Tere päevast, head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud peaminister ja head valitsusliikmed! Alustame 30. jaanuari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 rahvasaadikut, puudub 63. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning justiitsminister Hanno Pevkur.
Head ametikaaslased, mul on teile palve. Kuna infotunniks on registreeritud seitse küsimust, siis luban kõikide küsimuste juures kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Läheme esimese küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Kalev Kallo ja millele vastab peaminister Andrus Ansip. Teemaks on direktiivide mittetäieliku ülevõtmisega kaasnev trahvinõue.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Möödunud aasta jooksul me jõudsime peaaegu ära harjuda sellega, et majandusministri haldusalas ei jõua üks jama veel lõppeda, kui teine juba peale tuleb. Nüüd algab uus aasta peaaegu samas vaimus. Juba 24. jaanuaril saime Äripäeva vahendusel teada, et meil on oht saada trahvi, kuna oleme Euroopa Liidu siseturu direktiivi elektri ja gaasi osa mittetäielikult üle võtnud. Kohtuotsust küll veel ei ole, kuid väljapakutud summad on 5068 ja 4224 eurot ehk kokku üle 9000 euro. Oskate ehk kommenteerida, mida me oleme gaasi- ja elektridirektiivist üle võtmata jätnud?

Aitäh! Tõtt-öelda veel ei oska, sest ametlik hagiavaldus esitatakse kahe kuu jooksul. Me saame kahe kuu jooksul teada, missugused on konkreetsed etteheited Eestile nimetatud direktiivi ülevõtmisel. Võib vaid oletada (ehkki ma ei tahaks oletada), et üks koht, kus ülevõtmine pole olnud täielik, puudutab gaasihoidlaid, mida Eestis teadupärast ei ole. Kui me ei ole pidanud vajalikuks reguleerida riigis tegevusi, mida siin ei toimu, siis seda võib käsitleda direktiivi mittetäieliku ülevõtmisena. Aga konkreetne etteheide Eesti riigile ei pruugi olla see, mida mina siin praegu nimetasin. Üldisemalt rääkides on Eesti direktiivide ülevõtmises üks eesrindlikumaid riike Euroopas. Direktiivide ülevõtmine on Eesti riigis pidevalt paranenud. Meil jäi möödunud aastal tähtajaks täielikult või osaliselt üle võtmata kolm direktiivi. See on nende riikide järel, kellel jäi üle võtmata kaks direktiivi, paremuselt neljas tulemus Euroopa Liidus. Nii et direktiivide ülevõtmine on Eestis läinud aasta-aastalt järjest paremaks. Me oleme valitsuses seda teemat käsitlenud. Üks otsustest, mis on aidanud Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmist parandada, puudutab direktiivide menetlemist Riigikogus.

Austatud peaminister, teie aeg on läbi! Kalev Kallo, palun esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mõnevõrra arusaamatu vastus, kuna meil on siin ka üks Euroopa Komisjoni pressiteade, kus on kirjutatud niimoodi: "Eestile saadeti põhjendatud arvamus seoses gaasidirektiiviga 2012. aasta veebruaris ja seoses elektridirektiiviga sama aasta aprillis." Pressiteatest võib lugeda, et meile on saadetud arvamus selle kohta, milles on probleem. Seda enam tekib küsimus, kuidas siis ei teata, mis meil üle võtmata on. Kas te saaksite oma vastust täpsustada tulenevalt sellest pressiteatest?

Aitäh! Tavaliselt ma ei räägi konkreetsest juhtumist, sest ma ei tunne seda nii põhjalikult. Kui Euroopa Komisjon esitab põhjendatud arvamuse, siis saadetakse selle peale tavaliselt tagasi väga põhjendatud vastus. Siis sõltub juba vastuse saajast, kas see vastus rahuldab teda täielikult või mingis osas siiski mitte ja ta otsustab minna kohtuteed. Seda, et Eestit võiksid reaalselt trahvid ähvardada, ei pea ma küll tõenäoliseks. Tähendab, ähvardus on küll tõenäoline, aga trahvideni jõudmine on minu hinnangul väga ebatõenäoline, sest kohtupidamine võtab vähemalt aasta aega. Selle aja jooksul suudab riik kindlasti direktiivi täielikult üle võtta. Ja kui riik on Euroopa Liidu direktiivi üle võtnud, siis pole mingeid trahvisanktsioone siiani reeglina järgnenud.

Palun teine täpsustav küsimus Kalev Kallolt!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Vestlesin ühe kõrge riigiametnikuga, kes küll ei ole majandusministeeriumi töötaja. Ta avaldas arvamust, et tõenäoliselt on direktiivi nii gaasi kui elektri osas jäänud üle võtmata tarbijakaitset puudutav osa. Kas see võib olla tõenäoline?

See võib nii olla, aga see ei pruugi nii olla. Meile ei heideta ette ju seda, et direktiiv oleks täielikult üle võtmata. Ilmselt on seal mingid osad, mis ei ole komisjoni meelest Eesti riigis nõuetekohaselt üle võetud. Ka siis, kui läheb kohtuvaidluseks, ei saa me võtta eelduseks seda, et kindlasti on õigus Euroopa Komisjonil ja Eesti Vabariik on eksinud. Ma ei kipu selles kaasuses ennatlikke seisukohti võtma.

Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Ma sain teie jutu loogikast aru nii, et me ei tea praegu täpselt, mis osas need direktiivid täielikult üle võetud ei ole. Küll aga saame seda teada siis, kui see hagi lõpuks meieni ja asi kohtusse jõuab. Samas te ütlesite, et kui see asi ka kohtusse läheb, ei tähenda see iseenesest veel seda, et Euroopa Komisjonil on õigus ja Eesti riigil ei ole õigus. Ja eelmises vastuses mainisite, et siis tekib meil võimalus viia meie seadused vähemalt aasta jooksul nende direktiividega vastavusse. Kuidas Eesti käituma hakkab, kui me saame teada, mida täpselt meile ette heidetakse? Kas me viime meie seadused direktiividega kooskõlla nendes osades, mille puhul Euroopa Komisjon väidab, et need ei ole kooskõlas, või vaidleme kohtus edasi ega tee seda?

Korrektse vastuse teie küsimusele saab anda siis, kui meile on teada etteheidete konkreetne sisu. See selgub hagiavaldusest, mida meie käsutuses veel ei ole. Meenutuseks võib öelda, et me oleme Euroopa Komisjoniga kohut käinud ja õige mitmes kaasuses (vähemalt kahes) isegi võitnud. Ei maksa juba enne seda, kui on teada, missugused on konkreetsed etteheited, võtta kindlat, kas kapitulantlikku või agressiivset hoiakut. Tutvume kõigepealt konkreetsete etteheidetega ja kujundame siis oma seisukoha.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Jaak Allik ja vastab justiitsminister Hanno Pevkur. Teemaks on kooseluseaduse väljatöötamine. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud justiitsminister! Eelmise aasta 27. augustil esitas Justiitsministeerium erakondadele ja vabaühendustele seisukoha võtmiseks kooseluseaduse kontseptsiooni ja ootas vastuseid 1. oktoobriks. Nüüd on sellest möödas neli kuud. Kas te võiksite parlamenti informeerida, millise tulemuseni on Justiitsministeerium vastuseid analüüsides jõudnud ja kuidas kavatsetakse kooseluseadusega edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme selle aasta tööplaani koostamisel võtnud tõsiselt ette perekonnaõiguse. Sellega seonduvalt oleme püüdnud ministeeriumis kirjeldada kolme teemavaldkonda, millega me peame tegelema, ja püüdnud need vastavalt prioriteetsusele grupeerida ajalises järjestuses.
Esimene prioriteet on meie jaoks kindlasti ligi kolme aasta jooksul kehtinud seaduse praktikas tõusetunud probleemid ja nende lahendamine. Sellest tulenevalt oleme selle eelnõu valmimise tähtajaks seadnud 1. juuni 2013. Mõned lisaanalüüsid on praegu tegemisel. Proovime aprilli lõpuks praktika analüüsidega ühele poole saada ja siis eelnõu valmis kirjutada, et saaks selle kooskõlastusringile saata, nagu ma ütlesin, 1. juunil 2013. Loodetavasti tuleme pärast kooskõlastusringi praktikas tõusetunud probleemidega parlamendi ette mitte hiljem kui sügissessiooni ajal. Teine grupp küsimusi, mille me oleme planeerinud sellesse aega, kui me oleme selle eelnõu valmis saanud, puudutab lapse õigustest tulenevaid mitteabielulise kooselu probleeme. Selle regulatsiooniga saame hakata tegelema pärast seda, kui oleme lahendanud praktikas tõusetunud probleemid. Ja kui kaks esimest etappi on läbitud, siis kolmandas etapis oleme planeerinud arutada ka kõiki muid kooseluvõimalusi, sh lähtuvalt sellest, mis ei puuduta ühiseid lapsi ja lapse õigusi.

Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra minister! Minu teada on Justiitsministeerium 24. jaanuari märgukirjas Riigikantseleile teatanud, et mitu parlamendierakonda on samasooliste paaride kooselu registreerimise regulatsiooni vastu. Kas te võiksite täpsustada, milliseid erakondi ministeerium silmas pidas?

Aitäh! Me oleme tõesti ka varem püüdnud mitmesugustes küsimustes parlamendierakondadega konsulteerida. Nad on ka ise väljendanud oma seisukohti. Meile teadaolevalt on Isamaa ja Res Publica Liit küll väga selgelt väljendanud oma seisukohta, mis puudutab samasooliste isikute kooselu. Nii et selles mõttes ei ole siin olukord muutunud.

Palun teine täpsustav küsimus Jaak Allikult!

Õiguskantsler Indrek Teder on teatavasti seisukohal, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Kas teie uue justiitsministrina jagate seda õiguskantsleri seisukohta?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski eraldaksin needsamad kolm perekonnaõiguse valdkonna temaatikat: esiteks, rakendusprobleemid; teiseks, lapse õigustest ja huvide kaitsest tulenevad probleemid; ja kolmandaks, kõik kooseluküsimused. Kooselu puhul ma teeksin samamoodi selge vahe sisse, mis on kirjas kehtivas perekonnaseaduses. Ja kehtiva perekonnaseaduse §-s 1 on väga selgelt defineeritud abielu mõiste – abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Isikute kõikide muude õiguste kaitsmine nende kooselus ongi meie tööplaani kohaselt ja ressurssi arvestades jäetud kolmandasse etappi. Siis saame anda ka vastused küsimustele, millises vormis ja kuidas on isikute õigused kaitstud juhul, kui nad elavad koos.

Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuna sa nimetasid, et esimeses järjekorras tehakse korrektuur nüüdseks kolm aastat kehtinud perekonnaseaduse puhul praktikas esile tulnud vigade kohta, siis mul on konkreetne küsimus. Kas ka teie ministeerium peab probleemiks seda, et tehingute tegemiseks on lapsevanematel praegu vaja väga ulatuslikus mahus kohtu nõusolekut? Võtame näiteks eestkostetava raha paigutamise. Ma võtsin isegi materjali kaasa, tsiteerin: "Kohtu nõusolekut ei ole vaja eestkostetava raha paigutamiseks [...] Euroopa Liidu liikmesriigi emiteeritud võlakirjadesse [...]". See on näide sellest, et kolm aastat tagasi tehtud seadus on minu meelest ajas ja ruumis natuke kohatuks muutunud. Kas te jagate seda seisukohta?

Aitäh! Ma jagan seda seisukohta, et eestkoste ja lapse õiguste esindamise piirid on vaja n-ö üle käia. See ei puuduta ainult lapse esindamise küsimusi, vaid eestkostet natuke laiemalt, näiteks ka erihooldeasutusi. Näiteks üks Rakveres asuva Viru maakohtu kohtunik on kirjutanud meile ja Sotsiaalministeeriumile kirja seoses erihooldeasutuses viibivate isikute eestkostega. Sellest tulenevad kindlasti vanematega seotud eestkosteküsimused ja lapse huvide esindamine. Need teemad on vaja uuesti läbi vaadata, samamoodi ka hooldusõiguse küsimus. Ja need on ühed olulisemad teemad, mis on fookuses enne 1. juunit koostatavas eelnõus.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps ning sellele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teemaks on haridusuuendused. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kindlasti on viimastel kuudel üheks suuremaks debati objektiks mitmes haridusvaldkonna listis, aga ka kohtumistel olnud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kus on tehtud üsna palju võib-olla isegi ootamatuid ettepanekuid. Lühidalt võiks öelda, et eilsel kultuurikomisjoni väga pikal ja põhjalikul arutelul joonistus selgelt välja pahameel õpetajate tuleviku ebaselguse üle. Nimelt ei ole eelnõu najal kuidagi näha seda, et õpetajate palk oleks tulevikus kindlustatud, ja ei ole ka kindel see, et õpetajat reaalselt 35 tunniks klassi ette ei saadeta. Samuti toodi välja klassijuhataja tasu probleem. Siit ka küsimus: kuidas te kommenteerite õpetajate olukorra ebaselgust?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea tegelikult ühtegi seadust Eesti Vabariigis, millega eri töötajagruppidele palka makstakse või nende palgatase kindlaks määratakse. See sünnib ikkagi iga-aastase riigieelarve eelnõuga ja nii on see plaanitud ka õpetajate puhul. Käesoleval aastal tõuseb munitsipaalkoolide õpetajate palk 11,4%. Ja kui meil õnnestub siin põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused vastu võtta enne jaanipäeva ja need jõustada järgmise aasta 1. jaanuarist, siis ma olen kindel, et õpetajate palga tõus jätkub, kusjuures see palgatõus on suurem kui Eesti riigis keskmiselt. Kui selle seaduseelnõuga ei peaks nii hästi minema, siis on kindlasti suuremaid probleeme ka palgatõusu jätkusuutlikkuse tagamisega.
Ebakindlusest õpetajate palkade osas. Ma ei usu, et see saaks olla suurem kui teiste riigipalgaliste ametnike puhul. Enamgi veel, on olemas poliitiline tahe ja ka administratiivne valmisolek jätkata õpetajate palga tõusuga.
Küsimus klassijuhatamise lisatasust. Klassijuhatamist tuleb vaadelda kui õpetaja ametitegevuse normaalset koostisosa. Kõik õpetajad ei ole klassijuhatajad, kuid suurem osa siiski on, ja ma arvan, et niisugune kooli- ja õpetajatöö korraldus on mõistlik. Seega näen, et niisugune pidev kohustus peaks olema ametiülesannete hulka ja ka ametipalga sisse arvestatud. Loomulikult peaks ametipalk selle võrra kõrgem olema. Selliseid plaane oleme õpetaja ametitöö korraldamisel ka teinud.

Esimene täpsustav küsimus Mailis Repsilt. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kindlasti olen lootusrikas, et teil on võimalik olla optimistlik. Aga kahjuks on kümneid-kümneid neid omavalitsusi ja koole, kes on viimase kahe kuu jooksul saatnud väga mureliku kirja. Te kindlasti teate ka neid õpetajaid, kellel sel aastal palk reaalselt langes. Ja põhjus on väga lihtne – nendele omavalitsustele eraldatav haridusraha oli oluliselt väiksem. Hiljuti olin ühes põhikoolis, mille asukoha omavalitsuses langes hariduse rahastamine 20 000 eurot. See tähendab väiksele omavalitsusele seda, et reaalsest palgatõusust võivad need õpetajad ainult unistada. Kõige valusam teema, mis kindlasti on ka teile väga tuttav, on see, et õpetajate väidetav palgatõus tulevikus tuleb tugispetsialistide arvel. Kas teil on mingilgi määral võimalik meile lootust anda, et see reaalselt nii ei lähe?

Alustan kõigepealt palga langusest. Ma ei näe kuidagi võimalik olevat ühepoolselt õpetajate palka langetada. Palk on kahepoolne kokkulepe töölepingus ja tööandja ühepoolselt palka langetada ei saa.
Mis puudutab kohalike omavalitsuste rahastamist, siis vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele eraldatakse põhikoolidele toetust õpetajatele palga maksmiseks õpilaste arvu alusel. Ja kui õpilaste arv kahaneb kohati 30%, aga ka 40%, siis on kohaliku omavalitsuse koolikorralduslik ülesanne restruktureerida oma koolivõrk ja sellega seoses tagada kõikidele õpetajatele seaduses ettenähtud palgatase. Riiklik toetus seda kindlasti ka võimaldab. Selles mõttes ei ole käesolev aasta kindlasti erand, kui võrrelda seda 2012. või 2011. aastaga. Nii et usun, et need etteheited sellele palgatõusule, milleks on täiendavalt eraldatud 7,5 miljonit eurot, on kohatud. Ja igal konkreetsel juhul võib analüüsida, miks riiklik toetus on sellel aastal väiksem kui eelmisel aastal. Aga keskmiselt, nagu juba öeldud, on see 11,4% suurem, vaatamata tõsiasjale, et õpilaste arv on väiksem kui eelmisel aastal.

Teine täpsustav küsimus Mailis Repsilt. Palun!

Aitäh! Kuna selle küsimuse vastuse aeg sai otsa, siis ma annan teile võimaluse vastata ka tugispetsialistide küsimusele. Eriti selles valguses, et te olete ministrina kindlasti kursis proua Kangro meedia vahendusel väljaöeldud väga valusate sõnadega, mis panid nii mõnegi teise spetsialisti sel teemal mõtlema. Te rõhutasite kohaliku omavalitsuse kohustust restruktureerida. See on väga huvitav lähenemine, et me sulgeme koolid ja selle nimi on restruktureerimine. Siiamaani räägiti efektiivsusest. Minu küsimus on selline, et kustmaalt tuleb mängu riigi kohustus. Kui kohalik omavalitsus on kõik ära struktureerinud, kas riik tagab siis ühiselamud, õppetoetused või õpilastranspordi, kui lapsed peavad kodust väga kaugele kooli minema?

Aitäh! Kõigepealt tugispetsialistidest. Mul on siiralt kahju, et jätkuvalt vastandatakse õpetajaid ja tugispetsialiste. Koolide ülalpidamine on koolipidaja ülesanne ja seadusandja on tahtnud, et riik toetaks õpetajate ja koolijuhtide palgavahendite väljamaksmist. Vastavalt seadusele on Haridus- ja Teadusministeerium seda ka teinud. Ma arvan, et tugispetsialistide vastandamine õpetajatele ja nendele palga maksmine õpetajate palgavahenditest ei ole mõistlik ega ka soovitatav. Kui Riigikogu peab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise käigus vajalikuks võtta riigile täiendavaid kohustusi ja näha selleks ette ka täiendavad vahendid, siis kindlasti minul kui haridus- ja teadusministril selle vastu midagi ei ole.
Mis puudutab tõstatatud väiteid tugispetsialistide olukorra muutuse kohta seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega Riigikogus, siis ütlen, et need on kohatud. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused niisugusel kujul, nagu need Riigikogusse on jõudnud, ei muuda mitte midagi hariduslike erivajadustega laste õpetamises ega tugispetsialistide rahastamises. Nagu juba öeldud, Riigikogu menetluse käigus on võimalik vastavad muudatused eelnõusse sisse viia, leides täiendavad vahendid, vajaduse korral jaotades ringi avaliku sektori vahendeid kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Selline lahendus on kindlasti mõeldav, võib-olla ka otstarbekas.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Nagu eelkõneleja juba ütles, maakoolide õpetajatele sellise rahastamisskeemiga raha ei jätku. Ma küsingi teie käest, härra minister, milline on siis lahendus. Kas lahendus ongi see, et maakoolid pannakse kinni või leitakse nendele maakooliõpetajatele kusagilt täiendavaid vahendeid? Mis on teie seisukoht, kas peaks koolid kinni panema?

Tõenäoliselt tuleb üle vaadata nende koolide tulevik, kuhu ei jagu õpilasi, aga see ei tähenda, et seda oleks võimalik otsustuskorras teha Riigikogus või Haridus- ja Teadusministeeriumis. See otsus tuleb teha kohapeal konkreetse olukorra üle kaalutledes.
Mis puudutab mõningate kohalike omavalitsuste probleeme seoses õpilaste arvu vähenemisega, siis nende probleemide üks allikas on kahetsusväärsel moel ka seni kehtinud haridustoetuse laialijagamise mudel, mis on aastast aastasse liiga suurtes piirides kõikunud ja tekitanud mõnes kohalikus omavalitsuses õigustatud pahameelt. Ma olen seda öelnud, et see rahastamismudel tuleb uuesti läbi vaadata. Uuest aastast kehtib kindlasti teistsugune rahastamismudel, mis puudutab rahajagamist kohalikele omavalitsustele. Ja olen seda meelt, et need koolid, mille pidamine on otstarbekas minupärast kas või kahe õpilase korral, peaksid selle mudeli kohaselt saama ka mõistlikult rahastatud. Nii et ma arvan, et need teie viidatud probleemid on üksikud näited, mille puhul on lahenduste leidmine täiesti jõukohane, kui rahastamismudel üle vaadata.
Mis puudutab teie etteheidet, justkui oleks maakoole kuidagi ebaproportsionaalselt koheldud, siis see väide ei vasta tõele. On kohalikke omavalitsusi, mille rahastamine riigieelarvest on kasvanud üle 30%. Ja nagu juba öeldud, õpetajate palga tõus on ka maakoolide puhul olnud keskmiselt üle 11,4%.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt sain oma küsimusele juba vastuse, kui te vastasite kolleeg Mailis Repsile, aga sellegipoolest tahan täiendavalt küsida. Homme on siin saalis riiklikult tähtsa küsimusena arutusel erivajadustega inimeste tööturule kaasamise temaatika, mis on kahtlemata väga palju seotud haridusega. Kui ei ole õigel ajal saadud vajalikku ja toetavat, vajaduse korral tugispetsialistide toetatud haridust, siis ei ole ka lootust hiljem tööd saada. Riigil tekib aga tunduvalt suurem hoolduskohustus ja ka ülalpidamiskohustus, inimestel on väiksem sissetulek. Ma sain teie eelmisest vastusest aru, et te peate õigeks ja toetate seda põhimõtet, et omavalitsused saaksid täiendavaid vahendeid, et need siis tugispetsialistidele sihtotstarbeliselt eraldada.

Nagu juba öeldud, on selle otsuse langetamine Riigikogu käes, seda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise käigus. Kui peetakse vajalikuks võtta tugispetsialistide rahastamise kohustus ära kohalikelt omavalitsustelt ja anda see munitsipaalkoolide puhul ka riigi kätte, siis on see mõeldav. Ma ei ole veendunud, et see on parim lahendus, aga kindlasti on see mõeldav. Aga päris kindlasti ei ole mõistlik seda raha ükskõik missuguselt teiselt töötajate grupilt ära võtta. See raha tuleb leida täiendavalt ja kui niisugused vahendid on olemas, siis tasub sellist otsust kindlasti kaaluda.
Mis puudutab hariduslike erivajadustega õpilaste õpet, siis kahetsusväärsel moel on selles valdkonnas veidi rohkem müra, kui seal olla võiks. Praegu on Eestis umbes 140 000 üldhariduskoolide õpilast, nendest 24 000 on hariduslike erivajadustega lapsed. Enamik nendest on õppinud ja jätkavad õpinguid tavakoolis ja -klassis. Lisaks sellele on siiani olnud ja jäävad ka tulevikus olema hariduslike erivajadustega laste klassid, kus õpitakse lihtsustatud õppekava või muu riikliku õppekava alusel. Ka edaspidi on olemas hariduslike erivajadustega lastele ettenähtud koolid, nii munitsipaalkoolid kui riigi alluvuses olevad koolid. Selleks on välja töötatud ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel kättesaadav hariduslike erivajadustega laste koolituse kontseptsioon, mis ei ole lõplikult vormistatud, aga mille kohta on kõigil võimalus oma arvamust avaldada. Ettekujutus, et hariduslike erivajadustega laste suhtes on tehtud mingisuguseid põhimõttelisi otsuseid, mis nende olukorda halvendab ...

Austatud minister, teie aeg on täis.

... ei vasta tegelikkusele.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, mis on järjekorras neljas. Selle on esitanud Riigikogu liige Kalvi Kõva ja sellele vastab valitsuse liige, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teemaks on Võrumaa Kutsehariduskeskuse tulevik. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et me mõlemad, kes me oleme viimastel Riigikogu valimistel Kagu-Eestist siia saali valitud, teame, et Võrumaa Kutsehariduskeskus on väga suurel määral Võrumaa ettevõtluse arengumootor. Seda näitab see, et Võrumaa Kutsehariduskeskuse vahetusse lähedusse on tehtud inkubatsioonikeskus ja rajatakse ka kompetentsikeskust. Väga paljud innovatiivselt mõtlevad Võrumaa ettevõtted teevad Võrumaa Kutsehariduskeskusega vähemal või suuremal määral koostööd. Mõni aeg tagasi tuli aga Võrumaa inimestele justkui külma dušina teade, et plaanis on lõpetada Võrumaa Kutsehariduskeskuses rakenduskõrghariduse õppekava järgi õpetamine. See otsus on tänaseks päevaks juba seaduseelnõuna siia saali jõudnud. Minu küsimus on, millele ministeerium sellist otsust tehes tugines.

Aitäh, hea küsija! Otsus on põhimõtteline. Meil tuleb endale selgeks teha, kas meil on vaja anda kõrgharidust kutseõppeasutustes ja teistes mitte-kõrgkoolides. Usun, et selles küsimuses selguse loomine on otstarbekas, aitab muuta Eesti haridussüsteemi tervikuna läbipaistvamaks ja nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult usaldusväärsemaks. Paraku tuleb tõdeda, et Võru Kutsehariduskeskuses toimuv rakenduskõrgharidusõpe on hindamisel saanud üsna sisulist ja tõsiseltvõetavat kriitikat. Mitte et Võrumaa Kutsehariduskeskus oleks halb kutseõppeasutus, pigem vastupidi – Võrumaa Kutsehariduskeskus on üks tugevamaid kutseõppeasutusi terves Eestis. Selle reputatsioon on nii õpilaste kui ka tööandjate silmis kõrge. Paraku vastab see haridus, mida seal rakenduskõrghariduse sildi all pakutakse, rahvusvahelises võrdluses nn lühikese tsükli ehk viienda kvalifikatsiooni taseme õppele. Siiamaani ei ole viienda kvalifikatsiooni taseme õpet Eestis pakutud, sest kutseõppeasutuse seadus niisugust haridustaset ette ei näinud. Muudetav kutseõppeasutuse seadus taasloob viienda ehk tehnikumi taseme õppe, mida ei nimetata kõrghariduseks, mida sisuliselt pakutakse Võrumaa Kutsehariduskeskuses ja mis vastab tööturu vajadustele. Aga seda tuleb nimetada õige nimega ja selleks on tehnikumiõpe.

Täpsustav küsimus Kalvi Kõvalt. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Jah, see seaduseelnõu on juba meie laudadel. Ma loodan kolleegidele kultuurikomisjonis, et nad vaatavad tõsiselt § 59, mis annab Võrumaa Kutsehariduskeskusele uue staatuse, ja loodan, et sinna tuleb ka muudatusi. Võrumaa Kutsehariduskeskus on väga tähtis ka regionaalpoliitiliselt. Me ju teame Isamaa ja Res Publica Liidu mõtet viia riigiasutusi Tallinnast väljapoole. Seega on Võrumaa Kutsehariduskeskusel kahtlemata väga oluline regionaalpoliitiline mõõde. Minu küsimus on järgmine. Kui see seadus jõustub tõesti niimoodi, nagu ministeerium selle siia meie ette toonud on, st rakenduskõrgharidust selles asutuses enam ei anta, siis kas õppekavade kaotamise või uuendamisega kaasneb oht, et Võrumaa Kutsehariduskeskuses kaovad ära mõned õppekohad ja ka õpetajate ametikohad?

Nagu juba öeldud, on Võrumaa Kutsehariduskeskus tugev kutseõppeasutus. Seal pakutava haridusega ollakse rahul, sellega oleme rahul ka meie Haridus- ja Teadusministeeriumis. Mis puudutab Võrumaa Kutsehariduskeskuse õppekohtade arvu, siis see peaks pigem kasvama, mitte kahanema. Ja mis puudutab selle rahastamist ja osakaalu Eesti kutsehariduses tervikuna, siis ka see suhe peaks paranema. Meie eesmärk on nimetada asju õigete nimedega ja tugevdada seda keskust. Regionaalse keskusena on see asutus vajalik, aga ei ole mõistlik pidada seda sildi all, mis tegelikkusele ei vasta, ükskõik kui suur ka ei oleks mõningate gruppide huvi omandada seal just nimelt kõrgharidus. Kõrgharidusel on üsna selged kvaliteedikriteeriumid. Praegusel juhul, nagu juba öeldud, on tegemist hea, tugeva tehnikumiharidusega, mida tuleb jätkuvalt pakkuda. Aga kõrgkooli loomine Võrru või Väimelasse oleks põhimõtteliselt teise kategooria otsus. Kuna meil on praegu Eestis 1,3 miljonit elanikku ja 30 kõrgkooli, ei ole ma veendunud selles, et meil oleks vaja Võrumaale ehitada 31. kõrgkool. Pigem me näeme jätkuvalt ette olemasolevate kõrgkoolide arvu kahanemist Eestis, seda mitte revolutsiooniliselt, vaid samm-sammult, vastavalt haridusmaastiku korrastamises ettevõetavatele sammudele.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud minister! Kõike seda kuuldes on tegelikult väga kurb, et Võrumaa Kutsehariduskeskuses enam rakenduskõrgharidust andma ei hakata. Sealt on paljud noored saanud väga kvaliteetse hariduse ja väga paljud neist on saanud ka väga head töökohad. See justkui kinnitab seda, et Võrumaa Kutsehariduskeskus on andnud ja annab väga kvaliteetset haridust. Minu küsimus on järgmine. Milliseks kujuneb nende noorte haridustee, kes siiski soovivad omandada kõrgharidust tehnoloogilistel erialadel?

Kõrgharidust saab omandada kõrgkoolides ja ülikoolides. Nii on see teistes riikides ja nii võiks see olla ka Eesti riigis. Nagu juba öeldud, puudub meil vajadus anda välja kõrgharidusdiplomeid õppeasutuses, mis pole selleks otstarbeks ette nähtud. Mis puudutab seda kvalifikatsiooni, mida Võrumaa Kutsehariduskeskus siiani andnud on, siis, nagu juba öeldud, selles osas mingeid muudatusi kavandatud ei ole. Lihtsalt see haridus, mida seal pakutakse, vastab nii tööturu kui ka akadeemiliste standardite poolt vaadates viiendale kutsekvalifikatsiooni tasemele, mida nimetatakse lühikese tsükli õppeks või keskharidusejärgseks kutseõppeks. Olen üsna veendunud, et Võrumaa Kutsehariduskeskus teeb selles osas jätkuvalt head tööd. See ei muuda tööandjate ega üliõpilaste jaoks midagi. Kõrghariduse omandamiseks on aga Eestis üsna laialdased võimalused. Lisaks sellele tuleks palju rohkem kui seni kasutada kitsamate erialade omandamiseks võimalusi väljaspool Eestit – Euroopas, miks mitte ka kaugemal. Kõrgharidus on rahvusvaheline ettevõtmine. Ja ma usun, et me tammuksime ummikteel, kui me kujutaksime ette, et kõrgharidust peab saama omandada igas Eesti maakonnas, rääkimata igast Eesti vallast.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul on küll võimalus sedasama täna teie käest küsida siis, kui me kutseõppeasutuse seaduse eelnõu menetleme, aga küsin siiski praegu. Võrumaa Kutsehariduskeskuse ja selle viienda astme, nn mitte-kõrgharidusliku, aga veidi kõrgema kui kutseharidusastme puhul on ju küsimus tegelikult selles, et Eestis ei tea enam mitte keegi, mis asi on tehnikumiharidus. Lapsevanem vaatab uhkusega oma last, kes omandab mingit kõrgharidust kuskil – ta on ju vähemalt kõrgharidust omandamas. Aga sellel väga heal haridusel, mida laps saab sellest õppest, mida kunagi nimetati kutsekõrgharidusõppeks, eriti head mainet ei ole. Nagu te väga hästi teate, on ju tegelikult sama küsimus üleval Kuressaares. Seal annab kutsekool koos kolledžiga juba ammu haridust kolledži nime all, aga elab ju suuresti tänu organiseeritud kutsehariduskeskusele. Samasugused soovid on nii mõnelgi teisel kutsekoolil, kas koos kolledži või ülikooliga. Miks me ei võiks seda kutsekõrgharidust siiski kõrghariduseks nimetada?

Eks me kõik oleme siin Eestis n-ö hariduslikku inflatsiooni näinud. Oleme tasapisi hakanud aru saama nn kiisukoolide headest ja halbadest külgedest. Ja ma arvan, et me võiksime olla nii seadusandjana kui ka rahvana piisavalt targaks saanud, et mitte anda liiga kergekäeliselt järele igasugustele enese võõraste sulgedega ehtimise soovidele. Ma usun, et kõikide kutsekoolide lõpetajad oleksid rõõmsad, kui neile antaks kooli lõpetamisel kõrgharidusdiplom, võib-olla ka doktorikraad, aga tasuks mõelda selle peale, missugune on tegelikult meie tööturg. Missugused on tööandjate tegelikud ootused? Missugused on tegelikud töökohad? Põhimõttelagedaid otsuseid langetades loome olukorra, mille üsna häid kirjeldusi oleme saanud lugeda hiljutistest päevalehtedest. Üsna kergelt kätte saadud kõrgharidus on noortes tekitanud ootuse ja lootuse, et neile tagatakse ka vastav töökoht ja vähemalt 4000 eurot kuus kätte. Targem oleks siiski ronida redelit pidi üles mõistlike sammudega – jagada välja diplomeid, millel on nii akadeemiliselt kui ka kutsealaselt ettevalmistuselt sisuline kate, mitte tekitada noortes inimestes ootusi, millel ei ole tegelikku katet ainuüksi sel põhjusel, et meil ei ole olnud põhimõttekindlust otsustada, mis asi on hea kutseharidus ja mis asi on hea kõrgharidus.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, mis on järjekorras viies. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Toobal ja sellele vastab peaminister Andrus Ansip. Teemaks on maavanemad. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Möödunud aasta juunis esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku kaotada maavanema ametikoht ja ümber korraldada maavalitsuste töö. Niisuguse ettepanekuga on pärast seda välja tulnud ka endine justiitsminister Michal, kes oma riigireformi kavas midagi sarnast ette nägi. Ettepaneku tegijatena leiame, et maavanemad ja maavalitsused ei täida enam neid funktsioone, milleks nad tollal, kui nad loodi, ellu kutsuti. Ja meie arvates võiks maavalitsuste tööst anda suurema osa omavalitsusliitude teha. Milline on teie seisukoht, kas maavanemad täidavad praegu neid funktsioone, milleks nende ametikoht ellu on kutsutud?

Maavanemad täidavad neid funktsioone, mis seadusandja neile pannud on. See vastab tõele, et kunagi oli maavanemal hulga rohkem neid funktsioone, mida ta täitma pidi. Aegade jooksul on neid järjest vähemaks jäänud. Maavalitsustelt on näiteks ära võetud riigikoolide haldamise ülesanne. Minu meelest tegeles selle küsimusega ka Keskerakonda kuulunud haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Maavanematelt on ära võetud riigile kuuluvate sotsiaalhoolekandeasutuste haldamine. Minu meelest tegeles selle küsimusega küllalt aktiivselt ka Keskerakonda kuulunud sotsiaalminister Jaak Aab. Maavanematelt on ära võetud ka riigile kuuluvate muuseumide haldamine, mis on läinud Kultuuriministeeriumi haldusalasse. On veel mitmeid funktsioone, mis on maavalitsustelt ära võetud. Samal ajal tuleb öelda, et ka maavalitsustes töötavate inimeste arv on praeguseks võrreldes kümne aasta taguse perioodiga peaaegu poole väiksemaks jäänud. Minu mälu järgi oli maavalitsuses töötavate inimeste arv 2011. aastal 45% väiksem kui 2001. aastal. On ainult üks maavalitsus, kus vähenemine on olnud märgatavalt väiksem ja kus aastal 2010 töötajate arv isegi kasvas – see on Viljandi Maavalitsus. Aga selle põhjus on ka kõigile teada. Kõikide maavalitsuste raamatupidamine ja personalitöö arvestus koondati Viljandi Maavalitsusse ja seetõttu seal töötajate arv kasvaski.

Esimene täpsustav küsimus Priit Toobalilt. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Mul on hea meel, et te tunnustate Keskerakonna endiste ministrite tööd. Ka mina leian, et see on õige tegu – kui maavalitsused nende ülesannetega ikka hakkama ei saanud, siis need tuligi neilt ära võtta ja anda ministeeriumide haldusalasse teha. Kui meil oli komisjonis arutelu maavanema ametikoha kaotamise ja ümberkorralduste teema üle, siis ütles regionaalministri esindaja, et praegu on maavanematel ja maavalitsustel 600 funktsiooni, mida nad täidavad. See on üsna suur arv. Aga kui me küsisime, kui suures osas on nende 600 funktsiooni täitmine rahaga kaetud, siis sellele küsimusele jäi ministeeriumi esindaja vastuse võlgu. Mis te arvate, kas maavalitsustel on piisavalt ressursse, et tegeleda nende 600 ülesandega, mida nad oma maakonnas täitma peavad?

Aitäh! Ma usun, et teil on siis vähemalt 6000 funktsiooni täita, kui maavanemal on neid 600. Kui tõsiselt rääkida, siis maavanemal on teatud funktsioonid, mida mitte keegi peale tema ei täida. Näiteks maakonna planeering ja selle üle järelevalve teostamine ning teemaplaneeringud on endiselt maavalitsuste pädevuses. Maavanemad ja maavalitsused teostavad ka järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle. See on jälle funktsioon, mida tuleb täita. See on juba maitseküsimus, kas see on maavanem, kes seda teeb, või on võimalik seda küsimust tõepoolest lahendada mõne ministeeriumi tasandil. Nüüdseks on leitud, et praegune funktsioonide jaotus on optimaalne, ja valdkondadest, kus see enam optimaalseks ei osutunud, on funktsioonid maavalitsuselt ära võetud. Ka omandireformi lõpuleviimine on praegu suuresti maavalitsuse pädevuses. Ma möönan, et järelmaksuga maade müümise küsimuses on ilmselt muudatused vajalikud, neid ülesandeid on maavalitsuse tasandil vähemaks jäänud. Nii nagu siiani on tehtud muudatusi maavalitsuste tasandil, haldusalad on muutunud, peaks olema ka tulevikus. Kas see maavanem, kes praegu maavanemana töötab, on veel võrreldav selle maavanemaga, kes kunagi sellel ametikohal töötas, on juba ilu hindaja silmis. Kahtlemata oli omal ajal maavanemal ja maavalitsusel märgatavalt rohkem funktsioone kui praegu.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas vastab tõele see jutt, et Hiiu maavanem on politiseerimata, sest koalitsioon ei suutnud kokku leppida, kumba erakonda peaks maavanem kuuluma? Nimelt kuulub praegu seitse maavanemat IRL-i, seitse Reformierakonda, aga 15. maavanem jäi kuidagi jagunemata. Ma küsin, et mis te arvate, kuidas suudab politiseeritud maavanem maakonnas tasakaalustatud rolli täita.

Aitäh! Me suudame ajaloost meenutada ka keskerakondlastest maavanemaid. Suudame meenutada neid, kes pole ühtegi erakonda kuulunud siis, kui nad maavanemad olid, ega ühegi erakonnaga liitunud ka pärast seda, kui nad enam maavanemad pole olnud. Mõned maavanemad on pärast maavanema ametist vabanemist asunud riigitööle. Mulle meenub näiteks üks maavanem, kes töötab praegu Haridus- ja Teadusministeeriumis. Aga meenub ka üks teine maavanem, kes ei ole liitunud ühegi erakonnaga, kes ei kuulunud ühtegi erakonda ka varem, aga kes läks vangi pärast seda, kui ta maavanemaametist priiks sai. Ma ei taha teha järeldust, et erakondadesse mittekuuluvatel maavanematel on suurem tõenäosus vangi sattuda kui erakondadesse kuuluvatel maavanematel. Aga kui kuiva statistikat vaadata, siis võiks sellise järelduse teha küll. Ma arvan, et erakonda kuulumine ei peaks saama kellelegi takistuseks mõnda riigiametisse pürgimisel.

Teine täpsustav küsimus Priit Toobalilt. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ka mina leian, et erakonda kuulumine ei tohi saada kellelegi takistuseks ei riigiametisse ega ühtegi teise ametisse asumisel. Aga ma küsin, kas teie hinnangul on see lihtsalt puhas juhus, et seitse maavanemat kuuluvad IRL-i ja seitse Reformierakonda.

Ma usun, et ükski nendest maavanematest pole heitnud kulli ja kirja, missugusesse erakonda astuda, et neil kõigil on väljakujunenud maailmavaade. Enne küsiti Hiiu maavanema kohta. Ma ei tunne teda isiklikult väga palju, aga olen teda korduvalt esinemas näinud, lugenud tema artikleid ja võin öelda, et minu meelest kuulub ta hingelt Reformierakonda. Ja see pole juhus, et paljud inimesed on valinud just nimelt Reformierakonna ja usuvad sellesse, et Reformierakond on see erakond, kes nende aateid kõige paremini kannab.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Rääkisite nendest funktsioonidest, mis on tõesti maavanematelt ära võetud, aga seda nimekirja võib pikendada. Vaadake, mis toimus juba selle aasta alguses – perearstikeskused läksid Sotsiaalministeeriumi alla, ühistranspordiga seotud asjad jne. Aga minu küsimus on selles, et te kasutasite sõna "optimaalselt". Kas on plaanis veel midagi maavalitsustelt ära võtta või mitte?

Kaugeleulatuvaid plaane maavalitsuste funktsioonide edasiseks vähendamiseks ei ole, kuid ei saa välistada seda, et teatud funktsioonid võivad ka edaspidi minna otse ministeeriumide või muude riigiametkondade haldusalasse. Ka teie viidatud perearstikorralduse toomine riigi tasandile ei olnud ju reform reformi pärast, see oli tingitud praktilistest vajadustest. Ühe maakonna piires ei ole lihtsalt võimalik perearste leida, perearstindust korraldada. Ma olen igati nõus hea küsijaga, kes ütles, et Keskerakonna ministrid tegid omal ajal õigesti, kui nad tsentraliseerisid teatud maavalitsuste funktsioonid eri ministeeriumidesse. Jah, riigi toimimine paranes märgatavalt ja ma ei näe selles midagi negatiivset, et maavalitsuste funktsioonid on praeguseks oluliselt vähenenud. Teie viidatud ühistranspordikorralduses on ju teatavasti küllalt palju probleeme. Ühistransport ühe maakonna piires ei ole lahendatav probleem. See on lahendatav, kui haarata mitu maakonda. Loota, et maavalitsused alati omavahel optimaalsele kokkuleppele jõuavad, pole ilmselt põhjust.

Head ametikaaslased! Infotunni alguses ma ütlesin, et iga küsimuse juures on lubatud kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Ma palun vabandust, kuna nii palju on registreeritud küsimusi, aga ma pean sellest lubadusest kinni! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, mis on järjekorras kuues. Selle on esitanud Riigikogu liige Tarmo Tamm ning sellele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teemaks on riigigümnaasiumide loomine. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal on ministeerium hoogsalt alustanud riigigümnaasiumide loomist maakondadesse. Ma küsin, härra minister, millisest arengukavast, uuringust või seadusest lähtuvalt seda teha eelistatakse. Ja miks on riigigümnaasiumid paremad kui kohalikele omavalitsustele kuuluvad gümnaasiumid?

Aitäh! Sellele küsimusele vastamine vajaks ilmselt veidi pikemat sissejuhatust. Siin lähtutakse tegelikult arusaamisest, et põhiharidus ja kesktasemeharidus on funktsionaalselt erinevad. Enamikus riikides on sellepärast vastava hariduse andmiseks ette nähtud ka eri institutsioonid. Seega on erinevad kogud viimase 15 aasta jooksul korduvalt pidanud otstarbekaks põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. See on üsna arusaadav, et põhikoolide pidamine on ja võiks jätkuvalt olla kohaliku omavalitsuse ülesanne. Gümnaasiumide pidamine olukorras, kus meil on üle 200 kohaliku omavalitsuse, ei ole ilmselt kõikides omavalitsustes mõistlik. Pigem on see mõistlik väiksemas arvus omavalitsustes. Siin tekib sisuline küsimus, kuidas korraldada gümnaasiumihariduse andmist siis, kui omavalitsusel endal gümnaasiumi või sellele vastava astmega õppeasutust ei ole. See võiks sündida ka kohalike omavalitsuste koostöös. Paraku näitab elu, et niisugune koostöö isevoolulisel moel ei toimi. Seetõttu oleme praegu olukorras, kus me näeme, et kvaliteetne gümnaasiumiharidus koondub üsna kiiresti Tartusse, Tallinnasse ja mõnda teise keskusesse, kus suudetakse tagada konkurentsivõimeline keskharidus. Samal ajal halveneb enamikus maakondades keskhariduse andmise kvaliteet, sest õpilased lahkuvad ja õpetajad liiguvad tugevamatesse koolidesse. Seega on põhjendatud riiklikud jõupingutused, mida me eelseisvatel aastatel evolutsiooniliselt teeme, alustades ...

Austatud minister, teie aeg on täis. Esimene täpsustav küsimus Tarmo Tammelt. Palun!

Aitäh, juhataja! Ega te, härra minister, ei vastanud, millisest arengukavast või seadusest tulenevalt riigigümnaasiume eelistatakse. Ma annan teile võimaluse sellele küsimusele kahe minuti jooksul täiendavalt vastata. Küsin ka, miks eelistatakse riigigümnaasiumide remonti ja rahastamist kohalikele omavalitsustele kuuluvatele gümnaasiumidele.

Seadusest ei tulene ühegi gümnaasiumi eelistamine. See ei tulene ka ühestki arengukavast. Ja ma arvan, et niisugune eelistamine omandivormi alusel oleks ka kohatu. Sellist eelistamist ei ole ka tulevikus kavas. Kehtivates seadustes on ette nähtud, et kooli kulud kaetakse koolipidaja eelarvelistest vahenditest, millele lisaks võib riik eraldada riiklikku toetust. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele seda ka tehakse. Nii et koolide eelistamine või diskrimineerimine omandivormi alusel on siiamaani olnud kohatu ja on seda ka edaspidi. Usun, et nende investeeringute puhul, mis on seni suunatud koolivõrgu parandamisse ja mis ka tulevikus sinna suunatakse, käsitletakse kõiki õppeasutusi võrdselt ja mingit diskrimineerimist siin ette näha ei ole.

Teine täpsustav küsimus Tarmo Tammelt. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Ma toon teile konkreetse näite päris suures ulatuses toimunud diskrimineerimise kohta. Teie erakonnakaaslastele sobivates omavalitsustes olete riigigümnaasiumide jaoks koolimajad ära ostnud, näiteks Viljandis vist viie kuni seitsme miljoni eest. Ma küsin, miks sellist käitumisviisi igal pool ei rakendata. Miks rakendatakse seda valikuliselt, miks tehakse selliseid erisusi? Kas see on võrdne kohtlemine?

Ma ei oska hetkel kommenteerida otsust osta kohalikult omavalitsuselt mõni hoone ära. See ei ole kindlasti hariduspoliitiline otsus, see on pigem riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise suhtlemise järgne otsus. Mina sellise otsuse tegemisel osalenud ei ole ja seetõttu ei oska seda ka kommenteerida.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on lühike küsimus: kas selle gümnaasiumireformi juures on oodata ka mingeid erisusi? Kohalikud omavalitsused kulutavad oma eelarvest raha gümnaasiumi ülalpidamisele ja riik toetab neid selle juures. Aga kas on võimalikud veel mingisugused lisatoetused nendele gümnaasiumidele, millel on näiteks väga tugevad identiteeditunnused (nt Värska Gümnaasium)?

Praegu kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus niisuguseid erisusi ette ei näe. Küll aga on mitmesuguste programmide arvel eraldatud ühekordseid toetusi, st mitte seadusest tulenevaid regulaarseid toetusi. Ma arvan, et niisugused regionaalsed iseärasused võiksid ka tulevikus jääda. Kas neid peaks kuidagi spetsiifiliselt sätestama põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses? Ma ei oska öelda, pigem suhtun sellesse kahtlevalt. Aga eri gümnaasiumide ülalpidamine väärib ilmselt erinevat kohtlemist. Meil on olemas riigigümnaasium Narvas ja ka Noarootsi Gümnaasium, mille riik on loonud erinevatest põhimõtetest lähtudes. Seda enam peame üleval üsna väikesi põhikoole ja toetame neid sihtotstarbeliselt väga väikestes omavalitsustes, näiteks Ruhnus. Nii et ma arvan, et üksikud erandid on kindlasti mõistlikud ka edaspidi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest ja häid ametikaaslasi küsimuste esitamise eest! Tänane infotund on lõppenud.