Austatud Riigikogu! Alustame kolmapäevast istungit. On aeg anda juhatajale üle nii eelnõud kui ka arupärimised. Vaatamata üleskutsele seda soovi ei ole. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
82 rahvasaadikut on kohal, 19 puudub.

Kõigepealt on päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ning lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 83 esimene lugemine. Maaeluminister Urmas Kruuse on valitsuse ettekandja. Palun!

Väga austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on teile esitanud ...

Üks hetk, härra minister! Rahvasaadikud rahunevad kohe. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on teile esitanud lennundusseaduse muutmist puudutava seaduse eelnõu. Muudatuse eesmärk on muuta lennundusseaduse sätted paremini toimivaks. Nüüd nendest muudatustest täpsemalt. Esiteks laiendatakse Vabariigi Presidendi kutsutud külaliste julgestusalasest läbivaatusest vabastamise korda. Nagu me teame, on kehtivas seaduses selline võimalus nähtud ette Riigikogu ning valitsuse liikmete külalistele, kuid mitte Vabariigi Presidendi külalistele. Selle muudatusega tahetakse korda täpsustada ja luua see võimalus ka presidendi külalistele.
Teiseks muudetakse julgestusalasest läbivaatusest vabastamise vormistamist. Kehtiva õiguse kohaselt vabastatakse julgestusalasest läbivaatusest peaministri korraldusega, kuigi õigem tasand otsuse tegemiseks on Välisministeerium. See tähendab, et tulevikus vabastab Eesti Vabariigis ametlikul visiidil viibiva külalise julgestusalasest läbivaatusest Välisministeerium, kui Vabariigi Valitsuse liige, riigisekretär või Presidendi Kantselei direktor on esitanud sellekohase taotluse. Välisministeeriumis on olemas diplomaatilisi tavasid ja protokollinõudeid hõlmav oskusteave, et kohaldada kõrgete külaliste vastuvõtmisel sise- ja välisprotokolli.
Kolmandaks täpsustatakse, et julgestusalasest läbivaatusest on vabastatud ka ihukaitsjad, kes saadavad julgestusalasest läbivaatusest vabastatud isikuid reisile. Neljas oluline muudatus säilitab kohustuse tagada Eesti õhuruumis nii eesti- kui ka ingliskeelne raadioside. 1. novembril s.a jõustub lennundusseaduse kevadel vastu võetud säte ja lennunduses peaks olema tagatud ainult ingliskeelne raadioside. Muudatuse tulemusena kasutatakse Eesti õhuruumis inglise keelt ülevalpool lennutasandit 95, mis on umbes kolme kilomeetri kõrgusel, ning Tallinna lennuinfo piirkonnas asuvates lähi- ja lähenemisalades. Märkusena olgu öeldud, et lähi- ja lähenemisala on erand, kus sõltumata lennukõrgusest on tagatud mõlemas keeles peetav raadioside. Tallinna lennuvälja lähenemisala ulatub kõrgemale kui lennutasand 95, kuid sellest hoolimata saab seal raadiosides kasutada mõlemat keelt. Muudatustega tagatakse eesti keele säilimine Eesti lennunduses ning jääb eeldamata, et piloodid, kel on üksnes eestikeelse raadioside pidamise luba – neid on umbes 20 –, vahetaksid selle loa ingliskeelse raadioside loa vastu. Kehtestades inglise keele kasutamise ülevalpool lennutasandit 95, tagab Eesti oma rahvusvaheliste kohustuste täitmise, eelkõige Põhja-Euroopa funktsionaalse õhuruumiosa rajamise lepingu raames võetud kohustuse teha lennujuhtimisalast piiriülest koostööd.
Eelnõu jõustub üldises korras. Palun teid toetada majanduskomisjoni otsust ning muudetud kujul eelnõu esimene lugemine lõpetada. Suur tänu!

Kas ministrile on küsimusi? Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Eesti keelt tuleb loomulikult kaitsta ja kõik peavad täitma ka keeleseadust, aga vaadake, piloodid ei lenda mitte ainult kümne kilomeetri kõrgusel. Nad võivad maandudes ja õhku tõustes lennata ka 100 meetri kõrgusel ja kui suurel reisilennukil koperdab keegi ees, siis hakatakse küsima: "Do you speak English?" Kui sa räägid ainult eesti keelt, siis see tekitab ju ohtliku olukorra minu meelest. Kui sa ikka oled nii kõva mees, et lendad lennukiga, istud selle tüüri taga, siis võiks inglise keele ka ära õppida. Kogu austuses eesti keele ja meie keeleseaduse vastu arvan, et inglise keel võiks siiski olla see keel, milles piloodid omavahel suhtlevad. See loob kindla reeglistiku ja hoiab ära väga ohtlikud olukorrad. Teinekord tuleb ju suhelda madalal kõrgusel ja reageerida väga kiiresti.

Auväärt küsija! Kui viidata keelele, siis juba kevadel käinud vaidluste käigus oli üleval kahtlus, et see nõue võib olla põhiseadusega vastuolus. Teiseks, kui te panite tähele, siis Tallinna lennujaama piirkonnas ja allpool teatud kõrgust on võimalik suhelda kahes keeles. On tõsi, et kahes keeles suhtlemine nendel tasanditel loob selgelt turvalisema olukorra.

Aitäh, härra minister! Eelnõu algatajale rohkem küsimusi ei ole. Majanduskomisjonipoolne ettekandja on Jaanus Marrandi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas eelnõu 83 kahel korral. Kõigepealt oli see arutlusel erakorralisel komisjoni istungil 24. septembril, mil otsustati eelnõu selleks nädalaks päevakorda esitada. Teisel korral arutati eelnõu 28. septembril. Istungil viibis kutsutud külalisena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna lennundustalituse juhataja Gerli Rebane. Komisjoni arutelu keerles ühe küsimuse ümber. See oli, et lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu oli tänavu kevadel Riigikogu menetluses ja miks juba tookord, kui lennujuhtidega suhtlemise keeleks kehtestati inglise keel, ei olnud võimalik ette näha ka eesti keele kasutamist. Samas jõudis komisjon arutelu tulemusena järeldusele, et eestikeelne suhtlemine võiks olla lubatud ja ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valmistas avalike arutelude tulemusena eelnõu ette just nimelt põhjusel, et madalal lennutasandil võiks olla ikkagi lubatud eestikeelne suhtlemine. Seetõttu see eelnõu teie ette ka jõudnud on. Komisjon jõudis ka üksmeelele, et seaduseelnõu võiks teie ette tulla muudetud kujul. Muutmise põhjus on see, et kui muudetakse kaht seadust, siis peaks pealkirjas olema märgitud mõlemad seadused. Nüüd see nii ka on: algse pealkirja "Lennundusseaduse muutmise seadus" asemel on meil laual "Lennundusseaduse ning lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seadus". See muudab pealkirja kindlasti natukene keerulisemaks, aga normitehniliselt täpsemaks.
Komisjon otsustas lõpptulemusena teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada (seda otsustati konsensusega) ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. oktoober 2015. aastal kell 12. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused ettekandjale. Viktor Vassiljev, palun!

Ma tänan, Riigikogu esimees! Tulen lolli järjekindlusega jälle sama teema juurde tagasi. Täiesti loomulik, et kui hiinlased peavad Tallinna kesklinnas söögikohta, siis rääkigu eesti keelt kas või hiina aktsendiga. Aga kui on tegemist lennundusega, siis uurimine, mis keelt räägib suure Boeingu jalus koperdava väikelennuki piloot, tekitab ju ohtliku olukorra. Ma saan aru, et mängus on Eesti Vabariigi põhiseadus, mis on püha asi. Aga jumal hoidku, kui lennukitäis reisijaid alla kukub ja kangelaslikult surma saab, siis kas kedagi võiks lohutada teadmine, et nad käitusid põhiseaduse kohaselt. Kas komisjon oli kindel, et see ei ole ohtlik, kui piloodid omavahel kahes keeles võivad suhelda?

Lennukeid juhendab teatavasti lennujuhtimiskeskus, kust lennukid suunatakse eri tasapindadele. Kõik lennujuhid peavad oskama inglise keelt. Ilma selleta ei ole võimalik lennujuhina töötada.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg Jaanus Marrandi! Miks maaelukomisjon menetleb õhutranspordi ja keele küsimusi? Kas see hakkabki edaspidi niimoodi toimuma?

Maaelukomisjon ei menetlegi, seda menetleb majanduskomisjon. Mina olen siin majanduskomisjoni liikmena. Võib-olla ajas küsija segadusse see, et nn lennundusministri ülesannetes esines maaeluminister.

Nüüd on kõik selge. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 83 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. oktoobri kell 12.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu 63 esimene lugemine. Ettekandja eelnõu algatajate nimel on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu 63, mis kannab nimetust "Meditsiiniseadme seaduse muutmise seadus". Tegemist on üsna pisikese eelnõuga, midagi väga suurt maailmas selle vastuvõtmisel ei muutu. Aga vastu võtta tuleks see sellegipoolest. Nimelt täpsustatakse eelnõuga meditsiiniseadme seaduses CE-märgise paigaldamise nõudeid ning pädeva asutuse teavitamise nõudeid, mida tuleb seadme turule laskmise korral järgida, kui tegu on kõrgema riskiklassi meditsiiniseadmetega. Täpsustamise vajadus tuleneb asjaolust, et CE-märgise paigaldamise nõuete osas on seni esinenud Euroopa Liidu ja Eesti õigust võrreldes mitmetimõistmist. Kõrgemate riskiklasside seadmete turule laskmise korral on osa pädeva asutuse teavitamise nõudeid üleliigsed.
Kahest muudatusest räägin eraldi. Esiteks, CE-märgistuse paigaldamist puudutavad muudatused. CE-märgis on kohustuslik vastavusmärgis, mis paigaldatakse tootele õigusaktis sätestatud nõuetele vastavuse tähistamiseks. Eelnõuga nähakse ette, et see märgis peab olema kantud nähtaval ning loetaval ja kustumiskindlal kujul seadme kasutusjuhendile. Lisaks tuleb märgis paigaldada ka seadmele või kanda selle steriilsele pakendile ja seadme müügipakendile, kui see on võimalik. Kehtiv kord selliseid nõudeid ette ei näe, seetõttu eksisteerib oht seaduse vääritimõistmiseks. Nimelt ei ole täpselt sätestatud, kus see märgis peab olema – kas seadmel endal, seadme enda pakendil või müügipakendil.
Teine muudatus puudutab Terviseameti ehk järelevalveasutuse teavitamist kõrgema klassi meditsiiniseadmetest. Kehtiva korra kohaselt teavitab iga isik, kes Eestis laseb turule või võtab kasutusele kõrgema riskiklassi meditsiiniseadme või aktiivse siiratava meditsiiniseadme või levitab seda esmakordselt või kasutab seda esmakordselt professionaalselt, sellest Terviseametit kümne päeva jooksul seadme turule laskmisest, kasutuselevõtust, esmakordsest levitamisest või professionaalse kasutamise alustamisest arvates. Eelnõuga jäetakse seadusest välja nõue, mille kohaselt tuleb järelevalveasutust ehk Terviseametit teavitada nimetatud meditsiiniseadmete turule laskmisest ja kasutuselevõtust. Põhjus on selles, et kõrgema riskiklassi meditsiiniseadmeid saab Euroopa Liidu turule lasta või kasutusele võtta peale teavitatud asutuse vastavushindamise toimumist. Seega on nende seadmete puhul protsessi kaasatud kolmas meditsiiniseadme nõuetele vastavust kontrolliv osapool, kelle tegevuse üle omakorda on range kontroll. Kuna selliselt on nende seadmete ohutus juba tagatud, siis on ebaotstarbekas nendest Terviseametit teavitada ja vastav direktiiv seda kohustust ette ei näegi. Nii et ohutus jääb tagatuks ja Terviseameti töömaht väheneb.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Härra minister! Ütleme, et keegi maaletooja esitab Terviseameti registripidajale taotluse kanda registrisse mingi uus meditsiiniseade. Ta teeb seda enne, kui ta hakkab seadet turustama, ta teeb seda isegi enne seda, kui ta hakkab turgu uurima, sest võimalikud ostjad küsivad, kas seade on Eestis registrisse kantud. Ja kui ta äkki leiab, et 20 samasugust seadet on juba olemas, siis ta otsustab, et ei hakka seda seadet maale tooma. Aga seade jääb registrisse. Registris on küllaltki palju n-ö rämpsinfot seadmetest, mida ei ole kunagi Eestisse toodud ega kavatsetagi tuua. Kas pole kavas kehtestada mingisugust regulatsiooni, et register vaadataks aeg-ajalt üle ja kui mõnda registreeritud seadet kasutama asutud ei ole, siis see kustutataks registrist?

Kuna meie registrid on elektroonilised, siis rohkete kannete sisaldumine nendes ülemäära Eesti riigi halduskoormust ei suurenda. Ei ole kuulnud, et Terviseamet väga palju ägab selle all, et registris on andmeid, mis võib-olla ei ole aktuaalsed. Ja registreering võimaldab nendelsamadel maaletoojatel hiljem seda õigust kasutada. Aga ma kindlasti küsin üle. Kui selline probleem reaalsuses eksisteerib, siis ma süvenen sellesse.

Viktor Vassiljev, palun!

Ma tänan vastuse eest, härra minister! Täpsustan aga küsimuse vormis veel kord, et asi ei ole mitte halduskoormuses. Elektroonilist registrit on väga lihtne hallata, aga see tekitab valeinfot. Meie registrid on nähtavad ka mujal ja keegi vaatab, et näe, Eestis on selline hulk igasugu seadmeid registreeritud. Tegelikult aga keegi paljut siin ei kasuta. Selles on küsimus. Kas olete minuga nõus?

Selge, nüüd ma sain küsimuse mõttest aru. Aga minuni ei ole see mure akuutsena jõudnud. Võib-olla tuleneb see minu ebapädevusest. Igal juhul küsin üle ja kui olen targemaks saanud, annan teada.

Aitäh! Eelnõu algatajale rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on sotsiaalkomisjoni esimees Aivar Kokk.

Hea juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 21. septembril. Kohale olid kutsutud tervise- ja tööminister ning Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik Tiina Drell. Minister tutvustas komisjonile Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu 63, mille eesmärk on viia meditsiiniseadme seadus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Selleks täpsustatakse meditsiiniseadme vastavusmärgise kohta käivaid nõudeid ning järelevalveasutuse teavitamise nõudeid.
Komisjoni liikmed kuulasid ministri selgitused ära ning esitasid täpsustavaid küsimusi meditsiiniseadmest teavitamise nõuete ja CE-märgise kohta käivate nõuete kohta. Küsimustele vastas Sotsiaalministeeriumi nõunik Tiina Drell. Komisjoni liikmed palusid täpsustada meditsiiniseadme mõistet. Tiina Drell selgitas, et meditsiiniseade on muu kõrval ka meditsiinilise otstarbega seade, mis ei imendu ega tekita kehas füsioloogilist muutust. Meditsiiniseade on kõik muu meditsiiniline, mis ei ole ravim ega toidulisand, näiteks süstlad ja röntgeniaparaadid. Lisaks küsiti, millised nõuded kehtivad CE-märgise kohta ning kus need nõuded kirjas on. Meile selgitati, et CE-märgise kohta käivat reguleerib toote nõuetele vastavuse seaduse § 20 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 765/2008 IV peatükk. CE-märgis peab meditsiiniseadmel kindlasti olema. Muudatuse eesmärk on täpsustada CE-märgise meditsiiniseadmele kandmise lisanõudeid, mis kehtivas seaduses on direktiiviga võrreldes liiga üldsõnalised.
Komisjon tegi neli konsensuslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 30. septembriks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 14. oktoober 2015 kell 17.15 ja määrata ettekandjaks mind. Aitäh!

Küsimusi komisjonipoolsele ettekandjale ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulen läbirääkimised. Komisjoni ettepanek oli eelnõu 63 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoobri kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on eelnõu 64, Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algatajate nimel teeb ettekande tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Aitäh! Tutvustan teile eelnõu 64, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu sisu on väga lihtne, sellega viiakse seadus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega. Eelnõu kohaselt peavad Eestis püsivat tegevuskohta omavad ettevõtjad registreerima ennast pädeva asutuse juures, mis Eestis on Ravimiamet, juba enne, kui nad võivad 2. kategooria alamkategooriasse 2A kuuluvaid lähteaineid omada ja kasutada. Seni oli registreerimine nõutav enne 2. kategooria lähteainete turuleviimist. Nii et nüüd on registreerimisnõue toodud ettepoole, registreeritud peab olema juba enne lähteainete omamist ja kasutamist. Muudatus jõustus Euroopa Liidu riikides 1. juulil 2015.
Täiendava kontrollimeetme rakendamisega väheneb eeldatavalt lähteainete liikumine ebaseaduslikule turule ning nende kasutamine narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks. Praegu kuulub selle eelnõuga reguleeritava 2. kategooria alamkategooriasse 2A ainult üks aine, see on atsetaanhüdriid – äädikhappe anhüdriid, mida kasutatakse lähteainena heroiini ebaseaduslikul valmistamisel.
Eelnõuga soovitakse teha ka teine väike muudatus. Selle eesmärk on võimaldada riiklikul ekspertiisiasutusel, mis Eestis on Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, anda narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ning nende lähteaineid asutustele teadus- ja arendustegevuseks. Muudatus võimaldab teadus- ja arendustegevuse valdkonnas tegutsevatel asutustel teha rohkem teadusuuringuid narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega. Praegu on riiklikul ekspertiisiasutusel õigus anda nimetatud aineid õppeotstarbel kasutamiseks vaid siseturvalisusega seotud õppevaldkondades, jälitusasutustele ja riigikaitselisele rakenduskõrgkoolile Sisekaitseakadeemiale. Muudatuse tulemusena nähakse edaspidi ekspertiisiasutuse peamiste partneritena avalik-õiguslikke ülikoole, näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli. Kui natuke konkretiseerida, siis on sotsiaal- ja siseministeeriumi huvi näiteks selles, et Tallinna Tehnikaülikool arendaks narkotestrit. Mõistagi on neil selleks vaja narkootilisi ja psühhotroopseid aineid oma laborites katsetada. Praegu see võimalus neil puudub, see õigus on ainult jälitusasutustel ja sisekaitselisel rakenduskõrgkoolil. Aitäh!

Küsimused eelnõu algatajale. Märt Sults, palun!

Aitäh! Johtuvalt sellest, et käis kanepi legaliseerimise kampaania, oli siin Toompeal Lossi platsil ka selleteemaline demonstratsioon. Tahan küsida, kas on kavas teha sügav teaduslik uuring kanepi kahjulikkusest ja üldse toimest inimorganismile? Pean silmas inimese psüühikat, sigimisvõimet ja kõiki elutähtsaid organeid.

See eelnõu seda küsimust ei käsitle. Aga kanepi mõju on uuritud väga põhjalikult nii Eestis kui ka teistes riikides.

Rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm. Palun!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 64 oma 21. septembri istungil. Istungist võtsid osa kõik komisjoni liikmed. Käsitletavat eelnõu tutvustas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ning teda toetasid küsimustele vastamisel ministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Anna-Liisa Pääsukene ja terviseala asekantsler Ivi Normet. Nagu te ministri tutvustusest juba kuulsite, tahetakse eelnõuga teha kaks muudatust. Üks muudatus on seotud vajadusega kohaldada Euroopa Liidu õiguse normid Eesti seadusaktides sisalduvaga, teine muudatus puudutab teadus- ja arendustegevusega tegelevate asutuste võimalust kasutada edaspidi arendustegevuses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid.
Komisjoni liikmed esitasid ministrile mõningaid selgitavaid küsimusi ja said neile ka vastused. Küsiti näiteks registreerimise aja kohta: millal ikkagi toimub registreerimine Ravimiametis, kui soovitakse hakata kasutama 2. kategooria alamkategooriasse 2A kuuluvaid lähteained, mida praegu on, nagu me kuulsime, üksainus. Saime teada, et seda tuleb teha ennetavalt, kui ettevõttel on soov hakata seda ainet käitlema. Teine küsimus puudutas koole, kellel tulevikus tekib õigus saada tasuta kasutada kuriteo- või väärteoasjus asitõendiks olevaid või konfiskeerimisele kuuluvaid narkootilisi või psühhotroopseid aineid teadus- ja arendustegevuseks. Saime teada, et lisaks Sisekaitseakadeemiale tekib tulevikus see õigus Tallinna Tehnikaülikoolil ja Tartu Ülikoolil.
Komisjon tegi neli otsust, mis kõik võeti vastu konsensuse alusel. Esimene otsus: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30. septembriks. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, milleks oleks 14. oktoober 2015 kell 17.15. Ja viimane otsus: määrata ettekandjaks sotsiaalkomisjoni aseesimees Monika Haukanõmm. Tänan!

Küsimused komisjoni ettekandjale. Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Millistes kogustes nendele koolidele katsetamiseks psühhotroopseid aineid antakse? On need määratletud kilodes, on need grammides, milliliitrites või liitrites? Kas nii palju, nagu taotluses on kirjas, ka antakse? Kui tõmmata paralleele nõukogude ajaga ja taasiseseisvunud Eesti esimeste aastatega, siis kutsekooli keemiaõpetajana võin kinnitada, et meile toodi sunniviisiliselt iga kvartal 20 liitrit puhast piiritust. Pidin seal pead murdma, et huvitav küll, mida ma teen sellega. Aga lõppkokkuvõttes kulus see kõik ära. Nüüd ma küsingi, millistest kogustest jutt on.

Aitäh küsimuse eest! Jään selle vastuse võlgu, aga eks lõppkokkuvõttes on tegu mitme teguriga: kui palju on mingeid aineid vaja, et teatud arendus- või teadustööd läbi viia, ja muidugi ka see, kui palju selliseid aineid on turult konfiskeeritud. Ma siiski usun, et me ei räägi siin kilodest ja liitritest, vaid väiksematest ühikutest.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, kas komisjonis arutati, kui palju on Ravimiamet Eestis neid tegevuslubasid andnud? Ma ei mõtle apteeke, vaid ettevõtteid, kes võivad tegeleda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete levitamisega?

Aitäh küsimuse eest! Ravimiameti andmetel on praegusel hetkel antud vastav luba välja neljale ettevõttele.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Loen, et soovitakse välja jätta sõna "ettevõte" nende nimistust, kellele neid aineid väljastatakse. Kas see suurendab seda ringi, kellele neid väljastatakse, või hoopis kahandab?

Selle sätte eesmärk ei ole suurendada ega vähendada asjasse puutuvate tegijate ringi. Selle sätte eesmärk on tuua kõnealune kontroll varasemaks. See tähendab seda, et ettevõte, kes soovib niisugust ainet käitlusesse võtta, peab sellest ennetavalt Ravimiametile teada andma – mitte siis, kui ta hakkab seda turustama, vaid siis, kui tal on soov seda omandada. Sellega ei muudeta – ei vähendata ega suurendata – nende ainetega tegelejate ringi, vaid tuuakse lihtsalt teatamise aeg ettepoole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 64 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 14. oktoobri kell 17.15.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 73 esimest lugemist. Algatajate ettekandja on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

See eelnõu on pisut mahukam. Sellega soovitakse muuta peale tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ka mõnda teist seadust. Üldiselt lahendatakse mitme muudatusega tervishoiuvaldkonnas juba pikemat aega üleval olnud küsimused, mida eri osapooled, näiteks perearstid ja arstiüliõpilased, on pikemat aega soovinud. Lahendused on ühte paketti kokku võetud ja selle eelnõuna parlamendile esitatud. Me laiendame perearstide õigusi ja seda sammu tuleb vaadata koosmõjus Sotsiaalministeeriumi üldise strateegiaga tugevdada esmatasandi tervishoiuteenust. Pean silmas tervisekeskuste süsteemi arendamist, milleks on Euroopa Liidu praeguse finantsperioodi rahast eraldatud 85 miljonit eurot. Sellest siin eelnõus otseselt küll juttu ei ole, aga mõned muudatused on sellega seotud.
Tutvustan muudatusi lähemalt. Eelnõuga tahetakse anda perearstinimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötavale õele ehk pereõele retsepti väljakirjutamise õigus. Selleks tuleb muuta ravikindlustuse seadust ja ravimiseadust. Veel tahetakse laiendada üldarstiabi osutajate ja õendus- või muud haiglat pidavate teenuseosutajate teenuste valikut füsioteraapiateenusega, mis on vajalik just nimelt tervisekeskuste kontekstis. Eelnõus reguleeritakse ka üldarstiabi osutajate ning õendus- ja muude haiglate õigust anda kasutusse oma kinnisasja, tuuakse uue mõistena seaduse tasemele eriarsti lisapädevus, muutes vastavalt Tartu Ülikooli seadust. Muuta soovitakse ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduse sätteid, millega reguleeritakse arst-residentide osalemist tervishoiuteenuste osutamisel ja täpsustatakse tervishoiuvaldkonna üliõpilaste osalemist nende teenuste osutamisel.
Nüüd kõigest veidi lähemalt. Pereõe õigus retsepte välja kirjutada on teema, mis on pikalt üleval olnud. Selle muudatuse eesmärk on perearsti tööaega kokku hoida, tema töökoormust vähendada ja selle kaudu ka ravijärjekordi lühendada. Eelkõige puudutab see kroonilistele haigetele korduvretseptide väljastamist, mille puhul visiiti arsti juurde või konsultatsiooni temaga sisuliselt ei ole vaja. Inimene saab iga mõne kuu tagant ja teinekord mitme aasta jooksul ühe ja sellesama ravimi retsepti. Pereõe õiguste laiendamisega paraneb üldarstiabi osutamisel pereõe iseseisva vastuvõtu kvaliteet, kuna pereõed saavad seal nõustamise ja teenuse osutamise lõpuni viia. Nad ei pea enam paluma arstilt retsepti väljakirjutamist ja patsiendid saavad korduvretseptiga ravimid kiiremini kätte. Praktikas on praegu nii, et kui helistate pereõele, siis teinekord ta ütleb, et me kirjutame retsepti välja, aga arst peab selle ära kinnitama ja ta tuleb alles homme lõunaks. See probleem saab korduvretseptide puhul lahendatud.
Tahan rõhutada, et pereõe retseptiõigus on piiratud ja hõlmab ainult kokkulepitud ravimeid, mis on seotud konkreetsete haiguste või seisundite raviga. Vaid need jäävad pereõe pädevuse piiresse. Ja pereõde on kohustatud perearstiga nõu pidama, et hinnata, kas senist ravi jätkata või on vaja seda muuta. Õed saavad õe põhiõppes farmakoloogiateadmised sellisel tasemel, mis võimaldab neil ühe lisakoolituse läbimise järel omandada retsepti kirjutamise algteadmised. Tänu sellele saab neile anda piirangutega retseptikirjutamise õiguse. Rõhutan veel kord: pereõde saab väljastada ainult korduvretsepti ja see on perearsti meeskonnas võimalus, mitte kohustus.
Järgmine muudatus: arst-residendil on alates kolmandast residentuuri aastast retsepti väljakirjutamise õigus võrdselt vastava eriarstiabi eriala omandanud arstiga. Arvestades personali vähesust tervishoiusüsteemis, võimaldatakse arst-residentidel alates kolmandast residentuuri aastast eriarsti juhendamisel ja vastutusel välja kirjutada spetsiifilise eriarstiabi erialaga seonduvaid ravimeid koos soodustustega.
Järgmine muudatus on füsioteraapia kättesaadavuse parandamine. Füsioteraapiateenus kujuneb tulevikus üheks üldarstiabi teenuseks, mis aitab tagada selle taastusravi olulise komponendi senisest palju parema kättesaadavuse. Praegu perearstidele luba seda osutada antud ei ole. Pakutav muudatus võimaldab füsioterapeudil perearstimeeskonnas tegutseda ja see on samm, mis on otseselt seotud tervisekeskuste programmiga. Me tahame, et perearsti kõrval oleksid seal esindatud ka teised erialad, nii et inimestele osutataks esmatasandil rohkem abi ja mõnigi kord jääks haiglasse minek ära.
Üks muudatus on, et tervishoiuteenuse osutajate õigusi laiendatakse võimalusega kinnisasja kellegi teise kasutusse anda. Sisuliselt legaliseeritakse juba olemasolev praktika, kus haigla rendib pinda näiteks kas perearstile, apteegile, ajalehekioskile või kohvikule.
Järgmine muudatus puudutab eriarstiabi eriala lisapädevust. Eriarstiabi lisapädevus omandatakse residentuuri eriprogrammi alusel spetsialiseerudes ning see annab õiguse aidata inimesi nii juba omandatud eriala kui ka eriarstiabi lisapädevuse raames. Informatsioon lisapädevuse kohta on tähtis nii tervishoiuteenust osutavale asutusele kui ka patsientidele, Terviseametile ja haigekassale. Eriarst, kel on mingi lisapädevus, suudab oma spetsiifiliste teadmistega tõhusamat abi osutada. Tervishoiuteenuse osutajal aga on võimalus suunata patsient just selle arsti juurde, kellel on konkreetse eriala lisapädevus. Praegu on nii, et sisuliselt need lisapädevused omandatakse, aga riiklikes registrites need ei kajastu, nii et ei patsiendile ega võimalikule tööandjale ehk haiglale ei pruugi need teada olla.
Üks muudatus on, et arst-residendid saavad õiguse osaleda eriala omandamise eesmärgil eriarstiabi osutamisel. Nii saavad arst-residendid ravis vahetumalt osaleda ja paremaid kogemusi  saada. See tähendab kindlasti meie tervishoiupersonali paremat ärakasutamist. Aga mõistagi töötavad arst-residendid sellistel juhtudel juhendaja käe all. Juhendaja jälgib residendi tegevust, õpetab teda, toetab ning otsustab, millises mahus resident konkreetsel erialal arstiabi saab osutada. Võib öelda, et põhimõtteliselt seadus laiendab juhendajast põhiarsti õigust otsustada, millist abi tohib arst-resident alates teatud hetkest juba pakkuda.
Viimane olulisem muudatus puudutab meditsiinivaldkonna üliõpilaste osalemist arstiabis. Kutse omandamise eesmärgil võivad tervishoiuteenuseid osutada lisaks senistele arstiks, hambaarstiks, õeks või ämmaemandaks õppijatele ka füsioteraapia valinud tudengid, kes on läbinud õppekavas olevad teise kursuse kohustuslikud ained – mõistagi füsioterapeudi juhendamisel ja vastutusel –, tegevusteraapiaõppe üliõpilased, kes on läbinud õppekavas olevad kolmanda kursuse kohustuslikud ained – nemad siis tegevusterapeudi juhendamisel ja vastutusel –, ning kliinilise psühholoogia praktikandid kliinilise psühholoogi juhendamisel ja vastutusel. Need muudatused tuginevad erialaliitude, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ettepanekutele.
Lisaks näeb eelnõu ette ka tehnilisi muudatusi, mida ma siinkohal ei hakka teile tutvustama. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kas ma sain teist õigesti aru, et kõik need muudatused on nüüd piisava põhjalikkusega läbi arutatud nii Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas kui ka tervishoiu rakenduskoolides? Ja kas nendelt tuli ka väga palju sisulisi täiendusi ja häid märkusi, mida saate kasutada?

Ütleks niimoodi, et ministeerium on siin olnud pigem reaktiivses rollis. Mitmed muudatused, mida kõik osapooled on pikemat aega juba soovinud seaduses teha, on pigem ministeeriumilt oodanud täiendavat mõjuanalüüsi ja kokkukogumist mingisse paketti. Aga tõepoolest, need muudatused on kõikide sihtrühmadega põhjalikult läbi räägitud ja üldiselt on ühine arusaam, et need on mõistlikud, täitsa olemas.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Lugesin seda seaduseelnõu ja küsin, kas ma olen valesti aru saanud, et see on nagu selline pääste-eelnõu olukorras, kui tohtrid on välismaale läinud ja piltlikult öeldes tuleb nüüd tohtri ülesanded velskrile anda. Ma pean praegu silmas residente. Ja kas õde peab nüüd toimetama hakkama perearsti ID-kaardiga? Sain ma õigesti aru?

Nüüd võib õde toimetada siiski oma ID-kaardiga, mis, ma arvan, on iseenesest mõistlik. Aga niimoodi ei maksa seda eelnõu kindlasti tõlgendada. Küsimus on pigem üldistes tervishoiupoliitilistes trendides. Me oleme nii õendusõppes kui ka laiemalt tervishoiu arengu visioonides ette näinud, et õekutse peaks olema kogu ühiskonnas ja tervishoiusüsteemi sees prestiižsem. Õdedel peaks olema rohkem iseseisva tervishoiutöötaja pädevus. Oleme tulnud tervishoiusüsteemist, kus õde oli arsti käskjalg. Tänapäeva meditsiini, vähemasti läänemaailma meditsiini korralduses on õel oma konkreetne kompetents ja nii võimalus kui ka pädevus töötada iseseisva meditsiinitöötajana. Meie seadused on õe iseseisva töötamise õigusi siiani üsna palju piiranud. Nüüd me tegelikult anname õdedele selle pädevuse, mis nad on õenduspõhiõppes omandanud.
Mis puutub arst-residentidesse ja teistesse tervishoiuüliõpilastesse, siis mina pean üldiselt väga mõistlikuks, kui inimesi, kes on saanud kätte suurema osa nõutavast haridusest, usaldatakse ka reaalset tööd tegema. Ainult niimoodi tuleb reaalne praktiline kogemus. Kui me hoiame oma residente eemal, et vaadake pealt, kuidas teised töötavad, siis see ei ole mõistlik. Aga nagu öeldud, vastutab kõikidel nendel puhkudel põhiarst ehk n-ö täisakrediteeringuga tervishoiutöötaja.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkan sellesama teemaga, et kas see on sisuliselt ikkagi nende väheste tohtrite hoidmise seadus. Kas põhimõtet, mis kiirabis on juba heaks kiidetud, et tohtrit pole vaja ringi sõidutada, on nüüd laiendatud ja sihiks seatud, et las õed teevad nendegi tööd?

Kui vaadata Eesti näitajat, kui suur on arstide hulk kogu elanikkonnas, siis Eestis on seis üsna hea ja meil on n-ö sihttase saavutatud. Tuleviku väljakutse aga on saada tervishoiusüsteemi rohkem õdesid ja just nimelt iseseisvate meedikutena. Mis puutub näiteks arsti ja õe pädevuste erisusse, siis ma arvan, et üldiselt peaksid inimesed tegema seda tööd, milleks nad on pädevad. Kui ülekvalifitseeritud inimesi kasutatakse seda kvalifikatsiooni mitte nõudvate tööde tegemiseks, on see inimressursi raiskamine. Kordusretsepti väljakirjutamiseks ei ole tegelikult perearsti vaja, pereõe kvalifikatsioonist piisab, et seda teha. Tegu on arsti aja kokkuhoidmisega, mille eesmärk on see, et arst saaks rohkem tegeleda sisulise tööga, milleks teda on eraldi koolitatud, et arst saaks aidata patsiente, kelle haiguse ravimiseks õe pädevusest puudu jääb.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui me lubame juba neljanda kursuse tudengil teha hambaarstitööd või mingit muud tööd meditsiinivaldkonnas, siis võib-olla ei olegi vaja kuus-seitse aastat õppida. Ehk teeme arstiõppe programmid lühemaks?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Valeri Korb! Kui teil on selline ettepanek ja te selle meile ametlikult teete, siis me kindlasti arutame seda osapooltega. Aga seni ei ole selliseid muudatusi toetatud.

Aitäh ministrile! Rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja Liina Kersna, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon tutvus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 73 eelmise nädala esmaspäeval, s.o 21. septembril. Seda käisid meile tutvustamas ja komisjoni liikmete küsimustele vastamas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet ning tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialistid Mare Toompuu ja Maarja Kerner. Ma ei hakka selle eelnõu sisu kordama, sest minister andis sellest väga põhjaliku ülevaate. Komisjoni liikmed pidasid eelnõuga planeeritud muudatusi asjakohasteks ning konsensusega langetati neli otsust. Komisjon teeb ettepaneku võtta eelnõu täiskogu 30. septembri istungi päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks võiks määrata kümme tööpäeva ehk siis muudatusettepanekuid saab teha kuni kella 17.15-ni 14. oktoobril. Neljanda otsusena määrati eelnõu ettekandjaks mind. Aitäh!

Küsimused komisjonipoolsele ettekandjale. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on teisel leheküljel seaduse eesmärkidest rääkides välja toodud, et eesmärk on ravijärjekordade lühendamine. Palun täpsustage, millises mahus ja mil viisil plaanitakse ravijärjekordi lühendada!

Aitäh küsimuse eest! Seda on praegu väga raske vastata. Eestis on hetkel 1129 õde ja neist vaid 19 on teinud läbi kliinilise ja farmakoloogiakoolituse, et saada õigus retseptiravimeid välja kirjutada. Me väga loodame, et seda õigust kasutavad paljud pereõed ja tänu sellele väheneb perearstide koormus ja lühenevad ka ravijärjekorrad.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Ma ei taha norida, aga tahaksin oma küsimuse juurde tagasi tulla. Minu ettepanek on lühendada arstide ettevalmistust. Näiteks kas või hambaarstide koolitus tundub olevat liiga pikk. Kas teie ei toeta mind?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski usaldan oma ala eksperte ja arvan, et praeguses mahus õpingud, mis on arstidele ette nähtud, on asjakohased.

Aitäh, Liina Kersna! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 73 esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoobri kell 17.15.

Järgmisena on meie päevakorras arutusel eelnõu 74. See on Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Valitsuse ettekandja on Jevgeni Ossinovski, tervise- ja tööminister. Palun!

Täna seisan teie ees viimast korda ja tutvustan nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kavas on olulised muudatused neljas valdkonnas: immuniseerimine, tahtest olenematu ravi, töötajate tervisekontroll nakkushaiguste suhtes ja referentlaborite töö korraldus nakkushaiguste valdkonnas.
Alustame immuniseerimisest. Eelnõuga täpsustatakse selle korda. Nähakse ette, et immuniseerimise võib peale arsti ja õe teha ka ämmaemand. Muudatus on tingitud asjaolust, et praktikas ämmaemandad juba teevad seda. Näiteks võib tuua vastsündinute vaktsineerimise B-viirushepatiidi ja tuberkuloosi vastu. Tulevikus näeme üha suuremat ämmaemandate rolli rasedate ning lapsevanemate immuniseerimisnõustamisel. Täpsustatakse ka perearsti kohustusi immuniseerimisel. Nimelt, eesmärk on tagada see, et oma nimistu patsiente vaktsineerib perearst üldarstiabi korras. Kehtiva seaduse kohaselt on perearst kohustatud korraldama üksnes laste immuniseerimist asjaomase kava alusel. Uue sättena lisatakse perearstile kohustus tagada nimistusse kantud isikutele ka teiste immuniseerimiste kättesaadavus või vajaduse korral suunata nad immuniseerimiseks teise tervishoiuteenuste osutaja juurde. Muudatuse eesmärk on tagada, et iga inimene saaks võimaluse korral soovitud vaktsineerimise teha oma perearsti juures. Immuniseerimiste eest, mida riik ei rahasta, tasub endiselt patsient ise.
Eelnõuga reguleeritakse ka immuniseerimise korraldust epideemia korral. Valdkonna eest vastutavale ministrile antakse õigus kehtestada epideemia ohjamiseks asjakohased immuniseerimistegevuse juhised. Praegu on kehtivas seaduses üks volitusnorm, mis on olnud aastaid täitmata, kuna selle täitmist ei ole peetud otstarbekaks. Muudatuse puhul on võetud arvesse 2009.–2010. aasta gripipandeemia ajal korraldatud vaktsineerimise kogemust. Siis ilmnes vajadus paindlikult otsustada immuniseerimise korralduse üle ja just niimoodi sai seda tollal valdkonna eest vastutava ministri abiga hästi teha.
Järgmine teema: eelnõus on tahtest olenematu ravi kohaldamise sätteid laiendatud eriti ohtlikku nakkushaigust põdevale haigele. Kehtivas korras on reguleerimata tegevus, mida on vaja siis, kui eriti ohtlikku nakkushaigust põdev inimene on meedikute vaateväljast kadunud. Nakkusohtlik inimene, kes ei ole huvitatud enda ravimisest, ohustab mõistagi kokkupuutel teiste inimestega nende tervist ja ehk elugi. Kui ta ravile ei ilmu ja tervishoiutöötajad ei tea, kus ta viibib, siis on muidugi väga keeruline tagada selle haige enda, aga mis antud kontekstis veel olulisem, teiste inimeste tervis. Et sellistele inimestele nende tahtest olenemata ravi kohaldada, on esmalt mõistagi vaja välja selgitada, kus nad on. Ja seda meedikud teha ei saa. Eelnõuga sätestataksegi koostöö politsei ja tervishoiuteenuse osutaja vahel, et oleks võimalik tuvastada ravist kõrvale hoidvate inimeste asukoht. Praktikas on Eestis rakendatud tahtest olenematut ravi üksnes tuberkuloosihaigetele. Tegu on mõistagi meetmega, mida rakendatakse äärmuslikul juhul, sest põhiõiguste riive on selles olukorras väga tugev. Aasta jooksul suunatakse tahtest olenematule ravile keskeltläbi 10–15 tuberkuloosihaiget. Ja on olnud üksikuid juhtumeid, kui on tekkinud vajadus selgitada sellise haige asukoht välja politsei abiga. Politseiga on jõutud kokkuleppele, et niimoodi võiks see kord tulevikus olla.
Järgmine teema: eelnõus on muudetud põhimõtteid, kuidas kontrollitakse töötajate tervist nakkushaiguste suhtes. Eelnõu kohaselt ei nõuta edaspidi enam töötajate regulaarset tervisekontrolli ja tööandjal on õigus saata töötaja täiendavale tervisekontrollile riski hindamisest lähtuvalt ning vajaduspõhiselt. Tervisekontroll jääb küll sätestatud erialadel või töökohtadel nõutavaks enne tööle asumist, aga regulaarse tervisekontrolli nõue kaotatakse, kuna tegu ei ole tõenduspõhise nõudega. See tähendab seda, et tegemist on olnud üsna mõttetu sättega. Inimesed on pidanud iga kahe aasta tagant laskma kontrollida, ega neil mõnda nakkushaigust ei ole. On võimalik, et inimene kuulutati terveks, aga järgmisel päeval ta jääb haigeks, ent tööle võib ikka minna. Niisugusest tervisekontrollist pole mingit kasu.
Ühtlasi vähendatakse nende tegevusvaldkondade arvu, kus tervisekontroll nakkushaiguste suhtes on nõutav. Võrreldes seni kehtinud korraga ei pea seda tervisekontrolli edaspidi läbima päästeetöötajad, inimesed, kes teenindavad majutusasutuste ujulates ja basseinides käivaid inimesi, ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad, vahistatute või kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvad politsei- ja vanglatöötajad. Tervisekontrolli nõue jääb kehtima üksnes valdkondades, kus on kõige suurem risk nakkushaiguste edasikandumiseks ning kus muudest seadustest ei tulene tervisekontrolli nõuet. Näiteks võib tuua haridustöötajad.
Samuti lihtsustub tervisekontrolli kättesaadavus, kuna eelnõu kohaselt võib lisaks perearstile tervisekontrolli läbi viia ka töötervishoiuarst. Arvestades töötervishoiuarsti olulist rolli töötajate tervisekontrollis, on asjakohane anda neile õigus kontrollida inimesi ka nakkushaiguste suhtes. Siinkohal lõpetan. Aitäh!

Kas eelnõu algatajale on küsimusi? Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga konkreetselt, kus kaob ära regulaarne tervisekontroll nakkushaiguste suhtes, aga palun selgitage, kas nende puhul, kes töötavad lasteaias lastega või restoranis või muus toitlustuskohas kokana, hakkab samuti nii olema, et kui tööandja käsib minna, siis nad lähevad, aga regulaarset kontrolli ei ole.

Jah, regulaarne kontroll on selline mõiste, mis võib jätta mulje, et tegemist on pideva kontrolliga. Aga see toimub ikkagi pika aja tagant ja nagu ma ütlesin, Sotsiaalministeeriumil ei ole tõendatud andmeid, et see aitaks nakkushaiguste levikut tõkestada ja mõjuks üldse hästi töötervishoiule laiemalt. Regulaarne tervisekontroll jääks jõusse näiteks haridustöötajate ja toidu käitlemisega tegelevate inimeste puhul. Paljudel juhtudel on vajalik nakkushaiguste kontroll enne tööleasumist – võib ju tegemist olla näiteks kroonilise nakkushaigusega. Need juhtumid saab siis enne välja selgitada. Mis puutub juba tööl olevatesse inimestesse, siis tööandja saadab personali nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli vastavalt oma riskihinnangule – kui riigis on näiteks mingi epideemia, siis saab töötajad saata tervisekontrolli – või vajaduspõhiselt.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ennist te ütlesite, et kui ohtlikku nakkushaigust, näiteks tuberkuloosi põdev inimene on kadunud, siis on võimalik tema asukoha tuvastamisel kasutada politsei abi. Kuidas on aga võimalik neid inimesi ravile saata? Tavaliselt nad keelduvad ja ütlevad, et ma pole haige ja ma kuskile ei lähe.

Tsiteerin eelnõu seletuskirja lehekülgedelt 5 ja 6: seni on tahtest olenematut ravi rakendatud üksnes nakkusohtlikele tuberkuloosihaigetele, kes on ravist keeldunud või rikkunud ravirežiimi. Aastatel 2004–2013 viibis tahtest olenematul ravil kokku 171 tuberkuloosihaiget. See ravi toimub SA Viljandi Haigla Jämejala kliinikus, kus tegeldakse väga paljude keeruliste isikutega, kes vabatahtlikult seal viibida ei tahaks, aga tänu asutuse töökorraldusele püsivad seal ilusti. Nii et need sätted on juba seaduses olemas ja asi toimib.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et te selle seadusega tühistate mõttetu nõude, et tööandja peab laskma oma töötajate tervist nakkushaiguste suhtes kontrollida. Öelge, kes oli see autor, kes sellise mõttetu seaduse, mis praegu kehtib, siia saali tõi! Ja kas te ei arva, et mõne aja pärast äkki küsib keegi sama asja teie eelnõu kohta?

Kui mõne aja pärast keegi küsib midagi sellist selle eelnõu kohta, siis öelge, et autor on Jevgeni Ossinovski. Kes tõi eelmise seaduse siia Riigikokku, ei oska ma kahjuks öelda, aga komisjoni ametnikud võivad kindlasti selle eelnõu menetlemise ajaloo kindlaks teha.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te rääkisite sellisest põhimõttelisest muudatusest tervisekontrolli osas, et küllalt palju jäetakse asutuse juhi otsustada. Aga märkisite ka seda, et immuniseerimisel kehtivad epideemia korral teatud erisused. Kas te võiksite seda rohkem markeerida?

Praegu on nii, et kui on epideemia või pandeemia oht, siis riik peab käivitama vaktsineerimise, kui vaktsineerimine võimalik on. Selleks ei ole isegi seadust vaja, ka terve mõistus ütleb, et riik peab vajalikud meetmed tarvitusele võtma. Paljude haiguste puhul on vaktsineerimisest abi. Mõistagi peab riik kõik selle korraldama, kavandama teatud plaani ja eraldama riigieelarvest täiendavad summad, et vaktsineerimine massiliselt läbi viia. Seni on seadus põhimõtteliselt seda ka öelnud, aga asjaomast volitusnormi, mis on olnud vajalik kinnitada kas ministri või valitsuse määrusega – ma täpselt ei mäleta –, ei ole. Seda ei ole otstarbekaks peetud. Nüüd on jõutud arusaamani, et võiks n-ö ära seadustada selle praktika, mis meil oli aastail 2009 ja 2010, kui oli gripipandeemia. Sotsiaalministeerium töötas koos teistega välja immuniseerimise korra, see kinnitati ära ja seda hakati tegema.
Nüüd on meil kindlasti sensitiivse teemana üleval probleem, et lähiaastatel hakkavad Eestisse saabuma teistest riikidest inimesed, kes on saanud rahvusvahelise kaitse. Ka nende puhul on kokkuleppimisel vaktsineerimise kava, nad peavad olema kõikide nakkushaiguste vastu vaktsineeritud. Üldiselt paindlik korraldus, et need korrad kinnitab sotsiaalminister või Sotsiaalministeerium, tundub mõistlik.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ministrihärra! Kui me loeme saja aasta taguseid romaane või vaatame sada aastat tagasi kirjutatud näidendeid, siis me lugedes või nähes, et esimeses vaatuses peategelane köhib, saame juba aimu, et viimases vaatuses ta sureb tõenäoliselt tuberkuloosi. Inimkond on sellest nakkushaigusest peaaegu jagu saanud, aga nüüd, sada aastat hiljem, on tulnud uus laine, mida me pole suutnud talitseda ja mis harvendab inimkonna ridasid päris tõsiselt. See on HIV. Kas teile ei tundu, et kogu meie seadusloome selles valdkonnas on ajast maha jäänud? Vahest peaksime ikkagi HIV-d sama tõsiselt võtma, nagu kunagi võeti tuberkuloosi?

Esiteks, ka tuberkuloosiga on Eestis praegu probleeme. Andmed multiresistentse tuberkuloosi kohta Eestis ei ole ka kuigi rõõmustavad. Siin on ka selline seos, et enamik tuberkuloosihaigeid, eriti need, kelle haigusnähud on kõige keerulisemad, on kas narkarid või alkohoolikud. Ja narkosõltlastest, nagu me teame, on üsna suur hulk HIV-positiivsed. Nii et eks see selline suur probleemipundar on.
Mis puutub aidsi, siis tõepoolest, olukord on Eestis väga nukker. Rahvusvahelises võrdluses peame häbenema, kui vaatame seda, mis meil toimub. Kui see suur pauk meil eelmise kümnendi alguses käis, siis polnud riigi esialgne reaktsioon üldse mitte adekvaatne. Viimastel aastatel on olukord märksa paranenud, ravi on muutunud süsteemsemaks, meie raviasutused on muutunud professionaalsemaks ja ennetustegevuse kaudu oleme suutnud üsna palju edu saavutada. Näiteks 2000. aasta paiku oli meil suur hulk 15–18-aastaseid HIV-i nakatunuid, viimastel aastatel on selles vanuserühmas nakatumine olnud nullilähedane. See on selgelt ennetustegevuse positiivne tulemus. Samas on fakt, et HIV-positiivseid ja aidsihaigeid on Eestis n-ö osakaaluna elanikkonnas erakordselt palju ja ka uusi nakatumisi on endiselt palju.
Positiivse sõnumina võib välja tuua, et järgmise aasta riigieelarves, mis teile üle on antud, on kokku lepitud, et HIV- ja aidsiravimite kulu läheb alates järgmisest aastast arvestuslikuks. See tähendab seda, et neid ravimeid saab põhimõtteliselt kõikidele, kes neid vajavad, ka anda. Siiani on olnud nii, et kuna ravi on kallis, siis kõik soovijad seda saanud ei ole, eelarve ei ole lihtsalt võimaldanud. Loodame, et järgmistel aastatel ravimite kättesaadavus paraneb. Me tegeleme Tervise Arengu Instituudiga koostöös ennetusprogrammidega ja nuputame ka seda, kuidas tervishoiusüsteemi poole pealt narkomaania- ja sellega tihti kaasneva HIV-i probleeme lahendada ja aidsiravi korraldust parandada. Aga see on igavesti keeruline teema ja minule väga südamelähedane, kuna minu valimisringkond on Ida-Virumaa. Sellest kõigest peaks millalgi pikemalt rääkima.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Me oleme siin saalis palju rääkinud seakatkust, aga moodsas maailmas ei liigu mitte ainult sead, vaid ka inimesed, sh inimesed maadest, kus on hoopis teised nakkushaigused. Kas selle seaduseelnõuga välja tulles on arvestatud ka analüüse tänapäeva maailma kohta, kus mitte ainult sead ei liigu, vaid ka paljud inimesed? Mujal maailmas on teised nakkushaigused, kaasa arvatud katk, mida meil ei ole.

Ma varem viitasin ühele lisateemale, millega meil lähiaastatel tegelda tuleb. See on rahvusvahelise kaitse saajate immuniseerimine. See on kavas. Ministeerium töötab koos asjaomaste asutustega läbi erinevaid variante, aga tegelikult on see plaan juba olemas. Mis puutub muudesse haigustesse, siis inimesed on maailmas alati liikunud, ei ole see nüüd sugugi nii uus nähtus. Ja üldiselt on väga suur hulk tapvaid haigusi sellised, mille vastu on peaaegu kogu maailmas inimesi üsna ühtemoodi immuniseeritud. Nii et selles kontekstis ma erilist ohtu Eesti inimeste tervisele ei näe. Samas, kui meie inimesed käivad kuskil välismaal reisimas ega vaktsineeri ennast mingite haiguste vastu, siis see võib ohuallikas olla.
Aga üldiselt on meil laiem probleem, kas me suudame Eestis vaktsineerimise taset kõrgel hoida. Viimastel aastatel on meil immuniseerimise katvus mitme haiguse puhul muret tekitavalt vähenenud, seda just laste seas. Mõned inimesed joodavad oma lastele kloori sisse ja teised inimesed arvavad, et ei ole vaja oma lapsi vaktsineerida. See trend on muret tekitav. Praegu on meil veel kõik hästi, aga kindlasti peame pingutama selle nimel, et vaktsineerimise tase ühiskonnas laiemalt ei langeks.

Aitäh, minister! Sotsiaalkomisjonipoolne ettekandja on Vilja Savisaar-Toomast. Palun!

Härra esimees! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu numbriga 74 oma istungil 21. septembril. Eelnõu tutvustas komisjonile tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ja kohale oli kutsutud ka Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai. Ma ei hakka kõike seda kordama, mida minister juba rääkis. Samasisulise ettekande tegi ta ka komisjoni istungil. Mõningad väikesed nüansid selle eelnõuga veel muutuvad, aga need ei puuduta seaduse põhiolemust. Püüan siis edasi anda mõningad küsimused, mis komisjoni liikmed arutelu käigus tõstatasid.
Komisjoni liikmed kuulasid eelnõu esitaja selgitused ära ja avaldasid arvamust selle eelnõu kohta. Üldiselt olid arvamused heakskiitvad. Tunti huvi selle vastu, kuidas toimub Eestisse tulevate pagulaste tervisekontroll. Tervise- ja tööminister selgitas nagu tänagi ka komisjoni liikmetele, et pagulastele tehakse esmane tervisekontroll kas lennujaamas või piiripunktides ja hiljem korraldatakse täiendav tervisekontroll juba majutuskeskuses või kohalikus omavalitsuses. Nagu teada, on selles mõningate tervishoiuteenuste osutajatega juba kokku lepitud, kus see konkreetselt toimuma hakkab. Euroopa Liitu tulnud pagulaste tervisekontroll toimub kõikides riikides ka praegu, nii et osa pagulasi, kes siia saabuvad, on läbinud tervisekontrolli juba riigis, kuhu nad saabusid. Riigikogus on töös ka välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muudatused, millega tehakse pagulaste tervisekontroll kohustuslikuks.
Veel küsiti, kas nõutav tervisekontroll nakkushaiguste suhtes, mida eelnõuga muudetakse, jääb kehtima toitlustustöötajate puhul. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas, et nõue jääb kehtima koolide, toitlustus-, tervishoiu-, sotsiaal- ja lasteasutuste töötajatele, ilu- ja muude isikuteenuste osutajatele ning ka kõigile neile, kes nendes valdkondades teevad tööpraktikat. Küsiti, kui suure koormuse toob politseile kaasa muudatus, millega sätestatakse koostöö politsei ja tervishoiuteenuse osutajate vahel, et ravist hoiduv inimene oleks võimalik saata tahtest olenematule ravile. Selgitati, et selle muudatusega politseile suurt täiendavat töökoormust ei kaasne.
Eelnõu arutelu käigus tõstatati komisjonis küsimus HIV leviku ennetusest. Avaldati arvamust, et ennetusabinõuna tuleks kaaluda HIV-testide kohustuslikuks tegemist, kaasa arvatud pagulastele. Sotsiaalministeeriumi esindaja märkis, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses on reguleeritud üksnes tahtest olenematu ravi, mida saab rakendada eriti ohtlike nakkushaiguste puhul, mis on seaduses ka loetletud: need on koolera, katk ja tuberkuloos. Nagu te kuulsite, paraku HIV-positiivsust selles loetelus ei ole. Minu isiklik arvamus on, et HIV leviku ennetustöö võiks meil märksa ulatuslikum olla. Valdkond võiks palju rangemalt reguleeritud olla ja kohustuslikke HIV-teste võiks rakendada hoopis laiemalt.
Aga siinkohal, jah, astub sellele mõttele vastu võimalik põhiseaduse riive. Selle kohta ma esitasin ka küsimuse õiguskantslerile, kui ta viimati meile ettekannet tegi, ja sain kirjaliku vastuse, et esialgsel hinnangul võiks see tõesti olla põhiõiguste riive, aga et see teema nõuab laiemat käsitlemist. Õiguskantsler soovitas mul pöörduda ka bioeetika nõukogu poole, mida ma ka kindlasti teen. Üldiselt on minu arvates selles valdkonnas vaja seadusi, mis kaitseksid HIV-sse nakatunuid diskrimineerimise eest, aga samas karistaksid tahtliku ja teadliku nakatamise eest. Siinkohal teadmiseks kõigile – minister on küll saalist juba lahkunud –, et sotsiaalkomisjon plaanib 27. oktoobril läbi viia sotsiaalkomisjoni avaliku istungi aidsiennetuse teemal. Kõik te olete sinna oodatud ja kutsutud.
Kersti Sarapuule ütlen aga lisaks ministri vastusele, kuidas tagatakse sundravi, nii palju, et seaduse järgi otsustab kohus selle ravi kestuse. Kui inimesele on ravi ette nähtud, siis ta politsei ja kohtu kaasabil seda saama ka saadetakse.
Nüüd siis tehtud otsused. Esimene otsus puudutas täiskogu istungi päevakorda võtmist. Ettepanek oli arutada seda täna, 30. septembril 2015, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 14. oktoober kell 17.15. Sotsiaalkomisjoni nimel ettekandjaks otsustati määrata Vilja Savisaar-Toomast. Kõik need otsused tegi sotsiaalkomisjon konsensusega. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma mäletan aega 25 aastat tagasi, kui mul oli põhjust palju kordi USA-s käia. Seal suri telekaamerate ees ja pressi silme all noor naine, kes oli 20-aastane, aga kaalus vähem kui 20 kilogrammi. Ta oli üks 350 ohvrist, kes sai HI-viiruse oma hambaarstilt, kes seda meelega levitas. Ühiskond oli tollal jõuetu. Meie oleme 25 aastat hiljem olukorras, kus tuberkuloosihaigeid on Eestis kolmekohaline arv ja HIV-sse nakatunuid viiekohaline arv. Millest see tuleneb, et me tõsisemate ettevaatusabinõude kasutusele võtmisel nii aeglased reageerijad oleme, kuigi tegu on XX sajandi lõpu ja XXI sajandi siiani ikka veel ravimatu haigusega?

Lihtne vastus oleks, et nii põhjalikult me komisjonis seda teemat ei käsitlenud. Aga minu isiklik arvamus on, nagu ma ka püüdsin väljendada, et HIV levikut tuleks märksa tõsisemalt võtta. Vahest laiendada kohustusliku HIV-testi ringi? Praegu tehakse kohustuslik test ainult rasedatele, aga loomulikult on seda võimalik teha kõikidele. Seda võimaldatakse ka vangidele, aga nad peavad ise nõus olema. Ma arvan ka, et me peaksime välja kuulutama HIV-epideemia. Kui me vaatame statistikat – keskmiselt 25 uut HIV-sse nakatunut 100 000 elaniku kohta –, siis oleme Euroopa Liidus esikohal. Euroopa keskmine on 6 nakatunut 100 000 inimese kohta, meil siis 25. Hinnanguliselt on Eestis juba 15 000 HIV-sse nakatunut ja nii võib öelda, et see on epideemia. Me peaksime selle julgelt välja ütlema ja siis oleks ministri määrusega võimalik kehtestada reeglid, millest ka minister rääkis, viidates, et tal on selleks erivolitused.
Miks meil asjade seis selline on, on väga raske vastata. Minu arvates on süüdi ka suhtumine, et HIV-sse nakatuvad ainult inimesed, kellel on teatud sotsiaalne taust. Samas me teame juba ammu, et HIV ei levi enam ainult MSM-ide ja süstivate narkomaanide seas, vaid see levib süstivate narkomaanide seksuaalpartnerite kaudu ühiskonda ka laiemalt. Minu arvates on see tõsine probleem ja ma väga loodan, et ka Riigikogus asutatud toetusrühma toel minnakse edasi ja luuakse probleemkomisjon selle teema kiiremaks ja põhjalikumaks läbitöötamiseks. Aitäh!

Aitäh, Vilja Savisaar-Toomast! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sellega on eelnõu 74 esimene lugemine lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 70 esimene lugemine. Eelnõu algataja poolne ettekandja on haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Teie ees on eelnõu, millega muudetakse välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadust ja mitut teiste valdkondade seadust. Muudatuste aluseks on kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi uuendused, mille ülevõtmise tähtaeg on 2016. aasta jaanuar. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi põhimõtteid rakendatakse siis, kui isik on omandanud hariduse või töökogemuse mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja ta soovib tulla Eestisse tööle reguleeritud kutsealale. Reguleerituks loetakse kutseala siis, kui riik on sellel töötamiseks kehtestanud kvalifikatsiooninõuded, olgu nendeks siis formaalharidus, täienduskoolitus või töökogemus. Eestis on reguleeritud kutsealadeks näiteks arst, õpetaja ja advokaat.
Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine peab tagama Euroopa Liidu töötajate vaba liikumise ja siseturu toimimise. Liikmesriigid kipuvad oma turgu kutsealade reguleerimisega kaitsma ning eriti huvitatud on sellest kutseliidud, kes mitmes riigis käituvad suletud tsunftidena. Tunnustamise üldine põhimõte on, et kui isik on oma riigis tunnustatud spetsialist ja tal on õigus teatud kutsealal töötada, siis peab ka teine liikmesriik tema kutsekvalifikatsiooni tunnustama ja lubama tal juurdepääsu tööturule. Kui isiku kvalifikatsiooni ja Eestis nõutava vahel on liiga suured erinevused, võib isikult enne tööturule lubamist nõuda teatud korvamismeetmete läbimist. Lõpliku otsuse isiku töölevõtmise kohta pärast tunnustamist teeb siiski tööandja.
Eelnõuga muudetakse kutsekvalifikatsioonide tunnustamine paindlikumaks. Selle tulemusena on Eestisse tulnud Euroopa Liidu kodanikul edaspidi lihtsam oma kvalifikatsiooni Eestis tõendada. Muudatustest võib esile tuua kolm peamist.
Esiteks, Euroopa kutsekaardi kasutusele võtmine. Kutsekaart on tegelikult elektrooniline tõend, mis näitab, et isiku kvalifikatsiooni on vastaval kutsealal töötamiseks tunnustatud. Kuna kutsekaarti menetletakse kõikjal Euroopa Liidus ühtses siseturu infosüsteemis, siis muudab see tunnustamise inimesele kiiremaks ja lihtsamaks.
Teiseks, hoiatusmehhanismi rakendamine. Selle kaudu hakkavad liikmesriigid üksteist teavitama kutsealastest rikkumistest ja kvalifikatsiooni tõendavatest võltsitud dokumentidest. See aitab tulevikus välistada juhtumeid, kus teise liikmesriiki tulevad tööle näiteks arstid, kellel on oma riigis keelatud arstina tegutseda.
Kolmandaks, läbipaistvuse kohustus. Direktiiviga pannakse liikmesriikidele kohustus üle vaadata reguleeritud kutsealade arv ja võimalusel seda vähendada. Euroopa Komisjon hakkab edaspidi hindama, kas konkreetse kutseala reguleerimine on põhjendatud.
Praegu on Euroopa Liidus kokku üle 800 reguleeritud kutseala. Kutsealasid tuleb riiklikult reguleerida aga nii vähe kui võimalik, sest see muudab tööturule sisenemise isikule keerulisemaks ja kulukamaks. Lisaks kaasneb sellega halduskoormus ja bürokraatia nii tööandjatele kui ka riigiasutustele, aga küllap ka kahju majandusele. Kui Euroopa Liiduga ühinemise ajal kuulus Eesti koos Soome, Rootsi ja Taaniga vähe reguleerivate riikide hulka, siis praeguseks on meil reguleeritud kutsealade arv kahekordistunud. Reguleeritud kutsealade arv on tõusnud 120-ni ja neid tuleb uute seaduste alusel paraku pidevalt juurde. Ülereguleerimine ei ole kindlasti Eesti tööturule hea. Igatahes võtame direktiivis sätestatud läbipaistvuse kohustust väga tõsiselt.
Lõpetuseks, reguleeritud kutsealade arvu kasvu Eestis illustreerib ka see, et poole sellest eelnõust moodustavad muudatused teiste valdkondade seadustes, millega on reguleeritud mõnd kutseala. Neid seadusi on tegelikult kõvasti rohkem. Eelnõuga reguleeritud kutsealade arvu veel ei vähendata, vaid nendes seadustes määratakse tunnustamiseks pädev asutus. Eesmärk on, et ei unustataks, et kutseala reguleerimisega kaasnevad ka kutsekvalifikatsiooni tunnustamise kohustused. Tänan!

Nüüd küsimused. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et Euroopa Liidus on kutseliite, mis käituvad suletud tsunftidena. Kas on võimalik kuidagi edasist arengut hinnata: kas need suletud tsunftid muutuvad kõik avatud tsunftideks ja kas ka Eesti on kuidagi selles nimekirjas sees?

Eesti on teel sellesse nimekirja, kus on ülereguleerivad riigid. Nagu sai mainitud, Euroopa Liitu astudes oli meil seda reguleerimist kaks korda vähem kui praegu ja me olime üsna põhjamaised, aga seadustega luuakse regulatsioone järjest juurde. Oma üle-eelmises ametis ma puutusin sellega päris palju kokku kui ühe majanduskasvu piduriga, kui me arutasime ja arvestasime Euroopa riikidele antavaid soovitusi majanduspoliitika alal, aga veel enam siis, kui me tegelesime kriisiriikidega. Ja muidugi ka praegu kriisiriikidega tegelemisel on see üks keskseid teemasid. Kreeka on üks halvimaid näiteid tööturupiirangutest ja suletusest, mis kokkuvõttes on sealsele majandusele väga suureks koormaks.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Paljudes paragrahvides on kirjas, et "pädev asutus võib keelduda", "pädev asutus väljastab" jne. Kas ma sain õigesti aru, et see pädev asutus on Haridus- ja Teadusministeerium?

Ei! Kindlasti Haridus- ja Teadusministeerium on väga-väga pädev asutus, aga ta ei ole ainus. See pannakse seaduses kirja, millise asutusega on tegu. Põhimõte on selles, et on eri ministeeriumid-ametid. Eesmärk on, et seda õigust ei anta teadlikult kutseühingute ehk halvemini öeldes tsunftide kätte, kes kindlasti konkurentsi kas instinktiivselt või teadlikult pidurdaksid. Seda survet püütakse murda.

Aitäh, minister! Kultuurikomisjoni ettekandja on Krista Aru. Palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ehk lühendatult 70 SE oli kultuurikomisjonis arutlusel 14. septembril. Eelnõu tutvustasid haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna nõunik Tiia Raudma.
Minister Ligi tegi ülevaate, millised on selle seaduseelnõu kõige olulisemad muudatused ja kõiki neid muudatusi tutvustasid minister Ligi ja Tiia Raudma ka kultuurikomisjonile. Komisjoni arutelus rõhutas Tiia Raudma eriti ühte momenti: muudatused ei puuduta kutseseadust ega kutsekvalifikatsiooni seadmist, vaid ainult kutsekvalifikatsiooni tunnustamist. Ja see tunnustamine puudutab Euroopa Liidu kodanikke ning neid ametikohti ja kutsealasid, millel töötamiseks on seadusega kehtestatud kvalifikatsiooninõuded. Pikemalt oli juttu Euroopa kutsekaardist, mis nüüd kasutusele võetakse ja mille kohta minister Ligi ütles väga selgelt, et tegemist on elektroonilise tõendiga. Seoses kutsekaardiga kerkis üles küsimus, millistel kutsealadel need kaardid sisse seatakse. Vastus oli, et see lepitakse kokku Euroopa Liidu riikide vahel.
Juttu oli ka hoiatusmehhanismist, mis rakendub ja mis peaks olema igale liikmesriigile, aga ka isikutele endile väga vajalik. Nimetati ka seitse ametiala või kutset, mille puhul seda regulatsiooni kindlasti järgitakse kõigepealt.
Peatudes üldisel suunal, viidati, et tunnustamisel tahetakse keskenduda rohkem isikute oskustele ja mitte piirduda ainult formaalsete paberitega. Ja loomulikult oli juttu ka sellest tendentsist, mida minister Ligi siin rõhutas, et tegelikult hakatakse püüdlema selle poole, et vähendada riiklikult reguleeritud kutsealade arvu.
Komisjoni liikmete küsimused puudutasid ka kahte väga huvitavat momenti. Kõigepealt, kuidas selle direktiiviga seonduvad riigisisesed kutseeksamid ja õpipoisiaastad. Tiia Raudma vastas, et sel juhul on tegemist riigisisese süsteemiga ja direktiiviga see kuidagi vastuollu ei lähe. Juttu oli eraldi ka kolmandatest riikidest Eestisse või mõnda teise Euroopa Liidu riiki saabuvate inimeste kutse tunnustamisest. Siin selgus väga oluline ja huvitav moment, et sel puhul jäävad kehtima ikkagi riigi enda regulatsioonid, välja arvatud need seitse kutset, mille hulgas on arst, ämmaemand ja õpetaja. Nende puhul on Euroopa Liidu direktiivis kokku lepitud, millised on nende elukutsete õppestandardid, ja iga Euroopa Liidu riik peab neid järgima.
Üks küsimus oli veidi intrigeeriv, ja nimelt, kas selle direktiivi ülevõtmisel Eesti õigusruumi võime öelda, et meie kooliõpetajad võivad vabalt õpetama minna ka Soome või Rootsi või kuhu iganes. Vastus oli, et kui tema kutse vastab siin kõikidele nõuetele, siis kehtib see ka teises riigis. Mingit probleemi ega takistust kindlasti ei ole.
Komisjon tegi neli konsensuslikku otsust. Kõigepealt, võtta eelnõu 70 täiskogu päevakorda 30. septembriks. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks, seada muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 14. oktoober kell 17.15. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Küsimusi komisjoni ettekandjale ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 70 esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoobri kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on eelnõu 79, Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algataja ettekandja on riigihalduse minister Arto Aas. Palun!

Austatud Riigikogu! Hea meelega tutvustan valitsuse nimel seaduseelnõu, mis aitab kaasa regionaalarengule ja toob meile lisaraha. Nüüd täpsemalt. Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada seaduses Euroopa naabruspoliitika instrumendile, piiriülese koostöö programmile kohalduvat reeglistikku tulenevalt komisjoni rakendusmäärusest, millega sätestatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi alusel rahastatavate piiriülese koostöö programmide rakendamise reeglid ja kord. Naabruspoliitika puudutab piiriülest koostööd Euroopa Liidu välispiiridel, hõlmates koostööd teiste Euroopa Liidu riikidega ning Euroopa Liidu naabermaade ehk partnerriikidega. Piiriülese koostöö eesmärk on soodustada omavahel piirnevate piirialade integreeritud ja jätkusuutlikku arengut. Piiriülese koostöö programmid on käsitletavad regionaalpoliitika instrumendina.
Sisuliselt on tegemist Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, millega võimaldatakse Eestis naabruspoliitika programme ellu viia. See on üsna tehniline eelnõu, mis sätestab, millised asutused ja isikud vastutavad piiriülese koostöö programmide rakendamise eest Eestis. Nendeks on korraldusasutus, auditeerimisasutus, ühine tehniline sekretariaat, ühine seirekomitee, audiitorite rühm ja kontrolli kontaktpunkt. Samuti määratakse eelnõuga, kes saab Eesti Vabariigi nimel allkirjastada rahastamislepingut, nähakse ette ministri määruse volitusnormid kulude abikõlblikkuse määramise ja finantskorrektsioonide tegemise korra kehtestamiseks ning taotluste menetlemisega seotud andmekogu loomiseks.
Programmi rakendavad asutused erinevad oluliselt struktuurifondide rahastatavate projektide menetlemise organitest. Naabruspoliitika programmide korral ei ole näiteks olemas rakendusasutusi ega -üksusi. Rakendusasutuste ülesannetega sarnaseid ülesandeid täidab nende programmide puhul korraldusasutus. Rakendusüksuse ülesannetega sarnaseid ülesandeid – taotluste menetlemine ja rahastamisotsuste tegemine – täidab aga ühine seirekomitee, kelle liikmeteks on programmis osalevate riikide esindajad. Uuel rahastamisperioodil hakkab programmi korraldusasutus asuma Eestis. Korraldusasutuse ülesandeid hakkab täitma Rahandusministeerium. Nimetatud asutuste ja organite täpsemad funktsioonid on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas.
Eesti kavandab perioodil 2014–2020 osalemist Eesti-Venemaa piiriülese koostöö programmis, mille eesmärk on toetada piiriäärsete regioonide arengut ning edendada koostööd sotsiaal-majandusliku sidususe ja konkurentsivõime parandamiseks. Naabruspoliitika programmist toetuse saajad lepitakse kokku Eesti-Venemaa piiriülese koostöö programmis, mis on esitatud Euroopa Komisjonile heakskiitmiseks. Riikidevahelise kokkuleppe kohaselt vastutab selle programmi ettevalmistamise ja rakendamise eest Eestis Rahandusministeerium, kes pärast programmi heakskiitmist Euroopa Komisjonis hakkab täitma ühise juhtorgani ülesandeid. Korraldusasutus ehk Rahandusministeerium vastutab kogu programmi elluviimise eest ja annab oma ülesannete täitmisest aru ühisele seirekomiteele. Programmi ettevalmistamisel leppisid Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon kokku viies suuremahulises projektis. Peale Euroopa Liidu vahendite rahastatakse neid projekte riigieelarvetest. Need projektid on Narva-Ivangorodi promenaadide ja kindluste rekonstrueerimine, Peipsi järve piirkonna arendamise projekt, mis tähendab väikesadamate võrgustiku edasiarendamist Eestis ja reovee puhastamise seadmete paigaldust Pihkva oblastis. Samuti rekonstrueeritakse Saatse-Krupa teelõiku ning Koidula ja Luhamaa piiripunkte. Projektide täpne rahastus sõltub programmi lõplikust eelarvest. Projektide elluviimine algab kõige varem 2017. aastal.
Euroopa naabruspoliitika instrumendi piiriülese koostöö programmdokumendi kohaselt on Euroopa Liidu toetus Eesti-Venemaa programmile 16,8 miljonit eurot, Rahandusministeerium kavandab proportsionaalselt Venemaa Föderatsiooniga suurendada Eesti rahastust 8,4 miljoni euro ulatuses. Kokku on Euroopa Liidu, Eesti ja Venemaa eelarve selle programmi jaoks 40 miljonit eurot. Riikide lisafinantseerimine võimaldab programmi raames toetada riigi ja regioonide seisukohast olulisi projekte ja tegevusi, mida ei ole võimalik rahastada teiste Eestis rakendatavate programmide vahenditest. Piiriülese koostöö projektid toetavad eri ministeeriumide valitsemisalasid. See hõlmab lisaks viiele nimetatud suuremale projektile avalike teenuste osutamist kohalikes omavalitsustes ja sotsiaalvaldkonnas, turismiteenuste ja infrastruktuuri arendamist, kultuuri- ja ajaloopärandi säilitamist, keskkonnakaitset, energiasäästlike ja keskkonnasõbralike süsteemide kasutamist jne. Programmi eesmärk on tegutseda konkreetsete kokkulepitud prioriteetide alusel. Nagu eelnevalt vihjatud, on selleks Peipsi järve piirkonna keskkonnakaitse, piiriäärsete regioonide investeerimiskliima parandamine, eelkõige ettevõtluse, transpordi ja logistika valdkonnas, turismi arendamine, kultuuri- ja ajaloopärandi säilitamine, näiteks setude ja vanausuliste traditsioonide säilitamine, samuti inimestevaheliste kontaktide ja kohalike omavalitsuste koostöö arendamine. Palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Küsimused. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ega see pole paha, kui, ütleme, viis programmi on ministeeriumi tasemel. Aga varasematel aegadel oli kõva koostöö kohalikel omavalitsustel, Leningradi oblasti, Pihkva oblasti ja Eesti kohalikud omavalitsused tegid suured projektid. Kas nendele on ka seal kuskil ruumi, ütleme, rahaliste voolude sees?

Aitäh! Jah, kuigi juhtiv institutsioon on Rahandusministeerium, tehakse kohapeal loomulikult piiriülest koostööd. See on ka selle programmi üks mõte, et alad ühel ja teisel pool piiri teevad koostööd, lepivad programme kokku, teevad ühiselt kokkulepitud asju. Kagu-Eestis või Peipsi ääres käies on tagasiside olnud üldiselt väga positiivne. Lõppeval perioodil oli kolmepoolne programm (Eesti, Läti ja Venemaa) ning hästi positiivne tagasiside. Loomulikult on ka suur raha regionaalpoliitiliselt mängus. Selles mõttes aitab see kõik kindlasti edendada just sellist regionaalset praktilist suhtlust inimeste ja omavalitsuste vahel.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Millest tuleneb see, et paljudes organisatsioonides, kes on kirjutanud projekte struktuurifondide vahendite saamiseks ning rakendanud seda raha koos EAS-i projektijuhiga, kes on kooskõlastanud absoluutselt kõik kulutused, juhtub ikka ja jälle see, et nad peavad teatud osa rahast tagasi maksma? Kas selle seadusega ollakse selle vastu kaitstud?

Aitäh! Ma ei ole kindel, kas see teema puudutab seda programmi. Aga nagu me teame, kõik, mis on seotud Euroopa Liidu rahaga, kogu see protsess on üsna mahukas ja bürokraatlik, seal on palju nüansse ja tõepoolest ei ole ilmselt lihtne projektitaotlusi teha. Olen muudel regionaalpoliitika ja programmide teemadel EAS-iga suhelnud ning võin öelda, et nende suhtumine ja hoiak on küll üha enam selline, et nad tahavad olla nõustajad, mitte ainult need, kes kontrollivad must valgel, kas mingid tingimused on täidetud. Nad soovivad juba varajases faasis kaasata võimalikke osapooli ja nõustada neid selle protsessi käigus, et hiljem jääksid tulemata teie nimetatud probleemid, kui mingid kulutused on tehtud ja kokku lepitud, aga hiljem kontrolli käigus selgub, et raha tuleb tagasi maksta. Ma usun, et meil on natuke rohkem kogemusi kogunenud ja neid asju saab teha mõistlikus koostöös.

Laine Randjärv, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Kindlasti on selle seaduseelnõu algatamine väga teretulnud ja mida kiiremini see seadus saab vastu võetud, seda parem. Teine tervitatav asi on see, et sekretariaat hakkab asuma Tartus, mis on kindlasti lähemal kõikidele reaalsetele kokkupuutepunktidele. Aga mul on võib-olla natuke noriv või siis täpsustav küsimus. Siin on niisugune huvitav lause: "Eelnõu väljatöötamiseks ja õiguslike valikute selgitamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust." Ühesõnaga, väljatöötamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Ma saan aru, et see on mingisugune bürokraatlik väljend, aga ausalt öeldes ajab see segadusse ja võib tekitada küsimusi. Teiseks, millal täpselt võiksid inimesed, kes tahavad sellest meetmest raha taotleda, hakata ennast valmis panema või peavad neil projektid juba valmis olema, et üleüldse löögile pääseda?

Aitäh! Mis puudutab küsimuse esimest poolt, väljatöötamiskavatsust, siis üldiselt on valitsustasandil kokku lepitud, et olulistele uutele seaduseelnõudele peaks eelnema väljatöötamiskavatsus, kus ministeerium lühemas vormis põhjendab ära, miks on vaja eelnõu üldse teha. Selle asja üllas eesmärk on vähendada bürokraatiat ja õigusloomet, et ametnikud, poliitikud ja ministrid mõtleksid paremini läbi, miks ühte või teist seadust on üldse vaja. Võib muidugi juhtuda, et see tekitab topeltbürokraatiat, kui on teada, et mingit seadust on nagunii vaja. Praegu me teame, et Euroopa Liidu programm on olemas, see raha on olemas, ja me tahame seda kasutada. Õnneks ongi siin loobutud väljatöötamiskavatsusest, oleks ju mõttetu ainult linnukese pärast mingeid ülesandeid täita. Mitte iga kord see vist ei õnnestu. Aga igal juhul soovib valitsus ülemäärast õigusloomet kokku tõmmata. See on olnud selline, mulle tundub vähemalt, üsna laia poliitilise konsensuse tunne, et pigem teeme vähem ja mõtleme paremini läbi, aga niisama seadusi ei kirjuta.
Teine küsimus oli selle kohta, millal saab hakata raha taotlema. Nagu ma ütlesin, suuremad projektid on kokku lepitud kolmepoolselt Venemaa Föderatsiooni, Eesti ja Euroopa Liidu vahel. On ka avatud voorud teistes lõikudes. Praegu Euroopa Komisjon vaatab neid programme üle. Ma usun, et äkki juba järgmisel aastal saab taotlusvoore avada ja 2017. aastal võib reaalne tegevus pihta hakata.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma ei märganud, kas te oma tutvustavas sõnavõtus ütlesite, kes saaksid sellest programmist raha taotleda. Kes on põhiliselt need kasusaajad? Kindlasti on tegemist väga hea programmiga, sest eelmisel perioodil töötas Eesti-Läti-Venemaa programm väga hästi ja selle abil sai väga palju asju tehtud.

Aitäh! Kasusaajad saavad olla kohalikud omavalitsused, MTÜ-d, ettevõtted. See oleneb programmi lõigust ja konkreetsest alaeesmärgist. Ma usun, et see ei erine oluliselt sellest, mis oli möödunud perioodil. Olen nõus, et see on kindlasti positiivne programm, kelleltki ei võeta midagi ära, vaid antakse juurde.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma täpsustan sellist asja. Kui palju oleme me sõltuvad meetmete väljatöötamisest Euroopa Liidus ja kui palju me oleme saanud ise tingimusi luua, et need meetmed rakenduksid?

Selle programmi puhul on koostöö kolmepoolne. Euroopa Liidu tasandil on teatud üldised printsiibid ja siis me oleme, st ametkonnad on leppinud Venemaa Föderatsiooniga kokku, mis on prioriteetsed valdkonnad ja projektid. Need valikud, mida täpselt tehakse – on see siis keskkonnakaitse, väikesadamad näiteks Peipsil, mingid teelõigud, Narva ja Ivangorodi kindlused –, on puhtalt olnud meie ja Venemaa Föderatsiooni omavaheline kokkulepe. Aga loomulikult, kui me prooviksime milleski väga veidras kokku leppida, siis Euroopa Komisjon tõenäoliselt ütleks, et stopp-stopp-stopp, see ei ole päris selle programmi raames.

Arno Sild, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mis põhjusel see programm kujunes nüüd kahepoolseks eelmise kolmepoolse programmi asemel ja kas eelmise programmi asemel on meil lätlastega mingid teised programmid käsil?

Aitäh! See on olnud minu teada Euroopa Komisjoni otsus. Võib-olla Siim Kiisler, kes tuleb siia pulti komisjoni esindajana, teab täpsemat vastust. Tema on varem Siseministeeriumis nende programmidega tegelnud. Aga küsimuse teisele poolele vastan, et Lätiga on meil ka oma eraldi programm, Valga-Valka näiteks, ja on muid piiriäärseid projekte, mis hõlmavad väikesadamaid jms. Seekord on erinevad programmid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ütlesite, et Venemaa Föderatsiooniga on kõik kokkulepped saavutatud. Ma jonni pärast küsin: mis tasemel need läbirääkimised toimusid?

Mina ei ole läbirääkimistel osalenud, olen selles ametis liiga vähe aega olnud, aga need läbirääkimised toimusid minu teada ametnike tasandil. Venemaa Föderatsioonis tegeleb selle teemaga vist majandusarengu ministeerium, kui ma ei eksi. Aga need regioonid on ka kaasatud. Ütleme ausalt, see on praegu üks väheseid valdkondi, kui mitte ainus valdkond, kus meil Venemaa Föderatsiooniga toimib täiesti praktiline hea koostöö. Seal ei tehta suurt poliitikat, vaid lahendatakse ühiseid praktilisi probleeme. Näiteks on Peipsi järve keskkonnaseisund meie ühine probleem.

Aitäh, minister! Komisjoni ettekandja on rahanduskomisjoni liige Siim Kiisler. Palun!

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu! Rahanduskomisjon arutas perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 21. septembri istungil. Ülevaate eelnõu eesmärkidest andis riigihalduse minister Arto Aas. Nagu ta ka siin nimetas, seaduseelnõu punktid on väga tehnilised. Eelnõu taust on muidugi laiem, selleks on programmi sisu.
Komisjoni arutelul küsiti programmi maksumuse kohta. Neid summasid minister Aas siin ka nimetas. Küsiti Venemaa täiendava kaasfinantseeringu olemasolu kohta. Vastus oli, et finantseeringut ennast ei ole veel kuidagi mingil viisil deponeeritud, aga sisuline kinnitus selle kohta on olemas. Ka eelmisest koostööperioodist on olemas positiivne kogemus, kui tegelikult oli Venemaa algatus teha täiendav kaasfinantseering tookordsesse Eesti-Läti-Venemaa programmi, millega Eesti kaasa läks, vaatamata majanduskriisile ja raskele seisule. Lätlased, muide, tookord ei tulnudki kaasa. Selles suhtes on meil positiivne koostöökogemus Venemaaga olemas. Kolmanda suurema teemana küsiti nende suuremahuliste projektide kohta, ega nende rahastamine Eesti-Venemaa programmist ei kattu lisarahastusega, mis on lähedal asuvatele objektidele ette nähtud n-ö tavalistest allikatest, Eesti riigieelarvest. Kinnitati, et need tegevused on ikkagi lahus ja eraldi rahastatud.
Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober 2015.
Siin esitatud küsimustele vastamiseks võin selgituseks lisada, et tegelikult oli just Eesti riigi soov muuta Eesti-Läti-Venemaa koostööprogramm kaheks programmiks: Eesti-Venemaa programmiks ja Läti-Venemaa programmiks. Põhjus on see, et projektides on niiviisi lihtsam kokku leppida. Alguses olid lätlased skeptilised, aga Vene pool toetas seda algusest peale, kui Eesti selle ettepaneku oli teinud. Hiljem ka lätlased nõustusid sellega. Nii et praegu on kaks programmi. Ma loodan, et ka lõppsõnastuses on sees klausel – vähemalt läbirääkimistel kindlasti peeti seda silmas –, et on võimalik kaasata ka Läti osapoolt nii Eesti-Venemaa programmi kui ka Eesti osapoolt Venemaa-Läti programmi, kui tahetakse ja soovi on. Praktikas kippusid koostööprojektid olema pigem kahepoolsed ja kolmepoolsus oli tihti üsna kunstlik. Eriti suurema mahuga asjade puhul kippus huvi olema ikkagi üldjuhul kahepoolne ja omavahel konkureerisid Eesti-Venemaa programm versus Läti-Venemaa programm. Konkurents oli ikkagi pigem selles vallas. Ma arvan, et on mõistlikum programmid lahus hoida. Euroopa Liidus on nagunii veel eraldi Eesti-Läti koostööprogramm olemas.

Aitäh! Küsimusi komisjoni ettekandjale ei ole. Avan läbirääkimised, kõnesoove ei ole. Eelnõu 79 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määran 14. oktoobri kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 68 esimene lugemine. Algatajate ettekandja on rahandusminister Sven Sester.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõust, mis kannab numbrit 68. Seaduseelnõu eesmärk on ratifitseerida välisleping, mis puudutab kommertspankade kogutud iga-aastaste maksete edasikandmist Euroopa Liidu ühtsesse kriisilahendusfondi. Lepinguga määratakse kindlaks ka see, kuidas keskne kriisilahendusorgan ehk kriisilahendusnõukogu võib kasutada riikide alafonde, mis järk-järgult liidetakse. Lepingu järgi võtavad vähemalt kõik euroala liikmesriigid kohustuse kanda pankade käest kogutud maksed kriisilahendusfondi ja euroalavälised liikmesriigid võivad lepinguga ühineda vabatahtlikult. On teada, et ainukesed mitteliitujad on praegu Rootsi ja Ühendkuningriik. Lepingu jõustumine on vajalik, et algaks osapoolte kogutud osamaksete ülekandmine kriisilahendusfondi alafondidesse.
Ühtsesse kriisilahendusfondi soovitakse kaheksa aastaga koguda kokku 1% kõikide pankade tagatud hoiustest. See on hinnanguliselt 55 miljardit eurot. Ühtse Euroopa Liidu kriisilahendusfondi loomisega välistatakse või viiakse miinimumini võimalus, et pangaprobleemide lahendamiseks tuleb kasutada maksumaksjate, st riigieelarvelisi vahendeid. Ühtne kriisilahendusfond moodustatakse Euroopa Liidus 2016. aasta alguseks.
Ühtne kriisilahendusfond ja käesolev leping on tihedalt seotud Euroopa Liidu pangandusliidu projektiga, mille kohaselt on juba loodud ühtne panganduse järelevalve Euroopa Keskpanga juurde ning samuti on Brüsselis asutatud keskne kriisilahendusorgan. Keskne kriisilahendusorgan haldab ja vajaduse korral kasutab kriisilahendusfondi vahendeid. Kui mõni pank satub raskustesse, siis keskne kriisilahendusorgan koostöös Euroopa Keskpangaga esmalt hindab, kas probleemset panka tasub saneerida või oleks mõistlikum lasta sel minna pankrotiteed. Kui probleemne pank otsustatakse saneerida, siis enne kui soovitakse kasutada ühtse kriisilahendusfondi vahendeid, võtavad vastutuse panga aktsionärid ja suuremad võlausaldajad ehk nemad oma raha kas täielikult või osaliselt kaotavad. Alles peale seda, kui on selgunud, et sellest panga saneerimiseks ei piisa, võib kasutada ühtse kriisilahendusfondi vahendeid. Kriisilahendusfondi vahenditest võib näiteks anda laenu, teha kapitalisüste või omandada panga probleemseid varasid. Kui panka ei otsustata saneerida ehk pangal lastakse pankrotti minna, siis maksab hoiustajatele hoiused välja iga liikmesriigi hoiuste tagamise fond ise. Eestis on selleks Tagatisfond. Ühtsesse kriisilahendusfondi hakkabki pankade käest Eestis makseid koguma Tagatisfond, kes kannab aastast 2016 maksed edasi ühtsesse kriisilahendusfondi. Hinnanguliselt peavad suuremad Eestis tegutsevad pangad maksma ühtsesse kriisilahendusfondi suurusjärgus 2–3 miljonit eurot aastas, väiksemad pangad 2000 – 50 000 eurot aastas.
Pankade kohustus teha makseid kriisilahendusfondi ei tulene otseselt käesolevast leppest, vaid Euroopa Liidu direktiivist ja otsekohalduvast määrusest, mis seonduvad finantskriiside juhtimisega. Käesoleva leppega võtab Eesti üksnes kohustuse kanda pankade käest kogutud maksed edasi ühtsesse Euroopa Liidu kriisilahendusfondi, samuti aktsepteerib Eesti käesoleva leppe ratifitseerimisega seda, millisel kujul ühtse Euroopa Liidu kriisilahendusfondi vahendeid kasutatakse. Leping näeb ette, et ühtne kriisilahendusfond koosneb omakorda alafondidest, iga alafondi vahendid kuuluvad konkreetsele liikmesriigile. Kui mõni pank satub probleemidesse, siis kõigepealt kasutatakse selle liikmesriigi alafondi vahendeid, kus see pank asub. Iga aastaga aga suureneb võimalus kasutada ka teiste liikmesriikide alafondide vahendeid. Kaheksa aasta pärast alafondid kaovad ja tekib täielikult n-ö ühisfond, ühiskassa.
Lepingule on tänaseks alla kirjutanud 26 liikmesriiki. Vabariigi Valitsus kiitis lepingu eelnõu heaks 2014. aasta 16. mail. Eesti esindaja allkirjastas selle lepingu 2014. aasta 21. mail. Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus, sest selle rakendamiseks on vaja muuta Tagatisfondi seadust. Tagatisfondi seaduse muutmise seaduse eelnõu on läbi teinud kooskõlastusringi ning esitatakse peagi valitsusele heakskiitmiseks ja seejärel Riigikogule menetlemiseks. Oluline on rõhutada, et lepingu sõlmimine ei too riigile kaasa otseseid eelarvelisi kohustusi. Kui riik pankade käest makseid koguda ei suuda ja neid üle ei kanna, siis ei saa selle riigi territooriumil tegevusloa saanud pankade hüvanguks kasutada teiste liikmesriikide alafondide vahendeid. Seepärast sisaldub seaduseelnõus deklaratiivne säte, millega rõhutatakse riigieelarvelist suveräänsust ja seda, et lepe ei too riigile kaasa fiskaalseid kohustusi. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Austatud minister, teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Härra minister! Kas te saate täpsustada, mis see summa lõpuks on? Mul võib-olla läks kõrvust mööda. See on päris suur patakas raha. Mis sellest edasi saab, kui see on kokku korjatud ja ära saadetud? Mida see raha tegema hakkab?

Aitäh! Paar indikatsiooni. Kogu summa, mis Euroopas soovitakse kaheksa aastaga kokku koguda, on 55 miljardit eurot. Kui küsida, kust see 55 miljardit tuleb, siis see on 1% kõikide pankade tagatud hoiustest, mis Euroopas on. Eesti puhul on see ekvivalent kaheksa aasta jooksul umbes 30 miljonit eurot. Kolmas küsimus, mis selle ühe küsimuse sees oli, oli see, kus see raha n-ö olema hakkab või kus asetseb. Selleks ongi seesama kriisilahendusfond, kuhu see raha kogutakse liikmesriikidelt iga-aastaste ülekannete kujul. Pigem on esmane eesmärk seda raha säilitada (kõrge likviidsusega ja suure usaldusväärsusega võlakirjad, mis normatiivselt üles on antud), mitte nii palju selle väärtuse tohutu kasvatamine. Pigem väiksemad riskid ja kindel potentsiaalne tulusus kui suuremad riskid ja suurem tulusus.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Sa andsid kõigest väga hea ülevaate ja oled üldse alati väga abivalmilt valmis kõikidele küsimustele vastama. Ma esitasin oma küsimuse ka komisjonis. Nagu me teame, nende kolme riigi seas, kes ei ühinenud nende 26-ga, oli ka Rootsi. Kuna me teame, et siin on enamiku pankade omanikud rootslased, tekib küsimus, kuidas mõjutab see fond Eesti kodanikku.

Aitäh selle hea küsimuse eest! See on väga oluline. Täpsustan, et neid ei ole kolm, vaid kaks riiki: Rootsi ja Ühendkuningriik. Ülejäänud 26 riiki on siis ühinemas, kõikidest euroala riikidest rääkimata. Iseenesest otseselt ühtegi negatiivset mõju konkreetselt Eestile see kaasa ei too. Rootsi peab ise looma oma kriisihaldusmehhanismi oma riigi sees ja seda ta on ka tegemas. Kui peaks tekkima mingi probleem Rootsi pangandusgrupi põhiselt, siis on selge, et seda lahendavad Rootsi kriisihaldusorgan ja Euroopa Liidu keskne kriisilahendusorgan koostöös. Meie suuremad pangad, kes siin Eestis on, on juriidilises mõttes tegelikult tütarettevõtted, eraldiseisvad juriidilised isikud, ja kuuluvad Euroopa Liidu kriisilahendussüsteemi, mitte Rootsi kriisilahendussüsteemi. Nii et meile hetkel laieneb kogu see turvavõrk.

Austatud minister, ma tänan teid! Aga küsimusi on veel. Andres Ammas.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Äsja kõlanud küsimuse täpsustuseks, lihtsalt harimise ja stenogrammi täpsuse mõttes: kas sa saad lähemalt seletada, miks Rootsi ja Ühendkuningriik selle lepingu puhul nii käituvad?

Aitäh! Neil on vabatahtlikkuse võimalus. Euroala riikidele on see ühinemine kohustuslik ja euroalavälistele riikidele vabatahtlik. Ma ei ole teinud põhjalikku analüüsi, millest see tulenes. Eks siin ongi vaja vaadata nii plusse kui ka miinuseid. Iseenesest, kui olla ühisosa mingis suuremas n-ö tagatissüsteemis, siis on risk, et keegi võib minna pankrotti ja ka sinult mingi osa ära võtta. Aga teistpidi on see võib-olla suurem kindlustus, sest sisuliselt hakkab sulle laienema ka teiste alafondide lisakindlustus, mis aasta-aastalt veel suureneb. Kindlasti tasuks märkida, et kui tekib probleemne olukord, kus on vaja teha mingeid väljamakseid, siis on oluline, et kui vajalikud summad on üle viie miljardi euro – fondi lõppmaht hakkab olema 55 miljardit –, siis niisuguseid otsuseid tehakse kriisilahendusorgani täiskogus, kus on esindatud kõik liikmesriigid. Järelikult kalkuleeritakse väga selgelt, kas tasub sinna raha sisse panna või mitte. See ei ole maksumaksja raha, see on pankade raha, aga ikkagi kõik liikmesriigid jälgivad seda. See on kindlasti oluline tähelepanek.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Me olime rahanduskomisjoniga esmaspäeval Finantsinspektsioonis väljasõiduistungil. Sealt saadud statistikast nähtus, et Skandinaavia päritolu kommertspankade osakaal on siinsel turul veel suurem, kui see oli mõni aeg tagasi, läheneb vist juba 90%-le. Seni, kuni see Tallinna munitsipaalpank turule jõuab ja olukord kardinaalselt muutuma hakkab, läheb ka veel aega. Meie riskid tulenevad ju sellest, et kui Rootsis peaks tekkima kinnisvarakrahh – seal ja üldse Skandinaavias on kinnisvarahinnad kasvanud tohutu kiirusega –, siis see avaldab mõju ka meile ja meie pangad tõmbavad laenamist tagasi. Kuidas me selliste riskide vastu kaitstud oleme?

Aitäh! Ma arvan, et iseenesest Eesti olukorral, kus tõesti meil n-ö kodumaiseid panku ei ole, kogu kapital on välispankade käes, kapital on küll Eesti oma, aga seda hallatakse ja juhitakse mujalt, on oma plussid ja miinused. Näiteks oli Läti Parex Pangas väga selgelt kodumaine kapital sees ja kriisi ajal tekkis valede otsuste tõttu olukord, kus riik pidi minema panka päästma, muidu oleksid tekkinud riigis sügavad probleemid. Siin on pigem see hea näide, et Rootsi emapangad olid võimelised kriisiajal oma tütarettevõtetele likviidsust peale andma. Sellel on alati oma plussid ja miinused, kui oled ühe tugeva grupi osa või, ütleme, see grupp on mingis teises regioonis väga jõuliselt esindatud.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 68 15. septembril. Osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu tutvustasid rahandusminister Sven Sester ja ministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt.
Eelnõu eesmärk, nagu minister juba mainis ja ka komisjonis selgitati, on möödunud aasta mais allakirjutamiseks avatud lepingu ratifitseerimine. Selle lepinguga võtavad Euroopa Liidu liikmesriigid, olgu see siin üle korratud, kohustuse kanda pankade käest kogutud maksed üle Euroopa Liidu ühtsesse kriisilahendusfondi, mille lühend tulenevalt ingliskeelsest nimest on SRF.
Komisjoni liikmete soovil peatuti pikemalt järgmistel teemadel. Küsiti sedasama, millele härra Sester juba vastas, kui palju raha kokku kogutakse näiteks Eesti pankadelt. Kriisilahendusfondi soovitakse koguda 1% tagatud hoiustest ja hinnanguliselt kujuneb seega fondi mahuks 55 miljardit eurot, seda summat nimetatakse soovitavaks sihttasemeks. Fondi teevad makseid pangad ja fondi mahueesmärgi saavutamiseks kulub umbes kaheksa aastat.
Küsiti, kuidas jagatakse fondi vahendeid, kui see n-ö kriis tekib. Selgitati, et iga liikmesriigi ülekantud rahast kujuneb konkreetne SRF-i alafond, need ei ole aga eraldiseisvad juriidilised isikud, vaid sihtotstarbelised varakogumid. Kui mõnda panka peaks tabama kriis, siis kehtib lihtne reegel: kõigepealt tuleb appi pangale tegevusloa andnud liikmesriigi alafond ja lähtutakse sellest, kus asuvad pangandusgrupi emapank ja tütarpangad. Filiaalid ei lähe arvesse, need ei ole eraldiseisvad juriidilised isikud. Näiteks, kui ühes liikmesriigis tegevusloa saanud pank satub probleemidesse ja otsustatakse kasutada SRF-i vahendeid, siis on aastate kaupa ära jagatud, kuidas alafondi vahendeid kasutatakse. Kui alafondi vahenditest ei piisa, siis kasutatakse kõigi lepinguosaliste riikide alafondides olevaid rahalisi vahendeid ehk seda ühisosa. Ühisosa kasutamise võimalus suureneb ajas progresseeruvalt. Peab siiski nimetama – komisjonis sellel ka põgusalt peatuti –, et võib tekkida vajadus sildfinantseerida näiteks oma ressurssidest või ESM-i vahenditest juba olemasoleva korra kohaselt. Euroopas veel arutatakse, kuidas see sildfinantseerimine siis toimub, kui esialgu ju väiksema rahaga saab neid võimalusi kasutada. Selles lepingus rõhutatakse, et lõppvastutus võimalike kulutuste eest on ikkagi pangandussektoril endal. Seletuskirjas öeldakse ka – ma räägin võib-olla natuke rohkem, kui komisjoni liikmed küsisid –, et valmisolek pakkuda riiklikku sildrahastamist ei kajastu ratifitseeritava lepingu artiklites ja see ei ole osalevatele riikidele siduv kohustus.
Kes ja kuidas majandab kogutavat raha? Leping ei sätesta maksete kogumise ja ülekandmisega seotud üksikasju, seda otsustab iga liikmesriik ise. Eestis hakkab makseid koguma ja SRF-i üle kandma Tagatisfond, nagu minister juba ütles, raha koguneb allfondi ning investeeritakse üsna konservatiivselt, säilitamise eesmärgil.
Tekkis küsimus, mis saab siis, kui 55 miljardist eurost ei piisa. Sellele küsimusele on vastus olemas lepingu artiklis 5 "Alafondide toimimine". Nagu juba varem öeldi, neid meetmeid, mis kõigepealt käsile võetakse, on mitmeid ja üks ongi tõepoolest saneerimine. Kriisiolukorras kannavad kahjumit kõigepealt aktsionärid, võlausaldajad jne.
Tekkis ka küsimus, kas selline lõputu solidaarsusprintsiip ei tekita probleeme ja kergekäelisemat suhtumist ning kas seisev või konservatiivselt investeeritud raha ei kaota oma väärtust. Rõhutati, et Eesti riigil on samuti erinevad finantsvarud ja nende eesmärgid on erinevad, selleks võib olla nii vara hoidmine kui ka kasvatamine, ja nende fondide puhul on siis olulisem vara hoidmine.
Kas on hinnatud riske, millal seda raha võiks esimest korda vaja minna? Keegi seda ennustama ei soostunud ja see ei olegi võimalik. Esmane kaitse kriiside eest on ikkagi ühtne pangandusjärelevalve ja kriiside ennetamine, mis on esimene filter, alles teine filter on kriisilahendusmehhanismid.
Esitati seesama küsimus, mida küsiti siin saalis ministrilt. Rootslased on meil pankade omanikud minu meelest 70% ulatuses. Küsiti, et kui Rootsi pole sellele lepingule alla kirjutanud, siis kas see mõjutab Eestit. Selgitati, et tuleb teha vahet, kas need on Eestis asutatud äriühingud või on tegemist filiaalidega. Filiaalide eest vastutab päritolumaa, aga Rootsi ja Ühendkuningriik on asunud looma oma süsteemi ega saa sealt fondist tuge. Need riigid asusid üsna varakult, kui finantskriisid läksid maksumaksjate raha kallale, neid süsteeme looma. Rõhutati ka seda, et suured pangad on nagunii otseselt Euroopa Keskpanga järelevalve all.
Küsiti ka seda, kas finantsraskustes olevate riikide pangad osalevad selles süsteemis. Peamiselt peeti silmas Kreekat ja Hispaaniat. Komisjoni liikmetele selgitati, et nende riikide pankadele on tehtud stressitestid, kui palju on vaja kapitali suurendada, ja enne neid programmi ei võeta, kui kapitaliaugud on lapitud, nagu öeldi. Ühtegi varasemat probleemi SRF-i süsteemi, sellesse ühtsesse kriisilahendusfondi kaasa ei võeta, võti on kõikidele ühesugune.
Siis puudutati tõepoolest ka seda olukorda, mida lugupeetud Riigikogu liige Aivar Sõerd siin uuesti mainis, et kui Skandinaavias tekib kinnisvaraga mingisugune negatiivne olukord, mismoodi meie siis oleme kaitstud, kuna Rootsi pankadele kuulub ju suur osa meie pangasüsteemist. Jah, nenditi, et teatav risk siiski ka siin on, kuid seesama SRF on abiks. Teiseks, Rootsil on oma kriisilahendusmehhanismid. Me oleme näinud, et ka kõige keerulisemas finantsolukorras on Rootsi pangad suutnud jääda siiski stabiilseks ega ole meie elu keeruliseks teinud.
Rahanduskomisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: saata eelnõu päevakorda kolmapäevaks, 30. septembriks, ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 14. oktoober kell 17.15. Suur tänu kuulamast!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 68 esimene lugemine tuleb lõpetada. Määran eelnõu 68 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 67 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan teile ülevaate väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõust, mis kannab numbrit 67. Eelnõu on algatatud Eesti õiguse vastavusse viimiseks Euroopa Liidu direktiiviga, mis reguleerib börsiettevõtete tegevust. Direktiivist tulenevate muudatuste peamine eesmärk on suurendada väärtpaberituru läbipaistvust ja leevendada börsiemitentide halduskoormust.
Esiteks täpsustatakse väärtpaberituru läbipaistvuse suurendamiseks suuraktsionäride teavitamiskohustust. Börsiemitendi aktsiakapitalist üle 5% omandamise korral tuleb kehtiva seaduse kohaselt teavitada nii emitenti kui ka Finantsinspektsiooni. Selle eesmärk on tagada, et oleks teada, kes on börsiemitendi suurimad aktsionärid. Edaspidi laieneb teavitamiskohustus aga ka keerukamate finantsinstrumentidega tehtud tehingutele, mille kaudu on samuti võimalik 5%-list osalust omandada, näiteks tuletistehingute kaudu. Sellised tehingud ei pruugi anda alati õigust hääleõiguse teostamiseks, kuid näitavad investori huvi börsiemitendi käekäigu vastu ja tema otsust aktsia hinna tõusuks. Kaudselt näitab selline teavitamine edaspidi paremini isikuid, kellel on börsiemitendi üldkoosoleku otsustele tavapärase aktsiaosalusega võrreldav majanduslik mõju. Eelnõuga täpsustatakse reegleid, kuidas selliseid n-ö keerulisemaid osalusi välja arvutada ja nendest teavitada.
Teiseks, eelnõu mitme muudatusega soovitakse leevendada börsiemitendi halduskoormust. Praegu peab emitent avalikustama palju infot oma väärtpaberite, tegevuse ja finantsandmete kohta. See on üsna ressursikulukas kohustus, milleks tuleb koostada, trükkida, tõlkida ja levitada hulgaliselt materjali. Kõik see tähendab börsiemitendile kulukaid ja aeganõudvaid tegevusi. Kulukas võib see olla eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtjale ning eelnõu üks eesmärk ongi muuta väärtpaberiturul kapitali kaasamine lihtsamaks just neile. Seetõttu pikendatakse emitendi poolaasta-aruande avalikustamise tähtaega kahelt kuult kolmele kuule. See võimaldab börsiemitendil aruande avalikustamise hetke paremini ajastada, et pälvida üldises börsiteadete voos rohkem turuosaliste tähelepanu. Samuti annab muudatus lisaaega aruande ettevalmistamiseks ja võimaldab efektiivsemalt kulusid planeerida, vähendades nii aruande koostamise kui ka selle avalikustamisega seotud halduskoormust.
Lisaks vähendatakse finantsaruannete kohustusliku avalikustamise sagedust. Selleks tunnistatakse kehtetuks börsiemitendi juhtkonna kvartaalsete vaheteadete avalikustamise kohustus, et vähendada börsiemitentide halduskoormust ning pärssida investorite ja emitentide liigset keskendumist lühiajalistele tulemustele. Selleks säilitatakse seaduses vaid aasta- ja poolaastaaruande avalikustamise kohustus. Ühtlasi tunnistatakse kehtetuks börsiemitendi uute võlakohustuste emiteerimisest teatamise kohustus. Börsiemitent ei pea enam esitama Finantsinspektsioonile emitendi asutamislepingu, otsuse või põhikirja muutmise eelnõu. Emitendi põhikirja muutmine on seaduse kohaselt üldkoosoleku pädevuses. Üldkoosoleku otsuste eelnõudega saab enne üldkoosolekut tutvuda börsiemitendi veebilehel.
Eelnõu puudutab üksnes neid emitente, kelle väärtpaberitega kaubeldakse väärtpaberibörsil. See ei mõjuta seega alternatiivturul kaubeldavate väärtpaberite emitentide kohustusi. Nende kohta kehtivad juba nüüd lihtsamad nõuded.
Eelnõu jõustub üldises korras. Aitäh teile!

Austatud minister, teile on küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Täna oli Nordea kontserdimajas Äripäeva konverents, kus East Capitali suuromanik Peter Elam Håkansson tõi sellise võrdluse, et Eesti väärtpaberiturg on sarnane Nigeeria ja Bangladeshi omaga, mitte euroopaliku turuga. Ta natuke liialdas, aga eks seal ole natuke tõtt ka, kui vaadata, kui vähe ettevõtteid meil on ja millised on nende käibed. Likviidsus on väike ja see võimaldab ka võib-olla turumanipulatsioone. Te olete mõnda aega minister olnud. Kui tähtis teile üldse on see, et meie börs ei sarnaneks Nigeeria või Bangladeshi omaga, ja mida teha, et seda olukorda muuta? See eelnõu siin kardinaalseid muutusi ei too, sest seletuskirjas, kus te majanduslikke mõjusid olete hinnanud, on kirjutatud, et mõju majandusele on vähene. Aga mida siis teha?

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, et te ei teinud selle küsimusega torkeid eelmise rahandusministri, teie erakonnakaaslase proua Lauri pihta, enamgi veel, ma loodan, et te ei teinud torkeid peaaegu kuus aastat rahandusminister olnud Jürgen Ligi pihta, kes on ka teie erakonnakaaslane. See oleks väga ebameeldiv, kui oma erakonnas niisuguseid torkeid tehakse.
Aga mida ma ütlen? Ma ütlen, et vaatame praegust olukorda. Meil on täna börsi põhi- ja lisanimekirjades 15 emitendi aktsiad, investoribaas on iseenesest arvukas, aga suuri investoreid on tõesti alla 100. Selge on see, et väärtpaberibörsil võiks olla ja peaks olema rohkem ettevõtteid. Eraettevõtetel on see nende enda küsimus, kas nad tahavad tulla börsile või mitte, kas nad tahavad lisaraha kaasamiseks võtta lisakohustusi otse pankadest laenu kujul, võimalikke väärtpabereid välja andes või oma aktsiaid turule lastes. Erainvestoril on mitmeid võimalusi. Riigi puhul tuleb üle vaadata erinevad positsioonid. Ma tean, et Juhan Parts jõudis kunagi päris kaugele sellega, et Eesti Energiaga potentsiaalselt turule minna. Üks teie erakonnakaaslane pani sellele küll käe ette. Ma ei oskagi täna öelda, kas see on hea või halb, aga ma arvan, et ei tohiks olla tabuteema arutleda selle üle riigi seisukohast. Jätame eraettevõtjad siin kõrvale. Me räägime praegu pigem just sellest, kuidas eraettevõtjatel, kes siin börsil on, oleks lihtsam regulatsioon, eriti väike- ja keskmiste ettevõtete puhul. Ei tohiks olla tabuteema arutleda selle üle, millist omandit peaks riigil eri positsioonides olema, lähtudes kolmest aspektist: julgeolekuaspekt, avalikust huvist tulenev aspekt ja dividendipoliitika ehk kasumi teenimine, maksumaksja rahale täiendava lisandväärtuse loomine. Nendest kolmest aspektist tulenevalt me ka arutleme, mida riik peaks hoidma, mida ta ei peaks hoidma, kas ta peaks olema mingis positsioonis enamusosaluse hoidja ja viima mingi osaluse börsile. Ka valge raamat on praegu koostamisel, see peaks jõudma novembris Vabariigi Valitsuse lauale ülevaatamiseks. Lööge julgelt kaasa!

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Üks selle seaduse muutmise eesmärkidest on teha aktiivsemaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kuidas härra minister hindab seda võimalust ja nende ettevalmistust olla turuosanik, ma mõtlen väikese või keskmise suurusega ettevõtteid?

Aitäh! Mingil määral, vaadake, haakub see ju selle küsimusega, mille härra Sõerd esitas. Eesti väärtpaberiturg on tegelikult ikka suhteliselt pisike, polegi teist õieti olemas. Mis see meie kapitalisatsioon siis on? 8,7% SKT-st, kui ma ei eksi, on vist meie kõigi börsil noteeritud aktsiate turukapitalisatsioon. Ega seda nüüd ka rahaliselt väga palju ei ole. Selge on see, et väike- ja keskmised ettevõtted ka ise väga selgelt teavad, et kui börsile minna, siis tekivad teatavad kohustused, peab olema suurem läbipaistvus, tekib kohustus rohkem deklareerida kõiki oma positsioone, aga võib tekkida ka positiivne pool, et aktsiahinna või võimalike soodustatud tingimuste kaudu saab kaasata täiendavat võõrkapitali. Eelnõu eesmärk on ikkagi see, et just väike- ja keskmistele ettevõtetele luua olukord, kus haldusbürokraatia ja halduskoormus väheneks. Ma enne loetlesin, mis need vähendamise positsioonid siin on. Kui kellelgi peaks tekkima konkreetselt soov minna börsile, siis vähemalt on tal seal olla ja hiljem aru anda mugavam, mitte nii koormav, alates otsustest võimalike muudatuste puhul, millest Finantsinspektsioonile peab kogu aeg teatama, kuni juhatuse kvartaalsete aruanneteni jne. Eesmärk on anda võimalus halduskoormust reaalselt vähendada.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Sellest väikeste ja keskmiste ettevõtete börsil tegutsemise soovist tulenevalt tekkiski mul küsimus. Direktiiv, mida me praegu üle võtame, lubab ju ka füüsilisel isikul või varakogumil olla väärtpaberite emitent. Me võtame direktiivi üle. Miks me siis selle eelnõuga ei luba füüsilisel isikul või mingil varakogumil olla väärtpaberite emitent väärtpaberibörsil? Miks selline positsioon või miks te sellise poliitika kasuks olete eelnõu ettevalmistamisel otsustanud, et mitte lubada füüsilisi isikuid või varakogumeid emitendina tegutsema?

Hea kolleeg, meil on ikkagi tegemist ühise asjaga, me ei ole siin kuidagi eraldi. Ärge paigutage ennast kuidagi taustsüsteemist eemal seisvaks. Te olete ikkagi üks 101-st Riigikogu liikmest, enamgi veel, teile kindlasti laieneb mingil määral ka koalitsioonivastutus. See eelnõu on praegu esimesel lugemisel. Kindlasti me jätkame konstruktiivset arutelu järgmistel lugemistel ja teie head mõtted on teretulnud. Fraktsiooni kaudu, aga ka Riigikogu liikmena on teil ju võimalik teha parandusettepanekuid selle eelnõu kohta ja siis ka diskussiooni edasi arendada. Nii et ärge kartke ettepanekutega välja tulla. See on teie põhiseaduslik õigus, kasutage seda täiel rinnal.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 15. septembri istungil. Ma lühidalt räägin sellest arutelust, mis meil toimus. Rahandusminister tutvustas eelnõu ja vastas koos ministeeriumi ametnikega komisjoni liikmete küsimustele. Ma pean muidugi möönma, et arutelu komisjonis oli lühike. Tunti huvi selle vastu, kuidas kulges eelnõu kooskõlastusring ja kas lauale jäi ka lahendamata erimeelsusi. Eelnõu algataja ja ministeeriumi vastus oli, et lauale erimeelsusi ei jäänud ja täiendava ümarlaua kokkukutsumist ei saa pidada tõenäoliseks ega ka vajalikuks. Siis oli küsimus selle kohta, kas eelnõu puudutab alternatiivbörsi. Eelnõu seda valdkonda ei puuduta, oli vastus.
Komisjon tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada, määrata komisjon ettekandjaks siinkõneleja ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober kell 17.15. Ma rõhutan, et need otsused ja ettepanekud olid konsensuslikud. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, ka teile on vähemalt üks küsimus. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Aivar Sõerd! Seda küsimust ajendab küsima sinu viimane küsimus ministrile. Kui palju meil tegelikult on või oleks selliseid füüsilisi isikuid või varakogumeid, kes oleksid potentsiaalselt valmis börsile tulema? Kas seda on võimalik kuidagi kommenteerida? Huvitav küsimus.

Sellepärast ma seda küsisingi, et see on huvitav. Pigem oli minu küsimus ajendatud sellest, et kui me võtame üle direktiivi, mis näeb ette, et füüsiline isik võib olla ka emitent, siis mida me teeme, kas me rakendame seda direktiivi või ei rakenda. Aga eelnõu sirvides sain ma aru, et asi on ikkagi selles, et see direktiiv jätab vist liikmesriikidele valikuvõimaluse. See oli vastus minu küsimusele. Aga konkreetselt teie küsimusele vastates ma pigem arvan, et eelnõu algatajad lähtusid sellest, et see huvi on väike. Tegelikult on väärtpaberite emiteerimine küllaltki kulukas ja füüsilisel isikul või, ma ei tea, füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole see lihtsalt majanduslikult mõistlik. Euroopa Liidus on paar riiki, üks oli vist Suurbritannia, kus füüsilised isikud on emitendid, aga seal on teistsugused traditsioonid ja teistsugune arengulugu ka väärtpaberiturul. Ma arvan, et meil ei ole tegelikult selleks vajadust ega soovi. Muidugi, siin on veel üks aspekt. Eestis on ka osaühingu loomine tegelikult hästi lihtne, seda saab teha kiiresti, elektroonilisi vahendeid kasutades ja ka ilma kapitali sisse maksmata. Seegi on üks argument, et kuna meil on osaühingu loomine lihtsalt niivõrd lihtne, siis ei ole tegelikult praktilist vajadust.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 67 esimene lugemine tuleb lõpetada. Määran eelnõu 67 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 14. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 66 esimene lugemine. Riigikogul on suur au näha taas Riigikogu kõnetoolis rahandusminister Sven Sesterit. Palun!

Lugupeetud juhataja! Au on ikka minupoolne, et saan olla teie ees ja kanda teile ette Eesti Vabariigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 66.
Nii. Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada riikidevahelisi investeeringuid, hoida ära diskrimineeriv maksustamine ning tõkestada maksudest kõrvalehoidmist. Kõik Eesti maksulepingud põhinevad Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ehk OECD tüüplepingul ning selle aasta septembri seisuga on neid jõus 56.
Eesti ja Hiina vahel sõlmiti topeltmaksustamise vältimise leping 1998. aastal. Uue protokolliga ajakohastatakse kehtiva lepingu sätteid mõlemas riigis muutunud maksustamispõhimõtete tõttu. Muudetakse terminite määratlusi ning laiendatakse maksualase teabevahetuse ulatust. Maksualane teabevahetus viiakse kooskõlla rahvusvahelise teabevahetuse standardiga. Uue protokolli kohaselt ei ole teabevahetus piiratud lepingus nimetatud maksudega ning riik ei või keelduda teabe andmisest vaid seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus või isiku esindaja. Lepingusse lisati kohustus vahetada teavet juhul, kui riigil enda tarbeks küsitud maksualast teavet vaja ei ole. Protokolliga muudetakse maksude loetelu, millele leping kohaldub. Eesti puhul võetakse välja kohalik tulumaks, mis kaotati aastast 2000. Residendi mõistet täiendatakse kõrgeima juhtorgani asukoha kriteeriumiga, kuna Hiina kasutab 2008. aastast seda kriteeriumi lisaks asutamise koha kriteeriumile äriühingu residentsuse määratlemisel. Uue protokolli jõustumise korral hõlmab kinnisvara mõiste ka kinnisvaraga seotud nõudeõigusi. Uus säte kindlustab, et Eestil säilib lepingulise investeerimisfondi või muu varakogumi osalusega seotud kaudse kinnisvaratulu maksustamise esmane ja piiramatu õigus. Tänan!

Austatud minister, tänan teid samuti! Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Priit Sibula!

Austatud Riigikogu aseesimees! Rahanduskomisjon arutas Eesti Vabariigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu oma 15. septembri istungil. Ülevaate eelnõust, nii nagu ka siin, andis meile minister Sven Sester. Eelnõu eesmärk, nagu Sven mainis, on uuendada 1998. aastal sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingut 15 aasta jooksul tehtud muudatuste tõttu mõlema riigi maksusüsteemis. Samamoodi täpsustatakse üksikuid mõisteid. Komisjon tegi menetluslikult kaks ettepanekut: eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober 2015 kell 17.15. Komisjon toetas mõlemat ettepanekut konsensuslikult. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, nagu me äsja kuulsime, eelnõu esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 66 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume 11. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 esimene lugemine. Mul on suur au paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Marko Pomerants!

Tere õhtupoolikut! Püüan omalt poolt sisustada Vabariigi Valitsuse nimel istungi ülejäänud aja nelja eelnõuga. Esimene neist on veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, seekord numbriga 76. Veeseadus on teatavasti üks selline seadus, mida ajaloos on muudetud kümneid kordi ja põhjused selleks on olnud erinevad. Tihtilugu on viimasel 10 või 11 aastal seda tehtud Euroopa õigusloome tõttu ja nii ka seekord.
Veeseadust muudetakse seekord volitusnormi täpsustamiseks, et keskkonnaministri määrusega võtta üle uus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/39/EL, millega muudetakse direktiive 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ seoses veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainetega. Teiseks tuleb teha täpsustusi veekeskkonnale ohtlike ainete regulatsioonides, mis on tingitud Euroopa Liidu tasandil tehtud muudatustest ja regulatsioonide praktikas rakendamisest. Kolmandaks on vaja teha täpsustusi muude küsimuste järelevalvesätetes. Neljandaks tuleb võtta üle kaks mõistet nn süsiniku geoloogilist säilitamist käsitlevast direktiivist 2009/31/EÜ.
Nüüd veidikene täpsemalt esimesest muudatusest, volitusnormi täpsustamisest. Täpsustatud volitusnormi alusel kehtestatakse keskkonnaministri määrusega 12 uut ohtlikku ainet ja nende keskkonna kvaliteedi piirnormid, muudetakse kehtivate ohtlike ainete keskkonna kvaliteedi piirnorme, nähakse ette mehhanism ohtlike ainete ja nende keskkonna kvaliteedi piirnormide ülevaatamiseks, luuakse nn jälgimisnimekiri.
Teiseks, muud täpsustused ohtlike ainete regulatsioonis. Need on tingitud Euroopa Liidus tehtud muudatustest veekeskkonnale ohtlike ainete käsitlemisel ja regulatsioonide praktikas rakendamisest. Kehtetuks tunnistatakse ohtlike ainete nimistute 1 ja 2 regulatsioon. Nimistutes 1 ja 2 olevad ained kui sellised õigusruumist siiski ei kao ja nendega on vaja endiselt tegelda. Need ained on edaspidi jaotatud lihtsalt prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete nimistute vahel. Tegemist on Euroopa Liidu tasandil juba toimunud õigusruumi korrastamisega.
Kehtivuse kaotab regulatsioon, mis käsitleb ohtlike ainete heite piirväärtusi toodanguühiku kohta, sest selle aluseks olevad direktiivid ei ole enam asjakohased. Näiteks on paljude ainete kasutamine keelatud. Selle asemel on ohtlike ainete keskkonda jõudmise vähendamine korraldatud tööstusheite seaduse ja veeseaduse teiste regulatiivsete meetmetega. Täpsustatakse, mida konkreetselt mõeldakse veekogu keemilise seisundi all. Praegu käsitletakse pinnaveekogumi keemilise seisundi kindlaksmääramisel mis tahes ohtlike ainete sisaldust. "Ohtlik aine" on aga väga lai mõiste. Direktiivi 2013/39/EL baasilt tuleb keemilisele seisundile hinnangu andmise juures arvesse võtta vaid väikest osa kõikvõimalikest ohtlikest ainetest, prioriteetseid aineid ja prioriteetseid ohtlikke aineid ning teatavaid muid saasteaineid.
Järelevalve täpsustused. Täpsustuste kohaselt antakse Keskkonnaametile õigus kontrollida kalade läbipääsu tagamist jõgedel, mis ei ole lõhejõed ja millele on rajatud väiksemad kui ühemeetrised paisud ning kus on nõutud tagada kalade läbipääs. Seda, kas kalapääs on vajalik mittelõhejõgedel, otsustab Keskkonnaamet iga kord eraldi ekspertiisi või keskkonnamõjude hindamise tulemusel. Sellistel paisudel ei ole nõutav vee erikasutusluba. Kui vee erikasutusluba on seaduse kohaselt nõutav, siis teeb järelevalvet Keskkonnainspektsioon. Keskkonnaametile on järelevalvepädevuse andmine praegusel juhul oluline, kuna Keskkonnaametil on täpseim teave kalade läbipääsu tagamise vajaduste kohta.
Järelevalves nähakse ette ka muudatus, et peale Keskkonnainspektsiooni kontrollivad hüdrogeoloogiliste tööde nõuete täitmist ka Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium, sest nende ametnikud on hüdrogeoloogiliste tööde lube menetleva komisjoni liikmed ja neil on kõige paremad valdkonnakohased teadmised. Keskkonnainspektsioon jääb samuti tegema järelevalvet, kuid temale ei lange enam kogu koormus. Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi tehtava riikliku järelevalve tõhustamiseks on vaja volitada nende ametnikke kasutama ka korrakaitseseaduses sätestatud erimeetmeid. Need on dokumentide kontroll, sundtoomine, isikult andmete saamiseks isiku küsitlemine, isikusamasuse kontroll ja valdusesse sisenemine ning valduse läbivaatus.
Võetakse üle süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi mõisted. Euroopa Komisjon on Eestile esitanud järelepärimise süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist käsitleva direktiivi 2009/31/EÜ kohta. Euroopa Komisjoni hinnangul on Eestil üle võtmata direktiivi mõisted "veesammas" ja "geoloogiline formatsioon". Viimaks Eesti regulatsiooni direktiiviga kooskõlla, täiendatakse veeseadust terminitega järgmiselt: veesammas – veepinnast veekogu põhjaseteteni ulatuv vertikaalselt katkematu veesammas; geoloogiline formatsioon – litostratigraafiline üksus, mille sees võib leida ja kaardistada eristuvaid kivimikihte.
Seadusmuudatuse mõjud on ennekõike administratiivsed ja puudutavad neid ametnikke, kes iga päev asjakohaste dokumentidega tegelevad. Aitäh! Palun eelnõu toetada ja seda edasi menetleda!

Austatud minister, aitäh! Küsimusi ei paista olevat. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Andres Metsoja!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Riigikogu keskkonnakomisjon käsitles veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 oma 14. septembri istungil. Eelnõu tutvustasid ja komisjoni liikmete küsimustele vastasid keskkonnaminister Marko Pomerants ja Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon. Eelnõu eesmärk on täpsustada ohtlikke aineid käsitlevaid õigusakte, sh pinnaveekogumi keemilise seisundi definitsiooni, tunnistada kehtetuks sätted, mis reguleerivad ohtlike ainete nimistute 1 ja 2 kehtestamist, ja õigusakt, mis käsitleb ohtliku aine lubatava heite piirkoguseid tooraine- või toodanguühiku kohta. Nagu minister juba selgitas, tingisid selle eelnõu väljatöötamise Euroopa Liidu tasandil toimunud muudatused veekeskkonna ohtlike ainete käsitlemisel.
Komisjon eelnõu kohta ettepanekuid ei teinud. Tehti ettepanekud saata eelnõu 76 Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 30. septembriks, esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult) ja määrata eelnõu 76 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober 2015 kell 16. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimiste soove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 76 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume 12. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 77 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Marko Pomerantsi!

Tere taas! Ma arvan, et minu tänasest neljast eelnõust tekitab see kõige rohkem kirgi, vähemasti on ta seda mõningal määral teinud enne siia saali jõudmist. Mul on pidulik sõnavõtt ka olemas, aga kasutan võimalust, et selle eelnõu saamislugu teile natuke lahti rääkida, just teile, kes te pole selles menetluses siiamaani väga osalenud.
See, et Eesti riigis on levimas Aafrika seakatk, ei ole tänaseks päevaks ilmselt ka kõige väiksema meediatarbimisega inimesele mingisugune uudis. Sellega võitlemise meetmed jagunevad kaheks. Ühed on need, mida võetakse ette Veterinaar- ja Toiduameti juhtimisel, ennekõike nn bioohutusmeetmed. Teine pool puudutab selle metssigade hulgas leviva taudi tõrjumist jahinduslike meetmete abil. Eks selles tõrjetöös pea igaüks oma liistude juurde jääma, mis ei tähenda, et koostööd ei oleks. Keskkonnaministri ülesanne on igati kaasa aidata sellele, et jahinduse õigusruum selles vallas võimaldaks meil taudiga võidelda.
Õigusaktid, mis seda probleemi reguleerivad, jagunevad kolmeks. Esiteks, jahiseadus, see on selline põhidokument. Teiseks on keskkonnaminister oma määrusega kehtestanud jahieeskirja, mille võimalikud muudatused saab minister, olles muidugi kooskõlastused saanud, kehtestada ilma Riigikoguta. Seda on ta ka teinud. Keskkonnaameti peadirektor oma käskkirjaga saab samuti reguleerida metssigade küttimisega seonduvat Eesti Vabariigi territooriumil. Kaks viimast akti on muudetud ja vastu võetud ning seda juba augustikuus. Nüüd on jäänudki arutelule tuua võimalikud jahiseaduse muudatused. Keskkonnaministeeriumis pandi seda eelnõu ette valmistades kirja kõikvõimalikud muudatused, mis, toonitan, peaksid katku leviku ajal aitama kaasa metssigade arvukuse reguleerimisele, lihtsustatult öeldes küttimisele.
Kuna oli teada, et 18. augustil koguneb Riigikogu erakorralisele istungile, siis me Keskkonnaministeeriumis andsime seaduseelnõu valmimisele omalt poolt lisavunki juurde, et oleks võimalik see eelnõu siis üle anda. Seda Vabariigi Valitsus ka tegi. Miks on see oluline? Seetõttu, et Eesti Jahimeeste Selts sai küll oma juhatuse kiiresti kokku, jõudis muudatused läbi vaadata ja läbi arutada, aga kindlasti oli see selline tempokas tegevus ja seetõttu on hilisemates faasides olnud erinevaid seisukohavõtte, võrreldes algse olukorraga 18. augusti eel.
Aga igal juhul on eelnõu teie ees. Keskkonnakomisjonis on seda kahel korral arutatud ja mina ministrina küll arvan, et selle eelnõu edasi menetlemine on igati tarvilik, et katku levimise ajaks jahimeestele õigusruumiga appi tulla. Nagu te kõik teate, on selleks jahihooajaks Keskkonnaameti peadirektor määranud kütitavate metssigade arvuks 29 600, mis on ka maakonniti käskkirjaga laiali jagatud. Statistika näitab, et ligi kolmandik nendest loomadest on kütitud. Küll ei ole nende vanuseline ja sooline koosseis statistiliselt selline, nagu see lõpuks olema peaks, aga aega on ja päris jahihooaeg ju alles lahti läheb.
Selles eelnõus on mitmeid punkte, aga ma peatun nendel, mis on erutavamad. Üks nendest on mootorsõidukilt uluki laskmine kunstliku valgusallika abil. Siin on olnud üsna palju arutelu, et mis mõttes autost ja kuidas. Need inimesed, kes on jahimehed, eks nad teavad, kuidas seda tegelikult tehakse. Aga mõte on väga lihtne: auto mootor ei tööta ja laskmine ei toimu otse autost, vaid ikkagi piisavalt kõrguselt, et ohutus oleks tagatud. Ka komisjonis käis debatt selle üle, kui kõrge või madal peab olema see kõrgiste, et laskmine oleks ohutu. Saan öelda, et kui kunstliku valgusallika kasutamine seadustatud saab, siis keskkonnaministri määrus, mis jahieeskirja muudab, on see koht, kus on ohutustehnika täpsem kirjeldus, kui madalalt või kõrgelt, ennekõike kui madalalt võiks seda lasku sooritada, kindlasti saadakse konkreetne kõrgus meetrites või, ma ei tea, sentimeetrites, selgeks koostöös jahimeestega.
Teine ka väga palju kirgi kütnud koht on olnud seotud selle muudatusega, mis on sõnastatud järgmiselt: "Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule või tema määratud isikule väikeulukite ja metssigade küttimiseks tasuta jahiloa." Siit on tekkinud mõttekäik, et mis mõttes, kas siis metsseast ongi nüüd seadusmuudatusega saamas väikeuluk. Kui te vaatate täna jahiseadust ja vaatate seda seadust pärast selle seadusmuudatuse vastuvõtmist, leiate metssea endiselt suurulukite hulgast. Aga tõepoolest, see suuruluki küttimise luba peaks olema maaomanikule, kes ei ole selle jahiseltsi liige, aga on tunnistusega jahimees, suuruluki laskekatse läbi teinud, tasuta. Nagu ma olen aru saanud, mitmes jahiseltskonnas jagatakse praegu neid lubasid, sealubasid, tasuta ka omade vahel. Nii et see eraldi võttes ei olegi nii suur teema. Küll on räägitud sellest, et siis kaob ju ära kontroll küttimise üle, me oleme võtnud vastutuse jne. Minu küsimus on, kuidas see siis ära kaob, kui seesama jahiselts väljastab selle suuruluki küttimise loa ja saab pärast küttimist selle loakontsu või loa teise poole tagasi. Ma arvan, et see ülevaade on igati olemas. Aga kartused ei olegi võib-olla seotud niivõrd maaomanikuga kui sellega, kas siin ei ole tegemist mingisuguse hiiliva tasakaalu muutmisega olukorras, kus see luba võiks olla antud ka maaomaniku määratud isikule. Mina olen öelnud selles debatis, et kui see on mingisugune valukoht, siis piirdume ainult maaomanikuga. Aga kindlasti see maaomanik, kes on jahimees võib-olla mõnes teises jahiseltsis, mitte selles kohas, kus ta kodu on, ei ole see, kes valmistaks kohalikule jahiseltsile muret.
Meie seadusandjana, vabandust, teie seadusandjana peaksite kindlasti mõtlema või võiksite mõelda, kuidas need muudatused taudi leviku piiramisele kaasa aitavad. Võiksite mõelda selles suunas, et tegemist ei pruugi olla meetmetega, mida on vaja võtta ainult sellel jahihooajal, sest taudi lõppemise kuupäeva me täna kindlaks määrata ei oska. Ulukieksperdid on ka öelnud, et kindlasti tuleb metssigade populatsiooni arvukus muuta oluliselt väiksemaks, kui see praegu on.
Sellest, et taudi lõppemise kuupäev ei ole teada, rääkisin ma selles sõnavõtus meelega. Kuidas peaksid asjast aru saama jahimehed, kes seda seadust või seadusmuudatust loevad? Tõepoolest, tegemist on ju ainult taudiaegsete meetmetega. Tänaseks päevaks on ka võimalik lahendus välja töötatud. Kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, siis vastavad paragrahvid lihtsalt sõnastatakse ümber selliselt, et need konkreetsed muudatused, näiteks seesama maaomanikku puudutav muudatus, kehtiks ainult seakatku tõrjumise eesmärgil ja selle leviku ajal. Siin on juba Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna inimesed oma panuse andnud.
Olen valmis vastama küsimustele. Palun seda eelnõu toetada teadmisega, et eelnõu komisjonis koos jahimeestega edasi menetledes saaksime koos teiega anda jahimeestele ühe lisatöövahendi selle raske probleemiga hakkama saamiseks. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teil oli õigus, tõesti on tublisti küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kaks aastat tagasi, kui me kõvasti vaidlesime selle üle, mida kirjutada jahiseadusesse, oli kolm gruppi, kes omavahel vaidlesid: jahimehed, maaomanikud ja põllumehed. Kui me räägime jahimeestega või teiste gruppide esindajatega, siis oleks praegu tasakaal nagu olemas. Kas te ei leia, et me jahiseaduse muutmisega natuke lammutame seda tasakaalu? See probleem, mis täna arutelu all on, ei ole ju mitte selline, mis kestab 10–15 aastat. Ma usun, et me viie aastaga tuleme küll sellega toime.

Lühivastus on, et ei leia. Aga kommentaar võiks olla selline, et kui meil ei oleks praegu Aafrika seakatku, siis – kohtumisel jahimeeste seltsi esindajatega olen ma seda seisukohta kinnitanud – oleksin ma asunud seisukohale, et minu meelest on meil jahinduses tasakaal saavutatud, laseme sellel kesta ja ärme teeme midagi. Aga sigade Aafrika katk tuli ja need muudatused on ainult sellest tingitud. Ma olen ka seda meelt, et me ei peaks seda maailma nii lühikese aja järel ümber korraldama.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Teame, et jahimeeste probleem ja mure on see, et kui algab jahihooaeg ja see massiline küttimine, siis nad sooviksid terved sead loomulikult kokkuostu viia. Aga nad ei saa seda teha enne, kui nad on võtnud vereproovi ja saatnud Tartu laborisse, sest ainult see labor tegeleb selle tööga. Nüüd ongi probleem, kuhu need sead vahepeal toimetada, kuidas neid transportida ja kas nad kannatavad nii kaua oodata, kuni ükskord laborist vastus tuleb. Labori võimsus on vägagi piiratud. Me teame, et sinna on küll töötajaid juurde võetud, aga sellest ikkagi ei piisa. Kuidas te neid probleeme praegu valgustaksite?

Aitüma! Suur osa nende probleemide lahendusest on Veterinaar- ja Toiduameti käes, aga ma ei aja seda teemat ka ära. Ma käisin täna mitmetel kohtumistel, kus mõlema poole arvamused olid laual. See ei ole lihtne küsimus. Punkt 1, tänaseks päevaks on ju ka jahiseltsidel ja -ühistutel oma külmkambrid, mis kindlasti aitavad. Teiseks, Veterinaar- ja Toiduameti inimesed on öelnud, et neid hangitakse ka riigi abiga juurde, ma täpset seisu ei tea, juttu oli vist suurusjärgust 20. Kolmandaks, külm aeg on õnneks tulemas. Neljandaks, mis puudutab analüüsimist, siis on lubatud, et Tartu labor hakkab tulevast nädalavahetusest neid analüüse tegema ka pühapäeval, andes nii ühe päeva juurde. Nüüd tekib see küsimus, millele ma ei oska hästi vastata, et kuidas vere edastamine peaks pühapäeval üle riigi toimuma. Väidetavalt ka Cargobus siis ei liigu. Ma käisin umbes poolteist nädalat tagasi Läänemaal Martnas jahimeestega kohtumas, kus olid kohal ka Veterinaar- ja Toiduameti Läänemaa esindajad. Nemad ütlesid, et kui oma maakonna jahimeestega kenasti kokku leppida, millal nad selle verega pühapäeval näiteks Haapsalusse kohale tulevad, siis lihtsalt Veterinaar- ja Toiduameti töötaja võtab auto ja viib need proovid Tartusse ära. Mul siin paremat vastust ei ole, kuidagi nii peaks see käima.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jahikauge inimesena huvitab mind, kuidas see arv, 19 000, mis on nüüd järele jäänud – need on need sead, keda on vaja maha lasta –, üldse on kujunenud ja kas metsa neid sigu ka veel jääb.

Aitüma! Te mõtlete vist, et 29 000-st on juba peaaegu 9000 kütitud ja mis siis ülejäänutega saab. Võin öelda, et vähemasti teoreetiliselt surevad nad samamoodi küti kuuli läbi. Keskkonnaameti peadirektor on andnud oma käskkirja, kus see n-ö kvoot või vajadus on maakonniti ära jagatud. Ma saan aru, et näiteks teid võiks erutada Saaremaa. Saaremaal oli algne arv 3400 siga ja tänaseks on seda arvu suudetud oluliselt vähendada, nii et sellest 3400-st on kütitud 1659, võib-olla hetkel ka natuke rohkem. Eri maakondade jahimehed on avaldanud arvamust, et äkki meil ei olegi nii palju sigu. Võrokesed arvasid mingil hetkel, et neil pole sigu enam üldse, aga kui Võrumaa arv oli algselt 1400, siis 285 siga on suudetud sealgi juba küttida ja küllap tuleb veel lisa. Keskkonnaameti peadirektor on öelnud, et kui mingite perioodide järgi võtta, siis näiteks november võiks olla see aeg, kui vaadatakse, kas on mingisuguseid anomaaliaid, milles need seisnevad ja kuidas selle olukorraga hakkama saada. Eesmärk ei ole siin kedagi pooma hakata, vaid ikka vaadata, kuidas koos edasi liikuda.

Martin Helme, palun!

Aitäh, austatud asespiiker! Lugupeetud härra minister! Kui suvel oli juttu jahiseaduse muutmisest selles suunas, et oleks kergem ja efektiivsem küttida, siis oli juttu ka sellest, et küttidel lubatakse kasutada öösihikuid ja muid asju, mis tänapäeval lubatud ei ole. Nagu ma aru saan, selle seadusmuudatusega neid asju ei tehta. Kas te oskate selgitada, miks?

Aitüma! Ma võin öelda niipalju, et öösihik pole minu arusaamist mööda Eesti debatis kordagi tõsiselt laual olnud. Leedus väidetavalt see debatt käib, kui see seal mitte seadustatud ei ole. Küll on olnud teemaks summuti. Seda on kõik jahimehed toetanud, aga see vajab muudatust relvaseaduses ja Siseministeerium on alati olnud eriarvamusel. Relvaseadus on n-ö ministeriaalselt nende hoida. Mis puudutab konkreetselt summutit, siis me eelnõu algatamisel tekkinud kiiruses ei pidanud põhjendatuks debati venimist, aga minu arusaamist mööda ööseadmete teema ei ole ka nüüd tõsiselt arutelu all olnud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et seda seadust ei olegi vaja muuta, kui kolmandik sigu on ära kütitud ilma seadust muutmata. Niikaua, kuni me selle seaduse ükskord ära menetleme ja vastu võtame, on kõik need 29 000 ära kütitud. Ei ole nagu mõjuvat põhjust selle muutmisega tegelda. Ma küsin, kuidas reguleeritakse seda põhipõhjust. Nagu me teame, siis peale kodusigalate on sigalad ka metsas, ma pean silmas lisasöötmist. Kuidas seda reguleerima hakatakse? Seadus seda ei reguleeri, aga kas minister korraldab ise selle kuidagi ära?

Ka minister ise ei pea seda korraldama, sest see on juba tehtud, vähemasti teoreetiliselt. Muidugi tänan ma teid teie optimismi eest! Kui kõik jahimehed oleksid nii optimistlikud kui teie, siis oleksin ma tõesti asjata siia teie ette tulnud, aga päriselus see niimoodi ei ole, on ka pessimistlikumaid jahimehi kohatud. Kuid Keskkonnaameti peadirektor andis 18. augustil 2015 käskkirja "Metssigade küttimise korraldamine sigade aafrika katku tõkestamiseks metssigade asurkonnas Eesti Vabariigi territooriumil", kus on terve joru korraldusi. Nendest kuues on selline: "Keelustada metssigade lisasöötmine Eesti Vabariigi territooriumil ajavahemikus 01.10.–30.04. (Nii et homsest. – M. P.) Lubatud on peibutussööda kasutamine varitsusjahil kõrgistmelt, kus söödakus tohib olla kuni 100 kg ning peibutussöötmise kohas maas kuni 10 kg tera- ja/või kaunvilja, sealhulgas hernes või mais. Isevoolse söödaku korral (Tehnoloogia on jõudnud metsadesse. – M. P.) ei tohi ööpäevas väljastatav kogus ületada 10 kg. Peibutussöötmise kohtade omavaheline kaugus peab olema vähemalt 1 km ning peibutussööt ei tohi olla kaugemal kui 150 m kõrgistmest." Lisatäpsustuseks ütlen, et see on reguleeritud selleks jahihooajaks, mitte pikemalt, aga Keskkonnaameti peadirektor saab seda alati teha.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Austatud minister! Jahiseaduse praegune muutmine on tingitud ainult sigade Aafrika katku levikust Eesti metsades. Katk on teinud juba väga ulatuslikku majanduslikku kahju. Ega me ausalt öeldes ju ei tea, kui kauaks see meie metsadesse jääb ja kui suureks need kahjud lõpuks kujunevad. Aga kui nii võib öelda, siis sellel asjal on ka hea pool. Õnneks ei ole see katk mitte kuidagi olnud inimese tervisele ohtlik. Te olete neid katkutõrjemeetmeid välja töötades selle valdkonna endale kindlasti väga hästi selgeks teinud. Siit tulebki minu küsimus. Millised võiksid olla selle metssigade hulgas leviva ja inimesele mitteohtliku katku õppetunnid, et tulevikus olla paremini valmis, kui meid peaks jälle tabama mingi loomade hulgas leviv haigus? Kuidas seda siis paremini tõrjuda? Kas te oskate praegu midagi välja pakkuda?

Aitüma! Kindlasti saab neid meetmeid jagada mitmeks. Mis puudutab metsloomi, siis tuleb püüda saavutada selline arvukus, mida eksperdid on Eesti metsade jaoks pakkunud. Rääkides taudi tõrjumisest kui mingisugusest kriisijuhtumist, siis ma arvan, et kolleegidel Maaeluministeeriumist on siin kindlasti mõttekohti. Neid arutelusid on ka olnud. Üks näide on praegune maakonnapõhisus. Kui mina olin Lääne-Viru maavanem, siis oli ka aeg, kui üldises kriisireguleerimises valitses maakondlik printsiip. Maavanemana tahad sa tunda ennast suure kriisireguleerija ja -juhina. Aga tõsises situatsioonis võib päris kiiresti vastu tulla see, et manuaalis saavad read otsa ja ka ressurss saab otsa. Päästevaldkonnas ongi ju mindud nelja regiooni peale. Pealik on selle regiooni direktor, kes on professionaalne päästetööde juht, võib niimoodi öelda, ja kindlasti on tema manuaalis või õpetuses ridu tunduvalt rohkem. Kui me tuleme näiteks selle Jõgevamaa juhtumi juurde, kus jõuti ka matmiseni, eks ole, siis oli tegemist ühe ja sama maakonnaga, aga selle eri servadega. Ma täpselt küll ei tea, pole seda niimoodi vaadanud, aga võib-olla teistsuguse kriisijuhtimise ja teistsuguse ülesannete jaotuse korral oleks see matmiskoht olnud võib-olla näiteks mõnes Tartumaa külas. See võiks olla sobiv näide. Situatsiooniplaanid on meie riigis kõik olemas, aga need on olnud siiamaani üsna üldised. Seal on vaja seda laadi täiustamist, et see kõik on kirjas, kes kriisikomisjoni või tauditõrjekomisjoni kuuluvad, aga kui laibad on veoauto peale laaditud, siis on vaja teada, mis need edasised tegevused on. Järgmisteks kordadeks – me küll loodame, et neid ei tule – seda kirjeldama peaks.

Uno Kaskpeit, palun!

Härra eesistuja! Härra minister! Ma olen ise ka Valgamaalt pärit ja üpris kirglik jahimees. Ma ei hakka siin täna vaidlema selle üle, mida lätlased tegid ja mida nad jahimeestele võimaldasid, aga nad said seakatku leviku piiramisega hakkama. Meil on nüüd kõva aasta möödas sellest, kui esimene katku surnud siga Koorkülast leiti. Minu arust on see jahiseaduse solkimine selline hämav märk, et valitsuse tegemata töölt tähelepanu lihtsalt kõrvale lükata. Tunnistage seda ausalt.

Aitüma! Küsimust ei olnud. Jään eriarvamusele.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Teie tulete praegu välja sellega, et metssead homsest näljapajukile panna ja lindpriiks kuulutada. Teie eelkäija aasta tagasi, vastupidi, vajutas teist pedaali, et toitke metsanotsusid julgelt edasi. Kas teie hinnangul oli see arukas tegu? Või kas teie meelest ongi mõistlik, et üks minister teeb ühte ja teine teist ning kahjud on katastroofilised?

Aitüma! Eri ministrid teevadki erinevaid asju, teinekord ka samas valdkonnas. Zooloogina te teate, et ka parte on rumal toita.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister, palun ole nii kena ja räägi natuke lähemalt nendest võimalikest maaomaniku määratud isikutest. Keda nende all silmas peetakse? On need, ma ei tea, maaomaniku sugulased, mõne teise jahipiirkonna jahimehed või, vabandust võib-olla rumala oletuse pärast, äkki turistid? Ma ei tea, võib-olla veel keegi. Keda silmas peetakse ja miks see punkt selles eelnõus paljudele jahimeestele ei meeldi?

Aitäh! Alustan lõpust. Sellepärast ei meeldigi, et kardetakse mingisugust, kuidas öelda, struktuurset muutust Eestimaa jahipidamises, et tulevad mingisugused teised inimesed ja hakkavad asju korraldama. Mina seda ministrina niimoodi kindlasti ei ole näinud. Teoreetiliselt võivad need isikud olla ju kõik need grupid, keda te kirjeldasite. Eile oli maaelu- ja keskkonnakomisjoni ühisistungil ka põllumeeste esindaja, kes ütles, et täielik jamps, nüüd tahetaksegi siit need muud isikud välja võtta, tema elab kahe jahipiirkonna piiril, ise üldse jahimees ei ole, aga metssead närvidele käivad, sõber on tal jahimees, aga nüüd öeldakse, et sõber ei saaks seal küttida. Minu tunnetus on selline, et see pinge on suur just nimelt seetõttu, et kardetakse, nagu me hakkaksime mingisugust maailmakorda muutma. Seetõttu arvan ma, et piisab sellest, kui see maaomanik ikka ise, olles jahimees, suuruluki laskekatse läbi teinud, selle õiguse saab, mis ei tähenda, et talle ei ole antud oma jahipiirkonnas, mis on kuskil mujal, ka ülesanne näiteks seitse siga kevadeks ära kutsuda.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, eile oli maaelu- ja keskkonnakomisjoni ühine istung. Seal selgus, et loomatauditõrje seaduse muutmisest me ilmselt ei pääse, selleks et vaadata neid asju veel laiemalt. Aga mina keskkonnakomisjoni liikmena olen selle seaduse muutmise kontekstis puutunud kokku väga paljude huvigruppide ja lobirühmadega, mis on praegusel juhul täiesti asjakohane. Ma saan aru jahimeestest, ma mõistan väga hästi põllumaaomanikke, aga mulle on jäänud natuke lahtiseks erametsaomanike temaatika. Tõepoolest on ju nii, et siga teeb põllul kahju ning jahimehed soovivad neid küttida ja nende arvukuse eest seista. Erametsaomanikud on väga suur huvigrupp. Ma saaksin aru, kui oleks tegemist suuruluki põdraga, kes kahjustab metsanoorendikku, aga sigade populatsioon üldiselt metsale väga kahju ei tohiks teha. Küsimus on selles, kas see huvi seakatku kontekstis on teie arvates ikkagi siiras.

Aitüma! Probleemide lahendamisel olen ma näinud väga erinevaid huvigruppe väga erineva siiruseastmega. Mis puudutab erametsaomanikke, siis tegemist on ju tavapäraselt maainimestega, kes samuti on tihtilugu jahimehed. Ma arvan, et neid ebasiiruses praegu süüdistama ei peaks.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Millised on Keskkonnaministeeriumi enda järeldused? Katk on levinud tõesti üle aasta, vahepeal oli ministriametis maaelukauge erakonna esindaja ja lihtsast tõsiasjast, et pole olendit, pole probleemi, ka nagu aru ei saadud. Milline on valitsuse kriisireguleerimisplaan, milline on ministeeriumidevaheline koostöö, et sellist olukorda enam ei tekiks? Millal sellist plaani Riigikogu ette tutvustama tullakse?

Aitüma! Mis puudutab kõiki neid meetmeid, mida võetakse, siis neid on tutvustatud. Seda pole tehtud küll mitte Riigikogu suures saalis, vaid maaelukomisjonis ja keskkonnakomisjonis, küll eraldi, küll koos. See õige arutelu koht on siis riiklik tauditõrje komisjon, kus on esindajaid nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Maaeluministeeriumi haldusalast. Nagu ma olen siin maininud, igaühel on vaja oma rehkendus teha. Kui me tuleme kodusigade juurde, siis üks asi on bioohutusmeetmed, aga teine asi on kõik see, mis puudutab liha realiseerimist. Nende võimalike meetmete rakendamine on maaeluministri käes. Üks teema, mida me jahiseaduse kontekstis väga ei puuduta, on seotud ka sellega, et Vireen Väike-Maarjas ei ole võimeline kõiki seakorjuseid põletama. Üks koostöö näide on see, et Keskkonnaameti inimesed peaksid olema ja on ka olnud need, kes neid võimalikke matmiskohti leiavad, ning Veterinaar- ja Toiduameti inimesed need, kes siis, kui selline juhtum tekib, peavad seda operatsiooni juhtima. Ma arvan, et olukord läheb järjest paremaks ja inimesed harjuvad üksteisega koostööd tegema.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ütelge mulle, kui palju reaalselt on Eesti metsades praegu metssigu.

Hea küsimus. Sellele ei oska keegi väga täpselt vastata. Zooloogina te teate, et see sõltub aastaajast. Aga ma arvan, et neid on praegu alla 50 000, küllap olen nii arvates enam-vähem pihta saanud. Aga ma ei julge täpsemalt sihikut seada.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Sellel seadusmuudatusel on ajutine iseloom. Kas te võite täpsustada, millal on selle ajutise perioodi lõpp? Kas siis, kui on saavutatud see eesmärk, et metssigade arv on jäänud nii väikseks, et enam väiksemaks ei saa, või siis, kui seakatk on Eestis lõppenuks kuulutatud?

Aitüma! See on hästi levinud küsimus, aga täpset vastust sellele ei ole. Minu meelest on õiged mõlemad variandid. Kui võtta laiemalt, siis võib juhtuda, et seakatk saab riigis likvideeritud ning Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor, kes iganes sel hetkel selles ametis on, ütleb, et nüüd on see juhtunud ja algab tavapärane elu. Kui me räägime puhtalt jahindusmeetmetest, siis kui on saavutatud ulukiseirespetsialistide soovitatud arv, on see siis 1 või 1,5 emist 1000 hektari jahimaa kohta, ei ole erandlike meetmetega nagu kuhugi enam edasi minna. Siis peaks saama tavapärase jahieeskirja ja jahiseadusega jätkata ning võiks samamoodi lugeda selle missiooni jahiseaduse mõttes lõppenuks.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Veel kord täpsustan seda määratud isiku küsimust. Kas ma sain teist õigesti aru, et põhimõtteliselt on eelnõu algataja nõus edasise menetlemise käigus arutama nende nelja sõna "või tema määratud isikule" väljajätmist?

Vastus on jaa. Ma tegin juba isegi enne, kui esimene ametlik menetlus enne esimest lugemist oli, siis, kui augustikuus kokku saadi, ettepaneku, et kui see on nii terav koht, siis läheme sellest mööda ja liigume edasi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Varasem vastus ärgitas mind küsima, kuidas selline järsk populatsiooni vähenemine mõjutab tulevikku. Kas populatsioon taastub seda kiiremini või, vastupidi, jääbki väikseks ja mis ajavahemik võiks siin kõne all olla? On seda võimalik selgitada? See on küll zooloogia teema, nagu te ütlesite.

Aitüma! Võib-olla pärast Peeter Ernits räägib teile, kuidas see tegelikult võiks olla. Kõigepealt, mis on suur või väike? Kui viimasel jahiaastal on kütitud 24 000 – 25 000 isendit ja nüüd me jõuame 29 000-ni, siis lihtne koolimatemaatika ütleb, et mingisugust tohutut vähenemist või suurenemist, oleneb kummalt poolt vaadata, ei ole. Tõepoolest, keerukus on hoopis kuskil mujal. See puudutab seda, kas te sööte piisavalt metssealihakonserve, ostate poest suitsuvorsti ja kõike seda. See on see pool. Aga mis on, ütleme, jahinduslik või bioloogiline muudatus, siis siiani oli kultide ja emiste küttimise juhis enam-vähem 50 : 50, aga nüüd on rõhk ennekõike emistel (60%) ja ka põrsastel, et just järelkasvu potentsiaali väiksemaks saada ja asurkond, kui see on väikseks saadud, sellisena ka püsiks. Eri riikides on väga erinevad tulemused. Ma ei tea, kas see on õige, aga ma lugesin kuskilt, et näiteks Soomes ongi tegemist ainult sadade metssigadega, isegi tuhandet seal ei ole. See võibki olla erinev. Aga seda vist keegi ei karda, et Eesti metsad metssigadeta jäävad.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Jahimehed on viimasel ajal täheldanud erakordset populatsiooni kasvu just seoses Aafrika seakatkuga. On täheldatud isegi selliseid n-ö kõrvalekaldeid, et põrsad on poegima hakanud ja muid selliseid asju. Kui on täheldatud, et n-ö bioloogilise ellujäämise mõttes populatsioon erakordselt kasvab, siis kas see arv, 29 000+ siga, mis on seatud normiks, võib suureneda?

Aitüma! Jällegi, pärast rääkige Peeter Ernitsaga, kui vanalt metssiga võib saada põrsaid ja kõiki selliseid asju. Kindlasti on sigade arvukus, see, kui palju neid tegelikult on, natuke trikiga küsimus. Jälle, kes see tegi? Ise tegi. Eks need kokkulugejad on ju ka jahimehed. Aga kuna viimasel kahel aastal on olnud ka lumevaesed talved, siis ega see lugemine väga libedasti pole läinud, seetõttu ongi see kõik väga ähmane. Kuid nagu ma ütlesin, see ei pruugi kindlasti olla selle jahihooaja missioon, vaid see jätkubki, loetakse jälle üle ja siis vaadatakse, kuhu järgmise hooaja arvudega võiks jõuda, et metssigu ikka vähemaks saada.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Veidi filosoofilisem küsimus: kas sellest suurest seaõnnetusest võiksime teha ka sellise järelduse, et kahest seapidamise viisist, pidamine kinnises farmis ja vabapidamine metsas, on see teine läinud kontrolli alt välja ja tekitanud suurt kahju esimesele seapidamisviisile, mis on palju kallim? Teine on teatavasti palju odavam. Kas see viga, mida me siin praegu klaarima peame, võis tulla sellest?

Ma ei suuda praegu, sel poolekuuesel kellaajal, teie mõttekäiguga väga hästi kaasa minna. Igal juhul ma arvan, et mõlemad viisid on vajalikud. Mulle meenub mõne aasta tagusest minevikust Adavere vorstivabriku reklaamlause, et lihasööjad on paremad armastajad. Seetõttu arvan jätkuvalt, et on tore, kui metsas on sigu ja farmides kodusigu ka.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 77 arutas keskkonnakomisjon kahel istungil. Menetluslikke otsuseid tehti esmaspäeval, 14. septembril 2015, kui istungist võtsid osa Rein Ratas, Andres Metsoja, austatud rahanduskomisjoni esimees Remo Holsmer Deniss Boroditši asendusliikmena, Meelis Mälberg, Raivo Põldaru, Valeri Korb ning nõunik-sekretariaadijuhataja Elle Kaur ja nõunik Vivi Aleksejeva. Kutsutud olid Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius, minister Marko Pomerants ning Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Eda Pärtel.
Nagu minister rääkis, oli ja on eelnõu eesmärk tõhusam jahipidamine, et kiiresti vähendada metssigade arvu ja tõkestada sigade Aafrika katku levikut. Tuleb tunnistada, et eelmine ettekandja, keskkonnaminister Marko Pomerants, kes on tuntud kui parlamendihunt, vastas ära pea kõikidele küsimustele, mida ka komisjonis arutati. Tuleb kiita kõiki häid kolleege, kes siin täna õhtul küsisid neidsamu küsimusi, mida me arutasime ka komisjonis.
Kordan lühidalt üle. Üks küsimus puudutas kunstliku valgusallika kasutamist, seda, kui kõrgelt tohib lasta. Vastus oli, et see, kui kõrge peab olema kõrgiste, saab tõepoolest määruse eelnõuga lahendatud. Lubati, et sinna kaasatakse Eesti Jahimeeste Selts. Tegevjahimeeste arvamuse põhjal arvati, et see võiks jääda kahe kuni kolme meetri kõrgusele. Samamoodi nagu siin saalis just äsja, arutati pikalt, et kui Aafrika seakatk saab Eestimaa pinnalt kaotatud, mis saab sellest seadusest. Vastus: Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna eksperdid on pakkunud mitmeid lahendusi, mille sisu on see, et sõnastatakse, et üks või teine meede on kehtiv katku levimise ajal. See on see muudatusettepanek, mille keskkonnakomisjon peab esimese ja teise lugemise vahel kindlasti tegema. Veel küsiti selle kohta, nagu ka kolleeg Marika Tuus-Laul, kas laborite süsteem on korralik, kas selle kohta on infot. Minister kinnitas, et olukord on muutumas. Eilsel ühisistungil maaelukomisjoniga tõdeti, et alates sellest nädalavahetusest töötab labor ka pühapäeviti. Nii et olukord on paranenud.
Tehti ka menetluslikke otsuseid. Otsustati saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda, konsensuslikult otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on meil ettepanek määrata 14. oktoober kell 4 (samuti konsensuslikult). Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Ei soovi. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleb lõpetada. Määran eelnõu 77 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 12. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume 13. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud "Ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Islandi vahelise lepingu, milles käsitletakse Islandi osalemist Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja Islandi kohustuste ühises täitmises Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli teisel kohustusperioodil" ratifitseerimise seaduse eelnõu 60 esimene lugemine. Suur au on paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Marko Pomerants!

Aitüma! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on lihtsalt juriidilise protseduuriga ja ma palun teil see läbi teha.
Aga nüüd natuke asjast. 2012. aasta detsembris Dohas toimunud kliimamuutuste konverentsil kehtestati Kyoto protokolli teine kohustusperiood aastateks 2013–2020. Selle protokolli B-lisas on toodud osalistele ehk arenenud riikidele õiguslikult siduvad heitkoguste vähenemise eesmärgid. Nende osaliste hulka kuuluvad ka Euroopa Liit, selle liikmesriigid ja Island. Eesti juba ratifitseeris Doha muudatuse s.a 18. veebruaril, see puudutab meie enda kohustusi. Protokolli osalised võivad oma kohustusi täita ühiselt ning sel perioodil on Island avaldanud soovi täita kohustusi koos Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega. Selleks sõlmiti leping, kus on sätestatud tingimused, millega reguleeritakse Islandi osalemist kohustuste ühises täitmises. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ei võta kõnealuse lepingu raames endale mingeid lisakohustusi, kuid Island nõustub võtma sama kohustuse, mille Euroopa Liit selle muudatuse ratifitseerimisega võtab, ehk siis kohustuse hoida kasvuhoonegaaside keskmine aastane heitkogus aastatel 2013–2020 alla 80% alusaasta, mis on 1990, heitkogusest. See kohustus põhineb heitkoguste vähendamise eesmärkidel, mis on sätestatud 2009. aastal vastuvõetud Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketis. Eesti Vabariik allkirjastas lepingu 25. veebruaril. Nüüd tuleb Islandi leping ka Riigikogus ratifitseerida, mistõttu palun teil, head Riigikogu liikmed, seda eelnõu toetada. Aitäh!

Austatud minister, tänan teid! Küsimusi pole. On. Vabandust! Olgem nupule vajutamisel kiiremad! Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Kas te täpsustaksite, kas kõne all on inimese tekitatud kasvuhoonegaasid? Kui Islandil vulkaan purskab, siis teatavasti tuleb kasvuhoonegaase sealt kõvasti välja, aga seda nad tõenäoliselt ei kontrolli.

Aitüma! Nii on. Tõepoolest, looduse suhtes ei saa mingisuguseid vähenemisi lubada ei Euroopa Liit ega Island.

Veel on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Härra minister! Kas ma saan õigesti aru, et meil on võimalik praegu Islandit aidata, kui me hääletame vastu, ja nad ei pea siis kasvuhoonegaaside protokolliga liituma?

Aitüma! Me aitame Islandit ikka ainult sel juhul, kui me selle ratifitseerimise poolt oleme, et nemad ka koos meiega meie ühise ilmaruumi eest seista saaksid.

Artur Talvik, palun!

Mul on eelmist küsimust täpsustav küsimus. Kas see on Islandi initsiatiiv, et nad tahavad seda koos eurooplastega teha, või on see Euroopa initsiatiiv, mis on Islandile n-ö peale surutud?

Ma eeldan, et ikka esimene variant. Island ise tahab, vähemasti mõnes küsimuses, Euroopa Liiduga koos tegutseda.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon kogunes seda küsimust arutama esmaspäeval, 21. septembril 2015. Kohal olid kõik keskkonnakomisjoni liikmed. Kutsutute seas olid keskkonnaminister Marko Pomerants ning Keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik Signe Aaskivi. Kõige paremini võtab keskkonnakomisjonis arutletu kokku Rein Ratase, keskkonnakomisjoni aseesimehe küsimus: "Kui ma ei eksi, siis kuulub Island ühte majandusvööndisse Euroopa Liiduga. Kas sellest ühte majandusruumi kuulumisest ei tulene juba automaatselt, et kui Island avaldab soovi käituda meiega sünkroonselt, siis me peame selle dokumendi ratifitseerima?" Keskkonnaminister Marko Pomerants vastas, et kui ei peaks, siis ei ratifitseeriks, niimoodi neid rahvusvaheliste kohustuste võtmisi vastastikku tunnustatakse. Aseesimees Rein Ratas võttis komisjonis selle punkti kokku järgmiselt: "Niisiis, Island tahab 29. kodanikuna meiega ühte sammu sammuda. Anname neile selle võimaluse." Aitäh!

Ja mõned menetluslikud otsused.

Menetluslikud otsused tehti konsensuslikult: keskkonnakomisjon otsustas saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks, teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja teha ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober kell 4. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Soove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 60 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 14. oktoobri kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume 14. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 75 esimene lugemine. Taas kord on meil hea meel paluda Riigikogu kõnetooli ei keegi muu kui keskkonnaminister Marko Pomerants!

Siin ma olen. Eelnõu 75 esimene lugemine. Tegu on jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Sellest pikast pealkirjast ärge palun laske ennast erutada.
Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega muudetakse jäätmeseaduses jäätmete kahjulikku toimet käsitlevaid sätteid seoses muutunud Euroopa Liidu õigusega. Muudatused on tehnilise iseloomuga, asendatakse viited uutele õigusnormidele ja korrastatakse regulatsiooni. Alates 1. juunist 2015 kohaldatakse kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ühtset ohtlike jäätmete klassifitseerimist käsitlevat komisjoni määrust. Uue, otsekohalduva Euroopa Liidu õigusakti jõustumise tõttu ajakohastatakse ka jäätmeseaduse sätted ning tehakse muudatused jäätmete liigitamist käsitlevates rakendusaktides. Nimelt täpsustatakse ja ajakohastatakse sätteid, mis käsitlevad jäätmete liigitamist ohtlikeks ja tavajäätmeteks. Eelnõuga kavandatavate muudatuste eesmärk on lihtsustada jäätmete liigitamise sätteid. Otsekohalduva õigusakti jõustumise tõttu vaadatakse üle ka jäätmete liigitamist käsitlevate rakendusaktide ülesehitus, viies asjakohased nõuded ühte rakendusakti. Sellega seoses muudetakse jäätmeseaduse ühte volitusnormi ning lisatakse viited Euroopa Liidu õigusaktile. Jäätmeseaduses tehtavate muudatuste tõttu muudetakse viidet ka keskkonnatasude seaduse ühes paragrahvis. Eelnõuga kavandatavad muudatused ei avalda olulist mõju, kuna nendega korrastatakse jäätmeseaduse sätteid Euroopa Liidu õiguse muutmise tõttu. Senist jäätmete liigitamise põhimõtet ei muudeta. Tehakse ettevalmistused uue rakendusakti loomiseks, mis koondab jäätmete liigitamist käsitlevad sätted ühte õigusakti. See lihtsustab oluliselt arusaamist jäätmete liigitamise põhimõtetest ja nende järgimist.
Kokkuvõtvalt märgin, et tegemist on seaduseelnõuga, mis viib Eesti õigusaktid kooskõlla Euroopa Liidu õigusaktidega. Tänan tähelepanu eest!

Austatud minister! Teile on küsimusi. Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Seletuskirjas on öeldud, et seaduse muutmisest ei tulene otseseid kulusid näiteks kohalikele omavalitsustele. Siiski on teada, et igasugune seaduse muutmine tekitab kulusid kohalikele omavalitsustele kas või selle võrra, et mingid inimesed peavad tegema tööd, et normid paika panna. Olete te veendunud, et ei tule lisakulutusi?

Aitüma! Saan jääda seletuskirjas kirjutatu juurde, et riigile ja kohalikule omavalitsusele ei too seaduse rakendamine juurde lisategevust ega -kulusid.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma palun koduse jäätmekäitlejana siiski üle rääkida, kas see jäätmete liigitamine ohtlikeks ja tavajäätmeteks tekitab ka praktilisi vajadusi inimestel või ka ettevõtetel, kes neid jäätmeid usinasti juba aastaid on liigitanud. Kas seal tekib mingeid muutusi?

Aitüma! Saan öelda, et ei teki.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head ametikaaslased, palume ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 75 oli arutlusel keskkonnakomisjoni istungil esmaspäeval, 21. septembril. Osalesid kõik keskkonnakomisjoni liikmed ja kutsututena keskkonnaminister Marko Pomerants ja ministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. Nii nagu ka siin saalis, küsiti komisjonis kaks korda täpselt üle, et kuigi me räägime jäätmeseadusest ja keskkonnatasude seadusest, kas midagi muutub kallimaks, kas sellest midagi muutub just ettevõtjale, kohalikule omavalitsusele või ka valitsusele. Vastus oli, et mitte selle seaduse tõttu. Seda küsiti lausa kolmel korral ja kolmel eri moel, aga nii Peeter Eek kui ka Marko Pomerants jäid kõigil kolmel korral oma sõnade juurde. Võeti vastu ka menetluslikke otsuseid: saata eelnõu Riigikogu päevakorda tänaseks ehk 30. septembriks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult) ja teha ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. oktoober 2015 kell 16 (ka konsensuslikult). Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kõikide fraktsioonide esindajatel on võimalus osaleda läbirääkimistel. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjon on olnud kindel ja soovib esimest lugemist lõpetada. Määran eelnõu 75 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. oktoobri kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 14. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 17.47.