Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. See puudutab Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti hooldusravikliiniku rahastamist. Selle aasta alguses arutasime küsimust siin saalis. Probleem seisnes selles, et Euroopa rahaga ehitatud suurepärane tänapäevane hooldusravihaigla, üks paremaid Eestis, ei saa haigekassalt täies mahus rahastamist peale ning oli kahtlus, kas Euroopa Liidu investeeringud suudetakse rahaliselt katta. Nüüd on selgunud veel üks asjaolu. Nimelt on sellest Euroopa Liidu rahast, mis oleks tulnud Lääne-Tallinna Keskhaiglale üle kanda, 700 000 eurot veel üle kandmata, seda hoitakse kinni. Sotsiaalministeerium väidab, et Rahandusministeerium ei luba üle kanda. Asi on segasevõitu. Väidetavalt on kuskil teistes haiglates olnud mingeid rikkumisi, aga kõnesolevas haiglas ei ole mingeid rikkumisi tuvastatud ning on ebaselge, miks seda raha kinni hoitakse ja millal see kätte antakse. Seoses sellega on meil viis küsimust. Üks on seotud ka haigekassapoolse rahastamisega, me tahame teada, kas seis on muutunud. Palume sotsiaalministrilt selgitust ka Euroopa Liidu raha andmise kohta haiglale. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Tõnis Palts!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Käesolevaga annan ma üle looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lääne-Eesti saartel on kõige tähtsam jätkusuutlik majandusharu turism ning suvekodude teenindamise ja ehitamisega seotud tegevused. Sellele töötab otseselt vastu suurte tuulegeneraatorite paigaldamine. Selle seaduse muutmise seaduse eelnõu mõte ongi teatud suurusest alates keelata tuulegeneraatorite paigaldamine Saaremaal, Hiiumaal, Vormsil ja Muhus. Aitäh!

Aitäh! Imre Sooäär, kas teil on protseduuriline küsimus? Palun, Imre Sooäär!

Protseduuriline küsimus on, et ettekandja ei täpsustanud, kes eelnõu esitab. Tavaliselt ettekandja ütleb seda.

Palun ettekandja tagasi! Täpsustage, kelle poolt see eelnõu üle antakse.

Aitäh, lugupeetud muhulane! Oma kõnes ma kasutasin sõna "ma".

Suur tänu! Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle riigilõivuseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Sotsiaaldemokraadid tahavad üleantava eelnõuga langetada sõiduauto haagise riigilõivu 121 eurolt 25 eurole, et lõpetada olukord, kus haagise registreerimise tasu moodustab tervelt neljandiku tema maksumusest.
2012. aastal esmaregistreeriti 4063 kuni 3,5-tonnise täismassiga haagist. Maanteeamet prognoosib käesolevaks aastaks esmaregistreerimisi samas mahus, järgmiseks aastaks prognoositakse 3–4%-list mahu suurenemist. Riigilõiv sõiduauto haagise registreerimise eest on ebamõistlikult kõrge. Eestis müüdava haagise keskmine hind on 640 eurot, seega teeb riigilõiv haagise 24% kallimaks. Samas moodustab uue auto registreerimise tasu keskmiselt 1% tema soetamise kuludest. Soomes näiteks on keskmise haagise hind 750 eurot ja registreerimine koos numbrimärgiga maksab omanikule maksimaalselt 29 eurot meie 121 euro asemel. Norras maksab haagise registreerimine kõigest 5,5 eurot ja Rootsis 6,3 eurot. Meie eelnõu aitab seaduseks saades kaasa nii liiklusohutuse paranemisele kui ka keskkonna säästmisele. Kutsun üles seda eelnõu toetama! Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel üle anda jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu esitajad on neli demokraatide ühenduse liiget. Tahame muuta kehtiva jäätmeseaduse kolme paragrahvi, põhimõtteliselt selleks, et jäätmed jõuaksid kõige otsemat teed pidi sinna, kuhu nad jõudma peavad. Me teame, et jäätmeäri on kiiresti kasvanud ja seal liiguvad suured rahad. Seoses sellega peaks jäätmeseaduses tegema mõned korrektiivid, et sellesse ketti ei saaks tulla igasugused puukfirmad. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Neeme Suur!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle anda eelnõu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse muutmiseks. Eelnõu eesmärk on panna kohalikele omavalitsustele ja omavalitsuse üksuste liitudele kohustus tegelda ettevõtluskeskkonna arendamise ja töökohtade loomisega oma territooriumil ning anda selleks rahalised vahendid. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on ettevõtluse regionaalse arengu küsimused praegu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Eelnõu autorid leiavad, et Eestis püstitatud majandus- ja regionaalpoliitilistest eesmärkidest lähtudes ei ole piisav, kui ettevõtluskeskkonna arendamine on pelgalt riigi vastutada, eriti olukorras, kus riigi üldpoliitilised dokumendid ja riiklikud strateegiad rõhutavad ettevõtluskeskkonna arendamise olulisust kohalikul ja regionaalsel tasandil. Me kõik teame, et töökohtade kättesaadavus on üks kõige põhilisemaid regionaalpoliitilisi probleeme. Millegipärast on aga kohalikke omavalitsusi töökohtade loomise ja ettevõtluse arendamise temaatikast seni eemal hoitud. Sotsiaaldemokraatide eelnõu pakub sellele probleemile lahendust. Eelnõu kohaselt pannakse kohalikele omavalitsustele kohustus tegelda ettevõtluskeskkonna arendamise ja töökohtade loomisega ning samas nähakse ette ka selleks tegevuseks raha eraldamine. Suur tänu!

Suur tänu! Palun, kolleeg Yana Toom!

Austatud proua eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Ma ei hakka selle sisu pikalt tutvustama, sest peaaegu samale arupärimisele vastas esmaspäeval siin Riigikogu saalis austatud justiitsminister härra Hanno Pevkur, kes viiest küsimusest suutis vastata neljale ja soovitas pöörduda majandus- ja kommunikatsiooniministri poole, mida me ka teeme. Arupärimine puudutab digiallkirja andmist teise isiku poolt ja seda, kuidas ühel Eesti elanikul on võimalik kontrollida, kes, millal ja mis puhul andis tema eest digitaalse allkirja. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad samale seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, teateid mul teile praegu ei ole.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
 Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Kuna eile jäi meil pooleli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 435 esimene lugemine, siis palun kõnetooli Riigikogu liikme kolleeg Mailis Repsi, et jätkata küsimustele vastamist. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meil väidetakse sageli, et koolipingi nühkimine on tasuta, et käid koolis ja nagu ei peagi midagi maksma koolitarvete eest, ei pea maksma riiete eest, ranitsa eest – kõik tuleks justkui iseenesest. Mis sina sellest arvad?

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest väga hea tähelepanek. Kui me võtame ette põhiseaduse ja oma põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mida me saame täna siin üsna põhjalikult arutada, siis nendes dokumentides, eriti põhiseaduses, on meile ette kirjutatud, et üldharidus, mille annab põhikool, peab olema õppemaksuta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus läheb veel kaks-kolm sammu edasi ja toob välja, et peale selle, et ta on õppemaksuta, peab ta olema tasuta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on lausa välja toodud, et lapsevanema käest ei tohi võtta raha töövihikute-õpikute eest. Õpikud-töövihikud peavad olema lastele tasuta kättesaadavad. Uues eelnõus, mida te kindlasti olete juba näinud – vähemalt eile õhtust peale on see kättesaadav ka kõigile neile Riigikogu liikmetele, kes ei ole kultuurikomisjoni liikmed –, on sees säte, mis keelustab lapsevanematel ja koolil koguda raha muuks õppetegevuseks ja lubab võtta raha ainult õppekavaväliseks tegevuseks. See on kindlasti punkt, mis on tekitanud üsna palju ärevust ja huvitavaid arutelusid. Päevalehes oli sellele pühendatud lausa terve esikülg, kuidas tulevikus enam ekskursiooni- ja muuseumiraha koguda ei saa. See on kindlasti üks säte, mis hakkab koolielus oma elu elama.
Mis kooli minnes tegelikult hädavajalik on, see oleneb paljuski koolist ja perest. On ridamisi koole, kes kirjutavad lapsele kõik väga detailselt ette, aga on ka neid koole, kes jätavad üsna palju lapsevanema otsustada. Nii või teisiti tuleb teha hädavajalikud kulutused, et osta pliiatsid, kustutuskummid, mõned kunstitarbed, vahetusjalanõud, spordiriided, spordijalanõud – need on need, milleta laps ei saa koolis õppekava kohaselt õppida. Mitmesugused väljaanded, aga ka eksperdid on iga aasta kokku arvestanud, milline summa tuleb minimaalselt kulutada, et saaks lapse septembrikuus kooli saata. Vaadates eelmise aasta augusti lõpu ja septembri ülevaateid, mille panid kokku kooliõpetajad ja teised kooliga seotud inimesed, võib näha, et minimaalne rahasumma (siin arvestati ka seda, et mõne omavalitsuse koolides on näiteks kunstitarbed – guašid, pintslid, akvarellid – tasuta, teistes koolides nõutakse, et lapsevanem need ise muretseb) on orienteerivalt 100 eurot. Samal ajal on lapsevanemad siin üsna loovad. Lapsevanemad on omavahel näiteks spordivahendeid ja jalanõusid vahetanud, sisejalanõud ei pruugi ühe hooajaga läbi kuluda. On ka koole, kes üsna palju korraldavad nn koolilaatasid, kust saab kasutatud riideid. Pigem on tegu küll sellega, et suuremad õpilased pakuvad oma riideid kas tasuta või väikese tasu eest noorematele õpilastele. Selliseid lahendusi koolid pakuvad, kuid umbes 100 euroga peab lapsevanem kindlasti arvestama. Selleks, et nende kuludega silmitsi seistes oleks koolil ja lapsevanemal veidigi kergem, on meil ettepanek, nagu ma juba eile välja tõin, et minimaalne toetus võrduks kolmekordse lapsetoetuse määraga. Me lähtusime kriisieelsest ajast, aga edaspidi tuleks loomulikult hakata lähtuma reaalsetest miinimumkuludest ja seda summat järk-järgult suurendada.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud algatajatepoolne ettekandja! Kõigepealt ütlen kohe, et toetan väga algatatud eelnõu ja me toetasime seda kolleeg Heljo Pikhofiga ka sotsiaalkomisjonis. Sotsiaalministeeriumi esindaja, kes tutvustas sotsiaalkomisjoni istungil ka Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis muidugi oli mittetoetav, selgitas meile, et kohalikud omavalitsused on need, kes peresid toetavad. Kahjuks ei ole mitte kõik kohalikud omavalitsused rahaliselt nii võimekad, et saaksid toetada. Tõepoolest, kui inimene pöördub valla või linna poole, siis ollakse probleemi ees, kellele sellest piskust rahast, mis on üldse jäänud jagada, jagub ja kellele mitte. Kuidas sinule tundub, kas seda masu eel kohalikele omavalitsustele pandud lisakohustust üle Eesti tegelikult ka täidetakse ja inimestel on võimalik kohalikust omavalitsusest toetust saada?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui me läheme tagasi selle 2008. aastal vastu võetud väga pika komplekseelnõu juurde, kus olid peale ohvriabi seaduse veel tööturuteenuste seadus, ravimiseadus ja kõik muud, siis lihtsalt lahti seletades oli see hunnik kärpeid, mida sotsiaalminister pidi tol hetkel siin tutvustama ja kuidagi põhjendama. Ainuke põhjendus, mis välja toodi, oli kriis. Kuskilt oli vaja raha kokku hoida ja siis leiti, et selliste iga aasta üks kord väljamakstavate toetuste ärakaotamine on kõige lihtsam lahendus. Öeldi ka, et see on ajutine meede. Nagu ma juba eile rõhutasin, meie tuletame lihtsalt meelde tookordset lubadust tulla selle küsimuse ehk siis koolitoetuse või ranitsatoetuse taastamise juurde kohe, kui majandus on piisavalt stabiliseerunud ja riigil on tekkinud võimalused. Uskudes praegust peaministrit – või vähemalt me loodame, et saame teda uskuda –, on ju igati põhjendatud tulla tagasi ka koolitoetuse juurde.
Kuidas kohalikud omavalitsused on selle küsimuse lahendanud? Kindlasti on neid omavalitsusi või, ütleme, eranditult kõik omavalitsused püüavad tõepoolest sügavalt hättasattunud peredele appi tulla. See ei ole alati ju rahaline abi. On mitmesuguseid algatusi suuremate perede, võib-olla natuke rohkem tuge vajavate perede abistamiseks. Püütakse tuua riideid, küsija ise kindlasti teab, et sotsiaaltöötajad on käinud kirikute kaudu lausa väljaspool Eestit riideid toomas nendele lastele, kes on kooli minemas, et veidikenegi lapse enesetunnet parandada, et tal oleks olemas spordivarustus ja kõik muu vajalik. Reaalselt oleks aga vaja toetust, mis laieneks suuremale osale lastevanematele. Kui me vaatame statistikat, siis on hulk lapsi, kes ei ela absoluutses, vaid üldises vaesuses või jäävad allapoole vaesuspiiri, me ei saa öelda, et räägime ainult toimetulekutoetuse saajatest või peredest, kes on selle taotlemisele üsna lähedal. Me räägime väga suurest osast peredest, nendest, kes elavad keskusest kaugemal, peredest, kus on üksikvanem või kus omal ajal on võetud väga ambitsioonikalt laenu. Võib olla väga mitmesuguseid olukordi, mida kohalik omavalitsus tõepoolest näeb. Selliseid lapsevanemaid, kes oma lapse kooli saadavad ja julgevad rahuliku südamega öelda, et see ei tekita neile väga suuri raskusi, meeldib kollasel ajakirjandusel esile tuua, aga statistiliselt on neid väga vähe. Mõned kolleegid on siin väga kaunilt rääkinud kindlustundest, aga kui me vaatame perede sissetulekuid ja väljaminekuid, siis paratamatult muutuvad juba teise lapse sünniga isegi need pered, kus vanemad saavad keskmise lähedast palka, proportsionaalselt vaesemaks, kui on kõik ülejäänud sama klassi sissetulekuga inimesed. Me oleme siin mitu korda pidanud suurt vaidlust, kas lapsetoetuste, peretoetuste maksmise eesmärk on vaesusega tegelda, inimesi vaesusest välja tuua või on eesmärk ikkagi see, et riik reaalselt natukenegi tunnustab seda lapsevanema väga julget ja meile kõigile olulist otsust laiendada oma peret ning muretseda juba teine, kolmas, neljas, viies laps, et me ei jäta suurt peret vaesusesse jne. Need on tegelikult küsimused, mida me saame üldiste meetmetega parandada, ja väga oluline on mitte laskuda siin sellisesse diskussiooni, nagu peaminister väga tihti armastab öelda, et lapsetoetust tuleb piirata sellepärast, et tema lastel ei ole seda vaja. Sellisel tasemel palka, nagu on näiteks poliitikutel ja võib-olla veel mõne ringkonna inimestel, on Eestis ikkagi väga-väga vähestel. Keskmine lapsevanem vajab seda tuge väga ja koolimineku kulud on perele arvestatav väljaminek, vaatamata sellele, kas laps läheb esimesse klassi või on ta juba keskkooliastmes, kutsekoolis – need kulud on pere eelarves proportsionaalselt väga suured.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Eelnõu kohaselt, mida ju paljud tõepoolest ootavad, makstakse koolitoetust jooksva aasta 1. oktoobriks 7-aastaseks saanud lapsele kuni tema 16-aastaseks saamiseni. Kuid mis juhtub nendega, kes lähevad varem kooli, ning nendega, kes on juba 16 täis ja pisut rohkemgi?

Aitäh! Hea küsija! Põhjendus, miks me selle 1. oktoobri välja tõime, on meie kogutud statistikas ja ka selles, et kui raha hakatakse välja maksma laste kooliminekust sõltuvalt, siis on oluline, et infosüsteemi kantavad andmed jõuaksid ka pensioniametisse, kohaliku omavalitsuse ametitesse ja siin ei oleks eksimusi. Kindlasti on neid lapsi – ma pean oluliseks seda rõhutada –, kes ei lähe seitsmeaastaselt kooli, vaid vajavad koolipikendust. See on küll üsna põhjalik kadalipp, mille lapsevanem peab siis läbi käima, aga see on võimalik. On ka neid lapsevanemaid, kelle laps läheb kuueaastaselt kooli. Nii et veidike paindlikkust on siin hädavajalik, aga andmed tulevad infosüsteemi siiski sellest hetkest, kui laps on 1. septembrist juba kooliteed alustanud. Olenevalt kalendriaastast võib selleks kuupäevaks sattuda ka 2. või 3. september. Infosüsteem omakorda saab väljastada need andmed teistele ametitele, antud juhul peretoetuste väljamaksmiseks vastavatele ametkondadele. Mis on siinkohal oluline? Kui laps on vanem kui 16 eluaastat ja jätkab õpinguid, aga samal ajal on ta väga suure tõenäosusega vahepeal kooli vahetanud, näiteks läinud põhikoolist gümnaasiumisse või kutseharidust omandama, siis läheb ta ühest infosüsteemist välja ja me peame andma sellise lõtku, et ta teise süsteemi sisse läheks. Nendel vahehetkedel, näiteks olukorras, kus laps on just astunud gümnaasiumisse, võib ka tekkida olukord, kus lapsevanem peab ise neid kulusid kandma, ja sel juhul saab ta selle raha jooksval aastal tagasiulatuvalt. Aga kuna üldjuhul on see süsteem kooliaastate jooksul automaatne ja laps jätkab oma õpinguid – põhikooli ulatuses ei ole tal valikut, sest lapsel on kohustus käia koolis ja lapsevanem peab vastavalt meie seadustele selle tagama –, siis me loodame, et see ebamugav olukord tuleb ette vaid mõnel korral lapse kogu koolitee kestel. See on põhjendatud, et ei tekiks eksitusi.
Kuidas see süsteem toimib? Võimalust mööda loomulikult automaatselt, aga kuna ka automaatsed süsteemid ei pruugi aeg-ajalt perfektselt töötada, siis oleme seaduseelnõusse sisse kirjutanud, et kui laps ei lähe seitsmeaastaselt kooli, läheb näiteks kuueaastaselt või kui on mingid koolivahetused, siis on lapsevanemad toetuse õigeaegseks kättesaamiseks kohustatud nendest asjadest vastavat ametit teavitama. See on lisagarantii, et lapsevanem huvitatud poolena annab omalt poolt märku, kui lapse kooliteel on midagi muutunud. Nende elektrooniliste võimaluste valguses, mis meil on, peaks lapsevanemal olema võimalik taotleda seda toetust elektroonilise süsteemi kaudu ja üldjuhul lapsevanemad seda suuresti teevadki. Teiselt poolt on kohaliku omavalitsuse tasandil loodud selline võimalus, et inimene, kes ei ole internetiga igapäevaselt sina peal, saab taotluse esitada sotsiaaltöötaja abiga. Süsteem on piisavalt paindlik, et iga lapsevanem selle raha kätte saaks.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Ma rääkisin täna hommikul juhtumisi ühe väga optimistliku lapsevanemaga, kes ütles, et mis te virisete seal, palun vabandust väljenduse pärast, selle ranitsatoetuse kallal, praegu makstakse ju seaduse järgi ometi lõviosa asju kinni, ei pea ostma plastiliini, värve, töövihikuid ja mida iganes veel, et kas siis pastaka ja koolikoti jaoks raha ei jagu. Kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh! Tõenäoliselt ei olnud tegemist mitte ainult väga optimistliku lapsevanemaga, vaid ka üsna kindla sissetulekuga lapsevanemaga ja suure tõenäosusega on tema lapsel õnn käia sellises koolis, kus koolipidaja ja kooli väga arukas juhtkond on suutnud tagada need materjalid. Võib juhtuda, et selles koolis on ka mõni laps, kelle vanem on näiteks mõne õppematerjali maaletooja ja on müünud seda koolile soodsama hinnaga või teinud lausa annetuse. Siin saalis olevatele lapsevanematele ei ole see kindlasti võõras teema, et üks või teine lapsevanem tahab teha kingituse kogu koolile, toob näiteks kogu koolile värvilist paberit, väga suures koguses guaššvärve või midagi muud, mistõttu teiste laste vanemad neid asju enam varuma ei pea.
Aga riikliku süsteemina on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sisse kirjutatud garantii, et õpikute, töövihikute ja töölehtede eest raha võtta ei tohi. Lisaks sellele on uues eelnõus tänu kultuurikomisjoni opositsiooni ja koalitsiooni väga pikale arutelule eraldi sättena konkreetselt sisse kirjutatud, et kui õpikute, töövihikute ja töölehtede raha üle jääb, siis on võimalik kasutada seda muude õppevahendite muretsemiseks. Kuna see raha on arvestatud lapse kohta ning klassid kasutavad õpikuid ja töövihikuid väga erinevas koguses, siis võib suures koolis, kus on sada või enam õpilast, koguneda täiesti arvestatav hulk raha, mille eest ostetakse kunsti- ja sporditarbeid või midagi muud. On ka kohalikke omavalitsusi, kes on õppevahenditega varustamisel väga helded olnud. Aga nende andmete järgi, mida haridusministeerium koos kohalike omavalitsustega nelja-viie aasta tagant kogub – neid on kogutud ka lapsevanemate endi initsiatiivil –, koolide varustatus erialase või muu materjaliga teatud klassides väga hea ei ole. Ma toon teile lihtsa näite. Üsna hiljuti pöördusid avalikkuse poole tööõpetuse ja tehnoloogia õpetajad ning tõid välja, et kümmekonna aasta eest riigihanke korras kogutud tööõpetus- ja tehnoloogiavahenditest on mitmed oma aja ära elanud või on üsna selle piiri peal. Üldsusel, kaasa arvatud Riigikogul, paluti sellele järgmistes eelarvetes tähelepanu pöörata just sellepärast, et meie lootused ja ootused uue õppekava koostamisel olid eriti suunatud loodus- ja täppisteadusainetele. Loomulikult puudutab see keemiaklasse, füüsikamaterjale, võimalust kasutada uusi infotehnoloogilisi lahendusi. Aga ka praktilise poole pealt on välja toodud tehnoloogia- ja tööõpetuse suuremad mahud. Eriti tore on, et kõikides koolides on kujunenud nii, see ei ole ainult poiste või tüdrukute pärusmaa. Õpilased vahetuvad ja tihti on poiste lemmikuks just kokandus ning väga paljude tüdrukute lemmikuks tehnoloogia- ja tööõpetus.
Seega õppevahendite keskmine olukord koolis nõuab lisatähelepanu ja uue õppekava kohaselt on koolidele ja kooli pidajale väga-väga põhjalikult aineti ette kirjutatud, millised vahendid peavad koolis olema. Selles mõttes rääkis lapsevanem, kellest küsimuses juttu oli, loomulikult tõtt ja võib-olla on tema laps ka nooremas eas ega ole veel kokku puutunud erialaainetega. Nii või teisiti oli see selline optimistliku taustaga jutt. Aga kooli pidaja ootus saada kooli varustuseks riigilt järgmistest Euroopa või mingitest muudest vahenditest lisatuge on väga suur. Kindlasti on hea meel, et selles osas on eraldi välja toodud loodus- ja täppisteadused.
Nüüd lapsevanema kulud. Lapsevanema kulude kohta olen ma siin juba toonud näiteid, need on siis näiteks kulud riietele, spordiriietele. Paljudes koolides on kasutusel koolivorm ja koolivormi puhul võib ka öelda, et see on väga-väga erinev. Üldiselt on koolid püüdnud siin vastu tulla ja pannud paika pigem sellise üldise reeglistiku, näiteks on nimetatud värvitooni või öeldud, et peavad olema tumedad püksid, aga ei öelda, et püksid peavad olema selle firma omad või selle hinnaga ostetud. See tuleneb jälle lapsevanemate probleemidest. Kui kümmekond aastat tagasi tõid väga paljud koolid suure hooga tagasi koolivorminõude, mida ma isiklikult väga toetan, siis nad mõistsid üsna kiiresti, et lapsevanemate võime muretseda lastele koolivorm on kahjuks üsna erinev. Seetõttu mindi palju paindlikumaks, näiteks kirjutatakse ette vest või kampsun või pluus, seeliku pikkus, mingi värvigamma, aga enam ei määrata nii konkreetselt, millise hinnaga peab koolivormi ostma.
Kui veel koolikuludest rääkida, siis võib kindlasti nimetada spordivahendeid. Suur vaidlus on näiteks suusavarustuse üle. Kindlasti olete ka teie sellega kursis ja ma loodan, et sotsiaalkomisjon on seda kunagi vähemalt põgusalt arutanud. Õppekavas on ette nähtud suusatunnid. Meil on ette kirjutatud väga kindlad reeglid ja ootused kehalise kasvatuse õpetajatele ja tulemuste kohta. Aga näiteks sellist suusavarustust, millega saaks terve klassi varustada ja sporditunnid lapsevanemale n-ö tasuta läbi viia, on väga vähestes koolides. Praktiliselt on see varustus jäänud kunagisest ajast, kui spordibaasid eraldasid oma spordivahendeid. See on üks väga selge probleem, mida koolid on välja toonud.
Teine teema, mis on eelarvevaidluste juures üsna pikalt üleval olnud, on ujumistunnid. Omal ajal eraldas riik ujumistundideks 2,3 miljonit krooni. Eurodes on see summa veidi muutunud, loomulikult on ka sutsuke juurde pandud, aga iga aasta kerkib vaidlus, kas riik üldse jätkab väga väikse raha – see on Kultuuriministeeriumi eelarves – eraldamist ujumistundide läbiviimiseks. Tegelikult kaob see kohaliku omavalitsuse tulubaasi nii ära, et sellega tagatakse reaalselt ujumistunnid väga üksikutele õpilastele. Nendest vastuoludest tulenevalt kipub olema nii, et kui koolil oma ujulat ei ole, siis ujumistunde üldse ei korraldata. Kohalik omavalitsus maksab ujumise ise kinni või on olukord, et vähemalt osa lapsevanemaid peab arvestatava osa nendest kuludest ise kandma. Nii et koolis on terve hulk kulusid, mida lapsevanem, kes ei ole kooliõpilase eluga kursis, ei ole võib-olla märganud. Ma andsin siin põgusa ülevaate mõnedest probleemidest, aga neid on palju rohkem. Kui õppekava rakenduspool lahti võtta, siis kooli pidajale ja koolile tehtud ettekirjutusi, millised õppevahendid peavad olema, milline peab olema lapse varustatus, on äärmiselt palju. Kui nüüd kooli pidaja oma tulubaasi kärbete või teiste kohustuste tõttu ei ole võimeline seda tagama, koolijuhil ei ole seda raha kuskilt võtta, aga samal ajal on põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse kirjutatud, et lapsevanem ei pea teatud kulusid ise katma, siis tekibki küsimus, kas kannatab hariduse kvaliteet või püüab riik samm-sammult märksa suuremas mahus tulla koolile ja ka lapsevanematele appi, varustades omalt poolt lapsed näiteks kas või spordivahenditega.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Universaalne peretoetuste süsteem annab tulevastele lapsevanematele sõnumi, et iga laps on väärtuslik. Millise sõnumi annavad teie meelest tulevastele lastevanematele Eesti laste arvel tehtud valitsuse kärped?

Aitäh, hea küsija! Siinkohal ei pea ma isegi väga palju oletama või arvama, sest statistikast on muutused näha. Kümmekond aastat tagasi peeti lapse sündi suureks saavutuseks ja seda tõsteti õigustatult esile. Küll väga suure vaidluse ja osapoolte vastuseisuga, sh ka õiglase kriitikaga, võeti siis vastu vanemapalga seadus, mis tõi kaasa üsnagi positiivseid tagajärgi. Esimesel poolteisel aastal võisime tõepoolest näha, et lapsevanemad tundsid ennast turvalisemalt. Oli hulgaliselt perekondi, kelle kaks last olid juba suureks kasvanud ja kes siis pärast üsna suurt vahet otsustasid taas oma peret laiendada. Nagu ka statistika kinnitab, sündis palju kolmandaid ja neljandaid lapsi ning siin oli vanemapalgal kindlasti väga selge mõju. Tänaseks on need mõjud suuresti juba möödanik, inimesed on vanemapalga plusside ja miinustega kursis. Kõige suurem miinus, mida lapsevanemad ise on korduvalt välja toonud ja mille kohta on ka üsna põhjalikke uuringuid tehtud, on see, et kui vanemapalk lõpeb, siis edasi ei järgne praktiliselt mitte midagi peale selle väikese lastetoetuse. Seda palli on nüüd edasi-tagasi veeretatud ning populistlikult ja poliitiliselt püütakse rääkida, et sealt edasi ongi riigi vastutus suuresti lõppenud. Riik tegeleb pärast seda ainult igasuguste vajaduspõhiste toetustega ehk täpsemalt öeldes on riik võtnud prioriteediks, et lapsetoetus suureneb edaspidi enamjaolt just nendel, kes on silmapaistvalt kehvemas olukorras.
Kui me vaatame samal ajal sündimust, siis kärped kriisiaastatel ja väga suur noorte haritud naiste väljavool on kaasa toonud selle, et sündimus on oluliselt langenud, ja see peaks tekitama muret absoluutselt meile kõigile. Millised on need sammud, mida me peaksime üheskoos astuma, et meil lapsed ikka edasi sünniksid, et lapsevanemad julgeksid võtta riski ja mõelda ka suurema pere peale – see on oluliselt komplekssem küsimus kui ühe või teise toetuse sisseviimine. Laste ja perede arengukava väljatöötamisel tõid sihtrühmad korduvalt ja korduvalt välja, et see peab olema kompleksne lähenemine ja peab olema turvaline lähenemine. Ei saa olla nii, et riik on kümmekond aastat tagasi võtnud vastu ühe meetme, mis on väga kallis meede, ja jääbki selle meetme juurde ning ülejäänud sammud jäävad astumata. Ei ole ühtegi muud meedet peale selle jutu, et pane oma laps lasteaeda. Isegi kui sa selle lasteaiakoha leiad, toob see perele kaasa väga suuri kulutusi. See võib tekitada olukorra, kus noor lapsevanem ei saa väikese lapse kõrvalt nii või teisiti täiskohaga töötada, sest selge on see, et kui sa viid lapse kollektiivi, siis jääb ta seal üsna kiiresti haigeks. Nii et lahendused, mis on välja pakutud, see, et sõimekoht ja lasteaiakoht on ainuke lahendus, pole pehmelt öeldes kindlasti mitte see signaal, mida lapsevanem ootab. Lapsevanem ootab, et tema last märgataks, ja märgataks mitmesuguste sammude kaudu. Kindlasti on siin olulised koolitoetus, kindlasti lapsetoetus, kindlasti koolitoit, töövihikutega varustamine ja veel väga paljud muud sammud. Kindlustunne, et lapse klassi ees on parim õpetaja, kindlustunne, et su kool säilib, kindlustunne, et seal, kuhu ma kolin, saab laps parima hariduse, et tal on huvitegevuse võimalused, et tal on võimalus oma andeid arendada. Või ka näiteks see kindlustunne, mille üle me hakkame siin mõne tunni pärast elavalt diskuteerima ja mis on seotud tugiteenustega. Lapsevanemale on väga oluline, et kui ta laps vajab logopeedilist tuge, siis ei pea ta seda oma raha eest mingist tugiteenusekeskusest otsima hakkama, vaid ta teab, et koolis on olemas väga hea spetsialist, see abi tagatakse talle ja tema laps saab normaalses tempos õpinguid jätkata.
Need on kõik need signaalid, mida me tegelikult ei pea siin väga oletama, need tulevad uuringutest välja. Need on asjad, mida lapsevanem riigilt ootab. Ja kui me vaatame inimarengu aruande igasuguseid näitajaid, siis kõige olulisem on see, et need sammud oleksid pidevad, püsivad ega muutuks vastavalt poliitilistele oludele. Et kui me andsime kärpeid tehes lubaduse, et tuleme selle teema juurde tagasi kohe, kui majandus stabiliseerub, siis me peamegi selle juurde tagasi tulema, sest lapsevanemad ootavad, riik andis ju lubaduse. Need on need küsimused, mis kindlasti mõjutavad laste sündi homme ja ülehomme.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Neli ja pool aastat tagasi lõpetati riikliku koolitoetuse maksmine, aga vanematele jäi põhjendatud ootus see raha vähemalt enne septembrit siiski saada ja mõned omavalitsused hakkasidki oma eelarvest teatud summasid eraldama. See tähendab, et kooliga seotud otsus hakkas mõjutama kohaliku omavalitsuse eelarvet. Tund aega tagasi küsis kolleeg Tuus-Laul ministrilt, miks see nii on, ja minister vastas, et selliseid otsuseid, mis negatiivselt mõjutavad eelarvet, pole vastu võetud. Tal on selline seisukoht, et kui temal probleeme ei ole, siis ta ei taha ka näha, et omavalitsustel probleemid tekivad. Mida teie sellest arvate?

Aitäh, hea küsija! Kui me tuleme vaidluse juurde, mida kohalike omavalitsuste esindusorganisatsioonid – mitmed nendest on pöördunud ka kohtusse – peavad riigiga väga-väga paljudes küsimustes, sh haridusega seonduvalt, siis kõigepealt ongi see küsimus, mida 2010. aastal Riigikohus kohustas ka Riigikogu arutama: millise tasandi teenused on kohalikele omavalitsustele eraldatava rahaga kaetud, millised on riigi ootused nende teenuste kvaliteedile ja sisule ning mis on need teenused ja tegevused, mille jaoks riik peaks lisaraha andma, kui ta leiab, et need ei ole tagatud. Siin ongi praegu kõige suurem segadus. Neid probleeme on ka eri tasandi kohtuotsustes üsna vastukäivalt lahendatud, mis näitab, et kui võtta ette kogu kohaliku omavalitsuse tulubaas, siis on väga-väga raske tõlgendada, kas ühe või teise kohustuse puhul on juba kate kohaliku omavalitsuse eelarves olemas või ei ole. Võtame näiteks sellesama koolitoetuse. Riik kaotas selle kärpeid tehes ära, lapsevanematele ootus, et septembri alguses tuleb keegi appi, jäi. Kuna see suur kärbete pakett võeti vastu, ütleme, üpris segases olukorras ja ega meediaski väga ei täpsustatud, mis lõpuks ära kärbiti, siis tuli väga paljudele lapsevanematele üsna ootamatult, et ranitsatoetust enam ei ole. On igati loomulik, et abivajajad pöördusid seejärel kohaliku omavalitsuse poole. See, et inimene olukorras, kus ta ise hakkama ei saa, võib kohaliku omavalitsuse käest tuge küsida, on meil ju kogu sotsiaalsüsteemi loogiliselt sisse kirjutatud. Nüüd on küsimus, kas kohalikule omavalitsusele on lisandunud kohustusi, mida minister peaks infotunnis, avatud mikrofonis või mõnes muus kohas tunnistama. Seda on väga raske kindlaks teha, sest need ongi need juhud, mille puhul kohtus on tekkinud vastuolusid ja tõestusprobleeme. Näiteks sellesama 2010. aasta põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandi kooli pidajale terve rida kohustusi. Üks täpsustustest oli see, et Riigikogu kirjutas detailideni ette, millisel tasandil ja kuidas peab tegelema erivajaduste probleemiga, st kui on hariduslik erivajadus, ükskõik kas on eriti andekas laps või vajab ta veidikene tuge, kuidas peab kool siis sellele noorele toe tagama. Kui me seda siin Riigikogus menetlesime, siis saime kohalikelt omavalitsustelt korduvalt kirju ja kohalike omavalitsuste liitudelt, nii linnade liidult kui ka maaomavalitsuste liidult saime ka arvutusi, mida selline terve rea täpsustatud tugiteenuste sissekirjutamine põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse tähendab. Sellest tulenevalt sõnastati 2010. aastal Vabariigi Valitsuse ja kohalike omavalitsuste esindusliitude läbirääkimistel lisapunktid, mis puudutasid põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevate täpsustuste ja lisakohustuste rahastamist. Nimistusse lisati "sotsiaalpedagoog". Kui sinnamaani olid tugiteenustega tegelnud logopeed ja eripedagoog, siis nüüd kirjutati kohustusena juurde, et peab olema ka sotsiaalpedagoog. Arvestus oli selline, et koolipsühholoog peab koolis olema vajadus- ehk teenusepõhiselt. See, kas ta on koolis pidevalt olemas, töötab seal teatud tunnid või ostetakse seda teenust sisse, anti kooli pidaja otsustada.
Nüüd vaidluskoht. Tallinna Linnavolikogu tegi otsuse, et ta tahab selle nõude täitmiseks lisaraha saada, ja see otsus läks läbi kuni Harju Maakohtuni välja. Aga väga selget joont kohus, kui viidata tagasi Riigikohtu 2010. aasta otsusele, ei saanudki tõmmata. Toodi välja, et tegelikult ei ole neid teenuseid, mis juba on kohalikele omavalitsustele eraldatava rahaga kaetud, ja neid teenuseid, millel ei ole rahalist katet, analüüsitud, vaatamata Riigikohtu otsusele ja ettepanekule seda Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses põhjalikult analüüsida. Mis sellega kaasnes? Sellega kaasnes olukord, kus põhimõtteliselt lepiti kokku, et sotsiaalpedagoogi puhul on tegemist lisateenusega. Ülejäänute puhul jäeti tõlgendusruum ning öeldi, et kui kohalik omavalitsus väidab, et tal ei ole temale pandud kohustuste täitmiseks piisavalt vahendeid, siis peab ta selle ära tõestama.
Kui me vaatame hariduse ja sotsiaalsüsteemi rahastamist, siis siin on tõepoolest kohti, mis ei ole selgeks vaieldud. Ma väga loodan, et tänane ministri avaldus, et me tuleme rahastamise juurde – mitte ainult § 82 juurde – sügisel tagasi, tähendab seda, et me lepime siis väga selgelt kokku, kus on kohaliku omavalitsuse vastutus, kus on riigi vastutus ja kus kohas on vajalikud vahendid ning millele me raha eraldame. Täna jäigi kultuurikomisjonis lahendamata lahkheli, et kui kohalikule omavalitsusele eraldatakse raha ainult õpetajate alampalkadeks, kooli juhtimiseks ning õppevahenditeks ja koolitoiduks, siis on ju õigustatult võimalik võtta seda nii, et 2010. aastal pandud lisakohustusest on taganetud. See on üks põhjus, miks leiti, et selle teema juurde tuleb sügisel tagasi tulla. On ju selge, et kui riik teatud toetusi vähendab, aga samal ajal sotsiaalsüsteemi loogika järgi eeldatakse, et abivajaja pöördub kohaliku omavalitsuse poole, siis tekib küsimus, kust peaks kohalik omavalitsus selleks raha saama, kui talle reaalselt peale toimetulekutoetuse vahendite midagi ette ei nähta. Kohalik omavalitsus ongi siin üsna keerulises seisus, sest lisaks kärbetele pannakse haridusvaldkonna muudatustega kohaliku omavalitsuse peale selliseid asju, mida lapsevanem saab temalt nõuda. Samal ajal rahalisi vahendeid selleks keegi ei eralda ja koalitsioon ei ole huvitatud ka kohaliku omavalitsuse kärbete-eelse tulubaasi taastamisest.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea eelnõu algataja! Mul on väga sisuline küsimus § 1 punkti 6 kohta, millega muudetakse § 25 lõiget 1. Siin räägitakse, et lapsele, kes viibib kinnipeetava, arestialuse või vahistatuna kinnipidamisasutuses, peretoetusi ei maksta. Lapsetoetusest ma saan mingil määral aru, vanematel ei pruugi olla kulusid sel ajal, kui laps on riigi toidul. Aga kui me võtame selle Järvamaa näite, kus laps sai šokivangistuse, mis lõpeb 15. septembril, kas me siis ei karista teda nagu topelt, et tema seda n-ö ranitsatoetust ei saa ja on kehvemas olukorras kui korralik laps? Kas sa selgitaksid natuke, kuidas seda punkti tõlgendada?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab toodud näidet, et ta tuleb kinnipidamisasutusest välja 15. septembril. Kuna arvestuse aluseks olevad andmed võetakse EHIS-est välja 1. oktoobri seisuga, siis see näide nimetatud sätte alla ei kvalifitseeru ja seda last tõepoolest n-ö ei karistata. Milles on selle punkti mõte? Kõigepealt on silmas peetud vanemliku hoolitsuseta last, kes on niikuinii riigi ülalpidamisel ja saab kogu katte riigi poolt. Aga nagu te kindlasti väga hästi teate, ei ole asi tänapäeval ju enam nii lihtne, et kas on vanemlik hoolitsus või ei ole. Seal vahepeal on mitu astet. Võib olla nii, et otseselt sa last ei kasvata, laps on sinu otseselt ülalpidamiselt ära võetud, aga samal ajal on sulle teatud vastutus jäänud. Näiteks mõni finantstegevus, väga lihtsustatult öeldes näiteks lapse pangaarve kontrollimine jääb endiselt sinu peale. Kahjuks on vanemliku hoolitsuseta lastel üsna tihti olnud selliseid juhtumeid, et kohus jätab asjaomased märkused tegemata ja lõpptulemusena näiteks ellumineku raha lapseni ei jõua, sest vahepeal on üks nn lapsevanem, kes on selle sirgeks löönud. Seetõttu on siin juurde toodud tingimus, et laps on juba niikuinii riigi ülalpidamisel ja elab pidevalt hoolekandeasutuses või erivajadustega õpilaste koolis.
Mis puudutab last, kes viibib kinnipeetava, arestialuse või vahistatuna kinnipidamisasutuses, siis on meil ka praegu selline süsteem, et erikoolidesse saadetakse kohtuotsusega ja laps ei pruugi olla seal tervet kooliaastat. Siin peame kindlasti esimese ja teise lugemise vahel ka vaatama, kuidas seda olukorda enne kärpeid lahendati, sest sõnastus on võetud enne 2010. aastat kehtinud seadusest. Kui me võtame Puiatu või Kaagvere näite, siis suure tõenäosusega oligi süsteem niisugune, et statistika tehti 1. oktoobri seisuga, ja kui laps tuli koolisüsteemi hiljem, näiteks jaanuaris, siis talle toetust enam ei makstud. Üldjuhul meie sotsiaalsüsteem ei ole nii paindlik, et ta arvestaks kooliaasta jooksul tekkinud järske lisakulusid.
Iseküsimus on, kui tegemist on lühiajalise šokivangistusega ja võib loota, et see noor inimene jätkab õpinguid. Kui tegemist on näiteks EHIS-e andmetel kuskil õppiva noore inimesega ja ta on vahepeal kolm kuud ära, ta on olnud piisavalt tubli ja tark ning kas õpetaja, eestkostja, klassijuhataja või keegi teine on teinud märkuse, et ta viibib selle aja ajutiselt eemal, siis laienevad talle loomulikult ka lastetoetused. Kui ta on aga pidevalt eemal või õpib pikaajaliselt näiteks erikoolis, siis need toetused talle tõepoolest ei laiene. Eeldus on see, et riik võtab siis kõik kulud enda kanda.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sotsiaalminister on oma arvamuses eelnõu 435 kohta kirjutanud, et käesoleva aasta 1. juulist suureneb lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 76,72 euroni kuus ehk 19,18 euro võrra ning seetõttu ei ole koolitoetust vaja. Kas sotsiaalministri kirjast võib järeldada, et esimese ja teise lapse kooliminekuga perel lisakulutusi ei kaasnegi?

Aitäh! Kindlasti on Sotsiaalministeeriumi ametnikud, kellel oli ebameeldiv kohustus opositsiooni algatatud eelnõu tagasi lükata, üsna piinlikus olukorras. Eks nad pidid ju midagi sinna ritta sättima. Põhjendus on, et toetused abivajajatele, tegemist on kõige vaesemate lastega, kelle vanem suudab ära tõestada, et üsna kasinast toimetulekutoetusest veidike suurema sissetuleku puhul kvalifitseerub ta 9 lisaeurole. Teie küsimus oli kolmanda ja enama lapse kohta. Kui kolmanda ja enama lapse puhul saab 19 eurot juurde, siis on küll veidi küüniline öelda, et kui peresse sünnib näiteks viies laps, siis läheb kolmanda lapse kooliminekul pinal selle võrra odavamaks, või et näiteks neljanda või viienda lapse sünniga võiks pere keskmine sissetulek inimese kohta väheneda, et üks inimene sööks siis nagu vähem. See on pehmelt öeldes selline väljamõeldud vabandus. Öeldakse, et riik tegeleb lastega küll, suurendatakse vajaduspõhist toetust, suurte perede toetus kasvab mõne euro võrra  ja selle tõttu ei ole meil muud toetusliigid enam vajalikud. Meie ettepanek on taastada toetus, mis oli levinud, millega lapsevanemad olid harjunud ja arvestanud ning mille ärakaotamise hetkel öeldi, et see on ajutine. Me tahame tuua selle tagasi samas mahus, samade sätetega ja võimaluse korral võiks siis hakata seda suurendama, tooma sisse erisusi. Võib-olla võib veel ka PGS-i puhul arutada õppevahendite mahu olulist suurendamist, et lapsevanematel ei oleks nii suuri kulusid. Need on aga kõik järgmised sammud, meie praegune ettepanek on suhteliselt kitsas. Lastetoetuste üldine printsiip on, et iga laps, kes sünnib, peab olema riigi poolt hinnatud, riigi poolt arvestatud, iga laps peab olema märgatud. Kui riik natukenegi tunnustab seda lapsevanema otsust, siis julgeb ka järgmine lapsevanem homme teha selle otsuse, teades, et riik tuleb talle toeks. Selle otsuse puhul on koolitoetus väga oluline, lapsevanem saab signaali, et talle on toeks eri asjad. Igasugused kärped, on need ajutised või alalised, ei tekita kindlustunnet. Me loodame, et tänu meie eelnõu menetlusele siin tuleb Sotsiaalministeeriumile võib-olla meelde, et selline toetus oli, ning nad ilmutavad uue eelarve koostamisel ise initsiatiivi ja taastavad selle.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mina olen võib-olla viieteistkümnes, kes selle küsimuse sulle esitab, aga küsin siiski, et tuletada meelde. Kui majanduskriisi ajal tehti väga suuri kärpeid, siis oli valitsuse retoorika, et need on ajutised, neid on vaja teha majanduskriisi pärast ja euro nimel. Hästi, see aeg on möödas. Meie tulime välja oma eelnõuga. Ühelt poolt, nagu sa rääkisid, tuletame meelde, et oli selline lubadus, teiselt poolt on ka lootus, et Eestis on kriis möödas – nii kõlab tänapäeval valitsuse retoorika. Kuidas sa ise hindad, kas sel aastal, tuleva aasta eelarve koostamisel on paras aeg tulla tõsiselt välja sellise küsimusega? Teiseks, see kriis mõjutas ju Euroopat, sotsiaalmajanduse mudel praegu seisab, võib-olla see on juba tähtsam ...

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Kui alustada teie küsimuse teisest poolest ja Euroopa olukorrast, siis kindlasti on Euroopas kasutatud kriisiaastatel väga erinevaid lahendusi. Loomulikult olid riigid kriisihetkel ka väga-väga erinevas olukorras just nimelt tulenevalt sellest, kas nad vajasid kriisist väljatulekuks kõrvalist abi või mitte. Riigid, kes vajasid kriisist väljatulekuks kõrvalist abi, olid paratamatult olukorras, kus neile kirjutati ette palju rohkem kärpeid, palju suuremaid struktuurimuudatusi. Aga kui vaadata kärbetejärgset olukorda, siis nendes aidatavates riikides on toetused eranditult märksa suuremad kui see väike 28-eurone summa, mille üle me täna arutame. Nii et vaatamata kärbetele on Euroopa  heaoluühiskonna keskmine perede, lastega perede toetusstruktuur oluliselt tugevam. Mis on aga Eesti majanduskärbete ja kogu kriisiõhustiku juures kõige ohtlikum ning miks me oleme peretoetuste ja ranitsatoetuse juurde nii mitmel korral tagasi tulnud ja tuleme kindlasti veel, ongi see signaal. See on sama asi, mida paaril eelmisel nädalal on väga palju välja toodud pensionisüsteemi usalduse taastamise puhul, et kui tuleb järgmine kärbe, mis annab siis kindlustunnet, et jälle ei hakata kärpima pensionide ja peretoetuste pealt. See signaal ei ole olnud ühiskonnale turva- või kindlustunnet tekitav.
Meie ühiskonnas on mõned struktuurid, kus protsess on väga pikaajaline, ja loomulikult on pensionifondid, pensionikindlustuse süsteem üks nendest, kus peab olema kindlustunne. Aga täpselt sama pika vinnaga otsus on perel teha. Eriti siis, kui tegemist on mitmenda lapse sünniga, arutatakse kodus väga tõsiselt, mismoodi see pere olukorda mõjutab, millised on kindlusmehhanismid, kuidas me tagame lapsele kõik arenguks vajaliku. Kui vaadata laste ja perede arengukava, siis on meie eesmärk ikkagi see, et peres oleks mitu last, mitte ainult üks laps. Sellistel rasketel aegadel, kus pere vajab kõige enam tuge, on niisugused kärped väga kahjulikud. Kui buumiajal või väga heas majandusolukorras, mil kõigil läks elu paremaks, ka palka ei tõstetud, olid vähemalt lisatasud, maksti 13.-14. palka või olid mingid muud lisaboonused. Kui aga ettevõtjad hakkasid kärpima, kui riik hakkas igalt poolt kokku hoidma, siis tuli riik ka peretoetuste kallale, ja see oli tegelikult hetk, kus pere vajas kõige rohkem riigi tuge. See on võib-olla kõige ohtlikum signaal, mille me oma otsustega tookord andsime. Kui me nüüd, mil majandus on nagu stabiliseerunud, mõni ütleb lausa, et kriis on möödanik, ei taasta seda toetust isegi mitte kriisieelsel tasemel, siis me anname ühiskonnale väga selge sõnumi, et tegelikult oligi kogu aeg eesmärk kärpida peretoetuste pealt ja et lapsi ega vaesust riigi tasandil väga ei märgata. Siinkohal on meile väga headeks laternateks sotsiaalspetsialistide uuringud, ka iga-aastane inimarengu aruanne, mis tuletab meelde, et olukord ei ole hea.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa oled siiamaani teemat väga põhjalikult käsitlenud ja mul on selle üle tõesti hea meel. Kui me vaatame riiklike peretoetuste seaduse § 1, siis selles öeldakse, et riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Siit tekibki küsimus. Valitsuskoalitsioon on tulnud välja mõttega seada sisse vajaduspõhine peretoetus. Minu andmetel on nii – ma arvan, et ka sina arvad ja enamik Eesti ühiskonnast arvab samamoodi –, et koolis peab käima. Kas vajadust saada koolitoetust justkui ei olegi enam, et valitsus sellist väga tähtsat ja head eelnõu ei toeta?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mis puudutab peretoetusi, siis siinkohal oleme kindlasti ühel meelel. Vaatame vajaduspõhise lapsetoetuse – alguses oli see nimetus küll poolnaljana välja toodud – rakendamise tausta. Me kuulsime sotsiaalkomisjonipoolse ettekandja, endise sotsiaalministri Maret Maripuu suust eile pikki põhjendusi, kuidas ta on veendunud, et 1. juulist see tõepoolest rakendub, vaatamata infotehnoloogiliste täienduste vajadusele. Mõne aasta eest kuulsime, et lapsetoetus on meie tänase peaministri hinnangul lennukilt raha külvamine, tema lapsed seda ei vaja. Ennast näiteks tuues ütles ta, et neid lapsi on väga palju, kes seda tegelikult ei peaks saama. Vaatamata sellele, kuidas koalitsioon praegu asja selgitab, on väga paljudest artiklitest-arvamustest võimalik ju selgelt välja lugeda, et koalitsiooni eesmärk on lapsetoetus universaalse toetusena ära kaotada. Kui vaadata hilisemaid põhjendusi, siis on nad püüdnud selgitada, et lapsetoetust ei ole mõtet kõigile jagada, kuid nendel, kes rohkem abi vajavad, tuleb seda oluliselt suurendada. Tegelikkus oli loomulikult veidi teine, sealt sooviti kokku hoida, kärpeajal otsiti ju meeleheitlikult võimalusi, kust kärpida. Kui lapsetoetuse teema tekitas väga suurt ühiskonna pahameelt, siis leiti muid kärpekohti, ja üks võimalus oli kärpida peretoetusi.
Kuidas lapsetoetuse vajaduspõhisuse põhimõte ja, ütleme, vaesusvastane võitlus reaalselt toimima hakkavad, seda me näeme peale 1. juulit. Minu tagasihoidlik arvamus, ja kahjuks ei ole see ainult minu arvamus, on selgelt see, et need üheksa eurot kedagi sügavast vaesusest välja ei too. Peale selle on taotlemise süsteem üpris kohmakas, mis võib tekitada väga paljudes nende üheksa euro väljanõudmisel pahameelepuhangu, nii et tegelikult meedet ei hakatagi kasutama.
Kas vajaduspõhise toetuse rakendamine vabandab kuidagi seda, et me koolitoetuse juurde tagasi ei tule? Kindlasti mitte, need on täiesti erinevad toetused. Üks on mõeldud igakuiste lastega seonduvate kulude katteks, teine otseselt kooliminekuga seonduvate kulude leevendamiseks. Olgugi et see summa on vaid 28 eurot, pakub see ratsionaalsel kasutamisel perele kindlasti tuge. Ja meie eesmärk ongi, et ta oleks toeks ja annaks signaali. Nagu ma olen siin juba korduvalt öelnud, võime selle summa suurendamise juurde alati tagasi tulla.
Aga nüüd teie küsimus, et kui pered, kooliminek ja muu selle valdkonnaga seotu kajastub selgelt seadusega võetud eesmärgis ja samal ajal seaduses kooliminekutoetust ei ole, kas see on siis kuidagi põhjendatud. Kindlasti mitte. Omal ajal, kui kogu sotsiaalsüsteemi üles ehitati, kavandatigi mitut liiki toetused eri eluperioodideks, sünnist kuni matusteni välja, vahepeal olid siis kooliminekud ja muud sellised sündmused. Jällegi, need toimivad ainult siis, kui nad on komplekssed. Ega see, kui laps läheb augustis-septembris kooli ja kooliminekuga seonduvat lisatoetust ette ei nähta, ei tähenda, et sellel kuul ülejäänud lastega seonduvad kulud kuidagi vähenevad. Lapsetoetus on igakuine lisatoetus, et kulusid veidigi katta – loomulikult siis, kui ta oleks veidigi arvestatav summa, oluliselt suurem kui praegused 19 eurot –, kooliminekutoetus on aga vaid eraldi selleks puhuks ette nähtud toetus. Varem või hiljem kasvab üldsuse surve kindlasti nii suureks, et kui mitte tänane koalitsioon, siis kindlasti homne koalitsioon peab selle juurde tagasi tulema.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mina tahan käesoleva seaduseelnõu arutamise käigus natuke küsida meie sündide ja surmade suhte kohta. Mulle tundub, et olukord riigis on samasugune nagu Riigikogu saalis. Kontsert on tore ja ettekanded on toredad, aga me tuleme liiga hilja kohale, lahkume liiga vara ja seega on meid õigel hetkel kohapeal liiga vähe. Mitmesugused uuringud on näidanud, et ligikaudu veerand Eesti peredest pelgab jätkuvalt oma majandusliku olukorra pärast. Kuidas teie arvate, kas sellel täna arutusel oleval eelnõul võib olla mingisugunegi positiivne mõju, näiteks meie sündimusele?

Aitäh, hea küsija! Vaadates seda kurba statistikat, kuuleme iga päev, kui mitte just iga päev, siis üle päeva koalitsiooni poole pealt signaale, kuidas meie majandus on suurepärases korras, Euroopas kõik kadestavad meid ja käivad Eestis õppimas, kuidas kriisist nii edukalt välja tulla. Kui me vaatame samal ajal meie oma inimeste reaktsiooni, siis on pea igas peres vähemalt mõni liige, kes on oma kohvrid pakkinud ja siit lahkunud. Mille peale peaministril on muidugi oma vastus, et väga tore, saavad kogemusi. Küsimus on selles, et kui kriisiaastatel, 2009–2010 võisime oma koolistatistika järgi ehk EHIS-e andmetel selgelt näha, kuidas me tegelesime rohkem ja rohkem probleemiga, et lapsel oli üks vanematest või mõlemad vanemad Eestist väljas tööl, siis nüüd peame kahjuks nentima, et viimasel kahel kooliaastal, 2012.  ja 2013. aastal on juba õppivaid lapsi jäänud üle Eesti proportsionaalselt vähemaks. Ehk siis sellest rõõmsast kogemuste saamisest, mida siin on tunnustatud, on tänaseks saanud reaalne lahkumine. Ja peaministril ei ole vaja hakata jälle rääkima Eesti Vabariigi aegsetest paadipõgenikest, keda ta ikka meenutab, et see kuidagi statistikas kajastub, või sellest, et peale 1990. aastate alguse kokkuleppeid on siit ära läinud väga suur hulk Nõukogude armee sõjaväelasi. Me räägime mõne viimase aasta statistikast koolis käivate laste kohta, kes perega on kaasa läinud. Kui laps on juba pikalt käinud väljaspool Eestit koolis, siis on väga-väga suur tõenäosus, et see pere ja laps enam Eestisse tagasi ei tule. Niisiis on ebakindlus, mille te välja tõite, et veerand elanikest ei tunneta kriisi lõppemist, ei tunneta, et nende tööandja on kindlamaks muutunud, et töökoht on kindlam, et sissetulekud ja kogu reaalne olukord on kuidagi paremaks läinud, täiesti arusaadav. Siin võib meenutada veel meie sügisest väga pikka vaidlust, mis eile kulmineerus uue uudisega, et elektri hind on teinud oma rekordi. Nii kõrget elektri hinda ei õnnestunud ennustada isegi kõige skeptilisematel majandusteoreetikutel, rääkimata ööistungeid pidavatest Riigikogu liikmetest, olgu nad siis opositsioonist või koalitsioonist. See mõjutab väga selgelt perede sissetulekut ja loomulikult mõjutab see arvestatavalt neid peresid, kus on kasvamas lapsed. Kui lapsi on veel mitu, siis on pere elektriarved proportsionaalselt inimese kohta ka suuremad, sest lõpuks on ju lastega perel paratamatult vaja rohkem pesu pesta, lastel on vaja koolitöid teha ja lamp põleb tõenäoliselt veidikene pikemalt, sügisesel pikal pimedal ajal ei saa ainult vähese päikesega arvestada.
Selge on see, et ebakindlust tuleviku suhtes tekitab kogu see majanduskriis, aga kindlasti ka tahtmatus tegelda elektri aina kasvava hinnaga. Tegelikult on meil siinsamas Riigikogus olemas hoovad, et pidurdada natukenegi elektri hinna tõusu, leevendada natukenegi toiduainete hindade tõusu, leevendada seda kas või mõne maksu alandamisega või mingi erandi tegemisega. Need on meetmed, mida Euroopas on kasutatud ja kasutatakse ning kus meie oleme, ma ei tea, nn imelike riikide või üsna erandlike riikide seas, kus sellist inimesele ja peredele appi tulekut on vähe. Kas peretoetused – on selleks siis lapsetoetus või koolitoetus, soe koolitoit või töövihikute raha, on selleks matusetoetus või toimetulekutoetus, on see näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine – üksinda midagi aitavad, on üsna raske ennustada. Aga kui ma meetmeid loetledes jõuan juba 10–15 meetmeni ja nimetan veel elektriaktsiisi alandamist, elektri teenustasusid, võrgutasusid – kui me tõsiselt hakkaks neid küsimusi arutama, siis annaks juba see kindlustunnet. Kui mitu üksikmeedet kokku panna, siis võib juhtuda, et järgmine statistika ei ole enam selline, mille järgi veerand elanikkonnast arvab, et nende olukord läheb ainult halvemaks. Siis tekib mingigi lootus, et kuigi need ja need asjad on muret tekitavad, et Euroopas ei ole veel näha soovitud majandusarengut, on meil kindlustunne, et Eestil läheb hästi. Võib-olla tuleb siis Eestis mõni inimene juurde, kes peale peaministri usub, et Eestil läheb tõepoolest hästi.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal Eestis suhtelises vaesuses 42 000 last ja absoluutses vaesuses 23 000 last. Kas koolitoetuse taastamine võiks kaasa aidata, et need arvud natukenegi väheneksid?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti võib see kaasa aidata, et nende keskeltläbi 60 000 lapse hulgas on rohkem neid, kes lähevad 1. septembril kooli rõõmsama näo ja kindlama tundega. Aga kui me räägime absoluutsest vaesusest, siis reaalselt on sellised perekonnad niisuguses seisus, et lapse ranitsat nad ei komplekteeri. Nende rahaline olukord ei ole selline, et nad suudaksid osta lapsele uusi koolivahendeid, spordiriideid, vahetusjalanõusid. Nad ei suuda osta lapsele kõiki neid õppevahendeid, mida me võime lugeda pikkadest nimekirjadest kooli kodulehel ja mida lapsevanem järgmiseks septembriks peab varuma.
Kuidas need lapsed oma koolivarustuse saavad? On kohalikud omavalitsused, on mitmesugused annetused, on väga suured aktsioonid. Keset augustikuud me kuuleme, kuidas kampaaniatega kutsutakse üles kas raha annetama või ostma mingisuguseid vahendeid, kui on ette öeldud, et palun tooge selliseid ja selliseid asju, ja neid siis annetuskastidesse pistma. Eelmisel aastal oli kaks suuremat kampaaniat, mis jõudsid ka maakondadesse. Oli kampaania "Igale lapsele koolikott". Koolitoetus võib tekitada olukorra, kus need lapsed, kes elavad absoluutses vaesuses, ei pea ootama üsnagi mitu korda kasutatud sandaale, vaid saavad tänu sellele toetusele üle tüki aja, üle mitme aasta oma isiklikud vahetusjalanõud. Ja see oleks juba suur asi! Kas me reaalselt suudame kedagi selle toetusega rõõmsamaks teha? Kindlasti oleks nende 60 000 lapse vanemate ja laste endi seas nii mõnigi, kes tunneks, et see kooliaasta algab positiivselt, aga vaesuspiiri me selle ühekordse, aastas üks kord makstava toetusega ei mõjuta.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite väga põhjalikult kõigest sellest, kuidas seaduseelnõu võiks mõjutada Eesti olusid. Me üldiselt armastame otsida rahvusvahelisi paralleele ja selles kontekstis huvitabki mind väga võrdlus naaberriikidega. Ma muidugi ei arva, et oleks vaja nii drastilisi koolitoetusi, nagu on rikkas Rootsis või Soomes, aga kindlasti on analoogiat või võrdlusmaterjali teiste naabritega. Ma mõtlen kas või Lätit, mida lugupeetud ettekandja peaks väga hästi tundma, Leedut, võib-olla ka Venemaad. Kas ka seal on midagi sellesarnast või on sealne seadusruum nii teistsugune, et ei tasu võrdlusi tuua?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti on siin puldis ja natuke kõrgemal, valitsuse loožis olnud väga palju inimesi, kes väga osavalt kasutavad eri riikide näiteid, varustamaks ennast relvade ja argumentidega nendel hetkedel, kui tahetakse midagi tagasi lükata või toetada. Samamoodi on  koolitoetusega. Võimalik on tuua näiteid riikidest, kus on kasutusel mitmesugused ühekordsed koolitoetused. On süsteeme, kus eriti riskiperede puhul kasutatakse palju enam otsetoetamist. Selline on näiteks Põhjamaade süsteem, kus koole varustatakse õppevahenditega oluliselt paremini, mis tähendab, et nimekiri, mille vanemad enne lapse kooli minekut saavad, on Põhjamaades üldiselt lühem kui meil. On neid riike, kus ka maksusüsteem on hoopis erinev. Hakkame Põhjamaadest peale ning jõuame Hollandi ja Belgiani välja, kus tulumaks jaotub oluliselt teisiti ja ka ülesanded jaotatakse teisiti. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse ja riigi ülesannete jaotuse üle on märksa vähem kemplemist, sest tulumaksu jaotatakse kohalikele omavalitsustele proportsionaalselt rohkem. Seetõttu on olemas ka ootused ja eeldused, et kohalik omavalitsus saab hakkama palju suurema hulga ülesannetega. Samuti on palju vaieldud haldusreformi hoovad riigiti väga erinevad. Kui võib-olla meie lõunanaaber Läti erandina välja tuua, siis ülejäänud lähtuvad üldiselt teenuspõhisusest, vaatavad kõigepealt, et kogu kohaliku omavalitsuse struktuur oleks piisavalt jõuline selleks, et pakkuda kõiki neid teenuseid, mida me kohalikult omavalitsuselt ootame.
Kas kasutatakse koolitoetust või muid ühekordse toetuse liike? Jah, kasutatakse. Üsna levinud toetus kas siis ainult esimesse klassi minekul, koolivahetuse, kolimise puhul või mingisuguste muude pere erakorraliste sündmuste puhul. Nii et on erakorralised toetused, aga nähakse ette ka süsteemseid toetusi. Debatt kooliga seonduvate kulude üle käib väga paljudes riikides just sellepärast, et tasuta või tasuline haridus ei ole küsimuseks ainult Eestis. Peaaegu iga suve lõpus, kooliaasta alguses on huvitav debatt, kui tasuta on meil tegelikult põhiharidus. Üks teema, mis jääb praegu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses lahendamata, aga mille juurde me loodetavasti sügisel tagasi tuleme, on näiteks kohustuslik kirjandus. Kui veel aastaid tagasi me olime harjunud – ma usun, et enamik siin saalis oli sellega harjunud –, et kohustusliku kirjanduse raamatuid sai võtta kas oma kooli raamatukogust või vähemalt linnaraamatukogust ja need olid kõigil olemas, siis nüüd ei ole varustatus kahjuks enam selline. Väga tihti on kohustuslik kirjandus näiteks ka selline materjal, mida lapsevanem peab nimekirja järgi ise mööda raamatupoode otsima. Reaalselt on see jälle üks kulu, mida riik kuidagi kanda ei aita. See on kohaliku omavalitsuse kohustus, kes peab tihti omakorda kirjastajatega läbirääkimisi. Kõige kummalisem on, et osa kohustuslikust kirjandusest on midagi nii müstilist, et seda ei ole lisatrükkidenagi võimalik saada. Seda lapsevanemale pingeid tekitavat raamatutega varustamise küsimust ei ole me suutnud ka siin Riigikogu tasandil lõpuni arutada. Iseküsimus, kas me suudame alati lahendusi pakkuda.
Millised mudelid võivad meile eeskujuks olla? Pigem kasutaks Euroopa näiteid. Võtame näiteks lapsetoetuse. Te kindlasti kuulsite lapsetoetuse debati ajal siit puldist korduvalt, et vaadake, Lätis, Leedus, Poolas, vist toodi veel välja Sloveenia ja Slovakkia, on veel väiksemad lapsetoetused. Samal ajal unustati öelda, millises kompleksis – kas see on universaalne lapsetoetus, kas see tuleneb kuidagi sissetulekust. Kindlasti ei ole enamikule Riigikogu liikmetele kuidagi teadmata, et sellist liiki toetusi kasutatakse ainuüksi Soomes ja Rootsis väga palju. On väga mitmesuguseid lapsetoetusi, ühe- ja mitmekordseid toetusi, ainult et see raha korjatakse jõukamalt elanikkonnalt astmelise tulumaksuga tagasi. See tähendab, et on universaalne süsteem, aga selles mõttes on ta vajaduspõhine, et kui sinu sissetulek ületab teatud piiri, siis sinu perekonnale ta reaalselt lõpuks ei laiene. Toetused jagatakse laiali, aga raha korjatakse maksudena pärast kokku. See on jälle selline tabuteema. Me võime siin ju näiteid tuua ja öelda, et selles või teises riigis on selline või teistsugune toetus, aga kui me ei vaata seda ülejäänud maksusüsteemi taustal, siis on see täiesti mõttetu näide. Näiteks Hollandis on väga paljud sellised toetused jäetud kohaliku omavalitsuse tasandile. Riik on kirjutanud ette küll raamistiku, millist liiki toetusi tuleb maksta, aga millises summas, see on selline kohaliku omavalitsuse ligimeelitamise koht ja võib varieeruda väga suuresti. Ainult et tulubaasi ja maksusüsteemi jaotused on Eesti omadest muidugi oluliselt erinevad. Seetõttu on teile näidet tuua äärmiselt keeruline.

Urve Palo, palun!

Suur aitäh, hea ettekandja, tubli ja sisuka väitluse eest! Toetan väga ideed taastada ranitsatoetus ja ka seda mõtet, et kusagilt tuleb alustada. Tõsi, 28 eurot on hästi väike summa, arvestades, kui suured on ühekordsed kulud lapse kooliminekul, alustades kooliriietest ja lõpetades igasuguste kantseleitarvetega. Sain ise hiljuti lapse koolivormi arve, mis on neli korda suurem kui 28 eurot. Aga jah, kuskilt tuleks alustada. Minu küsimus puudutab huviharidust. Me räägime, et Eestis rahvastik kahaneb, sündimus on väike. Sel taustal on tähtis, et peredel oleks kindlustunne, et lapsed saavad suureks kasvatatud. Ranitsatoetus natuke aitab, aga mis puutub huviharidusse, siis mis te arvate, milline võiks olla riigi toetus selle pakkumisel lastele?

Kui me võtame koolitoetuse, siis 28 eurot on pigem stardiraha, huvihariduseks sellest ei piisa. Põhjus, miks me lähtusime nii tagasihoidlikust summast, on see, et meie põhieesmärk on eelnõu siia saali tagasi tuua. Debatid, kui suures mahus ja kuidas seda maksta, millised on riigi võimalused, on järgmiste aastate eelarvete arutelu küsimus. Kõigepealt on meie kohus see toetus taastada samasugusena, nagu ta aastal 2008 siin saalis ära võeti, kinnitades, et anname selle tagasi kohe, kui kriis on möödas.
Kui võtta jutuks huviharidus, siis loomulikult on see üks valdkond, kus lapsed on ebavõrdses olukorras. Kui me riigi tasandil huviharidust märksa enam toetaksime, oleks see kindlasti üks meede, mis annaks lastevanematele kindlustunnet, et nende lastest hoolitakse, et lastele antakse igakülgsed võimalused.
Millised on lahendused? Eelmine küsija küsis näiteid Euroopa kohta, ma võin neid siin rohkem tuua. Meie naaberriikides ja võib-olla ka laiemalt Euroopas on kõikjal väga erinevad mudelid. Üks lahendus, mida ma isiklikult väga toetan, on eri meetmete kombinatsioon. Kõigepealt on teatud huvitegevus kooli juures. Rootsis käib see kogupäevakooli nime all, Prantsusmaal on selleks ette nähtud kolmapäev. Keset nädalat jääval kolmapäeval ei toimu üldhariduslikku õppetööd, vaid antakse võimalus süvendatud huvitegevuseks. Hollandis on selleks ette nähtud oma tunnid. Nii et väga palju huvitegevusest on toodud kooli. Asja mõte on see, et väikese lapse puhul vanemad teinekord ei tabagi ära, milles laps andekas on ja mis valdkondades peaks teda arendama. Kuigi jah, hea lapsevanem arvab, et tema järeltulija on andekas kõikides asjades. Üldiselt aga on äärmiselt vajalik, et koolis on olemas pädevad inimesed, kes suudavad lapsi jälgides hinnata, milles keegi tugev on.
Nüüd on ka Eestis rohkem maad võtnud seisukoht, et umbes 10. või 11. eluaastaks võiks lapsel olla välja kujunenud selged eelistused. Aga kuidas on see võimalik, kui laps ei ole proovinud eri asju, olgu tegu spordi, kunsti või muusikaga? Sellises kooli juures toimuvas tasuta tegevuses ma näengi päästerõngast, seda ka väikestes koolides. See annaks pedagoogidele võimaluse suuremat töökoormust saada, aga loomulikult eeldab see teatud täienduskoolitust. Praegu on näiteks kehalise kasvatuse õpetaja sunnitud kolme või nelja kooli vahet jooksma, selle asemel et oma hästi omandatud oskusi ühes koolis mitmes ringis või treeningurühmas kasutada, koondades selle kooli lapsed enda ümber. Niisugune võimalus oleks fantastiline. Kõige esimene oleks see samm.
Edasi, võtame huvihariduse, mida antakse spordi-, kunsti- ja muusikakoolides, kus toimub poolprofessionaalne tegevus. Me eeldame, et spordikoolis arendatakse lapse võimed sellele tasemele, et ta hakkab suurematel võistlustel osalema, muusikakoolis aga kuni kutsevalikuni välja. Meil on ju muusikakoolid praegu kutsekoolid. Meil saab ka teatud käsitöö tasemel omandada mingeid oskusi, mis tulevikus võimaldavad võib-olla ka kutseeksameid teha. Selles vallas ei ole vaja jalgratast leiutada.
Mitu aastat tagasi võeti siin Riigikogus vastu huvikooli seadus. Selle seaduse eelnõusse kirjutati enne kärpeid sisse riigi toetus ning selleks töötati koostöös huvikoolide ja kohalike omavalitsustega välja pearahasüsteem. Nähti ette pearahapõhiselt toetada lisaks üldharidusele ka huviharidust. Kahjuks selleks ajaks, kui eelnõu Riigikokku jõudis, puhusid juba natuke teistsugused tuuled. Eelnõu veidike kärbiti ja seda mudelit ei kirjutatud seadusesse. Sinna kirjutati vaid paragrahv riigieelarvest makstava toetuse kohta, mis kahjuks pole rakendunud.
Alternatiivina pakkus Reformierakond oma valimiskampaanias välja 2000 krooni ringiraha. Ka see ettepanek jõudis kultuurikomisjoni, kultuurikomisjon jõudis selle eelnõuga lausa teise lugemiseni, aga siis tulid mitmesugused otsused ja kokkulepped ning teatud põhjustel see ei rakendunud.
Milline on minu ettepanek? See on selline, et tingimata peab olema huvitegevus kooli juures. Loomulikult tuleb seda toetada tõepoolest süsteemselt ja suuremas mahus kui lihtsalt pikapäevategevust. Tuletan teile meelde, et selle sajandi esimese kümnendi keskpaigas, aastail 2003 ja 2005, käivitati pilootprojektid, mille raames me rahastasime riigieelarvest huvitegevust kooli juures. Taotlusi, mis olid tõesti süsteemselt läbi mõeldud ja mis me ka rahuldasime, laekus rohkem kui 80 koolilt. Seega meil oli üle 80 kooli, kes sellist huvitegevust rakendasid ja olid valmis seda laiendama, kui riik neid toetab. Nii et see soov on väga suur.
Teiseks, huvitegevuse pearahapõhine rahastamine, milles peab riik kohalikule omavalitsusele toeks olema. Kolmas aga on tõsisem valdkond: muusika-, spordi- ja kunstikoolid. Kui me võtame ainuüksi muusikahariduse, siis meil oli mõni aasta tagasi sadakond muusikakooli ja nendes toimus professionaalne õpe, aga nende õpetajate palgad, nende pillidega varustatus ei kannata üldse kriitikat. Omal ajal olid need riiklikult rahastatud, nüüd on lükatud kohalike omavalitsuste kaela. Väga palju on neid koole suletud, õnneks küll mitte kõiki, palju on ka alles. Eesti Muusikakoolide Liit on korduvalt rõhutanud, et neid koole peaks rahastama riikliku pearahasüsteemi kohaselt. Ainuüksi selleks, et hoida senist taset, on see hädavajalik. Kohalikul omavalitsusel tuleb muusikakooliga seoses kanda väga palju kulusid. Oleks väga vaja anda muusikakoolidele natukenegi pearaha juurde. Võtame ükskõik millise muusikakooli – Rakvere, Valga, Võru –, see annaks koolipidajale võimaluse hankida korralikud pillid. Pillid on ju väga kallid ja nii tekib jälle küsimus, kui palju lapsevanema rahakott kannatab. Kui kool viiulit, plokkflööti või mõnda muud pilli lapse käsutusse ei anna, tuleb see hankida lapsevanematel. Kas Eestis jääb tõesti mõne andeka lapse haridustee pooleli ainult sellepärast, et tema vanematel ei ole raha? See on kurjast!
Kunstikoolides on olukord veidi parem, sest nende töös on paindlikkust rohkem ja otseseid kulusid on vähem. Spordikoolide seis on aga väga kehv ja just põhjusel, et viimase 10–15 aasta jooksul ei ole olnud vähimatki positiivset arengut, pigem on nende töö rahastamist väga palju kärbitud. Üks, mida küsija kindlasti väga hästi mäletab, oli 2008. aasta kärbe, millega kohalike omavalitsuste tulubaasi märgatavalt vähendati ning sellega seoses vähendati ka nende kohustusi. Lasteaeda ei pea väga väikest last võtma ja laste ning noorte spordi- ja huvitegevuseks ei pea kohalik omavalitsus enam raha eraldama. Üks ettepanek on olnud absurdsem kui teine. Tegelikult on see tähendanud seda, et KOV-idelt võeti lihtsalt raha ära ja riik andis signaali, et huvitegevus teda ei huvita. Mis veel hullem, riik andis signaali ka KOV-idele, et see ei peaks neidki huvitama. Mis on laste- ja noortespordiga seetõttu juhtunud? See käib üldjuhul MTÜ-de, mitmesuguste klubide raames, on väga paljus alafinantseeritud ja võimalik enamikus kohtades ainult tänu lapsevanemate rahakotile. See tähendab, et treenerite palgad on väga madalad ja nende olukord üldse ääretult kehv. Kui treener ei ole veel koolis kehalise kasvatuse õpetaja või palgal mõnes klubis, kus ta saab sotsiaalsed garantiid, siis on tema elu väga keeruline. Just nimelt, kaasa mängib ka see, et sotsiaalsete garantiide süsteem on väga kehv. Seega peame nii kaugemas kui ka lähemas tulevikus spordihariduse teema juurde kindlasti tagasi tulema.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg Mailis! Ma olen jälginud statistikat, mis kajastab noorte perede olukorda ja meie laste olukorda. See statistika läheb minu meelest järjest hullemaks. Me elame riigis, kus 60 000 last elavad alla vaesuspiiri, tuhanded lapsed lähevad õhtul magama tühja kõhuga, kooli söögivahetund on lapsele võib-olla ainuke kord päevas, kus ta saab sooja toitu, jne. Seda loetelu võib jätkata. Ma ei saa aru, miks ikkagi riigis neid probleeme ära ei lahendata, miks valitsejad sellest olukorrast mööda vaatavad. Mis see põhjus saab olla? Kui lapsed ei ole meie prioriteet, mis siis üldse prioriteet on? Rääkida, et riigil ei ole raha, ja panna kaalukaussidele raha versus lapsed – minu meelest see on lausa küüniline.

Hea küsija, tõepoolest tekib küsimus, kuidas on meie riik laste nii sügava vaesuse probleemile reageerinud. Sellele probleemile on ka sotsiaalteadlased erinevaid uuringuid tehes korduvalt viidanud. Positiivse poole pealt võib välja tuua laste ja perede arengukava. Töö, mida seda arengukava koostades tehti, oli suurepärane. Arutelud olid väga pikad ja ainuüksi laste õigusi kaitsvate organisatsioonide panus sellesse dokumenti oli märkimisväärne. Kui me seda loeme ja vaatame eesmärke, mis riik on arengukavas püstitanud, siis kinnitan teile, hea küsija, et riik on selle valdkonna väga suure tähelepanu alla võtnud. Ta on terve rea eesmärke püstitanud, üsna arukalt probleemid läbi mõelnud ja esitanud ka ettepanekud.
Kui me aga vaatame 2013. aastal tehtud samme – on need siis eelnõud, mis siin on algatatud, või vaidlused, mida on peetud, siis ei ole paraku mitte mingit alust arvata, et kas või sentimeeter sellest arengukavast ellu rakendatakse. Jääme huviga ootama 2014. aasta riigieelarvet.
Ühelt poolt peaks ütlema, et teadlikkus on kasvanud. Vähemalt enam ei püüta väita, et see on nagu jama, võib-olla välja arvatud peaminister, kes alati ütleb, et tema loeb teist statistikat. Üldjuhul ikkagi tunnistatakse juba, et see on probleem. Tunnistatakse, et arengukavas pakutud lahendused, mis paljus on ka väga selgelt rahaga seotud lahendused, võiksid leevendust tuua. Kas me 2014. aasta eelarve menetluses näeme arengukava konkreetsete sammudega arvestamist, seda on veel vara öelda. See selgub alles sügisel, kui laiem avalikkus eelarvet näeb. Kindlasti me menetleme riigieelarvet siin põhjalikult.
Kas sellesama eelnõu 435 tagasilükkamine annab meile alust öelda, et riigil ei ole mingit soovi vaesuses elavate laste probleemidega tegeleda? Mõnes mõttes jah. Samas mul väike lootus siiski on. Teinekord lükatakse opositsiooni eelnõud tagasi ainult sellepärast, et need on opositsiooni algatatud. Kui see algatus suudab probleemi meelde tuletada, on väga hea. Võib-olla ministeeriumi ametnikud ja vahest ka minister ise ei mäleta omaaegset lubadust. Kärbete ajal muudeti ju tervet rida seadusi. Seal oli ohvriabi seadus, ravimiseadus ja tööturumeetmeid puudutav – kõik oli hunnikus koos. Võib-olla ei mäletatagi, et tookord tehti ka selline väike lüke nagu koolitoetuse ärakaotamine. Ja kui me oleme seda täna analüüsinud ja üheskoos küsimuste-vastuste ja sõnavõttude voorus asja meelde tuletanud, siis mine tea, võib-olla Sotsiaalministeerium otsustab järgmisest aastast vähemalt osaliseltki, vajaduspõhiseltki selle toetuse taastada.
Kas koolitoetus kaugemas perspektiivis kuidagi neid 60 000 last aitaks, sellele ma osaliselt vastasin. Ütleksin, et kohalikele omavalitsustele oleks see kindlasti väga hea signaal. See näitaks, et kohalik omavalitsus ei ole probleemide lahendamisel üksi jäetud. Nagu ma korduvalt olen öelnud, koolitoetuse ärakaotamise tõttu lähevad ju abivajajad kohalikku omavalitsusse, kes peab hädavajaliku raha kuskilt võtma. Küsimus on, millised on omavalitsuste võimalused, tegelikult ei ole neile ju mitte mingisugust ruumi rahaliseks manööverdamiseks antud. Omavalitsus lihtsalt peab otsustama, kas ta hoolitseb oma teede eest, lükkab lund, osutab teisi teenuseid, tagades selleks vajaliku kompetentsi teatud inimesi linna- või vallavalitsuses palgal hoides, või maksab abivajajatele koolimineku puhul erakorralist toetust. Kohaliku omavalitsuse tulubaasi nii meeletu kärpimise tõttu on manööverdamisruum väga väike.
Hakata selle taustal PGS-i menetluse juures rääkima sellest, et kohalik omavalitsus peab leidma veel raha logopeedi, koolipsühholoogi, eripedagoogi ja ka sotsiaalpedagoogi palga maksmiseks, rääkimata sellest, et ta kindlasti tahab klassijuhatajale vähemalt 100-eurost lisatasu maksta ja sinna juurde veel metoodikule 140 eurost suuremat lisatasu maksta – pehmelt öeldes on see inimestele udu ajamine. Kohalikul omavalitsusel selliseid summasid ei ole ja keegi talle seda raha eraldama ei hakka. See on pigem tormi vaigistamine mingiks perioodiks, kuni õpetaja saab aru, et niisugused rahad temani ei jõua. Selle häma taustal on aga väike lootus nii nagu sellesama koolitoetuse puhul, et jõuab lõpuks see õnnetu logopeed ikkagi kohaliku omavalitsuse ukse taha ja küsib: "Mis ma nüüd teen? Mul on 30–40 selgelt abi vajavat last, kas ma jätan nad hooleta või te leiate mulle selle raha?"

Kalvi Kõva, palun!

Hea seaduseelnõu algataja! Loomulikult me teame, et valdavalt on vanematel oma lastele huvihariduseks vajaliku ostmiseks raha napivõitu ja seda on hädasti juurde vaja. Me teame kõik, mis maksab suusapaar, uisupaar, juudokimono või mingi muu asi. Vaieldamatult on paljud omavalitsused ja koolid siin appi tulnud ning viimastel aastatel ka kõikvõimalikud külaseltsid erinevaid huviringe avanud. Aga nagu me teame, ka maaelu arengukava raames järgmisel perioodil külade uuendamiseks ja arendamiseks mõeldud meetme raha jääb vähemaks. Väga suured ootused on olnud seotud Leader-programmiga, mille raames just neidsamu asju tehti. Aga ka selles valdkonnas finantsid vähenevad. Kuidas sa seda kommenteerid, et järgmisel perioodil ilmselt tõmbab külaliikumine ennast laste huvihariduse rahastamisest mõnevõrra tagasi?

Kindlasti on sõlmküsimus, mis on 24. või 48. tunnil seoses tulevaste eurosummade jagamise proportsioonide tuntava muutmisega või meie seniste eesmärkide ümbertõstmisega üles kerkinud, enam kui häiriv. Me oleme siin saali keskel ja vasakul pool väga tihti viidanud kriitikale, et me väga palju oma püsikulusid lükkame Euroopa maksumaksja õlule, kuna me ise oma maksudega ja oma panusega neid püsikulusid piisavalt katta ei suudaks. See on kindlasti kohatu. Ning samal ajal ka selle Euroopa raha jagamisel prioriteete ümber tõsta nii, et me oma inimressursile – sest kes see laps meil muud on kui mitte tulevane inimressurss, eks ole – proportsionaalselt veelgi vähem panustame, on ka kindlasti kohatu.
Külaliikumine, külaseltsid on tõepoolest, nagu hea küsija ütles, väga palju aidanud. On ju teada, mis on meie maapiirkondade selge eripära. Ma kinnitasin proua Palole vastates, et ma isiklikult pooldan väga kooli juures toimuvat huvitegevust ja just sellepärast, et seal tihti on vajalik kompetents, vajalik kaader olemas. On olemas võimlad, varustus, ruumid, lapsed saavad õhtuti neid kasutada, neid ei pea eraldi kuskil rentima. Samas ei sobi see sugugi kõikidele lastele, et koolis tuleb olla nii pikad päevad.
Kui kohapeal on tugev külaliikumine, siis laps tuuakse koolibussiga küll kahjuks mitte lausa päris kodu juurde, aga kodule üsna lähedale, et ta sealt siis vunts-vunts-vunts astuks koduni, ja tal on ka õhtune arendav tegevus samas kodu lähedal sisustatud. Meie hajaasustuse juures on külaseltsid võtmeküsimus. Kui külaselts tõepoolest need võimalused loob, siis ehk mõnigi laps otsustab ka oma pere tulevikus maal luua ega mõtle, et peab peale ülikooliõpinguid kindlasti jääma ülikoolilinna või mõnda muusse linna elama. Tal on mingigi võimalus ja soov maal elada, sest ta mäletab oma lapsepõlvest, kui kihvt elu seal oli.
See on väga kauge mõjuga otsus, mida me selleks, et üks minister saaks oma poliitikat ellu rakendada, muudame. See on tuleviku seisukohalt väga ohtlik ja kindlasti me peaksime selle juurde mitte ainult meedias, vaid ka siin Riigikogus tagasi tulema. Euroraha, järgmiste perioodide struktuurifondide ja muude fondide raha jagamine on meie eelarve seisukohalt ilmselgelt võtmeküsimus ja seda ei tohi kindlasti kuskil kabinetivaikuses ära otsustada. See tuleb anda suuremale ringile arutada.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea Mailis! Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni esindajad saatsid koolitoetuse kärpimise peale juba aastal 2008 pressiteate, kus nad tõdesid, et ilma koolitoetuseta satub osa peresid raskustesse. Kohalikes omavalitsustes töötavad sotsiaaltöötajad kinnitasid juba siis, et eriti just maal on koolitoetus äärmiselt vajalik väga paljudele peredele. Seda toetust oodati ja sellega arvestati. Nüüd on paljud pered maal sellest hädavajalikust rahast ilma jäänud. Kuidas teie hindate olukorda, mille koolitoetuse kaotamine on põhjustanud just nimelt maapiirkondades?

Hea küsija! Toon teile koolitoetusega seonduva kohta väga lihtsa näite. Olukorras, kus koolitoetus ära kadus, jäid juba 2009. aastal kooli alguse puhul üsna paljudes piirkondades enne väga popid koolilaadad korraldamata ja emad-isad püüdsid oma lapse koolikoti komplekteerida muul moel. Kahjuks oli kante, kus ainukeseks toeks saigi kohalik omavalitsus või kohalik omavalitsus koos heategevuse korras annetajatega. Aga nii või teisiti oli neid vanemaid, kes oma lapsele kogu vajalikku koolivarustust hankida ei saanud, üsna palju.
Millised lahendusi on kohalikud omavalitsused leidnud, see pilt on üsna erinev. On omavalitsusi, kes püüavad koolimineku puhul mingi toetuse anda, ja on neid, kes kulupõhiselt teatud asjad kinni maksavad. Aga on ka palju teisi võimalusi. Eriti maal on väiksemad vallad püüdnud probleemi lahendada selliselt, et näiteks värvilised ja harilikud pliiatsid, joonlauad ja kustukummid on koolis olemas. Püütakse mingilgi määral lahendada olukorda, kus mõned lapsed saadetakse kooli ilma nende vahenditeta. Laps ei tohi ennast koolis ebamugavalt tunda ning on hea, kui niimoodi sujuvalt on mingid vahendid koolis olemas ja lapsevanemal jääb ainult laps riidesse panna.
Spordivahendite probleemi on kohalikud omavalitsused samuti väga erinevalt lahendanud. Nagu ma juba ütlesin, üsna palju on sotsiaaltöötajad tuginenud oma kontaktidele. Meie valdadel ja linnadel on ju väga häid kontakte meist jõukamates riikides, kus tehakse sõpruskoolides kooliaasta lõpus heategevuslikke korjandusi, mille käigus need lapsed, kes on oma jalanõudest ja riietest välja kasvanud, annetavad need Eesti lastele.
Selle taustal on alati kummastav kuulata peaministri juttu sellest, kuidas mujalt Euroopast käiakse meil vaatamas, kui edukad me oleme, ja meilt eeskuju võtmas. Tegelikult on üsna palju kogukondi mitte ainult Põhjamaades, vaid ka Kesk-Euroopas, kes koostöös meie kohalike omavalitsustega on heategevuse korras püüdnud vaesuses elavaid Eesti peresid toetada. Eks see ole ka arusaadav, sest nendel maadel ei ole nii keerulist ajalugu seljataga, aga kindlasti oleks abistajate innukus suurem, kui ka meie oma riik oleks nõus rohkem toetama.
Nii et kui Riigikogu eelarvet menetlema hakkab, peaksime suutma kõiki osapooli oluliselt enam kaasates objektiivselt selgeks teha, et toetussummad on mittepiisavad. Nagu ma ütlesin, 28 eurot ei ole kindlasti summa, mille eest saab lapsele kogu vajaliku varustuse osta, küll aga võimaldab see riskirühma kuuluval lapsel veidigi hea tundega kooli minna.
Kokku võttes, milliseid tagajärgi see kärbe tõi? Kindlasti andis see laiemas mõttes signaali, millest ma just rääkisin. See signaal lastega peredele on, et kui riigil läheb halvasti ja kui majandusel läheb halvasti, siis Eesti riik on selline, kes tema õuele jõudnud abivajajale ütleb, et vabandust, mul on ka kehva. Ja see on signaal, mis ei ole tegelikult põhjendatud ja mida ei tohiks anda.

Sven Mikser, palun!

Austatud ettekandja! Lugedes hämmastusega juhtivkomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, meenus mulle kunagi loetud artikkel, mida ma tahaksin tsiteerida. Ma tsiteerin: "Täna on toetuste vähendamine või nende kaotamine vastutustundetu, sest süvendab ühiskonnagruppide ebavõrdsust. Toetused, eriti just lastetoetused, peavad mitte ainult säilima, vaid lähiajal ka tõusma, kuid Ansip tahaks paljud lapsevanemad neist hoopis ilma jätta. Ansip nimetab lastetoetuste maksmist "lennukist raha loopimiseks"." Te ilmselt tundsite ära, 2008. aasta sügisel kirjutas niimoodi Vilja Savisaar. Ja ta jätkas oma artiklit, öeldes, et vanemahüvitise suurendamisele kuluvaid summasid tuleks kasutada nende toetuste maksmiseks, mis on võrdses suuruses kõikidele. Väikese sissetulekuga peredele oleks ka 500-kroonine lisaraha abistav päästerõngas. Ma küsingi väga lihtsalt: kumma filosoofia poolt teie olete, kas selle, mida esindab Vilja Savisaar, või selle, mida esindab tema poolt tsiteeritud peaminister?

Kindlasti on tervitatav, hea küsija, kui inimesed elu jooksul oma arvamusi ja mõtteid muudavad. Kindlasti on ka arusaadav, et proua Savisaar, kes alustas oma karjääri Põhja-Tallinnas ühiselamute probleeme lahendades ja sellega seoses seisis silmitsi üsna paljude väga sügavat puudust kannatavate inimestega, tookord innukalt vaesuse vastu võitles. Brüsselis natuke teistlaadi sissetulekut teenides kohtub ta tõenäoliselt inimestega, kelle silmist vaesus vastu ei vaata. Kui vaadata europarlamendi koridorides liikuvaid inimesi, siis kindlasti ei tundu ka proua Ojulandi käekott neile kuidagi liiga kallis, seal töötavate inimeste võimalused endale ja oma perele nii mõndagi osta on märkimisväärselt suured. Selle taustal on proua Savisaare, täpsemalt proua Savisaar-Toomasti ümberkasvamine ju täiesti arusaadav.
Aga tulen nüüd küsimuse sisu juurde: kas ma näen ohtu peaminister Ansipi juba tol ajal tehtud avaldustes? Arvan, et kuna ta viie aasta jooksul ei ole muutnud oma arvamust lastetoetustest, siis see on väga ohtlik. See, et lisaks 1. juulist rakenduvale vajaduspõhisele toetusele ehk 9 eurole praegune 19-eurone lapsetoetus üldse veel kehtib, on lausa väike ime, mille eest tuleb tänada üldsust, kes suutis nii opositsiooni, meedia kui ka laiemate huvirühmade toe tulemusena tekitada olukorra, kus koalitsioon ei julgenud langetada otsust lapsetoetus ära kaotada.
Aga härra Ansip ei ole oma arvamust kuidagi muutnud. Kindlasti on koalitsiooni sees väga palju räägitud, et lapsetoetus tuleb ära kaotada, aga õnneks on üldsus siiamaani suutnud seda niisuguses valguses tähelepanu all hoida, et sellist julgustükki ei ole tehtud. Meile, poliitikutele, on see plaan aeg-ajalt küll meelehärmi teinud, aga üldsuse seisukohast on positiivne, et me valmistume pidevalt mingisugusteks valimisteks, olgu need siis kohaliku omavalitsuse valimised või Euroopa Parlamendi või Riigikogu valimised, lisaks veel presidendivalimised. Valimisõhkkonnas aga on ebapopulaarseid otsuseid üsna ebamugav teha. Tuletan meelde, et kriisikärped tehti üsna huvitaval ajal ja üsna sarnasel moel. Kui me meenutame seda paketti, siis selles oli ka riikliku peretoetusena koolitoetuse ärakaotamine. Oli lausa seitse seadust, suurem pakett, mille härra Ansip sidus oma usaldamise või umbusaldamisega. Ja me isegi ei menetlenud neid, me lihtsalt hääletasime.
Minu arvates on arutelud selle ümber, kas peretoetus on raha raiskamine või mitte, täiesti kohatud. Õnneks on nii Eesti kui ka teiste riikide sotsiaalteadlased oma uuringutega korduvalt tõestanud, et universaalsete toetustega on võimalik anda kaks väga selget signaali. Üks on see, et riik hoolib oma lastega peredest ja toetab neid, teine ja samuti väga oluline on aga see, et tõepoolest nende meetmetega on võimalik hoida inimesi sügavasse vaesusse langemast.

Sven Sester, palun!

Hea ettekandja! Kuulates teie pikki ja põhjalikke vastuseid, saan ma aru, et kõigil Riigikogu liikmetel on teilt õppida, kuidas anda edasi oma mõtteid mitmesugustest elu keerdkäikudest. Praegu viimasele küsimusele vastates jõudsite te riiklike peretoetuste juurest ühel hetkel juba proua Ojulandi käekotini. Mu küsimus on aga selline. Kas teile ei tundu, et tegemist on mingil määral parun Münchhauseni trikiga, kes ise ennast soost välja sikutas? Mulle paistab, et olete valinud sellise "ise küsin, ise vastan" meetodi. Selle eelnõu algataja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, kes peaasjalikult siin ka küsimusi esitab. Väga konkreetne küsimus: kas te olete selle eelnõu algatamisega seoses fraktsioonis midagi omavahel arutanud või tunduvad need probleemid fraktsiooni liikmetele suhteliselt uued ja ebaselged? Muidu ei oleks ju nii palju küsimusi.

Hea küsija, mul on äärmiselt hea meel, et te liitusite meiega siin saalis ja soovisite ka täpsustava küsimuse esitada. See ongi meie eesmärk. Riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu peab meelde tuletama 2008. aasta lubadust, et kärbe, mis likvideeris koolitoetuse, ei ole lõplik, vaid see toetus taastatakse, kui majandus stabiliseerub ja olukord läheb paremaks. Me kõik tahame ju väga uskuda peaministrit, kes kinnitab, et kriis on möödas ja asjade seis stabiliseerunud. Selle kohta olete ka teie siin puldis vähemalt sama pikalt ja põhjalikult selgitusi jaganud, kui me eelarvet menetlesime. Lähtudes optimistlikust suhtumisest, te rõhutasite 2013. aasta riigieelarve menetlemisel, et nii head eelarvet pole te tükk aega saanud lugeda. Kui see on tõsi, siis kindlasti on meil alust loota, et 2014. aasta eelarve tuleb vähemalt sama hea. Vahest olete valmis seda sama entusiastlikult ja sama põhjalikult tutvustama, kui te siis veel endiselt rahanduskomisjoni esimees olete.
Kordan veel üle tänase eelnõu eesmärgi. Osa inimesi Riigikogu koridorides ei ole sellest ehk veel aru saanud ja endale aru andnud, et koolitoetuse vajadus on ühiskonnas väga suur. Ja nagu te eelarve menetlemise loogikast teate, praegu on pea viimane minut sellega seotud täpsustatud ettepanekud Rahandusministeeriumi poole teele saata. Ma loodan, et siis saame sügisel suure rõõmuga näha, et koalitsioon on otsustanud ühel või teisel viisil koolitoetuse taas kehtestada.
Me arutasime seda eelnõu väga põhjalikult. Mul on väga hea meel, et te küsisite fraktsiooni töö kohta. Kindlasti on ka teie fraktsioon teatud asju igakülgselt arutanud, aga vaatamata sellele olete aeg-ajalt teiegi pidanud infotunnis oma ministrile küsimusi esitama. Nii tahavad ka meie fraktsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed ühte või teist sätet täpsustada. Aga minul siin puldis on eesmärk, jah, laiemalt teemale tähelepanu juhtida, ja näe, koalitsiooni kuuluv Sven Sester esitaski mulle küsimuse. Juba hakkab info kohale jõudma. Loodan, et kui me siin natukene veel teemat lahkame, siis vahest te rahanduskomisjoni esimehena leiategi, et see võiks olla üks neid valdkondi, millesse Riigikogu sügisel oma panuse tahab anda.

Valeri Korb, palun!

Hea kolleeg! Natuke rohkem kui pool aastat tagasi nimetas sotsiaalminister Hanno Pevkur lapsetoetuse tõstmist reformiks. Saime niisugused arvud: 9,59 ja 19,18 eurot. Saime juurde piisakese. Kaitseväe personalikulud aga kasvasid 1. aprillist s.a 18,7%, tervelt ühe viiendiku võrra. Minu meelest see on tõeline reform. Me kõik teame, kui palju maksavad laste riided, suusad, õpikud jne. Milline võiks olla lapsetoetuse reform sinu pilgu läbi?

Hea küsija! Too üheksa euro suurune lapsetoetuse kasv on ette nähtud vaid kõige rohkem abi vajajatele. Need üheksa eurot makstakse vaid nendele, kes suudavad ära tõestada, et nende sissetulek on selline, et nad seda hädasti vajavad. Aga jah, see ei ole summa, mille maksmist on kohane nimetada reformiks. Piisab, kui me võtame arvesse meie toidukorvi maksumuse tõusu, elementaarsete tarbimiskulutuste kasvu, mis puudutab väga selgelt iga peret ja eriti lastega peresid – on ilmselge, et see üheksa eurot ei kata isegi mitte toidukorvi kallinemist ühe aasta jooksul. Nii et reformist on asi kaugel.
Kindlasti oleks põhjendatud olnud suurendada universaalset lapsetoetust üheksa või kümne euro võrra. See olnuks mõeldud suurele hulgale inimestest ja seda kehtestades saanuks kinnitada, et me suurendame seda järk-järgult näiteks järgmised viis kuni kümme aastat, igal aastal proportsionaalselt 10, 20 või 50%. Aga kui me räägime sügavas vaesuses peredest ja leiame nende laste jaoks riigieelarvest ainult üheksa eurot juurde, siis tekib küsimus, kas me ei suuda või me ei taha. Pigem tundub, et tegemist on populistliku avaldusega – üldsusele antakse teada, et tohutu lastetoetuse kasv tuli ja see, et kasv on vaid üheksa eurot, jääb nagu tagaplaanile. Minister aga saab rääkida, kuidas tohutult reformitakse. Abivajajale on see tugi paraku väga-väga väike toetus sellega võrreldes, mis inimestel tegelikult on tulnud elektri ja toidu kallinemise tõttu selle aasta jooksul juba lisaks maksta.

Priit Sibul, palun!

Hea ettekandja! Ma olen teist siiamaani väga lugu pidanud, aga nüüd ei teagi, kas rohkem teie või iseenda pärast muret tunda. Te avaldasite lootust, et isegi Sester hakkab juba mingitest asjadest aru saama, aga ma pean tunnistama, et kõik need teie antud vastused teevad minu jaoks elu palju keerulisemaks. Ühes vastuses te rääkisite sütitavalt treenerite elust, mis on keskmiselt üsna kehva, ja selle peale tõttasin ma eelnõu 435 uurima, aga kahjuks ei leia ma eelnõu ühestki paragrahvist ega seletuskirjast ühtegi sõna treenerite käekäigu kohta ja selle kohta, et see kuidagi halvendaks või parandaks nende seisu. Kas teil on ikka laua peal eelnõu 435 ja just seda te meile tutvustate?

Aitäh, see on kindlasti kohane märkus. Aga küsimus oli tol hetkel, kas praegune huviharidussüsteem rahuldab meid ja kas koolitoetus võiks kuidagi leevendada lapsevanema rasket olukorda. Suur osa huviharidusest tuleb praegu lapsevanematel kinni maksta. Sellele vastates ma pidingi välja tooma huvihariduse väga erinevad kihid.
Kas see teema on eelnõuga 435 otseselt või vähemalt kaudselt seotud? Kindlasti, kuna tegu on peretoetustega, mis peavad leevendama perede olukorda. Küllap te teate ka omast käest, et lapsevanematel kulub huviharidusele arvestatav summa ja igasugune toetus, sh koolimineku puhul, pakub veidigi kergendust.
Treenerite olukorra juurde me kindlasti tuleme sügisel tagasi. Ma loodan, et mitte ainult kultuurikomisjoni initsiatiivil. Riigikogus on väga palju toetusrühmi, terve rida sõbralikke kooslusi, kus koalitsiooni- ja opositsioonisaadikud üheskoos teemasid sisuliselt arutavad. Rahandusministeerium on võtnud väga selge hoiaku, et stipendiumide kaudu treeneritele palga maksmine ei ole lahendus, kuidas Eestis peaks treenereid tasustama. Ilma riiklikult mingit süsteemi loomata võivad kaotajaks jääda meie enda lapsed, rääkimata treeneritest, sest kõikidel lastevanematel ei ole võimalik nii palju maksta, et treenerid saaks piisava palga. Nii et jah, eelnõuga 435 me treenerite probleemi ei kõrvalda, aga julgustan kõiki siiski lahendusi otsima. Usun ka, et olgu Vabariigi Valitsuse arvamus ühes või teises küsimuses, sh ka nendesamade toetuste maksmisel milline tahes, tegelikult ei ole koalitsiooni ja opositsiooni seisukohad väga erinevad. Kahjuks küll jäävad tihti need erinevused domineerima, kui eelarvet menetletakse.

Marika Tuus-Laul, palun!

Hea esineja, sa rääkisid kriisikärbetest. Tõesti, neid on omal ajal ikka väga palju tehtud: ranitsatoetuse kõrval lõpetati pensionide tasuta kojukanne ja võeti ära matusetoetused, puudeastmetega seotud toetusi on vähendatud ja tõstetud ravimite, tehniliste hooldusvahendite ja kontserdipiletite käibemaksu, hambaravi kompenseerimine on lõpetatud jne – seda on nii palju. Kui nüüd on tõesti olukord parem, kui me oleme, nagu peaminister ütleb, kriisist üle saamas, miks ei ole kõike seda ennistatud, vähemalt osaliselt? Või oli kriis kunagi vaid ettekääne, et kärped igaveseks põlistada? Mis sa arvad, kas asi on suhtumises?

Hea küsija, nagu te õigesti arvasite, on siin ilmselt tegu mõlema põhjusega. Üks oli kindlasti kärpeaegne olukord, kus väga kiiresti püüti lahendusi leida ja kus lihtsalt oli vaja kuskilt kokku hoida. Iseküsimus, kas enne neid samme tehtud analüüsid olid ikka piisavad ja kärped igati põhjendatud. Kõike tehti väga suure kiiruga ja Riigikogu jäeti sellest arutelust täiesti kõrvale. Meie võimalus oli toetada või mitte toetada peaministrit. Väga paljud sellised muudatused tulid üldsusele täiesti ootamatult, kärpeaegne debatt jäi ära.
Miks kriisieelset regulatsiooni ei ole ennistatud? Sellelegi on kindlasti võimalik erinevalt läheneda. Võimalik on vaadata selle poole pealt, et vahest peaminister püüab olukorda ilustada. Me peame toetama neid majandusanalüütikuid, kes on skeptilised ja väidavad, et tegelikult meil ei ole veel piisavat tugevust, et kinnitada kriisi möödumist. Euroopas on ebakindel olukord, meie enda majanduskasv on väiksem, kui aasta alguses eeldati. Need märgid viitavad, et võib-olla ka Rahandusministeerium vaatab olukorrale märksa kriitilisemalt, kui üldsusele meeldivat juttu ajades tunnistatakse.
Teine probleem on see, et koalitsioonil on omad poliitilised eesmärgid ja nende elluviimiseks raha leitakse. Kui ennistada kõik see, mis omal ajal kärbiti, sh kohalike omavalitsuste tulubaas, siis tuleb 1% suuruse majanduskasvu juures raha oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks võtta millegi arvelt. Pean eesmärkidest rääkides silmas kohalikke ja järgmisi Riigikogu valimisi. Üks lubadus on teatavasti tulumaksu alandamine. Kõige lihtsam on jätta taastamata toetused, mis laienevad kõige vaesematele elanikele. Võib-olla loodetakse, et need heitunud inimesed ei ole piisavalt protestialtid, et valimistel välja minna. Vaadates aga arvamusküsitluste tulemusi ja rahva meelsust erakondade suhtes, on selge, et koalitsioonil ei ole juba poolteist aastat olnud rahva usaldust ja juba enam kui aasta on oodatud, et valitsus oleks märksa enam vasakule või vähemalt keskele kalduv.

Priit Toobal, palun!

Hea kolleeg! Ei ole kellegi jaoks suur saladus, et riiklikud peretoetused jagunevad Eestis väga ebaühtlaselt ja kõige rohkem toetab riik kuni poolteiseaastaste laste vanemaid. Lapse vanemaks saades väheneb aga toetus järsult, kuigi vanemate kulutused tegelikult ei kahane, vaid pigem vastupidi. Ja kui laps kooli läheb, on see kasv väga suur. Mis teie arvate, te olete küll juba oma arusaamast rääkinud, aga kas Eestis tuleks lisaks koolitoetuse taastamisele kogu toetussüsteemi muuta? Ja kui tuleks, siis milline on teie nägemus sellest ümbertehtud toetussüsteemist?

Hea küsija! Koolitoetus on ühekordne toetus, mida makstakse vaid kord aastas ja ainult sellele sihtrühmale, kellel on koolis käivaid lapsi. Ilmselgelt ebaproportsionaalselt toetatakse tõepoolest peresid, kus on kuni poolteise aasta vanune laps. Mis on selle toetuse puhul kõige suurem probleem? Nimelt see, et summa, mida hakatakse maksma, kui laps on saanud poolteiseaastaseks, on väga-väga väike ja sellest põhjustatud, ma ei tahaks öelda šokk, aga, ütleme, elumuutus on liiga suur. Keskerakonna fraktsioon on korduvalt välja pakkunud lapsehooldustasu suurendamist, et oleks kergem üle elada aeg, mil ema ei saa veel lapse pärast tööle minna. Kui see peaks koalitsioonile rohkem meeldima, siis võib lahendus olla ka vanemapalga maksmise pikendamine, aga loomulikult mitte nii kõrgete ülemiste takside alusel, see käiks riigieelarvele üle jõu. Vanemapalk peab olema hoopis ühtlasem. On välja pakutud, et vanemapalk võiks ulatuda kuni keskmise palgani ja seda makstaks pikemat aega. Selline regulatsioon oleks tõepoolest paindlikum.
Kui jutt on vanemahüvitisest, siis on mitmed spetsialistid probleemina väga selgelt välja toonud selle, et vanemahüvitist saaval inimesel on töötamine keelatud. Tegelikult sa mitte ainult ei saa karistada, kui sa lähed vanemahüvitist saades tööle, vaid teatud juhtudel võib olla nii, et lapsevanem ehk üldjuhul ema peab riigile tagasi maksma rohkem, kui ta mingil ajal teenis.
Need on probleemid, millele on mitte ainult naiste õiguste eest seistes, vaid üldse töö ja pereelu ühitamise vaatevinklist viidatud. Meil on väga vaja meetmeid, millega leevendataks probleeme, mis peredes kaasnevad laste sünniga ja üleskasvatamisega. On vaja rohkem paindlikke võimalusi – mitmel moel toetatud töötamist, poole kohaga töötamist, tööandjale tehtavaid maksusoodustusi. Oleks hea, kui vanem saaks võimaluse töötada poole kohaga. Niisugused paindlikud mudelid on mujal Euroopas olemas. Ma isiklikult tunnen natuke lähemalt Hollandi süsteemi. Mitmel pool on juurutatud sellised paindlikud tööturumeetmed, mis pakuvad palju suuremat kindlustunnet kui ainuüksi lapsetoetus.
Nii et peavad olema lapsetoetused, peretoetused, seesama koolitoetus, aga peavad olema ka teised meetmed sinna juurde. Päris mitmed lahendused on kirjas laste ja perede arengukavas. Seesama töö ja pereelu ühitamine on seal väga selgelt läbiva joonena sees.

Jaak Allik, palun!

Tubli ettekandja! Mind erutab teie tõstatatud probleemi seos siin saalis ilmselt homme arutusele tuleva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadusega. Teatavasti on koalitsioonierakonnad seisukohal, et koolitoetus peaks olema omavalitsuste mure. Omavalitsused on meil aga väga erineva finantsvõimekusega ja laste kindlustatus juba põhikoolis oleks ja on seega sõltuv nende elukohast. Samas peaksid need lapsed sama seltskonna nägemuse kohaselt tulevikus astuma riigigümnaasiumidesse, kus kohti saab olema vähem. Kuuldavasti räägitakse, et 50% praeguse 70% asemel peaksid saama gümnaasiumihariduse. Nii pannakse lausa riiklikult alus laste varanduslikule segregatsioonile juba põhikoolis. Kas ikkagi ei peaks meie väikeses riigis kõigi laste võrdsete haridusvõimaluste kindlustamine oleme riigi kohustus juba algharidusest alates?

Hea küsija, olen teiega igati nõus ja jagan seda muret, mille te oma küsimuses väga selgelt välja tõite. Kahjuks ei ole tegu mitte ainult maa ja linna erinevustega, vaid ka piirkondlike erinevustega. Meil on sotsiaalselt ebakindlamas olukorras lapsi teatud koolides rohkem, teistes koolides vähem. Lahendusena on eri aegadel välja pakutud erinevaid meetmeid. Tallinna puhul näiteks on kesklinna ja linnaäärsete koolide vaidlusest palju räägitud.
Koolitoetuse eesmärk ongi, kuigi see on eelnõus välja pakutud tagasihoidliku summana, mingilgi määral olukorda leevendada. Aga loomulikult oleks tegu ainult ühe meetmega, mis toimiks ainult oma piiratud ulatuses. Meie koolidega on seotud palju valusaid teemasid. Näiteks, milline on lapsevanemate soov ja võimekus haridussüsteemi täiendada. Seda debatti me seekord põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muuta soovides ei avanud ja ilmselt tuleme selle teema juurde meie mõistes järgmisel Riigikogu õppeaastal, olgu sügis- või talvesessioonil. Pean silmas teemat, millises ulatuses me hindame lapsevanemate panust oma laste haridusse, ja samas, millises ulatuses me lubame seda, et teatud koolides maksavad jõukad lapsevanemad oma lapse parema hariduse kinni. Milliseid tagajärgi see toob? Millises ulatuses me eraharidust võiksime lubada? See on üks debatiteema.
Teine teema: kas meile on lubatud teha seda, mida me põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muutes tahame teha? Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega loome olukorra, kus üks haridusharu ehk riigigümnaasiumid saavad olema hoopis teistel alustel rahastatud kui munitsipaalkoolid. Nii ei teki küsimus võrdsest kohtlemisest ainult eri koole silmas pidades, vaid ka kohalikke omavalitsusi. Tõsi on ka see, et kohaliku omavalitsuse põhikooli õpetaja saab asjade käiku oma panuse anda, julgustamaks noori teatud õppevalikuid tegema. On halb, kui riigigümnaasiumis ei kaasne teatud omavahelist arveldamist, ei kaasne kohalikule omavalitsusele tugistruktuuride rahastamise kohustusi, ei kaasne regulatsiooni, kui mõni laps vajab mingit lisatuge. Riigigümnaasiumid on selgelt eelisolukorras. Mitte ainult sellepärast, et nad on natuke efektsemad, majad on paremini renoveeritud, aga ka nende õppevahendid on paremad. Me loodame, et kui need koolimajad Euroopa Liidu rahaga ümber ehitatakse, siis nende õppevahendid on supertasemel, nende IT-lahendused tagavad sellisel tasemel atraktiivsuse, et lapsed juba seetõttu soovivad sinna minna.
Paraku ilmneb niimoodi ebaõiglus väga selgelt. Need lapsed, kes astuvad võib-olla veel mingi aeg püsivasse kohalikku gümnaasiumisse, võivad sinna astuda just selle tõttu, et nende vanematel ei ole raha maksta nende toidu ja ööbimise eest väljaspool kodu. Gümnaasiumiastmes meil kahjuks tasuta koolitoitu ei pakuta. Et laps mujale gümnaasiumi saata, peavad vanemad leidma lahenduse öömajaks, sest meil ei ole gümnaasiumis õppetoetusi, ja nad peavad leidma lahenduse transpordiks, sest transporditoetused meil gümnaasiumiõpilastele ei laiene.
PGS-iga me loome uudse gümnaasiumivõrgu. Me sulgeme paratamatult terve rea väikseid gümnaasiume, jätame kohalikes omavalitsustes alles vaid mõned visamad neist. Samal ajal segregeerime õpilased lähtuvalt nende pere varanduslikust seisust, sest erinevalt kutseharidussüsteemist gümnaasiumihariduses pehmet maandumist korraldatud ei ole.
Koolitoetus on vaid üks väike meede, mis annaks vähemalt septembri- ja oktoobrikuuks teatud toe, tagades mingigi varustuse, aga see kindlasti ei kõrvalda probleemi, mille lahendaks õppetoetused. PGS-i valguses on ju tervelt viis aastat üleval olnud lisatoetuste teema ja me kohe-kohe tuleme ka selle juurde. Seni ei ole see lahendust saanud. Kindlasti peame täna-homme põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist arutades selle küsimuse väga tõsiselt üles võtma.

Eiki Nestor, palun!

Austatud ettekandja! Küsimusi on olnud palju ja vastused on olnud tänuväärselt põhjalikud. Ometigi jääb kripeldama küsimus, et järsku jäi veel midagi ütlemata. Mis see võiks olla?

Hea küsija! Mis puutub seaduseelnõusse 435, siis seda on kindlasti võimalik vaadata väga-väga laialt. Seda on võimalik analüüsida, nii nagu me oleme täna teinudki, lastetoetuste üldises kontekstis, inimeste vaesuse üldises kontekstis. Võib-olla kõige olulisem on, nagu täna juba räägitud, anda üldine signaal, kas riik on kärpides aru saanud oma ülesandest minna inimesele appi või on tegu valdkonnaga, kus me esimesena kärbime.
Kindlasti ei ole koolitoetus ainukene vahend probleemi lahendamisel, see peaks olema ainult üks meede. Nagu ma juba ütlesin, laste ja perede arengukava sisendab optimismi. Aga te küsisite, mis jäi ütlemata, ja ma vastan, et kahjuks ma eriti ei usu, et see reaalselt ellu rakendatakse. Palju on selliseid toredaid arengukavasid – ma ei taha neid nimetada viisaastakuplaanideks –, alates terve Eesti arengukavadest ja lõpetades piirkondlikega. Mingi aeg tagasi võeti väga optimistlikult vastu kõrghariduse arengukava ja teaduse arengukava, päris mitu aastat hiljem aga pidi nentima, et mõni protsentki sellest määrast, nagu huvirühmad ja valitsus kokku leppisid, ei saanud neid rahastatud. Karta on, et nii läheb ka selle arengukavaga, mille alusel me peaksime lapsed absoluutsest ja sügavast vaesusest välja aitama. Võib juhtuda, et see kava jääb reaalselt rakendamata.

Kajar Lember, palun!

Hea ettekandja, Eiki proovis siin seda teemat veel laiemaks viia. Ma kahjuks ei olnud päris alguses saalis. Ma ei taha küll iseenda ja meie kallite kolleegide aega raisata, aga äkki sa tuleksid kitsalt selle konkreetse eelnõu juurde tagasi ja seletaksid hästi lihtsate sõnadega lühidalt ära, mis selle vastuvõtmisel muutuks.

Selle eelnõu vastuvõtmisel muutub olukord selliselt, et meil tuleb riikliku toetusena tagasi koolitoetus. Nagu ma juba eile seda eelnõu tutvustades ütlesin, on summa suurus täpselt 28 eurot ja 77 senti. Seda saaksid igal aastal lapsed, kes lähevad kooli. Kui võtta aluseks EHIS-e andmed, siis järgmisel õppeaastal peaks neid olema – väikesed täpsustused tulevad kindlasti veel oktoobrikuu seisuga – 136 362 last. Meie ettepanekus välja käidud 28,77 eurot tuleneb enne kriisi makstud summast. Ka regulatsioon, kes on toetuse määramisel n-ö sisse arvatud, tuleneb kriisieelsest ajast. Ettepanek on seadus rakendada 2014. aasta 1. jaanuarist, mis annab piisava ajavaru, et see järgmise aasta riigieelarvesse sisse kirjutada.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Vaata, löö või maha, emake, aga mitte ei saa aru, kas sa ei tohi või ei oska konkreetsemalt ja lühemalt vastata, aga kohe teeme kindlaks. Palun lühimat vastust, milleks sa võimeline oled!

Kahjuks ma ei saanud küsimust. Millisele küsimusele ma peaksin vastama? Kui aga läks juba komplimentide tegemiseks, siis mul on väga hea meel, et te olete kogu selle arutelu ajal siin saalis olnud. Kui teil oleks olnud kas-küsimus, siis ma oleks vastanud jah või ei. Ent ei olnud kas-küsimust.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esmaspäeval, 10. juunil kogunes sotsiaalkomisjon oma istungile, et kinnitada kõigepealt nädala päevakord ja pidada maha üks korralik koosolek. Too nädal kujunes meil eriti töörohkeks, kuna kavas oli kolm komisjoni koosolekut. Need olid kõik eri päevadel. 10. juunil, st esmaspäeval oli meil päevakorras kolm punkti, ma loen need ette: rahvatervise seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 436, laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 442 ja viimasena täna käsitletav riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 435.
Sellel päeval – ma pean silmas esmaspäeva, 10. juunit – kestis komisjoni istung tund aega, algas kell 11 ja lõppes kell 12. Teisipäeval oli päevakorras kolm punkti, eriti huvitav aga oli neljapäev, mil toimus ühine istung majandus- ja kultuurikomisjoniga ning päevakorra teema oli nutikas spetsialiseerumine.
Esmaspäeval juhatas nii nagu alati meil komisjoni koosolekut Margus Tsahkna. Protokollis Ilme Litova. Lisaks eelnõu algatajat esindavale ettekandjale, kelleks oli Yana Toom Keskerakonna fraktsioonist, olid komisjoni koosolekul kohal Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, Helmen Kütt samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, Jüri Jaanson Reformierakonna fraktsioonist, Maret Maripuu Reformierakonna fraktsioonist, Reet Roos Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonist, Rein Aidma Reformierakonna fraktsioonist, Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsioonist ja nagu alati olid kohal ka kõik meie tublid ametnikud, kellele tahan siinkohal aitäh öelda. Üks neist on praegu saali tagaosas – Helgi Kundla, meie nõunik, kes on selle eelnõu kallal tublit tööd teinud ja meid igati toetanud. Kohal olid samuti Aimi Kaldre, kes on nõunik-sekretariaadijuhataja ja kellelt kõik on saanud alati vajalikku nõu ja abi, ning Heidi Barot. Kutsutud külalised olid Leelo Männik, tema on Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist, Kersti Berendsen-Koržets, Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik, Tõnu Poopuu, kes on Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste õiguste juht, ja Riina Saar, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist.
Kui oli ära arutatud kaks esimest päevakorrapunkti, milleks olid rahvatervise seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 ja laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 442, asusime käsitlema Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 435. Kohe alguses avaldas meie komisjoni esimees Margus Tsahkna heameelt, et kohale on saabunud Riina Saar Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonnast – tema on seal nimelt peaspetsialist – ja seejärel asuti eelnõu menetlema.
Nagu ütlesin, eelnõu on algatanud Keskerakonna fraktsioon. Kohe alguses küsis Margus Tsahkna, kes soovib eelnõu teemal lisaks Keskerakonnale sõna sekka öelda. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati ühel häälel komisjoni liige Heljo Pikhof. Seejärel palus komisjoni esimees Margus Tsahkna algatajal eelnõu 435 tutvustada ja meie komisjoni aseesimees Yana Toom asus seda tegema.
Kohe alguses ütles ta, et nagu ikka ja jälle juba vist kolm aastat järjest, tuleb Eesti Keskerakonna fraktsioon enne uue õppeaasta algust välja eelnõuga taastada nn ranitsatoetus. Need on tema sõnad ja tõepoolest, meie, kes me oleme siin Riigikogus olnud kauem kui kaks aastat, teame, et see on olnud Keskerakonna leivanumber viimased aastad. Yana Toom ütles, et ta ei hakka pikalt rääkima, kuna teemaga on sotsiaalkomisjonis juba tegeldud, aga ta tuletas meelde, et ranitsatoetus võeti kunagi ära kärbete käigus. Samas summas, st 28,77 eurot sooviksid nad koolitoetuse taastada ja hakata seda maksma lastele kuni põhikooli lõpuni ja miks mitte ka gümnaasiumi lõpuni. Ta põhjendas seda sellega, et kuna põhikoolis käimine on kohustuslik, siis peaks riik kõiki lapsi, kes põhikoolis käivad, kooliaasta algul mingilgi moel toetama. Veel rõhutas ta ka oma kogemustele toetudes, et laste kooliminek on kallis lõbu, see ei ole sugugi odav. Riigikogu liikmed tulevad toime, aga suur osa Eesti rahvast on hädas. Ta ütles ka seda, et toetus on mõeldud lastele 7.–16. eluaastani ning nende laste puhul, kes on nooremad või vanemad, tuleb koolis käimist tõendada. Pere peab raha saama oktoobrikuu jooksul. Selgitan veel kord Yana Toomi tsiteerides, et nende õpilaste puhul, kes on nooremad kui 7 aastat – meil on ka selliseid –, tuleb tõendada, et laps on tõesti ühe kooli nimekirjas ja õpib seal, ning nendegi puhul, kes on vanemad kui 16 aastat, näiteks gümnasistid, tuleb tõendada, et nad õpivad. Nagu me kõik teame, meil on 9-klassiline kohustuslik haridus. Seda rääkis Yana Toom meil komisjonis.
Keskerakonna fraktsioonil oli esitada konkreetsed arvutused, et selle eelnõu elluviimine nõuaks 3,92 miljonit eurot. Yana Toom lisas, et kuna me räägime järgmisest aastast, siis tuleks see summa ette näha juba praegu riigieelarve kava tehes. Nii et kui riigieelarvet hakatakse tegema, oleks see summa tulevaseks aastaks kindlasti sisse kirjutatud. Seda kinnitas Yana Toom, kui teda tsiteerida, et torpedeerida austatud härra Rõivase argumenti katteallika kohta. Järgmise aasta eelarve on veel tõesti kokku panemata.
Üldiselt me juba kõik teadsime, mida ministeerium eelnõust arvab, aga Yana Toom ütles, et me tahaksime ka ministeeriumi argumente kuulata – võib-olla tekib nende põhjal komisjonis laiem arutelu. Samuti rõhutas ta, et valitsuse arvamuses oli tema jaoks üllatav väide, et ühekordselt makstav toetus ei vähenda laste vaesust ega mõjuta sündimust. Tema esimene küsimus oligi, et ta tahaks täpsemaid argumente kuulda ja teada saada, milliste uuringutega see seisukoht põhjendatud on. Millega ministeerium ennast kaitseb, kui ta selliste argumentidega välja tuleb? Eelnõu tutvustamise lõpetas Yana Toom sõnadega: "Palun eelnõu toetada!".
Järgmisena palus sõna komisjoni liige Heljo Pikhof. Margus Tsahkna ka andis talle selle sõna, aga küsis samas, kas Keskerakond ei ole mõelnud, et see summa võiks olla hoopis suurem, näiteks 57 eurot, mitte 28 eurot. Et 28 eurot on võib-olla juba liiga väike raha, aeg on edasi läinud. Komisjoni aseesimees Yana Toom põhjendas, miks nad on tulnud Riigikogu komisjoni ette selle 28 euro ja 77 sendiga. Nad tahavad, et eelnõu läheks pärast seda suurde saali ja vastu võetaks. See on realistlik ettepanek. Nad usuvad, et kui me räägime kooliaasta algusest ja sellest, et 1.–9. klassini kõik lapsed peaksid saama toetatud vähemalt 28 euro 77 sendiga, siis on ehk lootust, et eelnõu Riigikogus heakskiidu leiab. Seda enam, et nagu Mailis Reps juba ütles, kui kärpeid tehti, siis lubati ranitsatoetus peretoetuste nimekirja tagasi panna, kui riigi majandusel hakkab paremini minema.
Komisjoni liige Jüri Jaanson tundis nagu alati huvi, kust see raha võetakse ja millest tuleb loobuda, et hakata koolitoetust maksma. Komisjoni aseesimees Yana Toom ütles seepeale, et ta pole veel riigieelarve kava näinud ja väga raske on otsustada, kust raha võtta ja kuhu panna. Ka tunnistas ta, et see on loomulikult poliitikute valiku küsimus. Saime tema ütlusest aru nii, et küsimus on selles, mis on ikkagi riigile prioriteediks.
Vabariigi Valitsuse esindaja ütles komisjonis otse välja, et nad ei toeta eelnõu. Samas ta kinnitas valitsust mõistvat, et kooliminek toob kaasa lisakulusid, ja seda igale perele. Valitsuse esindaja soovis ka vastata Yana Toomi küsimusele, mis puudutas ühekordseid toetusi ja nende mõju lastega perede vaesusele. Vabariigi Valitsuse esindaja rõhutas, et nad tuginevad uuringutele ja et lastega peresid toetab riik muid meetmeid kasutades. Ta jõudis jällegi vajaduspõhise peretoetuseni. Vabariigi Valitsuse esindaja ütles, et nad suurendavad peretoetusi alates s.a 1. juulist ja alates 1. juulist kehtib vajaduspõhine peretoetus. Valitsuse esindaja rõhutas, et kooliskäimisega kaasnevad pidevad aastaringsed kulud, kulud ei piirdu ainult 1. septembriga. Ka nentis ta, et kulude katteallikat ei ole eelnõus välja toodud. Veel rääkis ta potist: et Sotsiaalministeeriumile antakse kätte pott ja selle poti sees peavad nad kelleltki raha ära võtma, et seda kellelegi juurde anda. Valitsuse esindaja rõhutas, et kellelt võtta ja kellele anda, see on eelarve tegemise küsimus, täiendavalt neid nelja miljonit neile juurde ei anta. Seepeale küsis komisjoni liige Heljo Pikhof, kellelt võeti raha ära vajaduspõhise peretoetuse jaoks, ja Vabariigi Valitsuse esindaja kostis, et see oli poliitiline otsus. See raha anti juurde ja tema seda ei otsustanud.
Pärast seda, kui me olime tükk aega Keskerakonna fraktsiooni eelnõu arutanud, läks komisjoni esimees Margus Tsahkna edasi ja küsis Vabariigi Valitsuse esindajalt, kas riigil on ülevaade, kui palju omavalitsusi maksab ranitsatoetust ja kui suured need summad on. Kas selline ülevaade on üldse Sotsiaalministeeriumis olemas? Ta ütles, et kui on, siis võiks selle sotsiaalkomisjoni liikmetele saata. Ta ise oli kindel, et kuna tegu on ühekordse toetusega, siis seda omavalitsused kindlasti eraldavad. Samas tekkis meil komisjonis Margus Tsahknaga vaidlus. Tema väitis, et Tartus makstakse ranitsatoetust, aga mina tean kindlasti, et ei maksta. Selle peale me palusimegi saata kõikide linnade kohta andmed, kas makstakse ranitsatoetust või mitte. Komisjoni liige Helmen Kütt soovis samuti teada saada, millistes omavalitsustes ja kui palju ranitsatoetust makstakse. Ta tõi näiteks Viljandi linna, kus makstakse ainult 1. klassi astumise toetust. Oli veel juttu sellest, et Tallinn maksab seda kahes osas.
Pärast seda, kui oli ära kuulatud algataja esindaja ettekanne ning komisjoni liikmete küsimustele vastatud, asuti otsustama. Komisjoni esimees Margus Tsahkna tegi ettepaneku otsustada kõigepealt see, et eelnõu läheb esimesele lugemisele, ja seda 18. juunil 2013. aastal. Komisjon toetas seda üksmeelselt. Järgmine ettepanek oli Yana Toomi ettepanek, ja see ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Margus Tsahkna küsis selle peale, kes on selle poolt. Hääletusel oli poolt 4, vastu 5 ja see tähendas, et esimest lugemist ei lõpetata. Samuti on protokollis kirjas, et juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, tehakse ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Komisjon toetab seda. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aadu Must, palun!

Hea kolleeg Heljo Pikhof! Väga palju vaieldakse selle üle, milline toetus peaks olema. Meil domineerib n-ö vajaduspõhiste toetuste süsteem. Eelkõneleja, kes eelnõu tutvustas, jõudis vahepeal selleni, et võib-olla kõige õigem on, kui koolid suudaksid kohapeal mingeid abipakette pakkuda. Siit ma jõuan egalitaarse ja elitaarse toetussüsteemi juurde. Ma tean, et isegi elitaarsetes koolides leitakse, et kõigil õpilastel peaks kõik olema, et tuleks toetada seda, et kõik saavad koolis õppida, et oleks tervikpakett ja ühtemoodi vormiriietus, et ei oleks niimoodi, et mõni on ilusam ja rikkam ja mõni jumal teab milline. Ma saan aru, et praegu on seda toetust vaja, aga selles kontekstis küsin: kas kaugemas perspektiivis peaks säilima see printsiip, millest lähtub praegu arutletav seadus, või võiks siiski olla niimoodi, et kooli kaudu on kõik vajalik ühtemoodi kõigile tagatud?

Printsiipe võib olla mitmesuguseid, aga kui vaadata, mismoodi praegu omavalitsustes ranitsatoetust jaotatakse, siis näeme, et see erineb omavalitsuseti mitmeid kordi. Kui vaadata omavalitsusi, kus on kehtestatud esmakordselt kooli minevale lapsele mõeldud nn aabitsa- või ranitsatoetus, siis isegi siin erinevad summad mitmeid kordi. Ja paljudes omavalitsustes ei ole sissetulekust sõltumatut koolitoetust üldse kehtestatud. Üks nendest on minu kodulinn Tartu, aga näiteks ka Pärnu ja Narva.
Miks on just riigi pakutav koolitoetus oluline? Seda sellepärast, et omavalitsused jagavad ranitsatoetust väga erinevatel alustel ja see ei pruugi kõigi lasteni üldse jõuda. Toon näiteks sellise olukorra. Ütleme, et laps elab kuskil Tartu lähedal vallas, kus on korralik, võib-olla isegi 100 euro suurune koolimineku toetus, aga kui ta läks Tartu kooli, siis ta seda toetust ei saa. Vald on otsustanud  anda seda ainult oma kooli lastele. Olen rääkinud lastevanematega, kõik ütlevad nagu ühest suust, et kui laps läheb kooli, siis alla 100 euro mitte mingil juhul välja ei mängi. Seda kinnitas ka nelja lapse ema Mailis Reps oma ettekandes. See on minimaalne summa, mis tuleb perel ühe lapse kooliminekul hakkama panna.
Kui rääkida koolikotist, sõna otseses mõttes ranitsast, siis vähegi vastupidav koolikott maksab lastevanemate sõnul 40–50 eurot. Riietele ja jalatsitele kulub samuti umbes 50 eurot ja lastevanemad kinnitavad, et lisaks sellele kulub kirjatarvete poes 20–30 eurot, pluss veel töövihikud. On öeldud küll, et töövihikute eest raha küsida ei tohi, aga seda tehakse ikkagi.
Loen teile hiljem ette, kui palju ühes või teises omavalitsuses makstakse toetusi. Üldiselt on nii, et kui vaadata lastevanemate kulutusi, siis kohalikust omavalitsusest saadav koolitoetus võiks need katta. Aga nagu ma juba ütlesin, isegi kui toetust makstakse, siis see paljude lasteni ei jõua. Kõige kopsakamat toetust esimesse klassi minejatele – see on 320 eurot – maksab Eesti suurim kohalik omavalitsus Tallinn. Toetuse saamise tingimus on muu hulgas, et vähemalt üks vanematest peab olema Tallinnas elanud minimaalselt aasta enne lapse kooliminekut. Asjaomases määruses on öeldud, mis võimaldab vanematel koolitoetust taotleda. "Esmakordselt kooli mineva lapse toetus makstakse lapsevanemale, eestkostjale või lapse hooldajale tingimusel, et vähemalt üks vanematest on rahvastikuregistri andmetel elanud Tallinnas vähemalt aasta enne lapse kooliminekut ning laps on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linna elanik, elab toetuse taotlejaga ühel aadressil ja asub õppima Tallinna kooli. Toetus määratakse kooli õpilaste kinnitatud nimekirjade alusel. / ... / Toetus määratakse kahes osas, 50% toetusest makstakse lapse kooliminekul ja 50% juunikuus pärast esimese klassi lõpetamist tingimusel, et toetuse taotleja ja laps on katkematult rahvastikuregistri andmetel Tallinna linna elanikud ja laps õpib Tallinna koolis."
Võrreldes teiste linnadega pakub arvestatavat toetust Põlva linn, kus lapse koolimineku toetuse suurus on 128 eurot. Kui vaadata Harjumaal ringi, siis näeme, et Harjumaa vallad on üsna lahked. Valdadest paistavad aabitsatoetusega silma Saue vald, kus on toetuse suurus 160 eurot, ning Jõelähtme, Keila ja Kernu vald 128 euroga. Harku vallas on olukord lahendatud mitmeti: koolitoetus on põhikooli või gümnaasiumi lõpetamisel 65 eurot, koolitoetus koolitarvete ja kooliriiete muretsemiseks, kui üldhariduskoolis, kutsekoolis, kutsekeskkoolis või tehnikumis õpib perest vähemalt kaks last, on 125 eurot, ning koolitoetus koolitarvete ja kooliriiete muretsemiseks üksikvanemale, kui üldhariduskoolis, kutsekoolis, kutsekeskkoolis või tehnikumis õpib vähemalt üks laps, on 70 eurot.
Nagu ma juba ütlesin, olenevalt võimalustest on valdade koolitoetused väga erinevad, kõikudes nullist näiteks Kullamaa vallas Läänemaal ja Tamsalu vallas Lääne-Virumaal kuni paarisaja euroni. Näiteks Rapla vald maksab toetust 130 eurot, Käina vald Hiiumaal 128 eurot, Imavere vald Järvamaal ning Lümanda vald Saaremaal 63,91, Rõuge vald Võrumaal 35 ja Taebla vald Läänemaal 32 eurot. Vaadeldud valdadest pakub lastevanematele kõige suuremat tuge Ida-Virumaal asuv Mäetaguse vald, kus ranitsatoetuse suurus on 192 eurot. Mäetagusel on kord niisugune: peredele, kus on kolm või enam koolis käivat last – sinna hulka kuuluvad ka kutse- ja kõrgkoolid, mis on väga oluline –, makstakse koolitoetust; peredele, kelle lapsed asuvad õppima 1. klassis, makstakse koolitoetust ja samuti makstakse Mäetagusel koolitoetust eestkostel, kasu- või hooldusperes kasvavatele lastele. Raha makstakse välja enne 1. novembrit ja koolitoetust ei maksta peredele, kelle lapsed ei täida koolikohustust. Õpikud ja töövihikud makstakse Mäetagusel kinni 10.–12. klassi õpilastele, välja arvatud täiskasvanute gümnaasiumis õppijad. Veidi ka nende koolitoetuste suurusest. Mäetaguse pered, kus on kolm või enam koolis käivat last, saavad 192 eurot, kui üks laps läheb 1. klassi õppima. Lisaks makstakse neile veel 64 eurot lapse kohta. Samuti saavad 64 eurot need lapsed, kelle puhul on tegu eestkostega.
Rakvere koduleheküljelt võib lugeda, et 1. klassi minevatele lastele makstakse 64 eurot kooliminekutoetust. Lisaks maksab Rakvere vähekindlustatud perede lastele täiendavat koolitoetust. Seda on õigus saada, kui lapse ning vähemalt ühe lapsevanema elukohaks on Eesti rahvastikuregistris registreeritud Rakvere linn ning perekond on vähekindlustatud. Vähekindlustatuks loetakse pere, kelle netosissetulek ühe pereliikme kohta kuus on pärast tuludest dokumentaalselt tõendatud normpinna ulatuses eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 153 eurot 40 senti.

Austatud ettekandja, ma korraks täpsustan. Kas kõik see oli komisjonis arutelul?

Jah, see teema oli meil komisjonis arutelul.

Selge!

Ja see teema on seotud tänase päevakorraga. Nendest regulatsioonidest oleks valitsuskoalitsioon võinud vajaduspõhise lapsetoetuse kehtestamisel eeskuju võtta.
Haapsalus makstakse esmakordselt kooli mineva lapse toetust ühele lapsevanemale juhul, kui tema enda elukoht ja esmakordselt kooli mineva lapse elukoht on rahvastikuregistri andmetel Haapsalu linn. Seda toetust võib maksta ka lapse eestkostjale või hooldajale. Kooliminekutoetuse maksmise aluseks on andmed, mis linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond on kooli minevate laste kohta linnavalitsuse sotsiaalkomisjonile esitanud. Kooliminekutoetuse suuruse määrab linnavalitsus igaks eelarveaastaks eraldi. Mul ei ole hilisemaid andmeid, aga 2010. aastal oli seal esmakordselt kooli mineva lapse toetus 65 eurot. Haapsalust veel. Lastega peredele on ette nähtud ühekordsed toetused koolitarvete, töövihikute, koolirõivaste, huviringide, spordivahendite, kooli sõidu, suvelaagrite ja muu eest tasumiseks. Toetust on võimalik taotleda kaks korda aastas, kokku kuni 95 eurot 87 senti lapse kohta.
Jõgeval on koolitoetuse suurus 150 eurot, Jõhvi kohta saatis Sotsiaalministeerium meile andmed, et linn maksab küll koolitoetust, aga pole kirjas, kas nende perede lastele, kes vajavad toetust vanemate väikse või olematu sissetuleku tõttu, või maksab kõigile.
Kallastel on Sotsiaalministeeriumi andmetel ette nähtud kooliminekutoetus, mille saab lapse üks vanem, kui lapse elukoht Eesti rahvastikuregistris on Kallaste linn ja ta on läinud Kallaste kooli esimesse klassi. See toetus antakse koolitarvete pakina, mille väärtus on vähemalt 20 eurot.
Sotsiaalministeeriumi ametnik, kes meie komisjonis käis, saatis meile komisjoni esimehe palvel andmed veel terve rea linnade kohta. Loen need ka ette.
Näiteks Maardus makstakse esmakordselt kooli mineva lapse toetus lapse vanemale, eestkostjale või hooldajale. Viimasel juhul on aluseks lapse perekonnas hooldamise leping. Üldine tingimus on, et vähemalt üks vanematest on rahvastikuregistri andmetel elanud Maardu linnas vähemalt kuus kuud enne lapse kooliminekut ning laps on samuti rahvastikuregistri andmetel Maardu elanik. Toetuse taotleja peab Maardu Linnavalitsusele taotluse esitama kolme kuu jooksul alates õppeaasta algusest.
Narva-Jõesuus on koolitoetus ühekordne toetus ja ainult esimesse klassi astuva lapse toetamiseks. Summa on 63,91 eurot. Paides on alates 1. septembrist 2013 esimest korda kooli mineva lapse koolitoetuse määr 100 eurot. Paldiskis on koolitoetus, mida makstakse Paldiski linna koolide 2.–12. klassi õpilaste toetuseks ja muidugi ka 1. klassi läinud laste toetuseks. Sotsiaalministeeriumi saadetud kirjas on öeldud, et "koolitoetust makstakse isikule rahas või õpilasele koolitööks vajalike õppe- või muude vahendite maksumuse osalise või täieliku tasumise teel."
Põlvas on olukord lahendatud nii, et 1. klassi astuja toetust makstakse kõigile esmakordselt 1. klassi minevate laste vanematele. Saue koolitoetus on ka ühekordne toetus 1. klassi astuva lapse vanematele. 2012. aastal maksis Saue Linnavalitsus seda toetust igaühele 65 eurot. Sillamäe maksab samuti koolitoetust. Kuidas linnavalitsus seda teeb, ei ole Sotsiaalministeerium täpsustanud, aga võib arvata, et see on ainult 1. klassi minevale lapsele ettenähtud toetus.
Tartus on asi lahendatud järgmiselt. Sotsiaalministeerium kirjutab, et Tartus on lapse toimetuleku tagamise toetus ja see on mõeldud koolitarvete, riiete, jalanõude ja muu hädavajaliku ostmiseks. Kui lastega pere elab alla teatud sissetulekupiiri, on seda lapse toimetuleku tagamise toetust võimalik taotleda linnavalitsuse sotsiaalosakonnast. Tõrva maksab samuti esmakordselt kooli mineva lapse toetust, sama teeb Valga. Valga ranitsatoetus on 100 eurot.
Omavalitsustes on see väga erinevalt reguleeritud ja muidugi ei jõudnud ma teile päris kõiki andmeid ette lugeda. Omavalitsusi on väga palju. Aga tänase eelnõu kontekstis on oluline just see, et nagu te hästi näete, tingimused on erinevad. Ma veel kord rõhutan, et ranitsatoetus on ikkagi ette nähtud ainult esimesse klassi minemise puhul enamikus omavalitsustes. Probleem on ka see, et teatud põhjustel see väga paljude lasteni ei jõua ja makstav summa on erineva suurusega.

Suur tänu! Jaak Allik, teine küsimus, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te andsite väga detailse ülevaate seisukohtadest, mis komisjoni istungil selles küsimuses kõlasid. Aga tahaks kuulda asjast mõnevõrra üldistatumal tasemel. Küllap tulid komisjonis selgesti esile erakondade maailmavaatelised erinevused ja seisukohad selles väga olulises sotsiaalses küsimuses, mida komisjon arutas. Kas te räägiksite meile just nendest maailmavaatelt erinevatest seisukohtadest, mis komisjonis ilmnesid?

Põhiline maailmavaateline erinevus ilmneb seisukohas, kas on vaja toetada kõiki lapsi, kas Eesti riigile on tähtsad kõik lapsed, või on vaja toetada lapsi mingite kriteeriumide alusel. Võtame kas või vajaduspõhise peretoetuse. Siin saalis ja ka meil komisjonis rõhutati, et vajaduspõhine peretoetus hakkab olema abiks enamale kui 70 000 lapsele Eestis. Nüüdseks on seda käinud taotlemas vähem kui tuhat perekonda, ja täna on juba 20. juuni, nii et kümme päeva on veel aega seda raha kohalikult omavalitsuselt küsida. On täiesti ilmselge, et see nn vajaduspõhine üheksa eurot on selline summa, mille pärast enamik Eesti inimesi tunneb piinlikkust minna valla- või linnavalitsusse, müts käes, et oma vaesust tõestada.
Nagu ma eile siin kõnepuldis rõhutasin, enamasti on need küsijad ju naised, emad. Kui mina peaksin seda tegema, oleks hästi-hästi piinlik. Kui sa ikka oled tööinimene, käid tööl, teed oma töötunnid täis, võib-olla kasvatad lapsi üksinda, elad nn töises vaesuses – see tähendab, et käid küll tööl, aga elad ikkagi vaid hädavaevu ära –, siis minna väikeses vallas, kus kõik kõiki teavad, oma lastele üheksat eurot kerjama – on piinlik küll. Sellepärast on väga tähtis universaalne lapsetoetus, mis on mõeldud kõigile lastele ja mis kindlasti annab ühiskonnas signaali, et iga laps on oodatud. See hoiab ära laste sildistamise ja annab meile õige suuna kätte – me liigume siis Põhjamaade suunas, mitte Kreeka ja muu Lõuna-Euroopa suunas.
Mis veel maailmavaatesse puutub, siis tuletan meelde siin saalis kõlanud suurelist lubadust, et see taastatakse, kui head ajad tagasi tulevad. Praegu väidetakse, et head ajad on tagasi tulnud, aga öeldakse, et ranitsatoetus justkui ei olegi vajalik.
Sellised aruteluteemad meil olid ja samamoodi see, kust eelarvest ikkagi vajaduspõhise peretoetuse jaoks raha võetakse. Selle toetuse puhul ei pidanud n-ö poti sisu ministeeriumis ümber jagama. Aga kui soovitakse ranitsatoetust, mis on mõeldud, et toetada kõiki peresid laste kooliminekul, siis sellele ollakse vastu.

Stenogrammi huvides ma igaks juhuks täpsustan, et täna on 19. kuupäev ja 20. juuni tuleb alles homme.

Eks me 20. juunil niikuinii arutame seda veel. Aga aitäh!

Lihtsalt et ei tekiks segadust, kui keegi stenogrammi loeb. Palun, Helmen Kütt, teine küsimus!

Austatud komisjonipoolne ettekandja! Ma võin kinnitada, et sa andsid tõepoolest väga põhjaliku ülevaate kõigest sellest, mis komisjonis toimus, mis seal aruteluteemad olid. Mul on ainult üks palve. Kuna kõik meie kolleegid ei ole sotsiaalkomisjoni liikmed ja mitu kolleegi on koridorivestluses minult küsinud, kas komisjonis oli arutluse all ka laste ja perede arengukava, siis ehk sa selgitad seda. Vahest see annaks vastuse, mille tõttu on Keskerakonna fraktsioon selle eelnõu algatanud. Anna palun lihtsalt nii stenogrammi huvides kui ka selgituseks kolleegidele, kes sotsiaalkomisjoni ei kuulu, väike info selle kohta!

Tegelikult on ükspuha, mis teemal me komisjonis räägime – kui on arutluse all opositsiooni eelnõu, jõuavad koalitsioonierakondade saadikud alati selleni, et meil on ju nüüd laste ja perede arengukava aastateks 2012–2020 ja see lahendab kõik probleemid. Ja veel on meil terve rida raamatuid. Esialgu räägitakse küll rohelistest raamatutest, aga kui need on olemas, võib-olla tuleb juurde veel mingit muud värvi raamatuid. Tegudeni me enamasti paraku ei jõua. Ma mäletan väga hästi, et kui me arutasime vajaduspõhist lapsetoetust, siis küsimustele, kust võetakse see summa, need üheksa eurot, kas on tehtud mingi uuring, kas see tuleneb laste ja perede arengukavast, vastata ei osatud. See on kummastav.
Ütleksin mõne sõna ka laste ja perede arengukava kohta. Kui me vaatame, mis sinna kirja on pandud, siis näeme, et seal on selge sõnaga öeldud, et laste ja perede arengukava 2012–2020 on suunatud kõigile Eesti riigi pinnal elavatele lastele ja peredele, sõltumata inimeste soost, rahvusest, rassist, keelest, religioonist, maailmavaatest, sotsiaalsest päritolust, varanduslikust seisundist, elukohast ja pere vormist. Kõik peavad saama kasvada ja elada turvalises ning inimsõbralikus keskkonnas. Selles arengukavas on ka öeldud, et laste- ja perepoliitika mõjutab pea iga eestimaalast ning on kas kaudselt või otseselt seotud kõigi eluvaldkondadega inimese sünnist surmani. Väga oluliseks peetakse arengukavas asjaolu, et see, kui suurel määral panustatakse laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem ka rahva tervises, hariduses, kuritegevuses, tööhõives ja majanduse arengus. Samuti näitavad uuringud, et lapse kasvukeskkond määrab olulisel määral tema tulevikuväljavaated. Täiskasvanud, kellel on olnud probleemne lapsepõlv, on suurema tõenäosusega vägivaldsed ja antisotsiaalsed, neil on nii vaimse kui ka füüsilise tervise probleeme, nende intellektuaalne võimekus on väike ja haridustase madal ning nad ei pruugi majanduslikult toime tulla.
Kui me räägime kulutustest, sellest, kas me peaksime lastele rohkem kulutama, neid prioriteediks pidama, siis ei maksa mõelda, et see 28 eurot midagi ei tähenda. Kui lapsel kooli minnes pole kas või ranitsat, nii et ta peab minema kooli näiteks plastikaatkotiga, siis teised oskavad narrida küll ja see jääb lapsele elu lõpuni meelde.
Arengukavas öeldakse, et viimased 20 aastat on näidanud, et suures osas vaid tagajärgedega tegelemine ei ole jätkusuutlik lahendus, see soodustab pigem probleemide kuhjumist ning nõuab seetõttu järjest kasvavaid finantseeringuid. Räägitakse ka olukorrast, kuhu on viinud senine laste- ja perepoliitika, ning rõhutatakse, et see on keskendunud eelkõige eri probleemidele viitavate sümptomite leevendamisele, samas kui põhjustega tegelemine on jäänud suurema tähelepanuta. Seetõttu ongi arengukava keskmes ennetuslik lähenemine ja varane sekkumine igal tasandil, mis eeldab kõikide parteide kokkuleppeid, millele toetudes saavutatakse ka laste ja perede heaolu.
Väga tähtis on ühtne visioon ja pikaajaline järjepidev poliitika. Nagu Mailis Reps enne ütles: kui me üks päev anname toetuse, teine päev võtame, siis see perede kindlustundele kindlasti hästi ei mõju. Selsamal kärpimise aastal, kui lastevanematelt võeti ära võimalus saada sügisel enne kooli algust ranitsatoetust, vähendati ju ka hoolduslehel olevale lapsevanemale makstavat raha – see summa vähenes 100%-lt palgast 80%-le, mis oli samuti lastega perede seisukohast samm tagasi. Kujutage ette olukorda, kus miinimumpalka saav lapsevanem peab olema haige lapsega kodus – siis saab ta veel tunduvalt vähem raha kätte kui tööl käies. Ja kui ta peab veel lapsele ravimeid ostma, siis tuleb tal ilmselt valida, kas jätab haige väikse lapse üksi koju või ostab talle rohtu.

Austatud vastaja, ma ikkagi palun, et me jääksime komisjonis arutatu juurde. Praegu oleme hakanud juba andma ülevaadet arengukavast.

Me ei aruta arengukava. Me räägime millestki, mis on Eesti olukorras väga oluline – me räägime laste tulevikust. Ainult ühtse visiooni ja pikaajalise järjepideva poliitika korral on võimalik tagada lastele kvaliteetne lapsepõlv ja head arenguvõimalused, et murda paljudel vaesuse ja ebavõrdsuse, samuti harimatuse ja oskamatuse nõiaring. Needki lapsed peaksid tulevikus elus toime tulema, saama hea töökoha, nii et nad ei jääks ülejäänute toetuste najal elama.

Suur tänu! Marika Tuus-Laul, teine küsimus, palun!

Hea kolleeg! Me saime kenasti teada, et ministeeriumile antakse kott rahaga ja kui kelleltki midagi ära võetakse, siis saab kellelegi midagi juurde anda, ja vastupidi. Kas teil ei arutatud seda küsimust lähtudes tõsiasjast, et aastat 15 või rohkemgi tagasi, kui meil oli riigieelarve kordades väiksem kui praegu, oli meil see ranitsa- ehk koolitoetus olemas, aga nüüd, kui eelarve on väga palju suurem, kui meil on Euroopa raha kasutada ja on dividendid äriettevõtetelt, on see väike toetus ära võetud ja peretoetus on tehtud vajaduspõhiseks ehk muudetud santimiseks? Mis sa arvad, milline pilt meie valitsusest ja riigist niimoodi tekib ning kuidas sa hindad praegust laste-, pere- ja koolitoetuste süsteemi?

Aitäh! Enne kui ma võimaldan vastata, saab Väino Linde sõna protseduuriliseks küsimuseks. Palun!

Mul on selline protseduuriline küsimus, kas juhataja ei võiks ettekandjat päris tõsiselt korrale kutsuda, et need, kes on huvitatud eelnõust numbrimärgiga 435, saaksid ülevaate selle komisjonis arutamisest. Ettekandja kaldub lihtsalt teemast kõrvale. Väga raske on teda sellisel puhul jälgida.

Aitäh! Kindlasti on juhatajal see võimalus ja ta on seda ka korduvalt kasutanud.

Aitäh, Väino! Sa ei olnud komisjonis ja sa ei olnud enne ka saalis ...

Hea vastaja, ärme alustame dialoogi protseduurilise küsimuse esitajaga! Palun, saate nüüd vastata Marika Tuus-Lauli küsimusele!

Aga ma võin vastata ka Väino Linde küsimusele. Väino, kas sa soovid, et ma räägin selle jutu üle?

Protseduuriline küsimus, vabandust, Heljo, oli esitatud istungi juhatajale. Teile esitas Marika Tuus-Laul sisulise küsimuse.

Hea küll, vastan siis Marika Tuus-Laulile. Tegelikult tahan öelda, et kõik need signaalid, mis valitsuselt praegu tulevad, näitavad seda, et lastega peredest suurt ei hoolita. Ükspuha, mida räägitakse – ega arengukava ei anna lastega peredele raha juurde. On vaja konkreetseid, kindlaid meetmeid, millega meil paraku on nii, nagu on. Võtame kas või toimetulekutoetuse ja lapsetoetuse lahus hoidmise, mida sotsiaaldemokraadid on Riigikogus mitmel korral välja pakkunud. Valitsus selle eelnõuga arvestanud ei ole ja niisuguste perede lapsed elavad endiselt vaesuses. Mis puutub vajaduspõhisesse peretoetusse, siis nagu te eile siin saalis kuulsite, isegi see üheksa eurot ei pruugi kõigi nende perede lasteni jõuda, kes toimetulekutoetust saavad. Kinnitatakse küll, et kui riigi majandus kasvab, kui riigil tuleb raha juurde, siis ka rahvas saab rikkamaks. Inimesed ootavad, et palgad ja toetused suureneks – ma mõtlen siin just peretoetusi. Aga seda kahjuks ei juhtu. Me väga lootsime, et lapsetoetus tõuseb 57 euroni kuus esimesel ja teisel lapsel. On ju neid peresid suur hulk, kus on ainult üks või kaks last. Kahjuks seda ei juhtunud.

Aitäh! Palun, Vladimir Velman, teine küsimus!

Austatud komisjonipoolne ettekandja! Kolm aastat tagasi te olete öelnud: "Üle Eesti elab tuhandeid peresid, kus ei jätku raha lastele koolitarvete ja õpikute ostmiseks. Haridusminister võiks muretseda nende laste õppimistingimuste pärast ja mitte fantaseerida valitsuse pressikonverentsil homoõpikute teemal." Kas te jagate seda seisukohta ka täna ja kas komisjonis oli sellest juttu?

Eks see ole loomulikult ka täna teema. Kõik lapsed vajavad ju toetamist, mitte ainult teatud osa. Kui me vaatame vanemahüvitist, siis sellest saavad osa eelkõige rikkamad pered, vaesemad pered on ka selle saamisel jäetud vaeslapse ossa. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on juhtinud tähelepanu asjaolule ja eks me ise ka teame seda, et Eestis toetatakse peamiselt pampersieas lapsi, aga edaspidi vaadaku pered ise, kuidas oma lastega hakkama saavad. Jällegi toon näite Tartust. See on muidugi väga hea, et meil antakse ligi 750 eurot kuni laste kaheaastaseks saamiseni, aga pärast seda, ka siis, kui laps koolis käib, peab pere, kes elab vaesuses, linnavalitsuselt toetust küsima. Siis seda enam iga laps ei saa. Sellised on need valikud.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Austatud ettekandja! Seoses varandusliku ebavõrdsuse kasvuga Eestis on taas päevakorrale tõusnud erinevate toetussüsteemide probleemid. Näiteks võib tuua omastehoolduse. Meil armastatakse palju näiteid tuua mujalt Euroopast. Kas Euroopas on riike, kellelt Eesti võiks õppida?

Kas sa pead silmas omastehooldust? Kui me nüüd juba omastehoolduseni oleme jõudnud, siis arvan, et loomulikult võiks õppida. Võtame kas või lähiriigid Rootsi ja Soome. Seal on võimalik kõikidel eakatel inimestel olla kodus isegi sellisel juhul, kui nad on päris voodihaiged. Kohalik omavalitsus hoolitseb nende eest, et nn mähkmed saaks vahetatud, et neil oleks kõht täis, põrandad puhtad jne. Inimestel on võimalus valida, kas nad lähevad hooldekodusse või on kodus. Ning inimesed tulevad pensioniga toime. Ei ole niimoodi, et lapsed peavad maksma hooldekoduraha jm. Igal juhul on inimesele tema sünnist surmani Põhjamaades väga põhjalikult mõeldud. Ega meie inimesed asjata lähiriikidesse tööle lähe – pean silmas Soomet, Rootsit, Norrat ja teisigi maid. Üks põhjus on kindlasti palk, teine põhjus aga korralik pension, kui nad tulevad kunagi Eestisse tagasi. Nii mõnigi 50-aastane ja vanem inimene mõtleb sellele, et selle korraliku pensioni eest saab ta olla hooldekodus või võtta endale koju isikliku hooldaja. Põhjamaadesse minnakse ka sellepärast, et lapsi on seal parem üles kasvatada. Seal on olemas süsteem, mis tagab selle, et lastega pere ei lange vaesusesse. On korralikud lapsetoetused, on garanteeritud, et kõik lapsed saavad huvihariduse, samuti on lastel võrdsed haridusvõimalused. Elad sa vallas või linnas, ikka on tehtud kõik, et lapsed saaksid korraliku koolihariduse ja enam-vähem sama stardipositsiooni, kedagi ei jäeta seal hätta. Samuti on seal hästi korraldatud töö- ja pereelu ühitamine.

Suur tänu! Ma igaks juhuks tuletan meelde, et tegemist on koolitoetuse temaatikaga. Küsijad võiksid ettekandjale küsimusi esitades piirduda teemadega, mis puudutavad selle eelnõu arutelu komisjonis. Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Ausalt öeldes nii põhjalikku ülevaadet komisjoni tööst ei ole ma siin saalis veel kuulnud. Ettekanne komisjoni tööst oli väga põhjalik, aga samas jäi mulle arusaamatuks, mida komisjon otsustas, kuidas probleemidele lahendus leida. Lugesin just täna uudist, et Eurostati andmetel on Eesti elanike elatustase Baltimaades kõige madalam. Kui arvestada kõiki meie probleeme, siis tekib küsimus, kuidas Eesti perekonnad, lapsed ja vanemad õpilased tulevikus hakkama peaksid saama. Milline on komisjoni seisukoht, kuidas sellele lahendust leida? Kas peabki Eestist ära minema?

Eestist äraminekut me komisjonis otseselt ei arutanud. Aga jah, kui me vaatame rahvaloenduse tulemusi, siis näeme, et meid on ligi 76 000 inimest vähem kui kümme aastat tagasi. Need arvud näitavad kindlalt kätte Eesti praeguse suundumuse, et me oleme teel n-ö oma rahvata riigi poole. Eestis elab eestlasi veidi vähem kui 900 000. Tekib küsimus, miks minnakse ära võõrsile, miks jäävad Eestis lapsed sündimata. Siin on üks ja ainus vastus: riik ei hooli oma inimestest, riigina me elame otsekui mängu- või pseudoelu ja lähtume vaid mingitest abstraktsetest näitajatest.
Kui endistviisi jätkata, siis võtame tulevastelt põlvedelt ära võimaluse ka parema tahtmise juures siin riigis midagi suuremat korda saata, sellepärast et meid on siia jäänud nii kasinalt. Järjest enam inimesi lahkub, pole ju meil piisavalt arste ja õdesid. Olen kuulnud ka, et lasteaiakasvatajad ehk lasteaiaõpetajad on hakanud võõrsile minema. Nii tekib tõesti probleem, kes siin meie lapsi kasvatab. Aga võib-olla mingil hetkel polegi vaja kedagi kasvatada, kui lapsi järjest vähem sünnib. On ju meil praegu sünnitusealiste naiste arv tipus, neid on enam kui 200 000, aga nagu näitavad uuringud, paarikümne aastaga kahaneb see arv nii palju, et 70 000 võrra on sünnituseas naisi vähem. Eriti kurvaks teeb see, et praegu ei sünni juba enam isegi esimesi lapsi. Kindlasti on üks põhjus masu, mis on meie inimeste kindlustunnet tuleviku ees oluliselt vähendanud. Uuringute käigus on inimestelt küsitud, mis tagaks eesti rahva püsimise, mis tagaks soovi, et perre sünniks vähemalt 2 või 3 last – praegu on meil keskmine laste arv alla 1,5 –, ja vastates on takistusena viidatud sellele, et riigi materiaalne toetus on väike. Nii on vastanud 50% vastanutest. On hirm, et ei suudeta oma lastele inimväärset lapsepõlve pakkuda ja korralikku haridust anda.

Suur tänu! Ma olen sunnitud meelde tuletama, et palun jääme komisjoni arutelu teema piiresse. Protseduuriline küsimus, palun, Maret Maripuu!

Hea juhataja, ma palun, et te meenutaksite komisjonipoolsele kaasettekandjale, mis on tema praegune roll kaasettekandjana. Ma viibisin ka samal komisjoni koosolekul, kus praeguse päevakorrapunkti teemat arutati kümme minutit. Laste ja perede arengukava juurde me ei jõudnud, me ei jõudnud omastehoolduse juurde ja vanemahüvitisest me ka ei rääkinud. Äkki saaks lugupeetud komisjonipoolsele kaasettekandjale meenutada, mis on praegu tema roll. Aitäh!

Suur tänu tähelepanu juhtimise eest! Ma olen seda teinud korduvalt. Tundub, et see ei jõua kohale. Aga me läheme edasi. Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Ma esitan oma küsimuse teema raamides, nagu meie istungi juhataja palus. Kas komisjoni istungil oli arutusel Euroopa üldine situatsioon selles valdkonnas? Mul on tekkinud selline mulje, et kriis on nõudnud sotsiaalse ja majandusmudeli praktilist muutmist. Ma ei räägi praegu ainult Lõuna-Euroopa riikidest, ma räägin ka põhjast, meie naabritest, sest neil on ka raha puudu, et seda korraldada. Küsimus ei ole aga praegu rahakotis ja raha puudumises, küsimus on selles, et see eelnõu on nagu test, mis näitab meie tulevikku selles valdkonnas. Kas teil oli ka selles suunas mingi arutelu?

Nagu ma juba ütlesin ja nagu te ise ka väga hästi teate, on Keskerakonna fraktsioon kolmandat aastat järjest esitanud enne uue õppeaasta algust eelnõu, et seada uuesti sisse ranitsatoetus, seekord siis summas 28 eurot 77 senti. Nad on põhjendanud eelnõu esitamist asjaoluga, et lapse kooliminek on kallis ja last tuleks toetada vähemalt 1.–9. klassini ehk teisisõnu, põhikooli lõpuni. Nimetatud summa maksaks riik ja see oleks kõigile lastele tagatud. Laste puhul, kes on nooremad kui 7 ja vanemad kui 16 aastat, ent on kooli nimekirjas, tuleb tõendada, et nad koolis käivad. Kui eelnõu vastu võetaks, oleks vaja 3,92 miljonit eurot. Kui rääkida, mida me komisjonis arutasime, siis ütlengi, et meil tekkis terve hulk küsimusi, sh ka küsimus, kust võtta see 3,92 miljonit eurot. Leiti, et eelarvet ei ole veel Riigikogule esitatud ja nii pole õige rääkida võtmisest. Samuti tekkis küsimus, kust võeti raha vajaduspõhise peretoetuse jaoks. Vastuseks kõlas, et see oli poliitiline otsus, mis tähendab, nagu me kõik teame, et raha leitakse. Ka Keskerakonna fraktsioon lootis oma eelnõu esitades saavutada poliitilist otsust, et see raha ikkagi leitakse ja et 1. septembrist 2014 saavad kõikide perede lapsed, olgu need siis esimesed, teised, kolmandad jne, kooliaasta algul koolitoetust.

Suur tänu! Palun, Peeter Võsa, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Virulased on minu kui Virumaalt valitud rahvasaadiku käest küsinud riiklike peretoetuste kohta. Selgub, et inimestel puudub ülevaade oma maakonna toetustest ja tõtt-öelda ei ole minulgi sellest täpset ülevaadet, sest ma ei ole kahjuks sotsiaalkomisjoni liige. Aga ma tean, et sotsiaalkomisjonil on väga põhjalikud andmed asjade seisust Virumaal. Ma palun selle nii põhjalikult kui võimalik lahti rääkida. Samas saan aru, et siin on mingisugused tõrked selle põhjaliku seletusega seoses tekkinud. Ma siiski paluksin riiklike peretoetuste seadusega seoses kas või põgusat ülevaadet Virumaa kohta.

Ma täpsustan, et see ei olnud komisjoni arutelu küsimus. Teie ees on komisjonipoolne ettekandja.

See oli komisjoni arutelu küsimus. Komisjon tahtis Sotsiaalministeeriumi ametniku käest väga täpselt teada, kuidas on ühes või teises omavalitsuses lahendatud konkreetselt ranitsatoetuse küsimus. Tunti huvi, kui suured on ranitsatoetused, kas need on ainult esimesse klassi astujatele või on ka kuni gümnaasiumi või põhikooli lõpuni makstavaid. Virumaa kohta ma praegu päris täpset infot ei leia. On Rakvere kohta ja ma ütlen sulle siis Rakvere andmed, ma saan aru, et sind huvitab Lääne-Virumaa.
Esimesse klassi minevatele lastele makstakse seal 64 eurot koolimineku toetust ja lisaks maksab Rakvere vähekindlustatud perede lastele täiendavat koolitoetust. Makstakse nii esimesse klassi minejatele kui ka vähekindlustatud peredele. Koolitoetust on õigus saada, kui lapse ning vähemalt ühe tema vanema elukohaks on Eesti rahvastikuregistris registreeritud Rakvere linn ning perekond on vähekindlustatud. Vähekindlustatuks loetakse peret, kelle netosissetulek ühe pereliikme kohta kuus on pärast tuludest dokumentaalselt tõendatud normpinna ulatuses eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 153,4 eurot. Selline on olukord Rakveres.

Tänan väga! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt tahan teile öelda, et ärge võtke neid isiklikke torkeid südamesse. Eks Maret Maripuust tuleb ka aru saada. 22. oktoobril 2008 oli just tema see minister, kes tuli siia Riigikogu ette ja ütles, et ranitsatoetus tuleb ära kaotada. Toona ta ütles ka seda, et ilma selleta on elu halb, aga tuleb hakkama saada. Oma ettekandes te ütlesite, et Margus Tsahkna ründas algatajat mõttega, et võib-olla on eelnõus pakutud ranitsatoetuse summa liiga väike. Tõepoolest, see oli 450 krooni, nüüd soovitakse maksta sama summa eurodes, aga sestsaadik on Eestis olnud väga märkimisväärne hinnatõus: eelmisel aastal 4,2% ja üle-eelmisel 5,1%. Mida valitsuserakonnad välja pakkusid? Kui sellise suurusega ranitsatoetus on liiga väike, siis milline summa oleks piisav? Ja kas ikka teatakse, kuidas üldise hinnatõusu käigus koolitarvete hinnad muutunud on?

Tõesti, hinnatõus on olnud märkimisväärne. Hiljuti pöördus minu poole üks lapsevanem ja rääkis, et hulk aastaid tagasi – jutt oli vist aastast 2008 – sai ta lastega väga hästi hakkama, kuigi tema palk oli toona miinimumpalgast õige vähe suurem. Aga nüüd on olukord läinud väga hulluks. Seda ka sellepärast, et lapsetoetus on olnud sisuliselt kümme aastat muutumatu. Tal on nimelt kaks last, mõlema lapse pealt makstakse kuus 19 eurot ja natuke enam. Ta ütles, et seda on liiga vähe, ja küsis, miks Riigikogu ei tegele sellega, et kasvaks kõigi laste lapsetoetus. Miks peab käima ja paluma vajaduspõhist peretoetust? See on väga alandav. Samuti ütles ta, et võta kuidas tahes, ranitsatoetus enne kooliaasta algust on ülimalt vajalik. Suvel kulub ikka rohkem raha, see pole mitte ära raisatud, vaid ära kulutatud. Kui pere sissetulek on väike, siis sageli kulub suvel kogu raha ära ja sügisel on tõeline häda, peab võtma laenu, et laps kooli saata.

Igor Gräzin, vajuta nuppu! (Igor Gräzini vahelehüüe saalist.) Aga laseme vastajal ära vastata! Rahu, rahu!

Aitäh, kui sa tead, kunas ma vastasin!

Kas te olete lõpetanud või te vastate veel sellele küsimusele?

Ma lasen Igor Gräzinil rääkida, las ta räägib!

Palun, Igor Gräzin, protseduuriline küsimus!

Aitäh, see oli praegu arukas otsus! Ma tahtsin küsida seda, kas meil on mingi tehniline võimalus komisjoni ettekandja välja vahetada. Ta lihtsalt on väsinud. Ma istusin ja kuulasin teda telekast, ta puistab väljendeid, räägib isiklikke meenutusi, et minu juures käis lapsevanem, jne. Minu juures käivad ka lapsevanemad ja kui te lasete ka minul rääkida oma mälestusi, siis te võite siin kuulama jäädagi. Sinul on mälestused, minul on mälestused. Ja siis sa alustad lauset umbes nii, et "kahjuks ei juhtunud see, kuigi me väga lootsime". Kes lootis, komisjon või keegi teine? Leiti, et "see on alandav", aga kes leidis, sina või komisjon? Jne. Ühesõnaga, ma arvan, et see jutupuhumine tuleks varem või hiljem ära lõpetada. Sa oled väsinud, ma saan sust väga hästi aru, ja sul on väga palju rääkida. Ehk on komisjonis keegi, kes oleks võimeline ütlema, et jah või ei, seda arutasime, seda ei arutanud. See ei ole keeruline.

Aitäh, Igor Gräzin! Tänan selle protseduurilise märkuse eest! Ma ei saanud aru, kas see oli küsimus või mitte, kui sa pärisid, kas meil on tehniliselt säärane võimalus. See on sotsiaalkomisjoni otsustada, sotsiaalkomisjoni esimeest momendil siin ei ole. Kui ta otsustab koosoleku kokku kutsuda, siis ta annab arvatavasti sellest teada. Me läheme praegu edasi. Palun, Jaan Õunapuu!

Hea ettekandja! Erinevalt Igor Gräzinist tahan ma sind tunnustada väga põhjaliku ülevaate ja vastuste eest, mida sa oled siin päris pika aja jooksul andnud. Ma arvan, et ka teiste eelnõude arutelu võiks Riigikogus olla konstruktiivsem ja põhjalikum. Mis puutub ranitsatoetusse või üldse koolitoetustesse, siis pole saladus, et kui inimestega kohtuda, siis nad küsivad meie kui saadikute käest väga tihti, millal te koolitoetuse taastate. Ma arvan, et ma ei lähe teemast mööda, kui küsin, kas komisjonis arutati, et kui lapsetoetus peab olema vajaduspõhine, kas siis ka koolitoetused ei võiks olla vajaduspõhised?

Sulle ma saan vastata, Igor Gräzinile ma vastata ei tohi. Ütlen vaid, et ma pole sugugi väsinud, Igor Gräzin on väsinud. See on kohe näost näha. Aga see selleks. Lihtsalt palun ära tunne minu pärast muret, näpuga näitad sa praegu iseenda peale. Ent lähen nüüd edasi.
Me tõesti ei arutanud seda, kas ranitsatoetus peaks olema vajaduspõhine või mitte. Arutasime seda, et ranitsatoetus võiks olla kõigile. Aga et Igor Gräzinile oleks kõik arusaadav, siis selgitan, et Keskerakonna fraktsiooni eelnõus 435 välja käidud põhimõttest on komisjoni liikmetel erinev arusaam. Sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased olid seda meelt, et ranitsatoetus tuleb taastada. Ma lugesin enne üles ka inimeste nimed, kes olid komisjoni koosolekul, nimetades ka, mis erakonda nad kuuluvad, et sul, Igor, oleks see täpselt teada. Väga hea, et sa telekast seda jälgisid. Ma ei hakka seda praegu siin uuesti üles lugema. Ei ole vajagi? Aitäh! Üldiselt meil on teada, kes olid selle eelnõu vastu – siit jooksebki see veelahe.

Suur tänu! Palun, Inara Luigas!

Lugupeetud ettekandja! Sa ütlesid, et sinu poole on pöördunud väga paljud lapsevanemad. Igor Gräzin ütles, et temagi poole on lapsevanemad pöördunud. Ning lapsevanemad on samal teemal pöördunud ka minu ja paljude teiste poole. Lisaks sellele olen ma kohtunud oma endiste õpetajatega ja üks õpetaja ütles, et ta kannab taskus komme. Ma küsisin, miks ta seda teeb. Ta ütles, et kui mõni laps tuleb kooli ja tal puudub pinal, pliiats või mõni muu asi, siis ta annab lapsele lohutuseks kommi. Lapse meel muutub rõõmsamaks. Kindlasti on sulle kirjutatud, helistatud, meilitsi saadetud kirju sellel teemal, et laste ebavõrdsus on suur ja kogu koolisüsteem on alarahastatud. Ka perede toetused on kõik väga väikesed. Mida kohalikud omavalitsused ja hoolekogud kirjutavad? Mida nemad arvavad, kas ranitsatoetuse peaks taastama?

Aitäh küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et ka sina valijaid kuulad ja nende muredele vastuvõtlik oled. Mul on väga kahju Igorist. Tema poole küll valijad pöörduvad, aga ma ei tea, kas ta kuulab neid või ei kuula. Tundub küll, et ta ei kuula nende muresid, ja sellest on tõsiselt kahju. Hea, et ta täna välja ütles, missugune see suhtumine on. Ma pean täna sotsiaalkomisjoni esindajana rääkima sotsiaalkomisjonis toimuvast ja kinnitan, et loomulikult on kirjutatud ka meie komisjonile. Võib-olla mitte konkreetselt ranitsatoetusest – selliseid kirju mul praegu ette ei tule ja ma ei taha siin hakata improviseerima –, aga on kirjutatud laste muredest, ja just seda, et toetused peaksid olema suuremad, lapsi peaks rohkem toetama, lastele peaks andma võrdsemad võimalused, stardipakk, kust lapsed alustavad, peaks olema võrdsem.

Suur tänu! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab sotsiaalministri ja ministeeriumi seisukoht selle Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu suhtes. Sa tõid komisjoni arutelu tutvustades välja ministri etteheite, et ei ole nimetatud katteallikat. Samas on meie eelnõu jõustumine ette nähtud ju alates 1. jaanuarist 2014 ja tänavu järgmise aasta eelarvet koostades oleks võimalik sellega arvestada. Kas sa palun tutvustaksid ministeeriumi seisukohta laiemalt selle eelnõu kontekstis? Ja kui tõsine arutelu selle rahakatte leidmise üle komisjonis oli?

Mailis Reps ilmselt juba tutvustas seda, mida arvas Vabariigi Valitsus Keskerakonna fraktsiooni eelnõust riiklike peretoetuste seaduse muutmise kohta. Eelnõu nr on 435. Aga publik siin saalis on muutunud, saali on saabunud härra Igor Gräzin ja ma kordan üle. Vabariigi Valitsus ei toetanud 2013. aasta 6. juuni istungil päevakorrapunkti nr 3 alapunktina 3.2 käsitletud Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 435, ja seda järgmistel põhjustel. Koolitoetus on kord aastas makstav toetus lastele, kes alustavad uut kooliaastat. Toetus on mõeldud spetsiifiliselt kooli minemisega seonduvate kulude katmiseks. Õppimise ja koolis käimisega seonduvad kulud tekivad peredel ka kooliaasta vältel, seetõttu on valitsus otsustanud toetada teatud sihtgruppe iga kuu. Käesoleva aasta 1. juulist kasvab lapsetoetus alates perede kolmandast lapsest 76,72 euroni kuus. Allpool absoluutse vaesuse piiri elavate perede lastele hakatakse alates käesoleva aasta 1. juulist maksma vajaduspõhist peretoetust. Siin on muuseas kirjas viga, tegelikult hakatakse seda maksma, kui tegu on allpool suhtelise vaesuse piiri elava perega. Alates 1. jaanuarist 2015 suureneb pere kolmanda ja enama lapse toetus 95,9 euroni kuus ning vajaduspõhine peretoetus kahekordistub. Need meetmed aitavad tagada perede igapäevast toimetulekut kogu kooliaasta vältel. Ühekordselt makstav toetus ei mõjuta laste vaesust ja ka mõju sündimusele sellel pole. Eelnõu rakendamine tooks kaasa riigieelarve kulude kasvu ligikaudu neli miljonit eurot aastas ja eelnõu seletuskirjas ei ole lisakulu katteallikaid välja toodud.
Sellest tulenevalt tekkiski meil diskussioon selle üle, kui palju maksavad kohalikud omavalitsused ranitsatoetust, kas makstakse ainult esimesse klassi minejatele või makstakse ka vanemas koolieas lastele kooliaasta algul, ja kas makstakse ainult neile, kes vajavad toetust, kuna nad elavad vaesuses, või saavad seda kõik.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine küsimus! Vabandust! Igor Gräzin, palun vajutage nuppu, kui te soovite esitada protseduurilise küsimuse!

Mul on palve teha ettekandjale märkus. Asi on nimelt selles, et komisjoni esindaja isiklikud rünnakud minu poliitiliste vaadete vastu on alatud. Ma suhtun oma valijatesse kindlasti mitte halvemini kui puldis olev naisterahvas ja seoses sellega ma loodan, et ta vabandab mu ees. Vaadake, asi on selles, et minu jaoks ei ole selle teema arutelu poliitilise propaganda ja poliitiliste punktide noppimise koht. Minu arvates on tegemist äärmiselt dramaatilise ja äärmiselt tõsise sotsiaalse küsimusega, mida tuleb arutada vastutustundlikult vastavalt Eesti Vabariigi Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Mitte midagi muud ma väitnud ei ole. Kõige muu omistamine minule on inimlikult väga inetu. Tehke palun sellekohane märkus puldisolijale!

Aitäh, Igor Gräzin! Ma tänan selle märkuse eest, aga siiski tuletan meelde, et küsimuste ja vastuste voorus pole isikuga seotud repliikidel kahjuks kohta. See on lubatud läbirääkimiste käigus. Margus Tsahkna, palun!

Mul on protseduuriline märkus, lugupeetud juhataja! Eelnõu komisjonipoolne ettekandja on ammu väljunud komisjonis toimunud arutelu piiridest. Need teemad, mida arutati, on siin ammu mitu korda ette kantud, nii et minu arvates võiks istungi juhataja komisjonipoolse ettekandja korrale kutsuda.

Aitäh märkuse eest! Istungi juhataja on seda teinud korduvalt. Stenogrammist saab vaadata, mitu korda seda on tehtud. Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Hea kolleeg, me arutame päris tõsist küsimust, mis on seotud riiklike peretoetuste seadusega. Minu arvates me võime sellega seoses rääkida ranitsatoetusest, laste suvelaagripuhkusest, lastetoidust jne. Mul on kahju, et komisjoni arutelu oli nii, et kümme minutit arutati ja mindi laiali. Meie arutame juba kolmandat või neljandat tundi, ja näete, kui palju on küsimusi. Minu küsimus on selle kohta, et Eestis kehtiv peretoetuste süsteem ilmselgelt ei rahulda leibkondade vajadusi. Seega peaks vaatama peretoetuste süsteemi üldist pilti. Milliseid muudatusi Eesti peaks tegema peretoetuste süsteemis? Kas seda arutati komisjonis ja mida teie sellest arvate?

Peretoetusi oleme komisjonis korduvalt arutanud. Oleme arutanud nii laste ja perede arengukava kui ka asjaomaseid rakendusakte ja teeme seda kindlasti ka tulevikus. Aga nagu ma enne ütlesin, viimasel koosolekul me arutasime ranitsatoetust. Arutasime, kas oleks vaja see järgmise aasta 1. septembrist kehtestada, et kõik lapsed, kes lähevad aastal 2014 kooli, saaksid kooliaasta algul ranitsatoetust. Veel oli jutuks, kui palju see maksma läheb. Sellised olid sotsiaalkomisjoni viimase istungi teemad.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa, teine küsimus!

Paljud Riigikogu komisjonid teevad teatud probleemide arutamisel küllaltki konstruktiivset koostööd, seda on teinud väliskomisjon, Euroopa Liidu asjade komisjon ja teisedki. Selge on, et me oleme siin, et probleemidele lahendusi otsida ja leida. Seaduseelnõu 435 ja täna samuti päevakorras oleva 340 puhul on selge, et need mõlemad kubisevad probleemidest. Kas te oma komisjonis püüdsite ka mõnda asja kellegagi koos arutada, näiteks kultuurikomisjoniga, et leida kas või mingi kompromissvariant, näiteks kompensatsioon? Sellesama koolitoetuse ehk nagu me ütleme, ranitsatoetuse idee on ju tingitud sellest, et seaduseelnõu 340 ilmselgelt neid probleeme ei lahenda. Väga paljud rahastamisasjad jäävad pooleli.

Loomulikult oleks võinud teemat arutada ka kultuurikomisjoniga. On päris kahju, et algataja ei teinud komisjonis seda ettepanekut. Kui me täna eelnõu arutamise lõpetame ja see ka teist korda siia saali tuleb, siis kindlasti tuleks enne eelnõu arutada ka koos kultuurikomisjoniga, et leida häid lahendusi. On ju see ka teatud mõttes kultuurikomisjoni teema. Üks asi on probleemi sotsiaalne külg, aga teine asi on ikkagi, et kõik koolis käivad lapsed oleks koolitarvetega kindlustatud, et neil oleks korralik ranits, õppevahendid, korralikud riided seljas. Ma arvan, et see on igati väärt idee.

Suur tänu! Palun, Aivar Riisalu!

Hea ettekandja! Mulle tundub, et sotsiaalkomisjon küll sisuliselt ei tööta. Ma ei ole mitte esimest päeva Riigikogus ja mul on praktikast selline kogemus, et kui on oht, et lähed vastamisel liiga sisuliseks, siis sind ettekandjaks ei määrata. Kuidas sul õnnestus sotsiaalkomisjoni veenda, et sind määrataks seda eelnõu siin saalis ette kandma, nii et sa saad nüüd asjadest nii sisuliselt rääkida? Mulle tundub see üsna uskumatu.

Nagu sa näed, ma olen saanud palju pahandada. Tuleb välja, et vorm on tähtsam kui sisu. Loomulikult pean ma oluliseks, et me siin saalis asju arutame, olenemata sellest, kas on tegu eelnõu algataja ettekandega või komisjonipoolse ettekandega. Päris nii ka ei saa, et ütled muudkui, et komisjonis me seda ei arutanud ja täna ma siin saalis sellest ei räägi. Kui me vaatame, mismoodi on toimunud eelnõude menetlemised saalis, siis väga erinevalt – komisjoni liikmed on käitunud väga erinevalt. Võtame kas või Sven Sesteri. Kui on olnud eelarve arutelud ja ülevaated, mis on toimunud rahanduskomisjoni koosolekutel, siis ta on siin saalis väga loominguliselt käitunud ja see on väga meeldiv olnud. Ta väljendab ka oma arvamust ning räägib teiste riikide kogemustest. Kui ta jääks alati kitsalt konkreetse teema juurde, oleks väga ebahuvitav kuulata. Ma tahan siin igati tunnustada oma ametikaaslast Sven Sesterit, kes alati, kui talle võimalus antakse, räägib kõigest ja veel rohkemgi.

Suur tänu! Palun, Toomas Tõniste!

Hea ettekandja! Juttu on siin täna meeldivalt palju olnud ja olete ka rohkesti oma isiklikke kogemusi jaganud. Kahjuks on natukene tagaplaanile jäänud rahalise katte teema. Tundub, et kõik lükatakse valitsuse kaela. Küsingi natuke konkreetsemalt: kui palju olete teie ise nõus maksma oma Riigikogu liikme palgast perede toetuseks, et see oleks piisav?

Aitäh, väga hea küsimus! Mõlemad opositsioonierakonnad, nii Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid, on seisukohal, et nende inimeste palga pealt, kes teenivad rohkem, peaks ka rohkem maksu maksma. Me oleme seda meelt, et nii saaks toetada meie lapsi, ülikoolis õppijaid jne. Laste heaks – loomulikult! Teine võimalus laste jaoks raha leida on mitte vähendada tulumaksuprotsenti. Seegi võimalus on meie käes, selle saali käes. Me ei saa öelda, et riigis on raha otsa lõppenud. Ei ole. Aga väga hea küsimus, aitäh!

Suur tänu! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Hea ettekandja! Siin saalis on korduvalt arendatud vestlust sellisel kontseptuaalsel teemal, kas laustoetused või vajaduspõhised toetused. Laustoetused pidavat muutma rahva hästi passiivseks – keegi ei viitsi areneda, kõik ainult vaatavad, kuidas olla võimalikult vaene ja saaks selle toetuse kätte. Huvitaval kombel on isegi matusetoetuse kontekstis sellist juttu räägitud. Palun ütelge, kas teie arvates riikliku matusetoetuse taastamine võiks tõepoolest Eesti inimesed laisaks muuta, nii et nad tahavad hästi vaesed olla ja mitte edasi areneda, konkurentsis püsida ja uusi väljakutseid otsida, et olla väärilised liikmed Euroopa riikide ühtses peres.

Sellele küsimusele on raske vastata. Kui sa kirstus lamad, vaevalt et sa siis tuleviku peale mõtled. Aga igal juhul aitaks see toetus neid inimesi, kes peavad kadunukese viimsele teekonnale saatma. Paljude perede sissetulekust selleks ei piisa ja riigi tugi oleks päris kindlasti vajalik. Paljudel ei jagu tõesti raha, et kadunuke mulda panna. Ma arvan, et matusetoetus on väga vajalik.

Suur tänu! Ei tea küll, kuidas matusetoetus koolitoetusega seotud on. Aga läheme edasi. Palun, Sven Mikser, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Mind tõsiselt jahmatas asjaolu, et komisjon tahab tagasi lükata eelnõu, mis vähegi aitaks leevendada lastega perede tihtipeale päris rasket olukorda. Siis aga meenus mulle, et teie komisjoni esimees on varem korduvalt väitnud, et koalitsioonil takistab lastega perede probleemide lahendamist asjaolu, et lastel ei ole valimisõigust. Seetõttu ei ole koalitsioonil motivatsiooni laste ja lastega perede probleemidega tegelda. Laste eest tuleks vanematele anda lisahääl. Kas teil oli komisjoni arutelu käigus nende koalitsioonisaadikutega, kes nii kalgilt otsustasid selle eelnõu tagasi lükata, juttu, et kui lastel või lastevanematel oleks valimistel lisahääl, siis nad oleksid selle eelnõu saatust otsustades hääletanud teistmoodi?

Minu mäletamist mööda on komisjonis sellest juttu olnud, samuti siin saalis. Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete, sh Margus Tsahkna suust on kõlanud tihti väide, et lastel peaks olema hääleõigus, siis riigis olukord paraneks. Aga vaatame, mida kõike meile siin lubatud on! On öeldud, et kui majandus kasvab, siis saavad sellest osa kõik inimesed, kes elavad Eesti riigis, laste olukord paraneb jne. Aga nagu me näeme, ei saa seda piskut, seda nelja miljonitki riigieelarvest eraldada, et maksta 1. septembril kooli minevatele lastele ranitsatoetust. Mis puutub laste valimisõigusesse, siis ma ei tea, mis east see neile anda, kas imikueast? Aga jah, kui lapsed ei saa trennis käia, siis 12–13-aastased ja natuke vanemad hakkavad küll emale-isale ütlema, et ära hääleta selle erakonna poolt, ära usu neid lubadusi, mina ei saa sõita rattaga, mina ei saa rulatada, ma ei saa siin või seal trennis käia. Ma arvan, et mõnes mõttes oleks päris huvitav vaadata, mis tulemuse see annaks, kui lastel oleks valimisõigus.

Suur tänu! Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Suur aitäh ettekandjale sisuka ja vapra esinemise eest! Siin on täna olnud juttu, et ranitsatoetust makstaks üks kord aastas ja summa on nii väike, et kas see üldse on väga oluline. Sellepärast ma küsin, kas komisjonis arutati, et võib-olla võiks hoopiski suurendada universaalset lapsetoetust, mis on igakuine ja ligi kümme aastat püsinud ühel tasemel. Ehk võiks selle näiteks kolmekordistada? Kas sellest oli juttu? Kas seda pakuti alternatiivina? Ja teiseks, värskendage palun mu mälu, mitu korda on sotsiaaldemokraadid viimase kahe aasta jooksul teinud ettepaneku universaalset lapsetoetust kolmekordistada.

Jah, me oleme sotsiaalkomisjonis loomulikult palju kordi arutanud lapsetoetuse kolmekordistamist. Sotsiaaldemokraadid on teinud selle ettepaneku viiel korral, kuid valitsuserakonnad on selle alati tagasi lükanud põhjendusega, et pole raha. Ranitsatoetuse puhul oli vastuväide, et see on ühekordne toetus kooliaasta algul ja sellepärast pole seda vaja tõsta. Kui lapsetoetus oleks muutunud kolmekordseks, oleks see loomulikult aidanud kõiki lapsi terve kooliaasta vältel. Ma arvan, et mõlemad meetmed on üliolulised.
Nagu ma enne ütlesin, tuli Keskerakond välja väiksema summaga. Nad ütlesid selgituseks, et nad on hästi ettevaatlikud ega taha suuremat summat pakkuda, siis äkki ei lähe eelnõu Riigikogust läbi. Nüüd oleks see summa neli miljonit, aga järgmisel sügisel vajataks ilmselt kolm korda rohkem, et seda saaksid kõik lapsed – 57–60 eurot kooliaasta algul.
Kui läinuks läbi sotsiaaldemokraatide ettepanek kolmekordistada lapsetoetus, oleks see olnud väga selge märk, et iga laps on tähtis, et me toetame lapsi. Kui me võtame ette riiklike peretoetuste seaduse, siis seal on selge sõnaga öeldud, et kõigi laste kasvatamist ja koolitamist tuleb toetada. Selleks meil peretoetuste seadus ongi. Kui oleks saanud lapsetoetuse kolmekordseks, st et ka pere esimesed ja teised lapsed oleks hakanud saama 57 eurot kuus, oleks lastevanemate elu tunduvalt kergem ja rõõmsam terve kooliaasta vältel, sest nad saaksid saata lapse huviringi, laps saaks paremini toidetud, ja seda terve kooliaasta vältel. Samamoodi on ülivajalik see ranitsatoetus, ma ei väsi seda kordamast. Iga meede laste heaks on ülioluline. Paraku võtsime masuajal ära ranitsatoetuse, mis oli kõigile mõeldud, ja tõime asemele vajaduspõhise peretoetuse, mis ei ole kõigile mõeldud. See ei ole hea suund, see ei ole hea signaal lastevanematele.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Hea sotsiaalkomisjoni ettekandja! Mis puutub riiklike peretoetuste seadusesse, siis loomulikult kuulub selle juurde lahutamatuna laste ja perede arengukava 2012–2020. Me oleme tänase diskussiooni ajal väga selgelt aru saanud, et arengukava on küll vastu võetud, aga eesmärke, mis on selles püstitatud, lihtsalt ei täideta. Üks väga hea näide on see, et arengukava toob ühe soovitusena välja, et universaalset lapsetoetust on vaja suurendada, aga seda ei tehta. Sotsiaaldemokraadid on mitu korda esitanud eelnõu, mille sisu on kolmekordistada lapsetoetust. Kas te teate arengukavast välja tuua veel olulisi soovitusi, mida lihtsalt ei täideta?

Küsimus on lõppenud.

Aitäh! Ma sain küsimusest aru. Nii Vabariigi Valitsuse kodulehel kui ka laste ja perede arengukavas – siinkohal tahan veel kord tänada Sotsiaalministeeriumi ametnikke, kes on väga hea arengukava kokku kirjutanud, ja ma väga loodan, et see ka ellu viiakse – on öeldud, et aastal 2015 peaks olema summaarne sündimuskordaja 1,71. Kui me vaatame, kuidas on elu läinud, siis paraku on see läinud vastupidises suunas. Paar aastat tagasi oli summaarne sündimuskordaja 1,62 ja arvan, et kui saame 2012. aasta andmed, siis on see näitaja alla 1,5. Arengukavas on kirjas, et soovitud laste arv on kaks või kolm, aga tegelikult sünnib lapsi peredesse vähem. Veel on valitsuse kinnitatud arengukavas kirjas, et üks riigi prioriteete on rahvastiku kasv ja positiivne iive. Sellist eesmärki on sundinud püstitama Eesti ning kogu Euroopa demograafiline seis, mida iseloomustab rahvastiku vananemine ja kahanemine. Eestis oli 1990-ndate alguses rahvaarv 1,57 miljonit, 2011. aasta 1. jaanuari seisuga oli see 1,34 miljonit. Prognooside kohaselt kahaneb Eesti rahvaarv 2030. aastaks 1,28 miljonini. Selline prognoos ei ole sugugi kiita.
Loomulikult on laste- ja perepoliitika vaatepunktist oluline kogu alaealise elanikkonna ehk kuni 17-aastaste laste osakaalu vähenemine rahvastikus. 1990-ndate alguses oli kuni 17-aastaste laste koguarv 416 000, 2011. aasta alguseks oli see arv kahanenud 246 000-ni. Vahe on silmanähtav.
Seda, et Eesti rahvas hakkab välja surema, ei usu siiski keegi. Me loodame parimat, loodame seda, et Eesti rahva iive muutub positiivseks, kuigi viimased näitajad säärast tendentsi ei kajasta. Minu arvates ei sõltu siin poliitilisest maailmavaatest midagi. Me kõik soovime, et Eestis oleks elanikke rohkem. Kui vaadata aastaid 2020–2030, kui vaadata tulevikku, siis loodetavasti näeme seal lapsi rohkem kui täna, seda nii põhikoolides, lasteaedades kui ka kõrgkoolides. Praegu paraku on näha, et noorte ja laste arvu kahanemine on kõvasti mõjutanud kõrgkoolide käekäiku, noori on neis poole vähem.
Kui mõelda, mis avaldab rahvaarvule mõju, siis loomulikult eelkõige sündimus, mida omakorda mõjutab perepoliitika. Samuti suremus, mida mõjutab tervisepoliitika, ning väljaränne, mida mõjutab rändepoliitika. Perepoliitika oluline roll sündimuse suurendamisel seisneb lastele sobiva kasvukeskkonna loomises. Samamoodi peetakse väga oluliseks, et oleks võimalus töö- ja pereelu ühitada, et kõikidel lastel oleks pärast poolteiseaastaseks saamist olemas lasteaiakoht või muu vanematele taskukohane lapsehoiuvõimalus, nii et emad või isad, kes on olnud lapsega kodus ja saanud vanemahüvitist, saaksid tööle tagasi minna.

Suur tänu! Tuletan järgmistele küsijatele meelde, et komisjonipoolse ettekandja käest tuleks küsida vaid teemadel, mis on seotud selle punkti aruteluga. Kui eelmine küsija oleks viibinud saalis ka varem, siis ta oleks kuulnud, et arengukava puudutavatele küsimusele on juba pikalt vastatud. Olge teinekord kohal! Rainer Vakra, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma kindlasti arvestan teie soovitust. Mul ongi hästi lihtne küsimus. Ma vaatan kella ja näen, et me oleme seda punkti pea kaks tundi arutanud. Olen seda arutelu kogu aeg jälginud ja mu lihtne küsimus on väga konkreetne. Osa rahvasaadikuid vahest kuulab teid väljaspool saali ja mõtleb kaasa, aga siiski veel kahtleb, kas riiklike peretoetuste seaduse muutmist toetada või mitte. Kas te saaksite nimetada kolm konkreetset põhjust, miks kõik kahtlejad peaksid tulema siia saali ja seda eelnõu toetama?

Austatud küsija, niikaua kui kõiki saalis ei ole, tuleb ilmselt mitu korda eelnõust rääkida ja selle tähtsust aina üle korrata. Kui aga sinu küsimusele vastata, siis nagu ma juba olen öelnud, on väga tähtsad kõik meetmed, mida me rakendame lastega perede toimetulekuks. Olgu lisatoetuseks ette nähtud kas või mingi väike summa, väga oluline on, et see toetus oleks universaalne. Tõesti vaesuses elavate perede jaoks võiks olla teatud lisatoetused, aga muud toetused olgu universaalsed.
Üks nendest on ranitsatoetus. Me mäletame väga hästi, et mõni aasta tagasi meil oli ranitsatoetus. Lapsevanematel oli hea meel, et sügisel enne laste kooliminekut ja peale puhkusi, kui raha nappis, oli tagatud mingi summa, mis oli abiks koolitarvete ostmisel. Lapsed on sügiseks kindlasti vanadest rõivastest välja kasvanud ning palju raha kulub uute riiete ja jalanõude ostmiseks. Ranitsatoetuse summa ei ole küll kunagi olnud väga suur, aga abiks on see olnud ikkagi.
Kui sind huvitab, kui suur see summa on, mille Keskerakonna fraktsioon on välja pakkunud, siis nagu eelnõust saab lugeda, võiksid kõik lapsed, kes lähevad esimesse klassi või ükskõik mis muusse põhikooli klassi, saada kooliaasta alguses 28 eurot ja veel mõned sendid peale. Seda peab eelnõu algataja ülioluliseks. Raha oleks riigieelarvest selleks vaja veidi vähem kui neli miljonit eurot. Valitsuse esindaja ütles komisjonis, et sellisel juhul tuleb neil raha nagu ühes potis ringi liigutada. Aga kui ma küsisin komisjoni istungil, kuidas sel juhul vajaduspõhiseks lapsetoetuseks raha leiti, siis ütles ta, et see oli poliitiline otsus. Väga oluline on, et me teeksime siin saalis riigimeheliku otsuse, et ranitsatoetus saaks kehtestatud, esialgu kas või selles väikeses summas. Hiljem võime seda suurendada.

Suur tänu! Palun, Kalvi Kõva, teine küsimus!

Hea istungi juhataja, ka mina püüan teie näpunäidete järgi käituda. Küsin käsil oleva päevakorrapunkti raames selle seaduseelnõu kohta, mis meil arutlusel on. Minu küsimus on selline. Te loetlesite ühele küsijale vastates suure hulga omavalitsusi, kes toetavad oma elanikke ranitsatoetusega. See loetelu oli väga pikk ning minu rõõmuks kuulus sinna ka minu koduvald Rõuge vald. Seega paljudele omavalitsustele on see toetus väga tähtis, kuigi me teame, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi ei ole see kohalike omavalitsuste ülesanne. Aga nad siiski teevad seda. Kindlasti on seda tähtsat teemat arutatud nii maaomavalitsuste liidus kui linnade liidus. Kas te seaduseelnõu arutamisse kaasasite sotsiaalpartneritena ka linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu ning kui ei kaasanud, siis miks?

Väga hea küsimus! Tegelikult paneb meil päevakava paika komisjoni esimees ja meil teistel seal suurt sõnaõigust ei ole. Komisjoni esimees ei kutsunud kahjuks olulisi koostööpartnereid kohale. Nii on ennegi juhtunud, et inimesed, kes peaksid komisjoni istungil olema, ei ole kohal, samas osaleb terve rida inimesi, kelle kohta ma ei ütle, et nad ei peaks kohal olema, aga kes midagi ei räägi. Kohal võib alati rohkem olla, väga tore, kui osalejaid on palju. Komisjonis on ju mitu ametnikku ja tihti osaleb ka väljastpoolt komisjoni inimesi, neid on vahel mitu korda rohkem kui komisjoni liikmeid endid. Aga nii mõnelgi ei ole olnud komisjoni istungil midagi öelda, seda enam, kui neilt ei ole midagi küsitud. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga mind hämmastab, kui jäetakse kutsumata inimesed, kellel oleks midagi öelda ja kellelt meil oleks midagi küsida, kes valdavad teemat ja arvatavasti oskaksid elu edasi viia.
Ega kohalikel omavalitsustel praegu kerge ole. On hea, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse see osa, mis puudutab tugispetsialiste, jääb praegu arutluse alt välja, muidu oleks kohalikele omavalitsustele juurde tulnud veel üks lisakohustus. Kui me tahame, et meie lapsed koolis edasi jõuavad, et seal oleks õpetaja abi, logopeed, et kõik lapsed saaksid korralikult kõnelema jne, siis pidanuks selle tagama kohaliku omavalitsuse raha eest. Tartus oleks vajalik summa olnud 500 000 eurot. Kui selline kohustus kehtestada, siis tuleb jällegi omavalitsustes päevakorrale teema, kui palju ja kust me raha ära võtame. Hea küsimus, aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Austatud ettekandja! Aitäh sisukate vastuste eest! Nii tundliku ja olulise teema arutelu peabki väga põhjalik olema. Perede riikliku toetamise vastu pole siin saalis kellelgi midagi. Kui ranitsatoetus ei ole koalitsiooni arvates sobiv meede, kas nad siis pakkusid komisjoni arutelul välja mingeid alternatiivseid – sobivamaid, paremaid mooduseid?

Ma ei saa üle ega ümber riiklikust laste ja perede arengukavast. See on meil selle arengukava järgi sobiv meede ja see on sobiv meede ka terves reas raamatutes, mis on rohelist värvi. Ma rõhutan, et laste ja perede arengukava 2012–2020 on ülivajalik, väga hästi koostatud ja me väga loodame, et selle järgi hakkab Eesti riigis ka midagi muutuma. Loomulikult aitab meid praegu väga palju euroraha, millega on üht-teist võimalik ellu viia. Aga meetmeid ranitsatoetuse asendamiseks meil välja pakutud ei ole – ma mõtlen neid komisjoni liikmeid, kes olid vastu, et me ranitsatoetusega edasi läheme. Sellest on loomulikult kahju.
Nagu me hästi mäletame, on kaks aastat kõvasti kellatud vajaduspõhise lapsetoetuse ümber. Tegu olevat lausa lastetoetuste reformiga. Ma arvan, et reformist oleks võinud rääkida kas või ranitsatoetuse kehtestamisel, see oleks vähemalt puudutanud iga last. Aga mis reform see on, kui toetus paljudeni ei jõua ja väga paljude perede olukorda sisuliselt ei paranda? Enne pead langema vaesusesse, alles siis on riigilt abi loota – ma pean silmas lastega peresid. See pole kindlasti signaal, mida meie inimesed ootavad. Meie inimesed ootavad, et kui neil on lapsed, siis ka riik mingil määral toetab neid lapsi. Lapsed vajavad tuge, on öeldud ka peretoetuste seaduses – ma pean silmas tuge laste kasvatamisel ja koolis käimisel.

Suur tänu! Palun, Marianne Mikko!

Ettekandja puudutas riigimeeste teemat. See pani mind sügavamalt elu üle järele mõtlema. Nimelt, me pole täna ranitsatoetusest rääkides puudutanud ühte aspekti. Kui me heidame ranitsatoetuse koos ranitsaga üle parda, kas ei või juhtuda, et just selles toetuseta jäänud ranitsas peitub mõne poisi või tüdruku jaoks marssalikepike, millele riigimeeste küünilisuse tõttu pole antud saada reaalsuseks?

Aitäh, väga hea küsimus! Ma pean kohe mõtlema, mida ma siin nüüd vastan. Siin on võimalus mitut moodi vastata.

Vastake nii, nagu komisjonis arutati.

Ma proovingi seda meenutada. Loomulikult, kui lapsel on ilmajäetuse tunne, kui laps ei saa kas või oma sõpradega väljas käia, sellepärast et tal pole raha – osa meist võib muidugi mõelda, et ei peagi väljas käima –, kui laps ei saa käia sünnipäevadel, huviringides jne või siis pole tal koolis korralikke jalanõusid jalas ja teised teda sellepärast narrivad, siis loomulikult, olen sinuga täiesti nõus, võib juhtuda, et laps ei taha koolis käia. Me kõik teame, et just poiste väljalangemus põhikoolist on meil suur.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Hea ettekandja! Ma tegelikult arvan, et tean vastust sellele küsimusele, aga tahan oma mulje üle kontrollida. Mulle nimelt jäi pärast arutelu komisjonis selline mulje, et tegelikult oli koalitsioonil väga selge, mis otsuse nad langetavad. Kogu arutelu oli väga näiline ja kestis, kui mu mälu mind ei peta, seitse või 11 minutit, kindlasti mitte rohkem. Mingeid huvigruppide esindajaid kohale kutsutud ei olnud. Mis sa arvad, kas see oli ikka arutelu või menetluslik protseduur, mis lihtsalt tuli linnukese jaoks ära teha?

Tegelikult olen ma hakanud siin paari küsimuse peale mõtlema komisjoni istungitele laiemalt. Võib-olla peaks Riigikogu kodu- ja töökorda muutma, et kõigil komisjoniliikmetel oleks õigus sõna sekka öelda, kes võiksid istungitel osaleda. Kui me arutame üht või teist opositsiooni eelnõu, ei ole komisjoni istungile tavaliselt huvigruppide esindajaid kutsutud. Kui me arutame valitsuse eelnõu, millega midagi õige natuke muudetakse, siis on alati huvigruppide esindajad kohal, aga siis mitte, kui kelleltki midagi ära võetakse. On väga oluline, et ka huvigrupid teaksid, mida me siin Riigikogus taotleme, milliseid eelnõusid esitame, et nad ütleksid oma sõna sekka. Vahest paneksid huvigruppide väljaütlemised mõtlema ka koalitsioonisaadikuid. Ma arvan, et istungite avalikuks tegemine on väga oluline ja ka sotsiaaldemokraadid on välja käinud seadusmuudatuse, mis teeks Riigikogu komisjonide istungid avalikuks, et eelkõige kolmanda sektori katusorganisatsioonide esindajatel oleks alati, kui neid puudutav eelnõu on Riigikogus arutusel, õigus osaleda komisjoni koosolekul, olenemata sellest, kas tegu on koalitsiooni või opositsiooni eelnõuga.

Suur tänu! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Algkoolis, põhikoolis, põhikooli baasil kutseõppeasutuses või gümnaasiumis õppivatelt lastelt võeti ranitsatoetus ära ühe kobarseadusega. Sellega tehti kärpeid veel seitsmel sotsiaalselt tundlikul alal. Põhjendus oli majanduslangus, raha tuli kokku hoida. 2009. aastal, kui see toimus, oli Eesti riigi eelarve tulude maht 85 miljardit Eesti krooni ehk 5,4 miljardit eurot. Tänavusel aastal on meie eelarve maht juba 7,5 miljardit eurot. See on märkimisväärselt kasvanud. Kas sotsiaalkomisjoni enamusel on mingi teadmine, kui suureks peab Eesti riigi eelarve maht kasvama, et saaks need väga vajalikud sotsiaalsed meetmed taastada?

Eks me Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniski oleme arutanud, kunas jõuab kätte see õnnis aeg, kui ka meie inimesed hakkavad riigieelarve kasvust osa saama. Riigieelarve kasvab, aga lapsed ei kuulu endiselt prioriteetide hulka. Tuletame meelde, kui keskerakondlased või sotsiaaldemokraadid on Riigikogus esitanud mitmesuguseid eelnõusid, et parandada laste olukorda, tuuakse alati põhjuseks, et raha ei ole. Nagu sa väga õigesti ütlesid, riigieelarve kasvab, järelikult raha nagu peaks olema.
Kui meenutada masuaega, siis ma mäletan, et Riigikogus oli riiklikult tähtsa teemana arutlusel laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Sotsiaaldemokraadid pakkusid välja mitu eelnõu, mis oleks laste vaesust ja tõrjutust leevendanud, aga mitte ühtegi neist heaks ei kiidetud. See oli ajal, kui Eestis oli enam kui 120 000 töötut ja enamikus peredes olid ju ka lapsed. Meil polnud aga isegi mitte ülevaadet, kui palju oli lapsi, kes kasvasid töötute peredes.
Toimetulekutoetus on meil ammu ajale jalgu jäänud ja ega sellest kriisipäevilgi suurt abi ei olnud. Pere esimesele liikmele ette nähtud 76 euroga ja teistele liikmetele ette nähtud 61 euroga kuus kerge toime tulla polnud. Ma mäletan, et kui ma küsisin siin Riigikogu saalis peaministrilt, mida ta ostaks 19 euro eest kuus, siis ta ei osanud sellele vastata ja ütles, et kui see summa oleks ka kolm korda suurem, siis ta ka ei teaks, mida ta selle raha eest üldse saaks. Loomulikult, see summa on väga väike ja kui lapsed on selle masuaja üle elanud ja tundnud pere vaesust, siis ma mõistan neid, et neil tulevikus pere loomise ees hirm on. Nii et see teema puudutab ka lapsi. Lapsi hakatakse muretsema siis, kui ollakse kindel, et suudetakse nad üles kasvatada ja et pole karta järgmist masu, kui pead 60 euroga kuus hakkama saama. See tähendab siis kaks eurot päeva peale ja nii võib-olla terve aasta otsa.

Suur tänu! Palun, Aivar Sõerd!

Austatud ettekandja! Ma ei ole kogu aeg viibinud saalis, aga ma olen seda põhjalikku ja kõikehõlmavat arutelu jälginud monitori kaudu. Ma sain ühest teie vastusest aru, et te komisjonis natukene arutasite ka selle eelnõu katteallikat. Te mainisite, et üks katteallikas võiks olla suurema tulu saajate maksustamine kõrgema maksumääraga. Ma tahaksin selle plaani kohta saada täpsemat informatsiooni, kuidas see käib. Äkki on teil isegi eelnõu selle kohta olemas?

Austatud küsija, me tõesti arutasime katteallikat. See oli Jüri Jaanson teie erakonnast – ma loodan, et ma tohin nimesid nimetada –, kes küsis, kust me raha ära võtame. Ta ei küsinud, mis on katteallikaks. Selle peale Yana Toom ütles, et me ei saa sellel teemal komisjonis veel arutada. Pole ju riigieelarvetki, nii et ei saa öelda, kust tuleks summasid ära võtta. Võib-olla on meil eelarves raha nii palju, et jagub selleks.

Aitäh! Palun, Kajar Lember, teine küsimus!

Ma olen aru saanud, et üldiselt katteallikaks on meie maksusüsteem ja majanduskasv ning sellest peaks igale poole jaguma. Kas komisjonis oli arutusel ka see, et 28 eurot, mis iga lapse kohta peaks välja käima, on liiga väike summa ja see võiks olla suurem? Kas oli ka konstruktiivseid ettepanekuid, mis see summa olema peaks ja mis siis katteallikas oleks?

Loomulikult me arutasime, kas see summa ei ole mitte liiga väike ja ajale jalgu jäänud. Tõesti, 28 eurot 77 senti ei ole suur summa, aga abiks ikka. See näitaks ka, et riik toetab lastega peresid ja et see on igal juhul üks meede. Eelnõu algataja põhjendas seda, miks nad ei tulnud välja suurema summaga, just niimoodi, et siis on väikegi lootus, et see eelnõu saab siin Riigikogus seaduseks. Alustame väiksemast summast, las olla esialgu nii, nagu kunagi oli, kui see ära võeti – 28 eurot 77 senti. Ja maksame seda lastele esimesest klassist põhikooli lõpuni, mitte päris gümnaasiumi lõpuni, nii nagu oli enne kärpeid – siis on lootust, et koalitsioonisaadikudki toetavad seda. On ju kunagi siinsamas saalis kinnitatud, et kui asjade seis läheb paremaks, siis need toetused võiks taastada. Me rääkisime ka sellest, et ranitsatoetus võiks olla vähemalt 57 eurot, aga eelnõu algataja ütles, et mõne aasta pärast võiks tõesti, esialgu lepiks vähemaga.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Te tõesti annate küsimustele kõikehõlmavaid vastuseid, aga mina kahjuks oma küsimusele küll vastust ei saanud. Sellepärast küsin teist korda. Te mainisite, et üks arvestatav katteallikas sellele eelnõule võib olla suurema tulu saajate maksustamine kõrgema maksumääraga. Kas mul on võimalik saada selle katteallika, selle plaani kohta täpsemat informatsiooni? Kas teil on selle kohta eelnõu olemas?

Aitäh, väga hea küsimus! Kahju, et te saalis ei olnud. Ma rääkisin ka sellest, et kui me ei langeta tulumaksu protsenti 21-lt 20-le, siis jääb raha piisavalt järele, et eelnõu 435 seaduseks teha ja meie lapsed saaksid veel täiendavalt riigi poolt toetatud.

Suur tänu! Palun, Indrek Saar!

Hea ettekandja! Kuigi hea kolleeg Aivar Sõerd on monitori vahendusel pingsalt diskussiooni jälginud kõik need tunnid, siis üks asi on tal siiski jäänud märkamata, mis on ka arusaadav, sest küsimuste risttuli on olnud tihe. Kas sa oleksid nii hea ja selgitaksid kolleeg Aivar Sõerdile, mis rollis sina praegu Riigikogu puldis oled, kas seaduseelnõu algataja või komisjoni esindaja rollis? Võib-olla sa seletad põhjalikult, mis vahe nendel kahel asjal on ja mida sina praegu seal puldis teed.

Aitäh, väga hea küsimus! Ma hea meelega selgitan. Ma olen sotsiaalkomisjoni liige ja sotsiaalkomisjon on mind määranud eelnõu kaasettekandjaks, mis tähendab, et ma maksuseadustega komisjonis ei tegele. Kõikidele küsimustele ei saa kahjuks vastata ja ma saan aru, et juhataja jättis Aivar Sõerdi katkestamata, kuna ta on koalitsioonisaadik.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine küsimus!

Hea ettekandja! Küsimusi on tõesti olnud palju, nagu me just tõdesime, ja selle punkti arutelu on kestnud kõvasti üle ööpäeva. Kuulates seda arutelu, võiks kokkuvõtvalt öelda, et tihtipeale läheb vist ka küsijatel sassi, millisest seaduseelnõust me räägime ja mis selle eelnõu mõte on. Et kõik saaksid aru, et tegemist ei ole PGS-iga, kas sa oleksid nii hea ja lõpetuseks võtaksid kokku, miks seda seadust vaja on ja mis selle vastuvõtmisel muutuks?

Ma püüan üles otsida eelnõu algataja teksti, aga paraku ei leia ja räägin siis peast. Eelnõu algatajad põhjendasid komisjonis seaduse muutmise vajadust sellega, et kooliaasta algusest saaksid kõik lapsed üle Eesti ranitsatoetust. Nagu te väga hästi teate, paljud kohalikud omavalitsused maksavad ranitsatoetust, aga seda ainult 1. klassi astujatele. Keskerakonna eelnõu hõlmab lapsi, kes käivad 1.–9. klassis: igale lapsele, kes õpib põhikoolis või astub 1. klassi, oleks tagatud kooliaasta algul ranitsatoetus. Ranitsatoetuse suurus 28 eurot 77 senti tuleneb sellest, et Keskerakonna fraktsioon on enam-vähem kindel, et kui nad tulevad sellise väiksema summaga välja, siis kõik teised Riigikogu liikmed ühinevad nende ettepanekuga ja aastast 2014 saavad kõik lapsed enne kooliaasta algust ranitsatoetust. Me käsitlesime komisjonis ka, ma kordan veel üle, kui palju see riigile maksma läheks. Maksma läheks see veidi vähem kui 4 miljonit eurot. Milleks seda toetust vaja on, oli samuti komisjonis arutelul. Vaja on seda selleks, et mingilgi moel aidata peredel toime tulla kuludega, mis on seotud kooliaasta algusega.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Hea ettekandja! Oli väga meeldiv monitori kaudu kogu seda arutelu jälgida ja näha, kuidas Indrek Saar ulatas abistava käe Aivar Sõerdile. Ma omakorda abistaks Indrekut. Ma nagu ei kuulnud vastust küsimusele, mida te seal puldis teete.

Ma vastan küsijate küsimustele, nii nagu sinagi, kui sa puldis oled. Ma ei seisa niisama, ma vastan.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja, ma väga tänan teid põhjalike vastuste eest! Täna siin saalis istudes ning küsimusi ja vastuseid kuulates saan aru, miks paljud koalitsioonipoliitikud nii ärevusse on sattunud ja siit saalist isegi minema kõndinud. Tähendab, probleem on olemas ja probleem täna lahendust ei saa, järelikult peame sügisel uuesti selle teema juurde tagasi tulema. Te olete siin puldis esinenud kui komisjonipoolne ettekandja. Kas teil on lõpetuseks ka enda poolt midagi veel lisada?

Ma palun ikkagi jääda rolli piiresse! Praegu esineb komisjonipoolne ettekandja, kes peaks rääkima seda, mis on toimunud komisjonis. Ning isiklikud arvamused on nii pikalt rääkides kindlasti ka juba välja öeldud. Nii et palun jääme selle juurde! Kolleeg Heljo Pikhof, kui soovite vastata, siis palun! Aga jääksime ikka selle juurde, mis rollis te praegu olete.

Ma olen täpselt samas rollis, kui on rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kui ta kaitseb rahanduskomisjoni koosolekuil arutatut. Loomulikult ma vastan küsimusele. Ütleme niimoodi, et kui ranitsatoetus praegusel kujul ei ole küps selles mõttes, et kõik Riigikogu liikmed või Riigikogu enamik seda ei toeta, siis ma soovitan, et Keskerakonna fraktsioon esitaks selle eelnõu taas ja kuna aeg läheb edasi, siis juba loomulikult suuremat toetussummat pakkudes. Need 28 eurot 77 senti aastal 2015 oleks peredele juba märkimisväärselt väiksem abi kui praegu. Ma väga loodan, et te seda teete, ja sotsiaaldemokraadid toetavad teid.

Palun, kolleeg Jüri Jaanson!

Tõepoolest, sotsiaalkomisjoni istungitel esitatakse teatud intervalli tagant korduvaid toetuste ettepanekuid, olgu tegu koolitoetuse, matusetoetuse või terve inimese elukaare ulatuses mingite toetustega. Autotoetus on veel puudu. Aga ma soovin üht asja täpsustada. Me räägime siin 28-eurosest toetusest. Mida selle 28 euro eest koolilaps saab? Mida me võiks selle abil parandada? Milles see väljendub, kas näiteks paremas õpiedukuses või milleski muus?

Aitäh, Jüri! Ma olen loomulikult sinuga nõus, et 28 eurot on väga väike toetus. Aga vaestes peredes on see 28 eurot väga suur raha. Selle raha eest saab kindlasti, kui minna allahinnatud kaupade poodi, lapsele üht-teist selga osta, saab mõned vihikud ja pliiatsid osta jne. Selle eest ikkagi midagi saab. Igal juhul on see peredele abiks. Nagu lastevanemad on kinnitanud ja meiegi siin saalis oleme arutanud, lapse kooliminek läheb vähemalt 100 eurot maksma, ja seda tõesti vaid ühe lapse kohta. See toetus oleks siis, ütleme, üks neljandik lapsevanema kulust, ja ega me ei räägigi sellest, et kõik peab vanematele kinni maksma. Loomulikult on see väike summa, abi peaks olema palju suurem. Ja mul oleks olnud väga hea meel, kui sa oleks komisjonis teinud ettepaneku, et koolitoetus peaks olema näiteks 57 eurot või isegi enam.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teil on ilmselt protseduuriline küsimus?

Lugupeetud istungi juhataja, see protseduuriline küsimus puudutab Inara Luigase küsimust. Ta nimelt küsis, milline on komisjonipoolse ettekandja isiklik arvamus arutelu all olevast seaduseelnõust. Kas te võiksite meile kõigile staažika Riigikogu esimehena selgitada, millise kodu- ja töökorra punkti alusel te piirate Riigikogu liikme õigust seda komisjonipoolse ettekandjana avaldada, kui ta püsib konkreetse teema raames?

Komisjoni esindaja kannab alati ette, mida arutati komisjoni istungi ajal. Sellepärast ta ongi komisjonipoolne ettekandja. Kui proua Pikhof soovib öelda, mida ta isiklikult eelnõust arvab, on tal võimalus tulla ja rääkida seda, kui toimuvad läbirääkimised. Hoiame ikka need kaks asja lahus, eks ole. Palun, protseduuriline küsimus, Priit Toobal!

Lugupeetud Riigikogu esimees! See on üsna kummaline, et mina, kes ma olen esimest korda parlamendis, pean teile, kes te olete siin juba mitmendat koosseisu esimehena, tsiteerima Riigikogu kodu- ja töökorda. Selle seaduse § 98 lõige 2 ütleb, et eelnõu esimesel lugemisel toimub eelnõu üldpõhimõtete arutelu. Kogu selles §-s 98, mis käsitleb nii algataja ettekannet kui ka komisjonipoolset ettekannet, ei ole poole sõnagagi mainitud, et komisjonipoolne ettekandja peaks käsitlema üksnes komisjonis toimunut. See käib teise lugemise kohta, praegu on eelnõu esimene lugemine ja komisjonipoolsel ettekandjal on õigus avaldada ka oma isiklikku seisukohta. See on sätestatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-s 98 ja palun istungi juhatajal sellest kinni pidada.

Palun, kolleeg Jüri Jaanson, teine küsimus!

Aitäh esimese küsimuse vastuse eest! Aga ma siiski juhin tähelepanu, et mu küsimuse mõte oli pigem see, millistest ratsionaalsetest asjaoludest lähtuvalt konkreetne summa kirja pandi. Kui me räägime, et kogukulud lapse kooliminekul on ca 100 eurot, siis miks komisjonile esitati eelnõu, kus soovitakse 28 eurot? Millest see tuleb? Ja miks ei ole see summa näiteks 57 või 55,13 eurot või midagi sellist?

Seda me tegelikult ka komisjonis arutasime, aga ma tuletan veel kord meelde, et summa suurus tuleneb ajast, kui tehti riigieelarvelisi kärpeid. Toetussumma oli enne kärbete tegemist just selline. Keskerakonna fraktsioon tuli selle 28 euro ja 77 sendi suuruse koolitoetusega välja just sellepärast, et ta lootis, et kui enne kärpeid oli selline summa vastuvõetav ja kui nüüd riigi majandus on kosunud ja riigieelarve kasvanud, siis see 4 miljonit sealt leida oleks meile igal juhul jõukohane. Eks tulevikus või minna edasi ja seda summat kasvatada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mailis Reps Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Nüüd palun täpselt kaheksa minutit!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu ehk 435 SE esimene lugemine algas eile, siis lubage mul põgusalt kaheksa minuti jooksul meelde tuletada, mis selle meie algatatud väga olulise eelnõu eesmärk ja sisu on. Riiklike peretoetuste seaduse eesmärk, nii nagu täna ka komisjonipoolne ettekandja meelde tuletas, on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. 435 SE ehk riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu sisu ongi õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.
Kõikidel lastel on õigus võrdväärsele kohtlemisele. Õigus võrdväärsele kohtlemisele peaks olema ka nendel lastel, kes kasvavad perekondades, kelle sissetulek jääb alla statistilise keskmise.
2001. aasta riiklike peretoetuste seadusega kehtestatud koolitoetust oli kuni 2008. aastani õigus saada igal õppeaastat alustaval lapsel. Koolitoetuse maksmine lõpetati aastal 2008, kui muudeti ühes paketis ohvriabi seadust, ravimiseadust, töötuskindlustuse seadust ja veel mitut muud seadust. Tegu oli kriisiaegse kärpimise paketiga. Seda eelnõu tutvustas meile tolleaegne sotsiaalminister Maret Maripuu, kes selgitas, et koolitoetuse kaotamise tingib riigieelarve kriis. Riikliku koolitoetuse maksmise lõpetamine lükkas abi vajavate perekondade toetamise kas ainult kohalike omavalitsuste kanda või siis tuli neil hakkama saamiseks pöörduda mittetulundussektori poole.
Ka siin täna juba jutuks olnud hinnatõus puudutab kõiki perekondi, aga eriti kannatavad selle tõttu paljud lastega pered. Kallinenud on toiduained ja loomulikult ka igapäevased kommunaalteenused. Uuringus "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008" said veel kord kinnitust juba enne paljude sotsiaalteadlaste välja toodud faktorid. Üks sündimusele hästi mõjuvaid tegureid on kindlasti riigi tuntav materiaalne toetus. Aga seda on ka teadmine, et juhul kui sa kaotad töö või pead üksi lapsi kasvatama või kui lapsed tuleb üles kasvatada näiteks vanavanematel, siis riigi toel on ikkagi lastele täisväärtuslik lapsepõlv ja hea haridus garanteeritud. Sellest tulenevalt on kindlasti väga oluline maksta õppeaasta alguses koolitoetust, olgugi see esialgu samas määras, mis kehtis 2001.–2008. aastani ehk siis kroonidest ümberarvutatult 28 eurot ja 77 senti. Koolitoetuse eesmärk on pakkuda lapsevanemale tuge katta otseseid kooliga seonduvaid kulusid. Eelnõu eesmärk ongi, nii nagu ma eile välja tõin ja ka täna meelde tuletasin, taastada riiklik koolitoetus. Riiklik koolitoetus on mõeldud kooliaasta algusega seonduvate kulude osaliseks katmiseks, lisaks kantseleitarvetele tuleb ju hankida sporditarbed, kooliriided, jalanõud jm.
Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal Eestis suhtelises vaesuses 17% kõikidest alla 18-aastastest lastest ja absoluutses vaesuses ligi 9,5% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Kokku elab Eestis vaesuses ligi 60 000 last ning koolitoetuse taastamine on seda olulisem, mida kurvem on pilt, mida suuremad need arvud on.
Eelnõus on mitu punkti, mis reglementeerivad erinevaid aspekte koolitoetuse määramisel. Paragrahvi 1 punktis 1 on eraldi toodud ühekordsete makstavate peretoetuste aspekt, punktis 2 selgitatakse, kuidas ja mis oludel on peretoetuste hulka arvestatud koolitoetus. Koolitoetuse õiguse saavad kõik samal õppeaastal kooli läinud lapsed, kes vastavad käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele. Sama punkt sätestab, et koolitoetust makstakse kolmekordses lapsetoetuse määras ehk siis praegu 28 eurot ja 77 senti. Punkt 3 sätestab, et koolitoetuse suurus arvutatakse õppeaasta alguskuule eelneval kuul kehtinud lapsetoetuse määra alusel. Riiklike peretoetuste seaduses on säte, et lapsetoetuse määr kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Eelnõu punkt 4 määrab peretoetuste määramise tähtaja. Peretoetuste seaduse § 21 täiendatakse lõikega 8, kus on eelnõu kohaselt sätestatud, et koolitoetus määratakse 16-aastasele ja vanemale lapsele juhul, kui toetust taotlenud noor inimene kuue kuu jooksul arvates õppeaasta algusest ka õpib. Samuti täpsustame, et eelnõu kohaselt makstakse koolitoetust jooksva aasta 1. oktoobriks 7-aastaseks saanud lapsele kuni tema 16-aastaseks saamiseni. Tulenevalt sellest, et koolitoetuse eesmärk on katta osaliselt kooliaasta alustamise kulud, makstakse toetus välja augustikuus koos teiste peretoetustega. Juhul kui laps asub õppima enne 7-aastaseks saamist või õpib ka pärast 16-aastaseks saamist, makstakse koolitoetus pärast Eesti Hariduse Infosüsteemist andmete saamist või õppeasutuse teatise või õpilaspileti esitamise korral. Kui laps ei asu 7-aastaseks saanuna õppima, peab tema vanem sellest pensioniametile kirjalikult teatama.
Meie eelnõu kohaselt hakkaks koolitoetust taastav seadus kehtima 1. jaanuaril 2014, mis annab võimaluse sellega arvestada uue riigieelarve koostamisel. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tahan natuke rääkida täna arutatud eelnõu tagamaadest. Õige pea saabub see hetk, mil me hakkame hääletama. Huvitav, kui prooviks kokku lüüa, mis maksab ühe lapse septembrikuu. See küsimus on puhtalt retooriline ja seda ei saada mitme tundmatuga arvutustehted. Lähteandmed on selleks liiga erinevad. Kõik sõltub ju sellest, kas koolilaps on suur või väike, maa- või linnalaps, ja mis peatähtis: kas ta on oma isa-ema ainuke vara, nagu ütleb üks vana vemmalvärss, või on vanematel peale tema veel muudki, asisemat vara.
Ligi viiendik meie peredest elab ka aastal 2013 peost suhu. Suurimas vaesusriskis on endiselt paljulapselised ja üksikvanemaga pered. Need teadmised ei ole kohvipaksu pealt saadud, vaid põhinevad uuringutel, nagu ka teadmine, et rikkaim kümnendik leibkondadest saab lapse kooliväliseks huvitegevuseks välja käia üle paarisaja korra rohkem raha kui vaeseim osa. Ühed lapsed käivad sporditrennis ja huviringides, kinos, teatris ja ekskursioonidel, arendavad oma keha, vaimu ja silmaringi, teised aga kogunevad selleks tänavanurgale, et eakaaslastega koos olla.
Kooliharidus ise ehk siis koolipingi nühkimine on meil ju tasuta, võidakse väita. Aga kas ikka on? Võtame kõige elementaarsema: töövihikud tuleb suures osas koolides vanematel välja osta. Aga need on klantspaberil ja kallid. Näiteks 7. klassi töövihikute hind on paari aastaga tõusnud rohkem kui neljandiku võrra. Nii mõneski koolis korjatakse vanematelt raha, et klassitoa kooruva värviga seinad üle võõbata ja nn klassiraha küsimine käib nagu aamen kirikus, sest kui paljunduspabergi on rangelt limiteeritud, jätkub töövahendeid pigem vaatamiseks kui näpuga katsumiseks. Seda rida võiks pikalt jätkata ja kui tasuta hariduse igakuised sundkulud kokku liita, saame üsna kopsaka summa.
Ja mis siis veel septembrikuust rääkida! Tühiasjaks võidakse seda raha ja minu juttu pidada vahest 5% peredes, ainult et lapsed kasvavad teistes peredes ka. Just sellest suhtumisest võib hakata tekkima masendav nõiaring. Lapsed ei peida ju oma suhtumist täiskasvanu moodi viisakusnaeratuse taha. Kui sul pole ikka koolis vajalikke koolitarbeid, kui sul pole nn õigeid asju seljas või piisavalt raha taskus, ei kuulu sa teiste hulka. Krooniliselt tõrjutu ei tahagi enam varsti kooli minna. Meie valusamaid haridusprobleeme on ju massiline väljalangemine koolist. Kes meist ei teaks viimaste aastate jooksul välja öeldud arve, kui palju lapsi on põhikooli pooleli jätnud. Hariduseta on aga raske tööd ja palka saada ning ka oma lapsi koolitada. Nõnda siis puhuvadki varanduslik ja hariduslik kihistumine teineteisele tuult tiibadesse.
Palun veel kolm minutit!

Kolm minutit.

Meile ei käi üle jõu see nõiaring katki murda, seda enam, et lapsi on meil vähe. Vaja on lihtsalt tähtsate ja vähem tähtsate asjade vahel vahet teha. Sotsiaaldemokraadid toetavad Keskerakonna fraktsiooni eelnõu, mis tahab tagada kõigile õpilastele, kes lähevad esimesse klassi või kes õpivad põhikoolis, koolitoetuse enne 1. septembrit 2014 ja selle toetuse suurus on, nagu me siin saalis täna juba kuulsime, 28 eurot ja 77 senti. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Margus Tsahkna Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ma olen siin Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana, aga ühtlasi ka sotsiaalkomisjoni esimehena. Ma tahan teile lihtsalt öelda, et mul on piinlik ja tahan teilt ka vabandust paluda selle eest, mis siin komisjonipoolse ettekandja tõttu toimus. See, et nii oluline teema, kui seda on laste toimetulek, laste haridus ja konkreetsemalt ka ranitsatoetus, rakendatakse puhtalt ainult poliitilise punkti noppimise ja obstruktsiooni vankri ette, on minu arvates ülimalt piinlik. Tõepoolest, mul on väga kahju, et seda ei soovita teha mitte n-ö poliitilises lahingus, kus võideldakse eri ideede alusel ja eri ideede nimel, vaid seda tehakse lihtsalt selleks, et saada tähelepanu, kulutades siin väga väärtuslikku aega, mille peaks tegelikult pühendama sisuliste teemade aruteludele. Lihtsalt telefoniraamatu sisu ja igasuguste muude asjasse mittepuutuvate materjalide ettelugemine ei ole see, mida sotsiaalkomisjoni esindajalt oodati. Ma luban, et loodetavasti sotsiaalkomisjoni esindaja enam kunagi sellist asja siin ei tee. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 435 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis tuleb meil seda hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 435 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust, seaduseelnõu 435 langes menetlusest välja.

Lugupeetud kolleegid, me oleme jõudnud oma päevakorraga tänasesse päeva. Esimene seaduseelnõu, mida on meil nüüd vaja vaadelda, on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 321. Oleme jõudnud selle kolmanda lugemiseni. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna lõpphääletuse juurde. Head kolleegid, ma näen, et enamik teist on saalis, võime läbi viia lõpphääletuse.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 321. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 375 kolmandat lugemist. Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu ma selle eelnõu teisel lugemisel ütlesin, ei saa me aru, miks väärteomenetlust puudutavaid seadusmuudatusi praegu kiirustades tehakse, sest Justiitsministeeriumis on koostamisel väga mahukas eelnõu, mis puudutab otseselt väärteomenetlust. Ka Riigikohus on selle välja öelnud. Peale selle on meil praegu töös ulatuslik korrakaitseseadus, mis hõlmab ka väärteomenetlust ehk siis valdkonda, mille regulatsiooni me täna tahame muuta. Siseminister Ken-Marti Vaher põhjendas, et eelnõu eesmärk on muuta väärteomenetlus kvaliteetsemaks ja lihtsamaks, ent tegelikult on ju vastupidi. Me arvame, et probleem on eelkõige politseinike nappuses, politsei kroonilises rahapuuduses. Seda raha võiks juurde saada näiteks liikluseeskirja rikkujatelt, samuti Maksu- ja Tolliameti fikseeritud väärtegude trahvimenetluse kiirendamisega ja rohkemate trahvimistega. Me ei ole üldse mitte süüdlaste karistamise vastu, kuid on tekkinud küsimus, millise astmeni me saame ikkagi karistamist lihtsustada ja kuhu tõmmata piir, et politseinik ei hakkaks oma võimu kuritarvitama.
Pakutav seadusmuudatus võimaldab niigi väikest politseinike arvu veelgi vähendada. Sellega ei taha koalitsioon küll nõustuda. Samas tuleb tõdeda, et just siin saalis öeldi see põhimõte välja – eelnõu komisjonipoolne ettekandja Kalle Laanet ütles, et muudatus annab politseiorganisatsioonile kümneid tuhandeid vabu töötunde. Selge see, sest praegu on ju vaja kahte ametnikku, kes fikseerivad seadusrikkumise, liikluseeskirja rikkumise või mõne muu väärteo. Et oleks tagatud neutraalsus ja ka politseinike ohutus, ongi vaja kahte inimest. Nende muudatuste jõustumisel hakkab seda tööd tegema vaid üks politseinik. Seega on võimalik patrullpolitseinike arvu vähendada ning üks ja seesama ametnik võib kohtus olla nii tõendiallikas kui tunnistaja ja ka karistuse määraja. See võib olulisel määral takistada objektiivset õigusemõistmist ja halvendada kohtuvälise menetluse kvaliteeti. Muudatusega antakse liiga suur otsustusõigus ühele ametnikule ja me kardame, et siin võib hakata mängima rolli isiklik tasand.
Lisaks, kui üks ja sama isik on nii menetleja kui tunnistaja ning peab hakkama ka kohtus käima, siis kannatab oluliselt patrullpolitseinike põhitöö, milleks on korra tagamine avalikus ruumis. Kohtus käimine võtab ju ajast oma osa.
Meenutan, et selle kuu alguses käis siin Riigikogu saalis Märt Rask, kes tõdes, et väärteomenetluse asjades kohtusse pöördumiste arv on kasvanud. 2012. aastal oli maakohtutes arutada kokku 6917 väärteomenetluse asja, mis oli 35% rohkem kui 2011. aastal. Me teame, et kohtumenetlused venivad. Kui me hakkame niigi väheseid politseiametnikke lisaks nende tavapärasele tööle kohtutesse tunnistajaks saatma, saab neid tänavatel veelgi vähem olema. Sellest tingitult teiste politseinike töökoormus loomulikult suureneb. Ka Riigikohus ei ole selle muudatusega nõus, olles seisukohal, et "menetleja võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas".
Seadusmuudatuse teine pool puudutab foto- või videosalvestise kasutamist iseseisva tõendina. Eelnõu autorite sõnul on muudatuse eesmärk menetlustoimiku protokolli asendamine foto- või videosalvestisega, et ei oleks vaja koostada täiendavat dokumenti, kui rikkuja seda otseselt ei nõua. Samas toonitab Riigikohus, et riikliku järelevalve teostamine ei tohiks muutuda isikute tegevuse pidevaks salvestamiseks ehk kvaasijälitustegevuseks. Lisaks on õigusriigi põhimõte, et kui isik ei ole kohtuvälise menetleja otsusega nõus, on tal võimalus pöörduda kohtusse. Kuid kohtud nõuavad menetlustoimingute protokolli, kus on kirjas, kuidas on salvestis süüteoga seotud ja millised olid muud objektiivsed sündmused, mida salvestis ei kajasta. Seega on protokoll siiski hädavajalik, et saada sündmusest täit ülevaadet ja teha järeldusi, mis kas raskendavad või kergendavad menetlust.
Praegu kehtiv seadus ei ole taganud ühtseid tõlgendamise vorme. Praktiseerivad advokaadid on öelnud, et muudatus teeb olukorra veelgi segasemaks, mis omakorda võib veelgi suurendada väärteomenetluse asjades kohtusse pöördumiste arvu. Seega me ei saa kuidagi nõustuda õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsiga, kes ütles, et selle eelnõu üks eesmärk on kohtuvaidlusi vähendada. Nii see kindlasti olema ei saa.
Kokku võttes: Keskerakonna fraktsioon ei ole nende muudatustega nõus. Nendega tahetakse anda ametnikele võimalus väga suureks omavoliks, süüdistades inimest ja talle ka trahvi määrates. Teisalt ei ole me nõus niigi vähe palka saavate politseinike töökoormust suurendama. Me hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Andres Anvelti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Ma ütlen ausalt, et kui ma seda väikest sõnavõttu läbirääkimisteks ette valmistasin, oli mu eesmärk pigem juhtida tähelepanu mõningatele asjaoludele, mis pärast selle seaduseelnõu avalikustamist on meie kodanikes huvi äratanud. Praegu on mu eesmärk natukene muutunud, tahan analüüsida neid punkte, millest hea kolleeg Marika Tuus-Laul äsja rääkis, veidi teisest aspektist.
Esiteks, mida me oleme tänavatel viimaste nädalate ja kuude jooksul näinud? Äkiline kevad ja kiire suvi on jälle kaasa toonud ohvrite ja õnnetuste arvu kasvu. Kindlasti on üks põhjus, nagu ka eelkõneleja ütles, et meil on politseinikke vähe. Täna arutatav seaduseelnõu annab võimaluse politseinikke tänavale reageerima saata palju rohkem. Kuidas see käib? Väga lihtsalt!
Praegu on nii, et kui inimene kutsutakse politseiautosse vestlema ja protokolli vormistama – mina ise ei ole seda kogenud, ütlen ausalt, aga tean seda paljude tuttavate ja ka politseinike kaudu –, siis järgneb pikk protsess, tihtipeale kuni 45 minutit. See on tüütu nii kodanikule, kes saab tegelikult aru, milles ta rikkumine seisnes, kuna ta näeb seda näiteks radariga seotud videosalvestiselt, ja teiseks kulub sellele palju ka korrakaitsjate aega. Tagajärg on, et kaks politseinikku istuvad 45 minutit autos, vestlevad kodanikuga ja vormistavad protokolli, samas aga kihutavad mööda kümned, kui mitte sajad autod ja kindlasti mõnigi neist lubatud kiirust ületades ning ennast ja oma kaaskodanikke ohtu pannes.
Selle seaduse mõte on kiirendada seda protsessi, nii et saab hakkama 15 minutiga, ja vaid siis, kui kodanik nõuab, teha ka protokoll. Kodanik ei puugi üldse seda nõuda. Kõik me oleme inimesed ja errare humanum est, nagu ladina keeles öeldakse – eksimine on inimlik. Me tahame pärast eksimust võimalikult kiiresti oma igapäevase tegevuse juurde tagasi pöörduda ja politseinik tahab oma patrullimist jätkata. Mõelge sellele! Kui politseinikud saavad pool tundi varem jälle patrullitöösse süveneda, siis võib-olla mõni kihutaja, purjus või hulljulge juht peetakse kinni ja mõni elu on päästetud.
Räägin ka eelnõu teisest poolest, mis puudutab politseiniku kasutamist tunnistajana. Eelnõu räägib väga selgelt kohtuvälise menetleja esindajast kui tunnistajast. Ka praegu on nii, et kui asi läheb kohtusse, esineb harilikult kohtus politseiasutus. Väärteomenetlusel on selleks harilikult määratud konkreetne inimene. Kui vaidlus on üleval, kutsutakse tunnistajaks politseiametnik. Ma loodan, et seesama seadusmuudatus ja need nõuded, mis esitatakse salvestistele, edaspidi tihtipeale välistavad selle vajaduse.
Mispärast kutsutakse politseiametnik välja? Tihtipeale selleks, et fikseerida õigusrikkumise koht, õigust rikkunud inimene ja kiirus. Nõuded, mis sellest eelnõust tulenevad, panevad väga selge kohustuse juba salvestise peal ära näidata, kus miski toimus, mis toimus, kuidas toimus ja millised olid inimese esmased ütlused. Nii et vajadus tunnistaja välja kutsuda võib olla erandlik, aga isegi kui see tekib, siis ma ei näe selles mitte midagi halba, kui politseiametnikud aeg-ajalt kutsutakse ka kohtusse ütlusi andma.
Mulle endale jäi kogu eelnõust üles üks küsimus, aga eks elu näitab, kuidas läheb. Kohtuväline menetleja ehk politseiametnik, kes teeb kohapeal väärteoprotokolli, vastutab praegu seaduse ees, kui ta teeb väärteomenetluses teadvalt vale otsuse, päris karmilt. Karistusseadustik näeb ette selle eest kuni kolmeaastase vanglakaristuse. Kui ta nüüd ka tunnistajana kohtusse läheb ja seal valetab, siis tegelikult on ta karistatav veel ka valeütluste eest. Kuidas see nüüd koos toimib? Aga need on juba õigusgurmaanide küsimused ja eks aeg annab arutust. Kui ametnik on valesti käitunud, peab ta vastutama mõlema punkti alusel: kui kodanik tunnistajana ja kui ametnik otsuse tegijana.
See, et filmi ja muud teabesalvestist saab kasutada tõendina, ei ole teps mingisugune uus asi Eesti õigusruumis. Seda kasutati meil juba sellel ajal, kui kunagi Eesti politsei sai esimese videokaamera ja filmis oma esimesi sündmuskohavaatlusi ja muid tegevusi. Alles praegu, 20 aastat hiljem, toome me selle mõiste ka väärteomenetlusse sisuliselt sisse ehk viime oma väärteomenetluse tunduvalt tänapäevasemale tasemele. Ma arvan, et kodanikel, kes me kõik oleme ja kes me aeg-ajalt ikka eksime, ei teki üldse mingeid küsimusi, kui õigusrikkumisega seotud probleemid saavad kohapeal väga kiiresti lahendatud.
Tegelikult ma tahan õiguskomisjonile edasi anda ka mõnede oma endiste kolleegide tänu, kellega ma seda eelnõu olen arutanud. Meil oli tõsine arutelu ka õiguskomisjonis. Seaduseelnõu laekus komisjoni juba aasta alguses. Me kuulasime ära eri pooled ja tegime eelnõus päris palju muudatusi ja parandusi ning nüüd on see meie laua peal suhteliselt kobedana. Kutsun kõiki üles just selleks, et ohvrite arvu vähendada ja lasta politseil rohkem tänavatel-teedel rikkujaid ohjeldada, seda seaduseelnõu toetama! Aitäh teile!

Palun, kolleeg Igor Gräzin, Reformierakonna fraktsiooni esindaja! Kas soovite esineda?

Ei, seoses Heljo Pikhofiga ma ütlesin kõik, mis mul öelda oli.

Vabandust, me ei räägi praegu Heljo Pikhofist! Palun jälgige, mis saalis toimub! (Naer.) Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, kuna selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 375. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu 429 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu 429, ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus s.a 6. mail. Ehitusseaduse muutmine ...

Palun sättige, Olga, mikrofon natuke endale lähemale! Halvasti on kuulda.

Ehitusseaduse muutmine on tingitud asjaolust, et alates 1. juulist 2013. aastast on täies ulatuses rakendatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 305/2011, millega sätestatakse ehitustoodete turustamise ühtlustatud tingimused ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ. Praegu on ehitusseaduses hulk sätteid, mis olid vajalikud ehitustoodete direktiivi 89/106/EMÜ Eesti õigusesse ülevõtmiseks, kuid mis nüüd, otsekohalduva ehitustoodete määruse kehtima hakates oleksid sellega vastuolus.
Ma peatun mõningatel eelnõu punktidel, mis on minu meelest kõige tähtsamad ja mille kohta on menetluse käigus ka siin istungisaalis küsimusi esitatud. Esiteks, seaduse § 3 täiendatakse lõigetega 7⁴ ja 7⁵. Alates 1. juunist kehtib otsekohalduv määrus nr 305/2011, mis sätestab nõuded ehitustoodetele, ning seoses sellega jäetakse seadusest välja ehitustooteid puudutavad sätted §-des 5 kuni 8. Õigusselguse huvides lisatakse lõikega 7⁴ seadusse viide määrusele ning toote nõuetele vastavuse seadusele. Sel juhul on ka normi adressaadile arusaadav, kust tulevad nõuded ehitustoodete kohta. Lõige 7⁵ sätestab, et tööstuslikult töötlemata loodusliku ehitusmaterjali, traditsioonilisel teel valmistatud rahvusliku ehitustoote või taaskasutatud ehitustoote ehitisse püsival paigaldamisel peab olema tagatud ehitise vastavus § 3 lõigete 2–7 nõuetele. Sisuliselt on tegemist kehtiva § 6 lõike 2 täiendamisega, sätestades looduslike ja traditsiooniliste ehitusmaterjalide kasutamise ehitistes. Tööstuslikult töötlemata loodusliku ehitusmaterjali või traditsioonilisel teel valmistatud rahvusliku ehitusmaterjali või toote all on silmas peetud näiteks massiivpalktooteid, põhupalle, savi, roogu, looduskive, sepiseid ja muid alternatiivseid materjale ning tooteid, mida ei valmistata tööstuslikult suurpartiidena. Sätte lisamine ehitusseadusse on vajalik, kuna eeltoodud ehitusmaterjalid ja -tooted ei kuulu ehitustoodete määruse reguleerimisalasse, st et nende kohta pole koostatud ühtlustatud tehnilisi kirjeldusi ning selliste toodete ja materjalide puhul puudub CE-märgise kasutamise kohustus. See toetab ka ehitustoodete määruse põhimõtteid säästliku ja loodust hoidva ehitamise kohta.
Lisaks sellele kehtestatakse § 9 uues sõnastuses. See paragrahv reguleerib tehnilise hindamise asutusena tegutsemise õiguse andmist. Tehnilise hindamise asutus on vastavushindamise asutus, kes annab tootja taotluse korral Euroopa hindamisdokumendi alusel tootele Euroopa tehnilise hinnangu, mille alusel tootja saab koostada tootele toimivusdeklaratsiooni ning kinnitada sellele CE-vastavusmärgise. Kehtivas sõnastuses lõiked 1 ja 2 jäetakse välja, sest alates 1. juulist 2013 muutub kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ ja täies ulatuses on rakendatav ehitustoodete määrus. Olemasolevad § 9 lõiked 3 ja 4 muudetakse lõigeteks 1 ja 2. Lõikes 1 tehakse viide ehitustoodete määrusele ning mõlemas lõikes asendatakse ehitustoodete direktiivist tulenev termin "tunnustusasutus" terminiga "tehnilise hindamise asutus".
Tehnilise hindamise asutusena tegutsemise õiguse andmise menetluses on toimunud muudatus. Varem kehtinud korra kohaselt andis Eesti tunnustusasutusena tegutsemise õiguse halduslepingu alusel ühele isikule majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. Sätte uue sõnastuse kohaselt annab tehnilise hindamise asutusena tegutsemise õiguse majandus- ja kommunikatsiooniminister. Eelnõus on kirjas, et § 9 lõike 3 järgi moodustab minister taotluse saamisel komisjoni, kes hindab, kas taotleja vastab ehitustoodete määruse lisa 2 tabelis toodud nõuetele. Tehnilise hindamise asutusena tegutsejate arv ei ole enam piiratud. Seni võis neid olla ainult üks ja oligi ainult üks  – TTÜ. Praegu ei ole Eestis ühtegi tehnilise hindamise asutust ega tunnustusasutust.
Ma palun kolm lisaminutit!

Kolm lisaminutit.

Need olid mõned tähtsamad punktid.
Selle seaduseelnõu esimene lugemine toimus siin saalis 22. mail ja istungil ei andnud eelnõu kohta selgitusi mitte majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, vaid põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Sellel istungil lepiti kokku, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 29. mai. Selleks ajaks fraktsioonidelt ega rahvasaadikutelt ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. 30. mail kogunes majanduskomisjoni töörühm, kes valmistas ette eelnõu komisjoni istungil menetlemiseks. Majanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 3. juuni istungil, millel osales ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja.
Komisjon otsustas teha kaks muudatusettepanekut, millest ühe esitasid majanduskomisjon ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, teine aga tulenes töörühma ettepanekutest. Muudatusettepanek nr 1 oli selline, et eelnõu § 1 võiks täiendada ühe punktiga, millega muudetakse ehitusseaduse normitehnilist märkust. Kuna vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 305/211 artiklitele 65 ja 68 tunnistatakse alates s.a 1. juulist kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ, siis jäetakse ehitusseaduse normitehnilisest märkusest viide nimetatud direktiivile välja. Direktiiv 2002/91/EÜ on juba kehtetu ning normitehnilised märkused tuleb ka selles osas ajakohastada. Direktiivi 2002/91/EÜ asendab direktiiv 2010/31/EL. Selle muudatusettepaneku esitasid majanduskomisjon ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Muudatusettepanek nr 2 oli selline, et komisjoni ettepanek on muuta seaduse jõustumise aega, jättes eelnõust välja jõustumissätte. Kuna eelnõu §-s 2 esitatud seaduse jõustumise tähtaeg s.a 1. juuli ei ole eelnõu hilist esitamist arvestades reaalne, siis jäetakse see eelnõust välja. Kuigi ehitusseaduse muutmist tinginud otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 305/2011 jõustub täielikult s.a 1. juulil, ei too sellest kuupäevast hilisem seaduse jõustumine kaasa vastuolusid määral, mis võiks põhjustada suurt segadust normi adressaadile või kaasa tuua rikkumismenetluse. Eelnõust § 2 välja jättes jõustub seadus üldises korras.
Majanduskomisjon toetas neid mõlemaid muudatusettepanekuid ja otsustas esitada eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 12. juuniks ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Veel otsustati, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, võiks viia eelnõu kolmanda lugemise läbi 19. juunil. Kuna eelnõu teine lugemine lõpetatigi 12. juunil, siis ongi mul teile, head kolleegid, täna ettepanek see seaduseelnõu heaks kiita ja hääletada poolt!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik, see oli väga kena ettekanne! Just selline võiks olla komisjonipoolse ettekande sisu. Kõik sai väga hästi selgeks, aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse vormistamise juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu 429. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 432 kolmandat lugemist. Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Kalvi Kõva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on tänuväärne võimalus mõned minutid kasutada teie kallist aega. Loodan viie minuti sisse ära mahtuda, kui juhuslikult ei mahu, siis ma palun paar minutit lisaaega.
Head sõbrad! Selle seaduseelnõuga, mille me siin kohe kolmandal lugemisel heaks kiidame, on rahul ka sotsiaaldemokraadid. Ma ei ole tulnud siia pulti ütlema, et see ei ole hea seaduseelnõu ja meie selle poolt ei hääleta. See on mõistlik eelnõu ja ma tunnustan ministeeriumi, kes esitas komisjoni väga korralikult ettevalmistatud eelnõu. Mitte nii, nagu on teinud mõni teine ministeerium täna päevakorras olevate teiste seaduseelnõudega.
Puudutan siin praegu kahte olulist punkti. Nagu teada, tahetakse seaduseelnõuga suurendada Leader-lähenemise tegevusgruppide juhtimise läbipaistvust ja ausust, samuti on soov innustada nende tegevusgruppide liikmeid juhatuste koosolekutel otsustusprotsessides aktiivsemalt osalema. Nagu me teame, on Eestis Leader-tegevusse kaasatud eri piirkondades 1718 liiget. See näitab seda, et see tegevus on meie maaelus väga tähtsaks muutunud. Leader-tegevusse on kaasatud nii kohalikud omavalitsused, mittetulundussektor kui ka ettevõtjad ja seepärast on konsensuse otsimine, asjade läbirääkimine väga oluline. Just sel põhjusel on tähtis, et juhatuse ja üldkogu koosolekutel ei saaks hääletada n-ö mandaatidega, mis on paberi peal, ehk volitustega, vaid inimesed oleksid reaalselt kohal.
Mis puutub üldse Leader-tegevusse ja Leader-põhimõttesse, siis Euroopa Komisjon on andnud suunise, et Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi ajal võiks peale maaelu arengukava meetme seda lähenemist rohkem rakendada ka teistes Euroopa Liidu fondidega seotud programmides. Siit üleskutse meile kõigile, kes me vähegi saame mõjutada nii sotsiaalfondi kui ka regionaalarengu fondi üle otsustajaid lähtuma rohkem Leader-põhimõttest.
Toon samuti esile, et praegu, mil on arutusel maaelu arengukava, teeb üks asjaolu natuke murelikuks. Maaelu arengukava puhul küll suurenevad Leader-tegevuse ja Leader-programmi summad 93 miljoni euroni – eelmisel perioodil oli kasutada 85 miljonit –, aga külade uuendamise ja arendamise meede kaob täielikult ära, seega järjest suurem raskuspunkt langeb Leader-meetmele. Maakondades Leader-tegevusega seotud inimesed väärivad suurt tunnustust, tehakse väga vajalikke asju. Aga teinekord on tilk tõrva sattunud ka sellesse meepotti. Minu arvates on see eelnõu, mille poolt kindlasti ka sotsiaaldemokraadid täna siin hääletavad, vajalik eeskätt kaasamise ja tegevusgruppide demokraatia säilitamise mõttes.
Kuna täna on kevadistungjärgul viimast korda päevakorras maaelukomisjoni seaduseelnõu, siis tahan komisjoni esimehena teha ühe tänuavalduse. Kulutan selleks ainult ühe minuti, et teie aega mitte raisata. Tahan nimelt tänada isiklikult meie põhiseaduskomisjoni esimeest Rait Marustet. Seda põhjusel, et selle aasta alguses oli just tema see inimene, kes pani alguse n-ö otsuste jadale, nii et nüüd on maaelukomisjon juhtiv komisjon kõigi eelnõude menetlemisel, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi ja regionaalarengut. Suur aitäh, Rait, sulle selle eest! Palju tänu ka juhatusele nende seaduste meile suunamise eest!

Suur tänu, kolleeg Kalvi Kõva! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 432. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 431 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalev Kotkas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Austet istungi juhataja! Head kolleegid! Kuigi söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamine on tingitud vajadusest tagada Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste tõhus rakendamine, ei ole see eelnõu pelgalt tehnilise sisuga. Söödaseaduses tehtavate muudatuste lõppeesmärk on tagada jälgitavuse ja tarbijakaitse kõrge tase kogu sööda- ja toiduahelas, parandada söödahügieeni ning vähendada saastunud toodete toiduahelasse sattumise ohtu. Ehk siis kvaliteetne sööt peab tagama kvaliteetse söögi.
Muidugi tuleb jälgida, et Eesti riigi õigus ei sisaldaks Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevat regulatsiooni ega ka dubleeriks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste sätteid. Praegu on aga Euroopa Parlament ja nõukogu pannud meid teatud mõttes sundseisu. Nimetatud institutsioonid on kinnitanud teise transmissiivseid spongioosseid entsefalopaatiaid ehk TSE-d puudutava tegevusprogrammi, mille eesmärk aastateks 2010–2015 on jätkata TSE-ga seotud meetmete läbivaatamist, tagades samal ajal toidu ohutuse kõrge taseme. Paraku tehakse muudatusi TSE-ga seotud eeskirjades praegu ja ka tulevikus järk-järgult, võttes aluseks usaldusväärsed teadusandmed. See tähendab, et ka liikmesriikide parlamendid saavad harmoneerida oma õigusakte selles valdkonnas praegu ja ka tulevikus järk-järgult Euroopa Parlamendi ja nõukogu dikteeritud tempos. On hea, et TSE-d puudutava tegevusprogrammi esimesi strateegilisi eesmärke on praeguse täieliku söödakeelu mõne meetme läbivaatamine, juhul kui teatavad tingimused on täidetud.
Näiteks praegu kasutatakse söödas keelatud töödeldud loomset proteiini peamiselt väetise-, komposti- ja tsemenditehastes kasutatava kütuse tootmiseks, samas vajab loomorganism normaalseks elutalitluseks ja toodangu moodustamiseks ühe toitainena ka proteiini.
Euroopa Toiduohutusamet on juba 2007. aastal avaldanud arvamust, millest selgub, et mittemäletsejalistel põllumajandusloomadel ei ole looduslikes tingimustes TSE-d tuvastatud ning veiste spongioosse entsefalopaatia ülekandumise risk mittemäletsejalistelt mittemäletsejalistele on väike. Tuginedes sellele on mittemäletsejalistelt pärit töödeldud loomse proteiini keeldu mittemäletsejaliste sööda puhul Euroopa Liidu tasandil leevendatud ning edaspidi lubatakse saadud proteiinisööta vesiviljelusloomadele.
Kuna suured laevad pööravad aeglaselt, siis on selle 2007. aasta tõdemuse alusel suudetud söödaseadust muuta alles 2013. aastal. Ise me lohutame ennast, et me harmoneerime oma seadusi Euroopa Liidu õigusaktidega. Võib vaid oletada, kui suur on olnud majanduslik kahju meie ja Euroopa Liidu ühisele põllumajandusele, kui me oleme aastaid loomse proteiiniga kütnud hoopis tsemenditehaste ahjusid. Ja see pole ka õige kütmine olnud, pigem loomse proteiini utiliseerimine.
Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioonis proteiini nappuse ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste kohta Euroopa Liidus tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lubada tapajäätmetest töödeldud loomse proteiini kasutamist monogastriliste loomade, nagu sead ja kodulinnud, sööda tootmiseks tingimusel, et koostisosad pärinevad lihast, mis on lubatud inimtoiduks, ning täielikult rakendatakse ja kontrollitakse liigisisese ringlussevõtu ning sunnitud kannibalismi keeldu. Praegu ei ole valideeritud diagnostilist meetodit, mille abil oleks võimalik tuvastada sigadelt ja kodulindudelt saadud tooraine olemasolu söödas. Seega ei ole veel võimalik kontrollida liigisisese ringlussevõtu keelu nõuetekohast rakendamist, kui uuesti lubataks kasutada sigadelt saadud töödeldud loomset proteiini kodulindude söödas ja kodulindudelt saadud töödeldud loomset proteiini sigade söödas.
Vesiviljelustoodete tootmisel ei ole liigisisese ringlussevõtu keelu täitmisega probleeme, kuna praegused suunamise nõuded kalajahu kasutamiseks vesiviljelusloomade söödas on juba tõhusaks osutunud. Seetõttu lubatakse alates 2013. aasta 1. juunist mittemäletsejalistelt saadud proteiini teatud tingimustel sööta ka vesiviljelusloomadele.
Kuigi tegemist on suhteliselt lihtsakoelise eelnõuga, esitas valitsus selle Riigikogule menetlemiseks vigasena. Õnneks märkasid maaelukomisjoni tublid nõunikud, et eelnõu punktis 1 on algatatud eelnõu teksti sattunud vigane viide söödaseaduse § 6 lõikes 7 esitatud loomse proteiini määratluses. Eelnõu algteksti kohaselt on loomne proteiin Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 999/2001 IV lisa I peatüki punkti b alapunktides 1–5 ja II peatüki punkti b alapunktides 1–3 nimetatud toode. Tooted, mis on nimetatud Euroopa Liidu määruses nr 999/2001 IV lisa II peatüki punkti b alapunktides 1–3, on samad, mis on nimetatud IV lisa I peatüki punkti b alapunktides 1–5, ehk töödeldud loomsed valgud, mittemäletsejalistelt saadud kollageen ja želatiin, veretooted, loomse päritoluga hüdrolüüsitud valk, loomse päritoluga dikaltsiumfosfaat ja trikaltsiumfosfaat. Sama lisa II peatüki punkti a alapunktides 1–3 on nimetatud sellised loomsed proteiinid nagu piim, piimapõhised tooted, piimasaadused, ternespiim, ternespiimatooted, munatooted, mittemäletsejalistelt saadud kollageen ja želatiin. Seega on loomse proteiini määratluses teise viite asemel õige viidata II peatüki punkti a alapunktidele 1 ja 3.
Nüüd, kui selline põhimõtteline apsakas on ära parandatud, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon nõus eelnõu 431 kolmandal lugemisel toetama ja me hääletame selle vastuvõtmise poolt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Palun nüüd Keskerakonna fraktsiooni esindajana kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Teema on keeruline ja tahaks, et ka saal seda mõistaks, seepärast ma alustan teksti tsiteerimisest. Kuulake tähelepanelikult, härra õigusteadlane! Söödaseaduses tehakse järgmised muudatused ja sisuliselt tähendab see seda, et loomset proteiini ning seda sisaldavat sööta käideldakse ja kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 999/2001 alusel, millega sätestatakse teatavate – ja pange tähele! – transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad.

Ei!

Ei ja veel kord ei!

Vabandust! Kolleeg Gräzin, rahunege, palun, maha!

Ma saan aru meie kolleegide elevusest, sest tõepoolest, esmapilgul on selle seaduse sisu raske mõista, aga püüame siiski detailidesse tungida, siis me saame aru, et, nagu ütles ka eelkõneleja, hea loomasööt tagab meilegi kvaliteetse toidu. Ja selle üle peaksime kõik väga rõõmsad olema.
Räägin aga sellest seadusest veidi rohkem. Punktiga 2 muudetakse § 6 lõike 8 esimese lause sõnastust. Kehtiva seaduse § 6 lõige 8 esimese lause kohaselt võib tulevikus kalajahu, dikaltsiumfosfaati, trikaltsiumfosfaati, veriseid – mitte vere-, vaid veriseid – tooteid või verejahu sisaldava sööda tootmise ja söötmisega loomadele tegelda vaid Veterinaar- ja Toiduameti loal. Mitte mingil juhul ei tohi loomadele anda veretooteid ilma veterinaarameti loata! Põllumehed peaks seda teadma – loomse proteiini ja seda sisaldava sööda tootmine ning söötmine loomadele on Euroopa Liidu õigusaktidega rangelt reguleeritud. Tegemist on eriloaga, mis võimaldab järelevalveametnikel tõhustada kontrolli sellise sööda tootmise ja loomadele söötmise üle, mis võib inimese ja looma tervisele ohtlik olla. Ma arvan, et saal saab sellest aru. Luba antakse üksnes nendele isikutele maal, kelle ettevõte vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 999/2001 IV lisas kehtestatud nõuetele.
Kuna alates 2013. aasta 1. juunist lubatakse teatud tingimustel mittemäletsejalistelt saadud proteiini – on meile selge, kes on mittemäletsejaline? – sööta vesiviljelusloomadele, siis on vaja muuta ka kehtiva seaduse sätet, et võimaldada töödeldud loomse proteiini ja seda sisaldava sööda tootmine kõrgel tasemel. Võrreldes praegu kehtiva seadusega on säte uues sõnastuses, üks tekstiosa on asendatud, ja see on "kalajahu, dikaltsiumfosfaati, trikaltsiumfosfaati või veretooteid". Lauses sisalduvate terminite muutmise vajadus tuleneb muutunud Euroopa Liidu õigusaktidest. Sätte uues sõnastuses kasutatakse terminit "töödeldud loomne proteiin". Proua eksminister, "töödeldud loomne proteiin" on uus termin, mida nüüd kasutatakse, töödeldud loomse proteiini mõiste on laiem, kui me seni arvasime, see hõlmab muu hulgas ka kala- ja verejahu. Töödeldud loomse proteiini mõiste on määratletud Euroopa Komisjoni määruse 142/2011 I lisa punktis 5. Ma kordan: I lisa punktis 5.
Euroopa Liidu tasandil on otsustatud, et sööda hügieeni parandamiseks ning saastunud toodete toiduahelasse sattumise ohu vähendamiseks peavad ettevõtted, kus töödeldakse varem töötlemata taimeõli, valmistatakse taimsest õlist saadud tooteid ja segatakse segamini rasvu, saama hügieenimääruse (EÜ) nr 183/2005 kohaselt tunnustuse, kui kõnealused tooted on mõeldud kasutamiseks söödana, mitte inimtoiduks. Seetõttu on komisjoni määrusega (EL) 225/2012 kehtestatud sellise ettevõtte tunnustamise kohustus, kus toodetakse eespool nimetatud söödamaterjale. Eelnõuga tehtav muudatus on täpsustavat laadi, sellega likvideeritakse vastuolu Euroopa Liidu õigusega, kui see seni on olnud. Sellega ei kaasne söödakäitlejatele lisakohustusi, kuna sellise ettevõtte  – pean silmas ettevõtet, kus töödeldakse varem töötlemata taimeõli, valmistatakse taimsest õlist saadud tooteid või segatakse segamini rasvu – tunnustamise kohustus kehtib juba 2012. aasta 16. septembrist komisjoni määruse 225/2012 punkt 2 kohaselt.
Ma ei taha enam saali väsitada selle seaduse tsiteerimisega, aga tahan öelda, et see on äärmiselt vajalik seadus ka Eesti Vabariigis. Loen teile aga ette hea kolleegi härra Musta antud tsitaadi, mis paneb kogu selle teksti mõtte väga lihtsasse eesti keelde. Tegu on meie põllumajanduskorüfee Theodor Pooli tsitaadiga: "Õiges söödas loomadele on suur reserv ja teaduslik söödavalik on Eesti talupoja rikkuse alus." Valigem õige sööt oma loomadele! Aitäh! (Aplaus.)

Aplausid palun hiljem! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised, läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 431. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud muuseumiseaduse eelnõu 374 kolmas lugemine. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Muuseumidel on meie ühiskonnaelus suurem tähtsus, kui me seda tavaliselt oskame ette kujutada. Kõigepealt on muuseumid meie rahva ajaloolise mälu hoidjad, selle mälumaterjali kogujad, propageerijad. Selle kaudu on muuseumid ka meie rahva kultuuri ja identiteedi kujundajad. Veel üks oluline moment, mida võiksime silmas pidada, on see, et muuseumid teenivad põlvkondade järjepidevuse hoidmise eesmärki. Lisaks sellele on muuseumid oma kanda võtnud suure rolli õppetöös. Tänapäeval räägitakse üha rohkem sellest, et muuseum on kooli orgaaniline jätk. See seadus räägibki sellest, et muuseum on ka haridusasutus. Tuntud on näiteks projekt "Muuseum ja arhiiv õpikeskkonnana".
Regulatsioonid, mis seni muuseumide tööd on kujundanud, on lootusetult vananenud ja ajale jalgu jäänud. Uut seadust oli hädasti vaja. Selles praegu vastuvõtmisele esitatud eelnõus oli alguses mitmeid vaieldavusi, võib-olla ka puudusi. Too algne eelnõu oli pigem ministeeriumi kui muuseumi nägu. Seaduseelnõu oli tehtud selline, et muuseume oleks lihtsam kamandada ja valitseda, ei lähtutud eesmärgist, et rahval oleks seal huvitav käia ja et ta seal rohkem õpetust saaks.
Samas käis eelnõu menetlemine siiski sümpaatsel moel. Menetlemise käigus toimus konstruktiivne arutelu, otsiti uusi lahendusi. Selle eest tuleb tunnustada komisjoni tervikuna, eriti aga juhtivat menetlejat Liisa-Ly Pakostat, kes viitsis ja suutis ära teha suure töö. Ta organiseeris terve rea kohtumisi huvirühmade ja spetsialistidega, üldse kultuuriinimestega. Ja üllatus-üllatus, kui muuseumiseaduse eelnõu lõpuks valmis sai, oli sinna harmooniliselt sisse sulatatud ka opositsiooni ettepanekuid, mida juhtub siin majas ju suhteliselt harva.
See on hea seaduseelnõu. Võib-olla kõlab paradoksaalselt, aga see on hea ka selle poolest, et ta ei ole "liiga hea". Kui me jälgime viimaste aastakümnete arengut n-ö mäluasutuste valdkonnas, siis näeme, et see areng on olnud tohutult kiire. Kui varem räägiti, et näiteks raamatukogundus, arhiivindus, museoloogia ja muinsuskaitse on kõik väga erilised ja spetsiifilised distsipliinid, mille ühisosa moodustab ehk umbes 20% ja igaühe eriosa 80%, siis nüüdseks on tänu infotehnoloogia arengule jõutud seisukohale, et mäluteaduste ühisosa moodustab juba umbes 80% ja eriosa on igaühel eraldi 20% piires. Võib-olla oleks võinud selle peale tekkida mõte, et nüüd võiks ka muuseumiseaduses pidada silmas juba heritoloogiat – see on käibel olev mugandus sõnast heritology –, mitte ainult muuseume. Sealt see põnevus algabki. Tänapäeval minnakse ka ülikoolides eraldi museoloogia, arhiivinduse, raamatukogunduse ja muinsuskaitse õpetamiselt üle heritoloogia kui neid kõiki hõlmava distsipliini õpetamisele.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit, palun!

Sellel taustal võiks arvata, et ka muuseumiseadus peaks kõik need valdkonnad kokku võtma. Eluterve loogika ütleb siiski, et eelnõu koostamisel tehtud kompromissid olid mõistlikud. Las lähevad ülikoolid ees. Las nad koolitavad spetsialistid homseks päevaks valmis ja kui need spetsialistid on koolitatud, siis on võimalik edukamalt lõhkuda mis tahes ametkondlikke barjääre ja minna ühelt, teiselt, kolmandalt või neljandalt kitsalt defineeritud mäluvaldkonnalt selle suurema ja ühtsema poole.
Kokku võttes tahan öelda, et eelnõu 374 on hea selle poolest, et ta vastab praeguse Eesti nõuetele. Teiseks on ta hea selle poolest, et seal on menetlemise käigus markeeritud suunad, mida silmas pidades tuleb edasi minna. Ei ole nii, et nüüd sai seadus valmis ja elu jääb seisma. Vastupidi, komisjoni töö näitas seda, et on võimalik selles valdkonnas konstruktiivselt aina edasi minna. Kõike seda kokku võttes ütlen Keskerakonna fraktsiooni nimel aitäh tegijatele üksmeele eest. See eelnõu väärib poolt hääletamist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Palun, kolleeg Mart Meri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on päris hea peale kolleeg Aadu Musta sõnavõttu jätkata, sest tõepoolest, muuseumiseaduse eelnõu menetlemine on olnud eeskuju vääriv. Selle menetlemine algas õieti juba enne teksti üleandmist parlamendile. Nimelt toimus kultuurikomisjoni väljasõiduistung Eesti Ajaloomuuseumisse Maarjamäel ja seal kultuuriminister tutvustas koostatava eelnõu põhisuundi, katsetades nõnda oma ideede kandvust kultuurikomisjoni liikmete silmis. Sellest vabast ja avameelsest arutelust võttis osa ka rida suuremate muuseumide juhte ja muuseuminõukogu liikmeid. Nõnda oli koostatavale eelnõule loodud igati konstruktiivne foon.
See ei tähenda kaugeltki seda, et hilisem ametlik menetlemine läks kuidagi eriliselt libedalt või formaalselt. Lausa vastupidi, komisjonis toimunud arutelude tulemusena muudeti päris palju eelnõu struktuuri, toodi sisse muuseumi definitsioon ja täpsustati muid olulisemaid mõisteid, muudeti eelnõu rõhuasetusi ning muuseuminõukogu ettepanekul lisati kogunisti uus teema: museaali väljaarvamisel muuseumikogust võimalus see võõrandada avalikul enampakkumisel. Väga põnev teema!
Mida siis võiks muuseumiseaduse sisust esile tõsta? Paar ääremärkust selle kohta. Kindlasti on tähtis, et komisjon lisas eelnõule muuseumi definitsiooni, mis annab muuseumile ka haridusasutuse mõõtme kõigest sellest tulenevaga. Ja seda on üsna palju, kuni tulumaksusoodustuseni nendele inimestele, kes osalevad mõnel muuseumi korraldataval tasulisel koolituskursusel. Sel teemal oli meil isegi pisuke vaidlus ministeeriumiga, kes pidas definitsiooni pigem belletristikaks kui legaaldefinitsiooniks, millest võiks argielus tulu tõusta. Aga veenduge ise, see on ainuke tsitaat minu ettekandes. Muuseumiseaduse § 2 lõige 1 ütleb: "Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, mis on üldsusele avatud ning mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseum arvestab oma ülesannete täitmisel muu hulgas laste ja puuetega inimeste vajadusi." See oli definitsioon, mille kultuurikomisjon eelnõusse lisas. Kas belletristika või mitte, aga siin taga on ka üks Eesti seadusloome üldisem häda, mille mõõdutundetu süvenemine võib järjest enam hakata kitsendama vaba mõtte ja terve mõistuse mänguruumi Eestis. Mõtlen suhtumist, et mida pole kirjas, seda pole olemas. Terve mõistus ju saab aru, et muuseumil on hariduslik funktsioon, aga kui me poleks seda seadusesse must valgel kirja pannud, siis oleksime paraku piiranud muuseumide tegevusvõimalusi ja vähendanud tõenäoliselt ka muuseumide tegevusest osasaajate arvu. Kahjuks, jah, põhimõte "pole kirjas, pole olemas" on olude sunnil või vahest ka tahte puudumise tõttu endiselt pragmaatilisem üldisest tervest mõistusest.
Olulise möönduse tegi komisjon riigilt tegevustoetuse taotlemise tingimusi määratledes. Eelnõu algses versioonis oli toetuse taotlemise tingimus mis tahes tüüpi muuseumi liitumine muuseumide elektroonilise andmekoguga MuIS. Liitumine andmekoguga käiks praegu paljudele riigile mittekuuluvatele muuseumidele üle jõu, seda enam, et ka MuIS ise, iseenesest väärtuslik veebipõhine töö- ja eksponeerimisvahend, on alles aktiivse arendamise faasis.
Palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Ministeerium oli MuIS-ile ette näinud liiga määrava rolli ja mitmed muuseumiinimesed nägid selles hooba väiksemate muuseumide väljasuretamiseks. Ma ei hakka siin paralleeli tooma PGS-i menetlemisega. Ent asjatu on ihalus – ma vähemalt loodan seda –, et kogu kirjasõna, sõna- ja maalikunst ning muuseumiesemed kolivad veebi, nii et enam pole vaja ei näitusesaale, raamatupoode ega avalikke raamatukogusid, samuti raamaturiiuleid kodus. Vajutad nupule, ja kõik on käes. Komisjoni muudatusettepanek leevendas riigi toetuse taotlemisel andmekoguga liitumise tingimust ja praeguse eelnõu järgi hõlmab see tingimus vaid riigimuuseume ja neid muuseume, mis haldavad riigile kuuluvaid muuseumikogusid.
Eelnõu suurendab märksa Eesti muuseumide rahvusvahelist haaret üle riigipiiride liikuvate näituste kindlustamise põhimõtete fikseerimise tõttu. See oli kauaoodatud läbimurre, mis eelkõige puudutab Kumu ja teiste hinnaliste ekspositsioonide viimist Eestist välja ja Eestisse sisse toomist. Seni on Kumu pidanud loobuma mitme põneva näituse korraldamisest just seetõttu, et asjaomane kindlustussüsteem puudus ja mõnikord tuli Kumul vastuvõtva asutusena paluda kindlustussummade katmist oma välispartneritelt, mis ei ole ühe iseseisva riigi kunstimuuseumi puhul kuigi väärikas palve.
Kokku võttes jääb selle eelnõu menetlemisest hea mälestus. Eestis on erakordselt häid muuseume, mis väärivad hoidmist ja hooldamist ning eelkõige muidugi külastamist. Sotsiaaldemokraadid loodavad, et uus muuseumiseadus teenib just neid eesmärke, ja hääletavad selle eelnõu poolt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Meri! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud muuseumiseaduse eelnõu 374. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu 437 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti riigikaitsekomisjoni aseesimehe kolleeg Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Selle otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati 6. juunil 2013. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 12. juuni kell 17.15. Eelnõu muutmiseks ühtegi ettepanekut ei laekunud. Keeleliselt ja normitehniliselt oli juba esimese lugemise tekst korrektne, seetõttu on teise lugemise tekst identne esimese lugemise tekstiga.
Riigikaitsekomisjon arutas Mali missiooni eelnõu enne teist lugemist oma 13. juuni ja 17. juuni istungil. 17. juuni istungil otsustati konsensusega kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskiri ja teise lugemise tekst ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu 437 teiseks lugemiseks 19. juuni istungi päevakorda.
Euroopa Liidu liikmena on Eesti jaoks oluline panustada euroliidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisse. Seda kujutab endast ka eelnõu punkti 1 kohaselt osalemine Euroopa Liidu väljaõppemissioonil nimega EUTM Mali kuni kaheksa kaitseväelasega. Eesti kaitseväelased ei osale sõjalistes operatsioonides, vaid tegelevad Mali relvajõudude väljaõppe ja nõustamisega. Eelnõu punkti 2 kohaselt kasutatakse kuni kahte staabiohvitseri ÜRO rahutagamismissioonil MINUSMA. MINUSMA näol on tegemist nii traditsioonilise rahuvalveoperatsiooniga kui ka terrorismivastase võitlusega. Ametikohast tulenevalt ei osale ka staabiohvitserid vahetult sõjalistel operatsioonidel, vaid korraldavad ÜRO rahuvalvajate, sh Aafrika sõjaväelaste ja Mali politseiüksuste tegevust. ÜRO missioonil osalemisest on näiteks teatanud Eesti liitlased Soome ja Norra. ÜRO liikmesriigina aitab Eesti kaasa rahu saavutamisele kriisipiirkondades.
Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 13. juunil 2013. aastal konsensusega teha Riigikogule ettepanek Riigikogu otsuse eelnõu 437 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud ettekandja! Ma küsin sinult mõnevõrra laiema küsimuse kui konkreetselt see missioon ja küsin ka sinult kui Kaitseliidu fännilt. Kas kogemused, mis sellistelt välismissioonidelt saadakse, on ka Kaitseliidule kasulikud?

Ütleme nii, et riigikaitsekomisjon lähtub välismissioonide puhul loomulikult Eesti riigi mitmesugustest välispoliitilistest vajadustest ja otsustest. Kaitseliit on tänu kaadrikaitseväelastele, kes Kaitseliidus teenivad, aga ka tänu vabatahtlikele siiski kaitseväe osa. Ma tean küllaldaselt juhtumeid, et välismissioonidele on komplekteeritud terveid üksusi Kaitseliidu baasil, näiteks rotatsiooni käigus Kosovo viimased missioonid. Ning mitmed aktiivsed kaitseliitlased on tsiviileluga ajutiselt lõpparve teinud ja kaitseväkke teenistusse läinud. Kaitseliidu väljaõpe on neil võimaldanud kaitseväes üsna pea minna missioonieelsele väljaõppele ja sealt edasi juba välismissioonile. Minu isiklik ja tegelikult kogu riigikaitsekomisjoni kindel seisukoht on, et kõikvõimalikud välismissioonid aitavad tagada stabiilsust maailmas ja tark inimene sõdib mujal, kui selleks on vajadus. Ma olen kogu aeg korranud: me ei pea mõtlema, kas sõda tuleb või ei tule, me peame mõtlema, millal see algab. Ja ükski abinõu selle eesmärgi saavutamiseks, et sõja alguseks tuleb hästi valmis olla, ei ole halb.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Austatud ettekandja! Ma küsin nüüd sedapidi. Ma saan aru küll, et sõduritele on lahingukogemus väga oluline, aga miks me peaksime ikkagi sedasi riskima oma kalli raha eest välja õpetatud sõjaväelaste eludega? Äkki oleks targem abiks saata näiteks pomme või lõhkeainet ja relvi?

Riigikaitsekomisjon nii laialt selle missiooniga seoses teemat ei käsitlenud. Aga ma jään oma seisukoha juurde. Peeter Võsa, teie isiklik elustiil on ju ka selline, et teinekord ähvardab teid oht Tallinna tänavatel otsa saada. Üldiselt arvan, et kui saata sõjaväelasi missioonile, kus nad tegelevad väljaõppega, ei ole asjad nii hullud. Küsimus on lihtsalt põhimõttes ja mitmesuguste rahvusvaheliste koalitsioonide liikmena peab Eesti oma põhimõtetest kinni pidama. Läksin oma kolleegi isiklikule karismale tähelepanu juhtides võib-olla natukene üle piiri, aga julgen tõesti öelda, et Tallinna tänavad või, ütleme, Tallinna tsiviilelu ei ole tihti turvalisem kui sõjaväelase elu missioonil. Meil on liikluses kahe viimase kuuga hukka saanud 17 noort inimest, missioonidel oleme üldse kokku kaotanud üheksa kaitseväelast. See on muidugi väga traagiline, aga ma arvan, et need ohvrid ei ole olnud asjatud. Ent kahe kuuga 17 hukkunut liikluses, neist kümme roolijoodikute põhjustatud õnnetustes – ma arvan, see on Eesti rahva tragöödia.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et vist esimest korda ajaloos asub meie kaitsevägi tegutsema Aafrika pinnal. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis see missioon, kus me osaleme, on Mali seadusliku valitsuse teenistuses või tegutseb Mali territooriumil vähemalt koostöös temaga. Kas te oskate anda ülevaate, milline on seal asjade seis? Mil määral Mali seaduslik valitsus praegu kontrollib oma territooriumi ja kui hästi on selle missiooni edukus garanteeritud? Vahest peame sealt teistega koos ühel ilusal päeval halvas seisus taanduma?

Olukord Malis on kontrolli all. Kui korraks minna lühidalt probleemi alguse juurde, siis Malis toimus mõni aeg tagasi sõjaväeline riigipööre. Mali on selles mõttes ebatavaline riik, et selle pindala on 1,5 miljonit ruutkilomeetrit. Lõunaosa, mis jääb Sahara kõrbest allapoole, on asustatud valdavalt mustanahalistega, aga Mali kõrbeosa on tuareegide ala ja tuareegid teatavasti on araabia päritolu. Nõnda on sellesse riiki mõnes mõttes lausa sisse programmeeritud etniline konflikt. Tuareegid, keda on kolm grupeeringut, püüavad ühel või teisel viisil saavutada autonoomiat või täielikku iseseisvust. Asjade seisu on hakanud ära kasutama ka islami fundamentalistid ja ühel hetkel tekkis oht, et olukord võib kontrolli alt väljuda, kuna valitsusel polnud tuareegide territooriumil enam sisulist sõnaõigust. Selle peale sekkus sõjalise jõuga Prantsusmaa ja stabiliseeris olukorra, tehes seda puhtalt omal riisikol.
Praeguseks on aktiivne lahingutegevus lõppenud ja rahvusvaheline üldsus on otsustanud, et Malis hakkab paiknema Aafrika riikide baasil moodustatud 12 500-meheline ÜRO rahuvalvajate üksus. Prantsusmaa on suure osa oma üksustest sealt juba välja viinud ja olukorda stabiliseeritakse rahuvalve abil, mistõttu ka meil on mõistlik panustada.
Mali missioon on meie jaoks nagu kahekihiline: see on Euroopa Liidu väljaõppemissioon, kuhu me saadame kuni kaheksa kaitseväelast, rotatsioonihetkeks on neid topelt. Nemad tegelevad konkreetselt Mali armee väljaõppega. ÜRO mandaadi alla minevad kaks kaitseväelast täidavad mitmesuguseid ülesandeid ÜRO missiooni juures. Selles mõttes on tegemist unikaalse olukorraga – tavaliselt on mängus kas NATO missioon, Euroopa Liidu missioon või ÜRO missioon, aga praegu on kaks kogu maailmas aktsepteeritavat jõudu võtnud situatsiooni reguleerimise oma kontrolli alla. Usun, et tänu sellele jääb olukord seal stabiilseks ja kriis ei eskaleeru.
Esimese hooga prooviti Eestis inimestele seletada, et milleks meile Aafrika ja see kõik ei ole õige. Ma arvan, et Malist teist Afganistani ei tule, ja seda sel lihtsal põhjusel, et seal saadi õigel ajal jaole. Ütleme niimoodi, et me toetame seaduslikku valitsust – niivõrd, kuivõrd Aafrika puhul saab üldse seaduslikust valitsusest rääkida. Kui aus olla, siis me toetame valitsust, kes on võimule tulnud riigipöördega, aga ta on võimul. Ma arvan, et parem selline lahendus, nagu seal praegu on saavutatud, kui see, et tekib juurde mingi kriisikolle, mille puhul me teeksime näo, et see meid ei puuduta. Poolteist miljonit ruutkilomeetrit on väga suur ala ja seal ei ela väga palju inimesi, nii et sellel alal on võimalik toimetada kellel iganes, ka pahadel, kui nad selleks vaid soovi avaldavad. Selletõttu ma arvan, et me käime õiget rada.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea kolleeg Aivar, natuke aega tagasi sa ütlesid, et Eestimaal purjus peaga ringi sõita on märksa ohtlikum kui teisel kontinendil sõda pidada. Nüüd sa seletasid, et Mali ja Afganistani vahel on suur vahe. Me kõik teame, mis asi on Afganistan ja millega see lõpeb – kõik, kes on oma nina sinna pistnud, on vastu tatti saanud. Vabandust, aga täpselt nii see on olnud! Aga kuna Malis on õigel ajal jalg ukse vahele pandud, siis peaks nendel kahel situatsioonil mingisugune vahe olema. Milline on sinu hinnang, kui ohtlik on Mali missioon Eesti inimestele? Kas see on ohtlikum kui Afganistani oma või ohutum? Ja kas on kehtestatud sotsiaalsed tagatised, kui midagi, jumal hoidku, juhtub?

Rõhutan, et meie kaitseväelased ei osale lahingutegevuses. Meie kaitseväelased on rakendatud instruktoritena. Neil on selleks piisav väljaõpe. Nad on selleks hästi ette valmistatud nii füüsiliselt, vaimselt kui ka meditsiiniliselt ehk nad on kaitsepoogitud, kui selleks on piirkonna eripärast tulenevalt vajadus. Mali missioon ei ole ohtlikkuse astmelt võrreldav Afganistani missiooniga. Loomulikult, kui baasi rünnatakse, siis ka instruktor võtab relva, aga asjade seis Malis on säärane, et selleks suure tõenäosusega vajadust ei teki. Ma rõhutan veel kord: toetatakse Mali legaalset valitsust ja õpetatakse välja Mali kaitsejõude ning tänu sellele on piisavalt aegsasti loodud eeldused, et Mali suudab oma probleemidega hakkama saada. Ütlen veel kord, et sellel territooriumil rakendatakse 12 500 Aafrikast pärit rahuvalvajat ja usutavasti ei teki Euroopal või NATO-l, veel vähem aga Euroopa Liidul, kes missiooni panustab, suurt vajadust sinna regulaarvägesid sisse viia. Prantslased tõestasid, et kui sa reageerid õigel hetkel, on võimalik olukorda kontrolli alla hoida suhteliselt väikeste üksustega. Prantslastel ei olnud kohal üle mõne tuhande mehe, mis sõjalises mõttes ei ole väga suur kontingent.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Lugupeetud ettekandja! Kuigi sa oled rõhutanud, et sõjategevuses ei osaleta, on mul niisugune küsimus. Mis alusel ja mis tingimustel mehed sinna lähevad? Kuidas neid valitakse? Kas ikkagi arvestatakse, et säärases kuumas koldes võib sõjategevusse sattuda, kuigi see pole tõenäoline? Nad peavad selleks ju ikka valmis olema. Sa ise ka ütlesid, et kui rünnatakse baasi, siis tuleb relv pihku võtta.

Meie kaitseväelased on kõik väga hea ettevalmistusega ja Eesti sõdur on maailma parim sõdur. Sellele missioonile valitakse mehed, ma arvan, nagu väga suurele osale missioonidest, vabatahtlikkuse alusel. Kõik teenistuslepingu sõlminud kodanikud teevad seda omal vabal tahtel, jõuga ei ole kedagi kuhugi saadetud. Võib-olla tuleb möönda, et mõne kitsama eriala spetsialisti puhul on olnud vaja natukene veenda, aga üldiselt Eestis ei ole seda kommet. Ma arvan, et inimene, kes on sidunud oma saatuse kaitseväega, on tegelikult missioonidel käimisest huvitatud. Julgen väita, et kui ma enam Riigikogus ei tööta, võib-olla lähen ise ka.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud ettekandja! Me teame, et üks peamisi eesmärke, mis oli prantslaste sõjalisel missioonil Malis, oli selle riigi territoriaalse terviklikkuse taastamine ja keskvalitsuse kontrolli saavutamine kogu riigi territooriumil. Need kaks missiooni, milleks valitsus ja Kaitseministeerium, mida juhib Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, on tulnud meilt mandaati küsima, on tegelikult suunatud saavutatu konsolideerimisele. Jutt on siis Mali territoriaalsest terviklikkusest ja keskvalitsuse kontrollist kogu territooriumi üle. Alles mõni kuu tagasi kirjutas üks Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivaid julgeolekueksperte Eerik-Niiles Kross Delfis Malist. Ta ütles, et Mali missioon paneb Eesti välispoliitika proovile. Krossi sõnul ei tohiks Eesti välispoliitika jätta arvesse võtmata väikerahva huve, rahvaste enesemääramisõigust ja tsiviilelanike inimõigusi ning minna kaasa kaheldava autoriteediga Mali keskvalitsuse nõudega säilitada iga hinna eest riigi territoriaalne terviklikkus. Kuidas teile tundub, kas valitsus ja eriti just IRL olid komisjoni aruteludes ühtsed ja said ühtemoodi aru nende missioonide eesmärkidest?

Ma kordan kolleegidele üle, et riigikaitsekomisjon on selles mõttes unikaalne komisjon, et me räägime asjad selgeks. Me lähtume oma paremas usus Eesti riigi selgetest välispoliitilistest vajadustest, muu hulgas sellest, et meil tuleb koos oma partneritega Eesti riigi julgeoleku tagamisse panustada. Seda, et Eerik-Niiles Kross on kuskil midagi väitnud, on mul raske kommenteerida. Aga selles mõttes on kolleeg Mikseril õigus, et sõjaväelise riigipöördega võimule tulnud valitsus ei pruugi olla kõige parem variant, aga ta on igal juhul keegi, kellega asjade üle arutleda. See on nüüd küll rohkem väliskomisjoni tulevikuteema, kui me tahame ikka kaasa rääkida. Meie asi on sõdida, sõjakomisjon sõdib, väliskomisjon ajab välispoliitikat. Praegu on meie asi tagada, et territoriaalne terviklikkus säiliks, ja seda on üsna edukalt suudetud teha.
Ükskõik milliseid läbirääkimisi peetakse tuareegidega, ükskõik millised saavad seal olema autonoomiad, igatahes selle riigi lõhestumist rahvusvaheline üldsus ette ei näe. Meil komisjonis tekkis ühene arusaam, et sinna panustamine on meie jaoks selles mõttes tähtis, et sinna palusid meid kaasa eelkõige meie head naabrid rootslased ja soomlased, sest me hakkame nendega seal roteeruma. Ja kauges perspektiivis on kodusest olustikust tulenevalt ka head sõjalised suhted Soome ja Rootsiga Eesti jaoks tähtsad.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Eks ka need kaheksa kaitseväelast saadetakse Eestist Malisse turvalisema tuleviku nimel. See tuleviku turvalisus sai nüüd väga meeldiva kinnituse: eile kirjutati Burkina Faso pealinnas alla kokkulepe Mali keskvalitsuse ja tuareegide vahel. See on üsna värske uudis. Tuareegid on enne öelnud, et nad on nõus sellele kokkuleppele alla kirjutama juhul, kui täidetakse teatud tingimused. Kas meie riigikaitsekomisjonil on juba mingisugust informatsiooni, millised need nüüd täidetud tingimused on? Kokkulepe on ju saavutatud.

Riigikaitsekomisjonil sellist värsket informatsiooni ei ole. Kui komisjoni esimees on operatiivsemalt briifitud kui aseesimees, siis tema võib seda teada. Aga ma jään endiselt seisukoha juurde, et kui sõjakomisjon ehk riigikaitsekomisjon enam hakkama ei saa, siis lähevad asjad väliskomisjoni kätte. Ma loodan, et väliskomisjon ei arva, et kui välispoliitika otsa lõpeb, siis peab riigikaitsekomisjon aktiivsemalt tegutsema hakkama, sest sõda ei ole ju midagi muud kui läbikukkunud välispoliitika.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on teemalt pisut laiem kui Mali väljaõppemissioon, aga usun, et see on siiski kohane. Kuidas te hindate – kindlasti olete riigikaitsekomisjonis seda arutanud – Euroopa ühise kaitsepoliitika praegust seisu? Mõne väljaõppemissiooniga, nagu näiteks kõne all olev Mali missioon, saame hakkama, saame hakkama ka mõne rahuvalveoperatsiooniga, aga juhtudel, kus on vaja tõsisemat sekkumist, on ju Euroopa Liidu riikide sõjaline võimekus lahendada olukordi, ka oma piiridel, siiski äärmiselt piiratud. Tuletame meelde kas või Liibüat, kus Euroopa riigid lõid alguses rinna kummi, et läheme ja lahendame probleemi ära, aga kui asjaks läks, siis selgus, et suures osas on sõjaline võimekus olemas ainult USA-l. Kuidas te selles valguses üldiselt hindate Euroopa Liidu ühtsust kaitsepoliitiliste küsimuste puhul ja võimet olukordi lahendada?

Aitäh, see on päris hea küsimus! Ega me endale tunnistada ei taha, et meie jaoks – ütleme, eestimaalaste, Eesti patriootide ja Eesti riiklust tähtsaks pidavate inimeste jaoks, kes ajalugu mäletavad – on tänapäeva Euroopa liiga pehme. See kahjuks on tõsi. Riigikaitsekomisjon on visiteerinud mitut Euroopa Liidu riiki. Sümpaatne on Norra, Saksamaa on väga pehme, Rootsi on väga pehme, natukene sõjakam on küll Soome, aga tema ei taha paraku NATO-st midagi kuulda. Aga meie jaoks on oluline, et NATO on toimiv organisatsioon. See, et Euroopa Liidus kõikvõimalike kultuuriliste ja majanduslike erinevuste tõttu niisugust ühtset efektiivset sõjalist jõudu nagu NATO-l olemas ei ole, on paratamatus, millega tuleks leppida. Oma isikliku eeskujuga on Eesti näidanud, et riigikaitse selline mudel, nagu ta meil on üles ehitatud, on ühe mõistliku ja väikese Euroopa riigi jaoks õige. See algab sotsiaalsest poolest, noortele meestele elu õpetamisest ja nende ettevalmistamisest selleks. Sõjaline väljaõpe ja kaitsevägi tervikuna on noore inimese jaoks natuke laiema tähendusega kui lihtsalt riigi karmile sunnile allumine.
Aga see ei ole tänase teema seisukohalt oluline. Oluline on see, et hiljuti me käisime komisjoniga ühel kummalise nimega ettevõtmisel. Tegu oli sisuliselt Põhja-Euroopa kirdekorpusega, mille staap on Stettinis. Selle staabi õppus toimus Eestis ja mul oli, väike provokaator, nagu ma armastan olla, päris vahva Poola ja Saksa kolonelidega diskuteerides neile öelda, kui tore on neid jälle Eestis näha – oleme neid siin ju varemgi eri positsioonides näinud. Sakslane oli mornim, poolakas rõõmsam, ma targu ei meenutanud talle seda, kuidas poolakad meil 1930-ndatel kraavi kaevasid.
Aga ütleme niimoodi, et ega päris käest ära lastud olukorda ei ole. Ma kinnitan teile veel kord, et see, mida me oma riigikaitses teeme, see, et me oleme siin konsensuslikult poliitiliste jõudude vahel üht-teist kokku leppinud, on väga positiivne. Kõik meie sammud aitavad konflikte ära hoida – keegi ei taha sinuga kakelda, kui on kindel, et saab vastu ka. Selle tõttu ma arvan, et üleüldiseks kurvastuseks põhjust ei ole. Kas või väike intsident lennukiga Rootsi suunal on Rootsi ühiskonna taas pannud rääkima sellest, et riigikaitse on asi, mida ühe päevaga üles ei ehita. Ma usun, et Euroopa on õppimisvõimeline, ja usun ka seda, et kõik on kontrolli all.

Vladimir Velman, palun!

Hea kolleeg! Eesti kaitseväelased on võtnud osa paljudest suurematest ja väiksematest väljaõppemissioonidest. Kuidas on senised välismissioonid mõjutanud meie kaitseväelaste ettevalmistust ja millist mõju võiks avaldada Mali missioon?

Mali missioon on meie kaitseväelaste jaoks eelkõige toniseeriv missioon, sellepärast et õpetaja staatus on alati olnud gramm parem kui õpilase staatus. Kui me saadame oma mehi õpetajateks, siis see tähendab seda, et neid soovitakse sinna kutsuda. Järelikult nad on head. Ning suheldes erinevates kultuurikeskkondades teiste riikide kolleegidega saavad nad kindlasti päris palju kogemusi juurde. Kõik need välismissioonid, kus Eesti on siiamaani osalenud, on meile andnud rohkem kui 3000 lahingukogemusega kaitseväelast. Ma usun, et te kõik olete lugenud Remarque'i. Kui noorsõdurid olid rindele saabunud, siis vana lahinguhunt ütles neile, et unustage nüüd kõik see, mis teile koolis õpetati, ja hoidke minu lähedale, siis näete suhteliselt suure tõenäosusega ka homset hommikut. Meil on 3000 sellist meest, kelle lähedale tasub hoida, ja see on suur väärtus.

Mati Raidma, palun!

Mul on selline küsimus. Kas sa oled komisjoni liikmena rääkinud komisjonis peetud debati sisust ka oma fraktsioonis? Kas nad on sellest kuulnud?

Ütleme nii, et selle missiooni sisu on väga selge. Selle missiooni sisu võib kokku võtta kahe lausega: meie põhjala partnerid ja kogu Euroopa Liit on palunud Eestit panustada Mali väljaõppemissiooni kaheksa kaitseväelasega. See arv tuleneb objektiivsest vajadusest. Üldiselt kujunevad missioonide raamistikud välja operatiivtaktikalisel pinnal, millega parlamendiliikmed ei peagi kursis olema. Selle eelnõuga me laiendame oma osalust ka ÜRO missioonis ja minu arvates on ÜRO missioonid Eesti jaoks võib-olla isegi olulisemad kui Euroopa Liidu või NATO omad. ÜRO missioonidel on tänu ÜRO liikmeskonnale ikkagi väga lai kandepind ja seepärast on ÜRO grammi võrra kas nüüd sõjaliselt, aga sisult kangem organisatsioon kui NATO. Ma arvan, et mu kolleegid kindlasti saavad sellest aru ega hääleta vastu. Kolleegid praegu lihtsalt tahavad täpsustada ja minu kohus on neile vastata.

Yana Toom, palun!

Hea kolleeg Riisalu, kes sa valgustad ka mind! Aastal 2003 saadeti Malisse kaks kaitseväelast, kelle ülesanne oli Mali relvajõududes tehtav väljaõpe ja nõustamine koos teiste Euroopa riikide sõjaväelastega. Oskad äkki anda ülevaate, kuidas see neil õnnestus ja kas see saatmine õigustas ennast?

Minu arvates aastal 2003 sinna küll Eestist kedagi ei saadetud, vähemalt minul selle kohta informatsiooni pole. Ja kui mul informatsiooni pole, siis ma ei oska seda kuidagiviisi kommenteerida. Jään praegu vastuse võlgu.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud riigikaitsekomisjoni aseesimees! Keskerakonna fraktsioonis tutvustasid sa seda Mali missiooni küll päris põhjalikult, aga üht teemat sa ei puudutanud. Kas riigikaitsekomisjon on eelnevalt selle riigiga ka tutvunud või on plaan sinna minna? Minu teada riigikaitsekomisjon on käinud kõikides kohtades, kuhu Eesti on oma inimesi välismissioonile saatnud.

Jah, riigikaitsekomisjonil on selge soov sinna sõita ja kui meie majanduslikud võimalused seda lubavad, siis me kindlasti teeme seda. See võib kõrvalseisjale tunduda kummaline ja justkui turismireisina, aga ma kinnitan teile, et lennata lahtiste luukidega kopteris kuulipilduri kõrval Afganistani kõrbes on tunne, mida parlamendiliige peab tundma, enne kui ta teeb otsuse oma sõdureid sinna läkitada. Vähemalt riigikaitsekomisjonile on see vägagi kasuks tulnud. Ma arvan, et on soliidne, kui ka tsiviilpool oma kohalolekut ühel või teisel viisil näitab, kui meie riigi jaoks mingi missioon oluline on. See motiveerib, see näitab seda, et ei ole niimoodi, et keegi teeb kuskil kabinetisügavuses otsuse ja keegi teine peab seda suppi kuskil kõrbeliivas helpima. Lähed ikka pistad mehele seal, nagu öeldakse, lahinguväljal käe pihku. See on hoopis teine asi ja see liigub suust suhu. See on tähtis. Nii et kindlasti me sõidame kohale, kui see võimalus tekib. Me oleme samamoodi seotud mitmesuguste asjaoludega, eelkõige on see majanduslikku laadi probleem.

Neeme Suur, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ütlesite oma ettekande alguses ühele küsimusele vastates, et Eesti peaks osa võtma kõikidest missioonidest, mis võimalik on, ja et missioonidel osalemine on Eesti kaitseväele igal juhul kasulik. Kas see on komisjoni üldine seisukoht, et me võtame osa kõikidest missioonidest, mis meile pakutakse või kuhu meid kutsutakse, või on ka mingisugused valikukriteeriumid? Ja kui on, siis mis need valikukriteeriumid on – kas need on kaitsepoliitilised või välispoliitilised? Kui need on välispoliitilised, siis kas kaitsepoliitika abil ei hakata liiga palju välispoliitikat tegema, või siis vastupidi? Kuidas nende valikukriteeriumidega on?

Kui ma väljendasin ennast selliselt, et Eesti üritab osa võtta absoluutselt kõikidest missioonidest, siis ma olin emotsionaalselt ebatäpne. Seda Eesti kindlasti ei ürita. Me oleme NATO riigina oma partneritele öelnud, et me oleme valmis välismissioonidel panustama kuni 10%-ga oma kaitseväest. Eesti on seda taset enam-vähem ka hoidnud. Päris kindlasti lähtub meie riik missioonide planeerimisel ja missioonidel osalemisel eelkõige välispoliitikast. Me lähtume rahvusvahelisest koostööst ja sellest, milline on mingil sõjalisel operatsioonil osalemise laiem tähendus.
Praegu julgen taas rõhutada, et Mali missiooni puhul on tegemist sooviga süvendada koostööd oma lähinaabritega. Maailmas on sõdu ju pooleli kümneid, kui mitte sadu, ja nendes me ei osale. Eesti on selles osas käitunud oma võimaluste piirides. Ja ütlen teile ausalt ja otse, et kurb küll, aga kui meie kaitseväelastel ei oleks mitte ühtegi võimalust väljas teenida, siis meil oleks päris keeruline kaitseväe professionaale koos hoida. Sellel lihtsal põhjusel, et väga paljude meeste jaoks on missioonil käimine ka majanduslikult oluline. Missioonipoliitika majanduspool on ju selline, et inimestel on lisaks kogemuse saamisele ja võib-olla kellegi jaoks olulisele seiklusmomendile võimalik ka oma isikliku eelarve vundamenti laduda. Seda on küll kurb tõdeda, aga kodumaal teenimise eest me neile piisavat palka veel maksta ei suuda. Me muidugi töötame selle nimel, et meil kõigil, kõigil Eestimaa inimestel läheks elu paremaks. Üldiselt aga olen seda meelt, et me oleme seni otsustanud vaoshoitult, tasakaalukalt ja üsna ratsionaalselt.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Aivar Riisalu! Minu kõrva kriipis Mati Raidma küsimus, mis kõlas umbes nii, et miks te üldse küsite, miks teil juba kõik selge ei ole. Erinevalt Reformierakonnast, kus Andrus Ansip on sõnastanud sättumuse, et omadelt ei küsita, mina seda õigust siiski kasutan. Seda enam, et see ei ole ainult mulle vajalik info, vaid meie istungist tehakse online-ülekanne ka rahvusringhäälingus. Nii et ilmselt on huvilisi rohkem kui ainult siin saalis istuvad inimesed. Ma tahan teada sellist asja. Iga kord, kui Eesti läheb kuhugi missioonile, peab selge olema ka, milline on asjaomane väljumisstrateegia. Missugune olukord peab Malis olema, et me enam oma missiooni ei pikendaks?

Siin on jällegi tegemist tõsiasjaga, et operatiiv-taktikaline olukord võib olla nii- ja teistsugune. Kui me räägime lahinguüksustest ja lahinguüksuste väljumisest kriisipiirkonnast, nagu on Afganistan, siis tehakse väljumisplaanid pika aja peale ette. Väljumisest on teavitatud ka Afganistani valitsust, maalt lahkumine on sisuliselt praegu planeerimisfaasis ja on ette teada, kuidas see juhtub. Lahinguüksuste väljaviimine on suhteliselt keeruline, eriti kui vastane selle operatsiooni puhul survet avaldab.
Mali missiooni puhul on olukord kardinaalselt teistsugune. ÜRO rahuvalvajad on tegelikult natuke liiga kiiresti põgenenud mõningatest maailma kriisikolletest, pean eelkõige silmas Jugoslaaviat 1990. aastatel. Meie meeste Malist äratoomine on ainult ühe lennuki sinna saatmine, ja nad ongi sealt ära. Nad ei võta ju sinna mingit erilist varustust kaasa. Neil on kaasas isiklikud asjad, oma teadmised ja oskused. Nii et sügavat probleemi ei eksisteeri. Olen ka seda meelt, et see on küll rohkem välispoliitika kujundajate teema, aga ala on Prantsusmaa mõjusfääris ja prantslased päris kindlasti ei lase olukorral kontrolli alt välja minna. Arvan, et Euroopa Liidu teised riigid ei pea seal oma sõjalist panust andma. Tegemist on siiski teistsuguse olukorraga, kui on näiteks Afganistanis. Ütlen teile ausalt ja otse, et tsiviliseeritud või, ütleme, elatavat territooriumi on seal suhteliselt vähe. Kõrbes ei olegi mitte millegi muuga eriti võimalik sõita kui hävituslennukiga. Nii et minu arvates meil ei teki probleeme.

Viktor Vassiljev, palun!

Kolleeg Aivar! See on väga tore, et praegu on mehed Malis teadmisi ja kogemusi omandamas, nagu sa ütlesid. Kõigepealt oli seal vist kaks instruktorit, nüüd on seitse. Kas sa näeksid perspektiivis ka seda, et Mali missioonil võiks osaleda ühe üksusena terve rühm või kompanii? Siis nad omandaksid kogemusi, kuidas tõeliselt õlg õla kõrval, mees mehe kõrval võidelda, ja meie osalemine nii tähtsas ürituses seal kaugel maal oleks ka tunduvalt nähtavam.

Sellist varianti ma heaks ei kiida ja sellist varianti ei pea Eesti ilmselt mitte kunagi arutama. Arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust. Võib-olla eelmise vastuse kommentaariks veel nii palju, et Mati Raidma ei olnud oma küsimust esitades sugugi pahatahtlik. Mati Raidma saab ka aru, et tõepoolest, kui me istungi stenogrammis missioone natukene laiemalt lahti seletame, siis see annab inimestele informatsiooni juurde. Stenogrammi huvides me oleme valmis nendest missioonidest tulevikus veidi põhjalikumalt rääkima. Sest tõepoolest, Eesti rahvas mõistab riigikaitse vajadust ühetaoliselt ja üle 90% elanikest toetab praegust mudelit, aga inimeste julgustamine ja vajaduste selgitamine on ikkagi mõistlik. Arvan, et me ei ole selles osas ka täna mingeid vigu teinud.

Yana Toom, palun!

Hea kolleeg! Meil juhtus väike arusaamatus. Ma nimelt rääkisin aasta 2013 märtsikuust. See oli mu esimene küsimus, et kas see saatmine on end õigustanud. Aga mu teine küsimus on esitatud pigem sotsiaalse nurga alt. Afganistanis haavata saanud kaitseväelane toimetatakse Inglismaale ravile, see käib brittide käe all ja on igati hästi korraldatud. Kuidas on see organiseeritud Mali puhul?

Parlamendi ülesanne ei ole muretseda medevac'i pärast missioonipiirkonnas. Ma arvan, et medevac on seal piisavalt hästi korraldatud, ja olen üsna veendunud, et kui seal peaks meie inimestega midagi juhtuma, mis on suhteliselt vähe tõenäoline, siis kindlasti on Euroopa Liit korraldanud kogu logistilise toetuse. Miks mitte ravida vigasaanuid näiteks Stockholmi haiglas?

Jevgeni Ossinovski, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie vastuses minu esimesele küsimusele kõlas huvitav seisukoht, et erinevalt NATO-st, kus on väga hea kaitsekoostöö, on Euroopa Liidu ühine kaitsepoliitika pehme, kuna Euroopa riigid on kultuuriliselt teistsugused. Sinu jutust võib aru saada niimoodi, et sellised riigid nagu Albaania, Türgi ja USA on Euroopa Liidu riigid kuidagi kultuuriliselt kokku ühendanud. Aga tegelikult on probleem selles, et sa ei vastanud minu esimesele küsimusele. See küsimus oli, kuidas riigikaitsekomisjon hindab Euroopa ühise kaitsepoliitika praegust seisu, arvestades seda, et paljud euroliidu riigid ei ole NATO liikmed. Milline on Eesti strateegiline seisukoht, mis suunas peaks ühine kaitsepoliitika arenema?

Minu asi on sõdida, mitte poliitikat teha. Seetõttu julgen endiselt väita, et kui mulle Saksa parlamendis öeldakse, et meil ei ole vaenlasi, siis ma üritan neilt küsida, kas see tähendab seda, et teil ei ole vaja panustada. Nad likvideerivad praegu oma kaitseväge, jätavad selle umbes 6000-meheliseks. Nad jätavad alles umbes neli tankipataljoni, olles valmis panustama kiirreageerimisse, eelkõige, nagu ma aru olen saanud, Euroopa Liidus ja NATO-s. See paneb loomulikult õlgu kehitama.
Selge on, et Läti ja Leedu, kah Euroopa Liidu liikmed, on oma riigikaitse ülesehitusega täiesti läbi kukkunud. Türgi ei ole euroliidu liige, aga on üks parimaid ja vihasemaid NATO-sse panustajaid. Norra ei ole euroliidu liige, aga saab väga hästi aru, mis asi on riigikaitse. Minu küsimuse peale, miks teie teete seda peaaegu nii nagu meie, ütles üks Norra kolonel – naiskolonel, muuseas – väga ilusti: "Meil on 126 kilomeetrit piiri ühe teatud riigiga. See ei anna meile võimalust mööndusi teha." Vaadake, see ongi täpselt nii, et NATO on selgepiiriline sõjaline organisatsioon, mis tagab eelkõige §-st 5 tulenevalt oma liikmetele sõjalise kaitse. NATO arendab ühiselt sõjalist võimekust ja kahjuks seal, jah, vedavad riigid on, mis seal salata, Ameerika Ühendriigid ja Türgi, meeldib see meile või ei meeldi.
Mis puutub Euroopa Liidu sõjalisse koostöösse, siis seda ei ole saanud käega katsutavalt tunda. Selle tõttu ma julgen väita, et see, mida ma olen näinud mitmes Euroopa parlamendis oma kolleegidega kohtudes, on olnud pigem pehme poliitika. See ei ole jätkusuutlik, kui nad niimoodi jätkavad. Sellepärast kordan ma oma täna juba öeldud sõnu: me ei pea mõtlema, kas sõda tuleb või ei tule, me peame mõtlema, millal ta algab.

Neeme Suur, palun!

Lugupeetud ettekandja! Riigikaitsekomisjonile on ehk ka teada, millised võivad olla järgmised missioonid. Ega missioonid ei kuku taevast ega teki hetkega, neid valmistatakse ette aasta-kaks, otsitakse partnereid-liitlasi. Kas praegu on teada ka järgmisi kohti, kuhu meil tuleb Eesti poisid saata?

Erinevalt paljudest kolleegidest, kes on rahul olukorraga, et kuskilt ei paista järgmist sõda, on minul küll nutt kurgus. Väike sõda hoiaks meid nagu erksana, aga seda tõepoolest kuskilt paistmas ei ole. Ma loodan, et eurooplased ja ameeriklased on nii targad, et Süüriasse oma nina ei pista – sel lihtsal põhjusel, et seal läheks ikka väga valusaks. Siis hakkaks mina ka juba mõtlema, et järsku olen vana ja enam ei kõlba.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud ettekandja! Sa kindlasti tead, millised riigid on Malis eelmissioonina esindatud. Mis maad need on?

See on nüüd päris hea küsimus! Tunnistan, et need mustad sõdurid, keda ma viimati nägin, olid kõik ühte nägu. Käiseembleeme ma aga meelde ei jätnud ega suuda seepärast 12 500 sõduri kodumaadest Aafrika riike üles lugeda. Aga Euroopa Liidu riikidest julgen kindlasti nimetada Soome, Rootsi ja Prantsusmaa. Ilmselt osaleb veel terve rida teisi Euroopa Liidu liikmeid. Kahjuks riigikaitsekomisjon oma istungil seda teemat ei käsitlenud.

Kajar Lember, palun!

Hea ettekandja! Kogu seda NATO koostööd veab ikkagi Ameerika Ühendriikide suur panus ja initsiatiiv. Kuidas te kommenteeriksite väidet, et Ühendriigid vaatavad järjest enam oma sõjalistes algatustes mitte Euroopa poole, vaid meie mõistes ida poole? Ma pean silmas Hiinat ja Koread.

Ameerika Ühendriikide pehmus teeb muret. Seda lihtsal põhjusel, et maailm ei ole veel turvaliseks muutunud. Ilma tasakaalustatud sõjaliste jõudude selge olemasoluta võivad probleemid eri piirkondades kontrolli alt väljuda. Ma siiski loodan, et maailmal on nii palju mõistust, et suurriigid üksteise suhtes nii kaugele ei lähe, et väikeriigid peaksid nende veskikivide vahel tundma seda, mida nad tundsid nüüd juba peaaegu kolmveerand sajandit tagasi.
Aga tõsi ta on, et minu, kuidas öelda, inimestele informatsiooni jagades ilmnenud sõjahüsteeria on laialt tuntud ja mõni on mulle soovitanud selle peale isegi tabletti võtta. Aga mul on aja jooksul tekkinud selline kummaline arusaam, et ühel või teisel viisil kusagil ikka midagi plahvatab. Ja ma veel kord kinnitan, et kui me tahame olla iseenda ja oma ideede kaitsmiseks valmis, siis tuleb selleks valmis olla pidevalt. Seda ei ole võimalik täna alustada, kui homme on vaja. Ma loodan, et Ameerika Ühendriigid ei väsi, ma loodan, et NATO ei väsi, ma loodan, et meie idanaaber on mõistlik, ma loodan, et Hiina, kes kommunistliku partei juhtimisel praktiseerib väga kummalist ja väga edukat kapitalismi, ei muutu agressiivseks. Siis saamegi peaaegu kõigega hakkama.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud kolleeg! Nagu ma aru saan, Eesti sõdurid juba osalevad Mali missioonil. Samal ajal on meil laual otsuse eelnõu, mis peaks andma loa Eesti sõjaväelaste osalemiseks rahutagamismissioonil Malis. Mis sellel pildil valesti on?

Sellel pildil ei ole valesti mitte midagi, sest me oleme Eesti sõduritele juba oma varasema otsusega asjaomase mandaadi andnud. Seda tegite ka teie, härra Tarmo Tamm, oma nupuvajutamisega siin saalis. Kui mälu mind ei peta, oli tegu kuni kolme kaitseväelasega, aga kaks neist on kohapeal. Midagi ebaseaduslikku Eesti riik toime pannud ei ole. Eesti ei torma mitte kusagil, püss käes, uksest sisse, ise hõigates, et kuule, kas teie tellisite sõja. Niisugust asja me ei tee.

Sven Mikser, palun!

Austatud ettekandja, tänan suurepärase ettekande ja põnevate vastuste eest! Mind tegi natukene ärevaks üks vastus, milles sa ütlesid, et mina ei tee poliitikat, mina sõdin. Kui see oleks Kaitseväe Peastaabi esindaja, kes niimoodi ütleb parlamendiliikmetele riigikaitsekomisjonis, siis ma mõistaksin seda. Kui niimoodi ütleb riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni esindaja missiooni mandaadi andmise arutelul suures saalis, siis mulle tundub, et kui see tõesti on kogu riigikaitsekomisjoni seisukoht, et riigikaitsekomisjon sõdib ja väliskomisjon teeb poliitikat, siis vahest peaks selles valguses kaaluma tulevikus juhtivkomisjoni rolli andmist väliskomisjonile. Ma arvan, et nende missioonide julgeolekupoliitiline aspekt ei saa kuidagi olla otsuse langetamisel vähetähtis.

Vaat kus nüüd naelutasid seina külge kinni! Sa ju tead, et Eesti Vabariigis sisuliselt parlamenti ei eksisteeri. Parlament on kummitemplikoda, kust pärast valimisi paremad pojad lähevad valitsusse ja hakkavad sealt parlamendile ütlema, kuidas elama ja käituma peab. Opositsioonil pole valitsuses mitte kedagi ja selle tõttu teda ei kuula mitte keegi. Selle tõttu ma julgesingi väita, et minu asi on valitsuse poolt mulle esitatud eelnõu sisuliselt läbi analüüsida. Ma proovin seda alati teha oma sõjalisest ettevalmistusest tulenevalt. Ma olen missioonikoolituse läbi teinud Eesti Vabariigi reservohvitser ehk valmis sõitma kriisipiirkonda, kui kodumaal peaks seda vähe laiemas pildis vaja minema.
Tahan siiski veel kord rõhutada, et riigikaitsekomisjon peab langetama otsuse pärast situatsiooni korralikku analüüsi. Parlament on teatavasti formaalselt sõja kuulutaja küll, aga ta teeb seda ikka pärast seda, kui eksperdid on öelnud, et nii võiks teha. Sellest vaatevinklist ma justkui ei ole, hea kolleeg Mikser, öelnud midagi ülearust. Kui meile pakutakse välja mingi missioon ja meie ütleme, et see on okei, see sobib, siis me justkui vajutamegi oma komisjoni hääletusega nuppu ja hakkame sõdima. Sisuliselt ei ole ma oma ametist tulenevate volituste piire rikkunud. Ma ei käi mööda maailma ringi ega kisu uksi lahti, et kuulge, ma olen Eesti parlamendist, kas sõda tahate. Seda ma ju ei tee.

Enn Eesmaa, palun!

Kuna me juba küsime ja vastame pisut intiimsematel teemadel, siis nähes sinu uljust ja aimates sinu potentsiaali tekkis mul küsimus, kas sind ehk pärast kohalikke valimisi ei oota ees ei rohkem ega vähem kui Tartu linnapea kabinet.

Seda riigikaitsekomisjonis ei arutatud.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Aivar Riisalu! Kindlasti on Mali territoriaalne terviklikkus ja terrorismiohu vähendamine seal kogu Euroopa huvides. See on kindlasti ka Eesti huvides, kes me oleme pisike osake Euroopast. Kui vaadata Prantsusmaa ja ka Inglismaa suurt muret terrorismi ohjeldamisel ja jälgida peale seda sõjaväelist riigipööret puhkenud diskussioone, siis on selge, et selle ohu vähendamine, selle n-ö kapseldamine Aafrikas on väga tähtis. Kas meie ligikaudu 550 sõjaväelast on suur või väike panus, et terrorismioht ei laieneks Euroopasse?

No 550 sõjaväelast ei ole meil küll kunagi välismissioonidel korraga olnud. Meil on rotatsiooni tipphetkel väljas veidi üle kolmesaja sõjaväelase. See on Eesti jaoks piisav panus. Eesti on tark riik. Meil on riigi rahandus korras. Meil on tasakaalus riigieelarve. Me panustame täpselt nii palju, kui meil on võimalik. Me ei võta liiga suuri kohustusi. Me lahendame riigikaitseküsimusi sisuliselt. Me rajame oma riigikaitset kolmele sambale: ajateenistus, kaadriarmee, Kaitseliit. Ja see on väikesele riigile vajalik isegi siis, kui sotsiaalsed tagajärjed on valusad. Sügav kummardus sotsiaaldemokraatidele, et te ei ole vastu SKT-st 2% eraldamisele, et te leiate endas kodanikujulgust olla mehed ja naised, kellele on teie riik tähtis. Selle tõttu ma ütlen veel kord: ainus asi, kus me pole eksinud, on riigikaitse. Sest meil on riigi rahandus korras, meil on tasakaalus riigieelarve.

Kajar Lember, palun!

Hea ettekandja! Riigi rahanduse koha pealt olen ma eriarvamusel, sest me oleme viimased neli aastat olnud defitsiidis. Aga see selleks. Mina saan asjast aru nii, et NATO juhtriik on küll natukene pehme, aga Eesti kaitsekorraldus peaks olema nagu suure kotka kõva lend. Sotside fraktsioonis on nii Suur, Kõva kui ka Kotkas olemas. Aitäh selle tunnustuse eest! Aga küsida tahtsin ma järgmist. Kui parlamenti võrreldakse kummitempliga ning räägitakse pehmetest ja kõvadest väärtustest, siis mulle tundub, et tempel iseenesest on päris kõva asjakene, aga see, mille sisse ta vajutatakse, on pehmevõitu moodustis. Vahest pole kogu parlamendi võrdlemine kummitempliga pädev, äkki tuleks just koalitsiooni otsa vaadata ja nimetada neid kummitempli padjaks?

Seda riigikaitsekomisjonis ei arutatud.

Heljo Pikhof, palun!

Mind tegi hästi ettevaatlikuks kolleeg Enn Eesmaa küsimus. Kui sa tuled varsti Tartusse ja te valimised võidate ja sina saad linnapeaks ning oled valmis sõdima, kellega sa seal Tartus sõdid? Või tahad siis minna kuskile missioonile, näiteks Tallinnasse? Palun seleta täpsemalt!

Ma arvan, et Tartus sõdin ma sotsidega. Aga seda teemat riigikaitsekomisjon ei arutanud.

Head ametikaaslased, palun jääme ikka eelnõu 437 piiresse! Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ega väljakutseid teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Maestro Riisalu järel on suhteliselt tänamatu esineda, aga ma siiski püüan. Tõepoolest, Süüria kõrval on Mali temaatika terve maailma üldsuse, eriti aga meedia- ning militaarinimeste tähelepanu keskpunktis olnud juba kaua. Riigikogus on teema olnud huvi fookuses ennekõike kahes komisjonis. Väliskomisjonis oleme nendel teemadel rääkinud õige mitmel korral. Mõni aeg tagasi toimus kohtumine Venemaa riigipea Vladimir Putini eriesindajaga Aafrikas Mihhail Margeloviga ning me kasutasime teiste küsimuste kõrval võimalust analüüsida olukorda Malis. Seda enam, et härra Margelov on selles rahutus piirkonnas korduvalt käinud.
Oleme rõhutanud ja toetanud Eesti seisukohta alustada võimalikult kiiresti Euroopa Liidu Mali missiooni. Teatavasti lähetasime piirkonda staabiohvitserid. Oleme seisukohal, et äärmuslaste tagasitõrjumise kõrval on esmatähtis Mali valitsuse koostatud arengukava täitmine, mille eesmärk on muu hulgas vabade presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamine, riigi territoriaalse terviklikkuse taastamine, kodanike füüsilise ja sotsiaalse julgeoleku ning õigusriigi saavutamine.
Loomulikult oleme mures inimõiguste rikkumiste pärast mässuliste võimu all olnud Mali aladel. Tunnustame Prantsusmaad ja teisi sinna panustanud Euroopa Liidu maid ning Lääne-Aafrika riike kiire ja otsustava tegutsemise eest kriitilises olukorras. Samas on oluline, et Malist lahkuma sunnitud äärmuslased ei leiaks tegutsemiseks uut piirkonda – teame, et kohati on neil see õnnestunud.
Oluline ettevõtmine oli Euroopa Liidu initsiatiivil Brüsselis mais toimunud Malisse panustajate konverents. Mäletatavasti lubasid rahvusvahelised doonorid Malile islamistide vallutustest taastumiseks 3,25 miljardit eurot, mis on esialgu plaanitud 2 miljardist märksa suurem toetus. Pidevalt on Mali temaatika arutluse all olnud euroliidu kaitseministrite kohtumistel, samuti Euroopa Liidu välisasjade nõukogu istungitel, kus tutvustatavaid Eesti positsioone on koos Välisministeeriumi esindajatega aidanud välja töötada ka väliskomisjon. Nii meie komisjon kui ka riigikaitsekomisjon saab pidevat teavet Mali olukorra kohta, samuti annab Kaitsejõudude Peastaap infot Eesti esindajate tegevuse kohta seal.
Teatavasti kaaluti veel üsna hiljuti ÜRO tasandil kahte võimalikku tegevuskava. Üks võimalus oli moodustada ÜRO rahuvalvemissioon ning kohale jätta ka mõningad Prantsuse üksused. Teise stsenaariumi kohaselt oleksid jäänud kohapeale nii AFISMA kui ÜRO sinikiivrid, kes tegutsenuks paralleelselt. Nüüd teame, et otsus on langetatud. Euroopa Liidu sõjaline väljaõppemissioon Malis käivitati aprillis. Sellel missioonil osaleb kaks Eesti staabiohvitseri. Malis töötab ka Eesti demineerija, kel on kogemusi Venemaa päritolu lõhkekehade kahjutuks tegemisel – selliseid kasutatakse Malis tavatult sageli.
Tervitasime Mali valitsuse otsust asutada dialoogi ja leppimise komisjon, mis on samm edasi jaanuaris vastu võetud ülemineku teekaardi eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu oli hea meel lugeda eilset uudist kokkuleppe saavutamisest tuareegidega, kes on hõivanud strateegiliselt tähtsa linna Mali idaosas. Kokkulepe loodetavasti sillutab teed üldvalimiste korraldamisele 28. juulil. Kokkuleppe saavutamisse andis oma panuse ka Burkina Faso riigipea Blaise Compaoré.
Muret tekitab aina halvenev humanitaarolukord Malis. Riigis on üle veerand miljoni sisepõgeniku, paarsada tuhat inimest on lahkunud naaberriikidesse. Seetõttu jääb ilmselt veel kauaks aktuaalseks mitme humanitaarabi programmi jätkumine Mali rahva toetuseks. Teatavasti annab oma väikese panuse ka Eesti. Kindlasti tuleb olukorrast Malis juttu nädalavahetusel Soomes toimuval Põhjamaade ja Aafrika tippkohtumisel, kus on kohal ka Mali esindajad. Lisaks otsesele sõjatemaatikale räägitakse Hämeenlinnas rahvusvahelisest rahuvahendamisest, relvakaubandusest ning ka Aafrika riikide pingutustest ja plaanidest demokraatia, inimõiguste ja valitsemise edendamisel. Aitäh!

Aitäh! Läheme edasi. Palun Riigikogu kõnetooli Sven Mikseri!

Head kolleegid! Nagu juba korduvalt öeldud, on tegemist mitmes mõttes esmakordse sammuga Eesti julgeolekupoliitika ajaloos. Kui me asusime menetlema Eesti kaitseväelaste Malisse ehk siis Aafrikasse lähetamise otsuse eelnõu, siis ma tabasin ennast mõtlemast sellele, millal mina üldse esimest korda sain teadlikuks selle maa olemasolust. Ja mulle meenus lapsepõlves loetud Norra lasteluule kogumik, mis kandis eesti keeles pealkirja "Vaikivad trollid", kus on kuulsa Norra lastekirjaniku ja tõlkija Zinken Hoppi luuletus, mis algab sõnadega "Kaugel, kaugel Timbuktus elas Sara-Bara-Buu...", Heljo Männi tõlge, kui ma ei eksi. Siis ma mõtlesin, et tõepoolest, Eesti osalemine maailmapoliitikas, maailma julgeoleku, maailma jagamatu julgeoleku tagamisel on paljud meie jaoks n-ö harjumuspäraselt kauged kandid muutnud ootamatu nurga alt meile väga lähedaseks.
Tõesti, kedagi ilmselt ei üllata enam väide, et julgeolekul ja stabiilsusel Afganistanis on otsene mõju Eesti julgeolekule ja stabiilsusele. Niisamuti me peame ennast harjutama mõttega, et julgeolekul ja stabiilsusel Aafrika kontinendil on otsene mõju kogu Euroopa julgeolekule ja stabiilsusele, sh kindlasti ka Eesti julgeolekule ja stabiilsusele. Me ei pea mitte üksnes mõtlema missioonil osalemisele sellest vaatevinklist, mida see annab meie kaitseväelastele kindlasti hindamatu kogemusena, kui palju see meile maksma läheb, ega isegi mitte sellest vaatevinklist, et meie kohus on vastata jaatavalt oma liitlaste palvetele, sest siis on rohkem lootust, et ka nemad vastavad positiivselt meie palvetele, kui meil peaks häda käes olema. Me peaksime harjuma mõtlema nendele küsimustele kindlasti rohkem maailma julgeoleku jagamatuse seisukohalt.
Malis on viimastel kuudel ja nädalatel olnud positiivseid arenguid. Tahan tähelepanu juhtida kolleeg Enn Eesmaa poolt juba viidatud läbirääkimistele Mali valitsuse ja separatistide vahel naabruses asuvas Burkina Fasos. Alles eile saavutati seal murranguline kokkulepe, mis ÜRO eriesindaja Bert Koendersi, endise Hollandi sotsialistist arenguabiministri sõnul loob võimalused tegelikuks leppimiseks, riigi ühendamiseks ja kujutab endast olulist sammu kogu Mali julgeolekuolukorra stabiliseerimisel. Samal ajal oleks kindlasti lühinägelik eeldada, et see kokkulepe toob Malisse ja Põhja-Aafrikasse tervikuna üleöö stabiilsuse. Alles nädal tagasi juhtis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon oma raportis ÜRO Julgeolekunõukogule tähelepanu endiselt väga volatiilsele ja ühtlasi väga pingelisele julgeolekuolukorrale riigis. Ta rääkis ka otseselt sõjalise konfliktiga mitteseonduvatest küsimustest, näiteks inimõiguste rikkumisest ja lapssõdurite kasutamisest võitlevate poolte poolt.
Kindlasti tuleb silmas pidada, et niisugused pikaajalised etnilised, regionaalsed ja usulised konfliktid ei ole lahendatavad ka mitte massiivse välise sekkumisega mõne kuu või isegi mõne aasta jooksul. Mulle meenub üks Euroopa Liidu asjade komisjoni istung paar aastat tagasi, kui me elasime kaasa nn araabia kevade sündmustele.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Egiptuse valitsus vahetus ja ühes president Hosni Mubaraki režiimi langemist kajastavas memos väideti meile, et demokraatlik protsess Egiptuses on pöördumatu. Ma julgesin toona küsida valitsusametniku käest, kes seda memo meile esitles, millel põhineb pärast Mubaraki ca 30-aastast võimuperioodi ja enam kui poole sajandi pikkust sõjaväelist diktatuuri selles riigis tema optimism, et mõni nädal pärast selle režiimi langemist on demokraatlik protsess osutunud pöördumatuks. Vastus sellele küsimusele jäi tookord saamata, aga vahepealsed arengud selles riigis sunnivad küsima, kas see protsess ikka on pöördumatu ja kui kaua demokraatia juurdumine säärastes regioonides ja riikides, mis tihtipeale on etniliselt ja usuliselt lõhestatud, ikkagi aega võtab.
Sellest hoolimata ei saa me selliseid arenguid, nagu Malis on terroristide, ekstremistide, islamistide poolt territooriumi hõivamine ja kontrolli all hoidmine, rahumeeli pealt vaadata, seda enam, et meie liitlased Euroopas on meie poole abipalvega pöördunud. Nii et kindlasti väärib otsus saata Eesti kaitseväelased nendele kahele missioonile – üks on Euroopa Liidu ja teine ÜRO missioon – selle saali toetust. Minu arvates on vägagi tervitatav, et siin täna nii põhjalik arutelu on aset leidnud. Tihtipeale on märksa enamate Eesti kaitseväelaste lähetamine maailma kriisipiirkondadesse küll NATO, küll ÜRO juhitavatele operatsioonidele siin saalis palju põgusamat ja pealiskaudsemat käsitlust leidnud. Nii et ma tunnustan meid kõiki selle tõsise ja põhjaliku arutelu pidamise eest. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Eelnõu 437 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia selle otsuse eelnõu lõpphääletus läbi teisel lugemisel. Nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 437. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu mitte keegi, neli inimest jäi erapooletuks. Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu 437 on heaks kiidetud.
Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon on teiseks lugemiseks ette valmistanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teksti ja seletuskirja ning muudatusettepanekute loetelu. Vabariigi Valitsus algatas kõnesoleva eelnõu 2012. aasta 13. detsembril. Eelnõu tugineb Haridus- ja Teadusministeeriumi väljatöötatud hariduskorralduse kaasajastamise põhimõtetele. Eesmärk on paremini tagada, et kvaliteetne haridus oleks võrdselt kättesaadav, ning muuta põhikooli ja gümnaasiumi tegutsemise vorme, õppetöö korraldust, kooli juhtimist, õpetajate tööd, nende töötasustamist ning kooli rahastamise põhimõtteid.
Kultuurikomisjoni ettepanekul määras Riigikogu juhatus muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. märtsi. Eelnõu kohta esitasid muudatusettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Oma ettepanekuid ja arvamusi esitas kokku 29 asutust, ühendust ja inimest, alates Eesti Alushariduse Juhtide Ühendusest kuni Tõstamaa Vallavolikogu ja Tõstamaa Vallavalitsuse ning Tõstamaa Keskkooli hoolekoguni välja.
Kultuurikomisjon arutas eelnõu, valmistades seda ette teiseks lugemiseks, 26 istungil. Komisjon jagas eelnõu temaatilisteks plokkideks ja nende kaupa räägiti need teemad läbi huvirühmadega. Pärast temaatiliste plokkide läbivaatamist tutvuti põhjalikult muudatusettepanekutega ja hääletati need läbi. Neid oli kokku üle 200. Tänaseks on teile, lugupeetud kolleegid, esitatud muudatusettepanekute loetelus vormistatud 92 muudatusettepanekut.
Kultuurikomisjon on teinud eelnõu kohta menetluslikud otsused, mis esitatakse ettepanekuna suurele saalile. 13. juunil otsustasime teha ettepaneku, et eelnõu 340 võiks tulla Riigikogu täiskogus teisele lugemisele 19. juunil. 18. juunil otsustasime teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks eelnõu kolmas lugemine võtta Riigikogu täiendava istungi päevakorda esimesel võimalusel.
Nüüd räägin lähemalt muudatusettepanekutest. Ma käsitlen neid temaatilistes plokkides, et teil oleks minu juttu kergem jälgida. Esimene muudatusettepanek on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja puudutab pedagoogi mõistest loobumist, mis on eelnõus ette nähtud. Haridus- ja Teadusministeerium on kinnitanud, et eelnõus on tegemist ainult ühe mõiste teistega asendamisega. Nimelt asendatakse eelnõus mõiste "pedagoog" mõistetega "direktor", "õppealajuhataja", "tugispetsialist" ja "õpetaja". Selle sammuga ei vähendata ühegi isiku seniseid tagatisi. Kultuurikomisjon ei toetanud seda Keskerakonna ettepanekut. Küll aga väärib märkimist, et komisjon pidas vajalikuks edaspidi analüüsida õpetaja abidega seonduvat teemat tervikuna, pidades silmas ka õpilase arengu toetamist.
Muudatusettepanekud nr 2–10 käsitlevad kooli tegutsemise vorme. Kultuurikomisjon ei toetanud Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid kooli tegutsemise vormide kohta. Oli tehtud ettepanek kooli tegutsemise vormide muudatused koos rakendussätetega eelnõust välja jätta. Komisjoni arutelu tulemusel tegi Haridus- ja Teadusministeerium ettepaneku eelnõus täpsustada – see on oluline –, et kui me tahame ühitada huvihariduse üldharidusega, võimaldades üldhariduskoolis anda ka huviharidust, siis tuleb üldhariduskoolis huvihariduse andmisel huviala õppekava alusel õppivatele õpilastele tagada ka need õigused, mis neil oleksid eraldiseisvas huvikoolis õppides. Huvihariduse rahastamisel ei tohi tekkida erinevusi sõltuvalt sellest, kas huvikool tegutseb eraldiseisva asutusena või koos üldhariduskooliga ühendasutusena.
Pean oluliseks välja tuua muudatusettepanekuid nr 16 ja 18. Need käsitlevad kolme õppesuuna kohustust gümnaasiumis. Nimelt teeb kultuurikomisjon ettepaneku jätta eelnõust välja gümnaasiumi kohustus pakkuda õpilastele kolme õppesuunda. Sellega on kultuurikomisjon sisuliselt arvestanud Eesti Keskerakonna sellekohaseid ettepanekuid. Algselt ei olnud kavas eelnõus seda teemat käsitleda, aga muudatusettepanekud seda võimaldavad. Oluline on öelda, et kuigi me kultuurikomisjoni arutelu tulemusena otsustasime kolme õppesuuna kohustuse välja jätta, sest see on muutunud kunstlikuks nõudeks, on eelnõus säte, mis kohustab gümnaasiumi pakkuma õpilastele piisavalt valikuvõimalusi, nagu see on gümnaasiumile kohane. Oluline on märkida, et selle muudatusettepaneku sõnastamisega on lahenenud ka Steineri ja Waldorfi koolide mure. Nad muretsesid, et kui jäigalt nõutakse kolme õppesuunda, siis võib sattuda ohtu nende koolide spetsiifiline õppekava, pedagoogiline sisu ja nende koolide pidamine üldse.
Ettepanekud nr 19 ja 20 käsitlevad riigi kohustust pidada gümnaasiumi. Me ei toetanud Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut, mille kohaselt peaks riik gümnaasiumi loomisel leppima kokku kohaliku omavalitsusega, et tagada kohaliku kogukonna huvide kaitse. See probleem on lahendatud selliselt, et riik võtab endale kohustuse senisest selgemalt tagada kvaliteetse gümnaasiumihariduse kättesaadavus. Eelnõu kohaselt peab aastaks 2020 igas maakonnas olema vähemalt üks riigi pidamisel olev gümnaasium. Siin on vaja välja tuua – seda soovib kindlasti ka Haridus- ja Teadusministeerium –, et koolivõrku soovitakse korrastada loomulikult koostöös omavalitsustega ja vastastikuste kokkulepete alusel. Oli ka küsimus, kas tulevikus võiks kõne alla tulla, et kogu gümnaasiumipidamine toimub riigi tasandil. Ministeerium vastas, et seda ei saa välistada.
Ettepanekud nr 21 ja 23 käsitlevad koolikohustuse täitmise tagamist. Veel kord ütlen, et nii muudatusettepanek kolme õppesuuna kohta kui ka muudatusettepanek koolikohustuse täitmise tagamise kohta tehti komisjonis konsensuslikult. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku jätta eelnõust välja kavandatud muudatused elukohajärgse kooli määramise tingimustes. Haridusministeeriumi ettepanek ei leidnud komisjonis toetust ning me jätkame praegu PGS-is olemasoleva regulatsiooniga elukohajärgse kooli kohta, mille alusel tuleb igale lapsele tagada koht elukohajärgses koolis. Kui koolis on ruumi, siis võib sinna võtta õpilasi ka väljastpoolt seda piirkonda. Ma usun, et see on paljudele meeltmööda korraldus. Koolikatseid see eelnõu ei käsitle, seda regulatsiooni me ei muutnud.
24. muudatusettepanek käsitleb vanemate kaasrahastust, kui laps õpib rahvusvahelise õppekava alusel. Ka sel teemal toimus väga pikk ja põhjalik arutelu huvirühmadega. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku võtta eelnõust välja valitsuse kavandatud võimalus, et koolid võivad küsida vanematelt kaasrahastust, kui laps õpib rahvusvahelise õppekava alusel. Siin on tegemist IBO õppekavaga. Komisjon leidis, et ei ole piisavalt analüüsitud olukorda, kus üldhariduskoolis on õpilased, kes maksavad õpingute eest, ja õpilased, kes õpivad tasuta. Selliselt see IBO õppekava teema toetust ei leidnud. Komisjoni ettepanek on see kavandatud võimalus eelnõust välja jätta.
Ettepanek nr 26 käsitleb õppekirjandust. Tahan öelda, et komisjonis toimus mitmel korral väga põhjalik arutelu koos kirjastuste esindajatega. Komisjon palus Haridus- ja Teadusministeeriumil koostada ettepanek eelnõu muutmiseks. Me kiitsime heaks selle ettepaneku, mille ministeerium meile esitas, see on arvestatud komisjoni ettepanekuna. Selle kohaselt antakse ministrile igal juhul volitus kehtestada õppekirjanduse miinimumloetelu ja seega peab riik tagama õppekirjanduse olemasolu miinimumi ulatuses, kuid see loetelu ei ole koolidele õppekirjandust valides kohustuslik. Ma võin seda hiljem pikemalt seletada, aga nõnda see on. Teiseks näeb ettepanek ette (selle üle on ka väga palju vaieldud), et probleem seoses juurdepääsuga digitaalsele õppekirjandusele leiab lahenduse poolte, s.o ministeeriumi ja kirjastuse vahel kokkulepitud tingimustel ja korras. Ei ole nii, et kirjastus peab igal juhul tegema nii, nagu ministeerium ütleb. Toimuvad läbirääkimised ja tuleb saavutada selge kokkulepe.
Ettepanekud nr 28 ja 29 käsitlevad koolivaheaega. Seda teemat algselt eelnõus ei olnud, aga Eesti Keskerakonna fraktsiooni kuuluvate kolleegide ettepanekul me tegelesime sellega põhjalikult. Mõte on selles, et koolidel, nii põhikoolidel kui ka gümnaasiumidel, on võimalus ja õigus – mitte kohustus, vaid just võimalus ja õigus – kehtestada lisavaheaeg. Jutt käib kevadest, kui õpilased võivad olla pika talve ja sellele eelnenud vihmase suve tõttu kurnatud. Siis on võimalus lisavaheaeg kehtestada, aga see on ainult võimalus.
Muudatusettepanekud nr 32 ja 33 käsitlevad gümnaasiumisse vastuvõtmise tingimusi. Siin suuri muudatusi tehtud ei ole, on mõningaid täpsustusi.
Pikemalt tuleb peatuda muudatusettepanekutel nr 36 ja 37, mis käsitlevad gümnaasiumi lõpetamist. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku muuta 2013. aasta 1. septembril jõustuvaid gümnaasiumi lõpetamise tingimusi. 2010. aastal kehtima hakanud PGS-iga viisime sisse nõude, et riigieksamite positiivsel õiendamisel peab künnis olema 50%. See on leidnud ühiskonnas väga suurt vastukaja. Haridusministeerium tuli välja ettepanekuga riigieksamisüsteemi muuta ja naasta sisuliselt varasema korralduse, varasemate põhimõtete juurde, nagu need 1996. aastal sisse viidi. Olulisem on see, et meil on kolm riigieksamit, aga riigieksamite tulemus ei ole õpilasele, rõhutan, õpilasele otseselt siduv. Riigieksam loetakse sooritatuks, kui on kogutud 1% punktidest.
Ettepanekud nr 38 ja 42 on ääretult olulised. Need käsitlevad tugiteenuste kättesaadavust ja õpilase arengu toetamist. Lühidalt öeldes valmistas Haridus- ja Teadusministeerium kultuurikomisjoni ettepanekul ette muudatused, millega tagatakse tugiteenuste ehk eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi teenuste parem kättesaadavus. Luuakse õiguslik alus maakondlike tugiteenuste keskuste rajamiseks, mis kindlasti oluliselt parandab nende teenuste kättesaadavust. Oluline on, et haridus- ja teadusminister saab kohustuse määrusega kehtestada tugiteenuste kirjeldus ning nende riigi poolt osutamise ulatus, tingimused ja kord. Ma usun, et see on väga oluline muudatus.
Ettepanek nr 39 käib arenguvestluste kohta. See on väga pikalt vaieldud teema. Kehtima jääb kord, et arenguvestlused toimuvad.
Olulisena toon veel välja ettepaneku nr 54, millega me tuntavalt suurendame koolide hoolekogude rolli. See oli lastevanemate liidu ettepanek. Hoolekogul on oma roll muu hulgas õpetajate palgakorralduse kooskõlastamisel.
Ettepanekud nr 55–60 käsitlevad koolitöötajaid. Kultuurikomisjoni arutelu tulemusel koostas Haridus- ja Teadusministeerium uue ja täpsema sõnastuse, mis puudutab koolitöötajaid, võttes aluseks kutseõppeasutuse seaduse sellekohase sõnastuse. Küsimus on selles, et 1. jaanuarist 2014 minnakse üle kutsesüsteemile. See süsteem ei asenda otseselt atesteerimissüsteemi, sest neil süsteemidel on erinevad eesmärgid, kuid kehtima hakkavad õpetajate kutseastmed. Oluline on öelda, et atesteerimisel antud kõrgemad ametijärgud kehtivad oma nominaalaja lõpuni. Ametijärkude eest tasu maksmine on samamoodi tagatud.
Ettepanekud nr 61–64 käsitlevad õpetajate töötasu. Komisjon ei toetanud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid. Küll aga täiendasime eelnõu sellega, et koolidirektor peab töötasustamise korra õpetajatega läbi rääkima ning kuulama ära hoolekogu ja esitama selle korra kooli pidajale kinnitamiseks. Varem oli direktoril väga suur ainupädevus, nüüd on need kooskõlastamisetapid siia sisse toodud.
Väga olulised on ettepanekud nr 69–78, mis käsitlevad koolide rahastamist. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku kavandatavad muudatused seoses rahastamisega eelnõust välja jätta. Oluline on lisada seda, mida me oleme ka seletuskirjas kirjutanud: Haridus- ja Teadusministeerium on meile lubanud, et sügisel, kui tullakse välja uue PGS-i eelnõuga, mis käsitleb rahastamist, on olemas rahastamist käsitlev määrus. Enne Riigikogus toimuvaid arutelusid senist rahastamiskorda Vabariigi Valitsuse määrusega ei muudeta. Oluline on, et siit on välja võetud koolieelse lasteasutuse seaduse muudatused, sest ministeeriumil on plaanis välja tulla eraldi eelnõuga, mis käsitleb koolieelseid lasteasutusi.
Ettepanekud on nüüd olulises osas läbi käidud. Menetluslikest otsustest andsin ma juba eespool ülevaate. Tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on mõned küsimused. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Olen minagi tutvunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu uue redaktsiooniga. Kurvaks teeb see, et õpetaja abi mõistet seaduses enam sees ei ole. Teised tugispetsialistid on suure võitluse tulemusena seal vähemalt sees. Me loodame, et neid ka edaspidi rahastatakse. Aga Ida-Virumaal ja teistes piirkondades õpivad õpilased algul vene keeles ja mingil ajal peavad nad hakkama osa aineid õppima eesti keeles. Seal on praegu olemas õpetaja abid, kes last aitavad, sest laps ei pruugi ju kohe kõigest aru saada, kui ta eesti keelt hästi ei valda. Millest selline muudatus?

Aitäh! Meil on nii abiõpetajaid kui ka õpetaja abisid. Nad on praegugi tööl iga kooli otsuse alusel. Keegi ei keela ka tulevikus koolil neid tööle võtta ja neile palka maksta. See ei ole vähimalgi määral keelatud. Ka praegu ei ole see seaduses nii täpselt fikseeritud.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Minu küsimus käib § 31 lõike 5 kohta. Selle lõike viimane lause kõlab nüüd nii: "Riigieksam on sooritatud, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest." See on 1 pall 100-st. Mul on selle kohta täpsustav küsimus. Haridusministeeriumis on sel teemal koostatud mitu dokumenti. Näiteks paneb matemaatika riigieksami eristuskiri paika eksami eesmärgid, vormi ja korralduse, eksamil nõutud teadmiste ja oskuste taseme. Kas need dokumendid olid teil komisjonis arutelu all, kui te selle 1% eelnõusse sisse panite? Kas te neid vaatasite?

Riigieksamite ja riikliku lävendi seadmise üle oli komisjonis väga põhjalik arutelu. Me lähtusime väga paljudest dokumentidest ja analüüsidest, muu hulgas statistikast selle kohta, kuidas on eksamitulemused muutunud. Hoolimata sellest, kas lävend oli 1% või 20%, eksamitulemustes olulisi erinevusi ei täheldatud. Komisjon toetas 1%-lise sätte kehtestamist.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleeg! Minus tekitab kõige rohkem küsimusi riigigümnaasiumide loomine igasse maakonda, mis iseenesest peaks olema suurepärane ja tervitatav. Esiteks on aga subjektiivne, mismoodi neid riigigümnaasiume moodustatakse ja kuhu need luuakse. See sõltub väga palju poliitilisest sobivusest. Teiseks, kui maakonda luuakse riigigümnaasium, tähendab see, et munitsipaalgümnaasiumid ei suuda sellega kuidagi konkureerida. Hea kolleeg, ma toon sulle näite Põlvamaalt. Kui Põlva linna peaks mingi ime läbi loodama riigigümnaasium, kuidas suudavad siis Räpina või Värska kool sellele ebatervele konkurentsile vastu seista?

Aitäh! Kultuurikomisjon ei arutanud seda teemat üksikute koolide kaupa. Eelnõu järgi võtab riik endale kohustuse rajada aastaks 2020 igasse maakonda vähemalt üks riigigümnaasium. See ei tähenda, et riigigümnaasiume ei või maakonnas olla rohkem kui üks, neid võib olla ka teie nimetatud gümnaasiumide seas. See võib nii olla, seadus võimaldab seda.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma norin natukene tehniliste, õigemini juriidiliste küsimuste kallal. Minu küsimuses on kaks küsimust. Kas seda eelnõu on ka keeleliselt toimetatud, nagu öeldakse? On tehtud ju palju muudatusettepanekuid ja siin on markantseid näiteid: "Gümnaasiumi pidamisel tagab kooli pidaja gümnaasiumi ..." See oli §-s 7¹. Aga ma tahan küsida veel järgmist. Eelnõus kasutatakse sellist mõistet nagu "riigi sihtasutus". Me oleme oma õigusruumis ammu kaotanud ära sellise mõiste nagu "riigi aktsiaselts", Tallinna Sadam ei ole enam RAS jne. Eelnõus on aga igal pool kasutatud mõistet "riigi sihtasutus". Sihtasutuste seaduses on lihtsalt öeldud, et sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik. Riik võib selle moodustada. Eelnõu tekstis aga on eraldi välja toodud riigi sihtasutused. Mida see tähendab? Mida sellega tahetakse rõhutada?

Suur tänu! Ma palun vabandust kõikidelt kolleegidelt selle eest, et eelnõu teise lugemise tekst ei ole teatud põhjustel saanud piisavalt tunda keeletoimetaja kätt, aga seda hoolikamalt töötavad keeletoimetajad ja meie nõunikud kolmanda lugemise tekstiga. Siin on, jah, sees grammatilisi või ka näpuvigu, nagu öeldakse, aga need kindlasti hiljem parandatakse. Mis puudutab riigi sihtasutust, siis tõenäoliselt on tegu riigi loodud või riigi osalusega sihtasutusega. Nii tuleb seda mõista.

Yana Toom, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mihhail Stalnuhhin küsis minu küsimuse küll ära, aga ma ei saanud sellele vastust. Mind lapsevanemana teeb väga murelikuks see, et 1%-lise tulemusega on võimalik eksamit sooritada. Ma ei oska arvata, mida see võib praktikas tähendada. Mida peab inimene eksamil tegema, et saada ainult 1 pall? Kas piisab sellest, kui lihtsalt kohale ilmuda, või tuleb veel midagi teha? 1 pall 100-st!

Aitäh! Kultuurikomisjon ei koosta riigieksami küsimustikke, aga riigieksami korralduse selle muudatuse hariduspoliitiline mõte on see, et me tähtsustame õppeprotsessi tervikuna ega poolda tuupimist ja jõupingutuste kontsentreerimist ainult riigieksami tarvis. Nüüd ei ole riigieksami tulemus gümnaasiumi lõpetamisel õpilasele enam nii siduv. Tähtsad on koolieksamid, mille küsimustikud iga kool ise koostab ja mida ta korraldab, tähtsad on aastahinded, samuti praktilised või uurimuslikud tööd. Ei maksa arvata ja karta, et selle 1 punkti sätestamisega riigieksamite sooritamise tõsidus kuidagi kaob. Me lihtsalt ei taha panna praegu õpilaste ette lisabarjääri õpingute lõpetamisel. Aga enamik kõrgkoole, näiteks Tartu Ülikool, on kehtestanud korra, et riigieksami sooritamise eest peab olema saadud 60 punkti. Kindlasti on ka koolidele auasi see, et nende õpilased sooritaksid riigieksameid hästi ja neiks korralikult valmistuksid, aga see ei või olla nii tähtsustatud, et kõik muu, mis koolis toimub, jääb tagaplaanile ja tähtsad on ainult riigieksamid. Seda ebaobjektiivsust, mis on tekkinud Eesti koolide ja hariduse hindamisel riigieksamite alusel moodustatud koolide pingerea põhjal, teame kõik. Mida tuleb teha, et seda 1 punkti saada? See sõltub ikkagi konkreetsest ülesandest. Aga ma veel kord ütlen, et uuringute põhjal otsustades ei paranenud ega halvenenud eksamite sooritamine selle tõttu, kas saada tuli 1 punkt või 20 punkti. Tegelikult algas sisuline hindamine alates 20 punktist. 20 punktini, kuidas öeldagi, veeti kõik lihtsalt läbi. Olles dokumentidega tagantjärele tutvunud, võin öelda ka seda, et 2001. aastal kehtestati 1-punktilise lävendi asemel 20-punktiline lävend ja 2010. aastal 20-punktilise asemel 50-punktiline, aga kahjuks ei ole võimalik leida mingeid analüüse, miks see hea oli. Minu arvates olid need emotsionaalsed otsused, mis kuidagimoodi ei väärtustanud gümnaasiumiharidust rohkem sisuliselt.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mind teeb murelikuks üks teema, mida te kajastasite. Majandusmaastik, kus, ütleme, kõik need muudatused hakkavad toimuma, on sellest eelnõust kuidagi eemaldatud. Näiteks menetles kultuurikomisjon Riigikogu eelmise koosseisu ajal sellist eelnõu poolteist aastat ja lisatud oli majandusskeem, see, kui palju on vaja ressursse, milline on üldine majandusmaastik. Olemas olid peaaegu kõikide normatiivaktide eelnõud, aga praegu peame ootama sügist, sest nagu minister täna lõuna ajal vastas, sügisel tuleb majandusskeem ja midagi veel. Mispärast läks komisjon ikkagi seda teed, mitte ei palunud kõiki pabereid korraga?

Loomulikult, hea kolleeg, rõõmustaks ka mind väga, kui meil oleks täna tervikeelnõu koos rahastamispeatüki ja rakendusakti ehk määrusega. Muidugi oleks see hea. Paraku selleni ei jõutud. Haridus- ja Teadusministeerium on otsustanud esitada meile rahastamise kohta sügisel uue eelnõu ning on lubanud vahepeal valitsuse määruse muutmist mitte ette võtta. Seda me teame. Ometigi leidis komisjon, et selles eelnõus (see ei ole uus seaduse terviktekst, see on seaduse muutmise seaduse eelnõu) on siiski piisavalt teemasid, mille seaduses käsitlemist koolid ootavad juba enne uue õppeaasta algust. Põhiliselt käib jutt riigieksamitest, kindlasti ka lisakoolivaheajast ja selguse vajadusest koolipiirkondadega seoses. Loomulikult on igasuguseid arvamusi, aga komisjonis jäi peale see arvamus, et on oluline need teemad (ja neis ollakse üksmeelel) siia tuua ja esitada eelnõu seadusena vastuvõtmiseks. Ma olen muidugi seda meelt, et me peaksime rohkem rääkima hariduse sisust, aga see on siiski põhiliselt õppekava teema.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu punkt 27 sätestab, et õpilaskodus tuleb tagada vastavad õppimis-, elamis- ja kasvatustingimused. Mida selle eelnõu tähenduses peetakse silmas kasvatustingimuste all?

Aitäh! Ega siin mingisugust revolutsiooni ette võetud ei ole, valdavalt jätkub praegu kehtiv korraldus. Õpilaskodus ööbivad õpilased, kelle kodu on koolist kaugemal. Õpilaskodu on kooli oluline ja lahutamatu osa. Lisaks hariduse kahele komponendile – teadmiste andmisele ja loovuse arendamisele – tuleb seal arendada ka sotsiaalseid oskusi, et õpilased saaksid üksteisega kenasti läbi. Tuleb tegelda kasvatamisega kõige paremas mõttes.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selgelt paistab välja, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eesmärk on eeskätt kulusid kokku hoida: koole suletakse, teenuseid vähendatakse, koolide võimalused vähenevad. Tekib küsimus, kelle huve uus PGS teenib.

Tänan! Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pakub õpilastele rohkem võimalusi ja teenuseid. Kutsutakse ellu maakondlikud tugiteenuste keskused, mis olukorras, kus vajadus nende teenuste järele kindlasti kasvab, on väga teretulnud ja tubli samm. Selleks nähakse ette märkimisväärsed vahendid nii Euroopa Liidu kui ka Eesti riigi eelarvest. See on ainult üks näide. Nii et ma ei saa kuidagi eelneva hinnanguga nõustuda.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meile esitatud eelnõu alusel kujuneb gümnaasiumihariduse rahastamisel välja neli omavalitsuste tüüpi. Esiteks, omavalitsused, kus on riigigümnaasium ja kus seega ei ole gümnaasiumiharidust puudutavat finantskohustust. Teiseks, maakonnalinnad, kes ootavad, et nad kuue aasta jooksul riigigümnaasiumi saavad. Kolmandaks, väikelinnad ja maa-asulad, kus on munitsipaalgümnaasium ehk nn täistsüklikool. Ka mõned maakonnalinnad on jonnakalt selle variandi juurde jäänud. Neljandaks, omavalitsused, kus ei anta gümnaasiumiharidust ja kust tuleb õpilasi saata kas tasuta riigigümnaasiumi või koos osamaksuga munitsipaalgümnaasiumi. Tekib kõlvatu konkurents eesmärgiga finantsiliselt kägistada munitsipaalkeskkoole väljaspool Tallinna, Tartut, Narvat ja Pärnut. Kas sa võid sõnastada komisjoni seisukoha, mida te arvate sellest ilmsest vastuolust võrdse kohtlemise seisukohalt?

Tänan! Komisjon tõepoolest arutas sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut, mille järgi peaksid ka omavalitsused osalema riigi peetavate gümnaasiumide rahastamisel. See ettepanek komisjonis toetust ei leidnud.

Helmen Kütt.

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Hariduses ja meditsiinis peavad paljud ennast asjatundjaks, aga mina neid teemasid ei tunne. Sellepärast vahendan ma teile Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimehe Reemo Voltri muret ja seisukohta: "Oleme kindlalt vastu klassijuhataja töö eraldi tasustamise kaotamisele. PGS-i muudatustega kavatsetakse kaotada eraldi tasu klassijuhataja ülesannete täitmise eest. See samm on ohtlik, arvestades just klassijuhataja rolli olulisust meie noorte sotsiaalses arengus, õppimise toetamises jne." Milline on teie seisukoht? Kas te arvate, et see mure on põhjendamatu selle seaduse valguses, vähemalt selle muudetud eelnõu teksti valguses?

Tänan! Eelnõu mõte on selles, et klassijuhatamine peab mahtuma õpetaja 35 töötunni sisse. Tavapäraste korraliste tööülesannete täitmist enam lisatasu eest kokku leppida tõepoolest ei saa. See on kantud töölepingu seaduse loogikast, mille järgi tuleb sõlmida kokkulepe, et kogu töö tehakse ära nädala töötundide sees. Lisatasu maksmine saab kõne alla tulla tõesti vaid erakorraliselt ületunnitööna tehtava töö eest. Loomulikult tasustatakse seda tööd erakorraliselt. Täpsuse huvides tuleb öelda, et klassijuhatamine on ka kehtivas seaduses väga hõredalt reguleeritud, kuigi praegu on selle eest tõesti fikseeritud eraldi tasu.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud kultuurikomisjoni esimees! Teen sulle komplimendi nii põhjalike vastuste eest! Aga minu küsimus on selline. Peaminister on kiitnud, et Riigikogu on teinud head tööd, kultuurikomisjon väga head tööd, sest on üle 200 muudatusettepaneku läbi arutanud. Sina oled hästi staažikas inimene selles valdkonnas. Milliste muudatuste üle sina isiklikult kõige rohkem rõõmustad?

Suur tänu nii isikliku küsimuse eest! Ma ei tohi tegelikult sellele vastata, sest ma vastan siin ju komisjoni nimel ja komisjoni ettekandjana. Aga kõigi nende ettepanekute üle, mida komisjon on üksmeelselt toetanud, on mul väga hea meel. Eks ma ju mõtlen oma hea komisjoniga ühes rütmis ja taktis.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb õpilasel rahuldaval tasemel kirjutada õpilasuurimus või teha mingi praktiline töö. Uurimistööde ja praktiliste tööde juhendamine on jällegi aineõpetajale lisatöö. Tihti on ühel aineõpetajal mitu tööd juhendada. Kas ka see töö peaks mahtuma 35-tunnise töönädala sisse?

Aitäh! Kõik tööülesanded ja nende täitmise eest makstav tasu lepitakse kokku koolidirektori ja õpetaja vahel. Reegel on see, et õpetaja töö peab mahtuma 35 nädalatunni sisse. Nii et siin ei ole mingisugust maailmarevolutsiooni, võrreldes kehtiva korraldusega. Kõik tööd saavad tehtud ja inimesed tasustatud.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minister on öelnud, et mis puudutab atesteerimist, ametijärkude andmist, siis õpetajad elavad praegu 19. sajandi Preisi süsteemis. Suund on võetud kutsestandarditele kutseseaduse alusel. Ma vaatasin praegu Kutsekoja kodulehte. Seal on kirjas, et on valminud kaks kutsestandardit ei teagi mitmest. Aga hullem on see, et keegi veel ei tea, kes neid kutsejärke õpetajatele andma hakkab. Kui õpetaja tahab kutsejärku taotleda, siis pole teada, kus ta seda teha saab. Ometigi hakkavad kutsejärgud mõjutama ka õpetajate palgakorraldust. Kas sina komisjoni esimehena oskad suurele saalile selgitada seda üleminekut atesteerimiselt kutsejärkudele?

Aitäh! Tegemist on kutseastmetega ja sellele süsteemile minnakse tõesti üle. Selle ülemineku ja uue süsteemi on Kutsekoda ette valmistanud loomulikult koos haridusministeeriumi ja õpetajate esindajatega. Õpetajate liit on sellesse aktiivselt kaasatud olnud. Oluline on see, et juba antud ametijärgud kehtivad oma kehtivusaja lõpuni. Õpetajatele makstakse palka vähemalt ametijärgu miinimumpalga ulatuses. Seda ei ole kuskil ametlikult kirjas, aga komisjonis on korduvalt räägitud, et kõige loogilisem kutseastme andja oleks õpetajate liit.

Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud vastaja! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega õpetaja töötasu alammäära. Kas keegi kehtestab tugispetsialistide töötasu alammäära ja kes see sel juhul on?

Tänan! Praegu on seadusega kehtestatud kohustus, et koolides peavad olema tugispetsialistid. Tugispetsialistide rahastamine – see on ka vastus sinu küsimusele – on kohalike omavalitsuste ülesanne. Mul on kahju, et rahastamissätted ja sellekohane määrus ei ole täna siin. Vabariigi Valitsuse määruse projektis, mida kultuurikomisjon on lugenud, on tugispetsialistide rahastamiseks ette nähtud riigi toetus. Aga praegu on see kohalike omavalitsuste pädevuses.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Muret teeb, et riigil puudub visioon õpetajate koolitussüsteemist tervikuna. Võib öelda, et ei ole loodud kindlat koolitusstrateegiat. Koolid võivad valida üsna piiratud ja kooskõlastamata võimaluste seast, mida pakuvad mitmesugused koolitusfirmad ja ülikoolid. Ma arvan, et komisjonis on neid küsimusi palju arutatud. Kas koolitusest on üldse räägitud? Mida toovad siin kaasa põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uued paragrahvid, mis nüüd eelnõus on? Mida annab meile see uus seadus, kui me selle poolt hääletame?

Tänan väga! Seda eelnõu arutades kultuurikomisjon õpetajakoolituse teemat ei käsitlenud, aga nagu sa hästi tead, oleme sellest põhjalikult rääkinud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu raames, kui me tegime Vabariigi Valitsusele terve hulga ettepanekuid õpetajakoolituse parandamiseks ja tähtsustamiseks. Kindlasti seisab meil sügisel ees (me oleme sellest rääkinud ka meie sekretariaadiga) kuulamine, kus ministeerium annab aru, kuhu on jõutud õpetajate ettevalmistamise täiustamisel.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea kultuurikomisjoni esimees! Minu küsimus haakub mõnes mõttes eelmise küsimusega. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaotatakse õpetajate senised ametijärgud: nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja metoodikõpetaja. Mis peaks uue süsteemi kehtestamise korral teie hinnangul motiveerima õpetajat ennast pidevalt täiendama? Kas te olete seda komisjonis arutanud?

Aitäh! Me oleme seda arutanud. Oleme arutanud, et kutseastmete poole püüdlemine on kindlasti see, mis inimest arendab. Kindlasti arendab õpetajat see, kui ta tahab olla võimalikult hea spetsialist ja õpetaja. Just nimelt selles mõttes on kutseastmete süsteem tulevikku vaadates märksa paindlikum ja sisulisem, sest see ei eelda kõikide järkude järjestikku läbimist. Noor, tubli, andekas ja töökas õpetaja saab taotleda ka järgmisest astmest kõrgemat kutseastet. Kindlasti on koolijuhil huvi, et tema koolis töötaksid professionaalsed ja kõrge kutseastmega õpetajad. Lisaks sellisele normaalsele arengule, millest me oleme lähtunud, on eelnõus ka säte, mis suisa kohustab õpetajat end pidevalt arendama ja olema kursis koolis toimuvate uuendustega.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab 1. jaanuari 2020. Räägitakse, et siis peab igas maakonnas olema riigigümnaasium. Ma arvan, et riik saaks sellega hakkama, kui maakondi oleks niisama palju, kui on põhilisi ilmakaari ehk neli. Miks ma seda väidan? Me saame Euroopa Liidu struktuurivahenditega need koolid kindlasti valmis, valades kogu selle raha betooni. Kuid me peame neid gümnaasiume ka ülal pidama. Kas eelnõu menetlemisel on neid teemasid arutatud? Eelarvele tekib ikkagi suur koormus, kui kõigis maakondades on üks riigigümnaasium. Teistes eluvaldkondades on juhtunud, et on midagi valmis ehitatud, kuid ei suudeta seda ülal pidada.

Suur tänu! Seda teemat on komisjonis käsitletud nii, et kui riik on võtnud endale kohustuse need gümnaasiumid rajada, siis kaasneb sellega kindlasti kohustus neid ülal pidada. Kui palju ühe või teise kooli ehitus ja ülalpidamine konkreetselt maksma läheb, on kindlasti erinev ja sõltub kooli suurusest, sellest, kas see on suurlinnagümnaasium 500 õpilasele või väiksem, 200 õpilasega kool või sellest veelgi väiksem õppeasutus. Aga kindlasti on Vabariigi Valitsus sellest kohustusest teadlik.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meile kõigile tuli Eesti Haridustöötajate Liidult kiri. Ma loen siit ette ühe koha: "Leiame, et õpetaja täistööaja puhul peaks olema riiklikult kehtestatud õppetundide ülempiir (EHL ettepanek 18 õppetundi nädalas, liitklasside puhul 16 õppetundi nädalas), et vältida õpetaja ületöötamist ja kogu õppeprotsessi kvaliteedi langust." Selle muudatusega, et enam ei kehtestata õppetundide arvu ülempiiri, kaasneb oht, et õpetaja peab sama raha eest hakkama rohkem tööd tegema. Halvemal juhul võib juhtuda, et kui näiteks siiani andis õpetaja kõige rohkem 24 õppetundi, siis nüüd peab ta andma 30 tundi, millele lisandub tundide ettevalmistamise ja tööde parandamise aeg jne. See ei saa kuidagi mahtuda 35-tunnilise üldtööaja sisse. Uuringud näitavad, et kui praegu võib õpetaja anda kõige rohkem 24 tundi, töötab ta nädalas aga üle 50 tunni. Mida sina siit välja rehkendad?

Tänan! Esiteks on kogu selle eelnõu ideoloogiline alus usalduse kasvatamine kooli pidaja ja just direktori vastu. Ühe või teise õpetaja tööülesanded ning -korraldus ja ülesannete täitmise eest makstav tasu on ühelt poolt loomulikult fikseeritud riikliku miinimumiga, mis tuleb tagada, aga teiselt poolt on see ikkagi töölepingu teema, nagu siin täna juba korduvalt juttu on olnud. On raske mõista, miks me peame õpetajaid rumalateks ja väetiteks, arvates, et nad ei suuda enda eest seista, ja miks me peame direktorit pahatahtlikuks inimeseks, kes tahab oma kooli halvasti juhtida ja õpetajast välja pigistada ei oskagi öelda mida. Aga me ju teame, et auditoorse töö tundide keskmise arvuna on arvestatud 21, mis on fikseeritud kehtivas Vabariigi Valitsuse määruses. Milline hakkab olema see arv järgmises määruses? Ma loodan, et mitte suurem. Aga oluline on öelda, et kogu loogika on teistsugune kui see, mis siiani on kehtinud. Nagu kõigil teistel palgatöötajatel on tööleping, nii hakkab see olema ka õpetajatel, ning lepinguga kaasnevad normaalsed läbirääkimised. Kuid komisjon on teinud eelnõus nüüd sellise muudatuse, et õpetajate palgakorraldus tuleb direktoril õpetajatega läbi rääkida, hoolekogus kooskõlastada ja esitada kinnitamiseks kooli pidajale.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Endise õpetajana tahan teile öelda, et eksamiks nimetatakse üritust, mille käigus hinnatakse õpilase omandatud teadmisi. Tuleme tagasi matemaatika riigieksami juurde. Õpilane peab olema kursis vähemalt selliste teemadega nagu reaalarvud, võrrandid ja võrratused, trigonomeetria, vektor tasandil, joone võrrand, funktsioonid, funktsiooni piirväärtus ja tuletis, tõenäosusteooria, kirjeldav statistika ning stereomeetria. Sellised ülesanded ootavad teda eksamil. Ja siis saab keegi äkki 1 punkti 100-st. Selgitage mulle, kuidas 1 punkti puhul saab pidada eksamit sooritatuks. Mida see õpilane siis teab?

Aitäh! Ma ütlen teile veel kord, et uue korra ja kontseptsiooni järgi on riigieksami ülesanne ja funktsioon teistsugune, kui see oli siiani. Sellest lähtuvalt ei ole mõtet näpuga järge ajada, kas saadakse 1 punkt või 20 punkti, sest sisulist vahet siin ei ole. Ma tunnustan teie põhjalikke teadmisi matemaatikas, need on kindlasti põhjalikumad, kui minul ajaloolasena on. Aga tuleb aru saada, et eksam loetakse sooritatuks juba siis, kui on saadud 1% maksimaalsest tulemusest.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jälle natuke norin mõningate muudatuste kallal, mille eesmärgist ma aru ei saa. Üks esimesi muudatusi, mida seaduseelnõu ette näeb, on see, et mõiste "pedagoog" asendatakse mõistega "õpetaja". Mis on selle sisuline eesmärk? Jälle tekitatakse teatud arusaamatusi. "Pedagoog" on Eesti õigusruumis väljakujunenud mõiste. Mis on kasutegur, mis selle muudatusega juurde luuakse? Seletuskirjast ma seda välja ei loe, ausalt öeldes. Siin ei ole sellele antud ühtegi otsest selgitust.

Tänan väga! See ei ole küsimus, mida tuleks esitada teisel lugemisel, sest minu mäletamist mööda vastas sellele põhjalikult haridus- ja teadusminister esimesel lugemisel. Aga selle muudatusega tõepoolest asendatakse mõisteid, tehes seda selguse huvides, et oleks konkreetselt välja toodud, et koolis on direktor, õppealajuhataja ja õpetajad. Me lisasime sinna veel tugispetsialisti. Võib-olla oli see küsimus tingitud sellest, et omal ajal käis suur võitlus, et pedagoogi mõiste alla tuua ka tugispetsialistid. Ka see teema oli komisjonis arutelul. Selle probleemi lahendame sellega, et toome tugispetsialistid loetelus eraldi välja. Eelnõu algataja selgituse kohaselt on see ettepanek tehtud selleks, et valitseks suurem selgus, kellest me räägime, kui me räägime koolis töötavatest inimestest.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on järjekordselt üks lapsevanema küsimus. Ma üritan ära unustada oma kõikvõimalikud eelnevad kogemused n-ö kooli pinnalt ja küsin lihtsalt lapsevanemana. Kui mu vanemad lapsed läksid kooli, siis ma teadsin täpselt, mis neid ees ootab. Septembris läheb kooli mu kõige noorem poeg ja ma mõtlen õudusega sellele, et koolivõrku ja koolisüsteemi on viimastel aastatel iga poolteise aasta tagant reformitud. Kas te saate panna käe südamele ja kinnitada, et see on nüüd mingi lõplik variant, või ootavad meid ees veel mingisugused ümberkorraldused ja üllatused? Ausalt öeldes on 12 aastat ikka pikk aeg ja tahaks lapsevanemana saada mingisugust kindlustunnet, et see on see, mille alusel me järgmistel aastatel elame.

Tänan väga! Kogu meie elu on suurtes muutustes ja vaevalt et koolgi nendest pääseb. Kui me räägime rahastamise põhimõtetest, sätetest ja määrusest, siis tuleb öelda, et huvid on täiesti vastandlikud. Lõuna-Eesti omavalitsused kurdavad ja nõuavad, et kui õpilaste arv väheneb ja koolivõrku tuleb paratamatult tihendada, siis see kõik peab olema korralikult rahastatud. Samas tülitsevad meiega Põhja-Eesti, Tallinna ümbruse omavalitsused, kes ütlevad, et raha tuleb ümber jagada, sinna, kus on vähem lapsi, pole vaja nii palju anda, vaid anda tuleb just neile Põhja-Eestis, sest nad lausa upuvad, neil on nii palju lapsi. See tähendab paratamatult, et koolivõrk muutub, selle vastu ei saa. Ikka võib tulla ette muudatusi ja uuendamisi. Võtame kas või needsamad riigieksamid. 1996. aastal oli nõudeks seesama 1 punkt, 2001. aastal kehtestati Riigikogu tarkusest 20-punktiline lävend, 2010. aastal jälle meie tarkusest 50-punktiline lävend, nüüd me aga leiame, et me oleme selle 50 punktiga liiale läinud. Me kõik areneme.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma mõnes mõttes jätkan oma esimest küsimust. Võib-olla ei ole mul õigus, võib-olla ei saa ma kõigest aru. Aga ma olen aru saanud sellest, et iga seadus on ühelt poolt normatiivakt ja teiselt poolt ühiskondlik kokkulepe. Meie ees on strateegiline eelnõu, aga selle täitmise plaani meil ei ole. Meil ei ole maastikku, kus see täitmine peab toimuma. Meil ei ole maastikul partnerit, kellega me peame seda koos tegema, ja me ei oska ütelda, kui palju meil on vaja ressursse. Võib-olla on ministeerium komisjonile seda öelnud, aga meile ei ole see teada. Väike küsimus veel: kas te olete arutanud, kuidas on väikeste gümnaasiumidega Ida-Virumaal, ma mõtlen ...

Ka väikeste küsimuste esitamise aeg on läbi.

Aitäh! Alustan sellest väikesest küsimusest. Me eraldi Ida-Virumaa koolidest ei kõnelnud ning üldse piirkondade ja koolide kaupa seda teemat ei lahanud, sest see on libe tee, kuna igaühel on olemas omad armsad ja kallid koolid. Me lähtusime printsiipidest. Mis puudutab rahastamist, mis on oluline teema, siis kordan üle: mul on kahju, et neid sätteid täna siin ei ole, aga need on lubatud tuua sügisel meie töölaudadele koos rahastamist käsitleva määrusega. Mis puudutab võimalikke teisi rakendussätteid või lisaakte, siis jään vastuse võlgu. Ma ei tea täna seda täpselt, näiteks uus õppekava ju alles jõustus. Minu arvates on seal terve hulk probleeme. Kas on tark hakata seda jälle ümber tegema? On nii- ja naapidi hääli. Nii et siin on palju küsimusi ja erinevaid vastuseid.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu punkt 19 sätestab, et üldkeskharidust omandavat õpilast, kes ajutiselt omandab välisriigi õppeasutuses sama taseme haridust, ei arvata nominaalse õppeaja jooksul kooli õpilaste nimekirjast välja, kui ta jätkab välisriigis õppimise ajal õppimist eksternina. Praeguste gümnaasiumiõpilaste seas on väga populaarne õppida mõne rahvusvahelise õpilasvahetuse programmi, näiteks YFU raames üks aasta mõne teise riigi gümnaasiumis. Seal õpitakse kohalikus keeles ja tavaliselt õppeaastat kirja ei saada, sest süsteemid ei ühti. Kas see uuendus tingib selle, et kõik need tublid YFU raames õppivad lapsed arvatakse oma kodukooli õpilaste nimekirjast välja, kuna nad ei jätka ju paralleelselt eksternina õppimist kodukoolis?

Aitäh! Põhimõte on ikkagi selles, et neil õpilastel, kes on siiani olnud kooliga seotud ja seal õppinud, oleks võimalus oma õpinguid jätkata ja neid sealt infosüsteemist ära ei kustutataks. Oluline on, et oleks olemas pikaajalisem vaade. Konkreetse vastuse, mismoodi või mida täpselt keegi õppida võib, jään ma võlgu, sest nii detailselt me seda teemat ei käsitlenud.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et õpetaja töö on väsitav, stressirohke ja eelkõige alamakstud. Seetõttu ei ole noortel, eriti poisslastel, õpetajaks õppimise vastu erilist huvi. Kuidas teie hinnangul tõstab see eelnõu seaduseks saades õpetajaameti prestiiži? Kas ta üldse tõstab, kas mitte ei lähe vastupidi?

Suur tänu! Me ei käsitlenud seda teemat komisjonis ja ka huvirühmad ei tõstatanud seda nii, nagu teie praegu oma küsimuse sõnastasite. Aga ma usun, et kuna kool ja õpetajaamet peavad muutuma avatumaks ja ka noorele inimesele ligitõmbavamaks ning kogu aeg otsitakse võimalusi õpetajate palka tõsta ja seda tehaksegi, siis see kindlasti kasvatab ka noormeestes huvi õpetajana töötada.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin esitada uue küsimuse, aga kahjuks pean tulema eelmise küsimuse juurde tagasi, sest ma ei saanud sellele vastust. Ma tean seda isegi, et komisjon ei toetanud sotsiaaldemokraatide ettepanekut. Ma küsisin, kas sa võiksid sõnastada komisjoni seisukoha selle omavalitsustevahelise kõlvatu konkurentsi kohta (ma kasutasin siin Jüri Võigemasti tarvitatud mõistet), mis gümnaasiumihariduse andmisel tekib. Kas komisjon näeb siin probleemi ja soovib seda lahendada? Ma esitasin sama küsimuse infotunnis haridusministrile, kes täiesti üheselt väitis, et ta probleemi ei näe ja seetõttu seda ka lahendada vaja ei ole.

Aitäh! Jah, me arutasime seda, nagu sa tead, õige mitmel korral. Toetust ei leidnud see ettepanek, mida sa ise praegu refereerisid ja millest ma eelmisele küsimusele vastates rääkisin. Komisjonis kõlas ka see seisukoht, et riik peaks omavalitsustega koostööd tegema ja nende arvamusega arvestama. Kui on kokku lepitud maakondlikud koolivõrgu arengukavad, siis need dokumendid on nii tähtsad, et riik peaks neist ka lähtuma. See teema puudutab ju otseselt rahastamist. Praegu on need peatükid siit välja jäänud, aga ma usun, et me saame selle küsimuse juurde tagasi tulla sügisel, kui hakkame rahastamisteemat põhjalikumalt arutama.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Minu esimene küsimus ei ole mitte eelnõu sisu, vaid pigem selle menetlemise vormi kohta. Vähem kui kümme aastat tagasi, kui ma pakkusin teid Põlva maavanemaks, olin ma kindel, et te olete põhimõttekindel, aus ja seaduskuulekas inimene. Ma ei kahtle ka täna, et te selline inimene olete, aga selle eelnõu menetluskäik on minus küll palju küsimusi tekitanud. Seda just seetõttu, et Riigikogu liikmed said eelnõu kätte alles eile ja komisjoni istungi alguses te ootasite ministeeriumi seisukohti. Öelge mulle, palun, kas tegemist on hea seadusloome tavaga!

Tänan väga heade sõnade ja küsimuse eest! Mind ei tee selline menetluse lõppfaasis kiirustamine õnnelikuks. Ma olin sellega nõus ainult seetõttu, et väga olulistes ja suurtes küsimustes oli komisjon jõudnud kas üksmeelele või üksmeele lähedale või olid erimeelsused selgelt sõnastatud, nii et need olid teada kõigile komisjoni liikmetele ja ma arvan, et ka fraktsioonidele. Põhiline vaidlusalune säte, rahastamise säte, võeti tagasi koos rakendusakti projektiga. Seega võeti kõige suurem segane osa eelnõust välja ja vaidluse põhjus kadus. Selles plaanis ei ole siia saali toodud midagi, mis oleks komisjonis segaseks jäänud. See natukene leevendab olukorda, aga loomulikult oleks olnud parem, kui dokumente oleks olnud võimalik varem esitada. Juhatus andis meile küll ajapikendust, aga ma möönan, et mida varem dokumentide esitamine oleks toimunud, seda parem oleks see olnud. Aga tänan siiski mõistmise eest!

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud komisjoni esimees! Sa vastasid küsimusele klassijuhatamise tasu kohta, et õpetaja ja direktor peavad läbirääkimisi ning võib-olla õnnestub klassijuhatamise eest lisatasu saada, aga kui õpetaja veenvalt ei esine, siis ei pruugi see nii minna. Kas klassijuhatamine ei ole enam pedagoogiline töö ja õpetaja peabki seda tegema tasuta, kui ta on mingi klassi juhataja? Paistab, et selle seaduse tõttu ei ole õpetajatel enam edaspidi üldse huvi klassijuhatajatööd teha. Või olen ma valesti aru saanud?

Aitäh! Klassijuhatamine on loomulikult, nagu sa ütlesid, pedagoogiline töö ja parajalt keeruline kindlasti ka. Aga selles ei ole midagi erakorralist. See ei ole erakorraline tööülesanne, mille eest peaks maksma kui ületunnitöö eest. Kõik tööd, mis õpetaja teeb, peavad mahtuma tema 35 töötunni sisse. On loogiline, et kui õpetaja täidab klassijuhataja ülesandeid, siis on tal ainetunde vähem, kui tal aga ei ole klassijuhataja ülesannet, siis on tal ainetunde rohkem. See on paindliku töökorralduse küsimus. Kas iga õpetaja peab olema klassijuhataja, kui palju õpetaja peab ühe või teise tunde andma ja mismoodi tööd korraldama – see kõik on kooli normaalse töökorralduse küsimus ja ma ei arva, et seda peaks täpselt sätestama parlament. Maailmas on riike, kus koolides ei ole üldse klassijuhatajaid. Ka meil on väga erinevaid koole, kus klassijuhatajate ülesanded on erinevad. Meil ei ole sellist riiklikku standardit, et klassijuhatamine tähendab seda, teist või kolmandat.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Hea esineja! Ma arvan küll, et klassijuhataja töö eest peaks ikkagi eraldi maksma, sest see motiveerib paremini seda tööd tegema. Mõni õpetaja teeb seda tööd ikka väga hingega. Aga minu küsimus lähtub minister Aaviksoo ühest hiljutisest avaldusest ja tema veendumusest. Ta ütles, et heale õpetajale, metoodikõpetajale makstakse paragrahvidest sõltumata kindlasti paremat palka kui teistele, sest ta lihtsalt on parem kui teised. Kust peaksid koolid saama lisaressursse metoodikõpetajatele kõrgema palga maksmiseks?

Aitäh! Kõigepealt ei ole ma nõus sellega, et ainult mõni õpetaja teeb klassijuhatajatööd hingega. Ma arvan, et enamik teeb seda nii ja võib-olla isegi kõik teevad, mitte ainult mõni. Aga mis puudutab õpetajate tasustamist ja selleks raha eraldamist, siis on tublidele õpetajatele seni makstud ja makstakse ka tulevikus. Rahastamissüsteem ei muutu. See, et rahastamisparagrahv praegu tagasi võeti ja rahastamismäärusega töö jätkub, ei tähenda, et ei oleks olemas süsteemi ega maksmise korraldust. Seda enam, et kõik ametijärgud kehtivad ettenähtud aja lõpuni. Aga tulevikus hakkab olema nii – seda saab ka valitsuse määruse projektist lugeda ja kultuurikomisjoni liikmed teavad sellest ilmselt rohkem –, et direktoril hakkab olema 20% lisavahendeid, mis on mõeldud just nimelt selleks, et tublisid õpetajaid motiveerida.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Muudatusettepanekud nr 38 ja 42 käsitlevad tugiteenuste kättesaadavust ja õpilase arengu toetamist. Seletuskirjast saab lugeda, et üldhariduskoolidel tekib võimalus maakondlike nõustamiskeskuste kaudu tellida õpilastele eripedagoogide (sh logopeedide) ja psühholoogide teenuseid. Sotsiaalpedagoogide teenuste pakkumist ei ole aga selle teenuse iseloomu tõttu nõustamiskeskuse kaudu otstarbekas toetada, sest oluline on, et need teenused oleksid seotud kogukonnaga. Kas ollakse kursis, nii nagu seletuskirjast võib lugeda, et omavalitsustel on võimalik sotsiaalpedagoogide ülesanded ühendada omavalitsuste sotsiaaltöötajate tööga? Sotsiaaltöötajate kohustused on niigi suured. Kas tõesti linnade liit ja maaomavalitsuste liit on seda ettepanekut toetanud?

Aitäh! Konkreetselt selle sätte kohta jään vastuse võlgu. Ma ei suuda teile peast öelda, kas nad on just nende ülesannete ühendamist toetanud. Eks see sõltub omavalitsusest, see ei ole absoluutne reegel. On omavalitsusi, kus see on võimalik, eriti on see nii just väikestes omavalitsustes. Loomulikult on ka suuri omavalitsusi, kus see ei ole võimalik. See ei pea kehtima absoluutse reeglina.

Aitäh! Palun, Mart Meri, teine küsimus!

Aitäh! Eelnõu põhituum on koolivõrgu korrastamine ja loomulikult ka õpetajate palga tõus tingimustes, kus süsteemi eriti palju raha juurde ei tule. Me oleme komisjonis päris palju rääkinud regionaalsetest eripäradest, tõmbekeskustest ja riigigümnaasiumide võrgustikust. Kuidas sina kujutad ette Põlvamaa tulevast koolikorraldust? Võid natuke unistada ka, aga rangelt selle eelnõu piires. Kuidas see eelnõu kujundab Põlva ja Põlva maakonna koolikorraldust lähema viie, kuue või kümne aasta jooksul?

Austatud kolleeg Mart Meri! Miks panna mind sellisesse olukorda? Kultuurikomisjon seda teemat eelnõu teist lugemist ette valmistades ei arutanud.

Aitäh! Palun, Vladimir Velman, teine küsimus!

Ma olen komisjoni ettekandja. Ma ei ole siin endine Põlva maavanem või keegi selline.

Me anname Vladimir Velmanile uuesti terve minuti.

Ma tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! Järjest enam noori õpetajaid lahkub koolist ja noored ei soovi üldse koolis tööle asuda. See on ju fakt. Põhjuseks on suur töökoormus ja väga väike palk. Uus õppekava näeb aga ette selliseid valikaineid (sotsiaalainetest on sellisteks näiteks "Inimene ja õigus" ning "Globaliseeruv maailm"), mis eeldavad, et noored professionaalid lähevad kooli tööle. Kuidas tagada koolis saadava hariduse kvaliteet, kui noored õpetajad koolist lahkuvad?

Tänan väga! Eelnõu teist lugemist ette valmistades ei peatunud kultuurikomisjon nii palju õpetajate järelkasvul ega üldse nendel teemadel, nagu ma juba Valeri Korbile ja kolleeg Kalev Kallole vastasin. Nii et mul ei ole võimalik teie sellele küsimusele vastata. Aga üldiselt on eelnõu hariduspoliitiline suund ikkagi see, et oleks võimalik kooli ja õpetaja elukutset rohkem avada, võimaldada noortel inimestel koolis töötada ja õppida nendest headest näidetest, mida on sellised liikumised nagu "Tagasi kooli" meile andnud. Nende asjadega on siin kindlasti arvestatud.

Aitäh! Palun, Rein Randver, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Nagu teid nii teeb ka mind murelikuks, et selle eelnõuga väga kiirustatakse ja seatakse sellega ohtu haridussüsteemi jätkusuutlikkus. Minu küsimus puudutab aga õpilase olmetingimusi, kui ta on suurema osa päevast koolis, samuti puudutab küsimus koolilõunat. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi ettepaneku, et riik eelarvevahenditega kindlustaks koolilõuna riigi-, munitsipaal- ja erakoolis statsionaarses õppes. Kas te oskate seletada, miks komisjon seda ettepanekut ei toetanud?

Aitäh! See kiirustamise jutt peaks siis paika, kui me praegu arutaksime ka rahastamist, mille ettevalmistamine jäi tõesti viimasele minutile. See teema on aga siit välja võetud. See peatükk tekitas tõesti eriarvamusi, aga valdav osa teemasid on põhjalikult, rahulikult ja pika aja jooksul läbi räägitud. Ettepanekut koolilõuna kohta sellisena, nagu opositsioon selle esitas, ei toetatud. Me jäime selle juurde, et me praegu ei muuda seda regulatsiooni ja see, mis PGS-is on, on korrektne. Miks me seda regulatsiooni ei muutnud? Ma ei mäleta konkreetset arutelu, mis selle teema ümber toimus, aga kindlasti oli oma osa fiskaalsetel põhjustel.

Palun, Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg Urmas, ma palun ette vabandust, et küsin sellise asja kohta, mida ma peaksin ise ka teadma! Täna tuli minu juurde üks kirjastaja ja ütles, et tõenäoliselt lööb see seadus nende õpiku turult välja. Seda sel põhjusel, et nad tahavad liiga hästi töötada. Nad tahavad nimelt osta teatud illustratsioonide autoriõigused. On aga õpikuid, kus illustratsioonide hulk on suur. Selgub, et illustratsiooni paberil publitseerimise õiguse eest nõutakse ainult 60 või 80 eurot, elektroonilise illustratsiooni eest, mida seadus hakkab nõudma, aga suurusjärgu võrra rohkem. See lööb nende konkurentsivõimalused alla. Ma lubasin talle homme vastata. Siin on see krutski, et las Urmas vastab mulle ära, siis ma räägin selle jutu targa näoga edasi.

Aitäh! Oleme seda teemat komisjonis põhjalikult käsitlenud. Õpikute kirjastamise, nende digitaalse kuju kättesaadavaks tegemise, autoriõiguse ja konkurentsi tagamise temaatika on olnud üsna põhjalikult arutelu all. Sellepärast tuli ka sellesse eelnõusse säte, et Haridus- ja Teadusministeerium peab igal juhul sõlmima kirjastusega lepingu ja seal kõik need küsimused lahendama.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Täna on mitu sõnavõtjat selles saalis rääkinud Soomest kui haridussüsteemi musternäitest. Soome hariduse põhimõte on egalitaarsus. Kas täna menetletav PGS-i eelnõu viib Eestit pigem egalitaarse või, vastupidi, elitaarse süsteemi suunas?

Tänan väga! Täna menetletav põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ei muuda meie hariduspoliitika filosoofilisi aluseid. Ma toon näiteks sellesama IB-õppe. Komisjon arutas väga põhjalikult, kas erilise õppekava alusel õppimise puhul – me võime ju rahvusvahelist bakalaureuse õppekava eriliseks pidada – üldhariduskoolis tasu nõuda on põhjendatud. Arutati, kas Eesti koolis võivad ühel ajal õppida õpilased, kes maksavad õpingute eest, ja õpilased, kes oma õpingute eest ei maksa, kahesugused õpilased, eks ole, ja kuidas see õppekava oleks kättesaadav näiteks nendele, kes selle eest maksta ei saa. Komisjon leidis, et see teema vajab põhjalikku analüüsi. Me leidsime, et sellega ei saa kiirustada, ja võtsime selle teema siit välja just nimelt seetõttu, et tekkis selline filosoofiline vaidlus.

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg, kultuurikomisjoni esimees! Minu küsimuse teema on klassijuhatamine. Ma küsin näite põhjal. Oletame, et koolis on kaks õpetajat, ühe õpetaja koormus on 1,0, teise õpetaja koormus on 0,6. Õpetaja, kelle koormus on 1,0, peab klassi juhatama, aga aasta jooksul selgub, et tal on hästi palju tööd konsultatsioonide andmisega ning klassijuhatamisega ta oma tööaja sees eriti tegelda ei jõua. Samas teeb see õpetaja, kelle koormus on 0,6, klassijuhatajatööd hoolega ja võib-olla maksab kool talle natukene selle eest juurde. Miks siis nendel lastel, kelle õpetaja ei jõua eriti klassijuhatajatööga tegelda, võib olla vähem ekskursioone? Miks klassijuhataja võib nendega vähem tegelda? Mind ei rahulda vastus, et komisjonis seda päris täpselt ei arutatud.

Tänan küsimuse eest! See ongi ebanormaalne olukord. Ma usun, et see probleem saab lahendatud siis, kui õpetajatel on töölepingud ning kõik lepingu tingimused ja tööülesanded on korralikult koolijuhiga läbi räägitud ja fikseeritud. Mõlemad pooled saavad siis esitada oma seisukohad ja kõiges kokku leppida.

Palun, Jaan Õunapuu, teine küsimus!

Aitäh, proua aseesimees! Hea Urmas Klaas! Minu teine küsimus on sisuline. Ma arvan, et komisjonis arutati ka neid teemasid, mida õpetajad viimastel päevadel on esile toonud, neid muresid, mis nad on välja öelnud. Näiteks, kui kaotatakse üldtööaja reglementeerimine, siis võib õpetajate koormus veelgi suureneda. Õpetajatele on vastumeelne soov kaotada ära klassijuhatamistasu ning õpetaja tööalane areng saadavast palgast lahti siduda. Kuidas te suudate pedagoogidele siit puldist seletada seda kõike nii, et nende hirmud ära kaoksid, teha selgeks, et see ei ole probleem, kui nende arvates see seda on? Kuidas seda teha?

Aitäh! Eks tuleb võtta kätte seletuskiri ja lisamaterjalid, mis ka kultuurikomisjonis otsustamise ajal olemas olid. Selge on see, et igasugune muudatus tekitab vastuseisu ja erinevaid arusaamu. Haridus- ja Teadusministeerium on teinud komisjoniga üldiselt väga head koostööd. Ministeerium on komisjoni palvel või ettepanekul – ma ei taha öelda, et käsul – sõnastanud väga palju uusi ettepanekuid. Me oleme mitmeski kohas eelnõu ikka väga põhjalikult muutnud. Võib-olla on selle töö valguses jäänud ministeeriumil vähe aega uue süsteemi tutvustamiseks ning koolidele ja äkki ka ametiühingutele selgitamiseks. Ma ei hakka pikalt otsast peale rääkima, et õpetajaamet on tervik ning me oleme tahtnud selle üle, mis 35-tunnise töönädala sees on ja mis ei ole, luua läbirääkimise kohti ning tekitada dialoogi direktori ja õpetaja vahel, et nad saaksid rääkida sellest, kuidas töötingimused kujunevad. Me tegime siin sellise muudatuse, kordan seda veel, et palgakorralduse põhimõtted räägitakse õpetajatega läbi, need peavad hoolekogust läbi käima ja tuleb kooli pidajale kinnitamiseks esitada. See on üks asi. Teine asi on see, et kui ametijärkude süsteem saab paika, ka kutse andja on paigas ja vastavad määrused on olemas, siis kindlasti toob see selgust juurde. Tuleb möönda, et see kõik on tekitanud küsimusi ja kartusi, sest praegu ei saa inimesed must valgel kõike lugeda. Seda ma möönan.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen tagasi klassijuhatajate juurde. Me räägime praegu, et klassijuhataja töötasustamine on õpetaja ja direktori läbirääkimiste tulemus. Aga milline seadus või normatiivakt üldse räägib sellest, et koolis on olemas klassijuhatamine kui selline? Kas klassijuhatamise funktsiooni määramine või paikapanemine on kooli siseasi? Kas on nii, et kui kool ei taha palgata klassijuhatajaid kui selliseid, siis koolis klassijuhatajaid lihtsalt ei ole?

Aitäh! Ma ei hakka kordama kõike, mida ma olen siin rääkinud õpetaja tööülesannetest, sellest, kuidas need lepingud tekivad, kes läbi räägivad jne. Ma kordan – te võite seda kehtivast põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest järele vaadata –, et klassijuhatamine on seaduses ka praegu hõredalt reguleeritud ning klassijuhatamine on paljuski toimunud ja toimub traditsioonidel põhinevalt. See on komisjonis mitu korda läbi räägitud teema. Meil ei ole põhjust arvata, et klassijuhatamise vajadust edaspidi kuidagimoodi ei tunnistata. Küsimus on lihtsalt selles, et koolidirektor peab nende õpetajatega, kes klassijuhatamise ette võtavad, kokku leppima, et nende muud töökohustused on selle võrra väiksemad ja kõik töökohustused peavad mahtuma 35-tunnise töönädala sisse. Selles on asi.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Mul on tõsine mure. Ma arvan, et üks asi, milles kõik erakonnad, hariduse korraldajad ja omavalitsused võiksid olla ühte meelt, on see, et hariduse kvaliteet, sõltumata sellest, kus Eesti nurgas seda antakse ja kui mitut last õpetatakse, peaks olema ühesugune. Selle saavutamiseks on väga oluline osa töötasul. Nüüd aga jääb alles üks töötasu alammäär, mis minu meelest töötab kogu sellele mõttele totaalselt vastu. Kui minister oleks varem võtnud sõna mõne vallalehe selgeltnägijate rubriigis, siis saaksin ma aru, miks ta arvab, et ka tulevikus saavad head õpetajad head palka, kuna ta aga on teadlase taustaga inimene, siis ei saa ma üldse aru, mis ta räägib. Millele tuginedes saab veendunult öelda, et ka tulevikus saavad head õpetajad head palka? Alammäärast vähem maksta ei tohi.

Jah, alammäärast vähem maksta tõepoolest ei tohi. See alammäär on Eesti maksumaksja abiga tõusnud ja praegu on see 715 eurot kuus. Minister on meile kinnitanud, et kindlasti on plaanis seda alammäära edaspidigi kasvatada, nii nagu võimalused lubavad. Õpetajate palk on ministrile ja ministeeriumile kindlasti prioriteet. Selle eelnõu üks oluline loogiline joon on selles, et koolijuhi pädevus kooli juhtimisel suureneb. Iga kool on kindlasti oma direktori nägu. Loomulikult vastutab kooli pidaja selle eest, et saada koolile hea direktor, see on selles olukorras veelgi olulisem. Aga mina olen küll veendunud, et iga direktor, kes on kooli heast käekäigust huvitatud, palkab head õpetajad ja maksab neile motiveerivat palka. Selleks on eelarvevahendid olemas, motiveerimise puhver on just nimelt see 20%. Jaak Allik küsis komisjonis mitmel korral, kus on see 20%, näidatagu talle seda kohta, kus on kirjas see 20%, mille alusel õpetajaid motiveeritakse ja headele õpetajatele head palka makstakse. See on praegu kirjas näiteks sellessamas valitsuse määruse eelnõus, mis komisjonis laua peal oli, kui me rahastamist arutasime.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Juba täna on teada, et Haridus- ja Teadusministeeriumil raha ei jätku, seda näitab kas või õpetaja 715-eurone kuupalk, mis on tegelikult ju naeruväärne. Lisame siia, et 2% õpetajate täienduskoolituse rahast tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest ja siia seadusesse on planeeritud sisse ka tugispetsialistide tasustamine Euroopa Liidu struktuurifondide rahast. Nii et Eesti riigil õpetajatele raha ei jätku. Samal ajal suurendab Haridus- ja Teadusministeerium oma kulutusi, kusjuures ta ei teagi, kui suureks tegelikult lähevad need kulutused, mida on vaja teha riigigümnaasiumide jaoks. Riigigümnaasiumide ehitamisel tuleb 15% ehituse maksumusest maksta riigil, lisaks on kooli ülalpidamine täiesti riigi asi. Kuidas üldse on võimalik seaduseelnõu seadusena vastu võtta, kui pole rahalist arvestust?

Aitäh! Rahastamisteema tuleb eraldi eelnõuna sügisel parlamendi ette, nagu minister seda ka täna mitmel korral ütles.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko, teine küsimus!

Suur tänu! Öelge, kätt südamele pannes, kas teile isiklikult, Urmas Klaas, see põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu tõesti meeldib. Mida te ütleksite, kui peaksite ühe lausega kokkuvõtvalt edastama selle seaduse põhisõnumi Eesti õpetajale, näiteks õpetaja Laurile, seda seadust kas kiites või, vastupidi, õpetajat lohutades?

Tänan väga! Ma tuletan meelde, et ma ei esine siin isiklikult enda nimel, vaid esindan kultuurikomisjoni ja kultuurikomisjonis toimunud arutelusid. Aga ühe sõnumina võib õpetajatele kindlasti öelda, et selle eelnõuga me liigume samm-sammult õpetajate parema palga suunas.

Palun, Kalvi Kõva, teine küsimus!

Aitäh, istungi juhataja! Hea kolleeg Urmas, kultuurikomisjoni esimees! Küsimusele klassijuhatamise kohta vastasite, et väga tähtis on läbi rääkida ja konsensus leida ning see, et direktori ja õpetaja vahel on olemas dialoog ja sõlmitakse kokkulepped. Ma arvan, et ka selle seaduseelnõu menetlemisel on väga tähtis läbi rääkida ja kõigi osapoolte arvamusega arvestada. Kui me vaatame, kes oma ettepanekuid esitasid, siis näeme, et ettepanekute tegijaid oli väga palju, kuni Võru maakonna logopeedide ainesektsioonini välja. Kuna tuli nii palju muudatusettepanekuid ja meie laudadele laekus mõni tund tagasi veel paar ettepanekut, siis hea seadusloome tava eeldaks ja oleks mõistlik, kui me täna hääletaksime need läbi ja võtaksime siis aja maha ehk katkestaksime eelnõu teise lugemise, vaataksime muudatused läbi, räägiksime huvigruppidega uuesti teksti läbi ja tuleksime siis siia saali selle eelnõuga tagasi. Miks komisjon seda teed ei läinud?

Tänan! Komisjon arutas mitme kuu vältel muudatusettepanekuid ja hääletas neid. Hääletuste vahepeal hankisime lisainformatsiooni, kohtusime huvirühmadega ja jõudsime nende 92 muudatusettepanekuni, mis teile praegu esitatud on. Koostöö huvirühmadega on olnud väga tihe. Kordan veel, et suur vaidlus tekkis rahastamise üle. Omavalitsusliidud – maaomavalitsuste liit ja linnade liit – ei olnud muudatustega päri. Komisjon pidas oluliseks oodata ja ka valitsusest tuli hea ettepanek see teemaring eelnõust välja võtta. Aga selge on see, et me ei saa iga huvirühma ettepanekuid täielikult arvestada, sest ikkagi tuleb välja sõeluda võimalik ühisosa. Paratamatult keegi midagi kaotab ja keegi midagi võidab, aga kellestki n-ö üle sõidetud siin küll ei ole.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus haakub eelmise küsimusega. Kuigi komisjoni väitel ei ole kellestki üle sõidetud, on vähemalt minule millegipärast jäänud tunne, et asjasse puutuvad osapooled ei ole kaasamisega rahul. Äkki te oskate nimetada mõne selles protsessis olulise organisatsiooni, kes on selle eelnõuga väga rahul?

Tänan väga! Kultuurikomisjon ei teinud uuringut ega saatnud huvirühmadele küsimustikke, millega nad on rahul ja millega mitte. Rahulolu ei mõõdetud ei ühe- ega kümnepallisel skaalal. Siin on ettepanekuid, mis rahuldavad õpetajate liitu, aga võivad olla vastumeelsed haridustöötajate liidule. Siin on ettepanekuid, mis on meeltmööda koolijuhtide ühendusele, aga võib-olla ei meeldi mõnele õpetajate esindusorganisatsioonile. Kindlasti on suur samm edasi tugispetsialistide teenuste osutamise maakondlik korraldamine, mis on muidugi meeltmööda eripedagoogidele. Nii see elu on!

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma loen seletuskirjast sellist lõiku: "Eelnõuga ei ole kavatsust kaotada ära võimalust õppekirjandusest ülejäävate vahendite eest soetada kooli õppekavaga seotud teisi õppevahendeid. Küsimusele, kas neid vahendeid on piisavalt või mitte, vastas ministeerium, et koolid on siin erinevas olukorras." Milline see tegelik olukord on? Mulle jääb mulje, et koolid satuvad selle eelnõu tõttu väga ebavõrdsesse olukorda. Kas teie hinnangul ei tekita see eelnõu hoopis täiendavat hariduslikku kihistumist?

Aitäh! Ma arvan, et eelnõu selles mõttes kihistumist kuidagimoodi ei soosi ega tagant ei lükka. Ilmselt ei ole see seletuskirja lõik, mille te praegu ette lugesite, kõige õnnestunum. Oluline on rõhutada, et Haridus- ja Teadusministeerium koostas kultuurikomisjoni ettepanekul muudatusettepaneku, millega antakse ministrile volitus kehtestada õppekirjanduse miinimumloetelu, kuid see ei ole õppekirjandust valides koolidele kohustuslik. Kuidagimoodi on teile jäänud vale mulje. Sellel registril, mis hakkab Haridus- ja Teadusministeeriumi juures olema, ei ole mitte mingil juhul koolidele kohustuslikku tähendust. Võib-olla on tekkinud vale arvamus, et kõik, mis seal registris on, on koolidele kohustuslik, ja tekib küsimus, kuidas kõik koolid kõike, mis seal kirjas on, endale muretseda saavad. Mõte ei ole selles. See register ei kohusta kedagi, vaid see on infokogum, kus on kogu õppematerjal olemas ja mille põhjal saab valida, mida endale muretseda ja mida mitte. Õppekirjanduse teemal on võib-olla natukene üle muretsetud ja pingutatud. Õpetajad ja koolid on ikkagi ka edaspidi õppekirjanduse valikul vabad, nad ise otsustavad, millist õppekirjandust nad kasutavad, kust nad seda hangivad ja kui palju midagi kasutavad. Ega ju õpik ei õpeta, vaid õpetaja õpetab. Õppekirjanduse kasutamise vabadus jätkub. Registri mõte, ma veel kordan, ei ole kuidagimoodi õppekirjandust reguleerida ega anda ette mingit kohustuslikku loetelu õppekirjandusest, mida koolid siis kas suudavad või ei suuda osta, vaid mõte on lihtsalt õppekirjandust pakkuda. See on sellise illustratiivse tähendusega register.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Ma tulen maakonna tasemel loodava sihtasutuse juurde. Mulle jääb ebaselgeks selle sihtasutuse rahastamine. Eelnõu ütleb, et teenuste hinnad peavad olema kulupõhised, direktor võib tugispetsialistide teenust tellida sihtasutuselt. Järgmine punkt ütleb, et teenuse riigi poolt osutamise ulatuse kehtestab haridus- ja teadusminister. Nagu ma aru saan, on tellija ikkagi kool ja kool ka maksab. Aga kui koolid neid teenuseid ei telli, milliste vahendite abil seda sihtasutust siis üleval peetakse? Kas riiklikest vahenditest?

Aitäh! See on tõesti õige, et selle sihtasutuse või, ütleme täpsemalt, nende tugiteenuste keskuste teenuste hinnad kehtestab Haridus- ja Teadusministeerium. Hinnad peavad olema kulupõhised ning katma teenustega seotud põhjendatud kulud. Loogika on selles, et koolid vajavad nende teenuste ostmist rohkem või vähem. On väikseid koole, kellel ei ole mõttekas pidada palgal sellist tippspetsialisti, neil on õigem neid teenuseid hoopis osta. Te küsisite olukorra kohta, kus neid teenuseid ei osteta. Kas need keskused lähevad pankrotti? Võib tekkida ka olukord, kus keskuste finantsnäitajad ei ole piisavalt head. Siis on ikkagi Haridus- ja Teadusministeeriumi või riigi otsustada, kas ta vähendab koosseise või kuidas ta selles olukorras käitub. Ma usun, et need keskused töötavad täpselt samasuguste reeglite järgi nagu iga teine normaalne keskus. Ka praegu on maakondades erivajadusega õpilaste jaoks olemas nõustamiskomisjonid, on olemas karjäärinõustamiskeskused, mis ei tee küll päris sama tööd, aga ikkagi on need olemas. Ma usun, et mingi kogemus nende koosseisude kinnitamiseks on olemas, aga selge on see, et olud võivad muutuda ja tuleb teha ümberkorraldusi ka koosseisudes.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma lugesin mälu värskendamiseks läbi veebruaris toimunud istungi stenogrammi, kui haridusminister käis PGS-i esimesel lugemisel siin kõnetoolis. Seal oli selline huvitav seik, et haridusministri käest küsiti, mis saab gümnaasiumidele esitatud nõudest välja arendada kolm õppesuunda. Minister ütles, et tema ei osalenud eelmise Riigikogu koosseisu ajal selles töös, kui selline tark otsus tehti, ja ta ei tea, mis toimus nende inimeste peades, kes selle regulatsiooni tegid. Teie osalesite kolm aastat tagasi selles töös, te hääletasite 2010. aastal koos oma erakonna ja IRL-i liikmetega selle poolt. Nüüd hakkab see nõue ära kaduma. Mis on siis kolme aastaga juhtunud, et see kolm aastat tagasi suurte vaidlustega vastu võetud kolme õppesuuna nõue on oma aja ära elanud?

Tänan! Me arutasime seda teemat üsna põhjalikult. Nii huvitav, kui see ka ei ole, ütles Haridus- ja Teadusministeeriumi väga pika mälu ja staažiga nõunik Epp Rebane, et kui komisjon tahab, siis tema otsib tolmu alt välja ministeeriumi toonased või mingid varasemad ettepanekud, mis nägid nimelt ette, et oleks õige, kui administratiivselt, võib-olla isegi kunstlikult, ei nõutaks kolme õppesuunda. Gümnaasiumide ülesanne on pakkuda õpilastele piisavalt valikaineid ja nad on kindlasti valikute võimalust suurendanud. Näiteks võin ma rääkida Põlvast, sest komisjonis sellest näitest räägiti. Põlva Ühisgümnaasiumis ei ole mitte kolm õppesuunda, mida seadus nõuab, vaid juba viis. See on sisuline areng, koolid on ise selle vajalikkusest aru saanud ja püüavad oma õpilastele piisavalt võimalusi pakkuda. Selline kunstlikult seatud kolme õppesuuna nõue on aga oma aja ära elanud.

Aitäh! Palun, Aadu Must, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg Urmas! Koolijuhid tunnevad muret, mina muide ka, selle pärast, et me ikkagi pidime seaduse pooleks tegema. On toodud selline tore võrdlus, et kui me seni rääkisime, et seadus kujutab endast nagu haridusvankrit, mille ees on tubli Tori täkk ning taga on koormaga vanker, siis nüüd me projekteerime ainult koormat, mida tuleb vedada, aga enne sügist me täpselt ei tea, kas sinna ette tuleb kits, Tori täkk või elevant. On avaldatud ka arvamust, et kõik need rahastamisega seotud lubadused, kas või see 20% jne, on äkki ebakindlad. Veel üks aspekt. Tallinnas ja isegi Tartus suudetakse klassijuhatamise tasu maksta rohkem, kui need piirid ette näevad. Kui skeem on ebakindel, kui ei teata, kes kui palju finantseerib, kas see äkki ikkagi ei tähenda tagasiminekut? See oligi kogu küsimus.

Aitäh! Seni, kuni ei ole uut rahastamise korda, kehtib praegune kord koos kehtiva määrusega. See töötab, hästi või halvasti, aga see töötab. Igal juhul olen ma veendunud – aga see arvamus kõlas ka komisjonis, see ei ole mitte üksi minu isiklik arvamus –, et pigem olgu olemasolev ja töötav kord kui läbi vaidlemata ja kokku leppimata uus, mille mõjuanalüüsi ei ole tehtud. See oli üks pool vastusest. Teine pool on see, et ka praegu ju õpetajate palgad erinevad kooliti ja piirkonniti.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Hea kultuurikomisjoni esimees! Põhimõtteliselt ei ole mingi saladus, et meil on väga palju koole, kelle puhul on küsimus, kas olla või mitte olla. Kas sul on mingigi ettekujutus, kas nendes koolides töötavad õpetajad võiksid saada alammäärast suuremat töötasu?

Aitäh! Me õpetajate palka ja seda, milline see palk eri koolides on, väga põhjalikult ei arutanud, sest rahastamise regulatsioon ja valitsuse määrus, kus need alused hakkavad kirjas olema, alles tulevad meie ette. Aga päris selge on, et kindlasti on korrastamata koolivõrgu tingimustes õpetajate töötasu nende koormusest lähtuvalt väga erinev. Mida kauem me otsustega venitame, seda suuremaks need vahed lähevad.

Aitäh! Palun, Jüri Ratas!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, hea ametikaaslane! Ma pean sinust väga lugu ja minu meelest vastad sa väga asjalikult. Kui ma mõtlen hariduspoliitika peale, siis pean ütlema, et me oleme kolm aastat siin saalis rääkinud, et peab olema kolm õppesuunda, sest see on Eesti haridusele väga hea. Nüüd räägime, et seda olema ei pea. Ühel hetkel räägime, et gümnaasium saab jätkata siis, kui seal on 240 või 250 õpilast, järgmisel hetkel võtame selle piirangu maha. Samamoodi võiks tuua välja selle, missugune peab olema riigieksami tulemus, et keskharidust saada. Kas te ei ole mõelnud, et Eesti õpetajaskond ja Eesti koolid tegelikult ootavad kultuurikomisjoni esimehelt ja kultuurikomisjonilt kindlust, et need muutused ükskord lõpeksid, et saaks stabiilselt edasi minna? Kas sinu arvates see seaduseelnõu aitab stabiilsusele kaasa või võtab seda maha?

Tänan väga! Kust otsast nüüd vastama hakata? Kõigepealt, ma usun, et kui elu muutub ja mingisugune regulatsioon jääb ajale jalgu või ei ole enam aktuaalne, siis on õige sellega tegelda ja seda muuta. Kolme õppesuuna nõude kaotamise vastu on olnud võib-olla need omavalitsused ja koolid, kes on leidnud, et nad on pingutanud ja need kolm õppesuunda teinud, aga nüüd öeldakse, et seda ei ole enam vaja. No kuulge, me ei tee õppesuundi ega paku valikaineid linnukese pärast, selleks et keegi saaks tõmmata kriipsukese, kas on need õppesuunad ja valikud olemas või ei. Me teeme seda ikkagi sellepärast, et need valikud oleksid reaalselt olemas. Toon jälle sama näite. Kui seadus nõuab kolme õppesuunda, siis on neid võimalik väga lihtsalt teha, aga tehakse ka hoopis rohkem, kusjuures tehakse sisuliselt. Koolid on olnud väga tublid. Sellest tulenevalt ei dramatiseeriks ma olukorda üle, hea kolleeg Jüri. Ma ei arva, et siin turbulentsus kuidagi väga suur oleks. Kultuurikomisjoni kiituseks pean ütlema, et kultuurikomisjon ei arvestanud eelnõu algataja mitutki ettepanekut ja hääletas need välja. Me leidsime, et oleks liigne kiirustamine või muudatused muutuksid liiga tihedaks, kui me hakkaksime taas koolipiirkondade regulatsiooni ümber tegema. Alles me neid tegime ja nüüd hakkame jälle muutma! Komisjon ei olnud sellega nõus ja kehtima jääb praegune regulatsioon. Pidasime nõu omavalitsustega. Tallinna ja Tartu abilinnapead olid laua taga. Me leidsime, et see ei ole hea plaan. Ka juba räägitud IB-õppe regulatsioon ja teisedki asjad ei leidnud toetust, kuigi valitsus soovis neid muudatusi teha ja meile sellise eelnõu saatis. Me tegime muudatusi, kui leidsime, et elu seda nõuab. Sinu hea kolleeg Mailis oli üks eestkõnelejaid, et anda koolidele võimalus lisakoolivaheaja tegemiseks, sest selle järele on vajadus. Koolid praegu natuke slikerdavad, nad teevad koolivaheaja mingi teise nime all. Kui elu nõuab, siis muudame seda. Eks see ole kogu aeg selline kaalumine.

Aitäh! Palun, Kajar Lember, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Mind on kogu PGS-i väga pika menetluse vältel tõsiselt häirinud haridus- ja teadusministri seisukoht omavalitsuste kohta. Ka täna vahetult enne siia saali tulemist suutis ta välja saata pressiteate, milles teatas, et nelja esimese kuuga on koolide pidajate ehk omavalitsuste valiku tõttu jäänud igal õpetajal saamata keskmiselt 234 eurot, mis oleks pidanud riigi käest õpetaja kätte jõudma, aga pahad omavalitsused on selle kuskil mujal ära raisanud. Tõenäoliselt on enamik omavalitsusi kasutanud seda raha koolides abi- ja tugiteenuste osutamiseks. Kuidas teie parlamendikomisjoni juhina suhtute ministri sellistesse väljaütlemistesse, just nagu selle eelnõu eesmärk on õpetajate palga tõus, aga selles, et see veel tõusnud ei ole, on süüdi omavalitsused?

Aitäh! Me oleme tõepoolest eelnõu menetlemise käigus kultuurikomisjonis arutanud, kuidas omavalitsused on või ei ole haridustoetust kasutanud. Me oleme saanud sellest ülevaate. Komisjoni juhina ei julge mina küll üksüheselt ja must valgel öelda, et omavalitsused on selle raha kuhugi mujale pannud. Arutades Rahandusministeeriumi ametnikega hariduse võimalikku rahastamist, selgus, et haridustoetuseks antud raha on omavalitsused pannud ikka haridusse, muu hulgas on nad seda kasutanud palga maksmiseks. Kuna omavalitsuste suhtes on kahtlus, siis tuli ettepanek õpetajate palgaraha eraldamine sihtotstarbeliselt sätestada. See raha peaks minema ainult selle jaoks ja omavalitsustelt nõutakse aruandlust palgaraha kasutamise kohta. Praegu on see teema maas, aga sügisel, kui selle kohta eelnõu siia tuleb, avame selle uuesti. Kuid komisjoni arutelude ning komisjonile nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi antud informatsiooni põhjal (ka omavalitsustega oleme kontaktis olnud) ei söandaks ma nii üksüheselt väljenduda.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Austatud ettekandja! Nüüd, kui pintsak on nööbi küljest ära lõigatud ja üks osa eelnõust on sügisesse lükatud, on selle eelnõu kohta juba öeldud, et siia on järele jäänud üsna vähe sellist, mida võiks pidada sisuliseks. Kui see eelnõu võetakse seadusena vastu sellisena, nagu see meie ees täna on, siis mille järgi me võime selle seaduse edukust ja progressiivsust hinnata? Mis on see kõige suurem positiivne muutus, mida te eelnõu järelejäänud osalt konkreetselt ootate? On see seotud õpetajate palga tõusuga, hariduse regionaalse kättesaadavuse, hariduse kvaliteedi, õpikeskkonna või õpetajate töötingimuste paranemisega? Mis on see fookus, mis eelkõige peaks selle seaduseelnõu seaduseks saamise korral muutuma?

Aitäh! Kindlasti võimaldab see eelnõu säilitada meie koolimaastikul erinevaid koolitüüpe. Ta kannab endas ka võimalust parandada kvaliteetse regionaalse akadeemilise gümnaasiumihariduse kättesaadavust, sest riik rajab igasse maakonda 2020. aastaks vähemalt ühe akadeemilise gümnaasiumi. Kindlasti on oluline, et tugiteenuste osutamise korraldust on vastavalt aja nõuetele muudetud ja rajatakse maakondlikud tugiteenuste keskused. Oluline on ka see, et riigieksamite süsteem üle vaadatakse ja seal mõni parandus tehakse. Kindlasti on olulised koolivaheajaga seotud muudatused. Põhimõtteline samm, mis on erinevat mõistmist leidnud, on kindlasti õpetajaametiga seotud ümberkorraldused, muu hulgas eelduste loomine kutseastmete süsteemi rakendamiseks, püüd avada kool noortele andekatele õpetajatele ja motiveerida neid arenema. Nii et neid teemasid siin on. Kindlasti tekitavad need vaidlusi, sest iga muudatus tekitab vaidlusi, aga hoolimata rahastamisteema käsitlemise edasilükkamisest on eelnõus mitmeski valdkonnas tehtud ajakohaseid muudatusi.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Olgem ausad, ega see seadus tegelikult ju koolivõrku ei korrasta. Selle seaduse rakendamise korral tekivad riigigümnaasiumid ja munitsipaalgümnaasiumid ehk koolid, kus on piisavalt vahendeid, ja koolid, kus piisavalt vahendeid ei ole. Kohtusin hiljuti Soome haridusministri Krista Kiuruga. Tema hinnangul on Soome kõige keerulisem ülesanne see, kuidas ühtlustada koolide taset, et ei tekiks koole, mis jäävad oma tasemelt teistest maha. Samas suhtutakse seal igasse lapsesse kui indiviidi, kellest võib saada president või järgmise Nokia looja. Soomes võideldakse selle eest, et kõigil lastel oleksid võrdsed võimalused saada hea haridus. Mulle on jäänud mulje, et Eesti on praeguse koalitsiooni eestvedamisel valinud hoopis teise tee. Võrdsed võimalused on justkui kuhugi kadunud ehk lapsi karistatakse selle eest, kui nad ei ole sündinud n-ö õiges piirkonnas. Miks?

Lugupeetud kolleeg! Eks teile ikka meeldib oma laulusalmi korrata, aga see laulusalm, mida te kordate, on teile võib-olla valesti meelde jäänud. Sellepärast ma ütlen, et meie eesmärk on see, et kõigile õpilastele oleks kodulähedane põhikool kindlasti kättesaadav. Probleem on praegu selles, et gümnaasiumid on erineva tasemega. Õpilased võivad mõnest piirkonnast lahkuda juba põhikooli järel, et saada mõnes suuremas keskuses kvaliteetset akadeemilist gümnaasiumiharidust. Haridus- ja Teadusministeeriumi suund sellele, et vähemalt igas maakonnas oleks üks puhas akadeemiline gümnaasium, kus riik võtab vastutuse kvaliteedi eest, räägib ikkagi sellest, et tahetakse neid erinevusi vähendada, mitte suurendada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Ma panin tähele, et te ütlesite, et kolme suuna nõue on lihtsalt oma aja ära elanud. Väga paljud õpetajad on intensiivselt tööd ja ettevalmistusi teinud, aga nad saavad nüüd aru, et nad on teinud kasutut tööd. Ma panin ka tähele, et selle seadusega, mida soovitakse homme vastu võtta, muudetakse õpilaste jaoks nii mõndagi. 11. klassi õpilased on seni teadnud, et järgmisel aastal riigieksamit tehes peaksid nad vastama õigesti vähemalt pooltele küsimustele, aga nüüd langetatakse nõue 1 punktile 100-st. Mis te arvate, millal tuleb uuesti riigieksamite nõudeid üle vaatama hakata? Millal see täna seadusesse kirjutatav nõue oma aja ära elab?

Aitäh! Ma kordan oma vastust kolme õppesuuna kohta. Minu mälu järgi leidis konsensusliku toetuse ettepanek see nõue välja võtta. Valikute rohkust on võimalik ja tuleb tagada sisulisemate vahenditega. Küsimus ei ole selles, et iga hinna eest peaks saama raporteerida, et koolis on kolm õppesuunda. Eesmärk ei saa olla mingisuguse plaani täitmine, vaid ikkagi sisuline areng ja kooli taseme tõstmine. Riigieksamite kohta peame ütlema, et uus on tihti äraunustatud vana. Me naaseme praegu väga suures osas 1996. aastal kehtestatud süsteemi juurde.

Suur tänu! Võtan kolmeminutilise juhataja vaheaja, sest lähenemas on kesköö ja meie arvutisüsteem vajab uuesti käivitamist. Me jätkame kell 00.01.
V a h e a e g

Jätkame istungit. Küsimus Rannar Vassiljevilt, palun!

Aitäh! Hea kultuurikomisjoni esimees! Kõigepealt tänan sind nii komisjonis tehtud kuudepikkuse sisulise ja põhjaliku töö eest kui ka selle töö eest, mis on tehtud täna siin! Minu küsimus on isiklikus mõttes võib-olla natuke nostalgiline, aga ma arvan, et üldises mõttes siiski väga aktuaalne. Nimelt on Riigikogu pannud kohalikele omavalitsustele seadusega ülesande kehtestada oma eelarvestrateegia, nagu seda peab tegema riik. Omavalitsused üritavad seadust järgides seda vapralt teha. Aga kuidas nad peaksid käituma eelarvestrateegia planeerimisel, kui põhikooli ja gümnaasiumi rahastamine on vähemalt sügiseni segane?

Aitäh! See ei ole segane, sest praegune süsteem jääb ju kehtima. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse praegune sõnastus ja Vabariigi Valitsuse määrus, mille alusel töö käib, jäävad kehtima ja kõik seal ettenähtu kehtib edasi nagu siiani. Aga kui me hakkame rahastamisteemat komisjonis uuesti käsitlema, siis me pöörame tähelepanu sellele väga olulisele aspektile, millele sa viitasid.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on koolidirektori vastutusala väga suur. Direktor vastutab kooli arengukava koostamise ja elluviimise eest, kehtestab kooli õppekava, käsutab kooli eelarvevahendeid, sõlmib õpetajatega töölepinguid jne. Kas te ei leia, et võrreldes kehtiva PGS-iga paneb uus seadus direktorile liiga palju kohustusi?

Aitäh! Seaduse läbiv joon on direktorile volituste juurdeandmine. Direktor peab olema kooli juht selle sõna tõelises tähenduses. Samas ei tee ta oma otsuseid ainuisikuliselt, vaid tal on kohustus teatud asju kooskõlastada kooli pidaja, õpetajate või hoolekoguga. Kindlasti toetavad kõik nad direktorit tema töös, kindlasti toetab teda ka õppenõukogu. Nii et ma ei usu, et koolidirektor väga ülekoormatud on. Üldiselt tunnevad koolijuhid oma rolli suurenemise üle head meelt, vähemalt on nii väitnud koolijuhtide ühendus.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, ma palun vabandust, kui te olete sellest teemast siin juba rääkinud! Ma ei jälginud seda debatti algusest peale. Mul on küsimus tasuta koolitoidu kohta. Üks muudatusettepanek näeb ette ja vist ka huvigrupid on esitanud ettepaneku, et tasuta koolitoitu võiksid saada kõik 1.–12. klassi õpilased. Milliseks kujunes komisjonis debatt selle küsimuse üle?

Aitäh! Me rääkisime sellest, aga väga suurt debatti me ei pidanud, sest arutelu all olid teised haridusküsimused.

Aitäh! Palun, Jüri Ratas, teine küsimus!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Hea komisjoni esimees! Ma küsin ühe tulevikku vaatava küsimuse. Mis sa arvad, mis aastal võiks Riigikogu otsustada, et kogu keskhariduse andmise kohustus läheb täielikult riigi kätte ja me ei räägi enam munitsipaalgümnaasiumidest? Ka selle eelnõu valguses, mida me siin täna menetleme, on selge, et suund on võetud sellele, et gümnaasiumiaste liiguks riigi tasandile. Mis sa arvad, millal see lõplik liikumine toimub, kas 2015., 2016., 2018. või mingil muul aastal?

Aitäh! Komisjonis aastaarvust juttu ei olnud, aga meie arutelust käis küll läbi selline mõte, et võib-olla tulevikus ei olegi välistatud, et riik võtab kogu vastutuse gümnaasiumihariduse eest endale. Kuid praegu toimub ka selle eelnõu järgi liikumine nii, et aastal 2020 on igas maakonnas vähemalt üks puhtalt akadeemiline gümnaasium, mida riik ülal peab ja kus riik võtab vastutuse kvaliteedi eest täielikult enda peale. Selline on praegune liikumine, aga aastaarvu ei julgenud ega tahtnud keegi öelda. Selles võtmes me seda ei arutanud.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab vene õppekeelega koole. Eelnõu kohaselt lahutatakse põhikool ja gümnaasium eraldi asutusteks. Ma ei küsi maagümnaasiumide tuleviku kohta, vaid mind huvitab koolide tulevik nendes linnades, kus praegu on kaks täistsükliga gümnaasiumi, neist üks vene- ja üks eestikeelne. Võtame näiteks Kiviõli või Mustvee. Põhikooli ja gümnaasiumiastme rahastamise lahkulöömine toob kõige loogilisema haridusökonoomilise lahendusena kaasa venekeelse gümnaasiumiastme sulgemise. Seega peaksid vene emakeelega lapsed pärast üheksandat klassi minema eesti gümnaasiumi. Iseenesest võiks ju sellele mitte vastu vaielda, aga kui me vaatame eesti keele õpetamise taset venekeelses põhikoolis, siis see tekitab küsimusi. Kas te olete arutanud kultuurikomisjonis seda, missugust tuge vajavad need lapsed, kes peavad pärast selle eelnõu seadusena jõustumist minema eestikeelsesse gümnaasiumi, ja kuidas me saaksime neid aidata?

Aitäh! Te teete väga kaugeleulatuvaid järeldusi. Esiteks, tõepoolest on ühiskonnas liikunud mõtteid ja võib-olla on ka mõni hariduspoliitik öelnud, et igal juhul tuleks põhikool gümnaasiumist lahutada. Sellist lahutamist praegune eelnõu ei nõua. Põhikooli ja gümnaasiumi eelarvete raamatupidamislik lahutamine oleks olnud rahastamisteema, § 82 teema, aga kuna see on tagasi võetud, siis on ka see teema praegu ära langenud. Ei ole olnud põhjust seda küsimust sellises võtmes arutada.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Taas kord selline küsimus. Me oleme mitu tundi siin põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu arutanud. Mitmed rahvasaadikud on seda arutelu siin saalis pidevalt jälginud ja on ka neid, kes on ülekannet kuulanud. Opositsioon on teinud kümneid ja kümneid ettepanekuid, aga komisjon on need kõik maha hääletanud. Mul on teile hästi selge ja lihtne küsimus. Vastust sellele ootavad paljud inimesed, kes vaatavad teie esinemist arvutivõrgu kaudu. Mis on kolm selget põhjust, miks me peaksime vajutama rohelist nuppu ja toetama selle eelnõu seaduseks saamist? Mis Eesti ühiskonnas siis paremaks muutub? Öelge ilma keerutamata.

Ma ei keerutanud ka Sven Mikserile vastates. Ma arvan, et ma ei pea, lugupeetud Rainer Vakra, kordama oma vastust, mis ma Sven Mikserile andsin. Kui te oleksite saalis olnud, siis oleksite kuulnud, mis ma selles vastuses välja tõin. Mis puudutab opositsiooni ettepanekuid, siis kultuurikomisjonis on neisse alati väga suure lugupidamisega suhtutud. Menetledes teisi seaduseelnõusid või ka täna arutluse all olevat eelnõu on väga mitmeid ettepanekuid kas täielikult, sisuliselt või osaliselt arvestatud. Siin ei saa komisjonile midagi ette heita.

Aitäh! Palun, Sven Mikser, teine küsimus!

Aitäh! Nagu ma eelnõust aru saan, võivad olemasolevad nn torukoolid pärast selle seaduse jõustumist edasi tegutseda samamoodi nagu seni, nii et progümnaasium ja gümnaasium on koos. Samal ajal ei ole uusi selliseid koole enam luua võimalik, kui ma olen õigesti aru saanud. See tuletab mulle meelde olukorda, kus islamimaailmas on kristlus üks nn tolereeritud usunditest ja paljudes islamimaades lubab seadus seetõttu olemasolevatel kirikutel tegutseda, aga uusi ehitada ei tohi. Kus on selle printsiibi loogiline alus ja miks otsustas komisjon seda teed minna?

Aitäh! See säte oli algselt valitsuse esitatud eelnõus sel kujul olemas ja komisjon seda ei muutnud, kuigi arutelu selle üle käis. Tõepoolest ei ole siis, kui seadus jõustub, võimalik luua uusi täistsüklikoole ehk torukoole, nagu te ütlesite. Kõik olemasolevad töötavad rõõmsalt edasi ja keegi nende töötamist selle seaduse mõttes ei ohusta. On kõlanud haridus- ja teadusministri selge soov, et suund võiks olla põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisele, et oleks tugev põhikool ja tugev gümnaasium. Need on erinevate ülesannetega erinevad koolid, mis eeldavad erinevat tüüpi õpetajaid jne. Selleks et see suund oleks selge, ei peaks enam uusi täistsüklikoole ehk integreeritud torukoole looma. Natukene on see teema pehmenenud seoses sellesama rahastamisteema äralangemisega. Me saame rahastamise kaudu ja ka selle määruse abil arengut kindlasti ühes või teises suunas juhtida. Aga kordan veel, et see hariduspoliitiline suund – eraldi tugev põhikool ja tugev gümnaasium – peaks olema selgelt fikseeritud. Ma avaldan oma isiklikku arvamust, et see võib olla nii ette antud, aga kindlasti ei pea see ka nii olema. Kuid praegu on see säte sellisel kujul komisjoni toetuse leidnud.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Ma oleksin hea meelega oma viimase küsimusega avanud uue teema, aga kahjuks pean naasma eelmise küsimuse juurde. Te vastasite, et kohalike omavalitsuste pikem finantsplaneerimine, mis on neile riigi pandud kohustus, ei ole praegu üldse raskendatud, tulenevalt sellest, et kehtiv rahastamisskeem kehtib edasi. Samas, me kõik siin saalis ju teame, et § 82 seaduseelnõust väljavõtmine ei tähenda seda, et selle juurde tagasi ei tulda. Plaan on selle juurde sügisel naasta. Kuidas ikkagi peaks kohalik omavalitsus praegu riigi antud ülesannet täitma? Kuidas saab ta sisuliselt tagada, et ta oma finantsidega hakkama saab? Kas kohalike omavalitsustega on ka pärast seda, kui me otsustasime § 82 eelnõust välja võtta, suheldud ja mis on nende arvamus selle kohta?

Suur tänu! Loomulikult on kõik koolide pidajad huvitatud, et neil oleks võimalikult suur kindlustunne kooli pidamisel, eelarve kujundamisel ja kõigi selliste otsuste tegemisel. Selles olen ma teiega nõus. Ma ütlesin, et ega midagi kapitaalselt katki ei ole, sest praegused lähtealused ikkagi kehtivad ja otsuseid saab teha nende järgi. Pigem on koolide pidajate soov olnud see, et seadusandja ja valitsus paneksid asjad täpsemalt paika ja annaksid kindlustunnet rahastuse osas, nii palju, kui on võimalik seadusesse kirja panna, ilma et see muutuks liiga jäigaks ja elule jalgu jääks. Siis oleks olemas kindlustunne. Nad soovivad, et Vabariigi Valitsuse määrus igal aastal ei muutuks ning kõik läbirääkimised omavalitsuste ja riigi vahel ei hakkaks piltlikult öeldes nullist pihta. Ma arvan, et kui see rahastamisteema arutluse alla tuleb ning me leiame seaduse ja määruse vahel mõistliku tasakaalu, nii et seadus annab koolide pidajatele kindlustunde, aga samas ei muutu liiga jäigaks, ning määrust väga tihti ei muudeta, siis on see kindlasti samm edasi. Ma ütlen teile ja teie võite omavalitsustele edasi öelda, et me töötame lootuses ja usus, et nii läheb.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg Klaas, ma tänan teid nende üksikasjalike ja kannatlike selgituste eest, mis te meile annate! Materjal, mis on meie ette toodud pretsedenditult lühikese aja jooksul, on väga ulatuslik. Siin on esimene ja teine versioon, nende vahel oli veel sada parandusettepanekut. Kuid kõik see ei ole ikkagi andnud piisavat ja põhjendatud kindlustunnet, mida näitavad ka need rohked küsimused, mida me teile esitame. Ka õpetajatel ei ole kindlustunnet. Seni kehtis 18–24 ainetunni andmise printsiip, aga nüüd kaotatakse see ära. Mis annab õpetajale kindlustunde, et näiteks siis, kui koolijuht tahab teda kiusata, ei saadeta teda 35 tunniks klassi ette?

Me oleme sel teemal täna väga pikalt rääkinud. Uskuge mind, tark ning oma õpetajatest ja kooli arengust hooliv koolijuht ei tee seda. Õpetajale peab peale auditoorse töö ja kontakttundide andmise jääma aega ka teiste tööde jaoks. Ei ole mõtet pidada õpetajaid ka nii väetiteks ja saamatuteks, et nad ei suuda läbi rääkida ega töölepinguid sõlmida nii, et nende huvid, professionaalne areng jms oleksid kaitstud ja arvestatud. Eelnõu autorid ja teie küsijana mõtlete natukene erinevates paradigmades. Aga ma usun, et mida aeg edasi, seda paremini te mõistate, et valitud suund, mis kehtib ju näiteks arstide puhul, töötab ka siin.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen oma esimese küsimuse juurde tagasi. Muidugi võib diskuteerida, kuivõrd koolitoit ja haridusküsimused omavahel seotud on, aga paraku on reaalsus see, et päris paljud lapsed ei lähe kooli mitte ainult teadmiste pärast, vaid ka sellepärast, et nad saavad sealt sooja toitu. Ma vaatan muudatusettepanekut nr 40. Siin on kirjas, et juhtivkomisjon otsustas selle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku arvestamata jätta. Kui komisjoni liikmete enamus otsustas selle muudatusettepaneku vastu hääletada, siis millest nad lähtusid, mis olid need põhjendused? Või äkki oskate enda kohta öelda, mis olid teie põhjendused? Ma küll ei tea, kuidas teie hääletasite, siin ei ole seda muidugi kirjas. Ma lihtsalt eeldan eelneva kogemuse põhjal, et Reformierakond oli selle ettepaneku vastu. Mis on teie põhjendused, miks te selle vastu olete?

Aitäh! Koolilõunateemat oleme arutanud sellest aspektist ja see on olnud meil ka mõnes teises kontekstis jutuks. Ma ei oska öelda täpseid kuupäevi, millal sellest on räägitud. Aga lähtutud on sellest, et põhikooliastmes riik toetab tasuta koolitoidu pakkumist. On koole, kus omavalitsus võimaldab ka gümnaasiumiõpilastele tasuta koolitoitu. Seal kasutatakse selleks näiteks põhikoolist ülejäävat raha või võimalikke reserve. Need näited on erinevad. Mul ei ole siin kahjuks statistikat, kui paljudes gümnaasiumides, kus omavalitsus seda võimaldab, on juba praegu koolilõuna õpilastele tasuta. Aga üldine hoiak on olnud selline, et tasuta koolitoidu kaasrahastamisel riik põhikooliastmes osaleb, aga gümnaasiumiastmes ta seda ei tee.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Ma saan aru, et küsimused ja teemad juba korduvad, aga ka üks eelküsija ütles, et see reform ja uus seaduseelnõu on nii mahukad, kuid lahendused nii ebaõnnestunud, et küsimusi tuleb lõpmatuseni. Minul on ka üks küsimus. Võib-olla te võtate natuke aega ja arutlete selle üle. Vaatame teie valimispiirkonda ning teie kodukanti Põlva- ja Valgamaad. Selle vildaka ja nurisünnitisena ilmale toodud PGS-i ja haridusreformi elluviimine on tekitanud kahes linnas, Valgas ja Põlvas, olukorra, kus hariduselu sisuliselt seisab. Võib-olla kommenteerite natuke seda, mis on juhtunud Põlvas? Seal on aasta-kaks arutatud, kuhu kool tuleb ja kuhu see ei tule. Kord oli kolme õppesuunda tarvis, siis lõpetati kolm õppesuunda ära ...

Küsimise aeg on otsas.

Siis on mul küsimus, et ...

Suur tänu! Ma imestan, kolleeg Heimar Lenk, teie demagoogioskust, mille abil te sõlmite ühte küsimusse kõikvõimalikud ja omavahel üldse mitte seotud teemad kokku ning siis seate oma küsimusega löögi alla veel oma armsa erakonnakaaslase Georg Pelisaare. Miks te seda teete? Miks te tulete siia saali niiviisi oma erakonna asju klaarima ja tahate mind sellesse kaasa tõmmata? Kultuurikomisjon seda teemat ei arutanud ja ka mina ei kavatse praegu Pelisaare küsimust arutama hakata.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kultuurikomisjoni esimees! Minu küsimus käsitleb koolitüüpide koostööd. Palju on räägitud sellest, et näiteks üldhariduskoolid ja kutsekoolid peaksid tegema rohkem koostööd, kasutades ühiseid õppevahendeid, klassiruume või midagi muud. Kas see seaduseelnõu loob koostööks näiteks üldhariduskoolide ja kutsekoolide vahel rohkem võimalusi või kitsendab neid?

See oli väga hea küsimus. Kindlasti peab suund olema sellele, et koolitüüpide vahel oleks tihedam koostöö ja nad saaksid üksteist täiendada. Praegu, olles kiiresti selle peale mõelnud, ei oska ma näha selles eelnõus selliseid tugevaid mehhanisme, mis näiteks kutsekoole ja gümnaasiume tihedamale koostööle suunaksid. Kindlasti aga on siin selliseid mehhanisme ja võimalusi, mis panevad põhikooli lõpetavaid õpilasi rohkem mõtlema, kus oma haridusteed jätkata, kas gümnaasiumis või kutsekoolis. Mina isiklikult pean seda väga positiivseks ja usun, et ka komisjon on seda meelt, et kui rohkem mõeldakse, mida on õige pärast põhikooli teha, siis on see igati kiiduväärt. Meie kutsehariduskoolid on väga tublid ja väga hästi arenenud. Kutsekooli võiks küll minna rohkem õpilasi.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea komisjoni esimees! Hariduses ja tervishoius toimivad praegu üsna sarnased süsteemid: valitsuskoalitsiooni survel tõmmatakse selleks, et kindlustada spetsialistide palka, nii siin kui ka seal tugiteenuseid vähemaks. Vahe on ainult selles, et uue PGS-i alusel võivad õpetajana töötada nüüd ka ilma sobiva kvalifikatsioonita inimesed. See tähendab, et piisab, kui suvalises taskuülikoolis on saadud diplom mingil avaliku halduse erialal ja muud polegi vaja. Uus kord on selline, et kvalifikatsiooni ei nõuta, aga kui see olemas on, siis selle eest ei maksta. Kas te ei näe kvalifikatsiooninõuete kadumises ohtu, et õpetajaametis väheneb professionaalsus, mis kutsub esile üldise haridustaseme languse, vaata seda ükskõik mis paradigmas?

Aitäh! Ma ei oska näha neid küsimusi nii dramaatiliselt, nagu teie, hea kolleeg, neid käsitlete. Praegu on õpetajate ametijärgud. Ei saa öelda, et need millegagi asendatakse, sest kehtima hakkab päris uus süsteem, tulevad õpetaja kutseastmed, mida veel täpsustatakse. Kindlasti on igal õpetajal huvi oma kvalifikatsiooni ja oskusi parandada, kutseastmed neid aga selleks motiveerivad. Ma usun, et järjest nõudlikumad on ka hoolekogud, mille roll on suurenenud, ka lastevanemad ja õpilased ise. Nii et ma ei näe siin küll sellist traagikat, nagu kogu maailm hakkaks kokku varisema.

Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praeguse haridusministri filosoofia haridusküsimustes on selline, et haridusasutuste suurem iseseisvus tagab hariduse parema kvaliteedi. Me näeme seda siin eelnõus ja nägime seda ka kõrgharidusreformi puhul. Selle isekorralduse mõjusid ülikooliastmele võime juba mõneti näha. Ma esitasin täna haridusministrile küsimuse. Ülikoolid konkureerivad nüüd rohkem üliõpilaste pärast. Kui üliõpilane kandideerib korraga kahte ülikooli, siis ei ole tal enam tegelikult võimalik kahe ülikooli vahel valida, sest Tartu Ülikoolis tuleb õppekohale asumine kinnitada 19. juulil, samas annab Tallinna Ülikool alles 25. juulil teada, kas on õnnestunud ülikooli sisse saada. Haridusminister ei näinud siin mingit probleemi. Ta arvas, et süsteem on väga hea. Ta tõi välja, et kõik haridust puudutavad seadused on niigi liiga detailsed, rohkem tuleks lubada isekorraldust. Teie olete see inimene, kes suurel määral juhtis kõrgharidusreformi käsitleva seaduseelnõu menetlemist. Kas te arvate, et see on liiga detailne ...

Küsimus oli liiga pikk. Üks minut on küsimise jaoks aega, mitte rohkem.

Ma kahjuks ei kuulnud küsimust. Oli pikk arutlus kõrgharidusreformi ja ülikooliseaduse teemal, aga ma ei saanudki aru, mis see küsimus täpselt oli. (J. Ossinovski täpsustab kohalt.) Kas PGS on liiga detailne? See on väga üldine küsimus. Mina olen seda meelt, et me peaksime koolijuhti ja õpetajaid rohkem usaldama, bürokraatiat vähendama ning tooma kooli rohkem uuendusmeelsust. Ma ei usu, et eelnõu on liiga detailne ja reguleerib koolielu liiga palju. Pigem on ikkagi suund sellele, et iga kool saaks oma näo kujundada ja seda ka praeguse seaduse raames teha. Siin mingeid suuri muutusi ei ole. Selge on aga see, et koolijuhi roll kindlasti tähtsustub. Juhil on vabamad võimalused oma kooli arendada ja suunata.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud vastaja! Minu eelmine küsimus käis oma haardelt silmanähtavalt üle teie vastamise jõu, sellepärast esitan ma teile ühe lihtsama küsimuse. (Naer.) Seda teemat on komisjonis kindlasti palju kordi arutatud ja te olete selle endale ka selgeks saanud, nii et on lihtne vastata. Öelge mulle siiski veel kord, mispärast on parem, kui gümnaasium ja põhikool on eraldi, aga mitte nii, nagu on praegu meie päris vahvates maakoolides, kus need on ühes ja samas majas, kusjuures Eesti haridus on sel kombel saavutanud üsna kõrge taseme isegi maailma mastaabis. Mõelge ja vastake siis rahulikult.

Suur tänu ometi ükskord ka ühe sisulise küsimuse eest! Võib-olla teid üllatab, härra Lenk, aga see seadus võimaldab tegutseda nii täistsüklikoolidel kui ka eraldi põhikoolidel ja gümnaasiumidel. Kultuurikomisjonis oli põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine hariduskorraldusliku filosoofilise teemana väga põhjalikult arutelu all. Me arutasime seda koos pedagoogikateadlaste, omavalitsusjuhtide ning õpetajate esindusorganisatsioonide esindajatega. Sellel arutelul avaldasin ma oma isiklikku arvamust, et Eestis peab olema kohta nii eraldi töötavatele põhikoolidele ja gümnaasiumidele kui ka täistsüklikoolidele. Meil ei ole võimalik öelda absoluutsetes kategooriates, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on igal pool hea, õige ja vajalik. See sõltub väga palju kohalikest oludest, inimestest ja traditsioonidest. Ilmtingimata ei ole vajalik ega taga kohe kvaliteeti see, kui põhikool ja gümnaasium on lahutatud, see ei ole absoluutne väide. Veel kord ütlen, et oluline on näha, kas lahutamine või lahutamata jätmine aitab kaasa hariduse kvaliteedi paranemisele. See otsus sõltub väga paljudest aspektidest. See seadus ei nõua põhikooli ja gümnaasiumi tingimusteta lahutamist, ka mina ei arva, et see on igal pool õige ja vajalik. See võib nii olla, aga ei pruugi. See sõltub konkreetsest situatsioonist.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kultuurikomisjoni esimees, ma tänan eelmise vastuse eest, mis puudutas üldharidus- ja kutsekoolide koostööd! Ma olen selles küsimuses sama meelt. Arvan, et pärast põhikooli lõpetamist võiks praegusest rohkem noori minna kutseharidust omandama. Te ütlesite mõni tund tagasi – ma isegi ei oska öelda, kui mitu tundi tagasi –, et olete põhimõtteliselt nõus, et selle seaduseelnõu menetlemine ei ole läinud kõige libedamalt, menetluses on olnud probleeme ja takistusi nii valitsuskabinetis kui ka komisjonis. Mis te arvate, miks see nii on läinud? Kas sellepärast, et te hakkasite valest otsast pihta? Võib-olla oleks kõigepealt pidanud kokku leppima rahastamise ja alles siis teised küsimused? Või on põhjus hoopis selles, et teie praegune koalitsioonipartner on kehvavõitu?

Tänan väga! Kui ma ainuisikuliselt kavandasin PGS-i temaatiliste plokkide arutelu, pidades loomulikult nõu nõunikega, siis tegin ma komisjonile ettepaneku alustada hariduse sisulistest küsimustest. Esimene teema oli põhikooli ja gümnaasiumi võimalik lahutamine, selle poolt- ja vastuargumendid. Me käisime kõik teemad põhjalikult läbi ja jätsime minu ettepanekul rahastamise teema viimaseks, seda selle mõttega, et me käiksime kõigepealt läbi sisulised teemad ja alles siis jõuaksime rahastamise juurde, millega seoses me kõik kokku võtaksime. See ei tähenda, et komisjon ei oleks algusest peale nõudnud Haridus- ja Teadusministeeriumilt rahastamise rakendusakti. Me nõudsime seda. Tõepoolest, menetluse lõppjärgus vaidlused rahastamise teemal kulmineerusid. Ma arvan, et on tehtud õige otsus see osa praegu eelnõust eraldada ja minna edasi nende teemadega, mille puhul ollakse kas üksmeelel või üksmeelele üsna lähedal. Seda süvenenumalt peame rahastamisteemaga tegelema sügisel.

Suur tänu! Valeri Korb, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Igal koolijuhil on kohustused. Tahan teada teie arvamust, kas uue seaduse vastuvõtmise korral koolidirektori võimalused oma kohustusi täita laienevad või jääb kõik vanaviisi.

Aitäh! Need laienevad.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esimees, suur aitäh väga põhjaliku ülevaate eest! Ma loodan, et nii mõnigi, kes ei ole kultuurikomisjoni üsna detailsete aruteludega kursis, on saanud täna teie vastuste abil sellest teemast parema ülevaate. Vaadates ka seda, kui vähe on juhataja pidanud märkusi tegema, tundub, et te olete jäänud meie põhjalike diskussioonide raamesse. Minu küsimus on aga paindlikkuse kohta. Mitme ettepaneku põhjenduseks on toodud, et nii saab tekitada suuremat paindlikkust, samal ajal oleme mõnes kohas üsna visalt paindlikkust vältinud. Minu küsimus on koolitüüpide kohta. Miks me teie arvates siiski ei taha tunnistada, et näiteks jaotusvorm 1.–6. klassini ja 7.–12. klassini oleks võib-olla arukam, kui ...

Aeg on läbi.

Aitäh! Nagu te, hea kolleeg, mäletate, me diskuteerisime komisjonis selle üle üsna palju. Mulle tuleb küll meelde, et te vist ei olnud sellel või isegi mitmel istungil kohal, aga see pole praegu tähtis. Me oleme neid koolitüüpe arutanud, ma ise ärgitasin seda vaidlust. Tõepoolest oli väga terava arutelu all, miks Eestis ei võiks olla ikkagi progümnaasium koos gümnaasiumiga. Progümnaasium eraldi koolitüübina hõlmab 7.–9. klassi. Selliseid koole on, ma ise olen ühe sellise kooliga lähedalt seotud olnud. Progümnaasiumi kohta on erinevaid arvamusi avaldatud. Kui 7.–9. klass on eraldi koolitüüp, siis see annab koolide pidajatele justkui signaali, et hakaku nad neid koole looma. Haridusminister on näinud ohtu selles, et kui 7.–9. klass ehk progümnaasium eraldi koolina tegutseb, näiteks mõne gümnaasiumi juures suuremas keskuses, siis annab see justkui vihje seal läheduses asuvate põhikoolide õpilastele ja nende vanematele, et lapsed tulgu juba pärast 6. klassi progümnaasiumisse, siis on neil lihtsam gümnaasiumisse saada. Sellega me võib-olla – kindlalt me seda ei tea, sest sellist mõjuanalüüsi tehtud ei ole – paneme löögi alla kodulähedase põhikooli oma 1.–9. klassiga. Seda ohtu tuleks kindlasti analüüsida. Ma ei arva, et see hirm oleks päris õhust võetud, aga ma ei dramatiseeriks seda ohtu ka üle. Võttes kokku selle, mida ma komisjoni istungitel olen öelnud, ütlen, et minu arvates peaksime olema koolitüüpides paindlikumad ja võimaldama kooli pidajal pidada sellist tüüpi kooli, nagu sisuliselt õige on. Selles mõttes on meie pedagoogilised vaated, hea kolleeg, sarnased, võib-olla need isegi ühtivad.

Suur tänu! Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma palun vabandust liiga pika küsimuse pärast! Seekord ma nii pikki komplimente tegema ei hakka, vaid püsin ühe minuti raames. Tõepoolest, need paindlikud vormid oleksid kasulikud sellest vaatenurgast tulenevalt, et meil väga suure tõenäosusega mõne aasta jooksul on just kuueklassilisi koole juurde tekkimas ja paindlik üleminek progümnaasiumisse oleks igati kasulik. Küsimus on aga õpetajate atesteerimise ja kutseastmete kohta. Eelnõu algataja on pakkunud, et atesteerimine kaob ära seetõttu, et selle asemele tulevad kutseastmed. Tänaseks on selge, et kutsesüsteem ei ole valmis. Kas teie komisjoni esimehena oleksite pooldanud seda, kui algataja oleks tulnud ettepanekuga, et atesteerimine jääb kehtima, kuni kutsesüsteem on tervikuna meie ette toodud?

Aitäh! Ka mina naasen korraks eelmise küsimuse juurde, selle nurga alt, nagu te sõnastasite, et on tekkimas just nimelt koole, kus on 1.–6. klass. See on reaalne elu, me näeme tõesti, et neid koole tekib. Koolid, kus on kuni neli klassi, avavad klasse juurde, kuuenda klassini välja. Ma pean teiega nõustuma aga selles, et loomulikult oleks parem, kui kutseastmete süsteem oleks lõpuni valmis ja saaks tabelites näpuga järge ajada, kuidas kõik toimib. Komisjonil on muidugi esialgsed materjalid olemas ja ka see suund on selge. Ma usun, et mingisugust suurt probleemi ei ole selles, et see süsteem täielikult valmis ei ole, sest on ju antud üleminekuaeg. 1. jaanuarini 2014. aastal, kui ma õigesti mäletan, antakse ametijärkusid, sealt edasi läheme üle kutseastmetele. Ma kultuurikomisjoni nimel luban pingsat sel teemal kaasamõtlemist ning toetust Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kutsekojale, õpetajate liidule ja võib-olla veel kellelegi, kes seda vajab, et kutseastmete süsteem saaks võimalikult kiiresti paika.

Suur tänu, hea ettekandja! Ma ei tea, mis lahti on, aga teile pole enam ühtegi küsimust. Küsimuste ja vastuste voor on ammendatud. Suur tänu vastupidamise ja küsimustele põhjalikult vastamise eest! Ma avan läbirääkimised. Esimesena tuleb kõnetooli Heljo Pikhof.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu, mis täna siin Riigikogus arutlusel on, on toores ja vastuoluline. Vähe sellest, ka vastutustundetu, sest lähtudes suuresti vaid raha kokkuhoiust, on see ette nähtud tootma praaki, st kooliheidikuid. On ju kõne all inimesed – õpilased, õpetajad, lastevanemad – ja riigi tulevik tervikuna.
Öeldakse, et ära enne vanasse kaevu sülita, kui uus valmis on. Aga lõhkuda on uhke, poole uhkem kui vana lappida. Miks siis mitte raginal üle sõita alles jalule tõusvast kooli tugiteenuste süsteemist, kui nõndaviisi saab õpetajatele alampalka juurde joonistada? Ent suuremat alampalka pidi valitsus mulluse õpetajate streigi peale ju lubama.
Hariduse probleemipuntrast püüan lahti harutada ainult ühte osa. Nimelt on meil haridusministeeriumi andmetel 5500, koolide endi arvates koguni 24 000 haridusliku erivajadusega last. Need käärid arvudes tulenevad metoodikast, õigemini küll praktikast. Meil on käimas nn kaasavale haridusele üleminek, mis tähendab, et lõviosa nn ebastandardsetest lastest peab edaspidigi tavakoolis hakkama saama. Samal ajal puudub kindlustunne, et ei jääda ilma rahast, mille abil seni on nn hariduslõtku ära kasutades tasustatud näiteks logopeede, psühholooge, eripedagooge või abiõpetajaid. Kogu kunst on seisnenud ju selles, et seaduses asendatakse sõna "pedagoog" sõnaga "õpetaja". Mil moel siis õppekava läbivõtmiseks kõrvalabi vajavaid lapsi tavaõppesse kaasata, kui kool ei saa pidada palgal tugispetsialiste, kes lapse omapära ja vajadusi märkaksid ja mõistaksid? Aineõpetajal ju selleks ettevalmistust pole, liiati on tal selletagi käed-jalad tööd täis. See on kooli pidaja asi, leiavad PGS-i uutjad. Teisisõnu, las omavalitsused, kes enamjaolt ongi koolide pidajad, hoolitsevad selle eest. See on järjekordne kohustus, mille riik allapoole delegeerib, näitamata ära, kust selleks raha võtta. Vähemalt praegu on seis selline, aga eks sügis näita. Loodame parimat!
Haridusministri salarohi haridusliku erivajadusega laste jaoks – õppenõustamiskeskused, mida riik toetaks – ei lahenda probleemi. Nii või teisiti, lapsele, kes vajab pidevat õpiabi, ei ole kodust-koolist kaugemal nõustaja juures käimine mitte mingi lahendus.
Sadakond parandusettepanekut PGS-i muudatuste kohta on juba soolas. Millal see seadus lõplikult kooliküpseks saab, seda teab ainult jumal taevas. Üks on ometi kindel: kooli tugispetsialistide rahastamise peab riik enda kanda võtma. Muidu ei lase me põhja mitte üksnes nn kaasava hariduse, vaid kogu süsteemi.
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

Asja mõistmiseks ei pruugi näiteks tuua keerukaid erivajadusi. Kuigi enamikku koerustükke tegevatest poistest ei arvata isegi haridusliku erivajadusega laste sekka, piisab ometi paarist taltsutamatust jõnglasest, et lüüa uppi kogu klassi töö. Kindlasti aitaks siin see, kui selline publikumenu armastav laps saaks abiõpetaja erilise hoole osaliseks, siis jõuaks ta koolis edasi.
Õpiraskuste põhjusteks peetakse üha sagedamini hüperaktiivsust, tähelepanuhäireid ja käitumisprobleeme. Hooliva suhtumise ja erialainimeste toega saaksime paljudel puhkudel ennetada või leevendada raskemaid psüühilisi probleeme, koolist väljalangemist, ka katki jäänud kooliteest tulenevat asotsiaalset käitumist hilisemas eas. Pole saladus, et põhikoolist väljalangenutest on 70% just poisid. Vahe poiste ja tüdrukute õpitulemustes saab ilmsiks juba algkoolis ja kuuenda klassi tasemetöö ajaks suureneb veelgi. Meie hariduslik ebavõrdsus on üsna pretsedenditu terves maailmas: suurkooli lõpetanud 100 mehe kohta on meil 250 kõrgelt haritud naist. Siin on raske välja tuua üheseid põhjuseid, aga tõsi on see, et noormehed küpsevad pisut hiljem kui neiud ja võtavad ka hiljem aru pähe. Kuid igaühel on koht siin päikese all ja üks asi, millest sõltub, kas inimene veedab oma elu valguses või varjus, on võimetekohane haridus. Kahaneva rahvastikuga väikeriik peaks sellele vägagi tähelepanu pöörama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Priit Toobali! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kuulates siin eelnevalt uue kooliseaduse kohta käivaid küsimusi ja vastuseid, tabasin end mõttelt, et mul on kahju, et praeguse haridusministri nimi ei ole Ants, sest siis saaks teda eesti muinasjuttude järgi Kaval-Antsuks kutsuda. Praegu peame aga haridusministrit hakkama kutsuma Kaval-Jaaguks. Miks ma nii arvan? Sellepärast, et mis saaks olla kavalam kui tuua seesugune, olgem ausad, üsna kehv eelnõu suurde saali ajal, mil õpetajate ja lastevanemate tähelepanu on koondunud kooliaasta lõpule, lilledele, lõpukleitidele ja lõputunnistustele? Mul on olnud võimalus töötada Suure-Jaani Gümnaasiumis huvijuhina ja hiljem vallas kultuurinõunikuna. Tihe suhtlus Suure-Jaani kooli õpetajatega kestab siiani. Küsisin nende käest, mis sellest uuest kooliseadusest ehk PGS-i eelnõust arvata. Nagu siin saalis juba paar korda on kõlanud, ütlesid nad, et pole kooliaasta lõpu tõttu saanud veel korralikult sellesse teemasse süvenedagi. Aga millesse neil nii väga süveneda oleks olnudki, kui ka kultuurikomisjoni liikmed ja ülejäänud rahvasaadikud alles mõni päev tagasi eelnõu lõpliku teksti kätte said.
Mul avanes võimalus asendusliikmena osa võtta paarist kultuurikomisjoni istungist ja olla nende arutelude juures. Pean ütlema, et mulle jätsid need kaks komisjoni istungit selles mõttes ebakorrektse mulje, et ma olin parlamendi liikmena sunnitud ootama valitsuskabineti seisukohti. Mina olen koolipingis õppinud, et riigikorraldus toimib teistpidi: seadusandja on siin parlamendis ja valitsuse roll on seadust täide viia, mitte vastupidi.
Ühest küljest on mul hea meel, et eelnõu üks suurimaid probleeme, segane rahastamismudel, eelnõust välja võeti, kuid teisest küljest ei ole see olukorda päästnud. Siinkohal tuleb tunnustada rahandusminister Jürgen Ligi, kes tegi mõistliku valiku ja asus omavalitsuste autonoomiat kaitsma. Rahastamismudeli põhiprobleem oligi ju see, et hariduse finantseerimise juures jäeti linnadele ja valdadele väga vähe otsustamisruumi ning kõik read oleks neile sihtotstarbeliselt ette kirjutatud. Mul on tunne, et minister Aaviksoole oli see tagasilöök üsna valus. Ega ta seda niipea ei unusta ja oma koalitsioonipartnerile andeks ei anna. Siin peitub tegelikult suur oht, nimelt see, et suure pahameelega korraldab valitsus asjad nii, et kõik sisulised rahastamisotsused tehakse ministrite või valitsuse määrustega. Ma siiralt loodan, et see siiski nii ei lähe, et ei üritata parlamendist mööda hiilida ning nii oluline teema nagu hariduse rahastamine jõuab siiski siia saali avalikkuse teravdatud tähelepanu alla.
Vaadates eelnõuga seotud dokumente, näeme, et põhjaliku töö just nimelt rahastamismudeli puuduste väljatoomisel on ära teinud Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Nad on välja toonud, et ei toeta tasandus- ja toetusfondi valdkondliku killustamise suunda, ning paluvad Riigikogu kultuurikomisjonil harukondliku killustamise süvendamise põhimõtet mitte toetada, sest see viib valdkonnapoliitikate enama integreerimise asemel n-ö silotornipoliitika süvenemiseni. Samuti rõhutavad linnade liit ja EMOL oma arvamuses, et haridusministeeriumi lahendusettepanekus arvestatakse laste arvu kohalikus omavalitsuses, kuid jäetakse arvestamata klassikomplektide arv ning eri kooliastmete erinev kulu, mis muudab kodulähedase põhikooli mõiste sisu.
Usun, et me kõik siin saalis mäletame õpetajate streiki, mis täitis õpetajatega Toompea lossi esise platsi ja hiljem Toompea lossi. See meeleavaldus näitas selgelt, et haridussüsteemi probleemid on väga suured ja vajavad lahendamist. Mida muud oligi nurka aetud Jaak Aaviksool teha kui õpetajatele palga tõusu lubada? Halb on aga see, et piisavalt lisaraha ta valitsuses oma ministeeriumile juurde ei saanud. Siit jõuamegi põhimõttelise probleemini, selleni, et haridus on alarahastatud ja seetõttu tuleb teha kummalisi vangerdusi, veeretada probleeme kui kuuma kartulit ühest valdkonnast teise ning teha nägu, et järgmine reform teeb kõik korda. Elu on näidanud, et see paraku nii ei ole.
Õhtulehe juhtkiri nendib, et senine põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on kehtida jõudnud kõigest kolm aastat, kuid juba menetleb Riigikogu seaduse järjekordset versiooni. Ajaleht küsib, millest on tingitud need lõputud reformid, kui ühtede muudatustega ei ole jõutud veel ära harjuda, aga juba pööratakse kogu senine süsteem pea peale. Nõustun nende ajakirjanikega, kes ütlevad, et pidev reformimine tekitab segadust, kindluse puudumist tuleviku suhtes, stressi ja pingeid. Kõige selle tagajärjel kannatab loomulikult õppetöö ja hariduse kvaliteet.
Te saate kõik aru, et kui ühe eelnõu üle on komisjonis nii palju ja pikalt vaieldud – me kuulsime, kuidas komisjoni esimees ütles, et sel teemal on vaieldud 26 istungil –, siis on selle eelnõuga midagi korrast ära. Kui eelnõu tõttu on ministrid omavahel riidu läinud, siis on eelnõuga midagi veel rohkem korrast ära. Kui me menetleme seda siin öötundidel, siis järelikult ei ole see hea seaduseelnõu. Riigikogu ei saa olla valitsuse kummitempel ja koalitsiooni liikmed ei pea täitma ministrite käske, ministrid ei ole seaduste loojad, vaid nende täideviijad. Jaak Aaviksoo peab juhtima haridusministeeriumi selliste seaduste järgi, mida meie siin Riigikogus vastu võtame. Loomulikult on tervitatav, kui seadusloome sünnib ministeeriumide ja parlamendi mõistlikus koostöös, aga selle eelnõu puhul ei ole mõistlikku koostööd kuskil näha olnud. Kui keegi ütleb, et selle seaduse vastuvõtmise takistamine on poliitilise punkti noppimine, siis tegeleb ta küll väga räige populismiga. Eelnõuga sellisel kujul ei nõustu ei Keskerakond, sotsiaaldemokraadid, haridustöötajate liit ega õpilasliit, selle probleemidele on juhtinud tähelepanu omavalitsusi ühendavad linnade liit ja maaomavalitsuste liit.
Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on sügavas mures, et selle eelnõu tõttu võivad koolist lahkuda head ja kogenud õpetajad, sest kaovad nende garantiid, reaalne sissetulek väheneb ning töökoormus suureneb. Selle eelnõu tõttu võib halveneda hariduse kvaliteet. Me teeme kõik endast oleneva, et see vähemalt niipea seaduseks ei saaks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Entsüklopeedia ütleb, et eksam on teadmiste, oskuste ja vilumuste kontrollimine ning, pöörake sellele tähelepanu, hindamine. Hinnatakse selleks, et määrata kindlaks minimaalne tase, millest alates võib öelda, et õpilane on õnnestunult teadmisi omandanud. Kui ta on eksami sooritanud, siis see tase vastab mingile standardile.
Läheme tagasi matemaatika riigieksami juurde, sest see on siin kõige naljakam osa. Selle eksami eesmärgid meie koolides on järgmised. Esimene eesmärk on teada saada, kui struktureeritud ja korrastatud on gümnaasiumilõpetaja matemaatikateadmised. Teine eesmärk on selgitada, kui hästi suudab õpilane õpitut rakendada. Kolmas eesmärk on teada saada, milline on gümnaasiumilõpetaja ettevalmistus matemaatikas, et ta saaks järgmisel haridusastmel õpinguid jätkata. Tulenevalt selle eelnõu loogikast on 1% kõigist 12 aasta jooksul omandatud teadmistest piisav, selleks et nendele eesmärkidele vastata. Kusjuures kontrollitakse, ma juba oma küsimuses seda nimetasin, selliseid teemasid nagu reaalarvud, võrrandid ja võrratused, trigonomeetria, vektor tasandil, joone võrrand, funktsioonid, funktsiooni piirväärtus ja tuletis, tõenäosusteooria, kirjeldav statistika ja stereomeetria.
Kujutage hetkeks ette, et te sõidate bussis, mille roolis istub juht, kellel on tunnistus, et ta on sooritanud autokoolis eksami tulemusega 1%. Või kujutage ette – meie vanuses juba peaks saama seda ette kujutada –, et teid opereerib arst, kes on Tartus arstiteaduskonna lõpetanud ... Mis siin naljakat on, Igor? See on selle seaduse loogika. Sina toetad seda seadust ja see on selle seaduse loogika. Teie kui ausad inimesed olete kohustatud seda ka edaspidi levitama. Meil peavad arstid õppima ning sooritama riigi- ja lõpueksameid. Kui arst on 1%-lise tulemusega eksami ära teinud, siis ta ongi see õige arst, kes hakkab operatsioone tegema. Miks peaksid arstile mingid teised reeglid kehtima?
Läheme nüüd sellise dokumendi juurde nagu matemaatika riigieksami eristuskiri. Mind hakkas huvitama, kes võiks sooritada eksami 1%-lise tulemusega, nagu see minimaalne tase on. Vaevalt on see inimene, kes valdab juuravaldiste teisendamise oskust. Vaevalt, et 1%-lise tulemusega seda osata saab. Vaevalt teab ta siinusteoreemi, kui ta on ainult 1 punkti saanud. Vaevalt, et ta funktsiooni tuletist leida oskab. Kust tal sellised teadmised võiksid olla? Ega ta mõne funktsiooni positiivsuspiirkonna leidmisega joonise abil ka hakkama ei saa. Kuidas on pindalafunktsiooni tuletise ja selle nullkohtade leidmisega? Ei usu, et see jõukohane oleks. Aga mida on siis vaja selleks, et riigieksamil see 1 pall saada? Ma ütlen teile. Selleks on vaja sellist asja nagu probleemi mõistmine. Selle eest saab matemaatika riigieksamil täpselt 1 punkti. Ma loen teile ette selle ülesande, mille kohta see käib. See on ülesanne, mille lahendamise eest võib saada 10 punkti: "Amsterdam – Berliin – Praha moodustavad kolmnurga (vt joonist), mille kaks nurka on 50° ja 110°. Berliinist Prahasse on 280 kilomeetrit. Kui kaugel on Amsterdam Berliinist ja Praha Amsterdamist? Vastus andke täpsusega 10 km." Probleemi on mõistetud siis, kui laps saab aru, et need linnad ei asu ühes kohas, vaid nende vahel on mingi vahemaa, nad ei asu ühel sirgel. Kui ta saab aru, et tulemuseks on mingi kolmnurk, siis ongi ta probleemist aru saanud. Vaadake, lugupeetud kolleegid, selleks et ta sellest aru saaks, ei ole vaja talle matemaatikat üldse õpetada. See on midagi muud, see ei ole matemaatika. Haridusministeerium võiks kinni võtta sellest väga heast ettepanekust, et polegi vaja matemaatikat õpetada, kui riigieksami saab tehtud 1 punktiga 100-st ja selle punkti saab lihtsalt mõistmise eest. Debiilik muidugi sellest aru ei saa, nii et vähemalt nemad me eristame teistest. Aga normaalne laps on valmis edasi õppima, sest kui ta saab sellest ülesandest aru, siis on kõik korras.
Kui täiesti tõsiselt rääkida, siis te võite seal koalitsiooni poole peal kätt tõsta ja selle seaduse vastu võtta, aga olge ausad inimesed ja võtke sõna "eksam" sealt välja. Eksam ei sobi sinna selles normaalses mõttes, mida see tegelikult tähendab. Eksam on teadmiste, oskuste ja vilumuste kontrollimine ning hindamine. See ei sobi 1%-ga üldse mitte kuidagi kokku, sest see ei ole eksam.
Küsimus on veel selles, et mida kõrgem on plank, mida on vaja ületada, seda rohkem inimene pingutab. See kehtib nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Siis tekib tal soov õppida, ennast täiendada, tal on kõrge eesmärk, mille saavutamiseks on vaja tööd teha ja õppida. Teie lasete selle plangu aga nii alla kui võimalik. Miinusesse te seda lihtsalt lasta ei saa, Aaviksoo laseks sel ka miinusesse minna, kui see oleks võimalik. Ta on juba ajanud meie haridussüsteemi sinna kohta, mida ma siin saalis nimetada ei saa. Aga ei tohi niiviisi, ei tohi! Meie eesti keele eksam on kõige raskem keeleeksam Euroopas. Kujutage ette, kui gümnaasiumi lõpetamiseks piisaks sellest, kui inimene saab aru, et temaga ei räägita mitte inglise, vaid eesti keeles, ja tal olekski eksam sooritatud. Ärge tehke lollusi! Vahetage vähemalt see 1 punkti säte välja!

Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Igaks juhuks palun kolm minutit lisaks!

Kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Paljud teist võivad küsida, miks elukutseline politseinik põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul puldist sõna võtab, aga ma tuletan lihtsalt mälu värskendamiseks meelde, et ka minul on olnud au olla ligi viis aastat, õigemini neli kopikatega, koolidirektor. Ma juhtisin väga spetsiifilist kooli, politseikolledžit. Olin ka Euroopa Politseikolledži nõukogu liige.
Miks ma sellest räägin? Väga lihtsal põhjusel. Alles hiljuti me õiguskomisjonis koostasime arvamuse Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta likvideerida Euroopa Politseikolledž sellisena, nagu see praegu on, ja koondada kõik ühte kohta, Brüsseli ja Haagi kanti. Me kõik olime selle vastu, sest selle süsteemi toimimise senine põhimõte on olnud regionaalne ehk kõik liikmesriigid on saanud anda oma panuse. Täpselt samuti on jagunenud raha. Pedagoogid (seda sõna vist enam varsti kasutada ei tohi) ehk õpetajad ja kõik teisedki on olnud rahul.
Siit jõuangi topeltstandarditeni. Ühelt poolt meie suhtumine – ja õiglane suhtumine – Euroopa Liidu tsentraliseerivatesse nõuetesse, aga teiselt poolt teeme kõik selleks, et Eesti hariduspoliitika oleks vastuolus sellesama standardiga, mida me Euroopast saada tahame. Mida ma tahan öelda? Täna arutlusel oleval PGS-il on tunduvalt laiem tähendus kui ühe valdkonna regulatsioon. Selle seadusega me korraldame kaudselt regionaal- ja sotsiaalpoliitikat, selle kaudu aga ka kõiki muid poliitikavaldkondi, näiteks eelarvepoliitikat. Võib alati küsida, kuidas ja miks. Me ju räägime väga konkreetsel teemal, me räägime haridusest. Aga tegelikult toimub see kaudne korraldamine väga lihtsalt.
Esiteks, me tõukame väga paljusid kohalikke koole sulgemise suunas. Väikesed ja nn ääremaal asuvad kohalikud omavalitsused ei suuda pearaha eest täita kõiki neid funktsioone, mida me PGS-i eelnõus oleme ette näinud: koolimaja ülalpidamine, kvalifitseeritud kaadri olemasolu, rääkimata sellest, mida hea lapsevanem koolilt oma lapse huvidest lähtudes ootaks. Me võtame koolilt sisuliselt ära puhvri lisafunktsioonide täitmiseks. Selge on see, et kui kuhugi tekib riigigümnaasium, siis liiguvad sinna ka lapsed. Vanemad tahavad neile ju ikka paremat. Nüüd jõuan ma regionaalpoliitikast sotsiaalpoliitikani. Me näeme praegu Eestis, et aina rohkem inimesi suundub tööle välismaale. Kui me ajame ka lapsed keskustesse kokku, siis tekib küsimus, kas need lapsed lähevad kunagi tagasi sinna, kust nad millalgi ära läksid. Me lõhume kindlasti ka perekondi, tekitame pingeid ja kokkuvõttes töötame vastu meie riigi põhieesmärgile hoida meie rahvust ja riiki. Kui inimesed tunnevad, et riik nendest ei hooli – haridus on selle hoolimise üks külg –, siis ei tunne nad vajadust ka riigi heaks oma panust anda. Kõik see mõjub kaudselt tulevasele eelarvepoliitikale. Varsti hakkame tõsist muret tundma selle pärast, kus on meie maksumaksjad, ning hakkame aina rohkem rääkima teemal, kas migratsioonipoliitika on õige või vale, tehes samal ajal kõik selleks, et poliitika mõjuks meie oma rahvale võimalikult negatiivselt.
Juristina tulen lõpetuseks ühe punkti juurde, mille kohta ka komisjoni esimees ütles, et siin ei ole kõik väga hästi korras. See puudutab seaduseelnõu sõnastust. Ma küsimuste voorus küsisin, mida ikkagi tähendab riigi sihtasutus. Ma ei saanud väga selget vastust. Meil ei ole enam riigiaktsiaseltse, meil on aktsiaseltsid ja täpselt samuti on sihtasutused. See on eraõiguslik juriidiline isik, kus mingisugune osa on riigil. Me toome nüüd sisse uue mõiste. Peale selle on sõnastuses veel väga palju puudusi. Hea näide on § 7¹: "Gümnaasiumi pidamisel tagab kooli pidaja ..." See ei ole hea sõnastus. Keeletoimetajad ei ole seda seaduseelnõu näinud. Aga tuleb arvestada, et see seadus puudutab kümneid tuhandeid inimesi. Miks me siis kirjutame seaduse nii keeruliselt, et lihtne inimene, lapsevanem ega õpetaja, kes ei õpeta just õigusteadust, ei saa sellest aru?
Kõik see on toimunud kiirustades ja tuletab tahes-tahtmata meelde mõni aasta tagasi siin saalis arutlusel olnud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis ei kannatanud mingisugust kriitikat just sõnastuse poolest, sest oli arusaamatu, selgusetu ja tekitas küsimusi. Täpselt sama lugu on ka selle seaduseelnõuga, mis on palju mahukam ja millest sõltuvad väga paljude inimeste tulevikuplaanid ja -mõtted.
Mida ma tahan öelda? Ei ole õige, et sellise väga tähtsa seaduseelnõu lõpliku teksti saavad juhtivkomisjoni liikmed alles eelmise õhtu hämaruses. Inimesed vaatavad seda, mida me teeme siin saalis, ja otsustavad selle põhjal, kas nad maksavad oma maksud Eestis või on lähiümbruses mõni teine riik, kes oma kodanikest ka tegelikult hoolib. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalev Kotkas! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma olemuselt üks Eesti riigi alusseadusi. See on üks suur kivi meie riigi vundamendis. Seetõttu ei tohi selle seaduse eelnõu menetleda vähese või simuleeritud kaasamisega, pealiskaudselt, kiirustades ja kohalikele omavalitsustele järjekordselt pähe istudes. Ometi just seda me praegu siin teeme. Tundub, et paari koalitsioonipoliitiku mundriau ja populistlikud lubadused on tähtsamad kui põhi- ja gümnaasiumihariduse elujõud ja tulevik.
Alustuseks kaasamisest. Kahetsusväärselt on selle eelnõu puhul kasutatud pseudokaasamise taktikat, mille Res Publica kunagi Riigikokku tõi. Selle esimene rakendus oli maavanemate määramise uus kord, kus valitsuse esitatud kandidaadi kohta kuulati ära omavalitsuste arvamus ning lasti neil isegi poolt või vastu hääletada, kuid nende arvamus ei olnud valitsusele kuidagi siduv ning valitsus otsustas ikka nii, nagu varem oli kokku lepitud. Nii on ka selle eelnõu kohta saanud oma arvamust avaldada väga lai ring inimesi, haridusvaldkonna vabakonna esindajatest kuni omavalitsusliitude esindajateni välja. Paraku nende arvamusega tegelikult arvestatud ei ole ning igasugune jutt heast seadusloome tavast ja kaasamisest ei ole selle eelnõu puhul lihtsalt siiras.
Elegantse kergusega asendatakse kogu seaduse tekstis mõiste "pedagoog" mõistega "õpetaja". Nii välistatakse riigi senine vastutus kooli tugispetsialistide, nagu logopeedide, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja eripedagoogide palga eest. Ära kaob ka koolis vajalik abiõpetaja või õpetaja abi mõiste. Tundub, et minister on liiga palju Oskar Lutsu "Kevadet" lugenud. Kust muidu pärineb arusaam, et koolis on lisaks õpetajale veel köstri-nimeline tugispetsialist ja selle koha ärakaotamine ei ole suur probleem? Või on ta äkki kinni oma põlvkonna koolikorralduses, kui lisaks õpetajale oli ametis ka palgaline tugispetsialist, kelle ametinimetus oli pioneerijuht? Tegelikult ei usu ma, et minister Aaviksoo eitaks tugispetsialistide vajalikkust. Rehepappi sunnib teda tegema vajadus kokku hoida 3,4 miljonit eurot riigi makstavat pedagoogide palgaraha. Seadusega ettenähtud teenuse tagamine lükatakse ühemõtteliselt omavalitsuste kaela ja jäetakse nende finantseerida. Valitsuse käitumine tuletab meelde üht vana pioneerilaagrinalja. Suurem poiss andis väiksemale viis kopikat ja käskis tuua kaks pepsit. Minuvanused kolleegid mäletavad, et üks pepsi maksis tollal 40 kopikat. Tõenäoliselt jätkavad kümmekond rikkamat omavalitsust tugispetsialistide tasustamist. Nad on seni ise maksnud pedagoogidele palka juurde ja teevad seda ka edaspidi, kuid palju väiksemas mahus. Vaesemad aga lihtsalt loobuvad tugiteenustest ja suur osa õpilasi jääb vajalikust teenusest ilma.
Mind kui endist vallavanemat väga-väga häirib, et järjekordselt suhtutakse omavalitsustesse ülbelt ja üleolevalt. Ma olen nõus, et raha on vähe ja ministri mundriau on väärtus omaette, kuid koalitsioonierakondadel on aeg aru saada, et kulude suurendamine ja samal ajal maksude vähendamine ei ole kaugemas perspektiivis lihtsalt jätkusuutlik. Eriti hapu mulje jätab see n-ö kompromiss, et võtame seaduse vastu ilma rahastamise peatükita. Ühest küljest näitab see, et koalitsioonile on olulisem kvantiteet, mitte kvaliteet. Teisest küljest on see selge märk koalitsiooni koosmeele murenemisest.
Kui Riigikogus menetletakse ükskõik millist opositsiooni esitatud eelnõu, on koalitsioon kohe ülierutatud seisundis ja nõuab aru, kus on katteallikas, kust raha tuleb, kes maksab. Nüüd arutame põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist, kust terve rahastamise peatükk on välja jäetud. Kas siin pole tegemist topeltstandarditega?
Kahetsusväärselt jäi täna, teisel lugemisel vastuseta ka eelnõu punkti 19 tõttu tekkiv probleem. Miks peaks välisriigi õppeasutuses üldkeskharidust omandava õpilase tema kodukooli nimekirjast välja arvama, kui ta välisriigis õppides ei jätka kodukoolis eksternina õppimist? See uuendus hakkab probleeme tekitama järgmise õppeaasta rahvusvahelise õpilasvahetuse programmis osalevatele õppuritele.
Lisaks sisulistele probleemidele on eelnõus hulk vormilisi puudujääke. Nii nagu eelkõneleja juba rääkis, kasutatakse uusi ja huvitavaid, kuid ilma legaaldefinitsioonita termineid, nagu riigi sihtasutus. Tõepoolest, eelnõus tehtud uuendusi pole keeletoimetaja küll näinud. Kui opositsioon oleks sellise eelnõu algatanud, siis see esimest lugemist kindlasti ei oleks läbinud. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Jaak Allik! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri! Lugupeetud kolleegid! Peatun küsimusel, miks ei mina ega kogu meie fraktsioon ei saa toetada eelnõu 340 seadusena vastuvõtmist selle praegusel kujul, hoolimata sellest, et vaidlusi tekitanud rahastamispeatükk eelnõust välja võeti ning eelnõus on komisjoni algatusel tehtud ka positiivseid muudatusi, mida haridusministeerium ei olnud isegi pakkunud. Vaadates eelnõu järelejäänud osi on kahju, et ministeerium ning seetõttu ka koalitsioon ei toetanud mitte ühtegi meie parandusettepanekut, hoolimata sellest, et need ei vastandunud haridusministeeriumi seisukohtadele, vaid püüdsid muuta eelnõu sätteid lihtsalt pisut mõistuspärasemaks ning omavalitsustele ja haridustöötajatele vastuvõetavamaks. Ma tutvustan teile neist ettepanekutest põhimõttelisemaid.
Ministeeriumi soov luua maakonnalinnadesse riigigümnaasiumid ja tema senine tegevus selle nimel on igati hea ja tervitatav. Aga miks peab selleks juriidiliselt välistama võimaluse täistsüklikoolide või progümnaasiumide loomiseks tulevikus? Miks meie haridussüsteem ei võiks olla paindlikum ning loomulikule konkurentsile alluda? Miks peab asuma finantsiliselt kägistama neid maaomavalitsusi, kes on otsustanud gümnaasiumitaseme hariduse oma koolis alles jätta? Miks peab puhaste gümnaasiumide loomine toimuma sisuliselt sunniviisil, nagu omal ajal lõi nõukogude võim kolhoose? Ministeerium järjekordselt teab, mis on ainuvõimalikult hea, ning surub seda rumalatele valla- ja koolijuhtidele peale. Parandusettepanekut nr 3 toetades ei juhtuks muud, kui ka tulevikus jääks alles juriidiline võimalus täistsüklikooli, progümnaasiumi ning ühendatud üldhariduskooli ja huvikooli loomiseks. Olemasolevad koolid võivad ju punkti 53 alusel niikuinii edasi töötada.
Elujõuliste ja tugevate traditsioonidega, 60–100 gümnaasiumiõpilasega keskkoolide finantsilise säilimise võimaluse meie väikelinnades ja maa-asulais peaks tagama eelnõust puuduv rahastamisparagrahv. Kuid meie parandusettepanek nr 19, mida palume toetada, annaks sellele sisulise aluse, lahutades selgelt riigi ja omavalitsuse ülesanded gümnaasiumihariduse andmisel, pannes riigile täisvastutuse õppekava täitmise eest ning omavalitsusele õppekeskkonna loomise ja õpilaste arengu toetamise eest. See tähendaks gümnaasiumihariduse kooli- ja õppekavapõhist, mitte õpilaste arvust lähtuvat finantseerimist. Just seda teed pakkus infotunnis ka minister Kiisler, öeldes, et gümnaasiumide rahastamine peab põhinema riigi ja omavalitsusliitude tehtud otsusel, millised keskkoolid maakonnas alles jäävad, ja siis nende koolide võrdsel kohtlemisel, mitte aga kõlvatul konkurentsil gümnaasiumide vahel, mida praegu ministeerium esitatud eelnõuga loob. IRL võiks aru saada, et regionaalministri pakutava, tõmbekeskustel põhineva haldusreformi idee muutub ju naeruväärseks, kui haridusminister eelnevalt neis tõmbekeskustes keskkoolid hävitab. Toon ühe näite. Miks peaks hävitama tugeva, 70 õpilasega ja kahe hästi väljaarendatud õppesuunaga keskkooli Avinurmes, mida juhib tubli reformierakondlasest volikogu esimees? Miks peaksid naabervallad, saates oma noori Avinurme kooli, maksma nende eest pearaha, kui lapsi hoopis kaugemale, rikkamasse Jõhvi vallas asuvasse riigigümnaasiumi saates nad seda tegema ei pea?
Hea on ju ka ministeeriumi teine põhiidee: suurendada koolijuhi õigusi ja vastutust, seda eriti palga määramisel. Muidugi on õigus Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimehel Toomas Kruusimäel, kes ütles, et sellel võimalusel oleks sisuline mõte vaid juhul, kui koole rahastataks lähtuvalt 16-tunnisest, mitte 21-tunnisest normkoormusest, nagu on tehtud seni ja tehakse tulevikuski. See tähendaks aga haridussüsteemile lisaraha eraldamist, mida haridusminister isegi ei taotle. Kuid praegu eelnõus pakutav koolide miinimumkoosseisude ja tunnikoormuse normatiivide kaotamine jätab õpetaja palgaläbirääkimistel täiesti abituks. Läbirääkimised kaovad sisuliselt üldse, sest mis mõtet on mängida läbirääkimisi vaid miinimumpalga üle, mille niikuinii dikteerib rahandusminister. Ma ei arva, et töötingimused ja töökoormuse arvestuslikud normid peaksid olema seadusega määratud, kuid oma ettepanekuga nr 61 teeme need üleriigiliste kolmepoolsete läbirääkimiste objektiks, säilitades ühtlasi läbirääkimised ja luues aluse konkreetsetele kollektiivlepingutele koolides.
Andes koolijuhtidele suuremad õigused, oleks vaja luua ka süsteem, mis võimaldaks vajaduse korral neid kontrollida ja asendada. Me ei soovi koolijuhtidele tähtajalisi töölepinguid, mis jätaksid nad poliitiliste tõmbetuulte meelevalda, kuid ettepanekuga nr 49 pakume, et tuleks luua direktorite perioodilise atesteerimise süsteem ministeeriumi kehtestatud korras. Täiesti arusaamatuks jäi, miks oli ministeerium ka selle ettepaneku vastu. Muidugi on meile täiesti vastuvõtmatu ka praegu ettepandud klassijuhataja mõiste ja klassijuhatamise tasu ärakaotamine, mis tooks korvamatut kahju koolides toimuvale kasvatustööle.
Ministeerium soovib kaotada senise pedagoogide atesteerimise korra ja sellega seotud palgaastmed. See on jälle idee, mis on nüüdisaegne ja mida võiks toetada, kui atesteerimine asendatakse kutsesüsteemiga. Paraku pole eelnõus sellest sõnagi. Kutsesüsteem jäetakse kutseliitude eralõbuks, sest ministeerium ei soovi seda kuidagi seostada õpetajate palgaga. Nii kaotame praegu olemasoleva õpetajate enesetäiendamise motivatsiooni, pakkumata selle asemele midagi muud. Kui olemegi arvamusel, et kutseastmete seostamine kindla palganumbriga pole ehk vajalik, peab koolide rahastamine siiski sõltuma ka õpetajate kutsemeisterlikkusest, sest muidu saame süsteemi, mis lihtsalt ei tööta või mõjub lausa vastupidi.
Iseloomustades kogu seaduseelnõu tervikuna, näeme, et see pole loodud mitte gümnaasiumihariduses olevate sisuliste kitsaskohtade kaotamiseks, vaid õpetajate miinimumpalga tõusu tagamiseks. Jällegi ju tegelikult õilis ja vajalik idee. Kuid praegune minister arvab, et õpetajate palgad pole Eestis madalad mitte sellepärast, et riik raha ei anna, vaid sellepärast, et õpetajaid ja koole on liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha mujale. Just nende kahe pahega võitlemiseks ongi seadusmuudatused loodud. Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud õpetaja palk, mis on kogu muust haridusmaastikust välja kistud ja vabadussambana puhtaks poleeritud. Keegi ei kahtle, et palkade madalus on meie haridussüsteemi suurimaid hädasid. Tavamõistus peab aga selle all silmas pedagoogi taskusse tulevat reaalset töötasu, mille eesmärk on kindlustada, et klassi ees seisaksid oma tööks motiveeritud autoriteetsed spetsialistid, kellel on võimalik nii individuaalselt iga õpilasega töötada kui ka oma teadmisi täiendada. Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahanumbrit, mille ta õpetajate ja ainult õpetajate miinimumpalgaks ja ainult selleks on rahandusministrilt välja kaubelnud. Selle rahanumbri tagamiseks on ette nähtud kaks sammast. Osa vajaminevast rahast võetakse niigi vaeste omavalitsuste taskust ja teine osa tekitatakse koolivõrgu korrastamise abil, mille tagajärjel koolivõrk hõreneb ja õpetajate arv väheneb, suurenevad aga antavate tundide hulk ning õpilaste arv koolides ja klassides. Kuidas see mõjub iga õpilase isiksuse arengule ning kooli õppe ja kasvatuse kvaliteedile, jäägu iga kuulaja elukogemuse otsustada. Kardan, et kui haridusmaastikku nii kujundatakse, siis noored inimesed küll pedagoogi elukutset ei vali, isegi juhul, kui õpetaja nominaalne miinimumpalk peaks riigi keskmisele palgale lähemale nihkuma. Selle operatsiooni eesmärk on vastutus endalt kõrvale lükata ning pahameel suunata omavalitsuste ja koolijuhtide peale, juhuks kui tegeliku palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid järgmine kord streikima hakkavad. Millised tagajärjed on kavandatud muudatustel regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või ka konkreetsele õpilasele, ei paista ministeeriumi üldse huvitavat.
Loomulikult ei saa me sellisele loogikale üles ehitatud seadust toetada. Eesti haridussüsteemi suudab aidata vaid õpetajate palga tegelik tõus riigi keskmisest palgast kõrgemale. Selleks on vaja muuta haridus riigieelarve tõeliseks prioriteediks, mitte aga lihtsalt sõnade ja numbritega mängida ning loota, et raha ühest taskust teise tõstmise abil võib seda juurde tekitada. Tänan tähelepanu eest!

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul! Kaheksa minutit.

Proua esimees! Head kolleegid! Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo põhiline tegevus tema ministriaastate jooksul on olnud lõputud haridusreformid, hariduskulude pidev ümberkombineerimine ja kärpimine ning selle tegevuse kaval maskeerimine ja musta valgeks rääkimine. Kummaline on vaadata, kuidas valitsus on aastaid püüdnud tõsta õpetajate palka nii, et raha ei pea alarahastatud valdkonda peaaegu juurde andmagi. Kui laiem üldsus veel ehk arvab, et minister seisab parema hariduse ja õpetajate suurema palga eest, siis õpetajad ise ei usu juba ammu ministri öeldut, seda enam, et aastaid on pedagoogid oma arvamusi ministrile otse välja öelnud, teinud kirjalikke pöördumisi ja palju muudki, kuid midagi neist pole arvestatud.
Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti kõige suurema õpetajaid ja teisi haridusalatöötajaid ühendava organisatsiooni eilne pöördumine Riigikogu liikmete poole oli kui viimane hädakarje. Meil paluti aru saada, et see seaduseelnõu on selline, et seda ei tohi seadusena vastu võtta, kuna see toob kaasa väga põhimõttelisi ja kahjulikke muudatusi kogu hariduselus, mis eriti puudutavad õpetajaid ja muud koolipersonali, koolipsühholooge, eripedagooge, logopeede ja sotsiaalpedagooge, alates nende töötasustamise põhimõtetest, tööajast, -ülesannetest ja kvalifikatsiooninõuetest kuni õppetöö korralduseni välja. Just need olid haridustöötajate liidu arvates põhiküsimused, aga koalitsioon loomulikult nende arvamust ei arvestanud ja sõitis sellest lihtsalt teerulliga üle, nagu siin majas on juba aastaid tehtud.
Alles see oli, kui uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus paari aasta eest vastu võeti. Vaevu on hakatud sellega harjuma, suure umbusuga on asutud täitma ka kolme õppesuuna nõuet, kui juba jälle hakatakse seadust põhimõtteliselt muutma ja kolm põhisuunda kaovad üldse. Kuidas sellist tegevust usaldada saab?
Kellele sellist poolikut ja toorest seadust vaja on? Rahastamismudel visati viimasel hetkel seadusest välja, sest koalitsioon ei jõudnud kokkuleppele. Seega on kõik hariduselu rahastamist puudutavad küsimused praegu ebaselged. Me ei tea ka, mis sügisel saab. Aga Aaviksoo nõuab, nui neljaks, vigase eelnõu läbisurumist ja seadusena vastuvõtmist lausa valitsuse koospüsimise hinnaga. Päris kurbkoomiline on kõrvalt vaadata, kuidas valitsusparteid on sunnitud, hambad ristis, teineteist taluma. Seda närvilist õhkkonda ei suudeta enam varjata, see on piinlik. Kõige kummalisem on vaadata, kuidas kumbki valitsuspartei ei anna teisele võimalust midagi ära teha, sest näiteks rahablokeering on peal. Öeldakse: "Jah, tõstke õpetajate palka, aga raha me selleks ei anna. Kärpige, võtke raha kelleltki ära ja süüdistage omavalitsusi raha kantimises!"
Vaatame näiteks Aaviksoo väljakuulutatud n-ö palgatõusu. Vanemõpetaja, kes on samal ajal ka klassijuhataja, hakkab nüüd saama umbes 100 eurot vähem palka. Minister vassib, nagu oskab. Tänases Eesti Päevalehe intervjuus vastas minister näiteks küsimusele klassijuhatamise tasude kaotamise kohta, et see töö käivatki tavalise õpetajatöö sisse. Vikerraadio hommikuintervjuus ja ka täna Riigikogu infotunnis rääkis ta aga, et klassijuhatamise tasu on hädasti vaja veelgi tõsta. Hoopis huvitav oli lugeda seda, et ministri sõnul olevat koolide rahastamise põhiküsimus pigem tehniline. Küsimus olevat selles, kui detailseks üldse peaks rahastamismudeliga minema, võib-olla peaks seda käsitlema väga üldises sõnastuses. Sellist umbluud oli ministrilt küll raske oodata!
Loomulikult on Keskerakond selle halva ja vigase eelnõu vastu. Me ei saa mingil juhul nõustuda sellega, et õpetajatele kehtestatakse 35-tunnine töönädal ja enam ei määrata täpselt kindlaks, kui palju tunde peab õpetaja reaalselt klassi ees seisma. Me teame, et õpetaja parandab õpilaste töid, juhendab uurimistöid ja teeb kõike muud. Selle tagajärjeks on ületunnitöö ja ületöötamine, kusjuures lisaraha ei maksta. Loomulikult oleme selle vastu, et kaotatakse ära praegune atesteerimiskord ja sellest tulenevalt ka palgaerinevused. Ei ole selge, kuidas hakatakse rahastama tugispetsialistide tööd. Kui see kohustus tahetakse jätta niigi tühja rahakotiga omavalitsuste peale, siis oleme muidugi selle vastu. Samuti jääb ebaselgeks gümnaasiumireform. Riigigümnaasiume hakatakse looma sisuliselt maakoolide arvel. Kuna riigi eelistus on rahastada riigigümnaasiume, siis satuvad teised koolid väga ebavõrdsesse olukorda. Ütleme otse välja, et ajapikku nad lihtsalt kaovad. Kui lisaks sellele, et maakohtadest on kadunud postkontorid, apteegid, poed ja pangakontorid, kaovad sealt tulevikus ka koolid, siis ongi kõik, kompromissitu parempoolsus on oma eesmärgi saavutanud. Mina hääletan selle seaduseelnõu vastu, sest ma ei poolda lõputuid haridusreformi ja -muudatusi. Ma väärtustan õpetajat kui maa soola, aga see seadus ei anna õpetajale kindlust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kuidagi väga kiirustades ja jõuga surutakse meile peale seda suurt materjali. See ei ole soliidne ja tekitab kõva kahtluse kogu asja kvaliteedis. Kõigepealt näidati meile ühte teksti, mille kohta komisjonis tekkis sada küsimust, ja siis visati meile ette hoopis teine tekst, mis muuseas ka kubiseb vigadest. Nende kohta, kes selle teksti on kokku pannud, võib öelda, et nad on eksami sooritanud 1%-lise tulemusega. Peale selle tõmmati kogu asi veel pooleks, st koolireformist me räägime praegu, aga rahastamisest millalgi tulevikus, kui me üldse nii kaugele jõuame.
Kuigi tegelikult rahas kogu asi ju ongi. Minister Aaviksoo rääkis meile siin sellest, et süsteemis kulub palju raha hoopis muude ülesannete täitmiseks. Ta nimetas isegi katlakütjat. Tõepoolest, praegu on olukord selline, et õpetajate palk moodustab 36% süsteemi kuludest. Mujal maailmas pidavat olema niimoodi, et õpetajatele tehtavad kulutused on 50% süsteemi kuludest. Jah, õpetajate palk ongi ju sõlmküsimus. Õpetajad streikisid ja nõudsid palka juurde, aga selles eelnõu variandis, mis meile ette on pandud, mitte ei tõsteta õpetajate palka, vaid tõmmatakse süsteemi kulusid kokku. Kui palgakulu oli 36% ja me tõmbame süsteemi kokku, siis paistabki nii, et see on suhteliselt võttes 50%, aga võib-olla 60% või isegi 70%, kes seda teab, sest rahast me ju täna ei räägi. Selline kosmeetiline muudatus ei ole muidugi üldse mitte see, mida õpetajad tahtsid. Nemad tahtsid ju, et süsteemi raha juurde tuleks. Meil siin on aga mingi maanteeröövli loogika, et täna räägime mingisugustest tegevustest, aga rahast räägime teine kord. Maanteeröövel ka arutab, et õhtul teritame nuga, aga hommikul loeme raha.
Mille arvel siis haridussüsteemis kokku hoitakse? Tugispetsialistide, näiteks logopeedide arvel. Öeldakse, et kohalik omavalitsus muudkui aga maksku. Tihtipeale öeldakse meil, et kohalik omavalitsus peab lahendama neid ülesandeid, mida keegi teine kas ei oska, ei taha või ei viitsi lahendada. Aga tuleb arvestada ju ka sellega, et kohalikud omavalitsused on väga ja väga erinevad. Mõni on suurem, mõni on väiksem, mõnel on rohkem raha, teisel on vähem raha, mõni suudab logopeedi palgata, teine ei suuda. Kuid sellised teenused, mis on seotud koolilaste ja haridusega, peaksid olema regionaalselt võrdselt kättesaadavad, järelikult peaks riik neid rahastama. Ei saa visata kõike kohalike omavalitsuste kaela, umbes sel põhimõttel, et iga vald toitku oma sante. Koolilapsed ei ole mitte sandid, nad on meie tulevik.
Väga sügavat nördimust tekitab see, et pedagoogi kvalifikatsiooni kui sellist enam üldse ei ole. Iga suvaline inimene, kes suudab ennast mingist taskuülikoolist läbi venitada, saab sealt näiteks avaliku halduse diplomi või midagi sellist, võib aga muudkui julgelt minna kooli ja õpetada lastele kõike seda, mida ta ise ei ole selgeks saanud. Sellist kooli me siis tahame!
Kogu koolireformile tõmbab muidugi rasvase kriipsu alla see riigieksami värk. See on tõepoolest anekdoot. Kui sa nõutud 100 punktist saad 1 kätte, siis oledki riigieksami sooritanud. Ausam oleks öelda, et me ei vaja riigieksamit, tühja kah, viskame selle täiega prügikasti. Tegelikult loevad ju need punktid, mis saadakse kooli lõpueksamil. Väidetavalt on praegu 50 punkti see piir, mis peab olema saavutatud. Muuseas, kõrgkoolid nõuavad vähemalt 65 punkti, ilma selleta jutule ei võeta. Aga kui minu noorem poeg astus kaks aastat tagasi ülikooli arstiteaduskonda, siis oli sissesaamiseks vaja, kui ma ei eksi, 89,7 punkti. Ta arvas küll, et oli päris hästi kooli lõpetanud, aga sai ainult nibin-nabin sisse, vist eelviimasena. Vaat niimoodi.
Ma ei tea, mida see seaduseelnõu tähendab ja mida tähendab kavandatav koolireform. Kas tõesti seda, et me tahamegi saada odavat säästuharidust, millel pole kvaliteeti ega midagi? Võib-olla on tõesti siin see üllas eesmärk, et anname noortele sellise hariduse, et neid enam välismaale ei tahetagi, siis nad jäävad siia mingit lihtsamat tööd tegema. See võib nii olla, aga siis öeldagu ausalt, et see on eesmärk. Praegu me saame igal juhul säästuhariduse.
Muuseas, samad protsessid toimuvad ka tervishoius. Meil on säästutervishoid. Need protsessid on väga sarnased. Oli õpetajate streik, oli arstide streik. Õpetajad nõudsid palka, arstid nõudsid palka. Õpetajatele puhul tehakse nüüd sellist asja, et kosmeetiliselt suurendatakse haridusrahas nende palga osakaalu. Tervishoius tehti täpselt sama, tervishoiuteenuste hind ei muutunud, aga muudeti palgakomponenti hinna sees. Järelikult tõmmati mingeid muid asju seal vähemaks ja edaspidi on vähem kas niiti, nõela või valuvaigistit, aga võib-olla löödi hoopis katlakütja töölt minema, miks mitte. Igal juhul paistab, nagu mõlemal reformil oleks sama autor. Tegelikult on ühe autor haridusminister, teise autor on sotsiaalminister. Aga võib-olla on autor hoopiski rahandusminister, äkki paistavad tema kõrvad sealt tagant välja? Igal juhul ei ole kaks kõige tähtsamat inimest iga inimese elus mitte sotsiaalminister ja haridusminister, vaid esimene õpetaja ja viimane arst. Praegu aga saavad need spetsialistid sellise kvalifikatsiooni, et ei ole meil vaja ühte ega teist. Õnneks on kirik siiski veel riigist eraldatud, sinna meie rahandusminister ligi ei pääse. Mina sellise seaduse poolt hääletada ei saa. Need, kes meeltesegaduses seda teevad, ei saa võib-olla aru, mida nad teevad. Andestagu neile Issand Jumal! Aamen!

Aamen! Palun, kolleeg Enn Eesmaa! Ei ole midagi, Enn, anname sulle kaheksa minutit.

Otsekui riigi iseseisvus või emadepäev puudutab ka kõik see, mis on seotud koolihariduse ja kooliga üldse, meid kõiki, igaüht meist, ja mitte üksnes meie endi, vaid ka meie laste kaudu. Minagi õpetasin enne televisiooni siirdumist seitse aastat tulevasi õpetajaid Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Nüüd tuleb vist aga välja, et sõnad "pedagoogiline" ja "pedagoog" on varsti juba tabu.
Kuigi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse pooldajate meelest on uue seaduse põhieesmärk anda koolidele ja nende juhtidele vabamad käed hariduselu korraldamiseks, pole paljud koolijuhid ja tavaõpetajad selle väitega nõus. Sellest annavad muu hulgas tunnistust paljude ametiorganisatsioonide ja nende juhtide arvamusavaldused. Ennekõike ollakse vastu seaduse kiirkorras vastuvõtmisele. Sellega on täiesti nõus ka paljud Riigikogu liikmed. Jõudis ju Riigikogu saali teisele lugemisele sisuliselt tundmatu tekst. Muudatusettepanekud, neid aga esitas üksnes Keskerakonna fraktsioon ligi sada, on komisjonis tagasi lükatud ja vaevalt siin suures saaliski täna teistmoodi läheb.
Paraku on selle olukorra fooniks erimeelsused valitsuskabinetis. Üldsusele aga tundub, et õpetajate palga tõus osutub silmapetteks ning, mis veelgi kurvem, paljusid maakoole ootab sulgemine. Kavatsus on luua uusi riigigümnaasiume ja neid eelisrahastada, mis paneb kõik teised koolid nende endi arvates ebavõrdsesse olukorda. Seaduseelnõu kohaselt kohustub riik igas maakonnas pidama vähemalt ühte gümnaasiumi. Riigikogu opositsioonist on kuulda olnud koguni sedavõrd karmi kriitikat, et uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus praegusel kujul on õpetajate ja omavalitsuste suhtes lausa hävitav.
Raske on aru saada, miks jäeti rahastamisosa seadusmuudatuste arutelust sootuks välja ning selle juurde tahetakse tagasi tulla alles sügisel, pärast PGS-i vastuvõtmist. Seda meie riigis ja sellises olukorras, kus rahastamise, õigemini, rahalise katte puudulikkuse või puudumise pärast muretsevad päevast päeva nii poliitikud kui ka rahvas tervikuna.
Paljud, eriti aga krooniliselt alarahastatud omavalitsuste esindajad on mures selle pärast, et tugispetsialistide – psühholoogide, eripedagoogide, logopeedide ja sotsiaalpedagoogide – rahastamine jääb eelnõu kohaselt täielikult omavalitsuste kanda. Kõigile on teada, et paljudele, kui mitte enamikule väiksematest omavalitsustest, käib see üle jõu juba varasemate eelarvekärbete tõttu. Ennekõike kannatavad siiski lapsed, sest tugispetsialistid kaovad paljudest koolidest, kuna eelnõu kohaselt jääb kogu tugistruktuuride rahastamine, nagu öeldud, tervenisti kooli pidaja, seega kohaliku omavalitsuse koormaks.
Ülearu palju probleeme on ka üldise rahastamisega. Kahaneb või õigemini kaob läbirääkimisruum ning hakatakse määrama sihtotstarbelisi hariduseraldisi pelgalt selleks, et tagada õpetajate palga alammäär, raha eraldatakse koolijuhtide ning õpikute ja töövihikute tarbeks, samuti 0,78 senti lapse kohta koolitoidutoetust. Seega, kõikideks muudeks haridusega seotud kuludeks, mida praegu veel peetakse arvestuslikult haridustoetuse osaks, peavad kohalikud omavalitsused nüüd ise vahendeid otsima. Nende kulutuste nimekiri on aga väga pikk. Sinna kuuluvad klassijuhatamine, koorijuhtimine, huvitegevusõpetajate tunnustamine, eriliste laste toetamine, muuseumiskäigud, maakondlikest ja üleriiklikest üritustest osavõtmine, koolitundides vajalike pintslite, pallide ja paljude teiste õppevahendite ostmine. Paraku pole seaduseelnõus ette nähtud tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Ka ei soovita tegelda paljude probleemidega, mis seonduvad eestikeelsele õppele üleminekuga. Omaette tõsised probleemid on seotud muudatustega eksamikorralduses, mis tänu muudatusettepanekutele on õnneks küll mõnevõrra leevenenud. Hoopis eraldi probleem on seotud riigieksamitega.
Nüüd aga mõni sõna õpetajatest ja nende muredest uue seaduse foonil. Seaduseelnõu kohaselt hakkab õpetajatele kehtima 35-tunnise üldtööajaga töönädal. Paraku pole täpsustatud, kui suure mahu moodustab sellest vahetu õpe ja kasvatus ehk tundide andmine. Kahjuks kaotatakse kehtiv 18–24 ainetunni andmise säte. Järeldada tuleb, et õpetajate töökoormus on tulevikus senisest märksa suurem, kuna koormusnormi kaotamise korral võib õpetaja klassi ette saata ka 35 tunniks, mis tuleb korralikult ju ka ette valmistada. Kummitama hakkab ületöötamine, sellega kaasneda võiv läbipõlemine ning soov töökohta vahetada. Õpetajad pole nõus ideega seada sisse üldtööajale vastav ametipalk, mis hõlmab kõiki tööülesandeid. Üle riigi tahetakse kehtestada vaid üks töötasu alammäär. Klassijuhatamise tasu kaotamine pärsib tuntavalt seda tööd, sest see ei piirdu vaid koolivägivalla märkamise ning sellele reageerimisega. Lausa ohtlik on soov õpetaja professionaalne areng lahti siduda tema kuupalgast. Parem kutseoskus ei taga enam kõrgemat palka, vähemasti mitte automaatselt, mis oleks ju tegelikult loogiline. Mäletan oma kooliajast klassijuhatajaid, keda hindan kõrgelt tänagi, ehk isegi rohkem, kui tegin seda n-ö eile. Oleks kahju, kui tänastel ja homsetel õpilastel oleks tulevikus vähem põhjust oma õpetajat, eriti aga klassijuhatajat, kes on sageli ju lausa ema eest, tehtud töö ja nähtud vaeva eest hea sõnaga meenutada.
Kõike eelöeldut arvestades ei saa ma põhikooli- ja gümnaasiumiseadust selle praegusel kujul toetada.

Suur tänu! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Lugupeetud juhataja! Head fraktsioonikaaslased Valeri Korb, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Ester Tuiksoo ja, nagu omal ajal räägiti, primknuvši k nim ehk nendega ühinenud Igor Gräzin. Tänan, et sa esindad siin koalitsiooni!
Lugupeetud kolleegid! Ega põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu ei ole esimest korda Riigikogus. Neid muudatusi on tehtud ka varem, kuid keegi pole analüüsinud, kuidas need on rakendunud ja mis tulemusi andnud. Teame ainult üht: haridustase langeb ning õpilased mõtlevad aina rohkem selle peale, et lahkuda peale kooli lõpetamist Eestist ja minna kuskile paremat elu otsima. Meie fraktsioon sõidab päris palju ringi. Koolides õpilastega kohtudes küsime sageli nende plaane, kas nad kavatsevad peale kooli lõpetamist Eestisse jääda. Kui seitse-kaheksa aastat tagasi tõstis käe 20–30% õpilastest, kes kavatsesid Eestist lahkuda, ja enam oli lahkuda soovijaid vene koolis, siis viimasel ajal on nii eesti kui ka vene koolis võrdselt 60–70% õpilastest andnud märku, et nad kavatsevad pärast kooli lõpetamist Eestist ära minna.
Kui riigil raha ei ole, siis tegeleb ta reformidega, aga see pidev reformimine meid eriti edasi ei vii. Eesti Haridustöötajate Liit saatis kõigile Riigikogu liikmetele kirja ja palus, et me võtaksime arvesse ka nende seisukohti. Nad rõhutasid, et eelnõus kavandatu toob kaasa suuri ja põhimõttelisi muudatusi kogu hariduses. Eriti puudutab see õpetajaid ning koolide abi- ning tugipersonali, muudatused tulevad nende töötasustamise põhimõtetes, tööajas, tööülesannetes, kvalifikatsiooninõuetes ja õppetöö korraldamises. Eesti Haridustöötajate Liit rõhutas, et nad on kindlalt vastu klassijuhatajatöö eest eraldi tasu maksmise kaotamisele. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega kavatsetakse kaotada eraldi tasu klassijuhatamise eest. See samm on ohtlik, arvestades just klassijuhataja rolli olulisust noorte sotsiaalses arengus, õppimise toetamisel jne.
Täna Riigikogu infotunnis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle arutades ütles haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et klassijuhatamine ei kao kuhugi ning seda tööd tegevaid õpetajaid tasustatakse vääriliselt. Minister ütles, et raha klassijuhatamise eest eraldatakse ka edaspidi. Sellele ei seata piiri, vaid seda võib suurendada koolijuhi äranägemist mööda. Klassijuhatamine võib olla lisaülesanne 35-tunnise töönädala juurde, olgu seda tööd siis näiteks viis või kümme tundi, kuidas õigeks peetakse.
Selge see, et koolidest tehakse äriühingud, kus koolidirektor on äriühingu esimees. Pole ime, et õpetajad praegu ei streigi, sest nad on väsinud. Lõpeb ju järjekordne õppeaasta. Võib öelda, et on tekkinud nagu koonduslaagri sündroom.
Ma palun aega juurde!

Kolm minutit.

Tuhanded inimesed läksid peaaegu vabatahtlikult ahju, sest neil polnud enam jõudu ega tahtmist elada. Umbes selline asi toimub meil praegu õpetajatega, kes ei usu kedagi.
Ma lõpetan ühe väikese kommentaariga, mis avaldati tänases Postimehes. Minister on meil teadupärast reljeefse juhtimisstiili ja sirgjoonelise mõtlemisega. See võib teinekord olla päris tulemuslik, kui juhitakse projekte, reformi või ettevõtet, ka parteid. Kahjuks on nii suure valdkonna juhtimisel, nagu on terve riigi, olgugi väikese riigi haridus ja teadus, vaja veidi rohkem kaalutleda ja, mis põhiline, kuulata. See lihtsalt ei käi nii, et väga tark ja kõigeks võimeline minister ütleb, mida koolidirektorid ja omavalitsusametnikud tegema peavad, ja siis need teevadki seda ilma susserdamata ja tekki oma poole kiskumata. See süsteem hävib, olles enne tekitanud kogu kahju, mida võimalik tekitada on.
Sellega ma oma sõnavõtu lõpetan ja ütlen, et mina selle eelnõu poolt hääletama ei hakka. Aitäh!

Tänan! Palun, kolleeg Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Nagu pidasid eelkõnelejad, nii pean ka mina oma vajaduseks ja kohustuseks juhtida tähelepanu selle eelnõu kõige suurematele, pehmelt väljendades, sigadustele. Tegemist on eelnõuga, mis püüab hävitada üht rahvusliku iseolemise ja püsimise põhiarterit – selle haridussüsteemi. Kõige lihtsam on ju igasugust tegevust välja suretada raha abil: keera vaid kraan kinni ja asi sureb iseenesest välja. Kaotades klassijuhatamise tasu, püütakse kriips peale tõmmata laste arendamisele ja kasvatamisele koolis. Juba praegu räägivad klassijuhatajad, et see väike raha, mis lisatasuna on ette nähtud, kulub tegelikult õpilaste peale ära.
Üks pisike näide. Klassis on ikka õpilasi, kelle käitumine nõuab nende vanematega suhtlemist. Mitmed klassijuhatajad on väitnud, et meilidele ei vasta kuni 80% lastevanematest, kätte saab vanemaid heal juhul õhtuti mobiiltelefoni teel ja siis toimuvad pikad vestlused nende järeltulija käitumise teemadel. Üldjuhul siis n-ö toru hargile ei panda. Kas edaspidi peavad klassijuhatajad hakkama neid telefoniarveid maksma oma niigi väikesest õpetajapalgast? Samas on seadusega paika pandud, et tuleb pidada arenguvestlusi, lisaks peab klassijuhataja korraldama klassi ühendavaid ja laste arengut toetavaid üritusi. Peaks olema paika pandud miinimumtasu klassijuhatamise eest, millest siis kool võiks kõrgemat tasu maksta, või miinimumtasu ühe arenguvestluse pidamise eest. Praegu rõhutatakse klassijuhataja tähtsat rolli ainuüksi koolivägivalla märkamisel ja sellele reageerimisel, kuid tähtis osa sellest tööst on ka koolist väljalangemise ärahoidmine. Tulevikus lisandub sellele muust rahvusest õppurite integreerimine klassikollektiivi, seega edaspidi klassijuhataja töömaht pigem kasvab.
Õpetajatel hakkab kehtima 35-tunnine töönädal. Ei ole paika pandud, kui suure mahu õpetaja üldisest tööajast moodustab vahetu õpe ja kasvatus, st tunniandmine. Seni kehtinud kord, et antakse 18–24 ainetundi, kahjuks kaotatakse. Edaspidi tekib õpetajal senisest märksa suurem töökoormus, kuna pärast koormusnormide kaotamist võib õpetaja saata klassi ette ka 35 tunniks, millele lisandub tundide ettevalmistamise aeg. Aga kui õpetaja on veel ka klassijuhataja! Selle lause lõppu tuleks panna kolm hüüu- ja kolm küsimärki.
Seaduseelnõu kohaselt kaovad õpetajate atesteerimisjärgud. Seega viiakse õpetajad ühele palgaastmele, mis omakorda ei motiveeri õpetajaid ennast pidevalt täiendama. Lisaks tähendab see, et õpetajate palka tõstetakse kogenumate pedagoogide palga arvel. Praegu teenib metoodikõpetaja tavalisest õpetajast üle saja euro rohkem. Seega, minister Aaviksoo korraldatud õpetajate palga väidetava tõusu tõttu metoodikõpetaja oma reaalses sissetulekus hoopis kaotab, mis võib põhjustada spetsialistide lahkumist koolist. Ka vähendab see õpetajate motivatsiooni teha lisatööd, näiteks koostada töövihikuid, mida on praegu vaja teha selleks, et saada metoodikõpetaja ametijärku.
Kohalike omavalitsuste rahastamisel eraldab riik sihtotstarbeliselt nüüd vahendeid ainult õpetajate palga alammääraks. Õppealajuhataja palgaks vahendeid ei eraldata, õpikutele-töövihikutele ja teistele õppevahenditele, näiteks pintslitele, pallidele jms, raha ette ei nähta. Peale palga alammäära maksmise vahendite peavad omavalitsused kõikideks muudeks haridusega seonduvateks kuludeks, mida siiani peeti arvestuslikult haridustoetuse osaks, nüüd ise vahendeid leidma. Raha on vaja leida kogenumate õpetajate tunnustamiseks, klassijuhatamise, koorijuhtimise ja huvitegevuse toetamiseks, eriliste laste toetamiseks, muuseumiskäikude eest maksmiseks, maakondlikest ja üleriigilistest üritustest osavõtmise toetamiseks jne. Lisaks eeltoodule ei rahastata enam tugispetsialiste: koolipsühholooge, eripedagooge, logopeede jne. See tähendab, et tugispetsialistid kaovad koolist, mis omakorda halvendab õpilaste olukorda. Muudatus on eriti küüniline praegu, kui uue õppekavaga on koolipidajale juba ette kirjutatud kohustusi, milleks vahendeid ei ole. Lisaks teeb Haridus- ja Teadusministeerium ettepaneku rahastada koole otse, minnes sellega kohalikest omavalitsustest mööda, mis ei ole kooskõlas euroopaliku arusaamaga kohalike omavalitsuste iseotsustamisõigusest.
Lugedes kõike seda, mis eelnõusse on kirja pandud, tekib mul järjekordselt retooriline küsimus: millise kurja jõu käepikendusena on aegade jooksul tegutsenud Isamaaliit ja tema järeltulija IRL, kui nad on pidevalt püüdnud Eesti riiki ja rahvast hävingu suunas lükata? Toon ainult mõne üksiku näite sellest tohutu pikast loetelust. Alustati kümnete tuhandete inimeste ja perede nende kodust väljatõstmisega kurikuulsa omandireformi sildi all. Püüti hävitada põllumajandust, kuid õnneks jäi midagi sellest järele ja seda püütakse nüüd taastada. Võileivahinna eest püüti maha parseldada Eesti elektrijaamu, kusjuures hind oli väiksem sellest summast, mis nüüd igal aastal dividendina välja võetakse. Mingil hetkel mainiti isegi likviidsuse likvideerimist. Eestisse smugeldati rahvusvaheliselt tagasiotsitav suli, et talle Eesti Raudtee maha müüa. See oli vist keegi Angotti. Nüüd tahetakse hävitada rahvusliku iseolemise ja püsimise põhiarter haridussüsteem. Küll peab ikka kuri olema, et oma rahvale kõike seda teha! Seda ei saa mitte kuidagi toetada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutame siin väga olulist seaduseelnõu, mis on meile kevadistungjärgu viimasteks päevadeks päris palju mõtteainet ja vaidlusteemasid pakkunud. Selle eelnõu siia saali jõudmine on olnud küllaltki vaevaline ning, nagu on olnud kuulda kolleegidelt kultuurikomisjonist, olid ka koalitsioonipartnerite seas päris suured erimeelsused. Kahjuks toodi eelnõu teise lugemise tekst Riigikogu liikmete laudadele rutakalt ning avalikkusele on sellega tutvumiseks jäänud väga vähe aega. Tegelikult ongi selle seaduseelnõu puhul minu põhimure see, et valitsus järjekordselt kiirustab ja surub oma tahtmist läbi. Nii mõnedki kolleegid on siin juba maininud, et kooliaasta lõpp lihtsalt pole andnud haridustöötajatele võimalust neil teemadel kaasa rääkida. Mul on väga hea meel, et viimastel päevadel on siiski meedias avaldatud ka haridustöötajate arvamust, sest just neid puudutab see seaduseelnõu kõige rohkem.
Teisipäeva lõuna paiku jõudis kõigi Riigikogu liikmete postkasti Eesti Haridustöötajate Liidu e-kiri, kus rõhutati, et eelnõus kavandatu toob kaasa suuri ja põhimõttelisi muudatusi kogu hariduselus. Eriti puudutab see õpetajaid ning koolide abi- ja tugipersonali, alates nende töötasustamise põhimõtetest, tööajast, tööülesannetest, kvalifikatsiooninõuetest ja õppetöö korraldusest. Haridustöötajate liit tunneb väga suurt muret tööaja kindlaksmääramise pärast ning soovib riiklikult kehtestatud õppetundide ülempiiri. See on üks põhilisi punkte, mille pärast tunneb muret ka Keskerakonna fraktsioon, sest juba praegu teeb õpetaja rohkem tööd, kui tööajanumbrid näitavad. Minu tutvusringkonnas on samuti mitu väga tublit õpetajat ning olen täiesti veendunud, et nende südamega tehtud tööd ei ole piisavalt väärtustatud. See on igati arusaadav, et ministeeriumiametnikud ja minister kipuvad rääkima tööajanumbritest, kuid sisuliselt on ju tegemist mitme eraldi plokiga: tundide ettevalmistamine, tundide andmine, tööde kontrollimine ja klassiväline töö. Niisiis ei saa seadusandja lubada, et tekib olukord, kus õpetaja peab sama raha eest tegema veelgi rohkem tööd. See avaks tee töötajate väljavoolule haridussüsteemist.
Teine probleem, mis esimesega seostub, on õpetajate ametijärkude kaotamine. Ühes tänases lehes nimetas haridusminister neid küll vanast Preisi süsteemist pärit aukraadideks. Las temal olla selline arvamus, aga minu arvates on küll igati loogiline, et õpetaja ametinimetus muutub ja töötasu suureneb koos tema kogemuste suurenemisega. Meie valitsuserakonnad räägivad pidevalt erasektorist ja selle toimimisest. Ka erasektoris on ju nii, et kogenumatel spetsialistidel on tööturul eelis ja enamasti just seetõttu ka kõrgem tasu. Haridussüsteemis sildistatakse õpetajaid aga vana Preisi süsteemi järgijateks. See pole väga viisakas ning teeb minu meelest meie tublidele haridustöötajatele liiga.
Mainimata ei saa jätta ka haridustöötajate liidu seisukohta, et nad on kindlalt vastu klassijuhataja töö eest eraldi tasu maksmise kaotamisele. Tõepoolest, klassijuhataja rolli ei tohiks alahinnata, sest just tema oskab hinnata õpilaste sotsiaalset ja hariduslikku küpsust ning jagada nõuandeid edaspidiseks eluks, ka haridustee valikuks. Seda huvitavam oli kuulda, kui haridusminister ütles Riigikogu infotunnis, et klassijuhataja amet jääb edaspidigi alles. Eelnõu ütleb aga selgelt, et eraldi tasu klassijuhatamise eest kaotatakse. Niisiis on tegu olukorraga, kus suu ütleb üht, aga käsi teeb teist. Või on siin veel mingi teine lahendus? Kummaline on seegi, et kultuurikomisjoni esimees ei osanud väga täpselt klassijuhatamise teemal vastata. Või tulebki sellest nii aru saada, et klassijuhataja jääbki tasustamata? Kas seda siis tehakse või mitte, see on juba teine asi.
Lugesin õpetajate liidu juhatuse liikme Peeter-Eerik Otsa hinnangut meie laudadel olevale seaduseelnõule. Ta kirjutab järgmist: "Päris raske on võtta nimetatud seaduseelnõu ning seda kuskilt otsast kiitma hakata. Õpetajate liidus proovisime seda taktikat vahelduseks üldisele ninakirtsutamisele ja jooksime ka suurimas positiivsuses tupikusse. Vaatan kolme momenti, mis iseloomulikud nii päevakohasele PGS-ile, üldiselt hariduselu korraldusele ning mis ka kiitmise väga keeruliseks – et mitte öelda võimatuks – teevad."
Tegemist on taas kord reformiga meie haridussüsteemis, mida ei saa teha kergekäeliselt ja kiirustades. Haridussüsteemi kvaliteedist sõltub kogu Eesti tulevik ning Riigikogu ülesanne on kindlustada, et see tulevik oleks võimalikult helge. Ega ilmaasjata ei esitatud selle eelnõu kohta ligi sada muudatusettepanekut. Seega palun teil hoolikalt järele mõelda, kas te ikka saate toetada eelnõu, mis võib rikkuda haridussüsteemi toimimise. Ma usun, et te seda ei taha.
Head kolleegid, Keskerakonna fraktsioon ja ka sotsiaaldemokraatide fraktsioon – ma olen nii aru saanud – on sügavas mures, et selle seadusmuudatuse tõttu võivad koolist lahkuda head ja kogenud õpetajad, sest kaovad nende garantiid, väheneb reaalne sissetulek ja suureneb töökoormus. Selle eelnõu tõttu halveneb hariduse kvaliteet. Me teeme kõik endast oleneva, et see niipea seaduseks ei saaks. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun, kolleeg Valeri Korb! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Viimastel päevadel olen saanud palju rääkida õpetajate ja koolidirektoritega. Tahan täna siin puldis peatuda nendel küsimustel ja teemadel, mis kõige teravamalt nendel läbirääkimistel kõne all olid.
Esimene suur plokk, millest tuleks rääkida, on õpetajate koolitus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 75 lõikes 2 on sätestatud, et õpetaja ametialane kohustus on täiendada oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega. Minu arvates tuleb enne, kui midagi nõuda, luua võimalused selle nõude täitmiseks. Praegu on olukord üsna keeruline. Esiteks, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning riigi eraldatud 2%-st, seda enam tulevasest 1%-st ei jätku kvalifitseeritud ja pädeva õpetaja koolitamiseks. Haridusministeerium lubab tasuta koolitusi, mida korraldavad praegu ülikoolid. Need ei ole enamjaolt aktuaalsel teemal, on lühiajalised või on seal õppekohtade arv liiga väike ning kõik soovijad sinna kahjuks ei pääse.
Teine tõsine mure on see, et riigil puudub visioon õpetajate koolitussüsteemist tervikuna, ei ole loodud ka kindlat koolitusstrateegiat. Praegu võivad koolid valida vaid üsna piiratud ja kooskõlastamata võimaluste seast, mida pakuvad koolitusfirmad ja ülikoolid. Tihtipeale kursused kordavad üksteist, teemad kattuvad. Lektorid ei pruugi ise koolieluga kursiski olla. Kaootiliselt omandatud teadmised oma aines (mõned vajalikud teemad jäävadki koolitajatel kahe silma vahele) ei aita õpetajat, vaid tekitavad veelgi rohkem segadust.
Kolmandaks tahan paar sõna öelda ka venekeelsete õpetajate kaitseks. Eestikeelsele õppele üleminekut on tänu riigi pingutustele hästi toetatud ning seda toetavad koolitused toimuvad pidevalt. Kuid ärgem unustagem, et vene õppekeelega koolides õpetatakse suuremat osa aineid ikkagi vene keeles. Neis koolides töötavad õpetajad väärivad niisama palju tähelepanu kui nende eestikeelsed kolleegid, ka nemad vajavad koolitust. Näiteks kurtsid hiljuti Kohtla-Järve koolide vene keele ja kirjanduse õpetajad, et seitsme aasta jooksul ei ole neil olnud ühtegi asjalikku ainealast koolitust. Kuidas saame nõuda õpetajatelt, et õpilastel oleksid süsteemsed teadmised ja terviklik elupilt, kui riik seda õpetajate tasemel ei taga?
Teine teemaplokk on riigieksamid ja gümnaasiumi lõpetamine. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 31 lõige 5 sätestab praegu, et riigieksam on sooritatud rahuldavalt, kui saavutatud on vähemalt 50% maksimaalsest tulemusest. Nüüd, kui katseeksamid on läbi, võime rääkida sellest, kui reaalne on seda nõuet täita praegusel kujul. Kahjuks pidid koolid tõdema, et 50%-line lävend ei luba paljudel 11. klassi õpilastel gümnaasiumi lõpetada. 20% oli jõukohane ja mõistlik nõue, mis motiveeris õpilasi pingutama kooli lõpetamise nimel, kuid ei ajanud neid paanikasse. Õpetajad ja koolijuhid on seoses selle olukorraga masenduses. Ei tohi unustada, et mõni hea laps võib olla andekas matemaatikas, kuid võõrkeeled ei edene tal kuidagi. Kui jätame 50%-lise barjääri alles, võivad meie ülikoolid kaotada andekaid õpilasi ja olümpiaadide võitjad, sest neil kaob võimalus lõpetada gümnaasium ja saada keskharidus.
Kolmas teemaplokk, millest tahan täna rääkida, on riigi eraldatav toetus. Seaduseelnõu § 1 punktis 46 oli sätestatud, et riigieelarvest määratakse valdadele ja linnadele igal aastal sihtotstarbelised eraldised. Sellest sättest jäi kahjuks küll välja see, kuhu seda raha võiks eraldada ja peaks eraldama, nimelt tugispetsialistide, eripedagoogide, psühholoogide, logopeedide jt töötasustamiseks. Seega jääb nende spetsialistide olemasolu koolides ainult kohalike omavalitsuste otsustada. Kui kohalikul omavalitsusel on piisavalt raha, saavad koolid tagada tugisüsteemi ja tugispetsialistide abi. Kohalikud omavalitsused erinevad oma materiaalse baasi poolest, kuid haridusliku erivajadusega lapsi jätkub igal pool ning nende arv aina kasvab. Võttes arvesse, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette eriklasside ja -rühmade loomist tavakoolis, on direktor kohustatud tagama ka nende spetsialistide olemasolu. Loogiline oleks, et seaduses oleks ette nähtud riigi kohustus tugispetsialistidele tasu maksmiseks.
Valusaks kohaks jääb ka tugispetsialistide ettevalmistus ja täienduskoolitus. Seaduseelnõu § 44 sätestab, et haridus- ja teadusminister kehtestab tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded. Kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks peavad tugispetsialistid läbi tegema koolituse. Riik on koolituseks eraldanud 1%, mis on ette nähtud vaid pedagoogide koolitusvajaduse rahuldamiseks. Kohaliku omavalitsuse eelarvest koolitusele eraldatud summad on tihtipeale väikesed ega kata tugispetsialistide koolitusvajadust. Oleks mõistlik näha põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ette riigi toetus tugispetsialistide täienduskoolituseks. Me loodame, et see küsimus lahendatakse sügisel, nagu juba mitu korda sellest puldist on räägitud.
Lõpetuseks tahan öelda, et pidevalt muutuva PGS-i muudatusi on koolidel juba raske jälgida, üksteise järel tulevad haridusreformid ei anna võimalust hinnata eelmise reformi tulemuslikkust ega mõju haridussüsteemile. Oma tegeliku töö, õpilaste õpetamise asemel tuleb koolijuhtidel ja õpetajatel pidevalt jälgida muudatuste muudatusi ning järjekordseid muutmisi nõudvate paberite laviin juba liigub kooli poole. Kahju küll, aga niisuguses olukorras ei saa neid PGS-i muudatusi toetada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Mind teeb see eelnõu murelikuks. Ühelt poolt on siin väga palju küsimusi, mis ei ole leidnud lõplikku lahendust. Kõige tähtsam on minu meelest hariduse eesmärkide ja koos sellega strateegia ning poliitika väljakujundamine ja seadustamine, ressursside katmine, administreerimine ja täpsustamine, samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli ja vastutuse täpsustamine. Teiste sõnadega võib öelda nii, et peab olema analüüs, strateegia, plaan, ressursid, mehhanism, partnerid, visioon tulemusest ja vastutus. Meil seda ei ole. Me esitasime täna küsimusi, millele komisjoni esimees väga diplomaatiliselt ja hästi vastas, aga nii või naa ei saanud need küsimused kahjuks põhjalikke vastuseid.
Esiteks ei ole täpselt paika pandud valitsuse ja kohaliku omavalitsuse vastutusala. Seega on probleeme ressursside ja allikatega. Kõik on õhus, kõik on planeeritud teha sügisel. Seega on seaduseelnõu, mis on meie ees, omaette ja nn finantsskeem on omaette. Nagu ma juba ütlesin, see viimane on lubatud esitada meile sügisel. Õige oleks, kui meil oleks kõik vajalik käes. Meie käes on aga ainult poolik lahendus, mis ei anna võimalust kujundada ettekujutust, kuidas hakkab pakutud mudel, kui seda muidugi võib mudeliks nimetada, majanduslikult töötama. Kui majanduse osa meil käes ei ole, siis on raske rääkida administreerimisest ja vastutuse jagamisest ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Puudub ka vastus küsimusele, kuidas see mudel peab tööle hakkama. Rääkimata sellest, et oleks õige, kui lisaks eelnõule oleksid olemas kõik allaktid, nagu oli varem. Ma räägin määrustest, korraldustest ja võib-olla ka teistest eelnõudest. Nii kaua, kuni kõik need küsimused on lahus, on võimatu endale ette kujutada, mida võib nendest muudatustest oodata. Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid.
Teiseks teeb mind murelikuks õpetaja roll ja koormus ning koos sellega palk. Eelnõust ei ole üheselt aru saanud ei meie ega õpetajad. Kui pakutud lahendus ongi mõeldud sammuna, mis peab väljendama austust õpetaja vastu, siis võib kindlalt öelda, et õpetajad ise seda selleks pidada ei oska, pigem peavad nad seda sammuks nende vastu. Ma kardan, et õpetajaamet ei saa selle sammuga juurde kindlust ega austust ja noorte seas ei muutu õpetaja eriala populaarsemaks.
Tugispetsialistide küsimuse mittelahendamine – ma räägin logopeedidest, psühholoogidest, sotsiaaltöötajatest – tähendab, et riigi arvates ei ole see valdkond väga oluline. See toob kaasa probleeme lastele, kes vajavad tugispetsialistide abi. Teiselt poolt näitab see riigi suhtumist: riik tugispetsialiste eriti ei vaja. Ümberkorraldused, kui kohtadel ei ole küsimus lahendatud, ei anna head tulemust.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Sellest võib teha järelduse, et tulevikus võib tekkida tugispetsialistide defitsiit, nagu on töötajate puudus tekkinud teistes valdkondades, näiteks meditsiiniõdede puhul.
Järgmine teemavaldkond on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ning gümnaasiumiastme riigistamine. See tähendab terve koolihariduse ümberkorraldamist, mis ei too kaasa mitte ainult konflikte kohalike omavalitsustega, vaid tähendab tegelikult haldusreformi läbiviimist haridussüsteemi ümberkorraldamise tõttu. Kas kohalikud omavalitsused on selleks valmis ning kas nad on nõus sellega, et kaotada gümnaasiumiaste ja tulevikus võib-olla kool tervikuna? Kuid see eelnõu ei kavatsegi arvestada kohalike omavalitsuste arusaama ega positsiooni, see ei vaata neid tulevikus üldse nagu partnereid. Selline lahutamine tekitab ka õpetajate seas väga pingelisi ümberpaigutamisi. Tugevamad hakkavad õpetama gümnaasiumis, mis kõvasti nõrgendab põhikooliastet, see omakorda tekitab probleeme aga gümnaasiumis. Ongi ring täis. Kuidas sellest ringist pärast lahti saada?
Lõpuks, esitatud eelnõu oleks vaja edasi menetleda ja teha seda koos kõikide osadega, mis on selle valdkonnaga seotud. Muidu on tulevikus meie ees probleemid, mida see eelnõu tekitab, juhul kui temast sel kujul seadus saab. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Igor Gräzin! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Minu kõne teema on 26. parandusettepanek, mis räägib õpikutest ja ühest nendega kaasnevast probleemist. Tulevikus peaks olema niimoodi, et kirjastus annab õpiku välja ja sellest tehakse kas PDF-fail või mingis muus vormingus fail, mis – pange nüüd tähele – antakse üle Haridus- ja Teadusministeeriumi peetavale portaalile. Hea uudis on see, et seda portaali veel ei ole ja seda lähemal ajal ka ei tule, aga idee on olemas.
Mis on selles halba? Halb on nimelt see, et pärast seda, kui õpik on Haridus- ja Teadusministeeriumi portaalis olemas, kirjastaja selle eest enam raha ei saa, sest kool ei hakka ju siis ostma õpikust 10, 15 või 20 eksemplari, kui see õpik on kättesaadav failina, äärmisel juhul sel kujul, et seda saab ainult printida vms. Kusjuures selle paragrahvi nipp on selles, et rangelt võttes ei ole see juriidiliselt isegi mitte piraatkoopiate tegemine, sest autoriõigus jääb autorile teoreetiliselt alles, kuigi ta seda autorina teostada ei saa. Teiste sõnadega öeldes toimub intellektuaalse omandi konfiskeerimine või natsionaliseerimine. Miks mulle kui autorile seda vaja peaks olema? Ma ei anna! Vaat ei anna ja kõik! Aga kui ei anna, siis nagu ütleb parandusettepanek nr 26, minu õpik õpikute registrisse ei pääse.
Tänu sellele, et meil õnnestus sellele tähelepanu juhtida, on nüüd eelnõus öeldud niimoodi, et selleks, et kool õpikut kasutaks, ei peagi see registris olema. Ühesõnaga, autoriõigused jäävad nagu alles. Kui lugeda parandusettepanekut nr 26, siis tundub, et nii see ongi. Kui lugeda aga seletuskirja lehekülge 8, siis ei ole ma selles enam nii väga kindel. Teiste sõnadega öeldes võimaldavad praegused parandused autoriõiguste tasuta konfiskeerimist.
Siin on öeldud niimoodi, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ning õppekirjanduse väljaandja vahel lepitakse selles üleandmises kokku. Aga mis kokkuleppest me räägime! Mõelge kas või sellele, et meil on olemas monopoolne müüja Eesti Energia. Me teame, mis sellega juhtus. Täpselt samasugune asi, aga tagurpidi, juhtub monopoolse kokkuostja elik Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ta ostab selle õiguse ühe euro eest ära ja ongi kõik.
On kaks väga olulist asja, millest on rääkinud kolleegid, eriti need, kes saavad infot Haridus- ja Teadusministeeriumist, kellel on seal tutvusi. Nad ütlevad, et seda tuleb tõlgendada nii, et õppekirjanduse registris olemine ei ole kohustuslik. Tubli! Kui see ei ole kohustuslik, siis see tuleb tulevikus siia seadusesse rahulikult sisse kirjutada.
Teiseks tuleb tagada, et registrisse kuulumine ei annaks mitte mingisugust konkurentsieelist õpikute, aga laiemas mõttes igasuguste õppematerjalide turul. Siin toimub mingil määral nagu asendustegevus. Õppematerjali puhul on tähtis sisu, mida me õpetame. Selle sisu, nagu me teame, võib raiuda näiteks kivitahvlile. Inimesed õppisid kivitahvlite ajal hästi. Papüürusel polnud viga, raamatul pole viga, arvutil pole viga – sel ei ole tähtsust. Tähtis on, et siin on teadmised ja siin on ministeerium. Ministeeriumi jätame siiski kõrvale, see ei ole ministeerium, vaid tegemist on monopoolse kokkuostjaga, samasugusega nagu kalade kokkuostjad Hiiu madalatel. Ühesõnaga, siin on monopoolne kokkuostja. Kusjuures turu mõttes võib vahetus mitte toimuda. Tekib küsimus, kas see kõik on tõesti nii hullusti siia sisse kirjutatud. Parandusettepanek on kahemõtteline, seletuskirja järgi otsustades on see säte aga ohtlik.
Ma tahan opositsiooni rahustada. Te olete väga närvis ja ma saan sellest isegi aru. Mina olin ka närvis, aga ma kuidagi nagu rahunesin lõpupoole maha. Kui ma hakkasin mõtlema selle § 82 peale, millega kohe nagunii tegelema hakatakse, siis sai selgeks, et sellega muutuvad nii paljud asjad, et sellel, milline see seadus praegu on, ei ole tegelikult väga suurt tähtsust. Hääletad nii või hääletad naa ... (Vahelehüüe saalist.) Mis asja?

Vabandust, praegu ei ole dialoogi aeg!

Väga hea küsimus. Miks me seda siin teeme? Siin me ka õpime! See selgus alles suhteliselt hiljuti, kui ma selle peale mõtlema hakkan. Ma tahan, et oleks selgelt kirjas, et kõik, mis puudutab õppekirjandust, peab olema korraldatud nii, et tagatakse kirjastajate ja, kõige tähtsam, õpikute autorite, nendesamade metoodikõpetajate õigused. Nende inimeste õigused, kes on meie pedagoogilise üldsuse kõige paremad ja targemad esindajad.
Lõpuks pean ütlema, et mul on kahju, et Mihhail Stalnuhhin ära läks. Ta rääkis sellest kolmnurgast: Amsterdam, Berliin jne. Ma oleksin juhtinud ta tähelepanu sellele, et Fonvizinil on selline teos nagu "Äbarik", kus on öeldud: "Selleks et sõita Tambovist Tuulasse, ei ole vaja midagi teada, piisab sellest, kui sul on voorimees." Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Neeme Suur! Kolm minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Eks me siis selle öö jooksul peaksime selgeks saama, miks me küll seda kõike siin teeme.
Mina oma sõnavõtus toetun, nagu paljud eelmisedki kõnelejad, Eesti Haridustöötajate Liidu seisukohtadele. Tegemist on siiski Eesti kõige suurema õpetajaid ja teisi haridustöötajaid ühendava organisatsiooniga, kes on veel eraldi pöördunud Riigikogu liikmete poole, lootuses, et pedagoogide või uuema määratluse järgi direktorite, õppealajuhatajate, õpetajate ja tugitöötajate arvamust kuulda võetakse. Eesti haridustöötajate hinnangul toob eelnõus kavandatu kaasa suuri ja põhimõttelisi muudatusi kogu hariduselus, eriti puudutab see kõiki õpetajaid ning koolide abi- ja tugipersonali. Muudatused toimuvad nende töötasustamise põhimõtetes, tööajas, tööülesannetes, kvalifikatsiooninõuetes ja õppetöö korralduses.
Haridustöötajad peavad oluliseks rõhutada kolme asjaolu. Kõigepealt on nad seisukohal, et õpetaja tööaja regulatsioonis peaks olema õpetaja töö spetsiifikast tulenevalt kindlaks määratud ka õppetundide ülempiir täistööaja hulgas. Kui on kindlaks määratud ainult see, et õpetaja tööaeg on 35 tundi nädalas, siis tekitab see õpetajates ebakindluse. Nad ei tea, kui pikk on nende tööaeg ja millised on tööülesanded. Eelnõu algatajad ja kaitsjad rõhuvad direktori vastutusele õppekorralduse eest koolis ning õpetaja ja direktori usaldussuhtele. Mõnel hetkel võib ju tunduda, et seaduses sätestatud tingimuste hulga vähendamine ja direktori otsustusõigusele suurema rõhu asetamine on kooskõlas lähimuse põhimõttega. Lähimuse mõistet on aga siin vääriti kasutatud. Lähimus ehk subsidiaarsus ei tähenda, et kohalikul tasemel on kõik kindlaks määramata ja kohalik otsustaja määrab ise kõik aspektid. Eksisteerivad teatud põhiõigused, on need siis põhiseaduslikud põhiõigused, kodanikuõigused või inimõigused. Selline arutelu on käinud siin saalis tihti, kui on olnud juttu standardite loomisest kohalike omavalitsuste pakutavatele avalikele teenustele. On arvatud, et teatud teenusstandardite kindlaksmääramine justkui vähendaks omavalitsuste õigust iseseisvalt otsustada. Jah, nii see ongi. Vähendabki, kuid kõne all on inimeste põhiõiguste tagamine ja avalike teenuste ühtlane kättesaadavus. Omavalitsus ei saagi siinkohal oma otsustes vaba olla.
Miks ma sellise paralleeli toon? Sest see on sarnane praeguse olukorraga seadusmuudatuste menetlemisel. Eelnõu kaitsjad rõhutavad, et koolijuht peab saama võimaluse otsustada ja me ei tohiks karta koolijuhtidele rohkem volitusi anda. Ega me seda ei kardagi, ainult et selles lahendis peitub see, et piiratud tingimustes langetatavad otsused lükatakse koolide pidajate ja koolijuhtide õlule. Haridussüsteemi kõrgematele juhtidele ei ole mugavamat olukorda kui see, kui oleks võimalik kõikides hädades süüdistada kohalikku omavalitsust ja koolijuhti. Koolijuhti, kes kehtestab õppetundide ülempiiri, klassijuhataja staatuse ja tema tasustamise ning kõik muud olulised ja vähem olulised kooli töökorralduse asjaolud. Selline strateegia ei ole siiski seotud subsidiaarsuse põhimõttega. Kui me räägime õpetaja tööaja täpsemast kindlaksmääramisest, siis on tegu pigem õpetajaskonna tööõigusliku turvalisusega. Töötaja ja tööandja suhet ei jäeta pelgalt tööandja tahtest ja läbirääkimiste tulemustest sõltuvaks. Kui see nii oleks, siis puuduksid meil tööseadused kui sellised üldse. Haridustöötajate taotlust, et tööaeg täpsemalt kindlaks määrataks, võibki pidada eelkõige tööõiguslikuks, õpetaja töös suuremat turvalisust ja määratust taotlevaks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. Direktori otsustusõiguse rõhutamine ei tohiks koolielu korraldamist muuta mingisuguseks põhiseaduse mõju alt väljas olevaks erikategooriaks. Ainult tööaja ülempiiri seadmisest ilmselgelt ei piisa, riik ei tohiks jätta õpetajaid ilma tööõigusliku kaitseta ja peaks vähemalt töötingimuste kehtestamise seadma kollektiivlepingute läbirääkimiste selgeks objektiks, nii nagu sotsiaaldemokraatide ettepanek ette näeb.
Rõhutan ka teist aspekti, mida haridustöötajad oluliseks peavad. Nad on välja toonud, et nende organisatsioon on kindlalt vastu klassijuhataja töö eest eraldi tasu maksmise kaotamisele. On kindel hulk baaspädevusi, mille koolis arendamist kogukond loodab. Need baaspädevused moodustavad teatud sotsiaalse tellimuse. Teadaolevalt arendab kool kui haridusasutus kolme liiki sotsiaalset kvaliteeti: teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Meie haridussüsteem pakub faktipõhist haridust, sotsiaalsetele pädevustele ei oska me piisavalt tähelepanu pöörata või ei pea seda vajalikuks. Klassijuhataja töö oma klassiga on üks viis arendada õpilaste sotsiaalseid pädevusi. Eriti alg- ja põhikoolistaadiumis ootab lapsevanem koolikeskkonnalt kõigepealt turvalisust, siis seda, et seal kasvatataks häid lapsi, ja alles siis seda, et tarku lapsi. See on sotsiaalne tellimus koolile, mis paraku suuresti erineb riikliku õppekava vaimust. Mida vanemaks ja iseseisvamaks saab laps, seda rohkem lapsevanem loodab, et arenev noor inimene saab koolist kvaliteetseid teadmisi ja hea positsiooni edasisteks õpinguteks. Just alg- ja põhikoolitasemel on klassijuhataja roll koolis eriti oluline. Klassijuhataja positsiooni ja rolli muutmine pelgalt kooli siseküsimuseks ilmselgelt nõrgendab kooli kui sotsiaalseid pädevusi arendava asutuse positsiooni ühiskonnas.
Kui me eelnevalt rääkisime teadmistest, oskustest ja hoiakutest, siis praegu käsitletavate muudatuste tagajärjel saab koolist omas mahlas praadiv, ülimalt ökonoomne ja minimaalset teadmiste paketti pakkuv asutus, millega kogukond tõenäoliselt rahule ei jää. Sellise kooliga ei peaks rahule jääma ka Riigikogu see koosseis. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Täna menetletavat seaduseelnõu 340 on komisjon pikalt ja põhjalikult tutvustanud, selle kohta on esitatud lisaküsimusi, aga ikkagi on veel väga palju lahtisi otsi, küsimusi ja ebaselgust. Täna on siin väga palju tsiteeritud Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimehe Reemo Voltri kirja, mis tuli kõigile meile, 101 rahvasaadikule. Ma arvan, et see kiri vääriks ajaloo huvides seda, et ta oleks stenogrammis kirjas. Selle tõttu ma need seisukohad siin esitan.
Eesti Haridustöötajate Liit ehk Eesti kõige suurem õpetajaid ja teisi haridustöötajaid ühendav organisatsioon on tõepoolest pöördunud kõigi meie, 101 rahvasaadiku poole. Nad on toonud välja järgmised murekohad ja põhimõtted. Eelnõus kavandatu toob kaasa suuri ja põhimõttelisi muutusi kogu hariduselus. Eriti puudutab see kõiki õpetajaid ning koolide abi- ja tugipersonali. Muudetakse nende tasustamise põhimõtteid, tööaega, tööülesandeid, kvalifikatsiooninõudeid ja õppetöö korraldust.
Nüüd ma tsiteerin: "Peame oluliseks veel kord rõhutada oma seisukohti. 1. Oleme jätkuvalt seisukohal, et õpetaja tööaja regulatsioonis peaks olema õpetajatöö spetsiifikast tulenevalt määratletud ka õppetundide ülemmäär täistööaja hulgas. Õpetaja tööaja määratlemine ainult 35 tunniga nädalas tekitab õpetajates ebakindluse tööaja ja tööülesannete määratlemises. Leiame, et õpetaja täistööaja puhul peaks olema riiklikult kehtestatud õppetundide ülempiir (EHL ettepanekul 18 õppetundi nädalas, liitklasside puhul 16 õppetundi nädalas), et vältida õpetaja ületöötamist ja kogu õppeprotsessi kvaliteedi langust. Selle muudatusega, millega ei kehtestataks enam õppetundide ülempiiri, kaasneb oht, et õpetaja peab tegema sama raha eest rohkem tööd, halvemal juhul võib juhtuda, et näiteks siiani olnud maksimaalselt 24 õppetunni asemel peab õpetaja andma 30 tundi, millele lisanduvad loomulikult ettevalmistus- ja tööde parandamise aeg jne. See ei saa kuidagi mahtuda 35 tunni üldtööaja sisse. EHL-i tehtud uuringud näitavad, et õpetaja juba praegu, kui õpetaja võib anda maksimaalselt 24 õppetundi, teeb nädalas tööd üle 50 tunni.
2. Õpetajale nähakse ette üldtööajale vastav ametipalk, mis hõlmab kõigi tööülesannete täitmist. Üleriigiliselt kehtestatakse vaid üks töötasu alammäär. Õpetaja kuutöötasu hõlmab ka käesoleval ajal, vastavalt kehtivale põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ja töölepingu seadusele, tasu kogu õpetaja tehtava töö eest, mis täistööaja korral on õpetajal 35 tundi nädalas [---]. Praegu on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud üleriigiliselt 4 õpetaja töötasu alammäära vastavalt õpetajale atesteerimisel omistatud ametijärkudele ja eraldi lisaks klassijuhatamise tasu alammäärad. Muudatused jätavad alles ainult ühe töötasu alammäära, millega on hõlmatud nii klassijuhatamise tasu kui muud tööülesanded. EHL on ainult ühe töötasu alammäära kehtestamise vastu, kuna see ei motiveeri õpetajaid enesetäiendamisele ja kõrgema kvalifikatsiooni ning ametijärgu taotlemisele.
3. Oleme kindlalt vastu klassijuhataja töö eraldi tasustamise kaotamisele. PGS-i muudatustega kavatsetakse kaotada eraldi tasu klassijuhataja ülesannete täitmise eest. See samm on ohtlik arvestades just klassijuhataja rolli olulisust meie noorte sotsiaalses arengus, õppimise toetamises jne."
Haridustöötajate liit loodab, et Riigikogu liikmed kuulavad ja arvestavad neid põhimõtteid. See on ka põhjus, miks ma pidasin vajalikuks need siin esitada. Me oleme palju rääkinud õpetajate tööga seonduvast, vähem aga õpilastega seonduvast. Riigikontrolli aktis toodi välja, et ainult 85 omavalitsuses on lastekaitsetöötaja, kes aga juba praegu ei saa selle tööga hakkama. Eelnõu näeb ette lisada lastekaitsetöötajale või sotsiaaltöötajale ka sotsiaalpedagoogi ülesanded. See ei ole kindlasti lahendus. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aadu Must! Kaheksa minutit.

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Juba 40 aastat tagasi, kui ma noore kooliõpetajana klassi ette läksin, õpetati ühte lihtsat tarkust: tundi tuleb anda nii, et kuulajad oleksid suutelised pakutavat vastu võtma. Mulle tundub, et praegusel hilisel tunnil pole enam mõtet rääkida paragrahvidest (neist on juba palju räägitud), protsentidest või trigonomeetriaülesannetest, kus linnad on kolmnurka aetud. Tõenäoliselt läheks see jutt ühtse mürafoonina meil kõigil kõrvust mööda. Seetõttu alustan elavalt klassikult laenatud hea mõttega. Tartu Ülikooli kauaaegne rektor, meie hiljutine kolleeg kultuurikomisjonis, tähendab, kolleeg eelmisest hooajast Peeter Tulviste rääkis kord haridusreformist, pajatades loo kahest külamehest. Isa ja poeg arutasid, kuidas oma lagunenud küünihüti hõredat katust parandada. Poeg ütles: "Tead, isa, täna päike paistab, on soe ja kuiv, mis me tast tühjast ikka parandame!" Selle peale ütles isa: "Aga homme äkki sajab ja vihmaga on halb katust parandada." Nii nad siis arutasid seda asja. Loo moraal on selles, et haridusreformi tegemist ei tasu jätta vihmase ilma või viletsate aegade peale. Tõlgin selle mõistujutu nüüd argisesse eesti keelde: PGS-i muutmine ei ole langenud just heale ajale.
Vana tarkus ütleb, et mis tahes reform, isegi selline, mille eesmärk on lihtsalt see, et tulevikus palju raha kokku hoida, nõuab siiski raha. Kui raha ei ole ja reformi hakatakse tegema, ilma et oleksid olemas vajalikud tööriistad katuseparandamise mõttes, siis juhtub nii, et head ideed võidakse ära raisata ja naerualuseks teha, pärast aga otsitakse süüdlast, kes küll nii rumala reformi on teinud.
Selle reformiga olemegi jõudnud vihmase ilmaga katuseparandamiseni. Meie PGS-iga on lugu tegelikult veel hullem kui külameeste küünikatusega. Lisaks on meil mängus naabrimees, kes lubas katuseparanduseks vajalikud laastud lõigata, sest, teate, katust ei saagi parandada, kui materjali ei ole. Naabrimees lubas oma hobusega need laastud veel kohalegi tuua. Nüüd aga ei teagi, kas ta mõtles laastude lõikamise all seda, et võiks hakata neid lõikama, või mida ta üldse mõtles. Lahtiseletatult tähendab see kummalist olukorda, kus sellesama põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse raames on asutud koolivõrku korrastama, ilma et keegi oleks suutnud haldusreformiga rohkemat teha kui sellest ilusasti rääkida. Nii juhtub juba teist korda. Ka eelmise Riigikogu koosseisu ajal üritati haldusreformi PGS-i raames ära teha. Võib-olla ongi Haridus- ja Teadusministeerium nii vapper ja teeb selle ära. See on muidugi väga raske ülesanne. Võib aga juhtuda, et koolivõrk saabki äkki mingit moodi paika, vähemalt nii, nagu ministeeriumile sobib, aga ülejäänud riik ja ühiskond ei ole selle haldusreformiga üldse rahul.
Nüüd rahastamisest. Rahastamise eraldamist ülejäänud seadusest on siin päris mitu korda siunatud. Sellest võiks rääkida sellessamas piltlikus keeles, rääkides haridusest kui koormaga vankrist ja seda vedavast uhkest hobusest. Nüüd on see hariduse killavoor aga nagu pooleks võetud. Vanker ja koorem on alles, kuid hobust enam ees ei ole ning me kavandame, mida sinna hobuseta vankri peale panna ja kuidas see vanker liikuma peaks. Aga me ei tea enne sügist, milline suksu sinna aiste vahele tuleb ja kui suurt koormat ta vedada jõuab. Võib-olla tuleb sinna tubli Tori täkk, võib-olla pannakse sinna kits või känguru, aga võib-olla kaamel või seesama elevant, kes Narvas ära suri. Nii olemegi olukorras, kus rääkides klassijuhatamise tasudest või millest tahes muust, ei ole selge, kui palju üldse selleks ressursse on. Ei ole selge, kui suur on kohaliku omavalitsuse roll. Siin on korduvalt öeldud, et tõenäoliselt on see roll väga suur ja käib omavalitsusele üle jõu. Ei ole teada, mida kõike tuleb rahastada sellest 20%-st, mis pidi olema stimuleerimisfond, mida direktor saab kasutada. Me ei tea, kui palju ja mille jaoks sealt raha jätkub. Võib-olla peab direktor sealt lõpuks maksma kinni jumal teab mis spetsialistide ja muud tasud. Juba praegu on Tartu ja Tallinna koolmeistrid mures, kas see stimuleerimisfondi minev 20% ei tähenda tegelikult nende reaalpalga langemist.
Loomulikult on probleeme hästi palju ja neist on õnneks ka räägitud. Siin on räägitud koolipiirkondadest, klassijuhatamise tasust ja tugiteenustest, on räägitud hariduselu eri tahkudest. Mina tahan rääkida ka õpikute kirjastamisest. Täna küsis minu käest üks kirjastaja, kas poleks äkki tark selles valdkonnas tegutsemisest loobuda. Milles asi on? Ta seletas, et põhjuseks on nõue, mille kohaselt tuleb panna õppematerjalid ka ministeeriumi portaali. Illustratsioonide litsentsid on siis suurusjärgu võrra kallimad kui paberalusel publikatsioonide puhul jne.
Ma näen, et kell tiksub ja õhtutund on hiline. Ma muinasjuttu rohkem ei räägi. Aga see, et see seaduseelnõu on poolik ja nigel asi, mille juurde tuleb tagasi tulla siis, kui vankri ette ka hobune on leitud, on tõsi. Sellest kõigest tuleb uuesti rääkida ja need teemad tuleb veel kord avada. Nii kurb see olukord ongi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Eesti peab loomulikult senisest enam panustama haridusse ja teadusesse. Õigustatuks saab pidada ka nende väiteid, kes pooldavad muudatusi meie haridussüsteemis, aga seda muidugi juhul, kui eesmärk on hariduskvaliteeti märgatavalt parandada. Reformide innukatele toetajatele tahan meenutada üht vanarahva tarkust: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Selle kõige valguses teevad pidev kiirustamine ja lõppematud ümberkorraldused haridusmaastikul ettevaatlikuks. Üsna tavapäraseks on saamas olukord, et iga haridusminister tahab haridusmaastikule jätta oma jälje, kusjuures mitte lihtsalt jälje, vaid väga sügava jälje. Väikerahvana peame iga hinna eest hariduspoliitikas kaitsma võrdsete võimaluste olemasolu, seda eesmärgiga, et kõikjal Eestis oleks võimalik saada head haridust. Eesti vajab suunda, mis suudab ületada lõhe riigi ja inimeste vahel ning pakkuda alternatiivi nii primitiivsele parempoolsusele kui ka rahva pettumusele ja kibestumisele toetuvatele populistidele.
Eesti haridus vajab tarka, tänapäevast ja tasakaalustatud poliitikat. Soome sotsiaaldemokraadist haridusminister Krista Kiuru tõdes hiljuti sotsiaaldemokraatide üldkogul, et ebavõrdsus avaldab ühiskonnale kahjulikku mõju, see murendab usaldust. Solidaarne ja sidus ühiskond suudab kriisiga paremini hakkama saada. Põhjamaades, sh Soomes, on uuringute kohaselt inimeste vastastikune usaldus maailma üks suuremaid. Solidaarsed ühiskonnad on kriisi ajal suutnud oma inimestele tagada toimetuleku ja mingisugusegi abi. Soome haridussüsteemis on põhimõte, et igal pool koolides peaksid õpilased saama täpselt samal tasemel hariduse. See on olnud Soome ajalooline valik, mis on siiani töötanud. Soome ees seisab keeruline ülesanne tasandada koolide hariduse kvaliteeti, et lastevanemad julgeksid panna oma lapsi kodulähedasse kooli.
Menetluses oleva eelnõu põhjal otsustades on aga Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna poliitikud valinud teise tee. See on eliitkoolide tee, mis ei pane aga koole ja õpilasi võrdsesse olukorda. Tekivad võimekad riigigümnaasiumid ja vaesed munitsipaalgümnaasiumid ehk laste saatus määratakse taas kord selle järgi, millisesse perekonda või piirkonda nad sünnivad.
Soome haridusminister tõdes, et nad mõtlevad igast lapsest kui tulevasest riigijuhist või Nokia loojast. Iga lapse andekust tuleb edasi viia. Võideldakse iga õpilase õiguse eest saada hea haridus. Soome hariduspoliitika, mis põhineb laste, noorte ja koolide võrdsusel, on olnud üks Soome ühiskonna paremaid valikuid. Soome haridussüsteem pöörab suurt tähelepanu alus- ja põhiharidusele.
Kultuurikomisjonis on arutelud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu üle kestnud viimased kuus kuud. Komisjoni esimehelt tuleks aga nõuda selgitust, millest on põhjustatud viimaste päevade kiirustamine, sest tõesti on siia jäetud väga palju lahtisi otsi. Kas saab toetada eelnõu, mis on taas tehtud tervet mõistust ja demokraatlikke norme rikkudes? Täna teisele lugemisele tulnud eelnõu lõplikku teksti ei ole enamik rahvasaadikutest varem näinud. Head koalitsiooni liikmed! Sellise parlamentaarse demokraatia jalge alla trampimisega ei saa ega tohigi leppida. Leian, et enne eelnõuga edasiminekut peab kõik plaanitavad muudatused, sh nende võimaliku mõju põhjalikult läbi uurima, lõpliku otsuse langetamisel tuleb loomulikult arvestada huvigruppide ettepanekuid ja ootusi. Arutlusel olev eelnõu ei loo kindlust ega selgust, kes mida konkreetselt rahastab, kui palju rahastab, milline koormus pärast reforme jääb kohalikele omavalitsustele ja kui palju peab lõpuks panustama kogu süsteemi riik. Uuel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõul on otsene mõju hariduse kvaliteedile ja kättesaadavusele ning haridustöötajate palkadele, aga ka omavalitsuste toimetulekule ja nende võimekusele täita seadusest tulenevaid kohustusi. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmena ei saa ma nõustuda olukorraga, kus koos eelnõu seadusena jõustumisega alustab riik maakondade väikelinnade ja asulate koolide ning ka mõne maakonnakeskuses asuva gümnaasiumi finantsilist kägistamist. Regionaalpoliitika ja võrdsete võimaluste seisukohalt peame seisma selle eest, et uus seadus ei tekitaks hariduslikku kihistumist ja ümberkorralduste tõttu ei jääks paljudele noortele haridus lihtsalt kättesaamatuks. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori!

Austatud Ene Ergma! Austatud kaaslased opositsioonist, kes te saali olete jäänud! Kuulates siin täna komisjoni esimehe vastuseid küsimustele ja lugedes eelnõu teksti, leidsin ma Vabariigi Valitsuse esitatud seaduseelnõust ühe suure vea. Nimelt, meie normitehnika eeskiri nõuab, et eelnõu seletuskirjas oleksid mainitud eelnõu koostajad, aga mul on kindel veendumus, et seekord on üks autor jäänud märkimata. Seletuskirja oleks pidanud kirjutama ka selle, et eelnõu on koostanud Tšehhi klaasimeistrid. Ma palun vabandust, et mulle ei tule siin hilisel öötunnil meelde selle firma nimi! Ma täiesti tunnustan Riigikogu komisjoni tööd, kes on püüdnud selles sambas mingitki tuld põlema saada, et see asi enam-vähemgi välja kukuks. See tekst, mis praegu meie ees on, sellisest tööst tunnistust ei anna. Ma jään südames lootma, et saab tõeks kahe võimuliitu toetava fraktsiooni juhtide lubadus, mis mõnevõrra pingeid maha võttis, et nende teemade juurde tullakse sügisel tagasi. See, mis me täna teeme, on lühidalt öeldes suur rumalus. Mul oleks väga hea meel, kui tavaliselt Eesti peale mõistlikult mõtlev erakond mõtleks selle peale, et võib-olla võiks selleks ajaks vahetuda see inimene, kes selle kõige eest vastutab. Minu meelest on ta ministrina juba mitu korda ebaõnnestunud, sel lihtsal põhjusel, et tal puudub poliitikule elementaarselt vajalik omadus – oskus kuulata. Sellisel moel seadusi koostada ei tohi.
Miks ma seda räägin? Tegelikult ei ole mingi suur saladus, et me kulutame toodetud rikkusest haridusele nagu teisedki riigid mõistliku summa, isegi rohkem kui paljud teised. Nende kulude sees on eraldised hariduse kvaliteedile ehk õpetajate palgale ja kõigele muule sellisele ning teisest küljest kulutused hoonetele. See jaotus on meil paigast ära ehk me kulutame taristu käigushoidmiseks suhteliselt rohkem kui teised. See eelnõu püüab leida võimalusi kulutada rohkem hariduse kvaliteedi huvides, leides selleks raha nendestsamadest summadest, mida me praegu hariduse kvaliteedi huvides kulutame. Vaat see on võimatu, nii ei ole võimalik seda teha. Sealt ei ole võimalik seda raha leida.
Kaks aspekti on mulle selles eelnõus kõige selgemad: töötasu ja tööaja küsimused. Vaadake, me võime ju siin arutada, kas õpetajatel võiks olla üks, kaks, kolm, neli või viis palgaastet. Tegelikult ei ole see võib-olla isegi niivõrd meie asi sellele küsimusele vastata. Aga selle sõnastusega, mida Tšehhi klaasimeistrid on kirjutanud § 76 ja kus ka komisjon ei ole midagi muutnud, võetakse arutelu võimalus ära. Kollektiivlepingu seadus, millele meil viidatakse, muuseas, ei kirjuta mitte kellelegi Eestis ette, et kui lepitakse kokku palgamäärades, siis kui mitu neid peab olema ja millise kellelegi võib kehtestada. Me ei ütle seda ei arstidele, meremeestele ega bussijuhtidele, mitte kellelegi teisele ka mitte. Siin aga öeldakse selgelt ja üheselt, et hariduses on üks palga alammäär.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Isegi kui need lepingu osapooled, kes on siin mainitud, kokku tulevad ja leiavad, et neid alammääri võiks olla kaks, kolm, neli, viis või kuus, ei ole neil võimalik neid kehtestada. See inimene, kes selle § 76 kirjutas, ei ole kunagi mitte ühelgi palgaläbirääkimisel käinud. Ta võiks seal korra käia, siis kirjutaks ta selle paragrahvi ümber.
Täpselt samamoodi on tööajaga. Võib ju diskuteerida teemal, kas peaks seaduse tasemel määrama ära tundide arvu, millal õpetaja annab tunde ja millal ta teeb muud tööd. Võib-olla on tõesti mõistlik, kui seda tehakse kuskil mujal, aga siis võiks seaduses selgelt öelda, kus on see koht, kus see kokku lepitakse. Selle sõnastuse tõttu, mida me siin täna arutame ja hääletama hakkame, võib tekkida järgmine situatsioon. Nimelt võib õpetaja, kellel praegu on kõrge ametijärk, hakata töötama palga alammäära eest, andes klassi ees 35 tundi nädalas ning parandades vihikuid ja kontrolltöid ning tehes muud tööd muul ajal ja seda ilma mingi rahata. Vaat sellist praaki läbi lasta on minu meelest, vabandage mind, häbematus eelkõige õpetajate suhtes.
Ma olen seda debatti juba tükk aega kuulanud ja tean, et meie hariduskorralduses oleks mõistlik liikuda edasi sellest olukorrast, mis meid nagu segab, nimelt, et meil on eliitkoolid ja siis teised koolid. Selle seaduse vastuvõtmise korral, vabandage mind, tekivad meil aga riigikoolid ja need teised koolid. Selle seadusega ei ole mingilgi moel edasi liigutud sel teel, et kõik Eesti lapsed saaksid korraliku hariduse igal pool Eestis, ükskõik kus nad koolis käivad. Sellist võimalust ei looda. Vastupidi, tekitatakse mingisugune teistsugune kihistumine ja mõistlikust hariduskorraldusest juttu ei ole. Nii et, kolleegid IRL-ist, kus iganes te praegu olete, vahetage oma minister välja!

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Siin on täna öösel palju haridusest räägitud. Mina räägin natuke parlamentarismist, enne kui ma loodetavasti hariduseni jõuan. Ma usun, et on üsna loomulik, et nii mahukas eelnõu saabub parlamenti valitsusest, aga samavõrd loomulik on see, et kui see eelnõu juba siia majja on jõudnud, siis võtab parlament asja ikkagi enda kätte. Päris hea hulk aastaid tagasi muudeti Riigikogu kodu- ja töökorra seadust selliselt, et kaotati ministrite osalemine eelnõude teisel lugemisel täiskogus. Seda tehti ikka selleks, et parlament ei toimiks valitsuse kummitemplina, vaid tõepoolest seadusandjana, aga välja tuli muidugi nagu alati, õieti hullemini veel. Täna meie ees oleva eelnõu menetlemise alg- ja keskfaasis, ma julgen öelda, töötas juhtivkomisjon tõepoolest nii, et higipull otsaees, aga lõppetapis on menetlemine olnud tõeline parlamentaarset demokraatiat naeruvääristav farss. Kui juhtivkomisjoni liikmetel, teistest Riigikogu liikmetest rääkimata, ei ole kõigest poolteist päeva enne eelnõu teise lugemise lõpetamist halli aimugi, milline hakkab olema selle seaduse tekst oma lõplikul kujul, siis ei ole see parlamentaarne demokraatia. Kui selle nädala esmaspäeval, mille jooksul on ette nähtud eelnõu seadusena vastu võtta, peavad juhtivkomisjoni liikmed suure osa komisjoni ametlikust tööajast istuma, käed süles, ja ootama, millal komisjoni esimees valitsuse istungilt koos valitsuse juhtnööridega tagasi parlamenti jõuab, siis ka see ei ole normaalne parlamentaarne demokraatia. Nii toimides ei vabane me kunagi valitsuse kummitempli mainest. Aga mulle tundub, et võimukoalitsioonil näib olevat selle kummitempli mainega umbes samasugune suhe, nagu oli Pipi Pikksukal tedretäppidega: ta nimelt ei kannatanud nende all, vaid hoopis nautis neid.
Nagu siin juba korduvalt on öeldud, võttis valitsus lõpuks suure surmaga eelnõust välja koolihariduse rahastamist puudutava osa ehk eraldas pintsaku nööbist. Võib öelda, et ta lükkas pintsaku enda homse varna ehk sügisistungjärku. Järele jäi üsna piinlikult vähe ning seegi vähene on suures osas kõlbmatu või vähemalt vägagi küsitav. Ma küsisin komisjoni ettekandjalt, mis on see kõige olulisem parameeter, mille paremuse suunas muutumist me eelnõu seadusena vastuvõtmise järel jälgida, mõõta ja hinnata saame, kas need on muutused hariduse kvaliteedis või kättesaadavuses, õpetajate palgas või töötingimustes või hoopis õpikeskkonnas. Aga vastus, mis seal salata, oli üsna üldine. See rääkis vajadusest täpsustada riigieksamite korda, suuremast paindlikkusest koolivaheaegade võimaldamisel ja muust sellisest. Seda on vähevõitu. Ma kipun nõustuma õpetajate liidu juhatuse esimehe Margit Timakoviga, kes kirjutas Postimehes, et kui seadust on vaja kiirkorras läbi suruda ainult selleks, et sügisel 12. klassi minevad lapsed teaksid, mida neilt tuleval kevadel eksamitel nõutakse, siis tuleks valitsusel küll peeglisse vaadata ja tunnistada, et õieti pidanuks need õpilased seda teadma juba tunamullu sügisel 10. klassi astudes.
Probleemidest, mida eelnõu ei lahenda, vaid selle asemel hoopis suurendab, on siin palju räägitud. Ma ei hakka seetõttu enam rohkem rääkima õpetajate tööajast ja klassijuhatamisest. Küll aga tahan meenutada, ja kahjuks mitte hea sõnaga, Riigikogu kõige värskema liikme – ta kuulub IRL-i ridadesse nagu ka haridusminister – eilset pressiteadet, milles ta sotsiaaldemokraate eelnõu kohta tehtud kriitika pärast sõitles. Selles pressiteates on öeldud, et ettepanekuid ja arvamusi eelnõu kohta on esitanud kokku 29 asutust, ühendust ja inimest, nende seas Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Lastevanemate Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Õpetajate Liit. Jah, nad on neid esitanud küll, aga kavalalt sõnastatud pressiteade ei ütle muidugi midagi selle kohta, kui paljud neist legitiimsete huvigruppide ettepanekutest on leidnud tee eelnõusse selle praegusel kujul. Kaasamine, kui kaasatavad kutsutakse tuppa ja siis teeseldakse kuulamist, aga kuulda ei võeta midagi, ei ole kaasamine euroopalikus mõttes.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit.

Ainus ahtake lootuskiir selle kurva loo juures on valitsuskoalitsiooni fraktsioonide juhtide tänane lubadus, et sügishooajal ei tule valitsus Riigikokku mitte ainult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 muutmise seaduse eelnõuga ehk rahastamist puudutava paragrahvi muutmise seaduse eelnõuga, vaid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõuga tervikuna, mis võimaldab meil lisaks rahastamisteema käsitlemisele taas avada arutelu ja teha ettepanekuid ka ülejäänud lahendamata või valesti lahendatud küsimuste kohta. Siis saame ehk arutada tõsiselt sellegi üle, kas piskut ühest taskust teise tõstes ja siis omavalitsusi õpetajate palgaraha sissevehkimises süüdistades on ikka võimalik Eesti haridusele lootusrikast tulevikku ehitada.
Haridus ja haritud rahvas on meie rahvana kestmise üks võtmeküsimusi. Mina olen veendunud, et Eesti valitsejatel on viimane aeg peeglisse vaadata ja endalt küsida, millist riiki ja haridust me oleme valmis ühiskonnana kinni maksma. Aga lõpetuseks ütlen, et sellist kentsakat, poolikut ja ebakvaliteetset eelnõu, nagu täna meie ees on, ei saa me mõistagi toetada.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Olen pikka aega mõtisklenud, milleks oli vaja jälle kord haridusseadusi muuta. Üldjuhul läheb meil ju hästi. Kui me vaatame PISA teste, siis näeme, et Eesti haridus on täiesti konkurentsivõimeline. Maailmas hinnatakse meie haridust väga kõrgelt. Aga tuleb välja, et iga kahe-kolme aasta tagant on kihk jälle kord haridussüsteem pea peale keerata. On inimesi, kes kindlasti peavad oma tahtmise saama, olgugi et selle hind võib olla väga kõrge.
Hiljaaegu olid päevakorral kolme õppesuunaga gümnaasiumid. Paljud omavalitsused juba valmistasid ette sellele süsteemile üleminekut. Seetõttu oli plaan isegi osa gümnaasiume sulgeda, aga nüüd, oh imet, selgus, et see üleminek ei olegi enam seaduslik kohustus.
Aga miks praegu haridusreformi tehakse? Minu meelest on ainupõhjus selles, et hariduse rahastamiseks puudub kate. Seetõttu suletakse väiksemaid gümnaasiume ja põhikoole. Minu meelest näitab rahapuudust väga ilmekalt see, kuidas meie haridust praegu finantseeritakse. Näiteks tuleb 2% täienduskoolituse rahast juba praegu Euroopa Liidu struktuurifondidest. Seaduseelnõuga nähakse ette moodustada maakondadesse tugiteenuste keskused, kus ilmselt hakkavad olema tööl tugispetsialistid, nii logopeedid kui ka eriõpetajad, kes hakkavad mööda maakonda ringi sõitma. Ma ei tea, millega nad sõitma hakkavad, kas bussi või millegi muuga. Ma ei kujuta ette, kuidas saab tugispetsialist olla koolist lahutatud, sest tugispetsialist on seotud konkreetselt õpilasega ja selle probleemide lahendamisega.
Minu arvates on üks suuremaid murekohti see, et selle seaduseelnõuga saab kohaliku omavalitsuse autonoomia järjekordse hoobi. Ma tahaksin näha omavalitsust, kes keelduks riigigümnaasiumi moodustamisest oma territooriumil. See võimalus on ju nii ahvatlev. Riigi rahaga tehakse koolimaja korda ja peetakse seda ka üleval. Kohalikule omavalitsusele on see suur võit. Aga kas see peaks toimuma selliselt, et riigigümnaasiumi ehitamise ja finantseerimise puhul kohalike omavalitsustega sugugi ei arvestata? Näiteks on juba omavalitsusi, kus riigigümnaasium on loodud ja riik on võtnud selle kohustuse kandmise enda õlgadele. Need omavalitsused võidavad näiteks viie aasta jooksul, võrreldes omavalitsustega, kuhu riigigümnaasium peaks alles loodama, miljoneid eurosid. See on reaalsus. Kuidas nende riigigümnaasiumide kõrval peaksid toimetama munitsipaalgümnaasiumid? See ei ole lihtsalt võimalik. Võimas riik tuleb oma rahaga, ehitab uhke kooli, finantseerib kõike otsast lõpuni ja siis kohalik omavalitsus oma vahenditega või nende omavalitsuste vahenditega, kust on pärit lapsed, kes seal koolis käivad, peaks riigiga konkureerima. Kas see siis ongi see riik, kus me tahame elada ja kõigile lastele võrdse hariduse kindlustada? Tegelikult tähendab see, et kui näiteks Põlvamaale peaks tulema riigigümnaasium – ma loodan, et peale järgmisi valimisi see tuleb, sest poliitiline seis ei ole selline, et see võiks sinna praegu tulla –, siis kõige rohkem kahe-kolme aasta jooksul pannakse ülejäänud maakonna gümnaasiumid kinni. Seda võin ma küll ennustada. Hiljem võib stenogrammist järele vaadata, et ma sellise ennustuse teinud olen. Selle ennustuse jaoks ei pea eriti suur spetsialist olema.
Täiesti kummaline on see, et seadust hakatakse vastu võtma, aga ei teata, mis selle seaduse hind on. Tulen tagasi riigigümnaasiumide ehitamise ja ülalpidamise juurde.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit.

Seadusesse on kirjutatud, et igasse maakonda luuakse vähemalt üks riigigümnaasium. Aga mis selle hind on, kust selle jaoks raha leitakse? Kas see raha leitakse ülejäänud koolivõrgu kokkutõmbamise teel või on riigi eelarvestrateegias ette nähtud mingid lisavahendid? Seda viimast ma eriti ei usu. Kuidas on võimalik seadust vastu võtta ja võtta riigile kohustusi, kui samal ajal ei teata, kust nende kohustuste täitmise jaoks rahaline kate leitakse? Minu arvates on see täiesti kummaline. Täiesti kummaline on ka see, et seaduseelnõust on rahaline pool lahutatud. Seadust ei ole võimalik vastu võtta, kui sellel pole rahalist katet.
Nüüd räägin ma sellest, mis on mulle eriti südamelähedane. Mul on kodus üks vanempedagoog, kes on juhtumisi ka klassijuhataja. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas ta saaks kogu oma töö ära teha 35 tunniga nädalas. Üldjuhul kulutab õpetaja, kes peab oma ametist lugu ja teeb tööd hingega, vähemalt kaks-kolm tundi õhtul aega selle peale, et töid kontrollida, tunde ette valmistada või ennast täiendada. Kui me nüüd lahutame 35 tunnist need tunnid, mis ta kodus kõigeks selleks kulutab, siis tekib huvitav küsimus, mitu tundi saaks ta üldse klassi ees olla. Kas eelnõu näeb tõesti ette, et õpetajad hakkavad nende 35 tunni sees koolimajas kodutöid parandama, tunde ette valmistama, klassi juhatama jne? Seda ma hästi ette ei kujuta.
Eriti tähtis on praegu tugispetsialistide olemasolu koolis. Ma tean, millises olukorras need pered paraku praegu Eestis on. Tugispetsialistid on kuldaväärt inimesed, kes mingil määral hoolitsevad nende laste eest, kes on kodusest hoolitsusest ilma jäänud. Jätta tugispetsialistid kindluseta ja rahastuseta on minu meelest lausa kuritegelik.
See on lühidalt kõik. Sellisel kujul ja kiirustades esitatud eelnõu ei saa ma toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Ma lähen nüüd võib-olla natuke liiga isiklikuks, aga kõik argumendid on juba ära öeldud, nii et äkki see isiklik kogemus kulub ka ära.
Ma sain härra Aaviksooga tuttavaks siis, kui ma olin ajalehe Stolitsa peatoimetaja. Hoolimata sellest, et me kuuleme siin saalis pidevalt, et Stolitsa on Keskerakonna häälekandja, kasutasid Andrus Ansipi valitsuse liikmed hea meelega võimalust avaldada seal oma seisukohti. Iga nädal ilmus seal mõni võrguintervjuu ja eranditult kõik ministrid käisid seal intervjuud andmas. See toimub niimoodi, et lugejatelt kogutakse küsimused kokku, siis tuleb minister kohale ja mõtleb ikka tükk aega, enne kui ta vastab. See võtab tavaliselt päris mitu tundi. Härra Aaviksoo ilmus kohale kell 10 hommikul. Meil oli 23 küsimust, millele vastamiseks kulus tal täpselt 46 minutit. See oli täielik rekord. Ma olen ajakirjanik olnud üle 15 aasta, aga see oli mulle lausa äratuskell. Inimesele oli kõik väga selge, ta ei mõelnud üldse. Kui nägi küsimust, siis kohe vastas, niimoodi puusalt tulistades. Selge, mustvalge maailmapilt. Siis surus kätt ja pani minema, tagasi oma ministeeriumisse. Ta oli siis veel kaitseminister. Ilmselt kaitseministri puhul ongi see okei. Kui ma nüüd vaatan teda haridus- ja teadusministri ametis, siis mulle kogu aeg meenub üks hea laul, millel on sellised sõnad (ma praegu rikun kodukorraseadust, aga ma ei suuda seda eesti keeles öelda): "A ja ljublju vojennõhh, krasivõhh, zdorovennõhh." Jääb selline mulje, et inimesega ei saa dialoogi pidada, see on lihtsalt võimatu.
Ma lugesin täna Eesti Päevalehest tema intervjuud. Ma usun, et me kõik lugesime seda. Seal oli näiteks väide, et 96 koolidirektorit toetavad seda seadust kahe käega. Mul ei õnnestunud leida kümmetki sellist direktorit, kuigi tänu sellele, et ma olen abilinnapea olnud, on mul olemas päris suur võrgustik ja ma tean, kelle käest küsida. Seal oli ka väide, et õpetajatele pole auastmeid vaja. Vanempedagoogid, noorempedagoogid, metoodikud – neid ametinimetusi enam ei ole. Hakkad mõtlema selle peale, et politseinikel, tisleritel, baleriinidel, advokaatidel, kellel iganes on need n-ö auastmed olemas, neid on igal pool, ainult õpetajatel pole neid vaja.
Neid valesid tuleb pidevalt juurde. Siinsamas Riigikogu puldis minu arupärimisele vastates ütles austatud minister, et Tapa Vene Gümnaasiumis toimib keelekümblus väga edukalt ja seda tõestab seegi, et matemaatikaeksami hinded olid seal väga head. Kui ma ütlesin, et matemaatikat õpetatakse seal vene keeles, siis minister ei teinud väljagi. Ta valetab pidevalt ja see pole normaalne.
Ma toetan kahe käega seda, mida ütles härra Nestor. Kuulge, see pole normaalne, kui hariduse korraldamise võtab enda peale selline inimene. Ma saan aru, et see on mul väga isiklik sõnavõtt, aga ma olen kõiges öeldus veendunud. Mu noorim poeg läheb 1. septembril esimesse klassi. Ma olen rääkinud eelkoolis käivate laste vanematega. Lapsed saadetakse kooli hirmuga. See pole normaalne, et Eesti riigis, mis on 20 aastat iseseisev olnud, ei tea me, mis ootab meie lapsi ees kolme, viie või kümne aasta pärast. Ma küsisin täna Urmas Klaasi käest, kas reformimine lõpetatakse. Me kuulsime kõik, mida ta vastas: "Me ei tea ja me kõik õpime." Te õpite meie laste arvel. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud kolleegid! Soovin oma sõnavõtus seada fookusesse ühe teema, millest ei ole minu hinnangul selle eelnõu aruteludel siiani piisavalt räägitud.
Oleme arutanud küsimust, et selle eelnõu mõtte järgi tuleks põhikool ja gümnaasium lahutada eraldiseisvateks asutusteks, millel on mõistagi ka eraldi eelarve. Selle muudatuse põhjus on ju selge: lapsi on viimasel kahel aastakümnel märkimisväärselt vähemaks jäänud ja sellest tulenevalt tuleb koolivõrgus kindlasti teha teatud muudatusi. Küsimus on selles, kas selline rahaline kägistamine, mida praegu ette nähakse, on kõige õigem viis nende tegemiseks.
Oleme põhjalikult arutanud gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise mõju nn maagümnaasiumidele. Minu hinnangul võime selgelt näha, et väljaspool suurlinna muutub gümnaasiumiharidus luksuseks, mida enamik omavalitsusi endale lubada ei saa.
Mina tahan aga juhtida tähelepanu neile Eesti mõistes keskmise suurusega linnadele, kus on praegu kaks täistsükligümnaasiumi, üks eesti- ja teine venekeelne. Näiteks võin tuua Kiviõli, Mustvee, Paldiski ja Maardu. Seoses õpilaste vähesusega on neil omavalitsustel juba praegu tegelikult raske kahte gümnaasiumi üleval pidada. Rahastamises plaanitud muutustega, mille sisuline arutelu on nüüd küll sügisesse lükkunud, muutub omavalitsustel põhimõtteliselt võimatuks ülal pidada korraga mõlemat, nii eesti- kui ka venekeelset gümnaasiumi. Haridusökonoomiliselt oleks mainitud omavalitsuste selles olukorras kõige loogilisem otsus panna kinni just nimelt venekeelne gümnaasiumiosa ning suunata venekeelse põhikooli lõpetanud lapsed eestikeelsesse gümnaasiumi. Nagunii peavad venekeelsed gümnaasiumid alates 2011. aastast õpetama vähemalt 60% ainekursustest eesti keeles. Piiratud ressursse arvestades on mõistetav, kui omavalitsus just sellise otsuse teeb.
Küll aga tuleks tõsiselt järele mõelda, kas selline haridusökonoomiline otsus on ka parim hariduspoliitiline otsus. Vene emakeelega lapsed suunatakse õppima samadesse klassidesse, kus õpivad eesti emakeelega lapsed. Kui venekeelsete põhikoolide eesti keele õpetamise tase oleks hea, ei tasuks sellest suuremat numbrit teha, aga paraku see praegu nii ei ole. Kiviõli Vene Gümnaasiumi 2011. aasta eesti keele eksami mediaantulemus 9. klassi lõpus oli 48 punkti, Paldiski Vene Gümnaasiumis 50 punkti. See tähendab, et õpilaste eesti keele oskus jäi selgelt alla taseme B1, mille Haridus- ja Teadusministeerium on seadnud sihttasemeks, selleks et saaks gümnaasiumis eesti keeles õppida. Sotsiaaldemokraadid on korduvalt rääkinud sellest, et tase B1 ei ole piisav, selleks et gümnaasiumis eesti keeles õppida. Seega tekib küsimus, mil viisil saavad vene põhikooli lõpetanud lapsed oma linnas haridusteed jätkata, kui tehtavate muudatuste tagajärjel ei ole neil gümnaasiumis võimalik isegi osaliselt emakeeles õppida. Kas nende omavalitsuste eestikeelsed koolid ning nende koolide pedagoogid oskavad toime tulla suure hulga õpilastega, kes tegelikult ei valda eesti keelt piisaval tasemel, selleks et gümnaasiumis eesti keeles õppida? Kas õpetajad suudavad neid lapsi reaalselt eestikeelsesse koolikeskkonda integreerida?
Ma võtan kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega.

On selge, et selliste muudatuste edukaks rakendamiseks on vaja nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste abi, mis võimaldaks tasandada erinevusi õpilaste keeleoskuses. On vaja, et oleksid tagatud tugiteenused neile, kes ei saa teises keelekeskkonnas piisavalt hästi hakkama, oleksid loodud reaalsed võimalused eri emakeelt kõnelevate õpilaste lõimumiseks ja oleksid olemas kakskeelsed õppevahendid.
Lisaks on omaette küsimus sellise linnaga nagu Maardu, kus eestikeelses gümnaasiumis õpib mitu korda vähem õpilasi kui venekeelses. Haridusökonoomiliselt oleks õige selles linnas sulgeda just eestikeelne gümnaasium ja suunata eesti emakeelega noored vene gümnaasiumi. Samasugune olukord on Narvas.
Mida ma tahan öelda? Need on keerulised hariduspoliitilised küsimused, mida ei saa kindlasti lahendada pelgalt haridusökonoomilisest seisukohast lähtuvalt. Vastupidi, see haridusmajandus, kui seda nii võib nimetada, võib anda selliseid tulemusi, mida seadusandja kindlasti ei soovi. Ma loodan, et kultuurikomisjon pöörab just sellele aspektile tähelepanu, kui koolihariduse rahastamise mudelit sellel sügisel arutama hakatakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kajar Lemberi!

Head kolleegid! Kõigepealt tuleb muidugi tunnustada ja tervitada paljusid koalitsiooni liikmeid, kes istuvad saalis või oma toas ja on selle eelnõu menetlemisel saanud kindlasti palju uut informatsiooni ning võib-olla hakkavad mõtlema, millist nuppu vajutada.
Aga selle eelnõu menetlemisest rääkides ei saa üle ega ümber demokraatiast ja kaasamisest. Minister Aaviksoo kõrgelennulisel survel ja oravate sabade lohinal sunnitakse siin saalis olijatele veel täna peale PGS-i vastuvõtmine. Seda tehakse opositsiooni kirudes ja justkui mingi oma asja õigustamiseks. Minister teatas alles eile siin saalis, et see, kuidas meie sellest aru saame, on meie asi, aga tema saab eelnõust igal juhul hoopis teisiti aru. Klassika. Ajalooline mälu mäletab ka seda, et siin puldis oli kord üks peaminister, kes vastuseks rahvasaadiku korduvatele kurtmistele, et ta ei saanud siiski oma küsimusele vastust, teatas pidulikult, et see, mida rahvasaadik küsib, on rahvasaadiku asi, aga see, mida peaminister vastab, on peaministri asi. Iseenesest võib see kõrgelt allapoole vaadates muidugi ka õige olla, aga kurb on see, et sedasama retoorikat kasutatakse siinsamas saalis 15 aastat hiljemgi ning valitsuse ja rahvasaadikute suhtlemise puhul tundub see justkui normaalne olevat. Parafraseerides ühte toredat ütlust meie lapsepõlvest, tundub, et ka haridusminister tihti ei tea, mida kaitseminister pole õppinud. Kõrgelennulise sambaprojektiga sai juba aastaid tagasi vastu seina joostud, nüüd aga on ette võetud palju laiapõhjalisem ja suurt hulka inimesi puudutav valdkond ning tahetakse samasuguse ristikäiguga siit saalist üle joosta.
Kus on selle pikalt heietatud eelnõu juures terve mõistus ja demokraatlik kaasamisprotsess? Jah, kõikvõimalikud huvigrupid on justkui kaasatud, nad on ära kuulatud, aga ometi tuleb välja, et neid pole kuulda võetud. Lisaks on täna teisel lugemisel tekst, mida enamik siin saalis olijaid pole varem näinud ning ka kultuurikomisjon sai seda alles eile näha. Sellel tekstil, muide, on lisaks hariduspoliitilisele mõjule ka selgelt regionaalpoliitiline mõju. Need mõjud avalduvad aastate pärast ja siis on seda kõike tagasi keerata tõenäoliselt päris keeruline.
Mina ei saa küll vait olla, kui ministri üleolev sõnum on see, et kõik omavalitsused Eestis on rehepapid ja õpetajate palk on Eestis madal vaid sellepärast, et omavalitsus ei kasuta raha õigesti. Riik panustab ministri arvates piisavalt, lihtsalt õpetajaid ja koole on meil liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha hoopis kuskile mujale.
Selles eelnõus tehakse ka selline naeruväärne liigutus, et seaduse tekstis asendatakse mõiste "pedagoog" mõistega "õpetaja". Välistatakse riiklik vastutus tugispetsialistide, logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide puhul. Just nimelt neile "kahjuritele" või mitteõpetajatele ongi omavalitsus mõelnud seda raha anda, aga ministri sõnum on see, et see on laiali jagatud õpetajate palgaraha. Kui seaduse uuest tekstist kaob ära abiõpetaja või õpetaja abi mõiste, siis rikkad omavalitsused suudavad võib-olla kuidagi teistmoodi neile töötajatele maksta, aga vaesematel omavalitsustel on see kindlasti keerulisem ja nad lihtsalt loobuvad tugiteenustest. Õpetaja tegelikult palka juurde ei saa, samas jääb osa õpilasi vajalikust teenusest ilma. See on minu meelest selle eelnõu lihtne kokkuvõte. Lisaks loomulikult see, et klassijuhatamine mahutatakse normkoormuse sisse jne.
Muresid on piisavalt, kuid näppu vibutatakse opositsiooni suunas, sest meie nagu pidurdame eelnõu vastuvõtmist, tehes oma ööistungeid. Minu meelest on opositsiooni roll tegelikult selles, et juhtida valitsuse tähelepanu tema tegevuse kitsaskohtadele. Ma arvan, et koalitsioonil maksaks üks õhtu peegli ees veeta ja vaadata, kas see eelnõu on selline, mis midagi juurde annab.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Regionaalminister räägib n-ö tõmbekeskuste baasil kavandatavast haldusreformist, samas teeb haridusminister kõik, et neist tõmbekeskustest keskkoolid kaoksid. Keda siis need keskused peaksid ligi tõmbama, kui seal isegi enam gümnaasiume või keskkoole ei ole? Aga regionaalpoliitiline külg on juba hoopis teine teema. Ma lihtsalt loodan, et tühjadest koolimajadest, mis selle eelnõu seadusena vastuvõtmise korral paraku lähiaastatel tekivad, ei saa praeguse haridus- ja teadusministri, endise kaitseministri uus kustunud tuledega ristisammas. Aitäh!

Aitäh! Palun Mailis Repsi Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Varasel hommikutunnil, kui enamik inimesi naudib jaanipäevani jäänud väheseid päevi, kui paljud inimesed mõtlevad juba suvele ja vähemalt õpetajad lillesülemitele – sel kellaajal näevad nad sellest kõigest siiski pigem und –, arutame meie siin PGS-i muutmist. Kokku võttes võime öelda, et kultuurikomisjonis toimunud üsna sisulise menetluse käigus sai paljugi kokku lepitud ja omavahel selgeks räägitud. Aga selgelt jäi kõne alla terve hulk muudatusi, mistõttu täna hommikul ja öösel on nii koalitsiooni kui ka opositsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed väga põhjalikult välja toonud neid probleeme, millele see teisele lugemisele saadetud eelnõu lahendust ei paku.
Käin põgusalt mõne teema uuesti üle. Tuleb veel kord rõhutada, et selle eelnõuga ei ole kuidagi tagatud paindlikku koolivõrku. Koolid lahutatakse põhikoolideks ja gümnaasiumideks ning vägisi tekitatakse riigikoolid ehk puhtad gümnaasiumid, tehes seda paljuski teiste koolide arvel. Rahastamisel eelistatakse suure tõenäosusega ikkagi just neid koole, kus gümnaasiumis õpib enam kui 252 õpilast, Tallinna, Tartu, Pärnu ja teiste suuremate linnade koolides enam kui 500 õpilast. Need ettepanekud, mille põhjal oleks võimalik luua hoopis teistsugune koolivõrk, kui praegune minister ette näeb, ei ole siiani toetust leidnud. Me loodame, et ka nendele paindlikele vormidele üleminekust on aega suve jooksul mõelda ning nende teemade juurde tagasi tulla.
Kurvastab aga kõige enam just see, mis õpetaja niigi keerulist olukorda ajapikku veel hullemaks muudab. 35 töötunnile ei anta täpsemat sisu. Õpetajate streigi taustal tundub kuidagi koomiline, et kui õpetajad palusid, et töötunde ei oleks rohkem kui 16–18, siis said nad vastuseks 35-tunnise töönädala. Ka ametijärgud kaovad ära. Seega saab näiteks vanemõpetaja või metoodikõpetaja oma tehtud suure töö eest nagu karistada. Klassijuhataja peab oma väga tänuväärse töö mahu tulevikus kokku leppima sellesama üldise töömahu sees. Koolist peavad samm-sammult võib-olla kaduma tugistruktuuride töötajad, st logopeedid, koolipsühholoogid, eripedagoogid, samuti sotsiaalpedagoogid, kes alles 2010. aastast pingeliste läbirääkimiste tulemusena kooli tööle on võetud.
Küsimusi, mida selle eelnõuga ei lahendata, on kahjuks liialt palju. Me ei saa põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu täna nii heaks lugeda, et selle menetlusega võiks rahulikult lõpuni minna. Seetõttu annan üle Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu menetlemist teisel lugemisel mitte lõpetada ja eelnõu 340 kultuurikomisjoni tagasi saata. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Asume nüüd eelnõu 340 muudatusettepanekuid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Ma tänan! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 31 ja vastu 41 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Palun teist muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 38 ja vastu 49 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Tänan! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 37 ja vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Palun neljandat muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 39 ja vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Viienda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 38 ja vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Palun kuuendat muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 37 ja vastu 48 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Palun seitsmendat muudatusettepanekut hääletada!

Tänan! Teeme seda.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 37 ja vastu 50 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Palun kaheksandat muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 87 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Muudatusettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Teeme seda.
Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 38 ja vastu 50 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 12 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Muudatusettepaneku nr 19 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Tänan! Teeme seda.
Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 38 ja vastu 47 Riigikogu liiget, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 20 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. 21. muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon. 22. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. 23. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. 24. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 25. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. 26. muudatusettepaneku on peale arutelu esitanud juhtivkomisjon ja tema seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. 27. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. 28. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 29 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. 30. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. 31. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. 32. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 33. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. 34. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 35. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. 36. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 37. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Palun 37. muudatusettepanekut hääletada!

Tänan! Teeme seda.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 37, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 50 ja vastu 28 Riigikogu liiget, 5 Riigikogu liiget jäid erapooletuks. Muudatusettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 38 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 39 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepaneku nr 40 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Teeme seda. Protseduuriline küsimus. Kas Kaia Iva või Margus Tsahkna, kumb?

Seda muudatusettepanekut paluti hääletada, kuid meie palume enne seda viieminutilist vaheaega.

Selge. Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 3.56.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, IRL-i fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me oleme 40. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 40. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 39 ja vastu 49 Riigikogu liiget, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 41 on esitanud juhtivkomisjon. Kaia Iva, palun!

Jah, mulle küll väga meeldib see muudatusettepanek, selle on esitanud kultuurikomisjon ja me tahame seda täielikult arvestada, aga vahetevahel tuleb pikemaid mõttepause võtta. Palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Mõtlemine ei ole kunagi liiast. Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja. Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 41. muudatusettepaneku, mille on esitatud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek leidis toetust.
42. muudatusettepaneku on teinud juhtivkomisjon. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tulles vastu ühe fraktsiooni soovile, palume seda muudatusettepanekut hääletada ja võtame enne seda kümneminutilise vaheaja.

Aitäh! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 42. muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 43 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Muudatusettepaneku nr 44 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Muudatusettepaneku nr 45 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Muudatusettepaneku nr 46 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 46. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 39 ja vastu 51 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
47. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Seoses segadustega selle seaduseelnõu ümber palume seda muudatusettepanekut hääletada, sest me vajame kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 47. muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu oli 3, erapooletuks jäi 2 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek leidis toetust.
48. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda muudatusettepanekut tuleks sisuliselt arvestada. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümneminutilist vaheaega!

Tänan! Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 48, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 32 ja vastu 47 Riigikogu liiget, 2 Riigikogu liiget jäid erapooletuks. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 49 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, kümneminutiline vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 49, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 28 ja vastu 48 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 1. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 50. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh, austatud juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Palun, Priit Toobal, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaksin väga seda ettepanekut toetada, aga ettepaneku nr 50 lõige 4 ütleb järgmist: "kehtestab kooli palgakorralduse põhimõtted, esitades selle need kehtestamist arvamuse andmiseks ..." Mida see tähendab: selle need kehtestamist arvamuse andmiseks?

Lähtume eesti keele ühilduvusreeglitest. Kuna tegemist on mitmusega – palgakorralduse põhimõtted –, siis on õige variant "esitades need kehtestamist". (Hüüded saalist.) Palun, Priit Toobal!

Aitäh! Kuna selle ettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, siis võib-olla oleks mõistlik, kui komisjon kokku tuleks ja otsustaks, kas on õige "selle need" või lihtsalt "need". "Kehtestamist arvamuse" – mida see tähendab?

Märkus on põhjendatud. Nüüd algab kümneminutiline vaheaeg ja selle aja jooksul, enne kui me hakkame seda ettepanekut hääletama, saab kõik loodetavasti selgeks.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, me hakkame hääletama muudatusettepanekut nr 50, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Juhin teie tähelepanu sellele, et eelnõu leheküljel 7 on punkti 37 lõike 4 sõnastus korrektselt esitatud. See lõige 4 kõlab järgmiselt: "kehtestab kooli palgakorralduse põhimõtted, esitades need enne kehtestamist arvamuse andmiseks õpetajatele ja hoolekogule ning kooskõlastamiseks kooli pidajale." See on selgitus selle vaidlusaluse lause juurde. Ma panen selle muudatusettepaneku hääletusele. Palun, Priit Toobal, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma igaks juhuks vaatasin kollast raamatut ehk kodu- ja töökorra seaduse kommentaare. Selle seaduse § 106 kommentaaride põhjal saab öelda, et me hääletame praegu muudatusettepanekuid, me ei hääleta tervikteksti. Me hääletame muudatusettepanekut nr 50, mis ütleb, et kehtestab kooli palgakorralduse põhimõtted, esitades selle need kehtestamist arvamuse andmiseks õpetajatele. Kuna kultuurikomisjon vahepeal kogunenud ega ettepanekut ümber teinud ei ole, siis ma arvan, et täissaalil ei ole korrektne seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! See, mis ma teile ette lugesin, oli mõeldud selgituseks. Me hääletame muudatusettepanekut sellises sõnastuses, nagu see kirjas on. Igaüks hääletab vastavalt oma südametunnistusele ja mõistusele. Korrektuuri saab ka hiljem teha. Ma panen selle muudatusettepaneku hääletusele sellises sõnastuses, nagu see on kirjas muudatusettepanekute loetelus. See lause, mille ma teile ette lugesin, selgitab, mida see tegelikult tähendab. Palun, Eiki Nestor, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Mul ongi protseduuriline küsimus. Mille alusel te nii väidate, et kui me hääletame muudatusettepanekut nr 50 ühel kujul, siis seaduses jääb siiski kehtima mingisugune teistsugune tekst?

Ma käsitlen seda nii, et vaja on teha lihtsalt korrektuur, konsulteerides kultuurikomisjoni esimehe ja ametnikega ning juristidega.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 50, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 17, erapooletuks jäi 8. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 51 on kultuurikomisjonilt. Juhtivkomisjoni arvates tuleks seda muudatusettepanekut täielikult arvestada. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Et kultuurikomisjon saaks anda veel tõlgendusi sellele, mis on tabelis ja mis tekstis, palun ma enne hääletust kümneminutilist vaheaega ja palun seda ettepanekut ka hääletada!

Kümneminutiline vaheaeg. Jätkame kell 5.39.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 51, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuks jäi 5. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 52 on kultuurikomisjonilt. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada! Kuna on nii palju uusi ja huvitavaid mõtteid tekkinud, siis palun ka kümneminutilist vaheaega, et oleks võimalik need mõtted läbi arutada!

Kümneminutiline vaheaeg. Jätkame kell 5.50.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 52, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 53. Eiki Nestor, palun!

Tänan! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg. Jätkame istungit kell 6.01.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, oleme jõudnud muudatusettepaneku nr 53 juurde.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 53, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega leidis ettepanek toetust. Muudatusettepaneku nr 54 on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Eiki Nestor.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg. Jätkame kell 6.13.
V a h e a e g

Head kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 54, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 55. Palun, Eiki Nestor!

Palun muudatusettepanekut nr 55 hääletada ja enne seda kümneminutilist vaheaega!

Vaheaeg kümme minutit. Jätkame kell 6.24.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 55, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda ettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu oli 1 ja ka erapooletuks jäi 1 Riigikogu liige. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 56. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg. Jätkame kell 6.35.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, vaheaeg on läbi. Meil on praegu ees 56. muudatusettepanek, mille on teinud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata.
Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 14 ja vastu 41 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 57. Palun, Indrek Saar!

Aitäh! Ma palun muudatusettepanekut nr 57 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Istung jätkub kell 6.47.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 57, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 42 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 58. Indrek Saar, palun!

Tänan! Palun muudatusettepanekut nr 58 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Me jätkame kell 6.58.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 58, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 43 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 59. Indrek Saar, palun!

Palun muudatusettepanekut nr 59 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Me jätkame kell 7.09.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 59, mille on esitanud kultuurikomisjon ja mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1 Riigikogu liige. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 60 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun muudatusettepanekut nr 60 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Suurima heameelega. Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 60, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 8 ja vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 61 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun muudatusettepanekut nr 61 hääletada ja kuna tegemist on väga olulise muudatusettepanekuga, siis enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Hästi! Vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 61, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, aga mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 ja vastu 40 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 62 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun muudatusettepanekut nr 62 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Hästi! Nii vajalik kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 62, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 5 ja vastu 37 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 63 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun muudatusettepanekut nr 63 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Tänan! Vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 63, mille on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 5 ja vastu 38 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 64 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun muudatusettepanekut nr 64 hääletada ja enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Austatud proua juhataja, mul on protseduuriline küsimus. Kes see Indrek Saar on ja mis ta selle kümne minuti jooksul teeb?

Teil on hea küsimus. Indrek Saar on Eesti Vabariigi Riigikogu liige. Mis ta selle kümne minutiga teeb, seda küsige tema käest ise. Vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 64, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 ja vastu 33 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 65 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Mul on kõigepealt üks protseduuriline küsimus. Kas ma saan repliigi korras vastata Riigikogu liikmele Andres Herkelile, kellel oli küsimus?

Ei, seda te ei saa teha, aga teil on võimalus temaga kohtuda nende kümne minuti jooksul.

Kuna minu nime mainiti, siis on mul õigus repliigile.

Ei ole, praegu ei ole.

Selge.

See tähendab, et muudatusettepanek nr 65 läks läbi. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Ma küsisin, kas mul on õigus küsimusele vastata. Te vastasite, et mul seda õigust ei ole. Järgmiseks on mul ettepanek hääletada muudatusettepanekut nr 65. Enne seda palun ma kümneminutilist vaheaega!

Suurima heameelega! Loodan, et te kümne minuti jooksul suudate Andres Herkeliga kokku leppida. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 65, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 7 ja vastu 31 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 66 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Kuna harjutamine teeb meistriks, siis harjutame veel. Seega palun ma muudatusettepanekut nr 66 hääletada ja enne seda kümneminutilist vaheaega, et välja selgitada, millega tegeleb Indrek Saar.

Nii. Ma pean meeles, et te soovite hääletust. Palun, protseduuriline küsimus, Sven Sester!

Aitäh, proua juhataja! Selle nime, kes enne rääkis, ei hakka ma ütlema. Tahtsin küsida, kas teie kui juhataja teate, mida ta harjutas.

Head kolleegid ja hea kolleeg Sven Sester! Ma ei tegele selle uurimisega, mida keegi harjutab. Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Ma juhin juhataja tähelepanu sellele, et Saare ülesanne on küsida vaheaega, aga mitte harjutada oma näitlejameisterlikkust, öeldes, et ta harjutab uuesti, proovib seda või teist jne. Juriidiliselt võttes ütleb ta: "Ma palun kümneminutilist vaheaega." Miks ja kuidas ta seda teeb, mind ausalt öeldes ei huvita ja see ei huvita üldse mitte kedagi. Võtku, mingu, tehku, see on tema asi. Aga igasugune plärisemine siia vahele ei kuulu asjasse.

Kolleeg Igor Gräzin! Kui te veel kaua räägite, siis see aeg läheb väga pikaks. Palun, kümme minutit vaheaega!
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 66, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 16 ja vastu 37 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 67 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun panna hääletusele muudatusettepanek nr 67, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 67, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 20 ja vastu 41 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 68 on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun hääletada muudatusettepanekut nr 68, mis on tehtud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 68, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 18 ja vastu 38 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 69 on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun panna hääletusele muudatusettepanek nr 69, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne seda palun kümneminutilist vaheaega!

Kümme minutit.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 69. muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu hääletas 1 Riigikogu liige, 4 Riigikogu liiget jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust.
70. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Indrek Saar, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Palun panna hääletusele muudatusettepanek nr 70, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Palun enne seda kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 70. muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek leidis toetust.
71. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Indrek Saar, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Palun panna hääletusele 71. muudatusettepanek, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Palun see ettepanek esitada ka kirjalikult! Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 71. muudatusettepaneku, mille on esitanud juhtivkomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
72. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Tänan! Palun hääletada muudatusettepanekut nr 72, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Juku-Kalle Raid.

Indrek, ma loodan, et sa oled tähele pannud, et muudatusettepanekud nr 72, 73, 74, 75 ja 76 on kõik enam-vähem samas sõnastuses, välja arvatud paar sidesõna. Kas see on sinu meelest normaalne?

Hea ametikaaslane, see ei ole protseduuriline küsimus. Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 72, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 10 ja vastu 31 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 73 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun panna hääletusele muudatusettepanek nr 73, mis on esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 kohta! Enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 73. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 15 ja vastu 36 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head ametikaaslased, võtan juhataja vaheaja kuni kella kümneni, et me saaksime korrektselt alustada neljapäevast istungit. Kolmapäevane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 09.50.