Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda Keskerakonna fraktsiooni nimel üle kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Me teeme seda kahel põhjusel just täna. Esiteks, täna tuleb siia saali õiguskantsler. Ta räägib sellest, kuidas kaitsta mittekodanike lapsi, kelle vanemad on mingisugusel põhjusel jätnud nendele 15 aasta jooksul kodakondsuse taotlemata. Teiseks, me arutasime seda teemat eelmise sessiooni jooksul kodakondsuspoliitika arutelu käigus. See seaduseelnõu puudutab nimelt võimalust taotleda kodakondsust lihtsustatud korras ehk naturalisatsiooni korras ka nendele lastele, kelle üks vanem on mittekodanik, nn halli passi omanik, ja teine vanem mõne teise riigi kodanik. Nagu ma rääkisin ka eelmine kord sama küsimuse arutelul, aastas "kingib" Eesti riik näiteks Venemaa Föderatsioonile keskeltläbi 350 imikut. Miks me seda teeme, on arusaamatu. Võrdse kohtlemise põhimõte dikteerib meile justkui seda, et kui me anname kahele mittekodanikust vanemale võimaluse saada oma lapsele lihtsustatud korras kodakondsus, siis võiks samasuguse õiguse anda ka lapsele, kelle ühel vanemal on hall pass, mis tähendab, et see vanem ei ole teinud valikut teise riigi kodakondsuse kasuks ja ilmselt tahaks, et tema laps oleks tulevikus Eesti kodanik. Ma tänan!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle kaks arupärimist. Üks neist on majandus- ja kommunikatsiooniministrile kodukulude vähendamise kohta. Eile võtsin selle arupärimise menetlusest tagasi, sest ei tahtnud seda arutada keset ööd tühjas saalis. Siin on ka nii mõnusad pildid juures, et seda peab arutama ikka kaine peaga ja heal päevaajal, selleks et mõnu saada.
Teine arupärimine on siseminister Ken-Marti Vaherile. See on Narva piiripunkti rekonstrueerimise peatamise kohta. Ma tuletan meelde, et igal aastal räägitakse vähemalt kaks korda, kuidas Eestisse tuleb palju Vene turiste, mis on Eesti majandusele väga ja väga kasulik. Aga kui on tegemist tõesti vajaliku asjaga, näiteks piiripunkti rekonstrueerimisega, mille jaoks võib saada ka Euroopa raha, siis hakatakse seda asja peaaegu saboteerima. Olukorras, kus projekti lõpuni on kaks täisaastat, sellest keeldutakse, selgitades, et midagi pole võimalik teha. Lähtuvalt sellest esitan siseministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees need adressaatidele viivitamatult.
Nüüd teated. Kolmapäeval, s.a 16. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Urmas Reinsalu ja välisminister Urmas Paet.
Head kolleegid, nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Nüüd asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek nr 21 "Kodakondsuse taotlemise tingimuste kohaldamine isiku suhtes, kelle õiguslik staatus jäi alla 15-aastasena määratlemata". Tutvustan selle päevakorrapunkti arutelu käiku.
Kõigepealt on õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, seejärel on põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku ettekanne, mis kestab samuti kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel on läbirääkimised ja pärast läbirääkimisi toimub lõpphääletus.
Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetavad parlamendiliikmed! Ma ei hakka ümber jutustama oma ettekannet, rõhutan ainult mõningaid aspekte. Kodakondsuse seaduse kohaselt peab inimene enne Eesti kodakondsuse saamiseks sooviavalduse esitamist olema elamisloa alusel elanud Eesti riigis vähemalt kaheksa aastat. Lisaks on vajalik pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse olemasolu. Neid nõudeid aga ei ole võimalik täita inimesel, kellel puudus enne 15-aastaseks saamist elamisluba või polnud seda tema seadusliku esindaja tegevusetuse tagajärjel õigel ajal pikendatud, kuigi ta on faktiliselt püsivalt Eestis elanud.
Käesolev ettepanek on esitatud seetõttu, et minu poole pöördus avaldusega noor inimene, kellel jäi elamisluba taotlemata. Tema ema sai 1990. aastate alguses Eesti kodakondsuse ning tõenäoliselt eeldas, et laps omandas Eesti kodakondsuse koos temaga. Kui laps läks 16-aastaselt taotlema Eesti kodaniku passi, selgus, et tema kodakondsus oli jäänud määratlemata. Tollane kodakondsus- ja migratsiooniamet teatas lapsevanemale, et seaduse kohaselt oli laps elanud Eestis seadusliku aluseta ning seda aega ei saa kodakondsuse taotlemisel arvesse võtta.
Olen seisukohal, et kirjeldatud asjaolusid arvestades on kodakondsuse seadus vastuolus põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. See näeb ette, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda sarnaselt. Samuti võib võrdsuspõhiõiguse rikkumisega olla tegemist juhul, kui õigusliku regulatsiooni kujundamisel ei võeta arvesse olulisi erinevusi ning faktiliselt erinevaid olukordi reguleeritakse ühetaoliselt. Kõnealusel juhul koheldakse kodakondsuse taotlemisel erinevalt 15-aastaseks saanud püsivalt Eestis elanud isikuid, sõltuvalt sellest, kas lapse seaduslik esindaja taotles alla 15-aastasele lapsele elamisluba või ei.
Tuleb silmas pidada, et lapsel ei ole üldjuhul võimalik oma käitumise või tahtega mõjutada asjaolu, kas tema seaduslik esindaja taotleb talle õigel ajal elamisluba ja pikendab seda. Seetõttu sõltub laps täielikult sellest, kas tema seaduslik esindaja on teadlik vastavatest kohustustest ning astub samme elamisloa taotlemiseks ja pikendamiseks. Eeltoodust tulenevalt leian, et kodakondsuse seaduse § 6 punktides 2, 2¹ ja 2² toodud tingimuste kohaldamine on vastuolus põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kui isik on seaduses toodud perioodi jooksul faktiliselt püsivalt Eestis elanud, kuid talle jäi alla 15-aastasena elamisluba taotlemata või see jäi õigel ajal pikendamata seadusliku esindaja tegevusetuse tõttu ning isik ei ole asunud hiljem püsivalt elama teise riiki. Kuna isikud, keda kõnealune regulatsioon puudutab, võivad tänaseks olla jõudnud juba täisikka, on seaduse põhiseadusega kooskõlla viimisel vaja ette näha ka üleminekuregulatsioon nende taotlejate suhtes.
Austatud Riigikogu, palun see säte viia põhiseadusega kooskõlla! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu arust ei ole see viimase aasta jooksul esimene kord, kui te tulete siia ettepanekuga viia kodakondsuse seadus vastavusse põhiseadusega. Kas see on mingi tahtlik strateegia, et tuleks hakata seda seadust jupikaupa muutma, või tuleb neid juhtumeid tõesti nii palju ette? Äkki on aeg võtta kodakondsuse seadus ette, selgitada, kas see vastab tänapäeva oludele, ja vaadata kriitiliselt üle, kas see on ikka põhiseadusega vastavuses või mitte?

Tänan küsimuse eest! Alustan natuke kaugemalt. Teatavasti ei ole olemas sellist põhiõigust nagu naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine. Küll aga peab riik kodakondsuse andmisel arvestama teisi põhiõigusi, näiteks nimetatud võrdsuspõhiõigust, mille ma praegu välja olen toonud. Just sellest esimesest põhjusest tingituna ei saa ma tulla siia pulti ja öelda, et kodakondsuse seadus ei vasta põhiseadusele. Sellist volitust mul ei ole. Küll aga leian, et asja tuleks vaadata natukene laiemalt. Kui minna ajas tagasi, siis 2009. aastal oli Eestis kodakondsuseta lapsi ligikaudu 2000. Ma tegin Riigikogule põhimõttelist laadi ettepaneku, et riik pakuks neile teatud, n-ö lihtsustatud korras kodakondsust. 2012. aasta seisuga oli Eestis 1520 alla 15-aastast last, kelle kodakondsus oli määratlemata. Ma arvan, et seda probleemi on võimalik tõesti laiemalt käsitleda ja siin teatud muudatusi teha. Küll aga annavad minu volitused mulle õiguse tulla siia ainult väga selge õigusliku alusega. Selle tõttu käsitlen ma kodakondsuse seadust just selliste konkreetsete ettepanekute kaudu.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma mäletan, et te olite paar aastat tagasi selle teema initsiaator. Sel teemal oli küll mitte väga pikk, aga kasulik diskussioon ajalehtedes ja üldse meedias. Nüüd te tulite välja konkreetse ettepanekuga. Aga minu küsimus on selline. Kas see situatsioon, mis praegu Eestis selles valdkonnas on, on lokaalne, Eesti-pärane või on võimalik ka teistest riikidest selliseid näiteid tuua ja võib-olla rääkida ka sellest, kuidas nemad neid küsimusi on lahendanud? Ma Lätist ei räägi.

Tänan! Nagu ma ka enne, vastates eelmisele küsimusele, ütlesin, see on riigi otsustus, kuidas ta oma kodakondsusregulatsioone kujundab. Põhimõtteliselt on ka inimõiguste kohus sellele osutanud, et siin on riigil lai kaalutlusruum. Aga nagu ma ütlesin, see kaalutlusruum ei tohi minna vastuollu teiste põhiõigustega. Just selle tõttu olengi ma tegemas seda tööd konkreetse kaasuse põhjal. Küll aga on Riigikogul loomulikult õigus kaaluda laiemalt, kui seda tegi õiguskantsler. Teie valik!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud õiguskantsler! Ma sain aru, et teil oli üks selline pöördumine, kuid tegelikult olen ma absoluutselt kindel, et neid juhtumeid on olnud muidugi rohkem kui üks ja ka rohkem kui kümme või paarkümmend. Ma saan aru, et ühelgi seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Aga mis hakkab juhtuma siis, kui me seda ettepanekut toetame ja see seaduseks saab? Mis nendest lastest saab? Kas neil tekib õigus tagantjärele taotleda, kuidas öelda, selle ülekohtu korvamist või kuidas te olete seda mõelnud?

Ma arvan, et kui auline parlament minu ettepanekut toetab, siis võiks teatud üleminekusätted ette näha. Minule saadetud Siseministeeriumi andmetel puudutab see probleem ligikaudu 500 inimest. Neist osa on juba täisealiseks saanud, järelikult oleksid sellised üleminekusätted mõistlikud.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kuulates teie ettekannet, sain ma aru, et see probleem tuleneb sellest, et lapse seaduslik esindaja on olnud tegevusetu, ta ei ole mingil põhjusel astunud mingisuguseid õiguspäraseid samme. Kas te oskate neid võimalikke põhjuseid välja tuua, miks on jäänud selline õiguspärane ja suhteliselt lihtne samm astumata? Küsimuse teine pool on järgmine. Kui muuta reegleid niimoodi, et isiku õiguslik seisund ei muutu halvemaks sellest, et mingisugune õiguspärane toiming on tegemata jäetud, kas teoreetiliselt võib siis edaspidi analoogia põhjal öelda, et mingisugune tegevus ei olegi oluline, sest selle inimese õiguslik seisund, kes on midagi tegemata jätnud, on ikkagi niisama hea kui sellel, kes on seda teinud?

Tänan! Kõigepealt pean ütlema, et on raske oletada, miks see nii juhtus. Aga ma arvan, et lapse seaduslik esindaja lihtsalt eeldas, et kui tema saab naturalisatsiooni korras kodakondsuse, siis saab selle ka laps. See oli vääreeldus, sest tegelikult see nii ju ei ole. Teiseks, praegu on küsimus selles, et me peame lapsi võrdselt kohtlema. Siin on kaks gruppi: lapsed, kelle seaduslik esindaja ei taotlenud õigel ajal elamisluba, ja lapsed, kelle seaduslik esindaja seda tegi. Just lapse huvidest lähtuvalt ei saa panna neid ebavõrdsesse olukorda, sest see oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Ääremärkusena ütlen veel, et tegelikult on valitsus seda probleemi tunnistanud. On inimlik, et asjast on püütud üle saada tõlgenduse kaudu, et see konkreetne isik on ju kodakondsuse saanud. Aga tõlgendada saab ikkagi kehtivat normi. Kui norm seda ei võimalda, siis järelikult tuleb normi muuta, et see oleks selline, et selliseid küsitavusi ette ei tuleks.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, õiguskantsler Indrek Teder! Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Lugupeetud õiguskantsler! Hea eesistuja! Kolleegid! Kuna õiguskantsleri ettekanne oli hästi põhjalik ja ka vastused küsimustele olid põhjalikud, siis piirdun ma selle edasiandmisega, mis meil komisjonis toimus.
Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut nr 21 kahel istungil: eelmise aasta 3. ning 6. detsembril. Esimesel istungil osales õiguskantsler ja teisel istungil palusime kommentaare Politsei- ja Piirivalveametilt, mida esindasid Ruth Annus ning Koidu Mesilane.
Oma ettepanekus juhtis õiguskantsler tähelepanu asjaolule, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikute lapsed ei saa automaatselt Eesti kodakondsust. Kui lapse vanemad ei taotle talle elamisluba, siis tekib olukord, kus selle lapse õiguslik staatus jääb 15-aastaseks saamisel määratlemata. Nagu ka õiguskantsler mainis, see võib juhtuda sel põhjusel, et lapsevanem ekslikult eeldab, et kuna tema on Eesti kodanik, siis on ka tema laps Eesti kodanik. Tegelikult see nii ei ole.
Olukorra lahendamiseks tegi õiguskantsler ettepaneku, et sellised inimesed võiksid automaatselt Eesti kodakondsuse saada. Arutelu käigus selgus, et neid lapsi on Eestis umbes 500. Aga see ei tähenda, et nad oleksid kõik Eesti kodakondsuse saamisest huvitatud. Samuti on nende seas alla üheaastased lapsed, kes ilmselt kodakondsuse ka saavad.
Politsei- ja Piirivalveameti esindaja selgitas, et Vabariigi Valitsus on oma istungil võtnud seisukoha, et kui laps on faktiliselt elanud Eestis kaheksa aastat, siis võib ta Eesti kodakondsuse siiski saada ka siis, kui vanemate vea tõttu tal elamisluba puudub. Seni on olnud 13 sellist juhtumit, mis on leidnud ka positiivse lahenduse. Tegemist on seaduses oleva lüngaga, mille valitsus on küll avastanud, aga mis on senini likvideerimata. Selle põhjuseks, miks see lünk ikkagi alles on, pakkus Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, et kuna kõik kodakondsuse seadusega seonduv on küllaltki tundlik teema, siis on seda seadust keeruline muuta. Oma pöördumises komisjoni poole mainis õiguskantsler, et kuna ta ei saa teha ettepanekut kodakondsuse reeglistikku põhjalikult revideerida, siis jätkab ta ettepanekute esitamist üksikute kaasuste pinnalt ja see on üks nendest ettepanekutest.
Komisjon tegi ettepaneku kohta järgmised otsused: komisjon soovis toetada õiguskantsleri ettepanekut ja määras ettekandjaks minu. Need otsused tehti konsensusega. Ma tänan!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Yana Toom!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Võib-olla teie oskate vastata küsimusele, millele härra Teder paraku vastata ei osanud. Kas te olete arutanud, mida tuleks ette võtta nende inimestega, kes on kodakondsusest juba varem ilma jäänud ja kes võib-olla on siiski huvitatud Eesti kodakondsuse saamisest? Kas teil on mingi mehhanism arutlusel olnud?

Nagu ma mainisin, positiivse lahenduse on leidnud 13 sellist juhtumit ehk kõik need kodakondsusest ilma jäänud inimesed on kodakondsuse saanud. Me ei ole küll arutanud seda, mis hakkab juhtuma nendega, kes nende 13 hulgas ei ole ja kes näiteks nüüd lehte lugedes avastavad, et selline võimalus on tekkinud. Aga mul ei ole põhjust eeldada, et nendega läheb kuidagi teistmoodi. Ma julgen küll loota, et ka nemad saavad soovi korral Eesti kodanikuks.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Andrei Korobeinik! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud kolleegid! Proua juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab õiguskantsleri ettepanekut. Me peame alati positiivseks, kui muudetakse üht või teist kodakondsuse seaduse sätet, mis on seganud Eestis sündinud ja elavatel inimestel saada Eesti Vabariigi kodanikeks.
Ma tulin kõnepulti sellepärast, et öelda teile välja Eesti Keskerakonna seisukoht ja rääkida veel kord demograafilisest olukorrast, mis Eestis praegu on. Kodakondsus on võib-olla küll illusoorne, kuid siiski mingi niidike, mis seob inimest tema sünniriigiga. Minu arvates peaks praegu andma endast parima, selleks et seonduvalt kodakondsuse seadusega püüda kõiki neid võimalusi siiski kasutada.
Heidame pilgu ajalukku. Enne teist maailmasõda, vähemalt 1921. aastast 1939. aastani, oli loomulik iive Eestis positiivne, välja arvatud üksainus kriisiaasta – 1929. Ka peale sõda oli iive positiivne ning seda väga kaua, 1947. aastast 1990. aastani. Olukord muutus 1991. aastal, mil iive muutus järsult negatiivseks. Siin on olnud ainult üks erand – 2010. aasta, kui iive oli 35 inimesega plussis. Ei ole võimalik, et need rahvastikus toimuvad muutused ei häiri. Viimasel ajal on toimunud väga negatiivsed muutused abielude ja lahutuste statistikas. Enne sõda oli abielusid 10–14 korda rohkem kui lahutusi, praegu on see koefitsient 1,5–2. See on selgelt väga negatiivne liikumine, kusjuures mõnel aastal on lahutusi olnud peaaegu niisama palju kui abielusid.
Seda, et rahvastik iga aastaga väheneb, teavad kõik. Viimase 22 aastaga oleme jõudnud peaaegu 300 000 inimesega miinusesse, kusjuures selle 300 000 sisse ei ole arvestatud neid inimesi, kes püsivalt ja ammu elavad välismaal, kuid võtsid osa elektroonilisest rahvaloendusest. Nad vastasid positiivselt üheleainsale küsimusele ja seetõttu peetakse neid põliselanikeks.
Kõik see kajastub ka meie koolisüsteemi väga kurvas olukorras. Viimase 10–12 aastaga on õpilaste arv vähenenud umbes 80 000 võrra ja see protsess jätkub. Arvestades, kui palju lapsi sündis seitse aastat tagasi ja kui paljud neist eelmisel aastal kooli lõpetasid, oleks õpilaste arv meie koolides pidanud tänavu kasvama 2500 võrra, aga selle asemel see vähenes 2700 võrra. Elanikkond vananeb, noori inimesi on iga aastaga vähem ja vähem ning üha suurem on nende soov Eestist ära sõita. Kes hakkab meie majandusega tegelema 10, 20, 30 aasta pärast, see on suur küsimus.
Nii et iga liikumine kodakondsuse seaduse muutmise suunas, kui leitakse uusi võimalusi saada Eesti kodakondsus, on meie arvates positiivne. Me toetame selles küsimuses õiguskantslerit. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel läbirääkimissoove? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Peale läbirääkimisi asume lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele õiguskantsleri ettepaneku nr 21. Kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega on õiguskantsleri ettepanek vastu võetud.
Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt põhiseaduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu kodakondsuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Me jätkame tööd meie päevakorra punktidega. Algab Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Viktor Vassiljevi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meie ees on eelnõu 290, Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille sisu on see, et tervishoiu rahastamise paremaks korraldamiseks ning haigekassa jätkusuutlikuks majandamiseks tuleks algatada seadusmuudatus, mille alusel saaks suunata 20% alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassa vahenditesse.
Millest siis selline eelnõu? Võiks alustada sellest, et konjunktuuriinstituudi andmetel tarbisid Eesti elanikud 2011. aastal 18,29 miljonit liitrit alkohoolseid jooke, arvestatuna 100%-lises ehk absoluutalkoholis. Et see oleks natuke arusaadavam, ütlen, et kui see absoluutne alkohol õllesse arvestada, siis on see neljandik Ülemiste järvest. Iga elaniku kohta tarbiti aastas 10,2 liitrit absoluutalkoholi. Võttes arvesse konjunktuuriinstituudi andmeid, võime väita, et alkoholi tarbimine Eesti Vabariigis mõjub Eesti rahva genofondile hävituslikult. Alkoholi tarvitamine põhjustab üle 60 haiguse ja tervisekahjustuse, sh õnnetusi, vigastusi, vaimseid ja käitumuslikke häireid, rääkimata südamehaigustest. Eestis sureb otseselt alkoholi tarbimisega seotud haigustesse igal aastal 500–700 inimest, kusjuures üle 500 neist on mehed. Ligi kolmandiku surmadest põhjustab maksa alkoholitõbi, millele järgnevad alkoholimürgistus ning alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäired. Aga on ka neid haigusi, mille tekkimises mängib alkohol olulist osa. Need on osaliselt alkoholist tingitud haigused. Nendesse sureb meil igal aastal 9000 – 10 000 inimest, üle poole nendest on naised. See annab päris korraliku sõja mõõdu välja, ainult et pooled hukkunutest on naised.
Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu ja Eesti Õdede Liidu pöördumises Riigikogu poole on juhitud tähelepanu vältimatule vajadusele Eesti tervishoidu lisarahastada. Sellest rääkisid juba mitu aastat tagasi väliseksperdid. See on kõigile selge, et meie tervishoid vajab raha juurde.
Alkoholi- ja tubakaaktsiis on riigieelarve täitmise vahend, mille eesmärk on vähendada inimese tervisele kahjulikku tarbimisharjumust. Kuid lisaks karistusvahendina kasutamisele tuleb alkoholi- ja tubakaaktsiisi suunata sihtotstarbeliselt tervishoiusüsteemi, et ära hoida alkoholist ja tubakatoodetest tingitud tervisekahjustusi ning ravida alkoholi ja tubaka tarbimisest tingitud tagajärgi. Selline otsene aktsiisi suunamine ravitegevuseks ja tervishoiutöötajate palga tõusuks võimaldab Eesti tervishoiusüsteemil efektiivsemalt ja sihtotstarbelisemalt ravitegevust korraldada.
Kõigest eeltoodust tulenevalt teeb Keskerakonna fraktsioon ettepaneku algatada seadusmuudatus, et suunata 20% alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassa vahenditesse. Järgmise aasta eelarves oleks 20% alkoholi- ja tubakaaktsiisist 74 miljonit eurot. Sellise summa saaksime igal aastal oma tervishoiusüsteemi lisaks. Ma arvan, et on mõistlik seda ettepanekut toetada. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? On. Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Eesti riigieelarve ja maksudega on selline probleem, et maksud on juba enne teie algatustki suuresti eelnevalt ära suunatud. Mitmed eksperdid on tähelepanu juhtinud sellele, et meil on fikseeritud kulude osa suur. Ainuke maks, mis ei ole ette ära suunatud, on käibemaks (vist raskeveokimaks ka), aga ülejäänud maksud on ära suunatud ehk see, kuidas me saame kasutada umbes 70% maksudest, on juba ette kindlaks määratud. Riigikogu saab eelarve kujunemist väga vähe mõjutada. Miks te tahate süvendada seda tendentsi, et maksutulu kasutamine oleks juba ette veel rohkem ära määratud?

Tänan, hea küsija! See on väga hea küsimus. Asi on ju selles, et kuna alkoholi ja tubakatoodete tarbimine kahjustab inimeste tervist, siis on täiesti mõistlik, kui osa sellest rahast, mida inimesed kasutavad nimetatud toodete ostmiseks, suunataks nende kahjude korvamiseks, mis inimesed oma ebamõistliku käitumisega iseendale tekitavad. Kuna aktsiisid lähevad meil kõik ühte patta nagu musta auku, kus ei ole mingit selgust, mis nimelt mille jaoks läheb, siis ongi meie ettepanek, et just ebamõistliku käitumise tõttu kogutud aktsiisid läheksid selle ebamõistliku käitumise tagajärgede parandamise heaks. See tegelikult ju ongi alkoholi- ja tubakaaktsiisi üks mõte. Aktsiis ongi alkoholile ja tubakale peale pandud selleks, et korvata kahju, mida inimesed ebamõistlikult käitudes endale ja oma riigile tekitavad.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! See, et te muretsete ning valutate südant alkoholi ja tubaka tekitatud kahjude pärast, on väga positiivne. Aga nagu me riigieelarvet tehes näeme, iga euro ja sent on arvel. Lisaks haigekassale tegelevad selle probleemi ennetamisega mitmed organisatsioonid. Nii et küsin: millelt te võtaksite ära selle 74 tuhat või miljonit või mis iganes ühikut eurot?

Ma tänan teid! Eksperdid arvavad, et kui alkoholi tarbimine suureneb veelgi, ligi 12 liitri absoluutalkoholini inimese kohta, siis see on see piir, kus alkoholist saadav tulu – siin mõeldakse nii reklaamitulu kui ka aktsiise – hakkab kõvasti alla jääma kahjule, mida ühiskonnale tekitatakse. Asi peaks toimuma sellisel viisil, et kui me suuname osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist haigekassa eelarvesse (nagu te õigesti märkisite, peaks seda raha suunama ka ennetustegevusse, haigekassa ju ennetusprojektidega tegelebki), siis annaks see meile märkimisväärse kokkuhoiu just nimelt riigieelarve nendes lõikudes, mis kannatavad alkoholi ja tubaka tarbimisest tekitatud kahjude tõttu. See peaks tegelikult andma kokkuhoidu. Muidugi mitte kohe ega mitte otse. Ega me ei räägigi kehtiva riigieelarve muutmisest, vaid seadusmuudatusest, mis looks mõistliku tendentsi.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ka mina jagan täiesti muret alkoholi ja tubaka tarbimise kaasnähtude pärast. Põhimõtteliselt on teie mõttel, et suunata aktsiisist saadavat raha ka tervise parandamisse, ju jumet. Aga mul on üks küsimus. Eelmine küsija tundis huvi, mille arvel see toimub. Teatavasti saab kultuurkapital oma raha alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Kas ja kuidas tuleks teie arvates selle raha jaotamist ümber korraldada, milline peaks olema see protsentuaalne suhe? Või likvideerime siis kultuurkapitali?

Ma tänan teid väga selle küsimuse eest! Jumala pärast, eelnõu autoritel ei olnud mingit kavatsust minna kultuurkapitali kallale. Kultuurkapitalil oma sissetulekute ja väljaminekutega on Eesti ühiskonnas kindel koht ning selliseks peab see jääma. Kultuurkapitali ei ole me kavatsenud puutuda.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb kahe kolleegi, nimelt Aivar Sõerdi ja Kaia Iva küsimusest. Ma küsin, kumb on sinu jaoks olulisem ja tähtsam, kas rahva tervis ja püsimajäämine või näiliselt tasakaalu aetud ja kenasti välja paistvad eelarveread.

Aitäh! See ei ole kerge küsimus. Mingil määral on see küsimus filosoofiline, aga ka eksistentsialistlik. Siin tuleb otsustada ja ilmselt peab iga Riigikogu liige otsustama, mis on primaarne: kas eelarve on inimeste jaoks, riigi elanike tarbeks, või on elanik, kodanik, maksumaksja see substraat, mille peal eelarve elab oma mõistatuslikku elu. Mina olen kindel, et eelarve peaks teenima inimeste vajadusi, sest ilma inimeseta ei oleks riiki, eelarvet, rahandusministrit ega üldse valitsust.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te arvate, et kõik teised meetmed on juba ammendatud ja me peame hakkama liigutama selliseid hiiglama suuri summasid nagu 74 miljonit eurot? Ma ei tea, kas te eile õhtul juhtusite vaatama Eesti Televisiooni saadet "Ringvaade", kus näidati tabelit alkoholi kättesaadavuse ja alkoholi pruukimise vanuse kohta. See olukord on lihtsalt kohutav, kui me võrdleme seda näiteks Soome ja Rootsi olukorraga. Kui meil on 100 000 elaniku kohta 196 poodi, kus alkoholi müüakse, siis Soomes on neid kuus ja Rootsis neli. Kas need meetmed, mida kohalikud omavalitsused ja riik võivad võtta, on siiani ebapiisavad olnud, et me peame minema kultuurkapitali kallale ja võtma sealt ära 74 miljonit eurot, mis on hiigelsuur summa?

Aitäh, hea küsija! Ma kardan, et kultuurkapitalist ei anna võtta 74 miljonit eurot, sest seal seda raha lihtsalt ei ole. Ma kordan veel, et me ei kavatse minna kultuurkapitali kallale. Kuid te märkisite täiesti õigesti, et alkohol on Eestis, jah, liialt kättesaadav. Konjunktuuriinstituut, mida ma juba oma ettekandes mainisin, tegi 2012. aastal uuringu, mida on ajakirjanduses tutvustatud. Sealt tuleb välja, et 90%-l Eesti elanikest on lähim alkoholimüügipunkt kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Loomulikult peavad meetmed, mis pidurdavad alkoholi- ning tubakatoodete suuremat tarbimist, olema komplekssed. Selleks töötatakse välja arengukavasid. Kuid ega see meede, mida meie pakume, et suunata osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist haigekassasse, ei ole mitte ainus, mida me pakkunud oleme. See on kompleksne lahendus, mis on suunatud nii alkoholi tarbimise vastu kui ka meie rahapuuduses vaevleva tervishoiusüsteemi olukorra parandamiseks. Me oleme pakkunud ka teisi meetmeid, millest on siin saalis juttu olnud. Mis puudutab summa suurust, siis kultuurkapitalile on see loomulikult väga suur summa, aga alkoholi- ja tubakaaktsiisist on see kõigest 20%. Haigekassa vahenditest on see alla 10%, aga annaks siiski tublisti juurde, selleks et Eesti elanike tervist parandada. Võib-olla veelgi tähtsam on see, et kui alkoholiaktsiisist suunatakse osa otseselt tervishoidu, siis see mõjutab mingil määral ka tarbijate käitumist. Kui inimene, kes ostab pudeli alkoholi või paki sigarette, teab, et 20% aktsiisist läheb tema haiguste ravile, eks see teda siis natuke ikka ka distsiplineerib. Tihtipeale teadvustab inimene oma tervist ja võimalikke terviseprobleeme just rahakoti kaudu.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma saan aru mõne inimese murest kultuurkapitali pärast. Tõepoolest, kui sinna hakkab natuke vähem raha laekuma, siis on vähem seda ka jagada. Aga ikkagi, 74 miljonit eurot on väga suur summa. Kui see laekub haigekassasse ja haigekassa võtab meetmeid, selleks et inimesed hakkaksid vähem alkoholi tarbima, ning inimesed saavadki aru, et alkoholi tuleb vähem juua ja seda ostetakse vähem, siis nii või teisiti aktsiisi ju ei laeku ja kultuurkapital kuivab kokku. Kas see tulemus on teie arvates hea või halb, et inimesed ka ilma alkoholita oskavad kultuuri teha ja seda tarbida?

Aitäh! Siin tuleb jällegi otsustada, mis on primaarne, kas me laseme igal aastal tuhandetel inimestel ennast surnuks juua ja toetame selle kaudu kultuuri või toetame kultuuri, ilma et laseksime sellisel kodusõjal Eesti pinnal toimuda. Vaadake, seesama konjunktuuriinstituudi uuring, mis tehti aastal 2012, näitas ka seda, et inimesed on probleemist teadlikud. Näiteks oli enamik küsitletutest selle poolt, et tuleks kaotada alkoholireklaam televisioonist ja avalikust ruumist. Samas, kui me olime selle saali ees eelnõuga, mis oleks keelustanud alkoholireklaami avalikus ruumis ja televisioonis, oli koalitsiooni liikmete üks vastuväide see, et niimoodi võivad väheneda Eesti kohalike tootjate tulud ja kaduda töökohad, mis on seotud viina ja õlle tootmisega. Vaadake, tulud võivad ju väheneda. Tookord jäigi kuidagi õhku see küsimus, on see siis hää või halb, kui töökohti hoitakse selle abil, et inimesed ennast haigeks ja surnuks joovad. Aga hiljem selgus, milles oli asi. Asi oli selles, et juba tookord, peaaegu aasta tagasi, kavatseti tõsta alkoholiaktsiisi ehk täita riigieelarvet. Tuligi välja, et riik on huvitatud alkoholi reklaamimise jätkamisest ja alkoholi läbimüügi suurenemisest. Siin tuleb ikkagi otsustada, mis asi on riik, kas riik on rahandusminister või on riik siiski need inimesed, kes on valinud Riigikogu ja kaudselt ka rahandusministri enda tema kohale pannud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Erki Noole!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu 6. detsembril 2012. aastal. Eelnõu eesmärk on teha valitsusele ettepanek algatada seadusmuudatus, et suunata 20% alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassa vahenditesse. Teema arutelu oli komisjonis suhteliselt elav. Toon mõne näite, mida komisjonis arutati.
Põhiline küsimus oli see, mille kolleeg Aivar Sõerd juba ka siin tõstatas, et riigieelarve kulud on mitme seaduse ja teiste õigusaktidega juba kuni 80% ulatuses ette määratud, iga-aastane otsustamisruum on suhteliselt väike ning selle ettepaneku arvestamise korral väheneks see veelgi. Tulude kuludega sidumise negatiivne pool eelarve kavandamisel on ka laekumiste mahu mõju eri aastatel. 20% on väga suur summa, mis jagatakse valdkonna peale laiali. Majanduskasvu aastatel tehakse suuremaid kulutusi, kuid majanduslanguse aastatel ei suudeta katta planeeritud tegevusi ning vajatakse täiendavalt riigi abi kulude katteks, et näiteks tervishoiutöötajatele palka maksta. Ressursse selle muudatusega juurde ei teki. Samas peaks hindama ka muudatuse tagajärgi. Kehtiva seaduse kohaselt kantakse riigieelarvesse laekunud alkoholi- ja tubakaaktsiisist 3,5% üle kultuurkapitalile, sh 0,5% Eesti Kultuurkapitali koosseisu kuuluvale kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile. Hasartmängumaksust laekuv tulu kantakse riigieelarvesse ja jaotatakse hasartmängumaksu seaduse § 7 lõikes 2 sätestatu kohaselt.
Oli veel arutelusid. Näiteks ütles kolleeg Stalnuhhin, et meditsiin on vaja päästa, oleks vaja teha muudatusi ravikorralduses ja näha ette tegevusplaan kolmeks kuni viieks aastaks. Kolleeg Nestor tõi välja, et tervishoid on defitsiidis ja vajab lisavahendeid. Ta küsis ka seda, kuidas tervishoiule lisaraha saada. Toodi välja arstide vähesuse probleem, eriti Ida-Virumaal. Oli ka emotsionaalsemaid arutlusi. Näiteks öeldi, et keegi ei sunni inimesi sel määral alkoholi tarvitama, et neid pärast ravima peab.
Suurtes piirides selline see arutelu oligi. Komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, võtta eelnõu päevakorda s.a 15. jaanuaril. See otsus oli konsensuslik. Teine otsus nii konsensuslik ei olnud. Tehti ettepanek lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Selle poolt oli 6 ja vastu 4 komisjoni liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Viimastel aastatel on alkoholi- ja tubakaaktsiis pidevalt tõusnud, see ootab meid ees ka tulevikus. Kuhu need lisavahendid riigieelarves lähevad?

Kui me vaatame hasartmängumaksu laekumist, siis siin on protsendid ära määratud. Kui tulla selle muudatusettepaneku ja minu isikliku seisukoha juurde, siis mina näen siin ühte väga konkreetset ohtu. Selline näide on Eesti ühiskonnas juba olemas. Ka Eesti sporti rahastatakse suures osas hasartmängumaksu laekumisest. Nendel aastatel, kui hasartmängumaks ei laekunud nii hästi, olid spordis suhteliselt keerulised ajad. Siin räägitakse hinnanguliselt 74 miljoni euro suurusest lisarahast. Haigekassa teeb eelarve kindlasti aasta peale ette. Kui nii suurt laekumist ei tule, laekumine väheneb näiteks 10 miljoni euro võrra, siis on suhteliselt keeruline eelarvet täita. Need on minu isiklikul hinnangul selle ettepaneku kõige suuremad ohud.

Heimar Lenk, palun!

Ma sain teie jutust aru niimoodi, et sportlased hoiavad pöialt, et Eesti rahvas rohkem jooks, siis saaksid nemad rohkem trenni teha ja võistlustel käia. Kas ma sain õigesti aru?

Ei saanud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Vabariigi Valitsusele on tehtud ettepanek arutada seda küsimust, mis käsitleb tervishoiu rahastamist, aga komisjon võttis vastu otsuse eelnõu tagasi lükata. On niisugune tunne, et valitsus on seda teemat juba arutanud. Kas komisjonis arutati, on valitsus seda üldse teinud ja kui, siis millal ta seda tegi?

Kuna tegemist on Riigikogu otsusega, siis ei ole valitsus andnud oma hinnangut ega kommentaare. See on Riigikogu otsus ja nii seda komisjonis arutati. Valitsuse hinnang sellele puudub.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Lugupeetud Erki! Kas on ikka päris õige võrrelda inimesi, kes vajavad terviseabi, tippsportlastega?

Ma arvan, et ei ole. Ma sellepärast ei saanudki Heimar Lengi küsimusest aru. Aga ma ei saa tegelikult päris hästi aru ka sellest seosest, kui alkoholiaktsiisi suunatakse haigekassasse, selleks et võidelda alkoholi liigtarbimise vastu. Kuidas see haigekassa poolt vaadates välja näeks, seda me komisjonis kahjuks ei arutanud. Igasugune selline võrdlus on siin pisut meelevaldne ega ole asjakohane.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Unustades ära, et arstid saavad meil nii ja nii palju palka, küsin ma, kas komisjonis oli arutelu ka sellel pinnal, et kui arstid saavad kuus näiteks 200 eurot rohkem, kas siis eestimaalane joob vähem.

Miks?

Sellepärast, et Vassiljev ütles, et selle eest saab arstide palka tõsta. Ma küll ei usu, et kui näiteks minu perearst saab 200 eurot rohkem, siis mina lähen alkoholipoest kaarega mööda.

Nii laiaks me seda arutelu komisjonis ei ajanud. Aga ma arvan, et selle eelnõu kontekstis ei saa me üldse rääkida alkoholi liigtarbimisest või alkoholi kättesaadavusest. Kui me räägime alkoholiprobleemist, siis kindlasti võiks rääkida sellest, et noored saavad suhteliselt lihtsalt alkoholi kätte ja joovad seda liiga palju. Noored joovad liiga palju just lahjat alkoholi. Miks nad selle nii lihtsalt kätte saavad? Kui me alkoholiaktsiisist räägime, siis minu arust võiks rääkida sellest, et kui lahjemal alkoholil oleks protsentuaalselt veelgi suurem aktsiis, siis võib-olla ei oleks see nii kättesaadav. Kui me räägime alkoholi vastu võitlemisest ja alkoholi kättesaadavusest, siis minu arvates võiks need 74 miljonit eurot anda hoopis politseile. Oleks kindlasti tõhusam, kui politseinik istuks alkoholipoe ees ja jälgiks, kas alaealised saavad alkoholi kätte või mitte. Võitlusmooduseid on erinevaid.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et te ei näe seost alkoholi tarbimise ja haigekassa vahel. Aga kas te näete seost siin, et praegu makstakse alkoholi tarbimise tõttu tekkinud haiguste ravi kinni kõigi maksumaksjate rahast, kuigi võiks olla hoopis niimoodi, et need, kes alkoholi tarbivad, maksaksid kaudselt aktsiisi kaudu kinni omaenda tekitatud haiguste ravi?

Aitäh! Ma arvan, et inimesed peaksid üleüldse rohkem oma eluviiside eest vastutama. Mida rohkem see mõjuks nende rahakotile, seda paremini nad oma käitumisest aru saaksid. Teie, kes te olete meditsiinisfääris töötanud, saate väga hästi aru, et haiglatel ja meditsiiniettevõtetel on eelarve, mis kinnitatakse aastaks ette. Kui me räägime sellest seadusmuudatusest, siis see näeb eelarvele ette konkreetse raha. Kui nii palju raha ei laeku, siis peaks selle raha kuidagi leidma. Aga kust? Me räägime, et riigieelarve on eri seaduste ja õigusaktidega juba 80% ulatuses ette ära määratud. Kui aktsiisi nii palju ei laeku, siis on ülikeeruline leida 74 või 20 miljonit eurot või mis iganes see puudujääv summa võiks olla. Seetõttu võiksid kannatada patsiendid, kes ootavad lõikust, mida haigekassa ei saa enam haiglate käest tellida.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh! Kas selles eelnõus ei ole see vastuolu, et meditsiinitöötajad oleksid siis huvitatud sellest, et rahvas võimalikult palju jooks? Mida rohkem inimesed jooksid, seda paremini meedikud ju elaksid.

See on niisama meelevaldne võrdlus nagu see, et sportlased loodavad, et inimesed hästi palju jooksid ja suitsetaksid, et siis neil läheks väga hästi. Kindlasti see nii ei ole. Ma loodan, et ükski arst, ükski sportlane ega üldse ükski Eestis elav inimene ei looda, et inimesed kuritarvitaksid alkoholi, arvates, et tema elu on siis ilusam ja parem.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sul oli üks tore mõttevälgatus, kui sa vastasid ühele küsimusele. Ütlesid, et lisaraha ei oleks vaja mitte tervishoiusüsteemile, vaid vist politseile. Politseinik võiks istuda poe juures ja vaadata, et alaealistele alkoholi ei müüdaks. Mitu müügipunkti Eestis on, kus alkoholi müüakse? Mitu politseinikku peaks sinna pukki istuma panema? Kui palju see maksma läheks? Mis sa arvad?

Ma ei oska seda öelda. Ma ei tea, mitmes poes Eestis alkoholi müüakse. Seda ei ole ilmselt võimalik ka väga lihtsalt kokku lugeda. Ma tõin lihtsalt näite. Kui me räägime tõsiselt, kuidas võiks piirata alkoholi tarbimist noorte seas, siis toon ühe näite Ameerikast, kuigi see näide on Eesti seadustega natuke vastuolus. Kui Ameerikas jääb baar, restoran või ööklubi vahele sellega, et müüb alaealisele alkoholi, siis kaotab ta alkoholimüügilitsentsi ja lisaks peab maksma trahvina ära kogu päeva käibe. Kui me läheneksime Eestis sellele teemale samasuguse loogikaga, siis, ma arvan, meie suuremad ööklubid lõpetaksid peale esimese trahvi määramist päevapealt alaealistele alkoholi müümise ära.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa räägid iseendale vastu. Sinu näidetest võib teha järelduse, et ei ole suurt kasu, kui politseinik trepi peal istub ja vaatab, kas alaealine ostab alkoholi või mitte. Pigem toob sõna otseses mõttes reaalseid tulemusi see, kui raha eraldatakse haigekassale ja haigekassa ise tegeleb preventiivse tööga, et alaealine ei läheks mitte kunagi alkoholi ostma. Aga sina kui pikaaegne rahanduskomisjoni liige peaksid teadma, et Eesti riigis on selline tore mees nagu Jürgen Ligi, kes oskab rahasummasid välja võluda, kui eelarvesse parajasti küllaldaselt raha ei laeku. Sa ütlesid, et 20 miljoni euro leidmine olevat ülikeeruline. Ei ole. Mida sa arvad sportlasena, kas on tõesti õigem eraldada raha politseile või on parem, kui me eraldame raha haigekassale ja arstidele ennetustöö jaoks, et alaealised üldse alkoholi ei ostaks?

Esiteks, niikaua kui mina olen olnud rahanduskomisjoni liige, ei ole ma küll Jürgen Ligi võlurimütsiga komisjoni istungitel näinud. Aga ma arvan, Inara, et sa said väga valesti aru. Ma ei võrrelnud politseinikke ja arste, ma ütlesin lihtsalt, kumb variant oleks efektiivsem, kui me räägime võitlusest alkoholi joomise vastu just noorte seas. Ma veel kord toonitan: selle seaduseelnõu kõige suurem oht on see, et kui aktsiisilaekumine väheneb, siis jääb haigekassa eelarvesse lihtsalt auk sisse. See on minu meelest kõige suurem oht ja nõrkus. Ma kordan, et spordi rahastamine toimub analoogselt. Kui olid majanduslikult raskemad aastad ja hasartmängumaksu laekumine kukkus väga suurelt, siis ka näiteks olümpiakomitee eelarve vähenes peaaegu 30%. See on keeruline olukord. Kuna olümpiakomitee eelarve on suhteliselt marginaalne ja väga väike, võrreldes selle 74 miljoni euroga, millest me siin hinnanguliselt räägime, siis oli võimalik sellest üle saada. Aga ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui haigekassal 10 miljonit eurot puudu jääb. Kust võetakse see puudujääv raha, et teha näiteks aasta lõpus viimased kaks kuud operatsioone või ambulatoorseid vastuvõtte?

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh! Austatud kõneleja! Mis puutub Jürgen Ligi võlurimütsi, siis sa ei ole lihtsalt tähelepanelikult vaadanud. See on tal olemas küll. Kui näiteks ESM-i on vaja 30 miljonit eurot, siis palun! Kui on vaja 60 miljonit eurot, siis palun, kohe leitakse! Aga kui on arstidele raha vaja, siis ei leita. Nii et võlurimütsist on võtta nii et mühiseb. Kuid minu tähelepanu äratas hoopis sinu näide Ameerika kohta. Sa oled ise nüüd koalitsiooni poole peal. Kas sa ei võiks võtta initsiatiivi ja välja tulla sellise seadusalgatusega, et kui avastatakse, et alaealisele on alkoholi müüdud, siis võetakse kaupluselt ära alkoholimüügilitsents ja päeva tulu kantakse riigieelarvesse? Koalitsiooni poole peal peaks olema võimalik seda läbi viia. Kas sa võtaksid selle initsiatiivi enda peale?

Aitäh! Võtan selle initsiatiivi kaalumisele.

Igal Riigikogu liikmel on õigus esitada üks küsimus, nii et Kadri Simsonil kahjuks küsimise võimalust enam ei ole. Kes veel soovib küsida? Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Erki Nool! Avame läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Läbirääkimistel saavad kõnega esineda fraktsioonide esindajad. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Läheme otsuse eelnõu lõpphääletuse juurde. Enne seda on tarvis teha kohaloleku kontroll. Nii et valmistume selleks protseduuriks.
Head kolleegid, otsuse eelnõu lõpphääletus nõuab Riigikogu koosseisu enamuse kohalviibimist. Me teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 67 Riigikogu liiget, puudub 34.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 290. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused 
Poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine omavalitsusliku halduskorralduse arengusuundade väljaselgitamiseks" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Neeme Suure!

Proua juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt räägin teile ühe mõistujutu advokaadist, kes oma praksise pojale üle andis ja pensionile läks. Kui poeg oli nädala töötanud, teatas ta isale, et on vaid ühe nädalaga lahendanud ühe püsikliendi väga pikaajalise probleemi, mida isa polevat suutnud kümne aasta jooksul katki hammustada. Isa aga kurvastas selle jutu peale väga ja küsis poja käest, millest poeg kavatseb elama hakata. See lahendamata küsimus oli perekonda kümme aastat toitnud, aga millest poeg nüüd oma peret toitma hakkab?
Viimasel ajal ei ole vist ühtegi aastat mööda läinud niimoodi, et haldusreform ei oleks ühiskonna tähelepanu keskmesse tõusnud. See tundub olevat nagu igavene teema, mille kõne all püsimisest võidavad need, kes seda pooldavad, sest saavad pooldada, ja ka need, kes sellele vastu on, sest saavad vapralt vastu olla. Kannatavad selle tõttu aga omavalitsused ja inimesed. Samal ajal, kui meie siin Toompeal üksteisele mõistujutte räägime, võitlevad omavalitsused oma inimeste eluolu eest ning seda üha napimate vahenditega.
Ma ei arva, et igavus ajas Raplamaa Omavalitsuste Liitu ja üleriiklikke omavalitsusliite eelmise aasta kevadel pöördumisi kirjutama ja riigireformi hädavajadusest rääkima. Ma ei arva ka, et suvine hapukurgihooaeg ajas eelmise aasta suvel justiitsministri omakorda riigireformist rääkima ja kolmeaastast arutelude sarja planeerima.
Justiitsministri kava kohaselt oli üks idee muuta ministeeriumide struktuuri ja kaotada maavalitsused. Tollase ettepaneku kohaselt peaksid senised maavalitsused ümber korraldatama teeninduspunktideks. Kõik ülesanded, mis on seotud piirkonna ehk maakonna üldise arenguga, antakse aga üle maakondlikele omavalitsusliitudele.
Siinkohal üks näide. Saaremaal on 16 omavalitsust, neist 12 kuulub omavalitsusliitu. Neli omavalitsust (Kuressaare, Kaarma, Lümanda ja Kärla) omavalitsusliitu ei kuulu, aga nende territooriumil elab 61% Saaremaa rahvastikust. Kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seadusest tulenevalt on maakondliku liidu eesmärk aidata kaasa maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühistegevuse kaudu, aga samuti edendada maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste koostööd ja luua liikmetele seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks võimalusi. Kuidas peaks Saaremaa Omavalitsuste Liit täitma seadusest tulenevaid ülesandeid, kui maakonnalinn ja lisaks kolm omavalitsust ehk 61% elanikkonnast liitu ei kuulu?
Omavalitsused on kord omavalitsusliitudest välja, kord sinna sisse astunud peaaegu kõigis maakondades. Kus rohkem, kus vähem. Hea näide on Võru linn, mis lausa mitmel korral on koostöölaua tagant ära läinud ja siis jälle sinna tagasi tulnud. Praegu Võrumaa keskus koostööorganisatsiooni liige jällegi ei ole. Kui kellegi arvates võib see olla näide omavalitsuste vaba tahte ja enesemääramise õiguse kohta, siis mina küsin, kui tugev on see organisatsioon, kellele tollane justiitsminister kavatses möödunud suvel maavalitsuse funktsioonid üle anda.
10. oktoobril pöördus regionaalminister parteide ja partnerite poole oma nn kuue variandi kirjaga. Kirjale oli lisatud ajagraafik, mille järgi oleks võimalik omavalitsusreformi läbi viia koos 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistega ja mille kohaselt peaks parlament 2013. aasta jaanuaris ehk käesoleval kuul menetlema omavalitsusreformi läbiviimist käsitlevat seaduseelnõu. Juba 2011. aasta lõpust tegutseb regionaalministri juures omavalitsuste arengu mõttekoda. Harva, aga siiski käiakse koos ja arutatakse asja. 22. oktoobril, vastates Riigikogus aupärimisele justiitsministri ja regionaalministri tegevuse seoste kohta, vastas regionaalminister niimoodi: "Nende kahe ajaleheartikli ilmumisse, kus justiitsminister on avaldanud soovi korraldada ümber suur osa riigi toimimisest, ei ole regionaalminister ega ka meie mõttekoda olnud kaasatud. Seetõttu ei oska ma hinnata, mida täpsemalt on viidatud ajaleheartiklites silmas peetud. Kui vaadata seda küsimust laiemalt, siis Eesti avaliku halduse korraldamise ja korrastamise eest vastutab meil Rahandusministeerium." Rahandusminister andis siinsamas puldis möödunud sügisel vägagi põiklevaid vastuseid küsimustele Rahandusministeeriumi rolli kohta riikliku halduskorralduse kujundamisel. Kui see kõik kokku, mis toimub omavalitsustega ja selle teema käsitlemisega, ei ole probleem, siis mis see on?
Lõpuks tekib küsimus, milline on kõige selle juures Riigikogu roll. 23. oktoobril andis Sotsiaaldemokraatlik Erakond menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu probleemkomisjoni moodustamiseks. Nüüd on käes jaanuar. Ma arvan, et mitte keegi ei kahtle enam sisuliste muudatuste vajalikkuses. Tõenäoliselt on järele jäänud väga vähe ka neid omavalitsusjuhte, kes usuvad, et meetod "Andke meile raha juurde" võiks olla lahendus. Et erakondadel on erimeelsusi, on arusaadav, erimeelsusi on ka ühe erakonna sees. Me peaksime siin Riigikogus kokku istuma ja saatma välja signaali, mida võiks pidada suuniseks, mitte ühe erakonna või ühe arvaja seisukohaks. "Võtame raha ära ja küll nad ennast ise kokku panevad" või "Ärme tee miskit, pole neil häda midagi" või "Paneme kõik kokku, küll läheb paremaks" – need ei ole head suunised.
Regionaalminister on jõudnud selgusele, et liikuma peaks tõmbekeskuste Eesti poole. Mis selle teadmise põhjal nüüd juhtuma hakkab, kui koalitsioon siin koostöövõimeline pole? Üleüldse, meie dokumendikapis ei peaks haldusreformi puudutavad küsimused asuma mitte lahtris "Poliitiline kasum", vaid hoopis lahtris "Ratsionaalne halduskorraldus" või "Parim praktika". See ei tohiks sõltuda konkreetsest valitsevast koalitsioonist. Koalitsioon, teadagi, on ju muutuv nähtus.
IRL-i esimees Urmas Reinsalu saatis siseministrile hiljuti kirja, kus märkis, et reformi edukaks läbiviimiseks peavad nad ülioluliseks riiklikult paika pandud ühtset raamistikku, milles omavalitsused ise saavad langetada neile sobivaimad valikud. Väga õige! Ma tahan nüüd küll küsida, millal ja kuidas võiksid tekkida selle raamistiku alged ja kuidas võiks tekkida omavalitsustes kindlustunne, et see raamistik kehtima hakkab ja ka pikemaks ajaks püsima jääb. Praegu otsivad omavalitsused ükshaaval võimalusi, ükshaaval sõlmitakse ka kokkuleppeid. Keegi läheneb koostööle, aga keegi hoopis kaugeneb sellest. Selgust pole aga kellelgi ja pilt läheb aina segasemaks.
Jah, see teema on põhiseaduskomisjoni pädevuses. Kuid vaadates põhiseaduskomisjoni problemaatikat, mis on praegu keskendunud parlamentaarse demokraatia tugevdamisele Eestis, ei tahaks küll neid sellel teel olulisel määral eksitada. Jah, komisjonide moodustamine ei ole populaarne tegevus. Siiski on komisjonid, nii alatised kui ka ajutised, Riigikogu põhilisi töövorme täiskogu istungite kõrval.
Sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis näeb ette moodustada Riigikogus haldusreformi probleemkomisjon, on tehtud täie vastutustundega. Selle eesmärk on kutsuda kõiki osapooli laua taha, et leida erimeelsuste hulgast ühine osa ja teha omavalitsusliku halduskorralduse reformi teel ära need sammud, mida on võimalik teha, kas või näiteks sammud kõne all olnud omavalitsusliitude tugevdamiseks. Kindlasti vajavad eelnõu mõned punktid juba kohendamist, sest selle esitamisest on möödas kolm kuud. Parandusi saaksime aga teha siis, kui eelnõu läheks teisele lugemisele. Igal juhul väärib omavalitsusliku halduskorralduse teema Riigikogu tähelepanu ja kindlasti väärib see eelnõu kõikide kolleegide toetust.
Lõpetuseks ütlen veel üle, et eelnõu näeb ette probleemkomisjoni moodustamise, kus oleks üheksa liiget ehk kaks liiget igast erakonnast, mis on parlamendis esindatud, ja üks liige fraktsioonidesse mittekuuluvate rahvasaadikute hulgast. Sellel probleemkomisjoni tööl oleks kindel tähtaeg: kuus kuud alates otsuse jõustumisest. Kindlasti oleks tal aruandekohustus parlamendi suure saali ees.
Palun kõikide heade kolleegide toetust sellele eelnõule! Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Leinatamm!

Aitäh! Hea ettekandja! Tegelikult on see teema nii vana, et ma ei oskagi öelda, kui vana see on. Sellest on räägitud juba 1990. aastate algusest saadik, aga midagi ei ole juhtunud. Igal inimesel on oma arvamus, igal kohalikul omavalitsusel on oma eesmärgid, sõltuvalt sellest, kui rikas või kui vaene, kui suur või väike ta on. Kas sa tõesti usud, et see probleemkomisjon suudab selle kuue kuu jooksul tulla millegi sellise üllatava peale, mida enne ei ole siin kõnepuldis maha öeldud, mida minister, ajakirjandus ega kohalike omavalitsuste liidud pole maha öelnud? Kas siin saab veel midagi leiutada? Minu arvates on see tühja tuule tallamine.

Mis puudutab tühja tuule tallamist, siis seda väljendit kuulda oli väga kurb. Kui me siit mäe otsast alla läheme, siis ütleb iga meile vastu tulev omavalitsustegelane, et sisulisi muutusi on vaja. Kui me küsime ükskõik millise inimese käest, kas oleks vaja teha ümberkorraldusi riiklikus või omavalitsuslikus kohahalduses, siis inimesed arvavad, et oleks vaja küll. Nii et see on väga kurb väljend, mida sa kasutasid. Aga kas meil oleks võimalik midagi üllatavat leida? Minu arvates on olnud üllatav see, et kui me viimaste kuude jooksul oleme tihedalt omavahel ja mitme teise erakonna esindajatega suhelnud, oleme kirjeldanud neid viise, kuidas võiks läheneda omavalitsuslikule korraldusele, siis on selgunud, et erakondadel on päris palju ühiseid seisukohti. Võtame kas või hea kolleegi Aivar Koka kirjutised ja mõtleme sellele, mida me oleme rääkinud omavalitsusliitude tugevdamisest. On kohti, kus meie arusaamad langevad kokku. Isegi kui need ei lange kokku 100%, vaid 60% või 40%, siis mingi ühine osa on ikkagi olemas. Sellisel veendumusel ma praegu tõesti olen. Ma olen veendunud, et probleemkomisjon võimaldaks selle ühise osa formuleerida ning omavalitsustele ja valitsusele öelda, et see on ühisosa ja sellega saab edasi minna. Muidu on nii, et igaüks räägib oma juttu, aga asjad tegelikult paremaks ei lähe.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Me räägime probleemkomisjonist, mida oleks vaja selleks, et arengusuundi arutada. Aga sina oled ka ise ju oma elus päris palju omavalitsusjuhina töötanud. Kas sulle ei tundu, et tegelikult peaksid omavalitsused praegu peeglisse vaatama ja natukene mõtlema, nad peaksid õppima kümne piires ilma vigadeta arvutama ja mõtlema sellele, kuidas ratsionaalselt Eesti haldussuutlikkust tagada? Me võime siin ju mida iganes teha, aga ega sellest raha juurde ei tule. Nemad tahavad probleeme lükata mujale, aga oma väikest vürstiriiki käest mitte ära anda. Kas sa ei arva, et kohaliku omavalitsuse juhid peaksid olema nii arenenud, et nad ise leiaksid selle tee, kuidas Eestis oleks normaalne elada, ilma et meie sekkuksime?

Hea kolleeg Aivar teeb praegu sellise ettepaneku, et ükskord, võib-olla siis, kui meie Riigikogus olemise aeg otsa saab, me astume rõõmsalt mäe otsast alla ja näeme üllatuseks enda ees uut ilusat Eestit, milles on need inimesed, kes seal põllu peal toimetavad, omavahel kokku leppinud ja selle kokku pannud. Üldiselt näeb parlamentaarne riigikorraldus ette, et õigusruumi loob parlament ja halduskorraldusega tegeleb valitsus. Kohalik omavalitsus saab igal juhul teha ettepanekuid, ta saab kellegagi liituda ja teha kõike seda, mida praegused seadused ette näevad ja milleks võimalusi annavad. Kui seadused on mingis osas nõrgad, näiteks omavalitsusliitude koostöö osas, siis on see parlamendi probleem. Kindlasti saavad omavalitsused teha igasuguseid kokkuleppeid ja töötada välja lahendusi. Nad teevadki seda. Praegu toimub mitmeid liitumisläbirääkimisi üle Eesti. Need toimuvad näiteks Viljandi ümber, Pärnumaal räägib läbi kaks omavalitsust, ka pool Läänemaad peab praegu pingelisi läbirääkimisi. Aga see tähendab seda, et meie omavalitsusmaastik läheb aina segasemaks. Kuskil tehakse niimoodi, kuskil tehakse teistmoodi ja keegi ei tea, mis on üldine suund. See ongi see probleem. Oleks hea, kui me oleksime suutelised mingisugusegi süsteemi või korra selles asjas looma.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei küsi küll konkreetselt selle probleemkomisjoni kohta, aga minu küsimus puutub kindlasti sellesse teemasse. Küsimus on seotud parlamendi alatiste komisjonide tööjaotusega. Praegu on kohalike omavalitsuste teema põhiseaduskomisjoni pädevuses. On arutatud selle üle, kas parlamendis peaks olema eraldi alatine komisjon, kes tegelekski ainult kohalike omavalitsuste küsimustega, või võiks nendega tegelda näiteks maaelukomisjon. Milline on teie seisukoht? Missugune töövorm peaks alaliselt parlamendis kohalike omavalitsuste küsimusi arutama?

Omavalitsuste üleriiklikud liidud on teinud ettepaneku, et regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste valdkonna arutamiseks võiks parlamendis olla püsikomisjon. See võib osutuda natukene keeruliseks, sest regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste teema haarab väga paljusid eluvaldkondi. Kui neid küsimusi arutatakse maaelukomisjonis, siis ei ole sellest midagi hullu. Kui see toimub statsionaarselt põhiseaduskomisjonis, siis ei ole ka sellest midagi hullu. Probleemkomisjoni moodustamise ettepanek tulenes eelkõige sellest, et peaaegu iga kord enne kohalike omavalitsuste valimisi tuleb keegi välja mingi suurepärase ideega, siis käib ajakirjandusest läbi üks suur tuul ja pärast seda on jälle vaikus. Oleks hea, kui me saaksime leida mingisuguse suuna, mingisuguse ühise osa, hoolimata erimeelsustest, mis erakondades on. See tähendab, et see probleemkomisjon oleks piiritletud tööaja, väga kindla eesmärgi ja aruandekohustusega. Ta peab tulema Riigikogu ette ja ütlema, mis on ühisosa ja mis on eriosa. Püsivaks töökorralduseks on erinevaid võimalusi, aga probleemkomisjoni oleks praegu vaja selleks, et see teema erilise tähelepanu alla tõsta.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea eestkõneleja! Mis takistab kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühmal neid arengusuundi selgitada? Te rääkisite parteide ühisosast ja härra Koka üllitistest. Miks te toetusrühmas seda ühisosa ei leia ja sellega suurde saali ei tule? Miks on vaja eraldi probleemkomisjoni?

Toetusrühm on, jah, tõesti olemas ja käib koos. Harva, aga käib. Probleemkomisjon oleks selgemalt piiritletud töövorm kui toetusrühm. Selle moodustaks Riigikogu juhatus, tal oleks kindel tööaeg ja kindel ülesanne ning ta annaks Riigikogule aru, kuhu ta on välja jõudnud. Toetusrühm on pigem mõttekoda, aga parlamendi probleemkomisjon on väga kindel parlamentaarse töö institutsioon.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle komisjoni idee on tõesti saanud hoogu omavalitsusliitude ettepanekutest. Ka praegustes demokraatiateemalistes aruteludes räägitakse hästi palju kaasamisest. Kuid küsimustest on näha, et koalitsioon selle komisjoni moodustamist ei toeta. Mis sa arvad, kas halduskorralduse muutuste põhiline pidur Eestis on see, et IRL-i kuuluv ja valdkonna eest vastutav minister ei suuda seda kõike teha, või see, et valitsust juhtiv Reformierakond arvab, et omavalitsuste teemaga tegelemine on tühja tuule tallamine? Kumb põhjus on olulisem?

Aitäh! Kõige suurem probleem on tõenäoliselt see, et keegi loeb Eestimaal väga hoolikalt kokku üksikuid parteipoliitika tugipunktikesi, ja mida suurem see arv on, seda vahvam. See on ilmselt kõige suurem probleem. Aga ma ei arva, et kogu see temaatika oleks n-ö surnud või et koalitsioon seda ei toetaks. Väga paljud koalitsiooni esindajad on selge silmavaatega ning peavad omavalitsuste ja haldusreformi teemaga edasiminemist oluliseks. Ma ei usu, et tegemist oleks lootusetu teemaga.

Aitäh! Palun, Andre Sepp!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meile on teada, et regionaalminister on kokku kutsunud ümarlaua, kuhu on kaasatud väga laiapõhjaline seltskond, et seda temaatikat arutada. Kas teile mõtte algatajana on teada, milliste tulemusteni on see täitevvõimu tasemel moodustatud ümarlaud jõudnud?

Samasisulise arupärimise esitasime regionaalministrile paar kuud tagasi. Regionaalminister kinnitas, et see mõttekoda on koos käinud ja teemasid käsitlenud. Seda, et on koos käidud ja teemasid käsitletud, me saamegi nimetada tulemuseks. Samas on regionaalminister välja tulnud oma kuue variandi ettepanekuga. Sel hetkel, kui ta sellega välja tuli, oli tema pöördumises kirjas, et Riigikogu võiks jaanuaris käsitleda seaduste paketti, mis võimaldaks haldusreformi läbi viia 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal. Ma ei ole enam väga veendunud, kas need seadused jaanuaris Riigikogusse tulevad, et me mingil moel jõuaksime need sellel aastal toimuvateks valimisteks ära menetletud. Aga ükskõik, kas seda jõutakse teha või ei, esimesed sammud peaks siiski tegema. Peaks tegema mingisugused suunitletud sammud, mitte sellised sammud, mis tekivad iseeneslikult kohaliku initsiatiivi baasil. Ma ei ole kohaliku initsiatiivi vastu, kohalik initsiatiiv on kõige põhilisem asi, millel Eesti püsib, aga meie Riigikoguna peaksime olema suutelised looma sellele kohalikule initsiatiivile mingisugusegi soodsa kasvupinna.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Haldusreform on peaaegu kõikide meie naabrite juures läbi viidud. Viimaste kohalike omavalitsuste valimiste ajal oli see ka Soome Vabariigis üks põhiteema. Kas te oskate tuua ajaloost ühe näite, kus parlamendi nn probleemkomisjon on selle küsimuse mõnes meie naaberriigis ära lahendanud?

Kahjuks mul sellist näidet tuua ei ole. Ma ei vaadanud eelnõu ette valmistades naaberriikide parlamentide käitumist. Aga me kõik oleme jälginud, kuidas meie naabritel haldusreform läheb. Iseenesest see asjaolu, et 2013. aastal on Viljandi- või Pärnumaal toimumas omavalitsuste ühinemisi, on tore. Kindlasti aitavad need kaasa omavalitsuste paremale suutlikkusele. Niimoodi vaikselt, ükshaaval tilkudes on ka Soome 60 aastat liikunud. Nüüdseks on nad aga jõudnud selgusele, et vist ikkagi peab mingisugused suunatud tegevused ette võtma.

Aitäh! Palun, Tiina Lokk-Tramberg!

Aitäh! Hea ettekandja! Võimalik, et ma trügin nüüd sisse lahtisest uksest ja aknast, lähtudes talupojaloogikast, mitte poliitikast. Te ka ise viitasite sellele, et meil on olemas kaks komisjoni, põhiseadus- ja maaelukomisjon, kes mõlemad võiksid seda teemat käsitleda, ja nende komisjonide koostöös võiks midagi sündida. Ma suhtun skeptiliselt järjekordse komisjoni loomisesse. Kui ma ei olnud veel siin mäe peal, lugesin piisavalt nende probleemkomisjonide loomise kohta, aga ma ei ole suurt resultaati sealt tagant eriti leidnud. Millega te seda komisjoni vajalikkust põhjendate?

Ütlen niimoodi, et võib-olla ei ole nende alatiste komisjonide fookus olnud nii täpselt suunatud omavalitsuste toimimise temaatikale. Fookustamine on teoreetiliselt võimalik ka nendesamade alatiste komisjonide tegevuse raames. Nagu ma oma ettekandes ütlesin, praegu on põhiseaduskomisjonil käsil niivõrd tähtis töö, et ma neid küll heameelega selle asja juures ei eksitaks. Kuna see teema on juba probleemiks muutunud, siis meil oleks lihtsalt vaja tõsta see püsikomisjoni igapäevasest tegevusest eraldi ja käsitleda neid küsimusi intensiivselt. Edasi võib sellega minna ka mõni tavakomisjon.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Neeme Suur! Ma palun kaasettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid, Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma kahel istungil: läinud aasta 20. novembril ja 22. novembril. Mingit mõistujuttu me seal ei ajanud, vaid haarasime kohe, kui nii võib öelda, härjal sarvist. Kuna umbes samal ajal oli jõudnud põhiseaduskomisjoni regionaalministri allkirjaga Siseministeeriumi kiri omavalitsuskorralduse reformi algatamise kohta, siis võtsime need kaks asja korraga arutelule. Olime kohale palunud eelnõu algatajate esindajad, samuti Siseministeeriumi asekantsleri, Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna juhataja, Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektori Ott Kasuri ning Eesti Linnade Liidu nõuniku Tiit Kirsi.
Põhiküsimus oli see, kas moodustada eraldi probleemkomisjon, nagu on pakkunud head kolleegid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, või mida siis selles küsimuses teha. Ühtlasi arutasime neid kuut ettepanekut või kuulasime ära edaspidise halduskorraldusliku reformi kuus erinevat teed, mida regionaalminister oma kirjas põhiseaduskomisjonile oli esitanud. Meenutasime üheskoos, et kaks aastat tagasi, 2010. aastal, toimus Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, mille olid ette valmistanud põhiseaduskomisjon, omavalitsusliidud ja teadlased. Ka seal esitati palju seisukohti, millest osa on nüüdseks ellu viidud. Üks seisukoht oli see, et ega omavalitsustel ja omavalitsusliitudel ei ole praegu Riigikogus niisugust kodukomisjoni, mille poole nad võiksid oma probleemidega pöörduda või kus nad saaksid oma arvamustega esineda. Võin oma kogemustele tuginedes öelda, et seda lünka on seni täitnud Riigikogu põhiseaduskomisjon. See päris üheselt meie ülesannetest võib-olla välja ei tule, aga lähtudes sellest, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse eelnõu ettevalmistamine on olnud alati põhiseaduskomisjoni pädevuses, on ka omavalitsustega seonduvad muud probleemid olnud sageli meie komisjonis arutelul.
Mis puutub probleemkomisjoni, siis oli küsimus, kas kuus kuud on piisav aeg või mitte. Oli komisjoni liikmeid, kes leidsid, et see on piisav, osa siiski arvas, et see ei ole piisav. Komisjoni esimees Rait Maruste sõnas, et oleks otstarbekas hoopis kaaluda ka alatise Riigikogu komisjoni moodustamist omavalitsuste ja regionaalpoliitika valdkonnas. Oli ka arvamus, et uue komisjoni moodustamine Riigikogus ei pruugi väga tõenäoline olla, tõenäolisem oleks ühele või teisele komisjonile ülesannete lisamine.
Aga mis lõppkokkuvõttes otsustas selle kasuks, et põhiseaduskomisjoni enamus ei toetanud seda eelnõu, mis näeb ette moodustada probleemkomisjon halduskorraldusliku teemaga tegelemiseks? Selle ütles komisjoni istungil välja hea kolleeg Mart Nutt. Tema leidis, et probleemkomisjoni puudus on just selles, et teemad võidakse seal küll läbi arutada ja, nagu eelnõus on kirjas, kuus kuud pärast komisjoni moodustamist peaks ta esitama Riigikogule ka raporti, aga kui rääkida seadusandlikust initsiatiivist ja eelnõude menetlemisest, siis sellist pädevust probleemkomisjonil ei ole. See tähendaks heal juhul ainult topelttööd, sest mõni alatine komisjon peaks ikkagi selle teemaga edasi tegelema või sealsamas kõrval seda asja läbi viima.
22. novembril me veel täiendavalt arutasime probleemkomisjoni moodustamist. Komisjoni enamus jõudis siiski arvamusele, et oleks otstarbekas kas muuta mõne Riigikogu komisjoni pädevust, mis iseenesest ei pruugi olla väga raske töö, mis on ilmselt võimalik ka juhatuse tasandil ära teha, või siis luua uus alatine komisjon, mis eeldaks juba Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist. Mõnikord viidatakse, et koalitsioon rullib mingist küsimusest üle, arvestamata eelnõu põhiasjaolusid või neid plusse, mida sellega tegelikult üritatakse välja tuua. Me ei kasutanud seda taktikat. Tänaseks on ilmselt kõik Riigikogu fraktsioonid, demokraatide ühendus ja juhatus saanud põhiseaduskomisjoni esimehe allkirjaga kirja, kus on ära toodud need võimalused, mida peaks Riigikogu kaaluma, millisele Riigikogu alatisele komisjonile võiks funktsioone ja pädevust juurde anda, kas see nõuaks ka komisjoni nime muutmist ning kuidas me ikkagi omavalitsuste problemaatikat Riigikogus peaksime arutama. Täna on viidatud konkreetselt maaelukomisjonile. Me andsime endale aru, et poolel teel on väga raske hobuseid vahetada, see on talupojatarkus. Ilmselt ei pruugita Riigikogu praeguse koosseisu ajal väga suuri muudatusi selles küsimuses teha. Küll aga on otstarbekas arvestada seda juba Riigikogu järgmise koosseisu tarvis, kui rääkida mingist uuest komisjonist või komisjoni pädevuse laiendamisest ja nime muutmisest. Mingeid seisukohti põhiseaduskomisjonile minu teada selle kohta laekunud ei ole, aga kui on tarvis, siis on põhiseaduskomisjon alati valmis omavalitsuste probleemidega tegelema.
Komisjon otsustas 22. novembril (poolt 6, vastu 2, erapooletuks ei jäänud keegi) teha Riigikogu täiskogule ettepanek lükata tagasi ettepanek probleemkomisjoni moodustamiseks. Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma mõnikord mõtlen, kuidas ometi niiviisi juhtub, et me istume siin koos, 101 inimest, ning oleme intelligentsed ja sõbralikuks suhtlemiseks võimelised inimesed, aga kõik koos moodustame mingi halli massi, mis töötab hästi ainult pidurina. Mida halba on selles, kui saavad kokku üheksa asjast huvitatud Riigikogu liiget ja arutavad läbi probleemi, mis meie kaelas on olnud juba kümme aastat? See ei nõua mingeid lisavahendeid. Miks loobutakse debatist? Miks on vaja järjekordselt moodustada rahvakogu, selleks et mõtestada kõigile arusaadavat probleemi ja leida lahendusteid?

Aitäh, hea küsija! Ma ei ole nõus nende väidetega hallist massist ja rahvakogu ülimuslikkusest, ka selles küsimuses kindlasti mitte. Aga ei ole kedagi siin Riigikogu saalis, kes keelaks headel kolleegidel kokku saada ja debateerida mitmesuguste küsimuste üle, ka omavalitsuste, halduskorralduse ja haldusreformiga seonduva üle. Selles küsimuses on moodustatud ju toetusrühm, kus kindlasti saab neid asju väga täpselt arutada. Selle teemaga tegelev komisjon, tegelikult küll ümarlaud, on moodustatud ka regionaalministri juurde. Nii et neid kooskäimise kohti on juba küll ja küll. Aga lähtudes väidetest, mis ma siin välja tõin, ei pidanud meie komisjon õigeks probleemkomisjoni moodustada. Kui see resultaat, mille see probleemkomisjon võib lõpuks esitada, viib ka mingi eelnõu algatamiseni, siis tegelikult jõutakse ikkagi välja mingi Riigikogu alatise komisjoni juurde, on see siis põhiseaduskomisjon või õiguskomisjon. See tähendaks neile topelttööd. Me ei pidanud õigeks seda ettepanekut niisugusel moel praegu toetada.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Äkki sa täpsustad Siseministeeriumi esindaja ja regionaalministri seisukohta probleemkomisjoni moodustamise kohta?

Väga õige ja hea märkus. Oligi plaan seda teha, aga ilmselt unustasin. Regionaalminister oma esindaja suu läbi oli selle Riigikogu probleemkomisjoni moodustamisega lahkesti nõus. Tema ei pidanud seda sugugi paljuks. Tähendan siinjuures, et Riigikogu põhiseaduskomisjon Vabariigi Valitsuse kui terviku arvamust ei küsinudki. Ma võin päris kindlalt väita, et sellist praktikat on meil varem olnud ja nii on ilmselt ka tulevikus, et parlament ei küsi oma tööorganite moodustamise või mittemoodustamisega seonduvate eelnõude puhul valitsuse või täitev-korraldava võimu arvamust ja täitev-korraldav võim ei saa sellesse sekkuda. Aga jah, regionaalminister oli truualamlikult nõus.

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea komisjoni ettekandja! Sinu ettekandest tuli välja, et kui te arutasite seda otsuse eelnõu, siis samal ajal arutasite komisjonis ka regionaalministri pakutud kuut varianti halduskorralduse muutmiseks. See regionaalministri plaan tuli ilmsiks juba 10. oktoobril. Sa ütlesid, et seda probleemkomisjoni pole tarvis, kuna seadusalgatustega saavad välja tulla ainult alatised komisjonid. Ma küsingi, missuguste seadusalgatusteni te regionaalministri kuut kava vaadates jõudsite.

Aitäh! See küsimus on esitatud natuke teise nurga alt, mitte päris nii, nagu komisjon regionaalministri kirjast tulenevaid võimalikke variante vaatas või kuidas neid meie komisjonile tutvustati. Meile ei tutvustatud seda osa, mis oleks tähendanud ühe või teise seaduse muutmist või seaduseelnõu algatamist, küll aga esitati meile teadmiseks kuus varianti, korralduslikku mudelit. Minu arvates ei ole see mingi riigisaladus, seda teavad vist kõik fraktsioonid ja komisjonid, kes on selle vastu huvi tundnud. Ei räägitud isegi seda, millist varianti me võiksime komisjoni esindajatena eelistada, vaid räägiti lihtsalt nendest võimalikest teedest, mida regionaalminister on oma bürooga selles küsimuses välja haudunud. Aga et ma ei jääks väga üldsõnaliseks, võin stenogrammist ette lugeda, et üks Reformierakonna liige ütles selles komisjonis sellel päeval, et alatise komisjoni moodustamine Riigikogus omavalitsuste problemaatika kohta on väga hea ettepanek, see oleks Riigikogus vajalik, aga Reformierakonda kuuluvad kohalike omavalitsuste juhid leiavad, et regionaalministri pakutud omavalitsusreformi läbiviimise ajakava on väga lühike ja ebareaalne. Nii et omavalitsusreform on vajalik, kuid siiski ilmselt mitte sellisel kujul, nagu on ministri kirjas pakutud.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Hea kaasettekandja! Palun ütle, mida teie komisjon on nende peaaegu kahe aasta jooksul halduskorralduses teinud!

Aitäh! Nii mõndagi.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma lugesin praegu IRL-i ja Reformierakonna koalitsioonilepingut. Seal ei ole väga palju kirjas omavalitsuste ja halduse temaatika kohta. Väga lakooniliselt on räägitud tulubaasist, regionaalsest tasakaalustatusest ja millest iganes, aga midagi ei ole välja toodud riigihalduse ümberkorraldamise kohta. Ma tean, et Reformierakond toetas 2007. aastal südamest tolleaegse regionaalministri Vallo Reimaa ettepanekuid. Kui Reimaa enam minister ei olnud, siis te kogu seda temaatikat enam ei toetanud. Kas komisjonis arutati seda, et midagi võiks muuta? Kas Eestis on haldusega kõik praegu hästi?

Aitäh! Ei regionaalministri selles kirjas, kus erinevad halduskorralduse variandid välja olid toodud, ei olnud sellist arvamust ega ka põhiseaduskomisjoni liikmed ei olnud seisukohal, et praegu on kõik eeskujulik ja briljantne ning midagi muuta või täiendada ei ole vaja. Küsimus on ikkagi selles, millal, kes ja kuidas peaks selle kõik läbi viima. Meie seisukoht oli selline.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Palun ütle midagi "nii mõndagi" kohta!

Aitäh! Ei ütle.

Palun, Kajar Lember, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sa arvad, et põhiseaduskomisjon võiks olla valmis halduskorralduses siiski nii mõndagi ette võtma? Kas me ootame ministri initsiatiivi või katsume ise komisjonis initsiatiivikad olla?

Aitäh! Kõik Riigikogu 101 liiget on seaduse järgi õigustatud olema initsiatiivikad väga erinevates seadusloome valdkondades, kaasa arvatud neis, mis käsitlevad kohaliku omavalitsuse korralduse võimalikku muutmist. Nad võivad esitada eelnõusid, töötada välja uusi seadusi jne. Siin ei ole põhiseaduskomisjon ja tema liikmed kindlasti mingid erandid. Aga siiski ootaks suuresti initsiatiivi ühelt büroolt ja ühelt ministrilt, kes on minu arusaamist mööda täitev-korraldava võimuna ellu kutsutud just selleks, et tegelda Eestis regionaalpoliitikaga.

Palun, Eiki Nestor, protseduuriline küsimus!

Ma teen protseduurilise ettepaneku kaasettekandja välja vahetada.

Seda me tegema ei hakka. Neeme Suur, palun, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa ütlesid, et komisjon tõi selle probleemkomisjoni puudusena välja asjaolu, et see komisjon iseenesest ei ole võimeline eelnõusid algatama ja selle algatuse peaks tegema ikkagi mingisugune alatine komisjon. Ega probleemkomisjoni moodustamine ei võta üheltki praeguselt alatiselt komisjonilt ära tema toimevaldkonda. Kus siis komisjoni silmis see loogikaviga oli? Probleemkomisjon kirjeldab situatsiooni, toob välja ühisosa ja erimeelsused, toob mingisuguse selguse majja ja siis edasi hakkaks alatine komisjon välja töötama näiteks seaduste muudatusi. Kus see loogikaviga on? Kus sellises tööskeemis avaldub probleemkomisjoni nõrkus?

Aitäh, hea küsija! Ma sain aru, et põhiseaduskomisjoni kuus liiget, kes olid seisukohal, et seda eelnõu mitte toetada, lähtusid järgmisest loogikast. On juba vana rahvatarkus, et mingi küsimuse lahendamiseks tuleb moodustada komisjon ja siis kõik usuvad, et formaalselt on kõik korras, kuigi sisuliselt ei pruugi see sugugi nii olla. Ilmselt oli see ka põhjus, miks me niimoodi hääletasime. Ei ole vaja lihtsalt formaalselt näidata, et me oleme järjekordselt midagi korda saatnud, siin on vaja tööd teha hoopis põhjalikumalt ja sisulisemalt. Ma arvan, et selleks ei pea moodustama mingit uut probleemkomisjoni. See ei ole nüüd küll vastus sellele küsimusele, aga ma siiski ütlen, et mulle meeldib kolleeg Eiki Nestor endiselt.

Aitäh! Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Tegelikult on mul protseduuriline küsimus. Päevakorra teise punkti arutelul soovisin ma esitada Viktor Vassiljevile kaks küsimust. Jüri Ratas saatis siis minu juurde ühe meeldiva neiu, kes ütles, et shut up, ühesõnaga, ta ütles, et ära torgi. Aga nüüd ma vaatan, et härrased esitavad Väino Lindele juba teist ja mõni isegi kolmandat küsimust, nimelt see, kes soovis kedagi välja vahetada. Kas Jüri Ratas tegi mulle liiga?

Jüri Ratas ei teinud teile liiga. Need on erinevad menetlused. Ühe otsuse eelnõu lõpphääletus toimub esimesel lugemisel, teise lõpphääletus aga teisel lugemisel. Kas ettekandjale on veel küsimusi? Ei ole. Suur tänu, Väino Linde! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 302 tagasi lükata, siis me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Me valmistume hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 302 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuks ei jäänud keegi.
Eelnõu 302 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaanus Tamkivi!

Hea juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Selle eelnõu kohta midagi väga pikalt rääkida ei ole ja ma ei hakka seda juttu siin ka välja mõtlema. Reformierakonna ettepanek teile on järgmine. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Arto Aas on avaldanud soovi loobuda oma kohustustest selles komisjonis, kuna ta on Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja valiti selle komisjoni esimeheks, mistõttu tema töökoormus on suurenenud. Meie fraktsiooni ettepanek on see muudatus ära teha ja nimetada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmeks Andre Sepp. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Kajar Lemberi!

Head kolleegid! Komisjon arutas seda Reformierakonna fraktsiooni ettepanekut 18. detsembril. Väga pikka arutelu ei olnud. Tegime ettepaneku, et see eelnõu oleks saalis 15. jaanuaril ehk täna. Meie ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata lühike tähtaeg, kaks päeva, et komisjon saaks täiskoosseisus võimalikult kiiresti tööle asuda. Nii et ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 337 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. jaanuari 2013. aastal kell 17.15.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Helmen Küti, Karel Rüütli, Lembit Kaljuvee ja Rein Randveri algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Rein Randveri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Karel Rüütli ja siinkõneleja esitasid eelmise aasta novembris jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 328, mille eesmärk on anda oma panus meie riigi jahinduspoliitikasse ja hoida ära olukorda, kus selle aasta 1. märtsist võib jahipidamine teatud Eesti regioonides seiskuda.
Jahiseaduse § 6 lõike 3 kohaselt kohustub keskkonnaminister moodustama seaduse tingimustele vastavad jahipiirkonnad. Jahiseadus jõustus 1. märtsil 2003. Sellest tulenevalt peavad jahiseaduse nõuetele vastavad jahipiirkonnad olema moodustatud ja jahimaa korraldatud 1. märtsiks 2013. Head kolleegid! See tähendab, et 1994. aasta jahikorralduse seadus on 1. märtsist 2003 tunnistatud kehtetuks ja uue seaduse alusel tuleb rendijahipiirkondade baasil moodustada jahimaakorralduse käigus jahipiirkonnad. Jahiseaduse §-ga 65 on kohustuse täitmise tähtajaks määratud kümme aastat seaduse jõustumisest arvates. Seega, 1. märtsist 2013 muutuvad kehtetuks jahikorralduse seaduse alusel antud keskkonnaministri määrused rendijahipiirkondade suuruse ja piiride kirjelduse kinnitamise kohta.
See tähtaeg on saabumas, aga olukord on selline, et 64 rendijahipiirkonda on jahipiirkondadeks muutmata. On oht, et jahipidamine nendes piirkondades 1. märtsist seiskub. Kolleegidele teadmiseks, et need 64 rendijahipiirkonda jagunevad maakonniti järgmiselt: Jõgevamaal on 4, Järvamaal 10, Läänemaal 12, Valgamaal 18 ja Viljandimaal 20 piirkonda. Jahipiirkondi ei ole moodustatud, aga Keskkonnaameti väljastatud kasutusõiguse load rendijahipiirkondade kasutamiseks sisuliselt lõpevad. Olemasolev jahiseadus ei tunnista peale 1. märtsi 2013 sellist mõistet nagu rendijahipiirkond. Kui pole jahipiirkonda, siis pole võimalik ka jahipiirkonna kasutusõiguse luba välja anda ega seda pikendada. De facto nagu oleks jahipiirkond, de iure aga mitte.
Me oleme teadlikud, et Vabariigi Valitsus on menetlusse andnud jahiseaduse eelnõu, mis tõenäoliselt aga ei jõustu 1. märtsist 2013. Tavaliselt jäetakse pärast seaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist mõistlik aeg seaduse jõustumiseni. Kuid vaadake eile Vabariigi Valitsuse üle antud seaduse eelnõu: 1. märtsini on Riigikogul jäänud aega kuus töönädalat, et eelnõu menetleda ja seadus vastu võtta. Eelnõu algatajad kahtlevad, kas Riigikogu selle ajaga hakkama saab. Näiteks olgu toodud, et kehtiv jahiseadus võeti Riigikogus vastu 24. aprillil 2002 ja, nagu ma ütlesin, see jõustus 2003. aasta 1. märtsil. Seega oli aega asjasse puutuvaid isikuid muutustega kurssi viia ja nad said seadusest tulenevalt oma tegevusi planeerida. Sama loodame ka Vabariigi Valitsuse esitatud jahiseaduse eelnõult.
On üpris tõenäoline, et alates 1. märtsist kuni uue jahiseaduse jõustumiseni jääb õiguslikult reguleerimata ajavahemik, kui rendijahipiirkonna moodustamist reguleerivad keskkonnaministri määrused ei kehti, aga samale jahimaa-alale pole jahipiirkonda moodustatud. Lühidalt öeldes jahipidamine seiskub. Keskkonnaamet ei saa jahimaal, kus pole jahipiirkonda moodustatud, jahitegevuse reguleerimisse sekkuda, sest jahiseadus pole selleks volitusnormi andnud. Ma rääkisin 64 rendijahipiirkonnast. Seda on kokku 685 000 hektarit. Sellel alal tekivad tõsised probleemid jahiulukikahjustuste tõrjumisega, seadust rikkumata jahilubade väljastamisega, kindlasti toob see piirkondades kaasa sotsiaalseid pingeid, miks mitte salaküttimise hoogustumist, jahiulukikahjustuste sagenemist, konflikte maaomanike ja jahipiirkondade kasutajate vahel ning lepingutingimuste mittetäitmist, kuna jahitegevus on sisuliselt peatunud.
Alates märtsist kaotavad kehtivuse rendijahipiirkondade jaoks koostatud jahimaakorralduskavad, kus on kirjas ulukite elupaikade hindamise andmed. Selle alusel määrati siiani kasutusõiguse tasu suurus, kuid ka seda suurust ei ole nüüd võimalik määrata. Kuna Eesti riik otsib igat eurosenti, siis tuleb märkida, et praeguse seaduse kehtivuse lõppemisel jääb ka riigieelarvel saamata arvestuslik summa – orienteerivalt 70 000 eurot.
Lisaks 64 rendijahipiirkonnale on probleeme veel 25 piirkonnal, sest ka nende jahimaakorralduskavad kaotavad praeguse jahiseaduse mõistes kehtivuse. Ka nendelt kasutajatelt ei ole jahipiirkonna kasutusõiguse tasu võimalik sisse nõuda. Eesti riigil jääb saamata umbes 38 000 eurot. Tekib olukord, kus jahipiirkondade kasutajate kohtlemisel rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet: ühed maksavad kasutusõiguse tasu, teised ei maksa.
Kokku võttes võib öelda, et alates käesoleva aasta märtsist on keeruline olukord 89 jahipiirkonnas, see on aga Eesti jahimaadest ligikaudu 30%. Sellega seatakse kahtluse alla ulukite küttimine ja ka jätkusuutlik tegevus, kuna puudub kehtiv jahimaakorralduskava. Kuna jahimaakorraldus on Eestis sisuliselt likvideeritud, on algatajate ettepanek jätta jahiseaduse § 6 lõikes 3 ära viide jahimaakorralduskavale. Keskkonnaministri määruse kinnitamisel jäetakse loetelust välja suurulukitele vajalike elupaikade olemasolu, kuna see nõuab jahimaakorraldust. Jahipiirkonna kasutusõiguse taotlemise praktikas on tekitanud segadust ja väärtõlgendamist jahiseaduse § 10 lõige 1¹, mis lubab kasutusõigust taotleda 14 päeva jooksul jahipiirkonda moodustava keskkonnaministri määruse jõustumisest, sõltumata selle kasutusõiguse loa kehtivusest ja õigusest piirkonda kasutada. Kuna praegu on piirkonnad moodustatud rendijahipiirkondade alusel ja neil on kehtiv jahimaa kasutusõiguse luba, teeme õigusselguse põhimõtetest tulenevalt ettepaneku lõike sõnastust muuta. Seega, taotlust vaba jahipiirkonna kasutamiseks saab hakata esitama alles siis, kui Keskkonnaamet on avaldanud asjakohase teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kolmas eelnõus tehtud ettepanek on tähtaja muutmine. Jahiseaduse §-s 65 on jahipiirkondade moodustamiseks ette nähtud 10-aastane tähtaeg, mis tuleks asendada 15-aastase tähtajaga. Ka jahimaakorraldus tuleks selle punkti sõnastusest välja jätta.
Eelnõu üle oli keskkonnakomisjonis arutelu. Tahan tänada keskkonnakomisjoni liikmeid. Arutelu meil toimus ja meie seisukohtadega arvestati. Minu arvates oli see arutelu väga asjalik. Kindlasti räägib keskkonnakomisjoni arutelust pikemalt kolleeg Kalle Palling.
Ma tänan, lugupeetud kolleegid, kuulamast! Loodan, et see eelnõu saab seaduseks, et Eesti riigis osas jahipiirkondades 1. märtsist jahipidamine ei katkeks. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea ettekandja! Sisuliselt oli juba kümme aastat tagasi teada, millal see tähtaeg lõpeb. Mis on sinu hinnangul peamised põhjused, miks me õigel ajal ei reageerinud ega valmistunud selle tähtaja lõppemiseks, nii et peame seda täna erandkorras tegema?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et nende kümne aasta jooksul on kõik täitevvõimu esindajad, keskkonnaministrid, selle seaduse täitmisega küllaltki tõsiselt tegelnud. Ma tean, et aastate jooksul on uue seaduse alustõdede üle vaidlemiseks, selle põhimõtete selgitamiseks ja eelnõu teksti kokkukirjutamiseks moodustatud mitmeid töökomisjone. 2009. aastal, Riigikogu eelmise koosseisu ajal, oli jahiseaduse eelnõu parlamendis lugemisel, kuid mingil põhjusel ei võetud seda seadusena vastu. Täna on juba 15. jaanuar ja varsti on 1. märts. Miks see nii hilja siin arutelul on? Ma arvan, et lõppfaasis ei hinnatud õigesti tööde mahtu ega inimeste ja huvigruppide kaasatust, seda, mida see kõik kaasa toob. Võib-olla seetõttu, et see tähtaeg tuli väga kiiresti kätte. Aga ma arvan, et kõik inimesed, kes on olnud selle tööga hõivatud, on andnud oma maksimumi, et see seadus vastu võetud saaks. Siit tulenevalt võime öelda, et kui Vabariigi Valitsuse eelnõu ei menetleta parlamendis 1. märtsiks ära, siis meil on oma ettepanek olemas. Ma soovin, et me suhtuksime väga tõsiselt mõlema seaduseelnõu menetlemisse. Siin taga on inimesed ja kogukonnad. Jahindus tahab stabiilsust ja järjepidevust.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud hea kolleeg! Tean vanadest aegadest, et sa oled kirglik jahimees. Sina kui ekskeskkonnaminister peaksid täpselt teadma, kelle tegemata töö see on, mida sa praegu püüad siin ettepanekutega siluda. Mind huvitab väga, kes siis on jätnud selle töö tegemata.

Aitäh küsimuse eest! Eks me kõik teame, kes läbi aegade on keskkonnaministrid olnud. Ma tean ka seda, et tööd on tõesti tehtud. Aga miks on see jäänud nii hilja peale? Ma arvan, et siin on põhjuseks ka valitsuse tegemata töö. Ka koalitsioonileppesse on aastal 2011 kirjutatud, et kaasajastatakse jahiseadust. Seda on igatepidi meelde tuletatud ja Eesti Jahimeeste Selts on sellele väga aktiivselt tähelepanu juhtinud. Ma arvan, et viimastel aastatel on midagi mööda lastud, ei ole arvestatud, et see töö võtab kaua aega. Me oleme fakti ees, et see töö on tänaseks ikkagi tegemata.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma küsingi selle koalitsioonilepingu punkti kohta, mis näeb ette jahiseaduse kaasajastamist, ja ka kogu selle teema kohta laiemalt. Teatavasti on Keskkonnaministeerium andnud üle uue jahiseaduse eelnõu. Mina olen aru saanud, et põhiline küsimus on olnud "maaomanik versus jahimehed". Kas ma olen õigesti aru saanud? Kas sa oled jõudnud seda eelnõu juba vaadata? Kas see on kompromiss kahe poole vahel või kelle poole hoiab see uus eelnõu, mille keskkonnaminister Pentus-Rosimannus üle andnud on? Kommenteerid äkki seda eelnõu ka?

Aitäh küsimuse eest! Eile anti üle Vabariigi Valitsuse esitatud jahiseaduse eelnõu. Olen kursis eelnevate versioonidega. Nii eelnevates versioonides kui ka üleantud eelnõus on püütud reguleerida maaomaniku ja jahipidaja õigusi. Reguleeritud on ka jahiulukikahjustusi. Seda tehakse keskkonnaministri määrusega. Ma arvan, et Vabariigi Valitsuse seaduseelnõuga on mingisugused kokkulepped saavutatud. Kuid eelnõu kohta tuleb iga päev mõtteid ja ettepanekuid. Seaduseelnõuga peame edasi minema siis, kui on arutatud ühte või teist teemat. Ma tahan öelda, et Vabariigi Valitsuse seaduseelnõuga ei ole rahu majja saadud, vaid me ootame parlamendilt selle eelnõu tõsist menetlemist, milleks on vaja põhiliselt kolme asja: aega, aega ja aega. Aga 1. märtsini on aega jäänud vähe.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Nagu ka komisjonis juttu oli, selle konkreetse eelnõu probleem sai alguse 2009. aastal, kui Keskkonnaministeeriumis saadeti laiali jahimaa korralduse osakond. Selle tõttu jäidki viimased jahimaad korraldamata. Komisjonis ütles ministeeriumi esindaja, et ühel hetkel lihtsalt otsustati, et seadust enam ei täideta. Te olete ka ise minister olnud. Kuidas on võimalik, et ministeeriumiametnikud ühel hetkel otsustavad, et nemad seadust ei täida, ja jahimaade korraldamisega ei ole alates 2009. aastast Keskkonnaministeeriumis lihtsalt tegeldud?

Aitäh küsimuse eest! Oled hästi informeeritud. Vastab tõele, et tõenäoliselt juba uue jahiseaduse eelnõu kokkukirjutamisel hakati tasakesi loobuma jahimaade korraldusest. Sellest tulenevalt tehti ministeeriumis ja tema haldusalas struktuurimuudatusi, sest arvati, et uues jahiseaduse eelnõus reguleeritakse kõike teistmoodi. On ju teada, et Läänemaa andis üle jahimaakorralduskava, aga need paberid on seisnud juba üle poolteise aasta. Samamoodi pöördus 2009. aastal ministeeriumi poole Viljandi maavanem oma murega, mis saab nendest rendijahipiirkondadest, mis vajavad korraldamist ja korrastamist. See töö on tegemata. Kõik tegevused alates 2009. aastast on olnud selles valguses, et kohe-kohe tuleb jahiseaduse eelnõu, mis peaks asjad ära lahendama.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Neli ja pool minutit tagasi tuli Riigikogu liikmete postkasti Eesti Erametsaliidu pressiteade, kus kritiseeritakse seda praegu arutluse all olevat jahiseaduse eelnõu, mille viis Riigikogu liiget menetlusse andsid. Siin öeldakse, et eelnõuga soovitakse sisuliselt säilitada praegune jahinduslik regulatsioon ja anda võimalus venitada uue seaduse vastuvõtmisega, et see eelnõu vaid säilitab senist aegunud süsteemi jne. Mis te arvate, miks on Eesti Erametsaliit asunud selle eelnõu osas seesugusele seisukohale?

Aitäh! Ma ütlesin, et mõtteid tuleb iga päev juurde. Erametsaliidu arvamus on, kui ma õigesti aru sain, see, et me ajame praegu valet asja ja tahame lihtsalt midagi takistada. Ma küsin niimoodi: kas me Eesti kodanikena oleme nõus, et valitsuse eelnõu siin kuue töönädalaga ära menetletakse ja võetakse 1. märtsiks seadusena vastu? Head kolleegid! See ei ole seadusloome hea tava, see ei ole kodanikuühiskonna kaasamine, see ei ole arvamuste paljusus, see ei ole nii! Selleks et midagigi teha, esitasime praeguse seaduse kohta oma muudatusettepanekud, et saaks edasi minna. Eelnõu algatajad ei ole Vabariigi Valitsuse esitatud jahiseaduse eelnõu menetlemise vastu. Me tahame seda menetleda võimalikult hästi, aga selleks, head kolleegid, on vaja aega.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Saalis kõlanud küsimustest on jäänud selline mulje, nagu asjaga ei oleks tegeldud. Tean, et asjaga on tegelnud kõik ministrid ja selle seaduse ettevalmistamisega on tegeldud kuus aastat. Miks see asi ikkagi sellises olukorras on? On selge, et tegemist on n-ö antagonistliku vastuoluga. Seaduseelnõuga, mille ministeerium välja töötas, tahetakse muuta loomad maaomaniku omandiks. See on küsimus, mille me peame lahendama, siis hakkavad ka kõik muud asjad minema. Kas on nii?

Aitäh küsimuse eest! Jah, nagu kolleeg Priit Toobal ütles ja ka sina, Lembit Kaljuvee, ütlesid, kindlasti on see põhimõtteline muudatus Eesti jahikorralduses: jahimeeste koostöö maaomanikega. Teine probleem, mida ma mainin, on jahiulukikahjustuste kompenseerimine. Kas oleks õigem, kui see jääks suuremalt jaolt riigi mureks, või klaarivad ja kompenseerivad jahimehed ja maaomanikud seda omavahel? Kindlasti on küsimusi veel.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rein Randver! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 328 algatasid 21. novembril 2012. aastal Karel Rüütli, Rein Randver, Aivar Riisalu, Helmen Kütt ja Lembit Kaljuvee. Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatajate esindaja Rein Randver tutvustas komisjonis eelnõu sisu ja esitamise põhjuseid. Andres Talijärv selgitas, millistel põhjustel on Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse eelnõu Riigikogusse jõudmine viibinud, kuid kinnitas, et uus jahiseadus jõuab Riigikogusse 2013. aasta alguses ja sellisel kujul, et ministeerium on arvestanud kõigi osapoolte soovidega. Järgnesid komisjoni liikmete küsimused, millele vastasid eelnõu algatajad ja Keskkonnaministeeriumi esindaja.
Komisjoni istungil otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 328 esimene lugemine lõpetada – rõhutan, et see oli konsensuslik otsus – ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 328 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuar s.a kell 16.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud ettekandja! Palun selgitage Andres Talijärve põhjendusi, miks on jahiseaduse eelnõu Riigikogusse jõudmine nii kaua veninud! Mida ta komisjonis teile ütles?

Ma saan aru, et küsimus oli eile Riigikogule üle antud Vabariigi Valitsuse esitatud jahiseaduse eelnõu kohta. Ma ei suuda selle numbrit üles leida. Peamine põhjus, miks jahiseaduse eelnõu valmimine Keskkonnaministeeriumis on võtnud aega neli aastat, on see, et on soovitud juba ministeeriumis kaasata kõik osapooled ja klaarida ära erimeelsused, et valitsus kinnitaks juba tervikliku eelnõu, nii et põhimõttelised vaidlused oleksid juba enne eelnõu Riigikokku esitamist ära peetud.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Erametsaliit andis just mõni hetk tagasi avalikkusele teada, et nende arvates pidurdab see eelnõu jahinduse terviklikku arengut ja pigem säilitab olemasolevat, aegunud süsteemi. Nad viitavad sellele, et siin mainitud, valitsusest tulnud uus jahiseaduse eelnõu lahendaks vägagi mitmeid probleeme ja aitaks selgelt edasi liikuda. Kas sa komisjoni ettekandjana oskad lisada, kas komisjonis oli juttu ka sellest rakursist, et kui üks eelnõu ära menetleda, siis võib see äkki pidurdada teise eelnõu menetlemist?

Aitäh! Komisjonis oli sellest juttu. Oli erinevaid arvamusi. Avaldati kartust, et praegu arutatava eelnõu seaduseks saamine võib luua olukorra, kus Riigikogu ei ole motiveeritud Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu vajalikus tempos menetlema. Erametsaliidul on kartus, et see eelnõu jääb kuskile Riigikogu sahtlitesse seisma. Mina võin kinnitada, et sellist plaani ei ole. Me soovime kindlasti ka Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu menetleda väga põhjalikult, aga samas tempokalt. Ma ei välista, et me suudame Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu vabariigi aastapäevaks seadusena vastu võtta. Samas otsustas komisjon konsensuslikult ka praegu arutatava eelnõu esimese lugemise lõpetada, et sobival hetkel need eelnõud kas ühendada või anda jahimeestele kindlus, et 1. märtsist jahipidamises midagi katastroofilist ei muutu.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valitsuse üleantud eelnõu valmistati ette pikki aastaid, otsiti kompromissi. Kas on selgeks saanud, kelle vahel seda kompromissi oli vaja leida ja milles olid põhilised probleemid? Kas sa oskad seda kommenteerida?

Aitäh küsimuse eest! Oli kaks osapoolt: jahimehed ja maaomanikud. Maaomanikud soovisid suuremat õigust nende maa peal toimuva jahi korralduses kaasarääkimiseks. Tegelikult on suur osa erimeelsustest, mis läbirääkimiste jooksul üles kerkisid, esitatud eelnõus juba lahendatud.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Avan läbirääkimised. Kas on kõnesoove? Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana on õigus kõnelda Rein Randveril. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Võtsin arvuti kaasa, et äkki põksab arutelu ajal postkasti veel mingeid uudiseid, millega saab edasi minna. Kaks Riigikogu liiget rõhutasid, et erametsaliit on saatnud meile pöördumise ja meie, viis head kolleegi, eelnõu autorid, takistame jahinduse terviklikku arengut ega anna võimalust Vabariigi Valitsuse esitatud seaduseelnõu menetleda.
Head kolleegid! Kus oli Vabariigi Valitsuse seaduseelnõu eelmise aasta novembris, kui meie oma eelnõu esitasime? Loomulikult, kui arutelu oleks toimunud novembris, siis me räägiksime praegu teist juttu. Vabariigi Valitsuse seaduseelnõu anti üle eile kell 15 ja seda ei ole meil ka täna veel käes. Kui te tahate teada, siis keskkonnakomisjon broneeris kiiresti aja (komisjoni istung algas eile kell 10, täiskogu istung kell 15), et seda Vabariigi Valitsuse seaduseelnõu neljapäeval arutada. Millest me räägime? Mida me takistame? Minu arust on võimalik siin majas ja ka valitsuse tasandil kokku leppida. Jahinduses on olemas traditsioonid, kuidas seda valdkonda reguleeritakse, ja siin on võimalik koostööd teha. Me ei ole vastu Vabariigi Valitsusest tulnud seaduseelnõu menetlemisele, kuid minu arvates ei ole võimalik kuue nädalaga menetleda seaduseelnõu, mis nõuab veel palju arutelusid ja osapooltega kohtumisi. Me teeme loomulikult kõik selleks, et jahinduses valitseks selgus ka pärast 1. märtsi. Muidu, head kolleegid, ei saa ligi 30% Eestimaa jahimeestest 1. märtsist alates enam jahti pidada. Kuidas me sellele vaatame? Kas läbi sõrmede? Olgu asjaga seotud üks inimene või 30% Eestimaa jahimehi, mõlemal juhul tuleb neid küsimusi siin saalis väga suure tähelepanuga käsitleda. Ma väga loodan, et me suudame jahinduses mõlema eelnõuga rahulikult ja toimekalt edasi minna ning neid asju koos käsitleda. Aitäh teile ja jõudu!

Aitäh! Igaks juhuks ütlen stenogrammi huvides, et komisjoni koosolek oli siiski kell 11, mitte kell 10.

Ma eksisin tunni võrra. Vabandust!

Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised.
Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 328 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 328 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari 2013. aastal kell 16.

Me jätkame. Järgmine päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Kajar Lemberi!

Hea juhataja! Head kolleegid! Arutelu all olev erakonnaseaduse muutmine kui niisugune kütab Eestis väga kõvasti kirgi. Need kired on nii kuumaks läinud, et sulatavad jääd nii keldris kui ka rahvakogus. Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.
Räägime erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõust 304, mis meil täna laual ja otsustamisel on. Selles toodud muudatused seonduvad vajadusega korrastada erakondade rahastamise aruandluse tehnilist poolt ja samuti vajadusega kehtestada erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide aruandlusele ühtne vorm. Eelnõuga antakse erakondade rahastamise järelevalve komisjonile pädevus kehtestada aruannetele veebikeskkonnas kindel vorm, mis muudetakse aruandvatele isikutele interneti teel kättesaadavaks. Ühises keskkonnas on esitatud aruanded ka omavahel võrreldavad. Eelnõuga muudetakse kehtivaid regulatsioone.
Mõne sõnaga räägin nendest tehtavatest muudatustest, sellest, mis on põhielemendid, millele eelnõu keskendub. Räägin muudatuste tegemise järjekorras, mitte nii väga olulisuse kontekstis. Üks põhimõtteline asi on kindlasti see, et edaspidi sätestatakse, et ka üksikkandidaadile kohaldatakse samasugust aruandlust nagu erakonna või valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule, kes tegi valimiskampaaniaks kulutusi erakonna või valimisliidu kuludest eraldi. Praegu on reguleerimata, kuidas täpselt peaks aruandesse panema selle, kui erakonna nimekirjas kandideeriv inimene on ise kulutusi teinud. Muudatus sätestab ka selle, et erakond koostab allikate kaupa tulude ja saadud laenude kohta kvartaliaruande kvartali lõpu seisuga ja esitab selle erakondade rahastamise järelevalve komisjonile selle nõutud vormis hiljemalt kvartalile järgneva kuu 10. kuupäevaks. Muudatus on ka see, et see aruanne avalikustatakse erakondade rahastamise järelevalve komisjoni veebilehel. Üks selline säte veel, mis muutub: siiamaani pidid erakonnale annetavad isikud nimekirjas figureerima koos isikukoodiga, aga komisjon leidis, et see ei ole päris õige. Edaspidi on kirjas sünniaeg ja kui tõesti tekib küsimusi, siis on järelevalvekomisjonil võimalik isik ikkagi kindlaks teha. Erakond on kohustatud pidama teabe avalikustamiseks veebilehte, mille aadressi teatab ta kohtu registriosakonda. Erakond võib pidada ja kasutada valimiskulude kontekstis ainult neid arvelduskontosid, millest ta on teatanud erakondade rahastamise järelevalve komisjonile. Ka üksikkandidaat võib valimiskampaania tulude laekumiseks ja kulude tegemiseks kasutada vaid selliseid kontosid, millest on teatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjonile. Toon välja veel selle, et edaspidi on erakondade rahastamise järelevalve komisjonil õigus saada seaduse täitmise kontrollimiseks dokumente kõikidelt selles seaduses sätestatud isikutelt. Dokumente nõutakse kirjalikus taotluses, milles tuuakse ära nõude eesmärk ja õiguslik alus ning viidatakse ka ettekirjutuse tegemise võimalusele dokumendi tähtajaks esitamata jätmise korral. Neid dokumente on üldiselt aega esitada kümme päeva pärast seda, kui komisjon on selle päringu teinud. See oli ülevaade konkreetsetest sätetest.
Räägin veel kord eelnõu põhieesmärgist. Eelnõu eesmärk on korrastada erakondade rahastamisega seotud aruandluse tehniline normistik, mis on aluseks erakondade ühtsele ja selgele aruandlusele. Muudatustega viiakse kasutatavad raamatupidamislikud terminid ja põhimõtted kooskõlla üldise finantsarvestusliku terminoloogia ja põhimõtetega ning sätestatakse aruandluse ühtne vorm. Eelnõuga kõrvaldatakse seaduses olevad normitehnilised puudused. Aruandluse ühtlustamise ja veebikeskkonda viimise kaudu vähendatakse nii erakondade järelevalve komisjoni kui ka erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide aruannete esitamisega kaasnevat halduskoormust.
Eelnõu algataja on põhiseaduskomisjon, kes on seda arutanud neljal korral koos Riigikogu erakondade järelevalve komisjoniga ja ka huvigruppide ehk erakondadega. Esimene lugemine komisjonis toimus eelmise aasta 4. detsembril. Seaduse rakendamine lisakulutusi kaasa ei too, kuna erakondade rahastamise järelevalve komisjoni eelarves on vahendid veebipõhise aruandluse ja infosüsteemi väljaarendamiseks olemas. Ka Vabariigi Valitsus toetab eelnõu. Ta on oma kooskõlastuskirjas rõhutanud lisaks muule seda, et ühine keskkond tagab esitatud aruannete võrreldavuse ning laiema läbipaistvuse ka avalikkuse silmis. See kindlasti nii ka on. Seadus peaks jõustuma 2013. aasta 1. aprillil. Jõustumise aeg on seotud sellega, et erakondade rahastamise järelevalve komisjonil saab samal ajal valmis veebipõhise aruandluse vorm.
Põhiseaduskomisjoni ettepanek on erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 304 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk tähtaeg on 29. jaanuar 2013. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Nagu sa ise ütlesid, erakondade rahastamine on viimasel ajal üsna palju kõneainet pakkunud. Kindlasti ei ole see viimane erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lähiajal parlamenti jõuab. Põhiseaduskomisjon on erakondade rahastamist arutanud seitsmel istungil ja on saatnud Justiitsministeeriumile selle kohta kirja. Ka rahvakogu kogub ettepanekuid erakondade rahastamise järelevalve kohta. Kas komisjon on arutanud, kas see eelnõu, mille esimene lugemine täna siin saalis lõpeb, jääb ootama kõiki neid rahvakogu ja põhiseaduskomisjoni pakutud muudatusi või läheb selle eelnõu menetlemine oma rada pidi? Milline on teie seisukoht?

Aitäh! Kindlasti loodan, et see konkreetne eelnõu, mis täna arutusel on, liigub oma rada pidi, sest see on, ma veel kord ütlen, tehniline eelnõu, millega muudetakse terminoloogiat ja aruandlus tehakse läbipaistvamaks. Samas võib seda eelnõu käsitleda esimese etapina erakonnaseaduse muutmise teel. Ma usun, et avalikkuses toimuv arutelu toob endaga kindlasti kaasa väga palju erinevaid seisukohti. Mis seal salata, ma ei ole väga optimistlik selles osas, et meie komisjon või parlament oleks võimeline kõiki neid ettepanekuid väga kiiresti menetlema ja seaduseks vormima. See, et erakonnad saaksid oma igapäevast majandustegevust deklareerida avatumalt ja ühtses vormis, võiks kehtima hakata kindlasti varem. 1. aprill on tähtaeg, mis tuleneb erakondade kvartaalse aruandluse kohustusest, selles mõttes on see igati loogiline. Veel kord ütlen, et see on kõikide asjasse puutuvate osapooltega minu meelest päris mõistlikult kooskõlastatud ja nende ettepanekuid on ka arvestatud. Ma arvan, et tekkiv süsteem toimib ja annab nendele, kes tunnevad huvi erakondade jooksvate aruannete deklareerimise ja sisu vastu, võimaluse seda informatsiooni ühel konkreetsel kodulehel vaadata, kusjuures andmeid saab omavahel võrrelda. Enam ei pea erinevas vormis esitatud andmeid otsima eri erakondade kodulehtedelt ega ajama taga, kuskohas on see link või mis iganes. Uus süsteem tagab selle, et need andmed on ühest kohast leitavad ja omavahel võrreldavad.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Hea kolleeg! Tulemas on kohalikud valimised ja erakondade kõrval kandideerivad ka valimisliidud. Sa oskad kindlasti kirjeldada, millised võiksid olla muudatused aruandluses või näiteks valimisliitude uued kohustused. Praktika on näidanud, et valimisliitude aruandlus peale valimisi on olnud nõrgem kui erakondade aruandlus.

Praeguse regulatsiooni kohaselt on üksikkandidaat, valimisliit ja erakond aruandluse poolest natuke erinevad ja neid on olnud raske omavahel võrrelda. Pakutud muudatused ühtlustavad muu hulgas aruandluse vorme. Konkreetselt mainin, et üksikkandidaat peab aruandes märkima valimiskampaanias kasutatud vahendite rahastamise allikad liikide kaupa. Annetuse kohta märgitakse annetaja nimi, annetuse väärtus, selle laekumise kuupäev jne. Kui kasutatakse isiklikku vara, siis tuleb kajastada ka see, kui suur see oma panus oli. Nii et üksikkandidaadid esitavad edaspidi aruandeid samamoodi nagu erakonnad. Valimisliit võib valimiskulutuste tegemiseks kasutada ju näiteks laenu või muid vahendeid. Ka see tuleb nüüd väga täpselt deklareerida. Lõppsõnum on võib-olla see, et edaspidi on nii üksikkandidaadi, valimisliidu kui ka erakonna kulude kajastamise pool sarnasem kui siiani. Ühtlustamine ongi võib-olla selle eelnõu kõige olulisem märksõna. Oluline on ka see, et erakondade rahastamise järelevalve komisjonil on edaspidi veidi suuremad õigused nii valimisliidu kui ka üksikkandidaadi käest infot küsida, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin meediainimesena. Kas te olete arutanud ka seda või mõelnud selle peale, kuidas saaks ükskõik mis aruandes kajastada selliseid kummalisi seiku, kui näiteks kogu meedia äkitselt täiesti tasuta, n-ö vabal tahtel rivistub ühe kandidaadi taha ning keegi nagu ei tea, kes tegelikult need teenused kinni maksab ja kuidas see kõik käib? Inimene kirjutab ausalt aruandesse, et ta kulutaski oma valimiskampaania jaoks null eurot null senti, aga kui me vaatame reklaamimahtu, siis saame aru, et päris nii see ei ole. Kuidas sellega edaspidi saab?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla peab alustama sellest, et kindlasti ei saa sellise tehnilise aruandluse parendamiseks mõeldud seaduseelnõuga paekivist pauguga sealiha toota (kui tsiteerida eesti kirjandusklassikat) ehk ei saa loota, et see lahendaks ühe hoobiga kõik probleemid. Ma arvan, et see küsimus on täna arutlusel pigem jääkeldri või rahvakogu protsessis, kus neid ettepanekuid kogutakse. Üks väga selge ettepanek on olnud see, et erakondade rahastamise järelevalve komisjonil võiks kahtluse korral tekkida õigus tellida sõltumatu audit, mis peaks valimiskampaaniate rahastamise adekvaatselt üle vaatama ja neid andmeid omavahel võrdlema. Kui tuleb välja, et mõne erakonna, üksikkandidaadi või valimisliidu valimisreklaam on olnud võrreldes teistega mitu korda odavam või kuidagi väga selgelt nihkes, et seal on mingi anomaalia, siis tekiks komisjonil õigus seda uurida ja kontrollida ning sanktsioonid kehtestada. See ei ole otse selle eelnõu teema, aga ma loodan, et järgmine erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis siin laual on, ka selliseid asju sätestab.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Kajar Lember! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli esimene lugemine lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 304 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari 2013. aastal kell 17.15.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti Riigikogu liikme Yana Toomi! Kuna istungi lõpuni on aega vähem kui kaheksa minutit, siis ütlen, et see ettekanne lõpetatakse täpselt sel ajal, nagu ettekandja on planeerinud. Selle toimingu me igal juhul lõpetame. Palun!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Ma tutvustan teile käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Aga enne räägin ühe loo päriselust. Te mäletate, et me eelmise sessiooni ajal üritasime taastada matusetoetust. See teema leidis suurt meedia poolehoidu ja seda kajastati palju. Tulemus on see, et aeg-ajalt pöörduvad minu kui selle eelnõu algataja poole inimesed, kes on hädas oma lähedaste matmisega. Just mõni päev tagasi sain ma kirja, milles üks härrasmees Lõuna-Eestist küsis, kas krematoorium käitub õigesti. Ta kirjutas, et tal suri vend ja ta lasi venna surnukeha kremeerida. Siis aga öeldi talle, et see tehakse ära küll, aga enne tuleb arve maksta, alles siis osutatakse teenust. Tal tekkis küsimus, kas see on õige. Loogiline oleks ju, et enne kremeeritakse ja alles siis makstakse arve. Selle peale viis krematooriumi juht ta tagatuppa ja näitas riiuleid, mis olid täis urne, mis olid sugulastel välja ostmata jäänud. Inimesed kasutavad sellist nippi, et lasevad oma lähedase surnukeha kremeerida, teades juba ette, et see pole neile taskukohane, ja siis lihtsalt ei osta urni välja. Sellega on hädas eranditult kõik Eesti krematooriumid.
Matusetoetust taastada meil ei õnnestunud. Valitsus põhjendas seda nii, et inimeste aitamine on kohalike omavalitsuste kohus ja sellega nad peavadki tegelema. Seekord me siis üritame alandada matusetarvete ja -teenuste käibemaksumäära. Nagu me eelmine kord rääkisime, kõige odavam kremeerimine koos kabeli kasutamisega läheb näiteks Tallinnas maksma 500 eurot. Sotsiaaltöötajate väitel (me küsitlesime päris mitmeid kohalikke omavalitsusi) on Eestis keskmine matusepaketi hind umbes 700 eurot. Praegu on käibemaksumäär 18%. Kui me alandaksime selle 9%-le, siis oleks inimese puhas rahaline võit 65 eurot ehk keskmine matusepakett ei maksaks mitte 700, vaid 635 eurot. See on ikkagi raha, vanas vääringus on seda natuke üle tuhande krooni. See ongi meie ettepaneku sisu.
Matusetarvete ja -teenuste maksu tõus ning matusetoetuse kaotamine on halvendanud eelkõige väiksema sissetulekuga leibkondade olukorda. Võib juhtuda (sageli nii juhtubki), et vähem kindlustatud inimestel pole rahapuuduse tõttu muud võimalust kui lasta kadunuke kremeerida või matta kohaliku omavalitsuse kulul kui omasteta isik. Ma olen sellest juba rääkinud, aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis ma kordan seda veel. Mulle isiklikult on teada kümneid juhtumeid – ma ei liialda, neid teavad ka iga valla ja linna sotsiaaltöötajad –, kui inimesed on olnud sunnitud võtma kiirlaenu, et see probleem lahendada. See pole normaalne.
Eelnõu võimaldab tagada kõikidele ühiskonnaliikmetele väärikas ärasaatmine, hoolimata inimese või tema perekonna majanduslikust olukorrast. Matuse korraldamine on peredele väga raske emotsionaalne ja ka rahaline katsumus. Matus moodustab küll olulise osa leinaperioodist, kuid mõnel perel tuleb selle korraldamiseks leiutada kõikvõimalikke rahalisi skeeme. Statistikaameti andmetel suri Eestis 2011. aastal 15 244 inimest. Eelnõu maksimaalse maksumuse arvutamiseks võtsime aluseks keskmised matuse korraldamise kulud, mis on, nagu ma juba mainisin, 700 eurot. Kui me eeldame, et järgmisel või ülejärgmisel aastal sureb umbes niisama palju inimesi – vaevalt et rohkem, kuna me teame, et elanikkond on vahepeal veidikene kahanenud –, siis oleks selle eelnõu seadusena rakendamiseks vaja ligikaudu 1 miljon eurot. Kuna me eeldame, et see eelnõu hakkaks seadusena kehtima 1. jaanuarist 2014, siis võiks seda hüpoteetilist kulu arvestada järgmise eelarve koostamisel.
Veel viimane asi, mida ma tahan öelda. Sellest räägib kindlasti ka komisjoni ettekandja. Kui ma lugesin praegu siin saalis läbi Rahandusministeeriumi seisukoha, millele on alla kirjutanud minister Ligi, siis mind tõsiselt riivas üks lause. Nimelt see, et vähendatud maksumäära rakendamise korral saavad suurema soodustuse need, kes ostavad kallima kauba või teenuse. See loogika on minu meelest kohatu, sest rääkida sellest, et keegi ostab oma lähedasele mingisuguse luksusliku puusärgi, ei ole nagu päris õige.
Ma palun teil, head kolleegid, seda eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Ma stenogrammi huvides täpsustan. Te ütlesite, et käibemaks on 18%, tegelikult on see 20%. Seletuskirjas on õigesti. Meil on aega esitada üks küsimus. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud eelnõu kaitsja! Praegu on paljudele peredele lähedase lahkumise järel matuste korraldamine väga raske koorem, sest matuseteenused on Eestis kallid. Rahanduskomisjonis kõlas aga ka selline arvamus, et kui käibemaksu alandada 20%-lt 9%-le, mis tähendab, et lõppteenus võiks odavneda ligikaudu 10%, siis see ei muuda matuseid odavaks, vaid see jääb neile inimestele ikka koormaks. Mida te oskate sellisele väitele vastata? Kas äkki 10%-lisest lõpphinna alandamisest ei olegi mitte mingit tolku, kui matused on ikka kallid?

Ma tänan küsimast! Minu enda hinnangul on see teenus muidugi kallis. Aga olgem ausad, meil on 226 kohalikku omavalitsust ja nii mõneski on matusetoetus – kui see üldse olemas on – praegu isegi väiksem kui see kümneprotsendiline vahe, mis kaasneks selle eelnõu seadusena vastuvõtmisega. Nii et asi seegi. Nagu ma juba ütlesin, kui kogu see protseduur maksab 700 eurot, siis ka 65 eurot on raha, millega mõnel perel annab nii mõnigi nädal ära elada. Ma olen nõus, et see ei ole piisav, aga parem pool muna kui tühi koor.

Suur tänu! Järgmised registreeritud sõnavõtud lükkuvad edasi järgmisele ehk homsele istungile. Tänane istung on lõppenud. Suur tänu ettekandjale! Suur tänu kõigile osalejatele! Head päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.