Austatud Riigikogu, minister ja head külalised, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 63 Riigikogu liiget ja puudub 38.

Tänase päevakorra esimene punkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Tutvustan teile arutamise korda. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 järgi määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on välisminister Keit Pentus-Rosimannuse ettekanne kuni 30 minutit, järgnevad küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Seejärel on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse, järgnevad läbirääkimised, kus sõna võtavad ainult fraktsioonid. Me läheme arutelu juurde. Ma palun ettekandeks kõnetooli välisminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Eesti riigi kestmine igavesti, julgeoleku kindlustamine, meie inimeste kaitsmine kodust eemal, Eesti majanduse kasvamisele kaasaaitamine, demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, vabadust hoidev ja edendav väärtuste ruum, meie riigi mõjukuse kasv – need on Eesti välispoliitika eesmärgid ja aluspõhimõtted.
Miks ma tänast välispoliitika ettekannet selliselt alustan? Sest viimase aasta jooksul on ilmselt meil kõigil olnud need eesmärgid õige mitmel korral eriti teravalt meeles. Ma alustan täna sellest, et tänada igaühte, kes on aidanud kaasa ja teinud võimalikuks selle, et me saame praegu, siin ja täna öelda, et meie julgeolek on kindel. See tänu on suunatud Eesti inimestele, kelle panus on aidanud meil oma julgeolekut tugevdada. See tänu on suunatud meie liitlastele, kes meid toetavad, aga ka kõigile neile, kes Eestile liitlasi, sõpru ja toetajaid leides ning neid hoides iga päev pingutavad. Aitäh!
Täna seisame silmitsi Vene agressiooniga Ukrainas. See on mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi kõige otsesemalt meie kahe- ja mitmepoolseid suhteid, tegevust nii meie regioonis kui ka laiemalt. Samal ajal on laiemas Euroopa lõunanaabruses jõude, mis vastustavad täielikult meie väärtusi. Kolmandaks, üha teravamalt seisame silmitsi globaalsete arenguküsimustega, mille lahendamine vajab meie aktiivset panust. Just need on teemad, mis minu tänast ettekannet raamivad.
Alustan mõistagi sellest, mis viimastel nädalatel-kuudel, viimastel päevadel tõenäoliselt igas Eestimaa otsas kõige rohkem hinge kraabib. See on 2000 kilomeetri kaugusel käiv sõda. Meie hinnang Venemaa agressioonile Ukraina vastu on ühene – see on rahvusvaheliste suhete alusprintsiipide, rahvusvahelise õiguse ränk rikkumine, mis on toonud nüüdseks endaga kaasa juba üle 5000 hukkunu. Piire on muudetud jõuga. Poolteist miljonit inimest on olnud sunnitud kodust lahkuma. Poolteist miljonit inimest! Sellisel tegevusel peab olema hind ja seda hinda peab tasuma see, kes vastutab.
Kas konflikt Ukrainas tuli meile täieliku üllatusena? Ei tulnud. Meenutan, et 2010. aastal Riigikogus vastu võetud julgeolekupoliitika aluste dokumendis öeldakse, et Venemaa on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ka sõjalist jõudu. Sellise järelduse tegime 2008. aasta Vene–Gruusia sõja järel. Aga kõnekas oli juba aasta 2002, kui Venemaa sisuliselt peatas oma vägede väljaviimise Moldovast ja Gruusiast, rikkudes nii OSCE raames endale võetud kohustusi kui ka üht Euroopa julgeoleku alusprintsiipi, nimelt asukohariigi nõusoleku põhimõtet võõrvägede paigutamisel. Paraku näeme, et niisugune reeglite rikkumine, naaberriikide suveräänsuse mitteaustamine on olnud iseloomulik Venemaa käitumisele alanud 21. sajandil tervikuna. Seda viga, mida rahvusvaheline üldsus tegi Gruusia sõja järel, kui kiirustati Putini Venemaaga partnerlussuhteid taastama, ei tohi enam korrata. Režiim, mille toetusel tapetakse tsiviilelanikke ja annekteeritakse territooriume, ei ole partner. Ei ole partner seni, kuni käitumine ei muutu – ei muutu reaalses elus, mitte lihtsalt paberil.
Kollektiivse julgeolekuarhitektuuri, st NATO, aga ka Euroopa Liidu toimimine ja tugevdamine on reaktsioonina viimaste aegade sündmustele olnud vajalik, kiire ja kohane. Nagu NATO Walesi tippkohtumisel defineeriti, on alliansi tugevdatud kohalolek meie regioonis kui alliansi uus tavaolek, the new normal, uus normaalsus. Võtame NATO-s ette samme, mis on juba suurendanud meie regiooni, st mõistagi ka Eesti julgeolekut. Ma pean silmas liitlaste kohaloleku ja alliansi võimete suurendamist. Eelmise aasta maikuu algusest olid Ämari lennubaasis Taani hävitajad, mille augustis vahetasid välja Saksamaa lennukid. Praegu on kohal Hispaania. Alates kevadest on Eestis püsivalt kohal olnud ka USA maaväe üksused. Eesti on omalt poolt valmis pakkuma liitlaste üksustele tuge. Me oleme valmis seda tegema ja teeme lisaks reegliks olevale 2% kaitsekulutustele, mis tähendab, et sel aastal ületavad meie kaitsekulutused juba 2% SKT-st. Me võtame oma kohustust ja vajadust julgeolekusse panustada tõsiselt. Eelseisva NATO Varssavi tippkohtumiseni jäänud aja jooksul on julgeolekupoliitilises plaanis meie jaoks kolm kõige olulisemat Walesi tippkohtumise otsustega seotud sammu: esiteks, nende otsuste elluviimine, teiseks, elluviimine ja kolmandaks, elluviimine.
Austatud Riigikogu! Eeloleval suvel möödub 75 aastat Wellesi deklaratsioonist, millega USA kinnitas, et ei tunnusta Balti riikide ebaseaduslikku liitmist Nõukogude Liiduga. Nõndasamuti ei tunnusta meie Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. On loomulik, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on selles küsimuses üksmeelel ning samamoodi mõtleb suur osa maailmast.
Kuni hiljutise eskalatsioonini Ukrainas on olnud Eesti kindel toetus kriisi lahendamise kaherööpmelisel lähenemisel – esiteks, poliitilise lahenduse leidmine ja, teiseks, pidev surve sanktsioonide näol. Diplomaatilised jõupingutused, mis loodetavasti nendel hetkedel viivad ka esimeste kokkulepeteni, on väärt tunnustamist. Aga nagu varasemad kogemused kinnitavad, on otsustava tähtsusega võimalike kokkulepete ellurakendamine. Samasuguse tähtsusega edasise suhtes oleks ka nende ellurakendamise puudumine. Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi leevendamisest ei saa juttugi olla, kuni pole saavutatud reaalseid ja käegakatsutavaid tulemusi, Vene relvastuse ja sõjaväelaste väljaviimist Ukrainast ning Ukraina kontrolli taastamist oma piiride ja territooriumi üle. Kuniks sellist tulemust pole, peavad püsima jääma ka sanktsioonid, mille karmistamise ettevalmistamine on välisministrite nädalataguse otsuse kohaselt samuti käimas.
Jaanuaris toimunud Mariupoli rünnaku ja täiendava eskalatsiooni järgsetel nädalatel on õige palju räägitud ka Ukraina kaitsevõime tugevdamisest relvastusabiga. Relvastusabi andmise otsus on iga riigi enda teha. Vaja võib minna selliseid sõjalisi võimeid, mida, tõsi küll, Eestil endal pakkuda poleks. Kui üle 12 tunni väldanud diplomaatilise jõupingutuse tulemusena sünnivad kokkulepped, siis võiks nende elurakendamine selle küsimuse aktuaalsust vähendada. Kindlasti on tarvis otsuse tegemisel lähtuda sellest, et tulemuseks poleks mitte veelgi suuremad kaotused, vaid nende ärahoidmine, konflikti lõpetamine, mitte selle laienemine.
Kiiret abi vajab ka Ukraina majandus. Lähiaastatel on finantseerimise lisavajadus hinnanguliselt 15 miljardit eurot. Tahe Ukrainat aidata on olemas. Meiegi ootame doonorkonverentsi kokkukutsumist, mis aitaks täpsustada ka meie enda edasisi samme.
Eesti abi Ukrainale ulatus möödunud aastal miljoni euroni. Olukorra halvenemise tõttu oleme seda summat käesolevaks aastaks rohkem kui kahekordistanud – kavandanud esialgu 2,35 miljonit. Ukrainlastel endil tuleb jõuliselt reformida. Tuleb võidelda korruptsiooniga, sama jõuliselt tugevdada demokraatiat ja õigusriiki, sest on väga selge, et reformid on Ukraina tugevnemise vältimatu eeldus.
Kuidas on lood Eesti ja Venemaa kahepoolsete suhetega? See kõlab praegusel ajal peaaegu et retoorilise küsimusena. Millised saavad olla kahepoolsed suhted agressiivse naabriga? Üks iseloomulik näide on, et Venemaa transponderiteta sõjalennukid on rikkunud nii Eesti kui ka teiste põhjamaade õhupiire. Mis eesmärgil selliseid aktsioone tehakse? Muu hulgas on kindlasti üks soov ühiskonnas stressitaset tõsta ja närvilisust tekitada, ühiskonda psühholoogiliselt destabiliseerida. Nendele näidetele lisandub hulk Venemaa vaenulikke ja rahvusvahelist õigust rikkuvaid samme, millest teravaim on kaitsepolitseinik Eston Kohvri röövimine Eesti territooriumilt ja tema jätkuv ebaseaduslik kinnipidamine Venemaal. Me oleme Eston Kohvri röövimise küsimuse tõstatanud nii Venemaaga kahepoolselt kui ka ÜRO-s, OSCE-s, Euroopa Nõukogus ja Euroopa Liidus. Meie liitlased on seda teinud oma kahepoolses suhtluses Venemaaga. See juhtum iseloomustab kahjuks liigagi täpselt praegust lääneriikide ja Vene suhete madalseisu. Eston Kohvri vabastamise nimel pingutavad Eestis kõik asjassepuutuvad ametkonnad. Meie hoiame seda küsimust rahvusvahelises üldsuses päevakorral seni, kuni ta on Eestisse naasnud.
Näiteid tehnilise tasandi koostööst Venemaaga võime leida. Meil on töised kontaktid keskkonna, piiriülese koostöö, tolli- ning teisteski valdkondades. Samal ajal oleme aga pidanud Euroopas tõsiselt mõtlema sellele, kuidas end kaitsta valesid levitava Venemaa propaganda eest. Ühendkuningriigi, Eesti, Leedu ja Taani selleteemaline initsiatiiv on saanud positiivset vastukaja nii teistelt liikmesriikidelt kui ka Euroopa Komisjonilt. Aga meil endalgi tasub meeles pidada, et Kremli mõjusfäärist tulevatesse nn uudistesse ja seal väidetusse tasub ja tuleb suhtuda äärmise skepsisega. Nende väga kiire levitamise asemel tasub faktide pähe esitatut enne usaldusväärsetest allikatest kindlasti kontrollida.
Kokku võttes, nagu näitas ka aasta tagasi siinsamas saalis peetud arutelul räägitu, ei ole me soovinud Venemaa isoleerimist, kuid Venemaa on ennast ise laiemast Euroopa julgeolekuarhitektuurist isoleerinud ja muutunud seda ohustavaks teguriks. Selle üsna tumedates toonides teema lõpetuseks tahan rõhutada, et hoolimata suurenenud pingetest on Eesti kaitstud välise sõjalise ohu eest, olgu selleks kas hübriid- või konventsionaalsed ohud. Meie julgeolek NATO-s ja Euroopa Liidus on tagatud.
Hea Riigikogu! Enne geograafiliselt kaugemate, aga sisult sama oluliste teemade juurde siirdumist tulen veel kord Euroopa Liidu juurde. Möödunud aasta kolme esimese kvartali jooksul ulatus Euroopa Liidu majanduskasv 0,3%-ni. Käesolevalt aastalt oodatakse umbes 1,5%-list kasvu. See annab märku, et Euroopa on taas pöördumas tugevnemise teele.
On selge, et Euroopa ja euroala vajavad praegu häid uudiseid. Viimati oli selleks kahtlemata Leedu saamine euroküpseks. Mitmed senised finantsabiprogrammi riigid on tulnud rahaturgudele tagasi. See lisab kindlustunnet ning annab tunnistust ka struktuurireformide ja aruka kokkuhoiupoliitika edukusest. Esimest korda pärast 2008. aastat vähenes liikmesriikide eelarvete koondpuudujääk mullu allapoole 3% SKT-st. Headest uudistest hoolimata ei ole majanduskasv Euroopas aga taastunud oodatud tempos, seda näiteks investeeringute nappuse tõttu. Selles kontekstis on Euroopa Komisjoni aasta lõpus välja pakutud 315 miljardi euro suurusele investeerimisprogrammile arusaadavalt seatud väga kõrged ootused.
Eesti räägib Euroopa Liidu arengusuundades kaasa ja suunab seeläbi uniooni tulevikku. 1. märtsil valitakse Riigikogu, mille tööperioodi jooksul valmistatakse ette Eesti Euroopa Liidu eesistumist, mis algab juba vähem kui kolme aasta pärast. See seab meile mõistagi kõrgendatud vastutuse ja pakub võimaluse anda enam hoogu teemadele, mida me ise esmatähtsaks peame. Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk ütles hiljuti Eestit külastades: "Eesti inspireerib, olles üks kõige uuenduslikumaid ning tehnoloogiliselt arenenumaid demokraatlikke riike maailmas, rääkimata digitaalse arengu eestvedamisest Euroopa Liidus." Just eriti digitaalse ühisturu edendamine, aga ka siseturu tõhusam töölepanek tervikuna on need alad, kus meil on nii enne kui ka pärast Euroopa Liidu eesistumist kandev roll ja kus meile pannakse põhjendatult kõrgeid ootusi. Me saame näidata oma head koostöövõimet ja seista Euroopa ühishuvide eest, kus Euroopa asi ongi Eesti asi.
Praegu on Euroopa pilgud suunatud Lätile, praegusele eesistujale. Läti on seadnud Euroopa Liidule tänuväärselt ambitsioonikad sihid, eesmärgid, mis kattuvad paljuski sellega, mida ka Eesti oluliseks peab. Üks nendest on Euroopa Liidu naabruspoliitika.
Milline on idapartnerluse tulevik? Seda küsimust on viimasel ajal õige palju küsitud. Meie läheme maikuus Riias toimuvale idapartnerluse tippkohtumisele sooviga anda partneritele motivatsiooni liikuda Euroopaga lõimumisel edasi. Mäletame tõenäoliselt kõik hästi, kuidas kesk- ja idaeurooplasi innustas reforme tegema konkreetne Euroopa perspektiiv, see teadmine, et ühiskonna arenguks vajalike reformide elluviimise järel on lõimumine samu väärtusi kandvate riikidega võimalik. Aga me mäletame tõenäoliselt sedagi, mis tundega me ise lugesime 1994. aasta detsembris ilmunud Financial Timesi, kus teatati, et Balti riigid ei saa Euroopa Liitu, sest see toidaks asjatult nende lootusi julgeolekugarantiidele, nende andmine aga provotseeriks Venemaad. Me jäime oma valikule kindlaks. Praegu on meie moraalne kohustus toetada riike ja olla eestkõnelejaks nendele, kes on nüüdseks teinud samasuguse valiku euroopaliku ühiskonnakorralduse kasuks. Jah, muidugi tuleb neil ära teha suur hulk esialgu ebamugavatena tunduvaid ja raskeid reforme. Aga neil riikidel peab olema teadmine, et kui nad vajalikud reformid ära teevad, on uksed neile avatud. Valik ja otsus on ja peab olema konkreetse riigi enda teha. Just sellepärast toetame ka idapartnerlusriikidele suunatud poliitikasuundade paremat diferentseerimist ning ambitsioonikamate ja ettevalmistustega kaugemale jõudnud riikide, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, julgustamist. Individuaalselt tuleks käsitleda ka teisi idapartnerlusriike – Armeeniat, Aserbaidžaani ja Valgevenet. Käegakatsutav tulemus Riias peaks tähendama viisavabadusega edasiliikumist Gruusia ja Ukraina puhul.
Austatud Riigikogu! Mainisin juba solidaarsust. Liitlastevaheline solidaarsus on väga mitmetahuline nähtus. Me peame kaasa mõtlema – ja mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka panustama – nendel teemadel, mis esmapilgul jäävad meist kaugele. On selge, et peale Vene-Ukraina konflikti mõjutab Euroopa julgeolekut suurel määral lõunanaabruses toimuv, kus ma näen kaht strateegilist probleemi. Esiteks, meil on jätkuvalt ebastabiilne Lähis-Ida. Lähis-Ida rahuprotsessis ei ole toimunud positiivset nihet. Oleme näinud mitmeid ühepoolseid samme, mis pole viinud lahendusele lähemale. Peale selle on aastaid väldanud kodusõda Süürias andnud võimaluse ISIL-i taoliste terroristlike rühmituste esilekerkimiseks. See terroriorganisatsioon suutis möödunud aastal laiendada oma kontrolli mitmete Iraagi ja Süüria alade üle. Veelgi enam, ISIL-ile on truudust vandunud rühmitused Liibüast ja Egiptusest kuni Pakistani ja Malaisiani. Rõhutan, et ISIL-i vastane võitlus ei ole lääne ja islami vaheline asi. Neis operatsioonides osalevad lääneriikide kõrval mitmed araabia riigid. Otseselt Euroopat ohustavad siit värvatud välisvõitlejad, kelle tagasipöördumisel koju võivad olla hukatuslikud tagajärjed, nagu pidime hiljuti kogema Pariisi terrorirünnakute puhul.
Eesti kuulub koos 60 riigiga ISIL-i vastasesse koalitsiooni. Me oleme toetanud Iraagi Kurdistani piirkondliku valitsuse relvajõude laskemoona annetamisega. Samuti oleme abistanud ÜRO tegevust Iraagis ning Süüria pagulaste humanitaarolukorra leevendamist. Eesti logistikaeksperdid on aidanud ehitada pagulaslaagrit Jordaanias ning me oleme osalenud Türgi ja Süüria piiril ÜRO missioonil.
Äärmiselt oluline on ennetada välisvõitlejate liikumist Lähis-Ida konfliktipiirkondadesse. See puudutab otseselt ka Eestit. ÜRO võttis möödunud sügisel vastu välisvõitlejaid käsitleva resolutsiooni, mida praegu valmistume riigisiseselt rakendama. Justiitsministeeriumis on iga hetk valmimas analüüs, mis täpsustab vajalike seadusmuudatuste ulatust. Teiseks, akuutne kriisiolukord Liibüas mõjutab kogu Saheli stabiilsust ning võimendab äärmuslaste tegevust alates Boko Haramist Nigeerias kuni Al-Shababini Somaalias. Liibüa on ka üks peamine lähtepaik Euroopasse siirduvatele paadipõgenikele. Arvestades sellise olukorra mõju Aafrikale ja Euroopale, tuleb Liibüa kriisile leida püsiv lahendus. Me oleme rahul, et viimastel kuudel ÜRO juhtimisel tehtud jõupingutused laiapõhjaliste läbirääkimiste alustamiseks on andnud ka esimesi positiivseid tulemusi.
Nagu juba mainitud, on kõigi nende pingekollete tõttu üha teravamaks muutumas pagulaste küsimus. Suurima surve all on Vahemere-äärsed Euroopa riigid. Sealsete rändevoogude haldamine on kogu Euroopa Liidu ühine probleem. Eesti on jätkanud rahalise ja tehnilise toetuse andmist selle lahendamiseks. Me toetame Euroopa Liidu välispiiride haldamist koordineerivat agentuuri Frontex nii ekspertidega kui ka osaledes aktiivselt operatsioonides, koolitustel ja võimekuse arendamise meetmetes. Sel aastal osalevad Eesti eksperdid ja piirivalve kiirkaater Vahemerel ühisoperatsioonil Triton. Globaalse julgeoleku seisukohalt on oluline ka, et hiljemalt juulikuu tähtajaks suudetaks jõuda konstruktiivse tulemuseni E3+3 Iraani tuumakõnelustes.
Austatud Riigikogu! Eesti julgeoleku kindlustamiseks oleme võtnud aktiivse rolli rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmepoolsetes suhetes. Oleme osalenud ja osaleme praegugi NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu missioonides. Ka Vene-Ukraina konflikti puhkemise järel ei taha me muutuda julgeoleku tarbijateks. Seetõttu peame panustama mitmesugustesse sõjalistesse, humanitaar- ja tsiviilmissioonidesse. Nii toodame julgeolekut väljaspool oma kodupiirkonda.
Eelmise aastaga jõudis lõpule NATO ISAF-i operatsioon Afganistanis, mis oli alliansi ajaloo suurim. Jätkame koos NATO liitlaste ja partneritega tegevust uue väljaõppemissiooni raames. ÜRO missioonidest on Eesti kaitseväelased praegu Lähis-Idas ja Malis. Riigikogus on arutusel Eesti osalemine Liibanonis ÜRO missioonil, mille raames teeme lähemat koostööd Soomega.
Teatavasti on meil peale kahepoolsete heade ja oluliste suhete mitmeid koostööraamistikke nii Soome kui ka teiste Põhjala ja Balti naabritega. Möödunud aasta oli Eestile muu hulgas ka Läänemere aasta, sest me juhtisime korraga kolme regionaalset struktuuri – Balti koostööd, Põhja-Balti koostööd ja ka Läänemeremaade Nõukogu. Kolme Balti riigi omavahelises koostöös on põhirõhk praktilistel projektidel. Aastaga astusime suure sammu edasi digiallkirjade vastastikuse kasutamise suunas ja edenesime õige olulisel määral ka Rail Balticu suunal.
Regionaalses mõõtmes on üks keskne teema mõistagi energiajulgeolek. Koostöö Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel laiemalt on väga aktiivne ning hõlmab pea kõiki valdkondi alates kaitsekoostööst ning lõpetades haridus- ja teadusalaste ühisprojektidega. Selge julgeolekupoliitiline mõõde on meie jaoks ka transatlantilisel kaubandus- ja investeerimispartnerlusel, mille raames astuti 2014. aastal suur samm Euroopa Liidu ja USA vahelise kaubanduslepingu sõlmimise suunas. Loodame väga, et need kõnelused jätkuvad tempokalt, sest lepingu jõustumine võiks olla selle aasta, aga ka kümnendi kõige olulisem pikaajalise positiivse välispoliitilise mõjuga sündmus.
Austatud Riigikogu! Eesti äridiplomaatia tegevusväli on aasta-aastalt laienenud nii geograafilise ulatuse kui ka ettevõtete aktiivsuse mõttes. Ettevõtetele pakuvad tuge nii saatkonnad kui ka EAS-i esindajad. Laiendasime võimalusi toetada Eesti ettevõtjaid Kesk-Aasias ja araabia riikides. Meie diplomaadid resideerivad nüüd Aserbaidžaanis ja ajutiselt ka Saudi Araabias. Tihenenud suhtluse tõttu Moldovaga otsustasime möödunud aastal lähetada diplomaadi Chisinausse.
Me oleme edasi arendanud Eesti saatkondade võrgustikku ja taristut. Mõne nädala eest oli mul au avada Eesti kõige uuem saatkonnahoone Pekingis. Sellel aastal avame saatkonna Kagu-Euroopa suurima riigi pealinnas Bukarestis, mis Euroopa Liidu ja NATO välispiiril asudes mängib Euroopa julgeoleku kujundamisel märkimisväärset rolli. Möödunud aastal avasime ajaloo esimese Eesti saatkonna Ladina-Ameerikas, Brasiilias, mis on mõeldud kontaktide ja majandussidemete edendamiseks. Üheks populaarsemaks Eesti kodanike reisi-, aga ka töösihiks on Austraalia, kus sellel aastal tõstame oma esindatuse taset peakonsulaadist saatkonnani.
Konsulaarjuhtumitest ei saa ma täna kuidagi mainimata jätta Indias kohtuasja lõppemist ootava 14 Eesti laevakaitsja asja. See on äärmiselt kahetsusväärne lugu, mis on ebamõistlikult pikaks veninud ja seetõttu varjutamas ka Eesti ja India varasemaid väga häid suhteid. Jätkame Eesti kodanike toetamist selles asjas niivõrd, kui see on Eesti riigi võimuses, ja ootame Indialt olukorra lahendamist, et Eesti mehed saaksid naasta koju neid ootavate perede juurde.
Austatud Riigikogu! Euroopa Liit on selle aasta kuulutanud arengu aastaks ja pühendanud selle arenguabile. Eesti kaal arenguabi pakkujana on aasta-aastalt kasvanud. Möödunud aastal küündis Välisministeeriumi rahastatud arenguabi 9,8 miljoni euroni ja tänavu kasvab see veel 2,1 miljoni võrra. Valdava osa arenguabist suunasime Afganistani, Ukrainasse, Gruusiasse, Moldovasse, Valgevenesse, Kõrgõzstani, Armeeniasse ja Tadžikistani. Aga abi jagus ka mujale, näiteks Palestiinasse ja Tuneesiasse, kus toetame e-valitsuse arendamist. Oluline on lisada, et arenguabi projektides osalemine pakub kindlasti lisavõimalusi Eesti ettevõtetele. Samuti on tunduvalt kasvanud Eesti panus humanitaarabi andjana, see ulatus 2014. aastal 2,7 miljoni euroni.
Nüüd maailmaorganisatsioonist, ÜRO-st. Selle aasta kaks kõige olulisemat oodatavat kokkulepet puudutavad 2030. aastaks seatavaid uue kestliku arengu eesmärke ja Pariisis sõlmitavat üleilmset kliimakokkulepet. Mõlema siht on ju tegelikult sama: ressursisäästlikum majandusmudel, mis aitaks ka kõige keerulisemates oludes olevates piirkondades elujärge parandada.
Kuidas veepuuduse, kõrbestumise või veetaseme tõusu tõttu äärmuslikesse tingimustesse jäävate riikide areng ka siinset piirkonda mõjutada võib, ei vaja ilmselt pikemat selgitamist. Kliimakaalutlustele lisaks on seatavatel eesmärkidel ka teine oluline põhjus – vajadus edendada majandust nappe ja taastumatuid ressursse kokkuhoidlikult ja võimalikult väikest jälge maha jätval viisil. Maailma rahvastik kasvab. Soov parema elujärje ja elatustaseme järele kasvab. Tarbimine paisub. Taastumatut loodusvara kuskilt juurde aga ei tule. See tähendab, et võitjad on tulevikus ikkagi need, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt ja võimalikult suure lisandväärtusega välja pigistada. Eestil on võimalik selles vallas ka oma kogemusi jagada. Kogu meie e-teenuste ja e-riigi areng on üks nendest näidetest, kuidas ressursse säästes vähemaga rohkem teha. Ka kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist oleme Eestis suutnud vähendada 1990. aastaga võrreldes pea kaks korda, ilma et meie majanduse areng sellest kuidagi kannatanud oleks. Nimetan veel kolmandagi põhjuse CO₂ emiteerimise ja fossiilsest energiast sõltuvuse vähendamise toetuseks. See seostub taas julgeolekuga. Suurem vabadus taastumatust, enamasti kaugel asuvatest allikatest pärinevast fossiilenergiast annab hädavajaliku vabaduse riikidele, kes muidu võivad oma välise energiasõltuvuse tõttu avastada ennast kriitilisel hetkel manipuleeritavatena.
Eesti toetab ambitsioonika, õiguslikult siduva ja võimalikult paljusid maailma riike hõlmava kliimakokkuleppe sõlmimist Pariisis. Peale kestliku arengu keskendub Eesti oma ÜRO-suunalises tegevuses jätkuvalt inimõiguste kaitsele. Märksõnadeks on naiste ja laste õigused, põlisrahvaste olukord ja väljendusvabadus. Väljendusvabadusega haakub ka internetivabadus. Internetivabaduse koalitsiooni eestvedajana korraldasime eelmise aasta kevadel Tallinnas esindusliku rahvusvahelise arutelu ja konverentsi. Tallinna tuli kokku üle 400 osavõtja 62 riigist, kellest paljud olid esindatud väga kõrgel poliitilisel tasemel. Konverentsil vastu võetud nn Tallinna agenda reastab soovitused, kuidas edaspidi internetivabadust kaitsta.
Lugupeetud Riigikogu! Eesti on seadnud eesmärgiks saada aastatel 2020–2021 ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Liikmesus Julgeolekunõukogus on iga riigi jaoks pingutus, aga annab võimaluse rääkida kaasa oluliste otsuste tegemisel. Töö Eesti kandidatuuri heaks jätkub ka eelolevatel aastatel ja kindlasti on tulevasel Riigikogul võimalus sellele kaasa aidata.
Head kuulajad nii siin saalis kui ka eemal! Eesti välis- ja julgeolekupoliitiline seisund on praegu kindel. Selle nimel on aastakümneid tehtud pühendunud välispoliitilist tööd. Kuid nagu tõestasid möödunud 12 kuud, peame olema ärksad ning märkama ohtusid õigel ajal. Me peame tegutsema julgeoleku kindlustamise nimel nii siinsamas kodus kui ka kodust eemal. Me peame olema valmis valesse suunda kiskuvaid muutusi ennetama ja muutunud oludele adekvaatselt reageerima. Ma tänan Riigikogu praegust koosseisu, et välispoliitika on püsinud teie tähelepanu all, et koostöö on parlamendi, Eesti diplomaatide ja Välisministeeriumi vahel olnud sedavõrd ladus. See on olnud Eesti jaoks tähtis.
Eesti riigi kestmine igavesti, meie julgeoleku kindlustamine, meie inimeste kaitsmine kodust eemal, Eesti majanduse kasvamisele kaasaaitamine, demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, vabadust hoidev ja edendav väärtuste ruum, meie riigi mõjukuse kasv, meie riigi kestmine igavesti  – need on meie välispoliitika eesmärgid. Julgeolek algab meist enestest, meie soovist olla kaitstud, kanda vastutust ja kaitsta vabadust. Tänan kuulamast!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Kordan, et vastamine kestab kuni 30 minutit. Palun, Ene Ergma!

Suur tänu, proua välisminister, ettekande eest! Minul on üks probleem. Probleem on selline, et tuleval esmaspäeval olen ma Soome Eduskunna praeguse spiikri härra Eero Heinäluoma kutsel Helsingis. Minuga on soovinud kohtuda ka Soome president härra Sauli Niinistö ja kaks eksspiikrit. Ma tahaksin küsida teie käest ühe väga lühikese küsimuse: kuidas te hindate praegusel ajahetkel Eesti ja Soome omavahelisi suhteid?

Aitäh, proua Ergma! Ma küll ei tea, kuidas sellele küsimusele lühidalt vastata. Kõigepealt ma soovin teile väga edukat visiiti ja edu nendel kohtumistel! Väga lühike vastus sellele küsimusele oleks, et ma hindan neid suhteid väga headeks. Soome on meie jaoks väga lähedane ja oluline partner. Õigupoolest on meie ühiskonnad väga mitmel tasemel väga-väga põhjalikult läbi põimunud. Nii et kui te soovite lühikest vastust, siis vastus on, et need suhted on väga head.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Eestile kui Euroopa Liidu liikmesriigile ja väikeriigile on tähtis Euroopa Liidu ühtne välis- ja julgeolekupoliitika. Eestile on tähtis, kui Euroopa räägib ühel häälel. Sestap ma küsin teilt, välisminister, missugune on teie seisukoht Ukraina kriisi lahendamisel nn Normandia printsiibil, kus laua taga istuvad Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa ja Ukraina president. Venemaale on alati meeldinud formaat, et rääkida kahepoolselt ja mitte Euroopaga tervikuna. Mina leian, et see on väga printsipiaalne küsimus. Ma tahaksin teada, milline on Eesti seisukoht selle formaadi puhul, kus Venemaaga räägivad Ukraina saatuse üle Merkel ja Hollande ning mitte Tusk ja Mogherini.

Aitäh! Kõigepealt, kõik need mitmesuguses formaadis kohtumised, mille teema on Venemaa agressiooni lõpetamine ja olukorra lahendamine kohapeal, peavad toimuma nii, et eelkõige on Ukraina see, kes peab nendes aruteludes, kohtumistel, läbirääkimistel olema selliselt esindatud, et kaitstud on Ukraina huvid, et tagatud oleks Ukraina terviklikkuse põhimõte. Mis puudutab konkreetseid formaate, konkreetseid arutelusid ja läbirääkimisi, siis see, et Saksamaa ja Prantsusmaa on võtnud enda kanda erakordselt keerulise rolli, on kindlasti asi, mida tuleb tunnustada. Loomulikult käib see kõik väga tihedas koostöös Euroopa välisteenistusega, ka Euroopa kõrge välispoliitilise esindajaga. Nagu te teate, on kõik 28 välisministrit kogunenud selle aasta jooksul juba kolm korda, et arutada nii konkreetse hetke olukorda kui ka võimalikku edasiliikumist, võimalikke lahendusi. Me oleme üsna värskelt võtnud vastu otsuse, et kuna reaalselt ei ole näha, et Venemaa kavatseks täita neid kohustusi, mida ta paberil on võtnud, siis on vaja liikuda edasi survemeetmetega, sanktsioonidega. Euroopa Liidu ühtsus kõikide nende arutelude käigus on olnud väga oluline, on püsinud ja on olnud märkimisväärne. Kindlasti olete märganud, et enne iga kohtumist kas Euroopa Liidu välisministrite või ka ülemkogu tasandil me kuuleme spekulatsioone, kuidas see ühtsus hakkab murenema, et ei ole kindel, kas see ühtsus püsib. Nende spekulatsioonide levitajad on kindlasti väga huvitatud, et see ühtsus mureneks. Siiani on neil tulnud selles väga tõsiselt pettuda. Seda suunda ja põhimõtet, et ühtsus säiliks, peame meie Eestis väga oluliseks. Tõepoolest, seni on ta säilinud.
Kui nüüd veel kord teie küsimuse alguse juurde tulla ja konkreetsele formaadile viidata, siis ma arvan, et see pingutus, mida need kaks Euroopa Liidu riiki – Saksamaa ja Prantsusmaa – on teinud ja teevad, väärib igal juhul tunnustust. Aga nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, kriitilise tähtsusega on, et need edasiminekud kajastuksid ka reaalselt kohapeal, et konflikt Ukrainas tõepoolest lõpeks ja kannatustele, mida siiamaani on tekitatud, tuleks lõpp.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud välisminister! Täna on kindlasti enamiku Euroopa ja muu maailma pilgud suunatud Minskile ja seal öö läbi, 14 tundi kestnud läbirääkimistele, mis, nagu me just kuulsime, lõppesid osalise kompromissiga. Milline on praegu Eesti seisukoht Ukraina küsimuses ja selles, kuidas Ukrainat nende muredes abistada? Milliseid sõnumeid oled sina viinud oma kolleegidele, partneritele teistest riikidest ja millise seisukoha me võiksime lähitulevikus võtta selles suhtes, kas relvi anda või mitte anda? Kus me täna seisame?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et me oleme hetkel teiega personaalselt veidi ebavõrdses olukorras, sest siin teie ees olles ei ole mul olnud võimalik ega kohane jälgida samaaegselt oma telefoni tulevaid teateid, meile või uudiseid Minskist. Nii et mul on väga keeruline kommenteerida hetkeolukorda Minskis, kuivõrd ma päris viimaste minutite uudistega tõesti kursis ei ole. Aga ütlen veel kord, et kui läbirääkimistel, mis kestsid kogu öö ja kauemgi, jõutakse kas või osalise tulemuseni, osalise kokkuleppeni, siis kriitilise tähtsusega on ikkagi see, et reaalselt, päris elus Ukrainas kohapeal olukord paraneks, et need kokkulepped, mis sõlmitakse selleks, et Ukraina terviklikkus, suveräänsus oleks tagatud, reaalselt ellu viidaks. On arusaadav, nagu ma ütlesin juba oma ettekandes, et senikaua kuni Venemaa kontrollitav tegevus Ukrainas ei näita reaalselt märke, et Ukraina saab taastada kontrolli oma piiride üle, et Ukraina olukord muutub taas normaalseks, ei saa me rääkida survemeetmete kas leevendamisest või lõpetamisest, vaid vastupidi. Välisministrid on andnud väga selge mandaadi sanktsioonide, survemeetmete täiendavaks karmistamiseks just seetõttu, et Venemaale jätkuvalt survet avaldada. Teistsugust võimalust olla ei saagi, sest ütlen veel kord: olukord Ukrainas kohapeal on see, mis on kriitiline ja mis peab saama lahenduse.
Mis on need sõnumid, mida me oleme omalt poolt Ukrainale ja ka meie partneritele nii Euroopa Liidus kui väljaspool seda andnud võimaliku abi kohta, selle abi kohta, mida meie Ukrainale anname? Nagu teada, oleme ka varem, juba eelmisel aastal panustanud sisepõgenike olukorra leevendamisse. Me oleme aidanud nii Kiievi meeleavalduste käigus kui ka Ida-Ukraina sõjategevuses kannatanuid. Me oleme toimetanud Ukrainasse toiduabi. Me pakume ka oma eksperdikogemusi reformide läbiviimise alal, sest arusaadavalt on Ukrainal praegu väga lühikese ajaga vaja teha väga suur hulk reforme, et see ühiskond, riik tugevamaks saaks. See on see, millega me kindlasti peame jätkama ja jätkata soovime. See on põhjus, miks me oleme antavat abi sel aastal rohkem kui kahekordistanud ja miks me pidevalt ka partneritele rõhutame, et Ukraina majanduslik toetamine on ülitähtis. Riik on sõjas. Kahjud, mida kanda tuleb, on väga-väga suured, humanitaarolukord teatud piirkondades on väga hull, nii et majandusabi on kindlasti vajalik ja väga oluline.
On arusaadav ja me teame, et Ukraina vajab abi ka relvastuses. Nii nagu on teada ja on korduvalt välja öeldud, Eestil endal sellist konkreetset relvastusabi, mida Ukraina vajab, sinna saata võimalik ei ole. Iga riik ise peab tegema otsuse, kas ja millist abi ta Ukrainale osutada saab, seda otsust mõne teise riigi eest teha ei ole võimalik. Aga selge on see, et Ukraina abi vajab, ja seda abi tuleb talle sellisel moel, et Ukraina ühiskond ja riik püsiks, ka pakkuda. Mis puudutab konkreetselt relvastusabi osutamist, siis me kõik loodame taas, et see väga pikk ja pingeline läbirääkimiste voor lõpeb sellise tulemusega, et relvastusabi osutamine ei oleks enam nii aktuaalne. Me ei tea, kas see tulemus saab selline olema või ei saa.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister, suur tänu teile ettekande eest! Te pühendasite selle enamasti Euroopale, mis on muidugi absoluutselt arusaadav. Aga just praegu käivad läbirääkimised Minskis, täna on koos Euroopa Liidu Ülemkogu ja homme oleme võib-olla juba teises olukorras. Seetõttu ma küsin ühe teise regiooni kohta, mida te ainult põgusalt mainisite, nimelt Aasia kohta. Aasia regioon on väga kiiresti ja jõudsalt kasvav nii majanduslikult kui ka globaalselt, see on kasvav regioon julgeoleku mõttes. Juba praegu on Aasia riikide kaitsekulutused suuremad kui NATO riikide omad. Millised on Eesti strateegiad Aasia regiooni suunal, millised on meie järgmised tegevused?

Aitäh! Loomulikult oleme huvitatud headest ja praktilistest suhetest ka Aasia regiooniga. Nagu te isegi mainisite, on arengud selles piirkonnas kiired. Seetõttu me soovime kindlasti häid suhteid, soovime olla heaks partneriks ja abimeheks näiteks meie enda ettevõtetele, kes on huvitatud selles regioonis uute võimaluste leidmisest. Igal juhul, nii kuidas see on võimalik, aitame sellele omalt poolt kindlasti kaasa.

Palun, Igor Gräzin!

Austatud proua minister! Ma esitan ühe küsimuse meie enda kodumaa kohta ja osaliselt võib-olla ka Iisraeli sõprusrühma esimehena. Eurooplusel on palju põhimõtteid. Üks põhimõte on, et kõik, mis puudutab holokausti, on osa Euroopa teadvusest, ja teine on kunstivabaduse põhimõte. Need kaks põhimõtet sattusid Tartu Kunstimuuseumis vastuollu seoses Poola näitusega, mis oli pühendatud Poola rahvusteadvuse ajaloole. Tekkis konflikt kohaliku juudi kogukonnaga. Kuidas hinnata selle konflikti olemust, tema lahenduse võimalusi? Mis see kõik siis nüüd oli?

Aitäh selle küsimuse eest! Sõna- ja väljendusvabadus on kindlasti iga demokraatliku riigi üks väga oluline põhimõte. Ma isiklikult pean seda äärmiselt oluliseks ja austan seda põhimõtet väga. Samamoodi tuleb aga austada teiste rahvaste ja rahvuste kultuuri ja ajalugu. Paljude asjade üle tehakse nalja ja tulebki nalja teha, aga inimsusvastases kuriteos hukkunud ei ole kindlasti see, kus peaks nalja tegema. Juudi kogukond on Eesti ühiskonna osa. Kui miski seda kogukonda riivab, solvab nende tundeid, solvab selles inimsusvastases kuriteos elu kaotanute või kannatanute järeltulijate tundeid, siis on see midagi, mis tegelikult häirib Eestit tervikuna. Kunstis peab olema väljendusvabadus, aga see väljendusvabadus ei tohi kellelegi haiget teha ega kannatusi põhjustada. Kui see on juhtunud, tõenäoliselt mõtlematult, siis ilmselt ei ole näituse korraldajad piisavalt tundlikult ühiskonna atmosfääri tajunud. Nii et mul on kahju, et nimetatud näitusega solvati holokausti mälestust, ja mul on väga kahju, et solvatuna tundis ennast ka Eesti juudi kogukond. Ma pean õigeks, et Tartu Kunstimuuseum need solvavad eksponaadid maha võttis, ja pean õigeks ka seda, et nad on vabandanud nende külastajate ees, kellele need konkreetsed eksponaadid kannatusi põhjustasid.

Aitäh! Palun, Juhan Parts!

Aitäh! Minski kõnelused suure tõenäosusega mingit pikemaajalist lahendust ei too. Lähtepositsioon on rajatud liivale. Minu küsimus puudutab, sõltumata Minski kõnelustest, valitsuse seisukohta sõjalise abi andmise kohta Ukraina demokraatlikule valitsusele ja Ukraina legitiimsele armeele. Ma ei jaga seda seisukohta, mida on hakatud peale suruma, et sõjalise abi andmine on iga liikmesriigi enda otsustada. Kas Eesti huvides on poliitiliselt väljendada legitiimset õigust toetada Ukraina armeed, et nad suudaksid oma riiki kaitsta?

Aitäh! Ukrainal nagu igal teisel riigil on õigus oma riiki ja oma inimesi kaitsta ning teistel riikidel on õigus neid selles abistada. Kui te küsite, milline on meie huvi või soov, siis meie soov on loomulikult eelkõige see, nagu ma olen siin juba korduvalt öelnud, et see olukord, agressioon Ukrainas, mis on toonud kaasa üle 5000 inimese hukkumise, lõpeks. Ukrainat tuleb toetada viisil, et see võimalikuks saaks. Te võite arusaadavalt olla seisukohal, et te ei toeta põhimõtet, mille järgi on relvastusabi andmine iga riigi enda otsustada, aga nii ta on. Ükski riik ei saa teise riigi eest otsustada, kas abiandmine, millisel moel ja millisel määral on võimalik, seda otsust saab teha ikkagi iga riik konkreetselt kohapeal. Nagu ma ütlesin, oluline on, et sellele otsusele eelneks veendumus, et abi andmise tulemuseks on kannatuste vähendamine, nende lõpetamine, mitte nende juurdetekitamine, et selle otsuse tulemuseks on agressiooni lõpetamine, mitte selle levik. Ukraina ise on see, kes peab täpselt defineerima, millist abi tal vaja on. Praeguse teadmise kohaselt saan ma öelda, et sellist abi, ka relvastusabi, mida Ukraina hetkel vajab, Eestil üleliia ei ole. Meil ei ole võimalik neile sellist abi pakkuda. Loomulikult me loodame, et olukord laheneb nii, et selline vajadus ei oleks enam aktuaalne, kaoks päevakorralt. Kas see nii läheb, selles osas oleme tõenäoliselt täna õhtuks või lähipäevadel juba oluliselt targemad. On selge, et kui pikalt kestnud läbirääkimised ei lõpe Ukraina olukorra reaalse paranemisega, reaalse tulemusega, siis tõuseb see küsimus kindlasti veel teravamalt päevakorrale ja muutub veel aktuaalsemaks. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Maimu Berg!

Aitäh! Proua välisminister! Te vastasite Ene Ergmale, et suhted Soomega on head. Teie ettekannet kuulates ma tundsin veidi puudust sellest teemast, kui head ja missugused need suhted on, sest me teame, et need suhted pole meil mitte lihtsalt head, vaid on erilised. Aga ma tahaksin küsida selle kohta, et Eesti ajakirjandusest jääb viimasel ajal mulje, nagu oleks Eesti välispoliitika Soome suunal niisugune väikestest nagistamistest koosnev ahel. Kas see on Eesti välispoliitika uus strateegia või koguni taktika ja mis on siis selles ahelas järgmine samm?

Aitäh! Ma oleksin hea meelega käsitlenud oma ettekandes väga mitut teemat oluliselt pikemalt ja põhjalikumalt, aga paraku seavad Riigikogu töögraafik ja ajakava omad piirid. Seetõttu ei olnud võimalik kõiki neid teemasid, mida ma oleksin tõepoolest olnud valmis pikemalt käsitlema, väga detailselt arutada. Kui ma ütlesin enne Ene Ergmale vastuseks, et Eesti ja Soome ühiskond on väga mitmel tasandil tugevalt läbi põimunud, siis ma mõtlesin muu hulgas seda, et nii nagu me Eesti ühiskonnaski aeg-ajalt nagistame omavahel tõenäoliselt rohkem, kui seda vaja oleks, ja nii nagu see tõenäoliselt on üsna samamoodi Soome ühiskonnaski, on selline kohe mitte kõigega nõustumine, omavaheline arutamine ja arvamuste vahetamine ilmselt üsna tavapärane ka kahe väga tihedalt läbipõimunud, väga olulistes ja erilistes suhetes olevate ühiskondade puhul. Nii et Eesti ja Soome suhted, Eesti ja Soome ühiskonna läbikäimine, Eesti ja Soome ühiskonna vaheline üksteise hindamine on väga heal tasemel. Selle kohta on tõepoolest väga palju praktilisi näiteid. Me teame, et Soome on Eesti kõige olulisem ja kõige suurem majanduspartner. Me teame, et Soome astub praegu samme, et rakendada näiteks Eesti X-tee lahendusi. Selles valdkonnas on meie koostöö üks eesmärke edaspidi ühiselt, Eesti ja Soome koos, pakkuda sedasama X-tee lahendust kogu Euroopale. Me peame võimalikuks, et selle ühise projekti ja koostöö tulemusena võiks toimida turvaline Euroopa Liidu riikide andmevahetus ning rakenduda seesama meie väljapakutud ühekordne andmete küsimine Euroopa Liidu tasemel. Meil on käimas ka mitu piiriülest andmevahetuse pilootprojekti, kui tuua väga konkreetseid näiteid. Me teame, et meie haridusministeeriumid on võtnud sihiks teha koostööd e-õppe arendamisel. Kultuurisuhted on läbi aegade olnud väga olulised ja head. Ka Eesti ja Soome kaitsekoostöö on väga heas seisus ja sisukas ja seda väga mitmel tasemel. Me teame, et Soome jätkab panustamist Balti Kaitsekolledžisse, konkreetselt on seal Soomest üks instruktor. Eesti ühineb Soome pataljoniga UNIFIL-i missioonil 2015. aasta kevadest kuni 2016. aasta kevadeni. Soome teeb koostööd NATO küberkaitsekeskusega, 2014. aastal oli keskuses tööl kaks eksperti. Need on ainult mõned näited sellest, kuidas, kui tihedalt ja kui praktiliselt kaks omavahel väga tihedalt põimunud ühiskonda koostööd teevad.

Aitäh! Palun, Marko Mihkelson!

Aitäh! Lugupeetud välisminister, tänan ettekande eest! Nagu me näeme, on Minski kõnelused praegu väga keerulises seisus ja me ei tea, kas, millisel viisil ja millise tulemuse nad annavad. Küll aga on üsna ilmne, et need ei lahenda sellist hoopis tõsisemat probleemi, milleks on Venemaa väga selgelt alustatud vastasseis, võimalik, et isegi külma sõja elemendiga tegevus lääneriikide ühtsuse lõhkumiseks, Euroopa ühtsuse lõhkumiseks, NATO ühtsuse lõhkumiseks. Nagu te mainisite oma ettekandes, on Eesti julgeoleku üks väga kriitiline teema see, kui ühtselt Euroopa Liit, kui ühtselt NATO praegu neid ohte käsitleb ning kui ühtsena meie partnerid ja liitlased seda pikemas võtmes näevad. Ma tahaksin teada, mida Eesti välispoliitikas tehakse selle nimel, et seda ühtsust tugevdada.

Aitäh! Austatud väliskomisjoni juht! Tõepoolest, ma arvan, et Putini režiimi üks lähima aja eesmärke on selle väga tugevalt koos püsinud rahvusvahelise kogukonna, lääneriikide, meie partnerite ühtsuse lõhestamine. Ma arvan, et selleks kasutatav taktika, mida me ju näeme, on nendesamade arengutega, oma käitumisega ühiskondades stressi tekitada, ühiskondi just nimelt psühholoogiliselt survestada, psühholoogiliselt destabiliseerida, saata lõpmatul hulgal välja valedel põhinevat teavet ja lasta siis nendel ühiskondadel selle teabega tegelda või selles inforuumis toimetada. Mida meie teeme ja mida me peame tegema, on arusaadavalt jagada oma üsna olulist ajaloolist kogemust, jagada teadmisi, mis meil on. Loomulikult hoiame kahepoolselt väga häid ja tihedaid suhteid kõigi oma partneritega. Loomulikult me pingutame tõesti ka ise selle nimel, et hoida seda ühtsust, mis on seni väga tugevana säilinud ja mis on kindlasti Venemaale, Putini režiimile pettumust valmistanud, sest tema eesmärk on olnud vastupidine. Selle hoidmine on asi, mille nimel me pingutame nii Euroopa Liidus kui ka palju laiemalt, nii kahepoolselt kui ka kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides. Ja seda ei tee mitte ainult Välisministeerium, ei tee mitte ainult meie diplomaadid. Ma tean, et seda teevad väga tõsiselt ka kõik parlamendiliikmed või vähemalt väga oluline osa neist ja ka väljaspool parlamenti pingutatakse selle nimel. Nii et see on asi, mida me ise saame teha ja peame maksimaalse pingutusega tegema.

Aitäh! Viimase kolme minuti jooksul jõuab veel küsida Andres Herkel.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ütlen küsimuse alustuseks, et ma ei arva, et piirileppe hiljutine ülessoojendamine, eriti arvestades Venemaa agressiooni Ukrainas, oli ülemäära tark tegu. Aga nüüd küsimus. Öelge, palun, mis seisus see on. Küllap Moskvas teatakse, et meil tulevad kohe-kohe valimised, ja ka ratifitseerimisprotsess asetub sellega uude konteksti. Kas selline vaikus näitab – oma kõnes ei maininud te seda teemat ka üldse –, et see teema liigub taas niisuguse vaikiva külmutamise suunas? Mis teie hinnang on?

Aitäh! Piirilepingu ratifitseerimine on kindlasti asi, mis on mõistlik, vajalik ja mõlema poole huvides. Aga ma jagan teie arvamust ja hinnangut selles osas, et praegu on pall ikkagi väga selgelt Venemaa poolel, kui nii võib öelda. Ma arvan, et see, kuidas on käitunud parlament, tehes läbi esimese lugemise ja jäädes siis ootama teise lepingupoole reaalseid samme, on olnud väga tark ja mõistlik käitumine. Nagu me teame, Venemaa poolelt neid samme näha ei ole. See üks lause, mis Vene välisminister ütles pressikonverentsil ühele küsimusele vastates, ei ole kindlasti mingisugune reaalne liikumine, reaalne samm, reaalne muutus, millest me võiksime järeldada, et Venemaa on ka tegelikult valmis lepingu ratifitseerimise protsessi lõpule viima ja on sellest huvitatud. Me teame praegu juba, et piirileping on teema, millega tuleb tegelda Riigikogu järgmisel koosseisul, et see protsess loodetavasti lõpule jõuaks. Senikaua tuleb meil jätkuvalt öelda, et Venemaa pool on see, kes peab järgmisena astuma konkreetsed sammud, et ratifitseerimine oleks võimalik lõpule viia, sest teadupoolest ühtegi lepingut, sh ka piirilepingut ühepoolselt ratifitseerida ega jõustada ei saa. Neid reaalseid samme me praegu paraku ei näe.

Suur tänu!  Aja lõppemise tõttu lõpetan selle küsimuste-vastuste vooru. Suur tänu ministrile! Järgmisena palun ettekandeks kõnetooli väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud välisminister, külalised! Head kolleegid! Mul ei tule viimasest 12 aastast küll ette, et meie välispoliitika debatt käib ajal, kus sisuliselt iga minut, igal ajahetkel võib tulla uudiseid ja sõnumeid, mis väga olulisel määral võivad mõjutada meie ja meie partnerite, liitlaste ja meie heade sõprade saatust. Minskis otsustatakse tõesti päris palju, aga ma arvan, et täna on väga oluline järeldustega mitte ette rutata. Me teame, et praegu, kui me siin oma kõnesid peame, lõplikku kokkulepet saavutatud ei ole.
Neil päevil möödus 70 aastat sündmusest, mis suuresti pani aluse teise maailmasõja järgsele maailmakorraldusele. Jalta konverentsil otsustasid toonased liitlased Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia rajada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, et vältida tulevikus uusi suuri katastroofe. Selle hinnaks oli Euroopa jagamine, kusjuures keskseks küsimuseks sai Poola saatus. Jalta kokkuleppe üks osalisi Winston Churchill ütles toona: "Vaene Neville Chamberlain uskus, et võib usaldada Hitlerit. Ta eksis. Aga mina ei arva, et ma eksin Stalinis." Ometigi Churchill eksis. Stalin murdis oma lubadust vabade valimiste kohta Ida-Euroopas. Vaevalt aasta hiljem oli just Churchill see, kes 5. märtsil 1946. aastal Fultonis peetud kõnes teatas raudse eesriide langemisest Baltikumist Aadria mereni.
Vaevalt oli Chruchill lugenud USA diplomaadi George Kennani nn pikka telegrammi, mis oli Moskvast Washingtoni poole teele pandud ainult mõned päevad enne Fultoni kõnet. Selles analüüsis Eestitki hästi tundnud Kennan, miks Moskva keeldus liitumast Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga ning kuidas tuleks kommunismi isoleerida. Churchilli julge kõne ning Kennani pakutud doktriin andsid läänemaailmale sihi ja sisu, kuidas tõrjuda Nõukogude imperialismi. Berliini müüri langemine 1989. aastal sai suuresti võimalikuks just neidsamu põhimõtteid väärtustades.
Kommunismi kokkuvarisemine ühes Nõukogude impeeriumi lagunemisega tähistas külma sõja lõppu. Lääs oli selle võitnud ning eriti suurtes sõdades kannatanud Euroopa riigid keskendusid rahudividendide väljavõtmisele. Selle varjus jäi aga tähelepanuta, et muutused Venemaal olid vaid dekoratiivsed. Läänes jäi märkamatuks, et Jeltsini ja Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks Vladimir Putin.
Venemaa käsitus maailmast pöördus üha varjamatult revisionistlikumaks. Ajal, kui Euroopas usuti Venemaa pöördumatut reformikurssi ning demokratiseerumist, andis Kreml täiskäigu külma sõja tulemuste muutmisele. Selle ideoloogiliseks lipulauseks kujunes president Putini tõdemus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist. Tsiteerin: "Me peame kasutama ÜRO Julgeolekunõukogu ja uskuma, et kaitstes õigust ja korda tänases keerulises ja turbulentses maailmas on üks vähestest viisidest hoida rahvusvahelisi suhteid libisemast kaosesse. Õigus on õigus ja me peame seda järgima, kas meile see meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on jõudu lubatud kasutada üksnes enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loal. Kõik muu on ÜRO harta järgi vastuvõetamatu ning tähendab agressiooniakti. Me peame lõpetama jõuga ähvardamise ning pöörduma tagasi tsiviliseeritud diplomaatilise ja poliitilise lahenduse teele."
Uskuge või mitte, kuid just need sõnad on kirja pannud ei keegi muu kui Venemaa president Vladimir Putin. Väga tähendusrikkal päeval, 11. septembril 2013 hoiatas ta New York Timesis ilmunud arvamusloos Ameerika Ühendriike jõu kasutamise eest Süüria vastu. Vaevalt pool aastat hiljem alustas Putin roheliste mehikeste varjus sõda Euroopa ühe suurima riigi, Ukraina vastu. Nüüdseks on hukkunud tuhandeid süütuid inimesi.
Loomulikult tegi Putin Ukraina suunal kõike risti vastupidi sellele, mida ta oli kõigest mõned kuud varem nii õilsalt Süüria puhul rõhutanud. See pole imekspandav, sest lääneriikide vastu suunatud ja strateegiliselt planeeritud desinformatsiooni kasutamine on Venemaa eriteenistuste praktikas olnud tähtsal kohal juba alates 1950. aastate lõpust.
Läinud aasta lõpul küsis ajakiri Time Nõukogude Liidu viimaselt presidendilt Mihhail Gorbatšovilt hinnangut selle kohta, mis on praegu toimumas. Gorbatšov vastas kõhklemata, et käimas on uus külm sõda ning seda alustasid Ameerika Ühendriigid. Tegelikult ei alustanud uut vastasseisu mõistagi lääs, vaid selle taga on Venemaa praeguse juhtkonna soovimatus leppida külma sõja tagajärgedega. President Putin andis oma kavatsustest maailmale esimest korda tõsisemalt märku juba kaheksa aastat tagasi Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes. Nüüd oleme olukorras, kus sealsamas Münchenis võrdleb Venemaa välisminister Lavrov Krimmi annekteerimist Saksamaa ühinemisega pärast Berliini müüri langemist. Kohati näib, et lääs ja Venemaa elavad justkui paralleelmaailmades, kus kokkupuutepunkte on väga vähe või pole üldse.
Euroopa riikide liidrid eesotsas Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Franςois Hollande’iga üritavad taastada rahu Ida-Ukrainas. Kuid kas rahu iga hinna eest lahendab hoopis tõsisema väljakutse – Venemaa revisionistliku rünnaku läänemaailma vastu?
Vaba maailma piiririigile Eestile on oluline, et rahu hinnaks Ukrainas poleks viimase lõhestamine või veelgi halvem, vaba Ukraina häving. Seepärast saab Venemaa agressiivse välispoliitika ohjeldamiseks rakendatud sanktsioone lõdvendada üksnes siis, kui Moskvas tajutakse kavatsetu tupiklikkust. Kahjuks näib, et lähiajal tundub see peaaegu võimatuna. Seega peab lääs olema valmis, et suhted Venemaaga jäävad pikemaks ajaks madalseisu. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt. Kas Euroopa on selleks valmis? Mida meie saame teha, et Euroopa Liit ja NATO püsiksid ühtsena?
Head kolleegid! Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui ka nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega. Pole põhjust eitada, et aeg on ärev. Viimase kaheteistkümne kuuga on rahvusvaheline meedia järjekindlalt spekuleerinud mõttega, et Venemaa surve lääne vastu võib teravamalt esile kerkida Balti regioonis. Ka värskelt ametist lahkunud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen ei varja, et Venemaa ambitsioon võib olla testida NATO ühtsust just Balti riikides.
Mida sellest arvata? Esiteks ei tule meile üllatusena, et Venemaa ekspansionistlik välispoliitika pole kuhugi kadunud. Sama sõjakat retoorikat kuulsime juba 1990-ndatel, kui Balti riigid alles hakkasid lähenema NATO-le. Teiseks on NATO viimase aastaga oma tegudes näidanud, et võtab tõsiselt kõigi oma liikmete kaitsmist, kui selleks peaks vajadus tekkima. Seejuures on alliansi heidutusvõime Balti-Poola regioonis praegu tunduvalt kõrgem kui veel aasta tagasi. Narva on NATO piirilinn ja selleks ta ka jääb. Kolmandaks on Eesti ise olnud järjekindel oma kaitsevõime reaalsel tugevdamisel. Asjaolu, et Eesti investeerib enam kui 2% oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse, on andnud meile liitlaste seas usaldusväärse partneri staatuse.
Vaatamata kõigile kasvanud ohtudele ja probleemidele pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi kaitstud kui praegu. Vabas maailmas lihtsalt pole ühe demokraatliku väikeriigi kaitseks paremat ja toimivamat kindlustuspoliisi kui NATO. Ometi on rahvusvaheline dünaamika selline, et me peame targalt kasvatama oma välispoliitilist aktiivsust. Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengu piduriks. Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste eesmärkide teenimisele. Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie täitevvõimu eri asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesannete püstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust kasvatanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Päris kindlasti on meil igas esitatud küsimuses arenguruumi.
Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on meie välispoliitilise debati ruumis koht, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisele konsensusele. See on eriti oluline ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel.
Tänane välispoliitika arutelu on XII Riigikogu koosseisu viimane. Seetõttu on paslik korraks meenutada, mis on olnud väliskomisjoni töös esiplaanil ning kuidas oleme viimase nelja aasta jooksul suunanud Eesti välispoliitilisi hoiakuid. Alates 2011. aasta kevadest on väliskomisjon oma ligemale 300 istungil käsitlenud enam kui 80 riigi arengusuundi. Enam kui kümne välisvisiidi peaeesmärk on olnud meie liitlassuhete tugevdamine, julgeolekuküsimuste käsitlemine ning Eesti tuntuse kasvatamine maailmamajanduse kasvuturgudel, eriti Aasias.
Tõstaksin esile neli suuremat teemat, millele väliskomisjon on viimastel aastatel keskendunud: Aasia strateegia, Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna analüüs, Eesti-Vene piirilepinguga seonduv ning Eesti välisesinduste võrgustik. Kõigi nende küsimuste lahkamisel on komisjon kaasanud teadlasi, kodanikuühendusi, ettevõtjaid ja ka välispoliitika elluviijaid.
Maailma suure muutumise üheks iseloomustajaks on Aasia riikide järjekindel esiletõus nii majanduslike kui poliitiliste suurjõududena. Eriti oluline on mõistagi Hiina kasvutegur. Väliskomisjon koostas kümnete kuulamiste kokkuvõttena raporti Eesti võimalustest Aasia suunal aastani 2025. Aasia strateegia on andnud nähtava tõuke avalikule debatile, kuidas paremini Eesti ekspordivõimalusi laiendada ning millisel viisil võiks riigisisesed tegevused seda toetada. Eriti positiivsena tooksin välja Eesti kolme ülikooli otsuse luua alates 2016. aasta sügisest ühine Aasia uuringute õppekava. Samas peaks valitsus taastama Aasia sihtprogrammi, et paremini koordineerida väliskaubandustegevust ning meie ettevõtjate turulepääsemise toetamist. Seejuures tuleb loobuda passiivsest ootamisest. Aasias tagab suurima edu põhimõte, et riik ees, ettevõtja kõrval või järel.
Väliskomisjon otsustas 2012. aastal käivitada Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna põhjalikuma analüüsi. Leidsime juba siis, et keskpikas ajaraamis võib meie regioonis ohutase tõusta. Ainus, mida me ei osanud arvata, et julgeolekukeskkonna halvenemine on sedavõrd kiire tulema. Mõistagi on selle põhjuseks olnud Venemaa agressioon Ukrainas. Samas on just Venemaa piire ületav tegevus võimaldanud pidada senisest palju sisulisemat julgeolekudebatti näiteks NATO-sse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga.
Väga ilmekas näide sellest, kuidas tegelikkuses toimiv poliitiline konsensus saab olla toeks Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele, on Eesti-Vene piirilepingutega seonduv. Väliskomisjoni aktiivne parlamentaarne diplomaatia aitas suurel määral kaasa sellele, et Eesti ja Venemaa sõlmisid 18. veebruaril 2014. aastal piirilepingud sõnastuses, mis võtab arvesse meie peamisi rahvuslikke huve. Nende lepingute ratifitseerimine jääb juba järgmise Riigikogu koosseisu arutada.
Eesti välisesinduste võrgustik, selle areng ning meie diplomaatide ettevalmistus olid lahkuva koosseisu ajal samuti väliskomisjoni suurema tähelepanu all. Välispoliitika instituudilt tellitud analüüsi ning komisjoni korraldatud kuulamiste põhjal tõdesime, et Välisministeerium peaks tegema tõsise auditi välisesinduste asukohtade ning nende tegeliku võimekuse kohta. Olemasoleva ressursi juures on praegused 45 välisesindust peaaegu maksimaalne, mida Eesti endale lubada saab. Samas oleme pööranud valitsuse tähelepanu asjaolule, et saatkondade sulgemise või avamise otsused peaksid edaspidi läbima eelneva arutelu ka väliskomisjonis, nii nagu väliskomisjon tutvub kõigi Eesti suursaadikukandidaatidega.
Head kolleegid! Eesti välispoliitika üks nähtav hoob on arengukoostöö ning humanitaarabi võimekus. Just praegu on Välisministeeriumis käimas uue arengukava ja sihtriikide valiku tegemine. Panen valitsusele südamele, et sedavõrd olulise dokumendi heakskiitmine leiaks aset Riigikogus. Meie arenguabi viimaste aastate peamised sihtriigid on olnud Afganistan, Moldova, Gruusia ja Ukraina. Peale ÜRO kestva arengu põhimõtete toetamise on Eesti huvides eriti meie lähinaabruse riikide aitamine nende suveräänsuse kindlustamisel. Mõistagi on praegu kõige kriitilisem olukord Ukrainas. Riigikogu väliskomisjon reageeris Maidani sündmustele oma esimese toetusavaldusega juba eelmise aasta jaanuari lõpul. Augustis võttis Riigikogu täiskogu vastu aga avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Läinud sügisel ratifitseeris Riigikogu väliskomisjoni ettepanekul Euroopa Liidu assotsieerumislepingud Moldova, Gruusia ja Ukrainaga. Praeguseks on sama teinud umbes pooled lepinguosalised riigid. Ratifitseerimisprotsessi viivituseta lõpuleviimine oleks Euroopa Liidu riikide lisasignaal meie tõsisest huvist nimetatud kolme riigi lõimimisest Euro-Atlandi väärtusruumiga. Samas sõltub selle eesmärgi saavutamine ikka kõige enam Moldovast, Gruusiast ja Ukrainast endast. Kui makstakse lõivu hädavajalikele reformidele või väänatakse neid poliitiliste oponentide vaigistamiseks, siis seatakse ohtu riikide endi edulootused.
Head kuulajad! Lõpetuseks tänan kõiki kolleege, kes praeguses Riigikogu koosseisus on esindanud Eestit rahvusvahelistes parlamentaarsetes assambleedes või aidanud tugevdada kontakte teiste riikidega sõprus- või toetusrühmade tegevuse kaudu. Eriti tahaksin rõhutada Eesti delegatsiooni tegevust Balti Assamblee järjekindlal reformimisel. See on olnud keeruline ja aeganõudev, kuid meie head sõbrad Lätis ja Leedus on tajunud muudatuste vajadust. Balti koostöö on väga aktuaalne ning selle tulemuslikkus sõltub suuresti sellest, kuidas me kõige paremal viisil suudame oma piiratud vahendeid rakendada tugeva ühisosa loomiseks. Meie parlamendisaadikud on olnud välissuhtlemises nähtavad ning nende tegevus on aidanud kaasa Eesti rahvusvahelise positsiooni ja usaldusväärsuse kasvatamisele. Aastatega settinud kogemus on eriti oluline edasi anda 1. märtsil valitava Riigikogu liikmetele, sest just nendel tuleb kanda tõsist vastutust 2016. aastal Euroopa Nõukogu ja 2018. aastal Euroopa Liidu eesistujana. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu ettekandjale! Nüüd läheme küsimuste juurde. Palun, Kalle Palling!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Marko! Peaminister on lubanud, et aitame Ukrainat igati, kuidas on võimalik. Aga me teame, et Putini rünnakute tõttu põgenike hulk vaid kasvab ja põgenike olud Ukrainas on väga rasked. Eestile on kriisi algusest alates varjupaigataotluse esitanud 58 ukrainlast ning kolm neist on teinud seda korduvalt, kuid seni pole ühtegi taotlust rahuldatud. Politsei- ja Piirivalveamet on põhjendanud äraütlemist sellega, et põgenikel oleks võimalik ümber asuda Ukraina piires. Mis on sinu seisukoht selles küsimuses? Kas Eesti peaks siiski mõnele Ukraina põgenikule kas või ajutiselt varjupaika pakkuma, kas see oleks võimalik?

Aitäh! Tegemist on kindlasti väga olulise küsimusega. Kahjuks see, kuidas sündmused on viimaste kuude jooksul Ida-Ukrainas, Luganski ja Donetski oblastis arenenud, viitab pigem sellele, et põgenike arv kasvab, mitte ei kahane. Loomulikult tuleb silmas pidada, et Ukraina on suur riik ja väga paljudel Ida-Ukraina aladelt põgenenud inimestel on võimalik leida kas ajutist või püsivat elamist Ukraina enda territooriumil. Me teame ka, et küllaltki palju Donbassi elanikke on liikunud üle piiri Venemaale. Aga ma arvan, et Eesti peaks tugevamalt ja selgemalt toetama neid, kes otsivad ajutist võimalust näiteks Eestis kas sugulaste juures elada või siit ajutist elamisluba saada. Ma usun, et me peaksime olema siin tunduvalt aktiivsemad, rahuldamaks põhjendatult neid taotlusi, mis meile esitatakse. Me peame valmis olema, et põgenikevool Ida-Ukrainast, Ukrainast tervikuna võib kasvada, kui sündmused võtavad seal veelgi dramaatilisema pöörde, juhul kui tänased rahuponnistused Minskis näiteks läbi kukuvad. Igal juhul on see hästi oluline teema, mida ka järgmise Riigikogu koosseisu komisjonidel ja järgmisel valitsusel tuleb kahtlemata silmas pidada.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Aitäh, austatud ettekandja, põhjaliku ülevaate eest! Ärevatel aegadel on väga tähtis, kui tõhusalt, kui koordineeritult ja kui tugevas koostöös liitlased tegutsevad. Minu küsimus on Euroopa ühtsuse ja koostegutsemise kohta. Mis on sinu seisukoht, kas Euroopa Liidu tegevus suhetes Ukrainaga on praegu piisavalt tõhus? Võib-olla on küsimus ka just selles, kas see tegevus on omavahel koordineeritud, ühtne ja ühtse signaaliga?

Aitäh selle küsimuse eest! See on Eesti jaoks kindlasti üks kriitilise tähtsusega teema ja küsimus, kui ühtne on Euroopa Liit, kui ühtne on NATO, kuidas need sisemised väljakutsed, mida me oleme Euroopa Liidus viimastel aegadel tähele pannud – pean silmas näiteks valimisi Kreekas ja mõningaid teisi arenguid –, võivad mõjutada lähiaegadel või veidi pikemas perspektiivis Euroopa ühtsust. Euroopa riigid on aga peaasjalikult suuresti ju ka NATO liikmesriigid. See on väga olulise rõhuasetusega teema meie välispoliitikas nii praegu kui ka tulevikus. Ma hindaksin Euroopa ühismeelt praegu positiivselt, arvestades eelmise aasta arenguid ja seda, kuidas Euroopa Liit jõudis küll samm-sammult, võib-olla mitte nii kiiresti, nagu meie oleks tahtnud, aga ikkagi jõudis väga selge ja tugeva positsioonini rakendada Venemaa agressiooni ohjeldamiseks majandussanktsioone. Käesolev aasta saab kindlasti olema liikmesriikidele väljakutseks just nimelt selles osas, et sanktsioonide tähtajad tulevad lähemale ja tuleb otsustada, kuidas me neid siis käsitleme, kas võib-olla oleks vaja, sõltuvalt muidugi sündmustest Ida-Ukrainas, mõelda sanktsioonide karmistamisele. Aga ma usun, et tegelikult tajuvad kõik liikmesriigid, vaatamata nendele keerulistele läbirääkimistele, mida viimasel ajal on peetud kas välisministrite tasandil või ka rahandusministrite kohtumisel, et Euroopa Liidul ei ole väga palju muid alternatiive kui olla ühtne. Ühtsuses peitub sõna otseses mõttes jõud ja vastuseis sellele agressioonile, mis ei ähvarda mitte ainult Ukraina ühtsust ja iseseisvust, vaid ähvardab kogu Euroopa julgeolekut.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Ma jätkan sellesama ühtsuse teemaga ja paluksin sul täpsustada mõningaid nüansse. Antiamerikanism tõstab pead, ja mitte ainult Euroopas. Kui me loeme näiteks kohalikku munitsipaallehte Stolitsa, siis kordub see teema seal numbrist numbrisse. Kuidas sa hindad seda laiemat pilti Eesti seisukohast, Ukraina seisukohast ja Euroopa Liidu seisukohast? Kas muutunud geopoliitiline olukord loob mingisuguseid mugavustsoonist väljatuleku põhjuseid? Kas meil on põhjust muretseda selle ühtsuse pärast, mis on Eesti sees, ja siis suuremas pildis?

Aitäh! Muretsemine on meile loomuomane. See on tegelikult hea rohi murekohtade ravimiseks ehk võib-olla me näeme mingeid probleeme natukene rohkem ette kui mõned meie partnerid, eriti mis puudutab neid äratuskellasid, mis aastate jooksul on kõlanud meie naaberriigi Venemaa tegevuses. Peame silmas näiteks 2008. aasta augusti sündmusi Gruusias jms. Aga ma tahaksin lähtuvalt oma eelmisest vastusest siiski veel rõhutada, et koostöö, mida tehakse Euroopa Liidu tasandil, ja eriti NATO raames, mis meie jaoks just julgeoleku seisukohalt võib-olla kõige tähtsam on, näitab, et seda ühtsust on rohkem, kui meediakärast selle ümber võib mulje jääda. Loomulikult on teatud voolud, nagu näiteks Ameerika-vastasus, mida te mainisite. See ei ole midagi uut, neid voolusid on Euroopas pikema aja jooksul ikka olnud, ühel või teisel ajahetkel on need pisut suuremad või väiksemad. Ma usun aga, et lõppkokkuvõttes tajutakse poliitilisel otsustustasandil selgelt, et näiteks täna on meie ees väga oluline otsus, Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel, sõlmida vabakaubandusleping. See muudaks tegelikult väga oluliselt kogu läänemaailma positsiooni, ta muutuks kasvavate, uute mõjukeskuste, näiteks Hiina, India või mõne teise, ka Venemaa kontekstis tunduvalt konkurentsivõimelisemaks. Mitte ainult majandust silmas pidades, vaid lahendades ka neid probleeme, mis praegu Ukrainas näha on.

Aitäh! Järgmine küsija on Tiit Tammsaar. Palun!

Tänan, proua juhataja! Hea komisjoni esimees! Suurepärane on kuulda, et koostöö põhjariikidega sujub meil hästi. Ka proua välisminister rõhutas seda. Küsimus on aga teisel teemal. Minu hea ekskolleeg ja praegune OSCE juht Ilkka Kanerva on öelnud, et Leedu ja Poola on juba tarninud Ukrainale relvi. Kas meil on infot selle kohta, kuidas, mida ja kas?

Aitäh! Minul sellekohast informatsiooni ei ole. Võib-olla OSCE Parlamentaarse Assamblee president, pean silmas Ilkka Kanervat, kes tõesti on teinud Ukraina suunal päris palju tööd, teab seda detailsemalt. Küsimus on tõesti väga põhimõtteline ja seda küsiti varem ka välisministrilt. Me näeme ju väga suurt dünaamikat nii Ukraina ümber toimuvas kui ka rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Hästi oluline on suuta nii palju kui võimalik ette näha mingite sündmuste arengut ja seda, kuidas neid teinekord dramaatilisi või katastroofi poole liikuvaid sündmusi oleks võimalik peatada. Nagu ma enne mainisin, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja mitmed teised riigid maailmas on tajunud olukorra tõsidust ja rakendanud Venemaa vastu majandussanktsioone. Kui täna ei saavutata Minskis olulist tulemust või kui me lähiaegadel näeme, et Ida-Ukrainas midagi ei muutu, siis oleks lääneriikidel esmalt siiski vaja mõelda majandussanktsioonide võimalikule karmistamisele. Aga ma arvan, et kindlasti ei tohiks välistada ka seda, et lääneriigid annavad ühel või teisel viisil Ukrainale sellist abi, mis võimaldab tal oma iseseisvust säilitada.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Ma tänan väga, Marko, selle toreda ettekande eest! Eriti tänan ma sind selle eest, et sa pühendasid palju rohkem aega Aasia riikidele. Ma olen kindel, nii nagu proua ministergi ütles, et kui me tahame, et meie riigi mõjukus kasvaks globaalselt, siis peame kindlasti pöörama sellele regioonile rohkem tähelepanu. Küsimus on mul aga väliseestlaste kohta. Minu teada osalesid sa täna öösel ühel debatil, kus sa vestlesid Kanadas resideerivate eestlastega. Milline on nende vaade meie julgeolekuolukorrale, kuidas nemad seda tunnetavad, mis toimub Eestis ja Ukrainas? Millised on nende ootused ja mis ohtu nad näevad?

Aitäh, Olga! Tõepoolest, täna öösel kella kahest kella neljani toimus Skype'i vahendusel päris huvitav debatt. Toronto eestlased kuulasid meie erakondade esindajate valimiseelseid seisukohti, aga loomulikult oli üks väga oluline teema ka meie regiooni julgeolekuolukord. Nagu teada, ei ole mitte ainult meie rahvuskaaslased Kanadas ja mitmel pool mujal maailmas mures selle pärast, mis siin regioonis toimumas on. Kanadas elab ju üle 2 miljoni ukrainlase ja Kanada on olnud viimastel kuudel väga aktiivne Ukraina toetaja. Ma usun, see debatt näitas, et meie poliitilistel erakondadel on väga suur ühisosa, seletades praegust olukorda ja ka seda, mida me peame Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas ette võtma. Aga see debatt näitas ka seda, et väga hea ja kasulik oleks, kui need Eesti kodanikud, kes elavad võõrsil, kas siis Kanadas või mujal, teistes riikides – me teame, et neid inimesi on kümneid tuhandeid –, annaksid oma sõna ja valimiskäitumisega märku, millist poliitikat nad tahaksid Eestis tulevikus näha. Muide, väga oluline teema, mida väliskomisjonis on selle koosseisu ajal arutatud, on näiteks ka rahvuskaaslaste programm. Valitsus on teinud siin olulisi edusamme. Meil on rahvuskaaslaste programm kuni aastani 2020. Kindlasti on siin aga veel ruumi nii hetkeseisu põhjalikumaks analüüsiks kui ka selle otsustamiseks, milliseid samme me võiksime veel astuda, et saaksime oma rahvuskaaslasi kõige paremal viisil toetada. Kõik eestlased üle maailma on ju omamoodi saadikud, et meie riigi lippu kõrgel hoida.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu! Suur tänu, hea ettekandja, väga huvitava ülevaate eest! Minu küsimus tuleb pisut teise nurga alt. Paar nädalat tagasi andis vabaühenduste liit siinsamas meie majas üle aasta teo auhinna. Selleks teoks osutus heategevuslik algatus Ukraina heaks, mille taga seisavad kolm vabaühendust: Ukraina Kultuurikeskus, Eesti Pagulasabi ja MTÜ Mondo. Oma Ukraina partnerorganisatsiooniga Vostok SOS viivad nad Eestist kogutud humanitaarabi otse kriisipiirkonda ja ka küladesse, kuhu rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide käed ei pruugi veel ulatuda. Kui küllaldaseks te peate rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide tegevust? Kas Eesti kodanike, kõigi lääneriikide kodanike abi sellele piirkonnale on oluline?

Jah, see teema on kogu viimase aasta jooksul äärmiselt aktuaalne olnud. Ma arvan, et see on kõige paremal moel ju ka kõigile meile näidanud, kui tugev on Eestis kodanikuühiskond. Mitmed kodanikualgatuslikud ühendused – peale teie mainitud ühenduste veel näiteks Vaba Ukraina ja paljud teised – on vabatahtlike annetustena toimetanud praeguseks Ukrainasse väga olulist abi pagulaste ja sisepõgenike toetuseks. Samuti on sinna viidud meditsiinilist erivarustust, mis on aidanud säästa paljude Ukraina sõdurite elusid. Nii et ma ei näe põhjust, miks see abi ei peaks jätkuma. Ka valitsus on ju oma otsustes näinud ette, et abi andmine Ukrainale kasvab oluliselt. Sellel aastal plaanitakse üle 2 miljoni euro anda nii arengukoostööks kui ka humanitaarabiks. Ukrainale on selle abi puhul hästi tähtis, et see jõuaks nendesse paikadesse ja nendesse sektoritesse, mis kõige paremal moel saavad Ukrainat ja sealseid inimesi aidata.

Aitäh! Palun, Ken-Marti Vaher jõuab küsida arvatavasti viimase küsimuse!

Tänan väga! Austatud ettekandja! Kogu eelmist aastat on saatnud lääneriikide pidevad püüdlused võtta kasutusele meetmeid, mis võiksid Venemaad heidutada tema jätkuvas tegevuses, ja leppida kokku ühtsetes sanktsioonides, mida on järk-järgult, suure vaevaga ja mõnede riikide eestvedamisel ka tehtud. Selle kõige taustaks on aga see, et sisuliselt me enam ei kuule eriti palju Krimmi okupeerimisest, jutt käib peamiselt sellest, mis toimub Ida-Ukrainas. Kuidas sa hindad üldiselt nende majandussanktsioonide, milles nüüd lõpuks on kokku lepitud, mõjusust? Kas sa näed, et mõnes valdkonnas oleks vaja sanktsioonid üle vaadata või muuta neid rangemaks? Millised võiksid olla need reaalsed sammud, mis tõesti paneksid Venemaad mingilgi kujul oma tegevuse üle järele mõtlema?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ka ennist mainisin, võiksime tegelikult olla rahul sellega, mida Euroopa Liit on siiani teinud. Arvestades, et meil on 28 liikmesriiki, kellel on suhetes Venemaaga erinev ajalugu, kaasa arvatud ka majandussuhete ajalugu. Siin on väga oluline siiski tajuda, et kokkulepe nendes sanktsioonides, mis praegu kehtivad, näitab, et Euroopa Liidus valitseb ühtne arusaam ja ka tunnetus, milline on tegelik oht, kui me ei astuks selliseid samme, nagu on viimastel kuudel astutud. Euroopa Liit on ju reageerinud sündmustele ja andnud korduvalt ka kõikvõimalike diplomaatiliste signaalide kaudu teada, et kui Venemaa lõpetab agressiooni Ukraina vastu, viib oma väed Ida-Ukrainast välja ja Ukrainal on võimalik taastada territoriaalne terviklikkus – ma pean silmas ka Krimmi, okupeeritud ja annekteeritud Krimmi –, siis on Euroopa Liidul ja lääneriikidel loomulikult põhjust sanktsioonide kehtivus üle vaadata. Tänaste uudiste ja nende sündmuste põhjal, mis on Ukrainas eriti viimase nelja nädala jooksul aset leidnud, ei ole mingisugust alust rääkida sellest, et me peaksime kuidagiviisi sanktsioone lõdvendama. Vastupidi, me peame neid karmistama ja välisministrite eelmise esmaspäeva otsus tõenäoliselt siiski jõustub eeloleval esmaspäeval. Sõltub muidugi nendest sündmustest, mis toimumas on, aga ma olen täna pigem pessimistlik kui optimistlik. Me peaksime olema valmis lisasanktsioone rakendama. Praegu pööratakse mõistetavalt väga suurt tähelepanu dramaatilistele sündmustele Ida-Ukrainas ja arusaadavatel põhjustel on meie kõigi huvi, et tapatalgud seal lõpeksid, lõpeksid viisil, et Ukraina suudab taastada oma suveräänsuse nendes piirkondades, territoriaalse terviklikkuse ja kontrolli oma piiri üle. Kindlasti on aga Eesti kohus oma partneritele meelde tuletada, et Krimmi mittetunnustamise poliitika, Krimmi okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamise poliitika peab kestma senikaua, kuni see küsimus leiab lahenduse, lahenduse, mis on Ukraina huvides.

Suur tänu! Lõpetan küsimuste esitamise väliskomisjoni esimehele Marko Mihkelsonile. Me jätkame läbirääkimistega. Palun, Juhan Parts Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud välisminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu nimel tahaksin kasutada seda lühikest aega, et esitada mõningad aktuaalsed seisukohad.
Esiteks avaldan IRL-i nimel toetust Eston Kohvrile ja tema perekonnale. Ma soovin, et teil jätkuks inimlikku jõudu seista vastu sellele ebaõiglusele, mille all te praegu kannatate. Teadke, et Eesti riik ja ühiskond seisavad teie taga ja on mõtetes teiega. Me soovime näha, et Eesti valitsus teeks Eston Kohvri vabastamiseks rohkem. Kohvri küsimus peab olema teravalt päevakorral kõikides meie välispoliitilistes tegevustes. IRL nõuab, et Venemaa võimud vabastaksid viivitamatult Eesti kodaniku. Igasugused katsed näidata seda kui õiguslikku, korrektset ja põhjendatud protseduuri on haledad valed ja meenutavad absurditeatrit. President Putin, lõpetage see absurd ja vägivald Eesti kodaniku suhtes! Kohvri röövimine Eesti territooriumil on poliitiline akt ja me käsitleme seda kui poliitilistel motiividel sooritatud inimröövi.
Teiseks. Me kutsume Riigikogu avaldama tänu USA Kongressile kiire ja paindliku reageerimise eest, demonstreerimaks valmisolekut meile alati appi tulla. Tunnustame USA valitsust piiratud jalaväekontingendi Eestisse saatmise eest. Samas juhime tähelepanu, et see ei pruugi olla piisav heidutus ning edaspidi tuleb suurendada sõjaliste võimekuste kohalolekut Eestis ja laiemalt Balti-Poola regioonis. Samuti tunnustame kõiki NATO liitlasi, eriti Taanit, Saksamaad, Hispaaniat – riike, kelle õhujõud Ämari õhuväebaasis on kontrollinud meie õhuruumi.
Kolmandaks. Valitsuse välispoliitikas soovime näha senisest märksa enam julgust ja otsustavust. Jutupunktidest enam ei piisa, sabassörkimisest ammugi mitte. Meile valmistab muret koalitsiooni töövõime kahanemine mitte enam päevade, vaid lausa tundidega. Jah, kaitseminister Mikseri kriitika peaministri pihta võib olla isegi õigustatud, kuid palun tehke seda kabinetivaikuses ja omavahel. Valimiskampaania eesmärgil ja isikliku maine kujundamise taotlusel kokku kutsutud nn Ukraina-teemaline kabinetiistung vähendab oluliselt Eesti tõsiseltvõetavust.
Neljandaks. Milline peab olema meie välispoliitika tuum lähiaastatel? Eskaleerunud vastasseis Venemaa ja lääne vahel on pikaajaline. See ei alanud mitte Vene-Ukraina sõjaga, vaid tunduvalt varem. Just praegu saavutatud väidetav Minski rahukokkulepe või vaherahukokkulepe ei muuda seda vastasseisu, nii palju kui me oleme viimaste minutite jooksul saanud tutvuda kokkuleppe tekstiga. Meie oleme endiselt NATO-s, Venemaa aga vana koha peal ja endiselt agressiivne, ainult et selle asjaolu selgitamiseks läänes tuleb meil nüüd mõnevõrra vähem vaeva näha. Venemaa on ettearvamatu ja võimeline käituma irratsionaalselt. Just ettearvamatus ja irratsionaalsus võib tähendada ka sõjalist vastasseisu. Jõule saab vastu ainult jõuga. Meie välispoliitiline tuum on liitlaste piisava sõjalise heidutuse loomine Eestis ja meie piirkonnas. Me peame arvestama järgnevatel aastatel, mitte päevadel ja nädalatel, et sündmuste areng võib olla väga dünaamiline, mistõttu eilsed kokkulepped ei pruugi olla homme enam piisavad.
Viiendaks. Viibisin mõned nädalad tagasi koos Ameerika Ühendriikide vabariiklaste ja Leedu endise peaministriga kiirvisiidil, et anda oma soovitused Ukraina poliitika kohta. Julgen ka pärast tänahommikusi teateid Minski rahukokkuleppe kohta öelda, et tuleb olla valmis Ukrainat sõjaliselt toetama. Ka Eesti peab seda mõtet väljendama, et meie liitlastel oleks vastavaid otsuseid lihtsam teha. Seda kolmel põhjusel. Esiteks, tegemist on väärtuskonfliktiga ja me peame astuma ebaõigluse vastu. Teiseks, see on otseselt Eesti julgeoleku huvides. Ukraina peab suutma end kaitsta. Kui Ukraina suudab end kaitsta, siis kaitseb ta sellega ka Euroopat, sh Eestit. Kolmandaks, olukord on sedavõrd tõsine, et igasugused sõnad jäävad õõnsaks, kui tegu ei järgne. Me peame arvestama, et Ukrainas on demokraatlik valitsus, legitiimne armee, ja pole mitte mingisugust põhjust rääkida, et selle armee tugevdamine, kaitsmaks oma riiki ja rahvast, iseseisvat riiki ja rahvast, oleks 21. sajandi Euroopas kuidagi konfliktsituatsiooni võimendav.
On viimane aeg aru saada kujunenud olukorra tõsidusest ja nimetada asju õigete nimedega. Tegemist on Putini, mitte Venemaa sõjaga Ukraina vastu. On vale kasutada selliseid eufemisme nagu separatistid jne. Ma soovitan, et Eesti tajuks oma vastutust olukorra teadvustamisel Euroopa juhtidele. See võib olla ebamugav, aga me peame seda tegema. Donetski ja Luganski rahvavabariik tuleb kuulutada terroristlikeks organisatsioonideks ja valitsus peaks ka siin julgem olema. Sõjakuritegude suhtes tuleb algatada menetlused rahvusvahelises kohtus. Me peame nõudma seda Euroopa Liidult ja oma liitlastelt. Jaanuari intensiivsed rünnakud ja Putini retoorika peaks andma piisava selguse, et mingit pikaajalist rahu Venemaa plaanides ei ole. Venemaa eesmärk on destabiliseerida Ukraina täielikult ja selle vahe-eesmärk on kindlasti ka olemasoleva valitsuse vahetus. Kuidas ja millise ajagraafikuga selleni jõutakse, on omaette teema.
Eraldi teemana peab Eesti valitsus tõstatama Ukraina reformide toetamise Euroopa Liidu poolt. Euroopa Komisjon peab jõulisemalt koordineerima mitmesuguste projektide eesmärkide saavutamist. Me näeme, et praegu on probleemiks mõnes kohas n-ö ülepakkumine ja samas abiandja vastutuse puudumine. Kuna reformid, mida Ukraina vajab, on nii sügavad ja peavad olema pöördumatud, tuleb hoiduda pisikeste projektikeste taktikast. See annab kohalikele, ukrainlastele vale sõnumi, justkui oleksid reformid uute plaanide koostamine ja reaalseid analüüse pole vaja teha. Sama puudutab ka Eesti kahepoolset abi. Me tervitame selle abi suurendamist, kuid me peame tajuma oma vastutust. Me peame valima endale ühe jõukohase valdkonna ja töötama koos Ukraina valitsusega süvitsi, et saavutada mingit edu. Aitäh!

Suur tänu! Palun järgmisena Barbi Pilvre Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Kogu maailma avalikkus ootab täna pingsalt Minski tippkohtumise tulemusi, et saada teada, kas Saksa, Prantsuse, Ukraina ja Vene osapooled on suutnud kokku leppida vaherahus ja Ukraina-Vene konflikti lahendamise teedes või venib kriis inimkaotuste hinnaga üha edasi. Lootus ei ole kadunud, ent senised kommentaarid on olnud väga ettevaatlikud. Eestlased realistidena ei usu imet, kuid me usume jätkuvalt, et läbirääkimised on õige tee konflikti lahendamiseks.
Tsiviliseeritud maailmas on konkreetne inimestevaheline dialoog see, millega saab lahendada omavahelised arusaamatused, ka siis, kui üks osapool ilmselgelt kasutab jõudu. Rahvusvahelised kokkulepped on ju inimestevahelised kokkulepped, kuigi need vormistatakse dokumentides riikidevaheliste kokkulepetena. Poliitika – see on kommunikatsioon. Seetõttu usume, et inimesed Merkel, Hollande, Putin ja Porošenko jõudsid mingilegi üksteisemõistmisele, kuigi, nagu näha, on see väga keeruline kommunikatsioonijuhtum.
Eesti välispoliitilise liini kohaselt on ennekõike majandussanktsioonid need, millega rahvusvaheline õigus kõnealuses konfliktis jalule seada, Venemaad ohjeldada ning saada konflikt kontrolli alla. Lisaks Minskis toimuvatele läbirääkimistele püüavad Euroopa liidrid täna ülemkogul kokku leppida ka Venemaa vastu rakendatavates sanktsioonides. Kahjuks on ikkagi nii, et osa riike tahab sogases vees suuremaid kalu püüda ning oma riigi ja äriettevõtjate ärihuvid takistavad üksmeelele jõudmist. Majandussanktsioonide karmistamise küsimuses oleme kindlasti jõulisemate hoiakutega ja konkreetsem kui mõned teised Euroopa riigid, ka siis, kui sellest tuleb tagasilööke Eestile endale, näiteks põllumajandusele.
Viimase aasta sündmused on tõstnud Venemaa taas Eesti välispoliitika jututeemaks nr 1. Alles kümmekond aastat tagasi, kui Eesti sai Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, oli aeg, kus suhted Venemaaga tundusid hetkeks justkui suhted iga teise tänapäevase riigiga, kus kauba- ja kultuurivahetus, turism on esiplaanil ja poliitilised teemad taustal. Näis, et Venemaa kui probleem on jäänud minevikku. Eriti kiirelt unustasid valvsuse Vene teemal nn vanad Lääne-Euroopa riigid. Gruusia sõda eelmise aastakümne keskel meenutas vanale Euroopale taas, et Venemaa ambitsioonid Nõukogude impeeriumi taastamiseks pole kuskile kadunud, vaid hõõguvad endiselt pinna all. Praegu valimiskampaaniat tehes tuleb ilmselt nii mõnelgi poliitikul vastata inimeste küsimustele: lubate siin pisiasju, aga kuidas te sõda ära hoiate, mida te saate teha, mis teist sõltub?
Mõned päevad tagasi võimendas Eesti meedia NATO eelmise peasekretäri Rasmusseni sõnu võimalikust Venemaa rünnakust Baltimaadele. Talle sekundeeris Rootsi endine peaminister Carl Bildt, mõlemad Eestis rahva hulgaski teada poliitilised figuurid. Inimesed on ärevil, kui see ka praegu on asjatu hirm. Me peame meeles pidama, et Eesti ei ole siiski Ukraina, Ida-Virumaa ei ole Ida-Ukraina ja Narva on NATO linn. Eesti on NATO-s ja Venemaa ei ründa NATO liikmesriiki, kinnitab ka sotsiaaldemokraadist kaitseminister Sven Mikser. Me oleme poliitilise konsensuse tähe all suurendanud Eesti kaitsekulutusi, et tagada liitlasvägede jätkuv kohalolek, ning oleme valmis pakkuma neile ka edaspidi igakülgset tuge lisaks praegustele kaitsekulutustele. President Barack Obama visiit Tallinna septembris kinnitas, et meie liitlased võtavad Eesti turvalisust sama tõsiselt kui vana Euroopa kaitstust. Ämari baasi arendamisse pani hiljuti suure rahasüstiga õla alla USA. Eesti parlamendi väliskomisjoni visiit Washingtoni, kohtumised USA Kongressis, välisministeeriumis ja mujal andsid selle otsuse sündi oma panuse.
Praegu on päevakorral Eesti abi Ukrainale, ent Eesti soovib, et Ukraina juhtkond ise tõhustaks reforme, et lõpetada korruptsioon ja tagada õigusriigi toimimine. Tuhandete inimeste surm, humanitaarkriis ...
Palun lisaaega!

Palun, lisaaeg!

... ja tavaliste inimeste mõõtmatud kannatused keset kaost, mille Venemaa agressioon on kaasa toonud, on aktiveerinud Eesti kodanikuorganisatsioonid. Humanitaarabi annab ka Eesti riik. Võimalik järgmine samm, mis tõuseb päevakorrale, on sõjapõgenikud. Kuidas Eesti siin konkreetselt käitub, on lähiaegade oluline diskussiooni teema.
Venemaa-Ukraina konflikt on segadust tekitanud ka muidu heade naabrite suhetes. Eesti ja Soome on endiselt parimad sõbrad ja koostööpartnerid, kui ka Vene teema tõlgendused kohati erinevad. Eesti põhimõtteks suhetes Soomega on siiski alati olnud eriarvamuste ärakuulamine ja respekteerimine. Kuidas see saakski teisiti olla riikide vahel, kus kapital ja tööjõud liigub vabamalt kui Eesti ja mis tahes teise naabri vahel! Muide, eilsetes Yleisradio uudistes leidis taas põhjalikku kajastust Helsingi–Tallinna raudteetunneli plaan. Uus kiire transpordiühendus süvendaks senisest veelgi enam kahe riigi koostööd ja kinnitaks poliitilist teineteisemõistmist.
Meil on suur liitlane Ameerika Ühendriikide näol, ent Eesti on ennekõike Euroopa Liidu riik koos sellest tuleneva positsiooni, õiguse ja vastutusega. Meie probleem on jätkuvalt ka Kreeka ja sealne majanduskriis, meie probleem on illegaalne immigratsioon Vahemere piirkonnas. Aeg-ajalt tuleb endale meenutada, et Eesti on endiselt riik, mis naudib Euroopa Liidu rahalist abi mitmes eluvaldkonnas, ent me peame võimete kohaselt kaasa lööma ka Euroopa ees seisvate küsimuste lahendamises. Meil ei ole õigust nuriseda, et oleme vaene riik ja tugevad vaadaku ise, kuidas Euroopa probleemsete piirkondadega toime tulla. Eesti annab täna arenguabi. Vastutusvõimelise riigi kohus on kaasa lüüa selles, et tasandada maailma arengutasemete ebaühtlust, mis on alati olnud konfliktide aluseks. Arenguabi on ka osa Eesti riigi mainekujundusest tõsiselt võetava partnerina. Meenutan, et hiljuti ratifitseeris Eesti parlament assotsiatsioonilepingud Euroopa Liidu ning Moldova, Gruusia ja Ukraina vahel, mis tugevdab meie sidemeid endise NSVL-i piirkondadega. Euroopa Liidu mõjujõu suurendamine väljapoole Euroopa Liidu piire on teadagi ka Eesti huvides. Mida sarnasemad on meie ja naaberriikide väärtused ja arusaamad õiglusest, seda turvalisem on ka elu Eestis.
Maailm on täna väiksem kui kunagi varem, Eesti rahvusvaheline koostöö ei piirdu lähiriikidega. Meie probleemid on nagu iga teise riigi probleemid, ka islami radikaliseerumine, jätkuv sõda Lähis-Idas ja Aafrika arengud. Eesti osaleb rahvusvahelistes kaitsemissioonides.
Head kolleegid! Eesti on tõsiselt võetav riik ja välispoliitiline subjekt, mitte vaid vaikne ettevaatlik pealtvaataja. Eesti parlamendil on selles töös oma keskne roll. Soovin siinkohal edu ka parlamendi järgmisele koosseisule selle tähtsa töö tegemisel! Aitäh!

Suur tänu! Väliskomisjon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Enne kui me läheme järgmise ettekandega edasi, kutsume inimesed saali ja teeme selle hääletuse läbi.
Austatud kolleegid, väliskomisjoni ettepanek on pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendumiseni ja tundub, et see vajadus ongi meil kätte jõudnud.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Oleme pikendanud istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Me jätkame ettekandeid. Palun Keskerakonna fraktsiooni esindajana kõnetooli Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Lugupeetud külalised! Hea minister! Püüan mulle sõnavõtuks antud aega kasutada ratsionaalselt ning nendel teemadel, mille suhtes kõik Riigikogus esindatud erakonnad on üsna ühte meelt, ma pikemalt ei peatu. Kindlasti aga räägin ka Ukrainast, sest seal toimuv ning toimuda võiv teeb meile kõigile muret.
Alustan terrorismi teemadel, mis niisamuti on vähemalt kaudselt seotud traagiliste sündmustega Ukrainas. Tuletagem siinkohal meelde kas või Ukraina Ülemraada hiljutisi otsuseid. Euroopas on aga ohvreid kaasa toonud ka terrorismiaktid Prantsusmaal, Belgias, Kreekas ja Saksamaal. Seega on tegemist laiaulatusliku ja mitmetahulise probleemiga, mis nõuab euroliidusisest süvaanalüüsi ja kõigekülgset ülevaatust, tagamaks senisest turvalisemat, praktilist valmisolekut probleemidega tegelemiseks, et jõuda lähemale sellekohaste ohtude vähendamisele. Oluline on väärilist tähelepanu osutada ka nendele vägivaldse terrorismiga seotud juhtumitele, kus koletute veretööde seletuseks ei kasutata usulisi põhjendusi. Euroopa Liit on teinud mõndagi terrorismivastaste meetmete väljatöötamisel, mõnigi kord on aga vajakajäämisi otsuste praktilisel elluviimisel. Seetõttu tervitan eile Euroopa Parlamendis vastu võetud resolutsiooni, milles saadikud kutsuvad looma radikaliseerumise tõrjumise programmi, tõhustama Shengeni ala välispiiri ja parandama andmevahetust euroliidu liikmesriikide vahel. Pole ju päris normaalne, et praegu edastavad liikmesriigid Europolile ja Eurojustile vaid 50% teabest, mis puudutab terrorismi. Tõsiselt tuleks kaaluda Euroopa luureteenistuse loomist, mis aitaks kõike eelöeldut tagada. Kiirendama kutsutakse tööd andmekaitsepaketiga, nii et läbirääkimised selle paketi ja broneeringuinfo ettepaneku üle saaksid toimuda paralleelselt. Tõsiseid järeldusi tuleb teha Iraagi- ja Süüria-suunaliste terrorismivastaste meetmete liiga aeglase rakendamise põhjustest, et tagada tulevaste tegevuste prioriteetide täpsem seadmine ning olemasolevate kindlakäelisem rakendamine. Loodetavasti annab sellekohase tegevuse hoogustamiseks vajaliku tõuke Euroopa Liidu välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni ettevalmistatud euroliidu regionaalne strateegia Iraagi ja Süüria ning äärmusrühmitusest ISIL tuleneva ohu kõigekülgseks tõrjumiseks. Koostööd tuleb teha välisvõitlejate liikumise piiramisel, terroristide rahavoogude kontrollimisel ning äärmuslike ideede leviku ahendamisel. Probleem nõuab terrorismi horisontaalset käsitlemist, mis omakorda vihjab vajadusele teha senisest suuremat koostööd Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidega. See annaks paremaid võimalusi terrorismi kui fenomeni tekkimise takistamiseks kogu planeedil. Seetõttu tuleb ikka ja jälle rõhutada aktiivsuse olulisust suhetes USA ja ÜRO-ga, eriti selle maailmaorganisatsiooni juures tegutseva ülemaailmse terrorismivastase foorumiga. Pean siinkohal ennekõike silmas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone nr 1377 ja 2178, milles käsitletakse rahvusvahelist julgeolekut mõjutavaid terrorismiga seotud ohtusid.
Probleemiks on täna ja küllap hommegi terrorismi rahastamine, terroristlike välisvõitlejate tegevus, kaasa arvatud nende liikumisteede identifitseerimine. Vaja on adekvaatsemaid meetmeid terrorismi radikaliseerumise tõkestamiseks ning kõigi mainitud teemade võimalikult faktitäpset jõudmist rahvusvahelisse meediasse. Samas tuleb kokku leppida terroristliku propaganda tõkestamises internetiavarustes. Siinkohal on tööd ka paljude riikide seadusandjatel, Riigikogu kaasa arvatud, ning Euroopa Liidul tervikuna, kuna põhiliselt piirdume meile geograafiliselt lähimate teemade ja ohtudega. Paljud probleemid ja nende lahendused nõuavad mitmekülgset läbitöötamist, sest on oht, et tekivad vastuolud inimeste põhiõiguste ja -vabadustega. Eesti jaoks on kindlasti esmatähtis anda oma panus Schengeni välispiiride tugevdamisse, kasutades seejuures paremini ära SIS II süsteemi võimalusi. Samas teame, et Eesti, kuid ka Euroopa Liidu ja NATO piirilepingud Venemaaga ootavad ennekõike siiski Moskva otsustavat initsiatiivi. Paraku on Kremlil praegu rohkem tegemist oma lõunapiiridel, mis toob meid tagasi Ukraina temaatika juurde.
Käsitlen seda teemat pisut teisest vaatevinklist, seda rohkem, et loodetavasti suudeti Minski tippkohtumisel saavutada vähemasti tulevahetuse lõpetamise osas neljapoolne kokkulepe. Eks me saame praegu veel jätkuvate läbirääkimiste tulemustest aegamööda rohkem teavet, kas loodetud või kardetud pöördepunkt saavutati ja millise hinnaga. President Petro Porošenko esimesed lausungid on olnud pessimistlikud, nn rahvavabariikide juhid keeldusid saavutatud kokkulepetele allakirjutamisest. Praegu on läbirääkimiste laua taha istunud ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE esindaja, kolmepoolse kontaktgrupi liige Heidi Tagliavini. Kuna Minski kõnelused jätkuvad, lükkub mõnevõrra edasi ka Brüsselis toimuv euroliidu tippkohtumine. Nii või teisiti vajab Ukraina veel aastaid teiste riikide ja rahvaste abi, sest lahingute piirkonnas on laastamine olnud totaalne ning inimeste kannatused kahjuks jätkuvad. Piisab, kui öelda, et Ukraina aastaeelarve on vaid 25 miljardit, väikesel Eestil on kasutada ligi 10 miljardit. Seega vajab Ukraina tõhusat majandusabi. Rõhutan siinkohal eriti Eesti valmidust aidata ukrainlasi senisest rohkem arengukoostöö ja humanitaarabi korras. Meeldiv oli lugeda, et Tartu linn on saatnud Mariupoli haiglatele üle 10 000 euro väärtuses ravimeid ja meditsiinitehnikat. Selline abi on meile jõukohane, kannatanutele aga hindamatu väärtusega. Arvan, et Eesti riik peaks suutma ka mõne Ukraina pagulase vastu võtta, muidu jääb meist rohkem jutumeeste mulje. Tuletan siinkohal meelde, et selle aasta lõpus aegub arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava viisaastak. Välisministeerium on juba alustanud uue arengukava koostamist ning loodetavasti see töö jätkub hoogsalt ka pärast valimisi. Loodan, et sellesse protsessi annavad oma olulise panuse kõik ministeeriumid ja arengukoostööga seotud mittetulundusühingud. Küsimusi on ju mitmeid. Kas ka tulevikus jäävad Eesti prioriteetsihtriikide hulka Ukraina, Valgevene, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova ja Afganistan? Kas tuleks jätkata tegutsemist praegustes tegevusvaldkondades, mis hõlmavad tervist, haridust, õigusriiki, rahu tagamist, majanduslikku arengut, keskkonna säästmist ja teavitustegevust, või tuleks midagi muuta? Kõik see peab mõttekalt ühilduma ka tänavu aastatuhande arengueesmärkide nimistut asendavate globaalse kestliku arengu eesmärkidega. Kindlasti peaks Riigikogu 13. koosseis uuesti läbi vaatama, põhjalikult analüüsima ja tõenäoliselt uuendama Riigikogu otsusega heaks kiidetud ning aastast 2003 kehtivat olulist alusdokumenti "Eesti arengukoostöö põhimõtted". Tööd ja tegemist jätkub ka Riigikogu järgmise koosseisu liikmetele. Selleks juba ette palju jõudu ja tahtmist! Aitäh!

Aitäh! Palun Reformierakonna fraktsiooni esindajana kõnetooli Imre Sooääre!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Oma tööd lõpetavas Riigikogus on meil välispoliitilises diskursuses nelja aastaga toimunud olulised nihked, mille märksõnad pole kardinaalselt muutnud julgeolekupilti mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Uued mõisted, nagu "hübriidsõda", "rohelised mehikesed", või riigiametnike rööv on kõike muud kui kindlustunnet sisendavad. Järjest rohkem tuleb eri kanalitest murelikke signaale ka Balti regiooni kohta. Ometi võivad siin minu kolleegide toodud näited, nagu NATO endise peasekretäri Rasmusseni sõnad Venemaa kohta, olla ka teadlikult kodeeritud kindlatele sihtgruppidele.
Pärast kuueaastast pausi on relvastatud konflikt taas Euroopa Liidu lähivälismaal. Sõnavalik on teadlik, termini "lähivälismaa" võttis kasutusele kunagine Vene välisminister Kozõrev juba 90-ndate alguses. See on tänaseni kasutusel ja selle laienemine on materialiseerunud nii 2008. aastal Gruusias kui ka tänase Ukraina konflikti näol. Ilmselt on aeg, et ka Euroopa Liit mõtestaks oma välispoliitikas paremini paljude nimetatud terminite sisu ja selle alusel siis pikaajalised kaitse- ja julgeolekustrateegiad uuesti läbi vaataks.
Venemaad ja Ukrainat puudutavale olukorrale pole lihtsat lahendust. Seda olulisem on teha koostööd meie partneritega NATO-s ja Euroopa Liidus. Sealjuures peame säilitama kaine meele, mitte paanikat külvama, ükskõik kui irratsionaalne meie idanaabri käitumine ka ei tundu. Vene rahvale on meil üks ja konkreetne sõnum: rahvuste ja kogukondade vahelise vaenu õhutamine nii meedias kui ka liidrite sõnades tuleb resoluutselt igal ajal ja igas riigis hukka mõista. Tänaseks on meie partnerid aru saanud, et endiste idabloki liikmete Venemaa-hirm polnud pelgalt paranoia. Kurb, et selle tõdemuse hinnaks oli Gruusiast, Krimmi poolsaarelt ja Ukrainast eskaleeruv sõda. Paraku just nii – sõda – tuleb seda konflikti nimetada, nagu ka välisminister oma ettekandes ütles.
Maailm ei saa kauem vaadata Euroopa Liidu lähivälismaale ilma Ukraina konflikti tegelikku olemust defineerimata. Venemaa käitumist tõlgendatakse erinevalt. Harvardi professor Stephen Walt näeb Venemaad kahaneva rahvastikuga languses oleva suurvõimuna, mis üritab iga hinna eest oma viimaseid mõjusfääre maailmas säilitada. Sellest lähtuvalt võiks mõte Venemaa mõjuvõimu kahanemisest ehk paljudele maailmas isegi meeldida, samas pole midagi agressiivsemat ja etteaimamatumat kui nurkasurutu, kellel pole enam midagi kaotada. Totaalne kollaps meie idapiiri taga tooks ilmselt samuti kaasa veel rohkem määramatust. Siiski on majandussanktsioonid seni ainus, mis vähemalt osaliselt on suutnud Venemaad pidurdada, ja alternatiive neile praegu ei ole. Ma ei saa kindlasti nõustuda kolleeg Juhan Partsi sõnadega, et Eesti on sabassörkija. Absoluutselt kindlasti tuleb Ukrainat aidata, aga see abi peab olema tark ja kaalutletud. Mis see täpselt on, sellest rääkis minister siit puldist väga põhjalikult.
Austatud kuulajad! Keerulisest olukorrast võib saada samas ka meie turvalisema tuleviku lähtekoht ...
Palun kolm minutit juurde!

Palun, lisaaeg!

... kuna see seob meid tugevamini heade naabritega. Meie koostöö partneritega on tõhusam kui kunagi varem, kaitsevõime ja kaitsetahe suurenevad. Mõte NATO-ga liituda on võitmas populaarsust ka Soomes ja Rootsis. Meie sõnumeid võetakse maailmas kuulda üha enam ja neid arvestatakse. Ka selle sõnumi, mille USA president Obama Eestisse eelmisel aastal tõi, väärtust on raske alahinnata. On äärmiselt oluline, et oskaksime oma sõna kasvavat mõju targalt kasutada ja kehtestada end usaldusväärse partnerina. Tulevikuperspektiivis peaksime olema võrdväärsed partnerid mitte ainult ühes, vaid paljudes valdkondades. Selleks on vaja oluliselt laiendada Eesti välispoliitika ambitsioone, koolitades spetsialiste, et nad oleksid tulevikus kompetentsed osalema ka muudes operatsioonides. Võime näiteks olla uhked Eesti IT-panuse üle Süüria põgenikelaagris Jordaanias või Eesti tegevuse üle ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena, kus isikuvabadused, inimõiguste kaitse ning väljendusvabadus on meie prioriteedid. Ka Riigikogus oleme seadustega sellesisulisi samme astunud.
Veidi enam kui kuu tagasi Pariisis aset leidnud tulistamine oli märk, et kultuuride konflikt Euroopas on paraku ainult teravnemas. Ei tasu arvata, et ka konfliktid kaugemal, Lähis-Idas ja Aafrikas, meid ei mõjuta. ISIL-i taoliste terroristlike rühmituste esilekerkimine on kasvav globaalne probleem. Radikalism ja Euroopa Liidu lõunapiire koormav mastaapne sisseränne ei ole vaid Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania probleem. Euroopa Liidus ei jaga me üksnes väärtusi ja majandusruumi, vaid ka muresid. Välispoliitiliste ratsukäikude abil on meie idanaaber suutnud mõjutada poliitikuid Ateenas, Pariisis, Budapestis, Viinis ja Berliinis. Neid signaale tuleb samuti arvesse võtta. Veel selle nädala alguses tunnistas Prantsusmaa ekspresident Sarkozy Krimmi annekteerimist. Kaalul on strateegiliselt, majanduslikult ja poliitiliselt märksa suuremate partnerite seisukohad kui esikaantele kerkinud Kreeka omad. Me peame rääkima neist ja kõigi nendega, et Euroopa suudaks säilitada ühtsuse välispoliitika prioriteetides.
Head kolleegid! On vaja vaadata ka tulevikku. On oluline, et oskaksime täna ja edaspidi rakendada oma välispoliitilise vankri ette leidlikkust. Eesti inimeste leidlikkus on kogu maailmas üha enam tunnustust võitmas, nii nagu ka meie idufirmad. Nutikate lahendustega kaitse- ja julgeolekuvallas on võimalik rohkem ära teha kui mõne suurtüki või tankiga. Olgu nendeks siis Eestis toodetavad droonid või tarkvaralahendused. Globaliseerumise ja tehnoloogia arengu taustal on diplomaatia klassikalises mõttes oma vormi muutmas. Riiki ei esinda enam ammu pelgalt diplomaadid, vaid inimesed, nende ideed, nende kultuur ja innovatiivsed mõtted. Meie ise oleme rahvana samuti oma riigi saadikud maailmas, miks ei võiks seda olla ka Eestis sündinud kaubamärgid, nagu Skype või TransferWise. On vaja leida uusi viise, kuidas me suudaksime Eestit igas mõttes maailmas suuremaks kasvatada. Maailmas elab praegu üle 100 000 Eesti kodaniku. See on tohutu inimkapital, keda peaksime oma välispoliitiliste eesmärkide ja majanduskasvu saavutamiseks senisest rohkem kaasama. Meie inimesed maailmas ootavad, et neile antaks uus roll, nii nagu väliseesti organisatsioonid võitlesid aastakümneid Nõukogude okupatsiooni vastu. Riigi roll peaks olema ulatada neile käsi globaalse Eesti võrgustiku kaudu ehk tinglikult öeldes luua e-küla, mis eestlasi maailmas ühendaks. Globaalse Eesti võrgustiku kaudu võiksid Eesti ettevõtted endale välismaalt partnereid leida, mis omakorda elavdaks meie majandust ja looks uusi ekspordivõimalusi. Ühtlasi võiks e-küla kaudu pakkuda paremat ligipääsu õpikeskkonnale, mis aitaks eestlastel maailmas säilitada oma kultuuri ja keelt. See on eriti oluline ka uutele põlvkondadele.
Kuigi ajad on pingelised, oleme liitlaste abiga praegu kindlamini kaitstud kui kunagi varem ja meie partnerite suurenev kohalolek kinnitab seda veelgi. Sellegipoolest peame mõtlema, kuidas Eesti haaret maailmas laiendada ja meie hääl paremini kuuldavaks teha. Et kasvada, peame ennast ise rohkem siduma kasvavate turgudega. Hea näide on siin taasarenevad suhted Hiinaga. Globaalne Eesti võrgustik võib välispoliitilises mõtlemises uuele tasandile tuua ka suhted Põhjala riikide seas. Eesti peaks maailma kasvama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Riigikogu nimel soovin väga tänada välisministrit, samuti väliskomisjoni ja kõiki sõnavõtjaid, kuulajaid ja aktiivselt arutelust osavõtjaid. Aitäh teile! Sellega on esimene päevakorrapunkt menetletud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 kolmas lugemine. Kas fraktsioonid soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seega võime suure tõenäosusega alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 830. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 41 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde. Algab sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 782 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Aare Heinvee!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Tutvustan teile ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 782 eelnõu menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Menetlus oli emotsionaalne ning ma püüan komisjoni istungite tonaalsust teile edastada.
Riigikohtu 9. detsembri 2013. aasta otsusega tunnistati põhiseadusvastaseks ning kehtetuks apteekide rajamisele seatud geograafilised ja demograafilised asutamispiirangud. Kuid Riigikohus tõdes ka, et vähese nõudlusega piirkondades on vaja ette näha apteegiteenuse kättesaadavust tagavad meetmed. Sellest otsusest tulenevalt algatas Riigikogu sotsiaalkomisjon 19. novembril 2014 käesoleva eelnõu. Esimene lugemine toimus 16. detsembril 2014.
Meeldetuletuseks räägin eelnõu olemusest ja seisukohtadest, millest sotsiaalkomisjon oma otsuste tegemisel lähtus. Eesmärk on tagada apteegiteenuse kättesaadavus maapiirkonnas senisel tasemel ning vältida maa-apteekide olukorda halvendavat apteekide kuhjumist linnadesse. Kuna nii perearstid kui ka apteekrid on esmatasandi tervishoiusüsteemi osad, siis nende tegevusele tuleks kehtestada samalaadsed sõltumatuse tagatised ning neid kutseid ühtemoodi väärtustada. Apteegisektoris juhtrolli andmine tervishoiutöötajateks olevatele proviisoritele peaks tagama apteegisüsteemi loomulikuma ning elanike ja riigi vajadustest, mitte ärihuvidest lähtuva pikaajalise jätkusuutliku arengu. Võrreldes praegusega võib komisjoni lähtepositsiooni nimetada liikumiseks veel patsiendikesksematele ja väärtuspõhisematele tervishoiupõhimõtetele vastava apteegikorralduse poole. Selle sõnumiga sotsiaalkomisjon tunnustab ja tänab proviisoreid ja farmatseute tänuväärse töö eest.
Eelnõus konkureerivad kaks põhiseaduslikku printsiipi: rahvatervise kaitse ja ettevõtlusvabadus. Mida eelistada? Ilu on vaataja silmades, kuid Euroopa Liidu õiguse aspektist lähtudes tuleb arvestada kahe lähtekohaga. Esiteks, inimese elu ja tervis on põhiseadusega kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal. Teiseks, igal riigil on valikuvabadus, millisel tasemel rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. Kuivõrd see tase võib sõltuvalt sotsiaal-majanduslikest asjaoludest ja poliitilistest valikutest varieeruda, on tegemist seadusandja kaalutlusruumiga ja poliitilise valikuga.
Euroopas ei ole apteegikorralduse piiranguteta riiki, kuid need piirangud on erinevad. Apteegiteenuse vaieldamatult suurim lõppklient finantsilises mõttes on haigekassa, kelle hüvitatavad retseptiravimid moodustavad kogu apteegisektori käibest hinnanguliselt 80%. Apteegiteenuse kvaliteet ja tõhus integreeritus esmatasandi tervishoidu mõjutab positiivselt ka haigekassa eelarve kasutust, mis omakorda mõjutab teiste tervishoiuteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Seega on vaja, et riik korraldaks tervishoiusektori tegevust selliselt, et see oleks patsiendi ja üldsuse huvides, kvaliteetne ja kuluefektiivne. Teisisõnu, apteegiteenus on vajaduspõhine ja rõhutatult kutse-eetiline. Ravimeid tuleb kasutada nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Sektori tegevuse eesmärk ei ole maksimaalne ravimite läbimüük, vaid lähtutakse tegelikest ravivajadustest. Kuluefektiivne ja preventiivne apteegiteenus aitab ära hoida riigi palju suuremaid kulutusi, mis tekiksid õigel ajal saamata jäänud ravimite tõttu.
Kuigi komisjonis domineeris mure rahva tervise pärast, siis kordagi ei alavääristatud ettevõtlust kui riigi ühte alustala. Edaspidi muutub vaid omandistruktuur. Kutsesobivuse ja tahte põhjal võib igast proviisorist saada ettevõtja, apteeker omas apteegis.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks esitas kolm muudatusettepanekut Eesti Keskerakonna fraktsioon. 15 muudatusettepanekut valmistas teiseks lugemiseks ette sotsiaalkomisjon. Kokku on seega 18 muudatusettepanekut.
Sotsiaalkomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette seitsmel komisjoni istungil: 12., 13., 19., 27. ja 28. jaanuaril ning 9. ja 10. veebruaril. Komisjoni istungil 12. jaanuaril osalesid huvigruppide esindajad. Sellel istungil arutati eelnõu regulatsiooni ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Apteekide Ühenduse, Eesti Apteekrite Liidu, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu, Ravimiameti ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni arvamusi ja ettepanekuid. Arvamust avaldasid kõik kutsutud huvigruppide esindajad. Apteekide omandipiirangu kehtestamise poolt olid Eesti Apteekrite Liit, Proviisorite Koda ja Patsientide Nõukoda. Omandipiirangu vastu olnud apteegikettide esindajad tegid alternatiivse ettepaneku, et proviisorid võiksid olla apteegi juhtkonnas, nad ei peaks ilmtingimata olema omanikud. Apteekide ühendus soovis ka vajaduspõhise apteegivõrgu väljatöötamist.
13. jaanuari istungil otsustas komisjon konsensuslikult teha Sotsiaalministeeriumile ülesandeks töötada välja apteegi omandipiirangute regulatsioon, mille kohaselt apteegi enamusosalus võib kuuluda proviisoritele. Komisjoni istungitel 9. ja 10. veebruaril arutati Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaalministeeriumi esitatud muudatusettepanekuid.
Järgnevalt tutvustangi muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekuga nr 1, mille esitas Keskerakond, tehti ettepanek kehtestada apteegiturul täiendav kvalifitseeritud omandiregulatsioon, mille kaudu saaks üldapteegi tegevusloaga füüsilisest isikust ettevõtjaks olla vaid proviisor, kes on samal ajal üldapteegi juhataja. Juriidilise isiku korral peab proviisorile kuuluma enamusosalus ja ühe proviisori valitseva mõju all võib olla kuni neli üldapteeki. Ettepanekut arvestati sisuliselt ja seda menetletakse koos muudatusettepanekuga nr 10.
Teise muudatusettepanekuga, mille esitas sotsiaalkomisjon, täpsustatakse ravimiseaduse § 31¹ pealkirja. "Üldapteegi struktuuriüksuse asutamise kohustuse" asemel on uus pealkiri "Apteegiteenuse osutamise kohustus".
3.–9. muudatusettepanek, mille esitas sotsiaalkomisjon, täpsustavad esimesel lugemisel põhjalikumalt käsitletud ravimiseaduse § 31¹ sätteid. Need käsitlevad üleminekuperioodi, mil vähemalt kümmet üldapteeki omavat isikut võidakse kohustada osutama apteegiteenust vähese nõudlusega piirkonnas.
10. muudatusettepanek, mille esitas sotsiaalkomisjon, lisab ravimiseaduse §-le 41 tegevusloa omaja kohta lisaregulatsiooni. Esiteks, üldapteegi tegevusloa võib väljastada füüsilisest isikust ettevõtjale, kes on proviisor ja töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. Teiseks, üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele isikule peab enam kui 50% selle osadest või aktsiatest ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. Kolmandaks, proviisor võib suure nõudlusega piirkonnas olla seotud kuni nelja üldapteegiga. Samalaadne omandipiirang kehtib ka kõigi isikute kohta, kellele kuuluvad otse või teise eraõigusliku juriidilise isiku kaudu üldapteegi osad või aktsiad.
11. muudatusettepanekut (Keskerakonnalt) ja 12. muudatusettepanekut (sotsiaalkomisjonilt) käsitletakse koos. Need fikseerivad eelnõust väljajäetava teksti.
13. muudatusettepanek, mille esitas sotsiaalkomisjon, täiendab eelnõu uue sättega, millega sätestatakse, et korrakaitseseaduse § 23 lõikes 4 üldise normina sätestatud sunniraha ülemmäär on 9600 eurot senise 1600 euro asemel. Ollakse seisukohal, et varasem sunnimehhanism tegevuslubadega mõjutamise abil ei ole asjakohane ning täiendava apteegiteenuse osutamise kohustuse täitmiseks rakendatakse ettekirjutusi ja sunniraha.
Viimased muudatusettepanekud puudutavad seaduse sätete rakendamise tähtaegu. Aeg vertikaalse integratsiooni kaotamiseks ühtlustatakse proviisori enamusosalusega apteekidele ülemineku ajaga. Vertikaalse integratsiooni sisu ravimiseaduse tähenduses oli hulgimüügi ja jaekettide omandisuhte lahutamine. Üleminekuperiood on viis aastat, see peab olema lõppenud hiljemalt 2020. aasta 1. aprilliks. Piisavalt pikk ja ühetaoline üleminekuperiood peaks leevendama võimalikku põhiseaduslikku riivet seoses omandistruktuuri ümberkorraldustega.
Seadus jõustub üldises korras.
Nüüd juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Sotsiaalkomisjon otsustas konsensuslikult esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. veebruariks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek teha eelnõu kolmas lugemine 18. veebruaril 2015. Komisjoni ettekandjana tänan kõigi huvigruppide esindajaid, Ravimiametit, Sotsiaalministeeriumi, sotsiaalkomisjoni ametnikke ja sotsiaalkomisjoni liikmeid väga hea ja konstruktiivse töö eest! Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu teile! Teile on küsimusi. Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Te teete ettepaneku, et Ravimiamet saaks kohustada apteegiteenuse osutajat, kellel on üle 20 000 elanikuga linnas või linnades kokku vähemalt kümme üldapteegiteenuse osutamise tegevusluba, apteegiteenust osutama. Teises ettepanekus ütlete, et üks proviisor või ettevõtja, kuidas teda nimetadagi, võib olla seotud kuni nelja 4000 või enama elanikuga asulas tegutseva üldapteegi tegevusloa väljastamise tingimuste täitmisega. Neli luba tohib kokku olla, aga neid, kellel on üle kümne, saab kohustada. Kuidas need kaks punkti omavahel kokku lähevad?

Aitäh! See ongi üks selle eelnõu võtmepunkte. Võib-olla ma peatusin sellel liiga pinnapealselt. Selles eelnõus on kõne all kaks perioodi. Lõppregulatsioon hakkab kehtima viie aasta pärast, kui omand peaks olema proviisoripõhine ja proviisoritel võib olla kuni neli üldapteeki suurema nõudlusega piirkonnas. See, millele te praegu tähelepanu juhtisite, sätestab viieaastase üleminekuperioodi jooksul toimuva. Nende viie aasta jooksul võivad toimetada veel kõik jaeketid ja hulgiketid. Et viie aasta jooksul ei tekiks tühimikku, ongi niisugune üleminekuperiood sätestatud.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Teadupoolest te komisjonis arutasite väga erinevaid variante peale selle, millega te täna välja tulite. Sa ise, Aare, oled ka maapiirkonnast valitud rahvasaadik. Kas kõigist nendest variantidest on see, millega nüüd on välja tuldud, just see õige ja kõige parem, mis tagab maal apteegiteenuse kättesaadavuse?

Aitäh! Maal apteegiteenuse säilitamine oli üks põhipostulaat, millest komisjon lähtus. Garantiid ei ole mitte kunagi, kuid komisjon lähtus heast usust, et see regulatsioon on parim, selleks et säilitada ja kindlustada apteegiteenust maal. Kuidas see seadus rakendub, seda elu näitab, aga vähemalt kindel tahe on kõigil asjaosalistel, teiste hulgas komisjoni liikmetel, olemas.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis kujunes ülevaade apteekide omandi ja selle kasutamise ning apteekide paiknemise probleemidest teistes riikides? Kas see lahendus, mis hakkab praegu välja kujunema, on mingil viisil võrreldav teiste riikide lahendustega, juhul kui seal on olnud analoogilisi probleeme?

Aitäh! Ka see oli üheks väga selgeks lähtematerjaliks, millest me lähtusime. Me võrdlesime oma heade naabrite juures, eelkõige Euroopa majandusruumis kehtivaid regulatsioone. Väga konkreetselt käsitlesime Ungari, Inglismaa ja ka teiste riikide apteegikorraldust. Võib öelda, et lähenemine on kogu Euroopa majandusruumis väga selge. Kogu Euroopa majandusruum on peamiselt proviisoripõhine. Ka meie üritame ikkagi kuuluda sellessesamasse õigus- ja majandusruumi.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui palju komisjon käsitles proviisorite õpet Eestis? Kas nad olid kaasatud? Milline tähendus on komisjoni tehtud muudatustel proviisoriõppele Eestis?

Proviisoriõpet võib hästi jämedalt liigitada kaheks: esiteks, statsionaarne õpe, mille eesmärk on kõrgharidus ja proviisorikutse, ja teiseks täienduskoolitus. Need mõlemad on väga olulised, aga meie käsitlesime rohkem täiendusõpet. Apteegipidajatel on ka edaspidi kohustus korraldada täienduskoolitusi proviisoritele ja farmatseutidele, kes teenindavad inimesi.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Teie eelmisest vastusest minu küsimusele sain ma aru, et maapiirkondades teenuse osutamise kohustus muutub sisuliselt kehtetuks hetkest, kui omandivorm muutub. Tegelikult ei saa seda kohustust siis enam mitte kuidagi rakendada, see on ainult ajutine tegevus. Aga te ütlesite oma sõnavõtus, et uus lähenemine on patsiendikesksem ja kuluefektiivsem. Sisuliselt te tahate seadustada omandi sundvõõrandamise. See on see, mida te teha tahate. Kui kellelegi kuuluvad praegu apteegid, siis vähemalt enamusosalus sundvõõrandatakse. Kuidas see kuluefektiivsus ja patsiendikesksus teil tõestatud on?

Küsimuse esimene pool oli õige. Täpselt nii see ongi. On üleminekuperiood ja kui viis aastat on 1. aprillil 2020 läbi, siis muutub ajutine regulatsioon kehtetuks, sest siis peaks toimima juba uus regulatsioon, mis peaks olema avalik-õigusliku Proviisorite Koja reguleerida. Aga kui tulla kuluefektiivsuse ja sundvõõrandamise juurde, siis ma mainisin ettekandes ka seda, mis on kuluefektiivsuse üks postulaate. Proviisor juhindub eelkõige kutse-eetikast, ta ei juhindu ärihuvidest, sellest, et ta peaks võimalikult palju rohtusid müüma. Aga kui patsient jääb õigel ajal ravimist ilma, siis hilisem ravi läheb riigile oluliselt kallimaks. Sellest tuleneb see kõige lihtsam kuluefektiivsuse põhimõte. Te mainisite sundvõõrandamist. Sellest, kui tõsine on see põhiseaduslik riive, oli komisjoni istungite ajal väga põhjalikult juttu. Siin põrkuvad jällegi kaks poolt: rahvatervise kaitse ja ettevõtlusvabadus. Kui kaalutlusotsuse põhjal satub eelisolukorda rahvatervise kaitse, siis see annab võimaluse järgmisteks regulatsioonideks. Üleminekuaeg on piisavalt pikk, viis aastat. Kõik analüüsid on soovitanud, et vähemalt nii pikk peaks see üleminekuaeg olema. Veel peatun natuke sellel, mida siis need inimesed peavad maha müüma. Enamik kette asub rendipindadel. See arvamus, et nad on tohutult kapitaliseeritud, ei vasta päris tõele. Kapitaliseeritus on omasem proviisoriapteekidele, mitte ketiapteekidele.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui ma loen kõiki neid materjale ja seletuskirju, siis see kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi. Tundub, et selle uue variandiga lahendatakse ära kõik probleemid, nii kättesaadavus-, konkurentsi- kui ka kvaliteediprobleemid. Mul endal on tugevad kahtlused. Minu arust kumab siit natukene läbi pakkumise piiramine, konkurentsi vähendamine, mõnes kohas lausa protektsionism, meie tõrjuv hoiak välisinvesteeringute suhtes, mis ei tohiks olla iseenesest halb, kui teenuse kvaliteet on tagatud. Palju on väidetud, et proviisoriapteegid on hästi sõltumatud ja nad saavad lähtuda oma kutse-eetikast. Kas siin ei ole ohtu, et kui nad on pidanud võtma majanduslikke kohustusi apteekide väljaostmiseks, siis on nad hoopis rohkem seotud äripartnerite ootustega ja oma majandushuvidega ning neile tekitatakse selliseid pingeid, mida neil praegu ei ole?

Aitäh! See kaalutlus oli komisjonis arutlusel kogu aeg. Selle põhjal, kumb on õigem, kas see või teine variant, komisjon lõpuks oma otsuse langetas. Jällegi ütlen, et garanteeritud lahendusi ei ole, kuid kui me kasutame oma naabrite analoogilisi lahendusi, siis nemad on läbi pikkade aastate leidnud, et see on kõige patsiendisõbralikum, väärtuspõhisem ja ka riigile kõige parem variant. Kas see nii ka Eestis juhtub, veel ei tea. Kas Eesti on täiesti erinev riik, võrreldes teiste Euroopa majandusühenduse riikidega? Ma ei usu seda. Pigem võib Eesti olla haavatav selle tõttu, et demokraatia aeg Eestis on olnud liiga lühike, 25 aastat. Aga kui me selle parema regulatsiooni poole ei püüdle, siis me ei saa ka vastust teada.

Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui läheb hästi ja seadus jõustub, mida ma igal juhul pooldan, kas siis proviisoridiplomiga kodanik mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist võib samadel alustel Eesti kodanikega apteeki asutada?

Aitäh! Te olete väga õigesti aru saanud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Vabandust, üks küsimus on veel! Oleme aktiivsemad nupu sisselülitamisel! Vabandust, mitte aktiivsemad, vaid operatiivsemad! Arto Aas, palun!

Aitäh! Palun vabandust oma aeglase reaktsiooni pärast! Kas te võite veel korra täpsustada, kuidas nendes väiksema asustustihedusega piirkondades Proviisorite Koda või see uus regulatsioon ikkagi selle apteegiteenuse tagab? Muude teenuste puhul, kui turg ei toimi, kuulutab riik või kohalik omavalitsus välja vähempakkumise ja leiab kõige soodsama lahenduse. See on see tavapärane mudel, kuidas avalikke teenuseid pakutakse, kui on mingi turutõrge. Siin on pakutud uus skeem. Ma saan aru, et edukamad apteekrid saavad kohustuse hakata maal apteeke pidama. Kuidas see täpselt välja näeb ja kuidas see rahastamine välja näeb? Kas sellised kohustused on õiguspärased ja kas me saame seda kuidagi kontrollida või juhtida?

Aitäh! Tulevikus on rõhk avalik-õigusliku Proviisorite Koja regulatsioonil. Proviisorite Koda peaks tegema riigiga koostööd, välja töötama kas vajaduspõhise apteegivõrgu või mis iganes. Analoogiliseks näiteks võib tuua notarid, ka perearstid, kes on siiski Eesti territooriumi ära katnud. Samamoodi peaks toimuma apteegiteenusega. Regulatsiooni veel ei ole, seda alles töötatakse välja. Selleks on ette nähtud ka päris pikk aeg, aga hinnanguliselt aasta võiks sellega minna. Mis see teine küsimus oli? Aa, kuidas saab kohustada? Ma tulen meie põhiseaduslike institutsioonide juurde. Riigikohus, õiguskantsler, Riigikontroll ja Konkurentsiamet on öelnud, et teatud piirangud ei ole õiguspärased, aga ilma piiranguteta maa-apteeke pidada ei saa. Päris mitmed nendest põhiseaduslikest institutsioonidest ongi vihjanud, et edukamatele apteekidele lisakoormuse panemine on kõige õiguspärasem, kui me lähtume sektori eelarveneutraalsest korraldusest. Võib-olla on tõesti õigus ka nendel analüüsijatel, kes ütlevad, et kõige odavam apteegikorraldus põhineb täielikult regionaaltoetustel, kui riik toetab väiksema sissetulekuga ja mittekasumlikke apteeke. Aga sellest lähtumine ei olnud meil komisjonis päevakorral. Eeltingimus oli ikkagi sektoripõhine eneseregulatsioon.

Igor Gräzin, palun!

Hea ettekandja! Mina kipun olema selle asja poolt. Siin küsiti, kas Eesti on unikaalne. Eesti on ennast siiski maailma ajalukku kirjutanud kui julgete, unikaalsete, peadpööritavate eksperimentide riik. Kui me teeme järgmise peadpööritava, hullumeelsuseni küündiva eksperimendi, siis meil võib hästi minna. Mina olen eksperimendiusku. Aga puhtinimlikult tahan su käest küsida ühte asja. Sa kasutasid sõna "eelarveneutraalne". Kas siin seaduses on sees mingisugune garantii, mis garanteeriks selle eelarveneutraalsuse, või me peame paluma järgmisel Riigikogul selle peale mõelda? Millega me garanteerime, et see Proviisorite Koda ei hakka ühel päeval eelarvest raha küsima? Advokaadid peavad ise hakkama saama, notarid peavad ise hakkama saama, aga on ka neid avalik-õiguslikke ühendusi, kes ütlevad, et nad saavad hakkama küll, aga neil raha ei ole, andke neile. Kuidas saaks olla nii, et see uks oleks kinni ja Proviisorite Koda teaks, et ta riigilt ei saa enam midagi?

Aitäh! Ma kõigepealt juhin tähelepanu apteekrite sissetulekutele. Maa-apteekide töötajate keskmine sissetulek on alla keskmise. Linnaapteekides on see natukene suurem. Juba see näitab, et rohujuure tasandil ei ole sektor väga kasumlik. Me ei räägi praegu ketiapteekidest. Küll võib eelarveneutraalsust tõesti mitmeti käsitleda. Kui ma ütlesin, et 80% käibest tuleb ju haigekassa kaudu, siis need summad suurenevad igal aastal väga palju, protsendid on võib-olla kahekohalised. Ma pidasin eelarveneutraalsuse all silmas seda, et ei hakataks just seda regionaaltoetuste põhimõtet rakendades viletsamatele lihtsalt raha kätte maksma, öeldes, et nad on kehvemad. See ilmselgelt ei innusta inimest tööle. Mingisugune turukonkurents peab igal juhul jääma. Ei ole võimalik, et me ei pane vastutust proviisoritele, väga selgelt on ka Proviisorite Kojal vastutus.

Aitäh! Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ... Kõnesoove on, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Siim Kiisleri!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelkõige tahtsin öelda, et iga kord, kui seda ravimiseadust arutatakse, on nii pagana piinlik siin olla. Muidu nii häbi ei ole Riigikogu pärast, aga see, mis selle seaduse ümber on korraldatud, on tõesti lihtsalt piinlik. Kõigepealt ignoreeriti sisuliselt Riigikohtu otsust, mängiti lolli, võeti vastu uus seadus, millest saadi ühemõtteliselt aru, et see on põhiseadusega vastuolus. Kui kiiresti jõuti ka selle tühistamiseni, siis tuldi siia, pakuti välja uus lahendus, plähmerdati ühest servast teise.
Ma usun, et see apteegiteenuse osutamise kohustus on samm õiges suunas. Aga me ju näeme, et see on mõeldud ajutisena. See kohustus pannakse üheks perioodiks, samal ajal sisuliselt käivitatakse omandi sundvõõrandamise mehhanism, tekitatakse olukord, kus omand jagatakse ümber, vähemalt enamusomand. Siis ei ole seda teenuse osutamise kohustust enam sisuliselt mitte kellelegi panna, sest turg on ära fragmenteeritud. Miks seda tehakse, mina aru ei saa.
Räägitakse patsiendikesksusest. Kuidas on see patsiendikesksem, kui farmatseut töötab ühes apteegis ja siis on tal veel teised apteegid, kus ta on lihtsalt osanik, kus ta reaalselt ei viibi ega tööta? Tema võib olla seal osanik, aga näiteks härra Gräzin ei või ja ka Ligi ei saa enamusosanik olla. Kuidas siis see patsiendikesksus tagatud on? Mitte kuskilt otsast. Kuidas on tagatud kuluefektiivsus, kui omand tükeldatakse? Öeldakse, et on kuluefektiivsem, kui ühele omanikule võib kuuluda vähem üksusi.
Varem räägiti meile, et seda kõike tehakse selleks, et vaeseid maapiirkondi aidata. See on muidugi eraldi pikem teema, ma võiksin siin teile sellest pikki loenguid pidada. Ma varem selle seaduse menetlusel juba rääkisin, millised on tänapäevased regionaalpoliitika printsiibid, kui vaadatakse piirkondi, mitte ei räägita, et Mõigus on maaelu, aga sellest kilomeeter eemal on linnaelu. Tuleb rääkida piirkondade tugevusest tervikuna, mitte lahutada maaelu ja linnaelu.
Aga see selleks. Ma saame kõik aru, et see oli ainult selline lambanahas huntide jutt. See ei olnud ju tegelikult põhjus. Nagu me siit näeme, samamoodi ei ole tegelik põhjus kaugemas perspektiivis see, et selle seaduseelnõu tulemusena väikese elanike arvuga kohtades apteeke kuidagi säilitataks, sest viie aasta pärast on see kõik ju lõppenud. Siis on omand ümber jagatud, kohustada pole kedagi ja saab rahulikult sulgeda ka need apteegid, keda vahepeal kohustati teenust osutama. Kokku võttes on näha, et tegelikud eesmärgid, miks seda turgu soovitakse järjekindlalt ümber jagada ja lasta tal turumajanduslikult vabalt toimida, on kuskil mujal. Sellest eelnõu ettekandjad kahjuks kunagi ei räägi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra Riigikogu aseesimees! Väga huvitav oli kuulata IRL-i esindaja ettekannet. Ilmselt on IRL-il natuke harjumatu olla opositsioonis ja rünnata koalitsiooni esitatud seadusi. Praegu olen ka mina opositsiooni esindaja, aga seda seadust ma toetan. Ei saa nii, nagu IRL tahab, et kõik oleks absoluutselt vaba, iga nurga peal võiks igaüks, kes tahab, täiesti vabalt ravimeid müüa ja las turg siis reguleerib. Apteegimajandus on väga täpselt reguleeritav asi, apteek on väga täpne ja apteeker on täpne. Kogu apteegivõrku peab riik üsna rangelt reguleerima, muidu see asi ei toimi. Reguleerimatus oleks ikkagi potentsiaalselt inimeste tervisele ohtlik, sest iga ravim on mürk, kui teda ei ole antud õiges annuses ega õigetel näidustustel. Reguleeritud peab see asi olema.
Väga huvitavad arutelud olid sotsiaalkomisjonis. Ma tõesti nautisin neid pikki ja sisukaid arutelusid. Proviisorite ja apteekrite seisukohad ei ole ka päris ühtsed. Enamik apteekreid, just maa-apteekreid tahab, et apteek kuuluks apteekrile. Nii nagu kunagi Oskar Lutsu aegadel, kui keset ilusat küla, kus talumehed hobustega põldu künnavad, on apteek ning kirik ja kõrts ka. Väga ilus vaatepilt. Samas oli ka apteekreid, kes ütlesid, et nad ei taha olla ärimehed ja ettevõtjad ega täita mingisuguseid raamatupidamisaruandeid, see ei ole päris nende amet.
Mis puudutab seda, et apteegiketid dikteerivad apteekidele oma tingimusi, siis ketid jälle väidavad, et kui nendele kuulub nii hulgi- kui ka jaemüük, siis on neil kergem vaadata, et hinnad liiga kõrgele ei tõuseks. Tont seda teab, kuidas see on!
Regulatsiooni on kindlasti vaja. On hea, et seda üleminekuaega ei venitatud liiga pikaks. Vahepeal oli selliseid mõtteid, et anda ikkagi kaheksa aastat aega, nii et apteegiomanik, kes ei ole apteeker, jõuaks selle ajaga omandada proviisorikutse. Ma tahaks näha, kuidas Margus Linnamäe läheb ülikooli apteekriks õppima! Teisest küljest oli selline loogika, et selle aja jooksul võiks proviisor õppida ettevõtlust. Ärijuhiks õpitakse tänapäeval ülikoolis kolm aastat, proviisor on ikkagi haritud ja tark inimene, tema omandab need kogemused mõne kuuga.
Aga läks, nagu ta läks, nii et seadus on valmis keevitatud. Eks viie aasta jooksul selgub, kuidas ta töötab. Alati võib ju seal midagi kohendada. Praegu on ta minu arusaama järgi enam-vähem selline, nagu ta olema peaks. Peakski siis niimoodi kujunema, et kuskil Väike-Maarja ja Kiltsi vahel külakeses on apteek. Päästekomandot ei ole, panka ei ole, postkontorit ei ole, pood on ka kinni pandud, elanikke on kaks ja pool – mis see apteek seal teeb! Vaadake, teie sõidate, head kolleegid, praegu ringi seal, kus on ikkagi teatud hulk valijaid külades elamas, aga just nimelt keset Eestit, Kiltsi ja Väike-Maarja kandis, on asulaid, kus on tühjad majad, aknad puruks pekstud. Ma kardan, et järgmine Riigikogu koosseis peaks välja mõtlema vahva seaduse, et nendele proviisoriapteekidele väikestes asulates kindlustada ka ostjaskond, jõukad inimesed, kes jõuaksid ravimeid osta. Siis peaksid need apteegid vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun sõnavõtt kohalt, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tahan õiendada üle-eelmise sõnavõtja mõningat pessimismi. Esiteks, selle eelnõu väljatöötamine ja selle eelnõu ühe põhiprintsiibi ehk vertikaalse apteegimonopoli lõhkumine algas eelmise koalitsiooni ajal, lugupeetud üle-eelmine ettekandja. Siis me otsustasime minna seda teed, kus me praegu oleme. Teiseks, kui puldist tullakse ütlema, et on piinlik, siis minu hinnangu järgi peaks selle taga olema ka mingi konstruktiivne idee, kuidas seda piinlikkust vältida. Kuna me seda ei kuulnud, siis ütlen, et mul on piinlik kuulda sellist hala. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, mis te soovite? Kas te soovite tulla siia kõnetooli? (H. Pikhof saalist: Ma ei taha, mul läks vale nupp sisse.) Aa, pole hullu midagi, võtke siis see nupp uuesti välja. Kas soovitakse kasutada repliigivõimalust? Härra Ligi, tulge eest ära, ma ei näe muidu. Te segate istungi juhatamist, härra Jürgen Ligi. Kas soovitakse repliigiõigust? Soovitakse. Palun, Siim Kiisler!

Minu kõnes sisaldus konstruktiivne ettepanek. Minu ettepanek oli lasta turul normaalselt ja vabalt toimida. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, sõnavõtt kohalt või sõnavõtt Riigikogu kõnetoolist?

Kohalt.

Selge. Palun mikrofon Heljo Pikhofile! Üks hetk, teil pole mikrofoni, tuleb varsti. Siit kuni sinnani võtab elektrivoolul natukene aega. Palun! (Naer saalis.)

Aitäh! Ma tahan härra Kiislerile meelde tuletada, et kui sotsiaalkomisjoni esimees oli Margus Tsahkna, siis oli tema just seda meelt, et oleksid proviisoriapteegid. Me oleme kõik siin seda Riigikogu kõnetoolist kuulnud. Samamoodi oli ta selle poolt, et lahku lüüa. Seda me oleme ka teinud. Ma ei saa aru, kuidas sina oma fraktsiooni esindajana ajad hoopis teist asja. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nüüd läheme eelnõu 782 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Ettepanekud nr 2–10 on esitanud juhtivkomisjon. 11. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on osaliselt arvestada. Muudatusettepanekud nr 12–16 on esitanud juhtivkomisjon. 17. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on sisuliselt arvestada. 18. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada.
Teine lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse eelnõu 801 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni!

Tere päevast, lugupeetud juhataja ja head kolleegid, kes siia saali on jäänud! Vabariigi Valitsus algatas 1. detsembril 2014. aastal kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, 2. detsembril võeti see menetlusse ja juhtivkomisjoniks määrati keskkonnakomisjon. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 17. detsembril ja muudatusettepanekute tegemise tähtajaks määrati 15. jaanuar 2015 kell 16. Riigikogu keskkonnakomisjon arutas eelnõu viiel korral, enne esimesele lugemisele saatmist 9. detsembril ja kahe lugemise vahel veel neljal korral: 12., 19. ja 26. jaanuaril ning 9. veebruaril.
12. jaanuari istungil tutvustasid komisjonis eelnõu Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Kaire Märtin ja õigusosakonna jurist Helen Holtsman ning Põllumajandusministeeriumi kalamajanduse osakonna juhataja Ain Soome. Istungile olid kutsutud Aivo Kähr ja Urmas Pirk Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidust ning Olavi Kasemaa Virumaa Rannakalurite Ühingust. Toimus elav arutelu.
26. jaanuari istungil arutati Riigikogu liikme Tõnis Kõivu esitatud muudatusettepanekuid ning komisjoni muudatusettepanekuid. Justiitsministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi esindajad tutvustasid enda arusaamu ning vastasid komisjoni liikmete küsimustele.
9. veebruari istungil arutati komisjoni muudatusettepanekuid. Need olid tehnilist laadi. Kõige sisulisem neist on vist seaduse jõustumissätete muutmine nii, et kehtiva seaduse alusel antud õigusaktid kehtivad pärast selle seaduse jõustumist kuni nende kehtimise aja lõpuni või kehtetuks tunnistamiseni niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus kehtiva seadusega. Tuletan meelde, et kalapüügiseaduse eelnõu on koostatud keskkonnaõiguse kodifitseerimise raames ning kehtiva seadusega võrreldes on uues seaduses sisulisi muudatusi vähe, aga normid on arusaadavuse huvides loogilisemalt struktureeritud.
Eelnõu kohta esitas neli muudatusettepanekut Tõnis Kõiv, keskkonnakomisjon vormistas arutelude tulemusel eelnõu kohta 20 muudatusettepanekut, võttes arvesse Kihnu vallavanema, Viimsi Vallavalitsuse, Jaanus Tamkivi, Rein Randveri, Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu ja Virumaa Rannakalurite Ühingu ettepanekuid. Samuti võeti arvesse Justiitsministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi ettepanekuid.
Siinkohal toon neist mõne välja. Esimese ettepanekuga täpsustati, missugusel juhul ei võrdsustata püügivahendiga piiranguvööndis viibimist kalapüügiga. Näiteks on sellised juhud kalapüügivahendite ladustamine, parandamine ning puhastamine ranna piiranguvööndis. Tõnis Kõivu ettepanekuga lisatakse kalapüügiseadusesse volitusnorm Vabariigi Valitsusele kalapüügivahendite ja kala püügijärgse veekogus hoidmise vahendite märgistamise, sh elektroonilise märgistamise ning asukoha kindlakstegemise reguleerimiseks. Muudatusettepanekuga nr 6 keelatakse kala müümine või lossimine enne maale toomist. Muudatusettepanekuga nr 7 keelatakse harrastuskalapüügil sellise kala töötlemine veekogul, millele on kehtestatud alammõõt ja töötlemine ei võimalda hiljem alamõõdulist kala tuvastada. Muudatusettepanekuga nr 9 luuakse harrastuskalamehele võimalus haigestumise korral volitada teist isikut oma püügivahendit välja tooma. Muudatusettepanekuga nr 12 luuakse võimalus kalastuskaardi alusel harrastuspüük peatada ja kaardi väljaandmisest keelduda, kui selle omanik on elatisrahavõlglane. Sellel seadussättel on koosmõju eile kõne all olnud seaduseelnõuga 803. Muudatusettepanekuga nr 14 antakse harrastuskaluritele õigus kasutada nakkevõrku merel sügavusest hoolimata.
26. jaanuari istungil võeti vastu järgmised menetlusotsused. Meil oli ettepanek saata eelnõu 801 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. veebruariks 2015. Meil on ettepanek eelnõu 801 teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu 801 teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek saata eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. veebruariks 2015. Me teeme ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. See on minu poolt kõik. Suur tänu tähelepanu eest!

Hea ettekandja! Teile on üks küsimus. Jaanus Tamkivi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nende mitmete arutelude käigus, mis meil komisjonis olid kalapüügiseaduse üle, avaldasid kutselised kalurid üsna mitu korda arvamust, et me oleme kalandusvaldkonnas läinud ülereguleerimise teed. Kõik on väga reguleeritud ja on ka ranged trahvid. Kalureid peetakse nagu potentsiaalseteks kurjategijateks ja see riigi suhtumine teeb nende hinge haigeks. Mis meelt te ise olete, kas me selle uue seadusega oleme valdkonda parajal määral reguleerinud või oleme ühele või teisele poole kaldunud?

Selle seaduseelnõuga tegelikult lisandub kaluritele veelgi kohustusi oma tegevusest aru anda, näiteks GPS-seadmed motoriseeritud laevadel, ja lisandub uus volitusnorm võimalikuks elektrooniliseks märgistamiseks, kui Keskkonnaministeerium selleks valmis on. Aga tõepoolest, filosoofiliselt on see probleem, et kõikide nende piirangute ja kogu aruandluse eesmärk on ju vähendada röövpüüki ja liigse püügiga kalavarude kahjustamist. Põhimõtteliselt lisatakse ausale kalurile järjest kõikvõimalikke järelevalvemeetmeid, mille jaoks on vaja soetada kalleid vahendeid, ka aruannete esitamine nõuab aega. See kõik on mõeldud selleks, et takistada ebaseaduslikke püüdjaid. See on probleem, aga paremat lahendust, kuidas terasid sõkaldest eraldada, tegelikult ei ole. Teine probleem on veel. Kalapüügiregulatsioonid ei ole sugugi praktilised. Näiteks ei ole kutselisel kaluril kindlasti praktiline kümne nakkevõrguga merel käia, võib-olla 25 või 30 võiks olla see õige arv. Aga need põhimõtted lähtuvad ajaloolisest püügiõigusest. Nende muutmine nõuab tegelikult kalurkonnas täiesti teistsugust ja tõsist ühiskondlikku kokkulepet.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame eelnõu 801 muudatusettepanekute läbivaatamist. Esimene ettepanek on juhtivkomisjonilt, teine on juhtivkomisjonilt, kolmas on Riigikogu liikmelt Tõnis Kõivult, juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud, neljas on Riigikogu liikmelt Tõnis Kõivult, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud, muudatusettepanekud nr 5–17 on juhtivkomisjonilt, 18. muudatusettepanek on Riigikogu liikmelt Tõnis Kõivult, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud, 19. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, 20. muudatusettepanek on Riigikogu liikmelt Tõnis Kõivult, juhtivkomisjon on seda sisuliselt arvestanud, muudatusettepanekud nr 21–24 on juhtivkomisjonilt. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 801 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 13.15.