Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie arupärimisele. Kõigepealt soovin teid tänada väga õige ja põhjendatud teemapüstituse eest! Tõepoolest, narkomaania leviku vähendamine, narkomaania ärahoidmine ja tagajärgedega tegelemine on teemad, mis ei ole pelgalt Siseministeeriumi valitsemisalas, vaid võib öelda, et peaaegu kõik ministeeriumid on sellesse ühte või teist serva pidi kaasatud, Sotsiaalministeerium päris kindlasti teiste hulgas. Aga läheme nüüd küsimuste juurde.
Küsimus nr 1: "Rahvastiku tervise arengukava narkomaania vähendamise meede seab eesmärgiks narkosurmade vähendamise. Mida on Sotsiaalministeeriumi valitsusalas tehtud 2012. ja 2013. aastal narkosurmade vähendamiseks? Milline on olnud piirkondlik mõju?" Rahvastiku tervise arengukava narkomaania vähendamise meetmes on Sotsiaalministeeriumi vastutusalaks ennetustegevused, kahjusid vähendavad tegevused, ravi ja rehabilitatsioon. Lisaks narkomaania vähendamise meetmetele kajastuvad mõningad tegevused, näiteks süstlavahetus ja narkomaaniaravi, HIV ja aidsi ennetamise meetmes. Ma loen ette peamised tegevused, mis puudutavad 2012. ja 2013. aastat: ambulatoorse ja statsionaarse narkomaaniaravi pakkumine täiskasvanutele ja alaealistele (narkomaaniaravi pakutakse Justiitsministeeriumi rahastusel ka kinnipidamisasutustes), sõltuvusvastase taastusabi ehk rehabilitatsiooni pakkumine täiskasvanutele ja alaealistele, narkomaania ennetamise, kahjude vähendamise, ravi ja sõltuvusvastase taastusabiga seotud spetsialistide koolitamine, koolitused üledoosi ärahoidmise teemal, süstlavahetusteenus eesmärgiga vähendada HIV ja teiste viiruste levikut, nõustamisteenuste pakkumine sõltlastele ja nende lähedastele, valdkonna seire ja teadusuuringute korraldamine (nt on meil uuring "Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine"), mitmesuguste eesti- ja venekeelsete infomaterjalide väljatöötamine ja laialijagamine (sh "Kuidas tegutseda üledoosi korral?" või "Räägime narkootikumidest"), samuti mainin veebilehte www.narko.ee. 2013. aastal käivitus ka naloksooniprogramm, mille eesmärk on vähendada otseselt narkootikumi üledoosist põhjustatud surmade arvu. Naloksoon on lihtsalt öeldes vastumürk, mida saab pruukida juhul, kui on tarbitud väga kangeid narkootikume ja tekivad üledoosisümptomid.
Küsimus nr 2: "Milliste meetoditega on Sotsiaalministeeriumil plaanis 2014. aastal narkosurmade vähendamisega tegelda?" 2014. aasta narkomaaniavaldkonna tegevuste eelarve Sotsiaalministeeriumis on ligikaudu neli miljonit eurot. Järgmisel aastal on kavas narkootikumi üledoosist põhjustatud surmade arvu vähendamiseks laiendada juba käesoleval aastal alustatud naloksooniprogrammi ning jätkata kõiki eespool loetletud tegevusi ehk ravi-, rehabilitatsiooni- ja nõustamisteenuste pakkumist. Oluline on rõhutada, et järgmine aasta on see aasta, mil suurt osa seni Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest tehtud kulutustest tuleb hakata rahastama Eesti riigieelarvest. Mul on hea meel, et meil on olnud võimalik seda teha (eeldusel loomulikult, et parlament riigieelarvet sellisel kujul toetab, aga vähemalt selles eelarve eelnõus, mille valitsus on esitanud, on see sees) ja me suudame ka Eesti riigi vahenditega nende teenuste osutamist kenasti jätkata.
Küsimus nr 3: "Millal realiseerub lubatud naloksooniprogramm narkosurmade vähendamiseks?" Katseprogrammiga, mille eesmärk on vähendada narkootikumi üledoosist põhjustatud surmade arvu, alustati 2013. aasta septembri esimesel nädalal Tallinnas ja Jõhvis. Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel hangiti 500 ühikut ravimit eeltäidetud süstalde kujul ja see ravim on esimestele koolitusel osalenutele ka välja jagatud. 2014. aastal oleme planeerinud teenust laiendada käesoleva aasta andmete alusel. Kui 2013. aastal pakutakse koolitusi ning väljastatakse naloksooni kahes piirkonnas, Tallinnas ja Jõhvis, siis järgmisel aastal on kavas programmi laiendada ka teistesse piirkondadesse ning jagada seda ravimit ka teistes asutustes. Esialgu on meil kavas järgmisel aastal väljastada tuhat annust ravimit, aga lõplik arv sõltub tegelikust vajadusest ja koolituse läbi teinud sihtrühma esindajate arvust.
Küsimus nr 4: "2011. aasta ESPAD-i uuring toob välja, et aastate jooksul ei ole noorte uimastitarvitamine langenud. Millised vahendid on Sotsiaalministeeriumi valitsusalas eraldatud narkomaania ennetuseks ja milliste meetoditega planeeritakse saavutada vähenemine noorte uimastitarvitamises?" Käesoleval aastal on narkomaaniavaldkonna tegevuste laiemaks elluviimiseks Sotsiaalministeeriumi eelarves ligikaudu 3,5 miljonit eurot ja lisaks on veel 235 000 eurot Euroopa Sotsiaalfondi toetust. Ma pean küll ütlema, et päris raske on väga täpselt öelda, milline osa läheb ennetuseks ja milline osa mujale, sest eri tegevused on väga tihedalt põimunud. Lisaks ei anna see konkreetne summa selles mõttes täit pilti, et päris palju rakendatakse universaalse ennetuse põhimõtet, mis mõjub peale narkootikumide ka näiteks tubaka ja alkoholi tarbimisele ehk vähendab riskikäitumist üldiselt. Väga mitme tegevuse eesmärk on arendada ka laste ja noortega töötavate spetsialistide võimekust ja oskusi kohalikul tasandil, et nad saaksid oma igapäevatöös uimastiennetustööd tõhusamalt teha. Nende töötajate hulka kuuluvad õpetajad, noorsoo- ja sotsiaaltöötajad, politseinikud jt. Mul on päris pikk ennetustegevuse näidete loetelu, aga ma arvan, et aja kokkuhoiu mõttes on mõistlikum, kui ma saadan selle teile kirjalikult. Kui teil tekib küsimusi, siis saame edasi suhelda. Ennetustegevuse puhul on oluline rõhutada, et siin on väga oluline roll ka Haridus- ja Teadusministeeriumil ning meie koostööl nendega, kuna riskikäitumise temaatika peab meie hinnangul olema koolihariduse lahutamatu osa.
Küsimus nr 5: "Kui paljudele inimestele on narkoravi hetkel tagatud?" 2013. aastal on plaanis pakkuda ravi-, rehabilitatsiooni- ning nõustamisteenust 1800–1900 inimesele. Mullu sai ambulatoorset sõltuvusravi 1157 inimest ja institutsionaalset sõltuvusravi 185 inimest. Käesoleva aasta arv, mis selgub küll aasta lõpuks, jääb ilmselt samasse suurusjärku. Riigieelarvest rahastatavat narkomaaniaravi pakub terve hulk asutusi: Tervisekeskus Elulootus, Wismari Haigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, Aasa Kliinik, Corrigo, Narva Sõltuvuste Ravikeskus ja Tallinna Lastehaigla.
Küsimus nr 6: "Kui palju on ette nähtud vahendeid sõltuvusraviteenuste ja taastusabikohtade arvu suurendamisele riigieelarvest ja Euroopa Liidu struktuurifondi vahenditest 2014. aastal?" Täpne tegevuskava nii riigieelarve kui ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendite osas on alles koostamisel, lõplikud tegevuskavad koos tegevustele eraldatud vahenditega kinnitatakse selle aasta detsembris. Me oleme riigieelarves planeerinud narkomaaniavaldkonna tegevustele ligikaudu neli miljonit eurot. Aga tuleb rõhutada, et siin on väga palju eri allikaid. Nagu ma juba rääkisin, osa tegevusi on peale narkomaania ennetamise seotud ka alkoholismi ja suitsetamise ennetusega. Samuti on riigieelarve kõrvalt, kui nii võib öelda, mitmed olulised ehitused ja teenused kavandatud Norra programmide toel, muu hulgas rajame Tallinna Lastehaigla õuele uue laste vaimse tervise keskuse. Need ehitustööd on kohe-kohe algamas. Rahastuse suurusjärk on mälu järgi öeldes kuus miljonit eurot, koos lastehaigla oma panusega. Samasugune laste vaimse tervise keskus, mitte küll ehitusprojektina, vaid teenuste osutamise projektina on meil plaanis ka Tartus, Ida-Virumaal, Pärnus ja Viljandis. Sellised laste vaimse tervise keskused aitavad vähendada laste narkomaaniariski ja, mis seal salata, aitavad ka sõltuvust ravida.
Küsimus nr 7: "Mis juhtub sõltlastega pärast ravilt vabanemist? Kuidas on tagatud teenused sõltlaste integreerimiseks ühiskonda?" Pärast ravi lõppemist on endisel sõltlasel võimalik saada rehabilitatsiooniteenust. Riiklikult rahastatakse seda praegu Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuses, kus on 26 statsionaarset kohta meestele, ning Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses, kus on esimesena Eestis ka naistele ette nähtud kümme kohta, samuti on seal kümme kohta meestele. Rehabilitatsiooni käigus arendatakse sotsiaalseid toimetulekuoskusi, pakutakse teraapiat, sh pereteraapiat, pakutakse psühholoogilist ja psühhiaatrilist nõustamist ja tööteraapiat, abistatakse töökoha otsimisel ning lisaks pakutakse sõltuvusprobleemidega inimestele vaimset tervist ja töövõimet toetavaid nõustamisteenuseid.
Küsimus nr 8: "Mida tehakse, et tagada sõltuvusravi pakkumiseks väljaõppinud personal ja psühhiaatrid Eestis?" Praegu on tõesti sõltuvusravi ainult psühhiaatrite pädevuses. Väljaõppinud personali tagamiseks on alustatud läbirääkimisi, et arstidele pakutaks täienduskoolitusprogramme, kus neil oleks võimalik omandada lisapädevus. Oluline roll sõltuvusravi pakkumisel on arstide kõrval kindlasti ka õdedel, kliinilistel psühholoogidel, tegevusterapeutidel ja sotsiaaltöötajatel.
Küsimus nr 9: "Kuidas kasutada olemasolevat haiglavõrku narkoravi tagamiseks?" Juba praegu rakendatakse nii narkomaaniaravil kui ka rehabilitatsiooniteenuse osutamisel just nimelt olemasolevat haiglavõrku. Narkomaaniaravi pakuvad Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tallinna Lastehaigla. Rehabilitatsiooniteenust, nagu ma juba nimetasin, pakub Viljandi Haigla. Praegu toimuvad läbirääkimised ka mõne teise haiglaga, et nad alustaksid narkomaaniaravi pakkumist. Välja võib tuua Pärnu Haigla, kes on värskelt teinud väga suuri investeeringuid psühhiaatriakliiniku arenguks. Aitäh!
