Eelnõu 518 teise lugemise arutelu toimus põhiseaduskomisjonis kahel korral: esimest korda tänavu 21. jaanuaril ja teist korda 27. jaanuaril. Esimese arutelu juures olid Kristen Kanarik, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik, Tõnis Roots, Siseministeeriumi õigusnõunik, ja Liia Hänni, E-riigi Akadeemia programmijuht, pluss komisjoni liikmed.
Esimesel istungil me arutasime muudatusettepanekuid, mille tähtaeg oli 10. jaanuar. Muudatusettepanekud tulid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ning ka Vabariigi Valitsus esitas oma soovitused ja ettepanekud. Lisaks esitas eelnõu kohta arvamuse MTÜ Radikaaldemokraadid.
Esimese arutelupunktina oli meil jutuks eelnõu sõnastus, mis ei olnud otseselt seotud selle nn petitsiooniõigusega, aga kuna tegu oli märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse tekstiga, siis sotsiaaldemokraadid tõstatasid küsimuse, kas ikka on õige asendada olemasolev formuleering "agressiivse käitumisega võib ohustada iseennast või teisi isikuid" teistsuguse tekstiga. Eelnõus pakuti formuleeringut, et märgukirja või ettepaneku võib jätta läbi vaatamata, kui selle esitaja käitub heade kommete vastaselt või ilmselgelt kuritarvitab õigust olla ära kuulatud. See tekitas meil vaidluse ja mõttevahetuse, mille tulemusena leidsime, et kehtiv sõnastus "agressiivse käitumisega võib ohustada iseennast või teisi isikuid" on rohkem nagu karistusõiguslik väljendusviis ja võiks võtta kasutusele natuke pehmema formuleeringu ehk "käitub heade kommete vastaselt või on ilmselgelt kuritarvitanud oma õigust olla ära kuulatud". Selline sõnastus on Eesti õiguses juba kasutusel. Heade kommete kategooriat tuntakse tsiviilõiguses ja miks ei võiks see olla kasutuses ka avalikus õiguses. Selline mõiste nagu "ilmselgelt oma kaebeõiguste kuritarvitamine" on aga kirjas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 35 ja see akt on Eesti õiguskorra osa. Kuna me päris ühele meelele ei jõudnud, siis toimus hääletamine. Me leidsime, et pakutud uus tekst oleks siiski parem. Selle poolt oli 7 hääletanut, vastuolijaid oli 2, erapooletuid 1.
Teine vaidlusküsimus, mille sotsiaaldemokraadid tõstatasid, oli juba sisulisem, otseselt seotud petitsiooniõiguse kui sellisega. Eelnõu nägi ette, et peaks olema 1000 toetusallkirja. Sotsiaaldemokraadid pakkusid, et piisaks, kui sellele kollektiivsele pöördumisele oleks kogutud 500 toetusallkirja. Arutelu käigus meenutati, et see 1000 allkirja on hinnanguline suurus, mille üle meil tekkis vaidlus ka seoses esimese lugemisega. Mart Nutt viitas, et see on kokkuleppeline suurus, ja me leidsime, et see on optimaalne hulk. Ka kohal olnud Liia Hänni leidis, et elektroonilises keskkonnas ei ole olulist vahet, kas koguda 500 või 1000 allkirja, pigem on küsimus allkirjade ühiskondlikus mõjususes. Kui see arv on suurem, siis tekitab see Riigikogule võib-olla tugevama ühiskondliku surve. Kuna me ühele meelele ei jõudnud, siis panime sellegi ettepaneku hääletusele. Poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuid 1. Leidsime, et toetusallkirjade nõutav arv võiks siiski olla 1000. Kui vajadus tekib, võime seda hiljem muuta.
Kolmas sotsiaaldemokraatide ettepanek oli, et asjaomane komisjon peaks kutsuma pöördumisel märgitud kontaktisiku või tema esindaja komisjoni istungile. Eelnõu nägi ette, et seda võiks teha vajaduse korral. Me leidsime, et ettepaneku tegija kohustuslik istungile kutsumine oleks igati asjakohane. On ju üks õigusriikluse aluspõhimõtteid, et igaühel on õigus olla ära kuulatud. Komisjon võttis selle ettepaneku üksmeelselt arvesse.
Me jätkasime oma arutelu 27. jaanuaril, kui käsitlesime põhiliselt Vabariigi Valitsuse ettepanekuid ja soovitusi, mis olid valdavalt redaktsioonilis-stilistilised. Mitmed neist võttis komisjon arvesse ja esitas oma ettepanekutena. Märgin veel seda, et 27. jaanuaril oli kutsutud Liia Hänni asemel kohal Hille Hinsberg, Poliitikauuringute Keskuse Praxis valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert. Proua Hinsberg tõstatas küsimuse, kas ei oleks õigem vaadata seda petitsiooniõigust, kollektiivse pöördumise korda natuke laiemalt ja mitte arvestada ainult seaduseelnõude algatamise aspekti. Tulenevalt sellest, et Riigikogu arutab ka muid riigielu olulisi küsimusi, võiks kollektiivse pöördumise objekti vaadata veidi laiemalt ja näha ette võimalus teha ettepanekuid ka muudes riigielu küsimustes. Komisjon leidis, et see on asjakohane märkus ja see vaatenurk vajab eelnõus kajastamist. Komisjon otsustas algatada sellekohase ettepaneku. See on tabelis muudatusettepaneku nr 1 all.
Teine teema tollel teisel arutelul oli ettepanek täpsustada petitsiooni esitama õigustatud isikute või subjektide ringi. Leidsime, et on asjakohane lisada loetellu Euroopa Liidu petitsiooniõiguses olev isikutering, mis hõlmab ka Eestis elavaid Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikke, kellel on siin alaline elamisõigus, ning Eestis elavaid välismaalasi, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. Komisjon toetas seda täpsustust. See on meie muudatusettepanekute tabelis ettepanek nr 5.
Kolmandana oli jutuks kollektiivse pöördumise õiguse andmine ka mittetulundusühingutele. See ettepanek tuli Siseministeeriumilt. Peale mõttevahetust leidsime, et see ei ole eelnõu eesmärkidega päris kooskõlas, sest mittetulundusühingutesse võivad üksikisikute kõrval kuuluda ka teised organisatsioonid ja ühendused. Samuti tekib küsimus, et kui mittetulundusühingu juhtkond on avaldanud toetust, kas see laieneb siis ka kõikidele mittetulundusühingu liikmetele või mitte. Kogu kontrollimine muutub keerulisemaks ja segaseks. Sellepärast otsustasime jätta selle ettepaneku kõrvale, kollektiivse pöördumise saavad esitada siiski ainult füüsilised isikud.
Veel oli jutuks, kas kasutada selles eelnõus mõiste "toetusallkirja" asemel mõistet "toetusavaldus". See terminoloogiline küsimus oli tingitud Euroopa Liidu petitsiooniõiguse regulatsioonist ja seal kasutusel olevast vormist. Me siiski leidsime, et asjakohasem ja selgemini kontrollitav on, kui räägime eelnõus allkirjast. See on ka levinud meie asjaajamises ja ID-kaardi kasutamisel. Nii et lihtsam on jääda toetusallkirja mõiste juurde, et asju mitte segamini ajada.
Edasi oli jutuks, et praeguses tekstis on segaselt väljendatud, mis juhtub 30 kalendripäeva jooksul. Tekst ütleb, et 30 kalendripäeva jooksul tehakse otsus menetlusse võtmise kohta, aga kas langetatakse ka otsus pöördumise sisu suhtes? Leidsime, et seda ebaselget lõiku võiks täpsustada, ja pakume välja, et 30 päeva jooksul tuleb teha protseduuriline otsus, mida pöördumisega edasi teha. Nii et 30 päeva sees otsustatakse, kas võtta pöördumine menetlusse või lükata tagasi. Sellise täpsustusega olime nõus ja komisjon otsustas teha muudatusettepaneku, mis on muudatusettepanekute tabelis nr 6 all.
Oli ka üks redaktsiooniline täpsustus, kuidas vormistada pöördumist, missugustele tingimustele peaks see vastama. See parandus on muudatusettepanekute tabelis nr 8 all, näete seda sealt.
Veel tõstatati küsimus, millise aja jooksul peaks pöördumine saama sisulise hinnangu. Eelnõus oli algselt, et see tuleks anda kolme kuu jooksul. Vabariigi Valitsus aga osutas, et kolmekuuline tähtaeg võib olla liialt lühikene juba protseduurilistelgi põhjustel. Pöördumine võib Riigikogusse laekuda näiteks vahetult enne suvevaheaega. Teisest küljest võib kolmekuuline tähtaeg olla liialt lühike ka situatsioonis, kus on vaja teha ulatuslikumaid analüüse ja konsultatsioone pidada. Leidsime, et pikem periood oleks asjakohane ja võiks sätestada kuus kuud. Kuue kuu jooksul peab pöördumise adressaat langetama sisulise otsustuse, mis sellest pöördumisest edasi saab. Jääb siis kuus kuud. See muudatusettepanek on tabelis nr 9 all. Selle otsuse me tegime konsensuslikult.
Arutasime ka, kas pöördumise menetleja peaks ka pöördujatele teada andma, missugused otsustused on tehtud. Leidsime, et teavitamiskohustus peaks menetlejal lasuma, ja niimoodi sai ka uude teksti pakutud. See on muudatusettepanekute tabelis nr 11 all. Pöördujal või tema nimetatud kontaktisikul on õigus teada, mis laadi seisukoha komisjon on võtnud.
Lõpetuseks. Kui pöördumine on sisult selline, et see ei kuulu otseselt Riigikogu pädevusse, aga probleem on ometigi olemas, siis on Riigikogu asjakohasel komisjonil kohustus edastada pöördumine pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks. Täpsustatakse ka, et pädev institutsioon peab kujundama seisukoha selle ettepaneku suhtes. Leidsime asjakohase olevat ka ettepaneku, et komisjon, kes otsustab pöördumise menetluse algatada, saadab selle edasi lahendamiseks kas Vabariigi Valitsusele või teisele pädevale institutsioonile seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks ning teavitab kujundatud seisukohast ka Riigikogu komisjoni. Seegi ettepanek oli konsensuslik ja on tabelis nr 12 all.
Komisjon otsustas teha ettepanekud võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu istungi päevakorda 13. veebruariks ehk tänaseks ja teine lugemine lõpetada. Mõlemad olid üksmeelsed otsused. Aitäh!
