Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Ma tänan teid võimaluse eest jagada teiega kuuma poliitikasuve kõige olulisemaid teemasid! Enne veel, kui me räägime kodustel ning päevakajalistel teemadel, vaadakem viivuks suuremat pilti. Vaadakem Euroopat meie ümber koos tema tugevuste ja muredega ning kuidas see kõik Eestit ja Eesti inimesi mõjutab.
Koalitsiooni ja opositsiooni risti vastupidised hoiakud meie maailmajao valusaimatel päevateemadel näitavad igaühele, kust läheb Eesti tänases poliitikas kõige teravam veelahe. Need näitavad selgelt, miks kannavad ühises liidus Eesti juhtimise vastutust just ühed erakonnad ja mitte teised. Selleks piirijooneks on Eesti esmaste julgeolekuhuvide ja geopoliitilise asukoha mõistmine – küsimus tugevast ja ühtsest või killustatud ja nõrgast Euroopast. See on ühtlasi küsimus Euroopa ühisväärtuste jagamisest, küsimus avatusest ja sallivusest, küsimus enesekindlusest ja usust Eesti võimesse avatud ja euroopaliku ühiskonnana tänapäeva läbipõimunud maailmas edukalt toime tulla.
Mõned kommentaatorid püstitasid esmaspäeva hommikusse veerenud ja kompromissiga lõppenud euroala tippkohtumise järel küsimuse, kas Kreeka kaotas nüüd oma iseseisvuse. Just nagu tähendaks iseseisvus võimalust teha vaid meeldivaid ja populaarseid asju ning mitte vastutada. Vastupidi, iseseisvus tähendab võimalust, võimet ja ennekõike vastutust teha seda, mida peab tegema. See tähendab otsustamisvõimet ennekõike selle üle, kas olla või mitte olla. See valik on olemas ka kuristiku serval, edasi tulevad juba loodusjõud. Kreeka peaministri tõeline valik seisnes selles, kas olla ja teha neidsamu asju euroalas või sellest väljas.
Kreeka valitsusel oli ja on see otsustusvõime täiesti olemas, isegi kui rahva ja riigi tulevikuga mängimine on äärmiselt vastutustundetu. Majandusloogika eiramine ei saa olla pikalt edukas, faktid saavad su lõpuks ikka kätte. Olgu meenutatud, et veel möödunud aasta lõpus oli Kreeka eelmise valitsuse juhtimisel tehtud reformide tulemusel eelarvega juba primaarülejäägis ja suudeti naasta turule. Tänavuseks aastaks prognoositi 0,5%-list kasvu ja kõik viitas sellele, et lahendus on küll väga raske, aga võimalik. Tänaseks on aga uuesti jõutud seisu, kus me räägime ettevaates juba 2–4% suurusest majanduslangusest.
Samal ajal on ka pangandussektori olukord järsult halvenenud: Kreekas on kapitalikontrollid, pangad on suletud, refinantseerimise kaotamine turul on viinud pangad täielikku sõltuvusse Euroopa Keskpanga erakordsest likviidsusabist. Pangad vajavad ilmselgelt täiendavat rekapitaliseerimist. Nii et meditsiinilisi termineid kasutades võib öelda, et Kreeka majandus on ühendatud kunstliku vereringe külge.
Valimised võitnud parteide populistlikud eksperimendid ja viivitamine on põhjustanud selle, et viimase julgestuslaenu saamise asemel astus Kreeka pika sammu ajas tagasi. Poole aasta eest on Kreeka valitsus suutnud rahvale esitada juba arve, mis on hinnanguliselt võrdne võimaliku abipaketi oletatava mahuga või isegi sellest suurem.
Te võite selle eelneva jutu tõttu küsida, kui kindlad me saame siis olla selles, et kreeklased suudavad selle kõigega lõpuni minna ja ühtlasi oma võlad kustutada. Kahtlemata on selge, et Kreekal tuleb reformide ja kärbete raske tee uuesti jalge alla võtta ning teekonna tõusunurk on seekord veel järsem, kui see oli enne. Me arutame siin täna uue reformikava ja abipaketi väljavaadet ainult seetõttu, et Kreeka valitsus otsustas kuristiku servalt tagasi keerata ja andis selgelt mõista, et soovib euroalas jätkata, ning lubas selleks omalt poolt ka kõik vajaliku teha. Kreeka suutis ööl vastu tänast jõuda esimese verstapostini, kui võttis parlamendis kolme neljandiku rahvasaadikute toel vastu esimesed seadused, et saaks alustada läbirääkimisi. Lähipäevil peab ta suutma jõuda ka järgnevate sammudeni.
See on Kreeka esimene hädavajalik samm usalduse taastamiseks. Võime ühendada kriitilisel hetkel valitsuse ja opositsiooni jõud on märgilise tähtsusega. Te võite nüüd küsida, aga mida meie sellest saame. Kas poleks lihtsam ja kasulikum lasta Kreeka majandusel kokku kukkuda ja sel riigil euroalast lahkuda? Hästi lihtne oleks öelda, et mingu minema, meile pole neid vaja. Meie ju saame oma rahaasjadega hakkama! Selline seisukoht oleks küllap populaarne, aga see oleks ka erakordselt lühinägelik. Kreeka euroalast lahkumise ainuüksi rahaline kahju Eestile oleks mõõdetav sadades miljonites eurodes ning see rahaline kahju oleks vaid jäämäe veepealne osa. Märksa suuremat ohtu tuleb näha Euroopa ühtsuse murenemises, euroopalike ideaalide põrumises. Populistid ei oleks kunagi suutnud Euroopa Liitu luua ning hoida. Sildu põletada on ju väga palju kergem kui neid ehitada.
Sellel otsusel oleks otsene negatiivne mõju ka meie julgeolekule. Maksejõuetu ja täiesti ettearvamatu käitumisega riiki saaksid väga kergelt haavata igasugused välismõjud, ka sellised, mis ohustavad otseselt nii Eesti kui ka teiste liitlaste julgeolekut. Mitte keegi meist ei sooviks ju näha Euroopa Liidu ja NATO laua taga riiki, mis on sõltuvuses mõnest vaenulikust riigist. Aga just selline oht tekiks, kui me Kreekale otsustavalt selja pööraksime.
Me ei tohi kunagi unustada, et kui Euroopa üksteise muredele selja pöörab, üksteise vastu pöörab, on Eesti iseseisvus siin läänemaailma ääre peal esimeste ohvrite hulgas. Ma pean väga oluliseks, et meie liitlassuhted püsivad tugevad ning me ei keera Euroopa poliitilist protsessi tagasi. Aga olgu veel kord öeldud ka neile, kes suurt pilti näha ei taha või ei suuda, et ka ainult küüniliselt ja pragmaatiliselt võttes oleks Kreeka väljumine euroalast Eestile suur kaotus. Kaotus sadade miljonite eurode ulatuses.
Kokku võttes: Kreeka valitsuse ja parlamendi lähiaja otsustest sõltub väga palju nii Kreeka kui ka kogu Euroopa ja Eesti jaoks.
Lugupeetud rahvasaadikud! Väga palju pühendumust nõuab meilt kõigilt ka Vahemere pagulaskriisi lahendamine. 1945. aastal heaks kiidetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 14 ütleb, et igal inimesel on õigus tagakiusu eest varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika ka kasutada. Eestis ei pea vist küll kellelegi selgitama, kui oluline see õigus on ja kui oluline see oli Eesti inimestele, kes jäid vaid paar-kolm inimpõlve tagasi sõja ja okupatsiooni tõttu ilma oma kodust, maast ja kodumaast. Ei olnud neil võõrsil hingeliselt lihtsam kui neil, kes siia jäid. Küllap oleks valdav osa neist võimaluse korral vahetanud võõra maa kojusõidupileti vastu. Karl Ristikivi võttis selle emotsiooni väga täpselt kokku oma luuletuses "Minagi olin Arkaadia teel".
Inimõiguste ülddeklaratsioonis viidatud õiguse tagab Euroopas muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18. Ühtsetel alustel toimiv varjupaigaõigus on ennekõike oluline selleks, et Schengeni ala ja Euroopa põhivabadused saaksid üldse toimida, et sisepiirikontrollideta alal oleks inimestel võimalik Euroopa sees vabalt liikuda ja töötada. Praegu paneb Euroopa õigus vastutuse ennekõike nendele riikidele, kellel on isikuga lähim seos. See tähendab, et kõige suurem vastutus on piiririikidel. Teatava piirini ongi selline ootus mõistlik, kuid tõsise kriisi tingimustes jääb liiga suur osa vastutusest eesliiniriikidele. Ainult piirivalvurite lisamisest ei ole ju kasu, kui inimesi ei saa tagasi saata. Seetõttu on Euroopa Komisjon pakkunud, et kõik Euroopa riigid võiksid võtta murdosa neist kaitset vajavatest inimestest oma tiiva alla. Sellega soovitakse ühtlasi vältida olukorda, mis põhjustaks piirikontrollide taastamise, Euroopa vabaduste tagasipööramise. Samuti väljendatakse nii solidaarsust vahetult Vahemerega piirnevate Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Ma olen korduvalt rõhutanud, et Eestile komisjoni pakutud mehaaniline kvoot oli ebaproportsionaalne. Praegu siseministrite laual oleva lahenduskäigu aluseks on Eesti pakutud ning Euroopa Liidu asjade komisjonis kõigi Riigikogu fraktsioonide osalusel üksmeelse heakskiidu saanud mudel ehk proportsionaalne jaotus riikide suuruse alusel. Ma usun, et ilma igasuguse hüsteeria ja paanikata suudab Eesti need paarsada inimest paari aasta jooksul vastu võtta. Sise- ja Sotsiaalministeerium valmistavad ette tegevuskava, et olla valmis Eestisse tulevate inimeste integreerimiseks ning tööle aitamiseks. Peale Euroopa Liidu rahaliste ressursside peab meil olema ka sisuline valmisolek, st spetsialistid ja läbimõeldud plaan.
Inimlik kaastunne, üldhumanistlikud väärtused ja ka solidaarsus meie liitlastega on pagulaste teema puhul loomulikult juhtmotiivid. Ma lõpetan aga selle teema siiski Sten Tamkivi sõnadega, et innovatsiooni vältimatu eeldus on tolerants teistsuguse vastu. Kui me tahame olla tänapäevane arenev riik, on vältimatu, et me ei piirdu vaid homse maailma uute tehnoloogiate kiire omaksvõtuga. Meie uudishimu ja maailmapilti peavad rikastama avatud suhtumine erinevatesse ideedesse ja vaatenurkadesse. Seda enam peame üritama suhtuda austusega nende kandjate "teistsugususse", kui see ei hälbi, loomulikult, meie ühiselu reeglitest. Rassismil ega ükskõik millisel teisel vihal ei ole aga mitte mingisugust õigustust ega ka kooskõla meie enda ühiselu reeglitega. Lõppude lõpuks on ju inimene ise kõigi asjade mõõt.
Austatud Riigikogu! Astudes valimistejärgsest kriitikavaba saja päeva ajastust kriitikaküllasesse perioodi, on mul südamel veel üks suur mure. See on mure Eesti poliitilise kultuuri pärast. Kui Eestis on seni kombeks olnud, et välispoliitika valdkonnas, kus riigi ühtne esindamine on esmatähtis, on tavaliselt hoitud suuremat ja laiemapõhjalist konsensust, siis nüüd on see kohati asendunud ässitamise, ussitamise ning odava sisepoliitilise punkti või reitingu kangutamisega.
Ma loodan väga, et meie välispoliitika aluspõhimõte "Mitte kunagi enam üksi!" ei vaju lõpuks samuti mustvalgesse populismisohu. Hammurabi koodeksi põhimõttel "silm silma ja hammas hamba vastu" toimiv Euroopa ei oleks selle kodanikele ega ka selle liikmesriikidele mõistetav. Populismile populismiga vastamine teeb sama välja. Arvamusküsitluste ja internetikommentaaride põhjal riiki juhtides jõuame väga kiiresti ummikusse. Eesti ei peaks endale kunagi lubama hetkeemotsioonil, rahva tahte illusoorsel väljendusel ja poliitilisel mustkunstil rajanevat valitsemist. Näivusel rajanev riik võib ka ise hõlpsasti muutuda vaid illusiooniks ja lõpuks ehk lausa nii sõltumatuks, et temast üldse midagi ei sõltu. Kui Euroopa kaotab kompromisside tegemise võime, siis kaob ka Euroopa ise.
Seepärast teen ma täna siin kõikidele poliitilistele jõududele üleskutse muuta Eesti poliitilist kultuuri vastutustundlikumaks ning riigimehelikumaks. Uskuge, valijad hindavad seda märksa enam kui tuulelipu moel iga iiliga kaasaõõtsumist.
Austatud rahvasaadikud! Vastutustundlikkust ja pikaajalist vaadet on meile vaja ka sellepärast, et tulla toime oluliselt muutunud julgeolekuolukorraga. Kuigi viimastel kuudel on Euroopa põhitähelepanu olnud pööratud Kreekale ja Euroopa migratsiooniprobleemidele, ei tohi ega või me unustada, et siinsamas Euroopas, meie piiride vahetus läheduses, käib ikka veel sõda, juba üle poolteise aasta. Sõda Ida-Ukrainas jätkub, see ei ole hoogu maha võtmas ega lõppemas.
Me peame jätkama poliitikat, mis on seni hästi veennud Venemaad, et Lääs ei unusta tehtut. Kuigi mõnele võib tunduda, et Venemaa käitumine ongi uus normaalsus, on Eesti moraalne kohus seista selle eest, et Euroopa ei kaota sanktsioone senikaua, kuni Venemaa on hakanud täitma kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, ehk senikaua, kuni Krimm pole Ukrainale tagastatud. Euroopa peab jätkama hinna üleskruvimist nende vahenditega, mis meil on, veenmaks, et selline tegevus Ukrainas on Venemaale endale kahjulik ning sekkumise hind on talle endale kõrge.
Me peame jätkama Ukraina veenmist, et Ukraina rahva valitud tulevik, mis rajaneb demokraatial, õiglusel ja vabakaubandusel, on õige. Peame toetama eelkõige majandust, sotsiaalset stabiilsust, elukvaliteedi normaliseerumist. Peame nii poliitiliselt kui ka praktiliselt toetama Ukraina läänesuunalist integratsiooni, olgu selleks valdkonnaks siis viisavabadus, juurdepääs haridusele või Ukraina kaitseväe meedikute väljaõpe. Me peame jätkama iseenda ja meie regiooni heidutushoiaku tugevdamist. Seda on valitsus saja esimese päeva jooksul ka teinud.
Peaaegu aasta tagasi, möödunud sügisel NATO Walesi tippkohtumisele minnes rõhutasin ma, et Eesti julgeolekule on fundamentaalse tähtsusega kolm elementi: liitlaste kohalolu, varustuse eelpaigutus ja kaitseplaneerimine. Ma olen väga tänulik meie Põhja-Ameerika ja Euroopa liitlastele nende solidaarsuse ja sõjalise kohaloleku eest. Mul on hea meel, et Eestis ja lähiregioonis on sellel aastal väljaõppes – maal, meres, õhus ja küberruumis – osalenud rohkem liitlasvägede sõdureid kui eales varem.
Kuu aega tagasi käivitasime Kaitseväe peastaabi territooriumil NATO staabielemendi, kus käsikäes Eesti kaitseväelastega hakkavad NATO kiirreageerimisüksuste vastuvõtmisega tegelema liitlased USA-st, Hollandist, Kanadast, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Ungarist. Võidupühal Eestit külastanud USA kaitseminister kinnitas, et USA tehnikat ja varustust hakatakse eelpaigutama NATO piiririikidesse. See on oluline samm edasi Eesti turvalisuse tugevdamisel. Selline solidaarsus ja ühiste väärtuste eest seismine on teinud NATO-st kõige võimsama sõjalise alliansi, mille ükski liige ei ole 66 aasta jooksul langenud sõjalise agressiooni ohvriks. Me liigume õiges suunas. Palju on tehtud, aga palju on veel ees, sest Eesti julgeolek on miski, mis pole kunagi täiuslikult tagatud. Meie riigikaitse ei saa kunagi valmis, me jätkame selle tugevdamist riigisiseselt ja koos liitlastega.
Hea Riigikogu! Te teate küllap hästi, et kui jutt läheb julgeolekule, Eesti iseseisvuse kaitsmisele, siis ma kipun hoogu sattuma. Tunnistan, et ma võtan seda teemat kirega, ja kinnitan, et ka edaspidi on Eesti julgeolek minu juhitava valitsuse kindel prioriteet.
Loomulikult on ametis oleva valitsuse olulised eesmärgid ka ergutada majanduse ja sissetulekute kasvu ning toetada lastega peresid. Aga siin ei jookse veelahe Eesti erakondade vahel mitte eesmärke, vaid üksnes vahendeid pidi. Ühed poliitikad lihtsalt töötavad ja kulutavad vähem maksumaksja raha, teised jälle kulutavad palju, aga ei tööta üldse, no tee või tina. Mõni poliitika on sedavõrd kulukas, et võib viia pankrotti kogu riigi.
Kreeka on teinud nende poliitikate vahel vahetegemise paljudele piltlikul kujul ilmselt märksa lihtsamaks. Riigi makstavad toetused ja riigi kogutav maksutulu peavad kokkuvõttes olema tasakaalus. Kas tasakaalutuse, võlgu elamise ja tulevaste põlvede arvel kulutamise propageerijad tahaksid seista täna koos kreeklastega Ateenas pangaautomaadi ees järjekorras? Kes teist, armsad kaasmaalased, tahaks seda teha Tallinnas? Kas te tahaksite elada riigis, kus teie pension on paberil küll suur, aga seda pole kuude kaupa võimalik teile välja maksta? Vaevalt.
Valitsus on kõvasti sarjata saanud küll selle eest, et jätkasime seni kasvu toonud poliitikat, küll selle eest, et võtsime iseenda kavandatud saja päeva programmi tõsiselt. Aga Eestis tõusevad järgmisel aastal nii pensionid kui ka lapse- ja toimetulekutoetused. See raha on riigieelarves sada protsenti olemas ja jõuab vääramatult ka kontodele.
Esimese saja päevaga on valitsus langetanud – ja teie abiga seaduseks vorminud – otsused, mis vähendavad nii tööinimeste kui ka pensionäride maksukoormust, tõstavad juba nimetatud toetusi ning tagavad kindlustunde, et Eesti on hästi kaitstud. Peale selle oleme paika pannud plaanid nii üksi elavate pensionäride toetamise skeemi kui ka üksikvanemate elatisfondi loomiseks. Oleme käised üles käärinud ning teinud ettevalmistusi ka reformiks, mida on 20 aastat püütud ellu viia, kuid seni tulemusteta. Esimesed sada päeva on vaid suurendanud meie usku, et omavalitsusreform on võimalik. Ka töövõimereformiga oleme astunud sammu edasi. Ma pean väga oluliseks, et kõik tööd teha soovivad Eesti inimesed oleksid ka päriselt tööturule oodatud.
Koalitsioonilepe sisaldab väiksemaid ja suuremaid Eesti riigi reforme ja reformikesi kõigiks järgnevaks neljaks aastaks. Valitsusliidu on moodustanud kolm tõsiselt võetavat erakonda. Partnererakondade värske mandaadiga esimehed on mulle kinnitanud, et nad võtavad ka ülejäänud programmi täitmist niisama tõsiselt, nagu me võtsime seni saja päeva programmi täitmist. Ma olen kindel, et häid uudiseid jagub seetõttu edaspidi nii ettevõtjaile ja töötajaile kui ka pensionäridele, nii tänastele kui ka tulevastele lastevanematele, nii haldusreformist kui ka erastamisest unistavatele liberaalidele.
Valitsuskoalitsioon on edaspidigi valmis arutama aga ka uusi ideid, mis aitavad Eestit paremini kaitsta, Eesti peredel kasvada ning Eesti ettevõtetel ja tööinimestel karmis rahvusvahelises konkurentsis rohkem teenida. Me oleme selgelt välja öelnud, millised on valitsusliidu suured eesmärgid, ning kõik ideed nende eesmärkide täitmiseks on oodatud. Valitsuse tegevusprogrammi osaks saavad need ideed siiski üksnes kolmel tingimusel. Esiteks, need poliitikad peavad töötama. See tähendab, et need mitte üksnes ei kõla ilusasti, vaid inimkäitumise teadaolevaid seaduspärasusi arvestades võimaldavad seatud eesmärke ka praktikas saavutada. Valitsus on kindlasti huvitatud Eesti parimate sotsiaalteadlaste rahvusvahelise teadmise kaasamisest pakutavate poliitikate võimaliku tulemuslikkuse hindamisel. Teiseks, need poliitikad ei tohi viia Eesti riiki aastate pärast pankrotti. See tähendab, et need poliitikad on ka aastate pärast Eesti töötavatest inimestest koosnevale maksumaksjate vähenevale kogukonnale majanduslikus mõttes jõukohased. Kolmandaks, kahe esimese punkti täitmise hindamisel peab kolme partnererakonna vahel valitsema konsensus.
Austatud Riigikogu! Kõigile neile, kellele on Eesti ja Euroopa tulevik tähtis, saab ennustada töisele suvele järgnevat töist sügist. Jõudu meile kõigile! Aitäh!