Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VIII istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Heili Tõnisson Vabariigi Valitsuse esindajana, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Teiseks, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. Ja kolmandaks, riigikaitseseaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Aitäh!

Margus Tsahkna, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Rahvaloenduse andmetel elab iga neljas Eesti laps üksikvanemaga ning suurel osal nendest lastest on majanduslikud võimalused piiratud, kuna lahus elav vanem ei täida talle pandud elatisraha maksmise kohustust. Nende inimeste arv, kes hoiavad elatisraha maksmisest kõrvale, on aastate jooksul kasvanud. Kohtud teevad igal aastal elatise määramise kohta üle 1000 lahendi, millest suur osa läheb kohtutäiturite kätte, kuna vanemad ei hakka elatist maksma. Väga suurt hulka elatisnõudeid ei õnnestu kohtutäituritel sisse nõuda. Selle aasta alguse seisuga oli täitemenetluses üle 12 000 elatisnõude, nendest tulenev võlgnevus oli kokku üle 10 miljoni euro. Ning see on raha, mis nendel lastel on reaalselt kätte saamata.
Seepärast teeb Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon täna algatuse ning esitab Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele", millega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja ja rakendada 2016. aasta 1. jaanuariks elatismaksete garanteerimise süsteem, mis tagaks lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Ettepaneku kohaselt loodaks riiklik elatisabi fond, mis maksaks last kasvatavale vanemale talle mõistetud elatise miinimumi õigel ajal välja ning nõuaks selle sisse vanemalt, kes on kohustatud elatist maksma. Samasuguse algatuse on teinud ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, kuid selle aasta alguses, kuigi see oli siia saali aruteluks saadetud, võtsid sotsid oma eelnõu tagasi. IRL-i fraktsioon on teinud ka ettepanekud järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu muutmiseks, et näha ette raha Vabariigi Valitsusele asjaomase eelnõu väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Eesti Kaitseväe tõmbamine parteipoliitikasse ja kasutamine valimiskampaanias peab olema välistatud. Tänase Eesti Päevalehe väitel on Reformierakonna poliitik Ants Laaneots Reformierakonna poliitilisel koosolekul nimetanud ametis olevat Kaitseväe juhatajat kindralmajor Riho Terrast IRL-i poliitiliseks marionetiks ning väitnud, et kehtiv riigikaitse arengukava on lollus. See on üsna pretsedenditu avaldus nii Eesti poliitilises kultuuris kui ka Euroopa demokraatliku tsiviilkontrolli arusaamade seisukohast. Peame ju, eriti praeguses julgeolekuolukorras, otsima meid liitvat ühisosa, eriti riigikaitse pikaajaliste eesmärkide elluviimisel. See on hetk, kus ametis olev peaminister peab selgelt välja ütlema esiteks, milline on tema hinnang sellistele süüdistustele, mille eesmärk on kiskuda parteipoliitilisse valimisvõitlusse Kaitsevägi ja selle juhataja, ning teiseks, mida ta arvab hinnangust, et kehtiva riigikaitse arengukava sõjaline osa on lollus. Me peame hoidma seda ühisosa, mis on olnud eri aastatel ja eri valimistel erakonnapoliitikaülene. Riigikogu opositsioonipoliitikud esitavad peaministrile arupärimise, kus me soovime selgeid vastuseid. Ma väljendan toetust ametis oleva kaitseministri ühemõttelisele ja selgele distantseerumisele nimetatud poliitilistest avaldustest. Aitäh teile!

Olen vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise, juhatus käitub nendega kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Nüüd palun teeme kohaoleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Edasi, päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Austatud Riigikogu! 7. oktoobril esitati arupärimine saatkondade paiknemise kokkuleppe kohta, mis sai numbriks 436, aga esitajad võtsid selle tagasi. Seega langeb see arupärimine nädala päevakorrast välja. Kaia Iva, kas on mingi probleem?

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil on ettepanek päevakorda pisut muuta. Nimelt on kolmapäevases päevakorras kaks sellist punkti, nr 7 ja nr 8, mille puhul on veel väga palju küsimusi üles jäänud. Üks nendest eelnõudest on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 ja teine Vabariigi Valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678. Me mööname, et eelnõude eesmärk on hea ja õige, aga praegusel kujul need ilmselt ei ole veel menetlemiseks valmis. See nähtus ju ka eelmisel nädalal suures saalis toimunud arutelust. Meie ettepanek on seitsmes ja kaheksas päevakorrapunkt kolmapäevasest päevakorrast välja võtta.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ei saa kuidagi päri olla selle seisukohavõtuga! Tegemist on kaua oodatud ja läbitöötatud põhimõttelise reformiga, mida tuleks arutada.

Kodu- ja töökorra seaduse alusel panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kaheksanda töönädala päevakorra selle täpsustusega, et esmaspäevane arupärimine jääb ära. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. Seoses arupärimise väljajäämisega päevakorrast on meil täna kavas vaid vaba mikrofon, kuhu saab end registreerida peale haamrilööki.

Alustame vaba mikrofoni vooru. Maimu Berg, palun!

Tänan väga härra eesistujat ja lugupeetud lahkujaid!

Üks hetk, palun, Maimu Berg! (Saalis on lärm.)

Ma tsiteerin alustuseks ühte tallinlast, kes täna kirjutab, et varsti elab Tallinnas vist terve Eesti. Jah, aga seda suurem on selle linna vastutus. Tallinna Linnavalitsus tahab hakata jälle katla ühes nurgas oma suppi keetma. Selle asemel et tulla pealinnas välja läbimõeldud ja kaalutletud alkoholipoliitikaga, mis oleks igati tervitatav ja kujuneks eeskujuks tervele Eestile – nii nagu ongi pealinna kohus olla eeskujuks tervele Eestile, kõigile omavalitsustele –, astuti järjekordne populistlik samm, millele ei eelnenud vähimatki uurimistööd ega üldse mitte mingit ettevalmistust. Lihtsalt, näinud ära, kuidas rahvas toetas avalikus kohas alkoholi tarbimist lubava seaduse muutmist – ja nüüd see ju ka muutmisele läheb –, hakkasid Tallinna Linnavalitsuse keskerakondlikud hallid ajurakud tööle, leides, et alkoholi teema pealt on jälle võimalus populistlikku kasu lõigata ja rahva armastust (loe: valijate hääli) teenida.
Kurb, sest vaatamata igasugusele keerutamisele – mulle meenub siin proua aselinnapea monoloog "Ringvaate" saates –, on selge, et sellise ülepeakaela tehtud otsusega ei soovita kaitsta niivõrd tallinlaste ega kogu Eesti rahva ja eriti noorte tervist, nagu proua aselinnapea tuima järjekindlusega rõhutas, kuivõrd anda pigem kabjahoop – või enamasti lausa surmahoop – väikestele poodidele. Aga need poed, head sõbrad, ei teeninda ju kaugeltki mitte eeskätt joodikuid, vaid ka Keskerakonnale nii armast ja äramoositud elektoraati – eakaid inimesi, kellel on raske suurtesse kaubanduskeskustesse pääseda.
Selles saalis olen mina lühikese aja jooksul kuulnud mitmesugust keskerakondlaste hala n-ö väikeste inimeste kaitseks. Aga sõbrad, te ei paista selles soigumises üldse järjekindlad, sest ka väikeste kaupluste omanikud ja ostjad on ju need n-ö teie väikesed inimesed. Alkoholipoliitika on üldse üks peen värk, kindlasti mitte vähem peen kui nn suurpoliitika. Sellega on tegeldud aastaid, aastakümneid, võib öelda, isegi aastasadu. Päris head lahendust ei ole siiamaani leitud, kõik keelud ja piirangud on tegelikkusega kokkupuutes enamasti saanud karme tagasilööke. Ma ise olen oma pika karjääri jooksul juhtinud mitmeid rahvusvahelisi, eeskätt Soome-Eesti seminare, konverentse ning debatte alkoholismi ja selle piiramise teemal. Seal esinenutel on küll olnud tuua õõvastavaid ja üha hirmsamaid näiteid sellest, mida kõike alkohol inimestega teeb, aga väga vähe on pakutud ideid, kuidas asja parandada. Samas ma usun, et meie joomisvastases liikumises annaks siiski palju rohkem teha, kui seni on tehtud.
Ma loodan, et Tallinn toetab ka tulevikus karskusliikumist, näiteks korraldab ideevõistlusi, kuidas tõhusamalt joomist ja narkomaaniat terves Eestis vähendada. Sellekohaseid uuringuid on, nagu ütlesin, tehtud päris palju. On võimalus õppida teiste vigadest ja enda omad tegemata jätta.
Mis noortesse puutub, siis toetagem jõulisemalt nende huviringe, spordiringe, teatrite külastamisi. On võimalik tõhustada alkoholist ja teistest mõjuainetest sõltuvusse sattunute ravi. Ja kui Tallinn nii kangesti hoolib ja aitab, siis võiks see ravi olla tallinlastele palju kättesaadavam kui praegu ja miks mitte kõigile Eestis elavatele inimestele, kellel see probleem on.
Oleks oodanud, et enne nii tähtsate otsuste tegemist kutsutakse kokku asjatundjate ümarlaud, kuhu polnuks palju kutsuda ka kaupmeeste esindajaid. On kahju, kui väikesed poekesed selle tõttu ära kaovad. Aga need kaovad, kui just linnavõimudel ei ole kavas hakata neid toidupoekesi toetama, kui üks tuluallikas, alkohol, neist välja viiakse. Neile, kes on uskunud seda, et Tallinn muudkui hoolib ja hoolib, jääks see usk alles, et hoolib jah – ning hoolib ka nendest inimestest, kes suurtesse kaubanduskeskustesse ei saa minna ja väikesi poode vajavad. Jääks alles usk, et Tallinn kui pealinn on eeskujuks tervele riigile, tervele Eestile. Aitäh!

Rait Maruste, palun!

Austatud juhataja! Kolleegid! Riigikogu töötajad! Tahan teile teada anda, et täna võttis põhiseaduskomisjon üksmeelselt vastu otsuse teha Riigikogu juhatusele ettepanek paigutada Riigikogu istungisaali suur Eesti Vabariigi lipp, samuti Euroopa Liidu lipp. Selle otsuse tegemisel võttis komisjon arvesse põhiseadusest tulenevat Eesti parlamentaarset riigikorraldust, pidades oluliseks riiklike sümbolite tähendust ja väärtustamist ning lähtudes üldlevinud parlamentaarsetest tavadest teistes riikides. Seda teemat on meil korduvalt arutatud, aga pole mitte kuhugi jõutud. Nii oleme endiselt ainulaadses olukorras, kus riigivõimu keskses ruumis puudub selle riigi suur lipp, kelle nimel siin otsuseid tehakse. Pole ka selle institutsiooni lippu, kuhu oleme rahvahääletuse otsusega kuuluda tahtnud, kuhu me kultuuriliselt ja poliitiliselt kuulume ning kust tuleb oluline osa meie õigusloomelistest otsustest.
On enam kui kummaline, kui seda seletatakse arusaamisega, et Eesti riigi lipp Eesti parlamenti ei sobi või et meil pole sellist ajaloolist tava. Esimene argument on sügavalt arusaamatu, teise peale võib öelda, et on teada pilte samast saalist, kus riigilipp on oma väärikal kohal. Olen, nagu ka enamik teist, kolleegid, käinud paljude riikide parlamentide istungisaalides. Need on enamikus suursugused, ajaloolised hooned ja ruumid. Vaatamata nende ruumide muinsuskaitselisele väärtusele ja tähendusele on igal pool riigi sümboolika väärikal kujul esitatud.
Peale austuse oma riigi sümbolite vastu kandub sellekohane visuaalne kujund massimeedia kaudu ka laia maailma. Ainult meil millegipärast see nii ei ole. Mida me kardame? Mis meid takistab?
Et lõpetada see arusaamatu seis, tegigi põhiseaduskomisjon sellise ettepaneku ja loodab, et juhatus reageerib ettepanekule selle teostamisega. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Head kolleegid! On päris huvitav vaadata, kuidas sotsiaaldemokraadid võitlevad selle nimel, et neil oleks ikka rohkem ja rohkem väikseid nurgataguseid keldripoode, kus müüakse alkoholi ja kust põhiliselt saavadki selle kätte alaealised ja muud noored. Suurtes poodides nendele seda ei müüda. Tõeliselt huvitav, et võideldakse selle vastu, et neid poode vähemaks jääks. Samas teame, et Soomes näiteks on kordades vähem alkoholi müüvaid poode kui meil siin. Nii et mina arvan küll, et selle asemel, et Tallinna linna kogu aeg tõrvata, võiks tegelda hoopis muuga ja näiteks kaaluda, kas on ikka õige kolmapäeval tuua siia saali töövõimereformi puudutavad seaduseelnõud, mis on enam kui puudulikud.
Ma tahaksingi sellest rääkida. Vahest kõik ei näinud seda Tallinna Televisiooni ülekannet siit, seda avalikku riiklikult tähtsa küsimuse arutamist, kus olid lõpuks ka puuetega inimeste esindajad siin puldis, kuigi algul hääletasid nii Reformierakonna esindajad kui ka sotsiaaldemokraadid selle vastu. Ma lihtsalt meenutan tolle arutelu olulisimaid kohti. Tiia Sihver ütles siin puldis – pulti ta muidugi ei saanud, vaid rääkis ratastoolis istudes –, et neil oli veel viimane võimalus sellesse reformi sekkuda. Nad on kõik võimaliku juba teinud. Mitte midagi ei ole aidanud. Nad on käinud peaministri juures ettepanekuga peatada see reform, mille eesmärk on küll õige, aga mis vormilt ja valmidusastmelt on täiesti toores. Nad on korraldanud üle-eestilisi miitinguid, nad on juba kevadel ratastoolide ja karkudega Toompeal käinud. Nad on kogunud ka need allkirjad, et siin arutataks seda küsimust.
Ja kui tõesti seda küsimust siin saalis hakati arutama, siis nad ütlesid peale ministri sõnavõttu, et kallid rahvasaadikud, kas te ikka teate, et n-ö kümnendi suurima reformi jaoks – nii nimetab seda Sotsiaalministeerium – ei ole tegelikult mitte mingisugust kontseptsiooni. Neil ei ole mitte mingisugust väljatöötamiskava. Seletuskirjas on väga huvitaval kombel must valgel kirjas, et alusdokumente pole olnud aega välja töötada, kuna eelnõu menetlus on kiireloomuline. Kujutage ette – kolm aastat on seda kõike tehtud, aga ikka on see kiireloomuline, nii et pole aega isegi mingit plaani teha! Pakett ei koosne ju ühest ega kahest seadusest, vaid palju enamast.
Tiia Sihver küsis, milles seisneb see arutelu. On teada, et nii ministrid Helmen Kütt ja Urmas Kruuse kui ka Heljo Pikhof komisjoni esimehena on öelnud, et seadused võetakse novembris vastu. Mis me siis täna teeme? Kas laseme veel kord auru välja, mängime pimesikku, maandame pingeid, räägime, haigutame, võimaldame ka kolmandal sektoril auru välja lasta ja paneme linnukese kirja, et on toimunud veelkordne kõrgetasemeline kaasamine, ning läheme siis laiali eelnõusid seadusteks tegema? Praegu see täpselt nii on. Juba eeloleval kolmapäeval tahetakse teine lugemine ära teha ja kolmas tuleb siis varsti samuti. Kahjuks on see nii, et me võtame vastu vigased seadused, mille tagajärjed selguvad siis, kui need on jõustunud, selguvad alles aastate jooksul hiljem.
Kõik need perekonnad on muserdatud. Meile toodi näide rehabilitatsioonisüsteemist, mis töötati välja Juhan Partsi valitsuse ajal kümme aastat tagasi ja kestab siiani. Selle vigu ei ole ära parandatud. Selles mõttes ma ei saa praegu aru IRL-i mängust selle reformiga, justkui oleks nemad puuetega inimeste erilised kaitsjad. Nemad ise olid eelmises valitsuses, kes seda reformi ette valmistas. Hanno Pevkur oli minister, Taavi Rõivas oli minister ja sotsiaalkomisjoni juhtis IRL-i esindaja.
On selge, et ei see reform ega ka hea tahte kokkulepe ei hakka toimima. Selle kõigega tahetakse lihtsalt puuetega inimesed vaigistada, aga nad ei ole sellega nõus.
Ma ütlen veel kord, et me ei tohiks mängida teerulli ja neid seadusi siin Riigikogus praegu vastu võtta. Me ei tea, mis tagajärjed sellel on. Need seadused muudavad aastakümneteks paljude inimeste elu Eestimaal – need muudavad rohkem kui 100 000 inimese elu. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu tänane teema on seesama, millest ma olen siit puldist juba korduvalt rääkinud. Tahan nimelt uuesti rääkida ootealatasudest piiriületuspunktides. Ma olen sel teemal korduvalt sõna võtnud eri komisjonides, olen tõstatanud küsimuse siin Riigikogu saalis, teinud arupärimisi. Aga see probleem ei taha sugugi laheneda. Asi on nimelt selles, et seadus ütleb üheselt, et ootealatasusid ei tohi võtta siis, kui sõiduk läbib ooteala ilma, et ta selle teenuseid kasutaks. Ometi on kuni tänase päevani lood nii, et kõik sõidukite juhid, kes sisenevad ootealale, tasuvad ootealatasu. Just viimasel ajal on hakatud ka minu käest rohkem küsima, kuidas saaks selle probleemi lahendada.
Olen ka viimasel ajal korduvalt selle küsimuse tõstatanud, viimati rahanduskomisjonis, kui siseminister käis meil riigieelarve oma osa tutvustamas. Uurisime, mis lahenduse saab ootealatasude võtmine. Olen ka kirjalikult pöördunud kantsleri poole ettepanekuga, et võtaks kokku kõik need inimesed, kes on sellel teemal pädevad, ja otsustaks ära, et sõiduautode omanikud ootealatasu maksma ei peaks.
Üldiselt kehtib seadus, et Eesti riigist väljumine on kõikidele tasuta, ometi on nii Koidula kui ka Luhamaa piiripunktis olukord selline, et kõik sõiduautod, mis sisenevad piiripunkti, saadetakse piiriületusele just läbi ooteala. Kõik liiklusmärgid suunavad nii, et riigimaantee kasutamine otse, ilma ooteala läbimata ei ole võimalik. On loomulikult olnud selliseid juhtumeid, et auto sõidab ilma ootealale sisenemata otse riigipiirini, aga piirivalvurid saadavad auto tagasi, selleks et lihtsalt ootealatasu saada.
Ma olen teinud korduvalt arupärimisi ja saatnud ka kirjaliku küsimuse õiguskantslerile ning õiguskantsler on juba aastaid tagasi öelnud, et sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamisel Luhamaa ja Koidula piiripunktis rikutakse riigipiiri seaduse § 8³ lõiget 4, mille kohaselt ei tohiks võtta ooteala kasutamise eest tasu, kui sõiduk on suunatud piiriületuse ootealale, kuid ei kasuta tegelikult piiriületuse ooteala teenust ja suunatakse kohe piiriületuseks piiripunkti. Selline seaduse rikkumine käib ka praegu. Ma vaatasin enne siia saali tulekut, milline on järjekord ootealal. Tuleb välja, et täna on läbinud ooteala ja piiri ületanud väga väike hulk A- ja B-kategooria sõidukeid. Hetkel ei olnud ei elavas ega kogu järjekorras mitte ühtegi sõidukit. Ometi, isegi kui on broneering olemas, tuleb kõikidel, ka juhuslikel sõiduautodel seda ootealatasu maksta. Ning ootealatasud on kasvanud, praegu on ootealatasu 5 eurot ja broneeringutasu 1,3 eurot.
Piltlikult öeldes püsib selline olukord, kus Eesti Vabariigi kodanikel on võimatu Eesti riigist lahkuda ilma, et nad erasektorile seda tasu ei maksa. Õiguskantsler on teinud selle rikkumise kõrvaldamiseks järgmise ettepaneku: lõpetada Koidula ja Luhamaa piiripunktis ooteala kasutamise eest tasu võtmine mis tahes kategooria sõidukite juhtidelt, kui on täidetud teatud tingimused. Need tingimused on, et sõidukile on broneeritud järjekorrakoht elektroonilises piirijärjekorra keskkonnas ning selle eest on makstud ja kui ainus teenus on ootealalt läbisõit. Samuti teeb ta ettepaneku üle vaadata kõik halduslepingud ja kui on vaja, siis tuleb muuta ka riigipiiri seadust. Sotsiaaldemokraadid hoiavad sellel teemal silma peal ja me oleme seda meelt, et niisugune ebaseaduslik tasude võtmine tuleb kiiremas korras lõpetada. Aitäh!

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Reedel, 7. novembril toimus Riigikogu konverentsisaalis esinduslik energeetikateemaline foorum "Eesti uus energiapoliitika". Räägiti palju Eesti energeetika tulevikust ja sellega seoses ka põlevkivist. Muidugi ei saanud mööda ka olukorrast praegu ja lähitulevikus. Intrigeerivaks diskussiooniteemaks olid korraldajad ette näinud teema, kas Eesti konkurentsivõimet ja inimeste elukvaliteeti parandav energiapoliitika on võimalik.
Sellega seoses peatun asjaoludel, mis ka konverentsi ettekannetes välja tulid. Enne avatud elektriturule üleminekut ehk enne 2013. aastat hirmutati elektri hinna järsu tõusuga ja joonistati seinale igasuguseid tonte, üks hirmsam kui teine. Tegelikult erilist ränka hinnatõusu ei järgnenud. On terveid perioode, kus elektri vabaturuhind on tunduvalt madalam olnud kui fikseeritud Eesti Energia hind. Loomulikult on ka vastupidiseid näiteid.
Aga nüüd edasi. Meie valitsus tõenäoliselt mõtles, et kuna inimesed on suureks hinnatõusuks ette valmistatud ja kui nii võiks öelda, hinnatõusudega harjunud, siis tuleks seda ära kasutada. Nii kehtestati kohe aktsiis, mis on 4,5 korda kõrgem, kui Euroopa Liidus lubatud. Alates 2009. aastast on ülekande põhivõrgu tasusid tõstetud 42%,  praegu on see üks kõrgeimaid euroliidus – 10,8 eurot megavatt-tunni kohta. Võrdluseks: Soomes on see 7 eurot, Rootsis 2 eurot ja Saksamaal koguni 1 euro megavatt-tunni kohta.
Loomulikult kaasnesid sellega surmtõsised põhjendused. Nõukogude-aegne põhivõrk on amortiseerunud, tarvis on ehitada ühendused Soomega EstLink 1 ja EstLink 2, ootamatute katkestuste puhuks tuleb ehitada reservjaam. Nüüd on see Kiisal avatud ning samuti on valmis EstLink 1 ja EstLink 2. Retoorikas kõlasid ka lubadused, et kui suured investeeringud on tehtud, siis tasud vähenevad. Me kõik kaldusime seda uskuma, reaalsed asjad ju – kui vaja, tuleb ära teha.
Olles nüüd näinud, et 2015. aasta riigieelarve eelnõus on ette nähtud Eleringist võtta välja 20 miljonit eurot dividende, on selge, et suur osa retoorikast oli vale. Vähemalt see jutt, et pärast suurte investeeringute tegemist võrgutasusid vähendatakse. Ilmneb, et investeeringuteks vist enam nii palju vaja ei ole ja nüüd on meie kõigi makstavatest võrgutasudest tehtud eelarveaukude täitmise pump.
Kui me vaatame oma elektriarvet, siis näeme, et võrgutasud ületavad tunduvalt elektrienergia hinda, sinna lisanduvad aktsiis, taastuvenergia tasu ja käibemaks. Seega saab tõstatatud küsimusele vastata niimoodi, et jah, Eesti konkurentsivõimet ja inimeste elukvaliteeti parandav energiapoliitika on võimalik, kui riik lõpetab röövimise päise päeva ajal. Kui see ei lõpe, siis sulgevad ettevõtjad ka edaspidi oma ettevõtteid Eestis, nii nagu seda tegi Fazer, kus oli energiamahukas tootmine. Leivaküpsetamine käis ju elektriga. Ja sulgemistendents tõenäoliselt jätkub, sest meie energia hind ei ole just riigi lisatud võrgutasude, aktsiiside ja muude tasude tõttu konkurentsivõimeline. Nii et eelkõige ei maksaks nutta elektri hinna pärast, riik peaks hoopis mõtlema, kuidas oma kehtestatud tasusid muuta, et tootjad oleksid konkurentsivõimelised. Aitäh!

Etti Kagarov, palun!

Hea istungi juhataja! Head kuulajad! Uue lastekaitseseaduse eesmärk on tagada laste õigused ja heaolu. Selleks sätestab lastekaitseseaduse eelnõu, et lapse arengu ja kasvu loomulik kasvukeskkond on perekond ning esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või muul last kasvataval isikul. Riik ja kohalik omavalitsus peavad selles lapsevanemat toetama. Lastekaitse valdkond on ühiskonnas aktiivset vastukaja leidnud. Lapsed peavad olema ühiskonnas prioriteediks ja seda mitte ainult lastekaitsepäeval, vaid igal päeval ja iga otsuse langetamisel.
Praegu kehtiv Eesti Vabariigi lastekaitse seadus on pärit 1993. aastast. Selle ajaga on Eestis palju muutunud, näiteks 1995. aastal hakkas kehtima perekonnaseadus. Palju on ka siin Riigikogu saalis kõlanud etteheiteid, et Eestis on palju vaesuses elavaid lapsi, ja see on tõesti nii. Kuid lastekaitseseadus ei ole see võluvits, mis vaesuse ühe näpuliigutusega likvideerib. Laste vaesusega tuleb aga tegelda ja alates 2015. aasta jaanuarist kasvab lapsetoetus seniselt 19 eurolt 45 euroni. Ka lapsetoetuse kasv ei likvideeri vaesust, kuid annab paljudele peredele leevendust. Ma ei ole nõus väitega, et lapsetoetuse raha jagamine on lennukilt raha külvamine. See on suur abi paljudele peredele, sh peredele, kus mõlemad vanemad käivad tööl, aga peavad hakkama saama miinimumpalgaga. Meil ongi käibele läinud uus sõna, mis on oma olemuselt vastuoluline – see sõna on "palgavaesus". Siin on aga juba vaja järgmisi meetmeid, et inimesed saaksid oma palgaga toime tulla ja ka miinimumpalgast ära elada. Lisaks on paljulapselistele peredele elamistingimuste parandamiseks käivitatud KredExi meetmed, mida kasutades on väga paljud kohalikud omavalitsused andnud suurtele peredele võimaluse oma elamistingimusi parandada ja toetust taotleda.
Paljudes kirjades on väljendatud hirmu, et nüüd hakatakse lapsi perekonnast eraldama. Ei hakata! Sellel hirmul ei ole alust. Lastekaitseseaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei vähene. Eelnõu paneb riigile ja ka kohalikule omavalitsusele kohustusi toetada lapsevanemaid ning teisi lapsi kasvatavaid isikuid. Ja vastupidi osa inimeste hirmule näitab statistika, et laste perest eraldamist juhtub Eestis üha harvemini.
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 12 ütleb, et kellegi perekonna- ja eraellu ei tohi meelevaldselt sekkuda. Lapse õiguste konventsiooni 8. artikli kohaselt on igal lapsel õigus säilitada oma perekondlikud suhted ja neisse ei tohi ebaseaduslikult vahele segada. Eesti õigusruumis on need õigused tagatud ja lastekaitseseadus siin muudatusi ei tee.
Lapse arengu ja kasvu loomulik keskkond on perekond. 2013. aastal sündis registreeritud abielust 5556 last, väljaspool abielu 7975 last. Ka kasvab lapsi asenduskodudes, hooldusperedes, eestkosteperedes jne. Lastekaitseseadus ei pea kaitsma vaid lapsi, kes elavad ema ja isaga. Ühiskonna jaoks on kõik lapsed väärtuslikud ja kõigi nende õigused vajavad kaitset. Aitäh!

Siret Kotka, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti põllumeest on sel aastal tabanud üks löök teise järel. Augustikuus kehtestas Venemaa Föderatsioon meie toidukaupade impordi keelu. Selline otsus sündis poliitilise mängu tõttu, mille tagajärjel sai tugeva hoobi Eesti piimandussektor. Piima hind on nüüdseks langenud juba nii madalale, et farmid tulevad vaevu ots otsaga kokku.
Usun, et keegi meist ei soovi, et korduks rohkem kui kümne aasta tagune olukord, kus nn Vene kriisi tõttu olid põllumehed sunnitud ligi 30 000 lüpsilehma tapamajja viima. Tänavu oli augustikuu lõpuks selge, et Eesti põllumajandus on kriisis, ometi ei pannud see kuidagi Rõivase valitsust tegutsema ega suudetud eraldada ka lisatoetust, nagu tegid seda Läti ja Leedu. Eesti valitsus tegutseb hoopis risti vastupidi ja tõstab põllumeestel makse. Praegu parlamendis menetluses oleva riigilõivuseaduse eelnõu järgi kasvavad riigilõivud mahepõllumajanduse valdkonnas üks kuni kaks korda, seemne sertifitseerimise valdkonnas kolm kuni kaheksa korda ja sordikaitse valdkonnas ligi kolm korda. See näitab väga selgelt valitsuse hoolimatut ja üleolevat suhtumist Eesti põllumajanduse käekäiku.
Sügiskuu alguses leidis ametliku kinnituse fakt, et Eestisse on jõudnud ülimalt nakkav viirushaigus, Aafrika seakatk. Paljud seakasvatajad kirjeldavad oma kurba olukorda kui pidevat sütel elamist. Ettevõtjad ja talunikud teevad oma kulu ja kirjadega kõikvõimalikku ennetavat tööd selleks, et seakatk nende sigalasse ei jõuaks. Jahimehedki mõtlevad, kuidas metssigade seas katku levimist piirata. Kahjuks jätab riigivalitsus endast üha enam mulje, nagu nemad peaksidki pealtvaataja rollis olema. Muide, 20. sajandi keskel oli Hispaanias ja Portugalis samalaadne katk ning selle kadumine võttis aega 20 aastat. Usun, et me ei soovi Eestile samalaadset saatust.
Riigieelarve koostamine on teatavasti prioriteetide küsimus. Riigieelarve peegeldab just seda, mida koalitsioon oluliseks peab. Praegune valitsus on jätnud Eesti põllumehed tuleva aasta riigieelarves lisatoetuseta. Kuna Keskerakond seisab kindlalt Eestimaa põllumeeste eest, siis tegime ettepaneku lisada riigieelarves nende reale 23 miljonit eurot, mida meie põllumeestele hädasti vaja on. Eesti põllumajandus on kriisis, aga selle asemel, et tulla põllumeestele appi ja maksta neile lisatoetusi, nagu teevad seda Läti ja Leedu, tahab Rõivase valitsus põllumehi veelgi tõsisemalt maksustada. Mõelgem sellele! Aitäh!

Neeme Suur, palun!

Head kolleegid! Mina räägiksin alkoholipoliitikast ja alustaksin päris algusest. 2011. aasta veebruaris, vahetult enne eelmisi valimisi, võeti Riigikogus vastu üks oluline otsus: kehtestati korrakaitseseadus. Selle seadusega kaotati avalikus kohas alkoholi tarbimise absoluutne keeld. Muide, juhin tähelepanu, et tookord oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond ainus erakond, kellelt eelnõu poolthääli ei saanud.
Avalikus kohas alkoholi tarbimise luba jõustus 1. juulil 2014 ja nagu me teame, see on põhjustanud inimestes palju pahameelt. Praegu on hea rääkida sellest, et juba eeloleval kolmapäeval on Riigikogus esimesel lugemisel Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on kehtestada uuesti avalikus kohas alkoholi tarbimise keeld. Ilmselgelt oli juulis jõustunud muudatus liiga järsk, liiga liberaalne. Selgus, et mingi osa rahvast tõttas kasutama avalikku ruumi – linnatänavat, parklat või parki – oma joomapaigana.
Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga soovitakse taastada üldiselt kehtiv keeld avalikus kohas napsitada. Siiski peab eelnõu lugu ka kohalike omavalitsuste iseotsustamise õigusest ja lubab omavalitsustel kindlaks määrata kohad, kus võiks ehk alkoholi tarbimine lubatud olla. Samas sätestab eelnõu, et sellist luba ei tohi anda, kui tegu on lasteasutuse territooriumi lähedusega.
Avalikus kohas alkoholi tarbimise keelamisega loodame muuta meie avaliku ruumi turvalisemaks. Siinjuures tuleb aga austada omavalitsuste ehk linnade ja valdade õigust asjaomast korda kas karmimaks muuta või siis mõnes osas ka leevendada. Lõpuks teavad kohalikud inimesed kõige paremini, kuidas kohapeal käituma peab. Mingid põhimõtted aga peavad kehtima üle riigi ühetaoliselt ja üks niisugune põhimõte on keeld avalikus kohas napsitada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Kohtume homme!

Istungi lõpp kell 15.45.