Aitäh küsimuse eest, see on väga asjakohane! Tõesti meeldiv on näha saalis nii palju inimesi ja ma hea meelega selgitan neile seda. Eesti Keskerakonna fraktsioon on sisse andnud muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on järgmine. Kodakondsuse seaduse § 6 paneb paika tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks. Neid on palju ja erinevaid, näiteks peab olema vähemalt 15-aastane, omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust jne. Nende hulgas on punkt 3: peab oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuetele. Ja punkt 4: peab tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud nõuetele. Meie ettepanek, mille taga olev traditsioon on, ma ütleks, üle 75 aasta pikk, on selline, et me pakume lisada seadusse 6. paragrahvi lõige 2, mis kõlab niiviisi: "Välismaalane, kes on enne 20.08.1991. a Eestis sündinud või Eestisse elama asunud, on vabastatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuete täitmisest." Ma ei ütleks, et selline ettepanek sisaldab endas midagi uut, ja seda tõendamaks pöördume Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse juurde. Ma tutvustan teile, kuidas kõlasid mõned sätted selles seaduses 1938. aastal.
Niisiis, 1938. aasta kodakondsuse seaduses oli 2. jagu "Naturalisatsiooni alused ja kord", milles üks paragrahv, § 6 sätestas, et välismaalane, kes soovib astuda Eesti kodakondsusesse naturalisatsiooni korras, peab vastama järgmistele tingimustele. Loetletud on kolm tingimust: vanus, Eestis elamise staaž ja kolmandaks, peab tundma eesti keelt. Järgmine, 7. paragrahv sätestab, et § 6 punktide 2 ja 3 nõuded, mis puudutasid kaht aastat Eestis elamist ja eesti keele tundmist, võib teatud isikute puhul ära jätta. Kirjas on kolm kategooriat isikuid: muidugi eesti soost isikud; need, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees, ja kolmandaks, kodakondsuseta isikud, kes on Eesti kodakondsusesse astumise soovi avalduse esitamise päevani alaliselt Eestis elanud vähemalt kümme aastat.
Tähendab, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek ei ole midagi uudset. Selline põhimõte kehtis seaduses enne sõda 1938. aastal. Ning see ei tähenda, et sellest pole lähtutud ka hiljem. Näiteks 1980-ndate lõpus, 1990-ndate alguses, loodetavasti te mäletate seda, kasutas Eesti Kongress selliseid asju nagu sinine kaart ja roheline kaart. 20 500 inimest sai rohelise kaardi alusel Eesti Vabariigi kodakondsuse. Hiljem tekkis Eesti Kongressist ja tema järeltulijatest Isamaaliit ja meil on selle endise, enam mitte eksisteeriva erakonna kunagisi liikmeid praegu siin saalis olemas ja see põhimõte peaks neile lähedane olema.
Miks Eesti Kongress lähtus printsiipidest, mis olid aus 1938. aastal, aga 1990-ndatel kodakondsuspoliitika järsult muutus, seda võib muidugi põhjendada. Nimelt saadi aru, et algab erastamine, algab privatiseerimine ja soov jätta üks väga suur osa elanikkonnast väljapoole seda protsessi oli muidugi väga veenev põhjus selleks, et kodakondsusseadust muuta nii, et selle põhimõtted ei vastaks 1938. aastal kehtinutele. Kuskil 1990-ndate lõpus, minu mälu järgi 1999. aastal, lõpetas erastamisagentuur oma töö, aga selleks ajaks olid tekkinud muud põhjused muuta Eestis elavatel mitte-eestlastel Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine raskeks.
Tuletan teile meelde näiteks 2003. aasta Riigikogu valimisi. Tollane Isamaa erakond sai 7% häältest ja mõõdukad veel vähem, 6%. Kuna vastavad arvutused olid teadlastel tehtud, teadsid tollal paljud, et kui naturalisatsiooni korras kodanikuks saanuid oleks olnud 30 000 rohkem, kui tollal oli, siis poleks üks erakond nendest kahest kindlasti Riigikokku sisse saanud. Ja kui neid kodanikke oleks rohkem olnud 60 000 võrra, siis poleks suure tõenäosusega kumbki erakond parlamenti pääsenud. Kujutage ette, milliseks oleks sel juhul meie poliitikamaastik praeguseks kujunenud!
Aga see ei tähenda, et suurepärane idee anda kodakondsus lihtsustatud korras on ära unustatud. Esimesena tuli selle idee juurde tagasi erakond Res Publica, mida praegu küll ei eksisteeri, aga tema endised liikmed on siin saalis täiesti olemas. Res Publica andis välja ajalehte Võta Võim – vene keeles ma seda nimetama ei hakka – ja tegi väga arukaid otsustusi. Näiteks selle lehe oktoobrinumbris 2002 (nr 3) oli pool lehekülge pühendatud Juhan Partsile: ilus pilt, näpp püsti ja loosung "Toeta uut poliitikat!". Milles seisnes see uus poliitika? Siin on toodud erakonna Res Publica positsioon kodakondsuse küsimuses. Selgelt on paika pandud, et on vaja skeemi muuta: see skeem, et kõigepealt keel, siis meel ja siis kodakondsus, on vale. Skeem peab nägema välja niiviisi: kõigepealt kodakondsus, siis meel ja keel. Ma olen sellega nõus. Sellega olid nõus meie esivanemad 1930. aastatel, miks meie peaksime vastu olema? Ja siin lehes on tehtud ka konkreetsed ettepanekud. Muuseas, sellele osale leheküljest on alla kirjutanud kolm inimest, kellest kaht tahaks kindlasti nimetada: üks on Rein Taagepera ja teine on Urmas Reinsalu. Siin on formuleeritud, et isikud, kes on alaliselt elanud Eesti territooriumil enne 1991. aasta augustit, kellel on elamisluba ja keda ei ole kriminaalkorras karistatud, peaksid saama Eesti kodanikeks, kui nad selleks avalduse esitavad. Muidugi peavad nad olema lojaalsed. Ka on siin mainitud kodanikukursust, mille vastu ei saa mitte midagi öelda.
Meil on praegu selline olukord, et neljast parlamendierakonnast on Eesti Keskerakond välja käinud idee anda kodakondsust ka lihtsustatud korras ja üks erakondadest – IRL, mis koosneb endisest Isamaaliidust ja Res Publicast, kes on mõlemad seda ideed ka praktikas kasutanud, andes 20 500 inimesele kodakondsuse lihtsustatud korras – on seda pakkunud oma programmilistes dokumentides ning arutanud oma volikogus ja juhatuses. Tekib küsimus, kas seis on siis 2 : 2. Tegelikult ei ole seis 2 : 2, sest meil on saalis veel sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraadid teavad väga hästi, et ka nende tipp-poliitikud, näiteks Urve Palo, on seda mõtet toetanud. Et mitte eksida, ma loen teile ühe tsitaadi ette. "Toetan üleskutse punkti," ütleb Urve Palo, selle aasta 20. veebruaril, "mis eeldab Eestis sündinud mittekodanikele Eesti kodakondsuse andmist lihtsustatud korras. Tegelikult võiks riik kehtestada taolise korra kõikidele nn halli passi omanikele, kes on Eestis elanud enne 1992. aasta 26. veebruari, ja ka nende lastele. Mõistagi peavad nad ise avaldama soovi saada Eesti kodanikuks."
Nii et, lugupeetud kolleegid, ma lihtsalt konstateerin fakti. Tegemist on eelnõuga, mille algatajad toetuvad nii IRL-i endiste koostisosade kui ka praeguse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukohale. Te olete seda välja öelnud ja oleks huvitav teada, miks te praegu seda toetada ei soovi. Aga meie asi on see idee siia saali tuua ja teha ettepanek toetada seda väga head seadusmuudatust. Jah, erinevus seisneb selles, et Res Publica ja Isamaaliit rääkisid 1991. aasta augustist, aga SDE pakub millegipärast 1992. aasta veebruari, aga ma mõtlen, et me suudame selle probleemi lahendada kahe lugemise vahel. Aitäh, kolleegid!