Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu! Rahvasaadikud Holsmer ja Kert! Aitäh!


1. 10:01 Riigikogu liikme Anneli Oti ametivanne

Esimees Eiki Nestor

Seoses Riigikogu liikme Priit Toobali volituste lõppemisega tema tagasiastumise tõttu asub alates tänasest Riigikogu liikmeks Anneli Ott. Selleks on tal vaja anda ametivanne. Palun Anneli Oti Riigikogu kõnetooli ametivannet andma!

Anneli Ott

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XIII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.


10:02 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Kellel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Toomas Vitsut!

Toomas Vitsut

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Minul ja kolmeteistkümnel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on arupärimine justiitsminister Urmas Reinsalule. 9. oktoobril 2014. aastal võeti vastu kooseluseadus, millega nähti ette, et 2016. aasta 1. jaanuaril peaksid olemas olema ka selle seaduse rakendusaktid. Meie küsimused on õiguskindluse ja Vabariigi Valitsuse kohustuse kohta need rakendusaktid vastu võtta ja Riigikogu ette tuua. Kui ma peaministri käest kolmapäeval nende kohta küsisin, siis ta ütles, et neil üksmeelt ei ole ja vaadaku meie ise, kuidas hakkama saame. Mina arvan, et nii need asjad ikka ei käi. Meie kolm küsimust justiitsministrile ongi valitsuse positsiooni kohta selles asjas.

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Peeter Ernits

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel esitan teile erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle sisu on väga lühike. Erakonnaseaduse § 5 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Erakonna liikmeks võib olla vähemalt 16-aastane teovõimeline Eesti kodanik. Erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 16-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis. Üheaegselt võib kuuluda ainult ühte Eestis registreeritud erakonda." Asja iva on selles, et eelnõuga langetatakse erakonna liikmeks olemise vanust 18 aastalt 16 aastale. Eelmise aasta 13. augustil jõustus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõike 2 muudatus, millega anti kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletamisõigus vähemalt 16-aastastele isikutele. Meie arvates tuleks samasugune võimalus ette näha ka erakonda kuulumisel. Aga edasi on juba kõik meie kätes. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.


2. 10:06 Meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu (63 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu 63 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele seaduseelnõu 63. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu 63 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


3. 10:08 Jäätmeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (75 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 75 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 75. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 75 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


4. 10:09 Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu (77 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 77 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 77. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 73 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuks jäi 5. Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 77 on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


5. 10:10 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti Vabariigi suveräänsus" arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde. Algab olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti Vabariigi suveräänsus" arutelu. Head ametikaaslased, lubage enne, kui me selle menetlemise juurde asume, lühidalt tutvustada arutelu korda. See tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Esiteks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 15 minutit. Peale seda on ajaloodoktor Jaak Valge ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 15 minutit. Kolmandaks esineb ettekandega Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektor ning SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid. Ettekanne kestab kuni 15 minutit, järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 15 minutit. Peale seda on Riigikogu väliskomisjoni liikme Henn Põlluaasa ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale selle päevakorrapunkti arutelul esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda avatakse läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Samuti on tehtud ettepanek istungi aega pikendada, kuid selle juurde tuleme vajaduse korral hiljem tagasi. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme!

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Kallid külalised! Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib suveräänsust nii: see on riigi täielik sise- ja välispoliitiline sõltumatus teistest riikidest, iseseisvus. 16. sajandi Prantsuse õigusteadlane Jean Bodin ütles, et suveräänsus on kõrgeim võim oma territooriumi üle. Kõrgeim! Kõige-kõige kõrgem, millest kõrgem on veel ainult jumal.
Eesti põhiseadus algab sellega. Põhiseaduse preambul, st põhiseaduse kõige olulisem osa ehk selle kõige olulisem aluspõhimõte ütleb: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel [---], mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Ja alles siis tulevad paragrahvid, millest omakorda kõige esimesele kohale ehk kõige tähtsamale kohale on tõstetud järgmise sisuga § 1: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu." Need laused on meie riigi ja suveräänsuse nurgakivid.
Aga läheme korraks ajas ja ruumis kaugemale. Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni võib pidada Euroopas palju kiidetud valgustusliku ja humanistliku riigikorra alguseks, sest Prantsuse revolutsioon oli siis veel toimumata ja tol ajal oli enamik Euroopa riike absolutistlikud, kus suverään ei olnud mitte rahvas, vaid valitseja. See deklaratsioon ütleb midagi, mis on tänaseks rahvaste enesemääramisõiguse ja rahvusvahelise korra aluspõhimõteteks kujunenud. Nimelt, me peame enesestmõistetavaks neid tõdesid, et looja on kõik inimesed loonud võrdsena ning neil on teatud võõrandamatud õigused, muu hulgas õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele. Nende õiguste tagamiseks on inimesed loonud valitsused, mis ammutavad oma õiglase võimu valitsetavate nõusolekust. Kui millal iganes ükskõik milline valitsemisvorm hakkab neid eesmärke hävitama, siis on rahval õigus seda muuta või see kaotada ning luua uus valitsus, mis neile põhimõtetele toetudes organiseerib oma võimu viisil, mis tundub rahvale kõige paremal moel toovat turvalisust ja õnne.
Tagasi Eestisse. Meie iseseisvuse taastamine sai alguse suveräänsusdeklaratsioonist. 27 aastat ja kolm päeva tagasi võeti siinsamas saalis vastu deklaratsioon "Eesti NSV suveräänsusest". Deklaratsiooni keskne idee on lihtne: "Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suvereniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suvereniteet on terviklik ja jagamatu." Deklaratsiooniga ütles Ülemnõukogu, esiteks, et ta on kõrgeim rahvavõimu esindav organ, ja teiseks, et just siin saalis vastuvõetud seadused on Eesti territooriumil ülimuslikud.
Miks ma sellest räägin? Mida see kõik tähendab? See tähendab, et demokraatliku riigiõiguse mõistes ja eriti Eesti põhiseaduse valguses on suverääniks rahvas. Kõik algab rahva tahtest ja lõpeb sellega. Eesti riik eksisteerib Eesti rahva jaoks ja võim tegutseb rahva loal. Samuti on väga oluline, et riik ei saa rahva otsustusõigust mitte kunagi, rõhutan, mitte kunagi ega mitte kuidagi mitte kellelegi ära anda. Valitsus ja Riigikogu on saanud võimu laenuks rahvalt, et sellega heaperemehelikult ringi käia. Valitsus ja Riigikogu ei saa seda võimu kellelegi edasi anda ega maha parseldada, vaid ainult rahvale tagasi anda. Võimu tagasiandmine käib loomulikult referendumi kaudu, kui olulises küsimuses tehakse kindlaks suverääni tahe, mida võim järgib. Võimu legitiimsusele küsitakse aga regulaarselt kinnitust ja uut mandaati valimistel.
Millal viimati konsulteeris võim Eestis rahvaga? Taasiseseisvunud Eestis on referendumeid korraldatud täpselt kahel korral. Esiteks, sellesama põhiseaduse vastuvõtmiseks, millele me täna riigina tugineme, ja teiseks, 14. septembril 2003. aastal, mil täiendati põhiseadust ja küsiti luba astuda Euroopa Liitu. Tuletan teile kõigile meelde täpse mandaadi, mille rahvas toona andis. Põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 sätestab: "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest." Paragrahv 2: "Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi." Nende paragrahvidega pandi valitsusele ja Riigikogule selge kohustus lähtuda Euroopa Liitu kuulumisel põhiseaduse aluspõhimõtetest. Neile aluspõhimõtetele viitasin sõnavõtu alguses.
Nüüd küsimus rahvasaadikutele, parteijuhtidele, valitsusliikmetele ja avalikkusele. Kas teile tundub, et Eesti rahvas on praegu ka tegelikult suverään ja teostab oma suveräänset õigust kõigis, absoluutselt kõigis küsimustes oma tahet realiseerida või on praktika midagi hoopis muud? Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et riigivõim ei austa rahva kui suverääni tahet terves hulgas küsimustes, mis tähendab, et võim delegitimeerib ennast. 2012. aastal, kui Riigikohus vaagis Kreeka võla käendamise ehk ESM-i seaduspärasust ehk seda, kas ESM-i leping on ikka kooskõlas meie põhiseadusega, ütles meie kõrgeim kohus selgelt ja üheselt (resolutsiooni punkt 223): "Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1 tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule. [---] Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust." Teisisõnu teeb Riigikohus parlamendile ja valitsusele puust ja punaseks: 2003. aastal saadud volitus on ammendunud ega võimalda Eestil osaleda edasises süvenevas integratsioonis. Selleks on vaja uut mandaati.
Suveräänsus ei ole abstraktne asi, see taandub selgelt praktilistele otsustele. Kui 1988. aastal oli võitlus suveräänsuse pärast, võitlus kas või selle pärast, kes saab kaevandada meie fosforiiti, siis 2012. aastal käis suveräänsusvõitlus selle pärast, kes ja kui palju võib võtta raha Eesti inimeste taskust. ESM-iga andsid valitsus ja Riigikogu selle õiguse võõrastele, minnes seda tehes vastuollu rahva selge enamuse tahtega. 2014. aastal oli suveräänsuse põhiküsimus see, kes otsustab, mis on abielu. Peatun sellel pikemalt, sest kooseluseaduse arutelul käis võitlus suveräänsuse kahe erineva tahu pärast. Esiteks, kas võim arvestab kõrgeima võimu kandja tahtega? Rahvas ei toetanud ega toeta ka praegu kooseluseaduse vastuvõtmist. Parlament läks lühikese aja jooksul juba teist korda rahva tahte vastu. See on väga ohtlik. Teiseks, kooseluseaduse pooldajad ehk rahva tahte vastased on korduvalt kinnitanud, et seda seadust nõuavad meilt välisjõud. See tähendab, et õõnestatakse Eesti rahva kui kõrgeima võimu kandja rolli Eesti territooriumil seaduste kehtestamisel.
Tänase päeva praktiline võitlus suveräänsuse pärast käib loomulikult immigratsiooniküsimuses. Küsimus ise on ju väga lihtne: kes otsustab? Kes otsustab, kui palju inimesi, kust, millal, kui kauaks ja mis tingimustel võib Eestisse tulla? Konservatiivide vastus on ühene: ainus otsustaja saab siin olla suverään. Selles kontekstis tahan rõhutada, et kuigi immigratsiooni vastu on mäekõrgune kuhi majanduslikke, kultuurilisi, julgeolekualaseid, sotsiaalseid ja ma ei tea, mitme muu valdkonna argumente, siis tegelikult ei ole nende loetlemine vajalik. Piisab ühestainsast argumendist: rahvas ei taha. Suverään ei suvatse ja kõik. Ometi räägivad valitsuskoalitsiooni poliitikud, et me peame, et kuigi me võtsime endale mingid kohustused vabatahtlikult, oleksime saanud trahvi, kui me neid ei oleks võtnud. Kah mul vabatahtlikkus, eks! Hoolimata kogu solidaarsuse ja moraalse kohustuse jutust ei unustata viidata ühele või teisele euroseaduse paragrahvile, mis meid justkui kohustaks immigrante vastu võtma.
See viib meid tagasi suveräänsusküsimuse juurde. Kui rahvas ei taha, siis ei maksa ükski euroseadus mitte midagi. Nii lihtne see ongi! Õigemini, nii lihtne see oleks, kui meil teostaksid võimu inimesed, kes on oma rahvaga ausad ning järgivad põhiseadust ja rahva tahet. Kahjuks oleme näinud nüüdseks juba aastaid haledat pilti, kui inimestele öeldakse: "Ärge uskuge oma silmi, uskuge meie sõnu." Kuigi põhiseadus ja põhiseaduse täiendamise seadus seda ei luba, tehti ära Lissaboni lepinguga ühinemine, Kreeka võla käendamine, kooseluseadus ja pagulaskvoodid. Samal ajal seletati sinna juurde kogu aeg, et see kõik on kooskõlas põhiseaduse ja suveräänsusega. Kuristik tegelikkuse ja retoorika vahel on kärisenud sedavõrd suureks, et seda ei ole võimalik enam kuidagi varjata. Sellest ka ühiskondlik ärevus, jääkeldrid, rahulolematus valitsusega ja usaldamatus tema vastu ning üleüldine vaenulik õhustik, sest kui võim ja võimu kandja ehk rahvas võõranduvad, siis muutuvad nad vaenlasteks.
Kui Euroopa Liit tähendab peale eurotoetuste Kreeka põhjatute võlgade kinnimaksmist, armutut homopromo, lõputut immigrantide sissevoolu ja veel lisaks sõnavabaduse ohverdamist vaenukõne paragrahvide abil, siis on vaja suveräänilt küsida, kas sellega ollakse nõus. Me teame, et sama küsimust esitatakse ka mujal. Briti peaminister David Cameron on selgelt öelnud, et Euroopa Liit, millega 1970-ndatel liituti, oli midagi sedavõrd erinevat, võrreldes tänase Euroopa Liiduga, et tänasesse liitu kuulumiseks on vaja uut rahva mandaati. Väärib tähelepanu, et ka brittide arvates on keskne probleem just suveräänsus. Cameron on euroliidu ülejäänud riikidele teinud ettepaneku võtta otsustusõigus Brüsselilt tagasi ja taastada liikmesriikide suveräänsus. Selleks soovib Cameron, et liikmesriigi parlament oleks kõrgeima seadusandliku võimu organ. Ta soovib taastada riikliku kohtuvõimu ülimuslikkuse, hoida immigratsiooni selgelt liikmesriikide kontrolli all ja kirjutada aluslepingutesse võimaluse kasutada oma raha. Selline Euroopa Liit püsiks selle mandaadi piires, mis rahvas 2003. aastal andis, ja riivaks meie aluspõhimõtteid oluliselt vähem kui praegune liit või liit, kus föderaliseerumine veelgi süveneb. Mulle on mõistetamatu, miks meie ei nõua samu asju.
Riigikogu spiiker Eiki Nestor küsis sügisese istungjärgu avakõnes ilmselt meie erakonnale viidates, kes andis meile õiguse väita, nagu kaitseksime me Eestit ja eestlasi. Võiks ju öelda, et see pole mitte õigus, vaid põhiseaduslik kohustus, ja mitte ainult meie erakonna kohustus, vaid kõigi Eesti erakondade ja poliitikute kohustus. Aga võiks öelda ka Ameerika presidendi Abraham Lincolni moodi, kes vastuseks küsimusele, kummal poolel on USA kodusõjas jumal, ütles, et ei loe, kelle poolel on jumal, loeb, et sina oled jumala poolel. Seega võib öelda, et pole vahet, millise partei poolt on rahvas, tähtis on see, et partei on rahva poolel. Kui te endalt päris ausalt küsite, kallid kolleegid, siis, ma usun, te saate ka ise aru, et siin saalis on liiga palju parteisid, kes on kellegi teise, aga mitte oma rahva poolel. Teie vanne suveräänile, teie ametivanne nõuab teisiti. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Hea ettekandja, teile on küsimusi. Marianne Mikko, palun!

Marianne Mikko

Aitäh! Mina soovin elada Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimus sellises Eestis, kus kedagi ei diskrimineerita tema soo, vanuse, uskumuse ega nahavärvi tõttu. Aga teie erakonna noorliikmed on korraldanud toredaid "rongkäike". Olete korduvalt teinud meeleavaldusi, kus on kõlanud rassistlikud, solvavad ja vaenu külvavad loosungid. Selliseid aktsioone on väga meelsasti üle kandnud Vene telekanalid, kes on püüdnud näidata, just nagu Eestis tõstaksid pead fašistlikud meeleolud. Sisuliselt olete te ju tänuväärne tööriist Venemaa propagandamasinale. Kas see on teie teadlik tegevus? 

Martin Helme

Ma küll ei saanud aru, miks te panite sõna "rongkäigud" ümber jutumärgid. Ma tegelikult oleksin väga hea meelega kuulanud, mis on need rassistlikud loosungid või seisukohavõtud, mida te meile süüks panete. Ma olen päris kindel, et meil on väga erinevad arusaamad sellest, mis on või ei ole vaenuõhutus või rassism. Kui me kaitseme Eestit, kui me kaitseme eesti rahvast teistega segunemise ja hääbumise eest, siis paljude arvates on juba see vaenu õhutamine ja rassism. Meie seda nii ei näe.
Mis puudutab Venemaa propagandat, siis selle mänguga me kaasa ei lähe. Nii nagu me ei lähe kaasa selle mänguga, mida korraldab Eesti Päevaleht või Delfi. Meie ei mängi nende reeglite järgi, mida järgides meil ei ole võimalik võita. Vene propaganda teeb oma Vene propaganda tööd. Mind on alati hämmastanud, miks elab väga palju Eesti, ütleme, parteilisest eliidist n-ö Vene infoväljas. Miks te seda kõike loete, miks te seda vaatate, miks see teid mõjutab? Aga ma teen selle teema laiemaks. Kas on mõni sigadus, mida Eestis ei suudeta rahvale pähe määrida põhjendusega, et kes selle vastu on, on tibla ja putinist? Meile määriti kooseluseadus pähe jutuga, et Putin ei armasta homosid. Meile määritakse immigratsiooni pähe väitega, et näe, venelased piiravad immigratsiooni. Meile müüakse praegu piirilepingut. Eile kuulasime siinsamas saalis välisminister Kaljuranna jutupunkte, miks on piirilepingut vaja. Need olid minu meelest üks ühele maha kirjutatud Vene välisministeeriumi ehk MID-i jutupunktidest. Välisminister Kaljurand tegeles minu silmis Vene propaganda edastamisega Eesti parlamendile. Ma lihtsalt ei ole nõus sellega, et kui ükskõik, mida me ütleme, ei ole sotsidele meeltmööda, teeb see meid putinistideks. See on hale propaganda.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, austatud asespiiker! Hea ettekandja! Ma kiirelt mainin tõrvikurongkäikude kohta, et alles eile toimus Riias 15 000 inimese osavõtul tõrvikurongkäik Läti iseseisvuspäeva puhul, mida korraldas, muide, ka koalitsioonierakond. Keegi Eesti valitsusest ei süüdista aga lätlasi fašismis. Seega, ärme oleme silmakirjalikud! Kuid mis puudutab putinismi ja Vene-meelsust, siis ma küsin sellise nurga alt. Pigem on mõned teised erakonnad siin paistnud kõvasti silma just nimelt Vene propagandamasinale kasulike asjadega, kas siis rahastamist puudutavalt või teatud inimeste positsiooni parandamisega selle alusel, kust pärit ollakse. Mida hea ettekandja arvab, millised erakonnad on kõige rohkem teeninud just nimelt n-ö Venemaa imperialismi huve ja seega reetnud Eesti suveräänsust?

Martin Helme

Aitäh! Esiteks tõepoolest tõrvikurongkäikudest. Kui ma oma ettekannet ette valmistasin, siis hea kolleeg Igor Gräzin andis mulle ühe kirjatüki, milles ta meenutas sedasama 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni aega. Muu hulgas rääkis ta seal sellest, kuidas 1970-ndatel keelas nõukogude võim ära üliõpilaste tõrvikurongkäigu Tartus, kuna see oli natsionalismi ilming ehk rahvusluse väljendus. Kui me räägime erakondadest, kes edendavad Eestis Venemaa huve, siis väga sageli on esimene või tavaline kahtlusalune meil teatavasti Keskerakond. Aga minu meelest edendab Vene huve kõige usinamalt ja kõige varjamatumalt Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes punkt punkti haaval viib ellu Kremli pikaaegset plaani kehtestada Eestis topeltkodakondsus ja kakskeelsus ning õõnestada riigi õigusjärglust. Tuletame meelde, et sotsid liitusid mõni aasta tagasi Vene Erakonnaga Eestis, mille prominentsed liidrid tol ajal seletasid – ja teevad seda siiamaani –, et mingit okupatsiooni pole olemas olnud. Peale selle rahastab neid Vene taustaga oligarh. Nii et ma arvan, et süüdistuste loopimine meie suunas lähtub põhimõttest, et kes kõige kõvemini karjub "Võtke varas kinni!", just selle näppudele tuleks tegelikult vaadata.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma tahan kõigepealt alustada sellest, lugupeetud suveräänsuse vastased, et te olete ennast reetnud sellega, et suurem osa teist ei ole praegu saalis. See näitab, kuidas te suhtute Eesti suveräänsusesse. Teiseks, teie viimane kaitseliin, kui muid argumente enam ei ole, on süüdistused, et ollakse Putini käsilane. Aitäh! Teie olete mitu korda rohkem Putini käsilased kui ükskõik kes teine siin, nagu lugupeetud kõneleja praegu ka sisuliselt tõestas. Küsimus ettekandjale on aga väga lihtne: kuidas me praktikas saaksime panna suveräänsusküsimused referendumile?

Martin Helme

Aitäh! Tulen korraks tagasi selle teema juurde, kes on või kes ei ole Venemaa käsilased. Tuleks endalt küsida, kas Poola konservatiivne valitsus, kes suurendab praegu hüppeliselt riigikaitsekulutusi ja seisab oma rahvuslike huvide eest, on tõepoolest Venemaa käsilane, seda pärast seda, kui Poola president on hukkunud lennuõnnetuses Venemaal. Kas Ungari valitsus, kes tegeleb oma suveräänsuse kaitsmisega territoriaalses mõttes, on tõepoolest Venemaa käsilane? Kas USA kristlased, kes samamoodi on homovastased – või homoagenda vastased, täpsemalt öeldes, mitte homode enda vastased –, on ka Venemaa käsilased? See jutt on lihtsalt nii õõnes.
Mis puudutab referendumeid, siis, tõepoolest, häda on selles, et Eesti seadused annavad väga väikese võimaluse rahvahääletuste ehk referendumite korraldamiseks. Referendumi algatamiseks on vaja siinsamas saalis saada 51 poolthäält. Eestis on referendumeid korraldatud 25 aasta jooksul täpselt kaks korda. Üks oli selle jaoks, et põhiseadus kehtima panna, ja teine selle jaoks, et põhiseadust parandada, see oli see 2003. aasta põhiseaduse täiendamise seadus. Vastus on väga lihtne. Kui rahvas tahab rohkem teostada oma võimu referendumite kaudu, siis peab ta kõigepealt toetama valimistel neid erakondi, kes teevad ära valimissüsteemi reformi ja annavad lubaduse rohkem referendumeid korraldada. Ehk järgmistel valimistel peab Konservatiivne Rahvaerakond saama parlamendis 51 kohta.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! 16. novembril oli see saal siin paksult rahvast täis ja õhus oli ärevust. Täna ma vaatan, et saal on piinlikult pooltühi. Ma ei tea tõesti, kas sellest tuleks välja lugeda ükskõiksust suveräänsuse astu. Aga minu küsimus on selline. David Cameron, Briti peaminister, tuli hiljuti välja väga avameelse kirjaga ja rõhutas liikmesriikide parlamentide jõudu, kes peaksid selja sirgu ajama. Kuidas oleks see võimalik Eesti tingimustes?

Martin Helme

Aitäh! Sellele küsimusele keskenduvad minu arusaamist mööda paar järgmist ettekannet. Kui me Cameronist räägime, siis tema plaani tõeline iva on tõepoolest selles, et kogu tema Euroopa Liidu reformi pakett keerleb suveräänsusküsimuse ümber. Kellel on võim? Kellel on õigus otsustada? Brittide silmis taandub see tõepoolest esimese asjana liikmesriigi parlamendi rollile. Meiegi oleme siin rääkinud sellest, kas me oleme kummitempel Brüsseli direktiivide jaoks või on meil õigus öelda, kui meile mõni direktiiv ei meeldi, et me ei panegi seda Eestis kehtima. Meil on õigus öelda, et leppigu kokku mis kvoote tahes, meid see ei puuduta. Need on need praktilised küsimused. Puudutasin oma sõnavõtus lühidalt sedasama kooseluseaduse teemat. Väsimatult selgitati meile, et Euroopa Liit nõuab meilt seda. Tegelikult ei saa ta seda meilt nõuda, aga sel ei olegi tähtsust. Kui suverään ehk Eesti rahvas ei ole nõus, siis võidakse nõuda igasuguseid asju, aga sel ei ole tähtsust. Suverään ei ole nõus ja kõik!
Mis puudutab parlamenti või seda saali siin, siis on küll nukker, kui see arutelu ei lähe kellelegi korda. Korda läheb see neile, kellele läheb. Eks siis rahvas teeb oma järeldused ja saab valimistel oma eelistusi väljendada. Aga see on eelkõige vaimne hoiak, eelkõige just vaimne hoiak, kas sa usud endasse, kas sa usud, et see jutt, mis me räägime suveräänsusest ja otsustusõigusest, on päriselt tähtis või on see ainult jutupunkt. Mina oskan ainult meie erakonna ja iseenda kohta öelda, et meie usume. Meie arvates on see tõde lihtsalt niisama, ilma igasuguste agade või kuideta.

Aseesimees Jüri Ratas

Sven Mikser, palun!

Sven Mikser

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie isa rahustuseks võin ma öelda, et kui saalis on vähe rahvast, siis see kindlasti ei peegelda suhtumist suveräänsusesse, vaid suhtumist EKRE-sse. Aga oli huvitav vaadata teie erutust, kui teemaks oli Venemaa ja sealt lähtuvad ohud Eesti suveräänsusele. Mina pean ütlema, et mind julgeolekupoliitikaga tegeleva inimesena teeb murelikuks see, kui näiteks Ungari Jobbiku partei poliitik Béla Kovács saab kodumaal süüdistuse Venemaa heaks spioneerimises või kui Prantsusmaal räägitakse paremäärmusliku Rahvusrinde massiivsetest laenudest, mis tulevad Venemaalt. See, et Euroopa poliitika paremäärmuslikul tiival on tihedad suhted Venemaaga, on minu arvates murekoht. Kas teie jagate seda muret?

Martin Helme

Muidugi jagan. Ma tahan aga paar asja ära täpsustada. Prantsusmaa Rahvusrinne ei ole mingil tingimusel parempoolne. Prantsusmaa Rahvusrinde platvorm on nii protektsionistlik, kõrgeid makse taga ajav, et ta teeb isegi teie parteile silmad ette. Ta on selgelt vasakpoolne partei, ta on lihtsalt rahvuslik ehk natsionaalsotsialistlik, kui soovite. Aga meil puuduvad igasugused sidemed Prantsusmaa Rahvusrindega, meil puuduvad igasugused sidemed ka Jobbikuga. Kellega meil on sidemed? Meil on sidemed Briti konservatiividega, meil on sidemed Ungari praeguse võimuparteiga, meil on sidemed Läti praeguse võimuparteiga ehk Visu Latvijaiga, meil on sidemed Soome praeguse valitsusparteiga ehk põlissoomlastega. Need on need, kellega meie suhtleme ja kes näevad Euroopat samamoodi nagu meie, rahvusriikide liiduna. Ma muidugi tänan komplimendi eest! Ma saan aru, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna suhtumine meie erakonda on järelikult keskmisest parem, kui te kõik rõõmsalt siin saalis olete. 
Aga kui me nüüd suveräänsuse teema juurde uuesti tagasi tuleme ja räägime sellest, mis suunas liigub Euroopa Liit, kas föderaliseerumise või Euroopa ühendriikide suunas, siis meie suhtumine on sarnane Cameroni suhtumisega, et see ei ole vääramatu, see ei saa olla ever closer union ehk aina tihenev liit, sest see ei ole rahvaste tahe Euroopas. Kui me võtame seda asja suveräänsuse vaatepunktist, siis me ei pea küsima mitte seda, millist Euroopa Liitu meile pakutakse või mis on saadaval, vaid me peame küsima, millist Euroopa Liitu soovib Eesti rahvas. Ja me peame töötama selle nimel, et seda saavutada. Me peame leidma Euroopas liitlasi, et sellist eesmärki saavutada. Need on need asjad. Ma olen kindel, et Vene agente, FSB-lasi, GRU-lasi ja KGB-lasi, on peaaegu kogu Euroopa poliitilises ladvikus, nii opositsioonis kui ka koalitsioonis, sõltumata sellest, millist maailmavaadet nad esindavad. Selline lihtsalt on meie ajastu. Ma arvan, et selle põhjal mingisuguseid lõplikke järeldusi teha või kujundada suhtumist on, ütleme niimoodi, väga kitsas ja äraspidine vaade suveräänsusele.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, kahjuks sai 15 minutit nüüd täis. Ma tänan teid nii ettekande kui ka vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli ajaloodoktor Jaak Valge!

Ajaloodoktor Jaak Valge

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Mina olen elukutselt ajaloolane ja minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et 15 minutiks selle kõrge kogu tähelepanu püüan. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates ja tänases poliitikas mängib ajalugu kummaliselt ambivalentset rolli. Ühelt poolt tundub, et minevik pole mitte kunagi olnud nii poliitiline ja kirgi üles kiskuv kui täna, aga teisalt peetakse meie ühiskondi just lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemaks, st vähem ajalookeskseks. On üsna loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt kummalisi vorme. Me kaldume kohati üsna meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune: manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Mina ajaloolase, kodaniku ja valijana olen selle sõnumiga nõus nii kaua, kuni see ei laiene mõttekäiguks, et meil, eestlastel, ei tohikski nüüdsel globaliseerunud ajajärgul olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke, justkui kõik sõnastataks meile kusagilt mujalt ette ära.
Kõigepealt tuleb märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla üldse midagi uut. Esimese maailmasõja eelne maailm oli paljude näitajate järgi globaliseerunum kui tänane maailm. See on lihtsalt tehnoloogia, aga võib-olla ka poliittehnoloogia, igatahes tegelikult pealispind, mis eksitab meid mõtlema, et oleme jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Rahvad on alati – vähemalt alates rahvuslikust ärkamisest – püüelnud suveräänsuse poole. Ka globaliseerumise ajal pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud. Vastupidi, see on kasvanud. Ka meie siin oma vanas Euroopas võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvuse poole püüelnud ning kelle eesmärgid võivad just meie ajal täide minna.
Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteedi üks olulisimaid osi, selle puudumine tähendaks kaugemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ja riigi suveräänsuse kaotust. Lähemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga vajadust üha uute ja uute õigusaktide järele, sest ühtse identiteedita ühiskonnaliikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas mingis olukorras käituda. Tuleb möönda, et, tõsi, raamid, milles oma eesmärke ellu viia, on eri aegadel olnud erinevad. Aga raamid võivad ikkagi mõjutada meetodeid, kuidas eesmärke ellu viia, mitte eesmärke endid. Kui raamid on kitsad, siis tähendab eesmärgistatus neis raamides maksimumi saavutamist. Oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ikka ise – oma eeltingimustest, oma potentsiaalist ja iseloomust lähtudes. Aga kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni ning mingis valdkonnas ka otseseid eeskujusid nii tänapäeva maailmast kui ka ajaloolisest vertikaalsest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest kohast, teise teisest.
Meie riigi aegadeülene eesmärk, nagu Martin Helme juba mitu korda on märkinud, on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis. See on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on olnud fikseeritud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu sada aastat tagasi. Loomulikult ei arva ka mina, et kirjatäht tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga jälle, me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussiooni ka konstitutsiooni üle. Kui ühiskonna enamus peaks leidma, et seda on vaja muuta, siis seda ka tuleb muuta. Teisalt aga, niikaua kuni see kehtib, tuleb seda täita, sest muidu oleks see osa ühiskonnaliikmete petmine. Seda sel põhjusel, et need, kes seda täidavad, elavad Eesti tuleviku nimel ja teevad selleks olevikus ka ohverdusi. Lisaks tahame me ju olla euroopalik seadusriik ja ka seetõttu peame oma põhiseadust täitma.
Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see ka provintsistumine. Provintsistumist võikski pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esimeseks faasiks. Provintsistumise ulatust ei saa kahtlemata mõõta metropoli suunduvate raudteede või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino on tabavalt märkinud, vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski maha jäänud, ollakse maakas, tuntakse alaväärsust. Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujal, kas riiklikus metropolis või vaimse provintsistumise korral seal, mida metropoliks peetakse. Tihti on selle vaimse metropoli nimi meie provintslase suus Euroopa. Aga sisult ei tähenda see provintslase Euroopa rikast vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri, vaid tegelikult ühte rahvuslusvastast poliitilist suunda. Eriti halenaljakas on aga see, kui võimule tullakse loosungiga "Uhke Eesti üle", aga võimul olles teatatakse, et oma Eesti rahva pärast on häbi.
Minu arvates võiks tihendada sidet võimulolijate ja ühiskonna vahel rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuse korraldamiseks. Meenutan, et kahe maailmasõja vahel oli meil selleks õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ma ei usu mitte mingil tingimusel, et meie ühiskond oleks täna vähem küps otsedemokraatiaks kui toona. Kui aga mingi poliitilise sammu ainus argument on see, et kusagil mujal ehk on niimoodi ning meie peame sarnased välja nägema, jälle hoolimata oma eeltingimustest ja võimalustest, või siis jätame mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et kusagil mujal nii ei ole või see pole euroopalik või meie maine kellegi silmis langeb, siis minu arvates ongi need klassikalise provintslase argumendid. Näiteks, välispäritolu rahvastiku integratsiooni kogemusi võiksime tegelikult hoopis meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meil algas massiimmigratsioon varem ja välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Loomulikult on diskussioonis vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta. Aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal selles kujuteldavas metropolis on palju teise nahavärviga uusimmigrante.
Eesti ajaloos tuntakse niisugust hoiakut ja käitumist, kus imetletakse teisi ja tahetakse ise olla keegi teine, kadakasakslusena. Vabatahtliku vaimse provintsistumise korral püütakse tihti olla progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropol ise. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja nii ühelt kui ka teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi on kadakasakslane mitte ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu kui tunda nostalgiat selle järele, mida kunagi pole olnud, st idealiseerida oma ajalugu, on tegelikult oma rahva põlguse pinnalt hakata meie juunikommunistide kombel idealiseerima teisi ühiskondi, olgu need siis idas või läänes, st tunda nostalgiat selle järele, mida ei ole praegu.
Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvusaja parlamendi ajalugu ja pean ütlema, et see oli väga dünaamiline aeg, mil rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Uskuge mind, tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis teiega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, ajaproovile vastupidavaid täpseid hinnanguid. Aga mis seal salata, oli ka enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist, paraku ka juhtudel, kus poliitilised eesmärgid olid samad. Praegust ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad muidugi otsesed võrdlused paljudes ühiskonna tahkudes raskeks, või kui need tahud võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena, nii et võrdleme omaaegset Eestit teiste riikidega ja tänast Eestit teise riikidega. Valdkondades, kus neid võrdlusi teha saab – s.o majandus- ja rahvastikunäitajate põhjal –, selgub, et omaaegne Eesti oli siiski pigem edukam kui praegune. Ma küll ei näe, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine täna oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või nostalgitsemine.
Aga üks asi on küll otse võrreldav, ehkki mitte arvnäitajatega. See on mentaliteet. Ma väidan, et täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus meil järsult suurem ning ühiskonna, aga eriti just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem. Me oleme harjunud väitega, et meil puudub ühe või teise küsimuse lahendamiseks või selles valdkonnas seisukoha võtmiseks pädevus. Mina ajaloolasena tahaksin siis alati küsida, kuhu see pädevus on vahepeal kadunud. Kui näiteks omaaegses Eestis viis paarikümne töötajaga Eesti Pank ellu väga keerukat rahapoliitikat, miks meie siis nüüd arvame, et me sellega hakkama ei saaks. Usun ka seda, et just provintsistumine on üks põhjus, miks praeguse iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui maailmasõdadevahelise Eesti omad. Provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsust, toodab nähtust, mida Indrek Hargla on nimetanud oma rahva vihaks, ja teeb teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise, võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab ka viljaka analüüsi.
Austatud rahvaesindajad! Ajaloolasena võiksin ma deklareerida, et rahvusühiskonnad on märksa pikaealisemad kui poliitilised või majandusmudelid, millest ükski ei ole inimtsivilisatsiooni arengu kroon. Ma ei usu, et ma liialdan, kui väidan, et tänane maailm on ebastabiilsem, kui ta viimaste kümnendite vältel on olnud, ning ebastabiilsus ei näita mitte kahanemise, vaid kasvamise märke. Seega vajame täna kainet otsustusvõimet ja provintslikkusest kammitsemata mõttevabadust rohkem kui lähiminevikus. Ühiseid eesmärke vajame ka seepärast, et poliitikute puhul tähendab ühise eesmärgi puudumine ka võimetust diskussiooni kaudu parematele tulemustele jõuda. Kui kellelgi tekib meie riigi peaeesmärgi suhtes kahtlusi, tuleb taas lugeda põhiseadust. Ma usun, et meie eesti rahvus, kultuur ja keel on vajalikud ka Euroopale, sest Euroopa jõud ongi ju mitmekesisuses. Ärme muudame oma maad identiteedita provintsiks! Ma olen veendunud, et tuleviku ajaloolased kirjutavad teie tegevusest eesti keeles, ja loodan, et nad saavad oma objekti hinnata vähemalt niisama positiivselt kui mina kahe maailmasõja vahelist Eesti parlamenti. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh teile, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on lühike. Kas Eesti on oma suveräänsuse kaotanud või seda kaotamas ja kas see teie arvates on paratamatu või mida on meil siin võimalik teha?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh! Eks see ole nüüd suuresti selline definitsioonide küsimus. Ma arvan, et Eesti ei ole kindlasti oma suveräänsust kaotanud. Kas see, mis praegu on käimas, on suveräänsuse võimaliku kaotamise esimene faas või on see selleks eelduste loomine, on mul raske öelda. Tõesti, see on definitsiooni küsimus. Kas see on paratamatu? Kindlasti ei ole see paratamatu. Nagu ma enne mainisin, ka globaliseerumise tingimustes, isegi kui seesama maailma suur trend peaks jätkuma sellisena, nagu see praegu on, või süvenema, on suveräänsust võimalik ja vaja säilitada. Aga kõige üldisemalt teie viimasele küsimusele vastates ütleksin ikka sedasama, et tuleb teadvustada, milleks me oleme ja kes me oleme, ning tuleb vältida vaimset provintsistumist.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, härra Valge, nauditava ettekande eest! Vabaerakond on tulnud siia kindlasti selleks, et Riigikogu ei provintsistuks. Nüüd aga küsimus. Te rääkisite otsedemokraatiast ja rahvaalgatusest. Meil on siin alates eelmisest aastast algatatud üks niisugune formaat nagu petitsiooniõigus. Nimelt on tuhande allkirjaga võimalik apelleerida Riigikogusse ja siis peab Riigikogu komisjon seda teemat mingisugusel moel käsitlema. Kas te olete kuulnud, et see on mingeid positiivseid tulemusi andnud? Kui on, siis milliseid, ja kui ei ole, siis miks ei ole?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh! Ma ei ole kuulnud, et see oleks suuri positiivseid tulemusi andnud. Aga miks ei ole? Sellepärast, et see petitsiooniõigus on palvekirjaõigus. Rahvaalgatusõigus rahvahääletuse korraldamiseks on siiski midagi muud. See tähendab ju seda, et kui algatuse jaoks kogutakse teatav hulk allkirju, siis on seadusandja kohustatud selle referendumile panema ja referendumi tulemus on seadusandjale kohustuslik. Ma arvan, et petitsiooniõigus ei ole korralikult töötanud võib-olla seetõttu, et ühiskond lihtsalt ei näe, et selle kaudu saaks suuri muudatusi läbi viia. Võib-olla ma eksin.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, eesistuja! Jaak, suur tänu väga hea ja tõesti mõtlemapaneva ettekande eest! Missugused meie iseseisvuse atribuudid – ma kasutan niisugust rumalat ja koledat võõrsõna – on sinu hinnangul, võib-olla ka kolmekümnendate aastatega paralleeli tõmmates, kõige rohkem hajumas või ohus?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Ma arvan ikkagi nii, et kui me räägime meie õigusruumi mõjutatusest mujalt tulevatest mõjudest ja kui see peaks nüüd olema nagu kõige alus ja sellest tulenevad meie kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika, ka majanduspoliitika, siis see võib kajastada liikumist suveräänsusest kaugemale. Eelkõige pean silmas seda, et meie õigusaktid on liiga palju mõjutatud mujalt tulenevatest mõjudest.

Aseesimees Jüri Ratas

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Aitäh, härra professor! Ettekandes oli juttu globaliseerumisest, et ajaloos on olnud perioode, kui globaliseerumine oli isegi intensiivsem. Meile tänapäeval räägitakse, et globaliseerumine on paratamatu, see on vääramatu ja see ainult süveneb. Mida võiks ajalooline perspektiiv meile globaliseerumise taseme ja edasise trendi kohta öelda? On see siis vääramatu, paratamatu ja süvenev?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Ajalooline perspektiiv ütleb, et globaliseerumine käib pigem tsüklite või lainetena. Kahe maailmasõja vahelist ajajärku peetakse selgelt deglobaliseerumise ajajärguks, siis läks globaliseerumine nagu tagasi. Sellega ei taha ma kuidagi öelda, et ma mingeid aegu idealiseeriksin või midagi sellist. Küll aga näitab see aeg seda, et sellised arengud on täiesti üheselt võimalikud. Kahe maailmasõja vahel, võib-olla natuke paradoksaalseltki, riikide ebavõrdsus maailmas isegi vähenes, hoolimata n-ö deglobaliseerumisest. See tähendab, et globaliseerumine ei ole meile kusagilt ülevalt antud ajalooline paratamatus või mingi marksistlik seaduspärasus, vaid see on meie praeguse aja tunnus, mis võib väga kiiresti muutuda.

Aseesimees Jüri Ratas

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ajaloodoktor Jaak Valge, tänan teid suurepärase, väga täpse ja sisuka kõne eest! Te puudutasite ka põhiseadust ja rahva soovi vajaduse korral põhiseadust muuta. Kas te leiate, et praegune põhiseadus on suveräänsuse mõttes Eestile piisav? Kas seda järgitakse piisavalt? Kas seda oleks vaja muuta ja kui on vaja muuta, siis mis suunas?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh! Ma arvan, et suveräänsuse mõttes on põhiseadus küll piisav. Küll aga arvan ma ise, et põhiseadust tuleks muuta nii, et sinna tuleks kirjutada rahvaalgatusõigus rahvahääletuste korraldamiseks. See tegelikult ei puutuks riigi suveräänsusesse, aga see suurendaks ühiskonna või rahva kui suverääni osakaalu riigi otsuste kujundamises.

Aseesimees Jüri Ratas

Madis Milling, palun!

Madis Milling

Suur tänu, härra istungi juhataja! Ma pean alustama kommentaariga. Siin seostati täna pooltühja saali suveräänsuse vastu huvi puudumisega. Võib-olla mõni rahvasaadik ei tea, et igas kabinetis on televiisor. Ma jälgisin Martin Helme kõnet oma kabinetis väga tähelepanelikult. Aga, ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! See oli väga huvitav. Nüüd minu küsimus. Ärimaailmas on reegel, et kui sa ei kohane turuga, siis oled varsti pankrotis. Lahingus on samamoodi: kui sa ei improviseeri lahinguolukorra muutusi järgides, oled varsti surnud. Kuidas me peaksime muutuvas maailmas kohanema muutustega, samas säilitades oma näo?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh! Üldvastus on ikka seesama, et me peame kahtlemata järgima võimalikku poliitilist raami, aga mitte unustama oma eesmärki. Kunagi ütles vist Kurt Vonnegut suhteliselt tabavalt, et tegele nende asjadega, mida sul on võimalik muuta, ja lepi nendega, mida sul  ei ole võimalik muuta.

Aseesimees Jüri Ratas

Juhan Parts, palun!

Juhan Parts

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ka mina ühinen kiidukõnega. Mõneti inspireeriv kõne, kuigi kõigega ei ole võimalik nõustuda. Kui ma kuulasin eelkõneleja ja ka teie ettekannet, siis mulle tundus, et me võime teha selle vea, et paneme endale valediagnoosi. Helme ja kogu see populistide seltskond minu selja taga panevad väga kõlava häälega valediagnoosi meie suveräänsuse, väärtushoiakute ja kõige muu kohta. Teie ütlesite, küll professorina, minu arust pigem hoiatades, et meist võib kujuneda identiteedita provints. Selline valediagnoos tekitab iseenesest tavapärast kompleksi. Minu küsimus teile kui ajaloolasele on see. Teie vaatate tagasi, kuid minu arust on meie probleem see, et meil on väga väike tuleviku ettenägemise võime. Ma ei räägi selle projekteerimisest ja sellega kohanemisest. Kuidas te ajaloolasena vaatate ...

Aseesimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg!

Juhan Parts

Ehk siis küsimus on ...

Aseesimees Jüri Ratas

Ma palun, hea ettekandja!

Ajaloodoktor Jaak Valge

Jah, kõigepealt pean ma kommenteerima seda, et ma ei ole siiski Tartu Ülikooli professor. Ma olen ühe teise ülikooli professor küll, aga mitte Tartu Ülikooli oma. Ma sain teie küsimusest aru umbes nii, et kas meie tänane ettepoole vaatav perspektiiv on lühem, kui see on olnud varem. Kui see oli teie küsimus, siis minu vastus on jah. Me oleme tänapäevakesksemad ja kipume võib-olla liiga palju arvama, et majandusmudel ja nähtamatud jõud reguleerivad meie tegevuse nii ehk nii ära ja meie funktsioon on ainult mitte segada. Sealt võib-olla tulenebki suurte eesmärkide ja visioonide puudus.

Aseesimees Jüri Ratas

Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra ettekandja! Ma arvan, et sellises situatsioonis on hea komme teietada, isegi sellisel juhul, kui ollakse mitukümmend aastat olnud omavahel sina peal. Ma kuulasin teie kõnet, aga ma ei saanud päris hästi aru. Teil või teil koos kellegi teisega on valmimas kas mingi uurimus või raamat, mille sisuks on Eesti parlament enne teist maailmasõda või Eesti parlamentarismi ajalugu. Mina olen tundnud oma poliitiku- ja avalikus tegevuses sellisest asjast tohutult puudust. See on mulle väga oluline informatsioon ja rõõmusõnum. Kas saate natukene täpsustada, mis ja kunas on valmimas?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh toreda küsimuse eest! Tõepoolest, Riigikogu Kantselei on sellise uurimuse tellinud ja minul tuleb seda tellimust täita. Võib-olla on mulle ka mõni magistrant natuke abiks. Seda tööd tuleb teha erakordselt lühikese aja jooksul, ma pean selle valmis saama poolteise aastaga, millest tänaseks on juba kaks kuud kulunud. Pärast seda algab tõenäoliselt trükkimistsükkel ja algavad muud asjad, mis veel enne raamatu füüsilist ilmumist paratamatult läbi tuleb teha. Ma loodan, et teil on umbes kahe aasta pärast võimalik seda raamatut lugeda.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Hea Jaak! Väga meeldiv, tore, sisukas, õigeid sihte seadev ja mõtlemapanev oli teie ettekanne. Minu küsimus viib meid Linnart Mälli juurde. Tema kasutas suurepärast terminit "külamüstika". Kas ja kuivõrd võiks teie meelest see Linnart Mälli kasutusele võetud termin olla seotud provintslusega või seda iseloomustada?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Aitäh! Ma kujutan ette, et tema kasutas seda provintsluse vastandina. Ta pidas sellega silmas, et need külamehed, kes omavahel maailma asju arutavad, saavad tervest mõistusest lähtudes ka tulevikku prognoosides täpsemaid tulemusi, kui meie saame siis, kui me kusagilt mujalt ennast mõjutada laseme ja sellest tulenevalt oma prognoose teeme. Ma usun, et see võis nii olla.

Aseesimees Jüri Ratas

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud esineja! Siin saalis on tihti kõlanud mitutpidi väljendid, et Eesti ei järgi nõutava kiirusega Brüsselist antud ettekirjutusi ja seadusi. Mis teie teadlasena arvate, kuidas Riigikogu peaks käituma, et sellest jandist välja pääseda?

Ajaloodoktor Jaak Valge

Kõige esimene asi: peaks lugema põhiseaduse preambulit.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektori ning SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimehe Varro Vooglaiu!

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, niipalju kui teid siin on! Algatuseks tänan Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle eest, et te tõstatasite riikliku suveräänsuse arutelu teemaks ning kutsusite ka mind sel teemal mõtteid jagama. Tegemist on meie riigi tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega teemaga, mis vajaks senisest mitu korda rohkem ja tõsisemat tähelepanu. Mõeldes, millele oma tänases ettekandes keskenduda, otsustasin mitte koostada akadeemilist käsitlust suveräänsuse kontseptsiooni kujunemisest ja tähendusest, vaid kasutada võimalust siin kõnelda, väljendamaks paljude inimeste peas ja südames kinnistunud muremõtteid meie maa, rahva ja riigi tuleviku pärast.
Alustan lihtsast tõdemusest. Selleks et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid. Piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on paratamatult kindlaks määratud ja rahval puudub võimalus seda muuta. Nii ei ole ühelegi rahvale kasu sõjaväe ülesehitamisest ega riigipiiride kindlustamisest, kui samal ajal toimub tema kultuuriliste alusväärtuste lammutamine, tema identiteedi õõnestamine ja moraalne lagunemine. Seetõttu ei ole ühelegi riigile ega rahvale kõige suurem oht mitte välisvaenlane, vaid tema enda kõlbeline allakäik ja sellega kaasnev sisemise jõu minetamine.
Niisuguse tõdemuse taustal tekitab tõsiselt muret, et Eesti poliitilise ja administratiivse eliidi seas võtab üha laiemalt maad iseseisvale riigile mittekohane vaimne hoiak. Nagu alles eelmisel nädalal nentis Veiko Vihuri, on 21. sajandil Eesti üheks põhiprobleemiks kujunenud ühiskondlik-poliitilise eliidi suutmatus uskuda, et Eesti võiks tõeliselt vaba ja iseseisva riigina püsima jääda ja hakkama saada. Või nagu kirjutas hiljuti professor Tõnu Lehtsaar, osutades murelikult, et omariiklusest näikse olevat mõnele kujunenud justkui painav ike: "Me uskusime, et me saame iseseisvalt hakkama. Täna kuulutatakse meile pidevalt, et meil pole üksinda ei majanduslikult, moraalselt, poliitiliselt ega sõjaliselt mingit lootust."
Tõepoolest, viimasel ajal on korduvalt avalikult välja öeldud, et Eesti ei saa jääda vabaks ja iseseisvaks, vaid peab valima ida või lääne mõjusfääri kuulumise vahel. Väidetakse, et mingisugust kolmandat, Eesti iseseisvat oma teed ei ole ega saagi olla. Ühelt poolt on geopoliitilise reaalsusega arvestamine loomulikult vajalik, ent teiselt poolt võib selle käigus minna kaotsi ka see, mis on meie omariikluse seisukohast kõige olulisem: tõeline vabadus ja iseseisvus. Olgem ausad, suur osa Eesti iseseisvusest on tänaseks läinud. Euroopa Liidu õigus on kuulutatud Eesti õiguse suhtes ülimuslikuks ja väidetavalt tulebki suurem osa õiguslikust regulatsioonist kas otseselt või kaudselt Brüsselist.
Seda karmi reaalsust ei saa lõputult ilustada juttudega suveräänsuse jagamisest. Oleme kaotanud ka rahanduspoliitilise suveräänsuse ehk iseotsustamise õiguse. Meie rahanduspoliitikat, mis on kogu riikliku materiaalse baasi aluseks oleva majandustegevuse vundament, kontrollitakse Euroopa Keskpangast ja Rootsi kommertspankadest. Ka julgeolekupoliitikas näib meie poliitiline juhtkond olevat lahti öelnud eesmärgist luua eeldused selleks, et Eesti saavutaks iseseisva kaitsevõime. Kogu riigikaitse valdkond on orienteeritud sulandumisele globaalsesse transatlantilisse võrgustikku.
Mulle näib, et sageli kütab poliitiline eliit ise üles hirme, et niisugusele poliitikale suuremat toetust saada. Neid hirme ekspluateeritakse selleks, et turvalisusele apelleerides Eesti iseseisvust üha enam ära anda. Hädavajalik oleks aga otsida vastust küsimusele, kui kaugele oleme valmis turvalisuse nimel oma tõekspidamistest, põhimõtetest ja iseseisvusest lahtiütlemisel minema. Kas oleme lõppastmes valmis iseseisvusest üldse loobuma, et ainult säiliks võimalus elada harjumuspäraseks saanud elu? Või oleme seda suures osas juba teinud, jättes endale vaid poliitilised struktuurid, ent mitte võimalust otsustada nende kaudu tõeliselt olulisi küsimusi?
Kui tahame olla hingelt suur ja tõeliselt iseseisev rahvas, siis ei pea me keskenduma ennekõike mitte sellele, kuidas ühele või teisele suurriigile vastanduda või meelehead valmistada, vaid sellele, et säilitada, hoida, kasvatada ja austada neid põhimõtteid ja väärtusi, mis moodustavad eestlaseks olemise tuuma. Eesti iseseisvuse eeldus on usk oma tahtesse ja suutlikkusse siin maailmas riigi ja rahvana väärikalt tegutsedes hakkama saada, lähtudes oma otsustes ennekõike sellest, mis on õige ja hea, mitte sellest, kuidas õnnestub pragmaatilisi poliitilisi sobinguid punuda.
Olgugi et rahva seas näeb usku Eesti iseseisvuse võimalikkusesse sageli, ei ole poliitilise eliidi käitumises seda lihtne tuvastada. Tõepoolest, lõhe rahva ning ideoloogilise eliidi vahel on kärisenud ohtlikult suureks ja paraku see vaid laieneb. See on omakorda toonud kaasa ühiskonna lõhestumise ning sageli jääb mulje, nagu oleks kellegi eesmärk inimesed omavahel tülli ajada ja ühiskondlikke pingeid kasvatada. Samas näib mulle, et mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui poliitiline eliit ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest tõmbetuultest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste vastu.
Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas nad on Eesti rahva esindajad Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajad Eesti rahva ees. Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Teisisõnu, kui me tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nende vastu. Seejuures ei ole mitte mingisugust mõtet rääkida tühje sõnu Eestist kui demokraatlikust riigist enne, kui rahvale on tagasi antud 1934. aastal rahva väidetava raske haigestumise tõttu temalt äravõetud õigus algatada eelnõusid ja rahvahääletusi.
On selge, et Eesti võib minetada riikliku iseseisvuse, ilma et see oleks väliselt nähtav. Muude sümbolite kõrval võib Pika Hermanni tornis lehvida sinimustvalge ka siis, kui meil riiklikku iseseisvust enam ei ole. Just selles mõttes on meie olukord praegu tunduvalt salakavalam ja ohtlikum kui Nõukogude okupatsiooni ajal, mil kõigile ausatele inimestele oli päevselge, et iseseisvus on meilt röövitud. Tänaseks näib olevat muutunud keeruliseks eitada, et vabadus kukkus Eestis sedavõrd ettevalmistamata pinnasele, et sellega ei osatud vääriliselt ümber käia. Selle tagajärjel ei seisa me praegu mitte küsimuse ees, kas me jõuame järgmise 20 aasta jooksul Euroopa viie kõige rikkama, õnnelikuma ja harituma riigi hulka, vaid oleme sunnitud vastama küsimusele, kuidas üleüldse rahva ja riigina püsima jääda. Eriti aktuaalne on see küsimus demograafilise kriisi kontekstis. Meelde tulevad professor Taagepera sõnad, et musta katku elas see rahvas üle, punase samuti, kuid vabadus kipub üle jõu käima.
Selleks et säilitada ja kindlustada Eesti iseseisvust, peab meie poliitiline eliit olema võimeline tegutsema teenimisvalmilt ühise eesmärgi nimel. Tarvis on alandlikult teenida – sõna otseses mõttes teenida oma maad, rahvast ja riiki –, olla sõna kõige otsesemas mõttes rahva teener. Ainult need, kes kasvatavad endas ja hoiavad kõrgel selliseid voorusi nagu tarkus, õiglus, mehisus, mõõdukus, aga ka alandlikkus, lahkus ja suuremeelsus, võivad loota, et neil on mingitki voli ja õigust – jutt käib moraalsest õigusest – olla inimeste või terve riigi juhtimise juures. Igasugune austus tuleb oma julgete ja väärikate tegudega välja teenida. Seda ei ole võimalik välja kaubelda.
Eesti on minu hinnangul tõeliselt iseseisev üksnes siis, kui suudame kindlalt seista ka ilma kõrvalise abita ning kui usume siiralt, et oleme pigem valmis surema kui iseseisvusest lahti ütlema. Nagu on öelnud minu armeeohvitserist sõber: "Iseseisvus, see tähendab ise seismise õigus, ja vabadus ei tule liitlaste armust, vaid õiglaste, ausate, meelekindlate, alandlike, lahkete ja suuremeelsete meeste ja naiste valmisolekust üksi seista ja mitte milleski olulises järele anda ning vajaduse korral siinsamas sammugi taganemata langeda." See on tõelise vabaduse tee ning riikliku iseseisvuse aluseks olev vaimne hoiak.
Hoidkem, kasvatagem ja austagem seda, et hoida iseseisvat Eesti riiki! Tunnetagem oma vastutust rahva ja riigi teenritena ning käitugem selle vääriliselt, sest iseseisvust maha mängida on mõõtmatult lihtsam kui seda taastada! Aitäh teile!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Juhan Parts, palun!

Juhan Parts

Aitäh selle ettekande eest! Ma kõigepealt kommentaariks ütlen, et rahva tuleviku seisukohast on väga oluline, millise väärtusruumiga me samastume ja millisesse väärtusruumi me tahame pürgida. Me ei ela kunagi ideaalses riigis. Küsida tahan ma aga teie paari nädala taguse väljaütlemise kohta Delfis. Ma tsiteerin teie lauset: "Eestit seob Venemaaga ühtne kristlik maailmatunnetus, austus perekonna ja moraalsete põhiväärtuste vastu." See lause jahmatas paljusid teie talendi austajaid. Ma tahangi küsida, kust te olete saanud sellise arusaama, et Venemaa seisab pärast 70-aastast stalinlikku terrorit ja kommunistlikku ajupesu tegelikult kristliku maailmatunnetuse ja kristlike väärtuste eest ning valdav hoiak seal ühiskonnas on austus perekonna ja moraalsete väärtuste vastu.

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, te ei tsiteerinud mind täpselt. Kui te vaatate mu artiklit, siis te näete, et see mõte oli seal oluliselt teistmoodi esitatud. Aga see selleks, ma sain teie küsimusest sellegipoolest aru. Selle konkreetse lause eest, mida ma seal ütlesin, olen ma valmis täie kindlusega vastutama. Ma leian, et Eestit ja Venemaad kahtlemata seovad olulised väärtused. Kas siin saalis leidub mõni inimene, kes ütleb, et meie riike ei seo mitte mingisugused ühised väärtused? Ka selle tsitaadiga pidasin ma silmas, et me ei saa ju asuda sellisele neurootilisele seisukohale, et me viskame kõik kõrvale ja ütleme, et mitte mingeid ühiseid väärtuseid ei ole, et ühine väärtus ei ole isamaa, perekond, abielu, laste kasvatamine, siirus, ausus ega töökus. Need on ju üldinimlikud väärtused, mis on kesksed väärtused kõigil rahvastel, kes elavad vähegi tervetele alustele rajatud ühiskonnas. Kuidas saaksime me seda eitada?
Samal ajal ei saa me minu meelest võtta pimesi omaks kõike, mida lääs meile pakub. Me peame siingi rakendama mõistuslikkuse kriteeriumit ja hindama, mis on need head, mis sealt tulevad, ja mis on need vead, mis sealt tulevad. Keegi ju ei eita, et sealt tuleb nii ühte kui ka teist. Aga minu meelest ei ole mõistlik asuda raiuma nagu rauda, et meil naabritega ei ole üldse mitte mingisuguseid ühiseid väärtusi. Loomulikult on probleemid, loomulikult on raskused, loomulikult on Venemaa käitumises paljugi sellist, mida tuleb väga selgelt hukka mõista ja taunida, aga samal ajal tuleb minu meelest püüda näha ka ühisosa ja niivõrd kui võimalik seda kasvatada.

Aseesimees Jüri Ratas

Yoko Alender, palun!

Yoko Alender

Aitäh! Küsin rahva teenrina ühe mehise, ent siiski mureliku ja alandliku küsimuse. Meedias ja ka siin saalis on täna korratud väidet, et Putini Venemaa rahastab Euroopa paremäärmuslikke organisatsioone. Oma hiljutises artiklis rõhutasite Venemaa ja Eesti ühiseid väärtusi, isegi moraalseid põhiväärtusi. Sellised sõnad seal kirjas olid. Meenusid aastatetagused artiklid teie organisatsiooni rahastuse väidetava Venemaa päritolu kohta. Kas teie juhitav sihtasutus on ühiste väärtuste edendamise nimel saanud toetust Venemaalt? Kas see sel juhul ongi see kaotatud vabadus, millest kõnelesite?

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Ma ei teagi, millest vastamist alustada. Esiteks, ma ei leia, et see on üldse küsimus, sest te teate väga hästi, milline minu vastus on. Ma olen niivõrd mitu korda avalikult öelnud, et kõikvõimalikud osutused sellele, nagu SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks oleks mingilgi moel saanud mingisugustki toetust Venemaa võimuringkondadelt, kas rahalist või muud toetust, on täiesti alusetud ja valed. Ma ei tea, kui palju peaks seda korrutama, et sellist küsimust enam ei esitataks. See on ka põhjus, miks ma arvan, et tegemist ei ole küsimusega. Selline küsimuse esitus kahtlemata ei peegelda mitte mingisugust riigimehelikkust, alandlikkust ega teenimisvalmidust, sest see lähtub üleolevast halvustamise ja häbimärgistamise soovist.
Minu arvates on iseenesest muidugi mõtlemapanev, et päris paljud inimesed meie poliitilise eliidi seas ei suuda üleüldse hoomata, et keegi võiks seista oma tõekspidamiste, väärtuste ja eesti rahva kultuuriliste traditsioonide eest, ilma et ta oleks mingisugune Venemaa käsilane. See on minu hinnangul armetu vaimne hoiak, mis sellisest seisukohast või hinnangust peegeldub. Tulles veel kord konkreetsemalt tagasi teie küsimuse juurde, siis ma mäletan, et teie isiklikult olite ka see, kes väljendas kord seisukohta, et kaitsepolitsei peaks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks suhtes oma töö ära tegema. Sellest ajast, kui te seda seisukohta väljendasite, on minu mäletamise järgi möödunud circa aasta. Ma usun, et kui kaitsepolitseil oleks põhjust meie sihtasutuse suhtes oma töö ära teha, siis ta oleks selle juba ära teinud. See on kokkuvõtlikult kõik, mis mul teile vastata on.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin otse: millised on võimalused säilitada Eesti suveräänsus Euroopa Liidu raames? Kas see on võimalik? Mida me siis peaksime suveräänsuse all mõistma, kui te ütlesite, et sinimustvalge lipp võib lehvida Pika Hermanni tornis, aga suveräänsust ei pruugi olla?

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Aitäh küsimuse eest! See on suur ja oluline küsimus. Selleks et anda sellele läbimõeldud vastus, oleks mõtlemiseks vaja ilmselt veidi rohkem aega kui siinne üks sekund. Aga ma arvan, et lähtekohaks võiks olla see, millistest põhimõtetest lähtudes Eesti on üleüldse Euroopa Liiduga liitunud. Me ju oleme nõustunud, et me kuulume Euroopa Liitu, kui see on kooskõlas meie põhiseaduse alusväärtuste ja põhimõtetega. Teisisõnu, me ei tohiks mitte mingisugusel juhul nõustuda sellega, et Euroopa Liitu kuulumist hakatakse meile tegema tingimuslikuks sellisel viisil, et me oleme sunnitud taganema oma põhiseaduse alusväärtustest ja kultuurilistest traditsioonidest. Näiteks, me ju nägime seda selgelt – oleme näinud ja näeme endiselt – kooseluseaduse arutelu kontekstis, kui meile öeldi pidevalt, et kui me ikka tahame kuuluda Euroopa Liitu, kui me tahame kuuluda lääne kultuuriruumi, siis me peame võtma omaks seisukoha, et perekond võib moodustuda ka kellestki teisest kui mehest ja naisest. See on minu meelest väljapressimistaktika. Kui me alistume sellisele taktikale, siis me minetamegi selle, mida me võiksime nimetada tõeliseks iseseisvuseks ehk õiguseks ise otsustada, kuidas siin riigis asju korraldada.
Euroopa Liit oli ju algselt väga selgelt majanduslik liit. Meil ei ole midagi selle vastu, et olla ühtses majandusruumis, meil ei ole midagi selle vastu, et on kaupade ja teenuste vaba liikumine, ja meil ei ole midagi selle vastu, et on inimeste vaba liikumine. Aga minu teada ei ole me liitunud Euroopa Liiduga selleks, et meile hakataks ette kirjutama, millisel viisil me peaksime ka ideoloogilises ja moraalsete põhiväärtuste plaanis oma ühiskonna elu radikaalselt ümber kirjutama. See on minu kokkuvõtlik vastus teile. Kui me säilitame vabale riigile omase vaimse hoiaku ega lase endale pähe istuda, otsustades asju, mida otsustades ei ole kellelgi õigust meile pähe istuda, siis me oleme võimelised säilitama ka suveräänsuse.

Aseesimees Jüri Ratas

Siim Kiisler, palun!

Siim Kiisler

Aitäh! Hea ettekandja! Rääkisite siin väga õigeid sõnu teiste rahvastega ühiste väärtuste kohta. Aga kui me räägime Eesti kui riigi suveräänsusest, siis peame ikkagi silmas pidama riigi suhteid ja ühiseid väärtusi teiste riikidega. Sellepärast ma küsingi, millised ühised väärtused saavad meil teie arust olla Venemaad juhtiva KGB ohvitseriga, kes ründab oma väiksemaid naabreid ja sealjuures naudib oma rahva 90%-list toetust.

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Mina ei pea tingimata silmas üldsegi seda, et me peaksime rääkima ühistest väärtustest meie poliitilise juhtkonna tasandil. Ma räägin tunduvalt laiemas plaanis ühistest väärtustest üldisel kultuurilisel tasandil. Ma ei hakka kordama seda, mida ma enne ütlesin. Üldisel kultuurilisel tasandil on meil kõikide Euroopa rahvastega ühisosa olemas. Kes võiks seda eitada? Loomulikult, nagu ma jällegi enne ütlesin, me peame olema väga valvsad selles suhtes, et mitte heaks kiita kõikvõimalikke rahvusvahelise õiguse rikkumisi, mida me näeme Venemaal. Me peame olema valvsad, et mitte heaks kiita ka teatavaid ambitsioone, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse ega moraalsete põhiväärtustega. Aga samal ajal tahan ma öelda, et me ei tohi muutuda kitsarinnaliseks.
Kitsarinnalisus seisneb just nimelt selles, et me näeme ainult seda, mis meid eristab, aga ei näe enam seda, mis võiks meid ka ühendada, välja arvatud majanduslikus plaanis. Eesti riigi poliitika on ju ka olnud suunatud sellele, et selles, mis puudutab majandust, me peaksime ühisosa nägema, aga kõiges muus ei tohiks seda nagu teha, muidu ollakse justkui riigireetur. Minu meelest on oluline mitte võtta omaks sellist neurootilist suhtumist. Ka geopoliitilises plaanis me peaksime minu arvates mõtlema selle peale, et olukord, kus üks suur ja tugev mees seisab meie selja taga, ei pruugi alati selliseks jääda. Ei ole mõtet omalt poolt astuda samme, mis suhteid pingestavad, süvendada konflikte ja haavu veelgi rohkem lahti käristada. Mingil hetkel me peame olema valmis ka iseseisvalt vastutama kõige selle eest, mida me oleme teinud või tegemata jätnud.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Need kiuslikud küsimused, mida esitatakse, on muidugi naeruväärsed. Needsamad inimesed, kes süüdistavad ettekandjat Vene agendiks olemises, aktsepteerivad täiel määral võõrriikide diplomaatide sekkumist meie siseasjadesse. Nad aktsepteerivad seda, et Euroopa rahaga tehakse homopropagandat, peetakse üleval igasuguseid MTÜ-sid ja sihtasutusi. See ei ole nende arvates suveräänsuse rikkumine. Küsimus ettekandjale on väga lihtne. Te alustasite sellest, et riik ei jää iseseisvaks, kui väärtussüsteem laguneb. Missugused väärtussüsteemi lagunemise ilmingud meil on?

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid

Esiteks, kui keegi arvab, et ma olen Vene agent, siis oleks väga tänuväärne, kui ta ütleks selle otse välja ja ka jääks oma sõnadele kindlaks. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt oluline küsimus. Ei ole mõtet vihjata mingisuguste küsimuste vormis. Kui kellelgi on mingisuguseid fakte või mingit informatsiooni, siis käigu see välja, ja kui ei ole, siis hoidku oma suu kinni. Nii lihtne see asi ongi.
Kus me näeme, et väärtuste lagunemine on toonud kaasa ohu meie riiklikule iseseisvusele? Ma arvan, et peamine koht, kus me seda näeme, on Eesti ühiskonnas valitsev väga tõsine, sügav ja potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega demograafiline kriis. Kõik siin saalis viibijad ilmselt teavad, et Eestis sünnib igal aastal vähemalt veerandi jagu vähem lapsi, kui oleks tarvilik selleks, et hoida rahvastiku taastootmise taset. Jällegi viitan professor Rein Taageperale, kes on selle probleemi tõttu korduvalt väga tõsiselt häirekella helistanud. Tema sõnul ähvardab meid oht kukkuda demograafilisse vetsupotti. Viimasel ajal oleme kuulnud, kuidas demograafilist auku on vähemalt retoorikas püütud hakata lappima just nimelt immigratsioonile uste avamise õigustamisega, et kuna meil endal nii või teisiti ei sünni piisavalt lapsi, selleks et rahva ja riigina püsima jääda, siis oleks tarvis hakata mõtlema selle peale, kust inimesi juurde tuua. Ma arvan, et ei ole tarvis olla ei selgeltnägija ega geenius, mõistmaks, et kui me juba võtame omaks sellise mõtlemise, et meil ei ole lapsi ja meil ka ei tule lapsi, me ei hakkagi lapsi saama ning ongi niimoodi, et rahvaarv kahaneb ja kahaneb ja midagi teha ei ole, siis me oleme tegelikult juba leppinud sellega, et me lakkamegi olemast ja ongi kõik.
Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks meie poliitilised liidrid, president, peaminister, aga ka siinsamas Riigikogu saalis olevad inimesed ei võiks võtta väga selget seisukohta, et see peab olema meie riiklik prioriteet number 1: me peame hakkama saama tunduvalt rohkem lapsi! Mida me peaksime tegema ühiskonnas eelduste loomiseks, et inimesed tahaksid lapsi vastu võtta, nad suudaksid lapsi vastu võtta ja nad saaksid hakkama, kui nad lapsed on vastu võtnud? Ma ei ole kuulnud eriti palju selliseid arutelusid siin saalis. Ma ei ole näinud ühtegi riiklikku kampaaniat, mis näiteks tõstaks esile pereväärtused, mis näitaks, et laste saamine on väärikas, laste üleskasvatamine on väärikas, see on see, mille eest me siin ühiskonnas inimesi austame ja tunnustame. Ema olla on ju väärtus iseeneses, ilma et sa peaksid olema samas silmapaistev ametikandja või midagi muud sellist. Ühesõnaga – mu aeg on otsas, muidu ma võiksin pikalt sellele küsimusele vastata –, minu arvates võiks see olla üks väga olulistest prioriteetidest.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni liikme Henn Põlluaasa!

Henn Põlluaas

Austatud kolleegid! Alustan oma ettekannet meeldetuletusega, millised on suveräänse riigi peamised tunnused. Riiklus toetub n-ö kolmele vaalale: territoorium, iseseisev seadusandlus ja rahvas. Teisisõnu, riik kujutab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad rahva, territooriumi ja seadusandluse ühtsus, mille kaudu teostub suveräänne riigivõim. Kõigi nende kolme tunnuse eest seismine ja nende kaitsmine on riigivõimu kohustus. Ühestki neist ei ole võimalik taganeda suveräänsust kaotamata. Oleme seda oma ajaloo jooksul juba kogenud. Täna oleme sunnitud aga tõdema, et meie riigivõim taganeb kõigis eespool toodud kolmes aspektis. Ei hoolita riigi territoriaalsest terviklikkusest – piirileping. Ei hoolita rahva säilimisest – väljaränne ja demograafiline kriis. Ei hoolita põhiseaduse ülimuslikkusest – primaarsed on Euroopa Liidu huvid ja õigusaktid.
Riigi poliitika aluseks peavad olema rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, argumentatsioon, sise- ja välispoliitika taktika ja strateegia. Millised on meie huvid? Kas väärtused ja poliitika pole hoopis teineteist välistavad mõisted? Kindlasti mitte. Eesti peab seisma tegelike euroopalike väärtuste eest, milleks on demokraatia, võrdsus, rahvusriiklus ja kultuur, suveräänsus, perekonnaväärtused, moraal jne. Kui lähtume nendest kategooriatest, siis ei ole poliitika ja väärtused vastuolus.
Paraku kardetakse meil eristuda multikultuuristuvast moraali ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mis on seetõttu ennenägematus kriisis ja käriseb igast õmblusest. Riiklikke poliitilisi valikuid ei põhjendata ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist. Tõelistele ajenditele ei viidata. Eesti huvide kaitsmist häbenetakse ja tajutakse vastandumisena ning algne suveräänsusele, rahvusriiklusele ja väärtustele suunatud poliitika on asendunud võõrastest huvidest kantud soovituste ja Euroopa Liidu juhiste kriitikavaba omaksvõtuga. Eesti käitumine on arg, pugejalik ja küüniline. Kõik see tekitab suuri sisepingeid.
Nüüd riikluse esimesest tunnusest – territooriumist. Eesti kaitseb teiste riikide territoriaalset terviklikkust, näiteks Gruusia ja Ukraina oma, mõistab hukka nende alade okupeerimist ja annekteerimist. Nii peabki olema. Kuid samal ajal ollakse valmis välise ähvarduseta, vabatahtlikult loobuma enda territooriumist ja hülgama okupeeritud aladele jäävad enam kui 10 000 Eesti kodanikku. Esitasin peaminister Rõivasele tema ametisse nimetamisel küsimuse, kas ta kavatseb ka Eesti territoriaalse terviklikkuse eest seista. Vastus oli lakooniline: ei kavatse. Tuleb välja, et ta on sõnapidaja mees, vähemalt selles küsimuses.
Rahvusvaheline õigus ei tee vahet, kas okupeerimine ja anneksioon toimus 50 aastat või üks aasta tagasi. See on aegumatu kuritegu. Uue piirilepingu sõlmimine seadustab meie alade okupeerimise ja annekteerimise ning annab kinnituse väidetele, et Venemaa ei ole Eestit okupeerinudki. See loob pretsedendi, mis annab Venemaa Föderatsioonile kaudse õigustuse ka Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele. Eesti käitub kahepalgeliselt ja küüniliselt: sõnades toetame rahvusvahelist õigust ja territoriaalse puutumatuse printsiipi, toetame sanktsioone, võtame aktiivselt sõna, samas lööme sõpradele noa selga ning saadame Kremlile julgustavaid signaale, et kõik nende rikkumised, kuriteod ja agressioonid pälvivad varem või hiljem heakskiidu.
Kui varem väideti, et ilma uue piirilepinguta ei saa me Euroopa Liidu ega NATO liikmeks ning selle lepingu abil meie suhted ja julgeolek paranevad, siis täna teame, et need väited põhinesid valel. Me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Läti suhted ja julgeolek ei ole peale piirilepingu sõlmimist aga mitte üks raas paranenud. Nüüd väidetakse, et piirileping võimaldab ehitada välja kindla piiri ja see tugevdab meie julgeolekut, saame laualt ära ka ühe vana asja. Rohkem argumente ei olegi. Andke andeks, aga selline lähenemine on pehmelt öeldes lihtsalt lapsik. Ajutine kontrolljoon on ammu paika pandud, seda valvatakse ja piirirajatisi juba ehitatakse. Selleks ei ole vaja lõhkuda Eesti territoriaalset terviklikkust ja anda meile vaenulikule riigile ära maid ja sadade miljardite eest meie maavarasid. Küsimus on hoopis selles, miks likvideeriti iseseisev piirivalve, ei ehitatud piiri välja varem ja lasti Pihkva spetsnaz'i üksustel üle piiri imbuda ja siin diversiooniõppusi korraldada.
Tänane olukord on teine kui mõni aasta tagasi ja me peame tegutsema seda arvestades. Uus piirileping ega ükski aed ei tugevda meie julgeolekut. Ukrainal olid piirileping ja isegi Vene julgeolekugarantiid olemas. Meie julgeolekut tugevdaks hoopis professionaalse ja sõjaväestatud piirivalve taastamine. Tartu rahu piiridest loobumiseks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud või muud põhjused. Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid nõudmisi, peab rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed nõudmised Eesti vastu, et 5,2% Eesti territooriumist on okupeeritud ja annekteeritud – täpselt nagu Krimm. Aga suu on vett täis. Kas te tõesti usute, et peale seda suutäit jätab Venemaa meid rahule?
Olukorras, kus Venemaa ründab teisi riike, vilistab rahvusvahelisele õigusele, konventsioonidele ja lepingutele, on piirilepingu sõlmimine mõeldamatu. Territoriaalseid loovutusi ei tehta riigile, kes ei tunnista Tartu rahu ega meie enesemääramisõigust ja kes deklareerib häbematult, et Eesti kuulub tema huvisfääri. Uus piirileping lõhnab riigireetmise järele, sest ainus, kelle huvides see on, on Venemaa. Leping on omamoodi lakmustest, tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve kaitsevad.
Olen jõudnud teise vaala ehk rahva juurde. Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud põhiseaduses. Selleks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri ning Eesti suveräänsuse säilitamine ühise edu ja tuleviku nimel. Selle ülesande täitmine on kõikide avalike institutsioonide kohustus. Riigi edukust tuleb hinnata sellest aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki ellu viiakse ja seda kohustust täidetakse. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist. Eesti rahva säilimine on negatiivse sündimuse, väljarände, immigratsioonisurve ja teiste tegurite tõttu ohustatud. Rahvastikukriisi vastu võetud meetmed – vanemahüvitis, lapsetoetused, vajaduspõhised toetused, isapuhkus, vanemapension ja teised – pole küllaldased sündimuse viimiseks taastetasandile. Puudu on neljandik sündidest.
Tegemist ei ole kestliku vähenemisega, nagu kinnitab president Ilves, vaid eksistentsiaalse kriisiga, mille lahendamisega ei tegelda. Puuduvad rahvastikupoliitika ja institutsioonid, kes iga päev tegeleksid rahvastikutaaste problemaatikaga. Meil on vaja kriisiplaani ja arengumudelit, mis tagaks iibe kasvu ja elu võimalikkuse kõikjal Eestis. Tuleb peatada maapiirkondade tühjenemine, toetada kodumaist ettevõtlust, aidata noortel peredel kodu soetada, soodustada lastekasvatamist ja siit lahkunute naasmist kodumaale, toetada traditsioonilisi pereväärtusi jne. Meetmed tuleb võtta kohe ja iga hinna eest. See, et meie inimeste jaoks raha ei jätku, meist rikkama Kreeka toetamiseks ja pagulaste ülekuldamiseks aga jätkub küll, näitab võimude suhtumist. Eesti rahva kestmine ei ole ilmselt oluline, sest muidu ei räägitaks lahendusena nn uuseestlastest, kelle päritolul ei ole tähtsust. Kui kunagi elab siin Lähis-Idast või Aafrikast pärit teistsuguse religiooni, kommete ja kultuuritaustaga rahvas, kes paremal juhul võib rääkida isegi eesti keelt, siis ei ole enam tegemist eestlastega.
Põhiseadus sätestab selgelt, et Eesti riigi ülesanne ja eesmärk on hoida ja säilitada eesti keelt, rahvust ja kultuuri. Pange tähele: säilitada, mitte transformeerida! See tähendab, et tuleviku eestlased, meie lapselapsed, nende lapsed ja lapselapsed on samasugused kui meie, kannavad meie kultuuritraditsioone, austavad samu moraali- ja eetikanorme ning väärtusi kui meie. Sellise olukorra tagamine ja kaitsmine on põhiseaduslik kohustus. Tähtis osa on siin isamaalisel kasvatusel. Jah, rahvad loomulikult muutuvad, me ei ole täna sama rahvas, mis me olime sada aastat tagasi, kuid see on loomulik areng. See, mis toimus venestamisperioodil või mida soovitakse massiimmigratsiooni teel praegu läbi viia, kvalifitseerub genotsiidiks. Kui ei ole eesti rahvast, ei saa rääkida enam ei Eesti riigist ega suveräänsusest. Need, kes propageerivad väheneva rahvastiku ja väljarände asendamist immigrantidega, nõustusid Euroopa Komisjoni määratud kvoodiga ja keelduvad sellele ülempiiri seadmisest, tegutsevad põhiseaduse ja Eesti rahva enesemääramisõiguse vastu. Sama käib ka teise riigikeele sisseviimise nõude kohta.
Kolmas vaal: iseseisev õigus. Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liit jõuliselt liikunud föderaliseerumise suunas. Brüsseli otsustusõigust ja pädevust on suurendatud liikmesriikide suveräänsuse arvel. Tegemist ei ole enam selle Euroopa Liiduga, millesse me astusime. Me näeme, kuidas föderaliseerumine leiab üha suuremat vastuseisu ja riik riigi järel võidavad valimisi konservatiivsed erakonnad. Inglismaa püüe naasta Euroopa Liidu algallikate juurde ja suurendada liikmesriikide suveräänsust on igati tervitatav ja kahtlemata ühtib Eesti huvidega. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.
Praegu tuleb enamik seadustest Brüsselist. Eurodirektiiv on ülim, olgu see ükskõik kui rumal, määraku banaani kõverust, liigitagu porgandi puuviljaks või keelaku meie põllumeestel südatalvel sõnnikut laotada, mida ükski peremees ei teegi. Selle asemel, et hinnata euroseadusi, lepinguid ja riigi suveräänsust puudutavaid küsimusi põhiseaduse alusel, püütakse jokk-skeemide abil väänata põhiseaduse mõtet, mille ülimuslikkusest enam ei räägitagi.
Riigikohus tegi ESM-iga ühinemise kohta avalduse, milles kinnitas, et Euroopa Liitu astumisel rahvalt saadud suveräänsuse loovutamise mandaat on ammendunud. Iga järgnev otsustusõiguse või pädevuse äraandmine nõuab rahvalt referendumi teel nõusoleku küsimist. Selle asemel loeme aga valitsuse koostatud uuest Euroopa Liidu poliitika raamdokumendist, et Eesti toetab ka edaspidi Euroopa Liidu institutsioonide tugevdamist ja neile lisapädevuste andmist ehk Eesti suveräänsuse vähendamist. Peaminister väljendas selleks soovi mõni päev tagasi, esinedes Riigikogus.
Kas riiki saab juhtida valitsus, kes töötab meie otsustusõiguse ja riikliku suveräänsuse vähendamise nimel? Suveräänsuse mõiste, mis käsitab riigi sisemist ja välimist tegevusvabadust aegumatuna, ei ole aegunud. See, kas me oleme suveräänne riik ja jääme selleks, on valikute küsimus. Kõik sõltub sellest, mida me tahame. Kas otsustada ise enda asju, olla peremees omaenda maal, määrata iseenda, oma rahva ja riigi tulevikku? Või oleme kuulekad käsutäitjad ja teiste riikide organisatsioonide ja rahvaste huvide elluviijad? Kas Euroopa Liit on suveräänsete riikide liit või föderatsioon? Lause "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas" tähendab, et mitte kellelgi ei ole õigust teha seda valikut meie eest. Rahvas ei ole loobunud enesemääramisõigusest ega riigi suveräänsusest. Valitsusel puuduvad volitused nende vähendamiseks, loovutamiseks või üleandmiseks. Meie ja teiste Euroopa Liidu liikmete suveräänsuse rikkumine ei kahjusta mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Eerik-Niiles Kross, palun!

Eerik-Niiles Kross

Hea juhataja! Hea kõneleja! Teie ja ka teie eelkõnelejate jutust jäi mulje, et n-ö tõelisest suveräänsusest hoiabki meid põhiliselt eemal kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Oli kuulda, et on halb, et me jagame Euroopa õigusruumi, sest see sunnib meid vastanduma mõnele suurriigile, ilmselt Venemaale. Me sulandume transatlantilistesse struktuuridesse. Härra Vooglaid soovitas otsesõnu n-ö kolmandat teed, ilmselt siis Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist. Euroopas on mitu riiki, kes on olude sunnil proovinud seda kolmandat teed, nagu Georgia, Moldova ja Ukraina. Kas teie ja teie mõttekaaslaste arvates ei ole Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse Eesti rahvuslikes huvides? Kas te võimaluse korral paneksite selle küsimuse uuesti rahvahääletusele, mida te olete korduvalt välja pakkunud demokraatia kõrgeima vormina?

Henn Põlluaas

Mulle tundub, et te absoluutselt ei kuulanud, mida mina ja minu eelkõneleja rääkisime. Me kumbki ei maininud poole sõnagagi NATO-t, me kumbki ei rääkinud sellest, et NATO-sse või Euroopa Liitu kuulumine tähendaks, nagu Eesti ei oleks suveräänne vabariik. Palun selliseid väljamõeldisi meile suhu mitte panna! Loomulikult, ma kahtlemata tervitan Eesti kuulumist nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse. See on äärmiselt vajalik, see on äärmiselt hea. Küsimus on ainult selles, kas Euroopa Liit on praegu selline, nagu ta loodi, suveräänsete riikide liit, või on ta liikumas föderatsiooni poole. Selles on küsimus. Ükskõik missugusesse liitu või organisatsiooni kuulumine tähendab suveräänsuse teatud loovutamist, mingite volituste äraandmist. See on loomulik. Aga kõikidel asjadel on oma piir, millest ei saa üle minna, see punane joon, millest alates tekib küsimus, kas riik on enam suveräänne või ei ole. Me räägime sellest piirist. Ei maksa siin mingisugust oma nägemust meile suhu panna.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin lühidalt. Kuidas teie meelest oleks Eestil võimalik säilitada n-ö reaalset suveräänsust Euroopa Liidu liikmena?

Henn Põlluaas

Ega siin mingisugust keerulist retsepti ei ole. Eesti peab tundma ja teadma, et ta on iseseisev suveräänne riik, ja Eesti riigi esindajad, valitsus, peavad sellest lähtuma. Eesti ei ole astunud Euroopa Liitu ega kuskile mujale klausliga, et me võtame automaatselt üle kõik mingisugused "väärtused", tingimused, ettekirjutused. Me astusime Euroopa Liitu suveräänse riigina teiste suveräänsete riikide seas. Me peame sellest lähtudes käituma. Meil on ju eeskujud olemas. Inglismaa püüab naasta Euroopa Liidu põhiväärtuste juurde. Neid riike on teisigi. Nii et me ei oleks sugugi üksi, meil ei oleks üldse vaja karta, et meile vaadatakse viltu. Pigem hakatakse viltu vaatama hoopis siis, kui me oleme kõigega kriitikavabalt nõus, kui me teeme kõike, mida meile öeldakse, ilma enda rahvuslikke huve arvestamata.

Aseesimees Jüri Ratas

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Hea Henn! Ma ütleksin Eerik-Niiles Krossile täienduseks, et kolmas tee on ka Šveits ja Norra. Aga sa, Henn, peatusid oma ettekandes pikalt piirilepingu teemal. Eilses infotunnis kinnitas välisminister Kaljurand mitu korda, et meil on piirilepingut vaja, sest meil praegu piirilepingut Venemaaga ei ole. Kuidas sa kommenteerid seda, et meil seda ei ole, aga meil on seda vaja?

Henn Põlluaas

Siin on raske teisiti öelda, kui et tegemist on puhtakujulise valega. Tartu rahuleping kehtib, Tartu rahuleping on ka piirileping ja Tartu rahuleping on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris kirjas. Seda võib igaüks kontrollida. See, et Venemaa ühepoolselt väidab, et ta seda ei tunnista, ei tee Tartu rahulepingut kehtetuks. Viini konventsioon ei näe ette mingit võimalust sellest taganeda. Venemaa ei olegi seda mitte iialgi ametlikult teinud, see on ainult retoorika, et nad seda ei tunnista. Ühe osapoole väide ükskõik millise lepingu kohta, et teda see ei huvita ja ta ei tunnista seda, ei tee lepingut tühiseks. Nii et meil on olemas kehtiv piirileping ning rahvusvahelise õiguse järgi kuuluvad kõik okupeeritud ja annekteeritud alad Eestile. Eesti taasiseseisvumise ajal taastunnustati kõiki Eesti Vabariigi tunnuseid, kaasa arvatud Tartu rahulepingu järgset territooriumi. Nii et kõik need väited, justkui meil ei oleks piirilepingut ja me peame midagi uut sõlmima, on täiesti alusetud ja laest võetud.

Aseesimees Jüri Ratas

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Selge on, et kavandatav piiride mahapanek on territooriumist loobumine. Ju me siis ei suutnud või ei tahtnud läbirääkimistel paremini esineda. Aga mind huvitab meri. Missugustel n-ö mõõtmetel suutis meie laevastik, kaasa arvatud allveelaevad, liikuda esimesel Eesti ajal, ilma et oleks kellegagi vastuolusid tekkinud? Kuidas me merel piiri tänapäevaseks tegime ja missugune see oli omal ajal? Kas sa oskad midagi öelda?

Henn Põlluaas

Kõigepealt meie oskustest piiriläbirääkimistel. Fakt on see, et pärast taasiseseisvumist alustas Eesti Venemaaga läbirääkimisi just nimelt Tartu rahu piiride taastamise nimel. Mingil hetkel võttis valitsus vastu otsuse – kusjuures Riigikogult volitusi ja mandaati küsimata – loobuda osast Eesti territooriumist. Mina käsitlen seda ebaseadusliku tegevuse ja otsusena, omavolina.
Mis puudutab merepiiri, siis, jah, tõesti, Eesti ajal ei olnud merepiir täpselt sätestatud, küll aga olid tol ajalgi olemas meresõidukonventsioonid ja -reeglid. Hiljem, nõukogude ajal, määrati ENSV piir Soome lahe mediaanjoonele, keskpiirile. Nii see toimis. ÜRO mereõiguse konventsioon kehtestab täpselt, millised on kaubalaevade rahvusvahelistest vetest läbisõidu õigused, seal ei ole piiranguid, eriti just rahvuslikel territoriaalvetel. See konventsioon kehtestab ka selle, millised on sõjalaevade läbipääsu tingimused. Selles suhtes mitte mingisuguseid probleeme ei ole, see on rahvusvaheliselt sätestatud.
Kui Eesti iseseisvus, siis see ENSV-aegne piir jäi paika, ei olnud mingeid probleeme, kuni president Meri eestvedamisel tegi Eesti vabatahtliku enesepiirangu, mida siinsamas puldis kaitses toonane välisminister Trivimi Velliste. Ma soovitan teil kõigil huvi pärast lugeda selle istungi stenogrammi, kui Riigikogu liikmed püüdsid küsimuste abil aru saada, mis põhjusel me tõmbame enda piiri tagasi. Eesti tegi ka Soomele sellekohase ettepaneku. Ega seal ei olnudki mitte mingisuguseid muid argumente kui lihtsalt see, et see on meie vabatahtlik enesepiirang. Tegelikult me teame ju küll, kelle huvides sellised vabatahtlikud enesepiirangud on, sest ainus riik, kelle alused siit veel tihedalt läbi sõeluvad, on ju Venemaa. Rahvusvahelise õiguse järgi peaks ta iga kord meid informeerima, kui tema sõjalaev siit läbi sõidab, tema allveelaevad peaksid vee peale tõusma jne. Ilmselt siis leiti, et praegune lahendus on kellelegi parem. Kas Eestile oma territoriaalvete vähendamine parem on, selles ma väga kahtlen.
Aga mis puudutab uut piirilepingut, siis võrreldes ENSV-aegse piiriga me loovutame Narva lahel circa 350 ruutkilomeetrit territoriaalmerd, mis n-ö kuulus ENSV-le. Kui me mujal järgime Stalini paika pandud ENSV piiri, siis mul tekib küsimus, miks ei tee me seda siis merel. Ma loodan, et ma vastasin teile.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Yoko Alender, palun!

Yoko Alender

Aitäh! Eelmine kõneleja arvas küll, et rahvasaadikud võiksid oma suu kinni hoida, aga mina arvan, et suveräänse riigi juurde kuulub avatud aruteluga parlament. Kuigi vahel on ettekandeid raske kuulata, arvan ma siiski, et suletud suud on selline väärtus, mida me pigem ei saa jagada. Me peame suutma üksteisega rääkida, kuigi seisukohad on erinevad, muidu oleme tõesti kadunud. EKRE esindaja rääkis täna Suurbritannia peaministrist David Cameronist kui suurest eeskujust, kellega EKRE-l on sidemed. Cameron on selgelt öelnud, et Ühendkuningriik toetab samasooliste abielu, küll aga ahistatakse Putini Venemaal jõuliselt samasoolisi paare ja suletakse suid. Milliseid väärtusi peale samasooliste paaride ahistamise õigeks pidamise jagab EKRE Putiniga?

Henn Põlluaas

Ma ei oska öelda, kust sa võtad seda, et me jagame Putiniga mõtet, et samasoolisi paare tuleks ahistada. Ma ei oska sellisele küsimusele vastata. See on täiesti meelevaldne, see on provokatiivne. Ei, siin ei ole mitte midagi sellist. Ma ei hakka oma ega kolleegide aega sellise asja peale raiskama.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Juhan Parts, palun!

Juhan Parts

Aitäh! Väga hea ettekanne! Üsna keeruline on aga teie mõtetega nõustuda, kuna ideoloogiline platvorm ei ole teil ju mitte niivõrd briti konservatiivide ega isegi mitte Orbáni Fideszi oma, vaid politoloogiliselt pigem ikkagi Jobbiku kanti minev, suhteliselt segane jne. Ma võtaksin teiega arutada Euroopa föderaliseerimise tendentsi. Praegu jaotatakse Euroopa eelarves ümber umbes 1% Euroopa rahvuslikust kogutulust. Tõsiselt föderatsioonist rääkides peaks 10% rahvuslikku kogutulu ümber jagama. Ilma rahalise ressursita ei ole mõtet rääkida föderatsioonist, see on siis soovmõtlemine või teatud põhjendamatu alarmism. Minu küsimus teile ongi, arvestades teie sügavaid teadmisi, see, kus me võiksime rääkida föderatsioonist Euroopas. Kui palju peaks rahvuslikku kogutulu Brüsseli kaudu ümber jagama, et me tõepoolest võiksime öelda, et tegemist on föderatsiooni poole liikuva ühendusega?

Henn Põlluaas

Juhan Parts on täna esinenud suurepäraste diagnooside panijana. Nojah, omamoodi lõbus. Aga mis puudutab küsimust, siis ega föderatsioon ei seisne mitte ainult raha ümberjagamises. See ei ole sugugi föderatsiooni peamine tunnus ega isegi mitte üks tema olulisemaid tunnuseid. Föderatsioonil on väga palju muid aspekte. Eeskätt on see otsustusõigus, liikmesriikide suveräänsuse küsimus jne. Just see, millest me täna oleme kõige rohkem rääkinud. Me oleme viimaste aastate jooksul täiesti selgelt näinud, kuidas Euroopa Liitu on sihikindlalt föderaliseerumise poole suunatud. Mitmeid riikide pädevusi on koondatud Brüsselisse. Sellest räägitakse ju varjamatult, see ei ole kellelegi saladus, et eesmärk on föderaliseerumine. Samas näeme tänapäeva Euroopas, et täpselt samamoodi nagu pressing föderaliseerumise suunas kasvab, kasvab ka vastuseis sellele. Tegelikult ma hästi ei usu, et see läbi läheb. See viiks Euroopa Liidu lagunemiseni.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Küsimustele vastamise aeg on läbi. Ma palun vabandust nende rahvasaadikute käest, kes ei jõudnud küsimust esitada! Läheme läbirääkimiste juurde. Ma avan läbirääkimised. Palun kõigepealt registreeruda fraktsioonide esindajatel! Seejärel on võimalik ka kõikidel teistel läbirääkimistel osaleda. Palun, Mart Nutt, Isamaa ja Res Publica Liit!

Mart Nutt

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esmalt püüan ma kirjeldada või iseloomustada Isamaa ja Res Publica Liidu seisukohta suveräänsuse küsimuses, eeskätt Eesti suveräänsuse küsimuses, aga ka meie vaatenurka Euroopa Liidus. Loomulikult, meie arvates on iseseisev Eesti riik väärtus ja me seisame selle eest, et iseseisvus püsiks igavesti. Teisalt oleme seisukohal, et Euroopa Liidu liikmeks olek pole meile mitte ainult kasulik, vaid on ka hädavajalik, sest ilma Euroopa Liitu kuulumata ei oleks meie iseseisvus kindlasti mitte sedavõrd tagatud kui Euroopa Liitu kuuludes. Kolmandaks, me peame aktiivselt osalema Euroopa Liidu kujundamise protsessis, sest see on põhimõtteliselt ainus võimalus, kuidas me saame Euroopa Liidu arengut mõjutada sellises suunas, mis meie huvidele vastab. Aga kui me vaatame praegust Euroopa Liitu, siis tekib küsimus, kas tegemist on liitriigi, föderatsiooni või riikide liiduga või hoopis ühest olekust teise üle mineva ühiskonnaga. Toon välja mõned föderatsioonile iseloomulikud tunnused ja vaatame siis, kas Euroopa Liit on föderatsioon või ei ole.
Kõigepealt suveräänsus. Suveräänsus föderatsioonis ei ole jagatud, osariik ei osale suhtlemises rahvusvahelisel tasandil, vaid tema küsimused kuuluvad liitriigi pädevusse. Osariik ei saa apelleerida oma õiguste kaitseks rahvusvahelisele tasandile, kuna see on liitriigi siseasi. On tõesti mõningaid erandeid, näiteks Ahvenamaa, kuid Euroopa Liidus ei kuulu suveräänsus jagamatult liidule, see on jagatud riikide vahel ja delegeeritud liidule vaid osaliselt. Seega, rahvusvahelise õiguse subjekt on Euroopa Liidu liikmesriik, mitte aga Euroopa Liit, välja arvatud mõnes üksikus küsimuses, mis on delegeeritud. Tänapäeval on iga riigi suveräänsus rahvusvaheliselt piiratud, see on fakt. See ei ole seotud mitte ainult Euroopa Liitu kuulumisega, vaid ka sellega, et näiteks on olemas Euroopa Inimõiguste Kohus, on olemas Haagi kohus ja mitmed muud rahvusvahelised instrumendid, mille koosseisu kuuludes on riigid oma suveräänsust paratamatult piiranud. Sellest ka küsimus, kas föderatsiooni tähendus on aja jooksul muutunud. On muutunud küll ja ma arvan, et muutub ka edaspidi.
Euroopa Liit ise ei määratle ennast liitriigina. Rahvusvaheliselt ei kohtle keegi Euroopa Liitu kui ühte riiki, vaid näiteks on olemas viisaerisused ja erinev majandusstatistika, liikmesriikidel on oma välisesindused. Veel, osariigil ei ole üldjuhul seaduslikku õigust föderatsioonist lahkuda, Euroopa Liidus see õigus on. Paralleel Nõukogude Liiduga ei saa siin kindlasti kehtida, kuna me teame väga hästi, et õigus Nõukogude Liidust lahkuda oli olemas ainult paberil. Nõukogude Liit polnud ka föderatsioon, vaid oli ju tegelikult puhtakujuline unitaarriik.
Toon veel sellise näite, et tavalises, n-ö traditsioonilises föderatsioonis on keskvõimu pädevuses vähemalt kolm valdkonda: rahandus, välispoliitika ja riigikaitse. Rahandus on Euroopa Liidu pädevuses ainult osaliselt, see puudutab rahaliitu. Välispoliitika ja riigikaitse ei ole üldse Euroopa Liidu pädevuses. Võib-olla see on probleem, võib-olla peaksid need valdkonnad olema Euroopa Liidu pädevuses, aga praeguse seisuga see niimoodi ei ole. Peale selle rõhutan, et näiteks õhuruum on föderatsioonis ühtne ja kuulub föderatsiooni ühtse valitsemise alla, täpselt nagu ka maapõu. Euroopa Liidus on need valdkonnad liikmesriikide pädevuses.
Ma palun aega juurde!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm minutit lisaaega.

Mart Nutt

Puudutan veel ühte küsimust, n-ö ühiseid väärtusi. Ma arvan, et eri rahvastel on väga palju ühiseid väärtusi. Eesti rahval on ühiseid väärtusi vene rahvaga, araabia rahvaga, ka teiste Euroopa rahvastega. Kui me aga räägime riikide tunnustatud ühistest väärtustest, siis ma arvan, et me peaksime suhteliselt ettevaatlikud olema. Võrdleme näiteks Eesti ja Vene riigi väärtushinnanguid. Paraku peame tõdema, et Vene riigi väärtushinnangute hulka ei kuulu teiste riikide suveräänsuse austamine, Eesti riigile aga on suveräänsuse austamine üks meie põhimõtteline nurgakivi.
Me võime ju otsida ühiseid väärtusi ka religioossel pinnal. Miks siis mitte ka ISIS-ega? Venemaa ja ISIS-e vahele saab ju vähemasti retoorikas tõmmata selle paralleeli, et mõlemad rõhutavad religioosseid väärtusi. Kui me aga vaatame praktikat, siis näeme, et Venemaa ja ISIS tegelikult religioosseid ega perekondlikke väärtusi üldse ei kanna. Mõlemat riiki – ISIS on küll terroriorganisatsioon – juhivad minu hinnangul ateistid, mitte religioossed inimesed. Ühte juhivad Nõukogude Liidu KGB taustaga inimesed, teist aga Saddam Husseini julgeolekuteenistuse tagamaaga inimesed. Kumbki neist ei tunnista tegelikult perekonda kui ühiskonna subjekti, vaid üksnes kui vahendit võimu teostamisel. Eestis on perekond väärtus. Meil on väga raske kokkupuutepunkte leida. Inimelu – see on Eesti riigile selgelt väärtus. Ei Venemaa ega ISIS-e väärtuste seas ei julge seda küll välja tuua, pigem on tegemist peenrahaga võimu ambitsioonides.
Kui me võtame need väärtuspõhimõtted kokku, siis, ma arvan, Eesti väärtuseks ei saa kuidagi olla mõrvad ja inimese allutamine diktaatorlikele ambitsioonidele ehk teiste rahvaste alistamine ja teiste maade vallutamine. Kui me piiritleme Eesti väärtusi, siis tuleks ennast võrrelda ikkagi demokraatlike riikidega, mitte riikidega, kus väärtused on olemas üksnes retoorikas, aga neid ei võeta tõsiselt. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Peeter Ernits, Keskerakonna fraktsioon, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja ja kolleegid, need vähesed veel, kes on siia saali jäänud! 16. novembril oli see saal, nagu ma juba ütlesin, paksult rahvast täis ja õhus oli palju ärevust. Täna on see saal kahjuks piinlikult tühi. Ma tean suurepäraselt, nii nagu ka kolleeg Milling, et kõigil on kabinetis televiisor. On ka minul, aga minu meelest oleks märgiliselt oluline, kui olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti suveräänsuse üle arutlemisel oleksid ka ülejäänud kolleegid siin saalis. Aga see on minu isiklik arvamus.
Võib-olla te mäletate, et 10. novembril saatis Briti peaminister David Cameron laiali kirja ja üks neljast selle mureliku kirja punktist puudutas suveräänsust. Praegu oleks kõigil Riigikogus esindatud erakondadel olnud suurepärane võimalus siin avatud kaartidega selle üle arutleda. Liiati, kui Briti peaminister oma kirja lõpus avaldas lootust, et detsembris Euroopa Liidu Ülemkogul diskuteeritakse selle kirja teemal, mis on tekitanud palju küsimusi ja ka selliseid hinnanguid, et ta on võib-olla liiga kaugele läinud. Meil oleks olnud see arutamise võimalus siin täna olemas. Paraku ei ole me seda võimalust ära kasutanud.
16. novembri eel arutasid sedasama suveräänsusküsimust Kadrioru lossis toonane Ülemnõukogu esimees ja inimesed, kes suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisega tegelesid. Seda tehti roosiaias, kuna loodeti, et seal ei ole mikrofone. Toona jõuti suveräänsusdeklaratsiooni tegemiseni. Praegu oleme sootuks teises aegruumis, me oleme Euroopa Liidus, me oleme NATO liikmed. Keskerakonnale on Eesti suveräänsus ülim paleus, aga me peaksime siin ja just nimelt siin arutlema selle üle, milline siiski võiks olla Eesti suveräänsus Euroopa Liidu sees, kui kaugele me võiksime tsentraliseerimisega minna. See on seesama jutt föderatiivsusest ja konföderatiivsusest. Kui palju me peaksime usaldama või tohiksime usaldada Brüsselile ja kui palju peaks jääma meie otsustada? Kui palju me peaksime nõustuma Brüsseli direktiividega, mida tuleb nagu Vändrast saelaudu ja mille aruteludel on sageli jutuks, et ega suurt midagi teha ei saa, sest direktiiv on ees? Kui palju me saaksime siin teha ja kas see võimalus üldse on olemas olukorras, kus inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumine on kesksed asjaolud? Milline peaks olema miniparlamendi ehk ELAK-i roll? Kui palju peaksime nendel teemadel, mida arutab ELAK, arutlema ka siin suures saalis?
Seda kõike ei ole me kahjuks teinud. Me mossitame: kellega ei kõlba koos olla, kelle nägu ei meeldi, kelle munder ei meeldi. Minu meelest on see natukene väiklane, me peaksime sellest üle olema. Me peaksime sel teemal palju-palju rohkem rääkima.
Palun veel paar minutit!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm lisaminutit.

Peeter Ernits

Kahjuks ei ole siin võimalik nautida sellist vestlust, millest mul on varem olnud au osa saada. Olen lähedalt kuulnud president Arnold Rüütli ja Jüri Raidla, tuntud advokaadi arutelusid sellelsamal teemal, kas me tahame föderatsiooni, kas me tahame konföderatsiooni, kuidas me sinnapoole liigume ning mida see Eesti riigile ja Eesti suveräänsusele tähendab. Kummalisel kombel on Arnold Rüütel, tänu kelle veenmisoskusele me suuresti jõudsimegi Euroopa Liitu, praegu täiesti selgelt konföderatiivse Euroopa Liidu poolt.
Selliseid arutelusid võiks olla palju-palju rohkem. Me peaksime iga küsimust, iga eelnõu siin saalis arutades nende küsimuste peale mõtlema. Mõtlema, kuidas see mõjutab meie suveräänsust ning meie rahvuslikku lihakeha ja ka vaimset keha. Sest keha kidub, me teame seda suurepäraselt. Vaimu koha pealt tundub mulle, et see on kängitsetud, aga me oleme siiski vaba riik. Sinimustvalge lipp kerkib igal hommikul ja langeb igal õhtul, et hommikul uuesti tõusta. Aitäh kõigile kolleegidele, kes pidasid vajalikuks siin Riigikogu suures saalis sellel arutelul kohal olla!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Jüri Adams Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Viis pluss kolm minutit.

Jüri Adams

Lugupeetud rahvaesindajad! Kõigepealt tänan Vabaerakonda võimaluse eest esineda! Kodukorra targa sätte kohaselt meil Riigikogu liikmetena millegipärast seda õigust ei ole.
Ma pean tunnistama, et ma olen alati tundnud mingisugust raskesti seletatavat võõristust, kui kasutatakse väga abstraktseid ja eriti võõrkeelses vormis sõnu. Pean tunnistama, et ma olen täna kuulnud sõna "suveräänsus" siin nii palju, et mulle hakkavad pähe tulema enam-vähem kalambuursed ütlemised, umbes nii, et suvi on möödas ja suveräänsus kah juba läinud, et kus me siis oleme, sügisräänsus hakkab ka vist lõppema ja siis peaks vist talveräänsuse ajajärk tulema.
Mulle meeldiks palju rohkem, kui ei kasutataks niisuguseid sõnu, mis selles kontekstis ei ole eriti olulised ja võivad pigem segadust tekitada. Ma kujutan ette, et siin taheti põhimõtteliselt rääkida sellest, kas Eesti riigil ja tema asutustel on õigus ja vabadus ise otsustada, mida nad teevad, ja kui me ütleme, et meil on see õigus olemas, siis kuidas me saaksime seda praktikas ellu viia. Ma arvan, et vastus küsimusele, kas meil on mingisugune õigus olemas, sõltub kõigepealt sellest, kas me ise ütleme, et jah, me võtame endale selle õiguse. Siin ei ole vaja kellegi käest luba küsida, vaid see on ikkagi meie enda otsustada. Teine asi on see, kuidas hakata seda siis ise praktiliselt teostama.
Teisele teemale hüpates pean tunnistama, et mulle ei meeldinud täna väga mitme ettekandja kasutatud üldretooriline meetod. Ma ei oska sellele anda kindlat nimetust, aga te kõik teate seda, see lokkab praegu Eesti ajakirjanduses igal pool. Selle vormiline tundemärk on see, et eestikeelset asesõna "meie", mida võib kasutada nii pika vormina "meie" kui ka lühivormina "me", mis võib lauses olla aluseks, sihitiseks või täiendiks, kasutatakse väga palju. Nii oli ka siin täna ettekandeid, kus peaaegu igas lauses oli sõna "meie" sees, mõnes lauses kohe kolm korda järjest. Sellise retoorikaga diskussiooni pidamise teeb raskeks see, et sa tunned otsekohe ära, et inimene kasutab neid "meiesid" igas kontekstis eri tähenduses. Mõnikord on see Eesti riik, mõnikord praegu võimul olev valitsus või mingisugune varasem valitsus, siis hüppab äkki see "meie" Eesti ühiskonnale ja tema hädadele, siis Eesti ajaloo küsimustele, aeg-ajalt tähendab see Riigikogu koosseisu jne. Ma hea meelega osaleksin kõikides seda sorti diskussioonides, kui lugupeetud diskussioonipartnerid vaevuksid natuke selgemalt rääkima. Iga selline "meie" on lauses asendatav mingisuguse teise ja täpsema sõnaga, et kuulajale oleks arusaadav, mida parasjagu mõeldakse. Kui ma kuulen lauseid, kus sõna "meie" võib tähendada seda, teist või kolmandat, siis paraku ei ole võimalik isegi küsimuste esitamise abil diskussiooni astuda, rääkimata mõtete äraaimamisest, eriti kui sul ei ole telepaatilisi võimeid.
Viimane teema, mida ma tahan käsitleda, on see, mis on üldisemal tasemel Eesti riigi ja meie, kes me siin saalis oleme ja püüame riigi tööd teha, arusaam ajast ja kohast. Ma pakun välja sellise lahenduse, et meie, Eesti rahvas Eesti riigina, oleme jõudnud oma taastatud iseseisvuse kolmandasse ajajärku. Need ajajärgud tähendavad umbes kümneaastaseid perioode. Esimene kümneaastane periood oli väga eripärane, see oli iseseisvuse taastamise periood, mis lõppes hiljemalt 2003. aasta paiku. Siis tuli meie saatuse järgmine oluline periood, kui Eesti põhiline eesmärk oli saada Euroopa Liidu liikmeks mitte ainult liikmeks vastuvõtmise ühekordse akti mõttes, vaid kõikide liikmeks olemise praktiliste rakenduste poolest. See ajajärk peaks olema praeguseks möödas. Meil eestlastena, ühiskonnaliikmetena, riigimeestena ei peaks olema kellelgi enam kahtlust või liigseid illusioone, mida Euroopa Liit endast kujutab, millised on selle liidu tugevused ja nõrkused. Küsimus meie kui poliitikute ees on praegu selles, kas me poliitikutena, eestlastena ja kodanikena oleme nõus Euroopa Liiduga sellisel kujul, nagu see on, või võtame enda sihiks täpsustada neid tingimusi, kuidas me oleme nõus Euroopa Liidu liikmed olema. Teine asi on see, millise selge seisukoha me võtame Euroopa Liidu sees toimuvates suurtes poliitilistes vaidlustes, milline hakkab olema Euroopa tulevik. See on see praktiline küsimus, mitte see, mis tähenduse me aastal 2015, siin ja praegu, anname sõnale "suveräänsus". Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Suveräänsus on tegelikult lihtsalt mõistetav sõna. Suveräänsus tähendab seda, kas ma saan omas kodus otsustada nii, nagu mina õigeks pean, ja kas ma saan selle otsuse oma suva kohaselt ellu viia.
Paar päeva tagasi nägin uudist, et Soome Eduskunta ehk Soome parlament alustab debatte eurotsooni kuulumise üle. See on suveräänsus. Mikser muidugi ütleks selle peale, et nad on Vene agendid, küllap Putin maksis neile selle eest. Soomes koguti 50 000 allkirja, et seda debatti alustada – Putin maksis! Soome Eduskunta on loomulikult finlandiseerunud ja ajab Moskva poliitikat, sest Putin maksis. See on teie rikutud fantaasia ja te võite muidugi selle fantaasia pinnal siin liugu lasta, kui soovite.
Ma räägin ajaloost, et rääkida veel pisut suveräänsusest. Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis oli võib-olla esimene moodne sõda, väga laastav, väga verine sõda, ei puhkenud mitte üksnes orjanduse pärast, mitte üksnes selle pärast, kas lõunaosariikidel oleks pidanud olema õigus jätkata orjapidamist või mitte. See oli ajend. Põhjus oli see, et föderaalvalitsuse ja osariikide õigustes ei jõutud kokkuleppele. Osariigid, tuginedes põhiseadusele, väitsid, et neil on täielik suveräänsus otsustada orjandusküsimuse üle ja mitte ainult selle üle. Keskvalitsus väitis, et neil seda õigust ei ole. Puhkes väga verine sõda, mis lõppes nii, nagu me teame.
Toon ajaloost veel teise näite, mis on meile võib-olla kõige õpetlikum. Ivan III, Moskva suurvürst, abiellus Bütsantsi viimase keisri vennatütre Sofia Palaiologosega. Sofia tuli Moskvasse, muide, läbi Tallinna, ja kui ta oli seal mõnda aega olnud, saabusid sinna Astrahanist Kuldhordi baskakid ehk maksukogujad. Ivan harjumuspäraselt, inertselt – ma ei oska öelda, mis põhjusel – oli nõus neile maksu maksma, aga Sofia ütles Ivanile: "Kas sa oled isevalitseja või oled sa tatarlaste käpiknukk? Sa ei maksa maksu ja võtad nendel baskakkidel pead maha!" Ivan oli hea mees ja kuulas oma naise sõna, baskakkidel võeti pead maha. Puhkes sõda, tatarlased taandusid ja Ivan III-st saigi isevalitseja.
Mida see meile õpetab? See õpetab meile, et ka meie peame olema aeg-ajalt valmis, ülekantud tähenduses loomulikult, baskakkidel päid maha võtma ehk kriitiliselt suhtuma direktiividesse, nende tõlgendamisse, nende elluviimise viisidesse, üleminekuperioodide kauplemisse ja paljudesse muudesse niisugustesse asjadesse, mida oma suveräänsust ja oma rahva heaolu kalliks pidav valitsus tegema peab. See on teema, mitte see, kes saab Moskvast raha. Muide, ma olen kuulnud, et mõnedki nendest, kes süüdistavad meid heades suhetes Moskvaga, on pedofiiliahuvilised. Ma olen seda kuulnud. Võtke heaks või pange pahaks, aga ma olen seda kuulnud. Nii et ei maksa loopida selliseid süüdistusi. Ma ütlen veel nii, et rumalad inimesed, kellel mitte midagi muud enam öelda ei ole, kellel argumendid on otsa saanud, need virutavad lauda Vene kaardi. Ärge olge rumalad!
Ega ma pikemalt ei räägi. Suveräänsus on see, kui me ise otsustame ja kui me ise oma otsused ellu viime. See ei tähenda, nagu jällegi on püütud meile pähe määrida, et me tahame liidust välja astuda ja me ei jaga ühiseid väärtusi. See on täpselt niisama rumal jutt nagu see Vene kaardi jutt. Me jagame väärtusi, me ei taha välja astuda, aga me ei taha olla ka kriitikavõimetud Käsu Hansud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Austatud ettekandja, kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

Mart Helme

Ma küll ütlesin, et ma lõpetan, aga siiski: suveräänsus on tänasel päeval teise tähendusega kui sada aastat tagasi, võib-olla isegi paarkümmend aastat tagasi, isegi 11 aastat tagasi, kui me referendumil otsustasime Euroopa Liiduga ühineda. Maailm muutub dramaatilise kiirusega. Muide, maailm radikaliseerub kiiremini, kui meie erakond radikaliseeruda suudab. Olgu ka see teile teadmiseks öeldud! Me võime olla kõva sõna ja rusikaga mehed, aga me ei suuda maailma radikaliseerumisega sammu pidada. See protsess on kiirem. Selles olukorras ei saa me lõpmatuseni ignoreerida seda, et rahva tahe ei maksa midagi.
Nüüd veel immigratsiooniküsimusest, mida siin on juba puudutatud. Eile oli TV3-s küsitlus, kas usaldatakse valitsuse seisukohti immigratsiooniküsimuses. Valitsust usaldas 11% helistanutest. See on katastroof, sõbrad, see on katastroof! Te olete teinud kas tohutuid vigu kommunikatsioonis või rahvas ei kavatsegi teie seisukohti toetada. 80% ei toeta piirilepingu ratifitseerimist, 80% ei toetanud kooseluseaduse vastuvõtmist. See on katastroof! Inimesed, saage aru, nii ei ole võimalik lõpmatuseni jätkata! Ei ole võimalik lõpmatuseni jätkata ka niisugust europoliitikat, nagu me praegu ajame, kui me oma suveräänsuse jätame alati tagaplaanile ja Brüsseli suveräänsuse tõstame esiplaanile. See ei ole jätkusuutlik poliitika. On vaja järele mõelda.
Meie tänase kõnekoosoleku, kui me võime seda nii nimetada, mõte oligi ärgitada inimesi mõtestama ümber seni toiminud ja kehtinud poliitikaid ning kuulama rohkem rahvast, väitlema ja vaidlema. Me ei ütle, et meil on tõe monopol, aga me ei lepi ka sellega, kui meile lüüakse siin, nagu tegi Marianne Mikko, otsaette pitser "Te olete natsid, te teete tõrvikurongkäike!". Muide, esinats istub Kadriorus, sest võidupüha paraad toimub tõrvikutega, tuli kantakse laiali tõrvikutega ja sellest võtab osa ka Vabariigi President. Nii et, sõbrad, kui tõrvik tähendab natslust, siis minge Kadriorgu hangude ja vikatitega suveräänsust nõudma. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Sven Mikser Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Sven Mikser

Eelkõnelejale, keda olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu organiseerimine niivõrd endast välja viis, tahan öelda, et see ei ole kohustuslik, seda on võimalik ka mitte korraldada. EKRE esimees küsis, kas teistele erakondadele polegi suveräänsus tähtis, kuna inimesi saalis nii vähe on. Mulle tuli meelde üks Juhan Viidingu miniatuur. Vanaldane õpetajanna kutsus lapsed külla, pakkus kooki ja morssi. Siis lapsed istusid kenasti, käed süles, aga enne äraminekut üks tütarlaps kallistas õpetajat ja ütles: "Õpetaja, õpetaja, kallis õpetaja!", mispeale õpetajanna vaatas Viidingule kriitiliselt otsa ja küsis: "Kas Viidingule ei olegi õpetaja kallis?"
Meile kõigile on suveräänsus tähtis. Aga eelkõnelejale tahan öelda ka seda, et kui me räägime suveräänsest otsusest näiteks orje pidada, siis seda ÜRO harta ja inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt küll suveräänselt otsustada ei saa. Õnneks ei saa, sest võib-olla mõned tahaksidki hakata orje pidama. Nii et me oma suveräänsust oleme mõningal määral kindlasti loovutanud. See, et rahvusvahelised lepingud on seadustena ülimuslikud riigi õiguse ees, on üks rahvusvahelise õiguse põhilisi printsiipe, muidu ei oleks ju rahvusvahelisi lepinguid üleüldse mõtet sõlmida. Nii et me loovutame suveräänsust, astudes mis tahes rahvusvahelistesse lepingulistesse suhetesse teiste suveräänsete riikidega. Suveräänsus ei ole kunagi absoluutne ja suveräänsus tegelikult oma algtähenduses ei tähendanud ka igaühe õigust otsustada, mida ta oma kodus teeb. Esimesed suveräänid ehk need, kellel oli kõige kõrgem otsustuspädevus peale jumala, olid tegelikult ju isevalitsejad, ainuvalitsejad. Jah, meil on põhiseaduse kohaselt suverään rahvas, aga see ei ole suveräänsust käsitledes sugugi nii ilmne ja ühene.
Loomulikult peavad selle arutelu korraldajad olema valmis ka ise tõsistele legitiimsetele küsimustele vastama endast välja minemata. Küsimus, kas Venemaa toetus Euroopa äärmusjõududele on meile julgeolekuoht, on igati legitiimne. Mul on hea meel, et kõneleja siit puldist kinnitas, et, jah, see teeb ka talle muret. Peabki tegema. Suurt osa sellest saalist tegi väga ettevaatlikuks, kui üks kõneleja rääkis sellest, et Ameerika ja Lääne-Euroopaga ei seo meid ühised väärtused, seevastu Venemaaga seovad meid sügavad ühised väärtused ja aluspõhimõtted. Loomulikult teeb see meid murelikuks.
Kõige fundamentaalsem viga, mida EKRE kõnelejad teevad, on see, et nad arvavad, et need väärtused – liberaalsus, sallivus – on meile kusagilt peale surutud ja me kuulutame neid kellegi survel vastu tahtmist. Võin teile kinnitada, et see ei ole nii. Mina tahan ja ma usun, et enamik siin saalis istujatest tahab elada Eestis, kus mitte kedagi ei mõnitata, ei visata kiviga tema nahavärvi ega tema seksuaalse sättumuse pärast. See on see, millesse me tõepoolest sisimas usume. Võib-olla on teil seda raske mõista, aga nii see on.
Mul on hea meel, et vaatamata sellele, et mitmes Euroopa riigis, ka Ameerika Ühendriikides käivad moraalikonservatiivide ja liberaalide vahel tõsised ja kirglikud intellektuaalsed heitlused ja debatid, jagab enamik meie Euroopa partneritest ja meie lääne liitlastest neidsamu liberaalseid väärtuspõhimõtteid. Loomulikult on teil õigus neid põhimõtteid küsimuse alla seada ja vaidlustada, see on demokraatia olemus. Aga kui te süüdistate meid selles, et me koogutame kellegi ees, et võtta üle mingisuguseid Eesti rahva ainuomastele põhimõtetele vastukäivaid uskumusi, põhimõtteid ja väärtusi, siis see tuleneb ilmselt teie rikutusest. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem fraktsioonidel läbirääkimisteks soovi ei ole. Kas Riigikogu liikmed soovivad sõna? Kõnesoove ei ole. Oleme lõpetanud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Ma tänan veel kord kõiki ettekandjaid sisukate ettekannete eest ja Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt arutelus osalesid!
Enne kui me läheme oma viimase päevakorrapunkti juurde, peame läbi tegema ühe hääletuse. Nimelt, sotsiaalkomisjon palub pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi tööaega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Head kolleegid, panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi tööaega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 3, vastu ei olnud keegi. Tänase istungi toimumise aega on pikendatud.


6. 12:43 Töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (84 SE) teine lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti arutelu juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 84 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Jüri Jaansoni!

Jüri Jaanson

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustuseks meenutan, et töövõimetoetuse seaduse muudatused on seotud järgmisel aastal alguse saava töövõimereformi parema elluviimise ja rakendamisega. Need muudatused peavad tagama sujuvama ülemineku ühelt sotsiaalkindlustussüsteemilt teisele. Selle seaduse üks eesmärke on lükata töövõimereformi rakendumine pool aastat edasi, 1. jaanuarilt 1. juulile.
Nüüd tulen eelnõu teise lugemise juurde. Töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 21. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 4. november. Sotsiaalkomisjon alustas teise lugemise ettevalmistamist 27. oktoobril, kui kuulas ära kõigi huvigruppide esindajad, kes olid saatnud eelnõu kohta ettepanekuid ja kommentaare. Nendeks olid Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ Pane Oma Meeled Proovile, AS Hoolekandeteenused, Eesti Maaomavalitsuste Liit koos Eesti Linnade Liiduga, Andmekaitse Inspektsioon ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. 27. oktoobri istungil kuulati kõik nad ära. Peamiselt keskendus meie tähelepanu sellele, kuidas kindlustusandjatele ehk erasektorile kindlustada juurdepääs tervise infosüsteemile. Arenes debatt Andmekaitse Inspektsiooni, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja kindlustusandjate esindajate vahel.
Kokku arutati eelnõu teist lugemist kokku kuuel istungil. Järgmine arutelu toimus 9. novembril, kui me arutasime ka muudatusettepanekuid. Tähtajaks esitati 11 muudatusettepanekut. Kokku on muudatusettepanekuid 25, suurem osa neist on komisjoni enda ettepanekud, mis on esitatud koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Mainin muudatusettepanekutest olulisemaid. Esimesest juba rääkisin, see on kindlustusandjatele juurdepääsu võimaldamine tervise infosüsteemile. Siin on põhimõtteline küsimus, kas erasektoril peaks olema juurdepääs delikaatsetele isikuandmetele. Pikema arutelu tulemusena leidis komisjon, et seda juurdepääsu võimaldada ei saa, sest kindlustusandjatel on võimalik oma ülesandeid täita ka muul moel.
Teine suur diskussioon arenes töötamistoetuse üle. Komisjoni algne seisukoht oli, et töötamistoetus peaks jääma, vaatamata sellele, et osa selle komponente, nagu töölesõidu toetus ja abivahendite toetus, on sealt välja võetud. Samas ei saa me üle ega ümber faktist, et töötamistoetust kasutas möödunud aastal vaid 53 inimest, vähem kui 5000 euro väärtuses. Samas nõuaks töötamistoetuse funktsioneerimiseks ehk Sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa vahel dubleerimise vältimiseks vajaliku infosüsteemi ülesehitamine 80 000 – 100 000 eurot. See ei ole mõistlik kulutus ja seetõttu jõudis komisjon seisukohale, et töötamistoetust ei saa eelnõusse alles jätta. Samas tegi komisjon kompromissina Sotsiaalministeeriumile ettepaneku leida eelarvest vahendid Eesti Puuetega Inimeste Fondile, et selle kaudu toetada neid erivajadusega inimesi, kes vajavad tööga seotud kulutuste katmiseks vahendeid ja kelle kulutusi ei kaeta töötukassa muudest allikatest.
Ühe teemana arutati osalise töövõimega inimeste toomist avalikku sektorisse, mida Keskerakonna arvates võimaldaksid sotsiaalmaksuseaduse muudatused, mille järgi sotsiaalmaksu tagastus toimuks ka avaliku sektori töökohtade pealt. Komisjon sellega ei nõustunud.
Kolmandal istungil, 10. novembril, võttis komisjon vastu menetluslikud otsused. Tehti ettepanek saata eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 19. novembriks ja teine lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi.
12. novembril toimus sotsiaalkomisjoni erakorraline istung, kus kindlustusega seonduvalt arutati, kas töövõimetoetust on võimalik vastutavalt kindlustusandjalt tagasi nõuda. Komisjon asus Sotsiaalministeeriumi ettepanekul seisukohale, et siin muudatusi ei tule, kuigi Rahandusministeerium taotles väikseid muudatusi. Sotsiaalministeeriumi arvamus oli, et kuna teema vajab põhjalikumat läbitöötamist, siis jääb eelnõusse sisse punkt, et töövõimetoetus nõutakse kindlustusandjalt tagasi, kui kolmandal osapoolel tekib selles suhtes nõue.
Viiendal istungil, esmaspäeval, 16. novembril, arutas komisjon eelnõu taas kord ja jutuks tuli Kaitseväega seotud probleem. Nimelt soovisid Kaitseministeeriumi esindajad jätta eelnõust välja paragrahvi, mis kohustab Kaitseväge tagama ajateenijatele tööturuteenuseid. Seda Kaitsevägi teha ei saa.
Viimane istung toimus teisipäeval, 17. novembril, kui otsustati kiita heaks teise lugemise menetlusdokumendid, mille poolt oli 6 ja vastu 3 komisjoni liiget. Võeti vastu ka otsus, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks eelnõu saata kolmandale lugemisele 25. novembriks ja panna lõpphääletusele. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Head küsijad, küsimusi trükib virgats reaalajas ning need kuvatakse ettekandja monitorile, seetõttu palun küsimused esitada rahulikus tempos ja selgelt väljendudes. Ken-Marti Vaher, palun!

Ken-Marti Vaher

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab selle seaduse jõustumise kuupäevi. Kas te saate lühidalt selgitada? Ma vaatan, et see seadus on plaanis üldises korras jõustada 20. detsembril 2015, samas on siin teatud hulk punkte, mis jõustuvad kümme päeva hiljem, 1. jaanuaril 2016, ja mingi osa jõustub ka 1. juulil 2016. Kas te saate selgitada, millest on tingitud jõustumiskuupäevade erinevus?

Jüri Jaanson

Aitäh! Seadus on praegu määratud jõustuma 2015. aasta 20. detsembril ja eelkõige sel põhjusel, et põhimõtteliselt anda aega seaduse jõustumiseks 1. jaanuaril 2016.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Te ütlesite, et otsus seadus vastu võtta, kuulutada vastuvõetuks, tehti konsensuslikult. See ei ole kindlasti õige. Keskerakond küll selle poolt pole hääletanud, et see seadus tuleks vastu võtta.

Jüri Jaanson

Ma omateada ütlesin, et seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 6 komisjoni liiget ja vastu ei olnud keegi. Teisel hääletusel, kui hääletati menetlusdokumentide üle, hääletas poolt 6 liiget ja vastu oli 3 komisjoni liiget. Eelnõu seadusena vastuvõtmise vastu ei hääletanud keegi.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Andrei Novikov, palun!

Andrei Novikov

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Reformi tulemusena peab kohalik omavalitsus tagama, et osaliselt ...

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Hea küsija, palun küsige hästi rahulikult, et me saaksime teie küsimust ekraanil kuvada! Kui läheb ka üle ühe minuti, siis ei ole midagi katki.

Andrei Novikov

Reformi tulemusena peab omavalitsus tagama, et osaliselt töövõimeline isik pääseks töötukassasse. See tähendab, et omavalitsustel tekib osaliselt kohustus tagada näiteks transport, mis tekitab raskusi eriti maapiirkondades.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Pidage veidi pausi. Palun, jätkake nüüd!

Andrei Novikov

Kuidas see on lahendatud?

Jüri Jaanson

See on komisjonis ja ka avalikkuses väga palju räägitud teema. On loodud uus teenus, sõidutoetus, mis tagab inimestele pääsu töötukassasse. Töötukassasse pääsemiseks või suhtlemiseks töötukassaga on tegelikult mitmeid võimalusi. On võimalik kohale sõita, aga on võimalik suhelda ka kommunikatsioonivahendeid kasutades. Alati ei pea tingimata just kohale sõitma.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tegime ettepaneku muuta sotsiaalmaksuseadust, et ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud saaksid maksusoodustusi kasutada. Seda ei peetud oluliseks toetada. Mind tegi see kurvaks, sest eelmises Riigikogus kogu sotsiaalkomisjon samalaadset ettepanekut toetas.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Hea küsija, oodake natuke! Kas te saaksite küsimust algusest peale korrata?

Monika Haukanõmm

Mis kohast alates?

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Algusest peale. Aga palun rääkige rahulikus tempos, et jõuaks küsimuse kirja panna!

Monika Haukanõmm

Tegime ettepaneku muuta sotsiaalmaksuseadust, et ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud saaksid maksusoodustusi kasutada. Eelmise Riigikogu sotsiaalkomisjon toetas täpselt sama ettepanekut ühehäälselt, sel korral seda ei toetatud. Kas hea ettekandja võiks selgitada, miks ei peetud seda muudatust oluliseks?

Jüri Jaanson

Kõigepealt ütlen täpsustuseks, et eelmine Riigikogu koosseis, mille liige ma ka ise olin, ei toetanud seda ühehäälselt. Põhimõtteliselt on tegemist avaliku sektori töötajatega ning topeltmaksmise, raha ühest taskust teise tõstmise ja veel juurdemaksmisega. See on asja rahaline külg. Põhimõtteline külg on ka see, et avalik sektor peab tervikuna olema ühiskonnas eeskujuks. Nii et selliste otseste boonuste lisaks andmist ei saa pidada kohaseks. Samuti, kui veel rahalisest küljest rääkida, kaasneks selle maksusoodustusega riigieelarvele täiendavalt väga suur kulu, mis aastal 2020 oleks ligi 15 miljonit või 20 miljonit eurot. Põhimõtteliselt ei saa seda pidada otstarbekaks soodustuseks. Pigem tuleks rõhuda ikkagi arusaamale, et erivajadusega inimesed ei ole töötajatena halvemad tavainimestest. Sellest aspektist peaks just eelkõige avalik sektor aru saama ja olema muule ühiskonnale eeskujuks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Palun küsijal kohe algusest peale rääkida rahulikus tempos, sest kui küsimuse kirjapanijal järg käest ära läheb, ega ta siis enam järje peale ei saa. Palun, kolleeg Kersti Sarapuu!

Kersti Sarapuu

Sellepärast ongi mul küsimus üles kirjutatud, et ma ise järge ära ei kaotaks. Austatud juhataja, aitäh! Hea kolleeg! Eesti Puuetega Inimeste Koda juhtis eelnõu kooskõlastamisel tähelepanu väga mitmetele asjadele, mis tekitavad probleeme. Teiste seas ka sellisele asjale, et erihoolekandeteenuse järjekorras olev inimene peab siis, kui järjekorras vabaneb koht, kolme kuu jooksul kindlasti seda teenust kasutama hakkama. Kui ta seda ei tee, siis ta kaotab oma koha järjekorras. Tihtipeale ei sõltu need asjad aga inimese tahtest. Kas seal peab kindlasti olema kirjas just nimelt kolm kuud ja kas üldse on vaja sellist tähtaega?

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Eeskujulikult esitatud küsimus.

Jüri Jaanson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et seda küsimust saab vaadata kahest küljest. Sotsiaalministeerium on teinud väljavõtte põhjustest, miks inimesed on järjekorras edasi olnud ja seda põhjendanud ning ei ole hakanud teenust kasutama, kuigi koht on nende jaoks vabanenud. Need põhjused ei ole objektiivsed, vaid suures osas täiesti subjektiivsed. Inimesed on näiteks palunud helistada endale hiljem, ühe või kahe aasta pärast, või on öelnud, et nad ise helistavad ja annavad teada, kui nad on valmis hakkama teenust kasutama. See on asja üks külg. Teine külg on see, kui te räägite, et inimesed ei saa oma tegevust planeerida, sest järjekord on täiesti hoomamatu, kuna järjekorras on ka inimesed, kes ei võta seda teenust vastu. Aktsiaselts Hoolekandeteenused on tähelepanu juhtinud, et puudub igasugune selgus, millisel kohal inimene järjekorras on ja kui kaua tuleks tal veel oodata, enne kui ta teenust saama hakkab. Inimene ei tea, kuidas asjad hakkavad toimuma. Selles mõttes on väga oluline korrastada seda järjekorda, et nii inimene kui ka järjekorrapidaja teaksid selgelt, millisel kohal konkreetne teenusevajaja asub ja millal on tal võimalik teenust saada.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mailis Reps, palun!

Mailis Reps

Lugupeetud juhataja! Töövõimereformi õnnestumise põhialus on see, et inimestele leitakse töökohad. Sotsiaalministeeriumi plaani kohaselt tuleb aastal 2020 võtta valitsussektorisse täiendavalt tööle vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest. Riik plaanib samal ajal ametnike arvu vähendada. On räägitud, et järgmisel aastal koondatakse üle 700 inimese. Kuidas need arvud ja eesmärgid omavahel kokku sobivad?

Jüri Jaanson

Alustan sellest, et ega erivajadusega inimeste töölevõtmiseks avalikku sektorisse ei pea neile spetsiaalselt töökohti looma. Seda ei ole ka plaanis. Töökoha loomine avalikku sektorisse peab olema igati põhjendatud ja selle töökoha peab täitma kvalifitseeritud inimene. Küsimusel, kas ta on tavainimene või erivajadusega inimene, ei ole siin tähtsust. Samas, avalik sektor on eeskuju andmiseks tõepoolest seadnud eesmärgiks võtta töövõimereformi käigus järgmise viie aasta jooksul tööle veel 1000 erivajadusega inimest. Mõte on selles, et töökohti ei tehta juurde. Isikud, kes avalikus sektoris töötavad, ikkagi roteeruvad. Palju on pensionile minejaid, palju on lahkujaid. Uute töötajate töölevõtmine on tegelikult pidev protsess. Selle protsessi käigus saab rõhuda sellele, et kui kaks tööle kandideerijat on oma kvalifikatsioonilt võrdsed ja üks neist on erivajadusega, siis tuleks eelistada erivajadusega töötajat. Arvestades Eesti avaliku sektori ja roteerumise mahtu, on see igati reaalne ülesanne, vaatamata sellele, et rahvaarvu vähenemise tõttu tuleb avalikku sektorit suuremas plaanis kokku tõmmata.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun! Viis pluss kolm minutit.

Marika Tuus-Laul

Head kolleegid! Täpselt aasta tagasi, 19. novembril 2014, võeti siin saalis vastu vigane ja toores töövõimetoetuse seadus. Seda vaatamata meeleheitlikele protestidele ja üleüldisele vastuseisule. Ilmselt oli Reformierakonnal vaja Brüsselis linnuke kirja saada. See seadus oli kui tüüpnäide selle kohta, mida mitmed justiitsministrid on ikka ja jälle toonitanud, et seadusi tehakse kiirustades, lohakalt ja palju ning parlament ei suuda olla küllalt kriitiline, et selliseid eelnõusid välja praakida.
Nii tegi Sotsiaalministeerium kohe Riigikogu uue koosseisu tööaja alguses veel jõustumata seaduses vigade paranduse ehk esitas töövõimereformi seaduste muutmiseks seaduseelnõu. Ja oh hullu, seegi eelnõu kubises vigadest ning ministeerium, sotsiaalkomisjon ja fraktsioonid asusid seda paranduste parandust jälle parandama. Me istusime koos kümnete tundide kaupa, hilisõhtuteni välja. Meil pole midagi töö vastu, kuid me pidime seda tegema sellepärast, et ministeerium ei olnud saanud oma tööga hakkama. Iga ministeeriumiametnik vastutab mingi kitsa töölõigu eest, aga kui midagi üldisemat küsida, siis ei osata vastust anda isegi kõige olulisemate punktide kohta.
See ongi meie seadusloome viga, et asju klapitatakse omavahel kokku, tõstetakse ühest eelnõust teise, kombineeritakse, pidevalt muudetakse jõustumistähtaegu, parandusettepanekuid esitatakse pärast tähtaja möödumist jne. Ministreid pole me komisjonis kaua aega näinud ja parem ongi, sest juba ammu on neist saanud vaid poliitilised ikoonid. Mida saakski komisjoni esimees küsida oma erakonda kuuluvalt ministrilt? See on tegelikult tavatu, et minister ja komisjoni juht on ühest erakonnast. Praegu on see nii näiteks sotsiaalhoolekande seaduse menetlemisel.
Aga mitme kuuga oleme jõudnud siiski niikaugele, et siin saalis toimub töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Me peame eriti suureks töövõiduks seda, mida nõudsid nii komisjon kui ka opositsioonifraktsioonid, aga loomulikult ka Andmekaitse Inspektsioon väga kategooriliselt, et ära tuleb muuta liikluskindlustuse seaduse muudatus, mis oleks andnud kindlustusfirmale otsejuurdepääsu terviseinfo andmekogule. Uskumatu, et selline paragrahv oli seadusesse ministeeriumis sisse kirjutatud. Andmekaitse Inspektsiooni esindaja ütles, et inimese kõige intiimsema ja delikaatsema sfääri andmeid sisaldav andmekogu, mida siiani on saanud vaadata ikkagi ainult eriharidusega töötajad, ei tohi mitte mingil juhul alluda eraettevõtte ärihuvidele. See oleks inimväärikust alandav ja lausa ennekuulmatu pöördepunkt, tõdes Andmekaitse Inspektsioon.
Veel, kindlasti ei saa me rahul olla sellega, et kaob ära nn töötamistoetus. Leiame, et töölesõidu toetus, mida töötukassa hakkab maksma, ei asenda töötamistoetust täiel määral, sest viimane on ikkagi püsiv toetus. Tõsi, see toetus on raskesti kättesaadav ja nõuab palju paberite täitmist. Seetõttu kasutas seda ka vähe inimesi, aga süsteemi saaks paremaks muuta, toetust ei tohiks ära võtta. Vahepeal oli lootus, et see jäetakse alles, ja komisjon ise tegi ka selle kohta parandusettepaneku. Kuid nii kummaline kui see ka ei ole, hääletas komisjon ise oma muudatusettepaneku vastu, peale seda, kui koalitsioon oli koos ametnikega kõrvaltoas viis minutit lahingut pidanud.
Meil on ka väga kahju, et välja hääletati meie parandusettepanek, mis oleks soodustanud osalise töövõimega inimestel avalikus sektoris töölesaamist, mille olulisust oleme kogu aeg toonitanud. Meie ettepanek oli, et riik võiks maksta nende eest sotsiaalmaksu, nagu ta maksab paljude inimeste eest. See võimaldaks just nimelt riigiasutustel ja kohalikel omavalitsustel võtta tööle osalise töövõimega inimesi. Eelkõige aitaks muudatus omavalitsusi, kellel raha niigi napib. See küsimus otsustati ju ära eelmises Riigikogus. Kahju, et seekord on sedasi läinud.
Jääb üle küsida, kuidas me saame puudega ehk piiratud töövõimega inimesi tööle aidata, kui me töökohtade loomise eest ei võitle ja ise sellele kaasa ei aita. See ongi kogu töövõimereformi kõige nõrgem külg. Võime öelda, et töövõimereformi seadused, teiste hulgas töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, on Riigikokku toodud ikkagi suurte puudustega. Palju probleeme on lahendamata. Ma teen ettepaneku, et me võiksime veel huvigruppe kokku kutsuda ja omavalitsustega kõik selle läbi rääkida. Seda ei olegi tegelikult tehtud. Ma ei tee praegu ettepanekut seda eelnõu hääletusele panna, kuid ma kutsun komisjoni esimeest üles seda tegema. Ma olen näinud, et ta tõesti tahab seda seadust paremaks teha. Tõepoolest, seda kõike võiks veel kord kaaluda. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud 25 muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on sotsiaalkomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek on sotsiaalkomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Jah, palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Palun 12. muudatusettepanekut hääletada!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Kolleeg Urve Tiidus, kas teil on protseduuriline küsimus?

Urve Tiidus

Aitäh, juhataja! Soovin võtta fraktsiooni nimel viieminutilise vaheaja.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Viis minutit vaheaega.
V a h e a e g

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Head kolleegid, panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 13. muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. 14. muudatusettepanekut, mille on esitanud sotsiaalkomisjon, on juhtivkomisjon täielikult arvestanud. 15. muudatusettepanekut, mille on esitanud sotsiaalkomisjon, on juhtivkomisjon täielikult arvestanud. 16. muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 17. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Vabandust! 17. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 18. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 19. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 20. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 21. muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Jah, kolleeg Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Aitäh! Palun panna 21. muudatusettepanek hääletusele!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Head kolleegid, panen hääletusele 21. muudatusettepaneku, mille on esitanud Riigikogu liige Monika Haukanõmm. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
22. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Mailis Reps, palun!

Mailis Reps

Lugupeetud juhataja, palun ka seda muudatusettepanekut hääletada! Proovime ühe korra veel.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Läheme selle muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Panen hääletusele 22. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 45, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
23. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. 24. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. 25. muudatusettepaneku on esitanud samuti sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 84 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Head kolleegid, tänane Riigikogu istung on lõppenud. Kohtumiseni järgmisel istungil!

Istungi lõpp kell 13.34.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee