Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et arutelu maaelu arengukava üle on jõudnud Riigikogu täiskogu saali riiklikult olulise küsimusena. Eesti Vabariigis on sadu arengukavasid. Enamik neist on mõeldud ilukirjanduslikuks lugemiseks, sest need pole konkreetselt seotud riigi rahaliste võimalustega ega riigieelarve strateegiaga. Maaelu arengukava on erand. Maaelu arengukava on seitsmeaastane arengukava, mida rahastatakse Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi vahenditega ning mille kinnitab igale liikmesriigile Euroopa Komisjon. Seetõttu on tegemist strateegilise dokumendiga, mis kujundab Eesti tulevikku olulisel määral.
Rääkides maaelu arengukavast, räägime tegelikult ühisest põllumajanduspoliitikast ning sellega kaasnevast maaelu arengu poliitikast. Ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast, esimene on otsetoetused ja turukorraldus ning teise samba moodustab maaelu arengu poliitika. Seda poliitikat rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.
Maaelu arengukava eesmärk on arendada põllumajandust ja toidutootmist ning tegelda nende arengust tulenevate mõjudega, mis tähendab põllumajanduse arengust tulenevatele sotsiaal-majanduslikele maa-asustuse muudatustele ja keskkonnamõjule suunatud tegevusi. Aja jooksul on maaelu arengukava poliitika ulatus küll laienenud, kuid teemad on jäänud otseselt või kaudselt seotuks põllumajandusega.
Ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengukava ei haara kogu maaelu arengut ega kõiki maaelu probleeme. Maaelu arengukava ei asenda riigi regionaalpoliitikat ega keskkonnapoliitikat – sellised ootused maaelu arengukava suhtes oleksid ebarealistlikud.
Maaelu arengukava aastateks 2014–2020 on koostatud mitu aastat, see dokument on sündinud väga põhjalikus ja kaasavas dialoogis eri huvigruppidega. Arengukava väljatöötamiseks on loodud juhtkomisjon, kuhu kuulub 29 organisatsiooni, arengukava meetmed on välja töötatud eksperdirühmades, kuhu lisaks komisjonis esindatud organisatsioonidele kuulub sama palju teisi organisatsioone. Seega on protsessi kaasatud 50–60 organisatsiooni.
Kui esindatud on nii palju huvigruppe, siis kaasneb sellega ka erinevaid huvisid ja nende konflikte. Mitme aruteluteemaga on paljud teist kindlasti ka ise kokku puutunud. Põllumajandussektori siseselt diskuteeritakse selle üle, kas keskenduda tuleks eelkõige väiketootjatele kui peretalude ja maaelu järjepidevuse kandjatele või suurtootjatele kui peamistele isevarustuse tagajatele ja ekspordi kaudu majanduse elavdajatele, milline peaks olema mahetootmise ja tavatootmise vahekord. Toidutööstuse puhul tuuakse esile selle rolli põllumajandussaaduste väärindajana ja lisandväärtuse loojana.
On huvigruppe, kes leiavad, et maaettevõtlusega sama olulisel kohal on maapiirkonna elukeskkond. Maaettevõtjate esindajad leiavad, et kuna peamine tööandja maapiirkonnas ei ole enam põllumajandus, siis peaks pigem keskenduma muule maaettevõtlusele. Keskkonnavaldkonna küsimus on, kas ja kui kaugele peab minema põllumajanduse keskkonnamõjude tasandamisel. Kui palju rahastada metsanduse meetmeid, maaparandust, milline prioriteet on ühistegevus, kas piirduda ainult tagastamatu abiga või rakendada ka finantsinstrumenti? Milline roll peaks olema teadusel, koolitusel ja nõuandeteenistusel?
Sellest põgusast loetelust on näha, et soove on rohkem kui võimalusi. Põllumajandusministeerium omalt poolt on püüdnud leida nende teemade vahel tasakaalu, aga tasakaal ei tähenda alati arengut. Konsensuslik rahajagamine huvirühmade vahel ei saa olla eesmärk omaette. Maaelu arengukava eesmärk peab olema areng, uus kvaliteet ja struktuurimuutused. Järgnevalt kirjeldangi, millisena Põllumajandusministeerium näeb maaelu arengukava rolli maaelu edendamisel ning milline võiks olla tasakaalupunkt, mis samal ajal ei tee järeleandmisi pikemaajalises vaates maapiirkonna arengutele.
Maaelu arengukava keskendub viiele valdkonnale: esiteks, teadmussiire põllumajanduses, metsanduses ja toidusektoris; teiseks, põllumajanduse konkurentsivõime; kolmandaks, toidutarneahela toimimine; neljandaks, keskkond; viiendaks, maaettevõtlus ja kohalik algatus.
Teadmussiirde valdkonnas näeme peamiste väljakutsetena suutlikkust investeerida teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni ning tootjate ja nõustajate ning teadlaste vahelist koostööd. Sellest tulenevalt on uuel perioodil teadmussiirde fookuses see, kuidas suurendada eri osapoolte vahelist koostööd ning kuidas teadustulemusi senisest tulemuslikumalt praktikas kasutusele võtta. Teadus- ja arendustegevusel on väga oluline osa konkurentsivõimes ning selleks, et olla konkurentsivõimeline, on moodsa tehnoloogia kõrval vaja ka tänapäevaseid teadmisi.
Konkurentsivõime parandamisel lähtume sellest, et meie tootjate investeerimisvõimekus, tootlikkus ja konkurentsivõime on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes madal ning sektori vanuseline struktuur ei ole jätkusuutlik. Samas pakub maailm, rahvastiku kasv ning sellest tulenev nõudlus nii toidu- kui ka energiakandjate järele meie tootjatele pikas perspektiivis positiivseid väljavaateid.
Konkurentsivõime parandamisele suunatud tegevustes soovime tagada, et nendega kaasneksid arenguhüpe ja struktuurilised muudatused. Sellest tulenevalt keskendume konkurentsivõime puhul eelkõige pikaajalistele investeeringutele. Kindlasti on siin oma roll nii väike- kui ka suurtootjatel. Oluline on üles leida iga suurusgrupi peamised vajadused ning neile sobivad instrumendid. Samuti on tähtis, et investeeringuga kaasneks muid positiivseid väärtusi, näiteks ressursisääst. Julgen siinkohal ka väita, et investeeringud on üks tõhusamaid instrumente keskkonnaeesmärkide saavutamisel.
Toidutarneahela puhul on keskne küsimus, kuidas väärindada meie põllumajandustoodangut võimalikult suures ulatuses nii, et viiksime Eestist välja kõrge lisandväärtusega tooteid. Samuti on oluline, kuidas meie mahetoodangut, mida praegu turustatakse paljuski tavatoodanguna, töödeldaks ja turustataks mahetoodanguna. See aitaks saada mahetoodete eest kõrgemat hinda, suurendamaks seeläbi sektori orienteeritust turule.
Praegu oleme veel olukorras, kus meie tootjate koostöövõime on väike, toiduainetööstuse tootlikkus ja konkurentsivõime, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, madal ning suutlikkus turundusse investeerida samuti madal. Nišitoodetele ei ole piisavalt turustusvõimalusi ning kõrge lisandväärtusega toodete osakaal lõpptoodangus on väike. Sellest tulenevalt on maaelu arengukava üks prioriteet suurema lisandväärtuse loomine ning ka põllumajandustootjate suunamine koostööle ja oma toodangu suuremale väärindamisele.
Kui tulla keskkonnavaldkonna juurde, siis me oleme hästi varustatud maaressursiga, meil on keskkonnasõbralikuks tootmiseks sobiv kliima, suhteliselt suur mahepõllumajandusmaa osakaal ning säilinud on palju loodusväärtusi. Samas tuleb silmas pidada, et kontsentreerumisega kaasneb ka põllumajanduse intensiivistumine ning see toob omakorda kaasa võimalikud keskkonnariskid. Sellest tulenevalt keskendub maaelu arengukava keskkonnavaldkonnas mõjule, mida põllumajanduse aktiivsed meetmed avaldavad veele, mullale ja elukeskkonnale. Oma koht siin on kindlasti loodusväärtuste säilitamisel, kuid üksnes selles ulatuses, mis on eelkõige seotud põllumajandusega.
Maaelu arengukava tegeleb ka maaettevõtluse ja kohaliku algatusega. Viimase kahe aastakümne arengud maamajanduses on olnud põllumajanduses hõivatute arvu vähenemine 140 000-lt 20 000-le, rahvastiku ja majandustegevuse koondumine keskustesse, atraktiivsete töökohtade nappus ja teenuste kättesaadavuse halvenemine. Selleks, et neid probleeme lahendada, oleme pidanud vajalikuks keskenduda nii maapiirkonna ettevõtlus- kui ka elukeskkonnale. Maaelu arengukava fookus lähtub eelkõige sellest, kuidas kasutada kohalikke ressursse ja lahendusi elukeskkonna parandamisel ja töökohtade loomisel. Samas peame tunnistama, et põllumajandusest sellises ulatuses vabanenud tööjõule ei ole maal võrdväärset alternatiivi leitud. Kui me soovime maaettevõtluses ja maaelus laiemalt saavutada uut kvaliteeti, siis peavad selle arengusse panustama kõik Euroopa Liidu fondid, ministeeriumid ja kõik valdkondlikud poliitikad.
Siit jõuame küsimuseni, kui palju on meil raha kõigi nende ideede elluviimiseks. Uuel perioodil on meil maaelu arengukava raames koos Euroopa Liidu panuse ja Eesti riigi poolse kaasrahastamisega kasutada 936 miljonit eurot, millest 35% läheb keskkonnavaldkonnale, 28% konkurentsivõimele, 18% maaettevõtlusele ja kohalikule algatusele, 11% toidutarneahelale ja 4% teadmussiirdele. Kui võrrelda raha jaotust käesoleva perioodi omaga, siis näeme, et rohkem raha saavad kaks valdkonda, need on teadmussiire ning toidutarneahel. Rahaliste vahendite maht jääb samasse suurusjärku konkurentsivõimes, pisut väheneb keskkonna puhul ning rohkem väheneb maaettevõtluse ja kohaliku algatuse puhul.
See jaotus näitab, esiteks, maaelu arengukava prioriteete, teadus- ja arendustegevuse ning lisandväärtuse rolli kasvu uuel perioodil. Teiseks, kui teatud valdkondasid on siiani mingis mahus rahastatud, siis ei pea see rahastamine samas mahus jätkuma, see oleks toetussõltuvuse tekitamise libe tee. Pigem peame silmas pidama, kuidas kõik meie toetused viiksid tulemuseni, et tulevikus enam toetust ei vajata. Kolmandaks on uuel perioodil mõnes valdkonnas plaan liikuda tagastamatu abi kasutamiselt tagastatava abi vormide juurde ehk finantsinstrumendi rakendamisele.
Nii maaelu arengukava eri valdkondade rahastamisest kui ka meetmete valikust rääkides rõhutan, et maaelu arengukava ei ole valmis. Arutelud jätkuvad ja lõplikult kiidab selle kava heaks Vabariigi Valitsus. Seega võivad praegu arutusel olevad rahastamise proportsioonid ja meetmete valik veel muutuda.
Euroopa tasandilt on ette antud meetmete n-ö menüü, mille hulgast liikmesriigid teevad arengukava koostades valiku. Kohustuslik on rakendada kaks meedet, need on põllumajanduslik keskkonnatoetus ja Leader. Uuel perioodil oleme maaelu arengukava raames kavandanud rakendada 23 meedet. Uuel perioodil ei jätku ebasoodsate piirkondade toetus, kiviaia taastamise toetus ning külade uuendamise ja arendamise toetus.
Kohustusliku keskkonnameetme osakaal peab olema vähemalt 30%. Eestis on kavas rakendada mitu keskkonnameedet, mille osakaal kokku on 35%, seega rohkem kui on Euroopa Liidu nõue. Eesti maaelu arengukava on üks Euroopa Liidu rohelisemaid. Maaelu arengukava keskkonnatemaatiline kriitika kipub tihti keskenduma mõnele üksikule arengukava aspektile, ilma tervikpilti vaatamata. Keskkond on valdkond, mis vajab terviklikku käsitlust. Ühelt poolt oleme ette näinud laiapõhjalise keskkonnasõbraliku majandamise meetme, mis on suunatud keskkonnaalase teadlikkuse parandamisele ning keskkonnasõbralike tootmisviiside kasutusele võtmisele. Selle kõrval on meil terve hulk aktiivseid keskkonnameetmeid, mis on suunatud spetsiifiliste keskkonnaprobleemide lahendamisele, kusjuures tuleb juurde ka uusi meetmeid, nagu mullakaitse või keskkonnasõbraliku aianduse toetus. Samuti väärib keskkonna seisukohast märkimist, et investeeringumeetmes lisandub palju stiimuleid just keskkonnainvesteeringute elluviimiseks ning nõuandemeetmes mitmesuguseid stiimuleid keskkonnaalase nõuande kasutamiseks ja seeläbi teadlikkuse suurendamiseks.
Kõige problemaatilisem keskkonnameetmetest on Natura põllumajandus- ja metsamaa meede, mis on oma olemuselt passiivne kompensatsioon ning tekitab ebavõrdsust maaomanike ja põllumajandustootjate vahel. Natura meetme põhiseadusele ja võrdse kohtlemise põhimõttele vastavuse hindamisega tegeleb praegu ka õiguskantsler. Eelöeldu tähendab, et Natura meetme rakendamisel peab kohtlema maaomanikke ja tootjaid võrdselt ning see peaks olema osa keskkonnapoliitikast, mitte maaelu arengukavast. Sellisel seisukohal on ka valdav enamik juhtkomisjoni liikmeid.
Mahepõllumajanduse puhul oleme toetuste abil jõudnud päris suure mahemaa osakaaluni. Väljakutse on jõuda siit mahetoodangu kasvuni. Selle eesmärgi saavutamine nii mahetoetuse kui ka muude maaelu arengukava instrumentide abil peab viima selleni, et mahetoodang jõuaks mahedana ka tarbijani.
Põllumajanduse konkurentsivõime seisukohast on võtmetähtsusega investeeringutoetused. Siin on oluline, et toetused jõuaksid nii väike- kui ka suurtootjateni, kelle mõlema konkurentsivõime vajab parandamist. Samas peitub nende konkurentsivõime eri kohtades. Väiketootjate puhul saame rääkida konkurentsivõimest kohalikul tasandil. Selle väljundiks on eelkõige ühistegevus või spetsialiseerumine, milleks pakub võimaluse kohalik Eesti toit ning lühike tarneahel ja otseturustus, tegevused, mis toovad tootjat tarbijale lähemale. Suurtootjad, kes konkureerivad maailmaturul, vajavad toetamist, et parandada meie isevarustatust ning ekspordipotentsiaali.
Toidutööstuse ja turustamise prioriteetsus väljendub nii töötlemise investeeringute rahastamise mahu kasvus kui ka meetmete sisulistes muudatustes. Põllumajandustootjate toodangu viib turule enamasti toidutööstus. Oluline on tõsta toidutööstuse efektiivsust ja turustamise võimekust. Toon siinkohal ühe lihtsa näite piimandusest. Eesti toodab piima oluliselt rohkem, kui me seda ise tarbime – 2012. aastal oli isevarustatuse tase 178,6% –, ülejäänu ekspordime suuresti toorpiimana, mis väärindatakse meie lähinaabrite juures. Tahame anda tõuke, et meie toodang väärindataks kohapeal, olgu siis kohalike tootjate ühistulise töötlemise või kohalike tööstuste kaudu, jättes lisandväärtuse kohapeale ja panustades seeläbi Eesti majandusse.
Selleks, et meie tootjad oleksid konkurentsivõimelised, ei saa me mööda teadus- ja arendustegevusest ning innovatsioonist. Maaelu arengukavas lisandub uuel perioodil mitu tegevust, mis on suunatud sellele, et tootjad kaasaksid oma tootmisotsustesse rohkem nõustajaid ja teadlasi. Mitmekesistamise meetme üle toimunud arutelud on siiani keskendunud eelkõige selle eelarve vähenemisele. Samas on nendes aruteludes kas teadlikult või teadmatusest jäetud tähelepanuta mitu olulist fakti. Esiteks, kui siiani jagunes meetme eelarve võrdselt põllumajandustootjate ja muude ettevõtjate vahel, siis edaspidi suureneb just muude maaettevõtjate eelarve osakaal – kuni 70% muudele maaettevõtjatele. Lisaks tuleb põhimõtteline muudatus toetatavate tegevuste puhul. Nimelt, kui siiani on ligikaudu pool meetme eelarvest läinud turismivaldkonda ja enamik sellest voodikohtade rajamiseks, siis uuel perioodil voodikohtade rajamist sellisel kujul enam ei toetata. Loodud voodikohad tuleb täita nii otseses kui ka kaudses mõttes. Pigem seisab maaturismi väljakutse selles, kuidas vähendada hooajalisust ning leida uusi teenuseid, mis aitaksid tagada, et loodud voodikohad oleksid pidevas kasutuses. Praeguse olukorra näitlikustamiseks võib kasutada tööjõukulu ja keskmise palga näitajaid, mis turismisektoris on ühed madalaimad. 2009. aasta lõpu seisuga oli majutus- ja toitlustussektori brutopalk 519 eurot oluliselt madalam kui põllumajanduse, metsanduse ja kalapüüginduse 698 eurot, rääkimata Eesti keskmisest, mis oli 839 eurot. See üksnes kinnitab, et mitmekesistamise meetme suund tegevustele, mis peaks suurendama lisandväärtust, on ainuõige.
Meetmete puhul tahaksin peatuda ka finantsinstrumendil, maaelu arengukava uuel elemendil. Finantsinstrumendi kasutamiseks oleme ette näinud 65 miljonit eurot. Finantsinstrumendi kaudu asendame teatud valdkondades ja teatud tegevuste puhul senise tagastamatu abi vormi tagastatava abiga. Seda selleks, et pikemas perspektiivis peame suurendama valmisolekut saada hakkama väiksemate toetustega, ning finantsinstrumendi kaudu on võimalik vähendada toetussõltuvust. Samuti moonutavad finantsinstrumendid oluliselt vähem turgu toetuse saajate ning mittesaajate vahel ning võimaldavad toetada märksa rohkem toetuse saajaid ja projekte. Lisaks on finantsinstrument n-ö korduvkasutatav ja selle tulemusena tekib Eesti riigil tagasilaekuvate vahendite kaudu tulevikus vaba raha oma põllumajanduspoliitika elluviimiseks. Finantsinstrumendi puhul tagasilaekuv raha on vabalt kasutatav ja sellele ei laiene Euroopa Liidu kehtestatud nõuded ja kriteeriumid. Me saame seda ise oma riigis kehtestatud prioriteetide kohaselt ja paindlikult ning operatiivselt põllumajanduspoliitika elluviimiseks kasutada. See on lisaväärtus, mida toetuse taotlejad võib-olla esialgu ei tunneta.
Oma sõnavõtu lõpetuseks tahan välja jõuda sinna, kust ma alustasin. Maaelu areng on kahtlemata nii oluline teema, et väärib arutamist riiklikult tähtsa küsimusena. Samas ei peaks arutelu piirduma üksnes sellega, milline on ühise põllumajanduspoliitika roll maaelu arendamisel. Perioodi 2014–2020 ettevalmistused hõlmavad ka kõiki muid valdkondlikke poliitikaid, mis mõjutavad maaelu arengut vähemalt samavõrra kui ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnev maaelu arengu poliitika, olgu nendeks siis haridus-, transpordi- või ettevõtluspoliitika. Seega oleks igati tervitatav, kui kõigi nende poliitikate mõju maaelu arengule arutataks samuti Riigikogu tasandil. See on üks võimalus, kuidas tagada eri poliitikate parim koosmõju ja tulemuslikkus maapiirkondade seisukohalt. Tänan tähelepanu eest!