Austatud ametikaaslased, hea Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 4. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Siret Kotka!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel esitame arupärimise peaminister Taavi Rõivasele ja see puudutab Omniva ehk Eesti Posti postkontorite sulgemist. Kui veel eelmise aasta novembri keskpaigas kinnitas toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo, et maapiirkondades laialdast postkontorite sulgemist ei tule, siis nüüd, vähem kui aasta hiljem, käib jutt Omniva plaanist sulgeda viie aasta jooksul kõik järele jäänud 201 postkontorit. Kui mõnes linnas on postkontoreid mitu, siis ühel maapostkontoril on kohalikus elus märkimisväärne roll. Iga maapostkontori kinnipanek lööb kohalikke elanikke kordades valusamalt kui mõne suurema keskuse elanikke. Ka suurendab see kindlasti maal tööpuudust ja nagu me teame, maal töökohti niigi napib. Uuringufirma TNS Emori andmetel käib iga kuues Eesti elanik postkontoris vähemalt kord kuus. Andmed näitavad, et keskmiselt sagedamini külastavad postkontoreid väiksemate linnade ja maa-asulate elanikud. Võrreldes teiste piirkondadega on maal mõnevõrra enam inimesi, kes käivad postkontoris makseid tegemas, samuti neid, kes postkontorite kaudu on kaupa ostnud. Kõige sellega seonduvalt soovimegi anda üle arupärimise viie küsimusega. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti kuvand maailmas on väike ja nutikas e-riik. See on mündi ilus ja armas pool, mis meile kõigile kangesti meeldib. Samas on mündil, nagu me kõik väga hästi teame, ka teine, tumedam pool. Eesti on riik, kus enam haritud inimeste töö on kehvemini makstud. Me oleme kursis, et viimased kümme aastat on sooline palgalõhe ehk naiste ja meeste palga erinevus Eestis olnud Euroopa Liidu sügavaim. Sellele on tähelepanu osutanud mitte ainult Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu, vaid ka OECD, maailma enim arenenud majandusega riikide organisatsioon, millesse kuulumise üle me oleme väga uhked. Niisiis, probleem eksisteerib.
Meie kodu- ja töökorra seadus näeb ette ühiskonnas esineva probleemi lahendamiseks niisugust parlamentaarset võimalust, nagu seda on probleemkomisjoni moodustamine. Seda võimalust oleme millegipärast harva kasutanud, aga kasutagem seekord parlamendiliikmete õigust seadusandlikult sekkuda ja lahendada probleem, nagu kord ja kohus.
Lubage mul üle anda 53 Riigikogu liikme allkirjaga eelnõu, mille kohaselt soovime moodustada soolise võrdõiguslikkuse probleemkomisjoni. Loodan, et parlamendi kõigi kuue fraktsiooni esindajad, kes moodustavad rohkem kui poole Riigikogu liikmeist, on piisav jõud, et meie tahe saab teoks. Eesti vanasõnagi ütleb, et hea tahtmise korral on kõik võimalik. Meie tahe on meie kätes. Tehkem siis midagi, millel on ühiskonnas tähendus! Suur tänu!

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Marina Kaljurand. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa! Ei soovi? Olete kindel? Siis võtke palun oma nimi maha. Head ametikaaslased! Tundub, et rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Alustame tänase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti migratsioonipoliitika arutelu. Head ametikaaslased, lubage kõigepealt lühidalt tutvustada selle arutelu korda, mis tuleneb meie armastatud kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Riigikogu juhatus määras Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti migratsioonipoliitika arutamiseks järgmise korra. Esiteks on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Kalle Pallingu ettekanne kuni 15 minutit, seejärel küsimused-vastused kuni 20 minutit. Järgneb siseminister Hanno Pevkuri ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Neljandaks, MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimehe Eero Jansoni ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale selle päevakorrapunkti raames ühe suulise küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse muidugi läbirääkimised. Euroopa Liidu asjade komisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad. Nende järel võivad sõna võtta – loomulikult on see ka palavalt oodatud – kõik Riigikogu liikmed, sh komisjonide esindajad. Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud ka ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kuni kella 14-ni. Kui te lubate, siis tuleme selle otsuse juurde tagasi, kui istungi töötempo kujuneb selliseks. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Kalle Pallingu!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Head külalised! Hea Eesti rahvas! Täna arutame Riigikogus Euroopa Liidu asjade komisjoni algatusel Euroopa Liidu ja Eesti rändepoliitikaga seonduvat olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Me peame suutma riigina erakondadeüleselt selle kriisi lahendamisesse ülejäänud Euroopaga solidaarselt panustada. Tegemist peaks olema väärtuspõhiste seisukohtadega, mitte parteipoliitiliste punktivõitudega. President Lennart Meri on öelnud, et Euroopa fenomen, tema filosoofilised, intellektuaalsed ja majanduslikud väärtused rajanevad asjaolul, et külg külje kõrval suurte rahvastega on isegi kõige väiksematel rahvastel õnnestunud säilitada oma identiteet. Euroopa suurim rikkus peitub tema erinevates identiteetides, mis ei nivelleeru, vaid süvenevad.
Eesti ei saa jääda ega jää konfliktidest Lähis-Idas ja Aafrikas puutumata. Ka meie julgeolek sõltub sellest, kuidas Euroopa Liit tekkinud olukorraga toime tuleb. Euroopa lõunapiiri taga toimuv mõjutab otseselt meid Eestis, nagu mõjutab meie idapiiri taga ja Ukrainas toimuv inimesi Lääne-Euroopas. Põgenikekriisi arutelu on just nimelt julgeoleku, rändepoliitika ja Euroopa ühtsuse küsimus. Arvan, et meie euroopalik kohustus on hoiduda päritolust, nahavärvist või religioossetest eelistustest lähtuvate erinevuste ohuna tõlgendamisest või rõhutamisest. Meie euroopalik kohustus on ühiskonnana olla sõbralik, avatud ning mis peamine, abivalmis.
Eesti ühe edukaima idufirma TransferWise'i kaasasutaja Taavet Hinrikus kirjutas hiljuti, et innovatsiooni taotlev keskkond peab olema valmis erinevusi sallima. Tema kinnitusel peavad kõik TransferWise'i mitmest rahvusest töötajad eestlasi soojadeks, sõbralikeks ja avatud inimesteks. Nad naudivad Eestis töötamist ja elamist. Tahaksin väga, et see jääkski nii.
Millised on Eesti initsiatiivid Euroopa Liidu pagulaspoliitika kujundamisel? Eesti seisukoht on, et kriisi lahendamisel peavad osalema kõik Euroopa Liidu riigid proportsionaalselt, vastavalt oma võimetele. Sellest, milline on Eesti võimekus rändepoliitikat koordineerida ja mida on vaja teha selleks, et seda vajadusel suurendada, räägivad pikemalt järgmised ettekandjad.
Paralleelselt põgenike aitamise ja väga praktiliste küsimuste lahendamisega tuleb meil tegelda aga kriisi algpõhjustega, et inimesed ei peaks viiendat aastat kestva Süüria sõja tõttu enam kodudest põgenema ning need, kes on juba kodumaalt lahkunud, ei peaks ette võtma ohtlikku teekonda Euroopasse. Just seetõttu on Eesti järjepidevalt rõhutanud vajadust jätkata rahu tagamiseks vajalikke jõupingutusi Süürias, Liibüas ning teistes kriisikolletes, samuti toetada Iraagi stabiliseerimist ja rahvusvahelist koalitsiooni, võitlemaks ISIL-iga Iraagis ja Süürias.
Loomulikult peame pöörama tähelepanu võitlusele inimkaubanduse ja smugeldamisega seotud kuritegelike ühenduste vastu. Kümme aastat tagasi oli konfliktide ja tagakiusamise tõttu kogu maailmas sunnitud oma kodumaalt lahkuma 38 miljonit inimest, nüüdseks on see arv kasvanud 60 miljonini. Alates selle aasta jaanuarist on Euroopasse saabunud üle poole miljoni inimese. Tuhanded inimesed, sh lapsed, noored ja vanad, on sel ohtlikul teekonnal hukkunud. Arvestades olukorra tõsidust, on minu hinnangul 500-miljonilise rahvaarvuga Euroopa Liidu jaoks umbes 5000 inimest päevas vastu võtta küll suur, kuid mitte võimatu arv. 
Süüria põgenike arvu järsk kasv on tingitud asjaolust, et paljud on kaotanud lootuse, et poliitiline olukord muutub ning sõda lõpeb. Aastaid väldanud kriisil ei näi lõppu ja inimeste elutingimused aina halvenevad. Ka Putini tegutsemine Süürias ei lisa lootust. 70% Liibanonis elavatest Süüria põgenikest elab ülimas vaesuses ning 86% Jordaanias elavatest põgenikest elab allpool vaesusmäära. Põgenikel ei ole võimalik legaalselt töötada ning rohkem kui pooled sõjapõgenike lapsed ei saa haridust. Juba arvatakse, et oleme kaotamas ühte inimpõlve süürlasi.
Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon külastas septembri alguses Zaatari põgenikelaagrit Jordaanias. Nägime oma silmaga, millistes tingimustes seal elatakse. Kahjuks elab aga enamik põgenikke laagritest väljaspool improviseeritud elamutes, kus elamistingimused võrreldes ka laagritega on kõike muud kui inimlikud. Just elementaarsete elutingimuste puudumine, nälg, keeld töötada ja endale legaalselt elatist teenida ning kõige sellega kaasnev lootusetus on see, mis tõukab inimesi ohtlikule teekonnale üle Vahemere Euroopasse.
Ülimalt oluline on keskenduda peamiste põgenikesurve all olevate Aafrika riikide aitamisele. Eesti oli üks esimesi riike, kelle valitsusjuht tegi ettepaneku, mis eelmisel Euroopa Liidu Ülemkogu istungil kinnitati. Otsustatud 1 miljardi euro eraldamine on tervitatav, kuid ilmselt me kõik siin saalis saame aru, et pretsedenditut rändesurvet silmas pidades ei piisa sellest kauaks. Kutsun üles toetama Süüria lähiriike, kes on vastu võtnud miljoneid pagulasi, seda oma riigi sotsiaal-majandusliku ja julgeoleku halvenemise hinnaga. Veelgi enam, pikemas plaanis on tarvis lisaks humanitaarabile edendada ka sealset majandust ja luua töökohti. Eelkõige vajavad abi Jordaania, Liibanon ja Türgi, kuhu on suundunud suurim hulk Süüriast pärit põgenikke. Usun, et suurte ning ambitsioonikate Euroopa-siseste abi- ja investeerimisprogrammide kõrval oleks see Euroopale jõukohane. Ühtpidi oleks tegemist lootust andva sõnumiga neis riikides paremat tulevikku ootavatele sõjapõgenikele ja teisalt on õige, et idapartnerluse kõrval tegeletaks ka lõunanaabrusriikidega ning kiirendataks nende riikidega kaubanduslepingute sõlmimist.
2011. aastal alanud Süüria kodusõjast alates on Euroopa Liit koos liikmesriikidega mobiliseerinud 3,9 miljardi euro väärtuses humanitaar- ja arenguabi Süürias ja Süüria naaberriikides kõige rohkem kannatavatele inimestele. Eesti on toetanud Süüria pagulaste humanitaarolukorra leevendamist Jordaanias, Liibanonis, Iraagis ja Türgis 1,8 miljoni euroga, seda ka kahepoolsete arengukoostöö tegevustega, kuid peamiselt ÜRO humanitaarabi agentuuride kaudu. Mittetulundusühingu Mondo vabatahtlikud on õpetanud Jordaania laagrites inglise keelt ja jätkavad noorukite IT-koolitust. Kasutan siinkohal võimalust tänada pagulasküsimustega tegelevaid kodanikuühendusi nende senise panuse eest ja kutsun üles, et valitsus neid veelgi rohkem aruteludesse kaasaks.
Eesti peab vajalikuks ka Euroopa Liidu piiride tugevdamist. Kontrolli välispiiril tuleb tõhustada ning tugevdada. Euroopa piirivalveagentuuri Frontex kiirreageerimisüksuste tööd tuleb tõhustada. Eesti on Frontexi missioonidel suuruselt per capita viies panustaja. Tänu nende üksuste tublile tööle on päästetud tuhandeid inimelusid.
Isegi kui me prooviks kujutada ette võimalust ehitada müür keset Vahemerd, ei lahendaks see kriisi Süürias ega seda, et inimesi endiselt sunnitakse oma kodudest lahkuma. Nagu on öelnud Rein Raud: "Sõjapõgenikud ei kao, kui panna silmad kinni." Eurooplane, suur Eesti sõber ja Soome rahandusminister Alexander Stubb ütles Saksamaa taasühinemise 25. aastapäeval peetud kõnes väga tabavalt, et just tänasel päeval on õige meenutada, milleks Euroopa Liit loodi. Selleks, et müüre lammutada, mitte et neid juurde ehitada. Sellest tulenevalt on Eesti toetanud ka Euroopa ühtse piirivalve loomise analüüsimist, mitte liidusiseste riigipiiride taastamist. Ehk on see samm õiges suunas, et meie inimesed tunneksid end kõikjal Euroopas ühtviisi turvaliselt ning Euroopa üks põhiväärtusi – inimeste vaba liikumine – ei tähendaks meie inimestele taas passikontrolli teel Lätti Positivuse festivalile või Soome Himosele suusatama.
Hea Riigikogu! Valdav osa avalikkuses levivatest argumentidest kujutab pagulasi pelga kuluallikana, lisaks veel julgeolekuohuna ning ohuna meie rahva säilimisele. Märksa vähem meenub meile siinkohal meie madal sündimus, tööjõupuudus ja vananev rahvastik. Eesti rändesaldo on aastast 1990 negatiivne. Ainus, mis selle juures positiivne on, on see, et need inimesed, kes on lahkunud, pole pidanud sõjakoleduste eest põgenema. Isegi nullmigratsiooni juures väheneks Euroopas alla 45-aastaste töötajate arv järgneva kümne aasta jooksul pea 10%. Eestis oleks meil umbes 60 000 töötajat vähem ja seda ka olematu väljarände juures. Vananev elanikkond pärsib produktiivsuse kasvu majandussektoris. Robotid – küll õnneks – ei suuda kõiki töid inimeste eest ära teha. Kuigi massiline immigratsioon on pannud mitmed Euroopa Liidu riigid suure sotsiaalse surve alla ning õhutanud konflikte ühiskonnas, on majandusteadlased ja poliitikud ühes siiski üksmeelel: Euroopa vajab immigrante, et tagada majanduse jätkusuutlikkus. Nõustun siinkohal ettevõtja Jüri Mõisaga, kes ütles, et julge immigratsioonipoliitika oleks kõikide kahanemise ja hääbumise strateegiate alternatiiv.
Ka Riigikontroll on soovitanud oma hiljutises rändepoliitika valikuid käsitlevas raportis, et riigil on kasvava tööjõupuuduse leevendamiseks kaks teineteist mittevälistavat võimalust: soodustada senisest enam sisserännet ja/või viia läbi tööhõivet suurendavad reformid. Kasutagem siis meie ees olevat võimalust pagulasi oskuslikult integreerida!
Head sõbrad! Põgenikekriisi üle arutlemine on lisaks paljudele eespool mainitud ja järgmiste esinejate ettekannetes käsitletavatele väga praktilistele sammudele just väärtuspõhine küsimus. Küsimus on selles, kas me aitame neid, kes vajavad abi, või mitte. Jean-Claude Juncker on viidanud, et paljud eurooplased on ka ise olnud pagulaste rollis, olgu siis diktatuuri, sõja või usulise vaenamise eest põgenedes. 1944. aasta sügisel lahkus Eestist teistkordse nõukogude võimu kehtestamise eel ligikaudu 80 000 inimest. Siis aitasid meid Rootsi, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja teised riigid. See sõda pillutas meie perekondi mööda ilma laiali ja õnnelikud olid need, kelle lähedased leidsid uue kodu sõbralikul pinnal. On kohane küsida, kas meil on moraalne õigus keerata selg neile, kes jätavad oma kodumaa sarnastel põhjustel kui meie vanaisad ja vanaemad. On ju täna Süürias just valitsus see, kes oma riigi kodanikke keemiarelvaga ründab, ja ega meie esivanematele õudusi ja kannatusi põhjustanud ka kõik võõrad polnud.
Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans on märkinud, et mitmekesisust on hakatud nägema mõnel pool Euroopas ohuna. Mitmekesisus esitab mitmeid väljakutseid, kuid see on inimkonna saatus. Tulevikus ei saa olema ühtegi rahvust, isegi mitte kõige kaugemates paikades, kes ei puutu kokku mitmekesisusega. See on see, mille suunas inimkond liigub, ja need poliitikud, kes üritavad enda valijatele maalida pilti ühiskonnast, mis koosneb üksnes sarnase kultuuritaustaga inimestest, püüavad kujutada tulevikku, mis põhineb minevikul, mida ei ole kunagi olnud. Euroopa on mitmekesine ja jääb mitmekesiseks, nagu ka kõik teised maailmajaod. Ainus küsimus on, kuidas selle mitmekesisusega toime tulla. Timmermans vastab sellele nii: tagades, et meie väärtushinnangutest oleneb, kuidas me püüame mitmekesisusega toime tulla, ning mitte loobudes väärtushinnangutest, et keelduda mitmekesisusest.
Kultuuridevahelisest koostööst võib palju rääkida. Tuletan kolleegidele meelde, et suure tõenäosusega mainis meie pealinna Tallinna esmakordselt ürikutes just araablasest kartograaf Abu Abdullah Muhammad al-Idrisi. See oli 1154. aastal. Täna asub Tallinnas TransferWise'i suurim kontor, kus töötab, puhkab ja mängib koos 30 rahvusest inimest.
Lõpetan taas Lennart Meri sõnadega, kes on öelnud, et õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Parlamentarism õpetab inimesi kokku leppima, õpetab poliitikuid üksteist kuulama ja mõistma, õpetab otsima kompromisse. Kuulakem, mõistkem ja leidkem täna kompromisse, et suuta selles olulise tähtsusega riiklikus küsimuses kokku leppida. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka tublisti küsimusi. Jaak Madison, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja ja hea kolleeg! See kõne loomulikult pakatas headest soovidest ja parimatest kavatsustest, kuid ma pean nentima, et täna me elame Euroopas, kus Saksamaal protestib järjepidevalt tänavatel 25 000 inimest. Põhja-Soomes on linnades moodustatud omakaitserühmad – noored mehed valvavad tänavatel, et immigrantide tulvad ei teeks liiga tavalistele Soome kodanikele. Neid näiteid võib tuua mitmete lehekülgede kaupa. Umbes viis minutit tagasi kõlas repliik, et Euroopa peab probleemi ühiselt lahendama, aga näiteks Slovakkia ja Ungari päris kindlasti sellele survele ei allu. Ma ütleksin, et selline asi on juba praeguseks täielikult läbi kukkunud, see idee lihtsalt ei tööta. Mis on järgmine, teine aste, kui see plaan ei tööta?

Kõigepealt tuleb siiski proovida leida Euroopas konsensust, et see küsimus koos lahendada. Kindlasti ei ole see ainuke väljakutse, mille puhul Euroopa peab mingisuguses küsimuses konsensuse leidma. Jah, mõned riigid on läinud seda teed, et on hakanud ehitama müüre, paigaldama tarasid. Ma arvan, et see on vale tee. Kutsun siinkohal ikkagi üles ühtpidi sallivusele, aga teisalt ma viitasin ka kriisi algpõhjustega tegelemisele ehk Süüria lähiriikide arengusse panustamisele. Seal elavatele põgenikele elamisväärsete tingimuste võimaldamine on üks võtmeküsimusi. Euroopasse on jõudnud pool miljonit sõjapõgenikku, nende hulgas ka majanduspõgenikud. Jordaanias, Türgis ja Liibanonis aga elab 1,5–2 miljonit Süüria sõjapõgenikku. Need suurusjärgud, millest me räägime, on kardinaalselt erinevad ning seetõttu tuleb tegeleda kõigega kompleksselt ja leida konsensus.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Nii nagu teised Euroopa Liidu riigid, nii on ka Eesti probleemi ees, et meil ei jätku tööjõudu. Ja töökäte puudus perspektiivis süveneb, mitte ei leevene. Nüüd on jutt pagulaste ümberpaigutamisest. Kui palju me saame kaasa rääkida selles, et neid inimesi, kes meile tulevad, oleks võimalik Eesti tööjõuturul rakendada? Äsja on kinnitatud valitsuse tegevusprogramm. Kui palju meie riigi tegevuskava võtab arvesse või näeb ette tegevusi selleks, et pagulasi meie tööjõuturul rakendada?

Kõigepealt, see tegevuskava ju selle kohta ongi, kuidas neid inimesi siin ühiskonda sulatada, sh tööle rakendada. Mina usun, et tegemist on väga hea kavaga ja Eesti kindlasti saab selle väljakutsega hakkama. Mis puutub aga inimeste valimisse, siis tuletan meelde, et tegemist on siiski inimestega, mitte loomalaadaga. Kui on sõda, siis sõja eest põgenevad kõik inimesed, kes tunnetavad ohtu. Ja me peaksime proovima maksimaalselt aidata nendel inimestel siin Euroopas kas ajutiselt, lühiajaliselt või natukene pikemat aega kasutada võimalust uueks eluks.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Väga tore, et me seda küsimust siin saalis arutame. Eile arutasime sama küsimust peaminister Taavi Rõivasega arupärimise korras. Tegelikult me ei saanud siiski väga paljudele küsimustele vastust. Üks nendest küsimustest oli see, kes on sõjapõgenik. Kas sõjapõgenik on inimene, kes päästab oma pere sõjakoldest ja maabub kuskil kõrvalriigis – Türgis, Liibanonis, Jordaanias jne? Või on sõjapõgenik ka inimene, kes pole olukorraga naaberriigis rahul ja läheb sealt edasi Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, Skandinaaviasse? Kas ta muutub siis teie arust majanduspõgenikuks? Ja loomulikult on paar küsimust ka inimkaubanduse kohta. Kuidas Euroopa püüab seda takistada ja kuidas seista vastu ISIS-e terroristide imbumisele Euroopasse?

Väga palju küsimusi! Terrorismi, inimkaubanduse, smugeldamise vastu võitlevad kõik liikmesriigid. Loomulikult saame aru, et eriline surve ja vastutus sellega võitlemisel lasub just Vahemere-äärsetel riikidel. Probleemide hulk, millega nad peavad tegelema, on tohutu, ja nende vastutus suur, meie aga saame eri operatsioonide raames ka oma panuse anda. Nagu ma mainisin, Eesti on, kui võtta per capita, Euroopa piirivalveagentuuri Frontexi missioonidel suuruselt viies panustaja. Nii ei ole mitte ainult päästetud hulgaliselt inimelusid, vaid takistatud ka illegaalsete tegelaste ettevõtmisi. Mis puutub sellesse, millal keegi on sõjapõgenik ja millal temast saab majanduspõgenik, siis see on hästi keeruline küsimus. Kas inimene, kes põgeneb mingist piirkonnast, kus veel sõjategevust ei toimu, aga on alust arvata, et näiteks usulistel põhjustel võib seda tabada kas pommi- või muu rünnak, näiteks keemiarelvaga, on sõjapõgenik või majanduspõgenik? Ja kui ta on Euroopasse jõudnud, vajab ta mingil hetkel ka sotsiaalset abi, aga kellena? Ma arvan, et konkreetselt Süüria inimeste puhul on seda piiri tõmmata väga keeruline. Väga keeruline on kõike kontrollida ja tuvastada. Aga sellele, kuidas me plaanime inimeste vahel vahet teha, oskavad kindlasti paremini ja detailsemalt vastata järgmisena sõna saavad ministrid, kuigi ma möönan, et see vahetegemine kindlasti on päris suur väljakutse.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on kaks lihtsat konkreetset küsimust ja ma arvan, et sama lihtsalt ja konkreetselt on võimalik ka vastata. Euroopas on tõesti praegu umbes 500 000 põgenikku, kuid Süüriast tulijad moodustavad sellest arvust 30%, ülejäänud on Iraagist, Afganistanist ja mujalt riikidest. Euroopas praegu räägitakse, et pagulane ehk sõja eest põgeneja on endine Süüria elanik. Öelge palun esiteks, kas meie definitsioon erineb sellest. Keda me peame pagulasteks, kas ainult endisi Süüria kodanikke või ka teisi? Teine küsimus on, et Euroopas räägitakse sellest, et tekkinud on vajadus aasta lõpuks välja saata 400 000 inimest. Kui meil tekib see vajadus, kes selle kinni maksab? Väljasaatmine on väga kallis protseduur.

Mis puutub sõjapõgenikesse ja nende päritolusse, siis me ju teame, et selles regioonis on inimesi erinevatel põhjustel taga kiusatud juba aastaid. Süüria on lihtsalt üks näide riigi kohta, kus on tegu väga mitmetahulise konfliktiga. Ühtpidi näeme Süüria kodusõda, mis vältab juba viiendat aastat, teisalt näeme Venemaa Föderatsiooni sekkumist sellesse konflikti. Ettekääne on võidelda Islamiriigi vastu, kuid see, mida Venemaa seal teeb, näitab võitlust millegi muu kui Islamiriigi vastu.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Nagu teie ettekandest selgus, kogu see probleem on mõistagi väga keeruline ja mitmetahuline. Täna siin saalis me ettekannete põhjal keskendume peaasjalikult ikkagi sellistele siseküsimustele. Arvan, et kui me Euroopa Liidu tasandil ei koonda oma jõudusid just nimelt kriisi juurtega, algpõhjustega tegelemiseks, siis võib see probleem jääda meiega väga pikkadeks aegadeks. Sa mainisid oma kõnes, et olukord Süürias tuleb stabiliseerida. Muidugi ei ole Süüria ainukene konfliktikolle, kust inimesed põgenevad, aga kui me räägime Süüriast, siis milline peaks olema Euroopa Liidu tegevus olukorra stabiliseerimiseks seal?

Hea Marko, nagu sa tõenäoliselt minu kõnet jälgides märkasid, mina keskendusin sellele tegevusele küllaltki vähe. Ma rääkisin selle kriisi lahendamise välismõõtmest ja seda põhjusega, et meil on siseminister ja sotsiaalkaitseminister, kes vastutavad probleemi sisepoliitilise lahendamise eest. Ma ei tahtnud nende juttu ära rääkida. Sa küsisid Süüria konflikti võimaliku lahendamise kohta. Ma arvan, et Euroopa Liit üksinda siin seda lahendust kindlasti leida ei suuda. Siin peaks ikkagi rahvusvaheline kogukond, läänemeelsed riigid ühiselt panustama, et olukorda stabiliseerida. Nagu sa ise väga hästi tead, Venemaa Föderatsiooni viimaste nädalate tegevus Süürias kindlasti hägustab olukorda ja raskendab tasakaalupunkti leidmist. Toon sisse veel ühe olulise mõõtme, millega me peame siin Euroopas kindlasti arvestama. Me ju teame hästi, et meie idanaabri strateegia hulka kuulub soov uusi külmutatud konflikte luua ja segadust külvata. Selle varjus saab uusi asju ette võtta ja võib-olla mõnelt oluliselt valupunktilt tähelepanu eemale juhtida. Siinkohal on eriti oluline, et Eesti kõikides väljaütlemistes, kõikidel rahvusvahelistel kohtumistel rõhutab seda, et kuigi Venemaa Föderatsioon tegutseb Süürias, et kuigi Euroopa on suure põgenikekriisi keskmes, ei tohi Euroopa liidrid unustada Ukrainas, Gruusias ja Moldovas toimuvat. Aga jah, see on väga kompleksne küsimus ja lihtsaid lahendusi siin ei ole, eriti arvestades laiemat poliitilist olukorda, sh Ameerika Ühendriikides, kus ollakse presidendivalimiste lävel.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rääkisite algul pikalt Süüria riigi olukorrast ja Süüria inimeste vaesusest. Aga samal ajal te unustasite öelda, mitu protsenti Eesti inimestest elab allpool vaesuspiiri. Kogu küsimuse võti ongi minu jaoks see, kui palju Eesti riik on suuteline pagulasi vastu võtma – kui rikkad me oleme, et oma inimesed ei peaks seetõttu kannatama. Aga ma küsin teie käest konkreetsemalt. Algul lepiti kokku pagulaste arvus 150–170, siis jõuti kiiresti arvuni 550. IRL-i juht Margus Tsahkna ütles hiljuti, et IRL on nõus vastu võtma kõige rohkem 400 pagulast aastas. Milline on Reformierakonna seisukoht: kas see 400 on õige arv või teie arvate, et võiks vastu võtta rohkem?

Kõigepealt, Eesti inimesed kindlasti ei pea kannatama. On täiesti meelevaldne väita, et Eesti inimesed võiksid kannatada, kui Eesti tegeleb rändeküsimustega ja on teiste Euroopa Liidu riikidega selle suure väljakutse puhul solidaarne. Seda esiteks. Teiseks, nagu ma ütlesin oma kõne sissejuhatuses, minu arust peaks selle küsimusega tegelemisel väga oluline olema erakondadeülese ühise seisukoha otsimine, mitte eri parteide püüd punktivõite noppida. Seetõttu ei pea ma õigeks, et parteid seavad Eesti riigile ülempiiri. Ma enne ju seletasin ilusasti, et Euroopasse on küll jõudnud 500 000, mõnedel hinnangutel isegi 600 000 põgenikku ja tuhanded on teel ka hukka saanud. Aga võtame näiteks sellesama Süüria, mille 22 miljonist elanikust pooled on pidanud oma riigi sees ümber paiknema ja üle 6 miljoni inimese on sunnitud kodumaalt lahkuma. Nendessamades mainitud Põhja-Aafrika riikides elab miljoneid sõjapõgenikke allpool igasuguseid elementaarseid elamistingimusi. Kui me panustame ühiselt Euroopa Liiduna nende riikide abistamisse, siis väheneb ka rändesurve Euroopale ja me ei pea siin tegelema punktivõitude võtmise ja ülempiiride seadmisega. Ma arvan, et kui tõesti on nii ulatuslik kriis, siis pole kohane rääkida, et meil saab kuskil piir täis. Tuleb aidata nii palju, kui aidata tuleb. Ja seda, kuidas täpselt, millised sammud ette võetakse, ongi teil hea võimalus kuulda ja küsida kahelt järgmisena kõnelevalt ministrilt.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Teie sütitav kõne oleks igatepidi okei olnud, kui pagulaste teema või sõna "pagulased" oleks asendatud sõnadega "vähekindlustatud Eesti pered", "sundüürnikud", "koolide alarahastus", "lasteaiaõpetajate absoluutselt väljakannatamatu olukord". Kui teie sõnavõtt oleks sisaldanud seda, oleks kõik hästi olnud. Mina olen 15 aastat aktiivselt tegelnud venekeelse elanikkonna lõimumisega eestikeelsesse ühiskonda ja analüüsiga, miks see on läbi kukkunud, miks seda praktiliselt ei ole toimunud. Kuidas te saate väita, et see vähimagi kogemuseta ja analüüsita lõimumine, mis pagulastega Eestis peaks toimuma, õnnestub? Ja kuidas te vaatate silma 80 000-le kuni 100 000-le Eesti majanduspagulasele Soomes näiteks? (Juhataja helistab kella.) Seal ongi teie võti.

Õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Nii on öelnud Lennart Meri. Teie meelevaldsed seosed ja Soome majanduspõgenike arvud on ilmselgelt liialdatud. Kindlasti saab Eesti selle väljakutsega hakkama.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud kolleeg! Ma kutsun teid üles arvudes korrektsem olema. Te räägite, et pagulasi on 500 000,  Saksamaa väidab, et neil on juba 800 000 põgenikku. Kuidagi need arvud ei klapi. Te räägite, et meil on majandusinimesed ja poliitikud jõudnud konsensusele, et immigratsiooni on tarvis. See ka ei vasta tõele. Juba ainuüksi siin saalis seda konsensust ei ole ja ei ole ka üheski teises riigis. Aga ma pöördun tagasi teie ettekande juurde. See oli muidugi tiine suurepärasest retoorikast. Nagu teie, ei kujuta ka mina ette, kuidas võiks Vahemerele müüri ehitada, aga ma tean suurepäraselt, et alles mõni aasta tagasi oli võimalik laevadega Vahemerel tegelda inimkaubanduse, salakaubavedamise ja illegaalsete immigrantide veoga. See ei vaja erilist fantaasiat ja see ei ole väga keeruline. Te korduvalt rõhutasite, et tegu on väärtuste küsimusega. Tõepoolest, see on väärtuste küsimus. Mis puutub sallivusse, siis vaadake, meie kultuuriruumis on tuntud tore ütlus, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. (Juhataja helistab kella.) Kas te saate aru või kas te nõustute sellega, et kui te üritate päästa maailma ja kõiki kannatajaid inimesi maailmas ja toote neid Eestisse, siis ...

Ma vabandan, hea küsija, teie aeg! Ma tänan!

Küsimus jäi pooleli, aga tõesti, Eesti ei ole võimeline kõiki maailma inimesi päästma. Seda kohe päris kindlasti. Kui ma nimetasin suurusjärku pool miljonit põgenikku, siis pidasin silmas neid, kes on tulnud üle Vahemere. Kui Saksamaa räägib 800 000 põgenikust, siis lähtub ta küllap teisest arvestusest, kust ja kui mitme aasta jooksul sinna pagulasi tulnud on. Selle tõttu ilmselt ongi erinevad statistikad. Mina pidasin silmas inimesi, kes on tulnud üle Vahemere.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Head ametikaaslased, kuna meie päevakord on väga tihe, siis peame hoidma kinni meie kodu- ja töökorra reeglitest. Palun vabandust, aga tuletan teile meelde, et küsimuse esitamise aeg on kuni 1 minut. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks siseminister Hanno Pevkuri!

Aitäh! Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Ma palun vabandust oma vähe käheda hääle pärast, aga selline see täna on. Head Riigikogu liikmed ja ekstsellentsid, kes te olete tulnud täna siia kuulama! Daamid ja härrad teisel pool helesinist ekraani! Ma tahan sissejuhatuseks tänada Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni siin saalis toimuva arutelu korraldamise eest, mis annab võimaluse käsitleda koos teiega, head Riigikogu liikmed, olulisi küsimusi, mille lahendamine on suureks väljakutseks mitte ainult Eestile, vaid tervikuna kogu Euroopa Liidule.
Olgu sissejuhatuseks öeldud, et Eesti on olnud ja on ka edaspidi konservatiivse migratsioonipoliitikaga riik. Konservatiivne migratsioonipoliitika ei tähenda aga seda, et Eestisse ei ole võimalik välismaalastel tulla ega ka siia elama asuda. Nii sai näiteks ainuüksi eelmisel aastal Eestisse elama asumiseks esmase elamisloa veidi üle 3000 Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest pärit välismaalase. Ligikaudu 1200 neist tuli Eestisse tööle, õppima saabus umbes 800 ning pererände raames umbes 1300 inimest. Riikide esindatus oli sealjuures kirju: esikümne moodustasid Venemaa, Ukraina, Ameerika Ühendriigid, India, Gruusia, Valgevene, Türgi, Hiina, Nigeeria ja Iisrael. Peale eespool nimetatud riikide elanike registreeris oma uue elukohana Eesti 3044 Euroopa Liidu kodanikku. Viisasid eri põhjustel Eesti külastamiseks väljastati umbes 170 000 inimesele.
Tulen aga nüüd otseselt rändetemaatika juurde. Tuleb möönda, et viimastel aastatel on tunduvalt kasvanud Eestilt rahvusvahelist kaitset taotlevate inimeste arv. 2011. aastal taotles Eestilt kaitset 30 inimest, eelmisel aastal 147 ja tänavu üheksa kuuga juba 187 inimest. Hoolimata taotluste arvu pidevast kasvust oleme suutnud tagada kõikide taotluste piisavalt kiire menetlemise ning samuti Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi ära kasutada soovivate isikute tagasisaatmise.
Lisaks enamatele rahvusvahelise kaitse taotlustele on kahjuks kasvav olnud ka ebaseadusliku rände üldine trend. Viimase seitsme aastaga on kasvanud nii ebaseadusliku rände juhtumite arv kui ka nendega seoses avastatud Eestis ebaseaduslikult viibivate välismaalaste arv. Ebaseadusliku rände juhtumeid avastati eelmisel aastal 164 ja nendega seoses peeti kinni 285 välismaalast, kellest enamiku moodustasid Venemaa, Ukraina, Sudaani, Süüria, Vietnami ja Egiptuse kodanikud. Siinkohal oleks sobilik küsida, mida siiski teha selleks, et ebaseaduslikku rännet senisest paremini tõkestada. Ka vastused tunduvad olevat iseenesest lihtsad: tagada välispiiride valve, tõkestada ebaseaduslikud piiriületused ning saata ilma seadusliku aluseta riigis viibijad kiiresti tagasi. Laiemas plaanis on tähtis loomulikult koostöö ÜRO-ga. Just nimelt koostöös ÜRO-ga tuleb püsivalt tegelda ebaseadusliku rände algpõhjustega ning ühiselt võidelda piiriülese kuritegevuse ühe vormi, inimkaubanduse ja smugeldamisega.
Tasub ka meenutamist, et Eesti on alati rõhutanud Euroopa Liidu ja Schengeni välispiiri valve olulisust ning alates 2010. aastast oleme panustanud välispiiri valvamisse ka teistes Euroopa Liidu riikides. Eesti oli esimeste riikide seas, kes 2010. aastal reageeris Kreeka üleskutsele saata abijõude ebaseaduslike piiriületuste tõkestamiseks, ning hoolimata Eesti väiksusest oleme sinna olulisel määral panustanud. Üks nädal pärast abipalve saamist oli Kreeka-Türgi piiril 23 Eesti ametnikku.
Kui võtta kokku selle aasta tegevus rahvusvahelisel tasandil, siis oleme selles osalenud või osalemas järgmisel viisil: kiirpaat ühes neljaliikmelise meeskonnaga ning ühe Ateenas asuva koordineeriva ametnikuga Samose saarel Kreekas novembris ja detsembris; neli sisserändajate küsitlejat Itaalia saartel märtsist kuni maini ja augustist kuni detsembrini; neli teenistuskoera ja koerajuhti Ungari-Serbia maapiiri valves märtsist kuni maini ning oktoobris ja novembris; üks tugiametnik Samose saarel Kreekas märtsis; üks ametnik Sofia lennujaamas Bulgaarias septembris ja oktoobris; üks ametnik Frontexi vaatluskeskuses Varssavis augustis ja septembris; üks ametnik Viini lennujaamas Austrias oktoobris ja novembris.
Praegu kaardistatakse Politsei- ja Piirivalveameti tuleva aasta panuse võimalusi. Aga juba täna võin öelda, et oleme järgmisel aastal valmis osalema Euroopa Liidu välispiiride valvamisel taas suuremas mahus kui möödunud aastatel. Lähtudes eeskätt operatiivsest vajadusest, peame samas silmas ka seda, et meie osalus tähendab Politsei- ja Piirivalveametile ning Eestile tervikuna teatud lisaväärtust. Proovime suunata oma ametnikke sellistele töödele, millega meil endil on vähem kogemusi. Näiteks võib tuua suure hulga ebaseaduslike saabujate küsitlemise. Samuti hindame võimalust osaleda Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) operatsioonides, mille raames oodatakse järgmise kolme aasta jooksul liikmesriikide varjupaigaeksperte osalema nn hotspot'ide tegevustes Itaalias ja Kreekas. Kindlasti anname oma panuse ka EASO operatsioonide raames ning hetkel kaalume oma võimalusi abistada Itaaliat ja Kreekat pagulaste rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemisel.
Märgin siinjuures ära ka selle, et käesoleva aasta lõpus tuleb Euroopa Komisjon tõenäoliselt välja ettepanekutega Euroopa Liidu piiride valvamise tõhustamiseks. Kas nende sisu on ühise Euroopa piirivalve loomine või midagi muud, näitab aeg. Aga eesmärgiks on võetud tagada senisest paremini Euroopa Liidu välispiiride valve ning operatiivne reageerimine kriisiolukordades.
Järgnevalt natukene võimalusest tõhustada tagasisaatmispoliitikat. 2008. aastast kehtib Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv, mis kohustab liikmesriike tagama, et välismaalased, kellel pole õigust Euroopa Liitu jääda, lahkuksid siit ettenähtud tähtaja jooksul. Praktikas on seni Euroopa Liidus keskmiselt suudetud välja saata vaid umbes 40% lahkuma kohustatud välismaalastest. Eesti on oma kohustust suutnud täita tunduvalt edukamalt: meie väljasaatmise edukuse näitaja on viimastel aastatel olnud vähemalt kaks korda kõrgem. Väljasaatmise edukuse huvides on aga loomulikult vajalik koostöö kolmandate riikidega. Olgu siinkohal märgitud, et oma riigi kodanike tagasivõtmise nõue tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Kahjuks puudub Euroopa Liidu riikidel toimiv koostöö tagasivõtuküsimustes paljude kolmandate riikidega, näiteks Maroko, Alžeeria, Iraani, Iraagi ja Afganistaniga. Ka on Euroopa Liidu sõlmitud tagasivõtulepingute rakendamine tihti problemaatiline. Näiteks jaanuari alguses Eesti esitatud palved tagasi võtta kaks Vene kodanikku ootavad siiani Venemaa Föderatsiooni vastust.
Minu hinnangul aitaks tagasisaatmispoliitika tõhustamisele kaasa selle sidumine teiste Euroopa Liidu välispoliitika valdkondadega. Ja loomulikult tuleb arendada kolmandate riikidega koostööd põhimõttel "rohkem rohkema eest, vähem vähema eest" ehk rahvusvaheliselt tuntud põhimõttel "more for more, less for less". See tähendab, et riigi tegevused ebaseadusliku rände ja inimsmugeldamise vastases võitluses peavad olema aluseks talle stiimulite andmisel, näiteks arengukoostöö ja humanitaarabi toetused, viisalihtsustused vms. Arvestades Eesti konsulaarvõrgustikku ja selle väiksust maailmas on selgelt meie huvides, et hakataks laialdasemalt tunnustama Euroopa Liidu ühtset väljasaatmise reisidokumenti.
Eesti toetab samuti väga ideed, et senisest enam tuleb inimese ja tema kodakondsuse tuvastamiseks ära kasutada olemasolevaid Euroopa Liidu infosüsteeme – Schengeni infosüsteemi SIS, viisade infosüsteemi VIS ja Euroopa sõrmejälgede infosüsteemi Eurodac.
Üks põhjus, miks illegaalide väljasaatmine tihti ebaõnnestub, seisneb viibimisaluseta välismaalaste edasiliikumises teistesse liikmesriikidesse. Euroopa Komisjon on rõhutanud, et liikmesriigid peavad suurendama põgeneda võivate välismaalaste kinnipidamise võimekust. Siinkohal on hea meel teatada, et ka meie oleme selle oma tegevusplaani võtnud.
Lõpetuseks, head Riigikogu liikmed, peatun ümberasustamise ja ümberpaigutamisega seonduval. Ma ei hakka ümber jutustama kronoloogiat kõigest sellest, mis alates kevadest on Euroopa Liidus toimunud, kuid tuletan meelde mõningaid konkreetseid otsustusi ja kokkuleppeid. 20. juulil lepiti Euroopa Liidu tasandil kokku 60 000 rahvusvahelist kaitset vajava inimese abistamises nende ümberpaigutamise ja ümberasustamisega. Tulenevalt suvekuudel drastiliselt muutunud olukorrast lepiti 22. septembril kokku veel 120 000 inimese abistamises, aga lisati klausel, et kõigepealt paigutatakse Itaaliast ja Kreekast ümber 66 000 rahvusvahelist kaitset vajavat inimest ning ülejäänud 54 000 paigutatakse ümber aja jooksul, sõltuvalt rändesurvest.
Eesti oli neis otsustusprotsessides aktiivne ja saime ka Riigikoguga kooskõlastatud mandaadi otsusesse. Peamine on siinjuures, et ka edaspidi peavad sellekohaseid otsuseid tegema riigid ühiselt. Meie arusaam oli ja on, et otsustamine on liikmesriikide pädevuses ning peab tuginema Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3, mis ütleb: "Kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks."
Aga lõpetuseks hästi lühidalt ka reaalsest tegevusest. Mul on väga hea meel, et valitsus on põhimõttelisele kokkuleppele saanud tegevuskavas, mis on ka meedias kenasti kajastust leidnud.
Nagu me teame, esmased menetlustoimingud viivad hotspot'ides läbi Itaalia ja Kreeka ametiasutused koostöös Euroopa Liidu agentuuridega. Nende töösse panustab ka Eesti. Eesti on omalt poolt koostanud meile ümber paigutatavate isikute profiilid ja saatnud need koos Politsei- ja Piirivalveameti sideohvitseriga Itaaliasse ja Kreekasse. Oleme otsuste langetamise paremaks läbiviimiseks koostatud ümberpaigutatavate profiilides lähtunud eelkõige sellest, et me tahame aidata inimesi, kes soovivad ise siia elama asuda ja kellel on võimed ja motivatsioon Eestis kohaneda. Eesti eelistab vastu võtta täisperekondi ning inimesi haavatavatest gruppidest, st üksikvanematega pered ning saatjata alaealised või orvud. Ja loomulikult, mis kõige olulisem: need inimesed ei tohi kujutada endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.
Nende praktiliste küsimuste lahendamiseks kirjutasimegi Itaalia kolleegiga 2. oktoobril alla ka leppe, mis võimaldab meie inimestel nii politseist, kaitsepolitseist kui ka Sotsiaalministeeriumist minna Itaaliasse menetlustoiminguid läbi viima. Aga rõhutan veel kord, et otsuse, kas konkreetne inimene tuleb Eestisse või mitte, teeb Eesti. Meie soov on, et Eestisse saabumisel ei paigutata kaitse saanud isikuid kusagile varjupaigakeskusesse, vaid nad läheksid juba nendele leitud elamispinnale. Loomulikult, selle eeldus on, et elamispinnad on leitud.
Mina saan täna siin Riigikogus anda teile kinnituse, et Politsei- ja Piirivalveamet on leidnud sobiva sideohvitseri ja toimub ka ülejäänud inimeste koolitus. Täpset järgmiste kuude ajagraafikut me täpsustame koostöös oma Itaalia kolleegidega. Kui Itaaliaga on protsessid läbi räägitud, ootab meid samasugune töö ees ka Kreekaga ja ÜRO pagulasvoliniku ametiga. Kokkuvõtvalt julgen öelda, et me saame endale võetud ülesandega kenasti hakkama.
Head Riigikogu liikmed! Meie kõigi võimuses on teha nii, et Eesti oleks uus ja turvaline kodu inimestele, kelle elu nende enda kodumaal on muutunud võimatuks. Ja me teeme seda oma tempos – nii, et jõuame abivajajaile pakkuda uue kodukoha ja vajalikku tuge Eestisse elama asumiseks. Igaühelt siin Eestis ootame aga rahulikku meelt ja sallivat suhtumist. Üheskoos saame teha nii, et Eesti oleks siia tulijatele uus ja turvaline kodumaa ning et nad integreeruksid võimalikult kiiresti, muutudes abivajajaist riigi arengusse panustajaiks. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Ken-Marti Vaher, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle teema käsitlemisel on eelkõige dispuuti tekitanud ümberpaigutamise teema. Mulle tundub, et selles diskussioonis ei ole piisavat selgust, millises osas on Eestil pagulaspoliitika üle kontroll – pean silmas nende isikute käsitlemist, kes saabuvad Eesti piirile ja kes paigutatakse ümber vastavalt ministrite nõukogu septembrikuisele otsusele, mis oli omaette pretsedent. Minu küsimus puudutab just nimelt ümberpaigutamist, mille üle Eestil siiski, tundub, piisavat kontrolli ei ole. Teil siseministrina on kindlasti informatsiooni, milline on meie lähitulevik. On teil teavet, kas valmistatakse ette otsuseid, mis puudutavad täiendavaid ümberpaigutatavaid pagulasi? Millal need võimalikud otsused tulevad arutelule ministrite nõukogus? Aitüma!

Täna ei ole minule teada Euroopa Liidu tasandil ühtegi mõtet või aktsiooni, mis viitab, et me peame uuesti selle teema juurde tagasi tulema. Nagu ma oma kõnes ütlesin, ka septembri otsus täiendava 120 000 inimese abistamiseks löödi kahte jakku. Esimeses jaos paigutatakse ümber 66 000 inimest ja 54 000 inimest jäi ümberpaigutamise mõttes ootele. Seega seal on n-ö reservi Itaalia ja Kreeka abistamiseks. Kui peaks mõnest riigist tekkima erakordne surve, siis saab nõukogu kokku tulla ja arutada, kas Itaalia ja Kreeka kõrval on veel mõni riik, keda peaks abistama. Vahepeal oli võimalus, et nende riikide hulka lisandub ka Ungari, aga Ungari soovis ise sellest nimekirjast välja minna, sest Ungarisse inimesi ei jäänud.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud asespiiker! Hea minister! Septembris toimunud erakorralisel justiits- ja siseministrite nõukogu istungil, mis toimus vahetult päev enne Euroopa Ülemkogu kogunemist, te esindasite Eestit. Selleks nõukogu istungiks te saite Euroopa Liidu asjade komisjonilt mandaadi, mille puhul oli selgelt öeldud, et me eelistame vabatahtlikkuse põhjal üksteise abistamist. Paraku toimus sellel nõukogu istungil hääletus. Euroopa Liidu aluspõhimõte on solidaarsus ja meiegi peaks olema solidaarsed oma Euroopa partneritega, paraku me seda ei olnud nelja riigiga: Rumeenia, Tšehhi, Ungari ja Slovakkiaga, kes ei nõustunud Euroopa Komisjoni ettepandud kavaga. Kuid kvalifitseeritud häälteenamusega sai see kava ka neile kohustuslikuks, mille tõttu Slovakkia läheb kohtusse. Millisele mandaadile tuginedes te hääletasite tollel hääletusel selle poolt, et jaotusvõti rakenduks kohustuslikult kõikidele riikidele? Miks te ei eelistanud vabatahtlikkust?

Ma tuginesin sellele mandaadile, mille olid andnud nii valitsus kui ka ELAK. Eesti positsioonilt on endiselt tegemist vabatahtliku panustamisega. Eesti on otsustanud vabatahtlikult selles skeemis osaleda ja Eesti osaleb vabatahtlikult selles skeemis tulenevalt sellest, mis on meie mandaat olnud kogu selle debati ajal, elik lähtuvalt meie suurusest, eelkõige majanduse ja rahvaarvu osatähtsusest Euroopa Liidus. Seega on Eesti otsus osaleda selles skeemis vabatahtlikult täiesti kooskõlas saadud mandaadiga.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea siseminister! 20. juuli otsus ja 22. septembri otsus – võib täheldada kasvavat tendentsi, kui palju inimesi tuleb ümber jagada ...

Hea küsija, palun vabandust! Kuna juhataja peab tagama turvalisuse saalis, siis mul on palve, et see suur fotoaparaat sealt rõdu ääre pealt ära võetaks. Kui see alla kukub, võib õnnetus juhtuda. Palun, annan uuesti sõna küsijale!

Minu küsimus on see, et 20. juulil otsustasime Euroopa Liidus jagada laiali 60 000 inimest, 22. septembril oli neid juba 120 000. Praegu te kinnitasite, et ees ei paista järgmist 22. septembrit, aga vaadates dünaamikat, kui palju on pagulasi juurde tulnud, ma siiski küsin analüütiliselt mõtleva inimesena, millal tuleb see kolmas jaotus. Kas see päev on 22. detsember?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord, nagu ma juba ütlesin, praegu ei ole seda arutluse all olnud. Kui me räägime ümberpaigutatavatest inimestest, siis see puudutab eelkõige ju neid, kes vajavad rahvusvahelist kaitset. Suurel osal inimestest, kes on Euroopa Liitu sisenenud, ei ole õigust Euroopa Liitu jääda, sest neil puudub õigus rahvusvaheliseks kaitseks. Kui me vaatame, kui palju on esitatud Itaalias ja Kreekas rahvusvahelise kaitse taotlusi, siis tundub mandaat või väljakutse, mille Euroopa riigid on endale ühiselt võtnud, olevat täiesti piisav selleks, et tulla praegu toime nii Itaalia kui ka Kreeka abistamisega.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Euroopa Liit on kolmekordistanud Frontexi eelarvet, on loodud sõjaline missioon EUNAVFOR Med, mis saavutas täisvõimsuse suve keskel. Paraku me näeme, et nad ei tegele mitte Euroopa Liidu välispiiride kaitsega, nagu nende ülesanne peaks olema, vaid vastupidi, tegelevad inimsmugeldamisele kaasaaitamisega, immigrantide Euroopasse toimetamisega. Kas te võite öelda, kui palju laevu on nüüd, kui nädal aega on EUNAVFOR Medi teine etapp kestnud, neid laevu läbi vaadatud? Kui palju on neid tagasi saadetud, kui palju on inimsmugeldajaid arreteeritud, võrgustikke paljastatud, ebaseaduslikul teel teenitud raha kinni peetud ja konfiskeeritud?

Aitäh! Seda infot mul praegu kaasas ei ole, seda on võimalik Europolist järele uurida. Europol neid andmeid koondab. Kui vaadata otsa infole, mida Europoli peadirektor tutvustas meile viimasel ministrite nõukogu istungil, siis olid need arvud selles mõttes julgustavad, et tänu täiendavale panusele nii Europoli kui Frontexi operatsioonidesse on üha suurem hulk kurjategijaid kätte saadud ja samamoodi ka kriminaaltulu konfiskeeritud. Rahvusvaheline koostöö on paranenud. Toon ka ühe näite, mis ilmestab seda paremat koostööd. Ühe teise kriminaalmenetluse raames täiendava info vahetamisel liikmesriikide vahel tuvastati Suurbritanniasse jõudnud kaubik, kus olid sees ebaseaduslikult riiki toimetatud inimesed. Nii et infovahetus on tõhusamaks muutunud, aga kui te küsite konkreetseid arve, siis täna mul neid öelda ei ole.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Härra minister! Te mainisite, et Euroopa aluslepingu paragrahvi alusel võib kehtestada ajutisi meetmeid ühe või teise liikmesriigi aitamiseks, kui ta on kriisi sattunud. Ma sean kahtluse alla selle kvoodi ajutisuse või nende inimeste Eestis või ükskõik millises riigis viibimise ajutisuse. Aga mu küsimus on teisest vallast. Kui me teame, et Islamiriik on lausa kuulutanud, et ta infiltreerib nende immigrantide hulka oma võitlejaid, siis millised on Eesti protseduurid? Kes ja kus inimeste tausta uurib? Kellega te infot vahetate ja milline taustauuring tehakse, et vältida radikaalide saabumist Eestisse, radikaalide olemist nende inimeste hulgas, kes Eestisse tulevad? Teatavasti oli Põhja-Iirimaa terrorikampaania haripunktis ainult umbes 100 inimest, kes aktiivselt terroritegevuses osalesid, baski terrorismi haripunktis samuti. Kui me ei räägi mitte sadadest, vaid tuhandetest pagulastest, siis kuidas te garanteerite, et Eestisse ei tule terroriste? (Juhataja helistab kella.)

Uskuge mind, selle protsessi raames on neid inimesi kontrollitud ja kontrollitakse edaspidi rohkem kui ükskõik millise tavapärase rände raames. Kui me räägime ümberpaigutamisest ja ümberasustamise protsessist, siis on lisaks Itaalia ja Kreeka ametivõimude tööle ning ÜRO pagulasvoliniku ameti inimeste tööle oma panuse andnud ka meie politsei ja kaitsepolitsei inimesed. Nad on Itaalias ja Kreekas ülevaatusprotsessi igati kaasatud olnud. Kui me räägime aga võimalikust kurjategijate tulemisest Eestisse või ka teistesse riikidesse, siis selle tõkestamisel on igapäevane koostöö politseiasutuste vahel ütlemata oluline, sellepärast et need inimesed, kes on Euroopa Liidus legaalsel alusel, võivad Euroopa Liidus vabalt liikuda. Ja neid inimesi kontrollida on tunduvalt keerulisem kui neid, kes tulevad siia ümberasustamise või ümberpaigutamise käigus. Veel kord, nagu ma ütlesin, seal on kontroll väga tihe. Kuidas see täpselt toimub, seda ma siin saalis täpsemalt kommenteerida ei saa. Saan ainult öelda seda, et loomulikult Kaitsepolitseiamet kasutab kõiki oma otsekontakte ja ka oma partnerite kontakte, et teha inimeste taust selgeks.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh ettekandjale! Hea minister! Kui sõjapõgenik paigutatakse pagulaslaagrisse ja sealt põgeneb, siis temast ei saa mitte majanduspõgenikku, vaid ta, nagu ma aru saan, ikkagi jääb sõjapõgenikuks. Aga selgitage palun, mis põhjusel sõjapõgenikud pagulaslaagritest põgenevad! Ja kas siis, ütleme, islami kultuuriruumis ei ole rahulikke piirkondi, kuhu nad võiks minna? Kui ei ole, kas me ei võiks pagulaslinnakuid paremaks teha, et inimesed sealt ei põgeneks?

Selle viimase ettepanekuga ma olen sada protsenti päri. Kindlasti võiks teha ja peaks tegema. See ongi töölõik, kuhu eelkõige väljaspool Euroopa Liidu piire tuleks Euroopa Liidul rohkem panustada. Sellest rääkis minu teada eile ja üleeile ka välisasjade nõukogu. Euroopa panus nii Türki, Jordaaniasse, Liibanoni kui ka teistesse kriisikolletesse, kus rahulikumates piirkondades on pagulaslaagrid, peab olema suurem. Neid tuleb rohkem toetada. Mingit küsimust ei ole ja see on ka selgelt välja öeldud. Moodustades miljardieurose fondi abistamiseks, tegid valitsusjuhid kindlasti väga õige otsuse. Aga mitte ainult puhas rahaabi, vaid ka inimeste saatmine sinna, seal hariduse ja kõikvõimaliku humanitaarabi pakkumine on äärmiselt oluline. Selles ma saan teid ainult toetada.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kogu pagulastemaatika arutelu saadab avalikkuses levinud arvamus, et siiatulijad jäävad pikalt meie riigi sotsiaalsüsteemi hoole alla. Kuidas on teie hinnangul siiski tagatud, et inimesed tahaksid siin kiiresti hakata ennast ise majandama, midagi ette võtma, ennast üles töötama? Just nii tuli tegutseda nendel Eesti inimestel, kes teise maailmasõja ja okupatsiooni jalust emigreerusid Rootsi või USA-sse või teistesse riikidesse.

Kõige tugevam ajend on inimeste enda soov paremini toime tulla. Eesti sotsiaalabi võimalused kindlasti ei ole nii suured, et inimesed tahaks jääda ainult sotsiaalabisüsteemile lootma. Inimeste soov saada iseendaga hakkama on kindlasti kõige parem motivaator. Mis meie saame omalt poolt pakkuda, see on tugi kohanemisprogrammi, keeleõppe ja muude haridusvõimaluste näol, samuti töötukassa teenused. Meie saame inimestele ulatada abikäe või kujundlikult väljendudes, meie saame neile ulatada õnge, et nad ise hakkaksid kala püüdma. Ma usun, et Eesti sotsiaal- ja haridussüsteemi inimesed ja kõik teised, kes peavad vastutama nende inimeste integreerumise eest, saavad selle ülesandega kenasti hakkama.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, te mainisite oma sõnavõtus, et umbes 40% illegaalselt saabunutest õnnestub välja saata. Mis saab ülejäänutest?

Ma mainisin ka seda, et Eesti puhul on see näitaja viimastel aastatel permanentselt olnud üle 80%, mõnel heal aastal isegi 95% elik need, kel kästakse riigist välja sõita, need seda ka teevad. Euroopa Liidus rajaneb väljasaatmine reeglina vabatahtlikkusele. Inimest kohustatakse välja sõitma ja ta peab ise riigist lahkuma. Aga mis ülejäänud 60% illegaalidest saab? Eks peamiselt ongi nii, et nad ei täida seda kohustust ja jäävad illegaalidena riikidesse. Kui korrakaitseorganitel õnnestub nad tabada, siis nad saadetakse sunniviisiliselt riigist välja, aga vabatahtlikult täidab selle kohustuse Euroopa Liidus tõesti praegu ca 40% illegaalidest.

Mati Raidma, palun!

Suur aitäh! Palju tänu selle fakti- ja definitsioonirohke sõnavõtu eest! Minu küsimus on selline. Üks asi jäi mulle natukene arusaamatuks, see on ebaseaduslik ränne. Tõepoolest, tegu on suure kriisiga, mille keskmes on sõjapõgenikud. Kas sõjapõgenikud on definitsiooni järgi ebaseaduslikud immigrandid ehk kas ebaseadusliku rände üks komponent ongi sõja eest põgenemine? Kas nad alguses on ebaseaduslikud ja siis kuidagi nn seadustuvad? See on mulle arusaamatuks jäänud. Ehk seletate, et me praegusest olukorrast parema pildi saaksime.

Seda kõike reguleerib Genfi konventsioon. Genfi konventsioonis on see reguleeritud nii – kasutan ingliskeelseid väljendeid –, et inimene on sinnamaani, kuni ei ole esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust, refugee ehk põgenik. Sellest hetkest, kui ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, on ta asylum seeker. Kui see rahuldatakse, siis on ta juba saanud rahvusvahelise kaitse subjektiks ehk ta on saanud õiguse viibida riigis legaalselt. Sinnamaani loomulikult, kuni inimesele ei ole antud õigust viibida riigis legaalselt, viibib ta seal selle staatuse alusel, et ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset. See on n-ö vaheperiood. Kui ta aga ei saa rahvusvahelist kaitset, siis ta on illegaal, kes peab riigist lahkuma.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mina olen maausku. Lugu on selline, et riik eriti ei toeta meid, et saaksime pühasid hiisi taastada, neid korda teha. Aga me saame ise hakkama, läheme kallistame oma puid seal, kus me heaks arvame ja kus me omale energiapuu leiame. Aga nüüd tuleb terve hulk muu-usulisi. Kus kohas nad võiksid palvetamas käia? Kas ehitate neile riigi raha eest mošeed või nad ehitavad need ise? Või kus nad kummardavad, kus nad oma vaiba maha panevad? Sest nemad kindla peale hakkavad kell 6 hommikul palvetama ja õhtul päikseloojangul jälle palvetavad ja päeval teevad vahepalvetuse. Kuidas te seda ette näete? Teie kui siseminister peaksite olema selle kellegagi läbi arutanud.

Ka praegu on Eestis moslemi kogukond olemas – samamoodi, nagu on olemas luteri kogukond, samamoodi, nagu on olemas õigeusu kogukond. Nad kõik mahuvad siia Maarjamaale ära. Me tähistasime ühiselt Maarjamaa 800. aastapäeva. Sõltumata religioonist on Eesti paik elamiseks kõikidele inimestele. Siia mahuvad nii taarausulised, luterlased, õigeusklikud kui moslemid, keda siin juba praegugi on.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Lühidalt: kas Eesti jaoks on pagulane see inimene, kes põgeneb sõja eest Süüriast, või on see suvaline põgenik Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast? Seda esiteks. Teiseks, kui tekib vajadus keegi välja saata – ma räägin just nimelt sellest uuest lainest, uutest pagulastest –, kas Euroopa tasemel on mingid kokkulepped, kas selle väljasaatmise, mis on väga kallis protsess, maksab kinni Eesti või selleks on eraldatud raha Euroopa tasemel?

Esimese küsimuse vastus on väga lihtne. Need inimesed, keda ümberpaigutamise ja ümberasustamise skeem praegu hõlmab, on eelkõige Süüria ja Eritrea kodanikud. Mis puutub kõigisse teistesse Euroopasse jõudvatesse pagulastesse, siis nende puhul lähtutakse üldisest regulatsioonist. Ka Eestis on nii, et kui inimene on ületanud Piusa jõe, siis ei ole vahet, kas ta on vietnamlane või sudaanlane, me kohtleme teda täpselt samamoodi. Kui piiri ületanud esitavad rahvusvahelise kaitse taotluse, siis rakendub nende puhul ühesugune mehhanism. Inimeste tagasisaatmise kohta on Eestis olemas selge regulatsioon, mille kohaselt tagasisaatmise peaks kinni maksma tagasisaadetav ise. Aga kui tal raha ei ole, siis maksab Eesti riik, sest kui tal ei ole õigust Eestis viibida, siis on meie huvides, et ta ikkagi lahkuks.

Austatud minister, ma tänan teid kõne ja vastuste eest! Lubage Riigikogu poolt soovida Eesti võrkpallimeeskonnale palju jõudu Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri tänaõhtuseks mänguks! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkaisteminister Margus Tsahkna!

Lugupeetud aseesimees! Head rahvasaadikud! Lugupeetud ekstsellentsid! President Lennart Meri oli ettenägelik riigimees ja siin saalis on täna juba kõlanud tema väljaütlemised. See tsitaat, millega ma tahan oma ettekannet alustada, kirjeldab päris hästi meie ühiskonnas praegu valitsevat olukorda ja seepärast ma ei jäta võimalust kasutamata ja tsiteerin president Lennart Meri sõnu, kui  ta siinsamas kõnetoolis 2001. aastal kõnet pidas: "Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Ja on kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku."
Euroopat on tabanud teise maailmasõja järgne suurim põgenikelaine. See ei jäta puutumata ka Eestit, kuna me oleme osa Euroopast. Selles segaduses peame meeles pidama, et oleme oma põhiseaduses kokku leppinud: meie eesmärk on tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Pagulaskriis on proovile pannud nii Euroopa Liidu riikide omavahelise ühtsuse kui ka ühiskonna ühtsuse tervikuna. Ma olen viimaste kuude jooksul kohtunud kümnetel rahvakoosolekutel Eesti inimestega, et arutada, kuidas me sellest katsumusest koos läbi tuleme. Kas meil on piisavalt enesekindlust saada üle ehmatusest ning taastada kõikumatu usk ja vankumatu tahe, mida me iseseisvuse taastamisel rahvana üles näitasime? Eesti rahvas on hakkama saanud keerulisematelgi aegadel, mil meid on valitsenud võõrad jõud. Me mäletame aegu, kui Eestisse toodi meie arvamust küsimata sisse sadu tuhandeid inimesi, kes ei osanud meie keelt ega pidanud meie kommetest. Need jäljed on meie ühiskonnas veel tänagi, kuid sügavamad jäljed on meie meeltes. Seepärast on mulle täiesti arusaadav, miks meie inimesed ei ole valmis avasüli immigratsioonilainele vastu minema.
Rahva ettevaatlik reaktsioon ei ole viha, see on alalhoiuinstinkt. Kõige valem tee on hakata kohut mõistma, kes on õigem eurooplane ja kes on suurem eestlane, kes armastab rohkem pagulasi ja kes neid rohkem neab. Lahendus ei seisne ju selles. Lahendus seisneb selles, et me oskame väikese rahvana selle suurte segaduste aja üle elada nii, et me säilitame oma väärikuse ja, mis peamine, rahva ühtsuse. Ühtsusest on täna puudus nii Euroopas kui ka Eestis. Ühtsus aga ei tähenda seda, et me peame pimesi ning oma arvamust maha surudes nõustuma kõigega, mis meile öeldakse. Solidaarsus ei saa olla peale sunnitud, see peab olema vaba tahe.
Täna istume ka ise Euroopas selle laua taga, kus otsuseid tehakse, ning peame lisaks solidaarsusele selgelt väljendama, mida me tegelikult mõtleme. Kuid mingem Euroopa ajaloos natukene tagasi. 2008. ja 2009. aastal maailma tabanud majanduskriisi järel rääkisid paljud, et Euroopa Liit sellest tervena välja ei tule ning ühisraha euro aeg võib läbi olla. Seda ei juhtunud. Euroopa Liidus ja ka Eestis tegime ühiselt ja selge mõistusega karme otsuseid ning olukorrast tuldi välja. Jah, see võttis aega ja tähendas nii mõnelegi riigile väga valulikku perioodi, kuid Euroopa Liidu majandus on nüüdseks stabiliseerunud.
Täna seisame uue ühise probleemi ees ning Eesti inimesed tahavad kuulda asjadest nii, nagu need on, ilma ilustamata. See on alus, et ära teenida rahva usaldus. Ja meie peame julgema välja öelda, mida me mõtleme, nii Eestis kui ka Euroopa Liidus. Islamiriigi ja al-Assadi terrori eest on kodudest lahkunud ligi 12 miljonit inimest, kellel ei ole vähimatki lootust lähiajal koju tagasi pöörduda. Kuid lisaks sõjapõgenikele on liikvele läinud ka suur hulk majanduspõgenikke, kes otsivad paremat elu Euroopas. Schengeni välispiirid ei pea, inimkaubandus on kontrollimatu, Junckeri ja Merkeli retoorika pagulaskriisis on olnud kergelt öeldes vastuoluline. See on tekitanud ootust ja lootust, et Euroopa on võimeline kõiki põgenikke vastu võtma. Tagajärg on miski, mida oodata ei osatud.
Lisaks Kreekale ja Itaaliale on immigrantidest tulvil ka teised Euroopa riigid. Euroopa riigid kehtestavad omavaheliste piiride kontrolle, mis on väga kaugel ühtse Euroopa ideest, mille eest me oleme seisnud. Peame ka ausalt tunnistama, et Euroopa Komisjoni plaan rakendada pagulaste Euroopa-sisese ümberjagamise mehhanism ei ole lahendus Süüria põgenike probleemile. See ei ole lahendus nendele 12 miljonile inimesele, kes on sõja eest oma kodudest põgenenud. Neid inimesi aitab läänemaailma reaalne sekkumine stabiilsuse saavutamiseks ning tegelik, mastaapne abi piirkonna pagulaslaagrites. Pagulaste ümberpaigutamine on Euroopa-sisene solidaarsusakt, millega leevendatakse mõne riigi migratsioonikoormust. Nii tulebki sellesse suhtuda ja sellest ka ausalt rääkida.
Viimaste kuude jooksul on paljud Eesti inimesed tegelnud sellega, et ka meie oleksime valmis põgenike vastuvõtmiseks. Selle aluseks on selge põhimõte, et siia saabunud inimesed oleksid motiveeritud kohanema, õppima selgeks eesti keele, asuma tööle ning austama meie kultuuri ja kombeid. See on nii meie kui ka eelkõige nende inimeste huvides, kes siia tulevad, sest et Eesti on selline riik, kus räägitakse salakeelt, milleks on eesti keel. Seda keelt räägib maailmas miljon inimest ja siin saab hästi hakkama siis, kui seda osatakse. Eesti on valinud tee, et me ei loo suuri pagulaslaagreid, vaid võtame need inimesed oma kogukondadesse vastu siis, kui me selleks valmis oleme. Meie eksperdid kontrollivad inimeste tausta Itaalias ja Kreekas, vastav leping Itaaliaga on alla kirjutatud. Me soovime vastu võtta abivajajaid, kes on tegelikud sõjapõgenikud. Me soovime vastu võtta täisperesid. Kogu selle tegevuskava aluseks on eesti keele õppimine, tööle minek ning lastele eestikeelse hariduse andmine.
Jah, see kõik on meile uus olukord. Kindlasti tuleb ette probleeme, aga me peame olema valmis neid lahendama käigult õppides. Eestil peab olema ka laiem migratsioonipoliitika tegevusplaan. Meil on vaja ühist teekaarti – kokkulepet, mis aitab hoida Euroopa tegelikku ühtsust ning samas seista ka Eesti huvide eest.
Esitan teile 12 avatud ettepanekut, et kujundada ühine poliitika ja selles olukorras koos edasi minna.
Esiteks, Eesti peab jätkama konservatiivset immigratsiooni-, keele- ja kodakondsuspoliitikat. Konservatiivne rändepoliitika tähendab seda, et me soodustame nende inimeste Eestisse elama asumist, kes on valmis ning võimelised panustama Eesti arengusse ja kes aitavad kasvatada meie majandust. Soodustame ennekõike sellise kvalifitseeritud tööjõu saabumist Eestisse, kellest on meie tööturul kõige suurem puudus ning keda Eesti ettevõtjad vajavad. Teisalt on vajalik ära hoida nende inimeste Eestisse tulemine, kes tahavad siia tulla halbade kavatsustega ja oleksid ohuks riigi julgeolekule või sotsiaalsele toimimisele. Tuletan meelde, et aastaid on Eestis kehtinud sisserände piirarv, mis on igati mõistlik hoob rändepoliitika teadlikuks juhtimiseks.
Teiseks, Euroopa Liidu ja Eesti jaoks on elutähtis rakendada kõik jõud migratsioonikriisi algpõhjuste leevendamiseks, eeskätt Süürias. Kolmandaks, Euroopa Liit peab viivitamatult kehtestama tõhusa kontrolli Schengeni välispiiride üle, panustama pagulaste abistamisele kriisikollete pagulaslaagrites ning saatma Euroopast välja siia illegaalselt saabunud majandusimmigrandid. Neljandaks, Euroopa Liidu aluslepingu järgi kuulub sisepoliitika iga liikmesriigi kompetentsi. Peab säilima liikmesriikide õigus otsustada ise oma immigratsioonipoliitika üle, pidades silmas nii liikmesriikide suveräänsust kui ka omavahelist solidaarsust. Euroopa Komisjonil ei ole pädevust ega õigust kehtestada liikmesriikidele automaatselt immigrantide laialijagamise kvoote. Viiendaks, lähiajaloos pretsedenditu ulatusega rändekriis vajab Euroopa Liidult otsustavat panustamist selle põhjuste likvideerimisse. Muutunud olukord nõuab Euroopa Liidult aastate 2013–2020 finantsperspektiivi ülevaatamist, tuleb luua võimalus suunata rohkem vahendeid pagulaskriisi mõjude leevendamiseks. Peame vajalikuks, et Euroopa Komisjon tuleb välja sellekohase initsiatiiviga. Kuuendaks, Eesti peab kehtestama lisaks juba ettenähtud immigratsioonikvoodile ka pagulaste vabatahtliku vastuvõtmise piirarvu. Piirarvu seadmisel olgu oluliseks tingimuseks Eesti võimekus saada hakkama ümberasustatavate ja ümberpaigutatavate pagulastega. See annab meile kindla teadmise, kus asub pagulaste ümberjagamise protsessis meie suutlikkuse piir. See peab olema meie ühine otsus, mis tuleb langetada ilma igasuguse populismi ja päevapoliitikata.
Seitsmendaks, Eesti peab kehtestama nn turvaliste riikide ja piirkondade nimekirja, mille kodanikud ei vaja kaitset ja kellele ei anta varjupaika. Samasugune regulatsioon on vaja kiiremas korras ellu viia ka Euroopa Liidu tasemel ja selle kohta on ka Euroopa Komisjon oma ettepaneku teinud. Kaheksandaks, Eesti peab tagama reaalse piirikontrolli võimekuse Euroopa Liidu välispiiril, lisaks peab Eesti olema valmis teostama ajutist piirikontrolli ka Euroopa Liidu sisepiiridel, kui selleks vajadus tekib. Ma tõesti loodan, et seda vajadust ei teki. Üheksandaks, Eestilt rahvusvahelise kaitse saanud isikud peavad läbi tegema kohanemisprogrammi. Nad peavad omandama kahe aasta jooksul eesti keele tasemel, millega on võimalik Eestis hakkama saada. Kümnendaks, õigusliku kaitse saanud isikud saavad aastase elamisloa. Elamisloa pikendamise menetluses võetakse arvesse keeleõppes ja kohanemisprogrammides osalemise tulemused, samuti see, kuidas pagulased on austanud meie õiguskorda. Üheteistkümnendaks, Eesti peab aegsasti kehtestama seadusandliku regulatsiooni, et tagada meie kultuuriruumi tavade ja turvalisusreeglite järgimine. Ma pean siin silmas avalikes kohtades näokatete kandmise keeldu, samuti naiste ümberlõikamist ja sundabielusid. See kõik on vaja läbi arutada. Kaheteistkümnendaks, õigusliku kaitse saanud isikud saadetakse pärast nende kodumaal stabiilsuse saabumist nende elukohta tagasi.
Need on kaksteist avatud ettepanekut, et seda arutelu jätkata. Me peame seda arutelu pidama, lähtudes kainest mõistusest ja tervetest arusaamadest. Ma loodan, et me suudame anda oma panuse Euroopas põgenikelainega toimetulekuks, kuid kõige olulisem on see, et me oleksime ühtsed, et me suudaksime aidata inimesi, kes tõesti abi vajavad. Ja kõike seda tehes tuleb meil jääda inimlikuks, usaldada üksteist ja meeles pidada, et me peame hoolima Eestist ja tervest Euroopast. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Aitäh, härra minister! Ma pean ütlema, et need 12 punkti olid esimene sisuline ja asjalik jutt, mida ma siin saalis valitsuse esindajalt olen kuulnud kogu selle immigratsiooniteemaga seoses. Suuremale osale neist võiks alla kirjutada küll. Mul on küll tõsine kahtlus, kui paljud nendest punktidest on Euroopa Liidus tegelikult jõustatavad, sest tänaseks päevaks enam ei ole vabatahtlikkust. Visegrádi riikidele on peale sunnitud seesama võti, millele Eesti n-ö vabatahtlikult alla kirjutas, ja me ei saa enam vabatahtlikkusest rääkida. Aga tuleksin meie siseküsimuste juurde. Teatavasti on Sotsiaalministeerium see ministeerium, kes põhiliselt vastutab siia saabunud inimeste paigutamise ja integreerimise eest. Kas te oskate meile öelda, kui palju on omavalitsusi, kes on nõus inimesi vastu võtma? Ja missugune on ettevõtmise rahaline lahendus: kui palju maksavad omavalitsused ise ja kui palju maksab valitsus? Ning mis see summa ühe inimese kohta teatud perioodil on? Kas saaksite meile ülevaate anda?

Omavalitsustega läbirääkimised käivad. Küsimus ei ole ju mitte selles, kas omavalitsused tahavad või ei taha meile tulevaid inimesi vastu võtta. Küsimus on selles, kuidas me suudame Eestisse tulijatele tagada sellise elukeskkonna, et nad sulanduksid meie ühiskonda. Me oleme lähtunud sellest, et nendel inimestel peab kõigepealt olema tugiisik, tugiperekond, kes aitab neil kohaneda sellega, kuidas Eestis elu käib. Teiseks peab neil olema elementaarne eluase. Kolmandaks peab eluaseme lähedal olema võimalik õppida eesti keelt ja ideaalsel juhul on sealkandis ka töökoht. Lisaks jah-sõna öelnud omavalitsustele, kelle arv on kasvamas, on meil ka rida ettevõtjaid, kes on välja käinud erinevaid töökohtade võimalusi.
On väga tähtis, et me saaksime siin kõik aru, et meie kui väikese ühiskonna huvides on see, et siia tulnud inimestel tekiks motivatsioon õppida ära eesti keel. Siis me anname neile võimaluse minna tööle ja mis kõige tähtsam, me anname nende lastele võimaluse saada haridust. Eestis saab haridust eesti keeles kõige paremini.
Nendest kriteeriumidest lähtudes ma ütlen, et me oleme valmis selle aasta lõpus vastu võtma inimesi, kes tulevad siia ümberpaigutamise ja ümberasustamise programmi alusel. Aga ma ütlen ka seda, et kogu see olukord on meile uus. Eks me õpime käigu pealt, kui kogeme tegelikke probleeme. Me oleme oma süsteemi üles ehitanud paindlikult, et suuta reageerida. Iga siia tuleva inimesega paneb Euroopa Komisjon kaasa 6000 – 10 000 eurot just nimelt kohanemist soodustava tegevuse jaoks. See on see raha, mida me kasutame nende inimeste vastuvõtmise kulude katmiseks. Osa sellest rahast läheb omavalitsustele, osa otsesematele vastuvõtjatele. Näiteks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on valmis aitama umbes 20 perekonna majutamisel ja neid ka muul moel toetama. Nii et me oleme kavandanud sellise paindliku ja mõistliku, vastavalt vajadustele vastuvõtmise süsteemi. Mis on väga tähtis rõhutada: me oleme riik, kes on valinud just nimelt sellise samm-sammult pagulaste vastuvõtmise tee. Me võtame siia vastu need pagulased, kelle vastuvõtmiseks me oleme valmis. Siia ei saabuta korraga, vaid meie eelistus on pered, eelkõige Süüria sõjakoldest pärit pered. Ja neidki inimesi me võtame siin vastu perede kaupa siis, kui me oleme valmis neid vastu võtma.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Jah, skeemina paberi peale panduna on see kõik väga ilus, aga mul on väga tõsine kahtlus, et me piirdume vaid Süüriast pärit põgenikega, sh just Süüriast pärit kristlastega. Minu teada meie siseminister sõlmis Itaalias lepingu, mille kohaselt me läheme ja toome Lampedusa saarelt ära inimesi, kes on sinna kogunenud, ja need ei ole põhiosas teps mitte Süüriast, vaid Aafrikast, sh Ekvatoriaal-Aafrikast. Need on hoopis teistsugused inimesed. Aga küsimus on puhtpraktiline. Kuidas Eesti, kus on kaks inimest, kes oskavad korralikult araabia keelt, mõtleb hakkama saada keeleõppega? Kuidas Eesti koolisüsteem, kus toitlustamised on hanke korras läbi viidud, kavatseb hakkama saada islamiusuliste halal-toidu pakkumisega?

Ega me oma süsteemi põhjalikult muuta ei saa. Ma arvan, et need konkreetsed küsimused, mis te tõstatasite, ei ole esmased probleemid, mida me peame lahendama nende perekondade vastuvõtmisel. Ma ei ole väga mures laste ja noorte keeleõppe pärast, kuna lapsed ja noored on võimelised kiiresti keelt omandama, eriti kui nad on selle keele keskkonnas. Pigem peame kriitiliselt üle vaatama metoodikad, mis meil on olemas, et täiskasvanutele teha selgeks eesti keel vähemalt sellel tasemel, et nad saaksid siin hakkama. Ja see tase on A2 kuni B1. Mina isiklikult toetan B1-taset, mis tuleks vähemalt kahe aasta jooksul saavutada. Kõik need muud on väiksemad probleemid ja küllap need lahenevad, seda just meie väikese ühiskonna paindliku asjaajamise tulemusel. See ei ole põhiteema, millega me peaksime täna tegelema. Mis puutub noortesse ja lastesse, siis kõige olulisemaks pean ma seda, et neist ei saaks koolikiusamise objektid. Selles on kogu ühiskonnal väga suur roll ja see eeldab kõikide asjakohaste teemade läbirääkimist.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rõhutasite korduvalt, et me peame olema väga inimlikud migrantide vastu. Siit minu küsimus. Te peate ministrina olema sama inimlik eestlaste vastu. Kui tulevad tagasi Eesti pagulased, kes tööd otsides või muidu raske elu pärast siit on põgenenud, kas nendele laienevad ka need toetused, mida te praegu pakute aafriklastele? Kui Eesti inimene tuleb koju tagasi, kas talle antakse tugiisik, kes aitab tal kohaneda? Te olete sotsiaalkaitseminister, kas te annate tugiisiku eluheidikutele, kes luusivad prügikastide ümber, ning perekondadele, kes ei suuda maksta elektriarveid ja kellel lülitatakse elekter välja? Kas te olete ministrina teinud viimastel kuudel midagi selleks, et nendele inimestele,  kellel ei ole kusagil elada, antakse eluase? Kas te olete midagi teinud selleks, et anda tööd nendele, kes pole seda saanud? Miks me inimesi ebavõrdselt kohtleme? Kõigi vastu ju peaks inimlik olema.

Hea küsija! Ma kinnitan, et ma olen inimlik ka teie vastu. Päris tõsiselt! Jah, me teeme tööd selle nimel, et kõigi inimeste elu Eestis oleks parem. Me oleme teinud väga palju ka selleks, et Eesti inimestel, kellel on raske, oleks võimalik hakkama saada. Siinsamas Riigikogu saalis tuleb veel sellel sügisel lugemisele mitu sellesisulist seaduseelnõu. Aga see ei ole tänane teema. Ma kinnitan, et mingisugust erikohtlemist ei tule. Aga me peame lähenema sellele teemale ka enda väikese ühiskonna vaatevinklist. See on meie enda huvides, et inimesed, kes siia tulevad, sulanduksid Eesti ühiskonda. Need inimesed ei saa mingisuguseid erilisi toetusi, me ei loo neile mingit eriliste toetuste süsteemi, nagu te üritate siin inimestele kärbseid pähe ajada. Need inimesed, kes siia tulevad, hakkavad siin elama elamisloa alusel. Minu ettepanek on anda neile aastane elamisluba. Siis saame selle pikendamisel kontrollida, kuidas inimene on hakkama saanud ja kuidas ta on järginud meie reegleid. Need inimesed asetuvad meie sotsiaalsüsteemi nagu kõik teised abivajajad. Meie kõigi huvides on, et nad saaksid jalad alla, saaksid töö. Tööd, mida teha, Eestis on. Usu mind, tööd on väga palju, pigem on küsimus selles, kas meil on töötegijaid.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma peaks kiitma Isamaa ja Res Publica Liitu volikogu istungil vastuvõetud deklaratsiooni eest, mille kohaselt IRL teeb ettepaneku, et pagulaste vastuvõtu ülempiir oleks aastas 400 inimest. See on tõesti kiiduväärt ja mul on hea meel näha koalitsioonis mingitki konservatiivset ja kainet mõtlemist. Samamoodi on väga tervitatav teie ettepanek kehtestada elamisloa tähtajaks üks aasta – kahe käega poolt. Kuid te olete koalitsioonierakonna esimees ja üks ministritest. Millal need ettepanekud pannakse Stenbocki majas valitsuse laua peale ja mis saab siis, kui ülejäänud kaks partnerit ei kiida neid heaks? Kui kaugele te olete valmis minema, et seista omaenda seisukohtade ja meie ehk siis riigi ja rahva huvide eest?

Minu sõnavõtu mõte oli see, et peaksime endale teadvustama, millises olukorras Eesti hetkel asub. Kõige valem tee on minna praegu Eesti-sisese poliitmängu peale, et kes kõige rohkem millegi eest seisab. Need ettepanekud, mis ma täna teile siin saalis esitasin, nende mõte on kutsuda erakondi, aga ka ühiskonda laiemalt üles mitte passiivselt või isegi vastu seistes jälgima, mis ümberringi toimub, vaid kehtestama oma tee, oma poliitika, oma põhimõtted. Kindlasti ei ole see mitte ainult ühe erakonna asi ajada. Sellepärast ma nimetasingi neid ettepanekuid avatud ettepanekuteks. Kõik need 12 ettepanekut puudutavad kõiki teemasid, mille üle Eestis praegu arutletakse. Uskuge mind, nagu ka paljud teist, olen minagi käinud kümnetel rahvakoosolekutel seda probleemi arutamas. Need küsimused on inimestel suus ja peas. Ma tõesti ei taha siin ajada mingit erakonnapoliitikat, see peaks olema, nii nagu ka tänase arutelu mõte on, erakondadeülene teema, sest me oleme selles olukorras praegu kõik koos.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Eestlane ei ole kindlasti sallimatu rahvas. Vastuvõetavate pagulaste arv sõltub meil riigi rahalisest võimekusest ja seda tuleks ka ausalt tunnistada. Momendil on majandus languses, kärbitakse, koondatakse jne. Kas te oskate öelda, kui suur võiks olla summa, mille me võiks kulutada pagulaste vastuvõtmise ja toetamise peale, nii et see Eesti riigile üle jõu ei käi? Oleks hea saada konkreetne vastus. Sellest summast tegelikult ju kõik sõltub, tunnistame ausalt.

Hea küsija! Mina arvan, et suurem eesmärk on saavutada enesekindel positsioon ja teadlik tegevus. Ainult raha lugemine ei ole põhiline. Nende inimestega, kes tulevad ümberjagamise ja ümberpaigutamise programmi alusel Eestisse, paneb Euroopa Komisjon kaasa, nagu ma ütlesin, 6000 – 10 000 eurot. Seda just nimelt nende esmaste kulude katteks. See raha ei panda nendele inimestele taskusse või nende kontole, vaid antakse vastuvõtjariigi kätte. Ma loodan, et nendest summadest enamikul juhtudel piisab, et esmased kulutused teha. Riigikontroll tegi analüüsi immigratsioonipoliitika mõjust Eesti sotsiaalsüsteemile ja märkis, et see mõju ei ole suur. Kui me teeme asju õigesti, kui me alustame õige jalaga, siis peaksid need inimesed valdavas osas meie ühiskonnas ise hakkama saama, mis tähendab seda, et meil ei ole nendega seonduvaid suuri kulutusi. Nii et pigem on küsimus laiem. Küsimus on tegelikult selles, kuidas Euroopat tabanud sisserändelainele piir ette panna.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! On tõsiasi, et üks inimene või üks riik ei suuda aidata kõiki, aga igaüks suudab aidata kedagi. Samas ei ole ma nõus sellega, et inimesed, kes esitavad küsimusi, olgu siis Riigikogus, meedias või rahva koosviibimistel, saavad külge sildi "sallimatu". Tegelikult on küsimuste esitamise ajend ju valitsuse ebaselge ja vähene info ning plaani puudumine. Või kui see plaan on olemas, siis on seda suhteliselt hästi varjatud. Kas te olete minuga nõus, et eri erakonnad isegi valitsuskoalitsioonis annavad erinevaid sõnumeid. IRL-i ettepanek on aastas vastu võtta 400 inimest, samas valitsuse tekstis räägitakse kahe aasta jooksul 500-st. Niisugused sõnumid tekitavad inimestes küsimusi ja muret. Kas te olete nõus, et valitsuse jagatud info on ebapiisav?

Kogu see olukord on meie jaoks uus. Ma olen nõus ja väga paljude Eesti inimestega rääkides ka kogenud, et inimesed ei saa aru, kuhu lõpuks välja jõutakse, mis on kaugem perspektiiv. Eestis on ju väga palju inimesi, kes mäletavad neid aegu, mida ma ka oma ettekandes meelde tuletasin, ehk siis seda aega, kui meie käest ei küsitud, kui palju inimesi Eestisse sisse tuua. Need arvud olid hoopis teistsugused. Siis oli tegu sadade tuhandete inimestega.
Teine tõsiasi on see, et olukord muutub ju pidevalt. Ega meil ei ole täpset ülevaadet, millise konkreetse sammuga tuleb näiteks kuu aja pärast välja Euroopa Komisjon. Me peame sellest kõigest ausalt rääkima. Ma arvan, et valitsus ja riigiametnikud on andnud endast parima, et valmistada meid ette olukorraks, mis niikuinii saabub. Küsimus on, kus on piir. See numbrimaagia, kas on 150 või 300 või 550, ei aita meid väga palju edasi. Sellest tulenevalt ei olegi meie ettepanek mingis numbris kinni, vaid see on avatud ettepanek arutada läbi, mis on meie tegelik võimekus.
Meil on aastaid seaduse tasemel kehtinud immigratsiooni piirarv, milleks on 0,1% alalisest elanikkonnast. See kehtib ka täna. See on maksimumtase. Valitsus saab vaid selle tasemeni seda arvu suurendada. Praegu on see näitaja 0,75%. Aga see ei puuduta seda konkreetset teemat, see on analoogia. Põhiküsimus, mida ka teie küsisite, on see, kus on piir, mis on lagi, kui palju me suudame aidata, kui palju me suudame inimesi vastu võtta. See ongi arutelu koht. Ma olen nõus, et infot, mida tuleks jagada selles infomüras, on väga palju ja tervikpilti Eesti inimestel tegelikult ei ole. See teebki inimesi murelikuks. Nii et ikka ja jälle peab neid asju seletama. Minu ettekande mõte oli ka see, et me lepiksime kokku, mis on meie tegevusplaan, mis on meie põhimõttelised otsused, mis teed pidi me edasi läheme, et me ei oleks pidevalt iga päev uute probleemide ees.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Homme on Riigikogu saalis kaks eelnõu, numbritega 57 ja 81, mis käsitlevad täna siin jutuks olevat teemat. Pikemalt räägitakse sellest, milliseid sotsiaalseid ja tervishoiuteenuseid pagulastele pakutakse jne. On ka kirjas, et nende hariduse maksab kinni riik. Mis allikast makstakse kinni kõik need sotsiaal- ja tervishoiuteenused? Kas see allikas on haigekassa, riigieelarve, Euroopa Liidu sotsiaalabi fond? Tuleb see raha riigieelarvest või kohaliku omavalitsuse eelarvest?

Kui te peate silmas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust, siis valitsus lisas sinna ka konkreetsed kohustused nendele inimestele, kes siia tulevad. Neil on kohustus õppida eesti keelt ja osaleda kohanemisprogrammides. Kui vaja, siis tuleb neil läbi teha tervisekontroll. Kõik need kulutused tulevad Eesti riigieelarvest. Nendel inimestel, kes siia tulevad, on ka õigus saada erakorralist meditsiiniabi ja elementaarseid tervishoiuteenuseid, need makstakse kinni haigekassast.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimehe Eero Jansoni!

Austatud istungi juhataja, Riigikogu liikmed, ministrid, head kuulajad! Suur tänu selle võimaluse eest täna teie ees seista! Ma ei esinda siin kõnepuldis mitte ainult MTÜ-d Eesti Pagulasabi, vaid laiemalt neid organisatsioone, mis rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saajatega iga päev kokku puutuvad. Peale Eestisse jõudnud pagulaste pakume humanitaarabiprogrammide kaudu oma abikätt ka kaugemal abi vajavatele inimestele, praegu Ukrainas sisepõgenikele ja Türgis Süüriast põgenenud inimestele. Seega võib öelda, et meil on küllalt hea ülevaade nii inimestest, kes peavad asjaolude sunnil – sõja või tagakiusamise tõttu – oma kodu maha jätma ja turvalistesse riikidesse siirduma, kui ka probleemidest, mis nende ees Eestis kohanemisel seisavad.
Kuid alustan kaugemalt ja küsin, miks meil eetilises plaanis tuleb pagulasi aidata. Filosoof John Rawls on välja pakkunud küllalt universaalse mõtteeksperimendi, mille abil selliseid küsimusi lahendada. Lühidalt öeldes, kuidas me otsustaksime eetiliste küsimuste ja ühiskondlike reeglite üle siis, kui me ei teaks, millisesse positsiooni me ise selles küsimuses satume, kui me ei teaks, kas sünnime turvalises riigis või keset sõda, oleme rikas või vaene, mees või naine, puudega või mitte?
Niisiis, astugem teadmatuse loori taha ja küsigem, missuguse pagulaste vastuvõtu süsteemi eest te kõneleksite, kui te ei teaks, kas te olete pagulaste vastuvõtja või ise pagulane. Teisiti küsides, kui te ise peaksite kunagi tagakiusamise või sõja eest pagema – nii nagu põgenesid kümned tuhanded Eesti inimesed maailmasõja ajal –, siis missugust vastuvõttu te eeldaksite ja ootaksite, kas sooja tervitust ja esialgset tuge oma elu uuesti ülesehitamisel või hangude ja tõrvikutega vihast rahvamassi, kes süüdistab teid kõigis maailma hädades? Millist süsteemi me siis tahame?
Kuigi me praegu räägime pagulaste ümberpaigutamisest ja -asustamisest kui millestki uuest, ei ole pagulaste vastuvõtt Eestis tegelikult midagi enneolematut. Eesti on põgenikke vastu võtnud juba 1997. aastast, kui ratifitseeriti Genfi pagulasseisundi konventsioon ja võeti vastu pagulaste seadus. Samas on viimased 18 aastat Eestile esitatud varjupaigataotluste arv olnud erakordselt väike, olles püsivalt väikseim Euroopa Liidu riikide seas, vaatamata sellele, et oleme piiririik. Samas tähendab see, et meil on olnud praeguseks juba 18 aastat aega pagulaste vastuvõtu süsteem läbi mõelda ja välja arendada. Areng, vaatamata pikaajalisele poliitilise tahte puudumisele pagulasi aidata, on olnud tõepoolest märgatav. Kui veel kolm aastat tagasi viskasime kaitse saanud inimesed pärast positiivse otsuse tegemist sisuliselt tänavale, siis viimase paari aastaga – suures osas on see töö toetunud just nimelt vabaühendustele – oleme suutnud välja arendada küllaltki mõistliku tugisüsteemi. See on süsteem, mis toimib juba praegu ja millesse saame kaasata ka ümberpaigutamise ja -asustamise raames saabujad. Meil ei ole vaja hakata leiutama jalgratast, sest see on meil juba olemas.
Järgmise kahe aasta jooksul võtab Eesti ümberpaigutamise ja -asustamise programmide raames vastu umbes pool tuhat kaitset vajavat inimest. See on ligikaudu kaks lennukitäit inimesi. Olgem ausad, Euroopa ja globaalse rändekriisi kontekstis on see väga väike panus. Ometi, kui me aitame turvalises Eestis oma eluga uuesti edasi minna kas või ühel sõjapõgenikul, siis see tähendab vähemalt ühte inimest, keda me oleme aidanud.
Samas on see pool tuhat inimest arvestatav hüpe Eesti süsteemile, võttes arvesse, et viimase 18 aasta jooksul on pagulasstaatus antud vaid ligi 130 inimesele. Küsimusi, millele peame seetõttu veel mõtlema, on küllaga. Omalt poolt toon välja vaid mõne olulisema põhimõtte, millele peaks pagulaste vastuvõtmisel ja ka valitsuse tegevuskavas suuremat tähelepanu pöörama.
Esiteks, pagulaste nn valimine, nii palju kui see üleüldse võimalik on, ei tohi põhjustada inimeste diskrimineerimist usutunnistuse, nahavärvi ja muude selliste tunnuste alusel. Valik peab lähtuma üksnes rahvusvahelise kaitse vajadusest ja mitte millestki muust. Inimõigused, sh õigus paluda varjupaika, kehtivad võrdselt kõigi kohta.
Teiseks, nii palju kui vähegi võimalik peame arvesse võtma pagulaste endi soove ja olemasolevaid sidemeid ühe või teise riigiga. Tahtevastane ümberpaigutamine ühte või teise liikmesriiki eesmärgiga kvooti täita ei ole mõistlik sõjapõgeniku enda ega ka vastuvõtva riigi seisukohast. Eestisse tulek peab olema teadliku otsuse tulemus.
Kolmandaks, pagulaste elama paigutamine Eesti sees peaks lähtuma esmajoones töö- ja koolikohtade ning tugivõrgustiku ja keeleõppevõimaluste olemasolust. Me ei tohi inimesi paigutada mõnda omavalitsusse vaid seepärast, et seal on olemas sobilik eluruum. Ilmselt on just suuremad linnad need kohad, kus pagulastel on lihtsam kohaneda.
Neljandaks, eesti keele oskus loob eeldused kaitse saajate edukaks sisenemiseks tööturule ja on seetõttu iseseisva toimetuleku seisukohast võtmetähtsusega. On oluline, et keeleõpe oleks tasuta, hästi kättesaadav, kvaliteetne, intensiivne ja paindlik. Kõikide nende punktidega on meil seni olnud probleeme: kursusi pole olnud piisavalt, nende tase on kõikunud ning paljud neist ei ole sobinud tööl käivatele või nullbaasilt keelt õppivatele pagulastele. Selmet muuta keeleõpe pagulastele kohustuslikuks, tuleb meil tagada, et pagulastel oleks reaalne ligipääs sobilikele tasuta ja kvaliteetsetele keeleõppevõimalustele. Senine kogemus näitab, et kaitse saajatel on suur motivatsioon keelt õppida ja tööle hakata. Nii et loogem neile need võimalused. Samuti peab keeleõppele mõeldes muidugi juurutama koolides keelekümblusmeetodeid, et saaks ka seal keelt nullbaasilt õpetada.
Viiendaks, oluline on kasutada ära iga pagulase potentsiaal, andes neile võimaluse oma haridusteed siin alustada või jätkata pooleliolevat ning leida siin oma kompetentsusele ja varasemale töökogemusele vastav töö. Ei tohi lükata neid lihtsalt esimese lihttöö poole, mis olemas on. Vaatamata esialgsetele kulutustele, mida riik pagulaste vastuvõtmisel teeb, näitavad teiste riikide kogemused, et pagulastest saavad peagi maksumaksjad ja võrdväärsed panustajad riigi majandusse. Pagulased ei ole riigile koorem, vaid eriti meie vananevat ja vähenevat rahvastikku arvestades võimalus ja investeering.
Kuuendaks, saabujate väikese arvu tõttu on meil võimalus pakkuda neile kohanemiseks n-ö rätsepaülikonda. Iga saabuv pagulane peaks siia jõudes saama enda kõrvale ühe või mitu tugiisikut, kes oleksid abiks meie keerulisest sotsiaalsüsteemist läbinärimisel ning aitaksid muul viisil tema elu uuesti üles ehitada. Meil on võimalus hinnata iga inimese vajadusi individuaalselt. See on võimalus, mida paljudel praegu pagulasi vastu võtvatel riikidel ei ole. Me ei pea kedagi kätel kandma, küll aga peame toetama neid oma elu ülesehitamisel.
Pidagem ka meeles, et integratsioon on kahesuunaline protsess. See võib küll kõlada klišeena, kuid ükskõik kui hästi pagulased õpivad eesti keelt, ükskõik kui kiiresti nad sisenevad tööturule, on nende kohanemisel määrava tähtsusega ühiskonna püüd neid mõista ja neile toeks olla, olenemata nende päritolust. Kahe nädala või isegi kuuga ei õpi keegi meist selgeks uut keelt ega suuda täielikult kohaneda uue elukeskkonnaga – vahet pole, kas tegemist on pagulasega või tavarände teel riiki saabunud uussisserändajaga. Kohanemine ja keeleõpe on pikaajalised protsessid, mille edu eelduseks on inimlik ja lugupidav suhtumine. Seetõttu on mul väga hea meel öelda, et meie poole on viimaste kuude jooksul pöördunud sajad ja sajad inimesed, nende seas on ka inimesi siit saalist, kes on pakkunud oma vaba aega, et hakata pagulaste tugiisikuks või õpetada neile eesti keelt. Samuti on meie poole pöördunud suur hulk ettevõtjaid, kes soovivad pagulastele tööd pakkuda. Seega võin teile kinnitada, et meie hulgas on väga suur hulk avatud maailmavaate ja siira abistamissooviga inimesi. Nende abi ja toega suudame ka tulevased saabujad Eesti ühiskonnas omaks võtta.
Kuid vajadus muutuste järele on paratamatu. Meie ümber on liiga palju vaenuõhutust, mis päädis septembri alguses Vao Keskuse süütamisega. See pärsib siiatulijate kohanemist ja lükkab siit eemale meie enda kodakondseid. Eestist väljaränne on teatavasti tunduvalt suurem kui Eestisse sisseränne ning arvestatavat rolli selles, et tekib soov siit lahkuda, mängib ka meie avalik mõtteruum, mis on, kui kasutada Sten Tamkivi väljendit, ussitama läinud. Palun ärgem laskem sellel edasi ussitada!
Aga muutusi vajab ka meie laiem migratsioonikäsitlus. Ikka ja jälle näeme rännet probleemina, vaatamata sellele, et terve inimkonna ajalugu on migratsiooniajalugu. Ikka ja jälle kriminaliseerime me varjupaigarännet, vaatamata sellele, et tegemist on inimestega, kes on kodunt kaugel ja vajavad seetõttu meie mõistmist ja abi. Ikka ja jälle paneme me varjupaigataotlejaid, sh väikelapsi – näiteks alles hiljuti nelja-aastase lapse –, kinnipidamisasutusse, kuigi tegemist ei ole kurjategijatega ja kuigi kinnipidamisele on terve hulk laialt tunnustatud alternatiive. Ikka veel on kuulda juhtumitest, kui kaitset vajavad inimesed on saadetud piirilt tagasi, ilma et neil oleks olnud reaalset võimalust oma olukorda selgitada. Ikka veel ei ole me lubanud oma piirile sõltumatuid vaatlejaid, kes võiksid tagada, et kõikide saabujate õigused oleksid kaitstud. Ikka veel hoiame me varjupaigataotlejaid pikka aega töötuna, kuigi selleks puuduvad ratsionaalsed põhjendused ja argumendid. Seega, küsimusi, mida on veel vaja arutada, on meil küllaga. Omalt poolt oleme valmis igakülgselt osalema neile lahenduste otsimisel.
Head Riigikogu liikmed! Need pool tuhat inimest, kelle Eesti kahe järgmise aasta jooksul vastu võtab – need kaks lennukitäit – on vaid väga väike osa maailma ligi 60 miljonist põgenikust. Pakkugem neile tuge ja abi, mida nad väärivad ja vajavad, mitte seetõttu, et me peame või et keegi Brüsselist meilt seda nõuab, vaid seetõttu, et meil jätkub hoolivust ja sõbralikkust abivajavate inimeste suhtes. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile kirjutas meedia pagulasperedest, kes olid alustanud liikumist Lõuna-Euroopast Soome. Üks pere, kes liikus läbi Saksamaa, on juba kohal, teine pere jõudis Eestisse ning on siin, tõesti, nn kinnipidamiskohas. Lapsed pidid haiged olema, sooje riideid ei olevat, ja kui nende sugulased, kes on Soomest siia tulnud, on tahtnud neile ravimeid anda, siis ka seda ei ole saanud teha. Millist lahendust te siin näete? Just Eesti on nüüd nende inimeste meelest ju see riik, kuhu ükski pagulane tulla ei taha.

Aitäh küsimuse eest! Selle Iraagi pere olukord on musternäide Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi suuremate puudujääkide kohta. Varjupaigataotlejatel ei ole mitte mingisugust sõnaõigust, kuhu riiki nad võiksid minna, kuigi mõnes riigis elavad näiteks nende perekonnaliikmed, seal on olemas nende sugulaste võrgustik või ka sõbrad-tuttavad, kelle abil oleks kohaneda tunduvalt lihtsam. Selle asemel kehtib hetkel veel Dublini konventsioon, mis on suuresti läbi kukkunud, sest inimesed siiski lähtuvad sellest, kus neil oleks kõige lihtsam hakkama saada ja kus neil on tugivõrgustik. See probleem tegelikult viitab juba laiemale, Euroopa Liidu probleemile, siin on vaja ka lahendusi Euroopa Liidu tasandil, alternatiive Dublini konventsioonile.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ekspert! Te juba puudutasite päris mitut probleemi, üks nendest on piirilt tagasisaatmine. Me oleme teiega sel teemal rääkinud. Tegelikult ei ole olukord muutunud, meil ei ole reaalselt inimõiguste aspektist ülevaadet, kui palju inimesi saadetakse piirilt tagasi või kui paljud liiguvad siit läbi nn voogudena ja keda me ei taha tunnistada põgenikeks, selleks et nad siit kiiresti läbi läheksid. Aga minu küsimus on veidi laiem. Te olete eksperdina kokku puutunud ka Ukraina teemaga. Idaukrainlased on Ukrainas sisepõgenikud ega ole seal väga teretulnud. Kui suur võiks teie ennustuse kohaselt olla reaalne ukrainlaste voog Eestisse, kui me tunnistaksime, et Ida-Ukraina põgenikel ei ole Ukrainas turvaline ja hea?

Aitäh! Ukraina kontekstis on Eesti natuke eriline riik, sest väga paljudel ukrainlastel on siin sugulased, nad on siin käinud ja neil on meie riigiga seoseid. Ometi teame, et ukrainlasel on praegu peaaegu võimatu riigist lahkuda ja jõuda mõnda Euroopa Liidu riiki, sh Eestisse. Üks lahendusi Eesti seisukohast oleks see, kui me lihtsustaksime pererännet, et inimestel, kes elavad Donetski või Luganski oblastis, oleks võimalik sealt lahkuda ja kui neil on siin sugulasi, siis nendega taasühineda. Aga muidugi, laiemalt viitab see jällegi suuremale probleemile. Me oleme praegu Euroopas loonud sellise süsteemi, mis on sisemiselt vastuolus. Ühelt poolt oleme Genfi konventsiooni ja inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi tunnustanud inimeste õigust paluda varjupaika, teiselt poolt ei lase me neid ligi sellele süsteemile, et me saaksime nende taotlusi menetleda. See on ju ka tegelikult see laiem põhjus, miks inimesed tulevad üle Vahemere ja võtavad ette sellise ohtliku reisi Euroopasse. Neil ei ole turvalisi ja seaduslikke rändeteid, kuidas siia tulla ja varjupaika paluda. Need võimalused võiksid olla humanitaarviisad, mida saaks välja anda ka ukrainlastele, kes on sõjapiirkonnast pärit, aga samuti näiteks perede taasühendamise lihtsustamine ja muud sellised meetodid. See on tegelikult terve n-ö tööriistakast, mille abil saaks lihtsustada abi ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste liikumist turvalistesse riikidesse.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Härra Janson! Te mainisite, et inimesed on valmis pagulaste heaks oma vaba aega panustama. Maailma on teiste inimeste raha eest muidugi väga tore parandada, minu teada seda vaba aega Eesti maksumaksja siiski kompenseerib. Mul on selline küsimus. Te esindate mittetulundusühingut, aga mingit tulu te ikkagi kuskilt saate. Teie viimane majandusaasta aruanne, mis on kättesaadav, on 2014. aasta kohta. Ma vaatasin, et teie käive oli umbes 41 000 eurot. Oskate te meile rääkida, kui palju see on kasvanud 2015. aastal, kui suur on Eesti maksumaksja osalus teie tulus ja kui palju sellest kulub töötasudele? Äkki te oskate meile öelda isegi seda, kui palju see kasvab järgmisel aastal?

Aitäh! Ma küll ei näe, et meie mittetulundusühingu finantsküsimused oleksid praegu päevakorras, aga võin öelda, et me tegutseme esiteks annetuste baasil ehk inimesed annetavad meile ja teiseks tegutseme projektide baasil. Väga suur osa eelarvest on näiteks sihttoetus Ukrainas humanitaarabi andmiseks. Sellistest osadest meie eelarve koosnebki. Kõik see, mis on meile näiteks annetatud kampaania "Ukraina heaks!" raames (see kampaania algas aasta aega tagasi), ongi läinud Ukrainasse.

Austatud Riigikogu, me arutame Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepanekul Eesti migratsioonipoliitikat. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Ma seda aitamise filosoofiat heameelega jagaksin ja jagan, aga headus ei ole alati nii ühene motiiv ei vastuvõtjatel ega sissetulijatel. Seepärast on mul kaks küsimust. Esiteks, kuidas maandada neid riske, mis on seotud sellega, et inimesed ei tule ka pagulastena mitte ainult heade kavatsustega, ehk milline on teie koostöö julgeolekuasutustega, kaitsepolitseiga? Milline see on siiamaani olnud ja kui tähtsaks te seda motiivi peate? Teiseks, kui läheb siiski hästi ja pagulasvoog taandub, siis kas te ei näe ohtu, et pagulaste vastuvõtmise süsteemist võib kujuneda iseennast genereeriv tootmisharu, mis hakkab ka siis, kui vajadust ei ole, nõudma meie igapäevaseid pagulasi ehk peamotiiviks ei kujune enam mitte maailma parandamine, vaid selline elatusallikas?

Aitäh! Kõigepealt riskidest. Nagu siseminister siin juba ütles, nende inimeste taotlused, kes nende kahe süsteemi või programmi raames (ümberasustamine ja ümberpaigutamine) Eestisse saabuvad, on juba menetletud, neile inimestele on tehtud taustakontroll ja nendega seotud riske on hinnatud. Muidugi, kui ilmneb, et mõni konkreetne inimene on tulnud Eestisse pahade kavatsustega, siis kuulub ta juba Politsei- ja Piirivalveameti ning kaitsepolitsei huviorbiiti. Selliste probleemidega need asutused tegelevadki. Mis puudutab seda, kas pagulaste aitamine võib olla elatusallikas, siis me võime samamoodi küsida, kas näiteks humanitaarabi andmine on osa inimeste elatusallikas ja kas Päästeametis töötamine on kellegi elatusallikas. Ma usun, et ükski tuletõrjuja ei oota selleks, et tema palk säiliks, seda, et mõni maja süttiks.

Jaak Madison.

Austatud ettekandja! Te mainisite oma kõnes, et me ei saa valida vastuvõetavaid isikuid nende rahvuse, päritolu või religiooni alusel, mis jällegi läheb vastuollu mitme ministri väljaütlemisega, et tegelikult me peaksime eelistama just nimelt kristlasi. Ma tuletan alustuseks meelde, et me kõik siin, 101 rahvasaadikut, oleme andnud vande jääda truuks Eesti Vabariigi põhiseadusele, mis ütleb väga selgesti, et me peame tagama eesti rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade. Samas ei tea ma, kui palju on eesti kultuuril seost näiteks islamiga. Mina tõesti seisan ihu ja hingega selle eest, et eesti kultuur ei oleks segunenud teistega ega saaks rikutud võõra religiooni ehk islami poolt. Seega, mis on teile tähtsam, kas järgida Eesti Vabariigi põhiseadust ja Eesti rahva tahet ja soovi või sellest üle sõites võtta isikuid vastu nende taustast olenemata?

Aitäh! Väga suunav küsimus. Tõepoolest, me ei saa minna Kreekasse ja Itaaliasse ning öelda, et me tahame kristlasi. ÜRO ja teised inimõigusi kaitsvad organisatsioonid ei lähtu siiski mitte sellest, mis on inimese usutunnistus, nahavärv või muu selline karakteristik, vaid sellest, kas ja millist abi ta vajab. See saabki olla ainukene kriteerium, millest lähtuda. Eesti võtab vastu, nagu ka eelnevad kõnelejad on öelnud, inimesi peamiselt Süüriast, Eritreast ja Iraagist. Süüria ja Iraagi olukorda, ma arvan, teavad kõik. Eritrea on selline väike põhjakorealik riik, mis näiteks ajakirjandusvabaduse edetabelites asub lausa Põhja-Koreast tagapool ja kust lahkuda on peaaegu võimatu. Nii et me lähtume sellest, kas inimene vajab kaitset, mitte millestki muust.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mittetulundusühingutel ja kolmandal sektoril laiemalt on kindlasti väga oluline roll selliste olukordade ja probleemide lahendamisel. Ma tänan teid, et te olete siin olnud riigile ja ühiskonnale toeks! Te mainisite oma kõnes vabatahtlikke ja ütlesite, et neilt on laekunud sadu avaldusi. Mis te arvate, kui palju ikkagi praegu vabatahtlikke vaja oleks ja kuidas me suudaksime kõige paremal võimalikul viisil teie ja riigi koostöös need vabatahtlikud ka välja koolitada, et parimat tulemust saavutada?

Aitäh küsimuse eest! Tugiisikud on mõeldud rahvusvahelise kaitse saajatele, selleks et toetada nende kohanemist Eestis. Ma ütlen lihtsalt teile teadmiseks, et tugiisikud ei tee midagi pagulaste eest ära, vaid nad on ikkagi selleks, et toetada neid meie süsteemis orienteerumisel. Tugiisikuid pakuvad pagulastele kaks MTÜ-d. Esiteks, Johannes Mihkelsoni Keskus, kes teeb seda Euroopa Liidu rahastuse toel ja on teinud seda juba aastaid, ja teiseks meie, kes me teeme seda vabatahtlikkuse pinnalt. Mis puudutab seda, kui palju vabatahtlikke või tugiisikuid oleks vaja, siis Johannes Mihkelsoni Keskuses on praegu circa 30 inimest, kes seda tööd teevad. Süsteem toimib niimoodi, et igal pagulasel või pagulasperekonnal on üks tugiisik, aga see ei tähenda, et iga tugiisik tegeleks ainult ühe pagulasperega, nad võivad tegelda korraga mitme perekonnaga. Kui ma ütlesin, et Johannes Mihkelsoni Keskuses on neid 30, siis see tähendab, et juba on inimesi, kes on seda tööd teinud, aga selle aasta lõpus ja järgmise aasta alguses koolitame meie välja veel vähemalt 40 inimest, kes suudaksid seda tööd teha. Nii et kahe organisatsiooni peale kokku on 70 inimest, mis, ma arvan, hetkel katab täiesti vajaduse ära. Eriti arvestades, et tugi on vajalik umbes esimesed kuus kuud, see ei peaks kestma kaks aastat. Seetõttu tugiisikud ka roteeruvad selle aja jooksul.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Te väitsite, et pagulastel on tugev töömotivatsioon ja nad ei ole ühiskonnale koormaks. Ometigi, 500 pagulast, keda Eesti on nõus vastu võtma, lähevad meie ühiskonnale maksma minimaalselt 12 miljonit eurot. See on suur koormus. Kuidas te tagate selle, et nende töömotivatsioon säilib, kui nad tööle minnes peaksid kaotama toetused üüri ja korteriremondi eest tasumiseks, samuti mööbli ostmiseks jne? Miks te arvate, et Eesti pagulased on teistsuguses situatsioonis või teistsuguse käitumismalliga kui näiteks Saksamaal, kus tööminister kinnitas, et nende inimeste haridustase on väga madal, nendele sobivaid töökohti ei leidu ja Saksamaale tähendab miljoni pagulase lisandumine miljoni töötu lisandumist?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma juba ettekandes ütlesin, just teiste riikide kogemused näitavad seda, et pagulaste vastuvõtt elavdab riigi tööturgu ja pagulased ei võta töökohti ära riigi teistelt elanikelt. Seda on näiteks kinnitanud üks Taani väga pikaajaline uurimus, longitudinaalne uuring. Võite selle üles otsida, Mette Foged ja Giovanni Peri 1991. aastast 2008. aastani seda uuringut tegid ja see annab väga hea ülevaate, kuidas Taani on üle 20 aasta pagulasi vastu võtnud ja mida see on teinud või, täpsemalt öeldes, andnud nende tööturule. Ühelt poolt saame toetuda teiste riikide kogemustele, teiselt poolt saame toetuda nendesama 130 inimese vastuvõtu kogemusele, mis Eestil viimase 18 aasta jooksul olemas on olnud. Sellelt baasilt võime küll öelda, et sugugi mitte kõik inimesed, kes praegu Vao Keskusest välja kolivad, ei vaja seda toetusmehhanismi, mille riik neile on ette näinud, st mitte kõik nad ei vaja seda esialgset tuge, näiteks üüri eest tasumisel. Küll aga loodan ma väga, et nad kasutavad keeleõppe raha ja vajaduse korral ka tõlkeraha, mis neile sealtsamast on ette nähtud. Aga teistes küsimustes on pagulaste või rahvusvahelise kaitse saajate õigused, sotsiaalsed õigused vähemalt, täpselt samad, mis on Eesti alalistel elanikel. Kui nad seda tahavad või, täpsemalt öeldes, kui nad vajavad, siis nad saavad kasutada toimetulekutoetust ja muid asju samadel alustel kui Eesti alalised elanikud. Nii et ei ole vaja karta, et siin oleksid mingisugused erimeetmed või et nad jääksidki elama ainult sotsiaalabist. Arvestades, et alates selle aasta aprillist on pärast kuue kuu möödumist ka varjupaigataotlejatel töötamise õigus, siis tegelikult praktika – see, mis on alates aprillist olnud – näitab meile juba, et varjupaigataotlejad sisenevad väga hea meelega ja väga suure motivatsiooniga tööturule. See on ka n-ö keeleõppe seisukohast väga hea, sest keeleõpe töökollektiivis on efektiivne.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on lihtne ja ma tahaks saada konkreetset vastust. Arvamusfestivalil küsiti Tartu abilinnapealt, kes pagulaskontingendiga peaks tegelema, kas ta teab, et Tartus on juba üks neljaliikmeline Süüria pere. Ta kuulis seda üllatusega. Kui ta koju jõudis, selgus, et see perekond ongi Tartus kohal. Lähenes aga 1. september. Kas see on teie meelest normaalne, et omavalitsusjuhid saavad alles tagantjärele teada, mis MTÜ-d on nende omavalitsuses n-ö juba paika pannud?

Aitäh küsimuse eest! Kui inimese rahvusvahelise kaitse taotlus saab positiivse vastuse, ta saab siin kaitse, siis ta saab elamisloa. See on tähtajaline elamisluba ühest kuni kolme aastani. Nii nagu kõikidel teistel Eesti inimestel, kes elavad siin kas kodanikena või elamisloa alusel, on ka pagulastel õigus kolida täpselt sinna omavalitsusse, kuhu nad tahavad minna. Siin ei ole piiranguid, nad ei ole seotud ainult selle ühe omavalitsusega. Samuti ei ole see selline otsus, mida teevad MTÜ-d. Selle otsuse teevad need inimesed ise, praeguse praktika järgi koostöös vähemalt Vao Keskusega. Mis puutub ümberpaigutatavatesse ja ümberasustatavatesse pagulastesse, siis neile hakkab elamispindu otsima üks Sotsiaalministeeriumi partner. Hange kuulutatakse välja vist alles selle kuu lõpus või järgmise kuu alguses. Neile peaks elamiskoht olema leitud juba siis, kui nad Tallinna lennujaamas maanduvad. Kuidas see kõik täpsemalt välja kujuneb, seda me näeme tõenäoliselt praktilise töö käigus. Aga jah, mis puutub sellesse Tartu juhtumisse, siis nagu ma ütlesin, tegelikult saab omavalitsus ju sellest inimesest teada siis, kui see inimene registreerib ennast sinna elama. Muidugi oleks pagulaste puhul ääretult oluline, et omavalitsust teavitataks, kui selline võib-olla ka erivajadusega perekond või inimene sinna territooriumile kolib. Tuleks viia omavalitsuse esindajad kokku ka selle pere või üksikinimese tugiisikuga, et saaks arutada edasisi samme, nii et kõigil oleks lihtsam kohaneda. Samuti tuleks teavitada seda kooli ja vaadata ka, et näiteks keelekümblusmetoodika sinna kooli jõuaks, vajaduse korral muidugi.

Austatud Riigikogu! Küsimustele vastamiseks ettenähtud 20 minutit on möödunud. Palun vabandust Urve Tiiduselt, Märt Sultsilt, Raivo Põldarult ja Marianne Mikkolt! Aitäh, Eero Janson, ettekande eest! Edu teile teie töös!
Avan läbirääkimised. Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepaneku kohaselt saavad läbirääkimistel kõigepealt sõna fraktsioonide esindajad. Valdo Randpere, Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun! Lisaaeg kolm minutit.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mina tahan täna rääkida eelkõnelejatega võrreldes mõnes mõttes lihtsamatest asjadest, aga samas asjadest, mida ma paljuski ise olen kogenud ja näinud.
Üks mu hea sõber käis paar kuud tagasi Iirimaal, läks seal pubisse ja sattus rääkima kellegi kohaliku iirlasega, kes peale lühikest sissejuhatust avaldas mõtte, mida ma nüüd tsiteerin: "Meil siin Iirimaal on tulevik tume. Kõik ärksamad kohalikud noored on lahkunud välismaale ja asemele on kolinud õudne kamp umbkeelseid eestlasi." Ma vaatan siin saalis ringi ega suuda eestlasi sellele kirjeldusele päriselt nagu vastama panna. Kas me ikka oleme nii umbkeelsed ja õudsed? Aga selle iirlase arvates me oleme. Ta rääkis veel natuke minu sõbraga, kellel tekkis peale paari minutit kindel veendumus, et see inimene ei olnud tegelikult ühtegi elusat eestlast varem oma silmaga näinud, aga see ei seganud tal seisukohta võtmast.
See tuleb mulle natuke tuttav ette, kui ma olen kuulanud mitte nüüd just seda tänast debatti siin, aga seda debatti, mis on Eestis käinud võib-olla viimased pool aastat. Suure osa ka meie debattides osalejate, n-ö arvamusliidrite peamine iseloomustav joon on see, et isiklikud kogemused neil puuduvad, aga seda korvab kuhjaga eelarvamuste pagas. Nende eelarvamuste baasil on hea ja lihtne minna kaitsma oma n-ö sinisilmset kodumaad mingite õudsete teistsuguste eest, kes on hordidena siia teel.
Võtkem kas või sellised lihtsad näited, mida tihti debattides tuuakse Rootsi kohta. Sealset olukorda tunnen ma oma kogemuste põhjal eriti hästi, suudan võrrelda ning mul tekib paratamatult küsimusi. Eestis öeldakse tihti, lausa väljend on, et vaadake, mis on juhtunud Göteborgis ja mis on juhtunud Malmös. Ma ei ole kindel, kas need inimesed, kes nii ütlevad, on ise kunagi Göteborgis või Malmös käinud. Kui nad seda teinud ei ole, siis ma soovitan neil see sõit ära teha ja pärast vaadata, kas nad siis ikka veel ütlevad, et vaadake, mis on juhtunud Göteborgis ja Malmös. Minul endal on selline eelarvamus, et ma ei julge öösel Koplisse minna. Aga ma annan endale aru, et see on minu eelarvamus, tõenäoliselt on see minu lollus ja piiratus, mis takistab mind öösel Koplisse minemast. Ma võib-olla peaksin selle tee ette võtma.
Kuna ma ise olen üks väheseid siin saalis, kes on ka tegelikult põgenik olnud, siis ma tahan natuke rääkida sellest, mis tunne on olla põgenik. Mina põgenesin 1984. aastal Eestist. Põgenesin sellepärast, et Eesti oli okupeeritud, mulle ei meeldinud Nõukogude Liit ja see, et siit ei tohtinud lahkuda. Siit lahkumine ja põgenemine oli tol ajal kuritegu, see oli kodumaa reetmine ja selle eest võis karistada kuni 15-aastase vabaduskaotusega või isegi surmanuhtlusega.
Vahetult peale teist maailmasõda võttis Rootsi vastu ligi 80 000 põgenikku, peamiselt Eestist, aga ka mujalt Baltikumist. Paljud neist inimestest lahkusid hiljem Rootsist, läksid edasi Ameerikasse või Austraaliasse. Nad ei teinud seda mitte sellepärast, et Rootsi oleks neid halvasti vastu võtnud, vaid sellepärast, et tollal kardeti ka kolmanda maailmasõja puhkemist ja kardeti Nõukogude Liidu lähedust. Sel ajal said Ameerikasse minna ainult terved ja tugevad, sest Ameerika ei võtnud vastu ükskõik keda. Tõepoolest olid sel ajal ka Rootsi põgenikepoliitikal oma ratsionaalsed jooned. Põgenikud ei tohtinud minna elama suurlinnadesse. Göteborg, Stockholm ja Malmö olid eestlastele esialgu suletud. Samamoodi oli neil keelatud tegelda poliitikaga.
Aga nüüd võrdleks arve ja mõtleks ka Eestis peetavale debatile selle üle, mida põgenikud ühele riigile kaasa toovad. 1984. aastal, kui mina Rootsi läksin, võttis Rootsi vastu 12 000 põgenikku, vastav arv Soomes oli sel ajal 4. Sel aastal võtab Rootsi vastu tõenäoliselt 80 000 põgenikku, Soome ligi 4000. Ometigi on Soomes tööpuudus suurem kui Rootsis. OECD on ühes oma raportis välja toonud, et tänu põgenike vastuvõtule teenib iga Rootsi majapidamine umbkaudu 800 eurot aastas lisatulu, see on 10 000 Rootsi krooni. Rootsi heaoluühiskond tõenäoliselt variseks kiiresti kokku, kui ei oleks sisserändajaid, kes tihtipeale teevad ära selle lihtsama ja madalama palgaga töö, mida rootslased ise teha ei taha.
Debatt põgenike teemal Eestis on suures osas olnud hüsteeriline ja ülepingutatud. Me räägime lõppkokkuvõttes ju ikkagi mõnesajast hädasolevast inimesest, kes suure tõenäosusega meie ühiskonda nii sulanduvad, et 99% meist nendega iialgi kokku ei puutu.
Ma tahan natuke esile tõsta või kiita mõnda organisatsiooni või gruppi, kes on selles debatis esindanud minu meelest väga mõistlikku ja õiget suunda. Näiteks kirikuorganisatsioonid. Mulle on väga meeldinud see, kuidas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on ulatanud abikäe ja näidanud selles debatis kristluse kõige paremaid külgi: armastust ja abivajajate aitamist.
Ma tahan Eesti poliitikutele ja kõigile eestimaalastele soovitada, et käitume ja räägime nii, et need, kes siia põgenikena tulevad, tunneksid ennast kaitstuna, mitte meie poolt ohustatuna. Tihti on ju räägitud sellest, et pagulased tulevad siia ja ohustavad Eestit. Mulle on sellest debatist jäänud küll niisama tihti mulje, et hoopis meie oleme neile ohtlikud.
Ma arvan, et mulle isiklikult juba minu vanuse tõttu ei antaks luba lapsendada mõnda sõjapiirkonnast pärit orbu, vähemalt mu naine arvab, et mulle seda luba ei antaks. Aga ma tahan tegelikult tõmmata pagulasteema ja lapsendamise vahele selle paralleeli, et kui kedagi lapsendada – ka pagulasi vastu võttes riik tegelikult need inimesed omamoodi lapsendab –, siis ei tuleks käituda nagu mingid talendisaate kohtunikud. Aitame neid, kes abi kõige rohkem vajavad. Ärme katsume välja otsida ainult neid, kes kõige paremini mattidel kukerpalli oskavad lasta. Aitäh!

Palun, Mart Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ei pälvi just sugugi kõigi tähelepanu, nagu me näeme. Mul on selline tunne, et vähemalt mõni fraktsioon on läinud lahendama Eesti tööjõuvajaduse küsimusi ja nad teevad praegu mingit teist tööd.
Aga tuleme tänase päevateema juurde. Me saime tänasest arutelust teada nii mõndagi huvitavat, muu hulgas seda, kes on siis süüdi, et ka meile tulevad immigrandid. See oli al-Idrisi, kes kunagi Eesti kaardi peale joonistas.
Nali naljaks. Ma võtan märksa tõsisema tooni ja ütlen, et kes külvab tuult, see lõikab tormi. Kes külvas tuult aastatel 2011–2012 ja karjus: "Araabia kevad! Demokraatia tuleb! Diktaatorid kukuvad!"? Need olid Euroopa Liidu riigid. Euroopa lennukid käisid pommitamas Liibüas, susisid Süürias – õilsatel eesmärkidel. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Nad vallandasid selle, mida me praegu tunneme immigratsioonikriisi nime all. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Kes lõpetas piiride valvamise Vahemerel, kui oleks tulnud võtta tuhandete ja tuhandete immigrantidega koormatud laevu sleppi, viia need inimesed tagasi Liibüa randa või kusagile mujale ja aidata neil seal eluga toime tulla? See oli Euroopa Liidu riikide piirivalve, kes lõpetas piiri valvamise ja hakkas neid inimesi Euroopasse transportima, selle asemel, et viia nad sinna, kust nad olid tulnud. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Euroopa Liit on põikpäiselt aastakümnete vältel keeldunud arengumaade, kolmanda maailma maade ettepanekutest, lausa nõudmistest lõpetada diskrimineerivad kaubanduspiirangud, tollipiirangud, ja teha investeeringuid mitte ainult korporatsioonidele kasulikel tingimustel, mis laostavad nende riikide majandust, vaid ka nende riikide majandust edendavaid investeeringuid.
Need on põhjused, miks me oleme täna silmitsi nende probleemidega. Süüdistada Eesti rahvast selles, et ta kainelt olukorda hindab, on küüniline ja moraalitu. Täpselt nagu on küüniline ja moraalitu rääkida sellest, et 1944. aastal läksid eestlased Rootsi ja veel kusagile mujale. Need inimesed läksid ega saanud mingeid tugiteenuseid ega tugiisikuid, neid ei võtnud vastu mingid MTÜ-d. Perekonnad sageli lahutati, mehed läksid metsatööle, naised läksid hotellidesse koristajateks. Nad hakkasid kohe tööle ja mitte keegi ei tundnud muret selle pärast, kuidas nad hakkama saavad, kuidas nad keele selgeks saavad jne.
Valdo Randpere, ei maksa pead vangutada. Sina läksid tööle komsomoli keskkomiteesse – või mis komitee see oligi – kindla plaaniga ära hüpata. Erinevalt minust, kes sigitas lapsi, kasvatas neid, püüdis neist teha Eesti patrioote ja seisis selle eest, et Eesti jääks Eestiks ka siis, kui igal aastal tuli kümneid ja kümneid tuhandeid immigrante mujalt Nõukogude Liidu avarustest. Minul on põhimõtteliselt erinev mõtteviis. Süüdistada meid selles, et me kanname seda mõtteviisi – 75–80% eestlasi kannab seda mõtteviisi – ka täna, on moraalitu. Kes külvab tuult, see lõikab tormi.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kui praegu Eesti rahva tahtega ei arvestata, kui parlamendis ja valitsuses Eesti rahvast järjekindlalt, korduvalt ja korduvalt üle rullitakse, siis juhtub see, mis on juba juhtumas Euroopas. Me näeme, kuidas terve hulk Euroopa riike pöörab Euroopa Liidule selja. Me näeme, kuidas tuhanded ja tuhanded inimesed protestivad elluviidava poliitika vastu.
Härra Janson, teile teadmiseks: jah, tõepoolest, inimkonna ajalugu on migratsiooni ajalugu, aga inimkonna ajalugu on ka sõdade ajalugu. Inimkonna ajalugu on ka impeeriumide tekkimise ja lagunemise ajalugu. Soovitan lugeda Spenglerit, see on nüüd eesti keeles kättesaadav. Spengler on öelnud – ma palun see kõigil kõrva taha panna –, et ei ole midagi võimsamat kui hõimutunne, rahvustunne, sest mis tahes impeeriume ka ei ehitataks, need lagunevad ja nende varemetel sünnivad hõimutunde baasil ikka uuesti ja uuesti rahvusriigid. Võtke heaks või pange pahaks, Eesti rahvas on salliv, Eesti rahvas on kannatlik. Aga Eesti rahvas on ka kaine mõistusega ega lase ennast lollitada roosadel hipiajastu ideoloogiatel ja doktriinidel. See on Eesti rahvast elus hoidnud ja ma võin teile kinnitada, et see hoiab meid elus ka edaspidi, vaatamata kogu ajupesule, mis praegu käib. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud ettepaneku pikendada istungi aega päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut on meil vaja hääletada.
Austatud Riigikogu! Teen ettepaneku pikendada käesoleva istungi tööaega päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Istungi tööaeg on pikendatud päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Jätkame läbirääkimisi. Mihkel Raud, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Kallis härra spiiker! Armsad kolleegid! Ma ei saanud hommikul oma printerit tööle ja selle tõttu loen ma oma jõuetu kõne maha iPadi pealt. Selle leiutas, muide, Steve Jobsi nimeline mees, Süüria immigrandi poeg. Aga olgu.
Tänase koosviibimise mõte, vähemalt niipalju kui mina olen aru saanud, on teha esimene ja nii mõneski mõttes hiljaks jäänud katse leida erakondadeülene konsensus küsimuses, kuidas tegelda Euroopat tabanud pagulasprobleemiga. Terve suve oleme üksteist ühelt poolt tolerastideks ja rahvuse reetjateks ning teiselt poolt natsideks ja FSB agentideks sõimanud. See sõim on olnud ilmselt vajalik, vajalik just selleks, et aur välja lasta. Ma väga loodan, et see on tänaseks toimunud ja me suudame poliitiliste pabulate noppimise vahel natuke ka probleemidele otsa vaadata, sest probleemid ei ole kuhugi kadunud, vastupidi, need lähevad kogu aeg järjest tõsisemaks.
Praktiseeriva stoikuna olen ma tuhat protsenti veendunud, et asjad ei ole mitte head ega halvad, vaid asjad on, nad on sõltumata sellest, millise hinnangu me neile anname. Tuhanded ja tuhanded inimesed põgenevad sõjakoleduste eest Euroopasse ja meie negatiivne või positiivne meelestatus ei muuda toda põgenemist olematuks. Nagu ei muuda meie võimalik meelestatus olematuks meie vältimatut vajadust nende inimestega tegelda.
Ma teen ettepaneku lõpetada niigi hirmunud Eesti inimeste edasine hirmutamine, sest sellest ei ole kasu. Meile ei ole mingitki kasu siia saabuvate inimeste juba ette kurjategijateks ning eesti keele ja kultuuri hävitajateks kuulutamisest. Samal ajal teen ma ettepaneku lõpetada õõnes jutt sellest, kuidas Eesti valitsus on vapralt võidelnud kvootide vastu ja ainult 500 siia tulevat inimest kahe aasta jooksul on tohutu töövõit. Ka sellest retoorikast ei ole mitte vähimatki kasu. Ma teen ettepaneku, kallid sõbrad, sõlmida relvarahu. Sõlmida relvarahu selles niisuguses mentaalses sõjalises olukorras, mis valitseb siin saalis ja ka selle maja koridorides. Sellest sõjast ei ole kasu.
Kasu on sellest, kui me keskendume vastuste otsimisele, sellepärast et küsimusi on jube palju. Kuidas õpetada siia saabuvatele inimestele eesti keelt? Kuidas muuta siia saabuvad inimesed osaks meie kultuurist nende endi kultuurilist identiteeti ruineerimata? Kuidas rakendada nad tööle nii, et siia saabunud programmeerija saaks ka Eestis programmeerida ja siia saabunud arst inimesi ravida? Kuidas tagada siia saabunud lastele korralik haridus? Kuidas teha nii, et need lapsed oleksid meie koolides oodatud ja lugupeetud klassiõed ja -vennad? Kuidas aidata tohutuid üleelamisi kogenud inimesed tagasi normaalse elurütmi juurde? Kuidas teha seda olukorras, kus nad on pidanud jätma maha oma kodu? Kuidas kasutada selleks meie endi ajaloolistest kogemustest tulenevat empaatiavõimet?
Nendel teemadel on praegu vaja üksteisega rääkida ja ma tean, et see on võimalik. Jaak Madisoni kolleegina nii kultuuri- kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis võin ma kinnitada, et ta on tähelepanuväärselt intelligentne ja imetlusväärse eneseirooniavõimega inimene. Ma võin kinnitada, et temaga on võimalik omavahel rääkida, südamerabandust saamata. Temaga on võimalik rääkida nii naistest kui ka spordist, on võimalik rääkida viineripirukatest ja on võimalik rääkida maksudest. Jaak, ma väga loodan, et meil on sinuga võimalik rääkida niisama rahulikult ka pagulastest. Sest ainult sellest on praegu kasu nii sinu, minu kui kõigi siin saalis istuvate poliitikute valijatele Eestis, Euroopast rääkimata. Aitäh!

Mart Nutt, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Me räägime päris palju pagulastest, kuid tegelikult moodustavad pagulased vaid ühe osa nendest inimestest, kes liiguvad Euroopasse ja siis ühest riigist teise. Väga oluline on olla definitsioonidega täpne. Kes on pagulased? Pagulased on inimesed, kes on lahkunud kodumaalt tagakiusamise eest ja vajavad seetõttu kaitset. Me räägime veel sõjapõgenikest. Kes on sõjapõgenikud? Sõjapõgenikud on inimesed, kes on lahkunud kodumaalt seetõttu, et sõjaolukorra tõttu on nende elu ohus. Me räägime veel majanduspõgenikest, immigrantidest, väga paljudest inimestest, kes tegelikult kaitset ei vaja.
Kui me nüüd heidame pilgu Euroopale, siis näeme, et need, kes kaitset vajavad, on ilmselt vähemuses. Me ei oska öelda nende arvu, sest tuvastamisprotseduur on keeruline, aga tõenäoliselt on nad vähemuses. Kui me räägime konkreetselt nendest inimestest, kes vajavad kaitset, kes on pagulased või sõjapõgenikud, siis võime kindlasti rõhutada: kõik inimesed, kes vajavad kaitset, vajavad seda kõikides tsiviliseeritud riikides. Seetõttu peame ka meie olema pagulasküsimuses solidaarsed ja andma abi kõikidele pagulastele, sõjapõgenikele ja abivajajatele.
Seega, need inimesed, kes on pagulased või sõjapõgenikud, ei tekita Euroopa Liidus tegelikult probleemi. Probleeme tekitavad aga need, kes kasutavad ära võimalust tulla pagulase või sõjapõgeniku nime all muudel eesmärkidel Euroopasse. Nimetame neid illegaalseteks immigrantideks. Probleeme tekitab inimkaubandus, mis on ühekorraga äri ja organiseeritud kuritegevus, millele aga Euroopa Liit ei ole suutnud paraku piiri panna. Probleeme, võib-olla isegi kriitilisi, tekitab Euroopa soovimatus tegelda migratsiooni põhjustega ning püüd võidelda tagajärgedega näiteks pideva ja üha suureneva inimeste ümberjagamise teel. Probleeme tekitab mõne äriringkonna surve valitsustele lahendada tööjõuprobleeme immigrantide ärakasutamise kaudu. Signaal, et kõik Euroopasse saabujad on teretulnud, on nüüdseks viinud Euroopa Liidu väljapääsmatusse olukorda, kus pole enam võimalik migrantidega toime tulla. Probleeme tekitab see, et inimesed, kes tõesti vajavad kaitset, nagu lahustuvad illegaalsete immigrantide hulgas, mis vähendab tegelikult nende võimalust kaitset saada.
Meie kaasmaalased pole kindlasti vastu pagulaste aitamisele ega ka solidaarsusele. Olen kindel, et eestlased on valmis abivajajate heaks palju tegema, kuid meie kaasmaalased on vastu sellele, kui pagulaste kattevarju all asustatakse üle Euroopa laiali inimesi, kellel pole tegelikult kaitset vaja. Eesti kindlasti ei karda pagulasi, vaid kardab suveräänsuse kadumist immigratsiooni üle otsustamisel. Kui see jääb kaugele meie enda otsusetegijatest, siis see on probleem, mis võib vähendada riigi suveräänsust. Mida siis tuleks teha?
Ma osaliselt kindlasti kordan eelkõnelejaid, kuid sellegipoolest arvan, et seda tuleks rõhutada. Esmalt tuleks taastada kontroll Euroopa Liidu ja Schengeni välispiiril ja kaitsta Schengenit, et Schengen jääks püsima. Otsustavate meetmetega tuleks lõpetada inimkaubandus selle kõikides vormides ja rajada ajutised turvatsoonid immigrantidele väljaspool Euroopa Liitu. Tuleks tõhustada pagulaste tuvastamise protsessi ja vajaduse korral ka reeglid üle vaadata. Illegaalsed immigrandid, st inimesed, kes pole pagulased või sõjapõgenikud, tuleb kas toimetada tagasi nende kodumaale või aidata neil tagasi pöörduda nende päritoluriiki või riiki, mille kaudu nad on Euroopa Liitu tulnud. Ümberasumist tuleks rakendada üksnes vabatahtlikkuse alusel ning ainult pagulaste ja sõjapõgenike suhtes. Eesti täidab oma rahvusvahelisi kohustusi pagulaste aitamisel ja peab seda jätkama, kuid Eesti peab olema aktiivne ka rahvusvaheliste reeglite kujundamisel. Aitäh!

Mailis Reps Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul vähemalt esialgu minna mõne mõttega kaugemale. Kui me vaatame Euroopa rändekriisi, siis on selge, et juba viimastel kuudelgi on siin olnud mitu lainet. See on tekitanud küsimusi ja arusaamatust ka meie ühiskonnas. Kui vaadata üsnagi värvikaid pilte põgenike paatidest ja samal ajal mõelda Süüria elanikkonna peale, siis tekivad ju omaette mõtisklused. Miks see nii on?
Euroopasse ongi jõudnud ju tulijate mitu lainet, arvestatav osa nendest inimestest on olnud nn majanduspõgenikud, kuid kui vaadata, mis olukorrast inimesed tulevad, siis selgub, et nad tulevad ju lootusetusest ellujäämisesse. Tihti on neil puudunud võimalus leida üldse mingit tööd, ei nendel ega nende lastel ei ole olnud võimalik saada haridust ja see on jätkunud juba mitmendat põlve. Samuti liigutakse ära keskkonnamõjude eest: veepuudus, krooniline kõrbestumine, nälg. Liigutakse ära mitmendat põlve kestvate konfliktide piirkondadest. Alguses minnakse lähiriiki, sealt edasi lähilähiriiki ja nii jõutaksegi erinevatesse tsoonidesse, tihti on aastakümnete jooksul kogunetud näiteks Põhja-Aafrikasse. Arusaadav, et kui seal piirkonnas omakorda lahvatavad sõjad, omavahelised tapatalgud või sisekonfliktid, on need inimrändegrupid, rahvused ja põlvkonnad sunnitud liikuma hakkama. Kuidas on viimastel aastakümnetel liigutud, seda on ju võimalik jälgida, selle kohta on tehtud palju uuringuid. Kõik, kes ka siin saalis on sellest huvitatud, saavad seda lugeda üsna mitmes keeles.
Järgmine suur laine, mis Euroopasse on jõudnud, on pagulased Afganistanist, Iraagist ja Pakistanist. Ka praegu, kui me vaatame pagulaskeskusi üle Euroopa, näeme, et märgatav osa seal viibivatest noortest meestest on pärit Afganistanist, Iraagist ja Pakistanist. Tuleb märkida, et eriti palju on nende hulgas alaealisi. Põhjus on lihtne: alla 18-aastaseid poisse ehk lapsi arvestatakse Euroopas rahvusvahelise õiguse järgi kui saatjata lapsi, keda tuleb eriti humaanselt kohelda ning kes saavad elamisloa ja haridusvõimalused oluliselt lihtsustatud protseduuri alusel.
Nüüd on siis tulnud uus laine Süüriast. Süüria 23 miljonist elanikust on ju valdav osa praegu sisepagulased Süüria eri piirkondades. Nad ei ole liikunud üle oma riigi piiri ja püüavad ümberasustatutena ühes või teises kohas ellu jääda. Samuti on neid loomulikult lähiriikides, sealjuures Euroopa mõistes juba lausa meie piiridel.
Nüüd aga räägin Euroopa tegemata jäänud tööst. Meenutame debatti, mis toimus kolm-neli aastat tagasi. Türgi tõi juba üsna selle algstaadiumis välja, et tal kulub nädalas peaaegu miljon dollarit, selleks et nendele inimestele normaalseid elutingimusi luua. Ka Jordaania ja teised riigid rääkisid, millist abi nad vajaksid. Kui me nüüd oleme olukorras, kus inimesed on elanud telklinnakus kolm või neli aastat, tihti ei ole neil võimalik saada seal haridust, rääkimata tööst, siis on üsna küüniline küsida, miks nad tahavad edasi liikuda. Peale selle on Süürias toimuv ju tekitamas meile järjest uusi ja uusi inimvoogusid. Need inimesed ei näe, et neil oleks seal tulevikku.
Mõni sõna ka Eestist. Me oleme tegelikult kahe heinakuhja vahel. Kõikide normaalsete reeglite järgi, kui me järgime inimõigusi, rahvusvahelist õigust, väljakujunenud tavasid ja riikide praktikat ning tahame olla Euroopa riik, siis me peaksime, jah, hoolimata nendest loosungitest "Ei kvootidele!" ja "Ise otsustame, kui palju!", aru saama, et ümberasustatavad soovivad olla oma kogukonnas. See tähendab, et need 500 või vähem inimest peaksid olema kõik ümber asustatud ühe kogukonna põhiselt, et nad saaksid ennast vähegi normaalselt tunda. Ümberasustatute küsimustele on vastuseid võib-olla tänaseks ka juba antud. Aga põhialused on ju hoopis suurem probleem. Kui me reaalselt lõpetame inimeste piirilt tagasisaatmise, kui me tegelikkuses garanteerime, et piiri peal on tegutsemas inimõigusorganisatsioonid, kes suudavad anda abi ja nõu, kui me tõesti lõpetame inimeste vanglasse või vanglalaadsetesse kinnipidamisasutustesse panemise ja anname inimestele võimaluse suhelda oma kogukonna liikmetega, siis võime muutuda atraktiivseks sihtriigiks. Samal ajal oleme järginud seda, mida inimõigused ja tavad meilt tegelikult ootavad.
Seega, me oleme paradoksaalses olukorras. Kui me endiselt oleme tagurlikud ja võib-olla ka mittetolerantsed, siis me oleme heal juhul transiitriik ja võime mõni aasta hiljem uhkusega öelda, nagu ka Ungaris välja toodi, et, noh, riigist on läbi liikunud võib-olla 300 000 inimest, aga siia ei taha keegi jääda.
Ma lõpetan küsimusega. Täna ei ole me rääkinud palju Ukrainast, aga me räägime Süüriast. Tõepoolest, siin ei ole täna kogukonda, kus süürlasel oleks võimalik ennast normaalselt tunda, aga ukrainlased teavad Eestit hästi. Eestit teatakse ka selles piirkonnas, kust on põhjust ümber asuda. Nendest 4,9 miljonist inimesest, kes on Ida-Ukrainas, on Ukrainasse juba ümber asunud umbes 2,5 miljonit. Nendest 2,5 miljonist, võime kindlalt öelda, enamik ei ole see statistikas kajastuv ja ennast hästi tundev vaevu 700 000 inimese suurune osa. Tekib küsimus, miks neil ei ole dokumente, miks neil ei ole võimalik käia iga päev koolis ja lasteaias. Sellepärast, et nad tulevad Ida-Ukrainast ja poliitilistel põhjustel on neil Ukrainas üsna raske kohanduda. Kas need ei ole inimesed, kes tegelikult vajaksid Eesti tähelepanu, lisaks sellele Süüria probleemile? See võiks immigratsioonipoliitikat arutades olla kohane küsimus. Minu ettepanek on kaaluda, kas võimaluse korral ei saaks osutada oluliselt suuremat tähelepanu Ukraina sisepõgenikele, kes ei kajastu üheski statistikas. Aitäh!

Monika Haukanõmm Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Mul on tõeliselt hea meel, et me oleme jõudnud rändekriisitemaatika aruteluga komisjonidest siia suurde saali, sest see teema väärib siin arutamist. Kindlasti on hea, et me püüame leida ühtset lähenemist. Seega üritan ma siinkohal tuua välja Vabaerakonna arvamused migratsioonipoliitika kohta.
Me tunneme sügavat muret selle pärast, mis toimub Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, seal puhkenud terrorismi ja sõjategevuse ning toimuva inimkaubanduse pärast, mis koosmõjus Euroopa Liidu ebaadekvaatse immigratsioonipoliitikaga on põhjustanud enneolematu rahvasterände.
Euroopat hõivanud põgenikekriisi algpõhjus on Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ning nende riikide keskvõimu leppimatus demokraatlike reformidega, sellega kaasnev kaos ja radikaalse islami pealetung, samuti mõne Euroopa liidri saadetud sõnum, justkui oleks Euroopa Liit valmis immigrante lahkelt vastu võtma. Loomulikult, meie euroopalikke väärtusi on lihtne ära kasutada neil, kelle eesmärgid ei ole ausad. Jah, Euroopa Liit on kriisis. Korraga on vaja tegelda mitme kriisiga: rändekriisiga, Kreeka finantskriisiga ja Ühendkuningriigi eelseisva referendumiga, millele on viimastel nädalatel lisandunud Süürias toimuv sõjategevus. Kriise on ilmselt rohkem, kui on Euroopa Liidule korraga tegelemiseks jõukohane. See on ilmselt ka üks põhjustest, miks ei ole see rändekriis leidnud Euroopa Liidu juhtide seas ega ka liikmesriikides nii kiiret ja adekvaatset reageerimist, kui oleks võinud oodata.
Kuigi rändekriisi alguses toimus pea liiva alla peitmise mäng – äkki olukord laheneb iseenesest –, tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu piiride lähedal toimuv ei saanud tulla üllatusena ei Euroopale ega ka Eestile. Väga kahetsusväärne on, et liikmesriigid hakkasid üksteist süüdistama, kes on rohkem süüdi, ja otsima, kes on rohkem eurooplane.
Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik kannab moraalset vastutust panustamise eest olukorra lahendamisse, kuid seda ainult oma võimete kohaselt ja vabatahtlikkuse alusel, nagu on täna siin saalis korduvalt ka kõlanud. Me ei ole nõus Euroopa Komisjoni pakutud kohustusliku kvoodisüsteemiga, mis riivab liikmesriikide suveräänsust ja iseotsustusõigust. Kevadsuvel keskenduti suuresti arvulistele näitajatele – kui mitu pagulast millisesse riiki saadetakse – ja seega jäid kaasuvad teemad paratamatult tähelepanuta, sh unustati adekvaatne suhtlemine avalikkusega.
Eesti peab olema valmis täitma oma kohustust ning ta jagab seda kohustust ja vastutust. Mõistame väga hästi, et sõja eest oma elu hinnaga põgenevaid inimesi tuleb aidata, selles pole kahtlust. Igal aastal tuleb Eestisse mitu tuhat inimest väljastpoolt Euroopa Liitu kas õppima või töötama. Seega, kõik need, kes tahavad meie riiki tulla legaalsel viisil, on teretulnud. Me toetame sõjapagulaste vastuvõtmist, kuid illegaalsed majanduspõgenikud ei ole Eestisse teretulnud ja nad tuleb päritoluriiki tagasi saata. Siinkohal on meil põhjust vaadata tegelikult ka Saksamaa poole, kes võiks näidata head eeskuju ja saata need tuhanded ja tuhanded illegaalsed immigrandid oma riigist välja, sest nad ei ole mitte sõjapõgenikud, vaid illegaalsed majanduspõgenikud. See info liiguks ju suust suhu, nii nagu levib ka see info, et Euroopa Liit võtab kõiki vastu, kui öelda, et põgenetakse sõja eest ja elu on ohus. Euroopa Liidu piir peab pidama, ja seda tõsiselt, ning võimalikud rändeteed peavad olema blokeeritud – nii õhus, vees kui ka maismaal –, sh peab olema ka Eesti enda välispiir tõhusalt kaitstud.
Oleme seisukohal, et tekkinud kriisi lahendus peitubki ennekõike lähteriikides ja esmajärjekorras on vaja panustada sinna, sest inimesed ei taha ju tegelikult kodumaalt ära minna ja kergekäeliselt ei tule keegi paremat elu otsima. Meie huvides ning meile ka odavam ja üldse mõistlikum on abistada neid inimesi nende kodumaal. Olukord on ju muutunud veelgi plahvatusohtlikumaks, kui see oli mõni nädal tagasi. On toimunud plahvatused Ankara kesklinnas ja käib sõjategevus Süürias.
Oleme seisukohal, et palju enam tuleb abistada ka Euroopa Liidust väljaspool asuvaid nn eesliiniriike, kus on suured põgenikelaagrid. Kui me seda ei tee, siis jätkub immigrantide sissetung Euroopasse. Kui näiteks Türgi tõstab käed üles ja saadab paadid Euroopa Liidu poole teele, mis siis saab? Kas Euroopa Liit suudab veelgi suurema rändekriisiga toime tulla? Kas Eesti suudab toime tulla sellega, kui meie piiri peal on järsku sajad põgenikud, võib-olla ka mitu tuhat põgenikku?
Kuid tuleme nüüd Euroopa Liidu tasandilt tagasi Eestisse, sest oma kodutöö saame ära teha siiski ainult meie siin ise. Mulle väga meeldib uskuda, et Eesti on avatud, sõbralik ja sidus riik, kus on hea ja turvaline elada kõigil inimestel: eestlastel, venelastel, süürlastel, ukrainlastel ja teistel. Seda ilma hirmu tundmata, ilma selleta, et me diskrimineerime inimesi rahvuse, rassi, seksuaalse sättumuse või usutunnistuse alusel. Mulle ei meeldi elada riigis, kus külvatakse viha ja õõnestatakse kindlustunnet. Mulle meeldib elada seal, kus muresid kuulatakse, neile reageeritakse ja neid mõistetakse. See tähendab, et meie oma rahva hirme ja kartusi võetakse tõsiselt. Samuti ei peaks meie oma rahvas tundma, et nende mured ja vajadused on tagaplaanil. Kindlustunne ei tohiks saada kahjustatud. Me peame jääma realistlikuks ja tunnistama migratsiooni positiivseid külgi, kuid samuti võimalikke negatiivseid mõjusid. Me tegelikult ei teagi, kes kardab rohkem, kas eestlased põgenikke või pagulasi või hoopis pagulased meid. Aga üks on kindel, Eestisse tulevad pagulased peavad siia tulles mõistma seda olustikku, kuhu nad saadeti, nad peavad tulema siia vabatahtlikult ning olema valmis panustama Eesti riigi arengusse. Need, kes seda teha ei taha, ei ole siia teretulnud.
Olen viimastel päevadel järjest rohkem hakanud mõtlema, kas meie plaan hajutada pagulased üle Eesti eri paikadesse on ikka õige. Hajutamine versus kooshoidmine. Mõistan, et selle plaani taga on soov vältida getostumist ja tegelda kiire integreerimisega. Kuid teisalt, inimesi hajutades on meil vaja järjest rohkem tõlke, keelekursusi, tugiisikuid, ümberkorraldusi koolides jne. Äkki oleks siiski mõistlik need inimesed koondada? Oleme seisukohal, et tegevuskava vajab täpsustamist ja pidevat uuendamist. Ma usun, et riik tuleb selle olukorraga toime, aga pikk tee on veel käia. Ma usun ka seda, et me ei ole väike ja tige riik või väike ja tige rahvas, kes kardab paaniliselt kõike, mis on tundmatu ja võõras, vaid me oleme tegelikult väga toredad ja külalislahked. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid, kes on võtnud vaevaks oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutamise ajal saali jääda! Ma olen siin juba sel teemal veidi rääkinud. Erinevalt teist olen ma perekondlikult seotud n-ö rahvaga, keda me viimasel ajal nimetame murjaniteks. Perekondlike sidemete kaudu olen ma pidevalt kursis nende kõige kuumemate piirkondade olukorraga, kust praegu põgenikud tulevad. Üks mu tütar valdab araabia keelt ja elab Beirutis. Niipalju hakatuseks.
Mul oli meeldiv kuulata kolleeg Raua juttu, et sõlmime sõja ajal vaherahu. Suurepärane! Aga kahjuks olen ma kolleeg Rauda siin imeharva näinud siis, kui me olulisi asju arutame. See selleks.
Araabia kevade ajal sügelesid, kui te mäletate, toonase kaitseministri rusikad, et tuleks kord majja lüüa ja Eesti poisid Liibüasse saata. Mida me sellega saavutasime? Kolleeg Mart Helme juba rääkis sellest sisuliselt. Lootes pärast Araabia kevadet algavat turvalist ja mõnusat suve ning siis veel viljakat sügist, me tegelikult külvasime tormiseemne ja avasime uputusekraanid. Tuletan meelde, et sellestsamast Liibüast on saanud üks suuremaid aknaid Euroopasse. 700 000 küll jõukamat Liibüa põgenikku elavad praegu Tuneesias, aga suurem osa ootab oma hetke, et siia tulla. See selleks.
Võib-olla te mäletate, et viimase suure pagulaskriisi ajal tuli 1992. aastal Saksamaale 1991. aastaga võrreldes kaks korda rohkem inimesi. Eelmist ja praegust aastat võrreldes on põgenike arv kasvanud praegu 400 000 pealt 800 000-le ja aastavahetuseks jõuab võib-olla miljonini. Naabermaal Soomes, külmas ja kõledas, on see arv kasvanud praeguse seisuga 15 korda. Mis see kõik kaasa on toonud? Asi läks tollal Saksa põhiseaduse muutmiseni, hakkasid toimuma sealsed Vao põlengud ja kõik muud sellised kurvad sündmused. Me oleme tegelikult samal teel.
Me peaksime praegu ausalt arutama musta stsenaariumi. Me oleme üsna lõhkise küna ees. Ettevõtjad nii Saksamaal kui ka Eestis on suuresti seda meelt, et peaks laskma inimesi, uut tööjõudu, siia sisse. Rahvast nimetavad valitsejad sageli tagurlasteks. Me võtsime rahvalt hiljuti juba 12. korda presidendi otsevalimise võimaluse, kuigi rahvas seda võimalust tahab. Varsti asume siin läbi suruma nn homoseadust, mille vastu samuti on väga paljud. Aga praegu ma ei alavääristaks rahvast, kes on hirmul, sest see on põhjendatud hirm.
Ma ei tahaks hirmutada, aga pean olema aus ja rääkima sellest, mis on toimunud nendes maades, kus on nende probleemidega kauem kokku puututud. Mitmes riigis, kust pagulased pärit on, kutsutakse inimesi Soome, sest seal saavat rahulikult naisi vägistada. Kui vaadata Põhjamaid, siis on see asi juba kinnitust leidnud. Norras näitas statistika enam kui kümme aastat tagasi, et enamik vägistajaid ...
Palun paar minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... on pärit just nimelt sellesama kontingendi seast. Naaberlinn Stockholm on fertiilses eas naistele praegu küllalt ohtlik, seda võib võrrelda Lõuna-Aafrika suurte linnadega, pean taas silmas seda vägistamise aspekti.
Me peaksime rääkima pagulasmajandusest, mida on Saksamaal väga põhjalikult analüüsitud. Hotellid ja üüriturg võidavad sellest. Me peaksime endale aru andma, kui palju tuleb ühel või teisel omavalitsusel hakata ostma kas või külmkappe ja pesumasinaid, Nürnbergi linn ostab sel aastal näiteks 9000 pesumasinat. Kui palju on vaja õpetajaid? Saksamaa vajab ainult praeguse seisuga 25 000 uut õpetajat. Jutt on nendest, kes suudavad rääkida sellises keeles, millest siia tulnud inimesed aru saaksid. Kõige suurem rahaline väljaminek, kui Saksamaa või Rootsi andmeid vaadata, on aga see raha, mis neile inimestele kätte antakse. Saksamaal on see praegu neil, kes on pagulase staatuse saanud, üle 900 euro. Arvestades seda informatsiooni, mis on saadud ka mujalt maadest, on koefitsient sageli tegelikult suurem kui hädas omainimeste puhul. Kuidas me seda seletame ja kas see on normaalne, selle üle võiks vaielda ja seda arutada.
Fakt on see, peame tunnistama, et meie selg on vastu seina. Ma pean kiitma seniseid valitsejaid nende konservatiivse pagulaspoliitika eest, aga ma rõhutan uuesti: peame andma endale aru, et meie selg on tugevalt vastu seina. Me oleme üks väheseid riike, kes on suutnud nii vähe inimesi vastu võtta, aga arvestades seda survet, mis praegu on, seda uputust, kahtlen ma, kui kaua me suudame vastu panna. Nii et veel kord, jah, relvarahu – olen sellega täiesti nõus. Ei maksa hirmutada – olen sellega täiesti nõus. Ma kutsun üles kolleege, ka neid, keda millegipärast väga harva siin saalis näeb, olema siin sagedamini, avaldama arvamust ka teiste väga oluliste teemade kohta ja rääkima asjadest nii, nagu need on. Aitäh teile!

Aadu Must, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! "Ja see maa ei suutnud neid ära toita, sellepärast pidid nad ära minema," ütleb piibliraamat. Pagulased ja ränne, nii majandus- kui ka sõjapõgenikud, on aastatuhandete vanune probleem. Eestlased on uhked, et nad on elanud sellel maalapil kümme tuhat aastat. Vahel me arvamegi, et meie kõik oleme siin elanud ja kõik meie esivanemad samuti. Mul tekkis silmside kindral Johannes Kerdiga. Me võiksime teile koos rääkida sellest, kuidas 400 aastat tagasi oli sõjameditsiini esimene periood, kui haavatuid lahinguväljalt ära ei korjatud, ja 20 aastat hiljem olid Eesti talupoegade-peremeeste nimed Jaak Ain Russe, Holländer, Herman Deutsche jne. Kui ma vaatan kõige raevukamaid pagulaste vastaseid siin saalis, siis võiksin nii mõnelegi öelda, et temas on natuke rootsi rüütli verd, natuke vene verd, natuke läti verd ja võib-olla veel midagi väga põnevat.
Samas on alati olnud migratsiooniga seotud see, mida me ei tea, kuid peaksime teadma. Kui sada aastat või veidi rohkem aega tagasi läksid eestlased vabatahtlikult – mitte pagulastena – Kaug-Itta, siis alles aastakümneid hiljem leidsid ajaloolased, et ei, nad ei läinudki vabatahtlikult. Kusagil kõrgel oli otsustatud, et neid oli vaja selleks, et sellest piirkonnast meie "kollased vennad" välja tõrjuda. Seal taga oli rassipoliitikat ja rahvuspoliitikat ning muid koledaid asju.
Siin oli juttu sellest, et Eesti rahvas on võlgu. Ma kinnitan, et kui me mõtleme Geislingeni peale, kus oli tuhandeid eestlasi, ja hakkame arvutama, siis me võime öelda, et oleme võlgu kümneid tuhandeid pagulasaastaid. Jah, see oli teistsugune migratsioon ja võib öelda, et need ei olnud isegi pagulased, vaid nad hoidsid alles Eesti riiki ja kultuurilist järjepidevust. Jällegi, pikemalt teemasse minemata, 1945. aastal oli eestlastel üksainuke kõrgtasemel gümnaasium, see oli Geislingenis, kus kõiki aineid õpetasid Tartu Ülikooli professorid.
Hea kolleeg Valdo Randpere äsja meenutas, kuidas Rootsis üks või teine asi on. Mina olen töötanud Rootsis ja olen rääkinud Rootsi kriminaalpolitsei šefiga, kes mulle siis ütles: "On kaks väga erinevat inimrühma: eliiti kuulujad, kes tulid meile paadipõgenikena, ja need sahkerdajad, kes on viimastel aastatel ära hüpanud. See oli meile üllatuseks." Need on tema sõnad.
Millest tuleneb eestlaste mure pagulaste pärast? Ei maksa öelda, et see on halb, kes muretseb, või see hea, kellel on eufooria püksis. Tegemist on globaalprobleemidega. Ma näen, et globaalprobleeme tunnetatakse. Me kõik, võtame ühe või teise kõne, võiksime ÜRO-d juhtima minna. Globaalprobleemid on need, mis mõjuvad globaalselt, aga mida saab lahendada ainult oma kodus ja kohapeal oma tööd tehes. See tohutu tegematajätmise koorem rõhub meid ja teeb nõrgaks.
Ma räägin nüüd mõnest sellisest killust, millest teised ei räägi. Märksõna on "rahvuskultuur". Meil räägitakse väljarändest ja öeldakse, et meie noored tulevad tagasi, sest meil on nii tugev rahvuskultuur, mis toob nad tagasi. Keegi ei mõtle selle peale, et viimased kümme aastat on seesama Riigikogu vilistanud rahvuskultuuri peale ja leidnud, et parimal juhul on see mingi neljas asenduspunkt. Meil räägitakse sellest, et me integreerime teisi, aga selleks on vaja, et eesti keele uurimine ja arendamine ning selleteemaline teadustöö seisaks tugeval alusel. Meil on vaja uurida Eesti ajalugu, sest see on üks rahvusliku identiteedi vundamentidest. Teades oma ajalugu, teame, kes me oleme. Meie praegune ajalugu on poliitika suunajate arvates, vabandust, tahvli ja krihvli aeg.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Ma mäletan neid diskussioone, kus leiti, et ei, meil ei ole vaja arutada doktoriõppe probleeme ajaloos või teistes pehmetes teadustes, sest tähesõdade film on Eesti noortele tähtsam kui Tammsaare. Meie ajalookontseptsioonid on suures osas kusagilt laenatud, need pärinevad tsaariajast, ja me teeme nende paradigmade paikamise tööd. Need on nagu lapitud seelik. Uut seelikut ei ole keegi üritanud muretseda, nii ongi paiga vahel veel üks paik. Nii käib asi meie rahvusteadustega. Ärge arvake, et see on mingi õllekapa uurimine. Selleks et teada, milline poliitika, milline areng on Eestis olnud, tuleb läbi käia ka meid valitsenud rahvaste arhiivid. Seegi nõuab tööd ja raha.
Nooreestlased ütlesid: "Saagem eurooplasteks, kuid jäägem ka eestlasteks." Ma kuulan ja vaatan, et me oleme esimese poole sellest üleskutsest jube püüdlikult omandanud ja tahame kõik eurooplasteks saada. Aga "jäägem ka eestlasteks" – selle peale ütles üks IRL-i hiljutisi juhtpoliitikuid väga ilusasti: "Aga kui meie lapsed tahavad 20 aasta pärast rääkida inglise keeles ja kui neil on nii hea, miks peaksime meie selle vastu olema?"
Kui jätkub senine pagulaspoliitika ja me oma laeva ei lapi, siis me jõuame lähemale sellele, et meie lapsed räägivad juba teist keelt. Ma olen selle poolt, et ühiskond peab olema tervik, mitte kuidagi ühtepidi, et ühe jalaga jookseme kiiremini ja teisega aeglasemalt. Kui me rahvuskultuuri ei hoia, kui me sellesse ei investeeri ja riigieelarvet tehes räägime jälle, et matemaatika on tohutult tähtis, sest omaaegne teadus muidu ei kasva järele – see teadus, mis ilma militaartoeta või, vabandust, ilma impeeriumi toeta ei jää äkki ellu –, siis on midagi natuke viltu. Eesti on valmis võtma pagulasi oma laevale ja peabki võtma, sest sedasi on alati tehtud. Aga meie laev võib olla mõne auguga. Enne peab augud ära parandama ja, head sõbrad, eelkõige rahvuskultuuri ja rahvusteadusi järele aidates, muidu läheb laev vett täis. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin. Kolm minutit lisaaega.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui ma mööda oma kodulinna liigun, siis tavaliselt varun kaks korda rohkem aega, kui ühe või teise marsruudi läbimine aega võtab. Kui kohalejõudmiseks on vaja 15 minutit, siis väljun pool tundi varem. On peaaegu sada protsenti kindel, et keegi võtab nööbist kinni ja hakkab rääkima mingist probleemist, mis on sel või teisel hetkel inimeste arvates kõige tähtsam. Eelmisel aastal räägiti Ukrainast, sel suvel tundus inimestele kõige tähtsam olevat pagulaste teema. Ma olen summeerinud need küsimused, mis mulle on esitatud. Mul tekkis neli küsimuste gruppi. Ma kuulasin pingsalt seda arutelu siin, eesmärgiga aru saada, kas meil on vastused neile küsimustele olemas või ei ole. Ehk otsustame siis koos.
Esimene küsimus: probleemi olemus. See ei ole selles, et meie riiki tuleb pagulasi, meile väidetakse, et 400–500, mina ütleksin, et 4000–7000. Probleem ei ole selles. Probleem on selles, et üks või teine riik, kes on teiste eesotsas ainult sellepärast, et tal on teatud relvasüsteemid olemas, hakkab otsustama, keda ta ühel või teisel hetkel pommitama hakkab. See ei alanud mitte Araabia kevade ajal, nagu rääkis lugupeetud kolleeg Helme. See algas palju varem. 1999. aastal oli Jugoslaavia, pärast Afganistan ja Iraak. Kas seal oli mingeid rahvusvahelisi volitusi? Ei olnud. Küsimus on selles, et kui me lahendame selle tänase probleemi ära, siis kes kindlustab, et homme keegi ei saada oma pommitajaid näiteks Sudaani. Ma palun vabandust, Sudaan on mul praegu lihtsalt nimetus. Sudaan, Somaalia, Libeeria – iga hetk võidakse neid hakata pommitama ja siis on jälle uus põgenikelaine Euroopas. Probleemi olemus on selles, et puudub rahvusvaheline süsteem, mis keelaks selliseid operatsioone. Tagajärjeks on see, et need, kes pommitavad, elavad rahulikult oma riigis, aga Euroopa saab endale pagulased. Arusaama, et niikaua, kuni see süsteem kehtib, ei ole me millegi vastu kindlustatud, selles saalis kohe kindlasti ei ole. Sellest ei taha keegi rääkida, sest on piinlik, et toetati Iraagi sõda, toetati Afganistani, toetati Araabia kevadet.
Teine küsimuste ring. Kas on ettekujutust sellest, milline arv pagulasi meid ootab? Muidugi ei ole. Ühed räägivad 400-st, teised räägivad 500-st. Praegu on Euroopas ÜRO andmetel ametlikult 594 000 pagulast. See on ametlikel andmetel. Ametlikel! Kas te kujutate ette, kui palju neid mitteametlikult on? Kui juba Rootsi sotsiaaldemokraadid hirmutavad Balti riike, et need peavad kas hakkama mängima Euroopa reeglite järgi või kaotavad majanduses, oma piiride kaitses ja muus sellises, siis on selge, et praegu tahetakse neilt saada nõusolekut samamoodi, nagu neitsilt esimest ööd. Järgmised ööd tulevad juba palju kergemini. Tehakse esimene samm ja pole tähtis, kas kõne all on 120 või 170 inimest, aga peale seda tulevad tuhanded. Vaadake seda pilti, mida näitavad teler ja ka internet. Praegustest tulijatest, kes on Ungaris ja Saksamaal – vaadake tähelepanelikult –, 70–80% on noored mehed vanuses 20–30 aastat. Mida see tähendab? Ta laseb juured maasse ja pärast kutsub kohale oma pere. See tähendab, et igaüks, kes tuleb, on vaja korrutada 10 või 20-ga. Nii et arvust meil mingit arusaama ei ole.
Kolmas probleem, rahastamine. Kas meil on ettekujutust, kui palju see maksma läheb? Ei ole. Kui küsitakse ministri käest, kui palju see maksma läheb, siis ta ütleb, et Euroopa väärtused on tähtsamad kui raha. Eks ma vaatan, millist laulu te hakkate laulma siis, kui tuleb reaalselt maksma hakata. Küsimus on selles, et kui see oleks Euroopa Liidu poliitika, see oleks koordineeritud ja me kõik kannaksime võrdselt vastutust, siis poleks mul midagi selle vastu. Aga ma juba mainisin homme päevakorras olevaid eelnõusid 57 ja 81. Seal on ainult hariduse kohta öeldud, et finantseerimine tuleb riigieelarvest. Kui ma loen ülejäänud teksti, siis, olles kohaliku omavalitsuse taustaga, saan ma aru, et siin ei ole riigi või Euroopa Liidu kohustused sellepärast lahti kirjutatud, et mõne aja pärast aetakse kõik see kohaliku omavalitsuse kaela. Rahastamisest ei ole meil mitte mingit ettekujutust, valitsus kardab enda peale mingeid kohustusi ja vastutust võtta.
Neljas küsimuste ring. See on see, mida nimetatakse lõimumiseks, keeleõppeks, kultuuriliseks eripäraks, sallimiseks jne. Paljud püüdsid siin tribüünil seistes teha nägu, et me oleme väga sallivad. Teie väidate, et teie olete sallivad!? Nalja teete või!? 13 korda olen ma seisnud siin teie ees pisikese palvega, et lahendage mõne tuhande narvaka üks väike, kuue sajandiku suurune probleem. 13 korda olete te otsinud võimalust öelda ei. Te sülitate nende inimeste peale, kes on teie kõrval siin sadu aastaid elanud. Kes kuulas venelaskonda siis, kui me palusime, et jäetagu venekeelne haridus alles kas või gümnaasiumis? See aasta näitas, et meil on õigus. Me tegime Narvas täppisteaduste kooli ja eksamitulemused on nüüd 20% paremad kui Eestis keskmiselt. Seda sellepärast, et lapsed saavad matemaatikat õppida oma emakeeles. Meie ühiskonnas ei ole mitte mingit sallivust! Mul on õudne mõelda sellele, kui siia tulevad uued inimesed, hoopis teise kultuuriga, hoopis teise kujuga, hoopis teise taustaga. Jumal, päästa Eestit!

Laine Randjärv, palun! Ka kolm minutit lisaaega.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teema on nii emotsionaalne, et ma olin sunnitud oma kõne üles kirjutama, ehkki tahtsin rääkida peast. Nii et andke andeks, et räägin niimoodi, paberilt. Veidi kõlab minu sõnavõtt kokku professor Aadu Musta omaga, kes rääkis siin ajaloost ja kultuurist. Minagi räägin kultuurist ja hirmust, oma kultuuri armastamisest ja võõra kultuuri kartmisest.
Käsitlen maailma globaalse kultuuriruumina, kus meie oleme oma traditsioonidega tegelikult vaid üks maailma kultuurimosaiiki värvikalt täiendav raasuke. Kas see võib olla ohtlik, kui oma kultuuri armastatakse nii palju, et see viib hirmu ja hirmutamiseni ning vihkamiseni? Jah, see on ohtlik. Kõnealune teema on emotsionaalne ja emotsionaalse arutelu objektiivset käsitlust pärsib alati hirm. Hirm tuleneb teadmatusest. Mitte ainult pagulaste vastuvõtmiseks määratud kvoodid või kokkulepped ja keeleõppeks määratud raha hulk pole see oluline info, millest peame saama ülevaate. Me peame hirmu taandumiseks ja maailma parandamiseks hakkama muu hulgas avardama omaenda silmaringi.
Kui praegustel täiskasvanutel on olnud koolipõlves liiga vähe võimalusi saada teadmisi laias maailmas toimuvast – see on mõneti arusaadav, sest just minuealiste, st viiekümneste ja vanemate põlvkond õppis ajal, mil maailma avarustest rääkimine oli niisama hästi kui keelatud ja hiljem on elatud juba lapsepõlves pähejuurdunud dogmaatiliste stereotüüpide lummuses –, siis tulebki seda lünka hakata täitma täiskasvanuna. Aadu Must rääkis rahvuskultuuri uurimise vajadusest. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga me vajame kõik rohkem teavet eri kultuuriruumide spetsiifikast. Asi ei ole mitte ainult ühe või teise keele õppimises. Asi on teiste kultuuriruumide traditsioonide ja eripärade tundmaõppimises ning selle teadmise aktsepteerimises, et riikide ajalugu, rahvaste traditsioonid, käitumistavad ja temperament ongi erinevad. Tegelikult peaksime sellega alustama maast madalast – kooli algklassidest. Siis kasvataksime avara silmaringiga eesti rahva, kes, armastades oma, suudaks austada ka teisi. Kui austame teisi, siis armastatakse ka meid.
Praegu vajame me finantsinstrumente võib-olla hoopiski selleks, et teha oma kaaskondlastele, kõigile meile, täiskasvanutele, psühholoogiakoolitust ja anda tuge ning õpetada maailma ajalugu, et ka minu põlvkond kohaneks uueneva maailmaga, mis ei seisa juba ammu paigal, mis ei ole enam samasugune nagu 1940-ndatel või 1960-ndatel ega ka mitte 1990-ndatel, meeldib see meile või mitte.
Toona, praegu ja edaspidi hoiab meid selles maailmas koos üks maatriks. See on vaimne väli. Seda vaimset välja loome me oma mõtete ja sõnadega iga päev. Selle mõttekäigu illustreerimiseks tahan lugeda ette lõigu Deepak Chopra raamatust "Ülima õnne retsept". Chopra on tuntud avalik esineja, kirjanik, meditsiinidoktor ja vaimne õpetaja, kes on sündinud Indias. Ehk on see siin saalis tavatu, et puldist loetakse ette lõike raamatust, ent mulle tundub, et see kirjanik ja õpetaja on parimal viisil osanud kirja panna need väärtused, mis mullegi olulised on. Soovin neid väärtusi jagada nii oma kolleegidega siin saalis kui ka teisel pool helesinist ekraani, lootuses, et ehk see lugemine avab mõne väärtusliku hingelaeka.
"Meil kõigil on globaalne panus õnne loomises, mis on tõeline ja kestev. Paljudele kõlab fraas "õnn tervendab maailma" liiga otsitu ja ihaldatavana. [---] Aga põhitasemel on nii, et õnnelikud inimesed ju ei valiks keemiarelvade väljaarendamist, ei alustaks terroristlikke liikumisi, ei saadaks korda piinamisi ega alustaks sõdu. [---] ... kui inimesed muutuvad õnnetuks ja nende kokkukuulumatus kiirgub välja keskkonna peale. Individuaalne kokkukuulumatus edendab kaose, segaduse ja konflikti seisundit. Sellest seisundist, mida me kõik oleme oma isiklikus elus tundnud, tulenevad maailma õnnetud probleemid niisama loomulikult nagu öö järgneb päevale. Kui J. Krishnamurtilt küsiti, kuidas vältida sõda, lausus ta midagi sügavat. Ta ütles: "Muutke ennast. Teie endi viha ja vägivald on kõikide sõdade põhjus." [---] Alati on olnud õige see, et meie sõltume üksteisest oma emotsionaalse ja füüsilise heaolu osas. Halb sõna kelleltki teiselt võib põhjustada füüsilise kaose su kehas. Armastusküllane sõna võib kaose muuta harmooniaks. Niisugused emotsioonid, nagu armastus, kaastunne, empaatia ja rõõm toovad maailma tagasi tasakaalu seisundisse." Olge hoitud! Aitäh!

Martin Helme, palun!

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Mulle oli ka väga sümpaatne Mihkli üleskutse olla tsiviliseeritud. Tõsi ta on, et debatt on emotsionaalne, sest panused on ülimalt suured, ülimalt suured. Mind isiklikult ja meie erakonda on korduvalt häirinud, et me peame seda debatti või arutame neid teemasid, lähtudes mingisugustest udupeentest, ülikõrgetest ja väga abstraktsetest printsiipidest, aga tegelikke praktilisi probleeme ei käsitle.
Mõni sõnavõtt tagasi püstitati küsimus, kuidas me peaksime lahendama kõiki neid probleeme, mis on ju korduvalt debattidest läbi jooksnud. Mis oleksid meie praktilised lahendused sellele kõigele, millega me silmitsi seisame? Minu meelest on palju tähtsam küsida kõigepealt "Miks?". Miks me peaksime üldse leppima sellega, et meie kodumaa muutub tundmatuseni? Miks me peaksime leppima kõikide nende probleemide importimisega Eestisse? Miks? Miks me peaksime sellega nõus olema?
Ei ole olemas sellist asja nagu kindlaksmääratud saatus või vältimatu tulevik. Kui oleks, siis ei oleks meil mõtet siin istuda, siis ei oleks meil mõtet üldse millegi üle vaielda. Meie kätes on otsused, mis määravad Eesti tulevikukurssi. Praegu me otsustame seda, mis hakkab juhtuma mitte lihtsalt mõne kuu pärast, vaid ka mõne ja mõnekümne aasta pärast. See on väga suur vastutus. Meist sõltub see kurss. Meil on kaasas oma rahva volitus väga hoolikalt mõelda, kuhu me siis välja tahame jõuda. Jah, me tsiteerime palju Eesti Vabariigi põhiseadust ja meie oma erakonnas tsiteerime palju ka seda tagasisidet, mida me saame oma valijatelt. Aga ilmselgelt sugugi mitte kõik inimesed siin saalis ei anna endale aru, milline vastutus kaasneb nende otsustega, mida praegu langetatakse valitsuses. Meie oleksime tahtnud, et neid langetataks siin Riigikogu saalis.
Selle küsimusega haakub väga hästi nii minu eelkõneleja kui ka näiteks Kalle Pallingu ja Eero Jansoni sõnavõtus kõlanud suur filosoofiline küsimus, kas me oleme armastavad ja sallivad inimesed või oleme me hirmsad vihkajad. Minu väide on, et me ei saa olla korraga kõikide suhtes sallivad ja kõikide suhtes armastavad. Me peame midagi ja kedagi valima. Ärge saage südamerabandust, härra Janson ja kõik teised sallivuslased, aga me peame tegema vahet ehk diskrimineerima, tehes kindlaks, kes ja mis on meile kõige tähtsam. Meie erakonnale on see täiesti selge, siin ei ole midagi keerulist, siin ei ole mingisugust rasket otsust: meile on kõige tähtsam Eesti rahva hea käekäik, tema majanduslik, vaimne, kultuuriline õitseng, ka demograafiline õitseng. Kõiki otsuseid, mida me siin saalis vaagime, alustame me küsimusega, kuidas see mõjutab Eesti rahva head käekäiku. Me oleme saanud teiste riikide kogemustest ja oma analüüsist selge vastuse: massiline immigratsioon mõjutab Eesti rahva käekäiku halvasti. See on nii lihtne. Järelikult tuleb teha kõik endast olenev, et Eestit ei tabaks massiline immigratsioon. Selle jaoks on meil olemas mõistus ja vahendid, me teame, mida on vaja teha nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas. See nõuab otsustusjulgust, see nõuab arusaamist, missugused lahendused kuskil mujal on töötanud, ja see nõuab arusaamist sellest, mis on põhjustanud kriisi. Nendest asjadest on täna palju räägitud.
Kas ma võin paluda lisaaega?

Kolm minutit lisaaega.

Aga see ei ole kõik. Erinevalt sellest, mida Kalle Palling korduvalt ütles, ei ole see kõik üldse keeruline, on lihtsalt vaja valida, kelle poolt sa oled. Kui me oleme sallivad kõikide maailma inimeste vastu, kellel on mure, keda kimbutab vaesus või tagakiusamine, siis me oleme sallimatud oma inimeste vastu. See on nii lihtne: siis me oleme sallimatud oma rahva vastu. Meie aga ei ole oma rahva vastu sallimatud, meid kannustab armastus oma rahva vastu. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu parlamendis ei tohiks muutuda debati suretajaks. Igal juhul Mihkel Rauale muidugi kiitus selle eest, et ta üritas ehitada Süüria ja Eesti vahele emotsionaalset silda, kasutades selleks Steve Jobsi ja tahvelarvutit. Mina räägin paberi pealt. Paberi idee on pärit hiinlastelt. Nii et ma loodan, et meie sallivus ka hiina rahva vastu on nüüd märgatavalt suurem.
Aga mind häirib kogu selle teema juures mitu asja. Räägitakse vihakõnest ja räägitakse, et ei tohi olla agressiivne ega minna emotsionaalseks, peab olema kogu seda probleemi käsitledes hästi vaoshoitud ja kaine, ratsionaalse mõtlemisega, nagu kiretu matemaatik. Täiesti nõus sellega olla ei saa. Kui esitatakse küsimusi ja nendele ei saa vastuseid, siis see ongi üks põhjuseid, miks inimesed lähevad emotsionaalseks.
Küsitakse näiteks väga selgelt tööturupoliitika kohta, milline on Eesti tööturupoliitika lähima kümne aasta jooksul, millistele töökohtadele need inimesed, kes siia tulevad, pretendeerivad, kas luuakse uusi töökohti või võetakse praegu siin elavatelt inimestelt töökohad ära. See on eksistentsiaalne küsimus, millele valitsuspoliitik peaks vastama, et meie tööturupoliitika on selline ja selline, me loome uusi töökohti, me ei ela enam palgavaesuses, me ei maksa enam inimestele mitte 500–600 eurot palka, vaid meie majandus on niivõrd tugev ja võimas, et me suudame maksta inimestele 1500 eurot. Sellisel viisil – ma õpetan teid, valitsuspoliitikud – saate te hirme maha võtta. Kui meil on kaks arabisti, siis teie ülesanne on öelda, et täna on küll kaks arabisti, aga on olemas programm, mille abil on varsti juba 20 arabisti.
Ma ei ole nõus ka selle väitega, et me oleme ajaloo jooksul kogenud väga palju rändeid ja oleme saanud selle võrra rikkamaks ja kogenumaks. Me oleme kogenud rändeid kristlaste vahel. Aga tooge palun ajaloost mõni näide, kus islamiusulised ja kristlased oleksid väga hästi integreerunud. Tooge niisuguseid edulugusid – jälle väike õpetus – ja näidake siis ära, kuidas on see võimalik. Ma tahan teada, kui paljud siin saalis on lugenud läbi koraani, mis aasta aega tagasi pandi eesti keelde. Kas me ise ikka mõistame neid tulijaid? Me tahame, et nemad mõistaksid meid, aga kas me ise neid mõistame?
Eelkõnelejatest rääkides pean ütlema, et tugevalt häiris Tsahkna kõne, kui IRL-i esimees rääkis avatud küsimuste lauale asetamisest. Ma küsin vastu, kas siis koalitsioonipartnerid SDE ja Reformierakond on siiamaani teinud suletud ettepanekuid ja kui nad on neid teinud, siis millised need suletud ettepanekud on. Väga huvitav oleks teada. Teine asi oli see, kui Isamaa poliitik rääkis siin eesti keele õppest ja tugiteenustest. Narva linnas on 61 000 inimest. Ma ei näe, et seal oleksid tõhusad eesti keele õppimise programmid. Ma ei näe seal eesti keele taustaga riigigümnaasiumi. See on kõik tegemata töö ja see tekitabki ühiskonnas ebakõlasid.
Kui sõnad vastaksid tegudele, siis ei oleks võimalik sellist emotsionaalset juttu ajada. Ma tahan väita, et teil ei ole võimalik olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu abiga debatti suretada, te peate ikkagi nendele küsimustele, mis on esitatud, andma väga selgeid vastuseid. Aitäh!

Jüri Adams, palun!

Härra juhataja, ma palun kohe endale ka lisaaja registreerida!

Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud rahvaesindajad! Täna on siit kõnepuldist räägitud väga erinevates stiilides. Mitmed esinejad on kasutanud mitmeid stiile läbisegi. Näiteks kasutas Eero Janson peale asjaliku stiili ka poeetilisi kujundeid. Ta alustas oma kõnet tugeva kujundiga, et meie ülesanne on sirutada abivajajatele abikäsi. Mulle tuli meelde, mida Naatsareti Jeesus on öelnud abiandmise kohta. Täpsemalt oli seal juttu küll almuste andmisest. Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis on tema sõnad: "Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb." See on piiblis alati olnud seletamist vajav koht. Mulle on õpetatud, et see tähendab seda, et kui sa kedagi abistad, siis sa ei peaks samal ajal mõtlema, mis kasu sa endale selle abistamisega saad.
Meie Riigikogu liikmetena peame tegema õige mitmeid otsuseid süvenenumalt, kui seda võib lubada endale isand Janson või meie valija. Me peame tegema põhimõtteliselt õige otsuse. Me peame aitama kaasa, et selle otsuse tehnilised üksikasjad oleksid õiged. Aga võib-olla kõige olulisem on see, et meil tuleb mõelda iga otsusega kaasnevatele võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kunagi ei ole niimoodi, et riigikorralduslikul otsusel on ainult see üks, parim ja soovitud tagajärg, mida me tahame. Peale selle tuleb kaasa teoreetiliselt lõpmatu hulk mitmesuguseid muid tagajärgi ja osa neist on päris kindlasti negatiivsed. Aeg-ajalt tuleb arvatavasti mõni hea asi ainult sellepärast tegemata jätta, et kaasnev halb on suurem kui loodetav hea.
Ma tahan teie tähelepanu juhtida ühele kaasnevale nähtusele ja see on, nagu ka Eero Jansoni ettekanne näitas, meil Eestis sisuliselt juba käivitunud. Ma nimetaksin seda sissetulijate vastuvõtmise majandussfääriks. See tähendab, et luuakse keskused ja õpetatakse välja inimesed, kes saavad töökoha. Mis siis edasi saab? Sissetulnud inimeste hulk võetakse vastu, aga need inimesed, kes on sellele tööle spetsialiseerunud, jäävad. On loogiline, vähemalt nende ja nende perekondade arvates, et järgmisel aastal oleks neil vähemalt niisama hea sissetulek ja nad saaksid tegelda juba õpitud tööga. Ka majad on ju asustatud ja käivitatud süsteemid vajavad töö jätkumist. Niimoodi ongi. Paljudes Euroopa riikides on see sektor olemas ja selle poliitiline mõju on selline, et see muutub riigisiseselt survegrupiks, mis tegelikult ütleb meile kõigile ja tulevastele riigijuhtidele seda, et nende inimeste huvides oleks saada järgmisel aastal vähemalt niisama palju samasisulist tööd, mis tähendab vähemalt niisama palju ümberasujaid, kasutagem nende kohta siis ükskõik millist nimetust.
Ma tahan sellele siin tähelepanu juhtida sellepärast, et olukorras, kus me oleme tegutsema hakkamas, on praegu õige aeg ette mõtelda, kuidas seda ja muid võimalikke kaasnevaid negatiivseid tagajärgi minimeerida. Päris ära hoida neid ilmselt võimalik ei ole, aga Eesti huvides oleks saavutada olukord, et kui rahvusvaheline varjupaiga andmise surve või vajadus varjupaiga järele kahaneb, siis me ei oleks oma riigis olukorra ees, kus väga oluline grupp riigiametnikke, mittetulundusühingutes lepingu alusel töötavaid inimesi või kas või näiteks juhutõlketöid tegevaid inimesi esitaks nõudmise, et riigi rahu ja edasikulgemise seisukohalt on vaja, et neile antaks täpselt sedasama tööd vähemalt niisama palju kui eelmistel aastatel, aga võimaluse korral ehk ka rohkem ja suurema tasu eest.
Eestis ei ole kedagi teist peale meie, Riigikogu, kes on kohustatud sellele aspektile mõtlema. Meie peame selle peale mõtlema ka siis, kui meie ühiskond, avalikkus ja valitsus ei pea seda teemat oluliseks või seda üldse endale ei teadvusta. Tänan tähelepanu eest!

Jaak Madison.

Austatud kolleegid! Päev on olnud väga pingeline ja väitlus väga terav. Mind pani enne kuulatama härra Randpere, kes üritas selgitada või tõestada, et kõik see, milles me saame veenduda avalike kommunikatsioonivahendite kaudu, on justkui vale, ja tema teab täpsemalt, kuidas tegelikult on, ja kõik see, mida räägivad rahvusvahelised meediakanalid ja tavalised rootslased, on justkui väljamõeldis. Ma pean paraku nentima, et härra Randpere eksib. Olen ka ise väga tihti käinud Rootsi vahet, mul elavad seal sugulased, mul on kokkupuuteid ka Rootsi poliitiliste jõududega ja ma tean väga hästi, millises seisus Rootsi tegelikult on. Rootslased elavad just nimelt hirmuühiskonnas. Tavaline rootslane, olgu ta nimeks Mats, Bengt või Lars, ei julge öelda üheski intervjuus, väljaandes ega kommentaaris, et see, mis Rootsis toimub, on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ja see on omaenda rahva vastu töötamine. Kui sa seda teed, siis saad sa külge sildi, et sa oled rassist, vihaõhutaja, vaenulik inimene, kes ei ole salliv ega tolerantne. See on praegu Rootsis reaalne olukord. Kuidas muidu seletaks ükskõik milline selle poliitika toetaja meile ära, miks on Rootsis tõusnud kõige populaarsemaks erakonnaks rahvuslik-konservatiivne Rootsi Demokraadid. Mitte kunagi ajaloos ei ole neil olnud sellist populaarsust kui tänasel päeval – 25%. Järelikult on midagi olnud väga valesti.
Ma tahtsin kiita härra Rauda väga meeldiva komplimendi eest. Ka see tõestab, et tegelikult on võimalik rääkida väga argumenteeritult, väga hea diskussiooni raames, olenemata parteilisest kuuluvusest või fraktsioonist või sellest tiivast, kus sa siin saalis istud. Seda oli väga meeltülendav kuulda.
Kuid mis on tänase päeva peamine mõte, millest me peaksime olema kõik aru saanud? Kõik meie, siin saalis olijad, olenemata erakonnast, olenemata maailmavaatest või ideoloogiast, oleme tunnistanud probleemi ja seda, et meil tuleb sellega tegelda ning Eestil on selle lahendamises oma osa. Kuid meil tuleb tunnistada ka seda, et on olemas faktid, mis näitavad, kuidas seda probleemi saaks kõige efektiivsemalt lahendada, nii et kirik oleks keset küla, et inimesed, keda me saame oma majandusliku võimekuse alusel aidata, oleksid reaalselt aidatud ja see abi, mis on tehtud Eesti maksumaksja kulul, läheks sinna, kuhu ta peab minema, samal ajal meie oma ühiskond ei lõhestuks ega oleks hüsteeritsevat, äärmuslikku propagandat massimeedias, mis üritab rahvale selgeks teha, et inimesed on haiged, rumalad ja vaenu õhutavad. Seda lahendust on võimalik leida, kui kõik erakonnad tunnistavad nende probleemide lahendamisel fakte. Me näeme teiste riikide eksimusi, näeme, mis toimub Euroopas, ja, mis peamine, me lähtume oma rahva huvidest. Me lähtume sellest, milline on toon avalikkuses ja mis on inimestele kõige parem. Teisejärguline on see, kuidas me aitame abivajajaid, sest siia on meid valinud siiski Eesti valijad, mitte Süüria valijad, mitte Eritrea valijad, vaid eestlased.
Seega, kui me lähtuksime nendest kindlatest põhitõdedest, siis ei oleks meil mitte mingisuguseid diskussioone teemal, kes on äärmuslik vaenuõhutaja, kes on tolerantne inimene või kes mida pooldab. See kõik jääks olemata, meil jääks olemata mõttetu ajaraiskamine ja me võiksime tegelda järgmiste reaalsete probleemidega. Kuidas tuua Eestisse tagasi 100 000 väljarännanut, kes on majanduspõgenikud? Kuidas tõsta Eesti iivet? Mitu korda käis täna kõnedest läbi, et demograafiakriis on Euroopa hukatuse äärele viinud. Jah, see on tõsi. Kuid me läheneme probleemi lahendamisele jällegi lääneeuroopalikult vale külje pealt. Me mõtleme, kuidas tuua meile siia uusi maksumaksjaid võõrast kultuuriruumist, võõrast dimensioonist, kes ei ole mitte kuskil sulandunud uude ühiskonda, selle asemel et keskenduda sellele, kuidas motiveerida iibe tõusu. Need on lihtsad põhitõed. Kui me võtame üle sama retoorika, mida on aastakümneid rakendatud Lääne-Euroopas ja Põhjalas, siis me oleme peagi täpselt samade probleemide ees, millega seisab silmitsi kas või Rootsi. Nii lihtne see ongi. Aitäh teile!

Austatud Riigikogu! Istungi lõpuni on jäänud üks minut. Selle ajaga jõuaks Henn Põlluaas siia tulla, aga vaevalt õnnestuks tal enam midagi öelda. Halastame ta peale. Lõpetame istungi ja jätkame homme. Aitäh!

Istungi lõpp kell 13.59.