Austatud Riigikogu, alustame täiskogu II istungjärgu 4. töönädala kolmapäevast istungit. Kellel on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Toomas Kivimägi, palun!

Väga lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Majanduskomisjoni nimel soovin Riigikogu juhatusele üle anda otsuse eelnõu "Eesti Arengufondi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine". See on seotud sellega, et Jevgeni Ossinovski, kes sai meilt mandaadi töötada arengufondi nõukogu liikmena, on siirdunud parematele ja vastutusrikkamatele jahimaadele ja seoses sellega ei saa ta enam olla Riigikogu esindajana arengufondi nõukogus. Majanduskomisjon teeb ettepaneku kutsuda Jevgeni Ossinovski tagasi arengufondi nõukogu liikme koha pealt ja nimetada nõukogu uueks liikmeks Urve Palo. Tänan!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on au anda Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse lesepensioni seaduse eelnõu. Selle sisu on järgmine. Riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 5 on kehtestatud viis pensioniliiki. Me pakume sinna lisada kuuenda, mis oleks lesepension. Eestis naised elavad keskmiselt viis aastat kauem kui mehed. Statistika väidab, et keskmine eluiga on naistel 80 ja meestel 75. See tähendab, et enamasti jääb vanem naine elu lõpus üksi ja peab asjadega hakkama saama ühe pensioniga. Muidugi võib varem surra ka naine. Aga elu jooksul on ikka nii, et üks abikaasa keskendub tööle ja rahateenimisele, teine tegeleb rohkem koduga, lastega ja nii edasi. Tagajärg on see, et ühel on pension veidi suurem, teisel veidi väiksem, aga kui üks elust lahkub, siis millegipärast jääb sageli üksi just nimelt see inimene, kes objektiivsetel põhjustel vähem teenis ja kelle pension on madalam. Me pakume sellise lahenduse, et abikaasal, kes on jäänud üksi, oleks võimalus hakata saama lahkunud abikaasa pensioni, kui see on suurem kui tema pension.
Ütlen veel, et me oleme dialoogiks avatud. Siin on palju küsitavaid momente, aga oleme nõus arutama neid kõigiga, kes on siin Riigikogus asjast huvitatud. Aitäh!

Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Head rahvasaadikud! Vabaerakonna fraktsiooni liikmed esitavad arupärimise rahandusministrile seoses RMK reformiga. Eesti mets on kindlasti üks suurimaid väärtusi meie riigis. Eestis ringi sõites näeme tihti, et RMK võiks enda haldusalas olevate ressurssidega otstarbekamalt ümber käia. Toon näiteks oma kodukohas asuva Kääriku spordibaasi Kekkose raja. Rägastik on tihe, lausa piinlik on natukene. Siin-seal paistavad RMK sildid. Seega probleeme on. Kuid kas need on lahendatavad RMK muutmisega äriühinguks, mille ainus eesmärk tundub olevat riigieelarvele lisaraha hankida? On selgeks saanud, et praegune maksusüsteem riiki kaua, elukestvalt üleval ei hoia. Vajame pigem muudatusi, mis on seotud otseste tulude hankimisega, mitte kaudsete tuluallikate loomisega. Soovimegi rahandusministrilt teada saada, mis on täpsemad plaanid RMK-ga ja mida muudatused võiksid endaga kaasa tuua. Põhiseadus sätestab, et loodusvarad ja -ressursid on meie ühine rikkus. Tahame teada, kas riik teadlikult püüab luua tingimusi, et piirata meie kõigi võimalusi sellest rikkusest osa saada. Aitäh!

Kaks eelnõu ja üks arupärimine on vastu võetud, käitume nendega nii, nagu kodu- ja töökorra seadus ette näeb. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll Kohal on 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Meie tänase päevakorra esimene punkt on Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 47. Võib-olla kõigil ei ole päris täpselt meeles, kuidas niisuguse eelnõu menetlemine käib, see on natuke eripärane. Peale eelnõu esitaja ettekannet võib esitada küsimusi, samuti peale juhtivkomisjoni esindaja ettekannet. Riigikogu liikmel on kummalegi ettekandjale võimalik esitada üks suuline küsimus. Siis järgnevad läbirääkimised, muudatusettepanekute läbivaatamine ja lõpphääletus. Nii et me jõuame ühe lugemisega lõpphääletuseni. Eelnõu algatajate nimel ettekandja on Mailis Reps. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Lubage meelde tuletada teemat, mis on paljudele teist, kes te olete siin juba mitmendat koosseisu, tuttav. Uuematele liikmetele aga ehk võiks seda tutvustada. Eelnõu 47 puhul on tegemist teemaga, mida ka eelmises Riigikogus sai väga põhjalikult käsitletud. Nimelt, õpilasmalevates on noorte osalus aasta-aastalt olnud väga suur, noored on huvitatud õpilasmalevas töökogemuse saamisest. Samas jäävad sajad noored igal aastal kas ootenimekirja või peavad leidma võimalusi saada töökogemus õpilasmalevast väljaspool.
Etteruttavalt ütlen, et otsuse eelnõu formaadi siin Riigikogus valisime seetõttu, et eelmises Riigikogus tehtud õpilasmalevate sotsiaalmaksust vabastamise ettepanek sai Vabariigi Valitsuselt nii tulise heakskiidu, et ta otsustas oma arvamuses öelda, et ta tegeleb sellega ise. Vabariigi Valitsus on järjepidev institutsioon, kuigi tema koosseis on veidi muutunud. Võib-olla selle sotsiaalmaksuvabastuse ja õpilasmaleva teemaga kuskil tegeldakse, aga pole täpselt teada, kes tegeleb. Me otsustasimegi seda ettevõtmist Vabariigi Valitsusele meelde tuletada.
Lubage mul mõne sõnaga eelnõu sisust rääkida. Nimelt, õpilasmalev on noorte projekt, mis ühiskonnas kõnetab väga erinevaid põlvkondi. See kõnetab põlvkondi, kes mäletavad oma kogemust õpilasmalevast, ja kõnetab ka praegusi noori. See on meie noorte hulgas väga populaarseks saanud just seetõttu, et lisaks töökogemuse saamisele toimub seal järjepidev juhendamine. Töö käib süsteemselt, noortel on alati võimalik abi ja nõu küsida. Loomulikult on noorte jaoks väga tähtsad ka kogetav meeskonnatunnetus ja ühised põnevad ettevõtmised. Viimastel aastatel on tänu elektroonilisele sidele malevakohad täitunud mõne tunni jooksul, eelmisel aastal kulus selleks vaid poolteist tundi. Ootenimekirjad täituvad, nagu ma ütlesin, minutitega.
Tahan siinkohal tänada eelmist kultuurikomisjoni esimeest Lauri Luike, kes organiseeris komisjonis laiapõhjalise arutelu, kuidas laiendada noorte võimalusi töökogemusi saada. Kohal olid tööandjad, eri ministeeriumide esindajad ja mis kõige olulisem, ka noored ise. Nad tõid välja erinevaid probleemkohti ja panid ette, mida võiks seadustes ja Sotsiaalministeeriumi ning teiste ministeeriumide määrustes muuta, et noori oleks võimalik tööle võtta. Loomulikult, meie kõigi huvides on laste õigusi kaitsta. Me oleme väga tublid selles osas, et tuletame tööandjatele meelde, millised kohustused neile laienevad, kui nad võtavad alaealisi tööle. Samas tööandjad tõid välja, et üsna tihti võib tekkida selliseid absurdilaadseid olukordi, kus tegelikkuses on lihtsam noort mitte tööle võtta kui kogu nõutud kadalipp läbi teha.
Sellest tulenevalt leidsid algatajad ka eelmises aruteluvoorus, et üks võimalus noorte tööd soodustada on sotsiaalmaksuvabastus. Selle tõid ka tööandjad välja. Põhjendus on loomulikult arusaadav: kõik alla 18-aastased noored on ju niigi riigi poolt haigekassakindlustusega kaetud. Kordan, et sotsiaalmaksuvabastus tundub ka tööandjatele olevat tugevalt motiveeriv vahend.
Nüüd natuke arvudest. Kindlasti te kõik olete vaadanud ka seletuskirja, see on selline ülevaatlik. Kui palju meil ikkagi malevlasi on olnud? Eelmisel aastal oli malevlasi – nad käivad tööl ju suvisel koolivaheajal – 3386 linnades ja 922 linnadest väljas. Keskmine palk oli 2,34 eurot tunnis. Linnas oli kuupalgaks keskmiselt 92 eurot ja linnast väljaspool, maapiirkonnas, mõne euro võrra suurem. Kokku maksti noortele palka statistika järgi 316 000 eurot. Palgad on küll olnud väiksed, aga siiski läinud mõne euro võrra üle maksuvabastuspiiri, nii et me räägime brutopalgast. Kui maksud maha võtta, siis said noored kokku kätte 310 000 eurot. Nii et 6000 eurot maksti ka tulumaksu. Kui kõik need arvud kokku võtta, siis keskmiselt – palun vabandust, et ma räägin keskmisest, aga see on tõepoolest üsna varieeruv – maksti sotsiaalmaksu kokku veidi alla 150 000 euro.
Nii et sellised on arvud. Kuidas keegi nüüd soovib arutleda. Tõesti, umbes 150 000 eurot jääks riigieelarvesse laekumata. Teiselt poolt aga peaks riigil olema huvi anda mingigi lisamotivatsioon tööandjatele, kes võimaldavad noortel töökogemust saada. Põhjus on arusaadav. Me kõik soovime, et meie noortel oleks erinevaid töökogemusi ja nad saaksid tänu sellele ka päris tööd, et neil on üks või teine valik tehtud. Ei ole ka saladus, et karjääritundide aruteludes ja karjäärinõustamisel on need noored, kes on saanud kas või väikese töökogemuse, märksa tõsisemalt võetavad, sest nad teavad, mida nad soovivad ja mida nad kindlasti ei soovi oma edasises tööelus teha. Selline sai minu ülevaade ja ma hea meelega vastan küsimustele, kui neid on. Aitäh!

Hea meelega küsib kõigepealt Aivar Sõerd.

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus, et kui valitsus on lubanud selle teemaga tõsiselt, intensiivselt ja kõikehõlmavalt tegeleda, siis öelge palun meile, kes see minister valitsuses on, kes sellega peab tegelema.

Hea küsija! Vaadake, eks meil ole Riigikogu mitme koosseisu jooksul selline praktika välja kujunenud, et kui esitatakse opositsiooni eelnõu, siis juristid mõtlevad välja konstruktsioone ja selgitusi, millega see tagasi lükatakse. Ja aeg-ajalt võib-olla kirjutatakse arvamustesse ka midagi, mida tõsiselt ei võeta. Nii et ma ei oska öelda, kui tõsiselt võib võtta eelmise koosseisu arutelu, mis lõppes kinnitusega, et me väga toetame seda mõtet ja õpilasmalevate teemaga tuleb edasi tegelda, aga valitsus teeb seda ise. Kui aga tõsisemalt vastata, siis see ettepanek tuli nii haridusministeeriumist kui ka Rahandusministeeriumist. Kinnitati, et asja analüüsitakse ja selle analüüsi tulemustele toetudes astutakse järgmised sammud. Ma usun, et me saame täna siin teha vahekokkuvõtte. Võimalik, et rahandusminister Sven Sester ja haridusminister Jürgen Ligi arutavad ja analüüsivad, milliseid võimalusi on. Võib-olla ütlevad oma seisukoha ka sotsiaalministrid, neid on meil praegu ju tervelt kaks ja ka nemad võivad seda teemat analüüsida. Aga mõte anda noortele võimalus töökogemuse laiendamiseks ei ole kindlasti ka ametisolevale valitsusele võõras.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Kõigepealt, selles vanuses noorte suve töine sisustamine ja sellele kaasaaitamine on igal juhul tänuväärne algatus. Ma sain ettekandest teada – seletuskirjas seda ei ole –, kui palju meil lapsi õpilasmalevas on käinud. Lisaks on selgunud, et on ka ootejärjekorrad. Kui selline süsteem käivituks, siis kindlasti oleks tööle tahtjaid veelgi rohkem. Aga kas on ka selliseid andmeid, kui palju noori suvel üldse töötab. Töötatakse ju ka väljaspool õpilasmalevat. Kas meil on selle kohta mingisuguseid arvandmeid? Kui palju on neid, kes tahaksid töötada, aga võimaluste puudumise tõttu ei saa seda teha?

Aitäh! Nagu ka rahanduskomisjonis viidati, tuli eelnõu esitamise initsiatiiv Õpilasmaleva Sihtasutuselt. Selle väljatöötamisel olid meie peamised allikad SA Õpilasmalev, kelle juht on Ott Väli. Nende andmetel umbes kolmandik soovijaist on olnud hõivatud õpilasmalevas, ülejäänud on endale töö ise leidnud. Pean praegu tunnistama, et tõepoolest oleks võinud paluda Statistikaameti väljavõtteid. Aga meie noorte hõivatus on üldiselt väike. Ja statistika näitab ning seda kurtsid ka õpilasmaleva noored, et on väga kurb, aga eriti kui tegu on tööga keskustest väljaspool, siis kiusatus maksta palka sularahas on väga suur. Need palgad on ju väikesed. Eriti tööandjad, kellel on põllumajandussektoris pakkuda hooajalist tööd, samuti haljastus- ja puhastusteenistuse töid pakkuvad tööandjad ei soovi Tööinspektsiooni huviorbiiti sattuda. Neil on sularahas lihtsam maksta.
Selle eelnõu algatamise kõige sügavam mõte ongi, et võimalikult paljud noored saaksid tööd teha lepingute alusel, mitte mustalt, ja nii, et seda kõike saab kontrollida.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg Mailis! Oponentide põhiväide on, et sotsiaalmaks jääb noorte palgalt laekumata. Ma toon sellise näite. Kui see laps malevasse tööle ei lähe ja istub kodus arvuti taga, siis temalt ei laeku ka sotsiaalmaksu. Kui ta läheb tööle ja talle makstakse ainult palka ning tööandja ei maksa sotsiaalmaksu, siis mis seal vahet on? Vahe on aga see, et laps omandab tööharjumuse, ettevõtjatel tekib täiendav huvi ja motivatsioon, nad saavad palgatöö odavamalt kätte. Milleks see vastuseis siin on? Miks seda ära ei tehta? Mõlemal juhul jääb lapse pealt sotsiaalmaks maksmata, istub ta kodus arvuti taga või käib tööd tegemas. Riik ei saa kummalgi juhul rikkamaks. Selle pealt teenida ei ole vist nagu eetiline.

Aitäh! Kui me võtame tänapäeva vananenud Euroopa, siis tõepoolest mõeldakse meetmeid, kuidas saaks noortele tööd anda, olgu näiteks toodud toetatud praktika võimalused ja noorte koolivaheaegade sisustamine. Rahanduskomisjonis me kuulsime, et on mõned riigid, kus pensioniosakut ei maksta või midagi muud sellist. Püütakse leida tööandjatele lisaboonuseid, miks nad peaksid eelistama noort inimest, kellel üldjuhul ei ole töökogemust ja kellel ei ole haridus selleks ajaks omandatud. Meie seaduste järgi on noore inimese töölevõtmine ka veidikene ebamugav, sest neile kehtivad tõstetavate raskuste piirangud, töötundide arvu ja päevanormide piirangud. Nii ei ole tööandja silmis noor inimene või laps kõige atraktiivsem tööjõud. Võib küsida, kas Eestis on ära jääv sotsiaalmaks see ainuvõimalik boonus. Tõenäoliselt on paremaidki võimalusi, tööandjad oskavad neid ehk öelda. Aga tööandjad tulid ka eelmisel korral, kui me seda Riigikogu kultuurikomisjonis arutasime, välja just selle mõttega. Nende loogika oli lihtne: sotsiaalmaksust loobumisega noored ju ei kaota, riik aga üldjuhul võidab, kuna annab noortele parema võimaluse saada oma esimene töökogemus.

Terje Trei, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Ma tean, kui raske on noortel suvel tööle saada. Eelmises koosseisus me siin Liisa Pakostaga ka sellega tegelesime. Minul on selle otsuse eelnõuga seotud küsimus, miks te peate silmas ainult õpilasmalevas töötavaid noori. Tegelikult ju väga paljud töötavad osalise ajaga kõrgkooli kõrvalt ja nemadki on sotsiaalmaksuga kaetud. Kas see ei ole veidi diskrimineeriv nende piirkondade suhtes, kus õpilasmalevaid ei ole?

Hea küsija! Ka rahanduskomisjonis küsiti sedasama. Esiteks, me ei julgenud nii ambitsioonikalt ka eelmises Riigikogus mõelda, et me kõik tööl käivad noored teatud vanuses sellest maksust vabastaksime. Õpilasmaleva puhul, nagu ma ütlesin, tuli initsiatiiv nende poolt. Nad tegutsevad sihtasutusena ja käivad pidevalt tööandjate juures töökohti otsimas. Sealt on tulnud see tagasiside, nad on julgenud üldistada, millised on tööandjate mured. Nagu te õigesti viitasite, eelmises koosseisus oli panustajaid oluliselt rohkem kui ainult kultuurikomisjoni esimees, oli rohkem inimesi, kes kaasa mõtlesid ja püüdsid lahendusi leida. Teie ise olite ka nende seas. Aga ega me väga kaugele ei jõudnud. Tööandjad tegid terve rea ettepanekuid, mis võiksid nende jaoks lisaboonused olla, ja mitte ainult suveperioodiks noortele töökohtade loomiseks. Ühtset head lahendust me siiski ei leidnud. Jah, on küsimus, kas laiendada seda meedet kõigile noortele. Kuidas me edasi läheme?
Selle otsuse eelnõu mõte oligi valitsusele seda teemat uuesti meelde tuletada. Võib-olla leiame ka tänase arutelu lõpuks, et teema on vajalik, tegeleme sellega edasi. Meil on parlamendis suur hulk sõprusrühmasid ja toetusrühmasid. Võib-olla saame siin kokku panna rühma, kes otsib lahendusi ja vahest koostöös mõne ministeeriumiga koostab ka asjaomase seaduseelnõu. Seegi on meie otsuse eelnõu mõte. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus haakub eelmise küsimusega. Ma tahan öelda, et iga jõupingutus, mis me teeme, et noored saaksid suvevaheajal ja ka muudel vaheaegadel või üldse koolist vabal ajal tööd teha, on tänuväärt ja me peaksime neid võimalusi otsima. Selles mõttes ma tunnustan eelnõu algatajaid ja ka malevaid, kes selle ettepaneku on teinud. Aga tõepoolest on nii, et paljud noored on omal käel leidnud võimaluse tööd teha, olgu maasikakorjamine suvel või põllumajanduserialade õpilaste praktikaga seotud töö. Eelnõuga tahetakse panna tööandjad ebavõrdsesse olukorda. Minu arvates ei oleks õige, kui ühtedel tööandjatel on see soodustus, teistel mitte. Mis te arvate, kas me peaksime käsitlema kõiki tööandjaid võrdsena, et mitte vastuollu minna võrdse kohtlemise põhimõttega?

Aitäh! Ma igati toetan seda mõtet. Aga loomulikult me peaksime põhjalikult läbi analüüsima, kas laiendame seda kõigile noortele, kes tööle lähevad, või tuleb arvestada veel mingeid lisanüansse. Me ju teame, et Tööinspektsiooni peab olema teatatud, kui alaealine on tööle tulnud, seal kehtivad omad nõuded. Kas sellest piisab või tahame veel mingit infot saada? See on kindlasti lai küsimustering, aga olen täiesti nõus, et kui Rahandusministeerium suudaks sel teemal kaasa mõelda, mis juhtudel mingisugused maksualased erandid oleksid võimalikud, siis oleks tegu kauni algatusega. Noorte töövõimaluste laiendamine on väga tähtis. Nagu ma ütlesin, rahanduskomisjonis toodi näide, et on riike, kus noorte puhul on erandeid kas pensioniosaku või sotsiaalmaksu osas või veel mingeid muid. Ei pea maksma näiteks kogu 33%. Igatahes midagigi peab tööandjale märku andma, et noorte töölevõtmine on õige suund.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Mailis! Küsin sellise küsimuse. Algatus nimega "Õpilasmalev" on minu arust üks suurimaid kihvte asju. Lapsed on tänavalt ära, suvi on sisustatud ja kõik on nagu kord ja kohus. Mis on selle hind? Mis summat ei taha rahanduskomisjon riigieelarvesse planeerida selleks, et tuhandeid õpilasi ja ka ettevõtjaid suvel õnnelikuks teha?

Aitäh! Hea küsija! Kindlasti ei saa öelda, et keegi ei taha seda teha. Kõik ühiselt arvavad, et see on õige algatus. Ka rahanduskomisjon ütles, et saadame eelnõu saali. See ei ole ju seaduseelnõu, see on otsuse eelnõu, millega me tuletame teema meelde ja ütleme valitsusele, et mäletate, meil oli sellest juttu. Nüüd on küll uus koosseis, aga lähme teemaga edasi!
Teine moment on see, et täna ei olegi veel midagi riigieelarvesse planeerida. Meie ettepanek on sotsiaalmaksu vabastus. Seda summat on õpilasmaleva puhul võimalik umbkaudu välja arvutada. Nagu ma ütlesin, suurusjärk on 150 000 eurot. Kui aga hõlmata kõik tööl käivad noored, siis tuleb see statistika koos ministeeriumiga põhjalikult läbi analüüsida ja selle põhjal kaaluda, kas on vaja see haigekassale kompenseerida ning kui jah, siis mis ulatuses ja mida. Ja kas näiteks pensioniosaku puhul on üldse põhjendatud ootus, kui palju noor inimene selle ajaga pensioniosakut kogub. Nii et seal on väga palju nüansse.
Võib-olla on võimalik mingisuguseid muid seadusi täpsustada ja sätestada näiteks, et pensioniosakut hakatakse koguma alles alates 18. või 16. eluaastast, enne seda ei peagi tööandja seda maksma. Osas riikides see nii on. On muidugi ka teisi lahendusi, mis ei too riigieelarvele otsest kulu kaasa. Tööandjad on korduvalt oma ettepanekuid teinud ja paljud nendest ei ole riigieelarve kuludega seotud. Osa ettepanekuid on ka lihtsalt teatud määruste läbivaatamine, et muuta Tööinspektsiooni nõudeid. Mõne meelest on see ehk väga tuttav ja äraleierdatud teema, aga Ida-Virumaa noortejuhid tõid välja nende piirkonna eripära. Üsna keeruline on Tööinspektsiooni või, ütleme, meie enda tehtud reeglistikku järgides noortel Ida-Virumaal teatud piirkondades tööd leida, kuna seal on tegu mitme sektoriga, kus noori ei saa kasutada. Väga suur osa sealsetest ettevõtetest on seotud keemiatööstuse või muu sellise valdkonnaga ja arusaadav, et me kaitseme noorte elu ja tervist. Aga me oleme ehk liiga lihtsustatult sätestanud, et need valdkonnad on noortele keelatud. Ühesõnaga, on mitmeid nüansse ja probleeme, mis on iseloomulikud just Ida-Virumaale, aga sellest väga põhjalikust arutelust me väga palju edasi pole jõudnud. Samme selleks, et ühte või teist määrust analüüsida ja muuta, me pole astunud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma arvan ka, et see on väga tänuväärne teematõstatus. Ainuüksi see, et me siin sellest täna räägime, loodetavasti paneb mõne ametniku rohkem liigutama. Mul on kaks küsimust. Üks on see, kui palju võiks olla neid noori, kes väljaspool õpilasmalevat tööl käivad. Sedasama küsisid ja uurisid enne Terje ja Helir. Teine küsimus puudutab seda, millele te oma eelmises vastuses viitasite, et tõenäoliselt ei ole praegu arutatav ainuke probleem ja meie eelmised koosseisud on teinud üsna palju selleks, et noortel oleks tööl käia keeruline ja et nad tööandjate jaoks ei oleks väga atraktiivsed. Te küll veidike rääkisite seda, aga on teile konkreetsemalt teada, mis võiks olla need muud takistused, millega me peaksime tegelema?

Aitäh! Teisele küsimusele vastates saan ma viidata sellele probleemistikule, mida me käsitlesime kevadisel arutelul, kus meist üsna mitmed osalesid. Sellel mitme osapoolega arutelul käsitleti noorte tööellu rakendamise raskusi. Väga kaua kahjuks on püsinud praktikaprobleemid – kuidas tegelikkuses noored praktikal käivad, millised on nende reaalsed võimalused, kuidas praktika on tasustatud ehk, nagu me teame, tegelikult tasustamata. Kogu see teemadering. Lõpuks jõudis arutelu piirkondlike eripäradeni, seda just äsja mainitud Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti näidetel. Ida-Virumaa puhul toodi välja, nagu ma juba ütlesin, et me oleme sätestanud liiga üldiselt sõnastatud keelud. Kagu-Eestis aga on põllumajandussektoris suur kiusatus kasutada tööjõudu mitteametlikult ja seda ka tehakse. Sellega aga loomulikult tegeleb maksuamet. Meie probleem on selles, et noore inimese ametlik töölevõtmine ei ole olnud piisavalt motiveeritud. Võib-olla on aga võrreldes eelmise kevadega juba mõndagi muutunud – seda me vähemalt loodame.
Aga kui koolisüsteemi juurde tulla, siis me loomulikult tahame kõik oma mälust kustutada kohustuslikud ühiskondliku töö tunnid. See on igand, mida me koolisüsteemi tagasi tuua pole tahtnud. Samas oleme jõudnud selleni, et väga paljud noored ei puutugi üldse tööga kokku. Ka koolisüsteemis võiks mõelda, kuidas laiendada õpilaste töökogemusi. Seda on üsna palju ka arutatud, aga loomulikult on piirkonnad nendeltki võimalustelt erinevad. Maal on neid võimalusi rohkem, linnas kahjuks oluliselt vähem.
Te küsite, kui palju noori tööl käib. Palun veel kord vabandust, et ma ei võtnud täna kõige uuemaid andmeid statistikast välja, aga saan viidata meie arutelul välja käidud arvudele. Asjaosalised ütlesid, et kooliõppevälisel perioodil on neid noori pidevalt 10 000 ringis. Ma räägin kooliõpilastest. Loomulikult on see ring laiem, kui me võtame üldse vanuserühma kuni 18. See hõlmab ka noori, kes on juba kooli lõpetanud ja kellel võib-olla on jäänud kahe õppeperioodi vahele mingi aeg, kus nad ei otsustanud edasi õppida. Loomulikult on ka selles vanuses noori, kes lihtsalt käivadki ainult tööl. Nii et arve on erinevaid. Mis puutub tööandjatesse, siis ega SA Õpilasmalev juhid ei saanud garanteerida, et peale mingisuguseid meiepoolseid samme tööandjaid väga palju juurde tuleb. Aga on alust loota, et hoiakud võiksid muutuda. On väga vaja mingit ühtset sammu, mis tagaks, et riik on huvitatud noori tööle võtma. See oli õpilasmaleva juhtide põhisõnum.

Mihhail Korb, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, mis siin saalis täna juba kõlas. Ma mõtlen just seda, et teie ettepaneku võiks kindlasti ellu viia ja teha sotsiaalmaksusoodustusi ka teistele noortegruppidele. Aga küsin täpsustava küsimuse just tudengite kohta. Tudengid malevas enam ei käi, aga põhimõtteliselt loetakse nende staaži hulka ka aeg, kui nad õpivad ülikoolis. Sisuliselt aga see sotsiaalmaks, mis makstakse nende eest töö juures, nende tulevikku väga ei mõjuta – staaž nagunii jookseb. Mida te arvate, vahest vabastada ka tudengid suveks, kui nad on kuskil tööl, sotsiaalmaksu maksmisest? See kindlasti mõjuks tööhõivele positiivselt.

Hea küsija! Sellisel juhul peab see olema rangelt reglementeeritud ka mingisuguse õppevälise perioodiga. Kuna aga meie ülikoolides on ka tsükliõpe, siis see muidugi tekitab teatud küsimusi. Üks asi on see, et me ei saa üldiselt tudengitele sotsiaalmaksusoodustusi teha, sest meie sõnum noortele on olnud, et õppige täiskohaga, siis saate õppetoetust. Ja kui te olete õpingud ja väikese praktika ära lõpetanud, siis on teil võimalik tööjõuturule siseneda. Samaaegne töö ja õppimine, mis on meil olnud aastaid täiesti tavaline praktika, on viimastel aastatel kõrgharidusreformi käigus mittesoovitavaks muutunud. See on esimene nüanss, mida arvestada.
Teiseks, üsna palju on vaieldud teemal, kas üliõpilaste töökogemus, mille nad saavad kas praktikal või muul moel oma erialal, peaks olema hinnatud mingi soodustusega. Kui noor inimene näiteks töötab ülikooli laboris oma erialal ja võib-olla saab seal väga väikest palka, siis võiks tal olla mingeid muid eeliseid. Tõenäoliselt õhtul pubis teeniks ta rohkem, aga peaks ju olema hea, et ta saaks töökogemust just oma erialal.
Kokkuvõttes see on teema, mida me võiksime kindlasti edasi analüüsida. Võimalusi on mitmesuguseid. Võiks arutada sotsiaalmaksu teemal sellest vaatevinklist, et 33% koosneb ju mitmest osast, seal on pensioniosak ja haigekassa osa. Need on probleemid, millest me peame rääkima. Kas vabastada sotsiaalmaksust kogu üliõpilaste töö kuni nende teatud vanuseni või ainult siis, kui tegu on erialase tööga – täna ma ei julge teile öelda, kumb on parem. Aga pigem on kõrghariduse üle käivas debatis peale jäänud seisukoht, et me eelistame neid noori, kes üliõpilasena töötavad väga väikse koormusega, aga oma valdkonnas. Koolivaheajad muidugi välja arvatud.

Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu menetlemise kord on mõnevõrra eriline ja see on seotud sellega, et seda arutab täiskogu ainult ühel istungil. Kohe pärast arutelu on lõpphääletus. Riigikogu liikmel on õigus esitada üks küsimus mõlemale ettekandjale, nii et algatajale üks ja komisjoni esindajale üks. Vabandust, Terje Trei ja Tarmo Tamm, rohkem küsida te praegu ei saa. Algatajale küsimusi enam ei ole. Komisjoni ettekandja on rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas otsuse eelnõu 47 oma istungil 29. septembril. Meenutuseks veel nii palju, et Riigikogu juhatuse määratud muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 16. juuni kell 17.15, ettepanekuid ei laekunud.
Annan nüüd ülevaate rahanduskomisjoni arutelu käigust. Eelnõu tutvustasid algataja esindaja, Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Mailis Reps ja SA Õpilasmalev esindaja Eero Kiipli. Ma sain aru, et ta ei tööta enam õpilasmalevas, aga varem on seal pikka aega töötanud. Arutelul osales ka Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro.
Ma annan ülevaate komisjoni liikmete küsimustest, arutelu käigust ning komisjoni tehtud ettepanekutest ja otsustest. Kõigepealt oli küsimus selle kohta, kui paljusid õpilasi, lapsi või noori see eelnõu puudutab. See kõlas enne ka siin saalis. Nagu öeldud, nn linnasiseses malevas osales 3386 õpilast, linnavälises 922. Käesoleva otsusega taotletava seadusmuudatuse realiseerumisel võiks see arv kasvada kahe kolmandiku võrra. Arutelu teemaks olid veel malevlaste töötasud ja nendelt laekunud maksusummad. Ma ei hakka neid arve üle kordama, eelnõu algataja esindaja juba luges need ette.
Oli küsimus selle kohta, miks selle eelnõu eesmärk on soodustada ainult õpilasmalevlaste, mitte kõigi noorte suvel töötamist. Sellega seoses tõstatati võrdse kohtlemise küsimus. Eelnõu algataja selgitas, et maksusoodustuse idee sai alguse just malevas ja seetõttu käsitleb eelnõu esmajoones malevlasi. Ta rõhutas sedagi, et malev on selline töövorm, kus toimub töö järelevalve all ja organiseeritult. On olemas toetav struktuur rühmajuhtide näol, samuti toimub maleva töö reeglina periooditi koolivälisel ajal.
Läbiv teema istungil oli, et laste töölevõtmine on küllaltki keeruline ja see heidutab tööandjaid, nii et nad ei taha noori palgata. Aga üldiselt oli komisjoni seisukoht selline, et noortele on töötamise kogemuse saamine ja tööharjumuse tekkimine väga tähtis.
Oli veel küsimus registreerimise kohta. Töötav noor registreeritakse töötajate registris analoogselt täiskasvanud töötajaga. Üks arvamusavaldus puudutas sotsiaalmaksu pensioniosa – et kuna see on isikustatud ja mõjutab pensioni, kas on õige sellest loobuda. Pakuti välja ka seisukoht, et võib-olla üldse kuni 16-aastaste puhul sotsiaalmaksust loobuda. Näiteks toodi ka teiste riikide praktikat.
Komisjonis tunti huvi, mis tüüpi töid noortele pakutakse, ja üldise tööhõive kontekstis kõlas ka mõte, et noortele pakutava töö võiksid üldjuhul ära teha täiskasvanud. Algataja esindaja nentis, et võib-olla peaks üldiselt aja maha võtma ja eelnõu täiskogule arutamiseks saatmisega mitte kiirustama, et komisjonis tõstatatud küsimustega oleks võimalik edasi tegelda. Siin meid kahjuks piirab Riigikogu töökord, mille kohaselt peab eelnõu esimene lugemine toimuma Riigikogu seitsme töönädala jooksul eelnõu menetlusse võtmisest.
Komisjon langetas konsensusega järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 13. oktoobril (sealt see nihkus tänasesse päeva); teiseks, määrata ettekandjaks siinkõneleja ja kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Mina siinkohal tänan ja olen valmis vastama küsimustele.

Küsimused komisjoni ettekandjale. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg Aivar! Kas ma sain õigesti aru, et riigi kulu selles eelnõus pakutuga ei kaasne? Sest isegi kui sotsiaalmaksu ei maksta, siis kulu ei loe kusagilt välja. Võib tekkida küll hüpoteetiline tulu: kui palk ületab 170 eurot, siis on vaja riigieelarvesse tulumaksu maksta. Aga ühe asja sa ilmselt unustasid. Komisjonis räägiti sellest, et tõesti on vaja ühtlustada ja mitte rääkida ainult malevlastest. Ka räägiti, et võib-olla piirata näiteks aastas 50 päevaga see aeg, mille jooksul võib seda mittemaksustamist kasutada. Selline teema käis ka läbi. Kas sa kinnitad seda, et riigieelarvele kulu selle muudatusega ei kaasneks?

Jah, ma võin seda küll öelda, et selle otsuse jõustamisega kaasnev kulu riigieelarvele on suhteliselt väike, võrreldes eelarve kogumahuga ja kõnealuse sotsiaalmaksu osakaaluga sotsiaalmaksulaekumistes. Kui võtta aluseks malevates töötavate noorte teenistus, siis oleks see sotsiaalmaksu summa suurusjärgus 100 000 eurot. Eelarve kogumahu juures ei ole see suur summa.

Aitäh, Aivar Sõerd! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad sõna võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid ei esitatud ja nii tuleb otsuse lõpphääletus.
Austatud Riigikogu, kuna Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vaja koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll Kohal on 54 Riigikogu liiget, puudub 47.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 47. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused Otsuse vastuvõtmise poolt on 31 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Otsus jääb vastu võtmata. Ma ütlesin: otsus jääb vastu võtmata. Kas kõik kuulsid ikka?

Järgneb Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 22 teine lugemine. Majanduskomisjoni ettekandja on Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 22 esimene lugemine toimus neli kuud tagasi, siis kõigepealt väike meenutus, milliste muudatustega tegemist on. Neid on neli gruppi. Esimene puudutab tolliametniku vormiriietuse ja eraldusmärkide regulatsiooni korraldust, mis viiakse valitsuse tasandilt rahandusministri ning Maksu- ja Tolliameti peadirektori pädevusse. Teine grupp muudatusi võimaldab füüsilistel isikutel mittekaubanduslikku laadi kaupa deklareerida lihtsustatult, nn reisideklaratsiooniga, olenemata kauba väärtusest või kaalust. Kolmandaks, kooskõlas Euroopa Liidu õigusega antakse tollile õigus väikese kaubapartii korral tuvastada, kas tegemist on intellektuaalomandi rikkumisega või mitte. Kui tekib vaidlus, saab selle lahendada ka tollis. Neljandaks reguleeritakse TIR-märkmike kasutamiseks lubade andmist ja lubade kehtetuks tunnistamise korda. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegemist on muudatustega, mis muudavad administratiivprotsessid lihtsamaks.
Järgnevalt ülevaade sellest, mis toimus peale esimest lugemist. Määratud tähtaja jooksul muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon arutas eelnõu oma 28. septembri istungil, kus oli kaks muudatusettepanekut. Esiteks, Rahandusministeeriumi ettepanek, mille eesmärk oli sõnastuse täpsustamine. See ettepanek võeti komisjonis vastu konsensusega. Teine muudatusettepanek oli jõustada eelnõu 1. novembri asemel 1. detsembril, et peale seaduse lõpphääletust jääks Vabariigi Presidendile seaduse väljakuulutamiseks ja Riigi Teatajale seaduse avaldamiseks piisavalt aega. Muudatusettepanek võeti vastu nelja poolthäälega.
Menetluslikud ettepanekud võeti vastu konsensusega. Nimelt, esiteks, võtta eelnõu 22 Riigikogu täiskogu päevakorda 14. oktoobriks ja teiseks, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Kas komisjoni ettekandjale on küsimusi? Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjoni istungil ei olnudki rohkem kui neli liiget – poolthääli oli vaid neli – või teised komisjoni liikmed ei hääletanud?

Komisjoni istungil oli seitse liiget ja kolm ei hääletanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 22 muutmiseks on esitatud kaks ettepanekut ja need mõlemad on majanduskomisjonilt. Muudatusettepanek nr 1, on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, see on samuti arvestatud täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 22 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 22 teine lugemine on lõpetatud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on lennundusseaduse ning lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 83 teine lugemine. Komisjoni ettekandja on majanduskomisjoni liige Jaanus Marrandi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lennundusseaduse ning lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus tänavu 14. septembril. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus 30. septembril ning esimene lugemine lõpetati. Esimese lugemise eel korrastati eelnõu normitehniliselt ja keeleliselt ning eelnõu esitati Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul.
Eelnõuga täpsustatakse lennundusseaduse sätteid ning võimaldatakse ka Vabariigi Presidendi kutsutud külalised vabastada julgestusalasest läbivaatusest, et tagada Vabariigi Presidendi välissuhtlemisalane piiranguteta tegutsemine. Eelnõuga antakse Välisministeeriumile pädevus otsustada Eesti Vabariigis ametlikul visiidil viibiva külalise julgestusalasest läbivaatusest vabastamine Vabariigi Valitsuse liikme või riigisekretäri taotluse alusel. Kehtiva õiguse kohaselt tehakse seda peaministri korraldusega.
Käesoleva aasta 1. novembril jõustub lennundusseaduse säte, mille kohaselt peab olema tagatud, et lennunduse raadioside toimub inglise keeles. Eelnõu eesmärk on nimetatud sätet muuta ning kehtestada üldreeglina olukord, kus raadioside toimub nii eesti kui ka inglise keeles, kuid tulenevalt lennundustegevuse laadist Eesti õhuruumis kasutatakse ülalpool lennutasandit 95 ehk kõrgemal kui 9500 jalga ainult inglise keelt, välja arvatud Tallinna lennuinfopiirkonnas asuvates lähi- ja lähenemisalades.
Eelnõu menetlemise kiireloomulisus tuleneb soovist jõustada eelnõuga kavandatud muudatus enne k.a 1. novembrit.
Majanduskomisjon arutas lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu oma istungil 28. septembril, kus langetati kõik eelnõu menetluslikud otsused. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, see oli 6. oktoobril kell 12, ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ning lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 83 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 14. oktoobriks, teha ettepaneku teine lugemine lõpetada ja juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi juba homme, 15. oktoobril ja panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused ettekandjale. Palun, Kalle Palling!

Austatud ettekandja! Alles hiljuti, vist Riigikogu eelmise koosseisu lõpus me menetlesime lennundusseadust. Siis sai see keelesäte muudetud ja ka alumises lennuruumis pidi kasutama inglise keelt. Kas te oskate seletada selle eelnõu taaskordse muutmise tagamaid? Miks me alumise lennuruumi taas eestikeelseks muudame? Ning kas olete eelnõu juhtivmenetlejana juba kiita saanud, et tegemist on ülimalt positiivse algatusega ja väga tore, et meil on kakskeelne lennuruum?

Ma arvan, et kiita saab selle eest kindlasti Riigikogu majanduskomisjon ning ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nagu mina aru sain, on põhimõtteliselt tegemist vajadusega kaitsta Eesti rahvuslikku lennundusalast terminoloogiat ja selle sõnavara elavalt kasutada. Sellest lähtuvalt see diskussioon ühiskonnas kujunes ja jõudis ka inimeste kõrvu, kes otsustasid Vabariigi Valitsuse poolt algatada seaduse veelkordse muutmise. Meiegi komisjonis jõudsime järeldusele, et sellest on kasu eestikeelse elava lennundussõnavara säilimisel.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te rääkisite siin kõrgusest 9500 jalga. Kas te täpsustaksite, mitu meetrit see on?

Jalg on teatavasti sihuke loodusest võetud mõõde ja oleneb mehe või naise jala pikkusest loomulikult. Seda võib ka nii- ja naapidi võtta. Aga iseenesest on tegemist umbes 3500 meetriga ehk 3,5 kilomeetriga, millimeetrid ja sentimeetrid võite ise rehkendada.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid ei esitatud. Eelnõu 83 teine lugemine on lõpetatud.

Nüüd algab Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimene lugemine. Algataja ettekandja on keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun!

Tere päevast, lugupeetud esimees! Head Riigikogu liikmed! Esitlen teile veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Veeseadus on üks selline õigusakt, mille muutmisega on Riigikogu tegelnud tänaseks päevaks kindlasti üle 50 korra, aga eri põhjustel see ikka ja jälle teie ette jõuab. Seekord on põhjuseks muudatused, mis puudutavad põllumajandusreostuse temaatikat.
Lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes ajakohastatakse nõuded põllumajandusest lähtuva veereostuse piiramiseks. Eelkõige täpsustatakse sõnniku hoidmise tingimusi ning väetise kasutamise aega. Meie mure seisneb selles, et Eesti territooriumilt liigub lämmastikühendeid veekeskkonda pidevalt kasvavas tempos. Samamoodi on kasvanud Pandivere ja Adavere piirkonna põhjavee nitraatioonide sisaldus nii, et mõnes kaevus on vesi muutunud joogikõlbmatuks. Teadlaste hinnangul satub orienteerivalt 60–80% lämmastikust ning 30% fosforist vette just põllumajandustegevuse tõttu. Ka Euroopa Komisjon on rõhutanud, et Eestis kehtivad väetiste kasutamise ja sõnnikuhoidlate mahutavuse regulatsioonid ei taga piisavat veekeskkonna kaitset, mistõttu on meie vastu algatatud rikkumismenetlus.
Seega on selge, et olemasolevad nõuded ei ole tekkiva reostuse piiramiseks piisavad. Oleme seetõttu välja töötanud mõne muudatuse.
Esiteks täpsustatakse sõnniku hoidmise tingimusi, seda nii sõnnikuhoidlas kui ka põllul aunas. Kehtiva nõude kohaselt peab sõnnikuhoidla olema loomapidamishoonel, kus peetakse enam kui kümmet loomühikut loomi (ühele loomühikule vastab piimalehm, teiste loomade koefitsiendid on väiksemad). Alates 2023. aasta 1. jaanuarist peab sõnnikuhoidla olema loomapidamishoonel, kus peetakse vähemalt viit loomühikut loomi. Pikk üleminekuaeg võimaldab põllumeestel teha vajalikke investeeringuid. Kui peetavaid loomi on alla kümne (alates 2023. aastast alla viie) loomühiku, ei ole sõnnikuhoidla kohustuslik, kuid ka sel juhul tuleb vältida keskkonna reostumist ning sõnniku ajutisel hoidmisel lauda juures enne põllule laotamist täita lihtsustatud veekaitsenõudeid ehk sõnniku all peab olema lekkekindel põhi ning see peab olema vihma eest kaitstud. Sõnniku põllul aunas hoidmisel peab silmas pidama, et sõnnikuaun oleks laotamise eel põllul võimalikult lühikest aega ning et sellest ei lekiks keskkonda vedelikku. Seepärast sätestatakse sõltuvalt sõnniku kuivainesisaldusest sõnniku aunas hoidmise maksimaalne lubatud aeg.
Teiseks tunnistatakse kehtetuks nitraaditundlikul alal kehtiv piirang, mille kohaselt tohib sõnnik mineraalväetisega kokku anda 170 kilogrammi lämmastikku haritava maa keskmisena. Selle asemel kehtestatakse nitraaditundlikul alal sama lämmastiku kasutamise kord nagu ülejäänud Eesti territooriumil, mille kohaselt sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kilogrammi lämmastikku aastas, sh on ka loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik. See tähendab, et väetisega on lubatud anda põllumajanduskultuurile aastas selline kogus lämmastikku haritava maa ühe hektari kohta, kui palju see kasvuks vajaks. Täpsed kogused kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Kultuuripõhine väetamine peaks ühelt poolt aitama kaasa saagikuse kasvule, kuid vähendama ka üleliigsete toitainete veekeskkonda sattumist.
Kolmandaks keelatakse vedelsõnniku ja mineraalse lämmastikväetise laotamine senise 1. detsembri asemel juba 15. oktoobrist. Väetise ja eriti vedelsõnniku laotamine selleks ebasoodsal ajal on suur riskiallikas, sest suur osa taimetoitainetest kandub pinna- ja põhjavette. Sõltuvalt ilmastikust tekitab 70–80% sügisel laotatud lämmastikust talvekuudel ja varakevadel reostust, eriti suur on see näitaja vedelsõnniku puhul, kuna selles on lämmastik vähe seotud. Ka siin on antud pikk üleminekuaeg, uus keeluaeg hakkab kehtima 1. jaanuarist 2023.
Neljandaks tuleb sõnnik kasvavate kultuurideta põllul mulda viia võimalikult kiiresti, varasema 48 tunni asemel kuni 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates, seda selleks, et vältida lämmastikühendite lendumist ja pinnaveega ärakannet. Kindlasti on see muudatus oluline neile, kes põldude lähistel elavad ja sügisel ega kevadel aknaid avada ei saa. Uuringu tulemusel on selgunud, et laotamisjärgse 4–5 tunni jooksul lendub kolmandik ja rohkem sõnnikus leiduvatest lämmastikühenditest, lõppkokkuvõttes kaotab põllumees suure osa väetusainest ja rahast.
Viimane, kuid mitte tähtsusetu muudatus on seotud loomade karjatamisega veekogude kaitsevööndis. Eelnõu kohaselt lubatakse loomi karjatada kõikjal mererannikul, Keskkonnaameti sätestatud tingimuste kohaselt. Kehtiva korra järgi on loomi lubatud karjatada looduskaitseseaduse alusel veekogude kaitsevööndis poollooduslikel ja looduslikel aladel, kui see on ette nähtud kaitsekorralduskavaga. Kuna Eesti rannikualadel vohab laialdaselt pilliroog ja rannikualad on kinnikasvamise ohus, siis on sel regulatsioonil pigem positiivne mõju, kuna loomade arvukust reguleeritakse sõltuvalt konkreetsetest oludest ja seetõttu ei ole mõju nimetamisväärselt oluline.
Seega võib esmapilgul tunduda, et väetamise normidele ning väetise laotamisele ja sõnniku põllul hoidmisele piirangute seadmisega piiratakse põllumajandustegevust. Tegelikult on need muudatused lisaks sellele, et aitavad täita veekaitse-eesmärke, kaugemas perspektiivis kasulikud eelkõige põllumehele endale, kuna võimaldavad saada majanduslikku kasu sõnniku ja mineraalväetise õigeaegsema ja otstarbekama kasutamise tulemusena. Tänan! Palun eelnõu toetada!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Veeseaduse muutmise seadus käsitleb teemat, mis on otseselt seotud Läänemere seisundi paranemisega. Lämmastik ja fosfor on teatavasti seotud eutrofeerumisega ehk taimestiku ja vetikate vohamisega Läänemeres. Kuivõrd annab see seadusmuudatus kindlust, et merre jõudvate lämmastiku ja fosfori puhul on siiski neid HELCOM-i Läänemere tegevuskava tähtaegu silmas peetud? See võib olla väga spetsiifiline küsimus, aga siiski oleks huvitav teada.

Aitüma! Spetsiifiline küsimus, aga vastus sellele on selline üldine. Ilma seda seadust rakendamata oleks olukord ju edaspidigi hull. Kui me võtame kas või vooluveekogud, mida Eestis on 645, siis seireandmed näitavad, et nendest 26-s on suure lämmastikusisalduse tõttu olukord täiesti kesine, halb või väga halb. Üks asi on seaduse vastuvõtmine, aga teine asi on nende meetmete rakendamine. Kui seda teha, siis ma arvan, et me saame meie Läänemeres olukorra nii lämmastiku kui ka fosfori poolest paremaks. Tibusid saab küll lugeda üsna tüki aja pärast. Nagu ma juba mainisin, mitmed sätted jõustuvad aastast 2023, nii et see võtab aega. Aga eeldatavasti ei ole see kogu meie veekaitsepoliitika, mis Läänemerd puudutab.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu poole on pöördunud mitmed mahetootjad, kes on sellest seadusest välja lugenud, et nemad enam oma loomi talvel karjatada ei saa. Kas see on nii või on nad valesti aru saanud?

Aitüma! Ikka saab loomi karjatada ka mahetootja. Lihaveiseid, kes aasta ringi looduses viibivad, keegi selle veeseaduse muudatusega lauta ei suuna.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas teile ei tundu, et see seadus on järjekordne Euroopa Liidus nõutav banaani kõveruse määramine? Vaatame enda kliimat ja mingi Kesk-Euroopa või Lõuna-Euroopa riigi kliimat. Seal võib talvekuudel tõepoolest midagi jõgedesse ja merre jõuda, aga Eestis ju seda ohtu ei ole. Kas meil ikka on sügavat mõtet sellise asjaga kaasa minna?

Aitäh! Vastus on jaa. On küll mõtet.

Aitäh! Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on selline tunne, et põllumajandussektoris tegutsemine muutub meil järjest haruldasemaks, sest üha enam sunnitakse igasuguseid piiranguid peale ja majandusoludega on ka nii, nagu on. Kas valitsus on mõelnud meetmetele, näiteks investeeringutoetuse meetmetele, et neid regulatsioone saaks ehitustegevuse abil ka ellu rakendada?

Aitüma! See ongi üks põhjus, miks sõnnikuhoidlate ja sõnniku laotamise puhul kestab üleminekuaeg kuni 1. jaanuarini 2023. Selle aja jooksul on võimalik taotleda investeeringutoetust.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Seadus ütleb, et orgaanilise väetisega on lubatud anda 170 kilogrammi lämmastikku hektari kohta. Mõned rohtkultuurid vajavad aga rohkem lämmastikku. Kuidas nendega käitutakse?

Aitüma! Kas te teate või arvate, et see on nii? See on minu retooriline küsimus. Ma arvan, et enamikul juhtudel saadakse selle piirnormiga kenasti hakkama.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh! Hea minister! Kas te olete analüüsinud, milline mõju on neil muudatustel mahepõllumajandusega tegelejatele? Ma pean silmas karjatamist. Ma ise olen piimalehmakarjaga talus üles kasvanud. Selleks sai meil tiik ehitatud, et loomad saaksid sealt juua, seal said ka mitmed konnaliigid areneda. See on selline mõnus looduslik kooslus, mis peakski koos edasi eksisteerima. Ma ei näe põhjust, miks muudele veekogudele nii karmilt regulatsioone seatakse.

Aitüma! Kui me võtame merekalda, siis seal ju regulatsioon, kuidas öelda, pehmeneb, võib nii öelda. Kui siiamaani oli tegemist kaitsekorralduskavas ette nähtud poollooduslike või looduslike aladega, siis nüüd võib Keskkonnaametiga kooskõlastatult karjatada ka mujal merekallastel. Mis puudutab siseveekogusid, siis siin on meil asjaosalistega kokku lepitud, et tehakse uuring. Üks küsimus on vooluveekogu puhul lämmastiku ja fosfori kanne, aga teine asi on kallaste võimalik erosioon. Kui meil see teadmine on käes, siis tuleme uuesti, kui vaja on, veeseadusega parlamenti, et ka siseveekogude ääres oleks selge käitumisjuhend loomade karjatamise jaoks.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kuidas pandi paika need kuupäevad: 15. oktoober ja 21. märts? Kas meie naaberriikides on samad või erinevad kuupäevad? Kas aruteludesse kuupäevade üle kaasati, ma ei tea, sünoptikud või küsiti Igor Mangi käest?

Aitüma küsimuse eest! 20. märts, minu abikaasa sünnipäev, on loogiline kevadtööde algus. Aga tegelikult on see kuupäev kehtivas regulatsioonis hilisem. See on toodud varasemaks seetõttu, et põllutööde aeg hakkab nüüd varem pihta, ilmad on soojemad. Mis puudutab sügist, siis 15. oktoobrit ei ole me mitte n-ö laest võtnud ega ole see ka Igor Mangi pakkumine, vaid see on agrometeoroloogiaga tegelevate inimeste arusaam. See on seletuskirjas ka öeldud, et küsimus on ööpäeva keskmises temperatuuris, selles, mis ajast see võiks olla valdavalt alla 5 plusskraadi. Kui kaarti vaadata, siis isegi Saaremaal, kus muidu on ju ilm pehmem, on oktoobri teises pooles temperatuur alla 5 plusskraadi. Aga selle eelnõuga on lubatud ka väike erand: kui tõepoolest on tegemist pehme sügisega, siis võib Keskkonnaamet vedelväetise laotamise perioodi kahe nädala võrra pikendada. (Vahelehüüe: "Aga naaberriikides?") Naaberriikides on enam-vähem samasugune regulatsioon. Mul on siin stiilinäide Lätist, kus need kuupäevad on 20. oktoober ja 15. märts. Toome näiteks veel ühe naabri, nimetame seda Soomeks. Seal on orgaanilise väetise laotamise keeld novembrist märtsi lõpuni. Kui me vaatame geograafiliselt, kus üks või teine riik meie suhtes asub, siis väikesed erinevused on, mis on samal ajal ka loogiline.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Ma jätkan põllumajandusekspert Siret Kotka küsimuse jälgedes. Ta küsis lämmastiku normi kohta, mis on 170 kilogrammi hektari peale. Ma palun täpsustada, kas see käib kogu põllumajandustootja kasutuses oleva maa kohta keskmise normina või mingisuguse konkreetse põllu kohta. Keskmine võib olla üks arv, aga konkreetsele kultuurile tegelikult saab ja võiks, vähemalt siiamaani on saanud, rohkem väetist panna kui see 170 kilogrammi.

Aitüma! Hea täpsustav küsimus. Küsimus on ikka konkreetses põllumaas, mitte kogu põllumehe omandis olevas maas. Kui me võtame suvalise näite Adavere või Pandivere nitraaditundlikult alalt, siis laias laastus on tingimused analoogsed, aga mingites piirkondades on olukord oluliselt halvenenud ja mingites piirkondades on see läinud natukene paremaks. Nii et tuleb ikka vaadata asja konkreetsemalt.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Minul tõmbas küsimärgi õhku see vedelväetis. Mis asi see on ja millise mahu- või ruumalaprotsendiga on sinna need asjad sisse pandud, vastavad ioonid või happejääkioonid, või kuidas seda jaotatakse? Mis see vedelväetis on, on see sibi või virts või on see mingi muu asi?

Aitüma! Tore on näha keemikust Riigikogu liiget. Kui lihtsustatult öelda, nii et kõik aru saavad, eks ole, siis tõepoolest, teie nimetatud virts sinna hulka läheb, ka läga. Põhikriteerium on kindlasti kuivaine väike sisaldus.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Teine täpsustav küsimus on sellesama rea pealt, kust ka minu eelmine küsimus. Siiamaani on lämmastiku laotusnorm olnud keskmine kogu kasutuses oleva maa kohta, mis võimaldab tegelikult teatud põllukultuuridele panna seda nii palju, kui bioloogiliselt vajalik on, seda normi natuke suurendades. Ma tean ka, et põllumajandusorganisatsioonid on üsna seda meelt, et võiks jätkata nii, nagu see siiani on olnud. Kui üks niisugune headest mõtetest kantud muudatusettepanek tuleb, siis missugune võiks olla ministri suhtumine sellesse, et väetise kasutamine võiks jätkuda samadel alustel, nagu see senini on olnud, kogu põllumajandustootja kasutuses oleva maa keskmisena? Teatavasti on ju päris palju selliseid maatükke, mis meil üldse eriti väetist ei saa.

Aitüma! Keskkonnaminister saab selles küsimuses lähtuda ainult sellest, et ta seisab keskkonna ja põhjavee kvaliteedi eest. Kui ettepanek töötab sellele vastu, siis ei saa ma sellega kaasa minna.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Lihtne küsimus. Mis sa arvad, kas see seadus on tänasele põllumehele hea või halb? Me teame, et põllumehel on nii- ja naapidi väga keerulised ajad, järjest pannakse lautasid kinni. Kas järgmine otsus on see, et ülejäänud riigid ümberringi võivad ka viljapõllule ja kartulimaale väetist natuke rohkem panna, aga meie ei tohi enam midagi panna?

Aitüma! Lugupeetud rahvasaadik, kes te olete valitud Jõgevamaalt ja kus vähemasti mingi hulk inimesi on teie poolt hääletanud! Tegemist on seadusmuudatusega, mis ühelt poolt aitab teie valijatele võimaldada parimat põhjavett ja teisest küljest jätab kindlasti ellu põllumehed, kes selles piirkonnas töötavad ja saaki saavad. Asi on ju väga lihtne: põllumehel ei ole mõtet raha tuulde loopida ning lasta lämmastikul ja fosforil lihtsalt jõkke voolata, kui see võiks taimekasvu parandada ja seeläbi põllumehele tulu anda.

Aitäh! Austatud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Meelis Mälbergi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 82 oma 28. septembri istungil. Komisjonis olid eelnõu tutvustamas keskkonnaminister Marko Pomerants, Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Enn Liive ja Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik. Ma ei hakka eelnõu sisu uuesti ümber jutustama. Lühidalt öeldes on eesmärk ajakohastada veeseaduse põllumajanduse kohta käivaid väetise kasutamise sätteid selliselt, et oleks tagatud meie vee parem kaitse. Lisaks on eelnõu 82 eesmärk lahendada Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse algatamise aluseks olnud probleemid.
Eelnõu ettevalmistamise käik oli põhjalik ja kaasatud oli hästi palju organisatsioone. Kõige rohkem on see eelnõu kirgi kütnud põllumeeste hulgas. Aga pika ettevalmistusperioodi jooksul on paljud küsimused juba lahenduse leidnud. Nüüd võib öelda, et alles on jäänud erimeelsused sõnniku ja väetise põllule laotamise kuupäevades, lämmastiku piirnormides ning siseveekogude kallastel loomade karjatamises.
Komisjonis toimunud arutelu keerles samuti põhiliselt nende küsimuste ümber. Ka tundsid komisjoni liikmed huvi, millised on need regulatsioonid meie heade naabrite juures ja kas me eelnõu seadusena vastu võttes mitte ei aseta oma põllumeest kehvemasse konkurentsiolukorda. Härra Enn Liive vastas, et meie põllumees teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ei satu, pigem läheb mõnes asjas isegi vastupidi.
Kuna eelnõu 82 reguleerib eelkõige veeseaduse põllumajanduse kohta käivat osa, siis otsustas keskkonnakomisjon küsida arvamust ka maaelukomisjonilt ja tänaseks on maaelukomisjon oma arvamuse edastanud. Tervenisti ei ole mõtet seda siin ette lugeda, küll aga loen ette selle viimase lõigu, mis maaelukomisjoni seisukoha hästi kokku võtab: "Maaelukomisjon toetab eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Samas leiti, et esimese ja teise lugemise vahel tuleks juhtivkomisjonil kindlasti veel kord arutada Eesti Põllumeeste Keskliidu, Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kirjas tõstatatud probleeme ning otsida veel paremat kompromissi, et põhjavesi ja veekeskkond oleksid kaitstud, kuid samas ei kannataks oluliselt ka Eesti põllumeeste konkurentsivõime." Samuti on maaelukomisjon lubanud hoida ennast kursis eelnõu edasise menetlemisega.
Oma otsused tegi keskkonnakomisjon konsensusega ja need kõlavad nii: teha ettepanek eelnõu 82 esimene lugemine lõpetada ning teha ettepanek määrata eelnõu 82 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. oktoober 2015 kell 16. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Puhtmatemaatiline või selline küsimus. Kõrvuti on kaks hektarit, ühel on lämmastikku 0 ja teisel on 340 kilogrammi, maa kuulub ühele peremehele, see on ühes tükis jne. Kas siis on see 170 kilogrammi nõue täidetud või selle hektari kohta, kus on 340 kilogrammi, tulevad mingid sanktsioonid? Ma oleksin pidanud seda küsima muidugi ministri käest, aga ta on täna niimoodi häälestatud, et filoloogina ma lihtsalt kartsin tema käest midagi küsida.

Küsimus on täiesti arusaadav. Vastus on, et selle eelnõu valguses see nõue ei ole täidetud, 170 kilogrammi lämmastikku käib konkreetse hektari kohta.

Viktor Vassiljev, palun!

Ma tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen ikkagi sama teema juurde tagasi. Kõigepealt ei ole mulle muidugi päris selge, miks räägitakse siin nimelt nitraatidest, mitte fosfaatidest. Põhimõtteliselt on olemas ka igasuguseid muid aineid ja Mendelejevi tabel on ju viimase 50 aasta jooksul tunduvalt pikenenud. Kariloomad, muuseas, rohusööjad loomad, paiskavad õhku ka päris palju metaani ja süsivesinikku, mis reostavad meie atmosfääri ja põhjustavad kasvuhooneefekti rohkem kui kogu majandus ja autod kokku, inimestest ma praegu ei räägi. Aga ma tulen tagasi eelmise küsija küsimuse juurde. 170 kilogrammi – üks kultuur nõuab rohkem, teine vähem. Kui ühele hektarile läheb võib-olla 120 kilogrammi ja teisele 200, kuidas siis arvestatakse? Enne oli tegemist keskmisega. Kas siis saab karistada või mitte?

Olgu vastuseks öeldud, et tegelikult räägitakse siin ka fosforist. Fosfori maksimaalmäär ühe hektari kohta on 25 kilogrammi. Aga tänapäeval on väetis ja selle laotamine nii kallis ja meie põllumehed on väga nutikad ja targad. Ühtegi kultuuri ka üle väetada ei tohi ja eks väetist pannaksegi täpselt nii palju, kui tarvis on. Küllap te ka ise teate, et kui kevadel visata murule lämmastikku üle normi, siis muru paremini kasvama ei hakka, vaid, vastupidi, läheb pruuniks. Eks põllumehed teavad seda. Üle väetada ka ei maksa.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi läbirääkimisi pidada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 82 esimene lugemine on juhtivkomisjoni ettepaneku alusel lõpetatud. Määran eelnõu 82 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 28. oktoobri kell 16. Oleme neljanda päevakorrapunkti läbi võtnud.

Läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 57 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on Riigikogule esitanud ettepaneku muuta Euroopa Liidu kodaniku seadust ja sellega seonduvalt teisi seadusi. Muudatuste eesmärk on viia Eesti õigusaktid kooskõlla Euroopa Liidu mitme direktiivi ja raamotsusega, samas on eelnõuga korrastatud ka Euroopa Liidu kodaniku seaduse ülesehitust, koondades ühte peatükki eri aegadel direktiivide ülevõtmisel tehtud muudatusi ning vältides sarnaste sätete dubleerimist. Käin eelnõuga tehtavad muudatused lühidalt läbi.
Esiteks. Perekonnaliikme mõiste, täpsemalt "laps" ja "vanem", asendatakse sugulase mõistega, vastavalt "otsejoones alaneja sugulane" ja "otsejoones üleneja sugulane". Samuti täiendatakse kehtivat leibkonnaliikme definitsiooni selliselt, et leibkonnaliikmeks loetakse ka isik, kellel on Euroopa Liidu kodanikuga püsiv ja faktiliselt tõendatud kooselu.
Teiseks. Täpsustatakse Euroopa Liidu kodaniku või tema perekonnaliikme poolt avalikule korrale või riigi julgeolekule kujutatava ohu mõiste sisu, mis lähtub põhimõttest, et mida kauem on Euroopa Liidu kodanik riigis elanud, seda suurem on tema vaba liikumise põhiõiguse kaitse. Alalise elamisõigusega isikute (inimene on elanud Eestis vähemalt viis aastat) elamisõigust võib piirata ainult olulise ohu korral avalikule korrale või riigi julgeolekule. Alaealise või Eestis elamisõiguse alusel püsivalt viimased kümme aastat järjest elanud Euroopa Liidu kodaniku elamisõigust võib piirata ainult juhul, kui ta ohustab riigi julgeolekut.
Kolmandaks. Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme Eestis ilma seadusliku aluseta töötamise eest määratavaid karistusi vähendatakse 300 trahviühikust 100 trahviühikuni ning töötamise võimaldamise eest juriidilisele isikule määratavaid karistusi 3200 eurost 1100 euroni.
Neljandaks. Euroopa Liidu kodaniku seadust täiendatakse uue väärteokoosseisuga – Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme viibimine Eestis sissesõidukeelu kehtimise ajal. Nähakse ette, et Euroopa Liidu kodanikku või tema perekonnaliiget, kes viibib Eestis tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtivuse ajal, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Ühtlasi kohustatakse väljasaadetavat kandma väljasaatmisega seotud kulud. Seadusmuudatus on vajalik, et isikud, kelle vaba liikumise õigust on piiratud, ei saaks sissesõidukeeldu trahvivabalt eirata. 2014. aastal näiteks saadeti Eestist välja 74 Euroopa Liidu kodanikku.
Viiendaks. Vähemalt 15-aastane alaealine saab õiguse teha iseseisvalt Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenevaid menetlustoiminguid. Probleem puudutab praegu eelkõige Eestisse saabuvaid Euroopa Liidu kodanikest vahetusõpilasi, kelle elamisõigusega seotud toiminguteks peab lapsevanem sõitma Eestisse või volitama neid toiminguid tegema vastuvõtva perekonna vanemaid. Sarnane säte on ka välismaalaste seaduses, kus kolmandate riikide kodanikest vähemalt 15-aastased alaealised saavad elamisloaga seotud toiminguid teha iseseisvalt.
Kuuendaks. Eelnõuga sätestatakse välismaalaste seaduses süüteokoosseis, mille kohaselt saab väärteo korras karistada füüsilist või juriidilist isikut, kes on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente eesmärgiga saada välismaalasele seaduslik alus Eestis viibimiseks, näiteks viisa või elamisluba. Viisade väärkasutus on aastaid olnud Eestis peamine ebaseadusliku rände moodus. Näiteks tuvastati eelmisel aastal juhtum, kui 21 Eestis elavat isikut väljastasid välismaalastele valeandmeid sisaldavaid viisakutseid. Kokku said fiktiivsete viisakutsete alusel viisa 333 Valgevene kodanikku, kes kasutasid viisasid teistesse liikmesriikidesse minemiseks. Kuna viisakutse esitaja on viisataotleja kolmandas riigis, siis on seni kutsujate illegaalne tegevus jäänud karistamata.
Seitsmendaks. Karistusseadustikku täiendatakse uue süüteokoosseisuga – välismaalase ilma seadusliku aluseta Eestis viibimisele kaasaaitamine varalise kasu saamise eesmärgil. Selle eest karistatakse tulevikus rahalise karistuse või üheaastase vangistusega. Peale selle sätestatakse välismaalase ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise kuriteo puhul raskendava asjaoluna välismaalase teadvalt asetamine või jätmine eluohtlikku või tema tervist kahjustada võivasse olukorda, mille eest karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni seitsmeaastase vangistusega.
Nende muudatuste vajadus tuleneb eelkõige Euroopa Liidu direktiivist ja raamotsusest. Mul on hea meel Vabariigi Valitsuse nimel toetada juhtivkomisjoni ettepanekut esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud minister, teile on küsimusi. Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu § 1 punktis 24 sätestatakse seaduse §-s 52⁸, et Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele antakse vabatahtlik 30-päevane tähtaeg riigist lahkumiseks, alates lahkumisettekirjutuse kättetoimetamisest. Kuidas on garanteeritud lahkumisettekirjutuse isikule kättetoimetamine olukorras, kus talle ei ole võimalik seda kätte toimetada?

Aitäh! Nii nagu ka nüüd, kui on vaja isikule dokument kätte toimetada, siis seda teeb see asutus, kes peab seda tegema. Lahkumisettekirjutuse teeb tavaliselt Politsei- ja Piirivalveamet, järelikult on nende ülesanne inimene üles leida ja lahkumisettekirjutus talle kätte anda. Reegel on ikkagi see, et kui inimene tuvastatakse Eestis illegaalina ehk tal puudub siin viibimise alus, siis paigutatakse ta Harkus asuvasse väljasaatmiskeskusesse. Ta on järelikult kontrolli all, talle tehakse kiiresti lahkumisettekirjutus ja sealsamas Harkus see talle ka kätte antakse.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Paragrahv 52⁶ "Elamisõiguse piiramise erisused". Selle esimeses lõigus on juttu sellest, et elamisõigust saab piirata üksnes juhul, kui esineb oluline oht avalikule korrale või oht riigi julgeolekule. Kes tuvastab, et see oht on olemas? Kuidas see otsus vormistatakse? Kas seda tehakse suuliselt? Kas keegi helistab kellelegi ja ütleb, et see ja see on ohtlik Eesti riigile, saadaks ta välja? Või jääb sellest kõigest mingi jälg? Milline on menetlus? Edasi, seaduses on juttu sellest, et võib vaidlustada. See tähendab, et peaks jääma mingi jälg. Kas see isik saab enda kätte mingi dokumendi, mille põhjal advokaadid pärast saavad otsustada, kas see piiramine oli õiglane või ei olnud? Kuidas on eriti selle ohuga julgeolekule?

Aitäh! Eks see mehhanism ole täpselt samasugune nagu ka toimiv mehhanism, kui on vaja hinnata mõne isiku põhjustatud ohtu riigi julgeolekule. Tavaliselt hindab selliseid ohtusid Kaitsepolitseiamet. Loomulikult, kui isikule kehtestatakse mingisugune piirang, siis see piirangu tegemine on haldusotsus ja seda on Eesti Vabariigis võimalik halduskohtus vaidlustada. Kui see vaidlustatakse, siis on võimalik halduskohtu menetluse käigus nõuda loomulikult kõiki otsuse aluseks olevaid dokumente ja kohtuotsuse alusel neid ka väljastatakse.

Rein Ratas, palun!

Auväärt juhataja! Austatud siseminister! Eelnõu § 1 punkti 24 kohaselt sätestatakse riiki mittelubamise tingimused olukorras, kus riiki sisenemine toimub Eesti välispiiri kaudu väljaspool Schengeni ala. Kas see tähendab, et olukorras, kus sõjapõgenikud on vastu võetud Euroopa Liidu eri riikides ja nad on saanud elamisõiguse konkreetses liikmesriigis, on neil niisama hästi võimalik ka ilma piiranguteta ümberasustuda Eestisse või puudutab see ainult Venemaalt tulnud põgenikke? Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on selline, et kui isik tuleb mõnda Euroopa Liidu liikmesriiki ja ta on pärit kolmandast riigist, siis väljastatakse talle elamisluba ainult selles riigis elamiseks, mis tähendab, et tal puudub õigus elada mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Kui Eestis tuvastatakse Läti elamisõigusega kodanik, siis me saadame ta Lätti tagasi, ja kui Lätis tuvastatakse Eesti elamisõigusega kodanik, siis saadetakse see isik Eestisse tagasi. Selline on reegel.

Aitäh! Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Austatud minister! See on vajalik seadusmuudatus ja vajalik on ka teisi seadusi muuta, sest aeg ja olud muutuvad meie ümber pidevalt. Vaja on ainult mõnda täpsustust. Minu täpsustus on järgmine. Paragrahvi 1 punkt 3: "Euroopa Liidu kodaniku või tema perekonnaliikme isik tuvastatakse või tema isikusamasust kontrollitakse isikut tõendava dokumendi alusel või selle puudumisel muu dokumentaalse tõendi alusel." Mind huvitab just see "muu". Millised on need dokumentaalsed tõendid, mille abil on võimalik isikut täpselt tuvastada?

Aitäh! Me kasutame isikute tuvastamiseks, tõesti, erinevaid meetodeid. Kui inimesel ei ole isikut tõendavat dokumenti kaasas, alustatakse tema küsitlemist. Tihtipeale ei olegi rahvusvahelist kaitset vajavatel isikutel muud kui Punase Risti dokument, mis ei ole isikut tõendav dokument, kuigi tegemist on Punase Risti väljastatud isikusamasust kinnitava dokumendiga. Samamoodi on võimalik isiku ütluste alusel teha päring tema mainitud riigi ametivõimudele, kes saavad kinnitada, kas selline inimene on olemas või ei. Nii et see võib olla teise riigi tõend, Punase Risti väljastatud dokument või mõne muu asutuse või organisatsiooni väljastatud dokument, näiteks ka tunnistajate ütluste pinnalt politsei koostatud dokument. Neid dokumente, mille alusel saab isikut tuvastada, on mitmeid. Aga lõppkokkuvõttes peab see ikkagi tähendama seda, et isik peab saama isikut tõendava dokumendi. Kui seda on võimalik kolmandatest riikidest kätte saada, siis selle alusel on võimalik ka edasisi menetlustoiminguid teha. Me kasutame kõiki võimalusi, selleks et isikusamasus tuvastada.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ennist te ütlesite, et eelmisel aastal saadeti Eestist välja 74 Euroopa Liidu kodanikku. Mis olid põhilised põhjused, mispärast nad välja saadeti?

Peamised põhjused on tavaliselt seotud sellega, et inimesel puudub Eestis viibimiseks alus, või ta on viibinud siin kauem, kui seadus ette näeb. Euroopa Liidu kodanikke me saadame välja ikkagi seetõttu, et nad viibivad siin ilma seadusliku aluseta. Teises Euroopa Liidu riigis saame me viibida teatud aja. Kui me tahame seal tööd teha, siis me peame selleks taotlema tööluba. Tööjõu vaba liikumine on küll olemas, aga inimesed peavad ennast registreerima. Kui inimesed ei ole näiteks registreerinud, siis nad peavad tagasi minema.

Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Teil on minu ja mitme teise saalis viibija ees eelised, sest te olete saanud süstemaatilise juristihariduse ja selle kohta vist ka diplomi. Mind huvitab, kas mõistetes "Eesti Vabariigi kodanik", "Soome Vabariigi kodanik", "Rootsi Kuningriigi kodanik" ja teistes sellistes, kus üks osis on sõna "kodanik", ja mõistes "Euroopa Liidu kodanik" on sõna "kodanik" tähendus mahuliselt kattuv või on siin mingid olulised erinevused ja kui see nii on, kust neid erinevusi siis leida.

Aitäh hea küsimuse eest! Laias laastus, ma usun, me võime öelda – ka need, kellel ei ole juristiharidust –, et peamine vahe tuleb sellest, millised on kodakondsusega kaasnevad põhiõigused elik eelkõige valimisõigus, nii aktiivne kui ka passiivne. See on peamine. Aga ka valimisõiguse puhul on teatud erisused, kas või näiteks europarlamenti või kohalikesse volikogudesse kandideerimisel. Sealt tulevad need põhilised vahed. Kuid laias laastus, jah, me saame rääkida nendest, kes on Euroopa Liidu liikmesriikide ja ka Euroopa Liidu kodanikud, aga kui me räägime kodakondsusest, siis tuleb eristada kodaniku mõistet kodakondsuse mõistest. Siin on võib-olla peamised vahed. Aga Euroopa Liidus ühiselt kokkulepitud reeglid kehtivad nii Soome Vabariigi kodaniku kui ka Eesti Vabariigi kodaniku kohta täpselt ühtemoodi. Nii soomlane kui ka eestlane on Euroopa Liidu kodanik.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahv 52 reguleerib riiki mittelubamist ja lahkumiskohustust. Seal on üks punkt, mis ütleb, et kui see inimene ohustab rahvatervist. Kuidas tehniliselt – ma puhtast uudishimust küsin – on võimalik kuidagi välja selgitada, et keegi ohustab näiteks rahvatervist?

Aitäh küsimuse eest! Seda on võimalik tuvastada kas või siis, kui isik saabub Eesti piirile ja tekib kahtlus tema tervisliku seisundi suhtes. Võimalik on teha talle kiire tervisekontroll. Kui isikul on mõni selline terviseprobleem, mis vajaks tema paigutamist karantiini, siis on võimalik seda ka teha. Sellest tulenevalt on võimalik edasi otsustada, kas isikut on võimalik riiki lubada või mitte. On olemas meie mõistes suhteliselt eksootilisi haigusi. Me peame ikkagi olema nendeks valmis ning sätestama vähemalt õiguse, et meil on õigus inimesi kontrollida. Kui meie riigisisene õigusruum selleks õigust ei anna, siis oleks inimesel võimalik näiteks piiri peal küsida, mis on see juriidiline alus, et soovitakse tema tervislikku seisundit kontrollida.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Olles lugenud seda seaduseelnõu ja seletusi, esitan ühe sellise küsimuse. Punktiga 67 muudetakse seaduse normitehnilist märkust. Seal on öeldud, et nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral jne. Mida sellest tuleb välja lugeda ja kuhu see paigutub seaduse kontekstis?

Aitäh! Euroopa Liidus on selgelt kokkulepitud reeglid, millise kaitserežiimi alla isikud kuuluvad, kui nad vajavad rahvusvahelist kaitset. Kui isik vajab rahvusvahelist kaitset, siis on liikmesriikidel kohustus seda taotlust menetleda, elik sellest hetkest, kui suvalise Euroopa Liidu liikmesriigi piirile tuleb inimene ja ütleb, et ta soovib saada rahvusvahelist kaitset, käivitub automaatselt mehhanism, mille kohaselt liikmesriik peab hakkama tuvastama tema rahvusvahelise kaitse õigust. Ehk meil puudub sellisel hetkel õigus ta kohe piiri pealt tagasi saata. See on universaalse kaitse säte, mis ütleb, et kui inimene taotleb rahvusvahelist kaitset, puudub riigil õigus teda välja saata, vaid tuleb alustada menetlust, menetluse käigus tuvastada tema isik ja see, kas tal on õigus saada rahvusvahelist kaitset, ning seejärel teha otsus, kas teha lahkumisettekirjutus või anda inimesele rahvusvaheline kaitse.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud härra minister! Eelnõu § 1 punktides 26 ja 27 muudetakse seaduse § 56 ja 57 selliselt, et trahvimäärasid vähendatakse 300-st 100 trahviühikuni, vähendades samas trahvi suurust 3200 eurost 1100 euroni. Seletuskirjas põhjendatakse seda selliselt, et sanktsioonid pole proportsionaalsed, kuna rikkumiste arv on väike ning see ei avalda olulist mõju riigieelarvele. Kas te ei arva, et trahvimäära langetamise tõttu võib rikkumiste arv hoopis suureneda, sest rikkumist enam trahvi abil piisavalt ei sanktsioneerita?

Aitäh! Ei arva. Sellel on lihtne põhjus. Me oleme ju koostöös Justiitsministeeriumiga üle vaadanud kogu karistusõiguse ja selle revisjoni käigus oleme korrigeerinud kõik vastavad karistussätted proportsionaalseks. Sellest tulenevalt on ka see säte konkreetselt koosmõjus üle vaadatud, et see oleks proportsionaalne teiste Eestis kehtivate karistustega. Seetõttu tehti ka ettepanek uued karistusmäärad sellisena kehtestada. Aga ma olen täiesti kindel, et ükski isik, kes soovib Euroopa Liitu siseneda, ei vaata seda, kas ühe või teise rikkumise eest on ette nähtud karistused ja kui suured need on.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kunagi me Tartus Tiigi ühikas laulsime: "Me maale sõitis diversant turisti nime all, tal kaasas fotokaamera ja püstol hõlma all." Ma räägin jällegi sellest sissesõidukeelust. Selge, kui on põhjust arvata, et inimene on haige, ja kui meditsiiniline kontroll tuvastab, et see on tõesti ohtlik haigus, siis ei lasta seda inimest Eestisse sisse. Kui ta rikub avalikku korda, on purjus või käitub kuidagi ebaviisakalt, siis on ka selge. Aga kuidas saab siis, kui inimest esimest korda nähakse, tuvastada, et ta ohustab riigi julgeolekut? Tulen nüüd konkreetse juhtumi juurde. Võib-olla te mäletate seda. Ma kardan küll eksida, aga selle inimese nimi oli vist Giulietto Chiesa, europarlamendi endine liige ja ajakirjanik Itaaliast. Mis oli tema väljasaatmise põhjus ja kuidas see tuvastati?

Aitäh! Alustame lõpust. Giulietto Chiesat ei olnud põhjust välja saata, vaid talle kehtestati riiki sisenemise keeld, mida ta eiras. Ta sisenes Eesti riiki sellest keelust hoolimata. Mis olid selle keelu põhjused? Need on ju ka kohtuvaidlusest läbi käinud. Küsimus oli selles, et Eesti riik hindas tema varasemat käitumist ja sellest tulenevalt otsustas kehtestada sellele isikule sisenemiskeelu. Sellise keelu kehtestamist saavad kõik riigid ise otsustada, sõltumata sellest, kas tegemist on Euroopa Liidu kodanikuga või mitte. Kõikidel riikidel on suveräänne õigus otsustada, keda ta oma territooriumile lubab ja keda mitte.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Te seletasite väga ilusasti meile ära, kuidas Euroopa Liidu kodaniku liikumine Euroopa Liidu riikides käib: kui ta tahab kuskile riiki tulla, siis ta võib tulla, kui ta tahab sinna elama jääda, siis ta registreerib ennast ära, kui ta tahab tööd teha, siis hangib loa. Üldiselt on elamisluba kergem saada, kui töökoht on olemas. See tuli mulle kuidagi tuttav ette, sest ma olen pool elu elanud riigis, kus oli täpselt samasugune kord: kui tahtsid Ukrainast Eestisse tulla, pidid ennast sisse registreerima, alles pärast seda said töökoha, aga kui sul töökohta ei olnud, siis sissekirjutust ka ei saanud. Kord oli enam-vähem sama. Aga seletage mulle, palun, mispärast me tol ajal pidasime seda ahistamiseks ja võitlesime sellega, kasutades kõiki meetodeid, mis meile kättesaadavad olid, kuni laulva revolutsioonini välja, aga nüüd oleme täpselt sama korra üle uhked.

Aitäh! Jättes minevikku tagasi minemata, tuletan ma teile siiski meelde, et Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu ja inimeste vaba liikumine. See tähendabki, et inimestel on õigus töötada mis tahes liikmesriigis. Aga on selge, et kui minna mõnda liikmesriiki elama, siis oleks kena ka sellele riigile teada anda, et ma tulin nüüd siia ja töötan siin. Kui te ka Eestis lähete kuskile tööle ja sellest töötamise registrisse teada ei anna, siis see on ebaseaduslik. Nii et ka Eestis me ütleme inimestele, et kui nad tööle lähevad, siis nad peaksid sellest teada andma. See, kui tuleb riigile teada anda, et te kuskil elate või töötate, küll kuidagi ahistamine ei ole.

Jüri Adams, palun!

Härra minister! Ma sain teie vastusest aru niimoodi, et Euroopa Liidu kodaniku mõiste, ükskõik mida see täpsemalt tähendab, hõlmab ilmselt kõiki neid inimesi, keda vähemalt üks Euroopa liikmesriik peab oma kodanikuks. See seadus hõlmab nende riikide kodanikke pluss veel umbes kuue või seitsme riigi kodanikke, kes on n-ö võrdsustatult siia lisatud, pluss veel nende inimeste võimalikke perekonnaliikmeid, kellel ei ole ühegi kõnealuse riigi kodakondsust. Kui ma vaatan edasi, siis tegelikult ei käsitle see üldse mitte Euroopa Liidu kodanikuks olemise kõiki aspekte, vaid ainult ühte küsimust: kui kaua saab seaduslikult Eestis viibida või kas üldse ei saa. Küsimus on selles, kas selle seaduse pealkiri ei ole vale ja teatud vastuolus seaduse sisuga.

Aitäh! Seaduste nimetusi on Eestis tõesti väga palju ja erinevaid. Selle üle, kas ja kuidas seaduse pealkiri iga sättega täpses grammatilises koosmõjus on, võib kindlasti väga palju vaielda. Aga Euroopa Liidus oleme me kasutanud laiemat mõistet european citizen ehk Euroopa kodanik. Direktiivist tulenevalt ongi see seaduse pealkiri meile tulnud. Kui me sooviksime seda muuta, siis me peaksime vaatama, kas ja kuidas see Euroopa Liidu kenasti ühiselt kokkulepitud mõistetega kooskõlla läheb.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Eelnõu kohaselt võib isiku viibimis- ja elamisõigust piirata rahvatervise kaalutlustel. Tervisekontroll tuleb teha aga üksnes põhjendatud kahtluse korral. Esmapilgul ei pruugi iga nakkushaigus olla nii lihtsalt tuvastatav nagu näiteks tuberkuloos, mistõttu ei pruugi tekkidagi kahtlust, et oleks vaja teha isikule tervisekontrolli. Kuidas ikkagi garanteeritakse, et meie riiki sisenevad isikud ei too endaga kaasa epideemilisi haigusi, kui esmapilgul ei pruugi nähagi olla, et nad haiged on?

Aitäh! Ka Eesti riigi enda kodanikud võivad tuua kaasa eksootilisi ja epideemilisi haigusi. Seda ongi Eestis juhtunud. Loomulikult on piirivalve esmane ülesanne tuvastada isiku vaatlemisel, kas on kahtlusi, et tervisekontroll võiks olla vajalik. Igal teisel juhul tuleb lähtuda sellest, et inimene hoolitseb oma tervise eest ise ja on huvitatud sellest, et ta tervis oleks korras. Kui juba Eestis viibimise ajal inimene vajab arstiabi ja näiteks isoleerimist, siis selle jaoks on Lääne-Tallinna Keskhaiglas olemas nakkusosakond, kuhu see inimene paigutatakse, nii nagu sinna paigutatakse ka Eesti Vabariigi kodanikud, kes on saanud sellise haiguse, mille tõttu nad vajavad ühiskonnast isoleerimist.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Selline küsimus. Seaduseelnõus on olemas 4. peatükk "Rahvusvahelise kaitse saaja vastuvõtmine ning tema sotsiaalsed õigused ja kohustused". Millegipärast ei ole selles paksus eelnõu ja seletuskirja köites selle peatüki kohta ühtegi kommentaari, kuigi see puudutab seda, kes maksab, kui palju maksab, kas tervishoiuteenused lükitakse nimekirja jne. Kas see on juhus, näpukas või kiirustamise tagajärg või polegi seal midagi kommenteerida?

Aitäh! Äkki te saate mind natukene siis ka .... (Hüüe saalist.) Eelnõu 4. peatükk. Eelnõus peatükke tavaliselt ei ole, seal on punktid. (Hüüded saalist.) Kas me jõudsime juba järgmise päevakorrapunkti juurde? Aa. Siis ei oska ma praegu veel vastata. Võtame selle ette järgmise päevakorrapunkti arutelul.

Saame küsimustega edasi minna. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu § 1 punkti 24 kohaselt sätestatakse §-s 52³ piirang, et enne riiki mittelubamise otsuse tegemist annab Politsei- ja Piirivalveamet Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmetele võimaluse hankida vajalikud dokumendid. Kas ma saan õigesti aru, et isik lubatakse välispiirilt riiki ning talle antakse seejärel võimalus vajalikud dokumendid kinnitada? Kas ei peaks olema vastupidi, et enne seda, kui ta riiki siseneb, peaksid tal dokumendid olemas olema?

Aitäh! Näite varal on kõige lihtsam seletada. Võtame tavapärase juhtumi. Isik saabub Tallinna lennujaama. Enne kui ta siseneb Eesti riiki, on transiiditsoon. Seal ta siis ootabki oma dokumente, kui tal näiteks mingil põhjusel on mõni dokument puudu või on tema seletused reisi kohta ebapiisavad ja ta vajab lisatõendamist. Ta ootab otsust transiiditsoonis.

Austatud minister, rohkem küsimusi teile ei ole. Kolleeg Peeter Ernits saab oma küsimuse esitada kuluaarivestluse raames. Nüüd palun komisjoni ettekandeks siia põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu esmaspäeval, 28. septembril oma korralisel istungil. Nimetatud päevakorrapunkti arutelule olid kutsutud ka siseminister Hanno Pevkur ning Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Harry Kattai. Komisjoni istungil andsid nad põhjaliku ülevaate eelnõust ja sellest, miks see eelnõu on esitatud. Komisjonis toimus sisuline debatt eelnõu üle. Ma puudutangi mõningaid küsimusi, mis komisjoni istungil tõstatusid.
Esimene küsimus oli see, kuidas määratleda riigi julgeolekut Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses, mida tähendab riigi julgeolek, kui me räägime Euroopa Liidu kodanikust. Sellele vastas minister, et terminit "riigi julgeolek" ei ole Euroopa Liidu kodaniku seaduses eraldi lahti kirjutatud ning seda terminit käsitatakse selles seaduses samamoodi nagu teisteski seadustes.
Teine küsimus oli see, kas ja millal võivad alaealised põhjustada ohtu riigi julgeolekule ning milliste kriteeriumide alusel seda kindlaks määratakse. Minister vastas, et osalt käsitleb seda karistusseadustiku 15. peatükk – ma praegu seda tsiteerima ei hakka –, milles on sätestatud riigivastased süüteod: Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldne tegevus, riigireetmine, välismaalase poolt toimepandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevus, salakuulamine, Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine ja mitmed sellised asjad. Alaealiste puhul kehtib aga nende parimate huvide arvestamise põhimõte. Minister märkis, et isikud, kes on Eestisse viimase kümne aasta jooksul püsivalt elama asunud, on põhimõtteliselt juba Eesti alalised elanikud ning nende kodanikuõigused on võrreldavad Eesti Vabariigi kodanike õigustega, mille piiramiseks peab olema väga tugev alus. Selline tugev alus saab olla vaid siis, kui need isikud võiksid ohustada Eesti riigi julgeolekut. Ühtlasi rõhutas minister, et Eestis ei ole seni ühtegi alaealist terrorismis kahtlustatud, kuid see ei tähenda, et selline juhtum ei võiks tulevikus aset leida. Seetõttu on regulatsioon vajalik.
Tõstatus veel üks küsimus. Mis juhtub olukorras, kus Euroopa Liidu kodanikul või Euroopa Liidu kodaniku alaealisel perekonnaliikmel on soov lahkumiskohustuse otsus kohtus vaidlustada? Kas see on võimalik ja kuidas see protsess sellisel juhul toimub? Kas see isik võib jääda selleks ajaks Eestisse? Minister vastas, et jah, isik saab lahkumiskohustuse otsuse vaidlustada ning sellisel juhul paigutatakse ta menetluse ajaks väljasaatmiskeskusesse.
Komisjon tegi ka protseduurilised otsused. Kõigepealt tehti ettepanek saata nimetatud eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu päevakorda 14. oktoobriks k.a. See otsus tehti konsensuslikult. Konsensuslik oli ka otsus määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt. Konsensuslik oli kolmaski otsus: teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 28. oktoober kell 17.15. Üks otsus ei olnud konsensuslik, see oli ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle otsuse poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 2. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile siiski on küsimusi. Kolleeg Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Mart Nutt! Eelnõus on sätestatud, et vähemalt 15-aastane alaealine võib Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenevalt teha menetlustoiminguid iseseisvalt. Kuidas on alaealistele tagatud õigusselgus, kui hääletamisõigus on neil 16-aastaselt, iseseisvalt elukoha rahvastikuregistris registreerida saavad nad 15-aastaselt, kuid täiskasvanuks peetakse neid alles 18-aastaselt?

Aitäh, härra Vitsut! Komisjon seda sätet ei ole eelnõusse lisanud. See küsimus oleks tulnud esitada valitsuse ettekandjale siseministrile. Võib-olla saate vastuse kuluaarides.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi läbirääkimisi pidada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 57 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 57 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 28. oktoobri kell 17.15. Viies päevakorrapunkt on meil läbi arutatud.

Läheme tänase viimase, kuuenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 81 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Valitsusest Riigikogule esitatud seadusmuudatused võib oma sisult jagada kaheks. Enamik muudatusi seondub Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmisega Eesti õigusesse. Väiksem grupp muudatusi on valitsuses läbi kaalutud alates käesoleva aasta kevadest Euroopa Liidule tekkinud rändesurve tõttu, mille tulemusel on Euroopa Liidus kokku lepitud kolmandatest riikidest pärit kaitset vajavate inimeste ümberpaigutamine ja ümberasustamine. Ma alustangi teise grupi muudatustest ja lähen siis direktiivide ülevõtmisest põhjustatud muudatuste juurde.
Esiteks. Eelnõuga tehakse ettepanek anda Vabariigi Valitsusele õigus otsustada erandkorras osalemine ümberpaigutamises ja ümberasustamises ning sellega seonduvalt ka see, millistest riikidest ja kui palju hakatakse isikuid vastu võtma. Nii nagu ka põhiseaduskomisjonis arutelu käigus jutuks oli, pöördume pärast esimest lugemist selle sätte juurde komisjonis täpsemalt tagasi ja õigusselguse huvides püüame § 12¹, mis seda teemat praegu käsitleb, lisada viited Riigikogu kaasotsustusõigusele, mis praktikas seondub eelkõige Euroopa Liidu asjade komisjoni kaasamisega. Kuid olgu info ja selguse huvides öeldud, et kui praegu on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ning ka teistes õigusaktides ette nähtud Riigikogu kaasotsustusõigus ja seadused loomulikult toimivad koosmõjus, siis praegusel juhul on seaduse teksti ja õigusselguse huvides siiski otstarbekas normi sõnastust täpsustada. Ma usun, et põhiseaduskomisjonis me sobiva lahenduse leiame.
Teiseks. Rahvusvahelise kaitse saajatele kehtestatakse kohustus osaleda eesti keele õppes. Kavandatava regulatsiooni kohaselt laieneb keeleõppes osalemise kohustus neile 18-aastastele kuni vanaduspensioniealistele rahvusvahelise kaitse saajatele, kes on töövõimelised. Eesti keele õppes ei pea osalema rahvusvahelise kaitse saaja, kes omandab eesti keeles põhi-, kesk- või kõrgharidust. Lisaks võib keeleõppe osutamiseks kulunud summa Eestis elavalt rahvusvahelise kaitse saajalt tagasi nõuda, kui ta ei ole omandanud eesti keele A2-taset kahe aasta jooksul. Täpsemad eesti keele omandamisega seotud tingimused, sh eesti keele õppe kulu ja selle tagasinõudmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister, praegusel juhul sotsiaalkaitseminister oma määrusega.
Kolmandaks lisatakse seadusesse rahvusvahelise kaitse saajate tervisekontrolli tegemise võimalus. See vajadus tuleneb eelkõige ümberpaigutamise ja ümberasustamise programmide kaudu rahvusvahelise kaitse saajate vastuvõtmisest. Praegu on küll seaduses sätestatud rahvusvahelise kaitse saaja õigused osaleda sotsiaalkindlustusskeemides, saada tööturuteenuseid ja -toetusi ning sotsiaalteenuseid ja -toetusi, kuid praktikas on ühetaolise tõlgendamise ja mõistmise tagamiseks otstarbekas lisada loetellu ka tervishoiuteenused. Seadus annab võimaluse teha rahvusvahelise kaitse taotleja tervisekontrolli, kuid eelduslikult võetakse ümberpaigutamise ja ümberasustamise kaudu Eestisse ka isikuid, kellele on juba rahvusvaheline kaitse antud ning kes suunatakse pärast seda elama konkreetsetesse piirkondadesse. Samas puudub kindlus, et nende tervisekontroll on tehtud riigis, kus rahvusvaheline kaitse anti, näiteks Itaalias või Kreekas.
Järgnevalt räägin direktiivide ülevõtmisest. Turvalise kolmanda riigi määratlust täiendatakse tõsise ohu kriteeriumiga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet turvaliseks kolmandaks riigiks pidada riiki, kus varjupaika taotleva välismaalase elu ja vabadus ei ole ohus tema rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu, kus austatakse välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet ja järgitakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata välismaalane tagasi, kui teda ähvardab piinamine või julm, ebainimlik või muu inimväärikust alandav kohtlemine. Tulenevalt menetlustingimuste direktiivi täiendamisest lisatakse eelnõuga eelloetletud kriteeriumidele ka tõsise ohu kriteerium.
Samamoodi sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejale õigus saada haridust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud korras, samamoodi nagu see õigus on kodanikel ja residentidel. Eelnõuga tagatakse alaealisele rahvusvahelise kaitse taotlejale kolme kuu möödumisel rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemiseni juurdepääs riiklikule põhi-, kutse- ja keskharidusele Eesti kodanikega samadel tingimustel. Lisaks on alaealisel rahvusvahelise kaitse taotlejal selleks, et oleks tagatud tema juurdepääs haridusele, õigus saada ettevalmistavat koolitust, sh keeleõpet. Samuti nähakse eelnõuga ette, et juurdepääsu gümnaasiumiharidusele ei tohi piirata üksnes põhjusel, et alaealine rahvusvahelise kaitse taotleja on menetluse kestel saanud täisealiseks.
Kehtestatakse taotleja erivajaduse hindamise ja arvestamise regulatsioon. Tegemist on ühe uuesti sõnastatud direktiivide olulisema muudatusega. Sellest tulenevalt esitatakse eelnõuga esmalt näidisloetelu sellistest haavatavate isikute rühmadest, kes on suure tõenäosusega erivajadusega taotlejad. Sellised rühmad on alaealised, saatjata alaealised, puudega inimesed, eakad, rasedad, alaealise lapsega üksikvanemad, inimkaubanduse ohvrid, raske haigusega isikud, vaimse tervise probleemidega isikud ning piinamise või vägistamise ohvrid või isikud, kelle kallal on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Eelnõu kohaselt lasub keskne erivajaduse fikseerimise kohustus Politsei- ja Piirivalveametil. Samas, erivajaduse olemasolu jälgivad ja tuvastatud erivajadusega inimesele pakuvad süsteemselt ja individuaalselt tuge kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel loomulikult kõik taotlejaga kokkupuutuvad organid.
Nähakse ette menetlustähtaegade regulatsioon. Menetlustähtajad on Euroopa Liidu Nõukogu hinnangul üks uuesti sõnastatud menetlustingimuste direktiivi olulisematest punktidest. Eelnõuga sätestatakse üldreegel, mille kohaselt vaadatakse taotlus läbi nii kiiresti kui võimalik, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Lisaks sätestatakse, et Politsei- ja Piirivalveametil on võimalik üldisest kuuekuulisest tähtajast kõrvale kalduda, pikendades erandjuhul tähtaega üheksa kuu võrra, st maksimaalselt 15 kuuni. Sellised erandjuhud on näiteks need, kui tegemist on keeruliste faktiliste ja/või õiguslike asjaoludega, kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk isikuid või kui viivitus on selgelt põhjustatud sellest, et taotleja ei täida oma kohustusi rahvusvahelise kaitse menetluses. Samuti võib üldist kuuekuulist tähtaega pikendada kolme kuu võrra erandjuhtudel või põhjendatud asjaolude korral, kui see on vajalik selleks, et tagada rahvusvahelise kaitse taotluse piisav ja täielik läbivaatamine. Tasub veel märkida, et taotluse läbivaatamise maksimumtähtaeg on 21 kuud taotluse vastuvõtmisest arvates.
Muudetakse taotluse suhtes tehtud otsuse edasikaebamise õigust ning sellega seonduvalt taotleja riigis viibimise õigust edasikaebemenetluse ajal. Eelnõu kohaselt võib taotluse tagasilükkamise otsuse või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustada halduskohtus kümne päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast. Edasikaebeõigus hõlmab vähemalt esimese astme apellatsioonimenetlust. Erinevalt seaduse kehtivast redaktsioonist sätestatakse eelnõuga automaatne riigis viibimise õigus tõhusa õiguskaitsevahendi ehk kaebeõiguse kasutamise ajal. Selline õigus hõlmab eelnõu kohaselt kahte perioodi, st nii kaebuse esitamise tähtaja möödumiseni (seaduse järgi kestab see kümme päeva) kui ka kaebuse esitamise korral kuni kaebuse suhtes otsuse tegemiseni. Lisaks sätestatakse eelnõus erandjuhtumid, mil isikul edasikaebemenetluse ehk eelnõu järgi esimese astme kohtu menetluse või kaebetähtaja möödumiseni automaatset riigis viibimise õigust ei ole, vaid kaebemenetluse lõppemiseni riiki jäämise üle võib otsustada kohus.
Kuues ja viimane suurem muudatus direktiiviga seonduvalt on see, et eelnõuga täiendatakse kehtivat regulatsiooni, millega sätestatakse nn perekonnaühtsuse põhimõte. Eelnõuga nähakse ette, et perekonnad majutatakse kokku, täpsustades, et taotlejate alaealised lapsed või alaealised taotlejad majutatakse koos vanematega, nende vallaliste alaealiste õdede ja vendade või eestkostjaga, tingimusel et see on alaealiste parimates huvides. Erinevalt kehtivast regulatsioonist arvestatakse eelnõu muudatuse kohaselt taotlejate paigutamisel perekonnaühtsuse põhimõtet kõigi alaealiste puhul.
Oleme muudatused nüüd läbi käinud. Valitsus toetab komisjoni otsust.

Aitäh, austatud minister! Teile on selle 340-leheküljelise paketi kohta hulgaliselt küsimusi. Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Küsimus on § 75 kohta, s.o eelnõu punkt 64. Nimelt ütleb lõik 4¹, et eesti keele õpe on kohustuslik alates 18. eluaastast. See on absoluutselt selge. Järgmine lõik, 4², ütleb, et eesti keele õppes ei pea osalema rahvusvahelise kaitse saaja, kes omandab eesti keeles põhi-, kesk- või kõrgharidust. Eraldi võetuna on ka see täiesti arusaadav. Aga kui ma need kaks lõiku kokku panen, siis näen sellist pilti, et näiteks mõne Viljandi toreda põhikooli neljandas klassis istub 18-aastane või vanemgi täisealine rahvusvahelise kaitse saaja ja õpib koos lastega. Sellised kaks punkti. Kas te ei arva, et selle regulatsiooni peaks ümber sõnastama ja kuidagi selgemaks tegema?

Aitäh! Ei arva. Selliseid sätteid on Eesti õiguses küll ja küll. Õigusakti loomisel kehtib põhimõte, et minnakse üldisemalt üksikumale ehk mida allpool on säte, seda rohkem see täpsustab ülevalpool olevat sätet. Paragrahvi 75 lõige 4¹ ütleb üldreegli, et kõik 18-aastased või vanemad rahvusvahelise kaitse saajad õpivad eesti keelt. Lõige 4² ütleb, et kui sa omandad põhi-, kesk- või kõrgharidust, siis ei pea sa selles keeleõppes osalema, ehk see on erisus võrreldes lõikega 4¹. Siin on kõik väga selge.

Ken-Marti Vaher, palun!

Tänan, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on kaks küsimust ja ma proovin teha kiiresti. Äkki sa oled nii kena ja selguse huvides täpsustad termineid. Kui me räägime 22. septembri otsusest paigutada ümber teatud hulk inimesi – Eesti on selle otsusega ühinenud –, siis millises õiguslikus staatuses need isikud on? Teine küsimus puudutab seaduse § 12¹ ehk punkti 17 selles eelnõus, kus on üsna lakooniliselt öeldud, et valitsus otsustab osalemise ja selle, millistest riikidest hakatakse isikuid vastu võtma. Milline on see käsitlus, mille alusel valitsus sellise otsuse teeb? Me teame, et välismaalaste seaduses on üldise sisserände puhul seadusandja kehtestanud piirarvu, millega on siiamaani Eestisse sisenemist üsnagi hästi ja teadlikult juhitud. Kas siin on nüüd midagi täpsemat ja sisukamat ette nähtud või on see alles arutelu teema?

Aitäh! Kõigepealt kiire vastus esimesele küsimusele. Nende isikute kohta, kes Eestisse jõuavad, on tehtud otsus, et nad saavad rahvusvahelise kaitse, ja enne Eestisse sisenemist peab neile olema antud ka Eesti elamisluba. Me hakkame itaallaste ja kreeklastega läbi rääkima ikka ainult nende isikute üle, kellel on õigus saada rahvusvahelist kaitset, mitte kellegi teise üle. Lahti on veel see, kas rahvusvahelise kaitse subjektiks tunnistamise otsuse teeb Itaalia koos hotspot'iga, st koos Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga ehk EASO-ga, või teeb selle Eesti Itaalias. See, kas selle otsuse teeb ära Itaalia, on veel läbi rääkimata ka Euroopa Liidus tervikuna. Aga Eestis elamisõiguse andmise otsuse peab nagunii Eesti tegema. See on veel lahtine detail.
Mis puudutab § 12¹, siis selle sätte puhul me vaidlesime Justiitsministeeriumiga hästi pikalt, milline see sõnastus peaks olema. Kuna seal on viide kahele väga konkreetsele mehhanismile – ümberpaigutamine ja ümberasustamine –, siis see ei puuduta n-ö üldregulatsiooni, vaid Euroopa Liidu tasandi otsust ümberpaigutamise või ümberasustamise kohta, mille kohta on omakorda viide Euroopa Liidu aluslepingu artikli 78 lõikes 3 (kriisimehhanism). Aga esimese lugemise ettevalmistamise käigus me saime põhiseaduskomisjonis väga selgelt aru, et seda oleks vaja natuke täpsustada, selleks et ka n-ö lihtsal lugejal, kes seaduse kätte võtab, oleks võimalik selgelt aru saada, et see on seotud Euroopa Liidu otsustusprotsessiga ja sellest tulenevalt kaasotsustusprotsessiga, milles osalevad kõikide liikmesriikide parlamendid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Arvestades seda, et valitsus on korduvalt öelnud, et ülempiiri meil ei ole, ja selle seadusega on kehtestatud terve hulk toetusi, mida mitmed Euroopa riigid kas on vähendamas või on juba vähendanud, siis miks ei ole nendes täiendusettepanekutes juttu Eesti pakutavate toetuste vähendamisest, mis võrreldes Eesti rahva keskmise palga, pensionide ja muude selliste soodustustega on ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suured? Ükski meie hädasolev inimene ei saa raha korteriremondiks, mööbliostuks jne. Seda tahetakse pakkuda aga pagulastele.

Aitäh! Võiks retooriliselt vastu öelda, et tooge üks näide toetuse kohta, mis on rahvusvahelise kaitse subjektidel suurem kui Eesti Vabariigi kodanikel. Toimetulekutoetus on täpselt niisama suur. Mis puudutab eluruumi kohandamist, siis see raha on tulemas Euroopa Komisjoni abimeetmest, 6000 – 10 000 eurot, sõltuvalt rahvusvahelise kaitse taotlejast. Mis puudutab Eesti riigisisest õigust, siis Eesti õiguse järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejatel täpselt niisama suured toetused, nagu on Eesti Vabariigi kodanikel. Siin te küll eksisite päris tõsiselt.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Mulle tundub, et eelnõus on olemuslik vastuolu. Teie kui ministri ülesanne on näha ka tervikpilti, mitte ainult kindlat ülesandelõiku. Kohalikud omavalitsused peavad tagama varjupaigataotlejatele nii vajaliku keeleõppe kui ka vastavad tugiteenused. Seda kõike kontekstis, kus te kohaliku omavalitsuse tulubaasile raha juurde ei anna. Me näeme, et riigieelarves te võtate ära hariduse investeeringutoetuse. Samas see, kas kohalik omavalitsus annab või ei anna nõusolekut võtta oma territooriumil vastu varjupaigataotlejaid, keskvalitsust väga ei huvita. Ühesõnaga, kohalikul omavalitsusel ei ole õigusi, neil ei ole ka vahendeid, aga on kohustused. Miks siin selline vastuolu on?

Aitäh! Selle seaduse raames ma seda vastuolu ei näe, sest 90% sellest eelnõust puudutab Euroopa Liidu direktiivide kohandumist Eesti riigisiseses õiguses ja siin ei ole küll kohalike omavalitsustega väga suurt puutumust. See teie viide ei ole, jah, selle eelnõu raames kuidagi kohane. Lisasätted, mis siia peale direktiivist tingitud muudatuste juurde tulid, puudutavad keeleõpet, nagu ma ütlesin, samamoodi puudutavad need tervisekontrolli ja valitsusele delegatsiooni andmist. Need on need kolm asja, mis tulid täiendavalt siia eelnõusse sisse. Ei saa kuidagi öelda, et omavalitsuste õiguste ja kohustustega ei oleks arvestatud. See seadus ütleb väga selgelt, et inimestel, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset, on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel samasugused õigused, nagu on Eesti riigi kodanikel. See on direktiivi mõte. Kui inimene on tunnistatud rahvusvahelise kaitse subjektiks, siis tema kohta laienevad samasugused õigused, nagu on Eesti kodanikul, kui Eesti kodanik vajab ühte või teist teenust. See on rahvusvahelise kaitse üldpõhimõte.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu § 1 punktis 34 sätestatakse seaduse §-s 18¹ erandid, mis lubavad üldisest kuuekuulisest tähtajast kõrvale kalduda ja pikendada tähtaega 15 kuuni. Sellise erandjuhtumina on seletuskirjas toodud olukord, kus taotleja ei täida oma kohustusi rahvusvahelise kaitse menetluses. Kui rahvusvahelise kaitse taotleja ise takistab menetluse efektiivset kulgemist ega täida menetlustingimusi, siis kuidas on põhjendatud tähtaja pikendamine?

Aitäh! Jälle on näite abil kõige lihtsam seletada. Inimene tuleb ja ütleb oma nime, kes ta on, dokumenti tal aga pole. Ta taotleb rahvusvahelist kaitset. Me hakkame seda taotlust menetlema, aga me ei saa kuue kuu jooksul tõendeid tema isikusamasuse kohta ega ka näiteks tema elukohariigi kohta. Meil on Eestis olnud reaalselt juhtum, kus inimesed on öelnud, et nad on Vietnami kodanikud, nad on öelnud oma nime, aga me saatsime Vietnami võimudele päringu ja saime vastuse, et selliseid inimesi Vietnamis ei ela ega pole ka elanud. Need inimesed ei täitnud enda kui rahvusvahelise kaitse subjektide kohustust anda õigeid ütlusi, aga meil ei ole neid ka kuskile välja saata, sest me ei tea, kuhu riiki neid saata. Vietnam ütles, et selliseid inimesi seal ei ole. Sellest tulenevalt me pikendame tähtaega, et otsida siiski lisatõendeid. See on meile alus menetlustähtaja pikendamiseks, sest meil ei ole võimalik saata inimest lihtsalt kuskile ja panna suvalise lennuki peale. Meil peab olema tagasisaatmise leping, et me saaksime ta konkreetsesse riiki saata. Meie ülesanne on tuvastada, kes see isik on ja kust ta on pärit. See on väga lihtne näide.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on samuti seaduseelnõu § 1 kohta. Punktis 13 sätestatakse tingimused, et isikule tuleb 15 päeva jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse või elamisloa taotluse esitamist anda teavet talle arusaadavas keeles. Minu küsimus lähtub analoogiast viisataotlustega ja viisa andmisest keeldumisega. Kui rahvusvahelise kaitse taotlust ei rahuldata, siis kas üldse on mõtet ja vajalik isikule selgitada tema õigusi ja kohustusi konkreetses liikmesriigis? Viisa andmise kohta öeldakse lihtsalt jaa või ei.

Aitäh! Nendes muudatustes on sees ka kaebeõigus. See oli üks direktiivi ülevõtmise n-ö kriitilisematest punktidest. Meie soov oleks olnud tõesti see, et Eesti riik teeks otsuse samamoodi nagu viisamenetluses, kus puudub kaebeõigus, nii et kui Eesti riik teeks otsuse rahvusvahelise kaitse mitteandmise kohta, siis seda edasi kaevata ei oleks võimalik. Euroopa Liidus kokkulepitud põhimõtete järgi tuleb aga vähemalt üks aste, kohtulik menetlus, isikule tagada, mis tähendab, et kui isikul on vähemalt üheastmelise kohtumenetluse õigus või haldusotsuse peale kaebamise õigus, siis peab tal olema võimalik aru saada, et tema kohta on tehtud eitav haldusotsus ja seda otsust on võimalik edasi kaevata.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mõni aasta tagasi oli olukord, kus me täpselt teadsime, kui palju riik võib võtta inimesi vastu. See oli vist 0,1% 900 000-st. Olukord on nüüd teine, me räägime välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest. Kas kuskil on kindlaks määratud, missugusele arvule välismaalastele võib Politsei- ja Piirivalveamet anda elamisloa ja kui paljudele rahvusvahelise kaitse ning millega, mis arvuga on see seotud?

Aitäh! Need arvud omavahel seotud ei ole: üks on sisserände piirarv ja teine on rahvusvahelise kaitse andmine. Rahvusvahelise kaitse andmine ka rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt selle piirarvu sisse ei lähe. Juba puhtteoreetiliselt oleks see mõeldamatu. Rahvusvahelist kaitset antakse isikule ainult juhul, kui ta oma asukohariigis ei saa elada, kui teda seal diskrimineeritakse, kiusatakse taga, piinatakse ja tal puudub igasugune võimalus oma koduriigis olla. Ei ole võimalik, et kui Eestisse tuleb aasta lõpus näiteks 30 rahvusvahelise kaitse taotlejat, siis me ütleme, et meil on 0,1% täis. Me ei saa öelda niimoodi, et kuulge, kallid lätlased või soomlased, olge head, tegelge nendega edasi. Rahvusvahelise kaitse menetlus toimub piirarvust sõltumata.

Andrei Novikov, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu sätestab võimaluse vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelise kaitse otsust esimese astme apellatsioonimenetluseni. Kas on ette nähtud ka mehhanism, abistamaks isikut kohtusse pöördumisel, aidates vähendada näiteks keelebarjääri? Kui jah, siis millise kuluga on seejuures arvestatud?

Aitäh! Inimesel on õigus taotleda riigi õigusabi, kui ta seda vajab. Me peame talle tagama tõlketeenuse ja need kulud on meil haldusmenetluses, kohtumenetluses, ka praegu olemas. Kui need suurenevad, siis loomulikult me vaatame selle probleemi jooksvalt üle, aga hüppelist kasvu ei ole me ette näinud. Kui me vaatame rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuseid, siis neid senise praktika kohaselt vaidlustatud peaaegu ei ole. Nii et ma väga suurt muret siin ei näe, aga üldine reegel on see, et kehtivad ikka samad põhimõtted, mis Eesti endagi inimeste puhul. Riigi õigusabi on see mehhanism.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Eelnõu näeb ette muudatuse seaduse § 14 lõikes 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotluse esitada ükskõik millises vormis, sh suulises, ning riigil on kohustus see kolme tööpäeva jooksul taotluse esitamise hetkest arvates registreerida. Kuidas tagatakse, et suuline taotlus kolme päeva jooksul registreeritakse? Mis metoodikaga seda tehakse?

Aitäh! Jälle kasutan vastamiseks näidet, nii on kõige lihtsam. Inimene tuleb üle Piusa jõe, piirivalve peab ta kinni, aga tal ei ole kaasas midagi peale riidekompsu. Pärast seda, kui piirivalve on ta tabanud, ta ütleb, et ta soovib rahvusvahelist kaitset. See on see hetk, millest Politsei- ja Piirivalveameti jaoks hakkab jooksma see kolm päeva. Tavaliselt toimetatakse sellisel puhul isik esimesse kordonisse ja seal tehakse vajalikud kirjalikud toimingud ehk tegelikult see toimub kiiremini kui kolme päeva jooksul. See kolm päeva on midagi ekstreemset, see tuleb kõne alla juhul, kui peaks olema nii palju taotlejaid, et näiteks kordonis ei ole võimalik nii suurt hulka inimesi teenindada ja tuleb nad kuskile suuremasse paika transportida. Aga ka siis, ma ütlen, ei ole meil seda kolme päeva sisuliselt vaja, sest me suudame inimesed alati ühe päeva jooksul transportida paika, kus on võimalik rahvusvahelise kaitse taotlus ka kirjalikus vormis esitada.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ka minul on küsimus tähtaegade rakendamise kohta. Eelnõu § 1 punkti 34 kohaselt täiendatakse seadust § 18¹ lõikega 1 selliselt, et taotlus vaadatakse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Seletuskirjas sätestatakse, et menetlustähtaeg hakkab kulgema alates taotluse vastuvõtmisest, kusjuures taotluse võib esitada ükskõik millises vormis. Kuidas täpsemalt sellest sättest aru saada: kas isikust saab rahvusvahelise kaitse taotleja hetkest, millal ta on Eestile üle antud ja ta asub Eesti territooriumil, või hetkest, millal ta on esitanud vastava sooviavalduse?

See säte üldjuhul käsitleb ikkagi neid juhtumeid, kui isik tuvastatakse Eesti piiril ja ta esitab rahvusvahelise kaitse taotluse. Kui te küsite, millisest hetkest see tähtaeg jooksma hakkab, siis see on see hetk, kui inimene ütleb suuliselt välja, et ta soovib rahvusvahelist kaitset. Vormistamine kolme päeva jooksul, mille kohta härra Sults küsis, on n-ö tehniline pool. Hetkest, mil piirivalve on isiku tuvastanud, hakkab meie jaoks see kuus kuud jooksma.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, aseesimees! Lugupeetud minister! Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse seadust § 25¹ lõikega 1, kus sätestatakse, et taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise otsuse võib vaidlustada halduskohtus kümne päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates. Kuidas on rahvusvahelise kaitse taotlejale tagatud, et ta saab esitada kohtusse eestikeelse hagi ja vajaduse korral koostada riigi õigusabi taotluse kümne päeva jooksul?

Aitäh! Vormitäpsuse huvides olgu öeldud, et hagi nad ei esita, nad esitavad kaebuse, kuna tegemist on haldusotsusega. Aga see on detailiküsimus. Meie ülesanne on see tagada. Kui Politsei- ja Piirivalveamet on teinud isiku kohta eitava otsuse, siis on Politsei- ja Piirivalveameti kohustus tagada talle tõlge ning selgitada tema õigusi ja kohustusi. Teatavasti ei ole halduskohtusse pöördumisel kaebuse vormile väga rangeid nõudeid esitatud, piisab sellest, kui inimene paneb kirja oma soovi, esitab selle halduskohtusse ja halduskohus saab selle menetlusse võtta. Kui on vaja anda näiteks lisaaega kaebuse täiendamiseks ja parandamiseks, siis see aeg antakse. Kümme päeva on aga täiesti piisav selleks, et isik saaks selle otsuse vaidlustada. Tavaliselt tehakse see ära esimesel päeval.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Väga huvitav lektüür on see 340 lehekülge. Ma ei hakka nüansside kohta küsima, kuigi kurat on peidus pisiasjades, kõik teavad seda. Aga seadus, mida me parandame, oli 44 lehekülge paks, eelnõus aga on 17 lehekülge, järelikult tuleb kolmandiku võrra juurde. Kas me võime nüüd uljalt Brüsselile raporteerida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32/EL on täies ulatuses üle võetud, või jäi midagi miskipärast ka üle võtmata?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi tuleb normitehniliselt aru saada, et eelnõu 17 lehekülge ei tähenda 17 lehekülge seaduse teksti. Kui te loete kokku juba ainuüksi need read, mis viitavad punktile, et § 34 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses, ja võtate kõik need punktid maha, jääb teksti oluliselt vähemaks. Aga seda, kas Euroopa Komisjon annab hinnangu parlamendi ja valitsuse tööle, öeldes, kas direktiiv on õiglaselt ja õigesti üle võetud, saame teada mõne aja pärast, kui me saadame raporti selle eelnõu kohta, mille parlament on lõpuks vastu võtnud. Seejärel toimub direktiivi vastavuse hindamine ja siis me saame teada, kas rikkumismenetlus tuleb või mitte ja kas kõik on üle võetud. Meie hinnangu kohaselt on selle eelnõuga kõik direktiivi sätted üle võetud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Ma vaatan seletuskirjas toodud riigieelarve mõjusid ja pean ütlema, et minu meelest on siin mitmeid küsitavusi. Osa kulusid, mis küll ka parandustest läbi jooksevad, siin üldse ei kajastata. Näiteks ei mainita poole sõnagagi seda, et koolidel või lasteaedadel on kohustus neid inimesi kolme kuu jooksul vastu võtta. Mida see tähendab koolidele, kuhu tuleb võib-olla natuke rohkem kui üks-kaks inimest, kes on täiesti võõrast keskkonnast pärit, seda ei ole siin üldse välja arvutatud. Kas te olete kindel, et need summad, mis siia kirja pandud on, näiteks 27 000 eurot tervisekontrollile või erivajadusega inimestega tegelemiseks 30 000 eurot, on adekvaatsed? Siin on korduvalt lükatud tagasi opositsiooni eelnõusid, mille kohta on öeldud, et seal ei ole adekvaatselt hinnatud mõju eelarvele.

Aitäh! Saan tugineda oma kolleegi ja Sotsiaalministeeriumi arvutustele ja hinnangutele. Loomulikult on selliseid kulutusi euro täpsusega hinnata väga keeruline, aga ma usaldan neid inimesi, kes selle eest vastutavad ja on selle arvu siia teie ette toomiseks andnud.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Eelnõu punkti 11 kohaselt antakse rahvusvahelise kaitse taotlejale võimalus esitada põhjendusi, miks seda riiki ei saa pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. Kuidas täpsemalt toimub rahvusvahelise kaitse taotleja põhjenduste esitamine ning kuidas hakkab toimuma põhjenduste õigsuse väljaselgitamine, et selguks, millisel juhul on tegu sõja-, millisel juhul aga majanduspõgenikuga?

Aitäh! Üldine reegel on see, et me kasutame Välisministeeriumi ja meie rahvusvaheliste partnerite abi ning rahvusvaheliste organisatsioonide hinnanguid. Kui näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on kinnitanud, et mingi piirkond on sõjapiirkond, siis ei ole Eestil vaja seda rohkem hindama hakata. Võtame Ukraina näite. See on hea näide, eks ju. Ukraina kohta saame me ise öelda, kas mingi sealne territoorium on inimestele ohtlik, ja selle pinnalt teha lihtsustatud menetlusega otsuseid. See on riikide suveräänne õigus. Meie oleme väga huvitatud sellest, et Euroopas tekiks ühine turvaliste riikide nimekiri, et välistada selliseid vaidlusi. Kui see nimekiri on olemas, siis see ei kaota ära riikide võimalust ise otsust teha, sõltuvalt sellest, kust see isik tuleb. Näiteks tuleb isik Singapurist. Meil ei ole täna mingit põhjust öelda, et Singapuris oleks kuidagi ohtlik elada. Või kui rahvusvahelist kaitset taotleb inimene Venemaalt, siis me peame vaatama, mis võiks olla selle kaitse alus, kas poliitiline tagakiusamine või midagi muud. Sellest tulenevalt siis tehakse ka otsus. Nii et me teeme need otsused koostöös oma rahvusvaheliste partnerite ja Välisministeeriumiga.

Henn Põlluaas, palun!

Suur tänu! Loen enda imestuseks seaduse täiendusest, §-st 19¹, et rahvusvahelist kaitset võib pakkuda ainult riik või riiki või olulist osa riigi territooriumist kontrolliv organisatsioon või ühendus, kui see riik või ühendus väljendab tahet kaitset pakkuda ja on selleks võimeline. Huvitav, mis Eesti kontekstis võiks olla selline organisatsioon või ühendus, kes väljendab tahet kaitset pakkuda ja on selleks võimeline? Kas see on Reformierakond? Kui see on Reformierakond, siis kust ta võtab selleks vahendeid?

Aitäh! Ma tänan teie toe eest Reformierakonnale ja meie võimekusele! Aga siin tuleb vaadata, et see sõnastus on ühiselt rahvusvaheliselt kokku lepitud, see pärineb direktiivist, kus me ütleme, et rahvusvahelist kaitset võib pakkuda ainult riik – Eestist rääkides riik – või territooriumi kontrolliv organisatsioon või ühendus, kui see riik või ühendus on seda tahet väljendanud. Eestis me räägime ikkagi ainult riigist.

Jüri Adams, palun!

Härra minister! Tehes praegu siin Eesti riigi tööd eesti keeles, tundub mulle, et selle eelnõu põhimõiste on kaitse, millel on vähemalt kolm liiki: rahvusvaheline kaitse, täiendav kaitse ja ajutine kaitse. Mina ei suuda küll eelnõust aru saada, kuidas need mõisted omavahel suhestuvad. Kas need on kolm kaitseliiki või mingid liigid on mõne teise alaliigid? Samuti jääb mulle arusaamatuks, mis teeb rahvusvahelise kaitse rahvusvaheliseks, ja täiendava kaitse puhul see, mida see täiendab. Kas te aitaksite mind, palun?

Aitäh! Selle konkreetse eelnõu arutelul vormiliselt võttes isegi justkui ei peaks sellele küsimusele vastama, sest see eelnõu oma täiendustega neid põhimõtteid ei muuda. Me peaksime ikkagi siis võtma ette n-ö algteksti 2005. aastast ehk välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse, kus on need mõisted ära toodud. Ajutine kaitse on kirjas §-s 5. Rahvusvahelise kaitse alus on kirjas põhimõtteliselt §-s 4, mis räägib pagulasest ja pagulasseisundist. Kolmas kaitseliik, mida te mainisite – mul jooksis juba mõte korraks kokku –, on täiendav kaitse. Jah, täiendavat kaitset on ka käsitletud §-s 4. Nii et §-d 4 ja 5 on need, kus on need mõisted lahti seletatud. Kui auväärt küsija tahab veel lisaks midagi teada, siis peaks võtma lahti 2005. aasta eelnõu seletuskirja, kus on toodud ilusad pikad seletused, mis on pagulase või, ütleme, rahvusvahelise kaitse saaja täiendav kaitse ja ajutine kaitse.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Rahvusvahelise kaitse saajal on õigus riigi õigusabi taotlemisel esitada taotlus suuliselt või kirjalikult keeles, mida ta mõistab. Alalistel elanikel, kelle emakeel on vene keel, on kehtiva riigi õigusabi seaduse järgi õigus esitada taotlus kas eesti või teatud juhtudel inglise keeles. Miks on siin selline erinev kohtlemine ja kas teatud määral ei ole siin tegemist diskrimineerimisega keele põhjal?

Aitäh! Diskrimineerimist siin kindlasti ei ole. Inimese rahvusvahelise kaitse staatus on eriline. See tähendab, et inimene on põgenenud kodust ja otsib turvalist varjupaika, ning riigil on õigus otsustada, kas ta annab sellele inimesele rahvusvahelise kaitse või mitte. Sellepärast ongi meil olemas eraldi seadus – välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. Sellest tuleneb ka inimese eristaatus ja õigus saada halduskaebusega seotud materjalid talle arusaadavas keeles.

Rein Ratas, palun!

Tänan, austatud juhataja! Auväärt siseminister! Eelnõu § 1 punktis 23 täiendatakse seadust §-ga 15¹, mis käsitleb erivajadusega rahvusvahelise kaitse taotlejaid. Seletuskiri märgib, et erivajaduse hindamine peaks toimuma esimesel kokkupuutel rahvusvahelise kaitse taotlejaga. Kuidas saab ikkagi tagada nii kiiret erivajaduse kindlaksmääramist, kui tegemist võib olla inimkaubanduse ja seksuaalvägivalla ohvritega? Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Väga õige, et see just peaks toimuma esimesel kokkupuutel. Tavaliselt ütleb esimese kontakti ajal inimene ise, mis on tema staatus ja miks ta soovib rahvusvahelist kaitset. Sealt läheb siis menetlus käima. Kui inimene ise seda ei ütle, aga menetluse käigus tuleb välja, et ta kuulub erivajadusega gruppi, vajab erilist kohtlemist, siis on alati võimalik tema staatust menetluse käigus muuta. Kui on võimalik erivajadus kohe tuvastada, tuleb teha märge, et tegemist on erigruppi kuuluva isikuga. Kui erivajadus selgub menetluse käigus, siis tehakse see täiendus menetluse jooksul.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ühele eelnevale küsimusele vastates ütlesite te väga selgelt, et rahvusvahelise kaitse saajad ei lähe meie riigisisese sisserändekvoodi alla, kui ma ikka õigesti aru sain. Te ütlesite, et see on väga loogiline lähenemine. Ma pean ütlema, et ma olen varem selle küsimuse esitanud vist peaministrit küsitledes, kui kõne all oli ühe teise erakonna arupärimine, ja siis nii selget vastust ei saanud. Ma igaks juhuks küsin täpsustavalt, kas see arusaam või regulatsioon on kogu aeg selline olnud. Ega see tõlgendus ometi ei ole tekkinud rändekriisi tõttu? Mida te arvate, kui ikkagi varjupaigataotlejaid on hästi palju, siis kas on põhjust kaaluda sisserändekvoodi vähendamist?

Aitäh küsimuse eest! Ütlen praegu oma subjektiivse hinnangu. Ma ütlesin, et see on loogiline lähenemine seetõttu – veel kord rõhutan –, et meie sisserändekvoot on 0,1% elanikkonnast ja seda seadusega kehtestatud kvooti ei saa me hakata arvestama ka rahvusvahelise kaitse taotlejate puhul. Nagu ma ütlesin, oletame, et inimesed on pererände, töörände ja tavapärase elamisrände käigus siia tulnud ja saanud tavalise menetluse käigus elamisloa, aga siis tekib kuskil sõjaolukord ja inimesed tulevad meile kaitset otsima. Siis ei saa me tõsta käsi üles ja öelda, et vabandust, me ei saa neid inimesi vastu võtta, sest meil on kvoot täis. Meil ei ole veel sellist situatsiooni olnud. Selles mõttes võib olla vaja vaadata üle välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise ja kvoodi suhe kahes seaduses, teha selgeks, kas seal on kollisiooni või mitte. Ma täna seda kollisiooni ei näe, aga kui põhiseaduskomisjonil on soov selle teemaga esimese ja teise lugemise vahel tegelda, siis mina hea meelega panustaksin sellesse küll. Kuid minu arusaam on see, et rahvusvahelise kaitse andmine ei saa olla riigi üldise sisserändekvoodi osa.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma tulen nüüd § 75 ja selle lõike 4 täienduste juurde. Siin on väga ilusasti pandud kirja Eestis elavad rahvusvahelise kaitse saajad, kes ei ole omandanud kahe aasta jooksul alates kaitse saamisest keeleseaduses sätestatud keeleoskustaset A2. Kust ja millise ettepanekuna tuli see tase A2? Kas te ei arva, et see tase on natuke liiga nõrk?

Aitäh! Tahaksin väga näha, et see tase oleks kõrgem, aga selle oli Sotsiaalministeerium pakkunud isegi vist koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga. See on alati vaieldav, millist taset me nõuame. Püüdsime olla võimalikult realistlikud ja arvestada, mida oleks võimalik selle ajaga saavutada ja mis on see hädavajalik miinimum, mis võimaldab öelda, et inimene oma eluga toimetulemiseks suudab ennast eesti keeles väljendada. Loomulikult toimub ka edasine keeleõpe, loodetavasti omal käel. Kui me selle taseme kõrgemaks tõstame, siis ma kardan, et me võime ise jääda natuke rumalasse situatsiooni, sest peaksime hakkama väga paljudelt raha tagasi nõudma. Ma ei tea, kas see oleks kõige mõistlikum. Tegelikult on meil vaja inimesi motiveerida keelt õppima, mitte sundida neid õppima. Seetõttu ei tekkinud ka sinna muud n-ö sanktsioneerivat mehhanismi rahatrahvi või muul kujul kui see, et on võimalik keeleõppeks kulunud raha tagasi nõuda.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kuna Eesti Riigikogu seda seadusmuudatust arutab, siis ma arvan, et see seadus on mõeldud Eesti riigi jaoks. Te veidi aega tagasi rääkisite § 19¹ kohta, et kaitse pakkuja on meil ainult riik. Mis me siis selle teksti üldse nii pikaks teeme? Võiks kokkuhoidlikumalt teha ja kirjutadagi nii, et selleks on riik, aga mitte need organisatsioonid ja mida siin kõik on mõeldud. Kas ei võiks lühemalt teha?

Aitäh! Kui te soovite sellise muudatusettepaneku esitada, siis te võite seda loomulikult teha. Meie püüame põhiseaduskomisjonis teise lugemise ettevalmistamise ajal vaadata, kuidas see läheb kokku kõikide Euroopa Liidu riikide ühiselt kokkulepitud direktiivi sõnastusega.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Edastan teile küsimuse. Vahepeal üks minu kodukandi inimene helistas ja palus küsida. Hea küll, tuleb 400 või 500 pagulast, see ei ole põhimõtteline asi, aga mõnes Euroopa riigis on olemas väga tähtis põhimõte, et ei saa olla vastu sellele, kui ühendatakse peresid. Vähemalt Rootsi ja Taani pidavat olema sellised riigid, kus perede ühendamise vastu mingit argumenti olla ei saa. Kui 400–500 pagulast on Eestis ja siis selgub, et igaühel neist on 5–20 sugulast, kes seaduse järgi peaksid kuuluma perede ühendamise põhimõtte alla, mis siis toimuma hakkab? Kas Eesti riik hakkab sellele vastu, kas selleks on olemas mingi mehhanism, või me hakkame neid kõiki vastu võtma?

Aitäh küsimuse eest! Perede taasühinemine, jah, on rahvusvaheline põhimõte. Selle põhimõtte juures on aga nagu ikka väikesed klauslikesed, mida tuleb arvestada. Esiteks, perede taasühinemise puhul lähtutakse põhimõttest, et ühineda saavad abikaasad ja alanejad sugulased. Seda esiteks. Väga raske on ette näha, et neid võiks ühel inimesel olla 20. Teoreetiliselt on see võimalik, praktikas aga üsna raske ette kujutada. Teiseks, rääkides perede taasühinemisest, tuleb öelda, et ka need inimesed peavad läbi tegema sama menetluse ehk nad peavad Eestisse sissesõitmiseks saama loa. Kui Eesti riik ütleb, et inimene võib kujutada endast ohtu Eesti riigile, siis me ei luba tal siia siseneda. Aga, jah, perede taasühinemise üldine põhimõte on loomulikult olemas. Kui vaadata Eesti senist praktikat, siis see näitab, et Eestis on rahvusvahelise kaitse saanud kümme inimest ja nende tõttu on pererände käigus Eestisse juurde tulnud umbes kaks inimest, mitte igaühega kaks, vaid kümne inimese peale kaks või kolm. Täiendav pereränne on olnud umbes 25%, mitte 250%.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Kehtiva seaduse § 73 alusel võib rahvusvahelise kaitse saaja praegu arvestada, et talle on ette nähtud eluaseme üürikulu katmiseks kuni 0,3 toimetulekupiiri määrast ruutmeetri kohta, korteri remondi korral on toetus 1,5 toimetulekupiiri määra ruutmeetri kohta ja selle sisustamisel 13 toimetulekupiiri määra inimese kohta. Nagu ma aru saan, neid koefitsiente muuta ei ole kavas. Kui palju siis üks vallavanem või linnapea peab arvestama ühe sellise toimetulekutoetuse saaja elamise sisseseadmiseks raha, kui palju eurosid tuleks keskeltläbi maksta?

Aitäh küsimuse eest! Kohalik omavalitsus ei pea midagi muretsema ega arvestama, sest toimetulekutoetus on riiklik toetus ja makstakse välja riigieelarvest.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kas te olete kindel, et küsitlusega tehakse õiged järeldused piirkonna kohta, kust inimene pärineb? See tehakse selgeks ju ainult tema ütluste põhjal. Samas teame, et terved bürood annavad isegi valepasse ja muid valedokumente välja.

Aitäh! Ei ole kindel, sellepärast kontrollimegi koos partneritega inimeste ütlused üle. Inimene võib öelda mida tahes. Vaadake, kui kriminaal tabatakse kuriteo toimepanemise käigus, siis ta tavaliselt ütleb ka, et ta ei ole midagi teinud. See ei tähenda, et me teda usaldame ja usume seda, mida ta ütleb. Sellisteks puhkudeks on olemas kriminaalmenetlus, kõnesolevate juhtumite jaoks on olemas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus, mille käigus tuvastatakse maksimaalselt tõde, mida ühe või teise isiku kohta on võimalik teada saada. Inimese ütlused on ainult üks komponent sellest.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Üks teie toodud eluline näide ärgitab mind küsima sellist asja. Kui keegi väidab, et ta on vietnamlane, aga päringut tehes selgub, et niisugust vietnamlast ei ole olemas, siis mis sellest inimesest saab? Ta on omamoodi lindprii. Kas see on üks erandlik näide või on selliste isikute saabumine siia tõusev trend?

Aitäh! Trendiks ma seda selle ühe näite pinnalt pidada ei saa. Kindlasti esineb juhtumeid, kus rahvusvahelise kaitse taotlejad esitavad valeandmeid. Tavaliselt esineb see juhtudel, kui inimene on tabatud n-ö tavapärase piirivalvetöö käigus piirilt, ta on püüdnud riiki siseneda õhukoridori kaudu või on näiteks kinni peetud Tallinna Vanasadamas. Mis puudutab kontrollitud rännet Euroopa Liidu praeguse otsuse kohaselt ehk ümberpaigutamise ja ümberasustamise käigus, siis selliseid juhtumeid nende hulgas olla ei saa. Aga mis sellest inimesest saab? Meie võimalus on kõige rohkem paari aasta jooksul – nagu siin on öeldud, 21 kuud on menetluse maksimaalne pikkus – tema staatus selgeks teha. Kui ei ole võimalik seda selle aja jooksul selgeks teha, siis võib juhtuda, et me oleme sunnitud inimese vabaks laskma. Me ei saa teda enam väljasaatmiskeskuses kinni hoida, sest meil puudub selleks alus. Ta on vaba järgmise hetkeni, kuni ta tabatakse. Kui inimene ikka mingit koostööd ei tee, siis ta peab muidugi arvestama, et ta ongi terve elu illegaal, ükskõik kus riigis ta on. Ta ei saa ei legaalset sissetulekut, sotsiaalkindlustust, ravikindlustust ega mitte midagi sellist.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleeg Ernits ei küsinud tegelikult mitte toimetulekupiiri kohta, vaid tema küsimus oli see, kas vallavanemad ja omavalitsusjuhid peaksid hakkama kortereid sisustama ja sellega kaasnevaid kulusid katma või tegeleb sellega MTÜ. Toimetulekutoetus on muidugi kõigile Eestis elavatele inimestele sama, samasugused on nii toimetulekupiir kui ka toetuse määrad.

Aitäh! Juhataja kasutas siin sõna "kuluaarides". Eks me võime pärast kuluaarides täpsustada, mida härra Ernits mõtles. Aga mis puudutab eluruumi kohandamist, siis siin on erinevusi. Rahvusvahelise kaitse tavamenetluse korral Politsei- ja Piirivalveamet loomulikult koos Sotsiaalministeeriumiga püüab leida sobiva elukoha ja ka inimene ise on huvitatud sellest, et ta elukoha leiaks. Siis leitaksegi võimalus, kuidas eluruumi kohandada. Kui me räägime ümberpaigutamise ja ümberasustamise mehhanismist, siis siin on meil Euroopa Liidu lisavahendid olemas ja me saame neid kasutada selleks, kui on vaja eluruume kohandada. Tuleb vaadata juhtumipõhiselt, nii saab leida kõige sobivamad lahendused.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Siin eelnõus seda küll konkreetselt kirjas ei ole. Te korra, ma sain nii aru, ühes oma vastuses seda küll mainisite, aga mul on siiski küsimus. Kas tänase sisserände piirarvu kõrval peate te võimalikuks ja vajalikuks kehtestada ka ümberasustatavate lisapiirmäär või kuidagi seda küsimust reglementeerida, et me kõik saaksime aru, et siingi on mingi lagi olemas?

Aitäh! Minu hinnangul on see mõnevõrra problemaatiline. Me keegi ei tea ette, milline võib olla tulevik meie lähinaabrite juures või kusagil lähiregioonis või ka mitte lähiregioonis, vaid näiteks Euroopa Liidu ümbruses. Võtame lihtsalt teoreetilise näite. Kui Euroopa Liidu riigid kehtestaksid kõik sellise piiri, siis see tähendaks, et Euroopa Liit oma liikmete kaudu saadaks ÜRO-le ja rahvusvahelisele kogukonnale sõnumi, et kui see piirarv on täis, siis siia rohkem mitte keegi ei saa, vaatamata sellele, et meie piiride taga on situatsioon, kus inimesed vajavad rahvusvahelist kaitset. Seetõttu ma pigem eelistaksin tegelda põhijoontes probleemi põhjustega väljaspool Euroopa Liitu, mitte tegelda sellise numbrimaagiaga, sest see ei ole kaugemas perspektiivis väga viljakas. Rahvusvahelise kaitse instituut ongi täiesti eriline. See tagab kaitse inimestele, kes põgenevad sõjakoleduste, diskrimineerimise, tagakiusamise, piinamise ja muude koleduste eest. Muu kontrollitud rände korral, mille piirarv on meil  0,1, on igati loogiline, et riigid siin oma piirid kehtestavad, aga rahvusvahelise kaitse instituudile selle piiri sätestamisest rääkides olen ma veidi kõhklev.

Mart Nutt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Kindlasti ei saa kehtestada mingit piirarvu nendele inimestele, kes on jõudnud Eesti piirile ja taotlevad siin varjupaika. Eesti on kohustatud nende taotlused läbi vaatama ja kui nad tõesti vastavad pagulase või sõjapõgeniku staatusele, siis sõltumata nende arvust peab Eesti neile varjupaiga andma. Küll aga on olukord teine, kui me räägime ümberasustatavatest isikutest, keda Eesti toob mõnest teisest riigist sisse. Minu hinnangul võib Eesti siin piirmäärasid kehtestada küll, sest Eesti lähtub lihtsalt oma võimekusest ja annab sellega rahvusvahelisele üldsusele signaali, kui palju inimesi me oleme suutelised vastu võtma.

Aitäh täpsustuse eest! Need ongi erinevad asjad. Kui me räägime rahvusvahelisest kaitsest, siis seal on loomulikult erinevad n-ö plokid. Ümberasustamine toimub ainult koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga. See saab tugineda ainult kahepoolsele kokkuleppele. See tähendabki juba tegelikult piirarvu kehtestamist. Näiteks on meie põhjanaabrite sellise kokkuleppe sisuks umbes 1100 inimest aastas. Selle koha pealt ei ole küsimust. Aga kui me räägime üldse rahvusvahelisest kaitsest, siis vaadake minu eelmist vastust. Kuid loomulikult, eraldi kokkulepe ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga saab tugineda ainult sellele, milline on meie võimekus.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 81, nagu ka eelmist päevakorrapunkti, esmaspäeval, 28. septembril põhiseaduskomisjoni korralisel koosolekul. Nimetatud päevakorrapunkti arutelule olid kutsutud siseminister Hanno Pevkur, Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Ly Pärn ning Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna kohaliku omavalitsuse teenuste ja toetuste juht Triin Raag. Komisjoni istungil andis minister põhjaliku ülevaate seaduseelnõust ja ka põhjustest, miks see eelnõu on esitatud. Mõned lisaküsimused, mis komisjonis tekkisid, said tegelikult vastuse ka tänasel arutelul, kui minister nendele vastas, aga ma mõningaid teemasid siiski markeerin.
Üks küsimus, millele komisjoni liikmed tähelepanu juhtisid oli see, kas eelnõus – konkreetselt puudutab see § 1 punkti 17 ja § 12¹ – ei ole delegatsiooninorm mitte natuke hägusalt esitatud ja kas seda oleks võimalik selgemalt sõnastada. Minister selgitas, et see on eelnõu koostajate omavaheline kompromiss, aga kahtlemata, kui on võimalik sõnastust selgemaks muuta, siis on see igati põhjendatud.
Teine küsimus puudutas terminoloogiat. Kehtivates seadustes kasutatav terminoloogia lähtub Genfi 1951. aasta konventsioonist, näiteks terminid "varjupaik", "varjupaigataotleja", aga nüüd me läheme üle rahvusvahelise kaitsega seotud terminoloogiale ja neid varasemaid varjupaigatermineid enam seaduses ei kasuta. Selgitati, et need on Euroopa Liidus üldiselt kasutusele võetud terminid. Pagulaste ja rahvusvahelise kaitse saajate sotsiaalsete tagatiste erinevus, mis siiamaani on kehtinud, sellega kaotatakse. See tähendab, et rahvusvahelise kaitse üldmõistele üleminek oleks kõikides kontekstides otstarbekas.
Samuti märgiti, et eelnõu kohustab tagama juurdepääsu haridusele, ning küsiti, millistest allikatest seda finantseeritakse. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et praktikas rakendatakse seda sätet juba praegu ehk varjupaigataotlejast alaealisele on juurdepääs haridusele tagatud ka nüüd. Selles mõttes kord põhimõtteliselt ei muutu. Finantseerimine toimub arusaadavalt riigieelarvest.
Küsiti ka seda, kas on olemas valmisolek tagada kõikidele rahvusvahelise kaitse saanutele kohustuslik eesti keele õpe, millest seda õpet rahastatakse ning kuidas on eelnõus kindlaks määratud sanktsioneerimine. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et eelnõu kohaselt on eesti keele õppe kohustus töövõimelisel 18-aastasel kuni vanaduspensioniealisel rahvusvahelise kaitse saajal. See ei kehti ainult ümberpaigutamise ja ümberasustamisega vastuvõetud inimeste kohta, vaid ka nende kohta, kes juba on Eestis rahvusvahelise kaitse saanud. Alaealistel ja eesti keeles haridust omandavatel isikutel eesti keele õppimise kohustust ei ole. Kohustuslik keeleõpe on pigem inimese enda huvides, et tal oleks olemas baaskeeletase ja ta saaks olla tööturul aktiivne. Loodetavasti on keeleõppe tagamise võimekus olemas, kuid kindlasti on Eesti piirkondades olemas ka nulltasemel ning vene ja inglise keele baasil eesti keele õppe pakkumise võimekus.
Veel paluti komisjoni istungil selgitada, kuidas tekib turvaliste kolmandate riikide nimekiri ning kes otsustab, millised riigid sinna kuuluvad. Olemas on põhimõtteliselt kaks võimalikku nimekirja. Üks on turvaliste päritoluriikide nimekiri, mis kuuluks Euroopa Liidu kompetentsi, ja teine on turvaliste kolmandate riikide nimekiri, mis on liikmesriigi kompetentsis. Üldiselt oleks kindlasti otstarbekas, kui nende nimekirjade koostamisel oleks koostöö Euroopa Liidu keskasutuste ja ka liikmesriikide vahel, sest kui need nimekirjad on eri riikides erinevad, võib see tekitada segadust.
Küsiti ka seda, kuidas on kindlaks määratud varjupaigataotluste esitamise koht. Minister selgitas, et üldreeglina siin muudatust ei toimu, sest see koht on Eesti riigi piiril ja ükskõik, on see piir maismaapiir, merepiir või lennupiir, reeglistik on põhimõtteliselt samasugune. Kuid seadusesse tuuakse sisse erand, mis on ette nähtud ümberpaigutamise ja ümberasustamise otsuste raames. Vabariigi Valitsusel on erandkorras õigus määrata kindlaks sihtriik või näiteks saatkond, kus on võimalik teatud perioodil rahvusvahelise kaitse saamise taotlusi esitada.
Komisjon tegi arutelu lõpus menetluslikud otsused. Kõigepealt tehti konsensuslikult otsus saata kõnealune päevakorrapunkt arutelule 14. oktoobriks k.a. Samuti tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 28. oktoober ning määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt. Need otsused olid konsensuslikud. Kuid konsensuslik ei olnud ettepanek esimene lugemine lõpetada, selle ettepaneku poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 ja erapooletuks jäi 1. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Vabandust, siiski on! Kolleeg Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt, te olete ilmselt kõige kogenum Riigikogu liige avalikku õigust käsitlevate seaduseelnõude menetlemise alal. Ma usun, et te enam-vähem nõustute, et normitehniliselt või seadustehniliselt on see üks jubedamaid eelnõusid, mis kunagi on siin olnud. Algsetest paragrahvidest ei ole säilinud mitte rohkem kui kolmandik, vahele on kiilutud neid ülanumbritega paragrahve, kusjuures need ülanumbrid ulatuvad kuni sekstini, samamoodi on lisalõikeid vähemalt kuni kvardini ja paljude paragrahvide nii pealkiri kui ka sisu on asendatud täiesti teistsugusega. Milline on teie arvamus, kas on praegu vajadus ja šanss nõuda seda või töötada selles suunas, et saaks mõistliku numeratsiooniga uue täisteksti, milles ei ole seda jampsi, mis siin praegu paistab?

Aitäh! Ega see ei ole ju tegelikult sugugi mitte esimene ega ainus kord, kui me oleme sellises olukorras, kus seadust tuleb väga põhjalikult muuta. Eks see ole põhimõtteliselt ju otsustamise küsimus, kas me tuleme välja uue täistekstiga või n-ö parandame seadust paragrahvide kaupa. Meenutan näiteks välismaalaste seadust, kus ühel ilusal hetkel – praegu kehtib küll juba uus täistekst – oli vist rohkem kui 200 paragrahvist umbes paarkümmend sellist, mis olid olnud algses seaduses, ülejäänu oli kõik sinna juurde õmmeldud. Ma arvan, et selles mõttes ei ole alust nõuda uut täisteksti. See peab ikkagi esitaja otsustada jääma, mida peab esitaja, praegusel juhul Vabariigi Valitsus, otstarbekaks. See on seadusandliku algatuse õigus. Ma arvan, et selle küsimuse võiks komisjoni istungil kindlasti püstitada ja selle, mil moel oleks otstarbekas edasi minna, ka algatajaga kokku leppida. Suur töö on tehtud ja minu arvates ei ole põhjendatud hakata selle tööga uuesti nullist pihta.

Aitäh! Rohkem küsimusi tõepoolest ei ole. Avan läbirääkimised. Henn Põlluaas, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Praeguses rahvusvahelises olukorras on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ja selle lõplik redaktsioon ääretult oluline. Ma leian, et sellega ei tasu kiirustada. Seetõttu ei peaks ma põhiseaduskomisjoni antud kümmet päeva parandusettepanekute jaoks piisavaks.
Aga ma tulen esimese teema juurde, mida muudatusettepanekutes ei olnud ja mille kohta ma ka ministrilt küsisin. Nimelt, nende toetuste juurde, mida pagulased saavad. Minister väitis, et pagulaste toetused on samasugused kui Eesti kodanikel, et pagulasi koheldakse kodanikega võrdselt. Jah, tõepoolest, seaduses on öeldud, et neil on õigus saada samasuguseid sotsiaaltoetusi, nagu saavad Eesti kodanikud, nii riiklikke kui ka omavalitsuste toetusi: töötukassa toetus, haigekassa toetus ja igasugused muud toetused. Kuid vahe on täiesti ilmne ja suur. Seaduses tuuakse välja mitmed toetused, mida ei saa mitte ükski Eesti Vabariigi kodanik: kahe aasta jooksul makstakse kinni pagulaste korteriüür, nad saavad raha korteri remondiks, mööbli ostmiseks, nad saavad tugiisiku, nad saavad keeleõppetoetuse, mis on loomulikult väga vajalik, nad saavad tasuta tõlketeenuse jne. Kõike seda ei käsitleta tuluna. Eriti paneb mõtlema korteriüür, mis kinni makstakse, ning mööbli ostmise ja korteri remontimise raha. Sellest johtuvalt võibki öelda, et nendesse suhtutakse teisiti ja neid koheldakse Eesti kodanikega võrreldes ebavõrdselt. Kui Eesti kodanik, kes on töötu ja saab töötu abiraha, saab kas või kümme eurot tulu, näiteks selle eest, et ta läks naabrimehele appi puuriita laduma, siis jääb ta abirahast ilma. Kui me lööme kokku kõik selle seaduse järgi pagulastele eraldatavad toetused, siis see teeb umbes 1000 eurot kuus. Nemad ei pea loovutama töötu abiraha ega teisi riiklikke ega omavalitsuste toetusi. Nii et selles mõttes on see absoluutselt ebavõrdne kohtlemine. Kui me mõtleme meie inimeste madalale sissetulekule, teame, et enamik inimesi – peaaegu pool inimestest – töötab miinimumpalgaga, kui me mõtleme, millised on meie pensionid ja lapsetoetused, siis võin julgelt öelda, et pool Eesti elanikkonnast oleks kindlasti nõus võtma endale pagulase staatuse. Pealegi, kui kahe aasta jooksul makstakse nende elamine kinni, siis, andke andeks, on jutt pagulaste töömotivatsioonist ja kõigest sellest täiesti tühi jutt. Loomulikult ei lähe nad tööle, kui nad jäävad nendest toetustest ilma. See raha tuleb Eesti riigi eelarvest, tõepoolest, see tuleb osaliselt ka Euroopa Liidu eelarvest, kuid toetusi makstakse kaks aastat, Euroopa Liidu toetus katab sellest ainult kuus kuud, ülejäänu tuleb meie taskust.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Praegu lähevad 500 pagulast meile maksma 12–13 miljonit eurot. Kui me arvestame perekondade ühinemise põhimõtet, siis on selge, et neid inimesi tuleb siia veelgi juurde. Me teame, et 500 ei ole sugugi lõplik arv. Valitsus keeldub igasuguse ülempiiri panekust. Valitsus on – mul on seda kurb tõdeda – petnud nii avalikkust kui ka Riigikogu. Algul väitis ta, et pagulasi üldse ei jaotata, siis hakkas rääkima 150 pagulasest. Täna räägitakse 500 pagulasest, homme kindlasti juba 5000-st, sellepärast valitsuses valmis saanud Eesti Euroopa Liidu poliitika raamleping ei sätesta mingit ülempiiri, sealt on kadunud lause, mis eelmises lepingus oli, et me ei toeta kvoote. Sellisele valitsusele ei tohi mitte mingisugusel juhul anda lisavolitusi otsustada ümberpaigutamise ja ümberasustamise üle.
Ma olen ka varem siin rõhutanud, et see küsimus on Eesti rahvale ja riigile väga oluline ja toob meile kaasa suuri muutusi. Me näeme ju, et pagulaskriis ei lõpe, see ainult eskaleerub, aga Euroopa Liit ei tee midagi selle lõpetamiseks. Küsimus on nii oluline, et see peab jääma Riigikogu otsustada. Meil on olemas sisserändekvoot. Loomulikult, kui me võtame pagulasi juurde, oleme nõus ümberpaigutamise ja muude asjadega, siis tuleb kehtivat sisserändekvooti vähendada või tuleb panna piir ümberpaigutatavate ja ümberasustatavate pagulaste arvule. Ma olen meediast lugenud ühte markantset näidet Soomest, kuidas üks Somaalia pagulane tõi Soome järele 32 last. Ta käis iga suvi kodumaal puhkusel ja adopteeris seal lapsi üha lisaks. Rahvusvahelise õiguse järgi võib perekondade taasühinemise sildi all kõik sellised lapsed sisse tuua. Nii et see, et Eestisse on toodud praegu üks, kaks või kolm pereliiget, ei anna meile mingit garantiid, et tulevikus ei ole olukord teine. Vaatame kas või Lähis-Ida perekondade suurust, laste arvu nendes. Keskmises perekonnas on seal kümme last.
Nii et need on sedavõrd olulised teemad, et nendega peab tegelema Riigikogu, mitte valitsus, kes tänaseni on aina hämanud ja keerutanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 81 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 81 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 28. oktoobri kell 17.15. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.22.