Austatud juhataja! Lugupeetud parlament! Eestil möödus tänavu kümme aastat nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. Juba ainuüksi asjaolu, et oleme kaks korda jõukamad kui 2004. aastal, näitab, et me oleme hästi arenenud. Me oleme kindlasti ka märksa vabamad ja kaitstumad, kui olime kümnend tagasi. Endise Euroopa Liidu asjade komisjoni juhina ja nüüdse peaministrina võin kinnitada, et Eesti Euroopa-poliitika edukuse võti on alati olnud avatus, kolleegiaalsus ja vastutustundlikkus. Eesti on usaldusväärne partner. Järgmisel kevadel lõpeb poliitikadokumendi "Eesti Euroopa Liidu poliitika aastani 2011–2015" eluiga ning mul on suur au anda teile järjekordne ülevaade. Rõhutan, et tegemist on Eesti Euroopa Liidu poliitikaga, sest Eesti seisukohad Euroopa Liidu asjades on valitsuse ja Riigikogu ühisarvamus. Euroopa Liidu asjad on Eesti asjad.
Austatud Riigikogu liikmed! Võiksime kujutleda end korraks tagasi aastasse 2011, selle dokumendi algusaega, kui alustasid nii uus Riigikogu kui ka valitsus. Euro käibeletulek Eestis 1. jaanuaril 2011 suurendas oluliselt Eesti majanduse usaldusväärsust. Samuti oli meie ühinemine hästi ajastatud poliitiline toetussamm ühisraha elujõulisusele. Peatselt pärast seda sattusid aga mõned euroala liikmesriigid tõsistesse raskustesse, ohustades sellega ka euroala kui tervikut. 2010. aastal ütles liidukantsler Angela Merkel Bundestagi ees mälestusväärsed sõnad: "Kui kaob euro, kaob Euroopa." Veel 2012. aastal teatas tuntud rahanduskolumnist Nouriel Roubini, et euro laguneb aasta jooksul, kui euroalast lahkuvad Kreeka ja Portugal. Nii nagu paljud teisedki alahindas ka Roubini euroala riikide vastastikuste majanduslike ja poliitiliste lõimede tugevust ning seda, et liikmesriigid ja institutsioonid on euro päästmiseks valmis tegema kõik, mis vaja.
Toonane olukord oli väga tõsine ja õnneks me ei tea, kas siseturg oleks ilma eurota jäänud endisena püsima või oleksid riigid valinud protektsionismi, tollid ja devalveerimise. Seetõttu on mõistetav, et just arengud euroala stabiliseerimiseks on olnud kõige tormilisemad. Euroala liikmesriigid, Euroopa Keskpank ja euroala stabiilsusmehhanismid aitasid nii eurol püsida kui ka mitmel raskustesse sattunud liikmesriigil end reformida. Nüüdseks on vastu võetud pea kõik õigusaktid, mis tugevdavad riikide eelarveseiret ning on vajalikud Euroopa Liidu ühtse finantsjärelevalve ja pangandusliidu jõustamiseks. Selles kontekstis on mul hea meel, et Eestis tegutsevad pangad läbisid pangandusliiduga liitumiseks korraldatud taluvustesti hiilgavalt. Kuigi euroala majanduskasv on alles taastumas, oleme juba rajanud tugeva vundamendi järgmise kriisi ennetamiseks.
Usun, et euroala vundamenti on tugevdanud ka selle ala laienemine. Kuna euro tähistab ühtlasi tihedaimat poliitilist ja majanduslikku lõimumist Euroopas, on euroala laienemine olnud Eesti strateegilistes huvides. Eesti liitus euroga igasuguse hinnaalanduseta, meie järel liitus ka Läti ja 2015. aasta algusest liitub Leedu ning loodetavasti liituvad varsti veel mõned Kesk-Euroopa riigid. On alust loota, et nii äsja ühtlustatud eelarvereeglite kui ka Euroopa Liidu vahendite kasutamisele seatud nõuete toel täidavad kõik Euroopa Liidu riigid hiljemalt 2020. aastaks Maastrichti kriteeriumid. Olen jätkuvalt seda meelt, et aluslepingus kokku lepitud reeglite lõdvendamine ei ole lahendus. Suurema eelarvepuudujäägi paindlikkuseks nimetamine ei muuda puudujääki vähem ohtlikuks. Tänu sellele, et oleme Eestis riigi rahanduse korras hoidnud, on Eesti paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes kriisist kiiremini taastunud. Stabiilne rahaliit on aluseks heaolu kasvule Euroopas ning Eesti sõna on nendes küsimustes kaalukas.
Lugupeetud Riigikogu! Mis oleks, kui Ukraina oleks kaks kümnendit tagasi valinud sama tee mis Eesti või kui Eesti oleks jäänud sinna, kus on Ukraina? 2013. aastal oli Eesti SKT inimese kohta jooksevhindades üle nelja korra suurem kui Ukrainas (Eestis 19 031 dollarit ja Ukrainas alla 3919 dollari). ÜRO inimarengu indeksi järgi on Eesti ja Ukraina vastavalt 33. ja 83. kohal, Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime indeksis 29. ja 76. kohal. See on valikute tegemise või tegemata jätmise tulemus, ning nagu ütles Ameerika president Barack Obama Tallinnas, areng ei ole ei kiire ega kerge. Alustasime küll samadelt pakkudelt, kuid demokraatia ja reformide teatepulk jäi Ukrainas edasi andmata. Korruptsiooniuni ja autoritaarsus varjutasid unistuse, mille nimel end vabaks võideldi. Ühes sellega unustati reformid, julgeolek, vabadused ja heaolu.
Pea aasta tagasi, 21. novembri õhtul algas Euromaidan, mis äratas ukrainlased loodetavasti lõplikult minevikuvarje kuvavast mürgiunest. Euromaidan käivitus selleks, et toetada Ukraina püüdlusi paremale tulevikule Euroopas ning soovi seda tugeva lepingulise suhte kaudu väljendada. Eurooplastele oli olukord mõnevõrra harjumatu, sest esimest korda ei väljendatud Euroopa tähelipu all mitte ainult oma meelsust, vaid pandi kaalule ka elu. See oli märgilise tähendusega rahva tahteavaldus. Külastasin ka ise pärast ametisse asumist Kiievit ja mul on hea meel, et aasta peale Euromaidani on kogu rahvas seda tahteavaldust palju kordi demokraatlikult kinnitanud, valides vabaduse, valides Euroopa, valides reformid, õigusriigi ja rahu. See ei ole ühepoolne tahteakt kurtidele kõrvadele. Me peame Ukrainat ja teisi naabruspoliitika riike toetama.
Küsimus ei ole seejuures ainult Ukrainas, sest eurooplastele ennekuulmatult on just Euroopa poliitika ja partnerlussuhted esmakordselt silmitsi relvadega. Vahur Made sõnastas selle olukorra 19. oktoobri Postimehes järgmiselt: "Küsimus ei ole enam pelgalt selles, et eurooplastel oleks mõnus, turvaline ja hoolitsev Euroopa Liit. Küsimus on üha rohkem ka selles, et need jõud maailmapoliitikas, kes soovivad Euroopa Liitu nõrgestada, talle eksistentsiaalseid väljakutseid esitada, näeksid, et eurooplased on tugevad, kokkuhoidvad ja suudavad oma huve ja institutsioone kaitsta."
Mida me sellest konfliktist järeldame? Esiteks, Euroopa ja muu läänemaailma ühtehoidmine on kõige olulisem. Vaid nii suudame ülejäänud maailma mõjutada, nagu Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on seda tõestanud koostöös Venemaa sanktsioonide küsimuses. Olukorras, kus ilmselgelt jätkatakse tööd konflikti külmutamise nimel, on tarbetu arutleda sanktsioonide leevendamise üle. Tegemist ei ole kodusõjaga, nii nagu laupäeval ei olnud mõnes Donetski ja Luganski oblasti rajoonis tegemist demokraatlike valimistega. Kui Minski kokkuleppeid ei täideta ja kui Euroopa pinnal luuakse uut külmutatud konflikti, peame kaaluma täiendavaid sanktsioone.
Teiseks, Ukrainat tuleb aidata nii konflikti lahendamise ja reformide toetamise kaudu kui ka materiaalse abiga. Juba ainuüksi sõjakahjud infrastruktuurile on hinnanguliselt enam kui 8 miljardit dollarit. Anders Åslundi 22. oktoobri Financial Timesis avaldatud ettepanek koostada Marshalli plaan Ukrainale väärib kaalumist. Ma olen vestelnud nii president Porošenko kui ka peaminister Jatsenjukiga vajadusest teha reforme, sh selleks, et kaubanduslepe ja assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga saaksid rakendatud. Ukraina juhid on mulle kinnitanud, et Eesti reformikogemus teekonnal Euroopa Liitu on Ukraina jaoks kõrges hinnas. Kui valgete furgoonidega veetakse konfliktipiirkonnast minema seegi, mis seal veel väärtuslikku on, siis ei saa Euroopal olla ükskõik, mis edasi saab.
Kolmandaks, Ukraina on ja tahab olla Euroopa riik, kellele Euroopa uks peab olema avatud. Protsess assotsieerunud riikide lõimumisel peab jätkuma. 2011. aastal soovisime, et naabruspoliitika riikidel oleksid võimalikult sügavad kaubandus- ja poliitilised suhted Euroopaga, ja nüüdseks oleme lepingulise alusega jõudnud juba väga kaugele. Et 2019. aastal võiksid Euroopa Liidu neli põhivabadust olla veelgi enam käeulatuses, tuleb sõlmitud lepped ja reformid ka ellu viia. Idapartnerluse Riia tippkohtumisel järgmise aasta mais peaksime saama tervitada viisavaba liikumise tingimuste täitmist nii Ukraina kui ka Georgia poolt.
Neljandaks, meie maailmajao julgeolek ei ole endastmõistetav. Peame suurendama ühist arusaama uuest julgeolekuolukorrast ja ühtlustama ohuhinnanguid. NATO 2% kaitsekulutuste kriteeriumi täidavad vaid kolm Euroopa Liidu riiki: Kreeka, Suurbritannia ja loomulikult ka Eesti. Euroopa Liidu kiirreageerimisvõime parandamiseks loodud lahingugruppe ei ole veel kordagi kasutatud, missioonide loomine on olnud vaevaline ja aeganõudev. On ilmselge, et oma huvide ja väärtuste eest ei saa seista, kui kaitsevaldkond pole piisavate võimetega kaetud. Euroopa Liidu ja NATO koostöö on olulisem kui eales varem. Euroopa Liidus ja NATO-s olevate liitlaste kaitsekulude vähendamine peab uue julgeolekuolukorra tõttu peatuma. Siinkohal parafraseeriksin Mario Draghit, et mitte ainult euro, vaid ka Euroopa kaitsmiseks tuleb teha kõik, mis on vajalik.
Austatud Riigikogu! Nüüdseks on Euroopa Liidu ühtsest turust saanud meie ettevõtete koduturg. Augustis 2014 läks 72% Eesti inimeste ja ettevõtete loodust nii otse kui ka väärtusahelate kaudu ühtsele turule. Seda võiks muidugi olla veelgi enam ja see, mis läheb, võiks olla veelgi suurema lisandväärtusega. Eesti jaoks on seega eluliselt oluline, et ühtne turg toimiks tõrgeteta ja võimalikult madalate tehingukuludega. See tähendab, et nii turule pääsemine, tehingute sõlmimine kui ka kokkulepete jõustamine peab olema Eesti ettevõtjale võimalikult lihtne, kiire, tõhus ja turvaline. Seetõttu usume endiselt, et meie lõppeesmärk võiks olla ühtne Euroopa tsiviilkoodeks. Oleme viimasel ajal liikunud tsiviilõiguse vallas oluliselt edasi ning loodan, et Euroopa ühtse müügiõiguse algatus ning ka äriühingute piiriülene liikumine jäävad uue komisjoni tähelepanu keskmesse.
Kui aga nimetada valdkondi, kus me oleme viimasel viiel aastal liiga vähe saavutanud, siis need on teenuste vaba liikumine ja ühtne digitaalturg. Teenuste direktiivi jõustumisest on möödas viis aastat ja ikka me räägime selle rakendamise potentsiaalist, mis on komisjoni enda hinnangul kokku 2,6% Euroopa Liidu SKT-st. Praeguseks oleme sellest saavutanud vaid 0,8%. Seetõttu peaksime küll direktiivi maksimaalselt ellu viima, aga samas avama uusi võimalusi. Seejuures peaksime mõistagi keskenduma teenuste sektoritele ja kitsaskohtade kaotamisele, millel on olulisem piiriülene majanduslik potentsiaal ja majanduslik mõju, näiteks asutamispiirangute kaotamisele.
Kui Barroso II komisjon seadis sisse digivoliniku, digivaldkonna asepresidendi ametikoha, jäi selle koha vajalikkus paljudele arusaamatuks ning seda seostati ennekõike side ja rändlustasudega. Tõsi, kõnetasude ja mobiilside rändlustasude alanemist tajuvad vahetult kõik inimesed. Peale rändlustasude võib üheks silmapaistvaks muudatuseks pidada ka Eesti toetatud ja septembris kinnitatud digiallkirjade ja usaldusteenuste määrust. See loob Euroopa-ülese digiallkirjade vastastikuse tunnustamise raamistiku ning digitaalsete usaldusteenuste turu. Ma tõesti loodan, et selles vallas maailma tippu kuuluvad Eesti ettevõtted kasutavad selle potentsiaali maksimaalselt ära ning juba 2020. aastal on võimalik, et vähemalt 20% Euroopa kodanikest kasutab digiallkirja iga päev. Mõtleks vaid, see on asi, mis Eesti inimestele on tuttav juba 15 aastat.
Ent juba 2010. aastal tegi minu eelkäija ettepaneku luua digitaalne ühisturg aastaks 2015. Peame tunnistama, et selleks vajalikud õigusaktid on vaid osaliselt esitatud ja vastu võetud, mõistame, et Euroopa on selles vallas maha jäämas. "Digitaalne" ei ole asi iseeneses ja kaugetki mitte ainult sideregulatsiooni küsimus. Täna ja veel enam homme on kõik eluvaldkonnad läbivalt digitaalselt võimendatud. Andme- ja tarbijakaitseõigus, autoriõigused ja paljud teised valdkonnad peavad tehnoloogilise arenguga ühte jalga käima. Seetõttu ei ole põhjust rääkida siseturust ja digitaalsest turust eraldi, meil on vaja Jacques Delorsi ja Mario Monti siseturu algatuste sarnast tegevuskava koos konkreetsete abinõudega. Nimetagem seda tegevuskava siis digitaalse siseturu aktiks (Digital Single Market Act), mis tuleb vastu võtta, võimaldades andmete, teenuste ja kaupade turvalise piiriülese liikumise. Ka uue Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri pakutud 300 miljardi euro suurune investeeringute pakett, mida praegu veel ette valmistatakse, peab piiriülese digitaalse infrastruktuuri arendamist prioriteedina silmas pidama. Loodan siiralt, et Euroopa uued juhid kuulavad Google'i tegevjuhi Eric Schmidti üleskutset, et Euroopa peab digitaalse murrangu omaks võtma (embrace digital disruption). Kui Vabariigi Presidendi aastapäevakõnes viidatud Moore'i seadus tehnoloogilise arengu kohta jätkuvalt paika peab, on Eesti eesistumise ajaks 2018. aasta esimeses pooles arvutusjõudlus praegusega võrreldes suurenenud lausa neli korda.
Lugupeetud Riigikogu! Euroopa Liidu geograafilisel äärealal asuva riigina on meile eriti oluline n-ö võrgutööstus (network industries) ehk energia-, transpordi- ja sideühendused ning siseturu areng selles vallas. 2013. aastal sai mööda meie üleminekuperiood elektrituru avamisel. Energiaturu arengu võimaldamiseks valmis 2013. aastal Euroopa vahendite toel Eestit ühendav teine merealune kaabliühendus Soomega – EstLink 2. Eelmisel nädalal avas Elering Kiisal välisühendusi toetava avariielektrijaama, mis võimaldab reageerida ootamatule võimsuse puudujäägile Eesti elektrisüsteemis kõigest kümne minuti jooksul. Peale selle eraldas Euroopa Komisjon möödunud nädalal kolmanda elektriliini ehitamiseks Lätiga 112 miljonit eurot. Ühendus Lätiga peaks valmima 2020. aastaks. Järgmise Euroopa Liidu eelarve toel peame olema suutelised end lõplikult lahti ühendama ka Loode-Venemaa energiasüsteemist. Möödunud nädalal lõi Euroopa Ülemkogu uue kliima-energiapaketiga sellele aluse, kui otsustasime luua aastaks 2030 Euroopa energialiidu.
2012. aastal võtsime Euroopa Liidu III energiapaketi alusel Riigikogus vastu maagaasiseaduse muudatused. Muudatuste tulemusel tuleb peatselt omandiliselt lahutada gaasi ülekandeteenuse osutaja ja domineeriv gaasi pakkuja ning avada turg alternatiivsetele allikatele. Praegu on Eesti ilmselgelt veel liiga haavatav, mida kinnitab ka äsjane Euroopa Komisjoni valdkondlik taluvustest. Gaasituru areng on vajalik ennekõike selleks, et kasvaks regionaalne varustuskindlus, paraneks energiajulgeolek, aga ka selleks, et alaneksid hinnad. Juba 2005. aastal algas jutt Eesti-Soome toruühendusest ning 2009. aastast on räägitud Balti piirkonda varustava regionaalse veeldatud gaasi terminali rajamisest. Kuivõrd erinevate projektide vahel oli toona võimatu leida lahendust ja ettevõtted omavahel ei suhelnud, palusime mais 2013, et Euroopa Komisjon aitaks vahendada läbirääkimisi. Komisjoni kaasabil jõudsime veebruaris ühiste kavatsuste lepingu sõlmimiseni, mille kohaselt pidid asjaomased ettevõtted pakkuma maiks 2014 välja kava, kuidas ühiselt rajada regionaalne gaasiterminal. Ent paraku oli juba juunis selge, et ühist lahendust, mida aktsepteeriks ka Euroopa Komisjon, pakkuda ei olnud. Nüüdseks on Euroopa Komisjon öelnud, et tema on endast oleneva lahenduse leidmiseks teinud ning pall on taas riikide väravas.
Luua turg, mille osaks on nii toruühendus kui ka terminalid, on tähendanud tegelemist sama mündi kahe küljega. Me oleme seisus, kus meil on võimatu mingigi kindlustundega öelda, et ühendus ja seega ka regionaalne gaasiturg tekib. See ei ole väga hea seis. Seetõttu olen koostöös majandus- ja taristuministriga pidanud lahenduse leidmiseks konsultatsioone Soome peaministriga ja usun, et kokkulepe on siiski veel võimalik. Regionaalse lahenduse leidmiseks tuleb esmalt rajada toru, mis on turu ja varustuskindluse seisukohalt prioriteetne. Euroopa Liit on jätkuvalt valmis seda kuni 75% ulatuses kaasfinantseerima. Seejärel tuleb investeerida gaasiühendusse Lätiga ning rajada veeldatud gaasi terminalid, mis rahuldavad nii Soome kui ka Eesti ja teiste Balti riikide vajadused. On täiesti võimalik, et terminalide investeeringud on ühenduste loomise järel tehtavad ainult turu vastu. Me teame, et Euroopa Komisjon on olnud valmis terminale rahaliselt toetama pigem sümboolselt. Igal juhul on selge, et see on teema, millega ma peame intensiivselt edasi minema. Praegune seis Eesti gaasijulgeolekus meid kindlasti ei rahulda.
Kontinendi ääremaal ei asu me mitte ainult energiasüsteemi mõttes, vaid ka puuduvate transpordiühenduste tõttu. Seepärast on väga oluline, et 28. oktoobril allkirjastasid Balti riikide transpordiministrid Riias Rail Balticu ühisettevõtte asutamise kokkuleppe. 2011. aastal, meie Euroopa-poliitika dokumendi koostamisel ei olnud Rail Baltic sugugi veel helesinine vagun, vaid oli rohkem nagu helesinine unistus. Nüüd on see üks olulisemaid Euroopa Liidu transpordiprojekte. Jätkame üheskoos teiste Balti riikidega pingutusi, et esitada 2015. aastal ühine investeerimistaotlus. Me oleme jõudnud lähedale eesmärgile, kus projekti tagasipööramine on pea mõeldamatu ning Eesti, teiste Balti riikide ja Soome ühendamine Euroopa keskustega võib teostuda kümnendiga. Tahan selle saavutuse eest teha sügava kummarduse ennekõike transpordivolinik Siim Kallasele. 2015. ja 2019. aasta Riigikogu valimiste järel ametisse asuvad Riigikogu ja valitsus peavad selle projekti eduka lõpuni viima. Juba praegu peame alustama tööd selle nimel, et äratada transpordi-, logistika- ja tööstusettevõtete huvi uue ühenduse vastu.
Euroopa institutsioonide uue tööprogrammi mõttes soovin siiski rõhutada veel ühte olulist arengut, nimelt vajadust saavutada laiapõhjaline kaubanduskokkulepe Ameerika Ühendriikidega. Me vajame 21. sajandil uut standardit, et kombineerida suurimate turgude ja ostujõu baasil meie ajastu kaubandusreeglistik. Nimetame seda omavahel siis uueks standardiks neile riikidele, kes armastavad elada ja kaubelda reeglitel ning vabal konkurentsil põhinevas maailmamajanduses. Kui arengud üleilmsetel läbirääkimistel taas takerduvad, siis usun, et selle mudeliga liituvad hiljem ka teised samamoodi mõtlevad ja samu väärtusi jagavad riigid, ennekõike OECD riigid. Euroopa ja Ameerika erihuvid ei tohiks rikkuda leppe sõlmimise väljavaadet lähiaastatel. Sellest leppest on meil väga palju võita – nii Eestil, Euroopal kui ka Ameerika Ühendriikidel.
Kokku võttes võib öelda, et Eesti on põhijoontes rahul Euroopa Komisjoni presidendi uue tööprogrammi ja ka töökorraldusega. Meie ootused ja vaated langevad üsna suurel määral kokku ning kajastuvad programmilistes dokumentides. Loodan, et möödunud laupäeval ametisse astunud Euroopa Komisjoni liikmed jõuavad oma ametiaja jooksul vähemalt korra kõikide Euroopa Liidu riikide parlamentidesse, ka siia.
Kuna uus Euroopa Komisjon on juba tööd alustanud, siis soovin siinkohal tänada senist presidenti José Manuel Barrosot ning novembris lõpetavat ülemkogu eesistujat Herman Van Rompuyd ning nende meeskondi senise tulemusliku koostöö ja ka eduka kriisijuhtimise eest.
Austatud Riigikogu! Eestile on juba liitumisest alates kombeks toimetada Euroopa Liidus Eesti seisukohtade alusel, mida arutab ja kinnitab Riigikogu. Ühtlasi oleme OECD riigiaruande soovituste vaimus viinud ellu kesksel koordinatsioonil, avatusel ja kaasamisel ning faktipõhisusel ja varasel sekkumisel põhineva Euroopa Liidu asjade juhtimise mudeli. Täna-homme esitame valitsuse reglemendi rakendamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamisele ka uue Euroopa Liidu asjade menetlemise korra. Värske töökord lähtub Riigikogus heaks kiidetud õigusloome arengukavas aastani 2018 püstitatud eeldusest, et Euroopa Liidu otsused on ühtlasi ka Eesti otsused ning neid tuleb riigisiseselt otsustada nii, nagu Eesti riigis on kombeks.
Hiljutised näited tõhusast omavahelisest koostööst Eesti seisukohtade kaitsmisel on Riigikogu saalis peetud arutelud Euroopa naabruspoliitika üle ning poliitiline toetus naabrusriikidega lepingute sõlmimisele. Loodan väga, et assotsiatsioonilepingud Ukraina, Georgia ja Moldovaga saavad veel tänase päeva jooksul Riigikogus ratifitseeritud. Samuti tooksin esile hiljutise ELAK-i tugeva toetuse regionaalsete kalakvootide aruteludele, aga ka üle-eelmisel nädalal toimunud Balti riikide ja Poola ELAK-i juhtide kohtumise, mille jooksul käidi tutvumas Eesti põlevkivitööstusega.
Tänu omavahelisele ja väljapoole ulatuvale koostööle on Eestil usaldusväärse, kaasamõtleva, aga ka innovatiivse ja Euroopa-meelse liikmesriigi kuvand. Oleme alati suutnud lähtuda eeldusest, et kokkuleppeid tuleb täita. Seetõttu oleme ennekõike just tänu Riigikogu tööle ka pidevalt ühe madalaima Euroopa õiguse rikkumise määraga liikmesriik. Meie arusaamine ei rajane soovil täita Saksa täpsusega Euroopa juhiseid, vaid meie üldisel õiguskultuuril. See püsib veendumusel, et kokkuleppeid täidetakse, ning nende täitmine avab omakorda Eesti inimestele ja ettevõtjatele Euroopas rohkem võimalusi.
Heaks näiteks meie koostööst on kevadine volinikukandidaadi ametisse nimetamine. Arvestades voliniku rahvusvahelist kaalu, on kindlasti tegemist olulise riiklikult tähtsa küsimusega, mida arutada Riigikogu täiskogu ees. Eestit saavad sellel kaalukal kohal esindada vaid parimad kandidaadid ning Eestile on suureks tunnustuseks, et eile alustas digivaldkonna asepresidendina tööd endine peaminister Andrus Ansip. Nii valitsuse kui ka Riigikogu mandaat, samuti Euroopa Parlamendi valimistel antud rahva mandaat toetavad värske asepresidendi volitust viia ellu üks Euroopa Komisjoni peamistest prioriteetidest, mis on ilma igasuguse kahtluseta digitaalse siseturu rajamine.
Pärast järgmisi valimisi ametisse astuval valitsusel on Euroopa Liidu poliitikas senisest veelgi kaalukam roll. Järgmise Riigikogu koosseisu aega jääb Eesti eesistumine aastal 2018. Igaüks, kes asub pärast valimisi täitma Vabariigi Valitsuse liikme ametikohustusi, peab olema valmis juhatama oma valdkonnas kogu Euroopa Liitu. Vähetähtis ei ole ka tõik, et tuleb juhatada keeruliste kompromisside otsimist Euroopa Liidu Nõukogu istungitel, kus töökeel on inglise keel. Järgmise peaministri vastutus on komplekteerida meeskond nii, et Eesti eesistumine oleks edulugu.
Mul on Eesti arengut silmas pidades hea meel, et meil jätkub olulistel hetkedel julgust otsustada ja tahet tegutseda. Meid aitab eestlaste sihikindlus, aga ka kompromissivalmidus ja Euroopa-meelsus. Oleme kümnendiga mõistnud, et Euroopas saab edasi liikuda vaid ise Euroopa arengusse panustades. Kõik liitumiseelsed ja -järgsed valitsused ja Riigikogu koosseisud, aga ka arvukates töörühmades rassivad ametnikud on andnud sellesse oma suure panuse ja väärivad selle eest tänu ja täit tunnustust. Me tegime koos Eesti suuremaks! Aitäh teile!