Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maailmas on kümneid tuhandeid kummalisi seadusi. Ühes Ühendriikide omavalitsuses on keelatud paljalt alligaatori püüdmine, teises kohas ei tohi gaasimaskis suitsetada, kolmandas kohas on keelatud lõkke tegemine liikuvas raudteevagunis, neljandas ei tohi lõuna ajal – just nimelt lõuna ajal – mürgist madu koju tuua jne. Neid imelikke seadusi on väga palju. Aga iga seaduse taga on vist mingi konkreetne juhtum, mis pani seadusandja mõtlema, et võiks mõne asja keelustada või midagi piirata. Tõenäoliselt oli neil, kes kunagi võtsid vastu kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse, ka mingi argumentatsioon, et teha elu selliseks, nagu ta praegu on.
Väikese piinlikkustundega, sest mälu järgi räägin sellest asjast siin saalis umbes 15-ndat korda, kirjeldan teile kehtivat situatsiooni. 1960. aastatel hakati NSV Liidus andma töölistele ja teenistujatele väikesi maatükke, et inimesed saaksid maal midagi arendada – ehitada aiamaju, kasvatada juurvilja ja kõike muud, mis vaja. Alguses olid maatükid väga väikesed, kuus sajandikku, siis hakkasid need kasvama. Kui see Narva lähistel algas, siis hakati andma juba kaheksa, pärast kümme ja isegi kaksteist sajandikku. Aga need maalapid on tõesti väga väikesed. Siia saali, ma ei tea, mahuks vajaduse korral ära kuus sellist maalappi. Kuna Narva oli suurte ettevõtete linn ja selle maa saamisega eriti probleemi ei olnud, siis tekkiski linna ümber, ma ütleksin, terve teine linn. Kunagi 20 aastat tagasi oli seal, kus kõik need aiandusühistud asuvad, kokku 11 000 maalappi. Praeguseks on neid palju vähem – 7000. Aga 7000 on ka siiski väga suur arv, need on kümned aiandusühistud. Inimesed, kes seal elavad ja töötavad, on nende maalappide omanikud. Õigused peaksid olema võrdsed, aga ei ole. Seal on kahte sorti inimesi. Ühed on Eesti kodanikud, nemad saavad oma kinnistut müüa ja nad saaksid ka kinnistut osta. Teised ei ole Eesti kodanikud. Kui neil juba on see maatükk, siis on see neil olemas, sest lihtsalt ära võtta ei ole võimalik. Ma arvan, et seadusandja loogika oli kunagi selline. Aga ta saab seda maad müüa ainult Eesti kodanikule, mittekodanikule ei saa. Meie piirkonnas on Eesti kodanikke alla poole, seega turg väheneb.
Inimesed on üsna põhjendatult juba oma 15 aastat küsinud, miks see piirang kehtib. Hakkad neile selgitama, et seaduses on öeldud, et need on kaitsepiirangud, riigikaitselised piirangud. Alguses tädi imestab, pärast hakkab küsima. Küsimusi on mitut sorti. Esiteks küsitakse, millist ohtu need kaheksa sajandikku siis Eesti riigile kujutavad. Kas oht seisneb selles, et neil kaheksal sajandikul võib välja ehitada mingi riigikaitselisi huvisid riivava objekti? Teist sorti küsimused on sellised, et hea küll, minu kaheksa sajandikku on ohuks Eesti riigile – iseenesest on see küll naljakas –, aga vaata, 20 meetri kaugusel, seal, kus aiandusühistu lõpeb, lõpeb ka kaitsepiirangutega territoorium ja sinna on firma, mis ei ole pärit Eestist, ostnud endale kümneid hektareid maid. Tähendab, tema ei põhjusta mingit ohtu, kuigi omanikud ei ole Eesti kodanikud, aga need kaheksa sajandikku kohe kindlasti kujutavad endast ohtu.
Ja on veel üks naljakas asi, mille kohta ei ole küsitud, aga kui juba, siis juba. Kui teil juhuslikult on see eelnõu käes, siis vaadake, seletuskirja viimasel leheküljel on tabel "Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse paragrahvi 10 lõikes 1 nimetatud piirkondade pindalad". Tegelikult käib see kitsendus ju Narva linna kohta, Narva-Jõesuu kohta, Sillamäe kohta – kokku umbes 80 000 inimest, kellest enam kui pooled ei ole Eesti kodanikud. Milles on siin naljanumber? Vaatamata sellele, et need kolm omavalitsust on seaduses sees, sinna ilusasti sisse kirjutatud, seal tohib osta, seal ei piira seda võimalust keegi, teistes valdades aga ei tohi.
Selle probleemi lahendamine venib ja venib. Mina isiklikult hakkasin siin seda juttu ajama 1999. aastal, aga see venib ja venib ja venib. Mõni aeg tagasi – umbes poolteist aastat tagasi, täpselt ei oska öelda – rääkisin sellest siit puldist jälle ja komisjonis jõuti muudatusega praktiliselt lõpuni välja, aga kolmandal lugemisel võeti see tookordne muudatusettepanek tagasi. Siis selgitati, et põhjuseks on kaitsepiirangud, Kaitseministeerium pidi vastu olema, kapo pidi vastu olema.
Kui ma selle eelnõuga komisjonis olin – koos oli kaks komisjoni, maaelukomisjon ja riigikaitsekomisjon –, siis oli kohal ka Kaitseministeeriumi esindaja. Tal ei olnud mitte mingeid pretensioone. Kaitseministeeriumis on piisavalt targad inimesed, et aru saada, et kaheksa sajandikku, isegi kui neid on kümme tükki koos, ei kujuta endast mingit ohtu riigikaitsele.
Tol ajal, oma poolteist aastat tagasi, jäi õhku küsimus, et kui te ütlete, et kaitse koha pealt on mingi oht, siis tõestage seda, tehke analüüs ja näidake meile. Lubati, et jaa, teeme ära. Ja kui me nüüd seekord kohtusime – ikka kõik tegemata, ei ole mingit analüüsi. Väidetavasti on loodud mingi töörühm. Kui tahad mingi asja läbi kukutada, siis tee töörühm, kõik läheb ilusasti põhja! Nüüd on lubatud, et 1. maiks tuuakse argumentatsioon siia kohale. Ma ei kujuta ette, mida sinna sisse kirjutatakse, ainult mingit suvalist rumalust, sest põhjendada ei ole seda lihtsalt võimalik.
Lugupeetud kolleegid, ennekõike kolleegid koalitsioonist, ma pöördun teie arukuse poole: no ei ole siin mitte mingit ohtu! See seadus ei toimi territooriumil, mille suurus on 105 ruutkilomeetrit, ehk Narva, Sillamäe ja Narva-Jõesuu territooriumil. See pole kunagi toiminud. Aitab juba jonnimisest! Teeme inimestele kas või midagi kasulikku ära!
Komisjonis küsiti, kas keegi on üritanud nendel maa-aladel – seal on kümned hektarid – ka midagi suurt ja ilusat teha. On küll. Kunagi, oma 10–12 aastat tagasi tõin paaril korral sinna Tallinnast ettevõtjaid. Ütlesin, vaadake, inimesed lihtsalt annavad need maalapid ära. Ja kas teate, miks? Sest praegu on meil selline kollektiivvastutus. Nendel maalappidel on omanik, näiteks Vene kodanik, kes ei käi kohal, maha müüa ei saa, aga kohal ei käi ja aiandusühistule midagi ei maksa. Aiandusühistu peab ise seda raha koguma ja nagunii seal tööd kinni maksma. Ettevõtja tuli kohale, hakkas vaatama ja otsustas – ei ole võimalik, nii kirjuks on see asi tehtud. Tähendab, need keelud takistavad täiendavat majandustegevust ja teevad muidugi väga raskeks, seda ka rahalises mõttes, nende aiandusühistute liikmete elu, kes seal reaalselt kohal käivad.
Suurt ma midagi tänasest ei looda ja ma ei kavatsenudki eriti pikalt rääkida. Aga mulle meeldis debatt eelnõu 493 üle, mis tegelikult näitas, et uskumatu küll, kuid peale nende, kes siin kogu aeg räägivad, mõtlevad ja saavad aru ka need, kes tavaliselt vait on. See oli täna väga positiivne mulje. Ja selles pühas lootuses, et te saate aru, et see seadus on täielik rumalus, asi on vaja ära muuta, ma teie poole pöördusingi. Aitäh!