Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu II istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun teada anda, kes soovib üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Olga Ivanova, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon esitab seaduseelnõu, mis näeb ette võlaõigusseaduse täiendamist. Muudatuse eesmärk on täiendada võlaõigusseadust, et luua tarbijale võimalus anda raskes majanduslikus olukorras krediidiandjale või krediidiandja vahendajale tagatisena märgitud vara üle selliselt, et see vara kataks krediidiga seotud olemasolevad ja tekkida võivad kulutused. Seadusmuudatust on vaja, kuna krediidi võtmine on tänapäeva ühiskonnas tavapärane otsus, mis võimaldab teadlikel tarbijatel soodsate tingimuste korral oma elukvaliteeti parandada. Paraku ei ole keegi kaitstud selle eest, et võlakoormus muutub mingil põhjusel talumatuks ning võib tekkida suur ülevõlgnevuse ehk ülemäärase võlgnevuse risk. 2008. aasta finantskriisi tagajärjel jäid paljud pered ilma oma kodudest ja väljusid kodu soetamise tehingutest vaesemana kui kunagi varem. Seaduse jõustumisel väheneks inimeste ülevõlgnevus ja liigtarbimisest tuleneva võlgnevuse risk, mis on koormav Eesti sotsiaalkindlustussüsteemile. Samuti aitaks see ära hoida niisugustesse makseraskustesse sattumist, mis tekkisid 2008. aasta finantskriisi tõttu. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu, mille menetlusse võtmine toimub lähtudes kodu- ja töökorra seadusest. Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Nii, 83 on kohal, 18 puudub. Nüüd päevakorrast. Austatud Riigikogu, arupärimise esitajad võtsid tagasi 18. augustil peaminister Taavi Rõivasele esitatud arupärimise valitsuse infopoliitika kohta. See kandis numbrit 68 ja oli meil kirjas päevakorra neljanda punktina. See jääb nüüd ära, sest arupärimine võeti tagasi. Selle parandusega panen hääletusele nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 77 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimese arupärimise on esitanud Kadri Simson, Marika Tuus-Laul, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Lauri Laasi, Andrei Novikov, Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Olga Ivanova, Jüri Ratas, Martin Repinski, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Priit Toobal, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka ja Mihhail Korb. Arupärijate nimel Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tutvustan 22 Riigikogu liikme nimel arupärimist, mis sai suve alguses üle antud peaministrile. See puudutab kobareelnõusid ja sai üle antud mõni päev enne seda, kui Riigikogult võeti võimalus hääletada maksutõusude muutmise poolt. Tuletan meelde, et k.a 25. mail andis valitsus Riigikogule üle sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega sooviti muuta korraga seitset seadust. Meil on kombeks olnud ikka nii, et kui muudetakse ühte seadust, siis sinna juurde teisi, asjasse mitte puutuvaid seadusi ei poogita. Vahel on seda siiski tehtud. Põhjus on väga lihtne. Riigikogu liikmetel on õigus esitada aruteludes konkreetne arv küsimusi ning kui korraga tõstetakse kolme või enamat maksu, siis ühele kindlale maksutõusule keskenduda ei saa. Valitsus käis nende maksutõusudega alguses ümber nii, et kui omade seas, ministrite seas maksutõuse kooskõlastati, siis oli olemas kolm eri seaduseelnõu. Oli eraldi eelnõu sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmiseks. Teiseks oli eraldi eelnõu käibemaksuseaduse muutmiseks, millega plaaniti tõsta majutusettevõtete käibemaksu. Kolmandaks oli alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk oli tõsta järgmise aasta 1. jaanuarist kütuseaktsiise.
Riigikogusse saabusid need kolm eelnõu ühes paketis. Nii et eelnõuga sooviti tõsta majutusteenuste käibemaksu määra ja kütuseaktsiise, kaotada täiskasvanute hobikoolitusega seotud kulude tulumaksusoodustus ning vähendada füüsilise isiku maksustatavast tulust lubatud mahaarvamiste kogusummat ja sotsiaalmaksu määra. Kui see eelnõu läks lõpuks Riigikogus hääletamisele, siis ei antud enam võimalust muudatusettepanekuid ükshaaval arutada. Seda ilmselt selle jaoks, et ära hoida arutelu, et mitte iga maksutõus ei ole otstarbekas.
Nädal tagasi juhtis konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing tähelepanu sellele, et tarbimismaksude ja aktsiiside tõstmine võib meie majandust seni arvatust tõsisemalt kahjustada, sest sisendite hinna muutused võivad mõnel majandussektoril vaiba alt ära tõmmata ja teha selle sektori võrreldes Läti ja Leeduga konkurentsivõimetuks. Ilmselt arvasid seda nii mõnedki inimesed, kes kuuluvad koalitsiooni, aga oleksid mõne ebaõiglase maksutõusu vastu hääletanud. Ka president, kui ta kuulutas selle seaduse välja, juhtis tähelepanu, et niisugune viis seadusi vastu võtta ei ole õige. See viis on isegi nime saanud ja see on "paheline õigusloome".
Sellest tulenevalt ongi 22 Riigikogu liikmel peaministrile eelkõige küsimus, kas see on nüüd siis nn uus normaalsus, et Riigikogule ei anta tegelikult võimalust sisuliselt küsimuste otsustamisel kaasa rääkida. Tänan tähelepanu eest!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie 11. juunil esitatud arupärimisele valitsuse esitatud kobareelnõude kohta.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel otsustas valitsus esitada 25. mail Riigikogu menetlusse kobareelnõu, mitte aga kolm eraldiseisvat eelnõu nagu ministeeriumite kooskõlastusringile?" Kogu maksumuudatuste paketi eesmärk on maksukoormuse nihutamine tööjõu maksustamiselt tarbimise maksustamisele, eelkõige kahjuliku tarbimise maksustamisele. Kõik muudetavad seadused – sotsiaalmaksuseadus, tulumaksuseadus ja teised seadused – on omavahel fiskaalses mõttes seotud. Valitsuse hinnangul soodustab tööjõumaksude langetamine majanduskasvu ja mõjutab nii meie kõikide toimetulekut. Lisaks koostati kõik need maksumuudatused samast eesmärgist lähtudes. Tegu on muudatustega, millega valitsus on arvestanud ka järgmise nelja aasta riigieelarvestrateegia kokkupanekul. Lisaks on loomulikult osal aktsiisimuudatustel ka selge tarbimist vähendav eesmärk.
Kõigi nende eelnõude seadusena vastuvõtmine pidi meie varasemate otsuste ja kokkulepete kohaselt toimuma vähemalt kuus kuud enne jõustumist. Kõik need otsused on vajalikud ka selleks, et hoida Eesti kaitsekulutuste tase vähemalt 2% juures SKT-st, vähendada tööjõumakse, edendada majanduskasvu, parandada madalapalgaliste inimeste ning lastega perede toimetulekut.
Teine küsimus: "Miks esitati sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Riigikogu menetlusse niivõrd hilja? Selline käitumine tõi kaasa eelnõu kiirmenetluse, kus Rahandusministeerium ei jõudnud isegi eelnõule esitatud muudatusettepanekuid analüüsida." Kõik muudatused olid seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja tegevuskavaga valitsuse prioriteetide täitmiseks ametis oleku esimese saja päeva jooksul. Riigikogu XIII koosseisu avaistung toimus 30. märtsil. Valitsus astus ametisse 9. aprillil ja andis eelnõu Riigikogule üle 25. mail. Kui vaadata neid kuupäevi, siis ei saa öelda, et eelnõu menetlemisega oleks kuidagi viivitatud. 9. aprilli ja 25. mai vahele jäi eelnõu koostamine, selle kooskõlastamine ja heakskiitmine Vabariigi Valitsuses. Seadusandja jaoks tähendas see seda, et eelnõu menetlemine Riigikogus jäi kevadistungjärgu lõppu ning Riigikogu liikmetel tuli osaleda täiskogu täiendaval istungil. Loomulikult on see parlamendi enda otsus, millises tempos eelnõude menetlemist kavandada, aga ma  pean siiski väga oluliseks, et need eelnõud võeti vastu enne suvepuhkusele minekut, selmet jätta jõustumiseks lühem aeg ja neid sügisel edasi menetleda.
Kolmas küsimus: "Miks ei arvesta Vabariigi Valitsus eelnõude esitamisel Riigikogus kujunenud sisemist töökorraldust ja menetlustavasid?" Valitsus andis Riigikogule eelnõu üle 25. mail ja seejärel jätkus eelnõu menetlus Riigikogus Riigikogu töökorraldust määravate õigusaktide järgi. Nagu te hästi teate, valitsus Riigikogu menetlustempot ei dikteeri. Aitäh!

Küsimused peaministrile. Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra peaminister! Teie vastuse loogika oli väga hämmastav. Te väitsite, et kõigil seaduseelnõudel oli üks eesmärk: vähendada kahjulikku tarbimist. Me mäletame, et selles paketis oli ka üsna palju pahameelt tekitanud majutusasutuste käibemaksu tõstmise punkt. Kas te tõesti väidate, et eesmärk oli vähendada majutamisteenuse pakkumist? Mis otsast see peaks kahjulik harjumus olema?

Kui te kuulasite tähelepanelikult minu vastust, siis te kuulsite, et see üks ja sama eesmärk, mis kõikidel nendel eelnõudel on, on fiskaalne. Lisaks on osal aktsiisieelnõudel täiendav eesmärk kahjulikku tarbimist vähendada. Ma usun, et te olete minuga nõus, et nii alkoholi- kui ka tubakaaktsiisi tõus, mida teie kolleeg maksutõusude hulgas nimetas, on tegelikult väga põhjendatud. Ei ole mitte mingit karjuvat vajadust käsitada alkoholi ja tubakat esmatarbekaubana, mis peab olema väga soodsalt maksustatud. Pigem vastupidi, nii alkoholi kui ka tubaka tarbimisega, eriti liigtarbimisega kaasnevad nii nendele inimestele endile kui ka ühiskonnale tervikuna väga tõsised probleemid. Alkoholi ja tubaka tarvitamine on isegi siis, kui neid väga kõrgelt maksustada ja sellest aktsiisist väga palju riigieelarvesse tulu saada, ühiskonna jaoks tegelikult miinusmärgiga. Rahva tervis halveneb ja sellega kaasnevad kulud kipuvad päris suures ulatuses ületama aktsiisilaekumisi.
Mis puutub kütuseaktsiisi, siis mida rohkem tarbitakse fossiilseid kütuseid, mida suurema mootoriga autot kasutatakse oma sõitude tegemiseks, seda suurem on kahju keskkonnale. See on fakt. Kui me vaatame kütuseturu trende, siis küllap on ka teile teada, et isegi peale kõiki kütuseaktsiisi puudutanud muudatusi on Eestis kütuse hind ikkagi kaugel tasemest, mis meil veel mõni aasta tagasi oli. Nii et minu meelest on kohatu öelda, et praeguses turu absoluutses madalseisus käib mõni sent hinnale lisaks ühiskonnale üle jõu. Seda enam, kui me teame, et see aitab finantseerida päris mitmeid olulisi samme. Pean silmas näiteks lastetoetusi, toimetulekutoetust ja ka otseste maksude langetamist.
Nüüd majutusteenuste käibemaksust. Minu hinnangul oleks loogiline, et kõikidel teenustel oleks käibemaksu määr üks ja seesama. Kui me soovime ühte või teist sektorit toetada, siis ärme teeme seda maksusubsiidiumi kaudu, mis on ühiskonna jaoks väga kallis ja maksab teadupärast kümneid miljoneid ainuüksi majutusteenuste puhul. Pigem toetame seda sektorit otseeraldisega. Väga mitmed riigid on otsustanud oma maksupoliitikat muuta ja samas suunas liikuda. Ka enne nimetatud naaberriigid, kellega me konkureerime, järgmisel aastal vähendavad maksuerisusi, mitte ei tee neid juurde. Nii näiteks kavatseb Läti tõsta kultuuriteenuste käibemaksu – nende ürituste korraldamine on samamoodi teenus nagu majutusteenus. Ja majutusteenustele jääb meil ikkagi kehtima sooduskäibemaks. Maksumaksja toetab seda sektorit ka tulevikus sellega, et me korjame sealt makse väiksema määra alusel kui teistelt teenustelt. Mul on hea meel öelda, et viimastel kuudel on majutusasutuste täitumus märksa paranenud. Eelmise aasta lõpust kuni juunikuuni oli välisturistide hulk väiksem kui eelmisel aastal samal ajal ja seda langust kompenseeris teatud ulatuses, aga mitte igal kuul täielikult siseturismi märkimisväärne kasv. Viimasel kahel kuul, mille kohta on meil detailne info – nii juulis kui ka augustis –, on märgatavalt kasvanud nii siseturistide kui ka välisturistide arv ja seega ka majutuste arv kokku. Näha on, et sektori viimaste kuude näitajad on olnud positiivsemad kui veel aasta tagasi. Seega väiteid, et sektor on väga sügavasse kriisi sattunud, faktid ei kinnita.
Kõikide nende muudatuste puhul on ikkagi oluline teada, et tänu neile on Eestis võimalik langetada tööjõumakse ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Saame tõsta tulumaksuvaba miinimumi ka pensionäridel ja tagada selle, et keskmine pension on ka tulevikus maksuvaba. Need on olulised muudatused. Eks igaüks meist on siin parlamendisaalis otsustanud, kas mõni lisasent õlle- või viinapudelilt on ikka liiga palju küsida, kui me selle abil saame inimeste tulumaksu- ja sotsiaalmaksukoormat langetada.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Meie president Toomas Hendrik Ilves on sellist erandlikku valitsuse ja parlamendi praktikat – pean silmas kobareelnõu esitamist ja menetlemist – tauninud. Mis järeldused te olete sellest presidendi viitest teinud?

Aitäh! Loomulikult, kui oleks olnud aega parlamendis neid teemasid menetleda terve suve – kui parlamendi istungjärk ei lõpeks enne jaanipäeva, vaid näiteks augustis –, siis oleks saanud protsessi üles ehitada selliselt, et oleks olnud võimalik iga eelnõu pikalt ja põhjalikult parlamendis menetleda. Aga minu jaoks on väga oluline, et me oleme andnud Eesti ettevõtjatele ja ühiskonnale laiemalt lubaduse – see lubadus kajastub ka maksukorralduse seaduses –, et vähemalt kuus kuud enne seaduse jõustumist on seadus parlamendis vastu võetud. Kogu lugupidamise juures parlamendi vastu, teil oli valida, kas seadus võetakse vastu vahetult enne jõustumist või peate suvel mõne tööpäeva lisaks tegema, et vajalikud eelnõud saaks menetletud. See oli valik, mille parlament ise tegi, mitte mina ei teinud, ja otsus oli minu meelest õige.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! 2012. aastal sidus Andrus Ansip eelarvega n-ö abordiseaduse, alkoholiaktsiisi kohta käiva seaduse ja prokuratuuriseaduse muutmise. Sisuliselt köideti siga, kägu ja võib-olla ahven kokku. Pärast öeldi, et sellise pahelise praktikaga edaspidi ei tegelda. Lugupeetud Eiki Nestor ütles vist aasta varem, 2011. aastal, et sellisel moel üritab valitsus mugavuse huvides lihtsalt Riigikogust üle sõita ja muuta ta kummitempliks. Kas te olete lugupeetud Riigikogu esimehe mõtteavaldusega nõus?

Aitäh! Mis puutub kobareelnõudesse, siis aastal 2009 pidi rahanduskomisjon, mida mina juhtisin, tõepoolest kokku puutuma väga erinevate seaduste muutmisega. Nende puhul oli küll mängus fiskaalne mõõde, aga see ei olnud nende seadusmuudatuste peamine fookus. Me tegime sel ajal väga raskeid otsuseid. Et Eesti riik suudaks kriisi üle elada, me tegime väga tõsiseid reforme, sh sotsiaalvaldkonnas. Sellel oli väga suur mõju riigieelarvele. Ma väidan, et sel ajal, ükskõik kuidas seda tagantjärele, valged kindad käes, hinnata, oli vaja langetada kiireid otsuseid. Mõnes valdkonnas oleksime pidanud veel kiiremini tegutsema. Kui kriisi ajal õige hetk maha magada, võib selle hind ühiskonnale olla väga-väga kõrge. Loomulikult, ideaalis oleks ka siis pidanud vältima täiesti erinevate valdkondade seaduste menetlemist rahanduskomisjoni kaudu. Osa nendest eelnõudest oleks tõenäoliselt, kui nüüd punktuaalselt järge ajada, pidanud saatma hoopis sotsiaalkomisjoni ja osa mõnda muusse komisjoni. Aga ma arvan, et sel hetkel oli see vajalik.
Nüüd, tavaolukorras, ma olen täiesti nõus sellega, mida on Riigikogu esimees öelnud. Tavaolukorras tuleks hoiduda sellistest lahendustest, et me paneme kokku näiteks maksuseaduse muutmise ja teie viidatud embrüokaitse seaduse muutmise eelnõu. Nende kokkupuutepunkt on väike. Samas, minu kogemus Riigikogust – see on muidugi märksa lühem kui Riigikogu esimehel, aga samas pikem kui paljudel saalisviibijatel, nii et ma julgen sellele siiski viidata – ütleb seda, et eri sisuga eelnõusid, mis on väga tihedalt ühe valdkonnaga seotud, on enne ühte eelnõusse kokku pandud ja küllap pannakse ka tulevikus. Seda juhul, kui tegemist on näiteks viie seadusega, aga nende kõikide muutmise eesmärk on sama. Seda on tehtud ja ma usun, et see on ka olnud õigustatud. Automaatselt öelda, et igasugune mitme seaduse korraga muutmine on halb, on minu meelest kohatu. Ma ei ole teie selle nädala päevakorda vaadanud, aga kui ma peaksin tegema panuse, siis pigem panustaksin selle peale, et küllap on ka selle nädala päevakorras mõni eelnõu, millega tahetakse muuta mitut seadust, ja küllap on sellel ka mingi ratsionaalne põhjus olemas.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Üle-eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et see ei olnud valitsuse surve, et parlament pidi arutama kõiki maksutõuse ühes kobareelnõus, nii et parlamendil polnud võimalust hääletada muudatusettepanekuid. Te ei rääkinud ju tõtt. See, et too seadus sai vastu võetud ühel hääletusel ja ilma võimaluseta muudatusettepanekuid hääletada, oli Reformierakonna juhatuse otsus. President on selle kohta öelnud, et valitsuserakondade soov muuta enda valimislubadused kiiresti seaduseks ei saa õigustada parlamentaarse debati võimaluste tugevat kärpimist. Ta avaldas lootust, et tal ei tule samal teemal enam sõna võtta ning et edaspidi tegutseb valitsus seaduseelnõusid Riigikokku arutamisele saates nii, nagu demokraatliku parlamentaarse riigikorra puhul kohane on. Kas te saate aru, et selle menetluse ajal oli probleem: see võttis parlamendilt talle antud õigused ära. Kas te edaspidi hoidute sellisest menetlemistaktikast?

Ma palun, et te mind tsiteerides täpne oleksite. Ma ei öelnud, et kolme maksumuudatuse või kolme eri eelnõu korraga esitamine ei olnud valitsuse surve. Valitsus ju esitas eelnõud. See vastab loomulikult tõele ja keegi ei eita seda. Aga ma rõhutasin, et parlamendi menetluse tempo ei olnud valitsuse dikteeritud. Teoreetiliselt oleks olnud võimalik neid ka pikemalt menetleda. Ma tuletan meelde, et teie fraktsiooni ettepanek oli siduda nii need muudatused kui ka veel mitmed muud küsimused valitsuse usaldusega. Teie esitasite samal põhjusel peaministrile umbusaldusavalduse ja ma pidin seetõttu tulema varem tagasi ülemkogu istungilt, kus oleks olnud kindlasti võimalik Eesti huvisid esindada. Aga loomulikult, kui parlament sedavõrd tõsise avalduse teeb, siis peaminister tuleb tagasi. Seisin teie ees, vastasin küsimustele ja toimus hääletus. See oli see valik. Pärast seda oli minu jaoks juba selge, et kui parlament ühe korra hääletab seoses nende teemadega usaldusküsimust, siis võib ta seda ka mitu korda järjest teha. Igast hääletusest sõltus, kas valitsus jääb püsima või mitte. Ja parlamendiliikmetel oli kõigil võimalik oma valik teha. Ma mäletan, et ka toona te tõite välja, et valitsus tõkestas debatti sellega, et me need eelnõud teisel lugemisel usaldusküsimusega sidusime. Teie teise lugemise plaan oli hästi pikalt menetleda, võttes kümneminutilisi vaheaegu. Ma juhin tähelepanu, et minu hinnangul on see loomulikult parlamendi kodukorraga kooskõlas, aga debatiks nimetada on seda väga keeruline. Me oleme koos teiega siin Riigikogu saalis mitmeid pikki ööistungeid pidanud ja küllap me üksteisele ausalt otsa vaadates mööname mõlemad, et see ei ole mitte debatt, vaid kodukorraga lubatud venitamine. Selle asemel, et kümneminutilisi vaheaegu võtta – ja seda mitte eelnõu sisu üle arutlemiseks –, pakkus valitsuse usaldamise hääletuse nõudmine iga konkreetse eelnõu juures võimaluse küsida. Ja lisaks oli ju veel umbusaldusavaldus peaministrile, mille te ette võtsite. Seega neljas punktis oli kõigil võimalik küsimusi esitada. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kestis see parlamentaarne debatt umbes 11 tundi. Väga harva peetakse eelnõude üle nii pikalt sisulist debatti ilma igasuguste vaheaegadeta. See oli sisuline debatt, 11 tundi järjest. Ma arvan, et kokkuvõttes said need teemad märksa paremini läbi räägitud, kui oleksid saanud siis, kui oleks peale jäänud teie taktika, et ärme sisust räägime, võtame kümneminutilisi vaheaegu ja loodame, et valitsusliit murdub.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite oma vastuses, et vastuvõetud kobarseadus aitab kaasa majanduskasvu tõusule.

Jah!

Kuidas selle seaduse rakendamine seda teie arvates konkreetselt teeb?

Väga hea küsimus! Nende seadustega vähendatakse kõigi Eesti inimeste tööjõumaksukoormat. Väga erinevad rahvusvahelised ja  kodumaised uuringud on välja toonud, kuidas tööjõumaksude langetamine majanduskasvu soodsalt mõjutab. Sotsiaalmaksu langetamine, tulumaksuvaba miinimumi tõus ja samuti madalapalgaliste inimeste maksukoorma leevendamine aitab kaasa sellele, et tööjõumaksude koorem on Eestis väiksem. Selle võrra on meie riigis soodsam töökohti luua, aga mis minu silmis veelgi olulisem: ma usun, et see täiendav raha võimaldab kiiremini Eestis palkasid tõsta. Kui Eestis tõusevad palgad kiiremini, siis suureneb ka inimeste ostujõud ja loomulikult on see mõju positiivne. Ma arvan, et see ongi oluline, seistes vaba valiku ees, kas eelistada seda, et kõrgemalt on maksustatud inimeste töö, või seda, et kõrgemalt on maksustatud kahjulik tarbimine, nagu näiteks alkoholi ja tubaka tarbimine. Mina arvan, et ka edaspidi tuleb maksukoormust samm-sammult nihutada inimeste töö maksustamiselt kahjuliku tarbimise maksustamisele.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Te siin üsna kenasti möönsite, et tavaolukorras ei tohiks ühtesobimatuid küsimusi seaduseelnõudes kokku panna. Nüüd on Riigikogu menetlusse esitatud selline eelnõu nagu raamatupidamise seaduse muutmise eelnõu, millega on muu hulgas kavas muuta ka tulumaksuseadust ja sotsiaalmaksuseadust. Täna hommikul jõudis majanduskomisjon seda eelnõu arutades arusaamale, et need asjad omavahel ikka kokku küll ei sobi. Ja majanduskomisjon jõudis ka seisukohale, et tuleb pöörduda rahanduskomisjoni poole ja esitada valitsusele taotlus võimaluse korral minna eelnõuga esimesele lugemisele muudetud kujul. Me oleme kõigist nendest asjadest aastate jooksul nii palju rääkinud. Öelge palun, mis ikkagi on see põhjus, et niisugused asjad juhtuvad ikka ja jälle! Millal õnnestub selline paheline seadusloome ära lõpetada? Ja kas meil praegu ei olegi tavaolukord?

Küllap parlamendil on õigus seaduseelnõusid ka mitmeks jaotada, määrata mitu juhtivkomisjoni või otsustada jätta muudetavad seadused kokku ja küsida mõnelt teiselt komisjonilt arvamust. Tihti on nii, et isegi ühe seaduse muutmine vajab parlamendis kolme või enama komisjoni hinnangut. Väga paljud seaduste terviktekstid on oma reguleerimisskaalalt palju laiemad kui mõne konkreetse seaduse väike muudatus, mis puudutab servapidi näiteks ka maksuseadusi. Automaatselt kõiki seaduseelnõusid, mis mitut seadust korraga puudutavad, paheliseks nimetada on minu hinnangul kohatu. Aga kui parlament otsustab, et korrektsem on menetleda neid seadusi eraldi, määrata neile eri juhtivkomisjonid, siis kõikvõimalike muudatuste tegemise raames on see komisjoni otsuse alusel võimalik. Sellist praktikat, kus eelnõu on mitmeks tehtud, tuleb ikka ette, aga veel rohkem on praktikat, kus eelnõusid on parlamendis kokku pandud. See on parlamendi õigus. Ei ole mingit kohustust võtta kõik seaduseelnõud parlamendis vastu täpselt sel kujul, nagu valitsus on esitanud. Parlamendil on seaduseelnõude kujundamisel vähemalt sama suur roll kui valitsusel, kui mitte suurem. Parlament on ikkagi seadusandlik kogu ja eeskätt on õigusloome raskus just nimelt parlamendi kanda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma toon paar näidet, kus te eksite oluliselt. Läti ei liigu maksude ühtlustamise suunas, vaid liigub erisuste suunas. Läti liigub näiteks astmelise tulumaksu suunas ja järgmisel aastal on neil juba üks täiendav aste tulumaksul olemas, see on solidaarsusmaks. Nii et palun uurige asja! Teine asi on see, et aktsiisitõus ei soodusta kunagi ettevõtluskliimat. Te väidate, et kütuseaktsiisi tõus mõjub ettevõtetele soodsalt, aga rääkige sel teemal ettevõtjatega. Kui diislikütuse aktsiis tõuseb 14%, siis see ei ole küll ettevõtlust soodustav samm. Aga ma küsin konkreetselt. Maksutõuse võib Riigikogu vastu võtta kuus kuud enne nende kehtima hakkamist. Aga riigilõive puudutav eelnõu toodi alles nüüd Riigikokku ja uued määrad hakkavad kehtima juba 1. jaanuaril 2016. Kuidas te seda kommenteerite, et kuu aega enne uue eelarveaasta algust tõstetakse järjekordselt maksu, et püüda miljon eurot täiendavalt kokku korjata?

Küllap te teate ise ka, et riigilõivud ja riigimaksud on erinevad asjad. Riigilõivude puhul on praegusel juhul valdavalt tegemist pikalt paigal seisnud lõivumäärade täpsustamisega, mis tuleneb muu hulgas ammu parlamendis heaks kiidetud põhimõttest, et riigilõivud peavad Eesti Vabariigis olema kulupõhised. Põhimõtteliselt me ei ole riigilõivuga seotud protseduure väga suuresti doteerinud või ristsubsideerinud. Ja kui me näeme, et mingi protseduur on läinud märksa kallimaks või on omal ajal saanud alahinnatud, siis tuleb riigilõive muuta.
Aga ma tõesti ei tea, kust kohast pärineb teie info Lätis kehtima hakkava astmelise tulumaksu kohta. Lätis on samamoodi proportsionaalne tulumaks nagu Eestis, ainult et Lätis jääb tõepoolest järgmisel aastal ära varem kokku lepitud tulumaksu langetamine. Lätis tõuseb nii alkoholi-, tubaka- kui ka kütuseaktsiis. Ja vähemalt ühe maksuerisusena, mida vähendatakse ehk mille maksumäära tõstetakse, saan ma nimetada kultuuriteenuste käibemaksu. Võimalik, et neid on veel. Kui teil on alternatiivse sisuga infot, siis ma kuulaksin seda suure huviga. Aga üldiselt ei ole Läti eelarvepoliitikas midagi salajast. Eelnõu on Läti valitsus juba parlamenti esitanud ja küllap te saate ka ise otseallikat uurides veenduda, et see, mis ma teile just ütlesin, vastab tõele.
Mis puudutab kütuseaktsiisi mõju majandusele, siis ma väidan, et ei tõus ega langus kogu majandusele märkimisväärset mõju ei avalda. Küll aga avaldab väga suurt mõju tööjõumaksude langetamine. Miks ma seda ütlen? Kui me vaatame viimaste kuude ja aastate kütuse hinna trendi, siis näeme, et praegu on kütus umbes 1,3–1,4 korda odavam kui mõni aasta tagasi. Absoluutne hinnatipp oli 2012. aastal, kui näiteks bensiini 95 hind oli 1,45 eurot liiter. Praegu maksab see pisut üle euro. Isegi kui liita sinna otsa mitme aasta aktsiisitõusud, ei jõua me tasemetele, kus me oleme olnud. Ja kui arvestada sellega, et kütuse hinda mõjutatakse aktsiisidega ka meie lähiriikides – ka näiteks Lätis, nii nagu ma juba ütlesin –, siis ma olen täiesti veendunud, et see ca 5-sendine aktsiisilisa kütuseliitri kohta suurt mõju avaldada ei saa. Hinnavahe aasta või paari aasta taguse ajaga võrreldes on mitukümmend eurosenti. Ja hind on praegu odavam, mitte kallim.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud peaminister! Juhin tähelepanu Läti hinnatõusule, mis puudutab alkoholiaktsiisi. Nimelt, kui alkoholiaktsiis tõusis, olid seal alkoholipoodides ja igal pool mujal, kus alkoholi müüdi, väljas kirjad, et alkoholiaktsiisist laekuv raha läheb koolilõunate toetamiseks. Meil teatavasti on koolilõunate toetamiseks raha leitud just nii palju, kui see summa praegu on. Aga ma tahtsin hoopis teisel teemal rääkida, nimelt teie tähelepanekust, et kütuseaktsiisi tõstmine tähendab tarbimise maksustamist ja inimesed peaksid valima endale vähem kütust kulutavad autod. Sellega seoses on mul küsimus, mis teatud mõttes kõlab ehk ettepanekuna. Ma näen oma kabineti aknast pidevalt, kuidas te kahe autoga vurisete meile siia Riigikokku. Üks on teie uus võimas auto ja teine on teie ihukaitsjate auto. Ega te ei ole kaalunud, äkki võiks Stenbocki majast viis minutit jalutada, et meiega kohtuda? Võib-olla saaks tee peal ka rahvaga kohtuda? Mis te arvate sellest ettepanekust?

Aitäh! Kui minu ajakava seda võimaldab, siis ma hea meelega ka jalutan. Paraku on nii, et peaministri graafikus enamikul päevadel on tunde ja minuteid puudu, mitte üle. Seetõttu ei jää mul aega puudu mitte ainult jalutamiseks, vaid tihti juhtub ka see, et päeva esimese eine saan alles siis, kui päike on juba loojas ja kell näitab õhtutunde. Aga mis puutub koolilõunatesse, siis mul on hea meel öelda, et neid Eesti riik toetab.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Härra peaminister! Ma proovin võimalikult täpselt tsiteerida, sest enne te tegite mu kolleegile märkuse, et tuleb täpne olla. Te ütlesite, et kui kriisi ajal õige hetk maha magada, siis selle hind ühiskonnale on väga kõrge. Jutt käis 2009. aasta riigieelarvest. Mul on nüüd selline küsimus: kas te olete kindel, et te praeguse immigratsioonikriisi ajal ei ole midagi maha maganud?

Praeguse immigratsioonikriisi ajal me peame käituma otsustavalt, euroopalikult ja väärikalt. Me peame näitama, et ka Eesti ei ole Euroopas üksi. Me oleme riik, kes teab, et kui meil on abi vaja, siis me saame oma liitlastele loota. Ja selles praeguses kriisis on meie võimalus näidata, et ka meie suudame käituda väärikalt ja aidata oma liitlasi, kui neil abi vaja on. Ja me aitame neid just sellisel määral, kui see meile jõukohane on.

Arupärimine on kobareelnõude kohta. Jaak Madison.

Austatud peaminister! Väga huvitav, aga nukker on kuulata teie vastuseid. Ajab isegi natukene muigama juba. Paraku ma pean teid kurvastama, sest teie räägitud ühtne koostöö ja solidaarsus Euroopa Liidus on ammu sõelaks lastud. Näiteks Eston Kohvrit puudutanud resolutsiooni poolt hääletasid Euroopa Parlamendis vaid üksikud Itaalia saadikud. Nii palju siis seda üksteise aitamist!
Kuid lähen tagasi kobareelnõu teema juurde. Poliittehnoloogiliselt on väga kasulik ja väga õige võte kasutada sõnu "kahjulike tarbimiste maksustamine, kokkuhoid, majanduskasv" jne. Lõpuks jääb keegi rahva seast isegi uskuma. Kuid me räägime siiski kütuseaktsiisi tõusust, mis mõjutab just nimelt kõige haavatavamat elanikegruppi ühiskonnas. Kui rääkida ökonoomsete autode soetamisest, siis kahtlemata on kõige keskkonnasäästlikumad elektriautod, mida kasutavad väga paljud omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Äkki oleks mõistlik neilt snitti võtta ja näidata eeskuju, hakates Audi A8 asemel, mis on väga kulukas auto, kasutama hoopis säästlikumat elektriautot?

Minul isiklikult ei oleks selle vastu mitte kõige vähematki. Ma olen sotsiaalministrina ametiauto kõige külmemal talveajal nädalaks ajaks vahetanud elektriauto vastu. Andsin oma ametiauto asemele, veendumaks, kas talvel on Eesti sotsiaaltöötajatel võimalik sõita nii, et auto aknad ei ole härmas, ja kas auto suudab läbida piisavaid vahemaid. Praeguses ametis puudub mul aga igasugune võimalus kaasa rääkida enda transpordivahendi küsimustes. Kui ma üritaksin võtta oma perele kuuluva isikliku auto ja sellega linna peal tiiru teha, siis ma rikuksin reegleid. Nii et rohkem meil pole paslik sel teemal arutelu pidada.
Mis puutub sellesse juttu, mis teid korraga nii nukraks tegi kui ka muigama ajas, siis mulle jäi kõrva, et just nimelt autoomanikud ja ma saan aru, et eriti just suurte autode omanikud on see kõige haavatavam sihtgrupp Eestis. Mõelge korraks, kas te tegelikult ka nii mõtlete, ja mõelge ka sellele, milline on kütuse hinna trend olnud viimastel aastatel. Kui tõepoolest on nii, et suure mootoriga autode omanikud on kõige haavatavam sihtgrupp, siis peaks neil praegu väga hästi minema. Kütuse hinnad on rekordiliselt madalad ja isegi peale mitut aastat järjest tehtud aktsiisitõuse pole me jõudnud sellele tasemele, kus me olime veel pool aastat või aasta tagasi. Nii et sellest kontekstist tulenevalt see teie nimetatud kõige haavatavam sihtgrupp kindlasti ei tohiks kannatada.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Ma mõnuga jälgisin teie retoorikat kobarseaduste õigustamiseks. Loogikat oli selles minu meelest küll vähe, aga näiteks ballett ei ole ju ka mitte kõige loogilisem võimalus kajastada mingeid sündmusi. Ma kuulasin teid kuni sinnamaani, kus te kobareelnõude esitamist õigustades väitsite, et nii pannakse meid valikute ette, kas me tahame maksustada tööd või tahame maksustada kahjulikke harjumusi, näiteks tubaka ja alkoholi pruukimist. Täpselt nii te ütlesite. Ja siis ma sain aru, et tegemist on järjekordse väikse kübaratrikiga: te panete aktsiisid kõik ühte patta. Kas tõesti ongi teie meelest nii, et elektri kasutamine meie kodudes ja tubade kütmine kuuluvad samuti kahjulike harjumuste hulka, mida peab maksustama?

Rääkides kahjulikust tarbimisest, ma rõhutasin, et pean silmas eeskätt tubakat ja alkoholi, mille kahjulikkuses teil arstina vaevalt et on põhjust kahelda, nagu meil teistelgi. Selles osas on meil täielik üksteisemõistmine. Kogu arenenud maailma riikide maksupoliitikas peetakse vajalikuks maksustada aktsiisiga, mille teoreetiline eesmärk on mõjutada tarbimist, eeskätt fossiilsetel kütustel põhinevat tarbimist, olgu see seotud transpordiga või ka muude tegevustega. Maksupoliitiline loogika on selles, et see tarbimine on keskkonnaohtlik. Mis puutub Eestisse, siis esiteks, toasoojast väga suur osa ei ole üldse aktsiisiga maksustatud. See sõltub konkreetse energia kandjast. Elektri puhul on aktsiisi osa lõpphinnas küllaltki väike, nagu te hästi teate. Aga aastaid tagasi, kui tehti otsus, et ka elekter kuulub aktsiisiga maksustatavate toodete hulka, peeti küllap silmas seda, et maailmas ja eriti arenenud riikides tarbitakse fossiilsetest kütustest toodetud elektrit liiga palju. See kahjustab keskkonda ja seab maakera tuleviku ohtu. Küllap need põhjused selles on. Teie fraktsioonis on inimesi, kes seda teemat minust sada korda paremini valdavad, küllap nad saavad teile täpsemalt selgitada, milline võib olla elektri liigse tarbimise mõju maakera ökosüsteemile.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! See, kuidas te vastate küsimustele selle järjekordselt väga palju kriitikat tekitanud kobareelnõu kohta, on tegelikult ehtne demagoogia. See ei tee teile just au. Tegelikult ei arutatud selle kaheksa tundi kestnud debati ajal mitte selle eelnõu sisu, vaid põhiliselt seda, miks ei võimaldata normaalset debatti, miks ei saa opositsioon tegutseda nii, nagu on parlamendis ette nähtud, vaid te piirate seda. Miks te tahate jätkata seda oma eelkäija Andrus Ansipi teerullimeetodit? Kas te selle eelnõu puhul lihtsalt kartsite, et hääled ei tule kokku? Rahvale on just see mulje praegu jäänud ja teie demagoogiline jutt ei jõua kohale.

Nii nagu tihti juhtub, ma ei ole teiega sugugi nõus. Aga loomulikult on teil õigus oma arvamusele ja ma austan teie seisukohta. Minu hinnangul on parlamendidebati kvaliteet otseses sõltuvuses nii küsimustest kui ka vastustest. Kui küsimused puudutavad peamiselt protseduurikat, siis üldiselt peetakse heaks tooniks, et ka vastused puudutaks enam-vähem sama teemat. Küllap see oli osalt ka küsijate teha, milliseks see debatt kujuneb – kui palju räägitakse protseduuridest, kui palju räägitakse asjast. Ka selle arupärimise kohta tuleb nentida, et rõhuasetus oli pandud protseduuridele, kuidas oleks Riigikogul mugavam, korrektsem või õiglasem teatud eelnõusid menetleda. See on kindlasti intellektuaalselt huvitav debatt, aga minu hinnangul ei ole see sama oluline kui nende eelnõude sisu: langetada tööjõumakse, piirata alkoholi ja tubaka tarbimist, korrastada maksusüsteemi, leida raha selleks, et Eestil oleks ka tulevikus eelarve tasakaalus ja võimalik teha olulisi asju. Ütlen ausalt, et minule meeldiks nendel teemadel rohkemgi debateerida, aga loomulikult ei saa mina tulla rääkima ainult sisust, kui arupärijate soov on keskenduda protseduuridele.

Aitäh, peaminister, rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Aadu Must, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud härra peaminister! Head kolleegid! Tõepoolest, tänane arupärimine puudutab protseduurikat, aga nagu parlamentaarne kogemus ütleb, protseduurid peavad teenima sisu. Praegu jääb kohati mulje, et reglement teebki diskussiooni ühepoolseks. Arupärijatel või üldse Riigikogu liikmetel on aega oma küsimuse esitamiseks üks minut, nad peavad selle hästi ära kasutama ja kontsentreeritult rääkima. Vastus võib olla, nagu te nägite, ka väga pikk. Ja mis eriti kurb: vastuses võib rääkida ühest teisest asjast – millestki, mis on nagu teema lähedal.
Mõnikord öeldakse, et Riigikogu liikmed esitavad tihti oma koduküla küsimusi, näevad kõike oma koduküla mätta otsast. See ei ole üldse halb, sest me olemegi eri mätaste otsas. Minul on olnud viimasel ajal palju kohtumisi oma mätta otsas ehk Tartu Ülikooli professorite seltskonnas, professorite klubis. Ma olin esialgu nagu isegi päris õnnelik, aga pärast hoopis õnnetu, kui kuulsin, et Riigikogu debattide materjale kasutatakse ülikooli õppetöös päris innukalt. Tuleb välja, et eesti keele õppejõud näitavad tudengitele seda, kuidas Riigikogu kuritarvitab armast eesti keelt. Terves reas dokumentides – ei, eelnõudes õnneks siiski mitte, vaid seletuskirjades – vohab mingisugune släng, mitte õige eesti keel. Loogikaõppejõud toob ministri vastuse näitena selle kohta, et loogikareeglitest ei teata midagi. Seletatakse, mis asi on süllogism ja kuidas üritatakse vastata jne. Tuleb välja, et tulevased politoloogid kasutavad meie materjale, juristid kasutavad meie materjale. See loetelu võiks ju olla positiivne, kui selle lõpp ei oleks negatiivne. Tuuakse negatiivseid näiteid, kuidas ei peaks asjad üldse olema.
Aga vaatame nüüd seda konkreetset arupärimist. Ma natukene küll ruttan vist sündmustest ette, aga sarnaste asjade kohta ütles üks lugupeetud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõud, et on kaks eri asja. On olemas belletristika, kus asjast räägitakse ka, kuid minnakse ruttu üle ühe teise, aga sarnase asja lahkamisele. Õppejõud ütles, et see ei ole juura, see ei ole riigiteadus, see ei ole üldse teadus, see ei ole isegi poliitika, vaid see on belletristika. Belletristika on ka tore asi, aga tema koht ei ole vist alati mitte Riigikogu saalis.
Lugupeetud peaminister! Kui teie õppejõud oleks palunud teil rääkida ühest konkreetsest seadusest ja te oleks hakanud selle peale rääkima, et aga teate, ma räägin teile tubakaseadusest ja alkoholismist ja alkoholist, ning oleks seda muudkui korranud – ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu korda –, siis ta oleks öelnud, et õppige veel ja tulge siis tagasi. Või teine asi. Te tõite nii toreda näite, et on seadusi, mis parandavad mitut seadust. Muidugi on. Muudame ära ühe asutuse nime ja parandame sellega seoses kas või sellesama institutsiooni nime õigekirja väga paljudes teistes seadustes. Aga see ei ole kobareelnõu, see ongi üks seadus. Paraku jääb küll selline mulje, et on nagu erinevad mallid. Kui valitsusest käib läbi mitu eelnõu ja neid on vaja eraldi analüüsida, aga  öeldakse, et Riigikogu jaoks las nad olla üks seaduseelnõu, siis on tegu suure loogikaveaga.
Juttu oli ka sellest, et debatid on vahel viljakad ja vahel ei ole viljakad. Jutt oli konkreetselt kobareelnõu arutelust ja sellest, et diskussioon oli võimalik. Teate, diskussioon belletristika mõttes oli võimalik. Aga loominguline diskussioon on see, kui parlamendiliikmed saavad eelnõusid paremaks teha. Ei mõtle üldse kõik sellest, kuidas teile tünga teha.
Palun aega juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Mõni võib-olla mõtleb ka poliitkemplemisest, kuid üldiselt Riigikogu liikmed, uskuge mind, mõtlevad seda, kuidas ikkagi Eesti elu oleks parem. Ja kui Riigikogu liige saab kätte kobareelnõu, millest ta võib rääkida, aga mille puhul talt võetakse usaldushääletusega ära parandusettepanekute esitamise õigus, siis poliitilist diskussiooni ju ei ole. Minu etteaste oli improviseeritud sellest, et ma tundsin ennast ahistatuna, et ma ei saa sekkuda ja korrigeerida neid asju, mis minu arust puldist valesti öeldakse. Head kolleegid, aga me saame küll. Kui meil ei ole võimalust enam küsimust esitada või meile vastatakse puudulikult, siis reglement lubab meil pidada kõne. Jõudu ja aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Arupärimiste vorm annab Riigikogu liikmele õiguse vastulauseks. Kui härra peaminister väitis, et Läti liigub maksuerisuste vähendamise suunas, siis mina väitsin oma küsimuses ja väidan ka praegu vastupidist. Läti valitsus toetas teisipäevasel istungil ettepanekut kehtestada kõrgepalgalistele inimestele n-ö solidaarsusmaks ja detsembris algab töö progresseeruva maksusüsteemi kehtestamiseks. Peaminister Laimdota Straujuma osutas, et suure sissetulekuga isikute suhteline maksukoormus on Lätis teiste omast väiksem ja seda tuleb muuta. Rahandusministeeriumi arvestuse kohaselt laekub järgmise kolme aastaga sellest maksust eelarvesse 40,9 miljonit eurot. Nii et, härra peaminister, ma kuidagi ei eksinud. Teil ilmselt on kehvad nõunikud või muud abilised, kes ei suuda teile adekvaatset informatsiooni hankida.
Te rääkisite ka kütuseaktsiisi tõusust ja rõhutasite kogu aeg, et kütuse hind on praegu odavam kui kolm või neli aastat tagasi. Aga seesama hind on ka Lätis, Leedus ja muudel turgudel, kus me konkureerime. Küsimus on lõpphinnas, millega meie ettevõte kütuse kätte saab, ja sinna lisandub ju aktsiis, mille riik juurde paneb. Järgmisel aastal lisandub bensiini hinnale 10%, diislikütuse hinnale 14%. Minu mäletamist mööda on Lätis nii elektri kui diislikütuse aktsiisimäär Euroopa miinimummäär. Diislikütusel peaks see miinimummäär olema 330 eurot 1000 liitri kohta. Meil saab see olema, kui seadus lõplikult jõustub, 440 eurot 1000 liitri kohta. Millisest konkurentsivõimest me siin räägime? Räägime ikka asjadest õigete nimetustega! Ettevõtja jaoks on tähtis lõpphind. Aitäh!

Järgmine sõnavõtja on Jaak Madison.

Austatud peaminister! Nagu härra Must juba mainis, on siinne kõnetool arupärimistel suurepärane koht, kust öelda oma vastulause peaministrile. Härra Rõivas! Te enne ütlesite end eeldavat, et teid tsiteeritakse täpselt ja korrektselt. Mina eeldan, et meie peaministril on piisavalt väärikust ja ausust, et talle esitatud küsimusi mitte meelevaldselt tõlgendada. Meie räägime Eestis elavatest inimestest, kes kuuluvad kõige haavatavamasse ühiskonnakihti. Tänavuse aasta teise kvartali mediaanpalk oli 794 eurot. Pool rahvastikust Eestis – eelkõige on tegu Tallinnast väljaspool elavate inimestega – teenib kuus alla 794 euro. Nemad on kõige haavatavamad. Ma ei nimetanud mitte kordagi, et kõige haavatavam ühiskonnakiht on inimesed, kes sõidavad uue Audi A8-ga või autoga, mis tarbib 15 liitrit kütust 100 kilomeetri läbimiseks. Ma ei öelnud seda, teie tõlgendasite seda niimoodi. Kütuse tarbimine ei ole samaväärt kahjulik tarbimine kui alkoholi ja tubaka ostmine. Ja vähe teenivaid inimesi mõjutab ka see, kui kütuseliiter kallineb kas või ainult 0,2 või 0,3 eurot. Paljud sellised inimesed peavad sõitma igal hommikul 20–30 kilomeetrit tööle, kasvatama lapsi ja hakkama saama selle alla 800-eurose palgaga. Ma mõistan, et te ei saa sellest aru, sest teil seda muret ei ole, aga neil inimestel paraku on.
Teine asi. Te toote näiteks mitme aasta taguse kütuse hinna, kus bensiini 95 hinna lagi oli 1,45 eurot liiter. Tõsi, oli. Kuid kas meie eesmärk peab ikka olema see, et maksutõusude abil rahva käest palju raha saada ja tõsta kütuse hinda viitega, et see ei ole kallim kui vanasti? Kas tõesti on valitsusel kurb meel jätta see raha rahva kätte, et ta kulutaks selle teises sektoris midagi tarbides? See raha tuleb majandusse tagasi. Seega viitamine sellele, et kunagi maksis kütuseliiter 1,45 eurot, on nõme demagoogia. See on kohutavalt nõme! Ja sellist retoorikat kasutada on häbiväärne.
Kolmandaks. Selles saalis toimuvat vaatab otseülekandes väga palju eestimaalasi. Väited, et kõik aktsiisid on kehtestatud kahjuliku tarbimise vähendamiseks, on jällegi demagoogia. Me ei saa võrrelda kütuseaktsiisi, tubakaaktsiisi ja alkoholiaktsiisi näiteks elektriaktsiisiga. Need on väga eripalgelised, eri tahuga maksustamise viisid, millega me peame suunama ühiskonnas toimuvaid protsesse ja inimeste tarbimisharjumusi. Jah, ma mõistan loomulikult, et kellelgi ei ole kahju tõsta alkoholiaktsiisi – me kõike oleme kahe käega selle poolt. Tõesti, ausalt. Te ei pea meiega sel teemal vaidlema. Aga me oleme vastu valelikkusele. Me oleme vastu sellele, kui te tulete siia rahvaesindajate ette rääkima, et kütuse ostmine on kahjulik tarbimine, mida tuleb veel rängemini maksustada. Teie olete inimene, kes peaks Eesti rahvale eeskuju näitama ja olema tõeline patrioot, kes käitub ja tarbib ja sõidab eeskujulikult.
Ja viimaseks. Ma tean, et järgmine kord te räägite täpselt samasugust retoorikat kasutades ja midagi ei muutu. Kuid vahest te õhtul magama minnes mõtlete veel kord sellel päeval toimunu üle ja otsustate natukenegi oma retoorikat, oma kõneviisi ja demagoogia kasutamist muuta. See ongi ehk tänase päeva eesmärk. Aitäh ja edu teile töös!

Kui peaminister sõna ei soovi, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Mart Helme, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud esimees! Peaminister! Head kolleegid! Arupärimine puudutab pagulaste vastuvõtmist Eestis. Enne kui ma selle juurde lähen, tahan öelda, et arupärimistele vastamise tempo ei ole absoluutselt mõistlik ega vastuvõetav. Täna kuuleme me vastuseid kolm kuud vanadele arupärimistele. Vahepeal on paljud situatsioonid muutunud ja seetõttu, nagu ma ütlesin, ei ole see absoluutselt mõistlik. Pagulaste teema aga on endiselt päevakorral ja üha teravamaks läinud. Nii tulen selle kolme kuu vanuse järelepärimise juurde ikkagi tagasi.
Valitsus on kinnitanud nii avalikkusele kui ka Riigikogule, et Eesti ei nõustu pagulaskvootidega, mis Euroopa Komisjon on meile ette näinud – räägiti mäletatavasti 1064 isikust – ja et pagulaste vastuvõtmine saab toimuda ainult vabatahtlikkuse alusel. Samal ajal selgus, et Siseministeerium oli korraldanud rahvusvahelise riigihanke 2050 sisserändaja koolitamiseks 2017. aasta lõpuks. Asjaomane summa oli 1 400 000 eurot ja vastavalt kokkuleppele võis koolitatavate arvu suurendada 500 võrra. Nii et räägime siis kokku 2550 immigrandist.
11. juunil toimunud Riigikogu komisjonide ühisistungil ja järgmine päev ELAK-i istungil, kus arutati Euroopa Komisjoni ettepanekut, ei maininud ei siseminister ega ükski teine minister, hiljem ka mitte peaminister seda koolitushanget ja lepingut. Küll aga kinnitati korduvalt, et Eesti võimekus pagulastega tegelemiseks on väike ja me ei nõustu mingil juhul kvootidega. Täna me teame, et tegelikult on valitsus nendega nõustunud. Seesama püsiv jaotusskeem meie SKT ja rahvaarvu põhjal ei ole ju mitte midagi muud kui kvoot.
Seoses kõige sellega palume teil vastata järgmistele küsimustele. "Kas valitsus kavandab vastupidiselt oma kinnitustele ja talle antud volitustele tuua 2017. aastaks "vabatahtlikult" Eestisse 2550 immigranti, mis on enam kui kaks korda rohkem, kui Euroopa Komisjon on välja käinud? Mis põhjusel lähtutakse just sellisest numbrist? Kui vastuvõetavate immigrantide arv on valitsusel otsustatud, siis miks on valitsus eksitanud ja petnud nii avalikkust kui Riigikogu, rääkides viisteist kuni kakskümmend korda väiksemast arvust? Miks on valitsuse poolt tellitud mõjuanalüüs, kus on esile toodud selle negatiivsed tagajärjed kõikidele eluvaldkondadele, salastatud ja kuulutatud asutusesiseseks kasutamiseks? On ju selge, et kõikidest immigratsiooniga kaasnevatest aspektidest tuleb avalikkust informeerida, mitte esitada kallutatud ja moonutatud infot selle positiivsete külgede kohta." Viimane küsimus: "Kas valitsusel on seoses eelpooltoodud avalikkuse ja Riigikogu eksitamise ja petmisega kavas esitada tagasiastumispalve?" Loomulikult seda vastust me teame kõik, aga siinjuures tasub meenutada, et massimmigratsiooni ja emigrantide kvoodipõhisele jagamisele Euroopa Liidus on vastu üle 80% Eesti inimestest. Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan 15. juunil esitatud arupärimisele pagulaste vastuvõtmisest.
Esimene küsimus: "Kas valitsus kavandab vastupidiselt oma kinnitustele ja talle antud volitustele tuua 2017. aastaks "vabatahtlikult" Eestisse 2550 immigranti, mis on enam kui kaks korda rohkem, kui Euroopa Komisjon on välja käinud? Mis põhjustel lähtutakse just sellisest numbrist?" Teine küsimus: "Kui vastuvõetavate immigrantide arv on valitsusel otsustatud, siis miks on valitsus eksitanud ja petnud nii avalikkust kui Riigikogu, rääkides viisteist kuni kakskümmend korda väiksemast arvust?" Vastan nendele kahele küsimusele korraga. Mulle jääb arusaamatuks, millisest allikast teil selline arv pärineb. Me oleme praeguse seisuga, mis on tõepoolest mitu kuud hilisem, kui see arupärimise esitamise aeg, andnud nõusoleku teie nimetatust umbes viis korda väiksema arvu rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste vastuvõtmiseks. Ja märkuse peale, et küsimusele ei ole olnud võimalik varem vastata, ütlen, et küllap olete nõus, et minu taha ei ole asi jäänud. See arupärimine on esitatud nädal enne jaanipäeva. Enamikul ajal suvel olin mina Toompeal täitsa olemas, aga väljaspool istungite aega ei ole võimalik arupärimistele suuliselt vastata. Nii et vastan esimesel võimalusel. Nagu te hästi teate, on kõikidel töönädalatel jätkunud nii minule kui ka teistele ministritele hulgaliselt arupärimisi, millele vastata.
Ma ütlen veel seda, et kellelgi ei tohiks olla kahtlust, et praegu on Euroopas väga tõsine kriis. Meil tuleb koos teiste Euroopa riikidega ühiselt tegeleda selle kriisi lahendamisega, sh hätta sattunud inimeste päästmisega. Loomulikult, paralleelselt me peame tegelema ka sellega, et kriisi algpõhjused saaks kas likvideeritud või vähemasti leevendatud, sest nii on kõige otstarbekam viis kriisi likvideerida.
Sõjapõgenikud tulevad Eestisse siis, kui meie oleme selleks valmis. Meil on eri ministeeriumide koostöös valminud tegevuskava, mille ühte osa tutvustati valitsusele möödunud nädalal kabinetinõupidamisel ja mida järjest veel täiendatakse. Valitsuse 10. septembri istungil kiideti heaks Eesti seisukoht, et me oleme valmis kriisiolukorras sõjapõgenikke vastu võtma, arvestades riigi võimekust, meie rahvastiku ja majanduse osakaalu Euroopa Liidus ning sõjapõgenike valmisolekut Eestisse ümber paikneda. Me tõepoolest eelistame vabatahtlikkuse põhimõttel toimivat Euroopa riikide omavahelist abistamist.
Kolmas küsimus. "Miks on valitsuse poolt tellitud immigratsiooni mõjuanalüüs, kus on esile toodud selle negatiivsed tagajärjed kõikidele eluvaldkondadele, salastatud ja kuulutatud ainult asutusesiseseks kasutamiseks? On ju selge, et kõikidest immigratsiooniga kaasnevatest aspektidest tuleb avalikkust informeerida, mitte esitada kallutatud ja moonutatud infot selle positiivsete külgede kohta." Valitsus on kogu protsessi vältel taganud läbivalt avalikkuse aja- ja asjakohase teavitamise. Riigikantselei, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös on koondatud sõjapõgenikke puudutav info veebilehele www.valitsus.ee/pagulased, kus on olemas infot tegevuste ajakava, Eesti seisukohtade, korduma kippuvate küsimuste kui ka päritoluriikide kohta. Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, siseminister Hanno Pevkur ja teised ametnikud on kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega, et sõjapõgenikega seotud tegevust kogukondadele selgitada ja küsimustele vastata. Lisaks kuuluvad meie igapäevasesse kommunikatsiooni meedias avaldatud väärinformatsiooni ümberlükkamine, ajakirjanike päringutele vastamine, intervjuud ja arvamuslood, samuti suhtluskohtumised ja ümarlauad kohalike omavalitsuste ning sotsiaalpartneritega.
Neljas küsimus: "Kas valitsusel on seoses eelpooltoodud avalikkuse ja Riigikogu eksitamise ja petmisega kavas esitada tagasiastumispalve?" Vastus on ei. Aitäh!

Nüüd küsimused. Jaak Madison, palun!

Austatud peaminister! Kõik on väga-väga tore ja ilus ning kõik me tahaksime inimesi aidata. Ma ei hakka pikalt küsima, sest ega siit väga põhjalikku vastust ei tule. Küsin hoopis teise külje alt. Aastal 1934 nimetas Eesti Vabariigi riigivanem Konstantin Päts eesti rahvast haigeks, keda tuleb ravida. Tänasel päeval on sellise immigratsioonipoliitika vastu 80% Eesti elanikest. See oli ametlik Delfi ja Eesti Päevalehe korraldatud küsitlus, kus 80% vastanutest ei pooldanud immigrantide või pagulaste või põgenike, ükskõik kuidas me neid nimetame, vastuvõttu Eestisse. Teie olete saanud Eesti rahvalt mandaadi, te olete Eesti Vabariigi peaminister, kes peab tagama Eesti riigi suveräänsuse, Eesti rahva püsimajäämise ja meie kultuuri kaitsmise. Kas teie peate neid 80% Eesti elanikest, kes on sellise poliitika vastu, mida teie valitsus rakendab, haigeks?

Loomulikult mitte ja loomulikult ma ka ei kasuta sellist väljendit. Ei ole minu asi teile nõu anda, aga ma soovitaks teil oma väljendusi valides nii siin saalis kui ka väljaspool seda käituda Riigikogu liikmena selle sõna kõige paremas tähenduses. Rahvas on teile andnud mandaadi, millega kaasneb ka teatud roll ühiskonnas, teatud vastutus. Siin saalis on kombeks ka kõige suurematesse vastastesse, inimestesse, kelle seisukohad on diametraalselt erinevad, suhtuda lugupidavalt ja oma hinnangute andmisel sõnu valida. Teie kõnest siin puldis jäi mul päris mitu asja kõrva. Minu meelest sellised kohati isiklikuks minevad kommentaarid ei ole sellele saalile kohased. Nii et ma palun, et tulevikus te vähemasti kaaluksite võimalust ka siis, kui teie seisukoht on valitsuse või mõne parlamendikolleegi omast erinev, jääda lugupidavaks ja pidada tsiviliseeritud debatti.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Härra peaminister! Ma ütleks selle kohta, et lugupidamine tuleb ära teenida. Ma teeks teiega kokkuleppe, et kui teie hakkate rahvaga arvestama, siis meie muutume tükk-tükk maad viisakamaks. Just teie teerullitaktika on tekitanud selle ärritatuse ja mitte ainult mõnes fraktsioonis, vaid ühiskonnas laiemalt. Mul on aga konkreetsem küsimus immigrantide arvu kohta. Teatavasti on valitsus langetanud otsuse võtta Eestisse vastu 500 immigranti. Mina tahaks teada, kust selleks volitus on saadud. Ma tean, et ELAK-is anti 11. juunil luba ainult vabatahtlikkuse alusel võtta vastu kuni 180 inimest. Hiljem, septembris libises ELAK-i protokollist läbi, et eelistatakse vabatahtlikkust, luba 500 inimest vastu võtta ei ole. Kust te olete selle mandaadi saanud? Sest kui teil seda mandaati ei ole, siis te õõnestate oma valitsuse legitiimsust, eriti arvestades seda, kui vastumeelne see poliitika Eesti avalikkusele on.

Minu teada on kaks teie fraktsiooni liiget Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed. Nad saavad teieni kindlasti toimetada ka eri istungite protokollid ja küllap te nendega tutvudes veendute, et Vabariigi Valitsus on küsinud mandaati selle taotlemiseks, et Euroopas jõutaks kriisi lahendamises vabatahtliku kokkuleppeni, mille üheks osaks on ka sõjapõgenike ümberjaotamine riikide vahel. Selles me soovime lähtuda proportsionaalsest jaotusest, et iga riik panustaks vastavalt oma suurusele, oma osakaalule Euroopa Liidus kui tervikus. Nii esimene kokkulepe, mis sõlmiti siseministrite vahel ja mis ei jõudnud lõppeesmärgini – sellest jäi kõvasti puudu –, kui ka teine ettepanek, mille komisjon esitas siseministritele, on olnud kooskõlas selle põhimõttega. On arvestatud riikide suurust, riikide osakaalu Euroopa Liidus kui tervikus ja nii on see lahendus märksa paremini vastanud Eesti seisukohtadele kui Jean-Claude Junckeri esitatud esialgne jaotusvalemi ettepanek.
Samuti on Eesti seisukohtadega lausa üksüheselt arvestatud Euroopas selles küsimuses, mida me arutasime üle-eelmisel ELAK-i istungil, kus minul oli võimalus osaleda. Tänasel istungil me arutasime, et Euroopa Liit peaks senisest märksa enam rahaga toetama riike, kes on Süüria naabruses ja kes on valmis pagulasi vastu võtma ja nendega tegelema, selleks et inimesed ei peaks oma koduriigist väga kaugele rändama, et nad saaksid lähiriikides pelgupaiga, et nende lapsed saaksid haridust. Viimati toimunud ülemkogu istungil, mis oli erakorraline, otsustas Euroopa Liit konsensusega eraldada täiendavalt miljard eurot selleks, et just nimelt Liibanonis, Jordaanias ja Türgis pagulasi aidata ning rändesurvet vähendada.
Võib öelda küll, et Eesti seisukohtadega on arvestatud ja see poliitika, mida praegu aetakse, ja lisaks veel mitmesugune tegevus rändekriisi põhjuste leevendamisel on Eesti seisukohtadega kenasti kooskõlas olnud. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teile ei ole kindlasti saladus ega uudis, et meie erakond on algatanud massipetitsiooni levitamise Eestis. 530 000 postkasti saadetud ja käest kätte levitatud petitsiooni peaks andma tagasiside ja väga selgelt fikseeritud rahva arvamuse sellest poliitikast, mida teie immigrantide osas ajate. Te räägite endiselt, nii nagu juunikuus, pagulastest. Me kõik teame, et valdavalt ei ole tegemist pagulastega, vaid enamasti lihtsalt immigrantidega, kellest suur osa on mugavama ja parema elu otsijad. Minu küsimus on aga järgmine: miks te ei teeni Eesti rahvast, miks te teenite Euroopa Komisjoni?

Ma eeldan, et see küsimus on retooriline, sest iga siin saalis viibija mõistab, et peaministrina on minu roll just nimelt Eesti rahvast teenida, mitte kedagi teist. Mis puudutab neid 530 000 teie välja saadetud kirja, millest üks jõudis ka minu koju, siis ma ei anna sellele hinnangut. Jäägu see kiri teie südametunnistusele, aga eks tagasiside pealt ole näha. Kui teie ja teie kolleegide väide, et enamik Eesti rahvast toetab teid selles küsimuses, peab paika, siis peaks teile minu arvutuste kohaselt tagasi laekuma vähemalt 265 001 sedelit. Kui tagasilaekuvate sedelite arv jääb sellest väiksemaks, siis peaksite ilmselt viited endale kui rahvaga arvestamise monopolile mõningal määral uuesti üle vaatama.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mul on hea meel, et just teie täna selles küsimuses kõnepuldis olete, kuigi kuulajaskond pole arvukas. Ajakirjanduse vahendusel on mulle jäänud mulje, et enamikus Euroopa riikides on lausa rõhutatult pagulaskriisi küsimuses eestkõneleja riigi peaminister. Meil, tundub mulle, vastavad ajakirjanike küsimustele ja jagavad selgitusi pigem näiteks asekantslerid. Kas te tunnetate just enese kui peaministri vastutust selles küsimuses olla see eestkõneleja, kes peab rahvale arusaadavalt seletama ja inimesi rahustama ja võib-olla ka vastutama, kui midagi peaks viltu minema? Kas te tunnetate, et seda vastutust ei saa nagu allapoole delegeerida?

Aitäh! Kui asi puudutab kõikvõimalikke tehnilisi detaile, siis võib olla väga heaks eestkõnelejaks ka mõni tubli riigiametnik, ükskõik kas Sotsiaalministeeriumist, Siseministeeriumist või Haridus- ja Teadusministeeriumist. Need inimesed tegelevad iga päev selle teemaga ja küllap nad oskavad ka oma tööd hästi rahvale kirjeldada. Aga mis puutub riigi seisukohtadesse, väärtushinnangutesse, põhimõtetesse, siis olen absoluutselt nõus, et valitsusliikmed eesotsas peaministriga peavad selles küsimuses kaasa rääkima ja parlamendiliikmed samamoodi. Mulle endale tundub teinekord, et on olnud nädalaid, kui mitte kuid, kui ma ainult nendel teemadel olengi rääkinud. Ma olen andnud enamikule suurematele ajakirjandusväljaannetele, kes on küsinud, sel teemal intervjuusid ja mul on mõni intervjuu veelgi plaanis. Ma ei tea, kas täna veel küsitakse pagulaste kohta, aga ma olen üldiselt olnud väga avatud ka sel teemal kaasa rääkima.
Ma tõepoolest arvan, et Eestil on kohane selles küsimuses käituda väärikalt ja aidata nii palju kaasa, kui see meie võimuses on, seejuures kuidagi eufooriliselt üle pingutamata. Me ei tohi oma võimeid üle hinnata, küll aga peaksime tegelema sellega – ja seda me teemegi –, et neid võimeid arendada, et tõepoolest need mõnisada inimest, kes Eestisse paari aasta jooksul sõjapakku tulevad, ilma suuremate probleemideta ühiskonda integreeruks. Võib-olla on huvitav teada, et 2013. aastal tuli väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse veidi üle 2000 ja 2014. aastal ligi 2000, täpsemalt suurusjärgus 1800 inimest väljastpoolt Euroopa Liitu. Tulevased pagulased moodustavad võib-olla 15–20% võrreldes selle igal aastal Eestisse saabuva kontingendiga. Ja meile saabunud Euroopa Liidu kodanikke see arv üldse ei kajastagi, kui neid ka arvestada, siis see arv vähemalt kahekordistub. Nii et kõikidest välismaalastest, kes Eestisse aastas elama tulevad, moodustaksid need pagulased alla 10%. Öelge ise, kas see on midagi, mis hakkab ühiskonda lõhestama! Mina arvan, et ei ole. Ma arvan, et me peame sellega kenasti ja väärikalt toime tulema ja näitama, et Eesti on riik, kes kuulub Euroopa perre. Ja kui on vaja teisi Euroopa riike aidata, siis saame ka meie oma osaga kenasti hakkama.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab neid inimesi, kes hakkavad välja valima meile saabuvaid inimesi. Kas arvestatakse näiteks ka seda, missugust tööjõudu meil vaja läheb? Küsin seda, sest sain pahandada Ida-Viru Keskhaigla ülemarsti käest, kes küsis, miks meie erakond on pagulaste vastu. Eestist nemad nimelt arste ei saa, võib-olla otsitakse pagulaste seast selliseid inimesi, kes meil kohe vajalikel ametikohtadel tööle asuvad.

Aitäh! Me oleme valitsuses otsustanud, et esimeses järjekorras me soovime aidata haavatavaid sihtgruppe. Haavatavate sihtgruppide hulka kuuluvad kindlasti lastega pered, naised lastega – nendel on iseseisvalt toime tulla kõige keerulisem. Nende aitamine esmajärjekorras, ma usun, et küllap te nõustute, on inimlik. Aga küllap on meil võimalik arvestada ka vajadusega, et need inimesed, kes Eestisse tulevad, tõepoolest siin kiiresti töökoha leiaksid. Ma olen viimastel kuudel väga palju kohtunud ettevõtjatega ja olen saanud väga paljudelt Eesti ettevõtjatelt tagasisidet. Nad on öelnud, et neil on töökohti väga erineva kvalifikatsiooniga inimestele. Ka statistika kinnitab seda: praegu on Eesti majanduses ca 8500 vaba töökohta, kuhu tikutulega otsitakse inimesi. See näitab, et väga suure tõenäosusega ongi võimalik, et need inimesed, kes Eestisse tulevad sõjapõgenikena, saavad endale ja oma perele ise elatist teenida ega jää Eesti riigi kulul sotsiaaltoetustest elama. Sellega kindlasti hakkavad tugiisikud väga aktiivselt tegelema, et võimalikult ruttu, kui esmased ühiskonda integreerumise protseduurid on läbitud, oleks inimestel võimalik tööle minna. Mitmed ettevõtted on öelnud, et nad on valmis võtma kohe tööle ka inimesi, kes ei valda eesti keelt – selliseid töökohti on paljudes ettevõtetes – ja kellel ei ole ka mingit erialast ettevalmistust.
Teie viidatud arstide puhul on asi muidugi märksa keerulisem. Kolmandatest riikidest tulevate arstide puhul kehtivad meil väga selged protseduurid, kuidas nad saaksid Euroopa Liidus tööle asuda. See päris automaatne ei ole. Seni on Ida-Viru Keskhaiglasse tulnud arste pigem ida poolt ja nad on läbinud ka vastavad protseduurid, et nende kutset tunnustataks Euroopa Liidus. Nii on nad saanud ka tööle asuda. Ma usun, et tulevikus võiks meil olla võimalus lahtiste silmadega vaadata rohkem kas Ukraina või miks mitte ka Venemaa või Valgevene poole. Kui tõesti konkreetsetes piirkondades on väga tõsine arstide puudus, siis ma ei näe mingit tragöödiat selles, kui me leiame Ukrainast või Valgevenest või Venemaalt arste, kelle kutsekvalifikatsioon vastab Eestis kehtivatele nõuetele ja kes on valmis näiteks Ida-Viru Keskhaiglas või Narva Haiglas tööle asuma. Aga see, nagu öeldud, ei ole protseduurina niisama lihtne. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamine kindlasti võtab aega ja üldiselt ma väga suuri panuseid ei paneks väljavaatele pagulaste hulgast kiiresti arste tööle leida. Aga mine sa tea. Ma olen kohtunud Vao keskuses väga erineva töise ja haridustaustaga inimestega, nende hulgas on olnud ka IT-magistrante. Nii et kindlasti ei ole nad kõik inimesed, kes sobiksid ainult lihtsat tööd tegema, nende hulgas on väga kõrge kvalifikatsiooniga inimesi.

Uno Kaskpeit, palun!

Härra eesistuja! Kui olukorra arengut jälgida, siis kõigepealt lubati vastu võtta 150 pagulast, nüüd on see arv muutunud 500-ks. Kui vaadata, kuidas on asjad arenenud Lõuna-Euroopas, siis algul olid need pagulased Itaalias ja Kreekas, nüüd on nad jõudnud Saksamaale. Midagi hirmsat toimub Soome piiri peal, rünnatakse üle piiri. Siit ka minu küsimus. Kas valitsus on mõelnud meilgi kriisiolukorra väljakuulutamisele, mõelnud nendele ressurssidele, millega panna piir kinni, kui kõik see peaks jõudma ülespoole? Ma olen kindel, et see jõuab ülespoole. Kas valitsus on valmis välja kuulutama erakorralise seisukorra?

Nagu te hästi teate, sellele teemale ma vastasin siin umbes paar nädalat tagasi, kui teie fraktsioon mulle arupärimise esitas. Või oli see infotunnis – igal juhul mõni nädal tagasi ma sel teemal vastasin. Lühidalt kokku võttes oli see vastus selline, et erakorraline seisukord on midagi sellist, mida igaks juhuks välja ei kuulutata. Aga valmisolek peab riigil alati olema. Ma rääkisin ka sellest, kui palju maksab piiri ajutine sulgemine. Täna selleks vajadust ei ole. Piiri ajutiselt sulgedes me oluliselt halvendaksime turistide võimalusi siia tulla, samuti Eesti inimestel teistesse riikidesse sõita. Nii et see ei ole praegu aktuaalne küsimus ja ei paista ka kuskilt neid suuri inimhulki, kes just nimelt Eesti kaudu otsustaks Euroopa Liitu siseneda.
Kui me vaatame korraks gloobusele või maakaardile, siis me saame väga hästi aru, miks see nii on. Eesti asub Euroopa teises servas, rändekriisi algpõhjused on ikkagi Euroopast lõuna pool. Seal on väga selge loogika. Aga mis puutub nendesse numbritesse, siis ma veel kord ütlen, et kui võtta viimase nelja aasta keskmine näitaja, siis tuli igal aastal paar tuhat inimest väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse elama. Paar tuhat, mitte paarsada ja mitte paarkümmend! Kui arvestada juurde need inimesed, kes tulid Euroopa Liidust, sh Soomest, Saksamaalt, Suurbritanniast, siis see arv on umbes kaks korda suurem. Kogu selle hulga juures on sadades mõõdetav pagulaste hulk midagi, mida me minu hinnangul oleme ühiskonnas tervikuna ikkagi väga kõvasti üledramatiseerinud. See ei ole nii suur hulk, kes meie ühiskonnas midagi pahupidi pööraks. Ma julgen ennustada, et kui te pole seni ühegi pagulasega oma elus kokku puutunud, siis vaevalt te ka tulevikus puutute. 500 inimest või mõnisada inimest on osakaaluna Eesti rahvastikus ikkagi väga väike hulk.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Mõni minut tagasi te ütlesite siit puldist, et nendest inimestest, kes tulevad Eestisse väljastpoolt Euroopa Liitu, on 10–15% majanduspagulased. Seoses sellega mul on küsimus nende heade inimeste kohta, kes on Eestist taasiseseisvusaja jooksul välja rännanud. Neid on üle 100 000 inimese. Jah, osa neist tuleb võib-olla tagasi, aga paljud jäävad. Bilanss on negatiivne – ikkagi üle 100 000 inimese. Kas teil on andmeid, kui paljud nendest on majanduspagulased? Sõjapõgenikke meil ei saa olla, sõda teatavasti ei ole. Või üldse, mis kategooriasse te liigitaksite need inimesed, kes on Eestist lahkunud?

Hea küsija! Ma üldiselt ei liigita inimesi kategooriatesse, aga püüan siiski teie küsimusele vastata. Kui me vaatame nii sisse- kui ka väljarännet, siis näeme, et viimastel aastatel on selgelt vähenenud see trend, et välja rännatakse ainult majanduslikel põhjustel, eelkõige sellepärast, et Eestis ei ole töökohta. Selle taga on ka see, et Eestis on palgad kasvanud ja tööpuudus vähenenud. Ja selgelt on kasvanud nende inimeste osakaal, kes kolivad mõnda teise riiki selleks, et teha karjääri või alustada õpinguid või midagi sellist. Niisugune nn kohustuslik väljarändamine, kui nii võib öelda, on märksa vähenenud. See teie nimetatud 100 000 suurusjärguna saab olla tõene ainult siis, kui te sinna hulka arvate ka näiteks Nõukogude Liidu relvajõudude töötajad ja nende lähedased, kes lahkusid 1990-ndate esimeses pooles. Ma ei liigitaks seda tänapäeva mõistes Eestist väljarändeks.
Kui me räägime sellest, kas inimesed lähevad paremat elu otsima või soovivad maailma näha, siis arvud näitavad, et Eestist läks 2014. aastal välismaale elama 700 inimest rohkem, kui Eestisse elama tuli. Nii et sisuliselt võib öelda, et need arvud ei ole päris tasakaalus, aga nad on tasakaalu lähedal. Tõsi, majanduskriisi ajal oli see tasakaal natukene kaugemal. Kõige halvemad aastad olid 2011 ja 2012, kui see vahe oli kahekordne: mõni tuhat inimest aastas rändas Eestist rohkem välja, kui Eestisse elama tuli. Aga 2014. aastal oli rändesaldo 700 inimese võrra negatiivne ja see on üsna sarnane seis nagu arenenud Euroopa riikides ja märksa rohkem tasakaalus kui näiteks teistel Balti riikidel.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Väga jõuliselt levib müüt, et siia saabuv sõjapõgenik võib endaga kaasa kutsuda ka sugulased. Minu küsimus on: kui sõjapõgenik tõesti saab siia kutsuda mõned oma lähedased, siis kes need täpselt on, keda ta saab siia kutsuda?

See on väga õige ja hea küsimus. See puudutab ikkagi vahetut pereringi, mitte kogu suguvõsa. Samas on tõsi, et enamasti on olnud nii, et need inimesed, kes pagulasstaatust Euroopas küsivad, ei tee seda mitte Eestis, vaid mõnes teises Euroopa riigis. Arvata, et nüüd, kui me oleme kokku leppinud, et kõik Euroopa riigid sellesse lahendusse panustavad, hakkavad lisaks nendele, kes kokkuleppe alusel ümber jaotuvad, pagulased suguvõsade kaupa Eestisse tulekut taotlema, pole minu hinnangul küll alust. See ei ole kuigi tõenäoline. Me ei tohiks arvata, et Eesti on sõjapõgenike silmis väga atraktiivne riik, nii kurb kui see ka ei ole. See vastuseis, mida teatud kirjade laialisaatmisega ja tõrvikurongkäikude korraldamisega demonstreeritakse – seda panevad inimesed tähele ja see ei tõrju eemale mitte ainult sõjapõgenikke, vaid see tõrjub Eestist eemale ka turiste, ettevõtjaid, kes on mõnest teisest riigist, ja ka lihtsalt inimesi, kes peavad sellist võõraviha kohatuks.
Ma olen rääkinud oma tutvusringkonda kuuluvate väga eksootilistest riikidest pärinevate inimestega, kes Eestis töötavad ja teenivad siin väga head palka, panustavad väga palju Eesti ühiskonda ja on väga hästi integreerunud. Paraku nad ütlevad, et kogu see pagulastevastasus, mida ka mõned poliitilised jõud on hooga kultiveerinud, on hakanud mõjutama nende suhtumist võimalusse Eestis tulevikuski elada. See teeb mind väga kurvaks. Minu meelest Eesti ei tohiks olla tõrjuv riik. Eesti peaks olema avatud, Eesti peaks olema salliv ja otsima võimalusi, kuidas euroopalikke väärtushinnanguid esindada, mitte neile igal võimalusel vastu astuda.
Aga jah, otsene vastus teie küsimusele on, et see puudutab vahetut pereringi. Nagu ma juba enne ütlesin, me püüame esmajoones aidata neid inimesi, kes kogu perega on juba näiteks Itaaliasse jõudnud. Sealt võiks siis terve perekonna juba korraga Eestisse tuua. See oleks inimlik ja ka mõistlik.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kui küsida, kes on ikkagi sõjapõgenik ja pagulane, siis minu meelest on see inimene, kes päästab oma pere, oma lähedased ja iseenda ning n-ö maabub esimeses naaberriigis. Kui talle seal ei meeldi ja ta tahab edasi liikuda näiteks Saksamaale, Prantsusmaale või Itaaliasse, siis tundub, et ta on juba majanduspõgenik, mitte enam sõjapõgenik. Sellisel juhul on nad parema elu otsijad. Kuidas teie defineerite, kes pagulane ikkagi on? Kellega on tegemist nende näol, kes lähevad Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, Suurbritanniasse ja mujale?

Võtame Süüria näite. Mitte keegi ei kahtle, et Süürias on praegu sõda. Ja Süürias on sõda eskaleerimas ka meie naaberriik, kes on asunud oma lennukitega ründama mitte Islamiriigi tugipunkte, vaid Süüria opositsiooni tugipunkte. Loomulikult tähendab selline sõja eskaleerumine ka täiendavat põgenike survet. Vaatame, millised on need Süüria naaberriigid, kuhu inimesed saavad sõja eest põgeneda. Need on Türgi ja Liibanon ning ka Jordaania on seal lähedal. Need on esimesed riigid, kuhu minnaksegi. Võtame need riigid nüüd ükshaaval. Tooksin kõige markantsema näitena Liibanoni, mis on kohe Süüria kõrval ja kuhu on kolme aasta jooksul läinud poolteist miljonit inimest. Vesteldes Liibanoni peaministri ja parlamendi esimehega, jõudsin ma veendumusele, et paljud neist inimestest, kes Liibanoni on tulnud – need poolteist miljonit –, ei taha tegelikult edasi minna. Ja Liibanonis muuseas ollakse vaatamata sellele, et selle riigi elanikkond on ainult 4,5 miljonit, ka väga avatud poolteisele miljonile sõjapõgenikule. Aga see tähendab loomulikult riigi jaoks väga tõsiseid väljakutseid rahalises mõttes, infrastruktuuri mõttes, kõige elementaarsema olme mõttes.
See on ka põhjus, miks mina koos paljude teiste Euroopa valitsusjuhtidega esindasin seda seisukohta ülemkogu istungil, et me peame Euroopa Liidu rahaga rohkem toetama pagulasi Liibanonis, Türgis, Jordaanias ja teistes Süüria naaberriikides. Põhimõtteliselt see nii ongi, et nad seal leiavad oma esimese turvasadama, aga see turvasadam ei ole lõputu ja kui ainuüksi Liibanonis on ikkagi 300 000 last ilma hariduseta, siis ma ei nimetaks neid vanemaid, kes tahavad oma lastele normaalset elu, kes tahavad endale ja oma perele süüa ja ulualust, ilmtingimata majanduspõgenikeks. Lihtsalt küsimus on selles, kas me saame aidata kaasa sellele, et Liibanoni vastuvõtmisvõimekus oleks senisest suurem.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Seoses rändekriisiga ja tõsise survega Euroopa Liidu lõuna- ja kagupiiril on teemaks tõusnud Euroopa Liidu ühtse piirivalve loomise idee. Siiani, enne praegust rändekriisi ei peetud seda väga vajalikuks ning Eesti pidi ise saama hakkama oma välispiiril, mis on ühtlasi Euroopa Liidu ja NATO välispiir. Mida arvate teie Euroopa Liidu ühtse piirivalve loomise ideest ja mida see Eestile võiks kaasa tuua?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Täna me arutasime seda teemat ka Euroopa Liidu asjade komisjonis. Jõudsime üksmeelele, et Eesti peaks olema sellele ideele avatud. Seni ei ole veel seda ideed detailideni viimistletud, nii et me ei peaks – kui te küsite minu isiklikku seisukohta – kohe tõttama sellega kas nõustuma või seda tagasi lükkama. Aga ideel võiks teatud tingimustel jumet olla. See võiks olla ka Eesti huvi, et toimuks veelgi suurem piirivalvurite roteerimine või koostöö, kui meil seni on. Nagu te väga õigesti ütlesite, Eesti on ka ju Euroopa Liidu välispiiri riik. Meie idapiir on ka Schengeni idapiir ja nii võib sellel ideel jumet olla küll. Praegugi toimub küllalt laialdane piirivalve koostöö eri missioonide raames. Meie oleme Euroopa Liidu lõunariikides panustanud kokku 85 inimesega, kes muidugi ei ole kõik korraga missioonil olnud. Aga siiski 85 Eesti piirivalvurit on juba valvanud Euroopa Liidu lõunapiiri ja miks mitte ei võiks tulevikus teatud tingimustel olla seda, et ka meie piiril on mõned inimesed näiteks Saksa või Itaalia vormis. Põhimõtteliselt võiks sellele ideele avatud olla.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Kaks-kolm aastat tagasi ei mõelnud ma siin saalis istudes küll, et me hakkame arutama pagulaste küsimust. Mul ongi teile küsimus: kes ikkagi on selles süüdi, et me täna nii palju aega ja nii palju energiat kulutame sellele teemale?

Klassikaline küsimus! Aitäh teile selle eest! Kes on süüdi? Ma ei tea, kas ma peaksin nüüd näitama Lähis-Ida diktaatorite peale näpuga või Islamiriigile kui nähtusele. Selge on see, et esmane süü on kriisikollete põhjustajatel ja nendel juhtidel, kelle tegevuse tõttu on osa Euroopast mitte väga kaugel asuvaid riike muutunud nende elanikele ebaturvaliseks. Aus on öelda, et nemad on süüdi. See kriis on tõesti väga sügav ja kuna tegu on kõige ulatuslikuma rändekriisiga teisest maailmasõjast alates, siis on Euroopas selle lahendamisse energiat, jõudu, raha, aega ja mis seal salata, ka poliitilist kapitali tohutult pandud. Ma arvan, et mitte ükski Euroopa Liidu valitsusjuht ei saa selle teemaga tegelemise pärast populaarsemaks. Kriisid ei too populaarsust. Aga igal valitsusjuhil on vastutus tegelda nende kriisidega, mida elu toob. Ma julgen küll öelda, et kõik minu kolleegid on seda teemat võtnud äärmiselt tõsiselt. Osas nüanssides on meil erimeelsused, aga on päris suur ühisosa. Kõik on aru saanud, et me peame seda kriisi ühiselt lahendama. Oma kolleegide hulgas ma küll süüdlasi ei näe. Need süüdlased on kindlasti Euroopa Liidust väljaspool. Need on inimesed, kes need sõjad ja konfliktid on esile kutsunud ja kes sinna ka pidevalt uut hagu alla ajavad.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! Riigikaitsekomisjoni liige Ants Laaneots on väitnud, et selle pagulastevoo varjus on tulnud ka tuhandeid terroriste Euroopasse. Ka Soome julgeolekuraportid on viidanud sellele, et tõesti see nõndaviisi on. Isegi Soomes on neid fikseeritud. Milline on Eesti võimekus ja teadmine sellest ohust?

Väga õige küsimus! Mitte ainult selle rändekriisi käigus, vaid ju ka täiesti legaalselt, läbi lennujaamade, kenasti viisaga ja dokumente ette näidates, on Euroopa Liitu terroriste tulnud. Ja mis seal salata, on ka neid terroriste, kes on mõnes Euroopa riigis sündinud. Võtame kas või kogu maailma vapustanud terroriakti meist mitte kaugel Norras. Loomulikult, terrorism on tänapäeva maailmas üks selline oht, millega peab väga tõsiselt tegelema. Ka Eesti ametkonnad peavad järjest tõsisemalt panustama sellesse meie jaoks ikkagi suhteliselt uude ohtu. Ma ei saa kõikidest detailidest rääkida, mida Eesti ametkonnad teevad. Seda saab rääkida näiteks riigikaitsekomisjonis või Riigikogu komisjonides, kus on võimalik arutelu salastada. Aga küllap te usute, kui ma ütlen, et nende teemadega tegeldakse ja konkreetsete isikute Eestisse lubamisel, olgu viisat väljastades või elamisluba andes, tehakse küllaltki põhjalik taustakontroll. Ma arvan, et kõik Euroopa riigid annavad endast parima, et välja selgitada riiki sisenevate inimeste minevik. Aga ajalugu on näidanud, et terroristid kahjuks võivad tulla ka nii, et neid ei märgata – ja mitte ainult nn kolmandatest riikidest, vaid ka Euroopa Liidu seest. See on juba kord nii.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Ei saa vist päris üheselt võrrelda neid inimesi, kes tulevad Euroopa Liidust ja ida poolt ning mujalt siia vabatahtlikult, nendega, kes tulevad siia sõjapõgenikena, pagulastena. Pidades silmas võimalikke negatiivseid arenguid araabia ja Lähis-Ida riikides, kas valitsuses on olnud arutluse all ka küsimus, kui suur on Eesti maksimaalne võimekus pagulasi vastu võtta?

Ei, sellist arvulist maksimumi seada ilmselt ei ole võimalik ega ka kohane. Me saame kaasa aidata sellele, et oleks üha rohkem tugiisikuid, kes inimestel tööd leida ja ühiskonda integreeruda aitavad, et oleks keeleõpetajaid nendele inimestele, kes sõnagi eesti keelt ei valda. See vajab arendamist võrreldes praeguse tasemega, kus tõepoolest Eestisse jääb püsivalt elama mitte sadu, vaid üksnes kümneid inimesi igal aastal. Sellega võrreldes tuleb Eestis võimekust igal juhul tõsta. Aga kas on meil võimalik öelda, kust läheb piir või kus on maksimum? Minu meelest on see väga keeruline ülesanne. Ma pigem ütleks nii, et see keskmiselt üks inimene päevas suurusjärguna, mis meil paari aasta jooksul vastavalt sõlmitud kokkulepetele tuleb vastu võtta, ei käi Eestile kindlasti üle jõu. Sellega me saame raudselt hakkama. Kui me tunnetame, et need numbrid võivad minna suuremaks, kui Eesti riik suudab abi pakkuda, küllap me siis ka vastavalt reageerime. Me ei saa aidata rohkem, kui meil võimekust on. See on ka täiesti selge. Aga praegused numbrid on sellised, mis on Eestile jõukohased, me saame nendega hakkama.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mind paneb imestama peaministri ettevalmistamatus siia Riigikogu ette tulekul ja arupärimistele vastamisel. Täiesti konkreetne asi, kust on valitsus võtnud konkreetse immigrantide arvu, on meie arupärimises kirjas, aga kas siis nõunikud või peaminister ei viitsi ilmselt arupärimisi lugedagi. Ma loen selle siis ette, kust võttis Konservatiivne Rahvaerakond arvu 2550 immigranti. Meie arupärimises on kirjas, et Siseministeerium on korraldanud rahvusvahelise riigihanke 2050 uussisserändaja koolitamiseks 2017. aasta lõpuks summas 1 396 000 eurot – see on riigihangete registris välja toodud – ning sõlmis 9. juunil 2015 vastava lepingu hankekonkursi võitja Expat Relocation Estonia OÜ-ga. Vastavalt kokkuleppele võib koolituste mahtu täiendavalt suurendada veel 500 koolitatava võrra, seega räägitakse hanke raames kokku 2550 immigrandist. See on konkreetne valitsuse plaan koolitada välja siia saabuvaid immigrante.
Kui peaminister ei tea arve, siis on see väga kurb. Kui ministeeriumid tegutsevad peaministri selja taga aga ilma kontrollita, siis on see veelgi kurvem. Aga tegelikult ma ei imesta, et peaminister arve ei tea. Algul räägiti meile ju, et absoluutselt mitte mingisugust immigratsiooni Eestisse ei tule, Eesti ei nõustu mingisuguse immigrantide ümberjagamisega ega kvootidega. Täna me teame, kuidas see arv on kogu aeg kasvanud, Eesti on nõustunud kvootidega. Mida muud see siis on, kui me võtame neid vastu vabatahtlikult, vastavalt meie elanike arvule ja SKT-le. Nagu peaminister just siitsamast pukist ütles, mingit ülempiiri, mingit maksimumi ei seata. See on kvootide süsteem.
Eelmisel nädalal olid väliskomisjonis Välisministeeriumi esindajad tutvustamas Eesti Euroopa Liidu poliitika raamdokumenti. Seal on peatükk rahvaste rändest, rändepoliitikast. Suureks kurvastuseks leidsime sealt, et Eesti poliitika illegaalse immigratsiooni suhtes on ainult selle monitoorimine, selle registreerimine. Täpselt samamoodi tuleb Euroopa Liidus illegaalset immigratsiooni jälgida, registreerida. Mis puutub immigrantide Eestisse võtmisse, siis kui eelmises raamdokumendis 2010–2015 oli selge sõnaga kirjas, et Eesti ei nõustu kvootidega, siis tänaseks on see lause sealt kadunud. See on asendatud formuleeringuga, et Eesti on nõus pagulaste vabatahtliku vastuvõtmisega ja just sellesama püsimehhanismi alusel, mille ma siin enne välja tõin. Nii et kui eile jagati 40 000 pagulast, täna jagatakse 120 000 pagulast, homme jagatakse võib-olla 500 000, ülehomme 2 miljonit ja seejärel juba 10 miljonit, siis Eestil ülempiiri ei ole ja Eesti valitsus, omamata mingisuguseidki volitusi ei Riigikogult ega Riigikogu komisjonidelt, on kvootidega nõustunud. Kui soovitakse selle tagajärgedest ausalt rääkida, siis seda ei tohi Eestis teha. Ausa ja avatud diskussiooni asemel me näeme süüdistamist, ühe poole sildistamist ...
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

Nagu peaminister hetk tagasi ka ütles, et see on vihakõne, see on sallimatus. Tegelikult on avatult immigratsiooni negatiivsetest külgedest rääkimine kõike muud kui seda. See on tark ja mõistlik. Eesti vanarahvatarkuski ütleb, et enne mõtle, siis tee.
Meil ei ole vaja kaugele vaadata, vaatame oma naabrit Soomet. Soome peaminister tegi samasuguse asja, nagu Saksamaal tegi Merkel, kes selle tohutu laine tammi tagant vallale päästis. Soome peaminister ütles, et tema oleks nõus ka enda koju pagulasi võtma. Täna tuleb sinna 300–500 pagulast päevas, kokku on neid üle 16 000. Ja kui peaminister ei usu, et Eestile võiks massimmigratsioon tekitada mingisuguseid negatiivseid tagajärgi, siis palun vaadake, mis juhtub siinsamas, 80 kilomeetri kaugusel Soomes. Hüppeliselt on kasvanud isiku- ja varavastaste kuritegude arv, sh vägivallateod, vägistamised. Kui me vaatame statistikat, siis soomlaste toime pandud vägistamisi on enam kui 13 korda vähem kui immigrantide toime panduid. Lisaks sellele, et kuritegevus on läinud tänavatele, toimuvad pagulaskeskustes Saksamaal ja ka igal pool mujal Euroopas sageli veriseks minevad massikaklused, mille põhjuseks on erinev religioon. Pagulased kuuluvad ju erinevatesse islami sektidesse ja on pärit eri riikidest. Kõiki neid inimesi ühendab ainult üks asi: nad ei ole rahul riigiga, kuhu nad on tulnud, nad ei ole rahul elamistingimustega, toiduga ja nad nõuavad sularaha puhtalt kätte. Jaanus Karilaid esitas küsimuse. Soome kaitsepolitsei ehk supo on täiesti selgelt toonud välja islamiterrorismi kasvava ohu. Selged signaalid ja selged märgid sellest on olemas, on informatsioon, aga Eesti kipub silmad kinni pigistama.
Võib-olla nüüd öeldakse, et vaat kuidas Põlluaas tõi välja negatiivseid aspekte, Põlluaas on sallimatu, Põlluaas on, ma ei tea, kes. Aga rääkides millestki sellisest, mis muudab Eesti tulevikku ja palet püsivalt, me ei tohi jaanalinnu kombel pead liiva alla peita, nagu teeb meie valitsus, nii nagu teeb Euroopa Liit, kes selle asemel et immigratsiooni tõkestada ja peatada, tegeleb hoopis vastupidi, nende probleemide Euroopasse toomisega. Sõjapõgenikud on inimesed, kes on sõja eest põgenenud naaberriiki ja saanud sealt turvalise varjupaiga. Ja kui nad hiljem otsustavad, et lähevad sealt hoopis Euroopasse, siis ei ole tegemist enam pagulastega, siis on tegemist majandusimmigrantidega. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister, kolleegid! Ma pean ütlema, et infotund on väga informatiivne. See nimelt annab meile selge ülevaate sellest, et lugupeetud peaminister ei saa väga paljudest asjadest adekvaatselt aru. Ma soovitan, kui te ei ole kohanud ühtegi immigranti, siis minge mõnda söögikohta, isegi mitte ainult Tallinnas. Minge Tartusse. Ma olen kohanud tailasi näiteks Pärnus söögikohta pidamas. Neid on igal pool. Minge Kristiine keskusesse, neid on seal juba kambakaupa. Saage nendega jutule, küsige, miks nad siin on, kust nad tulid, mida nad tahavad. Saate eluga natuke kontakti. See on seesama soovitus, mis ma enne andsin: võib-olla tasuks siiski leida need viis minutit ja jalutada Stenbocki majast siia ja siin platsi peal mõne inimesega kaks sõna juttu puhuda. Saate ka teada, kuidas elavad inimesed, kes saavad kuus 300 või 400 eurot kätte ja peavad selle rahaga hakkama saama.
Nii. Me saime teada, et see on kohutavalt tore, et meile tulevad arstid kuskilt Valgevenest, Ukrainast või Venemaalt. No mõni võib tulla, mul ei ole selle vastu midagi. Ma olen küll tuntud vihakõneleja, aga sellest hoolimata ma saan venelastega hästi läbi. Aga minu poeg läheb järgmisel kuul arstiks tööle Soome, kus ta hakkab saama rohkem palka kui lugupeetud peaminister. Miks mu poeg ei jää arstina tööle Eestisse? Miks valitsus ei tunne muret selle pärast, kuidas tuua tagasi need inimesed, kes on ära läinud ja kes oskavad ja tahavad tööd teha? Neid on tuhandeid. Me ei too Süüriast, Liibüast ja Liibanonist siia inimesi, kes on oskustöölised. Rääkimata sellest probleemist, kui vähe araabia keele spetsialiste meil Eestis on. Äkki peaminister ütleb mulle üle õla? Aga ma ütlen teile ise: kaks. Nende abiga me hakkame koolitama, nende abiga me hakkame tugiisikuteks, nende abiga me hakkame pagulasi integreerima. Suurepärane perspektiiv!
Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, me oleme poliitiliselt täiesti eri poolustel. Teie olete, ma ei tea, missugusel poolusel – põhja või lõuna. Sel polegi tähtsust. Selge on see, et me oleme eri poolustel. Teil on õnnestunud sõlmida koalitsioonileping, mis annab teile võimaluse juhtida valitsust ja viia ellu koalitsiooni vastu võetud otsuseid riigi juhtimisel. Meil opositsioonis seda võimalust ei ole. Järelikult selleks, et oma poliitilist tahet ellu viia, peame kasutama teisi meetodeid. Me kasutamegi. Me oleme aru saanud selle lühikese ajaga, mis me oleme veetnud Riigikogus, et siin on opositsioonis olles Eesti tulevikku mõjutada väga-väga keerukas ja tulemused on väga-väga tagasihoidlikud. Seetõttu apelleerime avalikkusele. Seetõttu oleme saatnud laiali needsamad petitsioonikirjad, milles, ma julgen väita, ei ole mingit vihakõnet, vaid on tõepoolest mure, mida meie tunneme Eesti pärast. Teil on teistmoodi mure. Aga ma arvan, et meil on õigus oma mureks. Ja ma arvan ka, et te liialdate, kui ütlete, et me peaksime saama vähemalt 250 000 vastuskirja. Tänahommikuse seisuga me oleme saanud – kanne lõppes pühapäeval – juba üle 20 000 vastuskirja. Aga me oleme saanud ka kümneid – pange nüüd tähele! – kümneid telefonikõnesid, kus inimesed ütlevad, et me toetame teid, aga me ei julge oma allkirja sellele petitsioonile panna, sest me kardame, et meid karistatakse vihakõne eest. See ei ole normaalne demokraatlikus riigis, see on täiesti ebanormaalne.
Palun kolm minutit juurde!

Palun! Kolm minutit.

See on täiesti ebanormaalne! Indrek Hargla, mu endine kolleeg Välisministeeriumi päevilt, kirjutas sellest laupäevases Õhtulehes, mis on ainus leht, kus on vaatepunktide esitamine veel tasakaalus. Kõik teised meediagrupid tegelevad propagandaga, tegelevad kultuurimarksistliku ja vasakliberaalse propagandaga, ja see on piinlik. Kõige piinlikum on see, et kui meid süüdistatakse Kremli võtete kasutamises, siis kolleeg Jaak Madisoni kaasuse puhul kasutas Kremli võtteid Eesti Rahvusringhääling, pannes temast kõnelevate uudiste juurde koonduslaagrite ja massihaudade pilte. Kas see on normaalne?! Rahvusringhäälingu puhul, mis on meie kõikide häälekandja!? Ei, see ei ole normaalne. See näitab, et siin riigis toimub midagi väga ebanormaalset. Ja ma ütleksin, et teie peaministrina olete selle eest ka vastutav.
Seega siis, härra peaminister, tõsine üleskutse: kõndige jala, ärge ainult jookske kogu aeg! Kõndige jala, rääkige inimestega ja mitte ainult parteikoosolekutel! Rääkige inimestega kolkaküladest – tädikestega, onu Kustide, tädi Maalidega! Püüdke leida empaatiat, et mõista: suurem osa Eesti rahvast elab vaesuses! Ja solvata Eesti rahvast sellega, et te toote siia ilma selleks volitusi omamata immigrante, kellele tagatakse haiguskindlustus ja hambaravi, sisseseadmisraha, tugiisikud jne, on moraalitu. See on täiesti moraalitu! See on Euroopa Komisjoni, mitte Eesti rahva teenimine. See on minu küsimuse mõte, mille ma ennist esitasin.
Nüüd lõpetuseks. Praegu on meil rahu. Me ei sõdi. Meil võib olla teatud kultuurisõda Eestis, aga meil ei ole seda ohtu, et ma lähen Kristiine keskusesse ja prügikastis plahvatab pomm, mille on sinna pannud ISIS-e terrorist või muu terrorist, kes vihkab meid sellepärast, et me peame jõule ja oleme kristlased. Ja tahame teda integreerida. Miks te impordite meile siia Eestisse probleeme? Siia, rahulikku riiki, kus me oleme õppinud 75 aastaga rahumeelselt – võib-olla küll natuke üle õla üksteise peale vaadates, kuid siiski rahumeelselt – koos elama nõukogude ajal siia saabunud inimeste ja nende järeltulijatega? Miks te impordite meile probleeme ja võimalikku tõelist sõda? Teie kurss on sõjakurss. Ma tuletan teile seda meelde, kui see peaks tõeks osutuma. Ma loodan, et ma ei ole prohvet.

Martin Helme, palun!

Härra spiiker! Härra peaminister! Kuna me saame arupärimise vastajale esitada ainult ühe küsimuse ja küsimusi oli palju ja vastused olid pikad, siis ma kasutan nüüd võimalust, et mõningad kõlama jäänud vildakad avaldused sirgeks ajada.
Härra peaminister avaldas arvamust, et 100 000 inimest, kes on Eestist ära läinud, ei ole kindlasti siit ära läinud mitte n-ö uue vabariigi ajal, vaid nende hulgas on ka palju nõukogudeaegseid inimesi. See kahjuks ei ole tõsi. Meie enda valimiskomisjoni arvutuste järgi on 70 000 Eesti Vabariigi kodanikku välismaal ja hääletab välismaal. Meie maksuamet annab samad andmed. Need on täisealised kodanikud, kes on kaasa võtnud ka lapsed, nii et see suurusjärk on 90 000 või 100 000 – midagi sealkandis. Need ei ole Nõukogude sõjaväe pensionärid.
Korduvalt juhiti tähelepanu sellele, et mis see mõnisada inimest ära ei ole, meile tuleb igal aastal sisse tuhandeid inimesi nii SRÜ-st kui mujalt Euroopa Liidust. See ei ole lohutus. See on osa probleemist. Kui me muretseme selle pärast, et Eesti rahvas jääb oma kodumaal vähemusse ja kauges perspektiivis üldse välja sureb, siis see mõni tuhat ju on osa probleemist. See mõni tuhat ei kao ära. Praeguse immigratsioonipoliitika või üldse migratsioonipoliitika jätkumisel see hulk ei kao ära, nendele lihtsalt lisandub uus seltskond, kes on meile kultuuriliselt täiesti võõras ja kes on ka sellele praegusele immigratsioonikildkonnale täiesti võõras. Nii et see väga vähe lohutab meid, et meil on tuhandeid inimesi, kes saabuvad siia Ukrainast, Valgevenest või Venemaalt või ka Prantsusmaalt, Hollandist või Taanist. See kõik on üks osa Eesti rahva peremeheõiguse õõnestamisest.
On väga tähtis küsimus, mida on juba mitu korda siin küsitud, et kui me keskendume sellele, kuidas olla võimalikult kena nende inimeste vastu, kes tulevad meile ükskõik millisest maailma kaarest, siis mida teeb valitsus konkreetselt, et tuua tagasi need 70 000 Eesti kodanikku, kes on läinud Soome, Rootsi, Inglismaale, Ameerikasse, Austraaliasse. Need on ju meie inimesed! Need on inimesed, keda me ei pea integreerima, kellele meil ei ole vaja palgata tugiisikut, kellele ei ole vaja palgata tõlke ja muid abilisi. Nemad kuuluksid loomulikuna Eesti ühiskonda ja neil oleks kohe meie riigile anda. Iga Eestis koolitatud inimene, olgu ta tavalise haridusega või kõrgharidusega, on Eesti ühiskonna oluline ressurss, ka majanduslik ja rahanduslik ressurss. Me oleme tohutult toetanud teiste riikide majandust oma inimeste näol, kes sinna on läinud, ja selle võrra on kaotanud Eesti majandus. Mida tehakse, et neid inimesi Eestisse tagasi tuua? Mitte mingit plaani ei ole. Räägitakse üheprotsendilisest sotsiaalmaksu langetamisest. Nali!
Korduvalt kuulsime härra peaministri suust ühe või teise küsimuse puhul sellist fraasi, et "minu hinnangul on nii või naa, minu hinnangul pole see või teine asi tõenäoline". Vaat meil opositsioonis on väga suur probleem. Meie hinnangul on peaministri hinnangud puha puusse. Me ei jaga neid hinnanguid, me ei näe nende hinnangute taga adekvaatset andmestikku, me ei näe nende hinnangute empiirilist tõestust, seda, et mujal on just nii läinud – võtame kas või immigrantide integratsiooni. Mitte üheski Euroopa riigis ei ole õnnestunud integreerida moslemeid. Mitte üheski Euroopa riigis ei ole see õnnestunud, aga meil Eestis arvatakse, et õnnestub.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Üks väike vahemärkus. Euroopalikud väärtused on malakas, millega meile tihtilugu vastu turja virutatakse. Euroopalikud väärtused on niisugused, naasugused. Muidugi, see on üks osa poliitilisest väitlusest, mis on või ei ole euroopalik väärtus. Aga väike mõttekoht: iga nädal süüdatakse Saksamaal mõni immigrantide või pagulaste keskus. Iga kuu süüdatakse Rootsis mõni pagulaste või immigrantide keskus. Meil Eestis ka süüdati üks keskus. Kas see teeb meid rohkem või vähem eurooplasteks? Kas see on ka euroopalik väärtus? Ma arvan, et mitte kõik asjad, mis Euroopas on, ei peaks meil olema kopeeritud, kaasa arvatud süütamised. Aga see kehtib ka muude asjade kohta.
Lõpus oli hea küsimus, kes on süüdi. Süüdlasi on loomulikult palju. Ma loetlen kolm. Esiteks on süüdi Saksamaa ja Angela Merkel, kes on tagant õhutanud inimesi saabuma Euroopasse, sest ülempiiri ei ole, kõik on teretulnud ja meil on uksed avatud. Kui Saksamaale enam tõepoolest inimesi ei mahu, kui valitsus hakkab juba rekvireerima eraisikute kortereid ja välja tõstma sakslasi sotsiaalpindadelt, siis tekib sakslastel geniaalne idee lükata probleem teiste Euroopa riikide ja rahvaste õlule ja nimetada seda solidaarsuseks. See ei ole solidaarsus. See on isekus, mis on sakslastele nii iseloomulik. Süüdi on Euroopa Komisjon, kes kasutab iga kriisi Euroopas oma võimu suurendamiseks. Immigratsiooniteema on liikmesriikide käest kaaperdatud komisjoni pädevusse. Tegemist on totaalse võimuhaaramisega, selleks ei ole aluslepingutes mingit alust. See on võimuhaaramine ja sellele oleks Eesti valitsus pidanud vastu hakkama sama südikalt, nagu teevad seda Ungari, Poola, Slovakkia ja mitmed teised riigid. Muidugi on süüdi ka Eesti valitsus, kellel ei ole selgroogu, et väärikalt Eesti riigi ja rahva huvide eest seista. Aitäh!

Aitäh! Jaak Madison, palun!

Austatud asespiiker! Lugupeetud peaminister! Kallid kolleegid! See debatt on siin olnud väga elav ja kirgi küttev, õhk lausa sädeleb elektrist. Ma alustan pigem isegi natukene kiitusega. Kui härra peaminister tundis, et ma olen teda riivanud isiklikul tasandil ja teda halvustanud, siis ma pean ütlema, et ma ei kahtlegi, et te olete kindlasti väga hea perekonnainimene. Te olete tubli isa ja inimesena on teil kindlasti süda õiges kohas. Ma ei kahtle selles. Kui aga minult palutakse, et ma pean lugu pidama peaministri poliitikast ja tema juhitavast valitsusest, siis seda on minu jaoks liiga palju. Ma ei saa austada valitsust ja valitsusjuhti, kes muudab oma seisukohti vastavalt tuule suunale ja vastavalt Euroopa Komisjoni käsule.
Ma ei mäleta, et valimiskampaania ajal jaanuaris ja veebruaris oleks Reformierakond või Reformierakonna praegune liider rääkinud meid ohustavast immigratsioonikriisist, kuigi see ohusignaal anti Eesti valitsusasutustele, Eesti ministeeriumidele juba kaks aastat tagasi. Süüria konflikt eskaleerus aastal 2012. See oli viitsütikuga pomm ja oli vaid aja küsimus, millal see ükskord plahvatab. Sellest te olite teadlikud, aga sellest ei räägitud. Te ei rääkinud maksutõusudest, te ei rääkinud kütuseaktsiisi rängast tõusust. Te ei rääkinud Eesti majutusasutuste väga raskesse olukorda panemisest. Ja sellist valitsust ma ei saa austada, vastasel juhul ma läheksin vastuollu oma südametunnistusega.
Te üritasite mind noomida ja korrale kutsuda minu retoorika ja minu väljendusviisi pärast. Siinkohal peaksin meelde tuletama, et ainukene, kel on õigus anda hinnangut minu väljendusviisi kohta, on Eesti valija aastal 2019. Tema hindab meie tööd siin saalis ja meie tegusid ja meie mõtteavaldusi. Ma ei tea, et ma oleksin teile isiklikult midagi halvasti öelnud või personaalsel tasandil viltu vaadanud. Ma ei ole seda teinud.
Nüüd aga immigratsioonikriisi juurde. Mind väga tõsiselt häirib – ja kui me vaatame arvamusküsitlusi, siis häirib see enamikku Eesti inimesi – kõige enam retoorika, mille saatel me valitsuse tasandil praegust poliitikat ellu viime. Mitte keegi meist ei kahtle, et inimesi tuleb aidata. Me peame aitama tõelisi sõjapõgenikke Süüriast, kes on põgenenud Jordaaniasse ja Liibüasse, kes elavad põgenikelaagrites ja vajavad humanitaarabi, süüa, juua, haridust. Me peame neid aitama vastavalt oma võimekusele, mitte vastavalt sellele, kuidas meile ette ütleb Euroopa Komisjon, tuginedes jaotusvõtmele ehk siis kvoodile. Me peame lähtuma enda huvidest, mitte sellest, mida ütleb Angela Merkel. Ma käisin ka ise Eesti delegatsiooni koosseisus Jordaanias, nagu härra Rõivas teab. Me nägime neid inimesi seal. Me arvutasime kohapeal kiiresti välja, et ligikaudu kümme korda soodsam on aidata inimesi just nimelt seal, kus me ei pea neile selgitama, kuidas integreeruda Euroopasse. Me ei pea neile tegema keelekursusi, palkama tugiisikuid, koolitama araabia keele oskajaid. Kõik see kulu jääks olemata, kui me aitame abi vajavaid inimesi tõeliselt. Me ei peaks neile selgitama, et jõulude ajal Eestis süüakse sealiha ja hapukapsast. Me ei pea kõige sellega tegelema. Teeme nii, et see probleem jääb olemata, ja aitame inimesi kümme korda soodsamalt seal, kus on vaja.
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Mina ei ole näinud mitte ühtegi reglementi, mitte ühtegi seadust või muud dokumenti, mis piiritleks euroopalikud väärtused. Mis on euroopalik väärtus? Ungari, Slovakkia, Rumeenia ja Tšehhi ütlesid erakorralisel sise- ja justiitsministrite nõukogul "ei" praegusele Euroopa Komisjoni kavale. Kas nemad on nüüd Euroopa Liidust väljas? Kas keegi viskab nad välja? Kas nad ei kanna euroopalikke väärtusi, sellepärast, et nad esindavad omaenda rahva huve ega taha alluda Euroopa Komisjoni survele? Nemad on tõelised Euroopa väärtuste kandjad.
Kui me räägime Eesti ministrite mandaadist selle küsimuse lahendamisel Euroopa Liidus, siis juuni alguses oli antud väga vaba voli nii teile kui härra Pevkurile. Eestisse vastuvõetav isikute arv jäi 150–180 vahele kahe aasta jooksul. Me olime sellega lõpuks nõus. Me ütlesime, et jah, see on praeguse kriisi lahendamiseks piisav ja sellega me vahest saame hakkama. Kuid kui see number muutus pea kolm korda suuremaks ilma igasuguse mandaadita – mandaadis, mille te saite septembri alguses, oli selgelt öeldud, et me eelistame vabatahtlikkuse alusel üksteise abistamist – ja kui see asi läks hääletusele nädal hiljem, siis Eesti hääletas praeguse kava poolt, st ta hääletas praeguste kvootide poolt. Me võime nimetada jaotusvõtit kuidas tahes – see on kvoot. Seega, selline retoorika ei ole austusväärne ja ma ei saa sellest lugu pidada.
Kiirelt teie repliigi kohta, kus te mainisite tõrvikurongkäike. See pani mind kohe väga ekstra kuulatama. Teie vastusest tuli välja, et te ei külastanud seda. Järgmine kord olete oodatud. Soojalt oodatud! See toimub 24. veebruaril ja algab arvatavasti kell 18 Vabaduse väljakult. Üritus on toimunud juba kaks korda, ja väga sõbralikus, meeldivas õhkkonnas, kus on osalenud ka venelastest patrioote, kes peavad lugu eesti rahvusest ja kultuurist. Tuletan meelde, et juba järgmine kuu, 18. novembril, Läti iseseisvuspäeval, toimub seal kümnendat korda tõrvikurongkäik. Möödunud aastal osales seal 14 000 inimest ja mitte keegi ei süüdistanud neid euroopalike väärtuste jalge alla tallamises. Muide, Lätis korraldab seda koalitsioonis olev rahvuslik liit. Nii et enne, kui hakata siin tõrvikurongkäikude pihta sõnu loopima, tasuks fakte uurida.
Ja mis kõige tähtsam: keegi ei pea saama eestlasi või Eesti riiki käsutada, mida me võime korraldada omaenda maal, kuidas me peame rääkima, kuidas me võime mõelda ja mida me võime teha. Siin maal teeb eestlane nii, nagu eestlane tahab, ega kuula Brüsseli, Euroopa Komisjoni või Saksa kantsleri õpetussõnu, kuidas me peame käituma. Jätke see palun endale meelde!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul ei olnud plaanis täna sõna võtta, aga olles kuulanud viimaseid kõnesid, ma lihtsalt pean seda tegema. Natuke oli piinlik peaministri kottimise pärast, nagu maakeeli öeldakse. Rõhutan, mul ei olnud plaanis niimoodi üles astuda, aga kui vaadata pilti natuke terviklikumalt, siis võiksime siin tegelikult asjast rääkida.
Kui vaadata statistikat, mis on olemas nii Brüsselis kui ka meil siin, siis näiteks 10 000 elaniku kohta on pagulaste arv Saksamaal ainult 2, Norras ja Rootsis 10 000 hinge kohta 10, Austrias ja Hollandis, kui ma õigesti mäletan, umbes 5. Meie, Eesti, asume 28 riigi seas absoluutselt viimasel kohal. Nii et ükskõik, kes praegu peaministritoolil istub, ega ei tahaks küll tema nahas olla. Lugupeetud kolleeg Madison – või oli see Martin Helme – süüdistas siin Saksa kantslerit Merkelit. Kui natuke kursis olla Saksamaa sündmustega, kus on pagulaste probleem olnud juba aastakümneid, siis ma ei saa sellega nõus olla. Tegelikult on ka sakslased juba aru saanud, et vesi on juba kõrini, piltlikult öeldes, kontroll hakkab käest minema. Juba arutatakse, kuidas üldse rahaliselt toime tulla, et äkki peaks mingisuguse Euroopa Liidu uue maksu looma.
Tegelikult peaks arutama väga tõsiselt ka siin saalis – kahju, et saal nii tühi on –, mida me peaksime tegema. Selge see, et me peame midagi tegema. Saksa ettevõtjad on seda meelt, et vananeva ühiskonna tingimustes on vaja nooremat verd. Samasuguste seisukohtadega on välja tulnud ka Eesti ettevõtjad, seda erinevalt rahvast, kes arvab oma alalhoiuinstinkti tõttu ilmselt hoopis teistmoodi. Nii et niisugune konflikt on nii Saksamaal kui ka meil.
Ma ei hakka lahkama kõiki neid emotsionaalseid jutte plakatitest Aafrikas, kus justkui kutsutakse Soome, kuna seal saab rahulikult naisi vägistada, süütamistest ja kõigest sellisest. Küsimus on ülitõsine. Siin hirmutatakse, kui õudne see kõik hakkab olema. Me peame sellest rääkima, me peame teadma, mis see on, peame teadma kas või Saksamaa või Rootsi pagulastega seotud kogemusi ning kõige selle põhjal vastu võtma arukaid otsuseid. Kõige lihtsam on hirmutada ja trummi lüüa, et kohe-kohe nad tulevad, söövad maa paljaks, panevad majad põlema ja vägistavad meie naisi. See on kõige lihtsam viis. Aga ma rõhutan veel kord: ma ei tahaks praegu olla ühegi peaministri nahas. Aitäh teile!

Aitäh! Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Austatud eesistuja! Hea peaminister! Head kolleegid! Mulle seda tänast arutelu kuulates tundub, et kõige suurem oht ei ole sugugi mitte sõjapõgenikud, vaid populism, hirmu ja ebakindluse külvamine. Mul oli päris kurb meel seda täna nii mõnegi kõneleja puhul täheldada. Mu üleskutse ja ettepanek mitmele tänasele kõnelejale on just nimelt sellise hirmu ja ebakindluse külvamine lõpetada. Parlamendiliikme ülesanne peab muu hulgas olema ikkagi ka omalt poolt lahenduste väljapakkumine, mitte pingete asjatu õhutamine. Teen ettepaneku tõesti kaasa mõelda ja kaasa aidata, et sõja eest põgenevate inimeste sisseelamine ja kohanemine nendes ühiskondades, kuhu nad jõuavad, oleks võimalikult sujuv ja võimalikult ladus.
Ma ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et praegune kriis ei too kaasa pingeid. Kindlasti toob kaasa ja kindlasti oleks parem, kui seda kriisi ei oleks, aga see on, ja meie ülesanne on leida sellele võimalikult hea lahendus. Nii et muidugi, pingeid on ja neid tekib veel, aga nendele lahenduste otsimisel on hästi oluline säilitada inimlikkus. See on küll asi, millele ma oma kolleege siin saalis üles kutsun. Seda, et te sarjata oskate, me oleme kõik juba näinud, aga me hea meelega oleksime tunnistajad ka sellele, et te lahendusi välja pakkuda suudate. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, te olete oma sõnavõtuõiguse juba kasutanud. Kas soovite öelda vasturepliiki, kuna teie nime mainiti siin eelnevalt? Palun mikrofon Martin Helmele!

Meil on lahendus olemas, me oleme sellest korduvalt rääkinud. Veel mõni aasta tagasi oskasid kõik Euroopa riigid oma piire valvata. Euroopa peab valvama oma piire, riigid peavad täitma Schengeni lepinguga ette nähtud kohustust. See, et me kõik oleme käed rüppe lasknud ja ütleme, et nad niikuinii ei tule, ei ole vastuvõetav. Lahendus on säilitada riikide suveräänsus oma territooriumi kontrollil ja otsustada, keda me lubame ja keda ei luba maale. Ja lahendus on kuulata oma rahvast. Te räägite sellest, et me hirmutame, aga andke andeks, mitte ainult mina ja teised meie fraktsiooni liikmed, vaid väga suur osa Eesti rahvast ongi hirmul. Selle hirmuga tuleb tegelda, mitte rääkida meile mingit muinasjuttu. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Ma natuke olen mures, et nii peaminister kui ka mõni koalitsioonipoliitik on hakanud opositsiooni õpetama, kuidas rääkida ja millest rääkida. See meenutab natuke vaikivat ajastut. Neid populistlikke kõnesid, nagu te neid nimetate, ei oleks võimalik pidada, kui rahvas neid ei mõistaks. Kui 75% ühiskonnast ikkagi on hirmul ja inimesed ei tea, mis saab, siis on ka valitsusliidu ülesanne riigimehelikult nendest probleemidest rääkida. Jutuks on olnud kolm väga selget argumenti. Meil on madalad palgad ja üks hirm ühiskonnas on see, et kui tuuakse Süüriast sõjapõgenikke, siis nad võtavad just need töökohad ära. 500–600 eurot palka maksta kuskil Läänemaal, Valgamaal, Võrumaal on kahjuks üsna tavaline. Pagulased konkureerivad just säärastele töökohtadele. Inimestel on hirm kaotada seegi töökoht. Stenbocki maja ülesanne ei ole mitte öelda, et ärge teie seda mitte küsige. Teie ülesanne on rääkida, kus on siis lahendus. Täna olete teie võimul. Kui opositsioon toonitab, et meil on kaks arabisti, kaks inimest, kes oskavad araabia keelt läbi ja lõhki, siis teie ülesanne ei ole mitte öelda, et ärge rääkige, et neid nii vähe on. Teie ülesanne on öelda, kuidas neid siis rohkem saaks. Kui räägitakse terrorismiohust, siis teie asi pole mitte öelda, et ärge rääkige sellest. Teie asi on rääkida meie võimekusest, nendest filtritest, mis ohu minimeerivad. Valitsusliidu ülesanne on selgitada ja hirme maandada, aga te ei saa panna opositsiooni suud kinni. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Oleme läbirääkimised lõpetanud. Kas härra peaministril on soov sõna võtta? Ei ole. Oleme teise päevakorrapunkti läbinud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See arupärimine on samuti esitatud peaministrile. Arupärimise esitajad on Riigikogu liikmed Andres Herkel, Külliki Kübarsepp, Andres Ammas, Monika Haukanõmm, Ain Lutsepp, Krista Aru ja Artur Talvik ning teemaks on Eesti välispoliitika väljakutsed. Palun, arupärijate nimel Andres Herkel!

Härra juhataja! Austatud peaminister! Austatud Riigikogu liikmed! Seitse Vabaerakonna fraktsiooni liiget esitasid arupärimise 16. juulil ehk täpselt samal päeval, kui uus välisminister Marina Kaljurand andis Riigikogu ees vande ja asus ametisse. Selle arupärimise edastamine peaministrile on kõigepealt seotud asjaoluga, et väga keerulised väljastpoolt tulevad probleemid ja välispoliitika probleemid muutuvad meil üha enam sisepoliitika osaks. Ka äsjane diskussioon kinnitas seda väga selgelt. Eesti riik ja ühiskond on järjest enam silmitsi keeruliste rahvusvaheliste probleemidega, olgu see pagulaskriis, Kreeka võlakriis või mõni teine asi, mis erutab ühiskonda, mis pingestab ühiskonda, mis teatud mõttes radikaliseerib ühiskonda ja annab pinda äärmuslikele vaadetele, ka äärmuslikele sõnavõttudele. Aga muret ei pea me tundma mitte niivõrd sellepärast, et need hakkavad ulatuma parlamendini, kuivõrd siiski sellepärast, mida inimesed arvavad. Ja nende probleemide selgitamisega rahvale ei ole valitsus mitte alati väga hästi hakkama saanud.
Teine põhjendus, miks me oleme välispoliitikateemalise arupärimise suunanud peaministrile, on see, et Taavi Rõivase peaministriks oleku ajal on ametis juba kolmas välisminister. Me tõesti loodame, et see viimane valik on hea. Ja meie arvates on hea ka see, et praegust välisministrit ei ole reformierakonnastatud. Kui aga mõelda ühele eelmisele välisministrile, siis tema avalduste pärast on aeg-ajalt välispoliitikutega suheldes lausa häbi, need ei ole mitte kõige parema poliitilise korrektsuse raamides. Sellist kaadrivoolavust arvestades me leidsimegi, et need küsimused on õige saata peaministrile.
Nagu öeldud, on küsimused sõnastatud juba õige mitu kuud tagasi. Alustame Ukraina olukorrast, Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Siin on sõlmküsimus ilmselt lääneriikide reaktsioon. See, et Ukraina küsimus päevakorralt ära ei langeks, ning see, et Eestil oleks piisavalt otsustavust ja autoriteeti kõnelda selle nimel, et neid sanktsioone, mida on rakendatud, ei hakataks leevendama, nagu aeg-ajalt on mõnedel naiivsetel Euroopa poliitikutel pähe tulnud. Pagulasprobleemist oli juba eespool juttu. Ma palun peaministril vastata mitte ainult võib-olla natuke vananenult formuleeritud küsimusele. Olukord on tõesti eskaleerunud ja kõigist teemadest, näiteks tagasisaatmise mehhanismist, eelmise arupärimise puhul väga ei räägitud.
Kreeka küsimused, Eesti valmisolek Euroopa Liidu eesistumiseks. Ma arvan, et siinkohal on väga oluline alustada diskussiooni selle üle, milliste arusaamade, teemade ja eesmärkidega Eesti oma eesistumiseks valmistub. Samuti huvitab Eesti välisteenistuse tulevik, selle valmisolek abistada meie ettevõtjaid, laiendada majanduskoostööd, ergutada Eesti konkurentsivõimet.
Viimane küsimus on Euroopa idapartnerluse jätkumise kohta, seda olukorras, kus nende riikide olukord Venemaa naabruses muutub järjest keerulisemaks. Teatavasti on Eesti arenguabi ja -koostöö peamised sihtriigid Moldova, Ukraina ja Georgia. Tahame teada, kuidas me jätkame seda koostööd, ning eriti seda, millistes valdkondades ja kui suure ressursiga kavatseme aidata Ukrainat ühiskonna ülesehitamisel demokraatlikel alustel. Aitäh!

Aitäh! Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Ma tänan teid kõigepealt nende erakordselt põhjalike ja väga vajalike küsimuste eest! Kui ma tahaks vastata iga detaili kohta, mida te olete küsinud, siis läheks meil siin tõenäoliselt hommikuni, aga ma püüan ennast tõesti tagasi hoida ja vastata võimalikult täpselt. Kui te soovite mõne aspekti kohta lisainfot, siis ma hea meelega jagan seda, sest küsimused on tõepoolest erakordselt detailsed ja kõik teemad väga olulised. Ma tänan ka selle komplimendi eest välisministri aadressil! Ka mina olen nõus, et tegemist on väga hea välisministriga. Täpselt samuti, nagu olid väga head ja professionaalsed kaks eelmist välisministrit, kellega mul ja küllap ka Eesti välisteenistusel oli väga hea koos töötada.
Nüüd küsimuste ja vastuste juurde. Esimene küsimus: "Euroopa Liidus on väga erinevaid suhtumisi Venemaa agressiooni Ukraina vastu. On mõjukaid riike, mis kasutavad leebeid väljendeid, on ka suur hulk riike, kes on geograafiliselt Venemaast kaugel ega tunne üldse vajadust otsustavalt käituda. Seni on õnnestunud põhjendada suhteliselt minimalistlikke sanktsioone Venemaa vastu, mis võimaldavad avaldada mingitki survet Kremlile, eesmärgiga lõpetada sõjaline agressioon Ukrainas. Eesti julgeoleku huvides on Euroopa Liidu üksmeel Kremli agressiivse käitumise suhtes ja valmisolek seda poliitiliste ja majanduslike meetmetega takistada. Sellest tulenevalt küsime, kuidas valitsus plaanib tegutseda, et veenda ka edaspidi Euroopa riike vastumeetmete vajalikkuses, selgitada meie muret julgeoleku pärast ning hoida Ukraina teemat aktuaalsena Euroopa Liidu tippkohtumistel ja riikidevahelises suhtluses." Euroopa Liidu Ülemkogu otsustas juba märtsis, et majandussanktsioonide kehtivus on otseselt seotud Minski lepete täieliku täitmisega. Kuna Minski lepete olulised punktid on Venemaa poolt jätkuvalt täitmata, siis peavad sanktsioonid jätkuma kuni Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamiseni. Töötame selle nimel, et Euroopa Liit oleks edaspidigi ühtne ning kindlameelne oma vastuses Venemaa agressioonile. Ülemkogu hindab olukorda taas detsembris ja praeguse info põhjal võib öelda, et ka ülehomme kogunedes on see ikkagi üks arutatavaid teemasid. Eesti plaanib hoida Ukraina küsimuse ning Venemaa-suunaliste sanktsioonide vajalikkuse kõikidel välispoliitilistel kohtumistel olulisel kohal, selgitades meie hinnanguid, kuidas mõjub Venemaa käitumine Euroopa julgeolekule. Ma kinnitan, et ma olen seda teinud ka isiklikult kohtumistel kolleegidega Euroopa Liidus ja väljaspool, samuti väga mitmetes intervjuudes väga suure auditooriumiga välismaistele väljaannetele.
Teine küsimus: "Pagulasprobleemi esialgne käsitlus piirdus Eestile konkreetse arvu väljaselgitamise ja kvoodisüsteemile lahingu andmisega. Valitsus pidas võimalikuks võtta vastu ligi 200 pagulast kahe aasta jooksul. Kahjuks ei ole märke, et julgeolekuolukord Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas oluliselt normaliseeruks, seega põgenike arv ei vähene. See tähendab Lõuna-Euroopa riikidele migratsioonisurve suurenemist ja sellest tingitud humanitaarprobleemide paisumist. Eesti võib peagi taas seista silmitsi põgenike vastuvõtmise küsimusega, mis on juba esile kutsunud radikaalsuse ilminguid. Milline on valitsuse seisukoht ja tegevuskava seoses põgenikesurve suurenemisega tulevikus? Mida peaks Eesti tegema, kui Euroopa partnerid paluvad võtta vastu täiendavaid põgenikke? Millised on või peaksid olema Euroopa võimalused, valmisolek ja meetmed, et sulgeda põgenike voog Põhja-Aafrikast?" Eesti toetab endiselt terviklikku lähenemist rändekriisi leevendamisele, mis hõlmab nii rände algpõhjustega tegelemist koostöös lähte- ja transiitriikidega, Euroopa Liidu välispiiri tugevdamist kui ka proportsionaalsusel põhinevaid solidaarsusmeetmeid erakorralise rändesurve all olevate liikmesriikide abistamiseks täna juba pikalt jutuks olnud ümberpaigutamise kaudu. Pagulaskriiside lahendamise meetmete otsustamine peab igal juhul jääma liikmesriikide ja ühiselt nõukogu pädevusse. Euroopa Liidu tegevuse teravik on senisest enam suundumas välismõõtmele, käimas on Euroopa Liidu sõjaline operatsioon inimkaubitsejate tegevuse tõkestamiseks ning otsitakse võimalusi, suurendamaks humanitaarabi Süüria naaberriikidele. Nii nagu öeldud sai, erakorralisel ülemkogu istungil otsustasime eraldada täiendavalt miljard eurot Euroopa Liidu ühisest allikast ja lisaks on veel mitu suuremat riiki panustamas väga märkimisväärsete summadega. Ka Eesti on humaniaar- ja arenguabi vahendite eraldamisel suurendanud tähelepanu Süüria ja selle lähipiirkonnaga seotud tegevustele. Väga oluline on loomulikult liikuda edasi Süüria rahukõnelustega, kuigi me mõistame, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Selleks, et see rahuprotsess saaks olla kestlik, peab leidma võimalused kõnelusteks ja nende rahvusvaheliseks vahendamiseks. Pikemaajaliste meetmete osana tuleb märkida ka majanduse ja kaubavahetuse elavdamist Euroopa Liidu lõunanaabruses, samuti koostööd Lääne-Balkani riikide ja Türgiga. Järjepidevalt tegeletakse Euroopa Liidu välispiiri valve tõhustamisega ning arutelud selles vallas on muutunud järjest ambitsioonikamaks. Üks arupärijatest küsis enne, kas on juttu olnud lausa Euroopa Liidu ühisest piirivalvest, aga see piirdub seni siiski vaid idee tasandiga.
Kolmas küsimus: "Kreeka näide kinnitab, et meil on küll ühtne eurotsoon, kuid riikide käitumine on väga erinev ning vastutamatuse sündroomi levik kahjustab ka neid riike, kes on oma rahaasjad korras hoidnud. Kui Kreeka näidet üldistada, siis millised on eurotsooni ja Euroopa Liidu senised vead ning millised on Eesti ettepanekud, et selliseid juhtumeid tulevikus vältida?" Majandus- ja rahaliidu kui sellise loomine on kindlasti olnud õige samm ja ühisraha on riikidele oluliselt rohkem kasu toonud, kui majandusarengut ohustanud. Vaadates kriisi tekkele tagasi, siis majandus- ja rahaliidu loomisel ei pööratud küllaldaselt tähelepanu võimalike kriiside ennetamisele. Seega oli liikmesriikidele stabiilsuse ja kasvu pakti raamistikus võimaldatud küllaltki suur paindlikkus ning mitmed riigid ei järginud kehtivaid reegleid piisava rangusega. Headel aegadel on ahvatlev veelgi kiiremini kasvada ja seda ka laenuraha abil, samas pööramata piisavat tähelepanu tulevikule ning majanduse kestlikkust tagavatele reformidele. Eelkõige on vaja hoida riikide rahandus korras. Euroopa Liidu tasandil aga peab komisjon rangelt jälgima kokkulepitud reeglite täitmist. Nagu me teame, kriisi ajal olid vaid üksikud riigid, nende hulgas ka Eesti, kes täielikult reegleid täitsid. Nüüd peavad käivituma struktuursed reformid sisuliselt kõikides Euroopa riikides. Samuti oleme toetanud finantssektori muutmist kriisikindlamaks, mille näiteks on ühtne pangandusliit, ning loonud ka kriiside ületamiseks ühtse meetme Euroopa stabiilsusmehhanismi, mis on püsivalt tegutsemisvalmiduses. Jätkuma peab ka ühise turu ja sellega seotud riigirahanduse reeglite ühtlustamine, mis tagab euroala ja Euroopa Liidu parema konkurentsivõime ning sisemise stabiilsuse.
Neljas küsimus: "2018. aastal täidab Eesti Euroopa Liidu eesistujamaa ülesandeid. Eesistumise tegevuskava järgi on eesistuja põhiline ülesanne Euroopa Liidu seadusloome suunamine ja poliitika kujundamine nõukogu erinevate otsustustasandite kaudu. Eesistuja on nõukogupoolne läbirääkija seadusandlikus tavamenetluses Euroopa Parlamendiga, lisaks esindab eesistuja nõukogu selle pädevuse piires suhetes teiste Euroopa Liidu institutsioonide, kolmandate riikide ja avalikkusega. Edukas eesistumine võimaldab tugevdada meie rahvusvahelist mainet ja sidemeid ning jätta Euroopa Liidu poliitikasse nähtav positiivne jälg. Milline on Eesti valmisolek võtta nii suur rahvusvaheline vastutus? Kas meil on piisavalt koolitatud personali, vahendeid, kogutud infot ja teadmisi ja ka logistilist võimsust, et olla eesistujana edukas? Kirjeldage palun valitsuse arusaama, milliseid teemasid saame ise eesistujana päevakorda tõsta ning millised on eesistumise eesmärgid?" Eesmärk on olla professionaalne, efektiivne, avatud, läbipaistva tööstiiliga ja asjalik eesistuja. 2012. aastal moodustas valitsus komisjoni, kes vastutab ettevalmistuste eest. Valitsus on eesistumise ettevalmistusi korduvalt arutanud ka käesoleva koosseisuga ja võtnud jaanuaris 2014 vastu eesistumise tegevuskava ja märtsis sel aastal täiendatud tegevuskava. Selle tegevuskava alusel planeeritakse personalikoolitusi, eesistumise poliitilist sisu ja kalendrit, kommunikatsiooni ja välisprogrammi, samuti Eesti alalise esinduse Euroopa Liidus ettevalmistamist. Tegevuskava ettevalmistamisel on kogutud ja arvesse võetud varasemate eesistujate kogemusi. Väga hea võimalus on olnud õppida meie lõunanaabritelt Leedult ja Lätilt, kes hiljuti eesistujad olid, mõlemad samuti esimest korda, nii nagu on ka Eesti 2018. aasta esimeses pooles.
Kriitilise tähtsusega eesistumise õnnestumisel on loomulikult inimesed. Eesistumise sisulise tööga on seotud kokku ligi 1000 inimest. Need inimesed võtavad enda kanda Euroopa Liidu Nõukogu töörühmade juhtide, asejuhtide ja ekspertide kohustused või koordineerivad poliitikavaldkondi, kommunikatsiooni ja suhteid Euroopa Parlamendiga. Kokku me vastutame eesistujana ligikaudu 200 töörühma eest. Arendus- ja koolitustegevusi rahastatakse 3 miljoni euro ulatuses Euroopa Liidu struktuurivahenditest ja sellele summale lisandub Riigikantselei eelarvesse planeeritud tugirahastus 615 000 euro ulatuses järgmise kolme aasta jooksul. See raha on mõeldud strateegiliste personalipaigutuste toetamiseks, sh näiteks töötajate lähetamine riiklikeks ekspertideks Euroopa Liidu institutsioonidesse, tööle või praktikale alalisse esindusse Euroopa Liidu juures. Et esile tõsta Eesti ja Euroopa jaoks tähtsaid teemasid ning ka uusi ideid, kavatseme eesistujana korraldada Eestis kuni 200 üritust. Kahjuks ei ole meil veel multifunktsionaalset konverentsikeskust, mis oleks töövalmis kuue kuu jooksul kõiki üritusi võõrustama, seetõttu tuleb vajalikud ruumid ürituste jaoks leida riigihanke teel. Täna ei ole veel võimalik öelda, millistes rajatistes konkreetselt üritused toimuma hakkavad, aga juba lähiajal peame ka selles selgusele jõudma. Kehtivas riigi eelarvestrateegias on ette nähtud eesistumise läbiviimiseks kokku alates käesolevast aastast kuni 2018. aastani 74 miljonit eurot.
Viies küsimus: "Eesti välisteenistus peab suhtlema riikidega, aitama oma kodanikke välismaal, edendama meie väärtusi ja majandushuvisid ning esindama meid rahvusvahelistes organisatsioonides. See toimub piiratud ressurssidega. Meil on 46 erinevat välisesindust. Saatkondade võrku optimeerida ei kavatseta. Välisministeeriumi arengukava aastateks 2015–2018 näeb ette võrgu laienemist. Diplomaatias on määrava tähtsusega meeskonna kvaliteet ja kompetents, mis kindlasti maksab palju. Kuidas valitsus kavatseb ühtaegu suurendada Eesti esindatust ja selle töö tõhusust võtmetähtsusega rahvusvahelistes organisatsioonides, suurendada diplomaatide hüvesid ja motivatsiooni ning säilitada saatkondade ja konsulaatide võrk? Mida on kavas ette võtta, et saatkonnad hakkaksid senisest tulemuslikumalt abistama meie ettevõtjaid, et laiendada majanduskoostööd ja Eesti majanduse konkurentsivõimet?" Esindatust alalises esinduses Euroopa Liidu juures suurendatakse ajutiselt meie eelseisva eesistumise perioodiks ja enne seda, alalist esindust ÜRO juures aga juhul, kui Eesti kampaaniat osutuda valituks Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saadab edu. Teisalt peab Välisministeerium järgmise viie aasta jooksul vähendama oma ametnikkonda 55 inimese võrra. Seega põhimõtteliselt ei ole välistatud ka mõne välisesinduse sulgemine, mida me püüame siiski vältida. Alternatiiviks on välisesinduste koosseisude edasine optimeerimine, kuid loomulikult peame arvestama, et sellega ei tohi kaasneda funktsioonide vähendamine. Ühtekokku 42 diplomaatilises välisesinduses on igaühes majandusdiplomaat või majanduse eest vastutav inimene tööle määratud.
Kas mul on võimalik paluda ka lisaaega?

Kodukorra järgi ei ole, aga ma arvan, et nüüd esimese küsimuse esitamise järel on teil võimalik vastata arupärimise seni vastamata küsimustele. Siis me oleme korrektselt kodukorda järginud.

Aitäh! Kui lubate, siis ma vastaksin järgmistele küsimustele sel moel.

Palun, Andres Herkel!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Aitäh nende vastuste eest ja mul ei jää ilmselt muud üle, kui paluda vastata nendele arupärimise küsimustele, millele te ei jõudnud vastata. Paar küsimust on veel.

Aitäh, hea küsija! See on tõepoolest väga hea ja ajakohane küsimus. Jätkan sealt, kus mul pooleli jäi. Lisaks neile majandusdiplomaatidele on meil lisaks ka diplomaat Moldovas ja Aserbaidžaanis. Saatkondade ja majandusdiplomaatidega on kaetud meie 20 peamist väliskaubanduspartnerit ja võib öelda, et Eesti välisesinduse võrgustik katab ligi 95% kogu Eesti väliskaubandusest. Majandusametnikud saavad enne välislähetusse suundumist asjakohase süvendatud väljaõppe ning kohtuvad riigisiseste koostööpartneritega. Välisministeerium ja välisesindused tegelevad aktiivselt rahvusvaheliste ja kahepoolsete lepingute ettevalmistamisega. Rahvusvahelistest lepetest väärib kindlasti mainimist TTIP vabakaubanduslepe Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel. Kahepoolsete lepingute puhul tuleb kõige sagedamini kokku puutuda investeeringute kaitse ja soodustamise lepingutega. See loob soodsad eeldused Eesti ettevõtete sisenemiseks uutele turgudele ja parandab välisturgudel tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet.
Järjest enam kasutame aukonsulite võimalusi Eesti majanduse ja ettevõtete äritegevuse edendamiseks. Eestil on 195 aukonsulit 84 riigis. Viimane uudne suund on aukonsulite regionaalsete kohtumiste korraldamine. Näiteks septembris oli Pekingis Aasia regiooni aukonsulite kokkusaamine. Loomulikult käib täiendavalt ka regioonispetsiifiliste tegevuste koordineerimine.
Lisaks välisteenistusele oleme kavandanud tegevusi, mis kaasaks senisest enam kogu riigis olevat kompetentsi majandusdiplomaatiaga tegelemisse. Meil on arvestatav kompetents olemas EAS-is, aga tegelikult ka erasektoris, näiteks kaubandus-tööstuskojas, ja me püüame seda võrgustikku senisest paremini koordineerides saavutada veel paremaid tulemusi. Meile on eeskujuks Soome ja nüüd värske eeskujuna ka Rootsi, kus on loodud selline struktuuriüksuse mõttes mitteformaalne koostöövõrgustik, vastavalt siis Team Finland ja Team Sweden, et nende teemadega eri ametkondades tegelevaid inimesi maksimaalselt hästi ühe eesmärgi nimel tööle rakendada.
Kuues küsimus: "Investeeringute ja turistide kaasamiseks Eestisse on tarvis tegelda süsteemselt Eesti võimaluste ja saavutuste esitlemisega välismaal. Meil on, mida pakkuda nii ettevõtjatele kui ka kultuurihuvilistele. Välisministeeriumil on siin märkimisväärne koordineeriv roll. Seni on Eesti paistnud rahvusvaheliselt silma IT-lahenduste poolest, kuid see teema võib ükskord vananeda või teiste saavutused varjutavad meie omi. Kuidas muuta Eesti ettevõtjatele ja turismihuvilistele atraktiivsemaks, kas on olemas vastav tegevuskava ning milliseid ideid ja meetmeid kavatsetakse kasutada?" Välisministeeriumi ja välisesinduste koostöö kaubandus-tööstuskoja ning EAS-i erialaliitude ettevõtlusorganisatsioonidega on väga tihe ja ühist tegevust koordineeritakse juba praegu. Osa sellest tööst on suunatud sellele, et Eesti turismihuviliste ja ettevõtjate silmis atraktiivsemaks muuta. Saab öelda, et turismisektoril läheb Eestis endiselt hästi.
Palju vaieldud ja osa inimeste seas skepsist tekitanud projekt oli Eesti osalemine Milano maailmanäitusel Expo 2015. Sealne Eesti paviljon aga tegi Eesti tooteid ja teenuseid eksponeerides Eesti kuvandi tuttavaks enam kui 2,3 miljonile inimesele. Seda on päris palju. Tõesti oli inimesi, kes arutasid väga skeptiliselt, kas Eesti ikka peaks olema seal esindatud, aga olles ise värskelt maailmanäitust külastanud, julgen öelda, et minu hinnangul on see investeering läinud asja ette. See paviljon tutvustab Eestit ja seda, millesse me usume, päris hästi.
Mul on hea meel öelda ka seda, et Eesti e-edulugu särab veel eredamalt kui aasta või paar tagasi. Meile endale hakkab küll tunduma, et oleme mõnda lugu, mida me jutustame, juba mitu korda rääkinud, aga need lood tekitavad jätkuvalt huvi ja see täht on kaugel tuhmumisest. Loomulikult soovime, et Eestis oleks ka uusi lugusid, mida rääkida, et meie e-riik areneks. See on enesestmõistetav ja sellesse me panustame väga tõsiselt. Aga kui ükskõik millises rahvusvahelises foorumis kas ettevõtjatega suhelda, ülikoolis esineda või mõnes väga populaarses talk-show's sõna võtta, siis üks asi, mille järgi Eestit tuntakse, ja väga positiivses mõttes tuntakse, on see, et me oleme digitaalselt kogu maailmas absoluutses tipus. Ja see on kindlasti asi, mida tasub ka tulevikus rõhutada ja millele saab Eesti kuvandit, aga ka praktilisi ärisuhteid üles ehitada.
Seitsmes küsimus: "Selle aasta mais toimus Riias idapartnerluse tippkohtumine, kus käsitleti koostöö süvenemist Moldova, Ukraina ja Georgiaga. Programmi eesmärk on aidata neil riikidel läheneda Euroopa Liidu standarditele majanduses, õiguses, sotsiaalses ja poliitilises elus. See loob rohkem stabiilsust, laiendab demokraatia ja inimõiguste kehtimise tsooni ning tagab häid koostöövõimalusi Euroopas. Seoses Venemaa ekspansionistliku tegevuse laienemisega on nende riikide lähenemine Euroopale raskendatud. Näiteks Ukraina peab sõjaolukorras samaaegselt tegelema demokraatlike institutsioonide ülesehitamisega ning valulike majandus- ja sotsiaalreformidega. Euroopa Liidu tuge on nende muudatuste läbiviimiseks väga vaja. Milline on valitsuse seisukoht idapartnerluse programmi jätkamise osas, milliseid tegevusi on vaja veel läbi viia, et partnerlusprogrammiga liitunud riigid läheneksid jätkuvalt Euroopa Liidule? Kuidas, millistes valdkondades ja kui suurt ressurssi panustades kavatseb Eesti toetada Ukraina ühiskonna ülesehitamist demokraatlikel alustel?" Eesti seisab endiselt selle eest, et Euroopa Liidu idapartnerluse poliitika oleks ambitsioonikas, pakkudes partneritele ulatuslikke võimalusi läheneda Euroopa Liidule. Mais toimunud Riia tippkohtumine kinnitas selle poliitika jätkuvat olulisust nii Euroopa Liidule endale kui ka meie partneritele. Tegemist on Euroopa Liidu ja idanaabrite vahelise partnerlusega, mis põhineb nende riikide suveräänsetel valikutel, ja nii see peab ka jääma. See poliitika arvestab muu hulgas ka sellega, et igal naabril võivad olla teiste omadest mõnevõrra erinevad ambitsioonid koostööks Euroopa Liiduga. Kolm riiki on sõlminud Euroopa Liiduga assotsieerumislepingu – Ukraina, Moldova ja Gruusia – ning nende fookuses on nende väga mahukate lepingute rakendamine. Seisame selle eest, et need riigid saaksid vajaliku Euroopa Liidu toetuse, kuna lepingutega kaasnevate kohustuste täitmine on pikaaegne ja töömahukas. Euroopa Liidu ja Moldova vahel on viisavabadus kehtinud juba poolteist aastast ja see toimib hästi. Ma loodan, et üsna pea täidavad viisavabaduse tingimused ka Gruusia ja Ukraina, mis arusaadavalt on mõlema riigi elanikele väga oluline.
Nüüd vastus selle küsimuse teisele poolele. Ukraina on olnud üks Eesti arengukoostöö prioriteetseid sihtriike juba üle kümne aasta. Me jätkame Ukraina arengu toetamist loomulikult ka tulevikus ja soovime arengukoostööga aidata kaasa Euroopa Liidu ja Ukraina assotsieerumislepingu rakendamisele. Me oleme valmis edasi andma reformikogemusi, panustama Ukraina riigi ja ühiskonna kestlikku arengusse, demokraatliku riigikorra ülesehitamisse, regionaalarengusse. Nendin eelmise või üle-eelmise küsimusega seonduvalt ka seda, et meil on väga arvestatav IKT-kompetents, mida me ka Ukraina, Gruusia ja Moldovaga jagame. Ukraina arengu toetamist ning sealsele humanitaarolukorra leevendamisele kaasa aitavat tegevust on Eesti suurenenud mahus jätkanud ka tänavu. 2015. aasta arengukoostöö ja humanitaarabi summadest on selleks eraldatud 2,35 miljonit eurot. Lisaks toetame stipendiumiprogrammi kaudu Ukraina tudengite õpinguid Eestis ning Eesti idapartnerluse keskuse tegevust Ukrainas. Eesti toetuse peamine rõhk on Ukraina e-riigi arendamisel, mille kaudu panustatakse läbipaistvamasse valitsemispraktikasse ja võitlusesse korruptsiooniga. Samuti toetatakse projektide kaudu küberkaitse tugevdamist ning ettevõtluse ja kodanikuühiskonna arengut, aidatakse suurendada keskkonnateadlikkust ning nõustada ukrainlasi inimõiguste alal. Aitäh!

Aitäh! Loodetavasti sai kolleeg Andres Herkel põhjaliku vastuse oma küsimusele. Läheme edasi! Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Mina teeksin pöörde ja tooksin sisse Kreeka küsimuse. Teatavasti oli üks Kreekale kuni 86 miljardi euro suuruse laenu andmise tingimus, et asjaomased institutsioonid vaatavad iga kvartali lõpus üle, kuidas Kreeka on oma lubadusi täitnud. See kõik on ju graafikusse pandud. Oktoobriks pidi Kreeka kindlasti korrastama teatud osa oma maksuseadustikust. Samas on seal vahepeal peetud erakorralised valimised, Tsipras on uuesti võimul jne. Kas te võite öelda, milline on siis hinnang toimunud reformidele? Kas need on edu toonud? Kreeka ootab varsti ju jälle raha.

Aitäh! Aus on öelda, et ülemkogul ei ole seni veel neid vahearuandeid tehtud. Aga selles võib küll päris kindel olla, et kuigi vahepeal olid Kreekas tõesti valimised, kehtivad need kohustused, mida nad on võtnud, ja need kokkulepped, mis on tehtud, igal juhul ka praegu. Muidugi me kavatseme jätkuvalt nõuda, et Kreeka kõiki tingimusi täidaks, vaid siis saavad Euroopa-poolsed laenumaksed teostatud. Seda nõuavad poliitilisel tasandil eeskätt Euroopa Liidu rahandusministrid, kes asjade arengut jälgivad, aga väga suur osa koormusest langeb vahetult Euroopa riikide poolt selleks volitatud tehnilistele ekspertidele, kes esindavad asjaomaseid institutsioone. Need institutsioonid teadupärast on Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond. Ei ole mingit tingimuste lõdvendamist plaanis.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud peaminister! Meie praegune valitsus on väikese riigi kohta küllalt arvukas ja paistab silma näiteks kahe majandusministri ja kahe sotsiaalministri poolest. Linnalegend pajatab aga, et te kavatsete oma kabinetti veel täiendada ühe ministriga seoses Euroopa Liidu eesistumisega. Spekuleeritakse isegi juba mõne konkreetse nimega. Ega see kuulujutt ometi tõele ei vasta ja kas Eesti eesistumine tõesti vajab eraldi ministrit?

Aitäh! Pean tunnistama, et mina ei ole seda kuulujuttu kuulnud, ja ma ei saa seda ka kinnitada. Ei, meil ei ole plaanis valitsuse liikmeskonda suurendada. Usun, et kõik vajalikud rollid saab selle ministrite arvuga Eestis kenasti täidetud. Meil on praegu tõepoolest üks minister rohkem kui eelmise valitsuse ajal, aga ma leian, et see lisakoht, mida on eelkõige vaja väga oluliste reformide ettevalmistamiseks, on igal juhul õigustatud. Kui see ei oleks kellegi n-ö peatöö, siis see võiks jääda paratamatult tagaplaanile ja seda me mingil juhul ei tahaks. Suured reformid peavad saama piisavalt ministri tasemel tähelepanu ja seetõttu ma leian, et praegune valitsuse koosseis on igati optimaalne. Lühike vastus aga on: ei, meil ei ole plaanis lisakohti luua.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Minu küsimus puudutab Euroopa majandus- ja rahaliitu ning seda, et tänavu juulis tulid viis presidenti välja raportiga euroala tuleviku kohta. Tõdeti, et euroala ei ole täitnud talle pandud eesmärke. Toodi välja, et meil pole saavutatud üldist heaolu, tasakaalustatud majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalsest progressi. On tehtud ka ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Näiteks võiks liikuda üldistelt reeglitelt hoopis institutsioonidel põhineva vastutuse poole ja riikide vastutuselt ühise vastutuse jagamise poole, et ennetada kriise ja tagada euroala vajalik toimimine. Mis on Eesti seisukoht selles küsimuses? Kas me vajame rohkem institutsioone ja tegelikult ka rohkem Euroopat?

Aitäh! See on päris pikka vastust eeldav küsimus, aga ma proovin teha lühidalt. Mina leian, et õigem oleks võtta hoiak, et teeks kõigepealt nii, et täidame juba sõlmitud kokkuleppeid. Alustaks sellest. Suur osa Euroopa riikidest ei täida praegu stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumidest vähemalt ühte. Väga suurel osal Euroopa riikidest on võlakoormus üle 60%, mis, nagu te hästi teate – Eestis teavad seda kõik ajast, kui me euroga liitumiseks Maastrichti kriteeriumidest rääkisime –, on kokkulepetega vastuolus. Seda esiteks. Teiseks, ka defitsiidikriteeriumi arvestatav hulk Euroopa riike ei täida. Jah, öeldakse, et mängus on olnud ajutised vajadused, aga kui selle ajutise vajadusega kaasneb võlakoorma täiendav kasv, siis see muudabki riikide rahanduse kaugemas perspektiivis vähem jätkusuutlikuks. Minu hinnangul need on kaks kõige peamist asja.
Lisaks juba paar aastat tagasi vastu võetud mehhanismid, kuidas tegutseda siis, kui mõni riik kriteeriume ei täida ja kaldub kokkulepetest kõrvale. Neid tuleb punktuaalselt täita. Need nõuded on olnud väga õiged sammud väga õiges kohas. Probleem on lihtsalt selles, et ei ole suudetud tagada sajaprotsendiline reeglite täitmine. Kui me selle oleme saavutanud, siis võime hakata edasi rääkima, kui palju on meil täiendavaid institutsioone või kokkuleppeid vaja. Minu arvates me küll selleni, et Euroopa Liidus on viimseni harmoneeritud kõik, mis puudutab eelarvet ja maksundust, ei jõua kunagi, aga eks elu näitab. Praegu ma pigem lähtuks sellest, et algatuseks täidaks seniseid kokkuleppeid ja siis vaatame edasi.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oma vastuses puudutasite põgusalt, aga väga positiivses mõttes TTIP-d ehk Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelist kaubanduse ja investeeringute kaitse lepet. Hiljuti aga kuulsime, et Berliinis oli suur, sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldus sellesama leppe vastu. 7. oktoobril anti üle aktivistide kogutud rohkem kui 3 miljonit allkirja selle leppe peatamiseks. Ja värskelt ilmus ka meie Keskkonnaõiguse Keskuse analüüs selle kohta, mida üldse TTIP-st teada on. Ja see oli negatiivne analüüs. Mu küsimus on: milliseid ohte Eesti jaoks te selles plaanitavas leppes näete?

Eesti inimesed on ju üldiselt kaubanduse usku. Küllap on oma osa ka selles, et Tallinna keskaegsest jõukusest oma osa oli sellel, et kaupmehed tegid oma tööd hästi. Tallinn oli edukas hansalinn. Juba siis saadi aru, et kaubavahetus muudab ühiskonna jõukamaks. Täpselt samamoodi on see ka praegu. Vabakaubandusest on Eestil ja Euroopa Liidul tervikuna kindlasti rohkem võita kui kaotada.
Meie jaoks oli suur samm edasi siis, kui me ühinesime Euroopa Liiduga, kui me ühinesime majandusruumiga, kus sisemiselt mingeid tolle, barjääre, standardeid ega muid protektsionistlikke reegleid ei ole. Võib öelda, et sellest hetkest on kuigi mitte ideaalsena, aga siiski Eesti koduturg mitte 1,3 miljonit inimest, vaid 0,5 miljardit inimest. Ja küll ja küll on neid kaupu ja teenuseid, mida ka Eesti inimesed ostavad ja mille peale on kirjutatud "Made in USA". Vaatan siin parlamendiliikmete laudadele ja näen nii mõndagi õunamärgiga toodet, mis suure tõenäosusega on vähemalt osaliselt toodetud California osariigis. Neid näiteid võib tuua arvukalt ja küllap on kõikidel nendega kogemusi.
Vabakaubanduslepe tagab, et tulevikus enam protektsionistlikke tõkkeid piltlikult öeldes Atlandi ookeani keskel ei ole. Meie siin Euroopas saame osta Ameerika kaupa ilma barjäärideta ja ameeriklased saavad osta meie kaupa ilma barjäärideta. Ma käisin kunagi ühe suure Saksa autotootja juhatusega kohtumas ja küsisin nende käest, et te olete suur, arvestatav tegija kogu maailmas, mida te arvate, kas teie klient ja teie ise ettevõtjana võidate või kaotate TTIP-st, vabakaubandusleppest. Mulle vastati, et päris kindlasti nad võidavad. Asi on selles, et väga arvestatav osa Euroopas müüdavatest selle kontserni autodest on tegelikult made in USA ja nendesamade inimeste jaoks, kes Saksamaa lõunaosas paikneva peakorteri kandis ostavad neid autosid, muutub nende hind umbes 10% odavamaks, sellepärast et tulevikus ei ole vaja tollimaksu maksta. Selline konkreetne näide.
Ma loodan, et see vabakaubanduslepe toob kaasa ka trendi, et me ühtlustame oma riikides kõige olulisemad standardid, et ei oleks selliseid, ütleme, protektsionistlikke detaile, mis on ainult ühele konkreetsele turule omased. Selleks, et toota ühele konkreetsele turule, peab su toode olema hoopis teistsugune kui see, mida sa oled harjunud Euroopas müüma. Ka see tegelikult takistab vabakaubandust.
Mina arvan, et Eesti inimestel on sellest vabakaubanduslepingust väga palju võita. Tõsi, kaubavahetus Ameerikaga ei ole meie jaoks sama tähtis küsimus nagu küsimus kaubavahetusest Euroopa riikidega. Suurusjärgus 70% meie kaubavahetusest on ikkagi Euroopa Liidu riikidega. Sellegipoolest ma näen võimalust sellest võita kindlasti rohkem kui võimalust kaotada. Ma olen kindel, et küllap on ka Eestis ettevõtteid, kes hea meelega oma kauba müüki Ameerikasse suurendaksid.
Üks teema veel, kuigi see vastus läheb juba pikaks. Aga üks asi, millesse ma veel usun, puudutab julgeolekudimensiooni. TTIP tulekuga tõenäoliselt paraneb ka võimalus tuua LNG-d Ameerika Ühendriikidest Euroopasse, mis oluliselt parandaks geopoliitilist olukorda ja vähendaks sõltuvust praegustest meile hästi teada olevatest energiaallikatest.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ju meie majandusdiplomaat Aserbaidžaanis arendab seal meie ja Aserbaidžaani vahelisi sidemeid. Missugune side meie vahel siis on?

Aitäh! Peab tunnistama, et ma pole Aserbaidžaanis ammu käinud ega ole selle sidemega detailides kursis. Aga eri piirkondades peab kohal olema. Kuigi lõviosa meie kaubavahetusest toimub, nagu ma ütlesin, Euroopa Liiduga, siis ainult sellest, et meil on majandusdiplomaadid kõige suuremates Euroopa riikides, ei piisa. Ka mina olen peaministrina käinud ja plaanin veel minna äridelegatsiooniga riikidesse, mis ei kuulu meie traditsiooniliste suurte kaubanduspartnerite hulka. Näiteks on ühel konkreetsel sektoril väga suur huvi Araabia Ühendemiraatide, Omaani ja selle piirkonna vastu. Olen otsustanud juba enam kui pool aastat tagasi esitatud ettevõtjate taotlusele vastu tulla ja külastada seda piirkonda, et aidata nendel ettevõtjatel seal uksi avada. Samamoodi ma kaalun väga tõsiselt seda, et äridelegatsioon kaasa võtta Hiinasse, kui mul tõenäoliselt aasta lõpus tekib võimalus Hiina peaministriga kohtuda. Ka seal võiks äridelegatsioon kaasas olla, sest Eesti ettevõtjate huvi Hiina vastu on väga suur. Ma tean, et peaminister Ansip on äridelegatsiooniga käinud Kasahstanis ja veel mitmes selle regiooni riigis. Üldiselt võib öelda, et need visiidid on pälvinud Eesti ettevõtjate väga suurt huvi. Ning kui ettevõtjatel on huvi, siis kui vähegi võimalik, tuleb ka riigil kaasa aidata, et see huvi realiseeruks, olgu peaministri äridelegatsiooni või majandusdiplomaatide abil.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Te puudutasite põgusalt oma vastustes rändekriisi lahendamise võimalusi kohapeal. Te kohtusite ka Briti peaministriga. Millised on arengud selles suhtes? Kas on tegemist mingite kokkulepetega, mis on juba sõlmimisel või tulevikus sõlmitakse, et selles suunas tegutsetaks aktiivselt?

Aitäh, väga oluline küsimus! Üle-eelmine kord Euroopa Liidu asjade komisjonile esinedes ma rõhutasin, et meie meelest peaks nii tegema, et me toetame Süüria naaberriike, et nad suudaksid pagulastega seal toime tulla. Mõneti võib öelda, et üllatusena, aga väga positiivse üllatusena ma nägin, et ülemkogu istungil väga paljud riigid olid täpselt sama meelt. Me otsustasime esimese kiire sammuna eraldada Euroopa Liidu eelarvest miljard eurot kohe selleks, et see sinna suunata. Te nimetasite Briti peaministrit. Suurbritannia on Euroopa riikidest see, kes on kõige rohkem ise, oma eelarvest panustanud Süüria ja selle lähipiirkonna toetamisse. Mitme aasta peale kokku on seda raha juba suurusjärgus miljard naela, mis on ju veel rohkem kui miljard eurot. Nii et see on üks hästi konkreetne asi. Neid samme on muidugi vaja veel. Ma arvan, et euroliidu miljardist kauaks ei jätku. Ei jätku isegi mitmest miljardist. Aga kui me jõuame loodetavasti juba lähinädalatel ja -kuudel veel täiendavate kokkulepeteni, siis igal juhul on see Euroopa jaoks odavam, kui hakkama saamine kasvava survega. On kokku lepitud, et see miljard antakse Euroopa Liidu ühisest eelarvest, mitte liikmesriikidest. Samas muidugi liikmesriike kutsutakse üles senisest rohkem panustama just selleks, et aidata inimesi olmes, pakkuda lastele kooliharidust jne – kõik need elementaarsed asjad, mida lapsed vajavad näiteks Liibanonis ja Jordaanias ja Türgis.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Ma tulen oma küsimusega tagasi 2018. aastal Eestit ees ootava eesistumise juurde, aga seda natuke teise nurga alt, kui kolleeg Ammas enne küsis. 2018. aastani on veel tükk aega ja nii on iseenesest arusaadav teatav ettevaatlikkus väga konkreetsete teemade väljatoomisel. Me keegi ilmselt ei oska täpselt ennustada, mis meid rahvusvahelisel areenil 2018. aastal ees ootab, aga ikkagi eesistumine annab igal juhul võimaluse kuidagi rohkem fookusesse seada teemasid, mille lahendamisel me ise riigina oleme head või väga head, kus me oleme olnud eestvedajad. Seetõttu ma palun hinnangut sellele, kas digitaalse turu temaatika ja võib-olla laiemalt siseturu paremini toimima saamine võiksid olla need teemad, mis meie poolt 2018. aastal fookusesse seatud on.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest on nii, et väga suur osa sellest, millega eesistuja peab tegelema, tuleb varem kokkulepitud tööplaanist ja ka akuutsetest kriisidest või akuutselt fookuses olevatest teemadest. Samas on ikkagi võimalik 10–20% mahust ise teemavalikusse tuua. Rõhuasetus on meie otsustada. Digitaalne turg on meie plaanides küll, nagu küsija väga hästi teab. Ma arvan, et siin on mitu tegurit. Me mitte ainult ei saa tutvustada kogu Euroopale Eesti edusamme, mis on ka eesmärk omaette. Ega me ei pea häbenema seda, mida me oleme teinud, seejuures ka neid otsuseid, mis tehti juba 16 aastat tagasi, kui otsustati igale inimesele anda plastkaart, mille sees on ka teatud chip ja mis toimib imehästi elektroonilise isikutunnistusena, aga ka uuemaid lahendusi. Aga teine ülesanne on see, et me ikkagi peaksime kogu oma kompetentsi ja autoriteedi IT vallas panema selle teenistusse, et Euroopa Liidu digitaalne ühisturg paremini toimima hakkaks. Ma usun, et me leiame ka komisjonilt selles küsimuses tuge. Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni plaanid on selles vallas väga sarnased ja ega keegi väga vastu ei vaidlegi, ka poliitiliselt. Küll aga vajavad minu hinnangul teised Euroopa riigid veel ja veel julgustust. Kui meil õnnestub võimalikult palju Euroopa valdkonnaministreid, ja mitte ainult digiga tegelevaid ministreid siia tuua ja neile näidata, kuidas see praktikas toimib, siis võib-olla ei ole liiga naiivne loota, et Eesti eesistumise järel Euroopa Liit teebki tõelise digipöörde. Oleks ju päris ilus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Uudised räägivad, et Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi keskarhiivi juurde luuakse nn teaduslik erirood, mille eesmärk on võidelda ajaloo võltsimise vastu. Teatavasti on ajaloo võltsimine Venemaa seisukohast ka väide, et Tartu rahu kehtib. Ajaloo võltsimine on see, kui väidetakse, et Eesti okupeeriti, mitte ei vabastatud. Gruusiat Venemaa ei rünnanud, Ukrainas Venemaa ei pea sõda, Krimm ei ole okupeeritud. Samamoodi on ajaloo võltsimine kindlasti see, et Eston Kohver rööviti Eesti pinnalt. Ka Eesti taasiseseisvumine on ebaseaduslik nende vaatevinklist ...

Kolleeg, palun küsimus! Ega te kõiki Venemaa seisukohti ei jõua siin ette lugeda.

Okei, neid on tõesti hästi palju. Aga küsimus on selline: kuidas te kogu selle retoorika ja praktika taustal, kus Venemaa rikub kõiki rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone, suudate olla veel seisukohal, et Eesti peaks sõlmima Venemaaga veel lisakokkuleppeid? Pean silmas piirilepingut.

Aitäh! Mitte ükski rood ei saa objektiivsete faktide vastu. Meie ja kogu arenenud maailma suur eelis on see, et me usume vabasse meediasse, me usume faktidesse. Ja nii kaua, kui meil on vaba meedia ja erapooletu ülevaade ajaloosündmustest – ma mõtlen just tänapäeva ajaloosündmustest –, nii kaua ei suuda ükski rood ega propagandaministeerium meid milleski muus veenduma sundida. See on tegelikult üksjagu probleem küll, et on üks keel maailmas, üks väga levinud keel, milles sisuliselt vaba meedia uudiseid vaat et ei olegi võimalik saada. Vähemasti mitte sellises ulatuses, nagu on võimalik saada suunatud meedia uudiseid.
Meie oma väikeses riigis oleme teinud küllalt julge katse pakkuda ka selles keeles objektiivset, täiesti riigist sõltumatut ajakirjandust. Ma arvan, me tegime õigesti. Loodan, et maailma suured ajakirjanduskanalid näevad ka võimalust, mis on seotud sellega, et maailmas on enam kui 150 miljonit inimest, kes oma emakeeles objektiivseid uudiseid peaaegu ei saagi kuulda.
Aga see ei puutu absoluutselt sellesse, kas Eesti peaks saama selged sotid oma kõikide naabritega või mitte. Mina leian, et loomulikult peaks. Kui valida on kindel piirileping, kus on täpselt paika pandud piir, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas, kus me saame iga viimase kui meetri ja sentimeetri maha märkida õigesse kohta, mitte ajutisele kontrolljoonele, ja teiselt poolt on valida ebamäärased, lõpuni reguleerimata suhted selle naaberriigiga, siis mina valin igal juhul kindlad suhted. Tolles piirilepingus on väga selgelt kirjas ka see, et siit läheb joon ja mitte üks sentimeeter kummalegi poole teisel asja ei ole. Ma arvan, et see on mõistlik. Nii nagu meil on Lätiga täpselt teada, kust meievaheline piir läheb, nii on ju igati loogiline püüda samasuguse selguse poole ka suhetes Venemaaga. Ja mida varem me sellega ühele poole saame, seda parem.

Aitäh! Uno Kaskpeit, palun!

Kuidagi imelik kuulata, et piir on vaja maha märkida. Vene poole peal on venelane piiri juba ammu maha märkinud. Miks te tahate seda nüüd hakata liigutama siia või sinna? Ma küll kahtlen selles. On ainult paar-kolm kohta, kus tulevad muudatused, ja see oli kümneid aastaid tagasi juba teada. Nii et ma küll ei saa aru, mis piiri mahamärkimisest te räägite.

Aitäh! Ma siis selgitan. Ma räägin Eesti idapiiri mahamärkimisest, millest tõepoolest ca 97% kattub praegu mahamärgitud ajutise kontrolljoonega. Aga on teatud lõigud, millest kõige kuulsam ilmselt on see nn saabas ehk saapakujuline sopistus Saatse kandis. Aga neid alasid on veel, kus praegune piirijoon või kontrolljoon kulgeb looduses ebaloogiliselt ja mille puhul me oleme kokku leppinud, et me joonistame need lõigud sirgeks selliselt, et vahetame pariteetselt piiriäärseid alasid. Need alad tõepoolest ei ole väga suured, aga ma arvan, et see on igal juhul mõistlik, et inimesed, kes sõidavad Värskast Saatsesse, ei peaks tulevikus kas või korraks teist riiki läbima. Ma arvan, et see ei oleks normaalne, eriti kui me teame, et kui kellelgi on vaja teist riiki läbida, siis on väga lihtne korraldada intsidente, nagu neid on korraldatud isegi siis, kui meie inimesed on seespool meie piiri olnud. Sel juhul oleks provokatsiooni korraldada ju veel märksa lihtsam. Seetõttu ma arvan, et on igati mõistlik, kui me selle piirijoone korrektselt õigesse kohta maha märgitud saame. Mida selgem on õiguslik suhe, seda parem on. Mis puutub aga Venemaa seisukohtadesse ajalooküsimustes või sellesse roodu, mille kohta te uudistest olete lugenud, siis seda ma käsitleksin hoopis teise teema all.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kui rääkida piirijoonest, siis Vabariigi Valitsus planeerib suuremahulisi investeeringuid piiri tugevdamise eesmärgil. Kas see, et meil ei ole piirilepingut, mõjutab kuidagi nende investeeringute teostamist?

Võib öelda, et 97% ulatuses ei mõjuta. Meil ei ole probleemi piiri mahamärkimisega selle lõviosas, kus kontrolljoon kattub tulevikus täpselt piiriga. Ülejäänud mõne protsendi puhul on kaks võimalust: kas me saame lepingu sõlmitud juba piiri väljaehitamise ajaks ja ehitame selle kohe õigesse kohta või tuleb korrektselt piir looduses maha märkida ajutisel kontrolljoonel ja siis kunagi hiljem, kui leping saab lõpuks ratifitseeritud, tõstame piirirajatised teise kohta. Aga üldiselt praegu töö piiri väljaehitamisel käib. Me märgime kontrolljoone maha ja nendes lõikudes, kus piir erineb kontrolljoonest, peame ilmselt olema valmis ka ajutisteks lahendusteks.

Aitäh, austatud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Arupärijate esindajana Andres Herkel, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Austatud peaminister! Arupärijate nimel tänan teid nende põhjalike vastuste eest! Ja kui tohib, siis võib-olla väikene soovitus ka. Nimelt, meil Vabaerakonna fraktsiooni juures töötab üks ülimalt usin nõunik, kes sõnastas need küsimused pikemalt, kui arupärimiste puhul tavaks. Me püüdsime küll kirja paksusega eristada küsimuse laused sissejuhatavatest lausetest. Kui kogu teksti mitte ette lugeda, siis järgmisel korral ei pea Herkel kulutama oma küsimust selleks, et peaminister saaks kõigile arupärimise küsimustele vastata. Lugeda me oskame ise ka. Ja mitu kuud tagasi me tegelikult lühendasime seda nõuniku teksti oma käega veidi.
Aga nüüd mõned tähelepanekud ja võib-olla veel mõned õhku jäänud küsimused teemadel, mis tunduvad kõige olulisemad. Kõigepealt, Ukrainaga seotud sanktsioonide probleem. See, et ülemkogu seob sanktsioonide kehtivuse Minski lepetega, on loomulikult väga hea. Aga küsimus on tegelikult laiem ja ilmselt kõigi sanktsioonide puhul saab kõnelda ka erinevatest režiimidest. Küsimus on ju muu hulgas ka selles, millised rakendatud sanktsioonid on, kui jõulised need on ja ega ei tehta mingisuguseid järeleandmisi. Probleemid on tekkinud kas või parlamentaarse diplomaatia tasandil. Meil on õige mitu parlamentaarset assambleed. Ühele üritusele vist Venemaa jättis ühekordselt tulemata, aga vähemalt Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees on Venemaalt hääleõigus ära võetud. Ma arvan, et me peame pingutama selle nimel, et seni, kuni jätkub niisugune jama, nagu see Ukrainas on, see nii ka jääks.
Küsimus laieneb teadagi sellele, mis juhtus üsna hiljuti Süürias: avantüür ühepoolse sekkumisega Bashar al-Assadi režiimi kaitseks. Oleks tegelikult tahtnud ikkagi teada saada, milline on siin Euroopa Liidu ühine seisukoht, kuidas sellesse üldse edaspidi hakatakse suhtuma. Euroopa Liidu suurriigid andsid esimese hooga natukene erinevaid signaale ja niisugune oli ka lääne reaktsioon tervikuna – mõtlen nii Euroopa Liitu kui ka Ühendriike. See reaktsioon on olnud erakordselt nõrk ja meil on põhjust selle pärast väga murelik olla. Krista Aru küsis siin Kreeka kohta. Praegu on väga oluline, et see kvartaalse ülevaate aspekt sisse toodi. Me tahame kindlad olla, et siin mingit lõdvendust ei tule.
Mis puutub eesistumisse, siis te nimetasite päris suure summa, kui palju see Eesti riigile maksma läheb. Tahaks võib-olla kuulda kommentaari, et kui valitsus on nõuks võtnud mitte lasta avalikul teenistusel paisuda, siis kas me hoiame ikka kindlalt seda joont. Ega Euroopa Liidu eesistumine ei muutu selleks võtmeks, mille abil võib toimuda hoopis paisumine. Te nimetasite, et ministrite arvu ei suurendata. Samas ma päris täpselt ei saanud ikkagi vastust, ega ometi ei ole plaanis teha nii, et mõni ministrikoht kaotatakse ära – Vabaerakonnale üldiselt oleks arusaadav, kui sotsiaalministreid oleks ikkagi üks ja majandusministreid samuti –, ega siis selle asemele ei looda Euroopa Liidu eesistumise ministri kohta. Aga võib-olla te ise ei tea ka neid vastuseid praegu päris täpselt, nagu ka mitte eesistumise peateemasid.
Ma küsin hästi natukene lisaaega.

Palun, lisaaeg!

Natuke ka idapartnerluse ja demokraatia tulevikust. Tahaksin markeerida peaministri juuresolekul lihtsalt ühe väga huvitava kogemuse, mis mul oli nädal aega tagasi Kirgiisia valimistel. Kirgiisia – õigemini Kõrgõzstan, nagu nüüdsel ajal ka öeldakse, aga Kirgiisia on ilusam – ei kuulu idapartnerluse riikide hulka, aga see, mis seal toimus, oli väga tähelepanuväärne. Nimelt viidi valimiste korraldamisel suuresti välisabi toel läbi sellised tehnilised uuendused, mille kohta ma arvan, et kui need oleksid 10–15 aastat tagasi SRÜ-s toiminud, siis oleks eri riikide areng tõenäoliselt olnud mõnevõrra teistsugune ja oluliselt parem, kui ta on olnud. Nimelt rakendati seal süsteemi, kus valijate identifitseerimine käis biomeetriliselt sõrmejälje alusel ja skanneriga loeti kõik kasti lastud hääletussedelid korralikult üle. Nii et igasugune juurdetoppimine, mis siin-seal tavaks olnud, välistati. Tahan selle jutuga muu hulgas öelda ka seda, et kui me Kesk-Aasia poole vaatame, siis Kirgiisia on üks huvitav riik. Ta ei ole mitte kõige rikkam, kuid demokraatia arenguga on seal asjad paremini kui mõnel pool mujal.
Ja lõpetuseks: austatud peaminister, kui te lähete Hiina, siis ärge Tiibeti küsimust unustage! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan kolmanda arupärimise käsitluse. Härra peaministrile rohkem küsimusi ei ole.

Läheme neljanda arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Viktor Vassiljev, Mihhail Stalnuhhin, Mailis Reps, Siret Kotka, Jaanus Karilaid, Martin Repinski, Tarmo Tamm, Lauri Laasi, Kersti Sarapuu, Märt Sults ja Marika Tuus-Laul on esitanud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile arupärimise gluteenivaba toidu kohta. Arupärijate nimel Viktor Vassiljev, palun!

Austatud juhataja! Tõele au andes pean mainima, et arupärimine oli esitatud suve hakul minister Rannar Vassiljevile, sest just nimelt teda tahtsin ma selle küsimusega kiusata. Ma olekski siis öelnud, et vasta mulle ausalt nagu Vassiljev Vassiljevile jne. Paraku aga aeg jookseb ja ministrid jooksevad ajast ees. Millegipärast vahetuvad just tervishoiuministrid väga kiiresti, see on pikaaegne traditsioon. Kunagi ma küsisin ühelt Sotsiaalministeeriumi ametnikult, kas nad ei tahaks teha ministrite mälestusseina, kuhu oleksid aegade algusest kõikide ministrite pildid ja valitsemisajad üles pandud. Mulle vastati, et kes neid mäletab, neid on nii palju olnud, et ei ole nii pikka koridori, kuhu kõik need pildid ära mahuksid. Aeg läheb, kuid probleemid jäävad.
Käsitletav küsimus puudutab tsöliaakiat ehk sellist haigust, milles inimene ise süüdi ei ole, sellel on pärilik eelsoodumus. Probleem on selles, et inimene, kellel on tsöliaakia, ei talu gluteeni. See on taimne valk, mida sisaldavad nisu, rukis, oder ja kaer. See inimene ei saa süüa enamikku toiduaineid, mida teised inimesed söövad, aga on olemas gluteenivabad toiduained. Selline inimene ei saa süüa ka tavalisi viinereid, mis sisaldavad mingil määral jahu. Kotletti ega pitsat ei saa süüa, igasugu jama, nagu hamburgerid, hot dog'id, ei saa muidugi ka süüa ja üldse peab väga hoolikalt oma toitu valima. Tänapäeval on küll kauplustes isegi osakonnad, kus müüakse gluteenivaba toitu, aga see on üsna kallis, teinekord mitu korda kallim kui samalaadne gluteeni sisaldav toit. Mis puudutab näiteks leiba, makarone ja jahu, siis vastavad gluteenivabad tooted on mõnikord kümme korda kallimad. Keegi ei kompenseeri seda, kuigi see ei ole mingisugune elustiilihaigus. See ei ole kuidagi inimese oma tahtega seotud, tema ei ole endale seda probleemi tekitanud, aga tema elu läheb üsna-üsna kulukaks. Väikelastel, jah, kompenseeritakse, kuigi üsna väikeses ulatuses, kui ma ei eksi, siis 69 eurot kuus. Aga need on ainult väikelapsed, täiskasvanud inimene saagu hakkama nii, kuidas ta saab. Minu poole on pöördunud terve kommuun inimesi, kes kannatavad tsöliaakia all. Muuseas, ega selliseid inimesi ei ole vähe, neid on hinnanguliselt 10% elanikkonnast või inimeste populatsioonist, nagu räägivad spetsialistid ehk gastroenteroloogid, kes selle haigusega tegelevad. Nii et probleem on küllalt oluline.
Me oleme formuleerinud kolm küsimust, millele ootavad vastust need head inimesed, kes palusid, et me selle teema tõstataksime. Küllap nad siis loevad tähelepanelikult ka stenogrammi. Eks ma saadan ise ka neile pärast infot, mis me siin vastuseks saame. Kui kõik need kolm küsimust kokku võtta, siis ongi küsimus selles, miks erivajadustega inimestele eritoitu ei kompenseerita ning kuidas ja millal seda kompenseerima hakatakse. Aitäh!

Aitäh! Palun vastama tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie esitatud küsimustele.
Kui lubate, siis vastan esimesele ja teisele küsimusele korraga. Loen küsimused ette: "Miks ei kompenseerita Eestis eritoitu inimesele, kellel on meditsiiniliselt põhjendatud vajadus sellise toidu järele?" "Ravikindlustuse seadus võimaldaks eritoitu retseptiga välja kirjutada ja hüvitada. Näiteks on osa imikute eritoite soodusravimite loetellu kantud. Miks ei kanta gluteenitalumatusega inimestele vajalikku gluteenivaba toitu soodusravimite loetellu? Kas gluteenivaba toidu turustajad on teinud vastavasisulisi taotlusi Sotsiaalministeeriumile ja kui ei ole, siis miks ei ole ministeerium nende poole pöördunud vastava taotluse saamiseks?" Eestis on meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud eritoidud ja kaasasündinud ainevahetushäirete raviks kasutatavad toidulisandid ravimiga võrdsustatud ning soodusravimite loetellu kantuna kompenseerib neid Eesti Haigekassa, nagu te ka oma küsimuses viitasite. Praegu on soodusravimite loetellu lisatud mitmed imikute toitesegud enneaegsetele lastele ja alatoitumuses imikutele. Nüüd loen ma ette keerulise lausejupi: näiteks toitained ilma fenüülalaniinita päriliku haiguse fenüülketonuuria raviks, mida saab soodustusega välja kirjutada kindlate diagnoosikoodide alusel. Nii et see süsteem on tõepoolest olemas. Küsimuse tuum puudutab seda, kas gluteenivabasid toite ei saaks kanda sellesse nimekirja. Selle toidu turustajad ei ole ministeeriumile esitanud taotlust gluteenivaba toidu kandmiseks soodusravimite loetellu. Märgin, et uusi tooteid lisatakse soodusravimite nimekirja ainult tootjate või nende esindajate vastavasisuliste põhjendatud taotluste alusel. Seega ministeerium omalt poolt seda protsessi juhtida ei saa. Võimalik, et tootjad ei ole pöördunud sellise taotlusega põhjusel, et gluteenivaba toitu ei turustata ainult või peaasjalikult pulbri või lahusena. Ehk siis tegemist ei ole selliste tavamõttes ravimiga sarnanevate asjadega nagu näiteks lahus, tegemist on n-ö päris toiduga. Gluteenivabade toiduainete kandmine soodusravimite loetellu, mööngem, muudaks ka apteegid mingil määral toidupoodide sarnaseks. Kui apteekides hakataks müüma viinereid, makarone, kotlette, võileibasid, kastmeid ja pirukaid, erineks see üldiselt natuke tavapärasest apteegitegevusest. Aga konkreetne vastus on, et sellise taotlusega pöördutud ei ole.
Kolmas küsimus: "Eelmise aasta aprillis võeti vastu ravikindlustuse seaduse muutmise seadus, mille kohaselt on meditsiiniseadmeteks ka ihtüoosi raviks kasutatavad nahahooldusvahendid. See võimaldab haigekassal neid haigetele ravimitena hüvitada. Ihtüoos on pärilik ja eluaegne nahahaigus. Tsöliaakia on samuti eluaegne ja ravimitu haigus. Miks ei ole Sotsiaalministeerium algatanud vastavat ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja millal kavatseb seda teha?" Tsöliaakia puhul on ainsaks raviks gluteenivaba dieet, mis ei sisalda nisust, rukkist, odrast ja soovitavalt ka mitte kaerast valmistatud toite ega tooteid. Kõik teised toiduained on haigetele lubatud, kaasa arvatud kartul, riis, tatar, hirss ja mais. Dieedi järgimisel haigussümptomid taanduvad, peensoole limaskest ja seega kõigi toitainete imendumine taastub täielikult. Niisiis on tsöliaakiahaigetel võimalik toituda mitmekesiselt ka gluteeni sisaldavaid toiduaineid vältides. Loomulikult, turg ja teadlased on töötanud hästi ja inimestele pakutase nende soovi korral ka eritoitu, olgu selleks siis makaronid või leib, millele te viitasite, mis oma tavavormis sisaldab gluteeni, aga mida on suudetud toota gluteenivabalt. Küll aga tuleb siin märkida, et selle tavapärasest oluliselt kallima eritoidu kasutamine nende diagnooside puhul ei ole vältimatu. Võimalik on koostada gluteenivaba dieet, mis on mitmekesine ja tervislik ilma kallite eritoodeteta.
Nüüd sellest võrdlusest ihtüoosiga, mille te tõite. See võrdlus siin ei ole päris adekvaatne. Ihtüoos on pärilik haigus, mille ainus ravi on võimalikult intensiivne niisutav nahahooldus. Seega nende inimeste jaoks on nahahooldusvahendite kasutamine vältimatu, muud ravi sisuliselt ei ole. Seepärast leian, et nahahooldusvahendite hüvitamine ihtüoosi raviks on oluliselt paremini põhjendatud. Ehk siis see, et seda haigekassast hüvitatakse, on põhjendatud, kuna tegemist on vältimatu vahendiga selle haiguse raviks ja alternatiive ei ole. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Kas te ütleksite, härra minister, kuidas on teised riigid selle gluteeniprobleemi lahendanud? Kas te oskate tuua näiteid?

Pean tunnistama, et ei oska. Mul ei ole seda informatsiooni. Aga küsimus on asjakohane. Palun asja uurida ja teile antakse kirjalikult teada.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Te ütlesite, et on ju võimalik elada ka ilma leiba, saia, putru, torti, kringlit tarbimata, et oma toidusedelit võib piirata. Jah, muidugi, võimalik on ju elada ka ravimata hüpertooniaga, ka ravimata maohaavandiga. Enamiku haigusi võib jätta ravimata ja enamasti inimene selle kätte ei sure, nii nagu ta ihtüoosi kätte ei sure. Aga küsimus on ju elukvaliteedis. Ja lähtuvalt elukvaliteedist, kui ainuke ravivõimalus on gluteenivaba dieet ja selleks on võimalused olemas, kas siis ei peaks seda ravi nagu igasuguse muu haiguse ravigi kompenseerima?

Teie nimistus oli puder. Puder võib täitsa gluteenivaba olla, võib süüa näiteks tatra- või riisiputru, ka kartuli-, hirsi- ja isegi maisiputru. Nii et vastates teie küsimusele, turul on tõepoolest pakkumisel mitmesuguseid tooteid, mis on välja töötatud inimestele, kes ühte või teist haigust põevad. On asjad, mis kindlasti on väärtuslikud ja mida paljud ka tarbivad. Gluteenitalumatusega inimeste toidulauale on gluteenivabad makaronid või gluteenivaba leib kahtlemata väärt lisandus. Kui me lähtume aga riiklikust ravikindlustussüsteemist ja peame opereerima piiratud ressursside tingimustes, siis on riik eri asjade ja ravimite kandmisel haigekassa loetellu võtnud aluseks selle, kas aine, ravim või abivahend on inimesele vajalik, kas ilma selleta tema elukvaliteet või tervis kannatab või mitte. Kui te rääkisite meditsiinilistest näidustustest, siis see ei olnud asjakohane võrdlus. Ravimata maohaavand mõjub inimese tervisele kindlasti halvasti, see halvendab tema elukvaliteeti, mistõttu on täiesti mõistetav, miks haigekassa seda ravi ka kompenseerib. Täpselt samamoodi on ihtüoosiraviga, nagu ma oma vastuses juba kirjeldasin. Gluteenitalumatuse puhul on selgelt võimalik elada täisväärtuslikku elu, tarbida mitmekesist toitu ehk toituda mitmekesiselt ja tervislikult ilma gluteeni sisaldavaid tooteid tarbimata. Loomulikult, kui inimestel on võimalik kasutada täiendavalt neid toiduaineid, mis gluteeni ei sisalda, siis see õigus on olemas. Paraku on need tõesti oluliselt kallimad. Haigekassa ja Sotsiaalministeerium on lähtunud sellest, et nende toodete tarbimine ei ole vältimatu. Nende kompenseerimine oleks üsna kulukas, sest nagu te olete ka ise välja toonud – ma ei ole seda küll üle kontrollinud, aga tõenäoliselt on see õige –, on gluteenivabad toiduained mõnel juhul kuni kümme korda kallimad. Kui me võtame laiemalt haigekassa prioriteedid, siis Eestis on selgelt haigusi, mis ei ole välditavad ja mille ravisse oleks tõepoolest vaja rohkem ressurssi suunata. Selline see vastus on. Praeguse loogika kohaselt oleme lähtunud sellest, mis on kõige tõhusam inimeste rahvatervise seisukohast, missugused kulutused on kõige tõhusamad. Teine osa vastusest on, et asjaomased tootjad ei ole ka meie poole pöördunud.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eestis tegutseb alates 1996. aastast ehk siis ligi 20 aastat Eesti Tsöliaakia Selts, kes seisab just nn klientide, patsientide, inimeste õiguste ja huvide eest. Mulle tuli suure üllatusena, et ühtegi taotlust ei ole esitatud. Miks? Ma olen koos Eesti Tsöliaakia Seltsi esindajatega korduvalt istunud Sotsiaalministeeriumis ümarlaudadel, kus see teema on jutuks olnud. Pigem on taotluste esitamata jätmine olnud võib-olla tingitud asjaolust, et on öeldud, et see haigus ei käi ravikindlustuse alla. Minu küsimus on, et kui see ei käi ravikindlustuse alla, siis äkki võiks see käia hoolekande alla. Võib-olla te kaks ministrit koostöös leiaksite sellele küsimusele lahenduse, sest tõesti, kui tarvitada selle haiguse puhul õigeid toiduaineid, siis on võimalik ennetada inimese tervise halvenemist, mis on ju ühiskonnale kokkuhoid.

Mis puudutab teie küsimuse teist osa, siis olen kindlasti nõus: riigi ja ühiskonna huvides on, et need inimesed elaksid tervena. Ja põhimõtteliselt on neil võimalik elada tervena juhul, kui nad järgivaid dieedireegleid. Kordan taas üle, et mõistagi ei taha ma öelda, nagu poleks tegemist tõsise haigusega või et nendel inimestel ei oleks muret. Loomulikult on, mõistan seda sada protsenti. Ent kui vaadata ravikindlustuse eri osasid ehk seda, kuhu oleks vaja täiendavalt ressurssi suunata, siis hea küsija kindlasti teab, et neid valdkondi on väga-väga palju. Mitmed nendest haigustest, millele me ei suuda piisavalt ravimeid pakkuda, on tõepoolest selles mõttes märksa tõsisemad, et nad mõjutavad oluliselt inimeste üldist elukvaliteeti. Nende puhul ei ole lihtsat viisi, kuidas haigust kontrolli all hoida, välja arvatud ainult kallite ravimitega. Pean siiski omalt poolt ütlema, et me opereerime tõesti piiratud ressursside tingimustes. Kui vastav selts või teised asjaosalised suudavad ära põhjendada täiendavate riigipoolsete meetmete tõhususe, ka rahalise efektiivsuse, ning leida reaalse infrastruktuurilise lahenduse, kuidas soodustusi pakkuda – apteekide töökorraldusele ma oma vastustes juba viitasin –, siis mina olen valmis seda arutama. Aga nagu ma ütlesin, puhtalt riigi seisukohast on tegemist sümptomitega, mis on välditavad, neil inimestel on võimalik elada täisväärtuslikku elu, tarbides gluteenivaba toitu, mida tavatoitude seas on üsna palju.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, läheme siit tempokalt edasi. Avame läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Ma tänan nende vastuste eest, mis me saime. Loomulikult, vastuse said kätte ka need head inimesed, tsöliaakiahaiged, kes olid selle pöördumise initsieerinud. Nad said kätte vastuse, et kõnealuste toiduainete tarbimist neile ei kompenseerita ja elagu edasi, nii nagu nad on elanud – 10% elanikkonnast, 130 000 inimest. Tühja kah, eks ole. Jah, võib öelda, et no sööge siis maisi- või tatraputru. Ei saa inimene söönuks ainult tatrapudrust ja maisipudrust, sest inimene peab toituma mitmekesiselt. Ja kuidas sa ka ei prooviks, kõik, mida pakutakse näiteks ühistoitlustuses, sisaldab gluteeni. Hakkad midagi eraldi valima – no ei mängi mitte kuidagi välja. Ikka tuleb minna seda teed, et kui tahad täisväärtuslikku toitu, pead investeerima raha.  Härra minister jättis siin muidugi rõhutamata väga olulise aspekti. Ta vihjas küll, et on olemas ressursid, mida kasutatakse, aga meie elu on ju niimoodi korraldatud, et ravitakse neid haigusi, mida haigekassa võimaldab ravida, ja neid, milleks ressurssi ei jätku, ei ravita. Näiteks hambakaaries on haigus, aga seda haigekassa raha eest õigupoolest ei ravita. Jah, lastel ravitakse, seda küll, aga muidu on hambaravi meil oma vastutusel. Ja mitte sellepärast, et Vabariigi Valitsus peaks inimeste hambaid ebaoluliseks. Ega meil ei valitse ju mingid diktaatorid, sadistid ja inimsööjad, meil on normaalsed inimesed, kes saavad väga hästi aru, küsimus on lihtsalt selles, et raha ei jätku.
Siin tuleb rääkida millestki muust. Miks ei jätku haigekassale raha selleks, et ravida kõiki haigusi, mida tsiviliseeritud maailmas ravitakse? Miks ei jätku haigekassal raha selleks, et hoida ravijärjekordi mõistlikuna? Miks haigekassa laseb inimesel pool aastat ravijärjekorras oodata? Pärast veel ametnikud pahandavad, et inimesed jätavad arsti juurde tulemata. Muidugi nad jätavad tulemata. Selle ajaga inimene kas saab terveks või, palun vabandust, vastupidi. Ei ühel ega teisel juhul pole tal arstile midagi teatada. Põhjusi tuleb otsida sellest, et 24 aasta jooksul ei ole me suutnud tõsta oma riigi majandust sellisele tasemele, et suudaksime ülal pidada normaalset tervishoiusüsteemi, normaalset sotsiaalkindlustussüsteemi. Me räägime pidevalt sellest, et ei jätku invavahendeid, et aasta lõpul tõmmatakse sandil voodi alt ära ja öeldakse, et kui enam ei maksa, siis võta oma padi ja tekk, hakka kõndima. Niimoodi loodetakse ka, et tsöliaakiahaige, tühja kah, söögu mannaputru. Loomulikult ei saagi inimene, kellel kaks jalga all, mõista inimest, kellel on ainult üks jalg. Võib öelda, et sa võid edukalt ühe jalaga elada, lihtsalt ära kiirusta, ela aeglaselt ja täisväärtuslikult. Nojah, kui kõht on täis, siis sa ei mõista neid, kellel kõht täis ei ole.
Aga alustada tuleb ju sellest, et midagi on meil ühiskonnas valesti korraldatud, alates võib-olla juba nendest aegadest, kus hõigati, et meil on vaja välisinvestoreid, need päästavad meie majanduse. Nad tulidki, nad ostsid odava raha eest kokku kõike, kus vähegi raha liikus, olgu need poeketid, bensiinijaamad, pangad. Ja oleme siiamaani sakste orjuses, nemad võtavad meilt seitse nahka ja kohalik maksuamet veel kaheksanda. Aga kui tahaks ülal pidada seda, mida inimestel tegelikult vaja on, siis jätkub raha paraku ainult selleks, et pidada siin väärikas Riigikogu saalis teinekord üsna väärituid diskussioone, millest ei ole inimestel ei kasu ega rõõmu. Ei lähe sellest toiduained odavamaks ega kuku sentigi selle inimese taskusse, kes on sunnitud pingutama viimasest jõust, et kuidagimoodigi nina vee peal hoida. Ja kui tal raha on, siis ta elab, kui raha ei ole, siis ei ela. Selline on meie elu. Tuleb püüda ikkagi selle poole, et inimesed oleksid võrdväärsed. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd läbirääkimiste voorus Riigikogu kõnetooli uuesti tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Tänan, lugupeetud Riigikogu liige Viktor Vassiljev, selle sütitava kõne eest! Kaks aspekti. Esiteks, mul on hea meel, et te muretsete ja valutate südant täiskasvanute hambaravi pärast. Nagu teile kindlasti teada, on valitsus kokku leppinud, et täiskasvanute hambaravi hüvitamist hakatakse tõsisemalt arutama juba sellel aastal eesmärgiga jõustada aastast 2017 uus süsteem. Nii et lisaressurssi on täiskasvanute hambaravisse planeeritud ja üks pikaajaline probleem saab teatud määral igal juhul lahenduse.
Teema juurde tagasi tulles tahaksin ära klaarida ühe fakti, et ei jääks kuidagi valet muljet. Lugupeetud ettekandja ütles, et tsöliaakia all kannatavaid inimesi on Eestis 130 000. Ma ei ole küll arst, mistõttu mul on ebamugav auväärt doktoriga vaielda, aga minule teadaolevalt on gluteenitalumatus ja tsöliaakia erinevad mõisted, ehkki etioloogia ja haigusnähud on sarnased. Kui gluteenitalumatusega üldjuhul ei kaasne peensoole limaskesta kahjustust ning tekkiv kõhulahtisus on mööduv, siis tsöliaakia on gluteenitalumatuse raskeim alavorm. Selle puhul hakkab organism gluteeni toimel tootma peensoole limaskesta rakkude vastaseid antikehi. See tähendab, et tsöliaakia on autoimmuunhaigus, mis omakorda põhjustab limaskesta kahjustumise ja atroofia. Ja kuna peensoole limaskesta kaudu imenduvad organismi kõik toitained, siis kujuneb kahjustunud limaskestaga tsöliaakiahaigel nende vaegus. Kui gluteenitalumatust laiemas mõistes võib tõepoolest esineda umbes 10%-l elanikest, mis Eesti rahvaarvu arvesse võttes võiks olla umbes 130 000, siis tsöliaakia levimuseks on hinnatud 0,3–1% elanikkonnast, mis Eesti kohta annab kuni 13 000 patsienti. Sellega ei taha ma kuidagi öelda, et probleemi ei ole, probleem loomulikult on, seda olen ma tunnistanud, aga faktide osas võiks jääda täpseks. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume viienda arupärimise juurde, mis on esitatud 10. juunil 2015, kannab numbrit 34 ja käsitleb töövõimereformi. Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Austatud härra minister! Kõik mäletavad, et eelmise Riigikogu koosseisu lõpupäevil võeti Riigikogus vastu mitu töövõimereformiga seonduvat seadust. Sotsiaalhoolekande seaduses ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduses tehti muudatusi, võeti vastu töövõimetoetuse seadus jne. Kui te mäletate, siis puuetega inimesed ja erivajadustega inimesed ei olnud töövõimetoetuse seadusega kuidagi rahul ning ka meie, Keskerakonna fraktsioon, ei hääletanud selle poolt. Kui kevadel tuli uus valitsus, siis lubati seadust muuta. Sotsiaalkomisjoni 14. mai istungil öeldi meile, et seda tehakse koguni umbes 60% ulatuses. Tol korral oli meil tõesti huvi, mis muutused need kõik on, sest muudatused olid meie meelest igati teretulnud. Esitasime fraktsiooni nimel arupärimise Rannar Vassiljevile, kes tol korral minister oli. Nüüd on kevadest, kui me selle arupärimise esitasime, saanud sügis. Ütlen ausalt, minu arvates ei ole küll normaalne, et arupärimisele, mille me esitasime kevadel, saame alles nüüd vastuse. Olukord on ju muutunud. Oleksime oodanud vastuseid enne jaanipäeva või vähemalt siis, kui suvi oli möödas, septembri alguses, mitte praegu. Tahaksime aga siiski teada, millised need muudatused praegusest seisukohast vaadatuna on. Me oleme arutanud sotsiaalkomisjonis neid seadusi uuesti ja näeme, et 60% muudatusi ei tule kuidagi kokku. Pigem on väikesed muudatused jõustumisajas, seda on edasi lükatud. Natuke on lahendatud tehnilisi probleeme, ja kuna tahetakse muuta veel jõustumata seadust, siis on hästi palju bürokraatiat. Paar väikest sisulist asja on ka, aga seda 60% ei näe me kuskil. Palun, härra minister, valgustage meile olukorda! Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. Enne seda ütlen veel, et mis puudutab 60%, siis mind nende lubaduste andmise või arvamusavalduste juures ei olnud. Küll on mul aga tõepoolest tunne, et siin on Sotsiaalministeerium ja Riigikogu sotsiaalkomisjon võib-olla natukene teineteisest mööda rääkinud. Mis puudutab seda 60%, siis esiteks ei ole seadusmuudatuste mahu arvutamine protsentides tõenäoliselt kõige mõistlikum. Mõnikord võib ka väga pisikesel muudatusel olla väga suur mõju. Teiseks, kui vaadata seda seadust, mis on juba Riigikogu menetlusse jõudnud, siis tegemist on igavesti paksu seadusega. Põhiline põhjus, miks ta tekstiliselt nii mahukas on, on tõepoolest see, millele te viitasite: tegemist on veel jõustumata seaduse muutmisega ja vastavalt korrale peab sel juhul paragrahve väga pikalt lahti kirjutama. Sellepärast on ta tehniliselt keeruline ja võib-olla on mõnikord raske aru saada, mis siis täpselt muutub. Sellest tulenevalt valgustan asjade seisu hea meelega ka siin suures saalis juba enne, kui saan seda teha eelnõu otsesel menetlemisel. Riigikogu sotsiaalkomisjon saab ka kindlasti enne seda teemat mitmel istungil põhjalikult arutada.
Esimene küsimus: "Millised muudatused kavatsete teha hiljuti vastuvõetud töövõimetoetuse seaduses? Millal vastav eelnõu jõuab Riigikogusse ja mis ajaks tuleks seadus Teie arvates jõustada?" Seaduseelnõu on Riigikogu menetluses. Kuna üks selle osa on töövõimereformi jõustumise osaline edasilükkamine poole aasta võrra, siis oleme palunud Riigikogul jõuda seaduse vastuvõtmiseni hiljemalt 20. detsembriks, et 1. jaanuaril, kui seadus peaks jõustuma, oleks jõustumine poole aasta võrra edasi lükatud. Mõistagi on menetluse kiirus Riigikogu pädevuses, aga oleme pidanud mõistlikuks see asi selle aasta jooksul ära teha. Tuletan meelde, et eelnõu sätted, mille muutmine on seotud töövõime hindamisega, jõustuvad 1. juulil 2016 ning isikule tööturuteenuste ja sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisega seotud sätted jõustuvad 1. jaanuaril 2016.
Nüüd muudatustest. Eelnõuga ei muudeta töövõimereformi põhimõtteid, vaid tehakse juba vastuvõetud seadustes muudatused, mis on mõistlikud ja aitavad reformi paremini rakendada. Muudatusi on mitmeid ja olen neid sotsiaalkomisjonis ka põhjalikumalt tutvustanud. Siin tooksin välja kolm. Esiteks muudatus, millele juba viitasin: töövõimereformi edasilükkamine poole aasta võrra ja vastavate rakendussätete ajakohastamine. Teiseks muudatused, mille eesmärk on vältida töövõimetuspensionilt töövõimetoetusele üleminekul ehk vanalt skeemilt uuele skeemile üleminekul sissetulekuta perioodi tekkimist. Kuna pensioni makstakse kuu alguses, kuu aja eest ette ja töövõimetoetust makstakse tagantjärele, eelmise kuu eest, siis tekiks vastuvõetud seaduse järgi olukord, kus vanalt skeemilt uuele skeemile üle minnes inimene kuu aega toetust ei saa. Et seda olukorda vältida, on pakutud välja muudatus, mis probleemi ära lahendab. Kolmandaks tehakse muudatused, millega lihtsustatakse töövõime hindamise ning puude raskusastme tuvastamise üheaegset taotlemist. Ehk siis nn ühe ukse põhimõte sai Riigikogu menetluse käigus eelnõusse sisse kirjutatud ja selle rakendamiseks on tehtud ka vastavad muudatused.
Teine küsimus: "Mida konkreetselt kavatsete muuta teistes töövõimereformiga seonduvates seadustes? Millise ajagraafikuga plaanite reformi tegevused rakendada? Milliseid täiendavaid kohustusi toovad need muudatused kaasa kohalikele omavalitsustele? Mis vahenditest kavatsete neid kohustusi rahastada?" Enamik teiste seaduste muudatusi, nagu ma ütlesin, on seotud töövõimereformi jõustumisaja edasilükkamisega poole aasta võrra. Tehnilisi muudatusi on üksjagu. Näiteks tehakse mitmeid muudatusi seadustes, mille alusel makstakse hüvitist töövõime vähenemise või kaotuse korral. Ohvriabi seaduses, liikluskindlustuse seaduses, töötervishoiu ja tööohutuse seaduses tehtavad muudatused hõlmavad hüvitise suuruse arvutamist ning põhjusliku seose tuvastamist töövõime vähenemise ja vägivalla, kuriteo, liiklusõnnetuse või tööõnnetuse vahel. Niisuguseid väiksemaid muudatusi on veel. Ma arvan, et ei hakka neid kõiki praegu siin ette lugema. Olulisematest mainin nn ühe ukse põhimõtet. See lisati eelnõusse menetlemisel Riigikogus selleks, et isik, kes taotleb samaaegselt nii töövõime hindamist kui ka puude raskusastme tuvastamist, saaks esitada need taotlused koos. Eelnõuga on lihtsustatud taotluste esitamist, menetlemist ja otsuste tegemist. Edaspidi saab töötukassa töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuse alusel teha otsuse töövõime ulatuse kohta ning Sotsiaalkindlustusamet puude raskusastme kohta. Eelnõuga muudetakse ka puudega tööealise inimese toetuse määramise tingimusi. Praegu lähtutakse toetuse maksmisel puudega inimese lisakuludest, mis arvutatakse kehtiva ekspertiisitaotluse küsimustiku ja spetsiaalse algoritmi abil. Puude raskusaste tuvastatakse edaspidi töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel ning lisakulusid ei arvutata. Eelnõu kohaselt makstakse toetust lähtuvalt puude raskusastmest ning sellest, kus inimesel piirangud esinevad, näiteks liikumises, nägemises jne. Toetuse maksmise tingimused ja suuruse kehtestab sotsiaalkaitseminister kui valdkonna eest vastutav minister. Need tingimused on kavandatud kujundada koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga. Täpsustavad küsimused selle teema kohta palun aga saata sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale.
Edasi. 1. jaanuarist 2016 jõustuvad need tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused, mis puudutavad tööle asumiseks ja töö säilitamiseks abi andmist, tööturuteenuste osutamist ja toetuste maksmist. Lisaks hakatakse järgmise aasta alguses töövõimereformi sihtrühmale osutama tööturuteenuseid ja maksma tööturutoetusi tervise- ja tööministri määruse "Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale" järgi. Üks toetustest, mida vähenenud töövõimega isikule järgmisest aastast hakatakse maksma, on töölesõidutoetus. See on seotud sellega, et paralleelselt muudetakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust, kus kaotatakse ära töötamistoetus. Selle asemele tulebki töötukassa vahenditest töölesõidutoetus. Viimane koos abivahendite andmisega asendab puuetega inimestele makstavat töötamistoetust.
Riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatusega lisatakse kaks uut sihtrühma, kellele kohaldatakse töövõimetuspensioni peatükki ka pärast töövõimereformi jõustumist – need on lapsinvaliide kasvatavad vanemad ja riikidevaheliste lepingute alusel töövõimetuspensioni saavad isikud. Sotsiaalhoolekande seaduses muudetakse sotsiaalse rehabilitatsiooni, abivahendite ja erihoolekandeteenuste korraldust. Neid teenuseid osutab Sotsiaalkindlustusamet. Eelnõuga täpsustatakse nimetatud teenuste osutamiseks vajalike andmete saamist ning tehakse töövõimereformi edasilükkamisest tulenevad muudatused. Abivahendite andmise korras täpsustatakse eelisjärjekorda arvamist. Eelisjärjekorras on edaspidi lapsed ja tööealised inimesed. Samuti täpsustatakse Sotsiaalkindlustusameti võimalusi abivahendite eelarve kujundamisel, et tagada aasta ringi eluliselt ja igapäevaselt vajalike abivahendite, nagu proteeside, mähkmete jmt kättesaadavus.
Sotsiaalhoolekande seaduse muudatused ei hõlma selles eelnõus kohalike omavalitsuste osutatavate sotsiaalteenuste korraldust ega teenustele esitatavaid nõudeid. Selleks on eraldi seadus, Riigikokku on jõudnud uue sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, kus täpsustatakse kohalike omavalitsuste osutatavate teenuste miinimumstandardeid. Selle seaduse rakendamiseks on ette nähtud ka Euroopa sotsiaalkindlustusfondi vahendeid, umbes 31 miljoni euro ulatuses aastate lõikes. Aga seda teemat oskab täpsemalt selgitada sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.
Minu pädevuses muudetakse veel sotsiaalmaksuseadust, kus tööandjatel lihtsustatakse vähenenud töövõimega töötaja eest sotsiaalmaksu maksmise taotlemist. Kehtiva korra järgi peab tööandja taotluse esitama iga kuu. Eelnõu kohaselt piisab ainult ühest taotlusest, sest vahepeal on maksuamet kasutusele võtnud töötamise registri, kust saab järele vaadata, kas inimene endiselt selle tööandja juures töötab.
Kolmas küsimus: "Kuidas on ministeerium kaasanud erinevaid huvigruppe (puuetega inimeste organisatsioone, kohalike omavalitsuste liite jms) seaduseelnõude ettevalmistusse, sh töövõimekaotusega inimestele mõeldud teenuste standardite väljatöötamisse? Millised on olnud nimetatud esindusorganisatsioonide seisukohad ministeeriumis koostatud eelnõude ja reformi tegevuste suhtes?" Töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ettevalmistusse olid kaasatud töövõimereformi juhtrühma liikmed, lisaks Sotsiaalministeeriumi ministritele ja ametnikele veel Rahandusministeeriumi, Riigikantselei, Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Töötukassa, Eesti Haigekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Ametiühingute Keskliidu esindajad ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Eelnõu saadeti tervele reale organisatsioonidele ka arvamuse avaldamiseks ning mitmed neist tegid hulga märkusi ja ettepanekuid. Enamikku märkusi ja ettepanekuid on arvestatud. Tõepoolest, kohalike omavalitsuste liidud ei ole uut sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu kooskõlastanud. Maaomavalitsuste liidu arvates lisanduvad uue seaduse eelnõuga kohalikele omavalitsustele kohustused, mida neil pole ilma riigi lisarahastuseta võimalik täita. Linnade liidu arvates pannakse selle eelnõuga kohalikele omavalitsusüksustele uusi ülesandeid ja sekkutakse liigselt kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, reguleerides kohaliku omavalitsuse töökorraldust. Ministeerium ja valitsus ei nõustunud selle kriitikaga. Nüüdseks on eelnõu Riigikogus, sotsiaalkomisjonis on võimalik osapooled ära kuulata, esitada oma ettepanekuid ja sellest tulenevalt seda eelnõu edaspidi menetleda. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on vähemalt kaks küsimust. Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud härra minister! Just äsja oli siin arutelu, et võib-olla on meil ministreid liiga palju, ka Sotsiaalministeeriumis kaks ministrit. Praegu tundub küll, et arutatavad küsimused on nii läbi põimunud, et ei olegi võimalik eraldada, mis on ühe ministri ja mis on teise ministri valdkonnas. Võtame näiteks sotsiaalhoolekande seaduse. Minu käes on omavalitsuste kirjad. Eesti Linnade Liit on ju püstitanud väga palju probleeme. Ma küsingi, miks ei ole näiteks neile tähelepanu pööratud. Ma ütlen veel kord, et küsimusi oleks nii palju, aga me saame esitada ühe. Kust ikkagi tulevad need töökohad, mida lubatakse? Puuetega inimesed lubatakse tööle panna, neid tahetakse koolitada, samas ei ole tervetelgi töökohti. Kus on need kõikvõimalikud paketid, millega tööandjaid abistada jne? Missugune oleks teie kommentaar sellele?

Aitäh! Sotsiaalhoolekande seaduse kohta võin ma kindlasti oma arvamust avaldada. Me võime seda ka eraviisiliselt arutada, aga ma pean mõistlikuks, et minister, kelle pädevusse eelnõu teema kuulub, esindaks valitsuse seisukohti siin saalis. Ma ei soovi lihtsalt praegu sellesse teemasse väga põhjalikult minna. Mis puudutab tööd, siis siin on konkreetsed küsimused väga teretulnud. See on väga oluline teema ja ministeerium pöörab sellele kindlasti suurt tähelepanu, kuna tegemist on kogu reformi ühe põhilise komponendiga. Sellel on mitu osa. Esiteks, kui te räägite, et töökohti ei ole, siis sellega ei saa täiesti põhimõtteliselt nõustuda. Kui me vaatame Eesti olukorda, siis alates järgmisest aastast hakkab Eestis tööturult pensionile minema rohkem inimesi, kui neid haridussüsteemist tööturule siseneb. See tendents süveneb järgnevatel aastatel veelgi ja me hakkame aina rohkem ja rohkem rääkima töökäte puudusest. Kui me vaatame praegust registreeritud tööpuuduse määra, siis paljude ekspertide arvates on see juba nüüd alla loomuliku ehk siis tegelikult on meil ka statistiliste näitajate järgi rohkem tööjõupuudust kui tööpuudust. Loomulikult on olemas struktuurne tööpuudus, on inimesi, kelle tööle asumine on pärsitud, kelle kvalifikatsioon ei vasta nõuetele jne. Kindlasti on osalise töövõimega inimesed üks riskirühmadest, aga see ei tähenda, et nende jaoks ei ole tööd, vaid nad vajavad tööle saamiseks erilist tähelepanu. See eriline tähelepanu on kõnealuse reformiga tagatud. Esiteks, alates järgmise aasta algusest avanevad spetsiaalsed sellele sihtrühmale mõeldud tööturuteenused. Teiseks on riik, nagu mainitud, kehtestanud sotsiaalmaksuerisuse, mis motiveerib ettevõtjaid osalise töövõimega inimesi tööle võtma. Kuumäära ulatuses sotsiaalmaksust vabastamine on väga selge motivaator. Riigieelarvele on see kulu, aga osalise töövõimega inimeste tööle aitamisel on see oluline motivaator. Riigikogu eelmises koosseisus lepiti sotsiaalkomisjonis Heljo Pikhofi juhtimisel kokku, et avalik sektor võtab aastaks 2020 tööle 1000 osalise töövõimega inimest. Ma arvan, et see on väga oluline, sest avalik sektor peab tõepoolest siin eeskuju näitama. Ei ole kellelegi saladus, et paljude tööandjate seas valitseb teatud umbusk, teatud eelarvamus osalise töövõimega inimeste töölevõtmisel. Avalik sektor peab selgelt eeskuju näitama. Seetõttu saatsin mõni nädal tagasi kõikidele ministeeriumidele kirja, milles palusin neil esitada oma haldusala kohta konkreetne plaan, mismoodi nad kavatsevad selle eesmärgi saavutada. On selge, et kõik ministeeriumid peavad siin panustama, läbi mõtlema, mismoodi seda eesmärki saavutada. Olen mitmel korral arutanud seda teemat nii ametiühingute keskliidu kui ka tööandjate esindajatega ning tööturu osapooltena ja töötukassa nõukogu liikmetena tajuvad nad selgelt oma vastutust selle reformi õnnestumise, nende inimeste tööle aitamise eest. Nad tegutsevad ka selle nimel, et tööandjate hoiakud nendes küsimustes muutuksid. Sellele kõigele tuginedes olen mina optimistlik ja arvan, et see reform käivitub hästi. Loomulikult on teatud murekohti, on küsimusi, mida sotsiaalkomisjon on õigustatult püstitanud. Kindlasti on tegemist väga mahuka reformiga, mis puudutab väga mitmeid osapooli, ja sellest tulenevalt on riskid õhus, aga ma usun, et me saame hakkama ja kõik läheb hästi.

Aitäh! Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab üht seadust, mida muudetakse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust. Muudatus tähendab seda, et töötamistoetus kaotatakse ära ja selle asemel hakkab töötukassa maksma töölesõidutoetust. Iseenesest võib see kõik, see ideoloogia õige olla, aga  tähelepanu alt on jäänud välja üks sihtgrupp. Nimelt ei hakka töölesõidutoetust töötukassast saama ju vanaduspensioniealised töötavad puudega inimesed, töötamistoetust saavad aga praegu kehtiva puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse järgi kõik, kes töötavad, olenemata vanusest. Kas see tundub teile õiglane?

Aitäh! Alustuseks väike statistika, mis põhiliselt oli süsteemi selle osa muutmise ajendiks. Töötamistoetus, 256 eurot kolme aasta peale, mida makstakse kuludokumentide alusel, ei ole olnud kuigi tõhus. Seda kinnitab asjaolu, et 2014. aastal maksti seda toetust ainult 56 inimesele kokku 8800 euro ulatuses. See tähendab, et praegune süsteem sisuliselt ei toimi, kuna inimesed, kellele see toetus on ette nähtud, ei taotle seda. Kas on siis aruandlus liiga keeruline, et nad ei taha toetust taotleda, või on summa liiga väike, aga on selge, et mõju tööhõivele on väga väike. Sellest tulenevalt ongi see toetus asendatud töölesõidutoetusega, mis on töötukassa üks meede. Teine meede hõlmab abivahenditega seotud kulusid, mille katmiseks ka sedasama töötamistoetust kasutati. Mis puudutab konkreetselt töötavate vanaduspensioniealiste puudega inimeste sihtrühma, siis pean tunnistama, et niimoodi käigu pealt ei oska ma selles osas kommentaare anda, aga ma arvan, et see on üks teema, mida sotsiaalkomisjonis võiks kindlasti arutada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin töötukassa raha kasutamise kohta töövõimereformi läbiviimiseks. Kas see on eesmärgipärane tegevus, kuidas te seda kommenteerite? Selle jaoks ju töötukassat ei loodud, see loodi hoopis teistel eesmärkidel. Sinna on nüüdseks akumuleeritud päris suur summa. Ma ühinen ka teie seisukohaga, et see on tegelikult varjatud tulumaks, mis selle kaudu inimesele kehtestatakse. Kuidas te kommenteerite, kas töötukassa raha kasutamine on eesmärgipärane rahakasutus?

Aitäh! Ma arvan, et süsteemi mõttes on väga mõistlik, kui töötukassa, mida mina parema meelega nimetaksin töökassaks, tegeleb intensiivselt ka osalise töövõimega inimestega. Eesmärk on ju see, et inimesed, ka osalise töövõimega inimesed, saaksid tööle ja tuleksid iseendaga toime. Mina pean põhimõtteliselt valeks, et inimesed, kellel on kas mõni puue või muu piirang, mis takistab neid tööturul loomulikult osalemast, tööturult üldse kõrvale jääksid. Et maksame neile toetust, millega nad enam-vähem ellu jäävad, ja las nad siis istuvad oma kodus. Ma arvan, et see on väga vale. See on nii sotsiaalselt kui ka nende inimeste seisukohast vale. Ma väidan, et need inimesed tegelikult tahavad tööd teha, aga nad vajavad selleks lihtsalt abi. Kes muu peaks Eesti Vabariigis neid tööle aitama kui mitte institutsioon, mis on selleks loodud, et inimesi tööle aidata, ehk töötukassa. Lisavahendite saamine tööturuteenusteks on kokku lepitud. Euroopa Sotsiaalfondi vahendid, mis on töövõimereformile ette nähtud, eraldatakse töötukassale. See raha, mis tuleb riigieelarvest, eraldatakse samuti neile. Nii et need asjad on loomulikult töötukassaga kokku lepitud ja läbi räägitud ning võin öelda, et töötukassa toimetab väga aktiivselt ja on muudatusteks valmis.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kui ma teist õigesti aru sain, siis selleks, et üleminekul töövõimetuspensionilt toetusele ei jääks ühekuist auku, maksab riik inimestele n-ö 13. kuu tasu? Kas on nii, et 12 kuu asemel saaksid nad nagu 13 kuu raha? Kui suur see summa võiks olla ja kust see raha tuleb?

Mul ei ole neid materjale käepärast ja niimoodi käigu pealt ei oska ma öelda, kui palju see eelarvele lisakulu toob. Ma usun, et Monika Haukanõmm või mõni teine sotsiaalkomisjoni liige oskab seda peast öelda. Aga põhimõtteliselt oli lahendus niisugune, et me maksame ühe kuu raha sellesama töövõimeskeemi alusel lihtsalt kinni. Me liigutame selle kuu ühe võrra ettepoole ja kirjutame siis need kulud töövõimereformi käivitamise kuludesse. Ma arvan, et see on väga mõistlik kulu ja see, kust realt ta tuleb, selle üle minu arvates vaielda ei ole väärikas.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Härra minister! Ausalt öeldes, mina küll ei mäleta, et ühegi teise seadusega oleks olnud nii palju probleeme kui just töövõimereformiga seonduvate seadustega. Meenutaksin natuke kogu seda aega, kui selle teemaga on tegeldud.
Kõigepealt, 2014. aasta kevadel, kui valitsus vahetus ja sotsiaalminister Taavi Rõivasest sai peaminister, ilmus kusagilt sahtlist järsku välja töövõimereformi seadus. Tookord nõuti, et see kohe vastu võetaks, veel enne eelmise aasta jaanipäeva. Taavi Rõivas kiitles tol korral, kui tore seadus see on, kui paljud inimesed kohe tööle pannakse. No täielik muinasjutt, kus kõik on väga hästi. Tegelikult oli see ju kujuteldamatu, sest see seadus koosnes nii paljudest osadest ja alustama oleks pidanud sotsiaalhoolekande seadusest. Siis määrati tervise- ja tööministriks Urmas Kruuse, kellel esialgu ei olnud sellest asjast aimugi. Tema oli ka nõus seadusi kohe vastu võtma, aga õnneks Helmen Kütt, tolleaegne sotsiaalkaitseminister, nõudis tähtaegade edasilükkamist, öeldes, et niimoodi ei saa vastu võtta. Ja jõustumistähtajad lükatigi edasi, kuigi seadused võeti vahetult enne valimisi kahjuks siiski vastu.
Kui te mäletate, siis enne seda toimusid üle Eesti puuetega inimeste demonstratsioonid ja miitingud ning esmakordselt taasiseseisvusaastate jooksul tuldi ratastoolide ja karkudega Toompeale. Toodi kohale teerull, millega piltlikult sõideti üle erivajadustega inimeste kõikidest nõudmistest. Esitati 3500 allkirjaga kiri, kus nõuti avalikku istungit siin saalis. Mäletame, et koalitsioon ei tahtnud esialgu üldse puuetega inimestele sõna anda, lõpuks nad siiski said siin sõna ja ütlesid, et sellel seadusel ei olnud isegi väljatöötamiskava. Tol korral oli seaduse seletuskirjas must valgel öeldud, et alusdokumente pole olnud aega vastu võtta, kuna seadus on kiireloomuline. Siis otsustati sõlmida hea tahte kokkulepe, et võtame seaduse vastu ja küll me hiljem saame siis kõike täpsustada ja täiendada. Aga see kukkus tol korral läbi, nagu te mäletate. Puuetega inimesed kurtsid, et neid sunnitakse justkui kolima majja, kus pole aknaid ega uksi ja isegi treppi pole ehitatud.
Väga palju sai tol korral räägitud sellest, et alustama oleks pidanud sotsiaalhoolekande seadusest, tugi- ja abiteenustest – proteesid, kuuldeaparaadid, ratastoolid, isiklikud abistajad, ilma kelleta ei saa ju inimesed tööle, viipekeeletõlgid, tugiisikud, transport tööle ja tagasi, rehabilitatsioon jmt. Kõigepealt oleks pidanud lahendama omastehooldajate probleemi, koostama standardid omavalitsustele, loomulikult võtma vastu TÕKS-i ehk tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustuse seaduse, mida ei ole tänaseni. Oleks tulnud teha ka muudatusi ajutise töövõimetuse osas ja lahendada puuetega inimeste hariduse probleem, mis on nende arust veel kõige tähtsam. Niisiis alustati valest otsast. Ma mäletan, et praegune sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna sageli ei osalenud nendel aruteludel komisjonis, sest ta leidis, et probleemi on nii valesti tõlgendatud, ja samuti ei toetanud sellisel kujul seaduse vastuvõtmist. Nüüd on Margus Tsahkna minister sotsiaalhoolekande poole peal ja ta lubas, et 60% ulatuses tuleb muudatusi, aga tegelikult me ei näe neid muutusi. Ta on kõigega nõus, sisuliselt sellesama seadusega, millele ta vastu hääletas. Olles ise minister, on ta kõigega nõus. Me näeme ainult seda muudatust, et töövõime hindamine ja puude tuvastamine käib ühe blanketiga, ei midagi suuremat.
Siin sai paljudest probleemidest ministriga juba räägitud ja ma ei hakka neid kordama. Aga kui ma mõtlen tagantjärele, mismoodi on seda seadust tehtud, siis meenub mulle kogu sellega seotud ministrite jada. Algul oli Hanno Pevkur, mitu aastat valmistati reformi ette, siis tuli Taavi Rõivas, siis Urmas Kruuse, siis Rannar Vassiljev, nüüd on härra Ossinovski. Margus Tsahkna tegeleb nüüd ja Helmen Kütt tegeles vahepeal selle seadusega. Niisiis, tohutu pikk nimekiri tegijatest. Kahtlemata ei saagi üks seadus hea olla, kui seda on nii palju siia-sinna loobitud. Tegelikult on isegi piinlik praegu sellest kõigest rääkida ja on ka selge, et see reform ei tee tegelikult inimesi õnnelikumaks. Saar Polli aastataguses uuringus – rahu Andrus Saare põrmule – on väga otse välja öeldud, et see seadus teeb inimesed lihtsalt vaesemaks ja ongi kõik. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Kas on veel kõnesoove? Palun olgem kiiremad! Palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi!

Ma ei taha sinuga, Marika, sugugi nõus olla. Olime eelmises koosseisus mõlemad sotsiaalkomisjonis. Väga paljud neist inimestest, kes on osalise töövõimega, tahavad tööd teha. Sotsiaalkomisjonis nad seda ka rääkisid. Ei ole sugugi nii, et nad soovivad kodus olla. Iga inimene soovib olla väärikas ja saada jõukohast rakendust.
Kui siit edasi minna ja rääkida töövõimetoetuse seadusest, siis see annab vähenenud töövõimega inimestele kindlasti õiguse saada töötukassast rahalist toetust, igakülgset abi tööle saamiseks. Samamoodi saab tööealine tervisekahjustusega inimene rehabilitatsiooniteenuseid ja abivahendeid, ning seda kiiremas korras. Mul on väga hästi meeles, kui osalise töövõimega inimesed rääkisid komisjonis, et nad peavad abivahendeid liiga kaua ootama. Näiteks, kui oled ratastoolis ja midagi juhtub ratastooli rattaga, siis tööle minna ei saa, aga tööandja ei hakka kuid ootama. Ka see asi sai korda tehtud.
Kui veel rääkida muudatustest, siis väga oluline muudatus on nn ühe ukse poliitika. Kui inimene läheb töötukassa uksest sisse, siis saab ta korraga esitada taotluse töövõime hindamiseks ja puude määramiseks ning töövõimetoetuse ja puudetoetuse saamiseks, vajaduse korral ka abivahendi ning rehabilitatsiooniteenuse saamiseks. See oli üks väga oluline teema, mis sai osalise töövõimega inimeste survel huvigruppidega väga põhjalikult läbi arutatud ja läks tollasesse eelnõusse sisse. Nagu Jevgeni juba ütles, on selles nn ühe ukse poliitikas veel nipet-näpet muudetud, et see igati ka toimima hakkaks.
Samamoodi oli meil juttu, kes saavad töövõime hindajaks. Nendeks saavad spetsialistid, kes on läbinud põhjaliku koolituse ja teavad osalise töövõimega inimeste vajadusi, võimalusi ja omapära üldse.
Üks asi on veel, mis on väga oluline: kas osalise töövõimega inimene peab tõesti iga kuu kas või metsast või kust iganes kohale tulema ja ennast töötukassas näitamas käima? Aga me leppisime ju kokku, et töötukassaga suhelda ja nn aktiivsusnõudeid järgida on võimalik ka telefoni teel või elektrooniliselt. Samamoodi leppisime komisjonis kokku – nüüd on see juba ka seaduses –, et töötukassa ei või töövõimetoetuse maksmist ühelgi juhul peatada enne, kui pole välja selgitanud, mis on see põhjus, miks inimene ei ole töötukassaga kontakti võtnud.
On veel terve rida muid muudatusi, aga ma ei hakka neid siin praegu ette lugema. Tegelikult on väga hea, et see seadus on olemas ja inimesi on teavitatud. Hea on ka see, et seaduse jõustumist on edasi lükatud. Kõigil on võimalik harjuda selle mõttega, et nüüd neil ongi võimalik tööd saada, töötukassa abistab neid. Me teeme igati õigesti, kui kasutame lisaks Eesti riigi rahale ka Euroopa Liidu vahendeid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde. Arupärimine on esitatud 15. juunil 2015 ja kannab numbrit 62. Arupärimine käsitleb taastuvenergia mikrotootjate olukorda ning arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Artur Talviku!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tänane arupärimine on seotud elektri mikrotootjatega. Neid ei ole Eestis palju, umbes 400 mikrotootjat, aga neid võiks vabalt olla palju rohkem. Nemad toodavad taastuvenergiat ja taastuvenergiatootjatele on teatavasti ette nähtud taastuvenergia tasu. See probleem, mida mikrotootjad tõstatavad, ongi seotud taastuvenergia tasu maksmisega, õigemini, selle asja nimi on saldeerimine. Nende väitel ei ole see metoodika, mismoodi neile makstavat taastuvenergia tasu saldeeritakse, õiglane. Püüan seletada inimese keeli, mida see tähendab. Mikrotootja toodab elektrit tavaliselt oma majapidamise juures. Sellest, mida mikrotootja kasutab enda majapidamises tarbimiseks, me üldse ei räägi. Kui omatarbimisest jääb üle, siis ta müüb osa elektrist võrku, ja kui tema majapidamises on vaja rohkem tarbida, siis ta ostab osa elektrit võrgust. Ühesõnaga, mikrotootja toodab tegelikult taastuvenergiat, mida ta müüb. Elektriarvestuse mõttes käib saldeerimine edasi-tagasi liikumise osas. Imekspandav ongi see, et ka taastuvenergia tasu puhul arvestatakse seda edasi-tagasi liikumist. Taastuvenergia suurtootjate puhul on see täiesti normaalne. Kui tal on taastuvenergiaüksus, mis toodab energiat, ja ta võtab selle tootmiseks energiat kas võrgust või tarvitab enda toodetud energiat, siis see võetaksegi taastuvenergia toetusest maha, mis on õiglane. Mikrotootja aga energia tootmiseks praktiliselt energiat ei tarbi ehk see on mikroskoopiline osa, mida tal läheb vaja näiteks inverteri või mõne muu mehhanismi käimashoidmiseks. See ei ole tavaliselt suurem energiakulu, kui on vaja televiisoriekraani pidamiseks standby-režiimis. Mikrotootjad soovivad, et saldeerimisarvestust muudetaks. Nende soov on, et taastuvenergia tasu puhul arvestataks ainult seda energiat, mida nad müüvad võrku, ega võetaks sealt maha n-ö võrgust tarbitud elektrit, mida nad kasutavad lihtsalt oma majapidamise tarbeks, mitte sellesama elektrienergia tootmise tarbeks. Ühesõnaga, eesmärk on see ebaõiglus kaotada. Tõenäoliselt kaob selline asi nagu taastuvenergia toetus lähitulevikus üldse ära, aga see on teine teema, see ei ole praegu ministrile esitatav küsimus. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Kristen Michali, et vastata, kuidas see ebaõiglus ära kaotada!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma siis vastan oma võimete piires Vabaerakonna esitatud arupärimisele taastuvenergia mikrotootjate olukorra kohta. Loen küsimuse ette ja vastan siis.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel valitsuskoalitsioon ignoreerib oma koalitsioonilepingu punkti 9.14 ja ei paranda mikrotootjate olukorda?" Elektrisüsteemi seisukohalt ning elektrituruseaduse järgi on tootjad ja tarbijad erinevad – ühed toodavad elektrit, teised tarbivad elektrit. Mikrotootjate puhul, keda on umbes 400, nagu mainitud, on tegemist tarbijatega, kes teatud tingimustel tegutsevad ka tootjatena. Seetõttu laieneb neile teatud juhtudel tarbijaid käsitlev regulatsioon ning teatud juhtudel tootjaid käsitlev regulatsioon. Elektrituruseaduse alusel mõõdetakse võrku antud elektrit ühe kauplemistunni jooksul. Kauplemistunni pikkus, nagu ma ütlesin, on üks tund. Iga tunni jooksul võrreldakse tootmispunktides võrku antud ning võrgust tarbitud elektrienergiakogust. Saadud saldeeritud koguse alusel makstakse taastuvenergia toetust. Kuna kauplemisperiood on üks tund, siis jõuab selle tunni jooksul tarbijani ehk võrku just seesama saldeeritud kogus elektrit. Saldeerimine on ühe kauplemisperioodi jooksul võrgust ostetud ning võrku antud elektrienergia koguse vahe selgitamine. See näitab, milliste kogustega tegelikult mikrotootja turul osales. Lisaks taastuvenergia toetusele saab mikrotootja küsida toodetud ja võrku antud energiale päritolutunnistust.
Ma ütleksin, et koalitsioonilepingu punkti 9.14 on täidetud. Toetuste maksmisel koheldakse mikrotootjaid võrdselt kõigi teiste taastuvenergia tootjatega. Mikrotootjad saavad taastuvenergia toetust ühtsetel, mittediskrimineerivatel alustel ehk vastavalt kogustele, millega mikrotootja tegelikult turul osales, nii nagu seadusandja seda elektrituruseaduses mõelnud on.
Teine küsimus: "Millal valitsus kavatseb likvideerida mikrotootjaid diskrimineeriva seadusandliku praagi elektrituruseaduses?" Majandusministeeriumi hinnangul ei ole Riigikogu ehk seadusandja praaki tootnud ning toetuste jagamisel koheldakse võrdselt nii mikroettevõtjaid kui ka teisi taastuvenergia tootjaid. Mikrotootjaid ja teisi taastuvenergia tootjaid kohtlevad erinevalt jaotusvõrgu ettevõtted, näiteks Elektrilevi, kui nad arvestavad võrgutasusid. Võrgutasude tüüptingimused kinnitavad jaotusvõrgu ettevõtted ja need kooskõlastatakse Konkurentsiametis. Konkurentsiamet koostab praegu analüüsi, kuidas on kõige mõistlikum tootmise ja tarbimise arvestust korraldada. Seega probleemile otsitakse lahendust.
Kolmas küsimus: "Kas majandus- ja taristuministeerium peab oluliseks taastuvenergia mikrotootjatele senisest parema tegutsemiskeskkonna loomist ning kui jah, siis milliseid lisameetmeid selleks kavandatakse?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetab igat energia tootmise ja tarbimise lahendust, mis aitab vähendada tarbimist, suurendada tõhusust ning mille kasutamine on mõistlik. Mikrotootjate veelgi võrdsemaks kohtlemiseks on juba astutud ning plaanitakse astuda mitmeid samme. Elering on näiteks olulisel määral lihtsustanud taastuvenergia toetuse taotlemise süsteemi. Lihtsustamisel on päritolutunnistuste süsteem, mis võimaldab ka mikrotootjatel saada oma toodetud energiale taastuvenergia päritolutunnistus ning sellega kaubelda. Ülevaatamisel on eraldatud võrke puudutavad õigusaktid, mis parandab väikeste elektrivõrkude haldamise regulatsiooni. Kavas on muuta olukorda selgemaks potentsiaalsete taastuvenergia tootmise ühisettevõtmiste  jaoks. Need tegevused on märgitud ka valitsuse tegevusprogrammis.
Neljas küsimus: "Kuidas Teie hinnangul peaks liikuma põlevkivienergia osakaalu vähendamise ja taastuvenergia osakaalu suurendamise poole ning millised on lähima kümnendi eesmärgid selles osas?" Lähima kümnendi taastuvenergia eesmärgid on kirjas "Energiamajanduse arengukava aastani 2030" eelnõus. 2030. aastal moodustab taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest 45% ja 28% primaarenergia sisemaisest tarbimisest. Need eesmärgid on üsnagi ambitsioonikad, kuid täidetavad ning hõlmavad ka põlevkivi osakaalu vähendamist. Näiteks jätkame soojussektori reformiga, et aastaks 2030 toodetaks 80% Eestis tarbitavast soojusest kodumaiselt. Kaugküttes on praegu 44% tarbitavast soojusest toodetud taastuvast allikast. Eesmärk on, et taastuvenergia osakaal elektrienergia lõpptarbimises moodustab 2030. aastaks 50%, praegune tase on 14,3% sisemaisest elektritarbimisest. Nende eesmärkide saavutamisega tegeleb ministeerium, samuti teised osapooled, aktiivselt. Otsitakse koostöövõimalusi. Tänan!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Artur Talvik, palun!

Tänan, hea eesistuja! Hea minister! Ma püüdsin oma sõnavõtus seda keerulist teemat n-ö kätega selgeks teha, aga vist ei olnud liiga hea selles. See võrdne kohtlemine, mida te mainisite kõikide taastuvenergia tootjate puhul, ongi see probleem, mis on mikrotootjatel. Ehk kui suurtootja tõesti tarbibki energia tootmiseks mingi koguse energiat, siis mikrotootjate puhul on see kogus mikroskoopiline. Saldeerimisel on selle koguse arvestamine suurtootjate puhul täiesti mõistlik, aga mikrotootjate puhul ebamõistlik. Nii et ma arvan siiski, et ebavõrdselt koheldakse pigem mikrotootjaid.

Aitäh! Nagu me omavahel kuluaarides juba vestlesime, tuleb selle probleemi olemust võib-olla täpsemalt selgitada. Lõppkokkuvõttes on see reegel tõepoolest, nagu te mainisite, ju seesama, et turule müüdud elektrienergia eest, on see kogus siis väike või suur, saavad kõik, kes ületavad selle joone, tasustatud. Nagu te mainisite, on näiteks soojatootmises tõepoolest peetud diskussioone selle üle, kuidas saldeerimist rakendada, kas omatarbe eest, kas soojatootmise puhul, mille eest makstakse täiendavat toetust, peaks seda tasu maksma, ja on jõutud järeldusele, et justkui ei peaks. Koalitsioonilepingu koostamisel, ma tean, oli üks argument kindlasti tootjate võrdne kohtlemine. Teine argument oli, et kui seda omatarvet arvutada mingil muul alusel kui võrku antav energia, siis peaksid tekkima täiendavad arvestuse alused, mis tähendab seda, et keegi peaks kohapeal mingil viisil mõõtma hakkama. See paneks mikrotootjatele võib-olla juba täiendava koormuse või annaks mingisuguse muu ülesande. Ma arvan, et seda diskussiooni võib jätkata, aga praegu on püütud lähtuda lihtsuse ja võrdsuse põhimõttest.

Mikrotootjate olukorra kohta on küsimus ka Krista Arul. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Palun öelge, kas teie arvates on elektrituruseaduse muutmise protsessi kaasatud piisavalt osapooli. Kas nende arvamusi on arvestatud ja millised nendest eriarvamustest on olnud kõige olulisemad?

Aitäh! Ma arvan, et lugupeetud küsija kindlasti teab, et uus elektrituruseadus on siiapoole teel. Selles protsessis on olnud väga palju kaasamist. Tegelikult jäi ta ju parlamendis eelmisel korral enne valimisi isegi seisma, kuna olid eriarvamused. Nüüd olen ma ministeeriumis osalenud mitmel nõupidamisel, kus eri osapooled on koos, just need osapooled, kellel on veel lahendamata probleeme. Praegu on eelnõu valitsuses kooskõlastusringil. Üks eriarvamus on üleval Sotsiaalministeeriumil, sellega tegeleme samamoodi. Aga ma arvan, et ka parlamendis – seda eelnõu hakkab kindlasti menetlema majanduskomisjon – tuleb erinevaid seisukohti ja seadusandja saabki siis kõiki aspekte kaaluda. Meie püüame omalt poolt olla igati avatud ja kaasavad, nii palju kui see võimalik on.

Austatud minister, teile on veel küsimusi selle temaatika kohta. Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas te võiksite täpsustada, milline eriarvamus on Sotsiaalministeeriumil?

Aitäh! Uues elektrituruseaduses on üleval Sotsiaalministeeriumi eriarvamus, mis on ka uudistest läbi käinud. Ma ütlen lühidalt, et see puudutab statistikakaubanduse raames puidu kasutamist Narva jaamades. See on arutelu koht. Mina olen sisuliselt olnud samal arvamusel. Me püüamegi teha nii, et võimalik statistikakaubandus, mis tooks Eestile tulu, ei moonutaks Eesti puidukaubanduse turgu ja seeläbi ka taastustoorme kasutamist.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kas te peate õigeks puidumassi põletamist Narva jaamades ja selle riiklikku toetamist?

Valitsuses – ma olin ka eelmise valitsuse liige – me otsustasime, et me ei tee seda. Valitsuskoalitsioonis on seda arutatud just selle raames, et osaleda statistikakaubanduse protsessides. See tähendab tegelikult, et riigid, kes ei suuda täita oma eesmärke, ostavad statistikat nendelt riikidelt, kes suudavad. Ainukene eeltingimus on, et see ei tohi kunstlikult tõsta Eesti soojatootmises kasutatava puidutoorme hinda. Ma rõhutan, see on ka minu veendumus, ma arvan siin samamoodi nagu sotsiaalminister. Seda veendumust on kõik soojatootjad, kes on käinud ministeeriumis elektrituruseaduse arutelul, mille kohta Krista Aru küsis, korduvalt kuulnud. Me püüame leida mõistliku lahenduse. Ütleme, osapool, kes tootmisstatistikakaubanduses osaleda saab, on Eesti Energia, ja ma saan aru, et neil on ka võimalusi vajaduse korral tooret sellisel viisil hankida, et see ei moonuta Eesti turgu. See tagab tegelikult selle, et Eesti majandus saab võib-olla võimaluse statistikaga kaubelda, teised riigid saavad võimaluse seda osta ja Eestis soojuse hind seetõttu ei tõuse.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde, mis on esitatud 10. juunil 2015 ja kannab numbrit 45. See on olukorra kohta Eesti põhimaanteedel. Arupärimisele vastab majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Dmitri Dmitrijevi, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tõesti, oleme esitanud arupärimise teemal "Olukord Eesti põhimaanteedel". Eesti on Maailma Majandusfoorumi maanteede kvaliteedi edetabelis 2014. aasta seisuga 64. kohal. Oleme samal tasemel Gruusia, Gambia, Dominikaani Vabariigi ja Laosega. Meist jäävad napilt maha Keenia ja Ghana. Samas, näiteks Leedu on 34. kohal. Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Narva maantee on valdavalt 1 + 1 sõidurajaga, millega nad on üha kasvava liikluskoormuse tõttu ajale jalgu jäänud. Kuigi autod on muutunud paremaks ning ohutumaks, võimaldavad piirkiirus ja teede olukord Eesti suurimatel maanteedel liigelda endiselt sama kiiresti, kui see oli võimalik 40 aastat tagasi Nõukogude Liidu autotoodangut kasutades. Kindlasti ei vasta liiklemisvõimalused Eesti kolmel suurimal maanteel tänapäeva vajadustele. Seetõttu on arupärijatel mitu küsimust, mida ma palun ministril ette lugeda, enne kui vastuseid antakse. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma vastan Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimisele olukorra kohta Eesti põhimaanteedel. Alustuseks täpsustan mõningaid fakte. World Economic Forumi 2014. aastal välja antud konkurentsivõime raporti 2014–2015 kohaselt on Eesti teede kvaliteedi poolest maailmas siiski 54. kohal, mitte 64. kohal, vähemalt nii on meie majas leitud. Peale selle, arupärimises on ära toodud Keenia ja Ghana kui meist maha jäävad riigid. Aga ma juhin tähelepanu arupärijate faktitõlgendustele ja ütlen, et meist jääb tahapoole ka Norra, kes asub 74. kohal. Võib-olla tasuks ka seda endale teadvustada. Loomulikult ei tähenda nende faktidega žongleerimine ei arupärimises ega siin, et Eesti teedel poleks arenguruumi.
Vastan nüüd küsimustele. Esimene küsimus: "Mitu kilomeetrit Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu või Tallinna–Narva maanteest kavatsetakse ehitada lähima viie aasta jooksul neljarealiseks?" Kolme põhimaantee muutmine täies ulatuses neljarealiseks on kahtlemata paljude inimeste ootus. Oluliseks kriteeriumiks 2 + 2 teede rajamisel on autode ja raskeliikluse liiklussagedus. Tee projekteerimise normide kohaselt peab tee olema neljarealine, kui aasta keskmine perspektiivne liiklussagedus on 14 500 autot ööpäevas. Neljarealisi teid hakatakse planeerima siis, kui liiklussagedus jõuab 10 000 sõidukini ööpäevas, Soomes 9000, Ühendkuningriigis 11 000 sõidukit ööpäevas. Teie nimetatud kolme põhimaantee 1 + 1 lõikudel jääb liiklussagedus alla 8000 auto ööpäevas. Sellise sageduse korral ei ole teadaolevalt ühegi riigi projekteerimisnormides ette nähtud neljarealise tee ehitamist. Statistika järgi on põhimaanteedest üks tihedama liiklusega 1 + 1 lõike Tallinna ringtee Väo–Jüri lõik, ca 12 000 autot ööpäevas. See vajab 2 + 2 lahendust. Sellel lõigul on ka üle 12 meetri pikkuste raskeveokite liiklussagedus suur, 1500–1900 autot ööpäevas. Lähima viie aasta jooksul ongi plaanis rekonstrueerida Tallinna ringtee lõik Jüri ja Väo vahel 2 + 2 realiseks, lisaks lõigul olevad sõlmed Põrguvälja ristmik, Karla eritasandiline sõlm, Lagedi viadukt ühendusteega ja Lagedi raudteeületuskoht. Sellele projektile on raha eraldatud kogusummas 53 miljonit eurot, millest 85% on Ühtekuuluvusfondi vahendid. Põhimaanteedel, mida te nimetasite, võrreldav liiklussagedus puudub, aga vaatamata sellele on planeeritud ümber ehitada paljud sõlmed ja sillad, et parandada liiklusohutust. Tallinna–Narva maanteel on planeeritud liiklusohutuse parandamiseks ehitada ümber näiteks Sillamäe raudtee eritasandiline ristmik, Pirita tee sillad Tallinna–Narva maanteel ja rajada nn möödasõidualad ehk 2 + 1 ristlõikega teed Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel Ääsmäe ja Kernu vahelisele teelõigule Nurmes ja Kernu ümbersõiduteel 2019. aasta lõpuks. Kose–Mäo teelõigu ehitamiseks 2 + 2 realiseks koostab MKM koostöös Rahandusministeeriumiga rahastamisvõimaluste analüüsi. Selle põhjal teeb valitsus oma otsused, eeldatavasti veel sellel aastal.
Teine küsimus: "Miks eelistati Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel, kus ainuüksi 2014. aastal tõusis liiklussagedus 4,4% ning autorongide sagedus 6,2% tihedaima liiklusega Ääsmäe–Kernu lõigul, kasutada edaspidi 2 + 1 sõiduradadega varianti, mis ei pruugi liikluskoormuse pidevat tõusu arvestades olukorda oluliselt parandada?" Üle maailma on tee ristlõike valiku (1 + 1; 2 + 1 või 2 + 2) peamine kriteerium maanteede perspektiivne liiklussagedus. Eesti põhimaanteede liiklussagedused on valdavalt 6000–8000 autot ööpäevas, mille piires 2 + 1 teed on majanduslikult efektiivsemad. 2 + 2 maanteede rajamise planeerimine on reeglina põhjendatud juhul, kui prognoositud perspektiivne liiklussagedus on aastas keskmiselt 14 500 autot ööpäevas, nagu varem öeldud. Teede investeeringute kavandamisel arvestatakse arendamise vajaduse määramisel peale liikluse kasvu ka teisi taristu arendusi, näiteks Rail Baltic, mille käikuandmine 2025. aastal mõjutab tuntavalt raskeliikluse mahtusid ka Via Baltical. Tallinna–Pärnu–Ikla maantee Ääsmäe–Kernu lõigul liikles 2014. aastal keskmiselt 8074 autot ööpäevas, sellest 13% moodustasid autorongid. Ääsmäe–Kernu maanteelõigu eeluuringu ja eelprojekti koostamise käigus tehtud liiklusuuringud näitasid, et ka perspektiivne liiklussagedus ei ületa 14 500 autot ööpäevas. Ääsmäe–Kernu lõigu arendamise põhieesmärk on liiklusohutuse parandamine. Luuakse ohutud möödasõiduvõimalused, mis vähendavad peamist probleemi – kolonnide teket. Juht saab möödasõitu planeerida ning vähemaks jääb möödasõite kohtades, mis tee geomeetriast lähtudes ei ole selleks sobilikud. Keskpiirde kasutamine minimeerib ka juhusliku vastassuunavööndisse sattumise võimaluse ja seega ka laupkokkupõrke võimaluse.
Kolmas küsimus. "Teie eelkäija selles ametis, Urve Palo, on pakkunud, et Tallinna–Tartu maantee võiks ehitada laenuraha toel neljarealiseks kuni Paideni, kui mitte kaugemale aastaks 2020. Seevastu Reformierakond on olnud järjepidevalt laenuvõtmise vastu, kuigi see elavdaks majandust ja võimaldaks maanteid kiiremini kaasajastada ning seeläbi parandada liiklemistingimusi ja säästa inimelusid. Palun selgitage, milline on praeguse valitsuse seisukoht laenuraha kaasamise osas teedeehitusse." Koostöös Rahandusministeeriumiga tehakse Kose–Mäo 2 + 2 teelõigu rahastamise võimaluste analüüsi ning selle põhjal teeb valitsus eeldatavasti veel sellel aastal otsuse. Riigil on võimalik investeeringute või kulude katteks võtta laenu ja seda tehakse vajaduse korral ka praegu käibevahendite katmiseks. Kuid iga lisainvesteeringu tegemisel tuleb hinnata selle mõju eelarvepositsioonile. Olenemata finantseerimisallikast mõjutab igasugune valitsussektori investeering eelarve tasakaalu. Riigi eelarvestrateegia aastateks 2016–2019 kinnitati järgmiste eesmärkidega: struktuurne ülejääk 0,6% SKT-st aastal 2016; 0,2% SKT-st aastatel 2017 ja 2018 ning 0,6% SKT-st aastal 2019. Nimetatud riigi eelarvestrateegia vabasid vahendeid ei sisalda ning iga täiendav, sh kehtiva strateegia koostamisel mitte arvestatud investeering avaldab eelarvepositsioonile negatiivset mõju. Seega tuleb lisakulutuse tegemiseks mingi muu, juba kavandatud kulu kas tegemata jätta või edasi lükata.
Neljas küsimus: "Kui efektiivselt ja sihtotstarbekohaselt on teie arvates seni teedeehitusse suunatud Euroopa Liidu toetusraha kasutatud?" Aastateks 2004–2006 on riigi teedele eraldatud Euroopa Liidu raha ca 107 miljonit eurot, 2007.–2013. aastaks 264 miljonit eurot ning perioodil 2014–2020 on see suurusjärguna 200 miljonit eurot. Perioodil 2002–2014 on Euroopa Liidu vahenditega rekonstrueeritud ja ehitatud 651 kilomeetrit maanteid. Sellega on parandatud riigi põhimaanteede teekatte tasasust tuntavalt, vähenenud on katendite vanus ja paranenud liiklusohutus. Euroopa Liidu rahastatud projektide valik on tehtud eranditult tasuvusanalüüside alusel. Valikul lähtutakse liiklus- ja koormussagedusest, tee seisundist ning liiklusohutuse tasemest. Valiku kriteeriumiks on sotsiaal-majanduslik tasuvus ning liiklusohutuse parandamise eesmärkide täitmine. Tasuvuse seisukohalt on peamine tegur aja-, sõiduki- ja liiklusõnnetuste kulude kokkuhoid. Investeeringute kavandamisel on lähtutud tee elukaare (20–50 aastat) vähima kogukulu põhimõttest. Teede rekonstrueerimise objektid on majanduslikult tasuvad – tulu-kulu suhe vahemikus 1,5–2,5. Arvestades, et rekonstrueeritud riigiteede katendikonstruktsiooni eluiga on vähemalt 20 aastat, koos taastusremontidega, annavad teedeinvesteeringud suurt majanduslikku efekti. Lisaks on sellel positiivne mõju piirkonna elanikele ja ettevõtlusele. Teedesse investeeringute tegemisel tuleb arvestada kauge perspektiiviga, vähemalt 20 aastat, ja selle ajaga kaasnevate liiklussageduste kasvuga, samuti sellega, et teedega seotud planeeringud realiseeritakse. Euroopa Liidu toetuste andmise eesmärgid ja põhimõtted on kooskõlastatud Euroopa Komisjoniga. Reeglistik on sätestatud õigusaktidega ning iga üksiku projekti rahastamise otsustega fikseeritud. Kontrollimehhanismid toimivad ning auditid ei ole tuvastanud Euroopa Liidu raha mittesihipärast kasutamist. Seega, kokku võttes võib tõdeda, et Euroopa Liidu vahendid on kasutatud efektiivselt. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, austatud minister! Teile on ka küsimus. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Küsin huvi pärast, kui palju maksab tänapäeval mitmerealine, ütleme, 2 + 2 sõidurajaga tee.

Aitäh! Praegu on meil projekteerimine pooleli. Kui me jõuame sellega sinna faasi, et läheb ehituseks, siis saame täpselt öelda, kui palju see maksab. Enne on liiga vara.

Andres Ammas, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Jätkuks eelmisele küsimusele. Kui palju on 2 + 1 tee odavam kui 2 + 2?

Aitäh! Raske öelda. Mina võin umbes öelda. Ütleme nii, et on riike, kus on erisuguseid kogemusi. Näiteks, Rootsi teedeehitajad käisid majandusministeeriumis ja ütlesid, et nad on mõningat säästu leidnud – see oli täiesti vestluse käigus – suurusjärgus 20–30%. Ütlen veel kord, et see on n-ö kõhutunde baasil ja omavahelistest vestlustest. Kõik sõltub konkreetsest teest – mis objektid on ümberringi, missugused on peale- ja mahasõidud, mis võimalused on maadeostul jne. Kindlasti mõistate isegi.

Arno Sild, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et praegu ei ole neid kolme suuremat teed mõeldud ehitada kolmerealiseks või kui ehitada, siis ainult neljarealiseks?

Aitäh! Hästi lühidalt kokku võttes on nii, et praegu me analüüsime koos Rahandusministeeriumiga võimalust ehitada Tallinna–Tartu suunal lisaks 2 + 2 tee, nagu ma mainisin, ja Tallinna–Pärnu suunal 2 + 1.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Seega on arupärimisele vastatud.

Liigume edasi kaheksanda arupärimise juurde. See on esitatud 10. juunil, on maareformi kohta Eestis ja kannab numbrit 44. Vastab keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toomas Vitsuti, kes arupärimist tutvustab!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Esitasime teile arupärimise maareformi kohta Eestis. Olete mulle eelnevalt andnud ka pika vastuse teile esitatud kirjalikele küsimustele, kuid kahjuks pean ütlema, et vastus oli laialivalguv ja hämav. Selleks, et teie tänane vastus oleks konkreetsem, püüan probleemi fookust lühidalt selgitada.
Seadusandjat on süüdistatud selles, et maareformi seadused on viletsad, seetõttu polegi võimalik reformi korralikult ellu viia. Seaduse näol on tegemist instrumendiga, mis on antud Maa-ametile maareformi läbiviimiseks. Sellest, kuidas nad seda kasutavad, sõltub suurel määral ka reformi tulemus. Piltlikult öeldes, kui keegi kasutab arvutit naelte seina löömiseks, siis ei ole see arvutitootja süü. Nimetatud probleemi fookus keskendub maakatastri seaduse §-de 12 ja 14 tõlgendusele, kus on ära toodud plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride vea suurus – kuni 50 meetrit. Maa-amet tõlgendab seda seadusandja lubatud vea piirmäära nii, et kui maa ostueesõigusega ostja otsib metsast ühe kivi, võib ta piiripunkti viia leitud kivi juurde ning vea piires oma katastriüksust suurendada. Sellega tekitatakse olukord, kus ostja saab endale juurde maad ja metsa, mille eest ta pole erastamise käigus riigile tasunud. Tegemist ei ole kosmeetiliste või tühiste suurusjärkudega. Näiteks on Maa-amet oma varasemates seisukohtades väitnud, et n-ö looduses tähistamise käigus võib katastriüksus suureneda mitu hektarit. Vaatamata minu korduvatele katsetele saada maareformist faktide ja arvudega ülevaade ei ole see mul õnnestunud. Sellest ma järeldan, et Maa-ametil puudub üldse ülevaade ühest Eesti suurimast reformist või siis on tegemist pahatahtliku vassimisega. Lugupeetud minister! Kas teil on reformist ülevaade, nii et saate anda riigivara tasuta jagamisele hinnangu? Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama keskkonnaminister Marko Pomerantsi!

Tere õhtust! Lugupeetud eesistuja ja head Riigikogu liikmed! Tore on muidugi sellist debatti viljeleda ajal, kui maareformi algusest on üle 20 aasta möödas ja enamikus omavalitsustes on kas 95% või 98% reformist läbitud. Aga mõtelda on ikka mõnus. Vastan konkreetselt teie küsimustele. Eeldan, et seekord saab hästi vastatud ja kui ei saa, siis ootan lisaküsimusi.
Siin on konkreetsed küsimused. Esiteks küsite, kas eeltoodud seisukohast – seisukoht on teie arupärimises kenasti kirjas – võib järeldada, et teatud katastriüksuse omanikud ei tea oma omandi suurust, ulatust ja täpset asukohta (piiripunktide paiknemise asukohta). Katastriüksusi saab moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel ilma kaardimõõdistamiseta maa tagastamisel, erastamisel, munitsipaalomandisse andmisel ja riigi omandisse jätmisel. Vabariigi Valitsuse määruse nr 88 "Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine" kohaselt tutvustatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuste moodustamise korral maa tulevasele omanikule katastriüksuse piire reeglina plaanil või kaardil. Rõhutame, et määrusega nr 88 kinnitatud korra punkti 10 kolmanda lause järgi on omanikul ja/või piirinaabritel õigus nõuda ka piiriprotokolli koostamist. Piiriprotokoll koostatakse üldjuhul looduses. Piiriprotokollile kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid. Eelnev tagab selle, et omanikud on neile kuuluva omandi suurusest, ulatusest ja asukohast teadlikud. Arvesse tuleb võtta ka maareformi seaduses sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tagastatakse maa õigustatud subjektidele endistes – seega omanikule juba tuttavates – piirides, kui nimetatud seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Seega on omanikud tagastamise korral kindlasti omandi ulatusest ja asukohast teadlikud. Praktikas võib ebakindlust tekitada asjaolu, et katastriüksuste omanikke ei teavitatud nende õigusest nõuda piiride kättenäitamist ka looduses ja piiriprotokolli koostamist. Nii et kui katastriüksuste omanikud ise selle vastu huvi üles ei näidanud, piirduski piiride ja piiripunktide tuvastamine nende kättenäitamisega kaardil või plaanil. Sellisel juhul on tõesti võimalus, et inimene oma katastriüksuse suurust, ulatust ja täpset asukohta ei tea.
Teine küsimus: "Teatavasti ühe maaüksuse suurenedes peab teine maaüksus väiksemaks jääma. Kuna te väidate, et katastriüksuse pindala pole jääv suurus, siis kui mitu maaüksust tulevikus suureneb ja kui mitu maaüksust väheneb?" Tore küsimus. Kui plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse kõrvale moodustatakse mõõdistatud katastriüksus, saab mõõdistatud katastriüksuse piir üldjuhul katastrikaardil ka plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiriks. Lähtudes põhimõttest, et katastriüksustel on ühiseid piiripunkte ja ühiseid piirilõike, võib tõepoolest puutumuses olevate katastriüksuste ühe piiripunkti või piirilõigu asukoha muutus kaardil teoreetiliselt kaasa tuua teise katastriüksuse pindala suurenemise või vähenemise. Varem oleme ka selgitanud, et katastripidaja ei pea arvestust katastriüksuse pindala suurenemise või vähenemise üle. Pindala tuleneb piiriandmetest, mitte vastupidi. Seetõttu ei ole meil võimalik esitada teile soovitud arvulisi näitajaid seniste pindala muutumiste kohta. Veel vähem on võimalik esitada põhjendatud seisukoht selle kohta, kui mitme plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse pindala tulevikus muutuda võib. Et pindala tuleneb otseselt piiridest (piiriandmetest), siis pindala suurenemine või vähenemine ei puuduta ainult plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuste pindala. Samaväärselt võib uue katastrimõõdistamise tõttu muutuda nii aerofotogeodeetilisel viisil moodustatud kui ka eri mõõdistussüsteemides mõõdistatud katastriüksuse pindala. Matemaatiliselt on tõenäoline, et iga uue mõõdistusega – isegi kui seda on tehtud väga täpsete mõõteriistadega L-EST süsteemis – ei saa saavutada absoluutse täpsusega sama pindala, mis oli eelneva mõõdistuse tulemus, saati siis veel pindala, mille väärtus on matemaatiliste valemitega arvutatud varasemate piiriandmete alusel või määratud graafiliselt. Lisame, et kui samadele katastriüksustele tehakse katastrimõõdistamine piiride mahamärkimiseks maastikul ja sellega selgub katastriüksuse täpne pindala, on samavõrra tõenäolised pindala vähenemine, suurenemine ja ka samaks jäämine.
Kolmas küsimus: "Kui tulevikus maaüksused ainult suurenevad ja see ei toimu mitte ainult riigile kuuluva maa arvelt (mille eest katastriüksuse omanikud riigile tasu ei maksa), siis kas Eesti Vabariigil võib tekkida territoriaalseid pretensioone mõne naabri suhtes, mille pindala ei ole võib-olla ka jääv suurus?" Ka tore küsimus. Nagu eelnevalt selgitatud, on arutuse all oleva küsimuse, maaüksuse suurenemise näol tegemist vaid katastriüksuste piiride muutumisega katastrikaardil. See tähendab, et andmed täpsustuvad lähtuvalt maastikul eksisteerivatest piiridest ja piiriandmetest ning arvutusliku pindala muutumisega olukorras, kus piiri asukoht maastikul ei muutu. Ei ole kohane arvata, et Eesti Vabariigil tekivad territoriaalsed pretensioonid mõne naabri suhtes. Eesti Vabariik on piiritletud riigipiiriga, sellega paralleelselt kulgeb piiririba ja piiririba on riigi omandis. Maareformi käigus katastriüksuste moodustamisel on arvestatud nii riigipiiriga kui ka piiriribaga.
Neljas küsimus. Kas küsija saab keskkonnaministri kirjalikust vastusest õigesti aru, et kinnisasja piiride muutmiseks on olemas kaks võimalust – üks, mis on reguleeritud õigusaktidega, ja teine, kus plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksustel piiri looduses tähistamisel on lubatud suurendada katastriüksust naaberkatastriüksuse ja riigile kuuluva maa arvel? Ei, katastriüksuse omanikul ei ole kindlasti lubatud katastriüksust naaberkatastriüksuse ja riigile kuuluva maa arvel omavoliliselt suurendada. Katastrimõõdistamise üks eesmärk on see, et katastris kajastuks tegelik olukord ja vastuolud väheneksid. Olukorras, kus katastriandmed ei vasta tegelikule olukorrale või avastatakse viga ruumiandmete ja katastrikannete vahel, peab eksisteerima võimalus nende erinevuste korrigeerimiseks. Katastrimõõdistamine, sh plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiripunktide maastikul tähistamise kord, on kehtivas õiguskorras üheselt reguleeritud ning sätestab, et plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiripunktide maastikul tähistamisel lähtutakse piiriprotokollist ja/või katastrikaardi väljavõttest, katastriüksuse plaanist, maastikuobjektidest ning olemasolevatest piirimärkidest. Lisaks, kui looduses toimub katastrimõõdistamine, kaasatakse ka mõõdistatava katastriüksusega piirnevate varem mõõdistatud katastriüksuste omanikud. Kui mõõdistatava maaüksusega piirneva, varem mõõdistatud katastriüksuse piirile paigaldatakse uusi piirimärke, taastatakse olemasolevaid piirimärke või kui piirnev katastriüksus on moodustatud plaani- või kaardimaterjali alusel, kutsutakse piiriprotokolli allakirjutamise juurde peale omavalitsuse esindaja ning maa tagastamise ja/või ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti ka vastava katastriüksuse omanik, piirinaaber. Juhul, kui piirinaabrite vahel tekib piiri asukohas vaidlus, tuleb teha piiride kindlaksmääramise toiming. Meelevaldne on siinkohal arusaam, justkui muudetaks plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse pindala ilma õigusliku aluseta. Ka kohtud on mitmes kohtulahendis nõustunud, et plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse täpse asukoha ja sellest lähtuvalt täpse pindala tuvastamiseks tuleb katastriüksus mõõdistada ja piirid maastikul tähistada seaduses ettenähtud korras.
Viies küsimus: "Oma kirjalikus vastuses kasutate pindalaühikuna määratlemata mõistet "pindala arvutuslik väärtus". Palun selgitage, mis on selle mõiste legaaldefinitsioon ja kuidas on sellist mõistet võimalik siduda maareformiga!" Legaaldefinitsioon sellele mõistele puudub. Katastriüksuse pindala tuleneb katastriüksuse piiridest (piiriandmetest). Sõna "arvutuslik" tähendab selles sõnaühendis pindala saamiseks tehtud tegevust, st pindala on arvutatud planimeetriga, joonpaletiga või matemaatiliste valemite abil. Maareformi käigus on seadusandja võimaldanud moodustada katastriüksusi plaani- ja kaardimaterjali alusel või ka mõõdistamise teel. Peale plaani- või kaardimaterjali on katastriüksusi moodustatud veel aerofotogeodeetilisel viisil ning instrumentaalselt. Katastriüksuse pindala täpsus sõltub pindala arvutamise aluseks olevate piiriandmete määramise täpsusest.
Kuues küsimus: "Oma kirjalikus vastuses märgite, et katastriüksuse täpset pindala saab määrata ainult katastrimõõdistamise teel. Samuti olete märkinud, et pindala ei olegi jääv suurus. Kas katastrimõõdistamise teel on võimalik määrata täpselt katastriüksuse pindala või ei ole?" Katastriüksuse täpse pindala ja piiri asukoha maastikul saab määrata katastrimõõdistamise tulemusena, kui maastikul on piiripunktide ja vajaduse korral ka maastikul piiriga seotud maastikuobjektidele määratud koordinaadid. Seejuures tuleb siiski arvestada katastrimõõdistamise metoodikast ja mõõdistamisel kasutatavast tehnikast tulenevat mõõtmisviga, mis on katastrimõõdistamisel määratud koordinaatide asukoha lubatud erinevus tiheasustusega alal +/–0,1 meetrit, hajaasustusega alal aga isegi +/–0,70 meetrit riikliku geodeetilise põhivõrgu suhtes. Nimetatud mõõtmistäpsusest tulenevas ulatuses võib varieeruda ka katastrimõõdistamise teel saadud täpne pindala.
Seitsmes küsimus: "Mis õigusaktide alusel peaks õigustatud subjekt saama riigilt hüvitist, kui selgub, et katastriüksus on katastrimõõdistamise teel vähenenud peale piiride looduses tähistamist? Ja vastupidi, kui katastriüksus on suurenenud, siis mis õigusakti alusel tuleks täiendavalt riigile maksta omandatud maa ja seal kasvava metsa eest?" Katastrimõõdistamise teel saadud täpsemate andmete alusel arvutatud senisest täpsema pindala ja varem arvutatud pindala erinevustest tingitud hüvitisi ega lisatasu ei ole seni kellelegi makstud, sest selleks puudub seaduslik alus. On lähtutud põhimõttest, et õiguskindluse huvides ei pea inimene katastriüksuse pindala esialgsest suuremaks osutumise korral lisatasu maksma ning samamoodi ei ole õigust nõuda hüvitist juhul, kui pindala osutub hilisemal mõõtmisel väiksemaks. Sellega, et katastriüksuse piiri asukohta maastikul ei tähistata ja täpset pindala ei määrata, peab arvestama iga katastriüksuse omanik, kes on nõustunud katastriüksuse moodustamisega plaani- või kaardimaterjali alusel. Aitüma!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Tegelikult te tunnistasite, et teil ja Maa-ametil maareformist ülevaade puudub. See ei ole veel läbi, sest plaani- ja kaardimaterjali alusel looduses märkimine alles toimub. Minu põhiküsimus on siiski see, kuidas osutub võimalikuks, et võõrandatud riigivara ilma igasugust tasu vastu saamata kodanikele jagatakse.

Aitüma! Kõigepealt, ma ei saa nõustuda teie seisukohaga, et riigil puudub ülevaade. Muidu poleks ju võimalik olnud maareformiga jõuda sinnamaani, kus ta on, ja kogu maakatastri tegevus oleks mõttetu. Kui te keskendute minu viimasele vastusele, siis me võime koos nentida, et siiani ei ole välja tulnud – ja seda ei olegi oodatud – sellises mahus kaasusi, mis eeldaks kompenseerimist ühele või teisele. Täitsa juhuslikult olen ma olnud kaheksa aastat Lääne-Viru maavanem ja osalenud ka kogu maareformi protsessis ühe menetlusosalisena. Võin öelda, et ega plaanimaterjali alusel maade erastamist ei ole välja mõeldud inimestele kiusuks, vaid vastupidi, nendele vastu tulles. Kindlasti, igasugune looduses mõõdistamine on kallim kui mõõdistamine plaanimaterjali alusel. Ja ma olen päris kindel, et enamik situatsioone on sellised, kus plaanimaterjali alusel mõõdistamisel ei ole mingisuguseid halbu järelmeid olnud ja inimesed saavad oma igapäevast majanduselu elada ja tegutseda. Head naabrid peavad muidugi ka olema kõige selle eelduseks.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Minu küsimus ei puuduta küll katastriüksuse mõõdistamist, aga arupärimise teemasse läheb siiski. Kui palju on üldse Eesti Vabariigil reformimata maad ja milline on teie visioon selle reformimata riigimaa suhtes? Kas on mingi tööplaan ja vastutajad või mis sellest saab?

Aitüma! Ma ei ole spetsiaalselt seda arvu ette valmistanud. Lihtsalt, ühe teise teema raames, on arusaam, et kusagil Lääne-Virumaal riik ei erasta inimestele maad seetõttu, et ta valmistub väidetavalt põlevkivi kaevandamiseks. See on vale, härra Ratas! Olen näinud kolme Lääne-Virumaa valla näitel ja ühe Järvamaa valla näitel – Esna kandis, kus vallavalitsuses töötab naabriplika –, et sellist maad võib olla 94 ja 98% vahel. Ma arvan, et see kajastab üsna hästi olukorda, mis Eestis on. Kindlasti tuleb paari aasta jooksul ikkagi sellest lõpust jagu saada ja maareform ära lõpetada. Me ei ole hetkel teinud ühtegi spetsiaalset koosolekut, teemapüstitust, kuidas jõuda x päeval selle sõnumini, et nüüd on läbi.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Toomas Vitsuti!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina olen veendunud, et maareformi käigus on toimunud ja toimub endiselt ebaseaduslik maa omastamine, suurejooneline riigivargus. Mul on faktiline informatsioon ühe erastamisjuhtumi kohta, kus plaani- ja kaardimaterjali alusel ärastatud katastriüksuse ostueesõigusega ostmise käigus omandati 0,8 ha riigile kuuluvat 80-aastast metsa, hinnangulise maksumusega (maad arvestamata) 16 000 – 18 000 eurot, ilma riigile mingisugustki tasu maksmata. Kuna Maa-amet kinnitab, et tegemist ei ole erandiga, vaid väljakujunenud praktikaga, siis see tekitab kahtluse riigivarguse skeemi suhtes. Maavarguse skeem on iseenesest lihtsakoeline. Kodanik erastab maareformi käigus plaani- ja kaardimaterjali alusel maad ja metsa. Kõik osapooled, sh riigi esindajad – Maa-amet ja maavanem –, kirjutavad nõustumise märgiks alla piiriprotokollidele, mis omakorda on aluseks erastatava maa ja metsa hinna määramisel ning riigile tasumisel. Lähtudes piirikoordinaatidest hinnatakse eraldi ära maa ja metsa väärtus ning hind määratakse ruutmeetri täpsusega. Riigivargus pannakse toime piiride looduses tähistamisel. Siin võimaldab Maa-amet ostjatel – mitte kõigil, vaid neil, kellel on informatsiooni sellise võimaluse kohta – otsida metsast või põllult mõni kivi ja mõõta piir ümber kivi asukoha. Maa-amet nimetab seda piiride täpsustamiseks. Selle asemel, et viia piiritähis juba eelnevalt kokku lepitud ja allkirjadega kinnitatud piiripunkti juurde, võimaldatakse piiripunkt viia nn piiritähise juurde. Tekib uus erastamise käigus omandatud maaüksusest suurem maaüksus, nii et juurde mõõdetud maa ja metsa eest pole riigile tasutud.
Kui tegemist oleks piiri täpsustamisega, nagu väidab Maa-amet, siis peaks toimuma ka vastupidine protsess, kus erastaja otsib ühe kivi, viib piiripunkti selle juurde ja tema katastriüksus jääb selle võrra väiksemaks. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetel on plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuseid 99 542 ehk ligikaudu 100 000 katastriüksust, kokku 379 285 hektarit. Ent mitte kõik plaani- ja kaardimaterjali alusel erastajad pole sellist skeemi kasutanud, vaid ainult see osa, kellel on selle võimaluse kohta informatsiooni. Olen uurinud mitme maamõõtja käest, kui palju nemad sellest teavad. Selgus, et kaugeltki kõik ei tea sellisest võimalusest. Siit ma järeldan, et Maa-ametil on kindel ring maamõõtjaid, kes sellist skeemi kasutab. Aga Maa-ametiga seotuse uurimine väljub juba minu pädevuse piirest. Ma olen püüdnud selgitada selle skeemi ulatust, küsinud nii ministri kui ka katastripidaja käest.
Kas ma saaksin aega juurde?

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Ministrile esitatud kirjalike küsimuste vastustest selgub, et maakatastris ei peeta maareformi kohta arvestust. Tegelik ülevaade maareformist puudub. Samuti selgub Registrite ja Infosüsteemide Keskuse vastusest, et kinnistusraamatus ei ole võimalik eristada maa ostueesõigusega erastatud kinnistuid, st riigivara sellekohast arvestust ei peetagi. Maa-ametil puudub ülevaade ühest suurimast Eesti riigi varadega sooritatud reformist, maareformist. Maareformi on ellu viidud pika aja vältel, nagu ka minister märkis. Esimene kanne tehti maakatastrisse 1992. aastal. Kuivõrd erastamisel on ostjate arv suur, siis on ka võimalik riigivargusega tekitatud kahju tõenäoliselt väga suur.
Kui sellist skeemi, nagu ma teile äsja kirjeldasin, on kasutanud näiteks 1% sellest 100 000-st sellisel viisil erastajast, ulatub arvutuslik kahjusumma miljonite eurodeni. Kui sellist skeemi kasutab, on kasutanud või veel kasutab – sest see protsess ei ole veel lõppenud – 10%, siis ulatub kahju juba sadade miljonite eurodeni. Tegelikult see, mida me siin täna kuulsime, on täpselt seesama jutt, mida Maa-amet on mulle korduvalt rääkinud – keerutamine, asja uduseks ajamine. Vaatamata sellisele keerutamisele on mul väga konkreetne küsimus: kuidas hinnata olukorda, kus riigile kuuluvat maad ja metsa jagatakse ilma mingisugust tasu vastu saamata? Ma küsin veel kord. Kuidas osutub võimalikuks, et võõrandatakse riigi vara ilma igasugust tasu vastu saamata? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi üheksanda arupärimise juurde, mis on esitatud 10. juunikuu päeval 2015. aastal. Arupärimine on keskkonnamõjude kompenseerimise kohta Ida-Virumaa elanikkonnale ja kannab numbrit 49. Vastab keskkonnaminister Marko Pomerants. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Dmitri Dmitrijevi, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on tõesti hea meel, et praegune keskkonnaminister on hästi teadlik olukorrast Ida-Virumaal. Seega, me ei pea hakkama siin pikalt vaidlema arupärimises tõstatatud probleemi olemasolu ja tähtsuse üle. Ilmtingimata on põlevkivitööstusel tähtis roll nii tööhõive seisukohalt kui ka kogu Ida-Viru maakonna käekäigu tõttu. Samas on pikka aega pälvinud tähelepanu Ida-Virumaa keskkonnaprobleemid, mis on otseselt või kaudselt seotud kaevandamisprotsessidega. Need on nii veevarustuse kui ka maakasutuse probleemid. Keskkonnaseaduse järgi küll osaliselt kompenseeritakse negatiivne mõju keskkonnakasutuse asukohas paiknevatele kohalikele omavalitsustele, kuid keskkonnatasude süsteemis eksisteerib põhimõtteline vastuolu. Maksustamisest laekuvad tulud ei jõua riigieelarve kaudu tagasi sinna piirkonda, kus tegutsevad tööstusettevõtted ja kuhu nad jätavad oma jälje. Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest, millest vähemalt 70% laekub põlevkivitööstusest, tuleb ainult 8% Ida-Virumaale tagasi. Suurem osa Ida-Virumaalt kogutavast keskkonnarahast jagatakse võrdselt teiste maakondade vahel.
Sellele konfliktile on viidanud ka uuringukeskus Praxis oma 2013. aastal põlevkivisektori kohta avaldatud uurimuses. Tsiteerin: "... keskkonnatasudest laekuva raha täiendav juhtimine tasandusfondi kaudu riigieelarve üldotstarbeks ei ole kooskõlas põhimõtetega, mille kohaselt on keskkonnatasude põhieesmärk toetada riigi keskkonnapoliitika elluviimist."
Pean siinkohal nentima ka seda, et kehtiva keskkonnamudeli järgi kantakse kohalikele omavalitsustele näiteks osa vee erikasutusest ja maavarade kaevandamisest laekuvatest tasudest, kuid meil on ka omavalitsusi, kelle õhu kvaliteet kannatab põlevkivi- ja keemiatööstuse tegevuse tõttu. Kui nende omavalitsuste territooriumidel tegelikult ei toimu maavara kaevandamist, et saa need kohalikud omavalitsused osa keskkonnatasudest, mida maksab riigieelarvesse kohalik tööstusettevõte. Seoses sellega, et Ida-Virumaal on mitu sellist omavalitsust, kes on kriitilises olukorras just seetõttu, et neil ei ole enam ammu ressursitasudest laekumisi, kuid pärandmõju ja õhku paisatavate saasteainete heitkogused on endiselt suured, oleme esitanud hulga küsimusi keskkonnaministrile. Ma arvan, et minister loeb need hea meelega enne vastamist ette. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama keskkonnaminister Marko Pomerantsi!

Tere veel kord! Ida-Virumaa. Hakkame otsast küsimustele vastama.
Esimene küsimus: "Kas ja milliste lisameetmete abil on plaanis kompenseerida kohalikele omavalitsustele õhusaastega seotud negatiivset keskkonnamõju?" Negatiivse keskkonnamõju tekitamise eest tuleb selle tekitajatel maksta keskkonnatasusid. Laekunud keskkonnatasud jaotatakse riigieelarve, Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarve ja kohalike omavalitsuste eelarvete vahel. Sellise jaotuse eesmärk on suunata negatiivse keskkonnamõju tekitamise eest makstud raha ühiskonnale tagasi tasakaalustatult. Osaliselt antakse raha tagasi kohalikele omavalitsustele investeeringute tegemiseks, et tõsta kohaliku piirkonna elukvaliteeti. See peab kasu tooma eelkõige kohalikele, mõjupiirkonna elanikele. Osa tasudest suunatakse keskkonnaprojektide toetamisega Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu keskkonnamõju vähendamiseks. Nii panustavad laekunud tasud otseselt keskkonna kvaliteeti. Läbi riigieelarve jaotatakse osa rahast tagasi ühiskonnale tervikuna, näiteks et vähendada tööjõu maksustamist, kuid ka selleks, et finantseerida negatiivsete mõjude tagajärgede leevendamist tervishoiukulude katmise abil. Praegu kehtib jaotamise põhimõte, mille järgi laekub kohalikele omavalitsustele elukvaliteedi tõstmiseks ja negatiivsete mõjude kompenseerimiseks osa maavarade kaevandamisõiguse tasust, vee erikasutuse tasust ning olmejäätmete ladestamise tasust. Välisõhu ja vee saastetasud on peaasjalikult suunatud Keskkonnainvesteeringute Keskusele, mille kaudu need lähevad tagasi eelkõige saastamist vähendavate projektide rahastamiseks. Veesaaste vähendamine toob esmajärjekorras kasu veekogumite seisundi parandamise kaudu ja otseselt kohalikke elanikke ei mõjuta. Välisõhu saaste mõjutab kogu elurikkust, samuti inimese tervist. Sel põhjusel oleme asunud Rahandusministeeriumiga koostöös analüüsima tingimusi, mille alusel edaspidi kohalikele omavalitsustele tagasi jaotada osa välisõhu saastetasust.
Veel soovin tõsta esile, et menetluses oleva maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõuga muudetakse ka kehtivat maavarade ja vee tasude jaotust kohalikele omavalitsustele. Muudatuse eesmärk on arvata keskkonnatasud välja tasandusfondist, kuhu nad sisu poolest ei kuulu. Edaspidi tuleb kanda keskkonnatasud kohalikele omavalitsustele lisatuluna häiringute kompenseerimiseks. Praegu on keskkonnatasud veel osa kohaliku omavalitsuse tulust, millega kaetakse ka muid kulusid. Lisaks loome põlevkivi kaevandamise ala kohalike omavalitsuste jaoks piirkonnapõhise mudeli, mille alusel laekub kõigile kehtivate põlevkivi kaevandamise mäeeraldistega kattuvatele kohalikele omavalitsustele raha, sõltumata kaevandamisest. Seda põhjusel, et see piirkond on tervikuna mõjutatud. Kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel on endiselt võimalik taotleda projektipõhist rahastust Keskkonnainvesteeringute Keskusest.
Teine küsimus: "Kuidas te põhjendate olukorda et KIK-i poolt jaotatav keskkonnaprogrammi eelarve koosneb suuremas osas Ida-Virumaal asuvate ja tegutsevate tööstusettevõtete poolt makstud keskkonnatasudest, kuid nende ettevõtete tasutud summadest jõuab tagasi piirkonda KIK-i kaudu vähem kui 10%?" Keskkonnainvesteeringute Keskus pakub taotlusepõhist rahastust. Seega, selleks et raha laekuks tagasi Ida-Virumaale, tuleb kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel esitada projekt, mis toob kaasa sellise keskkonnahoidliku tegevuse, mis vastab rahastatavatele projektidele seatud tingimustele. Ida-Virumaal rahastati perioodil 2011–2014 nii KIK-i keskkonnaprogrammi kui ka struktuurivahendite abil projekte mahus, mis on Harjumaa järel maakonniti mahu suhtes teisel kohal. Seega ei saa väita, et Ida-Virumaale laekuks KIK-i projektide kaudu võrreldes teiste Eesti piirkondadega vähem rahastust. Rahastuse mahu kasvamiseks peab eelkõige kasvama taotluste arv. Paljud projektid on nii mahukad, et nende rahastamiseks keskkonnaprogrammi vahenditest ei piisakski. Sel põhjusel on raha taotletud struktuurivahenditest. Toon siinkohal mõned stiilinäited. Välisõhu valdkonnas on aastast 2011 rahastatud 21 Ida-Virumaa piirkonna projekti summas 3,4 miljonit eurot. Kõigi nende projektide rakendamine avaldab positiivset mõju Ida-Virumaa välisõhule kas saasteainete heite vähenemise või saasteainete seire abil, mille alusel on võimalik tuvastada häiringut põhjustavaid saasteallikaid. Kaevandamise järelmõju vähendamiseks korraldab Keskkonnaamet KIK-i rahastusega Kohtla-Järve linnas siiani riigi omandis oleval reformimata maal – näete, on tõesti selliseid maid olemas – asuva endise Käva kaevanduse sissevarisenud šurfiava korrastamist. Ala peaks saama korrastatud selle aasta jooksul, tegemist on katseprojektiga. Edaspidi on kavas kaardistada võimalikult suures ulatuses kõik mahajäetud kaevandustega seotud varingud ja vajumid ning jätkata ohtlike või sihtotstarbelist maa kasutamist segavate objektide korrastamist suuremate gruppidena. Ida-Virumaa keskkonnamõjude vähendamiseks on teostatud suuremamahulised jäätmeprojektid, mis on avaldanud mõju ka veekeskkonnale, sh Purtse jõe seisundi paranemisele. Esiteks, Kiviõli poolkoksimäe sulgemine. Projekti toetati Ühtekuuluvusfondi rahast summas 5,6 miljonit eurot. Teiseks, Kohtla-Järve poolkoksimäe sulgemine. Sulgemistööde kogumaksumuseks kujunes 37,2 miljonit eurot. Euroopa Liidu 2007–2013 meetme "Jääkreostusobjektide likvideerimine endistel sõjaväe- ja tööstusaladel" vahenditest on korrastatud endise Narva asfaltbetoonitehase jääkreostus ning endise Ahtme asfaltbetoonitehase territooriumi jääkreostus. Mõlemad objektid on riiklike jääkreostusobjektide esimese 75 nimekirjas. Euroopa Liidu 2007–2013 Ühtekuuluvusfondi veemajandusprojektide meetmetest "Veemajanduse infrastruktuuri arendamine" on OÜ Järve Biopuhastus saanud toetust Kohtla-Järve piirkonna veevarustussüsteemide rekonstrueerimise projektile 30 miljonit eurot ning AS Narva Vesi on saanud toetust Narva veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimiseks 29 miljonit eurot. Ülejärgmisel nädalal on seal avamispidu. Väiksemaid projekte on rahastatud ka KIK-i keskkonnaprogrammist. Kokku on perioodil 2011–2015 KIK-i keskkonnaprogrammi veemajanduse programmist rahastatud veemajanduse projekte summas 6,9 miljonit eurot. Veemajanduse valdkonnas, mis on KIK-i rahastatavatest seni suurima osatähtsusega, on Ida-Virumaale KIK-i kaudu suunatud rohkem kui 10%. Kokku on perioodil 2011–2014 rahastatud keskkonnaprogrammist Ida-Virumaa projekte 15 miljoni euro ulatuses. Need näited on toodud selleks, et ilmestada, kuivõrd tähtis on tegelikult Ida-Virumaa jaoks KIK-i rahastus. Ma ei väida, et toetuste maht Ida-Virumaale keskkonnaprogrammist on tingimata piisav, kuid selle saamine sõltub just keskkonnaprogrammist vajatud toetuse mahust, mis ei pruugi olla vastavuses keskkonnaprogrammi võimalustega. Kindlasti ei saa anda raha, kui ei ole esitatud taotlust.
Kolmas küsimus: "Millised konkreetsed tegevused on plaanis Keskkonnaministeeriumil korraldada Ida-Virumaal esinevate negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks?" Peamine ja kõige olulisem võimalus, näiteks välisõhu kvaliteedi parandamiseks, on saasteallikast levivate saasteainete heite vähendamine. Eestis kehtib printsiip "saastaja maksab". Seda põhimõtet järgides tuleb konkreetseid leevendusmeetmeid rakendada käitistel endil. Keskkonnaministeerium saab suunata ja toetada, et rakendatavad meetmed oleksid optimaalsed ning vähendaksid suurt häiringut põhjustavaid saasteaineid piisavas koguses. Põlevkivi- ja keemiatööstuse ettevõtted on pidevalt täiustanud oma tehnoloogiat ning rakendanud uusi püüdeseadmeid, et keskkonda satuks vähem saasteaineid. Välisõhu kvaliteedi kohta tõstan esile, et aastatel 1990–2013 on vääveldioksiidi heitkogused vähenenud ligikaudu 87% võrra, eelkõige energia tootmise mahu vähenemise tõttu. Kütusena kasutatava põlevkiviõli kogus vähenes sel perioodil tuntavalt, samuti mindi masuudi põletamiselt üle maagaasi ja puidu põletamisele. Masuudi kasutamine on vähenenud kütuste kvaliteedinõuete karmistumise tõttu.
Eesti Energia on Narva põlevkivielektrijaamade väävliheitmeid viie aastaga vähendanud 65% võrra, kusjuures Balti ja Eesti elektrijaama osakaal SO₂ saastest oli 2013. aastal 57%. Tervisekaitse tuleb Keskkonnaministeeriumil tagada kehtestatud keskkonnakvaliteedi piirväärtustega. Nende ületamised väljendavad seega nõuetele mittevastava olukorra sagedust. Loomulikult on probleeme esinenud. Piirkonnale iseloomulikest saasteainetest on fenooli puhul küll välisõhu seisund paranenud. Formaldehüüd on vähki tekitav keemiline ühend ja selle sisaldusele välisõhus tuleb pöörata erilist tähelepanu. Kui 2013. aastal mõõdeti Narvas üks ööpäeva keskmist piirväärtust ületav formaldehüüdi kontsentratsioon, siis 2014. aastal jäi formaldehüüdi sisaldus välisõhus piirväärtusest madalamaks. Seega vastab piirkonna õhukvaliteet väheste ületamistega normidele. Narvas alustati 2014. aasta viimases kvartalis ammoniaagi ja vesiniksulfiidi pidevmõõtmist. Mõõtmistulemuste põhjal jäi saasteainete kontsentratsioon seireperioodil madalamaks kui kehtivad piirväärtused. Kokku võttes võib öelda, et viimastel aastatel on välisõhu kvaliteet paranenud – nii traditsiooniliste saasteainete kui ka piirkonnale iseloomulike saasteainete, nagu ammoniaak ja fenool, poolest, samuti ületamiste arvu ja ka maksimaalseid kontsentratsioone silmas pidades. 2014. aastal tehti ka põlevkivisektori tervisemõjude uuring. Töö raames uuriti põhjalikult elanikkonna tervist ja kõrvutati saadud tulemusi keskkonnaseisundiga. Lisati ka loend leevendavatest meetmetest, mille abil oleks võimalik olukorda parandada. Kindlasti tuleb nende meetmete rakendamine võtta piirkonnas mõju vähendamiseks arvesse. On tehtud ka ettepanek teha mõne aasta möödudes samalaadne uurimistöö, et saaks teada, kuidas on inimeste terviseseisund muutunud. Kui tuua konkreetseid näiteid meetmetest, siis viimastel aastatel on Keskkonnaministeerium ja tema haldusala asutused teinud Ida-Virumaal järgmised projektid: "Kohtla-Järve linna välisõhu kvaliteedi hindamine", "Välisõhu kvaliteedi, lõhnahäiringu ja saasteainete heitkoguste hindamine Sillamäe linnas ja Vaivara piirkonnas", "Välisõhu kvaliteedi mõõtmised ja modelleerimine Kiviõli linnas ning emissioonigaaside mõõtmised Kiviõli Keemiatööstuse OÜ põhilistest saasteallikatest". Kaevandamise mõjude kohta korraldab Keskkonnaministeerium KIK-i rahastusega praegu üle Eesti ülevaate koostamist kaevandamisega rikutud ja mahajäetud ehitusmaavarade karjääride kohta, sh heakord, edaspidise kasutamise võimalused, korrastamise vajadus jms. Ida-Virumaa kohta on ülevaade Keskkonnaministeeriumile esitatud. Jätkuprojektidena kavandatakse korrastamist vajavate mahajäetud karjääride korrastamist.
Vee valdkonnas rakendab Keskkonnaministeerium keskkonnaministri 2. aprilli 2014 käskkirjaga kinnitatud programmi "Jääkreostusobjektide inventariseerimine". Programmi eelarve on 3,1 miljonit eurot ja seda toetatakse Ühtekuuluvusfondist. Programmi eesmärk on peale teiste tegevuste teha Purtse jõe valgala reostusuuringud ning tehniline lahendus Purtse jõe ja selle lisajõgede (Kohtla ja Erra) jääkreostuse likvideerimiseks. Lisaks tehakse keskkonnamõjude hindamine. Tööd peavad olema lõpetatud selleks aastaks. Purtse jõe puhastustööde maksumus on juba valminud eeluuringute kohaselt vähemalt 25 miljonit eurot. Puhastustöid on planeeritud rahastada Euroopa Liidu 2014–2020 perioodi Ühtekuuluvusfondi vahenditest. Fondi toetus on 85%, seetõttu tuleb projekti kaasrahastada ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammist.
Konkreetselt põlevkivitööstusega seotud keskkonnamõju vähendamist käsitleb tervikuna "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030" eelnõu rakendusplaan, kus on esitatud loetelu ja kirjeldus meetmetest, mida aastaks 2020 rakendada. Nii arengukava kui ka rakendusplaani koostamisse on kaasatud sektori esindajad, teadlased, ministeeriumid, keskkonna- ja majanduseksperdid.
Kokku võttes soovin öelda, et Ida-Virumaa keskkonnamõju vähendamisega tegeldakse mitmel eri tasandil, eri rahastuse abil ning koostöös nii sektori kui ka kohalike omavalitsustega. Kui Riigikogu liikmetel on ettepanekuid lisameetmete kasutuselevõtuks, siis arutame neid juba konkreetsemalt. Välisõhu saastetasude kohalikele omavalitsustele tagasi jaotamise arutelud on ees juba sellel sügisel. Ülejäänud neli lehekülge objekte, mis on ka raha saanud, jätan ette lugemata. Aitäh!

Küsimused ministrile. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te mainisite enne maapõueseaduse eelnõu. Kuna see puudutab ka kohalike omavalitsuste tulubaasi, siis ma küsin, kuidas te suhtute olukorda, millega ei nõustunud ei maaomavalitsuste liit ega linnade liit. Nimelt, riigieelarve tulu suurendatakse kohalike omavalitsuste tulude vähendamise teel, kusjuures kaevandamisõiguse tasude suurus pidevalt kasvab ja laekub vaid riigieelarvesse, kohalikesse eelarvetesse laekuv kaevandusõiguse tasu jääb aga seaduses määratud ühiku hinnana samale tasemele.

Aitüma! Eks me saame peagi arutada vähemasti kahte dokumenti. Üks on põlevkivi kasutamise arengukava aastateks 2016–2030 ja teine ongi nimetatud maapõueseaduse eelnõu. Küllap me selle raames leiame üles tõe, kuidas edasi minna.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Suur tänu ülevaate eest selle kohta, mis on Ida-Virumaal tehtud! Mind huvitab, mida saab teha ja mis me peame järgmistel aastatel Ida-Virumaal veel tegema, et need probleemid, mis seal praegu on, kaoksid meie elust ära.

Aitüma! Ma saan öelda ainult nii palju, et kui samalaadse arupärimisega tulla siia umbes kolme aasta pärast, siis on vastus lihtsalt pikenenud nende tegevuste võrra, mida on ette võetud. Me peame jätkama põhimõtteliselt kõikides valdkondades. Eks siin on ka diskuteeritavaid planeeritavaid tegevusi, näiteks Kukruse mäe kontrolli alla saamine. Ka Ida-Virumaal endal on inimesi, kes arvavad, et ei tea, kas sellisel tegevusel on ikka mõtet. Aga Keskkonnaministeeriumi poolt vaadates saab küll öelda ainult seda, et aastakümnete pikkune probleem tahab likvideerimist. Tõesti, oma riigi rahast ei aita ja välisvahendite abiga on minu meelest mõistlik sellele joon alla tõmmata, samuti juba nimetatud jääkreostuse likvideerimisele kahe jõe valgalal. Need on kindlasti sellised konkreetsemad asjad.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Meie tänase viimase arupärimise on esitanud Marika Tuus-Laul, Peeter Ernits, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Vladimir Velman, Lauri Laasi, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Aadu Must, Mailis Reps, Siret Kotka ja Mihhail Korb. Arupärijate nimel võtab sõna Marika Tuus-Laul. Palun!

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Andsin arupärimise sisse 18. augustil – esimesel võimalusel peale seda, kui oli aset leidnud ohtlik ja masendav Aafrika seakatkuga nakatunud seakorjuste lahtises veokikastis vedamine ja matmine Torma lähistele, seakatkuvabale alale. Muidugi, me tahtsime neid vastuseid saada rutem, kuid tundub, et ministeeriumid ongi võtnud praegu sellise hoiaku, et valitakse võimalikult kauge tähtaeg. On selge, et Aafrika seakatku surnud sigadega ümberkäimine ja nende matmine ei vastanud nõuetele. Riik näitas siin tõepoolest üles oma saamatust selle katkuga toimetulemisel. Lausa masendav oli Jõgevamaa ja Torma näide, kus prügila lähedale raielangile rajatud matmispaik polnud piisavalt sügav, selle tagajärjel kerkisid katkusead võimsa lagunemisprotsessi käigus pinnale ning lebasid seal lageda taeva all, kuigi Torma Vallavalitsus oli protestinud sigade matmise vastu aladele, kus ei olnud nakkust leitud ja farmid olid samuti sellest puutumata. Torma vallavanem Triin Pärsim on koguni öelnud, et tegemist võib olla tahtliku viiruse levitamisega. Meil on selle kohta mitu küsimust ja palume ministril neile vastata. Aitäh!

Arupärimisele vastab keskkonnaminister Marko Pomerants.

Tere taas! Mul on hea meel, et mu kauaaegne kolleeg Marika Tuus-Laul rahvasaadikuna oma tuntud headuses seisab piirkonna valijate eest. Minu asi on vastata. Kui Riigikogu töötaks juulikuus, siis ma vastaksin kindlasti ka teie arupärimistele, aga te tulete väga harva kokku.
Esimesele küsimusele selle kohta, kas sigade matmine Torma prügila lähistele vastab minu hinnangul kõigile keskkonnanõuetele, saan vastata järgmist. Olen seda küll juba mitu korda öelnud, et Aafrika seakatku tõrjumisel hukatud sigade matmine Torma prügila lähistele oli võimalikest väljapakutud matmispaikadest kõige väiksema keskkonnariskiga lahendus. Loomsete jäätmete matmisele pole keskkonnanõudeid kehtestatud, seega on tegemist taudiolukorra kaalutlusotsusega. Loomsete jäätmete matmine tuleb kõne alla vaid loomataudide likvideerimise korral. Lisakommentaarina võin öelda, et seda, mis puudutab sigade n-ö maa seest väljatungimist, saab kindlasti lugeda halva matmistöö tagajärjeks. Aga see kõik ei räägi sellest, et Torma prügila lähistele valitud matmispaik oleks toonase teadmise järgi olnud halb koht. Ma võin öelda, et ega selle kohta, kus neid paremaid paiku oleks, ei ole Jõgevamaal ka väga palju mingisugust teadmist juurde tulnud.
Teine küsimus: "Miks on katku surnud sigade matmine lubatud aladele, mis on ohualast väljas? Sellega ju kiirendatakse katku levikut." Loomatauditõrje bioohutusmeetmete rakendamist korraldab ja võimalikke loomataudi terviseriske hindab Maaeluministeeriumi valitsemisalas olev Veterinaar- ja Toiduamet. Tuleb veel märkida, et Euroopa Komisjon oli juba oma otsusega 7. augustist 2015. aastal muutnud rakendusotsust, milles käsitletakse loomatervishoiu tõrjemeetmeid seoses Aafrika seakatkuga teatud liikmesriikides (lisa Eestit, Lätit ja Leedut käsitlevate kannete kohta), ja arvanud Torma valla tauditsooni 3. See oli enne Tormasse matmise otsuse tegemist. Samasse tsooni oli samal ajal arvatud ka Jõgeva vald, Põltsamaa vald ja Puurmani vald. Mustvee linn arvati sama otsusega tauditsooni 1. Ettepaneku loomsete jäätmete matmiseks teeb Veterinaar- ja Toiduamet, kes võib anda loa loomsete kõrvalsaaduste põletamiseks või matmiseks tingimustel, millega hoitakse ära inimeste ja loomade terviseriskide levik, kui vedu lähimasse loomsete kõrvalsaaduste töötlemise või kõrvaldamise tunnustatud ettevõttesse suurendaks terviseriske või kui ulatusliku episoodilise taudipuhangu korral oleks selliste ettevõtete kõrvaldamisvõimsus ületatud. Siin on jälle viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele. Seda valdkonda reguleerib vaid Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori 9. septembri 2014 käskkirjaga nr 144 kinnitatud "Sigade Aafrika katku tõrje tegevusjuhend".
Kolmas küsimus: "Väidetavalt võivad katku surnud sead vedeleda palaval ajal mitu päeva laudas, nagu juhtus Võtikveres. Kuidas viiruse ülima nakkavuse korral selline asi üldse võimalik on?" Keskkonnaministrina saan vastata, et taudikolde likvideerimise, samuti bioohutusnõuete ning Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud situatsiooniplaanide ja muude veterinaarsete nõuete täitmise eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet. Kindlasti saab seda sealt küsida, kui te pole seda veel teinud.
Neljas küsimus. Sigade matmise kohta väljaspool euronõuetele vastavaid prügilaid kaevatud aukudesse on spetsialistid öelnud, et kui meie loodustingimustes imbvett ei koguta ega puhastata, on reovee sattumine põhjavette vältimatu. Milline on teie seisukoht selles küsimuses ning kas niisugune matmisviis ei tuleks keelustada? Kindlasti sisaldab suure hulga loomakorjuste matmine keskkonnariske, kuid seda tehakse vaid ohtliku loomataudi tõrjumiseks erandolukorras. Keskkonnaministeeriumi eesmärk on neid riske vähendada nii palju kui võimalik. Matmine tuleb meie vaatenurgast kõne alla vaid siis, kui muid korjuste hävitamise viise, nagu põletamine liikuvas põletis – selle lugu te juba teate – või vedu Väike-Maarjasse, pole võimalik kasutada ning Keskkonnaamet annab kooskõlastuse just nimelt veekaitselisest põhimõttest lähtudes. Lisaks on Keskkonnaamet esitanud Veterinaar- ja Toiduametile seirekava, mida ka täidetakse. Tavaolukorras pole loomsete kõrvalsaaduste matmine lubatud ja sellise erandi tegemise õiguse on tauditõrjeseadus andnud vaid Veterinaar- ja Toiduametile. See pole ka meie enda riigis välja mõeldud, vaid see lähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 1069/2009.
Lisaks ütlen seda, et kuigi tundub, et koidikud on siin vaiksed ja olukord on rahulik, tegelevad Keskkonnaamet ning Veterinaar- ja Toiduamet koostöös kindlasti sellega, et võimalikke eelvalitud matmiskohti paremini tundma õppida ja uurida. Selleks on Keskkonnainvesteeringute Keskus oma viimasel koosolekul eraldanud 40 000 eurot, et teha lisauuringud ja puurimistööd. Etteruttavalt võib ilmselt öelda, et kõik need kaardimaterjali alusel valitud kohad ei pruugi lõpuks üldsegi sobivaks osutuda. Aga taud ongi erakorraline ja seetõttu on kaalutletud otsustel tõepoolest suur tähtsus. Loodame, et meie ametnikud suudavad neid igati mõistlikult teha. Aitäh!

Küsimused. Artur Talvik, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! See, et Tormasse matmisega on tehtud palju vigu, on ju juba laialt teada. Kõige aktuaalsem küsimus on seotud seirega. Torma vallavanema teatel ei ole neile seiretulemusi edastatud, välja arvatud nullseire. Teine pool minu küsimusest: kas nüüd, kui Tormas on juba selline häving tekitatud, ei võiks teha seiret ka selle kohta, mis seal hauas tegelikult toimub, teaduslikku uurimust? Kuidas see protsess käib ja kas viirus saab hävitatud?

Aitüma! Mis puudutab esimest küsimust, siis tõepoolest, minu andmetel on nüüdseks kaks seireringi tehtud. Ma eeldan küll, et seireandmed jõuavad asjaomaste inimeste kätte. Võin öelda, et ka mina ei ole teise ringi andmeid näinud. Olukord ei pruugi olla hea, ütlen, aga selle põhjus ei ole mitte sigade matmine, vaid suure tõenäosusega hoopis see, et veemajanduse olukord korrusmajade juures ongi halb. Kui Ida-Virumaa saadikud seisavad oma piirkonna rahva eest, siis ma arvan, et Jõgevamaa saadikutel on samamoodi põhjust murelik olla ja muretseda selle pärast, et veemajanduse olukord Peipsi ääres saaks üleüldse paremaks. Mis puudutab küsimuse teist poolt – kas võiks teha mingisuguseid väljakaevamistöid –, siis ma arvan, et siin saaks olla pädev vastaja Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor, kes suudaks põhjendada, miks oleks põhjust üht- või teistmoodi käituda või käitumata jätta. Tegemist on teadmisega loomataudi viiruse säilimisest või hävinemisest ja see saab küll olla ainult nende kätes, sest nende järelevalve all on praegu ka seesama matmiskoht.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Teie vastustest jäi mulje, et kõik läks hästi. Umbes nii, et no matsime küll natukene madalamale, kui lubati, veeti lahtises autos, kehavedelikud imbusid tänavale, mis siis sellest. Lubati katta kloorlubjaga, aga seda tehti hiljem – alles siis, kui sead pinnale kerkisid. Kas te ei arva, et matmisega läks asi seal ikkagi täiesti viltu? Kuidas te üldse mõtlete tagada selle, et tulevikus ei satu reovesi meie põhjavette? Teadlased on ju selle eest väga karmilt hoiatanud.

Aitüma! Saan tulla ühe oma esimese vastuse juurde. On lähtutud teadmisest, et asukoht, Torma prügila lähistel olev ala, on parim ja võimalikult väikeste keskkonnariskidega. Sada protsenti ei saa kunagi midagi garanteerida ja sellepärast ongi seal korraldatud seire. Mina pole neid matmistöid korraldanud ja seetõttu ei saa ma anda ka mingit muud hinnangut kui öelda vaid seda, mida ma olen näinud kusagilt, ma ei tea, Delfi portaalist piltidelt või mingitest kommentaaridest Facebookis. Loomulikult, kõikide teie nimetatud asjaolude puudumise korral oleks olukord olnud tunduvalt parem. Teisisõnu, esimene kogemus saadi vigu tehes.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Austatud keskkonnaminister! Kui Riigikogu juhatus otsustas selle arupärimise ikkagi läkitada teile – mitte maaeluministrile, kelle tegevusvaldkonda kuulub minu arust siin esitatud neljast küsimusest vähemalt kolm ja pool – ja te nõustusite sellele arupärimisele vastama, siis oli kuidagi hämmastav kuulda teie vastust kolmandale küsimusele, mille te veeretasite Veterinaar- ja Toiduametile. Kas teie ametnikud ei oleks saanud ka sellele küsimusele naaberministeeriumist adekvaatset vastust, nii et see oleks olnud täielik? Olen rääkinud.

Aitüma! Keskkonnaminister oleks saanud teha selgeks kõik – Tormas sigade matmise teema ja selle, mis toimub vabariigis seoses seakatkuga, samuti Veterinaar- ja Toiduameti valdkonnas – ja ma oleksin saanud esitada teile täiusliku vastuse. Jätsin selle võimaluse kasutamata. Võib-olla teinekord läheb paremini.

Stenogrammi jaoks ma pean ütlema, et mitte Riigikogu juhatus ei otsusta, kellele arupärimine läheb, vaid seda otsustavad Riigikogu liikmed, kes arupärimise kirjutasid. Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Torma prügila on suhteliselt uus prügila ja selle vastuvõtuaktis on selgelt kirja pandud keskkonnaohud ja ka kontrollimise vajadus. Katkusead maeti sinna üsna ligidale. Täiesti selge, et keskkonnaoht on olemas ja oli olemas. Nüüd tehakse seire. Kuna on oht saastamiseks, mis võib jõuda kuni Peipsini välja, sest kogu vooluala läheb sinnapoole, siis kas ei peaks seiret, kuidas öelda, tihendama? Ja informatsioon peaks olema paremini kättesaadav. Kas seda on võimalik korraldada?

Aitüma! Kindlasti on seire seotud ka kuludega. Ma arvan, see peaks olema optimaalne, et need puurkaevud on valitud targasti. Selles mõttes, et nad peaksid olema tõesti asjasse puutuvad, st jälgima põhjavee liikumissuunda jne, ning ennekõike olema lähiümbruses. Sellel lihtsal põhjusel on loogiline, teoreetiliselt, et kui midagi juhtub, siis peaks see lähimates puurkaevudes enne tunda andma. Seetõttu ma arvan, et saab küll olemasolevat seireplaani korrigeerida, ehkki minu hinnangul on seireplaan mõistlik, välja arvatud ehk see, et n-ö tegevpuurkaevude osa saaks seal suurendada, sest seal on osa kaevusid, mida üldse vee tarbeks ei kasutata. Eks need asjad saadakse ka selgeks. Loomulikult, keskkonnainformatsioon peab olema kättesaadav, see on minu jaoks ka iseenesestmõistetav. See aga võib viia järgmiste kurbade järeldusteni, mis ei pruugi üldse olla seotud sigade matmisega, vaid tähendabki seda, et tegelikult on selles piirkonnas inimeste veetarbe olukord kehv. Seda teadmist aga me polekski saanud siis, kui me poleks sigadega seonduvat seiret teinud.

Ma saan aru, et Rein Ratasel on protseduuriline küsimus.

Tänan, härra esimees! Mul on lisandus, protseduuriline lisandus teie äsja öeldud protseduurilisele repliigile. Mõni aeg tagasi ma sain Riigikogu juhatuse esimehe allkirjaga teate, et auväärt Riigikogu liige, teie esitatud arupärimine sellele ja sellele ministrile ei ole ikka päris arupidamise väärt ega kuulu sinna rubriiki, võite esitada talle lihtsalt kirja teabenõudega. Nii et ikkagi, Riigikogu juhatus on ka kuidagi arupärimiste adresseeringutega seotud.

Jah. Kui arupärimine ei vasta nõuetele, st ei ole selle ministri valdkonnas või ei puuduta ministri otseseid tööülesandeid, siis see ei ole arupärimine. Selle jaoks on meil infotunni vorm või kirjaliku küsimuse vorm, teised vormid. See on siin päris pikk tava. Aga seda, miks pidasid arupärijad vajalikuks saata oma küsimused keskkonnaministrile, saab kolleeg Rein Ratas küsida oma kolleegide käest, kes selle arupärimise esitasid. Märt Sults, palun!

Ma vastan siis Märt Sultsile vastates ka selle kohta. Vabandust!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Mul on hästi lühikene küsimus. Lähiminevikus, kui matmispaigas see, ütleme, bläkk juhtus, siis te lubasite matmispaiga kõrval olevast kaevust vett juua. Kas jõite?

Aitüma küsimuse eest! Kõigepealt vastan Rein Ratasele. Ükskõik, mida te järgmisel korral ka küsite, kui see vastab arupärimise tingimustele ja arupärimine on minuni jõudnud, siis ma vastan ka nendele küsimustele, mis minu haldusala üldse ei puuduta. Mis puudutab vee joomist, siis olen soovinud, aga pole õnnestunud. Põhjus on väga lihtne. Ma soovisin kaasa minna n-ö teise seireringiga, et neidsamu kaevusid ja kohti külastada. Ma sain sellest teada umbes kaks päeva enne seda, kui see ring tekkis. Nii et mul ei olnud võimalik oma päevakava ümber teha. Aga ma olen täis veendumust, et mis öeldud, saab teoks tehtud. Loodan, et mind teavitatakse varem ja ma saan selle tiiru kaasa teha.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Te viitasite sellele, et sead avasid meie silmad Torma ümbruse suhteliselt sandi veeolukorra suhtes, nii nagu Eston Kohver avas meie silmad suhteliselt sandi olukorra suhtes piiril. Mida peaks ette võtma, et Torma kandi inimeste veeprobleemid leevendust saaksid?

Aitüma! Võib-olla see vastus kattub natukene sellega, mis ma ütlesin Ida-Virumaa küsimustele vastates. Kui probleemi on tuvastanud kohalik omavalitsus ise, siis tuleks vaadata, millised on võimalikud meetmed, ja kajastada need veemajanduskavades. Seejärel, kui on vaja ja ise hakkama ei saa, tuleb taotleda võimalikku abi riigi institutsioonidelt, mis on selleks loodud. Keskkonnainvesteeringute Keskus võiks olla üks stiilinäide.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud minister! Head kolleegid! Me oleme siiani kuulnud, mida arvab seakatkuga seonduvast teemast maaeluminister Kruuse. Hea oli nüüd teada saada, mida arvab sellest keskkonnaminister, sest küsimus puudutab just saastet ja põhjavett, seega kuulub ministri kompetentsi. See, mismoodi toimus katku surnud sigadega ümberkäimine, nende matmine Jõgevamaal Torma vallas Peipsi järve ohtlikus läheduses, ja sellega kaasnevad valed, on lausa masendav. Seakorjuste vedamisega vassiti. Valetati näkku selle kohta, et korjused kaeti kolmemeetrise pinnasekihiga, valetati matmise sügavuse kohta. Öeldi, et maeti 7 meetri sügavusse, aga nii ju ei olnud. Valetati matmispaiga kohta, nagu see oleks Torma prügila valve all olev ala, kus oleks olnud tagatud ka reovee puhastus. Roiskunud loomad lükati lihtsalt ühte suvalisse auku, kust imbvee koguseid ei korjatud. Siit edasi on ju tegelikult tõesti vaid üks samm, see kõik võib sattuda meie põhjavette. Ma tahan toonitada, et suurte kogemustega geotehnikainsener Ago Vilo ütles Äripäeva arvamusloos "Sigade matmise sigadus" selgelt välja, et kui korjuste matmiskohas imbvett ei koguta ega puhastata nii, nagu seda tehakse prügilates, siis on reovee sattumine põhjavette täiesti vältimatu ja on ainult aja küsimus, millal see jõuab veevõtukohani. Korjuste lagunemine kestab aastaid ja reostus jääb vette Vilo sõnul sajandeiks. Ta ütles ka, et meie looduslikes tingimustes on imbvee kogused väga suured, 300–500 liitrit vett aastas, ja nii või teisiti jõuab see kahjuks põhjavette. Seetõttu oli eriti hämmastav, kui vahetult peale katkusigade vedamist lahtises kastis, kust roiskunud vedelikku teedele nõrises, peale sigade pinnalekerkimist ja matmist ütles keskkonnaminister Marko Pomerants pressikonverentsil, et sotsiaalpaanikat pole vaja, roiskunud sigade kehavedeliku mõju põhjaveele on minimaalne. Minimaalne! See tähendab, et oht on, aga tühja sellest – no läks nii ja ongi kõik. Tegelikult jääb see reostus vette sajandiks. Valetati ka selle kohta, et sead kaeti korralikult kohe matmise ajal kloorlubjaga. Tegelikult tehti seda alles pärast sigade pinnalekerkimist, kui lekked olid juba näha. Ikkagi jääb küsimus, miks maeti katkusead nendele aladele, mis olid ohualast väljas – sinna, kus sel hetkel ei olnud looduses ühtegi viirusesse surnud siga ja ka farmid olid täiesti haigusest puutumata. Ega minister täna ka meilt kahtlusi väga maha ei võtnud. Muide, 26. augustil pöördus ka Venemaa loodusressursside ja ökoloogia minister Sergei Donskoi meie maaeluministri Kruuse poole kirjaliku nõudmisega lõpetada kohe sigade matmine Peipsi järve lähedusse. Ta soovitas ja õpetas meid, et katkusigu peab ikkagi põletama ja mitte maha matma. See nõuanne oli vähemalt professionaalne. Ma arvan siiski, et, meie tänane küsimus, mis on põhjavee teema ja imbvee kogumata jätmise kohta, puudutab kindlasti meie keskkonnaministrit, keda siis veel. Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem kõnesoove. Kas minister soovib öelda lõppsõna? Palun, keskkonnaminister Marko Pomerants!

Aitüma! Püüan jätkuvalt selle teema käsitlemisel olla tasakaalukas ja põhjendatud. Lugupeetud rahvasaadik Marika Tuus-Laul! Mul on küll selline hea soovitus, et kuulake ja uskuge ikka Eesti ametivõime ka. Meie riigis ei pea tingimata lähtuma Venemaa keskkonnaministri soovitustest, vaid tuleb uskuda oma ametnikke.

See päevakorrapunkt on ammendatud.

Peale haamrilööki on vaba mikrofon. Palun, Jüri Adams!

Austatud rahvaesindajad! Enne Riigikogu istungite suvist vaheaega alustasin ma vaba mikrofoni kõnede seeriat, mille sisu on olnud selline, et ma olen püüdnud selgeks saada neid põhjusi, mispärast Riigikogu, minu arvates, vahepeal omandas Eesti avalikkuse silmis kummitempli maine. Kindlasti ei ole tegemist ühe ja domineeriva põhjusega, neid on palju. Kui ma nüüd edaspidi hakkan neid vaatlema, siis tõenäoliselt läheb mul see sari vähemalt kevadeni välja. Ma mõtlesin alguses, kas ma lähen edasi komisjoni töö või Riigikogu kodukorra teemadega. Otsustasin siiski pöörata Riigikogu kodukorra teemade juurde.
Kodukorra puudusi on minu arvates päris palju. Neist võib-olla kõige pikemat arutamist vajab küsimus fraktsiooni institutsioonist – kas seda sellisel kujul on üldse vaja või milline see peaks olema. Aga see on pikk teema, mis ühe korraga ei ammendu.
Aga läheme alustuseks mõningate lihtsamate asjade juurde, mis on meil iga päev ees. Nimelt, millised õigused siin saalis töötamisel on meil, Riigikogu liikmetel, sõltumata sellest, kuhu fraktsiooni me kuulume või millisest nimekirjast meid on siia valitud. Üldistatult on probleem selles, kas me ikka oleme tegelikult oma õigustes võrdsed või on lugu niimoodi, et osa meist on võrdsemad kui teised. Mul on tunne, et see osalt niimoodi ka on. Siin Riigikogu saalis tegutsedes on meil, või vähemalt peaks olema, viis põhiõigust. Püüan neid loetleda. Esimene on see, et kui Riigikogu menetluses on mingi eelnõu, siis meil kõigil peaks olema õigus sellega töötada, st peaks olema mõistlikult aega ja võimalusi, et tekste lugeda ja nende kohta materjali hankida. See võtab aega. Seda õigust on ehk kõige vähem rikutud, kuigi on olnud juhtumeid, kus näiteks valitsuskoalitsioon on ebamõistlikult kiirustanud.
Teine õigus haakub sellega, et põhiseaduskomisjoni menetluses on homme üks väikene Vabaerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu. Meie arvates peaks olema niisugune õigus, et kui päevakorrapunkti all peetakse ettekannet, siis peab saama ettekandjale esitada küsimusi. Iseasi on, kui palju neid esitada saab ja kas on võimalik näiteks teatud kiuslikud küsimused kõrvaldada. Aga põhimõtteliselt peaks olema küsimuste esitamise õigus. Me avastasime kodu- ja töökorra seaduses ühe koha – ja tõenäoliselt on neid seal veel –, kus Riigikogu liikmete õigust esitada ettekandjale küsimusi on rikutud.
Kui Riigikogus avatakse läbirääkimised, siis minu arvates peaks olema kõigil Riigikogu liikmetel õigus seal osaleda. Seda õigust on praeguseks silmanähtavalt rikutud sellega, et esimese lugemise protseduurides on see õigus Riigikogu liikmetelt ära võetud, justkui räägiksid fraktsioonid täielikult oma liikmete eest. See ei ole niimoodi. Mul on viimase kolme nädala jooksul olnud kaks juhtumit, kus ma arvan, et ma rääkisin väga asjakohast juttu siitsamast kõnepuldist esimese lugemise käigus. Aga mul ei olnud õigust teha seda Riigikogu liikmena. Minu fraktsioon oli nii lahke, kuna nad ...
Ma palun lisaaega!

Siin ei ole õigust lisaaega küsida, ongi viis minutit.

Ei saa lisaaega. Jätkan siis järgmisel korral. Lõpetan praegu sellisel mõttekohal, et meie õigus väljendada läbirääkimistel oma arvamust – see ei ole mitte ainult esimese lugemise, vaid ka kolmanda lugemise probleem – on nende vahepealse 12 aasta jooksul, kui ma ei ole olnud Riigikogu liige, sama hästi kui maha kriipsutatud. Aitäh!

Aitäh, Jüri, mõistva suhtumise eest! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 21.44.