Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame kevadhooaja viimast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Head kolleegid, kuna Riigikogu liige Rainer Vakra on andnud teada, et ta ei soovi tänaseks infotunniks registreeritud küsimust esitada, siis alustaksin küsimusega, mille on välja pakkunud kolleeg Mailis Reps. Kuna kolleeg Repsi ka ei ole saalis, tuleb alustada kolleeg Jaak Alliku küsimusega haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!
Lugupeetud härra minister! Teie propageeritava gümnaasiumireformi kohaselt jagunevad väljaspool Tallinna ja Tartut asuvad omavalitsused gümnaasiumihariduse rahastamise osas nelja gruppi. Esiteks omavalitsused, kuhu riik on asutanud nn puhta riigigümnaasiumi ja maksab kinni kogu gümnaasiumihariduse, tehes omavalitsuse eelarvele sellega igal aastal koolipidamise mõttes umbes veerand miljoni eurose kingituse. Teiseks omavalitsused, kes on kuue aasta jooksul järjekorras selle kingituse saamiseks ja võivad kuue aastaga naabermaakonna keskusega võrreldes jääda ilma umbes kahest miljonist eurost. Kolmandaks omavalitsused, kes soovivad säilitada täistsüklikooli ja peavad nii majakulud, tugiteenused kui vajaduse korral ka õpetaja palgalisad igavesti ise kinni maksma. Neljandaks omavalitsused, kus gümnaasiumiharidust ei anta ning kes peavad munitsipaalgümnaasiumisse minevate noorte eest tasuma osamaksu, riigigümnaasiumisse minevate eest aga mitte. Linnade liidu tegevjuht Võigemast nimetas sellist olukorda kõlvatuks konkurentsiks. Kas ministeerium näeb siin probleeme ja otsib lahendusi või mitte?
Hea küsija! Olukord, mida te kirjeldasite, on tekkinud kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel. Teatavasti on Eestis praegu riigigümnaasiumid, munitsipaalgümnaasiumid ja eragümnaasiumid. Kehtiva seaduse kohaselt on nii, et kui mingi kohaliku omavalitsuse territooriumil elav õpilane läheb õppima riigigümnaasiumisse, siis kohalik omavalitsus ei pea talle kooli jaoks jooksvate kulude katteks raha n-ö kaasa andma. Samal ajal on Riigikogu pidanud mõistlikuks, et omavalitsuste vahel liikuvate, samuti erakoolidesse minevate õpilaste puhul on kohalikul omavalitsusel kohustus kanda ka kooli jooksvad kulud seoses sellega, kui üks õpilane õpib teise kohaliku omavalitsuse territooriumil või siis erakoolis. Selles osas ettevalmistatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mida te arutama hakkate, mitte midagi ei muuda. Me oleme riigigümnaasiumi asutamisel Viljandis pidanud läbirääkimisi kohalike omavalitsustega ja jõudnud isegi Viljandi linnaga kokkuleppele, et Viljandi linn katab riigigümnaasiumisse õppima asunud noorte kulutused. Praktilises elus on aga üles kerkinud tõsised raskused ja me peame praegu Viljandi linnaga konstruktiivseid läbirääkimisi, et selline regulatsioon linna palvel Viljandi riigigümnaasiumis kaotada. Ma usun, et senine seaduse regulatsioon võiks kehtida ka tulevikus.
Palun, kolleeg Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!
Härra minister! Ma saan aru, et ministeerium ei näe selles korras mingit probleemi. Aga see selleks, küsin edasi. Teie parteikaaslane minister Kiisler propageerib praegu tõmbekeskustel põhinevat haldusreformi. Võib aru saada, et selle mudeli järgi jääks Eestisse umbes 50 omavalitsust. Teie algatatud gümnaasiumireform lähtub vähemalt 252 õpilasega puhta gümnaasiumi mudelist, seega te soovite enamikus minister Kiisleri propageeritavates tõmbekeskustes keskkoolid kaotada. Kas teile ei tundu, et te tegutsete kolleegiga risti vastupidistes suundades? Või peate silmas, et tõmbekeskuseks saab nimetada ka asulat, kus antakse vaid põhiharidust?
Koolivõrgu kavandamine on toimunud mõistlikus ja üsna konstruktiivses koostöös ka regionaalminister Siim Valmar Kiisleriga ja loomulikult oleme vaadanud koolivõrgu kujundamist ka läbi selle prisma, mis puudutab tõmbekeskuste mudelit. Seisukoht, et igas tõmbekeskuses peaks olema kesktaseme õppeasutus ehk gümnaasium ja paralleelselt sellega ka vastava taseme kutseõppeasutus, ei ole ilmselt põhjendatud. Eelkõige lähtudes sellest reformist, mis on läbi viidud kutseõppeasutuste osas – kutsekoolide arv on viimasel ajal püsivalt olnud 30 ringis –, näeme, et keskharidust andev kool ei pea kvaliteetse hariduse tagamiseks ja kogu riigi territooriumi katmiseks olema kaugeltki mitte igas vallas, igas asulas ega ilmselt mitte ka igas tõmbekeskuses, mille arv ka meie hinnangul jääb 50–60 piiridesse. Seepärast ma ei arva, et tõmbekeskused peaks üksüheselt siduma vajaduse korral riigigümnaasiumi või üldse gümnaasiumi olemasoluga, seda eriti veel seaduse jõul.
Palun, kolleeg Jaak Allik, teine täpsustav küsimus!
Tänan, härra minister, väga selge seisukoha eest! Aga härra Kiisler ütles eelmises infotunnis minu küsimusele vastates, et gümnaasiumide rahastamine peaks lähtuma riigi ja maakondlike omavalitsusliitude vahelisest kokkuleppest selle kohta, kui palju keskharidust andvaid koole jääb maakonda alles. Kõiki neid alles jäävaid koole tuleks rahastada võrdselt ja koolipõhiselt, mitte lähtudes õpilaste arvust või omandivormist. Miks te ei toeta seda seisukohta, vaid ehitate vastupidist mudelit?
Hea küsija! Päris niimoodi vastandada on kunstlik ja täiesti tarbetu. Mis puutub riigigümnaasiumide rahastamisse, siis see toimub vastavalt kooli ülalpidamiseks vajalikele kuludele ja selles osas valitseb meil esitatud mudeli osas täielik üksmeel. Riigigümnaasiumide rahastamine ei ole varem probleeme tekitanud, kui välja arvata teie viidatu, et kohalikud omavalitsused peaksid hakkama ka riigikoole üleval pidama. Oleme seisukohal, et kohalike omavalitsuste poolt riigikoolide ülalpidamine ei ole otstarbekas.
Mis puutub rahastamismudeli täpsemasse sisusse, siis nagu te teate, tegi Riigikogu menetluses oleva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise algataja ehk Vabariigi Valitsus ettepaneku lahutada sellest seadusest rahastamise osa ehk PGS-i § 82 ja sellega seonduvalt ka vastav valitsuse määrus, nii et kindlasti tullakse nii Riigikogu kui ka valitsuse tasemel rahastamisteemade juurde tagasi.
Nüüd selleks, et lõpeks tarbetud spekulatsioonid, mida ma paraku pean lugema eri inimeste sulest ja kuulma eri inimeste suust, kaasa arvatud ja eriti etteheitvas vormis mõnede opositsiooni esindajate suust, siis juhin tähelepanu, et loomulikult on vaja otsida lahendus kvaliteetse gümnaasiumihariduse pakkumiseks mitte ainult maakonnakeskustes. Näiteks Mulgimaal on meil vaja konstruktiivset koostööd, et püüda leida modus operandi jätkusuutliku gümnaasiumihariduse jaoks, sama ka Peipsi ääres ja paljudes teistes piirkondades. Töö selle kallal käib ja inimeste hirmutamisel, et need gümnaasiumid kaovad 1. septembrist 2013 ja osa aastal 2014 ära, ei ole põhjust.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Andrus Saare!
Lugupeetud minister! Eile ilmus meedias endise ministri ja praeguse kultuurikomisjoni liikme artikkel. Tegemist peaks olema haridusvaldkonnas väga pädeva ja informeeritud rahvasaadikuga. Muu hulgas kommenteeris ta järgnevalt: "Tänane vanemõpetaja, kes on samal ajal ka klassijuhataja, hakkab pärast Aaviksoo "palgatõusu" saama sadakond eurot vähem." Siit minu küsimus: kuidas siis klassijuhatajatööd tegeva õpetaja palgaga tegelikult olema hakkab?
Ka mina lugesin seda ja mul oli pehmelt öeldes piinlik. Ma arvan, et inimeste asjata hirmutamine on praktika, mida ka siis, kui ollakse poliitilistel eriarvamustel, ei tohiks kasutada. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused on suunatud ühe olulise küsimuse lahendamisele – see on õpetajate palga- ja töötingimuste parandamine. Praegu on tõepoolest võimalik, et koolipidaja vähendab koolijuhi kaudu uuel õppeaastal õpetajate sissetulekut. Selline praktika peab lõppema. Õpetajal on õigus samasugusele kindlusele oma töölepingu ja palga suhtes nagu kõikidel teistel töölepingu alusel töötavatel inimestel. Seetõttu on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse keskne mõte tagada garanteeritud palk kõikidele õpetajatele, nii et seda ei saaks õppeaasta vahetumisel ühepoolses korras muuta, rääkimata kalendriaasta vahetumisest. Sellele muudatusele vastuseismine on mulle arusaamatu, kindlasti ei teeni see õpetajate huve.
Mis puutub õpetaja palka, siis see peab olema määratud vastavalt tema tööpanusele ja töö tulemuslikkusele ning see peab saama ainult tõusta. Kui kiiresti seda tõsta, selles peame ühiselt kokku leppima riigieelarvesse vastavate summade eraldamisel.
Mis puutub klasside juhatamisse, siis raha selle tasustamiseks eraldatakse edaspidigi. Sellele ei seata niisugust piiri nagu praegune 5%, seda võib suurendada vastavalt koolijuhi äranägemisele, kusjuures klassijuhataja tööd võib tasustada nagu lisaülesannet täiendavalt 35-tunnisele töönädalale, olgu seda siis viis tundi või kümme tundi – kuidas vajalikuks peetakse.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Austatud härra minister! On jäänud mulje, et nende aastate jooksul, kui teie olete olnud haridusminister, on pidevalt tegeletud summade kärpimise ja sisemise ümbertõstmisega, samuti omavalitsustele ülesannete juurdeandmisega. Me mäletame, et üldse mitte ammu võeti siin saalis vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning nüüd viimaks on hakatud kohapeal sellest aru saama ja selle järgi tegutsema, aga juba jälle on käivitatud kardinaalsed muutused ja te eitate eelmisi seisukohti näiteks kolme õppesuuna osas ja paljudes muudes küsimustes. Miks on teie haridussüsteemi puudutavad seisukohad sedavõrd muutlikud? Ja teine pool küsimusest on, miks te enam ei jõua ka koalitsiooni sees kellegagi üldse kokkuleppele. Teame, et rahastamismudeli osas on praegu kokkulepped sõlmimata.
Haridusteema on keeruline ja mitmetahuline ning kahe minutiga seda selgeks teha, kui nii põhimõttelistes küsimustes puudub elementaarne lähteinformatsioon, on raske. Aga mõningad valeväited, mis selles küsimuses sisaldusid, ma siiski püüan ümber lükata.
Hariduse rahastamine ei ole vähenenud, vaid kasvanud. Kasvamine on see, kui eraldatakse rohkem raha, ja vähenemine on see, kui eraldatakse vähem raha. Kui me riigieelarves järge ajame, siis leiame, et hariduse rahastamine on kasvanud ja kasvab edaspidigi – vähemasti senikaua, kuni püsib see koalitsioon.
Mis puutub kohustuste juurdeandmisse, siis ma ei oska nimetada ühtegi seadusmuudatust, mis minu haridusministriks olemise aja jooksul oleks kohalike omavalitsuste või koolipidajate kohustusi suurendanud. Kui teie niisugustele muudatustele viitate, siis palun teil olla konkreetsem, et ma saaksin teile vastata.
Mis puutub koostöösse haridusvaldkonnas koalitsiooni sees ja mitte ainult koalitsiooni sees, siis on see väga hea. See, et rahastamise paragrahv põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest eraldati ja tullakse selle juurde tagasi sügisel, on samuti väga hea. Väga hea on see sellepärast, et usutavasti me saavutame siis suurema konsensuse kui seni. Ma kutsun ka opositsioonisaadikuid üles selles töös konstruktiivselt osalema, nii nagu nad on konstruktiivselt osalenud selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamisel, mille teisele lugemisele te täna asute.
Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud minister Aaviksoo! Möödunud aastal enne riigieelarve vastuvõtmist te tulite välja lubadusega tõsta õpetajate palka 11%. See oli väiksem summa, kui streigiga ähvardanud õpetajad palusid, aga ikkagi päris tuntav summa. Riigieelarves aga suurenes õpetajate palgaks ettenähtud summa kõigest 4,7%. Te ütlesite, et ülejäänud palgatõus tuleb sisemiste reservide abil. Nüüd kohe on pool eelarveaastast möödas. Kust, mille arvel see ülejäänud palgatõusu raha koolidele tulema pidi?
Hea küsija, ka seda ma olen korduvalt seletanud. Aga eks õpetajagi peab seletama senikaua, kuni sõnum kohale jõuab ja arusaamine kindel on. Seoses sellega, et paljudel kohalikel omavalitsustel oli probleeme riigi eraldatud raha ülekandmisega erakoolidele, eraldati 2013. eelarveaastal erakoolidele antav raha kohalikele omavalitsustele antavatest vahenditest ja kanti see üle otse. Seega need arvud, mida te võrdlete, mehaaniliselt klappima ei pea ega saagi klappida. Kordan veel kord, et kõikidele kohalikust omavalitsusest koolipidajatele kanti õpetajate töötasuks üle 11,4% suurem summa. Loodame väga, et kohalikud omavalitsused kogu selle ülekantud raha õpetajatele korralikult välja maksavad. Me teame, et osa kohalikke omavalitsusi ei ole seda teinud, aga ma tean, et nad on lubanud seda teha ja pingutavad selle nimel. Kui see tõesti nii on, siis aasta lõpuks tõuseb õpetajate palk, nii nagu lubatud, 11,4% kõrgemale tasemele.
Selleks et minu etteheide ei kõlaks ebaõiglaselt nende kohalike omavalitsuste suhtes, kes juba praeguseks on mitte ainult kogu riigi raha välja maksnud, vaid eraldanud ka täiendavalt raha õpetajate palkadeks, toon ühe näite siitsamast Harjumaalt. Mitte kuigi jõukas, aga see-eest hariduslembene Kernu vald suudab õpetajatele lisaks riigi eraldatud enam kui 800 eurole maksta omalt poolt 300 eurot lisaks, samal ajal kui rohkem kui 1000 euroga õpetaja kohta toetatud Tallinna linn jättis sellest summast välja maksmata üle 100 euro õpetaja kohta.
Palun, kolleeg Kaia Iva!
Austatud minister! Ma olen kultuurikomisjoni liikmena selle eelnõuga tegelenud ja olnud selles protsessis juba ligemale seitse kuud. Olen märganud, et Riigikogu kultuurikomisjoni seinte vahel on opositsiooni ja koalitsiooni vahel kaunis suur üksmeel olnud ning arutelud on olnud päris konstruktiivsed. Sealt seinte vahelt väljudes on osa infot aga nagu hajunud ja küsimusi on palju rohkem õhus. Viimastel päevadel, kui eelnõust on välja võetud punkt, mis reguleeris muudatusi rahastusmudeli osas, on siginenud kahtlus, et äkki Vabariigi Valitsus teeb mingid suured muudatused, suure revolutsiooni rahastamise osas hoopis oma määrusega. Kuidas te seda väidet kommenteerite?
Aitäh küsimast! Tõepoolest, mis puutub raha jagamisse koolipidajate vahel, siis Riigikogu on delegeerinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses üsna suure otsustusruumi valitsusele. Sellekohane määrus on igal aastal vastu võetud, kui Rahandusministeerium on selle ette valmistanud, ja praeguse seaduse § 82 kehtima jäämise korral saab see ka edaspidi niimoodi olema. Tahan teile aga kinnitada, et minu ja valitsuse siiras soov on, et rahastamisteema arutlus sügisel Riigikogus uuesti algaks, sealhulgas võiks arutada valitsuse määrust sellesama seadusparagrahvi alusel. Päris kindlasti ei ole alust juttudel, justkui kavatseks täitevvõim või mõni tema üksik haru kuidagi Riigikogu selja taga, Riigikogust mööda minnes anda välja määrusi, mis kõvasti kahjustaksid kohalike omavalitsuste kui koolipidajate rahastamist.
Veel kord: valitsus tõenäoliselt saab määruse eelnõu valmis juba enne suure suvepuhkuse saabumist, vähemasti niisuguse eelnõu, mida saaks arutada nii parlamendis kui ka valitsuses. Kindlasti tahaks selle juurde tagasi tulla, sest tingimata on vaja kõike arutada ka kohalike omavalitsuste kui partneritega. Tõsi, me kõik saame aru, et kohalike omavalitsuste valimised tänavu 20. oktoobril loovad õhkkonna, mis võivad arutelu keeruliseks teha, aga see päris kindlasti ei saa viia selleni, et otsused võetakse vastu salaja, Riigikogu selja taga. Nii et see arutelu seisab meil ilmselt ees.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Lugupeetud minister! Täna me hakkame siin saalis haridusseadust pikalt arutama ja ma olen püüdnud nendest asjadest paremat pilti ette saada. Minu pilt on selline, et ma saaksin teist kui ministrist aru, kui te oleksite Reformierakonna minister. Siis ma saaks aru, et te tulete sellise seadusega siia saali. Aga kuna te olete Isamaa ja Res Publica Liidu minister, siis ma ootaksin teilt sellist seadust, mis arvestaks rohkem kogu rahvast. Praegune seadus kaldub rohkem eliitkooli poole ja puudega lapsed unustatakse ära, või kui lausa ei unustata ära, siis see tähelepanu ja hool, mida on nendele seni osutatud, kaob ära. Miks see nii on?
Hea küsija! Selline kõrgstiil, mille eredaks näiteks on suurepärane nädalaleht Kesknädal, ei aita meil ilmselt konstruktiivselt väga kaugele jõuda. Loomulikult arvestab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mille on koostanud IRL-i ridadesse kuuluv haridus- ja teadusminister, nii IRL-i programmilisi huvisid kui ka koalitsiooni eesmärke. Kindlasti vastab see ka nendele arusaamadele, mida peab õigeks Eesti haridusavalikkus ja mida on toetanud ka haridusfoorum. Samuti toetab seda üleantud haridusstrateegia, mille taga on kõige laiema põhjaga haridusavalikkus koostöökogu kaudu ja väga paljud partnerid. Nii et teie etteheide ning IRL-i ja Reformierakonna kunstlik vastandamine on kohatu ja see päris kindlasti ei aita meil edasi jõuda.
Veel kord: seadus tegeleb konkreetsete regulatsioonidega ja muudab seda, mida ta muudab. Ta suurendab riigi toetust hariduslike erivajadustega lastele ja puuetega lastele – suurendab! Suurendab toetust, mitte ei lõpeta seda ega vähenda võrreldes kehtiva seadusega. Kui me rahastamissättega Riigikogusse tuleme, siis on ettepanek seda toetust veel suurendada.
Head kolleegid, jääme faktide ja konkreetsete tekstide juurde! Ärme tekitame tühjast tüli, sest sisulisi otsuseid on vaja teha hästi rahulikult, kaaludes plusse ja miinuseid, mis kõikide otsustega seotud on ja mis ei jookse kindlalt mitte erakondade piire pidi, vaid sedapidi, kui hästi me mõistame Eesti hariduse tegelikke vajadusi ja probleeme ning suudame neile lahendusi pakkuda.
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Ma peaksin tegelikult kodu- ja töökorra seaduses näpuga järge ajama ning see ütleb, et kui inimene, kelle kord on küsida, ei viibi saalis, siis ta kukub järjekorrast välja. Aga mul on täna hea tuju ja ma rikun seda natukene. Ma arvan, et te lubate. Võimaldan seega kolleeg Mailis Repsil esitada oma küsimuse haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Ma palun väga vabandust, aga ma ei osanud ette näha, et küsimus härra Reinsalule jääb ära.
Kõigepealt suur tänu väga põhjalike vastuste eest! Eks eriarvamused tekivad sellest, et kuulad inimeste juttu, aga kahjuks me peame lugema ka üleantud eelnõu sätteid. Praeguseks on selge, et Vabariigi Valitsuselt tulnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ettepanekute üks eesmärk on kaotada koolis selline funktsioon nagu klassijuhatamine. Seda uuest eelnõust ei leia ja pärast seda, kui eelnõu on neljapäeval koalitsiooni häältega vastu võetud, kaob põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest klassijuhatamine ära. Sellest tulenevalt on minu esimene küsimus teile, härra minister selline. Täna te püüdsite väga innukalt raadiokuulajaid veenda, et kohalikel omavalitsustel on loomulikult soov seda ka edaspidi rahastada. Kuidas sellega tegelikult on?
Hea küsija! Klassijuhatamine on Eesti koolis olnud, on praegu ja jääb ka tulevikus. Olen rõhutanud, rõhutan täna ja rõhutan ka tulevikus, et klassijuhatajal on seda tööd tegelikult rohkem, kui praegune 10% lisatasu katab. Ma arvan, et seda tööd peaks vääriliselt hindama ja selleks võimalusi looma. Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus selle võimaluse loob.
Mulle tundub, et meil on erinev ilmavaade küsimuses, kas kõik asjad, mis koolis sünnivad, olgu näiteks klassijuhatamist või ruutjuure võtmise õpetamist puudutavalt, peaks olema sätestatud seaduses või võiks midagi jääda ka koolipidaja, kooli hoolekogu, õpetajate ja direktori otsustada, sh koolikorralduslikes küsimustes. Me oleme ette pannud terve hulga muudatusi, mis avardavad koolijuhi võimalusi otsuseid vastu võtta, tuginedes seejuures eelkõige kooli hoolekogu, aga ka koolipidaja suunistele. Kui me vaatame rahvusvahelise taseme PISA uuringuid, siis näeme, et edukamaid tulemusi saavutavad riigid, kus kooli otsustuspädevust seaduslike piirangutega mitte ei kärbita, vaid suurendatakse, ja sellesse ritta tuleb asetada ka klassijuhatamine. Rõhutan veel kord: koolipidajal on õigus maksta klassijuhatamise eest õpetajale lisatasu, ja seda mitte ainult 10% ulatuses palgast, vaid ka 20% või 30% ulatuses, lähtuvalt kooli töökorraldusest, aga on ka võimalus jätta see põhitöö sisse, nii et üldkoormus on 35 tundi ja näiteks viie või kuue tunni võrra vähendatakse kontakttundide arvu, mis kuuluvad tema ametijuhendisse.
Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!
Tõepoolest, eks me loegi seadussätteid erinevalt. Tahangi siinkohal märkida, et kindlasti on kohalikel omavalitsustel koolipidajana ka praegu olemas kõik võimalused tõlgendada mitmeid sätteid õpetajale kasulikumalt. Siiamaani on olnud õigus lähtuda 18–24 tunnist, aga enamikus omavalitsustes ja koolides on need lugupeetud koolipidajad, keda te siin väga energiliselt kaitsete, lähtunud just maksimumist ehk 24 tunnist. Kuidas te loodate veenda õpetajaid, et nüüd kehtima hakkav ainult 35 tunni piir ei saa rakendatud samasuguses mahus kui praegu 24 tunniks klassi ette saatmine? Miks te arvate, et õpetajaid ei või 1. septembrist 35 tunniks klassi ette saata?
On koolipidajaid ja koolijuhte, kes on normi seadnud 24 tunni peale, ning on koolipidajaid ja koolijuhte, kes on selle seadnud 18 tunni peale. Riik lähtub praegu ja ka tulevikus asjaomasest keskmisest ehk 21 tunnist – nii palju eraldatakse koolile raha ja selle summa piires saab direktor võtta tööle piisavalt õpetajaid, et 21-tunnise koormusega vajalik töö ära teha. Kui ühe kooli töökorraldus on selline, et seal võetakse tööle vähem õpetajaid ja nende tunnikoormus on suurem kui 21 – olgu siis 22 või 24 või ka 25 tundi –, aga selle võrra tõstetakse õpetajate palka, siis minu arvates niisugune töökorraldus ei sea ohtu ei hariduse head kvaliteeti ega teisi hariduslikke eesmärke. Või siis vastupidi, kui koormust tahetakse vähendada, vähendades samavõrra ka koolis makstavat keskmist palka, siis seegi võiks olla koolipidaja otsustada. Hirmutada sellega, et direktor ütleb õpetajale, et eelseisval õppeaastal on sul vaja seista klassi ees 35 tundi, on minu arvates kohatu. Nagu ükski haiglajuht ei pane kirurgi opereerima 40 tundi nädalas, nii ei pane ükski koolijuht õpetajat kogu tööaega klassi ees seisma. Nii palju usku Eesti õpetajatesse ja Eesti direktoritesse võiks siin saalis olla, et niisuguste ähvardustega mitte liiale minna.
Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!
Eks me kindlasti jätkame seda diskussiooni siin saalis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu menetluse ajal, aga üldiselt opositsioon ei taha mitte ähvardada, vaid me lähtume faktidest. Ning fakt on see, et Eesti Haridustöötajate Liit viis koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga ministeeriumi finantseerimisel läbi väga põhjaliku uuringu, mis andis õpetaja keskmiseks töökoormuseks üle 50 tunni. Nii et tegu ei ole ähvardusega, vaid reaalse eluga. Õpetaja töökoormus on juba praegu väga suur ja on võimalus, et see kasvab veel, kuna enam ei ole töökoormus seadusega piiratud. Kindlasti on olnud huvitav jälgida teie väljaütlemisi meedias uute rahastamisaluste kohta ja teie suuri lubadusi. Ka täna olete öelnud, et kohalikul omavalitsusel on kõiksugused võimalused. Reaalne pilt on see, et paljudes omavalitsustes laste arv kahaneb ja ka rahastamine eelarvest väheneb. Mille arvel peaksid omavalitsused kõik need kohustused täitma?
Koolipidajal on kohustus katta kõik kooli kulud. Niisugune seadus on olnud jõus alates 1990. aastate algusest ja seda põhimõtet ei ole ka opositsioonierakonnad vaidlustanud. Sellisel juhul tuleb jätkata selle regulatsiooniga, mis meil on, eraldades riigi toetusi nendeks tegevusteks, mis on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ette nähtud. Tõsi, selle seaduse rahastamisparagrahvi muudatused näevad ette mõningaid erisusi, aga ma rõhutan, et põhilises osas on muudatused, mille arutelu peaks siin saalis algama sügisel, pigem sellesuunalised, et riik võtab endale täiendavaid kohustusi, mitte ei pane neid kohalikele omavalitsustele juurde.
Tahan ka juhtida tähelepanu ühele lihtsale tõele. Kui lapsi enam üldse ei ole, siis ei ole koolimaju vaja enam üleval pidada, ja kui lapsi on poole vähem kui enne, siis on vaja pidada üleval enam-vähem poole võrra vähem koole ja selleks õppetööks on vaja enam-vähem poole võrra vähem õpetajaid. Loomulikult on see pealiskaudne väide ja ma saan aru, et kui klassis istub üks või kaks last vähem, siis ei ole vaja tervet kooli kinni panna või kõiki õpetajaid lahti lasta. Küll aga peame ajaga sammu käima. Õpetajad ja koolid peavad liikuma sinna, kus on lapsed, aga mitte vastupidi, et me suuname üha suuremaid summasid ja muid vahendeid sinna, kus laste arv aina kahaneb. Seepärast vajab Eesti hariduskorraldus tänapäevastamist ja raha tuleb suunata sinna, kus on selle järele vajadus, kus on õpilased, kus on õpetajad ja kus oodatakse kvaliteetset haridust.
Alustame kohapeal registreeritud küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Lugupeetud minister! Uue PGS-i kohaselt luuakse igas maakonnas riigigümnaasium. Sellega paneb riik munitsipaalgümnaasiumid täiesti ebavõrdsesse olukorda, sest riigigümnaasiume finantseerib 100% ulatuses riik, kohaliku omavalitsuse gümnaasiume kohalik omavalitsus. Aga me teame, et rahaliselt ei suuda kohalik omavalitsus riigiga mitte kuidagi konkureerida. Ma küsin: härra minister, kuidas oleks võimalik sellist ebavõrdsust vältida?
Minu arvates ei tohiks riik ja kohalik omavalitsus konkureerida üheski valdkonnas. Riik ja kohalik omavalitsus peaksid tegema koostööd. Selles mõttes olen ma teistsugusel arvamusel kui teie erakond. Mis puutub koostöösse, siis see käib. Haridus- ja Teadusministeerium on viimase kahe aasta jooksul pidanud läbirääkimisi väga paljude omavalitsustega. Teatavasti oleme paljude omavalitsustega sõlminud koostööleppe riigigümnaasiumide asutamiseks ja mitte ükski nendest kohalikest omavalitsustest ei ole viidanud teie tõstatatud probleemile. Mulle tundub, et see on spetsiifilise poliitilise mõtlemise vili ja asi pole mitte selles, et puudub kohaliku omavalitsuse ja riigi konstruktiivne koostöö kvaliteetse põhihariduse pakkumisel.
Praeguseks on kokkulepped sõlmitud enamiku maakonnakeskuste ja muude omavalitsustega. Oleme teinud ettepanekuid ka suurematele linnadele. Liigume edasi Tartus, liigume edasi Narvas ja ma arvan, et eelseisvate aastate jooksul me kujundame samm-sammult tasakaalustatud gümnaasiumivõrgu, kus mõistlik ja omavahel kokkulepitud roll on nii riigi- kui ka munitsipaalgümnaasiumidel, täpselt samamoodi nagu tegutsevad edukalt koos riigi ja kohalike omavalitsuste hallatavad kutseõppeasutused. Eri koolipidajate kunstlik vastandamine, nende vahel tüli õhutamine ei ole lahenduse poole liikumine. Lahenduse poole liikumine on koostöö ja läbirääkimine võimaluste üle, kuidas edasi minna, olgu see siis Viljandis, Pärnus, Tartus, Haapsalus, Kuressaares, Tallinnas või mõnes muus Eesti omavalitsuses. Ja veel kord: niisugune koostöö reaalselt ju käib.
Palun, kolleeg Valeri Korb!
Lugupeetud härra minister! Kahel viimasel aastal muutus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus päris palju. Sügisel peame paika panema ka rahaasjad. Sellega seoses ongi mu küsimus, mis sellest eelnõust sai. Kas midagi jäi tegemata ja kuidas see seadus muutub järgmistel aastatel?
Vabandust, aga ma ei saanud selle küsimuse tuumast lõpuni aru! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust praeguse valitsuse ajal muudetud ei ole. Tõsi, praegu on muudatused siin saalis arutelul. Mis puutub ettevõetavatesse sammudesse, siis need ei tekita koolidele lisakohustusi ega nõua seega ka lisarahastamist. Koolipidajatele ei panda mingeid uusi ülesandeid, mille täitmist tuleks täiendavalt rahastada. Me teeme seda teadlikult senikaua, kuni kohustused ei ole täies mahus rahaga kaetud. Me ei saa rahul olla õpetajate palgaga – ei miinimum- ega keskmise palgaga. Kuni senised kohustused ei ole rahaga piisavalt kaetud, ei ole otstarbekas ega mõistlik suurendada koolipidajate kohustusi.
Kuidas lahendada probleem, et kulutused on ebapiisavad? Ma olen teile siin saalis rääkinud ja olen korduvalt kirjutanud eri väljaannetes, et Eesti üldhariduse kõige suurem probleem on, et meil kulub liiga palju raha muude ülesannete täitmiseks peale õpetajatele palga maksmise. Õpetajate palgad peavad olema sisuline prioriteet – see on haridusministeeriumi prioriteet. Me oleme suunanud raha õpetajate palkade tõusuks ja suuname edaspidigi. Lisaülesannete võtmine, ükskõik kui heas usus ja tahtmises see ei ole tehtud, ei aita meil praegu seda kõige hullemat kitsaskohta likvideerida. Seepärast ma ootan opositsioonilt toetust nende muudatuste tegemiseks, mis võimaldaks meil otsustavamalt õpetajate palka tõsta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine on üks samm selles suunas.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Minu küsimus puudutab hariduse rahastamist Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes. Eesti on ühtpidi tubli, sest me kulutame haridusele SKT-st tunduvalt rohkem, kui on keskmine näitaja. See on tore! Aga kui me vaatame hariduskulude sisemisi proportsioone, siis õpetajate palgaraha osakaal on ainult 36%, teistes riikides 50% ja üle selle. Milline on teie arusaam eelnõust, mille te sügisel meile esitate: kas proportsioonid on seal rohkem euroopalikud või kuidas teie plaan selles vallas on?
Hea küsija, kindlasti tuleb seda suhtarvu suurendada ja selleks on võimalused täiesti olemas. Tõsi, need võimalused on ainult siis, kui riik ja koolipidaja koostööd teevad. Me saame seda suhet parandada ja see näitaja on juba praegu kõrgem kui olemasolev 36% riigikoolides. Oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis vaadelnud hariduskulude struktuuri ja tuvastanud, et paljudes koolides on lisaks õpetajatele tööl veel üsna palju mitmesuguseid spetsialiste. Nende hulgas on hädavajalikud tugispetsialistid, kellele tasu maksmiseks on riik leidnud lisaraha, sh Euroopa Liidu struktuurifondide kaudu, aga veel on ametis töötajaid, kes arenenud riikides juba ammu koolipersonali koosseisu ei kuulu. Toon mõned näited, ilma et ma konkreetseid ameteid Eesti koolis kuidagi tahaksin kritiseerida.
Soome koole külastades ei näe me riidehoiutädisid. Minu küsimuse peale, kui palju teil on raamatukogutöötajaid, öeldakse, et neid meil ei ole, meil on avariiulid. Need on üksikud näited. See jutt puudutab ka niisugust abipersonali nagu koristajad, samuti on meie koolides tööl hulgaliselt katlakütjaid ja teisi ametimehi, kelle panus haridusvaldkonnas on erilaadne. Nii et veel kord: me ei vaja ainuüksi Haridus- ja Teadusministeeriumi jõupingutusi, edasiminek peab sündima Haridus- ja Teadusministeeriumi ning koolipidajate koostöös, et liikuda arenenud riikide, eelkõige meie põhjanaabri Soome hariduskorralduse poole.
Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!
Lugupeetud haridusminister! Teie vastustest varasematele küsimustele võib näha, et te usute siiralt hariduslikku enesekorraldusse. Selle küsimuse teema on aga kooliuuendused ja mul on teile küsimus ühe teise kooliuuenduse ehk rakenduva kõrgharidusreformi kohta. Üks reformi eesmärk on ülikoolide õppekorraldust puudutavate küsimuste laialdasem delegeerimine ülikoolide pädevusse, et ülikoolid omavahel tudengite pärast konkureeriks. Oli lootus, et seeläbi paraneb õppekvaliteet ja tekivad paremad õppetingimused. Nüüd on ilmnenud aga asjaolu, et avalike ülikoolide konkurents on tegelikult hoopis noorte valikuvõimalusi ahendama hakanud. Näiteks toon tõsiasja, et Tartu Ülikool annab inimesele teada, et ta on ülikooli vastu võetud, 17. juulil ja 19. juuliks peab ta selle koha vastu võtma. Samal ajal Tallinna Ülikool annab alles 25. juulil teada, kas inimene on vastu võetud. Kuidas te hindate sellist konkurentsi? Kas see on teie arvates kooskõlas üliõpilaste huvidega?
Konkreetse juhtumi kommenteerimiseks oleks vaja veidi rohkem teada kui need üsna kiiresti ette loetud faktid. Selles osas ei ole kõrgharidusreform, õigemini ülikooliseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus, mis tasuta kõrghariduse reformi nime all siin Riigikogus vastu võeti, midagi muutnud. Niisuguste kuupäevaliste nn kokkupõrgete kohta ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumisse ega minu varasema tegevuse ajal ülikooli rektorina ka ülikooli teavet laekunud, nii et ma ei näe selles mingit süsteemset ja tõsist probleemi, mis sunniks riiki seaduse tasemel sekkuma.
Tahan kasutada võimalust juhtida teie tähelepanu ühele minu arvates muret tekitavale tendentsile haridusvaldkonda puudutavates seadustes, ja mitte ainult seda valdkonda puudutavates seadustes. Kui te, head riigikogulased, loete Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust või ka ülikooliseadust ning Soome põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis näete, missugune tohutu vahe on nende detailsusastmel ja reguleerimise määral. Soomes on seaduses põhiliselt ette nähtud kvalitatiivsed tegevussuunad, täitevvõim ning kooli tasand otsustab enamiku sisulisi küsimusi heast akadeemilisest ja haldustavast lähtudes. Me oleme liialt kasvatanud bürokraatlikke regulatsioone seadustes, siiralt uskudes, et see on parem lahendus kui usaldada meie inimesi ja õppeasutusi. Mina olen seisukohal, et me peaksime oma praktikat muutma.
Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!
Lugupeetud minister! Tõepoolest, eelnõu, mille teise lugemise me kõigi eelduste kohaselt siin täna läbi viime, on tekitanud ühiskonnas üsna palju probleeme. Ka täna hommikul on mulle mitmed koolijuhid eri maakondadest helistanud ja huvi tundnud, kuidas me asjasse suhtume ja kuidas käitume. Keegi ei kahtle selles, et palkade madalus on meie haridussüsteemi suurimaid hädasid. Aga mina tahan teie käest küsida seda, kas teid huvitab, kuidas mõjuvad kavandatud muudatused riigi regionaalpoliitikale. Ja kui see teid on huvitanud, siis palun selgitage võimalikke tagajärgi. Te ütlesite, et annate raha sinna, kus on, kellele anda, kus on õpilased ja õpetajad olemas. Aga mis saab ülejäänud Eestimaa piirkondadest? Mulle tundub, et IRL-i jutt tasakaalustatud regionaalsest arengust on silmakirjalik.
Üks teie poliitiline eelkäija on küsinud retooriliselt: kellele iseseisvus, kellele ike? Teie küsimus kuulub ka sellesse valdkonda. Te ütlesite, et ettepandud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine tekitab probleeme. See on teie arvamus. Meie arvamus on, et see lahendab probleeme, mis Eesti üldhariduses on kuhjunud, ja lahendab neid otsustavalt selleks, et saavutada põhieesmärk: tõsta õpetajate palka, tagada neile kindlad töötingimused ja last but not least tagada kodulähedase põhikooli säilimine. Meie mõttetud ja jätkusuutmatud ponnistused säilitada gümnaasiumid kõikjal, kus nad omaaegse elanikkonna paiknemise tõttu olid põhjendatud, on üks peamisi põhjusi, miks me ei suuda üleval pidada kodulähedasi põhikoole, miks me oleme neid viimastel aastatel sulgenud.
Gümnaasium läheb kodust paljude jaoks tõesti kaugemale, aga samas peab tulema lähemale ja jääma lähemale kodulähedane põhikool. Väikeste kodulähedaste põhikoolide rahastamist tuleb suhteliselt suurendada, samamoodi nagu tuleb tugevdada häid gümnaasiume. Selleks on kõik võimalused olemas. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sellesisulised ettepanekud tehtud ja ma loodan, et te suudate näha nende retooriliste väidete taha, mida erinevatel põhjustel, aga valdavalt ebakindlusest ja hirmust, mida meie koolisüsteemis on liiga palju, õhutatakse. Ei kao kodulähedane põhikool kuskile, kodulähedast põhikooli tuleb hoopis tugevdada. Samas ei saa lubada igasse valda gümnaasiumi ja isegi igasse alevisse mitte.
Palun, kolleeg Kalvi Kõva!
Hea minister! Täna pärast lõunat me tõesti menetleme siin saalis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu, aga kuna teie meil siis puldis ei ole ja teile küsimusi esitada ei saa, siis teen seda praegu. Mõni minut tagasi ühele küsimusele vastates te ütlesite, et meie koolides pole võib-olla tarvis raamatukoguhoidjaid ja katlakütjaid. Seaduseelnõu sisu on selline, et väga paljud teemad on seotud õpetajate üldtööajaga ja nii võib eeldada, et õpetajad hakkavad tulevikus koolimajas niimoodi kordamööda katelt kütma, see on neil üldtööaja sees. Aga minu küsimus on hoopis klassijuhatamise kohta. Kuna maakoolides on väga paljudes kohtades õpetajad väiksema kui 1,0 koormusega tööl, näiteks 0,5–0,6 koormusega, siis on neil ka klassid juhatada. Kas tulevikus, kui see ülesanne on üldtööaja sees, saab ühel klassil olla mitu klassijuhatajat? Või kui on üks 0,6 koormusega õpetaja klassijuhataja, siis pooled ekskursioonid jäävad lastel lihtsalt ära?
Olgu kuidas on teie arvamusega õpetajatest katlakütjate kohta – jäägu see teie südametunnistusele! Mis puutub väikestes koolides klassijuhatamisse, siis ma ei näe ühtegi põhjust, mis takistaks direktoril sõlmida mitte 0,5 koormusega tööleping, vaid 0,7 koormusega tööleping, et klassijuhatamise töö sinna sisse ära mahuks. Enamgi veel, mulle meeldiks kõige rohkem, kui sõlmitaks tööleping 1,0 koormusega, kuhu sisse mahuks nii aineõpetamine kui ka klassijuhatamine.
Väikestes koolides on tõesti raske tagada täiskoormust ja selle lahendamiseks tuleb mitmesuguseid teid otsida. Eelkõige peaks aitama täienduskoolitus, et meil oleks rohkem mitme aine õpetajaid. Seda teed on läinud kõik riigid, kus koolid demograafilistel põhjustel kipuvad väiksemaks jääma. Õpetajad peavad olema võimelised õpetama mitut ainet. See tagab nendele sissetuleku täismahus, samuti tagab see piisava kvaliteedi, sest ka väiksema koormusega aineid ei õpeta juhuslikud inimesed või suhteliselt tagasihoidliku ettevalmistusega inimesed. Ka väikestes koolides täistööaja alusel töölepingute sõlmimine tugevdab õpetaja positsiooni ja võimaldab ülesandeid mõistlikumalt jagada, mitte vastupidi. Vaja on lihtsalt lahti saada tükitööpõhisest mõtlemisest, arusaamast, et õpetaja peab iga üksiku tööülesande eest lisatasu saama või et kõik tuleb töölepingus eraldi kokku leppida. Ma ei näe, kuidasmoodi võiks kõik koolis raskemaks minna – vastupidi, meil on uued võimalused õpetajate tasustamiseks ja stabiilsemate töölepingute sõlmimiseks.
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Kuna meil on veel aega, siis palun esitage küsimus ja öelge, kellele te soovite selle esitada. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Proua esimees, minu küsimus on kaitseminister Urmas Reinsalule. Hea minister! Te olete IRL-i esimees ja täna on meil arutelul haridusseadus. Mis te arvate, kas valitsus tegi õigesti, kui võttis haridusseadusest selle rahastuspaketi osa välja?
Valitsus ja kindlasti ka parlament otsib parimat teed selleks, et püstitatud eesmärgid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning üldharidussüsteemi tänapäevastamisel saaksid täidetud. Võtmeküsimus on õpetajate palga tõus. Täna arutatav põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu loob selleks palgatõusuks eeldused, rahastamismudel annab selleks kindluse järgmise eelarveaasta perspektiivi silmas pidades. Valitsus ei ole midagi tagasi võtnud. Valitsus on leidnud tee, kuidas põhjendatult ja rahulikult menetledes liikuda edasi nõnda, et valitud tempo ei kannataks, et sisulised muudatused, mis puudutavad hariduskorralduse sisu, jõustuksid järgmisest õppeaastast ning rahastamismudel jõustuks järgmisest eelarveaastast. Nii suudame kindlasti soovitud tempot hoida.
Palun, kolleeg Marianne Mikko!
Mul on küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule. Kuni käesoleva aasta 1. aprillini kehtinud Kaitseliidu seadus ei sätestanud kodakondsuse alusel piiranguid Kaitseliidu eriorganisatsioonide liikmeks olemisel. Kuid nüüd juba rohkem kui kaks ja pool kuud kehtinud ehk 1. aprillil jõustunud Kaitseliidu seadus sätestab, et noorliikmeks võib olla vaid 7–12-aastane Eesti kodanik. Kas teie kui kaitseminister olete rahul, et paljud poisid on noorkotkaste ridadest välja visatud ainult seetõttu, et nad ei ole Eesti Vabariigi kodanikud?
Ma olen seda meelt, et Kaitseliidu tegevliikmete puhul on Eesti kodakondsus kindlasti vajalik eeltingimus. Mis puutub poiste ja tüdrukute patriootlikku huvitegevusse – mõtlen Kaitseliidu organisatsioone Kodutütred ja Noored Kotkad –, siis nende puhul on minu seisukoht, et me ei peaks seda seaduse tasemel kitsendavalt reguleerima. See võiks jääda Kaitseliidu enda organite otsustada. Me oleme ära teinud väga mahuka töö. Riigikaitsekomisjon on terviktekstina läbi arutanud Kaitseliidu uue seaduse, mis aitab ellu viia meie eesmärke Kaitseliidu tugevdamisel. Üks riigikaitse arengukava oluline eesmärk on, et me nii Kaitseliidu kui Kaitseliidu allorganisatsioonide liikmeskonda kasvataksime. Ma arvan, et noortele, kes soovivad osaleda riigikaitselises rahvuslikus huvitegevuses, tuleb see võimalus anda nende reeglite järgi, mis Kaitseliit ise paika paneb. Ma toetan, et riigikaitsekomisjon seda arutab ja sätestab võimaluse, et see jääks Kaitseliidu enda pädevusse.
Palun, kolleeg Karel Rüütli!
Lugupeetud kaitseminister! Reformierakonna liige Tõnis Kõiv ja Keskerakonna liige Mihhail Korb on välja pakkunud idee, et Ülemiste järve kasutamise piiranguid võiks vähendada ning lubada seal ujumist ja kalda ääres harrastatavaid tegevusi nagu jalutamine, jooksmine ja rattasõit. Olukorras, kus peaaegu kogu Tallinna joogivesi, nimelt rohkem kui 380 000 tarbija joogivesi tuleb Ülemiste järvest, on see sotsiaaldemokraatide hinnangul äärmiselt läbimõtlemata ettepanek. Kui me tahaks seda sanitaarkaitseala vähendada, peaksime muutma veeseadust. Hea kaitseminister, kes te olete täna peaministri ülesannetes, kas Reformierakond, kes on IRL-i koalitsioonipartner, on teile teinud ettepaneku muuta veeseadust nii, et Ülemiste järve sanitaarkaitseala kaotataks ja Ülemiste järv avataks rahvale? Mida Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon sellest üldse arvab?
Niisugust poliitilist arutelu ei ole olnud. Ma ise olen ka Tallinna joogivee jooja ja arvan, et Tallinna vett joovad nii eri parteide liikmed kui ka lihtsalt poliitiliste eelistustega inimesed, mistõttu lähtekoht peab olema tegelikult vee kvaliteet. Mis puutub sellesse ettepanekusse, siis Terviseamet on andnud oma hinnangu ja asunud seisukohale, et ei toeta järve kallasraja avamist avalikuks kasutamiseks, kuna see suurendab vee kvaliteedi halvenemise riski. See peakski olema nende arutelude lähtekoht. Ma kategooriliselt ei ole nõus kesklinna vanema Mihhail Korbiga, kes arvab, et kuna Ülemiste järve vee kvaliteeti mõjutavad lisaks võimalikule ujumisele ka lennukoridorid ja Järvevana tee koos liiklussõlmega, siis võiks järve inimestele avada. Minu meelest see on vastutustundetu lähenemisnurk – et kui niikuinii on mingid saasteohu tegurid olemas, siis nagu ei maksa hoolida võimalikest muudest riskidest. Väga tähtis on tagada inimestele joogivee laitmatu kvaliteet. Tuletan meelde, et kui saasterisk kasvab, siis tuleb vee puhastamiseks kehtestada lisanõuded ja see tõstab ka vee hinda.
Nüüd kõige viimane küsimus. Palun, kolleeg Rein Randver! Eeldan lühikest küsimust ja lühikest vastust.
Austatud haridus- ja teadusminister! Minu küsimus puudutab Euroopa Liidu struktuurivahendite jagamise järgmist perioodi ja Riigikogus menetletavat PGS-i. Me jagame mitmed rahasummad põhimõtteliselt juba ette ära: tugispetsialistide tasu tuleb Euroopa Liidu struktuurivahenditest ja ka riigigümnaasiumide ehituslik osa lahendatakse struktuurivahendite abil. Kas te peate õigeks jagada praegu karu nahka, mida veel ei ole? Struktuurivahendite jaotust ei ole ju Euroopa Komisjon veel kinnitanud, rääkimata meie valitsusest. Kas te peate seda õigeks?
Kindlasti pean õigeks. Tegemist ei ole ju üksühese juriidilise seosega, küsimus on poliitilistes hoiakutes ja ettepanekutes. Valitsus on eelseisva perioodi struktuurifondide raha jaotamise ettepanekute kallal töötanud juba mitu aastat. See, et kavandatakse teatud meetmeid, on igati mõistlik ja asjakohane. Seegi, et me oleme üldhariduse tugevdamiseks, kogu hariduskorralduse ajakohastamiseks, mis on ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste eesmärk, kavandanud suuri summasid, on igati mõistlik.
Loomulikult ei saa ma täna teile kinnitada, et see on juriidiliselt siduv. Valitsus on teinud ettepaneku, kujundanud komisjonilt tagasiside saamiseks seisukoha. Lõppkokkuvõtteks tõesti ei ole Euroopa Liidul ka veel eelseisva perioodi eelarvet. Aga poliitilise ettepanekuna on see igati asjakohane. Ma arvan, et see on mõistlik. Ka see, et me seda siin teiega arutame ja tehtust ette kanname, on mõistlik – nii olete teiegi ettepanekutega kursis. Ilmselt tuleb muudatusi teha mitte ainult sellel, vaid ka järgmisel valitsuse koosseisul, kõik oleneb vastuvõetavatest juriidilistest otsustest. Kindlasti soovib valitsus toetada nendest vahenditest tugispetsialistide kasutamist ja hariduskorralduse ajakohastamist. Ma usun, et meie ettepanekud leiavad toetust ka Brüsselis ja Euroopa Parlamendis.
Suur tänu, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, valitsusliikmed, küsimustele vastamise eest! Meie infotund on lõppenud.
