Austatud Riigikogu! Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi, kellel on soovi. Lauri Laasi, palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu! Annan üle arupärimise majandus- ja taristuminister Urve Palole. Elering koostab ja avaldab oma veebilehel iga aasta 1. detsembriks hinnangu järgmise kalendriaasta taastuvenergia toetuste rahastamiseks kuluva summa, tarbijatele osutatavate võrguteenuste mahu ning tootjaliinide kaudu tarbitud elektrienergia koguse kohta. Selle põhjal kehtestatakse järgmise aasta taastuvenergia tasu. Elering on teatanud, et järgmisel aastal suureneb taastuvenergia tasu 0,89 eurosendini. Tänavu on tasu 0,77 eurosenti, mis teeb kasvuks 15,6%. Lisaks kajastub tarbija elektriarvel võrguteenuse tasu 5,4 eurosenti, elektriaktsiis 0,44 eurosenti ja käibemaks. Seega moodustab järgmisel aastal taastuvenergia tasu 6,2%, elektriaktsiis 3,1%, võrguteenuse tasu 37,7%, käibemaks 16,7% ja elektrienergia tasu ise 36,3% kogu elektriarvest. Kui võrrelda seda elektriarvet 2010. aasta omaga, siis elektrienergia on kallinenud 158%, võrguteenuse tasu 141%, taastuvenergia tasu 229% ja elektriaktsiis 140%. Leiame, et meie kliimavöötmes ei ole elekter luksuskaup, ja seoses sellega on meil Urve Palole kolm küsimust.

Olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab kodu- ja töökorra seadusele, edastatakse see ministrile. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Meie eilne töö lõppes olukorras, kus eelnõu 742 esimene lugemine jõudis sinnamaale, et eelnõu algatajatepoolne ettekandja pidas ära ettekande, kuid Riigikogu liikmetel ei olnud talle võimalik küsimusi esitada. Seetõttu palun Mihhail Stalnuhhinil uuesti kõnepulti tulla ja rahvasaadikud saavad küsida. Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Kuna eile tööpäeva lõpus siin saalis inimesi peaaegu ei olnud ja lugupeetud ettekandjal ei olnud eelnõu sisu kellelegi selgitada, siis äkki ma tohin paluda sul, lugupeetud esineja, veel kord refereerida, mis selle eelnõu sisu on ja mis selle taga on.

Aitäh küsimuse eest, see on väga asjakohane! Tõesti meeldiv on näha saalis nii palju inimesi ja ma hea meelega selgitan neile seda. Eesti Keskerakonna fraktsioon on sisse andnud muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on järgmine. Kodakondsuse seaduse § 6 paneb paika tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks. Neid on palju ja erinevaid, näiteks peab olema vähemalt 15-aastane, omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust jne. Nende hulgas on punkt 3: peab oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele. Ja punkt 4: peab tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud nõuetele. Meie ettepanek, mille taga olev traditsioon on, ma ütleks, üle 75 aasta pikk, on selline, et me pakume lisada seadusse 6. paragrahvi lõige 2, mis kõlab niiviisi: "Välismaalane, kes on enne 20.08.1991. a Eestis sündinud või Eestisse elama asunud, on vabastatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuete täitmisest." Ma ei ütleks, et selline ettepanek sisaldab endas midagi uut, ja seda tõendamaks pöördume Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse juurde. Ma tutvustan teile, kuidas kõlasid mõned sätted selles seaduses 1938. aastal.
Niisiis, 1938. aasta kodakondsuse seaduses oli 2. jagu "Naturalisatsiooni alused ja kord", milles üks paragrahv, § 6 sätestas, et välismaalane, kes soovib astuda Eesti kodakondsusesse naturalisatsiooni korras, peab vastama järgmistele tingimustele. Loetletud on kolm tingimust: vanus, Eestis elamise staaž ja kolmandaks, peab tundma eesti keelt. Järgmine, 7. paragrahv sätestab, et § 6 punktide 2 ja 3 nõuded, mis puudutasid kaht aastat Eestis elamist ja eesti keele tundmist, võib teatud isikute puhul ära jätta. Kirjas on kolm kategooriat isikuid: muidugi eesti soost isikud; need, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees, ja kolmandaks, kodakondsuseta isikud, kes on Eesti kodakondsusesse astumise soovi avalduse esitamise päevani alaliselt Eestis elanud vähemalt kümme aastat.
Tähendab, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek ei ole midagi uudset. Selline põhimõte kehtis seaduses enne sõda 1938. aastal. Ning see ei tähenda, et sellest pole lähtutud ka hiljem. Näiteks 1980-ndate lõpus, 1990-ndate alguses, loodetavasti te mäletate seda, kasutas Eesti Kongress selliseid asju nagu sinine kaart ja roheline kaart. 20 500 inimest sai rohelise kaardi alusel Eesti Vabariigi kodakondsuse. Hiljem tekkis Eesti Kongressist ja tema järeltulijatest Isamaaliit ja meil on selle endise, enam mitte eksisteeriva erakonna kunagisi liikmeid praegu siin saalis olemas ja see põhimõte peaks neile lähedane olema.
Miks Eesti Kongress lähtus printsiipidest, mis olid aus 1938. aastal, aga 1990-ndatel kodakondsuspoliitika järsult muutus, seda võib muidugi põhjendada. Nimelt saadi aru, et algab erastamine, algab privatiseerimine ja soov jätta üks väga suur osa elanikkonnast väljapoole seda protsessi oli muidugi väga veenev põhjus selleks, et kodakondsusseadust muuta nii, et selle põhimõtted ei vastaks 1938. aastal kehtinutele. Kuskil 1990-ndate lõpus, minu mälu järgi 1999. aastal, lõpetas erastamisagentuur oma töö, aga selleks ajaks olid tekkinud muud põhjused muuta Eestis elavatel mitte-eestlastel Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine raskeks.
Tuletan teile meelde näiteks 2003. aasta Riigikogu valimisi. Tollane Isamaa erakond sai 7% häältest ja mõõdukad veel vähem, 6%. Kuna vastavad arvutused olid teadlastel tehtud, teadsid tollal paljud, et kui naturalisatsiooni korras kodanikuks saanuid oleks olnud 30 000 rohkem, kui tollal oli, siis poleks üks erakond nendest kahest kindlasti Riigikokku sisse saanud. Ja kui neid kodanikke oleks rohkem olnud 60 000 võrra, siis poleks suure tõenäosusega kumbki erakond parlamenti pääsenud. Kujutage ette, milliseks oleks sel juhul meie poliitikamaastik praeguseks kujunenud!
Aga see ei tähenda, et suurepärane idee anda kodakondsus lihtsustatud korras on ära unustatud. Esimesena tuli selle idee juurde tagasi erakond Res Publica, mida praegu küll ei eksisteeri, aga tema endised liikmed on siin saalis täiesti olemas. Res Publica andis välja ajalehte Võta Võim – vene keeles ma seda nimetama ei hakka – ja tegi väga arukaid otsustusi. Näiteks selle lehe oktoobrinumbris 2002 (nr 3) oli pool lehekülge pühendatud Juhan Partsile: ilus pilt, näpp püsti ja loosung "Toeta uut poliitikat!". Milles seisnes see uus poliitika? Siin on toodud erakonna Res Publica positsioon kodakondsuse küsimuses. Selgelt on paika pandud, et on vaja skeemi muuta: see skeem, et kõigepealt keel, siis meel ja siis kodakondsus, on vale. Skeem peab nägema välja niiviisi: kõigepealt kodakondsus, siis meel ja keel. Ma olen sellega nõus. Sellega olid nõus meie esivanemad 1930. aastatel, miks meie peaksime vastu olema? Ja siin lehes on tehtud ka konkreetsed ettepanekud. Muuseas, sellele osale leheküljest on alla kirjutanud kolm inimest, kellest kaht tahaks kindlasti nimetada: üks on Rein Taagepera ja teine on Urmas Reinsalu. Siin on formuleeritud, et isikud, kes on alaliselt elanud Eesti territooriumil enne 1991. aasta augustit, kellel on elamisluba ja keda ei ole kriminaalkorras karistatud, peaksid saama Eesti kodanikeks, kui nad selleks avalduse esitavad. Muidugi peavad nad olema lojaalsed. Ka on siin mainitud kodanikukursust, mille vastu ei saa mitte midagi öelda.
Meil on praegu selline olukord, et neljast parlamendierakonnast on Eesti Keskerakond välja käinud idee anda kodakondsust ka lihtsustatud korras ja üks erakondadest – IRL, mis koosneb endisest Isamaaliidust ja Res Publicast, kes on mõlemad seda ideed ka praktikas kasutanud, andes 20 500 inimesele kodakondsuse lihtsustatud korras – on seda pakkunud oma programmilistes dokumentides ning arutanud oma volikogus ja juhatuses. Tekib küsimus, kas seis on siis 2 : 2. Tegelikult ei ole seis 2 : 2, sest meil on saalis veel sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraadid teavad väga hästi, et ka nende tipp-poliitikud, näiteks Urve Palo, on seda mõtet toetanud. Et mitte eksida, ma loen teile ühe tsitaadi ette. "Toetan üleskutse punkti," ütleb Urve Palo, selle aasta 20. veebruaril, "mis eeldab Eestis sündinud mittekodanikele Eesti kodakondsuse andmist lihtsustatud korras. Tegelikult võiks riik kehtestada taolise korra kõikidele nn halli passi omanikele, kes on Eestis elanud enne 1992. aasta 26. veebruari, ja ka nende lastele. Mõistagi peavad nad ise avaldama soovi saada Eesti kodanikuks."
Nii et, lugupeetud kolleegid, ma lihtsalt konstateerin fakti. Tegemist on eelnõuga, mille algatajad toetuvad nii IRL-i endiste koostisosade kui ka praeguse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukohale. Te olete seda välja öelnud ja oleks huvitav teada, miks te praegu seda toetada ei soovi. Aga meie asi on see idee siia saali tuua ja teha ettepanek toetada seda väga head seadusmuudatust. Jah, erinevus seisneb selles, et Res Publica ja Isamaaliit rääkisid 1991. aasta augustist, aga SDE pakub millegipärast 1992. aasta veebruari, aga ma mõtlen, et me suudame selle probleemi lahendada kahe lugemise vahel. Aitäh, kolleegid!

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma küsimusega viimast teemat, mis on seotud Isamaa ja Res Publica Liidu ning sotsidega, sest tõesti, meie eelmiste eelnõude puhul sotsid olid poolt. Oled sa enne seda, kui see arutelu oli põhiseaduskomisjonis, rääkinud fraktsioonide esindajatega? Üks asi on põhiseaduskomisjoni arutelu, teine asi sinu viited.

Aitäh, väga hea küsimus! Ma kardan, et minu vastus võib olla ebameeldiv paljudele siin saalis. Võib-olla ma olen liiga kaua siin olnud ja mul on olnud selles töös ka vaheaeg. Ma võrdlen eelmisi ja praeguseid aegu ning nii palju kui ma aru saan, praegu vestlevad omavahel enamasti fraktsioonide juhtkonnad. Kui kooskõlastatakse oma seisukohti mingi seaduseelnõu küsimuses, siis realiikmed peaaegu üldse kaasa ei räägi. Asjad on lihtsalt muutunud, praegu on hoopis teine aeg.
Millalgi vanasti – ma olen vist sellest rääkinud, aga tõenäoliselt mitte siin saalis –, kui oli vaja midagi kohaliku omavalitsuse huvides ära teha, ma rääkisin reformist Andres Taimlaga, kes oli siis kuskil volikogu esimees. Me leidsime ühise keele mitmes küsimuses ja ta rääkis hiljem seda juttu ka teistele. Ma rääkisin isamaaliitlaste ja mõõdukatega. Asi on selles, et siis ühendas meid see, et me olime kohalikes omavalitsustes, praegu meid ei ühenda mitte miski. Praegu meil ei ole sellist seotust ega huvi aidata teist Riigikogu liiget, aidates sellega ka iseennast. Kohvipausi tasemel vestlusi meil muidugi on, aga tavaliselt me ei lahenda koos mingeid probleeme.
Nii et pean kurbusega nentima, et vestlusi fraktsioonides mul ei ole olnud. Samas ma arvan, et sellest argumentatsioonist, mille ma praegu tõin, peaks piisama. Tõin välja kõik need seisukohad, mida on toetanud ja tõenäoliselt toetavad ka praegu IRL ja SDE. See platvorm on ikka paigas. Mehed oma sõnu ei söö, teeme ära!

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Kodakondsuse seaduse muudatused on muidugi teravalt tähelepanu all piirkonnas, kus elab palju inimesi, kel pole Eesti kodakondsust. Ma usun, et need piirkonnad on Ida-Virumaa, Tallinn ja kogu Harjumaa. Ma ei tea muidugi, millised poliitilised voolud valitsevad Tallinnas ja Harjumaal, aga seda tean täpselt, kuidas on lood Ida-Virumaal. Ja mind hämmastab üks asi. Kolleegid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist teevad päris kõvasti tööd inimestega, kes elavad Ida-Virumaa piirkonnas, ma ei saa aru, miks nad on vastu selle eelnõu vastuvõtmisele. Kuidas sa kommenteerid seda enda positsioonilt?

Väga hea küsimus, lugupeetud kolleeg! See, et komisjonis sotsid hääletasid vastu, võis olla lihtsalt tööõnnetus. Tegelikult ma arvan, et nad pole lihtsalt tõsiselt seda küsimust kaalunud. Praegu oleks imelik, kui me hakkaksime nendest rääkima kuidagi kriitiliselt – me ju loodame nende toetust saada. Kuid fakt jääb faktiks. Mõni aeg tagasi me siin tõdesime, et juhtunud on niiviisi, et veel aasta tagasi nad ei toetanud tulumaksu langetamist, aga nüüd, vähem kui aasta hiljem, nad juba toetavad seda. Kõike juhtub.
Aga minu arvates on praegu palju tähtsam üks teine asi. Ma olin küll eile valmis selleks esimeseks lugemiseks, aga täna igaks juhuks vaatasin veel seda küsimust puudutavaid materjale ja avastasin ühe monitooringu tulemuse. Kusjuures see on täitsa ametlik, ministeeriumi leheküljelt võetud. Selle monitooringu tulemus ütleb, et rohkem kui pooled eestlased pooldavad Eestis sündinud mitte-eestlastele lihtsustatud korras kodakondsuse andmist. Kui arvestada seda uuringut, ei tohiks rahva arvates olla sellist jagamist, et meil on Tallinn, Ida-Virumaa ja ülejäänud Eesti. Seega peaks kõik korras olema. Aga elame-näeme, mis ja kuidas.
Mõned ei armasta vanu aegu meelde tuletada, mõnede jaoks on see lausa naudingut pakkuv tegevus. Mina olen nende viimaste hulgas ja ma suure huviga vaatan, kuidas Sotsiaaldemokraatlik Erakond täna hääletab: kas toetab või astub sellele seaduseelnõule vastu.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Sa rääkisid nii veenvalt, et sinu esitletav eelnõu lähtub IRL-i 1991. aasta põhimõtetest ja sotside 1992. aasta põhimõtetest. Mis sa arvad, kas nad toetavad neid oma põhimõtteid – need, kes siin saalis on ja sel ajal need põhimõtted välja käisid – või ei toeta? Kui nad teevad üht- või teistpidi, siis miks nad nii käituvad? Oled sa selle peale mõelnud? See on tegelikult väga tähtis küsimus meie Eesti riigi jaoks ja eriti selle piirkonna jaoks, kust me valitud oleme.

Aitäh, Lembit! Ma pean stenogrammi huvides täpsustama, et 1991. aastal ei olnud mingit IRL-i, see loodi 2006. aastal. Isamaaliit tekkis 1995. aastal. Tegemist on Eesti Kongressi järeltulijatega. Mis puutub nendesse põhimõttelistesse vaadetesse, siis elus juhtub kõike. Näiteks 2004. aasta 17. jaanuaril kirjutas Eesti Päevaleht: "Isamaaliidu volikogu võttis laupäeval seisukoha, et Res Publica juhtimisel on kodanikuvabadust tagava riigikorra alustalad pandud tugeva löögi alla." Ja volikogu põhjendab seda väidet ka, kusjuures väga asjalikult, aga ta leiab, et demokraatia on ohus ja seda ohustab Res Publica. Ent kahe aasta pärast nad liitusid ja see tähendab, et kuigi kaks aastat enne seda oli üks põhimõtteline seisukoht, siis kahe aastaga asjad muutusid täpselt nii palju, et leiti ühised punktid, ja nende alusel toimus ühinemine.
Ja kui nüüd küsitakse, kuidas IRL moodustus, mis neil kahel ühist oli, siis ma palju muust, näiteks majandusest ja sotsiaalpoliitikast, ei oska rääkida, aga Isamaaliidu seisukoht kodakondsuse lihtsustatud saamise küsimuses oli sama mis Res Publical. Nii et poliitikas üldse põhimõtteid nagu ei ole, on sund, mida meie elu siin ette kirjutab. On hästi palju sõnu, mille taga peitub suur-suur vale, aga mõnikord, jumal tänatud, on meile antud võimalus olla tõesti põhimõtteline. Ma loodan, et sotsid seda teevad. Ma tahan uskuda, et nad näitavad enda paremat poolt.
Aga kui ma tuletan meelde, mida Allik, Ossinovski ja veel mõned inimesed 2010. aastal rääkisid Kohtla-Järvel, kui me korraldasime seal ümarlaua vene gümnaasiumi esindajatega, ja kui ma panen selle kokku sellega, millega tegeleb praegune haridus- ja teadusminister, siis need asjad ei klapi. Teatud muutused toimuvad, aga alati on võimalik olla printsipiaalne ning demonstreerida rahvale, et te usaldate teda. Kui monitooring näitab, et enamik eestlasi toetab kodakondsuse lihtsustatud korras andmist, siis palun olge rahva enamuse poolt, mitte nii nagu kooseluseaduse puhul, kui te olite vähemuse poolt.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg! Võib-olla sa teed oma kolleegidele IRL-ist ja sotside erakonnast liiga, sest hääletust ei ole ju veel toimunud. Millest sa järeldad, et nad hääletavad vastu? Riigikogu liige on oma otsustes vaba ja ma küll ei arva täna, et nad hääletavad vastu.

Aitäh, Tarmo! Mul on väga kahju, et teil tekkis selline mulje, et ma oma arvates tean ette, kuidas nad hääletavad. Mitte mingil juhul! Ma olen siin juba nagu mingi igivana olija, aga mulle meeldib meelde tuletada, kuidas oli vanasti. Vanasti, kui tekkis selline dilemma, kus poliitilised huvid ja südametunnistus läksid omavahel vastamisi, siis tehti paus, võeti aeg maha. Koguneti saali nurka või mindi ukse taha, arutati küsimust. Väga tihti arutelu katkestati, pöörduti selle küsimuse juurde tagasi. Mida praegu kogu aeg arutatakse? Seda, et on meel ja keel või keel ja meel ning kuhu kohta toppida kodakondsus. Aga tegelikult on kõik lihtsalt selle ilusa loosungi ohvrid. Seda pole tegelikult kunagi praktikas arutatud. Ma ütlen veel kord vabandust, kui võis näida, et ma sõidan sisse IRL-ile ja SDE-le. Aga ma tõesti arvan, et nad peaksid meelde tuletama oma vanu põhimõtteid ja seda seaduseelnõu toetama. Kui keegi on minu sõnade peale solvunud, siis palun südamest vabandust!

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui vaadata statistikat, siis 2013. aastal soovis saada Eesti Vabariigi kodakondsust 1453 inimest. Neist natukene üle 1000 olid määratlemata kodakondsusega inimesed, kellest 491 olid alla 15 aasta vanad. Seega, sisuliselt ainult umbes 500 üle 15-aastast inimest soovis Eesti kodakondsust saada. Tuletan meelde, et mittekodanikke on Eestis üle 90 000. See tähendab, et kui niisugune tendents püsib, siis võtab umbes 200 aastat, enne kui Eestis selline kategooria kaob. Kuidas teile tundub, miks määratlemata kodakondsusega isikud ei kipu väga Eesti kodakondsust taotlema?

Alguses veidi sellest 200 aastast. Keskmine eluiga on meestel Eestis 71 ja naistel 81 aastat, vähemalt väidab seda statistika. Nii et 200 aastat kohe kindlasti vaja ei lähe. Teiseks: mulle pakub suurt huvi, mitu inimest hakkab taotlema Eesti kodakondsust, kui see seadus vastu võetakse. Ma arvan, et üks põhjus, miks meid paljud kolleegid siin saalis ei toeta, on teadmine, et sellest võib tekkida üks väga piinlik skandaal – võib osutuda, et neid soovijaid on väga vähe. Praegu on tekkinud olukord, kus nendel inimestel, kes tahtsid määratleda oma kodakondsust, oli võimalus võtta Venemaa Föderatsiooni, Ukraina, Valgevene või mõne muu Nõukogude Liidu vabariigi kodakondsus ja nende jaoks on protsess lõppenud. On jäänud umbes 90 000 halli passi omanikku ja nendega rääkides ma ausalt öeldes ei tunne, et neil oleks väga suur soov kodakondsus saada. Nad on juba nagu heidikud – poliitilises ja paljud ka sotsiaalses mõttes, tööturul – ja lihtsalt sellega harjunud. Eesti Kongress vormistas aasta-poolteise jooksul üle 20 000 inimese Eesti kodanikuks. Kui see seadus läbi läheb, siis on väga huvitav, kui palju tänu sellele kodanikke juurde tuleb. Ma arvan, et igal juhul mitte viiekohaline arv.
Elu on need asjad nii paika pannud, inimesed on tekkinud olukorraga harjunud. See aga ei tähenda, et me ei peaks püüdma suurendada Eesti kodanike arvu – see on meie sise- ja välispoliitika huvides. Samas ma ei arva, et neid tahtjaid halli passi omanike hulgas eriti palju on. Ma ei tea, kas ma vastasin küsimusele. Kui miskit jäi arusaamatuks, siis küsige juurde.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on südamest kahju, et saalis ei osale arutamisel sotsiaaldemokraatide esindajad – naised, ärge vaadake minu poole, ma kohe vabandan teie ees! – ega IRL-i esindajad. Ainult naisterahvad istuvad nende esindajatena saalis. Ja vabandust, härra Aaviksoo, ka teie olete ainukese mehena sellest erakonnast kohal! Aga ma tahtsin küsida sellist asja. Kas teile ei tundu, et need erakonnad, kes on võtnud oma nimekirja mitte-eestlasi, näiteks Ladõnskaja ja Rogalski Isamaa ja Res Publica Liidus, Kiitam ja Poverina sotside ridades, ei pane neid saadikukandidaate praegu löögi alla, kui nad hääletavad selle seaduseelnõu vastu?

Aitäh! See vastus nõuab pikka filosoofilist arutelu, aga kui lühidalt öelda, siis minu arvates on neil ükspuha, mis nende kandidaatidega juhtub. Nad lihtsalt sülitavad sellele, kas nad saavad hääli või nad ei saa hääli. Kui toovad midagi, siis väga hea – erakonna kassasse saab midagi täiendavat juurde –, kui ei too, siis ei too, ja ongi kõik. Ja mis löögi alla panekust saab üldse rääkida, kui mitte-eestlane liitub IRL-iga? Siis ta on väga kindla maailmavaatega ja tema jaoks neid eetilisi probleeme lihtsalt ei ole. Ma ei näe siin mingit probleemi.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sul on siin Riigikogus väga pikk kogemus ja sa rääkisid enne, kuidas erakonnad on varem käitunud. Oskad sa umbes öelda, kui palju võiks täna saalis olla neid inimesi, kes omal ajal ajasid seda juttu, et just nii peaks seadust muutma? Selle järgi võiks oletada, kui palju toetajaid on.

Ma ei oska seda öelda. Mul olid parlamenditöös pausid sees ja nii palju asju on juhtunud ning juhtub ka praegu. Muuseas, see, et me kogu aeg vabandust palume – kord mina, kord Velman, kes pöördus prouade poole –, on meile uus kogemus. Me täna arutasime seda Riigikogu eetika- või moraalikoodeksit. Mis on selle asja nimi? Kümme käsku, jah – Riigikogu kümme käsku. Me oleme kindlasti kohe targemad kui Vana Testament. Vähe sellest, et Riigikogu muutub, muutuvad ka kõik inimesed, kes siin on. Nii et sinu küsimusele, vabandust, ei riski ma vastata.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan, ma peaaegu sain vastuse oma eelmisele küsimusele. Minu järgmine küsimus on halli passi omaniku staatuse kohta. Mis funktsiooni see pass praegu ühiskonnas kannab? Kui inimestel ei ole huvi kodakondsuse vastu, kui nad ei taha kodakondsust saada, siis selleks on kindlasti mingid põhjused. Väga paljud neist on korralikud maksumaksjad. Miks ühiskond ei taha suurendada kodanikkonna koosseisu 100 000 võrra? Kas nad on riigile ohtlikud või mis? Milleks sinu arvates seda kategooriat üldse vaja on?

Kolleegid, te surute mind kogu aeg nurka, kusjuures seda teevad omad mehed. Ei ole võimalik sellele vastata! Lihtsalt ei ole võimalik, sest iga päev toimub midagi, mida me selgitada ei saa. Endine Euroopa Parlamendi liige Giulietto Chiesa, igati seaduskuulelik ja igati korralik inimene, tuleb Eestisse ning ta võetakse vahi alla ja saadetakse riigist välja. See tähendab, et tegemist on riigiga, kus ei kardeta mitte relva, mitte sõjalist ohtu, vaid kardetakse üht vana meest, üht üle 70 aasta vanust meest, kes lihtsalt tuli siia rääkima. Ja teda kardetakse nii hullusti, et pannakse ta aresti alla. Kuidas saab seda selgitada? Mis ühiskond see on, kus juba kardetakse lähedasi, kus kardetakse välja öelda oma poliitilisi vaateid, kus enamikus suurtes meediaallikates on ainult üks vaatevinkel. Mida sellega teha? Seda ei oska praegu kuidagi selgitada.
Aga mis puutub hallidesse passidesse, siis ma veel kord kordan: neil on tegelikult üks väga suur pluss. Nende omanikel on vaba pääs nii Euroopa Liidu riikidesse kui ka Venemaa Föderatsiooni. Tõenäoliselt hoiab väga paljusid just see halli passi küljes kinni. Ma tean nende hulgas ka selliseid inimesi, kes valdavad eesti keelt, aga ei taha Eesti kodakondsust võtta. Kurb muidugi. Ma arvan, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis ei suurene meie kodanikkond 100 000 inimese võrra, parimal juhul 10 000 võrra. Elame-näeme. Selleks, et saada teada, mis välja tuleb, on vaja proovida. Ei tohi eelnõu nurka visata.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ütle, palun, kas sa tahad seda eelnõus tõstatatud küsimust positiivselt lahendada või on selle tegevuse eesmärk täna ainult sotsiaaldemokraatide ja ka IRL-i valimiseelne tögamine või mõnitamine? Sa tead väga hästi, et kehtivas koalitsioonileppes on punkt, et selle koalitsiooni raames kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta. Ja sotsiaaldemokraadid on oma allkirjad sellele andnud. Kas sulle ei tundu, et selle probleemi praegune tõstatamine on tegelikult parlamendi aja raiskamine?

Jaak, ma ei saa sinust aru! Sa oled kogenud mees, sa oled kolm erakonda üle elanud ja praegu oled neljandas. Sa peaksid teadma, mis on demokraatia tegelikult. Demokraatia eeldab minu arvates seda, et ma kaitsen oma põhimõtteid ja ma ei tee sellist lepingut, mis on minu põhimõtetega vastuolus.
Kui te tegite sellise koalitsioonilepingu, siis kas teil muid võimalusi ei olnud? Olid. Teil olid need võimalused ja ärge rääkige, et ei olnud! Järjekordselt võetakse tõde mõnitusena. Jaak, kui sa esitad veel mõne küsimuse või siia pulti tuled, siis ütle palun, mida ma olen valetanud! Kas selles, et Eesti Kongress andis kodakondsuse 20 000 inimesele, kes ei valda eesti keelt, on midagi valet? Kas jutus selle kohta, mis oli avaldatud Res Publica ajalehes Vozmi Vlast ja kus pakuti seda lihtsustatud varianti, oli midagi valesti? Või pead silmas sõnavõttu, kus teie väga kõrge esindaja teatas, et on vaja otsustavaid samme teha ja minna üle lihtsustatud korrale?
Kui sa arvad, et ma püüan teid mõnitada – ei ole nii! Ma püüan äratada teie südametunnistust ja sellega ma tegelen siin juba neljandat aastat, aga see ei ärka mitte kuidagi. Kas ta on narkoosi all või ma ei saa aru, mis on juhtunud. Mida teie teete? Mida te tegelikult teete? Meil on täna päevakorra 11. ja 12. punkt kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmine. Te ei lasknud läbi meie seaduseelnõu, mis andnuks suuremaid õigusi Narva kandis elavatele inimestele. Mõtlesite välja idee, mis ei tööta absoluutselt. Ning täna te uputate meie seaduseelnõu ja lasete enda eelnõul läbida esimese lugemise. Ma pakkusin komisjonis kompromissi, et teeme kaks esimest lugemist ja ühendame eelnõud, nii et mõlemad põhimõtted saavad sisse. Kes keda mõnitab!
Nii et, Jaak, mina küll süüd omaks ei võta. Ma ei taha puldis mitte kunagi kedagi mõnitada. Ma vaid loodan – poliitikute puhul on seda muidugi imelik rääkida –, et ärkab nende südametunnistus või vähemalt mälu.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma oma küsimuses kordagi ei süüdistanud sind valetamises, nii et see filipika oli täiesti asjatu. Aga ma sain vist ka vastuse: sa oled selle teema täna üles võtnud selleks, et äratada südametunnistust.

Õigemini sisaldus minu vastuses suur küsimus. Jutt on meie riigi 76 aasta pikkusest traditsioonist. Ma tuletan teile veel kord meelde Eesti Vabariigi 1938. aasta kodakondsuse seadust. Kõik te räägite, et te olete Eesti patrioodid. Miks te arvate, et praegu on hullem aeg, kui oli 1938. aastal? On väga raske ette kujutada hullemat aega, kui oli 1938. aasta. Euroopas sõda juba käis, tegelikult üle maailma. Olukord oli väga pingeline. Ja just sellel ajal võeti vastu seadus, kus oli selgelt öeldud, et nõuded eesti keele tundmise kohta võidakse ära jätta, kui tegu on kodakondsuseta isikutega, kes on Eesti kodakondsusesse astumise sooviavalduse esitamise päevani alaliselt Eestis elanud. Miks nemad said seda teha? See oli meie eelkäijate arvates võimalik, nad otsustasid seda sellessamas hoones, nendessamades ruumides, aga teie kardate? Kui palju on teis riigimehelikkust? Või mõtlete vaid sellele, kui palju tekib selle toetamise korral valijaid, kes teie poolt ei hääleta? Kui pikka aega kannatab meie riik, meie riiklus sellist mittepõhimõttelist käitumist, et tee kõike ainult omadele?
Mina seisan meie riigi igaveste väärtuste eest. Mina arvan, et esimene vabariik väärib seda, et me kasutaksime tema kogemust. Räägitakse, et tollal oli vaikiv ajastu. Aga mille poolest on praegune ajastu vähem vaikiv? Tollal oli minu arvates palju ausam asjaajamine kui praegu. Tulgem ellu!

Rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on Andres Herkel. Palun!

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas kodakondsuse seaduse muutmise seadust 8. detsembril ning protokoll kinnitab, et see arutelu algas kell 12.33 ja lõppes kell 12.45. Seega arutelu oli tunduvalt lühem kui see, mis siin kahel päeval aset on leidnud. Lühem oli ka seaduseelnõu esitleja härra Stalnuhhini sõnavõtt. Ta meenutas küll seda, et Eesti Kongress pakkus piiratud ajavahemikul võimalust lojaalsusavalduse eest Eesti kodakondsust saada, härra Reinsalust kui nullvariandi toetajast ja sotsiaaldemokraatidest juttu ei olnud. See viide Eesti Kongressile oli ka ainus, mis siinesineja tähelepanu äratas. Küsisin härra Stalnuhhinilt, kas ajalooline kontekst on ikka sarnane, kas need on võrreldavad.
Ülejäänud argumendid selle eelnõu vastu esitas Vabariigi Valitsuse esindaja Siiri Leskov, Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik. Pikemalt on see kõik kirjas ka Vabariigi Valitsuse eitavas seisukohas selle seaduseelnõu kohta. Nenditi, et Eesti kodakondsus on riigi ja isiku vaheline tihe side. Kodakondsuse saamiseks peab isik näitama soovi integreeruda Eesti ühiskonda ning oskama igapäevaeluks vajalikul tasemel eesti keelt, mistõttu nii keele kui põhiseaduse tundmise eksam on tarvilikud. Osutati ka põhiseaduse preambulile, kus on öeldud, et tuleb tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Tõsi, ääremärkusena võin siinkohal öelda, et kodakondsuse seaduse põhimõtted on meil vanemad kui põhiseaduse preambul, aga eks seda on ajast-aega siiski silmas peetud. Kuna kodakondsusega kaasnevad poliitilised õigused, siis nii kodakondsuse seaduse kui Eesti Vabariigi põhiseaduse tundmise eksam on vajalik. Tubli valitsusametnik ütles ka, et on ise proovinud seda eksamit sooritada ja see on väga lihtne, kasutada saab sõnaraamatut jne. Sellega diskussioon enam-vähem ka piirdus. Jah, härra Stalnuhhin rääkis istungil ka seda, kuidas on lood keele ja kultuuri läbi aegade säilitamisega, kui arvestada, et kodakondsust antakse ka eriliste teenete eest. Vastus kõlas, et eriliste teenete eest saab kodakondsuse maksimaalselt kümme inimest aastas. Kõnealune regulatsioon, mis võimaldaks ära jätta nii keele kui põhiseaduse tundmise eksami, puudutab tunduvalt laiemat hulka inimesi.
Komisjon tegi oma menetluslikud otsused: võtta see eelnõu tänasesse täiskogu päevakorda ja määrata ettekandjaks siinesineja. Need otsused tehti konsensusega. Tehti ka ettepanek seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle poolt oli 7 ja vastu 2 põhiseaduskomisjoni liiget. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma ei tahtnud seda küsida eelkõnelejalt, mõtlesin, et küsin parem sinu käest komisjonis peetud diskussiooni kohta. Kas seal jäi kõlama, et 1938. aastal käis Euroopas juba sõda? Kas seal jäi kõlama, et 1938. aastal oli olukord siin umbes samasugune nagu praegu, või puudutati komisjonis ka seda, et Eesti Vabariik okupeeriti 1940. aastal ja siis taasokupeeriti 1944. aastal, mis on muutnud meie rahvastiku koosseisu 1938. aastaga võrreldes? Kas puudutati mõnda muud sellist võib-olla mitte kuigi tähtsat küsimust, aga mis sulle, ma kujutan ette, on päris südamelähedased teemad? Ma ei tea, kas ka komisjonile.

Aitäh, härra Randpere! Kui need probleemid oleks tõstatatud sellisel moel, nagu härra Stalnuhhin äsja seda tegi, küllap oleks komisjonis tulnud ka vastulauseid. Aga seda ei tehtud. Nagu ma ütlesin, sellest laiast ampluaast, mida härra Stalnuhhin nii eile kui täna siin Riigikogu ees esitles, ta viitas ainult Eesti Kongressile, mitte sõjale 1938. aastal Euroopas ja kõigele muule, millest täna juttu oli. Aga minu ülesanne pole seda siin oponeerida. Ma eeldan, et rahvasaadikud tulevad sõna võtma hiljem.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kuidas sa hindad eelnõu, mida põhiseaduskomisjon arutas? Kas see on põhimõtteliselt mittevastuvõetav või võiks see muudetud või täpsustatud kujul kõne alla tulla?

Austatud küsija! Minu asi ei ole anda siin hinnanguid, missugusel moel võiks eelnõu vastuvõetav olla. Ma juhin tähelepanu, et siin on menetluses ka üks teine kodakondsuse seaduse muudatus, milles valitsusliidu liikmed olid ilmselt kokku leppinud ja osa opositsioonist on vastu. See puudutab küll natuke teisi küsimusi. Osa ajaloolisi paralleele, mis härra Stalnuhhin siin tõi, ma tundsin ära. Olen neid ka ise oponeerinud. See puudutab näiteks  kodakondsuse nullvarianti. Osalt aga pole need paralleelid, nagu ma ka komisjonis osutasin, päris kohased. Mõtlen Eesti Kongressi aega ja toonast ajaloolist konteksti. Aga millisel moel võiks umbes sama sisuga seaduseelnõu kunagi tulevaste Riigikokku kuuluvate jõudude poolt käsitlust leida, seda ma ei oska ennustada ega kommenteerida.

Aitäh, Andres Herkel! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud kolleegid! Mõned märkused selle juurde, mis siin debatis kõlanud on. 12 minutit arutati põhiseaduskomisjonis seda küsimust sellel lihtsal põhjusel, et komisjoni istungile tullakse kindla teadmisega, kuidas on vaja hääletada. Kui te hakkate seda eitama, siis petate kas üldsust või iseennast. Rääkida ja arutada on mõtet vaid siin saalis ja vaadata, mis välja tuleb. See on punkt üks.
Punkt kaks. Ma veel kord tuletan meelde: me pakume sisuliselt täpselt seda, mis oli sees kodakondsuse seaduses 1938. aastal. See on põhimõte, mida kasutas ka Eesti Kongress 1990-ndate alguses. See on põhimõte, mille 2002. aastal avaldas Res Publica oma volikogu ja juhatuse otsuses, ning see on põhimõte, millest räägib Sotsiaaldemokraatlik Erakond ka sellel aastal. Ma arvan, et tänane vestlusring on aluseks võimalikele läbirääkimistele, ütleksin, konsensuse otsimisele. Muidugi ma pean paluma, et te toetaks esimese lugemise lõpetamist, seda kas või selleks, et saaks küsimust põhjalikult arutada nii fraktsioonides kui ka komisjonides. Praegu, kui meil on juba üle kahekümne aasta iseseisvust olnud, on selle seaduse negatiivset mõju raske üle hinnata. Midagi negatiivset on juba juhtunud ning selle mittekodanike armeega oleks vaja midagi kiiresti ja läbipaistvalt ette võtta. Palun toetage esimese lugemise lõpetamist! Aitäh!

Rohkem soove läbirääkimistel osaleda ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda tuleb meil hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Juhtivkomisjoni ettepaneku poolt oli 66 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 742 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 676 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 676. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu vastuvõtmise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Päästeseadus ja teiste seaduste muutmise seadus on vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 752 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Mihhail Korb, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Opositsioonierakondade pea ainus vahend kaitsta ühiskonda ebamõistlike poliitiliste otsuste eest on takistada teatud juhtudel mingi kindla eelnõu vastuvõtmist. Niisugustel puhkudel süüdistavad võimulolijad opositsiooni maksumaksja raha raiskamises. Aga vaatame, kui palju on maksumaksjatele maksma läinud võimulolijate rumalate poliitiliste otsuste mõistlikuks muutmine.
1. juulil jõustus uus korrakaitseseadus. Toona ei olnud pea ühtegi inimest, kes oleks öelnud: "Kui hea! Mulle meeldib, et avalikus kohas on joomine nüüd lubatud!" Vastupidi, järjest rohkem ja rohkem saadi nii meedia vahendusel kui ka inimestega suheldes aru, et tegemist oli väga vale otsusega. Siinkohal tahaksin ühte asja selgitada. Keskerakond ei ole kunagi pooldanud avalikus kohas joomise lubamist. Keskerakond on mitu korda soovinud muuta reklaamiseadust, et vähendada joomise propageerimist. Oleme teinud ettepaneku keelata alkohoolsed joogid bensiinijaamades. Seega jutt, et kõik fraktsioonid olid avalikus kohas alkoholi tarbimise lubamisega nõus, ei vasta tõele.
Tulen aga tagasi eelnõu teksti juurde. Pärast seda, kui riik oli avalikku joomist keelavaid linnasid kritiseerinud, otsustas ta siiski astuda esimese sammu. Telliti uuring, et aru saada, mida inimesed mõtlevad. Tulemused olid üheselt selged. Inimeste negatiivne suhtumine avalikus kohas joomisse oli teada juba ka eelmiste aastate uuringute põhjal, kuid neid andmeid ei tahetud kasutada. Neid andmeid kasutas aga Keskerakond, kes andis tänavu sügisel esimesel istungipäeval üle eelnõu, millega taheti taas keelata avalikus kohas alkoholi pruukimine. Kasutasime kunagise seaduse sõnastust, mis oli lakooniline, lihtne ja mis peamine, kõik teadsid, kuidas see toimib. Aga Vabariigi Valitsus otsustas välja tulla oma eelnõuga, mida me siin täna arutame, rõhutades, et Keskerakonna oma ei sobi ja Vabariigi Valitsuse oma on parem.
Tulen aga tagasi vigade paranduse maksumuse juurde. Selle eelnõuga nägid vaeva uuringukeskused, terviseorganisatsioonide töötajad, vähemalt kahe ministeeriumi töötajad, eri linnade ametnikud, kes koostasid oma kirjad ja ettepanekud, siin Riigikogus 101 rahvasaadikut ja peale nende veel mitmed siinsed ametnikud kolmel istungil. Kui palju see kokku teeb? Kui palju selleks maksumaksja raha kulutati? Mina kahjuks siin puldis olles täpset summat öelda ei tea, küll aga peaks seda teadma Vabariigi Valitsus. Järgmisel korral niisuguse seadusmuudatusega välja tulles võiks Vabariigi Valitsus hoolega mõelda, kas tasub ikka teerullipoliitikat inimeste peal harrastada ja nende raha ebamõistlikult kulutada.
Keskerakond toetab seda eelnõu, kuid selle sõnastus meile ei meeldi. Puudub mõjuanalüüs ja me ei tea, mida see teiste seadustega koosmõjus võib kaasa tuua. Aga Keskerakond pooldab endiselt joomise keelamist avalikes kohtades.

Neeme Suur Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna saab lõpu teatud saaga, mis algas päris tükk aega tagasi, ja selle saaga nimi on "Avalikus kohas alkoholi tarbimine". Kui see eelnõu juba päris mitu aastat tagasi alguse sai, oli eesmärk muuta korrakaitse kui selline inimkesksemaks, inimlähedasemaks ja rohkem olemasolevale olukorrale vastavaks. Ega me keegi ei kujuta täpselt ette, mismoodi peaks punkthaaval korrakaitseseadust järgima, kui tegu on näiteks rõõmsa kogunemisega uusaastaööl kuuse juures või mingisuguses muus analoogilises situatsioonis. Kui sellisel juhul hakata väga täpselt seaduses näpuga järge ajama, siis võiksime absurdini jõuda. Paraku nägime, et selline inimesekesksem lähenemine ja inimeste loomulikku käitumist arvestav lähenemine andis meile päris äraspidise tulemuse. Niipea kui korrakaitseseaduse rakendamise seadus oli jõustunud, hakati avalikes kohtades massiliselt alkoholi tarbima.
Kas tegemist oli veaga? Tõenäoliselt siiski mitte. Võib-olla oli tegemist ennatliku ootusega, et ühiskond suudab ise end kontrollida, et inimesed suudavad endale aru anda, kas nad oma käitumisega avalikus ruumis häirivad kedagi või ei häiri. Paraku on paljud harjunud lähtuma seadussättest. Ja siit ka see tagasipööre olukorra juurde, kus avalikus kohas alkoholi tarbimine on keelatud. Väike erisus seisneb selles, et kohalikel omavalitsustel on võimalik määrata kindlaks kohti, kus see võib olla lubatud.
Kui Keskerakonna eelnõu juurde tagasi tulla, siis ei saa rääkida mingisugusest poliitilisest vastuolust. Lihtsalt tuletan meelde, et Keskerakonna eelnõu andis omavalitsusele piiramatu õiguse kas keelata või lubada avalikus kohas alkoholi tarbimist, aga meie korrakaitse esindajad, nt Politsei- ja Piirivalveameti jm spetsialistid ütlesid, et Eesti riigis peaks valitsema ühesugune lähenemine selles küsimuses. Valitsuse algatatud eelnõuga see ühesugune lähenemine ka tagati. Selles on kirjas, et avalikus kohas alkoholi tarbimine on keelatud, ja kohalikule omavalitsusele sätestati kindlad reeglid, kuidas käituda.
Paraku tuleb tunnistada, et kodanikuühiskond pandi veel ootele. Võib-olla me tuleme selle teema juurde viie, kümne või 15 aasta pärast tagasi. Olen veendunud, et selline olukord, kus inimesed annavad endale oma käitumisest aru ja püüavad ka ilma seaduse sunnita avalikkust mitte häirida, jõuab ükskord kätte ka Eestis. Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Marko Pomerants, palun! Annan ka lisaaega.

Tervist, lugupeetud kolleegid! Sekkun ka mõne sõnaga sellesse debatti. Siin on öeldud, et mingisuguste piirangute ja keeldudega küll Eestis edasi minna ei saa, aga näete, on olukordi, kus inimesed pole osanud oma vabadusi kasutada. Selle tagajärg ongi tänane eelnõu. Aga kõigile, kes nüüd optimistlikult loodavad, et kohe kõik muutub ja alkoholi tarbimine avalikus ruumis kaob, ütlen ma, et mina selle optimismiga kaasa ei lähe. Tuletan meelde, et selle eelnõu järgi hakkab seaduse § 55 lõige 3 ütlema, et kohaliku omavalitsuse üksus võib üldkorraldusega määrata kindlaks avalikud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud. Aga kohaliku omavalitsuse üksus ei või lubada alkoholi tarbida kohas, kus seda loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 kohaselt häirivaks. Need on huvialakoolid, kutseõppeasutused, põhikoolid jne. Kohaliku omavalitsuse üksuse üldkorraldusega määratud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud, peavad olema selgelt ja arusaadavalt tähistatud. Tallinna linnas nende joogiklaasimärkidega tehtud töö on läinud asja ette. Need märgid võib üles jätta, nendessamades kohtades võibki lubada avalikult napsitada, on see siis Toompea ümbrus või Kadrioru park. Jõudu ja meelekindlust! Ma arvan, et keegi siin praegu selle eelnõu vastu hääletama ei hakka, aga ärge nüüd liialt optimistlikud ka olge! Aitüma!

Rohkem läbirääkimise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 752 lõpphääletus.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 752. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 752 vastuvõtmise poolt oli 69 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid 7. Korrakaitseseaduse muutmise seadus on vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 737 teine lugemine. Ettekandja on põhiseaduskomisjoni liige Indrek Saar. Palun!

Head kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas eelnõu 737 tänavu 6. oktoobril. Esimene lugemine toimus 12. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 26. november ja muudatusi esitas tähtajaks vaid Keskerakonna fraktsioon. Neid oli kolm. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist oma 8. detsembri istungil. Istungil osalesid ka siseminister ja üks teine Siseministeeriumi ametnik. Komisjon arutas Keskerakonna fraktsiooni esitatud kolm muudatusettepanekut läbi ja hääletas neid. Tulenevalt uue riigilõivuseaduse tervikteksti kehtestamisest otsustas komisjon ka ise esitada kaks muudatusettepanekut.
Veidi muudatusettepanekute sisust. Keskerakonna esimene muudatusettepanek oli täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 9, mis sätestaks, et põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse eksamit ei peaks tegema isik, kes on omandanud põhi- või keskhariduse Eesti riikliku õppekava järgi. Komisjon leidis, et praegu ei ole põhikoolis ühiskonnaõpetuse andmine niimoodi korraldatud, et nende teadmiste omandamine oleks kontrollitud, nii nagu see on keeleeksami puhul, kus on selged kategooriad. Seega komisjon nimetatud muudatusettepanekut ei toetanud.
Muudatusettepaneku nr 2 esitas samuti Keskerakonna fraktsioon. Sellega tehti ettepanek muuta eelnõu § 1 punktis 16 sätestatavat nii, et kodakondsuse seaduse § 13 lõige 4 sõnastataks järgmiselt: "Alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünnihetkest arvates, kui tema üks vanem või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt 5 aastat." Olemasolevas tekstis on juttu mõlemast vanemast. Esimene pool sellest muudatusest tagakski Keskerakonna selgituse kohaselt selle, et välistatakse olukord, kus kodakondsus jääb lapsel saamata, kuna tal on ametlikult teada vaid üks vanem. See ettepanek leidis põhiseaduskomisjonis arvestamist. Teine pool sellest ettepanekust, mis annaks võimaluse saada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus ka nendele lastele, keda üksi kasvatav vanem on isik, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, põhiseaduskomisjonis toetust ei leidnud. Seda ei toetanud ka algataja esindaja siseministri näol. Põhimõte on see, et määratlemata kodakondsusega vanemate Eestis sündinud lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse andmise eesmärk on tagada lapsele võimalus saada elukohariigi järgi kodakondsus, sest ükski teine riik ei pea teda oma kodanikuks. Aga sellises olukorras on üksnes laps, kes ei omanda ühegi riigi kodakondsust sünniga vanema kodakondsuse ehk siis ius sanguinis  põhimõtte järgi. Ent esimest osa sellest muudatusettepanekust komisjon toetas ja sellest sündis muudatusettepanek nr 3, mille põhiseaduskomisjon ümber sõnastas. See leidis toetust.
Muudatusettepanek nr 4 on Keskerakonna fraktsiooni esitatud. Selle sisu on, et vähemalt 65-aastane Eesti kodakondsust taotlev inimene võib kodakondsuse taotlemisel suulise eksami teha vene keeles. Komisjon ei toetanud seda ettepanekut, sest Eesti kodakondsuse saamise eelduseks on siiski, et inimene peab oskama igapäevaeluks vajalikul tasemel eesti keelt.
Muudatusettepanekud nr 5 ja 6 on tehnilist laadi ning tulenevad sellest, et me 10. detsembril võtsime vastu riigilõivuseaduse tervikteksti, mis hakkab 1. jaanuaril juba kehtima. Sellest tulenevalt ei ole neid muudatusi, mis olid eelnõu esialgses projektis sees, enam vaja teha.
Põhiseaduskomisjoni otsus oli esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda tänaseks päevaks ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada.

Küsimused ettekandjale. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus, mis puudutab meie esimest ettepanekut. Kas oskate ütelda, mis vahe on mahu ja nõuete mõttes ühiskonnaõpetuse raames antavatel kodakondsusteadmistel koolis ja kursustel, mida peavad läbi tegema need inimesed, kes tahavad taotleda Eesti kodakondsust?

Ei oska seda paraku kommenteerida, ma ei tunne teemat detailselt. Oskan öelda, et oma istungil toetus komisjon kindlasti ka endise haridusministri Jaak Aaviksoo selgitustele. Ta kinnitas, et praegu ei ole põhikoolis ühiskonnaõpetuse andmine niimoodi korraldatud, et selle sisu omandamine oleks ka kontrollitud. Eesti keele eksami puhul on fikseeritud standard, mis põhikooli lõpuks tuleb saavutada, s.o B1 või B2 tase, riigi tundmise osas seda standardit fikseeritud ei ole.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Mul on niisugune küsimus. Selle seaduseelnõuga muudetakse üht olulist põhimõtet, perepõhist kodakondsuse andmist. See asendatakse sünnikohajärgse kodakondsuse andmise põhimõttega – ehkki piiratud elanikegrupile, aga siiski. Samas jääb arusaamatuks, miks te sellisel juhul nimetate seda kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras. Naturalisatsioon on siiski teatud protseduur, mis eeldab tahet ja teatud tsensuseid, aga kui inimese sünnifakt iseenesest annab talle kodakondsuse, nii nagu selles eelnõus on ette nähtud, siis minu meelest mingist naturalisatsioonist juttu olla ei saa.

Tänan, et toote selle arutelu põhiseaduskomisjoni seinte vahelt ka siia saali! Selline arutelu meil komisjonis oli. Sellelesamale sinu esitatud küsimusele vastas seal siseminister ja see kõlas nii, et ka kehtiva korra kohaselt ei ole lastele naturalisatsiooni korras antava kodakondsuse puhul vaja mingisugust protseduuri. Ainuke protseduur on see, et vanemad esitavad avalduse, kui soovivad. Praegu on niimoodi, et nad ka kas esitavad avalduse või ei esita avaldust, ja selle tagajärg on erinev. Kui nimetada avalduse esitamist või mitteesitamist naturalisatsiooniprotsessiks ja väita, et nüüd tuleb väga suur muudatus kodakondsuse andmise põhimõttes, siis see kõlab veidi õõvastavalt. Aga kui me räägime sellest konkreetsest punktist, siis protseduuris ei muutu mitte midagi. Protseduur jääb täpselt samaks. Küsimus on selles, mis selle protseduuri tagajärjel edasi saab.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Teine küsimus puudutab meie neljandat ettepanekut, mis on seotud vanuritega vanuses 65+. Meie ettepanek oli seotud sellega, et kui eesti keele eksam on suuline, nagu me eelnõus pakume, siis kodakondsus- ja õigusvaldkond nõuab küllaltki head keeleoskust ja me leidsime, et selle eksami võiks teha vene keeles. Ikkagi just need teadmised on põhivajadus, keeleoskuse testi inimene juba tegi eesti keele suulise eksami vormis.

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on asja üks pool see, mis on need takistused, miks Eesti Vabariigile lojaalne inimene, kes tahab saada Eesti Vabariigi kodakondsust, seda ei saa või miks ta seda taotlema ei hakkagi. Selle üle võib arutleda, kust jookseb see mõistlik piir ja mis on need mehaanilised takistused, mis võiks olla teistmoodi korraldatud. Selle teie ettepaneku juures on veel üks nüanss, millele tuleb kindlasti mõelda juhul, kui te sellise ettepaneku ühes või teises vormis uuesti esitate. See ettepanek ütleb üheselt, et see kehtib ainult vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste kohta. Aga me teame, et meil on ka märkimisväärne soome kogukond, meil on märkimisväärne ukraina kogukond. Meil on hulk selliseid inimesi, kelle esimene võõrkeel on inglise keel ja kes võib-olla eelistaksid seda eksamit teha inglise keeles, sest see on nende jaoks märksa lihtsam kui selle tegemine eesti keeles. See kohustus, mille me sellega võtaksime, oleks suhteliselt hoomamatu, kui me tahaksime kõiki keeli võrdselt kohelda. See on teema, mis tuleks väga põhjalikult läbi mõelda – kust see piir siis jookseb, millistele keeltele, kui suurtele rahvusvähemustele see võimalus anda.

Ken-Marti Vaher, palun!

Tänan väga, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu muudab Eesti kodakondsuspoliitika aluseid päris mitmes aspektis, aga minu küsimus puudutab just seda, et te tahate loobuda naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanute ühe sihtgrupi puhul tahte väljendamise nõudest. Üldine naturalisatsiooni loogika on Eesti Vabariigis olnud kogu aeg selline, et tahe on üks ühemõtteline eeldus, olgu tegu isiku enda või tema seadusliku esindaja tahtega. Selle eelnõu kohaselt tehtaks nüüd põhimõtteline muudatus Eesti seadustikus. Ma küsin väga lihtsalt. Teie olete üks selle eelnõu autoritest, mis on see peamine põhjus, miks ühel sihtgrupil pole teie arvates edaspidi enam vaja tahet väljendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei leia seda kohta praegu siit seletuskirjast, aga minu arust seletuskirjas oli must valgel kirjas, et see eelnõu ei soovi muuta Eesti kodakondsuspoliitika põhialuseid. Lihtsalt on erinevad arvamused, kas need muutuvad või ei muutu. Mis puutub sellesse, kas kodakondsuseta vanemate avalduse sisu peab olema ühtepidi või teistpidi, siis selle üle me võime lõpmatult vaielda. Tsiteerin sinu järel ametisse astunud siseministrit, kes ei nõustu ka kindlasti selle väitega, et praegu on naturaliseerimisprotseduur tagatud sellega, et vanemad kirjutavad avalduse, et laps saaks selle riigi kodakondsuse, kus ta sündinud on, kui nendel kummalgi ei ole kodakondsust. Uues versioonis nad lepivad omavahel kokku, et nad ei kirjuta avaldust, et laps saaks kodakondsuse, aga kui nad ei soovi talle sünnikohajärgset kodakondsust, siis nad kirjutavad avalduse ja teevad läbi asjaomase protseduuri, et laps Eesti kodanikuks ei saaks. Protseduur on täpselt seesama, toime või mõju on teistpidine. Kui me räägime probleemi sisust, siis ma ei saa aru, miks IRL nii järjekindlalt püüab meid hoida situatsioonis, kus me pidevalt taastoodame kodakondsusetust, mis on vastu kõikidele inimõigusorganisatsioonide seisukohtadele. Suur osa neist on sellele ka tähelepanu juhtinud, aga printsiibis on selle vastu kõik inimõigusorganisatsioonid, kes vähegi kodakondsusteemadega on tegelenud. Kodakondsusetuse taastootmine ei tohiks olla ühegi riigi eesmärk. Ma ei tea, miks teil selline eesmärk on, miks te järjekindlalt seda taotlete.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Loen seletuskirja, kus on muudatusettepaneku nr 1 kohta kirjutatud, et komisjonis leiti, et praegu ei ole põhikoolis ühiskonnaõpetuse andmine niimoodi korraldatud, et teadmiste omandamine oleks ka kontrollitud. Mul ongi küsimus, kas komisjonis räägiti ka vajadusest seda olukorda muuta. Kas komisjoni istungist võttis osa keegi inimestest, kes vastutab selle kontrollimise eest?

Ei, paraku ei olnud haridusministeeriumi esindajat komisjoni istungile kutsutud. Iseenesest, jah, tunnistan põhiseaduskomisjoni liikmena, et kui me oleks piisavalt ette mõelnud, siis oleks võinud haridusministeeriumist seda küsida. Oleks tõepoolest võinud pidada põhiseaduskomisjonis arutelu selle üle, mida see teoreetiliselt tähendaks, kui meie nõuded oleks üheselt fikseeritud. Äkki selles kontekstis peaks arutama, et ka see osa haridusest oleks niimoodi fikseeritud, et neid tunde saaks arvestada. Paraku sellist arutelu meil ei olnud. Kindlasti oleks huvitav selle teema juurde tagasi tulla. Praegusel juhul aga toetusime põhiseaduskomisjonis, nagu ma juba ütlesin, eksperdile, kes on meil endise haridusministri Jaak Aaviksoo näol olemas.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma pean nüüd küsima seda, et huvitav-huvitav, kas mõni inimõigustega tegelev organisatsioon on öelnud, et Eesti kodakondsuspoliitikas rakendatud põhimõtted, kaasa arvatud need, mida te siin muutma hakkate, on vastuolus õigusriigi põhimõtetega. Minu arusaamist mööda, esiteks, on avalduse kirjutamine täiesti normaalne. Teiseks, need nüüd vähemalt 65-aastased inimesed, kes edaspidi vabastatakse kirjalikust eksamist, olid kodakondsuse seaduse rakendumise ajal 20 aastat ja rohkem nooremad. Lisaks, kui rääkida sellest, et tuleb kuidagi katsuda tagada lihtsamat ligipääsu kodakondsusele, siis see puudutab suhteliselt vähest hulka inimesi. Minu meelest kõik need ettekäänded on otsitud ja nende vastu on võimalik täiesti edukalt vaielda.

Ma üldse ei kahtle, Andres, et sina tahad nende vastu vaielda. Ma küll ei saanud su küsimuse mõttest aru, see oli pigem teadaandmine, mis on sinu seisukoht. Sina arvad, et võiks kodakondsusetust edaspidigi taastoota nii, nagu see praegu olnud on ja millele inimõigusorganisatsioonid on tähelepanu juhtinud. Tuletan siinkohal meelde, et sa oled palju aastaid olnud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht. Selle organisatsiooni juures töötab Euroopa inimõiguste volinik, kes on sellele tähelepanu juhtinud. Ma ei mäleta, et sa oleksid selle volinikuga Euroopas avalikult sellel teemal suuri sõnasõdu pidanud või öelnud, et ta on valel teel. Mina pean sellest institutsioonist väga lugu ja ka see seaduseelnõu lähtub selle institutsiooni arvamusest. Aga see ei ole põhiküsimus. Põhiküsimus on see, et meil on Eestis hulk lapsi, kes seepärast, et nende vanemad ei ole ühel või teisel põhjusel kirjutanud avaldust – näiteks vahest nad ei ole teadnud või osanud avaldust kirjutada –, jäävad ilma kodakondsuseta. See on probleem, mille see seaduseelnõu lahendab.
Ma ei saa sinu rünnakust emotsionaalsel tasandil siiski aru. Ja kuna juba varsti on käes valimised – vabandust, siinkohal ma nüüd ületan komisjonipoolse ettekandja volitusi –, siis saab olema huvitav kuulata teie erakonna siseseid debatte kodakondsuse küsimustes. Ma mõtlen selle all seda, et mitu minu toredat endist kolleegi on oma nime üles andnud Vabaerakonna esindajana. On huvitav kuulata, millised on sinu seisukohad Eesti kodakondsuspoliitika suhtes.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul oli siiski väga selge küsimus: kas on olemas inimõigustega tegelevaid organisatsioone, kes on väitnud, et Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtted ei vasta õigusriigi printsiipidele? Minu arusaamist mööda neid ei ole. Ja Euroopa Nõukogus ei ole mõtet inimõiguste volinikuga Eesti teemadel vaielda, sest need ei ole sellise teravusastmega küsimused. See, et aeg-ajalt kusagilt tuleb mingisuguseid ettepanekuid, mis on soovitusliku iseloomuga ja debateeritavad, on iseasi.

Kui sa nüüd vaataksid vasakule – kui sul sünnib vasakule vaadata –, siis seal istub Mailis Reps, kes samamoodi nagu mina ja veel palju kauem on sinuga koos Euroopa Nõukogus töötanud. Me teame väga hästi, et inimõiguste voliniku arvates on suur probleem, kui üks riik taastoodab kodakondsusetust. Ning kui sellele on nii lihtne lahendus, nagu selles seaduses kirjas, siis on arusaamatu, miks Eesti riik ei ole seda siiamaani teinud. Mis puutub sinu küsimusse, kas kuskil on kirjas, et Eesti rikub inimõigusi, siis ma peast ei mäleta, et see oleks kuskil dokumentides kirjas. Küll on viidatud sellele – ja sellise sõnastusega dokument on kindlasti olemas –, et kui Eesti tahab inimõigusi paremini kaitsta, siis ta peaks seadusloomes tegema muudatusi, et kodakondsusetust ei taastoodetaks.

Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain sinu vastustest aru, et Eesti kodakondsuspoliitika taastoodab kodakondsusetust sel moel, et nõutakse tahte väljendamist nendelt inimestelt, kes naturalisatsiooni korras kodakondsust soovivad. See on, ma saan aru, teie arusaam. See nõue tuleks teatud sihtgrupi puhul kaotada. Sa viitasid ebamääraselt teatud inimõigusorganisatsioonidele ja nende soovitustele. Kas sa võiksid nimetada veel mõne Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtte või reegli, mis sinu hinnangul samuti taastoodab kodakondsusetust ja mida tuleks muuta?

Hea kolleeg Ken! Seekord ma ei lähe komisjonipoolse ettekandja rollist kaugemale. Ma ei hakka enam arutlema meie arusaama üle, kas inimese vaba tahe võib avalduda ka sel viisil, et ta jätab avalduse esitamata, või peab tema kindel tahe väljenduma ainult sellisel moel, et ta esitab avalduse. Ma ei hakkaks sel teemal pikemalt diskuteerima ega võtaks lahti kodakondsuse seaduse neid punkte, mida see seaduseelnõu ei käsitle.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjonipoolne ettekandja! Kas te oma komisjoni istungil olete arutanud näiteks rassilise diskrimineerimise vastase komisjoni soovitusi ja arvamusi või ka seda, et kui härra Muižnieks käis Eestis, siis milliseid soovitusi ta meile esitas ja milliseid mõtteid Eesti teemadel on Euroopa Nõukogu tähtsates komisjonides arutatud?

Komisjoni arutelust meenub mulle kolleeg Andres Herkeli väide, et tema pidi kaitsma Eesti kolleegide mundriau, kui kohtus kellegagi küsimustes, mis puudutasid inimõigusi. Aga kuna mul ei ole protokollis spikrit, kuidas see täpselt oli, mida räägiti, mida ütles Andres ja kelle au ta ikkagi kaitses ja kuidas, siis ma umbes ei hakka seda edasi andma.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ken-Marti Vaher, palun! Annan ka lisaaega.

Tänan väga, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Meie ees on täna teisel lugemisel eelnõu, mis IRL-i fraktsiooni meelest ja paljude ekspertide arvates muudab põhimõtteliselt Eesti kodakondsuspoliitikat. Minu hinnangul seda "kodakondsusetuse taastootmist", mis äsjases debatis mitu korda kõlas, Eestis ei toimu. Meie senine kodakondsuspoliitika on põhinenud väga selgetel reeglitel ja seda juba päris pikki aastaid. Need on olnud arusaadavad isegi neile, kes on aastaid nõudnud nn nullvarianti. Minu arust sellised põhjendamatud mängud, mis on kahetsusväärselt valimiste-eelsesse aega kukkunud, ei vääri tegelikult küünlaid. Need on lühinägelikud ja kindlasti pikaajalisi huve meie ühiskonnas ei teeni.
Selles eelnõus on kolm olulist sammast, mis lähevad muutmisele. Esimene sammas, millest on ka täna siin pikalt juttu olnud, on see, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel kaotatakse teatud sihtgrupi osas ära isiku või tema esindaja tahte väljendamise nõue. See on olnud üks meie kodakondsuspoliitika olulisimaid põhimõtteid. Tahte väljendamist on nõutud nendelt inimestelt, kes soovivad Eesti kodakondsust saada naturalisatsiooni korras. Muudatus tähendab automaatselt Eesti kodakondsuse pealesurumist, mis on siiamaani olnud mõeldamatu. Selline lahenduskäik ei ole mõistlik, see ei väärtusta lojaalsussuhet, mis peaks tekkima Eesti riigi ja konkreetse isiku vahel. Inimene peab hiljem kas ise või peab tema esindaja tajuma, et see ei ole mitte lihtsalt üks privileeg, mis lisandub, vaid see on ka selge lepinguline suhe, milles kehtivad ühemõttelised kohustused.
Tuletan meelde, on juba aastaid on Eesti riik näidanud kodakondsuseta vanemate siin sündinud laste suhtes üles märkimisväärset vastutulelikkust. Rääkigu mõned nn inimõigusorganisatsioonid ja nende raportid mida tahes, need lapsed saavad Eesti kodakondsuse küll teatud protseduuri tulemusena, aga sisuliselt ilma igasuguste tingimusteta. Selleks eeldatakse aga lapsevanema selget tahteavaldust. Eesti riik on aastaid teinud ka pingutusi selleks, et inimeste teadlikkust tõsta ja neid teavitada sellest õigusest, mis nende lapsel on, kui tegemist on kahe kodakondsuseta lapsevanemaga. Minu hinnangul tahte väljendamise nõude kaotamine, kodakondsuse automaatne pealesurumine tähendab ka kodakondsuse kui väärtusliku privileegi devalveerimist, mis teeb ukse lahti ka järgmistele lahjendustele, millest kahjuks on siin saalis isegi tänasel päeval juttu olnud.
Teiseks, meie senine kodakondsuspoliitika on lähtunud selgest põhimõttest, et korraga saab inimesel olla üks kodakondsus ja lojaalsussuhe ühe riigiga. See tähendab keeldu omada korraga mitut kodakondsust. Eelkõige puudutab see just nimelt naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuid. Nimetatud eelnõuga aga seadustatakse varjatult topeltkodakondsus, luuakse naturalisatsiooni korras Eesti või muu riigi kodakondsuse omandanud alaealistele eelisseisund ja sisuliselt õhutatakse lapsevanemaid võtma oma lastele näiteks nii Eesti kui ka Venemaa kodakondsus. Enne 21. eluaastat säärase topeltkodakondsuse omamine on edaspidi lubatud. Minu hinnangul ei ole mingit kaalutletud põhjendust säärase eelisseisundi loomiseks. On mõned üksikud juhtumid, kus lapsevanem on põhjendanud oma lapsele kahe kodakondsuse võtmist teadmatusega – ta ei teadnud topeltkodakondsuse keelust –, aga see ei tohiks tühistada eesmärki kohelda kõiki võrdselt. Samuti ei või see üles kaaluda olulist põhimõtet, et seaduskuulekad inimesed ei tohi sattuda ebasoodsamasse olukorda kui need, kes topeltkodakondsuse keeldu eiravad. Selle seadusmuudatusega antakse kitsale sihtgrupile selge eelisseisund, mida absoluutsel enamikul Eesti elanikkonnast ei ole.
Ja kolmandaks, lahjendatakse ka vähemalt 65-aastaste inimeste keeleeksami nõudeid, loobutakse kirjalikust osast. See on minu hinnangul kahetsusväärne signaal, mis annab teistele võimalikele taotlejatele võltslootuse, et keelenõuded leevenduvad veelgi, ja riivab kindlasti neid tublisid kodanikke, kes on omandanud kodakondsuse, täites kirjaliku eksami nõudeid. Tõsiasi on ka see, et inimesed, kes on nüüdseks saanud vähemalt 65-aastaseks ja pole siiani suutnud omandada mingitki võimet end eesti keeles kirjalikult väljendada, olid selle nõude kehtestamise ajal ligikaudu paarkümmend aastat nooremad ehk kuldses keskeas, kuldsetes neljakümnendates. On üsna selge, et enamikul nendest ei ole kodakondsuse taotlemine jäänud mitte kirjaliku eksami, vaid selge tahte taha, aga tahte olemasolu on samuti üks äärmiselt oluline põhimõte, kui me räägime kodakondsuse omandamisest naturalisatsiooni korras.
Lõppkokkuvõttes ei ole minu hinnangul selline mäng kodakondsuspoliitikaga mõistlik. See ei ole kindlasti pikaks ajaks põhjendatud ega kaalutletud lähenemisnurk. Arvan ka, et see muukeelne elanikkond, kelle jaoks see eelnõu on mõeldud eelkõige enne valimisi antud signaalina, tegelikult tähtsustab oma elus palju olulisemaid asju, millel ei ole keelest või kodakondsusest tulenevaid raame või piire – on see siis parem toimetulek, parem töökoht, parem haridus vms. Selged reeglid on Eestis olnud minu hinnangul siiamaani suur pluss. Kodakondsuspoliitika põhialused on püsinud ja nendega ei ole mõtet kergekäeliselt ringi käia. Tänan väga!

Jaak Aaviksoo, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kodanikkond on iga riigi, sh ka Eesti riigi kestmise alus ja meie põhiseaduse kohaselt kõrgeima riigivõimu kandja. Sellepärast on kodakondsust puudutavad küsimused arusaadavalt igasuguse poliitilise arutelu keskpunktis ja neisse tuleks suhtuda äärmiselt tõsiselt. Kodakondsuse seaduse muutmiseks peab olema üldrahvalikult tunnetatud vajadus. Siitsamast kõnepuldist kuulsime aga mõni hetk tagasi, et see muutmine on suures osas kantud välisest survest – korduvalt viidati mitmesugustele üldse mitte konkreetsetele, vaid üsna abstraktsetele välismaistele nõuandjatele, kes justkui nõuavad inimõigustele viidates meie käest muudatuste tegemist.
Ma ei tea, mida selle eelnõu algatajad peavad silmas inimõiguste rikkumise või suisa rassilise diskrimineerimise all Eesti Vabariigis. Minule teadaolevalt õigust kodakondsusele ei käsita inimõigusena ükski rahvusvaheline organisatsioon. Aga olgu see eelnõu algatajate vastutada.
Oleme senise selgetest põhimõtetest lähtuva kodakondsuse seaduse toel järk-järgult naturaliseerinud arvestatava hulga lojaalseid kodanikke nii teistest rahvustest kui kodakondsuseta isikute hulgast. Ma julgen kinnitada, et Eesti kodakondsuspoliitika on olnud edukas ja lähtub parimal viisil Eesti rahva huvidest. Sealhulgas tuleb positiivsena ära märkida, et Nõukogude okupatsiooni pärandina saadud suur kodakondsuseta isikute arv kahaneb Eestis. Samas pole me seni järele andnud survele kehtestada nn kodakondsuse nullvariant ja sünnikohajärgne kodakondsus, mis vastandub rahvuslikele huvidele. Me oleme lähtunud nn verepõhise kodakondsuse printsiibist, mida rakendab enamik riike.
Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks on teiste tsensuste kõrval kesksel ja Eesti etnilise eneseteadvuse vaatevinklist olulisel kohal eesti keele oskus. Ja mida iganes retooriliselt ei väidetaks, see eelnõu muudab neid kodakondsuspoliitika aluseid. Esiteks riivab eelnõu verepõhise kodakondsuse aluspõhimõtet ja võimaldab Eesti kodanikuks saada sünnikohapõhiselt ja ilma tahteavalduseta. Võiks astuda veel sammu kaugemale: me surume inimestele kodakondsust peale, küsimata nende tahet või sellest hoolimata. Kuidas see teenib Eesti rahvuslikke huve, on minul raske mõista. Teiseks, loobudes kirjaliku riigikeeleeksami nõudest osa taotlejate puhul, anname järele jõududele, kes soovivad keelenõuete üldist leevendamist või isegi kaotamist. Jälle on mul raske mõista, kuidas see teenib Eesti rahvuslikke huve.
Tõsi, kodakondsuse seadus on mõnes osas liiga paindumatu ega võimalda teha põhjendatud juhtudel, sealjuures humaansetel kaalutlustel, kaalutlusotsuseid. Seda olukorda peaks muutma, et ei kasutataks propagandistlikult arusaamatutes huvides ära üksikuid juhtumeid, kus tõepoolest võiks kodakondsuse andmise üle otsustades kasutada kaalutlusõigust. Kordan, et seda olukorda peaks muutma, aga selle hinnaks ei tohi olla põhimõtetest loobumine.
Teen IRL-i fraktsiooni nimel ettepaneku katkestada seaduseelnõu 737 teine lugemine, et saaksime oma põhimõtetele truuks jääda, säilitada senise kodakondsuspoliitika positiivse kogemuse ja kõrvaldada need ebakohad, mida me ühiselt näeme, suurema konsensusega kui seni. Tänan!

Eldar Efendijev, palun!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Eesti Keskerakond esitas Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise eelnõu muutmiseks kolm ettepanekut ja ma kordan need üle. Esimese järgi vabastataks isikud, kes on omandanud põhi- või keskhariduse Eesti riikliku õppekava järgi, põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse eksamist. Pakutud muudatus on õigustatud, kuna kooli ühiskonna- ja kodanikuõpetuse tundides tehtud hindelised kontrolltööd tõestavad piisavalt, et noored tunnevad Eesti Vabariigi põhiseadust. Ma küsisin ühelt komisjoni liikmelt, milline on vahe, kui sooritada too eksam kodakondsuse taotlemiseks või vastata küsimustele kooli õppekavaga ettenähtud kontrolltöödes. Vahet ei ole. See seisukoht, mille võttis põhiseaduskomisjon, oli põhjendatud Siseministeeriumi arvamusega. Teine ettepanek on, et Eesti riik peaks andma naturalisatsiooni korras kodakondsuse ka nendele lastele, kelle üks vanem ei ole ühegi riigi kodanik. Siin sündinud lastele tuleb anda selge signaal, et nad on Eestis teistega võrdselt koheldud ning nende tulevik ei sõltu nende vanemate minevikust. Kolmas ettepanek näeb ette, et vähemalt 65-aastased inimesed tuleks vabastada põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse kirjalikust eksamist. Nemad võiksid küsimustele nagu keeleeksamilgi vastata suuliselt ja ka vene keeles. Mõte oli selline, et kui soov on, võib vastata ka vene keeles, aga see ei ole kohustuslik. Ja mispärast vene keel? Sellepärast, et enamik neid inimesi on lõpetanud venekeelse kooli.
Ma palun veel lisaaega!

Palun, lisaaega kolm minutit!

Neid ettepanekuid on Keskerakonna fraktsioon erinevas sõnastuses esitanud aastaid. Nende sisu on olnud sama. Üheks põhjenduseks on olnud ÜRO ja Euroopa Liidu institutsioonide raportid ning ettepanekud Eestile vähendada mittekodanike arvu. Aga tuleb välja, et need soovitused ei ole Eestile kohustuslikud, need võib lauasahtlisse panna ja unustada. See, et ÜRO kavatseb kümne aasta jooksul lahendada mittekodanike probleemi kui ühe suurima õigusprobleemi, pole Eesti valitsuskoalitsioonile vist oluline. Tundub, et see on ÜRO, mitte Eesti probleem.
Vabariigi Valitsus ja põhiseaduskomisjon ei toetanud Keskerakonna fraktsiooni ettepanekuid. Kui ma õigesti aru sain, oli põhiargument see, et naturalisatsiooni printsiipi muuta ei tohi. On väga kummaline, et naturaliseerimisest on kujunenud püha lehm, mida puudutada ei tohi. Vabariigi Valitsuse poolesammulised ettepanekud on nagu fassaadi parandamine, mitte uue ja tänapäevase positsiooni kujundamine. On ka kummaline, et opositsioonis olles sotsid toetasid meie ettepanekuid, nüüd, koalitsioonis, on nende seisukoht muutunud.
Ja lõpetuseks. Eelmisel nädalal me arutasime lõimumiskava aastani 2020. Kõik oli ilus, eriti eesmärkide osas. Aga kui meie paneme ühele poolele koalitsiooni esitatud lõimumiskava ja teisele poolele koalitsiooni positsiooni mittekodanike osas, siis erilist harmooniat me ei leia. Need pooled kuidagi ei taha koos eksisteerida. Tuleb välja, et ühelt poolt on meil ilus koostatud kava, teiselt poolt aga reaalne praktika ja sisepoliitika. Tahaks loota, et heast lõimumiskavast saab ka reaalne poliitika, ja seda ka mittekodanike jaoks.
Ma kordan, tänapäeval ei ole kodakondsus mitte ainult paberil seisev tunnus, nagu näiteks naine või mees, vaid tegemist on määratlusega, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Nii nagu on öeldud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes: "Riigi kodakondsuspoliitika, eriti naturaliseerimisega seonduvate reeglite kehtestamine on suures osas poliitilise valiku küsimus." Vabariigi Valitsus ja põhiseaduskomisjon tegid oma valikud, nüüd on valiku tegemise aeg Riigikogu saalis ja sellel valikul on hind – see on ausus ja usaldus. Leian, et tänapäevases avatud ühiskonnas on viimane aeg üle saada vastandumisest rahvussuhete pinnal ning hääletada aususe ja usalduse poolt. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud kolleegid! Tänane kahe erineva eelnõuga arutelu kodakondsuspoliitika teemadel kisub väga huvitavaks. Kõigepealt esitleb oma eelnõu härra Stalnuhhin, kes meenutab, kuidas härra Reinsalu lubas omal ajal üllitises Võta Võim kõikidele nullvariandi kodakondsust. Tõesti, oli selline episood, ma ise ka mäletan, et seda arutati siingi saalis. See äratas tähelepanu. Siis tuleb kõnepulti härra Vaher, kes teatab, et mitte sammugi nullvariandi suunas, vastustades raevukalt ka kodakondsusseaduse märksa väiksema ulatusega muudatust, mille praegune valitsus on ette pannud. Ja see on tõesti väga palju väiksem muudatus kui see, mida härra Stalnuhhin esitles. Mul jääb üle nõustuda väitega, et põhimõtted siin tõesti vist väga ei maksa, need võivad vahepeal muutuda suures amplituudis.
Valgustan veidi üht asja, mis Indrek Saarele meelde ei tulnud ja millele ma komisjonis osutasin. Tõepoolest, mõni aeg tagasi käis Eestis Euroopa Nõukogu allorganisatsioon, mida kutsutakse akronüümiga ECRI – European Commission against Racism and Intolerance (rassismi- ja ebatolerantsusevastane komitee). ECRI on küllaltki tuntud oma väga kriitiliste seisukohavõttudega mis tahes riikide suhtes, mida nad külastavad. Nad leiavad igalt poolt mingeid probleeme, sõltumata sellest, milline on riigi üldine demokraatia ja vabaduste tase. Kohtusin nende inimestega tõepoolest ja sain lühikese jutuajamise käigus selgeks, et nad kuigi hästi Eesti kodakondsuse seaduse kõikide nüanssidega ja sellega, mis meil tehtud on, kursis ei ole. Aga neil oli kaks väga selget muret: esiteks, vanemad inimesed alates 65. eluaastast peaksid saama kirjalikust eksamist vabaks, ja teiseks see avalduste kirjutamise probleem, mis puudutab alaealisi. See on seesama teema, mis on kõnealuse eelnõu peamine objekt. Osutusele, et valitsusel on selline eelnõu juba olemas, nad reageerisid positiivselt. Ma tegin komisjonis mõningaid skeptilisi osutusi, millele nad reageerisid ja kuidas reageerisid. Niisugune on seis.
Mul jääb üle Jaak Aaviksooga nõustuda, et mängus on teatav väline surve, mis aga ei ole kuigi tõsiselt võetav ja mille üle võib debateerida. Peamine küsimus, mis minul sellega seoses on tekkinud, on see, milline teema järgmisena tõstatatakse. Minu hinnangul on ECRI oma olemuselt niisugune organisatsioon, kes siis, kui üks probleem on lahendatud, asub otsima järgmisi probleeme. Ja sellele küsimusele ei saanud ma komisjonis selget vastust ei ministrilt ega mitte kelleltki selle eelnõu toetajatest.
Ma iseenesest arvan, et selle eelnõu mõju on suhteliselt marginaalne ega puuduta väga laia hulka inimesi. Selle üle võib vaielda, kas tegu on kodakondsuspõhimõtete muutmisega või mitte. Igal juhul ei muudeta neid väga drastilises ulatuses. Aga samal ajal kui need muutused on suhteliselt tühised, on need minu arvates ka täiesti ebavajalikud. Mina hääletan selle eelnõu vastu ehk siis praegusel juhul teise lugemise katkestamise poolt. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab Lembit Kaljuvee.

Proua juhataja! Head kolleegid! Täna on meil tund või juba kaks kulunud, arutamaks teemal, mis saab meie kodakondsuse seadusest või meie kodakondsuspoliitikast, mis on uued suunad. Ja kuna ma fraktsiooni liikmena ei saa kolmandal lugemisel kaasa rääkida, siis mõtlesin, et tulen ja ütlen, et mina hääletan selle eelnõu poolt, mida me praegu siin saalis käsitleme. Ja seda mitmel põhjusel. Üks põhjus, riiklik põhjus on see: ma tahaks, et meie austatud president saaks võtta sahtlist välja ka oma teise passi, Ameerika passi. Ta on ju tegelikult Ameerikas sündinud ja minul küll midagi selle vastu ei ole, kui tal see pass on.
Aga mul on selle teemaga seotud palju rohkem isiklikke küsimusi ja põhjuseid. Üks põhjus on see, et minu kallis väimees tegi kodakondsuse eksami väga hästi ära, aga ta kahjuks ei võtnud Eesti kodakondsust, kuigi ta on siin 17 aastat edukalt töötanud. Ta ei võtnud meie riigi kodakondsust sellepärast, et tema ema ja isa ei taha, et ta Ameerika kodakondsusest loobub. Meid, Eesti kodanikke, on väga vähe. Me oleks saanud ühe kodaniku juurde. Peale selle on mul veel teine isiklik põhjus – eks me vahel aja siin isiklikku asja ka. Minu neljast lapselapsest kahel on topeltkodakondsus. Üks nendest topeltkodakondsusega lastest on juba 16-aastane. Ta on minu käest mitu korda küsinud, et vanaisa, kas ma pean varsti loobuma ühest või teisest kodakondsusest. Tema ei taha kummastki loobuda. Ta ütleb, et kuidas ma isale teatan, et ma loobun sinu kodakondsusest – n-ö isakeel on tal täiesti suus – ja emale ta ka seda öelda ei taha. Nii et siin on päris tõsine probleem ja ma arvan, et ma ei ole ainus selline näide, Eestis on päris palju selliseid lapsi. Meid on vähe ja miks me ei või topeltkodakondsust teatud juhtudel lubada? Käsitletav seaduseelnõu teeb ettepaneku seda võimaldada ja sellepärast ma hääletan kindlasti selle poolt ja menetluse katkestamise vastu. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd Marko Pomerants, kohapealt kaks minutit!

Aitüma! Lihtsalt ajaloolise tõe huvides märgin, et Andres Herkel rääkis siin, kuidas ta selgitas rassismi vastu võitlejatele, kui tore riik on Eesti ja kuidas siin asjad tegelikult on. Ma tahan öelda, et ta ei teinud seda üksi. Kui see raport saab väga hea, siis palun kiita ka mind. Aga kui me saame mitte eriti hea hinnangu, siis me oleme mõlemad Herkeliga süüdi.

Aitäh! Herkelil on protseduuriline küsimus. Palun, Andres Herkel!

Jah, absoluutselt protseduuriline küsimus. Marko Pomerantsile minu suurimad komplimendid, me olime tõesti kahekesi. Aga Indrek Saar mainis oma kõnes minu nime. Ja teine asi, millele ma tahan kindlasti osutada, on see, et praegu arutatav seaduseelnõu ei reguleeri topeltkodakondsust selles tähenduses, nagu Lembit Kaljuvee sellest rääkis.

Aitäh! Nüüd saab sõna Indrek Saar. Palun!

Head kolleegid! Kõigepealt palun Andres Herkeli ees vabandust, kui ma valesti mäletasin. Mina mäletasin siiski niimoodi – ta vähemalt jättis sellise mulje –, et ta pidi üksinda Eesti parlamendi au kaitsma. Aga vabandust, kui ma su sõnu valesti tõlgendasin! Sõnade enda kasuks tõlgendamist tahtmatusest teisi inimesi kuulata nägime täna siin saalis taas väga eredal kujul. Eks seda ole ennegi juhtunud. Kas soovi mitte kuulata või demagoogiat ajada on siin supernäidete toojana demonstreerinud kindlasti Isamaa ja Res Publica Liit. Andres Herkel tunneb seda erakonda või vähemalt osa sellest erakonnast väga hästi. Nii nagu nende käitumine on olnud tihtipeale kahepalgeline, nii kubises ka Isamaa ja Res Publica Liidu tänase esindaja Jaak Aaviksoo sõnavõtt siin puldis demagoogiast ja pooltõdedest, peegeldades vist soovi inimesi mitte kuulata. Üks selgemaid näiteid selle kohta on see, et mina ütlesin siit puldist ja minu arust ka saalis öeldi küsimusi esitades korduvalt välja ühe olulise institutsiooni nimi, ja see on Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik. Härra Muižnieks, kes viimati siin kohal käis, on alati olnud meie hea koostööpartner. Me viitame talle alati ja tema seisukohti pannakse väga harva küsimärgi alla, kui asi puudutab inimõigusi näiteks meie idanaabrist riigis või Aserbaidžaanis või kuskil kolmandal või neljandal maal. Kui ta viitab meile, siis osa meist arvab, et see on mingi kahtlase taustaga abstraktne institutsioon, mille seisukohtadega ei ole mitte midagi pihta hakata.
Aga mitte see ei ole oluline. Oluline on see, mida see seadus teeb, kui eelnõu vastu võetakse. See seadus annab nendele lastele, kes edaspidi Eesti Vabariigis sünnivad, seadusliku Eesti riigi kaitse. Seni osal lastel seda kaitset ei ole, kuna nende vanemad on mõlemad ilma kodakondsuseta. Seda nimetatakse kodakondsusetuse taastootmiseks, juhul kui osa lapsi jääb sünniriigi kodakondsusest selle pärast ilma, et nende vanemad kas ei ole olnud piisavalt informeeritud või ei ole lihtsalt aru saanud, kui oluline lapse jaoks see seaduse kaitse on, ja ei ole asjaomast avaldust esitanud. Kui ma kuulasin Jaak Aaviksoo sõnavõttu, siis tuli mulle pähe üks paralleel. Mulle meenus üks loetud raamat, üks nähtud film ja ise mängitud etendus. See ere paralleel tekkis "Reigi õpetajaga", kus kirikuõpetaja luges küll jumalasõna ja tahtis maailma paremaks teha, aga ta ei kuulanud väga inimesi, ei viitsinud ümberringi toimuvat hoolega jälgida. Ning ei olnud ta ise õnnelik ega olnud teda ümbritsevad inimesed õnnelikud. Sotsiaaldemokraatidele väga meeldib Tammsaare. Sama juhtus ka Vargamäe Andresega, kes kippus liiga palju ainult ühte kirjandusteost lugema ega tahtnud hästi kuulata, mida inimesed ümberringi räägivad. Ta ei tahtnud mõelda, mis see oleks, mis teeks inimesed natukene õnnelikumaks, kuidas olla ka ise natuke õnnelikum, ja surus peale oma tõde – järjekindlalt. Aga vähemalt vanuigi sai ta aru, et sugugi kõiges, mida ta oma lastele ja naabritele peale surus, polnud tal olnud õigus.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Ma väga loodan, et meie head kolleegid, kes on minemas sama rada, hakkavad natukene rohkem märkama, et ühiskonnas on palju rohkem värve, ja lasevad lahti oma jäigast positsioonist. Ma loodan, et nad ei hirmuta meid ja Eesti avalikkust mingite abstraktsete jõududega, kes ähvardavad meid soodoma ja komorraga, kui me teeme väikesele osale Eesti ühiskonnast nende jaoks väga olulisi muudatusi selle nimel, et nende elu oleks natukene lihtsam ja nad tunneksid, et see riik hoolib neist natuke rohkem. See viivat meid millessegi õudsesse, sest see kõik olevat alles algus.
Ma loodan, et tuleb aeg, kus me käitume natuke vastutustundlikumalt. Me võime teha oma välise kaitsevõime suurendamiseks ükskõik kui palju, aga kui meie enda ühiskond ei ole piisavalt sidus, siis me oleme kergesti rünnatavad. Seda on ajalugu korduvalt nii varasemal ajal kui ka praegu tõestanud. Me oleme kõige nõrgemad siis, kui meie ühiskond ei ole sidus. See eelnõu on küll väike, aga siiski oluline samm selles suunas, et öelda osale ühiskonnast, et jah, me hoolime teist, te olete siin vajalikud, see on teie riik. Eriti tänases päevas on selle peale vaja mõelda.
Siin on räägitud nii paljudest erinevatest asjadest, kõlanud on väga palju huvitavaid väiteid. Tuletan veel kord meelde, et see seadus tegeleb põhimõtteliselt kolme teemaga. Esimene on see, millest me oleme siin kõige rohkem rääkinud, ehk siis automaatne Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras nendele lastele, kes sünnivad perekonda, kus kummalgi vanemal ei ole kodakondsust. Teine on seaduse kaasajastamine selles mõttes, et kui Eesti Vabariik loodi, siis oli selles seaduses üks erisus: üle 65-aastased isikud ei pea kodakondsuse taotlemiseks tehtaval keeleeksamil tegema selle kirjalikku osa, piisab vaid suulisest eksamist. Kuna see oli määratletud aastaarvuga ja see aastaarv on kogu aeg edasi nihkunud, siis meie ettepanek on see määratleda 65 eluaastaga. Ja kolmas väga oluline teema on n-ö Kohtla-Järve tüdruku case ehk siis alaealiselt tema teise kodakondsuse äravõtmine sunniviisiliselt. Näiteks 2013. aastal võeti niimoodi 23 alaealiselt kodakondsus ära. See puudutab kindlasti Lembit Kaljuvee lapselapsi, aga mitte Eesti Vabariigi presidenti.
Ma arvan, et see seaduseelnõu on igati väärt, et teine lugemine lõpetada ja viia siin saalis läbi ka kolmas lugemine. Tänan!

Suur tänu! Ja palun sõnavõtt kohapealt, Jaak Aaviksoo!

Ma tänan! Kuna mind nimetati siin mitu korda, siis ma lihtsalt tahan väljendada oma rahulolu, et Riigikogu juhatus on kiitnud heaks meie eetikakoodeksi. Mulle tundub, et seda läheb aina rohkem ja rohkem vaja.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta on kuus muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun esimest muudatusettepanekut hääletada!

Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.
Austatud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 16 ja vastu 59 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. Palun, Kadri Simson!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Asume hääletama.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 20 rahvasaadikut, vastu oli 51, erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun neljandat muudatusettepanekut hääletada!

Asume muudatusettepanekut hääletama!
Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 60, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 5 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ettepanek nr 6 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Riigikogu juhatusele on laekunud avaldus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt ettepanekuga katkestada kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 737 teine lugemine. Me hääletame seda ettepanekut.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku katkestada kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu number 737 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15 rahvasaadikut, vastu oli 62, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõppenud.

Meie tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse muutmise seaduse eelnõu 743 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Mart Meri! Vabandust, ettekandja! Austatud saal, palun natukene vaiksemalt! Palun jätkame!

Head kolleegid! Meeldetuletuseks, et täna teisele lugemisele jõudnud kutseseaduse eelnõu peamine siht on kehtestada õiguslik raamistik haridussüsteemi ja tööturu koostöövõimekuse arendamiseks. Eelnõuga luuakse alus koordinatsioonikogu moodustamisele, mis hakkab ühendama kõiki osapooli, kes on seotud tööjõu oskuste arendamise ja elukestva õppe korraldamisega. Lisaks täpsustatakse õppeasutuse kui kutseandja tegutsemise korraldust ja lahendatakse ka mõningaid muid kutseseaduse rakendamisel ilmnenud küsitavusi.
Eelnõu esimene lugemine toimus 5. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembriks Riigikogu liikmetelt ega saadikurühmadelt ühtegi ettepanekut ei laekunud. Küll aga laekus täpsustavaid ettepanekuid Haridus- ja Teadusministeeriumilt ning Kutsekoja kaudu kutsenõukogude esimeeste kogult. Õigusselgust tugevdavaid ja normitehnilisi muudatusi algatas ka komisjon ise ning arutelude tulemusena vormistas kultuurikomisjon 17 muudatusettepanekut, mis kõik leidsid komisjonis üksmeelset toetust.
Kultuurikomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 11. novembril ning 2., 8. ja 15. detsembril. 11. novembri arutelul osalesid Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Kutsekoja ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. 8. detsembril otsustas kultuurikomisjon esitada eelnõu 743 teisele lugemisele Riigikogu täiskogu päevakorda 17. detsembriks ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kuna muudatusettepanekud komisjonis lahkarvamusi ei tekitanud ja teise lugemise seletuskiri on piisavalt põhjalik, siis muudatusettepanekuid ma siinkohal eraldi käsitlema ei hakkaks. Küll aga olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Mart Meri! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Vaatame läbi eelnõu kohta tehtud muudatusettepanekud. Muudatusettepanekuid on 17, kõik on kultuurikomisjoni tehtud ja arvestatud täielikult. Vaatame need ühekaupa üle: nr 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16 ja 17. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine. Juhataja võtab praegu üheminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Jätkame istungit. Kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 793 teine lugemine. Ettekandja on rahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev. Palun!

Käibemaksuseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu oli rahanduskomisjonis arutusel 9. ja 15. detsembril. Eelnõu eesmärk on muuta ja tunnistada kehtetuks alates 2015. aasta 1. jaanuarist kehtivad käibemaksuseaduse sätted, millega kohaldatakse vääriskividele pöördmaksustamise skeemi. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli 12. detsember kell 15, Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ettepanekuid ei laekunud. Täiendavaid teemasid ja küsimusi komisjonis ei tõstatatud. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda kolmapäeval, 17. detsembril ja teine lugemine lõpetada, teise lugemise lõpetamisel teha kolmas lugemine 18. detsembril ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Aitäh! Küsimus on Kadri Simsonil. Palun!

Ma tänan! Seaduseelnõu algatati 1. detsembril. See oli aeg, kui eelarve ei olnud veel vastu võetud, aga selle eelnõu oli juba kaks lugemist Riigikogus läbi teinud. Eelnõu võtab pöördmaksustamise eelnõust välja vääriskivid ja see peaks järgmise aasta eelarvele maksma minema mitu miljonit. Kas eelarves on see võimalik tulude kadu sisse arvestatud ja kui, siis millal seda arvestada osati?

Otseselt sellise nurga alt seda teemat rahanduskomisjonis lahatud ei ole. Aga üldiselt võis eeldada, või ütleme, Rahandusministeerium eeldas eelnõu üle andes, et see luba võiks tulla. Ma usun aga, et eelarve koostamisel arvestati ka riskiga, et seda luba ei või tulla. Minu teada ei ole eelnõu seletuskirjas lauset, et vääriskivide pöördmaksustamise kehtimisest peale hakkab laekuma täiendavat tulu. Kui ma eksin, siis palun vabandust. Aga seda teemat ei ole tõstatatud ja ma ei ole seda konkreetselt uurinud. Nii palju kui ma mäletan, seletuskirjas seda kirjas ei ole, nii et ma eeldan, et mis puutub vääriskivide pöördmaksustamisse, siis prognoositud käibemaksu laekumisega ei tohiks probleeme tekkida. Rahandusministeerium ei ole seda teemat tulenevalt sellest teadmisest, mis neil on olnud oktoobrikuust saati, tõstatanud. Rahandusministeerium teab alates oktoobrikuust, et Euroopa Komisjon ei luba sellisel kujul pöördmaksustamist rakendada. Jah, eelarve oli meile esitatud, aga selle aja jooksul oleks saanud kindlasti teha korrektiive, kui nende prognooside kohaselt oleks olnud oht, et see muudatus võiks seada kahtluse alla käibemaksu laekumise.

Aitäh! Kadri Simson, teine küsimus!

Me menetlesime eelarvet vastuvõetud seaduste põhjal. Ja see seadus, mida me muudame, eeldas siis, kui see veel kehtis, et järgmisel aastal maksuauk väheneb ja selleks peab tulema 7–8 miljonit käibemaksu lisaks. Nüüd pool selle mõjust kustutatakse ning see mõjub ilmselgelt järgmise aasta riigieelarvele. Kas see on korrektne, kui peale eelarve vastuvõtmist tehakse muudatusi, mille puhul eelarvesse planeeritud käibemaks väheneb?

Iseenesest hea küsimus. Aga nagu ma vastasin, nende prognooside eest vastutab need koostanud Rahandusministeerium koos Maksu- ja Tolliametiga. Mis puutub käibemaksu laekumisse, siis nende asutuste koostöös ei ole sündinud mingit ettepanekut. Ja nad on oktoobrikuust saadik teadnud, et tegelikult pöördmaksustamist rakendada ei saa. Eeldan, et nad on käibemaksuprognoosi üle vaadanud ja vahest on vahepealsel ajal saanud prognoosi veidi korrigeerida. Kas siis tänu muude maksuaukude vähendamisele või üldise tarbimise kasvule on ehk võimalik katta seda käibemaksu puudujääki, mis tuleneb sellest, et Euroopa Komisjon pöördmaksustamist vääriskivide puhul ei võimalda.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu muutmiseks ettepanekuid ei laekunud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 793 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse eelnõu 794 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas maksualase teabevahetuse seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades 15. ja 16. detsembri istungil. Annan lühidalt veel kord ülevaate eelnõu sisust. Selle sisu on maksualane teabevahetus. Riigisisene õigus soovitakse viia kooskõlla Ameerika Ühendriikidega sõlmitud ja juunikuus ratifitseeritud maksualase teabevahetuse lepinguga. Teiseks on eesmärk luua eeldused uute Euroopa Liidu ja OECD maksualase teabevahetuse standardite rakendamiseks.
Teabevahetuse eesmärk on vähendada Ameerika Ühendriikide maksukohustuslaste võimalusi tulu peita ja maksudest kõrvale hoida. Meid puudutab see seetõttu, et kui finantsasutus Ameerika Ühendriikidele soovitud teavet ei avalda, peetakse selle finantsasutuse tehtavatelt väljamaksetelt Ameerika Ühendriikides kinni 30%. Sisuliselt on tegemist sanktsioneeriva määraga.
Et viia riigisisene õigus kooskõlla FATCA kokkuleppega, luuaksegi seesama uus seadus, maksualase teabevahetuse seadus. Rahvusvahelise automaatse maksualase teabevahetuse reeglite koondamine uude seadusesse teeb need arusaadavaks maksumaksjatele, finantsasutustele ning kogu selle asja üle järelevalvet teostavale Maksu- ja Tolliametile. Ühtlasi luuakse eeldus, et järgmisel aastal üle võtta uued Euroopa Liidu ja OECD maksualase teabevahetuse standardid, mis põhinevad FATCA-l.
Seadus oleks vaja vastu võtta veel sel aastal, et kõik finantsasutused saaksid 1. jaanuaril algavale uuele aruandlusperioodile vastu minna ühtsetel ja selgetel alustel. Rõhutan veel, et see seadus ei loo ühtegi uut maksukohustust ega suurenda maksuseadusi täitvate isikute maksukohustusi. FATCA kokkuleppe ning laiemalt igasuguse maksualase teabe vahetuse eesmärk on vaid vähendada piiriülest maksudest kõrvalehoidmist.
Muudatusettepanekute tähtajaks 12. detsembriks Riigikogust parandusettepanekuid ei tulnud. Küll aga tegi komisjon neli muudatusettepanekut.
Komisjoni istungitel, mis toimusid 15. ja 16. detsembril, tunti huvi põhiliselt kahe teema vastu. Esiteks, kuidas tehakse lepingu täitmisel kindlaks, et klient on USA maksuresident. Vastus oli selline, et pank peab rakendama hoolsusmeetmeid, sh nõudma kliendilt kirjalikke kinnitusi. Nende abil peab pank kindlaks tegema võimalikud USA maksuresidendid ja edastama andmed nende kohta maksuhaldurile. Kahtluse korral saab teha päringuid, sh maksuhaldurile maksulepingute alusel.
Teine teema oli küsimus, mis on maksuresidentsuse ja e-residentsuse ühisosa. Sellele küsimusele anti vastus, et maksuresidentsus on rahvusvaheliselt kokku lepitud ja määratletud, e-residentsus aga praeguse teadmise järgi teise riigi kodanike poolt Eesti ID- ja IT-võimaluste kasutamise kontseptsioon. On vaid sõnaline kokkulangevus, sisuliselt need asjad ei kattu.
Nagu ma ütlesin, komisjon tegi neli muudatusettepanekut. Muudatusettepanekud nr 1 ja nr 2 on tehtud koostöös Eesti Pangaliidu, Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumiga ning puudutavad seda, et isikutel, kelle kohta andmeid kogutakse ja edastatakse, on õigus olla sellest teavitatud. Muudatusettepanekuga nr 3 viiakse eelnõu tekst paremini kooskõlla FATCA lepingus sätestatud finantsasutuste õigusega otsustada ise teatud perioodil soodsamate reeglite kohaldamise üle ning tehakse viiteline täpsustus. Muudatusettepanek nr 4 sätestab eelnõu jõustumise aja, mis on 1. jaanuar 2015.
Ma möönan, et valitsus algatas eelnõu pisut hilja ega arvestanud Riigikogu tavapärast menetlustempot. Samas on komisjon veendunud, et seadust on vaja juba järgmise aasta algusest, ja seda on öelnud ka turuosalised ise, kellega meil oli võimalus kohtuda.
Rahanduskomisjoni konsensuslik ettepanek on teine lugemine lõpetada ning juhul kui teine lugemine lõpetatakse, teha neljapäeval, s.o homme eelnõu lõpphääletus. Ka see oli konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Aivar Sõerd! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Need kõik on teinud juhtivkomisjon ehk rahanduskomisjon, seega on ettepanek arvestada neid täielikult. Niisiis, muudatusettepanek nr 1, nr 2, nr 3, nr 4. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 794 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Meie kaheksas päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 781 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meil on tõepoolest ees keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle algatas keskkonnakomisjon 17. novembril aastal 2014. Esimene lugemine lõpetati 2. detsembril ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 5. detsember. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud, küll aga tegi ühe muudatusettepaneku keskkonnakomisjon. Selle sisu on, et muudetakse normi sõnastust ja sätestatakse, et keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 5. peatükk jõustub selle rakendamise seadusega. See regulatsioon ei eelda tingimata eraldi rakendamise seadust, vaid lubab ühel loamenetlust reguleerivatest eriseadustest, mis läbib esimesena Riigikogus menetluse, 5. peatükk jõustada. Palun ka teil seda eelnõu toetada!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Rainer Vakra! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Eelnõu kohta laekus üks muudatusettepanek keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Meie üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 803 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ehk nn elatiste eelnõu. Selle eelnõuga püüame astuda suure sammu tagamaks, et elatise maksmisest kõrvalehoidjatelt oleks võimalik kätte saada raha, mida on vaja eelkõige nende lastele.
Eelnõu eesmärk on sätestada jõulised riikliku sunni meetmed laste elatisraha maksmisest kõrvalehoidjatele. Riik peab lapsi toetama, aga kui lapsevanemad oma kohustusi ei täida, siis elab osa lapsi ikkagi vaesusriskis. Eelnõu sisaldab muudatusi, mis avaldavad otsest mõju inimestele, kes lapse elatise võlgu on. Eesmärk on panna inimesi kohusetundlikumalt elatist tasuma. Probleemi olemust ilmestab ka asjaolu, et igal aastal teevad kohtud elatise määramise kohta üle 1000 lahendi, millest osa läheb kohtutäiturite kätte, kuna vanemad ei hakka elatist maksma. Väga suurt elatisnõuete hulka ei õnnestu ka kohtutäituritel sisse nõuda. Nii on näiteks aasta alguse seisuga täitemenetluses üle 12 000 elatisnõude ning nendest tulenev võlgnevus üle 10 miljoni euro. Selle olukorra parandamiseks oleme pakkunud terve paketi mõjutusvahendeid, mis peaksid asjade seisu tunduvalt parandama.
Tulevikus saab kohus elatise mõjuva põhjuseta tasumata jätmise korral peatada võlgniku õiguse juhtida mootorsõidukit ja ka väikelaeva, tühistada tema jahitunnistuse, relvaloa ja kalastuskaardi. Oluline on siinkohal esile tõsta, et nende õiguste peatamise otsustab kohus ning kohus kaalub kindlasti sedagi, kas lapse elatise võlgnikul on juhiluba tööl käimiseks ja elatise teenimiseks vaja või mitte. Kindlasti ei hakka kohus peatama elukutseliste autojuhtide juhilubade kehtivust, sest neid on vaja, et teenida raha, mille arvel maksta elatist.
Edaspidi on kohtutäitur kohustatud iga kahe kuu tagant võlgnikuga ühendust võtma, et välja selgitada, miks ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust, kui suur on tema sissetulek ning kuidas ta kavatseb võla likvideerida. Juhul kui võlgnikult ei ole olnud võimalik elatisraha sisse nõuda, peab kohtutäitur vähemalt kord aastas võlgniku valduses olevad ruumid ja maatüki läbi otsima. Sellega saab kohtutäitur parema ülevaate varast, mis võlgnikul tegelikult on.
Edaspidi ei ole lapse elatise võlgnikul võimalik saada erametsaomaniku toetust ja ettevõtluse alustamise toetust. Seadusesse lisatakse tingimus, et toetuse taotlus jäetakse rahuldamata, kui isiku suhtes on algatatud täitemenetlus lapse elatise võlgnevuses. Lapse elatise nõude aegumise tähtaeg pikeneb kolmelt aastalt kümneni, kuna praktikas on ilmnenud, et elatisnõuet ei õnnestu alati kolme aastaga sisse nõuda. Kõrgkoolis õppivale täisealisele noorele antakse õigus kuni 21. eluaastani vanemalt elatist nõuda. Kehtiva õiguse kohaselt on täisealisel noorel õigus nõuda vanemalt elatist kuni 21. eluaastani, kui ta jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhi-, kesk- või kutsekoolis. Tuleb tunnistada, et tegelikult nende noorte eristamise põhjust ei ole – nii keskharidust kui ka ülikooliharidust omandavad lapsed vajavad ühtmoodi lapsevanema toetust.
Eelnõuga täpsustatakse võlgniku arestitava sissetuleku mõistet ning võimaldatakse sissetuleku arestimisel arvestada selle hulka ka isiku töösuhtega seoses saadud mitterahalist hüve. Osale võlgnikele võimaldavad nende tööandjad ka mitterahalisi hüvesid, näiteks võib tuua auto või elukoha tasuta kasutamise. Eelnõuga saab kohtutäitur sellisest töösuhtest saadavad mitterahalised hüved lugeda isiku tasu hulka. Selle tulemusel võlgniku arvestatav sissetulek suureneb ja kohtutäitur saab rahas makstavat tasu arestida suuremas osas.
Täiendavalt antakse kohtutäituritele õigus arestida raha, mis võlgnik on kohustatud maksma kolmandatele isikutele, kui ühes kuus kolmandatele isikutele makstud rahalised kohustused ületavad võlgniku ühes kuus ette nähtud mittearestitava sissetuleku summa. Muudatusega püütakse kätte saada kohtutäituri eest varjatud raha, mis on makstud võlgniku kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele sularahas või kasutades teiste isikute kontosid.
Riigi õigusabi taotlemisel sätestatakse laste suhtes erand, et lapsed ei peaks elatise asjas selgitama oma majanduslikku seisundit. Selle kohustuse eemaldamine lihtsustab elatise asjas riigi õigusabi taotluse esitamist ja kiirendab taotluste läbivaatamist.
Lõpetuseks märgin, et seadus on kavandatud jõustuma kahes osas. Eelnõu sätted, mis puudutavad võlgniku õiguste piiramist, jõustuvad 2016. aasta 1. märtsil, et jätta piisav aeg registrite arendamiseks. Ülejäänud sätted jõustuvad järgmise aasta 1. juulil, jättes kohtutäituritele üleminekuperioodi uue regulatsiooniga kohanemiseks. Loodan, et eelnõu leiab Riigikogus suurt toetust! Tänan!

Suur tänu! Küsimus on Margus Tsahknal. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahan kõigepealt avaldada tunnustust, et selline eelnõu on siia Riigikogu saali jõudnud. Elatisraha probleem on üksinda last kasvatavatele vanematele väga tõsine, nagu te ka oma ettekandes märkisite. Aga minu arvates see ei ole piisav. Lisaks peaks olema ka teine pool ehk riiklik elatisraha fond, mis tagaks igakuised maksed nendele lastele, kelle suhtes teine vanem oma kohustusi ei täida. Kõik selles eelnõus ettenähtud meetmed aitavad kindlasti elatisraha välja nõuda, aga kuidas te suhtute ideesse luua ka riiklik elatisraha fond?

Aitäh! Kõigepealt tänan tunnustuse eest! Aga lisan kindlasti seda, et minu arvates käesolev seaduseelnõu ongi esimene samm selles suunas, et tagada tulevikus elatisraha fondi loomise otsuse vastuvõtmisega siin saalis kõigi üles kerkinud nõuete täitmine. Mina isiklikult kindlasti toetan seda elatisraha fondi ideed ja arvan, et ainult sellise suhtumisega on võimalik tagada kõigi, ütleme, erinevas positsioonis olevate laste ja nende üksikvanemate võrdne kohtlemine. On fakt, et isegi täna arutatava tulevase seaduse ideaalse toimimise korral võib osalt võlgnikelt laste elatisraha jääda kätte saamata.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma ütlen ka omalt poolt kiidusõnad ja et ma ei usu, et Riigikogus on ühtegi erakonda, kes selle eelnõu vastu on. Igal juhul on see samm õiges suunas ja jõudu teile! Aga millal see seadus võiks jõustuda? Ja kas nõuded vaadatakse ka tagasiulatuvalt üle?

Aitäh! Aga seaduse jõustumine sõltub teist. Valitsuse eelnõus on, nagu ma märkisin, vastav kuupäev 1. märts 2016. Mis puutub kõnealuste õiguste piiramisse, siis kuna need on seotud eri registritega, oleme teinud teiste ministeeriumidega tõsist koostööd just selleks, et otsustada ära optimaalne aeg, et kõik protseduurid, mis puudutavad autoregistrit, relvalubade registrit, kalastuslubade registrit, saaks teha elektrooniliselt. Sel juhul saab näiteks liikluspolitseinik maanteel operatiivselt kontrollida – juhiluba ju tänapäeval kaasas kandma ei pea –, kas konkreetsel inimesel on juhtimisõigus mingil põhjusel peatatud. Nii et see on puhttehniline ülesanne. Aga kõik muu, mis puudutab kohtutäiturite tööd, see kehtib 1. juulist 2015. Ka nendel on vaja teha teatud ümberkorraldused oma igapäevatöös, sest neile lisandub väga palju tõsiseid kohustusi.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Suur tänu! Väljendan samuti heameelt nii selle eelnõu üle kui ka selle üle, et sa näed tervikut, kuhu kuulub ka elatisraha fond. Ja kui tervikust edasi rääkida, siis küsin väljaspool selle eelnõu temaatikat, millisena näeb ministeerium ennetustegevust. Mida tuleks ette võtta, et asi ei läheks elatisraha kohtu kaudu väljanõudmisteni, rääkimata selle raha tagaajamisest?

Ütleme niimoodi, et õiguslike meetoditega ideaalset olukorda inimestevahelises suhtlemises saavutada ei ole kerge. Ka meie ministeeriumi mitmesugused analüüsid näitavad, et ka näiteks suhtlusõiguse korraldamine sõltub eelkõige vanemate omavahelisest läbisaamisest. Aga iseenesest, mispärast see eelnõu ka täna siin laual on – julgen arvata, et juba see teadmine, et võid jääda ilma mingitest õigustest-hüvedest, mis sul iga päev kasutada on, kui sa oma lapse ees kohustusi ei täida, on kindlasti ennetava mõjuga ja paneb nii mõnegi vanema oma lapsele elatisraha maksma.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu arvates see eelnõu on väga tõsine samm edasi, et võlgnikelt välja nõuda elatisraha, mis nad oma lastele võlgnevad. Kui aga lahata seda uut ideed, mida siin saalis on ka täna juba puudutatud, ehk siis seda, et järgmine samm võiks olla selle kõrvale elatisraha fondi loomine, siis mul tekkis küll selline tunne, et see fond tegelikult demotiveerib elatisvõlgnikke selle nimel pingutamast, et nad ei oleks võlgnikud. Neil on väga lihtne öelda teisele vanemale, et pöördu selle fondi poole, see maksab sulle niikuinii ära. Kuidas su esialgne hinnang praegu on, kas see on ikka tark mõte?

Tahan öelda, et elatisfondi idee on meil ju alles arutelude ringis. Seda on kasutanud mitmed meie lähinaabrid, näiteks siinsamas kõrval asuv Soome. Kindlasti on olemas mõningad indiviidid, kes proovivad hakata seda kuidagi vääralt ära kasutama. Aga tuginemata praegu sügavamale analüüsile, võin öelda, et elatisfondi idee on see, et raha kättenõudmise raskus läheb ühelt lapsevanemalt riigile. Tema õlule pandud koorem läheb riigi õlule. See eelnõu käivitab teatud sunnimeetmed, kuid kokku võttes peab kogu selle juriidilise ja tihtipeale ka sotsiaalse katsumuse läbi tegema see õnnetu üksikvanem, kes kindlasti on nõrgemas positsioonis kui riik.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Seadus jõustub 1. märtsil 2016. Aga kuidas on nendega, kes on praegu võlgu ja elavad kuni selle perioodini veel samamoodi edasi? Kas nad võivad ennast sinnamaani kindlalt tunda või tuleb neil see nõue täita tagasiulatuvalt?

Nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, lapse elatisnõude aegumise tähtaeg pikeneb kolmelt aastalt kümneni.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta, teine küsimus!

Aitäh! Teine küsimus on tingitud suuresti hea kolleegi Kalle eksiteel olemisest. Sestap küsin: kas vastab tõele, et nii selle eelnõu kui ka elatisraha fondi mõte on selles, et iga lapse majanduslikud õigused oleks kaitstud sõltumata tema vanemate omavahelisest läbisaamisest? Kas eesmärk on tagada, et kõik vanemad oma kohustusi lapse ülalpidamiseks täidaksid?

Jah, ma olen suures osas samal arvamusel. Üks eesmärk on sundida hoolimatuid vanemaid oma kohustusi täitma. Aga teine eesmärk on, et kui sellest sunnist ei ole esialgu kasu olnud ja on võimalus, et tulevikus õnnestub see raha ikkagi kätte saada, siis tagatakse kohe ka nendele lastele võrdne olukord nendega, keda vanemad ülal peavad.

Palun, Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh! Heale kolleegile Liisale vastuseks ütlen, et ma saan aru küll, mis on selle eelnõu ja elatisraha fondi mõte. Kuid ma julgen väita, et täna, kui me arutame seda eelnõu ja toome sisse ka fondi mõtte, siis me ajame kaks asja segamini. Üks on alles idee, teine aga ootab rakendust, kui me neid koos arutame, siis tuleb kokku puder ja kapsad. Ma olen nõus, et Eestis ei tohi olla lapsi, kellele ollakse elatist võlgu ja kes ei saa seetõttu normaalset elu elada. Seetõttu küsimus ministrile: vahest pole mõttekas selles menetlusfaasis elatisraha fondi ideest rääkida?

Ma arvan, et Riigikogu liikmed on küsimuste esitamisel vabad. Minu viimane mälestus Riigikogust aasta tagasi oli selline, et kui küsitakse, siis on ministril kohustus vastata. Ja kui küsitakse tema isiklikku arvamust, siis võib ta ka selle välja öelda. Kuigi, jah, selles on sul õigus, et tänane eelnõu on suunatud just sunnimeetmete jõustamisele, mis on kindlasti alles esimene, aga väga oluline samm.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Hea ettekandja! Saan ma õigesti aru, et selle eelnõu tulemusena hakkab last kasvatav vanem saama elatisraha kätte riigilt ja riik katsub siis elatisraha sisse nõuda selle maksmisest kõrvale hoidvalt lapsevanemalt?

Kindlasti mitte. See eelnõu räägib sellest, et kohtule ja kohtutäituritele antakse lisavõimalused elatisvõlgnikke pitsitada, et lastele suunatud kohustused täitmisele pöörata. Üldiselt on elatisvõla väljanõudmise õigus ikkagi sellel üksikul lapsevanemal, kes last kasvatab. Jutt on lisameetmetest, et sundida lapse elatise võlgnikku oma kohustusi täitma.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Minugi küsimus on hea kolleegi Kalle küsimustest tingitud. Elatisrahafond on ju kahtlemata vajalik nendesamade laste huvides – mitte nende vanemate huvides, vaid laste huvides. Fondi vastu olijad on öelnud, et riigil on väga raske võlgnikelt raha kätte saada ja seetõttu langeb riigile ja ausatele maksumaksjatele suur koorem. Aga kui seda raha on riigil keeruline kätte saada, siis on see kahtlemata väga keeruline ka hädas olevale lapsevanemale. Ta peab last kasvatama ja samal alal pead murdma, kuidas raha kätte saada. Riik on siin oluliselt tugevamas positsioonis ning just seepärast ongi elatisrahafondi vaja. Riik on tugevam väljanõudja ja ilmselt on seda koormust mõistlik nii jagada. Kas sa oled minuga nõus?

Iseenesest see on õige suund. Arvud näitavad, et kümme miljonit eurot lasteraha on kuskil põllu peal laiali. Meil on 12 000 elatisnõuet. Ja tõesti on fakt, et üksikvanematel on sellega lapse igapäevase kasvatamise kõrvalt väga keeruline tegeleda. Tänane seaduseelnõu on kindlasti samm sinnapoole, et riik sekkub jõulisemalt elatisraha kättesaamisesse. Kui me teeme järgmiseid samme, siis peab kõike korralikult analüüsima ja otsima paralleele, kuidas süsteem teistes riikides toimib. Aga kõik saab olema ainult ühel eesmärgil: sellel eesmärgil, et lapsed oleks maksimaalselt kaitstud ka siis, kui nende vanemad on oma kohustused täitmata jätnud.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te olete minuga ühel meelel, et järgmine samm peaks olema see, et last kasvatav vanem ei peaks aastaid vaeva nägema elatisraha kättenõudmisega, vaid kui tekib probleem, siis hakkab riik jõuliselt ise sellega tegelema? Lapsevanem saaks raha kätte elatisrahafondi kaudu ja riik nõuaks selle kõrvalehoidvalt lapsevanemalt ise sisse.

Põhimõte selles ju ongi, et kui lapsevanem, kes on oma kohustused jätnud täitmata, neid tõesti täita ei saa, siis kindlasti peab riik appi tulema. Ma rõhutan veel kord: tänane eelnõu pakub välja esimesed meetmed. Kui tulevikus peaks rakenduma selline asi nagu elatisfond, siis on need esmased meetmed väga tugevaks toeks, et asjaga edasi minna ja raha paremini kätte saada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Kaasettekandeks palun kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kuna arutelu läks tõepoolest selliseks, et puder ja kapsad tulid sisse, siis ütlen sissejuhatuseks, et komisjoni istungil tuli hästi libamisi ka selle fondi teema jutuks. Ma ütlen oma isikliku seisukoha ka välja: see fond iseenesest ei ole mingi pääsetee või imevahend. Tegelikult seisneb lahendus selles, et vanemad peaksid omavahel vabatahtlikult kokku leppima, ausalt oma kohustusi täitma. Kui nad seda ei tee, siis on see eelnõu väga hea samm selles suunas, et riik rakendab sundi ja survet, et vanemad hakkaksid seda tegema. Eelnõu pealkiri on praegu "Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Selle võiks rahulikult ümber nimetada rongavanemate seaduseks. On ju tegu tõsise sammuga sinnapoole, et riik tuleb appi vanematele, kellel on raske teiselt poolelt elatisraha kätte saada.
Aga nüüd lähen natukene otsesemalt komisjoni arutelu juurde. Komisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 8. detsembril. Osa võtsid Igor Gräzin, Jüri Morozov, Kalle Jents, Kalle Laanet, Mihhail Korb ja Valdo Randpere ning Linnar Liivamägi ja Raini Laide nõunikena. Puudusid Ken-Marti Vaher, Marko Pomerants ja Peeter Võsa. Meile esinesid justiitsminister Andres Anvelt ja ministri nõunik Kristen Kanarik. Eelnõu arutades tekkisid komisjonil mõned küsimused. Üles kerkis näiteks elatisraha maksmisel kehtiv vanusepiir, mida selle eelnõuga on plaanis muuta. Praegu on nii, et vanemad on kohustatud maksma elatist oma lastele kuni nende 21. eluaastani juhul, kui nad õpivad põhikoolis või gümnaasiumiastmes. Selle eelnõuga tuleb sisse ka kõrgkoolis õppimine: ka see annab lapsele õiguse nõuda elatist.
Puudutasime ka teemat, kuidas on võimalik välja selgitada sissetulekuid, mida võlglased proovivad varjata. Meile selgitati natukene täitevametniku õigusi ja kohustusi teostada võlgniku suhtes läbiotsimistoiminguid. Rõhutan veel kord natukene teise kandi pealt seda, mida ka minister siin saalis rääkis: probleem seisneb ikkagi selles, et kui me võrdleme elatisraha võlgnevuse suurust, siis alates 2006. aastast kuni tänavuse aastani on see summa kümnekordistunud. Asi ei ole mitte ainult selles, et tegu on 10 miljoni euroga, vaid ka selles, et summa on kümnekordistunud. Trend on väga muret tekitav ja just sellepärast on Justiitsministeerium sellise eelnõuga meie ees.
Aga millele nemad omakorda on tuginenud? Ega nad ei ole täitsa tühja koha pealt seda leiutanud. Eesti seadusloome vaatevinklist on tegemist n-ö välismaa keeles milestone'iga, eesti keeles kilomeetripostiga. Samasugust praktikat rakendatakse päris paljudes välisriikides, muu hulgas Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Tšehhis ja Slovakkias. Austraalias muuseas on lapse elatise võlgnikel keelatud riigist lahkuda. Tundub, et see on väga efektiivne. On teada uuringute järeldused just Ameerika Ühendriikidest. Mõned osariigid on kehtestanud menetluse, mis võimaldab lapse elatise võlgnikelt ajutiselt võtta mootorsõiduki juhtimise õiguse, tühistada kutse- ja tööalaseid litsentse ning harrastus- ja sportimislitsentse. Washingtoni osariigis võrreldi elatisnõuete täitmise tulemuslikkust kuus kuud enne juhtimisõiguse peatamist ja kuus kuud pärast selle meetme rakendamist. Uuring näitas, et pärast juhtimisõiguse peatamist õnnestus raha sisse nõuda kolm korda rohkem. See võiks meile olla hea näpunäide. Need meetmed on efektiivsed ja võib-olla me ei peagi väga selle unistuste fondi peale mõtlema. Too fond tähendab ju paraku ka seda, et ausad maksumaksjad hakkavad rongavanemate kohustusi täitma. Põhimõtteliselt see ei tohiks nii olla.
Mina võin oma kogemusele tuginedes kõigile lapsevanematele öelda, et muidugi on see kibe hetk, kui on lahutus ja tuleb hakata elatisraha maksma. Aga kui te selle perioodi olete läbi käinud, uskuge mind, te leiate, et olete liiga vähe maksnud, ja olete uhked selle üle, et ei ole kordagi selle kohustuse vastu eksinud. Nii et makske oma lastele elatisraha ja ärge õiendage selle koha pealt! Seda ma tahan kõigile öelda.
Samas on hea meel märkida, et kui Eesti läheb seda teed, et kohus otsustab nende meetmete rakendamise, siis teatud juhtudel on siiski võimalik neid mitte käiku lasta. Seda siis, kui võlgnik toob välja väga mõjuvad põhjused, miks tema suhtes ei tohiks neid rakendada. Nagu minister juba näite tõi, elukutselise autojuhi juhiloa kehtivuse peatamine võib talt võtta võime elatisraha maksta. Samal ajal tekkis komisjonis diskussioon, et ühest küljest tõesti see sanktsioon takistaks tal elatisraha maksta, aga tegelikult on ta sellesse situatsiooni sattunud just sellepärast, et ta ei ole siiani lapsele raha maksnud. Kusagil on siin väike vastuolu. Vennikesel on juhiluba olnud, aga ega ta pole autojuhitööd vabatahtlikuna ilma rahata teinud, ilmselt ta lihtsalt varjab oma sissetulekuid. Sissetulekute tõendamine saab säärases olukorras olema üsna keeruline. Kusagil tekib ikka mingi katkestus. Näiteks võib võlgnik põhjendada mittemaksmist sellega, et tal ei ole tööd, ta on töötu. Praegune praktika näitab seda, et umbes 40% nendest, kelle vastu elatisraha maksmise nõue esitatakse, jätavad maksmata, aga ainult 4,5% nendest on ennast töötuna registreerinud.
Ega ma komisjoni nimel enam muud öelda ei oskagi, kui et kutsun kõiki rongavanemaid mõistusele tulema. Jutt ei käi sellest, et teilt võetakse raha mingi abstraktse teie jaoks täiesti mõttetu eesmärgi täitmiseks. See on teie lastele minev raha ja kui te tahtsite ja suutsite neid lapsi siia maailma soetada, siis suutke ka nende eest hoolitseda! Sellega olen oma ettekande lõpetanud.

Kas komisjonipoolne ettekandja täpsustaks muudatusettepanekutesse puutuvat?

Aitäh! See läks mul meelest ära, läksin hoogu. Komisjon tegi loomulikult väikesed menetluslikud otsused: võtta seesama rongavanemate eelnõu, millest me siin räägime, täiskogu 17. detsembri päevakorda (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (ka konsensuslik otsus) ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. jaanuar 2015 kell 16. Seega on küllalt pikk aeg muudatusettepanekuid teha. Ettekandjaks määrati Valdo Randpere. See otsus sündis ka konsensusega, kuigi pärast väikest konkurssi.

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Palun, Margus Tsahkna, teine küsimus!

Aitäh, hea ettekandja! Mul on ikkagi küsimus elatisrahafondi kohta, kuna samal ajal on Riigikogu menetluses ka elatisrahafondi eelnõu. Nii nagu ka justiitsminister ütles, peame vaatama tervikpilti. Rongavanemate seaduseelnõu, mida me täna menetleme, annab meetodid, kuidasmoodi mittemaksjatelt paremini elatisraha välja nõuda, aga teistpidi see ikkagi ei taga midagi nendele lastele, kes elatisrahast siiski ilma jäävad. Fondi mõte ongi, et need lapsed saaks iga kuu elatisraha kas või miinimumtasemel ning fond nõuab selle raha sedasama seadust kasutades isalt ja mõnel juhul hoopis emalt välja. Kas te siiski ei asuks toetama elatisraha fondi ideed, kui peate silmas tervikpilti, nii nagu mujal Euroopas tehakse?

No ma pigem oleksin sel juhul juba justiitsministri poolt ja ütleksin, et see võiks olla esimene samm. Aga tegelikult ma leian, et see esimene samm võiks jääda ka viimaseks sammuks. See on riigi surve, see on riigi sunnijõud, mille me paneme praegu nendele nõuetele taha. Mul ei ole suurt usku, et see sunnijõud paneb neid vanemaid paremini maksma. Ja teistpidi, kui me räägime sellest fondist, siis ühest küljest loomulikult ma saan aru nende laste olukorrast ja minul on ka süda sees, aga teisest küljest see põhimõte iseenesest ei saa olla ka täiesti õige, et kui meil on ühiskonnas mingid lorud, kes ei täida oma kohustusi, siis ilmuvad kohe mingid korralikud, kes on valmis täitma enda ja ka nende kohustusi. See ei saa olla päris õige mõte. See ei ole lahendus, mis teeb meie ühiskonda kauges perspektiivis paremaks. Kuidagimoodi me peame ikkagi saavutama, et inimesed ise hoolitsevad oma kohustuste täitmise eest. Ma arvan, et ma olen siin saalis ainukene või vähemalt üks väga väheseid, kes on kunagi kohtutäiturina töötanud. See oli küll väga ammu, aga põhimõtteliselt probleem oli sama. Neid inimesi, kel tegelikult sissetulekut üldse ei ole ja kes selle tõttu lastele elatisraha ei maksa, on väga vähe. Enamasti on tegemist ikkagi mingi sullerdamisega: kirjutad oma sissetuleku mingi kolmanda isiku arvele, tema annab sulle abi. Mingi susserdamine ja vusserdamine käib. See eelnõu annab väga head tööriistad ka selleks, et inimese sissetulekud ikkagi välja selgitada. Selleks, et ta ei saaks neid varjata, võib vaja minna isegi rahvusvahelist koostööd.

Aitäh! Lihtsalt üks väike vaherepliik stenogrammi huvides: sellel seaduseelnõul on oma kindel number ja ka nimi. Rongavanemad on loodusteadlaste kinnitusel oma lindudest lastele väga hoolivad vanemad, nii et võib-olla see ei ole väga hea nimi selle seaduseelnõu jaoks. Aga nüüd Kaia Iva teine küsimus, palun!

Aitäh! Loomulikult ma olen täiesti nõus, et kõige parem on see, kui vanemad lepivad elatisraha maksmises kenasti kokku ja sellega on probleemid lahendatud. Kuid ma ei ole üldse nõus sinu argumentidega elatisfondi vastu. Ühelt poolt sa rõhutad, et see eelnõu on väga hea instrument selleks, et sunnimeetoditega sundida võlglasi raha maksma, ja see ongi piisav. Teiselt poolt sa ütled, et fondi ei saa luua, sest siis langeb suur koormus riigile ja ausatele maksumaksjatele. Siin on ju suur loogikaviga sees. Kui need sunnimeetodid on väga head, siis on ju riigil, kes on alati üksikisikust tugevam jõud, lihtsam neid võlgasid sisse nõuda. Kas sa oled nõus, et me ei peaks siiski lähtuma mitte sellest, kui suur on kõnealune riigi kulu, vaid peame esmaseks seadma ikkagi lapse huvid?

Hea Kaia! Sina kohe oskad nii küsida, et ma ei saa sulle vastata, et ma ei ole sinuga absoluutselt nõus. Jätaksin tõesti südametu ja kalgi inimese mulje. Samas on igasugused uuringud välisriikides, kus need fondid on olemas, näidanud seda, et need tunduvad väga ebaefektiivsed olevat. Need on küll riigid, kellel ei ole sarnast tööriistakasti ette valmistatud nagu meil siin, et siiski seda raha kätte saada. Ma olen näinud andmeid, mille järgi umbes 13% fondi nõuetest saadakse võlgnikelt kätte. Ma usun, et meie tööriistakomplekt tähendab iseenesest seda, et ega riik ei muutu sellest tugevamaks ega nõrgemaks, kui ta töötab kas tänase eelnõu mehhanismide abil või selle fondi esindajana. Vahest rongad saavad minu peale nüüd tõesti tigedaks, küllap nad ongi head vanemad oma pojukestele. Aga minu südametunnistus ja maailmavaade ütlevad mulle, et laste eest hoolitsemine on vanemate enda kohus. Nad peavad sellest aru saama ja täitma seda rõõmuga, veel kord kordan: rõõmuga. Uskuge mind, teil on tagantjärele hea meel, kui te olete seda teinud ja te näete, et teie lapsest on kasvanud teie abiga tubli ja hea inimene!

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Valdo Randpere! Avame läbirääkimised. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Margus Tsahkna, palun!

Suur tänu! Palun ka lisaaega!

Kaheksa minutit.

Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt, mul on tõesti hea meel, et elatisraha teema on siia saali jõudnud. Tunnustan veel kord siit puldist Justiitsministeeriumi, kes on selle eelnõu ette valmistanud. Praegu arutatava eelnõu see osa, kus on kirjas konkreetsed meetmed lapse elatisraha võlgnike elu kibedaks tegemiseks, on väga positiivne. Aga kui me vaatame praktikat mujal riikides, siis on pigem mindud seda teed, et on loodud elatisrahafond ja riik ise nõuab vanemalt võlgu jäädud elatisraha välja. Eesti on läinud selles mõttes head teed, et me oleme alustanud sellesama eelnõuga, mis on täna arutelul. Me loome meetmed, kuidas elatisraha efektiivsemalt välja nõuda, kuidas võlgnike elu kibedamaks teha, aga see ei ole lõplik lahendus.
Ma ei ole nõus eelkõneleja ettepanekuga, et astume ühe sammu ja ärme edasi mine. Sel juhul me tegelikult nende laste olukorda lõplikult ei paranda. Me võime tõesti rohkem elatisraha kätte saada, aga kogu selle aja, mille jooksul vaidlus käib, mille jooksul seaduse toel alimente välja nõutakse, on osa lapsi ilma elatiseta. Eestis elab koos üksikvanemaga 56 000 last, st iga neljas poiss või tüdruk. Me oleme kokku võtnud need nõuded, mis on juba välja mõistetud – neid on üle 12 000. Nendele lastele ollakse võlgu üle 10 miljoni euro. See on tegelikult raha, mis ollakse nendele lastele võlgu juba praeguse seisuga, ja see summa kasvab iga päev.
Kui me teeme ainult ühe sammu, jätab süsteem ikkagi kogu elatise väljanõudmise protsessi selle vanema kaela, kes last või lapsi üksinda kasvatab ja kellele teine pool elatisraha ei maksa. Sellepärast me oleme IRL-i fraktsioonis endiselt seisukohal, et teeme selle ühe sammu, aga peame astuma ka teise sammu, et saavutada laste huvides selline lahendus, et nad saaksid iga kuu kas või miinimummääras elatise kätte. Ja teistpidi, seda fondi kasutades võib-olla annab sedagi eelnõu natuke radikaalsemaks muuta. Ma olen nõus Valdo Randperega, et me tohi võlglaselt juhiluba ära võtta, kui ta vajab seda selleks, et raha teenida ja alimente maksta. Äkki siin annaks natuke midagi sättida. Näiteks võiks juhiloa kehtivuse peatada, kuni see mees või naine võla likvideerib, pärast seda saaks ta sõiduõiguse tagasi. Arutame seda menetluse käigus.
Valdo Randpere tõi näite, et mõnes riigis pole elatisraha fondi tegevus kuigi efektiivne olnud. Meie naaberriik Läti on hea näide: tema ongi see, kes ei ole suutnud nõuete kogusummast tagasi saada rohkem kui 13% või isegi alla selle. Samas näide Rootsist on selline, et fond on tagasi saanud pea 90% nõutavast summast ja seda ilma sanktsioonisüsteemita.
Nii et küsimus on selles, kuidas me tervikuna selle süsteemi üles ehitame. Selge on, et tuleb lähtuda eelkõige laste huvidest, et neile oleks iga kuu tagatud elatisraha saamine, ja teistpidi sellest, et meil oleksid olemas instrumendid, mille abil võlgnike elu kibedaks teha. Kui me vaatame seda summat – 10 miljonit –, siis tõepoolest on see nende laste ja üksinda last kasvatavate vanemate jaoks väga suur summa. Reformierakonna vastuväide elatisraha fondi moodustamisele on olnud just nimelt see, et mispärast me peame ühtede inimeste tegematajätmise teiste arvel kinni maksma. Aga kui me vaatame teisi eelnõusid, mida me siin oleme arutanud, kas või laste- ja peretoetuste ning toimetulekutoetuse süsteemi, siis nendegi regulatsioonid on üles ehitatud solidaarsusele. Ja mis saab olla veel tähtsam meie ühiskonnale kui mitte laste toimetulek.
Konkreetsed statistilised arvud näitavad, et majanduslikult kõige raskemas olukorras on meil üksinda last kasvatavad vanemad. Sealt edasi tulevad üksi elavad pensionärid ning siis kolme ja enama lapsega pered. Ma loodan väga, et see eelnõu, mida me praegu arutame, muutub menetluse käigus veel täpsemaks, veel radikaalsemaks, et tõesti oleks võimalik nendelt inimestelt elatisraha kätte saada. Siia kõrvale tuleb juba praegu IRL-i poolt Riigikogu menetlusse antud ja jaanuaris suurde saali jõudev eelnõu, mis käsitleb elatisraha. Kui ka see võetakse vastu, siis on arusaamine solidaarsusest jõudnud kõigi Riigikogu fraktsioonideni. Mul on hea meel tõdeda, et ka sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on teatanud, et nad toetavad elatisraha fondi loomise põhimõtet. Selle vajadus jõuab kõigile siin saalis kohale ja me viime selle ellu.
Valdo Randpere ütles, et tema ei saa oma südametunnistusest ja maailmavaatest lähtudes elatisraha fondi toetada, ja ma saan sellest tegelikult aru. Need ongi maailmavaatelised küsimused. Aga kui me vaatame meie praeguse valitsuse viimase aasta tegevust, siis universaalse lapsetoetuse suurendamine, mis samuti Reformierakonna maailmavaate ja võib-olla ka südametunnistuse vastu käib, sai siin saalis ära otsustatud. Ja neile jääb võimalus järgmise aasta alguses toetada ka elatisraha fondi eelnõu.
IRL-i fraktsioon toetab praegu arutatavat eelnõu. Kindlasti me teeme muudatusettepanekuid, et selles pakutud meetmeid natukene täpsemaks ja võib-olla radikaalsemaks muuta. Loodan aga, et kogu terviklahendus jõuab Riigikogus järgmisel aastal enne selle koosseisu laialiminekut poliitilise otsuseni. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, Valdo Randpere Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Hea Margus – tegelikult sina mind siia ette uuesti kutsusid! Öelda seda, et lastetoetuste suurendamine on kuidagi Reformierakonna maailmavaatega vastuolus, on põhimõtteliselt vale. Küll oleme alati olnud seda meelt, et meie piiratud ressursside tingimustes peaksime panustama eelkõige neile, kes tõepoolest vajavad seda toetust. See võiks olla vajaduspõhine. See on olnud too väike maailmavaateline veelahe.
Aga püüdes juba ette võtta sult natukene ära relvi, mille abil eelnõu veel radikaalsemaks muuta, annan teada, et minul endal on ka üks mõte, mida me oleme komisjonis väiksemas koosseisus arutanud. Oleme istunud koos komisjoni esimehe ja veel mõne inimesega, et asja arutada. Peab muidugi uurima, kuidas andmekaitse sellesse suhtub, aga minu arvates oleks väga efektiivne, kui me avalikustaksime registri, kus on kirjas nende nimed, kelle suhtes neid meetmeid rakendatakse. Mitte nende nimed, kes on võlgnikud – kui inimene on töötu ja tal on mõjuv põhjus, pole mõtet teda häbiposti riputada –, vaid nende nimed, kes on ilma jäänud juhiloast, veesõiduki juhtimise õigusest, relvaloast või millest tahes selle tõttu, et nad on elatisraha võlgu. Minu arvates selle nimekirja võiks avalikustada ja see oleks ehk tegelik motivaator, mis paneks neid inimesi kiiresti liigutama. Ilma oma püssita saab muidugi elada, aga ilma autundeta võib-olla ei saa. Ja sel juhul usutavasti meil seda fondi vaja ei lähe. Arvan tõesti, et kui me teeme eelnõu 803 seaduseks ja viime need meetmed ellu, suudame need toimima panna, siis meil seda fondi enam vaja ei olegi. Sa võib-olla mõtled omakorda ümber ning lased sellel eelnõul seaduseks saada ja mõnda aega toimida, enne kui tormad järgmisega peale ja kutsud üles, et teeme kõik korraga ära. Aitäh!

Aitäh! Margus Tsahkna, repliik palun!

Minu nime mainiti ja tahan selle peale repliigi korras öelda, et tegelikult nende võlgnike nimed ongi juba avalikustatud, juba hulk aastaid. Lapse elatisraha võlgnike nimekiri on kõigile avalikult kättesaadav kohtutäiturite kodulehel, aga see pole absoluutselt aidanud.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 803 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. jaanuari 2015 kell 16.

Meie tänane kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu 798 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu. Kehtiv täiskasvanute koolituse seadus on üks vanimaid kehtivaid tervikakte aastast 1993. Koolitusturg ja elu on aga nii palju edasi arenenud, et kehtiv regulatsioon on vananenud ja ebatõhus. Näiteks on seaduses nõue, et enamik täienduskoolitusasutusi peab oma tegevuseks taotlema koolitusluba. Koolituslubade taotlusi menetleb haridusministeerium või asjaomane koolituslubade komisjon. See on halduskoormuse mõttes üsna mahukas protseduur, mille positiivset mõju on väga raske hinnata, kuna riigil ei ole sisulist võimekust täienduskoolitusasutusi sisuliselt kontrollida.
Sellest tulenevalt oleme pakkunud seadusandjale välja uue regulatsiooni, mille korral senine koolituslubade süsteem on asendatud teistsuguse süsteemiga. Üldjuhul kehtiks nende täienduskoolitusasutuste puhul, kes soovivad pakkuda õppekavapõhist täienduskoolitust ja selle eest saada ka teatud hüvesid, eeskätt tulumaksutagastust ja teiselt poolt õppuritele õppepuhkust, riigi hariduse infosüsteemis registreerimise nõue. Oleks registreeritud see, missugust koolitust pakutakse, kus seda pakutakse, missugused on õppekavad, kes on koolitajad ja missugune on väljund, mida soovitakse saavutada. Samuti kehtestatakse nõue, et täienduskoolitusasutustel peab olema koduleht, kus kogu sellekohane info on avaldatud. Praegu on informatsioon täienduskoolitusasutuste ja neis pakutavate täienduskoolituste kohta äärmiselt ebaühtlane. Väga sageli on õppuril tõsiseid raskusi, et mõista, mida täpselt asutus pakub ja missugused on selle koolituse eeldatavad tulemused.
Samas jääks alles tegevusloa taotlemise kohustus nende koolitajate puhul, kes pakuvad koolitusi riigi jaoks eriti olulistel või suurel määral reguleeritud aladel, olgu näiteks toodud autojuhtide koolitajad, turvatöötajad, vedurijuhid ja mõned muud. Regulatsioon on kavandatud selliselt, et nendel konkreetsetel juhtudel teeb haridusministeerium koostööd valdkondi juhtivate ministeeriumidega. Näiteks mootorsõiduki juhi koolituse puhul teeme koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt järelevalve teostajaks määratud Maanteeametiga. Turvatöötajate koolitusele on loakohustuse kehtestanud turvaseadus, Siseministeerium on selle järelevalve kohustuse pannud Politsei- ja Piirivalveametile.
Uus registreerimise ja loa kord jõustuks 2016. aasta 1. juulil. Seega oleks teatud üleminekuperiood, et koolitajatel oleks võimalik otsustada, kas nad jätkavad täienduskoolituse läbiviimist uue seaduse nõudeid täitmata ehk registreerimata, mis tähendab seda, et nende õppurid ei saa tulumaksutagastust ja õppepuhkust, või siis viivad nad oma tegevuse kooskõlla uue seadusega ning registreerivad oma õppekavad ja tegevuse.
Eelnõuga tahetakse luua võimalus võtta kõrghariduses õppelaenu ka siis, kui õpitakse osakoormusega. See lihtsustab täiskasvanud õppijatel kõrghariduse omandamist töökoormusega sobivas tempos. Lisaks kaotatakse ära vanuseline piirang ravikindlustuse saamisel: eelnõu kohaselt võimaldatakse ravikindlustust kõigile põhihariduse ja üldkeskhariduse omandajatele, sõltumata vanusest. Praegu on vanusepiir põhihariduse puhul 21 eluaastat, keskhariduse omandamisel 24 eluaastat. Täiskasvanutele, kes osalevad tasemekoolituses või täiendusõppes, jääb alles võimalus võtta töölt ka õppepuhkust.
Nii palju sellest eelnõust üldiselt. Selle väljatöötamisega on pikka aega suurt vaeva nähtud. Kui te vaatate selle eelnõu kooskõlastustabelit, mis on üsna mahukas, siis saate aimu, kui suur töö on ära tehtud. Oleme siia eelnõusse lisanud ühe osana ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist tuleneva tegevuse, mis puudutab eesti keele õppe kvaliteeti. Selles kontekstis muudetakse ka keeleseadust ja kodakondsuse seadust: eesti keele koolituse pakkujatele kehtestatakse rangemad nõuded. Eesti keele täienduskoolituse läbiviija hakkab tulevikus taotlema tegevusluba ning Keeleinspektsioon saab õiguse sisuliselt kontrollida eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistavate kursuste taset. Praegu eraturul eesti keele kursuste pakkujate üle järelevalvet ei teostata, mistõttu õppijad ei tea, kas nende valitud koolitus ka tegelikult aitab riigikeelt omandada. Me teame juhtumeid, kus inimesed on kulutanud oma aega ja raha, et käia eesti keele kursustel, ent nende keeleoskus ei ole pärast seda märkimisväärselt paranenud. Keeleinspektsiooni praktikas on seda ette tulnud. Nad on tuvastanud, et inimene käib kursustel, aasta pärast kontrollitakse tema keeleoskust ja see on jäänud samaks.
Samuti on tuvastatud, et on ka selliseid eesti keele kursusi, kus koolitajad ise ei valda eesti keelt C1 tasemel. Sellest tulenevalt on plaanis kehtestada ka eesti keele koolitajale eesti keele oskuse nõue, mis tundub iseenesest elementaarne, aga praktikas on selgunud, et selle järele on vajadus. Pärast selle muudatuse rakendamist peab koolitaja kirja panema oma õppekursuste eesmärgi ka keeleoskuse tasemete järgi ehk koolitaja peab ütlema, missugune on õppijate eeldatav keeleoskuse tase pärast seda, kui kursus on läbitud.
Põhjus, miks eesti keele kursused lähevad ühe prioriteetse valdkonnana selle eelnõu kohaselt rangema menetluse alla, on ühelt poolt see, et eesti keele oskuse parandamine on kindlasti üks oluline riiklik prioriteet. Teiselt poolt on eesti keele koolitamine üsna suurel määral avaliku sektori rahastatud. Keeleõppeprogramm oli olemas eelmisel euroraha perioodil ja uut programmi järgmiseks perioodiks valmistab haridusministeerium juba ette. Samuti on seaduses ette nähtud eesti keele kursuste tasu kompenseerimine neile, kes kodakondsuseksami ära teevad. Nii et küsimus on ka avaliku raha sihipärases kasutamises. Riik kompenseerib praegu kursuste kulusid või tellib kursuseid, mille puhul me ei saa olla kindlad, et nende kvaliteet on korralik. Keeleinspektsioon saab täiendavad volitused, et seda kontrolli läbi viia, ja ta saab selleks ka vajaliku lisaraha. Suur tänu!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Neli aastat tagasi, 2010. aastal Riigikontroll ütles, et riigil puudub ülevaade täienduskoolitustele kulutatud rahast. Kas on midagi nelja aastaga muutunud või eksisteerib küsimus samal tasemel?

Riigikontroll on tõepoolest riikliku täienduskoolituse juhtimist kritiseerinud. Selle kriitikaga on kindlasti arvestatud ka selle eelnõu väljatöötamisel. Võtame kas või asjakohase informatsiooni avaldamise nõude, mis kehtestatakse, et see süsteem oleks läbipaistev, et inimestel oleks võimalik aru saada, missuguseid koolitusi pakutakse. Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt võetakse Riigikontrolli arvamusi arvesse uue täiskasvanute koolituse programmi koostamisel. Praegu on see töö haridusministeeriumis jõudnud lõpusirgele.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti on täiskasvanute koolituse seadus kogu uue paketina väga vajalik, sest selles on mitmeid sätteid, mida oodati juba ammu. Aga mul on üks põhimõtteline küsimus koolituslubade kohta, mida te oma kõnes ka puudutasite. Ühelt poolt me laseme koolituslubade puhul rihma natukene lõdvemaks, aga teiselt poolt lähtume põhimõttest, et mingites valdkondades on vaja regulatsiooni tugevdada. Kuidas teie ministrina näete, mismoodi ja kui suures ulatuses me suudame näiteks kooliõpetajate ja lasteaiaõpetajate täienduskoolituses turgu süsteemsemaks muuta? Kuidas garanteerida, et õpetajal on igapäevases koolitunnis täienduskursustest ka tegelikult kasu?

Aitäh! Ma ei ütleks, et regulatsioone tehakse lõdvemaks. Regulatsioone tehakse mõistlikumaks. Koolitusloa hankimine tähendas koormust nii taotlejatele kui ka ministeeriumile ja ma ei ütleks, et see oleks taganud kõrge kvaliteedi. Võime öelda, et sisuliselt oli tegemist suurel määral mõttetu lisakoormusega. Samas peaks tulevikus, kui loakohustust ehk kõige karmimat registreerimise viisi ei ole, avalik kontroll ja riigi arusaam, mis ikkagi toimub, paranema. Seda tänu sellele, et tekib kohustus registreerida õppekavasid, tekib kohustus kajastada oma kodulehel, mida tehakse, kes teeb ja missuguseid eesmärke püütakse saavutada. See võimaldab konkreetsetel juhtudel, kui on kaebusi, nendega kindlamale alusele toetudes tegeleda. Eriti vajalik on see siis, kui koolituseks on saadud avalikku ressurssi, nii nagu näiteks kooliõpetajate ja lasteaiaõpetajate koolituseks.
Loomulikult peavad asjaomased institutsioonid – haridusministeerium, kui me räägime õpetajatest, ja kohalikud omavalitsused, kui me räägime lasteaiaõpetajatest – tellijatena tagama, et kursused on vajaliku kvaliteediga. Mis puutub konkreetsemalt õpetajatesse, siis nagu te väga hästi teate, me oleme Eestis asunud positsioonile, et õpetajakoolituse sisulise juhtimise võiksid enda peale võtta eeskätt Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, mis on avalik-õiguslikud ülikoolid ja nende tehtava töö korralik kvaliteet on kindlasti tagatud ka ilma selleta, et neil on konkreetne luba ükskõik millise koolituse läbiviimiseks.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Suur tänu selle ettekande eest! Mul on kaks küsimust mõjude analüüsi kohta, mis on eelnõus lk 42 ja 43. Ühel juhul on väidetud, et kuna täienduskoolituse pikkus on reeglina 40–50 akadeemilist tundi, siis puhkuste osas eelnõu mõju ulatuslik ei ole. Samas me läheme üle koolituste väljundipõhisele hindamisele, mis on väga õige. Aga kas me tõesti arvame, et väljundipõhine hindamine toob kaasa selle, et ka edaspidi on koolitused ainult 40 tundi pikad ja et selleks, et mingit muutust õppija tasemes ja oskustes saavutada, ei lähe koolitused mitte pikemaks? Teise küsimuse jõuan ka ära küsida. Leheküljel 43 on hinnatud eelnõu mõju haigekassa eelarvele, pidades silmas, et kuigi me tühistame eapiiri, mis on väga õige, õppijate arv põhikoolis ega gümnaasiumis ei kasva. Miks te eeldate, et me teeme küll muudatused, aga mingit mõju neil ei ole?

Alustan viimasest. Ravikindlustuse puhul on tõepoolest mõistlik see põhimõtteline muudatus, et inimesel võiks olla sõltumata vanusest alati võimalus omandada põhi- või keskharidus. Praegune kord, kus ravikindlustuse olemasolu oleneb õppija east, on kindlasti õpimotivatsiooni vähendanud ja see muudatus võiks seda suurendada. Aga teisest küljest, kui me vaatame, kes meil täiskasvanute koolides õpivad, siis näeme, et põhikoolis on 21-aastaseid ja vanemaid 300 ning gümnaasiumis 24-aastaseid ja vanemaid 1400. Kokku siis 1700 õppurit. Kui võrdleme seda haigekassa üldise klientide arvuga ja haigekassa eelarvevahenditega, siis on selge, et tõepoolest mõju haigekassa eelarvele on nullilähedane. Nii et minu arvates on see mõju üsna õigesti hinnatud. See ei tähenda seda, et see mõju õppuritele ja nende motivatsioonile hariduslikus mõttes oleks väike. Ma arvan, et nende jaoks on see mõju märkimisväärne ja positiivne.
Mis puutub koolituste pikkusse, siis ega väljundipõhisus hindamisel ei tähenda automaatselt seda, et kursused pikemaks lähevad. Väljundid võivad olla ambitsioonikad ja vähem ambitsioonikad. Loodetavasti võimaldab väljundipõhisele õppekavade koostamisele üleminek muuta nende eesmärgid ja sisu adekvaatsemaks: ei lubata 40 tunniga saavutada midagi sellist, mida tegelikult on võimalik omandada 300–400 tunniga. Kas selle mõjul koolitused muutuvad pikemaks või lihtsalt õppekavade ambitsioonid vähenevad ja kui suur on õppurite valmisolek pikemaid täienduskoolitusi läbida, seda mina öelda ei oska.
Riigikontroll on esile toonud, et tõepoolest suur hulk täienduskoolitusi ei kesta nädalatki, ja avaldanud ka arvamust, et selle aja jooksul mingit kvalitatiivset hüpet oskustes ei saavutata, mis on tõenäoline. Kas kursuste lühiduse põhjus on see, et lubatakse selle nädala jooksul väga palju saavutada, mida tegelikult ei saavutata, või pole täiskasvanud inimestel, kes käivad täiskohaga tööl, rohkem aega täienduskoolitusel osaleda, ma ei tea. Eks näiteid ole nii ühe kui teise kohta. Aga ma ei usu, et ainuüksi selle muudatuse tõttu kursuste pikkus märkimisväärselt muutub.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Hea minister! Veidi vähem kui aasta tagasi vastu võetud haridusstrateegia nägi ette uue haridusseadustiku koostamist. Haridusseadus on võib-olla ainumas seadus Eesti Vabariigis, mis on vastu võetud enne põhiseaduse kehtima hakkamist, st veel varem kui täiskasvanute koolituse seadus. See uus haridusseadustik on vastavalt sellele strateegiale kontseptuaalselt teistel alustel. Ma küsin kahes osas küsimuse. Esiteks: kuidas täiskasvanute koolituse seadus, mis iseenesest on ka haridusekeskne, mitte haridusasutusekeskne, haakub uue haridusseadustiku kontseptsiooniga? Teiseks: mis seisus on haridusseadustiku väljatöötamine ja kui hea on perspektiiv, et kogu haridusvaldkond viiakse põhiseaduseelselt aluselt tänapäevasele alusele?

Mis puutub haridusseadustikku, siis väljatöötamiskavatsus on, ma täpselt ei mäleta, mais või juunis välja saadetud ja ka kommentaarid tagasi saadud. Selle põhjal töötatakse haridusseadustiku kallal edasi. Järgmine tähtaeg peaks olema aprillis või mais – siis peaks sisulisem kontseptsioon konkreetsete eelnõude kaupa olemas olema. Ma nõustun teiega, et tegemist on ühe olulisima haridusõigusliku muudatusega, mis on alates taasiseseisvumisest ette võetud. Minu arvates on see järgmise Riigikogu kultuurikomisjoni jaoks üks põhilisi verstaposte, mille poole liikumine täidab nende tööaega üsna mitu aastat. Täiskasvanute koolituse seadus ei ole täiskasvanute koolitusasutuse seadus, mistõttu see kontseptsioonilt sobitub ka haridusseadustiku väljatöötamise raamidesse. Mil määral konkreetsed sätted haakuvad väljatöötatava haridusseadustikuga, seda ma ei oska praegu öelda. Aga kontseptsioonina on see kindlasti rohkem haridusseadustikuga kooskõlas kui mitmed muud praegu kehtivad seadused.

Valeri Korb, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma tulen tagasi selle raha juurde, mis riik kulutab selleks, et täienduskoolitus riigis eksisteeriks. Kas te olete valmis ütlema, kui palju raha riik sinna suunab?

Peast kahjuks ei oska öelda, aga ma hea meelega täpsustan neid numbreid hiljem. Eelmise perioodi kulutused aga on kõigile kättesaadavad ja internetist haridusministeeriumi kodulehelt lihtsalt leitavad. Täiskasvanuhariduse eelmise perioodi arengukava lõppes aastal 2013, selle lõpparuanne on valitsuses heaks kiidetud. Seal on üsna täpselt ära toodud nii pakutud koolituste maht, osalenud õppurite hulk kui ka summad, mis kulutatud on. Ja nagu ma ütlesin, koostamisel on täiskasvanukoolituse uus programm järgmiseks eurovahendite perioodiks. Selle mahtu ma peast ei oska öelda, aga hea meelega saadan need arvud teile kirjalikult.

Aitäh! Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh! Mul on küsimus § 17 kohta. Siin on kirjas, et riik võib teatud juhtudel tellida täienduskoolituse pakkumise. Kas te peate siin silmas ennetavat täienduskoolitust või vajadust kedagi koolitada, et ta teatud töökohal töötada saaks? Kui vaadata näiteks Riigikontrolli hinnanguid, siis on ühe pretensioonina välja toodud, et me reageerime tagajärgedele, aga võiksime aeg-ajalt täienduskoolituse kontseptsiooni arutada. Kas eelnõu 798 ette valmistades oli ministeeriumis arutelu, et mingitel juhtudel, näiteks kui prognoositakse mingis piirkonnas suurema ettevõtte pankrotti, võiks hakata inimesi juba ennetavalt ümber õpetama?

On üks teine eelnõu, kutseseaduse eelnõu, mis äsja teise lugemise läbis ja mille järgi luuakse oskuste arendamise koordinatsioonisüsteem. Sellele on eelnõu § 17 lõikes 1 ääri-veeri viidatud – tööjõuvajaduse uuringutest ja prognoosidest lähtudes saab riik otsustada koolitustellimuse esitamise üle. Viide on samale oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemile. Me tõesti tahame jõuda n-ö ettevaatava sektoritel põhineva koolitustellimuse kaardistamiseni, nii et see võiks olla sisendiks ühelt poolt riikliku rahakasutuse ja täienduskoolituse kavandamisel, teiselt poolt aga kindlasti ka tasemeõppe planeerimisel nii ülikoolides kui kutsekoolides. Just seda ongi siin ette nähtud, et riik loomulikult peaks reageerima ette, mitte tagantjärele. See vastutusrikas töö on töötukassa õlul.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta, teine küsimus!

Aitäh! § 18 räägib riiklikust ja haldusjärelevalvest ja eelnõu seletuskiri leheküljel 21 tutvustab selle sätte sisu. Siin on selline huvitav sõnastus, et Haridus- ja Teadusministeerium teostab riiklikku või haldusjärelevalvet, juhul kui täienduskoolitusest lähtub kõrgendatud või oluline oht ning muu korrakaitse- või majandushaldusorgan ei ole pädev seda ohtu tõrjuma. Äkki te selgitate pisut lähemalt, millist ohtu üks koolitus endast võib kujutada. Kas see sõnastus on ikka kõige õnnestunum?

Ma ei ole jurist, nii et ma võib-olla tõlgendan seda natukene valesti. Aga võtame näiteks lasteaiad. Lasteaiad on kõik munitsipaalomandis ja põhimõtteliselt vastutab nende eest kohalik omavalitsus. Teisest küljest, kui koolieelses lasteasutuses rikutakse mingisuguseid nõudeid, olgu need näiteks tervisekaitsenõuded või tööõigust puudutavad nõuded või tegevuste õppekavale mittevastavuse küsimused, siis Haridus- ja Teadusministeerium, Tööinspektsioon või teised organid kindlasti sekkuvad. Haridusministeerium on teostanud järelevalvet näiteks lasteaedade üle, ehkki lasteaiad ei ole meie omad. Ilmselt on siin peetud silmas seda, et ehkki täienduskoolitusasutus on reeglina eraõiguslik asutus, mille puhul riigil ei ole otsest kohustust jälgida, mida seal täpselt igal hetkel tehakse, aga üldised nõuded peavad olema täidetud. See kontrollipädevus on mõeldud juhtudeks, kui meie poole pöördutakse.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu! Palun kaasettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Tiina Lokk-Trambergi!

Austatud juhataja ja head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu 798 oma 8. detsembri istungil. Eelnõu tutvustasid haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Terje Haidak, kes andsid ülevaate, kuidas soovitakse täienduskoolituse süsteemi muuta. Eristatakse tegevusloa ning teavituse alusel koolituse pakkujaid. Luuakse ühtne regulatsioonisüsteem: sõltumata koolituse pakkuja omandivormist peab ta vastama teatud tingimustele, et tema koolitatavatele laieneksid riigipoolsed soodustused, näiteks koolituskuludelt tulumaksu tagastamine.
Täpsustatakse õppepuhkuse andmise reegleid, sätestatakse koolitusasutuse vastutus ja järelevalve. Eelnõu mõju peaks olema selline, et edaspidi saab riigi hariduse infosüsteemist täpsema ülevaate koolituse pakkujatest. Ja kui järelevalve nende üle on piisav, siis peaks paranema ka koolituse kvaliteet. Mitmed muudatused puudutavad nõudeid eesti keele kursuse pakkujatele ning Keeleinspektsiooni õigust teha järelevalvet eesti keele kursuse kvaliteedi üle.
Arutelu käigus täpsustati, et suures osas kohaldub seadus täiskasvanute täienduskoolitusele. Üldsätted viitavad täiskasvanute tasemeõppele vaid selleks, et luua täiskasvanute koolituse üldine raam. Peamiselt on täiskasvanute tasemekoolitus reguleeritud igas vastavas tasemehariduse seaduses. Arutleti mõistete "täienduskoolitus" ja "täiendusõpe" üle. Selgituste kohaselt reguleerib seadus eelkõige koolituse pakkumist, mistõttu on õigem kasutada koolituskeskset mõistet "täienduskoolitus", mitte õppijakeskset mõistet "täiendusõpe". Küsimise peale selgitati, et eesti keele kursusi pakkuvate koolitajate tegevusloa nõue jõustub 2016. aasta 30. juunil, aasta pärast seaduse jõustumist. Seda põhjusel, et praegune keelekursusi pakkuvate isikute ring on väga mitmekesine ning ühtlustatud nõude jõustumiseks on vajalik piisav üleminekuaeg.
Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks 2014 ja määrata ettekandjaks Tiina Lokk-Tramberg, samuti teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. jaanuar 2015 kell 17.15. Kõik otsused langetati konsensusega. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Meie ees on hea ja vajaliku seaduse, täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu. Seda on pikka aega tehtud. Nagu juba mitu korda öeldud, kaks aastat on käinud koos lausa eraldi töögrupp, kes on vaaginud täiskasvanute koolitamise küsimusi laiemalt. Selles mõttes oli mul isegi veidi kahju, et minister tutvustas selle eelnõu juriidilist poolt, aga jättis kasutamata võimaluse selgitada, miks on täiskasvanute koolitus Eestis fundamentaalse tähtsusega küsimus.
Toon need murekohad siis ise välja, ma usun, et need on meie kõikide ühised. Viimase rahvaloenduse andmetel selgus, et meil on 20–34-aastaste inimeste hulgas 40 000 sellist inimest, kellel on ette näidata vaid põhiharidus. Ma kordan: vanusegrupis 20–34 eluaastat on 40 000 noort inimest, kellel on ainult põhiharidus. Kolmandik Eesti elanikest on üldse ilma erialase hariduseta ehk nad ei ole õppinud üheski haridusasutuses mingisugustki eriala. Nende hulgas on mehi kolmandiku võrra rohkem kui naisi.
Selle kurva statistika peale tuleb mulle meelde üks Mati Heidmetsa tõdemus. Kaks aastat tagasi tõi ta Eesti inimarengu aruandes välja, et nn haridusliku lumpeni kujunemine ehk nende inimeste arvu pidev kasv, kellel ei ole mingit erialast haridust, kellel on kas ainult põhikooliharidus või seegi lõpetamata, on Eesti tööturu ja majanduse edenemise kõige suurem takistus. Ilma mingisuguse utreerimiseta tuleb tõdeda, et sisuliselt iga viies poiss piirdub meil kas ainult põhiharidusega või kaob põhiharidusegi süsteemist. Igal aastal – sõltuvalt aastast on arvud veidi erinevad – on 300–350 poissi-tüdrukut, kes põhikoolist kaovad ja me sisuliselt ei tea, mis nendest edasi saab.
Seetõttu on kogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon seda meelt, et tuleb märksa rohkem tähelepanu pöörata nendele küsimustele, mida see seadus reguleerib, ehk kuidas meelitada võimalikult rohkem inimesi täiendavalt õppima täiskasvanuna.
Ent see on ainult medali üks pool. Väga tõsiselt tuleb tegelda sellega, mis puudutab hariduses motiveeritust ja huvitatust juba enne seda, kui sellisesse sundolukorda jõutakse.
Aga et siit ei läheks välja vale signaal, toonitan, et äärmiselt oluline on rõhutada riigi suhtumist, et me ei räägi täiskasvanute koolituse puhul mitte ainult nendest noortest või vanematest inimestest, kellel on ainult põhiharidus või lõpetamata mingi muu, kõrgema astme haridus. Me räägime ka kõrgharidusega, magistrikraadiga, doktorikraadiga inimestest, kes tööturul peaksid ennast täiendavalt koolitama. Õppimine on elukestev protsess. Ja siit me jõuame nende küsimusteni, mis olid arutusel ka kultuurikomisjonis. Kõnealune seaduseelnõu räägib suurema rõhuasetusega koolitajatest ja seetõttu on tal ka selline pealkiri. Tõsisem lahendus oleks aga terviklik haridusseadustik, mis lähtuks vastuvõetud haridusstrateegiast ning ka õppija seisukohtadest ja huvidest. Meil lähtuvad praegu kõik haridust reguleerivad seadused õppeasutuse vormist ja see seadus juhtumisi ka õppija vanusest.
Kui me ümberringi vaatame, siis ei ole väga suurt vahet, kas täienduskoolitust saab inimene, kes on ületanud 18. eluaasta piiri, või on ta üks nendest umbes 400 alaealisest, kes on meil töötukassas arvel seetõttu, et nad on kas põhikoolist välja kukkunud või selle lõpetanud, ent ei ole jätkanud õpinguid järgmise astme hariduse omandamiseks. Olgem ausad, umbes 400 töötukassas arvel olevat alaealist ei ole sugugi aumärk Eesti Vabariigi rinnal.
Kui opositsiooni poolelt vaadata, mida saaks paremini teha, siis seda eelnõu üksikute paragrahvide kaupa lahates meil tõenäoliselt väga palju ettepanekuid ei tule. See on suhteliselt hea seaduseelnõu ja hästi ette valmistatud. Selle eest kiitus Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes eelnõu koostas! Küll ei ole me rahul sellega, et vastuvõetud haridusstrateegia ja selles ettenähtud terviklikuma haridusruumi loomine on sisuliselt toppama jäänud. Me väga loodame, et kõiki küsimusi, mis edaspidi haridusalastes seadustes ette tulevad, vaadatakse eeskätt lähtudes nii õppija seisukohast kui ka sellest, kuidas kogu haridusruum oleks korraldatud niimoodi, et ilma administratiivse sunni ning ka erilise meelitamiseta oleks inimestel tahtmist ja valmisolekut üha edasi õppida, vajaduse korral ka ümber õppida. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kahjuks ma rohkem kõnesoove ei näe, seega sulgeme läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ühemõttelise ettepaneku eelnõu 798 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. jaanuari 2015 kell 17.15. Esimene lugemine on lõppenud ja kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tutvustan teile põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille on algatanud Vabariigi Valitsus. Eelnõu võib jagada laias laastus kolmeks. Esiteks on mõned tehnilisemad punktid. Näiteks on juba kujunenud praktika alusel seaduses sätestatud, et erakoolide õpetajate tööjõukulude ja mõne teise haridustoetuse komponendi kulude katmiseks sõlmitakse haridusministeeriumi ja erakoolide vahel otselepingud. Põhimõttelisemaks muutuseks võib nimetada Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ühe punkti elluviimist. Selle kohaselt muudetakse haridustoetuse kasutamine kohalikes omavalitsustes paindlikumaks. Nimelt on tehtud ettepanek lubada seni investeeringukomponendi nime kandvast asjast või haridustoetuse komponendist, mida tohtis kasutada koolide infrastruktuuri investeeringuteks, võimaluse korral ning kohaliku omavalitsuse ja kooli soovil rahastada ka tugispetsialistiteenust või kasutada neid vahendeid teiste üldharidusega seotud kulude katteks. Loomulikult ei lahenda see kõiki tugispetsialistide rahastamisega seotud muresid. Tugispetsialistid on eeskätt koolipidaja ehk siis enamikul juhtudel kohaliku omavalitsuse finantseerida, see teenus on nende korralda. Riik on taganud vajaliku toe selleks, et koolid saaksid tellida seda teenust ka riiklikelt Rajaleidja keskustelt, mis selle aasta septembris tegevust alustasid, aga finantseerimine jääb jätkuvalt kohaliku omavalitsuse peale.
On ka ettepanek lisada haridustoetuse raames kaks täiendavat rahastuskomponenti, millest üks on seotud regionaalse gümnaasiumihariduse kättesaadavusega ja teine eesti keele õppega. Neist esimene puudutab omavalitsusi, kus eesti- ja venekeelne gümnaasium on ühendatud. Seoses õpilaste arvu vähenemisega nii mitmeski linnas on see küsimus kas juba päevakorrale tõusnud või tõusmas ja üldjuhul on mõistlik, et eesti- ja venekeelsed lapsed õpiksid koos. Sellistelt koolidelt  tulnud tagasiside kohaselt vajavad nad lisatuge selleks, et pakkuda venekeelsetele õpilastele kas lisakursusi või vajalikku eesti keele õppe tuge. Oleme planeerinud omavalitsustes, kus need gümnaasiumid on ühendatud, 10%-list gümnaasiumiõpetaja komponendi või koefitsiendi suurendamist. Kuna selliseid omavalitsusi on vähe, siis ei ole üldmõju väga suur, mälu järgi on summa umbes 60 000 eurot.
Teine lisakomponent on ette nähtud nendele omavalitsustele, mille territooriumil asub üks gümnaasium, üks gümnaasiumiosa. See tähendab, et omavalitsuses on gümnaasiumivõrku korrastatud nii palju, kui seda on suudetud teha, ehk siis omavalitsuses ei ole üle ühe gümnaasiumi – järgmine aste oleks gümnaasiumiastmest loobumine – ja õpilaste arv on vahemikus 50–200. On mõistetav, et õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu vähenemise tõttu on gümnaasiumihariduse koondumine maakonnakeskustesse üsnagi möödapääsmatu, see protsess toimub iseenesest. Riigi roll selles protsessis väljendub selle kaudu, et maakonnakeskustes on loodud ja loomisel  riigigümnaasiumid. Teisest küljest, riigigümnaasiumide loomine võtab kindlasti aega. Eesmärk on, et aastaks 2020 oleks igas maakonnakeskuses riigigümnaasium. Samas on gümnaasiumihariduse pakkumise küsimused, kvaliteetse hariduse pakkumise küsimused, sh õpetajate palkamise teema, paljudes väiksemates gümnaasiumides juba praegu aktuaalsed ja probleemsed. Selles kontekstis on mõistlik pakkuda väiksematele omavalitsustele, kus gümnaasiumivõrku on korrastatud nii palju, kui seda on suudetud korrastada, aga kus õpilaste arv ei ole langenud alla absoluutselt kriitilise piiri ehk alla 50 õpilase, väikest lisatuge, et nad saaksid gümnaasiumiharidust paremini anda, eeskätt nii kaua, kuni luuakse riigigümnaasiumid. Ehkki pean tõdema, et usutavasti jätkavad mitmed väljaspool maakonnakeskusi asuvad gümnaasiumid ka pärast seda, eriti nendes omavalitsustes, kus maakonnakeskuseni on üle 50 kilomeetri. Selliseid on Eestis üksjagu ja ka seal tahetakse gümnaasiumiharidust omandada.
See on eelnõu kohta kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka tublisti küsimusi. Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur tänu! Kui te ministrina alustasite, siis te ütlesite, et üks asi, mida te soovite Riigikokku arutusele tuua, on  põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, ma julgeksin öelda, isegi kurikuulsa § 82 muudatused. Kinnitasite veel mitu korda, et need tulevad, ja nüüd on need siis meie ees. Olgem ausad, siin on ainult üks sisuline muudatus, see on § 82 lõige 3. Paragrahvi 82 lõige 6¹ on niisugune, et riik võib maksta toetust. Siin lähevad juba seletuskiri ja teie kirjeldatud tegelikkus omavahel lahku. Riik võib väga paljusid asju maksta. Kuhu jäi siis kõik ülejäänu, mida lubati?

Aitäh! Konsulteerides eri osapooltega, sh kohalike omavalitsuste liitudega ja ka Riigikogus esindatud poliitiliste jõududega, küpses minus veendumus, et Riigikogu selle koosseisu ajal oleks võimalik kulutada veel umbes kuus kuud, menetlemaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 täismahus, ning lõpuks ei oleks sellest tõenäoliselt ikkagi midagi välja tulnud. Seetõttu oleme valitsusega toonud Riigikokku realistliku eelnõu, mis on võimalik parlamendi selle koosseisu ajal ära menetleda, ja kõnealuse kurikuulsa paragrahvi sisu tervenisti jääks järgmise Riigikogu otsustada. Siin on ka teine sisuline põhjus. Nimelt, kuna järgmise aasta haridustoetuse jagamine on ministeeriumis sisuliselt juba ette valmistatud ja kohalike omavalitsustega kui koolipidajatega läbi räägitud, siis selle seaduse vastuvõtmine enne valimisi ei annaks kellelegi midagi. Ja teisest küljest, nagu ma ütlesin, on minus küpsenud veendumus, et see ei ole praegu võimalik.

Margus Hanson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Tartu linnapea Urmas Klaas on avaldanud seisukohta, et investeerimistoetusest tugispetsialistidele palkade maksmine ei lahenda seda probleemi. Näiteks Tartu linnas on investeerimistoetust sellel aastal saadud 230 000 eurot, aga järgmise aasta eelarves on juba üksnes tugispetsialistide palkadeks ette nähtud 700 000 eurot. Ta on ministeeriumile saatnud kirja ja teinud selles ettepaneku võrdsustada tugispetsialistid õpetajatega, et nende palgaraha tuleks omavalitsustele riigitoetusest. Kuidas te seda kommenteerite?

Nii nagu ma ka oma kõnes ütlesin, kindlasti ei lahenda see kogu tugispetsialistide rahastamise küsimust. Ütlen mälu järgi, ärge mind päris täpselt tsiteerige, et Eesti kohalikud omavalitsused kulutavad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõikes 2 nimetatud tugispetsialistide teenusele kokku suurusjärgus 20 miljonit eurot. Seejuures jäävad enamiku tugispetsialistide palgad umbes 500 euro lähedale. Tugispetsialistid on tugevasti alamakstud ja selleks, et tõsta nende palka õpetajate palga tasemele, nagu teevad Rajaleidja keskused, oleks riiklikult palgatud tugispetsialistide kulu riigieelarvele suurusjärgus 40 miljonit eurot. Ei ole praeguse poole aasta jooksul leitud seda 40 miljonit eurot, et riik tugispetsialisti teenuse kinni maksaks. Nüüd ei saa enam öelda ka, et Riigikogu võiks selle leida järgmise aasta eelarvest, sest eelarve on vastu võetud. Ma arvan, et see, kas riik võiks tugispetsialistidele nii nagu õpetajatelegi palka maksta, on põhimõtteline küsimus, mida kindlasti võib arutada, aga tuleb silmas pidada, et selle n-ö hinnalipik on suurusjärgus 40 miljonit eurot. Me võime vaielda selle üle, kas oleks mõistlik panna tugispetsialistide riiklikku rahastamisse paar miljonit ühte- või teistpidi, aga sisuliselt see probleemi ei lahenda, kui me peame silmas seda proportsiooni, et investeeringukomponendi suurus on 2,6 miljonit eurot. Kui ainuüksi Tartu linn kulutab tugispetsialistidele, ma ei mäleta täpselt, kui palju, vist 700 000, siis te saate selle proportsiooni järgi aru, et see ei päästa tegelikult midagi.
Niisiis ütlen vastuseks, et selle eelnõu kohaselt saab mõni omavalitsus, kellel on investeeringutoetuse kasutamisel teatud paindlikkus, mingil määral aidata tugispetsialistide teenuse eest tasuda. Kindlasti ei ole selle eelnõu ambitsioon aga probleemi täielikult ära lahendada, sest seda ei ole olemasolevate rahaliste ressursside piires võimalik teha. Selleks on vaja märkimisväärselt suuremat rahasummat, mida haridusministeeriumil praegu ei ole.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Te pakute raha, toetust valdadele ja linnadele, kes peavad oma haldusterritooriumil ühte gümnaasiumi. Ma saan aru teie mõttest. Aga missugune on teie sõnum suurematele linnadele – Tallinn, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve –, mille territooriumil on praegu rohkem kui üks gümnaasium? Võtame Kohtla-Järve, 2018. aastal me võime luua riigigümnaasiumi ja alustada siis tööd ühe gümnaasiumiga. Mida teha kolm aastat enne seda?

Aitäh! Suuremates linnades on kindlasti võimalik gümnaasiumivõrku või üldse koolivõrku ümber korraldada palju laialdasemalt, hariduse kvaliteeti või kättesaadavust halvendamata, tihti seda hoopis parandades. Väiksemates kohtades seda võimalust ei ole. Kui me võtame näiteks Vändra alevi, kus on üks gümnaasium, siis nende järgmine võimalus on gümnaasiumiaste kinni panna. Maakonnakeskusesse Pärnusse on sealt 60 kilomeetrit. Kohtla-Järvel on olukord ju hoopis teistsugune. Gümnaasiume on mitu, maakonnakeskus on samuti üsna lähedal. Nii et Kohtla-Järvel on võimalik koolivõrku korrastada, näiteks gümnaasiumiosasid ühendades, ka enne riigigümnaasiumi loomist. Kohtla-Järve kohta ma peast arve ei tea, aga võtame Narva. Kui Narvas on 700 gümnasisti ja seitse gümnaasiumi, siis ma arvan, et see ei ole optimaalne gümnaasiumihariduse pakkumise viis. Võtame Tallinna. Tallinnas on gümnaasiume, kus klassis on õpilasi 35 ja rohkem, ja on gümnaasiume, kus terve gümnaasiumiastme peale kokku on sada õpilast.
See ongi see sõnum, et väikestes kohtades on koolivõrgu optimeerimisel oma piirid ees. Ühel hetkel jõutakse selle piirini. Sellest tulenevalt oleme ka väljaspool maakonnakeskusi näinud ette suuremaid koefitsiente õpetajate palga maksmisel, sest klassidki on seal paratamatult väiksemad kui suuremates linnades. Suuremates linnades on tõesti võimalik olemasolevate ressurssidega tegevust optimeerida. Küll aga on järgmisest aastast gümnaasiumi- ja põhikooliõpilase arvestuslik pearaha määr võrdne, mis tähendab, et gümnaasiumiõpilase pearaha määra on tõstetud. Ja olukorras, kus klassi täituvuse arvestuslik norm on erinev, tähendab see seda, et gümnaasiumiastmes võiks hakata veelgi paremat gümnaasiumiharidust andma.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsimus on sellesama eelnõu § 1 punkti 4 kohta, millest te just rääkisite. Oma ettekandes te viitasite sellele, et lisatoetus on ette nähtud kuni selle ajani, mil riigigümnaasiumide võrgustik saab korrastatud, ja just nendele maakondadele, kus seda veel tehtud ei ole, st riigigümnaasiumi ei ole loodud. Seletuskirjas on nii ja nii te ütlesite ka ettekandes, aga kui ma loen seda punkti siit eelnõust, siis sealt küll sellist piirangut välja ei tule. Teatavasti toimib meil mitmes maakonnas juba praegu riigigümnaasium. Kas siis ei peaks see, millest te siin räägite, olema välja öeldud ka siin paragrahvis? Muidu tekib ju olukord, kus te liigute kahe vastandliku eesmärgi poole korraga – ühtepidi tahate luua riigigümnaasiume ja korrastada võrgustikku ning samal ajal soodustate seda, et neid väikesi gümnaasiume ka riigigümnaasiumi lähedal ikkagi edasi peetakse.

Aitäh! See ettepanek tähendaks põhimõtteliselt, et me läheksime üle koolipõhisele rahastamisele, kus oleks vaja täpselt ära sätestada, missugused kohalikud omavalitsused saavad toetust ja millised mitte. Me oleme need kriteeriumid seaduse mõistes siiski sellisel viisil ära kirjeldanud, et järgitud on kohalike omavalitsuste võrdse kohtlemise põhimõtet. Mis puudutab seda vastuväidet, mida ka kultuurikomisjonis esitati, et vaatamata näiteks riigigümnaasiumi olemasolule otsustatakse sellisel juhul ikkagi gümnaasiumiosa edasi pidada, siis ma juhin tähelepanu, et selle toetuse lisakomponendi kogumaht on umbes 300 000 eurot kogu haridustoetuse mitmesajast miljonist. Kui me vaatame selle toetuse jagunemist omavalitsuste vahel, siis sisuliselt tähendab see mõne tuhande eurost lisaraha kohalikele omavalitsustele, kus see gümnaasium on. Nii et see ei ole kindlasti selline küsimus, mis oleks otsustav. Võtame näiteks omavalitsused, mis asuvad 10 kilomeetri kaugusel riigigümnaasiumist, nagu Lääne-Nigula ja Taebla. Kindlasti ei otsusta Taebla gümnaasiumiosa pidamist selle järgi, kas neil on lisatoetus või ei ole. See on ikkagi pikemaajaliste trendide, õpilaste arvu ja riigigümnaasiumi olemasolu küsimus. Riigigümnaasium on teatavasti selles mõttes kohalike omavalitsuse õpilastele ja kohalikele omavalitsustele soodus, et sinna õpilasi saates ei pea maksma tegevustoetust ega midagi n-ö kaasa panema, ka sõitu sinna kompenseeritakse. Kindlasti on riigigümnaasiumi loomine koolivõrgu korrastamisel oluliselt tugevam stiimul kui see lisatoetus. Küll aga võib see olla hädavajalik mõnes väiksemas omavalitsuses, kus riigigümnaasiumini on tõesti pikk tee.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin erakooliseaduse § 22 lõike 2 muutmise kohta. Kas võib üheselt ja selgelt väita, et kohalikul omavalitsusel pole enam tulenevalt Riigikohtu lahendist erakoolidega mitte mingit pistmist ja nad ei pea erakooli ühel või teisel moel finantseerima? Ja kui nad ei pea seda tegema, siis ma küsin, millistest allikatest saab erakool raha näiteks järgmise, 2015. aasta 1. jaanuarist. Kuidas neid finantseeritakse ja millised summad on järgmise aasta riigieelarves erakoolidele ette nähtud?

Aitäh! See punkt ei puuduta Riigikohtu lahendit ja selle mõjusid erakoolide rahastamisele. See puudutab toetust, mida haridusministeerium juba praegugi eraldab erakoolidele õpetaja tööjõukuludeks, täienduskoolituseks, õppevahenditeks, õpilaskodu kohtade tarbeks, koolilõunaks ja investeeringuteks. Kehtiva seaduse järgi peab teise poole, tegevustoetuse poole panema juurde kohalik omavalitsus. See seadussäte kehtib jätkuvalt. Riigikohus on leidnud, et põhiseadusvastane on olukord, kus see säte on kehtestatud ilma kohalikule omavalitsusele vajalikku raha eraldamata. Riigikohus ei ole seda sätet ennast põhiseadusvastaseks kuulutanud. Nii et see säte kehtib edasi, mis tähendab, et kohalikel omavalitsustel on jätkuvalt kohustus maksta tegevustoetust, nii kaua kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti. Küll aga on arusaadav, et selle otsuse valguses peab riik tagantjärele kompenseerima kohalikele omavalitsustele kulutusi, mida nad on teinud. Kohtuotsuse alusel oleme selleks valmistunud ja planeerinud järgmise aasta eelarvesse ligi seitse miljonit eurot, et seda teha. Paralleelselt arutab kultuurikomisjon aktiivselt võimalusi, kuidas erakoolide rahastamise skeemi või süsteemi ümber teha. Haridusministeerium on valmis nendes aruteludes aktiivselt osalema, et vajalik lahendus leida. See eelnõu ei puuduta aga Riigikohtu lahendit ega sellest tulenevat.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea minister! Ühelt poolt on mul väga hea meel, et see eelnõu on siia saali jõudnud. See võimaldab muuta rahastamist paindlikumaks ja rahastada tugipersonali, mida me oleme tahtnud ammu teha. Teisalt lubab see ka neil väikestel gümnaasiumidel, mis meil maapiirkondades on, oma tegevust jätkata. Samas on aga natukene kurb, et terviklahendus on endiselt tulevikku lükatud, oma aega ootamas. On selge, et selle koosseisu ajal me enam terviklahendust menetleda ei jõua. Kas te oskate prognoosida, mis see ajaline perspektiiv võiks olla, millal me võiksime siin saalis näha uut rahastamise tervikkontseptsiooni?

Kui järgmine Riigikogu soovib jätkata praeguse rahastamismudeliga, mis valitsuse otsuse järgi kehtib ka järgmisel aastal, siis selleks, et seadustada olemasolevat mudelit, on haridusministeerium valmis esitama vajaliku eelnõu teksti kas või homme. Kui järgmine Riigikogu koosseis otsustab, et kehtiv rahastussüsteem vajab ülevaatamist, siis ma eeldan, et see võtab üsna palju aega. Nii et sellest sõltub ka ajaline perspektiiv.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Ometi on see § 82 meie laual ja annab mingeid väga selgeid signaale selle kohta, milline on praeguse koalitsiooni nägemus. Mis on ikkagi konkreetselt teie sõnum näiteks Tartu linna õpetajatele, kus koolivõrgu ümberkorraldus on ju tehtud, või ka näiteks Tallinna koolide õpetajatele, kelle pearaha osa on reformi tõttu mõnevõrra vähenenud? Ja milline on teie sõnum teistele omavalitsustele? Oleme kõik saanud Vigala vallavanema Priit Kärsna kirja, kus ta toob näiteid. Näiteks Kõlleste vallas on õpilasi 61 asemel 62 ja toetus on kasvanud 2014. aastal 15% protsenti. Samas Aegviidu vallas on õpilaste arv kasvanud 63-lt 64-le, aga toetus on kasvanud juba 29% ehk ligi 33 000 eurot. Rahastamismudeli sees on väga suured muutused, see muudatus, mida me siin arutame, on nende kõrval mikroskoopiline. Mis on teie sõnum?

Aitäh! Seda, mis on toimuvate muutuste loogika, põhjendus ja sisu, olen valmis teile iga konkreetse juhtumi puhul eraldi selgitama. Soovitan teil pöörduda ka endise haridusministri Jaak Aaviksoo poole, kes kindlasti on samuti lahkesti valmis selgitama. Põhjus on väga lihtne: järgmisel aastal kehtivad rahastuse komponendid, mis sel aastal kehtisid ainult viimased neli kuud, terve aasta. See oli eelmise valitsuse otsus, et niimoodi tehakse. Selle tõttu me näeme üsna suuri muutusi konkreetsete kohalike omavalitsuste protsentides. Mõnel on tõus tõesti 15%, 20% või 30%, sest selle aasta viimase nelja kuu n-ö uus toetuse määr, koefitsient rakendub terveks järgmiseks aastaks. Tuleb ka tähele panna, et väiksemate kohalike omavalitsuste puhul mõjutab rahastamise määra oluliselt hariduslike erivajadustega õpilaste hulk. Kuna üldarv on siiski väike, siis viie-kuue haridusliku erivajadusega lapse juurdetulek või äraminek vallast võib mõjutada seda eelarvet 10–20%. Kui te soovite informatsiooni, miks ühes kohalikus omavalitsuses tõusis see toetus nii mitu protsenti ja teises nii mitu protsenti, siis iga konkreetse juhtumi puhul on haridusministeeriumi ametnikud lahkesti valmis kommenteerima ja selgitama, miks asjad on selliselt läinud.
Mis puudutab sõnumit, siis õpetajate palga alammäär suureneb järgmisel aastal 12,5% ehk 100 euro võrra, samal ajal kui Eesti riigis keskmiselt on palgad prognoositud kasvama 6%. Kui me vaatame teiste avaliku sektori töötajate palku, siis selle taustal on õpetajate palgatõus märkimisväärselt suur: järgmisel aastal on miinimummäär 900 eurot ja arvestuslik keskmine 1080 eurot. Haridustoetuse maht Tallinnas kasvab üsna tugevasti ja see kasvab üsna tugevasti ka Tartus. Lisaks Tartule võib nimetada veel nelja linna: Tartu, Pärnu, Võru ja Jõhvi. Nende rahanduslik seis paraneb veel seetõttu, et septembrist alustab nendes kõikides tööd riigigümnaasium. Samas jääb alles gümnaasiumiõpilaste pearaha, mis neile varem on eraldatud.
Õpetajate palkade seis ei saa meid kindlasti lõpuni rahuldada. Oleme võtnud eesmärgiks, et õpetaja keskmine palk võiks olla 120% Eesti keskmisest ehk kõrgharidusega spetsialisti palga tasemel. Järgmisel aastal me selleni ei jõua, küll aga peaksime lõpuks taas jõudma sinna, et õpetaja palk on üle Eesti keskmise palga. Ma loodan, et see on tulemus, millega võib selle aasta jooksul siiski rahule jääda, vaadates üldisi majanduse tendentse. Loodetavasti õnnestub järgmisel aastal vajalikku rahalist ressurssi suurendada, et õpetajate palgad muutuksid siiski veelgi konkurentsivõimelisemaks.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tuli selline tunne, et veidi enam kui aasta tagasi sai kuulatud siin ühte teist ministrit, kes istub mulle üsna lähedal, ja jutt on täpselt sama. Jääb ainult küsimus, miks sotsiaaldemokraadid tegid vahepeal mingeid ööistungeid, võitlesid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastu ning rääkisid, kuidas õpetajate palga alammäär tõuseb ainult seetõttu, et kõrgemad astmed jaotatakse alamatele ringi, et tegelikult ei tule õpetajate palgatõus mitte lisarahast, vaid sellest, et õpetaja-metoodiku raha jagatakse õpetajatele laiali. Samuti oli rahastamismudel teil väga tugeva kriitika all. Täna te ütlete, et mis siis teha, näed, eelmine valitsus kinnitas selle. Tuletan meelde, et päris tükk aega on juba uus minister. Põhimõtteliselt ei ole uue mudeli väljatöötamine ka võimatu. Minu küsimus on: mida te olete need kuud teinud?

Suur tänu! Uue mudeli väljatöötamine on kindlasti võimalik. Aga ma kordan natuke teises võtmes seda, mida ma juba ütlesin. Nende kuude jooksul, kohtudes eri osapooltega ja püüdes leida kompromissi, süvenes minus veendumus, et selle koosseisu lõpuni jäänud aja jooksul seda võimalik saavutada ei ole. Soovin järgmisele haridusministrile edu selle kompromissi saavutamisel!
Mis puudutab õpetajate palkasid, siis järgmise aasta miinimumpalga tõus ületab senise õpetaja-metoodiku astmepalka 889 eurot, nii et kindlasti ei saa rääkida, et metoodikute palgad jagatakse allapoole laiali. Kui vaatame seda, et haridustoetus ei kasva tõepoolest mitte kõikides omavalitsustes näiteks 12,5% võrra, mõnes omavalitsuses on see väiksem, mõnes teises on see jälle märkimisväärselt suurem, siis eks teatud loogika siin siiski on. Meil on näiteks suuremad linnad, kus on võimalik koolivõrku optimeerida, kus seda aga tehtud ei ole – tõin näiteks Narva linna, kus on 700 gümnasisti ja seitse gümnaasiumi. See lisakoormus, mis õpetajate palkade näol sellisest olukorrast tuleneb, ongi ju kohaliku omavalitsuse otsus. Kui soovitakse pidada seitset gümnaasiumi, siis peab kohalik omavalitsus lisapalgaraha juurde maksma. On ju mõistetav, et riik opereerib toetuse andmisel teatud mudeliga. Võib vaielda, kas see mudel on optimaalne, parim jne, aga mina olen seda meelt, et kui kohalikud omavalitsused soovivad teha teistsuguseid valikuid, siis nad võivad seda teha juhul, kui nad leiavad selleks rahalise katte. Kui me vaataks nüüd teistpidi – päris absurdi ei taha minna, aga rääkides lihtsalt kui printsiibist –, kui mõni omavalitsus otsustaks järsku, et teeks endale veel kaks kooli juurde, lihtsalt teeks kaks kooli juurde, siis me ju ei arvaks, et riik peaks nende koolide pidamise kinni maksma. Kuskil on see optimum. Ma ei ütle, et see optimum on lõpuni leitud, kindlasti ei ole, selles mudelis on mitmeid komponente, kus ei ole õnnestunud kokkulepet saavutada. Minu jaoks puudutab see eriti kõige väiksemaid koole, kus mõne õpilase liikumine ühte või teise kohta võib tähendada üsna drastilist haridustoetuse muutust, mis ei ole proportsionaalne. Selle poole aasta jooksul ei ole aga õnnestunud siin kokkulepet saavutada. Arvestades seda, et me opereerisime juba vastuvõetud riigieelarve strateegia raames, mille järgi lisaraha mingiteks muudatusteks tegelikult polnud, ei olnud seda kokkulepet võimalik saavutada.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud § 1 punktiga 2: omavalitsustele on investeeringutega seotud kulude katmiseks riigieelarvest eraldatud toetus, mida võib kasutada tugispetsialistide tööjõukuludeks. Siin on väga palju küsimusi. Te väga hästi teate, et riigieelarvest investeeringuraha saamiseks peab omavalitsus taotluse tegema, põhjenduse ütlema.

Ei pea.

Kuidas ei pea? Peab olema ka arengukava. Muidu ei saa ühte ega teist teha, see formaalsus peab täidetud olema. Teine asi. Kui omavalitsus kasutab sel viisil investeeringuraha tööjõukuludeks, siis tekib tal probleem. Esiteks, teist korda ta enam sellel eesmärgil raha taotleda ei saa. Teiseks, kui ta ei saa teiseks perioodiks topeltraha, kust ta siis võtab raha, et toetada tugispetsialiste?

Aitäh! Te olete midagi segamini ajanud. Investeeringutoetus on haridustoetuse komponent, mida makstakse igal aastal kõikidele koolipidajatele, mälu järgi öeldes 57 või 59 eurot õpilase kohta. See laekub iga kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja seda on siis võimalik kasutada kooli üldharidusinvesteeringute kulude katmiseks. Piltlikult öeldes, selle raha eest saab seina värvida. Paraku pärast seda, kui investeeringutoetuse komponenti on vähendatud, võrreldes esialgsega, siis väga paljudes kohalikes omavalitsustes peale seina värvimise selle rahaga suurt midagi teha ei saagi. Nii et see ei ole raha, mida peab vastavalt mingisugustele investeeringuplaanidele eraldi taotlema. See on natuke teine asi.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Hea minister! Ei teagi, mida öelda, ei liha ega kala. Ühest küljest on hea meel, et see reform ei ole päris pea peale keeratud, aga teisest küljest ei saa aru, mida need paindlikkuse kasvatamise sildi all tehtud ettepanekud head teevad. Ma saan aru sellest populistlikust komponendist, et on surve ja antakse järele. Aga 360 000 venekeelsete koolide ja väikeste gümnaasiumide jaoks ning tugipersonalile – see suurendab vastutust ja ebaselgust ning katteta ootusi tugispetsialistide osas, pikendab koolide agooniat ja karistab neid, kes on reforme teinud. Miks te tegelikult midagi niisugust tegite? Kui teha, siis juba teha!

Aitäh! Mis puudutab tugispetsialiste, siis sellega ma päriselt ei nõustu, et see kuidagi vastutust laiali laotab. Nagu ma ütlesin, kui me vaatame neid suurusjärkusid, siis põhivastutus jääb siiski koolipidajale. Teisest küljest on investeeringutoetus minu hinnangul selline komponent, mis paljudes omavalitsustes on oma sisulise mõtte kaotanud. Seetõttu, kuna arutatavas sättes on kirjutatud, et seda toetust võib kasutada tugispetsialistide tööjõukulude ning käesolevas lõikes nimetatud muude kulude katmiseks, siis võiks investeeringutoetust sisuliselt käsitada selle ettepaneku järgi kui haridustoetuse reservi. Sellest on võimalik panna natukene õppevahenditesse, kui ühel aastal on selline soov, ja kui teisel aastal on puudu tugispetsialistide teenusest, siis võib seda raha nende peale panna. Nii et see suurendabki paindlikkust, mida kohalikud omavalitsused on kooli pidamisel soovinud. Ma ei näe selles midagi halba. Nii investeeringutoetused, n-ö koolide füüsiline korrashoid, kui ka tugispetsialistide teenuse rahastamine on endiselt koolipidaja ülesanne.
Laiem küsimus on tõepoolest see, kas selline määratlus on n-ö haridusliku eesmärgi mõttes mõistlik. Kui me räägime kaasavast haridusest ja sellest, et erivajadustega lapsi võiks rohkem kaasata tavaklassidesse, õppetöösse koos kõikide teistega, siis on riigil ehk mõistlik mõelda ka sellele, et võtta suurem vastutus tugispetsialistide rahastamise eest. Aga nagu ma ütlesin, tähendaks see palju suuremat rahalist ressurssi, kui praegu on võimalik sellesse panna.
Mis puudutab väiksemaid koole, siis ma taas ei taha nõustuda sellega, et see muudatus pikendab nende agooniat. Koolid on erinevad. On neid, mis asuvad maakonnakeskustele ja teistele koolidele väga lähedal, ja seal on tõepoolest jõutud või ollakse jõudmas arusaamale, et gümnaasiumiastet pidada ei ole mõistlik. Aga teisest küljest on minu meelest riiklikult oluline püüda mõista olukorda, mis tekib nendes omavalitsustes, kus järgmise gümnaasiumini on 50, 60 või rohkem kilomeetrit, võtame näiteks Lihula, võtame Vändra, Avinurme või Orissaare. Riigil on üsna keeruline öelda, et mis seal ikka, istugu lapsed igal hommikul bussi peale ja sõitku 70 kilomeetrit kooli ning pärast jälle tagasi. Ma arvan, et selles kontekstis on nende koolide puhul riigi toetus gümnaasiumihariduse andmisel igati mõistlik ja põhjendatud. Loomulikult, kui gümnaasiumi jääb kokku 30 õpilast ehk igasse klassi alla 10 lapse, siis mina ei ole veel kohanud inimest, kes ütleks, et see on jätkusuutlik gümnaasium ja seda tuleb edasi pidada. Kuskil tuleb ikka piir ette.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Omaette lugu on muidugi lubada investeeringute arvel tugispetsialistidele palka maksta. Kui te väidate, et investeeringuraha oli mingi tühine raha, mille eest sai seina võõbata, siis tegelikult oli see konkreetne raha, millega kohalik omavalitsus arvestas ja mille peale ta näiteks võttis laenu, et pikaajaliselt selle komponendiosaga tagasi maksta.

Seda võib endiselt teha.

Üks hetk, minister! Palun, küsija, lõpetage küsimus!

Tegelikult te petate praegu kohalikke omavalitsusi, sest see raha oli neile ette nähtud, selle arvel nad maksid näiteks laenu tagasi ja kokku võttes oli omavalitsusel päris suur summa. Siis me võiks ju edasi mõelda, mille arvel võiks veel tugispetsialistidele palka maksta. Minu jaoks on küsimus aga see, miks te võtate vastu defitsiidis eelarve, see 7 miljonit erakoolide rahastamiseks on maksimaalselt kõigest pool raha. Kas teil on olemas mingi arvestus ka selle kohta, kui palju tegelikult aastas seda raha vaja läheb? Seda raha läheb vaja ka peale seda, kui teie olete valitsemise lõpetanud.

Aitäh! See muudatus, mis võimaldab investeeringutoetust paindlikumalt kasutada ka teiste kulude katteks, ei tee kellelgi olukorda halvemaks. Nendel konkreetsetel omavalitsustel, kes on siiani oma investeeringutoetuse ära kasutanud või planeerinud selle abil näiteks laene tagasi maksta, sellest sättest tõesti kasu ei ole. Nendel ei ole vaba raha, et kasutada seda tugispetsialistidele. Tõsi, nii see on. Teisest küljest saavad aga need, kellel see võimalus on, paindlikkust juurde. Rõhutan veel kord, et see säte ei lahenda tugispetsialistide rahastamise probleemi tõepoolest ära.
Mis puudutab defitsiidis eelarvet, siis ma ei saanud päris täpselt aru nendest arvudest, millega te opereerite. Te ütlesite, et see raha on alla poole millestki. Riik kompenseerib kohalikele omavalitsustele reaalselt erakoolidele tehtavad kulud. Mitte piirmäära ulatuses, mitte maksimummäära, vaid selle, mida kohalikud omavalitsused on reaalselt erakoolidele vastavalt kokkulepetele maksnud, ja aastas peaks see summa olema suurusjärgus 6 miljonit. Kui me räägime, et kompenseerime kohtuotsuste alusel tehtud kulutusi, ja tõepoolest selgub, et järgmisel aastal nõuab jõustunud kohtuotsuste täitmine suuremat summat, kui on 7 miljonit eurot, siis on Rahandusministeerium koostöös haridusministeeriumiga selle võimalusega arvestanud. Nii nagu sellisel juhul ikka leiab valitsus vajalikud vahendid, et neid kohtuotsuseid täita, sest kohtuotsused on loomulikult Vabariigi Valitsusele kohustuslikud.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Kuna te mainisite koolivõrgu reorganiseerimist seoses Narvaga, siis sellel teemal on mul ka küsimus. Jah, seitse gümnaasiumi on Narva jaoks paljuvõitu, peaks jääma kolm, võib-olla neli. Kõik Narva linna ettepanekud saavad aga vastuseks räigelt ühe seisukoha: peab jääma üksainus gümnaasium ja ongi kõik. Aga meie ei ela ju 30. aastate Chicagos, teie nimi pole Al Capone ja meie pole teie pärisorjad. Küsimus on selles, millal te – ma mõtlen teid ja haridusministeeriumi – hakkate linnaga, kes on teie partner haridusvaldkonnas, mõistlikult arutama seda võrku, meie vajadusi, meie soove? Millal lõpeb see kamandamine nagu nõukogude ajal, et üks gümnaasium ja kõik?

Suur tänu! Te olete valesti informeeritud. Just täna ma edastasin Narva Linnavolikogu esimehele oma vastuse, mis puudutas Narva Eesti Gümnaasiumi ülevõtmist riigi omandusse. Me ootame Narva linnalt terviklikku koolivõrgu arengukava, mille koostamine, olen ma aru saanud, on jõudmas lõppjärku. Teile teadmiseks veel seda, et aprillikuu esimestel päevadel kohtusin ma Narva linnapeaga ja me rääkisime võimalusest luua Narva kaks riigigümnaasiumi, juhul kui linnaga oleks võimalik kokku leppida koolivõrgu üldises ümberkorraldamises. Nii et mina olen enda poolt küll teinud kõik selleks, et riigil oleks võimalik investeerida märkimisväärselt eurovahendeid Narva linna üldhariduskoolide rekonstrueerimisse. Nüüd on otsus koolivõrgu üldise reorganiseerimise kava kohta tõesti Narva linnavõimude teha, et me saaksime sealt edasi minna.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Hea, et saime täpsustada, mis on otstarbeline investeering, ja et meie räägime praegu nn karbirahadest, mis on nagu üldarvestuses. Aga ikkagi ei ole see ettepanek hea. Mispärast? Sellepärast, et kui omavalitsus kas või üks kord läheb seda teed, et kasutab investeeringuraha töötasu maksmiseks, siis see tähendab tegelikult seda, et edaspidi ta enam tagasi minna ei saa. Mu küsimus on aga teine. Milline on teie nägemus, kuidas omavalitsused saavad hakkama tugispetsialistide valdkonnas ning millega ja kuidas hakkavad tegelema piirkondlikud tugispetsialistide keskused?

Aitäh! Keskused töötavad juba 1. septembrist, neid on 16 tükki – 15 maakondlikku pluss Narva keskus. Seal pakutakse nn esimese taseme tugiteenust, sedasama, millest siin räägitakse. Väiksematele koolidele pakutakse seda soodustingimustel, teistele kõikidele kulupõhiselt. Kui nüüd rääkida sellest, kuidas üldiselt hakkama saadakse, siis ma olen oma ettekandes mitu korda viidanud, et palgad on tõepoolest häbiväärselt madalad. Kui suhelda tugispetsialistidega üle Eesti, siis ega seis oluliselt parem ei ole kui lasteaiaõpetajatel. Ja loomulikult tunnevad tugispetsialistid ennast koolis ka n-ö teisejärguliste inimestena, kuna õpetajate palga alammäärad on kehtestatud ja need on märkimisväärselt kõrgemad kui see tasu, mida nemad saavad. Teistpidine mure on aga väiksemates koolides, kus on alla 100 õpilase. Seal peab see teenus olema samamoodi tagatud, aga tugispetsialistidele ei ole võimalik anda täiskoormust – selleks ei ole piisavalt õpilasi, et anda täiskoormust. Seetõttu on nendel koolidel ja omavalitsustel keeruline tugispetsialiste leida. Kui omavalitsuse kool asub näiteks mitmekümne kilomeetri kaugusel maakonnakeskusest ja tugispetsialistile on võimalik anda 0,2 koormust, kujutame siis ette, mis palka sellise koormuse eest saab. Väga paljud tugispetsialistid ei ole niisugusest tööst huvitatud ja koolil on üldse raske sellist spetsialisti leida. Sellisel juhul on võimalik tellida see teenus soodustingimustel Rajaleidja keskusest.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Munitsipaalüldhariduskoolide rahastamise puhul on minu arvates, ja mitte ainult minu arvates, üks keskne küsimus see, et õpetajate palga osakaal kooli kuludes on alla 40%. Ju ta on sel aastal natukene tõusnud. Ma küsiksin üldisemalt: kas ettepandud muudatused või siis poliitilise toetuse puuduse tõttu mitte välja käidud muudatused suudaksid muuta seda osakaalu? Kui mitte sellele tasemele mis Soomes, kus see osakaal on ligikaudu 60%, siis vähemasti 45% või 50%-ni? Kas te näete rahastamise muudatustes võimalust kulustruktuuri muuta, sest nii suurt hulka lisaraha lihtsalt ei tule kuskilt?

Aitäh! See, et Eestis läheb liiga palju üldharidusraha majade kütmisesse ja liiga vähe sellesse, mis on hariduse seisukohast tõepoolest oluline, ehk siis õpetajate palkadesse, on tõsi. Meil on paljudes maakondades õpilase kohta rohkem pinda, kui inimestel kodus on. Nii ta on. Õppurite arvu vähenemist arvestades on koolipinna optimeerimine muidugi äärmiselt oluline eesmärk. Mis puudutab rahastamist, ütleme, haridustoetuse eraldamise tingimusi, siis need üksi loomulikult pinnakasutust optimaalseks ei muuda. Mõnes kohas võivad nad seda teha ja sellel on teatud roll, aga üksinda see probleemi ei lahenda. Võtame kõige lihtsama näite. Näiteks sellesama Taebla, mida täna on juba nimetatud ... Või võtame minu enda lapsepõlvekooli, Aseri Keskkooli, mis oli ehitatud 700 õpilasele. Praegu on seal 100 õpilast. See on kolme tiivaga suur maja. Gümnaasiumiosa seal suleti, aga ega köetavat pinda sellega oluliselt vähemaks ei jäänud, maja on ikka sama suur. Seetõttu on meil lisaks haridustoetuse komponendile loomulikult vaja toetada koole või omavalitsusi selles, et nad suudaksid oma koole ümber ehitada, optimaalseks muuta. Ja selleks, nagu te hästi teate, on ka planeeritud üle 200 miljoni euro struktuurivahendeid, et ühelt poolt rajada riigigümnaasium ja teiselt poolt aidata kohalikel omavalitsustel põhikoolide pinnakasutust optimaalseks muuta. Ma tahaks, et me nende muudatuste tulemusel tõepoolest jõuaks sinnamaale, et ikka vähemasti pool sellest rahast läheks õpetajate palkadeks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Jumal tänatud, et kas või üks küsimus sai poole aastaga lahendatud. Ma mõtlen seda Narva Eesti Gümnaasiumi asja. Aga mis puudutab kõiki ülejäänuid ... Teie kohtute Narva linnapeaga, samas on Narva Linnavolikogus moodustatud töögrupp, mis tegeleb koolivõrgu reorganiseerimisega. Seal on volikogu, koolide esindajad, üldsuse esindajad. Milline diskussioon võib üldse olla, kui haridusministeeriumist tullakse tagasi sõnumiga, et ainult üks gümnaasium võib jääda, st eesti gümnaasium ja veel üks terve linna peale. On neid, kes arvavad, et igasse linnaossa peaks jääma vähemalt üks gümnaasium. Kas te annate sellise sõnumi, et toetate ainult seda, kui jääb maksimaalselt kaks gümnaasiumi, või on Narva linnal siiski õigus mõelda ja kaitsta perspektiivis oma huvisid?

Aitäh! Oma kohtumistel ja suhtluses linnapeaga olen ma lähtunud eeldusest, et Narva linnas on siiski linnapea see, kes otsustab. Juhul kui see Narvas nii ei ole, siis tõepoolest, ma olen valmis kohtuma ka teiste inimestega, aga seni ei ole ma sealt vastavat kutset saanud. Mis puudutab riigigümnaasiumide rajamist, siis nii nagu ma vastasin eelmisele küsimusele, on riigigümnaasiumide loomise üks loogika see, et ruumikasutus muutub gümnaasiumivõrgus optimaalseks. Ja juhul, kui Narva linn on suuteline kindlustama kahele riigigümnaasiumile vajaliku õpilaste arvu ja  optimaalse ruumikasutuse, õigemini kolmele gümnaasiumile, sest kaht gümnaasiumi me oleme pakkunud. Kui suudetakse näidata, et ka kolm gümnaasiumi on ruumikasutuse seisukohalt kuidagi võimalik ära täita, mis tähendaks umbes 1300–1400 gümnaasiumiõpilast, siis me oleme kindlasti valmis seda arutama. Näiteks Tallinnas oleme ka valmis arutama mitme riigigümnaasiumi loomist, sellepärast et Tallinnas on õppurite arv selleks piisav. Kui õppureid piisavalt ei ole, siis loomulikult on uute koolide avamine üsna keeruline. Eks optimeerimine on paratamatult vajalik. Aga ma usun, et kui mitmed Narva esindajad ja teiste linnade esindajad on tutvunud riigigümnaasiumide näidetega, näiteks Viljandis, siis on ilusti näha, et tegelikult on suures gümnaasiumis erinevate õppesuundade kaudu võimalik pakkuda väga mitmekesist haridust, mitmesuguseid hariduslikke valikuid, tekitada õpperühmade omanäolisust. Nii et ühtsuses on võimalik luua mitmekesisus, nii nagu on Euroopa Liidu moto.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Mind erutas väga härra Stalnuhhini korduv avaldus, kuidas ministeeriumist on aasta jooksul kamandatud Narva linna, et sinna tohib jääda ainult üks gümnaasium. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Narva osakonna seisukoht on teatavasti kogu aeg olnud see, et Narvas peaks olema vähemalt kaks puhast riigigümnaasiumi ja üks täistsükli kool, Narva Keeltelütseum. Narval on kindlasti õigus otsustada, kas on võimalik luua veel munitsipaalgümnaasiume. Kas te oskate kommenteerida, kes on siis aasta jooksul ministeeriumis seda ühe gümnaasiumi komandot Narva linnale andnud?

Aitäh! Jah, tõepoolest, see on oluline märkus. Munitsipaalgümnaasiume on ju võimalik luua ja ülal pidada. Kui ei ole soovi, siis ei pea riigiga kokku leppima, lihtsalt see annab võimaluse saada üsna märkimisväärset investeeringutoetust. Me oleme läbirääkimistel nii Narvaga kui ka Tallinnaga lähtunud eeskätt sellest, et nende investeeringute tegemiseks on vaja terviklikku koolivõrgukava. Ehk siis küsimus ei ole mitte selles, et te tulge ja ehitage nüüd üks kool ja siis vaatame edasi, mida me koolivõrguga teeme. Kuna euroraha kasutamisel on selged optimeerimise efektiivsuskriteeriumid, siis on meil vaja saada terviklik pilt, kuidas konkreetse omavalitsuse koolivõrk hakkab välja nägema pärast selle investeeringu tegemist ehk pärast riigigümnaasiumi loomist.

Austatud Mihhail Stalnuhhin, kas teil on protseduuriline küsimus või repliik? Kui on repliik, siis repliigid on meil ainult läbirääkimiste voorus, mitte küsimuste voorus. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin on korduvalt ministri käest küsitud, mis sõnum millegagi antakse. Olen teid väga tähelepanelikult kuulanud ja te olete korduvalt välja toonud vajaduse koolivõrk korrastada. Sinna juurde olete rääkinud sellest, kuidas suuremas gümnaasiumis on õppe kvaliteet parem, ja öelnud, et paljudes linnades pole sellist korralikku reformi tehtud. Sellest tulenevalt küsin, miks te § 82 lõike 6¹ asemel ei pakkunud näiteks sellist asja, et kui gümnaasiumiastmes on klassis 34 õpilast, siis on mingi lisakoefitsient. Soomes on see näiteks 1,5. Seetõttu on kõige selgem sõnum, mida te üldse saate gümnaasiumile anda, et tehke asjad korda ja piiks-piiks, raha tuleb.

Aitäh! Kui te arvate, et seda ei ole kaalutud, siis te eksite. Probleem on selles, et riik eraldab kehtiva mudeli alusel toetust kohalikule omavalitsusele, lähtudes õpilaste arvust selles omavalitsuses. Riik ei saa haridustoetuse jagamisel öelda, et see raha on nüüd sellele koolile ja see raha on sellele koolile, ning kuna viimases on efektiivsuskriteeriumid paremini täidetud, seal on rohkem õppureid, siis nemad saavad rohkem raha. Tõepoolest, mõnes omavalitsuses – ma ei hakka nimesid nimetama – on koole, kus klassis on väga palju õpilasi, ja on ka koole, kus klassis on väga vähe õpilasi. Nende n-ö paljulapseliste gümnaasiumide direktorid ütlevad, et nende raha on ära võetud ja antud teiste koolide toetuseks. Arvestuslikult peaksid nad väga hästi hakkama saama, kuna neil on suured klassid, aga tegelikult nad saavad täpselt sama hästi hakkama kui kõik ülejäänud linna koolid, sellepärast et nende n-ö arvestuslikku raha kasutatakse kuhugi mujale. Aga selline see mudel on, et meie toetame koolipidajat ja koolipidaja otsustab ise, kuidas seda raha laiali jagatakse. Alternatiiv on see, et kuna Eesti ei ole ülemäära suur, teeme siis igale koolile otse eelarve, riigistame kõik koolid ära. Seda võib arutada, kui nii soovitakse teha.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud koosviibijad! Kõnealune eelnõu oli kultuurikomisjoni istungi päevakorras 8. detsembril. Lugupeetud haridus- ja teadusminister põhjendas eelnõu vajalikkust ning selgitas selle sisu ning teda assisteeris selle juures ministeeriumi nõunik Piret Sapp. Järgnes võrdlemisi elav arutelu, vaatamata sellele, et tegemist on küllalt väikesemahulise eelnõuga. Küsimused – ja mis seal salata, ka kahtlused – olid samalaadsed nagu need, mida me praegu kuulsime ministrile esitatud küsimustes ja väidetes. Nii et kui siinse arutelu käigus ütles lugupeetud eelmine haridusminister Jaak Aaviksoo, et see eelnõu ei ole ei liha ega kala, siis komisjoni üldhoiak, mis lõpuks kujunes, oleks väljendatav ühe teise vanasõnaga: parem pool muna kui tühi koor.
Komisjon nentis lõppkokkuvõttes siiski, et need sammud, mis selle eelnõuga ette nähakse, on praeguses olukorras vajalikud, samuti seda – mis siingi selgelt esile tuli ja mida möönis ka lugupeetud minister –, et käsitletavaid küsimusi see eelnõu täies mahus loomulikult ei lahenda. Suuresti on üleval täpselt sama küsimus, mis täna mitmel korral kõlas, nimelt see, millal ometi tuleb kurikuulus või kuulsusrikas § 82 oma täiel ning kogu ühiskonda veenval ja rahuldaval kujul. Ka vastus oli päris selge, nagu see siingi kõlas, et ega ta sellisel viisil enam valmis ei saa ja ministeerium ei jõua seda Riigikogule esitada. Nii et Riigikogu praeguse koosseisu volituste ajal see veel arutusele ei tule, aga jääme lootma, et uues koosseisus see siiski võimalikult kiiresti siia jõuab. Võiks öelda, et tõenäoliselt on siin enne valimisi suur väljakutse, milline erakond julgeb lubada, et ta teeb kogu põhikooli- ja gümnaasiumisüsteemi skeemi ühemõtteliselt ja veenvalt selgeks ning ühiskonda rahuldavaks. Ma usun, et sellel erakonnal oleksid valimistel teiste erakondade ees väga suured konkurentsieelised.
Rohkem eriküsimusi eriti ei olnud. Siiski kõlas idee, et kuna natukene muudetakse ka erakooliseadust, kas siis ei tuleks seda võimalust kasutades muuta erakooliseaduses ära ka kõik see, mis Riigikohtu lahendi alusel muutmist vajab. Siin jäi samuti peale realistlik mõtteviis, et nii kiiresti ei ole võimalik seda teha. Kui millegipärast otsustatakse see ülesanne endale võtta ja seda kiiresti tegema hakata, siis on oht, et kukub välja selline lahendus, et Riigikohtul on edaspidigi vaja selle teema juurde tagasi pöörduda.
Komisjonis tehti tavapärased protseduurilised otsustused. Mõnevõrra ebatavaline oli, et ettepanek võtta see eelnõu üldse täiskogu päevakorda ei läinudki läbi konsensuslikult: 5 komisjoni liiget oli poolt ja 2 vastu. Ettekandjaks määrati teie ees seisja ning see oli ka ainuke konsensuslik otsus selle eelnõu puhul. Komisjon tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada – seda pooldas 4 ja vastu oli 3 komisjoni liiget – ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks algava aasta 6. jaanuar kell 17.15. Viimase ettepanekuga oli sama lugu, seda pooldas 4 ja vastu oli 3 komisjoni liiget. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mailis Repsi! Kas viis või kaheksa minutit? Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Käesolevaga arutame jälle põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, seekord küll lisandina juures ka erakooliseadus. Kui me seaduseelnõu avame, siis esmapilgul tundub, et § 82, see kaua oodatud rahastamismudel ongi jõudnud meie ette. Veelgi enam, märksõnad "tugispetsialistid" ja "gümnaasiumiõpilaste lisatugi", lisaboonusena võib-olla isegi venekeelsete ja eestikeelsete õpilaste ühtsete koolide eraldi rahastamise väljatoomine on ju üsna positiivsed märgid. See, et erakooliseaduse rahastamine on juurde toodud, on ka Riigikohtu lahendi valguses esmapilgul rõõmustav, reageeritud on ju kiiresti. Kui aga eelnõu korralikult läbi lugeda ja jälgida diskussiooni, siis saame aru, et eelnõu 799 ei lahenda mitte midagi, mitte ühtegi nendest küsimustest – ei erakoolide rahastamist, ei gümnaasiumiastme alarahastamist, ei venekeelse õpilase lisatoetamist, olgu ta eesti koolis või nn 60 : 40 koolis või ühisõppekava koolis, ja kahjuks ei lahenda see midagi ka tugispetsialistide jaoks. Põhimõtteliselt jäid üsna paljud kultuurikomisjoni arutelus väga selgelt seisukohale, et midagi võiks võib-olla ära teha, aga kui seda eelnõu 799 vastu ei võeta, siis ei juhtu ka mitte midagi.
Lubage eelnõu lähemalt tutvustada. Esimese osana on välja toodud tugispetsialistid. Me oleme mitu aastat rääkinud sellest, et eelmise valitsuse otsus lõpetada tugispetsialistide rahastamine riigipoolse eraldise haridustoetuse sees oli väga suur viga. See on mitmes omavalitsuses toonud kaasa tugispetsialistide väga kõva koondamise või on nende rahastamine jäänud nii väikeseks, nende töökoormus on kas pool või veerand kohta. On selge, et sellel on väga pikk hariduspoliitiline mõju. Meil on väga palju meetmeid võetud selleks, et me märkaksime. Me räägime varajasest märkamisest, me räägime õppeprotsessi toetamisest, me räägime mitmekeelsete laste tavaõppest, lisatoe vajadusest, rääkimata hariduslikest erivajadustest kõige laiemas mõttes. Me oleme õppinud avastama autismi eri vorme, me räägime rohkem ja rohkem varjatud Aspergeri sündroomist. Me räägime väga mitmesuguste erivajadustega õpilastest, kes tulevad tavakooli, kes vajavad lisatuge. Ühine otsus oli, et tugispetsialistide rahastamise juurde peame uues eelarves tagasi tulema. Veelgi enam, olid väga suured lootused, ja see oli ka põhjus, üks suuremaid põhjusi, miks me veidi enam kui aasta tagasi, üsna jaanilaupäeva eel istusime öösiti, küll väga valgetel öödel, Riigikogus koos sotsiaaldemokraatidega. Nüüd on valitsuskoalitsioon esitanud meile eelnõu, kus ainukese meetmena on välja pakutud, et seda raha võib maksta investeeringukomponendi ulatuses. See ei lahenda probleemi. See on väga väike summa ja enamikus omavalitsustes ei ole see väga väike summa ligilähedanegi sellele, mis tegelikult tugispetsialistidele kulub. Oleks siis vähemalt lubatud nii palju paindlikkust, et seda võib kulutada haridustoetuse ulatuses, aga sellist julgust ei olnud.
Teine teema: erakoolid. Eelnõuga muudetakse erakooliseaduse § 22 lõiget 2. Ka Riigikohus ütles, et see säte tuleb põhimõtteliselt läbi vaadata, sest see mõne aasta eest erakooliseadusse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse kiirkorras tehtud muudatus, et nn karbikulu tuleb maksta kohalikul omavalitsusel, ei ole õigustatud. Hariduspoliitiliselt, oleme sellest korduvalt rääkinud, ei olegi ta pikas perspektiivis õigustatud. Kohaliku omavalitsuse kaasarääkimine erahariduse küsimustes on praegu olematu. Samuti ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik koolivõrku planeerida, kui ta ei tea, mis erahariduses toimub. Me oleme kindlasti selle vastu, et eraharidus, mis on juba sündinud, selle otsusega nüüd rahastamata jääb.
Ainuke mudel, mis on välja pakutud, on see, et järgmisel aastal kohalikud omavalitsused jätkavad rahastamist ning kõik pöörduvad siis kohustuslikus korras kohtu poole ja küsivad kohtu kaudu haridusministeeriumilt raha tagasi. Ma olen väga veendunud, et Riigikohtul, kui nad pakkusid välja, et seda mudelit tuleb muuta, ei olnud peas mitte selline visioon, et kõik kohalikud omavalitsused käivad automaatselt kohtust läbi ja küsivad riigilt raha tagasi. Tõenäoliselt mõtles Riigikohus ikka seda, et Riigikogu, kes on seadusandlik võim, töötab koos täidesaatva võimuga mudeli välja. Ja neid mudeleid on kultuurikomisjonile esitatud kolm. Kindlasti on võimalik enne 1. märtsi või, ütleme viisakalt, enne iseseisvusaastapäeva siin Riigikogus välja pakkuda selline mudel, mis toimib ja mida on võimalik vastu võtta, andes selge signaali nii kohalikele omavalitsustele kui ka erakoolidele. See mudel on väga lihtne. See mudel on seesama, mis on öeldud § 22 lõikes 2: erahariduse lepingud sõlmib riik erakooli pidajaga. Sinna juurde tuleb tal maksta ka nn karbikulu selles ulatuses, milles riik ja kohalik erakooli pidaja omavahel kokku lepivad, ning selleks on võimalik anda talle volitusnorm, et ta oma määrustega täpsustab, kuidas seda tehakse. Selle jaoks ei ole vaja jalgratast leiutada ega mitu kuud arutada. Kuidas täpselt minnakse edasi näiteks kaalutud keskmise osas, millised võimalused on tulevikus erahariduse kvaliteedi kontrollimiseks – see on juba järelevalvemenetluse koht ja sellega tegeleb kindlasti põhjalikumalt edasi järgmine Riigikogu.
Ja viimasena gümnaasiumiharidusest. On väga kurb, et juba teine valitsus järjest astub tagurpidi samme. Kui vaadata riike, kes on meile eeskujuks, kas või siinsamas lähedal olevat Soomet, siis gümnaasiumiharidust, kus on valikained, vabaained, kus õpetatakse mitut võõrkeelt, rahastatakse peaaegu poolteist korda rohkem kui põhiharidust. Meil on gümnaasiumiharidus väga kõvasti alarahastatud. Viimase, eelmise aasta jaanuari määruse järgi on ta veel rohkem alarahastatud, kohati lausa 30% vähem kui põhiharidus. See ei ole õige suund.
Need on põhjused, miks Keskerakonna fraktsioon eelnõu 799 edasi menetlemist ei toeta, teeb ettepaneku menetlus katkestada ja eelnõu ministeeriumisse tagasi saata. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaak Alliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab meile esitatud PGS-i muutmise eelnõu, nähes selles esimest, kuigi arglikku sammu õigel teel. Selleks teeks peame koolivõrgu rahastamise sellise mudeli väljatöötamist, kus riik, st haridusministeerium, ja kohalikud omavalitsused käivad ühte jalga. Praegu arutatava eelnõu üks voorus ongi see, et üle mitme aasta on pakutud lahendus pälvinud omavalitsusliitude kooskõlastuse. Vahepeal rakendatud piitsa ja prääniku meetod, millega sunniti peale vaid ühesugust, suurte ja puhaste riigigümnaasiumidega koolivõrku ning tehti takistusi maakohtades asuvate nn täistsüklikoolide arengule ja rahastamisele, pole sotsiaaldemokraatidele olnud kunagi vastuvõetav. Ja asi pole mitte ainult selles, et kogu koolivõrgu vägisi ühetaoliseks painutamine nagu mingit sundkollektiviseerimist läbi viies on mõttetu, vaid see on lausa kahjulik. Jutud sellest, et üksnes suures ja paljude valikuvõimalustega gümnaasiumis saab õpilane kvaliteetse hariduse, ei ole praktikas kinnitust leidnud, olgu või riigieksamite pingeridu analüüsides või ka Eesti hariduse kauaaegsele rahvusvahelises mõttes heale tasemele mõeldes. Asi on ka selles, et maakeskkoolide poolsunniviisilise sulgemisega me võtame elujõu paljudelt Eesti maa-asulatelt ja väikelinnadelt. Ja lõpuks on asi ka selles, et nn suurde ja puhtasse riigigümnaasiumi ei mahu kaugeltki kõik, kes soovivad oma haridusteed just gümnaasiumis jätkata.
Toon näite oma kodumaakonnast Viljandist, kus riigigümnaasiumi maksimumvõimsus on 180 õpilast lennus. Need on nüüd ka täis võetud, kusjuures väljastpoolt Viljandimaad õpib seal vaid kümmekond õpilast. Samas tegutseb maakonnas aga veel neli tsüklikooli – Suure-Jaanis, Tarvastus, Abjas ja Karksi-Nuias –, kus ühes lennus õpib kokku üle 80 õpilase. Mis õigus ja alus oleks võtta neilt õpilastelt gümnaasiumihariduse võimalus? Seepärast on igati kiiduväärne, et meile pakutud seadusmuudatus näeb ette võimaluse riigil täiendavalt toetada ka gümnaasiume, kus keskkooliosa õpilaste arv on 50 ja 200 vahepeal. Muidugi on see toetus ikkagi liialt väike ning ei taga veel seda, et  riik riigigümnaasiume ja munitsipaalgümnaasiume võrdselt kohtleb, nagu põhiseadus ette näeb. Vajalik on ka nende keskkoolide täiendav finantseerimine, kus õpivad koos eesti- ja venekeelsest põhikoolist tulnud lapsed.
Sümboolne samm astutakse eelnõus tugispetsialistidele riikliku palgatoetuse laiendamisega. Sellega me vähemasti märgime seaduse tasemel ära, et ka tugispetsialistide eest hoolitsemine on riigi kohus. Vahepeal tehti seda valitsuse määruse tasemel, mis lubas haridustoetuse arvel maksta palka ka neile. Paaril viimasel aastal püüdis aga haridusministeerium probleemist mööda vaadata. Suurendades samal ajal HEV õpilaste arvu tavakoolis ja sulgedes HEV1 koole, on riigi möödahiilimine tugispetsialistide rahastamisest, kuigi seadus nende teenuste olemasolu koolides ette kirjutab, olnud igatahes täiesti ebaloogiline ja riiklikult vastutustundetu. Praegu pakutav võimalus, et tugispetsialistidele võib maksta palka investeeringukomponendi arvel, pole kindlasti piisav lahendus, arvestades eriti seda, et suuremates keskustes, nagu näiteks Tallinnas, Tartus, Viljandis ja mujal, kulub kogu investeeringukomponent tegelikult koolimajade remontimiseks võetud laenude tagasimaksmisele. Muidugi on iseenesest positiivne juba see, et investeeringukomponent haridustoetuses üldse alles jäi, sest aasta tagasi oli mäletatavasti ka see löögi all. Tegelik lahendus probleemile on see, kui üldise haridustoetuse sees nähtaks ette selge summa, mis läheb tugispetsialistide palkamiseks või siis vastava teenuse ostmiseks Rajaleidja keskustest. Loodame järgmise aasta eelarves seda siis ka näha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud juhatusele ettepaneku eelnõu 799 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama ja alustame hääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 13 ja vastu 47 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 799 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde. Järgmine punkt on Riigikogu liikmete Etti Kagarovi ja Jaak Alliku algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 10 muutmise seaduse eelnõu 749 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Alliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Praegu arutusel olev küsimus on Riigikogu XII koosseisu tööaja jooksul olnud ilmselt kõige enam arutatud teema. Igatahes täna peaks see päevakorras olema minu arvates vähemasti üheksandat korda ja kohe pärast selle päevakorrapunkti lõpetamist tuleb siis ka veel kümnendat korda. Kolm aastat tagasi langetas täiskogu üksmeelselt selles osas juba täiesti mõistliku otsuse, kuni valitsus oma eelnõu kolmandal lugemisel tagasi võttis ja hakkas rääkima julgeolekuohust, mida tulevat analüüsida. Paraku pole aga selle analüüsimisega kolme aasta jooksul kuhugi kaugemale jõutud.
Ma ei taha pikalt teie aega raisata, sest kõneldud on sel teemal siit kõnepuldist juba küll ja küll. Ütlen vaid selgelt välja, mida me eelnõuga taotleme ja oleme ka kõigil eelmistel samateemalistel aruteludel taotlenud. Meie jaoks käib jutt sellest, et võimaldada nn piiritsoonis asuvate ja juba eraomandis olevate, suurelt jaolt ilma Eesti kodakondsuseta, kuid siin alalise elamisloa alusel elavate isikute eraomandis olevate kuni 0,2-hektariste aianduskruntide edasimüüki teistele samasugustele Eestis alalise elamisloa alusel elavatele inimestele. Et maandada võimaliku julgeolekuriski juttu, näeme oma seekordses eelnõus selleks ette üsna selge korra. Niisugune ost-müük saaks toimuda ainult maavanema loal, kes on kohustatud küsima iga konkreetse tehingu puhul arvamust Kaitseministeeriumilt ja Siseministeeriumilt. Ühelt siis turvamaks, et see hütt koos krundikesega pole riigikaitseliselt oluline objekt, ja teiselt selleks, et uurida ostja tausta.
Miks me seda taotleme? Esiteks sellepärast, et tegemist on praktilist lahendust vajava probleemiga, mida näitab selle teema küllalt sage tõstatamine kohtumistel Ida-Virumaa valijatega. Asi on nimelt selles, et seal pole sellisele kinnisasjale küllaldast turgu Eesti Vabariigi kodanike seas, aga need majakesed ei tohiks lagunema jääda ning maa peaks saama viljakalt kasutatud. Teiseks puudub igasugunegi loogiline argument seletamaks, miks on selline piirang ...

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased! Ettekandjal ei ole just kõige vaiksem hääl, aga ikka käib lärm sellest üle. Palun austame ettekandjat ja neid sadat Riigikogu liiget, kes soovivad ettekannet kuulata.

Sadat siin ei ole. Teiseks, nagu ma ütlesin, puudub igasugune loogiline argument seletamaks, miks on selline piirang või keeld seatud sisse üksikisiku kohta, samal ajal kui see isik, registreerides ilma igasuguse takistuseta äriettevõtte, võib samas piiritsoonis osta maad ilma kellegi loata ja mingite piiranguteta ning keegi ei räägi julgeolekuriskist. Paratamatult võtavad inimesed sellist piirangut vastu kui neile suunatud väiklast riigipoolset kiusamist. Ja siit tulenevalt, kolmandaks, teeme selle ettepaneku just nimelt sisejulgeolekupoliitilistel kaalutlustel, sest meie arvates on väga tähtis anda kõigile Eesti Vabariigis alaliselt elavatele inimestele, sõltumata kodakondsusest, teada, et Eesti riik suhtub neisse ilma eelarvamuseta kui lojaalsetesse kaasmaalastesse. Anda mõista, et riik on nende poolt, mis ongi selle eelduseks, et kui vaja, siis on ka nemad selle riigi poolt. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te olete kursis sellega, et niisugune praktika nagu see, mis teie seaduseelnõus pakutud on, on juba olnud, ja kas te olete kursis ka selle elluviimisega?

Lugupeetud härra Stalnuhhin! Kui teie eelmine kord selles asjas siin puldis käisite, siis ma viisin ennast sellega teie ettekande põhjal kurssi. Te nimelt väitsite, et sellist praktikat – ma ei tea küll, millal selline kord oli, seda ma ei ole järele vaadanud – on kasutatud kaks korda, aga te ei öelnud, kas need kaks korda õnnestusid, kas maavanem andis loa. Teiseks, ma ei tea, miks seda võimalust on siis nii vähe kasutatud. Siin mul puudub samuti vastus ja teie ka ei andnud seda. Kas see kord oli tol ajal inimeste jaoks liiga segane või ei antud seda luba? Iseenesest ma ei usu, et see on halb asi, kui inimene peab esitama ettepaneku maavanemale, mitte Vabariigi Valitsusele, nagu see praegu on, ega pea selgitama või tõestama, et see on riiklikes huvides, et ta tahab seda 0,2 hektarit osta. Praegu on ju selline kord. Nüüd aga oleks siis vaja see asi maavanemale esitada ja paar kuud oodata. Ma ei usu, et see inimesele psühholoogiliselt või juriidiliselt ülesaamatuid raskusi tekitaks. Osaühingut rajada on vist igatahes keerulisem.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahaksin küsida Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi arvamuse kohta. Kas see on kuidagi piiratud või on see piiramata? Arvamus võib olla ju milline tahes, nii nagu, ütleme, oli neli aastat tagasi, kui me seda eelnõu siin saalis arutasime.

Minu ebapiisavate juriidiliste teadmiste põhjal ei ole arvamus maavanemale kohustuslik. Kui oleks kirjutatud "kooskõlastus", siis peaks olema kohustuslik. Maavanem kuulab arvamuse ära, ta peab seda küsima, aga vastavalt sellele eelnõule oleks tal siis endal otsustusõigus.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mul on küsimus samal teemal. Maavanem küsib loa mõlemalt, Kaitseministeeriumilt ja Siseministeeriumilt. Kaitseministeerium, selge see, nii nagu ta on komisjonis juba paar korda väitnud, ei näe mingit ohtu. Ütleb, et jumal sellega, las käia. Siseministeerium vastab otse vastupidi, nii nagu me oleme kuulnud, et see kujutab endast ohtu jne. Teie siis, olles maavanem, mõtlete, et Siseministeerium, needsamad politsei ja kapo, ütlevad, et siin on mingi julgeolekuoht, ja mina äkki annan loa. Kas te tõesti mõtlete, et keegi sellises olukorras hakkab luba andma?

Vaadake, härra Stalnuhhin, mina näen siin erinevust selles, et praeguses kontekstis räägitakse julgeolekuohust kui mingist abstraktsioonist. Aga kui tekib konkreetne situatsioon, et näiteks härra Stalnuhhin tahab härra Efendijevile – ma toon kujuka näite – müüa oma 0,2 hektarit maad, siis peab olema näidatud, miks härra Efendijev kujutab sellist julgeolekuohtu, et ta ei või seda osta. Asi taandub väga konkreetsele suhtele. Ma arvan, et maavanem ei saa lihtsalt vastata, et see on julgeolekuoht. Tal on vaja siiski see julgeolekuoht taotlejale ka ära näidata, ära põhjendada või selgitada.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Parajasti tahtsingi küsida, kas maavanema vastus või otsus peab olema põhjendatud. Kas on sellised kriteeriumid, mille põhjal võiks öelda, et on põhjendatud? Või ei ole vaja üldse põhjendada, võib vastata ainult jah või ei?

Minu meelest on see maavanema väljaantav haldusakt, mida saab kohtusse kaevata.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Kalvi Kõva!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas seaduseelnõu 749 s.a 8. detsembri istungil. Nagu üks eelnõu algatajatest Jaak Allik mainis, on seda teemat nii siin saalis kui ka komisjonis arutatud hea mitu korda.
Seaduseelnõu 749 arutusele oli komisjoni kutsutud Etti Kagarov, üks eelnõu algatajatest, ja kuna järgmise päevakorrapunkti ajal arutati komisjonis analoogset seaduseelnõu, siis ka Keskerakonna fraktsiooni liige Mihhail Stalnuhhin. Ma ei hakka komisjoni ettekandjana selle seaduse sisu uuesti lahti rääkima. Peab tunnistama, et kuna see asi on mitu korda olnud komisjonis arutusel, siis komisjoni liikmetel väga palju küsimusi ei olnud, võib ütelda, et neid polnud üldse.
Komisjoni menetluslikud otsused olid sellised: määrata maaelukomisjonipoolseks ettekandjaks komisjoni esimees Kalvi Kõva ja teha ettepanek võtta eelnõu 749 täiskogu 16. detsembri päevakorda – need otsused tehti konsensusega –, teha ettepanek eelnõu 749 esimene lugemine lõpetada – selle poolt oli 5, vastu 0, erapooletuid 2 – ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva, s.o 5. jaanuar 2015.

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kas sa ei arva, et kõik need avaldused, pöördumised Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi  ja maavanema poole pikendavad kõvasti selle avalduse läbivaatamise aega ning inimene peab ikka käima ja ootama? Kui pikalt see protsess ise võiks sinu arvates kesta?

Aitäh, hea kolleeg! Sõltumata sellest, kui pikk see protsess on – võib-olla menetlusaeg venib seal kuu või paari peale –, antakse seaduseelnõuga vähemalt võimalus seda kinnisasja müüa-osta.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas seaduseelnõus on täpsustatud, kas Võru maavanem võib anda ka lubasid, et osta maad Narva-Jõesuus, või saab seda luba anda ainult vastava piirkonna maavanem?

Aitäh! Me saame seda täpsustada teise lugemise käigus, aga nii palju kui mina selle seaduseelnõu sisust aru saan, on silmas peetud ikkagi seda maavalitsust ja maavanemat, kus kõnealune maatükk paikneb.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kui ma ei eksi, siis eelnõus on kirjas "kelle maavalitsuse territooriumil vastav kinnisasi paikneb". Kas härra Nool loeks äkki eelnõu läbi?

Aitäh! Kui see nii kirjas on, siis suur tänu!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esiteks parandame ära vea: Stalnuhhin ja Efendijev ei hakka maavanemale avaldust kirjutama. Mitte sellepärast, et nad nii uhked on, aga lihtsalt Eesti kodakondsus on olemas. Vähemalt sellele võiks tähelepanu pöörata, kui me juba siin saalis istume. Teiseks, kas te ei arva, et selles eelnõus on mingi loogiline vastuolu? Me ju saame aru, olles aastate jooksul maaelukomisjonis teilt toetust saanud, et teie saate aru, et sellest 0,2 hektarist, mis tavaliselt on ikka 6–10 sajandikku, isegi poolt ei anna välja sellest 0,2-st, mingit ohtu julgeolekule ei ole. See, et inimesed hakkavad nüüd neid pöördumisi kirjutama, luuakse täiendav bürokraatia – kuidas see aitab? Kuidas see aitab meie elu normaliseerida, kui jällegi kõik hakkab sõltuma? Oletame, võib olla vaba turg ja tingimused, kus kõik on võrdsed. Palju maad neil ei ole. Või siis on tingimused, kus maavanem hakkab pöörduma kord Kaitseministeeriumi poole, kord Siseministeeriumi poole. Giulietto Chiesa, europarlamendi ekssaadik, ka ei teadnud, et ta on kuskil mustas nimekirjas. Mine sa tea, millistes nimekirjades on need inimesed, kes hakkavad pöörduma, ja mis seos on sellel selle 0,06 hektariga?
Kolleegid, kui alguses läks jutuks, et teie annate selleteemalise eelnõu menetlusse, siis ma mõtlesin, kas te tõesti võtate selle idee, mis on meie eelnõus sees, annate oma nimel sisse ja ongi kõik. Praegu ma oleksin rõõmus, kui te oleksite selle ära teinud, olgugi et oma nimel. See, mida teie pakute, on inimestele arusaamatu. Miks tema naaber võib lihtsalt müüa, aga tema peab mingit luba taotlema? Kui kaua see olukord veel kestab? Tegemist on ju normaalsete maksumaksjatega. Passi värv on veidi erinev, ja ongi kõik.
Ühel toredal vene kirjanikul, kelle nimi on Viktor Konetski, on üks lugu, kus ta jutustab sellest, kuidas ta noorpõlves Arhangelskis restoranist oma laevale tagasi pöördus. Mingid kohalikud sulid hüppasid kallale ja tahtsid talt kella ära võtta. Tema kirjutab siis niiviisi, mulle õudselt meeldib see lause: "Selleks, et säilitada eneseväärikus, ma püüdsin kas või kellarihma endale jätta." Kolleegid, minu üleskutse on, et püüdke säilitada eneseväärikus. Me näeme teie eelnõu auklikkust, aga me ei hakka selle vastu hääletama. Samas me loodame, et teie toetate seda eelnõu, mida te olete selles koosseisus nii komisjonis kui ka siin saalis toetanud juba kolm korda. Ja siis tekib reaalne võimalus probleem lahendada, kaks eelnõu ühendada. Mis skeemi alusel, sellest ma rääkisin maaelukomisjonis. Saage lõppude lõpuks natukene seda mehetunnet tagasi! Ma räägin juba järgmisest eelnõust. Vähemalt teie ärge hääletage selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 749 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 5. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 12. päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi 13. päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 769 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud kolleegid! Ma olen praeguses Riigikogu koosseisus selle eelnõuga siin tõesti juba neljandat korda. Kui ma hakkan sellel kellaajal teile nüüd selle sisu ümber jutustama, siis see tähendaks, et ma lihtsalt mõnitan teid. Te teate suurepäraselt, millest on juttu ja kellest on juttu. Seepärast pöördun teie poole palvega: kui üks selleteemaline eelnõu on leidnud teie toetuse, siis toetage ka seda eelnõu. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on üks küsimus. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra Stalnuhhin! Te olete nagu minagi üsna pika staažiga parlamendiliige siin saalis. Mul on teile üks küsimus nii selle eelnõu raames kui ka meie hommikupoolsema vaidluse raames. Palun öelge, mida on vaja selleks, et üks eelnõu Riigikogus, parlamendis läbi läheks!

Ma ütlen teile. Õnneks ei ole reglement öelnud siin midagi selle kohta, kui palju ma võin rääkida. Ma võin teile rahulikult ära rääkida, mida selleks on vaja. Selleks, et siin saalis läheksid läbi normaalsed eelnõud – need, mis on normaalselt ette valmistatud, kus ei ole praaki –, on meil, kulla kolleegid, vaja minna tagasi sellesse aega, mis lõppes 2005. aastal. Meil pole vaja mitte ainult Riigikogu liikmed kohalike omavalitsuste volikogudesse tagasi tuua, vaid anda neile ka kõik võimalused, mis olid enne aastat 2005. Imelikul kombel ma umbes kuus tundi tagasi juba natuke rääkisin sellel teemal. Siin saalis on olnud aegu, mil mingis volikogus olid peaaegu kõik Riigikogu liikmed, üheksandas koosseisus näiteks 99 Riigikogu liiget. Nad sõltusid oma valijast ja igaüks mõtles, kuidas ma lähen volikogusse ja kuidas ma räägin inimestega, nad saavad ju teada, kuidas ma hääletasin ühes või teises asjas. Ja siin sai kõigiga rääkida. Ma olen kõigi fraktsioonide esindajatega ühes või teises küsimuses läbirääkimisi pidanud. Selleks, et siin normaalsed seadused läbi läheksid, oleks tegelikult vaja, et meie, Riigikogu liikmed, sõltuksime oma valijast, mitte oma partei bossidest. Praegu käib asi väga kergelt. Mina siin räägin, aga saal on tühi ja tõenäoliselt pole puudujate seas kedagi, kes vähemalt kuulaks, mis siin saalis toimub. Nad lihtsalt ootavad, millal istungi juhataja kella annab. Nemad ei mõtle, nende jaoks pole see vajalik, keegi ei süüvi. Opositsioonis olles, Jaak, sa said ju sellest aru. On vaja, et siin istujad sõltuksid oma valijatest, mitte erakonna juhtkonnast. Muuseas, jooksikuid oleks siis palju vähem.
Ma võin tuua mitu näidet selle kohta, kuidas omal ajal küsimusi lahendati. Opositsioon tegi ettepaneku, mis selgelt näitas, et Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu on praak. Keegi ei kartnud mingit poliitilist mõju. Keegi ei mõelnud, kas see alandab komisjoni või fraktsiooni või üldse Riigikogu. Võeti vaheaeg ja arutati normaalselt, mitte ei käidud lihtsalt teerulliga üle. Vajaduse korral lugemine katkestati, arutati veel ja eelnõu toodi jälle tagasi. Võimatu oli siin nii palju praaki näha. Aga mõelge, mis eilegi toimus. Vaatad suvalist eelnõu, mis tuleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Jumal küll, seda on ju võimatu täita! Aga siin ei kardeta valijaid, siin kardetakse oma ülemusi. Käsk on antud ja hääletatakse, ükspuha, mis edasi saab. Vaat seda on vaja murda, Jaak! Otsustusvõime on vaja siia saali tagasi tuua. See saal on muutunud templiks, kummitempliks, pitsatiks. Täitsa õigesti on sellest kunagi rääkinud ka president. Kui see olukord muutub, siis tulevad normaalsed otsused, siis hakatakse kuulama, mida rahvas seal piketis räägib. Siis ei hirnuta nende kirjade üle, mis sadade kaupa meie postkasti tulevad, vaid hakatakse mõtlema, kas mõni asi on inimeste jaoks tegelikult probleem või ei ole. Kas Eesti on nii kõrgel tasemel, et juurutada kooseluseadust või nõustuda juvenaalõigusmõistmisega, mis on lastekaitseseaduses? Kas me oleme piisavalt valmis selleks, et 16-aastased tulevad valima? Me peaks rääkima valijatega ja nemad ütleksid meile, et 16-aastane ei mõista poliitikast veel midagi ja tal pole mingit huvi ka. Aga meie ju ei aruta! Me oleme teinud ümarlaudasid, me oleme läbi viinud konverentse ainult selleks, et mingi seaduseelnõu täpselt läbi kaalutletaks.
Ja üks asi, mis peaks viimasena kõlama, et see meelde jääks: meil oli mitu aastat pidevat majandustõusu, meil oli positiivne areng. Umbes 90-ndate algusest kuni aastani 2007, 2008 olid meil igas sfääris ainult positiivsed muutused. Asi hakkas muutuma siis, kui minu juurde Narva volikogusse hakkasid tulema Riigikogu liikmed eri fraktsioonidest, kes ei teadnud, milline on keskmine pension, milline on miinimumpalk, milline osa meie palgast on tulumaksuvaba. Ei huvita, ei vastuta valija ees. Oma küsimusega, Jaak, tahtsid sa tõenäoliselt öelda, et sa oled surveseisus, et see on ainus võimalus teil midagi läbi võtta ja midagi Ida-Virumaal rääkida, et seda saab teha ainult sellises vormis, nagu see teil oli. Aga nii see ei ole. Me peame oma elu põhimõtteid muutma. Ja kõige tähtsam on valija, valijate enamus. Meie sellest aru ei saa. Kui mul midagi jäi rääkimata, siis sul on veel teise küsimuse võimalus.

Jaak Allik, palun!

Aitäh! Ma ei taha seda pikka mõtteavaldust kommenteerida, ma ootasin lihtsalt vastust. Selleks, et siin saalis midagi läbi läheks, on vaja häälteenamust ja häälteenamuse annavad valijad.

Meil on praegu küsimuste voor.

See on küsimuste voor ja mul on võimalik vastata. Jaak, kuidas sa selgitad sellist asja, et olles IX Riigikogus opositsioonis, me tegime Velmani, Kreitzbergi, Tõnissoni ja teistega ainult oma nime all umbes 50 eelnõu? Velmani kabinetis seinal ripub – kes ei usu, mingu ja vaadaku – 14 seadust. Me olime opositsioonis, aga 14 seaduseelnõu läks läbi. Meil ei olnud neid hääli. See, mida ma rääkisin sinu esimesele küsimusele vastates, on täpselt seoses. Enamus on vajalik seoses eelarvega. Eelarve puhul ei saa opositsioon mitte kunagi põhimõtteliselt valitsuskoalitsiooni toetada, see on seadus. Kõigis ülejäänud asjades me peame ühise keele leidma. Kas teie valijad elavad teises riigis, mitte Eestis? Või elavad meie valijad teises riigis, mitte Eestis? Miks ei saa mina siin Riigikogus nelja aasta jooksul kaitsta oma valijate õigusi? Kes võtab minult selle õiguse? Kas teie? Aga mis õigus teil seda teha on? Nii et mitte enamust pole siin saalis vaja, sellel saalil on vaja südametunnistust ja vastutust Eesti ja Eesti rahva ees!

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg! Kolleeg Jaak Allik ütles tegelikult tõe välja, et läbi lähevad need eelnõud, mis on koalitsiooni omad, kus on häälteenamus. Parlamendi töö muutub siis sisuliselt ju mõttetuks. Kui sellest loogikast lähtuda, siis ei peaks ükski opositsiooni eelnõu läbi minema.

Aitäh, Tarmo! Sa mõtled õigesti. Ma arvan, et meie töö reglemendis võib teha sellise muudatuse, nagu on näiteks see ühe minuti reegel. Rahvas võib istuda vaikselt kabinetis, mitte midagi ei kuula, ei võta millestki osa, karjane annab õigel ajal kella ja siis jooksevad loomad kokku, on õige aeg oma tööd teha. See näpp on kõige tähtsam instrument, pead ei ole üldse vaja, vajuta aga nuppu. Tarmo, ma arvan, et meil on ühine mõte, reglemendis võiks teha paranduse, et kui sa satud opositsiooni, siis pole töölkäimine kohustuslik. Milleks meil siin käia, kui nad otsustavad ise kõik ära ja ei taha absoluutselt meid kuulata. Ja seda nimetatakse veel demokraatiaks. Me oleme siin pildi jaoks.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Kalvi Kõva!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas ka eelnõu 769 oma 8. detsembri istungil. Istungile oli kutsutud eelnõu tutvustama Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Mihhail Stalnuhhin. Kuna ka seda eelnõu on nii nagu eelmistki maaelukomisjonis hästi mitu korda arutatud, siis anti väike ülevaade ja olid mõned üksikud küsimused. Seejärel läks komisjon otsustava osa juurde. Otsustati teha järgmised ettepanekud: võtta eelnõu 769 täiskogu 16. detsembri päevakorda (konsensuslikult), määrata eelnõu ettekandjaks maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva (konsensuslikult) ning eelnõu 769 esimesel lugemisel tagasi lükata (poolt 5, vastu 2, erapooletuid 0). Aitäh!

Hea ettekandja, teile on üks küsimus. Eldar Efendijev, palun!

Kas te oskate põhjendada, mis oli kõige peamine või tähtsam argument, et eelnõu tagasi lükata?

Kuna komisjoni liikmed on oma otsustes vabad, siis nii need hääled jagunesid.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Teine küsimus on selline, et need kaks eelnõu on sisult peaaegu võrdsed. Ainult et see eelnõu, mille sotsid on välja pakkunud, sisaldab lisabürokraatia skeemi. Palun öelge, misjaoks oli vaja läbi lasta ja menetleda edasi samasuguse sisuga, kuid bürokraatiakoormusega eelnõu, mitte aga arutada puhast lahendust, mida pakkus Keskerakonna fraktsioon? Miks ei võiks neid eelnõusid näiteks ühendada, nad ei ole ju vastuolus?

Aitäh! Kolm punkti. Esiteks, seda eelnõu, mida me just alles hääletasime, ei olnud esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, vaid meie kolleegid Etti Kagarov ja Jaak Allik. Teine punkt. Ma saan öelda enda seisukoha, miks ma ühe või teise seaduse poolt või vastu olin: eelmisel eelnõul olid sees punktid, mis minu jaoks sisaldasid võimaliku julgeolekuriski vähendamise nüansse. Kolmas punkt, millele te viitasite. Jah, kahte eelnõu saab ühendada, aga seda saab teha alles pärast esimese lugemise lõppemist, kui mõlemad eelnõud jäävad menetlusse.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Kalvi, sa oled juba palju aastaid komisjoni esimees ja tunned oma komisjoni liikmeid. Kas sa saaksid äkki selgitada, miks ühe ja sama teksti puhul, ühe ja sama põhjendusega hääletab mõni komisjoni liige kord poolt, kord vastu? Millega see võib kõige rohkem seotud olla? Kas mõtlemisviis on muutunud või mis tavaliselt juhtub?

Aitäh! Ma ei oska öelda, mis ühe või teise inimese mõtetes juhtub, aga aeg muutub ning kindlasti on paljude mõtted ja otsused ka ajas muutunud tulenevalt sellest, kuidas aeg on teinud oma korrektiivid.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Kas sa oskad lühidalt öelda, kuidas poliitiliselt määratud maavanem vähendab julgeolekuriski?

Hea Tarmo, see seaduseelnõu seda küll ei käsitle. Aga kui tulla tagasi eelmise seaduseelnõu juurde, siis maavanem küsib oma otsust tehes arvamust nii kaitse- kui ka siseministrilt.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Ma sain selgitusest aru, et ajad muutuvad ja seisukohad muutuvad. Kui palju aega see tavaliselt võtab? Kas on võimalik välja arvutada, et 20. veebruaril on üks mõtteviis ja siis 8. märtsil on teine? See on täitsa huvitav, nii psühholoogia poole pealt kui ka meie praktilise töö poole pealt. Me peame ju arvestama sellega, et tulevikus meiega koos töötavad inimesed on võib-olla võimelised kolme päevaga oma maailmavaadet muutma. See on väga huvitav. Ma vaatan ka teist leeri, kus inimesed ei ole 20 aastat muutnud mitte ühtegi oma seisukohta. Mulle on see täitsa huvitav.

Aitäh, hea kolleeg Mihhail! Peab ütlema, et seda ajatelge, millal inimeste mõtted muutuvad, meie oma maaelukomisjoni istungil ei arutanud.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 769 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 769 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 38 Riigikogu liiget, vastu 10 ja erapooletuid 0. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 769 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 788 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu puhul on ühest küljest kindlasti tegemist paljuski tehnilise eelnõuga, aga sellele vaatamata on tegemist hea eelnõuga. Teie ees oleva eelnõu peamine eesmärk on lahendada kohaliku omavalitsuse üksuste ja volikogude valimistel tõusetunud, samamoodi Vabariigi Valimiskomisjoni igapäevapraktikas esile kerkinud ja Riigikohtu tähelepanu all olnud probleeme. Probleemid seonduvad volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise, volikogu asendusliikme määramise ning linna- ja vallasekretäri ülesannete täitmisega. Samuti täpsustatakse eelnõuga volikogu liikme toimingupiirangu sisu ning vallavanemale, linnapeale ja valitsuse liikmele esitatavat keelenõuet. Täpsustatakse ka vasturääkivusi seni kehtinud sätete vahel ning sellest tulenevaid mitmetimõistmisi.
Järgnevalt täpsemalt muudatustest. Esiteks, edaspidi ei laiene isikuvalimistele korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirang. Teiseks sätestatakse tulenevalt Riigikohtu praktikast, et kohaliku volikogu liikmele, kes on samal ajal samas omavalitsuses ametnik, ei kohaldata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist, vaid tema volitused peatuvad, kuniks isik on linna- või vallavalitsuse liige. Juhul, kui volikogu liikme volituste peatamise alus lõpeb, on isikul õigus valida, kas ta soovib jätkata ametnikuna või volikogu liikmena. Kolmandaks sätestatakse asendusliikmele võimalus valida, kas ta soovib asuda volikogu liikmeks või jätkata oma senist tööd, kui tema senist ametit ei saa ühitada volikogu liikmeks olekuga. Senini lõpetati asendusliikme volikogu liikme volitused enne tähtaega ja asendusliikmel ei olnud võimalust valida. Neljandaks, volikogu liige, kes valitakse samas vallas või linnas vallavanemaks või linnapeaks või kinnitatakse või nimetatakse valitsuse liikmeks, ei tohi pärast ametisse kinnitamist või nimetamist enam osaleda sellise üksikakti arutamisel või otsustamisel, millega määratakse talle töötasu või hüvitis, isegi kui tema volikogu liikme volituste peatumine ei ole veel jõustunud. Sätte eesmärk on tuua selgelt välja, et kõnesoleval juhul on tegemist vastava volikogu liikme majanduslike huvidega. Viiendaks täpsustatakse, et isikuvalimiste tulemusi avalikult üle ei hääletata. Kuuendaks täpsustatakse vallavanemale, linnapeale või valitsuse liikmele esitatavat keelenõuet. Keelenõuet täpsustatakse ka kohaliku omavalitsuse ametnike ja töötajate puhul. Samas peab möönma, et tegemist ei ole seaduse tasandil uue nõude kehtestamisega, kuna käsitletakse neid isikuid, kes jäid uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisel selle seaduse reguleerimisalast välja. Seitsmendaks täpsustatakse, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise tõttu ametist vabastatud palgalisele volikogu esimehele, vallavanemale ja linnapeale makstakse hüvitist volikogu otsusega. Kaheksandaks sätestatakse, et kui valla- või linnasekretäri äraoleku ajaks on määratud asendaja, täidab valla ja linna valimiskomisjoni esimehe ülesandeid valla- või linnasekretäri asendaja. See muudatus tuleneb Riigikohtu tähelepanekust. Üheksandaks, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus sätestab volikogusse valituks osutunud kandidaadile, kes on sel hetkel volikogu liikmeks olekuga ühitamatus ametis, viietööpäevase tähtaja, et oma valikust valimiskomisjonile teada anda. Eelnõuga tehakse ettepanek ühtlustada teavitamistähtaeg kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, sätestades selleks kolm tööpäeva.
Eelnõu vastuvõtmisel muutub Eesti õigusruum loodetavasti selgemaks. Riigikohtu lahendid viiakse sisse Eesti õiguskorda ja väheneb ka õigusaktide erinev tõlgendamine. Aitäh!

Austatud minister, teile on ka küsimusi. Etti Kagarov, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ei ole seda lugenud, aga tahtsin täpsustada. Vallavanemad läksid avaliku teenistuse seaduse alt välja ja nad ei ole ametis ka töölepingu alusel. Kas nüüd selle eelnõuga on paika pandud ka vallavanemate õiguslik seisund?

Aitäh! Ei, vallavanemate õiguslikku seisundit ei ole siin käsitletud. Vallavanema või linnapea nimetab ametisse valla- või linnavolikogu ja selle ametisse nimetamise koha pealt midagi ei muutu. Selle eelnõuga käsitletakse keelenõuet, mis viiakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadusse, täpsemalt § 48².

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Ma küsin selle valimisperioodidevahelise ühinemise kohta. Kas see on ikka õige, et riik määrab ära, et need vallavanemad või linnapead saavad kuus kuud täiendavat töötasu? Võib-olla mõni omavalitsusjuht oleks siis motiveeritud, kui ta saaks seda näiteks seitse kuud. Miks peab kuus kuud olema sinna sisse kirjutatud?

Aitäh! See on arutuse koht. Eelnõus olev täpsustus puudutab ju seda, et see määratakse ära volikogu otsusega. Aga see, kas sätestada ülempiir või mitte, on parlamentaarses debatis täiesti kohane teema.

Austatud minister, tänan! Rohkem küsimusi pole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme, meie hea ametikaaslase Väino Linde!

Oi, ma tänan, head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! See juhtus siis 9. detsembril, kui me põhiseaduskomisjonis arutasime käesolevat eelnõu ja kulutasime selleks täpselt 18 minutit, ei rohkem ega vähem. Ja nii nagu tänagi andis minister esmalt ülevaate eelnõu tehioludest. Komisjon sai pildi selle eelnõu vajalikkusest. Tõdesime, et tegelikult oleks võimalik tõlgendamise teel enamik selle eelnõu sisuks olevaid lahendusi ka leida, lahendada kõik need probleemid tõlgenduse kaudu. Aga kui on selline vajadus, siis komisjon otsustas üheselt seda eelnõu toetada. Ja konsensuslikult otsustasime ka teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg võiks olla täiesti tavapärane, s.o kümme tööpäeva, mis saab täis järgmise aasta 6. jaanuari õhtul kell 16. Aitäh!

Hea ettekandja! Tundub, et pilt on selge, küsimusi pole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 788 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. jaanuari 2015 kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 14. päevakorrapunkt käsitletud.

15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 809 esimene lugemine. Mul on suur au ja hea meel taas tervitada Riigikogu kõnetoolis siseminister Hanno Pevkurit. Palun!

Härra Riigikogu aseesimees! Riigikogu aseesimees juba luges teile seaduse pealkirja ette, mistõttu ma lähen kohe sisu juurde. Eelnõu on üsna mahukas, hõlmates muudatusi kokku kaheksas seaduses, mistõttu oma ettekandes jõuan peatuda vaid kõige olulisemate muudatuste gruppidel. Esiteks kehtestatakse 90 päeva pikkune üleminekuperiood pärast elamisloa lõppemist, mille jooksul võib välismaalane Eestis viibida ja taotleda elamisluba uuel alusel. Eesti kõrgkooli lõpetanud välistudengitel ja teadlastel või õppejõududel saab see üleminekuperiood olema veelgi pikem, täpsemalt 183 päeva. Muudatuse eesmärk on luua võimalus paindlikuks üleminekuks ühelt tähtajalise elamisloa andmise aluselt teisele. Erisuse tegemine õpilastele, teadlastele ja õppejõududele on tingitud ka Euroopa Nõukogu töögrupis arutlusel olevast õpi- ja teadusrände direktiivi eelnõust, millega nähakse ette teadlaste ja üliõpilaste liikmesriiki jäämine kuni kuueks kuuks. Selle eesmärk on anda panus Euroopa kõrge kvalifikatsiooniga potentsiaalsetest töötajatest koosnevasse inimkapitali, et soodustada teaduse arengut ja innovatsiooni.
Teiseks kehtestatakse uus elamisloa andmise alus – tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Ja see antakse isikule, kes on vähemalt kolm aastat Eestis elanud ja siin kohanenud. Selle elamisloa liigi loomise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda nendel välismaalastel, kellel on elamisluba või on see olnud viimase viie aasta jooksul, sõltumata sellest, kas välismaalane on vahepeal asunud elama teise riiki või viibinud Eestis.
Kolmandaks luuakse võimalus struktuurse tööjõupuuduse leevendamiseks valitsuse määratud valdkonnas, makstes töötajale vähemalt vastava valdkonna keskmist palka. Muudatusega sätestatakse, et valitsus võib kehtestada loetelu valdkondadest, kus esineb suur tööjõupuudus ning kus Eesti tööjõuturul ei leidu nõutavate oskuste, vajaliku kvalifikatsiooni ja töökogemusega tööjõudu.
Neljandaks sätestatakse, et töötukassa võib anda loa korraga mitme välismaalase Eestisse tööle võtmiseks senise ühe välismaalase asemel, kui vastavate oskuste ja nõutava kvalifikatsiooniga tööjõudu ei ole Eestist leida. Praegu annab töötukassa loa töökoha täitmiseks konkreetse isikuga. Muudatusega täpsustatakse töötukassa loa nõude regulatsiooni ja sätestatakse, et töötukassa võib anda loa korraga mitme töökoha täitmiseks ning luba ei ole seotud konkreetse välismaalase isikuga, sest töötukassa ülesanne ei ole hinnata konkreetset välismaalast, vaid tööjõu olukorda konkreetses valdkonnas.
Viiendaks sätestatakse, et Eestis ajutiselt või tähtajalise elamisloa alusel viibival välismaalasel on võimalus töötada Eestis ka renditöötajana.
Kuuendaks sätestatakse, et Eestisse tööle tulnud välismaalane võib töötada samaaegselt mitme tööandja juures. Muudatusega kaotatakse erisused, millega nõutakse teise tööandja juurde tööle asumisel Eesti Töötukassa luba või seaduses sätestatud määras töötasu maksmist, sest tegelikkuses ei mõjuta välismaalase töötamine teise tööandja juures Eesti tööjõuturu olukorda, kuid samas vähendab välismaalase võimalusi panustada Eesti ühiskonda. Lisaks aitab seadusmuudatus ära hoida ebamõistlikke olukordi, kus näiteks teadlasena töötaval välismaalasel on keelatud avaldada teadusajakirjas artiklit, sest tegemist on välismaalaste seaduse mõistes töötamisega teise tööandja juures.
Seitsmendaks täiendatakse e-residendi digi-ID väljaandmise regulatsiooni, mis teatavasti jõustus juba 1. detsembril ning on pälvinud maailmas laialdast tähelepanu. Eelnõuga nähakse ette seaduslik alus e-residendile digi-ID väljaandmiseks ühe kliendikontakti põhimõttel ning digi-ID taotlemiseks ja väljastamiseks välisesinduste kaudu. Praegu kehtiv regulatsioon ei võimalda e-residendile dokumendi väljaandmist välisesinduste kaudu. Selleks, et lihtsustada e-residendi digi-ID väljaandmise protsessi ning luua taotlemiseks mugavad tingimused, on kavandatud isikut tõendavate dokumentide seadusse vastavad täiendused.
Head Riigikogu liikmed! Valitsusliikmena ma kindlasti toetan põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada ja eelnõu ka seadusena võimalikult kiiresti vastu võtta, et me saaksime nende muudatustega elus toimetama hakata. Aitäh!

Austatud minister, tänan teid! Küsimusi pole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 809 oli põhiseaduskomisjonis arutelul 8. detsembril. Selle arutelu juures olid ka siseminister härra Pevkur ning Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunikud Laura Sofia Annus, Ele Russak, Mariann Kirsipuu ning sama osakonna õigusnõunik Mariko Jõeorg. Meil oli suhteliselt pikk ja elav arutelu, kus kerkis üles mitmesuguseid küsimusi, kaasa arvatud osutused sellele, millist mõju on avaldanud viimased välismaalaste seadusesse viidud muudatused 2013. aastal ning mida positiivset see administratiivpiirangute ja bürokraatia vähendamine võiks endaga kaasa tuua.
Aga ma arvan, et kõige õigem on siin rõhutada ühte aspekti, mis võib-olla komisjoni aruteludes tuli kõige selgemalt esile ja mille puhul tuli välja ka komisjoni liikmete erimeelsus võrreldes eelnõus esitatud lahendusega. See puudutab eelnõuga plaanitavat muudatust, mille kohaselt saaks kinnipidamiskeskuses määrata distsiplinaarkaristust. Nimelt, siiani on kehtinud niisugune praktika, et kinnipidamiskeskuses on võimalik rakendada väljasaadetavate suhtes teatud sunnimeetmeid, aga seda ainult juhul, kui väljasaadetu ohustab teisi väljasaadetavaid või järelevalveametnikke. Ka õiguskantsler on Politsei- ja Piirivalveameti väljasaatmiskeskust külastanud ja tõstatanud küsimuse sellest, kas selline turvaabinõude kohaldamine on praktikas alati õiguspärane. Vahel rakendatakse seda liiga lihtsalt. Ausalt öelda ei saanud me päriselt aru sellest, mida tähendab see osutus, et ettepanek niisuguse normi sisseviimiseks on tulnud õiguskantslerilt. Praegu võib selgelt välja lugeda, et õiguskantsler on teinud märkusi kehtiva praktika kohta ja see on kindlasti probleem, mille juurde komisjon peab kahel järgneval lugemisel tagasi tulema. Komisjoni liikmetest oli kõige selgem seisukoht Rein Langil, kes osutas, et vabaduse võtmine inimeselt on väga karm meede. Niikuinii on kinnipidamiskeskuses viibival isikul liikumispiirangud peal, sest ta on Eestis ebaseaduslikult, ning selline kartseri loogika ei peaks kuuluma 21. sajandisse. Ka siseminister osutas, et see lahendus on eelnõusse tulnud õiguskantsleri kirja alusel, kuid tegelikult saadakse kinnipidamiskeskuses ehk hakkama ka ilma seadust sellisel moel muutmata, et võimaldatakse niisuguse distsiplinaarkaristuse rakendamist kartseri meetodil.
Ülejäänud teemade puhul, mis siseminister siin esile tõi, oli ka küsimusi, aga need ei ole tervikpildi mõttes nii olulised ja erimeelsusi siin ei ilmnenud, pigem küsiti selgitusi. Komisjon tegi ettepaneku võtta see eelnõu tänase täiskogu päevakorda, eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kuues ...

... jaanuar.

Jaanuar. Ma hakkasin vaatama, et detsember. Nii et 6. jaanuar kell 16 ning tehti ka ettepanek määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks siinesineja. Aitäh!

Hea ettekandja, tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ma ei näe. Juhtivkomisjoni kindel seisukoht on, et eelnõu 809 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 809 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. jaanuari 2015 kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 15. päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme edasi 16. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 780 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Tere õhtust, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu on osa meetmete paketist laenutoodete turul avaldunud probleemidega toimetulekuks. Lisaks käesoleva eelnõuga kehtestatavatele reklaamipiirangutele kuuluvad laiemasse paketti järgmised meetmed. Rahandusministeeriumis on valminud eelnõu, millega kehtestatakse tegevusloakohustus mittepankadest krediidiandjatele ja -vahendajatele ning kõik krediidiandjad ja -vahendajad allutatakse Finantsinspektsiooni järelevalvele. Justiitsministeeriumi eelnõuga keelatakse tarbijakrediidilepingutest tulenevate vaidluste lahendamine vahekohtutes ning kehtestatakse ülempiir tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määrale. Samuti seatakse ülempiir tarbijalt nõutavatele sissenõudmiskuludele ja täpsustatakse viivise regulatsiooni. Kõik need eelnõud on tänaseks jõudnud ka Riigikogu menetlusse ja ma loodan, et nendega liigutakse kiiresti edasi.
Tarbijakrediidi reklaami piiramine on oluline osa kogu meetmete paketist. Ettevõtjate senine tarbijakrediidi reklaamimine on paraku tekitanud ühiskonnas hoiaku, nagu oleks laenuvõtmine loomulik osa elust, sõltumata isiku võimest võetud laen hiljem tagasi maksta. Tunnustatud tõsiasi on see, et reklaam ja selle sisu kujundavad oluliselt inforuumi, milles inimesed elavad. Tarbijakrediidi reklaam tuletab pidevalt meelde laenu kui ühte oma igapäevaste vajaduste finantseerimise võimalust ning seetõttu normaliseerib seda kui lahendust. Käesoleva aasta 28. juuli seisuga oli maksehäirete registris registreeritud 35 976 isikut, kellel on tarbijakrediidi andmisele spetsialiseerunud ettevõtjate väljaantud laenude alusel tekkinud maksehäired. See on enam, kui elab inimesi Pärnu linnas. Nendest 56%-l oli maksehäirena üleval üks laen, ülejäänud 44%-l ehk pooltel kaks või kolm või isegi rohkem laenu. Võlanõustajate hinnangul kahjuks probleemsete kiirlaenuvõtjate arv ajas liikudes kasvab.
Käesolev eelnõu ongi välja töötatud eesmärgiga kujundada tervem infokeskkond, kus inimeste majanduslikule toimetulekule potentsiaalselt ohtlike toodete tarbimist ei käsitata iseenesestmõistetavana, kaitstes sellega tarbija kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Peamised muudatused eelnimetatud eesmärgi täitmiseks on järgmised. Esiteks piiratakse tarbijakrediidi, sh järelmaksu, liisingu, eluasemelaenu ja tarbimislaenu reklaamis avalikustatavat teavet. Muudatuse kohaselt võib tarbijakrediidi reklaam edaspidi sisaldada vaid seaduses sätestatud esmavajalikku teavet, nagu näiteks teenuse osutaja nime ja tegevusloa numbrit, tegevuskoha kontaktandmeid, krediidi kulukuse määra näidet, üleskutset tutvuda finantsteenuste tingimustega, tagasimakse tähtaega ja sellesarnast informatsiooni. Teiseks keelatakse tarbijakrediidi reklaam ehk konkreetselt rahasumma laenamise reklaam tele- ja raadioprogrammis. Trüki- ja välimeedias ning internetis jääb reklaam lubatuks, kuid nende piirangutega, millest rääkisin eelnevalt, ehk siis võib näidata ainult teenuse osutaja nime, tegevusloa numbrit, tegevuskoha kontaktandmeid, krediidi kulukuse määra näidet ja üleskutset tutvuda finantsteenuste tingimustega. Tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik, ei tohi jätta muljet, et see on finantsprobleemide lahendamise võimalus, ja see ei tohi kallutada läbimõtlematule laenuvõtmisele. Toonitan, et keeld ei kohaldu eluasemelaenu, piiriülese maksevahendina kasutatava krediitkaardi, järelmaksu ega liisingu reklaamile. Televisiooni- või raadioprogrammis edastatava reklaami puhul ei ole võimalik reklaamitava toote tingimustega piisavalt tutvuda ning nendesse süveneda, kuna kontakt on lühiajaline. See aeg ei ole piisav selleks, et tarbija saaks teha igakülgselt kaalutletud otsuse teenuste tarbimiseks, ja seetõttu on reklaamikeeld eelkõige teles ja raadios. Reklaamikeeld teles ja raadios ei tähenda kaubamärgi avalikustamise keeldu, juhul kui seda on tehtud vastutustundlikkuse põhimõttel, ehk siis kaubamärki võib reklaamida, aga toodet mitte. Lubatuks jäävad ka sponsorteated.
Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusena väheneb nende tarbijakrediidi võtjate arv, kes langetavad laenuotsuse kergekäeliselt, sealjuures adekvaatselt hindamata sellega kaasnevaid riske oma majanduslikule toimetulekule. Seeläbi väheneb nii makseraskustesse sattuvate inimeste hulk kui juba võlgu jäänud isikute makseraskuste süvenemine ning nendega seotud sotsiaalsete probleemide edasikandumine. Ma väga loodan, head Riigikogu liikmed, et järgmise aasta jõulude ajal me enam selliseid reklaame ei näe, kus kutsutakse üles võtma kiirlaenu, selleks et osta kingitusi või omada samaväärset diivanit kui naabril. Sellised emotsioonile rõhuvad reklaamid kaovad ära 1. märtsist järgmisel aastal ja kokku võttes finantsraskustesse sattunud inimeste hulk, mis on suurenenud just SMS-laenude võtmise tõttu, oluliselt väheneb. Veel kord toonitan, et loomulikult ei ole reklaami piiramine see ainukene võluvits, vaid väga oluline on see, et kõik kolm ministeeriumi – Rahandusministeerium, Justiitsministeerium ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium – on teinud koostööd ja välja töötanud kogu paketi, mille rakendumisest võiks Eesti inimestele, ma arvan, palju kasu olla. Aitäh!

Aitäh! Rahvasaadik Arto Aas, palun!

Aitäh, rahvasaadik Ratas! Lugupeetud minister! Kas selle eelnõuga kaasnevad ka teatud riskid telekanalitele? Meieni on jõudnud murelikud mõtted, et kuna kõnealune sektor annab umbes 10% eratelekanalite reklaamitulust, siis selle osa ärakadumine võib oluliselt mõjutada nende teenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Kas te olete selliste tagajärgede või võimalike negatiivsete mõjudega tutvunud?

Aitäh! Eks ma olen ka lugenud arvamusartikleid sellel teemal ja kuulanud kommentaare. Tõsi on see, et kavandatavad muudatused teatud mõju meediaettevõtete tulukusele avaldavad. Turuosaliste hinnangul jääb kõikide laenureklaamide osatähtsus kanalite reklaamikäibes vahemikku 4–5%. Kõrgeim teadaolev osatähtsus küündis 9%-ni. Eks ikka tuuakse see maksimum välja, aga kui turuosalistega rääkida, siis üldiselt on see keskmiselt 4–5% ja maksimum oli 9%. Toodud hinnangu puhul on arvesse võetud kõik laenureklaamid, kuid eelnõu kohaselt ei kohaldu kanali keeld mitmele laenuvormile, nagu liising, järelmaks, eluasemelaen ja piiriülene krediitkaart, mistõttu on mõju tõenäoliselt selle võrra väiksem. Lisaks ma tahan siin rõhutada, et me peame vaatama seda pilti palju laiemalt kui mõne ettevõtte kasum. Samamoodi võiks ju arutleda selle üle, et lubada telerisse näiteks suitsureklaam. See annaks kindlasti telekanalitele lisatulu. Aga seda me ei tee, sest me mõistame, et ei ole vastutustundlik lubada sigarette reklaamida. Nii et me isegi ei kaalu seda.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Annan samamoodi lühikese ülevaate eelnõust. Kuna eelnõu on sama, mille täitevvõim ehk valitsus on seadusandjate helladesse kätesse usaldanud, siis palun ette vabandust korduse eest õhtutunnil! Püüan võimalikult ülevaatlik olla, aga mõned asjad tuleb siiski stenogrammi jaoks ära öelda. Mida see eelnõu teeb? Seesama eelnõu, nagu ka minister juba ütles, piirab lühidalt öeldes kiirlaenude reklaamimist. See eelnõu on osa suuremast plaanist ja meie kevadisest koalitsioonileppest. Selles koalitsioonileppes on kirjas põhimõte, et tarbijate kaitsmiseks võetakse kiirlaenufirmade tegevus rangema kontrolli alla ja nende meetmete hulgas, millega seda kontrolli tehakse, on tegevusloa nõude kehtestamine, tõhus riiklik järelevalve ja reklaamipiirangud. See on siis see, millest see eelnõu räägib.
Minister küll juba tutvustas, aga loetlen veel kord need eelnõud, mis on selle suurema plaani osa. Esiteks, juba mainitud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu ühtlustab turul tegutsevatele ettevõtjatele esitatavaid nõudeid. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu täiendatakse just mittepankadest krediidiandjate ja -vahendajate ehk nende tegevuse osas, kes annavad krediiti eraisikutele ehk tarbijatele. Lisaks, nagu öeldud, tuleneb koalitsioonileppest ka see põhimõte, et selle eelnõuga sätestatakse neile tegevusloa taotlemise kohustus, mis koondab sisuliselt kõik krediidiandjad ja -vahendajad Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Need, kes on varasemate SMS-laenu teemaliste debattidega kursis, teavad, et see on tegelikult juba mitu aastat olnud kõnealuse debati objekt ja tegemist on ka ühe osaga paketist. See ei ole küll selle eelnõu teema, aga on paketi osa.
Teine osa sellest suuremast plaanist, mis koalitsioonil on ja mis puudutab SMS-laene, on seotud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga, kus keelatakse tarbijakrediidilepingutest tulenevate vaidluste lahendamine vahekohtus. Samuti muudetakse võlaõigusseadust ja tsiviilseadustiku üldosa seadust, et kehtestada ülempiir tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määrale. See on Eesti Panga poolt eelnõus avaldatud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr, mis on arvutuslikult suurusjärgus 100–110%. Alati võib küsida, kas see võiks olla natukene rangem, aga eks see küsimus jääb komisjoni menetleda. Kolmas osa sellest paketist on võlaõigusseaduse ja tabijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sätestab konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele ja mingil määral täpsustab ka viivise regulatsiooni. Seal kehtestatakse ka teatud erinevused lepingulise suhte kehtivuse ajal ja pärast lepingu lõppemist.
Nüüd konkreetselt sellest eelnõust, millest me räägime, ehk reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõust. 2013. aasta keskel jõustunud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadusega võeti reklaamiseadusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis sätestab standardteabe, mida peab sisaldama iga reklaam, mis sisaldab intressimäära või mis tahes muid arve, mis on seotud krediidikuludega tarbijale. Käesolev eelnõu tugineb reklaamis avalikustatava teabe osas samuti nimetatud standardteabele, kuid läheb direktiivi nõuetest kaugemale, piirates reklaamis esitatavat teavet teenuse osutaja nime, tegevusloa numbri ja tegevuskoha kontaktandmetega.
Kui lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et kõik sellised reklaamid, mis annavad teada, et keegi võib saada enda käsutusse rahasumma või keegi vahendab selliseid lepinguid – nende alla ei käi eluasemelaen, krediitkaart, järelmaks ega liising –, on tele- ja raadioprogrammis keelatud. Reklaamis, millega teavitatakse, et antakse tarbijakrediiti või vahendatakse vastavaid lepinguid, tohib esitada üksnes järgnevaid andmeid (valdavalt on tegemist kohustusliku teabega, nagu mainitud): teenuse osutaja nimi ja tegevusloa number, tegevuskoha kontaktandmed, seaduses sätestatud teabekoosseisuga tüüpiline krediiditingimuste näide, teave intressi kohta (kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimääraga), tasud, mis sisalduvad krediidi kogukulus, ja ka teave, kas krediidi saamiseks või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida kõrvalleping (mis selleks siis teha on vaja), ning samuti üleskutse tutvuda finantsteenuste tingimustega ja vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga. Nii et üldiselt tuleb välja suhteliselt tehniline reklaam ja kindlasti on sellel mõju laenureklaamidele. Nagu ka minister mainis, ei meeldi see, ma arvan, ei Riigikogu liikmetele ega paljudele teistele, et turul peab ühte valdkonda piirama. Kuid see kindlasti ei ole päris moraalne ja mõistlik, kui me peame kuulama raadiost ja telekast vahetult enne jõule sellist reklaami, kus öeldakse, et isa, osta mulle kelk ja võta selleks SMS-laenu. Mulle kui parempoolsele, turgu uskuvale liberaalile ei tundu see siiski päris mõistlik. Nii et seetõttu me selle eelnõu juures täna oleme ja koalitsioonileppes ka selline tekst on.
Komisjonis oli suhteliselt sisukas arutelu. Ministrilt ja asjatundjatelt küsiti, miks ei defineerita mõistet "kiirlaen". Ministeeriumi esindajad seletasid, et nad on selleks koostööd teinud ka teiste ministeeriumidega, aga ei ole suutnud universaalset lahendust leida ja seetõttu valiti juba nimetatud pakett. Siis tuli jutuks, et miks just sellisel viisil komplekteeriti need kanalid, kus laenureklaame piiratakse, ehk täpsemalt, miks televisioon ja raadio. Nagu eelnõu seletuskiri ja ka ministeerium ütlevad, on valiku aluseks eestkätt see, et saaks reklaami emotsionaalsust maha võtta. Televisioonis ja raadios on laenureklaamid justkui emotsionaalsemad ja valdavalt on need ka kanalid, kus neid reklaame tegelikult sellisel kujul esitatakse. Siis küsiti, kuidas naaberriikides selliseid reklaame reguleeritakse. Ja vastuseks oli, et üldiselt kehtib Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiv, mis kohustab teatud infot tarbijale andma, kui tooteid reklaamitakse, ehk on kohustuslik info, mis reklaamis olema peab. Ja mujal pole reklaami mingites infokanalites keelustatud, Eesti on selles mõttes esmakordne juhtum.
Lisaks arutleti veel selle üle, mis juhtub, kui neid tingimusi rikutakse. Vastutus oleks rikkumise puhul nii reklaami teostajal, edastajal kui ülekandjal. Viidati ka sellele, et alkoholi puhul näiteks selliseid probleeme tekkinud ei ole. Viimaseks teemaks oli see, et on teoretiseeritud idee üle luua laenukohustusega isikute register. Selle peale öeldi, et Eestis on eraõiguslik maksehäireregister, kust igaüks saab ise huvipakkuva teabe välja otsida. Nii et isikute registrit kui sellist praegu ei ole, küll on aga mõtteid selle koha pealt olnud ja eks siis igaüks saab mõelda, kas see talle meeldiks või mitte. Komisjonis mingit otsust selles osas ei langetatud ja isiklikult arvan, et sellist laenukohustusega isikute registrit me vähemalt niipea ei näe.
Nüüd menetluslikud otsused. Komisjonilt on ettepanek võtta eelnõu tänaseks päevakorda, mida on ka tehtud, ja ettepanek esimene lugemine lõpetada (otsus oli konsensuslik), samuti on ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. jaanuar 2015 kell kolm (ka konsensuslik otsus). Aitäh kõigile!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Palun, Arto Aas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ka mina kui liberaal tunnen muret igasuguste piirangute ja regulatsioonide pärast, eriti nende osas, mis piiravad ettevõtlusvabadust. Ja me teame, et need piirangud peavad olema väga hästi põhjendatud ja proportsionaalsed. Poliitilise reklaami puhul me teame, et välireklaam on keelatud 40 päeva enne valimisi, kuid reaalsuses ei ole see suurt pilti muutnud. Reklaami tehakse varem, reklaami tehakse teistes kanalites ja tegelikult on selline meede suhteliselt kasutu. Mis annab meile praegu lootust arvata, et kui me selles valdkonnas, televisioonis ja raadios, laenureklaami piirame, siis sellel on efekti ja see reklaam ei koli lihtsalt veel suuremas mahus internetti, tänavale või, ma ei tea, otsemüüki?

Aitäh! Kui alustada algusest, siis nagu te väga hästi teate majanduskomisjoni esimehena, olles ilmselt selle kõige teostamise juures ise ka olnud, on majanduskomisjon üldjoontes ikkagi käinud pigem liberaalset teed mööda. Me oleme tegelikult nii õigusvaldkonnas kui isegi meditsiiniteenuste valdkonnas reklaami lubanud. Kui nüüd poliitilise reklaami juurde tulla, siis on siin tõepoolest teatav paradoks. Tollal räägiti ju välireklaami keelamisest, see otsus võeti tuhinaga vastu, aga selle tulemusena, vastupidi, reklaamikampaaniad kallinesid. Praeguseks on ka politsei pöördunud põhiseaduskomisjoni poole, öeldes, et politsei väärtuslikku ressurssi ei peaks kulutama kandidaatide ja telkide tagaajamisele ning logo suuruse mõõtmisele. Sellega olen ka mina sada protsenti nõus. Minu meelest on see ka absurdne, eriti kui me räägime, et politseil on niigi vähe ressurssi. Ometigi ei ole selles osas veel samme astutud, sest konsensust ei ole leitud.
Mis puudutab konkreetse meetme tõhusust, siis eks me menetluse käigus peame kindlasti neid analüüse veel hindama. Kui näidet kõrvale tuua, siis alkoholireklaami puhul me tõepoolest ei näe rikkumisi. Me näeme, et selles sektoris on olnud ka tugev eneseregulatsioon. Osalised on omavahel arutanud, millisel viisil nad mida teevad, kuidas nad reklaamivad. Nii et alkoholireklaami aluseks võttes on piirangutel teatav mõju olnud. Kas see inimeste laenamisele mõju avaldab, seda on minu meelest väga raske öelda. Ma arvan, et avalik ruum saab võib-olla moraalsem, natukene viisakam ja puhtam ning inimesed teevad loodetavasti laenuotsuseid vähem emotsionaalselt. Võib-olla on sellel eelnõul selline mõju. Ma väga loodan, sest muidu ma seda eelnõu ei menetleks.

Kalev Kallemets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sellesama tarbijakrediidi teemaga seoses olin eile asendaja rahanduskomisjonis, kus olid menetlusse antud krediidiasutuste seadus ja protseduurikat puudutavad muudatused: kuidas tarbijalaene välja antakse ja mis muudaks selle protsessi oluliselt tõhusamaks. Kas sa arvad, et me peaksime tegelikult mõlemat seaduseelnõu, mis reguleerivad kõnealust sektorit või teenuseid, vaatama tervikuna, kogumis?

Aitäh! Võin selle küsimuse õigustusena näha ainult seda, et te ilmselt olite teel saali poole, kui nägite päevakorda, kus oli huvitav punkt sees. Nii minister Urve Palo kui mina käsitlesime seda kõike kui terviklikku paketti. Kõik need meetmed, kaasa arvatud need, mis on arutuse all nii rahanduskomisjonis, õiguskomisjonis kui majanduskomisjonis, konkreetselt ka see reklaamiseaduse eelnõu, on osa valitsuskoalitsiooni terviklikust paketist. Eesmärk on, et kõik need tarbijakrediiti või, ütleme lihtsustatult, kiirlaenu andvad ettevõtted oleksid Finantsinspektsiooni järelevalve all, oleks seatud krediidi kulukuse ülemmäär ja samamoodi oleks ülevaade ka reklaamist. See eelnõu on tegelikult osa ühest suuremast komplektist, mis on lihtsalt nelja eelnõu vahel ära jagatud.

Hea ettekandja, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, ei liberaalidelt, ei konservatiividelt ega kelleltki teiselt. Eelnõu kohta on juhtivkomisjon teinud ka olulise otsuse, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu ... Aga enne ma küsin, kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi. Ei soovi. Määran eelnõu 780 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. jaanuari 2015 kell 15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 16. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi 17. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 779 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule vastuvõtmiseks liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle peamised eesmärgid on järgmised. Esiteks, viia ellu Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm, millega on ette nähtud analüüsida jalgrataste, mopeedide ja elektriautode ühistranspordirajale lubamise otstarbekust. Eelnõu kohaselt võiks lubada ühissõidukirada kasutada ka elektrisõidukitel, et populariseerida nende kasutamist. Kuna elektrisõidukid moodustavad vaid marginaalse osa, täpsemalt 0,12% Eestis registreeritud sõidukitest, ei mõjutaks muudatus ühissõidukite liiklust kuigi palju. Samas, jalgrataste ja mopeedide ühissõidukirajale lubamise üle otsustamise õigus antakse tee omanikule. Kuna liikumiskiiruselt on jalgrattad ja mopeedid ühissõidukitest aeglasemad, toob see kaasa vajaduse neist mööduda. Seetõttu on iga teelõigu puhul vaja otsustada, kas jalgrataste ja mopeedide lubamine ühissõidukirajale on ohutu. Seda saab teha üksnes tee omanik.
Teine eesmärk on viia ellu riiklikus liiklusohutusprogrammis ette nähtud meetmed. Eelnõu järgi võimaldatakse kasutusele võtta asulasisestele teedele paigaldatud automaatsed liiklusjärelevalvesüsteemid. Näitena võib tuua Tallinna Kristiine ristmiku kaamerad, mis võimaldavad tuvastada lubatud kiiruse ületamist, keelava fooritulega ristmikule sõitmist ning ühissõidukiraja lubamatut kasutamist. Rikkumisandmete töötlemiseks on Maanteeamet loonud vajaliku andmekogu ning rikkumisi hakkab menetlema Politsei- ja Piirivalveamet. Liiklusjärelevalvesüsteemide töös hoidmisega seotud kulud peab eelkõige kandma süsteemi paigaldaja.
Kolmas eesmärk on suurendada laste liiklusohutust. Kehtiva seaduse kohaselt võib lasterühm liikuda kõnniteel ning selle puudumise korral sõidutee teepeenral. Kuna enamikul linnatänavatel on jalgteed või jalgratta- ja jalgteed, peavad lasterühmad liikuma teepeenral. Muudatusega võimaldatakse lasterühmal liikuda ka jalgteel või jalgratta- ja jalgteel, kus liiklus on loomulikult ohutum. Samuti suurendatakse väikelaste ohutust sõidukites, millel puuduvad turvavööd. Edaspidi ei tohi sõiduautos ja veoautos sõidutada alla 3-aastast last istekohal, millel puudub turvavöö. Nõue on vajalik väikelaste ohutuse tagamiseks nii avarii kui ka igapäevases liikluses ettetulevate äkkpidurduste korral.
Neljas eelnõu eesmärk on lihtsustada dokumentide kaasas kandmise ja taotlemise nõudeid. Näitena võib tuua juhiloa vormistamise peale eksamite sooritamist või juhiloa vahetamise korral: sel ajal võib sõidukit juhtida ilma juhiluba omamata, juhtimisõiguse olemasolu tõendatakse liiklusregistri andmete alusel. Samuti võimaldatakse edaspidi liiklusregistri andmete alusel tõendada mootorsõidukijuhiks õppiva isiku juhendamise õigust ning jalgratturi juhtimisõigust – ei pea dokumenti kaasas kandma. Seega pole jalgratturitele Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine enam kohustuslik. Lihtsustatakse ka välisriigis väljastatud juhilubade kasutamist Eestis. Loobutakse rahvusvahelise juhiloa nõudest, kui isiku juhiloale on tehtud kanded kas ainult ladina kirjas või selles kirjas korratud. Samuti peab juhiloale olema kantud teave sõidukite kohta, mille juhtimise õigus isikul on. Lisaks võimaldatakse nendel juhtudel, kui juhiluba ei vasta nimetatud nõuetele, alternatiivina rahvusvahelisele juhiloale kasutada notariaalselt kinnitatud tõlget. Nii võimaldatakse sõidukit juhtida näiteks olukorras, kui isikul on jäänud oma kodukohariigis rahvusvaheline juhiluba taotlemata.
Viies eesmärk on parandada avalike teenuste kättesaadavust. Selleks muudetakse senist põhimõtet, et lõivustatud toimingu võib ametiasutus teha ainult pärast riigilõivu laekumist. Kehtiv nõue pikendab näiteks Maanteeameti liiklusregistri toimingute tegemise aega ning võib põhjustada arusaamatusi riigilõivu laekumise kontrollimisel. Ka põhjustab praegune kord pangakaardiga maksmisel teenustasusid, mis võivad mitmekordselt erineda. Eelnõu kohaselt võib riigilõivu võtja teha vajaliku toimingu enne riigilõivu laekumist, kui riigilõivu määra suurune summa broneeritakse vastaval kontol. See on samamoodi nagu kaupluses kaardiga makstes ei pea enne raha kaupluse arvele laekuma ja ostja ei pea ootama, toidukorv käes, vaid võib koju minna. Seega võimaldab muudatus pakkuda paremat avalikku teenust. Tänan!

Austatud minister, suur tänu! Teile on päris tublisti küsimusi. Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur tänu! Lapsevanemana ühissõidukis sõites tekitavad küsimusi § 36 lõiked 6 ja 7. Ma ei saa aru, kas ma tohin kahte alla 7-aastast last süles hoida üksnes bussi esiistmel või esimesel istmereal ja kas tõesti on eelnõu koostajad arvanud, et kui on näiteks 3-aastane ja 5-aastane laps, siis on turvalisem, kui see 5-aastane seisab kõrval üksinda püsti? Kas see on talle turvalisem kui ema või isa süles istuda? Millest sellised kummalised piirangud?

Ausalt öeldes ma ei oska sellele küsimusele praegu konkreetselt vastata. Kui on soovi, võin vastuse saata kirjalikult. See on väga spetsiifiline küsimus. Aga eksperdid on selle eelnõu koostanud, ju see peaks olema turvaline, ma eeldan. Paraku ma ei oska konkreetset vastust anda.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kuulasin teie ettekannet ja mul tekkis selline mõte. Te nimetasite, et alla 3-aastaseid lapsi ei tohi tagapingil sõidutada, kui seal puuduvad turvavööd. Mulle ei meenu küll ühtegi automarki, millel puuduvad turvavööd. Kas teie oskate mõnda nimetada?

Kui päris aus olla, siis ma ise mõtlesin sedasama, kui seda punkti lugesin. Enamikul tänapäeva autodel on ju turvavööd olemas. See nõue on selleks puhuks, kui peaks olema kasutusel sõiduk, millel mingil põhjusel ei ole tagaistmel turvavöid. Ma ei hakka parem näiteid tooma – võin markides eksida ja pärast on piinlik. Aga ütleme niiviisi, et selle punkti olemasolu ei tee ju kellelegi halba, see elimineerib igasuguse võimaluse. Seadus ju ütleb praegu, et kui turvavöid tagaistmel ei ole, siis ei ole ka kohustust neid kasutada. Aga enamikul autodel on, see on õige. Lihtsalt selle muudatusega sätestatakse, et kui tõesti satub olema selline auto, millel turvavöid ei ole, siis sellega alla 3-aastast last ei tohi sõidutada. Seda lapse ohutuse huvides.

Tõnis Kõiv, teie kord, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Ma kuulasin teie ettekannet hoolega. Päris alguses te ütlesite, et kuna elektriautode osakaal üldises sõidukite arvus on imeväike, siis nende lubamine ühistranspordi rajale ühissõidukite liikumist ei takista. Mis te arvate, kui suureks peab elektriautode osakaal üldises sõidukite arvus kasvama, et need hakkaksid oma hulga tõttu ühissõidukite liiklemist takistama?

Praegu on niiviisi, et Eestis on teada 1143 elektrisõidukit. Võrdluseks toon näite, et Tallinnas on veidi üle 3100 takso ja taksodel on lubatud bussirajal sõita, aga ometi pole näha, et need ummistaksid seal liiklust. Nii et isegi kui elektriautode arv kolmekordistuks, ei saaks me ikka veel aru, et nad segavad liiklust.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Rääkisite sellest, et pärast seda, kui see eelnõu saab seadusena vastu võetud, on võimalik asulate teedele paigaldada automaatsed liiklusjärelevalvesüsteemid. Praegu need seisavad kõik riiklikel maanteedel, ma saan nii aru. Aga siin käib jutt sellest, et mängus on ka kohaliku omavalitsuse territoorium, ja mul on mõned sellega seotud küsimused. Kes neid seadmeid paigaldab ja kas seda tehakse kohaliku valitsuse nõudmisel või palvel? Ning missugused on rikkumiste tagajärjed? Kuhu läheb trahviraha?

Kaamerate puhul on tegemist ühe meetmega, mida kohalikud omavalitsused saavad kasutada oma põhiülesannete täitmiseks, sh oma territooriumil liikluse korraldamiseks. Kui soovitakse, võib näiteks tagada ühissõidukite eelistamise. Riik omavalitsuse territooriumile neid kaameraid paigaldama ei lähe. Omavalitsuse enda ülesanne on kohalikku liiklust korraldada. Varem oli näiteks Kristiines probleem selles, et omavalitsus oli kaamera küll Euroopa raha eest paigaldanud, aga puudus võimalus rikkujate kohta informatsiooni saada. Ka puudub omavalitsusel õigus trahve edastada. Nüüd on see lahendatud niiviisi, et Maanteeamet on välja arendanud vajalikud infosüsteemid ja loomulikult tagab ka nende iga-aastase hoolduse, mis on umbes 20 000 eurot aastas, seega üldse mitte väike summa. Politsei- ja Piirivalveamet on valmis katma asjaomased menetlemisega seotud kulud, kõik need trahvid edastama. See kulu on ka umbes 20 000 eurot aastas. Samas see trahvitulu laekub riigile.
Mis puutub Tallinna Kristiine ristmikku ja sellesse, et kaameraid on vaja ka hooldada, siis see väljaminek on märkimisväärselt väiksem kui riigi infosüsteemiga seotu ja ka menetlemise kulud. Siin me räägime 7000 eurost. Aga see on igal juhul omavalitsuse õigus neid kaameraid paigaldada – ei ole kohustus, vaid õigus. Ja kui varem ei olnud reguleeritud, mida edasi teha, kui kaamera on paigaldatud, siis nüüd saavad inimesed, kes liiklusreegleid rikuvad, tõesti karistada. Selle eelnõu kohaselt olukord muutub. Pärast seda, kui liiklust on rikutud, jõuab informatsioon kõigepealt Maanteeametisse ning sealt edasi Politsei- ja Piirivalveametisse, kes trahvinõude väljastab.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta, teine küsimus!

Aitäh! Ma olen tänulik ka kirjaliku vastuse eest, kui siin suulist praegu ei tule. Küsin aga laste kohta edasi, täpsemalt jalgrattaga sõitvate laste kohta. Kahtlemata me oleme kõik huvitatud sellest, et õnnetusi ei juhtuks, aga nüüd on jalgrattalubade väljastamine muudetud veel keerulisemaks, kui see praegu on. Ma saan aru, et kui põhikoolid ja gümnaasiumid tahavad jalgrattalube väljastada, siis peavad nad selleks taotlema eksami läbiviimise loa jne. Liikluskasvatus koolis on uue õppekava järgi päris hea. Kas te seda varianti ei kaalunud, et rattaga sõitmise õpetus oleks nagu ujumisõpetus lihtsalt põhikooli ainekavas sees? Sellele peaaegu enam midagi lisada ei tuleks ja küsimus oleks lahendatud?

Kas seda on kuskil töörühmas arutatud, seda ma ei oska öelda. Aga eks te ise tea, et ettepanekuid, mida kõike võiks koolis õppida ja õpetada, on väga palju ja erinevaid. Küll kõike ka õpetataks, ent paraku koolipäev on selleks liiga lühike. Kui kehalise kasvatuse raames rattasõitu õpetada, siis eeldab see seda, et kõigil lastel on jalgratas. Kõigil ei pruugi olla, ei ole rattasõidu huvigi. Ei saa ka nõuda, et kool ostaks rattaid – selle peaks lõpuks maksumaksja kinni maksma. Nii et tekib väga palju küsimusi. Ma ei annaks praegu hinnangut, kas koolis peaks jalgrattaõpetus olema, nii et sealt saaks automaatselt ka sõiduloa. Pigem ma praegu diskuteerin teiega, vastuseid anda ei oska. Ja kordan: ma ei ole kindel, et seda kusagil töörühmas on arutatud.

Palun, Igor Gräzin!

Austatud ettekandja! Jutt puudutab Ameerika Ühendriike. Mida aeg edasi, seda rohkem ameeriklasi meil saab olema – need poisid, kes tulevad meid kaitsma, spetsialistid jne. Seoses sellega on meil üles kerkinud äärmiselt terav USA juhilubadega seotud probleem. Asi on selles, et ka siinse paranduse järgi saab ameeriklane Eestis autot juhtida siis, kui tal on sisemaine luba või pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba. Ameerikas ei ole sellist asutust, kes väljastaks rahvusvahelisi lube. Lube väljastab Triple A ehk American Automobile Assotiation, mis on ühiskondlik organisatsioon ega kuulu mingis mõttes mingi asutuse alla. Järelikult poisid sõidavad siin ringi osariikide lubadega. Ja nüüd on selline lugu, et oleneb politseinikust tänaval, kas ta tunnistab seda või mitte. Kas me ei peaks seda asja korda tegema, seda enam, et ma usun ja väga loodan, et Ameerika inimeste arv meil ei vähene, vaid kasvab?

Kui teil on kõhklusi ja ettepanekuid, siis on just paras aeg pärast esimest lugemist parandusettepanekuid teha. Miks mitte?

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Austatud minister! Küsisin seda ka komisjonis, aga kuna vastus jäi natuke segaseks, küsin siin uuesti. Kas Tallinna linnaga on jõutud kokkuleppele elektriautode ühistranspordirajale lubamise osas? On jäänud mulje, et nad justkui mingis etapis pooldasid seda, aga nüüd järsku lõppetapis enam ei poolda. Ühistranspordirajad on eelkõige Tallinnas ja see küsimus puudutab just meie pealinna. Kui Tallinn on sellele kindlalt vastu, siis tõenäoliselt Superman paneb üles uued liiklusmärgid, mis annavad loa sõita nendel radadel ainult mingite linnatranspordi erilubade alusel, ja igasugune efekt kaob.

Ega ma ei saa siin kellegi eest sajaprotsendise kindlusega midagi kinnitada. Kirjalikku kokkulepet ei ole ja arvamusi võib muuta. Aga mina saan asjast aru nii, et kui Riigikogus on vastu võetud seadus, et ühissõidukirajal võib elektriautoga sõita, ju siis võib. See seadus peaks olema kohaliku omavalitsuse kehtestatud määruste ülene. Aga eks me näe, kas Keskerakonnalt tuleb parandusettepanekuid, et ei lubataks elektriautosid ühissõidukirajale. Tallinnas on ju võimul Keskerakond.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin, teine küsimus!

Mul on väga praktiline küsimus. Ma kuulasin tähelepanelikult, aga ei saanud ühest asjast aru. Jutt on Kristiine ristmikust. Üldiselt sõidame mina ja paljud mustamäelased Kristiine ristmikust üle suhteliselt lõdva randmega. On teada, et need kastid seisavad seal püsti, aga midagi ei juhtu. Nüüd tuli ehmatav uudis, et need vist töötavad. Kas nüüd peab hakkama sõitma nende joonte järgi, mis maha joonistatud on, või nii, nagu seni kombeks on olnud?

Mina saan aru, et need hakkavad tööle nii, nagu peab. Ja kui keegi on liiklust rikkunud, siis jõuab talle pärast seda, kui lugupeetud Riigikogu on selle seaduse vastu võtnud, vastav teade koju.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kolleeg Tõnis Kõiv tundis huvi, kus on see piir, millest lähtudes me võiksime elektriautosid ühissõidukirajale lubada. Kui suur see arv on? Ma mäletan, et komisjonis oli jutuks ka vastupidine näide, ja see oli Norra näide. Võib-olla te räägite sellest?

Tõepoolest, suvel olin ma Norras, kus kohtusin muu hulgas Norra transpordiministriga. Norras on elektriautodel lubatud ühissõidukiradadel sõita. Näiteks Oslos on liiklus palju tihedam kui Tallinnas ja see luba on tõesti inimestele olnud väga suur motivatsiooniallikas. Paljudes peredes on mitu autot – on elektriauto, millega sõidetakse linnas, ja muu auto, millega tehakse pikemaid sõite. Rikas rahvas, rikas riik. Tulemus on, et elektriautosid on ühissõidukirajal nii palju, et nad on hakanud mõtlema, mis nüüd teha, kas peaks seadust muutma. Norras on käes selline olukord, aga Norra rikkus ja sealsete inimeste võimekus endale autosid soetada on muidugi meie elanike omast palju kordi erinev. Eestis on elektriautosid veel vähe, see on fakt. Praegu ka riik ei toeta nende soetamist ja meie inimestel on palju raskem neid osta. On isegi oht, et tulevikus soetatakse neid tunduvalt vähem, kuna riik ei doteeri seda enam. See, et on võimalik kasutada ühistranspordirada, võiks mingil moel olla lisamotivaator sellise auto soetamiseks. Aga olgem ausad, Tallinna ummikud pole kaugeltki nii hullud kui maailma suurlinnades. Kui meie peaks hakkama kunagi Norrale järele jõudma, siis saab ju välja töötada uusi meetmeid. Ega elus ei ole midagi kivisse raiutud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister Urve Palo! Kaasettekandeks on sõna majanduskomisjoni liikmel Kristen Michalil. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Räägime siis liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise eelnõust 779. Stenogrammi huvides võtan veel kord selle sisu lühidalt kokku. Nagu minister mainis, on eelnõus mitu osa, mis eriti tähelepanu äratavad. Eelnõu on mahukas, selles on pakutud igasuguseid muudatusi. Üks oluline ettepanek on see, et ühissõidukirada saavad kasutada elektrisõidukid. Eesmärk on populariseerida nende kasutamist. Õigus otsustada jalgrataste ja mopeedide lubamise üle ühissõidukirajale antakse tee omanikule. Tee omanik peab kindlaks tegema, kas konkreetsel lõigul võiksid jalgrattad ja mopeedid ühissõidukirajal sõita – nende liikumiskiirus on tihtipeale ju teine kui ühissõidukitel. Nagu siin juba jutuks oli, Eestis on registreeritud 1143 elektrisõidukit, mis moodustab kogu sõidukipargist 0,12%. Kordan seda, et kõik saaks aru, et tegemist ei oleks massilise mööda ühissõidukiradu sõitmisega. Kui veel arve tuua, siis Harju maakonnas on registreeritud 611 elektrisõidukit, samuti 1742 bussi, mis võivad nendel radadel sõita, ja 3100 taksot. Nii et üldiselt ei saa ühissõidukirada ülekoormatud olema. See on vähemalt lähituleviku prognoos.
Mis veel muutub? Muutub see, et ühissõidukirada lubatakse kasutada ka eritalituse sõidukil, ja seda ka siis, kui pole tegu väljakutse peale sõiduga. Vahest sõiduk naaseb sellelt, et kiiremini tagasi jõuda ja olla valmis uue väljakutse peale kohale sõitma, või siis on vaja varustust täiendada vms. Mis puutub sellesse posti, mida Igor Gräzin Kristiine ristmikul näeb, siis juba aastaid tagasi otsustas majanduskomisjoni juures tegutsev liikluskomisjon selle liikluskaamera Tallinnas üles panna. Seni on see seisnud seal ilu pärast, Igor Gräzinile ja teistele rõõmuks, aga nüüd peaks see lõpuks tööle hakkama, kui Tallinnaga saavutatakse kokkulepped, kes millist andmebaasi haldab. Nii et see eelnõu soovitab astuda ka sammu sinnapoole.
Üks osa eelnõust on suunatud jalakäijate ohutuse suurendamisele. Minister juba selgitas seda, kuidas hakkab tulevikus liikuma organiseeritud inimrühm. Lihtsustatakse füüsiliste dokumentide taotlemise ja kaasas kandmise korda. Seda võimaldab uute e-teenuste kasutuselevõtt. Lihtsustatakse ka välisriigis väljastatud juhilubade kasutamist Eestis, mille kohta juba küsiti. Ning viimane uuendus, mis tuleneb elust enesest, on see, et riigilõivu maksmisel ei pea ootama raha laekumist selle saaja kontole. Vajalikud toimingud saab kohe ära teha, et ei oleks asjatut venitamist.
Komisjonis arutati eelnõu põhjalikult. Jutuks oli näiteks seesama linnasiseste kaamerate kasutamine, et kes ikkagi saab trahviraha. Uuriti ka, kuidas jagada asjaomase andmebaasi hooldust. Meile selgitati, et trahviraha laekub riigieelarvesse, kõike muud juba minister siin seletas. Küsiti pisut sõidukite kategooriate kohta ja kas omavalitsusel on õigus piirata elektriautode ühistranspordirajale lubamist. Vastus on, et ei ole. Seadus hakkab seda lubama, auto peab olema täiselektrilise ajamiga, mitte hübriidauto. Küsiti ka selle kohta, et Siseministeerium on varem justkui kahelnud, kas ta suudab seda kontrollida, millise ajamiga auto on. Nüüdseks on Siseministeerium oma nõusoleku andnud ja kinnitab, et see kontrollimine on võimalik.
Tehti suurepärased otsused: võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 2. jaanuar kell 12. Kõik otsused olid konsensuslikud. Tänan!

Asume küsimuste juurde. Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea ettekandja! Mopeediomanikuna on mul hea meel, et saan edaspidi ehk kasutada ühistranspordiradasid. Aga mul on selline kahtlus, et kuna eelduseks on tee omaniku nõusolek, siis võib see hea idee jääda realiseerimata. Elektriautosid ja mopeede võrreldes kõlas siin argument, et mopeedide kiirus ei ole piisav ja need võivad busside sõitu takistada. Tegelikult sõidavad mopeedid enam-vähem sama kiiresti kui elektriautod. Kas ei ole mõttekas lubada mopeedidel kasutada ühistranspordirada ilma tee omaniku nõusolekuta, nii nagu see hakkab kehtima elektriautode puhul?

Me võime seda teoorias arutada, aga kuna autojuhtimise õiguse ja mopeedijuhtimise õiguse vahel on teatav vahe ning üldiselt mopeediga sõidetakse minu isikliku põgusa kogemuse põhjal pisut vabamalt kui autoga liigeldes, siis ma arvan, et see tuleks hoolega läbi mõelda. Ma kahtlustan, et mõned inimesed sõidavad jalgrattagagi kiiremini kui mõned mopeediga. Me mäletame kõik uudist, et Andrus Ansip sõitis rattaga auto taga kiirusega kas 50 või 70 km/h. Ma arvan, et paljud liiguvad mopeedi ja autoga linnas aeglasemalt. Nii et seda tuleb seaduseelnõu menetlemise käigus arutada.

Palun, Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et alarmsõidukitel on õigus kasutada ühissõidukirada, ja teatavasti on ka ministreid ning Riigikogu esimeest ja asespiikrit sõidutavad autod alarmsõidukid. Kas ka nemad võivad kasutada ühissõidukirada?

Aitäh! Seaduseelnõus on nimetatud eritalituse sõidukit. Ma usun, et ministrid ei kiirusta kuskile varustust täiendama, nagu seda on vaja teha tuletõrjeautodel ja teistel eritalituste sõidukitel. Aga me mäletame ajaloost, et on inimesi, kes on sõitnud ministri autoga ühissõidukirajal, hoolimata sellest, et see ei ole lubatud. Küll nad saavad siis avalikkuse käest noomida.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on praktilisest elust tulenev küsimus. Hommikusel tipptunnil, õhtusel ajal vähem, olen Tallinna liikluses märganud, et päris tihti juhtub seda, et buss ei sõida ühistranspordirajal. Kas bussijuhil on kohustus kasutada ühistranspordirada, mitte sõita teisel rajal ja hoida oma taga hulka autosid?

Ma küll ei tea, et selline kohustus kusagil sätestatud on. Eeldan, et üldiselt on ühissõidukijuhid täie mõistusega inimesed ja vähemalt Tallinnas on need rajad ikkagi väga tühjad. Mõne ristmiku peal on minu meelest need rajad küll väga sassi aetud. Näiteks võib tuua uue liikluskorralduse Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul. Iga hommik ma näen seal, missugune suurepärane joonimine on Tallinnas toimunud: ühissõidukirada on ristmikul veetud risti autode rajaga. Hommikul unise peaga peab mõistatama, kuidas busside vahelt läbi pääseda, ja bussijuht peab mõistatama, kuidas nende toredate uniste autojuhtide vahelt läbi pääseda. Ja õhtul on täpselt samasugune lugu. Nii et liikluskorralduses on veel palju ära teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kristen Michal! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Head kolleegid! Minu kõne on rohkem suunatud majanduskomisjonile, aga ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Inspiratsiooni ma sain Rein Langi kõnest siinsamas puldis, kui me arutasime erakordselt erutavat teemat ehk väikelaevajuhtide lubatavat joovet. Mäletatavasti tuli kolleeg Rein Lang siia pulti ja kirjeldas, kuidas Ameerikas ostetakse väikelaeva. Kui ta esitas seal küsimuse, milliseid lubasid, dokumente ja muud vajalikku seal ostmiseks tarvis on, siis vaadati talle üllatunult otsa ning öeldi, et maksa raha ära, võta laev ja hakka sõitma.
Kogu selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda koolilaste rattasõidulubadeni. Me oleme selles eelnõus veel täpsemalt kirja pannud – või õigemini mitte meie, vaid ministeerium on selle veel täpsemalt kirjuta pannud – kuidas peaksid koolilapsed omandama rattajuhiloa. Ma ei tea, kui paljudel Riigikogu 101 liikmest oli rattajuhiluba, kui nad olid vanuses 10–18 aastat. Kui me vaatame, mis tänapäeval toimub, siis ma avaldan tunnustust Haridus- ja Teadusministeeriumile. Uus õppekava ja uued õppematerjalid sisaldavad alates esimesest klassist ja kordavad kogu põhikooliperioodi aja juhiseid, kuidas tuleb liikluses käituda, mida tähendab üks või teine liiklusmärk, mismoodi panna tähele erinevaid ohtusid. Tegelikult võetakse teoorias läbi ka reeglistik, mis puudutab jalgrattaga sõitu.
Üldiselt on lapsevanemate koormus lapse kasvatamisel kogu aeg kasvanud. Rattajuhiloa hankimine tähendab seda, et vanem peab otsima mingi koha, kus seda luba väljastatakse. Seda juhul, kui kool, kus laps õpib, ei ole taotlenud eriluba, et neid lube väljastada. Kui kool ei ole seda teinud, peab lapsevanem leidma koolituskeskuse, kuhu laps saata. Loomulikult tuleb selle eest maksta, kuigi laps õpib seal sedasama, mis on koolis juba läbi võetud. Muidugi jääb küsimus, kas laps peaks õppima jalgrattaga ka sõitma, selleks et rattajuhiluba saada, või tal ei ole seda oskust vaja. Jätaksin selle lapsevanemate südametunnistusele. Ma ei ole ka tähele pannud, et rattajuhilube väljastavates koolitusasutustes õpetataks lapsi jalgrattaga sõitma. Ei, seal õpetatakse seda, kuidas liiklusmärke tõlgendada, käega pöördel märku anda ja kuidas liikluses üldiselt käituda.
Ma ei saa siinkohal küll teha otseselt ettepanekut, aga kutsun Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning haridusministeeriumi õppekavade eest vastutavaid inimesi üles maha istuma ja arutama, kas saab midagi lisada kooli õppekavasse või on see täiesti täis. Rõhutan veel kord, et lapsed läbivad juba põhikooli jooksul kogu selle õppe mitu korda. Minister arvas, et sellisel juhul peaks kool ostma kõikidele õpilastele jalgrattad. Kool ei ehita endale ka ujulat, kui lapsed on vaja ujuma õpetada. Samal ajal oleme aru saanud, et ujumise õpetamine on elu päästmise seisukohalt ülimalt tähtis, ja me oleme selle tunduvalt kulukama ettevõtmisega haridussüsteemis päris kenasti hakkama saanud. Ma veel kord kordan: ka rattasõidulube välja andvates asutustes ei õpetata lapsi jalgrattaga sõitma.
Kogu see protsess on ülikeeruliseks aetud. Vahest on siiski võimalik mõelda natukene ka lapsevanemate peale ja saavutada olukord, kus kõikide Eesti maanurkade lapsed saavad jalgrattaga liiklemise põhitõed selgeks koolipingis. Ma veel kord rõhutan, et suures ulatuses nad saavad seda juba praegu, aga vaja on ka sellekohast tunnistust. See otsus, kas lubada oma laps tõepoolest kahte pedaali väntama, võiks jääda lapsevanemate teha. Seegi juba on praktikas niimoodi. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 779 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. jaanuari 2015. aastal kell 12.

Me oleme juba jõudnud 18. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu 806 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Austatud eesistuja! Tere taas, head kolleegid! Raudteeseaduses plaanitakse eelnõu alusel teha järgmised muudatused. Esiteks, ajakohastatakse rongireisijatele kehtestatud reisija õigusi ja kohustusi. Rongireisijate õigused on reguleeritud otsekohalduvas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta, mille artikli 2 lõiked 4 ja 6 võimaldavad liikmesriikidel kehtestada ajutisi erandeid. Selle kohaselt on võimalik kehtestada osale artiklitele viieks aastaks erandid, mida saab kaks korda pikendada. Määruse 1371/2007 artikli 2 lõikes 3 on lisaks loetletud artiklid, millele erandeid kehtestada ei saa ja mille nõudeid hakati kõikides liikmesriikides kohaldama kohe pärast määruse jõustumist 2009. aasta 3. detsembril. Muudatusega ajakohastatakse olemasolevat Eestis kehtestatud erandite loetelu, mis viis aastat tagasi Eestis vastu võeti.
Esiteks räägin, millistest eranditest me nüüd loobume, ja seejärel sellest, millised erandid jäävad. Muudatusega loobutakse eranditest, mis puudutavad reisiteabe edastamist rongireisijatele (artikkel 8); puudega isiku teavitamist rongile juurdepääsu piirangu kohaldamise korral (artikkel 20 lõige 2); ooteplatvormile, raudteejaama ja raudteeveeremisse juurdepääsetavuse tagamist piiratud liikumisvõimega isikutele (artikkel 21); piiratud liikumisvõimega isikutele abi osutamist rongis ning rongi sisenemisel ja rongist väljumisel (artikkel 23); abi andmise tingimusi, sh piiratud liikumisvõimega isiku kohustust teavitada vähemalt 48 tundi ette oma vajadusest rongis abi saada (artikkel 24) ning raudteeveo-ettevõtja tõttu piiratud liikumisvõimega isiku abivahendi kahjustamise või kaotamise eest hüvitise maksmist (artikkel 25). Nendest eranditest me loobume.
Riigisisesel reisijateveol rakendatakse edasi järgmisi erandeid. Kõigepealt nimetan artikli 10 kohaselt reisiteabe- ja broneerimissüsteemi kooskõlla viimist Euroopa Liidu koostalituse tehniliste kirjeldustega, kuna see nõuab suuri investeeringuid. Edasi, artikli 13 lõike 2 kohaselt 21 000 euro suuruse ettemakse kohustus – raudteeveo-ettevõtja peaks reisija surma korral maksma selle summa tema lähedastele sõltumata sellest, kes oli süüdi. Artikkel 15 sätestab, et raudteeveo-ettevõtja peab sõltumata süü olemasolust võtma vastutuse reisija ees alati enda peale, näiteks hilinemise või reisi ärajäämise ühendusreisist mahajäämise korral. Artikli 18 lõigete 2, 4 ja 5 järgi pakutakse hilinemise korral kuni 60 minutit reisijatele tasuta süüa ja juua, vajaduse korral ka hotellikoht. Artikkel 22 kehtestab kohustuse abistada puudega isikuid raudteejaamades ning see võib eeldada lisapersonali palkamist.
Rahvusvahelise reisijateveo puhul kolmandatesse riikidesse rakendatakse erandeid artikli 10, artikli 13 lõike 2 ning artiklite 15, 16, 17 osas, mis reguleerivad piletihinna hüvitamise korda reisi ühetunnise või pikema hilinemise korral. Seoses aeg-ajalt ette tuleva piirikontrolli venimisega on olnud rohkem kui tunni pikkusi hilinemisi. Ühesõnaga, selline keeruline regulatsioon.
Täpsustatakse nende raudteeohutuse ja raudteeliikluse juhtimise eest vastutavate raudteetöötajate nimekirja, kellele kehtivad eraldi tervisenõuded ja tervisekontrolli teostamise kord. Muudatus puudutab raudteetöötajate tervisenõudeid ning on seotud sõnastuse ajakohastamise ja täpsustamisega, arvestades komisjoni otsuse 2011/314/EL regulatsiooniga, mis kehtestab osale raudteetöötajatele ühtsed Euroopa Liidu tervisenõuded.
Üks muudatus puudutab Euroopa Komisjoni rikkumismenetlust nr 2013/2040 seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ja direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ning raudtee infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutuse sertifitseerimise kohta. Viimane on nn raudtee ohutuse direktiiv. Euroopa Komisjon viitab asjaolule, et ühe liikmesriigi ohutusasutus ei saa kehtetuks tunnistada teise liikmesriigi väljaantud ohutusetunnistuse A-osa. Eesti nõustub komisjoni etteheitega ja kõnealuse muudatusega viiakse säte kooskõlla direktiiviga 2004/49/EÜ artikli 10 lõike 5 punktiga 4, mis näeb ette, et ohutusasutus teavitab ohutustunnistuse A-osa välja andnud ohutusasutust viivitamata, kui ta tunnistab kehtetuks ohutustunnistuse B-osa.
Lisaks viitab Euroopa Komisjon asjaolule, et teatud juhtudel, st kui ohutusasutusele on see järelevalve käigus teatavaks saanud, peab ohutusasutus ohutusjuurdlusasutust õnnetusjuhtumist teavitama. Eesti nõustub komisjoni etteheitega ja nüüd viiakse säte kooskõlla direktiivi 2004/49/EÜ artikli 21 lõikega 3.
Viimane muudatus on see, et kehtestatakse liiklusgraafikuperioodi kestvus ja sellega seotud tähtajad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond. Liiklusgraafikuperioodi kuupäevade osas on tekkinud probleem, kuna raudteeseaduse § 54 lõige 2 sätestab liiklusgraafikuperioodi alguseks maikuu viimase pühapäeva ja lõpuks sellele järgneva aasta maikuu viimasele pühapäevale eelneva laupäeva. Reaalselt sõltub aga liiklusgraafikuperioodi algus sellest, kuidas lepivad SRÜ ja Balti riikide raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad liiklusgraafiku perioodi kuupäevad omavahel kokku. Näiteks 2014. aastal algas liiklusgraafikuperiood 1. juunil. Kuna liiklusgraafikuperioodi kestvust ja sellega seotud tähtaegu reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond, viiakse raudteeseaduse sõnastus vastavusse selle direktiivi VII lisas toodud regulatsiooniga. See regulatsioon võimaldab vajaduse korral raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatel ise määrata liiklusgraafikuperioodi alguse ja lõpu kuupäeva. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, minister Urve Palo! Kaasettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 8. detsembri istungil. Komisjoni olid kutsutud eelnõu tutvustama minister Urve Palo ning MKM-i teede- ja raudteeosakonna raudteetalituse juhataja Indrek Laineveer. Mõlemad andsid väga põhjaliku ülevaate sellest eelnõust, mis põhiliselt käsitleb Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmist Eesti seadusruumi. Eelnõu sisu oli komisjoni liikmetele arusaadav, aga arutelu käigus tekkisid mõned praktilise sisuga küsimused. Toon mõned nendest siin ära.
Kõigepealt esitati küsimus riigi kohustuse kohta reisijate ees reisi katkemise korral. Minister vastas, et reeglina pakutakse reisijatele võimalust kasutada rongiliikluse tõrgete korral muid transpordivahendeid ja et rongi hilinemise korral makstakse kompensatsiooni sõltumata sellest, kelle süül see juhtus. Vastavalt Elroni esitatud statistikale on neil 800 väljumist kuus ning 99% neist toimub õigel ajal. Võrreldes Soome ja Rootsiga on meil tehniliste rikete arv tunduvalt väiksem.
Teise ja praktilisema küsimuse esitas komisjoni liige Jaan Õunapuu, kes päris reisijate õiguste ja piletimüügi järelevalve kohta. Ta tõi näiteks esimese klassi vagunite istekohtade märkimisega seonduvad probleemid. Selle arutelu tulemusel toetati komisjonis Jaan Õunapuu ettepanekut, et rongijuht võiks tulevikus teavitada reisijaid eelnevalt ostetud piletitest ning paluks mitte hõivata väljaostetud istekohti. Elron tutvustab MKM-ile piletisüsteemi toimimist järgmise aasta jaanuaris.
Pärast seda pikka ja sisulist arutelu otsustas komisjon teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks ja esimene lugemine lõpetada. Tähtis oli ka otsus teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. jaanuar 2015 kell 12. Kõik otsused langetati konsensusega. Aitäh!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Deniss Boroditš! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 806 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. jaanuari 2015. aastal kell 12.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse, ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 807 esimene lugemine. Taas palun kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Lugupeetud aseesimees! Head rahvasaadikud! Selle eelnõuga muudetakse kolme seadust. Esiteks nimetan hädaolukorra seadust, kus sätestatakse Eesti mandri ja suursaarte vahelise laevaliikluse toimimine elutähtsa teenusena. Teiseks puudutab eelnõu ühistranspordiseadust, kus tehakse peamiselt kahte liiki muudatusi. Sellesse lisatakse regulatsioon otselepingute sõlmimise võimaldamiseks avaliku teenindamise kohustuse sõitjateveoteenuse osutamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohaselt. Ka täiendatakse seadust veeliikluses korraldatava sõitjateveo liinilubade regulatsiooniga, nagu see kehtib bussiliikluses. Kolmandaks muudetakse riigilõivuseadust, mida täiendatakse sätetega, mis puudutavad kohustust maksta liiniloa taotluste ja sõiduplaani muutmise taotluste läbivaatamise eest riigilõivu.
On oluline rõhutada, et hädaolukorra seaduse muutmise eesmärk on tagada riigile võimalikud abinõud hädaolukorras ehk siis eriolukorras tegutsemiseks. Ka siis peavad inimesed saama oma põhiõigusi kasutada. Muudatuste näol on tegemist üksnes n-ö varuplaanidega, mille realiseerumist ei pea me tõenäoliseks. Samas peab riik olema valmis ka halvimateks stsenaariumideks, et eriolukorra tekkimisel oleks võimalik rakendada erimeetmeid selle lahendamiseks.
Räägin lähemalt kõigepealt hädaolukorra seaduse muutmise peamistest eesmärkidest. Esiteks, elutähtsate teenuste loetellu lisatakse mandri ja suursaarte – Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa – vahelise reisiparvlaevaliikluse toimimine. Hädaolukorra seaduse § 38 lõike 5 alusel kehtestatud siseministri 8.06.2010 määruse nr 16 "Toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhend" § 2 punkti 1 kohaselt on elutähtis teenus selline teenus, mis on hädavajalik eluliselt tähtsate ühiskondlike toimingute, tervishoiu, turvalisuse, julgeoleku ning inimeste majandusliku ja sotsiaalse heaolu korraldamiseks. Lähtudes sellest definitsioonist tuleb elutähtsaks teenuseks pidada ka parvlaevaühendust Eesti suursaarte ja mandri vahel.
Riigi kohustus on tagada suursaarte ja mandri vahel järjepidev, stabiilne, ohutu, kvaliteetne ja majanduslikult efektiivselt toimiv ühendus. Parvlaevaühendus on ainus võimalus nii kaupade saartele viimiseks kui ka kohaliku toodangu mandrile toimetamiseks. Samuti on parvlaevaühendus peaaegu ainus inimeste veo viis, kuna suudab rahuldada ka vajadusi, mida alternatiivne lennuühendus arvestada ei saa. Saarte ja mandri vahel liinilende tegevatesse lennukitesse mahub vähe inimesi, samuti ei ole võimalik lennukitega vedada autosid ja suuremaid kaubakoguseid. Seega on parvlaevaühendus eluliselt vajalik nii inimeste liikumisvabaduse kui ka saarte majandustegevuse säilimiseks. Seepärast peabki parvlaevaühendus suursaartega olema elutähtsate teenuste nimekirjas, nii nagu seal on raudteeveod, sh avaliku reisijateveo toimimine. Seni parvlaevaühendust hädaolukorra seaduses ei kajastatud, samas on seal elutähtsa teenusena kirjas valla- või linnasisene ühistranspordi toimimine.
Samuti on hädaolukorra seaduses elutähtsa teenusena nimetatud riigi põhi- ja tugimaanteede hoiu toimimine. Loogikast lähtudes on samasugune elutähtis teenus ka parvlaevaühenduse toimimine mandri ja suursaarte vahel. Tinglikult võib parvlaevaühendust pidada riigimaanteede pikenduseks ja ühendus mandri ja suursaarte vahel on sama elutähtis kui mis tahes muu riigi põhimaantee. Parvlaevaühenduse toimimise tagamisel on seejuures oluline silmas pidada nii veeteid, sadamaid kui ka reisiparvlaevu, mis tervikuna tagavad parvlaevaühenduse. Parvlaevaühenduse toimimise mandri ja suursaarte vahel elutähtsa teenusena sätestamine annab ka avalikule võimule võimaluse teatud erakorralistel juhtudel parvlaevaühenduse toimimisse sekkuda. Parvlaevateenuse pakkumine peab olema katkematu, vaid siis on inimestel võimalus oma põhiõigusi realiseerida.
Teiseks tutvustan ühistranspordiseaduse muutmise peamisi eesmärke. Esiteks kehtestatakse otselepingute sõlmimise võimalus sõitjateveo teenuse osutamiseks siseveeteedel ja Eesti Vabariigi territoriaalvetes vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr 1370/2007. Kuigi määruse kohustuslik reguleerimisala on tee- ja raudteeliiklus, sätestatakse selles võimalus, et seda võib kohaldada ka veeliikluses ning see on riigile vabatahtlik. Eelnõuga tolle määruse artiklis 5 kirjas olev otselepingute sõlmimise õigus parvlaevaliikluses sätestataksegi. Otselepingu sõlmimine on määruse artikli 1 kohaselt avaliku teenuse lepingu sõlmimine konkreetse avaliku teenuse pakkujaga ilma eelneva võistleva pakkumismenetluseta. Otselepingud võimaldavad sõitjatevedu Eesti suursaarte ja mandri vahel korraldada senisest paindlikumalt ja stabiilsemalt. Tänu sellele ei sõltu ühenduse pidamine üksnes hankemenetluse õnnestumisest. Kohaldatakse seda siiski pigem erandlikel juhtudel, kui hankemenetlus mingil põhjusel nurjub või kui seda ei ole mõistlik turutingimusi arvestades korraldada. Otselepinguid saab sõlmida õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle pädev asutus teostab kontrolli, st riigi või kohaliku omavalitsuse kontrollitava äriühinguga. Seega on silmas peetud n-ö in-house tehinguid. Otselepinguid on võimalik sõlmida erakorralise meetmena teenuse osutamise katkemise või selle otsese ohu korral ja selliste lepingute kestvus ei tohi ületada kahte aastat. Määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt on võimalik otseleping sõlmida juhul, kui see käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist aastas vähem kui 300 000 km ulatuses.
Teiseks täiendatakse ühistranspordiseadust liinilubade regulatsiooniga veeliikluses, kuna see võimaldab senisest paremini reguleerida kommertsalustel korraldatava sõitjateveo liiniveo teostamist ning eristada kommertsreise avaliku teenindamise korras organiseeritavatest reisidest. Regulatsiooni kohaselt võib veeliikluses riigisisest liinivedu korraldada kas liiniloa või avaliku teenindamise lepingu alusel. Sellega tagatakse, et riigil on olemas ülevaade kõikidest liinivedu korraldavatest isikutest. Kui riigi hinnangul on vajalik, korraldatakse riigihange, et leida vedaja konkreetsele liinile ning sõlmida temaga avaliku teenindamise leping. Kui riik ei ole korraldanud konkreetse liini teenindamiseks hanget ega sõlminud avaliku teenindamise lepingut, on isikul võimalus korraldada liinivedu liiniloa alusel.
Kehtestatakse erandid, millal ei ole vaja liiniluba taotleda. Kui sõitjatevedu teostatakse üksiktellimuse alusel, ei ole liiniloa taotlemine põhjendatud, sest tegemist ei ole regulaarse liiniga. Samuti ei ole liiniluba otstarbekas nõuda vedajatelt, kes kasutavad laeva, mis veab kuni 12 reisijat korraga. Sellisel juhul pole tegemist reisilaevaga. Liiniloa regulatsioon on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2016.
Vajalik on liinilubade regulatsioon selleks, et riiklikult toetatavatel liinidel võib avaliku teenindamise lepingu kohaselt sõitjatevedu teostava vedaja kõrvale tekkida riigi teadmata kommertsalusel tegutsevaid vedajaid. Pakkudes teenust teistel tingimustel ja kontrollimatult, võib see oluliselt ohustada olemasoleva avaliku liiniveo piletitulu ja sellest omakorda võib tuleneda vajadus riigipoolset toetamist ootamatult suurendada. Eelkõige on kontrollimatute kommertsvedude teostamise risk ilmsem tipphooajal, kui reisijate hulk on suurim ja kõikvõimalik piletitulu samuti. Arvestades eelarve planeerimise protsessi võib selline olukord rikkuda ühelt poolt riigieelarve tasakaalu ning muuta kogu pikaajalise eelarvestrateegia ebaadekvaatseks. Kokku võttes võib selline olukord ohustada parvlaevaühenduse stabiilset toimimist kaugemas perspektiivis.
Kommertsvedude kontrollimiseks pole riigil praegu mehhanismi, millega tagada liiniveo teostamine ja inimeste liikumisvabadus. Kommertsliini teenindav vedaja võib teoreetiliselt ühel päeval enam mitte reise teha ja inimesed hätta jätta. Seega võib tekkida oht, et inimestel puudub võimalus saarele pääseda või saarelt lahkuda. Liiniveo regulatsiooni kohaselt see võimalus kaob ja vedaja on kohustatud liini teenindama fikseeritud graafiku alusel. Liinilubade alusel toimuks kommertsreiside tegemine laevanduses süsteemsemalt, kaalutletult, kõiki olemasolevaid tingimusi ja vastastikuseid mõjusid arvesse võtvalt. Tegemist on ennetava meetmega, mille puhul riik võtab endale võimaluse, mitte kohustuse vajaduse korral sekkuda liiniveo korraldamisse, et oleks tagatud reisijate vajadusi ja nõudlust arvestav teenindus. Tänan!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mõni aeg tagasi oli Virtsu sadamas selline reklaam nagu "Taimetoitlased on jändid". Tuues paralleeli selle seaduseelnõuga, tahan öelda, et minu arvates on see seaduseelnõu enam kui jänt. Miks? Pean eriti silmas seda aspekti, mis puudutab hädaolukorra seaduse tingimustele vastamist ja Siseministeeriumi vastutusala kriisi reguleerimisel. Siseministeerium ei ole eelnõule kooskõlastust andnud. Siseministeerium selgitas kirjas, kus põhjendati eelnõu mittekooskõlastamist, et sundkasutuse meedet ei ole võimalik kohaldada juba sel põhjusel, et Väinamere Liinid OÜ või muu laevade omanik ei soovi ehk reisijatevedu korraldada. Kas te olete selle seisukohaga nõus, mis Siseministeeriumi vastuskirjas oli?

Aitäh! Ma saan aru, et Siseministeeriumi põhiargument oli see, et nende arvates on praegugi nii, et kui parvlaevaliiklus mandri ja suursaarte vahel mingil põhjusel katkeb, on võimalik teha ettekirjutus üldhuviteenuse osutamise jätkamiseks kuni üheksa kuu jooksul või siis kinnisvara sundvõõrandada. Aga majandusministeerium leiab, et see meede on ebapiisav. Samasuguse nõude saab esitada ka näiteks avaliku teenindamise lepingu alusel ja nõuda lepingu täitmist. Lisaks on tegemist meetmega, mille täitmine ei pruugi realiseeruda. See on liiga pehme ja aeganõudev. Juhul, kui ettekirjutust ei täideta, oleks tõesti võimalik MsüS-i § 35 kohaselt kinnisvara sundvõõrandada. Aga meie arvame, et sundvõõrandamine on ebaproportsionaalselt liiga karm meede, kuna see on absoluutne ja selle rakendamise korral jääb isik lõplikult oma omandist ilma. Samuti on tegemist väga pika protsessiga, mis ei pruugi tagada elutähtsa teenuse väga kiiret taastamist. Selles seisid erimeelsused. Meie leidsime, et kui parvlaevaliiklus oleks elutähtsate teenuste nimistus, nagu rongiliiklus ja maanteede korrashoid, siis see oleks proportsionaalsem meede ja ka kiiremini kohaldatav. Sel juhul ei sundvõõrandata mingit vara, vaid võetakse ajutisse kasutusse.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Mul on kaks küsimust, jõuan ilmselt ühe korraga ära küsida. Esimene puudutab praamiliikluse määratlemist elutähtsa teenusena, mis iseenesest on ju täiesti arusaadav. Küsimus on, millisel kujul peab seda teenust pakkuma. Kas riik sunnib mingil põhjusel praegust vedajat seda tegema? Kui jah, siis kas vedaja peab seda tegema samade praamidega, mis on uued ja parajasti liinil, või võib ta teha seda mingite teistsuguste alustega, et siiski osutada seda elutähtsat teenust? Teine küsimus on, mis on see praktiline põhjus, mis sunnib meid muutma kommertsvedude regulatsiooni. Sõidan ka ise Saaremaa vahet väga tihti, kõik justkui toimib ja seda väga paindlikult – kui häda käes, tulevad lisapraamid liinile. Miks me peaksime tingimata seda keelustama?

Esimene küsimus puudutas seda, kuidas kõnealust teenust peaks osutama, millised peaksid olema parvlaevad jne. Seadus otseselt ei ütle, kas peavad olema samad parvlaevad või mitte, kirjas on, et teenus peab olema endiselt tagatud. Inimesed peavad saama liikuda, kaubad peavad liikuma. Mil moel see tagatakse, kas on samad parvlaevad või mingid teised, seda seadus ei sätesta.
Nüüd küsimus kommertsliinide kohta. Sellega on nii, et kui me võtame näiteks Saaremaa ja mandri vahelise ühenduse suvel, siis me majandusministeeriumis jälgime pidevalt laevade täitumist. Vastavalt vajadusele on ministeerium graafikuid nõudluse rahuldamiseks alati täiendanud ja lisareise tellinud. Kui me vaatame suvist perioodi, eriti jaanipäeva, siis kardetakse, et tekivad pikad autode järjekorrad. Tegelikult liiguvad jaanipäeva ajal parvlaevad nii tihti kui võimalik, sõidavad kogu aeg edasi-tagasi, üldse vahet ei ole. Muide, uued parvlaevad sõidavad mõnevõrra kiiremini ja seega võib arvata, et olukord paraneb tulevikus veelgi.
Aga praegu füüsiliselt rohkem parvlaevu silduma ei mahu ja riik on alati maksimumarvu reise tellinud. Ei ole nii, et kui kõrval tegutseks kommertsliine, küll nemad siis veaksid, aga riik ei raatsi raha maksta. Meie logi näitabki, et suvel, kui olemasolev operaator on oma kommertsliini kõrvale pannud, on nõnda, et nendel hetkedel, kui lisapraame ei ole tellitud ja järjekordi ei ole, pole tulemus mitte järjekordade probleemi lahenemine, vaid lihtsalt graafiku tihenemine. See on aeg, mil reisijaid on rohkem ja ka riik võiks rohkem raha teenida, sest iga reisija ju maksab. Kui selle kõrvale tuleb kommertsliin, kes võtab reisijad enne peale, kui tuleb n-ö riigipraam, siis riigi piletitulu paraku väheneb. Kommertsliinid hakkavad tööle ainult siis, kui see on kasumlik. Nad ei tegutse talvel, sügisel ja kevadel, aga riik peab tagama kogu aeg järjepideva teenuse.
Samas, riik peab saama öelda, et kui on tõesti mõistlik ka kommertsliine käivitada, siis ta selle võimaluse annab. Ega riik ei taha inimesi kiusata, aga ta peab tagama aastaringse teenuse ja seda teatud summa ulatuses, mis riigieelarvesse on planeeritud. Me tahamegi ennast kindlustada selle vastu, et lihtsalt selle tõttu, et mingil lühiperioodil sekkuvad kommertsliinid, riigi tulu väheneb. Me ei taha aasta lõpus raha eelarvest juurde küsida. See oli pikk ja segane seletus, aga põhjus on selles. Riigil peab olema võimalus öelda, kas kommertsliine on vaja või ei ole.
Teine asi, mis ära reguleeritakse, on probleem, et kommertsliin justkui pakub avalikku teenust, müüb pileteid ja inimesed sõidavad kuhugi. Näiteks on olnud juhtumeid, et inimesed sõidutatakse mõnele Tallinna lähedal olevale saarele, aga tagasi see laev neid ei too. Ja sellepärast, et pileteid ei ole nii palju müüdud, et sõit tooks vedajale kasu. Inimesed jäävad saarele hätta. Selle regulatsiooni abil on riigil võimalik sätestada, et kui võetakse kohustus mingi perioodi jooksul konkreetset teenust osutada, siis tuleb seda tõesti teha alati, mitte vastavalt soovile. Ilm võib muidugi muutlik olla ja selle vastu ei saa keegi, aga need peavad olema objektiivsed põhjused, miks järsku otsustatakse teenust mitte osutada.

Järgmine küsija on Deniss Boroditš.

Aitäh, hea minister! Mul on selline praktilist laadi küsimus. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et kui elutähtsa teenuse osutamisel leiab aset katastroof ehk teenuse raskete tagajärgedega ja pikaajaline katkemine, saab valitsus kuulutada välja eriolukorra, mis annab õiguse võtta laev sundkasutusse ning määrata selle sundvaldus määramata ajaks. Hädaolukorra seadus näeb ette, et eriolukord kuulutatakse välja, kui selleks on äärmine vajadus, kui on võimalik, et tegu on põhiõiguste riivamisega. Kas te võiksite kirjeldada, kuidas sundvalduse rakendamine parvlaevaühenduse tagamisel praktikas välja näeb? Ning millised sündmused võiksid anda õigusliku aluse parvlaevu sundkasutusse võtta?

Meil on seadusega sätestatud, millal on eriolukord ja millal on hädaolukord. Siin on pikk nimekiri, ma kohe vaatan. Katastroofina käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse eelkõige suuremõõtmelist õnnetust või avariid või muud sellesarnase mõjuga sündmust, eelkõige keskkonna ulatuslikku keemilist, bioloogilist või radioaktiivset saastamist jne, aga ka elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalist katkemist. Muu sellesarnase mõjuga sündmus, mis põhjustab elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalise katkemise, võib olla mis tahes olukord, mis selliseid tagajärgi põhjustab.
Seni pole Eestis juhtunud midagi sellist, et oleks vaja olnud transpordis eriolukord välja kuulutada. Ma väga loodan, et seda ei juhtugi kunagi. Aga lootuse peale ei saa riiki üles ehitada. On mõistlik igaks juhuks seadusega sätestada, et kui ei lähe nii hästi, nagu me tahame, mis siis saab. See seaduseelnõu on ette valmistatud just selleks puhuks, kui peaks tekkima olukord, mida me keegi ei taha. Kuidas siis täpselt tegutsetakse, on üksikasjalikult selgitada väga raske. Ega minagi täpselt ju ei tea. Siis võetakse seadus lahti ja hakatakse selle järgi toimetama. Põhiline on, et seadus annab riigile võimaluse parvlaevade omanikele öelda, et meil on hädaolukord ja kuni selle lahenemiseni riik kohustab seda teenust jätkama. Loomulikult kaasnevad sellega ka riigile kohustused teenuse eest maksta. Kõik saab hüvitatud, sellegi sätestab seadus väga täpselt.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Suur tänu! Sellest viimasest vastusest tekkis mul üks küsimus juurde, aga ma vist ei jõua kahte korraga ära küsida. Te ütlesite, et päris täpselt ei tea, millal võib tulla ette olukord, kus laevad ära võetakse. Mõneti see ju kõhklust tekitab. Kas te vähemalt seda võite kinnitada, et riigi tellitud parvlaevad jõuavad 30. septembriks 2016 liinile, jätkavad sama teenusetasemega ja et see eelnõu, mis meie ees on, ei ole mitte ühelgi moel seotud võimaliku kahtlusega, et riik oma laevu valmis ei saa?

Seda ma võin küll kinnitada, et eelnõu ei ole mingil moel seotud parvlaevalepingu lõppemisega 2016. aasta 1. oktoobril ja Tallinna Sadama tütarfirmas uute parvlaevade ehitamisega. On kahetsusväärne, et parvlaevaühendust ei ole hädaolukorra seadusesse lülitatud juba palju aastaid varem, seda oleks pidanud ammu tegema. Aga ärge kõhelge selles! Ka raudteeliiklus on hädaolukorra seaduses käsitletud, samuti ühistranspordi jätkumine. Mul ei ole vaja kirjeldada, milline see olukord võiks olla. Ma tõesti ei tea ette, milline olukord võib tekkida – on mustmiljon võimalust. Elu on ootamatu ja ettearvamatu. Riigi ülesanne on ära tunda, et nüüd on tekkinud eriolukord või hädaolukord, ja siis tal peab olema võimalus kiireid samme astuda. Kui me räägime parvlaevaliiklusest, siis keegi ei võta parvlaevu omanikult ära. See juhtuks siis, kui me tegutseksime hoopis teise seaduse järgi, mis sätestab sundvõõrandamise võimalused. Siin kohustatakse seda teenust jätkama kuni hädaolukorra lõppemiseni. Riik ei võta teenust üle ja maksab selle osutajale loomulikult tasu.

Palun, Arto Aas, teine küsimus!

Aitäh! Tahan stenogrammi huvides täpsustada, et Saaremaa ja mandri vahet sõidab rohkem praame kui üks: tavaolukorras kaks ja vajaduse korral kolm. Tegelikult mõlemal pool – nii Virtsus kui Kuivastus – mahub kai äärde neid veel. Seda probleemi kindlasti ei ole, et neid füüsiliselt ei mahuks rohkem sinna sõitma. Ja tegelikult on tarbijate seisukohast väga hea, et aeg-ajalt, kui järjekord mingil põhjusel on väga pikk, tuleb liinile lisapraam. Ja reakliendile ei lähe väga korda, kas tegu on kommertsveo või tavalise veoga. Ei tahaks küll, et selline paindlikkus turult kaob.

Aitäh! Loomulikult, kui tehniliselt on võimalik, et parvlaevu mahub sadamasse rohkem, siis saab neile veolube juurde anda. Sellega ma olen nõus. Minu mõte oli see, et riik on tellinud sellisteks aegadeks, kui on pikad järjekorrad, maksimaalse liiklusgraafiku, mida konkreetsed töös olevad parvlaevad võimaldavad. Ja me oleme lubanud juurde ka kommertsliine. Põhimõte on just selles, et kommertsliine ei tekiks juurde siis, kui tegelikult pikki järjekordi ei ole, vaid lihtsalt on ahvatlus kommertsliini pealt teenida, kuna rahvast jätkub. Inimesed oskavad umbes tunnise intervalliga oma aega sättida küll, aga kommertsliin pakub näiteks poole tunni pealt ühe praami juurde. Tegelikult mahuksid kõik ka tunni aja tagant väljuvatele praamidele. See on see mõte. Kui kommertsliin võtab poole reisijatest ära ja riigi piletitulu selle võrra väheneb, siis ka teie maksumaksjana peaksite selle pärast muretsema. Riik ju tagab teenuse mitte ainult suvekuudel, kui on võimalik piletituluga ära elada, vaid aasta ringi, muul ajal parvlaevaliiklust doteerides. Riik doteerib parvlaevaliiklust laias laastus selliselt, et üks kolmandik eraldatavast rahast tuleb piletitulust, kaks kolmandikku maksab maksumaksja.
Kui kommertsliine ebamõistlikult lisandub ehk siis tegelikult lihtsalt tihendatakse graafikut, nii et praam ei käi tunniajase vahega, vaid tihedamini, siis maksumaksja peab veel rohkem maksma, et teenus oleks aasta ringi tagatud. Siis ei oleks enam nii, et kaks kolmandikku vajalikust summast maksab riik, ta maksab juba rohkem, kuna piletitulu väheneb.
Seda kõike peab majandusministeerium arvestama ja loomulikult on mõistlikkus siin võtmesõna. Üldse mitte jonni pärast ei luba riik kommertsliine juurde tulla.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta, teine küsimus!

Aitäh! Ma jätkan jälle sama koha pealt. Lugesin seletuskirja lehekülgi 4 ja 17 ning avastasin ühe huvitava konstruktsiooni, mida te küll lühidalt puudutasite, aga seletuskiri avab seda teemat pisut teise nurga alt. Leheküljel 4 on kirjas, et kui eravedaja pakub teenust odavamalt või tihedama sõidugraafikuga või suuremate mugavustega laeval või lisateenuste pakkumisega laeval, siis see on justkui ohtlik. Tsiteerin: "... mugavuste ja soodustuste mõju pikaajalise ja stabiilse parvlaevaühenduse tagamisele võib olla ettearvamatu, sealhulgas tuntavalt negatiivse mõjuga." Tavaliselt küll inimesed arvaksid, et kõik, mis siin öeldud on, oleks nagu positiivse mõjuga, eriti olukorras, kus vedaja ei saa riigilt toetust. Leheküljel 17 olete te analüüsinud sellesama piirangu mõju eraettevõtlusele ja öelnud, et see mõju on väike. Milleks me laseme siis liinile nii ebaefektiivse vedaja – kõik see, mis siin eespool kirjas on, lööks ta justkui kohe uppi?

Ma oma arust vastasin sellele, vahest te ei kuulanud või rääkisin ma ebaselgelt. Aga vastan siis korra veel. Riigi ülesanne on tagada laevaühendus nii mandri ja suursaarte kui ka väikeste saarte vahel aasta ringi. Me teame, et aasta keskmine reisijate arv on väike, kõrghooajad on suved. Sellest tulenevalt maksab riik dotatsioonina laevaliiklusele palju juurde. Nagu ma ütlesin, parvlaevaühenduses mandri ja suursaarte vahel maksab riik kaks kolmandikku kulust, ühe kolmandiku reisijad piletirahana. Kui riik lubab kõrghooajal, kui reisijaid on rohkem, ilma olulise põhjuseta tegutseda ka eraliinidel, kuigi see mugavuses ja kiiruses väga palju võitu ei anna, siis see pole õige. Natukene oma aega planeerida oskab igaüks. Me ei räägi ju pikkadest järjekordadest.  Pole õige, et 15 minuti pärast teele mineval riigi doteeritud parvlaeval on reisijaid märksa vähem, sest 15 minutit varem väljunud eraparvlaev võttis nad peale. Selle võrra peab riik oma dotatsiooni suurendama, et parvlaevad saaks aasta ringi sõita.
Teie maksumaksjana ja Riigikogu liikmena olete kindlasti huvitatud sellest, et riik saaks oma tegevust planeerida. Me teeme siin ju eelarvet ja kinnitame seda. Kui kõrghooajal tekivad erapakkujad, kes võtavad riigi doteeritud laevalt reisijaid ära, ilma et selleks oleks eriline vajadus, siis see eelarve, mille te siin Riigikogus olete kinnitanud, ei pea paika. Seda peab suurendama ja tuleb teha lisaeelarve, et ka talvel, kui on vähe reisijaid, riik jaksaks nende veo eest maksta. See on asja tuum. Aga kui on jaanipäev või muu suurem üritus, näiteks Saaremaal on rallisõit sügisel väga populaarne, ning on korraga väga palju inimesi Saaremaale minemas ja sealt tulemas, siis riik paneb oma parvlaevad maksimaalselt tööle ega ole kunagi keelanud ka kommertslaevu kasutada. See on igatpidi normaalne ja jääb nii ka tulevikus.
Praegu kehtib selline seadus ka bussiliikluses: nende maakonnaliinide kõrval, mida riik doteerib, saab avada kommertsliine ainult siis, kui riik selleks loa annab. Aastaringne doteeritav bussiliiklus ei tohi selle tõttu kannatada, et tipphooajal võetakse reisijad ära. Parvlaevanduses seda võimalust seni pole olnud. Me tahame, et see oleks. Seda ei pea kasutama, kui see ei ole mõistlik, aga teinekord on mõistlik ja vajalik.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet, teine küsimus!

Proua minister, te eelmistele küsimustele vastates väitsite, et pole mingit ohtu, et 1. oktoobril 2016 parvlaevaliiklus uute laevadega samal tasemel ei jätku. Kõik on nagu väga hästi. Sellest tulenevalt on mul küsimus, et vahest me võiksime siis seda eelnõu rahulikumalt menetleda. Tagaksime, et kõik mõistlik oleks seal sees, ja seadus hakkaks kehtima näiteks 1. jaanuaril 2017. Siis näiks ka väljaspool, et kõik on korras. Mis te arvate sellest?

Nagu ma juba märkisin, me kuulame siin üksteist täna natuke pealiskaudselt. Ennist ma ütlesin, et selle seaduse oleks vastu pidanud võtma juba väga ammu, aastaid tagasi. Ma ei näe mingit põhjust, miks me peaksime täna venitama.

Aitäh! Palun, Rein Lang!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Hea Urve, kogu sellel sinu tänasel jutul ei ole mitte mingit pistmist turumajandusega. Kui ma vaatan, mis on selle seaduseelnõu peakiri – hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu –, siis iseenesest eesmärk luua regulatsioon, millega tunnistatakse parvlaevaühendus elutähtsaks teenuseks, on loogiline ja mõistlik. Nüüd te pakute samasse seadusesse uut peatükki, mis käsitleb veeliikluses korraldatava sõitjateveo liiniluba. Sellest mina loen välja niisuguse huvitava skeemi, et kui midagi tõesti peaks selle avaliku teenusega juhtuma, siis see, kellega riik on teinud pikaajalise lepingu, äkitselt seda teenust enam ei osuta. Elus võib juhtuda mida iganes ja siis on ühiskonna huvides, et kiirelt keegi tuleks ja hakkaks elutähtsat teenust osutama. Te tegelikult tahate praegu ette panna selliseid piiranguid, et ükski eraettevõtja ei saa kommertsalustel neid teenuseid osutada, kuna kolm kuud on asjaomase loa menetluse tähtaeg. Kus on siin loogika?

Kolm kuud on tavaline menetlemise tähtaeg. Ma usun, et kui on kriisiolukord, siis menetletakse ka lubasid kiiremini.

Läheme edasi. Erki Nool, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te konstrueerite siin selliseid mudeleid, nagu oleks tegemist Tivoli tuuriga kusagil Lasnamäe autoparklas. Seal kehtivad omad hinnad ja karussellid pannakse üles kohas, kus rohkem rahvast käib. Ma millegipärast ei usu, et kusagil garaažis ootavad praamid 11 kuud, meeskonnad valmisolekus, ning kui tuleb Saaremaa ralli, siis lähevad liinile. Minu isiklikul hinnangul ei ole see päris adekvaatne konstruktsioon. Aga praegu ju eraettevõtja saab ka toetusi. Miks riik niimoodi pabistab, et selliseid seadusi on vaja teha?

Ma ütlesin, et bussiliikluses kehtib see juba ammu ning ettevõtjad peavad seda normaalseks regulatsiooniks. Seadus toimib väga kenasti. Kui on riigi doteeritud bussiliin, siis kommertsliin peab selle kõrval tegutsemiseks taotlema luba ja kui see on põhjendatud, siis riik selle annab. Kui riik leiab, et see ei ole põhjendatud, et see võtab tema doteeritud liinilt lihtsalt reisijaid ära, riik saab selle võrra vähem raha ja see paneb ohtu bussiteenuse osutamise muul ajal aastast, siis riik luba ei anna. Me soovime, et see oleks võimalik ka laevaliikluses.
Teisest küljest kaitseb see ka tarbijaid. Majandusministeeriumisse on jõudnud väga konkreetseid kaebusi, et inimesed on sõitnud suurema kommertsalustel pileteid müünud laevaga näiteks Vilsandile või muule väikesaarele ja neile lubati ka järele tulla, aga ei tuldud selleks kellaajaks, mis lubati. Mandril ei soovinud piisaval arvul inimesi saarele sõita ja laeva omanik otsustas kommertskaalutlustel, et ta ei sõidagi sinna. Ta ei hoolinud sellest, et need inimesed jäid saarele, ja mõtles, et riik tulgu nüüd appi.
See eelnõu annab võimaluse nõuda, et kui vedaja saab liiniloa, siis ta on kohustatud seda teenust alati osutama. Ta saab selle võimaluse, aga inimeste ees tekib ka kohustus.

Palun, Deniss Boroditš, teine küsimus!

Hea minister! Mul on selline küsimus. Te ütlesite väga õigesti, et juba aastaid tagasi oleks pidanud hädaolukorra seaduse selles sõnastuses vastu võtma. Ma saan aru, et kui seda eelnõu hakati ette valmistama, siis polnud selge, mis saab pärast 2016. aastat, kuna riigihange ei olnud veel läbi viidud ja polnud teada, mis saab praamiühendusest alates 2016. aastast. Aga nüüd on see hange läbi viidud ja teie kinnitusel ohtu, et Tallinna Sadama laevad pärast seda kuupäeva ei sõida, pole. Te tõite paralleeli bussiliiklusega, aga bussiliikluses ei ole riiklikke ettevõtteid, kes teenust osutavad. Kas te tõesti kardate, et ka riigiettevõtte korral võib tekkida olukord, kus tuleb sundvaldust rakendada? Vahest ma olen valesti aru saanud ja on mingi muu põhjus?

Ka raudteeliiklus kuulub hädaolukorra seaduse alla ja enamik raudteest kuulub Eesti Vabariigile, see ei ole erasektori kätes. Siin otsest seost ei ole. Ja 2016. aasta 1. oktoobrini, kui me natuke koos rehkendame, on peaaegu kaks aastat.

Erki Nool, teine küsimus palun!

Ma jään ikkagi oma veendumuse juurde, et bussi- ja laevaliini ei saa võrrelda. Bussi võime osta ükskõik mis suvaliselt müügiplatsilt kas või hommepäev. Laevadega on nii, nagu teiegi ütlesite, et praegu hakati projekteerima ja kahe aasta pärast on loodetavasti valmis. Selles mõttes on erisus igal juhul olemas, päris otsest paralleeli tuua ei saa. Te olete mitu korda nimetanud ohtu, et vedajafirma ehk tulevikus siis riigi tulu võib kahaneda. Kuidas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aga siis toimib, kui on paks jää ning Saaremaale ja Hiiumaale viib üle mere jäätee? Kas jäätee on ka praamiliiklusele konkurent, kes tema tulu kärbib?

Teate, head kolleegid, minu jaoks on üllatav, et te kommertsliine nii tuliselt kaitsete. Täitsa siiralt! Minu isiklik arusaam on, et Riigikogu liikmed peaks eelkõige muretsema selle eest, et riigi raha on otstarbekalt kasutatud. Riigi raha on maksumaksja raha ja need teenused – olgu buss või parvlaev – on inimeste jaoks elutähtsad teenused, mis peavad olema aasta ringi tagatud. Aga eraettevõtjad tegutsevad üldjuhul vaid perioodidel, mil on võimalik teenida kasumit, seega nad tahavad teha reise vaid tippaegadel. Need on aga ajad, kui riigi doteeritavatel reisidel oleks samuti võimalik teenida piletitulu, mille abil väiksema nõudlusega perioodidel saaks graafikut tihendada. Sellise näite saab tuua Väinamere Liinide tegevusest. Seal on kommertsreise teostatud just aegadel, mil reisi tegemise kulud on olnud võimalik katta piletirahaga. Samas poleks nende kommertsreiside tegemata jätmise tõttu rohkeid mahajäämisi olnud. Riik jäi aga ilma olulisest osast piletitulust, mida oleks võinud kasutada lisareiside tellimiseks muul perioodil.
On oluline märkida, et tõesti majandusministeeriumis jälgitakse pidevalt laevade täituvust laevalogide alusel, ja kui vaja, on ministeerium nõudluse rahuldamiseks alati reise lisaks tellinud. Pidades silmas eelarve planeerimise protsessi, võib öelda, et vastupidine olukord võib rikkuda riigieelarve tasakaalu ning muuta kogu pikaajalise eelarvestrateegia ebaadekvaatseks. Teie ise aga eelarve siin ju vastu võtate. Selline olukord võib ohustada parvlaevaühenduse stabiilset toimimist kauges perspektiivis. Seda ei taha ju mitte keegi siin saalis. Kui on selline olukord, et tõesti on mõistlik ka kommertsliin kõrvale lubada, siis seda riik ka teeb. Aga kui eesmärk on lihtsalt ajutine piletitulu äravõtmine, millega seataks ohtu kogu aastaringne parvlaevaliiklus, siis me seda ei luba. Sest riigi tulupool ei tuleks selline, nagu arvestatud, ning see ei ole maksumaksja huvides kohe kindlasti mitte.

Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Kõigepealt tahan protokolli huvides täpsustada kolleeg Arto Aasa öeldut ning väita, et Saaremaa ja mandri vahel ei käi mitte ühtegi parvlaeva. Aga kolleegide küsimused näitavad, et meile kuluks ära väike mäluvärskendus. Seepärast küsin, kas parvlaevaühenduse sätestamine elutähtsa teenusena on mingi viimase poole aasta kapriis või oli see ka varasemate valitsuste plaan, mida lihtsalt ei jõutud või ei suudetud realiseerida.

Aitäh, hea kolleeg, meelde tuletamast! Olin kogu tänase väitluse ajal selle juba ära unustanud. Pöördun nüüd kas või lugupeetud IRL-i esindajate poole ja kinnitan, et ka teie erakonnakaaslasest ministril oli plaan hädaolukorra seadusesse parvlaevaliikluski lülitada. Mingil põhjusel te seda ei teinud, aga see soov oli. On kahetsusväärne, et me sellest alles täna räägime, seda oleks pidanud tegema väga palju aastaid tagasi. Siin ei ole midagi, vabandage väljenduse eest, jokutada. Inimestele, kes saarel elavad, on see teenus elutähtis.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen teiega ühel meelel, et tegelikult on äärmiselt kahetsusväärne, et me siin täna peame selle teemaga tegelema ja minister, kes seitse aastat oli ametis, ainult mõistab teie tegevust hukka. Aga mul on küsimus, mis puudutab sedasama kommertsliinide sisseseadmist. Kas praegused liinid ei võiks töötada hoopis kommertsalustel ja see dotatsioon, mida me maksame, oleks mõeldud ainult nendele, kes saarel elavad, sest nemad ju seda kõige rohkem vajavad? Ma ütlen puhtast südamest, et ma satun Saaremaale kord või kaks aastas ja võiksin maksta praamipileti eest ka poole rohkem. Kas me ikka peame lausaliselt doteerima kõikide Eesti elanike praamisõite saartele ja sealt tagasi?

Huvitav küsimus. Jah, tegelikult maksab kaks kolmandikku kulust riik ja ühe kolmandiku inimene ise. Saarte elanikud maksavad veel vähem, neile kehtib pileti allahindlus 50%, kui ma õigesti mäletan. Nii et mandri inimene maksab proportsionaalselt rohkem niikuinii. Aga see on laiem küsimus. Asi on regionaalpoliitikas. Kui me vaatame rongiliiklust, siis selle puhul on proportsioon huvitaval kombel sama. Ühe kolmandiku kulust kannavad sõitjad ja kaks kolmandikku tuleb dotatsioonist, et me saaksime Elroni rongidega sõita Narva, Tartusse või Oravale või Pärnusse. Võiks pakkuda, et inimene, kes elab Oraval, võiks saada pileti osta soodustusega või tasuta, ja see, kes läheb sinna külla, maksab täishinna. Aga siis võib tekkida küsimus, kas ta läheb sinna külla või hoopis tööle. Sama on parvlaevaliiklusega. On palju turiste, kes sõidavad Saaremaale spaadesse või loodust nautima või turismitaludesse, ja kui pileti hind on väga kõrge, siis nad ei pruugi sinna minna. Siis jääb töökohti Saaremaal vähemaks, sest turiste ei ole. Kõik need asjad on omavahel seotud. Aga küsimus on huvitav ja seda diskussiooni võib jätkata.

Aitäh! Palun, Rein Lang, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! On täiesti arusaadav, mõistetav ja väga vajalik, et parvlaevaühendus suursaarte ja mandri vahel tunnistatakse elutähtsaks teenuseks. Mis ei ole arusaadav, on see, et te üritate samasse eelnõusse lisada liinilubade regulatsiooni. Ja ma vaatan õudusega, et selle kohta ei ole isegi väljatöötamiskavatsust koostatud. Ning põhjendus on, et asjaga on enneolematult kiire, et mingi kriisisituatsioon on nagu kohe tulemas. Nüüd ma küsin otse, mida sellisest regulatsioonist, nagu on planeeritav ühistranspordiseaduse muutmine ja selle täiendamine peatükiga 8¹ "Veeliikluses korraldatava sõitjateveo liiniluba", arvab Justiitsministeerium.

Selle seaduseelnõu on Vabariigi Valitsus heaks kiitnud ja ainukene erimärkus oli siseministril. See puudutas toda elutähtsa teenuse osutamist, sest tema arvas, et seda saaks ka muu seaduse kohaselt korraldada. Muus osas oli valitsus üksmeelne.

Aitäh! Palun, Kalle Palling, teine küsimus!

Aitäh! Ma tõesti arvan, et see minu eelmises küsimuses sisaldunud mõte vääriks tulevikuarutelude käigus kaalumist. Küllap nii see välisturist, kellest te rääkisite, kui ka siseturismi nautija on võimeline ostma kas kolmandiku võrra või poole kallima pileti need paar korda aastas. Rongiliiklus on natuke laiem teema ja seda on ka keeruline mõõta. Aga see selleks. Minu küsimus on seesama, mille ma esitasin teile majanduskomisjonis, kus ma ei saanud päris selget vastust. Teemaks on hädaolukord ja teenuse osutamine, saarte puhul siis mandriga ühenduse pidamine. Mismoodi see hädaolukorras välja hakkab nägema? Kas peavad täpselt samasugused laevad samasuguse graafikuga edasi sõitma? Või piisab sellest, et praamid käivad, inimesed saavad veetud, aga praamijärjekord võib ka täiesti tavalisel talvepäeval olla sama pikk nagu jaanipäeval?

Head kolleegid, palun täidame seda ühe minuti nõuet! Tuleb hakkama saada kõige rohkem minutiga.

Hädaolukorraga on niiviisi, et kui häda on käes, siis tavareeglid ei kehti. Kusagil ei ole täpselt kirjas, mil moel siis peab tegutsema – näiteks kui tihe graafik peab rongiliikluses olema või kui puhtaks teed peavad olema lükatud jne. Põhiline on see, et teenus peab olema tagatud. See ongi minu vastus. Kui on hädaolukord, siis on erilahendused vastavalt konkreetsele olukorrale. Aga teenus peab olema tagatud ehk inimesed peavad saama mandrilt saarele ja vastupidi, ning kaup peab liikuma. Millise parvlaevaga täpselt ja missuguse intervalliga, seda pole sätestatud kuskil. Tuleb vastavalt olukorrale tegutseda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ministrile! Kaasettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaan Õunapuu!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Majanduskomisjon arutas eelnõu oma korralisel istungil esmaspäeval, 8. detsembril. Istungile olid kutsutud minister Urve Palo, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna merendustalituse juhataja Merily Must ja õigusosakonna juhataja Eva Vanamb, kes andsid ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust ning vastasid küsimustele. See praegu ligi tund aega kestnud arutelu tõi paljuski esile kõik selle, mida me 8. detsembril komisjonis arutasime, kuid kuna ma komisjoni ettekandjana pean markeerima teemad, mida komisjon arutas, siis seda ma ka teen.
Kinnitan, et komisjonis oli elav arutelu, kus esitati hulk küsimusi ja arvamusi. Hakkame otsast peale. Juhiti tähelepanu sellele, et hädaolukorra regulatsioon kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Küsiti, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on eelnõu ettevalmistamisel arvestanud Siseministeeriumi märkustega. Vastus oli, et Siseministeerium jäi kooskõlastusringil eriarvamusele, märkides, et piisaks olemasolevast seadusest, st majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest. Põhiline erisus kahe ministeeriumi arusaamas on, et TsÜS-i kohaselt oleks vaja üldhuviteenuse katkemise korral läbi viia sundvõõrandamine, kuid hädaolukorra seadusest lähtuvalt ei ole sundvõõrandamine vajalik, kuna on õigus kehtestada kohustus teatud perioodiks. Peab ütlema, et rongiliiklus ning riigi põhi- ja tugimaanteede hoid on praegu reguleeritud ka hädaolukorra seadusega, kuid praamiliiklus paraku mitte.
Tunti huvi, kuidas on sätestatud sundkasutuse korral rahalised kokkulepped. Vastati, et kõigepealt hakkavad rakenduma tavapärase üldhuviteenuse reeglid. Tasu sundkasutuse hüvitamisel on sama mis igasuguse avaliku teenindamise tasu puhul, st kulupõhine tasu pluss mõistlik kasum. Kes maksab kinni lepingu rikkumise juhul, kui senisel vedajal on olemas teine leping teenuse pakkumiseks teises riigis? Vastati nii, et seaduse kohaselt tuleb tasuda tõendatud kulu ning võimalik on nõuda ka saamata jäänud tulu, kuid neid tuleb olenevalt olukorrast eraldi vaadelda. Rahvusvaheliselt on välja kujunenud monopolidele kehtivad teatud kriteeriumid, mille alusel arvestatakse, milline kasum on mõistlik. Konkurentsiamet ei hakka ühte kindlat mõistlikku kasumiprotsenti määrama, tuginetakse Konkurentsiameti ja teiste riikide praktikale hindamaks, milline kasum on konkreetses olukorras mõistlik.
Nüüd võib-olla kõige rohkem kirgi tekitanud teema ehk kommertsvedude teema. Toodi välja, et liinilubade regulatsiooni lisatakse, et kui vedaja on võtnud kohustuse kommertsveo teostamiseks, siis peab ta igal juhul planeeritud reisid tegema. Loomulikult jäi kõlama, et saarte elanikele peab olema tagatud kvaliteetne aastaringne teenus. Komisjoni esimees Arto Aas küsis konkurentsi piiramise kohta, mis ka siin saalis on täna mitu korda jutuks olnud. Ministeeriumi vastus oli, et kui tuleb pakkumine, mis tõotab paremat kvaliteeti, siis ei ole mingit alust liiniloa andmisest keelduda. Ja nagu proua minister kinnitas ja seda öeldi ka meile komisjonis, et ministeerium jälgib pidevalt laevade täitumust laevalogide alusel, ning vastavalt vajadusele on riik nõudluse rahuldamiseks reise ka juurde tellinud.
Oli küsimus, kuidas sundvalduse elluviimine ja rakendamine praktikas välja näevad ning milline võiks üks hädaolukord olla. Vastus oli, et hädaolukord on näiteks siis, kui katkeb pikaks ajaks parvlaevaühendus, nii et hädavajalike teenuste ja kaupade kättesaamine ning saarte majandustegevus on halvatud. Kui tekib selline olukord, siis kuulutatakse välja eriolukord ning riik võtab vajalikud vahendid sundkasutusse. Sundkasutusele võtmine on oma loomult haldusmenetlus. Sundkasutuse korral ei ole kohustuslik tagada tavaolukorra teenuse endine kvaliteet, eesmärk on hädaolukorra lahendamine.
Kalle Palling küsis, kas lennunduses reiside ärajäämine on reguleeritud sarnaselt praamiliikluse katkemisega. Vastus oli, et lennunduses on lepingutes tingimused, millal lend võib ära jääda. Ilmastikuolude tõttu ärajäänud reis on põhjendatud nii lennunduses kui ka praamiliikluses, kuid praamiühenduse korral ei tohi reisi ära jätta põhjusel, et see ei ole 50% või 100% välja müüdud. Juhul kui vedaja lisab omavoliliselt reise juurde ajal, kui järjekordi pole, siis ta võtab riigilt piletitulu ära, nagu täna juba juttu oli.
Veel küsiti, millistele alustele uus seadus kehtiks, kas üksnes Eestis registreeritud alustele? Vastus oli, et Eestis registreerimise nõuet ei ole seaduses toodud ning hädaolukorras rakendub sundkasutus kõikidele sõidukitele, mis asuvad Eesti territooriumil või Eesti vetes. Samas ei pea teenuse kvaliteet olema täpselt sama mis enne, nagu ma juba ütlesin.
Nüüd viimane teema: üldhuvi teenusena TsÜS-i tähenduses on ettekirjutuse järgi õigus nõuda senise teenuse jätkamist üheksa kuud samadel tingimustel. Kas majandustegevuse katkemise ohu korral ei piisaks sellest ajast? Vastus: TsÜS-i alusel tehtav ettekirjutus ei pruugi olla piisavalt tõhus sunnivahend, vaja oleks tõhusamat vahendit. Samas on eelnõu kohaselt riigil õigus võtta vahend tõelise hädaolukorra likvideerimiseks või leevendamiseks ja hädaolukord ei saa tekkida ettekirjutiste mittetäitmisest, vaid üksnes konkreetsetest tagajärgedest saarte elanikele.
Avaldati ka arvamust, et uus seadus on vajalik, ja täheldati, et muudatusi kolmes seaduses oleks pidanud tegema juba varem. Tuletati meelde ka seda, et parvlaevaliikluse katkemise oht oli juba 2006. aastal, kui korraldatud riigihanked kukkusid läbi.
Komisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks 2014 ehk tänaseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. jaanuar 2015 kell 12. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Suur tänu teile!

Kas ettekandjale on küsimusi? Kõik on selge. Suur tänu, Jaan Õunapuu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 807 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. jaanuari 2015. aastal kell 12.

Meie tänane 20. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 805 esimene lugemine. Taas kord palun ettekandeks kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head rahvasaadikud! Ma loodan, et saate minust täna varsti lahti, olen siin juba pikalt olnud. Lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/29/EL pürotehniliste toodete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Direktiivi mõjul täpsustuvad lõhkematerjaliseaduses pürotehniliste toodete tootjate, importijate ja levitajate kohustused. Toon välja kolm olulisemat muudatust. Esiteks, ettevõtjaid kohustatakse hoidma kümne aasta jooksul informatsiooni ettevõtja kohta, kes on teda pürotehnilise tootega varustanud või keda ta on pürotehnilise tootega varustanud. Senine regulatsioon eeldas ettevõtjatelt samuti selle info säilitamist, kuid täpsustatud ei olnud, kui pika aja vältel. Muudatus on vajalik parema jälgitavuse tagamiseks, et nendel juhtudel, kui toode osutub nõuetele mittevastavaks või ohtlikuks, oleks võimalik selline toode üles leida ning vajaduse korral tarbijaid teavitada või nõuda toode tarbijalt tagasi. Ettevõtjad selleks eraldi registrit või arvestust pidama hakkama ei pea, kui asjaomane informatsioon on näiteks leitav saatelehtedelt, mida säilitatakse piisavalt kaua.
Teiseks, pürotehniliste toodete kategooriad I, II, III ja IV asendatakse vastavalt tähistega F1, F2, F3 ja F4. Täht F tuleb sõnast fireworks. Muudatus tagab parema eristatavuse teistest pürotehniliste toodete kategooriatest. Kolmandaks, sõidukitele mõeldud kategooria P1 pürotehnilisi tooteid, sh turvapadja ja turvavöö eelpinguti süsteeme, ei tehta tarbijale kättesaadavaks. Tegemist on tehniliseks otstarbeks mõeldud toodetega, mis võivad sisaldada plahvatavat lõhkeainet ning mida vajavad autode või nende turvaseadmete tootjad või muud professionaalsed kasutajad, kes selliseid ohutusseadmeid parandavad või vahetavad.
Sisulised nõuded pürotehnilistele toodetele ei muutu.
Muudatuse mõju. Eelnõu mõju ettevõtjate halduskoormusele ning igapäevasele tegevusele on minimaalne. Eelnõu on kavandatud jõustuma 1. juulil 2015 ning see kuupäev tuleneb direktiivist 2013/29/EL. Aitäh!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur aitäh, minister Urve Palo! Kaasettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalev Kallemetsa!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! 8. detsembril toimus majanduskomisjoni istung, kus seda eelnõu tutvustati. Tõepoolest on tegemist direktiivi ülevõtmisega. Muudatusi tehakse kolmes valdkonnas, aga samas mitte väga laialdaselt. Komisjonis tõusetus paar küsimust punktis 9 toodud teabe kümneaastase säilitamise kohustuse kohta, aga kuna see puudutab ainult ettevõtjatevahelist kaubandust, siis on see nõue suhteliselt kergesti täidetav. Tundsime ka huvi, kuidas oli kooskõlastamine läinud, aga turuosalistelt ei olnud tagasisidet laekunud.
Komisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril (konsensuslikult) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult) ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 6. jaanuar järgmisel aastal. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ühtegi küsimust ei ole. Suur tänu, Kalev Kallemets! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 805 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuari kell 12.

Meie tänane järgmine, 21. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse eelnõu 801 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli keskkonnaminister Mati Raidma!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Päeva lõpetuseks viis eelnõu keskkonna valdkonnast. Kõigepealt kalapüügiseaduse eelnõu. Teile esitatud Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud kalapüügiseaduse eelnõu peamine eesmärk on lihtsustada regulatsioonist arusaamist. Seaduse menetlus algatati keskkonnaseadustiku kodifitseerimise raames. Kodifitseerimise üks eesmärk on keskkonnavaldkonna seaduste peatükkide sisemise struktuuri ühtlustamine.
Kehtivat kalapüügiseadust on muudetud korduvalt, selle struktuur on muutunud väga kohmakaks ning see halvendab sisulist arusaadavust. Seadusesse tehtud keelelised muudatused tagavad nüüd parema arusaadavuse. Tehti ka mõned sisulised muudatused, mille tulemusena paranevad oma tarbeks kala ostmise ja müümise võimalused ning harrastuspüügivahendite sekka lisatakse uus püügivahend. Suureneb kaaspüügil püütud kala müümise võimalus, rannapüügis on võimalik teha võrgupüüki meresügavusest sõltumata. Suurenevad järelevalve võimalused rikkumise tuvastamiseks, menetluste läbiviimiseks ning vastutusele võtmiseks.
Eelnõu kohaselt võib kutseline kalur müüa oma püütud kala ilma esmakokkuostu kviitungit vormistamata füüsilisele isikule ja füüsiline isik võib osta enda tarbeks kala kuni 30 kilogrammi päevas. Kehtiva seaduse kohaselt ei tohi oma tarbeks ostetava kala koguse maksumus ületada päevas 19,2 eurot. Praegu on oma tarbeks kala ostmise piirmäär liiga väike selliste vääriskalade jaoks nagu lõhe, forell, angerjas, rääbis ja silm. Nii ei saa oma tarbeks osta ühtegi lõhet, sest ühe isendi kaal on üldjuhul 5 kilogrammi ning selle maksumus ületab 19,2 eurot. Oma tarbeks kala ostu-müügi regulatsioonis pole otstarbekas lähtuda mitte rahasummast, vaid kala kogusest, mis Euroopa Liidu määrusest tulenevalt võib olla kuni 30 kilogrammi.
Eelnõus on lubatud harrastuspüügivahendite hulka lisatud kadiska. Kadiska on keskkonnasõbralik lõkspüünis, mille püügivõimsus ei ole suur ja millest on võimalik kala elusana vette tagasi lasta. Eelnõu kohaselt võib lubada ühel isikul kasutada ühel veekogul või veealal, kus kadiskapüügi võimalused kehtestatakse, harrastuskalapüügiks kokku kuni kolme püügivahendit. Kadiskaga püük peaks olema lubatud eelkõige suhteliselt väikestel veekogudel, kus nakkevõrgupüügi võimalust ei ole ning kus kalavaru on üldjuhul alakasutatud, näiteks Eestis enam levinud ja vähemväärtuslike kalaliikide puhul, nagu on särg, ahven, nurg, linask jms. Püügivõimalused kehtestatakse teadussoovituste alusel.
Seadust on täiendatud Euroopa Liidu määruste tagasiheite keelu sätteid arvestades. Keelatud on kala tagasiheide Euroopa Liidu tagasiheite keeluga hõlmatud liikide puhul, nagu kilu, räim, tursk ja lõhe, harrastuspüügil õngpüünisega püütud kalad välja arvatud. Ülejäänud liikide puhul jätkub kehtiv süsteem. Eluvõimetut kala pole lubatud tagasi heita, eluvõimeline tuleb aga vabastada. Samuti tuleb harrastuspüügil õngpüünistega püütud kala tagasi lasta, sest enamikul juhtudel jääb selline kala ellu. Praegu on üsna sagedased olukorrad, kus alamõõdulise kala püüdmist põhjendatakse eluvõimetu kala tagasiviskamise keeluga, vaatamata sellele, et kala on eluvõimeline ning tuleks tagasi vette lasta. Muudatus peaks olukorda parandama.
Täiendatud on kaaspüügina püütud kala ostu-müügi sätet, millega võimaldatakse kaaspüügina püütud mõõdulist kala müüa. Täiendatud on ka alamõõdulise kala müügi võimalusi, lubades eripüügil – näiteks teaduse eesmärgil – püütud kala ja Euroopa Liidu tagasiheitekeeluga hõlmatud alamõõdulist kala müüa mitteinimtoiduks, näiteks loomasöödaks, väetiste tootmiseks, kosmeetikatööstusele jne. Alamõõdulise kala müük inimtoiduks on Euroopa Liidus keelatud. Säte jõustub 1. jaanuaril 2016, üleminekuaeg on vajalik kalapüügieeskirja normide vastavusse viimiseks.
Seadust täiendatakse GPS-jälgimisseadme olemasolu nõudega, mis kehtib Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel. GPS-iga peavad olema varustatud kõik kutselist kalapüüki tegevad laevad. Praegu kehtib see nõue 2012. aastast alates vaid Peipsi järvel püüdvate põhjanoodaga varustatud laevade kohta. Nendel veealadel on suuri probleeme reeglitest kinnipidamisega, mistõttu on hädavajalik järelevalvet tõhustada. Rahvusvaheliste kogemuste põhjal peetakse jälgimissüsteemide paigaldamist sõiduvahenditele kuluefektiivseks ja see on õigustanud end ka kalavarude kaitses. Põhjanoodaga varustatud laevadel on GPS-iga saadud andmed osutunud väga informatiivseks ja vajalikuks eeskätt keskkonnajärelevalve tõhustamiseks. Praegu on järvedel kujunenud olukord, kus püügil kasutatakse väga palju märgistamata ja väidetavalt varastatud märgistega püügivahendeid. Jälgimissüsteemidest on näha, millised laevad piirkonnas tegutsevad, ja sellest tulenevalt saab võtta meetmeid edasiste rikkumiste vältimiseks ning tuvastamiseks. GPS-seadmed tuleb paigaldada ligikaudu 350 laevale, kulud on planeeritud katta Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest. Muudatus jõustub 1. septembril 2015, üleminekuaeg on vajalik vastavate hangete läbiviimiseks ja vahendite ostmiseks ning paigaldamiseks kutselistele kalalaevadele piirijärvedel.
Seaduse tasandil sätestatakse kalavarudele tekitatud kahju mõiste, mis seni on reguleeritud rakendusaktis. Praeguse määruse tähenduses on kalavaru kahjustamine kalale kahju tekitamine surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel, kui sellise tegevusega kaasneb seaduse või teiste õigusaktide nõuete rikkumine. Selline määratlus on väga üldine. Eelnõu kohaselt sätestatakse seaduse tasandil konkreetsed nõuete eiramise juhud, mille puhul on kahju tekitatud. Nähakse ette, et ilma nõutava püügiõiguseta püük, alamõõdulise kala püük, püük keelatud ajal ja kohas, keelatud liigi püük ning püügivahenditele kehtestatud nõuete eiramine toob kaasa kahju kalavarudele. Samuti nähakse uuendusena ette, et kalavarudele tekitatakse kahju ka siis, kui müüakse, ostetakse või käideldakse kala, mille päritolu ei ole tõendatud, ja kui müüakse alamõõdulist kala. Praktikas ei ole harvad juhtumid, kus kalakäitlemisettevõtte kontrollimisel leitakse sealt kala, mis on alamõõduline või mille kohta puuduvad päritolu tõendavad dokumendid. Selline tegevus on küll karistatav, kuid kalavarudele tekitatud kahju seniajani ei arvutatud. Seadusvastane kala ost, müük ja käitlemine kahjustavad kalavarusid otseselt, sest ebaseaduslikult püütud kala müüakse odavama hinnaga ja sellele leitakse hõlpsamini turgu.
Eelnõu kohaselt on suurenenud väärteokoosseisude hulk. Seni kehtivas kalapüügiseaduses ette nähtud väärteokoosseis hõlmas kõiki kalapüügi, kalavaru kaitse või kasutamise nõuete rikkumisi, see ei andnud konkreetset teo kirjeldust ehk oli väga üldine. Eelnõu kohaselt nähakse ette konkreetsed teod, mille toimepanemine on karistatav. Muudatusena nähakse uues seaduses ette väärteo eest seni kehtinud juriidilise isiku kuni 3200 euro suuruse karistuse ülemmäära tõusu kuni 32 000 euroni. Senine karistusmäär on püsinud alates 2003. aastast muutumatuna, statistika aga näitab, et kehtivad trahvimäärad ei muuda vajalikul määral ettevõtjate käitumist seaduse nõudeid arvestavamaks tegevusvaldkonnas, kus ebaseaduslikust kalapüügist saadav tulu võib olla väga suur. Füüsiliste isikute karistusmäära ei muudeta.
Olen sisuliselt kirjeldanud kõiki olulisi muudatusi, mida seadus endaga kaasa toob. Seadus on läbinud kõik kohustuslikud kooskõlastusringid ning jõudnud siia Riigikogusse. Lugupeetud Riigikogu, palun teid eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austet minister! Eelnõu § 15 lõike 3 kohaselt võib päevas osta oma tarbeks kuni 30 kilo kala. Seda ei loeta esmakokkuostuks. Teoreetiliselt on võimalik aastas niimoodi oma tarbeks "kokku osta" kümme tonni kala. Kas me ei ole seda ust praegu liiga lahti jätnud, kuidas teie tunne on?

Eelnõu koostajate hinnangul tundus see number optimaalne. Loomulikult on tegu küll kaalutletud otsusega ehk siis eelnõu menetluse käigus on Riigikogu hea koht, kus erinevad arvamused veel kord üle käia, arutada ja kujundada ka riigi seisukoht nende arvude osas. Kui me räägime 30-st või 20-st või 15-st, siis sellist reaalset tõde siin ju ei eksisteeri. See on seaduse looja otsus, mis fikseerub lõpuks seaduses.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Selle aja, millal võib kala püüda, määrab põllumajandusminister. Kas te leiate, et see on õige, et just varustusega ja üldiselt kalapüügiga tegelevad kaks ministeeriumi?

Aitäh! Ma olen tunnetanud, et selles osas on teema väljakutseid pakkuv, st probleem jaguneb tõesti kahe ministeeriumi vahel. Eks nähtamatu piir läheb sealt, et kui kala on looduses, siis on ta keskkonnas ja Keskkonnaministeeriumi jälgida ning kontrollida, aga kui kala on juba kalamehe käes ja liigub majanduse poole peale, siis on ta Põllumajandusministeeriumi asi. Aga ma olen nõus, et seda teemat peaks aeg-ajalt üle vaatama ja võib-olla on siin võimalusi, kuidas seda valdkonda kahe ministeeriumi vahel efektiivsemalt jagada.

Palun, Igor Gräzin!

Aitäh! Sinu jutust jooksis läbi sõna, mis pani kohe punase lambikese põlema. Sa ütlesid, et teatud erandeid tehakse teadusliku kalapüügi puhul. Kalapüük teadusliku uurimise eesmärgil – inimesed arvavad, et vaadatakse, mis võrgus on, ja siis tehakse teadust. See ei ole sugugi mitte nii. Teadlased tulevad oma suure praamimölakaga kohale ja tõmbavad suurte nootadega kalu välja. Ja kui arvestada veel seda, et ega see teadlase palk ju midagi nii väga ära ei ole, siis võib küsida, kust kohast läheb piir teadusliku kalapüügi ja lihtsalt kommertsäri tegemise vahel. Tähendab, see piir on õhkõrnakene, kui vaadata koguseid, mida teaduse nimel välja tõmmatakse.

Aitäh! Ma saan aru teie valijate murest. Jah, täpsustan fakti: nad on meie valijad. Teaduslik püük on alati tekitanud emotsioone ja samasuguseid küsimusi, kus on siis piir teadlaste ja kalameeste vahel. Paljud kalamehed peavad ennast ka aeg-ajalt teadlasteks ja vastupidi. Ehk siis see on jällegi teema Riigikogu ja keskkonnakomisjoni jaoks. Kui probleem on teravalt püsti, siis saab ju seda käsitleda ning võimaluse ja ideede olemasolu korral on variant parandada seadusruumi täpsema defineerimise kaudu. Keskkonnaministeeriumi poolt on sellele selge toetus.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin, teine küsimus!

Toetamaks härra ministri ja kolleeg Korbi seisukohta, ma esitan niisuguse küsimuse. See vahetegu Põllumajandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi vahel – sa ütlesid praegu, et sõltub sellest, kas kala on vees või ei ole. Jah, see on oluline vahetegu. Aga kui võtaks selle järgi, et üks vastutab loodusesse jääva ressursi ja teine, ütleme, tootmise eest, siis ausalt öeldes mulle tundub, et Põllumajandusministeeriumi sekkumine sellesse teemasse on täielik arusaamatus. Kas sa arvad teisiti?

Siin on selge puutumus sinu esimese küsimusega, kelle kätte siis teadlased anda. Sest kui nad võtavad kalad välja, siis nad oleksid nagu rohkem seotud Põllumajandusministeeriumiga, kellele võiks siis tulevikus sinu küsimuse adresseerida.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi pole. Suur tänu! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni!

Tere hilisõhtust, lugupeetud juhataja ja head kolleegid! Riigikogu keskkonnakomisjoni 9. detsembri istungil tutvuti kalapüügiseaduse eelnõuga 801. Eelnõu tutvustasid ja komisjoni liikmete küsimustele vastasid Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Kaire Märtin ja õigusosakonna jurist Helen Holtsman. Eelnõu on koostatud keskkonnaõiguse kodifitseerimise raames ning võrreldes kehtiva seadusega on uues seaduses sisulisi muudatusi vähe, aga normid on arusaadavuse huvides loogilisemalt struktureeritud. Minister andis eelnõust piisava ülevaate. Ma peatun lähemalt mõnel komisjonis tõusetunud aspektil.
Tekkis küsimus, miks mõnel sättel on üldisest jõustumise korrast erinev tähtaeg? Kaire Märtin vastas, et jõustumisajad on kehtestatud lähtuvalt sügispüügi ajast Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel ja sooviga jätta sihtrühmale rohkem aega viia end kurssi seaduse uute tingimustega. Küsiti püügivahendite elektroonilise märgistuse nõude sisseviimise kohta. Praegune õigusruum võimaldab elektroonilisi märgistusi juurutada. Ideega on töötatud terve aasta. On olemas ülevaade tehnilistest lahendustest ja nende maksumusest, püügivahendite elektroonilise märgistuse rakendamiseks on vaja arendada kalanduse infosüsteemi. Nii püügivahendite elektrooniline märgistamine kui ka kalalaevadel GPS-seadmete olemasolu nõue teenivad ebaseadusliku püügi vähendamise eesmärki. Nakkevõrguga tohib praegu püüda ainult see kalur, kellele püügiluba on välja antud. Tehti ettepanek kaaluda muudatust, et juhul kui kalur on näiteks haige, võiks nakkevõrgu väljatoomisel asendada teda teine kalur. Samuti soovitati muuta elektrooniliseks ka kutselise kalapüügi luba, nii nagu seda on harrastuskalapüügi luba. Kaire Märtin vastas, et elektrooniliste lubade juurutamiseks peaksid kutselised kalurid ise selleks valmis olema, aga praegu nad veel ei ole. Muret tunti üksikkaluritele kehtestatud kõrgete trahvimäärade üle. Trahvimääradel peaks olema ülemmäär, et trahv küll kutsuks ebaseaduslikke kalapüüdjaid korrale, kuid ei laostaks kaluriperekondi lõplikult. Trahvi suurus peaks olema mõistlik. Kalakahjude määrus vaadatakse üle ja pannakse paika ka ülemmäär. Järgmise aasta esimesel poolaastal vaadatakse üle kaaspüügimäärad ja jõustub säte, et kaaspüügiga püütud kala on lubatud müüa. Kaaspüügimäär nakkevõrkude puhul on 8% arvulisest kogusest. Küsiti püügivahendite silma suuruse ja püütud kala mõõdu nn topeltkriteeriumi kohta. Need jäävad mõlemad paralleelselt kehtima, ka edaspidi kehtestatakse nii minimaalne silma suurus kui ka kala alammõõt.
Oluline muudatus lähtub Euroopa Liidu määrusest, millest siin oli juba juttu. Eraisikul on õigus osta isiklikuks tarbimiseks 30 kilogrammi kala ööpäevas ja siiani oli see kogus liialt väike. Säte reguleerib nn paadist kalapüüki, et ei ole vaja minna kala ostma esmakokkuostja juurde. Harrastuskalamehed on tõstatanud teema, et mõned, mitte kõige ausamad nende hulgast, püüavad kala palju rohkem, kui nad tarbivad – kümneid ja sadu kilosid päevas. Harrastuskalameestel on keelatud kala müüa, kuid püütud suured kalakogused käivitavad ebaseadusliku tegevuse ahela ja see kahjustab nii kalavaru kui ka ausat konkurentsi kutselisel kalapüügil. Arutati ettepanekut täiendada seadust nii, et harrastuskalamees ei tohi päevas püüda rohkem kui 30 kilo kala. Isegi kui seda on keeruline kontrollida, peab seadus sõnastama, et üle 30 kilogrammi püüdmine on ebaseaduslik. Kutseline kalapüük on väga rangelt reguleeritud, loodud on tõhus järelevalve ning kehtestatud arvestatavad trahvid. Kutseliste kalurite suhtes on ebaõiglane, et harrastuskalamehed võivad püüda palju rohkem, kui nad ise suudavad tarbida, ning saada tulu ebaseaduslikust tegevusest, kusjuures sanktsioneerida ei ole neid peaaegu üldse võimalik. Leiti, et ebaseadusliku harrastuspüügi ohjeldamiseks tuleb tõhustada nii meetmeid kui ka järelevalvet.
Keskkonnakomisjon määras muudatuste tegemise tähtaja tavalisest pisut kaugemale selleks, et jätta aega seminari korraldamiseks harrastus- ja kutselistele kaluritele. Soov on saada kaluritelt kindlust seaduse arusaadavuse ja praktilise rakendatavuse kohta ning teha muudatusettepanekuid, mis on nendega koos läbi arutatud. Keskkonnakomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku saata kalapüügiseaduse eelnõu 801 esimesele lugemisele tänaseks, 17. detsembriks 2014, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 15. jaanuar kell 16. Samuti otsustati määrata eelnõu ettekandjaks siinkõneleja. Suur tänu kuulamast!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Määran eelnõu 801 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 15. jaanuari kell 16.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 816 esimene lugemine. Algataja nimel teeb ettekande keskkonnaminister Mati Raidma. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Järgmisena on teile esitada Keskkonnaministeeriumis ette valmistatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Esiteks soovime eelnõukohase seadusega Eestis paika saada uue kasvuhoonegaaside heitkoguste kaubanduse skeemi. Alates 2005. aastast toimiva turupõhise Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) kõrval hakkab perioodil 2013–2020 toimima uus kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise skeem. See puudutab sektoreid, mis jäävad Euroopa Liidu kauplemise süsteemist välja – transport, põllumajandus, jäätmemajandus, väiksemahuline ehk kuni 20-megavatise võimsusega energiatootmine –, ning ühtlasi hoonete energiasäästu. Kui toimivas kauplemise süsteemis on kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustused seatud suurimatele energiatootmise ja -tööstuse ettevõtetele, siis uus skeem toimib teistel alustel. Heite piiramise kohustused on seatud liikmesriikidele.
Oma kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustuse paindlikumaks ja kulutõhusamaks täitmiseks on riigil võimalus uute ühikutega kaubelda. Uute ühikutega kauplemine hakkab toimuma samasuguste põhimõtete alusel, nagu toimiv AAU saastekvootidega kauplemine, milles Eesti on oma tegevusega olnud küllaltki edukas.
Teiseks soovime eelnõukohase seadusega tagada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi lennundusega seotud poole toimimise Eestis. Lisaks suuremahulisele tööstusele ja energiatootmisele kuulub Euroopa Liidu kauplemissüsteemi ka lennundus. Euroopa Komisjon on palunud meil vastava direktiiviga seoses täiendada Eesti seadusi, põhiliselt parandada sõnastust ja täiendada termineid. Eesti hallatavate õhusõidukite käitlejatele need muudatused lisakohustusi ei too.
Lisaks eelöeldule tehakse eelnõuga tehnilisi muudatusi fluoritud kasvuhoonegaase ehk F-gaase käsitlevatesse õigusaktidesse. Fluoritud kasvuhoonegaaside kohta käiva uue Euroopa Liidu määrusega seoses tehtavad muudatused on jällegi peamiselt tehnilised – korrigeeritakse termineid, nõudeid seadmete märgistamisele ja seadmete ning hooldustoimingute registreerimisele. Kuna fluoritud kasvuhoonegaaside keskkonnaohtlikkus on erinev, siis edaspidi võetakse arvesse ainet ennast ja selle kogus tuleb ümber arvestada süsinikdioksiidi ekvivalendiks.
Austatud Riigikogu, palun teil eelnõu toetada!

Kas algatajale on küsimusi? Ei ole. Aitäh! Komisjonipoolne ettekandja on Tõnis Kõiv. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas eelnõu 816 teisipäeva, 9. detsembri istungil. Eelnõu olid keskkonnakomisjoni tutvustama tulnud Keskkonnaministeeriumi asekantsler Meelis Münt ning ametnikud Katre Kets ja Annika Konovalov.
Vastavalt meile esitatud tutvustusele on seaduseelnõus kolm põhilist asja, mida muudetakse. Esiteks võetakse täielikult üle lennundusdirektiiv. Teiseks on eesmärk luua uus kvoodikaubandussüsteem. Kui riik on seni kaubelnud n-ö uutega, siis alates 2013. aastast on lisaks Euroopa Liidu kauplemissüsteemile ka igas Euroopa Liidu liikmesriigis sätestatud omad kasvuhoonegaaside heitkoguste piirmäärad. Sellesse süsteemi kuuluvad väiksemad sooja- ja elektritootjad (kuni 20-megavatise võimsusega), transpordisektor, jäätmesektor ja põllumajandus. Nendes valdkondades on riigile ette nähtud kohustused kuni aastani 2030, st kohustus piirata kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu. Ja kui riik suudab heitkogustega jääda alla piirmäära, siis on võimalik ülemääraseid kvoote teistele riikidele müüa. Eestis on plaanide ja prognooside järgi aastaks 2020 kolm miljonit ühikut kvoodiülejääki, mida saaks müüa. Kolmas plokk muudatusi puudutab fluoritud kasvuhoonegaaside määrust, mis on plaanitud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuaril.
Komisjoni liikmetel oli ettekandjatele ka mitmeid küsimusi. Küsiti näiteks, millised võiksid olla need riigid, kus võiks tekkida ühikute puudujääk, ja kes võiks ostjad olla. Vastuseks saime teada, et Iirimaa, Luksemburg ja Belgia võiksid olla esimesed riigid, mis võivad jääda defitsiiti ja oleksid siis potentsiaalsed ostjad. Samuti oli küsimus selle koha pealt, milline võiks olla see sektor või valdkond, kus meil Eestis võiks puudujääk tekkida, olenemata sellest, et prognoositud on kolme miljoni ühikulist ülejääki. Saime teada, et kõige kriitilisem on transpordisektor, et seal võib puudujääk tekkida. Kolmandaks oli küsimus selle kohta, kas võib tekkida vajadus kasutada emissiooniühikuid ka seoses metsamajandusega. Saime vastuseks, et praeguse teadmise kohaselt on metsandussektori tõenäoline emissioon selline, et me suudame selle oma ühikutega, oma ülejäägiga ära katta, seal ei ole lisavajadust. Ja isegi sel juhul, kui saavutatakse metsamajanduse arengukava järgne maksimaalne või tegelikult jätkusuutlik raiemaht – 15 miljonit tihumeetrit –, kui tekib lisaemissiooni vajadus, on Euroopa Komisjon andnud lubaduse, et nad aitavad Eestil selliseid probleeme lahendada. Oli veel küsimusi, mis puudutasid lennundust, emissioonidega kauplemist uute lennundusettevõtete turule tulekul, nende kvoodi saamist ja muud sellist. Need küsimused said kõik kenasti vastatud.
Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused, mis kõik langetati konsensuslikult. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu 816 täiskogu päevakorda 17. detsembril 2014. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja, kolmandaks, määrata eelnõu 816 muudatusettepanekute tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuar kell 16. Viimane konsensuslik otsus puudutas siinkõneleja ettekandjaks määramist. Aitäh!

Kas komisjonipoolsele ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Määran eelnõu 816 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuari kell 16.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 789 esimene lugemine. Algatajapoolne ettekandja on keskkonnaminister Mati Raidma. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumis ette valmistatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega täpsustatakse jäätmeseaduses elektri- ja elektroonikaseadmetest patarei- ja akujäätmete eemaldamist käsitlevaid sätteid. Jäätmeseaduse muutmise vajadus on tingitud patareidirektiiviga nr 2013/56/EL tehtavate muudatuste ülevõtmisest Eesti õigusesse. Direktiivi muudatused tuleb üle võtta hiljemalt 1. juuliks 2015.
Eelnõukohase jäätmeseaduse muutmise seadusega täiendatakse kehtiva jäätmeseaduse ühte paragrahvi, mis käsitleb valmistaja kohustusi patareisid ja akusid sisaldavate elektri- ja elektroonikaseadmete valmistamisel. Kehtivas jäätmeseaduses pannakse patareisid ja akusid sisaldavatele elektri- ja elektroonikaseadmete valmistajatele kohustus kavandada oma seadmed selliselt, et patarei- ja akujäätmed oleksid seadmest hõlpsasti eemaldatavad. Patareidirektiivi muudatuste ülevõtmisega täpsustatakse valmistajate kohustusi, lisades, et valmistajad peavad seadmete kavandamisel ette nägema ka võimaluse, et valmistajast sõltumatu kvalifitseeritud töötaja saab patarei- ja akujäätmed seadmest eemaldada. Patareisid ja akusid sisaldavate elektri- ja elektroonikaseadmetega tuleb valmistajal kaasa anda juhend, milles selgitatakse, kuidas patarei- või akujäätmed ohutult eemaldada. Uue asjana tuleb juhendisse lisada täiendus, mis selgitab kas seadme lõppkasutajale või kvalifitseeritud töötajale, kuidas patarei- ja akujäätmed seadmest eemaldada.
Kokkuvõtteks märgin, et eelnõukohase seaduse rakendumisel on positiivne mõju keskkonnale, sest sel moel on võimalik pikendada elektri- ja elektroonikaseadmete kasutusaega. Kui elektri- ja elektroonikaseadme kasutajal on seade, milles ta ise ei saa patareid või akut vahetada, ning ta kaalub ainult seetõttu oma seadmest loobumist, on tal soovi korral võimalus lasta oma muidu töötavas seadmes patarei või aku asendada valmistajast sõltumatul kvalifitseeritud töötajal. Sel juhul ei ole tal vajadust oma seadet hüljata või uut osta. Eelnõukohane muudatus aitab seeläbi kaasa loodusressursside tarbimise vähendamisele, kuna tuleb valmistada vähem uusi tooteid ja väheneb ka toodetest tekkivate jäätmete hulk.
Austatud Riigikogu! Palun teil ka seda eelnõu toetada. Aitäh!

Küsimusi eelnõu algatajale ei ole ja seetõttu tõttab kõnepulti juba komisjonipoolne ettekandja Erki Nool. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas oma istungil 8. detsembril s.a jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 789. Ülevaate eelnõust minister juba andis. Ma täpsustaksin ainult üht asja, mida ka komisjonis küsiti. Nimelt küsiti, et kuna tegu on direktiivi ülevõtmisega, kas see võetakse siis kõigis 28 liikmesriigis üle üheaegselt. Vastus oli, et jah, 2015. aasta 1. juulist hakkab see kehtima kogu Euroopa Liidus. Tegemist on hea seadusega.
Keskkonnakomisjon tegi järgmised menetluslikud otsused: saata eelnõu 789 Riigikogu täiskogu päevakorda 17. detsembriks, mis on täna, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu 789 muudatusettepanekute tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuar kell 16. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg ettekandja! Teatavasti on osa meil kasutuses olevaid telefone sellised, kus aku käib kergemini tagant ära, ja osa on sellised, kus aku käib raskemini ära. Siis on meil ka mingi hulk telefonikasutajaid, kellele meeldib mõne vestluse ajaks aku teatud põhjustel tagant ära võtta. Kas nende elu muutub selle eelnõu seaduseks saamise järel kergemaks? Kas tootja peab aitama neil selgeks saada, kuidas aku sealt tagant ära käib ja millist telefoni muretseda?

Jah, kui seadus hakkab kehtima, siis peavad kõik tootjad andma teavituse lehel või peab müüja selgitama, kuidas mingil mudelil saab akut ära võtta. Me teame, et väga laialt on levinud iPhone'id ja Samsungi telefonid, võib-olla tahetakse teada, kuidas neil aku ära käib. Kui inimene ise ei ole võimeline seda lahti monteerima, siis ta peab saama ostes kaasa informatsiooni, kust aku eemaldatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan eelnõu 789 esimese lugemise ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuari kell 16.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud järjekordne jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, sedakorda numbriga 790. Tegu on esimese lugemisega ja ettekandja on keskkonnaminister Mati Raidma. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tutvustada teile järgmist jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis erinevalt eelmises päevakorrapunktis olnud eelnõust püüab lahendada meie omi probleeme ega haaku otseselt Euroopa Liidu direktiividega.
Eelnõu sisu on sätestada jäätmeseaduses riikliku järelevalve erimeetmena kontrolltehing, mis on tõhus meede metallijäätmete kokkuostjate tegevuse kontrollimisel. Kontrolltehing tähendab metalli kokkuostjale pakkumise tegemist keelatud metallijäätmete ostmiseks ning nõustumise korral võõrandamistehingu tegemist ning fikseerimist, et kokkuostja ei järgi jäätmeseadusega sätestatud eritingimusi.
Metallijäätmete kogumisele on kehtestatud eritingimused. Keelatud on jäätmetena kokku osta ilmse kunsti- või ajalooväärtusega metallesemeid. Elektrijuhtme ja kaabli, liiklusmärkide ja teeviitade, maa-aluste kommunikatsioonikaevude, metall-luukide, raudteerööbaste, mootorsõidukite või nende oluliste osade kokkuost jäätmetena on lubatud vaid ettevõtetelt, kellel on vastav tegevusluba, näiteks teehoiutööde tegevusluba. Eelnimetatud metallijäätmeid ostes peab järgima ka seda, et ostu eest ei tohi tasuda sularahas ning kokkuostu kohta peab koostama dokumendi.
Eelnõu kohaselt ei pea kontrolltehingut tegev ametiisik ennast tehingu tegemisel esitlema ega kandma vormiriietust. Samuti ei pea ametiisik esitama ametitunnistust enne, kui kontrolltehingu tegemise eesmärk on saavutatud. Kontrolltehingu tegemise otsustab Keskkonnainspektsiooni peadirektor või tema volitatud ametnik.
Keskkonnainspektsioon ja Politsei- ja Piirivalveamet on viimastel aastatel koostööd selles valdkonnas märkimisväärselt tõhustanud. Sõlmitud on koostöökokkulepe, mille kohaselt kaks asutust teevad üle Eesti ühiseid kontrollreide metallijäätmete kokkuostjate juurde. Sellest hoolimata põhjustavad metallivargused alajaamadest ja raudteelt ning kanalisatsioonikaevuluukide vargused tõsist ohtu, häirides oluliselt tähtsate taristute toimimist ning seades ohtu ka inimelusid. Vargused pannakse toime eelkõige elektrikaabli või metall-luugi müügist raha saamise eesmärgil. Seaduse muutmisel on võimaliku õigusrikkumise suhtes ka ennetav iseloom. Kui vanametalli kokkuostjad teavad, et inspektoril on õigus teha kontrollmüüki, ja ei tea, kas neile metallijäätmeid pakkuv isik on Keskkonnainspektsioonist või mitte, on võimalik, et piiranguga metallijäätmete kokkuostmisest keeldutakse sagedamini. Seetõttu märgin kokkuvõtteks, et tegemist on meie oludes olulise seaduseelnõuga. Austatud Riigikogu, palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Küsimused eelnõu algatajale. Kalev Kallemets, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Toetan seda eelnõu entusiastlikult, väga oodatud asi. Oleme ka ajakirjandusest näinud, kuidas ajakirjanikud on ise kontrolloste teinud ja süüdlasi n-ö vahele võtnud. Seletuskirjas on kirjas, et on 175 ettevõtet, kellel on metallijäätmete kogumise luba, ning et politsei on teinud 2012. ja 2013. aastal reide ja algatanud 60 väärteomenetlust. Kui neid mahte arvestada, kas ametnikud on teile siis ütelnud, millises mahus nad loodavad järgmisel aastal kontrollreide teha, et märkimisväärset tulemust saavutada?

Aitäh! Kõigepealt loodetakse loomulikult ennetavat toimet, st kui teatakse, et erariideid kandvaid kontrollostude tegijaid on tulevikus märgatavalt rohkem, siis on see ennetav tegevus. Kui rääkida statistikast, siis näiteks 2014. aasta ülevaatest, mis on tehtud novembri seisuga, võib piirkonniti välja tuua Tallinna ja Harjumaa, kus kontrolliti 32 metallikokkuostukohta ja kus enam kui pooltes neist ehk 18-s tuvastati jäätmeseaduse rikkumisi. Virumaal kontrolliti mai lõpus 30 metallijäätmete käitlemise ja kokkuostuga tegelevat isikut. Lääne-Virumaal otseseid seadusrikkumisi ei tuvastatud, küll aga alustati Ida-Virumaal seitse väärteomenetlust. Lõuna-Eestis kontrolliti 22 kohta ja oli üheksa väärteomenetlust. See statistika näitab, et probleem on tõsine ja seda tööd tuleb kindlasti tõhustada. Mis puudutab arvnäitajaid, siis need viimased faktid andsid võib-olla ettekujutuse selle töö mahust.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! 167 inspektorist tegelevad ainult 20 selle kontrolliga. Ettevõtteid, kes tegelevad metalli kokkukorjamisega, on 550. Kas te ei leia, et see arv on nii suur, et milleks on seda vaja praegu teha? Sisuliselt tuleb ju iga valla või linna peale kaks ettevõtet, kes tegelevad just metalli kokkukorjamisega.

Suur tänu! Ühelt poolt saan teie arvamust toetada. Teiselt poolt on ikkagi tegemist ettevõtlusvaldkonnaga ja turg peab päeva lõpuks konkurentsi kaudu panema paika selle optimaalse arvu ettevõtjaid, kes selles valdkonnas tegutsevad. Ma ei usu, et see sektor nõuaks riigipoolseid kvantitatiivseid piirmäärasid, et seda valdkonda tuleks niivõrd tugevalt reguleerida.

Valeri Korb, palun!

Repliigi korras ütlen, et me komisjonis arutasime seda ja juttu oli sellest, et nendest 550-st ei olnud viimaste aastate jooksul üheltki litsentsi ära võetud. Tähendab, seal on veel reserve nii palju, kui on vaja.

Aitäh! Kui see oli repliik, siis vastust ei soovita.

Rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja Erki Nool, palun!

Austatud kolleegid! Minu hinnangul on tegemist väga hea seadusega, sest see on probleem, mis on kummitanud Eesti ühiskonda aastaid. Kahjuks on lahendust otsitud ka pikka aega ja paraku ongi praegu leitud ainuke võimalus lahendada seda probleemi meie seaduse abil. Miks see on väga suur probleem? Kui varastatakse elektrikaableid, siis kindlasti tekitab see väga sageli ebamugavust, näiteks kui see juhtub kõige magusamal televiisori vaatamise ajal või midagi säärast. Kaevuluukide vargused on väga levinud ja kahjuks on Eestis ka väga palju surmajuhtumeid, ja niimoodi aastast aastasse. Nii et tegemist on ääretult hea seadusega. Loodetavasti aitab see lahendada meil aastate jooksul üles kerkinud probleemid.
Tulekski nüüd jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 790 kohta komisjonis tehtud menetluslike otsuste juurde. Keskkonnakomisjon arutas ka seda seaduseelnõu 8. detsembril s.a. Meil olid eelnõu tutvustamas Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõunik Kaili Kuusk ja Keskkonnainspektsiooni Harjumaa büroo juhataja asetäitja Tarmo Tehva.
Minister andis siin laias laastus ülevaate seaduse olemusest ja mina annan siis lõpuks teada menetluslikud otsused. Komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu 790 Riigikogu täiskogu 17. detsembri s.a päevakorda (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada (see oli ka konsensuslik otsus) ning teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuar, kellaajaks 16.00. Need olid komisjoni otsused. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Komisjoni arvates väga hea seaduse eelnõu 790 esimene lugemine on lõpetatud. Oi, palun vabandust! Avan läbirääkimised. Kuna soovijaid pole, siis sulen läbirääkimised. Alles nüüd on eelnõu 790 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 6. jaanuar kell 16. Selline on minu kindel soov.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 800 esimene lugemine. Algatajapoolne ettekandja on keskkonnaminister Mati Raidma. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Viimasena lubage esitleda Keskkonnaministeeriumis ette valmistatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise ning sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Praegune seadus on kehtinud ligi kümme aastat ja selle aja jooksul on õigusaktis tehtud vaid väikesemahulisi muudatusi. Seetõttu on tekkinud praktiline vajadus süsteemi tervikuna korrigeerida ja täiendada. Eelnõu eesmärk on muuta mõju hindamise menetlus efektiivsemaks, selgemaks ja läbipaistvamaks ning tervikuna kvaliteetsemaks.
Keskkonnamõju hindamine toimub tegevuslubade menetlemisel. Keskkonnamõju strateegiline hindamine viiakse läbi riiklike arengukavade ning ruumiliste planeeringute koostamise käigus. Tegevusloa andjaks või planeerimisdokumendi koostamise korraldajaks, ühtse nimetusega otsustajaks on eri asutused, näiteks keskkonnalubade korral Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium, ehituslubade või planeeringute korral valdavalt kohalikud omavalitsused. Mõlemal juhul on peamine eesmärk anda otsustajale vajalikku teavet tegevusloa andmiseks või planeerimisdokumendi kehtestamiseks.
Seaduseelnõu üks peamine muudatus on otsustaja suurem kaasatus protsessi. Talle antakse mõju hindamise menetluses juhtiv roll, mis tähendab kogu menetluse läbiviimist ja sisulist panustamist. Nii võetakse otsustes paremini arvesse mõju hindamise tulemusi. Teise olulise muudatusena hakatakse lähtuvalt pädevusvaldkonnast küsima asutuste seisukohta mõju hindamise sisu ja dokumentatsiooni kohta. See hakkab toimuma kõigis olulistes etappides: mõju hindamise algatamise vajalikkuse väljaselgitamisel, programmi või lähteülesande koostamisel ning aruande kui lõpptulemuse etapis. Oluline on välja tuua, et aruanne tuleb ka asjaomaste asutustega kooskõlastada. Asutuste läbiv kaasamine pikendab küll menetluse kestust, kuid sellel on oluline ülesanne. Nii algatatakse mõju hindamine vaid põhjendatud juhtudel ning tagatakse mõju hindamise kvaliteet. Laiaulatusliku kaasamisega saab otsustaja tagasiside, mis on aluseks paremate ja läbipaistvamate otsuste tegemisel. Samuti aitab konsulteerimine ning tihedam osalistevaheline koostöö vältida võimalikke konflikte hilisemates etappides, sh avalikkuse seisukohalt võetuna. Mõju hindamise kvaliteet on suuresti sõltuv ekspertide pädevusest. Seetõttu on eelnõus pööratud olulist tähelepanu ekspertidega seotud aspektidele.
Eelnõuga sätestatakse juhteksperdipõhine lähenemine ning täpsustatakse ja muudetakse rangemaks tema pädevusnõudeid. Näiteks peab keskkonnamõju hindamise juhteksperdil edaspidi olema magistrikraad ja viieaastane töökogemus ning ta peab olema läbinud 60 tunni mahus mõju hindamise juhtimise koolituse. Keskkonnamõju strateegilise hindamise juhteksperdile hakkavad kehtima analoogsed pädevusnõuded. Eraldi võib välja tuua nõude, mille kohaselt tohib detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilist hindamist läbi viia ainult keskkonnamõju hindamise litsentsiga juhtekspert. Seaduse rakendamisel on puudusena välja tulnud keskkonnamõju hindamise eksperdi litsentsi kehtetuks tunnistamise alused, mistõttu selle eelnõuga täpsustatakse ka litsentsi kehtetuks tunnistamise regulatsiooni.
Eelnõuga täpsustatakse ja korrigeeritakse ka kohustusliku keskkonnamõju hindamise tegevuste loetelu. Samuti korrastatakse keskkonnamõju strateegilise hindamise käsitlusalas olevate dokumentide loetelu. Seeläbi muutub otsustajatele kergemini mõistetavaks, millisel juhul tuleb hindamine algatada kohustuslikult ning millal nõutakse hindamise algatamise kaalumist. Lisaks võib välja tuua, et eelnõuga keskkonnamõju strateegilise hindamise osas tehtavad muudatused on seotud Riigikogu menetluses oleva planeerimisseadusega. Eelnõu kohaselt kohaldatakse edaspidi planeeringute keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlusele planeerimisseadust. Keskkonnamõju strateegilise hindamise sisulist poolt jääb endiselt reguleerima keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. Eelnõuga viiakse seadus kooskõlla ka keskkonnaseadustiku üldosa seadusega, ühtlustades seaduste terminoloogiat.
Austatud Riigikogu, palun teil eelnõu toetada! Aitäh!

Kas eelnõu algatajale on küsimusi? Ei ole. Komisjonipoolne ettekandja Erki Nool, palun!

Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise ning sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 800 teisipäeval, 9. detsembril. Meil olid kutsutud eelnõu tutvustama Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus ja keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialist Rainer Persidski. Eelnõu eesmärk on muuta mõju hindamise menetlus efektiivsemaks, selgemaks ja läbipaistvamaks ning dokumentatsioon kvaliteetsemaks.
Minister andis siin ülevaate seaduse sisust. Komisjoni liikmed küsisid asekantslerilt mitmesuguseid küsimusi. Kuna on öeldud, et seaduseelnõuga läheb menetlus efektiivsemaks, siis küsiti, mis asi on efektiivsem, kas see tähendab, et ka ajaliselt efektiivsemaks. Seda kahjuks või õnneks garanteerida ei saa. Mõningaid muudatusi, mõningaid leevendusi aga seaduseelnõu pakub, nii et inimestel, kes tegelevad keskkonnamõju hindamisega, on kindlasti õigusselgus olemas.
Läheksin menetluslike otsuste juurde. Keskkonnakomisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu 800 Riigikogu täiskogu s.a 17. detsembri päevakorda (see oli konsensuslik otsus), eelnõu esimene lugemine lõpetada (konsensuslik otsus) ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2015. aasta 6. jaanuar kell 16 (ka see otsus oli konsensuslik).

Küsimused ettekandjale. Palun, Kalev Kallemets!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on suhteliselt mahuka muudatuste kogumiga. Meil majanduskomisjonis on kujunenud päris hea praktika. Kui on nii mahukas muudatuste kogum ja on nii nagu siingi päris palju arvamusi ühingutelt, kellega eelnõu on kooskõlastatud, siis meil on selline praktika, et kaasatakse üks või kaks põhilist esindusorganisatsiooni. Praegu kõne all olevas valdkonnas on õnneks olemas Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing. Kas teil tekkis sel komisjoni koosolekul ka mõte, et mõnda neist ühingutest võiks teise lugemise käigus ära kuulata?

Seda seaduseelnõu on ette valmistatud umbes kolm aastat ja mitmesuguste erialaorganisatsioonidega on väga tõsiselt suheldud. Üleüldiselt ollakse positiivselt meelestatud. Enne eelnõu teist lugemist Riigikogu saalis kohtub keskkonnakomisjon kindlasti erialaorganisatsioonidega ja me arutame eelnõu enne teisele lugemisele saatmist komisjonis väga põhjalikult.

Aitäh, Erki Nool! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Heastamaks kiirustamist eelmise eelnõu ajal, avan veel kord läbirääkimised. Vaatamata sellele ei soovi keegi rääkida. Eelnõu 800 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määran 2015. aasta 6. jaanuari kell 16. Kohtume homme! Head õhtut!

Istungi lõpp kell 23.37.