus- ja teadusminister Ossinovski väga sisulise ettepaneku, kuidas tõhustada venekeelsetes põhikoolides eesti keele õpet. Seal oli tänapäevaseid ettepanekuid, näiteks loomingulised ja teaduslaagrid, kultuuriasutuste ühiskülastused ja õpilaste vahetus, mis kõik peaksid aitama kaasa sellele, et eesti keele oskajate hulk tiheneks, kasvaks ja tugevneks. Kõige selle kohta, nende konkreetsete plaanide ja nende edenemise kohta ühe aasta jooksul esitavadki Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitse liiget haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile arupärimise. Aitäh!

Siret Kotka, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Esitan Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel ettevõtlusminister Liisa Oviirile arupärimise Eesti väiketootjate suhtes rakendatavate ebaausate kauplemistavade kohta. Usun, et enamik meist siin saalis mäletab, et 2010. aastal otsustasid kaubandusketid Rimi ja Säästumarket loobuda Eesti toore sea- ja veiseliha kokkuostmisest. Rimi pani oma kaubamärgi all müüki välismaise liha ja tarbija ei pruukinud seetõttu märgatagi, et tegelikult ei ole see kodumaine sealiha. Selle sammu eesmärk oli survestada Eesti tootjaid, et nad hakkaksid odavamalt omatoodetud liha müüma. Kuigi tegu on aastatepikkuse looga, on vale arvata, nagu oleksid ebaausad kauplemistavad Eesti kaubandusest kuhugi kadunud. Suured jaeettevõtjad ei tegele enam ammu ainult tootja ja lõpptarbija vahendamisega, vaid osalevad ka ise kaubaturul ja konkureerivad teatud toodete puhul tootjatega lõpptarbija pärast. Jaeettevõtjad tugevdavad koostöös suurtootjatega oluliselt oma positsiooni võrreldes väiketootjatega, kelle tooted on konkureerivate toodetega lihtsalt asendatavad, nende toodete läbimüügist ei sõltu kaupluse üldine käive. Tagajärjeks võivad olla tootja suhtes ebaõiglased lepingutingimused, mis Eestis kehtivate normide kohaselt ei ole üldjuhul keelatud, sest meil kehtib konkurentsiõigus. Mujal Euroopas käsitletakse neid tingimusi aga teisiti. Kõige selle kohta esitamegi ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Aitäh! Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt sätestab kehtiv Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, et Vabariigi Presidendil, peaministril ja ministritel on õigus esineda Riigikogu istungil poliitilise avaldusega. Seaduse kommenteeritud väljaanne ütleb, et poliitiline avaldus on Vabariigi Presidendi või valitsusliikme esinemine Riigikogu ees omal algatusel ja enda valitud teemal. Üldise korra järgi on nii, et kui me siin teemasid arutame, siis on Riigikogu liikmel õigus esitada esinenud ametiisikule ka üks suuline küsimus, aga Vabariigi Presidendil, peaministril ja ministritel on poliitilise avalduse korral võimalik kokku leppida, et Riigikogu liikmed küsimusi esitada ei saa. Selline olukord ootab meid ka täna ees. Keskerakonna fraktsioon leiab, et me peaksime kodukorras muudatuse tegema ja sätestama, et Riigikogu liikmel oleks võimalik pidada esinejaga diskussiooni, saades esitada vähemalt ühe küsimuse. Siis tekiks ka neil, kes arutelu väljaspool saali jälgivad, ülevaade ettekandja kõnes kasutatud metafooridest või esitatud etteheidetest. Peale selle kõrvaldaks see praeguse erikohtlemise, mis võimaldab Vabariigi Presidendil ja valitsusliikmel piirata Riigikogu liikmete õigust küsimusi esitada. Samas, kui Riigikogus kõnelevad näiteks riigikontrolör, õiguskantsler, Riigikohtu esimees või Eesti Panga president, on meil alati õigus neile küsimusi esitada. Me loodame, et seda muudatust toetab terve saal. Tänan tähelepanu eest!

Monika Haukanõmm, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel on mul üle anda arupärimine sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale. Arupärimine on naiste varjupaikade jätkusuutliku tegevuse kohta. Lähisuhtevägivald on väga tõsine teema. Politsei- ja Piirivalveameti 2015. aasta statistikast nähtub, et lähisuhtevägivallaga seotud kuritegude arv suureneb pidevalt, eelmisel aastal moodustasid need kümnendiku kõigist kuritegudest. Ainuüksi detsembris 2015 teatati politseile enam kui 2000 vägivallajuhtumist ning lähedase inimese käe läbi sai eelmisel aastal raske tervisekahjustuse või suri kümme inimest. Lähisuhtevägivalla all kannatavatel inimestel on hästi oluline saada kiiret ja professionaalset abi. Tihti peab ju reageerima kohe, hoidmaks ära suurema kahju tekkimist. Lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele on aastaid osutanud abi varjupaikade süsteem. Riigieelarvest toetatakse sel aastal Sotsiaalministeeriumi kaudu naiste varjupaikade tegevus- ja majutuskulude katmist 500 000 euroga, lisaks on eraldatud 150 000 eurot nõustamisteenuse osutamiseks. Täiendavalt nägi ka Riigikogu oma eraldisega nõustamisteenuseks ette 50 000 eurot. Kahjuks oleme aga olukorras, kus tegevustoetuse jaotus on tekitanud varjupaikade vahel tugevaid pingeid ning teenust ei ole võimalik vajalikus mahus ja kvaliteetselt osutada. Enim paneb keskusi muretsema aga selgusetus, mis saab edasi. Sellepärast esitamegi minister Tsahknale viis küsimust. Aitäh!

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna ühe Riigikogu otsuse eelnõu ja kolm seaduseelnõu. Esiteks, Riigikogu otsuse "Euroopa ühtsele kriisilahendusnõukogule laenu andmine" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Teiseks, toiduseaduse ja toiduseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister Urmas Kruuse. Kolmandaks, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Neljandaks, haldusreformi seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust riigihalduse minister Arto Aas. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen vastu võtnud viis eelnõu ja kolm arupärimist. Me toimetame nendega kodu- ja töökorra seaduse alusel.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Täiskogus on kohal 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Peaminister Taavi Rõivas on avaldanud soovi esineda tänasel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega. Riigikogu juhatus nõustus sellega. Kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel olen täiendanud tänase Riigikogu istungi päevakorda peaministri poliitilise avaldusega, mis on päevakorra esimene punkt. Teiseks on Eesti Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku arvata käesoleva töönädala päevakorrast välja teisipäevase istungi teine päevakorrapunkt, põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 160 teine lugemine.
Koos nende muudatustega, austatud Riigikogu, panen hääletusele nädala päevakorra. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu ... Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Kas võib kaks minutit vaheaega võtta? Ma palun vabandust, ma ei pannud tähele, mis numbri te täpselt ütlesite!

Enne hääletust on kaks minutit vaheaega. Jätkame kell 15.15.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 8. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 82 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuks jäi 2. Päevakord on kinnitatud.

Esimene päevakorrapunkt on peaministri poliitiline avaldus. Lühidalt räägin selle menetlemisest. Peaministri poliitiline avaldus kestab kuni kümme minutit ja kui peaminister soovib, võib kokkuleppel juhatajaga seda aega pikendada. Kodu- ja töökorra seaduse § 155 alusel leppisid juhatus ja peaminister kokku, et ettekandjale küsimusi ei esitata. Peaministri avaldusele järgnevad läbirääkimised, sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad.
Austatud Riigikogu! Peaministri poliitiline avaldus. Palun, Taavi Rõivas!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Annan teile üle 10. märtsil 2016. aastal Vabariigi Valitsuses heakskiidetud haldusreformi seaduse eelnõu, mille peamine eesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused üle kogu Eesti, et väiksemad omavalitsused saaksid juurde võimekust oma kohustuste täitmisel ja kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veel paremini korraldatud. Kuigi Vabariigi Valitsus on käesolevaks aastaks kavandanud mitmeid reforme ja olulisi otsuseid, on haldusreformi elluviimine teistest olulisem ja väga põhimõtteline edasiminek võrreldes ligi kaks aastakümmet kestnud vaidlusega reformi vajalikkuse või eesmärkide üle. Lõpuks on eksperdid ja omavalitsusjuhid kokku leppinud ning valitsus on otsustanud. Reformi õnnestumiseks õigusraamistiku loomine on suur vastutus ja see on ajalooline võimalus muuta Eesti inimeste elu paremaks.
Enam kui 15 aastat tagasi, jaanuaris 2001, lubas toonane peaminister omavalitsusjuhtidele, et territoriaalne haldusreform saab tehtud aasta jooksul. Kui teha suuri asju, on eestlaslik "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" küllap ka põhjendatud. Aga ma rõhutan, et me ei tohi end mõõtma unustada. Kui me teame, et eesmärk on õige ja ülesanne jõukohane, siis tuleb asjad ka ära teha.
Austatud rahvasaadikud! Haldusreform mõjutab otseselt Eesti inimeste elukvaliteeti. Hoolimata sellest, et enamik inimesi ei satu iga päev linna- või vallavalitsusse, puutub igaüks kokku kohalike teenustega, lastehoiust eakate hoolekandeni. Me soovime, et üle Eesti sünniksid tugevad ning võimekad vallad ja linnad, mis suudaksid paremini korraldada hariduselu ja luua ettevõtluseks veelgi soodsama keskkonna. Kuigi suurem omavalitsus ei garanteeri ju automaatselt paremaid teenuseid, on selge eeldus, et suuremal omavalitsusel on võimalik neid pakkuda. Eesti omavalitsustel peab tekkima võimekus pakkuda võrdselt head teenust kõikidele inimestele, sõltumata sellest, kas inimene elab Emmaste vallas Tärkma külas või Tartus Tammelinnas.
Reformi jõustumisel astume suure sammu põhjamaise omavalitsusmudeli poole. Reform aitab tugevdada kohalikku esindusdemokraatiat ja suurendada omavalitsuste rolli Eesti ühiskonnas. Reformi tulemusena saab omavalitsustest riigile tugevam partner ja vajaduse korral ka keskvõimu tasakaalustaja.
President Lennart Meri ütles 2000. aastal, et reformi on mõtet teha ikka selleks, et kodanik ja tema riik oleksid üksteisele lähemal, ning ennekõike ei saa reformi teha nii, et nimetame maakonnad ümber valdadeks. Reformi õnnestumise tõenäosus, head kuulajad, on seda suurem, mida läbimõeldumad on kohapeal peetavad liitumiskõnelused ja vankumatum kohalike liidrite tahe. Seetõttu tunnustan ma neid omavalitsusi, kes on juba näidanud üles initsiatiivi ühinemiseks. Targad on need omavalitsusjuhid, kes reformi ise eest veavad.
Ma soovin kasutada võimalust täna siin teie ees tänada kõiki eksperte, omavalitsusjuhte, valitsuskomisjoni liikmeid ja loomulikult koalitsioonipartnereid, kes haldusreformi seaduse eelnõu valmimisse on panustanud ja tänase ajaloolise hetke võimalikuks muutnud. Teile üleantav eelnõu on Eesti Reformierakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ühise töö vili.
Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus annab teile üle põhjalikult ettevalmistatud ning väga vajaliku reformiplaani, mille tulemusena ei saa keegi enam öelda, et haldusreformist on saanud refrään Eesti riigi tegematajätmiste laulus. Aga nüüd on teie kord. Ootused on kõrgele tõstetud ja kogu Eesti rahvas vaatab teie poole. Kas te suudate selle seaduse vastu võtta ning seeläbi kodaniku ja tema riigi üksteisele lähemale tuua? Me teame, et iga olulise teema puhul on ju ikka suurem või väiksem kiusatus takerduda tuhandetesse detailidesse, mis võib seada ohtu suure eesmärgini jõudmise. Ma soovin teile tarkust näha suurt pilti ja riigimehelikkust vältida sel teemal päevapoliitilist vaidlemist. Aitäh teile ja jõudu tööle!

Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised. Andres Ammas Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti Vabaerakond peab haldusreformi elluviimist vajalikuks. Meil on tõesti hea meel, et Reformierakond on pärast Andrus Ansipi Brüsselisse komandeerimist ärganud mingist arusaamatust nõidusunest, mis ei lasknud neil pikka aega mõista haldusreformi teema tähtsust.
Selle meie ees oleva eelnõu küpsetamine ei ole olnud koalitsioonile kerge. Veel mullu kevadsuvel unistati, et eelmise aasta novembriks sõnastatakse kriteeriumid, millele üks tegus omavalitsus peab vastama. Koguti kokku targemad pead ja lõpuks leitigi kriteerium – elanike arv omavalitsuses. Kuigi koalitsiooni osapoolte kommentaare kuulates paistab, et täit üksmeelt ei ole ka selles küsimuses, kas õige on 5000 või 11 000 elanikku või maakonnatäis inimesi. Küsimus riigi ja kohaliku tasandi ülesannete jaotusest on praegu jäänud aga täiesti kõrvale.
Tänasel emakeelepäeval on paslik osutada ühele Kaarel Tarandi hiljutisele artiklile. Ta tsiteeris seal põhiseadust: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt." Siin ongi konks. Põhiseadus ütleb "kes". Põhiseaduses tähendab omavalitsus eeskätt inimesi, nendevaheliste suhete korraldust ja otsustamise reegleid. Praegune koalitsioon peab oma töö eesmärgiks luua "tugevad omavalitsused, mis suudavad kohalikku elu terviklikult arendada ja kus inimestele on tagatud heal tasemel ja kättesaadavad avalikud teenused." Võite ütelda, et mis tähtsust sel on, "kes" või "mis". Mina arvan, et sellel on tähtsust. Sellest, kas on "kes" või "mis", võib kujuneda omamoodi sümbol.
Vabaerakonna arvates on täna algavas parlamendiarutelus kõige tähtsam lähtuda mitte abstraktselt sõnastatud riigi huvist, vaid Eesti inimesest, kelle elukvaliteet peab paranema ja võimalused oma elu üle otsustada peavad kasvama. Usaldagem rohkem tublisid ja tarku inimesi kohalikes omavalitsustes! Tähtis on, et otsustusõigus ei tohi kaugeneda ja peab säilima kohapeal ka siis, kui valitsemistasand on ühine. Praegune eelnõu on meie meelest täitevvõimukeskne. Vabaerakond tahab esmatasandil näha eeskätt tegusat rahvaesindust. See on mõtteviisi muutmise küsimus, mitte pelgalt tehniline plaan.
Linnad ja vallad peavad kujunema riigi keskvõimule võrdväärseks partneriks, mitte sõltuma parteikontorite manipulatsioonidest. Vabaerakonna arvates on menetletava eelnõu üks suur murekoht see, et ühinemisest võidavad kõige enam, julgen nii öelda, laiade kombitsatega suurerakonnad ning me saame praegusest veelgi rohkem parteistatud võimujaotuse üle kogu Eesti. Kahtlemata on suuremas omavalitsuses kohalikke valimisliite võimult kõrvale puksida kergem kui väikeses, aga kohalike valimisliitude kustumine võib kaasa tuua hoopis selle, et paljud aktiivsed inimesed jäävad kohaliku elu juhtimisest üleüldse kõrvale.
Me peame oluliseks, et kohaliku tasandi ülesanded oleksid jagatud altpoolt ülespoole, nii et kõigil kodanikel oleks oma väljund, kuidas osaleda kohaliku elu kohta käivate otsuste tegemises. Küsimus on, milliseks kujuneb kogukondade areng, kui võimukeskus neist kaugemale kolib. Vabaerakonna arvates tuleb omavalitsuse juhtimisel kohalike kogukondadega arvestada, kaasates neid mitte ainult sõnades, vaid jagades kogukondlikele ühendustele õigusi.
Kas tohib lisaaega paluda?

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kuidas kogukondi tugevdada, sellele eelnõu praegu vastust ei anna, aga tuleviku Eesti, uskuge, on just kogukondlik Eesti.
Suur küsimus on, kuidas hakkavad tööle osavallad ja linnaosad. Sotsiaaldemokraatide lohutamiseks on osavalla mõiste seaduseelnõus küll kenasti olemas, aga praegu on see mõiste veel tühi ja alles tuleb sisuga täita. Eelnõus on osavalla- või linnaosakogu moodustamine jäetud ebamääraseks. Eriti kummaline on võimalus määrata arvamusliidreid, hallatavate asutuste juhte, ettevõtjate organisatsioonide esindajaid ja teisi aktiivseid inimesi nendesse kogudesse kvoodi alusel.
Teemasid, millest võiks kõnelda, on veel ja veel. Võtame või küsimuse, miks jäävad praegu reformikavast puutumata maavalitsused, need kõige puhtamad parteilise toiduahela näited, või küsimuse, kui palju kaugeneb uus tekkiv haldusjaotus loomulikust ajaloolis-geograafilisest jaotusest. Aga kõik teemad mõistagi minu tänase sõnavõtu piiresse ei mahu. Seda kõike jõuame edaspidi küllalt arutada.
Täna üleantud eelnõu on alles esimene etapp, korrastamaks riigihaldust. Nii tulebki sellele läheneda. On selge, et omavalitsuste tulubaas ja selle autonoomsus tuleb üle vaadata. Ma tean, et sellel mõttel on siin saalis liitlasi nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolel. Kuigi kolleeg Andres Anvelt on näinud halba und – ta on öelnud meediale, et kõik kolm opositsioonierakonda loodavad reformile vastu olles saada poliitilist punktivõitu ja vastu ollakse ebakonstruktiivselt, et asi põhja lasta –, see minu nimekaimu unenägu kindlasti tegelikkuseks ei saa.
Vabaerakond on sündinud suuresti kogukondade eestkõnelejate ja pikka aega kohalikes valimisliitudes kaasa löönud inimeste initsiatiivil, kes teavad omavalitsusest nii mõndagi. Meil on nii kompetentsust kui ka tahtmist selle eelnõu arutamisel aktiivselt kaasa rääkida ja eelnõu paremaks muuta. Kas opositsiooni seekord kuulda võetakse, seda näitavad järgmised kuud. Igal juhul, nii nagu haldusreform tervikuna peab looma tingimused mitmesuguseks koostööks – koostööks inimeste ja koostööks kogukondade vahel, koostööks omavalitsuste vahel, koostööks omavalitsuste ja riigi vahel –, nii on ka meie arvates selle eelnõu puhul siin saalis lausa hädavajalik koos mõelda ja koos töötada. See ei ole kindlasti punktinoppimise eelnõu. Seda, et see seda ei ole, on meie meelest vaja enesele meelde tuletada eeskätt koalitsioonipoliitikuil. Aitäh!

Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra esimees! Lugupeetud head kolleegid! Austatud peaminister! Just äsja andis peaminister Riigikogule üle haldusreformi seaduse eelnõu. Selle põhiline sisu on kohalike omavalitsuste haldusterritoriaalse reformi ajagraafik, ühinemise miinimumkriteerium 5000 elanikku ja ühinemistoetused. Eesti halduskaart on plaanis uueks joonistada 2017. aasta kohalikeks valimisteks. Selleks tähtajaks tahetakse läbi viia nii vabatahtlik ühinemine kui ka valitsuse algatatav nn sundliitumine. Samas ei anna eelnõu vastuseid kõige olulisematele sisulistele küsimustele, nagu on omavalitsuste ülesanded ja nende rahastamine, maapiirkondades ettevõtluse ja elukeskkonna arendamine ning riigihalduse korraldamine regiooni ning maakonna tasandil. Neid küsimusi lubatakse reguleerida järgmiste seaduseelnõudega. On juba selgelt välja öeldud, et omavalitsuste tulubaasis ei kavatseta enne 2018. aastat mingeid muudatusi teha.
Kuna sisulistes küsimustes pole koalitsioonis üksmeelt, ei ole lootust lähiajal neid eelnõusid ka Riigikogus näha, seepärast on võimatu hinnata, millised on sellise mehhaanilise reformi tagajärjed. Hüüdlause "Suurem omavalitsus on parem ja võimekam!" pole mingi tõestus, et sellist omavalitsuste liitumist on vaja. Seekord puuduvad isegi loogilised põhjendused tõmbekeskuste kohta eri piirkondades, mille ümber ühinemised võiksid toimuda. Eksperdid on juba hoiatanud, et omavalitsuste mehaaniline ühendamine ilma maapiirkondi arendavate meetmeteta tekitab paljudes piirkondades veel suuremat ääremaastumist.
Riigireform, mida valitsus möödunud kevadel reklaamima hakkas, on muutunud vaid kaartide joonistamiseks. Ilma sisuta ei muuda see paremaks ei teenuste kättesaadavust ega elukeskkonda. Peab nentima, et just riigi teenuste halb kättesaadavus on teinud keeruliseks inimeste elu maapiirkondades, ma pean silmas ühistransporti, postiteenuseid, teedehoidu jne.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni kindel seisukoht on, et haldusreformi eelnõule saab anda hinnangu siis, kui on välja töötatud reformi sisu kohta käivad seaduseelnõud. Me ei nõustu ka sellega, et valitsus tahab kiirkorras rakendada sundliitmist. Oleme seisukohal, et esimese asjana tuleks seadusandlikul tasandil kokku leppida kohalike omavalitsuste ülesannetes ja rahastamises. Tuletame meelde, et majanduskriisi tõttu vähendati 2009. aastal omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa ja ka teedehoiuks ettenähtud vahendeid. Vaatamata omavalitsusliitude korduvatele ettepanekutele pole neid vahendeid taastatud ja omavalitsused on seitsme aasta jooksul kaotanud oma tulubaasist kokku ligi 400 miljonit eurot. Hea näide keskvalitsuse ja omavalitsuste tasandi rahastamise kohta on gümnaasiumiharidus. Mille poolest erineb riigigümnaasium munitsipaalgümnaasiumist? Vastus on lihtne: riigigümnaasiumi rahastatakse riigieelarvest vajaduse järgi, sh tehakse suuri investeeringuid, munitsipaalgümnaasiume nii ei rahastata. Kuni pole tehtud sisulisi muudatusi omavalitsuse toimimises ja tulubaasis ning riigi regionaalhalduses, ei saa me toetada omavalitsuste mehaanilist ja tihti ebaloogilist ühendamist. Aitäh!

Siim Kiisler Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Auväärt esimees! Austatud Riigikogu! Kui Mart Laar seadis 1992. aastal peaministrina toonase valitsuse üheks eesmärgiks haldusreformi, siis ei osanud ta ilmselt arvata, et just see tema paljudest reformidest kohtab teiste erakondade nii pikaajalist ja tugevat vastuseisu. Isegi rohkem kui 21 aastat hiljem, 2014. aastal, ütles tollase valitsuse peaminister Taavi Rõivas, olles tagasi lükanud Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud haldusreformi seaduse eelnõu, et me ei peaks ütlema, et omavalitsused peaksid ilmtingimata liituma, ning teatas veel, et sellest, kust läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu. Loomulikult oli see hetk kaks aastat tagasi IRL-ile järjekordne suur pettumus. Kuid me olime veendunud, et lõpmatuseni seda reformi vältida pole lihtsalt võimalik, ja jätkasime ka teiste erakondade veenmist. Lehitsedes vanu ajalehti, leidsin, et ma ise ütlesin kaks aastat tagasi sellise lause, et 2015. aastal tuleb uus valitsus ja siis me teeme selle reformi ära.
Nüüd, kaks aastat hiljem, saame öelda, et valitsus on tõesti seekord eelnõus kokkuleppele jõudnud. Ka peaminister Taavi Rõivas ütles täna, et haldusreform mõjutab otseselt inimeste elukvaliteeti. Nii et võime olla rõõmsad selle edasimineku üle. Viriseda võib ju alati, aga üldiselt liigume me selle reformiga üsna õiges suunas, arvestades, millisest seisust me tuleme. Ma tuletan meelde, et veel tänase valitsuse moodustamise ajal, aasta tagasi, arutleti selle üle, milliste kriteeriumide järgi omavalitsuste ühinemise vajadust üldse hindama hakatakse. Õnneks leiti väga kiiresti mõistuspärane lähenemine, nii nagu see on olnud ka teistes riikides, kes seda reformi on teinud, et ainus mõistlik kriteerium saab olla elanike arv.
Üha enam vaadatakse haldusreformist rääkides mineviku asemel tulevikku. Kui seni oleme kuulnud jutte sellest, kuidas omal ajal kolhoose ühendati, ja äärmisel juhul on jõutud nende juttudega välja tänapäeva, siis nüüd mõistetakse, et me ei pea mõtlema mitte sellele, milline on olukord järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel või mõne aasta pärast, vaid seda reformi tehes tuleb mõelda 25 aastat ette. Vaatame ausalt seda, milline on rahvastikuprognoos. Peame tegema endale selgeks, kui palju inimesi elab sel ajal praeguste väikevaldade territooriumil, milline on rahvastiku vanuseline koosseis ja millised on inimeste ümberpaiknemise arengud.
Samamoodi peame pilgu tõstma ja vaatama suuremat territooriumi kui seni. Regionaalpoliitika on regioonide ehk piirkondade poliitika. Tänapäeva maailmas konkureerivad omavahel piirkonnad – s.o keskused koos oma tagamaaga – ja nendest sõltub see, kas inimesele pakutakse toimetulekuks paremaid või kehvemaid võimalusi. Mida meie saame teha? Me saame aidata nõrgemaid piirkondi järele ka sellega, et aitame neil ühineda ja ühiselt otsuseid vastu võtta. Siin räägitakse inimestest. Me ju näeme, et inimesed on oma igapäevaelus ja oma liikumisega haldusreformi ammu ära teinud. Nad liiguvad iga päev üle valla piiride, see ei ole neile mingi küsimus. Meie ei tohi avaliku sektoriga nende tegemistele ja liikumistele jalgu jääda, vaid me peame eluga kaasas käima. Sellepärast on meil hea meel, et veel vahetult enne selle seaduseelnõu Riigikogule esitamist kasvatas valitsus selles eelnõus oma ambitsioone. IRL-i ettepanekut arvesse võttes lisati sinna üks uus kriteerium, s.o omavalitsuse soovituslik suurus, milleks on 11 000 elanikku. Sellest suurusest alates on ühinejatele ette nähtud lisatoetus. Kuigi miinimumsuuruseks jäi endiselt 5000 elanikku ja on ka mõned erandid, ei käsi ju keegi moodustada väikseid omavalitsusi, alati võib võtta ette suuremalt. Tähtis on, et meie seda soodustame ja toetame.
Üks oluline aspekt on veel. IRL on väga rahul, et selles eelnõus on omavalitsused ette nähtud ühetasandilisena. Vaatamata kõigile spekulatsioonidele on see ühemõtteliselt ühetasandiline omavalitsussüsteem. See on oluline just sellepärast, et Eesti on liiga väike ja liiga vaene, et ehitada mingit kohmakat bürokraatiaaparaati ja lubada vastutusel eri tasandite vahel ähmastuda. Loomulikult on igasugune koostöö oluline, aga koostöö saab olla edukas ja efektiivne ainult siis, kui koos tegutsejad ise on tugevad ja võimekad. Tegelikult ongi parim koostöövorm ühinemine.
Kindlasti ei lahenda see eelnõu kõiki muresid. Kindlasti ütleb mõni, et kogu riik tuleb kõigepealt ümber teha. Aga me peame kuskilt alustama. Tahan veel kord meenutada Isamaa 1992. aasta programmi, kus oli öeldud, et ainult tugevad omavalitsused on inimesele piisavalt lähedal ja tegutsevad piisavalt paindlikult. Nii et, austatud Riigikogu, pangem jää liikuma ja võtkem see seadus enne suve vastu! Aitäh!

Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mina kahjuks nii optimistlik ei ole. Ausalt öeldes pean ma tunnistama, et see reform kannab endas apaatset ja initsiatiivitut kestliku kahanemise ideoloogia omaksvõtmist. See kannab endas mõtteviisi, mille järgi avalikul võimul ei olegi võimalik kuidagi ühiskonna dünaamikat või protsesse muuta. Ma ei näe siin mitte mingit ambitsiooni. Vastupidi, me näeme selle reformikava juures selgelt kahte elementi: esiteks tahetakse veelgi raha kokku kraapida, eelkõige regionaalarengu arvel, ja teiseks soovitakse veelgi rohkem omavalitsustasandit politiseerida.
Mida võib ennustada? Ma võin kohe päris kindlasti ennustada, et see reform tuleb väga kulukas. Kõik need omavalitsusjuhtide kinnimaksmised, mida siin ühinemistoetuste maksmise nime all tehakse, on kulukad. Kõik ümberkorraldused on kulukad. Elu loksutatakse ja inimesi solgutatakse ning väljakujunenud töörutiini rikutakse. Tagajärg on see, et pärast praeguse reformi läbisurumist tuleb teha uus haldusterritoriaalne reform ja uus omavalitsusreform, et oleksid uuesti mingisugusedki toimivad omavalitsused Eestis olemas.
Eriti kurvaks teeb see, et praeguse plaani järgi kaob tegelikult Eestist ära omavalitsus sellisel kujul, nagu me seda praegu teame. Kohaliku otsustamise tasand kaotab tähtsust, otsustamine muudetakse selgelt Tallinna-kesksemaks, tsentraliseeritumaks ja politiseeritumaks. Ehk juhtub see, millest rääkis kolleeg Vabaerakonnast: kohalikku otsustamist ise oma asjade korraldamisel jääb selgelt vähemaks.
Kogu sellest omavalitsusreformist on selgelt puudu kõige olulisem element ja see on rahastuse suurendamine. Me võime ju igasuguseid valemeid, skeeme ja tasandusfonde joonistada, aga kui reaalselt raha juurde ei tule, siis ei ole mõtet rääkida omavalitsuste tugevdamisest.
Eriti tahan juhtida tähelepanu sellele, et reform lähtub järjekordselt Exceli tabelist. See 5000 elanikku paindumatult ja 11 000 elanikku soovituslikult on kõige ehedam näide selle kohta, et ei mõelda selle peale, kuidas kohalik elu toimima panna, vaid räägitakse Exceli tabeli keeles. Me teame, et kogu selle reformi tagajärg on maaelu jätkuv hääbumine ja inimeste kolimine keskustesse. Tegelikult peaks omavalitsusreformi eesmärk olema ju vastupidine: luua sellised omavalitsused, et inimestel oleks hea elada ükskõik millises Eesti kohas ja nad saaksid avalikud teenused kätte igal pool. Jah, me saame aru, et piiriäärses vallas ei ole võimalik elada päris samasugust elu nagu Tallinna kesklinnas, aga sellepärast inimesed kolivadki Tallinna kesklinnast ära, et nad tahavad teistsugust elu.
Et mitte ainult kritiseerida, esitan ma teile visiooni sellest, missuguse reformi me siis ära teeme, kui me selle reformi ära reformime. Esiteks, loomulikult tuleb rahastamismudelit muuta. Eesti on üks selliseid riike Euroopas, kus kohalikule omavalitsusele makstakse – ükskõik, kas me vaatame riigieelarve summasid või suhet SKT-sse – väga väikseid summasid. Meie kõrval on needsamad Põhjamaad, mida me tahame ju endale eeskujuks võtta, kus need summad on mitu korda suuremad. Teiseks, olukorras, kus omavalitsused muutuvad juba maavalitsuste suuruseks, on täiesti ilmne, et maavalitsus kui institutsioon on muutunud rudimendiks ja tuleks kaotada. Selle asemel tuleks anda omavalitsusliitudele avalik-õiguslik funktsioon ning määrata kindlaks nende kohustused ja õigused ning toimimismehhanism. Kolmandaks, arvude tehislik suureks ajamine on täiesti põhjendamatu ja tarbetu. Kui me teeme rahastamismudeli korda, siis ei ole mingit põhjust, miks 2500 või 3000 elanikuga omavalitsus ei saaks suurepäraselt toime tulla, kui talle tagatakse sobivad tulud.
Ja nüüd kõige olulisem. On selge, sellega olen ma nõus, et praegused piirid ei ole käinud ajaga kaasas. Kõige mõistlikum oleks Eesti kaart piiridest puhtaks lükata ja joonistada uued piirid selle järgi, kus inimesed elavad ja liiguvad, aga mitte ajada omavalitsusi nii suureks, et neis peaks olema 10 000 või 15 000 või ükskõik mitu tuhat elanikku. See oleks tõeline reform, mis tooks maale tagasi elu ja ettevõtluse ning paneks Eesti uuesti toimima, aga sellist reformi me Reformierakonna valitsuselt loomulikult ei oota. Aitäh!

Ivari Padar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud härra peaminister! Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna on see päev! Sotsiaaldemokraadid on haldusreformi toetanud viimased 21 aastat. Mina ise olen olnud aktiivselt selle tegemise juures juba aastast 1999, kui Laari teises valitsuses hakati selle reformiga tegelema. Siis tundus ka, et asi juba sujub ja kõik on kokku lepitud. Aga koalitsioonipartner Reformierakond on olnud selline ettevaatlik selle asjaga, ta ei ole olnud alati selleks küps. Ehk meenutan "Järvesuu poiste brigaadi", kus küsimusele: "Paul, kas komsomoli astud?" kõlas vastus: "Vara veel."
Nagu ma ütlesin, sotsiaaldemokraadid on olnud haldusreformi elluviimise toetajad ja praeguses faasis oleme üldjuhul ka selle mudeli pooldajad, et omavalitsused kasvaksid sellesse mõõtu, nagu praegu on maakonnad, seda loomulikult teatud eranditega. Samas oleme pidanud väga tähtsaks, et selles protsessis liidetavate valdade, aga ma ütleksin lisaks, et ka liidetavate kogukondade hääl jääks kostma ja võimalikus uues suures omavalitsuses oleks ka äärepiirkondade hääl tuntav. See on omaette teema, mida me peame arvatavasti lähiajal arutama, kui me räägime kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest ja sellest, kas seal tuleb midagi muuta selle nimel, et näiteks võimalikult tekkivas suures Võru omavalitsuses oleksid kosta Meremäe, Misso ja teiste kantide hääled.
Hea näitena meie omaenda initsiatiivi kohta olgu mainitud kas või see, et meie praegune kolleeg ja tollane Kuressaare linnapea Hannes Hanso tegi 2013. aastal Saaremaal ettepaneku luua Suur-Saaremaa omavalitsus. Meie üldine positsioon on, et sellist ambitsioonikat algatust tuleb kindlasti toetada.
Me anname endale väga selgesti aru, et kavandatav reform ei lahenda hoobilt kõiki regionaalprobleeme. Kusagilt kandist ei saa arvata, et tänane eelnõu, mis on ikkagi natukene rohkem veel valdade liitmise kui haldusreformi nägu, lahendab kõik regionaalpoliitilised probleemid. Kaugel sellest! Peale kavandatava reformi peavad tulema ka regionaalpoliitilised lisaotsused. Üks oluline komponent, mille üle tuleb meil kindlasti läbi rääkida, on omavalitsuste rahastamine. Edasiminekuks on oluline teha rahastamismudelis muudatusi, mis kasvataksid maavaldade ja väikelinnade tulubaasi, andes ühinejatele selge signaali, milliste tuludega saab tulevikus arvestada. Ma leian, et see on see punkt, mis peaks olema väga selgelt ära fikseeritud uues koostatavas riigi eelarvestrateegias, mis on teatavasti maikuu teema.
Paralleelselt tuleks kindlasti läbi analüüsida, milliseks kujunevad uute omavalitsuste kohustused, ja kas on valdkondi, kus tuleks kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel teha uus jaotus. Selles kontekstis on siit korraks läbi käinud maavalitsuste ja nende tuleviku teema. Samas on mõistlik läbi kaaluda kõik võimalused, kuidas riigivalitsemisasutused saaksid hakata paiknema suurtest linnadest väljas, regioonides. Ka seda tuleks paralleelselt arutada.
Seega, täna esitatud eelnõu ei anna veel paljudele küsimustele vastust. Samas ei ole põhjust pahandada, et see n-ö küsimusi tõstatava eelnõuna siia jõudis. Eks meil ole ju surve peal. Me ei hakka kohalike omavalitsuste reformi nimel valimisperioodi pikemaks muutma. Me peame need otsused ära tegema enne 2017. aastat. Kui me vaatame kalendrit ja vaatame seda jõudu, mis valitsusel olemas on, siis näeme, et valitsusel ei ole praegu sisemisi ressursse midagi väga rohkemat sellesse eelnõusse panna.
Lugupeetud Riigikogu! Ma arvan, et kui tehti maareformi ja omandireformi seaduseid, valmistati neid ette, siis oli Riigikogu roll väga suur. Riigikogul tuleb ka kuni kevadeni, suvise vaheajani, väga tihe ja töine aeg, kui mitte kuidagi ei saa ütelda, nagu Riigikogu oleks kummitempel. Selge on, et meie peal on väga suur lootus anda täna esitatud eelnõule väga mahlakas sisu. Ma ei tahagi ütelda midagi rohkem, kui soovin meile jõudu tööle. Loodan väga, et kui me enne jaanipäeva siit lahkume, siis oleme suutnud selle suure ülesande lahendada ja omavalitsusreform on saanud märksa suurema sisu. Tänan teid!

Kalle Laanet Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Peaminister! Austatud Riigikogu esimees! Peaminister mainis haldusreformi seaduse eelnõu üle andes, et vaidlused haldusreformi vajalikkuse ja eesmärkide üle on kestnud juba ligi 20 aastat. Soovin märkida, et kohalike omavalitsuste reformimise vajalikkuse üle vaieldi pikalt ka eelmise sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Nii nagu tehakse nüüd, arutati ka siis omavalitsuste otsustamisõiguse ulatuse ja tulubaasi teemadel ning otsiti võimalusi, kuidas tugevdada elanike sidet kohaliku kogukonnaga. Tookord jõuti reformini samuti ligi paarikümneaastase arutelu tulemusel. Uus vallaseadus võeti vastu 1937. aasta aprillis ja linnaseadus aasta hiljem. Nende seaduste vastuvõtmise järel viidi läbi ulatuslik omavalitsusreform. Haldusreformi tingis ka tookord eelkõige asjaolu, et 1930. aastatel kiirenes Eestis linnastumine, valdade elanike arv kahanes järjekindlalt. Kui linnade rahvaarv kasvas kahe rahvaloenduse vahel ligikaudu 16%, siis valdade rahvaarv vähenes samal ajal 3%. Riik oli huvitatud valdade ümberkorraldamisest eelkõige seetõttu, et neid oli liiga palju ja keskvõimul oli keeruline teha nende üle järelevalvet. Valdade suurus oli ebaühtlane, neile oli raske panna ühesuguseid ülesandeid ning mõne ülesande täitmine käis väiksematele valdadele lihtsalt üle jõu. Reformi tulemusena sooviti saavutada, et vallad oleksid elujõulised ja suudaksid täita kõiki neile pandud kohustusi, vallamajad asuksid vallakeskustes ja keskused asuksid kõikidele elanikele kättesaadavas kohas. Vallad sooviti kujundada terviklikeks üksusteks, kus elanikel saaks tekkida ühtekuuluvustunne. Varasema 365 valla asemele moodustati reformi tulemusena 248 valda. Valla elanike keskmine arv suurenes 2060-st 3010-ni.
Viimasest omavalitsusreformist 1990. aastate algul, mil eristati riiklik ja omavalitsuslik juhtimine ning taastati volikogud kohalike demokraatlike esindusorganitena, on möödunud paarkümmend aastat. Üheksakümnendate algul elluviidud reformi tulemusena loodud kohaliku omavalitsuse korraldus toimib põhijoontes tänapäevani, aga elu on edasi läinud. Tänane situatsioon on oluliselt teistsugune kui 20 aastat tagasi. Eesti rahvastik kahaneb ja seetõttu väheneb ka töökäte arv. Eriti jõudsalt on kahanenud maapiirkondade elanike arv. Osaliselt seetõttu erineb heaolu Eesti eri piirkondades oluliselt. Vähem töökäsi loob vähem hüvesid, vaatamata sellele ootavad kõik Eesti elanikud riigilt ja omavalitsuselt kvaliteetseid avalikke teenuseid. Probleemidega toimetulemiseks ei piisa vaikselt ja rahulikult edasiliikumisest, vaja on astuda otsustavaid samme ja reformida omavalitsuste toimimist. President Lennart Meri on öelnud: "Omavalitsus on ju see kapillaar, see juussoon, kus toimub hapnikuvahetus, või närvilõpp, mis teatab ajju, kas organism külmetab või higistab, tunneb nälga või janu. Kui see side ei toimi, jääb riik inimesele võõraks, sest inimene ei samasta ennast riigiga. Riik elab inimese kõrval, riik on tülinaks ja nii ta jääbki lükata ja tõugata." Otstarbekas on tagada, et omavalitsused oleksid elujõulised ja suudaksid täita kõiki neile pandud kohustusi.
Seniste ühinemiste tõttu on Eestisse jäänud 213 omavalitsusüksust, kuid ligi neli viiendikku neist ei suuda oma rahaga iseseisvalt hakkama saada. Reformi kõige üldisem eesmärk ongi luua eeldused selleks, et omavalitsusüksused suudaksid oma jõudude ja vahenditega tagada elanikele kvaliteetsed avalikud teenused. President Meri on ka öelnud, et väikeste riikide üks tunnuseid on see, et neile ei ole mitte kunagi antud nii palju aega nagu suurriikidele. Ka seetõttu on vaja see reform läbi viia nüüd. Meil on võimalus teha seda üheskoos.
Aga nagu me eelkõnelejatelt juba kuulsime, räägitakse ka punktinoppimisest ja öeldakse, et juba täna ollakse sellele kõigele vastu ja ega see, kui valla piire muudetakse, ei tee elu paremaks. Nii see ongi, sest elu teeb paremaks võimekus osutada avalikke teenuseid. Vahel kasutatakse selle reformi puhul sõnu, et avalikul võimul puudub ambitsioon. Me oleme ääretult vastuolulised. Möödunud neljapäeval olin Orissaares avalikul arutelul haldusreformi ja selle läbiviimise üle. Minu arvates oli naljakas see, et kõige rohkem ei kasutatud seal mitte sõna "haldusreform" ega arutatud, kas seda ikka peab läbi viima, vaid kõige rohkem kasutati sõna "riigimehelikkus". Oleme riigimehelikud ja teeme midagi üheskoos ära! Aitäh!

Aitäh! Kõik fraktsioonid on sõna võtnud ja päevakorrapunkt "Peaministri poliitiline avaldus" on läbi arutatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Arupärimise on esitanud Martin Repinski, Oudekki Loone, Jaanus Karilaid, Siret Kotka, Märt Sults, Olga Ivanova, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Valeri Korb, Peeter Ernits, Erki Savisaar ja Mihhail Korb. Arupärijate nimel Martin Repinski, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Arupärimine on kütteta jäetud korterelamute kohta. Nagu me kõik teame – oleme ju korduvalt sellest kuulnud –, on Kohtla-Järvel paar maja, kus ei ole keskkütet. Inimesed on pidanud terve talve kuidagi ise välja mõtlema, kuidas oma korterit kütta, et saaks vähemalt talve üle elada. Seda küsimust on arutatud eri kontekstis erinevatel tasemetel, aga siiamaani, nagu me teame, ei ole probleem lahenenud.
Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest arvan, et lugupeetud peaminister on nendega kindlasti juba tutvunud. Ainuke asi, mida ma tahan öelda, on see, et õnneks tekib meil lähipäevadel võimalus hääletada seaduseelnõu poolt, mis lubaks korteriomanikel sõlmida soojuse tarnijaga otselepingu. Aga kahjuks on valitsuse seisukoht selline, et ta seda eelnõu ei toeta. Põhjenduseks tuuakse, et selle muudatuse tõttu kasvab kindlasti teenuse hind. On kirjutatud, et juhul, kui see seadus vastu võetakse, peaksid kõik korteriomanikud muretsema endale eraldi liitumispunktid jne. Tegelikult ei vasta see tõele. Praeguse süsteemi järgi saab näiteks korteriühistu teenusepakkujalt ühisarve, aga võib rahulikult selle summa korterite pindala järgi elanike vahel jagada. Samasuguse süsteemi järgi võiks tegutseda ja toimida ka soojuse tarnija.
Nagu ma juba ütlesin, valitsus eelnõu kahjuks heaks ei kiitnud. Räägitakse sellest, et tehakse mingi töögrupp. Ma ei tea, võib-olla on see juba loodudki. Siiski, fakt on see, et varsti on kevad käes – kui mitte öelda, et nüüd ongi kevad –, aga siiamaani elavad inimesed korterites, kus ei ole üldse keskkütet, ja peavad ise midagi välja mõtlema. Me leiame, et see on ohtlik inimeste eludele. Me kõik teame juhtumeid, kui elanikud on pidanud ilma kütteta majas ise midagi sooja saamiseks välja mõtlema, on tekkinud aga ebameeldivaid situatsioone, mille tagajärjel on isegi inimesi hukkunud. Ma tänan teid ja ootan peaministrilt vastuseid!

Arupärimine on esitatud peaminister Taavi Rõivasele. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie 18. jaanuaril esitatud arupärimisele.
Esimene küsimus: "Kas 2015. aasta jaanuari alguses toimunud kolme hukkunuga Laekvere majapõlengust pole riik õppinud, kui samasugune olukord kordub Kohtla-Järvel, kus on samuti jäetud mitmed kortermajad ilma kütteta põhjusel, et esineb võlgnikke? Kuidas peaks selliseid olukordi lahendama?" Möödunud aasta alguses toimunud majapõleng oli äärmiselt traagiline. Me peame tegema kõik endast oleneva, et selliseid tragöödiaid edaspidi ära hoida. Seda esiteks. Teiseks on selge, et inimesed, kes soojateenuse eest korralikult tasuvad, ei peaks kannatama külma korterit. Selle ennetamisel ja vältimisel on võtmeroll kohalikul omavalitsusel ja ka korteriühistul, kelle ülesanne on hätta sattunud inimesi märgata, abistada ja lahendusi pakkuda. Soojavarustuse katkemisega seonduvat arutasime Vabariigi Valitsuse 25. veebruari istungil, kus ettevõtlusminister Liisa Oviir sai ülesandeks kutsuda Justiitsministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning kohalike omavalitsuste esindajate koostöös kokku töörühm, et vaadata üle praeguse regulatsiooni piisavus ja selle täiendamise vajadus. Aga ma siiski rõhutan, et see, kui valitsus tegeleb õiguskeskkonna parandamisega, ei võta kohalikult omavalitsuselt kohustust aidata konkreetseid hätta sattunud inimesi.
Teine küsimus: "Millised juhtnöörid annate Te täna riigiettevõttele Eesti Energia, kui lastega perekond on pakaselise ilmaga jäänud elektriarve maksmisega hätta?" Hätta sattunud korteriomanike olukorra leevendamiseks on kaugkütteseaduses kehtestatud tingimus, et soojusvarustuse võib katkestada 1. oktoobrist kuni 30. aprillini vaid juhul, kui teatise saamisest on möödunud vähemalt 90 päeva. See peaks olema piisav aeg puuduste kõrvaldamiseks, maksegraafiku koostamiseks ning vajaduse korral ka kohaliku omavalitsuse teavitamiseks ja sealt abi saamiseks. Selle aja jooksul on soojuse tarbijal põhimõtteliselt võimalik koostöös kohaliku omavalitsusega välja selgitada võlgnevuse põhjus ja leida ühiselt lahendus võlgnevuse likvideerimiseks. Samale teemale on tähelepanu juhtinud õiguskantsler Ülle Madise oma vastuskirjas Yana Toomile, öeldes, et 90-päevane etteteatamisaeg on põhiseadusega kooskõlas ja mõistlik aeg võlgnevuse likvideerimiseks.
Kolmas küsimus: "Millist nõu Te annate nendele inimestele, kes on tasunud korrektselt küttearveid, kuid kelle kodud on külmad, kuna kütteenergia tarnijad on kraanid kinni keeranud?" Kaugküttevõrku ühendatud kortermaja on terviklik süsteem. Üldjuhul peab korterelamus olema moodustatud korteriühistu, mille juhatuse ülesanne on sellistel juhtudel kiiresti reageerida juba esmastele võlgnevustele ja mitte lasta võlasummal pikema aja jooksul suureneda, mis võib kaasa tuua kogu hoone keskküttesüsteemist eraldamise. Ma juba nimetasin kohalike omavalitsuste võimalusi nii korteriühistuid kui ka konkreetseid inimesi aidata.
Neljas küsimus: "Kuidas tuleks Teie hinnangul lahendada olukord, et inimesed, kes on korrektselt tasunud arveid, ei peaks kollektiivselt vastutama võlgnike eest, kes on järjepidevalt tarnijatele võlgu?" Teisele küsimusele vastates viitasin, et kaugkütteseaduses on kehtestatud aeg, mille jooksul on võimalik puudused kõrvaldada, koostada maksegraafik või teavitada kohalikku omavalitsust hätta sattunud inimestest. Peale eeltoodu on korteriühistul võimalik paluda juriidilist abi korteriühistute liidult. Ma kordan, et kindlasti tuleb olla ise aktiivne, mitte häbeneda abi küsida, märgata hätta sattunud naabrit ning teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja teenusepakkujaga. Aitäh!

Peaministrile on küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite, jah, et need ei pea kannatama, kes maksavad. Ma olen sellega täiesti nõus, aga siiski oleksin soovinud kuulda rohkem lahendusi. Me teame, et õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et praegustest seadustest ei piisa selle probleemi lahendamiseks ja seadusi tuleb täiendada. Selle arupärimise esitamisest on mööda läinud umbes kaks kuud. Kas te oskate öelda, kas see töögrupp, mida te mainisite, on juba midagi otsustanud või midagi ära teinud? Mida siis tuleks seadustes muuta?

Aitäh! Ma võin selle Ülle Madise kirja ka teile anda, et te saaksite veenduda, mida täpselt on õiguskantsler seal kirjutanud. Ta rõhutab väga selgelt, nii nagu minagi, korteriühistu ja kohaliku omavalitsuse rolli. Ma usun, et ka teie peaksite mõtlema, millised on teie võimalused, kasutades oma autoriteeti Riigikogu liikmena, veenda oma erakonnakaaslastest omavalitsusjuhte inimesi paremini aitama. Me teame, et need võimalused on omavalitsusel olemas, me teame, et omavalitsus on inimestele lähemal, ja me teame, et selles olukorras ei saa omavalitsus vastutust endalt kõrvale lükata. Minu soovitus teile on kasutada oma autoriteeti ja vestelda oma erakonnakaaslastest omavalitsusjuhtidega, et nad võtaksid seda teemat tõepoolest väga tõsiselt.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Praegu on inimesed hätta sattunud. Ühed jätsid maksmata, teised olid vähe initsiatiivikad ning kohalik omavalitsus ei võtnud ette seda, mida ta oleks teie sõnade järgi pidanud ette võtma, isegi meie, rahvasaadikud, oma autoriteeti kasutades ei sekkunud ning Eesti Energia ei tahtnud koostada graafikuid või ei osanud või ei viitsinud seda teha. Absoluutselt kõik olid süüdi. Aga mida tegi Vabariigi Valitsus? Millega kaitses ta elanikke olukorras, kus teisi kaitsjaid ei olnud? Kas Vabariigi Valitsuse, st riigi abi piirdubki sellega, mida te praegu meile jagasite – tarkade sõnadega? Kas see ongi kogu abi?

Aitäh! Nagu ma ka vastuses kirjeldasin, on riigi kohustus luua selline õiguskeskkond, et inimestel oleks koostöös kohalike omavalitsustega, kelle vastutust ei saa riik tervikuna enda peale võtta, piisavalt aega võimalikest probleemidest üle saada. Teie erakonnakaaslane Yana Toom on seadnud kahtluse alla, kas see tähtaeg on küllalt pikk, kas 90 päevast piisab. Oma seisukoha on kujundanud ka õiguskantsler, kes on öelnud, et 90-päevane etteteatamisaeg ei ole ebamõistlikult lühike. Ta on andnud veel päris mitmeid selgitusi. Ma tõesti soovitan õiguskantsleri õigusliku hinnanguga tutvuda. Aga ma rõhutan veel kord, et meil on võimalus juhtida tähelepanu asjaolule, et just konkreetses omavalitsuses on mitmeid näiteid selle kohta, et inimesed on jäetud üksi. Kodanike ja rahvasaadikutena ootame me ilmselt rohkem.

Küsimusi on veel. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Paraku on eri piirkondades kinnisvara ruutmeetrihinnad väga erinevad, millest osaliselt tuleneb ka see probleem. Kui kütteperioodi jooksul tekkinud võlg ületab korteriomandi maksumuse, siis hakkab probleem lumepallina kasvama. Te rääkisite kohalike omavalitsuste rollist ja nende vastutusest oma elanike ees. Mina ütlen, et kohalike omavalitsuste võimalused on väga erinevad. Kas Vabariigi Valitsus on nõus neid piirkondi tasandusfondi kaudu või muul viisil natuke rohkem toetama? Harjumaa kinnisvarahindadest ei tahaks ma rääkida.

See oli siis küsimus.

Aitäh! Nagu te hästi teate, tasandusfondis on oma selged komponendid, mis võtavad arvesse ka elanikkonna struktuuri. Nii näiteks arvestab tasandusfondi üks komponent erivajadusega inimestega ning eri vanuses inimestega. Nii et tasandusfond arvestab juba inimeste majandusliku toimetuleku võimalusi. Lisaks juhin tähelepanu, et inimeste toimetuleku tagamiseks on kohalikul omavalitsusel võimalus maksta nendele inimestele, kellel ei ole piisavat sissetulekut, toimetulekutoetust riigieelarve vahenditest. Riigieelarves on igal aastal neid vahendeid olnud rohkem, kui reaalselt on ära kulutatud. Omavalitsused teavad hästi, et selle aasta algusest kasvas oluliselt see määr, mille järgi on võimalik riigi kinnimakstavat toimetulekutoetust oma inimestele maksta. Nagu me teame, on toimetulekutoetuse piirmäär summa, mis jääb inimesele kätte peale kommunaalmaksete tasumist. See kasvas 90 eurost 130 euroni pereliikme kohta. Nii et tegelikult juba ainuüksi toimetulekutoetuste skeemi abil on omavalitsusel võimalik aidata neid inimesi, kellel mis tahes põhjusel ei ole kommunaalkulude katteks piisavat sissetulekut. Ma eeldan, et kõik omavalitsused võtavad seda probleemi tõsiselt ja tegelevad nende inimestega, kes vajavad toimetulemiseks abi. Käesoleva aasta 1. jaanuarist, nagu öeldud, kasvas toimetulekutoetuse piirmäär peaaegu 50%, mis parandab kindlasti omavalitsuste võimalusi neid inimesi aidata.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Need inimesed, kes räägivad sellel teemal, mille me arupärimises tõstatasime, on seisukohal, et seadused lonkavad. Uskuge mind, kõik võimalused on kohalikel omavalitsustel juba kasutatud ja rohkem neid ei ole. On vaja teha midagi seadustes. Minu ettepanek on, et valitsus vahetaks välja need paragrahvid, mis praegu reguleerivad nende inimeste, ütleme, olevikku. Kas valitsusel ei ole tahtmist võtta endale seda rolli, et teha seadustes järgmine samm, nii et inimesed elaksid tõesti soojas kodus ning toimetulekutoetuse maksmise võimalused oleksid kasutatud ja seda toetust jätkuks?

Aitäh! 12 aastat tagasi, kui minust sai omavalitsusjuht Tallinna Haabersti linnaosas, kus elab ligikaudu 40 000 inimest, kusjuures need inimesed on väga erineva sotsiaalse taustaga, puutusin ma kokku kõikvõimalike muredega. Mitte kunagi ei öelnud ma inimestele, et ma ei saa neid aidata, sest seadus seda ei võimalda, linnapea ei aita või mu näpp on haige. Mitte kunagi. Omavalitsusjuhina otsisin ma alati võimaluse, kuidas saaks aidata, mitte ei otsinud võimalust süüdistada kedagi teist. Sellist suhtumist ootan ma kõigilt omavalitsusjuhtidelt. Ma arvan, et ka Kohtla-Järve eelarves on selliseid võimalusi, et kui linnapea teab, et mõnes majas on reaalsed probleemid, siis ta saab aidata kaasa, et kas või linna reservfondist, kui muud allikat tõesti ei ole, see võlgnevus ajutiselt tasuda ja tegelda siis süstemaatiliselt võlgnevuste põhjustega. Loomulikult on olukorrad väga erinevad: võlgnevus võib tekkida kellegi tahtliku tegevuse tagajärjel või inimesed võivad tõepoolest õigustatult vajada omavalitsuse toetust. Kuid mõlemal juhul on omavalitsusel võimalik konkreetselt reageerida. Nii et ma ei mõista neid omavalitsusjuhte, kes veel enne, kui nad mõtlevad sellele, kuidas inimesi aidata, otsivad paragrahvi, mille alusel oleks võimalik riiki süüdistada. Inimesed ootavad seda, et omavalitsus aitaks. Riik on selleks väga mitmeid võimalusi loonud.

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Tegelikult ei ole see konkreetne juhtum, mis on praegu siin arutluse all, mitte kuidagi eraldiseisev. Neid episoode, kui küte või elekter on välja lülitatud, mille tagajärjel on hukkunud ka inimesi, on Eestis aastate jooksul olnud päris hea hulk. Teie vastus jätab mulje, et see kõik oleks nagu omavalitsuse probleem ja riiki see ei puudutaks. Aga kui see on aastate vältel väga sageli korduv probleem, kas te siis ei arva, et riik ja omavalitsused peaksid seljad kokku panema ja püüdma ühiselt leida lahendust, et inimesed ei kannataks ega hukkuks? Ma ei arva, et riik ja omavalitsus on lahusolevad asjad. Mis te arvate sellest, kui riik üritaks õla alla panna?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, riik on loonud sellise õiguskeskkonna, et on kohustus kolm kuud ette teatada, enne kui külmal ajal võib üldse energiavarustuse katkestada. See on üks olulisi garantiisid, et omavalitsusel oleks piisavalt aega probleemiga tegelda. Selleks et analüüsida õigusruumi piisavust, nagu ma juba ütlesin, oleme ettevõtlusministri eestvedamisel pannud kokku töörühma. Ma ei välista, et me leiame võimalusi, kuidas veel paremat õiguskeskkonda luua. Me oleme minevikus aidanud omavalitsusi, kes ühel või teisel põhjusel olid sattunud majanduslikku kitsikusse. Tihti on neil olnud muidugi väga objektiivsed ja loogilised põhjused, mida praegu võib-olla isegi näha ei ole. Hüpoteetilises olukorras, kus mõni omavalitsus ütleb, et neil ei ole lihtsalt ühtegi võimalust inimesi rahaliselt aidata, ja nad suudavad selle tõesti ära põhjendada, ei välista ma nende omavalitsuste rahalist toetamist. Aga üldjuhul on lahendused pigem jäänud omavalitsuse vähese aktiivsuse taha. Loomulikult on erinevaid olukordi. Ma ei taha üldistada, aga siiski on päris mitmeid näiteid, kui mina kodanikuna olen arvanud, et omavalitsus oleks võinud teha rohkem.

Anneli Ott, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Teid kuulates olen ma tõesti hämmingus. Ma loodan, et ma eksin, aga vastusest jäi kõlama, nagu valitsus oleks tegelnud vaid nimekirja koostamisega, kes on süüdi. Kuna ma usun, et ma eksin, siis äkki te ikkagi esitate need sisulised ettepanekud või mõtted, mida te kaalusite, kuidas valitsus saaks omalt poolt aidata seda probleemi lahendada? Me ei räägi ju ainult olukordadest, kus naabrid on soojatootjale võlgu. Me räägime ka tühjadest korteritest, kui naabreid ei olegi, omavalitsus ei saa kellelegi toetust anda jne.

Aitäh! Tõepoolest, te eksite, kui te arvate, et valitsus tegeleb selles või mõnes muus küsimuses süüdlaste otsimisega. Vastupidi, ma kirjeldasin neid rolle, mis Eestis eri võimutasanditel on, muu hulgas kirjeldasin ma valitsuse rolli kui õigust loovat ja rääkisin ka sellest, et kui mõnel omavalitsusel peaks olema tõepoolest sedavõrd suur rahaline kitsikus, et ta vajab vältimatult keskvalitsuse tuge, siis on põhimõtteline võimalus seda valitsuselt küsida. See ei oleks ka pretsedent, sest valitsus on varem mitmeid omavalitsusi objektiivsetel põhjustel toetanud. Aga ma siiski arvan, et selles küsimuses ei saa omavalitsusjuhid peituda ainult seaduste paragrahvide taha. Kõigepealt tuleb ikkagi kasutada ära kõik võimalused, mis neil on, alustades toimetulekutoetuste skeemist ja inimeste aitamisest, seejärel võiks kasutada natuke n-ö raamidest väljas mõtlemist, vaadata, millised võimalused üldse on, ja kas või ajutiselt tasuda see võlgnevus linnavalitsuse reservfondist, tagamaks, et tuba oleks soe. Pärast seda on võimalik olukorda edasi analüüsida. Kui mina oleksin Kohtla-Järve linnapea, siis ma läheneksin sellele probleemile sedakaudu, et kõigepealt leiaksin ma võimaluse võlgnevused tasuda, seejärel hakkaksin otsima süüdlasi või probleemkohti. Minu hinnangul on primaarne see, et inimeste toad oleksid soojad. Aga ma ei ole Kohtla-Järve linnapea. Küllap on teil Kohtla-Järve linnapea erakonnakaaslasena võimalik otse tema poole pöörduda ja võib-olla on teil selleks isegi põhjust.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie Haabersti linnaosa endise vanemana ei anna endale ilmselt aru, et kinnisvarahinnad Haabersti linnaosas Tallinnas ja Kohtla-Järvel on märgatavalt erinevad. Kohtla-Järve on väheneva elanike arvuga linn. Probleemi alge on selles, et majad tühjenevad ja inimesed, kes oma korteri on maha jätnud, ei pea seda enam üldse müümise vääriliseks. Nad on Kohtla-Järvelt lahkunud ja tõenäoliselt on nad lahkunud ka Eestist. Need on mahajäetud korterid, mille arved jäävad maksmata. Korteriühistud, kes on püüdnud maksta ka nende korterite eest, on raskustes. Linnavalitsus ei saa võtta neid maju n-ö enda poolt küttele. Kas teil on mingi ettepanek, mida teha massiliselt mahajäetud korteritega, mille omanikke on raske üles leida, nii et korteriühistu sellega hakkama ei saa? Kas on mingi võti, kuidas appi tulla? See võti võiks olla midagi enamat kui see, et las linnavalitsus tegeleb sellega.

Aitäh! Ma viitasin sellele, et Liisa Oviir on saanud ülesandeks koos Justiitsministeeriumiga analüüsida, kas on võimalik õigusruumi selles küsimuses parandada. Samas on väga raske piiratud info pinnalt esitada üldistusi kõikide juhtumite kohta. Kui aga keegi pahatahtlikult hülgab oma omandi, siis on Eestis kui õigusriigis võimalik taotleda, et see inimene ikkagi oma kohustusi täidaks. Ma saan aru, et teie näites ei olnud küsimus selles, et inimene ei suudaks arveid maksta, vaid pigem selles, et inimene lihtsalt loobub sellest. Sellisel juhul on vaja selle inimese käest raha sisse nõuda. Sel juhul tuleb jõuda kohapeal kokkuleppele, kas ta loobub oma kinnisvarast näiteks omavalitsuse kasuks või tõepoolest nõutakse temalt võlgnevus sisse. Kohustus tema ees jääb ju eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes iganes parajasti talle sooja- või elektrienergiateenust pakub, alles. Sellel ettevõttel on igal juhul võimalus – kui me eeldame, et inimesel ei ole otseselt rahalist probleemi – kohtu kaudu korrektselt see raha sisse nõuda. Aga veel kord, me teame, et olukordi on erinevaid. On ka neid inimesi, muu hulgas sealsamas Kohtla-Järvel, kes ei ole arveid maksnud seetõttu, et nende igakuistest sissetulekutest ei ole selleks piisanud. Sel juhul on kohalikul omavalitsusel küll täiesti võimalik appi minna. Sellepärast meil ongi toimetulekutoetuste skeem, kus on ette nähtud, kui palju raha peab inimesele kätte jääma peale kommunaalkulude katmist. Eeldus on, et kommunaalkulud saavad kaetud, ja siis jääb veel pereliikme kohta kätte kindel summa (praegu 130 eurot, eelmise aasta lõpuni 90 eurot), millega saab teha muid olulisi kulutusi. Aga jah, otse teie küsimusele vastates ütlen, et ettevõtlusministri juhtimisel vaadatakse väga hoolikalt konkreetseid näiteid ning otsitakse võimalusi õigusruumi parandada.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Me kuulsime teie vastustest, et te oleksite suurepärane Kohtla-Järve linnapea. Mul on teile palve. Võib-olla räägite ka peaministri positsioonilt sellest, mida tegema peaks? Üks asi, mida riik võiks nende inimeste heaks teha, on soojusenergia käibemaksu vähendamine. Soojusenergia ei ole meie riigis luksuskaup, see on midagi, millest me kõik sõltume. Keskerakond on pidevalt pakkunud, et me võiksime selle viia miinimumini. Siis jääksid paljud probleemid olemata. Kas valitsus on seda võimalust kaalunud?

Aitäh! Kui te kuulasite seda näidet, mille tõi teie hea erakonnakaaslane Kadri Simson, siis küllap panite tähele, et on ka selliseid olukordi, kus küsimus ei ole mitte soojusenergia hinnas, vaid selles, et inimesed jätavad oma korteri maha ega huvitu enam kommunaalkulude eest maksmisest. Nende puhkude jaoks, kui inimestel on raskusi toimetulekuga, on Eestis toimetulekutoetuste süsteem, mis katab tegelikud kulud koos käibemaksu ja kõikide teiste Eestis kehtivate maksudega. Kui te rahulikult rehkendate, siis küllap leiate, et tegelik probleemi põhjus mõlema näite puhul peitub siiski mujal.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised. Martin Repinski, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud peaminister! Kuna te esitasite essee teemal "Kui ma oleksin Kohtla-Järve linnapea", siis kui te lubate, esitan mina essee teemal "Kui ma oleksin peaminister". Kui ma oleksin peaminister, siis mul oleks täna piinlik Riigikogu ees seista ja sellist juttu rääkida. Tõesti, te ainult süüdistasite kõiki: probleemides on süüdi kohalik omavalitsus ja korteriühistud, kes iganes, aga kindlasti mitte valitsus, valitsus ei ole pidanud justkui midagi tegema.
Äkki olete te unustanud, mis seisus on praegu Ida-Virumaa ja mis seal üldse toimub? Me kõik mäletame, et eelmisel aastal käis Kristen Michal Ida-Virumaal ja ütles, et kohe-kohe on seal 4000 uut töökohta ja siis on kõik suurepärane. Aga tegelikult, nagu te teate, sai Kohtla-Järve Linnavalitsus alles aastavahetusel, pärast aastaeelarve kinnitamist, teada, et VKG koondab veel umbes 500 inimest. Nii et Kristen Michali prognoos ei olnud pehmelt öeldes väga täpne. Alles hiljuti lugesin ma artiklit, kus ta rääkis, et lähiaastate jooksul on plaanis luua 2500 töökohta. Nii et ta on juba natuke pessimistlikumaks muutunud. Aga see selleks.
Ma tahan öelda, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse elu ei ole praegu nagu lill. Mis puudutab kõnealuseid korteriühistuid, siis mõni neist ei saa isegi unistada kohtusse minekust, hagi esitamisest või millestki sellisest, sest neil lihtsalt ei ole raha. Vist kõige suurem maja, kus ei ole praegu kütet, asub aadressil Vahtra 23. Selle maja võlgnevus VKG-le on kokku umbes 5500 eurot. Kui mina käisin selles majas, siis nägin ma seal korteriomanikku, kes võttis oma korterilt metallukse eest ära, pani selle oma autosse ja viis ära. Tema võlgnevus korteriühistu ees on umbes 8000 eurot. Nii et kui ka ainult tema maksaks oma võla kinni, siis saaksid kõik teised elada samamoodi nagu varem, ei oleks seda probleemi, et kaugküttesüsteem oleks välja lülitatud.
Tegelikult tahan ma teid paluda mitte unustada, et nendes majades elavad inimesed, aga neid maju ei ole enam võimalik üldse kasutada. Seal on kõik süsteemid omadega läbi, kõik oleks vaja välja vahetada, aga see ei ole võimalik, lihtsam oleks ehitada samasugune uus maja. Tõesti, need korterid seal ei maksa reaalselt midagi. Nii et see, mida te rääkisite, et korteriühistu peaks kiiresti tegutsema ja midagi ette võtma, ei ole eriti võimalik. Ma arvan, et pigem oleks riigil väga lihtne võimalus siin aidata, kui tal oleks vähegi soovi, sest see probleem on marginaalne. Kui me räägime võlgnevustest, siis need kõik kokku on Kohtla-Järvel praegu ainult 10 000 – 15 000 eurot. Mul on ausalt öeldes väga piinlik, et Euroopa Liidu riigis selline situatsioon on ja valitsus on olnud sellest teadlik juba tükk aega, mitu kuud, aga mitte midagi ei toimu. Ainult süüdistatakse teisi inimesi ja rohkem eriti midagi ei toimugi.

Valeri Korb, palun!

Kui me räägime sellest teemast, siis peame päris kindlalt vaatama, mis erinevus on Tallinna Haabersti linnaosal ja Kohtla-Järvel. Ma mäletan nendest päevadest, kui ma veel linnavalitsuses töötasin, et kui linnavalitsuse istungitel oli palju-palju pabereid, mis olid seotud just korterite müümisega, siis, uskuge mind, mõni kolmetoaline korter maksis 150 dollarit. See tähendab, et Kohtla-Järvel korteriturgu enam üldse ei eksisteeri. Peaminister rääkis, et oleks vaja täielikult kasutada toimetulekutoetuste skeemi võimalusi. Mul tekib niisugune küsimus. Ütleme, neljandal ja viiendal korrusel elavad inimesed, ka esimesel ja teisel korrusel elavad, aga kolmanda korruse inimesed on sõitnud kaugele-kaugele, võib-olla töötavad Soomes või Rootsis. Kui nad enam üldse seal ei ela, siis tekib mul küsimus, mis toimetulekutoetusest võime me nende inimeste puhul rääkida. Aga kui me räägime sellest, mida korteriühistud on võlgu Viru Keemia Grupile, ja kui rääkida Kohtla-Järvest, siis ausalt öeldes tulebki nende n-ö kolmanda korruse korterite tõttu, kus keegi enam ei ela, tasapisi kokku võlg 8000 eurot. Kohtla-Järve majadele soovitatakse hakata abi otsima reservfondist, aga seda ausalt öeldes ei olegi, sest 38 000 inimesest, kes elavad praegu Kohtla-Järvel, on 14 500 pensionärid, maksumaksjaid on ka umbes 14 000 ning neid jääb iga aastaga vähemaks ja vähemaks. Viru Keemia Grupp on kinni, Nitrofert ja teised ettevõtted, kes oleksid võinud tuua linna eelarvesse raha üksikisiku tulumaksu kaudu, on kinni. Ütleme ausalt, et reservfond on viidud täielikult nulli.
Ma veel kord toonitan seda, mida ma küsisin peaministrilt, et kõige suurem probleem on seadustes. Me oleme siin teinud kõik, et korteritel neid lepinguid ei oleks ja kõik lepingud on seaduse alusel sõlmitud otse korteriühistuga. Kui sellest suurest kolhoosist sõidab kaks-kolm inimest ära, siis ongi järgmisel aastal võlg käes. Veel kord toonitan, et mure on praegu seadustega ja see mure ei ole mitte ainult Kohtla-Järvel, selliseid muresid on terves Eestis. Me peame mõtlema sellele, kuidas seda probleemi lahendada. 2011. aastal tegime me sellise sammu, et 90 päeva peab inimestele ette ütlema, kui boiler majas välja lülitatakse, ning seda ei tohi välja lülitada 1. oktoobrist kuni 1. aprillini. Peame tegema ka teise sammu. Mul on väga kahju, et valitsus ei vaata sellele mitte pragmaatilisest küljest, vaid seisukohast, et kohalikud omavalitsused ja korteriühistud peaksid koos töö ära tegema. Kahju küll, et valitsus vaatab sellele probleemile sellisest seisukohast, et teised on teinud vigu, aga nemad on teinud kõik, et inimestel oleks hea. Ma ei usu, et olukord on niisugune. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! See teema ei ole tegelikult Kohtla-Järve ühe maja teema, see teema on üle-eestiline. Ma võin tuua näite oma koduvallast, kahepaikne, nagu ma olen, ühte jalga pidi maaelanik. Minu naaberkülas on kolm korrusmaja, millest ühes elab kolm-neli inimest, kes on ehitanud korterisse buržuika, mille toru on aknast väljas. Nende buržuikade abil teevad nad talvel endale sooja. Vallakeskuses on terve hulk korrusmaju, mis on osaliselt või täielikult tühjad. Vald on tubli. Kuna kool on lähedal, siis on ehitatud ühine katlamaja, mis kohaliku halukütte baasil kõiki neid hooneid siiski soojas hoiab, nii et torud ei ole veel lõhki külmunud. Aga kui inimeste lahkumine jätkub – ja see jätkub –, siis on ainult aja küsimus, millal järjekordne maja maha jäetakse, küttesüsteemist välja lülitatakse, ära lagastatakse ja puruks pekstakse. Kui me Eestis ringi käime, siis me näeme igal pool sarnast pilti.
Öelda, et see on kohalike omavalitsuste probleem, on väga lihtsustatud lähenemine. See ei ole kohalike omavalitsuste probleem. Ükski kohalik omavalitsus ei suuda kõigi nende kümnete majadega hakkama saada. See on lihtsalt võimatu. Nendesse keskustesse, küladesse, on kunagi ehitatud korrusmajad, kus elasid inimesed, kes töötasid mõnes suurfarmis või väikeses tehases või ettevõttes. Siin on tarvis nii seadusandlikult kui ka puhtpraktiliselt mõelda selle peale, kas mitte koondada inimesed ühte majja, ehitada sinna katlamaja, mis seda maja kütab, ning jätta teised majad tühjana seisma ja mingi aja jooksul need lammutada. See on tegelikult see, millega tuleks tegelda.
Üksikute võlglaste probleemide lahendamine ei ole loomulikult riiklik küsimus, kuid terves Eestis eksisteeriva probleemi teadvustamine ja selle likvideerimisega tegelemine on riiklik küsimus. Selles mõttes ma oma küsimuse ennist esitasingi, et kas riik ei saaks õlga alla panna. Ma kordan seda, härra peaminister. Siin on vaja mõelda laiemalt. Riik peab tulema appi kohalikele omavalitsustele ja mitte ainult omavalitsustele, vaid eelkõige inimestele. Mingisugune lahendus tuleb leida, sest endisel moel edasi minna ei saa. Uskuge mind, varem või hiljem lülitatakse jälle kusagil elekter välja, inimesed hakkavad küünlaid kasutama ja miski läheb põlema. Ärme unustame, et väga paljud nendest inimestest, kes nendes majades elavad, on muutunud asotsiaalseks. Nad on kaotanud töö, nad on kaotanud perspektiivi, neil ei ole enam mingit eesmärki, nende elul ei ole õiget sisu. Nende kõrval võivad elada aga täiesti normaalsed lastega pered. Kui asotsiaal paneb maja põlema, siis ohvrid ei pruugi olla ainult need asotsiaalid, kellel on ka muidugi oma hingeke, vaid ohvrid võivad olla korralikud inimesed, kes mitte millegagi ei ole ära teeninud seda, et kaotada kas oma vara, tervis või elu.
Nii et ma tahan oma sõnavõtuga veel kord teie kõigi südametunnistusele koputada, et niimoodi ei saa olla. Me korrutame pidupäevakõnedes kogu aeg, et meid on nii vähe ja iga viimane kui inimene on tähtis. Mõtleme siis, kuidas me saame kõikidele nendele inimestele tõestada, et nad ei ole üleliigsed ja nende mured lähevad valitsusele korda. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Peale seda kõnet, mis äsja siin kõlas, tekkis mul soov paar sõna öelda. Euroopas räägitakse praegu, et on inimesi, kelle majad on puruks pommitatud. Neil ei ole elukohta, neil ei ole võimalik hakkama saada, neil ei ole töökohta, nad muutuvad asotsiaalideks, nad ei saa lapsi kasvatada. Neid on vaja viia ja koondada kuskile, kus see kõik oleks kindlustatud. Praegu kuulasin ma kolleeg Helmet ja äkki sain aru, et see loogiline rida on täpselt sama: maja on kaotatud, tööd ei ole, oled asotsiaaliks muutumas, tervisega on probleemid. Aga Süürias on sõda, meil sõda ei ole. Selle peale mõeldes, kuidas siin üldse saab olla paralleele, ja vaadates peaministrit, kes on selle peaministri mantlipärija, kes lubas meile, et varsti-varsti oleme viie kõige rikkama ja edukama Euroopa riigi hulgas, on selge, et need asjad lihtsalt ei klapi. Ma ei saa aru! Kuna eelkõneleja mainis ka pidulikke kõnesid, mida me veebruaris kuulsime väga-väga palju, siis jälle üks asjalik ettepanek. Miks ei võiks järgmine presidendi vastuvõtt – hoolimata sellest, kes ka ei ole järgmine president – toimuda kuskil sellises kohas, kus need mahajäetud majad on? Seda võiks seal teha ja nii näidata, et sellised kohad on olemas ja me hoolime nendest inimestest, vähemalt ei unusta neid. Ma ei tea, kuidagi liiga lähedane paralleel tekkis selle vahel, mis toimub mujal ja mis toimub meil. Ma kordan veel kord: Süürias on sõda, millega saab neid asju selgitada. Kuidas neid selgitada Eestis, on arusaamatu. Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem sõnasoove. Peaministril ei ole ka. Või on? Ei ole.

Järgmise arupärimise esitajad on Andres Herkel, Kadri Simson, Külliki Kübarsepp, Monika Haukanõmm, Martin Helme, Artur Talvik, Krista Aru, Ain Lutsepp, Siret Kotka, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Anneli Ott, Valeri Korb, Mart Helme, Jaak Madison, Henn Põlluaas, Raivo Põldaru, Arno Sild ja Uno Kaskpeit. Arupärijate nimel Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Peaminister! Head kolleegid! Nagu Riigikogu esimees juba ütles, on arupärimisele alla kirjutanud 20 Riigikogu liiget, kes kuuluvad Keskerakonna, Vabaerakonna ja EKRE fraktsiooni. Arupärimine anti üle 17. veebruaril. See oli aeg, kui järjest tuli negatiivseid uudiseid planeeritavate suurkoondamiste kohta ja selle kohta, et Eesti majanduskasv on märksa tagasihoidlikum, kui loota võis, ning tagasihoidliku majanduskasvu tõttu ei ole ka suurt lootust, et tekiks juurde uusi töökohti, mis korvaksid kaotatud töökohad näiteks PKC Eestis või Viru Keemia Grupis. Samas esitas peaminister väga optimistlikke seisukohti, väites, et Eesti elanike sissetulekud on suurenenud ja ostujõud paranenud ning tööpuudus pole ka enam eriti suur. Peaminister väitis, et Eesti majanduse vundament on tugev ja meie haavatavus on vähenenud.
Nii väga kui me ka tahaksime sellega nõustuda, oleme olukorras, kus Ida-Virumaal on suured koondamised alles ees – teated on välja saadetud, aga inimesed on veel tööl, nad ei ole ennast töötukassa kontorites kirja pannud –, aga juba nüüd on seal 6540 registreeritud töötut. Eelmise arupärimise jätkuks ütlen, et olukorral, kus Ida-Virumaal on tööpuudus märksa suurem kui ülejäänud Eestis, on oma järelmid. Sealsete linnade tulubaas väheneb, eelkõige on löögi all Kohtla-Järve ja Kiviõli. Löögi all on ka needsamad korteriühistud, kui osa liikmetest satub olukorda, kus nad ei jõua enam oma kohustusi kanda.
Selle kõige tõttu esitasimegi peaministrile seitse küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, need on eri valdkondadest, aga eelkõige on need kantud murest, et kui tekibki uusi töökohti, siis valdavalt kipuvad need tekkima Tallinnasse ja Harjumaale. Ida-Virumaa kui kriitiline piirkond vajab kindlasti erilist lähenemist. Ühest valitsuse väljasõiduistungist ei piisa, vaja on selget programmi, poliitilisi algatusi ja pidevat tähelepanu. Tänan tähelepanu eest ja ootan peaministri sisukaid vastuseid!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie 17. veebruaril esitatud arupärimisele töökohtade ja suurkoondamiste kohta.
Esimene küsimus: "Te lohutasite pärast Viru Keemia Grupi koondamist Ida-Virumaa inimesi, et üle Eesti on kokku 9000 vaba töökohta. Mis kasu on nendest töökohtadest, kui seetõttu peab inimene ikka oma kodukohast lahkuma ja seeläbi süveneb ääremaastumine?" Olgu kõigepealt öeldud, et riik aitab EAS-i ja mitme teise struktuuri kaudu aktiivselt kaasa sellele, et meelitada Ida-Virumaale investoreid ja nii luua seal uusi töökohti. Jõudsalt laiendab tegevust ka SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus. Ennaktempos arendatakse peale Narva tööstuspargi laienduse tööstusparke Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis ning mitmed erainvestorid on ka minuga rääkinud soovist luua töökohti just nimelt Ida-Virumaal. Nii et on tehtud mitmeid asju, mis Ida-Virumaal tööhõivet parandavad. Ka valitsuse otsusel lubada statistikakaubanduse raames põletada Eesti Energia Auvere elektrijaamas väheväärtuslikku puitu on piirkonnas potentsiaalselt sadu töökohti loov mõju.
Kui vaadata teie küsimust piirkondliku arengu ja inimeste elukorralduse seisukohast, siis tuleb öelda, et loomulikult on parem ja mugavam, kui töö kaotanud inimene leiab uue töö kodule võimalikult lähedal. Samas pakub geograafiline mobiilsus inimestele töö kaotamise korral siiski võimalust sobivat tööd leida. See on võimalus, mida ei peaks liiga kerge käega kõrvale jätma. Olgu öeldud, et riik lausa rahaliselt toetab seda, kui inimene käib tööl oma elukohast kaugemal. Inimesed, kes on üle kuue kuu töötud olnud ja asuvad tööle oma kodukohast kaugemal, saavad töötukassast mobiilsustoetust. Samuti tuleb öelda, et Eestis on mitmeid piirkondi, kus on lausa karjuv töökäte ja ajude puudus. Ma ei saa kuidagi öelda ära näiteks Viljandi ettevõtetele või Viljandi linna juhtidele, kes on ühiselt võtnud ette retked Ida-Virumaale, et pakkuda seal töökohti, mis on olemas Viljandimaal. Veel kord, tegemist on võimalusega. Pigem olgu inimestel valikuid rohkem kui vähem.
3. märtsil toimus Vabariigi Valitsuse istung Narvas. Seal kiitsime me heaks mitu uut toetusmeedet, mis otseselt mõjutavad töökohtade loomist Ida-Virumaal. Neist esimesena toon välja uuendatud palgatoetuse. Kui luuakse enam kui 20 töökohta inimestele, kes on kuus kuud või kauem tööta olnud, siis maksab töötukassa suure osa nende palgast kinni. See võib tunduda väga helde meetmena, aga meil on kriisiajast sarnane kogemus olemas. Toona maksime me palgatoetust väga piiratud ulatuses, küllalt madalas piirmääras, aga ometi see töötas. Üle Eesti sai seda toetust kokku 17 000 inimest. Kui mina olin vahetult peale kriisi sotsiaalminister, siis sain ma teha kokkuvõtteid ja pean tunnistama, et ma üllatusin positiivselt sellest, kui tõhusalt palgatoetus toiminud oli. Nüüd oleme otsustanud luua palgatoetuse märksa suuremas ulatuses üksnes Ida-Virumaa jaoks, kus paraku on juba mitmeid aastaid olnud tööpuudus suurem kui Eestis keskmiselt. Tõsi, ka Ida-Virumaal on viimase viie-kuue aasta jooksul tööpuudus oluliselt vähenenud, täpselt samamoodi nagu Eestis tervikuna. On isegi näitajaid, mis Ida-Virumaal on paranenud kiiremini kui Eestis tervikuna. Aga aus on öelda, et nii nagu kriisiajal oli Ida-Virumaal tööpuudus peaaegu poole suurem kui Eestis keskmiselt, siis täpselt samamoodi on ka nüüd, mil Eestis on tööpuudus jõudnud tagasi buumiaegsele tasemele, Ida-Virumaal tööpuudus tõesti suurem. Samal valitsuse istungil otsustasime taotleda vahendeid Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, mis annab töötukassa vahenditele loodetavasti veelgi lisa, et me saaksime konkreetselt just Ida-Virumaa inimesi toetada.
Teine küsimus: "Kuidas hindate töötukassa ja muude asjakohaste ametkondade reageerimist koondamistele, millised nõustamis- ja koolitustegevused ning muud abimeetmed on käivitatud?" 2016. aasta jaanuaris avaldatud Viru Keemia Grupi plaanile koondada üle 500 töötaja (tõsi, peale ettevõttes toimunud konsultatsioone vähenes see arv oluliselt) reageeris töötukassa kohe. Järgmisel hommikul kell kaheksa sain mina esimese ülevaate töötukassa piirkonnajuhilt. Ligikaudu pool tundi hiljem rääkisin töötukassa juhi ning tervise- ja tööministriga ning saan kinnitada, et reaktsioon oli kohene. Abi on osutatud nii ettevõttele kui ka suure tõenäosusega koondatavatele töötajatele. Muu hulgas tehti juba siis, kui oli olemas esmane info koondamise kohta, ettevõttes karjäärinõustamist ja tööotsingu töötubasid ning korraldati kohe ka infopäev koondatavate töötajate vahetutele juhtidele. Infot vabaneva tööjõu kohta vahendati töötukassa töömessidel ja selgitati välja kõikide töötajate ametioskused. See on loomulikult oluline sisend teenuste kavandamiseks ja uute töökohtade leidmiseks. Samamoodi nagu Ida-Virumaal pakkus töötukassa kohest abi ka PKC Groupi koondamistele reageerides. Ettevõttes korraldati enne koondamisi infotunde, tööotsingu töötubasid, pakuti individuaalset nõustamist, samuti on kavas koostöös ettevõttega korraldada vähemalt kaks töömessi. Nii et tegevused on käima läinud. Järgmistele küsimustele vastamise käigus saan täpsemalt rääkida, millised on koondatavate inimeste lootused uut töökohta leida.
Kolmas küsimus: "Ettevõtlusminister Liisa Oviir tõi esile, et maksukeskkonna muutmine on valitsuses tõsiselt kõne all. Tööstuspoliitika rohelist raamatut koostades on tehtud maksumuudatuste ettepanekuid, mis peaksid aitama kasvatada majandust ja suurendada Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet. Millised konkreetsed maksumuudatused on valitsusel plaanis tööstuspoliitika rohelisest raamatust veel sel aastal ellu viia?" Tööstuspoliitika rohelise raamatu eesmärk on analüüsida meetmeid, mis aitaksid kaasa Eesti tööstuse rahvusvahelise konkurentsivõime kasvule. Igale muudatusele eelneb põhjalik analüüs. Ettepanekud meetmete kohta ning mõjuanalüüside täpse ajakava on ettevõtlusminister lubanud valitsuskabinetile välja pakkuda veel sel kevadel. Kui me vaatame ettevõtluskeskkonna maksustamist Eestis, siis võib öelda, et Eesti maksukeskkond on tervikuna atraktiivne. Samas olen ma veendunud, et vaja on tööjõumakse langetada, ja sellega kavatseb valitsus kindlasti jätkata. Lisaks on valitsuses olnud arutelu all võimalus vähendada väga suure energiamahukusega tootmise ehk väga-väga suurte energiatarbijate makse või teisi tasusid. Ka siin on antud mitmele ministrile ülesanded ja tähtajad, millal on vaja välja tulla konkreetsete analüüsidega. Samas peab mõistma, et koondamised Ida-Virumaal ja Harjumaal ei ole põhjustatud kaugeltki mitte maksukeskkonnast. Vastupidi, PKC viib tootmise riiki, kus maksukeskkond on Eesti omast ebasoodsam ja kus ka energia hind on kõrgem kui Eestis. Põhjus on väga lihtne: meie palgad on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud ja Eestis ei ole selle ettevõtte hinnangul võimalik jätkata odava tööjõuga tootmist. Ma soovitan lugeda nädalavahetuse Arterist Swedbanki juhi Robert Kiti väga otsekohest hinnangut Eesti majandusele. Ta ütles, et me oleme jõudmas järgmisesse arenguetappi ja väga odava tööjõuga tootmine ei saagi Eestis olla konkurentsivõimeline, kui me soovime, et meie inimeste palgad kasvaksid. Me ei saa olla korraga kõrgete palkade ja odava tööjõuga riik.
Neljas küsimus: "Ühe konkreetse ettepanekuna on tööstuspoliitika rohelises raamatus kirjas elektri hinnakomponentide diferentseerimine tarbimiskogusest lähtudes. Millal on valitsusel kavas see ettepanek ellu viia?" Ettevõtlusminister esitas möödunud nädalal valitsusele arutamiseks eelanalüüsi elektri hinnakomponentide diferentseerimiseks suurtarbijate puhul. Me võtsime selle info teadmiseks ja andsime ettevõtlusministrile korralduse teha koostöös rahandusministri ning majandus- ja taristuministriga põhjalik mõjuanalüüs konkreetsete ettepanekute kujundamiseks. Oluline on teada, et kui jätta kõrvale see elektrienergia hind, mis tuleb börsilt ja mida valitsusel on vähe võimalusi kujundada, siis on kõige suurem hinnakomponent võrgutasu, seejärel taastuvenergia tasu ja kõige väiksem komponent on aktsiis.
Viies küsimus: "Millised on Teie hinnangul koondatavate PKC ja VKG töötajate võimalused leida vähemalt praeguse palgatasemega töökohti oma piirkondades?" Siin tuleb arvestada, et nende kahe ettevõtte asukoht ja koondatud töötajate ametioskused on küllalt erinevad. Kui võtta aluseks praegune info, siis on PKC-l plaan koondada aasta jooksul, kuni järgmise kevadeni, järk-järgult kokku 542 töötajat. Kogu tööjõud ei vabane korraga, mis oluliselt parandab inimeste võimalusi sobivat tööd leida. Me teame, et Harjumaal on tööpuuduse määr üks Eesti madalaimaid. Samal ajal on Harjumaal väga suur tööjõupuudus, mitmed ettevõtted on juba avaldanud soovi PKC-st endale tööjõudu palgata. Märtsi alguse seisuga oli Harjumaal registreeritud töötuse määr 3,6%. Ma olen Tartu Ülikoolis majandust õppinud ja mäletan professor Eametsa loengust, et tööpuudust alla 5% loetakse üldjuhul nulltööpuuduseks. Päris nulli ei saa tööpuudus statistiliselt kunagi langeda, aga olukorras, kus tööpuudus on alla 5% – ja Harjumaal see nii tõepoolest on –, on ekspertide hinnangul tegemist tööjõupuudusega. PKC keskmine brutopalk on Eesti keskmise lähedal ehk allpool elektroonikatööstuse keskmist ning allpool ka Harjumaa keskmist palgataset. PKC ja töötukassaga on ühendust võtnud ning vabanevate töötajate vastu huvi tundnud juba mitmed ettevõtted, sh tootmisettevõtted. Ma usun, et võimalus, et PKC-s töötanud inimesed leiavad lähiajal võrreldava palgatasemega töö, on väga suur. Viru Keemia Grupi koondatavad on valdavalt kõrge spetsiifilise tehnilise kvalifikatsiooniga spetsialistid, kelle järele on Eestis suur nõudlus. Samas toimub VKG-s koondamine praeguse info järgi küllalt lühikese aja jooksul ning selles piirkonnas tervikuna on tööpuudus suur. Aga ma olen vestelnud kohalike haridusasutuste juhtidega ja töötukassa juhiga, ning võin öelda, et ka siin on mitmeid võimalusi, kuidas riik ja ettevõtted koos saavad aidata kaasa sellele, et tõenäosus uut tasuvat töökohta leida oleks küllalt suur.
Ma palun vabandust! Aeg saab otsa ja mul jääb kaks küsimust vastamata. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Kuna teile on hulgaliselt küsimusi, siis saate küsimustele vastamise korras rahulikult ära öelda vastuse ka kuuendale ja seitsmendale küsimusele.

Austatud juhataja! Hea peaminister! Te rääkisite, et ei olegi midagi hullu ja tööpuudust niisama hästi kui ei ole, sest 3,5% seda tähendabki. Aga seesama mees, kes PKC omal ajal Keilasse meelitas, on öelnud, et kõige selle taustaks on Eesti küürakas maksusüsteem. Pärast 2000. aasta eksperimenti, kui ettevõtte tulumaks kaotati ja hakati tõstma muid makse (tööjõumakse, aktsiise ja käibemaksu), on minejaid olnud veel. Kas teil on mingeid hinnanguid, kui paljud ettevõtted veel selle aastanumbri sees väidetavalt küüraka maksusüsteemi tõttu Eestist lahkuvad?

Aitäh! Ükski fakt selle inimese juttu küll ei kinnita. PKC juhid on selgelt öelnud, et nende lahkumise põhjus ei ole mitte maksusüsteemis. Muuseas, teie erakond on soovinud ju hoopis teises suunas liikuda, st tööjõumakse pigem tõsta. Hiljuti oli Riigikogu menetluses eelnõu, mis oleks juba keskmise palga lähedal kehtestanud küllalt kõrge maksuastme. Aga mis sellest ikka enam meelde tuletada. Loodetavasti selliseid eelnõusid niipea rohkem ei esitata.
Kui me vaatame, kuhu on plaanis PKC tootmine viia, siis näeme, et muu hulgas Leetu. Alles hiljuti tegi Eesti Pank, kelle erapooletuses ei ole ju kellelgi põhjust kahelda, analüüsi, mis näitas, et Eestis on tööjõu maksustamisel see maksukiil, mis tuleb tööjõukuludelt maksta selliste palgatasemete korral, mis on PKC palgatasemetega võrreldavad, märgatavalt väiksem kui Leedus ja, muuseas, väiksem ka kui Lätis. Millest siis tuleb see erinevus? Vastus on väga lihtne, erinevus tuleb sellest, et Leedus on circa 30% madalamad palgad. Küsigem endilt, kas me soovime endale sellist konkurentsieelist, kas me soovime olla odava tööjõuga riik. Mina väidan, et ei soovi. Vastupidi, me soovime, et meil palgad kasvaksid ja inimesed oleksid vääriliselt tasustatud. Kui me selle lähtekoha võtame, siis näeme, et tõepoolest on teatud sektoreid, millel on Eestis väga raske toime tulla. Üldiselt on kaks valikut: kas investeerida tehnoloogiasse ja teadmistesse ning suurendada ettevõtte Eestis loodavat lisandväärtust, mis võimaldab maksta kõrgemat palka ja käia kaasas üldise palgatasemega, või kolida riiki, kus palgatase on madalam. Ma olen avalikult öelnud, et võiks vaadata ka Eesti-siseseid liikumisvõimalusi, sest Harjumaa on Eesti kõige kõrgemate palkadega piirkond, aga näiteks Ida-Virumaal on palgatase märksa madalam. Miks ei võiks ettevõtted selle asemel, et kolida Leetu või kuhugi mujale, kaaluda tootmise viimist Harjumaalt hoopis Ida-Virumaale? Praegu on Ida-Virumaa palgataseme poolest kindlasti konkurentsivõimeline.
Teie seitsmendale küsimusele vastates oleksin ma toonud mitmeid näiteid suure lisandväärtusega töökohtade kohta, mida Eestis viimasel ajal on loodud või mida on lubatud luua. Ma toongi nüüd mõne näite, kui te lubate. Veebruaris, eelmisel kuul, avas oma uksed rahvusvahelise finantsettevõtte arvato Financial Solutions IT-arenduse ja Innovatsioonikeskus, millel on plaan tööle võtta sada inimest. Möödunud aasta detsembris tutvustas oma Tallinna arenduskeskust üleilmne IT-ettevõte HCL Technologies, mis alustab saja inimese palkamisega. Mullu oktoobris teatas Nordea Pank, et rajab sel kevadel Eestisse kogu kontserni tugiteenuste üksuse, kus eeldatavalt on samuti sadu töökohti. Sadu töökohti on loomas ka Põhjala suurkontsern ABB. Maailma suuruselt teine logistikaettevõte Kühne + Nagel on toonud Tallinna peaaegu kõik grupi IT-arendustegevused ja annab juba praegu tööd 270 inimesele ning plaanib laieneda. Iduettevõte TransferWise lõi ainuüksi mullu Eestisse 300 töökohta, rohkemgi veel. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik need töökohad on valdavalt Eesti keskmisest kõrgema palgaga, mis omakorda tähendab, et need aitavad kaasa sellele, et Eestis palgatase tõuseks. Tänu sellele saavad ju tõusta ka pensionid ja sotsiaaltoetused.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mainisite oma esinemises, et väheväärtusliku puidu põletamine Auvere jaamas loob sadu uusi töökohti. Ma mõtlesin mitu minutit ega suutnud kuidagi välja mõelda, mis töökohad need võiksid olla. Võib-olla räägite, mis sajad ametikohad need juurde tekivad ja kui kaua aega neid kohti võiks vaja olla.

Aitäh! Püüan selgitada. Ma olen küll Õismäel üles kasvanud, aga niipalju ma ikka taipan, et puidu põletamiseks tuleb see puit kõigepealt metsast põletamiskohta viia. Vaat seal see töökohtade hulk peidus ongi. Nimelt, Eesti metsanduse arengukavas on minu arvates lausa uskumatud arvud. Kui ühe teravatt-tunni energia tootmiseks on väga ümardatult vaja 1 miljon tihumeetrit väheväärtuslikku puitu, siis metsanduse arengukava hinnangul on see inimeste hulk, kes ühe teravatt-tunni energia tootmiseks peavad metsa minema – muidugi ülekantud tähenduses, mitte kõik ei pea füüsiliselt metsa minema –, või see töökohtade hulk lausa paari tuhande ringis. Mina püüaksin olla konservatiivsem. Oleks väga hea, kui see arv tõesti nii suureks osutub, aga olles veidi konservatiivsem, ütlen, et sadu töökohti peaks see puidu põletamine kindlasti looma, see on täiesti selge. Kui me mõtleme loogiliselt, siis mõistame, et väheväärtusliku puidu toomine väga kaugelt ei pruugi olla ratsionaalne. Seda enam, et ainuüksi Riigimetsa Majandamise Keskusel on Ida-Virumaa piirkonnas hulgaliselt kasutamata võimalusi puidu raiumiseks, ja ma usun, et samasugused võimalused on ka mitmel erametsaomanikul. Me teame, et Ida-Virumaa piirkonnas on metsamassiivi küllalt palju, nagu muidugi on seda ka mitmes muus Eesti piirkonnas.
Väites, et statistikakaubandus aitab luua sadu töökohti, tuginen ma eeskätt metsandusekspertide arvamusele. Valitsuskabinetis küsisin ma mitu korda üle ja sain kinnituse, et tõepoolest on siin sellised aukartust äratavad arvud. Ma olen rääkinud ka Jõhvis asuva kutsekooli direktoriga ja uurinud, millised on võimalused inimesi metsandusmasinate juhtijateks ümber õpetada. Teatud metsanduserialasid Jõhvis juba praegu õpetatakse, aga neil on põhimõtteliselt võimekus koostöös näiteks Luua Metsanduskooliga teha täiendusi õppekavadesse ja kiiresti inimeste ümberõppesse panustada. Hea tahtmise korral on võimalik need inimesed ka Ida-Virumaalt kohapealt leida. Tööd see muidugi vajab, üleöö see kõik ei teki, aga potentsiaal on minu hinnangul suur.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Me elame vist eri riikides. Minu teada on välisinvesteeringute maht praegu 20 aasta madalaimal tasemel ja riigireservid vähenesid aastaga vist üle 300 miljoni euro. Majanduskasv oli eelmisel aastal 1%. Teie aga räägite uutest ettevõtetest ja uutest töökohtadest. Te lugesite siin töökohad ette, aga eelmisel aastal pandi kinni 300 piimafarmi. Korrutage 300 kümnega, see teeb ainuüksi põllumajanduses 3000 töökohta. See kõik on konkurentsi küsimus. Ebaterves konkurentsiolukorras ei saa majandada. Näiteks, diislikütuse aktsiis, mida te tõstsite sellel aastal ning järgmisel ja ülejärgmisel aastal plaanite veelgi tõsta, paneb meie transpordiettevõtted väga ebatervesse konkurentsiolukorda. Elektriaktsiis on meil 4,47 eurot, Lätis ja Leedus on see aktsiis 1 euro. Kui me kõike seda kokku vaatame, siis ...

Palun küsimust!

... see ongi see põhjus. Millal valitsus hakkab ettevõtete konkurentsivõimet parandama ja aktsiisipoliitikat üle vaatama?

Aitäh! Ma imetlen teie oskust pikkida küsimuse ühte minutisse sedavõrd palju vigu. Aga kuna kõiki neid ei ole mul võimalik vastamiseks ettenähtud lühikese aja jooksul ümber lükata, siis keskendun ma vaid mõnele. Toon eeskätt välja räige vea, mis puudutas riigireservide vähenemist. Ei tasu uskuda päris kõike, mida te lehest loete. Mina näiteks lugesin täna, ma ei teagi miks, Pealinna lehte. Lugesin sealt, et tulevikus jäävad maainimesed ilma arstiabita. Selle pika, mitmel lehel avaldatud loo tõele vastavuse protsent on täpselt null. See ei tuginenud ühelegi faktile ja ka hinnangud ei olnud adekvaatsed. Niipalju siis lehelugemisest. Ma saan aru, et ka teie olete lehe vahendusel kuulnud, justkui oleksid riigireservid vähenenud, aga te olete jätnud tähelepanuta olulise fakti. Tegemist oli lihtsalt finantsjuhtimisega. Möödunud aasta lõpus tehti väga palju väljamakseid, peamiselt eurofondide väljamakseid, ja need laekuvad riigieelarvesse tagasi käesoleva aasta alguses. Nii et jutt reservide vähenemisest on pehmelt öeldes liialdatud.
Kui me vaatame Eesti eelarvepoliitikat laiemalt, siis on mul hea meel teatada, et need kaks aastat, mil mina olen olnud peaminister, on mõlemal aastal, nii 2014 kui ka 2015, riigieelarve olnud ülejäägis ja päris korralikus ülejäägis. Kui me loogiliselt mõtleme, siis saame aru, et ülejäägis eelarve pigem suurendab kui vähendab reserve.
Mis puudutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, siis siin ei saa praegu unustada ühte tegurit – nafta erakordselt madalat hinda. Seda Eesti valitsus kindlasti ei kontrolli, küll aga reageerisime me võimalikult kiiresti ja langetasime nafta hinnast sõltuvate ettevõtete saaste- ja keskkonnatasusid, et tagada neile ettevõtetele võimalus tegevust jätkata. See oli väga raske arutelu, sest selle otsuse mõju on kümned miljonid eurod aastas, aga me teame, et see suurendab oluliselt võimalust, et õlitööstuse ja laiemalt põlevkivitööstuse ettevõtted jääksid püsima. See on üks väga konkreetne näide selle kohta, kui valitsus on oluliselt parandanud Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Ma võin tuua veel mitmeid näiteid. Ka tööjõumaksude langetamine mõjub ettevõtete konkurentsivõimele kahtlemata positiivselt, nii nagu ka see, et Eestis on maksupettuste arv muutunud oluliselt väiksemaks kui mitmes meie naaberriigis. Mida ausam on maksukeskkond, seda parem on kõikide ausate ettevõtete konkurentsivõime. Mitmed ettevõtjad on seda ka väga tänulikult rõhutanud. Neid samme võiks loetleda pikalt. Ma arvan, et valitsus peabki otsima uusi võimalusi, kuidas muuta ettevõtluskeskkonda veelgi atraktiivsemaks. Majandus- ja taristuminister on algatanud bürokraatia vähendamise programmi, ettevõtlusministril on terve hulk ettepanekuid, justiitsminister esitas eelmisel nädalal mitmeid ettepanekuid jne. Kõik see vajab järjepidevat analüüsimist. Kui me leiame ettepanekud, mis tõesti ettevõtluskeskkonda parandavad, siis me ei kõhkle neid ellu viimast.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma arvan, et Pealinn osutas siiski õigetele probleemidele. Kui rääkida koondamistest, siis valitsus on nõudnud, et ka haiglates palju koondamisi tehtaks, nii Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumis tuleb koondada 80–85 inimest. Ka üldhaiglad peavad kokku tõmbama, sest eriarsti erialade arvu vähendatakse ju kaheksani. Paljud arstid lahkuvad, sest nad ei taha poole kohaga töötada. Kui me vaatame ravi kättesaadavust elukohajärgses üldhaiglas, siis see tõepoolest halveneb. Seda pole isegi minister eitanud. Kuidas selle väheneva arstiabiga toime tulla? Meie rahvas vananeb ja tervelt elatud aastate arv on alates 2009. aastast vähenenud, pealegi leiavad aset koondamised.

Aitäh! Kõigepealt rõhutan, et mulle teadaolevalt ei ole ükski haigla saanud tervise- ja tööministrilt ülesannet koondada tervishoiupersonali. Põhja-Eesti Regionaalhaigla ütles ka välja, et arvestades asjaolu, et tööealiste elanike arv Eestis väheneb, nad tulevad tõepoolest toime ülesandega, kuidas tugipersonali tulevikus efektiivsemalt kasutada. Eestis tervikuna mingit haiglate kokkutõmbamise plaani ei ole, erinevalt sellest, mida teie erakonnakaaslane Peeter Mardna Pealinnas väitis. Ma väidan, et tema väited on suisa pahatahtlikud, ja seda sellepärast, et need ei saa küll ühelgi faktil põhineda. Veelgi enam, päris olulisi otsuseid selle kohta, kuidas tagada üldhaiglate kestlikkus, tegid juba eelmine ja isegi üle-eelmine valitsus ning need on jõus ka praegu. Üldhaiglate kestlikkus üle Eesti on võimalik vaid siis, kui suuremad haiglad, kompetentsikeskused Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum, võtavad vastutuse üldhaiglas teenuste osutamise eest, selle eest, et igas maakonnas oleksid tagatud eriarstide vastuvõtud. Hea meel on öelda, et esimestes piirkondades on see reform juba lõpule viidud ja esimesed edusammudki on ette näidata. Näiteks võrgustas Tartu Ülikooli Kliinikum juba mõni aasta tagasi Lõuna-Eesti Haigla (see on see haigla, mis asub Võru lähedal). Minu hinnangul on see läinud edukalt. Samuti on toimunud esimesed võrgustumised Põhja-Eestis. See on oluliselt parandanud haiglate koostööd ja aidanud kaasa sellele, et eriarstiabi oleks kättesaadav seal, kus parajasti maakonnahaigla või üldhaigla asub. Ma olen veel ühes asjas teist meelt kui teie erakonda kuuluv lugupeetud tohtrihärra. Tema, kandes ise oma rinnal ühe tervishoius tegutseva eraettevõtte logo, teatas, et turumajandusel ei ole tervishoius kohta. Mina arvan vastupidi. Kui me soovime, et arstiabi osutamine oleks Eesti riigi võimalusi arvestades kestlik ka 10 ja 50 aasta pärast, siis ei peaks me erainitsiatiivi tapma. Seesama tohtrihärra ise töötab eraettevõttes ja tal peaks olema võimalik teha vabamalt ka valikuid, millises asutuses ta oma tervise eest hea seista soovib. Mul on muuseas veel ettepanekuid. Mul on näiteks ettepanek Tallinna tervishoiu jätkusuutlikkuse kohta, mida ma olen arutanud teie erakonna juhiga. Ma näen, et Tallinnale kuuluva või Tallinna asutatud kahe haigla senisest suuremast koostööst oleks väga palju võita. Ma arvan, et ka Tallinnas, mis on igal juhul Eesti meditsiini üks olulisemaid keskusi – siin pole üldse mingit küsimustki –, on võimalik tervishoiukorraldust veelgi parandada. Me peaksime Eestis olema uhked selle üle, kui head tööd teevad meie arstid ja õed ning teised haiglatöötajad.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud peaminister! Te mainisite enne, et olete investoritega vestelnud ja üks või teine neist on lubanud siia tulla. Ma ei tea, võib-olla olete te kehv müügimees, aga seesama Eesti Panga statistika, mida te kiitsite, näitab üsna üheselt, et juba kümme aastat järjest meil välisinvesteeringud vähenevad. Eelmise aasta kolmandas kvartalis oli rekordiline väliskapitali Eestist väljavool kogu iseseisvusaja jooksul. See tähendab, et väliskapitali mitte ainult ei tule siia aina vähem, vaid see läheb siit ka ära. Samal ajal on veel teine selge trend – eksport väheneb. See on minu meelest strukturaalne probleem. Te rääkisite siin aga TransferWise'ist. Minu meelest oli natuke kummaline panna see Ida-Viru kaevurite konteksti. Me keegi ju ei usu, et Ida-Viru kaevureid oleks võimalik ümber õpetada IT-spetsialistideks. Mis on ikkagi lahendus nendele inimestele, kes on hoopis teistsuguste ametioskustega? Ma saan aru, et töötukassa korraldab neile ümberõpet, aga ega neid ometi IT-spetsialistideks ei õpetata?

Aitäh! Ei tohiks välistada ka seda. Ei ole mõtet läheneda stereotüüpselt ja öelda, et kui inimene on seni töötanud ühes valdkonnas, siis peaks mõne teise valdkonna uks olema talle ilmtingimata suletud. Tõsi on muidugi see, et konkreetselt Ida-Virumaal on potentsiaali eelkõige inimestel, kes töötavad masinatega. Need, kes Ida-Virumaal tööta jäävad, ei ole, muuseas, sugugi mitte ainult kaevurid, kui vaadata nende inimeste ametioskusi. Me hakkame siin üldistama, mis ei ole tegelikult hea. Töötukassa tegeleb seal inimestega individuaalselt. Aga proovides võimalikult vähe üldistada, võib öelda, et masinajuhte on kindlasti kõige lihtsam ümber õpetada teistsuguste masinate juhtideks. Ida-Virumaal on näiteks tööstusettevõte Fortaco, mille õue peale valitsuse ja eraettevõtjate kokkuleppel – võib-olla ei ole isegi kohane nimetada neid eraettevõtjateks, pigem on siin juttu erainitsiatiivist, tegemist ei ole ettevõtlustegevusega – rajatakse ka teatrihoone. Sellessamas ettevõttes vana Baltijetsi tehase territooriumil on samuti plaanis sadu uusi töökohti luua. Need töökohad on sellised, et Ida-Virumaalt peaks olema võimalik sinna töötajaid leida.
Aga muuseas, ei tasu alavääristada ka IT-õpet. Ma olen vestelnud näiteks Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse inimestega. Mida siis seal nendele inimestele õpetatakse? Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses ei õpetata ainult noori, vaid seal õpetatakse ümber ka paljusid inimesi, kes on töö kaotanud, ning seal on küllalt selliseid inimesi, kellele õpetatakse infotehnoloogiat. Üks asi, mida muidugi on kõige parem Ida-Virumaal õpetada ja mis on, ütleme nii, kõige kuluefektiivsem töökoha leidmise garantii, on eesti keel. Mõnes kohas on tekkinud lausa järjekorrad eesti keele kursustele. Kultuuriminister Indrek Saar on saanud valitsuselt ülesande leida võimalusi lisarahastuseks ja lisaõpetajate leidmiseks, et eesti keele õpet Ida-Virumaal intensiivistada. Nõudlus on muuseas Ida-Virumaal praegu suurem, kui riik seda rahuldada suudab. Seda on isegi piinlik öelda, sest eesti keele õpe ei tohiks üheski Eesti piirkonnas olla luksus.
Ma olen tõepoolest suhelnud väga paljude välisinvestoritega. UPM-Kymmene soovib luua kümneid uusi töökohti Otepää lähedale, see on kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuv investeering. Kohila Vineer teeb olulisi investeeringuid. Näiteid võib tuua kümneid ja kümneid. Päris palju on neid ettevõtjaid, kes ütlevad, et Eestis on väga hea ettevõtluskeskkond ja maksusüsteem. Aga järjest rohkem teeb muret see, et me näeme Eesti ühiskonnas väikest, aga väga lärmakat gruppi, kes õhutab sallimatust. Ma tõesti loodan, et te mõtlete sellele ja levitate seda mõtet ka odinlaste Facebooki grupis, kus te minu andmetel olete aktiivselt osalenud. Võib-olla selleks, et Eesti majandusel läheks tulevikus hästi, oleks praktiline viha mitte õhutada.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! 2007. aastal oli Haapsalus 5550 maksumaksjat, 2015. aastal 4600. Selle ajaga jäi peaaegu tuhat maksumaksjat vähemaks. Reformierakonnale meeldib rääkida, et selle põhjus on kohaliku omavalitsuse nõrk juhtimine või on see paratamatus. Järsku peaks valitsus tegema ühe väljasõiduistungi ka Haapsalu volikogu saali ja rääkima puuduvast regionaalpoliitikast, sellest, mis aitaks töökohti luua? See, et töökohti jääb väljaspool Harjumaad vähemaks, on väga pikaajaline probleem. Aga mida ikkagi ei ole, on regionaalpoliitika. Te läksite küll Narva võib-olla väikese hirmu ja ohutundega, et inimesed tulevad tänavatele, aga kas teil ei ole ohutunnet, et ka Läänemaa võib hakata näitama rohkem protestimeeleolusid, sest valitsusel puudub töökohtade loomise poliitika?

Aitäh! Päev peale seda, kui oli valitsuse istung Narvas, tegelikult isegi sama päeva õhtul, sõitsin ma Haapsallu. Seal suhtlesin ma kohalike ettevõtjate, omavalitsusjuhtide ja koolinoortega. Me rääkisime ka väga konkreetsetest projektidest, mida Haapsalus soovitakse ellu viia. Üks markantsemaid on kindlasti serveripark, mida soovitakse Haapsallu rajada ja mis võib potentsiaalselt luua väga palju töökohti. Aga Haapsalu erineb teistest paikadest selle poolest, et seal on väga intensiivne pendelränne. Mõne teise kohaga võrreldes sõidab sealt oluliselt suurem hulk inimesi iga päev Tallinnasse tööle. See ei puuduta mitte ainult Haapsalu, vaid Läänemaad laiemalt. Küllap te teate seda isegi. Ka teie, kui ma ei eksi, läksite 2007. aastal statistilisse arvestusse veel Haapsalu elanikuna. Kui te nüüd maksate oma tulude pealt maksud Haapsallu, siis ma ei teagi, kas selle teie rehkenduse järgi on see siis Haapsalus asuv töökoht või mitte, aga loodetavasti panustate te sellega ikkagi kohalikku ellu. Aga, jah, väga paljud inimesed käivad Haapsalust Tallinnas tööl ja seetõttu on täiesti arusaadav, miks Haapsalu inimestele on sedavõrd oluline Haapsalu raudtee. Ma ütleksin isegi niimoodi, et kui nii paljud inimesed ei sõidaks iga päev Haapsalust Tallinnasse tööle, siis oleks Haapsalu raudtee rajamine täiesti ebarealistlik. Tänu sellele, et sedavõrd palju on pendelrännet, on see raudtee teatud mõttes realistlik. Kui plussid ja miinused omavahel tasakaalu saada, siis ei ole see projekt sugugi ebarealistlik.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Riigikogu rahanduskomisjon kuulas täna Rahandusministeeriumi esindajaid, kes kõnelesid majanduse olukorrast. Nii kurba juttu meie majanduse seisu kohta ei ole vähemalt mina 12 kuu jooksul valitsuse esindajailt, kelleks ministeeriumiametnikke võib ehk pidada, kuulnud. Kõige ilmekam pealkiri oli esimesel slaidil: "Eesti majanduskell on seisma jäänud". Lisades siia Statistikaameti andmed, et möödunud aasta viimase kvartali majanduskasv oli 0,7% ja aasta oma 1,1% ning jaanuaris vähenes eksport 10%, tuleb nende väidetega vist nõustuda. Ma kasutan juhust, et üks ajapuuduse tõttu vastamata jäänud küsimus teile uuesti esitada. Mida arvate teie väitest, et Eestis algab uus majandussurutis?

Aitäh! Alati tasub vaadata fakte ja otsida arvude tagant põhjuseid. Enne veel, kui sattuda paanikasse ja hakata kriisi kuulutama, tuleb vaadata, mis on oodatust kehvema majanduskasvu taga. Me näeme, et väga suuresti on Eestit mõjutanud see, et Venemaa majanduskasv on läinud viisakalt öeldes vabalangusesse. Kui me vaatame Venemaa SKT langust ja arvestame sinna hulka veel selle, et SKT-d mõõdetakse Venemaal rublades ja rubla väärtus on samuti langenud, siis pole juhus, et Eesti eksport Venemaale on vähenenud 4–5% SKT-st. See on osalt või valdavalt seotud venemaalaste ostujõu vähenemisega, aga seal on loomulikult oma roll ka sanktsioonidel, mida Venemaa on Euroopa Liidu vastu kehtestanud toiduainete sissevedu keelustades. Ainuüksi juba see näitab, et meil on väga selge olemuslik probleem. Samuti peame teadma, et Soomel, kes on meie olulisim kaubanduspartner läbi aegade, ei lähe sugugi hästi. Soome majandus on juba mitu aastat paigal tammunud, seal on isegi väike langus olnud. Seetõttu on ka Soome olnud mõnevõrra raskem eksportida. Kolmandaks, kui me vaatame nafta hinna languse mõju, siis 300–350 miljoni euro võrra on Eesti maksimaalse õlitoodangu hind praegu madalam, võrreldes selle hinnaga poolteist aastat tagasi. 300–350 miljonit! See 300 miljonit, kui me võtame väiksema arvu, tähendab täpselt 1,5% SKT-st.
Kui me need asjad kokku liidame, siis näeme, kust see miinus on tulnud. Samal ajal on päris mitmel ettevõttel rekordaastad. Nii on mõneti üllatavalt hotellinduses, kus eelmise aasta suvel räägiti väga suurest kriisist, aga selle aasta algus ja tegelikult ka eelmine aasta tervikuna jäid ikkagi väikesesse plussi senise rekordaastaga võrreldes. Eelmine aasta, võib öelda, oli Eesti hotellinduses rekordaasta. Selle aasta alguses kasvas minu arvates mõnevõrra üllatavalt kiiresti ööbimiste arv. Nii et isegi selles sektoris, kus eelmisel aastal räägiti väga palju kriisist, oli seis tegelikult märksa positiivsem, kui fakte vaadata.
Samas teeb mind isiklikult murelikuks see, kuidas läheb Eesti eksportivatel ettevõtetel. Kui me vaatame ekspordi mahtu, siis pilt on kehv. Kui me vaatame jällegi arvude taha, siis näeme, et väga suure languse on teinud läbi kaks sektorit. Esiteks, telekommunikatsiooniseadmete eksport Rootsi, millega tegeles paljuski üks ettevõte, kelle tellimused ongi aga küllalt volatiilsed, need on läbi aja kõikunud. Teiseks, Eestit läbiv transiit, mis on ka loogiline, sest selle lisandväärtus Eestis on küllalt väike, aga transiittoodete ehk eeskätt nafta hind on oluliselt langenud, järelikult on ka transiidi maht ainuüksi selle tõttu vähenenud.
Kui kõik need asjad kokku panna, siis on selge, et kriisi nende märkide pealt kuulutada oleks ennatlik. Kindlasti tasub majanduses toimuvat väga tähelepanelikult jälgida ja arvestada, et igal juhul tulevad praegu peamised mõjud väljastpoolt. Venemaal on läinud väga-väga halvasti ja see ei jäta päriselt ilma mõjuta ka meid. Selles valguses konteksti hinnates mina täna apokalüptilistesse meeleoludesse kindlasti ei laskuks.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Igal aastal, mil teie olete riiki valitsenud, on circa 1500 inimest jäänud töötuks ainuüksi suurkoondamiste tõttu. See kurb tendents jätkub ka käesoleval aastal. Kõigi nende tuhandete töötute kirvestega metsa saatmine, et nad Eesti Energia kateldesse võsa raiuksid, ei ole ju probleemi tõsiselt võetav ega jätkusuutlik lahendus. Loomulikult on mul hea meel, et te vähemalt püüate seda probleemi kuidagi lahendada, see on juba samm edasi. Kuid millised on teie hinnangul ikkagi terviklikumad ja jätkusuutlikumad lahendused, mis pakuksid inimestele maapiirkondades, eriti Ida-Virumaal, kindlamat ja täisväärtuslikumat tulevikku?

Aitäh! Ma pean märkima, et ka teie küsimuses oli sees viga. Nimelt, töökohti on Eestis viimase kahe aasta jooksul loodud kindlasti tunduvalt rohkem, kui neid on kadunud, tööpuudus on viimase paari aastaga oluliselt vähenenud. Mul ei ole käepärast täpseid arve alates 26. märtsist 2014, aga neid võib järele vaadata, sest töötukassa teeb iganädalast statistikat. Peast suurusjärku öeldes julgen väita, et circa 10 000 on neid inimesi, kes on selle ajaga tööle saanud, ehk vähemalt 10 000 inimese võrra on töötute arv Eestis vähenenud. Kui me võrdleme kriisiajaga, siis näeme, et tööpuudus Eestis on lausa mitu korda vähenenud. Toona rääkisime enam kui 100 000 töötust, praeguseks on need arvud oluliselt väiksemad. Seda esiteks. Teiseks, ma olen täna kirjeldanud mitmeid konkreetseid samme, millega riik omalt poolt on aidanud kaasa töökohtade loomisele, aga me ei tohiks unustada, et töökohti loovad Eestis eestkätt ettevõtted ja riigi asi on pingutada selle nimel, et siin oleks võimalikult hea ettevõtluskeskkond ja võimalikult salliv atmosfäär, et me ei peletaks välisinvesteeringuid kas kõrgete maksudega või halva suhtumisega meist erinevatesse inimestesse.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin riigireformi seisukohast. Te rääkisite, et haiglad on võtnud tõsiselt koondamisplaani, aga ma toon siia kõrvale paar näidet. Võru tänaval tuli mulle hiljaaegu vastu kahe kepiga inimene, kes ütles, et ta peab olema puusaoperatsiooni järjekorras poolteist aastat. Sellel nädalavahetusel kohtusin valijatega ja tuli välja veel üllatavam fakt. Pange tähele, see ei ole muinasjutt ega anekdoot. Inimese väitel öeldi talle, et põlveoperatsiooni järjekord on kaks ja pool aastat, ta ise on aga üle 70 aasta vana. Andke nõu, mida ma nendele inimestele ütlen! Mis edasi saab ja kus on lahendused? Samal ajal teame, et arstiteaduskonnas jätkub väga hoolega soome keele õppimine jne. Need probleemid on veel lisaks. Kuidas edasi minna?

Aitäh! Sellest teemast võiks rääkida pikalt, endise sotsiaalministrina olen ma sellega väga hästi kursis. Muidugi on oluline teada, et kui me efektiivistame tugiteenuste osutamist haiglates, siis sama rahahulgaga – raha ju vähemaks ei võeta – saab rohkem teenuseid osutada ning arstidele ja õdedele suuremat palka maksta. Nii et väike muudatus küll, aga ka see aitab siiski kaasa sellele, et ravijärjekorrad lüheneksid.
Tõepoolest, teil on õigus, ravijärjekorrad on Eesti tervishoius kindlasti probleem nr 1. Üks asi, mis aitab minu hinnangul ravijärjekordi oluliselt lühendada, on see, kui me loome inimestele võimaluse näha ühe lihtsa süsteemi abil, kui pikk on järjekord näiteks naabermaakonna haiglas. Ma olen täiesti kindel, et ka see inimene Võrumaalt on valmis sõitma kas Põlvamaale või Tartusse, kui ta saab teada, et seal on ravijärjekord kaks korda lühem. Seda võimalust tuleb inimestele pakkuda. Mina isiklikult ei saa aru, miks on siiani selline olukord, et hotellituba broneerides saame seda teha mobiiltelefoniga imekergesti, kasutades näiteks Booking.com-i programmi, aga arsti juurde aega broneerides peab maailma parima e-tervisega riigi patsient haarama ikka ja jälle telefoni järele. Ma olen seda teemat mitu korda ka valitsuses tõstatanud. Ma tean, et tervise- ja tööminister on andnud ametnikele tähtajad e-tervise lahenduste parandamiseks, et patsiendid tõepoolest näeksid, millal on võimalik kiiresti arsti juurde saada ja millise teenuseosutaja juures on see võimalik kõige kiiremini.
Teine asi puudutab seda, millest ma rääkisin sellesama tohtriga seoses, kes kirjutas Pealinnas arstiabi kättesaadavusest ja sellest, et turumajandus tervishoius on saatanast, kandes ise, rõhutan, rinnal ühe ortopeedia valdkonnas tegutseva eraettevõtte logo. Minu hinnangul on ka näiteks ortopeedias põhimõtteliselt võimalik ravijärjekordi lühendada, kui me suurendame konkurentsi ja lubame erakliinikud turule sarnastel alustel haiglavõrgu haiglatega. Ma ei saa teile lubada, et ortopeediateenust osutav eraettevõte tekiks ilmtingimata teie mainitud kohas, see oli vist Võru. See on võimalik ka Võrus, aga see võimalus ei pruugi seal tekkida. Aga kui me suurendame erategijate võimalusi, siis Tartus tekiks see ettevõte kohe päris kindlasti. Kui see lühendab ravijärjekorda näiteks aasta või poole aasta võrra, siis ma usun, et see on patsiendile igati võimalik valik. Seda enam, et kui tegemist on inimesega, kellel on reaalselt raske liikuda, siis saab omavalitsus küllap teda toetada sellega, et teda Tartusse arsti juurde transportida.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus läheb tagasi Ida-Virumaa juurde ja puudutab Ida-Virumaa kutseharidussüsteemi. Teatavasti tegutsevad seal kolmes kohas kutsekoolid: Narvas, Sillamäel ja Jõhvis. Õppegrupid on täis. Me ju tahame suurendada kutsehariduse autoriteeti ühiskonnas ja soovime, et noored omandaksid hästi kiiresti elukutse. Ida-Virumaal on need tingimused olemas. Miks on nüüd vaja selle asemel, et õppekavadega tegelda ja lähendada neid rohkem tööturu vajadustele, hakata neid koole ühendama?

Suur aitäh! Vastus on väga lihtne: ühendamine muudab need veel tugevamaks ja võimaldab neil pakkuda veelgi enam erialasid üle kogu maakonna, teha seda endisest paremal tasemel, see võimaldab vähendada dubleerimist ja arendada iga konkreetse koha tugevusi. Ma ka ise käisin hiljuti Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses. See, et ühendamine annab neile uusi võimalusi, ei ole ainult ministeeriumiinimeste jutt, vaid see on tõesti ka kohapealne vaade, vähemasti Jõhvis. Nendes koolides antakse kutseõpet noortele inimestele, kes tulevad põhikoolist või gümnaasiumist, ja kõik need kolm kooli jäävad ju koolidena alles ning küsimus on lihtsalt juriidilises vormis ja selles, kuidas koostöö toimub. Oluline aspekt peale selle on see, et kõik need kolm kooli Ida-Virumaal pakuksid ka võimalikult täpselt tööturu ja inimeste vajadustele vastavat ümberõpet. Mina käisin seal koolis peale kella seitset õhtul kolmapäevasel päeval ja päris mitmed auditooriumid olid paksult rahvast täis. Oli näha, et seal ei olnud ainult verinoored inimesed, kellele see oli esimene koolipink või kes said n-ö esmast haridust, vaid seal oli ikkagi küllalt palju neid, kes olidki ümberõpet saamas. Igal juhul tasub ka sellesse panustada. See on plaan, mis minu hinnangul on kohapeal hästi vastu võetud. Ma läksin sinna eeldusega, et äkki kohapeal nähakse Haridus- ja Teadusministeeriumi plaanis suurt tonti, aga tegelikult oli vastupidi, seda plaani toetati.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mind paneb imestama, kuidas te suudate ükskõik millisest teemast rääkides jõuda väljamõeldisteni meie seostest odinlastega. Kohati tekib kahtlus, kas te ise lisate meie nimesid nende Facebooki lehele või mis toimub. Muuseas, nende sidumine Eestisse tulevate välisinvesteeringute vähenemisega on palju vähem usutav kui selle sidumine teie erksiniste sokkidega. Kuid investeeringutest rääkides, kas valitsus on analüüsinud Läti ja Leedu olukorda, seda, mida nemad on teinud? Nende välisinvesteeringud ja majanduskasv on juba suuremad kui Eesti omad või saamas suuremaks. Äkki oleks meil sealt üsna palju õppida?

Aitäh! Jätaks selle lipsu ja sokkide värvi kuluaarivestluse jaoks. Siin puldis kasutan ma võimalust vastata tõsisematele küsimustele. Eesti võimalused välisinvesteeringuid siia meelitada sõltuvad peamiselt sellest, milline on meie maksukeskkond ja ettevõtluskeskkond laiemalt, ning sellest, millist tööjõudu on võimalik siin leida. Me teame, et me ise – vähemalt mina usun sellesse – ei soovi tulevikus olla odava tööjõuga riik. Seetõttu peame olema konkurentsivõimelised tarkade töökohtade loomisel. Me oleme sellest siin päris palju rääkinud, me oleme sellest rääkinud teadus- ja arendustegevuse ülevaate raames, me oleme rääkinud mitmele arupärimisele vastamisel, et meie enda teha on see, millist kooliharidust siin antakse ja kui hästi on see kooskõlas tööturu nõuetega. Kui me suudame teha siin õigeid otsuseid ja hoida meie tugevusi, sh meie ettevõtluskeskkonda, siis luuakse ka Eestis järjest suurema palgaga ja järjest suuremat lisandväärtust tekitavaid töökohti. IT-teemast me juba rääkisime. Ma pean väga õigeks, et Tartu Ülikooli Narva Kolledžis õpetatakse nüüd esimest aastat IT-d. Me teame, et Narvas antakse korralikul tasemel reaalharidust. On üsna loogiline, et ka gümnaasiumi tasemel õpetatakse IT-d, teades, et Eestis tervikuna on ettevõtetel huvi luua IT-valdkonnas kuni 10 000 töökohta. Ma ei mõelnud seda arvu ise välja, vaid selle on mulle öelnud ITL-i ehk infotehnoloogia liidu juhtkond. Ma käisin ka eelmisel nädalal mitmes ettevõttes, mis on loonud kümnete kaupa uusi töökohti. Ma loetlesin täna mõned ettevõtted, mis veel soovivad luua sadu väga kõrge palgaga töökohti. Oma väikseid samme astub seejuures loomulikult ka valitsus. Valitsus ei kavatse kindlasti sellest distantseeruda, ettevõtluskeskkond on meie teha ja me peame seda pidevalt paremaks muutma. Ma pean oluliseks ka seda, et peaminister välismaal käies võtaks igal võimalusel endaga kaasa äridelegatsiooni. Ka sel nädalal lähen äridelegatsiooniga Ameerika Ühendriikidesse. Eelmisel korral oli tagasiside väga positiivne. Minu meelest on iga valitsusliikme kohus aidata kaasa sellele, et Eesti eksportivatele ettevõtetele tellimusi saada. Selle kaudu meelitame me Eestisse kindlasti ka investeeringuid.
Mis puudutab odinlaste gruppi Facebookis, siis selle kohta võite te küsida kõrvalrea tagumises pingis istuvatelt inimestelt. Küsige, kas nad on sellesse gruppi kuulunud, ja kui nad on sinna kuulunud, siis küsige, miks nad on sinna kuulunud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Mind teeb natukene murelikuks teie väide, et inimesed ei peagi oma elukohas töötama. Mina tahan arvata, et kodutunne ja identiteet on inimestele olulised. Ei pea alati end lõhki sõitma. Ka noorte väärtushinnangud ja nende tulevikulootused sõltuvad kindlasti sellest, mismoodi nad tajuvad oma vanemate võimalusi leib lauale tuua. Aga minu küsimus on järgmine. Kui tõsiselt on iga otsust ja eelnõu, mis valitsusest tuleb, analüüsitud sellest aspektist, kuidas see mõjutab töökohtade loomist ja regionaalarengut? Näiteks, praegune looduskaitseseadus pigem hävitab elu maal ja tõmbab töökohti koomale, mitte ei loo neid.

Aitäh! Ma siiski palun tungivalt mitte omistada mulle väiteid, mida on stenogrammist järele vaadates võimalik väga lihtsalt ümber lükata. Seda esiteks. Teiseks, mida ma siis täpselt ütlesin? Ma rõhutasin, et me ei peaks inimestele keelama seda võimalust, seda alternatiivi, et kui kodukohas mingil põhjusel, olgu see põhjus siis objektiivne või mitte, ei ole selle inimese oskustele, soovidele ja nõudmistele vastavat töökohta, siis võiks ta tööle minna näiteks naabermaakonda. Jah, 200 aastat tagasi olid kõik Eesti inimesed seotud just nimelt selle maalapiga, kus nad olid sündinud. Aga ma julgen väita, et umbes kaks kolmandikku inimestest, kes on praegu siin saalis, ei tööta oma kodukohas. Kas selles on midagi halba? Ma arvan, et mitte. Ma arvan, et kõik te teete väga olulist tööd. Loomulikult on parem, seda ma rõhutasin ka oma vastuses, kui töökohti on võrdselt igal pool üle kogu Eesti. Aga me peame arvestama, et majanduses toimuvad teatud muudatused. Ühte tüüpi töökohti kaob, teist tüüpi ja eeldatavasti suuremat lisandväärtust loovaid töökohti tekib juurde. Need muudatused ei käi alati nii, et täpselt samas kohas tekib otsekohe täpselt niisama palju töökohti, kui sealt kadus. Seetõttu arvan, et ei ole ebaloomulik, kui töötukassa pakub inimestele võimalusi ka selleks, et nad saaksid käia tööl veidi kaugemal, kui on maakonna piir. Ma ei näe midagi imelikku selles, kui eri hinnangutel käib Läänemaa peale kokku lausa mõni tuhat inimest, mis on väga suur osa Läänemaa elanikest, iga päev Tallinnas tööl. Kui see on nende valik ja kui nad saavad nii pakkuda oma perele paremat toimetulekut, siis ma arvan, et ükski Riigikogu liige ega minister ei peaks neile seda keelama. Pigem vastupidi, me peaksime soodustama seda, et kõik inimesed võimalikult hea töökoha leiaksid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Ma tulen tagasi selle teema juurde, mis on seotud elektriga, mis tekib puidu põletamisel Auvere jaamas. Majanduslikult on kasulik põletada puitu, mida ei ole vaja kohale tuua kaugemalt kui 50 kilomeetrit. Ma tahaksin saada aru loogikast. Me tõmbame sisuliselt maha kogu metsa, mis kasvab Ida-Virumaal, see on mets, mis kasvab Aserist kuni Avinurmeni välja, ja kui me seda ei tee, siis peame metsale, mida me toome kaugemalt, maksma peale dotatsiooni, et elektrit saada. Kas minu loogika ei klapi teie loogikaga?

Aitäh küsimuse eest! Ma veidi rahustan teid. Te ütlesite, et me tõmbame 50 kilomeetri raadiuses metsa maha. Ma olen nõus, et loomulikult tasub tuua puitu lähemalt. Sellest piirkonnast, mida te nimetasite, Avinurme jm, ongi loomulikult loogiline seda võtta. Ida-Virumaal on RMK hinnangul selleks piisavalt võimalusi, vähemalt RMK-l on seal puitu ligi miljon tihumeetrit. Täpseid arve ei oska ma kommenteerida, aga seal on piisavalt võimalusi metsa raiuda, kuid see ei tähenda, et kogu ala tuleks lagedaks võtta. Kaugel sellest! Eestis raiutakse ikkagi miljoneid ja miljoneid tihumeetreid vähem, kui igal aastal juurde kasvab. Ida-Virumaa on üks kõige tihedamalt metsaga kaetud piirkondi, eriti see kant, mis jääb vastu Peipsi järve. Nii et sellest, et kuskil midagi lagedaks raiutakse, on asi ikka väga-väga kaugel. Vastupidi, ka peale neid otsuseid kasvab Eesti riigis metsa igal aastal oluliselt rohkem juurde, kui aastaga raiutakse. Võib-olla on huvitav teada, et Pätsu ajal, enne sõda, oli 40% Eestist metsaga kaetud. Praegu on Eesti territooriumist metsaga kaetud üle 10% rohkem.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Teil tuleb üsna tihti vastata Ida-Virumaa teemadel. Ma usun, et te olete selle teema üle mõtisklenud ja enda jaoks reastanud kolm-neli peamist põhjust, miks Ida-Virumaal tööpuudus kõige suurem on. Kas äkki jagate meiega neid mõtteid? Mis on need põhimõttelised põhjused?

Aitäh! Kui võtta kõige aktuaalsemad põhjused, siis kindlasti on siin oma osa sellel, et Ida-Virumaa on väga suures sõltuvuses ühest konkreetsest valdkonnast ehk põlevkivienergeetikast. Põlevkivienergeetikas on viimase paarikümne aastaga toimunud protsessid, mis on oluliselt efektiivistanud tootmisahelat, alustades kaevandusest ja lõpetades elektri tootmisega. Seetõttu on põlevkivienergeetikas töökohtade arv tuhandete võrra vähenenud, vaatamata kõigele, vaatamata sellele, et on loodud uusi tootmisvõimsusi ja rajatud uusi elektrijaamu, vaatamata sellele, et ainuüksi Viru Keemia Grupp on investeerinud sadu miljoneid eurosid ja riik on Eesti Energia kaudu investeerinud paarikümne aasta jooksul Ida-Virumaale üle miljardi euro, ma rõhutan, üle miljardi euro, ainuüksi Auvere pluss Enefit 280 läksid maksma 900 miljonit eurot. Kindlasti on see üks väga suuri argumente. Efektiivistumine peab tööstuses kõikjal toimuma. Samuti on oluline, et Ida-Virumaal oli ka väga suur tekstiilitööstuse ettevõte, mille konkurentsivõime praeguse palgataseme tõttu ei olnud lihtsalt enam selline, et see ettevõte oleks saanud jätkata. See oli konkreetsete sektorite keskne lähenemine.
Teine asi, mis paistab Ida-Virumaal silma teiste maakondadega võrreldes, on eesti keele oskuse vähesus. Alati võib öelda, et selles keskkonnas lähebki eesti keelt vähe vaja. Aga kui me vaatame ümberõppevõimalusi, siis on mulle öelnud nii kohaliku töötukassa juht kui ka kutsehariduskeskuse töötajad, et kui inimesed tahavad minna näiteks tootmisettevõttest teenindussektorisse (see on Ida-Virumaal teatud kohtades kasvanud, vaatame kas või näiteks investeeringud hotellidesse Narva-Jõesuus, aga küllap oskate teie neid näiteid minust rohkemgi tuua), siis seal on elementaarne, et tuleb vähemasti minimaalsel tasemel eesti keelt osata. Küllap on selles oma loogika, et Ida-Virumaal on praegu väga suur nõudlus igal tasemel eesti keele kursuste järele. Ma tõesti loodan, et meil õnnestub koos kultuuriministriga leida võimalusi, kuidas eesti keele õpet Ida-Virumaal laiendada, pakkuda seda rohkematele inimestele, et ei tekiks selliseid pudelikaelu, mis on kindlasti väga kahetsusväärsed. Ma ei ole sel aastal ekstra seda statistikat vaadanud, kuid ma usun, et see on umbes samasugune nagu eelmisel aastal. Eelmisel aastal ei osanud 83% Ida-Viru töötutest eesti keelt. Siin on ikkagi väga-väga suur korrelatsioon.

Aitäh, austatud peaminister! Teile ei ole rohkem küsimusi. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun! 5 + 3 minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kolleegid! Mõni aeg tagasi oli mul pikk vestlus ühe Saksa teleajakirjanikuga. Algas see vestlus Narva taksojuhtidest, see pidi olema põhiline teema, aga pärast läks jutt tööpuudusele Kirde-Eestis. Ma pidin talle rääkima, et tegelikult oli 1990. aastatel ametlik tööpuudus aastate pikku 18–19%, mitteametlikult hindasid Sillamäe majandusinstituudi spetsialistid selle suuruseks 25–27%. Täiesti jube aeg. Majanduslik kasv algas sellel sajandil ja see oli vapustav kasv. 2008. aasta esimesel poolel oli Ida-Virumaal ajaloo kõige madalam tööpuudus – 2%. Tööpuuduse poolest olime tol ajal – te mäletate, need olid kogu Eestis väga head ajad – kuuendal kohal, kui arvestada 15 maakonda ja Tallinna. Keskmise palga arvestuses olime neljandal-viiendal kohal. Aga siis algas langus ja sellel on neli põhjust, mille vastu ei saa me mitte kuidagi.
Esimene põhjus on globaalne, ma olen peaministriga nõus. See on nafta hind. Kui nafta hind kukub 120 dollarilt, Brenti toornafta hind oli umbes 117, eks ju, alla 20 dollari, siis põlevkiviõli muidugi konkurentsivõimeline ei ole ja ka keemiatööstus konkurentsivõimeline ei ole, kui see seisab põlevkivi peal. Vaadake, põlevkivi, see on ju Ida-Virumaa. See tähendab, et nafta hind peaks küll mõjutama tervet Eestit ja tõesti mõjutabki, aga tööpuudusele annab see sellise kiirenduse ainult Ida-Virumaal.
Järgmine põhjus on Eesti Vabariigi valitsuse tegevus, mida on väga raske kuidagi loogiliselt hinnata. 2007. aasta aprillis toimus provokatsioon, mis pigem oli poliitiline sündmus, aga me saime väga kiiresti aru, et see oli ka majanduslik sündmus. Narvas seisab seniajani – kui tulete külla, siis ma võin näidata – kaheksa objekti, mis olid 2005. ja 2006. aastal ette valmistatud selleks, et saada investeeringuid. Üks on hotelli Narva viiekordne ehitis, mis seisab senini ilma akendeta. Teine on endine seitsmenda kooli hoone, kuhu pidi tulema hotell, konverentsikeskus ja väike spaa. Need olid sellised projektid, et isegi notariga oli aeg kokku lepitud. Inimesed uurisid Eesti seadusi, investeeringuteks olid kõik krediidid kokku lepitud. Ühte hoonesse, mis seisab kohe kindluse vastas, pidi samuti tulema hotell ja ööklubi. Sinna veeti juba soojustrass, elektrijuhtmed, veetorud, rajati kanalisatsioon, kõik on maa sees olemas. Aga siis tuli 2007. aasta 27. aprill ja kahe nädala jooksul investorid, kellega oli aastaid tööd tehtud, lahkusid Eestist. Muidugi on see pigem Ida-Virumaa lokaalne probleem. Aga ma tuletan meelde, et samal ajal ütles tollane peaminister, et Eestile ei ole vaja Vene transiiti. Ütles ju? Ütles. Ja transiit hakkaski kaduma. Ma käisin 2005. aastal Ust-Lugas, kallas oli tühi, seal ei olnud mitte kui midagi, ainult paar vagunit seisis. Praegu on seal sadam, mis eelmisel aastal saavutas käibeks 87 miljonit tonni. Ma ütlen võrdluseks, et Tallinna Sadam töötles eelmisel aastal vist 19 miljonit tonni kaupa. Ust-Luga sadam on kaheksa aasta jooksul tekkinud ja kasvab iga aastaga, tohutult kasvab. Meie sadamaid ei ole vaja, meie raudteed ei ole vaja, transiit on ära kukkunud. Aga kes kannatab? Kannatab Ida-Virumaa.
Kolmas põhjus on Riigikogu tegevus, millele Ida-Virumaal pole ka midagi vastu öelda. Ma tuletan teile meelde sellist asja nagu Nord Stream. Kogu see jama algas siin parlamendis. Hakati sellele vastu, kusjuures siin – vaadake stenogramme! – räägiti sellest, et Soome ja Rootsi toetavad meid, et Vene gaas ei saa Euroopasse mitte mingil juhul. Nii kui võeti vastu saatuslik otsus, et meie keeldume selle projekti realiseerimisest, võtsid Soome ja Rootsi momentaanselt selle üle. Momentaanselt! Me kaotasime umbes 20 000 töökohta, me kaotasime tollases rahas miljard krooni. Me ei saa Ida-Virumaal Riigikogu tegevusele vastu, lihtsalt ei saa.
Neljas ja globaalne põhjus on euroliidu tegevus. Jah, meie piima- ja lihatootjate ning -töösturite vastu kehtivad praegu Venemaa Föderatsiooni sanktsioonid. Aga ega te ei ole unustanud, et need on vastusanktsioonid? Alguses kehtestas Euroopa Liit sanktsioonid hoopiski Venemaa vastu ja Eesti liitus nendega. Oma piimatootjatele rääkisime, et Euroopa kompenseerib selle. Ma mäletan neid jutte. Olid mõned kained pead, kes ütlesid, et ei tule mingit kompensatsiooni, kõik sülitavad teie peale, see on puhtpoliitiline otsus, nii probleeme ei lahendata. Aga kui alluda igale käsule, siis miks mitte, üritame niiviisi. Nende sanktsioonide tõttu kaotasime me tohutult. Vaat see on üks faktor, mis mõjutab kogu Eestit, mitte niipalju Ida-Virumaad kui ülejäänud Eestit, aga Ida-Virumaad ka.
Ida-Virumaa on praegu esikohal tööpuuduse poolest. Keskmist palka vaatasin ma viimati vist eelmise aasta novembris. Jälle oleme 12. kohal, oleme kõvasti langenud. Selle on põhjustanud globaalne naftaturg, Vabariigi Valitsus, Riigikogu ja euroliit – kõik kokku. Seda eesti keele kursustega ravida ei saa. Te võite muidugi proovida, aga vaevalt see mingit kasu annab. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Tamm, palun!

Juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ma pidin vahepeal isegi käima oma tööruumis arvutit otsimas, veendumaks, et ma ei valetanud peaministrile. Ma loen, härra peaminister, teile ette Rahandusministeeriumist tulnud slaidi teksti. Seal on öeldud, et riigikassa likviidsete varade maht on kahanenud 23,3%, 2014. aasta detsembris oli see 1 miljard 125 miljonit eurot, 2015. aasta detsembris 747 miljonit eurot. Kas see on vähenemine või ei ole? Euroopa Liidu raha on ka riigieelarveline raha ja moodustab juba umbes viiendiku riigieelarvest. Öeldakse, et vähenemine on kuidagi seotud Euroopa Liidu rahaga, aga sisuliselt riigikassa tagavara vähenes.
Kui rääkida teisest näitest, mille ma tõin, siis ma ei saa aru, milles ma eksisin. Konkurentsivõimes kaotame me lätlastele ja leedulastele, kas või elektriaktsiisi tõttu. Nendel on Euroopa Liidu miinimummäär 1 euro ja meil on aktsiis 4,47 eurot. Kas on suur vahe? Kuidas Läti ja Leedu riik saavad hakkama ja meie ei saa? Aga elekter on oluline sisend igale ettevõtjale. Teiseks, diislikütuse aktsiis. Härra peaminister, ma ei viitsi üles otsida neid stenogramme, kus on kirjas teie Riigikogus öeldud sõnad, et kui Läti ei tule kaasa diislikütuse aktsiisi tõusuga, siis Eesti vaatab selle aktsiisi üle. Aga tänase päeva seis on selline, et meil tõsteti aktsiisi 14% ja lätlased tõstsid ainult 2%. Mina ei tea Lõuna-Eestis või sealkandis ühtegi transpordiettevõtet, kelle masinad Euroopa poole suundudes tangiksid Eestis. Neil on olemas Läti kütusetanklate kaardid ja kogu see raha liigub Lätti. Seaduse kohaselt peaks meil diislikütuse aktsiis kasvama kahel järgmisel aastal veel üle 20%. Lätlased ja leedulased sellist tõusu kindlasti ei tee, sest ma arvan, et neil on riigimehelikku tarkust palju rohkem.
Võtame veel selle teema, millest ma olen siin kümme korda või rohkemgi rääkinud – põllumeeste olukorra. Jah, me rääkisime, et põllumeestele on vaja kindlustada võrdsed konkurentsitingimused naabrite Läti ja Leeduga. Meie pole top-up'i maksnud ega kavatsegi maksma hakata. Üle 300 piimafarmi on kinni pandud, sealihasektoris on täielik kriis. Aga kui ei ole riigi otsest tuge meie põllumeestele, mida oleks võimalik neile anda, kuidas siis on võimalik võrdsed konkurentsitingimused kindlustada?
Võiks pikalt rääkida teistest võimalustest, kuidas oleks konkurentsitingimusi võimalik parandada, aga see on hoopis teine jutt. Mis puudutab metsa mahavõtmist, siis Riigikogu ees öelda, et kunagi oli 40% territooriumist metsa all ja nüüd on see järsku kasvanud 50%-ni, nii et 10% võiks maha võtta, see ei ole küll riigimehelik. Mets ei ole raha selles mõttes, et see tuleks maha võtta ja ahju ajada. Metsal on palju suurem väärtus. Ma arvan, et sellises mahus metsa mahavõtmist edaspidi ei tule, sest ega seda palju ei olegi enam maha võtta. Kui Eestis ringi sõita, siis on näha, kui palju seda metsa on järele jäänud. See ei saa olla valitsuse viimane päästerõngas. Aitäh!

Aitäh! Valeri Korb, palun!

Head kolleegid! Täna on palju räägitud töökohtadest. Ma ütlen paar mõtet, mida ma tahan välja tuua. Paar sõna kõigepealt keskvõimu rolli kohta. Viimastel kuudel on ministrid rääkinud sellest, et tekivad töökohad ja hakatakse tegema tõsiseid pingutusi selleks, et tehnopargid hakkaksid Ida-Virumaal tööle. Täna saab öelda, et Narva tehnopark töötab, see on väikest viisi juba alustanud Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis. Sellega ongi seotud meie poliitika, sest tehnopargid loovad tuhandeid töökohti. Mida tähendab tehnopark? See on kas suur või väike maatükk, aga seal peab olema vee-, elektri- ja soojavarustus ning kanalisatsioon. Kui me hakkame ehitama mingit hoonet või eramaja, siis me mõtleme nendest neljast asjast. Sellest sõltubki, kui palju maksab ruutmeeter maad, mida me pakume tehnoparkides Narvast kuni Kiviõlini. Ma arvan, et kõige soodsamad tingimused on Viru Keemia Grupi juures. Tehnopargi maa asub seal sisuliselt üle tee, kõrval on välja ehitatud päris head puhastusseadmed. Ma usun, et kui me pakume maad ärimeestele, kes tahavad tulla Ida-Virumaale, et hakata mingit äri ajama, siis kõige soodsam on ruutmeeter just Viru Keemia Grupi kõrval. Kõik tingimused – vesi, elekter, soojus ja kanalisatsioon – on täidetud. Meie alustasime Narvas. Nüüd seisab ees Jõhvi ja järgmised sammud teeme Kohtla-Järvel. Aga lugu on selles, et me peame tulevikus kolm, neli või viis korda mõtlema, enne kui me hakkame seda suurt tööd tegema. Muidugi ei saa ma midagi öelda tänase valitsuse kohta, sest seda tööd alustati juba rohkem kui kümme aastat tagasi, aga ma mõtlen, et sellest, kuidas keskvalitsus selle peale vaatab, sõltub, millised järgmised sammud teeme me selleks, et oleks töökohti. Muidugi on oluline maavanema ja tema meeskonna roll. Tänasel päeval on kõik süüdi – ühelt poolt valitsus, teiselt poolt kohalikud omavalitsused –, aga maavalitsus on ausalt öeldes sellest poleemikast kuidagi välja jäänud. Nii et ma tahan tähelepanu juhtida maavalitsuste rollile selles küsimuses. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, palun!

Kuna läbirääkimiste käigus esitati mõned valeväited, siis on mul hea võimalus neid ümber lükata ja lugupeetud läbirääkijaid loodetavasti ka veidi rahustada.
Mis puudutab likviidsete varade mahtu, mille kohta see uudis tehti, siis uudist tasub lugeda ikkagi tervikuna. Tegemist on puhtalt likviidsusküsimusega. Nimelt, kui väljamakse tehti aasta lõpus ja see laekus riigikassasse käesoleva aasta alguses, siis võis aasta lõpu seisuga tõesti näida, et ajutiselt oli reserv vähenenud, aga ei tohi jätta arvestamata, et see reserv väga kiiresti taastus. Kui me arvestame seda, et riik on kaks aastat järjest – tegelikult isegi juba pikema aja jooksul – olnud eelarvega selgelt ülejäägis, siis ei tasu sellistest üksikutest konkreetsetest uudistest liiga pöördesse sattuda, seda enam, et need on veidi eksitavad. Saab palju rahulikumalt võtta.
Mis puudutab metsa, siis kindlasti ei ole ma öelnud, nagu tuleks 10% Eesti metsast maha raiuda. See oleks absurd. Küll aga rõhutasin ma, et Pätsu ajal oli Eesti territooriumist metsaga kaetud tõepoolest 10%, isegi üle 10% vähem kui praegu. See oli toodud lihtsalt väikese ajaloolise näitena. Küll aga on Eesti raiemaht praegu umbes 12 miljonit tihumeetrit aastas. Isegi siis, kui me raiuksime aastas kolm miljonit tihumeetrit rohkem, ei raiuks me rohkem, kui samal ajal juurde kasvab. Seda, et tuleks raiuda niisama palju, kui juurde kasvab, on öelnud mitmed metsanduseksperdid. Me oleme kaugel sellest, et Eesti metsade mahtu kuidagi vähendama hakata. Metsa tuleb lihtsalt osata targalt majandada.
Ma olen päris nõus mitme asjaga, mida härra Korb rääkis tehnoparkidest. Nii Narvas kui ka teistes Ida-Virumaa piirkondades tulebki sisuliselt subsideerida maad, infrastruktuuri ja kõike seda, millest te rääkisite, et ettevõtted saaksid sinna töökohti luua. Mulle teadaolevalt on ettevõtjate huvi kõigele vaatamata endiselt küllaltki suur. Muuseas, ka Venemaal on ettevõtjaid, kes on huvitatud Ida-Virumaale investeerimisest, ja on ka neid, kes on juba investeerinud.
Millest ma aru ei saanud, oli see, mida rääkis Mihhail Stalnuhhin. Minu meelest on täiesti kohatu süüdistada Eestit ja Euroopa Liitu Venemaa agressioonis Ukraina vastu. Kõik Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid Venemaa vastu on ajendatud just nimelt sellest vankumatust faktist. Ei saa kuidagi pidada õigustatuks ei agressiooni ega legitiimseks seda, et Venemaa oma sanktsioone kehtestab. Samuti on minu meelest naeruväärne süüdistada ükskõik millist endist peaministrit Venemaa kaubavoogude liikumises Ust-Lugasse. Ma arvan, et seda teab küll iga eestlane, kes vähegi on selle teema vastu huvi tundnud, et Venemaal oli selle sadama väljaehitamise plaan juba õige pikka aega. Samuti on väga tugev liialdus väita, nagu nendest transiidivoogudest, mis küll sisenesid Eestisse Ida-Virumaal ja liikusid Ida-Virumaal mööda raudteed, aga terminali jõudsid siiski Muugal või Paldiskis, oleks toona Ida-Virumaale mingit tohutut lisandväärtust tekkinud. Ma arvan, et see on tugevalt liialdatud. Pigem tekib lisandväärtust sellest – isegi õli praeguseid hindu ja tootmise mahtu arvestades –, et tänu Eesti Energia Õlitööstusele, mida on viimastel aastatel oluliselt arendatud, on Sillamäe sadamast võimalik välja vedada Eestis toodetud õli. Kui te käite ringi Sillamäe sadama territooriumil, siis näete, et vaatamata sellele, et Sillamäe sadama omanik räägib pidevalt, kui halba poliitikat Eesti riik Venemaa suunal ajab, kuidas me peaksime sujuvamalt Venemaa poole kummardusi tegema ja pigistama silma kinni selle ees, et tegemist on olnud korduvalt oma naabrite suhtes agressiivse riigiga, on tegelikult Sillamäe sadamas üksjagu arendusi toimunud. Väidetavalt toimub neid ka lähitulevikus. Aitäh!

Aitäh! Oleme kolmandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme tänase neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaidi, Kadri Simsoni, Märt Sultsi, Oudekki Loone ja Toomas Vitsuti esitatud arupärimine peaministrile väljarände kohta sõjaolukorras. Arupärijate nimel palun kõnepulti Jaanus Karilaidi!

Head kolleegid! 18. veebruaril esitas viis Keskerakonna fraktsiooni liiget peaminister Taavi Rõivasele arupärimisele väljarände kohta sõjaolukorras. Nimelt, Kaitseministeerium tellis 2015. aasta lõpus Turu-uuringute AS-ilt uuringu, millest selgus, et sõjaolukorras kaaluks iga viies Eestis elav inimene siit lahkumist. Eriti altid oleksid lahkuma noored, alla 39-aastased inimesed, kellest iga kolmas kaaluks sellises olukorras Eestist põgenemist. Rünnaku puhul oleks valmis vajaduse korral relva haarama ja Eestit kaitsma vaid 62% eestlastest ja 42% venekeelsetest vastajatest. Uuringu tulemused näitavad Eesti kaitsevõime puudulikkust ning tõsiseid probleeme kaitsepoliitika kujundamises ja rakendamises. Sellest tulenevalt on meil peaministrile neli küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama peaminister Taavi Rõivase!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie 18. veebruaril esitatud arupärimisele väljarände kohta sõjaolukorras. Tõsi, repliigi korras tuleb öelda, et ükski küsimus otseselt väljarännet ei puuduta, aga ega see ei muuda pealkirja.
Esimene küsimus: "Millised meetmed plaanib Vabariigi Valitsus kasutusele võtta, et kasvatada inimeste riigikaitsetahet?" Kaitsetahe on ühelt poolt abstraktne, teisalt aga üsna selgelt nähtav. Nii tänasel emakeelepäeval kui ka vabariigi aastapäeval lipuehtes olevad linnad ja maakonnad näitavad, et inimesed hoolivad oma kodust ja riigist ning väärtustavad neid. Suur rahvahulk kolm nädalat tagasi lipuheiskamise tseremoonial siinsamas Toompea lossi sisehoovis ning Kaitseväe paraadil Vabaduse väljakul oli samuti selle kinnituseks. Küll aga on selge, et tõeliselt saab kaitsetahte paikapidavuse teada alles siis, kui riik seisab silmitsi reaalse ohuga, piltlikult öeldes, kui vaenlane on värava taga. Kui paljud on siis valmis päriselt oma kodu, küla ja maad kaitsma? Täna ei ole meil küll mingit põhjust inimeste kaitsetahtes kahelda. Toon konkreetseid näiteid. Kaitseliit saab pidevalt uusi liikmeid. Aasta esimese päeva seisuga oli Kaitseliidu ridades täpselt 25 001 liiget. Noored mehed ja naised lähevad ajateenistusse, nad ei otsi kõrvalteid sellest hoidumiseks. Järjest populaarsemad on mitmed riigikaitseteemalised kursused. Võrumaal asuvas lahingukoolis omandasid äsja sõjalisi teadmisi ja oskusi nii Riigikogu kui ka valitsuse liikmed, rääkimata erasektori ja kolmanda sektori esindajatest. Kaks korda aastas toimuvatele kõrgematele riigikaitsekursustele on paariaastane järjekord. Selle kursuse vilistlasena soovitan ma päris kindlasti kõikidel neil, kellel on võimalik sellele kutsele, mille riigikaitsekomisjoni nõunik ikka kord poole aasta tagant edastab, võimalikult kiiresti vastata, sest need väga intensiivsed kursused on tõepoolest seda nädalat väärt. Selliseid näiteid on väga palju ja väga erinevaid. Järjest rohkem inimesi leiab endale sobiva vormi ja viisi, et vabatahtlikult Eesti riigi kaitsmisesse panustada. Mis puudutab noorte kaitsetahet, siis sellesse ongi riik juba mõnda aega konkreetselt panustanud. Alates 2011. aastast on riigikaitseõpetus gümnaasiumi riiklikus õppekavas nimetatud valikainena, mis on koolile kohustuslik ja õpilasele vabatahtlik. See tähendab, et kui koolis on kas või üks riigikaitsest huvitatud õpilane, siis peab kool võimaldama tal riigikaitset õppida. Lisaks on valitsuse tööplaanis antud Haridus- ja Teadusministeeriumile ülesanne koostada laiapõhjalise riigikaitseõpetuse kontseptsioon. See valmib märtsi lõpuks ja näeb ette konkreetsed sammud, kuidas kõik õpilased võiksid riigikaitseõpetust saada.
Teine küsimus: "Miks pole valitsus suutnud, Riigikoguga koostöös, teha kohustuslikuks riigikaitseõpetust gümnaasiumites?" Kõigepealt ütlen, et kehtivates seadustes ei ole kehtestatud, et riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik. Samuti ei ole seda minule teadaolevalt deklareerinud arupärimise esitanud Keskerakond. Keskerakonna programmis ei ole tegelikult üldse riigikaitseõpetusest juttu, ka 2015. aasta valimiste platvormis räägiti riigikaitseõpetusest kui valikainest ja minule arusaamatuks jäänud võimaluste arendamisest üldhariduskoolides, mitte aga selle aine kohustuslikuks muutmisest. Aga see selleks. Pedagoogid ja haridusinimesed ütleksid siinkohal, et mida rohkem saab noor ise valida ja oma õppeainete üle otsustada, seda motiveeritum on ta õppima. Samas, nagu öeldud, riigikaitset õpetavate koolide arvu kasv näitab, et valikainena on riigikaitseõpetus ennast õigustanud. Alates 2002. aastast, mil valitsus, täpsemalt Kaitseministeerium, võttis riigikaitseõpetuse arendamise oma ülesandeks, on riigikaitset õpetavate koolide arv suurenenud umbes 100 kooli võrra. Kui 2002/03. õppeaastal õpetati riigikaitset 38 gümnaasiumis ja kaheksas kutseõppeasutuses, siis sellel õppeaastal saavad riigikaitsetunnis käia 138 gümnaasiumi ja 19 kutseõppeasutuse õpilased. Valitsuse tegevusprogramm näeb ette kohustuslike kursuste mahu vähendamist ja õpilaste valikuvabaduse suurendamist, luues võimaluse õpetada ainet paindlikumalt ja õpilase eelistusi arvestavamalt, harjutades õpilasi nii valikuid tegema, aega planeerima ja oma õpingute eest vastutama. Tulen aga tagasi selle juurde, et meil on konkreetne tähtaeg, millal haridusminister peab tegema ettepanekud, kuidas igal õpilasel oleks võimalik saada laiapõhjalist riigikaitseõpetust.
Kolmas küsimus: "Kaitseliit kui vabatahtlik organisatsioon on Eesti suurim kaitsetahte tõstja. Selles valguses on huvitav teada, miks Kaitseliitu pole ikka piisavalt rahastatud, et ikka veel pole vajalikul määral relvastust, vorme ega varustust." Kaitseliidul kui üleriigilisel turvavaibal on meie riigikaitsemudelis oluline ja keskne koht. Mul on väga hea meel, et märkimisväärselt on suurenenud Kaitseliidu, sh Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste liikmeskond. See trend loodetavasti jätkub. Uue aasta esimesel päeval oli Kaitseliidul, nagu ma juba ütlesin, liikmeid täpselt ühe inimese võrra rohkem kui 25 000, eelmisel aastal suurenes liikmete arv umbes 1200 inimese võrra. Kaitseliidu tegevliikmete arv on veidi alla 16 000 inimese. Ma hindan väga, et Kaitseliit on aktiivne, kaasates oma liikmeskonda mitmesuguste tegevuste ja õppuste korraldamisse. Peale iga-aastaste suurte õppuste või regionaalse suunitlusega suurõppuste, näiteks Põhja-Eestis toimuv õppus Hunt, Virumaal toimuv Põhjakonn ja Lääne-Eestis toimuv Orkaan, planeeritakse kalendriaasta igal nädalal kuni 50 väljaõppeüritust, millel osalejate arv jääb üldjuhul 1000 ja 2000 inimese vahele. Mis aga puudutab Eesti kaitsevõime väljaarendamist, siis see käib süsteemselt ja kehtivate arengukavade raames. Oleme kokku leppinud, et kuni Kaitseväe sõjaaja struktuuri täieliku operatiivvõime saavutamiseni on jõupingutuste teravik suunatud Kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri, sh Kaitseliidu maakaitseüksuste väljaarendamisele. Kaitseliidule varustuse soetamine ja Kaitseliidu väljaõpetatavate kiirreageerimisstruktuuri üksuste varustamine käib valitsemisala üldise hankeplaani alusel, st varustust ostab Kaitseministeerium või Kaitsevägi, aga mitte Kaitseliit ise, see toimub samamoodi nagu teistes Kaitseväe üksustes. Kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri osaks olevate Kaitseliidu maakaitseüksustele varustuse soetamiseks ja selle hooldamiseks eraldatakse järgmise nelja aasta hankeplaani alusel enam kui 38 miljonit eurot. Kaitseväe järgmise aasta eelarvesse on Kaitseliidu üksustele planeeritud 9,9 miljonit eurot. Kiirreageerimisstruktuuri mittekuuluvaid üksuseid varustab Kaitseliit ise oma sisemiste prioriteetide alusel. Rahastamine toimub Kaitseministeeriumi makstava eraldise abil. Kahtlemata tuleb tunnustada kõiki, kes vabatahtlikuna riigikaitsesse oma aega ja energiat panustavad, kuid sõjaliste võimete arendamisel ning ressursside piiratuse tingimustes on minu juhitava valitsuse prioriteet sõjalist kaitset otseselt ellu viima loodud kiirreageerimisstruktuur.
Neljas küsimus: "Kogu elanikkonna kaitsesüsteem on jätkuvalt ebakindlal alusel. Millal me saame oma elanikkonnale selged juhised ja õpetused kriisiolukorraks?" Olles vastanud kolmele eelnevale küsimusele, ei saa ma nõustuda teie väitega, et meie riigikaitsesüsteem on ebakindel. Nagu alguses ütlesin, kaitsetahe on ühelt poolt abstraktne, teiselt poolt aga üsna selgelt nähtav. Me oleme palju teinud, kuid palju on veel teha, sest julgeolek on midagi, mis ei saa mitte kunagi valmis. Nagu te hästi teate, tugineb Eesti riigikaitse laiapindse riigikaitse käsitlusele. See tähendab, et riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset, vaid riigikaitseks peavad valmistuma kõik riigiasutused ja tegelikult kogu ühiskond. Alates 2014. aastast oleme töötanud selle nimel, et kriisiolukorras oleks elanikkond kaitstud ja riik toimiks. Selle debati juures tasub meeles pidada, et elanikkonnakaitse ei tähenda punkri ehitamist või pidevalt riknevaid toiduvarusid, vaid elanikkonnakaitse eesmärk on elanikkonna turvalisus. Peame teadma, kes teeb, kuidas ja mille arvel, näiteks kes korraldab evakuatsiooni või toiduga varustamist. Riigi tasandil teeme seda seadusi korrastades ning laiapõhjalist riigikaitset ellu viies. Elanikkonnakaitse alustalaks jääb inimeste terve mõistus ja haritus riigikaitse teemadel, täpselt nii, nagu ma eelnevates punktides rääkisin. Ütlen veel kord: haritust parandame ajateenistuse, Kaitseliidu, laiapõhjalise riigikaitse elluviimise, kõrgemate riigikaitsekursuste ja riigikaitseõpetuse abil. Peale selle käivitasime 2015. aasta detsembris "Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2015–2019" alusel elanikkonnakaitse rakkerühma, mille eesmärk on parandada elanike teadlikkust võimalikest kriisiolukordadest ja nende valmisolekut nendes olukordades hakkama saada. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Vaatamata sellele, et ühtegi arupärijat arupärimisele vastamise ajal saalis ei viibinud, on teile siiski küsimusi. Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Ma ei tea, kas asi on hilises õhtutunnis või teie pikas vastuses, aga te rääkisite nii kenasti õpilaste valikuvabaduse tähtsusest, et ma lõpuks siiski ei mõistnud, kas teie Reformierakonna esimehena pooldate Reformierakonna seisukohta teha riigikaitseõpetus gümnaasiumides kohustuslikuks või mitte.

Aitäh! Mina soovin, et riigikaitseõpetus oleks kättesaadav igaühele. Me oleme kokku leppinud, et ettepanekud, kuidas see tagada, töötab haridus- ja teadusminister välja juba lähiajal. See on valitsuse tööplaani punkt, me oleme selle valitsusleppesse sisse kirjutanud ja mina ei taha mitte mingil juhul seda vaidlustada. Küll aga on elu näidanud, et mõnel puhul on saadud positiivseid kogemusi siis, kui õpe on toimunud õpilase jaoks justkui näiliselt vabatahtlikult. Seda õpet on aidanud korraldada Kaitseväest pärit inimesed ja selle kvaliteet on tegelikult väga hea. Ei peaks sugugi välistama, et ka tulevikus võiks riigikaitseõpetust üle Eesti anda Kaitseväest saadud kogemusega inimeste osalusel. Veelgi enam, me oleme valitsuse tegevusprogrammis kokku leppinud soovis, et riigikaitseõpetus tugineks laiapõhjalise riigikaitse käsitlusele, mis hõlmab rohkemat kui sõjaline riigikaitse. Loomulikult on sõjaline riigikaitse väga oluline selleks, et riik suudaks mis tahes suure kriisi tingimustes laitmatult toimida. Aga minu hinnangul on väga oluline ka see, et mitte ainult valitsusliikmetel, mitte ainult riigiametnikel, vaid ühiskonnas laiemalt oleksid olemas arusaamad laiapõhjalisest riigikaitsest, mille osa on nii Siseministeerium kui ka Sotsiaalministeerium, samuti näiteks Maaeluministeerium. Igaühel neist on riigikaitses oma roll. Muuseas, oleme korduvalt teinud õppuseid valitsusliikmetele ja tippametnikele, et mitmed väga keerulised olukorrad läbi mängida, tuginedes just nimelt laiapõhjalise riigikaitse käsitlusele, ja vaadata, millised on konfliktitingimustes nende ministeeriumide konkreetsed ülesanded, kes iga päev riigikaitseküsimustega ei pruugi tegelda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Ma võtan sõnasabast kinni. Uuringu järgi lahkub sõjaolukorras siit iga viies, mis tähendab umbes 260 000 inimest. Kas te olete mõelnud, kuidas nad lahkuvad, kas paatidega nagu viimase sõja ajal? Kas te olete midagi ette näinud, et seda takistada, või on see, vastupidi, paratamatu, et veerand miljonit inimest lahkub ja eriti just noored kaovad siit esimesel võimalusel?

Aitäh! Vaadake selle uuringu tulemusi. See, kui keegi kaalub ühte või teist võimalust, ei tähenda, et ta kindlasti selle kasuks ka otsustab. Uuringust võib välja lugeda ka selle sõnumi, et neli viiendikku on veendunud siiajäämises ja isegi ei kaalu alternatiivi. Samuti võib sellest uuringust välja lugeda, et üle poole Eestis elavatest inimestest on valmis ise relva haarama, et oma kodumaad kaitsta. On väga raske kujutada ette olukorda, kus pool kogu ühiskonnast peaks relva haarama. Meil on ju Kaitsevägi oma struktuuridega ja sellist vajadust, et üle poole kõikidest inimestest, mehed ja naised, noored ja vanad, võtaks relva ja asuks võitlema, on väga keeruline ette kujutada. Loomulikult on väga hea näha, et inimestel on põhimõtteliselt valmisolek olemas ja nad ütlevad küsitlusele vastates, et kui riigil on nende abi vaja, siis on nad valmis appi tulema. See on ka suur asi, isegi siis, kui me teame, et tegelikult ei ole vaja seda, et pooled inimesed relva haaraksid. See annab aga positiivse signaali selle kohta, et kui peaks olema vaja korraldada kas lisaõppekogunemisi, mobilisatsiooni või mida iganes, siis inimesed ilmselt ütlevad, jah, loomulikult, nad on selleks valmis. Ka möödunud aastal toimunud Siil, mis ei olnud mitte ainult Eesti ajaloo suurim õppus, vaid väga pika aja jooksul ka üks NATO suurimaid õppuseid, andis minule kinnituse, et Eesti armee toimib reservarmeena hästi. Tuletan meelde, et suur osa Siilil osalenutest ei olnud mitte elukutselised sõjaväelased, nad ei olnud ajateenijad, vaid olid reservistid. Jah, loomulikult osalesid ka elukutselised sõjaväelased ja ajateenijad, nii nagu nad osalevad iga kord Kevadtormil. Aga seekord oli väga suur osakaal reservistidel. See, kuidas see kõik toimis, oli minu meelest vägagi positiivne. Loomulikult oli sellest õppusest Eesti kaitsevõime tugevdamisele väga palju kasu.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud peaminister, ega te ju Ernitsa küsimusele ei vastanud. Mis see plaan siis on? Kas te kavatsete midagi ette võtta? Hea küll, ära ei lähe veerand miljonit inimest, aga võib minna näiteks 100 000. Küsitluse järgi on suurem osa neist noored ehk needsamad reservistid või vähemalt tööl käivad inimesed. Mismoodi see ühiskond toimima jääb, see laiapõhjalise riigikaitsega ühiskond, kui siit 100 000 või 150 000 inimest ära läheb? Kas ikkagi on mingisugune plaan ka selle jaoks, et ära minna soovivaid inimesi heidutada või lausa takistada? Teine asi, te rääkisite Siilist. 7000 meest kutsuti kokku, aga kutseid saadeti välja kolm korda rohkem – 20 000. Kaitseliidu õppusele tuleb tavaliselt ka kohale umbes kolmandik kutsututest. Nii et see pilt tegelikult ei ole nii ilus. Aga kas te arvate, et need, kes otsustavad ära minna, peaksid saama rahulikult minna või on siiski valitsusel mingisugune soov hoida kriisiolukorras inimesi Eestis?

Aitäh! Ma arvan, et meie kõigi ühine soov on teha kõik, et teie toodud näited oleksid üksnes hüpoteetilised, meie kõigi ülesanne on teha kõik selleks, et sellised mõtteharjutused ainult mõtteharjutusteks jääksidki. Loomulikult ei saa ükski valitsus takistada inimeste liikumist, aga ma olen täiesti kindel, et Eestis on piisavalt inimesi, kes mis tahes konflikti korral on valmis oma kodumaad kaitsma, vajaduse korral ise relva haarama, kaasa aitama meedikuna või kellena iganes. Juba ainuüksi see fakt, et selgelt suurem osa Eesti inimesi on mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes valmis ise panustama, on väga tugev heidutus. Mitte ükski võõras vägi ei saa meie vastu, kui meie enda tahe on tugev. Ma ei läheks sellele liimile, et hakata arutama logistilisi küsimusi, kui meie esmane ülesanne ja huvi on tagada, et konflikti üldse ei oleks. Selles väga vähe tõenäoses olukorras, kus konflikt peaks tekkima, on meie esmane huvi hakata vastu nagu üks mees. See on peamine. Mis puudutab Siili, siis seal osales muidugi peaaegu kaks korda rohkem inimesi kui teie nimetatud 7000. Kui ma õigesti mäletan, siis tuli Siilile umbes 13 000 osalejat. 6000–7000 on pigem Kevadtormil osalejate tavapärane hulk, Siil oli aga peaaegu kaks korda suurem õppus kui Kevadtorm.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Siilil osales 7000 kaitseväelast koos reservistidega. Teie ütlesite, et 13 000, aga see arv oli saadud, arvestades juurde ka kaitseliitlasi. Kaitseliitlased on natuke teine asi. Küsimus on aga hoopiski milleski muus. Täna oli meil kohtumine sellesama rakkerühma esindajatega, mis peaks elanikkonnakaitset ette valmistama. See on väga hea, et niisugune rakkerühm on olemas. Aga selgus, et praeguse seisuga puudub meil tsiviilelanikkonna kaitseks absoluutselt ettevalmistus. Mis veel selgus? Selgus, et põhimõtteliselt on praegu igal perekonnal või inimesel kõige rohkem paari päeva toidu- ja veevaru jms. Mis veel selgus? Selgus, et inimeste toimetulek kriisi- ja sõjaolukorras jääb põhimõtteliselt nende enda õlgadele, sest riigil puuduvad praegu sidevõimalused inimeste teavitamiseks. Kuidas te kavatsete kiirkorras sellest olukorrast välja tulla, et inimesed saaksid informatsiooni selle kohta, mida nad peavad kriisiolukorras tegema?

Aitäh! Nagu te isegi ilmekalt kinnitasite, on moodustatud rakkerühm, mis tegeleb nende teemadega aktiivselt. Aga see ei ole kõik. Ma ei saa kõikidest detailidest siin saalis rääkida. Kui te kutsute mind mõnda Riigikogu komisjoni, kus on selleks sobivad tingimused, siis saame rohkem rääkida. Aga kindel võib olla selles, et Vabariigi Valitsus teeb igal tasemel regulaarseid õppusi kõikvõimalike olukordade jaoks, ka nende jaoks, mille realiseerumise tõenäosus on väga väike. Ma saan teile kinnitada, et Eesti riigi valmisolek väga erinevateks olukordadeks on viimase paari aasta jooksul oluliselt paranenud. Kui vaadata pikemat aega, on paranemise amplituud veelgi suurem, aga viimast kahte aastat olen ma näinud isiklikult kõikides detailides ja saan öelda, et pilt on palju parem.
Üldiselt ei peaks me Eesti kaitsevõimest liiga negatiivsetes toonides rääkima. Ma võin öelda, et mitte kunagi kogu ajaloo vältel ei ole Eesti riik olnud ligilähedaseltki nii hästi kaitstud kui praegu. Meie kaitse alus on, nagu öeldud, meie oma inimeste kaitsetahe, meie oma Eesti sõdur, tema varustus, tema relvastus, tema valmisolek riigi nimel võitlusesse astuda. Selles mina ei kahtle. Samuti ei kahtle ma selles, et vajaduse korral on meil olemas liitlane – maailma kõige tugevam sõjalis-poliitiline jõud NATO. Ma pean tunnistama, et kui mõni kas teie erakonda kuuluv poliitik või keegi teine seab NATO solidaarsuse, NATO olemuse või Eesti liitumise NATO-ga kahtluse alla, siis ei saa ma sellest loogikast aru. NATO liikmeks olemine on tänapäeva maailmas kõige kindlam kindlustuspoliis üldse. Ma usun, et te nõustute minuga, kui ma ütlen, et NATO ründamine, ükskõik millises piirkonnas, oleks täiesti ebaratsionaalne ja hullumeelne tegevus.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mul ei olegi küsimust, ma tahan lihtsalt õiendada ära ühe teie eksiarvamuse. EKRE ei ole iialgi seadnud kahtluse alla meie NATO-liikmesust. Küll aga teeme me aeg-ajalt põhjendatud kriitikat mitmesugustes küsimustes, ka nendes, mis meie riigikaitset puudutavad, kui me leiame, et midagi on kriitikat väärt. Aga me ei ole NATO-sse kuulumist iialgi kahtluse alla seadnud.

Aitäh! Ma siiski kasutan võimalust vastata ja ütlen, et te olete korduvalt ka siin saalis seadnud küsimuse alla Eesti kuulumise Euroopa Liitu, mis on samuti väga oluline poliitiline ühendus, mille liikmetest väga suur osa kuulub ka NATO-sse. Teiseks, ma suudan peaaegu sõna-sõnalt meenutada teie vasakul käel istuva mehe sõnu siin saalis, kui me rääkisime ühe NATO riigi aitamisest. See oli küll majandusküsimus, aga siiski. Ta ütles, et iga riik saagu oma asjadega ise hakkama ning meie ei pea oma jõudu ja energiat kulutama mingite Euroopa perifeersete riikide aitamisele. See on meie NATO-liitlane, kelle kohta teie erakonnakaaslane niimoodi ütles. Ta eksis väga valusalt. Kui te pöörate olukorra teistpidi ja kujutate ette, et teie erakonnal oleks Eestis juhtiv roll ja mõni Eesti juhtivpoliitik ütleks midagi sarnast, siis kas suureneks või hoopis mitu korda väheneks tõenäosus, et seesama riik, kes, ma rõhutan, on meie NATO-liitlane, tuleks meile appi siis, kui meil abi vaja on? Ma palun teil tungivalt punktivõtmise tuhinas mitte ära unustada, et Eesti välispoliitikas on tehtud 25 aasta jooksul väga suuri pingutusi selle nimel, et Eesti ei oleks mitte kunagi enam üksi. Selle kõrval, et meil on olemas meie oma kaitsetahe ja meie oma sõdur, on meil väga vaja ka seda, et meil oleks sõpru rohkem kui vaenlasi. Ärge palun rikkuge meie suhteid sõpradega!

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Mart Helme!

Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Me oleme seitsmekesi nii kõvad mehed siin saalis, et võime muidugi terve NATO pahupidi tõmmata, kui me tahame, võime rikkuda geopoliitilisi suhteid kogu maailmas ja ajada Eesti tülli Ameerika Ühendriikidega või Kreekaga, kes on kindlalt meile appi tulemas, kui asjaks läheb. Need on sellised, kuidas ma ütlen, anekdoodi valdkonda kuuluvad spekulatsioonid. See, millest ma tegelikult rääkida tahan, on kaitsetahe. Te rõhutasite peaaegu kõikides oma vastustes, et meil on kaitsetahe olemas. Kindlasti on meil kaitsetahe olemas, aga on ka väga palju inimesi, kellel seda ei ole. Te ütlesite, et ei saa inimesi kinni pidada. No kuulge, sõjaseisukorra ja üldmobilisatsiooni väljakuulutamise korral ei olegi teil muud varianti kui inimesi kinni pidada ja sundida oma kohust täitma neid, kes seda teha ei taha. See on üks asi. Ei olegi teist võimalust, muidu istute üksinda Toompeal Stenbocki majas.
Oluline on selle asja juures veel ka teine aspekt, mis on tegelikult kõige olulisem. Kaitsetahtest üksi ei piisa, kaitsetahe tuleb relvastada rauaga ja seda meil ei jätku. Te olete kange alati soovitama teistele igasuguseid asju, mida lugeda ja millega tutvuda. Ma soovitan teil tutvuda minu kirjutatud ja mõned head aastad tagasi väljaantud raamatuga "Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas". Ma analüüsin seal küllaltki suurel määral just sõjalis-poliitilisi aspekte ja toon välja peamise põhjuse, miks meie esivanemad jäid muiste alla sakslastele ja nende liitlastele. Põhjus oli selles, et meie maakaitsevägi oma nõrga relvastuse ja mitte just kõige parema väljaõppega jäi alla professionaalsetele sõdijatele. Me oleme praegu tegelikult sarnases olukorras.
Kui te eeldate, et Kaitseliit oma suuresti isevarustusliku relvastusega on võimeline rinda pistma Vene eriüksuslastega, siis tagajärg on selge: me kanname väga raskeid kaotusi. See, et meie varustatus rauaga on puudulik, jääb, muide, suuresti teie südametunnistusele. See, et me ei varusta oma inimesi killuvestide, kevlarkiivrite ega kõige muu vajalikuga, makstakse kinni verega. See asi on lihtsalt nii karm. Te praalite siin kaitsetahtega. Kaitsetahe hajub väga kiiresti, kui sinu ümber hukkuvad sõbrad, nad rebitakse puruks või lastakse neil näod sodiks. Sõda on hirmus asi, siin ei piisa ainult kaitsetahtest. Selleks, et see hirmus asi realiseeruks võimalikult leebel moel, peab valitsus varustama neid, kellel kaitsetahe olemas on, sobivate kaitsevahenditega.
Me ei räägi praegu enam sellest, et me suudaksime siis, kui me loeme teabeteenistuse raporti ridade vahelt välja, et läheneb sõjaline konflikt Venemaaga, varustada ennast soomusvõimekusega. Meil ei ole võimalust osta endale kümneid või sadu tanke või lennukeid. Aga me peaksime nõudma oma liitlastelt, kelle peale te nii väga loodate, esmaseid tankitõrjevahendeid selles koguses, et me tõepoolest suudaksime kümneid ja kümneid pealetungivaid tanke sodiks lasta. Me peame nõudma seda, et meil oleks lühi- ja keskmaaraketitõrje võimekus ja me suudaksime vastase lennuväge maha suruda nii palju, kui on vähegi meie võimuses, et meil oleksid rannakaitsepatareid ja liikursuurtükid. Seda tuleb nõuda meie liitlastelt praegu, sest poliitiline protsess, kui nad appi hakkavad tulema, võtab paratamatult aega. Aga süüdistada meid selles, et meie NATO laiali ajame ... Teate, kui te tahate pääseda ajakirja Pilkaja, siis võite sellele muidugi pretendeerida. Teie väide kuulub sellesse valdkonda. Nii et, sõbrad, ärme praalime, vaid tegeleme reaalsete asjadega! Raud on reaalne asi. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Kena õhtut kõigile, kes siin on, härra peaministrile samuti! Mulle tundub, et tal oli täna algusest saadik soov meiega tüli norida, aga nagu on öelnud üks kunagine spiiker: ma olen täna väga heas vormis ja see ei õnnestu.
Kõigepealt, mul lihtsalt tuleb see demagoogia ära õiendada. Euroopa Liit ja NATO ei ole üks ja seesama asi, lihtsalt ei ole üks ja seesama asi. See, et nende liikmed paljuski kattuvad, ei ole taandatav sellele, et need on üks ja seesama asi. Eelkõige tähendab NATO Ameerika Ühendriikide sõjalist võimekust. Kõik, kellel on vähekenegi tervet mõistust, et mitte taanduda kuhugi poliitkorrektsete jutukeste taha, saavad sellest aru ja tunnistavad seda. Mina jään oma seisukoha juurde ja terve meie erakond jääb oma seisukoha juurde. See ei käi niimoodi, et kuna Kreeka on NATO-s, siis meie peame lõputult maksma tema võlgu kinni, muidu ta meile appi ei tule. Kui see nii on, siis ei toimi NATO nii, nagu meile on lubatud. Ma väga kahtlen, kas ta üldse toimib. Kui meil on liitlased, kellel on lepingulised kohustused, siis meil on liitlased, kellel on lepingulised kohustused, ja me võime nende peale loota. Kui aga on tüssaja ja väljapressija rahvas, kes ütleb, et ta ei liiguta lillegi, või lausa blokeerib otsustusmehhanismi, kui teised tema võlgu kinni ei maksa, siis on meil väga tõsine probleem. Aitäh!

Madis Milling, palun!

Härra esimees! Härra peaminister! Head kolleegid! Kahju, et ühtegi arupärijat enam saalis ei ole. Oo, üks siiski on! Ma pean nimelt veidike täpsustama. Siin oli küsimus Kaitseliidu varustamise kohta. Nagu peaminister ütles, tõepoolest, Kaitseliidu relvastus sõltub hangetest ja sellest, mida Kaitsevägi meile annab. Varustusest rääkides tuleb aga öelda, et iga kaitseliitlane, kes on aktiivne, saab 100%-liselt varustatud. Kaitseliidus ei ole päris nii, et ma liitun organisatsiooniga, lihtsalt olen nimekirjas ja eeldan, et mulle tuuakse kandikul nööbid, vöö, kiiver ja killuvest ette.
Siin esitati selline teoreetiline situatsioon, kus Kaitseliit peab võitlema Vene eriüksusega. Kui venelased saadaksid oma eriüksuse Kaitseliiduga võitlema, siis see oleks nende ressursi ilmselge raiskamine. Neil ei ole mõtet seda teha, Vene eriüksusel on olulisemat teha kui Kaitseliiduga võitlema tulla. Aga ma võin kinnitada, et Kaitseliidu vastavad üksused on niisama hästi varustatud ja relvastatud.
Täna räägiti siin elanikkonnakaitsest ja päeval komisjoni istungil tehti seda samamoodi. Me tõdesime, et riik ei saa meid kõiki kättpidi punkrisse talutada ja näidata, kus on kapp makaronidega. Riik ei ole ema, kes peab kõigile teki peale tõmbama. Võib-olla alustaksime elanikkonnakaitset abituse vähendamisest meie enda peas. Selleks kutsun ma kõiki häid kolleege Kaitseliiduga liituma. Mul on hea meel, et vaatamata hilisele õhtutunnile näen ma peale enda saalis, kindlalt võin väita, veel kolme kaitseliitlast, ülejäänute kohta andmed puuduvad. Suur tänu!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Ka peaministril ei ole kõnesoovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Uno Kaskpeit, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Uno Kaskpeit, palun!

Härra eesistuja! Austatud minister! Meil on siseministrile arupärimine, mis käsitleb piirikontrolli võimekust Eesti sadamates. Selle esitamise tingis üks väike artikkel. Soome siseminister Petteri Orpo rääkis nimelt intervjuus Eesti Päevalehele, et Soome saabunud Iraagist pärit immigrandid on pettunud Soome riigis ja dokumentide menetlemise kiiruses. Ainuüksi eelmise aasta septembri kolme esimese nädala jooksul saabus Soome 5000 immigranti Iraagist ja pagulase staatus on jäetud kõige sagedamini andmata just Iraagi kodanikele. Soome tahab korraldada ja nüüdseks on juba korraldanud Iraaki otselende, et saata tagasi sealt pärit immigrandid, kellele on keeldutud pagulase staatust andmast. Soome minister nägi ohtu, et iraaklased võivad hakata Soomest lahkuma, et tagasisaatmisest pääseda. Seetõttu on ka oht, et need inimesed võivad suunduda Eestisse, sest tahavad siitkaudu minna mujale Euroopasse. Sellest lähtuvalt on meil ministrile viis küsimust. Aitäh!

Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Olgu sissejuhatuseks öeldud, et Soomes on varjupaigataotluste arv alates 29. veebruarist drastiliselt kukkunud. Selle aasta üheksandal nädalal esitati Soomes alla 100 varjupaigataotluse, täpsemalt öeldes 93. Nii et need arvud on eelmise aastaga võrreldes mitu korda vähenenud. Praegu ei ole mingit põhjendatud kaalutlust, miks peaks see arv hakkama suurenema, kui Soome samamoodi edasi käitub.
Aga tuleme küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kuidas planeerib Politsei- ja Piirivalveamet immigrantide saabumist meie sadamatesse takistada?" Siin on vastus üsna lühike. Nimelt, meil on kokkulepe kõikide laevaettevõtetega, kes reisijavedu korraldavad. Nad esitavad Politsei- ja Piirivalveametile Eesti sadamatesse saabuvate laevade reisijate ja meeskonnaliikmete nimekirjad, mida Politsei- ja Piirivalveametil on võimalik kontrollida juba enne, kui inimesed sadamasse saabuvad. Seetõttu on meil üsna selge pilt sellest, kes ja millal Eestisse saabuvad, ning on võimalik ka meetmeid võtta.
Teine küsimus: "Kas on olemas plaanid, kuidas taastada piirikontroll sadamates?" Siin on vastus veel lühem: jah, on küll olemas. Loomulikult oleme me neid plaane ka üle vaadanud.
Kolmas küsimus: "Milliste jõududega planeeritakse taastada piirikontroll sadamates?" On üsna selge, et me kasutame kõigepealt kordonites ja politseijaoskondades olemasolevaid ressursse ja vajaduse korral paigutame teistest piirkondadest politseinikke ümber. Kui me räägime piirikontrolli taastamisest pikemaks ajaks, siis loomulikult on selleks vaja lisaressursse.
Neljas küsimus: "Kui kiiresti on Politsei- ja Piirivalveamet võimeline taastama piirikontrolli sadamates?" See sõltub väga palju sellest, milline on ohuhinnang, aga kui on vaja, siis oleme valmis praeguselt tavarežiimilt tõhustatud tegevustele üle minema otsekohe. Kui me räägime taastamisest pikemaks ajaks, siis võib öelda, et paari-kolme, võib-olla nelja päevaga on meil võimalik saavutada ööpäevaringne valmisolek, et olla 100% valmis. Nagu ma ütlesin, vajaduse korral oleme valmis kohe tavarežiimilt tõhustatud tegevustele üle minema.
Viies küsimus: "Kas on selles osas planeeritud koostööd Soome ja Eesti piirivalve vahel?" Sellele on üsna lihtne vastus. Loomulikult teeme me Soome kolleegidega pidevalt koostööd, mitte ainult operatiiv-taktikalisel, vaid ka poliitilisel tasandil. Suhtlen oma Soome kolleegiga päris tihti, viimati kohtusime eelmisel neljapäeval Brüsselis, nii et meil on tihe kontakt. Eestil on Soomes ka sideohvitser. Kontakt on olemas, infot vahetatakse ja koostöö Soome kolleegidega on väga hea. Aitäh!

Aitäh! Küsimused ministrile. Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Eestil kui mereriigil on ka hulk väikesadamaid ja varsti läheb hooaeg käima. Kas on mõeldud selle peale, et nendes sadamates kontrollida nii aluseid kui ka inimesi, kes sealtkaudu hakkavad Eestisse liikuma?

Aitäh! Loomulikult on. Teistes sadamates on olemas piirikontroll väljakutse peale, nii on see juba pikka aega toimunud. Elik see liiklus, mis vee peal toimub, on kõik jälgitav. Alustega, mis sisenevad Eesti territoriaalvetesse, võetakse ühendust ja küsitakse, millisesse sadamasse nad liiguvad. Alusel on kohustus teada anda, kuhu ta liigub, kui palju tal reisijaid peal on ja kes need on. Loomulikult saadetakse sadamasse vajaduse korral vastu politsei- ja piirivalveametnikud, kes kontrollivad kõike, mida on vaja kontrollida.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh! Kas sadamates, millel on Soome ja Rootsiga püsiv parvlaevaühendus, on juhuks, kui tekib massiline sisseränne, olemas vajalikud töö- ja olmeruumid?

Aitäh! Laeva pealt ei saa kuidagi tulla rohkem inimesi, kui laev mahutab. Eesti piirid on olnud suletud, mida arupärijad kindlasti ju teavad. Täpselt nii palju inimesi, kui laeva pealt tuleb, on võimalik sadamahoonetes vastu võtta ja neid kõiki ka kontrollida. Kui peaks olema vaja lisajõude, siis, nagu ma ütlesin, on meil võimalik kordonitest ja jaoskondadest tuua inimesi juurde. Samamoodi on võimalik vajaduse korral piirata sadamahoones liikumist läbi pääslate. Kui te olete olnud kas või D-terminalis, et sõita Soome, siis te teate, et seal on olemas pääslasüsteem, mis on praegu lihtsalt avatud. Loomulikult on meil olemas valmisolek kontrollida kõiki inimesi, kes laevateed pidi Eestisse saabuvad.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Teatavasti on võimalik, et Eesti sadamatesse saabuvatel kaubalaevadel on ka reisijaid, kes alluvad samadele tingimustele, mis Schengenis üldiselt on. Kas Politsei- ja Piirivalveamet kontrollib Eesti sadamatesse saabuvaid kaubalaevu ja nende reisijaid füüsiliselt?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, sõltuvalt sadamast on erinev režiim. On sadamad, kus kontroll toimub väljakutse peale, ja on sadamad, kus meil on püsiv kohalolek. Ma ütlesin ka seda, et kõik alused, mis Eesti territoriaalvetesse sisenevad, peavad deklareerima, kes neil pardal on ja mida nad teevad. Kui ohuhinnang seda ette näeb, siis me kontrollime loomulikult ka kaubalaevu. Peale Politsei- ja Piirivalveameti, tasub meenutada, tegelevad kaubalaevadega Maksu- ja Tolliameti inimesed. Nii et Eesti riigi pilk on nendel laevadel peal.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Siin on kogu aeg olnud juttu merepiirist, aga kas piiripunktidevahelisel alal ollakse valmis tõkestama ebaseaduslikult riiki saabuvate isikute gruppe?

Härra spiiker, kas tohib paluda, et küsimust täpsustataks? Mida te mõtlete piiripunktidevahelise ala all?

Palun anda mikrofon Arno Sillale!

Piiripunktidevahelisel alal, kust on võimalik tulla üle piiri kas või paatidega, või maapiiril. Kuidas seal territooriumil kindlustatakse valve?

Vabandust, aga mulle jäi küsimus ikkagi natuke segaseks! Kui te mõtlete vee peal liikuvaid aluseid, siis ma ütlen veel kord, et veeteed pidi Eestile lähenevad alused on kõik radarvalvega kontrollitavad. Kõik laevad ja muud alused peavad vastama kutsungile ja merevalvekeskuse signaalidele. Kui nii ei tehta, siis loomulikult saadetakse patrull seda alust kontrollima veel enne, kui see sadamasse jõuab. Eesti rannikule ei ole väga lihtne läheneda. Eesti rannikule jõudmiseks peab ikkagi tulema sadamasse ja siis on loomulikult võimalik seda laeva kontrollida.
Mis puudutab maapiirivalvet, siis see on hoopis pikem jutt. Nagu te teate, valmistame me piiril ette ehitustöid, projekteerimine on käimas. Ehitushankega hakkame n-ö jupikaupa sel aastal edasi minema. See puudutab eelkõige idapiiri. Seal on tööd ettevalmistamisel. Ma arvan, et juba täna on illegaalsel piiriületajal keerulisem märkamatuks jääda, sest piirijoon on puhastatud ning piirivalve kasutab patrulli, mobiilseid kaameraid ja muid abivahendeid, selleks et illegaalseid piiriületusi tuvastada ja tõkestada. Kui me saame 2018. aasta jooksul Eesti idapiiril piirirajatised valmis, siis võin teile kinnitada, et mitte ükski piiriületus Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiril ei jää avastamata, sest tehnika, mille me sinna soetame ja paigaldame, ei võimalda mitte kellelgi piiri ületada, ilma et sellest märki maha ei jääks.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Euroopa Liit ja Türgi räägivad läbi selle üle, et saata kõik illegaalsed immigrandid tagasi. Euroopa Liit kavatseb kehtestada neile kõigile ka Euroopa Liitu sissesõidu keelu. See on väga hea mehhanism ja seda tuleks rakendada ka siin. Kas massilise sisserände ja illegaalse piiriületuse tõkestamiseks on meil olemas õiguslik regulatsioon või tuleks mingisuguseid küsimusi veel täpsemalt reguleerida?

Aitäh! Loomulikult on Eestis vajalik regulatsioon olemas. Need, kes ei pea Eestis varjupaika saama, saadetakse siit välja. Parlamendi menetluses on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu. Seal nähakse muu hulgas ette muudatused, selleks et ka kohtumenetlus oleks kiirem, kui Eesti on keeldunud varjupaiga andmisest, ning oleks võimalik inimesele kiiresti öelda, kas tal on Eestis varjupaigataotleja staatus või mitte. Kui ta varjupaika ei saa, siis saadetakse ta Eestist välja. Loomulikult alustatakse nende inimeste suhtes, kes on Eestis illegaalina, väljasaatmismenetlust. Igal aastal on neid väljasaatmisi täide viidud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Meile on saabunud võrdlemisi eksootilisi persoone väga kaugetest maadest. Kas piiripunktides on olemas vajalik meditsiinipersonal ja võimalused selliste saabujate kontrollimiseks, et nad ei tooks kaasa haruldasi haigusi, ja kas on tagatud piiripunktide töötajate meditsiiniline kaitse nakkuste vastu?

Aitäh! Kõiki illegaalseid piiriületusi käsitletakse põhimõtteliselt ühesuguse mustri järgi. Isik, kes on tabatud illegaalselt piiri ületamas, peetakse kinni. Seejärel viiakse ta kinnipidamiskohta, kus on olemas arestikamber. Kui piiriületus on toimunud näiteks Koidula raudteejaama juures, siis on võimalik paigutada ta Koidula raudteejaama arestikambritesse, kui see on toimunud kuskil mujal, siis viiakse ta lähimasse arestikambrisse. Seal siis tehakse kõik vajalikud toimingud, muu hulgas toimub vajaduse korral meditsiiniline kontroll. Seda teeb Eestis kiirabi.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea siseminister! Kas vastab tõele selline väide, et kui ma teen Tallinna sadamas check-in'i ära ja annan näiteks oma pileti kolleeg Valeri Korbile või Aadu Mustale, siis saab tema minu asemel laeva peale minna? Või kas on võimalik selline asi, et laeval on näiteks 50–60 inimest, kellel ei ole üldse dokumente? On see tänapäeval võimalik?

Aitäh küsimuse eest! Teoreetiliselt on selline võimalus olemas, kui isik käitub ebaseaduslikult ja laevafirma teda ei kontrolli. Politsei on teinud pistelisi kontrolle ja on tõesti tuvastanud, et laeva peal võib olla reisijaid, kes ei ole check-in'i teinud. Aga me peame arvestama, et Eesti ja Soome vahel ei ole Schengeni piiri. Täpselt samasugune liikumine võib toimuda Eesti ja Läti vahel. Kui te annate oma dokumendi Aadu Mustale ja tema sõidab sellega Lätti, siis on see üsna sarnane juhtum. Eesti ja Läti vahel on võimalik vabalt liikuda ja samamoodi on ka Eesti ja Soome vahel võimalik vabalt liikuda. Eesti ja Soome vahel sõites tähendab check-in või, eesti keeles öeldes, laevale registreerimine seda, et te registreeritegi ennast laevale. Samamoodi, kui te ostate endale bussipileti ja annate selle Aadu Mustale ning Aadu Must sõidab selle piletiga Tartusse, siis on see teie ostetud pilet, millega Aadu Must sõidab Tartusse või kas või Riiga, teie olete selle ostnud oma nime all, aga sellega sõidab Aadu Must. Tuleb arvestada, et tegemist on vaba liikumisega, kuigi ühe erisusega: kui inimene liigub Eestist välja, peab tal kaasas olema isikut tõendav dokument, sõltumata sellest, kas ta läheb laevaga Soome või auto või bussiga Riiga.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kuna minu nime mainiti, siis ma annan ausõna, et ma selliseid tükke ei tee.

Minister on rahul. Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Mulle jäi kõrvu selline jutt, justkui kõikide nende inimeste nimed, kes laevaga sõidavad, antaks teada Politsei- ja Piirivalveametile. Kas see tähendab, et ka minu kui Euroopa Liidu kodaniku nimi läheb iga kord, kui ma laevaga sõidan, kuhugi kontrollimiseks, või edastatakse nimed ainult sel puhul, kui tegemist ei ole Euroopa Liidu kodanikega?

Aitäh! Ma vaatan, et härra rahvasaadik tuli nii olulist küsimust esitama joostes, nii et võttis natukene hingeldama. Meil on laevaettevõtetega kokkulepe, et nad edastavad meile laevareisijate nimekirja, kust meil on võimalik nimesid kontrollida. Loomulikult on kohe näha, kes on Euroopa Liidu kodanikud, ja neid ei ole põhjust kontrollida. Kui on tegemist mõne kolmanda riigi kodanikuga, siis on meil põhjust vaadata, kas sellel isikul on Schengeni ruumis viibimiseks õiguslik alus või mitte. Loomulikult, mingit totaalkontrolli ei ole, selleks puudub igasugune vajadus ja selleks puuduvad ka ressursid. See, mida me teeme, on n-ö profiilipõhine hindamine. Eelkõige, nagu ma ütlesin, puudutab see kolmandate riikide kodanikke, kelle puhul tuleb kontrollida, kas neil on õigus Schengeni ruumis viibida või mitte.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Uno Kaskpeit, palun!

Härra eesistuja! Härra minister! Palun ka lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Ministri suust oli rõõm kuulda, et ta on soomlased üles leidnud ja suhtleb Soome siseministriga. Kui rääkida Soomest, siis Soome piirivalve on alustanud ajateenijate kasutamist idapiiri valvamise tugevdamiseks. Neil on see võimalus olemas, sest nemad ei ole oma piirivalve võimekust hävitanud, nagu seda Eestis on aastate jooksul teinud just needsamad koalitsioonitegelased. Soomlastel on võimalus kasutada ka oma piirivalve reservväelasi, kui olukord peaks pingestuma. Tähtis on see, et nii Soome ajateenijatel kui ka reservväelastel on piirikontrollialane väljaõpe. Meie siseminister, selle asemel, et pöörata pilk Soome poole ja tutvuda sealsete piirivalvamise põhimõtetega, sest olukord sealsel piiril on sarnane Eesti olukorraga nii maastiku kui ka naabri mõttes, võttis mõni kuu tagasi ette hoopis turismireisi USA-sse, et vaadata üle USA ja Mehhiko piir. Ministriga kaasas olnud saatjaskond ei ole kunagi olnud seotud piirivalvega, nii et see võis neile olla nagu huvireis.
Kas me oleme valmis oma piiri valvama ja ebaseaduslikku riiki saabumist tõkestama? Riigipiiri valvamise arendamise temaatika on oluline igapäevase piirivalvamise seisukohast ja oluline on ka valmidus seista vastu kas massilisele sisserändele või julgeolekuohtudele. Täna ei saa täie kindlusega kinnitada, et Siseministeeriumi haldusalas on tervikkontseptsioon läbi mõeldud ja praktilisi ettevalmistusi tehakse plaanipäraselt. Kuna riigipiir on Eesti õiguskorra ja riigi julgeoleku juriidiline piirijoon, siis me soovime seda teemat Riigikogus terviklikult arutada. Me soovime teada, kuidas täitevvõim on valmis tagama piirijulgeolekut ja milline on kontseptsioon. Kui Siseministeerium rajab uut võimekust ja valmidust korraldada piirivalvamist sellise kontseptsiooni alusel, siis palun see ka tervikut arvestades teatavaks teha. Tervikpilt välistab selle, et meil on ettevalmistus n-ö pretsedendikeskne. Teiseks, kui on olemas piirivalvamise kontseptsioon, siis millist õiguslikku raamistikku see vajab? Näiteks on ilmselge, et Politsei- ja Piirivalveamet ei suuda kõigeks ise valmis olla ning vajab asjalikku ja pädevat reservi. Kas piirivalvurite reservi õiguslik ja tegelik loomine on selle kontseptsiooni osa? Meie arvame, et see on vajalik. Meil on soov mõista, mida Siseministeeriumi haldusalas tehakse, et riigipiiri valvataks selliselt, et oldaks ka tegelikult valmis tavapärase piirivalvamise režiimi muutustega toime tulema. See jutt, et kutsutakse Kaitseliit piirile, on, andke andeks, naljanumber. Seda naljanumbrit nägin ma mõni aasta tagasi Valga ümbruses, kui meil käis siin härra Obama. Siis pandi Kaitseliit autodega teede peale seisma. Esiteks, Kaitseliit ei ole saanud mingit väljaõpet piiri valvamise jaoks. Nad seisid küll nagu toredad poisid ja tegid auto ümber suitsu, aga teedevaheline ala – maantee läheb päris pikalt kahel pool Valgat piiri ääres –, see roheline osa oli kõik valvamata. Nii et kui auto oleks tulnud üle piiri, võpsikust oleksid tulnud pahad välja ja istunud auto peale, siis see Kaitseliidu n-ö valve oleks olnud nullilähedane.
Nii et me soovime teada ikkagi tervikpilti, kuidas on planeeritud valvata piiri kriiside ja ohtude korral. Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem kõnesoove, aga minister on otsustanud kasutada võimalust sõna võtta.

Head arupärijad! Ma kiidan teid selle eest, et merepiirist rääkides jõudsime me jälle maismaapiiri juurde. Väga hea! Võtame selleks tunnikese või kaks, ma tulen teie fraktsiooni ja räägin teile sellest, kui te ise seda kõike veel ei tea. Härra Kaskpeit endise piirivalvurina teab väga hästi, milline seis on. Seda, et seis on täna parem, kui see oli kümme aastat tagasi, teab härra Kaskpeit ka.
Ma lihtsalt annan teile väikese ülevaate partneritest, kellega koos me riigipiiri rajame. Peale Politsei- ja Piirivalveameti on loomulikult kaasatud Veeteede Amet, eelkõige mis puudutab riigipiiri tähistamist, Tehnilise Järelevalve Amet, kes haldab sagedusi, Riigi Infosüsteemide Amet vaatab seda tööd infoturbe poole pealt, loomulikult SMIT, Lennuamet, Elering, õhuoperatsioonide juhtimiskeskus, luurekeskus, Riigimetsa Majandamise Keskus, Maa-amet, Teabeamet jt. Me teeme nendega koostööd, selleks et Eesti riigi piir, mis on muu hulgas Schengeni, Euroopa Liidu ja NATO välispiir, oleks kaitstud ja valvatud väga heal tasemel. Saan kinnitada, et kui ka Riigikogu, sh EKRE fraktsioon, suudab selle aasta sügisel hääletada riigieelarve poolt, et ka järgmiseks aastaks eraldataks piisavalt vahendeid, selleks et riigipiir välja ehitada, siis kindlasti saabki riigipiir välja ehitatud. Aitäh!

Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Järgmise arupärimise on esitanud Jaak Madison, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärimine on Sven Sesterile. Arupärijate nimel Martin Helme, palun!

Lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Arupärimine on Eesti maksukeskkonna kohta laevandussektoris. Esitasime selle veebruari alguses ja jutt on järgmine. Eesti on mereriik, kus ajalooliselt on suur osatähtsus olnud nii reisi- kui ka kaubalaevandusel. Paraku on Eesti Läänemere-äärsetest riikidest ainus, kes ei paku maksusoodustust, ja selle tagajärjel ei ole Eesti laevaregistris alates 2014. aasta veebruarist ühtegi kaubalaeva. Võrdluseks: 2003. aastal oli Eesti laevaregistris 38 kaubalaeva ja Soome laevaregistris on praegu üle 100 kaubalaeva. Ühtlasi on laevandustoetused ühed vähesed toetused, mida Euroopa Liit lubab riigil maksta. Eesti seda võimalust paraku ei kasuta. Keskmine kaubalaev tooks aastas riigieelarvesse umbes 25 000 eurot, see summa tuleks registritasudest ja sertifikaatide väljastamisest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on käinud koos töögrupp, kelle mudelarvutused näitavad, et 20-aastase perspektiiviga võttes suureneks riigi maksutulu 250 laeva pealt 245 miljonit eurot. Sellega seoses on meil neli küsimust selle kohta, mida Eesti võtab ette oma laevandussektori toetamiseks. Aitäh!

Rahandusminister Sven Sester, palun!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Vastan arupärimisele Eesti maksukeskkonna kohta laevandussektoris. Loen ette konkreetse küsimuse ja annan konkreetse vastuse.
Esimene küsimus: "Millistel kaalutlustel on Eesti keeldunud kehtestamast maksusoodustusi laevandusettevõtetele?" Vastan sellele küsimusele, pidades silmas aega, mil mina olen olnud rahandusministri ametis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutsenud laevandussektori konkurentsivõime tugevdamise töögrupp on koostanud ettepanekud, milles soovitatakse rakendada laevandusettevõtete suhtes tonnaažimaksul põhinevat maksusüsteemi, mis on rahvusvaheliselt üsna levinud, ning samuti teha erandeid meremeeste tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamisel. Nende muudatuste otstarbekus on kaalumisel. Rahandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on laevandussektorit puudutavate meetmete üle korduvalt nõu pidanud ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegeleb praegu sellega, et täpsustada lisaanalüüsi vajavaid asjaolusid. Maksusoodustuse kehtestamine peab olema selgelt eesmärgistatud ning tuleb veenvalt põhjendada, miks just maksumeede on kõige sobilikum viis eesmärgi saavutamiseks. Kuna ühele sektorile antavate maksusoodustuste kulu kandub kaudselt üle teistele sektoritele ja maksumaksjatele, siis peavad need olema läbimõeldud. Rahandusministeerium tõi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile saadetud kirjalikus vastuses välja, et maksusoodustuse eeldatav mõju Eesti lipu all olevate laevade arvule ja sellega seotud kaldasektorile vajab lisaanalüüsi. Meremehi puudutavate maksusoodustuste kaalumisel tuleb arvesse võtta ka seda, et meremehed on keskmisest kõrgemalt tasustatud, ja kui me räägime Eesti residentidest, siis tarbivad nad siin elades ka avalikke hüvesid. Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi rahastatakse peamiselt sotsiaalmaksust. Meremehel on ühelt poolt õigus riigi toetusele vanaduse või terviseriskide tekkimise korral. Solidaarses kindlustussüsteemis tähendaks tööga tulu teenivale isikule täieliku maksuvabastuse kehtestamine, et see tuleks teiste panustajate ja kindlustatavate arvel. Teisalt on aga tõsi see, et laeval olles ei tarbi meremehed riigi pakutavaid sotsiaalseid hüvesid (nt tervisekindlustus), sest need tagab laevaomanik. Meile teadaolevalt tegeleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium sellega, et koguda laevaomanikelt lisainfot, mis annaks tarviliku kindluse, et võetavad meetmed on piisavalt atraktiivsed laeva Eesti registrisse registreerimiseks. Majanduslike mõjude arvessevõtmiseks on tarvis suuta hinnata potentsiaalselt registrisse lisanduvate laevade arvu. Teine teema, mida täiendavalt hinnatakse, on see, kas asjakohasem on laevandussektorile ette näha maksuerisusi või rakendada tasutud maksusummat arvesse võtvat toetusmeedet.
Teine küsimus: "Kas Rahandusministeerium on analüüsinud maksusoodustuste kehtestamise võimalikkust laevandussektoris, toomaks enam nii reisi- kui kaubalaevu Eesti registrisse?" Nagu ma juba selgitasin, on laevandussektori maksusoodustuste teemaga tegelnud peamiselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui merendusvaldkonna eest vastutav ministeerium. Rahandusministeerium on sellesse arutelusse kaastatud ning me teeme Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga koostööd.
Kolmas küsimus: "Kas võite tuua näiteid teiste Läänemere-äärsete riikide maksupoliitika kohta laevandussektoris ja selle mõjust majandusele?" Laevandussektori konkurentsivõime tugevdamise töögrupi aruandes on Läänemere-äärsetest riikidest toodud andmed Leedu, Läti, Rootsi ja Soome kohta. Nendest nähtub, et meremehed on tihtipeale tulumaksu maksmisest kas vabastatud, makstud tulumaks tagastatakse neile või on nende maksubaas väiksem kui saadud töötasu. Värskemate andmete kohaselt on alates 1. jaanuarist 2016 näiteks Soome meremeestel õigus lasta maksustatavast palgast 20% maha arvata, seda maksimaalselt 7000 euro väärtuses. Mahaarvamine väheneb töötasu suurenedes järk-järgult. Sotsiaalkindlustusmaksete tegemisel kehtivate soodustuste kohta eri riikides tuleb veel lisaandmeid koguda. Teiste riikide maksusüsteemidega on kasulik tutvuda, kuid mis puudutab laevandussektori suhtes rakendatava maksupoliitika mõju majandusele, siis seda on keeruline hinnata lahus teistest konkreetses riigis laevandussektori arengut mõjutavatest teguritest. Laevandussektori majanduslike mõjude kohta tehtud analüüsides tuuakse välja, et laevad on otseses seoses kaldasektori arendamisega ning nad stimuleerivad lipuriigis teadmistepõhiste töökohtade loomist. Euroopa Komisjoni teatises "Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses EL-i meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani" tuuakse välja, et ligikaudu 70% laevandusega seotud töökohtadest Euroopas on teadmistepõhised ja kvaliteetsed töökohad maismaal. Eduka laevandusriigi Taani mereadministratsiooni hinnangul on Taani lipu all olev kaubalaevastik eeldus, milleta ei saaks Taani merendusklaster toimida. Seejuures töötab laevadel 12 000 – 14 000 meremeest, samas kui Taani merendussektor annab tööd peaaegu 80 000 inimesele ehk 6%-le erasektori tööjõust. Nagu ma eelnevalt juba viitasin, tuleb aga arvestada, et ainuüksi mõne maksusoodustuse kopeerimine ei pruugi tähendada, et Eesti lipu alla toodaks massiliselt laevu ning kohe tekiks samas mahus kaldasektori töökohti, nagu neid on näiteks Taanis. Laevade lipuvahetuse kalkulatsioonid ja otsused tehakse üsna pikka perspektiivi arvestades ning rolli mängivad ka lipuriigi teenuste kvaliteet ja muud tegurid.
Neljas küsimus: "Kui palju on hetkel Eesti laevandusettevõtete laevu, mis sõidavad võõrriigi lipu all, ning kui suur on sellest tulenevalt Eesti riigile saamata jäänud maksutulu?" Rohkem kui viis aastat tagasi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tehtud uuringus tuvastati, et Eesti laevandusettevõtetele kuulus vähemalt 60 kaubalaeva. Eeldatavalt ei ole see arv palju muutunud. Mis puudutab riigi saamata jäänud maksutulu, siis sellest vaatepunktist ei ole küsimus peamiselt Eesti laevandusettevõtetele kuuluvate laevade Eesti lipu alla toomises, vaid selles, kas on võimalik tuua Eestisse lisaks välismaiseid laevandusettevõtteid koos oma laevastikuga. Seda seetõttu, et lipuvahetusega kaasneb uute maapealsete töökohtade loomine, sh võib kaasneda maapealse kontori kolimine lipuriiki ning täiendav maksulaekumine nendelt töökohtadelt. Nagu eelnevalt ütlesin, lisanduvate laevade potentsiaali hindamisega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium praegu tegeleb. Aitäh teile!

Küsimused ministrile. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Mulle jääb natuke arusaamatuks väide, et kui me teeme mingeid maksusoodustusi, siis see tuleb kellegi arvel ja keegi teine maksab selle kaudselt kinni. Kui praegu Eesti meremehed sõidavad teiste riikide lipu all ja maksavad makse teistele riikidele, siis ei saa me ju üldse mitte midagi. Kui me teeksime neile mingisuguse erirežiimi, te tõite siin Soome näite, siis midagi me saaksime ju ikkagi. Ega need laevad sellepärast teistmoodi sõitma ei hakkaks, aga osa maksudest laekuks siia. Teine asi, millest ma aru ei saa, on see, et teised riigid pingutavad, et need kontorid tuleksid lipuriiki ja seal juures oleksid maapealsed teenused. Miks meil sellesse nii leigelt suhtutakse?

Aitäh teile! Kaks küsimust, ma püüan vastata nende esitamise järjekorras. Esimene küsimus, kuidas erinevad maksusoodustused mõjutavad teisi maksumaksjaid. Väga lihtsalt. Nimelt on meil solidaarne maksusüsteem, see kehtib ka sotsiaalmaksu ja pensionisüsteemi kohta. Kui me vabastame mingi professiooni esindajad – ei ole tähtsust, kas tegemist on merenduse või mingi muu valdkonnaga – maksude maksmisest, siis katavad kõik teised maksumaksjad olemasolevad või tulevased kulud solidaarselt, sest kust mujalt see raha peaks tulema.
Mis puudutab teie teist küsimust, siis ma ei ütleks, et me leigelt suhtume. Ma ütleksin, et pigem vastupidi. See töögrupp, mida ma mainisin, sai kunagi alguse, kui ma ei eksi – ma arvan, et ei eksi –, Juhan Partsi initsiatiivil. Töögrupp on analüüsinud võimalikke variante. Ma ei ütleks, et kõik on kõrvale heidetud. Pigem käib analüüs, millised tulud võiksid tekkida siis, kui kehtestada tonnaažimaks ja maksusoodustused, ning – see on väga oluline – kuidas sellega kaasneks mitte ainult Eesti ettevõtjate, vaid ka välisriikide laevade siia toomine. Seda analüüsi teeb praegu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Seega ei ütleks ma, et sellele tähelepanu ei pöörata.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Maailmas on teatud hulk nn mugavuslipuriike, kõige tuntum on vahest Panama. Kas mingid Euroopa regulatsioonid pärsivad ja takistavad seda, et ka Eesti võiks olla mugavuslipuriik meie regioonis?

Aitäh teile! Vaadake, teemad, mis on seotud mitmesuguste maksusoodustustega, on alati selline, ma ütleksin, libe tee. Nagu ma ka ühele küsimusele vastuseks ütlesin, meetmed, mis suurendavad Eesti atraktiivsust, ei pruugi olla alati maksumeetmed, need võivad olla ka mingid muud meetmed, mis teevad Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks. Täna peame nentima, et oleme situatsioonis, kus konkreetselt Eesti lipu all laevu ei ole. Kui me loome mingi soodsa situatsiooni kellegi teise arvel, siis me peame arvestama, et alati võib olla mõni riik, kellel on midagi veel soodsamat. Küsimus on selles, kas me tahame võistelda ja oleme võimelised võistlema riikidega, kellel see n-ö mugavuslipp, nagu te ütlesite, on viidud sellisele tasemele, et makse peaaegu enam ei laeku, nagu on praegu osas maailma riikides, kus registri pidamine on suhteliselt formaalne. Eestis oleme meie lähtunud ja ka analüüs, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on teinud, on lähtunud sellest, et tuleb tekitada olukord, kus lisaks potentsiaalsetele Eesti ettevõtete laevadele oleks põhjust siia tulla ka teiste riikide laevadel. See tähendab, et ei vaadata mitte ainult võimalikke maksusoodustusi, vaid vaadatakse ka kogu infrastruktuuri ja kaldapealset teenindust. Sellega praegu tegeldakse. Ma arvan, et mugavuslipu situatsiooni loomine Eestis ja konkureerimine Kesk-Ameerika riikidega ei tohiks olla meie eesmärk. Me võime kehtestada mitte ainult merenduses, vaid ka kõikides muudes valdkondades nullmaksumäära. Küsimus on aga selles, millistest vahenditest me siis iga päev teid ehitame, pensione ja õpetajate palka maksame.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetav minister! Teie silmapaistvalt heas tempos ette kantud vastus meenutas mulle ühte vana anekdooti, mis on pärit vist juba tsaariajast. See rääkis sellest, kuidas ema rõõmustas, et tema soldatist poeg üksi käib õiget jalga, aga kogu ülejäänud polk käib valet jalga. Ka meie Läänemere-äärsed naabrid teevad kõike valesti, aga meie õnneks mitte, meie ei lähe sellele libedale teele. Kuid mul on hea meel, et valitsus püsib aasta tagasi valitud kursil ja teeb analüüse. Kas nendele analüüsijatele on seatud ka mingi tähtaeg, mis ajaks peaks see analüüs valmima?

Aitäh! Vaadake, alati tasub võtta üle neid häid asju, millesse sa usud ja mis sinu arvates elu edasi viivad. Maksupoliitikast rääkides, tuleb öelda, et väga paljudes Euroopa riikides on astmeline tulumaks. Neid riike on tunduvalt rohkem kui neid, kus ei ole astmelist tulumaksu, mis ei tähenda, et me peaksime selle automaatselt Eesti riigis üle võtma, kuigi selliseid riike on tõesti palju. Pigem vaatame me neid riike, kes hakkavad Eesti maksusüsteemi adopteerima, Gruusia on üks nendest näidetest.
Mis puudutab teie sisuküsimust, siis te ütlesite, et on hea, et analüüsitakse. Teate, ma arvan, et mõtteviisis on päris palju muutunud. Päris mitmest maksundusteemast, millest varem pole räägitud, on hakatud nüüd järjest rohkem ja rohkem rääkima, näiteks kas või spordi ja tervise erisoodustusest, millest aastaid rääkida ei tahetud. Ma olen tänaseks allkirjastanud eelnõu ja see on ootamas kabinetiarutelusid. Ma usun, et see on samm edasi. Me püüame nende analüüside abil aru saada, kuidas oleks Eestis kõige mõttekam üht või teist kas maksuerisust või atraktiivsust suurendavat meedet ellu kutsuda. Maksuerisus on alati kõige lihtsama vastupanu teed minek. Võib tekkida olukord, kus täna on ühes segmendis maksuerisus, siis tahetakse juba järgmisesse kohta maksuerisust ja lõpuks avastame ennast vanast Euroopast, kus on hunnik igasuguseid maksuerisusi. On ka palju muid meetmeid, mis aitavad sama eesmärgi saavutamisele kaasa. Vaatame, mida see analüüs näitab. Kui analüüs ütleb, et on mõistlik kehtestada tonnaažimaks ja see toob Eestile tulevikus lisatulu, siis ma arvan, et on põhjust edasi minna. Aga enne analüüs ja pärast põhimõttelised otsused. Kui te küsite aja kohta, millal üks või teine analüüs valmis saab, siis vastan, et asja tuleb teha korralikult ja ma ei tahaks anda teile konkreetset kuupäeva. Kindlasti ei ole see ka minu pädevuses, kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on see ministeerium, kes merendusega seonduvaid teemasid edasi viib. Aga Rahandusministeerium on sellesse töösse kaasatud ja me püüame ka oma tarkusega seal kaasa aidata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister, ma kuulan ja imestan. Mere kaldal on üks riik, kes tegutseb isepäi, kõik ülejäänud tegutsevad teistmoodi. Nüüd ma kuulen, et on mingi töögrupp, kes arutab ja püüab aru saada, kas gravitatsiooniseadus kehtib, ja korjab andmeid juba sellest ajast alates, kui Juhan Parts ministrihärra oli, kuigi sellest ajast on juba hulk vett merre voolanud, eks ju. Ikka ei ole neid andmeid kätte saadud. Ütelge selges eesti keeles – täna on ju emakeelepäev –, miks on Eesti ainus riik Läänemere ääres, kes pole oma laevandusele maksuerisusi kehtestanud.

Aitäh teile! Ma ei räägiks isegi mitte ainult laevandusest, vaid me oleme üldse läinud selgelt seda suunda, kuhu on tegelikult minemas kogu Euroopa: võimalikult vähe erisusi. Mida vähem on erisusi, seda kergem on maksusüsteemis orienteeruda, seda lihtsam ja õiglasem on maksusüsteem. Iga erisus, mis on ellu kutsutud, tuleb kellegi teise arvel. Alati on iga erisus kellegi teise arvel. Mida vähem on erisusi, seda lihtsam ja arusaadavam on maksusüsteem.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, kuulan teid ja imetlen. Me analüüsime pikalt ja põhjalikult, teeme uuringuid, siis me räägime maksusoodustustest. Kuid kas põhimõtteliselt sellel soovil, et laevad tuleksid Eesti lipu alla sõitma, on ka mingi sisu või lõpebki kõik jälle lõputu uurimise ja analüüsimisega, aga otsust ega tahtmist ei ole?

Aitäh teile! Minul on see soov olemas.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, eesistuja! Härra minister! Nagu ma olen laevandusinimestest aru saanud, nende ettepanekud ei olegi seotud niivõrd just nimelt maksuerisustega, vaid maksustamise või mittemaksustamisega. Kui te neid asju analüüsite, siis mis seal laua peal on? Mida te täpselt analüüsite? Kas te analüüsite võimalusi neid laevu Eesti registrisse saada või analüüsite naaberriikide registrite tegevust? Mis see analüüs üldse on, millest see koosneb?

Aitäh teile! Mitu teemat on korraga, ütleme, tegelikult on töögrupis kompleksne lähenemine. Osaliselt te oma küsimuses seda ka puudutasite. Kindlasti on üks olulisi teemasid maksundus, mis on seotud ettevõtjatega, aga ka töövõtjatega, meremeeste endiga. Kõne all on tulumaksu ja sotsiaalmaksuga seonduvad küsimused, laevandusettevõtjate endi seisukohast tulenevad võimalikud tulumaksuvabastused, samuti tonnaažimaksu kehtestamine. Aga samal ajal ka see, mille kohta te küsisite, registrite pidamine: kui lihtne on registrisse laevu saada, kui lihtne on registris nende laevadega toimetada, milliseid kulutusi tuleb teha laevade registreerimisel. Need on need klassikalised teemad, mida töögrupis arutatakse. Kindlasti mängib siin väga suurt rolli ka see, kuidas teised riigid on ühte või teist küsimust lahendanud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Ma hakkasin oma küsimusele analüüsimise kohta vist juba vastust saama. Kas te analüüsite ka teiste riikide käitumist, eriti võib-olla Panama juhtumit, miks laevad just sinna lähevad ja miks nad meilt omal ajal minema läksid?

Aitäh teile! Jaa, analüüsime ikka. Me peame kindlasti arvestama ka seda, et me oleme osa Euroopa Liidu majandustsoonist, millega kaasnevad teatavad nüansid. Me ei ole täna Euroopa mõttes kolmas riik. Aga me analüüsime seda, loomulikult analüüsime.

Tarmo Tamm, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Mulle tundub, et Eesti üheks piduriks hakkab olema see, et meil on väga ühtlane maksusüsteem. Kui teie väidate, et Euroopa liigub ka selles suunas, siis mina neid näiteid eriti ei tea. Peaks võitlema eelkõige selle eest, et meil oleks konkurentsivõimeline majandus ja ettevõtted uusi töökohti juurde looksid. Aga paraku tuleb selle jaoks maksuerisusi teha. Me oleme harukordne riik siin Läänemere ääres. Sellist ettevõtete tulumaksu nagu meie ei rakenda mitte keegi, ka laevade maksuerisusega mitte keegi nii ei talita. Paistab, et meil järgijaid ei ole. Ma saan aru, et valitsus on hakanud mõistma, et on vaja teha erisusi, näiteks elektri hinna puhul. See on ju ka erisus, kui osal tarbijatest on teistsugune hind. Sellest võidame me kõik. Või saan ma valesti aru?

Aitäh teile! Ma kordan siis oma mõtteid, mida ma olen juba välja öelnud, aga ei ole hullu. Kui rääkida erinevatest maksumääradest, nii tulumaksu, aga ka käibemaksu eri määradest, siis üldiselt liiguvad riigid selles suunas, et erisusi vähendada. Seda näitab statistika, mida Euroopa Liidu riigid teevad. Aga küsimus oli Eesti kohta. Kindlasti on oluline vaadata, mis see eesmärk on. Kui praegu koostatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis Eesti tööstuspoliitika aluseid – Eesti tööstuspoliitika aluseid! –, siis kindlasti ei saa selle ainuke peatükk olla maksusoodustuste tegemine. On mingid muud nüansid, mis tekitavad atraktiivsust, on erinevaid põhjuseid, miks peaks ühe või teise ettevõtte just siin asutama. Aga väga paljud tahavad tuua välja ainult selle, milliseid maksusoodustusi siin ettevõtete loomiseks antakse. Ütlen veel kord, et me peame vaatama asja terviklikuna, ja ma arvan ka, et tänane diskussioon, mis siin saalis on, on selles kontekstis väga mõistlik. Väga hea, et me teadvustame endale, et sellega tuleb tegelda, tuleb vaadata, kuidas tekitada olukorda, et mitte ainult Eesti ettevõtete laevu, aga ka teiste riikide lipu all sõitvaid laevu tuleks Eestisse, millega kaasneks potentsiaalne tulu ka kaldateenindusest. Me peaksime lähtuma sellest loogikast, et oluline ei ole mitte ainult üks või teine maksusoodustus, vaid tervikpilt. Kui selle tervikpildi loomiseks läheb vaja rohkem aega ja poliitilisi kokkuleppeid, siis tuleb see aeg leida ja need kokkulepped teha. Selles ei ole midagi imelikku, küsimus on lõpuks selles, kas me töötame eesmärgipäraselt või mitte. Krista Aru küsis, kas meie huvi on Eesti lipu alla laevu tuua. Jah, loomulikult on.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Väga kurb avastus, et juba kaks aastat ei ole Eestis olnud ühtegi kaubalaeva. Ma olen aru saanud, et enam ei ole ka lennukeid. Aga kuidas te ise mõtlete, kas me ükskord tõuseme üles ja ütleme, et ka kõige paremat ettevõtet Eesti Energiat Eesti riigil enam ei ole?

Aitäh! Ma palun vabandust, härra Korb, aga ma ei saanud küsimusest täpselt aru, sellepärast on ka raske vastata! Kindlasti on Eesti Energiat Eesti riigil vaja. Me esitame endale alati küsimuse, milleks me ühte või teist ettevõtet omame, kas meil on avalikud huvid, julgeolekupoliitilised huvid või n-ö dividendivõimekust soosivad huvid. Eesti Energia puhul on küll kõik need kolm huvi korraga olemas. Ma arvan, et avalikest ja julgeolekupoliitilistest huvidest tulenevalt on Eesti Energiat kindlasti vaja.

Aitäh, rahandusminister Sven Sester! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Martin Helme, palun!

Härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Väga kurb oli seda juttu kuulata. Mitte ühestki vastusest ei kõlanud läbi siirast soovi midagi ette võtta. Kõik oli üks suur udujutt. Saime teada, et Eesti ettevõtetel on kokku umbes 60 kaubalaeva, mis võiksid ju olla Eesti lipu all, peale selle võiksid ka mõne teise riigi laevad olla Eesti lipu all. Põhjus, miks nad siia ei tule, on dogmaatiline hoiak, et olgu võimalikult vähe maksuerisusi, sest siis olevat maksusüsteem justkui lihtne. Mul on teile uudis, härra minister: Eesti maksusüsteem ei ole enam ammu lihtne. Endise ettevõtjana võin ma seda kindlalt väita.
Minu meelest on väga kurb, kui ei saada aru, et maksuerisused on üks instrument, millega saab ettevõtteid motiveerida ja majandust arendada. Suhtuda nendesse tõrjuvalt lihtsalt sellepärast, et Exceli tabeli read lähevad siis natuke liiga keeruliseks ja võib-olla ametnikel ministeeriumis või maksuametis on selle võrra rohkem tööd, on väga rumal. Seda enam, et me teame, et ministeeriumi ja maksuameti ametnikele ei tekita mingit probleemi ajada süsteemi keerulisemaks, kui see koormus läheb ettevõtjate kaela.
Me peame aru saama ka sellest – töögrupi viieaastase tegevuse jooksul ei ole vist veel päriselt aru saadud –, et me tegutseme rahvusvahelise konkurentsi tingimustes. Oluline ei ole ainult see, mida Eestis tehakse või tegemata jäetakse või kelle arvel Eestis mingeid maksusoodustusi tehakse. Kui ikkagi Soome, Rootsi, Taani ja kõik teised riigid teevad maksusoodustusi, ju nad on siis välja arvutanud, et kasu on suurem kui kahju. Kui meie enda analüüs näitab, et potentsiaalne kasu on 250 või veel rohkem miljonit eurot mingite aastate jooksul, siis võiks ju natuke oma halle ajurakukesi liigutada, dogmadest pisut eemale minna ja mõelda, mis need instrumendid on. Jah, võib-olla ainult maksuerisused need tõepoolest ei ole. Aga mis need instrumendid siis on? Siin just mainiti, et Taanis on ühe meremehe kohta kaldal viis töökohta. See mäng peaks siis ju küünlaid väärima. Aga selle asemel räägitakse meile tonnaažimaksust. No mismoodi saab veel üks lisamaks motiveerida laevu siia tooma? See on täielik müstika. Nii et siin on mõtteviisi probleem. Aitäh!

Artur Talvik, palun!

Lugupeetud esimees! Hea minister! Head kolleegid! Tänavune aasta on merekultuuriaasta. Ma olen siinsamas juba enne üles kutsunud, et mingid väga olulised merendusega seotud asjad võiks just sellel aastal ära lahendada. Me toonitame väga tihti, et me oleme justkui mereriik. Tegelikult oleme me mereäärne riik ja nüüd oleks meil jälle suurepärane võimalus mereriigiks saada. Mereriigiks saamise võib-olla üks esimesi samme oleks meie enda kaubalaevaregistri taastamine. Selleks on vaja lihtsalt natuke pingutada, võtta inimesed kokku, lõpetada analüüsimine ja hakata tegutsema. Analüüse on aastate jooksul ikkagi juba päris palju tehtud.
Meil oli mitte väga ammu umbes samalaadne arupärimine ka peaministrile. Selles oli ettepanek, et merendusega seotud teemad võiks koondada ühte töörühma, mis oleks otseselt peaministri alluvuses. Üks probleemidest on just see, et merendusteemad on laiali kaheksa ministeeriumi haldusalas, ja see, et merendusel ei ole otsest eesrääkijat, otsest eestvedajat, on, ütleme niimoodi, probleemi üks osa, kui mitte kõige suurem osa. Põllumajandusel, mille osakaal SKT-s on väiksem kui merendusel, on oma ministeerium, Maaeluministeerium, kes selle valdkonnaga tegeleb. Aga merendus, nagu ma enne juba ütlesin, on kaheksa ministeeriumi haldusalas.
Lõpetuseks ütlen, et loodan väga, et saame võimalikult kiiresti vastuse, kas see laevaregister siis tuleb või ei. Konkreetsust on vaja! Isegi negatiivne vastus on vastus. Aga isiklikult loodan ja Vabaerakond loodab, et vastus on ikkagi positiivne ning selle registri taastamise nimel hakatakse vaeva nägema. Aitäh!

Rohkem Riigikogu liikmed sõna võtta ei soovi. Kas minister soovib? Palun, Sven Sester, rahandusminister!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed, ma tänan teid võimaluse eest nendel teemadel täna arutleda! Ma arvan, et Artur Talvik ütles õigesti, et Eesti on mereriik ja merendusteemad peavad olema Eestile olulised. Absoluutselt! Ma tahan siiski tunnustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, kes on nende teemade arutelul juhtivministeeriumiks. Ma arvan, et juba on tehtud suur samm edasi. Töögrupp töötab, esimesed analüüsid on tehtud, esimesed resultaadid on käes. Praegu arutletakse erinevate laevanduskontsernidega võimalikke tulevasi samme, mida ootavad ka laevandusfirmade omanikud, arutatakse, millist meedet on vaja, selleks et laevad Eesti lipu alla tuleksid. Veel kord, ma arvan, et on kõigi huvides ühel hetkel näha Eestis ka Eesti lipu all sõitvaid laevu. Küsimus on lihtsalt selles, kas selleks meetmeks saab olla ainult maksusoodustus või on võimalikud ka mingid muud meetmed. Tihti tundub meile, et ainult maksusoodustus on see imerelv, mis ühe või teise asja paika loksutab. Ma arvan, et töögrupi ülesanne on vaadata suuremat pilti, ei ole vaja mitte kitsalt maksumeetmete juurde jääda. Aga veel kord ütlen, et minu arvates on väga mõistlik sel teemal diskussiooni jätkata ja tulevikus vaadata, kuidas tegevus edasi läheb. Aitäh!

Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Järgmise arupärimise on esitanud Kadri Simson, Mailis Reps, Mihhail Korb, Anneli Ott, Kersti Sarapuu, Vladimir Velman, Siret Kotka, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Toomas Vitsut, Peeter Ernits, Andrei Novikov ja Erki Savisaar. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tänase õhtu viimane arupärimine on rahandusminister Sven Sesterile. See on riigieelarve puudujäägi kohta. Rahandusministeeriumi andmetel laekus möödunud aastal riigile tulusid 7,98 miljardit eurot, kulutusi tehti samas 8,33 miljardit eurot. See tähendab, et eelarve oli üle 4% ehk 350 miljoni euroga miinuses. Puudujäägi peamine põhjus oli õnneks ajutine ajaline nihe Euroopa toetusega projektidele raha väljamaksmise ja Euroopa Liidu fondidest raha laekumise vahel. Detsembri lõpuks laekus toetusi Euroopa Liidult ja muudelt institutsioonidelt 370,9 miljonit eurot, aga välja maksti 658,9 miljonit eurot. See põhjendab eelarve puudujäägis ära 288 miljonit eurot, mille pärast me hetkel väga suurt muret ei pea tundma. Küll aga teeb muret ülejäänud puudujääk, milleks kujunes 62 miljonit eurot.
Ka käesoleva aasta riigieelarve kulud ületavad tulusid, seda hinnanguliselt lausa 84 miljoni euro ulatuses. Vaadates viimaste aastate riigieelarvet, näeme, et eelarve nominaalne puudujääk on muutunud tavapäraseks nähtuseks. Majanduskriisist alates on kõik riigieelarved koostatud nominaalse puudujäägiga. Seda hoolimata sellest, et valitsus lubas nominaalse eelarve tasakaalu saavutada juba aastaks 2015. Nüüd on selle eesmärgi saavutamist pidevalt edasi lükatud. Tundub, et ka järgmisel aastal ei õnnestu seda eesmärki täita. Seetõttu on meil ministrile neli küsimust. Aitäh!

Palun, rahandusminister Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja arupärijad! Vastan teie esitatud küsimustele riigieelarve puudujäägi kujunemise kohta.
Esimene küsimus: "Rahanduskomisjoni esimees Remo Holsmer teatas, et vaatamata puudujäägile uusi maksutõuse ei ole valitsusel plaanis. Kas see tähendab seda, et valitsus tegeleb ainult kulude kärpimisega ning tulude poolt pole kavas muuta?" Riigieelarve nominaalne puudujääk nagu ka kogu valitsussektori puudujääk ei tähenda automaatselt seda, et valitsus peab eelarvepoliitiliste meetmetega sekkuma. Valitsus eesmärgistab struktuurset eelarvepositsiooni, et tagada majandustsüklile vastav eelarvepoliitika. Selle tulemusena on nominaalne eelarve kuni majanduse optimaalse taseme saavutamiseni puudujäägis ning üle optimaalse taseme olles on ta ülejäägis. Riigieelarve seaduse kohaselt tuleb riigieelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon oleks vähemalt tasakaalus. 2015. aasta riigieelarve kohaselt planeeriti valitsussektori struktuurseks eelarve ülejäägiks 0,8% SKT-st. Kuna Eesti SKT ei ole veel saavutanud oma potentsiaalset taset, vastas struktuursele ülejäägile 0,5%-line nominaalne puudujääk. Lisaks mõjutasid nominaalset eelarvepositsiooni mitmed ajutised tegurid, nagu kohustusliku kogumispensioni lisamaksed ja rahvusvaheliste heitmekvootide müügiga seotud investeeringud. Samuti on oluline märkida, et riigieelarve puudujääk möödunud aastal oli kassapõhine ning seetõttu otseselt seotud valitsuse eelarvepoliitiliste eesmärkide täitmisega, mis tuginevad tekkepõhisele metoodikale. Näiteks ei põhjusta välisvahenditega seotud tulude ja kulude negatiivne kassapõhine saldo tekkepõhiselt eelarve puudujääki, kuna tulud ja kulud kajastatakse võrdselt, lähtudes kulude mahust. Riigieelarve nominaalsed kulud riigi eelarvestrateegia kohaselt aasta-aastalt kasvavad. Eri aastate kasvutempo sõltub eelkõige majanduse käekäigust ning välistoetuste kasutuselevõtu kiirusest. Kasvutempot piirab valitsus palgakulude abil, mis viiakse paremini kooskõlla rahvastikuprotsessidega.
Teine küsimus: "Millal jõuab riigieelarve valitsuse poolt lubatud nominaalse tasakaaluni või on sellest eesmärgist seoses muutunud finantsmaailmaga loobutud ning kas valitsus on aru saanud, et lõputu kärpimine ei kiirenda majanduskasvu ega paranda avalike teenuste kättesaadavust?" Nagu esimeses punktis kirjeldatud, saavutab eelarve nominaalse tasakaalu siis, kui majandustsükkel selleks eeldused loob. Majanduse taastumise faasis mõjub taotluslik nominaalne eelarve tasakaal või ülejääk majanduskeskkonna täiendava jahutamisena ning see ei vasta majandust tasakaalustava eelarvepoliitika eesmärkidele. "Riigi eelarvestrateegia 2016–2019" kohaselt saavutab valitsussektori eelarvepositsioon nominaalse ülejäägi taas 2018. aastal, samas oli see 2014. aastal ja ka eelmisel, 2015. aastal tegelikkuses juba ülejäägis.
Kolmas küsimus: "Esialgsetel andmetel suurenes Eesti sisemajanduse koguprodukt 2015. aasta IV kvartalis võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 0,7%. Kuidas Teie hinnangul võib majanduskasvu aeglustumine mõjutada käesoleva aasta riigieelarve täitumist?" Reaalse SKT kasvu ja riigieelarve täitumise vahelised seosed, eriti lühiperioodil, võivad olla väga nõrgad. Viimased aastad on sellele ka kinnitust andnud. Peale selle, et reaalse SKT asemel tuleb eelarvelaekumiste kontekstis jälgida pigem hinnamuutusi, arvestades nominaalset SKT-d, mõjutavad maksulaekumisi eelkõige hoopis tööturu ja eratarbimise areng. Viimastel aastatel on hõive ning keskmise palga ja tarbimise kasv ületanud prognoositud taset ning see on toonud kaasa riigieelarve maksutulude ülelaekumise, vaatamata SKT tagasihoidlikumale kasvule. Eelmisel aastal oli majanduse reaalkasv 1,1%, jooksevhindades kasvas SKT 2,5%, kuid peamiseks maksubaasiks olevad palgafond ning rahaline eratarbimine kasvasid kiiremini (6,8% ning 4,7%), riigieelarve maksulaekumised suurenesid aga 7,3%, sest maksuameti hea töö tulemusena vähenes varimajanduse osakaal ning üldine maksukogumine paranes. Lisaks laekus erakorralises ulatuses juriidilise isiku tulumaksu Swedbanki jaotatud dividendidelt. Eelmise aasta riigieelarve laekus 2,3% ulatuses üle prognoositud taseme ning osa sellest kandub positiivse baasefektina edasi ka järgmistesse aastatesse. Rahandusministeerium arvestab riigieelarve tulusid prognoosides kõigi eespool toodud asjaoludega. Järgmine majandusprognoos, mis arvestab muutusi väliskeskkonnas ja trende Eesti majanduses, valmib aprillis ja selle baasil saame vajaduse korral teha ka otsuseid.
Neljas küsimus: "SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel avaldas pärast PKC tootmise sulgemise plaani avalikustamist kommentaari, et siit algab uus masu. Arvestades, et viimastel aastatel on puudujääke kaetud reservide arvelt, siis milliseid ettevalmistusi on valitsus teinud, kui peaks saabuma uus majanduskriis?" PKC on tüüpiline näide ettevõtte kohta, mis viib oma tootmisprotsessi suurte tööjõukuludega riigist oluliselt väiksemate tööjõukuludega naaberriiki, kus ettevõtluseks on siiski soodsad tingimused. Võrreldes 2002. aastaga, kui PKC Eestisse tuli, on Eesti ja Soome tööjõukulude erinevus mõnevõrra vähenenud ning Euroopa Liidus või selle naabruses on tekkinud ka teisi vastuvõetava ärikeskkonnaga riike, kus tööjõukulud on Eestiga võrreldes väiksemad. Leedus, kuhu PKC oma Eestis lõpetatava tegevuse osaliselt üle viib, on keskmine palgakulu töötaja kohta ligikaudu 25% väiksem kui siin. Seega on PKC käik osa loomulikust protsessist, et hoida tootmiskulud konkurentsivõimelised. Valitsuse ülesanne on rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat nii kiire majanduskasvu kui ka majanduse jahtumise korral. Sisuliselt tähendab see majandustsükli silumist eelarvepoliitika abil, et vähendada kiire tõusu ja langusega kaasnevaid negatiivseid efekte ning tagada majanduse stabiilsem areng. Riigi ülesanne on tagada majanduslanguse tõttu töötuks jäänud inimestele piisav sissetulek, mis tagaks nende heaolu sel ajal, kui neil puudub palgatulu. Samuti on oluline säilitada töötute töövõime ja -tahe, et neid oleks võimalik majanduskasvu faasis jälle kiiresti tööle rakendada. Eestil on vastutsüklilise eelarvepoliitika rakendamiseks kõik eeldused olemas, kuna meie riigivõlg on Euroopa Liidu väikseim: 2014. aastal oli see Eestis 10,4% SKT-st versus Euroopa Liidus 89% SKT-st. Valitsussektori eelarve oli eelmisel aastal esialgsete hinnangute kohaselt ülejäägis. Konkreetsete sektorite raskustesse sattudes on riigi võimalused väiksemad, kuna piiranguid seavad riigiabi reeglid. Samas, põlevkivisektori heaks leidis valitsus võimaluse keskkonnatasusid kärpida, et nafta maailmaturuhinna languse ehk meie kontrolli alt väljas oleva teguri tõttu raskustesse sattunud ettevõtjaid aidata ning suuremat kahju ära hoida. Aitäh teile!

Küsimused ministrile. Andres Ammas, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma soovin täpsustada üht teie vastust. Millal teie analüüsi põhjal jõuab majandustsükkel sinnamaale, et riigieelarve võiks saavutada valitsuse lubatud nominaalse tasakaalu? Või on sellest eesmärgist loobutud? Kui tohib, siis esitan ka lisaküsimuse: kas parlamendi praeguse koosseisu silmad selle valimistsükli jooksul võiksid seda näha või mitte?

Aitäh! Teie silmad juba näevadki seda, kui hakata küsimuse lõpust pihta. 2015. aastal suure tõenäosusega juba saavutati nominaalne tasakaal, mitte ainult struktuurne, sest struktuurne tasakaal on meil niikuinii. Vaadates nominaalset tasakaalu 2015. aastal, maksutulusid ja maksukulusid kokku, näeme suure tõenäosusega seda – viimaseid andmeid küll veel võetakse kokku –, et tulud ületavad kulusid. 2014. aastal oli samamoodi, tulud ületasid kulusid, samuti aastatel 2011 ja 2010. Me räägime kahest asjast, üks on eelarvestamine ja teine on reaalne elu ehk lõplik laekumine. Vaadates lõplikku tulemit, kui aasta on mööda saanud, siis näeme, et maksud on paremini laekunud. Ma tõin juba ühes oma vastuses välja, et paremale maksulaekumisele on kindlasti aidanud kaasa maksuameti efektiivsem töö ja mitmed seadusmuudatused, mida seadusandja on teinud, alates näiteks töötamise registri loomisest, mille tõttu tuli ligi viiekohaline arv inimesi n-ö uute töötajatena pildile. Reaalelus näeme me juba seda, et tulud ületavad nominaalselt kulusid. Samal ajal, kui me vaatame riigieelarvestamist, siis praegu on 2018. aasta eelarvestamise kontekstis pandud paika nominaalsus, tulud ületavad kulusid, aga reaalelus oleme me seda juba viimastel aastatel parema maksulaekumise tõttu näinud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Kas te lükkate ümber need hirmud, mis seonduvad haldusreformiga, ja kinnitate, et summad, mida ühinevad omavalitsused peavad saama, on olemas ja saadakse õigel ajal kätte?

Aitäh! Loomulikult, kui jõutakse poliitilistele kokkulepetele – ma saan aru, et haldusreformi seaduse eelnõu on üle antud – ja seadus saab vastu võetud, siis see on poliitiline suunis valitsusele ja hiljem ka parlamendile, kes riigieelarve lõplikult kinnitab. Riigieelarvega, nagu ma olen alati öelnud, ei ole kunagi läinud nii, et see oleks Riigikogus jäänud täpselt samasuguseks, nagu see esitati. Alati tehakse seal ka muudatusi. Kindlasti, kui kokkulepe on olemas – täna valitsusel see kokkulepe juba on –, siis need summad eelarvest leitakse. Loomulikult tekitab see riigieelarves pingeid, siin pole midagi rääkida, sest tegemist on kümnete miljonite eurodega, mis lähiaastatel antakse kohalikele omavalitsustele nende tugevdamiseks. Aga ma arvan, et see ressurss läheb õigesse kohta. Ma kinnitan teile, et kui see kokkulepe siin parlamendis lõpuks sõlmitakse ja seadus vastu võetakse, siis valitsus ja rahandusminister arvestavad loomulikult riigieelarve koostamisel nende summadega. Kuidas siis muidu, kui sa lubaduse annad, siis tuleb seda alati ka täita.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ega struktuurse tasakaalu abil ühtegi arvet ei maksa, see on selline arvestuslik metoodika. Luuakse illusoorne pilt, et majanduskasvu ei ole, aga samal ajal riigieelarve täitub ja kõik oleks justkui maru hästi. See on tegelikult lühike aeg, kui saab sel kombel edu saavutada, sest ega palgakasv ja sisetarbimine ei ole lõputud. Ma küsin ikkagi nominaalse tasakaalu kohta. Minu väike arvestus näitab, et umbes 200 miljonit eurot on vaja järgmise aasta eelarvest minimaalselt juurde leida, et seda tasakaalu säilitada. 84 miljoni euro suurune puudujääk on eelarves juba olemas, 40 miljonit eurot lisandub põlevkivisektorist, 69 miljonit eurot on vaja pensionikassale juurde maksta, aktsiisid kindlasti endises mahus ei laeku. Millise võimaluse te valite: kas te tõstate makse või vähendate kulusid?

Aitäh! Teie küsimus meenutab mulle seda küsimust, kas sa jood endiselt hommikuti konjakit või mitte, kusjuures vastata saab ainult ei või jaa. Seal nagu muud vastusevarianti ei olegi, kui et ikka endiselt jood. Ma ütlen teile nii, et kindlasti mängib väga suurt rolli see, milliseks kujuneb kevadine majandusprognoos. Ärme unustame, et parem maksulaekumine, nagu ma ühes vastuses juba ütlesin, kandub edasi tulevastesse aastatesse. See mängib kindlasti väga suurt rolli. Te tõite näitena põlevkivi ressursitasude vähendamise. Valitsus seda otsust tehes vaatas asju ju kaugema perspektiiviga, kuna sellest sektorist ei laeku mitte ainult ressursi- ja saastetasud, vaid ka tööjõumaksud. Kui selle sektori ettevõtted ühel hetkel suletakse, siis ei kaota me mitte ainult potentsiaalsed ressursitasud, vaid ka tööjõumaksud. Kusjuures, olgem ausad, hoolimata nendest võimalikest leevendustest, mida valitsus teeb, on tootjatel endiselt tootmine paraku miinuses, aga suure tõenäosusega võivad need anda ettevõtjatele leevendust ja aidata säilitada töökohti.
Ma arvan, et me peaksime selle küsimuse laiemalt lahti mõtestama. Võib juhtuda, et majanduskasv ei vasta nendele ootustele, mis meil on olnud. Te ütlesite väga õigesti, et majanduskasv ei saa lõputult püsida eratarbimisel, nagu see 2015. aastal vastuvaidlematult oli. Eratarbimine oli suur ja see aitas kindlasti majanduskasvule kaasa. Aga me näeme juba ikkagi meie peamiste eksporditurgude olukorra paranemist. Paranemist on näha ka Soomes, mis on üks meie põhilisi ekspordipartnereid, kus varasemate aastate majanduslangus on sellel aastal majanduskasvuks pööranud, mitte küll väga suureks, aga siiski kasvuks. Ekspordipartnerite parem potentsiaal annab teatud indikatsioone ka meie majanduskasvu kohta.
Ma arvan, et me peame ühiskonnas hakkama järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas riik saaks täiendavalt majanduskasvu stimuleerida. Üks võimalusi on suunata Euroopa raha võimalikult kiiresti majandusse eri meetodite ja meetmete abil, mis on just selleks kokku lepitud. Iga euro, mis meie turule tuleb kas pehmete meetmete või konkreetsete infrastruktuuriteemade kaudu, annab kokkuvõttes kellelegi tööd ja suurendab potentsiaalselt majanduskasvu. Aga me peaksime mõtlema ka selle peale, et kui me oleme iga-aastase riigieelarve koostanud selges struktuurses ülejäägis, kas me sellega siis jahutame majandust. Võib-olla oleks vaja, nagu baasseadus ütleb, hoida eelarvet tasakaalus? Enamikus riikides on eelarve defitsiidis. Me peaksime mõtlema ka nendele küsimustele. Meie eelarve on olnud selgelt ülejäägis. Aga kui majandus kasvab 1,1% ja me tahame majanduskasvu stimuleerida, siis on riigil ühe meetmena kindlasti võimalik suunata majandusse rohkem raha. Ma arvan, et küllap on need küsimused nelja-aastase riigi eelarvestrateegia, aga ka järgmise aasta riigieelarve koostamisel sügisel laua peal. Need on olulised küsimused.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Ilmselt on eelmise aasta nominaalse tasakaalu üheks põhjuseks ka see, et Swedbank maksis välja erakorralisi dividende. Aga kui suur roll on struktuurse tasakaalu puhul mängida riigi osalusega ettevõtetel? Peale vaadates tundub, et paljud tõsised probleemid, ka laenud, on selle struktuurse tasakaalu nimel just nendesse ettevõtetesse ja sihtasutustesse n-ö ära peidetud. Küsimuse teine pool on see, miks Rahandusministeerium ei jälgi audiitorite soovitusi vähendada näiteks Eesti Energia ja Tallinna Sadama vara niivõrd suures ulatuses, nagu nad on ette pannud. Kas see on ka seotud struktuurse tasakaalu hoidmise eesmärgiga?

Aitäh! Nagu ikka, püüan ma võimaluse korral kõigile küsimustele vastata. Ma hakkan algusest pihta. Te tõite välja Swedbanki erakorralised dividendid. Kindlasti on Swedbanki dividendidel paremas maksulaekumises oma osa. Aga kui me vaatame 2015. aasta maksulaekumisi, siis näeme peaaegu kõikides positsioonides planeerituga võrreldes paremat maksulaekumist. Kui vaadata positsioone eraldi, siis tuleb öelda, et kange alkoholi aktsiisi on laekunud vähem, kui eeldati, aga ükskõik millise teise positsiooni me võtame – käibemaksu, sotsiaalmaksu, tulumaksu, aktsiisid –, kõik laekusid paremini. Nii et põhjus ei ole kindlasti ainult Swedbanki ühekordne erakorraliste dividendide pealt makstud tulumaks.
Te küsisite, kas ettevõtetesse on n-ö peidetud laene. See oli teine küsimus, kolmas küsimus oli audiitorite kohta. Kas ettevõtetesse on peidetud n-ö potentsiaalseid laene, mis on tegelikult riigile mõeldud? Minu andmetel küll ei ole. Eesti Energia on ametlikult võlakirjaturul ja on väga suures ulatuses võlakirju emiteerinud, nii et see raha on läinud tema projektide heaks, mitte Tallinna–Tartu maantee ehitamiseks või õpetajate palga väljamaksmiseks. Üks või teine laen on seotud ikka konkreetse ettevõttega.
Teie kolmas küsimus, mille te ühe minuti jooksul esitasite, oli seotud audiitorite ja võimalike allahindlustega. Eesti Energia on võib-olla parim näide selle kohta, sest vara hinnati eelmisel aastal alla suurusjärgus 70 miljonit eurot. Ja ei olnud niimoodi, et üldkoosolek oleks rahandusministrile öelnud, et vara tuleks nüüd nii palju alla hinnata või alla hindamata jätta. Tegemist oli juba võlakirjadest tulenevalt väga konkreetselt börsi kohustusega ja sellest tuleneva mitme indikatsiooniga. Audiitorid vaatavad positsioonid üle ja teevad kindlaks, milline on vara väärtus ja tootlus. Selle põhjal teevad nad ka ettepanekud. Siin mängib väga suurt rolli juhatuse n-ö hoolsuskohustus, et ei oleks alternatiivi. Näiteks, kui poliitikud ütleksid, et ärgu hinnaku midagi alla, siis tänapäeval ei ole see võimalik. Mis puudutab Eesti Energiat, siis kuna rahandusminister on Eesti Energia üldkoosolek, võin ma kinnitada, et sealne informatsioon ja indikatsioon tulenevad selgelt juhatuse ja audiitorite koostööst, mitte kuskilt ülevalt. Nemad ütlevad tegelikult, millised need positsioonid on. Need positsioonid võivad ka muutuda. Kui üks või teine vara ei tooda sellist tulu, mida eeldati, siis positsioonid loomulikult muutuvad. Aga see on kindlasti nende sisend ja indikatsioon, keegi teine ei saa öelda, et nii ei peaks olema.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te rääkisite meetmetest, mille abil saab suurendada majanduskasvu. Me oleme olukorras, kus Lätis ja Leedus on majanduskasv suurem, nad edestavad Eestit. Kas ja kui täpselt on valitsus analüüsinud, mida naabrid on teinud teisiti ja võib-olla paremini? Kas meil on midagi nende praktikast õppida? Ma küsisin sedasama peaministrilt, aga kahjuks eelistas ta rääkida kõigest muust, mitte sellest. Äkki teie oskate mulle seda veidi selgitada?

Aitäh! Eks ilu ole ikka kuulaja kõrvades, ütleme niimoodi. Mida iganes ma teile ka ütlen, te ütlete pärast ikka, et ei, see vastus ei rahuldanud teid. Te küsisite, kas analüüsitakse, mida üks või teine riik on ette võtnud selleks, et majanduskasvu stimuleerida. Loomulikult analüüsitakse ja mitte ainult Lätit ja Leedut, vaid, olgem ausad, ka Soome on hea näide. Mis siis tegelikult Soomes toimub? Me näeme, et kuskil on n-ö teed lahknenud. Rootsi näitab väga korralikku majanduskasvu, aga Soomes on olnud ju seisak, kui mitte tagasiminek. Sellistes analüüsides ei vaadata mitte ainult maksundusküsimusi, vaid ka paljusid muid indikaatoreid, mis ühel või teisel määral majanduskasvule kaasa aitavad. Siin on oluline kogu riigi atraktiivsus, kogu see temaatika, mis on seotud ekspordivõimekuse ja riigi panustamisega ekspordivõimekuse kasvu, ning veel palju-palju muud, kuni teaduse rahastamiseni välja. On olemas väga palju meetmeid, mis suuremal või vähemal määral aitavad majanduskasvule kaasa. Loomulikult, kõik riigid analüüsivad seda teemat väga aktiivselt, nii ka Eesti. Alati analüüsitakse vähemalt naaberriikide olukorda.

Aitäh, rahandusminister Sven Sester! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Selge on see, et me kõnnime juba aastaid väga õhkõrnal jääl ja loodame imedele, mis ei pruugi tulevikus enam korduda. Praegu on seda nominaalset tasakaalu aidanud saavutada suur sisetarbimine ja Swedbanki erakorralised dividendid, mis ei pruugi korduda. Majanduskasv on meil 1%, nagu eelmise aasta kohta on nüüd ametlikult välja öeldud, ja keegi ei tea, kui suur see sellel aastal tuleb. Me kuulasime täna rahanduskomisjonis Rahandusministeeriumi ettekandeid. Graafikutel näitasid allapoole kõik nooled, oli see siis majanduskasv või eksport. Mille peale valitsus ikkagi loodab? Ma arvan, et valitsus peab midagi tõsisemat ette võtma.
Mul oli iseenesest väga hea meel kuulda ministri suust, et riik peaks hakkama majandust stimuleerima. Minu meelest kuulsin ma selles parlamendis esimest korda, et valitsus võiks ka majandusse sekkuda. Tänases Äripäeva juhtkirjas räägitakse juba võlakirjade emiteerimisest ja laenuvõtmisest, millest meie oleme pikalt rääkinud. Minu meelest tulekski seda teha. Taristuobjektide rajamiseks võiks väga julgelt laenu võtta, siis saaks ükskord mõne objekti ka valmis tehtud. See elavdaks majandust ja annaks tööd ka kaasnevatele struktuuriüksustele, olgu need siis teenindus, kaubandus või mis tahes. Kui me siin midagi kardinaalselt ei muuda, siis ma ei tea, kuidas oleks võimalik riigieelarvet tasakaalu saada. Aga see debatt seisab meil kindlasti kevadel ees. Ma loodan, et minister tuleb ka siis välja sellise ettepanekuga, nagu ta siin mõni minut tagasi ütles, et riigil tuleks hakata majandust stimuleerima. Ma olen seda meelt, et Keskerakond seda ettepanekut maha hääletama ei hakka. Minu meelest on see hea mõte. Aitäh!

Riigikogu liikmed ei soovi rohkem sõna võtta, aga ma usun, et rahandusminister soovib. Palun, Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kui ma õigesti aru sain, siis on meil võimalik sügisel näha ajaloolist pilti, kui parlament tõenäoliselt sajaprotsendiliselt riigieelarvet toetab. Ma loodan, et nii ka läheb. Loomulikult, me ajame ühte asja, meie huvi on majandust kasvatada ja selle nimel me pingutame. Küsimus on selles, kuidas me majanduskasvu saavutada loodame. Teie olete pigem näinud ette ettevõtluse lisamaksustamist ja astmelist tulumaksu, trahvides, kui nii võib öelda, sellega inimesi, kes parema tootluse või hariduse tõttu saavad kõrgemat palka. Need loomulikult erinevad meie maksupoliitilistest otsustest. Loodame, et nii ei lähe.
Mind natukene häiris teie sõnavõtus, hea arupärija, see nending, et siis saame me lõpuks eelarve võib-olla tasakaalu. Ma ütlen teile ausalt, et eelarve on tasakaalus. Uskuge mind, eelarve on tasakaalus, kuidas saakski muud moodi olla. Me oleme pannud selle isegi eelarve baasseadusesse kirja, kusjuures meie tasakaal ongi tasakaal. Kui te küsite, mida see tähendab, et meie tasakaal on tasakaal, siis näiteks Saksamaal peetakse struktuurseks tasakaaluks 0,35%-list puudujääki. Mitte et neil nii oleks, aga baasseaduse loogikast lähtudes on nende tasakaalupunktiks just see. Kui me tahaksime, oleks meil võimalik minna rahulikult 0,5%-ga puudujääki, loomulikult enne baasseadust muutes, ja nentida, et me oleme Euroopa mõttes ikka endiselt tasakaalus, kuna meie finantspositsioonid on niivõrd head. See võimalus on meil olemas. Aga ma veel kord ütlen, et meie riigieelarve on tasakaalus, struktuurselt isegi selgelt ülejäägis. Ma ütlesin enne, et võib-olla peaksime me mõtlema selle peale, kas selles olukorras, kus majandus ei kasva sellisel tasemel, nagu me oleme eeldanud, ei peaks me majandust täiendavalt stimuleerima. Ma arvan, et see on mõttekoht, rahandusministrina olen ma selle ka välja öelnud.
Nüüd võimalike riigivõlakirjade küsimus. Olen ka varem öelnud, et riigivõlakiri on tegelikult finantsinstrument, see ei peaks olema eesmärk omaette. Me peaksime alati vaatama, mida me tahame ära teha. Tallinna–Tartu maantee näiteks tahame me ära teha. Kas võlakiri või laen? Need on finantsinstrumendid. Kui meil on eesmärk, siis me peaksime lähtuma sellest, mida üks või teine finantsinstrument maksab. Täna käis siit läbi, et me peaksime hakkama kohe võlakirju emiteerima, kuid kindlasti ei pea see olema eesmärk omaette. Loomulikult, me saame tegutseda ainult nende mängureeglite järgi, mis on Euroopas meile kehtestatud. See on kindlasti nii, me ei saa sellest üle ega ümber. Mängureeglid on ikkagi paika pandud. Euroopas pööratakse neile riikidele, kes ei ole mängureeglitest kinni pidanud, ka eraldi tähelepanu. Aga veel kord ütlen, et see on meie ühine huvi. Mida parem on majanduskasv, seda suurem on potentsiaalne tulu, mida ka head parlamendiliikmed riigieelarve kaudu on võimelised investeerima ja ümber jaotama. Aitäh teile!

Rohkem arupärimisi päevakorras ei ole.

Vaba mikrofon. Jüri Adams, palun!

Härra juhataja! Kuna sel esmaspäeval lõppes arupärimistele vastamine nii erakordselt varasel kellaajal, siis kasutan ma juhust, et rääkida pisut Riigikogu kodu- ja töökorra teemadel. Seekord on teemaks juhtivkomisjoni institutsioon Riigikogu töös.
Kui ma olin VII Riigikogus, siis seal läks kodukorrana kasutusele see praktika, mis oli Ülemnõukogus välja kujunenud, ja nii on see ka edasi läinud, et igale eelnõule määratakse üks juhtivkomisjon. Alles kümmekond aastat hiljem avastasin ma, lugedes ennesõjaaegse Riigikogu materjale, et selline olukord oleks enne sõda Riigikogus olnud peaaegu mõeldamatu. Kui oli lühike eelnõu, nagu neid meilgi palju on, n-ö väike viimistlemise eelnõu, milles oli üks või kaks paragrahvi, siis muidugi läks see eelnõu ühte kindlasse komisjoni. Kui oli aga pikk tervikseaduse eelnõu, nagu näiteks see, mis täna üle anti, haldusreformi seaduse eelnõu, siis tavaliselt moodustas tolleaegse Riigikogu juhatus või vanematekogu ad-hoc-komisjoni, st sellise komisjoni, mis oli mõeldud ainuüksi selle eelnõu menetlemiseks. Aga niisugustele eelnõudele, nagu meil tavaliselt on, kui on mingi põhieelnõu, pluss tehakse mingid muudatused teistes seadustes, määrati tavaliselt kaks, kolm või neli juhtivkomisjoni. Näiteks, õigusküsimusi arutati õiguskomisjonis, rahanduslikku aspekti vaatas rahanduskomisjon ja, ütleme, mingisuguseid keelelisi või kultuurilisi aspekte vaatas veel mingi komisjon. Selline oli reegel.
Meie oleme läinud teist teed. Riigikogu liikmetena oleme me põgusad külalised Riigikogu komisjonide väljakujunenud süsteemis. Komisjonidel on oma palgaline personal, mis püsib kauem, kui on Riigikogu liikme volituste aeg. On olemas oma ruumid, arhiivid ja kompuutrisüsteemid. Meie Riigikogu liikmetena peame kohanema nende asjadega, mis meile on ette antud.
Selle praktika üks tulemus on see, et juhtivkomisjon menetleb ka eelnõus olevaid muid küsimusi, neidki, mida komisjoni personal üldse ei taipa ja mille kohta ei ole kogemusi ei neil ega komisjoni liikmetel. Kui ma olin IX Riigikogus, siis olin ma õiguskomisjoni esimees. Ma püüdsin saavutada seda, et kõikide selliste küsimuste kohta eelnõudes, mis kuulusid teiste komisjonide kompetentsi, küsitaks nende komisjonide arvamust, ma püüdsin isegi neid eelnõusid nendesse komisjonidesse suunata. See tegevus ei olnud ka siis väga edukas, aga praegu, kui ma jälle Riigikogus olen, siis ma näen, et see on peaaegu täiesti lakanud. Kui me mõni aeg tagasi kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu menetlemisel tõstatasime küsimuse, et suur osa paragrahve kuuluvad hoopis teiste komisjonide, mitte õiguskomisjoni valdkonda, siis vaatasid vahepealsete koosseisude veteranid ja alalised palgalised ametnikud meid nagu poolhulle, sest kes on seda enne näinud, et eelnõu tuleks mitmes komisjonis menetleda.
Mul ei ole selget vastust, kas see peaks teistmoodi olema ja kuidas see peaks olema, aga selle, et Riigikogu töö kvaliteet ei ole hea ja see on väga paljudes aspektides üsna praagilähedane, üks olulisi põhjusi võib olla see, et eelnõusid ei menetleta õiges kohas. See tekitab haltuurat. See, et ühe komisjoni nõunik telefoni teel küsib teise komisjoni nõunikult, mis see arvab, kuidas nad peaksid teise komisjoni valdkonda kuuluva teemaga ümber käima, ei ole Riigikogu professionaalne töö. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, istung on lõppenud. Kohtume homme hommikul. Meeldivat õhtut!

Istungi lõpp kell 20.44.