Aitäh ka minu poolt! Ma keskendun ennekõike sellele, mis on toimunud komisjonis, nii nagu teise lugemise ettekande formaat ette näeb. Lühidalt siiski eelnõu eesmärgist. Eelnõu on meile esitatud selleks, et sõiduautode omatarbe maksustamise asemel piirata sõiduautode ostmisel ja kasutuslepingu alusel kasutamisel ning sõiduauto tarbeks kaupade ja teenuste ostmisel tasutud käibemaksu mahaarvamist. Eelnõuga seonduvalt on rahanduskomisjoni poole pöördunud mitme huvigrupi ja mitme ettevõtja esindajad, samuti näiteks maksumaksjate ja raamatupidajate esindajad. Rahanduskomisjon kohtus nendega 6. mail, mil me korraldasime ümarlaua vormis diskussiooni, et seda teemat arutada ja põhjalikumalt lahata. Selsamal ümarlaual kerkis peale üldiste teemade üles palju üsna detailseid küsimusi, millest koorusid välja ka ettepanekud. Põhiliselt oli nende esitaja maksumaksjate liit, aga ettepanekuid esitasid ka raamatupidajate ja ettevõtete esindajad. Sellest tulenevalt otsustasime kokku kutsuda töörühma, mis kogunes 22. mail, et võimalike muudatusettepanekute ja normitehniliste teemadega detailselt tegeleda. Mõlemal kohtumisel, nii ümarlaual kui ka töörühmas, osalesid Rahandusministeeriumi ja Maksu- ja Tolliameti esindajad ning me püüdsime leida ühisosa, et seaduseelnõu paremaks saada.
Loomulikult ei olnud ega saanudki olla eesmärk see, et päris sisu mõttes konsensusele jõuda, sest ettevõtete esindajad deklareerisid ka seda, et kogu see süsteem või kogu selline lähenemisviis neile ei meeldi. Küll aga olid nad siiski nõus panustama selle nimel, et vaatamata kõigele eelnõu võimalikult heaks teha. Selle eest neile minu poolt igal juhul suur tänu!
Annan ülevaate nendest teemadest, mis nii ümarlaual kui ka töörühmas üles kerkisid, ja üritan neid lühidalt kommenteerida. Ettekande teises pooles tutvustan kuut muudatusettepanekut, milleni nendel koosviibimistel jõuti ja mis leidsid rahanduskomisjoni enamuse heakskiidu.
Esimene teema, millele keskenduti, puudutas sisendkäibemaksu mahaarvamise piirmäära, mis on 50%. See teema on olnud aktuaalne Rahandusministeeriumi ja Euroopa Komisjoni vahelises kirjavahetuses, kuna eelnõu nõuab Euroopa Komisjonilt käibemaksu direktiivi osas teatavasti erandi tegemise luba. Sellest tingituna on Rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon aktiivselt suhelnud. Üks teema, mille üle on kirjavahetust peetud, puudutab just seda 50% piirangut ja põhjust, miks selline piirang on valitud. Rahandusministeerium on andnud selle kohta seletusi 24. aprilli kirjas. See kiri on lisatud ka seletuskirjale – kui on soovi sellega põhjalikult tutvuda, siis see võimalus on kõigil Riigikogu liikmetel olemas.
Teine teema puudutas kaheaastase piirangu õigustatust sõiduki otstarbe kohta sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse reguleerimisel. Selles osas on tegelikult tehtud täpsustus, et juhul kui kahe aasta jooksul sõiduauto kasutusotstarve muutub ja autot hakatakse kasutama otstarbel, mis ei võimalda 100% maha arvata, tuleb maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeerida sõiduauto kasutusotstarbe muutumise maksustamise perioodil proportsionaalselt sõiduauto kasutamise otstarbe osatähtsusega kahe aasta jooksul. Üritan seda mõtet natuke lihtsamalt väljendada. Juhul kui auto on soetatud ainult ettevõtte tegevusest tuleneval otstarbel kasutamiseks ehk algselt on arvestatud, et mahaarvamine sisendkäibemaksu puhul võiks olla 100%, ja näiteks aasta pärast selgub, et tegelikult kasutatakse autot ka eraotstarbel, siis tuleb tasuda täiendavat käibemaksu vastavalt sellele proportsioonile, mis on pärast eraotstarbel kasutamise algust. Näiteks, kui kaheaastasel perioodil muutub otstarve ühe aasta pealt, siis väheneb see proportsioon n-ö poole võrra ehk ühe neljandikuni. Ma ei tea, kas see mõte sai nüüd selgemaks, aga sisu selle teema puhul on selline.
Tõstatati ka teema, millistel kaalutlustel on valitud lähenemine, et autode eranditult ettevõtluse tarbeks kasutamise korral on tõendamiskoormus maksukohustuslasel. Eelnõu on nüüd täpsustatud ja välja jäetakse sõnad "mis peab olema maksukohustuslase poolt tõendatud". Niisiis jääb tõendamiskohustuse panemine maksukohustuslasele välja. Praktikas tähendab see seda, et juhul kui Maksu- ja Tolliametiga tekib debatt selle üle, kas on käitutud korrektselt, siis küsib Maksu- ja Tolliamet nagu teistelgi puhkudel dokumenti selle kohta, et sajaprotsendiline mahaarvamine sisendkäibemaksu puhul on tõesti korrektne.
Arutlusteemaks oli seletuskirja tabelis toodud arvutuse metoodika ja küsimus, kas selline teoreetiline arvutus on ka praktikas täielikult realiseeritav. Kes on seletuskirjaga tutvunud, teab, et see tabel puudutas eraisiku ja ettevõtte maksukoormust seoses sõiduauto kasutamisega ja nende võrdlust.
Samuti paluti informatsiooni selle kohta, kas sama eesmärgi saavutamiseks on mõeldud ka alternatiivsetele reguleerimise võimalustele. Nimetati näiteks mootorivõimsuse alusel kehtestatud eri gruppe ja nende alusel käibemaksutagastuse eristamist, sh näiteks erandeid elektriautodele või hübriidautodele. Küsiti, miks see teema on välistatud. Vastati, et sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu meede valiti seetõttu, et ettevõtte sõiduauto eratarbeks kasutamine oleks maksustatud lähtuvalt keskmisest sõiduauto ettevõtluses kasutamisest. Alternatiiviks ei ole sõiduki tehnilistest omadusest sõltuv maksustamine, kuna ettevõtte vara kasutamine eratarbeks ei saa olla maksustatud tulenevalt selle vara tehnilistest tingimustest, näiteks keskkonnasõbralikkusest. Samuti ei ole alternatiiviks kehtiva korra rakendamise jätkamine, suurendades eratarbimise maksustatavat väärtust. See kahjustaks nende maksumaksjate huve, kes kasutavad sõiduautot suhteliselt vähe ja ostavad seetõttu sõiduauto tarbeks ka vähem mootorikütust ning muid kaupu ja teenuseid. Niisiis on sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine õigem ja õiglasem kui eratarbimise maksustatava väärtuse suurendamine.
Kõne all oli ka eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele. Selles osas on ministeerium suhelnud Euroopa Komisjoniga. Küsimus, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa õigusega või mitte, saab vastuse siis, kui Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Liidu Nõukogult tuleb luba käibemaksu erandi kasutamiseks.
Lühidalt kuuest muudatusettepanekust. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli 21. mai, Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt ettepanekuid ei laekunud. Rahanduskomisjon otsustas esitada eelnõu kohta kuus muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuid arutati rahanduskomisjoni istungitel, mis toimusid 3., 12., 7. ja 26. juunil, kokku neljal istungil. Esimene muudatusettepanek täpsustab omatarbe mõistet. Üldjuhul sõiduauto omatarbeks kasutamist ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil edaspidi ei maksustata, selle asemel piiratakse sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Taksode ja õppesõiduautode puhul lubatakse sisendkäibemaksu 100% maha arvata ka juhul, kui autot kasutatakse peamiselt taksoveoks ja õppesõiduks. Seega ei välistata nende sõiduautode kasutamist isiklikul või ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil ja see kuulub jätkuvalt maksustamisele omatarbena ehk siis samamoodi nagu praegu. Seda ettepanekut toetati konsensuslikult.
Teise ettepanekuga täiendatakse seadust selliselt, et sõiduauto käibemaksuseaduse tähenduses on M1 kategooria sõiduk, mille täismass ei ületa 3500 kilogrammi ning millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta. Ka see ettepanek leidis konsensuslikult toetust. Põhjus, miks massipiirang lisati, tuleneb Euroopa Komisjoni ettepanekust. Üldjuhul rakendavad seda piirangut ka teised riigid. Rahandusministeeriumi esitatud eelnõu nägi algselt ette lihtsalt kategooria piirangu, aga Euroopa Komisjoni ettepanek oli lisada ka massipiirang.
Muudatusettepanek nr 3. Topeltmaksustamise vältimise eesmärgil ei käsitata sõiduauto tasu eest kasutada andmist maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele käibena, kuna ettevõtte sõiduauto kasutamisel eratarbeks on piiratud sisendkäibemaksu mahaarvamine 50% ulatuses. Teisisõnu tähendab see seda, et juhul kui ettevõte annab auto tasu eest kasutada oma töötajale, siis ei kvalifitseeru see klassikaliseks käibeks ja selle pealt ei tule täiendavalt käibemaksu maksta. Mõte on selles, et hoida ära topeltkäibemaksu arvestamist. Selle poolt oli viis komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi ja kolm jäid erapooletuks.
Muudatusettepanek nr 4. Juhul kui maksukohustuslane kasutab oma ettevõtluse tarbeks soetatud kaupade ja teenuste sisendkäibemaksu mahaarvamisel ettevõtluse ja mitteettevõtluse proportsiooni, siis kehtib see proportsioon ka sõiduautodele ja sõiduautode tarbeks soetatud kaupadele ja teenustele. Silmas pidades § 30 lõiget 3 ei ole sõiduautodega seonduvalt põhjendatud sisendkäibemaksu maha arvata rohkem kui 50%. See puudutab neid ettevõtteid, kelle tegevus ei ole 100% ettevõtlus ja vastavalt oma tegevuse proportsioonile on neil õigus ka sisendkäibemaksu maha arvata.
Muudatusettepanek nr 5. Käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 on sätestatud juhud, millele 50% sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ei laiene. Paragrahvi 30 lõike 4 punkti 5 on täpsustatud selliselt, et sõiduauto tasu eest kasutada andmisel maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ei ole kohaldatav 100% käibemaksu mahaarvamise õigus. Samuti täpsustatakse § 30 lõiget 6, et käibedeklaratsiooni vormil tuleb maksuhaldurit teavitada nii sõiduautodest, millelt sisendkäibemaks arvatakse maha 50% ulatuses, kui ka sõiduautodest, millelt sisendkäibemaks arvatakse maha 100% ulatuses.
Muudatusettepanek nr 6 puudutab jõustumissätet. Käibemaksuseaduse muudatustega kaasneb vajadus taotleda käibemaksudirektiivi järgi erandit. Komisjon kaalus siin ka võimalust siduda seaduse jõustumine Euroopa Liidu Nõukogu otsuse jõustumisega. Sellisel juhul oleks seadus jõustunud ülejärgmisel kuul loa saamisest. Leiti, et sellisel juhul ei oleks siiski üheselt mõistetavalt selge, millal seadus jõustub. Teisisõnu, selle variandi puhul võib tekkida probleem, et maksukohustuslane ei ole täpselt informeeritud, millal seadus jõustub. Ei saa otseselt eeldada, et maksukohustuslased, keda selle eelnõu puhul võib olla päris palju, suudavad jälgida, millal Euroopa meile käibemaksudirektiivi erandi loa annab, ja arvutavad siis, millal seadus jõustub. Sellest tulenevalt valiti konkreetne jõustumistähtaeg, eeldades, et see otsus võiks n-ö lõppvormingusse jõuda hiljemalt oktoobriks. Seda silmas pidades tekkis meil kaks võimalikku varianti, mis pandi konkureerivale hääletusele – üks tähtaeg oli 1. detsember ja teine 1. jaanuar. Teoreetiliselt oleks võinud kaaluda ka 1. novembrit. Konkureerival hääletusel leidis enam toetust 1. detsembri variant. See pandi hääletusele kui komisjoni muudatusettepanek, mis korrigeeriks praegu eelnõus olevat jõustumistähtaega, 1. juulit. Ettepanek leidis toetust ning sellest tulenevalt lükkab muudatusettepanek nr 6 seaduse jõustumise tähtaja 1. juulilt edasi 1. detsembrile.
Juhtivkomisjonina on rahanduskomisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Selle ettepaneku poolt oli 6 ja vastu 5 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Aitäh!