Tere päevast, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel, et te küsite tantsupeoliste vanusepiirangute kohta. Vastan meelsasti kõigile viiele küsimusele.
Esimene küsimus: "Tantsupeo naisrühmade vanusepiiriks seati 60 ja segarühmadele 65 aastat. Miks just sellised vanusepiirid ja millest selline vahe kahe tantsurühma liigi vahel?" Esmalt olgu öeldud, et isiklikult pean õigeks ja õiglaseks, et laulu- ja tantsupeol saavad tantsida kõik, sõltumata vanusest. On mõistlik, kui osalejad valitakse välja eelproovidel esinemise ja tantsuoskuse järgi. Ütlen kohe, et täpselt nii see ongi. Siiski olen tantsupeol osalejate vanuse teemal pöördunud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse poole, et saada täpselt selgust, kuidas selline avalik teemapüstitus on tekkinud ja kas vastab tõele, et tantsupeol osalejatele on ikkagi kehtestatud mingi vanusepiirang. Sain laulu- ja tantsupeo korraldajatelt kinnituse, et sellist piirangut ei ole seatud. Ainus kriteerium peole pääsemisel on tantsuoskuse tase. Kuid selleks, et te mõistaksite avalikkusesse jõudnud infomüra paremini, selgitan teile pisut tantsupeole pääsemise tingimusi. Need tingimused on seatud kõikidele rühmadele. Esmane kohustus on muidugi õppida selgeks tantsupeo kava. Rahvatantsuga tegelejad teavad, et on kokku lepitud tantsurühmade jagamises kategooriatesse ehk liikidesse. Sellise jagamise eesmärk on valida rühmadele sobiv repertuaar eri tantsupidudeks. Lasterühmi määratletakse kooliklasside järgi, näiteks 3.-4. ja 5.-6. klasside tantsurühmad jne, kuni põhikooli lõpuastmeni välja. Erialaselt, nagu juba ütlesin, kutsutakse neid rühma liikideks. Täiskasvanute kollektiivid on aga jagatud rühmadeks: A-, B-, C-, D- ja N-rühmad. A-rühmad moodustavad n-ö valikrühmad, kes on suurte kogemuste ja väga kõrge kunstilise tasemega esindusrühmad, B-rühmad on täiskasvanute rühmad, C-rühmad on noored (nii gümnaasiumiõpilased kui ka üliõpilased), D-rühma moodustavad seeniorid ning N-rühmas on naistantsijad. Nimetatud kategooriatesse jaotust ei võeta arvesse mitte ainult suurtel üleriigilistel tantsupidudel, vaid ka maakondlikel, meeste-, naiste- ja muudel tantsupidudel. Nõue, millele te viitate, lugupeetud küsimuste esitajad, on tantsurühma soovituslik keskmine vanus, mis on määratletud iga tantsurühma kategooria sees. Rühmadele on seatud ka teisi nõudeid peole pääsemiseks, näiteks on määratletud rühmade koosseisud ja suurus, rahvarõivaste olemasolu ja eelkõige korralikult omandatud repertuaar. Nii Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus kui ka tantsujuhid on mulle kinnitanud, et tantsupeolt mitte keegi vanuse tõttu kõrvale ei jää. Siinkohal tsiteerin Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhti Aet Maateed: "Veel kord kinnitame, et kõik rühmad tantsivad repertuaari ette ning peolepääsu kriteeriumiks on korrektselt omandatud ja ettetantsitud repertuaar."
Teine küsimus: "Tantsupeo korraldajatele heidetakse ette tantsijate vähest kaasamist ja puudulikku kommunikatsiooni vanusepiirangute küsimuse arutamisel ja vastavasisulise otsuse vastuvõtmisel. Miks ei kaasatud rahvatantsijaid niivõrd olulise ja neid otseselt puudutava otsuse tegemisse?" Lugupeetud arupärijad! Olen nõus, et inimestelt arvamuse küsimine nendega seotud küsimuste puhul on väga tähtis ja seda saab alati paremini teha. Aga praegusel juhul ei anna ma hinnangut kellegi tegevusele, vaid kirjeldan, kuidas tantsurühmasid puudutavad otsused on sündinud. Rahvatantsuvaldkonna edendamisega tegeleb mittetulundusühing Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, kes koordineerib ligemale 1300 rahvatantsurühma ühist tegevust. Juba 2012. aasta 14. aprillil toimus Tallinnas ümarlaud, millel osalesid Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi mentornõukoda, tantsupeo kunstiline toimkond ja maakondade tantsujuhtide esindajad, kes iga kategooria puhul võtsid aluseks reaalse olukorra oma juhitavas kategoorias ja sõnastasid veelgi selgemad tantsurühmade kirjeldused. Nagu mõistate, tegemist on Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi kui tantsuliikumist korraldava ja suunava keskseltsi läbiarutatud ettepanekutega, mitte tantsupeo korraldajate sooviga. Olgu veel öeldud, et kõik vajalikuks peetud muudatused arutati läbi ka tantsupeo kunstilise toimkonna ja maakondade tantsujuhtide esindustega. Ma arvan, et on õigem, kui tantsijad, juhendajad, lavastajad ise otsustavad, kuidas tantsuvaldkonnas elu korraldada. Ministeerium sellistesse otsustesse või valikutesse ei sekku. Olgu mainitud, et rühmaliikide täpsustamisel osales sada suurte kogemustega tantsujuhti.
Kolmas küsimus: "Vanuse tõttu tantsupeost eemale jätmine võib olla solvav ja eriti nendele inimestele, kes on kogu elu tantsimisega tegelenud. Missugune on Teie kui kultuuriministri hinnang tantsupeolistele seatud vanusepiirangute osas?" Ma kinnitan veel kord, et tantsupeolistele ei ole seatud vanusepiirangut, seega on mul raske anda hinnangut sellele, mida ei ole. Kuid kui te küsiksite minult, kas ma pean otstarbekaks sellise piirangu seadmist, siis vastan, et ma ei pea seda õigeks. Nagu ma esimesele küsimusele vastates märkisin, on rahvatantsupidu, nagu me teame, rõõmupidu ja meie sügavate rahvakultuuritraditsioonide pidu ning teatud vanus ei tohi küll tantsupeole pääsemise võimalusi ja tantsulusti vähendada. Ma tean isiklikult tantsijaid, kellel aastaid juba kõvasti üle 70, aga kes teevad silmad ette endast poole noorematele. Tsiteerin siin ühte tuntud ütlust, mida ma pole ise välja mõelnud: noorus on looduse kingitus, vanadus on kunstitöö. Väga kahju, et selline infosegadus on tekkinud. Ma arvan, et need inimesed, keda see eksitav arusaamatus puudutas, väärivad siirast vabanduse palumist.
Neljas küsimus: "Räägime väga palju elukestvast õppest, pensioniea tõstmisest ja eakate pikemast tööturul hoidmisest. Seega kõlbaksid eakad justkui tööhõiveks, aga näib, et mitte rahvapeol osalemiseks. Kas Te ei näe siin ebakõla?" Lugupeetud arupärijad! Ma ei näe ebakõla selles, kui tantsupeole on oodatud kõik tantsijad, kuid tõsi on see, et peole esinema pääsemiseks tuleb etteantud kava muidugi korralikult selgeks õppida. Kui jutt juba rahvatantsijate vanusele läks, siis rahva eluea kasvades ja tervise paranedes näeme tulevikus tantsupidudel tõenäoliselt veelgi rohkem küpses eas tantsijaid ja see on tore.
Viies küsimus: "Jääb mulje, et tantsupeo korraldajad ei soovigi leida lahendusi tantsupeol osaleda soovijate osaluse suurendamiseks. Küll tuuakse ettekäändeks tantsuväljaku väiksus jne. Mida saaks riik teha, et mitte ükski heal tasemel tantsupeo repertuaari omandanud rahvatantsurühm ei peaks peost kõrvale jääma?" Praegu on laulu- ja tantsupeo ettevalmistuses tehtud kõik mis võimalik, et peole pääsejaid oleks võimalikult palju ja kõrvalejääjaid oleks võimalikult vähe. Näiteks on kaasatud isegi uus täiskasvanute tantsurühma liik, s.o B2. Need on nimelt vähese tantsukogemusega täiskasvanute rühmad. See samm avab uutele tulijatele tee tantsupeole. Korraldajad loodavad ka, et see leevendab pisut üha suurenevat konkurentsi naisrühmade seas. Loomulikult peavad naisrühmade tantsijad siis endale ka partnerid leidma. Tantsuhuvilised mehed on tantsupeol oodatud ja kõrges hinnas. Naisrühmad on kõige arvukam kategooria üldse ja neist võetakse tantsijaid peole kaks korda enam kui teistest kategooriatest.
Tõsi on ka see, et laulu- ja tantsupeol osalejate arvule on seatud üldarvu piirangud. Ligemale 38 000 osalejat on praeguse infrastruktuuri juures valmis vastu võtma laulukaar ja tantsuväljak, aga ka Tallinna koolimajad majutuskohtadena, söögikohad, transport. Nii osalejate kui ka publiku maksimumpiir saavutati 2009. aasta laulu- ja tantsupeol. Selle piiri tõstmine tooks kaasa turva- ja logistikariske nii osalejatele kui ka publikule. Tõsi, uue tantsuväljaku rajamine on pooleli olev teema, sellega tuleb tegelda. Kuid tegu on siiski pigem vaid ühe osaga probleemist kui tervikust. Nagu me teame, suurte ürituste korraldajatel on kusagil alati piirid ees. Nii nagu staadionil on pealtvaatajate istekohad ühel hetkel otsas, tuleb ka osalejate puhul arvestada nii tantsupeo aastakümnete jooksul väljakujunenud spetsiifikat kui ka majutuskohtade ja transpordi vastuvõtuvõimet. Korraldajad peavad tagama nii osalejate kui ka pealtvaatajate turvalisuse, korraldama nõuetekohase majutuse, toitlustuse, transpordi jne. Nii et küsimuse all on ikkagi inimvara ja ka tegutsemisruum. Mis puutub rolli, siis see on eelkõige meie kultuuritraditsioonide hoidmine ja edasikandmine uutele põlvkondadele, ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud traditsiooni kestmine ja säilitamine ning rahva vabatahtlikkusel põhineva tantsu- ja laulupeoliikumise hoidmine. Ma arvan, et selle traditsiooni hoidmine on väga tähtis ülesanne. Sealt edasi mõeldes aga ei pea ma õigeks, et riik hakkab laulu- ja tantsupeo stsenaariume ette kirjutama või väljakujunenud traditsioone muutma.
Meenutan siinkohal, et laulu- ja tantsupidu toimub 1.–6. juulini. Tantsupeole ja laulupeole on üle mitme aasta kaasatud 20 sümfooniaorkestrit.
Tänan väga nende küsimuste eest ja võimaluse eest selgitada seda teemat!