Austatud Riigikogu, tere päevast! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Seekord õnnestus kohaloleku kontroll 62 rahvasaadikul ja 39-l mitte. Meie infotunnis osalevad kaitseminister Sven Mikser peaministri ülesannetes ... Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on infotunnis kohustatud osalema ka Eesti Vabariigi peaminister. Vähemalt viimases kolmes infotunnis ei ole peaminister osalenud ja siia on saadetud tema asetäitjad. Samas me teame meedia vahendusel, et peaminister leiab aega käia kõikvõimalikel avalikel üritustel. Parlamendi ees teda ammu enam näha pole olnud. Kas Riigikogu esimehele on teada, miks peaminister Riigikogu liikmeid sel kombel väldib?

Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on Eestis alati peaminister olemas ja kui peaminister ei viibi Eesti Vabariigi territooriumil, on keegi valitsusliikmetest peaminister. Märkus on arvesse võetud. Ma arvan, et Riigikogu juhatus püüab peaministrile edasi anda, et oleks väga kena ja Priit Toobal oleks eriti tänulik, kui peaminister leiaks võimaluse kolmapäeviti ise infotunnis osaleda, nii et siin ei esineks see inimene, kes parasjagu Eesti Vabariigis peaminister on. Rohkem küsimusi, paistab, ei ole.
Täna on meie ees kaitseminister Sven Mikser peaministri ülesannetes, maaeluminister Urmas Kruuse ja kultuuriminister Indrek Saar. Eilsel päeval avaldas soovi esitada küsimusi kümme Riigikogu liiget. Seoses sellega annan registreerinuile võimaluse esitada üks lisaküsimus ja kõigile teistele kokku sama palju ehk üks lisaküsimus.

Alustame! Esimene küsija on Andres Ammas ja küsimus on Sven Mikserile peaministri ülesannetes. Palun, Andres Ammas!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister peaministri ülesannetes! Minu küsimus jätkab õieti kolleeg Andres Herkeli ja peaminister Taavi Rõivase dialoogi esmaspäeval arupärimistele vastates. Nimelt küsiti peaministrilt, kas need põgenikud, keda Euroopa Komisjon soovitab meil vastu võtta, seisavad väljaspool meie riigisisest sisserändekvooti või peaksid nad sisalduma selles seadusega kokku lepitud kontrollarvus. Peaminister jäi tookord vastuse pooleldi võlgu, loodetavasti on valitsus vahepeal oma seisukohta täpsustanud.

Aitäh! Pean teile kurvastusega teatama, et kuigi valitsuskabinet arutas eile väga põhjalikult Eesti Vabariigi suhtumist Euroopa Komisjoni ettepanekutesse ja kujundas selles osas oma seisukoha, konkreetselt sisserände piirarvu me ei arutanud. Muidugi on keeruline jätkata peaministriga pooleli jäänud vestlust täna minuga, aga ma jätan selle küsimuse meelde ning kindlasti me peaministri ja teiste valitsuskabineti kolleegidega seda arutame ja ka oma seisukoha kujundame. Täna ma kahjuks ei saa teile anda palju täpsemat vastust, kui Andres Herkel esmaspäeval peaministrilt sai.
Samas kujundas valitsuskabinet väga selge seisukoha, et me kvoodipõhist lähenemist pagulaste vastuvõtmisel ei ümberpaigutamise ega ümberasustamise puhul ei toeta. Oleme kindlal seisukohal, et tegemist peab olema liikmesriikide vabatahtliku otsusega pagulasi vastu võtta. Aga mõistes, et Eesti peab solidaarsuskohustust oma Euroopa Liidu partnerite ees täitma, oleme valmis pagulasi Eestisse vastu võtma. Konkreetse koormuse kindlaksmääramisel on mõistlik aluseks võtta Eesti elanikkonna osatähtsus ja ka Eesti majanduse osatähtsus kogu Euroopa Liidu rahvaarvus ja majanduse kogutoodangus. Selline koormuse jagamine oleks õiglasem kui praegu komisjoni välja pakutud lahend, mille puhul Eestile ette pandud pagulaste ümberasustamise ja ümberpaigutamise määr ületab määra, mida pakutakse meist tunduvalt suurematele riikidele. Kindlasti ma hangin teie konkreetsele küsimusele vastuse ja edastan selle teile ise või palun seda teha peaministril, kui tema on valmis seda tegema.

Andres Ammas, palun!

Tänan tõsise suhtumise eest meie küsimusse! Aga ma püüan siiski täpsustust saada ja kui te ei saa esitada valitsuse ühist seisukohta, siis kogenud välispoliitiku ja sisepoliitikuna te saate ju öelda oma arvamuse. Kas see teie arvates, härra Mikser, peaks mahtuma meie kvoodi sisse või mitte?

Ma leian, et kui tegemist on ühekordse aktsiooniga, ühekordse meetmega, mille abil me otsime Euroopa Liidu ühist lahendust konkreetsele kriisile, mis on praegu tabanud teatud riike, esmajoones Itaaliat ja Kreekat, siis me võiksime selle n-ö ühekordse lahendi ellu viia üldisest piirnumbrist väljaspool. Tõsi, siin võib olla vajadus – jällegi on tegemist minu sügavalt isikliku seisukohaga – ümberpaigutamisele erinevalt läheneda ja teha vahet, kas konkreetselt on tegemist juba Euroopa Liidu riikide territooriumil viibivate inimeste ümberpaigutamisega Kreekast ja Itaaliast teistesse Euroopa Liidu riikidesse või me räägime inimestest, kes on saanud küll õiguse rahvusvahelisele kaitsele, aga viibivad veel väljaspool Euroopa Liidu territooriumi. Kindlasti on võimalik ka meie oma piirarvu määrates läheneda neile kahele kategooriale erinevalt. Aga, rõhutan veel kord, tegemist ei ole Vabariigi Valitsuse seisukohaga. Selle kujundamine vajab valitsuses veel täiendavat arutelu.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Avalikkuse ette jõudis pagulaste küsimus meedia vahendusel maikuu keskel. Teie olite ka eelmise valitsuse liige. Kas te ehk meenutaksite, millal Eesti Vabariigi valitsusse jõudsid signaalid, et meile hakatakse nagu kvoote määrama ja et Eesti võib-olla peab vastu võtma rohkem pagulasi, kui oleme arvestanud? Kas see oli aastavahetuse paiku?

Kui me räägime komisjoni konkreetsest ettepanekust, siis on tegemist võrdlemisi värske ettepanekuga, mis otsustatakse kõigepealt siseministrite arutelulaua taga ja seejärel ülemkogus. Aga Euroopa Liidu Vahemere-äärsete liikmesriikide soov rändekoormust riikide vahel solidaarsemalt jagada on erinevates aruteluformaatides ja ilma mingite konkreetsete arvuliste ettepanekuteta arutusel olnud pikema aja vältel. Eesti positsioon on olnud, et selline liikmesriikide solidaarsus võib olla vajalik, aga loomulikult on oluline ka pagulaste endi soov ja valmidus ühte või teise liikmesriiki asuda. Ka on tähtis, et meie võimekus vastaks riiki saabunud pagulaste arvule, et me suudaksime neile pakkuda nõuetekohaseid tingimusi ja teenuseid. Nüüd räägitakse juba konkreetsetest piirarvudest, olgu tegu ümberpaigutamise või ümberasustamisega. Kindlasti peab seejuures adekvaatselt arvesse võtma ka riikide suurust. Selge on, et praegu väljapakutud valemi puhul mängib oma rolli asjaolu, et Eesti, kes on alati toetanud vabatahtlikku vastuvõtmist, ei ole tegelikult ju vabatahtlikult pagulasi seni vastu võtnud. Kindlasti on see üks põhjus, miks meile pakutud arv on meie majanduse suurust ja rahvaarvu arvestades väga suur. Toetades endiselt vabatahtlikku pagulaste vastuvõtmist, leiab valitsus, et Eesti riik peab pagulasi vabatahtlikult vastu võtma, nende arv ei saa ka tulevikus olla null. Sellisel juhul me ei täidaks solidaarsuskohustust oma Euroopa Liidu partnerite ees. Nii et olles vastu kvoodindusele, peame olema tegelikult valmis näiteks sõjakoleduste eest põgenevaid pagulasi Eesti riigis vastu võtma.

Aitäh, härra minister! Palun jääda kahe minuti piiresse! Riigikogu liige Martin Repinski on loobunud oma võimalusest esitada küsimus.

Järgmine küsimus on kultuuriminister Indrek Saarele ja selle esitab Raivo Põldaru. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Küsimus on selline: kas sotsiaaldemokraatlik kultuuripoliitika läheb kokku Riigikogus heaks kiidetud kultuuripoliitika põhialustega aastani 2020 või on siin kavandatud erisusi? Ja kui on, siis milliseid?

Tänan küsimuse eest! Kindlasti on erisusi. Kui sotsiaaldemokraatide kultuuripoliitika näeb ette näiteks seda, et kultuuritöötajate palgad peaksid tõusma Eesti keskmise tasemele, siis on see väga sarnane sellega, mis on kirjas kultuuripoliitika põhialustes aastani 2020. Seal seatakse sihiks, et need palgad peaksid aastaks 2020 olema minimaalselt Eesti keskmisega võrdsed. Samas kui me vaatame seda, kuidas eelmisel aastal Eesti kultuuripoliitika põhialuseid ellu viidi, siis see ei ole käinud tempos, mida sotsiaaldemokraadid sooviksid näha. Mõtlen just palgatõusu puutuvat. On veel väga palju punkte, mis on nii kultuuripoliitika põhialustes kui ka sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi kultuuriosas, aga nendest nüanssidest me loomulikult räägime täna hiljem Riigikogu istungil vastava päevakorrapunkti raames pikalt ja põhjalikult. Üldiselt ma ei ole teinud sellist analüüsi, kas kultuuripoliitika põhialuste sisu klapib sotsiaaldemokraatide valimisprogrammiga.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on selline: kas Kultuuriministeerium eraldab järgmisel aastal mingeid summasid kohalikele omavalitsustele huvitegevuse toetamiseks?

Mis puutub huvitegevuse toetamisse, siis minu arvates kõige olulisem muudatus, mis valitsusliidu programmis või koalitsioonileppes on kokku lepitud, ei alga paraku mitte järgmisest aastast, vaid 2017. aastast. See on huvihariduse kättesaadavuse tagamine riikliku programmi kaudu. Selle jaoks on riigi eelarvestrateegias 2017. aastal ette nähtud 6 miljonit eurot, mis annab võimaluse alates septembrist 2017 see programm käivitada. Järgmistel aastatel – aastal 2018 ja selle perioodi sisse jääval 2019. aastal – on selleks planeeritud mõlemal aastal 15 miljonit eurot. Milline täpselt hakkab olema selle raha jaotuse mehhanism, ei ole veel selge, aga see on Vabariigi Valitsuse tööplaanis sees. Selle mehhanismi töötab välja kultuuriminister koostöös haridusministriga ja rakendab haridusminister koostöös kultuuriministriga.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kaitseminister Sven Mikserile peaministri ülesannetes ja selle esitab Jaanus Karilaid. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister Sven Mikser peaministri ülesannetes! Eile küsis Eesti Päevalehe ajakirjanik väga konkreetse küsimuse Kaitseväe juhataja käest. Reaalses olukorras, näiteks õhurünnaku korral, puudub Eestis varjendite võrgustik ja tegelikult on meie elanikkond kaitseta. Kaitseväe juhataja Terras üllatas avalikkust, väites, et sel juhul tuleks elanikud viia maale. Palun täpsustage seda mõtet! Kas see mõte on saadud kaitseminister Mikseri käest ja milline on siis meie maapiirkondade logistiline võimekus sellise mõtte elluviimisel?

Kaitseväe juhataja ei kooskõlasta oma ajakirjanikele antavaid vastuseid ega üldse intervjuude sisu kaitseministriga. Samas on selge, et nii Kaitseväe juhataja kui ka kaitseminister lähtuvad nii oma tegevuse planeerimisel kui ka oma seisukohtade väljendamisel ikkagi kokkulepitud poliitilistest suundadest ja põhimõtetest. Mis puutub küsimusse, kas Eesti elanikkond on kaitseta, siis sellised tavakeelekasutuse järgi n-ö tsiviilkaitsega seotud teemad on Eesti avalikkuses arutusel olnud. Konkreetselt varjenditega seonduv oli viimati minu mäletamist mööda intensiivsemalt arutusel Gruusia sõja ajal 2008. aastal. Mitu järjestikust valitsust on seda teemat arutades jõudnud seisukohani, et Eesti kaitsevõimet arendades ja Eesti riigikaitselist eelarveraha kasutades tuleb eelistada n-ö reaalset sõjalist võimekust loovat tegevust, millel on väga arvestatav heidutav mõju. Mõtlen nii Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamist kui ka liitlaste Eestis viibimiseks vajaliku taristu ja muude tingimuste loomist. Ma ei eita üldse ka selliste nn passiivsete lahenduste olulisust reaalse kriisi puhkemise ajal, aga Eesti elanikkonna kaitse seisukohast on kindlasti konflikti ärahoidmine usutava ja tugeva heidutuse abil erakordselt oluline. See ongi seni olnud Vabariigi Valitsuse tegevuse prioriteet.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Nagu ma aru sain, reaalse konflikti korral tuleb inimesed viia maale. Te jagasite seda seisukohta. Aga kuidas te vastate Läänemaa omavalitsusjuhtide küsimusele, miks meil siiani pole laiapõhjalist evakuatsiooniväljaõpet? Milline õigusakt selleks kohustab? Kes selle eest vastutab? Miks on kohalik kogukond tsiviilkaitsesse kaasamata?

Kui te kuulsite minu vastusest väidet, et konflikti või kriisi korral tuleb elanikkond kolida linnadest maale, siis pean tähelepanu juhtima, et midagi sellist täna mina siin infotunnis sellest kõnetoolist ei ole öelnud. On tõsi, et Eesti lähtub oma riigikaitse planeerimisel n-ö laiapindse riigikaitse põhimõttest, mille kohaselt riigikaitselisi ülesandeid on lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule ka tsiviilüksustel – nii avaliku võimu institutsioonidel kui ka erasektoril. On väga palju inimesi, kes otseselt ei osale sõjalises riigikaitses, aga kes täidavad riigi toimimiseks olulisi funktsioone ja kes ka kriisi või sõjalise konflikti ajal peavad jääma oma tsiviilametikohtadele ja jätkama tegevust, mis on riigi toimimiseks ka kriisiolukorras vajalik. Vastavalt seadustele on võimalik inimesi kaasata ka erinevatele hädaabitöödele, kuigi see ei kuulu nende otseste tsiviilülesannete hulka. See, kuidas tsiviilelanikkond käitub kriisi või ka sõjalise konflikti korral, on erakordselt oluline. Kogu elanikkonna teavitamine sellest, kuidas käituda erinevate kriiside ajal, olgu need sõjalise iseloomuga või tsiviilkriisid, näiteks looduskatastroofid või tööstusõnnetused, on osa valitsuse ülesannetest. Sellega tegeleb Riigikantselei juures tegutsev Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon. Inimeste teavitamine, sh psühholoogiline kaitse, on kahtlemata väga oluline, et garanteerida elanikkonna kaitstus mis tahes kriisi puhul.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! Hea küll, meil ei ole varjendeid, aga mul oleks hea meel, kui te annaksite meile ülevaate, mis plaanid meil on elanikkonna varustamiseks toiduainete, elektri, vee ja arstiabiga. Kas on üldse mingeid varusid, kaasa arvatud kütus? Ja kui on, siis kas need varud on siin kohapeal Eestis, mitte kusagil ladudes Soomes või Rootsis? Äkki me loodame, et Selverist saab kõike?

Aitäh! Nagu ma eelmisele küsijale vastates ütlesin, Eesti lähtub laiapindse riigikaitse mudelist, mis tähendab, et erinevaid riigikaitseks olulisi funktsioone täidavad väga erinevad valitsusasutused. Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegeldakse valdavalt riigi sõjalise kaitse planeerimise ja riigi sõjalise kaitsevõime loomise, arendamise ja hoidmisega. Teisi riigikaitseliselt ja julgeolekuliselt olulisi funktsioone täidavad mitmed teised valitsusasutused ja ka erasektori ettevõtted. Mis puutub näiteks ravimivarudesse, siis see on selgelt Sotsiaalministeeriumi valdkond. Kohtuvõimu toimimine aga on selgelt Justiitsministeeriumi valdkond. Üks laiapindse riigikaitse olulisi põhimõtteid on see, et enamik valitsusasutusi peab täitma oma olulisi funktsioone, olgu rahuaeg või sõjaaeg. Kaitsevägi ei võta kõiki riigi toimimiseks vajalikke ülesandeid üle ka mitte sõja ajal.
Kui rääkida varudest, siis lisaks nendele varudele, mis kuuluvad riigi strateegilisse reservi, on Eesti kaitselahendis oluline koht ka sundkoormiste rakendamisel ehk tsiviilressursi kaasamisel juhul, kui see on vajalik sõjalisele ründele vastamisel või mis tahes sõjalise iseloomuga kriisis tegutsemiseks. Eesti seadusandluses tehti oluline samm edasi, kui Riigikogu eelmise koosseisu lõpus võeti vastu riigikaitseseadus. Aga mitu selle rakendamiseks vajalikku õigusakti on jäänud praegusele ja ehk ka mõnele tulevasele parlamendikoosseisule menetleda, et ka õiguslikust vaatepunktist oleks kogu riigi ressursside kaasamine kriisidele operatiivseks reageerimiseks võimalik.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise küsimuse kultuuriminister Indrek Saarele esitab Ain Lutsepp. Palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 näevad ette erakapitali laiema kaasamise kultuuri rahastamisse. Milliseid uusi rahastamisvahendeid ja -mudeleid koostöös erasektoriga on planeeritud? Millised on maksusoodustused sponsoritele ja kas kultuuri rahastamisel on üldse kavas sponsoreid soosida? Tahan veel küsida, kas sellega kaasnevad ka mingid seadusmuudatused.

Aitäh küsimuse eest! Üritaks niimoodi jupphaaval minna. Üldiselt meil kehtib praegu seadus, mis lubab Maksu- ja Tolliametis registreerida ühingu või MTÜ ja taotleda sellele tulumaksusoodustust. Selliseid asutusi on vist üle 2300. Aga see ei ole kindlasti maksimum, mida teha saab. Kui ma ütlesin, et üritaks jupphaaval minna, siis teema, mille üle me oleme rahandusministriga diskussiooni alustanud, on tegelikult vana teema. See on kultuurkapitali tulumaksuvabastus ehk olukord, kus soodustus, mis kehtib nende 2300+ asutuse suhtes, kehtiks ka kultuurkapitali suhtes. Sellele on pikki aastaid mõningane vastasseis olnud. On teatud hirmud, et meil hakkab olema mingi rahapesumasin, et kultuurkapitali kaudu hakatakse teatud tellimusi esitama. Minu arvates see hirm ei ole adekvaatne – vaadates kultuurkapitali ülesehitust, on selge, et seda kindlasti kultuurkapitalist karta ei maksa. Pigem võiks küsida hoopis kõikide nende praegu tulumaksusoodustust saavate asutuste kohta, kas meil on piisav kontroll nende rahakasutuse üle.

Ain Lutsepp, palun!

Mul on selline lisaküsimus: kuidas kõige paremini majanduse ja kultuuri õiget vahekorda arvesse võtta, nii et see inimlik vara ehk siis kultuur kasuahnuses ja ühekülgsete turujõudude survele järele andes ei kannataks ega kaotaks oma tähtsust?

Ma tänan selle küsimuse eest, aga ma ei ole kindlasti võimeline sellele siin kahe minutiga vastama. See on ilus küsimus, aga ma arvan, et me suudame seda teemat omavahel arutades mitmeid tunde sisustada. Riigikogu infotund ei ole see formaat, kus ma oleksin võimeline andma sulle ammendavat vastust.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mõni aasta tagasi toimus muuseumide laiaulatuslik reorganiseerimine ja nii said väga paljud omavalitsused oma sihtasutuste või teiste ühenduste kaudu muuseumide omanikeks. Kui nüüd need muuseumid või nendega seotud organisatsioonid või ühendused taotlevad teatud projektide raames raha, kas ministeerium on valmis neid kaasfinantseerima?

Ma saan aru, et jutt käib europrojektidest ja nende kaasfinantseerimisest. Minu arust on seda kogu aeg tehtud ja ma ei näe põhjust, miks seda ei peaks tulevikus tehtama. Europrojektide kaasfinantseerimiseks on Kultuuriministeeriumi kaudu minu teada alati püütud riigieelarvest vahendeid eraldada. Kui sa täpsustaksid oma küsimust, siis ma võib-olla oskaksin sellele täpsemalt vastata.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kaitseministrile peaministri ülesannetes, Sven Mikserile, ja selle esitab Henn Põlluaas. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Uue riigikaitse arengukava heakskiitmisega anti Kaitseliidule maakaitseringkondade korraldamise ja juhtimise ülesanne. Uued ülesanded eeldavad lisaraha, kuid 2014. aasta eelarves Kaitseliidu rahastamine vajalikul määral ei suurenenud. Kaitseringkondade rolli täitmine olemasolevate vahenditega on raske ja aeganõudev. Puudus on näiteks planeerimisoskuse ja -kogemustega inimestest. Kuna seniste kaitseringkondade inimesi, taristut ja eelarvet Kaitseliidule üle ei antud, siis tähendab see kogu süsteemi ülesehitamist nullist alates. See koos kaadri väljaõpetamisega võtab aega ja raha, ja aega meil ei ole. Kas on plaanis eraldada Kaitseliidule täiendavaid summasid veel tänavu ja suurendada Kaitseliidu eelarvet järgmisel aastal nii, et organisatsioon suudaks täita talle pandud ülesanded?

Aitäh, hea küsija! Kaitseministeeriumi eelarvest Kaitseliidule eraldatava toetuse maht on aasta-aastalt kasvanud. Kui eelmisest aastast rääkida, siis oli see summa 30,5 miljonit ja kasv võrreldes varasema aastaga ca 4 miljonit eurot. Tänavu on toetus 32,6 miljonit ehk jällegi on kasv märkimisväärne. Aga loomulikult on Kaitseliidu vajadused suuremad kui Eesti riigi võimalused, sama muide käib kindlasti ka Kaitseväe kohta. Me opereerime nii riigikaitse- kui ka paljude teiste riigi jaoks oluliste funktsioonide täitmisel piiratud ressurssidega ja seetõttu peame oma tegevusi väga selgelt prioriteetide mõttes reastama. Alustada tuleb nendest, mis on pakilisemad, ja jätkata nendega, mis on vähem pakilised. Kaitseliit kahtlemata mängib Eesti riigikaitse lahendis erakordselt olulist osa ning seda nii seeläbi, et ta tagab mitmesuguse sõjalise võimekuse Kaitseväe sõjaaja struktuuris, kui ka täites oma maakaitselist funktsiooni. Need funktsioonid ei ole Kaitseliidule ette kirjutatud ülaltpoolt, ei Kaitseväe ega valitsuse poolt, vaid on välja töötatud igati Kaitseliitu kaasates.
Mis puutub Kaitseliidu eelarvesse, siis ka see sünnib olulisel määral Kaitseliidu enda prioriteete ritta seades. Riik rahastab lisaks riigieelarvelisele eraldisele, mida ma oma vastuse alguses mainisin, täiendavalt mitmeid Kaitseliidu tegevusi, toetades näiteks varustuse hankimist ja väljaõpet. Ma mõistan teie muret selle pärast, et see ressurss ei ole piisav, eriti arvestades Kaitseliidu kasvavat liikmeskonda. Aga see rahanumber aja jooksul kindlasti suureneb ...

Aitäh, härra minister, teie aeg on läbi!

 ... ja see arutatakse Kaitseväes, Kaitseliidus ja Kaitseministeeriumis ühiselt läbi.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud härra minister! Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon ja toimib mõnes mõttes sarnaselt erakonna või kirikukogudusega, kus kõige tähtsam on inimeste motivatsioon. Minu isiklik kogemus kaitseliitlasena – ma olen olnud Kaitseliidu liige üle 20 aasta – on selline, et motivatsiooni ei pärsi kõige rohkem mitte niivõrd vahendite nappus, kuivõrd bürokraatia. Kas te möönate, et mitte ainult Kaitseliidus, vaid ka Kaitseväes vohab massiliselt bürokraatia? Kas te oskate välja pakkuda mingisugust plaani selle vähendamiseks?

Aitäh! Kõik konkreetsed ettepanekud bürokraatia vähendamiseks on teretulnud. Ma jagan teie arusaama, et Kaitseliidu toimimine, tema edukus ja ka tema ligitõmbavus liitujate silmis on erakordselt oluline. Kaitseliidu liikmed on astunud Kaitseliitu selleks, et väljendada oma riigikaitsetahet ja hoida või tõsta oma valmisolekut sõjalises riigikaitses osaleda, ning nende inimestega asjaajamisel peab bürokraatiakoormus olema minimaalne. Samas loomulikult planeerijad päris ilma paberita ei saa. On ju selge, et riigikaitseline tegevus vajab nii planeerimist kui ka teatavat aruandlust. Aga see ei tohiks koormata neid inimesi, kes on Kaitseliidu tavaliikmed. Sellise bürokraatia ohjamise ja vähendamisega tuleb kindlasti tegelda. Palju saab selles osas ära teha Kaitseliit ise. Kui aga on vaja täiendavalt mingeid seadusandlikke algatusi või regulatiivseid lahendusi, siis Kaitseministeerium on selleks avatud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on maaeluminister Urmas Kruusele. Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud maaeluminister! Eesti põllumajanduses on rasked ajad. Kriisis on nii piimamajandussektor kui ka seakasvatus. Eesti põllumees ei konkureeri mitte teiste põllumeestega Eestist, vaid eelkõige teiste põllumeestega Euroopa Liidu riikidest. Lisaks Euroopa Liidu otsetoetustele on igal liikmesriigil võimalik maksta lisatoetust. Näiteks 2015. aastal on Läti pidanud võimalikuks oma põllumehi toetada täiendavalt 16,7 miljoni euroga, Leedu oma piimalehmakasvatust 18 miljoni euroga, Eesti aga null euroga. Kas Vabariigi Valitsus näeb võimalust 2016. aasta riigieelarvest maksta põllumeestele üleminekutoetusi, et oleksime võimelised konkureerima oma naaberriikidega?

Auväärt Riigikogu liige! Nagu te väga õigesti ütlesite, majandussituatsioon ja turutingimused on praegu sellised, mis Eesti põllumeest ei soosi. Kui me räägime piimatootmisest ja karjakasvatusest, siis kogu Euroopa Liidus on tegelikult keskmine piima kokkuostuhind langenud. Mis puutub ministeeriumi ja ministri tegevusse seoses võimalike toetustega, siis me käsitleme läbirääkimistel Rahandusministeeriumiga ka täiendavate toetuste teemat ja oleme sellekohase taotluse juba esitanud. Aga nagu siin saalis juba mitu korda öeldud, kõik sõltub igal aastal konkreetse eelarve võimalustest.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina küsin hobumajanduse kohta. Näiteks Hollandis, Belgias ja Taanis on see väga oluline maamajanduse valdkond. Eestis on veel, ma arvan, pikk tee minna, et kogu potentsiaal selles valdkonnas ära kasutada. Üks endistest põllumajandusministritest on öelnud, et see kuulub kindlasti maamajanduse tulevikku. Olen temaga täiesti nõus, sest minu arvates on see valdkond, mis aitab maale tuua ettevõtjaid, sh ka noori ettevõtjaid. Linnakeskkonnas on ju üsna raske hobumajandusega tegeleda. Mis on teie seisukoht ja kui suured summad olete 2016. aastal ette näinud, et just seda valdkonda toetada?

Kindlasti Põllumajandusministeerium kaalub kõiki võimalusi, mis maaelu laiemaks ja perspektiivsemaks arendamiseks on. Hobumajanduses on seatud vähemalt paar olulist tegevussuunda. Esiteks, genofond. Hobuste tõuaretus klassikalises mõttes on Eestis niisuguses seisus, kus me võime öelda, et suurem kriis on möödas. Aga see ei tähenda seda, et me võiksime olla ääretult rahulikud ega peaks tori hobuse ja eesti hobuse tuleviku pärast muretsema. Teine suund on hoopis perspektiivsem, ja seda selles mõttes, et praegu pole hobusekasvatusele ärilises ja majanduslikus võtmes suurt lähenetud. Aga me ei saa rääkida ainult sellisest toredast eluviisist, vaid peame silmas pidama ka kasumlikkust. See on kindlasti suurem väljakutse. Nüüd meil ongi Eestis asutatud hobumajanduse liit, mis just sellele pühendub.
Ministeeriumis me ühelt poolt jälgime tõuaretust, et säiliks teatud genofond, teine huviobjekt on majandamine. Ministeeriumil on kavas lähiajal kokku kutsuda ümarlaud, arutamaks seda majandamist natukene laiemalt ja kindlasti selles kontekstis ka tori hobusega seotud küsimusi.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud maaeluminister! 2014. aasta sügisel sai ametliku kinnituse fakt, et Eestisse on jõudnud ülimalt nakkav viirushaigus, sigade Aafrika katk, mille ravimiseks meil vaktsiini pole. Pool Eestimaast on juba kaetud tsoonidega, kus liikumine on kitsendatud. Haigust levitavad metssead, kelle arvu vähendamiseks käivitatud meetmed ei ole otseselt vilja kandnud. Vastupidi, metssigade populatsioon on kasvanud ja seetõttu on otseselt hädas eriti Lõuna-Eesti põllumehed, sest sead songivad põlde ja tekitavad muud kahju. Kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus kompenseerida metssigade tekitatud kahju ja kas see üldse kavas on?

Loomulikult on ääretult kahetsusväärne, kui metsloomade tegevuse tõttu põllumehed kahju saavad. Teatud osas on Eestis kokku lepitud, millistel juhtudel see kahju kompenseeritakse, millistel juhtudel mitte. Mis puutub sigade katku, siis me oleme tõepoolest situatsioonis, kus võime öelda, et vaatamata kõigele halvale on meil veel suhteliselt hästi läinud. Ma pean siin silmas seda, et kui need kolded levivad sellisel kombel, et suurfarmide majandusliku tegevuse kahju on väga suur, siis on kulud, mis riigil või ettevõtjal kanda tuleb, ääretud. Mis puutub aga jahimeestesse ja metssigade küttimisse, siis minu teada ei ole nende loomade küttimisel praegu piiranguid, aga ka maaelukomisjonis tõusis üles küsimus, kas ajujaht on lubatud või mitte ja kas see saab ka kompenseeritud. Meil on täna kohtumine Veterinaar- ja Toiduameti esindajaga, kus me käsitleme ka neidsamu küsimusi, mis Riigikogu liige siin tõstatas.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kultuuriminister Indrek Saarele. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Mõni aasta tagasi algas Rahandusministeeriumi eestvedamisel ja jõudis ka Kultuuriministeeriumisse selline surve, et riigiasutuste ja riigi osalusega sihtasutuste raamatupidamised, personaliteenused ja veel mitmed tugiteenused tuleb tsentraliseerida. Kultuuriasutused on väga eripalgelised, juhid püüavad parimat ja kõik üritasid selgeks teha, et see ei ole kuigi mõistlik ega efektiivne, aga ikkagi viidi see läbi. Kas te ütleksite palun, milline efektiivsus selle muudatusega siis saavutati?

Aitäh küsimuse eest! See on väga ajakohane küsimus, sest tulenevalt riigireformi plaanidest kavatsetakse tugiteenuste tsentraliseerimisel astuda järgmine samm. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on üheksa asutust, keda see puudutab: ministeerium ise, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Rahvakultuuri Keskus, Eesti Hoiuraamatukogu, Võru Instituut, Muinsuskaitseamet, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Rahva Muuseum. Ettevõtmine puudutab sisuliselt siiski ainult neid riigiasutusi, mille tegutsemisvormi ei ole kavas lähiajal muuta. Plaanis on ka see, et finants- ja personaliarvestusteenust pakkuv üksus, mis praegu Kultuuriministeeriumis töötab, viiakse üle Riigi Tugiteenuste Keskusesse. Sisuliselt see asutuste jaoks midagi ei muuda, sest inimesed, kes neid teenindavad, peaksid senise kava kohaselt samaks jääma.
Mis efekt sellega saavutati? Kultuuriministeeriumi haldusalas seni märkimisväärset kulude kokkuhoidu ei ole saavutatud. Küll võiks öelda, et teatav kasu siiski on olnud: protseduuri käigus vaadati üle, mida kusagil tehakse ja milliseid protseduure rakendatakse, samuti on lisandunud kompetentsi. Igal juhul aga leiti selle protsessi käigus töölõike, mida saab teha lihtsamaks, mida saab teha efektiivsemaks ja mida saab teha nii, et kõik oleks ka seaduskindlam.

Krista Aru, palun!

Aitäh! Härra minister, kas te olete kursis, kui palju raskusi ja segadust on see toonud kaasa asutuste juhtidele? Ja kas te teate ka seda, et asutused on sunnitud ikkagi pidama endal n-ö teist raamatupidamist, et üldse aru saada, mis summad liiguvad ja mis summad mitte? Info ei liigu lihtsalt nii kiiresti. Ma räägin teisest raamatupidamisest, mis pole mitte varjatud raamatupidamine.

Aitäh selle täpsustuse eest! Ma ka lootsin, et tegemist ei ole topeltraamatupidamisega. Aga ma saan sellest aru. Jah, see ühelt süsteemilt teisele üleminek, nii palju kui mina olen selle kohta infot saanud, kulges esialgu üsna konarlikult. Seda muu hulgas põhjusel, et finants- ja personaliarvestuse programm lühendnimega SAP ei arvestanud sellega, et tegelikult riigiasutused teenivad ka tulu. See oli programmi loojate ja neid teenuseid korraldavate inimeste jaoks suur üllatus ja läks tükk aega, enne kui suudeti arvesse võtta, et Kultuuriministeeriumi haldusalas väga paljud asutused teenivad tulu. Piletimüüki ei suudetud sellega siduda. Aga minu teada on need probleemid nüüdseks lahendatud ja ma loodan, et see programm suudab pakkuda ka analüüsivõimalusi, nii et nn teise raamatupidamise pidamine ei ole enam vajalik. Vahest asutus saab sealt vajaliku informatsiooni kätte tavapärasel moel ega pea hakkama seda käsitsi n-ö kõrvale tootma.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma esitan vägagi konkreetse küsimuse. Reorganiseerimise käigus liideti Järvamaa Muuseum Sihtasutusega Ajakeskus Wittenstein. Selleks, et turismi arendada ning konkurentsivõimet hoida ja isegi suurendada, soovitakse teha lisainvesteeringuid. Kas Kultuuriministeerium on valmis katma nõutava omaosaluse, kui Euroopa struktuurifondidest taotletakse raha, et see rekonstrueerimine ellu viia?

Ma tänan selle väga konkreetse küsimuse eest, aga kuna see on nii konkreetne, et vajab veidi lisatööd, siis ma luban, et vastan sellele lähiajal kirjalikult.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaministri ülesannetes olevale kaitseministrile Sven Mikserile. Jaak Madison.

Aitäh, lugupeetud spiiker! Austatud minister! Rääkides tsiviilkaitsest, olete pidevalt täna rõhutanud, et riigil on olemas laiapõhjaline riigikaitsekava ja et elanikel pole mitte vähimatki põhjust muretsemiseks. Kus saaks selle laiapõhjalise riigikaitsekavaga tutvuda?

Aitäh! Tegemist on riigikaitse arengukava mittesõjalise osaga, mille avalik osa on kättesaadav kas või internetist. Leiate selle kindlasti Kaitseministeeriumi koduleheküljelt. Aga ma võin hoolitseda ka selle eest, et Kaitseministeerium edastab selle dokumendi teie e-posti aadressile. Tegemist on tõepoolest laiapindse riigikaitse dokumendiga, kus lisaks riigi sõjalisele kaitsele on tähelepanu pööratud ka näiteks elanikkonna psühholoogilisele kaitsele, elutähtsate teenuste toimepidevusele nii sõja- kui rahuajal ning mitmetele teistele valitsuse ja riigi funktsioonidele, mida tuleb täita nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal.

Jaak Madison.

Aitäh! Kindlasti on kava üks tore asi ja seda on kena lugeda. Kui me vaatame naaberriikide käitumist, kas või Soomet, siis seal astutakse reaalseid samme, tagamaks rahuaja pikemat kestmist. Ma olen väga tihedalt seotud kohaliku omavalitsusega Albu vallas Järvamaal ja pean ütlema, et kohalikes omavalitsustes Järvamaal ja Lõuna-Eestis ning kus iganes ei ole kellelgi õrna aimugi, mida peaks tegema sõjaolukorras naiste, laste ja teiste tsiviilisikutega. Ei teata, kus võiksid olla varjendid, kus on piisavad meditsiinivahendite ja söögivarud. Palun täpsemalt selgitada, milline punkt seal kavas annab reaalsed suunised kohalikele omavalitsustele, reageerimaks kiiresti ja aitamaks omaenda elanikke!

Aitäh! Kindlasti on oluline sõjalise kaitsega tegelevate riigiinstitutsioonide, eeskätt Kaitseväe ja teiselt poolt riigi tsiviilstruktuuride koostöö tegelik läbiharjutamine. Ma arvan, et mis puutub sõjalise kaitse strateegilise kava mittesõjalistesse osadesse, siis nende sisuga tutvumine üksi ei taga veel ühegi riigi- ega kohaliku omavalitsuse institutsiooni valmisolekut oma kohustuste täitmisega toime tulla. Tegelikult on kõigi Kaitseväe õppuste lahutamatu koostisosa juba päris mitme aasta vältel olnud tsiviilstruktuuridega koostöö läbiharjutamine. Üha enam on see ka NATO õppuste lahutamatu koostisosa. Kindlasti väärib nii riigi tasemel – seda ka tehakse – kui ka kohaliku omavalitsuse tasemel läbiharjutamist tegevustik erinevate kriiside puhul. Võib öelda, et reaalsest sõjalisest konfliktist tõenäolisem on meil mitmesuguste tsiviilkriiside, näiteks loodusõnnetuste ja tööstuskatastroofide tekkimine. See eeldab kõigi vajalike tegevuste, sh ressursside ristkasutamise läbiharjutamist. Riigivõimu eri institutsioonide koostegutsemise võime saavutatakse ainult reaalsete stsenaariumide läbiharjutamisega. Nende harjutamiste käigus kindlasti selguvad ka riigi seadusandluse kitsaskohad, mida tuleb käsitleda.
Üks eelmisi küsimusi oli Kaitseliidu kohta. Ka Kaitseliidu kasutamine mitmesuguste kriisiolukordade puhul on ette nähtud koostöös tsiviilametkondadega, esmajoones Siseministeeriumi struktuuridega. Nii et meil on palju õiguslikke, ressursside kasutamisega seotud ja ka väga praktilisi küsimusi, mille lahendamine vajab läbiharjutamist.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma mäletan neid aegu, kui olid reaalselt olemas tsiviilkaitsevarjendid mitmel pool kõikides maakondades. Kui palju on praegu Eestis reaalseid varjendeid?

Aitäh! Ma usun, et sellekohast täpsemat informatsiooni saate siseministri käest, aga neid on vähem kui nõukogude ajal. Vastasin samal teemal ka ühe eelmise küsimuse puhul ja kui te viibisite saalis, siis ehk kuulsite, et Eesti riigis on riigikaitse eelarveressurssi otsustatud kasutada peamiselt reaalsete sõjaliste võimete loomiseks ja alalhoidmiseks, samuti liitlaste kohaloleku tagamiseks vajaliku taristu loomiseks. Meil on tegemist n-ö ühendatud anumate seadusega. Ressurssi on meil piiratud hulgal ja kindlasti, nagu ka eelmine küsija ütles, tuleb arendada tegevusi, mis on seotud rahuaja pikendamisega, mitte üksnes sõjaolukorras tegutsemisega. Selleks et tagada elanikkonna kaitse kõige paremal viisil just sellega, et meil pole mitte sõda, vaid rahu, keskendubki Kaitseministeerium oma valitsemisalas väga suurel määral usutava heidutuse ja reaalse riigikaitsevõime loomisele. Muidugi on mitmesugused elanikkonna kaitse alased tegevused alates psühholoogilisest ja küberkaitsest ning lõpetades teavitamisega sellest, kuidas kriiside ajal tegutseda, hädavajalikud ja osa üldisest laiapindsest riigikaitsest. Kaitseministeerium, nagu öeldud, keskendub reaalsete sõjaliste võimete arendamisele.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaministri ülesannetes olevale kaitseministrile Sven Mikserile. Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kaitseväe juhataja on öelnud, et Eesti kaitsejõudude struktuuridele on muretsetud piisavalt killuveste. Me teame, et see hange on takerdunud ja neid killuveste tegelikult ei ole sellises koguses, nagu vaja oleks. Mind huvitab, kuidas üldse on meie hanked praeguses kriitilises rahvusvahelises olukorras käima lükatud, et tagada mitte üksnes kaitsejõudude koosseisus olevate inimeste turvamine kiivrite, killuvestide, kuulivestide, põlvekaitsmete ja muude isikut kaitsvate vahenditega. Mil määral me oleme võimelised reaalse konflikti korral tagama 45 000 – 50 000 mehe kaitsmise isiklike kaitsevahenditega, kui vajadus tekib?

Aitäh! Kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava aastateks 2016–2019 ütleb, et 2019. aastaks, mis ühtlasi on selle Riigikogu tööperioodi viimane aasta, varustatakse kuulivestidega nii 1. jalaväebrigaad, 2. jalaväebrigaad kui ka maakaitse ehk teisisõnu Kaitseliit. Seda hanget alustati 2014. aasta esimeses kvartalis, kuulivestid hangiti 75%-le 1. jalaväebrigaadi koosseisust, ühtekokku 3700 ühikut. Aastal 2015 ehk siis tänavu ja järgmisel aastal hangitakse ka ülejäänud 1. jalaväebrigaadi võitlejatele kuulivestid. Perioodil 2016–2019 hangitakse puuduvad kuulivestid Kaitseliidule ja 2019. aastal ka 2. jalaväebrigaadile. Selle hanke käigus me alustame kõige kõrgemas valmiduses üksustest ja läheme sealt edasi nii, nagu hankeplaan ette näeb ja ressurss võimaldab. Ülejäänud Kaitseväe struktuuriüksused saavad kuulivestid jooksvalt ja vastavalt eelarvevahenditele.
Senine tagasiside lõppkasutajatelt on olnud väga positiivne: tarnitud kuulivestide kvaliteet vastab sellele, mida me ootasime. Võib-olla väärib eraldi märkimist, et täiskomplektne vest, mis pakub mõnevõrra tõhusamat kaitset, on Scoutspataljonil, ülejäänud struktuuriüksustel on n-ö baasvarustus. Ka muud isikukaitsevarustust hangitakse vastavalt plaanidele. Teatud lihtsamat varustust – tööriideid, turvajalatseid, kuulmis- ja nägemiskaitseid – hangivad Kaitseväe struktuuriüksused valdavalt ise ja seal ka mingisuguseid tõrkeid ei ole.

Aitäh, härra minister! Küsimusi tuleb veel. Mart Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Mind ikkagi huvitab, kas hanked on nii ulatuslikud, et meil ka mobilisatsiooni korral on võimalik varustada kaitsevahenditega kõik kutsealused, kes tulevad sõjaväljale.

Aitäh! Loomulikult varustatakse teie sõnastuse järgi kutsealused ehk siis ajateenistusse kutsutavad noormehed ja neiud vastavalt varustustabelitele vajaliku varustusega. Kaitseväeteenistuse ajal on tegu kaitseväelise väljaõppega, reservi arvatakse ja kaitsekohustuslasteks muutuvad kaitseväelased pärast ajateenistuse lõppu. Nagu öeldud, isiklike kaitsevahenditega varustamist me oleme alustanud 1. jalaväebrigaadist ja edasi jõuame maakaitse ning 2. jalaväebrigaadini. Lisaks kuulivestidele on käivitatud ka kiivrite hange: tänavu esimesel poolaastal 2500 kiivrit, teisel poolaastal veel 2500 kiivrit. Nendegagi varustamist alustame 1. jalaväebrigaadist. Seejärel, aastail 2016–2019 saavad kiivrid maakaitse ehk Kaitseliit ja ülejäänud struktuuriüksused jooksvalt vastavalt ressursside planeerimisele. Jah, loomulikult, kaitseväelaste isikukaitsevahendid on väga vajalikud, tagamaks nende ellujäämist reaalses sõjalises konfliktis. Selles olen teiega täiesti ühel nõul.

Infotunni viimase küsimuse esitab Jaak Madison. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Austatud minister! Alustuseks märgin, et te võiks küsijate küsimustele otse vastata. Teiseks, plaan on tore asi ja tundub, et aastaks 2019 on seis parem, kui see tänasel päeval on. Praegu aga oleme julgeolekuolukorras, kus ülepäeviti teatatakse, et Läänemeri kubiseb Vene allveelaevadest, ja piiririkkumised on igapäevane nähtus. Soome saadab välja kirju, mida ühes või teises olukorras teha – 9000 kirja on välja saadetud. Aga meie räägime arengukavast järgmiseks viieks-kuueks aastaks. Kas te ei ole pidanud õigemaks kiirendada kõnealust hanget, et olla valmis seda plaani täitma aasta-kahega? Ehk peaks selleks eelarvest taotlema lisaraha muude kulutuste arvel?

Aitäh! Juba eelmisel aastal eraldas Vabariigi Valitsus täiendavalt vahendeid selleks, et tagada liitlaste kohalolek Eesti pinnal. Need summad on lisaks varem kokkulepitud 2%-le SKT-st, mis kulub riigi sõjaliseks kaitseks Kaitseministeeriumi eelarve kaudu. Jätkame niisugust lähenemist ka tänavu ja ma eeldan, et ka tulevastel aastatel. Loomulikult on vajaduse korral võimalik teha eelarveraha ümbertõstmisi vastavalt prioriteetidele ja mõningate suurvõimearenduste puhul me oleme seda ka teinud. Üks näide on kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteemid, mille hankimise me tõime varem kavandatud ajakavast ettepoole. Nii et kahtlemata on sellised ümbertõstmised võimalikud.
Otsus tunduvalt suurendada sõjalise riigikaitse osakaalu riigieelarves vajab kindlasti parlamendi enamuse toetust. Kui see on olemas, siis eelarve kavandamise protsessi käigus on see võimalik. Samal ajal, nagu ma mitmele eelmisele küsimusele vastates juba ütlesin, vajavad kriisidega toimetulekuks valmisoleku parandamiseks riigi ressurssi, maksumaksja panust mitmed teisedki eluvaldkonnad. Näiteks tervishoiusüsteem on kriisi või sõja ajal ka erakordselt oluline, samuti elektri- ja veevarustus, toimima peavad infrastruktuurid ja riigi rahandus. Ma mõistan värskete parlamendiliikmete soovi teha kõike korraga, aga olemasolevate ressursside kasutamist planeerides me peame olema vastutustundlikud ja vaatama kogu riiki tervikuna.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Infotund on lõppenud, see lõppes täpselt kell 14.00.05. Aitäh, ministrid!