Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Kuna selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahe on olnud väga pikk, siis alustan väikese üldist laadi sissejuhatusega.
Põhiseadus sätestab Eesti Vabariigi kui parlamentaarse riigi ning on näinud §-s 76 ette Riigikogu liikmete puutumatuse ehk immuniteedi. Puutumatust ei ole põhiseadus ette näinud ühegi teise ameti kandjale. Et põhiseaduse sätte põhimõte saaks selge ja rakendatava sisu, tuleb see seaduses lahti kirjutada. Seda eelnõuga taotletaksegi. Parlamendiliikmetele kehtib põhiseadusest tulenev eriseadus, Riigikogu liikme staatuse seadus, sestap tuleb immuniteeti reguleerida selle seaduse kaudu.
Puutumatus on oma idee poolest seatud ennekõike opositsiooni kaitseks koalitsioonivõimu kuritarvitamise eest, aga ka seadusandja kui terviku kaitseks täitevvõimu põhjendamatu sekkumise eest. Immuniteet on parlamentarismis tuntud põhimõte, mida rakendatakse paljudes Euroopa riikides. Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjon on 2014. aasta märtsis koostanud selle kohta ka põhjaliku ülevaateraporti. Sissejuhatuse lõpetuseks rõhutan, et keegi ei saa kübetki puutumatust juurde. Seadusega reguleeritakse esiteks, puutumatuse rakendumise menetluslikud erisused kriminaal- ja väärteomenetlustes, ning teiseks, julgeolekukontrolli teostamine Riigikogu liikmetele, kes soovivad olla riigikaitsekomisjoni liikmed. Sõnum valijatele ja uurivale ajakirjandusele on see, et Riigikogu liikmeks võivad saada ainult laitmatu taustaga inimesed ning läbivaatus peaks olema tehtud enne valimisotsustust, sel juhul puuduks meil vajadus immuniteedimenetluste järele. Tuletan meelde, et üks eelnõu ajend oli ka õiguskantsleri 2012. aasta 21. märtsil tehtud ettepanek nr 14, mille järgi tuleb kriminaalmenetluse seadustiku § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 viia vastavusse põhiseaduse §-dega 79 ja 139.
Kõnealune eelnõu on olnud komisjonis arutusel väga pikka aega. Esimene lugemine oli umbes aasta tagasi, 12. novembril, ja juba enne seda arutas komisjon eelnõu kavandit kolmel korral. Esimene lugemine lõpetati 15. novembril 2013 ja sellele järgnes komisjonis viis istungit, kus eelnõu oli päevakorral. Seega on seda teemat kaalutletud pikalt ja põhjalikult. Kõigest ülevaadet anda oleks raske, kui mitte võimatu. Meie komisjoni ametnikud on teinud head tööd ning seletuskirjast võib leida vastused, mis ja kuidas on tehtud. Annan siinkohal ülevaate ainult sõlmprobleemidest.
Viimase koosoleku algul püüdsime välja selgitada, kas kõik on ühel meelel seadusmuudatuse vajalikkuse ja vormi suhtes. Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Keskerakonna fraktsioon olid selgelt ühel meelel. Lõpuks väljendas ka IRL oma seisukohta – nemad eelnõu ei blokeeri. Seega leidsime, et erakondade vahel valitseb konsensus.
Viimasel komisjoni istungil oli meil vaidlus selle üle, mida mõista Riigikogu liikmete tööülesannete täitmise all. Seadus näeb ette, et rakendatavad menetlustoimingud ei tohi segada Riigikogu liikmel tööülesannete täitmist. Leidsime, et vastuse annavad kehtiva Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-d 47 ja 52, kus on kirjeldatud, mida mõista Riigikogu liikme tööülesannete all. See on lühidalt kokku võttes ennekõike Riigikogu istungiline töö. Samas peame silmas pidama, et süütuse presumptsioon rakendub ka parlamendiliikmetele. Riigikogu liikme mandaat, kohustus kestab edasi ka siis, kui tema suhtes on algatatud kas kriminaalmenetlus või väärteomenetlus.
Teine grupp probleeme on seotud menetlustoiminguteks loa andmisega, üks neist on läbiotsimisluba. Varasemas eelnõus olime kavandanud nii, et lähtudes Riigikogu staatusest parlamentaarses riigis peaks seadusandja juhtkond olema läbiotsimisest teadlik ja andma ise selleks loa. See tekitas komisjoni liikmetes üksjagu küsimusi. Arutasime, et nii ei ole õige, sest Riigikogu juhatus on siiski poliitiline organ. Pealegi, kui läbiotsimisloa annaks juhatus, siis uurimise seisukohalt kaoks ära või võidaks kahtluse alla seada menetlustoimingu ootamatus ja edu. Nüüd leidsime parema lahenduse. Loa annab õiguskantsler kui sõltumatu ja erapooletu hindaja, õigusekspert, kes küll ei kontrolli taotluse ja tõendite sisu, kuid hindab asja kooskõla menetlusnormide ja teiste seadustega.
Edasi räägin jälitustegevusest. Eelnõu näeb ette, et jälitustoiminguteks annab loa Tallinna Ringkonnakohtu esimees. Kui muudel juhtudel, tavapärases kriminaalmenetluses, annab loa esimese astme kohtunik, siis nüüd leidsime, et Riigikogu liikme puhul võiks lubamise aste olla kõrgem. Rääkisime läbi ka ringkonnakohtu esimehega, kes leidis, et tal on võimalik seda funktsiooni täita. Nii jäigi eelnõusse klausel, et jälitustegevuseks annab loa Tallinna Ringkonnakohtu esimees. Juhtumid, mille puhul seda vaja läheb, on tõenäoliselt üksikjuhtumid ega too kaasa suurt töökoormust.
Üks loa andmisega seotud teema on ka isikuvabaduse võtmine, see tähendab ennekõike vahi alla võtmist. Isikuvabadus on tähtis põhiseaduslik väärtus ja ka Riigikogu töövõime säilitamise seisukohalt oluline. Seetõttu leidsime, et tuleks kaasata Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kes otsustab, kas vabaduse võtmise luba on põhjendatud või mitte. Vabaduse võtmine on erandlik meede ja tavapärases kriminaalmenetluses seda üldjuhul ei peaks vaja olema. See oli kokkuvõtlik ülevaade tavapärase kriminaalmenetluse erisuste kohta. Detaile on teisigi, need puudutavad terminoloogilist laadi täpsustusi jms, aga ma ei hakka praegu neid seletama.
Üks eelnõu teema on Riigikogu liikmete julgeolekukontroll. See on seaduses sellepärast, et puudutab Riigikogu liikme immuniteeti. Julgeolekukontrolli käigus allutatakse inimene mitmesugustele eraelu saladust ja eraelu puutumatust riivavatele sammudele, sellepärast oleks asjakohane see seaduses reguleerida. Kui me räägime riigisaladuse kaitsest, siis meie julgeolekuolukorras oleks mõistlik allutada julgeoleku- ehk taustakontrollile ka need inimesed meie hulgast, kes ise soovivad või keda erakond esitab riigikaitsekomisjoni liikmeks. Sel juhul nad teavad ette, et nende tulevase ametikohaga käib kaasas taustakontroll. Praegu see nii ei ole. Võib juhtuda niimoodi, et inimene on küll riigikaitsekomisjonis, kuid talle ei ole võimaldatud saladustele ligipääsu. Riigisaladusega kokkupuutuvate inimeste julgeolekukontrolli nõue tuleneb meie NATO liikmesusest.
Omaette vaidluskoht oli see, kas julgeolekukontrolli alla peaks jääma ka Riigikogu esimees. Varasema plaani järgi nii ei olnud, kuid peale arutelu ja selle sätte ülelugemist ei jäänud meil muud võimalust kui tõdeda, et julgeolekukontrolli peaks läbima ka Riigikogu esimees. Rahvusvahelises praktikas on julgeolekukontrolli nõudest välja arvatud ainult üks isik, nimelt riigipea. Need on kokku võttes teemad, mida me selle eelnõuga tahame reguleerida. Aitäh!