Asja mõte ongi, et see ei ole ainult ühekordne aktsioon, et võtame ette riigi aruandluse ja vaatame kõik need väljad üle. Eesmärk on ikkagi teatavat mõttelaadi muuta. Ma ütleksin, et väga tähtis on ka signaal, mis läheb riigilt laiali eri kohtadesse, kes korjavad mitmesuguseid aruandeid. See sõnum on tegelikult väga lihtne. Iga aruande, iga aruandevälja taga on kellegi töö ja aeg ning seda me tajusime juba selle projekti käivitamise ja elluviimise ajal. Mõnest asutusest tuli tagasiside, et okei, nad mõistavad, et see võibki nii olla ja et nad jätavad mõned aruanded juba tegemata. Seega esiteks, see mõistmine. Teiseks, ma toon välja Keskkonnaministeeriumi, kes ütles, et kõik nende ettepanekud ei sattunud aruandesse, aga neil on oma projekt, millega nad selle idee raames tegelevad, et vältida liigseid aruandluskohustusi ja mitte nõuda andmeid, mida juba on küsitud. Üks oluline teema, mida me Eestis oleme pidevalt käsitlenud ja muule maailmale eeskujuks toonud, on once-only põhimõte. Kui kuskil on mingeid andmeid küsitud, siis seda üle ei korrata. Riigikogu liikmed aeg-ajalt näevad seda, kui nad täidavad oma huvide deklaratsiooni ja imestavad, miks ometi mingeid andmeid jälle uuesti küsitakse, need on ju olemas. Aga see selleks.
Mida me edasi teeme? Tegelikult on see informatsioon üleval. Me jätkame seda tegevust niimoodi, et ettepanekud, mis tulid mitte otse bürokraatia vähendamise kohta, vaid poliitika muutmise kohta, vaatavad nii ministeeriumid kui ka ettevõtjad läbi ning suve alguses koguneme uuesti ja arutame neid. Lisaks moodustame rakkerühma, mis hakkab kõike koordineerima ja pidevalt sellega tegelema. Kui tuleb ettepanekuid, siis me korjame need kokku ja teatava sagedusega, umbes poole aasta või aasta tagant, haarame jälle selles krokodillide komisjonis reha kätte ja võtame bürokraatiat maha. Mis puutub justiitsministri hoiakusse, siis see on igati mõistlik. Võib-olla see osalt tuleneb ka sellest, et mina justiitsministrina tegelesin ka ühe projektiga, mille nimetus oli "Hea õigusloome tava". Vahest sellestki on tõusnud küsimus, kas kõike on vaja mingi seaduse või muu õigusaktiga lahendada. Ma arvan, et justiitsminister on selles osas kindlasti õigel teel, kui ta seadusloome mahtu analüüsib.