Aitäh! Meie otsus, mille üle kabinetis pikalt vaieldi – ja diskussioon oli väga tuline, sest olgem ausad, kõik ministrid seisavad oma valdkonna eest, iga valdkond tunneb, et tema on eriline –, ei langenud kindlasti mitte kergelt ega kuidagi pealiskaudselt. Selle otsuse sisu oli, et lepiti kokku indikatiivsed numbrid, suurusjärgud, kui palju keegi peab mingis valdkonnas kokku tõmbama. Aga see otsus, keda täpselt koondatakse, millal ja kuidas, jääb kõikide valdkonnajuhtide endi teha. Siinkohal riigihalduse minister ja Rahandusministeeriumi ametkond ei ole veel sel aastal ette kirjutanud, et vot nüüd koondame selle inimese selles kohas. See jääb tegelikult asutuse juhtide endi teha, sest olgem ausad, neil on selleks kõige rohkem informatsiooni.
Sotsiaalministeeriumist on tulnud informatsioon, et nemad kindlasti ei hakka koondama arste, nad ei taha koondada ka õdesid, vaid jutt käib tegelikult läbivalt tugiteenustest. Meil on riigi palgal väga palju kohvikupidajaid, leemekulbi liigutajaid, garderoobihoidjaid, IT-töötajaid, raamatupidajaid – kõiki neid, kes pakuvad tugiteenust. Jah, need teenused on absoluutselt vajalikud, et ka põhiteenust pakkuda, aga seda saab teha efektiivsemalt. See kärpeprotsent on praegu kindlasti sellistes piirides, et eelkõige saab fookustada tugiteenuseid, ja väga paljudes valdkondades, enamikus valdkondades, isegi kõikides valdkondades on see realistlik plaan. Valdavalt on organisatsioonides, ka tervishoiusektoris, tugiteenuste pakkujate osakaal umbes 20%. Need on tegelikult tuhanded inimesed, nii et seal on kindlasti ruumi teha oma tööd efektiivsemalt. Ja me tahame, et need muudatused oleksid sisulised, mitte lihtsalt ühekordsed mehaanilised kärped.