Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! On hea meel esitleda teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seaduseelnõu 401, mis räägib kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmisest. Alustuseks selgitan, mis on selle eelnõu põhiline eesmärk. Kõige tähtsam eesmärk on toetada omavalitsuste vabatahtlikku liitumist. Me teame, et omavalitsuste toimimise suurimaid probleeme on kohustuste ja rahastamise mittevastavus, aga selle seaduseelnõu raames me sellest teemast ei räägi. Me räägime struktuuridest ja struktuursest ülesehitusest. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et vorm ja sisu peavad olema omavahel kooskõlas, täna me räägime pisut rohkem vormist.
Me teame, et parlamendierakondadel on väga erinevad vaated nii omavalitsuslikule halduskorraldusele kui haldusreformile. Reformierakond pigem arvab, et erilisi muudatusi vaja ei ole – kõik on olemas, kõik toimib ja omavalitsustel tuleb vaid teha rohkem koostööd, et asjad paremini läheksid. Keskerakond peab oluliseks eelkõige omavalitsuste rahaliste võimaluste suurendamist, IRL rõhutab struktuurseid muudatusi ja rahaasjadest väga palju ei räägi, sotsiaaldemokraadid käsitlevad mõlemaid, nii struktuurseid muudatusi kui rahastamist. Nii et seisukohad on mõnevõrra erinevad.
Siiski on üks asi, mille puhul kõik neli parlamendierakonda vähemalt minu teada on ühel nõul – see on omavalitsuste vabatahtlik ühinemine. Vabatahtlikku ühinemist peetakse positiivseks ja seda soovitakse toetada. Selle seisukoha kõige paremaks väljenduseks võib pidada hiljuti siinsamas saalis vastu võetud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sai 27. veebruaril väga üksmeelselt vastu võetud. 62 Riigikogu liiget olid selle poolt, 1 oli vastu, 2 olid erapooletud. Nii et üksmeel oli päris suur. Eks selle ühe vastuhääle ja kaks erapooletut selle konkreetse ühinemise soodustamise seaduse hääletamisel tingis asjaolu, et eelnõu vahetas territoriaalse terviklikkuse funktsionaalse terviklikkuse vastu. Kui te mäletate, siis sellega oli tegemist saarte puhul. Tõenäoliselt see asjaolu tingis ka vastuhääled.
Eelnõu 401 võibki käsitada loogilise jätkuna kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seadusele. Nagu ma alguses ütlesin, on selle põhieesmärgiks toetada vabatahtlikku liitumist. Seejuures on olulised ka struktuursed muudatused. Sotsiaaldemokraadid ei arva, et piisab lihtsalt sellest, kui anda omavalitsustele liitumispreemiat juurde või sättida natuke ühistransporti. Tähtsad on ka struktuuri põhimõttelised muudatused, struktuur peab vabatahtlikku liitumist võimaldama ja soodustama.
Kui rääkida selle eelnõu väljatöötamise ajendist, siis see oli täiesti praktiline. Nagu teate, ka sel aastal on mitu omavalitsust astunud vabatahtliku liitumise teele. Konkreetselt Läänemaal alustas liitumisläbirääkimisi kaheksa omavalitsust, nendest lõpuks, ütleme niimoodi, läks finaali neli ja finišisse jõudis kaheksast kolm. Need neli, kes finaali läksid, olid Nõva, Taebla, Oru ja Risti vald, lõpuprotsessi käigus Nõva otsustas mitte liituda. Nende nelja omavalitsuse territooriumil tehti küsitlus, peeti rahvakoosolekuid ja igal koosolekul tõusis üles osavaldade küsimus.
Vabatahtlik liitumine ei toimu ainult tõmbekeskuste ümber. Kui me Läänemaast mõtleme, siis Läänemaa tõmbekeskus on Haapsalu, ja kui me selle mõttega kaugemale läheme, siis Läänemaa tõmbekeskus on Tallinn. Omavalitsused liituvad vabatahtlikult loogilistes piirides ja need loogilised piirid ei ole tihtilugu koondunud ühe keskuse ümber, vaid teinekord on tegemist hajaasustatud territooriumil paiknevate võrdväärsete, sarnaste keskustega, kes otsustavad minna sügavale koostööle. Sellistel puhkudel tõusetub osavaldade temaatika iga kord, kui ametnikud või elanikud arutavad omavalitsuste liitumist.
See ei ole ainult Läänemaa probleem või idee. Võtame näiteks Peipsiveere piirkonna, on ta siis Tartu- või Jõgevamaa, võime võtta Pärnumaa servaalad, võime võtta Järva- ja Põlvamaa servaalad – kõikjal, kus on tegemist hajaasustuse ja väikeste keskustega, mis üksteise kõrval asuvad, tekib liitumist arutades alati küsimus kogukonna ehk omavalitsuse positsioonist uues omavalitsuses. Õhus on küsimus, kas me räägime omavalitsuste liitumise protsessis domineerimisest, sellest, et mingi keskus domineerib mingi teise, väiksema keskuse üle, või me suuname omavalitsusi võrdväärsete keskuste koostöö suunas. Osavaldade temaatika räägibki eelkõige koostööst.
Küsimus on ka selles, miks osavaldu nii vähe kasutatakse. KOKS annab ju praegugi võimaluse luua osavaldu. Praegu on ainult kolm omavalitsust, kes osavaldade või linnaosade loomise võimalust kasutavad – need on Tallinn, Vinni ja Väike-Maarja. Kuuldavasti on Väike-Maarja sellest küll loobumas. Nüüd ongi küsimus, miks see nii on. Küsimus on ka selles, miks Läänemaa omavalitsused osavaldade teemat küll arutasid, aga ei jõudnud sinnamaani, et neid moodustada. Alati tuleb jutuks see, mida osavalla staatus annab. Praeguses KOKS-is on osavalla mõiste pigem nõrgalt kirjeldatud ja sellisena, nagu ta praegu on, ei anna ta kogukondadevaheliste liitumisläbirääkimiste protsessis kogukonnale seda kindlustunnet, mida võiks anda. Eks sellepärast tihtilugu osavaldadest loobutaksegi. Sellest kõigest tänase eelnõu väljatöötamise mõte alguse saigi.
Eelnõu kohaselt on osavallal või linnaosal halduskogu. Ka praegu on kõigil nimetatud kolmel omavalitsusel osavaldades-linnaosades oma kollegiaalne otsustus- või esindusorgan, eelnõu kohaselt muutuks see reegliks. See reegel annaks kogukonnale kindluse, et kui osavald luuakse, siis kindlasti moodustatakse selle osavalla valitsuse juurde ka halduskogu. Praegu seadus sellist kindlust ei anna. Eelnõu kohaselt saaks halduskogu ka omad kindlad funktsioonid.
Mis puutub omavalitsuste iseseisvusse, siis see eelnõu ei tungi väga sügavalt nende halduskogude funktsioonidesse ega anna neile laialdasi seadusest tulenevaid volitusi. Suuremas osas jääb otsustusõigus ikkagi omavalitsusele. Aga eelnõus on kirjas üks oluline aspekt: juhul kui osavalla või linnaosa vanem määratakse, siis seda tehes peaks linna- või vallavalitsus arvestama halduskogu seisukohaga. Seesama aspekt ongi see, mis annaks liitumise käigus kogukonnale, kes kõhkleb, kas liituda või mitte, kes ei tea selgelt, milline saab olema kogukonna positsioon uues, liitunud omavalitsuses, kindlustunde, et kohalike elanike arvamusega raudselt arvestatakse.
Eelnõu kohaselt on linnaosa või osavalla halduskogul õigus ka teha ettepanek linnaosa või osavalla vanema ametist vabastamiseks, aga siiski ainult ettepanek – otsuse võtab ikkagi vastu linnavalitsus. Ka oleks osavalla või linnaosa vanem kohustatud halduskogu ees aru andma. Aruandekohustus iseenesest ei loo otsest alluvussuhet, aga see pakub kohalikule esindusele võimaluse otseselt osaleda territoriaalse allüksuse juhtimisprotsessis ja teha oma ettepanekuid linnaosa või osavalla vanemale, linnavalitsusele või linnapeale või vallavanemale.
Vabariigi Valitsus on öelnud, et juhtimisprotsess läheb niimoodi sassi, kui sinna tekib üks juhtimisorgan juurde. Me võime seda nimetada erinevalt, kas esindus- või kollegiaalorganiks, aga eelnõu kohaselt määrab selle halduskogu toimingute täpsemad piirid omavalitsus ise. Nii et omavalitsuse suveräänsus mingil moel ei muutuks.
Vabariigi Valitsus on andnud sellele eelnõule negatiivse hinnangu. Paraku küll, kui need punktid läbi lugeda, siis ei ole väga hästi aru saada, miks peab andma negatiivse hinnangu, kui on suurepärane võimalus eelnõu esimese ja teise lugemise vahel täiendada. Näiteks esimese punktina on Vabariigi Valitsuse arvamuses öeldud, et eelnõu seletuskirjas ei ole analüüsitud, mil määral riivab kohustusliku halduskogu ettenägemine omavalitsuse otsustusvabadust. Head kolleegid, seadustega on määratud kogu omavalitsuslik juhtimisstruktuur: volikogu, tema komisjonid, revisjonikomisjoni kohustuslik olemasolu, revisjonikomisjoni koosseis. Seadus määrab ka omavalitsuse hallatava asutuse, näiteks kooli juhtimisstruktuuri, öeldes, et koolil peab olema halduskogu. Ja me keegi ei protesteeri, väites, et me kuidagi piiraksime või ahendaksime omavalitsuse toimeruumi. Ega seegi seaduseelnõu omavalitsuse toimeruumi ei taha ahendada.
Teine küsimus, mille Vabariigi Valitsus on tõstatanud, on juhtimisorgani lisamise küsimus. Et kellele tegelikult see osavalla või siis linnaosa vanem alluma hakkab, kui ta on kohustatud aru andma halduskogu ees? Aruandekohustus iseenesest ei ole juhtimisinstrument. Aruandekohustus on kohustus informeerida ja see annab halduskogule võimaluse informeeritud olla ja sellele toetudes ka oma ettepanekud välja töötada.
Päris huvitav on Vabariigi Valitsuse seisukoha kolmas punkt: valitsus väidab, et kui halduskogu, linnaosa või osavald muutuks tugevamaks, siis võib juhtuda, et omavalitsused loobuvad nende moodustamisest.
Juhin teie tähelepanu veel kord sellele, et praegu on ainult kolm omavalitsust – nende seas ka riigi kõige suurem, Tallinn –, aga siiski ainult kolm omavalitsust, kes osavalla või linnaosa institutsiooni kasutavad ja karta, et selle muudatuse tagajärjel jääb neid veelgi vähemaks, pole küll alust. Siis peaks asi olema kuidagi väga viltu. Pigem ikkagi on nii, et kui vabatahtliku liitumise käigus kogukonnale öeldakse, et kui te ühinete, siis te ei kaota oma positsiooni, vaid teie osavallal või linnaosal saab kindlasti olema halduskogu, millel on võimalik kaasa rääkida linnaosa või osavalla vanema määramisel, teha oma ettepanekuid, sh ka näiteks osavalla vanema tagasikutsumiseks, siis see kindlasti suurendab kindlustunnet. Nii täidab seaduseelnõu oma eesmärgi ehk siis soodustab vabatahtlikku liitumist.
Siin võib muidugi olla küsimus, kas osavalla institutsioon peaks ühes liitunud omavalitsuses olema permanentne ehk jäädav või võiks see olla mingisugune liitumisjärgne üleminekuetapp kokkukasvamiseks, kokkuharjutamiseks – see oleks ka üks võimalus – või kasvab osavaldade süsteemist välja hoopis uus, innovaatiline, kogukonnapõhine ja osalusdemokraatiat väärtustav haldusmudel. See oleks võib-olla tulevikudiskussiooni teema, aga seda diskussiooni saaksime pidada ja jätkata eelkõige siis, kui see eelnõu menetlusse jääks.
Palun kõiki kolleege eelnõu toetada! Küsimused, mis meil on üleval, saame lahendada kahe lugemise vahel. Aitäh!
