Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Võib öelda, et viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud teatud liikumine, muutused ja ärkamine, kodanikuühiskond on hakanud jõuliselt sekkuma päevapoliitilisse arutellu. Selle üle, et inimesed tahavad osaleda ja osalevad meie riigielu igapäevases korraldamises, tuleb ainult rõõmu tunda, sest kodanike loidus ja soovimatus poliitiliste protsesside kujundamises oma sõna öelda on seisaku ning vahest koguni taandarengu märk.
Keskerakond tahab kodanikuühiskonna aktiviseerimisele kaasa aidata ning Eesti inimestele jõudu ja julgust juurde anda. Alles mõni aeg tagasi seisin teie ees, kui andsin parlamendi menetlusse üle presidendi otsevalimise eelnõu. Nüüd teeb Keskerakonna fraktsioon järgmise sammu ning esitab seaduseelnõu, mis seadustaks rahvaalgatuse.
Meie eelnõu näeb ette, et vähemalt 25 000 hääleõiguslikul kodanikul on võimalik anda Riigikogu menetlusse seaduseelnõu. Loodame selle seadusmuudatusega leevendada rahva seas poliitikatüdimust ning, nagu öeldud, elavdada kodanikuühiskonda. Rahvaalgatuse seadustamise idee leidis laialdast toetust ka rahvakogus. Rahvakogu on välja toonud, et rahvaalgatuse ettepanekuid saatvates kommentaarides on tajutav inimeste soov osaleda senisest rohkem riigi poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel perioodil.
Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon annab selle seaduseelnõu menetlusse sooviga käivitada laiapõhjaline ja kaasav arutelu rahvaalgatuse seadustamise üle. See on üks samm, parandamaks Eesti demokraatia tervist ning toomaks kogu Eesti rahvast poliitikaloomele lähemale. Loodan, et te suhtute sellesse eelnõusse täie tõsidusega. Aitäh!

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on au anda põhiseaduskomisjoni nimel üle Riigikogu liikme staatuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle sisu on Riigikogu liikme immuniteet ja selle rakendamine. Ühtlasi teatab põhiseaduskomisjon, et võtab vastavalt oma 28. veebruari otsusele tagasi 18. aprillil 2012 algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 215.
Täna algatatav eelnõu käsitleb kahte asja: ühest küljest Riigikogu liikme immuniteeti ja teisest küljest seda, kuidas rakendub Riigikogu liikmete julgeolekulubade taotlemine ja andmine. Riigikogu liikme immuniteedi teema on olnud päevakorral tükk aega. Tuleneb see sellest, et põhiseaduses on olemas üks eraldi lause, mis kehtib ainult Riigikogu liikmete suhtes. See tähendab, et Riigikogu liige on puutumatu. See printsiip on põhjustanud mitmesuguseid tõlgendamisraskusi ja sealt edasi ka kohaldamisraskusi. Meie eelnõu püüabki sätestada, mida mõistetakse immuniteedi all, kuidas see rakendub ja millal see rakendub. Loodame teie toetust ja sisukat arutelu sellel teemal. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, 13. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Urmas Reinsalu ja justiitsminister Hanno Pevkur.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Täpsustame päevakorda. Tänase viimase päevakorrapunkti, s.o Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 356 esimesel lugemisel teeb algataja nimel ettekande Riigikogu liige Yana Toom.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee ja Rainer Vakra esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude väljaselgitamiseks" eelnõu 368 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Peep Aru!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eelnõu arutelu teiseks lugemiseks toimus meil põhiseaduskomisjonis 28. veebruaril. Teatavasti määrasime siin saalis muudatusettepanekute tähtajaks 21. veebruari kell 17.15, selleks ajaks laekus üks ettepanek. See oli Reformierakonna fraktsiooni esitatud ja selle sisu oli selline, et tehti ettepanek esitada uurimiskomisjoni lõpparuanne Riigikogule ja avalikkusele 2013. aasta 2. detsembriks. Algses variandis oli see tähtaeg 1. oktoober.
Komisjon arutas seda ja otsustas ettepanekut osaliselt toetada. Osaliselt just seetõttu, et komisjon tegi omalt poolt olulise täienduse: aruanne tuleks esitada hiljemalt 2. detsembriks. See tähendab, et kui komisjon teeb oma töö kiirelt ja saab asjad varem selgeks, siis loomulikult võib lõpparuande esitada ka enne 2. detsembrit. Hääletati mõlemat muudatusettepanekut, nii osaliselt arvestatud muudatusettepanekut kui ka komisjoni ettepanekut, ja tulemused olid ühesugused: poolt oli 6, vastu 1 ja erapooletuid 1. Eelnõu otsustati saata teisele lugemisele siia saali tänaseks ja otsus vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Kalle Laanet!

Hea ettekandja, võib-olla sa annad meile teada, kes vastu ja kes erapooletu oli?

Protokollis ei ole seda personaalselt fikseeritud ja mälu järgi vastates võin ma eksida. Ma ei taha ühtegi head kolleegi solvata, kui ma kellegi äkki mingist loetelust välja jätan.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Peep Aru! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Rainer Vakra!

Austatud kolleegid, mina soovin südamest kõigile teile aitäh öelda! Tuletan teile meelde, et kui demokraatide ühendus tegi sel teemal arupärimise Eesti Panga presidendile, siis pidas siin saalis nii mõnigi rahvasaadik seda teemat tabuks. Väideti, et see on seotud vaid võimalike vandenõuteooriatega. Mul on hea meel, et nii komisjon kui ka kõik erakonnad on seda teemapüstitust, seda arutelu siin saalis toetanud, et ühiskond saaks toimunust üheselt aru.
Ma tsiteerin riigikontrolör Mihkel Oviiri, kes ütles, et Riigikontroll oli juba 2004. aastal valmis VEB Fondiga seotud küsimuste selgitamisse oma panust andma, kuid tookord ei pidanud parlament seda vajalikuks. Praegu näikse ühiskonnas ja parlamendis valitsevat hoiak, et VEB Fondiga seotu tuleks siiski maksimaalse selgusega välja selgitada. Loomulikult on ka Riigikontroll valmis selle selguse saamisse panustama.
Aga kordan veel kord: mul on väga hea meel, et võrreldes 2004. aastaga on olukord muutunud ja parlament tahab sellesse Eesti Panga segasesse loosse lõpuks valgust tuua. Aitäh teile!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1. Muudatusettepanek nr 2. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 368 teine lugemine lõpetada ja eelnõu otsusena vastu võtta. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee ja Rainer Vakra esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude väljaselgitamiseks" eelnõu 368. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 381 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon otsustas 12. veebruari istungil esitada Riigikogule otsuse eelnõu Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamise kohta. Meie rahvusraamatukogu nõukogusse kuulub seitse liiget, kellest kolm on Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul Riigikogu nimetatud Riigikogu liikmed. Alates 2011. aasta 15. maist kuuluvad rahvusraamatukogu nõukogusse Riigikogu liikmed Mart Meri, Igor Gräzin ja Kaia Iva, kelle volituste tähtaeg nõukogus on neli aastat. Kolleeg Kaia Iva esitas kultuurikomisjonile soovi nõukogust tagasi astuda. Seega lõpevad tema volitused enne tähtaega ja Riigikogu peab nimetama Eesti Rahvusraamatukogu seaduse § 8 lõike 7 alusel kultuurikomisjoni ettepanekul nõukogu uue liikme ajani, mis on jäänud asendatava nõukogu liikme volituste lõpuni, s.o selle Riigikogu koosseisu töö lõpuni. Kultuurikomisjon nõustus Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanekuga nimetada Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmeks Reet Roos. Kaia Iva volitused lõpevad Reet Roosi volituste jõustumisega.
Kultuurikomisjon otsustas 26. veebruaril nimetada komisjoni esindajaks selles küsimuses siinkõneleja ja saata otsuse eelnõu täiskogu istungi päevakorda 12. märtsiks, teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ja otsusena vastu võtta. Kõik otsused on tehtud konsensusega. Tänan!

Aitäh! Arto Aasal on küsimus. Palun!

Hea ettekandja, kas komisjonis oli juttu ka sellest, millistele küsimustele peaks uus nõukogu liige rohkem tähelepanu pöörama? Siin on olnud juttu rahvusraamatukogu planeerimisvõimekusest ja raamatupidamisvõimekusest.

Sellest juttu ei olnud. Ma usun, et kolleeg Kaia Iva viib oma mantlipärija seal nõukogus situatsiooniga kenasti kurssi ja alati saab ka kultuurikomisjon Reet Roosile nõu anda, millele tähelepanu pöörata. Nii et ma usun, et heas koostöös, mida siiani Riigikogu liikmed nõukogus teinud on, see missioon ka jätkub.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Hea ettekandja! Kindlasti on tegemist väga hea kandidaadiga ja ma toetan teda. Küsimus on selline: kui te kandidaate vaagisite, kas kultuurikomisjonil oli seatud ka mingi lugemuse kriteerium inimesele, kes võiks kuuluda raamatukogu nõukogusse?

Sellest küll juttu ei olnud, aga muidugi ma eeldan, et see inimene on suuteline lugema nii traditsioonilisi paberraamatuid kui ka jälgima elektrooniliste vahendite arengut ja nende abil lugema.

Kas on veel küsimusi? Ei ole. Suur tänu ettekandjale! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei olnud ja me asume lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 381. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 rahvasaadikut, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 387 esimene lugemine. Ettekandeks on tulnud kõnetooli keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme nimetamine" eelnõu esitamine oli keskkonnakomisjonis arutlusel teisipäeval, 26. veebruaril. Peale hääletamistulemuse selgumist otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek nimetada Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmeks Riigikogu liige Jaanus Tamkivi. See otsus oli konsensuslik. Teiseks otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogu istungi päevakorda teisipäeval, 12. märtsil, s.o täna. Kolmandaks otsustati teha täiskogule ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ja Riigikogu otsusena vastu võtta. See oli ka konsensuslik otsus. Aitäh teile!

Aitäh! Asume küsimuste-vastuste juurde. Palun, Priit Toobal!

Hea ettekandja! See seaduseelnõu, mis praegu esimesel lugemisel on, nimetab Jaanus Tamkivi RMK nõukogu liikmeks Tõnis Lukase asemel. Mina võtsin lahti RMK koduleheküljel nõukogu liikmete loetelu ja seal on Jaanus Tamkivi juba RMK nõukogu liige ja Tõnis Lukas enam ei ole. Mis põhjusel see nii võiks olla? Ja mis te arvate, kas meil on põhjust siin saalis hääletada, kui juba on RMK kodulehel Jaanus Tamkivi nõukogu liikmeks määratud ilma Riigikogu otsuseta?

Kindlasti on põhjust hääletada, kuna on esitatud asjaomane eelnõu. Alati ei ole arvuti ilmselt kõige kiirem. Minister on kutsunud Jaanus Tamkivi RMK nõukogu liikme kohalt tagasi ja me saame ta Riigikogu poolt uuesti RMK nõukogu liikmeks esitada.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Lugupeetud komisjoni esimees! Tõepoolest, sel päeval, kui keskkonnakomisjon otsustas määrata Jaanus Tamkivi nõukogu liikmeks Riigikogu poolt, oli ta veel ka ministri määratuna nõukogu liige. Äkki te oskate öelda põhjused, miks ministril kadus usaldus Jaanus Tamkivi vastu ja miks peaks Riigikogul olema usaldus Jaanus Tamkivi vastu?

Ma arvan, et detailsemat selgitust te võiksite küsida infotunnis, kui minister on Riigikogu ees. Mina ei oska teile selle kohta väga täpselt vastust anda. Te viibisite ise ka keskkonnakomisjoni istungil ja teate, et keskkonnakomisjonile oli laekunud kaks ettepanekut, keda võiks nimetada Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmeks. Need nimed olid Jaanus Tamkivi, kelle oli esitanud Reformierakond, ja Rainer Vakra. Nii et nende kahe persooni vahel me hakkasime valima. Hääletamine oli salajane ja peale hääletustulemuse selgumist otsustati Jaanus Tamkivi kandidatuur esitada.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Kes olid Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide esitatud kandidaadid RMK nõukogusse?

Keskerakonna fraktsioon ei esitanud kedagi. Nagu ma just ütlesin, meile oli esitatud kaks kandidaati, ja nende kahe kandidaadi vahel me valisime. Kordan: oli kaks kandidaati ja see, kes sai enim hääli, otsustati esitada nõukogu liikme kandidaadiks.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Hea komisjoni esimees! Nii palju kui mina sellest aru sain, oli sel ajal, kui komisjon arutas uue liikme esitamist, sama inimene veel ministri poolt ametlikult tagasi kutsumata. Kas te täna olete kindel, et minister on ta tagasi kutsunud? Kas olete seda käskkirja näinud?

Ma olen selles täiesti veendunud.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Austatud ettekandja! Kas te peate üldiselt loogiliseks ja mõistuspäraseks sellist süsteemi, mille puhul on vastavalt seadusele ette nähtud, et Riigikogu nimetab Riigikogu liikmetest nõukogu liikmeid, aga samas ka minister võib omalt poolt nimetatavate nõukogu liikmete kohtadele nimetada Riigikogu liikmeid? See ongi praeguse segaduse põhjustanud. On see teie arvates hea süsteem või vajaks asi muutmist?

Poliitikas on väga palju keerdkäike, millest tihti aru ei saa. Ma arvan, et see on piisav vastus. Kuna teie olete poliitikas märksa kauem olnud kui mina, siis te oskate nendes keerdkäikudes ilmselt paremini orienteeruda kui mina.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Hea keskkonnakomisjoni esimees! Tõnis Lukase nime enam RMK koduleheküljel ei ole. Tegelikult peaks nimevahetus toimuma siis, kui Riigikogu on järgmise liikme nõukogusse kinnitanud. Kas Tõnis Lukas on praegu nõukogu liige või ei ole? Või mis põhjusel ta nii kiiresti on sealt kustutatud?

Ma ei oska öelda, mis põhjusel tema nimi nii kiiresti on kustutatud. Aga kuna Tõnis Lukas oli esitatud Riigikogu poolt RMK nõukogu liikmeks ja ta enam ei ole Riigikogu liige, siis on ka lõppenud tema volitused RMK nõukogu liikmena.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Hea komisjoni esimees! Arenenud demokraatlikes riikides on niisugune tava, et selleks, et valitavate kogude otsused oleksid võimalikult kestlikud ja nende tegemisel peetaks silmas kindlasti järjepidevust, ajaloolist mälu ja valijate tahte igakülgset esindatust, valitakse nendesse esinduskogudesse, kaasa arvatud nõukogudesse alati nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajaid. RMK nõukogus ei ole minu teada ühtegi opositsiooni esindajat. Kas te peate seda normaalseks või võiks perspektiivis mõelda siiski selle peale, et seal oleks esindatud nii üks saali pool kui teine saali pool?

Poliitiline perspektiiv on kindlasti helge. Mis puutub demokraatiasse, siis opositsiooni esindaja sai demokraatlikul hääletamisel, mis oli salajane, kahjuks kahe hääle võrra halvema tulemuse ja sellepärast sündis just selline otsus. Kõik oli väga demokraatlik.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Erki Nool! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid selle otsuse eelnõu kohta ei esitatud. Asume lõpphääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 387 esimene lugemine lõpetada ja eelnõu otsusena vastu võtta.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 387. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 43 rahvasaadikut, vastu oli 21, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 295 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage mul tutvustada Riigikogu suurele saalile eelnõu 295 ehk kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis oma mahu ja sisuga on väga palju tähelepanu pälvinud. Julgen ette rutates öelda, et eelnõu seni kõige suurem mõju on olnud see, et Justiitsministeeriumi juures tegutseb kriminaalmenetluse seadustiku eksperdirühm, mis arutab nii meie eelnõus esile toodud probleeme-küsimusi kui ka neid, mida on muud osapooled välja toonud.
Aga nüüd eelnõu 295 juurde. Seaduseelnõu eesmärk on muuta kriminaalmenetluse seadustikku eelkõige selliselt, et see oleks kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud miinimumõigustega, mis on ette nähtud kriminaalasjas kahtlustatavatele või süüdistatavatele. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud üldpõhimõtted ega ka kohtueelse ja kohtuliku menetluse ning jälitustegevuse läbiviimise regulatsioon neid miinimumõigusi kriminaalmenetluses piisavalt ei taga. Sellest lähtudes soovime muuta kriminaalmenetluse seadustiku üldsätteid selliselt, et kehtiv absoluutne ja paternalistliku olemusega legaliteedipõhimõte kriminaalmenetluse alustamisel kaotatakse. Nii tagatakse võimalus, et väiksema sanktsioonimääraga teise astme kuritegude puhul ei ole uurimisasutusel ega prokuratuuril kohustust kriminaalmenetlust alustada, vaid selle alustamise aluseks on kannatanu või avalikkuse huvi. Absoluutne menetlemiskohustus on kindlasti koormav, vajades ka väga suurt ressurssi.
Vabanenud ressurssi saab kasutada tõsisemate kuritegude menetlemisel. Selle tulemusena väheneb loodetavasti see probleem, et kriminaalasjades on erasüüdistusmenetluse kaotamisega ja absoluutse legaliteedipõhimõtte rakendamisega plahvatuslikult kasvanud kriminaalkorras karistatud isikute arv. Just seetõttu on tegemist vägagi mahuka eelnõuga. Selle eelnõu ettevalmistamisse olid kaasatud mitmed silmapaistvad advokaadid, kes puutuvad oma töös kokku kriminaalmenetluse seadustiku puudujääkidega. Põhiõiguste ja -vabaduste kaitsel on oluline roll just riigil, kes inimese õigusi tagab. Just seetõttu on sama tähtis, et riigi ja üksikisiku omavahelises suhtes inimese põhiõigusi ja -vabadusi piiratakse ainult vältimatul juhul.
Vandeadvokaat, üsna hiljuti Riigikogus esinenud Leon Glikman on välja toonud mitmeid juhtumeid, kus inimesed on olnud sunnitud taluma prokuratuuri väga pikka eeluurimist, jälitamist ja läbiotsimist. Samas kehtivad prokuratuuripoolsete uurimistoimingute puhul juurdepääsupiirangud, mis ei võimalda uuritaval inimesel ammendavat infot saada. Tihti ei tea asjaosaline isegi seda, miks ta eeluurimise all on. Sealjuures ei ole inimesel võimalik ennast piisavalt kaitsta. Samuti on Eestis eeluurimise tähtajad pikad, mida kinnitavad  ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid Eesti kahjuks. Kui inimene on eeluurimise all aastaid, siis tema maine kannatab ja võimalik, et ta kaotab ka töö või sissetuleku. Just ülipikk menetlus võib olla põhjuseks, miks lõpuks süüdimõistvaid asitõendeid enam võimalik koguda ei ole või miks süüdistus lõpuks koostatakse kiirustades ja pealiskaudselt. Nii või teisiti on juhtumeid, kus eeluurimisele ei järgnegi midagi peale selle, et inimese maine ja terve elu on rikutud.
Just sellele on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ju üles ehitatud, et riigi ja üksikisiku suhetes, kus üksikisik on nõrgem pool, saab riik sekkuda inimese põhiõigustesse ja -vabadustesse piiratud ulatuses ja ainult siis, kui see on vältimatu. Eestis on väga pika eeluurimise, jälitamise ja läbiotsimisega kokku puutunud inimeste põhiõigusi ja -vabadusi riivatud ulatuses, mis on rahvusvaheliste inimõigustega vastuolus. Jälitusmenetlus on ju otseses riives põhiõiguste ja -vabadustega. Seetõttu peab jälitamise lubamine, kestus, kolmandate isikute puutumus jälitusmenetlusega olema meie pideva analüüsi objekt.
Strasbourgi inimõiguste kohus on oma mitmes lahendis välja toonud printsiibid, millises ulatuses inimeste põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata. Loomulikult on iga kohtulahend kohustuslik vaid riigile, kelle suhtes see langetatud on, kuid inimõiguste kohtu praktikat ja analüüsi vaadates on selge, milliseid puudujääke meie kriminaalmenetluses on. Sellekohaseid viiteid ja analüüse on Eestis tehtud mitmeid, teiste hulgas on seda teinud Riigikogu liige lugupeetud Rait Maruste.
Inimeste põhiõigused ja nende aluspõhimõtted peavad õigusselguse huvides olema seaduses selge sõnaga kirjas. Seega on eelnõu eesmärk, et tehtaks Eesti kriminaalmenetluse laiapõhjaline analüüs, mitte ei arutataks ainult üksikuid seadustiku sätteid. Põhiline on analüüsida kohtulahendeid. Näiteks võtame kohtuasja Leas vs Eesti, mille puhul piirati kaitse juurdepääsu jälitustoiminguga kogutud teabele ning isikul ei olnud piisavaid võimalusi end kaitsta. Sellega rikuti muu hulgas ka poolte võrdsuse põhimõtet. Inimõiguste kohus tõi välja konventsiooni artikli 6 rikkumise. Artikkel 6 sätestab, et õiglase kohtupidamise tagatiseks on võimalus kaitseks valmistuda ja omada süüdistajaga võrdseid teadmisi ja võimalusi, mille eelduseks on jälitustoimingutega tutvumine, et oleks võimalik vastaspoole tõendeid kahtluse alla seada ning ammutada infot õigustatavate tõendite kohta. Inimõiguste kohus rõhutas, et õiglase kohtumenetluse õiguse põhimõtteline alus on see, et kriminaalmenetlus, sh selle protseduurilised elemendid peavad olema võistlevad ning prokuröri ja kaitse puhul peab valitsema poolte võrdsuse põhimõte. Tegemist ei ole siiski absoluutse õigusega. Konventsiooni alusel on lubatavad sellised kaitseõigusi piiravad meetmed, mis on äärmiselt vajalikud: vajadus hoida riigisaladust, politsei salajased meetodid või vajadus vältida kolmandate isikute õiguste riivamist. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei taga kaitse õigusi tutvuda kogutud tõenditega.
Toon veel näiteks kohtuasja Veeber vs Eesti, mis tõi ilmsiks kriminaalmenetluse puudujäägid läbiotsimistoimingute korral. Politsei korraldatud läbiotsimine ja dokumentide võetus isiku äriühingu ruumides rikkus kaebajale konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi. Eesti õiguskaitse süsteem ei paku Strasbourgi inimõiguste kohtu otsuse kohaselt piisavalt tõhusat kaitset politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide võetuse vastu, nagu näeb ette konventsiooni artikkel 13.
Inimese vahistamise korral peab iga kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgima, et vahi all peetakse isikuid üksnes siis ja üksnes nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest hädavajalik. Praegu praktiseeritav pikaajaline eelvangistuses pidamine ei ole alati põhjendatud ja vabastamistaotlusi ei vaadata küllalt kiiresti läbi. Kehtiv regulatsioon ei taga vahistatud süüdistatavale võimalust kiiresti edasi kaevata.
Ühe muudatuse võiks veel välja tuua. See on muudatus kohtueelse menetluse tähtaegade kehtestamises. Mitmed advokaadid on välja toonud probleemi, et kriminaalasja võib menetleda põhimõtteliselt ükskõik kui kaua, sest kohtueelses menetluses ei ole tähtaegu kehtestatud. Euroopa inimõiguste konventsioon ja kohtulahendid toovad väga selgelt välja, et menetlus peab toimuma mõistliku aja jooksul. Eesti praktika näitab aga kahjuks selle vastu eksimist. Justiitsministeeriumi juurde loodud eksperdirühma aruteludes tunnistas riigi peaprokurör Norman Aas, et eeluurimistähtaegadega on Eestis seotud tõsine probleem. Kuid ta rõhutas sealjuures, et uurimisasutused töötavad juba praegu oma töövõime piiri peal. Norman Aas leidis, et seetõttu peaks Riigikogu tingimata analüüsima, kas suurendada raha- ja inimressursse, lihtsustada menetlust või vähendada menetluses olevate juhtumite arvu.
Kindlasti tahan siin välja tuua probleemi, millele õiguskantsler on korduvalt viidanud – see on riigivastutus. Juhuks, kui inimesele on inimõiguste ja põhivabaduste riivega tekitatud põhjendamatuid ja ehk ka väga pikaajaliste tagajärgedega kannatusi, peab toimima riigivastutuse süsteem. Eestis on see vaatamata Riigikohtu lahenditele ja õiguskantsleri korduvatele pöördumistele seni veel loomata.
Sellise sissejuhatava ülevaate lõpetuseks ongi paslik öelda, et Riigikogul on nii eelnõus 295 välja toodud probleemistiku lahendamisel kui ka riigivastutuse loomisel väga suur töö ees. Nii mitmeski punktis ka sellesama eelnõu 295 kohta avaldatud ekspertide arvamused ja analüüsid näitavad, et meie kriminaalmenetluse seadustik pole piisavalt hea.
Riigikogu komisjonis tõstatati ka küsimus, et kriminaalmenetlust on juba korduvalt muudetud, kusjuures viimased muudatused on olnud üsna hiljutised. Eriti puudutab see jälitustoiminguid. Lubage veel kord viidata kriminaalmenetluse ülevaatamise eksperdikomisjonile. Riigikohtu, prokuratuuri ja ka advokatuuri esindajad nentisid, et viimased muudatused on kindlasti ühelt poolt kriminaalmenetlust Euroopa põhimõtetele lähemale viinud, aga teiselt poolt nad leiavad, et töö sellel teemal peab kindlasti jätkuma. Kahjuks peavad osapooled ka nõustuma, et meie eelnõus väljatoodud probleemistiku lahendamine vajab edasist tööd, seejuures kindlasti detailset lähenemist.
Eelnõu 295 eesmärk on algusest peale olnud joonistada rahvusvahelise praktika näidete najal välja momendid, mis Eesti kriminaalmenetluses probleemiks on. Need on probleemid ka Strasbourgi inimõiguste kohtu lahendite valguses ja vajavad kindlasti meie lisatähelepanu. Eelnõu 295 ei pruugi oma sätetega välja anda ühtse ja kompaktse seaduse mõõtu, aga see kajastab momente, mille kallal tööd jätkata nii komisjonis kui ka sellega paralleelselt töötavates eksperdirühmades. Aitäh teile!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Lembit Kaljuvee!

Hea ettekandja! Mainisite, et ka riigiprokurör ei ole kriminaalmenetluse korraga rahul ja et üks võimalus on tema arvates kogu menetlusprotsess lihtsamaks teha. Kas nendes materjalides, mis teile prokuratuurist esitati, on ettepanekuid, kuidas kriminaalmenetluse protsessi lihtsamaks teha?

Hea küsija! Tõepoolest, riigiprokuröri kirjalikus arvamuses on välja toodud praegused kitsaskohad ja ka väga selged prokuratuuri seisukohad, et üks lahendus võiks olla menetluse lihtsustamine. Samas toonitab prokuratuur, et menetlust ei pea lihtsustama, kui on piisavalt inim- ja raharessurssi. Ma ei julge öelda, kas prokuratuur eelistaks üht, teist või kolmandat varianti, ta on andnud selle seadusandliku võimu otsustada. Aga jah, tähtajad on probleem: riigiprokuröri kinnitusel töötavad õiguskaitseorganid praegu juba oma võimete piiril. Esimesena mainis ta lisaressursi vajadust ning avaldas ka arvamust, et kui ressurssi piisavalt ei ole, siis tuleb muuta midagi muud.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Lugupeetud ettekandja! Need kriminaalmenetluse puudused, millest te rääkisite, on tõepoolest olemas. Meie menetlus on siiani kahetsusväärselt veidi inkvisitoorse iseloomuga olnud. Muudatused, mis on aegade jooksul tehtud, on olnud eklektilised ega ole alati olnud kooskõlas rahvusvahelise konventsiooniga ja võistleva menetluse printsiipidega, millele te viitasite. Minu küsimus on: millisena te kujutate ette selle eelnõu menetlemise edasist käiku, et asi saaks ükskord tõesti korralikult ja ühest ideoloogiast lähtuvalt ära tehtud?

Hea küsija! Kõigepealt tahan öelda, et kindlasti on äärmiselt huvitav analüüsida kohtulahendeid, mille puhul te ise olete olnud eesistuja. Mis aga puutub eelnõu menetluse tehnilisse külge, siis on kaks võimalust. Üks on arutada eelnõus toodud probleeme sellessamas eksperdikomisjonis, mis on Justiitsministeeriumi juures loodud. Teine võimalus on märksa ambitsioonikam ja te olete sellega kindlasti väga hästi kursis. Justiitsministeerium võiks ekspertidele toetudes välja tulla uudse kriminaalmenetlusega täies ulatuses. See oleks ka nendesamade advokaatide arvates ideaalne lahendus.
Kriminaalmenetluse kõige suurem puudus on, et väga suure tõenäosusega me räägime mingisugusest paarist aastast. See ei ole kindlasti kiire protsess. Praegu aga peame jälgima, mida teeb kriminaalõiguse eksperdirühm – et need kaks rühma ei astuks eri jalga. Selles mõttes me kiiret eelnõu 295 edasist menetlust ette ei näe. Küll aga peaks kindlasti nii õiguskomisjon kui põhiseaduskomisjon vaatama, kas selles eelnõus ja kogu arvamuspaketis, mille osapooled, sh ka ministeerium, on väga põhjalikult koostanud, on momente, mida peaks muutma. Võib-olla peaks kohe võtma ette ühe või teise sätte, mis praegu tööd takistavad, ja samal ajal paralleelselt töötama põhjaliku reformi kallal. Riigikogu praktika on üldiselt näidanud, et kui tullakse üldise pakettseadusega, siis see on alati parem. Tuleb ju arvestada sedagi, et ka kriminaalõiguse reform praegu käib.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Hea ettekandja, hea kolleeg! Tuleb tunnistada, et see eelnõu juhib tõesti tähelepanu paljudele puudujääkidele meie kriminaalmenetluses, näiteks legaliteedi küsimus ja tähtajad. Samas on eelnõus mitu sätet, mis puudutavad tõendite ristkasutuse piiramist, jälitustegevuse piiramist esimese astme kuritegude puhul – sisuliselt korruptsioonikuriteod jäävad siis välja –, samuti soovi piirata prokuratuuri apellatsiooniõigust. Mul on konkreetne küsimus. Kõik need kolm näidet, mis ma tõin, tuletavad meelde kohtus või ka eeluurimisel olevaid kriminaalasju, mis puudutavad mitme erakonna poliitikute tegevust läbi aastate. Kas selle eelnõu taga pole varjatud soov lahendada probleeme nendes asjades või võtta riske maha võimalikes järgmistes kriminaalasjades, mis on seotud korruptsiooni ja poliitikategemisega?

Kindlasti on avalikkuse huvi mitte ainult tuntud poliitikutega seotud asjade vastu, vaid ka ärimeeste või üldse tuntud inimeste tegevuse vastu äärmiselt suur ja ületab alati uudisekünnise. Seetõttu neid juhtumeid hästi teataksegi. Selle eelnõuga seoses rääkisid nii härra Glikman kui ka teised kaasatud kaitsjad oma juhtumitest – seda täiesti impersonaalselt, viitamata konkreetsetele isikutele –, mis ei ole üldsusele nii tuntud, aga mis tõid nende arvates hästi välja kõige suuremad puudujäägid. Miks ma aga viitasin oma ettekandes ka rahvusvahelisele õigusele, inimõiguste kohtu praktikale? Sest seal joonistuvad meie puudujäägid vahest kõige neutraalsemalt välja.
Teie küsimuse teema ma võtaksin kokku selliselt. Nagu Riigikohtu esindaja väga tabavalt ütles: kui vaadata praegust kriminaalmenetlust – see on tema arvamus –, siis see kipub olema natuke prokuratuuri poole kaldu. Sel juhul on ju arusaadav, et eelnõu esitab see, kes püüab pendlit lükata teisele poole. Riigikogu ülesanne on leida väga hea kesktee, kus inimeste õigused ja põhivabadused on kaitstud, aga samal ajal me ei pendelda ühest seinast teise. Püüame siin leida piisava tasakaalu.
Ma rääkisin ka komisjonis, et prokuratuuri apellatsiooniõiguse üle on üsna palju vaieldud teisteski postsovetlikes riikides. Ma teen siin viite Veneetsia komisjoni arvamusele seoses Ukraina prokuratuuri reformiga, lugesin seda hiljuti. Veneetsia komisjon põhjendas väga selgelt, miks nad nõudsid, et Ukrainas võetaks prokuratuurilt apellatsiooniõigus. Eesmärk oli soov murda prokuratuuri väga selge ühiskondlik jõupositsioon ja kohustada neid sätestama, et kui isik on saanud esimeses astmes, kus toimub tunnistajate kuulamine ja tõendite analüüs, oma õiguse, siis riik on põhimõtteliselt oma ressursi ära kasutanud ning teises astmes isik oma õigusi uuesti kaotada ei saa. Kas Eestis on vaja sellist tugevat murret teha, kas meil valitseb ühiskonnas arusaam, et riigil on rohkem õigusi – see on analüüsi koht. Me peame analüüsima, kas me oleme 20 aastaga piisavalt arenenud või mitte. Meie ettepanek on võib-olla paljuski üsna julge, aga see on meie arvates vajalik. Kas Riigikogu enamus nii leiab, seda näitab menetlus.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Hea ettekandja! Elu on näidanud, et kui kehtiva seaduse järgi algatatakse kriminaalasi, siis kiputakse avalikkuses kohe asjasse puutuvaid inimesi risti lööma ehk süüdi mõistma. Sellest ka minu küsimus: kas ei peaks õiguskaitseorganitele andma rohkem aega materjalide kogumiseks, enne kui võtta vastu otsus algatada kriminaalasi või mitte? Kui kriminaalasi on juba algatatud, siis kiputakse inimesi kohe süüdi mõistma. Ehk peaks olema võimalus rohkem arutada ja kaaluda, kas on vaja kriminaalasi algatada või mitte. Kas te seda käsitlesite, kui eelnõu ette valmistasite?

Ma julgen siin viidata eelnõu kohta kirjutatud arvamusele, mis tuli advokatuurilt. Advokatuur tõi oma väga põhjalikus analüüsis samuti välja, et väga mitmed nende kliendid on veel enne, kui on esitatud kahtlustus või süüdistus, kui on tehtud esimesed uurimistoimingud, ühiskonnas juba süüdi mõistetud. Seda just siis, kui tegu on tuntud inimestega. Advokatuur tegi oma praktikale toetudes sellesama ettepaneku, mida meie oma eelnõus rõhutasime: need toimingud peavad toimuma võimalikult kiiresti just sellepärast, et isiku õiguste ja vabaduste riive oleks võimalikult väike. Kas on vaja õiguskaitseorganitele veel aega juurde anda? Vahest mitte, meil kehtibki erineva raskusastmega juhtumite puhul väga erinev regulatsioon ja me ei pea vajalikuks seda muuta. Aga kohtueelsetes toimingutes peab muidugi olema üsna ettevaatlik, sest üldsuse arvamus hakkab kujunema tõesti hetkest, kui esimene toiming tehakse.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Hea ettekandja! Ma ei hakka hindama, kas see on hea või mitte, aga kindlasti on probleem selles, et meie kohtuprotsess, kohtulik menetlus on kriminaalasjades võistlev ja sellele eelnev uurimine on rangelt inkvisitsiooniline. Kas te näete probleemi ka selles, et prokuratuuri ülesanded on eelkõige seadusest tuleneva uurimise üle järelevalve teostamine, selle juhtimine ning hiljem kohtus riikliku süüdistuse esitamine ja toetamine, aga üheski seaduses ei ole tegelikult öeldud, et prokuratuuri ülesanded peaks olema seotud just nimelt objektiivse tõe tuvastamisega?

Enne kui Mailis Reps saab vastata, on mul, austatud Riigikogu, hea meel öelda, et diplomaatide rõdule on saabunud täna Riigikogus viibiv Horvaatia Vabariigi parlamendi esimees, Tema Ekstsellents härra Josip Leko ja teda saatev delegatsioon. Tervitame! (Aplaus.) Ja me saame jätkata. Palun, Mailis Reps!

Tõepoolest, nagu te oma küsimuses viitasite, probleem on. Juhul kui asjad on juba jõudnud kohtuni – samas me toome probleemina välja, et kahjuks alati need sinna ei jõua, nagu me säravatest ja mittesäravatest juhtumitest teame –, siis kohtueelse menetluse staadiumis võivad mitmed menetluslikud toimingud olla sellised, mille puhul pole piisavalt tagatud asjaosalise õigus kaitsele ja informatsiooni saamisele.
Üks asi, mille me eelnõus 295 välja toome ja mis on analüüsi väärt, on küsimus erasüüdistuse võimalusest juhul, kui kannatanu saavutab kokkuleppe või ei soovi menetlusest loobuda. Me leiame, et prokuratuur peaks selliseid nõudeid natuke lõdvendama. Samas, nagu te õigusala eksperdina väga hästi teate, peame selle võimaliku lõdvendamisega kindlasti olema ettevaatlikud ja mõtlema, millisena me määratleme selle isikuteringi, kus on see piir näiteks lähisuhtevägivalla puhul jne. Igal juhul tuleb konkreetseid juhtumeid vaadata eraldi. Vabariigi Valitsus on eelnõu 295 kritiseerinud, et mõnes sättes me oleme välja pakkunud liiga lihtsustatud lähenemise. Ka härra Anvelt viitas, et teatud liiki kuritegude puhul jäävad teatud riskid. Aga meie ülesanne pärast esimest lugemist ongi eelnõu puudujääke arutada ja täpsustusi teha.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud eelnõu algataja! Kui ma kuulen selliseid arutlusi, siis vägisi tulevad meelde hoopis lihtsad küsimused. Ma küsingi nii: miks te peate õigeks, et lihtsamate korruptsioonijuhtumite puhul, näiteks kui ametnik võtab pistist, enam jälitustegevust ei tohiks lubada?

Me arutasime juhtumeid, mis härrad vandeadvokaadid meile näiteks tõid. Nende hinnangul on jälitustoimingud teinekord olnud ebaproportsionaalsed, kestnud väga pikka aega ja seganud suhteliselt suurte firmade igapäevast tööd. Me leidsime, et nende seisukohad on põhjendatud. Jälitustoiminguid saab eelnõu kohaselt ka edaspidi läbi viia kohtu väga selgel loal teatud ulatuses ja teatud isikute suhtes, aga tahame jälitustoimingute puhul piirata lihtsustatud ja kolmandaid isikuid segavat puutumust. Kindlasti tuleb analüüsida elektrooniliste tõendite küsimust.
Jälitustoimingud ei ole puutumuses ainult korruptsioonikuritegudega – isikute ring, kelle õigusi ja vabadusi võidakse nendega piirata, on märksa laiem. Juhul kui peale esimest lugemist komisjonis ja eksperdirühmas leitakse, et teatud piiranguid puudutavad sätted on kas liiga piiravad või lihtsustatud – seda arvas ka Vabariigi Valitsus –, siis peaksime eelnõus sätestama teatud juhtumid, mis piirangu alla ei lähe. Usun, et eksperdirühma ja õiguskomisjoni koostöö on viljakas.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Hea ettekandja! Üks teie eelnõuga tõstatatud probleem on ebaproportsionaalselt pikad menetlused. Te teete ettepaneku menetlustähtajad kehtestada ja mina isiklikult arvan ka, et see on õige. Aga nii palju kui me õiguskomisjonis tagasisidet saime, kõik osapooled suhtusid sellesse negatiivselt. Minule suure üllatusena ka advokatuur ei pidanud seda õigeks. Samas teiegi mainisite, et teid nõustanud advokaadid tegid sellise ettepaneku. Kas oskate seda kommenteerida? Kas menetlustähtaegade vastu toodud argumendid olid veenvad?

Mis puutub tähtaegade kehtestamisse, siis kui me vaatame riikide praktikat, siis see on üsna erinev. On riike, kus need on väga konkreetselt sätestatud, on riike, kes jälgivad oma kohtupraktikas, et tegutsetakse mõistliku aja jooksul. Nende nn normaalsed järelevalveüksused töötavad nii hästi, et õiguste riiveid on suhteliselt vähe. Põhiline argument, miks tähtaegu ei toetatud, oli väide, et neid hakatakse kohtus formaalselt pikendama. Tähtaeg saab küll täis, aga kohtus on olemas võimalus tähtaegade pikendamist n-ö tembeldada ja sisuliselt mitte midagi ei toimu.
Ma usun, et siin Riigikogus ei ole kedagi, kes ei mõistaks, et tähtaegade kehtestamise ettepaneku puhul me ei pea kindlasti silmas lihtsustatud pikendamise võimalust. Tähtajad oleks ekspertidega kokkulepitult piisavalt pikad, nii et üldjuhul peaks saama selle ajaga toimingud tehtud. Ja teatud juhtudel tohib neid ka pikendada. Sellist lihtsustatud varianti, et keegi ametnik hakkab tähtaegade pikendamiseks kuskil kohtus lisaraha eest lisatööd tegema, me kindlasti ei toeta.
Missuguseid lahendusi me ette näeme? Ma usun, et osaliselt on see eelnõu oma töö juba teinud – teema on väga selgelt lauale pandud, Justiitsministeerium on selle üheks oma prioriteediks võtnud, sellega tegeldakse. Kas jõuame tähtaegade kehtestamiseni või selgelt pretsedenditasandil kokkuleppele, mis on Eestis mõistlik tähtaeg, seda näitab aeg. Mina eelistaks siiski tähtaegade kehtestamist ja üsna selget sätestamist, mis juhul saab neid pikendada. Sel juhul tuleb välistada lihtsustatud pikendamise võimalus, edasilükkamiseks peab olema veenev põhjendus.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Ütle, Mailis, palun, järgmist asja! Seoses jälitustoimingutega on põhiprobleem see, et need toiminguid ei ole vajalikult vormistatud, neid tehakse asja ees, teist taga, kuulatakse kõike ja kõiki, kui vaid vaba aega on, jne. Kas see probleem langeks ära, kui me saaksime fikseerida normi, mille kohaselt jälitustoimingutega kogutud informatsioon ei saa olla kriminaalprotsessis tõendiks? Tähendab, ongi jälitustoiming, saadakse see kabajantsik kätte, ja ongi kõik. Aga kui asi kohtusse läheb, siis seda pealtkuulamislinti kasutada ei tohi.

Hea küsija! Ma vastaksin kahtemoodi. Kõigepealt, loomulikult, sellise sätte puhul peame ette nägema ka erandeid. Mingitel juhtudel – avalikkuse, meie üldise riigikorra huvides – võib see olla hädavajalik. Aga vastan ka teisiti. Isegi kui pealtkuulamislinti ei saa kohtus kasutada, siis üldjuhul teeb see oma töö ära juba ajaleheveergudel. Meil Eestis hakkab süsteem tööle juba enne kohut. Selles mõttes jälitustoimingute riive puudutabki inimesi avalikkuse kaudu väga valusalt.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Eelmise vastuse lõpp oli väga huvitav! Kuidas te kavatsete meedia tööd selle seaduse abil juhtida? See saab olema huvitav. Aga vastusest mu esimesele küsimusele sain ma aru, et kuskil liigub teil mõte, et võib-olla võiks eelnõu tagasi võtta ja ümber kirjutada. Ma küsin samal teemal edasi. Tavapärane jälitustegevus on selline, et saadad vastava loaga töötaja narkodiileri juurde väikest kogust ostma, pärast seda diiler arreteeritakse. Teie eelnõu järgi seda enam teha ei saaks. Miks?

Hea küsija! Kindlasti me ei kavatse eelnõu tagasi võtta. Nagu ma ütlesin, eelnõu on juba enne esimest lugemist põhjustanud väga palju diskussiooni teemade üle, mida ühiskonnas on vaja arutada. Tänu sellele on välja joonistunud hulk õiguspraktika kitsaskohti.
Mida ma aga rõhutada tahtsin? Nii eksperdirühma kui ka muude osapoolte arvamustes on välja toodud, nagu teiegi täna siin välja tõite ja mida ka õiguskomisjonis nenditi, et näiteks teise astme kuritegusid puudutava sõnastusega me võime omakorda piirata nende isikute õigusi ja vabadusi, kelle õiguste kaitsmise pärast teatud erandid on just kehtestatud. Rõhutan veel kord, et edasise menetluse käigus me näeme kindlasti võimalust sätestada ühe või teise sätte puhul teatud erandeid.
Narkokuritegevuse puhul on, nagu ka minister on siin puldis korduvalt viidanud, hulk probleeme, mis puudutavad ka jälitustegevust. Võib-olla me peame kaaluma, kas jälitustegevus kogu oma laia formaadiga ikka on Eestis proportsionaalne. Te rääkisite siin diileritest. Väga tihti tekib olukord, kus ühe arvatava diileri tõttu kuulatakse üle ebaproportsionaalselt palju inimesi ning ehk saavad nende õigused ja vabadused seejuures ülemäära riivatud. Need on küsimused, mida me peame kindlasti siin Riigikoguski arutama, ja see oli ka eksperdirühmas kõne all.

Aitäh! Palun, Väino Linde, teine küsimus!

Ma olen seda meelt, et selle eelnõu menetlemine ei tohi takistada narkokuritegude uurimist. Tahan küsida niiviisi. Kuna minu varasemad ametid on viinud mind kokku kriminaalasjade uurimisega, siis olen käinud ka nende tähtaegu pikendamas. Mingis ametis olles olen ka ise uurijatele pikendanud kriminaalasjade menetlemise tähtaegu. Mind huvitab, kui kompromissialtid te olete. Võib-olla on esitatud tähtaegades võimalik teha mingisuguseid muudatusi, et asi ei muutuks puhtformaalseks? Aga jah, kindlasti peab pikendamine olema põhjendatud ja peab olema kontroll selle üle, mida jättis uurija õigeks ajaks tegemata.

Hea küsija! Mis puutub meie kompromissivalmidusse, siis võib-olla ma ei väljendunud eelmisele küsimusele vastates piisavalt selgelt. Meie eesmärk ei ole takistada ei korruptsiooni-, narko- ega muu organiseeritud kuritegevuse juhtumite lahendamist Eestis, vaid juhtida tähelepanu, et meil jätab soovida inimeste õiguste ja vabaduste piiramise proportsionaalsus. Kas on valmisolek tähtaegu arutada? Loomulikult on, sest meie soov seda eelnõu koostades oli välja joonistada küsimuste ring, millega edasi tegeleda. Ühegi sätte puhul me ei näe põhjust nõuda, et see peab jääma täpselt sellises sõnastuses.
Siin on veel toodud piisavalt argumente, et ühe või teise juhtumiga seotult arutada ka palju laiemaid küsimusi. Härra Gräzin viitas oma küsimuses, et lahendusvariante on märksa rohkem, kui meie oma eelnõus pakume, ja tuleb tunnistada, et oli tõesti huvitavaid ettepanekuid, mis kõik eelnõusse ei jõudnud. Õiguskomisjon on neid senistel aruteludel kuulnud ja kuuleb kindlasti ka edasise töö käigus. Meie arvates küsimus pole niivõrd meie kompromissivalmiduses, kuivõrd selles, mis on Eesti seisukohalt mõistlik ja viiks meid edasi, kui tahame väga mitmeid kriminaalmenetluse seadustiku sätteid inimõiguste konventsiooniga kooskõlla viia.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Hea ettekandja! Kuulates siin tunnustatud juristidest kolleegide küsimusi ja vastuseid neile, tekkis mul paratamatult selline mulje, et riik on kehtestanud sellise kriminaalmenetluse korra, et riigil on kõik õigused ja teisel poolel on neid vähe. Asi on nagu kraavis. Kui see eelnõu, mille te olete esitanud, hakkaks seadusena kehtima, kas me siis oleksime teises kraavis, nii et suurem osa õigusi jääks kahtlustatavale või kurjategijale ja riigil õigusi ei oleks?

Hea küsija! Eelnõu 295 tõstatab terve ringi küsimusi. Riigiprokurör toob välja rea sätteid, millele viitasid ka härra Anvelt ja härra Nestor, leides, et eelnõu võib olla kaitse ja süüdistatava poole ebaproportsionaalselt kaldu. Samal ajal on terve rida punkte, millega me loome lisavõimalusi ja lisaressurssi ka riigile ja prokuratuurile. Edasise töö käigus tuleb kindlasti teise astme ja muidki kuritegusid puudutavaid sätteid põhjalikult analüüsida, selleks teine ja kolmas lugemine ju ongi. Aga kas me viime seaduse teise äärmusesse? Ma usun, et mitte. Võib-olla muudame üksikuid momente, mis riigiprokurör välja tõi. Neid on kaitse esile tõstnud kui väga vajalikke sätteid ja prokuratuur näeb selgelt, et neid hoobasid tõmmatakse väga kõvasti kokku. Üks nendest on apellatsiooniõiguse äravõtmine. See on nii mitmes riigis ja mitmes riigis on ka teisiti, seega on tegu põhjaliku analüüsi teemaga. Aga kraavi me ei taha oma vankrit küll mingil juhul juhtida, ikka sinna tee keskele.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Mailis Reps! Ma palun kaasettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nagu te selle tunnise ülevaate ja küsimuste-vastuste vooru vältel veendusite, siin vaatamata sellele, et tegemist on Keskerakonna algatatud eelnõuga, mingisugust sõda püsti ei ole. Seda esiteks.
Komisjoni arutelust nii palju, et nagu te teate, avalöök sellele loole anti siin saalis 25. septembril, kui oli riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. 16. oktoobril andis Keskerakond üle oma eelnõu. Miks me alles täna oleme jõudnud selle esimese lugemiseni, kuigi Priit Toobal, kes kodukorda teab, ütleks, et seitsme nädalaga peavad asjad olema letis ja vähemasti esimene lugemine tehtud? Asi on selles, et meil on olnud algatajaga koostöö ja see on olnud ennekõike tema soov, et eelnõu menetletaks just nüüd ja praegu.
Me arutasime eelnõu 28. jaanuaril. Kuna see esitati mullu 16. oktoobril, siis oli meil piisavalt aega, et küsida arvamusi väga erinevatelt organisatsioonidelt. Neil, kes paberit kasutavad, on olemas eelnõu koos seletuskirjaga. Aga kui te vaatate õiguskomisjoni kodulehelt, kus on ülevaade eelnõu 295 menetlemise kohta, siis seal on ka arvamused Vabariigi Valitsuselt, advokatuurilt, Riigikohtult ja prokuratuurilt.
Hästi natukene ajaloost. Kui kriminaalmenetlus oma praegusel kujul sai siin Riigikogus sätestatud, siis oli komisjoni esimees Väino Linde ja aeg oli umbes aasta 2000. Kõik need printsiibid, mille üle praegu diskuteeritakse, olid tol ajal teadlikud valikud. Näiteks absoluutse legaliteedi printsiip otsustati jõusse jätta. Mis puutub aga debatti inkvisitsioonilise eeluurimise ja võistleva kohtumenetluse üle, siis ka need olid teadlikud valikud. 25. septembri arutelu ajal Leon Glikman küsis, kes küll on need inimesed, kes sellise kriminaalmenetluse välja pakkusid. Nendest inimestest vähemasti kaks kuuluvad Mailise nimetatud eksperdigruppi. Need on Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe, kes igapäevatöös Riigikohtus kriminaalmenetluse asjadega tegelevad.
Ükski asi pole menetlusseadustikku kukkunud kuu pealt. Loomulikult oli ka uurimistähtaegade küsimus eelmisel korral laua peal. Üksmeelselt leiti või vähemasti eelnõu eksperdid leidsid, et tähtaegu ei ole põhjust kehtestada. Hästi huvitav on ka areng, mille tegid läbi vahistamistähtajad. Kui eelnõu tuli valitsusest Riigikokku, oli vahi all pidamise tähtajaks üks aasta. Aga rakendusseaduse tegemisel, sisuliselt väga lühikese perioodi jooksul jõuti kuue kuuni. Ma tahan lihtsalt öelda, et mitte midagi ei ole siin juhuslikku.
Nüüd aga räägime meie ees olevast eelnõust ja arvamusest, kas see on hea ja täiuslik eelnõu. Mina ei ole tippjurist, nagu Villu Reiljan on alati toonitanud, ja vähe sellest, ma üldse ei ole jurist. Aga minu meelest oli nii, et inimesed, kes igapäevatöös kriminaalmenetlusega tegelevad, panid probleemid ritta, nii nagu seda on ka rahvakogu teinud, ent võib-olla jäi neil aega napiks, et terad sõkaldest eraldada ja garanteerida, et vastuolusid ei oleks.
Miks ma sellest julgen rääkida? Põhjus on väga lihtne. Vaatame advokatuuri arvamust. Kolleeg Jents tõi välja ühe koha, mis puudutab eeluurimistähtaegu. Nagu üks mees antakse teada nii advokatuurist kui ka prokuratuurist, et tähtaegade kehtestamist eeluurimises ei toetata. Teine nüanss: eelnõu algatajate üks ettepanek on, et inkvisitsioonilist kohtueelset menetlust tuleks muuta, tegelikult aga eelnõus konkreetseid samme selle elluviimiseks ei ole. Ka advokatuur väidab oma arvamuses, et eelnõu pakutavad muudatused on deklaratiivsed ja panevad prokuratuurile kohustusi, tegelikult aga olukorda selles küsimuses ei muuda. Loomulikult on siin mitmesuguseid sisulisi küsimusi. Mis puutub kohtueelse menetluse tähtaegadesse, legaliteediprintsiipi ja kohtueelsesse vahi all pidamisse, siis tegemist on selliste õiguspoliitiliste küsimustega, mille puhul, nii nagu juuras tihtilugu on, absoluutset tõde ei pruugigi olla.
Mailis Reps juba rääkis, et eelmine justiitsminister moodustas töögrupi, kes nende küsimustega tegeleb. See töögrupp erineb tavapärastest eksperdigruppidest selle poolest, et kõik parlamendi fraktsioonid on seal esindatud. Seal on kolleeg Maruste, kolleeg Reps, kolleeg Anvelt ja ka mina olen selle töögrupi liige. 14. jaanuaril tuli töögrupp kokku ja valiti välja teemad, milles on enam-vähem üksmeel olemas. Need teemad on vahistamine, läbiotsimine, legaliteediprintsiip, eeluurimise kiirendamine, elektrooniliste tõendite küsimus, üldse tõendamine ja tõendamisstandardid ning kaitse ligipääs kriminaaltoimikule kohtueelses menetluses. Kuna jälitustoimingutega seonduv on meie kui seadusandja käest värskelt läbi käinud, siis selles osas me üksmeelset indu üles ei näidanud.
Meil oli diskussioon ka selle üle, milline peaks olema eelnõu 295 edasine saatus. Kui vaadata kodukorda, siis selles ei ole ühtegi head juhist, mis ütleks, millisel juhul eelnõu võib menetlusest välja arvata ja millisel juhul ta peab menetlusse jääma. Küsisime komisjonis Mailis Repsilt kui algataja esindajalt: "Mis sa arvad, kui hea see eelnõu on?" Mailis tõdes nagu tänagi, et eelnõus on teatud eklektilisust, aga ta on juba oma töö teinud hulga probleemide tõstatajana. Et ta püsiks meil meeles ja oleks eksperdigrupil töövahendina laua peal, otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, saata see täiskogu istungile tänaseks ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks tavapärased kümme päeva. Me esialgu panime esimese lugemise kuupäevaks 26. veebruari, aga olime sunnitud seda algatajate palvel edasi lükkama. Kui me siit nüüd edasi rehkendame, mis on õige muudatusettepanekute tähtaeg, siis saame 26. märtsi 2013. Ja 17.15 on see viimane kellaaeg, kui muudatusettepanekud on õiguskomisjonis oodatud. Kes toob käsitsi, palun anda Raini Laide kätte, kes saadab meiliga – ikka jõuavad õigesse kohta. Samal ajal ei maksa ka väga muretseda, kui kellelgi jääb selleks ajaks muudatusettepanek tegemata. Nii minu kui ka terve õiguskomisjoni arusaam on, et me peaksime nüüd tegelike lahendite leidmiseks käsikäes selle eksperdigrupiga tööle hakkama, konkreetsetel teemadel süvaanalüüsi tegema ja viimaks jõudma ühise seisukohani, millisel kujul millised muudatused võiksid veel selle koosseisu ajal seaduseks saada. Sellega ma lõpetan.

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kolleeg Väino Linde, kas teil on kolmas küsimus? Ahaa, repliik. Palun!

Küsimus see ei ole, aga kuna hea ettekandja nimetas minu nime, siis ma tahan öelda, et olen ka täna üpris rahul sellega, et omal ajal oli mul võimalus Riigikogu õiguskomisjonis praegust kriminaalmenetluse seadustikku menetleda. Võrreldes seadusega, mis enne seda kehtis, on praegune seadustik kindlasti progressiivsem, mis aga ei tähenda seda, et me nüüd vahepeal ei ole veidi targemaks saanud. Nii et võiksime tõesti asja edasi uurida.

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Veel kord aitäh, Marko Pomerants! Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan kõigepealt öelda, et selles seaduseelnõus, selle mõttes on väga palju positiivset. See käsitleb probleeme, mida me kriminaalmenetluses päevast päeva näeme. Näiteks seesama legaliteedi küsimus, mis paneb politseile ja prokuratuurile liigse koormuse, seda just bürokraatia tõttu. Kindlasti on arutlust väärt teemad, millest on ka õiguskomisjonis mitu korda räägitud, vahistamise tähtajad, üldse eeluurimistähtajad ja läbiotsimisega seotu. Näiteks seesama asi, miks viimane on ikkagi prokuratuuri ja kohtu vahel võib-olla täiesti õigustamatult ära jaotatud. Läbiotsimine kui üks põhiõigusi riivav protseduur peaks siiski olema puhtalt kohtu otsustada.
Uus algatus oleks tore, kui ei oleks teatud agasid. Siin on head kolleegid rääkinud väga palju proportsionaalsusest. Arvan, et poliitikutena me peaksime proportsionaalsusest rääkides arvestama natuke laiemat vaatevinklit kui juristid. Proportsionaalsus peab olema tagatud ka selles, kuidas me ise ühiskonnas poliitikutena käitume, arvestades ühiskonna õiglustunnet.
Nüüd ma jõuangi teise põhjuse juurde, mispärast ma siia pulti tulin. Andku mulle meie hea opositsioonipartner andeks, aga peale mitmeid koosolekuid ja arutelusid oma erakonna fraktsioonis ja ka natuke laiemalt jõudsime arusaamisele, et me ei saa seda eelnõu toetada. Ja miks? Väga lihtsal põhjusel. Kõik need probleemid, millest pikalt rääkis eelnõu ettekandja, on olemas. Kuid selle seaduseelnõuga tuldi välja ajal, kui Eesti poliitikas on kriis. Eesti poliitikas on kriis, mis puudutab väga paljusid erakondi ja kahjuks ka meie õiguskaitseorganeid. Me ei saa sellest üle ega ümber. Näiteks võtame sellessamas eelnõus pakutud apellatsioonipiirangu prokuratuurile. Me teame, et siiamaani on kohtumenetluses üks väga suur kriminaalasi, mis puudutab maadevahetuse protsessi. Sellise piirangu sissetoomine võib väga selgelt näida kui püüe kuidagi mõjutada otsust sellesama keerulise protsessi raames. Rõhutan minagi, et poliitika peab olema ja ka näima väga selge ja läbipaistev. Ma arvan, et peale minu tahavad ka paljud teised selles asjas selgust, kuid tahetakse, et selgus selles asjas saabuks meie kolmeastmelises kohtuvaidluses. Me tahame, et süütud saaksid süüst vabaks ausalt, ilma pakutud seadusmuudatusteta, ja et süüdlased saaksid oma karistuse ega pääseks tänu seadusmuudatustele.
Võtame näiteks sätted, mis räägivad piiratud jälitustoimingutest vaid esimese astme kuritegude puhul. Tule taevas appi, nagu ütleb meie peaminister. Kuidas hakkavad uurijad lahendama kuritegusid, mis moodustavad kuritegudest suurima probleemse osa?! Enamik varavastaseid kuritegusid, kelmused, kuriteod arvutikeskkonnas, osa narkokuritegudest, rääkimata korruptsioonikuritegudest – suurem osa nendest on teise astme kuriteod. Sarnaselt narkokuritegevusega on need varjatud kuriteod, mille puhul pistiseandja või pistisevõtja ei jaluta sisse politseijaoskonda, et kuulutada: ma tegin selle teo. Politsei jõuabki neile jälile ainult tänu jälitustegevusele. Või tõendite küsimus, kui me räägime tõendite ristkasutusest. Ma tuletan meelde, et seesama probleem on üles tõusnud just viimasel ajal mõnes kriminaalasjas, mis on olnud seotud poliitikutega, nii nagu ka eelmine korruptsioonikuritegude piiramine, kus olid jällegi mängus poliitikud.
Nii et ma arvan, et me liigume natuke mööda valet teed. Meie kriminaalmenetlus vajab kindlasti pidevat parandamist. Me peame rääkima proportsionaalsusest süüdistatavate õiguste ja kodanike põhiõiguste vahel. Neid õigusi tuleb kaitsta, kuid me peame ka arvestama, et meil kui poliitikutel lasub natukene teistsugune vastutus. See on väga ebameeldiv teema, aga me otsime võimalusi mitte parandada oma käitumist, vaid, vastupidi, hoopis teha seadused mugavaks potentsiaalselt löögi alla sattuvatele poliitikutele. Selline asi on meie fraktsiooni liikmetele vastuvõetamatu. Ehk kui natukene näitlikustada: kui autojuht on pidevalt purjus, ei maksa otsida võimalusi alkomeetri või politseiniku väljavahetamiseks või mingisuguseks reformiks, vaid tuleb tegeleda ikka autojuhi alkoholisõltuvuse probleemiga.
Aitäh teile! Annan üle ka meie ettepaneku see seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Suur tänu! Palun, kolleeg Igor Gräzin Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Hea Andres! Eesti riigil on tänu kõikidele oma asutustele – kohus, kapo, prokuratuur – olnud au menetleda maadevahetust kaheksa aastat. Kui nii edasi läheb, tuleb otsa veel kaheksa aastat. Mis õiglusest me räägime, kui selle menetluse tagajärjel on Eesti poliitikaareenilt kadunud üks erakond ning ühe inimese poliitiline karjäär ja elu on rikutud!? Ning keegi selle eest ei vastuta.
Juhin tähelepanu ka ühele teisele momendile. Sul on õigus, me oleme poliitikud ja eks me pea vastutama, aga mul on mõnikord tunne, et natuke võiks vastutada ka kohus, prokuratuur ja kapo. Ma tuletan teile igaks juhuks meelde, kuidas sai juhtuda nii, et maadevahetuse kohtuasjas saabus esimeses instantsis õigeksmõistev otsus – see oli puhtalt prokuratuuri initsiatiiv ja sündis koostöös kaitsepolitseiga. Tuletan meelde ka seda, et kaitsepolitsei šeff teatas ajakirjanduses kaks nädalat enne otsuse langetamist, et kohtunik on loll, tõendid kehtivad absoluutselt ja isegi formaalne alus tõendite tagasilükkamiseks puudub. Seega tekkis olukord, kus jälitusorgani juht, politseikindral lihtsalt sõimas vabariigi kohut, püüdis seda ähvardada ja öelda, milline otsus peab olema. Selline on siis meie kohtueelne menetlus!
Siin oli sellest juttu ja sellest rääkis ka Mailis – kohtueelne uurimine ei ole Eestis juriidiline protseduur. Kohtueelne uurimine on Eesti Vabariigis ajakirjanduslik žanr ja ajaleht kujutab endast samasugust justiitsorganit nagu kohus ja kõik teised. Meil on välja kujunenud olukord, kus kohut ei mõista mitte justiitsorganid, vaid avalik arvamus, mida teadlikult, tahtlikult ja süstemaatiliselt kujundab Eesti ajakirjandus.
Mis puutub jälitustoimingutesse – pealtkuulamised ja muud sellised asjad –, siis probleem pole mitte niivõrd selles, et mingisugune lindikene või arvuti kõvaketas võetakse ära. Jumal nendega! Põhimõtteliselt need võiksidki olla kohtulikud tõendid, kui poleks ühte asjaolu: pealtkuulamise lint ei lähe ju kohtusse, pealtkuulamise lint läheb ajalehte. Ja pealtkuulamise üks kõige olulisemaid eesmärke ei ole mitte tõendi tekitamine, vaid avaliku arvamuse kujundamine, eriti sellisel juhul, kui protsess teisel või kolmandal kuul läheb vastu taevast. See, et maadevahetuse teemast midagi ei saa tulla, oli selge teisel või kolmandal kuul pärast asja algatamist. Ma arvan, et kõik siinviibijad on nõus, et maadevahetus kriminaalprotsessina on kahtlemata üks kõige lihtsamaid kohtuasju, mis viimastel aastakümnetel Eestis olnud on.
Selleks, et niisugust olukorda vältida, on seadusest vähe. Me peame minu arvates tõsiselt veel kord selle seaduseelnõu läbi lugema ja tuletama meelde ühe väga lihtsa asja: siin ei ole jutt kriminaalõigusest, jutt on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6. Ma väidan, et Eesti Vabariik ei ole selle konventsiooni artiklit 6 täitnud. Ma arvan, et me peaks astuma sammukese selle suunas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhatusele on tulnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 295 esimesel lugemisel tagasi lükata ja see tuleb meil läbi hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 295 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 67, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Määran eelnõu 295 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. märtsi kell 17. Eelnõu 295 esimene lugemine on lõppenud.

Alustame põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" eelnõu 380 esimest lugemist. Palun ettekandjaks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Väino Linde!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tõsi ta on, et ka praegu tegutseb Riigikogus korruptsioonivastane erikomisjon korruptsioonivastasest seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. See asjaolu võib mõnevõrra segadust tekitada, et milleks siis on tarvis seda eelnõu numbriga 380. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Nimelt tegi Riigikogu eelmisel aastal ju tublit tööd ja võttis vastu uue korruptsioonivastase seaduse, mis hakkab kehtima 1. aprillist s.a, ning praegu kehtiv korruptsioonivastane seadus kaotab samast ajast oma kehtivuse. Praegune Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon on moodustatud kehtiva seaduse alusel, mis tähendab seda, et edasise õigusliku vaakumi vältimiseks peaksime astuma samme. Seda Riigikogu põhiseaduskomisjon ka käesoleva otsuse teie ette toomisega tegi. Nimelt, kuna 1. aprillist kehtima hakkav uus korruptsioonivastane seadus ütleb, et Riigikogus on tarvis moodustada vastav erikomisjon, siis me peamegi selle komisjoni uue seaduse kohaselt moodustama. Selline tekst on teie ees laual, Riigikogu otsuse eelnõu korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamise kohta. Otsuse eelnõus on ära toodud ka komisjoni liikmed ja asendusliikmed.
Mida võiks veel öelda? Uue seaduse alusel loodava erikomisjoni pädevust on senisega võrreldes mõnevõrra laiendatud. Ta saab juurde, kui üldisemalt öelda, Riigikogu uurimiskomisjoni õigusi. Komisjonil on ülesanne teha parlamentaarset järelevalvet korruptsioonivastaste meetmete rakendamise üle. Lisaks on komisjonile antud õigus arutada omal algatusel Riigikogu liikmete ja kõrgemate riigiteenijate võimalikke korruptsioonijuhtumeid ja anda nende kohta hinnang. Nende ülesannetega seoses on rõhutatud komisjoni õigust kutsuda välja isikuid ja nõuda tutvumiseks andmeid ja dokumente. See kõik kogumis annab sellele erikomisjonile mõnevõrra rohkem õigusi, kui tal praegu on. Aga nende deklaratsioonide puhul, mis esitatakse 2013. aastal, kohaldab komisjon kindlasti veel vana korruptsioonivastase seaduse sätteid. Uus deklaratsioonide kontrollimise kord rakendub alles 2014. aastal esitatavate deklaratsioonide puhul.
Ütlen teile ka selle ära, et kogu seda toredat asja vaagis Riigikogu põhiseaduskomisjon 25. veebruaril 2013. Me teeme teile, head kolleegid, ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekud võiksid laekuda 15. märtsi kella neljaks. See oli põhiseaduskomisjoni konsensuslik otsus. Juba ettevaatavalt ütlen, et kui te, head kolleegid, olete sellise lähenemisega päri ja me täna siin üheskoos lõpetame esimese lugemise, siis on ettepanek saata eelnõu teisele lugemisele 21. märtsiks 2013. Meie soov põhiseaduskomisjonis on väga tuline seetõttu, et moodustatav erikomisjon saaks oma jõu ja õiguse 1. aprilliks 2013, nii nagu uus seadus ette näeb. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Tundub, et küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 380 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 15. märtsi kell 16. Eelnõu 380 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie viimane päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 356 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti Riigikogu liikme kolleeg Yana Toomi!

Austatud proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on au teile Keskerakonna fraktsiooni nimel ette kanda seaduseelnõu 356, mille eesmärk on võimaldada saada kodakondsus lihtsustatud naturalisatsiooni korras nendel lastel, kellel üks vanematest on nn halli passi omanik ehk mittekodanik ja teine lapsevanem on kolmanda riigi kodanik. Ma ei hakka siin ette lugema seletuskirja, usun, et te kõik olete sellega tutvunud, aga lisan paar väga olulist nüanssi, mille puhul mul jäi komisjonis mulje, et nendest ei saadud väga hästi aru.
Praegu kehtiv kodakondsuse seadus annab võimaluse taotleda alla 15-aastasele lapsele, kelle mõlemad vanemad on mittekodanikud ehk siis halli passi omanikud, kodakondsust naturalisatsiooni korras, kusjuures lapsed saavad kodakondsuse faktiliselt sünnijärgselt. Aga see ei ole sünnijärgne kodakondsus, see on naturalisatsiooni korras antav kodakondsus, mis ei ole võrdne sünnijärgse kodakondsusega. Kui lapsel on üksikvanem ja see üksikvanem on halli passi omanik, siis on lapsel jällegi võimalus juba imikuna saada Eesti kodanikuks. Me kõik teame väga hästi, et kodanikuks olemine on Eesti riigis üks tähtsamaid integratsiooni meetmeid ja mehhanisme. Selliseid lapsi, kelle vanemad on seda võimalust kasutanud, on praegu Eestis umbes 15 000. Aga on ka lapsed, kelle üks vanem on halli passi omanik ja teine vanem on kolmanda riigi kodanik. Siin on asjakohane tuletada meelde veel sellist asja, et Eesti riigis olid ajad, kui inimesed ei saanud mingil põhjusel Eesti kodakondsust, neil olid keelelised või mingid muud raskused, aga näiteks Venemaa Föderatsioon jagas lahkesti Vene passe. Osa inimesi, keda praegu on umbes 100 000, seda võimalust siiski ei kasutanud, millega nad minu hinnangul näitasid üles lojaalsust Eesti riigi vastu. Nüüd on nendel lapsed, lapselapsed ja osal neist on hall pass.
Ühesõnaga, seadus annab lastele, kelle mõlemal vanemal on hall pass, ja halli passi omanikust üksikvanema lastele võimaluse saada lihtsustatud korras Eesti kodakondsus, aga nendel lastel, kelle üks vanematest on kolmanda riigi kodanik ja teine halli passi omanik, Eesti kodakondsuse seaduse alusel samasugust õigust ei ole. Meie hinnangul tähendab see seda, et me kohtleme lapsi ebavõrdselt. Õiguse kohaldamise võrdsuse nõuded on täidetud, kui kõiki kodakondsuseta isikuid, siinkohal lapsi, koheldakse võrdselt. Kehtivast kodakondsuse seadusest tulenevalt on tekkinud kodakondsuseta isikute laste ebavõrdne kohtlemine. Kehtiva seaduse alusel on lapsel, kes on sündinud Eestis, õigus saada Eesti kodakondsus, kui mõlemad vanemad on kodakondsuseta, aga see õigus puudub lapsel, kellel ainult üks vanematest on kodakondsuseta isik.
Me arutasime seda komisjonis pikalt ja seal tuli jutuks, et sellise eelnõu vastuvõtmine tooks endaga kaasa topeltkodakondsuse probleemi. Tegelikult see nii ei ole. Esiteks, nagu me teame austatud välisministri vastusest ühele arupärimisele, on meil juba praegu Eestis umbes 100 000 topeltkodanikku, kõikvõimalike riikide topeltkodanikke. Teiseks, Eesti kodakondsuse seadus näeb väga selgelt ette, et laps, kellel on topeltkodakondsus, peab 16-aastaseks saades valima, mille ta endale jätab, kas Eesti või Vene kodakondsuse. Antud juhul on väga selge, et kui lapsel on kuni 16. eluaastani topeltkodakondsus, siis hiljem peab ta valima. See on üks asi.
Teine asi. Meil oli suur debatt Vene kodanike üle, sest ausalt öeldes on nendest lastest, keda kodakondsus- ja migratsiooniosakonna andmetel on praegu umbes 3000, lõviosa muidugi Venemaa kodanikud. Venemaa saatkonna info järgi – mul ei ole põhjust seda mitte uskuda, ma saatsin neile päringu ja sain vastuse – saab aastas keskeltläbi 300 last, kes sünnivad sellistel paaridel, Vene kodakondsuse. Ilmselt on seal ka teisi riike, aga Vene kodanike arv on selgelt kõige suurem. Ja olukord on selline, et Venemaa peab kõiki lapsi, kes sünnivad tema kodanikel, oma kodanikeks sünnihetkest, olenemata sellest, kas passi on taotletud või ei ole. Antud juhul, kui vanematel – ma pean eelkõige silmas seda halli passiga vanemat, kes ei ole tahtnud ega võtnud endale kolmanda riigi kodakondsust – tekib soov taotleda lapsele Eesti kodakondsust, oleks neil võimalik teha seda kohe ja hiljem oleks siis lapsel võimalik loobuda Vene kodakondsusest, kuna tal on Eesti kodakondsus. Ma loodan, et ma ei rääkinud liiga keeruliselt. Kui teil on küsimusi, siis ma hea meelega vastan nendele.
Meie hinnangul ei too eelnõu kaasa täiendavaid kulutusi riigieelarvele, ja mis kõige olulisem, me kohtleksime kõiki lapsi võrdselt ega kingiks oma vastsündinud kodanikke teistele riikidele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun küsimus, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Kui laps sünnib perekonnas, kus üks vanematest on mõne riigi kodanik, mis riik see ka ei oleks, siis see laps ei ole kodakondsuseta. See on fakti täpsustus. Nüüd aga küsimus. Kui te räägite võrdsest kohtlemisest, mille poolest siis erinevad need lapsed, kelle mõlemad vanemad on mõne teise riigi kodakondsuses? Miks te ei paku selle printsiibi rakendamist nende laste puhul? Need lapsed on igal juhul sellessamas olukorras, et nad ei ole kodakondsusetud, erinevalt nendest lastest, kes tõepoolest sünnivad perekonnas, kus mõlemad vanemad on määratlemata kodakondsusega.

Ma tänan! Küsimus koosnes kahest osast. Ma alustan lõpust. Ma räägin ebavõrdsest kohtlemisest laste puhul, kelle üks vanem või kaks vanemat on halli passi omanikud. Lapsel on kodakondsus, see on tõsi – siin ma liigun nüüd küsimuse esimese osa juurde. Ma luban endale ühe viite. Eestis on sellel teemal peetud suuri vaidlusi, kusjuures märkimisväärseim neist oli aastal 1998 Riigikogus, kui siinsamas esines tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves. Ta rõhutas, et kodakondsuseta vanemate lastele kodakondsuse tagamine nende sünnist alates on rahvusvahelise õiguse printsiip, mida teised Euroopa riigid tunnustavad ja järgivad. Tema hinnangul on võimatu eitada selle põhimõtte humanistlikku sisu. Lisaks märkis härra Ilves, et rahvusvaheliselt ei ole aktsepteeritud ega hakatagi kunagi aktsepteerima argumente, mis peaks tõestama, et Eesti seda põhimõtet ühel või teisel põhjusel rakendada ei saa. Ma kahtlen sügavalt, et härra Ilves aastal 1998 rääkis siin puldis Vene, Valgevene või Hiina kodakondsusest. Ilmselt rääkis ta ikka Eesti riigi kodakondsusest, kuna me oleme Eestis ja see kõne kõlas siin Riigikogu saalis. Nii et antud juhul ei ole asi selles, et me üritame selle eelnõuga võidelda kodakondsusetusega. Selge see, et need lapsed saavad kodakondsuse, aga Eesti riigi huvides oleks, et meie mittekodanike lapsed saaksid just Eesti kodakondsuse, sest see on see, mis seob inimest riigiga.

Palun, kolleeg Mart Nutt, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Ma ei saanud tegelikult vastust, sest härra Ilves välisministrina rääkis tõepoolest kodakondsuseta lastest. See eelnõu puudutab lapsi, kes saavad sünniga kodakondsuse, ja eelnõu järgi saaksid nad sünniga ka teise kodakondsuse. Aga minu küsimus puudutas seda, miks te ei pea siis võimalikuks või vajalikuks laiendada sedasama põhimõtet nendele lastele, kelle mõlemal vanemal on mõne muu riigi kodakondsus. Kui topeltkodakondsus on teie taotlus, miks seda ei või siis välja öelda?

Ma tänan! Kindlasti ei ole topeltkodakondsus meie taotlus. Me räägime lastest, kelle üks vanem on halli passi omanik. Kui ma olen halli passiga üksikema, siis ma saan oma lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse. Kui ma juhtumisi abiellun kolmanda riigi kodanikuga või ma ei varja asjaolu, et mu lapsel on kolmanda riigi kodanikust isa, siis ma seda võimalust enam ei saa. Mis tähendab seda, et laps, kellel on kaks halli passiga vanemat, saab kodakondsuse, aga laps, kellel ainult ühel vanemal on hall pass, kodakondsust ei saa. See ebavõrdne kohtlemine on antud juhul just nende laste vahel, kellel üks vanem või mõlemad vanemad on halli passiga. Mis puudutab teiste riikide kodanikke, st kui mõlemad vanemad on kolmanda riigi kodanikud, siis sellest me üldse ei räägi. Niisugust plaani ei ole meil selle eelnõu raames kindlasti olnud, et me tahaksime ka nendele lubada Eesti riigis sünnijärgset kodakondsust. See on hoopis teine asi. Me räägime sellest, et me anname igal aastal 300 vastsündinud last, meie mittekodanike last, teistele riikidele ära.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates ütles kolleeg Nutt välja väga huvitava idee. Kas on mingeid tehnilisi tõkkeid, et ta ei saa vormistada seda muudatusettepanekuna, mida komisjon saaks kahe lugemise vahel arutada ja mille võiks siis edukalt ka vastu võtta, kui komisjoni enamus selle vastu võtab?

Aitäh! Ma kahtlen sügavalt, et härra Nutt esindas antud juhul komisjoni enamuse tahet. Mis puudutab tehnilisi tõkkeid, siis neid kindlasti ei ole. Aga ma küll ei tahaks selle eelnõu raames sellist sätet näha, sest seda plaani meil tõepoolest ei olnud.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole päris nõus teiega ebavõrdsuse küsimuses. Küll aga olen ma nõus, et meil on probleem sellega, et meil elab väga suur hulk inimesi, kes peavad Eestit oma kodumaaks, on siin sündinud, aga tihtipeale on kas üldse kodakondsuseta või on mõne muu riigi kodanikud. Koalitsiooni poolelt ja komisjoni enamuse poolelt kõlas küllaltki palju hirmutamist topeltkodakondsuse küsimusega. Kas te selgitaksite, mil viisil see eelnõu võiks teie arvates suurendada topeltkodakondsust?

Ma tänan küsimuse eest! Puhttehniliselt mina ei näe seda võimalust. Küll aga saan ma sellest hirmust aru. Esiteks, topeltkodakondsuse asi on meil aastaid reguleerimata. Ma saan aru, et mõne jaoks on võib-olla tõesti hirmuäratav, et meil on 100 000 topeltkodanikku, kelle puhul me nagu ei tea, mida ette võtta. Ühest küljest põhiseadus lubab topeltkodakondsust, st keelab sünnijärgselt kodanikult kodakondsust ära võtta, mis tähendab, et sünnijärgsel kodanikul võib olla ma ei tea mitu passi ja keegi ei saa temast jagu. Teisalt me kõik teame, et kodakondsuse seadus justkui keelab topeltkodakondsuse, aga põhiseadus on kodakondsuse seadusest kõrgemal. See on reguleerimata asi.
Ma ei usu, et me selle eelnõuga, andes väikestele lastele võimaluse saada lihtsustatud korras Eesti kodakondsus, kuidagi lisame segadust. See ei ole võimalik. Teiseks, ükskõik, mida arvavad vanemad, on olukord selline, et kui ühel vanemal on näiteks Venemaa kodakondsus, siis peab Venemaa lapse esimesest elupäevast teda Vene kodanikuks, olenemata sellest, kas vanemad on talle passi küsinud või mitte. Saatkonna andmetel on tulnud ette juhtumeid, kus passi järele tullakse siis, kui laps on 11 aastat vana ja vaja on minna soojale maale. Enne seda on laps elanud Eestis edukalt ID-kaardiga, kus kodakondsuse lahtris on kolm risti, aga kui on vaja reisile minna, siis tullakse passi küsima. Aga kui Eesti riik annaks vanematele nõusoleku, et see laps saab Eesti kodakondsuse, siis hiljem oleks juba lapse enda valik. Me elame siin Eesti Vabariigi seaduste järgi. Meie kodakondsuse seadus keelab üheselt topeltkodakondsuse mittesünnijärgsetele kodanikele ja need lapsed ei ole sünnijärgsed kodanikud. Kui nad on küsinud endale Venemaa saatkonnast Vene passi ja hiljem sellest ei loobu, siis on nad teadlikult rikkunud Eesti kodakondsuse seadust, mille tagajärjel nad jääksid Eesti kodakondsusest ilma. Niisiis tähendab see, et kui nad elavad Eesti seaduste järgi, siis mingit topeltkodakondsust ei teki.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Ma kutsun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Mart Nuti. Palun!

Austatud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Üks fakti täpsustus enne, kui ma komisjoni tööst räägin. Tõepoolest, kodakondsuse seaduses on säte, mille järgi laps, kes sünnib mitme kodakondsusega, peab tegema valiku, aga see vanus ei ole 16 aastat, seda tuleb teha 18. eluaastast alates kolme aasta jooksul. Aga see ei olnud komisjoni arutelu teema, mistõttu me sellel pikemalt ei peatu.
Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu 25. veebruari korralisel istungil. Lisaks komisjoni liikmetele olid arutelule kutsutud ka Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ning  eelnõu ettekandja, Keskerakonna fraktsiooni esindaja Yana Toom. Komisjon arutas seda teemat päris mitme nurga alt, kogu debatti ma siin ette ei kanna, sest väga paljud küsimused olid seotud ka tehniliste võimalustega. Kõnealust eelnõu tutvustas põhiliselt algataja esindaja Yana Toom ning oma asjaolusid, mis kajastuvad Vabariigi Valitsuse seisukohas, tutvustas Ruth Annus. Ma loen Ruth Annuse vastuse suhteliselt täpselt ette, sest see peaks andma edasi valitsuse seisukoha.
Ruth Annus märkis, et kehtiv kodakondsuse seadus näeb tõepoolest ette, et lapsed, kelle mõlemad vanemad on määratlemata kodakondsusega ja on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat, saavad lihtsustatud korras mõlema vanema taotluse alusel Eesti kodakondsuse. Selle sätte eesmärk on ära hoida määratlemata kodakondsusega isikute n-ö taasteket ehk anda lastele võimalus saada Eesti kodakondsus ka siis, kui vanematel mis iganes põhjusel ei ole Eesti kodakondsust, aga nad soovivad siduda oma lapse tuleviku Eestiga. Sellest hoopis erinevas olukorras on lapsed, kelle üks vanem on määratlemata kodakondsusega ja teine on kolmanda riigi kodanik, sest need lapsed omandavad kodakondsuse oma vanema järgi, selle vanema järgi, kellel on kodakondsus. See tähendab, et need lapsed ei jää määratlemata kodakondsusega isikuteks, vaid on välisriigi kodanikud, ja juhul, kui üks vanematest soovib taotleda endale Eesti kodakondsust, siis on tal võimalus taotleda Eesti kodakondsust ka oma lapsele.
Üks küsimus tekitas eriarvamusi eelnõu algatajate ja valitsuse esindaja Ruth Annuse vahel. Ma ei oska siin kommenteerida, kellel on õigus. Ruth Annus väitis, et kui vanemad ei soovi loobuda oma kodakondsusjärgse riigi kodakondsusest, ka juhul, kui see riik on Venemaa Föderatsioon, kuid nad soovivad taotleda oma lastele Eesti kodakondsust ja vabastada nad Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, siis Venemaa Föderatsioon neid lapsi sellest ei vabasta. Härra Ossinovski tsiteeris Venemaa Föderatsiooni kodakondsusseadust – seal sellist piirangut ega sätet sees ei ole. Ruth Annus aga rõhutas, et praktikas Venemaa Föderatsioon nii toimib. Ma ei oska kommenteerida, kas see on nii või ei ole, aga igal juhul see küsimus tõstatus.
Vabariigi Valitsuse seisukoht, mis kannab siseminister Ken-Marti Vaheri allkirja, kõlab järgmiselt: "Vabariigi Valitsuse hinnangul on kehtiva kodakondsuse seadusega loodud kõik vajalikud eeldused laste kodakondsusetuse vältimiseks. Kodakondsuse seaduse 3. peatükk sätestab alaealisena Eesti kodakondsuse saamise tingimused ja lapsevanema õiguse taotleda alla 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsust. Kodakondsuse seaduse § 13 lg 4 punktis 1 on sätestatud, et oma lapsele saavad Eesti kodakondsust taotleda vanemad, kes ei ole ühegi riigi kodakondsuses ning kes on sooviavalduse esitamise hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat, samuti last üksi kasvatav määratlemata kodakondsusega vanem samadel tingimustel."
Põhiseaduskomisjon lähtus oma otsuse tegemisel asjaolust, et vastuolu kehtivate rahvusvaheliste õigusaktidega ei ole. See, kas me aktsepteerime või ei aktsepteeri mitmekordset kodakondsust, mis selle eelnõu seaduseks saamisel tekib, on poliitilise otsustuse küsimus. Riigikogu on kahtlemata pädev seda otsustama, küsimus on selles, kas Riigikogul on poliitiline soov sellist otsust teha või ei ole.
Lähtudes sellest raamistikust, mis praegu kehtivas kodakondsuse seaduses on, tegi põhiseaduskomisjon järgmised otsused. Esiteks, saata eelnõu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele 12. märtsiks 2013 – see otsus tehti konsensusega. Konsensusega tehti ka teine otsus: määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt. Viimast otsust ei tehtud konsensusega, see oli ettepanek lükata seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 5, erapooletuks jäi 1. Seega on põhiseaduskomisjoni ettepanek käesolev seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud kolleeg! Sa oled meie Riigikogu koosseisus võib-olla kõige kogenum inimene selles valdkonnas. Minu meelest on see vist seitsmes sellesuunaline eelnõu, mida minu ajal on arutatud. Sa ütlesid, et Eesti praktika ei ole vastuolus rahvusvaheliste aktidega. Aga ma loen lapse õiguste konventsioonist ette sätte, kus on kirjutatud, et lapse põhiõigus on olla sünnihetkest kodakondsusega isik. Selles mõttes on need viis aastat või naturaliseerimise praktika vastuolus lapse põhiõigusega. Sellest on rääkinud ka van der Stoel, Hammarberg ja paljud-paljud teised. Kas te üldse arutasite komisjonis neid probleeme?

Aitäh! Jah, kui ma vaatasin eelnõusid, mis Keskerakonna fraktsioon on esitanud kodakondsuse seaduse muutmiseks, siis aastast 2007 ehk viimase kahe koosseisu jooksul on neid olnud viis. Varasemate kohta ei ole ma statistikat vaadanud. Komisjonis puudutati lapse õiguste konventsiooni teemat küll. Seda on arutatud tegelikult nii Eestis kui ka mitmel rahvusvahelisel üritusel, kus ma olen päris palju osalenud. Tihtipeale tsiteeritakse seda sätet valesti. See on tõesti riigi ainus rahvusvaheline kohustus, et laps ei tohi jääda kodakondsusetuks. See, milline on kodakondsuse saamise protsess, on siseriiklik küsimus. Siin on põhimõtteliselt kaks võimalust. Üks võimalus on see, et kodakondsuseta sündinud laps loetakse kodanikuks ius soli ehk territoriaalõiguse põhimõttel. Seda rakendavad enamasti need riigid, kus kodakondsus omandataksegi sünniga selles riigis, vanemate kodakondsusel ei ole seal tähtsust. See on ameerikalik printsiip.
Teised riigid, kes lähtuvad ius sanguinis'e ehk vanemate kodakondsuse printsiibist, rakendavad tavaliselt seda teist poolt, et kodakondsuseta sündinud laste vanematele antakse võimalus kodakondsust taotleda ja riik ei sea selleks tingimusi. Tähendab, mõlemat põhimõtet on võimalik lapse õiguste konventsioonist tulenevalt rakendada. On riike, kes kasutavad segasüsteemi, st üldjuhul kehtib ius sanguinis'e printsiip, aga sünnijärgselt kodakondsuseta lapsele antakse kodakondsus. Nii et konventsioon annab mõlemad võimalused.
Eesti rakendab praegu puhast ius sanguinis'e printsiipi, mis tähendab seda, et Eestis sündinud kodakondsuseta laps saab vanemate taotlusel kodakondsuse ilma tingimusteta ja see toimub põhimõtteliselt minimaalse aja jooksul. Selles mõttes ei ole kunagi ka rahvusvahelistes organisatsioonides tekkinud tõlgenduse küsimust. Ma võin näiteks otse viidata ECRI-le, rassismi- ja sallimatusvastasele komiteele, kus ma olen 14 aastat töötanud. Eesti raportite puhul on seda küsimust tõstatatud ja jõutud alati järeldusele, et Eesti konventsiooni ei riku.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te pillasite sellise lause, et selle eelnõuga kasvab paratamatult topeltkodanike arv. Kas te võite seda väidet avada, arvestades, et nii nagu Eesti kodakondsuse seadus näeb ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsusseadus ette naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamisel varasemast kodakondsusest loobumise? Ja teistpidi, kui sünnijärgne Venemaa kodanik peaks taotlema Eesti kodakondsust, siis on meie seaduses säte, et ta peab loobuma varasemast kodakondsusest, ning selle eelnõuga seda sätet muuta ei kavatseta. Mil viisil siis topeltkodanike arv selle eelnõu tulemusel kasvab?

Aitäh! Venemaa Föderatsiooni käitumise kohta ei oska ma midagi öelda, seda tuleb ilmselt küsida Venemaa Föderatsiooni saatkonnast. Ma saan aga toetuda Siseministeeriumi poolt sellelsamal põhiseaduskomisjoni istungil antud arvudele. Kui me räägime võimalikust topeltkodakondsusest, siis me ei tohiks tegelikult piirduda ainult Venemaa kodanikega, vaid peaksime rääkima kõikidest neist, kelle üks vanem on mõne teise riigi kodanik ja teine on kodakondsuseta isik. Aga loomulikult moodustavad Venemaa Föderatsiooni kodanikud siin arvuliselt kõige suurema osa – nende koguarv on umbes 100 000. Selle 100 000 hulgas on eri vanuserühmadesse kuuluvaid inimesi, nii et selles suhtes saame kindlasti rääkida nii vanematest inimestest kui ka lastest. Samuti ei tähenda see kahtlemata seda, et abielus sünnivad lapsed tingimata Venemaa Föderatsiooni kodaniku ja halli passi inimese ühiste järeltulijatena. Seetõttu on statistikat, milline see arv võib täpselt olla, raske teha. Siseministeeriumi vastusest õiguskantsleri väljatoodud arvude kohta järeldub, et neid lapsi, kelle üks vanem on muu riigi kodanik ehk siis mitte Eesti riigi kodanik, aga mitte kodakondsusetu, ja teine on määratlemata kodakondsusega inimene, on kuni 15-aastaste laste hulgas 3143 ja 15–17-aastaste laste hulgas 616. Põhimõtteliselt see on inimeste hulk, kellel selle otsuse tulemusena võiks olla topeltkodakondsus. Täpsemalt ma kommenteerida ei oska. Kui te soovite täiendavaid andmeid, siis tuleks neid küsida Siseministeeriumilt.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Mart, mul on täpsustav küsimus. Kui sa sõnavõtu lõpetasid, siis ütlesid, et hääletamisele pandi ettepanek esimest lugemist mitte lõpetada. Hääletamistulemus oli poolt 5, vastu 5, erapooletuid 1. Kui sa just arvudega ei eksinud, siis selline hääletamine tähendab, et ettepanek lükati tagasi, ja see tähendab alternatiivset varianti ehk seda, et esimene lugemine lõpetatakse, sest siin Riigikogus võetakse kõik otsused vastu poolthäälteenamusega. Kas sa eksisid arvudega või milles on asi?

Aitäh! Ma ei eksinud arvudega. Tõepoolest, otsused võetakse vastu häälteenamusega. Tähendab, ettepanek esimene lugemine lõpetada või esimest lugemist mitte lõpetada – selles mõttes võib tõesti alati selle küsimuse tõstatada, et kumb ettepanek hääletatakse esimesena läbi. Antud juhul otsust esimest lugemist lõpetada komisjon vastu ei võtnud. Nii et selle tõttu on ettepanek tagasi lükata, kuna häälteenamust selle ettepaneku juures ei olnud.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan teie repliikidest ja vastustest küsimustele aru, et te tajute topeltkodakondsust nagu faktorit, mis ohustab riigi julgeolekut. Samas me kõik tajume, et suur hulk näiteks Venemaa kodanikke on samuti teatud julgeolekurisk. Komisjonis rääkisid sa näiteks Lõuna-Osseetiast. Kumb kujutab sinu hinnangul siis rohkem n-ö julgeolekuriski, kas 100 000 Venemaa kodanikku või 100 000 topeltkodanikku, kellel on ikkagi tihe side Eestimaaga ja Eesti õigusruumiga?

Aitäh! See küsimus oli väga selgelt esitatud minu isikliku arvamuse kohta. Paraku saan komisjonipoolse ettekandjana anda edasi komisjoni diskussiooni. Kui on soov küsida minu isiklikku arvamust, siis selleks on olemas väga mitu võimalust.

Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, kas teil on protseduuriline küsimus? Palun!

Proua esinaine, see küsimus on teile. Te ju kuulsite ka, et komisjon pani hääletamisele ettepaneku esimest lugemist mitte lõpetada ja eelnõu tagasi lükata. Seda hääletati, 5 olid poolt ja 5 vastu ehk häälteenamust ei olnud. See tähendab, et seda otsust komisjon vastu võtnud ei ole. Kui selline olukord tekib ja teist hääletust ei ole, siis see tähendab, et loogiliselt võttes on vastu võetud teine ettepanek: esimene lugemine lõpetada.

Hea kolleeg Mihhail Stalnuhhin, see on komisjoni otsus, mitte minu otsus. Me ei hakka siin vaidlema. Komisjon on teinud sellise otsuse ja seda ei aruta Riigikogu juhataja.

Aitäh! Ma loen protokollist ette konkreetse sõnastuse, ja ma arvan, et kui selle küsimuse üle on vaja protseduuriliselt edasi arutada, siis me teeme seda. Ettepaneku tegi komisjoni esimees Rait Maruste, kes sõnas, et paneb hääletusele ettepaneku toetada eelnõu. Kuna eelnõu poolt oli 5, vastu 5 ja erapooletuid 1, siis lükkas komisjon eelnõu tagasi.

Head kolleegid, alati on võimalus teha otsus ka suures saalis. Nii et jätkame praegu küsimustega. Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Me pole seda küll komisjonis paraku arutanud, aga ma siiski riskin ja küsin. Ma tahaksin saada vastuväidet argumendile, mille ma siit puldist praegu välja ütlesin: kui laps saab Eesti kodakondsuse ja seejärel läheb mingil hetkel Vene saatkonda, saab sealt Vene passi ja hiljem sellest ei loobu, siis ta rikub sellega Eesti kodakondsuse seadust ning jääb Eesti kodakondsusest ilma. Palun, kas sul on sellele mingit vastuväidet? Minu hinnangul annaks sellega antud juhul vältida topeltkodakondsuse tekkimist.

Aitäh! Ma olen natuke ebamugavas olukorras, sest alati on õigus seda mulle ette heita, kui ma komisjoni ettekandjana oma isiklikku arvamust avaldan. Seetõttu ma ei tee seda. Aga ma rõhutan, et kui inimene, kes on saanud sünnijärgselt ühe riigi kodakondsuse, antud juhul Eesti kodakondsuse, ja võtab peale seda teise riigi kodakondsuse, siis on ta sellega omandanud mitu kodakondsust, kui riigi seadus ei näe ette protseduuri, kuidas ühekordset kodakondsust tagada.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi rahvusvahelise taseme juurde. Te ütlesite, et kui Eesti on rahvusvahelistes organisatsioonides oma positsiooni esitanud, õigustanud seda protseduuri, mis Eestis on, siis on praktiliselt kõik sellega nõus olnud, et rikkumist ei ole. Aga teiselt poolt me teame, et näiteks Euroopa asjaomaste struktuuride esindajad – ma juba nimetasin van der Stoeli, Hammarbergi ja võib veel teisigi nimetada – teevad Eesti riigile ettepanekuid lastele kodakondsuse andmist paremini korraldada, et see vastaks kõikidele rahvusvahelistele konventsioonidele. Mis sa arvad, mispärast seda tehakse?

Aitäh! Kahtlemata on rahvusvahelistel organisatsioonidel ning nende juures töötavatel ametiisikutel ja ekspertidel õigus anda soovitusi. Neid võib selles mõttes jagada kahes suunas olevateks soovitusteks. Teatavasti Euroopa Nõukogu ei ole selline organisatsioon, kes saaks teha ettekirjutusi liikmesriikidele, aga kui tegemist on mõne rahvusvahelise õigusakti rikkumisega, siis nendes soovitustes öeldakse see ka välja. Soovitused ei pruugi olla tehtud aga tingimata sellest ajendatuna, et rikutakse mingit rahvusvahelist õigusakti, vaid rahvusvaheline organisatsioon või selle esindaja peaks lihtsalt paremaks teistsugust lahendust ja siis öeldakse see ka tavaliselt välja. Nii on ka Eesti puhul. Näiteks kui ma meenutan kohtumisi Max van der Stoeliga – eeskätt puudutab see aega peale 1998. aastat, kui Eestis kehtestati põhimõte, et lapsed, kes sünnivad ilma kodakondsuseta, saavad vanematepoolse taotluse alusel Eesti kodakondsuse –, siis Max van der Stoel seda ka rõhutas, et tema isiklikult peaks paremaks lahendust, kui laps saaks selle n-ö sünnifaktiga, aga ta nendib, et Eesti järgib oma regulatsiooniga rahvusvahelist õigust ehk lapse õiguste konventsiooni.

Head kolleegid! Lugupeetud Mihhail Stalnuhhin, ma kordan veel kord, mida ütles põhiseaduskomisjoni esimees: ta pani hääletusele ettepaneku toetada eelnõu. Kuna eelnõu poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 5 ja 1 jäi erapooletuks, siis lükkas komisjon eelnõu tagasi. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 38 "Komisjoni otsuste vastuvõtmise kord" lõige 1 ütleb: "Riigikogu komisjon võtab otsuseid vastu poolthäälteenamusega." Seetõttu oli otsus õige. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, milline on teie järgmine kommentaar?

Proua esimees, ma olen teiega absoluutselt nõus.

Aitäh!

Ma usun, et nii see oligi, nagu on selles protokollis, mida te seal loete. Mind huvitab praegu, miks komisjoni ettekandja rikub protseduuri. Ta teeb seda sellega, et teatab meile küsimuse, mis komisjonis hääletamisele pandi, vales sõnastuses. Miks ta seda teeb ja miks te kaitsete teda, proua esimees?

Vabandage, tõepoolest, kui ma nüüd valesti kaitsesin, aga ma rääkisin seda, mida mina kuulsin. Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh! Ma arvan, et siin on väike möödarääkimine. Siin on nimelt tegemist kahe küsimusega. Üks on see, kuidas pandi ettepanek hääletusele komisjoni istungil. Selle ma lugesin ette Rait Maruste ütlusena, kes sõnas, et paneb hääletusele ettepaneku toetada eelnõu. Kuna eelnõu poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 5 ja erapooletuid 1, siis lükkas komisjon eelnõu tagasi. Sellest tulenevalt teeb komisjon Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Kas see küsimus on praegu ühemõtteliselt arusaadav?

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Paar lühikest märkust selle eelnõu ja tänase arutelu kohta. Tõepoolest, sellel eelnõul on mitmeid tehnilisi puudujääke. Näiteks kui eelnõu autorid soovivad muuta kodakondsuse seaduse § 14 lõiget 4, siis tuleks muuta ka lõikeid 5 ja 6. Samuti, millele ka viidati, kuna riigid üldiselt ei vabasta isikuid kodakondsusest enne, kui teises riigis on tehtud otsus uue kodakondsuse andmise kohta, siis tuleks eelnõus näha ette kord, kuidas ühest kodakondsusest teise sujuvalt üle minna, olemata vahepeal kodakondsusetu staatuses. Neid tehnilisi puudujääke võib kindlasti kasutada ettekäändena, miks eelnõu edasisest menetlusest loobuda, aga tegelik probleem on palju põhimõttelisem. Kolleegid Reformierakonnast ja IRL-ist näikse arvavat, et olukord, kus Eestis elab ligi 100 000 muu riigi kodanikku ning teist sama palju kodakondsuseta isikuid, on normaalne.
Meie praegune kord, kus kahe kodakondsuseta vanema Eestis sündinud laps saab kodakondsuse lihtsustatud korras, on absoluutne miinimum, mille me oleme kehtestanud, et täita rahvusvahelisi kokkuleppeid laste kodakondsusetuse vältimiseks. Kindlasti on kodakondsusetus ka kõige ebasoovitavam olukord. Samas usun, et Eesti huvides on, kui kõigil siin sündinud ja Eestit ainsaks kodumaaks pidavatel püsielanikel oleks Eesti riigiga püsiv, Eesti kodakondsusel põhinev side. See edendaks oluliselt nende isikute integratsiooni Eesti ühiskonda ning osalemist poliitilises ja ühiskondlikus elus. Eesti huvides ei ole see, kui meie kodakondsuspoliitika jäikuse tõttu saab suur hulk siin sündinud lapsi automaatselt muu riigi kodanikeks.
Nüüd natukene statistikat. 2012. aasta alguses oli Eestis alla 15-aastaseid lapsi, kellel on mõne muu riigi kodakondsus, 7381. Võrdluseks: määratlemata kodakondsusega lapsi oli 1520. Need arvud ei pruugi tunduda teab mis suurena, aga kui me seame need laiemasse konteksti, siis see nii ei ole. 2011. aastal sündis Eestis kokku 15 000 last. Alla 15-aastaseid lapsi, kelle üks vanem on mittekodanik ja teine mõne muu riigi kodanik, üldjuhul Venemaa kodanik, nagu kolleeg Mart Nutt juba välja tõi, oli sel ajal 3143. On teada, et 2234 neist lastest on teise riigi kodanikud ning 312 on määratlemata kodakondsusega. Ülejäänud 600 kohta Siseministeerium teavet ei esitanud, tõenäoliselt ei ole teada, milline on nende kodakondsusstaatus. Mida need arvud näitavad? Esiteks, me ei suuda ka praeguse regulatsiooniga täielikult välistada kodakondsusetuse taastootmist, kuna üle 300 lapse, kelle üks vanem on halli passiga ja teine muu riigi kodanik, on ikkagi kodakondsusetud. Teiseks, üle 2000 siin sündinud ja kasvava lapse saavad automaatselt teise riigi kodanikuks ning nende hilisem liikumine Eesti kodakondsusesse on raskem ja sellisena ka ebatõenäolisem.
See eelnõu pakub osalist lahendust olukorrale, kus me taastoodame oma riigis teise riigi kodanikke. Minu arvates on sellise lahenduse otsimine mõistlik ja vajalik. Ju siis IRL-i ja Reformierakonna rahvasaadikud arvavad, et Venemaa kodanike arvu suurenemine viimase 20 aasta jooksul nullist 100 000-ni on soovitav. Muuseas, 2011. aasta rahvaloendus näitas, et Eestis elab püsivalt muu kodakondsusega isikuid 105 000. Aastal 2000 oli neid 95 000, niisiis on suurenemine ligi 10 000. Tahan juhtida tähelepanu, et sama perioodi jooksul suurenes Eesti kodanike arv vaid 6000 inimese võrra. Reformierakond ja IRL on dogmaatiliselt eitanud vajadust muuta meie kodakondsuspoliitikat ühiskonna vajadustele vastavaks. Tahaks teid õnnitleda, et selle tagajärjel kasvab meil teiste riikide kodanike arv kiiremini kui Eesti kodanike arv. See on juba iseenesest tõeline saavutus. Arvestades, et see ei ole saavutatud mitte immigratsiooni suurenemise, vaid oma inimeste teise kodakondsusesse lükkamise teel, on see lausa fenomenaalne. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Palun, kolleeg Yana Toom Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul ei ole tegelikult sellele, mis siin juba kõlas, suurt midagi lisada, välja arvatud see, et esiteks, nagu mu kolleeg Eldar Efendijev praegu rehkendas, sünnib iga neljas laps Eesti riigis teise riigi kodanikuna, mis on väga kummaline. Teiseks tahan ma parandada ühe vea, mis komisjoni esindajal kogemata tuli, nagu oleks antud juhul tegemist sünnijärgsete kodanikega, kellel on õigus topeltkodakondsusele. See ei ole nii. Me räägime lihtsustatud korras naturalisatsiooni teel kodakondsuse andmisest, mis tähendab seda, et see ei ole võrdne sünnijärgse kodakondsusega ega anna õigust topeltkodakondsusele ka põhiseaduse mõistes. Me tahame lihtsalt, et Eesti riigis Eesti püsielanikel sündivatel lastel oleks selle riigi kodakondsus, et nad oleksid seeläbi Eesti riigiga seotud ja integreeriksid Eesti ühiskonda ka oma vanemad. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 356 tagasi lükata, siis tuleb see meil läbi hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 356 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 356 on menetlusest välja langenud.
Lugupeetud kolleegid, meie päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.38.