Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit.

Kõigepealt on meil au ja võimalus ära kuulata Riigikohtu liikme Peeter Roosma ametivanne. Palun!

Austatud Riigikogu! Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. (Aplaus.)

Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Martin Helme, palun!

Tere hommikust, auväärt spiiker, kolleegid ja kohtunik! Esitan Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile arupärimise välistudengite kohta. Käesoleva aasta 18. veebruari Postimees kirjutab ulatuslikest pettustest Aafrikast ja mujalt Kolmandast Maailmast pärit isikute katsetes saada Eestis kõrgkoolide tudengiks. Ühtlasi on teada, et Eesti on võtnud endale eesmärgiks suurendada välistudengite osakaalu meie kõrgharidusasutustes. Seetõttu küsime, kui palju välistudengeid praegu Eesti kõrgkoolides õpib, kui paljud neist on Euroopa Liidu riikidest ja kui paljud kolmandatest riikidest. Millised on viis peamist päritolumaad siinsetele välistudengitele? Kui suur on Eesti maksumaksja kulu välistudengitele? Mis on kolm kõige suuremale hulgale välistudengitele kõrgharidust andvat asutust ja kui suur arv välistudengeid neis koolides õpib? Milline on välistudengite õppeedukus ja kui paljud neist lõpetavad nominaalajal? Millised on välistudengite peamised majutuskohad, kui paljud neist elavad ühiselamutes ja kus elavad need tudengid, kellele ülikool majutust ei paku?

Kersti Sarapuu, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere hommikust! Eile hilisõhtuni kestnud arupärimistele vastamise käigus käsitleti ka haldusreformi. Kui riigihalduse minister Arto Aas rääkis sellest, et haldusreformi seaduse eelnõu tuleb meile Riigikokku juba märtsi alguses, siis oli seal ühe puudujäägina mainitud kohalike omavalitsuste tulubaasi. Minister rääkis ka sellest, et neljapäeval läheb ta valitsusse oma ettepanekutega tulubaasi kohta, aga meie Keskerakonna fraktsiooniga tuleksime talle appi. Nimelt algatame uuesti tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Sellega me soovime tulumaksumäära tõstmist alates 2017. aasta 1. jaanuarist 11,8%-ni, 2018. aasta 1. jaanuarist 12%-ni ja 2019. aasta 1. jaanuarist 12,13%-ni. Aitäh!

Monika Haukanõmm, palun!

Tere hommikust, lugupeetud juhataja ja head rahvasaadikud! Mul on au anda tervise- ja tööminister härra Ossinovskile üle Vabaerakonna fraktsiooni kaheksa liikme koostatud arupärimine HIV leviku kohta Eestis. HIV teema on Eestis kujunenud püsivaks ja sügavaks probleemiks, millest kõik on teadlikud, kuid epideemia otsustavaks piiramiseks ei ole seni tõsiseid samme astutud. 1988. aastast on registreeritud ligi 10 000 HIV ja aidsi juhtumit. Uute juhtumite arvult on Eesti Euroopa Liidus üks esimesi, meil on neid 100 000 elaniku kohta 23,5. Aastal 2013 registreeriti Eestis 325 uut juhtumit, Soomes 157. Riikide elanike arvu võrreldes tähendab see, et meil on juhtumite esinemissagedus 8,5 korda suurem kui põhjanaabritel. Sellist olukorda saab nimetada ainult mastaapseks epideemiaks. Arupärimise viimaseks tõukeks sai kolme riigi suursaadiku pöördumine Eesti võimuorganite poole mureliku kirjaga, milles nad osutavad kasvavale HIV-probleemile. Oma pretsedenditus kirjas pakkusid nad abi HIV-vastase tegevuse koordineerimisel ja tõhustamisel. Küsimus on, kas meil on epideemia. Maailma Terviseorganisatsiooni 2014. aastal koostatud raportis HIV/aidsi ravi ja hoolduse kohta Eestis jõuti ühesele järeldusele, et HIV-epideemia seire jaoks puuduvad meil olulised indikaatorid, olemasolevaid andmeid ei analüüsita ega arvestata riikliku HIV-strateegia prioriteetidega strateegiliste otsuste tegemisel. Põhimõttelised küsimused on, kas Eesti riik ja ühiskond peab ja saab midagi enamat teha ning kui saab, siis mida ja mis see maksab. Selle äärmiselt tõsise probleemi kohta oleme esitanud härra ministrile kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Jaak Madison, palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid, tere hommikust! Esitan Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel siseminister Hanno Pevkurile arupärimise, mille teema on Eestisse elama asuvate isikute päritolu ja tulemise eesmärgid. Möödunud neljapäeval, 18. veebruaril k.a tutvustas siseminister aruannet "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015". Aruandes kinnitas minister, et Siseministeeriumil on olemas täpne ülevaade Eestisse igal aastal elama asuvatest inimestest, keda on 5000–7000. Kuivõrd on olemas täpsed andmed, millest me kõik oleme väga huvitatud ja mida me tahaksime teada saada, esitame neli küsimust. Esiteks, kui palju inimesi on igal aastal saabunud Eestisse elama aastast 2011? Soovime andmeid aastate kaupa. Teiseks, kui paljud neist inimestest on Eestisse tagasirändajad ja kui paljud uusimmigrandid Euroopa Liidust või ka väljastpoolt? Kolmandaks, millistel eesmärkidel on uusimmigrandid Eestisse tulnud? Ja neljandaks, millised on nende peamised lähteriigid? Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise peaminister Taavi Rõivasele. Eesti ajakirjanduse teatel kavatseb Kremli propagandakanal Sputnik avada Eestis sellel kevadel nii eesti- kui ka venekeelse uudisteportaali. Sputnik on teistes riikides silma paistnud valeinformatsiooni levitamisega, tegutsedes Vene eriteenistuste infooperatsioonide tööriistana. Teisalt on valitsuse heaks töötav strateegilise kommunikatsiooni nõunik mõista andnud, et Venemaalt lähtuva propaganda vastu aitaks see, kui Eesti poliitiline opositsioon lõpetaks praeguse valitsuse välispoliitika kritiseerimise. Selle asemel, et tegelda vaenuliku propaganda ohjeldamisega, tegeldakse rahvuslik-konservatiivse poliitika materdamisega. Seetõttu palume vastust järgmistele küsimustele. Kuidas kavatseb valitsus reageerida propagandakanali Sputnik potentsiaalsele vaenutegevusele? Milline on valitsuse psühholoogilise kaitse strateegia Venemaalt lähtuvate propagandarünnakute vastu? Kas valitsus peab psühholoogilise kaitse üheks meetmeks Eesti rahvusliku opositsiooni sildistamist ja Kremli poliitikaga sidumist? Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Riigikogu juhatus menetleb neid kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, on üks täpsustus. Tänase neljanda päevakorrapunkti all, Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 171 esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni nimel ettekande majanduskomisjoni liige Jaanus Marrandi.

Läheme tänaste päevakorrapunktide juurde. Esimene on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 152 kolmas lugemine. Kas kolleegidel on soovi avada läbirääkimisi? Jah. Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu eesmärk on võtta riigisisesesse õigusesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 214/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta. Direktiivist tulenevad muudatused puudutavad eelkõige eluasemelaenu. Eluasemelaenu võtmine on enamiku tarbijate jaoks ilmselt üks kõige olulisemaid finantsotsuseid, mille valdav osa tarbijatest teeb korra või paar elu jooksul. Võrreldes teiste tarbijakrediitidega seob tarbija end eluasemelaenu korral märksa suurema rahalise kohustusega tunduvalt pikemaks ajaks ning üldjuhul annab tagatiseks laenu eest soetatava eluaseme. (Juhataja helistab kella.)

Kolleegid, palun tähelepanu!

Need eripärad ja eluasemelaenudega seotud spetsiifilised riskid, eelkõige võimalus, et kohustuste täitmata jätmise korral võib tarbija kaotada oma soetatud kodu, on tinginud vajaduse luua eluasemelaenude jaoks tarbijat kaitsev eriregulatsioon.
Eestis on hüpoteegiga tagatud eluasemelaenudele seni väheste eranditega kohaldatud üldist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsiooni. See põhineb suuresti tarbijakrediidi direktiivil, mille kohaldamisala on Eestis siiani omaalgatuslikult laiendatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Eluasemelaenude jaoks ei ole seni Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud õigusakte ette nähtud. See tähendab omakorda, et sellekohane regulatsioon on eri riikides killustatud. Seega on hüpoteekkrediidi direktiivi ja kõnealuse eelnõu peamine eesmärk ühtlustada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsiooni Euroopa Liidus ning tagada selles valdkonnas vajalik tarbijakaitse.
Kõnealuse valdkonna reguleerimine Euroopa Liidu tasandil on põhjendatav asjaoluga, et paljud finantskriisi ajal ilmnenud probleemid, sh üle võimete laenamine, ei ole omased üksikutele liikmesriikidele, vaid on paljudes riikides sarnased.
Eelnõu kohaselt pannakse laenuandjale elamukinnisvaraga seotud laenulepingut puudutava üldise teabe esitamise kohustus. Samuti tuleb tarbijale enne lepingu sõlmimist anda senisest põhjalikumat lepingueelset teavet, et ta saaks lepingu sõlmimise otsuse teha võimalikult kaalutletult ja kõiki lepinguga seotud olulisi asjaolusid silmas pidades.
Eelnõu annab laenuvõtjale õiguse taganeda hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingust seitsme päeva jooksul. Siiani sellist võimalust ei olnud. Kuigi mainitud taganemisvõimalus aeglustab tsiviilkäivet – laenuraha ei laeku enne seitsme päeva möödumist lepingu sõlmimisest –, on see tarbijakaitselisest aspektist siiski otstarbekas.
Eelnõu täpsustab ka kehtivat vastutustundliku laenamise regulatsiooni. Sätestatakse, et laenulepingu võib sõlmida üksnes juhul, kui tarbija on krediidivõimeline. Kui pank rikub hoolsuskohustust tarbija krediidivõimekuse hindamisel, alaneb lepingujärgne intressimäär automaatselt seadusjärgse intressimäärani, mis praegu on 0,05%. Mõistagi ei laiene see juhtudele, kui tarbija on teadlikult esitanud pangale valeandmeid. Lisaks on tarbijal võimalik kasutada krediidiandja vastu muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda kahju hüvitamist.
Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu 152. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 152 lõpphääletusele ja me läheme selle juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 152. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 153. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 153 lõpphääletusele ja me läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 153. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seadus on vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andres Ammase, Henn Põlluaasa, Jaak Aaviksoo, Kristjan Kõljala, Mihhail Stalnuhhini ja Tanel Talve algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seaduse eelnõu 55 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jah. Andres Ammas Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad rahvaesindajad! Tahan öelda väga lihtsalt: mul on südamest hea meel, et minu kolleegid riigieelarve kontrolli erikomisjonist selle eelnõu algatasid. Juhin siiski teie tähelepanu ühele pisiasjale. Vaadake selle eelnõu numbrit 55 ja võrrelge seda ülejäänud eelnõude numbritega, mis meil praegu menetluses on. Selle väikese asja peale kulus vist umbes kümme kuud. Aga mul on väga hea meel, et selle protsessi tulemusena jääb peale siin saalis olevate rahvaesindajate tahe, mitte passide trükkijatest lobistide tahe. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ennekõike tahan tänada Eesti Vabariigi peakonsulit Sankt-Peterburgis, sest tänu temale üldse tekkis selle eelnõu koostamise idee. Tänusõnad lähevad ka erikomisjoni staff'ile, kes algteksti ja seletuskirja kokku pani. Aitäh kõigile erikomisjoni liikmetele, kes esindavad kõiki Riigikogu fraktsioone! Selliseid eelnõusid on meil väga vähe. Tänan põhiseaduskomisjoni, Välisministeeriumi ja Riigikogu liikmeid, kes esitasid muudatusettepanekuid! Selle tõttu pikenes eelnõu tekst umbes viis korda. Ma võiksin muidugi oma kõne ära jätta, sest millest ma siin ikka räägin. Aga tänusõnu on palju meeldivam öelda kui vihakõnesid pidada, kuigi kahjuks esikohal on siin saalis ikka need teised. Veel kord aitäh kõigile, kes sellest protsessist osa võtsid!

Aitäh! Tanel Talve Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile hästi lühidalt öelda, et see on üks näide sellest, kuidas Eestile tähtsaid otsuseid saab vastu võtta üksmeeles. Selle eelnõu on algatanud kõikide siin saalis esindatud erakondade esindajad. Ja mul on teile ainult üks suur palve: olgu meil ka kõikide teiste Eesti jaoks tähtsate küsimuste puhul rohkem sellist üksmeelt, et me saaksime tõsiseid asju otsustada ilma erakondlike nääklusteta! Hea meel on ka selle üle, et konkreetne eelnõu läks algatajatelt edasi tänu hea kolleegi Mihkel Raua muudatusettepanekutele. Kokku võttes sai väga hea asi. Head sõbrad, üksmeelt teile! Aitäh!

Aitäh! Kristjan Kõljalg Reformierakonna fraktsioonist, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Vaatasin, et kui kõik teised algatajad võtavad sõna, siis proovin ka selle formaadi ära. Tõesti, see seaduseelnõu on ühtepidi väike muudatus, aga teisalt siiski väga tähtis paljude inimeste jaoks, kellele passivahetus iga viie aasta tagant, või tegelikult isegi vähem kui viie aasta tagant, on paras katsumus. On palju inimesi, Eesti kodanikke, kes elavad väljaspool Eestit ja on sunnitud oma dokumenti suhteliselt tihedasti vahetama. Nii et elust enesest tulnud probleem leiab siin saalis üksmeelse lahenduse ja selle üle on mul väga hea meel. Loomulikult arvan, et me kõik toetame seda suurepärast seadust. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kui siin juba läks eelnõu algatajate võistukõnelemiseks, siis ma ei räägigi teile sellest eelnõust. Ma räägin sellest, et see on suurepärane näide sellest, kuidas koalitsioon ja opositsioon saavad tegelikult koostööd teha. Seaduse algatajad on kõik eri erakondadest, aga me oleme ühisel meelel. Kutsun koalitsiooni üles tegema samamoodi koostööd kõikide teiste eelnõude puhul ja kuulama opositsiooni arvamust ka valitsusest tulevate eelnõude suhtes. Koostöö viib edasi. Aitäh!

Aitäh! Kuna algatajate hulgas olnud Jaak Aaviksood tõenäoliselt ei ole, siis ... Siiski, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Juhan Parts, palun!

Aitäh! Kuna tegemist on tõepoolest ajaloolise hetkega, siis Jaak Aaviksoo soovis ka kõnet pidada. Palun enne hääletamist kolm minutit vaheaega! Me kavatseme hakata Jaak Aaviksood otsima.

Aitäh! Head kolleegid! Vaheaeg kolm minutit.
V a h e a e g

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni võetud vaheaeg on möödas ja me läheme istungiga edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 55 lõpphääletusele ja me läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu liikmete Andres Ammase, Henn Põlluaasa, Jaak Aaviksoo, Kristjan Kõljala, Mihhail Stalnuhhini ja Tanel Talve algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seaduse eelnõu 55. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 171 esimene lugemine. Ettekandja on riigihalduse minister Arto Aas.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tutvustada teile riigivaraseaduse muudatusi, mis lihtsustavad riigivara valitsemise korda ning vähendavad bürokraatiat ja halduskoormust. Täpsem riigivara valitsemise kord lihtsustab maa andmist kohalikele omavalitsustele ning vähendab riigiasutuste töökoormust. Sarnane eelnõu anti tegelikult Riigikogu menetlusse juba aasta aega tagasi, kuid eelmise koosseisu ajal ei jõudnud me aja puuduse tõttu seda lõpuni menetleda. Nüüd on eelnõu mõningate muudatustega uuesti teie ees.
Eelnõuga muudetakse mitmete riigivaramenetluste otsustustasandit, et anda edaspidi riigivaraga seotud otsuste tegemisel suurem roll riigivara valitsejatele. Näiteks ei ole enam vaja valitsuse nõusolekut kinnisvara üleandmisel ühelt ministeeriumilt teisele. Valitsus jääb aga endiselt otsustama kinnisasjade kasutusse andmisi ja võtmisi tähtajaga üle kümne aasta, samuti kinnisasjade otsustuskorras võõrandamisi. Lisaks vähendatakse riigivara valitsejate kooskõlastamise koormust, st kaotatakse seadusest nõue kooskõlastada kinnisvaraotsuseid Rahandusministeeriumiga. Siiski jääb Rahandusministeerium kooskõlastama äriühingutes osalemist ja sihtasutusi puudutavaid otsuseid. Eelnõuga laiendatakse õigustatud isikute ringi kinnisasja vajalikkuse väljaselgitamisel. Taotluse esitamise võimalus antakse peale riigiasutuste ka kohaliku omavalitsuse üksustele, avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, riigi asutatud sihtasutustele ja mittetulundusühingutele ning muudele sihtasutustele ja mittetulundusühingutele. Teavitamine käib riigi kinnisvararegistri kaudu.
Üks suuremaid muudatusi on see, et pikendatakse riigilt tasuta saadud vara edasivõõrandamisel või hoonestusõiguse seadmisel riigile hüvitise tasumise tähtaega. See puudutab kohalikke omavalitsusi. Senise kolme kuu asemel on tähtaeg võõrandamise puhul viis aastat ja hoonestusõiguse seadmise korral lausa kümme aastat. See on selge positiivne sõnum kohalikele omavalitsustele. Ühtlasi toetab eelnõu ettevõtlusega tegelemist, sest ettevõtjate jaoks lihtsustub maa taotlemine oluliste investeeringute tegemiseks. Ettevõtjad saavad olulisteks investeeringuteks taotleda ettevõtlusmaad otsustuskorras harilikule väärtusele vastava tasu eest. Harilik väärtus on teisisõnu turuhind. Taotlusi olulisteks investeeringuteks menetleb Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, kelle peamine eesmärk on Eesti investeerimiskeskkonna arendamine. Täpsemad kriteeriumid ja kord reguleeritakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Punktid valmistab ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning lõpliku otsuse langetab valitsus. Ettevõtlusmaad kohaliku omavalitsuse üksustele on edaspidi võimalik taotleda olulisteks investeeringuteks tasuta ning muuks ettevõtluseks 65% hariliku väärtuse eest. Nimetatud olulised investeeringud on eeskätt tööstuspargid, mille loomiseks kohalikud omavalitsused on soovi avaldanud. Ka haldusreformi seaduse ettevalmistamise käigus peetud diskussioonides on ettevõtluskeskkonna arendamist nähtud tulevikus kohaliku omavalitsuse ühe võimaliku ülesandena. Nii et see on valdkondlik muudatus, mille me viime ellu loodetavasti juba enne haldusreformi vastuvõtmist.
Täiendatud on ka riigi osalemise põhimõtteid riigi äriühingutes ja sihtasutustes. Valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks lisatakse põhimõte, et riigi sihtasutus ei või anda laenu, tagada kolmandate isikute kohustusi, sõlmida krediidi- või finantseerimisasutustega hoiulepinguid ega paigutada oma raha finantsvarasse, sh väärtpaberitesse, välja arvatud juhul, kui selline õigus tuleneb nende põhikirjast.
Eelnõuga muudetakse ka kinnistusraamatuseadust, maareformi seadust ja välisteenistuse seadust. Kinnistusraamatuseadusest lähtuvalt muutub maaüksuste kinnistamine riigile ja kohalikule omavalitsusele kohustuslikuks. Maareformi seaduse muudatusega ühtlustatakse riigivaraseaduses ja maareformi seaduses sätestatud kohaliku omavalitsusüksuse poolt riigile tasutavate hüvitiste maksetähtajad. Riigile makstav hüvitis tuleb kanda omandireformi reservfondi asemel riigi tuludesse.
Kokku võttes, eelnõu vastuvõtmisega muutub maa andmine kohalikele omavalitsustele lihtsamaks ja vähem aeganõudvaks. Valitsuse halduskoormus ja bürokraatia vähenevad, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjate võimalused avarduvad. Palun teil valitsuse esitatud eelnõu toetada! Tänan kuulamast!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! See on väga positiivne, et omavalitsused saavad ettevõtlusmaad kergemini riigi käest. Aga mu küsimus on selle kohta, et kui nüüd on vahe sees – ühtedel juhtudel saadakse ettevõtlusmaad 65%-ga maa hinnast ja teisel puhul päris tasuta, st öeldakse, et see on tasuta siis, kui on oluline investeering –, siis on see ju meeletu erinevus. Kuidas seda otsust sinu arusaamise kohaselt siis langetama hakatakse? Millal ta kaldub 65% poole ja millal nulli poole?

Aitäh! Tõepoolest, võimalusi on mitu. Kui on üldse huvi maa vastu, siis peab kõigepealt välja selgitama, kas see ehk ei kuulu juba riigi aktiivsesse müügiportfelli. Kui see nii ei ole, siis on kaks varianti: riik annab selle omavalitsusele edasivõõrandamise korral 65% eest või olulisema investeeringu puhul tasuta. Millised on olulise investeeringu kriteeriumid, selle sätestab hilisem valitsuse määrus. Kriteeriumid töötab välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Praeguses plaanis eeldab see investeeringu puhul ettevõtete ekspordivõimekust – investeering on oluline, innovaatiline ja sobib sellesse keskkonda, st on ka keskkonnasõbralik. Tingimused pannakse määrusesse kirja, selle alusel sõelub EAS esitatud taotlused läbi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valmistab positiivse otsuse korral ette projekti Vabariigi Valitsusele otsustamiseks. Ilmselt ei saa selline võimalus olla väga massiline, aga see tuleb siiski luua. Me teame olukordi, kus suurinvestorid on avaldanud huvi konkreetsete kinnistute vastu oma tootmise laiendamiseks või selle Eestisse toomiseks. Seni kuni maad ei ole, on väga keeruline investeeringuid teha. Enampakkumiste puhul tekivad muud probleemid – protsess võib olla aeganõudev, tegemist võib olla spekulantidega. Võib ette tulla ka selliseid kaasusi, kus n-ö rätseplahenduse puhul tuleks teha konkreetne investeering ja maaotsus – loomulikult mitte riigile kahjulikult, st mitte alla turuhinna –, aga sellegipoolest antakse uus võimalus, tavaliste investeeringute puhul 65% väärtuse kandmisel riigile viie või kümne aasta jooksul. Ühesõnaga, täpsemad tingimused seaduse vastuvõtmisel töötab välja MKM ja loodetavasti saavad kriteeriumid kõigile selgeks.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te osutasite sellele eelnõule ka eile, kui vastasite arupärimisele haldusreformi kohta. Loodetavasti on tegemist positiivse algatusega omavalitsuste jaoks. Aga ma tahaksin siiski selgemaid vastuseid, kuidas see otsustusprotsess täpsemalt lihtsustub ja millised bürokraatiakohad jäävad välja. Kui on ikkagi valida, kas üleandmine on 65% hinnaga või päris tasuta, siis tekib paratamatult küsimus, mismoodi välistatakse korruptsioonioht selliste otsuste tegemisel. Mis mehhanismid selleks on – kas need tulenevad MKM-i määrusest või kust kohast?

Aitäh! Nagu ma juba selgitasin, kõigepealt seatakse määrusega konkreetsed tingimused, mille alusel EAS taotlusi menetleb. Kui kindlatele tingimustele vastatakse – investeering on oluline, luuakse teatud hulk töökohti jne –, siis esitatakse otsus Vabariigi Valitsusele. Meil on kõik otsused avalikud ja läbipaistvad ning läbivad vajalikud protseduurid, nii et see peaks igal juhul korruptsiooniohu välistama. Me ei soovi tekitada mingit varjatud menetlusprotsessi, kaugel sellest. Nii et MKM, EAS ja lõplik otsus Vabariigi Valitsuse laual, kas kohalikele omavalitsustele tasuta või tavapärases korras.
Loomulikult see eeldab riigilt päris suurt austus- ja usaldusavaldust kohalike omavalitsuste suhtes, et seda võimalust ei kuritarvitataks, vaid oleks kahepoolne partnerlus, läbipaistev ja aus. Minu hinnangul peaks kohalikke omavalitsusi rohkem usaldama. Senises praktikas on olnud palju küsitavusi. Kuna ettevõtluskeskkonna arendamise kohta ei ole kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses midagi kirjas, siis on praktikas väga vähe juhtumeid, mil antakse maad ettevõtluse arendamiseks. See on ka väga kohmakas protseduur. Hästi lihtne on riigivara valitsejal öelda, et riik hoiab maa enda käes, või anda mingeid selliseid vastused, et võib-olla me ise kunagi müüme vms. Kohalikul omavalitsusel ei ole otsest seadusest tulenevat kohustust tegeleda ettevõtlusega, ehkki sellekohaseid otsuseid on aja jooksul tehtud. Me tahaksime, et ettevõtluskeskkonna arendamine saaks positiivse tõuke, seega oleme selles suhtes avatud ja usaldame kohalikke omavalitsusi.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et maa andmine kohalikele omavalitsustele muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Vallavanemad ja linnapead kuulavad praegu hoolega meie arutelu, sellepärast tehke nüüd selgeks, puust ja punaseks, mõlemas aspektis – nii lihtsuse kui ka kiiremaks muutumise mõttes. Kuidas on praegu ja kuidas on peale 1. aprilli, kui see seadus peaks jõustuma?

Aitäh! Tõenäoliselt seadus 1. aprillil ei jõustu, sest menetlus on võtnud kauem aega. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kaua majanduskomisjon ja parlamendi täiskogu tahavad seda arutada. Ma ütlen protseduuri koha pealt, et üks põhilisi või kõige sagedamini kuulda olnud etteheiteid omavalitsusjuhtidelt on see, et riik ei anna neile maad ning maa kättesaamine on hirmus keeruline ja aeganõudev protsess. Kuigi iseenesest, kui te vaatate Vabariigi Valitsuse istungeid, siis on meil seal iga kord selliseid otsustuspunkte, kus me anname omavalitsusele üle maad, teid ja muid objekte. Nii et tegelikult protsess käib, aga me tahaksime, et see oleks selgem ja kiirem. Mul ei ole teile siin praegu n-ö puust ja punaseks tehtud tabelit ette näidata, kuigi kindlasti saab seda kõike teise lugemise ajal või komisjonis visualiseerida, kui selle vastu huvi on. Selge on aga see, et me soovime lahendada ühte probleemi, mille kohta kohalikud omavalitsusjuhid on riigilt selgust oodanud juba pikka aega.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Varasem seadus võrdsustas meresõidukeid, laevu kinnisvaraga. Kas see seadusmuudatus lihtsustab ka laevade võõrandamist, näiteks vabatahtlikele päästjatele? Kas nüüd tehakse laevadel ja maal kinnisvara mõttes suuremat vahet?

Aitäh! Huvitav küsimus. Nii detailset vastust hetkel anda ei oska. Ma ei hakka ümmargust juttu ajama, vaid vastan hiljem kirjalikult, kuidas see täpselt laevu puudutab.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Tekib küsimus, mis oli meil essentsina ka eilses arutelus. Kas seadusmuudatus annab põhimõtteliselt lihtsama võimaluse ka selleks, et saaks anda näiteks praegu Tartu Agro kasutuses oleva maa tulevikus üle omavalitsusele?

Aitäh! Tartu Agro kaasust ei tunne ja seda kommenteerida ei oska.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Jaanus Marrandi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas riigivaraseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 171 esimesele lugemisele saatmiseks 15. veebruaril. Komisjoni istungile olid kutsutud riigihalduse minister Arto Aas, Rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja Kaie Karniol ja jurist Teet Kukk, kes tutvustasid eelnõu sisu ja eesmärke ning andsid selgitusi.
Eelnõu lihtsustab riigivara valitsemist ja toetab ettevõtluse arendamist, vähendab halduskoormust ja bürokraatiat. Muudatuste kohaselt saavad kohalikud omavalitsused tulevikus hakata taotlema riigilt tasuta maad juhul, kui ettevõtluse arendamiseks soovitakse teha olulisi investeeringuid. Muudes olukordades peavad kohalikud omavalitsused ettevõtlusmaa taotlemisel tasuma 65% maa harilikust väärtusest viie aasta jooksul. Võrreldes kehtiva seadusega lihtsustavad muudatused riigivara valitsemist, eriti mis puudutab vara üleandmist ühelt riigivara valitsejalt teisele. Muudatused vähendavad asutuste töökoormust ja kooskõlastusringe.
Komisjoni istungil arenes loomulikult debatt, mille käigus esitati küsimusi nii härra ministrile kui ka teistele osalejatele. Paluti näiteid kohalike omavalitsuste vajadusest selliste taotluste esitamiseks. Vastati, et kohalikud omavalitsused on varem ettevõtluse arendamiseks soovi avaldanud, aga neil on olnud puudus maast. Mitu omavalitsust on selle probleemi tõstatanud. Ka ettevõtted võivad taotlusi esitada. EAS-il on mitmeid kriteeriume ja tingimusi, millele esitatud taotlused peavad vastama, seega igat plaani heaks ei kiideta.
Veel paluti selgitust selle kohta, kas ei või tekkida probleemi, kui kohalik omavalitsus hakkab ise ettevõtlusega tegelema. Vastus oli, et kindlasti ei ole eesmärk, et omavalitsus peab ilmtingimata ettevõtlusega tegelema, vaid see annab kohalikule omavalitsusele võimaluse luua ettevõtluskeskkonda. Siiski jäävad lisaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tingimused, millele taotlused peavad vastama, st projektide potentsiaali hinnatakse ja mittetasuvaid taotlusi heaks ei kiideta.
Tekkis ka küsimus, et kas siis, kui kohalik omavalitsus on osa kruntidest ettevõtetele välja rentinud, näiteks ettevõtlusalal, aga ettevõte läheb pankrotti, peab kohalik omavalitsus riigile tasu edasi maksma, rentimata kruntide eest aga mitte. Paluti selgitada loogikat, miks ettevõtluseks renditud kruntide eest riigile maksma peab, aga söötis maa eest mitte. Vastus oli selline, et kohalikud omavalitsused peavad tasuma 65% maa harilikust väärtusest kümne aasta jooksul. Kõiki riske ei saaks riik enda peale võtta, seega peab kohalik omavalitsus ise koostama läbimõeldud taotluse ja valima konkurentsivõimelisi rentnikke. Suure tõenäosusega nad seda püüavadki, sest maad ei taheta niisama seisma jätta.
Küsiti, kas riigimaa enampakkumised sel juhul lõpevad, kui on võimalik otsustuskorras maad saada. Vastati, et riigil on aktiivne müügiportfell ja selle põhjal korraldatakse enampakkumisi edasi. Kui maa pole müügiportfellis, siis on võimalik seda otsustuskorras taotleda, näiteks tööstusalade arendamiseks.
Järgnevalt toon ära menetluslikud otsused. Kõigepealt leiti loomulikult, et eelnõu oleks täna siin saalis esimesel lugemisel (otsus oli konsensuslik nagu ka kõik teised), veel tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. märts 2016 kell 17. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Minu küsimus oleks küll rohkem ministrile. Ma tahaksin teada, kas komisjonis on seda arutatud. Nimelt, maareformi seaduse muutmise kohta on kirjutatud nii: "Riigile makstav hüvitis tuleb kanda omandireformi reservfondi asemel riigieelarvesse." Millega see seotud on?

Seekord meil seda komisjonis ei arutatud. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla härra minister saab hiljem täpsustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin sinult kui maamehelt ja ka kohaliku omavalitsuse hingeelu tundvalt inimeselt sama küsimuse, mis ma küsisin ministrilt. Kuidas on sellega, et pärast seaduse jõustumist muutub maa andmine kohalikule omavalitsusele lihtsamaks ja kiiremaks? Oskad sina seletada, kuidas on praegu ja kuidas on siis?

Kui praegust olukorda hinnata, siis riigilt maa saamine ettevõtlusotstarbeks on üsna komplitseeritud. Me teame neid juhtumeid, kus omavalitsused on aastaid ja aastaid soovinud maad saada, kuid see ei ole õnnestunud. Samuti on igasugune riigivara üleandmine olnud üsna rangelt limiteeritud ja korraldatud. Iga väiksemgi liigutus, näiteks ühelt riigivara valdajalt teisele üleandmine, läbib valitsuse istungi. Pärast seaduse jõustumist kõik need asjad lihtsustuvad – jäävad ära mitmed kooskõlastusringid jne. Praegu on selge kas või seesama moment, et kogu protseduur on konkreetse suunitlusega, on toodud esile, kuidas on võimalik ettevõtluse ja kohaliku arengu huvides maad saada. Enne ei olnudki seda väga täpselt reguleeritud. Ei olnud ka poliitilist selgelt formuleeritud tahet maad anda. Poliitikas on alati tähtis tahe. Kui on tahe ja see kirjutatakse seaduspügalatesse, siis lähebki asi kiiremini ja hõlpsamini. Nüüd on kaasatud ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, kes hindab projekte, ja seetõttu tekib omavalitsustel selle seaduse valguses ilmselgelt suurem huvi hakata asjaga tegelema. Ma tean, et enne oli väga palju omavalitsusjuhte, kes kehitasid õlgu ja ütlesid, meil ei ole ettevõtlusega mingisugust sidet ega ka võimalusi sellist keskkonda kujundada. Nüüd annab seadus väga selgeid võimalusi. Kui on head plaanid, siis võib saada selleks maad. Ka tempo on siin ilusasti kirjas, samuti soodustused maa saamiseks. Nii et ma arvan, et see on väga positiivne eelnõu just ettevõtluse arengu ja regionaalsete võimaluste seisukohalt.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, toetan seda mõtet, see on positiivne samm ettevõtluse soodustamiseks maapiirkondades. Samas, me kõik teame, et on selline suletud ring – ettevõtted ei lähe maapiirkondadesse sellepärast, et seal ei ole piisavalt palju tööjõudu, aga tööjõudu ei ole seal sellepärast, et ei ole ettevõtjaid. Kõik hakkab peale inimestest, eelkõige ehk noorematest inimestest. Küsimus on teile kui kogenud poliitikule, kes te tunnete maareformi seadust ja teate, kuidas maareform toimis aastaid tagasi, kui riik soodustas noorte perede maa omandamist, olles ka ise üks subjekt. Kas oleks mõistlik otsida poliitilist tahet, mida te nimetasite, selleks, et ka tegelikult inimesi sinna maapiirkonda saada? Pean silmas just nimelt sedasama noortele peredele loodud võimalust osta või omandada maad soodsamatel reguleeritud tingimustel.

Aitäh! See on selgelt selline küsimus, mille kohta vaevalt keegi siin saalis ütleks, et noori peresid ei võiks maale juurde tulla. Siin on olnud läbi aegade igasuguseid projekte, küll ühe või kahe hektari maa andmist jms, mis võiks inimesi maal köita. Aga Eesti on üsna väike ja minu arvates on kõige olulisem ikkagi see, et inimestel oleks maal midagi teha. Kui inimestel on tööd, mis neile sobib, ja nende potentsiaali on kohapeal kasutatud, siis nad ka tulevad sinna. Alguses võib-olla käivad mingi kauguse tagant ja hiljem, võimaluse avanedes, kolivad ka elama. Nii et selles mõttes ma ei näeks seda nii traagiliselt. Me ei saa kunstlikult ehitada selliseid võimalusi, et inimesed lähevad ükskõik kuhu. Nad lähevad ikkagi sinna, kus neil on töökohad ja elu areneb. Nii et järjekord on selles mõttes loogiline – kõigepealt võimalused ettevõtluse arenguks ja töökohtadeks, seejärel tulevad ka inimesed. Jällegi, kui tekib ja süveneb poliitiline tahe luua noortele peredele soodustusi, siis kindlasti saab neid võimalusi eelnõu menetlemise käigus arutelu alla tuua. Nii et kui on huvi, siis soovin häid poliitilisi konsultatsioone selle nimel.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 171 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 171 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 9. märtsi kell 17.

Läheme edasi. Viies päevakorrapunkt on Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Nele Parresti Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 179 esimene lugemine. Ma  tutvustan lühidalt menetluse korda. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti ettekanne kuni 20 minutit ja siis Riigikohtu liikme kandidaadi Nele Parresti ettekanne kuni 5 minutit. Kummalegi ettekandjale võib esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Me teeme ka lõpphääletuse, mis on salajane. Aga nüüd palun, põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud Nele Parrest! Head külalised! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu esmaspäeval, 15. veebruaril 2016. aastal. Peale komisjoni liikmete olid kutsutud külalistena Priit Pikamäe, Riigikohtu esimees, ja Nele Parrest, Riigikohtu liikme kandidaat. Riigikohtu esimees selgitas, et ta on esitanud Riigikogule otsuse eelnõu, millega teeb ettepaneku nimetada Nele Parrest alates 2016. aasta 2. maist Riigikohtu liikmeks. Riigikohtu esimees märkis, et oktoobris 2015 otsustas Riigikogu vabastada ametist riigikohtunik Tõnu Antoni. Kohtute seaduse § 53 lõike 2 alusel kuulutas Riigikohtu esimees Riigikohtu uue liikme leidmiseks välja avaliku konkursi, kus kandideerisid õiguskantsleri asetäitja-nõunik Nele Parrest, Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Tiina Pappel, vandeadvokaat Urmas Kukk ja Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Madis Ernits.
Tulenevalt kohtute seaduse § 55 lõikest 4 kuulas Riigikohtu esimees ära Riigikohtu üldkogu ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse ning otsustas esitada Riigikogule riigikohtuniku ametisse nimetamiseks õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Nele Parresti kandidaatuuri. Riigikohtu esimees tõi välja, et kandidaat Nele Parresti kasuks räägib kindlasti see, et tal on väga ulatuslikud teadmised haldusõigusest ja lisaks sellele ka põhiseaduslikkuse järelevalvest. Nele Parresti senist tegevust ning töökogemust silmas pidades on Riigikohtu esimees jõudnud järeldusele, et ta on kõige sobivam kandidaat Riigikohtu liikme ametikohale.
Riigikohtu liikme kandidaat rääkis endast ja oma senisest töökogemusest. Ta on lõpetanud 2001. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja omandanud 2005. aastal sealsamas magistrikraadi. Praegu õpib ta Tartu Ülikooli doktoriõppes. Pärast ülikooli lõpetamist 2001. aastal alustas ta tööd Justiitsministeeriumis õigusloome osakonna avaliku õiguse talituse nõunikuna ja liikus sealt 2004. aastal edasi Õiguskantsleri Kantseleisse, kus töötab siiani. Riigikohtu liikme kandidaat märkis, et ta on Õiguskantsleri Kantseleis olnud väga erinevatel ametikohtadel. Ta on olnud nõunik, õiguskantsleri asetäitja ning juhtinud osakondi. Tema peamine vastutusala Õiguskantsleri Kantseleis on olnud ombudsmani valdkonna juhtimine, mis ei erine väga palju kohtunikutööst, kus peab lahendama konkreetse inimese kaasust. Erinevus on vaid selles, et õiguskantslerit ei seo nii ranged menetlusnormid ning tema kontrolliulatus on laiem, sest peale õiguspärasuse saab õiguskantsler kontrollida ka hea haldustava järgimist. Riigikohtu liikme kandidaat lisas, et Õiguskantsleri Kantseleis on tema vastutada olnud kinniste asutuste kontrollimine, mis hõlmab nii politseiasutusi, arestimaja, psühhiaatriahaiglat kui ka erihoolekandeasutusi ning muid sotsiaalhoolekande valdkonda kuuluvaid asutusi, kus isikuid võidakse nende tahte vastaselt kinni hoida. Samuti on olnud tema vastutada kohtutega seonduv. Õiguskantsler on ainus kohtusüsteemiväline institutsioon, kellel on õigus algatada distsiplinaarmenetlust kohtuniku vastu. Nimetatud avalduste lahendamine on olnud Riigikohtu liikme kandidaadi põhivastutus juba pikemat aega. Lisaks on ta õiguskantsleri esindajana kohtute haldamise nõukoja liige, st tal on küllalt hea ülevaade sellest, millised on kohtute juhtimise ja haldusega seonduvad probleemid.
Komisjoni liikmed kuulasid Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kandidaadi ära ning esitasid küsimusi. Muu hulgas küsiti Riigikohtu liikme kandidaadilt, milline peaks tema arvates olema Eesti Riigikohtu liikmete arv, arvestades seda, et näiteks USA-s, mis on väga suur riik, on ülemkohtu liikmeid vaid üheksa. Riigikohtu liikme kandidaat vastas, et see, kui suur on riigi kõige kõrgem kohus, sõltub paljuski sellest, millised on selle kohtu ülesanded. Teadupärast on Riigikohtu eripära see, et tegemist on teatud valdkondades kõige kõrgema kohtuga, mis ühtlasi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. See tähendab, et väga suurt kompetentsust on vaja nii kõikides valdkondades kui ka põhiseaduslikkuse järelevalves. Seetõttu Riigikohtu liikme kandidaat ei arva, et Riigikohus oleks liiga suur, pigem on olnud õigusteaduslikke diskussioone selle üle, kas Eestis oleks vaja eraldi konstitutsioonikohut. Riigikohtu liikme kandidaat märkis, et tema isiklikult ei näe tungivat vajadust konstitutsioonikohtu järele.
Veel tunti komisjonis huvi Riigikohtu liikme kandidaadi seisukohtade vastu, mis puudutavad põhiseaduskomisjonis arutusel olnud õiguskantsleri ettepanekut viia välismaalaste seadus kooskõlla põhiseadusega. Küsiti, mida Riigikohtu liikme kandidaat arvab hüpoteetilisest lahendusest, mille kohaselt välismaalaste seaduses ei sätestataks eraldi alust elamisloa saamiseks, et registreeritud elukaaslase juurde elama asuda, vaid samasooliste partnerite puhul nähtaks elamisloa saamiseks ette mingi muu lahendus. Riigikohtu liikme kandidaat vastas, et see sõltub sellest, kuidas vastav alus seaduses formuleerida ja kas see annab samasoolisele elukaaslasele perekonna põhiõigusest tuleneva õiguse Eestis elada. Samuti küsiti, kas Riigikohtu liikme kandidaadi arvates langeb eestikeelne sõna "perekond" oma tähenduselt kokku teistes Euroopa Liidu riikide keeltes samas kontekstis kasutatava sõnaga või on võimalik, et kõnealuse sõna juriidiline tähendus võib olla eri riikides erinev. Nele Parrest vastas, et sõna "perekond" juriidiline tähendus oleneb sellest, kuidas seadusandja on lihtseaduses selle paika pannud ja millised on õiguslikud järelmid. Teine küsimus on see, kuidas peaks perekonna mõistet sisustama põhiseaduses, mis on abstraktsem dokument. Kui vaadata praeguse hetke õiguslikke arusaamu Euroopa õigusruumis, eeskätt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, siis pigem lähtutakse laiemast perekonna mõistest. Lisaks küsiti, kas Riigikohtu liikme kandidaat leiab, et perekonna mõiste peab olema väga täpselt juriidiliselt defineeritud. Kandidaat vastas, et tema nii ei arva, vaid leiab, et õigusnormid peaksid olema võimalikult abstraktsed ning võimaldama ajaga kaasas käivat sisustamist ja tõlgendamist. Pigem tuleb hoiduda väga kitsast ja detailsest mõistete määratlemisest. Normide avatus võimaldab leida kõige õiglasemaid ja kohasemaid lahendusi.
Mida komisjonis otsustati? Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 23. veebruariks 2016, panna eelnõu lõpphääletusele, määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet ning teha Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõike 3 järgi Riigikohtu liikme kandidaadile Nele Parrestile ettepanek esineda Riigikogu ees kuni viieminutilise ettekandega. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Palun kõnepulti Riigikohtu liikme kandidaadi Nele Parresti!

Austatud Riigikogu! Mul on suur au seista teie ees Riigikohtu kohtuniku kandidaadina. Riigikohtunikul ei saa olla nn tegevusprogrammi, kohtunik peab lahendama tema ette jõudvaid kaebusi, lähtudes põhiseadusest, seadusest ja järgides südametunnistust. Sestap peatun järgnevas sõnavõtus põgusalt vaid mõnel tänast Eesti riigi- ja haldusõigust puudutaval teemal.
Õigusteaduse, täitevvõimu, seadusandja ja ka kohtute ees seisab mitmeid väljakutseid. Teada-tuntud on sellised teemad nagu haldusterritoriaalne reform, demograafiast tulenevad mõjud, pagulaskriis, riigireformiga seotud küsimus, kas me vajame haldusorganisatsiooni reguleerivat halduskorraldusseadust. Ma peatuksin pikemalt kolmel märksõnal.
Esiteks, julgeolek. Nii õigusteadus, õigusloome kui ka õiguspraktika on senini enam tegelnud isikuandmete varjatud kogumise teemaga süüteomenetluses ehk siis lühidalt jälitustegevusega kriminaalmenetluses. Tulenevalt muutunud julgeolekuolukorrast on aga varjatud andmetöötlusega seonduv muutumas üha olulisemaks haldusmenetluses, st enne süüteomenetlust ja süüteomenetluse väliselt. Haldusõigusega tegelejate, nii teadlaste kui ka praktikute jaoks on see valdkond, mida just palju ei teata ega tunta. Seetõttu tuleb kindlasti tähelepanelik olla, et haldusõiguslik käsitlus Eestis suudaks ajaga kaasas käia, tagamaks ühest küljest avaliku korra ja teisalt põhiõiguste piisava kaitse.
Sellega haakub vahetult teine teema – infotehnoloogiliste vahendite kasutamine. Haldusmenetlus on see kanal, mille kaudu inimene suhtleb avaliku võimuga kõige sagedamini, olgu selleks siis sotsiaaltoetuse taotlemine, juhi-, ehitus- või tegevusloa saamine või lihtsalt teabenõude esitamine. Siin on tulemas aga mitu põhimõttelist muudatust, mis nõuavad tasakaalukaid lahendusi. Näiteks probleem n-ö automatiseeritud haldusakti andmisel, kus õiglast lahendust kaaluv ametnik asendatakse pelgalt arvutiprotsessiga. Või siis küsimus, kas kõik Eesti inimesed on valmis selleks, et mis tahes avaldused ja taotlused tuleb asutusele esitada elektrooniliselt. Või see, et ettekirjutus või toetuse andmisest keelduv otsus saadetakse inimesele temalt nõusolekut küsimata elektronpostiga näiteks eesti.ee aadressile. Jah, Eesti edulugu elektrooniliste kanalite kasutamisel väärib tunnustust. Sellele vaatamata küsiksin, kas me oleme juba sealmaal, et julgeme kinnitada: kirjaoskus võrdub arvuti kasutamise oskusega.
Viimase märksõnaga osutaksin puudega inimestele. Minu hinnangul on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Eesti liitumine puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, täpsemalt, millised järelmid on liitumisel nii õigusteooriale, õigusloomele kui ka õiguspraktikale. Nimelt paneb konventsioon riigile mitmeid positiivseid kohustusi ja lähtub arusaamast, et avalik võim peab kohandama end puudega inimese vajadustega, mitte vastupidi. Kõlab ju suurepäraselt, kuid mida see tegelikkuses tähendab? Kus on põhiseadust ja konventsiooni vaadates õige tasakaal ühest küljest puudega inimese õiguste ja teisalt avalike kulude vahel? Milliseid meetodeid tuleb kasutada, et see õige tasakaal leida? Näitlikult, kas piisab sellest, kui ratastoolis inimene peab ametniku vastuvõtule pääsemiseks paluma abi asutuse töötajalt või tuleks õigusaktiga kehtestada nõue, et kõik asutused peavad asuma esimesel korrusel? Need ja mitmed teised lahendamist vajavad küsimused seisavad Eesti haldusõiguse, haldusorganisatsiooni ja halduskohtute ees.
Töötamine Riigikohtus riigikohtunikuna on Eesti juristile kõrgeim tunnustus. See annab võimaluse otsustavalt kaasa rääkida õiguspraktika kujundamisel ja põhiseaduslike väärtuste kaitsmisel. Olen valmis andma sellesse oma parima panuse, kui austatud parlament sellega nõus on. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja tulevane riigikohtunik! Ma küsin sama asja, mida ma põhiseaduskomisjonis küsisin. USA-s elab üle 300 miljoni inimese, Eestis napilt üle ühe miljoni. Ühendriikides on üheksa ülemkohtu liiget, meil 19. Kas Eesti inimeste õigused on siis tunduvalt paremini kaitstud kui ameeriklaste omad? Meil ei ole ka konstitutsioonikohut ja te ütlesite, et seda ei ole tegelikult vaja. Kas seda ei ole vaja sellepärast, et Euroopa Inimõiguste Kohus on olemas ja küllap nad seal siis klativad?

Aitäh küsimuse eest! Rahvusvahelise praktika kasutamine Eesti enda asjadele lahenduste leidmiseks on kahtlemata alati teema, mis väärib kaalumist. Siiski oleksin selles äärmiselt ettevaatlik, et võtta teiste riikide kogemusi ja praktikaid n-ö muutmata kujul Eesti oludesse üle. Et hinnata seda, kas mingi asutuse töötajaskond, ametnikkond, kohtunikkond on piisav või mitte, tuleb alati tähelepanelikult vaadata, mida see konkreetne asutus, näiteks kohus, teeb, mis on tema pädevuses, kui suur on töökoormus, kui palju avaldusi, kaebusi ja probleeme ta peab lahendama. Eesti eripära on tõepoolest see, et meie kõrgeim kohus, Riigikohus on kõrgeima astme kohus sisulistes asjades – see puudutab tsiviil-, haldus- ja kriminaalasju, ka väärteoasju – ja täidab samal ajal ka põhiseaduskohtu ehk siis konstitutsioonikohtu rolli. Minu hinnangul on Eesti valik, et meil on 19 riigikohtunikku, põhjendatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud preili kandidaat! Te rääkisite siin põhiõiguste kaitsest ja tõite näiteks selle, kas ratastooliga saab või ei saa asutusse mugavalt sisse. Kahtlemata on see väga oluline olmeküsimus ning iga ühiskonna ülesanne on kaitsta nõrgemaid, väeteid ja kõige kaitsetumaid. Selle tõttu ma küsin teie seisukohta. Kui teie kui tulevase kohtuniku lauale peaks jõudma küsimus, kas me peaksime kaitsma neid kõige-kõige väetimaid ehk veel sündimata inimesi, milline on siis teie arvamus? Kas teie meelest on abordi tegemine Eesti põhiseaduse valguses, mis ütleb, et kõigil on õigus elule, õige või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Abordi puhul on tegemist väga keerulise teemaga, sest sellega seonduvad erinevad maailmavaated, erinevad väärtused, erinevad arusaamad õigusest ja moraalist. Minu hinnangul on seadusandja leidnud Eesti seadustes praegu tasakaalu nende erinevate huvide, õiguste ja väärtuste vahel. Teisisõnu, Eestis on abort teatud eeldustel, teatud piirides lubatav ja seaduslik.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma küsin planeeritava haldusreformi kohta. Kas teie arvates võib see olla kuidagi vastuolus põhiseadusega? Kui see on vastuolus, siis milles vastuolu seisneb? Minu jaoks näiteks selles vastuolu ei ole, kui öeldakse, et omavalitsuses peab olema 5000 inimest või 30 000 inimest, selles sisuliselt erinevust ei ole – kui riik paneb selle arvu paika, siis seaduse mõttes minu meelest seal mingit erinevust ei ole. Kas te näete selle haldusreformi puhul mingit vastuolu põhiseadusega?

Aitäh! Käesoleval hetkel olen ma ilmselt sama tark kui teie. Teisisõnu, meil on tegemist alles eelnõuga, kusjuures puudub täpne ülevaade sellest, milliseks haldusreform tegelikkuses kujuneb. Puudub täpne ülevaade, millised ülesanded omavalitsustele jäävad, millised ülesanded ära võetakse, milline on rahaline panus selleks, et neid ülesandeid täita. Mis on kindlasti eelnõu vaadates mõtlemapanevad kohad, on esiteks ajaline perspektiiv. Teisisõnu see, et Riigikogu jõuaks kõik eelnõud piisava ajavaruga vastu võtta ja et neid jõutaks piisava ajavaruga ka juba ellu rakendada, ilma et meil tuleksid kohalikud valimised olukorras, kus on veel võimalikud vaidlused selle üle, kas tegemist on põhiseaduspärase reformiga või mitte. See on kindlasti üks aspekt. Teine aspekt puudutab n-ö rakendusseaduse eelnõu, kust me saame täpsema ülevaate, milline on siis kas praegune või võib-olla ka uus nägemus sellest, milliseks kujunevad omavalitsuse ülesanded. Nii et lõplikku vastust ma paraku hetkel ei oska anda.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu kohtuniku kandidaat! Mul on ka küsimus nõrgemate kohta. Kui kaks meest elavad ilusasti kokku ja tahavad lapsendada. Kuidas te hindate nüüd lapse õiguste ja huvide kaitset niisuguses koosluses, tema kaitstust ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni ja Euroopa Liidu dokumentide taustal?

Aitäh! Lapsendamise puhul on esimene, kõige olulisem põhimõte, mida alati tuleb silmas pidada, see, et täiskasvanul ei ole lapsendamise õigust, vaid lapsel on õigus vanemale. Teisisõnu, alati tuleb esiplaanile seada laps ja tema õigused, mitte vastupidi. See, kas samasooline paar pakub lapsele piisavalt turvatunnet, kas samasooline paar suudab tagada lapsele piisava perekonna, täisväärtusliku elu, sõltub nendest konkreetsetest täiskasvanutest. Põhimõtte pinnalt ei ole ma selle vastu, et samasooline paar võib last kasvatada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud riigikohtunikukandidaat! Te rääkisite kodanike põhiõigustest ja nende kaitsmise vajadusest. See on kindlasti igavesti kestev teema. Minu küsimus on aga järgmine: kas Odini sõdalased, kes praegu on oma liikumist algatamas, on omaalgatuslik jõuk või legitiimne kodanikualgatus? Kas Kaitseliidu ülemal on õigus soovitada nende Facebooki lehega liitunud kaitseliitlastel hakata organisatsioonist välja astuma?

Aitäh küsimuse eest! Tunnistan, et ma ei ole kogu Odini liikumise maailmavaatelise poolega, juriidilise poolega väga kursis, mistõttu hoiduksin ka seisukohavõtust ega hakkaks neid mingi märksõna abil kirjeldama. See, kas kaitseliitlased peaksid sinna kuuluma või mitte, on eetika, moraali küsimus, milles Kaitseliit peaks kindlasti oma sisemise seisukoha kujundama.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Viitasite oma sõnavõtus puuetega inimeste õiguste konventsioonile ja sellele, kuidas see muudab meie õigusakte ja praktikaid, kas ja kuidas on tagatud puuetega inimeste õigused ja kuidas leida tasakaal nende asjade vahel. Kuna te olite päris konkreetne, siis on ka minul konkreetne küsimus sellel teemal. Artikkel 33 kohustab riiki looma sõltumatu järelevalveorgani. Konventsioon allkirjastati juba 2007. aastal ja ratifitseeriti 2012. aastal, aga riik pole senini suutnud seda organit luua. Kaalutud on ka selle ülesande andmist õiguskantsleri institutsioonile. Milline on teie arvamus ja hinnang selle järelevalveorgani loomise protsessile ja kus see võiks ideaalis ikkagi paikneda?

Aitäh! Jah, viimase aja rahvusvaheline trend on, et kui luuakse mingi uus inimõiguste instrument, siis kirjutatakse sellesse sisse, et iga liikmesriik peab riigisiseselt määrama, nimetama või looma organi, kes tegeleks konkreetse valdkonnaga süvendatult. Nii näiteks tegeleb õiguskantsler praegu väärkohtlemise ennetamisega kinnistes asutustes. Tõepoolest, puuetega inimeste õiguste konventsioon näeb samamoodi ette, et selline riigisisene instrument peaks olemas olema. On selge, et Eesti on väike riik ja peaks võimaluse korral vältima igasuguste uute organite loomist, sest meil on konkreetses valdkonnas lihtsalt piiratud inimressurss, piiratud arv eksperte. Seetõttu võiks pigem kontsentreerida valdkonna ülesanded ühte konkreetsesse organisse. Mis on siin kõige parem valik ja lahendus, eks seda tuleb lähtuvalt konkreetsest valdkonnast ja konkreetsest olukorrast analüüsida. Siin on võimalikud mitmesugused variandid.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud Nele Parrest! Minu küsimus on natuke isiklikku laadi ja tuleb teie sõprade suust, kes ühtlasi on ka minu valijad. Seoses uue töökohaga peate hakkama tööl käima Tartus, samas on teie abikaasa tunnustatud ringkonnakohtunik Tallinnas. Kas sellega seoses te kolite Tartusse ja teie abikaasa hakkab käima tööl Tallinnas või jääb pere elama Tallinna ja teie hakkate tööl käima Tartus?

Aitäh küsimuse eest! Me kolime Tartusse ja abikaasa on see, kes hakkab sõitma, sest väikese lapsega ei ole võimalik nii, et ema sõidab Tallinna ja Tartu vahet.

Peeter Ernits, palun vabandust! Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele on Riigikogu liikmel õigus selles päevakorrapunktis esitada kummalegi ettekandjale vaid üks küsimus. Nii et palun vabandust, Peeter Ernits! Läheme edasi. Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Meie põhiseadus defineerib meid demokraatliku vabariigina. Demokraatia üks tunnus on vabad ja läbipaistvad valimised. Eestis on paraku aga valimisprotseduure, mis ei ole kuidagi erapooletult vaadeldavad. E-valimiste puhul ei saa kunagi garanteerida, et inimest ei mõjutatud, kui ta valimisotsust tegi, me ei tea, kas inimene hääletas ühe korra, kas ta näiteks ei kogunud kokku teiste ID-kaarte. Kas teie hinnangul vastavad e-valimised demokraatlikes riikides valimisprotseduuridele esitatavatele üldistele läbipaistvuse ja ühetaolisuse nõuetele?

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt ehk siis n-ö abstraktselt põhiseaduse pinnalt olen ma kindlasti elektroonilise hääletamise pooldaja, mis ei tähenda seda, et mõnel konkreetsel juhtumil, konkreetsel elulisel näitel ei võiks olla rikkumisi.

Igor Gräzin, palun!

Hea kolleeg! Maadevahetust uuriti kaheksa aastat. Kaks korda kvalifitseeriti asi ümber, kolmas kord kvalifitseeriti sisuliselt valesti ja rakendati eelmist paragrahvi. Seitse aastat uuriti Enimexi asja. Kas te leiate, et meie menetlustähtajad on, nagu seadus ütleb, mõistlikud? Või on probleem lihtsalt selles, et meie prokuratuuris ei ole veel välja kujunenud, ütleme, kindlat tööharjumust, et see vajab kasvatamist? Ma arvan, et tööharjumuse kasvatamise üks oluline meetod oleks menetlustähtaegade taastamine. Mis on teie seisukoht? Kaheksa aastat väntsutamist süüdistuses, kuus kuud tingimisi – see ei ole minu arvates proportsionaalne.

Aitäh! Maadevahetuse asjas on Riigikohus oma seisukoha kujundanud, mistõttu ma hoiduksin selle konkreetse kaasuse kommenteerimisest. Menetlustähtaegade seadusega sätestamise teema väärib kindlasti kaalumist, kuid see sõltub väga palju sellest menetlustoimingust, millele tähtaeg kehtestada. Paratamatult tuleb alati küsida, mis saab siis, kui sellest tähtajast kinni ei peeta. Kas see on sanktsioneeritav ja kas see peaks olema sanktsioneeritav? Toon ühe abstraktse näite. Ütleme näiteks, et kehtestame seaduses nõude, mille järgi halduskohtu esimese astme menetlus võib kesta kaks kuud. Kui kaks kuud saab mööda, mis siis saab? Teisisõnu, siin ei ole põhimõtteliselt võimalik sanktsioneerida, tagajärjeks on pigem õigusemõistmise alavääristamine. Mis ei tähenda aga seda, et mõnes valdkonnas, mõningates menetlustoimingutes ei võiks menetlustähtaegade kehtestamist kaaluda. See sõltub väga palju konkreetsest detailist.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh! Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Mul on hästi lühike küsimus ja ma tahaksin konkreetset vastust, kas jah või ei. Mis te arvate, kas 5,2% Eesti Vabariigi territooriumist on okupeeritud või ei ole?

Aitäh! Paraku ma vastan siiski paari lausega. Teie küsimus taandub põhimõtteliselt küsimusele, milline tähendus on juriidikas faktil. Me teame, kust jookseb Tartu rahulepingu järgne piir, me teame, kust jookseb praegu kontrolljoon, ning me teame, kust hakkaks tulevikus, kui Eesti ja Venemaa vaheline piirileping saab oma lõpliku, kehtiva õigusjõu, see piir jooksma. Ühtlasi teame ka, et alates 1990. aastate algusest või keskpaigast on Eesti riik aktsepteerinud seda, et need alad, mis jäävad teisele poole kontrolljoont, on Venemaa käes, et nendel aladel ei ole Eesti riik end kehtestanud. Ehk siis lühidalt kokku võttes on küsimus selles, milline tähendus juriidilises mõttes anda sellele, et Eesti riik on aktsepteerinud, et need alad on Venemaa käes. Juhul kui see küsimus peaks kunagi jõudma Riigikohtu ette, eks mul siis, kui parlament mulle selle võimaluse annab, oleks muu hulgas võimalik selle lahendamisel kaasa rääkida.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea küsimustele vastaja, Riigikohtu liikme kandidaat! Vastus eelmisele küsimusele oli küll selline, et nenditi fakte, mida me teame. Tuletan meelde, et siiamaani piirileping ei ole kehtiv ning me lähtume mittekehtivast piirilepingust. Sellest tulenevalt on sinnapoole kontrolljoont jäävad alad järelikult okupeeritud. Kuid ma tulen tagasi põhiseaduskomisjoni esimehe ettekande juurde, kus ta rõhutas, et kui te põhiseaduskomisjonis küsimustele vastasite, siis te pidasite väga vajalikuks jätta perekonna definitsioon n-ö abstraktseks, et aegade muutudes saaks seda oludega kohandada. Siit ka küsimus. Kas on õige, et perekonna definitsiooni muudab või kujundab ümber kohtunik, kes ei ole saanud rahvalt mandaati, või sõnastab perekonna definitsiooni siiski parlament, kes on saanud valijatelt mandaadi kaitsta nende huvisid?

Küsimus, mida me Riigikogu põhiseaduskomisjonis arutasime, oli see, kuidas mõtestada perekonda ja perekonna põhiõigust põhiseaduse tasandil. Ma tõepoolest nentisin, et tegemist on abstraktse mõistega, mida tuleb sisustada lähtudes Eesti ja Euroopa tänapäevasest õigusruumist. See ei välista loomulikult, et seadusandja otsustab konkreetses valdkonnas, konkreetses seaduses perekonna mõistet ühel või teisel viisil kitsamalt sisustada. See on kindlasti võimalik, aga siis tuleb alati vaadata, millised on õiguslikud järelmid ja kas selline seadusandjapoolne perekonna mõiste sisustamine mingis valdkonnas koos konkreetsete õiguslike järelmitega on põhiseadusega kooskõlas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kandidaat! Mulle tundub kohati, et me kuulame siin ühte poliitikut, mitte riigikohtuniku kandidaati. Aga ma lähen küsimuse juurde. Nagu te kinnitasite, on Riigikohus Eesti kõrgeim kohus ja meie kõrgeim seadus on põhiseadus. Täpselt nii ongi. Vastavalt Euroopa Liiduga liitumise referendumile võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et Eesti põhiseaduse aluspõhimõtteid ei rikuta. ESM-iga liitumisel sedastas Riigikohus, et referendumiga saadud võimu Euroopa Liidule loovutamise mandaat on ammendunud. Kuidas te hindate põhiseaduslikkuse seisukohalt Euroopa Kohtu ja Euroopa Komisjoni otsuste kohustuslikkust ja primaarsust meie seaduste, kaasa arvatud põhiseaduse suhtes?

Aitäh! Mul ei ole hetkel Riigikohtu lahendit ESM-i kohta ees, mistõttu ma ei saa seda otseselt tsiteerida. Riigikohus, nii nagu mina seda otsust mõistsin, sedastas, et kui Eesti rahvas kiitis rahvahääletusel heaks põhiseaduse täiendamise seaduse, siis ta andis veksli, et me oleme valmis kuuluma Euroopa Liitu ja ka muutuvasse Euroopa Liitu. Kuid ühtlasi sedastas Riigikohus, et kuskil on piir, kus tuleks uuesti küsida rahvalt, kas Euroopa Liitu kuulumine on Eesti rahva jaoks jätkuvalt kohane ja sobiv. Teisisõnu tuleks olukorras, kus muutuv Euroopa õigustik läheb vastuollu meie põhiseadusega, rahvalt uut mandaati küsida. Mis hetkel see piir kätte jõuab, on abstraktselt väga keeruline öelda. Kindlasti tuleks siis, kui hakatakse muutma aluslepinguid, tõsiselt kaaluda ja analüüsida, kas konkreetne aluslepingute muudatus on jätkuvalt kooskõlas põhiseadusega või ei ole. Aga nagu ma ütlesin, abstraktselt on siin väga raske konkreetsemaks minna.

Olga Ivanova, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Te olete töötanud tükk aega Õiguskantsleri Kantseleis ja seoses sellega ma küsin järgmist. Võib-olla te olete kuulnud, et Kohtla-Järvel tekkis masendav olukord, kus korralikud inimesed, kes olid oma küttearved kinni maksnud, jäid külma kätte. Siis, kui väljas oli 21 külmakraadi, oli korteri temperatuur –4. Kas te peate õigeks, et inimene, kes on korralikult arveid maksnud, korralikult käitunud, kellel ei ole võlgu, satub sellisesse olukorda, sest tema naaber ei ole korralik inimene ega arvesta sellega, et tema võla tõttu tekib tema kõrval elavatel inimestel koormus, mida nad ei suuda kanda? Nad ei saa ju oma naabri võlgu kinni maksta.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, selle teemaga pöörduti ka õiguskantsleri poole ja sel nädalal, või oli see eelmisel nädalal, andis õiguskantsler vastuse. On mõneti kahetsusväärne, et ajakirjanduses seda küsimust võib-olla veidi tendentslikult kajastati, kuid see vastus ühtis kindlasti ka minu arusaamaga sellest, kas ja mida ja kuidas tuleks sel puhul õiguslikult hinnata ja lahendada. Kõnealune probleem paneb sisuliselt küsima, kelle n-ö koormus või risk see on, et selline olukord tekib. Tegemist on äärmiselt kompleksse õigusküsimusega, kus ühest küljest tuleb vaadata, millised võimalused on inimesel seda olukorda vältida, millised võimalused on ühistul, ühistu liikmel, kohalikul omavalitsusel teha nii, et selline olukord üldse ei tekiks. Teisalt on arusaadav ka see, et küttevõlgu ja sellest tulenevat riski ei saa jätta üksnes kütteettevõtja kanda. Kui tegemist on väikese kohaga ja väikese ettevõttega, kes peab kaugkütte tagama, ja enamik elanikke kütte eest ei maksa, siis on tagajärg lihtsalt kaugkütteettevõtja pankrot ja kõik on soojast ilma. Teisisõnu, selle riski jätmine n-ö äririskina puhtalt ettevõtja kanda ei ole ka kohane lahendus. Kokkuvõtlikult võib öelda, et jah, see olukord on äärmiselt kahetsusväärne, see vajab lahendusi, aga lahendused ei ole lihtsad. Lahenduseks ei saa olla lihtsalt see, et ettevõtja peab kütma, sõltumata sellest, kas talle makstakse või mitte. Siin on kindlasti avalikul võimul kaitsekohustus, kuid millised täpselt peaksid lahendused ja meetmed olema, see nõuab väga paljude aspektide koosanalüüsi.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Nele Parrest! Teil on suurepärane töökogemus Õiguskantsleri Kantseleist ja nüüd te suundute Tartusse. Kas ja kuivõrd te olete valmis kaasa lööma ka akadeemilises sfääris? Kas te olete valmis õppejõu tööd tegema või tunnete soodumust teadustööks? Millised on teie varasemad kokkupuuted akadeemilise sfääriga? Aitäh!

Aitäh! Nii nagu juba eespool öeldud, õpin ma praegu jätkuvalt doktorantuuris. Olen aastaid õpetanud tudengeid Tartu Ülikoolis ja sellega ma soovin ja tahan jätkata. Eesti haldusõiguse juristide järelkasv on üks teema, mis on mul väga südame küljes. Kindlasti tahan siin anda oma panuse, et asi läheks paremuse poole.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kandidaat! Kas te olete nõus väitega, et veel rohkem kui otsuste kvaliteet mõjutab kogu kohtusüsteemi usaldusväärsust kohtunike endi usaldusväärsus? Kahetsusväärselt on viimase paarikümne aasta jooksul olnud väga mitmeid värvikaid kaasusi, tuntumad nendest Ardi Šuvalovi ja Ain Truu kaasus. Loomulikult mõjutavad need ka väljastpoolt Eesti suunas vaadates hinnangut meie kohtu usaldusväärsusele. Kas siin on mingit rohtu, kuidas seda asja saaks parandada? Teiseks, kas te leiate, et kohtunikule peaksid kehtima täpselt sama ranged nõuded ja teda tuleks kohelda altkäemaksu võtmise korral samamoodi kui tavakodanikku või ärimeest, kes on sama suures ulatuses altkäemaksu võtnud?

Aitäh! Kõik on seaduse ees võrdsed, nii ka kohtunikud. See oleks vastus teie küsimuse teisele poolele. Aga loomulikult olen ma nõus sellega, et kohtunike suhtes kehtivad kõrgendatud eetikanõuded. Kohtunikel on olemas ka oma eetikakoodeks, mis kohustab kohtunikku olema väärikas mitte üksnes töö ajal, vaid ka mis tahes muul ajal ja tunnetama seda vastutust, seda rolli, mida kohtunikuamet inimesele eluaegse ametina kaasa toob. Kas meil on üldse praegu probleeme kohtunikueetikaga ja kas siin peaks midagi parandama? Tunnistan ausalt, ma ei tunneta, et käesoleval ajal oleks mingi põletav probleem, mis paneks küsima, kuidas kohtunike korpus töötab. Mina pigem usun Eesti kohtusüsteemi ja Eesti kohtunikesse.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Kõigepealt tahan väga tunnustada teie tööd nii Õiguskantsleri Kantseleis kui ka õppejõuna. Tean mitut tudengit, kes on teie loengute kuulajad. Mu küsimus puudutab elatist, tahaksin lihtsalt kuulda teie arvamust. Praeguste seaduste järgi on elatis seotud alampalgaga, näiteks toimetulekutoetuse arvestamisel, automaatselt on elatis 50% alampalgast, kui ei minda kohtusse. Ja kohtunikud võtavad elatise määramisel samuti väga tihti aluseks selle 50%. Samas on erivajadustega inimeste pension tihtipeale väga väike ja neid erinevaid lahendeid ei tule. Kuidas teile tundub, kas oleks aeg või vähemalt mõte arutada teemat, et elatis ja võib-olla veel mõned määrad, kas või soovituslik lasteaiakohatasu, siduda lahti alampalga tõusust või alampalgast?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult peab mis tahes määrade puhul alati kriitiliselt vaatama, mis on tänases Eesti sotsiaalses olustikus kohane ja sobiv. Elatise puhul on alati see nüanss, näiteks lapsele elatise maksmisel, et sellel konkreetsel täiskasvanul võib olla uus pere, uued lapsed, ja nende olukord ei tohi minna halvemuse poole. Ma loodan ja usun, et kohtunikud leiavad oma töös õige tasakaalu inimeste erinevate õiguste vahel. Kas siduda lahti alampalgast? Jah, see on kindlasti kaalumist väärt, aga pean kahetsusväärselt olema taas üldsõnaline ja ütlema, et väga palju sõltub konkreetsest olukorrast ja toetusest, teemast, rahasummast.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ühes küsimuses, mis esitati pisut süüdistavas kõneviisis, nähti teis praeguses vastaja rollis natukene liiga palju poliitikut. Siin on tõenäoliselt üsna suur erinevus Eesti ja USA vahel, sest seal on täpselt teada, et kui üks riigikohtunik ära sureb, siis balanss muutub, st on täpselt teada, kes on konservatiivid, kes on liberaalid. Nii et ei olegi veel päris selge, kas kramplik eemalehoidmine poliitikast ongi väga õige. Meie poliitilisel maastikul on jälle võib-olla rohkem probleem nende poliitikutega, kes kipuvad olema kohtumõistjad. Minu küsimus on aga selline: mis teemal te kirjutate doktoritööd?

Aitäh! Doktoritöö on väga keerulise nimega, aga ma üritan seda juriidilisest keelest tavakeelde ümber panna. Põhimõtteliselt puudutab mu doktoritöö sellist olukorda, kus näiteks kohalik omavalitsus on sõlminud G4S-iga parkimisjärelevalve lepingu, mille alusel erasektor täidab avalikku ülesannet. Vaatluse all on, kas ja kuidas riik või kohalik omavalitsus teeb järelevalvet eraisiku üle – millised õiguslikud suhted tekivad, kas ja mis vormis seda järelevalvet tehakse.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu kohtuniku kandidaat! Kas tohib küsida, mis on teie maailmavaade? Kas te loete ennast liberaaliks või konservatiiviks?

Aitäh! Eesti kohtunike eetikakoodeks ütleb, et kohtunik peaks hoiduma poliitilistest sõnavõttudest. Seetõttu, kuigi ma ei ole veel kohtunik, vaid alles loodan parlamendi toetusele, jätaksin selle enda teada.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimisi? Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Viis pluss kolm minutit.

Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kandidaat! Võtan sõnasabast kinni ja lähtun ka sellest, mida kolleeg Enn Eesmaa ütles Ameerika kohtunike maailmavaate kohta. Nagu me aru saame, on praegusel kandidaadil maailmavaade olemas, aga ta jätab selle enda teada. Tegelikult siiski mitte. See, miks me küsimusi esitasime, oligi selle jaoks, et saada teada kohtunikukandidaadi maailmavaadet. On väga kurb, et ma pean ütlema sedasama, mis ma ütlesin eelmine kord, kui me siin Riigikohtu liikme kandidaati kinnitasime: kõik olid valed vastused.
Alustame sellest, mis meid kõige rohkem ärritab. Kui jutt tuleb põhiseaduslikest põhiõigustest ja nende kaitsest, siis räägitakse küll ratastooliga ligipääsetavusest, küll parkimistrahvidest, aga põhiseaduses kirjas olevat põhimõtet, et kõigil on õigus elule, sama hästi kui ei kaitsta. Eestis on viimase 60 aasta jooksul tehtud 1,5 miljonit aborti ehk tapetud 1,5 miljonit last veel enne, kui nad on sündinud. See ei huvita meie kohtunikukandidaati. Küll aga viskuvad kõik ambrasuurile, kui on vaja säästa kurjategijate elusid, st surmanuhtluse vastu on meil ju kõik progressiivsed inimesed. Ma arvan, et eelkõige peaksime kaitsma kõige kaitsetumaid.
Nagu ikka, kuulsime lihtsalt poliitilist keerutamist okupatsiooni teemal. Tartu rahu kohta ei ole ilmselt mõtet küsidagi. Väga muret tekitav oli vastus küsimusele Odini sõdurite kohta, sest kohtunikukandidaat võttis endale õiguse hakata arutlema selle üle, milline maailmavaade võiks või ei võiks olla keelatud. Kui me räägime põhiseaduslike põhiõiguste kaitsest, siis Eestis ei saa olla keelatud ega ka represseeritud maailmavaateid. See on väga-väga muret tekitav, kui inimesed endale üldse selliseid heietusi lubavad.
Perekonna mõiste. Kes seda sisustama peab? Loomulikult, me saame aru, et kõik kohtunikud tahaksid iga asja otsustamisel võimalikult ulatuslikku diskretsiooni. Meil kehtib aga siiski võimude lahususe printsiip. Kohtunike, juristide ülesanne on jälgida ja tagada seaduse täitmist. Seadusandja ülesanne on teha võimalikult täpne ja selge seadus. Seadusandja ülesanne ei ole jätta kohtunikele liiga palju mänguruumi, et nad saaksid hakata seadust sisustama neile meelepärase sisuga.
Väga kurb oli kuulata vastust küsimusele ESM-i kohta või Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse suhte kohta. Eriti kurb on see sellepärast, et me küsisime sama asja, täpselt sama asja kohtunikukandidaadilt, kui ta käis meil fraktsioonis ennast tutvustamas. Seal saime vastuse, et ta ei ole ennast selle kaasusega kurssi viinud. Küll on kurb, et ta tuleb siia saali, teab, et me küsime sama asja, aga ei ole ikka ennast selle konkreetse kaasusega kurssi viinud.
Mida me võime selle peale ütelda? Mul on meie Riigikohtu esimehele palve: palun tooge Riigikogu ette korralikud juristid, mitte vasakpoolsed poliitilised aktivistid! Aitäh!

Aitäh! Eiki Nestor, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma palun väga vabandust, et ma nii otse väljendun, aga ma olen sündinud 1953. aastal, ma tean ja kujutan ette ja olen ka ise elanud elu, kus üks poliitiline jõud suunas kohtumõistjaid – see oli kõige ehtsam stalinism. Ja see, mis te siit praegu kuulsite, oli stalinism Eesti Vabariigis tänapäeval. Inimesed Riigikohtus mõistavad õigust. Meil teiega, kui me oleme demokraadid, ei ole õigust neile oma maailmavaadet peale sundida. Neil on see niikuinii olemas. Riigikogu liikme selline suhtumine riigikohtunike määramisse on Riigikohtu solvamine. Ma protestin selle lähenemise vastu üldse.

Aitäh! Igor Gräzin Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Advokaadid ja võrkpallurid teavad, et kohtunikel on kalduvus eksida. On olemas isegi klassikaline venekeelne väljend sudja na mõlo, mis üldiselt tähendab seda, et inimesel, sh ka kohtunikul, on võime ja omadus eksida. Meie, st antud juhul advokaatide, prokuröride ja tavainimeste ning kohtunike vahel on üks väga-väga-väga suur vahe, mida me ei taju. See vahe saab selgeks siis, kui pooled on ära kuulatud, ajalehed on läbi loetud, protsess on läbi tehtud. Ja teate, mis pärast seda saab? Siis saabub vaikus. Kohtunik läheb õhtul koju, lükkab teleka välja. Kohtunik seisab üksi ja tema vastas on ainult üks asi – südametunnistus. Tal ei ole enam võimalust kuskile minna ega kellegagi rääkida. Ta ei tohi telefonitoru tõsta. Ta ei saa öelda, et kuule, Ruts, mis sina sellest arvad, kas teeks tolle asja kiiremini ära või lükkaks edasi, et tead, selline jama lugu, ega ma ise ka ei tea. Nad on kahekesi: kohtunik ja südametunnistus. Ja tal ei ole mitte kuskile minna, ta ei saa tagasi astuda. Ta peab langetama otsuse. "Ei ole midagi hullemat ja midagi õudsemat," ütles Oscar Wilde, "kui siiralt kahetsev kristlane ja kohtunik, seistes vastastikku oma õudse südametunnistusega."
Me võime arvata ju liberaalselt ja konservatiivselt ja ausalt öeldes kolmveerand nendest vastustest ei kõlvanud tõesti mitte kuskile. Aga noh, inimene alustab. Tule siis nüüd kontorist siiasamasse meie seltskonna ette – eks endalgi jalad väriseksid. Mõelge ise, võõras inimene tuleb ja peab hakkama kõigile vastama – see ei ole lihtne. Praegu nimetatava kohtuniku tulevikku ei määra mitte see, mis ta täna rääkis, vaid see, millise otsuse ta langetab. Ja see ei ole meie otsustada, ei ole kohtualuse, süüdistaja ega mitte kellegi teise otsustada, vaid see on vahekord tema ja tema südametunnistuse vahel. Südametunnistus ei ole juriidiline kategooria, see on väga inimlik kategooria.
Kulla Martin ja Eiki, te rääkisite hirmus kõvasid asju. Issand, küll te olete vihased vennad, õudne vaadatagi! Kaks võrdväärset. Aga tänases esinejas ma nägin midagi sellist, mis on minu jaoks otsustav. Ma nägin temas mõistust, mõtlemist ja sooja südant. Ja mis ma ikka oskan talle öelda? Olgu nii Jumal kui ka südametunnistus mõlemad tänasele kandidaadile tema tulevasel teel armulised. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Aitäh kõigile! Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 179 lõpphääletusele. Me läheme lõpphääletuse juurde. Head kolleegid, tuletan meelde, et hääletus on salajane.
Panen hääletusele Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Nele Parresti Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 179. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Otsuse poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 9 ja erapooletuid 2. Riigikogu otsus on vastu võetud. Aitäh ja soovime Nele Parrestile edu uues ametis!

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kalandustöö konventsiooni (nr 188) ratifitseerimise seaduse eelnõu 126 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kalandustöö konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 126 algatas Vabariigi Valitsus 2015. aasta 9. novembril. Eelnõu esimene lugemine toimus k.a 20. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 3. veebruariks 2016 ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 16. veebruari istungil. Komisjon muudatusettepanekuid ei algatanud.
Lühidalt eelnõust. Konventsiooni üldine eesmärk on tagada kaluritele inimväärsed töötingimused. Konventsioon hõlmab kalurite õigusi nii majutusele, toitlustamisele, tööohutusele kui ka tervisekaitsele, arstiabile ja sotsiaalkindlustusele ning meretööga seotud töövahendusele. Eesti on konventsiooni nõuded siseriiklikku õigusse sisse viinud 2014. aasta juunis Riigikogus heakskiidetud meretöö seadusega. Samuti sisalduvad konventsiooni nõuded meresõiduohutuse seaduses. Seega puudub vajadus muuta Eesti seadusi ning lisakulusid ratifitseerimisega ei kaasne. Samuti ei too ratifitseerimine kaasa uusi kulutusi laevaomanikele, kuna vajalikud kulutused konventsiooni nõuete täitmiseks on juba tehtud.
Eestis on pädevateks asutusteks Veeteede Amet ja Tööinspektsioon ning Terviseamet. Veeteede Ameti tegevusvaldkonda kuulub seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktidega sätestatud ülesannete ulatuses juhtimisfunktsiooni ja riikliku järelevalve tegemine ning seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktidega ette nähtud alusel ja ulatuses riikliku sunni kohaldamine ohutu ja turvalise veeliikluse tagamiseks Eesti Vabariigi merealadel ja laevatatavatel siseveekogudel. Konventsiooni ratifitseerimine annab riigile eelised suhtlemisel teiste sadamariikide merejärelevalve organitega. Eesti lipu all sõitvatel laevadel tekib parem võimalus hoiduda pikaajalisest inspekteerimisest välissadamates ning samal ajal on Eestil võimalik kontrollida oma sadamates välisriigi lipu all sõitvate laevade vastavust konventsiooni nõuetele. Kindlasti on väiksem ajakulu välissadamates kasulik ka laevaomanikele. See on sisu kohta lühidalt kõik.
16. veebruari istungil otsustas õiguskomisjon esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 23. veebruari istungi päevakorda. Komisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 126 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kalandustöö konventsiooni (nr 188) ratifitseerimise seaduse eelnõu 126. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 126 vastuvõtmise poolt on 43 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kalandustöö konventsiooni ratifitseerimise seadus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 127 teine lugemine. Õiguskomisjoni ettekandja on komisjoni esimees Heljo Pikhof. Palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 127 algatas Vabariigi Valitsus 2015. aasta 9. novembril. Eelnõu esimene lugemine toimus 20. jaanuaril k.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 3. veebruariks 2016 ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 16. veebruaril. Komisjon muudatusettepanekuid ei algatanud.
Lõpetuseks ka mõned menetluslikud otsused. 16. veebruari istungil otsustas õiguskomisjon esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 23. veebruari istungi päevakorda. Komisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on tarvilik poolthäälte enamus. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Jäävad tulemata. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja komisjoni ettepanek on panna eelnõu 127 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 127. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduseelnõu 127 vastuvõtmise poolt on 43 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei ole. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni ratifitseerimise seadus on vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud advokatuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 164 teist lugemist. Komisjonipoolne ettekandja on Kristjan Kõljalg. Palun!

Lugupeetud esimees! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu peale esimest lugemist ja teise lugemise ettevalmistamiseks oma 18. veebruari istungil. Esitatud oli kokku neli muudatusettepanekut, millest kolm esitas Külliki Kübarsepp ja ühe komisjon ise. Meie komisjoni istungil viibisid Eesti Advokatuuri kantsler Kristel Voltenberg, Justiitsministeeriumi asekantsler Marko Aavik ning järelevalve ja õigusteeninduse talituse juhataja Gunnar Vaikmaa.
Ma räägin arutelust komisjonis. Kõigepealt arutasime Külliki Kübarsepa esitatud ettepanekuid. Advokatuuri kantsler selgitas, et § 22 lõige 3, mis annab Eesti advokaadi kutsenimetuse all õiguse õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liikmele ja uue mõistena võetakse seadusmuudatuses kasutusele emeriitadvokaadi mõiste. Kantsler pidas oluliseks, et avalik-õigusliku juriidilise isiku puhul, nagu seda on advokatuur, sätestatakse mõiste "emeriitadvokaat" seaduse tasandil, nii nagu on sätestatud ka advokaadi ja vandeadvokaadi mõiste. Põhimõte on see, et ka kolmandatel isikutel oleks selge arusaamine, mida emeriitadvokaat saab teha ja mida mitte. Kommenteerides eelnõu § 1 punkti 28 väljajätmise ettepanekut – selle punkti järgi on advokatuuri juhatusel võimalik kontrollida, et advokaadiühingu ärinimi vastaks äriseadustiku §-s 12 sätestatud nõuetele ega oleks kliente eksitav –, selgitas advokatuuri kantsler, et selle sätte jõustumine ei põhjusta advokatuuri juhatusele ülemäärast koormust, küll aga tagatakse tarbijatele vajalik kaitse eksitavate nimetuste eest.
Istungil arutati ka, millised advokatuuri liikmesuse peatanud isikud võiksid olla vabastatud advokatuuriseaduse §-s 34¹ sätestatud täiendusõppe kohustusest. Ühte meelt oldi selles osas, et avalikus teenistuses olevad isikud võiks sellest vabastada. Kristel Voltenberg juhtis tähelepanu, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on advokatuuri juhatusel, samuti kutsesobivuse komisjonil õigus suunata liikmesuse peatanud isik hindamisvestlusele, kui tekib vähimgi kahtlus tema pädevuses. Kantsler kinnitas, et advokatuur suudab hästi tagada oma tegevliikmete kutsekvalifikatsiooni ja puudub vajadus täiendusõppest vabastatud isikute ringi kitsendada.
Lõppkokkuvõttes jõudis komisjon järgmiste otsusteni. Esimene muudatusettepanek, mille oli esitanud Külliki Kübarsepp, otsustati jätta arvestamata. Selle muudatusettepaneku poolt oli 2 ja vastu 5 komisjoni liiget, 1 jäi erapooletuks. Teine Külliki Kübarsepa muudatusettepanek jäi arvestamata (1 poolt, 5 vastu, 2 erapooletut). Kolmas, samuti Külliki Kübarsepa muudatusettepanek jäi arvestamata (2 poolt, 5 vastu, 1 erapooletu). Viimane oli õiguskomisjoni enda muudatusettepanek, millega muudetakse § 82⁴ pealkirja. Selle paragrahvi pealkirjaks jääks "Paragrahvi 35 lõike 7 rakendamise erisus". Seda muudatusettepanekut palutakse arvestada täielikult, 8 poolthäält. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Mul jäi selle eelnõu esimene lugemine natukene kooseluseaduse arutelu varju. Riigikogu kodulehelt selgub aga, et eelnõu menetlemisel komisjonis on üks kummaline tõik. Komisjon tegi 26. jaanuaril ühekorraga sellised otsused, et saata eelnõu esimesele lugemisele, see lõpetada, seejärel saata teisele lugemisele, teine lugemine lõpetada, saata kolmandale lugemisele ja panna lõpphääletusele. Kas õiguskomisjonil on nüüd laiemalt kavas Riigikogu kodukorda lihtsustada, nii et seaduseelnõusid oleks siin saalis võimalik arutada ka ühelainsal lugemisel? Igal juhul tundub see otsus mulle äärmiselt pentsik ja tegelikult meie igapäevast töökorda naeruvääristav. Kui üks Riigikogu liige ei oleks esitanud muudatusettepanekuid ja juhuslikult ei oleks neid ka ministeeriumist tulnud, kas siis oleks komisjon talitanud nõnda, et vahepealsel ajal ei oleks seda eelnõu üldse arutatud?

Juba esimesel lugemisel sai vastatud, et kui tulevad sellised muudatusettepanekud, mis takistavad eelnõu lugemist täna, siis teeb komisjon teistsugused menetlusotsused. Seetõttu me teist lugemist ette valmistades seda teemat enam komisjonis ei arutanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle on jäänud selle eelnõu menetlemine kuidagi märkamata, aga ma küsin, kui palju on alles algsest eelnõust, mis meile esitati, ja kas advokatuur on eelnõu praeguse seisuga rahul.

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt on eelnõu sellises seisus, nagu ta esitati. Muudetud on ühe paragrahvi pealkirja. Advokatuur kinnitas, et ta on seaduseelnõuga rahul, nii nagu olid ka Justiitsministeeriumi esindajad komisjoni istungil, kus teist lugemist ette valmistati.

Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minuni on jõudnud niisugused aimdused, et võib-olla see eelnõu ei olegi nii väga lihtne. Selle puhul võib olla oluline, et 3. märtsil peetaval advokatuuri suurel koosolekul saab peaettekandja ette kanda töövõidust, et saavutatud on sellise seaduse vastuvõtmine. Ma ei tea, kas sellel on mingeid järelmeid näiteks sel päeval toimuvate valimiste tulemusele või tõstab see lihtsalt advokaatide enesetunnet. Põhimõtteliselt võiks küsimuse sõnastada nii, et kui näiteks seadus ei jõustuks otsekohe, st et enne 3. märtsi saaks asi ühele poole, vaid jõustuks kuue kuu pärast, kas siis oleks tal suhtekorralduslikult täpselt samasugune väärtus?

Aitäh küsimuse eest! Sellist aimdust mul ei ole. Ei oska neid kuulujutte kommenteerida ja teise lugemise ettevalmistamise käigus ma komisjonis sellist versiooni ei kuulnud.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Külliki Kübarsepp, palun!

Esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel, et nii mitmedki rahvasaadikud väljendasid pärast seda, kui me olime 16. veebruaril siin saalis eelnõu esimese lugemise lõpetanud, hämmingut, et komisjon teeb ühe lugemisega ära kõik menetlusotsused. See tähendab, et Riigikogu on muutunud advokatuuri kodukorra hoidjaks. Nimelt on seda seadust tõesti vaja selleks, et advokatuuri liikmed saaksid 3. märtsil toimuval üldkoosolekul oma kodukorda muudatusi sisse viia. Eelnõus on mitmeid punkte, mida tegelikult võiks hoopis kodukorras sätestada, olgu see siis täienduskoolitus või advokatuuri enda uute tasude kehtestamine. Need ei peaks olema seaduses. Pluss veel need uued staatused, mille puhul päriselt õigusselgustki ei ole. Mis on siis nende funktsioonid? Kas see on pigem avaliku staatuse näitamine või on see tegeliku juriidilise töö jätkamine? Minu jaoks tekitas küsimusi ka see, et me räägime ju juristiharidusega inimestest ja juristid peaksid aru saama, mis on korrektne asjaajamine. Panna Riigikogu fakti ette ei ole eetiline. Minu teada käis kooskõlastamine ministeeriumiga üsna pikka aega, mistõttu seda, et valitsus tuli eelnõuga siia saali Riigikogu selle aasta esimesel tööpäeval, võib nimetada kas tööõnnetuseks või milleks iganes, aga selline menetluskäik ei ole Riigikogule kindlasti hea signaal. Aitäh!

Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Minu arust me teeme hetkel ajalugu. Me loome ühe uue seaduseliigi, mida võiks hakata nimetama tähtpäevaliseks kingitusseaduseks. Tulevikus võivad siis ka igasugused teised inimrühmad või organisatsioonid, kellel on mõneks tähtpäevaks mingisugust seadust vaja, et nende elu edaspidi hästi kulgeks, ilmselt siit eeskuju võtta, kuidas meie käest selline kingitus hankida. Ja ma usun, et see tõstab ka meie kui Riigikogu liikmete enesetunnet, kui me saame kellelegi kasulikud olla. Aitäh!

Selle peale ei taha vist keegi midagi öelda? Lõpetan läbirääkimised.
Eelnõu 164 kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimese on esitanud Külliki Kübarsepp, jäetud arvestamata. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Neid muudatusettepanekuid võiks ka hääletada.

Esimene muudatusettepanek läheb hääletusele.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Külliki Kübarsepp ja mille komisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teise muudatusettepaneku esitaja on Külliki Kübarsepp, juhtivkomisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Me palume ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas me võime minna hääletuse juurde? Austatud Riigikogu, panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Külliki Kübarsepp ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 2 poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 3, esitaja Külliki Kübarsepp, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Andres Herkel, palun!

Aitäh! Palume hääletada!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, esitaja Külliki Kübarsepp, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku nr 3 poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu 29 ja erapooletuid 1. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 4, esitaja õiguskomisjon, arvestatud täielikult.
Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 164 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 164 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 129 teist lugemist. Majanduskomisjonipoolne ettekandja Kalle Palling, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan ülevaate sellest, milline nägi välja raudteeseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamine. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus mullu 9. novembril, esimene lugemine toimus 13. jaanuaril s.a ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 27. jaanuar. Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt kui eelnõu algatajalt laekus 36 ettepanekut, millest osa oli eelnõu algataja esindaja sõnastanud komisjoni töörühmas toimunud arutelude tulemusena. Komisjoni töörühm kohtus nimelt kaks korda.
Komisjonile oli eelnõuga seonduvalt edastanud oma pöördumise ja ettepanekud ka AS-i E.R.S. esindaja vandeadvokaat Jüri Raidla advokaadibüroost Raidla Ellex. Algataja esindaja edastas komisjonile oma seisukohad AS-i E.R.S. esindaja arvamuses esitatud väidete ja ettepanekute kohta. Juhtivkomisjoni esindajana kohtusin ma eelnõu menetlemise käigus advokaatide Jüri Raidla ja Triin Froschiga, kes selgitasid komisjonile esitatud arvamuses sisalduvaid väiteid. Muudatusettepanekute ettevalmistamise aruteluks juhtivkomisjonis tuli kokku komisjoni töörühm, kuhu olid kaasatud kõik MKM-i spetsialistid. Eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel ka keeletoimetuse.
Majanduskomisjon arutas eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel ajal kahel istungil. Komisjoni istungile olime kutsunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad ning lisaks advokaadibüroo Raidla Ellex esindajad Jüri Raidla ja Triin Froschi, samuti E.R.S-i esindaja Arnout Lugtmeijeri. Viimased olid pöördunud komisjoni poole, vaidlustades eelnõus sisalduva muudatuse, mille kohaselt võiks edaspidi raudteeinfrastruktuuri kasutustasud määrata Tehnilise Järelevalve Ameti asemel sõltumatu raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja. Tegelikult kogu vaidlus komisjoni kahel istungil käiski nende kolme põhivaldkonna ümber, et teha kindlaks, kes tulevikus võiks määrata raudtee kasutustasud. Komisjon otsustas, et kasutustasude määraja ei ole tulevikus mitte sõltumatu infrastruktuuriettevõtja, nii nagu eelnõu algataja seda ette nägi, vaid endiselt Tehnilise Järelevalve Amet, nii nagu see ka praegu on. Vastavalt sellele otsustas komisjon advokaadibüroo Raidla Ellex kliendi ettepanekul ja nende kirja alusel sõnastada muudatusettepanekud. Komisjon toetas konsensuslikult nendes muudatusettepanekutes sisalduvaid põhimõtteid.
Tegime ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda, teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi 9. märtsil s.a ning eelnõu lõpphääletusele panna. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõus räägitakse teenindusrajatisest ja teenindusrajatise käitajast. On öeldud ka, mis need rajatised on: reisijaamad, nende hooned ja muud reisijate jaoks mõeldud rajatised. Järgmises punktis räägitakse, millised on käitaja ülesanded juurdepääsu tagamiseks. Minu küsimus on seotud infrastruktuuriga. Kui kaugele on rajatise käitaja kohustatud tagama selle ligipääsu, näiteks parkla? Kas parkla käib rajatise juurde või infrastruktuuri juurde? Küsimus puudutab seda, kuidas näiteks reisija saab parklast rongi peale. Kelle ülesanne on tagada ligipääs näiteks platvormile või hoonele?

Ühesõnaga, seaduse mõte on täpsemalt fikseerida raudtee kasutustasude kujunemise põhimõte. Selle tõttu on seadusesse sisse toodud ka loetelu lisanduvatest teenindusrajatistest, mille rajamise või hooldamisega kaasnevad samamoodi kulud. Need kulud oleks siis võimalik arvata kasutustasude hulka. Ja kui raudtee kasutaja eeldab, et parkla kuulub nende rajatiste loetellu, mille eest ta on nõus maksma ka kasutustasu vastava metoodika järgi, siis mina saan seaduse mõttest aru niiviisi, et raudteeinfrastruktuuri omanik tagab selle ligipääsu, kui ei ole kokku lepitud kuidagi teisiti, st et raudtee kasutaja on ise selle ligipääsu tagaja. Ma saan aru, te mõtlete ilmselt tänase päeva peale, et kui sajab lund, kes siis tee lahti lükkab. Eeldatavasti lepitakse kokku nii, et kuna raudtee kasutaja maksab ju reaalselt rajatise enda ja ka sellega külgnevate rajatiste kasutamise eest, siis omanik tagab selle ligipääsu igal ajahetkel, kui ei ole sätestatud teisiti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Raudteeseaduse muutmise eelnõu teksti juures, eriti nendes kooskõlastamistabelites, oli üsna palju Eesti Raudtee seisukohti. Õige mitmed kommentaarid olid jäetud arvestamata. Mu küsimus on, kas Eesti Raudtee seisukohti, neid märkusi, mida nad toona tegid, on arvestatud?

Eesti Raudtee eelnõu menetlemise käigus täiendavaid ettepanekuid ei esitanud.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh! Täpsustav küsimus. Praegu on selline olukord, kus parklaalune maa on sageli kohaliku omavalitsuse omandis. Kui sinna pannakse näiteks killustik, aga perroonid on tehtud ilusasti korda, need on kenasti ligipääsetavad, siis parklast perroonile inimesed tihtipeale ei pääse. Käitaja ja kohalik omavalitsus ei saa kokkuleppele, kes peab selle infrastruktuuri korrasoleku tagama. See oli see tagamõte, miks ma oma küsimuse esitasin. Kuidas sellist olukorda kõnealuse seaduse mõttes lahendada?

Ma arvan, et see seadus ei reguleeri kuidagiviisi kohaliku omavalitsuse ja raudtee valdaja suhteid. Nad peavad ise omavahel hakkama saama. Nende rajatiste sissetoomise mõte oli fikseerida, millised rajatised lisanduvad ja et nendega seonduvad kulud on võimalik arvata raudtee kasutustasu hulka.

Aitäh, Kalle Palling! Avan läbirääkimised. Urve Palo, palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Viimasel ajal on olnud nii siin saalis kui ka ühiskonnas juttu sellest, et kui 1. aprillil jõustub ühistranspordiseaduse muutmise seadus, mis sätestab taksojuhtidele muu hulgas teeninduskaardi taotlemisel keelenõude, siis sellest tulenevalt, kui see nõue niimoodi jääb, on Narvas oodata väga suurt töökohtade kadu. Selles valguses ma soovin natuke täpsustada ka keeleküsimust, mis puudutab vedurijuhte. Venekeelses meedias on viimastel päevadel räägitud, justkui oleks siit tulemas järgmine probleem, et vedurijuhid ei pruugi olla valmis seda nõuet täitma. Õnneks on meedias esitatu olnud eksitav. Kõigepealt toonitan üle, et arutatava eelnõuga lisatakse vedurijuhtidele Euroopa Liidu direktiivist tulenev nõue, et vedurijuhile sertifikaadi säilitamiseks ettenähtud vahekontrollis tuleb lisaks teadmistele hinnata ka keeleoskust, kuid keeleoskust tuleb hinnata juhul, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt infrastruktuuril suhtlemiseks kindlaksmääratud keel ei ole vedurijuhi emakeel. Eestis, nagu me teame, on raudteeinfrastruktuuri omanik Eesti Raudtee, kes võib määrata ametlikuks keeleks kaks keelt. Seda seadus lubab, see on nii olnud ja nii jääb see ka edasi. Need keeled on eesti ja vene keel, ja kui inimene räägib emba-kumba neist emakeelena, siis praktikas probleemi ei teki. Nii lihtne see ongi. Nii et hirmu, et järgmisena tuleme välja parandusettepanekuga selle kohta, et oleme jälle teinud midagi rutakalt, läbimõtlematult, siin ei ole. Eesti Raudtee on kehtestanud ametlikuks keeleks nii eesti kui ka vene keele, ja kui emb-kumb neist on vedurijuhi emakeel, siis ongi kõik hästi ja ta saab oma tööd jätkata. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Austatud rahvaesindajad, kolleegid! Ma ei saa jätta ühte keelevääratust õiendamata. Eesti Raudteel puudub õigus Eestis riigikeeli määrata. Mis iganes on selle muudatuse sisu, eks me peame sellele otsa vaatama, aga Eesti riigikeel on siiski eesti keel. Ma loodan, et eelkõneleja lihtsalt vääratas. Aitäh!

Kalle Palling soovib sõna võtta. Kalle Palling, palun!

Andres Herkeli sõnavõtt lihtsalt sundis taas siia pulti tulema. Ma siis seletan veel kord üle. Urve Palo küll juba ilusasti seletas, aga ma seletan siis veel kord. Eelnõuga lisatakse vedurijuhtide direktiivist tulenev nõue, et vedurijuhile sertifikaadi säilitamiseks ettenähtud vahekontrollis tuleb lisaks teadmistele hinnata ka keeleoskust. Keeleoskust tuleb hinnata ainult juhul, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt infrastruktuuril suhtlemiseks kindlaks määratud keel ei ole vedurijuhi emakeel. Raudteeinfrastruktuuril kasutatava keele määramise õigus on direktiivi kohaselt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal, kes võib määrata ka kaks kasutatavat keelt, näiteks nii eesti kui ka vene keele. Praktikas kasutataksegi Eestis praegu mõlemat keelt ning AS Eesti Raudtee on kinnitanud, et uues tegevuseeskirjas määratakse infrastruktuuril suhtlemise keeleks eesti ja vene keel. Seega ei eesti ega vene emakeelega vedurijuhi keeleoskust vahekontrollis hindama ei pea. Dispetšeri ja vedurijuhi vahelise selge kommunikatsiooni tagab asjaolu, et dispetšer on võimeline suhtlema mõlemas raudteeinfrastruktuuril kasutamiseks kindlaks määratud keeles, st nii eesti kui ka vene keeles. Seetõttu vedurijuht ei pea ilmtingimata mõlemat keelt oskama. Räägin veel B1 taseme keelenõudest. B1 taseme nõue kehtib alates 1. jaanuarist s.a, kuid siinjuures tuleb silmas pidada asjaolu, et ei ole nõutud eesti keele oskust B1 tasemel, vaid sellel tasemel peab oskama vähemalt ühte raudteeinfrastruktuuril kasutatavat keelt, st kas eesti keelt või vene keelt. Seega, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on kasutamiseks määranud eesti ja vene keele, peab vedurijuht vähemalt ühte neist valdama B1 tasemel.
Lugupeetud kolleegid, nüüd sai see palju segadust tekitanud asjaolu kolm korda üle korratud. Loodame, et ka Andres Herkel sai sellest ilusasti aru, ja ma väga loodan, et arvestades meie raudteeinfrastruktuuri kasutajate ja vedurijuhtide rahvuslikku eripära, on see meile kõigile siin saalis vastuvõetav. Aitäh tähelepanu eest!

Lõpetan läbirääkimised. Eelnõu 129 kohta on juhtivkomisjon esitanud 34 muudatusettepanekut. Ja kuna need on juhtivkomisjoni ettepanekud, siis on ta ise neid kõiki loomulikult arvestanud. Aga meil tuleb nad kõik läbi vaadata. Nii et kõik ettepanekud on juhtivkomisjonilt ja kõik on arvestatud: 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33. ja 34. ettepanek. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja eelnõu 129 teine lugemine lõpetatud.
Enne kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, hääletame Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekut, mis kõlab nii: "Palume tänast Riigikogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni." Ma lisan siia esitajate lahkel loal juurde sõnad "kuid mitte kauem kui kella 14-ni". Panen EKRE fraktsiooni ja Riigikogu juhatuse ühistöös sündinud ettepaneku hääletusele.
Austatud Riigikogu! Meie päevakorras on veel üks punkt ja ma panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast Riigikogu täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 28 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid 1. Riigikogu täiskogu istungi aega on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Alustame riigikaitsekomisjoni algatatud riigikaitseseaduse § 34 muutmise seaduse eelnõu 182 esimest lugemist. Ettekandja on riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Käesoleva eelnõuga tehakse kaks väga olulist muudatust riigikaitseseaduse § 34, milles reguleeritakse Kaitseväe tegevväelaste saatmist rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele. Üldjuhul otsustab Kaitseväe osalemise rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Riigikogu. Riigikaitseseaduse § 34 lõikes 4 on sätestatud võimalus, et erandkorras ja piiratud juhtudel saab selle otsuse langetada ka kaitseminister koos välisministriga. Selline paindlikkus ehk nn üldmandaat on seaduses ette nähtud juhtudeks, kui NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavale operatsioonile tuleb minna kiiresti, ilma et jõutaks ära oodata Riigikogu otsust. Riigikogu kaasatuse operatsioonile lähetamise otsustamisel tagab see, et Riigikogu määrab iga aasta kaitseväelaste piirarvu, keda selle üldmandaadi alusel võib operatsioonidele saata, ning ka see, et enne otsuse langetamist peab kaitseminister konsulteerima Riigikogu riigikaitsekomisjoniga. Riigikaitsekomisjoni algatatud riigikaitseseaduse § 34 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on teha eelkirjeldatud üldmandaadi regulatsioonis kaks muudatust. Esiteks on komisjon seisukohal, et Riigikogu antud üldmandaadi alusel peab sõjalisele operatsioonile saatmise otsuse langetama kogu valitsus ühiselt, mitte ainult kaitseminister ja välisminister. Teiseks leiab komisjon, et riigikaitsekomisjoni rolli selles protsessis tuleb suurendada. Kehtiva seaduse teksti kohaselt tuleb riigikaitsekomisjoni arvamus enne kaitseväelaste operatsioonile saatmise otsust ära kuulata. Riigikaitsekomisjon leiab, et ainult arvamuse ärakuulamine ei ole piisav, vaid seda arvamust peab otsuse langetamisel ka arvestama. Seetõttu on eelnõus tehtud muudatus, mille kohaselt peab otsuse langetaja, kelleks on seaduse muudatuse jõustudes Vabariigi Valitsus, Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha arvesse võtma. See tähendab, et kui riigikaitsekomisjon ei toeta Kaitseväe tegevväelaste saatmist konkreetsele operatsioonile, siis Vabariigi Valitsus vastavat otsust ka langetada ei saa.
Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu möödunud aasta detsembrist käesoleva aasta veebruarini kuuel istungil ja neist kahel osales ka kaitseminister. Komisjonis arutati peamiselt Riigikogu rolli kaitseväelaste rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele saatmisel üldiselt, samuti seda, kas üldmandaadi aluseks olevad riigikaitseseaduse § 34 lõiked 4 ja 6 on kooskõlas põhiseaduse §-ga 128, mille kohaselt otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Nimetatud sätete põhiseaduspärasuse kohta küsiti ka õiguskantsleri seisukohta, kes leidis oma 3. veebruari kirjas riigikaitsekomisjonile, et need on kooskõlas põhiseadusega.
Riigikaitsekomisjon otsustas eelnõu algatamise k.a 8. veebruari istungil. 15. veebruari istungil otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 4. märts kell 16. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea kolleeg! Palun rohkem lahti seletada, mis asi on üldmandaat, kuidas see tekib ja mis selle sisse läheb! Mida see endast kujutab?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te teate, head kolleegid, tegemist ei ole kaugeltki mitte esimese korraga, kui me siin saalis täpselt sama teemat arutame. Võib-olla meeldetuletuseks, et need arutelud, mida riigikaitsekomisjonis seoses selle eelnõu algatamisega peeti, olid seotud otsuse eelnõuga, mida riigikaitsekomisjon veel menetleb ja mis puudutab Eesti tegevväelastele üldmandaadi alusel mandaadi andmist osalemaks NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitaval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Nagu te hästi teate, siis selle aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud riigikaitseseadus sellise võimaluse seadusandjale annab, määrates ära tegevväelaste piirarvu igaks aastaks. Üldmandaadi alusel on võimalik kiirelt reageerida, kui julgeolekukeskkonnas toimunud muudatused nõuavad Eestilt kiiret panustamist mõnesse rahvusvahelisse operatsiooni. Nagu riigikaitsekomisjoni liige Ants Laaneots, kes kaitses siin seda otsuse eelnõu, mida ma mainisin, on teile juba selgitanud, tuleneb see, miks eelmises Riigikogu koosseisus üleüldse selline säte riigikaitseseadusesse sisse kirjutati, meie rahvusvahelises kaitsekoostöös saadud kogemustest. Otseselt on viidatud sellele kogemusele, mis puudutas meie tegevväelaste osalemist või mitteosalemist Liibüas lennukeelutsooni tagamisega seotud NATO operatsioonis. Riigikaitsekomisjonis nende kuue istungi jooksul peetud aruteludel esitasid komisjoni liikmed kõigist fraktsioonidest ka kaitseministrile väga palju sellekohaseid küsimusi ja nende arutelude n-ö lõpptulemuseks ongi see eelnõu, millega me täna siin teie ees oleme.
Kindlasti on veel oluline mainida, et riigikaitsekomisjonis esindatud kuuest erakonnast üks erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, seda eelnõu ei toetanud. Teiste erakondade esindajad toetasid eelnõu algatamist ja menetlemist. Ma arvan, et need muudatused, mida üldmandaadi rakendamise osas tahetakse eelnõu kaudu sisse viia, on täpselt see, millele on osutatud ka meie parlamentaarses debatis. Esiteks, Riigikogu rolli ehk siis riigikaitsekomisjoni rolli oluline tugevdamine. See oli muu hulgas ka eelmise aasta lõpul riigikaitsekomisjoni konsensuslik seisukoht. Teiseks, mis puudutab küsimuse otsustamist valitsuse tasandil, siis eelnõus on väga selgelt sätestatud valitsuse konsensusliku heakskiidu nõue, ei piisa üksnes kaitseministri otsusest, mille ta teeb välisministriga konsulteerides.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud komisjoni esimees! Ma arvan, et selle muudatusega me parandame ühe vea, mille Riigikogu eelmine koosseis meile pärandas, ja see on positiivne. Küsimus on aga säärane: mis te arvate, millal riigikaitsekomisjonis esimene selline seisukoha andmine võiks ette tulla? Kui kiire meie poliitiline reageerimisvõime on, arvestades, et riigikaitsekomisjonil on vaja valitsuse ühist seisukohta? Võtame sellise kõige halvema näite, kui kiiresti on vaja reageerida näiteks keset juulikuud, puhkuste ajal.

Aitäh, hea Andres! Tegelikult see on väga oluline küsimus ja eks tulevik näitab, millise pretsedendi selline seadussäte meie otsustusprotsessis lõppkokkuvõttes loob. Aga ma arvan, et hea traditsioon ja väga selgelt ka  parlamentaarne kogemus Eestis ütleb, et kõik kaalukad otsused rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide kohta, kus meie tegevväelased peaksid vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele osalema, peaksid läbima Riigikogu menetluse. Me teame väga hästi, et sõltumata sellest, kas väljas on juuli või jaanuar, võib parlament päris kiiresti koguneda. Praegusel juhul me räägime aga sellistest juhtudest, kus näiteks rahvusvahelise operatsiooni koosseisu on vaja kiiresti lisada staabiohvitsere. Ma arvan aga, et need on tõesti väga üksikud juhud. Tulevikku ennustada pole mõtet, ma ei ole ju selgeltnägija, aga minu viimase tosina aasta parlamenditöö kogemus ütleb küll, et pigem on need väga harukordsed juhud. Samas me teame, et praegune julgeolekukeskkond sisaldab väga palju eripalgelisi ohte ja väljakutseid, millele rahvusvaheline kogukond, meie liitlased võivad tulevikus reageerida erineval moel, ja nendeks väljakutseteks me peame valmis olema. Kui me lähtume üldloogikast, siis ka meie huvides on, et olukorras, kus võib-olla meie vajame kiiret tuge ja abi, head liitlased võimalikult kiiresti reageeriksid.
Tähtis on selles debatis veel välja öelda, et meie partneritel ja liitlastel on väga erinev kogemus, kuidas laiemalt tegevväe või kaitseväe osalemist rahvusvahelistel missioonidel käsitletakse ja millist rolli mängib parlament kaitseväelaste missioonidele saatmisel. Näiteks meile väga paljuski ju sarnase kogemusbaasiga Soome parlamendis selline küsimus teemaks ei ole. Nii Soomes kui ka näiteks Hollandis on otsustusõigus valitsusel, samas võib Saksamaa saata oma kaitseväekontingendi rahvusvahelisele missioonile üksnes siis, kui parlament on seesuguse mandaadi andnud.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud spiiker! Hea ettekandja! Minagi nõustun eelmise küsijaga selles osas, et see on üks vajalik parandus ja täpsustus, mis loodetavasti tehtud saab. Nii nagu sa juba eelmisele küsijale vastasid, ei pea me kumbki tõenäoliselt mõistlikuks ega võimalikukski seda, et Eesti osalemist suurtes ja tundlikes sõjalistes operatsioonides võiks üldse otsustada kuidagi teisiti kui parlamendi täiskogu poolt. Et hoida ära tulevikus tekkida võivaid väärtõlgendusi, küsin ka mina, kas riigikaitsekomisjon, esiteks, mõistab seda samamoodi ja, teiseks, kas see on ühesena mõistetav riigikaitseseaduse järgi.

Aitäh, hea Keit! Loomulikult on tegemist väga põhimõttelise poliitilise küsimusega, aga sellel on ka väga praktiline pool. Kui me mõtleme, et meie ette kerkib küsimus, kas osaleda mõnel rahvusvahelisel operatsioonil – lähiajaloost võib tuua näiteks sellised operatsioonid nagu Afganistani missioon, kus me osalesime päris pika aja jooksul kompaniisuuruse üksusega, või ka Iraagi missioon –, siis ainuüksi juba sellise missiooni ettevalmistamine isegi rühmasuuruse üksuse puhul, nagu me praegu osaleme UNIFIL-i koosseisus Lõuna-Liibanonis rahu kindlustamisel, selle puhtsõjaline ettevalmistamine Kaitseväe poolel võtab palju aega. Seepärast on selge, et sellise operatsiooni ettevalmistamine peaks päädima menetlemisega Riigikogu tasandil ja jõudma lõppotsuseni siin saalis, ei piisa ainult valitsuse mandaadist. Loomulikult küsitakse seejuures riigikaitsekomisjoni arvamust. Niisiis, kogemused ja mitmesugused muud tegurid määravad väga selgelt ära, et ulatuslikule ja ka põhimõttelisele või poliitiliselt tundlikule missioonile minekuks mandaadi andmine on ja jääb parlamendi täiskogu prioriteediks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, on meie poiste saatmisel sõjategevuse piirkonda senimaani olnud püksid kaitseministri või välisministri jalas. Kas ma saan õigesti aru, et nüüd, kui parlamendi arvamust ei pea mitte ainult kuulama, vaid ka arvestama, tõmbab ka riigikaitsekomisjon püksid jalga ja kehtestab ennast?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et ka teil on püksid jalas, et need ongi Riigikogu jalas. Tegelikult otsustab meie põhiseaduse § 128 järgi Eesti kaitseväe tegevväelaste osalemise rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Riigikogu. Riigikogu annab üldmandaadi alusel mandaadi kaitseväelaste saatmiseks rahvusvahelistele operatsioonidele, sest põhiseaduse üks oluline mõte on just see, et Riigikogu määrab muu hulgas ära tegevväelaste piirarvu. Kas me räägime sellisest operatsioonist nagu UNIFIL, mis praegu on meie Kaitseväe suurim välisoperatsioon, või mõnest teisest, kuhu on saadetud vaid mõned staabiohvitserid või instruktorid, on see ikka Riigikogu roll. Nii ütles ka õiguskantsler vastuseks meie järelepärimisele selle kohta, kas soov muuta riigikaitseseaduse § 34 vastavaid punkte on kooskõlas põhiseadusega või kas üldse sellise üldmandaadi sätestamine on kooskõlas põhiseadusega. Õiguskantsler rõhutas, et Riigikogul on siin väga selge roll ja ta peab sisustama seda punkti, millest me praegu räägime, ka oma otsustega.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Hea ettekandja! Ma ütleksin pükste kohta niimoodi, et need on lühikesed või ühe säärega püksid. Sest kui me räägime siin sellest põhiseaduse nõudest, et Riigikogu peab andma nõusoleku, siis on väga suur vahe, kas seda teeb komisjon või teeb seda suur saal. Andres Herkel küsis, millal selline juhtum võib tulla. Me teame, et komisjonis on laagerdamas eelnõu 135, mis käsitleb seda üldmandaati ehk sisuliselt blankovekslit. Tegelikult on asi ju selles, et tegu on sõja või rahu küsimusega. Ja kui me ütleme, et 50 sõdurit võib minna sel hetkel, kui kellelgi vaja läheb, ja riikide loetelu on nii pikk, nagu ta on, siis see on tegelikult blankoveksel. Aga sa ise möönsid ka, et operatiivsus ei jää mitte poliitilise mehhanismi taha, vaid see jääb ikkagi sõjalise nüansi taha. Kindlasti saavad valitsus ja Riigikogu oma otsuse kiiremini tehtud, kui neid sõdureid kokku pannakse. Kas sellisel juhul on meil mõtet rääkida operatiivsusest või on siin ka mingisugused teised põhjused?

Jah, loomulikult, missioonidel on ju erinev iseloom. Nagu ma mainisin, kui tegemist on tõsise, pikemaaegset ettevalmistust ja harjutamist nõudva missiooniga, siis on täiesti mõistetav, et see võtab aega. Samas, nagu ma ütlesin, on praeguses julgeolekukeskkonnas kindlasti võimalik ette kujutada olukordi, kus on vaja kiiremalt reageerida. Ja selleks ongi vaja sellist riigikaitseseaduse sätet, milles peab olema selgelt sõnastatud väga tugeva parlamentaarse kontrolli vajalikkus, parlamendi suurem sõnakaal. Eriti nüüd, kui me seda sätet eelnõu kaudu muutmas oleme, oleks mu meelest õige sellist hoiakut ja sellist võimalust toetada. Riigikaitsekomisjon, ma rõhutan, on oma kuuel istungil arutanud üksipulgi selle teema eri tahke ja on jõudud peaaegu üksmeelsele järeldusele, et selline eelnõu algatatud kujul on vajalik. Muudatused tuleb sisse viia ja siis me saame liikuda edasi ka selle teist lugemist ootava otsuse eelnõuga, mida te mainisite.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma palun selguse mõttes ühe asja veel üle täpsustada. Nimelt ütleb see eelnõu, et Vabariigi Valitsus peab enne, kui ta langetab otsuse, kas osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või mitte, arvestama ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukohta. Kas see tähendab, et kui riigikaitsekomisjon otsustab, et Eesti riik ei peaks sellisel sõjalisel operatsioonil osalema, siis Eesti riik sellel osaleda ei saa?

Aitäh, hea riigikaitsekomisjoni liige! Me oleme seda arutanud ka riigikaitsekomisjonis ja just nimelt sellel põhjusel me tahame muudatuse algatatud eelnõuga sisse viia. Nagu ma oma sissejuhatavas kõnes ütlesin, on praegu kehtiva riigikaitseseaduse järgi riigikaitsekomisjoni roll ära kuulata kaitseministri ettepanek saata tegevväelased ühele või teisele missioonile. Arutelude käigus, õigupoolest juba detsembris, nagu ma mainisin, otsustas komisjon ühehäälselt, et riigikaitsekomisjoni roll tuleb määratleda jõulisemana, määrata ära riigikaitsekomisjoni seisukoha kaalukus lõppotsuse tegemisel. Sõnastus, mis ütleb, et riigikaitsekomisjoni seisukohta tuleb arvesse võtta, on oluliselt selgem. See on ka vastus teie küsimusele: jah, kui riigikaitsekomisjon võtab sellise seisukoha, siis valitsus ei saa positiivset otsust langetada.

Aitäh, Marko Mihkelson! Rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra spiiker! Kõik lugupeetud kolleegid, kes pole veel hakanud pittu minema! Tõepoolest, meie fraktsiooni esindaja ei toetanud komisjonis seda eelnõu väga põhimõttelistel põhjustel. Nimelt taandub kõik sellele üldmandaadile ehk ütleme nii, nagu asi on – tegemist on blankoveksliga. Tegemist on sõja või rahu kuulutamise küsimusega ehk sellega, kas Eesti osaleb sõjalisel operatsioonil või mitte. Meie kindel seisukoht on, et selliseid otsuseid saab langetada ainult Riigikogu suur saal, mitte lihtsalt komisjon, ja kindlasti mitte kas ainult minister või Vabariigi Valitsus. Me ei tee küll ettepanekut eelnõu menetlusest välja hääletada, sest me leiame, et kui ta jääb menetlusse, siis on võimalik oma parandusettepanekutega seda aspekti parandada.
Ma juhin tähelepanu mõnele asjale, mis ettekandest läbi käisid ja mis minu meelest vajavad parandamist või täpsustamist. Argument, nagu oleks meil operatiivsuse huvides vaja viia otsustamine saalist komisjoni, ei vasta lihtsalt tõele. Me teame, kui kiiresti on võimalik kokku kutsuda Riigikogu erakorraline istung ja asi ära otsustada. See on kindlasti kiirem protsess kui näiteks 50 mehe lennuki või laeva peale panemine, et saata nad konfliktipiirkonda. See on täiesti selge. Nii et operatiivsusega, vähemalt poliitilise otsuse langetamise mõttes, siin kindlasti tegemist ei ole. Selle tõttu me arvamegi, et tegemist on katsega viia küsimused, mis võivad tekitada väga teravat vastuolu, võimalikult madalale tasemele, avalikkuse silma eest ära.
Mis puudutab Riigikogu eelmise koosseisu tehtud viga või apsakat üldmandaadiga, siis kogu see üldmandaadi kontseptsioon on meie jaoks täiesti arusaamatu ja mõistetamatu. Kui siiamaani on saanud kõikide operatsioonide kohta langetada individuaalse otsuse, siis me ei saa aru, miks nüüd on vaja anda täiesti vabad käed, pannes piiriks sisuliselt üksnes sõdurite hulga, kes missioonile lähevad, kirjutamata ette ühtegi teist piirangut. Aga see on loomulikult vaidlus juhuks, kui me menetleme edasi eelnõu 135.
Need on tahud, millele me selle seadusparanduse puhul tahame tähelepanu juhtida. Jah, meie arvame, et Riigikogu suur saal peab olema see lõplik instants, kes otsustab kõikide missiooniküsimuste üle. Meid ei rahulda, kui neid otsustab ainult komisjon. Aitäh!

Oudekki Loone Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Kallid kolleegid! Ärgem laskem ennast eksitada sellistest pompoossetest väljenditest nagu "muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon", "kiirreageerimisüksused" või siis südametunnistust rahustavatest väljenditest nagu näiteks "missioon rahu ettevalmistamiseks". Need on juriidilised finessid ja seaduse tekstis on need kahtlemata vajalikud. Aga sisuliselt me räägime täna, vabariigi aastapäeva eelõhtul, sõjast. Me räägime sellest, kes võib otsustada Eesti osalemise sõjas. Kusagil maailmas peetavas sõjas, mis on ainult kaudselt seotud meie enda kodanike kaitsega. Ja kehtiv riigikaitseseadus annab niisuguse otsuse tegemise õiguse teatud juhtudel lihtsalt kahele ministrile, jättes parlamendi osaks vaid selle, mitu kaitseväelast me nende ministrite kasutusse anname.
Eesti ei ole parlamentaarne vabariik mitte juhuslikult. Mitte juhuslikult ei ütle meie põhiseaduse § 128, et just Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Nagu iga põhiseadus, nii on ka meie oma sisuliselt poleemiline dokument. See on poleemika minevikuga, kus eestlased kogesid, kui halb on elada riigis, mida juhitakse kõva käega, olgu see käsi võrsunud meie enda seast või olgu see mõne koloniseeriva riigi oma. Meie põhiseadus ütleb kindla ei autoritaarsuse ilmingutele ja ka võimalusele neid tagauksest sisse smugeldada. Meie põhiseadus kaitseb õiglust. Praeguses riigikaitseseaduses on sellest poleemilisest põhimõttest ohtlikult eemale astutud, sest õigus otsustada sõjas osalemise üle on antud hooletult paari inimese kätte. Muidugi tuleb meil see ära muuta. Muidugi tuleb anda parlamendile tagasi õigus otsustada, millistes maailma paikades meie kaitseväelased oma elu ohtu panevad. Ja muidugi peab selle ettepaneku tegema kogu valitsus, mitte üks või kaks ministrit. Me oleme demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kontroll millegi nii kohutava üle nagu sõda peab olema võimalikult laiapõhjaline.
Aga see seadusmuudatus on väga ilus veel ühe teise asja pärast – ta toob põhiseaduse vaimu meie riiki tagasi ka protseduurilises mõttes. See seadusmuudatus sündis riigikaitsekomisjonis opositsioonierakondade initsiatiivil ja ettepanekule ei järgnenud ironiseerimine, ei järgnenud teerull, nagu me siin majas kahjuks liiga tihti näeme. Ettepanekule järgnesid nädalad väga konstruktiivsete aruteludega ja üksteise argumentide lugupidava ärakuulamisega. See eelnõu, mis täna meie ees on, ei ole päris ideaalne, aga see on saavutatud konsensusega, see on saavutatud lugupidava läbirääkimise tulemusena. See on hea õigusloome. Ja see, kuidas me seda saavutasime, annabki mulle usu, et riigikaitsekomisjoni võib usaldada. Riigikaitsekomisjonis kuulatakse üksteist, riigikaitsekomisjon on operatiivne ja parlament võib anda selle küsimuse oma nende liikmete kätte, kes hoolivad eelkõige kaitseküsimustest. Ma loodan, et me menetleme seda eelnõu ka siin saalis sama lugupidavalt ja samamoodi argumente ära kuulates, nagu me tegime riigikaitsekomisjonis. Suur aitäh teile!

Madis Milling, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täpsuse huvides pean siin natukene tegelema väljanopetega eespool kõnelnud kolleegide sõnavõttudest. Hea kolleeg Martin, sa ütlesid, et kuna ühte üksust pannakse kokku küllalt kaua, siis on ka Riigikogul piisavalt aega kokku tulla. Ma olen sellega täiesti nõus. Ja kui meie lahinguüksus, olgu see rühm, kompanii, läheb kuhugi sõjategevuse piirkonda, siis see on just nimelt, Oudekki, sõja ja rahu küsimus. Loomulikult on Riigikogu see koht, kus seda asja peab otsustama. Meie aga räägime valdavalt sellistest juhtudest, kus kiiresti, kahe-kolme päeva jooksul on vaja saata kuskile staabiohvitser või vaatleja. See ei eelda meeletult pikka tööd. Ja kas see, kui mõni meie ohvitser läheb kuhugi rahvusvahelisse staapi vaatlejaks, on nii väga sõja ja rahu küsimus, et selleks peab Riigikogu kokku tulema?
Lõpetuseks tahan veel öelda toetuseks Oudekkile, et mul on hea meel, et riigikaitsekomisjonis on kõikvõimalikud poliitilised mängud ja kalambuuritsemised jäetud ukse taha. Aitäh!

Fraktsiooni sõnavõtt on peetud. Austatud Riigikogu! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Komisjoni ettepanek on eelnõu 182 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. märtsi kell 16.
Tänan! Ilusat pidupäeva homme! Kohtume neljapäeval.

Istungi lõpp kell 13.18.