Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas te olete kunagi näinud, kuidas üks Riigikogu liige põlvitab siin tribüüni kõrval? Ma oletan, et mitte kunagi. Praegu see hakkab just toimuma. Ma tahan teile ühe palve esitada põlvili olles. Paraku on puldi mikrofon statsionaarne, aga teil on piisavalt kujutlusvõimet ning kujutage ette, et ma olen siin põlvili. Palve on selline: kinkige palun oma kolleegile, kellel on teiega võrdsed õigused, kümme minutit! Kuulake palun ära! Sest tavaliselt, kui opositsiooni esindaja esineb, üks pool saalist – praegu on siin kõik segamini – jookseb minema. Ja pärast hääletatakse eelnõu üle, millest ei ole mingit ettekujutust. Täna ma kümne minutiga üritan teile oma palvet selgitada. Aitäh, Valdo!
Lugupeetud kolleegid, teil on ees mõned kaardid. Palun vaadake neid! Esimene kaart annab ettekujutuse ühest väikesest tükist piirist Eesti idanaabriga. Punase joonega on märgitud Narva piir. Kui te kõrgemale vaatate, siis näete, et seal on Narva-Jõesuu. Kahe linna vahel on veidi üle kuue kilomeetri. Ja siin te näete valget laiku, kuhu on kirjutatud Kudruküla. Selle territoorium on viis ruutkilomeetrit suur. See territoorium, millest mina räägin, on neli ruutkilomeetrit. Seal asuvad pooled Narva aiandusühistud. Kõik ülejäänud moodustavad kokku sama suure territooriumi, neidki on umbes neli ruutkilomeetrit.
Kui räägitakse kinnisvarast, siis tavaliselt siin Riigikogus tekib selline ettekujutus, et jutt on kümnetest hektaritest, mõnikord ruutkilomeetritest. Vaadake järgmist pilti, palun! Teie ees on Kudruküla. Kokku see kollasega värvitud territoorium on veidi üle viie ruutkilomeetri, nende aiandusühistute all on 4,2 ruutkilomeetrit ja seal asub 4500 kinnistut. Kokku on neid umbes 7000 kinnistut. Te näete, siin on sellised väikesed täpikesed – need on majad. Ja kui te nüüd arvutate, siis saate, et ühe maja all ja kõrval olev territoorium on alla kümne sajandiku.
Me räägime praegu sellest, et seda maad on võimalik osta Eesti Vabariigi kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul. Ja muidugi saavad seda osta juriidilised isikud. Nüüd vaadake jälle siia: siin kõrval on Narva. Narva territoorium on 84 ruutkilomeetrit, seal elab 62 000 inimest. Eesti kodanikud moodustavad neist 47%. Ja nendel ülejäänud 53%-l ei ole õigust osta kahe kilomeetri kaugusel oma linnast aiandusühistus maad. Nad ei ole Eesti kodanikud. Nad elavad siin kolmandat põlve, nad maksavad makse, neil on pikaajalised elamisload. Aga neil ei lubata seda teha. Ja ma veel kord kordan: juttu ei ole kümnetest hektaritest, juttu ei ole ruutkilomeetritest. Neil ei lubata osta kümmet sajandikku, millel on mingi väike ühekorruseline maja.
See küsimus on teie ees siin saalis 13. korda. Üks kord jõudis eelnõu kolmandale lugemisele, aga enne hääletamist keegi valitsuses äkki avastas, et oh sa jeerum, see ei ole meie eelnõu! Maaelukomisjon on asja arutanud ja hakanud toetama seadust, kuhu oleks lisatud säte, mis annaks pikaajalistele Eesti elanikele võimaluse osta need õnnetud kümme sajandikku.
Miks selle vastu on oldud? Oleme püüdnud välja selgitada. Aastate jooksul on küsitud Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi käest, miks te ei poolda. Eelmise koosseisu ajal laekus Kaitseministeeriumilt aruanne, kus nad kinnitasid, et neil ei ole selle vastu mitte midagi. See muudatus ei piira riigi kaitsevõimet, ei sega neid absoluutselt mitte üheltki poolt. Kaitseministeeriumil pole seega midagi vastu. Paluti analüüsi Siseministeeriumist. See dokument laekus komisjoni ja me arutasime seda. Me arutasime, miks ei saa inimene, kes on Eestis sündinud ning elab ja töötab siin, sealkandis väikest maatükki osta. Siseministeerium ei saanud seda põhjendada tänaste probleemidega. Ta rajas analüüsi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse seletuskirjale variandi kohta, mis oli 20 aastat tagasi vastu võetud. Selle seletuskirja kohaselt, mis pidas silmas aega 20 aastat tagasi, eks ju, on riigikaitselised kitsendused vajalikud: 1) riigi sisejulgeolekut tagavate asutuste töö korraldamiseks; 2) riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks; 3) põhiseadusliku korra ja julgeoleku tagamiseks. See on püha lehm. Ütled need sõnad välja, ja inimesel lülitub aju välja.
Aga komisjonis üritati siiski üht-teist küsida, et palun selgitage näiteks, mida tähendab, et seda on vaja riigi sisejulgeolekut tagavate asutuste töö korraldamiseks. Ministeerium vastab: "Kitsenduse kaotamisel oleks võimalik kinnistut omandada igal soovijal, seega võiks tekkida olukord, kus kinnistu omandab välisriigist pärit füüsiline või juriidiline isik." Välisriigist pärit! No ei ole meie seaduses kirjas "välisriigist pärit". Selles muudatusettepanekus, selles seaduseelnõus on selgelt öeldud, ma loen teile ette: "Seda kitsendust ei kohaldata Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava füüsilise isiku suhtes." Kes siin räägib sellest, et maad hakatakse seal müüma suvalistele välismaalastele! Me ju saame aru: ei ole seda. Kahjuks peab nentima, et inimesed, kes koostasid selle seletuskirja, ei lugenud seda seaduseelnõu. Hea küll, muud põhjust siin ei näidata.
Kui komisjonis aruteluks läks, siis öeldi enam-vähem sama, mis siin veel kirjas on: et kui tekivad sellised maaomanikud, siis nendega ei ole võimalik operatiivselt ühendust saada. Ja nüüd kujutame endale ette, on olemas Eesti kodanik, kellel on seal need kümme sajandikku maad ja ta ööpäev läbi istub ja ootab, millal temaga võtab ühendust Siseministeerium. Kas niiviisi nähakse seda pilti? Mida tähendab tänapäeva maailmas, et "ei ole võimalik ühendust saada"? Me oleme tõsised inimesed, kuidas ikkagi selline põhjendus tõsise asja puhul üldse võis kirja saada?
Punkt 2: riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks on seda vaja. Ma tuletan teile meelde, et riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamisega tegeleb ja selle eest vastutab põhiliselt Kaitseministeerium, kellel ei ole mitte vähimatki selle seaduseelnõu vastu. Nad on sellega nõus. Vaatame siin seda põhjendust. Siseministeerium väidab: regulatsiooni ja selle seletuskirja ajaloolise tõlgendamise alusel võib eeldada – ajaloolise tõlgendamise alusel, praegu nad ei suuda midagi välja mõelda, nad tõlgendavad seda, mis oli 20 aastat tagasi! –, et seadusandja tahe võis olla välistada olukord, kus teatud piirkonnas, ennekõike piirialadel elavad isikud ohustavad riigi territoriaalset terviklikkust. Vaatame jälle seda kaarti. Vot see siin on Narva. Ja umbes 32 000 seal elavat inimest on need, kelle kohta Siseministeerium ütleb, et nemad võivad ohustada riigi territoriaalset terviklikkust. Aga nad võivad Narvas osta maja, korteri, suvalise kinnisvara. Seal mingit ohtu ei märgata. Aga kui tegemist on kümne sajandikuga veidi eemal ... Ma usun, et selles koosseisus ma tulen selle eelnõuga teie ette jälle uuesti, vahest oma kümme korda veel. Aga see üks kord ma selgitan seda teile vot niiviisi. See on naljakas, see on naeruväärt, see on täielik jama! Riigi territoriaalne terviklikkus sõltub sellest, et ühele tädi Maalile müüakse kümme sajandikku kuskil Gladiatoris, mingis seda nime kandvas aiandusühistus! Hullumaja!
Veel üks punkt. See punkt ütleb, et seda kitsendust on vaja põhiseadusliku korra ja julgeoleku tagamiseks. Ja selgitab see nn analüüs seda nii, et sarnaselt eelneva punktiga tuleb regulatsiooni ja seletuskirja ajaloolise tõlgendamise alusel eeldada, et seadusandja tahteks võis olla – me ei tea, mis oli 20 aastat tagasi, siin saalis minu teada on ainult üks inimene, kes suudaks sellele küsimusele vastata, ja teda praegu saalis ei ole – välistada olukord, kus teatud piirkonnas ja ennekõike piirialadel elavad isikud, kes võivad oma tegevusega ohustada põhiseaduslikku korda. Vaatame veel kord kaardile! Vaat siin, selles tsoonis, mis jääb Narva-Jõesuu poole, on aiandusühistu, mis on Narva territooriumi sees. Seal piirangut ei ole. Seal on kuus või seitse aiandusühistut ja need kõik asuvad Narva jõe kaldal, mitte niiviisi metsas nagu vaat see. See siin on kilomeetri kuni isegi nelja kilomeetri kaugusel jõest. Siin need asuvad jõe kaldal, aga need ei ohusta! Umbes 800 kinnistut, mis siin tsoonis on, ei ohusta põhiseaduslikku korda, aga ülejäänud ohustavad.
Teate, ma lubasin, et ma ei võta teilt rohkem kui kümme minutit, aga tahan teilt küsida: kui on arusaadav, et mõned tuhanded inimesed on Eesti riigile lojaalsed – minu silmis on lojaalne inimene see, kes ei riku seadust ja maksab makse –, aga kui nendega niiviisi käitutakse, siis kuidas seda nimetada? Ja kas me tahame, et see protsess jätkuks?
Kui oli arutelu maaelukomisjonis, siis esimese korraga ei saadud lõpuni, otsustati, et ootame ära siseministri. Siseminister tuli, kordas üle selle, mis ma teile praegu siin ette lugesin, ja siis läks hääletamiseks. Seis oli 5 : 5 : 1. Hea tava kohaselt oleks komisjoni esimees pidanud hääletusele panema ettepaneku, nagu Siseministeeriumi aruandest tuleb, esimest lugemist mitte lõpetada. Aga kuna väga kogenud poliitik nägi, millised tujud on komisjonis, siis ta pani hääletusele hoopis teise ettepaneku: esimene lugemine lõpetada. Ja poolthäälteenamust ei olnud. Aga kui oleks käitutud vastavalt tavale ja hääletatud ettepanekut mitte lõpetada, oleks olnud sama seis 5 : 5 : 1 ja me praegu teiega räägiks sellest, et lõpetame esimese lugemise, moodustame võib-olla töörühma, kes käib kohapeal ära, ja las piirivalvurid või Siseministeerium selgitab, millised need ohud siis on.
Muuseas, eelmine nädal sai aiandusühistute komisjon kokku, ma rääkisin esimeestega, mõned on 10–15 aastat ametis olnud. Ükski ei mäleta, et nende poole oleks pöördunud kas piirivalve või mõni muu asutus mingi palvega, mis oleks seotud piiriga. Nende mälus ei olnud. Ja mitte keegi ei hakkagi sellele tegelikult vastu.
Nii et esiteks, komisjonis on juba selline seis olnud ja aegade jooksul on ka olnud niiviisi, et praktiliselt kõik toetavad seda muudatust. Aga siin saalis läheb hääletamiseks lahti. Te ju saate aru, et see ei ole maksusüsteemi muudatus, see ei ole põhimõtteline asi nagu suured poliitilised küsimused. Te ju saate aru, et see ei ole riigi aastaeelarve, mille hääletamisel peab raudselt hääletama nii, nagu fraktsioon sulle ütles. Kas tõesti ei ole riigikogulasel nii palju eneseaustust, et mingi pisikese otsuse langetamisel, mida on vaja selleks, et inimeste elukorda parandada, avaldada kas oma arvamust või näidata oma käitumisega, näiteks mittehääletamisega, et tegelikult peaks asja uurima.
Lugupeetud kolleegid! Mind on ennast tõsiselt ära tüüdanud siin selle eelnõuga käimine, aga Kartaago peab saama hävitatud. Minu jaoks on see lakmuspaber, mis näitab, kuidas te suhtute oma kaasmaalastesse. Kuluaarides on mulle selgelt öeldud, et kui sina poleks selle algatuse eesotsas ja kui tegemist poleks Narvaga ja venelastega, siis oleks see küsimus ammu lahendatud, juba kümme aastat tagasi. Kas nähes seda lainet, mis tuleb Aafrikast ja Lähis-Idast, te tõesti ei soovi kodanikurahu omaenda riigis? Palun mõelge! Ma selgitasin teile olukorda: Kaitseministeerium toetab seda eelnõu, ei ole sellele vastu, ei näe mingit probleemi. Siseministeerium ei leia argumente ja otsib tuge otsusest, mis on tehtud 20 aastat tagasi. Ja kui küsitakse, et tooge konkreetne näide, ei oska nad mitte midagi öelda. Laske see esimesel lugemisel läbi! Käime kohapeal ära ja räägime inimestega! Uurige seda olukorda! Aga selleks on vaja, et täna saaks vastu võetud normaalne otsus, mitte puhtpoliitiline. Aitäh!