Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Alustame kolleeg Heimar Lengist.

Lugupeetud eesistuja! Mul on arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile, see puudutab pensionide tõstmist ja selleks järgmise aasta riigieelarvest eraldatud summasid. Arupärimine on ajendatud minu valimispiirkonna ehk Võru-, Valga- ja Põlvamaa pensionäridest valijate pöördumisest, kes on mures oma homse päeva pärast. Riigieelarve nimelt ei näe ette tõsta pensione nii, nagu on oodatud.
Meil on härra Pevkurile  küsimus, miks nähakse järgmise aasta eelarves ette pensione tõsta 5%, kui samal ajal indekseerimise sätted seaduses lubavad tõsta pensione kuni 6,5%? Mispärast see tõus nüüd maha jääb, kui arvestada, et üle-eelmisel aastal üleüldse pensionid ei tõusnud? Küsimus on üsna tõsine, sellepärast et kui uskuda pensionäride ühenduse liikmete arvestusi, siis on Eestis reaalpension viimastel aastatel hoopis langenud, mitte tõusnud. Siin on terve rida arve ritta pandud, ma ei hakka nendega saali praegu vaevama, aga umbes 20% võrra on meie pensionärid viimase kahe-kolme-nelja aasta jooksul vaesemaks jäänud. Vaadeldud on perioodi 2008–2012 ja reaalpension ehk kaupade ja teenuste kogus, mida pensioniraha eest osta saab, on hoopiski 20% vähenenud. Teine punkt, mis ka selle arupärimise selgrooks on, on see, et nagu me teame, seoses vabaturule üleminekuga meil ...

Teie aeg on läbi!

... hinnad ei lange, vaid tõusevad. Tahame küsida, kuidas valitsus eesotsas peaministriga aitab pensionäre.

Palun, kaks minutit on väga pikk aeg!

On küll, tundub tõesti!

Aitäh!

Olge hea!

Head kolleegid, palun teid arvestada, et arupärimise ja seaduseelnõu üleandmiseks on kaks minutit. Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Esitan 13 kolleegi nimel arupärimise välisminister Urmas Paetile. Teemaks on Venemaa ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Meile tundub, et sellest ei ole Eestis väga palju räägitud, kuigi see on väga oluline samm, seejuures väga oluline samm ka Eesti seisukohast. Venemaa otsus WTO-ga liituda kiideti Eesti Välisministeeriumi andmetel heaks kaheksandal ministrite konverentsil 16. detsembril 2011 Genfis. Venemaa ratifitseeris lepingu 22. augustil, millega avas oma turu väga suurele osale maailmast. Venemaa liitumine WTO-ga toimub üleminekuperioodide kaupa. Eesti Keskerakonna Riigikogu fraktsioon leiab, et liitumisega kaasnevatest üksikasjadest on räägitud vähe ning seega puudub ülevaade, milliseid mõjusid on oodata Eesti ja Venemaa vahelisele ettevõtlusele.
Sellest tulenevalt on meil ministrile küsimusi. Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega ning hiljem WTO-ga ühinemise teemal on Venemaaga läbirääkimisi peetud juba 19 aastat. Millised on need mõjuvad tegurid, mis viisid läbirääkimised eduka lõpuni? Teiseks: kuna Venemaa liitumine WTO-ga toimub üleminekuperioodide kaupa, siis palume tutvustada, millist mõju avaldavad kokkulepped Eesti majandusele lähiaastatel eri valdkondades, näiteks põllumajanduses ja infotehnoloogias? Ja kolmandaks: milliste WTO-ga liitunud riikidega on Venemaa kokku leppinud kaubavahetuse eritingimustes? Ning neljandaks: kui kaugel on Eesti läbirääkimised ühise piirileppe ratifitseerimisel Venemaaga, mis samuti on meile kõigile oluline? Suur aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Mul on kümne fraktsioonikaaslase nimel üle anda arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile, mis puudutab haigekassa reservi ja haigekassa jaotamata tulemit. Nimelt, kui arstide streigi lõpetamise üle peeti läbirääkimisi, siis anti igasuguseid lubadusi, et patsientide kulud tervishoiule ei kasva ning järjekorrad ei pikene. Praegu töötab ka tervishoiu tuleviku töörühm, kus samuti arutatakse seda, et järjekorrad ei tohi pikeneda ega patsientide omaosalus suureneda. Samal ajal räägib sotsiaalminister iga kord, kui tal tekib võimalus avalikkuse ees esineda, et arstid ja teised tervishoiutöötajad on süüdi selles, et nüüd suurenevad nii voodipäeva- kui visiiditasud ja pikenevad järjekorrad. Nüüd on asi juba niikaugel, et minnakse töötutoetuste kallale, ja jälle süüdistatakse tervishoiutöötajaid. Samas on haigekassal olemas reserv. Mõni aeg tagasi seletas rahandusminister siin saalis, et reserv ongi mõeldud heade ja halbade aegade vahe tasandamiseks. Kuid seda ei kasutata, reserv on peidus riigieelarves ja puhkab seal. Mis ta seal teeb? Meil pole õrna aimugi. Aga tahaks teada! Ja tahaks teada, kust tekib haigekassal jaotamata kasum ehk jaotamata tulem? See saab ju tekkida ainult osutamata tervishoiuteenuste arvel. Kokku on meil neli küsimust, millele palume sotsiaalministril siin saalis anda meile pädevad vastused. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile sõidukite maantee-piiripunkti sisenemise korra rikkumise kohta. Alates 1. augustist 2011 reguleerib Eesti-Vene piiril piiri ületamise korda GoSwift elektrooniline ootejärjekorrasüsteem, mida kasutatakse kolmes Eesti maantee-piiripunktis: Narvas, Koidulas ja Luhamaal. Seoses sellega loodi iga maantee-piiripunkti lähedale ooteala, kus autojuhid saavad paremates tingimustes piiriületust oodata. Keskerakonnale teadaolevalt tuleb autojuhtidel enne riigipiiri ületamist tasuda nii piiriületuse broneerimise tasu, mis on minimaalselt 1 euro, kui ka ootealatasu, mille suurus sõltub ootealast ja sõiduki kategooriast. Veoautol on see näiteks 14 eurot. Broneering hakkab kehtima pärast nimetatud makse tegemist. Praktikas on piiri ületajatele pandud kohustus kasutada ooteala ja maksta selle eest teenustasu.
Õiguskantsler on olukorda analüüsinud ja asunud seisukohale, et sõidukite maantee-piiripunktidesse sisenemise korraldamisel on Luhamaa ja Koidula piiripunktis rikutud riigipiiri seaduse § 8 lõiget 4. Õiguskantsler esitas oma ettepanekud ja soovitused Siseministeeriumile 19. aprillil 2012. aastal, kuid seni ei ole Siseministeerium seda seadusrikkumist likvideerinud. Sellega seoses on meil neli küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud 14 Keskerakonna liiget ja me ootame ministrilt vastuseid.

Suur tänu! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda Riigikogu kaheksa liikme nimel arupärimine peaminister Andrus Ansipile, see puudutab rahvaloenduse teemat. Nimelt lõppes 31. märtsi keskööl Eesti üheteistkümnes rahva ja eluruumide loendus ning loendati kokku 1 294 236 Eesti püsielanikku. Võrreldes eelviimase loendusega, mis toimus 2000. aastal, on Eestis püsielanike arv vähenenud 75 816 võrra. Arvestades Vabariigi Valitsuse poliitikat, on eespool toodud rahvaarvu vähenemine ning rahvastiku vananemine ootuspärane. Küsimused on seotud lisaga 1, mis on arupärimisele lisatud ja kus on ankeetide laekumine näha nii graafiliselt kui ka tabelis. Sellest järeldub, et perioodil 2. veebruarist kuni 22. veebruarini ei sisestatud süsteemi ühtegi ankeeti. Mõistetav on see perioodil 2. veebruarist kuni 16. veebruarini, millal oli e-loendus juba lõppenud ning küsitlusloendus polnud veel alanud, kuid 16. veebruarist 22. veebruarini toimunu on pisut müstiline. Ulmevaldkonda kuulub ka 7. märtsil loendatud inimeste hulk, mis selle tabeli põhjal on 106 187 inimest, kuigi järgmisel 24 päeval oli keskmine tulemus 8000 inimest päevas. Seoses sellega on meil mõningad küsimused peaministrile. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aadu Must!

Austatud esimees! Head kolleegid! Mul on au anda 16 Keskerakonna fraktsiooni, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja Riigikogu demokraatide rühma kuuluva rahvasaadiku nimel arupärimine haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. See käsitleb Eesti Maaülikooli loomaarstiõppe tulevikku. Ilmselt me kõik oleme päris hästi kursis, et Tartus asuv maaülikool on kogu Euroopas oma loomaarstiharidusega tunnustust leidnud. Suur osa tudengeid on väljastpoolt Eestit ja kiitvaid sõnu on selle õppe kohta palju jagatud. Paraku kehtib lihtne tõsiasi, et selleks, et tänases maailmas ka haridusvaldkonnas konkurentsis püsida, ei tohi paigal seista, vaid tuleb väga kiiresti joosta. Selleks, et meditsiini, sh ka veterinaarmeditsiini õpetada, on vaja kaasaegset tehnilist baasi. Selles osas on aga päris suuri probleeme. Neile juhtis 2011. aastal tähelepanu maaülikooli rektor Mait Klaassen, viidates loomaarstiõppe alarahastamisele.
Kui arutati käesoleva aasta riigieelarvet, siis selgus, et kuskilt loodetud abi, millest möödunud aastal räägiti, tulemas ei ole. See seab ohtu maaülikooli veterinaarõppe ja sellele on tähelepanu juhtinud ka maaülikooli tudengid, kes on koostanud 220 allkirjaga pöördumise. Tudengite põhiküsimus puudutab ülikooli võimetust tagada neile rahvusvaheliselt hinnatud kvaliteetne haridus. Kuna maaülikooli on saabumas ka rahvusvaheline komisjon, kes hindab, kas ülikoolile jääb õigus anda välja rahvusvahelise akrediteeringu alusel diplomeid või mitte, siis on küsimus väga terav. Aitäh!

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Minul ja veel kümnel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on hea meel üle anda arupärimine kultuuriminister Rein Langile. See puudutab kinode digitaliseerimist. Eestis on digitaliseeritud kinod Tallinnas, Tartus ja Narvas ning see aeglustab või piirab oluliselt uute filmide ekraanile tulekut teistes kinodes. Tänavu toimub 16. Pimedate Ööde filmifestival ehk PÖFF, kus 270 linastuvast filmist vaid 40 on 35 mm lindi peal. PÖFF-i direktor Tiina Lokk on teatanud, et järgmisel aastal PÖFF-i filmid digitaliseerimata kinodesse enam üldse ei jõua. Kui 2011. aastal külastas PÖFF-i 73 000 inimest, siis tänavu ja järgmisel, 2013. aastal ennustatakse just tehniliste küsimuste tõttu külastajate arvu vähenemist.
Hiljuti lõpetas Kultuuriministeerium kinode toetuse programmi, mille raames uuendati kinodes tehnikat just 35 mm lindil olevate filmide näitamiseks. Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp kaardistas maakonnakinosid üle Eesti ning nentis, et lisaks digitaliseerimise probleemile on kinovõrk halvas olukorras, seansid on ebaregulaarsed ja saalid vajavad renoveerimist.
Meie naaberriigis Soomes toimub riigi ja Euroopa Liidu toel kinode üldine digitaliseerimine. 2011. aastal oli 283-st kinosaalist digitaliseeritud 210. Kogu protsess jõuab lõpule 2013. aastal. Digitaliseerimine on andnud tõuke ka Soome filmile, muutes selle paremini kättesaadavaks. 35% kõigist vaatajaist vastas käesoleva aasta suvel, et nad vaatavad kodumaiseid filme. Seoses sellega on meil kultuuriministrile kokku viis küsimust ja need puudutavadki digitaliseerimist: millal on ministeeriumil kavas neid plaane ellu viia ja kui palju see maksma võiks minna?

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Esitan 14 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimise haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Arupärimine puudutab õpetajate palga tõstmist. Haridus- ja Teadusministeerium on lubanud, et õpetajatele on 2013. aastal ette nähtud palgatõusuks 11%. Täpsemalt tõuseb õpetajate palga alammäär 1. jaanuarist 715 euroni ning Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on keskmine palk 860 eurot kuus. Samas on reaalselt lisaraha õpetajate palgatoetuse suurendamiseks järgmise aasta eelarves ainult 7,5 miljonit eurot vajaliku 15,7 miljoni euro asemel, ülejäänud summa plaanitakse leida olemasolevate vahendite ümberjaotamise ning koolivõrgu optimeerimise tulemusena. Seejuures vähendatakse näiteks täienduskoolituse summasid kuni kahe kolmandiku võrra ja 4 miljonit eurot vabaneb Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul õpilaste arvu vähenemise tulemusena.
Reaalselt on 11%-ne palgatõus küll ilus ja ka tubli lubadus, aga üle poole vajalikust rahast tuleb leida kuskilt mujalt ja on suur kahtlus, et see tuleb leida omavalitsuste taskust. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel pöörduvad allakirjutanud haridus- ja teadusministri poole kokku nelja küsimusega. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel anda 12 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise sisu on jäämurdmise arengukava 2006–2013 elluviimine või selle täitmise lõpetamine.
Kui Riigikogus menetleti meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega asendati eraldi võetavad tuletorni- ja navigatsioonitasud ühe ehk veetasuga, nähti mõne laevagrupi osas ette makstavate tasude suurendamine kuni kuus korda. Peamiseks põhjuseks, miks on vaja ootamatult ja väga lühikese etteteatamise ajaga kehtestada ebamõistlikult suured tasud, toodi vajadus kiiresti suurenda jäämurdevõimekust.
2003. aastal valmistati ette riiklike laevandustasude väga olulised muudatused, mis jõustusid 1. jaanuaril 2004. Jäämurdetasu asemel kehtestati navigatsioonitasu ja nagu seegi kord, suurendati tasu kõikidel laevagruppidel, mõnel juhul kuni 60%. Taotleti riigitulu juurdekasvu 50 miljoni krooni võrra, mis praeguses vääringus on 3,2 miljonit eurot. Peamine põhjus: vajadus talvenavigatsiooni paremini korraldada. Tuleb tuttav ette? Tundub, et esialgu olid plaanid tõsised, sest koostati ja kinnitati jäämurdmise arengukava 2006–2013, milles teatavasti nähti ette kuni kolme jäämurdja hankimist. Erinevalt eespool mainitud selle aasta eelnõust eelnes tol korral ...

Aeg on läbi!

Ja seoses sellega on meil ministrile viis küsimust.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud rahvasaadikud! Mina annan fraktsiooni nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, teemaks on juba ammutuntud "Arstiabi kättesaadavus". Nimelt teame me kõik, et arstiabi on muutunud järjest vähem kättesaadavaks ja seda eriti vaesemale osale rahvast. Ravijärjekorrad on pikenenud pidevalt, võib-olla iga aasta vaid mõne päeva võrra, aga mitme aasta peale on seda kokku üsna palju. Ka Riigikontroll oma viimases aastaülevaates on toonud välja sellesama pikenevate ravijärjekordade ja tervishoiuteenuse kättesaadavuse vähenemise probleemi.
Me teame, et väga paljud töötud on kaotanud ravikindlustuse, eriti puudutab see pikaajalisi töötuid. Nendel inimestel on võimalik saada vaid vältimatut abi, esmatasandi abi mitte. Umbes 7% tööealisest elanikkonnast on neid inimesi, kellel puudub ravikindlustus. Kui 2008. aastal oli meil ravikindlustamata inimesi 37 643, siis sel aastal juba 72 536. Nii et tendents on ikkagi vägagi ohtlik. Ja on palju muidki probleeme. Paljud ravikindlustamata inimesed on küll perearstinimistus, kuid neile haigekassa raha ei maksa. Eriti puudutab see maapiirkondi ja selle tõttu on perearstide areng peatunud ning nad lahkuvad. Need on probleemid, millele on väga palju pööranud tähelepanu ka Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO. Meil on ministrile õige mitu küsimusi. Kuidas ta hindab olukorda? Mida ta kavatseb ette võtta? Kuidas mõjutab voodipäeva- ja visiiditasu suurenemine edaspidi arstiabi kättesaadavust? Aitäh teile!

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Aga see asi, mis mul siin ees on, ei olegi nii vana. See puudutab elamislubade skandaali, millega seoses meil on arupärimine justiitsminister Kristen Michalile. Arupärimise sisu on selline.
Riigiprokuratuur alustas 15. mail 2012 Riigikogu uurimiskomisjoni materjalide põhjal kriminaalmenetlust tähtajaliste elamislubade taotlemisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Riigiprokuratuur alustas menetlust karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis näeb ette kriminaalvastutuse ametiasutusele valede andmete esitamise eest, kui see on toime pandud avaliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks. Välismaalaste seaduse kohaselt peab elamisloa saamiseks olema tõendatud taotleja kontrolli all olevalt vähemalt 63 900 euro investeerimine Eesti äritegevusse ning see ettevõtlus peab olema vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel.
Selgus, et Tallinnas aadressil Kooli 1/3-1/14 registreeritud äriühingute puhul, mille osanikud olid ettevõtluseks elamisloa saanud välismaalased, enamikul reaalset majandustegevust pole. Samuti püstitati materjalides kahtlus, et finantsvahendeid ühe elamisloa saamiseks võib olla kasutatud korduvalt ka teiste elamislubade saamiseks. Seega on olemas kahtlus, et seaduses nõutud investeeringud ei ole tehtud ning elamislubade taotlemisel on seega esitatud valeandmeid.
Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust. Esimene neist: kui kaugele on selles kriminaalasjas uurimisega jõutud? Teine: kes selles kriminaalasjas uurimist läbi viivad? Ja veel on kaks küsimust.

Aeg on läbi! Kaks minutit on aega ja see on küllalt pikk aeg. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Mul on 11 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle anda arupärimine Keit Pentus-Rosimannusele. Arupärimine puudutab Haanja looduspargi Tallikõsõ sihtkaitsevööndit. Eesti Keskerakonna fraktsioon on mitu korda pöördunud keskkonnaministri poole ja tundnud muret seoses Haanja loodusparki kavandatava Tallikõsõ sihtkaitsevööndiga.
Sealsed maaomanikud leiavad, et nende metsamaadele sihtkaitsevööndi rajamine pole põhjendatud. Ollakse arvamusel, et piisaks ka praegu kehtivatest piiranguvööndi tingimustest. Kohalikud elanikud väidavad, et kavandatav sihtkaitsevöönd suretaks sealkandis välja nii kohaliku elujõulise küla kui ka turismi. Seda põhjusel, et puudub igasugune võimalus arengutegevuseks Suure Munamäe jalamil. Samuti puudub inimestel ülevaade, kui kaugel Tallikõsõ sihtkaitsevööndi loomisega ollakse.
Selline olukord ei soosi kuidagi Lõuna-Eesti regiooni kui turismisihtkoha edukat arengut. Ja meil on sellised küsimused. Millises seisus see sihtkaitsevööndi loomine õieti on ja milline on tagasiside kohalike elanike poolt, kui keskkonnaametnikud on nendega suhelnud? Kuidas on võimalik sihtkaitsevööndis säilitada turismipiirkond? Ja on veel mõned küsimused. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Ma püüan oma piisavalt pikka kahte minutit siin realiseerida arupärimisega, mis on esitatud kultuuriminister Rein Langile. Arupärimine puudutab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutust Meie Inimesed ja kõlab järgmiselt.
Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed, lühendatult MISA, ametlikul koduleheküljel tuleb välja, et selle sihtasutuse ülesanne on Eesti ühiskonna lõimumisprotsesside soodustamine ning sisse- ja väljarändega seotud tegevuste koordineerimine, vastava teabe avaldamine ja ülevaadete koostamine. MISA asutajaõiguse teostajaks on Kultuuriministeerium.
Kõnealune sihtasutus on sattunud terava tähelepanu alla seoses toetuste ebaotstarbeka jagamisega. MISA toetustega tehti nimelt mitu portreefilmi reformierakondlastest. MISA kinnitab, et projekti esitaja AS Inforing ei maininud poole sõnagagi, keda kavatsetakse filmisarja "Tuntud ja tundmatu Eestimaa" jaoks intervjueerida. MISA kommunikatsioonijuhi Meelika Hirmo sõnul hindasid projekte meediavaldkonda tundvad inimesed Triin Vihalemm, Pille Petersoo, Hille Hinsberg, Olga Burmakina ning rahastaja esindajana Jevgeni Žurjari-Ossipov. Hindamiskomisjonis oli kaks Reformierakonda kuuluvat inimest: Olga Burmakina ja Jevgeni Žurjari-Ossipov. Alates 2011. aastast on MISA juhatuse esimees endine Riigikogu liige, Reformierakonda kuuluv Tatjana Muravjova, nõukogu esimees on reformierakondlane Laine Randjärv ning nõukogusse kuulub ka Paul-Eerik Rummo. Sihtasutuse administratiivdirektor on reformierakondlane Ene Kaups. Muude küsimuste hulgas huvitab meid see, kas 77 000 eurot ...

Härra Peeter Võsa, te lubasite lõpetada kahe minutiga.

... Reformierakonna promomiseks oli piisav või oli seda vähe.

Ma hindan oma naiskolleegide täpsust. Mehed ei tunne aega. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Minul on au anda üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab kodutarbijate kaitsmist. Järgmise aasta 1. jaanuaril avaneb elektriturg täielikult. Seni on seda serveeritud tarbijatele kui paratamatust, mis kaasneb Euroopa Liitu astumisega. Ometi selgub uuringutest, et väga paljudes riikides on kodutarbijad elektrit ostnud praegugi reguleeritud hinnaga. Reguleeritud hinda kodutarbijatele kasutasid 2012. aasta 1. jaanuari seisuga 14 liikmesriiki, seejuures Bulgaarias, Eestis, Hollandis, Horvaatias, Kreekas, Küprosel, Leedus, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Ungaris on see reguleeritud hind kehtinud kõigile kodutarbijatele.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 209/72/EÜ käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju. Selle artikkel 3 punkt 7 ütleb üheselt, et liikmesriigid võtavad kasutusele meetmed, mis tagavad vajaliku elektritarne kaitsetutele klientidele, et lahendada tuvastatud energiavaesuse küsimused, sh vaesuse laiemas kontekstis. Seda võib teha riiklike energiakavade, energiatõhususe parandamise ning sotsiaalkindlustussüsteemi pakutavate soodustuste abil. Paljudes riikides on küll elektriturg avatud, kuid kodutarbijat käsitatakse nendes maades kaitsetute tarbijatena, mistõttu hindu reguleeritakse.

Aeg on läbi!

Aitäh! Meil on ministrile neli küsimust.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid! Olen koos 11 kolleegiga koostanud arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile, arupärimine puudutab Ida Prefektuuri valitsemisala. Ida Prefektuuris aset leidnud taatlemata mõõteriistade skandaalist, mille tõttu on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt ja Ida Prefektuuri prefekt Aldis Alus tagasi astunud, oleme viimasel ajal kuulnud väga palju. Kuid selles piirkonnas on veel teisi muresid, millele keegi tähelepanu pöörata ei soovi.
Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas mõni kuu tagasi ühe otsuse eelnõu ja eelmisel nädalal arutati seda siin saalis. Fraktsioon tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada seaduse muutmine abipolitseinike keelenõuete leevendamiseks, aga ettepanek ei leidnud toetust. Ei Vabariigi Valitsus ega Siseministeerium selles küsimuses probleeme ei näe, pigem on jäänud mulje, et ministeeriumil on kavas abipolitseinike ametikohti vähendada.
Ida Prefektuuriga seotud probleeme on arutatud Keskerakonna fraktsioonis mitu korda ka koos Raivo Küüdiga, kuid mured, millest me Politsei- ja Piirivalveameti juhile oleme rääkinud, ei ole siiani lahendust leidnud. Viimaste sündmustega seoses on sõna võtnud ka endised siseministrid, rääkides süsteemi kriisist. Endised kõrged ametnikud ...

Aeg!

Ja meil on siin neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Riigikogu toetusrühma "Käed eemale Jürgen Ligist!" ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle arupärimise Jürgen Ligile, kes on ennast näidanud väga tubli ja läbilöögivõimelise rahandusministrina, keda Euroopas kuulatakse ja kes pole autoriteet mitte üksi Eestis, vaid juba ka maailmas laiemalt. Me pöördumegi oma sügava murega sellise autoriteetse ministri poole. Arupärimise teema on finantstehingute maksustamine.
Idee on Euroopa Komisjonil välja käidud 2011. aasta sügisel. 27 Euroopa Liidu riiki ei ole selles küsimuses üksmeelsed. Selgelt on asja vastu Suurbritannia ja Rootsi ning tundub, et see idee võiks olla üks põhjus, miks Suurbritannia järjest rohkem räägib soovist Euroopa Liidust üleüldse lahkuda, kui me korralikult käituma ei hakka.
Eesti ei ole suutnud selles küsimuses selgeid seisukohti välja öelda, aga me kardame, et Eesti võiks pigem kalduda sellesse leeri, kus soovitakse finantstehinguid maksustada. 2012. aasta sügisel oleme saanud terve rea signaale, mis kõnelevad sellest, et valitsusel on selline kuri plaan. Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et valitsus ei taha küll täiendavat maksukoormust Eesti elanikele, kuid tahab olla uue Euroopa Liidu maksusüsteemi väljatöötamise juures. Meie aga ei tea, kas selle süsteemi väljatöötamise juures ...

Aeg!

Meil on seega mõned küsimused Jürgen Ligile, keda me tegelikult palavalt armastame.

Mul on tunne, et küsimusi te meile öelda ei taha? Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Minu käes on arupärimine, mille me oleme suunanud sotsiaalminister härra Pevkurile. Arupärimise teema on peretoetuste reform. Arupärimises me kirjutame sellest, et riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Siinkohal tuleb rõhutada, et riigi ülesanne peab olema vaesuses elavate laste arvu vähendamine, kõigi laste täisväärtusliku arengu toetamine ning perede kindlustunde suurendamine.
Meie kolleegide, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna valitsusliidu programmi peatükis "Peresõbralik riik" on kokku lepitud, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, mille kohaselt toetatakse rohkem neid, kes reaalselt enam abi vajavad ja kellel on rohkem lapsi. Teame seda, et Riigikogu IRL-i ja Reformierakonna fraktsioon on sellise sisuga eelnõu algatanud, kahjuks aga ei puuduta kõnealune eelnõu kõiki lastega peresid. Perekondade majanduslikud raskused ei tohiks olla takistuseks lapse arenemisel eakaaslastega võrdselt. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kõigile lastele oleks tagatud tervislik soe toit nii koolides kui lasteaedades. Samuti peab majandusraskustesse sattunud perede lastel olema võimalus käia koolis ja omandada haridust. Meil on selle kohta neli küsimust. Aitäh!

Aitäh, aeg on täis! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au üle anda arupärimine kultuuriminister Rein Langile Tallinna Loomaaia tuleviku kohta. Tallinna Loomaaia põhimäärus ütleb, et Tallinna Loomaaed on polüfunktsionaalne Tallinna linna asutus, mille põhitegevus on inimeste kultuuri- ja haridustaseme tõstmine, loomade teaduslik uurimine ja hääbuvate looduslike asurkondade taastamine, kompenseerimaks inimkonna negatiivset toimet loodusele. Muu hulgas viib loomaaed oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks läbi temaatilisi koolitunde, korraldab õpiringe ja juhendab huviklubisid, teeb koostööd teiste teadus- ja arendusasutustega ulatuslikes uurimis- ja arendusprogrammides ning on õppeasutustele erialaseks õppe- ja praktikabaasiks.
Niisiis paikneb loomaaed küll Tallinna linna haldusterritooriumil, kuid on üleriigilise tähtsusega loodusharidust andev asutus. Tallinna Loomaaed täidab rahvusvaheliselt loomaaedadele pandud ülesandeid Eestis ning osaleb mitmes rahvusvahelises projektis, sh toetab oma rikkaliku kollektsiooniga loomade vahetuse programme. Samas ei saa loomaaed endale vajalikke investeeringuid lubada, sest inimeste madal elatustase ei võimalda piletihinda tõsta, ilma et külastatavus väheneks. Seetõttu on loomaaed juba pikka aega oodanud uue looduskooli ja konverentsikeskuse väljaehitamist koos uue Ehitajate tee pool asuva pääslahoonega. Tallinna Loomaaed on viimastel aastatel ehitanud paljudele asukatele uue elupaiga, kuid siiani tuleb paljudel loomadel kesistes tingimustes elada. Jääkarude väike aedik ja nadid elutingimused on selle ehe tõestus. Loomakaitseorganisatsioon Born Free on juba mitmel aastal juhtinud tähelepanu, et mõnele loomaliigile pole loomaaias tagatud isegi minimaalsetele euronõuetele vastavat elupaika.
Seoses eeltooduga on meil härra ministrile neli küsimust ja me loodame nendele saada adekvaatsed vastused. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Yana Toom!

Lugupeetud proua eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on au anda kümne Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See puudutab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo rahastamist. Nagu me kõik mäletame, võeti 2008. aasta detsembris vastu võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, millega laiendati soolise võrdõiguslikkuse voliniku pädevust võrdse kohtlemise seaduse järelevalve kohustusega. Kui soolise võrdõiguslikkuse volinik tegeles ainult ebavõrdse soolise kohtlemisega, siis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik hakkas tegelema ebavõrdse kohtlemisega nii soo kui ka rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse, veendumuste, puude ja seksuaalse suundumuse alusel. Pädevuse laiendamisel lubati suurendada voliniku büroo rahastamist ja lubati ka lisakaadrit, aga siiani ei ole neid lubadusi paraku täidetud.
Enamgi veel: kui eelmise aasta eelarve menetlusel pärisime peaministrilt, kuidas asjad hakkavad nüüd arenema, saime vastuseks, et varsti-varsti tulevad Norra rahasummad. Paraku on aga nii, et Norra raha pole voliniku büroo seni saanud, kuigi sellest lubadusest on möödas  juba aasta. Ja tagajärg ongi see, et viie aasta jooksul ei ole Eesti riik suutnud panna tööle üht asutust, mis selle seaduse alusel loodi.
Me saatsime selle kohta kirjaliku küsimuse Indrek Tederile. Õiguskantsler vastas, et tema poole on pöördunud hulk inimesi, kes ei ole rahul sellega, et nende kaebusi on voliniku büroos menetletud aasta ja kauemgi. Seoses sellega on meil peaministrile kuus küsimust. Me tahaksime teada, kuidas ja millal on valitsusel plaanis see probleem lahendada ja garanteerida, et Eesti inimesed oleksid diskrimineerimise eest kaitstud. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel mainida, et täna ei kogune siin Riigikogus ainult meie, vaid meie konverentsisaali kasutavad ka Pärnumaa omavalitsuste juhid. Sellega seoses või vähemalt mingis puutumuses sellega esitan ma 14 Riigikogu liikme nimel arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Me soovime täpsemalt teada saada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ettevõtluskeskkonna taristu projektide rahastamise kohta. Nimelt, Pärnumaal on selline linn nagu Sindi ja Sindis tegutseb ettevõte AS Sindi Lanka, mis annab tööd 54 inimesele. Oma suuruselt on see Sindile väga oluline tööandja, aga on kujunenud selline olukord, et see ettevõte võib olla sunnitud lõpetama Sindis oma tootmise, sest tal ei ole võimalik tagada seal ettevõtte tegutsemiseks vajalikku infrastruktuuri. Nii ei ole Sindi Lanka tegutsemise jätkamine Eestis enam sugugi kindel. Ettevõte kaalub oma tootmise Leedusse üle viia. Põhjuseks toob ta selle, et praegusesse asukohta ei ole võimalik suurte veokitega ligi pääseda. Talvel, kui koormaga tuleb järsust teest üles sõita, tekivad treilervedudel raskused ja ette on tulnud situatsioone, kus kaubalastiga autod oleksid peaaegu jõkke vajunud. Seda probleemi ei ole võimalik lahendada pelgalt lumetõrjega, probleem on tingitud just tee kalde järskusest.
Sindi Linnavalitsus on tellinud teelõigu projekti tõusunurga vähendamiseks, aga linnal ei ole raha, et selle tee ehitamise eest ise maksta. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ütleb, et raha on otsas, summad on juba kaks aastat ette ära jagatud. Seetõttu ongi arupärimine suunatud Juhan Partsile. Aitäh!

Hea kolleeg, aeg on täis! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid Riigikogu liikmed! Käesolevaga tutvustaksin teile arupärimist haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Nimelt on viimastel kuudel tekkinud väga ulatuslikud debatid õpetajate järgmise aasta palga teemadel, aga veelgi enam tekib sellega seonduvalt küsimusi seoses pedagoogide ametijärkude kaotamisega.
Kui vaadata Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud hariduskorralduse kaasajastamise põhimõtete dokumenti, siis selle kohaselt on õpetajate palga alammäär 1. jaanuarist 2013 vähemalt 700 eurot, meediaväljaannete väitel aga 715 eurot. Ent see on selge, et tolle dokumendi alusel asendatakse Eestis senine õpetajate ametijärkudele tuginev atesteerimise süsteem ühtse kutsete süsteemiga. Ringluses on – Riigikokku pole see küll jõudnud – põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakett, millega soovitakse õpetajate atestatsioonijärgud kaotada. Sellega seonduvalt on meil järgmised küsimused. Millistele analüüsidele tuginedes on Haridus- ja Teadusministeerium otsustanud õpetajate ametijärgud senisel kujul kaotada? Kuidas kavatseb haridusministeerium tunnustada neid õpetajaid, kellel on pikaajaline staaž ja kes on oma ametile pühendunult valmis ka paremaid kogemusi teistega jagama? Miks on otsustatud need ametijärgud kaotada, kui samal ajal õpetajate esindusorganisatsioonid on pakkunud, et ametijärke võiks olla senisest enam ehk kaheksa? Ja viimaseks ...

Kaks minutit on läbi. Aitäh! Olen nüüd juhatuse nimel vastu võtnud tervelt 21 arupärimist ja kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Annan teile edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 12. novembril algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – maaelukomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 12. novembril algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 12. novembril algatatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Läheme tänase päevakorra juurde. Eile jäi meil arutelu pooleli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 291 esimese lugemise juures. Jätkame küsimuste esitamist algatajate nimel ettekandjale Andres Anveltile. Palun, kolleeg Andres Anvelt, kõnepulti! Küsimus kolleeg Lauri Laasilt, palun!

Austatud ettekandja! Tundub, et ühiskonna mõõt kokkuleppemenetluste osas hakkab täis saama. Kui süüdi jäänud inimesed saavad kolmandiku võrra karistust maha kaubelda, siis tundub ka mulle, et piir on ületatud. Näiteks kas või Viljandis aset leidnud politseinike peksjate juhtumi puhul. Kas teie arvates seaduse muutmine aitaks kuidagi uute kuritegude toimepanekut piirata, kuritegude arvu vähendada?

Hea küsija! Kiirelt sissejuhatuseks tutvustan, millest me rääkisime eile ja millest see eelnõu räägib. See on osaliselt ka vastus sellele küsimusele. Niisiis, kokkuleppemenetluste piiramine nende kuritegude osas, milleks on vägivald võimuesindaja ehk politseiniku või ka näiteks vanglaametniku või turvatöötaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes, samuti kokkuleppemenetluste piiramine retsidiivsete kuritegude puhul ehk siis juhtudel, kui inimest on juba karistatud tahtliku kuriteo eest.
Aga kui nüüd vastata hea kolleegi küsimusele, siis ma arvan, et eelnõu peab seda Viljandi olukorda väga hästi silmas. Esiteks, nagu me tänu meediale ja ka õiguskaitseorganite töötajate etteastetele teame, oli seal mängus kaks eelnõus käsitletavat kitsaskohta. Esiteks see, et vägivallatseti politseiametnike kallal ja pärast lepiti kokku kokkuleppemenetluse osas. Teiseks see, et mõningad nendest vägivallatsejatest olid juba varem kuritegude eest kokkuleppemenetluse korras karistada saanud. Muidugi hoiab kokkuleppemenetluste suur hulk ühtpidi riigieelarve kulusid kokku, aga iga kokkuleppemenetlusega teeb Eesti väikese sammu õigusriigi põhimõtetest kaugemale.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud hea kolleeg! Kui komisjonis seda teemat arutati, siis said kõik üsna ühtemoodi aru, et politseinikule kallaletungimine on justkui riigile kallaletungimine. Ka kokkuleppemenetluse küsimuses oldi vähemalt enne hääletust üsna üksmeelel. Minister ütles, et see on väga sobiv eelnõu ja tegelikult peaks sanktsioone hoopis karmistama. Mis sa arvad, miks ikkagi hääletati nii, nagu hääletati – selle eelnõu vastu? Kas tõesti võitis pragmaatilisus? Minister ju ütles, et kokkuleppemenetlus on kiirem ja kindlasti ka odavam.

Ühtpidi kumas selles komisjoni arutelus tõesti vajadus midagi selle probleemistikuga ette võtta, aga jah, valitsuse esitatud arvamuses räägitakse kokkuleppemenetluse efektiivsusest. Ma ei vaidle sellele vastu, aga küsimus on ju selles, et seadusandja on juba määratlenud terve rea kuritegusid, mille puhul kokkuleppemenetlus on välistatud. Need on kas väga rasked isiku- või varavastased kuriteod või siis kuriteod, mis on suunatud riigi kui sellise vastu eri vormides. Samas ei pea ma kuigi põhjendatuks väidet, et kui me karmistame sanktsioone, siis me saavutame uue kvalitatiivse taseme karistusõiguse ühe eesmärgi täitmisel ehk kuritegude ärahoidmisel. Ma arvan, et kui me saadame ühiselu norme rikkuvatele inimestele sõnumi, et politseinike vastu suunatud vägivallategude korral ei maksa loota kokkuleppemenetlusele, siis ehk on see ennetusmoment isegi suurem kui lihtsalt range karistuse väljavaate korral. Me teame näiteks, et narkokuritegude puhul on ju sanktsioonid väga karmid, aga see ei ole narkokuritegevust Eestis vähendanud.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Lugupeetud kolleeg! Ütlen kohe, et toetan seda ideed, mida sinu kaitstavas eelnõus tutvustatakse. Ma arvan, et kokkuleppemenetlus mõnel juhul annab ka võimaluse inimest süüdistada ilma selleta, et oleks piisavalt tõendeid, midagi šantaažitaolist kasutada. Samas on mul küsimus: ma olen aastaid siin saalis kuulnud juttu sellest, et meie kohtusüsteem on üle koormatud. Kas sa äkki oled mõelnud selle üle, et kui kokkuleppemenetlus väheneb näiteks 50%, milliseid kulutusi see kaasa toob? Kuidas kasvavad järjekorrad kohtutes?

Mis puutub kohtu koormatusse, siis see on palju laiem küsimus. Kokkuleppemenetlus on ainult üks lihtmenetluste liike. Peale selle on olemas veel käskmenetlus, kiirmenetlus ja lühimenetlus. Kogu kriminaalmenetlus ehk vajab aeg-ajalt analüüsimist sellest vaatevinklist, kuidas kohtumenetlust lihtsustada ja võib-olla ka kiirendada. Kui jutt on õigusriigist ja õigusemõistmisest, tuleb alati leida otstarbekas tasakaal ja mõelda, kas me liigse lihtsustamise ja liigse odavusega ei põhjusta õigusemõistja rolli devalveerumist. Siin on palju laiem ring küsimusi, mida peaks lahendama uue kohtuseaduse reformiga, pidades silmas kindlasti ka väärteomenetluste küsimusi. Suure osa kohtu koormusest tekitavad koosseisud, mida ei peaks tihtipeale – näiteks liiklustrahvid – käsitlema sellisel tasemel, nagu neid praegu väärteomenetlustes väga pikaldaste ja aeganõudvate protsesside käigus käsitletakse.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud ettekandja! Te olete selle eelnõu väga põhjalikult ette valmistanud ja teie kui endine kriminaalpolitseinik kindlasti oskate rääkida, kuidas selle eelnõu vastuvõtmine mõjuks politsei mainele, mis praegu on seoses viimaste sündmustega väga tugevalt kahjustatud.

Politsei mainet tõstab ja langetab politsei oma tegevusega. Seadusmuudatused seda minu arvates ei muuda. Viljandis juhtunu mingil määral loomulikult viitas sellele, et politseinike autoriteet kurjategijate silmis on madal, aga ma loodan, et need inimesed moodustavad ikkagi väga väikese osa Eesti ühiskonnast. Need inimesed nagunii ei pea politseid mingiks riiklikult tähtsaks organisatsiooniks ja neid mõjutab ehk pigem teadmine, et seda liiki kuriteo puhul nad ei saa kokkuleppemenetlusele loota. Aga jah, politsei mainet ühiskonnas, ka viimaste probleemide valguses, saab tõsta või langetada politseiorganisatsioon ise.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Hea Andres! Selline küsimus. Eile õhtul Järva raadio kella 12 – 1.30 jutustas loost, kus üks politseinik ütles joodikule, et ära enam joo, ja sai selle eest siis täiega pasunasse. Nii palju siis autoriteedist! Mis puutub efektiivsusesse, siis ma arvan, et kohtu efektiivsus on vastuolus kohtu õiglusega ja kohtu õiglus on vastuolus kohtu efektiivsusega. Kõige efektiivsem on sõjavälja tribunal: otsus langetatakse ja viiakse täide ühe tunni jooksul. Selles mõttes efektiivsuse argument mulle vastuvõetav ei ole. Ma üldiselt asun seisukohal, et kohus peab olema eelkõige õiglane. Seoses sellega niisugune küsimus. Ütle mulle, palun, kas politseiniku peksasaamine on tema eraasi ja ta võib pärast nagu Jesus Christ käed välja sirutada ja öelda: ma andestan sulle?

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti ei ole. See on ka Vabariigi Valitsuse arvamuses välja toodud, et politseinik saab sedasama protsessi mõjutada sel moel, et ta kannatanuna keeldub kokkuleppemenetlusest. Jutt on ju sellest, et politseinik on langenud vägivallateo ohvriks selle ülesande täitmisel, mille meie kõik oleme talle pannud. Ta ju sümboliseerib meie turvalisust, meie rahulikku äraelamist. Ja kui ta peksa saab, siis kindlasti ei ole kannatanu ainult tema. Kui tal rebitakse vorm puruks, ei kannata ainult tema isiklik vorm, vaid kannatanu on tegelikult riik ja õiguskorra autoriteetsus, kuna riivatakse meie ühiselt kokkulepitud hüvesid ja huvisid.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea ettekandja! Minul on olnud võimalus piisavalt palju mööda Eestimaad ringi liikuda ja üsna tavaline on pilt, kus maakultuurimajas peol noored napsitavad avalikult kultuurimaja saalis. Küsin ürituse korraldajalt, miks see nii on, ta ütleb, et mul pole mõtet konstaablit siia kutsuda, ta saab peksa. Viljandi lugu tuli avalikuks tänu riigitelevisioonile. Sina kui endine politseinik võiksid mulle öelda, kas te käisite selle eelnõu välja sel põhjusel, et tänu meediale sellest loost teada saite. Kas see oli viimane piisk või see oli teie jaoks esimene ajend, et te selle eelnõuga välja tulite? Kas me oleme jäänud hiljaks või me teeme seda kõike natuke liiga vara? Ehk peaks kauem kolkima ja alles siis jõuame üksmeele, et riik peab ennast kehtestama?

Ma arvan, et parem hilja kui mitte kunagi. Kindlasti oli üks tõuketegur seesama episood, mida meile rahvustelevisioon näitas. Kuigi tänu suhtlemisele oma endiste ametikaaslastega teadsin juba enne seda, kui ma siia lugupeetud saali astusin, et see probleem on olemas. Liiga kergekäeline kokkuleppemenetluse kohaldamine politseinike ründajate suhtes on pannud paljusid politseinikke püüdma mitte sattuda konfliktiolukorda. Mis on ühtepidi küll tervitatav, aga kui rünnaku alla sattub kodanik, siis kindlasti peab politseinik sekkuma ja tal peab olema garantii, et kurjategija saab pärast õiglase karistuse.
Ja siia juurde veel üks asi. Vabariigi Valitsuse arvamuses on öeldud, et politseinikud on väga õigusteadlikud ja võiksid rohkem kasutada võimalust mitte nõustuda kannatanuna kokkuleppemenetlusega. Siis aga tuleb arvestada, et nad ühtpidi on tõesti õigusteadlikumad – nad on läbinud koolituse –, aga teistpidi on nad palju lihtsamini survestatavad nii oma käsuliini pidi kui ka prokuratuuri poolt, kes võib neid veenda tegema mingit otsust, mis on õigusemõistmise seisukohalt lihtsam. Tegelikult on nad tihti lihtsalt pandud fakti ette. Nagu me lugesime sellesama mõõteskandaali puhul: politseinik läks taatlemata kiirusmõõtjaga mõõtma ja kandis protokolli valeandmeid üksnes seetõttu, et kartis oma karjääri pärast. Siin tuleb arvestada ka selliseid subjektiivseid tegureid.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Hea ettekandja! Te just märkisite, et õigusteadliku subjektina võiks politseinik käituda enesekindlamalt. On tõepoolest niimoodi, et kokkuleppemenetlus saab teoks siis, kui kannatanu, antud juhul politseinik, on sellega nõus. Seetõttu too Viljandi intsident tekitab küsimusi. Mulle on siiamaani arusaamatu, miks politseinikud olid sellega nõus. Kuid küsimuse teine ja võib-olla isegi kaalukam pool on see, et kokkuleppemenetluste laia leviku tõttu jääb loomata kohtupraktika, kus õiguslikud intsidendid, õigusterminoloogia mõisted, nende kohaldamine jääb kaitsja ja süüdistava poole vahel kohtuistungil läbi vaidlemata ja kohtul hindamata. Kohtupraktikat kujundab tegelikult prokuratuur ja see ei ole õige. Mis te sellest arvate?

Jah, ma nõustun täielikult selle mõttega. Kokkuleppemenetlus tõesti devalveerib kohtupraktikat ja selle tagajärjel jäävad paljud kaasused, ütleme niimoodi, sinna lihtsasse tsooni. Ning õigusemõistmise koha pealt on täiesti vastuvõetamatu, kui politseiniku või ükskõik kelle kallal toime pandud vägivallateo puhul minnakse lihtsama vastupanu teed, kus üks nendest kurjamitest, süüdistatavatest võtab vastutuse enda peale ja kokkuleppemenetluse käigus ei jõutagi kriminaalmenetluse ühe põhilise eesmärgini, tõe väljaselgitamiseni. Kriminaalmenetluse seadustikus seda küll kirjas ei ole, aga ma väga pooldan arvamust, et kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalus peab olema, aga see ei tohi muutuda üheks põhiliseks õigusemõistmise meetodiks.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Hea kolleeg! Selge see, et kokkuleppemenetlus annab ühiskonnale täiesti vale signaali ja see ei vasta rahva ootustele. Võib-olla tuleb siin saalis välja see, mida me komisjonis arutasime: miks ikkagi politsei kardab ennast kaitsta? Miks ta kardab isegi äärmusjuhtudel relva kasutada? Miks ta ei julge vastu hakata?

Siin on väga palju põhjusi ja see teema eeldaks lausa mingisuguse seminari või konverentsi korraldamist. Kõik algab meie seadusandlusest, aga väga tähtsad on iga sellise juhtumi puhul inimlik pool ja koolituse pool. Palju oleneb inimese oskustest ja teadmisest, mis võimalused tal on, millal ta võib jõudu kasutada. Kriisiolukorras peab politseinik tajuma, kas nüüd on see piir ületatud ja ta võib jõu kasutamisel teha järgmise sammu. Ma võin endise politseikolledži direktorina öelda, et selle kahe aasta jooksul, mis kestab politseiniku väljaõppe baaskursus, seda taktikat küll õpetati, aga tegelikult väga vähe. Ning üks asi on värskelt koolist tulnud politseiniku teadmised, teine elu ise – elu on näidanud, et teadmised kaovad paari-kolme aasta jooksul ära ja risk sattuda sellise olukorra puhul rutiini ohvriks on vanematel politseinikel suurem kui noorematel.
Tegu on terve küsimuste kompleksiga. Näiteks relva kasutamine politsei poolt peaks ühiskonnas olema võib-olla selgemini läbi räägitud ja seadusandja poolt seaduses paremini lahti kirjutatud. Tean omast praktikast kunagi 20 aastat tagasi, kui ma olin sunnitud relva kasutama, et see ei ole nii lihtne. Kuigi ühiskonnas võib kõlada sõnum, et tuleb kohe tulistada, siis tegelikult on see, kui sa oled relva kasutanud, iga inimese hingel veel aastaid. Nii et see pole juba puhtinimlikult parim võimalus.
Ja teine asi ka. Paljudes maailma riikides on normiks, et kui politseinik on sattunud sellisesse olukorda, kus ta peab hakkama ennast kohtus kaitsma, siis kui ta tahab saada professionaalset kaitset, tuleb see tal enamikul juhtudel omast taskust maksta. Seda on mulle politseinikud öelnud. Jurist, kes politseimajas teda nõustab, ei pruugi kohtus olla võrdväärne vastane professionaalsetele advokaatidele, kes teist poolt esindavad. Politseinik on tihtipeale nii väljaõppe kui ka õigusliku poole pealt halli tsooni jäetud.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Üldiselt me oleme praegu vististi seisukohal, et meie politseil on raske tööd teha. Me oleme politsei suhtes nagu tõrjeasendis. Meil on kolm hästi lähedast politseikomissari, keda me tunneme, kellele me alati kaasa elame – need on siis politseikomissarid Lestrade, Hastings ja Japp. Ütle mulle, palun, kas nende ametikaaslasest komissar on Eestis sama hästi kaitstud kui need meie sõbrad? Ma näiteks väga hästi ei kujuta endale ette, kuidas politseikomissar Hastingsile võiks keegi viltuse näoga otsa vaadata, ilma et sellele midagi järgneks. Või kas sa kujutad endale ette, et keegi sülitab Lestrade'i poole? Tähendab, kas meie üldine politseikultuur on selline, et politseinik tunneb ennast hästi?

Ma arvan, et enamik politseinikke tunneb ennast hästi ja kindlalt, kui ta on jõudnud 10–15 aasta pikkuse staažini ja on osanud keerulistest olukordadest välja tulla. Kirjanduskangelaste puhul – olen ka ise neid välja mõelnud ja voolinud – enamasti ei taheta neid nõrkadena näidata, ikka rohkem superkangelastena. Lestrade'i kohta on mul küll natuke teine arvamus. Kahjuks on Lestrade'i-taolisi ka Eesti politseis ja nende pärast kannatab kindlasti kogu politsei maine. Üldiselt aga võiks Eesti politseinik ennast tunda just õiguskaitse seisukohalt – ükskõik, kas me räägime seaduspügalatest või sellisest kriisiolukorra kaitsest, nii psühholoogilisest kui materiaalsest – tunduvalt kindlamalt, kui ta praegu tunneb.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu, teine küsimus!

Hea ettekandja! Tuleksin tagasi relvateema juurde. Minu enda praktikas on olnud üks selline intsident, kus ma sõjaväeauto roolis olles sõitsin koos Ameerika rahvuskaartlastega mööda seisvast koolibussist. Ma ei teadnud, et ma pean seisma jääma, sest tänaval oli neli rada. Kohalikud mehed läksid selle peale näost valgeks ja hüüatasid: "Mida sa teed!? Šerif avab tule ilma hoiatuseta!" Meie räägime relva kasutamisest politsei poolt kui mingisugusest imeasjast. Neid aruandeid, mis peab pärast relva kasutamist kirjutama, on sadu lehekülgi. Mu küsimus sulle kui endisele politseinikule on väga lihtne: kas meie politsei ei ole siis mentaalselt valmis, et talle antakse laiemad õigused ennast kehtestada ja lihtsustatakse reegleid, mille kohaselt tal on õigus riigi esindamiseks relva kasutada, kui selleks on möödapääsmatu vajadus? Kas ta ei võiks selle üle otsustada ise? Kui talle annab keegi aialipiga vastu pead, ma arvan, et ta tohib siis tulistada.

Kui aialipiga vastu pead antakse, kas ta siis enam tulistab? Aga julgen natuke vastu vaielda. See meie romantiline lähenemine Ameerika politseile on suhteliselt elukauge. Me oleme seda filmides näinud või kellegi käest kuulnud, aga julgen öelda, et omal ajal, kui ma Ameerikas FBI akadeemias õppisin ja 400 inimesega sisuliselt koos elasin, olin mina nende hulgas ainuke, kes oli elus relva kasutanud. Nii et need asjad on natuke teisiti. Küll aga vajab Eesti olukord kindlasti parandamist sellest vaatevinklist, et politseinike koolitus, millal ja kuidas kasutada relva, ei lõpeks politseikoolis. Väga tähtis on ka see, kuidas politseinik end esimesel ülekuulamisel väljendab. Toon teile hea näite. Kui sa kirjutad oma esimesse ülekuulamisprotokolli, et võib-olla mu elu ja tervis olid ohus ja võib-olla oli tal relv, siis ongi kõik. Sellist teadlikkuse tõstmist, et politseinik teaks väga kindlalt, millises olukorras ta võib relva kasutada, on meil väga vähe. Tähtis on ka see, et politseinikul oleks olemas oma organisatsiooni tegelik juriidiline kate, et talle antakse nõu, kuidas ta peab ennast teatud situatsioonis juriidiliselt väljendama. Ameerikas õpetati, et kui lased, siis lase pähe, sest kui lased jalgadesse, siis sind saadetakse pärast vanglasse. Ma ei tahaks, et me Eestis peaksime sama meetodit kasutama.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud ettekandja! Ma olen väga kurb, et minu kaunis kodulinn Viljandi on saanud sellise teenimatult negatiivse tähelepanu osaliseks. Julgen küll kinnitada, et Viljandi on endiselt ilus, turvaline, roheline ja sõbralik väikelinn, kus üldiselt politseinikke ei peksta ja kus külalised võivad ennast rahulikult tunda. Aga see eelnõu, mida sa praegu kaitsed, on väga õigustatud. Ent tahan küsida: kas sinu meelest on vahe, kas käib baarikaklus, kus kaks kundet omavahel kisklevad, või selline kaklus, kus on üheks osapooleks korda looma tulnud politseinik?

Kindlasti on suur vahe! Selles asi ongi, et ühel puhul on kannatanuks konkreetne füüsiline isik, teisel puhul aga politseinik samuti füüsilise isikuna, aga pluss veel tema kui avaliku korra kaitsja ja ka riigi autoriteet. Seetõttu on need kaks olukorda erinevad ja neisse peaks ka seadus suhtuma erinevalt.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Kuulates siin neid küsimusi, muutun järjest murelikumaks. Olen aru saanud, et viimastel aastatel on paljud naised väga soovinud astuda politseikooli, et politseinikuna töötama hakata. Mismoodi see eelnõu näeb ette naispolitseinikke rohkem kurjategijate eest kaitsta või kuidas neil üldse on ette nähtud käituda? Kas naistel on mingid teistsugused reeglid? Kas te natuke räägiksite sellest?

Ega muud vahet mees- ja naissoost soovijate värbamisel politseikooli ei ole, kui et füüsilised katsed on natukene erinevad. See on tegelikult mingil määral vaieldav lahendus, kuna tänaval peavad nad täitma ühesugust rolli. Kehalisi katseid on proovitud muuta nii ühes kui teises suunas. Aga see seaduseelnõu selles mõttes mingit vahet ei tee. Avaliku korra kaitsja, ma veel kord rõhutan, ei ole selle seaduseelnõu mõistes mitte ainult politseinik, see võib olla ka vanglaametnik ja ka turvamees. Kui turvamees sekkub avaliku korra rikkumisse, siis ma ei näe põhjust, miks temasse peaks suhtuma teisiti kui politseiametnikku. Temagi ju kaitseb meie ühist turvalisust. Seadusandja on karistusseadustikku kõik need asjad kokku kirjutanud ja sedagi selgelt väljendanud. Tähtis tegur on see, et inimene kaitseb teatud olukorras avalikku korda. Kui politseinik oma eraelus, ükskõik, on ta mees või naine, kakleb tänaval, siis on ta täpselt samasugune kodanik nagu iga teine. Kui ta teeb seda mingil teisel põhjusel, siis peab teda kaitsma seadus natuke teisel tasemel. Ma arvan, et see hoiab nii mõnegi tuisupea politseinikust eemal, kui ta teab, et kokkuleppemenetlus ei ole sellise vägivallatsemise korral võimalik.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Andres, ütle, mismoodi saab riiki esindav ja riigi nimel kamba joodikute eest plehku pistnud politseinik minna riigi nimel tegema kokkulepet riigilt ühe tähtsaima riigi kohustuse, õiguskorra tagamise üle võtnud joodikutega? Politseinik kartis neid siis, kui jooksu pani, ja kardab ka kokkulepet sõlmides. Mis kokkulepet selles valguses on üleüldse võimalik sõlmida?

Hea kolleeg, tegelikult sa ju ise vastasid sellele küsimusele. Õiguskomisjonis me rääkisime sellest ja ka hea kolleeg Gräzin tõstatas selle küsimuse. Jah, kui tegu on politseinikuga, siis pole kannatanu üksnes tema kui füüsiline isik. Aga kui ta kamba joodikutega hakkama ei saa ja kui ta tõesti üksi nende vastu on, siis minu soovitus on ka jooksu panna. Surma ei karda ju ainult rumalad, ikka teised ka. Aga kui tagasi tulla eelnõu juurde, siis kokkuleppemenetlus on kriminaalmenetluses liigne kauplemismeetod, sest asi on palju rohkemas kui kahe lihtkodaniku omavahelises arveteõiendamises. Tegu on kallaletungiga riigivõimu esindajale, avaliku korra kaitsjale.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Äkki sa endise kõrge politseinikuna räägid – võib-olla sa oled seda täna juba teinud, ma ei ole lihtsalt tähele pannud –, millist mõju avaldab see, et prokurörid teevad pättidega diili ehk siis võimaldavad kokkuleppemenetlusi, politseiorganisatsiooni moraalile.

Moraal on iga inimese enda sees. Aga kindlasti, kui me räägime organisatsioonist kui sellisest, siis ega see üldist positiivset suhtumist ei tekita, kui võimuesindaja teab, et temale kallale kippumise menetlus on sisuliselt sama kui ükskõik kelle omavahelise kraaklemise puhul. Politseinik tunneks ennast oma tööülesandeid täites palju kindlamalt, kui ta teaks, et seadusandja on kehtestanud peale tavaliste sanktsioonide ka menetluse erisused ehk karmima menetluse. Antud juhul ei ole oluline, kas menetlus läheb seetõttu pikemaks, sest riigile või avaliku korra kaitsjale kallaletungi puhul ei tohiks eesmärgiks seada jõuda lahenduseni väga kiiresti ja odavalt.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Hea ettekandja! Mulle hakkas sinu jutust kõrva see, et politseinik peab ise oma kohtuliku kaitse kinni maksma, kuna politseil ei ole talle piisavalt pädevaid juriste toeks anda. Kas see on normaalne? Äkki peaks selles valdkonnas midagi ette võtma?

Küsimus on pigem selles, et see on politseiorganisatsiooni otsustada, kuidas ta oma materiaalset ressurssi kamandab ja kas ta võtab mõnel juhul politseiniku kaitsmise enda kanda. Mina väitsin, et tihtipeale keerulistes protsessides ametkonna pakutud jurist ei ole samal tasemel kui teise poole kõrgelt haritud ja professionaalne advokaat, kellel on palju suurem kogemus asjade menetlemisel. Sellisel juhul peab politseinik leppima lihtsalt ametkonna juristi abiga ja kui ta tahab enese kaitseks rohkemat ette võtta, tuleb see tal kinni maksta oma taskust. Aga jah, tegelikult on see politsei organisatsioonisisene küsimus, kuidas nad suhtuvad oma töötajate kaitsmisse – kas nad on nõus mingisuguseid kulusid kandma just siis, kui neid kulusid on vaja kanda. Nagu me teame, tuleb kohtukulud hiljem kinni maksta süüdimõistetul. See esimene moment, kui tuleb hakata neid kulusid kandma, võib juba politseinikule väga koormav olla, mistõttu tal ongi lihtsam nõustuda kannatanuna kokkuleppemenetlusega ehk käega lüüa.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Hea ettekandja! Kas te nõustute järeldusega, et Viljandis ja Virumaal juhtunu tõttu on politsei maine tugevasti kannatada saanud? Ja kui veel arvestada, et politseiniku palk ei ole ka eriti kõrge, kuidas siis tulevikus leida motiveeritud inimesi, kes on politseis nõus töötama?

Teie nimetatud juhtumid on erineva taustaga. Ida-Virumaal ikkagi politsei määris oma mundriau ise. Teise, Viljandi juhtumi puhul oleks ta ehk võinud kuidagi teistmoodi käituda, aga meie ei ole õiged inimesed seda praegu hindama. Ma ise arvan, et nende võimaluste juures, mis neil politseinikel kohapeal reageerimiseks olid – ma ei räägi kogu politseiorganisatsioonist –, andsid nad endast parima.
Aga ma näen tõsist riski küll. Olen suhelnud mitme politsei kutseorganisatsiooni inimesega ja nad on väga mures, et inimeste motivatsioon ja õlatunne kipub kaduma. Palk on ka väike, aga kui sa oled politseis juba aastaid töötanud, siis võib-olla palk ei olegi sulle nii määrav. Võib-olla su perele on see rohkem määrav. Aga kui Ida-Viru juhtumi puhul, kus me tegelikult näeme – ma kardan, et me seda näeme –, et otsese karistuse saavad ainult need mõõtjatest politseinikud ja ülemuste puhul minnakse lihtsama vastupanu teed, siis kindlasti see demotiveerib inimesi, kes iga päev peaksid meie turvalisuse eest seisma. Ma arvan, et me oleme jõudnud selle punase jooneni, kus tuleb otsustada – ja suhteliselt kiiresti otsustada –, millise organisatsiooniga me edasi läheme, mida me igalt politseiorganisatsiooni liikmelt tahame saada ja mida me suudame talle vastu pakkuda.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea ettekandja! Kindlasti on sellel teemal veel palju mõtteid võimalik vahetada, aga ma tuleksin ühe teise olulise teema juurde tagasi. Te rääkisite õiguskaitsest. Kus on teie kui ettekandja arvates see tasakaalukoht? Ühelt poolt me tahame üksikisikuna riigi vastu minnes sellist olukorda, kus kõigil on võimalikult võrdsed võimalused. Näiteks kui sa lähed kapo vastu kohtusse, siis selleks, et olla võrdväärne vastane, pead sa kõige kallima advokaadi palkama, sest kapot kaitsevad ühed parimatest. Samamoodi on politseiga: me räägime, et kui politseinik tahab kohtus võrdseid võimalusi, peaks tal olema parem advokaat. Aga kuidas saavutada riigieelarveline tasakaal üksikisiku ja riigi suhetes?

Kui me räägime konkreetselt politseinike kaitsmisest, siis kõnealusel juhul ei ole see ju võrreldav organisatsiooni vastu minekuga. Seesama politseiametnik peaks oma jõu kasutamist põhjendama suhteliselt sarnaselt tavakodanikuga. Vaevalt igale politseinikule, kes on sellises olukorras, palgatakse mõni Eesti juhtiv advokaat, see on peaaegu välistatud.
Mis puutub suhtesse üksikisik versus riik, siis kindlasti see väärib kriitikat, kui riigiorganisatsioonides, kellel on palgatud oma juristid, kes harilikult pole madalapalgalised, kuna nad tegutsevad juhtkonna juures, palgatakse nende kõrval veel tuhandeid ja tuhandeid eurosid nõudvaid advokaate. Sellisel juhul on kodaniku ja riigi suhe natukene tasakaalust väljas. Kui laiemalt võtta, siis palkab seesama kodanik oma makstud maksude kaudu ju vastaspoolele kalli advokaadi. See on nagu veidi totter olukord.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Tõepoolest, õiguskindluse seisukohalt tekib ju olukord, kus ametkonnal, olgu see politsei või mõni muu jõustruktuur, on põhimõtteliselt kõik võimalused. Sa teed kus iganes vea või rumaluse ja kui kohus sellele hiljem hinnangu annab, on sul võimalik kaitsta ennast peaaegu piiramatu summa maksumaksja raha eest. Mis on teie ettepanek: kas riigieelarvest peaks selleks raha eraldama, et politseinikud oleks võrdselt kaitstud? Kas politseistruktuurides peaksid olema suuremad võimalused õiguskaitseks, paremate juristide palkamiseks?

Ma ei arva, et selleks oleks vaja hakata riigieelarvesse mingit lisarida tekitama. Tegelikult saaks seda riski, et politseinik ei suuda ennast kaitsta, vähendada juba selle kaudu, et politseinikku on korralikult koolitatud, kuidas reaalses kriisiolukorras käituda. Mõtlen juhtumeid à la Viljandi või nagu see Lõuna-Eestis juhtus, kus üks politseinik sai surma. Kui pidevalt korraldatakse väljatöötatud stsenaariumide alusel täienduskoolitusi, siis politseinikud teavad, kuidas käituda peale seda, kui nad on olnud sunnitud jõudu kasutama. Aga kui on tegu raskema olukorraga, siis peaks organisatsioon politseinikku õiguskaitse puhul kindlasti toetama. Arvan siiski, et sellega ei peaks koormama meie riigieelarvet. Kui me võtame politseiameti eelarve, siis küsimus ei ole mitte ainult selle suuruses, vaid ka raha otstarbekamas jagamises.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud kolleeg! Palju aastaid on meie eeskuju majanduse arendamisel olnud Soome. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kuidas on need asjad, mida me juba teist päeva arutame, paika pandud põhjanaabritel? Kas te võiksite anda ülevaate?

Nagu ma ka eile samasugusele küsimusele vastates tõdesin: õigusruumid on nii erinevad, et hakata Soome politseisüsteemi muutmatul kujul Eesti õigusruumi projitseerima ei oleks võib-olla õige. Sellisel juhul me peaksime minema ajaloos tagasi, hakkama ka ühtemoodi arenema. Kuigi sarnasusi 1950. aastate sõjajärgse Soome politsei ja praeguse Eesti politsei arengus on äratuntavalt palju. Aga seda, kas politseinikele kallaletungide puhul on Soomes kokkuleppemenetluse võimalus olemas või mitte, me eelnõu arutelu käigus ei käsitlenud ja ma sellele vastata ei oska.
Kordan veel: ma ei pidanud otstarbekaks hakata siin tooma näiteid teistest riikidest, sest Eestis on vägivallategusid politseinike vastu teatud arv ning teistes riikides teine arv. Eestis oli see, nagu ma ütlesin, 2010. aastal ligi 260 aastas. Arvestades Soome kriminogeenset taset, on see suhtarv kindlasti tunduvalt väiksem. Seal ei pruugi üldse sellist probleemi olla.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Ma tuleks tagasi advokaadi teema juurde. Niipalju kui ma teie sõnavõtust aru sain, tihtilugu minnakse kokkuleppe peale just seetõttu, et tavaline menetlus on väga kallis lõbu. Aga tavainimesele on eriti kirjandusest jäänud selline mulje, et mundri kaitsmine on nagu auasi. Millal ja kes teeb selle otsuse, et vaat siin me oleme kõik ühe ja üks kõigi eest, aga vaat seal oled sa oma probleemidega üksinda? Kas lähtutakse eelarvest või ülemuste tahtest või mingisugusest reeglistikust? Mille alusel otsustatakse, kas politseinik on oma murega üksi või on tegemist mundriauga ja amet peab tema kaitseks välja astuma?

Üldistusi siin teha ei saa. Iga juhtum on erilaadne. Kõik sõltub väga paljudest teguritest. See sõltub konkreetse politseiametniku enda oskusest oma käitumist selgitada, sõltub tema otsesest ülemusest ja kokkuvõttes võib see kaudselt sõltuda ka eelarvest. Ma rõhutan veel kord: kuna mingisugust konkreetset reeglistikku ei ole, siis lähtutakse senistest tavadest. Mingit üldistust on suhteliselt võimatu teha.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Hea ettekandja! Kas teil on kogenud politseijuhina selline kahtlus või veendumus, et liiklusrikkumises vahelejäänute arvu ja politseinike kuupalga vahel on otsene seos?

Mul ei ole õnnestunud kunagi liikluspolitseis töötada, isegi mitte majanduslikult kõige raskematel aegadel. Aga reapolitseinikel on olemas astmepalk, samuti staažist tulenevad lisatasud ja kindlasti on ka tulemuspalk mingi osa palgast. See on otsese juhi määrata, kas ta tulemuspalka rehkendades arvestab ka avastatud liiklusrikkumiste arvu. Aeg-ajalt on seda Eesti politseis tehtud ja mul ei ole põhjust arvata, et praegu on need kaks asja teineteisest lahutatud. Pigem too viimane ametkondlik juurdlus näitaski seda, et politseinikud läksid võimalikku kuritegu sooritama ehk protokolli võltsima ka selles teadmises, et kui nad seda ei tee, siis võib nende karjäär kannatada või midagi muud sellist.

Head kolleegid, jääme ikkagi selle eelnõu teema juurde! Palun, kolleeg Peeter Võsa, teine küsimus!

Hea ettekandja! Mis me ikkagi teeme sellises olukorras? Riigi väärikus just nagu kokku leppida ja kaubelda ei lubaks, rahva väärikustunne samamoodi ei luba, aga valitsus üritab ikkagi veenda, et kaubelge. Kaubelge, kallikesed, oma põhimõtetega! Mismoodi me selles olukorras peaksime käituma?

No me käitumegi selles olukorras nii, nagu me praegu käitume. Me tõestame oma väidete õigsust ja proovime seda selgitada ka meie headele partneritele siin saalis, et on olemas asjad, mille puhul ei tohiks kokku leppida. Ja ma rõhutangi sellesama seaduseelnõu puhul laiemalt, et see ei puuduta mitte ainult politseinikke. Seaduseelnõu räägib sellest, et kokkuleppemenetlust ei tohiks üldse kasutada nende isikute puhul, keda on tahtliku kuriteo eest täisealisena juba karistatud. Tähendab, neid saab küll ka kokkuleppemenetluses karistada, aga nad ei saa kaubelda karistuse liigi ja määra üle. Selle määrab ikkagi prokurör. Küll saab nendega kaubelda näiteks konfiskeerimise ulatuse üle ja paljudes teistes punktides, aga karistuse liik ja määr ei ole retsidiivsele inimesele enam kauplemise objekt. Ja siin on tegemist puhtalt suhtumisega meie riigi õigusesse ja avalikku korda: kas me tahame seda kaitsta, kas me tahame saata sõnumi, et me seisame nende inimeste eest, kes riiki kaitsevad, või mitte.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Ma tuleksin tagasi teie vastuse juurde, et võrdsustada ei saa, kõikidel riikidel ja ühiskondadel on omad kogemused. Aga ma ikkagi küsin: milline mudel väljaspool Eestit võiks olla meie jaoks hea näide, mida võiks kasutada ka meil? Selles mõttes, et kuskil riigis see andis häid tulemusi ja kuskil võib-olla ei andnud oodatud tulemusi. Kas te oskate tuua näiteid, mis meie jaoks võiksid eeskuju väärivad olla?

Ma rõhutan veel kord, et Eesti on viimase 20 aasta jooksul liiga palju – alguses võib-olla oli see ka vajalik – kopeerinud teiste riikide seadusakte. Vahest sellepärast me seisamegi praegu sellise dilemma ees, kus suur osa karistusseadustikust ei tööta ja kriminaalmenetlus on läinud natukene balansist ära, kaldudes liiga palju lihtsamate ja ladusamate kokkuleppemenetluste poole. Ma arvan, et nüüd, kus meil on seljataga 20 aastat riiklikku iseseisvust, on aeg jõuda tõdemuseni, milline peab olema oma Eesti õigusruum, millised on meie vajadused. Me oleme kopeerinud kõike, mis puudutab näiteks korrakaitsetööd, väga palju Saksamaalt ja kindlasti ka lähiriikidest Soomest ja Rootsist, aga see oli vajalik siis, kui me ehitasime oma maja, nagu öeldakse, tühja põllu peale. Nüüd, kui põld on täis ehitatud, tuleks hakata vaatama ka, kuidas see kõik edasi püsiks, kuidas meie õigusruum vastaks Eesti riigi ja ühiskonna praegustele vajadustele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea kolleeg! Tundub, et sa selle eelnõu esitamisega said naelapea pihta. Kuulates seda elavat arutelu – ja mitte üksnes elavat, vaid ka sisulist –, tekkis minul aga järgmine küsimus. Kas sulle tõesti tundub, et tegemist on nii aktuaalse teemaga, või on selline elav arutelu tingitud sellest, et meil tuleb täna Riigikogus arutusele üks väga tähtis küsimus?

Hea kolleeg, ma ei ole enam politseinik ja võib-olla ma olen selle professionaalsuse juba minetanud. Ka ei oska ma inimeste hinge sisse näha. Aga mul on ainult hea meel selle üle, et kolleegid tunnevad muret nii tõsise küsimuse pärast, nagu on meie politseinike turvalisus tänavatel. Et nad ei muretse mitte ainult elanike turvalisuse pärast, vaid ka politseinike turvalisuse pärast. Mul on väga hea meel, et ma saan oma mõtteid sellel teemal oma kolleegidega jagada, ja ma loodan, et see arutuskäik jõuab ka koalitsiooni kuuluvate kolleegide kõrvu ning nad ei tee seda sammu, mis me tegime komisjonis, kui me lükkasime selle eelnõu tagasi.

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Rohkem küsimusi ei ole. Kutsun nüüd ettekandjaks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe kolleeg Marko Pomerantsi. Palun!

Tere päevast, lugupeetud värske eesistuja! Head kolleegid! Jätkame seaduseelnõu 291 arutamist. Ma tahan omalt poolt kinnitada, et suhtun politseiniku elukutsesse suure austusega, samas ütlen etteruttavalt, et ma ei ole jõudnud samasugustele lõppjäreldustele nagu kolleeg Andres Anvelt.
Riigikogu õiguskomisjon arutas seda muudatuste eelnõu oma 5. novembri istungil. Me tegime seda säärasel moel, et kutsusime eelnõu arutelu juurde ka justiitsministri ja siseministri, et üleüldse arutada, milline peaks olema suhtumine politseivastastesse rünnetesse ja millised on nendele reageerimise võimalused. Arutelu tulemusena keskendusime põhimõtteliselt kahele sõlmkohale, mis on siin saalis ka läbi käinud. Üks nendest puudutab kannatanut. Ka meil komisjonis tekkis diskussioon, kes see kannatanu ikkagi on, kui politseinikule kallale minnakse. Kas Eesti riik on kannatanu või konkreetne politseiametnik? Kui see on Eesti riik, siis kas see on Raivo Küüt või on see Ken-Marti Vaher või keegi teine?
Aga ega siin jalgratast leiutada vaja ei ole. Kuna teil, head kolleegid, on aega küll ja veel, siis on mul kaasas kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, millel on lehekülgi üle tuhande. Aga eks korrektne on jääda eelnõu arutelu juurde ja seetõttu ma kasutan siit ainult mõningaid väljavõtteid.
Esiteks nimetan § 37 kriminaalmenetluse seadustikus, kuna see suudab anda väga konkreetse vastuse. § 37 lõige 1: kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Teine lõige: juriidilisest isikust kannatanu osaleb kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi. Ja kolmas lõige ütleb siin, et menetlustoimingus kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui käesolevas seadustikus ei ole ette nähtud teisiti.
Kui me nüüd tuleme küsimuse juurde, kas antud juhul võiks lisaks sellele konkreetsele politseiametnikule ka riik olla vähemalt moraalselt kannatanu, siis selle kohta on kommentaarides öeldud, et moraalse kahjuna on vaadeldavad isiku füüsilised ja hingelised kannatused ning valu, maine kaotus ja muud sellised asjaolud. On vaieldav, kas moraalne kahju saab tekkida ka juriidilistel isikutel, ja iseäranis küsitav on see riigi, aga ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul. Seetõttu tuleks kannatanu määratlemise puhul jääda ennekõike traditsioonilise käsituse juurde ja mitte püüda väga innovatiivne olla. Aga muidugi võimalused selleks on ja kui tegu on politseiametniku kui erilise kannatanuga, siis võib arutada asjasse puutuvate sanktsioonimäärade üle. Kallale on ju ikkagi tungitud riigivõimu esindajale.
Nüüd teine teema, mille kohta te kolleeg Anveltilt ka väga palju küsinud olete. See puudutab kokkuleppemenetlust. Üldiselt on jäänud mulje, et kokkuleppemenetlus on mingisugune asi, mida ajavad pätt ehk süüdistatav või kahtlustatav ja prokurör kuskil pimedas kohas: baarinurgas lepitakse kokku ja lahkutakse karistuseta. Lugupeetud kolleegid, te olete eksiteel! Kokkuleppemenetlusest räägib kriminaalmenetluse seadustikus § 239, mis ütleb, et tõepoolest, kohus võib süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kohus on alati kokkuleppemenetlusse kaasatud. Ta võib sündinud kokkuleppe tagasi saata ja nõuda selle muutmist, kui ta arvab, et on kasutatud mingeid valesid aluseid, ta võib üleüldse mitte tunnistada kokkulepet, lähtudes seadusest tulenevatest piirangutest. Ja alati on võimalus, et kokkuleppemenetlus kasvab üle üldmenetluseks.
Nii nagu siin väga õigesti märgitud, ei tule kokkuleppemenetlus kõne alla siis, kui kõik osapooled sellega nõus ei ole. Sellega peab olema nõus süüdistatav, sellega peab olema nõus kannatanu, olgu see konkreetsel juhtumil kes tahes, ja loomulikult peab sellega nõus olema ka süüdistaja. Seaduses on toodud need juhtumid, mille puhul kokkuleppemenetlust ei saa kohaldada. Kui tuua üks näide, siis vahest tundub teile üsna vastuvõetamatuna see, et vägistamise puhul on võimalik kannatanu nõusolekul kokkuleppemenetlus süüdistatava ja riigi vahel. Sellise teo eest karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Ning põhjused on väga inimlikud ja arusaadavad. Kui oleks tegemist üldmenetlusega, siis see tähendaks seda, et kannatanu peaks pika kohtumenetluse kogu selle koleduses läbi tegema. Samal ajal on seadusandja leidnud, et kui tegemist on alaealisega, kui tegemist on mitme isikuga, kui kaasnevad tervisekahjustused, siis peetakse ka vägistamist kuriteoks, mille puhul riik kokkuleppele ei lähe.
Nüüd, te olete siin rääkinud veel sellest, et äkki pole mingit vahet, kas tegu on tavalise olmekaklusega kusagil baaris või kallaletungiga politseinikule või muule võimuesindajale. Kindlasti on vahe olemas. Seda peab silmas ka karistusseadustik. Kui on tegemist tavalise kakluse ja peksmise juhtumiga, siis paragrahv, mida võiks kohaldada, on § 121, mis räägib kehalisest väärkohtlemisest. Selle eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kuid tuleme veel kord selle § 274 juurde. Me tahame hirmsasti rääkida Viljandi kaasusest, aga minu arust tuleb sellesse küsimusse suhtuda hästi rahulikult. Mõni aasta tagasi, kui Justiitsministeerium avaldas andmed kuritegevuse kohta, siis selgus, et Pärnu on Eesti peksupealinn. Nüüd me räägime Viljandist. Aga päris kindlasti ei saa seadust teha lähtudes sellest, et ühes või teises linnas on seda või teist juhtunud. Küll võib see olla mõne seadusmuudatuse ajendiks. Seesama § 274 katab ka need juhtumid, kus tegemist võib olla näiteks tõukamisega, meie aga ütleme, et täiesti ebamõistlik on sellisel juhul kokkuleppemenetlus ja peaks kasutama üldmenetlust. Kas ikka on?
Loodan, et olen teile kokkuleppemenetlust suutnud natuke selgitada. Mis puutub meie kui seadusandja tegevusse, siis mäletatavasti alles hiljaaegu toimus revisjon, mis käsitles kriminaalmenetluse seadustiku § 239 lõike 2 muudatusi, mis jõustusid eelmise aasta 1. septembril. See teema, milliste tegude puhul võiks kokkuleppemenetlus olla välistatud, on meil läbi arutatud.
Kui me tuleme eelnõu teise osa juurde ehk kui tegemist on juba korra tahtliku kuriteo sooritanud isikuga, siis tema puhul koosneksid kokkuleppemenetluses läbirääkimised ainult kahest teemast. Esiteks, kuriteo kvalifikatsioon. Näiteks on tegu vägistamisega, millega ei kaasnenud tapmine, ja inimene ütleb, et jaa, oli küll vägistamine. Teiseks, kuriteoga tekitatud kahju suurus ja iseloom. Ja edasi, mis puutub karistuse liiki ja määra, seda, kas selle eest tuleks vangi minna ja kui tuleks, siis kui pikaks ajaks, või ehk on võimalik rahaline karistus – seda osa ei oleks. Kui me seaduse terviklikkuse koha pealt vaatame, mis menetlus see siis meil lõpuks on, siis see kindlasti eeldaks ka teiste paragrahvide muutmist. Praegu on võimalik kokkuleppemenetluses inimesi süüdi mõista. Karistuspoliitika on viimastel aastatel järjest karmimaks läinud ja reaalse vanglakaristuse osakaal on 2012. aastal kasvanud koguni 60%-ni nendest menetlustest. Vangistuse keskmine pikkus on 2012. aastal olnud, kui me räägime §-st 274, võimalikust viiest aastast 9,4 kuud. Aga iga juhtum on ainulaadne. Kui me räägime rahalisest karistusest, siis keskmine karistus aastal 2012 on olnud 600 eurot.
Komisjon on seda eelnõu arutanud ja tunnistanud vajadust, et kindlasti peaks edasi tegelema  sanktsioonimäärade küsimusega. Seda on siin saalis ka korduvalt öeldud, et Justiitsministeeriumis on kokku kutsutud komisjon, kes teeb kogu karistusseadustiku revisjoni, vaadates muu hulgas eelisjärjekorras üle ka selle temaatika küsimused. See peakski olema lahendus.
Komisjon otsustas saata selle eelnõu täiskogu istungi päevakorda 13. novembriks. Kõik olid selles suhtes ühte meelt. Ka otsustas komisjon teha saalile ettepanek see eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun esimene küsimus, Eiki Nestor!

Et komisjoni seisukohast paremini aru saada, ma küsin nii. Praegu kehtivas seaduses ei ole kokkuleppemenetlus lubatud, kui tegu on kõrgemate riigiametnikega, prokuröride ja kohtunikega jne. Miks?

Ma arvan – ma lihtsalt peast pakun –, et siin on tegemist suuremate sanktsioonimääradega. Need kuriteod, mille korral kokkulepe ei ole võimalik, on kenasti ära toodud. Ma vaatan, kas ma suudan selle koha leida. Näiteks ei ole võimalik seda teha rünnaku puhul kõrge riigiametniku elu ja tervise vastu, mispuhul on ette nähtud 6–20 aasta pikkune või isegi eluaegne vanglakaristus, iseenesestmõistetavalt terrorikuritegu, võimu haaramine kaitsejõududes, kui sellega kaasneb raske tervisekahjustus, näeb ette 12 aastat karistust, tungimine riigikaitseliselt tähtsale maa-alale, kui seda on tehtud vägivallaga. Aga enamikul juhtudel on tegemist võimalusega kokku leppida. Miks? Sest need on sellise raskusastmega ja seda laadi kuriteod, mille puhul on lähtudes kõikidest osapooltest, sh kannatanust, menetluse efektiivsusest jms mõistlik valida kokkuleppemenetlus.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Mul on, hea õiguskomisjoni esimees, tegelikult filosoofiline küsimus: kumb oli enne, kas muna või kana? Ehk teistmoodi: kas enne oli seadusandja tahe ja siis tuli kommenteeritud koodeks, või kõigepealt oli kommenteeritud koodeks, millel baseerudes seadusandjad hakkasid tegema karistus- või kriminaalmenetluse seadustikku? Kumb oli enne? Mina jõudsin sinu mõtteid kuulates arusaamale, et me peame seadusmuudatuste puhul seadusandjatena lähtuma kriminaalmenetluse või kriminaalkaristuse seadustiku kommenteeritud väljaandest. Kui ma omal ajal Tartu Ülikoolis õppisin, siis needsamad inimesed, kes tegid seda koodeksit, ütlesid, et seaduse tõlgendamisel tuleb lähtuda esmajärjekorras seadusandja tahtest ja selle järgi kirjutatakse kommentaar. Kumb siis enne oli, kas muna või kana?

Meil komisjonis on lugupeetud õigusprofessorid ennegi öelnud, et kommenteeritud seadustikud on n-ö ilukirjanduslikud väljaanded. Aga ma oskan teile vastata. Kõigepealt on seadus, mille kohta saab kohtupraktika põhjal kommentaare anda. Kommentaarid tulenevad ennekõike kohtupraktikast ja nendele näidetele siin ka  viidatakse. Sa võid pead raputada, aga vaata raamatule otsa.

Suur tänu! Järgmine küsija on Rannar Vassiljev. Palun!

Hea komisjoni esimees! Ettekandest jäi kõrvu, et õiguskomisjonis arutati, kas kannatanuks on politseinik või Eesti riik, ja kui Eesti riik, kas siis Raivo Küüt või Ken-Marti Vaher? Kas tõesti komisjonis oli valdav arvamus, et Eesti riik võrdub Raivo Küüdi või Ken-Marti Vaheriga?

Ma tõin need nimed kui näited. Pikka arutelu nende isikute üle ei olnud.

Palun, Kalev Kallo!

Hea ettekandja! Eelnõu kaitsja, olles ise seda tööd väga kaua teinud, tõenäoliselt teadis, millest ta rääkis. Ta lähtus ka oma kogemustest. Sina lükkasid paksu raamatu abil nii mõnegi asja ümber. Mul on küsimus, mida küsiti juba eelnõu kaitsja käest, aga ma küsin ka komisjoni esindaja käest. Mullegi tundub imelik, kuidas saab politsei ikka kannatajaks jääda. Ametikohustuste täitmisel on ta ju relvastatud. Kuidas sina komisjoni esindajana kommenteeriksid seda, et nii juhtub? Kui ikka häda käes, siis tuleb ju relv välja võtta!

Tõepoolest, kui häda käes ning vastavad eeskirjad seda ette näevad, siis tuleb relv kätte võtta. Sellel ei ole aga midagi pistmist konkreetse eelnõuga. See, et teie seadusandjatena näete vahet selles, mis asi on baarikaklus ja mis on rünne riigivõimu vastu, kajastub ka praeguses karistusseadustikus erinevate sanktsioonide näol.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt, teine küsimus!

Hea ettekandja! Minu küsimus on: kas teie meelest on praegu kõik väga hästi korras või on superkomisjonilt mingit uut, paremat, õigemat lahendust oodata?

Kui kõik oleks superkorras, siis me ju ei arutaks seda eelnõu. Kas komisjoni on alust nimetada superkomisjoniks, ei oska ma öelda, aga kindlasti on tegemist väga heade spetsialistidega, kes esindavad eri institutsioone – pean silmas Riigiprokuratuuri, Eesti Advokatuuri, Riigikohust. Korduvalt on nimetatud professor Jaan Sootakit, kes on kindlasti oma eriala hea spetsialist. Komisjon teatavasti ei koosta mingisuguseid seadusi, küll saab ta teha analüüsi ja pakkuda välja omapoolse lähtekoha, mida meie siin suures saalis saame arutada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud komisjoni esimees! Kui kolleeg Ester Tuiksoo kiitis Andres Anvelti põhjalikult ettevalmistatud eelnõu eest, siis ma sattusin vaatama sinna, kus te istusite. Te raputasite väga energiliselt pead, justkui mitte nõustudes, et see oli hästi ette valmistatud. Hiljem oma ettekandes te kinnitasite, et oleks vaja muuta ka teisi seadustiku paragrahve, mitte ainult neid, mida eelnõu koostajad muutnud on. Samas komisjon ei asu seda eelnõu viimistlema, vaid soovib eelnõu lihtsalt menetlusest välja lükata. Kas te ei soovinud öelda, et võiks teha teisiti? Komisjon omalt poolt ei paku mitte mingeid lahendusi välja ja see probleem jääbki lahenduseta, senimaani kui kuskil Eestimaa otsas satub jälle politsei rünnaku alla ja ründajad jäävad karistuseta.

Selline võimalus on olemas, et politseinikud ja teised riigivõimu esindajad satuvad rünnaku alla. Ja nii nagu seni, saavad need ründajad ka karistatud. Küsimus on vaid selles, kas ründajad saavad karistatud üldmenetluse või kokkuleppemenetluse korras. Komisjon oma lõppotsusega andis hinnangu sellele, kas kokkuleppemenetlus peaks jääma, kui tegu on karistusseadustiku § 274 kohaldamisega, ja komisjoni otsus oli, et see võimalus peaks jääma. Me ei läinud selle aruteluga kaugemale. Samas me leidsime, et tõesti on mõistlik vaadata üle sanktsioonimäärad ja arutada, kas ei oleks mõistlik eraldada politseiametnikud teistest võimu teostajatest ja teha neile n-ö oma paragrahv.

Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Hääkene küll, võib-olla me ei saanud esimese küsimuse ajal teineteisest kõige paremini aru. Mis siis ikka, ma küsin edasi. Teatud grupile ei ole kokkuleppemenetlus teatud põhjendustega võimalik. Ma küsin nüüd nii: miks sinnasamasse gruppi ei või kuuluda ka politseinikud?

Teoreetiliselt on see võimalik. Loomulikult, ja see ongi seadusandja tahe. Komisjon tegi oma arutelus teile ettepaneku, mida me hakkame varsti hääletama, kui otsustame selle eelnõu saatuse. See ettepanek oli, et oleks mõistlik jätkata võimalusega, et kokkuleppemenetlus jääb. Eelnõu kaitsja pakub vastupidist lahendust. Ja ongi kahe arusaama vaheline konflikt. Siin ei ole absoluutselt õiget vastust olemas, siin on eri inimeste erinev arusaam sellest, kuidas asjad võiksid olla korraldatud. Mida Riigikogu sellest arvab, saame kohe varsti teada. Siin absoluutset tõde ei ole, see ongi poliitiline otsus.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Mina ka lõpuni kõigest aru ei saa ja sellepärast tahan täpsustada. Kas ma sain õigesti aru, et praegune normatiivakt, see koodeks lahendab kõiki neid küsimusi, mis on seotud selle pretsedendiga, mida te nimetasite? Või on ikkagi mingid lahtised kohad ja sellepärast too komisjon hakkabki seda küsimust veel kord arutama? Kas see eelnõu, mis aktualiseeris selle küsimuse, absoluutselt ei sobi tänapäevasesse õigusruumi ja sellepärast te tahate selle välja visata? Ma ei saa aru – kuidagi ei klapi kõik need kolm punkti.

Aitüma! Võib-olla veel üks märkus. Mängus on ka erinevad arusaamad sellest, kas kokkuleppemenetlus kui selline vähendab retsidiivsust või mitte. Justiitsministeeriumi esindajad on välja toonud, et sellel võib olla ka distsiplineeriv iseloom, kui korra on sellist kokkulepet võimaldatud ja pakutud. Inimene võib olla edaspidi seaduskuulekam.
Mis puutub superkomisjonidesse, erirevisjonidesse jne, siis see puudutab kogu karistusseadustikku algusest lõpuni ja lisaks ka igasuguseid eriseadusi. Toon näiteks toiduseaduse, loomakaitseseaduse või mille iganes, kuhu on sisse kirjutatud vastutuse ja sanktsioonide osa, mis puudutab ennekõike väärtegusid. Aga meil on ju selliseid üldiseid mõtlemiskohti küll ja veel – näiteks võib tuua Keskerakonna algatatud eelnõu, mis puudutab kriminaalmenetlust –, millised teod üleüldse võiksid olla süüteod, millised mitte. Praegu on õigusemõistmine võimalik kehtiva seaduse alusel. Kui seadusandja mõtleb, et teeme teistmoodi, võtab aluseks selle komisjoni analüüsi, siis saab see olema kuidagi teistmoodi. Täna paneb õiguskomisjon ette eelnõu 291 tagasi lükata, jätta kokkuleppemenetlus võimalusena alles ja analüüsida igal juhul sanktsioonide rangust konkreetse § 274 kohaldamise korral.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt, teine küsimus!

Hea ettekandja! Enne küsimust ma kommenteerin sinu arvamust, et kommenteeritud koodeks tekib kohtumenetluse näidete pinnalt. Kui see oleks niimoodi, siis meil ei oleks praegu ühtegi normaalselt kommenteeritud koodeksit, sellepärast et suur osa karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku sätetest ei olegi kunagi kohtus kasutusel olnud. Aga see selleks.
Ma tahan küsida sinult sellesama koodeksi kohta, mis on sul seal kommenteeritult laual. Seal §-s 245 kirjeldatakse kokkuleppe korda. Oled sa seda lugenud? Selle koostaja väga kahtleb seadusandja tahtes anda karistuse liik ja määr lihtsalt prokuröri otsustada. Kas oled seda lugenud või sa ei ole seda tähele pannud?

Ma ei ole selle pilguga sellest üle käinud. Aga jällegi, nagu me koos kokku leppisime, kommentaar võib olla ühe- või teistsugune. Ja kahtlus tähendab ainult konkreetsete isikute kahtlust.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Lugupeetud komisjoni esimees! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et selle lahendusega, kas kokkuleppemenetlus on võimalik või ei ole, ei saa välistada tulevasi rünnakuid politseile. Me täna hakkame pärastpoole arutama tuleva aasta eelarvet. Kas tegelikult ei olnud selle Viljandi juhtumi puhul probleemiks see, et meie politsei on pidanud üle elama nii palju kärpeid, et tal on mehitatus nigel. Viljandis ei olnud lihtsalt kusagilt kohe abi paluda. Ka varustus on mõnes kohas puudulik. Kas teie komisjon arutas selle taustal ka tuleva aasta eelarvet? Ja kas te tõepoolest olete seda meelt, et politsei ei vaja lisavahendeid, nagu Keskerakonna fraktsioon on muudatusettepaneku teinud?

Komisjon seda konkreetset juhtumit ei ole eraldi arutanud. Samas ma arvan, et komisjonis ei ole liikmeid, kes arvaks, et politseile, kaasa arvatud isikkoosseisule, ei kuluks lisaressurss ära. Minu isiklik arvamus on, et kui sanktsioon oleks ka näiteks 20 aastat vabaduskaotust, siis alati leidub isikuid, kellel ei ole sellest sooja ega külma. Usun, et Viljandi on küll liiga palju tähelepanu saanud, see oleks võinud juhtuda ka Paides või Rakveres või kus tahes. Ilmselt ei olnud nendel ründajatel karistusseadustik mõtteski, kui nad politsei kallale läksid, ükskõik, mis sinna koodeksisse oleks kirja pandud.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Austatud ettekandja! Palun selgita mulle komisjoni seisukohta, miks rünne kõrge riigiametniku, näiteks Riigikogu liikme vastu on nii ränk kuritegu, et kokkuleppemenetlus ei tule kõne allagi, aga rünne politseiametniku vastu ei ole enam nii ränk kuritegu ja jätab võimaluse hakata kauplema, kas üldmenetlus või kokkuleppemenetlus.

Seda me eraldi ei arutanud. Aga kui me vaatame karistusseadustikus kirjas olevatele isikuvastastele kuritegudele kompleksselt otsa, siis võib see küsimus taas kerkida.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Lugupeetud komisjoni esimees! Mitmes vastuses kõlasid huvitavad repliigid, et võib-olla võiks politsei jaoks olla seaduses eraldi paragrahv. Te ei välistanud ka seda, et politseiametniku võiks lisada sellesse nimekirja, kus on kõrged riigiametnikud. Need tundusid positiivsed noodid ja siit tekib mul tahes-tahtmata mõte, et neid asju võiks eelnõu menetlusel edaspidi arutada. Milleks komisjon tegi niisuguse rutaka otsuse? Kõige lihtsam on, et hääletame välja ja ärme enam midagi kaaluma hakkame. Kas töötahet ei jätku või milles asi? Mulle tundus, et need variandid võivad positiivsed olla.

Kui keegi tahab rääkida õiguskomisjoni töötahtest, siis ma arvan, et seda on küll ja veel. Aga seekordse analüüsi tulemusena jõudis komisjon järeldusele, et kokkuleppemenetluse jäämine on mõistlik. Me ei olnud selles üksmeelel, seda näitab hääletustulemus: 5 inimest eelnõu vastu ja 3 inimest eelnõu edasi lugemise poolt.

Palun, Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Hea kolleeg! Mu küsimus võib tunduda kiuslikuna ...

Sa saad seda endale lubada!

... aga ma tõesti ei saa aru, et miks sa endise siseministrina ei taha, et politseinikud oleks rohkem kaitstud ega saaks tänaval peksa.

Kui see sõltuks ainult karistusseadustikust ja kõik muu saaks kõrvale jätta, siis tuleks seda teha. Aga see ei ole elus niisama lihtne. Politseinik peab edaspidigi ka ise enda eest seisma, mitte lootma ainult karistusseadustikule.

Palun, Kalle Jents!

Hea komisjoni esimees! Ma tahaksin siin arutelu lõpus ajendatuna mitmest eelnõu kohta esitatud küsimusest kokkuvõtvalt pärida, kas sinu meelest karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus on midagi sellist, mis ei lase täna või homme politseiniku ründajat pikaks ajaks vangi panna. On mure, et kui me seda eelnõu vastu ei võta, äkki peaksime seadust ikkagi väga kiiresti muutma, muidu ei ole politseinik ründe eest justkui kaitstud.

Vastus on nipiga! Mis asi on pikk aeg? Sellele, kes peab minema karistust kandma, on ka see keskmine 9 kuud kindlasti väga pikk aeg. Mõne teise inimese õiglustunde kohaselt aga hakkab pikk aeg võib-olla peale 15 aastast. Aga seadus on olemas, seda rakendatakse. Ning neid juhtumeid, kus § 274 on süüdistuse aluseks, on igal aastal kümneid.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Väga suur aitäh, Marko Pomerants! Me avame läbirääkimised. Sõna saavad fraktsioonide esindajad. Ma palun, Peeter Võsa Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Tegelikult on selle seaduseelnõu puhul küsimus natuke laiem kui pelgalt karistamine. Jah, loomulikult on karistada võimalik ka praeguste seaduste alusel. Võtame uuesti selle Viljandi näite ja mitte ainult Viljandi näite, vaid võtame kõik need olukorrad, kus politseinikele on kallale tungitud. Jah, kokkuleppemenetlusega saadud karistus või ükskõik milline karistus on tegelikult ju kättemaks selle eest, et kurjategija või kurjategijad on julgenud riigi esindajalt ehk siis riigilt üle võtta tema funktsioonide täitmise.
Aga mida on meil öelda nendele inimestele, kes jäid kaitseta? Riik pani jooksu, surus mütsi pähe ja pani plehku. Mida on meil nendele inimestele öelda, miks nad jäid kaitseta, miks riik pani plagama? Väga keeruline. Või mida on meil öelda tublidele alarahastatud korrakaitsjatele, kes iga jumala päev riskivad oma elu ja tervisega? Mida me saame neile öelda? Jah, riik maksab selle eest kätte, et te lasite nüüd niimoodi juhtuda.
Valitsuse seisukohti me oleme siin kuulnud ja ma natuke tahaksin teisi põhimõtteid ka lahti seletada.
Vaadake, kauplemise koht ja kokkuleppimise koht on siit natuke eemal: lähete mäest alla, jalutate sinna vana kalasadama poole, kuhu Tallinna Linnavalitsus on teinud väga kena kalaturu. See on kauplemise koht. Seal minge ja kaubelge nii palju kui kulub! Põhimõtted ei ole kauplemise objekt.
Mis olukorras me siis nüüd oleme, kui me vaatame viimaseid politseiga seotud juhtumeid? Mõelge natuke, mida valitsus on riigiga teinud! Ei saa ju siin täna rääkida nälgivatest lastest, ei saa rääkida lonkavast tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande süsteemist, ei saa rääkida meie päästevõimekuse põhjalaskmisest, ei saa rääkida hävitatud haridussüsteemist või olematust regionaalpoliitikast. Selle eelnõu arutelu raames saame rääkida politseist ja veidi ka riigist politsei võtmes. Saate ise ju ka aru, et silmamuna või pöidlaga kiiruseületamiste mõõtmine ja tabatud nn liiklusseaduse rikkujate trahvimine on kriminaalkorras karistamist vääriv kuritegu. Veel hullem on kuriteo varjamine, eriti kui seda tehakse grupiviisiliselt.
Samasugune väga suur kuritegu on politsei peale lootvate inimeste abita jätmine. Seesama Viljandi juhtum: riik pani jooksu, mitu tundi ei olnud riiki kohal ja need, kes võtsid riigivõimu üle, tegid, mida tahtsid, tagasid õiguskorda, nii nagu ise heaks arvasid, hoolitsesid heakorra eest koduaedades, pöörates lillepeenraid pahupidi. Kui see oleks nali, siis oleks see absurdikomöödia tippnali, ma arvan. Aga tegemist on meie oma riigiga, kallid inimesed! Kas süüdi on politsei? Ei, politsei ei ole süüdi. Ei ole süüdi need ausad, aatelised ja ma ütleksin, ka julged politseinikud. Süüdi on tegelikult ikkagi poliitikud, kes ei raatsi riiki ja selle õiguskorda kaitsvatele meestele ja naistele anda ei vormiriiet selga, ei piisavalt kütust autopaaki ega lõpuks ka palka toidu ostmiseks või perekonna ülevalpidamiseks.

Kas te soovite aega juurde?

Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde, palun!

Politseinikud teeksid seda tööd. Aga alarahastatuse tõttu on olukord selline, kus täiesti mõistetavaks on muutunud olukord, kus on lõpetatud igasugune kogukonnakeskne kuritegevust ennetav töö. Ainult karistamine on jäänud. Pool elanikkonnast on karistusregistris.
Vaadake, on asju, mille puhul tasub ja saab kokku leppida, ja on asju, mille puhul ei tohi olla võimalik kokku leppida. Te saate sellest ju ometigi aru?! Ma arvan, see on arusaadav, te mõistate seda. Nagu ma viitasin, kalaturg on kauplemise koht, minge ja kaubelge seal Balti mere kiluga, hea ja odav. Aga kui me hakkame siin kauplema aadetega, põhimõtetega, riigiga, siis me vahetame kõik selle lihtsalt peenraha vastu. Nii lihtne see ongi.
Mina küll ütlen, et ei saa toetada sellist arusaamatut kokkuhoidu, sellist põhimõttelagedust, sellist kokkuleppimise püüet igas viimses kui olukorras, kus enam midagi pole kokku leppida. Nii et mina ei olnud komisjonis rahul otsusega see eelnõu tagasi lükata ja ma ei saanud ka siin rahulikult seda pealt vaadata. Selle olukorraga mina nõus olla ei saa ega ei ole! Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana Andres Anvelti!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Ma proovin teha lühidalt. Kõigepealt ma arvan, et iga samm, mis tehakse meie õiguskorra kaitseks, isegi kui ta on väikene nagu see kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus, on oluline samm. Me ei saagi edasi, kui me ei liigu paigast ja ootame valget laeva selle suure või tähtsa komisjoni töö näol. Too komisjon tegeleb ju üldjoontes karistusseadustiku muutmisega ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmine võiks kulgeda oma rada. Nagu ka valitsus on öelnud oma lõpparvamuses: nii Justiitsministeerium kui ka Siseministeerium on seisukohal, et politseiametnike kui avalikku turvalisust tagavate ametiisikute ründamisse tuleb suhtuda tõsiselt ja seetõttu püütakse karistusseadustiku kodifitseerimise komisjonis selle teemaga kiiremas tempos tegelda.
Me räägime just karistusseadustiku kodifitseerimise komisjonist. Hea eelkõneleja sõnul on neid juhtumeid Eestis kümneid. Aga neid ei ole kümneid, meil on sadu juhtmeid, kus on toime pandud vägivallategu politseinike kallal. Aasta tagasi oli neid ligi 260. Kui me räägime õigusruumi kujunemisest, siis seda peamegi kujundama meie, mitte otsima vastuseid kommenteeritud koodeksitest. Väga lihtsal põhjusel: sellepärast et nendes koodeksites õigusteadlased otsivad meie komisjonide protokollidest, meie suure saali stenogrammidest seadusandja tahet, mida nad proovivad lahti kirjutada.
Ka komisjonis kerkis üles küsimus kannatanust. Täpselt samuti võib kannatanu olla kõrgem riigiametnik. Tema võiks ka öelda, et oi ei, lepime kokku, aga talt on see võimalus ära võetud, sest ta esindab riiki. Samasugused sätted on kaitseväelasele kallaletungimise kohta. Ka tema esindab riiki, ka tema ründamise korral ei tohi kokku leppida. Nii et jääb arusaamatuks, mispärast politseinik on pandud sellisesse eriti musta töö tegija rolli, kelle ründamise puhul võib kokku leppida.
Võtame selle seaduseelnõu teise punkti, mis räägib liigist ja määrast vähemalt teise karistuse määramisel inimesele, kes on kuriteo juba varem sooritanud. Luban endale tagasi tulla sellesama kodifitseeritud või kommenteeritud koodeksi juurde. Seal on kahtluse alla pandud, kas see liik ja määr, mis antakse prokurörile, on ikkagi õigustatud. Sedasama kahtlust proovis meie fraktsioon seadusandjana ka lahendada. Sest mis on oluline? Oluline on see, et ühiskonna õiglustunne poleks riivatud. Lugedes valitsuse arvamust, jääb ikkagi kumama mõte, et kokkuleppemenetlus on hea, sellepärast et see on kiire ja odav. Aga kas me tahame tõesti, nagu ütles ka kolleeg Gräzin, sellist õigusriiki, kus õigusemõistmine on üksnes kiire ja odav. Siis tõesti tuleb meelde kohtupidamine troika põhimõttel, kus otsustati inimese saatus mõne minutiga. See oli kõige odavam ja maksis ainult 3.50 vanas rahas – nii palju maksis üks padrun, pluss töötunnid. Sellist asja me ei soovi.
Ma tahan öelda seda, et me võime majandust analüüsides rääkida erinevatest maailmavaadetest – liberalismist, sotsiaaldemokraatiast, keskteest ja millest iganes. Õigusemõistmisest on huvitatud ükskõik milline valija. Valija tahab, et tema õiglustunne ei oleks riivatud. Ta ei taha, et kui keegi on kord juba teise inimese elu kallale kippunud või teist inimest peksnud, siis ta mingi aja pärast loeb lehest või kuuleb raadiost, et selle inimese suhtes on jälle kokkuleppemenetlust kasutatud. Milline arvamus tal kujuneb sel juhul kõigist meist?
Kokku võttes ma tahan tunnustada neid koalitsioonisaadikuid, kes komisjonis ja täna saalis tegelikult olid mõtetes, ma julgen väita, selle eelnõu sisu poolt. Ka nemad ei mõista, kuidas saab mitte toetada politseinikku, kes saab tänaval peksa meie kõigi eest. Aga komisjon ja poliitika, nagu ütles ka meie hea õiguskomisjoni esimees, jäi seekord peale. Nii et pidage vastu, härrad politseinikud!

Aitäh! Kaheminutiseks sõnavõtuks kohalt saab sõna Marko Pomerants. Palun!

Aitüma! Lihtsalt õigluse nimel: ma ei tsiteeri "Kevadet" ega kommenteeritud väljaannet, vaid võtan ette karistusseadustiku, kus on kirjas ka riigivastased süüteod, süüteod Eesti Vabariigi vastu, nagu Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldne tegevus, riigireetmine, salakuulamine, välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevus, Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine. Ja need on kõik kuriteod, mille korral saab kokku leppida kokkuleppemenetluses.
Mis puutub süütegudesse riigivõimu vastu, siis võib-olla ma ei saanud väga hästi aru kolleegide Nestori ja Kotkase küsimustest, aga tahan teile öelda, head Riigikogu liikmed, et oma rahvaga meil meeldib olla koos. Nii see tõesti on. Kokkulepe ei ole võimalik Vabariigi Presidendi ja Riigikogu esimehe, peaministri, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri, riigikontrolöri, kaitseväe juhataja tapmise, pantvangi võtmise või nendele tervisekahjustuse tekitamise puhul, sest selle eest on ette nähtud kuni eluaegne vanglakaristus. Aga kõik teised, sh ka lugupeetud Riigikogu liikmed, on selles mõttes lihtsurelikud. Seega, kui teie kannatanuks osutute, siis on võimalik kokkuleppemenetlus. Kui te nõus ei ole, siis tuleb üldmenetlus. Aga loodame, et seda vajadust ei ole.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 291 tagasi lükata, siis me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame selle ettevalmistust. Mailis Reps, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jah, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Et kõik saaksid rahulikult järele mõelda 291 SE kui väga olulise eelnõu üle, palun kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 291 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 52, vastu oli 39 rahvasaadikut, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 291 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 248 kolmas lugemine. Avame läbirääkimised. Ma palun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Yana Toomi!

Austatud proua eesistuja! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!

Vabandust korraks, esineja! Head kolleegid, palun vaikust!

Oleme taas jõudnud ühe tähtsa ja väga mahuka seaduseelnõu menetlemisel lõpusirgele. Seekord on tegemist riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga, mille eesmärk on seletuskirja kohaselt lahendada riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste määramisel esile kerkinud probleeme, samuti tehnilisi küsimusi, millega ei kaasne sisulisi muudatusi.
On muidugi kiiduväärt, et viimaks ometi ühtlustatakse pensione, toetusi ja hüvitisi käsitlevates õigusaktides rakendusasutuste nimetuste asemel "Sotsiaalkindlustusameti" kasutamine. Juba aastast 2004 on pensioniametid olnud Sotsiaalkindlustusameti struktuuriüksused, kuid siiani kasutatakse õigusaktides selliseid nimetusi nagu Pensioniamet, elukohajärgne pensioniamet, piirkondlik pensioniamet ja Sotsiaalkindlustusamet. Ühtse terminoloogia puudumine on tekitanud taotlejates piisavalt segadust ning ette on tulnud isegi olukordi, kus taotlejatele jääb arusaamatuks, millise haldusorgani poole tuleb pöörduda. Niisiis on see muudatus väga teretulnud ning tagab ühtse arusaama, mis asutus seda laadi küsimusi lahendab.
Samuti on tervitatav, et edaspidi saavad tunnistajad kellegi pensioniõiguslikku staaži tõendada Sotsiaalkindlustusameti pensionikomisjonis, praegu toimub tunnistajate ülekuulamine kohtus. See muudatus võimaldab pensionitaotleja jaoks pensioni määramise kohta otsuse tegemise protsessi lühendada ning loodetavasti vähendada ka kohtute töökoormust. Samuti ühtlustatakse vaiete lahendamise korda ning nähakse ette, et kõik vaided lahendab Sotsiaalkindlustusameti juures tegutsev vaidluskomisjon.
Eelnõuga reguleeritakse ka üleminek töövõimetuspensionilt ennetähtaegsele vanaduspensionile, kui isikule maksti ennetähtaegset vanaduspensioni juba enne töövõimetuspensioni määramist. Kui töövõimetuspensioni maksmine lõpeb enne, kui isik jõuab pensioniikka, jätkatakse talle ennetähtaegse vanaduspensioni maksmist ilma pensioniavaldust nõudmata töövõimetuse lõppemise päevale järgnevast päevast.
Vanemahüvitise seaduse muudatusega peatatakse lapsevanemale vanemahüvitise maksmine vabaduskaotuse kandmise ajaks. Muuseas väideti meile sotsiaalkomisjonis, et selle algatusega tulid välja Harku vangla sotsiaaltöötajad, mis on minu hinnangul veidi kummaline, aga ju siis nii oli. See muudatus puudutab isikuid, kelle kohus on süüdi mõistnud ja keda on karistatud reaalse vabaduskaotusega ning vanem on kinnipidamisasutuses koos lapsega. Teatavasti saavad lapsed viibida kinnipidamisasutuses koos vanemaga kuni 4-aastaseks saamiseni. Nüüd peatatakse nendele vanemahüvitise maksmine vabaduskaotuse kandmise ajaks.
Veel muudetakse vanemahüvitise seadust selliselt, et edaspidi hakkab Sotsiaalkindlustusamet avaldama järgmise kalendriaasta ühe kalendrikuu hüvitise maksimaalset suurust oma kodulehel hiljemalt jooksva aasta 1. maiks. Ülempiiri arvutamise metoodikat aga paraku ei muudeta, mis tähendab, et summa kinnitab ka edaspidi Vabariigi Valitsus. Viimasest võib omakorda järeldada, et hoolimata sündide arvu vähenemisest ei ole oodata vanemahüvitise ülempiiri alandamist ning sellest vabaneva ressursi suunamist teisteks peretoetusteks.
Vaadates valitsuskoalitsiooni perepoliitikat on praegu kõige põletavam probleem liiga suur lõhe lühi- ja pikaajaliste peretoetuste vahel. Kõige keerulisem periood algab lapsevanematel vanemahüvitise maksmise lõppedes, mil lapse kasvatamise kulud märgatavalt kasvavad, kuid toetused muutuvad järsult väiksemaks.

Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaks, palun!

Praegune peretoetuste süsteem toetab eelkõige laste sündi. Laste arengut ja kasvatamist tuleks toetada mitte ainult vanemahüvitise ülempiiri tõstes, vaid luues uusi lasteaiakohti, taastades ranitsatoetuse ning sooja toidu kõigile lasteaia- ja koolilastele. Laste kasvatamise toetamiseks vajalike teenuste asemel luuakse peretoetuste reformi lipu all hoopis midagi muud. Kokkuvõtvalt võiks seda seaduseelnõu nagu ka paljusid teisi Vabariigi Valitsuse eelnõusid iseloomustada kui lõputut tehniliste muudatuste jada, mis aga ei paranda paraku kuidagi Eesti inimeste toimetulekut ning elukvaliteeti.
Eelnõuga ei tagata Eesti eakatele riikliku pensioni indeksiga ettenähtud pensionitõusu 6,3% ulatuses, vaid alates 1. aprillist 2013 tõusevad pensionid keskmiselt 5%. Vahe on päris märkimisväärne, peaaegu poolteist protsenti. 5%-ne pensionitõus peaks andma pensionäridele kuus juurde keskmiselt 15 eurot. See ei tundu viimaste aastate hinnatõusude taustal küll kuigi suur summa. Kui aga pidada silmas seda hinnatõusu, mis meid uuel aastal ees ootab, siis muutub see 15-eurone lisa pigem naeruväärseks.
Alates 2010. aasta jaanuarist on toiduainete ja mittealkohoolsete jookide hinnad tõusnud 20% ning kulutused eluasemele kasvanud 21%. Järgmine, 2013. aasta toob lisaks üldisele hinnatõusule Eesti inimestele kaasa valusa löögi elektri kallinemise tõttu. Vabariigi Valitsus laiutab selle peale ainult käsi. Ometi kontrollib peaaegu kahte kolmandikku inimeste elektriarvest riik. Kui lisame elektri kallinemisele Eleringi võrguteenuse tasu kasvu 13,3%, siis saame, et inimeste elektriarve suureneb uuest aastast umbes 20%. Nimetatud hinnatõusude valguses tundub 5%-ne pensioni tõus lubamatult väike.
Kokkuvõtteks nii palju, et eelnõu 248 on kindlasti pensionide, toetuste ja hüvitiste määramisel esile kerkinud probleemide lahendamiseks vajalik ja oluline, kuid niisuguste tehniliste eelnõude kõrval ootame koalitsioonilt ka sisulisi Eesti inimeste elu parandavaid muudatusi. Ootame muudatusi, mis võimaldaksid Eesti eakatel, lastel, üksikvanematel ning kõigil töötajatel kodumaal ilma vaesusesse langemata ära elada ning tagaksid selle, et tööealine elanikkond ei lahkuks välismaale paremat elu otsima. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole registreeritud. Sulgen läbirääkimised. Me asume selle eelnõu lõpphääletuse juurde. Kuna eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli. Kadri Simson, palun!

Ma eeldan, et me teeme kohaloleku kontrolli ära, aga enne hääletust ma palun kümme minutit vaheaega.

Väga huvitav ettepanek. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 67 rahvasaadikut, puudub 34. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Austatud kolleegid, enne lõpphääletust teeme palun veel kord kohaloleku kontrolli! 
Kohaloleku kontroll
Topelt ei kärise! Kohal on 84, puudub 17 rahvasaadikut.
Asume lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 248. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 266 kolmas lugemine. Avame läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel soovib sõna Marika Tuus-Laul! Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Enne hääletamist tahan kõigile veel kord meelde tuletada, et algselt oli tegemist sihiga üle võtta Euroopa Komisjoni direktiiv, mis kaitseks paremini tarbijaid. Siis aga ilmus välja teie ees olev eelnõu, mis valmis Eesti Pangaliidu ja Eesti Liisingühingute Liidu lobitöö tulemusena ja mis ei kaitse mitte tarbijaid, nagu oli algne eesmärk, vaid hoopis laenuandjaid ja panku. Selle eelnõu alusel saavad pangad makseraskustes peredele laenulepingu veelgi kergemini üles öelda kui praegu ja võib vaid oletada, kui palju ummikusse sattunud inimesi selle tagajärjel kodu või muu laenutagatiseks antud vara kaotab.
Eelnõu seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et praktikas on laenulepingu ülesütlemist reguleeriv punkt andnud võimaluse termini "osamakse" erinevateks tõlgendusteks, mis pangaliidu seisukoha järgi takistab sõlmitud lepinguid üles öelda, kui isik on maksetega viivitanud või päris võlgu jäänud. Seni oli nii, et kui maksehädas inimene maksis ära laenu põhiosa ja lükkas intresside maksmise pisut edasi, siis ei saanud pank talle lepingut üles öelda, sest nimetatud terminit võis tõesti mitmeti tõlgendada. Nüüd aga viiakse terminid "osamakse" ja "tagasimakse" ühtse termini alla "tagasimakse", mis sisaldab nii põhisummat, intresse, viiviseid kui ka muude tasude summat. "Muude tasude" alla käivad näiteks kohustuslike kindlustuslepingust tulenevate kõrvallepingute tasud või siis meeldetuletused, mis inimestele saadetakse. Kui inimene maksab ära küll laenu põhiosa ja viivise, aga ei tasu kolm korda järjest intresse või muid lepingutasusid või ka seda meeldetuletust, võib pank talle lepingu üles öelda. Meie arvates on tegemist tarbijavaenuliku muudatusega, kuigi see esmapilgul tundub olevat vaid termini täpsustus.
Ja kuidas ikkagi saab intressilt intressi küsida? Praktikas on nii, et kui isik jääb võlgu, siis sõlmitakse temaga võla tagasimakse leping. Uue seaduse kohaselt koosneb tagasimakse, nagu juba öeldud, põhisummast, millele liidetakse intressid ja ka muud summad. Praktikas ei ole sõlmitud võla tagasimakse leping aga enam tarbijakrediidileping, kuna sellega ei anta tarbijale laenu majandus- või kutsetegevuseks või sellest tulenevaks. Ja kuna võla tagasimakse leping ei ole krediidileping, ei kehti talle ka tarbijakrediidilepingu piirangud. Sellest tulenevalt ei ole keelatud võlgu olevalt summalt, mis uue lepingu kohaselt muutub põhisummaks, küsida veel kord intressi ning sealt edasi viivist ja muid tasusid, mis on tarbijakrediidilepingus tarbija kaitseks kehtestatud.
Praegu ei möödu enam päevagi, mil me ei kuule traagilistest juhtumitest, kus terved pered tõstetakse kodust välja. Näeme, kuidas uute lepingute sõlmimise nõudmisega kasvavad inimeste võlasummad mitmekordseks. Alles hiljuti kuulsime, et üks laenu võtnud inimene ei saanud näiteks Bigbankist mitte ühtegi eurot juurde, tema laen kasvas seitsmekordseks võlaks ja maksegraafik sõlmiti aastakümneteks. Näeme, kuidas pangad müüvad võlglaste vara internetis, laenuhaldurid ütlevad, et mure pole meie oma ja soovitavad nendel lastega peredel pöörduda sotsiaalosakonna poole. Kohtusse aga võlgades inimene ju ei lähe.
Tuletame ikkagi meelde, kes selle laenubuumi omal ajal tekitas! Kes meelitas inimesi iga hinna eest laenu võtma? Teadagi kes – pangad! Kusjuures inimestele laenati vastutustundetult, laenati nende maksevõimekust hindamata ja anti võlgu ka inimestele, kes tegelikult ei suutnud seda tagasi maksta. Samasugune saatus võib tabada inimesi, kes on võtnud tarbijakrediidilaenu. Võlgnike arv on suur ja on teada, mis praegu toimub võlanõustajate ukse taga – seal on tunglemine, sest inimesed on omadega hädas. Nendel, kes on juba laenu tagasimaksmisega hädas, kasvavad võlad lumepallina.
Nüüd siis piirangud tühistatakse, lisaks on tegemist seaduse tagasiulatuva muutmisega. On tõesti häbiväärne, kuidas valitsus, Justiitsministeerium ja kogu koalitsioon on muutnud selle tarbijakaitselise direktiivi tarbijavaenulikuks. See ei ole olnud Euroopa Komisjoni eesmärk.
Tahaksin lõpetuseks ka normitehnilisest küljest öelda, miks direktiivi kontekstis selline muudatus tehti. Muide, kohe-kohe on kooskõlastusringilt Riigikogu saali jõudmas võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sätestab sisuliselt tarbijakrediidilepingu punkte. Väga hästi oleks saanud tagasimakse definitsiooni muutmise panna sinna sisse, aga millegipärast kiirustati. Asi on selles, et praktika on näidanud, et direktiivide ülevõtmisel ei küsita seadusmuudatuse kohta arvamust eri huvigruppide käest, antud juhul näiteks advokatuuri või juristide liidu, aga ka tarbijakaitse käest, kes ilmselt poleks sellist muudatust toetanud. Valitud on kindel roheline tee, et seadusmuudatused ilma suurema kärata kehtestada, nii et see kõikide teadvusse ei jõuaks.
Ütlen veel kord, et Keskerakonna fraktsioon ei saa seda seaduseelnõu toetada ja hääletab selle tarbijavaenuliku seadusemuutmise vastu. Kutsume üles ka teisi fraktsioone nii tegema. Me väga loodame, et meie opositsioonikaaslased sotsiaaldemokraadid meid selles ettevõtmises toetavad, tarbijakaitse peaks olema meie kõigi ühine asi. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Asume lõpphääletuse juurde. Selle eelnõu hääletamiseks ei ole vaja kohaloleku kontrolli. Kas keegi soovib võtta vaheaega? Kadri Simson!

Palun Keskerakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 266. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid ei ole.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse, rahvatervise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 257 kolmas lugemine. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! See seadus, mille üle te hakkate praegu otsustama, on üks neid seadusi, mis ei ärata mitte mingit tähelepanu. Ka sotsiaalkomisjonis selle üle mingit diskussiooni ei olnud. Ilmselt kõigile öeldi, et see on tehniline asi – kas retsepte lapatakse ühes kohas või teises kohas, mis seal vahet. Kui seaduse pealkirja lugeda, siis ta näeb küll natuke imelik välja: see on liiklusseaduse, rahvatervise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuidas liiklus ja ravimid omavahel seotud on? Kas tuleb äkki enne sõitu mingid tabletid sisse võtta või pärast sõitu?
Seadus iseenesest on tegelikult päris huvitav ja sellesse muuseas tasub, tõesti tasub süveneda. Seal on juttu sellest, et retseptikeskuse vastutava töötleja roll läheb Sotsiaalministeeriumilt üle Eesti Haigekassale. Läheb seepärast, et haigekassa, nagu on ka seaduseelnõus öeldud, on tõesti seotud retseptidega, Sotsiaalministeerium ei ole. Selle peale mul tekibki vaat see mõte: aga millega Sotsiaalministeerium üldse veel seotud on?
See on probleem, millele juhtis tähelepanu tervishoiutöötajate streik. Tegelikult enne, kui streigiks läks, tervishoiutöötajad otsisid kaks aastat, kellega läbirääkimisi pidada. Keegi ei tahtnud! Eesti Vabariigis puudub nimelt institutsioon või juriidiline isik, kes vastutaks tervishoiu juhtimise eest. Sotsiaalministeerium koostab õigusaktide eelnõusid. Mida meie lugupeetud sotsiaalminister meie ülesandel nende käest tellib, selle nad, tublid ametnikud, kokku kirjutavad. Terviseamet väljastab tegevuslubasid ehk litsentse, kontrollib, kuidas osutatakse teenuseid, aga ta ei juhi tervishoiusüsteemi. Haigekassa jagab laiali selle raha, mis me maksame sotsiaalmaksuks, aga temagi ei juhi süsteemi.
Tegelikult süsteemi kui sellist ei olegi. On igavene hunnik eraõiguslikke teenusepakkujaid, ühtset süsteemi, mis alluks kellelegi, ei ole. Retseptide töötlemine oli mingi viimane relikt, mis oli veel jäänud Sotsiaalministeeriumi, nüüd juuriti seegi välja.
Kui nii juba otsustati, et Sotsiaalministeerium peseb oma käed tervishoiust puhtaks, siis nii on, ega parata ei ole suurt midagi. Aga kes siis vastutab? Ilmselt haigekassa. Aga haigekassa ülesanne on siiski jaotada seda raha, mida me maksame tervishoiuteenuste osutamise eest. Nüüd pannakse talle ministeeriumi ülesanded. Okei, ega tegelikult midagi hullu ei juhtu – haigekassas on samasugused tublid ametnikud nagu Sotsiaalministeeriumis, küll nad saavad retseptidega hakkama.
Eelnõu täpsustab ka apteegiteenuse osutaja kohustust sisendada paberkandjal väljastatud retsepti andmed retseptikeskusesse viivitamata pärast retsepti laekumist. Siiani anti selleks kolm päeva aega. Ma ei tea, kuhu meil sellega nii kiiret on. Väidetavalt ametnikel, kes töötlevad retseptide andmeid, tekib mingi segadus, kui need andmed ei laeku kohe on-line. Ma ei tea, kas me peame muretsema nende ametnike pärast, kes ei suuda oma tööga hakkama saada, aga tegelikult muudab see punkt apteekrite elu küllaltki keeruliseks.
Palju on räägitud sellest, et maa-apteegid kaovad ära. Me üritame leiutada mingeid alternatiivseid võimalusi ja hakata ravimeid pakkuma kuskil kaupluses, minu pärast kas või Statoili bensiinijaamas, aga selline variant tähendaks siis, et ka nemad peavad on-line sisestama kõik retseptide andmed kohe retseptikeskusesse.
Üldiselt on siin näha tendentsi, et ahistatakse ettevõtjat, ja just nimelt väikeettevõtjat. Me räägime sellest, et me vajame liberaalset majandust, me vajame ettevõtlusvabadust. Seega peaksime soodustama neid tublisid inimesi, kes oma kodumaal kodumaiste ressursside abil mingisuguse ettevõtte tahavad püsti panna ja seda arendada. Apteegipidajad ongi tegelikult väikeettevõtjad. Kui me paneme nendele mingeid lisakohustusi, siis see tähendab seda, et nad peavad kas muretsema paremad tööriistad või palkama kellegi tööle, andma kellelegi lisaülesandeid – need on liigsed kulutused, mida nad peavad kandma selleks, et retseptikeskusel mugavam töötada oleks. Kust nad selle ressursi võtavad? Ega apteekritele keegi raha ju ei kingi. Nemad ei ole eelarvelised asutused, nemad peavad oma raha teenima ja teenivad nad seda, müües meile ravimeid. Ainuke sissetulek, mis nad saavad, on ju see raha, mis me omast taskust ravimite eest maksame. Ja loomulikult siis, kui tekib lisakulusid, siis kes see muu kui ravimite ostja need kinni maksab.
Praegu on muidugi digiretseptid. Mina alustasin arstitööd 35 aastat tagasi ja siis noore tohtrina ma võisin võtta taskust suvalise paberitüki ja kirjutada sinna recipe, misce, da signa, fiat, numero ... Need on nagu ladinakeelsed loitsud, eks ole, mis tähendavad, et võta ühte ja teist ainet, sega kokku, et saab 20 pulbrit, mis tuleb sisse võtta nii ja naa. Ja polnud mitte midagi katki, suudeti väga ilusasti arvet pidada! Kusjuures retseptid olid väga keerulised, sest tookord kasutati pulbreid ja tinktuure, mis tuli apteegis kohapeal segada.
Apteegimajandus on muuseas väga täpne majandus, apteeker ei eksi mitte iialgi – ta ei tohi seda endale lubada, seda ei luba ka tema kutse-eetika. Apteekriks lähebki inimene, kes on eriline inimene, kes võtab endale selle raske ameti, ja seda ta peab. Peab kõigi nende seadusparanduste kiuste, mis veeretatakse tema jalge ette, et ta komistaks. Aga ta ei komista, ta ei kuku, sest tubli apteeker on näinud igasuguseid aegu, igasuguseid seadusi. Küll ta saab hakkama!
Minu aeg kipub otsa saama. Ma tahtsin rääkida veel sellest, kuidas see muudab liikluskorraldust, et tuleb edastada Maanteeametile andmeid. Maanteeamet ei ole selleks valmis, sest terviseandmed käivad andmekaitse alla ja on erilised süsteemid, mille kaudu see info peab liikuma. Ma ei tea, mis sellest saab. Tegelikult, ega ei juhtu ka midagi hullu, kui võetakse see seadus vastu, sest siin on ka punkt, et teatud nõuded lükatakse edasi, neid kohe täitma ei pea. Küll apteekrid saavad hakkama ja ka Maanteeamet saab hakkama, sest et nendele on tõesti antud aega andmekogude edastamiseks valmistuda. Eks valmistume meiegi hääletamiseks. Ma usun, et võime hääletada kõik poolt. Aitäh!

Erakordselt täpne ajastus! Väga täname! Rohkem kõnesoove praeguseks registreeritud ei ole, sulgen läbirääkimised. Me asume lõpphääletuse juurde. Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Enne hääletust eelnõu 257 üle me soovime väga põhjalikult arutada kõiki üles kerkinud küsimusi ja palume kümme minutit vaheaega!

Loomulikult! Repetitio est mater studiorum. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse, rahvatervise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 257. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 rahvasaadikut, vastu ega erapooletu ei ole keegi.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Investeerimispangas" eelnõu 285 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Peeter Laursoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Investeerimispangas" eelnõu peale selle esimest lugemist oma 5. novembri istungil. Eelnõu eesmärk on kiita heaks ettepanek suurendada Eesti Vabariigi osalust panga aktsiakapitalis ja anda Vabariigi Valitsusele volitus osaluse suurendamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Panga kapitali suurendamise eesmärk on toetada Euroopa Liidus jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 1. novembril kella 18-ks laekus üks muudatusettepanek, see oli Riigikogu liikmelt Rainer Vakralt. Ettepaneku sisu oli teha panga kapitali suurendamiseks vajalikke toiminguid aeglasemas tempos. Muudatusettepanek toetust ei leidnud, kuna kapitali kiire suurendamine avaldab Euroopa Liidu riikide majanduskasvule ning töökohtade loomisele väga positiivset mõju, samuti on kiirendatud kapitalimaksete tegemine oluline Euroopa Investeerimispanga kõrge reitingu tagamise seisukohast.
Komisjoni istungil nenditi veel, et tegemist on finantseerimistehinguga, mitte riigieelarve kuluga, seega kapitali sissemakse ei mõjuta riigieelarve tasakaalu. Kiirendatud sissemaksete vajalikkust arutati põhjalikult. Teiste riikide lähenemine on samasugune: kapitali sissemaksed tehakse esimesel võimalusel. Selle mõte on, kordan veel, majanduskasvu soodustamine, töökohtade kiiremas tempos loomine ning AAA reitingu hoidmine.
Üleval oli ka küsimus, kas hiljem tehtavate maksete puhul tulevad mingid lisatingimused. Lisatingimusi ei ole, laenu antakse ikkagi panga kehtestatud kriteeriumide järgi.
Komisjon tegi konsensuslikult otsused suunata eelnõu teisele lugemisele 14. novembril, eelnõu teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele.

Suur tänu! Me läheme küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud ettekandja! Vastavalt juunikuu lõpus vastu võetud kapitali suurendamise tingimustele oli paika pandud ka selline päev nagu 14. september. Enne seda kuupäeva võisid liikmesriigid vastu võtta otsuse, et ei maksa oma osalust ühe summana korraga välja, vaid see jagatakse kolmeks: 50% makstakse järgmisel aastal ja siis kaks aastat 25%. Otsus, et Eesti Vabariik maksab nõutava summa välja ühe aasta jooksul korraga, võeti vastu ilma Riigikoguta. Mis sa arvad, kas niiviisi ikka võivad need asjad käia? Kas Vabariigi Valitsus oli kompetentne sellist otsust vastu võtma?

Komisjonis seda ei arutatud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Hea kolleeg! Me teame, et ka ettevõtetel on võimalik Euroopa Investeerimispangast laenu saada ja mitmed ettevõtted on seda võimalust kasutanud. Siin eelnõus on nimetatud Eesti Energia, Elering, regionaalhaigla, Elisa, Muuga Sadam jt. Kas te oskate välja tuua selle põhilise, miks peaks ettevõte eelistama Euroopa Investeerimispanga laenu mõne muu panga laenule?

Euroopa Investeerimispangast saadavad laenud on paremate intressidega kui erapangast saadavad laenud. Ja kuna need laenud on rohkem suunatud perspektiivikate äriprojektide rahastamiseks ja Euroopa Liidu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, siis on ettevõtetel võimalus sealt saada suuremaid ja parematel tingimustel laene.

Palun, Olga Sõtnik!

Hea ettekandja! Ma mäletan küllaltki selgelt, et alles hiljuti suurendati Euroopa Investeerimispanga kapitali panga enda reservide arvel ja siis meil oli laual samasuguse pealkirjaga eelnõu. Nüüd me anname neile juba reaalse lisakapitali. Kas te komisjonis arutasite seda, kas Euroopa Investeerimispangal on mingeid tõsisemaid likviidsusprobleeme, et seda kapitali tuleb pidevalt suurendada?

Ei, Euroopa Investeerimispangal ei ole tõsiseid likviidsusprobleeme. AAA reitingu tagamiseks on otstarbekas garanteerida suurem kindlustunne ja selleks on kapitali vaja.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Austatud ettekandja! Kas te tutvustaksite natukene seda ainukest esitatud muudatusettepanekut, mis tuli kolleeg Rainer Vakralt? Millist tempot tema pakkus praegu eelnõus kirjas oleva asemele?

Rainer Vakra ettepanek oli suurendada kapitali kolmes osas: 2013. aastal 50%, 2014. aastal 25%, 2015. aastal 25% ja teha kõik need kapitali suurendamised nende aastate märtsikuus.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Üldiselt tundub mulle, et Eesti valitsus on väga lahke meie maksumaksjate raha väljapoole jagama, kuigi oma rahvas on raskustes. Näiteks EFSF-ile garantii andmine ei olnud probleem, ESM-i reaalse sissemakse tegemine ei olnud probleem ja nüüd ma saan aru, et 7 miljoni euro suuruse kapitalimakse tegemine Euroopa Investeerimispanka ei ole ka mingi probleem. Siit mul on selline küsimus: kas komisjonis üldiselt arutati, et meil on küllalt palju siseprobleeme? Me kasutame niiviisi meie maksumaksja raha, aga maksumaksjad sellest midagi tagasi ei saa – näiteks meie õpetajad, arstid ja omavalitsused.

Jah, komisjon arutas seda. Püüdsime selgitada komisjoni liikmetele finantsmajanduslikke põhimõtteid ning lõpuks said ka need komisjoni liikmed, kes varem olid teisel arvamusel, aru, et kapitali sissemakse ei mõjuta riigieelarve tasakaalu. Kui seda raha kasutada palkade maksmiseks, siis see mõjutaks riigieelarve tasakaalu, aga praegu on tegemist finantseerimistehinguga. Need on kaks ise asja.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud kolleeg! Te ütlesite, et tegemist on finantseerimistehinguga ja see riigieelarve tasakaalu ei muuda. Aga kust riik selle 7 138 000 eurot leiab?

See on planeeritud järgmise aasta eelarvesse.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud ettekandja! Ütlesite, et investeerimispanga aktsiakapitali tuleb suurendada, kindlustamaks panga krediidireitingu säilitamine AAA tasemel. Kas te võite meile rääkida, mis põhjusel on senine panga kõrge krediidireiting ohtu sattunud?

Kuna Euroopas on finantskriis, siis otsustati, et panga reitingu tagamiseks võiks pank olla paremini kapitaliseeritud. Sel juhul ei teki üldse arutelu, et see võiks langeda alla AA.

Palun, Viktor Vassiljev!

Hea ettekandja! Täna arutusel olev eelnõu algatati 27. septembril. Selleks ajaks oli juba möödas tähtaeg, mille jooksul oleks olnud võimalik teada anda, et Eesti soovib teha oma kapitalimakse mitmes osas. Tegelikult oleks me pidanud seda eelnõu arutama juba enne 14. septembrit – siis oleks Riigikogu saanud teha otsuse, kas Eesti teeb ühe kapitalimakse või jaotab selle mitmeks osaks. Miks siis selle eelnõuga hiljaks jäädi? Kas see oli kellegi näpuviga, hoolimatus, laiskus või oli selle taga soov Riigikogu otsustusprotsessi tähtsast osast välja jätta?

Otsustusprotsessi ei ole venitatud. Neid küsimusi, mis te esitasite, me aga komisjonis ei arutanud.

Aitäh! Palun, Vladimir Velman!

Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on mainitud, et Eesti riigil on Euroopa Investeerimispangaga aktiivne laenuleping, mis sõlmiti 2009. aastal viieks aastaks summas 550 miljonit eurot. Kui suur summa sellest on praegu Eestis kasutuses? Kui sellest ikka räägiti komisjonis.

Sellest ei räägitud komisjonis.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Tahtsin midagi muud küsida, aga vaadates, millise trendiga liigub meie arutelu siin saalis, lähen tagasi oma esimese küsimuse juurde. Minu isiklik arvamus seisneb selles, et isegi kui komisjon üht või teist asja ei arutanud, siis komisjoni esindaja roll ongi vastu võetud otsus lahti mõtestada lähtuvalt sellest, milline ideoloogia või, ma ei tea, suundumus valitseb komisjonis. Seega vastust, et komisjonis seda ei arutatud, ei saa aktsepteerida. Juttu oli sellest, et Eesti riik pidi otsuse vastu võtma nagu iga teinegi liikmesriik. Mis alusel selle otsuse, et me maksame ühe summana järgmisel aastal, võttis vastu just Vabariigi Valitsus ilma Riigikoguta?

Te olite ise ka komisjoni istungil ja seal arutati Rainer Vakra ettepanekut teha makse kolmes osas. Komisjon jättis selle arvestamata. Me peame otstarbekaks, et kapitaliseerimine toimuks kiiremas tempos, sel juhul ei teki kahtlust, et AAA reiting võib ohtu sattuda.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Austatud ettekandja! Ma palun väga vabandust, et ma seda küsin, sest nii või naa on seda küsitud vist juba kolm korda. Aga ma ikkagi ei saanud aru. Kas te saaksite natukene avada selle arutelu sisu, selle asemel et jälle seletuskirja tsiteerida? Miks oli komisjon Rainer Vakra ettepaneku vastu? Mida arutelu käigus selle kohta öeldi?

Arutelu toimus selle üle, et kui seda raha kasutataks teises tempos, kui aktsiakapitali suurendataks aeglasemas tempos, kui palju riik sellega raha võidaks. Nenditi, et riik võidab päris kindlasti rohkem raha, kui investeerimispanga reiting ohtu ei satu. Eesti ettevõtted saavad sel juhul sealt laenu nii, nagu nad on siiamaani saanud, ja selle ettevõtluse kaudu tuleb riiki raha palju rohkem. Summad, mida kasutatakse ettevõtluses ja töökohtade loomisel, toovad maksudena meile palju rohkem raha, mida me saame kasutada riigieelarves. Nenditi, et see on peamine põhjus. Kui me sissemakset kiiresti ei tee, siis panga reiting võib mingil x põhjusel ohtu sattuda. Seda ei pruugi juhtuda, aga kui juhtub, siis võib kahju olla palju suurem.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! See arutelu siin saalis pani mind vaatama Euroopa Investeerimispanga kodulehekülge. Tahtsin täpsemalt uurida, millega pank tegeleb, milliseid projekte rahastab. Sain teada, et ligikaudu 90% laenudest antakse Euroopa Liidu siseste programmide ja projektide elluviimiseks. Kas te teate, millistele regioonidele ja projektidele läheb ülejäänud 10% laenudest? Võib-olla olete seda arutanud oma komisjonis?

Isegi põgusalt me ei arutanud seda. Me panga siseasju ei puutunud.

Palun järgmine küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Peeter Laurson! Enne küsis kolleeg Vladimir Velman, kui palju on Eesti EIB laene kasutanud ja mis on tulevikuplaanid. Te ütlesite, et seda ei arutatud. Tegelikult on rahanduskomisjonile antud päris detailne ülevaade nende laenude kohta. Ma panen teile nagu Mihhail Stalnuhhingi südamele, et kui rahanduskomisjonis on teiste küsimuste raames arutatud teemasid, mis puudutavad EIB-d, siis oleks kohane sellest siin Riigikogu suures saalis rahvasaadikutele kõneleda. Aga minu küsimus puudutab seda, et eelnõu 285 arutati rahanduskomisjonis 5. novembril. Kolm päeva hiljem, 8. novembril on Postimehe majanduskülg avaldanud uudise, et pangad ergutavad Kesk- ja Lõuna-Euroopa majandust 30 miljardi euroga. Ka on kirjas, et Maailmapank, Euroopa Investeerimispank ja Euroopa arengupank teatasid ühisavalduses, et investeerivad aastail 2013 ja 2014 Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikide majanduskasvu kiirendamisse üle 30 miljardi euro. Kas oleks olnud kohane ka Riigikogule see info teada anda, enne kui seda otsust rahanduskomisjonis arutati? Mis teie arvate?

Ilmselt ei oleks see info meie otsust muutnud, arvestades õhkkonda, mis rahanduskomisjonis valitses, ja seda, millised küsimused olid siin saalis esimesel lugemisel. Ma toonitan, et meie osalus sissemakstavas kapitalis on 0,071%. Tegelikult kasvab panga kapital sissemaksete korral 21,6 miljardi euroni ja see meie 7,1 miljonit eurot on suur summa, kuid moodustab vaid 0,071%. Tahes-tahtmata pangal on peale Eesti riigi ka muid kohti, kuhu ta finantseerib.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Hea kolleeg! Eesti osalus Euroopa Investeerimispangas on 0,071%, mis tundub küllaltki väike. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kas te võiksite meile anda ülevaate Euroopa Liidu suurte liikmesriikide osakaalust aktsiakapitalis? Kas komisjoni istungil seda arutati?

Eraldi seda arutelul ei olnud, me ei uurinud, kui palju ühele või teisele riigile osasid kuulub. Sellist arutelu ei olnud ja seega ma ei saa siin praegu seda öelda. Kui selle vastu on huvi, siis seda saab kindlasti täpsustada.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Lugupeetud ettekandja! Mind paneb alati hämmastama see retoorika, mida kasutatakse, kui me lahkel käel anname raha Euroopasse, ükskõik, kes küsib ja millal küsib. Oma inimeste vajadusteks, surgu või nälga, ei anta mingil juhul. Põhjuseks ikka see, et raha ei ole. Praegusel juhul, olgu see finantseerimistehing või mitte, see on reaalne raha, mis ära makstakse ja mida enam mitte kunagi tagasi ei saa. See on seitse miljonit eurot, mida vajaksid rohkem politseinikud, õpetajad – kes tahes. Ja kui me seda 0,071%, millest te rääkisite, ei maksaks, siis see investeerimispanka hätta ei jätaks ka. Millest see tuleb, et ükskõik kellele väljaspool Eestit oleme alati valmis andma, aga oma rahvale mitte mingil juhul?

Hea Riigikogu liige! Kindlasti te lugesite seletuskirja ja ka teie kolleegid viitasid sellele, et laene on Eesti ettevõtted saanud perioodil 2009–2012 Euroopa Investeerimispangast 1,3 miljardi euro ulatuses ja Eesti riigil on laenuleping sõlmitud 2009. aastal viieks aastaks summas 550 miljonit eurot. See on väga suur raha ja nagu ma juba nimetasin, tänu nendele investeeringutele on Eesti riigis kindlasti paljud, paljud inimesed tööd saanud. Need laenud on maksude näol toonud riigieelarvesse palju rohkem raha, kui seal oleks siis, kui me oleksime selle lihtsalt jätnud riigieelarvesse. Ma toonitan veel, et me ei oleks saanud seda raha kasutada selliselt, nagu te püüate siin ette kujutada. Tegemist on ikkagi finantseerimistehinguteks ettenähtud rahaga ja nendeks kasutatud rahaga.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea ettekandja Peeter Laurson! Euroopa Investeerimispank annab laenu nii riikidele kui ka ettevõtetele ning mitmed Eesti ettevõtted on sellest pangast laenu saanud. Arutuse all oleva eelnõu esimese lugemise seletuskirjas on välja toodud, et aastatel 2009–2012 on laene saanud Eesti Energia, Elering, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Elisa ja Muuga Sadam. Kas te oskate öelda, millised on põhilised erinevused, kui laenu saab eraettevõte ja kui seda saab riik? Millistel tingimustel saavad laene eraettevõtjad ja millistel tingimustel saavad Euroopa Investeerimispangast laene riigid? Kas komisjoni istungil oli see arutuse all?

Täpseid intressimäärasid me ei käsitlenud, kuid meie andmetel on need kaugelt väiksemad kui erapankadest saadavate laenude puhul. See on ka põhjendatav, sest Euroopa Investeerimispanga kapitaliseeritus on suur ja raha eesmärgipärase kasutamise kontroll on natuke teistmoodi üles ehitatud.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Ma arvan, et seda ehk seekord komisjonis ei arutatud, aga äkki kunagi varem, nii et vahest valgustaksite ka meid. Me räägime kogu aeg sellest, et me oleme väga ettevõttesõbralikud. Teie ka vastasite minu küsimusele, et ju siis ettevõtted investeerivad ja loovad töökohti. Kuidas on see võimalik, et me oleme nii sõbralikud ja nii meeldime investoritele, aga samas on meil nelja aastaga kadunud rohkem kui 100 000 töökohta? Haigekassa andmete kohaselt on nimelt võrreldes aastaga 2008 tööandjate poolt 100 000 inimest vähem kindlustatud. Kus on siis see töökohtade loomine ja mis investorid need sellised on, kes investeerivad ja kasutavad neid eeliseid, aga samas töökohti ju ei loo?

Ilmselt on meil erinevad andmed. Tööpuudus on praegu peaaegu 2008. aasta tasemel ja pigem on meil tööjõu puudus. Kindlasti on tööjõud liikunud eri sfäärides, aga pärast majanduslangust on olukord normaliseerumas. Praegused märgid näitavad seda.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Austatud kolleeg! Me teame, et Eesti osalus investeerimispangas on 0,071%. Me ei tea, kui palju on Eestil sellest kasu olnud. Tõesti, päris soliidne nimekiri on ettevõtetest, kes on sellest pangast laenu saanud, aga kas te siiski täpsustaksite, kui palju on see mõjunud meie töötuse vähendamisele? Kui palju ikkagi on investeerimispanga laenude kasutamine summaliselt aidanud meie majandust edendada?

Summaliselt on siin juba mitu korda välja toodud, kui palju on ettevõtted laenu saanud. Te ise ka teate, et ei ole võimalik pidada väga täpset arvestust, kui palju konkreetselt üks või teine euro on töökohti loonud. Kuid hinnanguliselt on teada, et sellised investeeringud annavad tänu töökohtade loomisele väga suure efekti. See summa on märksa suurem, kui me praegu kapitali suurendamiseks loovutame. Leidsime, et muretsemiseks ei ole põhjust. Pigem võiksime heameelt tunda, et oleme selle panga liige ja meie ettevõtjatel on võimalus saada sealt soodsatel tingimustel kindlaid laenusid.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Hea ettekandja! Minu poolt selline küsimus: kas Eesti riigi jaoks oli sissemakse tegemine kohustuslik? Ehk teisiti: kas kõik panga aktsionärid on otsustanud teha sissemaksed proportsionaalselt oma osalusega selles pangas?

Kindlasti oleks Eesti riik saanud seda sissemakset ka mitte teha. Kuid Eesti riigi huvi on, et meie jätkaksime samas positsioonis, nagu me oleme oma osalusega selles pangas olnud. Me ei soovi oma osalust selles pangas vähendada. Seetõttu ongi see eelnõu täna siin laual, et meie võimekus sealt laenu saada ei väheneks.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Te põhjendate selle osamaksu sissemaksmist võimalusega laenu saada. Ega siis selleks, et laenu võtta, pea kindlasti panga aktsiaid omama! Kõik need inimesed, kes on võtnud SEB pangast ja Swedbankist oma kodude ehitamiseks laenu – nende puhul ju pole olnud tingimuseks, et nad ei saa enne laenu, kui ostavad panga aktsiaid. Nii et üks asi on laen, mis tuleb tagasi maksta – see on omaette asi. Aga Eestis on väga palju lahendamist vajavaid probleeme ja nagu te eelmises vastuses ütlesite, oleks ka teisiti saanud. Ei oleks pidanud tingimata oma osalust suurendama. Jäigi lahtiseks, miks ilmtingimata seda osalust siis suurendama peab – laenu võib ka mujalt võtta.

Kapitali märgiti ka Eesti astumisel Euroopa Liitu panga põhikirjas, mis on ka Euroopa Liiduga ühinemise lepingu protokollis. See on ka üks põhjus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Teil oli õigus, kui tegite märkuse, kui ma tõstatasin palkade küsimuse. Ma rohkem kui palkadest rääkisin sellest, et meie riik või täpsemalt riigiasutused on selles mõttes kõige suuremad tööandjad ja tellijad. Aga minu küsimus on järgmine. Esiteks, kas teie ees oli valik 7 miljonit, 6 või 4 miljonit? Ja teiseks, milline on proportsioon? Me oleme väike riik ja makstav summa on küllaltki suur. Kuidas seda osakaalu võrrelda teiste riikide omaga?

Eesti märgitud kapital pangas oli algselt 117,64 miljonit eurot. Sellest seisust alustati suurendamist. Seda, kui suur on eri liikmesriikide osakaal, me komisjonis ei puudutanud.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Praegune valitsus on sõnades rõhunud sellele, et nende jaoks on väga tähtis eelarve tasakaal ja seetõttu tuleb täita väga palju ülesandeid, mille elluviimisel EIB kasulik on. Näiteks tööpuudusevastaseks meetmeteks on kasutatud valdavas osas Euroopa Liidu abiraha, mis aitab eelarve tasakaalul hea välja paista. Kuidas seda EIB laenu Eesti riigi eelarve tasakaalu seisukohalt hinnata? Kuidas see mõjutab meie eelarve tasakaalu?

EIB laen riigieelarve tasakaalu selliselt ei mõjuta, nagu te ilmselt arvate. Seda peaks täpsustama, me seda komisjonis ei arutanud. Jätan sellele vastamata.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Hea esineja! Sa oled nüüd saanud vastata väga paljudele küsimustele ja lõpuks võiksid öelda lihtsalt: kas ei või jah. Kas see on hea eelnõu?

Jah, see on hea eelnõu. Eesti ettevõtjad tahavad Euroopa Investeerimispangast laenu saada ja laenutingimused on olnud siiamaani palju soodsamad kui erakapitali pankades. Ja ka Eesti riik on saanud sealt laenu. See on väga hea eelnõu.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea ettekandja, kindlasti on see väga hea eelnõu. Kui lubate, ma siiski küsin ühe täpsustuse veel. Laenu andmine on loomulikult alati seotud riskidega ning Euroopa stabiilsusmehhanismide arutelu ajal pidid isegi valitsuskoalitsiooni kuuluvate IRL-i ja Reformierakonna esindajad tunnistama, et võib juhtuda, et aeg-ajalt me satume ka kõige mustemate stsenaariumide otsa. Seega on vaja jälgida ka negatiivseid stsenaariume – mis saab, kui need peaksid täide minema, isegi kui esialgu tundub, et see on vähetõenäoline. Seega on mu küsimus: kui palju on Euroopa Investeerimispangal nn halvaks läinud laenusid?

Ei tea. Seda me ei arutanud ega püüdnud halvaks läinud laenude mahtu teada saada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Peeter Laurson! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Proua juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon ei toeta seda eelnõu ja järgmise kaheksa minuti jooksul ma püüan teile selgitada, miks. Kusjuures mina pigem hääletan vastu või lihtsalt ei võta osa.
Euroopa Investeerimispank kuulub euroliidule ehk 27 liikmesriigile. Euroopa Investeerimispank laenab raha kapitaliturgudelt ning annab madala intressiga laenu projektide jaoks, mis parandavad infrastruktuuri, energiavarustuse kindlust või keskkonnastandardeid nii Euroopa Liidus, selle naaberriikides kui ka arengumaades. Kusjuures investeerimispank ei kasuta Euroopa Liidu eelarvelisi vahendeid, raha laenatakse soodustingimustel Euroopa Liidu poliitika eesmärkidega kokkusobivate projektide elluviimiseks. Ligikaudu 90% laenudest antakse Euroopa Liidu sisestele programmidele ja projektidele.
Kokku on laenamisel kuus prioriteetset eesmärki, mis on sätestatud ka panga äriplaanis. Esiteks, ühtekuuluvus ja lähenemine; teiseks, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine; kolmandaks, keskkonnasäästlikkus; neljandaks, "Algatus ja innovatsioon 2010" rakendamine; viiendaks, üleeuroopaliste transpordi- ning energiavõrkude arendamine, kuhu alla käivad vist ka need laenud, mis said Muuga Sadam ja AS Elering, ja kuuendaks, jätkusuutlik, konkurentsivõimeline ja turvaline energeetika, tänu millele sai vist laenu ka Eesti Energia.
Nüüd siis on meile tehtud ettepanek suurendada oma osalust sellise summa võrra nagu 7 138 000 eurot. Kusjuures tasuda tuleks summa kogu ulatuses. Ma tsiteerin valitsuse pressiteadet septembri lõpust: "Panga kapitali suurendamise eesmärk on toetada Euroopa Liidus jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist." Vaat selline ilus, ma ütleks isegi, kaunis ja romantiline pilt.
Ma lugesin läbi umbes kümme artiklit, mis sellel teemal on septembrist alates trükitud. Miskipärast ei leidnud mitte ühtegi positiivset kommentaari. Muidugi võib netikommentaatoritesse suhtuda nii ja naa, aga nemad on osa meie valijatest ja seda, mida nad räägivad, on vaja ka kuulata. Toon teieni väikese valiku nendest kommentaaridest, mis ma leidsin. Kõige ropumad ja matslikumad muidugi viskasin välja, neid ma tsiteerima ei hakka, aga mõned loen teile ette. "Sellise raha eest," ütleb üks kommentaator, "me saaks siin ise kenakesti töökohti luua, miks seda peab veel kuhugi juurde andma?" Teine kommentaator teatab, et riik ei tegele töökohtadega, selleks on ärimehed. Kodaniku ellujäämine on kodaniku enda mure. See on vist kõige neutraalsem kommentaar. "Kuidas siis ei tegele?" vaidleb vastu järgmine. "Keegi Laar lubas luua 60 uut töökohta." Ja diskussiooni konkreetselt selle artikli teemal lõpetas üks kommentaator nii: "Mitte riik, vaid see valitsus ei tegele töökohtadega. Jääb üle hoolitseda selle eest, et järgmine valitsus oleks selline, kes looks töökohti."
Üsna tüüpilised on sellised arvamused, mis kõlavad umbes nii. Kohalikud arstid hakkavad streikima – tuletan meelde, see oli septembri lõpp –, mingi aeg tagasi streikisid õpetajad. Nendele raha palkadeks juurde ei leita, aga samas priiskava eluviisiga kreeklasi jookseme kohe toetama. Jne. Kohe näha, mis või kes sellele valitsusele tähtsam on, kas oma rahvas või ... Ma ütleks, et selline seisukoht on üsna üldine. Kuid mitte sellepärast ei jäta me seda eelnõu toetamata.
Ma tuletan meelde, et esimese lugemise ajal esitas üks meie kolleeg rahandusministrile sellise küsimuse: "Aktsiakapitali suurendamise osamaksete puhul on liikmesriikidel erinevaid võimalusi. Mõni liikmesriik on vist arvanud, et ühekordne makse on neile kasulikum, ometi antakse võimalus jagada see osamakse kolmele aastale. Millele tuginedes võttis Eesti vastu otsuse kanda 7 miljonit järgmisel aastal üle ühekorraga?" Rahandusminister Jürgen Ligi vastas: see on meile jõukohane. Muud midagi. Ei ole mõtet venitada ja koostööd takistada. Tähendab, nagu meie aru saame, ei ole meile jõukohane järgmisest aastast kas või kolmandast lapsest alates suurendada toetusi. See toimub alles valimisaastal, aastal 2015. Järgmisest aastast ei ole meil võimalik taastada ranitsatoetust, ei ole kümneteks vajalikeks eesmärkideks raha olemas, aga niiviisi välja laduda 7 miljonit ja 138 000 eurot on käkitegu.
Ma kordan teile seda, mida ma selles küsimuses siin juba rääkisin. 28. ja 29. juunil 2002 toimunud Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide ülemkogu kohtumisel otsustati suurendada panga kapitali 10 miljardi võrra, kusjuures anti võimalus igal liikmesriigil endal valida, kuidas ta seda teeb: kas paneb kogu raha välja järgmisel aastal enne 31. märtsi või 31. märtsil 50% ja kaks järgmist aastat veel 25%. Tegemist on reaalse rahaga. See on reaalne raha, see on eurodes konkreetselt kirja pandud. Me miskipärast, mingist soovist näida paremad, kui me oleme, selle asemel et kolm ja pool miljonit säilitada eelarves ja lahendada kõige raskemad probleemid, mis praegu meie elanikkonna ees on, hakkame priiskama ja laome kogu selle summa ehk 7 138 000 eurot korraga välja.
Selle otsuse võttis vastu Vabariigi Valitsus. See ei ole demokraatia. Eesti riik oleme pigem meie siin saalis, mitte Vabariigi Valitsus. Meie pidime seda otsustama. See on demokraatia põhimõtete rikkumine. Me ei toeta seda eelnõu.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Läheme nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle seaduseelnõu muutmiseks on ainsa ettepaneku esitanud kolleeg Rainer Vakra. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Hea kolleeg Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Suurima heameelega!

Enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Veel suurema heameelega! Vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud kolleeg Rainer Vakra ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Nüüd on meil võimalus minna lõpphääletuse juurde. Palun, lugupeetud Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Ma palun enne lõpphääletuse juurde minekut kümme minutit vaheaega!

Palun, kümme minutit vaheaega!
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Investeerimispangas" eelnõu 285. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid oli 3.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri! Üks moment! Milles on küsimus, kolleeg Aivar Sõerd?

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Mul on protseduuriline küsimus. Teiseks lugemiseks on rahanduskomisjon koostanud eelnõu teksti koos parandusettepanekutega, aga nende seas on selliseid, mida kehtiva seaduse kohaselt seal ei tohiks olla. Ma pean silmas parandusettepanekuid, kus katteallikaks on märgitud astmelise tulumaksu kehtestamine, klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamine või maksuaugu vähendamine. Kehtiva seaduse kohaselt ei saa sellise katteallikaga parandusettepanekuid lisada parandusettepanekute loetellu, kuna need on vastuolus nii riigieelarve seaduse kui ka teiste seadustega.

Lugupeetud kolleeg Aivar Sõerd! Muudatusettepanekud arutab läbi komisjon, praegu tegi seda rahanduskomisjon. Rahanduskomisjon on esitanud need muudatusettepanekud suurele saalile ja juhataja lihtsalt kas paneb need hääletusele või ei pane. Juhataja ei saa sellel juhul mingisugust muud otsust teha, see on komisjoni töö.
Alustame riigieelarve teist lugemist. Palun kolleeg Sven Sesteri kõnepulti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Alustame eelnõu 278, 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teist lugemist. Vabariigi Valitsuse algatatud 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimese lugemise arutelu toimus Riigikogu täiskogus s.a 23. ja 24. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 1. november kell 18. Riigieelarve eelnõu menetluse käigus on rahanduskomisjon kuulanud kõiki ministreid, et saada detailne ülevaade valitsemisalade eelarvetest. Enne esimest lugemist jõudis komisjoni ees käia enamik ministreid ning nende tegevusest ja prioriteetidest andsin ma teile ülevaate eelarve esimesel lugemisel. Esimese ja teise lugemise vahel osalesid komisjoni istungitel keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja sotsiaalminister Hanno Pevkur (5. novembril) ning kaitseminister Urmas Reinsalu (6. novembril). 6. novembri istungil arutas komisjon ka muudatusettepanekuid.
Kõigepealt annan teile ülevaate teemadest, mida komisjonis koos kolme ministriga arutati. Keskkonnaminister andis komisjonile tagasisideks, et 2013. aasta prognoositud eelarve on poole võrra väiksem, võrreldes 2012. aasta eelarvega. Küll aga nentis ta, et tegemist on pigem heitmekvootide müügi tuludest tehtavate kulude vähenemisega. Lisaks on osa investeeringuid valmis saanud. Keskkonnaminister ütles välja ka prioriteedi, et 100 miljonit eurot kulub järgmisel aastal mitmesugustele veeprojektidele. Järgmisel aastal on kavas realiseerida 11 miljonit ühikut saastekvoote. 22,2 miljonit eurot on plaanitud saada tulu saastekvootide müügist võimalike oksjonite kaudu. Nendest finantsvahenditest pooled suunatakse KredExi kaudu kortermajade energiasäästlikuks muutmiseks. Keskkonnaministrile esitati rahanduskomisjonis küsimus Keskkonnaameti võimaliku ümberkorralduse kohta. Keskkonnaminister ütles, et põhimõtteliselt toimusid teatavad ümberkorraldused juba mõni aeg tagasi, mitte väga ammu. Minister ei arva, et oleks vaja veel struktuuriüksustes muudatusi teha. Näiteks ei pea ta vajalikuks regioonide kaotamist, mida on välja toodud Maksu- ja Tolliameti puhul. Oli küsimus reformimata maa müügi kohta. Tuletan meelde, et täna on ettepanekute üks katteallikaid reformimata maa lisamüük. Minister nentis, et riigimaa müük sellises ulatuses, nagu sotsiaaldemokraadid on ette näinud, ei ole pikaajalise kava kohaselt optimaalne. Turu olukord ei ole kruntide hinna poolest kõrgseisus, pigem on see madalseisus. Tunti huvi, mis seaduse alusel kaubeldakse kasvuhoonegaasidega. Siin anti vastus, et aluseks on välisõhu kaitse seadus. On olemas ka üle-euroopaline süsteem, millega me oleme liitunud.
Sotsiaalminister andis teada, et 2013. aasta eelarve on suurusjärgus 3 miljardit eurot, mis on Eesti ministeeriumide eelarvetest suurim. Ravikindlustus moodustab sellest 850 miljonit eurot. Pension tõuseb tuleval aastal 5% ja riikliku pensionikindlustuse kulud kasvavad 93,3 miljonit eurot. Riik kannab omalt poolt elanike kohustusliku kogumispensioni fondidesse 9 miljonit eurot. Majanduslanguse ajal kaotatud isapuhkus taastatakse. Sotsiaaltoetused moodustavad 2013. aastal riigieelarve kogumahust 33,6% ehk 2,2 miljardit eurot. Võrreldes 2012. aasta eelarvega suurenevad sotsiaaltoetuste kulud 114,6 miljonit eurot ehk 5,6%. Lisaks mainis sotsiaalminister, et lisanduvad vajaduspõhised lapsetoetused. Kokkuleppe kohaselt suurendatakse suhtelises vaesuses elavate ühe lapsega perede lapsetoetust senisest 19,18 eurost alates tuleva aasta juulist 28,77 euroni ning alates 2015. aastast kahekordseks ehk 38,36 euroni. Kahe lapsega perede vajaduspõhine toetus on tulevast aastast 57,54 eurot ning 2015. aastast 76,72 eurot kuus. Olemasolevad peretoetused säilivad. Lisaks suureneb tuleval aastal kõigi kolme ja enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus senisest 57,54 eurost 76,72 euroni ning alates 2015. aastast 95,9 euroni. Lisanduvaid lapsetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuse maksmisel. Kui perre sünnib kolm või rohkem last, suurendatakse sünnitoetus ühe lapse kohta enam kui kolmekordseks ehk 1000 euroni lapse kohta.
Kaitseminister nentis rahanduskomisjonis, et nagu möödunud aastal nii püsib kaitse-eelarve ka 2013. aastal 2% tasemel SKT-st. NATO piiririigina peab Eestil olema esmane iseseisev kaitsevõime, et tagada Eesti riigi kestmine ja kaitse igasuguste ootamatuste vastu. See, kui kaitsekuludeks eraldatakse 2% SKT-st, tagab Eesti kaitsevõime stabiilse ja pikaajalise arengu. Taristuinvesteeringute eelarve suureneb ligi 27%. Suur osa sellest rahast, täpsemalt öeldes 9 miljonit eurot, on ette nähtud ajateenijate olmetingimuste parandamiseks. Arendatakse ka kaitseväe keskpolügooni, ehitatakse välja Tapa linna tehnikapark ja Võru lahingukoolile rajatakse tänapäevane taristu. Suurimad hanked tulevad järgmisel aastal kaitseministri sõnul side- ja IT-valdkonnas. Ta mainis ka seda, et 2008. aastal tehti Eesti riigikaitse arengukava, mida vaadatakse üle iga nelja aasta tagant. Ta nentis, et 2008. aastal oli n-ö kõrghetk. Kindlasti tuleb see kava nüüd üle vaadata, sest need summad, mida oleks võimalik selle arengukava kaudu investeerida, ei klapi juba praegu.
Nüüd ülevaade muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekuid laekus tähtajaks 100 ja rahanduskomisjon koostas ka ise ühe muudatusettepaneku, nii et kokku oli meil laua peal 101 muudatusettepanekut.
Rahanduskomisjoni muudatusettepanek koosneb suures osas mitme ministeeriumi valitsemisala sees tehtavatest tehnilistest muudatustest ja § 16 teksti täpsustamisest. Ettepanek on koostatud ministeeriumidest saadud lisainfo alusel ja konkreetsed selgitused on lisatud iga muudatuse järel.
Rahanduskomisjon vaatas muudatusettepanekud läbi ja otsustas kanda kõik ettepanekud muudatusettepanekute loetellu. Samas juhib komisjon tähelepanu, et esitatud on muudatusettepanekuid, mille katteallikad ei ole vastavuses riigieelarve baasseadusega. Selle kohta just hetk tagasi küsiti. Muudatusettepanekute esitamist riigieelarve seaduse kohta reguleerivad riigieelarve baasseadus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Ettepanekus ettenähtud katteallikad peavad olema nii lubatavad kui ka võimalikud. Eesti Keskerakonna fraktsiooni mitme muudatusettepaneku katteallikas on tulumaksu laekumise suurendamine, seda nii eraisikute kui ka ettevõtjate puhul. Samas ei ole Riigikogu menetlusse esitatud sellesisulist tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ega ole ettepaneku juurde lisatud ka tulumaksuseaduse muudatust, samuti ei ole esitatud asjakohaseid arvutusi riigieelarve tulude laekumise teistsuguse prognoosi kohta. Nimetatud muudatusettepanekud jättis komisjon arvestamata.
Komisjon jättis arvestamata ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ühe ettepanekuna esitatud mitmest muudatusest koosneva ettepaneku. Olulisemad põhjendused ja info on siin järgmised. Vajadus õppelaenu 8,6 miljoni euro võrra suurendada jääb ebaselgeks. Kasv oleks sellisel juhul üle 100% eelarves planeeritust, lisaks suureneksid ka kaudsed kulud. Kohalike omavalitsuste tulud, sh maksutulud, on 2013. aastal jõudnud 2008. aasta ehk kärpe-eelse aasta tasemele. Osa pedagoogide palga tõusu vahenditest peaks tulema koolikorralduse ülevaatamise tulemusel. Peretoetuste süsteemi puhul on eesmärk laustoetuste laiendamise asemel suurendada süsteemi vajaduspõhisust. Kasutamata reformimata riigimaa müüki ma juba mainisin. Ütlen veel kord, et hetke turuseisu arvestades leidsime, et see katteallikas ei ole kõige parem. Üksikisiku astmelise tulumaksu kehtestamise ja maksuprotsentide suurendamise asemel pooldas komisjoni enamus pigem seda, et inimese teenitud tulu tulumaksuosa veelgi vähendada, seades eesmärgiks jätta inimesele tema teenitud rahast pigem rohkem kätte. Selle ilmekas näide on 2015. aastal rakenduv seadus, mis vähendab tulumaksuosa täiendavalt 1%.
Komisjon ei toetanud ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid, mille sisu on investeeringute suurendamine mitmele lasteaiale ja koolile, kultuuriasutusele ja -objektile, kusjuures katteallikana on näidatud Eesti Rahva Muuseumi uue hoone investeering. Kokku soovitakse ettepanekutega kohalike omavalitsusüksuste kultuuri-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna objektidele eraldada ligi 1 miljon eurot. Ühtlasi on Keskerakonna ettepanek lükata ERM-i ehitus kaugemasse tulevikku. Rahanduskomisjon lähtus otsuse tegemisel sellest, et kohalike omavalitsuste investeeringute rahastamine põhineb eelneval analüüsil tegelike vajaduste kohta ja kasusaaja võimekuse kohta investeeringuid teha. Ka katteallika puhul oli rahanduskomisjoni enamus seda meelt, et Euroopa Komisjon hindas ERM-i objekti kui liiga suurt turismiobjekti, kuid ei kahelnud hetkekski uue hoone ehitamise vajaduses. 2013. aasta eelarve läbirääkimiste käigus ei eraldatud riigieelarvesse lisavahendeid ERM-i uue hoone ehituseks, kuna hasartmänguseaduse § 7 lõike 1 alusel on rahastamine ette nähtud kultuurkapitali kaudu.
Komisjon langetas järgmised otsused. Esiteks, pöörduda põhiseaduskomisjoni poole, et saada arvamus maaomavalitsuste liidu ja linnade liidu kirjas toodud väite kohta, et 2013. aasta riigieelarve on vastuolus põhiseadusega (see otsus oli konsensuslik). Teiseks, võtta eelarve eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 14. novembril (see otsus oli ka konsensuslik). Kolmandaks, teine lugemine lõpetada (poolt oli 6 ja vastu oli 4 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud). Neljandaks, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. november kell 17 (ka see otsus oli konsensuslik).
Aitäh kuulajatele ja sisukat debatti!

Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Alustame nüüd küsimuste esitamist ja neile vastamist. Kõigepealt on küsimus kolleeg Kadri Simsonil.

Aitäh! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Ma tahan teie käest saada head nõu. Nimelt hääletasid IRL-i ja Reformierakonda kuuluvad Riigikogu liikmed rahanduskomisjonis maha kõik opositsiooni esitatud muudatusettepanekud. Sinna juurde käis alltekst, et katteallikad ei sobi. Näiteks oli meil muudatusettepanekuid, mis nägid ette anda mitmele Narva lasteaiale 10 000 eurot, et arendada seal keelekümblust. Me kõik saame ju aru, et eesti keele oskus on oluline ja selle õppimist tuleks alustada juba lasteaiast peale. Palun öelge mulle, kuidas peale teist ja enne kolmandat lugemist oleks võimalik sõnastada muudatusettepanek nii, et katteallikas teile sobiks! Ma olen tähele pannud, et Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusel on päris palju raha, mis peaks olema mõeldud integratsiooni arendamiseks. aga selle asemel, et teha filmi verivorstist ja suitsuräimest, on kulutatud 77 000 eurot filmile kaheksast reformierakondlasest, Ojuland ja Pentus nende seas. Järelikult on raha olemas. Kuidas see ettepanek vormistada nii, et te seda toetaksite ja see raha läheks lasteaedadele?

Aitäh teile! Küsimus on alati selles, milliseid katteallikaid konkreetne rahvasaadik või fraktsioon näeb ette muudatusettepanekute tegemisel. See ei peaks puudutama mitte ainult konkreetset objekti, vaid kogu poliitikat, mida üks või teine rahvasaadik või fraktsioon viljeleb. Ma arvan, et nende otsuste üle, milliseid katteallikaid valida, peaksid üldjuhul toimuma konsultatsioonid parteide sees. Tuleb anda edasi ka need arusaamad ja suunised, kuhu tahetakse jõuda. Ma toon näite. Me menetleme täna järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu, mille muudatusettepanekutel on mitmeid katteallikaid, millega rahanduskomisjoni enamuse arusaam riigieelarvest kohe mitte kuidagi ei kattunud. Toon näiteks tulumaksuseaduse muutmise, mida te olete katteallikana pakkunud. Jätan kõrvale selle, et teil ei ole menetlusse antud sellekohast seaduseelnõu, nii et me ei tohikski nentida, kui palju tooks see muudatus Eesti riigile raha sisse või, teistpidi, kui palju see võtaks meie inimeste rahakotist raha ära. Sellist arutluskäiku ei olnud teil välja toodud. Aga me võisime tinglikult nentida, et te olete näinud ette 220 miljoni euro võtmise Eesti Vabariigi kodanike taskust, sest see on see summa, mis on teie muudatusettepanekute katteallikas. Hea kolleeg, ma ütlen veel kord, et teil on see võimalus olemas, te väljendate sellega oma tahet, aga rahanduskomisjon ei pidanud seda vajalikuks. Samasugune olukord on ka võimalike objektipõhiste muudatusettepanekute puhul. Te olite pannud kaalule, kas Eesti Rahva Muuseum või mingi muu konkreetne objekt. Oleme ausad, ma pakun, et 96 objektist oli laua peal 85 objekti. Muudatusettepanekud olid ju objektipõhised. See on otsuse koht: kas te eelistate konkreetsel juhul kraavi kuivendamist või ERM-i ehitamist? Võib ju küsimuse niipidi tõstatada.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Esimene muudatusettepanek, mis on Keskerakonna muudatusettepanekute nimekirjas, on koolitoidutoetuse suurendamine 1 100 000 euro võrra, selleks et laiendada seda toetust gümnaasiumiastmele ja suurendada seda praegusest 78 sendist 1 euroni. Eile me siin saalis kuulsime, kuidas koalitsiooni liikmed kaitsesid lapsetoetuste suurendamise eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on toetada vaesuses elavaid lapsi. Ma arvan, et meie esimene muudatusettepanek haakub väga hästi selle eelnõuga, mida koalitsioon eile kaitses. Mis on need põhjused, miks rahanduskomisjon ei toetanud seda ettepanekut, kui jätta välja see, et katteallikas ei sobinud?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Hakkan tagantpoolt pihta ja jõuan kohe ka teie küsimuse tuumani. Ühelt poolt on katteallikad, nendest ei saa me üle ega ümber. Te olite näinud katteallikana ette tulumaksu tõstmise. Paraku ei leidnud komisjoni enamus, et selliseid maksutõsteid peaks lähiajal tegema. See on asja üks pool. Teiseks annan kõikidele kuulajatele teada, et eelarves on koolilõunatoetuseks munitsipaalkoolidele ette nähtud 14,8 miljonit eurot ja kutsekoolidele 2,4 miljonit eurot. Nüüd on küsimus selles, et tuleb hoopis vaadata, kas me ei peaks muutma süsteemi, mille alusel praegu koolilõunatoetust üldse jagatakse. Kas laustoetamise, mis seni on olnud, ei peaks muutma vajaduspõhiseks? Võib-olla oleks vajaduspõhiseks muutmisega võimalik ka olemasoleva rahaga koolilõunatoetust suurendada. Ärge unustage, et me opereerime ju vaid selle rahaga, mis meil olemas on. Me ei saa võtta lisaraha sealt, kust midagi võtta ei ole. Järelikult peame oma prioriteedid paika seadma. Ma arvan, et kindlasti oleks vaja lähiajal, võib-olla juba aasta alguses, mõelda selle peale, kas muuta see süsteem vajaduspõhiseks. Kas me peaksime piiramatult kõiki lapsi, nii minu kui ka teie lapsi koolitoidutoetusega toetama? Ma arvan, et Eestis on kindlasti palju inimesi, kes seda rohkem vajavad. Võib-olla peaksime hakkama mingeid ümberjagamisi tegema.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on sulle üks üldine küsimus. Siin öeldakse selliste küsimuste kohta mõnikord mõnitades "sügavalt filosoofiline". Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, ütlen vaid, et see on minu jaoks isiklik. Vaata, mulle tundub, et praegu näeb meie seadusloome välja umbes niiviisi. On üks pikk paat, kus ühel pool istub 56 sõudjat ja teisel pool 45. Ühel pool istujad sõuavad, aga teised hoiavad lihtsalt aeru vees. Nii ei ole võimalik edasi liikuda. See tähendab ringide tegemist ja pidevat tagasiminekut nendesse kohtadesse, kus ollakse juba käinud. Mis sa arvad, kas kunagi tuleb helge hetk ja me hakkame siiski loovalt koos töötama, mitte käsu korras eelarveid vastu võtma?

Aitäh! Hea Mihhail! Kuna see oli sügavalt filosoofiline küsimus, siis ma püüan sellele ka filosoofiliselt läheneda. Vaatame asju ikkagi suuremas pildis, ärme vaata ainult eelarvet. Lisaks eelarvele on kümneid ja kümneid eelnõusid, mida me vormistasime seadusteks eile ja mida me vormistame seadusteks homme. Ma võin öelda, et enamik eelnõusid leiab heakskiitu mõlemalt poolt, nii teie kui ka meie poolt, ja ma arvan, et nii läheb ka väga paljude muudatusettepanekutega. Pingelisemaks läheb asi siis, kui tulevad väga selged poliitilised otsustuskohad. Raske on kompromisse teha. Tuletan meelde eelmist aastat. Ma pean nentima, et sel aastal ei olnud üheski ettepanekus kasutatud katteallikana kaitsekulude vähendamist. Miks ei olnud, seda ma ei tea. Eelmisel aastal taoti seda trummi päris kõvasti. Kui sa tead, et tahad viia kaitsekulud 2%-le SKT-st, mis on sul kunagi varem oma partneritega kokku lepitud, siis on raske jõuda kompromissini, et lepime siis kokku 1,8% peale. See on raske. Ma arvan, et nende küsimuste puhul, mis on väga selgelt poliitilist laadi, ongi tihti väga raske kokku leppida. Aga poliitika on kompromisside kunst ja ma loodan parimat. Ma usun, et me ka tulevikus jõuame mingites asjades kokkuleppele, ainult selle vahega, et koalitsioon peab alati vastutama, opositsioonil seda kohustust ei ole.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esimees! Ma tunnen sind juba ammu. Sa püüad oma positsioone seletada enda seisukohalt vaadatuna päris ausalt. Ma küsin sinult: mida ma peaksin ütlema oma või sinu valijatele, kui ma kohtun nendega tänaval ja inimesed soovivad teada, mis on paar-kolm asja, mis on eelarves hästi tehtud, millega ka nemad oleksid nõus ja mille poolt nad hääletaksid?

Aitäh, hea Vladimir! Oh, neid teemasid on palju! Me läheme nüüd natuke libedale teele, kaldume komisjoni arutelust järjest kaugemale ja kaugemale. Alati on küsimus, kus ja mis hetkel peaks tagasi tõmbama. Aga kui sa nii küsisid ja palli üles lõid, siis ma toon välja paar teemat just peaasjalikult opositsioonierakondade esindajatele. See võib-olla aitab täna eelarvet toetada ja tulevikus seda ka vastu võtta. Esimene asi on see, et kui me selle eelarve vastu võtame, siis me suurendame inimeste sotsiaalset turvatunnet. Rakenduvad vajaduspõhised lapsetoetused, suurenevad pensionid ja valitsemisalade palgakulud. Tuletage meelde, millal avalikus sektoris viimati palka tõsteti! Teiste seas tõusevad palgad õpetajatel, sisejulgeoleku- ja kultuuritöötajatel, kaitseväelastel ja tervishoiutöötajatel. Teiseks, järgmisel aastal saavad üliõpilased ülikoolis tasuta õppida. Ma arvan, et see on väga oluline. Selleks leiab riik järgmisel aastal ka eelarves raha. Samas käivituvad vajaduspõhised õppetoetused. Ühtlasi teeb valitsus – ma loodan, et seda teeb ka parlament – tööd selle nimel, et korrastada koolivõrku, tagada kodulähedane põhiharidus ja kõrge tasemega gümnaasiumiharidus. Haridusega tegelemine on järgmisel aastal üks selge prioriteet. Ma tahan tänada haridusministrit, kes väga jõuliselt seda asja ajab. Väga oluline on riigieelarve tasakaal, millest on vähe räägitud. On väga kerge võtta eelarvesse rahalisi vahendeid juurde, suurendades defitsiiti ja pannes selle raha kuludesse (see on kõige hullem variant) või investeeringutesse (see on natuke pehmem variant). Miks see hull on? Ka minu juurde on tulnud eelarve menetluse käigus mitu inimest ja öelnud, et mis siis oleks, kui võtta 0,1% SKT-st ja suunata see kuhugi, üldjuhul peetakse silmas palgakulusid. Head kolleegid, see tähendab seda, et järgmisel aastal oleks jälle vaja palgakulude jaoks raha lisaks võtta. Me näeme, kus Euroopa oma eelarvedefitsiidiga on. Ma arvan, et ka see, et meie eelarve on peaaegu tasakaalus, on üks hea asi, mille üle me võime Eestis uhked olla, vaadates Euroopat ja tegelikult kogu maailma. Struktuurselt oleme järgmisel aastal juba 0,1%-ga plussis, nominaalne puudujääk on 0,7%. Struktuurse ja nominaalse positsiooni vahe on see, et kui me võtame ühekordsed kulud ja tulud ära, siis saame struktuurse positsiooni. Valitsusel on selge soov jõuda järgmistel aastatel ka nominaalselt plussi. Ma arvan, et see on omaette suur väärtus, et me hakkame koguma reserve. Kümned muud teemad kannavad järgmisel aastal väga selgelt positiivset joont. Ma ütlen veel kord, head kolleegid, et selle eelarve poolt tasub hääletada. Järgmisel aastal on viimase viie aasta madalaim maksukoormus. Aktsiisid tõusevad, aga töötuskindlustusmakse langeb. Ma arvan, et see on positiivne.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelarvet saab teha õige mitut moodi, kas nn raamatupidajalikult või poliitiliselt. Raamatupidajalik lähenemine on selline, kus eelmise aastaga võrreldes saab midagi muuta ainult nii, et seni kirjas olnud realt võetakse kogu raha või teatud summa ära ja kirjutatakse see mingile teisele reale. Poliitilise printsiibi puhul pannakse paika prioriteedid ja arengusuunad. Sellisel puhul muutub eelarve summa poolest enamasti üsna vähe, aga väga palju muutuvad eelarve arvud. Öeldakse, et tehakse n-ö apteekritööd. Kas ma saan õigesti aru, et eelarve menetluse puhul on meil, opositsioonil, õigus ainult n-ö raamatupidajalikuks tööks, asjade ühest hunnikust teise tõstmiseks ja ka see hääletatakse pärast maha? Või kuidas see asi peaks meil välja nägema?

Küsimus vist lõppes? Aitäh, Aadu! Ei, üldsegi mitte. Ma arvan, et sellised debatid, mis on toimunud nii rahanduskomisjonis kui ka siin esimesel lugemisel ja toimuvad praegu teisel lugemisel, on vajalikud. Need debatid ei ole mitte ainult meie jaoks. Ma arvan, et kuigi on hiline õhtutund ja mingil põhjusel on eelnõu menetlemise algust venitatud, on neid inimesi, kes seda kõike ikkagi kuulavad, rohkem kui saalis olev käputäis inimesi. Ma kujutan ette, et need debatid avavad kõigi silmad ja kujundavad mingeid arvamusi. Ma usun, et nii teie kui ka mina nendime, et väga õige, ei saa lihtsalt ühte või teist arvu muuta, selge see, peab olema mingi arusaam. Ma arvan, et teil on see olemas ja ka koalitsioonil on see olemas. Võtame kas või sellesama maksupoliitika. Meil on olemas omad arusaamad. Ma ei ütle, et teie arusaam on vale ja minu oma õige. Ma arvan, et nendel arusaamadel on erinevad toetajaskonnad. Ma loodan, et minu arusaam on õige, kuid ma nendin, et kindlasti on ka teie arusaamal toetajaid, muidu ei oleks teil ju sellist suurt ja vägevat esindatust Riigikogus. Selline debatiolukord Riigikogu saalis, aga peaasjalikult komisjonis on teretulnud. Ma kindlasti julgustan alati ettepanekuid tegema.
Probleem, mida ma mainisin oma kõne alguses ja mille kohta Aivar Sõerd küsis ka protseduuriliste küsimuste ajal, on see, et muudatusettepanekuid tehakse ülepeakaela. Mida ma selle all silmas pean? Ikkagi seda, et paljude muudatusettepanekute puhul, mida on teinud Keskerakond, ei ole tegelikult välja toodud, kuidas tahetakse katteallikaid realiseerida. Müts maha siin sotside ees. Seda just selles kontekstis, et kui nad tegid muudatusettepanekuid, siis nad näitasid ära, mille arvel nad tahavad neid teha. Nad ütlesid, et nende arusaama järgi peaks astmeline tulumaks olema selline ja selline, nad tõid ära protsendid. Nad andsid selle eelnõu menetlusse. Nad ütlesid, et nende arvates peaks lahja alkoholi aktsiis tõusma nii ja nii palju. Nad andsid sellise muudatusettepaneku sisse. Nad tegid katteallikatega selles kontekstis tööd. Ma ütlen, hea kolleeg, mitte personaalselt teile, aga kõigile kolleegidele, et kui te tulevikus tahate teha muudatusettepanekuid, siis tehke selliseid, mida on võimalik arutada, muidu jõuame sellise olukorrani, millest Aivar rääkis. Tegelikult on küsimus, kas me neid muudatusettepanekuid üldse peaksime arutama ja võiksime arutada. Ma veel kord ütlen: oleks olnud ka alternatiiv elimineerida vähemalt pooled muudatusettepanekud. Kasutage võimalust ja küsige mult, miks me seda ei teinud, ja ma vastan teile.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Seda küsimust ja sinu vastust ootama jäädes küsin ma ühe teise teema kohta. Nagu me hästi teame, on kõik asjad tänapäeval seotud. Eelmise punktina me arutasime Riigikogu suures saalis Eesti Vabariigi osaluse suurendamist Euroopa Investeerimispangas. Me küsisime ettekandjalt, kelleks oli rahanduskomisjoni liige, kui palju mõjutab see Eesti järgmise aasta eelarvet. Leebelt öeldes ei vastanud ta meile. Kas komisjoni esimees selgitaks seda täpsemalt?

Aitäh, hea Enn! Muidugi vastan, kus ma siis pääsen! Eks ma pea ikka vastama. Ütlen teile ausalt, et ei mõjuta. Ma põhjendan ka, miks see ei mõjuta. Tegemist on Eesti riigi raha mõistes klassikalise tehinguga, kus raha pannakse mingi konkreetse osaluse suurendamisse. Analoogsed olukorrad ei ole mitte ainult Euroopa Investeerimispangas, mille kohta te praegu küsisite, aga ka näiteks IMF-is, Põhjamaade Investeerimispangas ja ESM-is. Need finantsvahendid pannakse konkreetsesse aktsia- või osaluskapitali vastavalt omaosaluse suurusele. Sisuliselt muutub see olukord, et sinu aktiva, mis on võib-olla olnud reservis või arvelduskontol, on tegelikult sinu osaluse suurus konkreetses ühingus. See ei mõjuta sinu positsiooni ei positiivselt ega negatiivselt. Olukord muutuks, kui sellisel organisatsioonil läheks halvasti. Sel juhul on suure tõenäosusega kohustus mingi osa kapitalist maha kanda. Võib olla ka teine olukord: sul läheb hästi, sest sinu kapital, mida sa oled kuhugi paigutanud, toob sulle tulu. Selliseid olukordi on olnud päris mitu korda mitmes rahvusvahelises organisatsioonis. Sellistes olukordades üldjuhul seda kasvikut, mis on aja jooksul tekkinud, ei võeta välja ega jagata riikide vahel ära, vaid see konverteeritakse täiendavalt allutatud aktsiakapitaliks, osalus jääb samaks, aga n-ö kapitalimahutus suureneb. Selliseid olukordi on aegade jooksul ka olnud. Üldjuhul need organisatsioonid, peaasjalikult just need, mida ma varem nimetasin, on olnud selles mõttes meeldivalt kapitaliseeritud. Nad on toonud aja jooksul ka tulu, mis ei ole üldjuhul olnud nende eesmärk. Ei IMF-il ega mitmel teisel sellisel organisatsioonil ei ole alati eesmärk tulu saada. Aga vastuseks küsimusele ütlen, et jah, see ei mõjuta meie bilanssi selles kontekstis, riigieelarve mõistes. Ma loodan, et ma vastasin teile.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga konkreetne küsimus. Kui me arutasime riigieelarvet esimesel lugemisel ja siin puldis seisis rahandusminister, siis küsisin ma temalt sama küsimuse. Nimelt, kuidas ta selgitab seda, et Maksu- ja Tolliameti tööjõukulud vähenevad ligi 1%, kui teistes sisejulgeoleku valdkonna asutustes need kulud suurenevad, ja seda kõike ajal, kui maksukogumine on raske küsimus? Me teame, et tubaka ja alkoholi salakaubaveo tõttu jääb riigil saamata ligi 70 miljonit eurot jne. Ta lubas seda täpsustada, sest temale oli see info esimesel lugemisel üllatus. Kas ta komisjonis seda teemat puudutas? See –0,74% palgakuludest on ikka üleval.

Aitäh! Meil ei olnud konkreetsele küsimusele vastust ja, oleme ausad, ka sellist küsimust ei olnud päevakorras. Ma saan aru, et te ei ole siiani saanud ministrilt kirjalikku vastust. Kindlasti tuleb täpsustada, miks ei ole kirjalikku vastust tulnud. Kui vaadata järgmise aasta riigieelarvet, siis me näeme, et selles mõttes on järgmisel aastal hea eelarve, et tõesti on võimalik, ma isegi ütleksin, et hüppeliselt suurendada rahavoogusid avalikus sektoris töö- ja palgakulude osas, aga ka investeeringute osas. Ma vaatasin just neid arve, mis on seotud Maksu- ja Tolliametiga, aga ka sisejulgeolekuga. Palga puhul on sisejulgeolekusse tulemas 8,4 miljonit eurot, mida minister saab oma arusaama järgi paika panna. Samasugune olukord on ka rahandusministril Rahandusministeeriumi kontekstis. Tõsilugu, kindlasti on mõeldamatu anda operatiivinfot 300-leheküljelise eelarve ühe kirje kohta. Ma arvan, et te seda ei eeldagi. Aga kindlasti tuleks seda küsimust täpsustada.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleeg! Eelarve lugemist jälgib kindlasti palju inimesi. Ma arvan, et nad tahaksid teie käest küsida, miks on Eesti võimuliit muutunud nii ülbeks, et mitte ühtegi meie parandusettepanekut ei ole sisuliselt arvestatud. See tähendab, et on olemas vaid Reformierakonna ja IRL-i õige arvamus, opositsiooni arvamus on vale, kuigi praegu on opositsioonierakondade toetus juba palju suurem kui koalitsiooni toetus. Olukord on tegelikult muutunud. Kas te adute seda? Võimu suhtlus avalikkusega on ikkagi muutunud paljaks monoloogiks. Seda öeldakse ka ühiskonnategelaste tänases avalduses. Öelge, palun, kui kaugele me niisuguse vastandamisega üldse jõuame! Mis te arvate?

Aitäh, hea kolleeg! Kuidas ma peaksin teile vastama? Te tegelete sildistamisega. Mul ei ole ausalt öeldes sõnu. Kogu teie retoorika, mitte ainult täna, vaid ka varasematel aegadel, on kantud vihast ja arrogantsusest, ma ütleksin niimoodi. Te olete kogu aeg olnud kõigi ja kõige vastu. Ma ei pea silmas teid personaalselt, nii nagu ka teie arvatavasti ei pidanud silmas mind personaalselt. Ma pean silmas teie erakonda. Te olete pidevalt olnud kõigi ja kõige vastu. Te olete oma sõnades olnud suuremad kui oma tegudes. Miks ma nii arvan? Ma ei taha lihtsalt rääkida, vaid püüan tuua ka näiteid. Eelmisel aastal menetleti siin 2012. aasta riigieelarvet. Võrreldes selle aastaga on siin suured vahed. 2012. aasta riigieelarve, mida me menetlesime eelmisel aastal, oli hea riigieelarve ja on seda siiamaani. See riigieelarve, mida me praegu menetleme, on veel parem. Miks? Sel aastal tõusid pensionid 4,4%, järgmisel aastal tõusevad need 5%. Sel aastal ei olnud võimalik anda avalikule sektorile lisaraha palgatõusu jaoks. Nüüd on meil võimalik seda teha. Eelmisel aastal ei saanud me sotsiaaltoetusi sellises mahus suurendada. Nüüd aga saame. Miks ma selle näite toon? Eelmisel aastal kestis eelarve teine lugemine neli tundi. Sel aastal tahate seda teha 24 tundi järjest. Minu küsimus on: mis on muutunud eelmise aastaga võrreldes? 2013. aasta eelarve on palju tugevam eelarve kui see, mida me menetlesime eelmisel aastal. Minu vastus teile on see: mulle tundub, et teie küsimused ei ole ajendatud murest, et Eesti ühiskonda oleks vaja paremaks teha, vaid pragmaatiliselt sellest, et järgmisel aastal on valimised ja te tahate ennast kuidagi näidata. Mida ja kuidas, sellest ma kahjuks aru ei saa.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Rahanduskomisjon ei nõudnud menetluskorda rikkudes, et Keskerakond esitaks oma parandusettepanekute juurde astmelise tulumaksu seaduse ja ettevõtte tulumaksu seaduse eelnõu. Neid parandusettepanekuid hakatakse praegu menetlema üldkorras. Palun öelge mulle rahanduskomisjoni esimehena järgmist! Kui mõni nendest ettepanekutest peaks leidma heakskiitu, siis kuidas on võimalik aasta lõpuni jäänud päevade jooksul vastu võtta uued maksuseadused, töötada välja maksu tasumise korrad ja uued deklaratsioonivormid? Rõhutan, et Keskerakonna kulusid suurendavate ettepanekute maht on 190 miljonit eurot. Kuidas on võimalik aasta lõpuni jäänud päevade jooksul need seadused vastu võtta, jõustada ning töötada välja maksude tasumise korrad ja deklaratsioonivormid?

Aitäh, hea Aivar, vana võitleja! Sellise, kuidas öelda, hingestatud olekuga küsisid sa ka rahanduskomisjonis. Ja õigesti küsisid! Ei olegi võimalik. See ei olegi võimalik, kuna menetlusse ei ole antud selliseid eelnõusid, mille alusel Keskerakond näeb ette oma katteallikaid. Seetõttu ei olegi võimalik neid muudatusettepanekuid sisse hääletada. Hea Eiki Nestor ütles rahanduskomisjonis, et Riigikogu liikmel on õigus teha ükskõik millist muudatusettepanekut. Tal oli selles kontekstis õigus. Õigus on teha ükskõik millist muudatusettepanekut, küsimus on selles, kas see leiab toetust või mitte. Need loetletud muudatusettepanekud on riigieelarve baasseadusega vastuolus. See väide võib tunduda selle seaduse taha varjumisena. Aga juhin tähelepanu, et me ei varjunud, me ei võtnud pooli muudatusettepanekuid välja, kuigi meil oleks täna siin siis poole vähem muudatusettepanekuid olnud. Ma veel kord ütlen, et kui me läheksime seda teed, et mõni nendest muudatusettepanekutest leiaks täna toetuse, siis suure tõenäosusega oleks kaks võimalust: kas tuleks teine lugemine katkestada või kolmandal lugemisel peaksime sellise muudatusettepaneku välja hääletama. Alternatiivi lihtsalt ei ole. Ma veel kord rõhutan: mitmel muudatusettepanekul ei ole jõustumiseks seaduslikku alust. Ei ole! Ma loodan, Aivar, et ma vastasin sulle enam-vähem kindlalt.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Mul oli aega, et põhjalikult vaadata läbi see suur dokument, teisele lugemisele esitatud riigieelarve eelnõu. Selles dokumendis ja sinu ettekandes ei olnud kahjuks midagi, mida võiks öelda vastuseks puudega inimestele. Võib-olla võiks rahanduskomisjoni esimees midagi head rääkida ka puudega inimestele? Neid on meie riigis praegu 120 000. Nende hulka kuulub iga kümnes Eesti inimene. Kui neil oleks kõik hästi ja kui me siin saalis 2013. aasta eelarve eelnõu teist korda arutades kuuleksime midagi head nendegi jaoks, siis võib-olla ei oleks niisuguseid kogunemisi, nagu oli eile Tartus.

Aitäh! Tegemist on hea küsimusega ja ma püüan teile vastata nii palju, kui ma oskan ja tean. Ma annan teile natukene statistikat. 2012. aastal ehk praegusel aastal on puudega inimeste toetusteks ette nähtud 59,96 miljonit eurot. 2013. aastal on toetuste summa 65,78 miljonit eurot. Kasv võrreldes selle aastaga on 5,82 miljonit eurot ehk 9,71%. Head kolleegid, ma arvan, et see on väga korralik tõus. Kindlasti on huvitav see, et vaadates 2012. aasta eelarve täitmist üheksa kuu jooksul, võib öelda, et selle aasta me lõpetame juba ülejäägiga, mida on umbes 3,5 miljonit eurot. Ma ei oska öelda, kas selle informatsiooni põhjal peaks ütlema, et see on positiivne või negatiivne, aga kindlasti näitab see, et toetuste saajate arvu kasvutempo – alati võetakse eelarves aluseks mingid prognoosid – on osutunud planeeritust väiksemaks. Kokku võttes võib öelda, et puudega inimestele on mõeldud. Järgmisel aastal tõuseb toetuste summa ligi 10%, täpsemalt öeldes 9,71%.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Ütlen repliigi korras niipalju, et tublidele sotsiaaldemokraatidele ja nende valijatele peab ilmselt olema lohutuseks ainult see, et te mütsi nende ees maha võtate, kuna te ei toetanud ka ühtegi nende ettepanekut, kuigi need olid väidetavalt meie omadest paremad. Ma küsin teise asja kohta. Mulle väga meeldib sõna "ülepeakaela". 7. detsembril algatasid teie erakond ja Reformierakond töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, et täita arstidele antud lubadus. Sellel ajal oli eelarve eelnõu juba Riigikogu menetluses. Kas teile ei tundu, et see toimus ülepeakaela, ja kas see on valitsuserakondadele lubatud praktika?

Aitäh! See on hea küsimus. Kindlasti, riigieelarvet ei tohi vastu võtta, kui eelnõu, mis on riigieelarvega seotud, ei ole samal päeval, tinglikult öeldes, vastu võetud. Kui me riigieelarve kulude poolel kõike ei kajasta, siis me võime vähemalt nentida, et oleme ülejäägis, tulud peame aga alati ära kajastama. Ma olen täiesti kindel, et riigieelarvet ei tohi seadusena vastu võtta, rõhutan, vastu võtta, kui seadusena ei ole vastu võetud eelnõud, mis on selle riigieelarvega seotud. Nagu te ise mainisite, on see eelnõu menetluses. Kui peaks juhtuma, et seda eelnõu ei võeta seadusena vastu, siis peame kindlasti võtma aja maha või mõne muu eelnõu menetlemist kiirendama. Küll aga ei saa tekitada olukorda, kus asjad on, nagu te ütlesite, pahupidi. Nii ei tohi olla.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea komisjoni esimees! Te olete mitmel korral kiitnud seda kui head eelarvet, sest järgmisel aastal avaliku sektori töötajate palk üle pikkade aastate tõuseb, samuti tõuseb pension. Aga olgem nüüd ausad. Kui palju järgmisel aastal tõuseb reaalpalk ja kui palju tõuseb järgmisel aastal reaalpension?

Hea kolleeg! Need statistilised andmed on kõik nendes pikkades tabelites olemas. Mul tekib vastuküsimus: kas te ei ole kõiki tabeleid läbi vaadanud? Selle asemel et hakata vaatama kõiki neid arve ja tooma seletuskirjast välja ühte arvu, ütlen ma teile, hea kolleeg, säästmaks nii teie kui ka minu aega: vaadake sealt, mis arvud need on. Küll aga võin teile natuke täpsemalt pensionidest rääkida. Pensionid kasvavad kiiremini kui elukallidus. Ma vaatan Rahandusministeeriumi prognoose. Need ütlevad, et tarbijahinnad tõusevad 2012. aastal 3,9% ja 2013. aastal 3,5%. Järgmistel aastatel stabiliseerub tarbijahindade tõus 2,8% juures. Me räägime tarbijahindadest. Samal ajal tõusis pension 2012. aastal 4,4%. Kui me võtame selle eelarve vastu, siis 2013. aastal tõuseb pension 5%. See näitab, et pensionid kasvavad praegu kiiremini kui elukallidus. Hea kolleeg, ma loodan, et ma vastasin teile.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Kõigepealt, lugupeetud ettekandja, teeme rahulikult. Rahulikult. On ju nii?

Ma olen väga rahulik.

Ka mina kavatsen kaevuda ühte väga konkreetsesse arvu. Esimese lugemise ajal esitasin rahandusministrile ja infotunnis sotsiaalministrile küsimuse, miks väheneb eelarves kiirabiteenuse ostmiseks ettenähtud rahasumma. Rahandusminister seda ei teadnud, aga sotsiaalminister kinnitas, et ei vähene, et tullakse välja muudatusettepanekuga. Ta ütles, et kindlasti suurendatakse kiirabiteenuse ostmiseks ettenähtud summat 1 749 098 euro võrra. See on stenogrammis kirjas. Praegu võtan muudatusettepaneku lahti ja loen siit, et kiirabiteenuse ostmiseks suurendatakse summasid 569 105 euro võrra. Sotsiaalminister vähendas oma lubadust 1,1 miljoni võrra. Miks?

Hea kolleeg! Mina ei tea, mis memosid te seal loete, aga ma püüan teile anda selle vastuse, mida mina õigeks pean. Alustame sellest, mis asi üldse on kiirabiteenus. Kõigile inimestele, kes seda ei tea, ütlen, et kiirabi on tervishoiuteenuste korraldamise seaduses defineeritud kui ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse. 2012. aasta eelarves on kiirabiteenusele eraldatud 26,84 miljonit eurot. 2013. aasta eelarves on öeldud, et kiirabiteenusele eraldatakse 28,73 miljonit eurot. Kasv tuleneb kiirabitöötajate palga tõusuks eraldatud vahenditest. Ma ei oska öelda, kust teie need arvud võtsite, aga vähemalt selle info baasil, mis minul on, võib öelda, et see tõus on tunduvalt suurem.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea komisjoni esimees! Kõigepealt ei saa ma kuidagi nõustuda teie sooviga kaotada põhikoolis ära tasuta koolilõuna ja asendada see sotsiaaltoetusega. Aga minu küsimus puudutab hoopis eelarve finantsilist poolt. Te olete konservatiivse rahanduspoliitika toetaja. Kindlasti on meil erinevaid arvamusi selle kohta, milline võiks olla tulumaks. Aga mida te arvate sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekust, mis vähendaks eelarve puudujääki ja suurendaks riigi reserve 200 miljoni euro võrra? Kuidas see teile tundub olukorras, kus eelarve on puudujäägis ja keskvalitsuse reservid vähenevad selle aastaga võrreldes umbes kolm korda?

Aitäh, hea Rannar! See oli selline trikiküsimus. Mida ma selle all silmas pean? Sa oma küsimuses ei seletanud üldsegi lahti, kuidas te näete tegelikult ette riigieelarve defitsiidi vähendamist. Küsimuses sa seda välja ei toonud. Sa küsisid lihtsalt, kuidas see mulle tundub, kui riigieelarve defitsiiti vähendataks. Loomulikult, kõik tegevused, mis on mõistlikud ja vähendavad riigieelarve defitsiiti või ei suurenda riigieelarve defitsiiti, on alati teretulnud. Nüüd peame läbi rääkima selle, mida sina oma küsimuse all mõtlesid. Sina mõtlesid seda (te väljendasite seda ka muudatusettepanekus), et järgmisel aastal võiks Eesti Energiale jätta andmata kuni 200 miljoni euro väärtuses finantsvahendeid. Rõhutan, et kuni 200 miljoni euro väärtuses, sest ei ole veel väga täpselt teada, kas see summa on näiteks 100 või 150 miljonit, küll aga on selle ülemine piir kindlaks määratud 200 miljoni euroga. Hea kolleeg, miks on Eesti Energia, mis on riigi omandis olev ettevõte, taotlenud MKM-ilt selliseid summasid? Ma olen saadud informatsiooni põhjal aru saanud, et järgmisel aastal on tulemas uue elektrijaama ehitus Narvas, selle investeeringu hinnanguline maksumus on 638 miljonit eurot ja elektrijaama valmimistähtaeg on 2016. aastal. Jaotusvõrgu uuendamine aastatel 2011–2015 nõuab investeeringuid 449 miljonit eurot. Lisaks tulevad õlitööstusesse tehtavad investeeringud. Kui me vaatame neid finantsvahendeid, mida 2013. aastal potentsiaalselt Eesti Energiasse suunatakse, siis võime öelda, et see ei ole kulupool. Tänu nendele vahenditele on Eesti Energial võimalik võtta endale veel täiendavalt finantskohustusi, arvestades omakapitali ja laenukapitali suhet. Milline see summa hakkab olema, kas 100, 150 või 200 miljonit eurot, on veel ebaselge, küll aga on kindlaks määratud selle ülemine piir.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tahan kõigepealt kiita kahte põhimõtet, mida te olete rõhutanud: defitsiiti tuleb vähendada ja ei saa aktsepteerida neid muudatusettepanekuid, millel puudub katteallikas. On aga üks ettepanek, mille oleme esitanud mina ja kolleeg Lukas ning mis ei suurenda mitte ühtegi kulu ja vähendab defitsiiti. See käsitleb erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamist ühe kolmandiku võrra, circa 1,8 miljonit eurot. Selles suunas on kaasa mõelnud ka õiguskantsler, Riigikontroll ja Riigikogu põhiseaduskomisjon. Milline oli selle arutelu käik rahanduskomisjonis ja miks te seda ettepanekut ei toetanud?

Aitäh! Hea küsimus. Ma pean muidugi nentima, et see debatt oleks rahanduskomisjonis võinud olla kindlasti veelgi võimsam. See oli ainuke muudatusettepanek, mille esitajat ei olnud rahanduskomisjonis kohal. Kõikide muude ettepanekute puhul oli teisiti. Kuigi Rainer Vakra muudatusettepaneku arutelul ei olnud kohal autorit, tuli kohale Lembit Kaljuvee, kes selgitas ettepanekut ja andis võimaluse temalt ka küsida. Aga see selleks. Täpsustame nüüd seda teie muudatusettepanekut. Rahanduskomisjon seda ettepanekut ei toetanud. Rahanduskomisjoni liikmed on leidnud, et erakondade rahastamisega seotud temaatika on praegu põhiseaduskomisjonis arutlusel. Ma olen aru saanud, et sellesse töögruppi kuulub inimesi igast fraktsioonist. Nad vaevad mitmesuguseid muudatusettepanekuid ja püüavad jõuda kokkuleppele, milline võiks olla erakondade rahastamine tulevikus. Rahanduskomisjoni enamus leidis, et ei ole mõtet teha otsuseid kiirustades. Ja mille alusel vähendamise suurust otsustada? Miks tuleks vähendada kolmandiku võrra, äkki oleks õige vähendada 50% või 25%? Äkki peaks hoopis teistmoodi lähenema? Sellised muudatused ja tegevused peaksid baseeruma mingitel analüüsidel. Kuna on teada, et praegu käib põhiseaduskomisjonis selline töörühm koos ja teeb tööd, siis rahanduskomisjon leidis, et kui seisukoht on olemas, siis saab alati tulla välja eraldi eelnõuga ning teha muudatusi, ükskõik milliseid muudatusi see töögrupp siis ette näeb.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Tulistes vastustes kostis siin etteheiteid nii meie muudatusettepanekutele kui ka teistsugusele arusaamale maksupoliitikast. Peab ütlema, et meie arusaamad on tõesti mõnikord teistsugused. Me ei oleks iial teinud sellist eelnõu, mille alusel navigatsioonitasud tõusevad ligi kuus korda, nii et paari aasta pärast ükski laev enam meie sadamatesse ei tule. Selles ongi minu mure. Miks on eelarves arvestatud selliseid tulusid, mille kohta seadust veel ei ole? Meresõiduohutuse seaduse eelnõus on arvestatud, et nende maksude kuuekordne tõus toob 10 miljonit eurot tulu. Aga nüüd on ministeerium teinud muudatuse. Nad on leidnud, et see seaduseelnõu ei ole väga hea, ja on vähendanud seal mõningaid summasid, kokku võib-olla 2,5 miljonit eurot. Kuidas siis eelarve kokku saadakse?

Aitäh! Siin oli kaks teemat: esiteks, kuidas menetleda seda eelarvet kui sellist, arvestades meresõiduohutuse seaduse eelnõu, teiseks, kas siin üldse peaks tegema mingi maksutõusu või mitte. Mulle tundus, et siit kumas läbi kaks sellist küsimust. Ma püüan neile vastata.
Meresõiduohutuse seaduse eelnõu jõustumine toob kaasa olukorra, kus tõesti tõuseb laevade tasu ühekordse sadamasse sõidu eest. Seda negatiivset mõju püütakse vähendada korduvkülastuste soodustamisega. Selle eelnõu alusel tõuseb tankeritel ja mitmesugustel kaubalaevadel veeteetasu, võrreldes tuletorni- ja navigatsioonitasuga. Samal ajal regulaarreise tegevatel laevadel ja merematkelaevadel hinnatõus kas puudub või ei ole märkimisväärne. Ma räägin pisut merematkelaevadest ja toon näiteks reisilaeva Star, mis on mul siin välja toodud. Kehtiva skeemi korral maksab ta aastas 365 reisi eest ligi 765 000 eurot, uue skeemi korral, mida näeb ette eelnõu, maksaks ta veeteetasu 695 000 eurot. Nagu te näete, on ka siin näha tasude vähenemist. Aga see selleks.
Küsimuse teine pool oli see, kuidas menetleda riigieelarvet, kui meresõiduohutuse seadus ei ole vastu võetud. Hea kolleeg, kui meresõiduohutuse seadust ei võeta vastu enne riigieelarve seadust või kui need jõustuvad eri aegadel, siis, ma arvan, ongi kuri karjas. Toon näite. Riigieelarve võetakse vastu, see peaks jõustuma 1. jaanuaril, meresõiduohutuse seadust mingil põhjusel 1. jaanuariks vastu ei võeta, aga see peaks jõustuma 1. jaanuaril. Selline olukord ei saa tekkida, sest sel juhul ei ole kuludele katteallikat. Tekiks mingil määral sama olukord nagu Keskerakonna muudatusettepanekutega, lihtsalt selle vahega, et meil on olemas eelnõu, mida menetleda, ja ma loodan, et ka saali enamus täna neid eelnõusid toetab. Tuletan teile meelde, et eelmisel aastal oli ju tegemist mitmesuguste kobareelnõudega. Seekord oleme jõudnud olukorrani, kus iga eelnõu menetleb mõni valdkonnakomisjon, kus töötavad tõelised spetsialistid. Meresõiduohutuse seaduse eelnõu menetleb ikkagi majanduskomisjon ja sotsiaalmaksudega seotud eelnõu parandusi sotsiaalkomisjon.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Üks küsimus on filosoofiline, teine konkreetne, nagu kord ja kohus. Sirvides eelarve jagu 13 "Välisministeeriumi valitsemisala", avastasin rõõmuga, et me hakkame teenima demokraatia arendamisest. Seal on kirjas 900 000 eurot. Igasugused huvitavad mõtted hakkasid tekkima. Selgus aga, et olin halva nägemise tõttu eksinud. Prillidega vaadates avastasin selle summa ees miinuse. Tekkis hulk küsimusi. Huvitav, kus asub see odav demokraatia, mida me nii vähese rahaga arendame, ja kus seda konkreetselt arendatakse, kas Eestis või otse Välisministeeriumis või hoopis kuskil välisriikides. Mida tehakse selle rahaga, mida võetakse Eesti maksumaksja taskust? Demokraatia arendamine – mis see on?

Aitäh, hea kolleeg! Eelarves on mitmesuguseid kuluridasid. Osa ridade puhul annab seadusandlik võim väga konkreetse visiooni, ülesande ja suunise täitevvõimule, kuidas see peab käituma. Osa ridade puhul annab ta visiooni, kuhu võiks konkreetne raha minna, aga ei anna väga selget suunist, mida täpselt peab tegema. Kõnealuse näite puhul ongi tegemist sellise juhuga, kus Välisministeeriumil on võimalus võtta ise vastu otsuseid, mida ja kuidas peaks selle rahaga tegema, küll aga on antud talle selge suunis, mida ta peaks sellega tegema. Teisipidi öeldes: kui ta tahaks seda raha kasutada näiteks diplomaatide palga tõstmiseks, siis seda võimalust tal ei ole. See ei läheks selle meetme alla.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te olete kursis, et täna menetletavasse 2013. aasta riigieelarvesse on sisse kirjutatud ka mõned lõksud ja riskid vähekindlustatud peredele. Toon näite. Vajaduspõhine lapsetoetus ja üliõpilase toetus või õppetoetus. Kui perekonnas on kaks alampalka saavat vanemat ja kolm last, neist üks üliõpilane ja kaks kooliõpilast, siis menetletavate seaduste kohaselt läheb üliõpilase toetus perekonna sissetuleku hulka ja tegelikult puudub sel perel võimalus saada vajaduspõhist lapsetoetust. Eelarve eelnõu kohta tehtud opositsiooni ettepanekuid ei arvestatud. Kas on lootust, et kõne alla võiksid tulla teiste eelnõude kohta tehtavad ettepanekud?

Aitäh! Loomulikult võivad need kõne alla tulla. Ütlen veel kord, et iga diskussioon on teretulnud. Kui selle diskussiooni käigus leiate teie, leian mina ja leiab saali enamus, et on võimalik leida katteallikaid lisatoetustele, siis, loomulikult, olen kahe käega selle poolt. Niipalju küll juhin tähelepanu, et valitsusliidu eesmärk on laustoetuste laiendamise asemel suurendada peretoetussüsteemi vajaduspõhisust. Me oleme seda rõhutanud ja rõhutame ka tulevikus edasi. Seoses sellega ongi 2013. aastal mitmed vajaduspõhised lapsetoetused kehtestatud. 2013. aastal, muide, on peretoetuste kogumaht 103,9 miljonit eurot, kasv on 4,9 miljonit eurot. Ka siin on näha reaalset raha juurdetulekut.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Hea kolleeg Sven! Mina tahan küsida vajaduspõhisuse kohta. Kas te  eelarve koostamisel ei ole sellega mitte üle pakkunud? Eile me arutasime siin lapsetoetust, mis tähendab ühes kuus lapse kohta täiendavalt 9 eurot ja 59 senti. Kusjuures pere peab selle toetuse saamiseks igas kvartalis tõestama oma maksejõuetust, tal tuleb käia seda tõestamas omavalitsuses või sotsiaalhoolekandeosakonnas, mis kindlasti asub nii mõnestki külast kaugel. Bussipiletid võivad maksta rohkemgi kui 9 eurot 59 senti. Kas te ei ole selle vajaduspõhisusega mitte üle pakkunud?

Aitäh, hea Ester! Ma arvan, et ei ole üle pakkunud. Siin ongi jälle diskussiooni koht. Kui me vaatame toetusi, mida Eesti riik abivajajatele võimaldab riigieelarve kaudu, alates lapsetoetusest ja lõpetades kas või näiteks õppetoetustega, siis on siin alati üks küsimus. Ma arvan, et ka õppetoetuste eesmärk ei ole katta kõiki kõrgkooliõpingutega seotud kulusid, kuigi üks muudatusettepanek seda ette nägi. Samamoodi on ka muude toetustega. Aegade jooksul on Eesti ühiskonnas olnud ju kümneid toetusi, meenutame kas või ranitsatoetust. Enamik neist on head, need on vastuvaidlematult head toetused. Kuid me peame alati vaatama, millised on meie võimalused. Ma tulen veel kord selle juurde. Ma arvan, et võimalus ei ole see, et võtame lihtsalt kuskilt lisaks 100 miljonit eurot. See "kuskilt" tähendab, et me suurendame defitsiiti. Ma arvan, et see ei oleks õige. Järelikult peame otsuseid tegema nende võimaluste piires, mis meil on. Ma täiesti siiralt arvan, et piiratud ressursside tingimustes ei oleks ei teil ega minul vaja õppetoetust, kui me õppima läheksime. Hea küll, me oleme juba suhteliselt vanad, aga miks mitte õppima minna! Vabandust, mina olen vana, teie ei ole! Palun väga vabandust! Ma tahan öelda, et vajaduspõhisus annab ikkagi selge signaali, et see raha peaks minema nendele inimestele, kes seda tegelikult vajavad. Vaadake, mis huvitav olukord tekib. Kui on mingi konkreetne rahasumma, mingid finantsvahendid, siis kui me muudame süsteemi rohkem vajaduspõhiseks ja jätame samal ajal selle summa samaks (rääkimata sellest, kui see summa võib-olla isegi suureneb), siis annab see võimaluse olemasolevatest vahenditest anda kellelegi rohkem raha. Ma arvan, et liikumine selles suunas on õige. Aga veel kord: see on minu arusaam ja mitte ainult minu, vaid ka valitsusliidu arusaam. Seda võib kritiseerida ja selle üle võib diskuteerida.

Palun, kolleeg Vladimir Velman, teine küsimus!

Tänan, proua istungi juhataja! Hea kolleeg! Oma kõnes sa rääkisid, et enne eelarve eelnõu teist lugemist käisid komisjonis mõned ministrid, kes andsid seletusi oma valdkonna ridade kaupa. Kuna ma pole sinu komisjoni liige, siis tahan lihtsalt küsida, kuidas see asi teil käib. Kas ministrid lihtsalt tulevad ja kannavad teile ette ning te üldse ei debateeri selle üle, mis toimub? Näiteks, pensionitõus 5%. Ma ei ütle, et see on päris alandav, aga selge see, et see ei kata kulusid, mis vanadel inimestel on aegade jooksul kuhjunud. Kuidas teil see arutamine komisjonis toimub? Kas te lihtsalt võtate puhta kullana seda, mida ministrid teile ette söödavad?

Aitäh, hea Vladimir! Ma ei tea, millest alustada. Sa viskasid palli üles konkreetse küsimusega, kuidas need asjad komisjonis käivad, ja samal ajal nentisid oma loogika järgi, et 5%-line pensionitõus on liiga väike ja see on ebaõiglane. Aga sa jõudsid uuesti tagasi selle teema juurde, mille kohta sa tegelikult küsida tahtsid. Lepime siis nii kokku, et ma räägin komisjoni asjadest, mille kohta sa küsisid, ja kui kellelgi tekib küsimus selle 5% kohta, siis räägime sellest eraldi. On huvitav nentida – ma arvan, et ma ei räägi praegu valejuttu –, et kui ministrid on käinud komisjonis, siis nii üllatav kui see ka ei ole, on kõige suuremad küsijad olnud koalitsioonierakondade liikmed. Miks see nii on, ma ei tea. Aga vähemalt nii on mulle tundunud, et kõige suuremad küsijad on sealt pärit. Lisaks on muidugi Eiki Nestor, kes alati tahab endale mõned asjad selgeks teha. Mis puudutab küsimust, kas valdkonnaministrid peaksid komisjonis käima, siis ma arvan, et peaksid. Rahanduskomisjon on see komisjon, kes annab suurele saalile indikatsiooni, kas eelarvet toetada. Varasematel aastatel on käinud rahanduskomisjoni ees need ministrid, keda opositsioon on palunud komisjoni esimehel kutsuda. Eelmisel aastal, peale Riigikogu valimisi, võtsin ma seisukoha, et kõik ministrid võiksid komisjonis käia. Kas neile on siis küsimusi või ei ole, sel ei ole tähtsust, kuid las nad käivad komisjonist läbi. Niikuinii käivad nad valdkonnakomisjonis, las nad tulevad kindlasti ka rahanduskomisjoni. Eelmisel aastal läks ilusasti ja kõik ministrid käisid komisjonis kas esimese ja teise või teise ja kolmanda lugemise vahel. Seekord oleme olukorras, kus teise lugemise ajaks on kõik ministrid komisjonis käinud. Teise ja kolmanda lugemise vahel ei olegi enam vajadust eraldi valdkonnaministreid kuulata. Ma arvan, et see on hea tava ja hea toon. See annab Riigikogu liikmetele, peaasjalikult rahanduskomisjoni liikmetele rohkem võimalusi küsimusi esitada, nad ei pea piirduma kahe küsimusega, nagu tavaliselt siin saalis. Ma usun, et see nii jätkub, ja loodan, et järgmistel aastatel tuleb ka opositsioonilt rohkem küsimusi. Ma panin tähele, et mingil põhjusel olid koalitsiooni liikmed alati komisjonis kohal, aga pooltel kordadel opositsiooni liikmeid ei olnudki või oli neid koalitsiooni liikmetest tunduvalt vähem.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuigi praegune diskussioon ahvatleb küsima konkreetsete arvude ning keskpärastele ja ebapiisavatele asjadele paatoslike nimede panemise kohta, jätkan siiski meie äsja pooleli jäänud diskussiooni eelarve anatoomia teemadel. Palun selgitust, kuidas eelarve üldse muutuda ja areneda saab! Nagu mina aru saan, on eelarve kõige mõjukamad alusdokumendid eelmise aasta eelarve ja koalitsioonileping. Kui tegelikus elus juhtub nii, et kriis, milles me koalitsioonimeeste jutu järgi väga elada tahaksime, on prognoositust hoopis teistsugune, kas siis tehakse uus koalitsioonileping, mis on eelarve alus, või lastakse ikka vanas vaimus edasi või kui koalitsioonileping tõepoolest läbi vaadatakse, kas oskate öelda, on sellest lähtudes tehtud suuri muudatusi või on muudetud ainult ajagraafikut?

Hea Aadu, aitäh! Sa jõuad oma küsimustega rahanduskomisjonist ikka niivõrd kaugele. Aga ei ole hullu, püüan vastata. Sul on täiesti õige lähenemine selles kontekstis, et riigieelarvet kokku pannes võtab valitsusliit peaasjalikult aluseks varasemad kokkulepped, mille on teinud varasemad valitsused. Nagu te teate, on riigieelarves tegelikult väga suur protsent n-ö suunatud ja kinnipandud kulusid. Lisaks võtab valitsusliit aluseks tõesti, nagu sa, hea Aadu, ka mainisid, koalitsioonileppe, mis on konkreetse koalitsiooni alusdokument, mis annab ülevaate sellest, kuhu ta nelja aasta jooksul tahab jõuda, miks ta sinna tahab jõuda ning millise tempoga ja millise hinnaga. See dokument on alati avalik, see ei ole selline kahe või kolme või nelja või ükskõik mitme koalitsioonipartneri sisemine, kalevi all hoitav dokument. Kõigil on alati võimalik seda vajaduse korral kritiseerida, teha selle kohta ettepanekuid. Kuid peab arvestama, et see, kes on koalitsiooni teinud ja pannud paika visiooni, kuhu ta tahaks jõuda nelja aasta jooksul, peab sel juhul võtma ka vastutuse, kas ta sinna jõudmiseks kasutab toetusi, tegeleb riigi arenguga, teeb investeeringuid, hoiab riigieelarvet tasakaalus või võtab arvesse ükskõik millist kriteeriumi. Pärast on võimalik hinnata, kas ta täitis endale pandud ülesandeid või mitte. Kuna on teada, et koalitsioonis olles on alati vaja teha kompromisse, siis koalitsioonileping ongi tegelikult kompromisside lõpptulemus. Parim näide on ju see, et Keskerakond on aegade jooksul olnud riigis koalitsioonis, küll aga pole Eestis olnud näha astmelist tulumaksu. Järelikult on jõutud kompromissini ja selle valimislubaduse täitmine on jäänud natukene kaugemale.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite mõne aja eest, et ei toeta sotsiaaldemokraatide ettepanekut lapsetoetusi tõsta, sest teie peres kasvav laps ei vaja samasugust toetust nagu vaeses peres kasvav laps. Ehk vaesuses kasvav laps vajab 9 eurot rohkem. Samas ütlesite, et koalitsioon alandab 2015. aastal tulumaksumäära 1%, jättes kõigile inimestele rohkem raha kätte. Te jätsite targu ütlemata, et miinimumpalga saajatele jäetakse rohkem kätte umbes 2 eurot kuus, õpetajatele 5–6 eurot ja teile 40 eurot. Seda tõenäoliselt siis on vaja, kuigi see vajaduspõhisuse järele just ei lõhna. See asi läheb praeguse seisuga riigieelarvele maksma umbes 60 miljonit eurot, 2015. aastal ilmselt rohkem. Tsiteerides teie vastust Ester Tuiksoole: kas ei oleks mõistlik jätta äkki see loll reform tegemata ja eelarvesse jäävatest vahenditest anda kellelegi, kellel on väga vaja, natuke rohkem raha?

Aitäh, hea kolleeg! Et olla täpne, siis toon välja mõlemad protsendid. Väga õige tähelepanek, et 2015. aastal väheneb tulumaksumäär 1%. See tähendab riigile seda, et 60 miljonit eurot – jälle väga õige tähelepanek – on see raha, mis jääb Eesti füüsilistele isikutele kätte. See raha jääb inimestele ja selle võrra saab riik muidugi vähem raha. Lisaks sellele 60 miljonile on veel üks arv – 15 miljonit eurot. See on see raha, mis juriidilistele isikutele kätte jääb. Ka seda tuleb rõhutada, kas või stenogrammi huvides. Muudatused, mis sotsiaaldemokraadid on lauale toonud, näevad ette, et kui läheksid läbi need maksumuudatused, mis teie olete ette näinud, siis saaks riik ligi 100 miljonit eurot. Täpne summa oli vist pisut üle 97 miljoni. Ütleme, et see on 100 miljonit eurot. Ühelt poolt on see ju positiivne, kui riigile tuleb juurde 100 miljonit eurot. Teiselt poolt, kellelt see siis tuleb? Hea kolleeg, te tõite välja arstid. Arvutage, kui palju teie muudatusettepaneku tõttu arstidelt riigile raha tuleb. Ühelt poolt ütlete, et peaks tõstma protsenti, teiselt poolt räägite midagi muud. Ma ütlen veel kord, et on erinevad arusaamad. Kui te küsite minu arvamust, siis minu arvamus on olnud pigem selline, et rohkem tuleks tõsta keskkonnatasusid ja aktsiise ning rohkem tuleks maksustada tarbimist. Inimesele aga tuleks rohkem raha kätte jätta, sest tema teab paremini, mida oma rahaga teha. Ei ole mõtet tõmmata kõike keskpõrandale kokku ja siis hakata kõigile jagama. Ma arvan, et see ei ole hea mõte.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Miks te taganesite lubadusest kompenseerida kõikidele kohalikele omavalitsustele kodualuse maa maksuvabastuse tõttu puudujääv tulu? Tänaseks on teada, et juurdetulev tulumaksuosa ei kata paljudel kohalikel omavalitsustel seda maksuauku. Nüüd on kohalikud omavalitsused sunnitud põllumaa ja üldmaa maksu tõstma 2,5%-ni ja põllumehed on hästi vihased. Miks te sellest lubadusest taganesite?

Aitäh, hea kolleeg! Me ei ole ju taganenud. Miks te nii küsite? Kui maamaksuvabastus vastu võeti, siis lepiti kokku, et kuigi on tegemist maksuga, mida riik otseselt ei peaks kompenseerima, aga arvestades olukorda, et kohalikele omavalitsustele on maamaksust laekuv tulu väga oluline, võtab riik endale kohustuse ja kompenseerib selle. Selleks on antud menetlusse ka eelnõu, mis järgmisel aastal suurendab tulumaksuosa 11,4%-st 11,57%-ni ning aasta hiljem suureneb see veel 0,03%. Miks te hullutate inimesi, öeldes, et ei kompenseerita?

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Teie vastused on otsekohesemad ja vahetumad kui muidu. Ma loodan, et ka vastus minu küsimusele on samasugune. Eelmisel nädalal selgus, et 4 miljonit eurot on jäetud Vabariigi Valitsuse reservi Riigikogule otsustamiseks. Seda on nimetatud katuserahaks. Ma ei tea, kes seda on teinud. Samal ajal oleks 3,6 miljonit eurot vaja kiirabitöötajatele ja residentidele antud palgalubaduste täitmiseks. Kasutame selle katuseraha residentide ja kiirabitöötajate heaks ning probleem on lahendatud, töötu abiraha jääb vähendamata. Kuidas sa selle ettepaneku peale vaatad?

Aitäh, hea kolleeg! Valitsuse reserv on mõeldud mitmesugusteks kuludeks. Üldjuhul on tegemist erakorraliste ja ettenägematute kuludega. 2012. aasta reservi kogukulude maht oli 25,27 miljonit eurot. Järgmisel, 2013. aastal on kavandatud mahuks 18,36 miljonit, mis on palju väiksem, võrreldes varasema aastaga, keskeltläbi 7 miljonit väiksem. Anda ette selgeid suuniseid, mida valitsus peaks tegema reservis oleva rahaga, on minu arvates väga raske. Ma arvan, et see isegi ei ole õige. Täna on teada, et 2013. aastaks on planeeritud näiteks Siseministeeriumi kopteri abikõlbmatu käibemaksuga seonduvalt tasuda sealt üle 2 miljoni euro. Ma olen kuulnud, et seal on ka kohtunike palga tõusuga seonduvat raha, kuid see on siiski valitsuse reserv. See on siiski valitsuse reserv!

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Räägime palun selgeks ka ERM-i uue hoone ehituseks kuluva raha. On kõlanud hinnanguid, et see läheb maksma 87,5 miljonit eurot, samas on tuleva aasta riigieelarves selle jaoks vaid üks rida, kus on 1,5 miljonit eurot Kultuuriministeeriumi haldusalas, ülejäänud raha tuleva aasta eelarvest ei paista. Rahanduskomisjonis võttis sõna Aivar Sõerd, kes ütles, et see poolteist miljonit eurot ei ole mõeldud uude hoonesse investeerimiseks, kuigi täpselt nii on kirjas seletuskirjas, vaid see on mõeldud hoopis millekski muuks, näiteks vanade hoonete renoveerimiseks. Rahandusministeeriumi esindajad ütlesid veel, et kultuuriminister võib vajaduse korral seda raha ka muudel kultuuriobjektidel kasutada. Siit tekivadki järgmised küsimused. Kust tuleb raha ERM-i ehituseks? Mis raha on see poolteist miljonit eurot, mille kohta on Keskerakond teinud ettepaneku, et seda raha võiks investeerida noorsoo-objektidesse?

Aitäh! Hea küsimus. Täpsustame ära. Kui ma rääkisin ERM-i maja ehitusest, siis tõin välja ka selle, et rahastamine on planeeritud kultuurkapitali kaudu. Nüüd tekib teine küsimus, mida ka teie praegu rõhutasite: arvestades seda, et ERM-i finantseering ei saa olla ju miljon või poolteist, mis on Kultuuriministeeriumi eelarves, mis raha see siis on? Ka mina täpsustasin seda, tahtsin täpselt teada, mis raha see siis on, väga raske on ju muidu eelarve poolt hääletada. Täpsustasin ära ja sain teada, et see raha, mis on Kultuuriministeeriumi investeeringute real, ei ole nn betooniraha, ERM-i ehitamise raha, vaid see on nn sisuraha ehk selle all peetakse silmas mitmesuguste püsinäituste ettevalmistamist järgmisel aastal. Need tegevused on käinud juba kaks aastat. Püsinäituste ettevalmistamist ei peeta kultuurkapitali näite järgi abikõlblikuks. Tegelikult võiks öelda, et kui me nüüd jagaksime ümber vahendid, mis sellel ERM-i real on ja mille kohta te olete teinud ettepaneku kasutada neid mingil muul eesmärgil, siis võiks öelda, et tuleb maja, aga pole sisustust. Nii lihtne see ongi.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma küll lootsin igasuguseid muid asju ka küsida, aga kahjuks pean olema järjekindel ja tulema tagasi eelmise küsimuse juurde. Otsige palun uuesti üles kiirabiteenuse osutamiseks ettenähtud summa, mis teil seal ilusasti kirjas oli! Mina otsin teise lugemise eelnõu leheküljelt 24 üles rea "Kiirabiteenuse osutamine" ja loen siit summat – 27 279 027 eurot. See summa, mis teie mulle ette lugesite, oli hoopis teistsugune. Miks see summa oli teistsugune? Kust te selle summa võtsite? Miks see erineb sellest summast, mis on eelarves kirjas? Ja kuhu kadus miljon eurot kiirabi taskust?

See ei ole mitte kuhugi kadunud, uskuge mind. Kiirabiteenuseid rahastati sellel aastal ja rahastatakse ka järgmisel aastal. Järgmisel aastal rahastatakse neid rohkem kui sellel aastal.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma küsin palkade ja laiemalt palgafondi kasvu kohta. Valitsuskoalitsiooni idee on selline, et kõikides ministeeriumides kasvab palgafond keskmiselt 4,4%, arvestamata, missugune on ministeeriumide praegune palgatase tegelikult. On mitu ministeeriumi, kus palgatase on teistest ministeeriumidest maha jäänud. Seal oleks vaja suuremat või kiiremat tõusu kui mõnes teises ministeeriumis. Ma pean silmas näiteks Kultuuriministeeriumi. Palju räägitakse sellest, et arstid lähevad ära välismaale. Täpselt samasugune probleem on kultuurivaldkonnas, kus mitmest kollektiivist on pillimehed läinud välismaale tööle, sest Eestis makstava palga eest pole enam mõtet pilli kättegi võtta. Missugune on teie seisukoht, kas oleks võinud ka ministeeriumide vahel mingisugust diferentsi luua, mitte anda kõigile ühesuguse vitsaga 4,4%?

Aitäh, hea kolleeg! Ütleks pigem, et selle eelarve menetlusel on toimunud järgmise aasta kontekstis üks suur mentaalne muutus. Mida ma selle all silmas pean? Ühelt poolt on ministeeriumidele antud 4,4% raha juurde, aga teiselt poolt on juhtidele antud võimalus teha muudatusi selle palgafondi sees, arvestades töökohtade erinevat kriitilisuse astet. Tegelikult ei pruugi mõni avaliku sektori töötaja saada 4,4%-list palgatõusu, vaid tema palk tõuseb võib-olla vähem, mõnel teisel võib-olla jälle rohkem. See on tõesti õige lähenemine – anda juhtidele selline võimalus. Arvata võib, et ministrid delegeerivad selle võimaluse edasi ka allapoole. Ma olen aru saanud, et näiteks haridusminister annab koolijuhtidele võimaluse palgatõusu diferentseerida ja tublimatele õpetajatele makstakse rohkem. Tuletan meelde, et varem on see olnud rohkem nagu plaani- või käsumajandus. Ma arvan, et see on hea, kui on antud selline võimalus. Ma olen aru saanud ka sellest, et päris mitmed ministrid on teinud tänuväärset tööd sisemiste struktuuride reformimisel. Seda on teinud haridusminister ja siseminister. Sealt saadakse finantsvahendeid lisaks. On signaale, et mitmes ministeeriumis ja nende haldusalas tõusevad palgad tunduvalt rohkem kui 4,4%. Aga 4,4% on see baas, mille riik garanteerib.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees! Eespool juba kõlas üks küsimus sellel teemal ja ka meie lugesime eelarvest välja, et millegipärast on Maksu- ja Tolliameti palgakulusid vähendatud. Maksu- ja Tolliameti endine peadirektor Enriko Aav on öelnud, et 1 euro, mis on pandud Maksu- ja Tolliametisse, toob tagasi 10 eurot. Sellest lähtuvalt oleme teinud muudatusettepaneku suunata Maksu- ja Tolliametile 5 miljonit eurot, mis selle teooria järgi annaks tagasi 50 miljonit. Siin ei tekiks ju probleemi katteallikaga, vaid me saaksime 45 miljonit eurot puhastulu. Aga minu küsimus on: miks rahanduskomisjon seda head ettepanekut ei toetanud?

Aitäh, hea kolleeg! 2012. aastal on Maksu- ja Tolliameti töö- ja tegevuskuludeks ette nähtud 38,4 miljonit eurot ja samas suurusjärgus on raha ka 2013. aastal. Reaalelus jaguneb see summa nüüd aga juba hoopis väiksema arvu töötajate vahel. Maksu- ja Tolliamet on viimase aasta jooksul väga oluliselt oma tööd efektiivistanud. Nad on käinud rahanduskomisjonis sellest eraldi rääkimas, ka väga hea kolleeg Kalev on seal osalenud. Nad on teinud territoriaalselt olulisi struktuurseid muudatusi, mis on aidanud neil tulla kliendile ehk Eestis elavale inimesele lähemale ja müüa ennast (heas mõttes müüa) professionaalsemalt. Eriti oluline – sellest on ka varem juttu olnud – on võimalik maksuauk. Maksu- ja Tolliameti arvutuste kohaselt on see aastate jooksul vähenenud. See on suur, kuid see on vähenenud. 2011. aastal oli Maksu- ja Tolliameti arvutuste kohaselt maksuauk 422 miljonit eurot ehk 2,6% SKT-st. Aasta varem oli see 481 miljonit eurot. Siin on positiivses mõttes ligi 60 miljonit eurot vahet. Võib öelda, et Maksu- ja Tolliamet töötab efektiivselt, tal on olnud selge siht silme ees ja maksuaugu vähendamisel on ta teinud korralikku tööd. Ta on teinud kütuseäris ja mitmes teises valdkonnas ettepanekuid teha seadustes mitmesuguseid muudatusi, mida me oleme ka kuulda võtnud. Ma usun, et töö, mida nad teevad, on tänuväärne. Arvestades neid visioone, mida Maksu- ja Tolliamet on tutvustanud otsustajatele, kaasa arvatud teile, võib öelda, et see töö on piisav selleks, et edasi minna.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma ei räägi praegu katteallikatest, aga ma tahan ikkagi küsida ühe ettepaneku kohta, mis tuli meie fraktsioonilt. Nimelt soovisime suurendada soovoliniku kantselei rahastamist, kuna alates aastast 2008 on talle tublisti tööd lisatud ja samal aastal lubati ka lisaraha. Aga nüüd tuleb välja, et juba viiendat aastat Riigikogu teda petab. Kui ma küsisin seda Jürgen Ligi käest, siis ütles ta siin saalis, et ju volinik ei tööta küllalt hästi ja pole usaldust ära teeninud. Kas komisjoni arvates on olemas ka see probleem, et me jagame katteta lubadusi? Kas te olete üritanud leida voliniku kantseleile rahastamist? Lubatud Norra raha kuidagi hilineb ja võib juhtuda, et see jõuab kohale alles järgmisel aastal.

Aitäh, hea kolleeg! Ärge kunagi andke katteta lubadusi! Ka valitsev koalitsioon ei ole katteta lubadusi andnud. Ütlen teile konkreetselt: 2013. aastal on soovoliniku kantseleile tööjõu- ja majandamiskulusid ette nähtud 62 351 eurot. Eelarve suureneb üle 2500 euro. Lisaks sellele on tulemas nn Norra vahendid, mis on planeeritud kolmele järgmisele aastale. See summa on 700 000 eurot. Nende vahendite kasutamine peaks plaani järgi algama 2013. aastal. See on see informatsioon, mis praegu olemas on. Kuid 62 351 eurot on soovoliniku kantselei arvel olemas. Kui küsida, miks Norra seda raha annab, siis võib öelda, et ju siis on tegemist prioriteetse valdkonnaga.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mul on teile üks filosoofiline küsimus. Hiljem on mul ka üks väga konkreetne küsimus, aga alustame filosoofilisest. Eelarve eelnõu seletuskirjas on korduvalt rõhutatud, et järgmisel aastal väheneb riigi maksukoormus 32,6%-ni, kui ma ei eksi, mis on viimase viie aasta madalaim ja üks madalamaid Euroopa Liidus, minu teada oleme sellega seal umbes 20. kohal. Kas te võite selgitada, miks see hea on? Me oleme ju olukorras, kus isegi arstide palga tõstmiseks peab valitsus vähendama töötu abiraha, mis on minu meelest väga häbiväärne otsus. Me teame, et kogu avalik sektor on üldse Eestis alarahastatud, ükskõik, kas rääkida kõrgharidusest või politseist, see on ikka nii. Mida on maksukoormuse nii alla viimises head?

Hea kolleeg! Tundub, et meil on asjadest erinevad arusaamad. Ma saan aru, et teie küsimuse on tinginud see, et te arvate, et me võiksime jõuliselt suurendada tööjõumakse. Jõuliselt suurendada, tõsta neid 10%, 15% või 20%. Te arvate, et me peaksime võtma Eesti inimestelt lisaraha ja siis seda ümber jagama. See on see nägemus, mida te praegu evite, kui te nii küsite. Ma veel kord ütlen, et ma ei jaga seda arvamust. Ma arvan, et see ei ole see tee, mida mööda me peaksime liikuma. Tundub, et kogu Euroopa on praegu sellel teel, et pigem vähendatakse tulumaksuprotsente.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea Sven! Mulle väga meeldivad teie põhjalikud vastused. Aga ühele küsimusele, mille esitas kolleeg Tarmo Tamm, jäi teil vastamata. Ma kasutan juhust ja esitan selle küsimuse täpsemalt. Seoses kodukulude vähendamisega tõstetakse põllumajandussektoris põllumajandusmaa maksu 2,5%-ni. Te olete kindlasti välja arvutanud, kui palju näiteks aastas või ka mitme aasta kohta tuleb põllumeeste taskust senisega võrreldes rohkem raha ära maksta. Teatavasti vastutab teie erakond ju praegu ka põllumajandusvaldkonna eest. Ma hea meelega kuulan seda arvu.

Hea kolleeg! Põllumajandusminister on teinud ära kõva töö. Ma pean selle all silmas võitlust oma valdkonna eest. Nimelt võitles ta välja 2013. aastal riiklike üleminekutoetuste ehk nn top-up´ide maksmise, seda summas 24,3 miljonit eurot. See on suur summa. Ma arvan, et põllumajandusminister on teinud tööd Eesti põllumeeste nimel ja mitte ainult kuskil koha peal käies, vaid ka valitsuses selgelt öeldes, et seda raha on põllumeestele vaja. Kõikvõimalikud kalkulatsioonid suurendamiste või vähendamiste kohta on kindlasti tulevikus diskussiooni teema.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on vist juba traditsiooniline küsimus ja ka päris lühike. Te teate, et aastal 2010 kiideti heaks Ida-Virumaa tegevuskava aastateks 2010–2014. Aga juba teist korda, selle aasta eelarves ja ka tulevase aasta eelarve eelnõus, ei ole peaaegu mitte ühtegi rida selle riiklikul tasemel kava kohta ei üldiselt ega valdkondlikult. Kas komisjonis oli see teema arutlusel?

Aitäh! Komisjonis sel teemal eraldi arutlust ei olnud. Juhin tähelepanu, et komisjon arutles oma viimastel koosolekutel 2013. aasta riigieelarve muudatusettepanekuid. Enamik küsimusi, mis täna on siin kõlanud, on puudutanud muudatusettepanekuid. Mul on väga kahju, Eldar, et sa ei leidnud võimalust sellist muudatusettepanekut teha. Kas tegid? Väga hea. Selge. Muudatusettepanekuid oli ju kokku 100 ja need olid ka arutlusel. Küllap võis siis olla probleemiks kas katteallikate ebasobivus või see, et ettepanek oli vastuolus riigieelarve baasseadusega. Oleneb sellest, milline see muudatusettepanek konkreetselt oli, aga siin võis tõesti olla mõni selline põhjus. Need muudatusettepanekud, mis olid komisjoni laual, olid loomulikult arutlusel, nendest ei saanud üle ega ümber. Küll aga võib öelda, et kui katteallikad ei sobinud, siis ei olnud võimalik ka konkreetsele projektile või kirjele raha eraldada.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin uuesti, kuna esimesele küsimusele ei saanud ma vastust. Te enne kiitsite sõnaohtralt tulumaksu langetamist 1%, mida koalitsioon on kavatsenud teha. Me teame, et õpetajale jääb keskmiselt kätte 5–6 eurot rohkem, näiteks teile ja ka mulle aga 40 eurot. Ma saan aru, et see 5–6 eurot on väga vajaduspõhine, õpetaja tõesti vajab seda lisaraha. Aga ma ei saa päris hästi aru, miks teie seda 40 eurot vajate, kui te ennist suureliselt ütlesite, et te 9 eurot täiendavat lapsetoetust ei vaja. Kas te selgitaksite meile selle reformi seost teie n-ö vajaduspõhisust rõhutava poliitikaga?

Aitäh! Ma arvan, et siin ei ole põhjust kasutada "teie ja meie" konteksti. Ma arvan, et see ei ole õige suund. Meil tuleb lähtuda sellest, et võimalikult palju teenitud raha jääks inimestele kätte. See on see nägemus, mida me peaksime evima. Ma usun, et me oleme õigel teel. Vaadates Euroopas toimuvat ja peaasjalikult neid riike, kus sotsiaaldemokraadid on võimul, kaasa arvatud Prantsusmaad, näen ma, mis seal toimub, just eriti maksupoliitikas. Mina sellist poliitikat ei poolda. Ma arvan, et see ei ole õige poliitika. Aga veel kord ütlen, et tegelikult ei ole olemas õiget ja valet poliitikat, on olemas see poliitika, mida pooldatakse ja mille enamik õigeks tunnistab, vähemalt sel hetkel.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esimees! Te mainisite küsimusele vastates, et Vabariigi Valitsuse reserv järgmise aasta eelarves selle aastaga võrreldes väheneb, aga see reserv on kahtlemata vajalik ja sealt tehakse palju olulisi kulutusi. Kas te võite kinnitada, et rahanduskomisjonist ei tule eelarve menetluse ajal ettepanekut näiteks tõsta Vabariigi Valitsuse reservist teatud raha investeeringute reale? Kui keegi selle ettepaneku komisjonis lauale toob, kas siis vähemalt teie, kes te siin hetk tagasi väitsite, et see reserv on äärmiselt vajalik, hääletate selle ettepaneku vastu?

Ei, ma tõesti ei saa kinnitada, et keegi sellist ettepanekut ei tee. Kuidas saaksin ma kinnitada, et näiteks härra Tamm sellist ettepanekut ei tee? Kuidas saaksin ma sellist kohustust oma õlgadele võtta? Kindlasti ei saa ma teile kinnitada, et selliseid ettepanekuid ei tule. Teine küsimus on see, kas need ettepanekud leiavad heakskiitu või mitte. Eks neid ettepanekuid tuleb vaadata. Kindlasti ei ole sel juhul tegemist ühe inimese arusaamaga, vaid see ettepanek peab saama nii komisjoni enamuse kui ka Riigikogu enamuse heakskiidu. Kindlasti ei saa ma teile kinnitada, et niisuguseid ettepanekuid ei tule. Võib-olla te isegi teete sellise ettepaneku ja pärast ütlete: "Härra Sester, te ju kinnitasite, et neid ei tule."

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ka minu tunnustus teile pikkade ja põhjalike vastuste eest! Aga nüüd küsimus. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad on väga murelikult nimetanud 2013. aastat tõendite kogumise aastaks. Tegelikuks sotsiaaltööks ja ennetustööks ilmselt aega enam üldse ei jää, sest abivajajad peavad tõenäoliselt varsti esitama tõendi ka selle kohta, et tõendit vaja ei ole. Mind tegi väga murelikuks teie seisukohavõtt, kui te rääkisite koolitoidutoetuse vajaduspõhiseks muutmisest põhikoolides ja ametikoolides. See tekitab olukorra, kus vaene, aga uhke eestimaalane peab tõepoolest käima iga kuu almust küsimas, sest kui ta seda iga kuu ei tee, siis ei ole vajaduspõhine talle toetust anda. Kas see on ainult teie enda seisukoht või mõte või on ka tegelikult midagi sellist tulemas?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen nõus sellega, et võimalikult vähe peab olema bürokraatiat, igasugust bürokraatiat ja just haldusbürokraatiat, seda nii eraisikute jaoks kui ka ettevõtluses. Ma arvan, et mõlemas osas on tehtud suuri jõupingutusi. Ma pean "mõlema" puhul silmas nii ettevõtteid kui ka eraisikuid. Tuleb meelde, et ettevõtluses on kümneid dokumente muudetud elektrooniliseks. Sama olukord on ka eraisikute puhul. Praegu on võimalik teha väga paljusid toiminguid elektrooniliselt, nii et ei pea ise füüsiliselt kohale minema. Kogu Eesti suundub selle poole, et võimalikult vähe peaks midagi paberdokumendiga tegema. Ma ütlen täiesti siiralt, et peab liikuma selle poole, et vähendada paberlikku asjaajamist. Teine teema on siin üldse haldusbürokraatia. Ma olen teiega nõus, et kui on võimalik haldusbürokraatiat kuidagi vähendada, siis peab seda tegema. Toon näitena kas või maamaksu kaotamise kodualuselt maalt. Ei pea enam esitama avaldust, selleks et seda maamaksu reaalselt ei arvestataks. See toimub 2013. aastal automaatselt.

Eiki Nestor, palun!

Tead mis, esimees, minu esimene küsimus oli vist liiga viisakas ja see andis sulle võimaluse filosofeerida. Sellepärast ma nüüd ei ole viisakas, vaid küsin otse. Kas sul on midagi selle vastu, et rahvasaadikute katuseraha arvel suurendada kiirabitöötajate ja residentide töötasu ning jätta puutumata töötu abiraha?

Aitäh! Sellist valikut ei ole vähemalt siiamaani laual olnud. Me võime konstrueerida kümneid erinevaid valikuid, kas sa oled valmis tegema nii või naa. Head kolleegid, ma ei ole siiamaani ühtegi korda kasutanud võimalust öelda, et komisjonis seda ei arutatud. Ma ei kasuta seda ka praegu. Aga ma ütlen teile, et ärgem tekitagem selliste küsimuste vooru, et kas sa valiksid ühe või teise. Selliseid valikuid ei ole ju praegu laual. Kui need tulevad, siis peame otsustama. Minu meelest on Riigikogu menetluses eelnõu, mis peaks suurendama arstidele-residentidele ja kiirabitöötajatele minevat raha. Selline eelnõu peaks olema Riigikogu menetluses.

Protseduuriline küsimus, Eiki Nestor, palun!

Hea juhataja, mul on protseduuriline märkus. Komisjoni esindaja ei olnud praegu täpne. Meil on ettepanek suurendada kiirabile ja residentuurile minevat raha ning ühe katteallikana kasutada Vabariigi Valitsuse reservi. Komisjoni esimees ei käitunud korrektselt.

Aitäh teile!

Kas ma võin seda kommenteerida?

Ei, te ei saa seda kommenteerida. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Ma lähen siit edasi. Neeme Suurele vastates suurendasid sa kulusid kiirabile 1,1 miljoni euro võrra. Kui me vaatame Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve jagu 11 – meil on see leheküljel 12, ma ei tea, kus see sul on –, siis siin on öeldud, et muudatusettepanekuga tuleb juurde 569 105 eurot. Sina ütlesid Neeme Suurele, et 28,73 miljonit eurot on täpsustatud summa, aga tegelikult on see summa 27,279 miljonit. Eelarves on ikkagi puudu 1,1 miljonit eurot, mis peaks olema kiirabitöötajatele ette nähtud ja mida on lubanud meie lugupeetud sotsiaalminister. Kus see raha on? Seda ei ole ju eelarves.

Aitäh! Head kolleegid, juhin tähelepanu, et riigieelarve seadus on üks neid väheseid seadusi kui mitte ainuke seadus, mille kohta on võimalik teha muudatusettepanekuid mitte ainult teisel, vaid ka kolmandal lugemisel. Meil, head kolleegid, on veel mitu nädalat aega teha muudatusettepanekuid, mis annavad võimaluse suunata raha nii kiirabiteenuste kui ka mitme teise vajaliku valdkonna rahastamiseks.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Viimastel päevadel on olnud meedias üsna teravalt üleval Politsei- ja Piirivalveameti juhtimine ning kõik selles organisatsioonis toimuv. Kindlasti on sellel, mis on avalikkuse ette jõudnud, väga erinevaid põhjuseid. Kuid täna Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga vesteldes selgus, et raha puudujääk on seal väga suur. Milline on sinu tunnetus, kas ei tuleks teha sinna ühte rahasüsti, selleks et muuta see asutus niisama efektiivseks, nagu on Maksu- ja Tolliamet, millest sa eelnevalt rääkisid?

Aitäh! Ma tean, et siseminister on võidelnud nagu lõvi oma eelarve suurendamise eest, nii nagu ka kõik teised ministrid. Seda on kabinetis näha olnud. Selge on see, et piiratud ressurssidega saab teha ainult neid valikuid, mida on võimalik teha. Üks pool on võimalik täiendavate finantsinstrumentide eraldamine 2013. aastal, aga ma saan aru, et siseminister on teinud päris tugevat ja suurt tööd ka sisemiste struktuursete muudatuste näol, mis ei pruugi iga kord olla väga pehmed, kui nii võib öelda, aga on vajalikud. Selge on see, et me saame opereerida vaid selle rahaga, mis on praegu kasutusel. Kui me suurendaksime hüppeliselt ühe sektori investeeringuid, siis tekiks kindlasti küsimus, mille arvel seda teha. Me ju tahame, et pensionid tõuseksid, palgad tõuseksid, ka õpetajate palgad tõuseksid, sotsiaaltoetused tõuseksid. Me peame neid valikuid tegema. Aga niipalju kui mina olen aru saanud, Siseministeeriumi valitsemisalas on minister tõesti teinud jõulist tööd.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on täna küll selline tunne, et ma olen pärismaalane, kellele on suur valge isa misjonärina külla tulnud ja räägib mulle sellest, kuidas ma elama pean ja kuidas kogu mu elatud elu on olnud täiesti vale. Sa oled tegelikult olnud täiesti mõistlik mees kõik need peaaegu viis aastat, mis me siin koos oleme olnud. Sa räägid, et kõik meie ettepanekud toovad kaasa maksutõusu. Ütle mulle siis, palun, kuidas on võimalik, et teie saalipoolelt tulevad eelnõud, mis suurendavad riigi kehtestatud koormisi kohati kuni 600%, kusjuures sellest teatatakse ette ainult poolteist kuud või üks kuu! Kui need ei ole maksutõusud ja see on normaalne töökultuur, siis ütle mulle, kus on garantii, et see eelarve, mille te olete teinud, ei too järgmisel aastal kaasa täpselt samasuguseid intsidente, et mul sadama- või mis iganes tasu tõuseb 600%.

Aitäh, hea kolleeg! Eelarvel, mis vastuvõtmise hetkel ära koputatakse, on garantii selles mõttes, et kindlasti ei saa vahepeal eelarvet muuta. Eelarveaastal saab suvalisel ajal teha küll mitmesuguseid maksutõuse, kuid sel hetkel, kui te eelarve ära koputate, on kõik maksumuudatused fikseerunud, on need siis positiivsed või negatiivsed. Ma olen nõus, et iga muudatus, eriti maksumuudatus ja eriti selline, mis suurendab ettevõtjate koormust, ei ole alati hea. Ettevõtjad on need, kes toodavad Eesti ühiskonnas lisandväärtust. Kui mõni on harjunud sellega, et raha tuleb kuskilt mujalt, ja tahaks tegelda ainult ümberjagamisega, siis ma ütlen, et  me peame kindlasti suunama oma tegevuse sellele, et maksutõusud ettevõtluses ei oleks nii järsud. Ma kutsun ka majanduskomisjoni üles selle konkreetse eelnõu üle, millest te praegu rääkisite, nende viimaste järelejäänud päevade ja nädalate jooksul läbi rääkima. Äkki oleks võimalik näiteks hajutada seda konkreetset maksumuudatust mingile perioodile, et see ei hakkaks pihta pärast väga lühikest etteteatamise aega. Aga samal ajal nendin, et iga selline muudatus, mis toimub eelarve menetluse kontekstis, toob kaasa muudatusi eelarves. Näiteks, konkreetselt selle meresõiduohutuse seaduse näite puhul tähendaks see, kui üks muudatus hakkaks kehtima 1. jaanuari asemel 1. aprillil, seda, et riigieelarves jääks 2–2,5 miljonit eurot vähemaks. Järelikult peame sel juhul leidma sellele kas katteallika või vähendama kulupoolt, jätma mingi palgatõusu või investeeringu tegemata. See on see, mida me peame siin otsustama.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kahjuks ei vastanud sa minu filosoofilisele küsimusele, mis kasu on nii madalast maksukoormusest. Sa hakkasid rääkima, et mina tahan tõsta makse 15–20% ja teostada siis ümberjagamist. Mul ei tuleks nii hirmsat asja unes ka pähe. Aga just teie tahate ümber jagada, võttes raha ära töötutelt ja andes arstidele. Minu meelest on see äärmiselt küüniline ümberjagamine. See selleks, aga mul on nüüd konkreetne küsimus. Rahanduskomisjoni enda parandusettepaneku punktis 10, kus on juttu Kultuuriministeeriumi valitsemisalast, jaotatakse Kultuuriministeeriumi üldreal olnud 2,3 miljonit eurot ümber Kultuuriministeeriumi allasutustele. Selgituseks on öeldud, et sellega korrigeeritakse vastavalt täpsustunud vajadustele asutuste tegevuskulusid. Kas kultuuriminister esitas ka mingi seletuse? Ma tahan teada, mis selle muudatuse taga on ja mida Kultuuriministeerium sellega saavutada tahab.

Aitäh! Kui te võtate sellesama punkti 10 ja vaatate asutuste tegevuskulude täpsustust, siis näete, et mingitel väga konkreetsetel asutustel on summasid muudetud, ja näete ka, mis asutused need on. Toon teile näite, et siin on muuseumid, kontserdiorganisatsioonid, Võru Instituut jne. Minu laua peal on täpselt sama dokument mis teil. Teil on konkreetselt võimalik näha, milline oli 2013. aasta riigieelarve eelnõus n-ö stardipositsioon, milline on muudatusettepanek ja milline on sellest tulenevalt lõpp-positsioon.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Üks esimesi küsimusi, mis täna teile esitati, oli Kadri Simsoni küsimus lasteaedade kohta. Need ettepanekud, millest selles küsimuses juttu oli, olid suures osas minu vormistatud ja need olid tehtud Ida-Virumaa tegevuskavast lähtudes. Ühelt poolt on imelik, kui mina tulen ministritele appi, selleks et eelarves oleks kajastatud riiklik programm, teiselt poolt pean ma ka katteallika leidma. Ma mõtlen, et Keskerakonna fraktsioon leidis õige katteallika. Aga ma pean ikkagi ka küsimuse esitama. Mul on selline küsimus: kas asjaomased ministrid – regionaalminister, haridusminister ja siseminister – on tutvunud ettepanekutega, mis aitaksid seda tegevuskava teostada?

Aitäh, hea Eldar! Kuna teie küsimus oli selline, kas konkreetsed ministrid, keda te loetlesite, on nende ettepanekutega tutvunud, siis pean teile ütlema, et ma ei ole tõesti hiromant. Ma ei tea, kas üks või teine minister on tutvunud ühe, teise või kolmanda asjaga. Selleks on olemas infotunnid, kus te saate ministrilt väga konkreetselt küsida, kas ta on tutvunud ja mis ta sellest asjast arvab. Ma tõesti ei oska öelda, kas nad on tutvunud või ei ole. Ma väga loodan, et nad on tutvunud. Miks nad ei peaks olema? Ministrid teevad oma igapäevast tööd. Aga ma ei saa kindlasti nende eest midagi konkreetset väita.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Töötukassa reservfond konsolideeriti riigikassaga. Eelnevalt kasvatati seda tükk aega, kusjuures nii tööandjad kui ka töövõtjad teadsid, et töötuskindlustusmakset on võimalik tunduvalt vähendada, aga seda ei vähendatud, kasvatati reservfondi ja see raha tõmmati ära. Umbes sama toimus haigekassa reservfondiga. Haigekassa tekitas kõrvale teise n-ö reservfondi, see on jaotamata tulem. Haigekassa reservfond on riigikassas. Mõlema reservfondi puhul lubati, et need hoitakse alles, neid ei kasutata mitte millekski, need on ilusasti-kenasti tallel ja mitte midagi nendega ei juhtu. Kui töötukassa ja haigekassa reservfond mitte midagi kasulikku riigi rahakoti vahel ei tee, siis mida paganat nad seal üldse teevad? Milleks nad seal on?

Aitäh, hea kolleeg! Võib-olla ei olnud te sel ajal Riigikogu saalis, aga tegelikult toimus see debatt rohkem kui üks kord. Eelmisel aastal arutati seda teemat päris põhjalikult. Ma tuletan teile seda meelde. Eelmisel aastal oli pikem diskussioon selle üle, kas töötukassa reservid peaksid olema eraldi, nagu need olid, või võiksid need olla riigieelarve kontekstis konsolideeritud. Seal toodi välja päris mitu põhjust, alates sellest, et tunduvalt lihtsam, odavam ja praktilisem on neid reserve investeerida mitmesugustesse väärtpaberitesse. Siis kaovad ära sellised riskid, et fondihaldurid investeerivad näiteks töötukassa reservi mingisse konkreetsesse väärtpaberisse ja samal ajal investeerivad riigikassa spetsialistid riigikassa reserve samamoodi sellesse konkreetsesse väärtpaberisse, mis võiks kasvatada riske tunduvalt rohkem, kui oleks võib-olla otstarbekas. Päris mitmed põhjendused näitasid, et on praktiline töötukassa reserv riigikassaga konsolideerida. Seal olid antud väga selged suunised ja kokkulepped, mis sõlmiti töötukassa juhtkonna ja rahandusministri vahel. Ma mäletan, et oli väga suur kartus, et töötukassal ei ole enam võimalik oma finantsvahendeid kasutada. Need kartused kaotati mitte ainult siin saalis debattide käigus, vaid seda aitasid teha ka hiljem sõlmitud kirjalikud lepingud. Ma tahan veel öelda, et kui te vaatate järgmise aasta riigieelarvet, siis näete, et töötuskindlustusmakse väheneb 1,2% ehk 4,2%-st 3%-ni. See on väga-väga positiivne.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esimees! Nii ilus oli kuulata, kui sa rääkisid haldusbürokraatia vähendamisest ja sellest, kuidas sa oled alati valmis selle eest seisma. See on üks neid kohti, kus vähemalt mõned opositsiooni liikmed on sinuga kindlasti ühte meelt, kuigi me muidu kobame pimeduses. Üks nendest opositsiooni liikmetest olen mina ja tahan sind selle eest väga tunnustada. Aga mulle tundub, et kogu see jutt ei ole väga sidus, kui me vaatame seda, mida te teete lapsetoetustega. Te kasvatate jõuliselt kohalike omavalitsuste haldusbürokraatiat. Sotsiaaldemokraatide ettepanek ei oleks seda kasvatanud, kui lapsetoetusi oleks kõigil võrdselt tõstetud. Sellega seoses tahan paluda, et sa kirjeldaksid, kuidas kavatsetakse see haldusbürokraatia suurenemine välja arvutada. Kui kulukas see sinu hinnangul olema hakkab? Kui palju kavatseb valitsus sellest kohalikele omavalitsustele kompenseerida ning milliselt riigieelarve kulurealt ja mille arvel seda tehakse? Kas sa võiksid seda protsessi kirjeldada?

Hea kolleeg, aitäh! See nõuab kindlasti pikemat diskussiooni ning mitte ainult sinu ja minu vahel, vaid ma arvan, et see nõuab professionaalsete kuluarvestajate tööd. Ma jään teile vastuse võlgu. Ma arvan, et te ei eeldanudki, et ma praegu oleksin võimeline ütlema mingis täpsusastmes, kui suur oleks ühe haldusbürokraatliku toimingu kulu. See ei ole meie eelarves hetkel kuskil nähtav ja see oleks mõeldamatu. Küll aga, kui me läheneme kogu sellele haldusbürokraatia temaatikale filosoofiliselt, siis peaks tegelikult nende arvestustega tegelema. Ma usun, et Rahandusministeeriumis tegeldaksegi mitmesuguste haldusbürokraatlike tegevuste kulude väljaarvutamisega. Ma siiralt loodan, et nad seda teevad. Kui mitte ainult poliitikutelt, vaid üldse Eesti ühiskonnast tulevad signaalid, et ühte, teist või kolmandat haldusbürokraatlikku toimingut ei ole mõtet teha, siis ma vastan, et diskussioonis selgub tõde, andke aga teada. Tegelikult ka.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab maksude või hindade tõusu. Teatavasti on keskkonnakomisjoni menetluses keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Komisjoni arutelule olid kutsutud ka ettevõtjad, kes ütlesid, et see oli esimene kord, kus nad said välja öelda oma seisukohti ühe või teise argumendi ja põhjenduse kohta. Keskkonnatasude seaduses tõstetakse järgmisel aastal keskkonnatasusid. Sellel on tuntav mõju meie ekspordile, ehitusele ja teedeehitusele. Kuidas me selle eelnõuga suhtume meie ettevõtjatesse, kui keskkonnatasud suurenevad?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt tahan teile öelda, et te peaksite endale selgeks tegema, kas te tahate erinevaid maksutõuse või ei. Ühel hetkel te ründate ja küsite, miks ei tehta selliseid või selliseid maksutõuse. Aga kui kuskil toimuvad mingid maksutõusud, siis te küsite, miks selliseid maksutõuse tehakse. Tehke endale kõigepealt see selgeks! See oli selline natuke filosoofiline vastus. See oli minu oma arvamus. Aga kui me räägime nüüd konkreetselt keskkonnatasudest, siis praegu on valitsusliidu arusaam selline, et kui me üldse räägime tasude tõusudest, siis pigem peaks suunama oma energia sellesse, et keskkonnaga seotud toimingute tasud tõuseksid ja aktsiisid kasvaksid, kuid tuluga seotud maksud väheneksid.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Meil on ühiseid huvisid ja sõna "trenn" meeldib meile mõlemale. Aga viimasel ajal vaatan ma, et sul on nagu paanikanupp sisse lülitatud. Kogu aeg käib sinu jutust läbi sõna "vajaduspõhine". Nüüd räägid sa siin, et ka koolitoit peaks vajaduspõhiseks muutuma, seda isegi põhikoolis. Sotsiaaldemokraadid on muidugi seda meelt, et ka gümnaasiumiosas peaks kõigile koolitoit tasuta olema. Mismoodi te seda koolitoidu vajaduspõhisust arvestate, kui üks tahab süüa ühe portsu putru, aga teine tahab mitut portsu jne? Milles see vajaduspõhine suhtumine siin seisneb?

Aitäh! Alustame kõigepealt teie interpretatsioonist, et minu iga teine sõna on "vajaduspõhisus". Ma arvan, et teil ei olnud õigus, kui te nii ütlesite. Ainult siis, kui te olete selle kohta küsinud, olen ma selle mõiste sisse toonud. Seda esiteks. Kui me räägime koolilõunate vajaduspõhisusest, siis see loomulikult ei tähenda, et ühel on suurem ja teisel väiksem portsjon. Rohkem tuleb toetada inimesi, kes kannatavad teistest rohkem puudust. Inimestel on erinevad sissetulekud. Pigem näen ma vajaduspõhisust ikkagi sellest lähtuvalt.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Minu küsimus on kohalike omavalitsuste kohta. Mulle tundub, et sellel aastal läbirääkimisi pidades ei suutnud riik kohalikke omavalitsusi veenda, et järgmise aasta eelarve osas võiks alla kirjutada lõpp-protokollile. Maamaksuvabastusega seoses te natukene suurendate füüsilise isiku tulumaksu laekumist omavalitsustele, aga tasandusfondi ei suurenda. Minu küsimus on väga lihtne, ma loodan, et ka vastus on lihtne. Millal koalitsioon taastab kohalikele omavalitsustele need vahendid, mis neil olid veel 2009. aastal? Järgmisel aastal te seda ei tee.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ütleksin nii, et kärpemeetmed ei olnud sel hetkel ajutised. Kohaliku omavalitsuse tulubaasi taastamine saab toimuda vaid proportsionaalselt kogu muu riigi tulude taastamisega. Kohalik omavalitsus ei ole eraldi taustsüsteemis. Kui me vaatame 2008. aastat, nn oma parimat aastat, pärast seda me sattusime ju kriisi, siis võin teile öelda (ma arvan, et ka teil on need andmed olemas), et 2013. aastal jõuame rahasummade poolest 2008. aasta tasemele. Hea kolleeg, ma arvan, et te olete sellega nõus. Rahaliselt tähendab see 140 miljonit eurot, kui me vaatame 2013. aastat ja võrdleme seda näiteks 2010. aastaga. Väga suured summad on tegelikult kohalikule omavalitsusele tulnud. Kohaliku omavalitsuse tulud saavad suureneda ikkagi proportsionaalselt riigi tuludega, need on omavahel seotud. Keegi ei ütle, et 11,9% on õige protsent, võib-olla peaks siin olema hoopis mingi muu protsent. See on kindlasti diskussiooni koht. Üks aga on selge: 2013. aastal me jõuame olukorrani, kus kohalikel omavalitsustel hakkab olema niisama suur rahaline kate oma kohustuste jaoks, nagu oli 2008. aastal ehk sellel kärpe-eelsel aastal.

Läheme küsimustega edasi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ilmselt hakkab rahandusministri käitumine rahanduskomisjonis elama oma elu ja kunagi kirjutatakse sellest raamatuid. Minu sügavam mure on see, et viis aastat Riigikogus on andnud mulle selge sisemise veendumuse, et riigieelarve on iga aastaga järjest vähem lahti kirjutatud. Vastuseid ei saa enam isegi mitte rahanduskomisjonis. Me kõik teame, et on olemas terve rida MTÜ-sid (esimesena tuleb mulle meelde koduomanike liit), kes saavad ministeeriumide kaudu teatud rahastust. Eelarvest seda MTÜ-de osa enam välja ei paista, seda mitte ühelgi kulureal. Minu küsimus sulle on see: kas sa leiad, et riigieelarve on nii läbipaistev, et ka need ühiskonnaliikmed, kes ei ole nii suured spetsialistid nagu meie siin, saavad sealt endale selgeid vastuseid ja saavad aru, kuidas me rahaga ümber käime?

Aitäh, hea Aivar! Ma arvan, et siin on arenguruumi. Ma siiralt arvan, et riigieelarvet lugeda ja sellest aru saada on raske. Ma olen täna mitu korda tsiteerinud ühte head kolleegi, kes istub minu poolt vaadates vasakul pool. Ma ei hakka tema nime uuesti ütlema. Ta on öelnud, et ta võtab endale aeg-ajalt ette kümne aasta taguse riigieelarve seletuskirja, et täpselt aru saada, mida ühe või teise asjaga on silmas peetud. 2013. aasta riigieelarve on selles mõttes natuke teistsugune, selle ülesehitus lähtub rohkem rahvusvahelisest standardist. Kui te vaatate seletuskirja, siis ühelt poolt on seal päris palju asju välja toodud, aga liigendus on keeruline ja sellest aru saada, ma nendin, on raske. Kindlasti peaks see kriitika, mida oli ka komisjonis, jõudma Rahandusministeeriumi, kes tegelikult eelarvet kokku paneb. Selge on see, et mida rohkem on tabeleid ja arve, seda raskemaks läheb jälgimine. Eriti siis, kui sisse tulevad alaliigendused ja viited, on raske jälgida. Vastuvaidlemata tuleb öelda, et seda on raske jälgida. Muidugi on kena, et kõik see on järjest rohkem muutunud elektrooniliseks, mis annab võimaluse nendele inimestele, kellel on võimalik eelarve elektroonilist varianti vaadata, otsingusõnade ja alalinkide abil eelarves ringi liikuda.

Mart Meri, palun!

Hea komisjoni esimees! Mul on väga hea jätkata Aivar Riisalu küsimust. Ma tahan oma küsimusega ka rääkida just eelarve üldisest läbipaistvusest või arusaadavusest, aga teen seda konkreetse näite najal. Rahanduskomisjoni ettepaneku punkt 10 käsitleb Kultuuriministeeriumi valitsemisala. Siin on tabel, mille enamik ridu on suhteliselt arusaadavad, need käsitlevad ühe või teise asutuse eelarve suurendamist. Aga siin on ka rida "Antud sihtotstarbelised toetused", mis suureneb umbes 537 000 euro võrra. Kas komisjonis oli juttu ka sellest, mis selle summa taga on? Kui oli, siis kas ka mina kui Riigikogu liige saaksin kas suuliselt või kirjalikult ülevaate, mis selle summa taga on?

Aitäh, hea Mart! Üle pika aja saan ma anda vastuse, mida ma ei ole siin kasutanud: seda komisjonis ei arutatud, selle 10. muudatusettepaneku konkreetse kirje kohta ei esitatud komisjonis eraldi küsimust. Keegi ei koalitsioonist ega opositsioonist selle vastu huvi ei tundnud. Kui sul, hea Mart, on huvi ja soovi – ma saan aru, et sul see on –, siis me kindlasti selle protokollime. Ka praegu istub saali tagumises nurgas rahanduskomisjoni nõunik, kes paneb kirja, et rahanduskomisjoni muudatusettepaneku punkti 10 tuleks Riigikogu liikmele täpsustada. Kindlasti teeme selle ära, loomulikult. Aga komisjonis selle kirje kohta küsimust ei tekkinud.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Ma käisin praegu väljas ja uudishimulik inimene, nagu ma olen, kohtusin seal Eesti inimestega. Ma ei tea, kas nad olid meie või teie valijad, aga igal juhul välisturistid nad ei olnud, nad olid ikkagi Eesti inimesed. Nad palusid küsida, kuidas jääb siis Haabersti ringristmikuga. Seda järgmise aasta eelarves ei ole. Selge see, et ega Tallinn seda oma rahaga ehitada ei saa, kui vaadata kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Aastal 2004 oli see abikõlblik ja projekt tehti ära, see tunnistati heaks, aga niimoodi see asi jäigi. Kusjuures see on ju tõeline häbiplekk, mille all ei kannata ju mitte ainult Tallinna elanikud, vaid ka Keila ja Harku valla inimesed. Nii et ei saa öelda, et see on ainult Tallinna probleem. Tegelikult oleks teil ju võimalik asi ära teha ja öelda, et näed, keskerakondlik linnavõim tekitas niisuguse asja, aga teie parandasite selle ära. Millal see ükskord ette võetakse?

Aitäh, hea kolleeg! Kus te olite eelmisel nädalal, üle-eelmisel nädalal ja kuu aega tagasi? Miks te ei teinud sellist muudatusettepanekut? Siis oleks olnud põhjust seda vähemalt arutada. Miks te ei teinud sellist muudatusettepanekut? Kus te olite? Sellist muudatusettepanekut pole laual olnud. Ma juhin tähelepanu, et me täna arutame neid muudatusettepanekuid, mis on laual olnud, me arutame, miks neid ei toetatud ja kas oleks pidanud toetama. Sellist muudatusettepanekut tõesti laual ei olnud. Ma arvan, et see, kuidas arendada taristut Tallinnas ja ka mujal, väärib diskussiooni. Aga kui me tahame teha üht, teist või kolmandat investeeringut, siis peaks kindlasti olema ka selge, kuidas me seda teha plaanime, millal ja missuguste vahenditega.

Viktor Vassiljev, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud eesistuja, esineja küsis minult, kus ma olin. Kas ma pean sellele küsimusele vastama ja kas ma võin sellele vastata?

See ei ole protseduuriline küsimus. Aga kindlasti võite seda Sven Sesterile teada anda, kui ta Riigikogu kõnetoolist on ära läinud. Koridoris saate rääkida selgeks selle, kus keegi teatud hetkel oli. Seda võite teha siis. Aitäh! Läheme edasi. Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Järgmise aasta riigieelarves kasvab kohalikele omavalitsustele laekuv tulumaksuosa 11,4%-st 11,57%-ni, et kompenseerida maamaksu kaotamist. Tegelikult on muidugi selge, et see ei kompenseeri osale omavalitsustele või piirkondadele maamaksu kaotamist, aga see polegi peamine. Palju hullem on, et soovitakse kaotada ka riigiasutuste all oleva maa maks. Kuidas seda järgmise aasta eelarvest kompenseeritakse?

Aitäh, hea kolleeg! Niipalju kui ma olen aru saanud, siis riik on näinud ette, et Eesti riigi omandis olevate kinnistute maamaks kaotatakse, kusjuures otsest kompensatsiooni teatud protsendina ette nähtud ei ole. Kui on olemas eraldi kokkulepped tasandusfondi näol, siis tuleb seda täpsustada. Tulumaksuosa 11,4%-st 11,57%-ni suurendamisel on minu meelest võetud aluseks vaid nn kodualuse maa maksustamise kaotamise tõttu saamata jäänud tulu. Kui te leiate vajaliku olevat, et ka riigi omandis oleva maa maksuvabastust tuleks kohalikele omavalitsustele kompenseerida, siis tehke kindlasti selline muudatusettepanek ja meil tuleb seda arutada.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud vastaja! Ma tahan loota, et mind ei taba järjekordne välgulöök. Eelmine vastus algas umbes sellega, et mul tuleks ennast kurssi viia maavarade kaevandamise õiguse tasuga. See oli teie seisukoht. Ma tahan öelda, et meil on ettevõtjatega need tasumäärad kokku lepitud kuni aastani 2015, aga mingitel põhjustel suurenevad tasud järgmisel aastal ennaktempos. Ettevõtjad on keskkonnakomisjonis öelnud, et ei ole uuritud, kas praegune tasude määr on oma eesmärgi täitnud. Kas uute tasumäärade sotsiaal-majanduslikud analüüsid on olemas? Neid kahjuks ei ole. Ma palun teie käest vastust!

Aga arutage seda keskkonnakomisjonis, hea kolleeg! See teema on eelnõuna keskkonnakomisjonis arutlusel. Leppige seal omavahel kokku ja tehke võimalikud muudatused. Arutage seda! Teil on see aeg olemas. Rahanduskomisjon kindlasti ootaks teilt sisendit, kuidas teie arvates tuleks sellega edasi minna. Andke teada! Kui te leiate, et peaks tegema muudatusi, siis tehke need muudatused komisjonis ära.

Kalvi Kõva, palun! Hea ametikaaslane Kalvi Kõva, ma palun vabandust! Protseduuriline küsimus, Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Raha on juba riigieelarve eelnõusse planeeritud.

Protseduurilistele küsimustele vastab juhataja. Aitäh märkuse eest! Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Minu küsimus on sedapuhku selline. Riigieelarve menetlemisel on omad reeglid, omad protseduurid. Need tulenevad seadusest ja on ka üldiseid, kokkulepitud reegleid. Üks selline kokkulepitud, justkui läbi aegade toiminud reegel või kokkulepe on see, et eelarve, mis valitsusest tuleb, ei arvesta valdavalt eelmise aasta Riigikogu menetluses heakskiidu saanud muudatusettepanekuid ja tuleb n-ö tavabaasi pealt. Elu aga läheb meil edasi. On ju ridamisi asju, mis siin konsensusega üheskoos eelarvesse sisse pannakse ja mis loomupäraselt võiksid sees olla ka järgmise aasta eelarves, mille esitab valitsus. Ma toon näiteks sellesama päästeliidu raha, mida sel aastal jälle eelarves ei ole. Kas te võite mulle lubada, et järgmise aasta jooksul te seda komisjonis arutate ja järgmise aasta eelarves, mis valitsusest tuleb, on need asjad juba sees?

Ma kohe vastan teie küsimusele, aga ma tahan anda selgitusi ka eelmise tähelepaneku kohta. Kui raha on eelarves ette nähtud ja samal ajal käib mingi konkreetse eelnõu menetlus ning kui eelnõus peaks mingil põhjusel tehtama muudatusi, siis järelikult tuleb enne kolmandat lugemist teha muudatusi ka riigieelarves. Kõik sellised debatid on avatud. Palun vabandust, see oli vastus eelmisele küsimusele!
Nüüd tuleme teie küsimuse juurde. Küsimus oli kaheosaline: esiteks, kas ma luban, et me seda arutame, teiseks, kas ma luban, et need asjad on eelarves sees. Esimesele osale vastan ma jah, teisele ei. Kui te küsite, kas me seda arutame, siis seda saan ma lubada. Seda, et arutame, saan ma alati lubada. Loomulikult, tõstke teema üles ja me vaatame asjad üle. Seda, et see leiab toetust, ei saa ma teile lubada. Mul ei ole kindlasti voli öelda seda täna rahanduskomisjoni esimehena, mul ei ole sellist ainuvõimu. Ma ei saa öelda, et üks, teine või kolmas asi hakkab riigieelarves sees olema. Kas seda on vaja arutada, kas on vaja leida võimalikke katteallikaid, mille arvel see tuleb, kas see on vajalik? Loomulikult, teemad on vajalikud, arutame need läbi, siin ei ole üldsegi kahtlust.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda eelarvet ja loen koalitsioonierakondade kõige olulisemat lubadust, et tõstetakse lapsetoetusi. Kui ma vaatan eelarvet, siis tekib mul tunne, et kümnest lapsest üks saab toetust ja üheksa ei saa. Ma küsisin ka austatud rahandusministrilt, kas see vastab tõele. Selle peale võttis siinsamas saalis sõna Taavi Rõivas, kes ütles, et Vakra tehku endale seadused selgeks ja vaadaku arvud uuesti üle. Vaatasin arvud uuesti üle ja selgus, et tal oli tõepoolest õigus mulle märkust teha. Nimelt tuli välja, et kaheksa last ei saa ja kaks saavad. Kas te isana peate seda ikkagi õigeks, et suurelt reklaamitud lapsetoetus on tegelikult selline, et kümnest lapsest kaheksa last jäävad sellest ilma, ja kas te peate toetuse tõusu piisavaks?

Aitäh! Ma ei ole päris kindel teie arvutustes. Alguses ütlesite, et üheksa ja üks, nüüd ütlete, et kaheksa ja kaks, võib-olla oma järgmises küsimuses homme või ülehomme ütlete juba seitse ja kolm. Tundub, et teie arvutused ei ole olnud alati õiged. Ma ei julge öelda, mis on see õige koefitsient. Küll aga ütlen, et me peaksime jõudma selleni, et lapsetoetus läheks nendele lastele ja peredele, kellele see on vajalik. Kui see suhe hakkab olema 2 : 8, 3 : 7 või 4 : 6, siis see ka hakkab nii olema.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Võib-olla on see sulle üllatus, aga on veel üks asi, milles ma olen sinuga ühte meelt. See on see, et me peame tegema kõik selle jaoks, et soodustada ettevõtlust, kiirendada majanduskasvu ja seeläbi liikuda kallimate töökohtade poole, sest praegu on seis Eestis kriitiline. Nagu me teame, mitmes valdkonnas on töötajate nappus, inimesed lähevad Eestist ära. Ma tahan küsida järgmist. Me oleme palju kuulnud teie lapsetoetuste eelnõust ja sellest, et see on üks olulisemaid asju järgmisel aastal. Aga ma ei arva, et see otseselt majanduskasvu soodustaks. Te olete rääkinud ikka madalast maksubaasist. Läti ja Leedu on meist ammu madalama maksubaasiga. Sellest lähtudes võiks öelda, et nad on meist juba atraktiivsemad, kuigi ma ei arva, et madal maksubaas oleks ettevõtluse pikaajalise arengu võti. Aga millised on sinu arvates selles eelarves need prioriteedid, mille kaudu luuakse uusi töökohti ja soodustatakse ettevõtlust, eriti need, mis aitavad liikuda suurema lisandväärtusega töökohtade poole?

Aitäh! Ma arvan, et madal maksukoormus peab olema ja ka on üks kõige suuremaid prioriteete. Asi, millest on võib-olla räägitud, aga mis ei ole iga kord langenud õigetesse vetesse, on etteaimatav maksusüsteem, just maksude tõstmise poolest. Ka tänases debatis on kõlanud, et on mingeid makse, mida valitsus on tahtnud tõsta. Küsimus ei ole isegi mitte nende maksude tõstmises, vaid küsimus on selles, kui kiiresti tahetakse üht või teist maksu reaalselt ellu kutsuda. Mida stabiilsem on maksukeskkond, mida madalam on maksukoormus, mida kergemini on võimalik alustaval ettevõtjal ettevõtet luua – nagu te teate, on tänapäeval võimalik ettevõtet asutada kuhugi minemata, elektrooniliselt, väga lühikese ajaga –, mida odavam on ettevõtet luua riigilõivude poolest, sissemakstava kapitali poolest, seda parem. Näitajaid, mis soodustavad ettevõtluskeskkonna loomist, on palju. Loomulikult on olulised ka maksud. Maksud, maksud ja veel kord maksud. Näiteks vähendame 2013. aastal töötuskindlustusmakset, mis vähendab nii töövõtja kui ka tööandja maksukoormust. Selliseid prioriteete on palju. Selge on see, et riigid ettevõtluse kontekstis mingil määral kindlasti ka võitlevad, kui nii võiks öelda, teiste riikidega selle nimel, et investeeringud tuleksid ühte, teise või kolmandasse riiki. Ma usun, et ei ole olemas ideaalriiki, kellel oleksid kõige paremad maksud laevanduses, kõige paremad maksud mäetööstuses, kõige madalamad tööjõumaksud jne. Kui selline riik oleks olemas, siis ainult sinna ettevõtteid loodakski ja ühtegi teise riiki ei oleks mõtet ettevõtet luua. Kindlasti ei ole sellist riiki olemas. Igal riigil on alati omad plussid ja miinused. Kui vaadata Eesti riigi toimimist ja 2013. aasta riigieelarvet, mida me täna menetleme, siis võiks küsida, kust see raha tuleb. See raha tuleb ettevõtlusest. Võib öelda, et meie ettevõtluskliima ja otsused, mis on tehtud, on olnud ikkagi õiged. Muidu ei oleks meil neid finantsvahendeid, mida järgmiseks aastaks eraldada.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Septembris elasid tõsise tragöödia läbi Sinimäe Põhikooli õpetajad ja õpilased, kui nende koolimaja hävines tules peaaegu täielikult. Nüüdseks on Sinimäe Põhikooli toetuseks kogutud 32 000 eurot. Kas ka riik kavatseb Sinimäe Põhikooli toetada ning kui jah, siis millises ulatuses?

Aitäh! Ma arvan, et koostöös kohaliku omavalitsuse ja riigiga on kõikide selliste tragöödiate tagajärjed vaja likvideerida ja taastada endine olukord. Loomulikult peavad nii kohalik omavalitsus kui ka riik sellega tegelema. Missuguses ulatuses? Ma jään teile kahjuks praegu vastuse võlgu. Mul ei ole seda informatsiooni. Millises tempos ja milliste projektide abil? Tänapäeval on ju väga mitmeid projekte, mille abil rahastatakse koolimajade, lasteaedade ja mitme muu objekti ülesehitamist. Ma jään vastuse võlgu. Kui te küsite, kas riik peaks õla alla panema, siis ma arvan, et jah. Kindlasti ei peaks kooli üles ehitama vaid eraannetajate toel.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! 2011., 2012. ja 2013. aastal on riik võtnud ja võtab Riigimetsa Majandamise Keskusest välja 98,7 miljonit eurot. Selliste manöövrite tagajärjel viiakse riigiettevõtte arvelduskonto sisuliselt nulli. Teisalt antakse riigieelarvega RMK-le 20 miljonit eurot laenu, selleks et ettevõte säilitaks oma likviidsuse. Ma näen nendes tehingutes vastuolu riigivaraseadusega, mille § 8 lõige 1 ütleb, et riigivara valitseja on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Minu hinnangul aga raha väljavõtmisega sõna otseses mõttes kahjustatakse riigiettevõtte majandustegevust. Kuidas te seda kommenteerite?

Kui me räägime RMK-st, siis nagu Jürgen Ligi kunagi siit puldist ütles, see ei ole ei liha ega kala. Kunagi oli vist stenogrammis selline ütlus. Ma arvan, et selles on oma tõetera sees. See on selline moodustis, mis teenib tulu ja on selles kontekstis nagu äriettevõte. Aga teiselt poolt ei tohi RMK võtta laenu ega tegelda klassikalise ettevõtluse kui sellisega. Eks see ole üks selline moodustis. Aga te ütlesite, et te näete vastuolu teatava seaduse paragrahvidega. Olge kena, tehke selle kohta kindlasti vajalikesse instantsidesse esildis. Kui on vastuolu, siis need vastuolud peab likvideerima, siin ei ole võimalik kahtepidi aru saada. Siis saab ka selgeks, kas tegelikult seda vastuolu on või ei ole.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Ma tahan stenogrammi huvides arutellu sisse tuua ka ühe Eesti jaoks väga strateegilise valdkonna, milleks on teadus- ja arendustegevus. Riigieelarve eelnõu esimese lugemise ajal püüdsin ma saada rahandusministri hinnangut, kuidas teadus- ja arendustegevuse eelarve järgmise aasta eelarves välja paistab. Seletuskirjas oli justkui sisulisi vastuolusid. Võib-olla neid oli, võib-olla ei, raske oli aru saada. Aga ma praegu küsin ainult seda, kas rahanduskomisjon tundis ministritega kohtudes või omavahelistes aruteludes huvi selle valdkonna järgmise aasta rahastamise vastu. Teadus- ja arendustegevus on Eesti riigi jaoks strateegiline valdkond.

Aitäh, hea kolleeg! Haridusminister käis komisjonis tegelikult esimese ja teise lugemise vahel. Ma andsin teile väga põhjaliku ülevaate, mida haridus- ja teadusminister sel hetkel rääkis. Aga kordame üle. Jah, loomulikult ei tundnud komisjoni liikmed huvi mitte ainult selle konkreetse eelarverea vastu, vaid ka mitme teise eelarverea vastu, mis kuuluvad haridusministri valdkonda. Kui rääkida konkreetselt teadus- ja arendustegevusele suunatavast rahast, siis nagu te ütlesite, tuleb stenogrammi huvides öelda, et 2013. aastal suurenevad teadus- ja arendustegevusele suunatavad vahendid selle aastaga võrreldes 6 miljoni euro võrra. See tähendab, et see summa on 169,1 miljonit eurot, mis on 3,66% suurem kui sellel aastal. Stenogrammi huvides on see nüüd välja öeldud.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Te spekuleerisite, milline see suhe võiks olla, kas 3 : 7 või 4 : 6. Eestis on praegu 259 000 last. Lähtuvalt eelnõust tõuseb toetus hinnanguliselt 50 000 – 60 000 lapsel. Arvutame siis. See on umbes 20%, üks viiendik. Kümnest lapsest kaks last seda saavad, aga kaheksa last ei saa. Teate, ma arvan, et te isana tegite kõik endast oleneva, et lapsetoetus, mida te olete nii kõvasti reklaaminud, tõuseks rohkematel lastel kui kahel lapsel kümnest. Aga mille taha see ikkagi jäi? See oleks võinud ju puudutada kõiki Eesti lapsi. Kas te ei suutnud selles veenda Reformierakonda või komisjoni? Mille taha jäi ikkagi see, et lapsetoetuse tõusust oleksid saanud osa kõik Eesti lapsed, mitte ainult kümnest kaks?

Aitäh teile! Kui kasutada seda lausekonstruktsiooni, mida kasutasite teie, siis minu arvates jäi see selle taha, et tuleb teha valik, kas me peame eelistama lapsetoetuse puhul laustoetusi või vajaduspõhiseid toetusi. Nii lihtne see ongi. Kui me lähtume laustoetuste loogikast ehk suurendame lapsetoetust kõigil, siis kümnest lapsest saab sellest osa kümme. Nüüd on küsimus, kas kümnest lapsest kümme peaksid seda saama. Mille järgi me peaksime otsustama? Ma arvan, et me peaksime tegema otsuseid riigi finantsvõimaluste raamides ning need otsused võiksid olla ja peaksid olema vajaduspõhised. Ma tõesti arvan, et vajaduspõhisus on õigem lähenemine paljude toetuste puhul, mitte ainult lapsetoetuse puhul. Analoogne situatsioon on, muide, seoses käibemaksu alandamisega, mille kohta on ka viimasel ajal ettepanekuid tulnud. Jällegi, kas me peaksime alandama ühe, teise või kolmanda teenuse või toote käibemaksu? Võib-olla peaksime pigem vaatama, et nendel sihtrühmadel, kes konkreetset teenust või toodet tarbivad, oleks võimalik seda teha. Analoogne debatt, tuletame meelde, oli kultuurisündmuste ja -tegevustega seonduva käibemaksu puhul. Kas mäletate seda debatti? See oli siin väga aktuaalne. Kas mitmesugustel kultuurisündmustel peaks olema madalam käibemaks või mitte? Mäletan, et tollal toodi ka Õllesummeri näide, millel oli, ma sain nii aru, sel ajal madaldatud käibemaksumäär. Selle teema puhul peaks pigem mingit süvamuusikaga seonduvat sündmust toetama, hoides samal ajal kõigile võrdset käibemaksumäära, mis Eesti Vabariigis kehtib. See on see vajaduspõhisuse loogika.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Riigikogu demokraatide ühendus pani oma kolmest ettepanekust kahes ette tõsta päästeametnike, piirivalvurite ja politseinike palka. Mis te arvate, mis oleks operatiivtasandil see summa, et seal valdkonnas töötavad inimesed suudaksid oma pere ära toita ja kommunaalmaksed maksta ning mis motiveeriks neid ka hästi tööd tegema? Milline see brutopalk teie arvates võiks olla?

Aitäh! Ma ei taha minna kaasa nende spekulatsioonidega, see on libedale jääle minek. Tõesti, ma ei taha varjuda ka selle taha, et me komisjonis sellest ei rääkinud, see ei ole mugav vastus. Aga tõsilugu, see spekulatsioon oleks libedale jääle minek. Meil kõigil on vajadused. On olemas analüütikud, kes kalkuleerivad, mida on vaja äraelamiseks, mida on vaja üheks, teiseks või kolmandaks asjaks. Ma jään siin küll sellele positsioonile, et ma ei hakka teile ühtegi arvu ütlema. Mul ei ole ka seda pädevust, et selliseid arve siin saalis öelda.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Ma tulen tagasi eakate inimeste ehk pensionäride juurde. Pensione oleks võinud tõsta 6,5% ringis, teie andsite raha juurde aga ainult 5%. Järgmisel aastal tõuseb elektri hind sedavõrd, et praeguste arvestuste kohaselt hakkab kuni 10% pensionäri viletsast sissetulekust minema elektri peale. Kuidas see asi sai ikkagi niimoodi otsustatud, et pensionitõus nii nõrk on, arvestades ka seda, et üle-eelmisel aastal pensione üldse ei tõstetud?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma ootasin, millal see küsimus tuleb, et selgitada, miks pensionid tõusevad 5%, mitte vähem, aga ka mitte rohkem. Täna üks ajakirjanik tahtis samamoodi seda teada. Ma ütlesin, et kümne sekundi jooksul, mis tavaliselt televisioonis vastuseks antakse, on seda väga raske selgitada. Ma nüüd püüan. Siin on mul antud võimalus natuke rohkem ja pikemalt selgitada. Ma püüan selle stenogrammi huvides ja ka teile vastust andes ära selgitada. Alustame sellest, et pensione indekseeritakse 1. aprillil. 2013. aastal saaks sotsiaalmaksu laekumisest ja inflatsioonist tulenev pensioniindeks iseenesest olla 1,067, kui ma eksi, või 1,063, ühesõnaga, pisut rohkem kui 1,060. Võiks öelda, et pensionitõus võiks olla samuti üle 6%. Miks on see 5%? Tuleb võtta aluseks, et riiklikud pensionid indekseeritakse 1. aprillil. Kui indeks jääb alla 1, siis on seaduses kirjas niimoodi ja on ka üldine kokkulepe, et pensione ei vähendata. Ehk kui see koefitsient on 0,9 millegagi, siis igal juhul loetakse, et koefitsient on 1, ja pensione ei vähendata. Selline olukord oli näiteks 2010. ja 2011. aastal, kui koefitsient oli alla 1. 2010. aastal oli arvestuslik indeks 0,909 ja 2011. aastal 0,957, aga pensionid sel ajal ei vähenenud. Kuna seaduses on kirjas, et pensionid ei vähene sel juhul, kui indeks on alla 1, siis tekib olukord, kus Vabariigi Valitsus on kohustatud n-ö tõstmata ja vähendamata pensione tasaarveldama. Vabandust! Valitsus võib pensione vähendada. Olukorras, kus koefitsient oli alla 1, ta aga ei vähendanud pensione, vaid jättis need endisele tasemele. Kui koefitsient on üle 1, siis Vabariigi Valitsus amortiseerib ehk tasaarveldab pensione viie aasta jooksul. Ta oleks võinud ka praegu tõsta pensione näiteks 1% ja oleks nii saavutanud kiirema tasaarvelduse. Tal oleks ka see võimalus olnud. Aga valitsus lähtub nii tarbijahinnaindeksist kui ka varasemate aastate pensionitasemest, kui koefitsient oli alla 1. Ta püüab seda kompromissina ja koostöös järgmistel aastatel käsitleda. See ongi tinginud olukorra, kus me 5%-lise pensionitõusuga katame varasemate aastate pensioniindeksi väärtust, mis oli alla 1.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Loomulikult teeb riik Riigimetsa Majandamise Keskusega neid tehinguid eelkõige sellepärast, et saavutada riigieelarve tasakaal. Ma väidan aga, et kui me metsa piisavalt ei investeeri, siis RMK-l seda võimekust ei ole. Hinnanguliselt vähendab vajalike metsaparandustööde tegemata jätmine järgmisel kümnel aastal riigimetsa raiemahtu circa kolmandiku võrra, praegusest 3 miljonist kuupmeetrist 2 miljonini. Samas rütmis kukuvad ka RMK enda majandusnäitajad. Lisaks peab arvestama puidutöötlemisel saadava lisandväärtuse vähenemise mõju majandusele. Riigivaraseaduse § 8 lõige 4 ütleb, et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest ja tehingutest saada.

Teil ei olnudki küsimust. Ma ütlen siis jah. Kõik see, mida te seadusest tsiteerisite, on õige.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Ma tõstatan uuesti pensioniküsimuse. Seda juttu me teame, et näete, nüüd on tasaarveldus ja vahepeal pensionid ei langenud, kuigi indeksi järgi oleksid võinud langeda. Aga mõtleme, et sellel aastal, mis hakkab lõppema, tõsteti pensione ka ainult 4,4%, kuigi oleks võinud tõsta 5,4%. Vahepealsetel aastatel olid pensionid külmutatud. Meenutage, et 2009. aastal pidid pensionid tõusma peaaegu 14%, aga tõusid ainult 5%. Vaadake, kui suur vahe sealt tekib! Edasi, me räägime praegu vanaduspensionist, aga kui me räägime keskmisest pensionist, siis te olete kindlasti kursis, et eelmisel aastal keskmine pension üle 12 aasta langes. Räägime ka reaalpensionist. Minu küsimus ongi: mis te arvate, kui palju on reaalpension viie aastaga vähenenud? Ma võin teile öelda, et pensionäride ühendus on välja arvutanud, et 20,7%. Aga kui palju see teie meelest teeb?

Aitäh, hea kolleeg! 2013. aastal kasvavad pensionid 5%, see on eelarvesse sisse kirjutatud. Viieaastane tasaarveldamine, millest me just rääkisime, ühtlustab pensionitulusid ja -kulusid kõigil järgnevatel aastatel, see pehmendab kulude ja tulude osas kõikumist ning annab ka üldisema selguse pensionisüsteemi tuleviku kohta. Vaatame näiteks suveprognoose. 2012. aastal tõusid pensionid 4,4% ja 2013. aastal tõusevad pensionid 5%. Suveprognoosid ütlevad – eks me näe, kas need prognoosid lähitulevikus peavad paika või mitte –, et 2014. aastal peaksid pensionid tõusma 6,1%, 2015. aastal 5,5% ja 2016. aastal 5,6%. Selles mõttes on hea see stenogrammis kirja panna, et tulevikus saaks vaadata, milline oli prognooside vastavus reaalelule, aga me näeme siit ka seda, milline on lähitulevikus pensionitõus. Kindlasti, kui on vähegi võimalik, siis peaksid pensionid kasvama alati kiiremini kui elukallidus. See oli see, mida ka teie mainisite. Kui me vaatame aastat 2012, siis tarbijahinnaindeks on tõusnud 3,9%, aga pensionitõus on olnud 4,4%. Järgmisel aastal tõusevad tarbijahinnad prognoosi kohaselt 3,5%, pensionitõus on aga 5%.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Mulle tundub, et teile meeldib täna rääkida ja ma annan teile veel võimaluse pisut arutleda ja filosofeerida. Iga teine küsimus lõpeb ju sellega, et meil riigieelarves raha ei jätku ja nii palju ei saa raha eraldada, kui oleks tarvis. Kas te olete ka selle peale mõelnud, mispärast raha ei jätku? Kas te olete minuga nõus, et viimastel aastatel ei ole Eesti riik suutnud teenida enam nii palju raha, kui riigi eksisteerimiseks tarvis oleks? Arutlege selle üle, palun!

Aitäh, hea Heimar! Ei, ma ei ole teiega nõus. Järgmise aasta riigieelarve on selgelt tõusuteel, minnes samal ajal tasakaalustatud riigieelarve teed. Vaadake, mis tegelikult järgmisel aastal toimub! Pensionid tõusevad, palgad avalikus sektoris tõusevad, toetused suurenevad. Üks Riigikogu liige küsis, kuidas on lood teadus- ja arenduskuludega. Need suurenevad. Vaadake õppetoetusi! Hea kolleeg, vaadake seda eelarvet! Ma veel kord ütlen, et pange kokku kaks eelarvet: selle aasta eelarve ja järgmise aasta eelarve, mida me praegu menetleme. Ma arvan, et kui sellel aastal on hea eelarve, siis 2013. aasta eelarve, mida me praegu menetleme, on veel parem.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! On tõepoolest olnud huvitav kuulata teie ettekannet ja vastuseid küsimustele, samuti teie mitmesuguseid filosoofilisi mõtisklusi, kuidas saaks eelarvet veel paremaks muuta. Te olete nüüd päris mitu tundi kiitnud, et see on peaaegu asendamatu eelarve. Te olete üsna pikalt ette lugenud, millised peaksid maksubaasid tegelikult olema ja kuidas need ainuõiged on. Vaadates aga, mis ühiskonnas toimub ja kui palju on pettumust just valitsemises, selle stiilis, nendes ainuõigetes vastustes, siis kas teie meelest see eelarve kujunemise protsess ja see eelarve menetlus siin, kus ainult ühel poolel on õiged vastused, ei kinnista järjekordselt arusaama, et on ainult üks tõde, kõik ülejäänu on vale ja häma?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et eelarve menetlemise protsess ei tähenda tegelikult neid nädalaid või seda kuud, kui eelarve on Riigikogus menetluses olnud. Eelarvet hakati sisuliselt menetlema kohe selle aasta algusest. See tegevus kulmineerus riigi eelarvestrateegiaga, mis on mõeldud mitmeteks aastateks, ja nüüd riigieelarve endaga. Selle protsessi ajal on ministeeriumid (ma vähemalt loodan, et see nii on olnud) suhelnud mitme huvigrupiga. Ma ei oska öelda, kui palju ja kui tihedalt nad seda on teinud, aga ma kujutan ette, et see suhtlus on toimunud kogu aasta jooksul. Ma ei taha teiega nõustuda, kui te väidate, et see, mida me siin näeme, on ühe ministri ja ministeeriumi ühekordne konkreetne nägemus, millesse on eri ministeeriumide valdkonnad kokku liidetud. Ma arvan, et me näeme selles eelarves, mis meil täna laudade peal on, väga paljude inimeste arusaamu, kuhu ja kuidas riik peaks edasi minema. See on minu arvamus.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Minu küsimus käsitleb järgmise aasta riigieelarve kooskõla või, mulle tundub nii, pigem vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Minu laual on Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti Linnade Liidu kiri, mis on saadetud rahanduskomisjonile. Nad on üsna mitmes punktis ja lõigus viidanud sellele, et nende hinnangul ei ole riigieelarve eelnõu põhiseadusega kooskõlas. Nad viitavad ühelt poolt põhiseaduse §-le 157 ja §-le 3 ning teiselt poolt laiemalt eelarve koostamisele ja samas ka mitmetele ridadele, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi. Varem on Eesti Riigikohus viidanud sellele, et mitmed varasemad riigieelarved võivad olla olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Mida te vastate mitmesajale Eesti omavalitsusjuhile ning mitme Eesti linna ja valla esindajale, kes sellele kirjale alla on kirjutanud?

Aitäh! Ma arvan, et see on oluline küsimus. Ma saan aru, et peaasjalikult on küsimus ajendatud sellest, et kohalike omavalitsuste tulud ja kulud on 2013. aasta riigieelarve kontekstis kantud riigieelarve enda sisse. Selline kiri on tulnud nii rahanduskomisjonile kui ka Rahandusministeeriumile. Kui te olete tähele pannud, siis ma ei ole pidevalt tsiteerinud mingeid kirjatükke, vaid olen üldjuhul teile silma vaadanud, aga lubage mul nüüd teile ette lugeda – ka mingil määral stenogrammi huvides – ühe nägemuse kohalike omavalitsuste kontekstis. Nimelt on tulumaks ja maamaks, hoolimata asjaolust, et need kas täielikult või osaliselt laekuvad kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, riiklikud maksud. Riikliku maksu õigustatud pool ehk maksu kehtestaja, administreerija ja sissenõudja saab olla vaid riik. Asjaolu, et maksuseadus sätestab, et riiklik maks või osa sellest laekub kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, ei muuda kohaliku omavalitsuse üksust riikliku maksu saajaks. Seadus paneb sellise maksu puhul riigile maksu kogumise ja kohaliku omavalitsuse üksusele edasikandmise kohustuse. Hoolimata asjaolust, et seaduse kohaselt laekub maks kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, tekib riikliku maksu tasumise puhul õigussuhe maksumaksja ja riigi vahel. Maksuhaldur riiklike maksude kogujana kogub riiklike maksudena laekuvaid vahendeid enda kätte ning olukorras, kus seadus sätestab riikliku maksu laekumise kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, edastab need vastavalt õigusaktidele kohaliku omavalitsuse üksustele. Tekib maksu tasumise õigussuhtest eraldi õigussuhe riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel, millest tulenevalt on riik kohustatud maksu kohaliku omavalitsuse üksusele edasi kandma. Seega saab riikliku maksu puhul, mille laekumise kohana seadus sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve, õiguslikult eristada kahte eraldi õigussuhet: õigussuhe, mis tekib maksumaksja ja riigi vahel, ehk vahendite kogumise õigussuhe, ning õigussuhe, mis tekib riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel, ehk vahendite edastamise õigussuhe. Seejuures on riigi ülesanne nii maksuvahendite kogumine vahendite kogumise õigussuhte raames kui ka kogutud vahendite kohaliku omavalitsuse üksustele edastamine vahendite edastamise õigussuhte raames. Selle kokkuvõttena võiks öelda, et kohaliku omavalitsuse üksustele edastatavate maksude osa riigieelarve kõikehaaravuse põhimõttega kooskõlla viimine ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorralduse õigust. See, mis ma teile rääkisin, on üks arusaam sellest kirjast, mis kohalikud omavalitsused lauale tõid. Kui see nõuab kohtuvaidlust, siis ma arvan, et see vaidlus tuleb ära pidada.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Kahjuks saab esitada ainult kaks küsimust, muidu ma reageeriksin ka teie sellele pikale tsitaadile. Aga teil on tõenäoliselt õigus, et see vaidlus tulebki kohtus ära pidada. Minu eelmisele küsimusele andsite üsna veendunult vastuseks, et iga ministeerium on pidanud juba selle eeldebati ära ja Riigikogus põhimõtteliselt ei peagi väga pikka dialoogi pidama, võib täiesti vabalt leppida ka monoloogiga. Ma küsin seda, mida on teie käest täna juba küsitud. Väidetavalt on Haridus- ja Teadusministeerium nii kohalike omavalitsustega kui ka koolide pidajatega erasektoris arutanud, kuidas järgmisel aastal tegelikult tõsta õpetajate palka selles ulatuses, nagu on lubatud. Te olete olnud üsna veendunud, et ministeerium on selle tõepoolest läbi rääkinud. Kas te olete veendunud, et kohalikud omavalitsused leiavad need vahendid ja õpetajate palk tõuseb selles ulatuses, nagu minister on lubanud?

Aitäh! Lihtne vastus on, et jah, ma olen veendunud. Kuna te küsite, kas ma olen veendunud, siis ma ütlen, et jah, olen küll. Aga ma püüan anda teile pisut pikema vastuse. Diskussiooni on tekitanud küsimus, et kui riik annab õpetajate palga tõusuks vahendeid 4,4%, aga haridusminister ütleb, et palgatõus on 11%, siis mille või kelle arvel see raha tuleb. See on ju see, millest me räägime. Ma võin teile öelda, et haridusminister on rõhutanud, et omavalitsustele antav raha, millega suurendatakse õpetajate palgatoetust, ei tekita omavalitsustele lisakulutusi. Ta on välja toonud, kuidas palk tõuseb 11% ehk 15 miljoni euro võrra, kui riigieelarvest on otseselt eraldatud 7,5 miljonit eurot. Ta on näidanud, et 7,5 miljonit eurot on see raha, mis tuleb riigieelarvest otse palgatõusuks. Teiseks suunatakse sihtotstarbeliselt õpetajate palgaraha hulka ka 4 miljonit eurot reservist, mis on tekkinud õpilaste arvu vähenemisest ja mis on lisaraha. Kolmandaks suunatakse õpetajate palgarahaks osa omavalitsustele antud õpetajate täienduskoolituse rahast, mis annab õpetajate töötasuks juurde 3,8 miljonit eurot. Nüüd ma rõhutan: täienduskoolituse rahastamise vähendamise kompenseerib riik, kes koostöös koolide ja aineliitudega hakkab korraldama täienduskoolitusi juba Euroopa rahast. Neljandaks suureneb õpetajate palgafond ka töötuskindlustusmakse vähendamise tõttu ja seda ligi poole miljoni euro võrra. Kui me nüüd paneme kõik need summad kokku, siis saamegi 15 miljonit eurot.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui päris siiras olla, siis ei jõua ära imestada seda kirge, millega te täna siin eelarvet kaitsete. Kui te ka õige asja eest seisaksite, siis oleks kõik kena. Aga siit küsimus: mis hinde te ise sellele eelarvele paneksite?

Aitäh! No kes ei tahaks ühte, teist või kolmandat asja kiita. Olemasolevaid võimalusi arvestades paneksin ma eelarvele suhteliselt kõrge hinde. Ma ei tea, kui mitme palli süsteemis me seda menetleme, aga ma paneksin kõrge hinde. Ma olen toonud välja ka need põhjused, miks tuleks kõrge hinne panna. Kas maksimumhinne, see on eraldi küsimus. Alati võib ju mõelda, et oleks võinud ühte, teist või kolmandat asja paremini teha. Vastuvaidlematult. Aga küsimus on suundumuses. Tuleb vaadata ka varasemaid eelarveid. Alati peab jälgima taustsüsteemi. Selle baasilt võib öelda, et tegemist on hea eelarvega.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Mul on natukene laiem küsimus perspektiivi kohta. Arutades täna seda eelarvet, me näeme, et see on suhteliselt kehva aja kehvakene eelarve. Paremat me lihtsalt ei saa. Aga me oleme silmitsi olukorraga, et rahvaarv on vähenenud ning haridus- ja meditsiinisüsteem ei tule päris hästi ots otsaga kokku. Kas te olete koalitsioonis arutanud, et võib-olla oleks aeg kogu Eesti maksusüsteem klotsideks lahti võtta ja alustada debatti perspektiivi üle, mida me üldse tahame? Milline võiks see süsteem olla tulevikus, et üldse saaks omariiklust jätkata ja Eesti saaks riigina ellu jääda? Kas see on tabu, millest ei tohi üldse rääkida või olete seda koalitsioonis vaikselt omakeskis juba arutama hakanud?

Aitäh, hea Andres! Kaks asja. Kohe jõuan sinu põhiküsimuse juurde. Sa alustasid loomulikult sellest, et tegemist on kehvakese eelnõuga, ja siis jõudsid oma küsimuseni. Ei ole ju tegemist kehvakese eelnõuga: riigieelarve tulud suurenevad järgmisel aastal 163 miljonit eurot, s.o 2,2%, samal ajal suurenevad kulud 1,1%. Tulud on suuremad kui kulud. Me oleme teel selle poole, et jõuda tasakaalus riigieelarveni, mis on olnud selle valitsuskoalitsiooni eesmärk. Kui vaadata sektoriinvesteeringuid, mida tehakse haridusse ja üldse avalikusse sektorisse, siis kuidas saab öelda, et see on halb eelarve või kehvake eelarve, nagu te ütlesite? Ma arvan, et see ei ole õige.
Aga nüüd vastuse teine pool. Kas võtta tükkideks kogu Eesti maksusüsteem, kaasa arvatud tööjõumaksud ja tarbimismaksud saastetasudest kuni aktsiisideni välja? Ma arvan, et need debatid on teretulnud ja mingil juhul ei tohiks selliseid diskussioone lämmatada. Sealt tekib ka tagasiside ühiskonnalt ja on teada, mida inimesed toetavad rohkem ja mida vähem. Maksupoliitika on tegelikult see osa poliitikast, mida me iga päev tunnetame. Kas me tahame või taha, tihti on just maksupoliitilised otsused eelistuste tegemisel olulised. Ma ei ütle, et see on õige või vale, aga isegi Riigikogu valimistel on maksupoliitilised teemad olnud ju ühed põhiteemad. Kui ma ei eksi, siis viimastel Riigikogu valimistel nad seda küll ei olnud, aga mõnikord on nad olnud põhiteemad. Ma ütlen sulle vastuseks, et diskussioon selle üle, kuidas Eesti peaks oma maksusüsteemiga edasi minema, on alati avatud. Kas see süsteem on end praegu õigustanud? Mina ütlen, et jah, ta on ennast õigustanud. Võib-olla sina ütled teistmoodi, aga mina arvan, et ta on ennast õigustanud. Diskuteerima peab alati millelgi baseerudes. Ma vaatan, kus Euroopa praegu on. Mulle on öeldud, et võtame ka endale suuremad laenud peale, sest Euroopa läheb nagunii põhja ja siis laenud, meie laenud teiste hulgas, devalveeritakse. Ma ei jaga seda arvamust. Ma ei väida, et teie oleksite nii öelnud, ma räägin, et sellisel tasemel diskussioone on olnud. Ma arvan, et see ei ole õige lähenemine. Veel kord: ma arvan, et diskussioon Eestis kasutatavate maksuliikide üle on vajalik.

Marianne Mikko, palun!

Aitäh! Härra Sester! Ma olen teid õhtu läbi jälginud ja väidan, et te olete väga heas vormis ning kaitsete väga kindlalt ja isegi enesekindlalt järgmise aasta riigieelarvet. Aga minu küsimus on inimlik. Kas te tõesti usute, et järgmise aasta riigieelarve teeb meie inimesed õnnelikumaks ja viib meid lähemale heaoluriigile?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma tõesti usun seda. Ma arvan, et need võimalused, mis on meile praegu antud, on riigieelarves realiseeritud. Alati võib diskuteerida selle üle, kas mingid toetused võiksid olla suuremad, kas mingid investeeringud võiksid olla suuremad, kas mingi palgatõus võiks olla suurem. Kindlasti on sellised debatid meil olnud ja jätkuvad ka tulevikus. Aga vaadates kogu riigieelarvet komplektina, mitte võttes välja ühte, teist või kolmandat segmenti, ütlen ma, et see on tegelikult inimeste poole suunatud eelarve.

Austatud rahanduskomisjoni esimees, tänan teid ettekande ja vastuste eest!

Aitäh! Oli meeldiv diskussioon.

Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sven Mikseri!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Pikas eelnenud mõttevahetuses noomis rahanduskomisjoni esimees Riigikogu opositsiooni isalikult läbi, sest opositsiooni liikmed ei tea ju, mida nad teevad, või kui teavad, siis teevad teadlikult Kreekat. Tundub, et Eesti valitsemises kehtib endiselt alternatiivideta poliitika. See on kindlasti ohtlik. See on oht demokraatiale, kuigi kohati tundub, et Eesti poliitilise moraali kriis on justkui valitsuskoalitsiooni enda provotseeritud, et juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et meile esitatud riigieelarves on endiselt lahendamata kõik need probleemid, mille lahendamise vajadusele me juhtisime tähelepanu juba aasta tagasi, menetledes käesoleva aasta riigieelarvet.
Kuna eelnevalt siin puldis kõnelnud rahanduskomisjoni esimees püüdis jätta muljet, et opositsiooni ettepanekud on koostatud kas ebaprofessionaalselt, vastutustundetult või koguni seaduse nõudeid eirates, siis tahan väga lühidalt peatuda sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekul, mis kannab muudatusettepanekute tabelis järjekorranumbrit 2.
Selle muudatusettepanekuga me, esiteks, tahame suurendada kõigi laste toetusi järgmise aasta 1. juulist praegu kehtivaga võrreldes kolmekordseks. Ma rõhutan: meie ettepanek on toetada kõiki lapsi ja mitte kuus täiendavalt 9 euroga, vaid 38 euroga. Seda ettepanekut ei nimeta meie, sotsiaaldemokraadid, mitte kõlavalt lapsetoetuste või peretoetuste reformiks, vaid me räägime lihtsalt vajadusest suurendada lapsetoetusi. Me rääkisime sellest enne Riigikogu valimisi, rääkisime sellest eelmisel aastal käesoleva aasta eelarvet menetledes ja räägime ka nüüd, sest see on vajalik, põhjendatud ning sisuline.
Teiseks on meie ettepanek taastada järgmise aasta 1. juulist lasteaedade programm. See vajalik programm sai ellu kutsutud siis, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses. Paraku läks see meie valitsusest lahkumise järel ühena esimestest kärpekirve alla.
Samuti sisaldab meie ettepanek üldhariduskoolide pedagoogide palga 20%-lise tõusu nõuet. Me soovime, et vajaduspõhised õppetoetused kehtiksid juba järgmisel aastal ning õppelaenu kompenseerimine taastataks neile, kes on juba oma ülikooliõpingud lõpetanud ja kes õigustatud ootuse põhimõttel soovivad, et riik neile antud lubadust täidaks. See on ka riigi usaldusväärsuse küsimus.
Samuti teeme ettepaneku astuda samm kohaliku omavalitsuse tuluosa taastamise suunas, suurendades neile üksikisiku tulumaksust laekuvat eelarvetulu osa.
Meie ettepanek on ka taastada politseinike ja päästjate palk kärpe-eelsel tasemel. Ei ole ühtegi põhjendust, miks seda ei võiks ega saaks teha, veel enam ei ole põhjendust, miks seda ei peaks tegema.
Me tahame tervishoidu eelarvest täiendavalt rahastada, ma pean silmas residente ja kiirabi. Me räägime siin üksnes 3,5 miljonist eurost. Valitsus tahab käe selle raha järele sirutada töötute rahakotti. Meie peame seda ebamoraalseks. Meie ettepanek on, et Riigikogu vaataks peeglisse ja leiaks selle raha reservist, mis on valitsuskoalitsioonil mõeldud kasutamiseks nn katuserahana. See raha on olemas ja selle muudatusettepaneku katteallikas on täiesti realistlik.
Lõpetuseks tulen veel kord tagasi selle debati jooksul võib-olla kõige enam kõne all olnud lapsetoetuste nn reformi juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Kui me eile siin Riigikogu saalis arutasime lapsetoetuste nn reformimisega seonduvat, siis mainis komisjoni esindaja seda eelnõu esitledes Eesti eeskujudena Küprost, Hispaaniat, Itaaliat ja Portugali. Tulevikus, ma arvan, peaks valitsuskoalitsioon vaatama peeglisse ja hirmutama Kreekaga mitte Eesti rahvast ja parlamendi opositsiooni, vaid võib-olla kodus ämma. Meie, sotsiaaldemokraatide eesmärk on põhjamaine riik; riik, mis väärtustab eelkõige inimvara; riik, mis on valmis investeerima inimvarasse ehk rahva tervisesse. Ei ole ühtegi põhjust, miks me ei saaks järgmisel aastal kasutada ravikindlustuse reserve, selle asemel et tõsta visiidi- ja voodipäevatasu, suurendades niimoodi patsientide omaosalust tervishoiukulutuste katmisel. Meie eesmärk on riik, kus töötute abistamist ei peeta mitte n-ö almuse palumisele vastamiseks, vaid investeeringuks oma rahva tulevikku. Me tahame, et Eesti riik oleks selline riik, mis investeerib inimvarasse ja vaatab eelarve formaalsest tasakaalust kaugemale. Vaatame tõele näkku: praegu saavutab riik eelarve tasakaalu – tegelikult küll tasakaalulähedase seisundi, sest me teame, et järgmisel aastal on ju nii keskvalitsuse kui ka näiteks haigekassa eelarve miinuses – üksnes töötukassa vahendite vähenemise hinnaga.
Sotsiaaldemokraadid on oma muudatusettepanekus olnud vastutustundlikud ja järginud kõiki seadusi. Nii nagu seadus ette näeb, oleme oma muudatusettepanekute kuluread katnud kas teiste kuluridade vähendamise või täiendavate tuluallikatega. Et keegi ei saaks meid süüdistada selles, nagu püüaksime ühte ja sama katteallikat kasutada mitme muudatusettepaneku finantseerimiseks ja viljeleksime populismi, oleme vormistanud ühe kompleksse ettepaneku, milles on väljendatud kõik meie soovid nii tulude kui ka kulude muutmiseks.
Me ootame sellelt saalilt siin, eriti sellelt saaliosalt, kus hetkel viibib härra Herkel üksinda, meie muudatusettepaneku mõistmist ja toetust sellele. Kindlasti ka siis, kui meie ettepanek vastu võetakse, ei lahenda see eelarve kõiki Eesti ees seisvaid probleeme, küll aga astuksime me selle muudatusettepaneku eelarvesse sisse hääletamisega suure sammu inimlikuma Eesti suunas. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Marianne Mikko!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Hiljuti Euroopa Liidu eesistuja rollis olnud Taani tõi oma ühe käe sõrmede prioriteetide hulgas ära ka võrdõiguslikkuse edendamise. See on nii iseenesestmõistetav ja juba tehtud asi kõikides Põhjamaades. Eesti, kelle ambitsioon on olla nii nagu Skandinaavia, püüab võtta üle kõike, mis seostub konkurentsivõime ja heaoluriigiga üldiselt, aga valitsus võtab üle Skandinaavia mudelit à la carte. Mina väidan, et see on puru silma ajamine ja tegelikult ei tööta. Skandinaavialik heaoluriik tähendab tegelikkuses võrdseid võimalusi ning seda, et naised ja mehed valitsevad oma maad käsikäes ja teevad nii karjääri kui ka kodutöid käsikäes. Sotsiaaldemokraadid on alati pidanud tähtsaks seda, et naised ja mehed oleksid võrdselt koheldud.
Eestis on küll soolise võrdõiguslikkuse seadus, aga selle elluviimine toimub visalt ja pikkade hammastega. Kohati jääb tunne, et valitsus, kus meesministrite hulgas on vaid üks naine, mitte lihtsalt ei soovi, et seda väärt seadust ellu ei rakendataks, vaid lausa torpedeerib selle ellurakendamist.
Algselt soolise võrdõiguslikkuse voliniku rollile lisati peagi nagu muuseas juurde võrdse kohtlemise voliniku kohustused. Mis seal ikka, aga räägime sirgelt ja otse! Koormuse lisades n-ö unustas valitsus inimesi juurde palgata. Nii kerge on süüdistada olusid. Teadagi, masuaeg, igaüks saab ju aru! Iga parlamendiliige teab, et selline jutt on lambajutt. Kui on poliitiline tahe, siis pannakse ka karud tantsima, oravatest rääkimata. Seda ma just ütelda soovingi: tahet ei ole ja kui järgmise aasta eelarvet lugeda, siis selgub, et tahet ei tule ka.
Meie võrdse kohtlemise voliniku kantselei on hästi töötanud. Möödunud aastal laekus voliniku kantseleile 358 avaldust. Seega tuli peaaegu iga jumala päev uus teema, mida tuli uurida ja millele ei olnud vaja vastata mitte kaks lauset, vaid pigem tuli panna kirja 20 lehekülge analüüsi. Sellist töökoormust peavad kandma kaks naist. Katsugem matemaatikat appi võttes visualiseerida, kui kiiresti saavad kaks inimest menetleda sadu avaldusi. Meedias ongi nurinat selle üle, et asjade lahendamine voliniku kantseleis venib. Loomulikult venib ja nii jääb pikaks ajaks, kui inimesi juurde palgata ei saa! 358 avaldust ja viis korda kaheksa töötundi nädalas. Kaebused on ilusasti järjekorras ja järjekord venib nagu nõukaajal. Seekord ei ole aga defitsiitne mitte kaup, vaid inimressurss.
Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on kindlalt seda meelt, et järgmise aasta eelarves peab võrdse kohtlemise voliniku kantselei eelarve suurenema. Sestap tegid sotsiaaldemokraadid, kes peavad soolist tasakaalu ja võrdset kohtlemist oma põhiväärtuseks, muudatusettepaneku lisada senisele 57 000 eurole veel 80 000. Me loodame Riigikogu riigimehelikule käitumisele ning usume, et parlamendil on mõistust ja südant see raha soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile eraldada. Tänan tähelepanu eest!

Palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi! Kaheksa minutit.

Austatud ametikaaslased! Eesti rahvastik vananeb ja väheneb – see on teada tõsiasi. Laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna sabas tuleb üleminekuaja hoopis kasinam põlvkond. Potentsiaalseid sünnitajaid on ligi kaks korda vähem. Eesti sündimuskordaja oli mullu 1,52, taastetaseme hoidmiseks peaks see aga olema vähemalt 2,1. Iive jätkab langust ja seda hoolimata tõsiasjast, et parimas sünnituseas naisi on meil umbes 200 000 ja see näitaja on praegu tipus. Mõne aasta pärast hakkab see arv aga vääramatult vähenema, kahanedes paarikümne aastaga 70 000 võrra.
Head Riigikogu liikmed! Demograafilised protsessid kulgevad omasoodu, ometigi saame perepoliitikat kardinaalselt muutes rohkemate sündide heaks nii mõndagi korda saata.
Emad-isad tahaksid kahte-kolme last, kinnitavad uuringud. Mis siis takistab neil oma soove teoks tegemast? Riigi ebapiisav materiaalne toetus, vastavad potentsiaalsed vanemad, kasinad lastehoiuvõimalused ja kartus, et ei suudeta lastele inimväärset lapsepõlve pakkuda ega korralikku haridust anda. Seega vajavad vanemad kindlustunnet, et suudavad lapsed väärikalt üles kasvatada ka halbadel aegadel, kui juhtuvad näiteks töö kaotama või üksinda jääma. Ühiskond peab lastevanematele selle kindlustunde andma.
Praegune perepoliitika käriseb igast õmblusest. Riigi toetus on keskendunud lapse sünnile. Pärast vanemahüvitise maksmise lõppu, kui laps on poolteiseaastane, vaadaku igaüks ise, kuidas edasi saab. Ometi lapse sirgudes hädavajalikud kulutused suurenevad.
Rahvastikuprotsessides tekitab kõige rohkem muret aga kolme viimase aasta trend, et perre jäävad sündimata isegi esimesed lapsed. Esiklaste statistiline näitaja on kolinal kukkunud ja seda oludes, kus sünnitusealiste naiste arv on veel tipus. Mõne aasta pärast kukub kolinal seegi. Kui perre ei sünni esimesi lapsi, siis ei sünni ka teisi. Seega hääbub loomuldasa vajadus maksta välja kolmandate ja järgmiste laste toetust ning nii hääbub ka rahvas.
Jah, lapsed suurendavadki vaesusriski. Kui aga riigilt on perel abi loota alles siis, kui vaesus juba majas, jäetakse lapsed pigem sünnitamata. Eks ole potentsiaalsetele vanematelegi teada, et absoluutses vaesuses või vaesusriskis elab meil üle 63 000 lapse ehk tervelt 18% kõigist alla 18-aastastest lastest ja noortest. Kellele saakski ette heita, et ta ei taha rajada oma pereelu toidupanga abile, kes, nagu kuulda, korjab tühja kõhtu kannatavatele lastele jälle makarone.
Lugupeetud kolleegid! Riigi toetust vajab iga laps ja noorukina ei vaja ta seda mitte üks raas vähem kui titeeas. Sellepärast näeb sotsiaaldemokraatide perepoliitika programm põhimõttelise meetmena ette lapsetoetuse kolmekordistamist: igale lapsele ja noorele tuleks kuni 19-aastaseks saamiseni maksta 57 eurot kuus. Ei mingit juuksekarva lõhkiajamist pere sissetuleku järgi, ei mingeid erandeid. Riigi sõnum peab olema selge: iga laps on oodatud!
Sotsiaaldemokraadid on korduvalt esitanud Riigikogu menetlusse ettepaneku kolmekordistada üleüldisi lapsetoetusi. Ka riigieelarve kohta oleme selle muudatusettepaneku teinud. Lapsetoetused peavadki jääma universaalseks, muidu paneks riik lastele sildi külge ja näitaks vaid seda, et mõni laps on meie madala sündimusega riigis rohkem oodatud kui teine. Selline suhtumine on lausa hukatuslik.
Peame tegema kõik selleks, et peredesse ei jääks sündimata esiklapsed. Kui perre ei sünni esimest last, ei sünni ka teist. Seega hääbub loomuldasa vajadus maksta välja kolmandate ja järgmiste laste toetust ning nii hääbub ka rahvas. Trööstitu demograafiatrendi peale mõeldes ei tohi me ühelgi juhul meelest lasta neid lapsi, kes on sirgumas siin ja praegu, meeletute kontrastide Eestis. Oleme nõudnud, et universaalset lapsetoetust saaksid kõik lapsed. Praegu on sellest ilma jäetud just need pered, kes iga senti hädasti vajavad, need, kes elavad süvavaesuses.
Head ametikaaslased! Sotsiaaldemokraadid on neljal korral esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu, millega tehakse ettepanek lapsetoetused ja toimetulekutoetus lahus hoida, et toimetulekutoetuse taotlemisel jäetaks lapsetoetused pere tulude hulka liitmata. Valitsuskoalitsioon on selle neljal korral tagasi tõrjunud. Arvestatakse ju lapsetoetust tänini ja ka edaspidi pere sissetuleku hulka, tehtagu ettepanekuid tolle korra muutmiseks kui palju tahes.
Jah, värske kümneka võib valitsuserakondade nn reformi toel juurde saada. 19 eurot on ühel kaalukausil, napp 10 teisel. Eestis tuleks laste toetamiseks leida vähemalt 3% SKT-st. Ühe väikese ja vaesevõitu riigi kohta ei ole seda teab mis palju. Rääkida, et suuremate lapsetoetuste puhul võiks pere ennast laisaks nuumata ja vanematel kaoks motivatsioon tööd otsida, ei ole leebelt öeldes ilus. Äraelamist võimaldava töö saamine ei sõltu mitte nii palju inimese tublidusest kui tutvustest. Nii on see pealinnaski, kuhu tööandjad on koondunud, mis siis veel muust ilmamaast rääkida. Vaesus aga taastoodab ja põlistab vaesust.
See on tühi jutt, et meil ei ole laste jaoks raha. Kelle või mille jaoks riigil siis üldse raha on? Või ärkame alles kümmekonna aasta pärast praegusest eneseimetluse uimast, et nõutult küsida: kuhu küll kõik lapsed jäid? Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Vladimir Velmani! Kaheksa minutit.

Hea istungi juhataja! Kolleegid! Täna toimus 27-st Euroopa Liidu riigist 23-s streik Euroopa Liidu eelarvepoliitika vastu. Europarlamendi eelarvekomisjon keeldus toetamast Euroopa Liidu eelarvet, mille on esitanud eurokomisjon ehk Euroopa Liidu valitsus. Euroopas on täna välja kuulutatud tegutsemise ja solidaarsuse päev, kuid Eesti rahvas vaikib ka täna. Seega, me ei ole jõudnud mitte nende viie riigi hulka, millest ei väsi rääkimast peaminister Andrus Ansip, vaid oleme jõudnud nende nelja Euroopa Liidu riigi hulka, kus valitseb vaikiv ajastu. Ainult opositsioon Riigikogu saalis ja meeleavaldajad Lossi platsil toovad meid teatud mõttes Euroopasse tagasi, toovad meid Euroopa väärtustele lähemale, sest võitlus sotsiaalsete õiguste eest on meie ühiste väärtuste osa ja jääb selleks.
Laulva revolutsiooni ajal ütles Heinz Valk välja sõnad, mis tol ajal läksid Eesti rahva südamesse. Need sõnad olid: "Ükskord me võidame niikuinii." Tollal me kõik uskusime, et meid ootavad ees vaba maa ja õiglane riik, kus iga inimene on väärtustatud ja riik hoolib inimestest. Täna aga sai selgeks, et laulva revolutsiooni retoorika oli ennatlik. Täna oleks õige täpsustada Heinz Valgu sõnu järgmiselt: "Ükskord me sureme niikuinii." See on ju tõsi, keegi meist ei jää maa peale igavesti.
Minu teema eelarve eelnõu arutamisel käsitleb üht kurba, kuid samas ka väga inimlikku probleemi – matusetoetust. Ma ei valinud oma tänase sõnavõtu teemaks matusetoetuse problemaatikat mitte sellepärast, et olen vanim Keskerakonna fraktsiooni liige, mistõttu see teema võiks olla minule südamelähedane. Ma räägin matusetoetusest seetõttu, et olles olnud Põhja-Tallinna Halduskogu kauaaegne esimees, olen mitu korda puutunud kokku nende inimeste probleemidega, kellel mõni sugulane suri ja kellele see kurb sündmus tõi kaasa tõsiseid rahalisi probleeme. Eestis kaotati matusetoetus, mille suurus oli 191 eurot, 1. juulist 2009. Sellest ajast annab matusetoetusega abi ainult kohalik omavalitsus. Me oleme jõudnud olukorda, kus paljudele omavalitsustele tekitab see probleem suurt peavalu. Hüppeliselt on kasvanud nende inimeste arv, kes keelduvad omakseid matmast, kuna neil puudub selleks raha. Inimesed võtavad isegi kiirlaenu, et matuseid korraldada. Kolm aastat tagasi oli ettekäändeks masu. Siis oli kokkuhoid valitsuse püha lehm. Pärast seda võeti mitmeid meetmeid, sh tõsteti kaitsekulutuste osakaal 2%-ni SKT-st. Ma mõistan, et julgeolek on riigile tähtis, kuid mitte vähem tähtis pole ka riigi hoolitsus oma inimeste eest, eeskätt nende kõige raskematel eluhetkedel.
Keskerakonna fraktsioon tõi mõni aeg tagasi Riigikogu ette riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu nagu ka kõik teised, mille on esitanud opositsioon, maeti esimesel lugemisel maha. Põhiline argument oli, et las iga vald toidab oma sante ehk las iga omavalitsus matab oma surnuid, kui nende sugulastele see üle jõu käib. Ma mõistaksin sellist suhtumist, kui see muudatus oleks toonud riigile kaasa tohutuid kulutusi. Samas mõistan, et nende inimeste arv, kes vajavad matusetoetust, kasvab iga päevaga. Töötus, väike palk ja veel väiksemad pensionid suurendavad probleemi. Kuid see eelarve ei lahenda neid probleeme, pigem toodab uusi. Matusetoetuse katteallikaks võiksid, muide, olla ju kümme miljonit dollarit, mis omal ajal kaduma läksid, või Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse raha, mis läks Reformierakonna kuulsate inimeste propagandaks. Raha võiks võtta ka Reformierakonna liikmete öökappidest. Kuid seda raha hoiab valitseva koalitsiooni vanem vend arvatavasti oma matuste jaoks.
Lõpetan oma sõnavõtu järgmiste sõnadega: valitsus, kes soovib ülbelt saada hinnatõusudest tulu ja peab inimeste aitamist mõttetuks kuluks, vajab väljavahetamist. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tulin teie ette toetust paluma muudatusettepanekule nr 94, mille eesmärk on taastada koolitoetus summas 5 120 000 eurot. Selleks, et seda argumenteerida, toon teile mõne arvu. Need arvud on kõik ametlikud, kõik on pärit Statistikaameti koduleheküljelt. Need on sellised arvud, mis mind isiklikult masendusse ajavad.
Niisiis, paar aastat pärast esimese maailmasõja lõppu, 1921. aastal sündis Eestis üle 22 000 inimese ja suri 17 000 inimest. See tähendab, et loomulik iive oli positiivne – circa 5000 inimest. Iive oli positiivne ühest sõjast teiseni. Välja arvatud aasta 1929, mis oli maailmas tohutu majanduskriisi aasta. Nii läks tollal vist kõigis riikides, kes kriisis kannatada said. 1921.–1939. aastani kasvas Eesti elanikkond 42 000 inimese võrra. 1947. aastal, peale teist maailmasõda, oli iive jälle positiivne. See oli positiivne aastani 1990 (kaasa arvatud). Nende aastatega kasvas elanikkond 242 000 inimese võrra. Rohkem inimesi sündis kui suri. Aga nüüd: 1991. aastast kuni 2011. aastani oli iive pidevalt negatiivne, välja arvatud 2010. aastal, kui elanikkond kasvas 35 inimese võrra. Mitte 35 000, vaid lihtsalt 35 inimese võrra! Eelmisel aastal oli iive jälle negatiivne. Me kaotasime selle ajaga 82 000 inimest.
Varsti on aktiivses sünnituseas naised, kes on sündinud 1990. aastatel. Viie kuni seitsme aasta pärast sünnib meil alla 10 000 lapse aastas, kusjuures kõvasti alla 10 000.
Kuidas elasid lapsed peale esimest maailmasõda? Tollases Eesti Vabariigis elasid nad tavaliselt täisperes, sest abielusid oli igal aastal tuhande elaniku kohta 7–8, abielulahutusi aga 0,43–0,7. See tähendab, et vahekord oli 13 : 1 kuni 19 : 1. Aga viimase 20 aasta jooksul on lahutusi parimal juhul olnud kaks korda vähem kui abielusid. Kahel aastal – 1995 ja 1996 – oli lahutusi rohkem kui abielusid. Praegu elab circa kolmandik Eestis elavatest lastest ühe vanemaga.
1990. aastal oli inimesi, kes olid vanuses 0–19 aastat (selles vanuses inimesed on riigi tulevik), 459 000. Eestlasi, kui see kedagi huvitab, oli neist 278 000 ehk circa 30% tollasest elanikkonnast. Möödunud aastal kuulus põlvkonda 0–19 aastat 280 000 inimest ja eestlasi oli nende hulgas 207 000 ehk 21% elanikkonnast. Kõige lootustandvam ja meile vajalikum põlvkond, inimesed vanuses 0–19 aastat, on vähenenud ühe kolmandiku võrra: 30%-st 21%-ni. Ma tuletan meelde Eurostati prognoosi, et aastaks 2030 väheneb see põlvkond veel umbes 60 000 inimese võrra.
Samas oli 1990. aastal inimesi, kes olid 60-aastased ja vanemad, alla 262 800 ehk 17%, möödunud aastal aga 305 000 ehk 23%. See vanuserühm on kolmandiku võrra kasvanud ja suureneb väga kiiresti.
Hõivatud inimesi vanuses 15–69 oli 1990. aastal 826 000, möödunud aastal oli inimesi vanuses 15–74 aga 609 000. Sellesse vanusevahemikku võeti viis aastat juurde. See tähendab, et nende inimeste arv vähenes 28%. Need on hullumeelsed protsessid, lihtsalt pöörased. See on katastroof!
Räägin ka päevaõppes õppivatest lastest. Seda on väga kurb kuulda, aga praegu on päevaõppes vähem õpilasi, kui oli 1950. aastal. Esialgu on neid veel veidi rohkem kui 1945. aastal, kui koolides õppis 125 000 last, aga juba vähem kui 1950. aastal. Eelmisel aastal oli 136 000 õpilast ja minu teada läks sel aastal kooli 134 700 last.
Kolleegid! Kui meil ei ole noorpõlve, siis meil ei ole tulevikku. Kui me ei suuda kontrollida neid protsesse, siis meil ei ole tulevikku. Ja me ei suuda neid kontrollida. Alles eile vaatasime rahanduskomisjonis muudatusettepanekuid selle aasta eelarve kohta. Ma teatan teile, et ühes artiklis oli selline lause, et katteallikana on võimalik kasutada 24 000 eurot, mis jääb üle Tartu Ülikooli residentuurikuludest seoses residentide prognoositust väiksema arvuga. Me oleme viimasel ajal pidevalt meditsiinist rääkinud. Meile lubatakse igasuguseid samme, selleks et olukorda parandada. Aga te ise näete, et isegi residentuuris noorte osalus väheneb.
Veel üks asi. Viljatusravi ei ole kellelegi vaja. Viljatusravihüvitisi vähendatakse selle aasta lisaeelarvega 156 700 euro võrra. Isegi siis, kui riik pakub abil kunstliku viljastamise rahastamiseks, ei avaldata soovi seda eraldatud raha kasutada.
Kolleegid! Sellistest sammudest nagu koolitoetus ja muud peretoetused sõltub, kas meil on üldse tulevikku või ei ole. Toetage ranitsatoetust, muudatusettepanekut nr 94! Ma arvan, et kogu Eesti loodab teie peale, lugupeetud kaks kolleegi koalitsioonist. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Head kolleegid, kes veel saalis on! Ma jätkan sealt, kus härra Stalnuhhin oma kõne lõpetas. Minu statistika ei ole muidugi palju rõõmustavam. Kuid ma seon selle hääbuva noorsoo küsimuse kohe vanema põlvkonnaga. Me oleme harjunud rääkima, et meie noored ei suuda enam pensionäre üleval pidada, sest neid on niivõrd palju tekkinud. Käibefraasid on sellised, et ühiskond nii Euroopa Liidus üldse kui ka Eestis vananeb ning me ei tea, mida selle probleemiga peale hakata, sest vanu inimesi on nii palju. Alles mõni kuu tagasi, see oli suve lõpul, ületas Eestis pensionäride arv 400 000.
Kõik on mures, alates meie peaministrist, kes siin iga nädal infotunnis esineb ega oska kuidagi seletada, kuidas vanemat põlvkonda toetada ja üleval pidada. Kõik muretsevad, et vanu inimesi on liiga palju. Mina aga tahan öelda, et see on üks suuremaid rõõmusid, mis inimkonnale on viimastel aastatel osaks saanud. Enamik siin saalis olijaid mäletab lapsepõlves kuuldud muinasjutte, kuidas kangelased unistasid surematusest ja sellest, et kaua elada. Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et inimese eluiga arvatakse lähenevat juba sajale aastale. Kuid nüüd me ei tea, mida sellega peale hakata. Küll on ikka lugu! Selle asemel, et rõõmupasunaid puhuda ja rõõmustada, et elu on lõppude lõpuks nii kaugele arenenud, et inimene nii kaua elada saab, oleme kurvad. Me ei tea, mida teha ega oska seda vanemat põlvkonda mitte kuidagi aidata ega hoida.
Käesolev aasta on kuulutatud Euroopa Liidus aktiivsena vananemise aastaks. Ma rõhutan, et aktiivsena vananemise aastaks, mitte aktiivselt vananemise aastaks, nagu on paljud ka siin saalis rääkinud. Aktiivselt ei ole vaja vananeda, on vaja aktiivsena vananeda ja olla oma elu viimase päevani elurõõmus, elus kaasa lüüa ja olla ühiskonna täisväärtuslik liige.
Selle aktiivsena elamise loosungi all on viimases hädas, kuna noori enam pole, töötegijaid pole, hakatud pöörduma vanema põlvkonna poole. Kutsume nad tööle tagasi, paneme vanainimesed tööle. Me mäletame, kuidas siinsamas saalis vist Marika Tuus kaitses seaduseelnõu, mis nägi ette, et vanuse tõttu ei tohiks enam inimesi töölt vallandada. Nüüd lõpuks on Eestis ka see humaanne printsiip käibel, et vanuse pärast tõepoolest ei tohi töölt lahti lasta. Nüüd me, vastupidi, pöördume nende vanade inimeste poole, et nad tuleksid ühiskonnale appi. Kuna lapsi juurde ei tule, siis peavad nemad ühiskonna päästma ja uuesti tööle hakkama. Mõni, kelle tervis lubab, on seda ka teinud. On ka ettevõtjaid, kes on vanu inimesi tööle võtnud, kuigi massilisest liikumisest me siin rääkida ei saa. Midagi pole teha! Inimese tervis ei ole nii tugev, et lõpuni vastu pidada. Kuid siiski, tendentsid on juba näha.
Miks ma seda juttu räägin? Räägin sellepärast, et vaadates eelarvet, me näeme, et me ei oska mitte kuidagi tunda rõõmu sellest ajaloolisest pöördest, mis on toimunud, et inimese eluiga on läinud nii pikaks. Me räägime juba saja aasta piirist lähematel aastatel ja osa teadlasi ütleb, et võib-olla paari-kolmekümne aasta pärast võime rääkida ka mingis mõttes juba hoopis pikemast elueast või tinglikult öeldes inimese surematusest.
Kuid meie ei suuda seda vanemat põlvkonda, keda me tahame ühiskonda päästma kutsuda, kuidagi rahastada. Me paneme eelarves pensioni juurde ainult 5%, kuigi täna kuulsime ja ka härra Sester ütles seda, et me võiksime rahulikult anda juurde 6,5%. Absoluutarve vaadates on pension meil häbiväärselt väike. Keskmine vanaduspension on praegu minu meelest 305 või 308 eurot, mis on tegelikult vilets elatusraha. Need kolleegid, kes on siin saalis varem töötanud, mäletavad, et Mart Laari valitsuse ajal ei olnudki käibel mitte sõna "pension", vaid räägiti elatusrahast. Me oleme praegu umbes samale tasemele tagasi jõudnud. Inimene jääb selle rahaga võib-olla kuidagimoodi ellu. 305 eurot on tegelikult naeruväärselt väike raha ja sellega on tõepoolest väga raske ots otsaga kokku tulla, eriti kui me vaatame, millised hinnatõusud on viimasel ajal olnud.
Reaalpension on viimastel aastatel tegelikult vähenenud. Pensionäride ühendus on oma arvutustes näidanud, et tegelikult on reaalpension vähenenud 21–22%. Vanema seltskonna olukord on üsna-üsna nutune. Täna, kui istung oli juba alanud ja oli eelarvest juttu, helistas mulle üks Võrumaa pensionär ja ütles, et püüdke ikka saalis selle 6,5%-ni välja jõuda. Ma ütlesin talle: "Tead, kallis inimene, sulle ainult tundub, kui sa televiisorit vaatad, et siin saalis saab midagi otsustada. Tegelikult on kõik juba ammu tehtud, paberid on valmis trükitud ja teie jaoks on see tõus ikka 5%." Helistaja arvutas välja, kui palju saaks selle 1,5% suurema tõusu korral rohkem eurosid, ja ütles, et ta saaks selle eest osta endale õige palju kuivaineid tagavaraks. Sellisesse olukorda oleme pannud oma vanema põlvkonna!
Tõepoolest on seda piinlik kuulata ja rääkida. Kõige hullem on see, et 20 aastat on räägitud seda ühte ja sama juttu nii siit puldist kui ka ajakirjanduses. Me oleme selle jutuga niivõrd ära harjunud, et ei tee enam teist nägugi, kui kuuleme, et inimene peab 300 euroga hakkama saama. Ma tean, et need, kes käivad tihtipeale Brüsselis ja teiste parlamentide esindajatega kokku saavad, ei julge seda arvu isegi nimetada, sest tõepoolest on häbiväärne seltskonnas rääkida, et Eesti pensionär saab niivõrd vähe raha.
Sellepärast ma ütlen, et see on väga-väga kurb. Kuigi eelarve kaitsja ütles, et see eelarve ei ole üleüldse nii halb ega kole, nagu opositsiooni liikmed seda hindasid. Tegelikult on see eelarve tõepoolest väga viletsakene, kui me vaatame vanainimese seisukohast. Midagi pole teha, me saame kõik vanaks ja tuleb ka meil tulevikus selle kõigega harjuda. Aga mul on kurb meel, et praegune noorem seltskond, ma mõtlen valitsuskoalitsiooni poliitikud, kes selle eelarve on kokku pannud, suhtuvad niivõrd ükskõikselt oma emadesse ja isadesse, vanaemadesse ja vanaisadesse. Tuletan meelde vana eesti rahvatarkust: noored ei istunud enne lõunalauda, kui vanad tagakambris olid toidetud. Seda tarkust meie enam kasutada ei oska. Me oleme selle unustanud!

Kas soovite lisaaega?

Kui palju ma juurde saan?

Kaks minutit.

Väga hea meelega võtaksin jah!
Oleme need tarkused unustanud. See meid mitte kuidagi ei kaunista. Võib-olla siis, kui tilkhaaval neid kõnesid siin igal aastal pidada, hakkab ka noorematele rahvasaadikutele ja valitsusele tulema mõistust pähe ja nad hakkavad mõtlema, et võiks panna sinna raha juurde. Kui me vaatame 20 aasta peale tagasi, siis ma ütleksin nii, et oleme kõik need aastad maksnud vanemale põlvkonnale umbes kolmandiku võrra vähem raha, kui riigil oleks võimalik olnud. Selle ülejäänud raha on noored mehed lihtsalt oma taskusse pannud ja sisuliselt ära raisanud.
(S. Sesteri vahelehüüe saalist.)
Mulle anti lisaaega! Hommikuni, härra Sester! Me nautisime teie kõnet ka pikalt.
Oleks vaja hakata seda seltskonda austama. Arvestades, et me pole neile inimestele raha kunagi maksnud nii palju, kui riigil oleks olnud võimalik, peaksime poliitikat muutma. Kõigepealt tuleks tasuda ära arved vanemale seltskonnale. Sest ärgem unustagem, et see riik, kus me praegu elame, see Eesti Vabariik on siiski ehitatud sellele vundamendile, mille rajasid meie emad ja isad, meie praegused pensionärid. Nii et ma soovin teile edu! Püüdkem ikka vanemat seltskonda austada!

Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku! Protseduuriline küsimus, Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Kas ma olen midagi maha maganud? Kas on võimalik saada sõnavõtuks aega kuni kümme minutit? Sellist praktikat ei ole varem küll olnud.

Aitäh! Teil on täiesti õige arusaam. See on meie kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt võimatu. On võimalik saada viis minutit ja kolm minutit lisaaega. Palun Jaak Alliku Riigikogu kõnetooli! Protseduuriline küsimus, Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Öelge, palun, millise kodukorrasätte alusel oli võimalik ametikaaslasele Heimar Lengile anda sõnavõtuks aega täpselt kümme minutit, kui maksimaalne aeg on viis minutit, koos lisaajaga kaheksa minutit. Kas see on taas kord mingi taktikaline käik, et seda istungit veelgi enam venitada? Millise kodukorra paragrahviga see kooskõlas on?

Aitäh! Sellist paragrahvi ei ole olemas. On võimalik saada viis pluss kolm minutit. Palun Jaak Alliku Riigikogu kõnetooli! Palun, Igor Gräzin, protseduuriline küsimus!

Heimar rääkis väga toredalt ja huvitavalt. Ma hea meelega kuulasin teda telekast. Ütle, palun, kas on nii, et see, kui mitu minutit sulle aega antakse, oleneb sellest, millisest erakonnast sa oled! Ma ootan, kuni Laine tuleb, ja räägin siis 15 minutit.

Kui te olete näiteks esimesel lugemisel ettekandja, siis on teil isegi kuni 20 minutit aega, aga kui meil on läbirääkimised, siis kahjuks seda võimalust ei ole. On võimalik saada viis pluss kolm minutit. Sven Sester, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kui mööda oli läinud 8 minutit ja 50 sekundit, püüdsin ma anda märku, et aeg on nagu üle läinud. Selle peale ütles härra Lenk, et tema võib või kuidas iganes ta seda interpreteeris. Mul on teile küsimus: mis tingis sellise ajapiirist ülemineku, kas teil on selle kohta mingi konkreetne selgitus?

On küll. Tuleb välja, et kui Riigikogu liige Heimar Lenk tuli kõnetooli, lähtusin mina sellest, et talle on aega antud viis minutit. Süsteemis oli talle aga pandud ette juba kaheksa minutit. Kui ta küsis lisaaega, siis ma ütlesin, et jah, palun, ja ta sai täpselt 2 minutit 55 sekundit lisaaega. Tuleb välja, et istungi juhataja ja tehniliste töötajate koostöö ei sujunud täpselt. Aga mina lähtusin põhimõttest, et kui esineja tuleb Riigikogu kõnetooli, siis on tal aega viis minutit. Sel juhul annan alati, kui küsitakse, kolm minutit lisaaega. Jaak Allik, palun teid Riigikogu kõnetooli! Ma palun vabandust!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan peatuda õpetajatele lubatud palgatõusul.
Palun kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit.

Palgatõusuks on lubatud 11%, mille katteks suureneb kohalikule omavalitsusele hariduskuludeks eraldatav raha 0,07%. Seega tundub, et riik on suurel määral lootnud, et selle palgatõusu raha leiavad koolide pidajad, kohalikud omavalitsused ise, talitades nagu Piibeleht Vilde näidendis "Pisuhänd", kes tuleb Vestmanni tütrele Vestmanni oma rahaga kosja.
Kui asja täpsemalt vaadata, siis selgub, et haridusministeerium väidab, et õpetajate palga 11%-liseks tõusuks olevat vaja 16 miljonit eurot, millest riik olevat eraldanud 2013. aastaks lisarahana 7,5 miljonit eurot ehk 4,4%. Kus see raha eelarves on, seda teab vaid haridusministeerium. Kui me võrdleme näiteks otseselt riigikoolidele ettenähtud eraldisi, siis ka seal on kasv vaid 5,2%, kuid nende koolide hulk tuleval aastal ometi kasvab. Sellele müstikale saabus lahendus 1. novembril, kui haridusministeeriumist laekus kiri kõigile omavalitsustele, kelle piirides elavad lapsed õpivad uues Viljandi riigigümnaasiumis. Kokku saadeti 17 omavalitsusele, kaasa arvatud Tallinnale ja Käinale, kiri ettepanekuga osaleda Viljandi riigigümnaasiumi kulude katmises. Niipalju siis riigigümnaasiumidest, mida ministeerium praegu laialt propageerib.
Aga kust siis kavatseb riik ikkagi leida igal juhul puuduvad 8,5 miljonit eurot? Kavandatud on suunata õpetajate palgarahaks seni täienduskoolitusele ette nähtud rahast kaks kolmandikku ehk 3,2 miljonit eurot. Kui haridusministeerium tõesti suudab tagada täienduskoolituse Euroopa raha toel, siis see oleks isegi aktsepteeritav, nii saame 11 miljonit. 0,4 miljoni euro võrra suureneb õpetajate palgafond töötuskindlustusmakse vähenemise tõttu. Aga vähemalt 5 miljonit eurot tuleb ikka veel kuskilt leida. Selleks on kavandatud tugispetsialistide ehk praegu riigi rahastatavate eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide palkade veeretamine omavalitsustele. Selleks on kavandatud ka nn reservi laialijagamine palkadeks, just nagu see reserv oleks igal aastal kuskile puu otsa rippuma jäänud. Ei, ka see reserv jagati omavalitsuste vahel kahes taotlusvoorus ära aasta jooksul ilmnenud koondamiskulude, õpilaste arvu ja õppevormi muutustest tingitud suurema palgaraha, õpilaskodude ja koolilõunate ning õppevahendite täiendavaks toetamiseks ning pärimuskultuuriõppe toetamiseks, samuti pedagoogide-metoodikute palgakuludeks. Sellist raha on kindlasti vaja järgmiselgi aastal ning ka see on siis mõeldud omavalitsuste kaela veeretada. Lõpuks on valitsus pilgu heitnud ka 3,2 miljonile eurole, mis on senises pearahas nn investeeringukomponendina sees. See on raha, mis tekitati 2004. aastal tollase haridusministri Maimetsa ja RKAS-i esimehe Olari Taali suuresõnaliste lubadustega programmi "Koolid korda!" tarvis, mille käigus kutsuti omavalitsusi üles investeeringukomponendi toel laenu võtma ja RKAS-iga kalleid rendilepinguid sõlmima. 2008. aastal vähendati seda raha viiekordselt ja nüüd tahetakse see üldse ära võtta. Las rumal omavalitsus, kes uskus, maksab nüüd ise oma taskust laenu tagasi, Viljandi linn peab maksma umbes 60 000 eurot ja Tallinn üle 800 000. Ma arvan, et riik ei tohiks käituda finantsasjades sõnamurdlikult, sõltuvalt sellest, milline minister võimul on. Siin on aga huvitav see, et võimul on ju sama erakonna minister: üks lubas, teine võtab ära. Seega näeme, et lubatud 11%-lisest palgatõusust on ligi pool raha plaanitud võtta omavalitsuste taskust. Loomulikult pole ei Eesti Maaomavalitsuste Liit ega Eesti Linnade Liit sellise kavaga nõus. Ilmselt on eesmärk, et kui märtsis hakkab õpetaja uurima oma palga reaalset tõusu, siis saab ministeerium näidata näpuga omavalitsusele või koolijuhile: meie ju lubasime, aga nemad, sunnikud, ei kindlusta.
Loomulikult on naiivne loota, et nii võib õpetajate rahulolematust ja uusi streike ära hoida. Aga meenutagem ka seda, et tegelikult oli õpetajate palganõue eelmisel kevadel ju 20%, mitte 11%. Valitsuse praegu pakutud kasvuga palgalõhe riigi keskmise palga ja õpetajate keskmise palga vahel ei kahane. Jutud 2015. aastaks lubatud õpetajate palgast, mis pidavat siis olema 20% riigi keskmisest palgast kõrgem, tunduvad lausa tragikoomilisena. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku suurendada toetusfondi (hariduskuludeks) 18,4 miljoni euro võrra, et tagada õpetajate palga tegelik 20%-line tõus.
Valitsus on uhke, et eeloleval aastal langeb keskmine maksukoormus Eestis 32,6%-le, viimase viie aasta madalaimale tasemele, ja heidab sotsidele ette, et meie tahame makse tõsta. Ei, meie ei taha makse tõsta. Me tahame lihtsalt, et kaks küsimust – millist avalike teenuste sfääri, kui suurt avalikku sektorit, st haridust, tervishoidu, kultuuri, politseid, tuletõrjet, sotsiaalhoolekannet, kaitseväge Eesti vajab ning kui palju ollakse nõus selle eest maksma – esitataks inimestele ühel ajal, et inimesed saaksid aru, et see on tegelikult üks küsimus. Raha avaliku sektori ülalpidamiseks ei kasva puu otsas, vaid see on meie endi maksuraha. Muutnud maksukoormuse üheks madalaimaks Euroopas, jätab valitsus rahvale ütlemata, et sellise maksukoormusega pole võimalik meie praegust avalikku sektorit ülal pidada. Siis me avame ajalehe ja oleme nördinud selle pärast, et poole maakonna peale on jäänud kaks konstaablit, või selle pärast, milline kohutav olukord on mõnes hooldekodus, või selle pärast, et tahetakse kinni panna mõni korralik põhikool, gümnaasiumist rääkimata, või selle pärast, et mitte enam ainult arstid, vaid ka õed põgenevad Eestist. Valitsus teeb näo, et ta ei saa aru, et kõigel sellel on üks põhjus – just seesama 32,6%-line maksukoormus, mille eest ta loodab rahvalt kiita ja tagasi valitud saada, ikka Eesti sotsiaalsfääri, aga tegelikult kogu Eesti riigi edasiseks hävitamiseks. Eriti skisofreeniline on, et sama valitsus, kes on uhke madalaima maksumäära üle, esitab meile eelarve, millest ligi 5% on määratud sõjalisteks kulutusteks, mis on kogu Euroopas üks suurim suhtarv. Olukorras, kus kõik meie liitlased praegu kaitsekulusid vähendavad, lisab valitsus käesoleva aasta 60-miljonilisele tõusule eeloleval aastal Kaitseministeeriumile veel 20 miljonit eurot, millest piisaks parajasti õpetajate palganõude täitmiseks ja jääks ka veel üle, selle tarvis, et mitte maksta arstidele palka töötu abiraha vähendamise teel. Me oleme ilmselt võtnud endale nüüd Ronald Reagani missiooni: oma kaitsekulude ohjeldamatu kasvuga Venemaa välja kurnata. Kui keegi tahab püssidega mängida ja usub, et sellest sõltub Eesti riigi püsimine, las ta siis mängib, kuid mitte 32,6%-lise maksukoormuse puhul. Sel juhul kaob Eesti riigi tulevik muudel põhjustel: hariduse, tervishoiu, sisejulgeoleku ja sotsiaalhoolekande kokkukukkumise tõttu.
Tulles nüüd hariduse juurde tagasi, olen valmis uskuma, et härra Aaviksoo tahab oma reformidega nii kõrg- kui ka gümnaasiumihariduses head. Aga seda ei lasta tal teha, sest kõikjalt vaatab vastu rahapuudus. Nii on ta sunnitud tegema korraga head ja odavat. See on aga võimatu, mistõttu neist reformidest nagu ka järgmise aasta eelarvest sünnib ainult kahju, pinged ühiskonnas kasvavad ja streigid jätkuvad. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Püüan lisaajata hakkama saada, keskendudes sellele ainsale muudatusettepanekule, mis ei suurenda ühtegi kulu, vaid vähendab defitsiiti. See on ettepanek, mille me Tõnis Lukasega tegime: ühe kolmandiku võrra ehk umbes 1,8 miljonit eurot vähendada riigieelarvest erakondadele antavat raha.
Komisjoni esimees härra Sester polnud siin mitte päris täpne, viidates sellele, et see probleem kuulub põhiseaduskomisjoni kompetentsi ja põhiseaduskomisjon peab sellega tegelema. Jah, tulevikku vaadates küll, aga kehtiva seaduse järgi on nõnda, et ainus seadus, mille käigus seda summat saab korrigeerida, on riigieelarve seadus. Seda oleksin ma rahanduskomisjonile ka selgitanud, kui mind oleks ettepaneku arutamise ajaks sinna kutsutud.
Teine väide, mida siin kasutati, oli see, et puudub täpne analüüs. Seetõttu ei ole teada, kui palju oleks õige vähendada: võib-olla peaks vähendama hoopis rohkem, võib-olla aga vähem. Vaadake, see täpne analüüs puudus ka siis, kui 2004. aasta eelarves erakondade rahastamist riigieelarvest kolmekordistati. Hiljem suurendati seda veel. Küll aga võib üsna elementaarse analüüsi põhjal öelda, et selle sammuga, nii massiivse Riigikogu erakondade riigieelarvelise rahastamisega sisuliselt külmutati Eesti poliitiline maastik, ja see ei ole hea.
Sellest tulenevalt kutsun kolleege üles seda ettepanekut toetama.
Reformierakonda pole siin saalis praegu näha, aga vaadake, selle usalduskriisi puhul, mis neid on tabanud, oleks see selgelt samm dialoogi, avatuse ja ka vigade tunnistamise suunas, järelikult hea samm.
Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kutsun üles seda ettepanekut toetama sellepärast, et minu mäletamist mööda kutsusite just teie eelmises Riigikogu koosseisus kokku riiklikult tähtsa küsimuse arutelu erakondade rahastamise teemal, paludes ekspertideks härra Jõksi ja härra Adamsi. Järelikult peaksite ka talitama sellest lähtudes, mida härra Adams on sellele probleemile tähelepanu juhtides korduvalt öelnud, et rahastamise määr on ebaproportsionaalne ja seda tuleb vähendada.
IRL-i fraktsiooni enamust, kes seda ettepanekut ka ei ole toetanud, kutsun ma sellepärast selle poolt hääletama, et üks konservatiivne erakond peaks sellist ülerahastamist pidama, kuidas öeldagi, "ebaproportsionaalseks sotsialismuseks", mis on võib-olla olemasolevate erakondlike oligarhiate huvides, kindlasti aga mitte ühiskonna kui terviku huvides.
Keskerakonnale ei oskagi ma tuua nii head põhjendust, miks teie seda ettepanekut toetama peaksite, aga ma kutsun teid üles seda siiski tegema. Ja enne hääletust ei ole vaheaega vaja võtta. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Yana Toomi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on siin ees väike spikker, kuna ma kavatsesin rääkida lastetoetustest, aga paistab, et kõik õiged ja targad asjad on juba öeldud kolleegide poolt. Selle eest ma tänan kõiki, kes sellel teemal sõna võtsid! Aga laste vaesuse teema on nii lai ja sügav, et üht-teist annab ikka lisada. Ma üritan kuidagi selle asja panna nii, et näeksin ka kella, et ma ei saaks kogemata noomida.
Ma tahan teile rääkida (kui see jutt tundub teile liiga arvuderohke, siis te saate selle hiljem stenogrammist üle vaadata) sellest, kuidas hinnatakse laste vaesust teistes riikides, millega me üritame sarnaneda, aga millega me siiski ei sarnane, kui me võtame vastu selliseid seadusi nagu nn vajaduspõhise lastetoetuse seadus. Nimelt, ma tahan teile tutvustada kriteeriume, mille alusel hindab laste vaesust UNICEF. Neid kriteeriumeid on kokku 14. Ma juhin teie tähelepanu sellele, et UNICEF-i metoodika kohaselt arvatakse vaeseks laps, kelle puhul selle n-ö väikese ankeedi täitmisel tuleb ette kaks või rohkem negatiivset vastust.
Niisiis, lapsele peavad olema tagatud järgmised kriteeriumid. Esiteks, kolm söögikorda päevas. Teiseks, vähemalt üks liha, kala, kana või taimetoitlasele sobivat alternatiivi sisaldav söögikord päevas. Kolmandaks, värsked puu- ja köögiviljad iga päev. Neljandaks, eakohased ja laste teadmistele vastavad raamatud kodus. Õpikud selliste raamatute hulka ei kuulu, kuna õpikud ei ole mõeldud lastele rõõmuks või mänguks, vaid õppimiseks ehk tööks. Viiendaks, vabas õhus kasutatavad hobivahendid: jalgratas, rulluisud jne. Kuuendaks, korrapärane harrastus: ujumine, muusikariistadel mängimine vms. Siinkohal oleks paslik meenutada, et paar aastat või isegi neli aastat tagasi, kui mu mälu mind ei peta, kriisi ajal, juhtus nii, et laste spordi toetamine kadus kuidagimoodi nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi kohustuste hulgast. Tulemus on see, et laste sportimist Eesti riigis enam ei finantseerita. Nii et selle punkti koha pealt me näeme kuidagi eriti inetud välja. Seitsmendaks, vähemalt üks siseruumides kasutatav mänguasi lapse kohta, sh õpetlikud mänguasjad väikelastele: klotsid, lauamängud, arvutimängud vms. Kaheksandaks, raha tasulistel kooliekskursioonidel ja üritustel osalemiseks. Üheksandaks, lapsel peab olema vaikne, piisavalt suur ja piisava valgustusega koht kodus õppimiseks. Kümnendaks, lapsel peab olema omaette internetiühendus. Üheteistkümnendaks, uued riideesemed. See tähendab seda, et lapsel, isegi kolmandal lapsel peres, ei tohi olla ainult vanad riided, mis on talle jäänud vanematelt õdedelt-vendadelt. Tal peavad ikkagi olema ka uued asjad, mitte ainult second hand'ist ostetud. Kaheteistkümnendaks, kaks paari sobiva suurusega jalatseid, sh üks paar, mis sobib iga ilma korral. Kolmeteistkümnendaks, võimalus aeg-ajalt kutsuda sõpru külla mängima ja sööma. See pole sugugi vähetähtis kriteerium. Ma usun, et igaühel meist on vähemalt kaks-kolm tuttavat last, kes kunagi ei kutsu meie lapsi või lapselapsi külla, sest nad häbenevad oma kodu näidata, söömisest rääkimata. Neljateistkümnendaks, lapsel peab olema võimalus tähistada pidulikke sündmusi: sünnipäevi, nimepäevi, usuga seotud sündmusi jms.
Arvestades kõike seda (kui keegi teist viitsis panna linnukesi), tuletan meelde, et kaks negatiivset vastust tähendab seda, et laps on vaene. Eesti riigis me millegipärast arvame, et laps on vaene siis, kui tema isa teenib 280 eurot kuus, ema 140 eurot kuus ja talle endale jääb alles 84 eurot kuus.

Kas te soovite lisaaega? Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja sel juhul, kui selle lapse vanemad lähevad sotsiaalhoolekande osakonda ja viivad sinna tõendid, et nende sissetulek on täpselt nii suur või õigemini nimetatust natukene väiksem, siis nad saavad võib-olla 9 eurot 59 senti. Me eeldame, et selle rahaga me aitame oma lapsed vaesusest välja. See on väga huvitav mõttekäik.
Lõpetuseks ma räägin ka uuringu tulemustest. Selles UNICEF-i korraldatud uuringus osales eelmisel aastal 29 riiki ja Eesti on 19. kohal. Kui me nüüd võtame kasvutrendi järgi, siis n-ö laste rikkuse poole pealt on esikohal Island. Seal on neid vaeseid lapsi, kellel puudub kaks nimetatud kriteeriumit, 0,9%. Järgmine on Rootsi – 1,3%, siis on Norra – 1,9%, Soome – 2,5%, Taani – 2,6% ja Holland – 2,7%. Kaheksandal kohal on Luksemburg – 4,4%, siis on Iirimaa – 4,9%, Suurbritannia – 5,5%, Küpros – 7% ja Hispaania – 8,1%. Kolmeteistkümnendal kohal on Sloveenia, neljateistkümnendal Austria, siis on Tšehhi – 8,8%, Saksamaa – 8,8%, Malta – 8,9%, Belgia – 9,1% ja Prantsusmaa – 10,1%. Eesti on – palun vabandust, ma kogemata valetasin – 20. kohal. Meil on vaeseid lapsi 12,4%. Kui me aga räägime ekspertidega, siis saab selgeks, et suhteliselt kõrgel kohal me oleme tänu sellele, et meil on kohustuslik e-kool. See tähendab seda, et igal lapsel on tahes-tahtmata ligipääs internetile. Kui seda ei oleks, siis kukuks meie tulemus kolinal.
Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et teistes riikides, kus lapsed on vaesemad kui meie omad, näiteks Itaalias, Kreekas, Portugalis, Ungaris, Bulgaarias ja Rumeenias, on veidike soojem kliima. See tähendab seda, et kui seal ei ole lapsel näiteks sooje riideid, siis see ei ole võib-olla saatuslik tema tervisele.
Kogu see pikk jutt on selleks, et ma palun teid, head kolleegid, siiski toetada Keskerakonna ettepanekut nr 95 kolmekordistada lastetoetus, olenemata sellest, kas meie laste vanemad elavad suhtelises, absoluutses või mingisuguses muus vaesuses, sest õigupoolest väga rikkaid inimesi meil Eestis ei olegi. Ma tänan!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Eldar Efendijevi! Kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Mina toon teie ette probleemi, mis on teie jaoks küllaltki tuntud ja veel rohkemgi – on vähe poliitikuid, kes ei kasuta seda valdkonda ühel või teisel viisil. Ma tahan rääkida lasteaedade probleemist, sest järjekordselt on see meie elu väga tähtis valdkond jäänud tõsiselt kajastamata riigi tuleva aasta eelarve eelnõus.
Ei ole uudis, et enamik lasteaedadest on kohalike omavalitsuste valduses ning kohalikud omavalitsused peavad nende eest hoolitsema ja neid haldama. Ei ole ka saladus, millised on kohalike omavalitsuste raskused eriti peale seda, kui vähendati kohalike omavalitsuste sissetulekuid või tulubaasi. Võib ütelda, et permanentselt kasutatakse meetodeid, millega omavalitsustele pannakse kohustusi juurde, aga need unustatakse kuidagi siduda katte või ressurssidega. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et vaja on leida vahendeid lasteaia hooldamiseks, vaid tuleb täita ka tuletõrje, sanitaar- ja ka teiste valdkondade ettekirjutusi. Summad, mis on seotud nende ettekirjutuste täitmisega, ei ole väiksed. Kust neid vahendeid võtta? Puuduvad ka ressursid, et tõsta lasteaiapedagoogide palka. See on lisaprobleem, kust me võtame lähitulevikus lasteaedadesse häid professionaale. Tuleb välja, et paljudele poliitikutele küll väga meeldib rääkida Eesti tulevikust ja sellega seoses lastest, aga imelik on, et kui on võimalus arendada lasteaedu, kus viibivad needsamad lapsed, meie tulevik, kus terve päev nende eest hoolitsetakse, valmistatakse neid ette kooli- ja ühiskonnaeluks, kus lapsed omandavad kultuuri- ja eelteadmisi maailmast, siis need poliitikud vaikivad.
Aga kõigest järgemööda. Paljud lasteaiad vajavad renoveerimist ja see ei ole saladus. Lisaks on vaja täita uusi normatiive ja selleks korraldada ümber lasteaiaruumid, täismahus ressursid aga puuduvad. Nagu ma varem rääkisin, teevad tuletõrje ja sanitaarinspektsioon ettekirjutusi, normid ja tingimused muutuvad, täismahus ressursid selleks jälle puuduvad. Võib ütelda, et nagu ikka puuduvad normatiivide muudatuste ja seega ka ettekirjutuste puhul vahendid, et katta nende ettekirjutuste täitmise vajadused. Praktiliselt tuleb välja nii, toon väikese näite. Tuleb tuletõrje ja ütleb, et uksed on vaja ümber teha, lasteaed teeb selle ära. Peale seda tehakse veel üks ettekirjutus, midagi on vaja teha akendega. Hästi, aknad on ka normis. Seejärel on vaja tegeleda redelitega. Peaaegu igal aastal tullakse millegagi välja. Oleks see ette nähtud pikaajalise projektina, saaks võib-olla kõike planeerida, aga välja kukub niiviisi, et planeeridagi on väga raske, sellepärast et ettekirjutused tulevad aasta kaupa. Siin on veel üks muret tekitav valdkond. Praegu ei vasta uutele tingimustele mänguplatsid ja püsikonstruktsioonid. On vaja vahendeid, et võtta need konstruktsioonid maha – jälle probleem. Mida teha edasi? Tuleks paigutada uued, aga muidugi täismahus ressursid selleks puuduvad. Ja mis olukord on tekkinud? Ma kohtusin lasteaedade juhatajatega. Mõned lasteaedade juhid tulid välja seisukohaga, et kui ei ole mänguplatsi, siis ei ole probleemi. Kas see on õige positsioon ja probleemi lahendus?
Lasteaiaõpetajate palgast räägitakse ammusest ajast ja palju, aga ainult enne eelarvete menetlemist. Kui me tahame, et meie lastega tegelevad professionaalid, siis on jäänud päris vähe aega selleks, et praegu töötavaid professionaale lasteaias hoida ja valmistada ette nooremat põlvkonda. Kui me ei tee mingeid liigutusi selleks, et väärtustada lasteaiaõpetajate tööd, siis võib tekkida kriis ja seda mitte just kauge aja pärast. Lasteaia teistest spetsialistidest, näiteks logopeedidest, räägitakse ka päris ammusest ajast, aga see küsimus ei ole siiani lahendatud. KOV-idel ei ole piisavalt ressursse, riik hoiab ennast sellest probleemist eemal, mis teha.
On vaja püstitada ka küsimus eesti keele õppimisest venekeelsetes lasteaedades. Ma kordan nagu enamik poliitikuid: eesti keele õpe peaks algama lasteaiast. Aga eesti keele õpetaja piiratud koormus ei võimalda täismahuga töötada ühes lasteaias ja ta peab tööd otsima väljastpoolt, mis teha. Juba mitu aastat oleme püstitanud selle küsimuse, aga lahendus siiani puudub.
Tahan teid ka teavitada lasteaedade juhtide probleemidest. Lasteaedade juhatajad vastutavad peaaegu kõige ja kõikide eest, aga neil ressurssi selleks, et midagi teha, praktiliselt ei ole. Tõesti, nad on olukorra pantvangid. Muidugi on see väga kurb olukord, kui nad on küll valmis midagi tegema, aga võimalust midagi teha ei ole.
See kõik ei tähenda, et valitsus midagi ei tee. See pole õige – ta teeb. Näiteks mõned lasteaiad on viinud läbi keelekümblusprojekte, teinud koos kohalike omavalitsustega suurepärast tööd renoveerimisel ja seadmetega varustamisel ning maksnud eesti keele õpetajatele lisatasu keelekümbluse eest. Aga selliseid lasteaedu on üks, kaks, kolm ja teised näevad, kuidas võiks olla, aga see on rohkem nagu unistus. See arutelu Ida-Virumaa arengukavast, kus me pakkusime valitsusele abi, ei olnud kahjuks tulemuslik. Aitäh!

Suur tänu! Ja ma palun kõnetooli Kalev Kallo! Kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Jälle oleme jõudnud riigi elus aasta ühe kõige tähtsama seaduseelnõu arutamise juurde, milleks on käesolev järgmise, 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Aasta-aastalt on need eelnõud muutunud üha küünilisemaks ja võiks öelda, et isegi sadistlikumaks. Käsitletav eelnõu on koostatud selgelt rahandusministri kreedost lähtuvalt, et nad seal Riigikogus niikuinii midagi ei taipa ja millestki aru ei saa. Paljuski ei ole selge võrdlus möödunud aasta arvudega. Rahandusminister kinnitas, et see tuleb eelarve muudetud struktuurist, mistõttu ei ole võrdlus võimalik. Ega ei leiaks siit eelarvest muidki pehmelt väljendades ebakohtasid, kui ei teaks teisi ringi hulpivaid eelnõusid, kus need välja tulevad. Tänu meresõiduohutuse seaduse eelnõule teame, et tulude poolele on lisatud 10 miljonit eurot, mille hinnaks on laevandusfirmade veetasude tõus kuni kuus korda. Teame, et kusagil on eelnõu, millega vabastatakse riigiasutused maamaksust, jättes sellega kohalikud omavalitsused tulubaasita, mida ei kavatsetagi kompenseerida, ja seda ajal, kui kohalike omavalitsuste eelarved on kokku pandud ja teel volikogudesse.
Üks vähestest asjadest, millega ei soovita võidelda, on maksuaugud ja maksupettused. Siin on Rahandusministeeriumi ja tema ministri võhm otsas, sest maksupetturid ei ole kuulekas Eesti rahvas, kes laseb endale üha uusi ja uusi täiendavaid tasusid peale panna ning kannatab vaikides, kuni veel püsti seisab. Maksuaukude eest hoolitsevad sellised tegijad, kelle kohta isegi meie enda arvates karm ja tubli rahandusminister ei söanda öelda, et nemad seal ei taipa midagi. Nemad juba taipavad, kuidas toimetada. Hiljuti toimunud Eesti Maksumaksjate Liidu konverentsil kõlasid riigi poolt kätte saamata jäänud maksude kohta järgmised andmed. Esikohal on loomulikult käibemaks, mida 2011. aastal jäi saamata 258,3 miljonit eurot ehk 56% saamata jäänud maksutuludest. Edasi: sotsiaalmaks 67,5 miljonit, füüsilise isiku tulumaks 55,8 miljonit, tubakaaktsiis 43,8 miljonit, kütuseaktsiis 29,8 miljonit, alkoholiaktsiis 10,5 miljonit eurot. Kokku on saamata jäänud 465,7 miljonit eurot. Kui ainult 2% petturite käest ära võtta, siis ei olekski tarvis Eesti merenduse transiidiklastrit ligi kuuekordse veetasude tõusuga kägistada, et eelarvesse täiendav 10 miljonit kätte saada. Maksude kogumise valdkonnas on loomulikult piisavalt probleeme. Sajaprotsendilist maksude kättesaamist ei saavutata mitte kunagi ja mitte üheski riigis, aga Eesti tingimustes on kätte saamata jääv summa liiga suur.
Omaette probleem on maksuvõlglased: hinnanguliselt kuni 1000 võlatekitajat, sh kuni 200 variisikut. Väga suur probleem on ligi 2800 võlgades ettevõtet, kelle maksuvõlg on ligi 144 miljonit eurot. Juhatuse liikmed ei esita pankrotiavaldusi, vaid asutavad uue äriühingu. Ülemineku tõendamine on keerukas. Maksu- ja Tolliamet on selles vallas teinud ettepaneku rakendada ettevõtlus- või ärikeeldu pankrotimeistritele, kui neid nii võiks nimetada. Toimub ka käibemaksudeklaratsioonide nn klapitamine. Selline kahtlus on kuni 14%-l ettevõtetest, kelle maksustatav käive on kokku ligi veerand kogu ettevõtte käibest, kuid kelle tasutav käibemaks on 0,1%. Selleks, et minu toodud näidete puhul ei tekiks kahtlust, et olen need ise välja mõelnud – armastab ju meie rahandusminister retooriliselt küsida, et kust sa seda lugesid –, võin kinnitada, et need näited on võetud juba eespool nimetatud Eesti Maksumaksjate Liidu konverentsil kõlanud ettekandest. Ettekandjaks oli Egon Veermäe, kes oli tol hetkel Maksu- ja Tolliameti peadirektori kohusetäitja. Seega on andmed igati usaldusväärsed.
Selleks, et ligi 500 miljonist eurost 2%-gi ehk 10 miljonit kätte saada, on maksuametnikel tarvis tublisti pingutada. Kahjuks oleme sunnitud tõdema, et valitsus seda vist eriti ei taha. Miks muidu kuuleme maksuametnike arvu vähendamisest nn töö ümberkorraldamise sildi all? Miks muidu kuuleme ikka palkade külmutamisest? Miks on kriisi ajal ka maksuametnike kärbitud palgad ikka veel kärbitud tasemel? Jääb mulje, nagu minister ei teaks neid arve, mis eespool toodud olid, aga vaevalt küll. Tõenäoliselt on tegemist mõttelaiskusega, sest ausa maksumaksja käest on ju lihtsam täiendavat maksu või tasu kätte saada – ta on ju aus ja maksab alati, kui nõutakse. Ühes seda teemat puudutavas vestluses läks jutt nendesamade maksuametnike palkade peale ja tekkis küsimus, kuidas nad selle palga eest, mis neile makstakse, seda tööd üldse innuga teevad. Õhku jäi retooriline vastus, et tõenäoliselt uudishimust.
Ühel siin Riigikogus toimunud kohtumisel ütles eelmine Maksu- ja Tolliameti peadirektor Enriko Aav, et maksuametisse paigutatud üks euro toob kümme eurot tagasi. Lähtudes sellest teadmisest, otsustas Eesti Keskerakonna fraktsioon valitsusele ja Rahandusministeeriumile appi tulla ning tegi riigieelarve seaduse eelnõu kohta muudatusettepaneku, millega suurendatakse Maksu- ja Tolliameti tööjõu- ja majandamiskulusid 5 miljoni euro võrra. Muudatusettepanekute loetelus kannab see ettepanek numbrit 81. See peaks aitama eelarvesse tuua täiendavalt 50 miljonit eurot ehk 45 miljonit puhastulu, kui nii võiks öelda. Siin ei tohiks küll katteallika pärast nutuseks muutuda, sest see raha tuleb ju kümnekordselt tagasi. Loodame, et kõik, kes muretsevad riigieelarve tulude pärast ja kellel ei ole tuttavaid maksupettureid, keda nad soovivad kaitsta, hääletavad varastel hommikutundidel meie muudatusettepaneku poolt. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Valeri Korbi! Kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Selle aasta riigieelarve eelnõu ei erine kahjuks nendest, mida me arutasime aasta või kaks tagasi, ainult arvud on teised. Iga aastaga saame esitatud eelnõus kirjalikku informatsiooni arutamiseks ikka vähem ja vähem. Tahan öelda – liiga vähe. Varsti oleme olukorras, kus riigieelarve koosneb kahest arvust, praktiliselt kahest reast: kulud ja tulud. Piinlik öelda, aga mõne kohaliku omavalitsuse eelarve on kirja pandud põhjalikumalt ja läbipaistvamalt. Ma ei usu, et kogenud Rahandusministeeriumi ametnikud ei oska seda tööd teha. Mõtlen, et siin taga on rohkem poliitilised otsused. Ma ei saa aru, mida on siin karta, või on siin midagi, millest saadikud, ajakirjanikud ja rahvas ei peaks teadma. Muidugi tekitab see olukord rohkesti küsimusi, mis on suunatud meie rahandusministrile ja rahanduskomisjoni esimehele. Need olid mõned mõtted eelarve vormistamise kohta.
Nüüd eelarve sisust. Üks teema, mis kindlasti on seotud riigieelarvega (ma avaldan natuke oma arvamust), puudutab puuetega inimeste elu. Me teame, et kahjuks igal aastal puuetega inimeste arv kasvab. Täna on see arv 120 000 piires, mis moodustab rohkem kui 9% rahvastikust. Me ei saa unustada, et tegemist on valdavalt eakate inimestega. Rohkem kui 60% nendest inimestest on vanemad kui 63 aastat, pisut üle kolmandiku ehk 35% tööealised ning 6% on vanuses kuni 17 aastat. Võime lugeda, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt hõlmab puuetega inimeste mõiste isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Puuetega inimeste sotsiaalhoolekandes ja sotsiaalkindlustuses on oluline roll täita nii riigil kui kohalikul omavalitsusel. Muidugi nõuab see töö rahalist toetust, panust, mille puhul on esimene viiul riigi käes. Sotsiaalteenuste osutamist ja sotsiaaltoetuse maksmist finantseeritakse riigieelarvest ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Kohaliku omavalitsuse võimalustest on juba palju räägitud. Praktiliselt igal aastal teeb riik nn kingituse, mis jääb kohaliku omavalitsuse kanda.
Töövõimetuspensioni makstakse inimestele 40%-se ja 100%-se püsiva töövõimetuse korral. See pensioniraha on väike ja võib julgelt öelda, et inimesed ei tea, kuidas selle rahaga teha järgmised sammud. Viimasel esmaspäeval, kui me siin saalis arutasime arupärimisi, rääkisime sellest, et 2000. aastal, 12 aastat tagasi kirjutas sotsiaalminister alla määrusele, mille alusel on inimestel, kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40%-st või kellel on määratud puude raskus, õigus soodustingimustel osta tehnilisi abivahendeid. Meie kolleegid kirjutasid arupärimises järgmist: "Kuna riigi poolt eraldatud rahalised vahendid ei ole piisavad, on tekkinud olukord, kus soodustustele õigustatud inimeste arvu suurenemine, aga ka tehniliste abivahendite hindade kallinemine ei võimalda ega taga abivajajatele määrusest tulenevate õiguste realiseerimist. Inimesed ootavad pikkades järjekordades eluliselt vajalike abivahendite eraldamist, mis omakorda halvendab nende igapäevase eluga toimetulekut ning ei taga neile inimväärset elu." Riik maksab puudega inimesele küll sotsiaaltoetust, kuid tal on oma puude tõttu lisakulutused. Näiteks on puudega inimesel vaja mõnda abivahendit, hooldust, rehabilitatsiooni või on tema lisakulutused seotud transpordi, töötamise või õppimisega.
Nüüd mõned arvud. Nagu mäletame, on puude raskusastmeid kolm: sügav, raske ja keskmine puue. Sügava puude puhul, kui inimese igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, on toetus praegu 40,9 eurot. Raske puude puhul, kui inimese igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, on toetus 26,8 eurot. Keskmise puude puhul, kui inimese igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemisel esineb raskusi, on toetus 12,7 eurot. Puuetega inimestel on iga sent arvel, eriti viimastel aastatel. Relvastamata silmaga on näha hindade superkasv. Elektri, soojuse ja vee hindadest ei räägi minu meelest keegi enam kõva häälega. Kui üks kord apteegis käia ja vaadata, mis toimub ravimite hindadega, siis viimasel ajal kaob tahtmine seda teist korda külastada.
Puuetega inimestele on vaja pöörata erilist tähelepanu, kuna nende kulutused on märgatavalt suuremad kui tavainimestel. Kas meie ise teame, kuidas elavad erivajadustega inimesed? Eestis on vaja tõelist riigi strateegiat, mis on seotud peaaegu iga kümnenda inimesega, kes elab meie riigis. Ja see strateegia ei tohi jääda mitte paberi peale, vaid sellele peavad järgnema praktilised teod ja rahaline kate. Puuetega inimestel peab olema teistega võrdne võimalus osaleda ühiskonnaelus ning neile tuleb tagada inimväärne äraelamine. Kahjuks mõtleme tänasel päeval rohkem relvastuse ostmisele kui puuetega inimestele inimväärse elu tagamisele. Võib julgelt öelda, et puuetega inimesed on järjekordselt oma probleemidega üksi jäetud, ka selle eelarve puhul. See raha, mis 2013. aasta eelarves on plussmärgiga, ei lahenda olulisel määral olukorda, mis on seotud meie puuetega inimestega. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnetooli Karel Rüütli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Riigimetsa Majandamise Keskus on riigile kuuluva metsa ning teiste mitmekesiste ja rikkalike looduskoosluste hoidja, kaitsja ja majandaja, kelle omandis on ligi 40% Eesti metsadest. Seega on RMK Eesti suurim metsaomanik. Riigitulundusasutusena on tema üks tähtsamaid ülesandeid teenida riigile metsa majandades metsatulu ning tagada suurima metsaomanikuna puiduturu stabiilsus. Sama olulised on RMK tegevused, mis ei too otseselt majanduslikku tulu, aga on meie rahvusliku ressursi majandamisel vahest veelgi olulisemad – tasuta puhkevõimaluste loomine, looduskaitses vajalike hooldustööde tegemine, pärandkultuuri objektide kaardistamine, metsandushariduse toetamine, loodushariduse edendamine, metsateede ja kuivendussüsteemide hooldamine jne. RMK kohustus on tagada metsa taastootmine suuremas mahus ja parema kvaliteediga, võrreldes praeguse metsaga, mida raiutakse. See tähendab uue metsapõlve loomist ja noore metsa hooldamist.
Praegu võime veel ennast uhkusega pidada metsarahvaks, sest iga eestimaalase kohta kasvab meie metsades 3000 puud. Olenemata sellest, et Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike, kus metsaga on kaetud ligi pool meie maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit, peaksime senisest rohkem tähelepanu pöörama metsade rajamisele ja teadlikule metsade kasvu suunamisele, s.o metsade kultiveerimisele ja hooldustöödele. Lisaks paljudele lepikutele ja haavikutele, mille olemasolu on energeetiliselt kindlasti hädavajalik, vajab meie metsatööstus piisavalt kvaliteetseid männikuid, kuusikuid ja kaasikuid.
Eraldi analüüsimist vajab teema, kas Eestis rajatakse küllaldaselt männi- ja kuusekultuure ning kas neid hooldatakse piisavalt, et tulevikus saada suure keskkonna- ja majandusväärtusega puistuid. Tähelepanuta ei tohi ka jätta ühiskonna metsandusalast haridust. Eesti metsanduse jätkusuutlikkust ja kvaliteeti tuleb hinnata noorte metsade rajamise ja hooldamise, mitte niivõrd küpsete metsade raiumise põhjal.
Kõige eelneva taustal tekib küsimus, miks on riik Rahandusministeeriumi juhtimisel asunud Riigimetsa Majandamise Keskuse konkurentsivõimet kahjustama. Nimelt on riikliku poliitika tulemusel 2011. aasta eelarvega võetud RMK-st välja omanikutulu ja tulumaksu 26 miljoni euro eest, 2012. aastal 45,8 miljoni euro eest. 2013. aasta eelarves on esialgu planeeritud 17,9 miljonit eurot. Kokku teeb see 89,7 miljonit eurot ehk üle 1,4 miljardi krooni. Selliste manöövrite tulemusena on valitsus viinud riigiettevõtte arvelduskonto sisuliselt nulli lähedale. Teisalt on 2013. aasta riigieelarve projektis ette nähtud riigile tagastatav toetus RMK-le 20 miljonit eurot, mis tuleb tasuda 2014. aasta 31. jaanuariks. Loomulikult teenib riik selle intressimääradest veel täiendavat tulu.
Lühidalt kokku võttes teeb riik riigiettevõtte konto puhtaks, et säilitada eelarve tasakaal, ja teise käega annab RMK-le käibekrediiti üheks aastaks, et ettevõtte majandustegevus ei seiskuks, teenides selle pealt veel täiendavat intressitulu. Jah, riik võib omanikuna ju endale kõike lubada. Aga kas tekkinud olukorras saab olla juttu riigivara heaperemehelikust valitsemisest? "Riigivara valitseja on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult," ütleb riigivaraseaduse § 8 lõige 1. "Tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada," ütleb riigivaraseaduse § 8 lõige 4.
2010. aasta lõpu seisuga oli Riigimetsa Majandamise Keskuse kasutuses ligi 1,1 miljonit hektarit maad, millest metsaga oli kaetud 842 000 hektarit. Ülejäänu moodustasid valdavalt sood ja rabad, vähesel määral ka teised looduskooslused. Selle hiiglasliku maa-ala teenindamiseks on ehitatud 8115 kilomeetrit metsateid. Kuna Eesti metsamaad on valdavalt liigniisked, on riigimetsa rajatud 440 000 hektari ulatuses maaparandussüsteeme. Kui arvestada metsatee keskmiseks elueaks 20 aastat ning metsaparandussüsteemil 30 aastat, tuleks igal aastal rekonstrueerida ca 400 kilomeetrit teid ja 15 000 hektarit kuivendussüsteeme. Valdav osa teedest ja kuivendusvõrkudest on rajatud aastatel 1960–1980 või on veelgi vanemad, mistõttu on enamik neist tänaseks jõudnud rekonstrueerimisikka. Enamasti rahanappuse, aga ka projekteerimis- ning ehitusvõimekuse puudumise tõttu on viimastel kümnenditel uuendatud aastas keskmiselt 400 kilomeetrit metsateid ja 5000 hektarit maaparandussüsteeme. Kuigi viimastel aastatel on rekonstrueerimis- ja ehitustööde tempo tõusnud, on selge, et mahtude suurendamiseta hakkab metsamaa tootlikkus langema ja metsamaterjali kogus vähenema, vastavalt kahanevad ka riigi tulud. Hinnanguliselt vähendab vajalike metsaparandustööde tegemata jätmine järgmisel kümnel aastal riigimetsa raiemahtu circa kolmandiku võrra, praeguselt kolmelt miljonilt kuupmeetrilt kahele miljonile. Samas rütmis kukuvad ka Riigimetsa Majandamise Keskuse enda majandusnäitajad. Lisaks peab arvestama puidutöötlemises saadava lisandväärtuse vähenemisega ja selle mõjuga majandusele.
Riik peaks senisest enam mõistma, et lisandväärtust luuakse puidu töötlemisel. Riik ei tohi seada eesmärgiks riigieelarvesse maksimaalselt maksude kogumist metsaomaniku puidumüügi tuludelt. Selle asemel peaks riik soodustama küpsest metsast ja puistutest raieringi jooksul varutava puidu takistusteta jõudmist tootmisesse. Peamine tulu riigikassasse peab tulema puidu töötlemise, sae- ja mööblitööstuse, transpordi, kaubanduse jne kaudu. Riigimetsa Majandamise Keskusele peab jääma piisavalt vahendeid metsade rajamiseks, kasvatamiseks, hooldamiseks ja kaitseks, samuti metsateede korrashoiuks, metsa kuivendusvõrkude hooldamiseks, puhkemajanduseks jne. Tänan!

Tänan väga! Järgmisena palun kõnetooli Lauri Laasi! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Erinevalt Sven Sesterist leian, et selle eelnõu üle ei ole meil kellelgi põhjust uhke olla ega rahulolu tunda. Esiteks on selles eelnõus palju vigu, mida me üritame oma muudatusettepanekutega parandada. Kuid üle kõige häirib mind see, et Vabariigi Valitsus pole omalt poolt pakkunud leevendust elektrituru avanemisega kaasnevale hinnatõusule. Järgmise aasta 1. jaanuarist avanev elektriturg lööb valusasti Eesti inimesi. Näiteks kui tarbija liitub Eesti Energia kuuekuulise fikseeritud hinnaga lepinguga, siis tõuseb tema elektri põhitariif praeguselt 3,15 eurosendilt 4,78 eurosendile. See tähendab põhitariifi hinnatõusu 52%. Esialgu pidi see tõus olema isegi 58%, kuid ühiskondlik surve on Eesti Energia kasumisoovi pisutki talitsenud. Kui siia juurde lisada Taavi Veskimäe juhitava Eleringi juba rutiiniks saanud hinnatõus, sedakorda 13,3%, siis imetakse kodutarbija taskust elektriarvete näol peaaegu 20% rohkem raha välja kui käesoleval aastal. Raha saab muidugi välja pigistada neilt, kellel seda taskus veel on. Paljud pered on aga juba praeguseks pidanud Euroopa kiireima hinnatõusu tingimustes langetama selliseid otsuseid, mida on tavaliselt langetatud sõja ajal, ning oma kodud maha jätma. Näiteks 2. novembri "Reporteri" uudisloos räägiti meile, kuidas inimesed, kes kütavad oma maja elektriga, peavad uuest aastast oma kodud võileivahinna eest maha müüma, kuna nad ei suuda neid enam kütta ega üleval pidada. Kas selline olukord, kus inimesed peavad hullumeelse hinnatõusu eest oma kodudest põgenema, ongi Juhan Partsi ja Ken-Marti Vaheri poliitika "Kodukulud alla"?
Kui avatud turule üleminek on olnud pikalt ette teada, siis Juhan Partsi avaldus pärast Eesti Energia uue hinnakirja avaldamist oli enam kui pentsik. Väita, et majandusminister, kelle haldusalasse kuulub Eesti Energia, ei teadnud nii suurest hinnatõusust, ja öelda, et oi-oi, kui kurb lugu (tema sõnad) – see on selge häma ja puhas tola mängimine. Traagiline on praeguse valitsuse suhtumine probleemidesse, mille toob endaga kaasa elektri kallinemine. Siit peegeldub suurepäraselt valitsuse hoolimatus oma rahva suhtes. Valitsuse seisukoht on, et elektri hind kujuneb järgmisest aastast elektriturul ning nemad ei saa mitte midagi teha. Tõsi, elektri hinda börsil ei saa valitsus tõepoolest muuta. Kuigi tekib küsimus, miks oli vaja börsile ronida just nüüd, Eesti rahvale majanduslikult raskel ajal, kui oli teada, mis sellega kaasneb. Seejuures pakuvad paljud Euroopa Liidu liikmesriigid siiamaani oma kodutarbijatele reguleeritud hinnaga elektrit. Samas on ka avatud turu korral valitsusel võimalus inimeste olukorda leevendada, kui nad seda vaid tahavad. Näiteks on iga inimese elektriarvel komponente, mida valitsus saab reguleerida. Kordan veel kord: kui valitsus vaid tahab, siis ta saab inimeste heaks palju teha.
Tarbija elektriarve koosneb elektri põhitariifist, võrguteenuse tasust, taastuvenergia tasust, elektriaktsiisist ja käibemaksust. Paradoksaalsel kombel tuleb välja, et inimese elektriarvest umbes kaks kolmandikku on tegelikult otseselt või kaudselt riigi kontrolli all. Vaid üks kolmandik elektriarvest on see osa, mida riik kontrollida ei saa, ning selleks on elektri põhitariif. Riigil oleks võimalik lasta Konkurentsiametil hoolikamalt kontrollida Eleringi tegevust võrguteenuse hinna kujundamisel. Selle asemel on Konkurentsiametist tehtud kuulekas institutsioon, kes kontrollib hinnatõusu põhjendatust ainult formaalselt. Tasub vaid mõnel monopolil teha Konkurentsiametile hinnatõusu taotlus, kohe on luba hinna tõstmiseks olemas ja rahval tuleb taas rahakotti luhvtitada. Arvestades seda, kui palju on Elering viimastel aastatel võrgutasusid kasvatanud, peaksid meil maa sees kullast kaablid jooksma. Juba ammu oleks Riigikontrollil aeg Eleringi tulude ja kulude pool luubi alla võtta. Kuuldavasti ei oska või ei taha ka selle ettevõtte nõukogu sisulist kontrolli teostada ning otsustamine suurte rahade üle, mis on meie kõigi omad, on väikese seltskonna pärusmaa. Samuti saaks valitsus vähendada elektriaktsiisi, ka käibemaksu. Paraku ei kasutata ühtegi nendest meetmetest, et leevendada elektri hinna tõusu tarbijatele. Ilmselgelt on koalitsioon rohkem mures Kreeka kui oma rahva toimetuleku pärast. Andrus Ansipi valitsus on muutnud Eesti katselaboriks, kus testitakse Eesti rahva kannatuse ja eksistentsi piire.
Erinevalt valitsuskoalitsioonist läheb Eesti inimeste käekäik Keskerakonnale korda. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on korduvalt välja pakkunud eelnõu, mille eesmärgiks on leevendada 2013. aasta üleminekut täielikult avatud elektrituru süsteemile. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral oleks Eesti keskmise leibkonna reaalne võit järgmisel aastal 15 eurot. Alandades elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud miinimummäärani, ühe euroni megavatt-tunni kohta, saame seadusandlikul viisil tegutsedes siinsamas Riigikogus pehmendada 1. jaanuarist kodutarbijaid ees ootavat elektrituru avanemisega kaasnevat hinnatõusu.
Keskerakonna fraktsioon on elektrituru avanemise riskide ja sellest tuleneva kõrgema elektrihinnaga sihipäraselt tegelenud juba üle poolteise aasta. Mäletatavasti avati 1. aprillist 2011 elektriturg suurtarbijatele. Nägime, et nendele ettevõtetele, kelle tarbimine oli suurem kui kaks gigavatt-tundi, kaasnes elektri börsilt ostmisega ligi 50%-line hinnatõus. Me oleme kohtunud Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsaga, kes julges juba poolteist aastat tagasi väita, et 2013. aasta 1. jaanuaril algab paratamatult protsess, kus Põhjamaade hind kandub üle Eesti tarbijatele.
Aga mida on samal ajal teinud valitsus? Lisaks eelnõude väljahääletamisele on valitsuse poolt kostnud ainult suur vaikus. Pigem on käsi laiutatud ja öeldud, et turg reguleerub ise ja valitsus ei peagi midagi tegema. Ütlen veel kord, et valitsusele läheb Kreeka rahva saatus rohkem korda kui enda rahva oma. Me ei saa mitte kuidagi toetada riigieelarvet, mis ei arvesta meie oma inimestega. Selles riigieelarves ei ole lahendust elektri hinna tõusu leevendamiseks. Kallid koalitsioonisaadikud – pole küll kellegi poole pöörduda –, miks see on niimoodi? Tuletan teile meelde, et elektrienergia ei ole meie kliimavöötmes luksuskaup ja inimesi ei maksa survestada sellises valdkonnas, kus neil ei ole valikut. Aitäh!

Väga suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Täna on siin küsimuste ja vastuste voorus juba korduvalt üleval olnud küsimus õpetajate palkadest. Ja õigustatult, sest õpetajate palkade ümber toimuv segadus 2013. aasta eelarves näitab selgelt, kui palju võib tegelikult olla vassimist ja pettumust järgmise aasta eelarve rakendamisel. Miks ma julgen öelda "pettumus"? Sest õpetajatele on ju haridus- ja teadusminister härra Jaak Aaviksoo lubanud, et palga alammäärad tõusevad 11% ning lisaks saab iga kool 20% lisaraha, mille puhul on võimalik kooli sees otsustada, kellele täpselt rohkem või vähem lisaraha maksta. Kui me aga vaatame arve 2013. aasta riigieelarves, siis sealt tuleb selgelt välja, et tegelikkuses on õpetajate palkade tõusuks raha 4,7%.
Järgmisena võime vaadata ka haridus- ja teadusministri signaali, et järgmiseks aastaks tõstetakse õpetajate palga alammäärad 715 euroni ja kehtestatakse üks alammäär. Sellest tulenevalt võime selgelt järeldada, millest on praeguseks ka enamik õpetajaid aru saanud, et nooremõpetajal võib tõepoolest olla arvestatav palgatõus, aga märkimata jäetakse, et väga vähe on Eestis neid õpetajaid, kes täna võivad ennast nimetada nooremõpetajaks. Üldiselt, kui inimene on läinud peale ülikooliõpinguid kooli, siis tavaliselt aasta või kahega jõuab ta ka õpetajastaažini. Õpetaja puhul, kellele kehtib õpetaja palga alammäär ja kellel väidetavalt peaks see järgmisel aastal olulisel määral tõusma, lausa 11%, aga kes saab praegu näiteks lisatasu ringide juhendamise, koorijuhtimise või klassijuhataja töö eest, arvestatakse järgmisest aastast kõik lisatasud hariduskuludest õpetajate palgafondi. Reaalselt ei ole ühtegi garantiid, et talle näiteks klassijuhatajatasu enam üldse makstakse. Veelgi enam, kui vaadata nn õpetajate väärtustamise komisjoni otsuseid või ettepanekuid, mis on juba ringluses olevasse uude põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse kirjutatud, siis seal on õpetajatele väga selgelt mõista antud, et sellised lisatasud, mis on praegu ette nähtud koorijuhtimise, olümpiaadideks ettevalmistamise, vihikute parandamise või erivajadustega lastega tegelemise eest, hakkavad olema ühe palgafondi osa. Õpetaja läheb läbirääkimistele oma tööandja ehk koolijuhiga ja räägib läbi, millised saavad olema tema palganumbrid ja töökoormus. Vastavalt sellele arvestatakse näiteks klassijuhatamine või huviringide tegevus reaalselt tema tööaja sisse. Näiteks see õpetaja, kes täna töötab 22-tunnise koormusega ja juhatab selle juures ka klassi, võib läbirääkimistel saavutada lausa 20-tunnise koormuse.
Vaatame aga, kuidas see koolides välja hakkab nägema, kui lisaraha ei ole ja seda ei ole ka kuskilt tulemas. See jutt, et meil laste arvu langusest tulenevalt järsku kõikides koolides raha üle jääb – tegelikult teab koolirahvas juba ammu, et reaalsuses see nii ei ole. Õpetajatel on tegelikult kaks muret. Esimene on see, et kui klassijuhatajatasud ära kaovad, siis kui tõsiselt võetakse nn koormusele lisaks tekkivat klassi juhatamist. Sotsiaalsed probleemid koolis on aina teravamad. Teine ja väga valus probleem, mille ümber käib suur debatt, on see, et kui järgmisest aastast kogu haridusraha tõstetakse ümber nn palgafondi ehk selle arvel tuleb teine osa palgatõusust, siis kannatavad selle all kõik ülejäänud tugiteenused: logopeedid, koolipsühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid. Praeguse laste arvu juures suureneb meie koolis aina nende laste protsent, kes on hariduslike erivajadustega, kes vajavad lisatuge ka sotsiaalsetel põhjustel. Nad vajavad tuge võib-olla seetõttu, et nende vanemad töötavad kodust väga kaugel või teises riigis, ja neil on vaja tugisüsteeme selleks, et normaalse õpikutempoga jätkata. Kui kõige selle taustal on ebaselge, mis saab 2013. aastast alates üldse kogu tugisüsteemist, siis on õpetajate murel enam kui üks põhjus.
Mida me võiksime kokkuvõtlikult öelda? Kui järgmise aasta eelarve jääb nende tänaste arvude juurde, teerull rullib edasi, siis õpetajate hulgas pettumus ainult kasvab. Heal juhul me näeme õpetajaid, kes väljendavad oma pettumust võib-olla mõne streigi või väljaastumisega. Halvemal juhul õpetajad loobuvad, lahkuvad koolist ja tekib küsimus, keda me ülehomme koolis ja klassis näeme. Kas tõepoolest võib tekkida olukord, kus mitte ainult laste puudusest ei suleta koole, vaid seda tehakse ka õpetajate puudusest? Teisel juhul me näeme aina rohkem ja rohkem selliseid ettepanekuid, mida kahjuks on juba osaliselt teinud ka haridus- ja teadusminister, et kooli ja klassi võivad tulla inimesed, kes ei ole lõpetanud kõrgkooli, omandades õpetaja elukutse. Nad on muidu toredad inimesed või nagu lasteaedade puhul on öeldud, nad armastavad lapsi ja on head laste vastu, järelikult on nad ka head töötama lasteaias. Järgmine samm – võib-olla ka koolis?
Kui me arvutame kõik ümber rahasse, arvutame, et meil ei ole näiteks võimalust üleval pidada oma kodulähedast kooli, ei ole võimalust ühte, teist või kolmandat teha, siis tekib küsimus, mida me oma riigist üldse soovime. Sellise ülbe suhtumise, rahva mittekuulamise ja ka näiteks õpetajate väga hea töö mittehindamise puhul võib juhtuda, et need negatiivsed ennustused, et meie rahvast jääb siia varsti väga vähe ja haritud rahvast kohe õige vähe, ei ole enam utoopia, vaid teema, mida me ühel hetkel siin Riigikogus tõsiselt arutama peame. Loodame, et need teooriad ei lähe käiku ja me hakkame enne kolmandat lugemist reaalselt hindama õpetaja tööd. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Sügisel riigieelarve üleandmisel tundus valitsuse retoorika järgi, et tegemist on valimiseelse kõigile midagi näpuotsaga jagamise propagandaeelnõuga. Tänaseks oleme paraku taas jõudnud tarbimismaksude tõstmise, lubaduste tagasivõtmise ja sisemiste ressursside ümberkombineerimise eelarveni.
Valitsus oskas kasu lõigata isegi arstide ja õdede streigist, põhjendades sellega visiidi- ja voodipäevatasude suurt hinnatõusu patsientidele. Arstide liidu sõnul on tegemist Pevkuri häbematu valega, sest streigi peatanud kokkuleppe järgi tuleb raha meedikute nõudmiste täitmiseks ikka riigieelarvest ja haigekassast, mitte patsientide taskust. Loomulikult mängis valitsus ebapopulaarse ettepaneku haiglate liidu suhu. Ministril ja kogu valitsusel ei jätkunud julgust välja öelda, et praeguse rahastamise juures ei ole Eesti tervishoid juba aastaid jätkusuutlik olnud, mida ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on korduvalt öelnud. Nii et tegelikult hauti juba väga ammu plaani, kuidas patsiendi omaosalust suurendada, et siis teha natuke kosmeetilist remonti ja pisut edasi tiksuda. Sama alatu on olnud Hanno Pevkuri väide, et kiirabi ja arst-residentide palgatõusu tõttu vähendatakse riigieelarves juba välja lubatud töötutoetuse tõusu 145 eurolt 101 eurole. Jälle olevat need pahad streikijad süüdi. Aga meenutan, et töötutoetuse tõstmine poole alampalgani jäi valitsusele ette juba 2009. aastal, mil, nagu mäletate, see kokkulepe lihtsalt edasi lükati.
Tõepoolest, meie valitsusliitlased on väga osavad riigi õhemaks viilimisel ja väikese sissetulekuga inimeste koorimisel. Samas ollakse sotsiaalsete tagatiste kindlustamisel, vaesuse vähendamisel, toimetulekutoetuste tõstmisel ja töökohtade loomisel saamatuse musternäide. Ja kui osavalt osatakse trumme põristada heaolu kasvust ja korras rahandusest! Nii mõnedki valijad langevad selliste propagandatrikkide ohvriks, olgugi et seda rahakotti lubatud lisaeurot ei tule ja saadakse tühjad pihud. Praegugi on Eestis küll ja küll neid, kes on läinud riigiisade PR-trikkide ohvriks ja usuvad lastetoetuste tõusu reformi, tasuta kõrgharidusse, õpetajate kauaoodatud palgatõusu ja ulatuslikku haridusreformi. Soovitan nendel inimestel hakata lugema ridade vahelt. See tähendab, et näiteks haridusreformi all tuleb mõista maakoolide sulgemist, tasuta kõrgharidust saavad nautida rikkad, kes ei pea kooli kõrvalt tööl käima ja jõuavad ainepunkte koguda, õpetajate väljakuulutatud palgatõusuks annab riik vaid näpuotsaga, ülejäänu tuleb omavalitsustel endal kuskilt leida. Ühe käega antakse juurde, teise käega kaotatakse pedagoogide lisatasud. Ja loomulikult koolide korrashoiuks enam raha ei ole, rääkimata koolitoidust ehk sellest, et seda summat oleks pisut tõstetud. Lugege ridade vahelt veel välja see, et mingit lastetoetuste reformi ei tule. Uskuge, üldine lastetoetus ei tõuse mitte üks sent. Kui pere pole allpool vaesuspiiri, siis saab ta edasi 19-eurost toetust, nagu ta juba palju aastaid on saanud. See raha on endiselt külmutatud. Et saada suuremat lastetoetust, tuleb perel mitu korda aastas dokumentaalselt tõestamas käia, et ta on tõesti väga-väga vaene ja elab allpool vaesuspiiri, või on tegemist paljulapselise perega. Riik lahterdab isegi lapsi ja toetust saavad juurde sisuliselt almusepalujad.
On vaid demagoogia, on vaid loosungid. "Pension tõuseb kindlasti!" hüütakse meile, aga see tõuseb 5% seadusjärgse 6,36% asemel. Ja muide, eelmisel aastal keskmine pension üle paljude aastate hoopis langes. Inimeste toimetulek valitsust ja minister Partsi ei huvita. Soome, Rootsi ja ka teised Euroopa riigid ei jäta inimest turustiihia meelevalda elektriturul. Euroopa Elektritööstuse Liidu (EURELECTRIC) andmetel reguleerisid 27 liikmesmaast koguni 19 kodumajapidamiste elektri hindu. Kodutarbijaid käsitleti kui kaitsetuid tarbijaid. Aga meil lajatatakse täiega – tariifihinna, võrgutasude, maksimumaktsiiside ja käibemaksuga, arvestamata jällegi, et väiksema sissetulekuga inimene maksab ära suurema osa oma sissetulekust kui suurema sissetulekuga inimene. Loosung "Kodukulud alla", millega üks valitsusliidu erakond valimistel hääli korjas, on juba ammu sattunud huumoriklassika varasalve, paraku selle musta huumori poolele. Sama on juhtunud ka maamaksu kaotamisega, mille puhul omavalitsused selleks, et saada minimaalsetki täidet oma eelarvesse tagasi, on sunnitud tõstma maamaksu teistele, sh nendelesamadele maamaksust vabastatud isikutele selles osas, mis ületab maamaksuvabastusega ette nähtud kahte hektarit kodualust maad.
Ikka kõlab valitsusliidu retoorika, et raha ei ole. Samas valitseb meil kord, mille alusel on välismaised korporatsioonid Eestist maksuvabalt välja viinud sadu miljoneid eurosid ja maksnud makse emamaal. Näiteks Hansapanga Grupi puhaskasum oli läinud aastal 400 miljonit eurot, millest Eesti riik sai vaid 2 miljonit ehk pool protsenti. Täiesti arusaamatu on ka Eesti Energia omakapitali suurendamine riigi poolt ja sisekaitsevõimekuse langetamise juures tundub kohatu kaitse-eelarve suurendamine 6% võrra. Meil jätkub raha, et kinkida seda ka maailma suurtele kommertspankadele, kes läksid Kreekasse laenamisega eriti hoogu, aga pole raha toimetulekutoetuse tõstmiseks. Sotsiaalministri sõnul pole ka üleüldse teada, millal see toetus tõusta võiks. Ameerika Ühendriigid on meile ikka eeskujuks olnud ja me oleme alati kaalumata nende välispoliitikat toetanud. Samas ei taheta kuulda ega näha, kuidas selle riigi majandust elavdatakse ja milline on sealne maksusüsteem. Jah, sellel riigil on tõesti suur võlakoormus ja suhteliselt keeruline maksusüsteem, aga nad ei karda võtta rohkem makse nendelt, kes rohkem rikkust on kokku ajanud.
Tõesti, kõige selle taustal võiks küsida, kelle huve Eesti praegune valitsus teenib ja kelle huve teenib see järgmiseks aastaks kokkupandud eelarve. Kas Eesti rahva huve või hoopis nende huve, kelle nimed ja pildid on ära trükitud 9. novembri Äripäeva seitsmendal leheküljel? Ehk nagu öeldakse: kes maksab, see tellib ka muusika. Ma arvan, et valitsus, kes ülbelt soovib saada tulu hinnatõusudest ja sealjuures inimeste aitamist ette ei näe, vajab väljavahetamist. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid! Tehnikatalitus vajab vaheaega, et vahetada kuupäeva. Seetõttu võtab juhataja tehnilise vaheaja, viis minutit. Istung jätkub uue kuupäevaga ja kutsungit ei tule. Jätkame viie minuti pärast, orienteerivalt kell 00.03.
V a h e a e g

Järgmisena palun kõnetooli Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid, kes te olete siin saalis ja ilmselt ka need, kes on televaataja rollis! Täna on siit puldist palju muresid välja öeldud ja eelkõnelejaid kuulates mulle vahel tundub, et need mured, mille tõttu mina täna siin puldis olen, on suhteliselt väikesed, kuid siiski olulised, eriti Eesti avalikkuse jaoks. Lugedes Eesti riigi 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõu, on kurb vaadata, kuidas eelarve koostajad (valitsus) alahindavad just nimelt Eestile olulisi tegevusi. Üks selline valdkond on kindlasti projektist nüüdseks üle-eestiliseks liikumiseks kujunenud Eesti Toit. Teine on – samuti valitsusele vähem tähtsana tunduv valdkond, mis on aga Eesti jaoks ülioluline – meie maapiirkondade, eriti külade regionaalpoliitika suurim eestvedaja, liikumine Kodukant.
Meie ees oleva 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõus ei ole kordagi mainitud Eesti Toiduga seotud tegevusi. Meil on olnud tõesti raske Põllumajandusministeeriumi 344 miljoni euro suurusest eelarvest seda natukest leida. Põllumajandusminister ütles meile maaelukomisjonis vastuseks küsimusele, millisel eelarvereal on projektile Eesti Toit ette nähtud summad, et kuskil ridade all on ikka midagi ette nähtud. Ta lubas meid hiljem sellest ka täpsemalt teavitada, kuid kahjuks ei ole siiamaani ei minister ega ka tema nõunikud selleks võimalust leidnud. Eesti Toidul on pikk ajalugu, juba peaaegu sama pikk kui meie noorel Eesti riigil. Midagi ei ole teha, aga asi on nii, et alates 1997. aastast on seda projekti natuke toetatud, hiljem juba rohkem, aastatel 2004–2007 päris aktiivselt (15 000 krooni), siis aga riigi poolt vaadates aeg peatus. Liikumine Eesti Toit elas muidugi oma elu edasi, mis ongi päris õige, ta sai hoo sisse, aga ometi peab sellel projektil riigipoolne toetus olema. Kahetsusväärne on, et projekt on killustunud ja puudub tarbijatele vajalik info, mida riik peaks levitama. Nagu ma juba mainisin, koordineerib seda projekti Põllumajandusministeerium, aga rahaline toetus on aasta-aastalt vähenenud. Ütleme nii, et see väide, et sektor peab ise suutma oma projekti vedada, ongi mõnes mõttes õige – loomulikult, inimestel on nüüd juba kompetentsi ja oskusi seda sisuliselt teha. Aga mis peaks Eesti põllumajandussektorile, eriti Põllumajandusministeeriumile, veel olulisem olema kui omal maal toodetud, n-ö põllult lauale toit ja sellest tarbija teavitamine? See on tähtis ka riigi julgeoleku seisukohalt, rääkimata igapäevasest turukonkurentsist teiste riikide toidutootjatega. Võin teile kindlalt väita (olen seda ka siitsamast puldist päris palju öelnud), et analoogset projekti toetab enamik Euroopa Liidu riike, nii vanu kui ka uusi.
Riigikogus moodustati selle aasta maikuus Eesti turismi ja kohaliku toidu toetusrühm. Olin selle sammu üle siiralt rõõmus ja lootsin väga meie headele kolleegidele, kes istuvad just koalitsiooni poole peal. Sellesse toetusrühma kuulub 25 inimest – see on päris suur toetusrühm –, seega arvasin, et kuna see huvi on nii suur, siis leidub ka riigieelarves mõni rida Eesti põllumajandustoodangu väärtustamiseks. Pole ju oluline, kas põllumajandustoodang liigub kaubanduse või toitlustuse kaudu tarbija lauale. Me oleme selle toetusrühmaga kohtunud Eesti Kulinaaria Assotsiatsiooni juhtidega. Sellesse liitu ei kuulu mitte ainult Eesti tõelised professionaalid, vaid kontakte on ka väljaspool Eestit. Mulle meeldis eriti nende üks projekt, mille eesmärk on koolitada koolitoitlustajaid, koolikokkasid. See on ju ääretult oluline meie järeltulevatele põlvedele, sest me kõik teame, et toitumisharjumused saavad alguse lapsepõlvest. Kui me räägime siin tervislikkusest, siis kindlasti on kool üks osapool, kes annab inimesele selle kohta vajalikud teadmised ja harjumused. Sellesama kulinaaria assotsiatsiooni teine oluline suund on rahvusvahelisus. Nad on esitanud meile täiesti lahti kirjutatud tegevuskava ja eelarve, kus on väga tähtsal kohal just spetsialistide ja koolitajate õppepraktika parimates toitlustuskohtades, samuti selle juurde kuuluvad ametialased võistlused. Selle assotsiatsiooni tegevus on märkimisväärne ja nende rahaline abipalve on jõudnud meieni. Meie, Riigikogu ülesanne oleks neid toetada!
Teine teema on Kodukant ja tõesti paneb imestama, miks käesolevas riigieelarve seaduse eelnõus jällegi puudub rahaline toetus sellele liikumisele. Alates 2007. aastast oleme pidanud igal eelarveaastal Riigikogus leidma neile summa, mis on umbes 60 000 eurot. Miks seda ei panda kas siis Põllumajandusministeeriumi või regionaalministri eelarve ridadele juba ministeeriumides, valitsuse poolt? Loomulikult on kriitika valitsuse kohta selline, et valitsus, kes ülbelt soovib saada hinnatõusudest tulu ja inimeste aitamises näeb mõttetut kulu, vajabki väljavahetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Viktor Vassiljevi! Kaheksa minutit.

Kaheksa minutit, see on lühike aeg – ei jõua kõike südamelt ära öelda. Kui kaheksa minuti jooksul rääkida meie riigieelarvest, siis see on üks minut iga miljardi kohta, pluss väike kokkuvõte.
Riigieelarve – see on loomulikult tulud ja kulud. Meie ei ole rahul ei tulude ega kulude poolega, sest on ju kohti, kus saaks mõistlikumalt raha kulutada. Teate, igal pool maailmas, kus korraldatakse küsitlusi ja küsitakse inimeste käest, mis on neile tähtis, järjestavad inimesed tähtsad asjad niimoodi, et kõigepealt on isiklik turvalisus, seejärel on tervis ja kolmandal kohal on majanduslik heaolu. Need on asjad, mis peaksid ka eelarves olema kõige tähtsamad. Aga mida me näeme? Me näeme, et meil turvalisuse jaoks raha ei ole, politseinikke lastakse lahti. Asi on juba niikaugel, et mõnes kohas antakse neile lihtsalt peksa, sest neid on vähe. Mis puudutab tervishoidu, siis see on minu n-ö lemmikala. Ma ei hakka sellel väga pikalt peatuma, aga me näeme, et meie tervishoiusüsteem töötab lühendatud variandis. Meil ei osutata kõiki teenuseid, mis oleksid vajalikud. Meil ei tehta kõiki operatsioone, mida inimesed vajaksid. Mujal maailmas, teistes väikestes riikides, nagu näiteks Taanis, on asi lahendatud niimoodi, et ühe operatsiooni puhul saadetakse Saksamaale, teise puhul Inglismaale, kolmanda puhul Prantsusmaale. Meie ei saa seda teha, sest meie inimese kindlustuskate on seitse korda väiksem kui sakslase oma ja ta peab oma rahast sellise operatsiooni kinni maksma. Nüüd me jõuamegi inimeste majandusliku olukorra juurde. See on ääretult nigel. Kui vaadata eestlast ja soomlast, siis Soome pensionär saab pensioni, mis on kaks Eesti keskmist palka. Nii et neid asju ei saa võrrelda.
Jah, kunagi öeldi meile siin saalis, et me jõuame viie rikkaima riigi hulka. Siis natuke parandati seda ütlust ja öeldi, et me jõuame sinna kunagi niikuinii. Ma mäletan veel koolist, et seal mulle ka kunagi räägiti, et 1961. aastal tuleb kommunism. Mõned ootavad seda siiamaani, aga sinna kuskile silmapiiri taha see ongi jäänud. Nüüd me ilmselt üritame olla viie parima hulgas selles kategoorias, kus on Eesti, Läti ja Leedu, rohkem seal võistlejaid ei olegi. Hea, et meil sealgi enam-vähem hästi läheb.
Mis puudutab eelarve tulude poolt, siis kust need tulud tulevad? Eks ikka meie taskust. Jah, tulud tulevad meie taskust. Aga mis kombel need sealt tulevad? Meie maksusüsteem on selline, et suurema osa maksutuludest korjab riik aktsiiside ja käibemaksudega. Need on maksud, mis suurema koorma asetavad just vaesema elanikkonna õlule. Võtame kas või sellesama alkoholi. Olgu inimene rikas või vaene, ega ta üle poole liitri ei tarbi niikuinii, maks seab oma kindlad piirid. Ja jõukatele, 2%-le inimestest, ei loe need aktsiisid-käibemaksud üldse mitte, nad ei teagi, mis asjad need on. Aga vaesemale osale elanikkonnast on aktsiisid ja käibemaksud ikka väga-väga oluline koorem.
Mille poolest on meie eelarve veel huvitav? Sellest ma natuke aega tagasi siin rääkisin, kui ma esitasin rahanduskomisjoni esimehele küsimuse, mida teevad eelarves töötukassa reserv ja haigekassa reserv. Mõlemad reservid kasvatati suureks, st nii kaua, kuni need küpsesid, lõigati neid nagu vilja, viidi riigi viljasalve ja seal need siis nüüd on. Selle tulemusena on töötukassa reserv, mida peeti töötuskindlustusmaksete tunduvaks vähendamiseks täiesti kõlblikuks, mis oleks selle ka välja kannatanud ja millest on aastaid räägitud, läinud. Ka see oli teada, et haigekassa reserv läheb, ja kunstlikult kasvatati sellele teine reserv, n-ö varureserv. See on see eelmiste aastate jaotamata tulem ehk avalik-õigusliku isiku kasum. Kust see kasum tuleb? Eks ikka ainult nende teenuste arvel, mis jäid meie raha eest meile osutamata. Ja vaat sellise rahaga, avalik-õigusliku rahaga täidetakse riigikassat ja tõepoolest anti lubadus nii töötukassale kui ka haigekassale, et nende reservid on seal ilusti-kenasti tallel. Öeldi, et me oskame nendega paremini ümber käia, me paigutame need headesse aktsiatesse, riik teenib sellega tulu. Okei! Aga ma küsin: kui neid hoitakse ilusti-kenasti tallel ja neid ei kasutata, siis mida paganat need teevad seal riigieelarves? Miks need ei ole seal, kus on nende õige koht?
Niimoodi pannakse kokku meie eelarve. Loomulikult on ta ilus, ta on nunnu, ta on ümmargune – täitsa kõlbab näidata Brüsselis. Ja ma usun, et seda eelarvet on koalitsioon pidanud suureks töövõiduks. Aga mida muud näidata Brüsselis härrasmeestele, kellel on hästi kallid ülikonnad seljas? Mida sa neile näitad: kas meie palkasid, meie sotsiaaltoetusi, meie toimetulekutoetust, mis ei kata ära toidukorvi maksumust? Mida seal näidata? Tõesti, ainult seda eelarvet, mille eest saab kiita, sest see on väga peenelt kokku pandud. Tõepoolest, seda näidates kutsutakse korralikku restorani, tehakse õhtusöök välja. Teate, mind ei ole Brüsselisse kutsutud. Õieti mul pole ka sellist ülikonda, mida sellises seltskonnas selga panna. Aga ma liigun ringi siin. Kui ma siit majast välja lähen, siis ma näen inimesi, kes küsivad minu käest: kas meie kulude katteks on eelarves raha? Ma näen, et ei ole. Ma näen, et eelarves on nende laste pisarad, kelle vanemad ei suuda neile osta jäätist ega teatripiletit. Ma näen, et seal on nende inimeste alandus, kes peavad sotsiaalosakonnas kätt väristama. Ma näen, et see eelarve ei täida mitte üksnes inimeste lootusi, vaid ka elementaarseid vajadusi mitte. Sellise eelarve poolt mina hääletada ei saa. Mul on häbi. Aitäh!

Aitäh! Katsume tehnikaga kuidagi hakkama saada. Võtan ühe minuti vaheaega.
V a h e a e g

Jätkame istungit. Saime mikrofoni väga õigel ajal jälle tööle, sellepärast et kõnepulti tuleb professor Aadu Must. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind huvitas menetletava eelarve juures eelkõige hariduse ja teaduse pool, aga eelarvet lugedes selgus, et tähelepanu väärib kogu eelarve anatoomia. See eelarve on raamatupidajalikust aspektist lähtudes päris hästi tehtud. Probleem on aga selles, et riik ei ole mingi lihtne äriühing, vaid mõneti keerulisem mehhanism, mille eelarves arvestatakse mitte ainult raamatupidamise, vaid ka ühiskonna arengu seaduspärasusi ja poliitikat selle kõige paremas mõistes. Eesti praeguse valitsuse eelarvestrateegia on stagnatsiooni strateegia. Sellest leiab nii ametkondlikku piiratust, ministeeriumide huvi kui ka klannivaimu. See esimene pool tähendab pigem eri ministeeriumide ja ametkondade huvide arvestamist, teine ühe või teise äriringkonna mesijutuga kauniks dekoreeritud huvidest lähtumist.
Eelarve tõsine probleem on see, et see lahkneb traditsiooniliselt selle koostajate poliitilisest retoorikast. Kodukulude alandamisest ning elektri hinna tõusust oli siin juba juttu, aga täpselt samuti lahknevad sõnad ja teod hariduse ja teaduse valdkonnas. Siitsamast Riigikogu kõnetoolist oleme korduvalt kuulnud hariduse ja teaduse prioriteetsusest, teadusmahuka tootmise perspektiivikusest, samuti heast haridusest kui ühest olulisemast ja perspektiivikamast investeeringust, seda mitte ainult üksikisiku, vaid ka kogu riigi tuleviku heaks. Halb on see, et eelarve menetlemisel on need kõrgeks kiidetud prioriteedid hoopis väikeseks kulunud.
Raamatupidajalikus või, olgu, võtame veidi madalamalt, aritmeetilises mõttes on hariduse, sh kõrghariduse edendamisega kõik korras. Valitsus lubab tõsta õpetajate palka ja kuulutab, et seda hakkavad tegema kroonilises alarahastuses olevad omavalitsused, kellel paraku puudub oma ülesannete täitmiseks vajalik ja valitsuse suvast sõltumatu tulubaas. Ma tõmbasin kõnet ette valmistades tekstist maha kõik arvud ja keskendun muule – kõige lihtsamate asjade selgitamisele. Meie tänase diskussiooni käigus kiitis koalitsioonipool tasuta kõrgharidust ja nagu koalitsioonil kombeks, kiideti seda muidugi üle. Praegu me menetleme Riigikogu kultuurikomisjonis tõepoolest üliõpilaste vajaduspõhiste toetuste rakendamist, mis peaks tagama ülemineku tasuta kõrgharidusele ja looma võimalused selleks, et tudengite töö olekski täistööajaga õppimine. Ministeerium uhkustab, et selle eelnõuga suureneb tudengitele makstava toetuse summa – NB! – kahekordseks. Ilmselt on see tõepoolest suur saavutus, et praegune valitsus nii suure tõusuga nõustus. Aga kui keegi arvab, et see raha on piisav selleks, et üliõpilased saaksid ära elada ilma tööl käimata ja täielikult õppetööle pühendudes, siis on see küll suur illusioon. Kirjanduses nimetatakse sellist kahekordse tõusuga hooplemist algaja margikoguja loogikaks. Mida see tähendab? See tähendab, et algaja margikoguja, kellel on kogus neli postmarki ja kes saab juurde veel neli postmarki, ongi sellega oma kogu kahekordistanud. See, keda peetakse tõsiseks filatelistiks ja kellel on 10 000 margiga kogu, ei saa seda nii kähku kahekordistada. Aga temal on midagi, millest rääkida. Meil tõusta nullist kahekordseks või natuke rohkem kui nullist kahekordseks – see ei ole küll kiitlemist väärt.
Esimene tähelepanek, mis maailmas ringi liikudes selgeks saab, on see, et haridus ja teadus on väga kiiresti arenevad valdkonnad, kus tahvli- ja krihvlimeestel ei ole enam kohta. Selleks, et praeguses Euroopa teadusmaailmas omal kohal kas või paigal püsida ja mitte teiste sappa langeda, tuleb piltlikult öeldes väga kiiresti joosta. See tähendab investeerimist nii inimestesse kui tehnikasse. Meie oleme tagasilangemise kriitilisele piirile väga lähedal. See, mis meil nina veel veepinnast kõrgemal hoiab, on eelkõige Euroopa Liidu toetusrahad ning teadlaste ja õppejõudude entusiasm. Ja niivõrd, kuivõrd Euroopa Liidu toetusprojektid kahanevad, on meil suur oht kohe üldistest arengutest maha jääda.

Kas annan lisaaega?

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kvaliteetne õpe ja teadus nõuavad investeeringuid. Täna oli siin saalis juba juttu Eesti Maaülikooli loomaarstiõppest, mis oli seni kvaliteetne, populaarne ja vastab rahvusvahelistele akrediteeringutele. Ainult et nüüd selgus, et sellega jätkamiseks ei leita raha.
Kallid kolleegid! Ma ütlen teile kõigile, et praegune eelarvepoliitika seab ohtu kogu Eesti tuleviku. Väikese rahva püsimiseks on haridus ja teadus väga tähtsad, kordades tähtsamad, kui need on mõne suure riigi puhul. Ma ei saa ka ajaloost päris mööda minna ja kordan üle siin kunagi juba öeldud mõtte: Eesti riigi sündimine oli maailma jaoks mõneti ime. Selleks, et nii väike rahvas suutis luua oma riigi, oli kolm eeldust. Üks neist oli poole sajandi pikkune omavalitsuse traditsioon, mis õpetas ennast ise juhtima. Teine oli mõneti õnnelik ajalooline kokkusattumus – maailmasõda, rahvusväeosade loomine, sõjameeste vaprus. Ja kolmas eeldus oli eesti rahva hariduseusk. Kunagi juhtus niimoodi, et Eesti rahvast, Eesti kõrgharitlastest 37% oli kodumaalt lahkunud ja oli vähe lootust, et nad tagasi tulevad, aga tõsi on see, et omariiklus tõi nad tagasi. Praegu hakkavad kellad jälle käima tsaaririigi aja järgi – meie inimesed lähevad järjest ära, mitte ei tule koju. Mis peakski neid siin hoidma, kui nende tööd ei väärtustata?
Minu suur unistus on see, et Eesti kuuluks ka edaspidi Euroopa haritumate riikide hulka. Minu unistus on see, et minu kallis koduülikool tähistaks 2032. aastal oma 400. aastapäeva Euroopa haritute või Euroopa edukate ülikoolide seas. Praeguse valitsuse eelarvepoliitika jätkudes võib aga juhtuda, et Eestis on selleks ajaks alla 850 000 inimese, kõik turud Tallinnast lõuna pool on hääbumas ja Tartu Ülikooli juubelit peavad paar vanakest, kes räägivad: "Kunagi oli ka meil kuulus ülikool!"
Kõike eeltoodut arvestades julgen öelda, et valitsus, kes küll ülbelt soovib saada hinnatõusust tulu, aga ei näe vajadust inimesi aidata ega haridust ja teadust edendada, võiks loovutada koha nendele, kes mõtlevad ka Eesti rahva tuleviku ja püsimajäämise peale. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Priit Toobali! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Minu hea fraktsioonikaaslane Mihhail Stalnuhhin armastab siit puldist ikka igasuguseid elulisi lugusid rääkida. Võtan kogenud kolleegist eeskuju ja loen teile ette mõne loo elust enesest.
Anne Semjonoval haarati selja tagant kõrist kinni ning tõmmati 5-6 meetri kaugusele. Semjonova sõnul ei ole teda varem niimoodi selja tagant rünnatud. "Ma mäletan, et Anne juures oli kaks meest, üks neist vist tiris teda, ma läksin talle appi, aga samal ajal sain ise ka kuklasse löögi," meenutas Egert Heil. Heil kirjeldas, et nad olid alguses neljakesi piduliste kamba vastu, kuid kogu koostöö võimalus kadus kohe ära. Semjonova sõnul oli igal patrullipolitseinikul kaks kuni kolm inimest ümber. Ründajatel oli ka suur kambavaim sees. See lugu juhtus Viljandis.
Teine lugu. Tüli sai alguse Favora tanklas, kust öeldakse, et teated noore mehe enneaegsest surmast on mõnevõrra liialdatud. Eks igaüks paneb jutule midagi juurde, kuni selleni, et lõpuks on inimene maha maetud, aga tegelikult käib ta juba tööl, räägitakse tanklas. "Jälle elavate seas!" teavitas autoremondiettevõttes töötav ja rängast näokahjustusest paranev mees Facebookis oma sõpru juba 21. mail. See lugu juhtus Põlvas.
Need kaks lugu ei ole action-filmi stsenaariumid ega lõigud action-filmist. Need on lood meie Eesti inimeste elust, just sellised juhtumid, kus üheks osapooleks on politsei. Ma arvan, et igaüks meist siin saalis soovib, et parem oleks, kui ta kunagi ei peaks mundrimeestega tegemist tegema, kuid samas tahaks, et politsei kindlasti olemas oleks või vähemalt oleks see tunnetus, et kord on kaitstud ja korrakaitsjad on olemas.
Turvalisus ja kord on just see, mida need tublid inimesed peavad tagama. See töö pole lihtne. Korrakaitsjaks ei minda üldjuhul niisama, sellist tööd tehakse missioonitundest. Kas head Riigikogu liikmed, kallid kolleegid teavad, kui suurt palka saavad Eestis politseinikud? Mina tean, sest kuulasin Keskerakonna fraktsiooni esinema tulnud Raivo Küüdi ettekannet. Rasket tööd tegev patrullipolitseinik saab kätte kuus umbes 650 eurot. Kiikame hetkeks üle lahe põhjanaabrite soomlaste poole: seal teenib kohviku kassapidaja umbes 1700 eurot ja majahoidja 1600 eurot. Päris suur erinevus!
Mida selline erinevus kaasa toob? Arvud räägivad selget keelt. Politsei- ja Piirivalveametis on ideaalkoosseisust puudu 323 inimest, puudu on ka relvastusest, erivahenditest, riietusest ja sõidukitest. Need on igapäevased töövahendid kokku 1,7 miljoni euro väärtuses. Kui valitsus ei suuda tagada politseinikele konkurentsivõimelist palka, siis paratamatult lahkub rohkem inimesi, kui juurde tuleb. Kui ei suudeta tagada tänapäevaseid töövahendeid, siis väheneb motivatsioon veelgi.
Ma ei toonud oma kõne alguses neid kahte näidet seepärast, et väita, justkui teeks politsei halba tööd. Vastupidi, nii see kindlasti ei ole. Need näited kõnelesid hoopis sellest, et mõnikord kipuvad kurikaelad end tundma täiesti karistamatult, koguni nii karistamatult, et lähevad politseinikele kallale. Mõned tunnid tagasi arutasime siin saalis eelnõu, mis oleks karmistanud õigusruumi selles osas, mis puudutab politseinike ründamist. Mida siis Riigikogu otsustas? Ettepanek lükati 52 koalitsioonisaadiku häältega tagasi. Iseenesest oli ju tulemus teada, sest ettepaneku esitas üks opositsioonierakondadest ja teerull sõitis jälle ühest vajalikust eelnõust üle. Mul on tunne, et koalitsioon plaanib samamoodi üle rullida muudatusettepanekust, mille Keskerakonna fraktsioon tegi riigieelarve kohta ja millega soovitakse anda Politsei- ja Piirivalveametile töö- ja majandamiskuludeks juurde 4 miljonit eurot. Juba eelmisel aastal taotles Politsei- ja Piirivalveamet riigieelarvest lisarahastust personalikulude katteks, kuna alarahastatuse tõttu pidid paljud politseinikud ja piirivalvurid olema sundpuhkusel. Järgmise aasta riigieelarve praegusel kujul ei näe ette politseinike ja piirivalvurite soovitud palgatõusu.
Viimased nädalad pole politsei rasket tööd sugugi kergemaks teinud. Eesti Televisiooni eetris ilmsiks tulnud taatlemata kiirusemõõtjate skandaal ei tee Eesti riigile au. Praeguseks on tagasiastumisest teatanud Ida Prefektuuri prefekt Aldis Alus ning Politsei- ja Piirivalveameti juht Raivo Küüt. Tõsi, Küüdi lahkumine toimub väikese nihkega, aga tema ametiaeg siiski lõpeb. Siseminister Ken-Marti Vaher teatas, et loomulikult taunib ta toimunut. Aga edasi? Tegelikult on see kõik, kuidas siseminister endale vastutuse võtab. Tekib küsimus, millisest piirist algab ministri vastutus. Kas see, kui alluvuses olevad juhid tagasi astuvad, tähendab seda, et ongi jokk ja sellest piisab? Otse loomulikult ei saa iga väikese ebaõnnestumise korral nõuda ministri ametist taandumist, kuid politseiskandaali puhul on tegemist süsteemse probleemiga. Sellele viitavad muide ka endised siseministrid.
Veel ministritest rääkides, mulle tundub, et valitsus kujundab selle omamoodi tavaks, et skandaalidest õhu väljalaskmiseks kasutatakse alluvate mahavõtmist. Nii hiilis Juhan Parts kõrvale Estonian Airi skandaalist ja EAS-i skandaalist. Kas samamoodi läheb ka Eesti Energia ja Sandor Liivega seoses kogu selle elektri hinna tõusu ümber toimuvaga?
Kindlasti ei tohi aga "Pealtnägijas" avalikustatut samastada kogu politseisüsteemiga. Mina isiklikult usun, et suurem osa selles valdkonnas ehk siis Politsei- ja Piirivalveametis töötavatest inimestest on ausad inimesed ja teevad oma tööd auga ja usinasti, vaatamata sellele, et palk pole viimastel aastatel tõusnud. Nagu ma ütlesin, korrakaitsjaks ei minda üldjuhul niisama, vaid sellist tööd tehakse lisaks palgale ka missioonitundest. Aga kui tuletada meelde, et politseiametniku keskmine palk on 650 eurot, kui palju siis sellest missioonitundest ikka ühele pereisale jagub, kes tihtipeale on peres ainukene toidu lauale tooja. Nii kipub ka motivatsioon, miks kunagi seda ametit õppima mindi ja miks seda mõned aastad on peetud, kindlasti kaduma.
Keskerakonna fraktsioon tegi riigieelarve kohta kokku 96 väga vajalikku muudatusettepanekut. Kahtlemata on neist ühed olulisemad elektri ja toasooja hinna kontrolli all hoidmine, õpetajate, päästjate ja politseinike palga tõstmine, pensionide õiglane tõus ning tasuta ja korralik koolitoit kõigile kooliõpilastele. Lisaks sellele on mitu ettepanekut tehtud n-ö objektide kaupa. Kõik objektid, mille kohta Keskerakond on muudatusettepanekud esitanud, vajavad kindlasti riigi toetust. Kui need selle aasta riigieelarvest toetust ei leia, siis esitab Keskerakond need ettepanekud kindlasti ka järgmise eelarve menetlemisel.
Oma kõne võtan ma kokku ühe lausega: valitsus, mis ülbelt soovib saada hinnatõusudest tulu ja inimeste aitamist näeb kui mõttetut kulu, vajab Keskerakonna arvates vahetust. Aitäh!

Palun, Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Head kolleegid! Me arutame siin hilisel öötunnil riigi kõige tähtsamat seadust – see on riigieelarve seadus, mis paneb järgmiseks aastaks paika kogu riigi elu. Mind teeb selle seaduse juures kõige kurvemaks see, et omavalitsuste osa on eelarves minimaalne või sisuliselt olematu. 2008. aastal vähendati kohalike omavalitsuste eelarves näiteks tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-ni, mis tähendas seda, et omavalitsused kaotasid aastas 30 miljonit eurot, tasandusfondi vähendati 20 miljoni euro võrra, teederaha neli korda. Selline situatsioon on kestnud omavalitsuste jaoks viis aastat. Liitke need summad kokku ja arvestage, kuidas meie omavalitsused on siis sellises situatsioonis hakkama saanud! Euroopa Liidus ei ole teist sellist riiki, kes oleks omavalitsuste tulu nii hoogsalt vähendanud. See on suur ime, et meie omavalitsused suudavad tänasel päeval oma elementaarseid kohustusi täita ja veel eksisteerivad. Ma arvan, et paljude jaoks võib see talv saada tõehetkeks, sest need hinnatõusud, mis on ees ootamas – ilmselt mõnegi rahakott seda kõike vastu ei pea.
Kärpimise käigus vähendati kohalike omavalitsuste teederaha keskeltläbi neli korda. Minu jaoks on see eriti kummaline. Teederaha vähendamine on sisuliselt poliitiline otsus, sest teede jaoks tuleb raha kütuseaktsiisist. Kui riigiteede jaoks raha jätkus, siis millegipärast kohalike omavalitsuste teede jaoks seda ei jätkunud. Nüüd me olemegi sellises situatsioonis, kus me sõidame päris uhkeid teid mööda kusagile linnapiirini ja siis näeme seda Eesti riigi tegelikku pilti. Miks see nii on? Ilmselt sellepärast, et Tallinna teederaha oli vaja vähendada, ja selle tagajärjel kannatasid ka ülejäänud Eesti omavalitsused. Ma arvan, et see ei ole normaalne, Eesti linnad peaksid olema üks Eesti riigi visiitkaartidest. Aga ju siis poliitiline valik oli selline. Midagi ei ole öelda.
2009. aastal vähendati kohalike omavalitsuste töötajate palka erinevalt. Oli omavalitsusi, kus töötajate palka vähendati kuni 20%, see oli aastal 2009. Palju on neid omavalitsusi, kes on suutnud tänaseks päevaks nende inimeste palka tõsta, maksimaalselt võib-olla 5%, 7%. Kujutage nüüd ette, et need inimesed on viis aastat töötanud palgaga, mis on 15% väiksem, kui oli 2008. aastal. Kui riik püüab järgmisel aastal tõsta õpetajate palka, siis ma küsin, mis valemi järgi peaksid kohalikud omavalitsused tõstma lasteaiaõpetajate palka? Oli aeg, kus riigil oli lasteaedade jaoks olemas oma programm ja riigieelarvest eraldati kohalikele omavalitsustele lisaraha, et lasteaiaõpetajate palk oleks samaväärne riigi nooremõpetaja palgaga. Tänaseks päevaks on see ainult unistus.
Kust peaks omavalitsus leidma palga huvikoolide õpetajatele ja kust peaks tulema tugispetsialistide palk? Sel aastal maksis paljude omavalitsuste tugispetsialistide palgad kinni riik. Näiteks ma tean, et Tartu linna puhul oli see summa 10 miljonit krooni ehk umbes 60 miljonit eurot. Mind paneb imestama, et Reformierakond on selle alla neelanud ja sellega on nõustutud.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Tartu pole ainuke selline linn. Minu teada on paljud linnad saanud tugispetsialistidele palka maksta tänu sellele, et seda on makstud riigi poolt ja õpetajate palgafondist.
Ma küsin, kas see on ikka tänapäeva Eesti ja tänapäeva Euroopa riik, kus linnad on pimedad. Mitte ainult meie linnad pole pimedad, meie külad ja muud asulad on samuti pimedad. See meenutab justkui mingit sõjaaega, aga küsimus ei ole milleski muus, kui et kohalikel omavalitsustel ei ole seda raha, millega tänavavalgustust kinni maksta. Kui järgmisel aastal ootab ees elektri hinna tõus, mis puudutab ka kohalikke omavalitsusi, siis kust nad leiavad 20–30% lisaraha? Omavalitsuse elekter ei ole ainult tänavavalgustus, see on ka koolide valgustus jne. See on päris suur summa ja kahjuks ei paista siin kohalike omavalitsuste probleemidele lahendust tulevat, sest järgmise aasta riigieelarve selleks lootust ei anna.
Kui me räägime sellest, kuidas riik käitus kohalike omavalitsustega kodualuse maa maksuvabastamisel, siis oli kindel lubadus siit Riigikogu puldist ja ka peaminister lubas, et ühelgi kohalikul omavalitsusel tulubaas ei vähene. Mis on selgunud? See 0,17% tulumaksu osa kasvu ei kata ära auku, mis tekitati kodualuse maa maksust vabastamisega ja mis kajastub kohalike omavalitsuste eelarvetes. On teada, et näiteks Haapsalu linn kaotab ligi 30 000 eurot, Kuressaare linn on välja arvestanud, kui suur kahju neil sellega tekib. Kahjuks aga riik omavalitsustega praegu selliselt käitub. Ma olen ka veendunud, et see eelarve on põhiseadusvastane. Kui see tuleb põhiseaduskomisjonis arutusele, siis ma võin küll öelda, et seal on vastuolu põhiseadusega, sest põhiseaduse § 157 ütleb üheselt, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve. Järgmisel aastal on aga kohalike omavalitsuste eelarve liidetud riigieelarvega. Eelnõu on ka vastuolus põhiseaduse §-ga 3, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kas see riigieelarve ka Vabariigi Presidendi poolt kinnitust leiab, seda me saame teada natukese aja pärast, aga minu tunne ütleb küll, et siin on tugev vastuolu põhiseadusega. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Olga Sõtniku!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kallid külalised rõdul! Head interneti teel jälgijad! Täna arutame siin saalis järgmise aasta riigieelarvet, kõige tähtsamat dokumenti, mida tavaliselt aasta lõpus menetletakse. Nagu te kõik olete juba aru saanud, on Eesti Keskerakonna fraktsioon esitanud lausa 96 muudatusettepanekut selle eelnõu kohta, aga kahjuks ei leidnud ükski neist rahanduskomisjonis toetust. Ja selleks, et kõik – võib-olla on veel interneti teel jälgijaid, kes sellel hilisel ajal meid vaatavad – saaksid aru, mida kõike IRL-i ja Reformierakonna fraktsioon peavad vähetähtsaks ja ebavajalikuks, soovin ma siit puldist tutvustada meie esimest muudatusettepanekut muudatusettepanekute nimekirjast. Selle muudatusettepanekuga me soovime eraldada täiendavalt 10 100 000 eurot põhikooli ja kutsekooli õpilaste koolilõuna toetuse suurendamiseks ühe euroni ning laiendada tasuta koolitoidu pakkumist gümnaasiumiastmele. Katteallikana näeme tulumaksu, mille laekumine riigieelarvesse peab suurenema astmelise tulumaksu kehtestamise teel.
Miks me peame seda ettepanekut nii tähtsaks, et seadsime selle lausa esimeseks? Erinevatel hinnangutel elab Eestis ligi 20 000 last, kelle vanematel on raskusi igapäevase toidu tagamisega. Seepärast on tasuta koolitoit oluline paljudele õpilastele, sest see võib olla neile ainus sooja toidu kord päevas. Paljudel vanematel ei ole võimalik lastele anda taskuraha koolilõuna ostmiseks. Paljudel lastel on vanemad välismaal tööl ja ise nad ei pruugi endale iga päev sooja toitu valmistada. Nii võibki juhtuda, et õpilase õppeedukus langeb, kuna tühi kõht halvab mõttetegevuse ja pärsib õppimist. Kõik lapsed on aga võrdväärsed ning neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Tühi kõht ei tohi saada takistuseks teadmiste omandamisel ning seeläbi eduka tuleviku kindlustamisel. Samuti on soe koolitoit vajalik tagamaks noore inimese head tervislikku seisundit. Inimese toitumisharjumused saavad alguse lapseeast. Paljud täiskasvanuea haigused saavad alguse tasakaalustamata ja ebaregulaarsest toitumisest ning sellest põhjustatud ülekaalust lapsepõlves. Soe koolilõuna esimesest kaheteistkümnenda klassini vähendab organismi kurnatust ja seeläbi aitab koolilastel hoiduda üleväsimusest ning stressist. Koolitoit aitab kaasa õigete toitumisharjumuste kujunemisele ning on hea võimalus kaitsta lapsi rämpstoidu eest.
Keskerakonna valitsuses oleku ajal hakkas riik rahaliselt katma põhikooli ja kutsekooli õpilaste lõunaid. 2002. aastal kehtestas Keskerakond toonase haridusministri Mailis Repsi eestvedamisel algkoolilaste tasuta koolilõuna ning aastal 2006 hakkasid tasuta lõunat saama kõik kuni 9. klassini ja põhikooli baasil kutsekoolis õppijad. 2006. aastal oli koolilõuna toetus 64 senti ehk kroonirahas 10 krooni. Tänaseks on see suurenenud 78 sendini ehk umbes 22%. Samas on toiduainete ja mittealkohoolsete jookide hinnad tõusnud Statistikaameti andmetel samal perioodil üle 30%. Jätkuv hinnatõus on seadnud koolitoitlustajad väga raskesse olukorda, kus neil tuleb pakkuda tervislikku sooja lõunat väga väikese eelarve piires. Kuna koolitoitlustaja kulutab sellel aastal ühele portsjonile vähem kui 2006. aastal, siis on portsjonid läinud väiksemaks. Seda kinnitavad ka lapsed ise. Aino Järvesoo fondi korraldatud küsitluse vastustes ütlesid õpilased, et koolilõuna portsud on väikesed ning pakutakse liiga vähe juurvilju. Aga ainuüksi 78-eurosendise riikliku toetusega ei suudeta katta tasuta koolilõuna kulusid, mistõttu tuleb valla ja linna eelarvest või vanematel juurde maksta. Seepärast tuleks tasakaalustatud koolitoidu pakkumiseks suurendada koolilõuna toetust vähemalt ühe euroni. Keskerakonna fraktsioon on siin saalis mitu korda esitanud ettepaneku koolitoidu toetust tõsta ning laiendada gümnasistidele. Oli ka üks seaduseelnõu, millega me tahtsime laiendada seda toetust lasteaialastele. Koalitsioonipartnerid ei ole aga neid ettepanekuid toetanud. Kuigi sisuliselt ei olnud ükski erakond ettepanekute vastu, pole need toetust leidnud. Mittetoetamise ettekäändeks toodi piisavate rahaliste vahendite puudumine. Samas kuulsime täna rahanduskomisjoni esimehelt teistsugust retoorikat, tema ütles, et võib-olla tuleks koolilõuna toetuse süsteem muuta hoopis vajaduspõhiseks.

Kas me pikendame aega? Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii et kui me järgmine kord selle ettepanekuga välja tuleme, siis öeldakse meile, et süsteem on vale ja see tuleb muuta vajaduspõhiseks. Varsti me jõuame selleni, et meil on pensionid vajaduspõhised. Siinkohal on küsimus istuva valitsuse prioriteetides. Terved lapsed on ju Eesti riigi püsima jäämise aluseks. Samuti ei tohiks vaadata koolitoidu finantseerimist kitsalt eelarvekuluna. Õige toitumine juba lapseeas tagab tervemad tööinimesed ning sellisel juhul vähenevad edaspidi riigi kulutused töövõimetus- ja muude toetuste väljamaksmisel. Aktiivsed tööinimesed tagavad aga suurema tööjõumaksude laekumise, mis omakorda aitab riigieelarve taas tasakaalu. Niisiis on tasuta koolitoidu tagamine põhikoolist gümnaasiumini möödapääsmatu nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi eesmärke silmas pidades. Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitika üks eesmärke on lastega perede vaesuse vähendamine. Pakkudes vähemalt üks kord päevas sooja toitu, kindlustame laste tervisliku arengu ning seeläbi riigi jätkusuutlikkuse. Seetõttu kutsun üles kõiki koalitsioonisaadikuid – praegu on neid siin saalis lausa kolm, loodetavasti jälgivad ülejäänud meid vähemalt televisiooni vahendusel oma kabinettides – veel kord mõtlema selle peale, millist nuppu nad vajutavad, kui jõuab kätte muudatusettepanekute hääletamise aeg. Ja lõpetuseks soovin öelda, et valitsus, mis ülbelt soovib saada hinnatõusudest tulu ja inimeste aitamist näeb kui mõttetut kulu, vajab vahetust. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Tahan rääkida teemal, mis nii või teisiti ja üsna otseselt on seotud riigieelarvega ning mitte pelgalt järgmise aasta kuludega. Jutt on piirilepingutest Eesti ja Venemaa vahel. Kui analüüsida piiri kulgemist Venemaa ja Eesti alade vahel läbi paari sajandi, siis imestad, kui palju on see ajas muutunud. Viimasest katsest kahe riigi vaheline piir lepinguliselt kindlaks määrata on tänaseks möödas juba kuus ja pool aastat. Olin siis Riigikogu väliskomisjoni esimees ja mäletan hästi, mida toona fraktsioonides lepingust arvati ning miks piirilepingule preambul lisati. Tegelikult ei ole see kaugeltki erandlik toiming. USA-s on üsna tavaline, et Kongressis lisatakse oma rahva tarbeks ratifitseerimisseaduste täienduseks seletuslikku laadi sissejuhatusi. Nii toimisime Isamaaliidu saadikute tungival nõudmisel meiegi, lisades lepingu sissejuhatavasse teksti viite Tartu rahule.
Kas oleksime pidanud loobuma Tartu rahule viitamisest? Õigusteadlane professor Tanel Kerikmäe eristab siinkohal kahte aspekti. Kõigepealt, piiris kui sellises kokkuleppimine on toimunud juba varem ja siin eristuvaid seisukohti eeldatavalt pole. Vale oleks kedagi süüdistada Narva-taguse mahamüümises, kuna ka kurikuulsa preambuli piirilepingule lisanud Riigikogu ei vaidlustanud uue ametliku piiri üle peetud varasemate läbirääkimiste tulemust. Tsiteerisin härra Kirikmäed. Teisalt võib esitatud küsimuse all mõelda lisatingimusi. Kerikmäe on jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahu mittemainimine ratifitseerimisseaduse preambulis ei kahjusta kuidagi meile kahtlemata olulise rahvusvahelise lepingu kehtivust, vaid muudab selle kehtivuse ulatust põhiseaduses antud volitusnormi kaudu. Tartu rahu ei ole ju vaid pelgalt piirileping.
Eesti välisminister Urmas Paet allkirjastas koos oma Venemaa kolleegi Sergei Lavroviga piirilepingu, millel siis veel polnud sissejuhatavat teksti, Moskvas 2005. aasta mais. Riigikogu ratifitseeris Eesti ja Venemaa piirilepingu koos preambuliga sama aasta juunis, kusjuures isegi siis oli otsusele vastu veel 4 Riigikogu liiget. Üsna varsti teatati meie kõigi üllatuseks Moskvast, et piirilepingu sissejuhatus võiks olla sissejuhatuseks Eesti territoriaalsetele nõudmistele Venemaa alade suhtes. Loomulikult oleme meie neid süüdistusi kõigil tasandeil alati tõrjunud. Pealegi pole Eesti vaatamata Moskva väidetele kunagi muutnud piirilepingute tekstides sõnagi. 2005. aastal allkirjastatud Eesti-Vene piirileping jäi ju Venemaa poolt ratifitseerimata seetõttu, et Eesti Riigikogu lisas lepingu jõustamisel sellele preambuli, milles märgiti, et piirileping muudab osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepinguga mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.
Kuu aja eest tegi Riigikogu väliskomisjon kõigile fraktsioonidele ja fraktsiooni mittekuuluvatele Riigikogu liikmetele ettepaneku pöörduda Eesti valitsuse poole ühise kirjaga, alustamaks taas piirilepingu läbirääkimisi. Ettepanek leidis toetust ning valitsuse istungil otsustati asjaga tõsiselt tegelema hakata. Eesti välisminister kohtus 14. oktoobril Luxembourgis oma kolleegiga. Lepiti kokku konsultatsioonide alustamises. Juba 31. oktoobril toimuski Moskvas kahe riigi välisministeeriumi vaheline kohtumine. Eestit esindasid Välisministeeriumi juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantsler Lauri Bambus ja Eesti suursaadik Moskvas Jüri Luik. Eesti esindajad lähtuvad konsultatsioonidel Riigikogu ettepanekust valitsusele sõlmida mõlemaid pooli rahuldav piirileping. Konsultatsioonide käigus ei kavatseta muuta piirijoont, mis sisaldus 2005. aastal kokkulepitud piirilepetes. Mõlemad läbirääkimiste osapooled on seisukohal, et piirilepingut vajab nii Eesti kui Venemaa. Tanel Kirikmäe arvates peaks Eesti sõlmima uue piirilepingu, aga kindlasti mitte igal tingimusel. Alanud konsultatsioonid on märk kahe riigi vahelisest tahtest. Välisministeerium püüab kindlasti anda oma parima ja lähtub juba varem aluseks võetud põhimõtetest, näiteks kunagise õiguskantsleri soovitusest, et uus piir peab kas või osaliselt samastuma Tartu rahu järgse piiriga. Selline nõue tuleneb põhiseaduse normi sõnastusest.
Konsultatsioonide lõppedes on Riigikogul, meil, võimalus hinnata piirileppe sobivust. Preambuli küsimust ilmselt vähemalt juriidilises võtmes konsultatsioonidel ei puudutata, sest see ei ole meiepoolsete läbirääkijate pädevuses. Riigikogu väliskomisjoni neljapäevasel istungil analüüsisime koos asekantsler Lauri Bambuse ja välisminister Urmas Paetiga Moskvas toimunud esimest kohtumist Venemaa esindajatega ning arutasime piirilepinguid laiemas kontekstis. Konsultatsioonidel, mis tõenäoliselt jätkuvad detsembris Tallinnas, püütakse saavutada ühine seisukoht, millise sõnastusega edasi töötades jõuda piirilepete jõustamise ning ratifitseerimiseni kahe riigi parlamendis.
Oma tasandil töötame edasi ka siin selles majas, Riigikogus. Läinud nädalal käis Tallinnas Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov, kes on meile juba aastaid teada-tuntud kolleeg. Lisaks piirilepete temaatikale käsitlesime piiriülese koostöö tõhustamist. Selleks tuleks rajada nii mõnigi infrastruktuuriobjekt, näiteks Narva uus sild. See aitaks tublisti kaasa piiriületuse kiirenemisele ning avardaks turismi ja kaubavahetuse võimalusi. Mihhail Margelov oli samal arvamusel ning tegi ettepaneku jätkata parlamendiliikmete kontakte tuleval kevadel Moskvas. Loomulikult tahame tihedamaid töökontakte ka Riigiduuma väliskomisjoni ja selle esimehe Aleksei Puškoviga. Piirilepingutega pole vaja tormata, kuid nende olemasolu annaks mitmeid võimalusi rohkendada kahe naaberriigi mitte ülemäära tihedaid kontakte. Kõigel sellel on otsene seos ja puutumus Eesti riigieelarvega – esiotsa selle kulude poolega, sest Eestis on piiriküsimustes veel palju teha, tulevikus aga loodetavasti ka tuludega. Aitäh!

Palun, Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Täna on meie ees riigieelarve ning kui kahju sellest ka poleks, ei ole valitsuskoalitsiooni poliitikute arusse jõudnud see tõsiasi, et käesolev eelarve halvendab jälle avalike teenuste kvaliteeti. Oleme nagu surnud ringis, kust justkui väljapääsu ei ole, aga väljapääsu ei nähta tegelikult vaid seetõttu, et valitsuskoalitsioon ei ole senimaani valmis ära kuulama ega ka arvestama opositsiooni ettepanekuid. Kõiki ettepanekuid vahest polegi kohe tarvis ellu viia. Aga tegelikult on olukord selline, et unustagem korraks ära oma parteiline kuuluvus ja üksteise pidev nöökimine ning vaadakem aknast välja ja kuulakem omaenda rahvast. Rahvas on hädas, riik ei tule oma asjadega enam toime. Vaadake, kui siin viidataks mõnele üksikule puudusele, et see või teine asi vajaks natuke parandamist, aga päris nii ei ole. Praegune olukord on minu meelest küll selline, et mingi kerge iluraviga pole enam midagi peale hakata.
Maailmapanga eksperdid on öelnud, et avalike teenuste kõrge kvaliteet kasvatab keskklassi. Meie avalike teenuste kvaliteet on pea olematu. Tehke silmad lahti ja nähke ometi, mis riigis sünnib! Haigekassaga on probleemid, politseis on probleemid, päästeteenistuse töövallas on probleemid, hariduses on probleemid, hinnatõus sööb kõik säästud, inimesed põgenevad riigist. Ei, nad ei lähe mujale tööle, vaid sõna otseses mõttes põgenevad. Jällegi Maailmapanga ekspertide seisukohti toeks võttes kinnitan ma teile, et mida halvema kvaliteediga on avalikud teenused, nagu näiteks sisejulgeolek, meditsiin jne, seda vähem tahab keskklass neid teenuseid kasutada, ja mitte ainult kasutada, vaid ka maksudega toetada. Õige ka, mille pärast peakski toetama viletsalt korraldatud riiklikku meditsiini, kui sealsamas kõrval asub tasemel erakliinik. Kui valitsuse liikmed ütlevad, et see on inimese vaba tahe, siis andke mulle andeks, see on loll jutt.
Täpselt sama kehtib ka politsei kohta. Miks peaks üks korralik inimene tahtma maksudega üleval pidada politseid, kes organisatsiooni sees ja ka avalikkusele valetab? Miks peaks toetama politseid, mille töötajad müüvad meie riigi saladusi või kiusavad lihtsalt niisama heast peast inimesi taga? Miks peaks tahtma toetada politseid, kes probleemi lahendamise asemel hoopis põgeneb? Vaadake, kui raudteel on probleemid, siis pole mõtet hakata süüdistama rööpaseadjat, ei ole mõtet süüdistada isegi jaamaülemat. Siseturvalisusega on täpselt sama lugu: kui on probleemid, siis ei ole mõtet süüdistada reapolitseinikku või tema juhti või prefekti, kellelt me just hiljuti võtsime ära kõik võimalused komplekteerida endale meeskond. Mina arvan, et kui süüdi on minister, siis peab ka vastutama minister.
Miks peaks üks inimene tahtma maksta makse haridussüsteemile, mis teda ei õpeta? Eriti kui siinsamas on võimalusi saada endale hea haridus, tagada karjäär endale ja turvaline lapsepõlv oma lastele. Ma pean silmas  meie naabermaid, riike, kuhu meie rahvas on hakanud põgenema. Ja hariduse teema juures ma tahaksin muidugi meenutada IRL-i lubadust anda igale õpetajale laptop. No kas õpetajad on saanud endale laptop'id? Ei, ei ole, me sulgeme selle asemel koole.
Täpselt neidsamu Maailmapanga ekspertide seisukohti toetavad ka Eesti ettevõtete juhid. Nad kinnitavad, et ajage asjad korda, taastage kas või ettevõtte tulumaks, aga saage hakkama nende ülesannetega ...
Ma palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit!

... mis te olete endale võtnud. Nii see kahjuks pole.
Ka täna meie ees olev riigieelarve on selline, mis kinnistab kehva olukorda, ainult et praegu on asi igal juhul palju hullem kui varem. Mulle on jäänud mulje, et nüüdseks ragiseb juba iga õmblus ja iga valdkond vajaks rohkem. Kõike korraga muidugi ei saa, aga kusagilt tuleks ju alustada. Kuid just soovi dialoogi pidada ja opositsiooni seisukohti ka sisuliselt arvestada, vaat seda mina küll ei näe. Sellest on kahju! Võimetus teha koostööd ja hoolimatus on tekitanud olukorra, kus ma pean seda kõnet pidama lihtsalt stenogrammi jaoks, ning sellest ei muutugi midagi. Aga eks me peegeldame kõik tagasi seda, mis meie peale paistab. Kui kellegagi läbirääkimisi pidada ei saa ja kui minu juttu tõsiselt ei võeta, siis pole minulgi mingit põhjust toetada neid, kes ei soovi minu ja minu mõttekaaslastega mitte karvavõrdki arvestada. See olukord on minu arvates ääretult tõsine ja tuleks tõepoolest hakata üsna pingsalt otsima neid võimalusi ja kohti, kus me saame koostööd teha ja oleme võimelised seda tegema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Helmen Kütt, palun!

Proua juhataja! Austatud kolleegid unetud! Külalised rõdul ja eestimaalased, kes meid interneti vahendusel jälgivad! Koalitsioon on juba eile menetletud ja täna edasi menetletava 2013. aasta riigieelarve eelnõu väga heaks kiitnud, kuid selles on siiski oma ohud ja lõksud, seda nii omavalitsustele, ettevõtjatele, aga ka vähekindlustatud peredele, eakatele ning erivajadustega inimestele. Selle tõttu ei saa seda kuidagi väga heaks pidada. See eelarve ühe käega annab ja teise käega võtab, pean siin silmas just vajaduspõhist lastetoetust ja näiteks üliõpilastele uuest õppeaastast makstavat õppetoetust. Toon ka näited. Kui perekonnas on kaks vanemat, kes teenivad alampalka või sellest veidi suuremat palka, kaks koolis käivat ja lastetoetust saavat last ja kolmas laps, üliõpilane, kes saab üliõpilastoetust ning elab ja sööb teises linnas, siis on perekonnal oht mitte saada vajaduspõhist ja tegelikult väga vajalikku abi, sest toimetulekutoetuse andmise põhimõtete alusel pere vaesust hindav süsteem võtab sissetulekuna arvesse ka üliõpilase õppetoetuse ja praeguse universaalse lapsetoetuse. Ja kui selles peres peaks samal pinnal elama veel vanaema või vanaisa, siis on olukord hoopis halb. Sellest, et suuremat lapsetoetust tuleks maksta igale lapsele ja seda ka tõsta, on rääkinud enne mind mitu kolleegi. Seda ma kordama ei hakka, sest on selge, et kui ei sünni esimest last, siis ei maksa oodata ka kolmanda lapse sündi ja seejärel juba mitmekordse lapsetoetuse saamist. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad on nimetanud murelikult 2013. aastat tõendite kogumise aastaks, kus tegelikuks, sisuliseks sotsiaaltööks, rääkimata ennetustööst, aega enam ei jää, sest abivajajad peavad varsti piltlikult öeldes esitama tõendi ka selle kohta, et tõendit vaja ei ole.
Väga murelikuks tegi täna rahanduskomisjoni esimehe mõtteavaldus, et koolitoidu toetus, mida täna saavad vaid põhikooli õpilased ja ametikoolides õppivad noored, tuleks muuta vajaduspõhiseks ning eraldi taotletavaks. Juba praegu eraldatava toetuse summa ei kata aga tegelikke kulusid koolitoidule ning omavalitsustel või lapsevanematel tuleb sinna juurde maksta. Soome riik otsustas peale sõja lõppu väga raskes rahalises seisus, makstes sõjavõlgu Venemaale, et nende riigi rikkus on inimesed, konkreetselt just lapsed, ja sellest ajast kuni tänaseni saavad Soomes tasuta koolitoitu kõik koolilapsed kuni gümnaasiumi või ametikooli lõpetamiseni. Lapsed on nii riigikaitse kui ka kestmajäämise küsimus. Kahjuks on aga Eestis küsitav seegi, kas kõik seni tasuta koolitoitu saanud seda edasi saavad ja kui kaua nad seda veel saavad. Rääkimata sellest, et opositsioonierakonnad on esitanud eelnõu ja parandusettepanekud, mille sisu on suurendada koolitoidu saajate arvu, pakkudes koolitoitu gümnaasiumiea lõpuni, ning elukallidust arvestades suurendada ka eraldatavat summat.
Esmaspäeval oli ühe arupärimise teemaks erivajadustega inimeste tehnilised abivahendid, mida on õigus saada, aga mitte alati võimalik saada, sest paljudes omavalitsustes, eriti suurtes maakondades, oli juba juulis-augustis raha otsas ja neid polnud võimalik isegi lastele  taotleda. Suure surve all lisaks maavalitsuste komisjonidele, kes ei saanud seadusest tulenevaid kohustusi täita, on ka kohalikud omavalitsused, sest paljud abivajajad, ostes ilma soodustuseta abivahendi, näiteks inkotoote, on pöördunud linna- või vallavalitsuste poole rahalise toetuse saamiseks. Abi vajav laps või täiskasvanu ei saa ju oodata igapäevaeluks vajaliku abivahendi kasutamisega seni, kuni lisaeelarvest raha tuleb.
Ma palun aega juurde!

Kui palju?

Kolm minutit.

Kolm minutit, palun!

Lapsed, tööealised, aga ka eakad on nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt olukorras, kus nad tunnevad, et nende riik ei hooli neist piisavalt. Tahaks väga loota, et ministri esmaspäevastes ja täna ettekande teinud rahanduskomisjoni esimehe vastustes rõhutatud just erivajadustega inimestele mõeldud toetuste ja teenuste väga suur kasv tagab selle, et 2013. aastal sellist ebainimlikku ning inimväärikust solvavat olukorda ei teki.
Mida veel? Elektri hinna tõusuga seonduvast ma pikemalt rääkima ei hakka, sest seda on teinud juba mitu eelesinejat. Tahan ainult lisada, et elektri hinna tõus ei ole ju mitte asi omaette, vaid see toob kaasa teised tõsised hinnatõusud. Olen loomult optimist. Kuid kui kasutada võrdlust, siis võib selle eelarve kohta siiski öelda, et klaas on pooltühi, mitte pooltäis. Kui sealt pooltühjast klaasist edasi juua, siis ühel hetkel on see klaas tühi ja siis võib olla lootusetult hilja, sest nooremad eestimaalased on leidnud endale madalamad kodukulud ja renoveeritud elamispinnad, aga kahjuks teistes riikides, kus on ka universaalsed lastetoetused ja tasuta koolitoit. Ma olen sügavalt veendunud, et uhket, kuid vaest eestimaalast ei tohi muuta almuse palujaks, sest sotsiaalhoolekanne ei ole mitte riigi hea tahte märk, vaid kohustus. Olen ka kindlalt seisukohal, et kui inimeste heaolu suureneb, siis kasvab ka majandus. Mitte aga vastupidi, nagu kogu aeg kui mantrat esitavad tänased valitsuserakonnad. Vaid oma toimetulekuga tegelev, tõendeid koguv ja esitav inimene ei ole kindlasti motiveeritud töötaja. Mingil määral on tähenduslik ja märgilise tähtsusega ning minule kui vaid aasta ja ligi kaheksa kuud Riigikogu liige olnud inimesele ka imestust tekitav see, et ühtegi opositsiooni ettepanekut ei arvestatud. Kahjuks ei ole sellise käitumise korral lootustki konstruktiivsele koostööle ning riigimehelikule käitumisele. Seetõttu mõelge parandusettepanekuid hääletades, kas tõesti kõik see, mis pakutud, ei vääri isegi mitte kaalumist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helmen Kütt! Palun, kolleeg Jüri Ratas! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased, külalised ja interneti teel jälgijad! Ma keskendun oma kõnes peamiselt meie muudatusettepanekule, mis kannab numbrit 78 ja räägib toasooja hinnast ning inimeste toimetulekust. Riigil on täna mitmeid olulisi funktsioone, tähtsaim neist on tagada kõigile oma elanikele inimväärsed elutingimused. Eesti kuulub küll Euroopa Liitu ja euroalasse, kuid meie inimeste elatustase on selgelt madalam kui paljudel lääneeurooplastel. Erinevalt jõukamatest rahvastest ja riikidest on Eestis jätkuvalt probleemiks üha kallinevad toidu hinnad ja kasvavad eluasemekulud. Viimastel aastatel on olukord veelgi halvenenud, sest möödapääsmatud väljaminekud toidule ja eluasemele on kasvanud selgelt kiiremini kui inimeste sissetulekud.
Siinkohal on riigil moraalne kohustus sekkuda ning oma inimesi aidata. Kulutused eluasemele on kõige suuremad teatavasti talvisel ajal, mis kohe on kätte jõudmas. Meil tuleb maksta üha kasvavaid küttekulusid. Seega on toasooja hinna vähendamine parim võimalus eluasemekulusid kontrolli all hoida. Paraku on tänane valitsuskoalitsioon seni tegutsenud vastupidises suunas ja võtnud vastu mitu seaduseelnõu, mis on inimeste küttekulusid hoopis suurendanud. Ilmselt mäletate, et soojusenergiale kehtis 2007. aasta 1. juulini 5%-line käibemaksumäär. Siis jõustus käibemaksuseadus, millega kehtestati soojaenergia käibemaksu määraks 18%. Veidi hiljem, 2009. aasta majanduskriisi ajal otsustas valitsuskoalitsioon tõsta käibemaksumäära väga lühikese etteteatamisega kuni 20%-le ning ühtlasi suurendada maagaasi aktsiisi määra 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta. Nende otsuste tagajärjel suurenesid kõigi keskküttega elumajades ja gaasiküttega korterites või eramajades elavate inimeste igakuised küttekulud. Veel halvemat ajastatust on üpris raske ette kujutada, kuid majanduskriisi ajal võeti ainsaks eesmärgiks riigieelarve tasakaalu saamine. Inimeste eelarved olid igaühe eraasi ning selgelt teisejärgulised. Kõige raskemat mõju avaldab kõrge toasooja hind muidugi keskmisest madalama sissetulekuga inimestele, kelle igakuisest eelarvest moodustavad küttekulud märksa suurema osa kui jõukamal järjel inimestel. Seejuures on küttekulud hoolimata majanduskasvust ja väidetavast heaolu kasvust ka viimastel aastatel tõusnud kordades kiiremini kui inimeste palgad või pensionid. Statistikaameti andmetel on soojusenergia eelmise aasta oktoobriga võrreldes kallinenud koguni 12,1%.
Huvitav, kuidas see number läheb kokku valimislubadusega hoida kodukulud kontrolli all? Keskmise Eesti inimese eelarves moodustavad eluasemekulud praegu ühe suurema osa, ulatudes kuni 20%-ni. 290-eurost miinimumpalka teenival inimesel, kes elab näiteks kahetoalises paneelmaja korteris, läheb kütteperioodil pool sissetulekust kommunaalkulude peale. See näide on toodud Mustamäe linnaosa kohta. Talvisel ajal moodustavad vältimatud küttekulud enamasti valdava osa korteri kommunaalkuludest. Kõrged küttekulud ei ole mingi pisiprobleem, mis iseenesest laheneks. Küsige mõnelt korteriühistu juhatuse liikmelt, kuidas mõjutab talvine kütteperiood inimeste kommunaalkulude tasumist. Väiksema sissetulekuga leibkondadel on niigi raske kodu ostmiseks võetud eluasemelaenu või üürimaksete kõrval eluks vajaliku toidu ostmiseks raha leida. Talvised küttekulud on tihti viimane hoop, mis viib perekonna eelarve lõplikult tasakaalust välja, defitsiiti. Kommunaalarvete võlgade tõttu on suur hulk inimesi pidanud oma kodust loobuma, mis on ühe endast lugu pidava ja vähemalt sõnades eduka riigi jaoks tõsine häbiplekk. Meil tuleb teha kõik endast olenev, et väärtustada ja toetada iga Eesti inimest ning sellelaadseid traagilise lõpuga olukordi vältida.
Eesti Keskerakonna nägemuse kohaselt ei tohi riik käed rüpes istuda, vaid peab leidma võimalusi, kuidas koduomanike olukorda leevendada. Seetõttu oleme teinud korduvalt ettepaneku alandada toasooja käibemaksu 9%-ni. Kahjuks ei ole see eelnõu toetust leidnud ja on järjekindlalt tagasi lükatud. Vabariigi Valitsus ei ole paraku esitanud meie toasooja käibemaksu puudutava eelnõu vastu mitte ühtegi sisulist argumenti. Hirm, et vähendatud maksumäära rakendamisel saavad soodustust ka inimesed, kes seda tegelikult ei vaja, meenutab valitsuskoalitsiooni retoorikat lapsetoetuste süsteemi muutmisel. Viimase palju kiidetud reformi tulemuseks on teatavasti see, et lapsetoetus jääb valdavale osale peredest ka järgmisel aastal praegusele absurdselt madalale tasemele, mis jätkuva hinnatõusu valguses tähendab sisuliselt vähenemist. Nii nagu lapsetoetus ei tohi olla vaesustoetus, ei tohiks inimeste küttearvete alandamise vastu võitlemisel kasutada kohatut vajaduspõhisuse loosungit, sest enamiku Eesti elanike jaoks on eluasemekulud arvestatav väljaminek ning nende kasv väga tõsine probleem. Teine argument, mis tarbijate jaoks soojusenergia hinda alandava eelnõu vastu välja toodi, kannatab minu arvates veel vähem kriitikat. Nimelt leidis valitsus 2011. aasta augustis rahanduskomisjonile saadetud kirjas, et maksusüsteemi kaudu soojusenergia üldine toetamine soodustab liigtarbimist ega motiveeri kokku hoidma ning keskkonda säästma.
Lõpetuseks kutsun valitsuserakondi üles oma tegevuses senisest enam inimeste heaolust juhinduma ja vähemalt arutama ka opositsioonierakondade ettepanekuid, mida muide täna toetab Eesti rahva enamik. Tänan tähelepanu eest!

Suurim tänu! Palun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu! Kaheksa minutit, hea meelega.

Proua esimees! Head kolleegid siin- ja sealpool helesinist ekraani! Selgelt üle südaöö siin iseendaga kõneldes on tänane päev loomulikult selles mõttes erakordne, et on tekitanud hästi palju segaseid tundeid. Kui oli teada, et eelarve arutelu karmiks läheb, siis ma mõtlesin enda jaoks välja teema, millest ma tahaksin rääkida. See teema on päästjate olukord. Ajendas mind seda teemat enda jaoks kinnistama nädalatagune kohtumine ühe Harjumaa tublide priitahtlike pritsimeeste meeskonnaga ühel isadepäeva üritusel. Kurb on see, et need inimesed on patrioodid, nad teavad, mida nad teevad, aga need inimesed olid ebakindlad, sest nad ei tea, mida nende jaoks toob tulevik. Tegemist on Tallinna-lähedase suure asulaga, nende päästepiirkond on üsna aukartustäratav. Kui ma nende meestega seal  päästeauto kõrval seisin ja arutasin elu võimalikkuse üle Eesti Vabariigis, tuli mul meelde üks episood. Ma tegin kodus lõket ja mõtlesin, kuidas mina selle läbivettinud puuhunniku küll põlema saan. Võtsin siis kimbu kuivi puid, tegin tule üles ja läksin rahulikult minema, mõtlesin, et küll ta seal kunagi ehk ikka läheb. Kui ma tagasi tulin, põles lõke täie hooga, ja ajavahe oli väga-väga tagasihoidlik. Nüüd ma kuulsin, kui suur on nende pritsimeeste territoorium, kuulsin, et nad on seal valves kahekesi ja et täna neile veel midagi justkui makstakse selle eest, aga et auto kustub kohe-kohe ära. Kui ma kuulasin seda juttu ja mõtlesin oma lõkke peale, siis sain aru, kui tõsine olukord tegelikult on. Me räägime küll, et päästevõimekus läheb komandode sulgemisega järjest paremaks, sest meil tekib elupäästevõimekus. Aga kui ma siis jälle oma lõket meenutan ja mõtlen, et kui keegi selle lõkke kõrval või, mis veel hullem, lõkke sees peaks oma elu eest võitlema, siis pole ju sellest elupäästevõimekusest kasu, kui päästeauto jõuab kohale sellel hetkel, kui tuli on ikka tõeliselt võimust võtnud, ja uskuge mind, see käib jube kiiresti.
Ega mõne aja tagusel kohtumisel Päästeametiga väga ei virisetud. Päästeameti juhid rääkisid eelõige sellest, et päästeautod on keerulised organismid või, ütleme, päästetehnikat ei ole võimalik niimoodi hoida, et täna ma tegelen sellega natuke, siis paar aastat rahapuuduse tõttu ei tegele ja siis tegelen jälle edasi. Päästetehnika on tegelikult protsess, kui sa teed mingi pausi, siis sa lööd sellega sisse augu, mis tähendab seda, et sul võivad isegi meeskonnad olemas olla, aga kui sa ei ole tehnikat õigel ajal ostnud, siis ei ole neil meestel kustutama minna mitte millegi muu kui labida ja ämbriga.
Ma ei ole selline halaja tüüp, aga ütlen ausalt ja otse, et selle teema valik oli minu jaoks hea. Ma sain korraga aru, et riik, kes tahab olla riik, peab mõistma, et tal on olemas teatud tunnused, ja nende tunnustega tegelemine ei saa olla nagu vahelduvvool, et täna tegelen, homme ei tegele. Päästeteenistus on üks selle tegevuse osa, mistõttu peaksime olema selles küsimuses vägagi järjepidevad ja olukorda endale teadvustama. Ei tohiks pidada selliseid totraid vaidlusi, nagu Riigikogus oli mõni aeg tagasi, kui päästeteenistujate kriisi likvideerimiseks oli 21 miljonit krooni raha puudu ja seda ei suudetud kuidagi leida. Aga ma loodan, et Eestimaa inimesed on tublid ja vähemalt vabatahtlikega meeskondi komplekteerides suudame siiski tagada selle, et inimestel on võimalik meie armsal Eestimaal elada.
Hoopis tõsisem probleem, mida ma tahaksin oma kõnes ära markeerida, kujunes minu ajus välja täna õhtul. Kui räägitakse sellest, et opositsioon on esitanud riigieelarve kohta muudatusettepanekuid, siis opositsioonile justkui kisatakse kogu aeg näkku, et kus on katteallikad. Aga vaadake, kui üks Eestimaa pere teeb endale eelarvet, siis ta peab ikkagi arvestama, kui palju tal on raha, mida ta saab selle raha eest endale lubada ja et raha ei paista mitte kuskilt juurde tulevat. Ka mitte ükski ettevõtja ei saa investeerida rohkem, kui tal võimalik on, ja mis seal salata, ettevõtte omanik ei saa endale rohkem raha välja tõsta, kui tal võimalik on. See, et dividendide maksmiseks võetakse vahel laenu, on täiesti mõistlik ja seda ei saa ka näiteks Eesti riigile ette heita. Aga kui me nüüd räägime, et opositsioon tahaks midagi riigieelarve struktuuris muuta, siis täna õhtul mul tekkiski küsimus, kes on see märkamatu ja nähtamatu jõud, kes riigieelarve struktuuri kokku lepib. Ma olen nõus, et on olemas püsikulud, mis on seadustega paika pandud ja mis tuleb kanda. Aga siis jääb üle veel terve hulk sellist raha, mis kipub pahatihti olema mingi ühe inimese suva järgi otsustatud kulu.
Andke mulle andeks, eestlasena on mul kehv seda näidet tuua, aga tegelikult on Eesti Rahva Muuseum Raadil olnud aastaid meil nagu kont hammaste vahel. Ja täna ma kuulen siin deklaratiivset juttu, et kui me Euroopast struktuurifondi tuge ei saa, siis me ehitame selle muuseumi ise valmis, sest meie oleme niimoodi lubanud ja meie oleme niimoodi otsustanud. Ma ei ole mitte ERM-i vastu, aga ma olen selle vastu, et keegi võtab endale õiguse lüüa rusikaga vastu lauda ja öelda, et mina olen niimoodi lubanud, ja sellega halvendab ta oluliselt terve rea riigi tunnuste olukorda. Me kõik teame, et kui me ehitame ERM-i oma raha eest, siis see tähendab, et aastaid meil kultuuris mitte millestki muust võimalik rääkida ei ole. Vaadake, sel juhul ei saa mina aru, et kui me muidu oleme täiesti mõistlik riik ja võtame siin suhteliselt tihti 90 häälega seaduseelnõusid vastu, siis riigieelarve eelnõu on miskipärast kujunenud selliseks, kus tekib tüli. Tegelikult ei suuda need nähtamatud, kes otsustavad struktuuri üle, võtta laua taha kokku kogu ühiskonna läbilõiget, mida parlament ju on, et koos arutada, kuidas oleks mõistlik ja kuidas me suudaksime anda armsatele Eestimaa inimestele inimväärse elukeskkonna. Saage aru, kui inimesi ei ole enam olemas, siis meiesuguseid on ühiskonnal kõige vähem vaja! Sellepärast ei saa me olla ignorantsed, ülbed ja üksteisest mitte välja teha. Ma ei kutsu üles, et valitsus, kes selliselt käitub, peab tagasi astuma, aga ma väidan, et selliselt ei saa me edasi elada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun kõnepulti kolleeg Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänasel päeval, kui enamik Euroopa riike otsib võlakriisi ja aastaid kestnud kärbete tõttu lahendust riigirahanduse kehvale seisule, ei ole just palju neid riike, kellel oleks järgmisel aastal võimalik tõsta pensione, näha ette palgatõusu avalikus sektoris ja suurendada sotsiaaltoetusi. Ilmselgelt võiksid need kasvud, mis meil on planeeritud, olla veelgi suuremad, aga rohkem riigi rahaline seis tõesti ei võimalda. Jah, riik võib mingi aja üle jõu elada ja sellist praktikat on päris paljud lõunapoolsed Euroopa riigid ka viljelnud. Aga seda, milleni see viib, ja nende tänast õnnetut olukorda ei tahaks meile küll soovida.
Opositsioon on täna heitnud meile ette dialoogi puudumist ja kutsunud üles opositsiooni ettepanekuid sisuliselt arutama. Aga ma küsin, kuidas me saame seda teha, kui te seda ise ei soovi? Ma ei räägi niisama, seda näitas ilmekalt riigieelarve kohta tehtud parandusettepanekute arutelu rahanduskomisjonis. Kehtiv seadus ei nõua pelgalt formaalselt, et parandusettepanekul peab olema ka katteallikas, see on eelkõige selleks, et rahanduskomisjon saaks neid parandusettepanekuid sisuliselt arutada. Ma arvutasin kokku, teie ettepanekute järgne kulude suurendamise maht oli 190 miljonit eurot, ja arvestades, kui vähe on riigieelarves n-ö vabasid vahendeid, mis ei ole seadustega juba ära suunatud, on see ikkagi väga märkimisväärne osa. Teil on mitu võimalust. Te saate näidata, et te tõmbate kuskilt kulusid kokku, aga ma ei näinud ühtki tõsiselt võetavat kohta, kus te oleksite näidanud kulude kokkuhoidu. Saab ka tulusid suurendada, aga kehtiv seadus näeb ette ja see on ka täiesti sisuliselt mõistetav nõue, et kui te esitate tulude suurendamise ettepaneku, siis te peaksite maksutulude suurendamise puhul esitama ka eelnõud, millega need tulud suurenevad. Ma ootasin ja eeldasin, et riigieelarve parandusettepanekute menetlemise ajaks laekub teilt kuulus astmelise tulumaksu seaduse eelnõu, aga seda ei ole tänase päevani tulnud. Ma ei saa aru, miks te seda ei esita? Ega ainuüksi see, et te kirjutate "astmeline tulumaks", ei tähenda automaatselt tulude suurenemist. Maksuseaduse puhul sõltub tulude laekumine ikkagi sellest, milline on maksubaas, millised on konkreetsed maksumäärad. Aga kuna teie ei esitanud astmelise tulumaksu eelnõu, siis me ei tea, millised on määrad, millised on seal ette nähtud erandid, soodustused ja mahaarvamised, mida astmelise tulumaksu süsteemi korral on tavaliselt arvukalt.
Rahanduskomisjoni esimees tunnustas täna oma sõnavõtus sotse. Sotsid olid tõesti parandusettepanekute juurde esitanud ka mingisuguse astmelise tulumaksu seaduse eelnõu moodi ettepaneku. Aga rahanduskomisjonis tekkisid küsimused, sellised esmatasandi küsimused, kuidas maksustatakse selle eelnõu puhul dividende, kuidas toimub tulumaksu kinnipidamine, kuidas maksustatakse näiteks mitteresidente. Kõigest sellest sõltub väga, kui palju sellise maksuseaduse muudatuse järel lisatulu laekub. Aga võib-olla  jääb tulusid kehtiva seadusega võrreldes hoopis vähemaks?
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Sotsid ei suutnud nendele küsimustele rahanduskomisjonis vastata, aga nad lubasid lähiajal vastused anda, nii et ootame neid. Aga veel kord: ma ei saa aru, miks te ei taha seda astmelise tulumaksu seaduse eelnõu esitada. Tõesti, Riigikogu selle koosseisu kaheaastase töö jooksul on olnud menetluses üks nn eelnõu, mis viis sisse kehtiva tulumaksuseaduse ühe sätte muudatuse. See ei ole tõsiselt võetav eelnõu ja seda ei saa käsitleda astmelist tulumaksu kehtestava maksumuudatusena. Seda ei olnud sisuliselt võimalik arutada. Mis puudutab teie ettepanekut klassikalise ettevõtte tulumaksu kohta, siis sellist eelnõu ei ole mitte keegi siin mitte mingisugusel kujul näinud. Veel kord: olge nii kenad, tehke oma ettepanekud, mida oleks võimalik sisuliselt arutada, esitage oma maksuseaduste eelnõud ja vormistage eelarve parandusettepanekud katteallikatega, mida oleks võimalik sisuliselt arutada. Kui te seda ei tee või ei suuda teha, siis ei saa rääkida mingist teie pakutavast sisulisest alternatiivist. Aitäh!

Suur tänu, Aivar Sõerd! Palun, kolleeg Eiki Nestor, sõnavõtt kohalt!

Aitäh, juhataja! Aivar Sõerd pidas niisuguse sütitava kõne, ma vastan veel kord nii nagu komisjonis. Küsimus oli näiteks, kuidas maksustada dividende. Meie vastus oli ka komisjonis, et nii nagu praegugi, ainult teistsuguse protsendiga. Ma jään selle juurde.

Suur tänu! Palun, Kadri Simson! Kolleeg Kadri Simson soovib meile esineda.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma arvan, et võib-olla tasuks võtta hetk ja mõelda sellele, et meil on olnud täna hea debatt. Me just arutasime kolleeg Sven Sesteriga, et ei mäletagi, millal kell 1.33 veel sisulisi kõnesid on peetud. Ööistungid on meie kui opositsiooni peaaegu ainuke vahend, avaldamaks survet riigieelarve eelnõu pärast, mis on sotsiaalselt tundetu ja ettevõtlust pitsitav. Sellise eelarve vastuvõtmist tulebki takistada, vähemasti senikaua, kuni ühtegi muudatusettepanekut isegi arutama ei soostuta.
Piisab vaid ühest märksõnast: uuest aastast tõuseb elektri hind ligikaudu 20%, aga valitsusliit ei võta aktsiisi ja seeläbi ka hinna langetamist jutukski. Riigikogu vastutustundlik osa ei saa sellega leppida. Küllap kuuldakse meie ettepanekuid elektriaktsiisi langetamise kohta paremini siis, kui nende taga on reaalne surve ööistungite näol. Täiesti ekslik on väita, nii nagu senini on tehtud, et valitsus ei saagi midagi elektri hinna osas teha. Saab küll! Valitsuse tööriistaks on maksupoliitika ja valitsuse otsesteks tööandjateks ja töökäskude andjateks on siin Riigikogu saalis olevad 56 IRL-i ja Reformierakonna liiget. Kui valitsus ütleb, et ta mitte midagi ei tee, siis teie saate öelda, et mitte midagi tegemises ei ole küll midagi asendamatut. Sellised mitte midagi tegijad võib asendada nendega, kes soovivad enda käes olevaid võtmeid kasutada selleks, et järgmise aasta eelarve ei tooks selliseid hinnatõuse kaasa.
Ma olen siin kuluaarides kuulnud küsimusi selle kohta, et ööistung ei too ju raha juurde. Miks me peame täna eelarvet arutama? Miks me peame homme eelarvet arutama? Miks me peame tõenäoliselt ka järgmisel nädalal seda arutelu jätkama? Siin on kohane mõelda kaugemale minevikku tagasi. Ööistungid on enamikus läänelikes parlamentides levinud meetod valitsusliitude ülekaaluka hääletusmasina vastu. Ööistungi esimene põhjus on suhtumine. Kui debatti ei soovita ja kui ühtegi ettepanekut kuulda ei võeta, siis on loogiline järeldus ööistung. Ööistungid sündisid muuseas Rooma senatis, kus neist sai demokraatide relv diktaatorite vastu. Senaator Cato Noorem püüdis oma öösse venivate kõnedega takistada Caesari teekonda võimule ning vabariigi muutumist isikukultuslikuks keisririigiks. Ehkki Caesar siiski pääses võimule, peeti ööistungeid nii tõhusaks vahendiks, et need on siiani jäänud parlamendi töövõtete hulka. Ööistungid on tõhus relv nende jõudude vastu, kes arvavad, et neil on tõe monopol. See on ainuke töötav relv olukorras, kus häälteenamust omav jõud ei soovi normaalset poliitilist debatti pidada.
Ettepanek, mida meie püüame öösistungitega nähtavaks ja kuuldavaks teha, on elektriaktsiisi langetamine neli ja pool korda, s.o Euroopa Liidu reeglitega lubatud miinimummäärani. Televiisoris võib parema ja odavama elektripaketi valimise reklaami teha, aga eelseisev hinnatõus mõjub ka Eesti Panga kinnitusel majandusele üsna raskelt, andes märgatava osa järgmiseks aastaks prognoositavast kogu elukalliduse tõusust. Keskerakonna ülesanne on tuletada valitsusele meelde, et näiteks neil, kellel on kodus elektriküte, läheb uuest aastast ilma aktsiisi langetuseta väga raskeks. Miks valitsus nende inimeste huve ei kaitse? Kui üks valitsuserakondadest, nimelt Isamaa ja Res Publica Liit, lubas kodukulud alla viia, mis ei kipu neil aga väga õnnestuma, siis meie ettepanekutega ühinedes oleks neil võimalik omaenda lubadused lõpuks ära täita. Tuleb arvestada, et kasvav elektri hind mõjutab ka majanduse konkurentsivõimet. Vastuvõetava hinnaga tootmine ja teenindamine muutub järjest keerulisemaks. Elektriaktsiisi langetamisest Eesti ettevõtlus võidaks. Kui elektri hinna tõusu suhtes midagi ei tehta, siis Eesti ettevõtluskeskkond halveneb, töökohtade loomise võimalused vähenevad.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit, palun!

Seoses kodukuludega on Keskerakonnal eelarve kohta veel üks ettepanek: langetada toasooja käibemaksu rohkem kui poole võrra, praeguselt 20%-lt 9%-le. Me teame, et toasooja hind on viimaste aastatega meeletult tõusnud, muutes elamiskulud järjest raskemini talutavaks. Praegu täidetakse riigikassat toasooja käibemaksuga liiga palju, kuigi toasooja eest peavad maksma ka need, kellel tulusid õieti ei olegi, näiteks pensionärid. See on maksupoliitiliselt ebaõiglane lahendus, mis koormab liialt madalama sissetulekuga inimesi.
Ma juba kuulen siit teisest reast Aivar Sõerdi karjeid, et te lubate makse alandada, aga kust tulevad katteallikad. Kust siis tulevad aktsiisi- ja käibemaksu langetamiseks ning koolitoidu kinnimaksmise ja õpetajate palgatõusu jaoks katteallikad? Mitmelt poolt. Üks ettepanek on edasi lükata küll vajalikud, aga praegu selgelt Eestile üle jõu käivad suurprojektid, näiteks Eesti Rahva Muuseum, mis jäi ilma eurorahastusest. Vaja on kasvatada ka Eesti riigi tulusid. Maksuamet on öelnud, et nad teavad, kui suured on kogumata riigimaksud, ja kui maksuametile võimekust juurde anda, suudaksid nad makse paremini koguda. Meil on ka ettepanek maksuametile raha juurde anda, mis ei leidnud aga samuti toetust. Riigi tulusid on vaja kasvatada ettevõtte tulumaksu taastamise teel. See ei olegi nii võõras ja vastumeelne ettepanek väga paljudele Eesti ettevõtjatele, sest nad ütlevad, et tänasest maksuolukorrast võidavad kõige rohkem need firmad, kes viivad oma kasumi Eestist välja.
Ja lõpetuseks. Keskerakond on valmis kehtestama uue ja õiglasema astmelise tulumaksu, mis jagaks maksukoormust tasakaalustatumalt ja teeniks riigile paremini tulu sealt, kus raha rohkem liigub. Ma tuletan meelde, et inimesed, kes astmelise tulumaksu puhul maksaksid kõrgema astme järgi, ehk need, kelle kuusissetulek on üle 1500 euro, on praegu need, kes on kõige rohkem võitnud tulumaksu langetamisest 26%-lt 21%-le. Nende lisakoorem ei tuleks väga palju suurem sellest, mis nad on senimaani võiduna endale saanud.
Kui hooldajad ja meditsiiniõed näitasid oma jõudu streikides, ja seda edukalt, siis alguses räägiti, et midagi muuta ei ole võimalik. Lõpuks, kui surve aina suuremaks kasvas, selgus, et ikkagi on võimalik muuta, on võimalik pidada debatti. Riigikogu opositsiooni ja Keskerakonna survevahendiks on ööistungid ja enam ei ole võimalik eirata teiste võimaluste olemasolu järgmise aasta riigieelarves. See, et teisi alternatiive ei ole, ei vasta tõele! Valitsuse käes on võti, ohjeldamaks järgmise aasta hinnatõuse. Ööistungi mõte on see, et valitsus, mis ülbelt soovib saada hinnatõusudest tulu ja inimeste aitamist näeb kui mõttetut kulu, vajab vahetust.

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Alustuseks või siis lõpetuseks tahaksin kõigepealt kiita valitsust. Valitsus on olnud tubli. Sotsiaaldemokraadid on rääkinud aastaid, et lastetoetused on Eestis väga väikesed, ja ka sellest, et õpetajate palgad on väga väikesed, nüüd on valitsus lõpuks aru saanud, et näed, lastetoetused ongi liiga madalad ja õpetajate palgad on ka liiga madalad. Kahjuks siin saab kiitus otsa. Soov oli, aga tegevuses jäime kahjuks poolele teele. Lastetoetuseks leidsime 9,6 eurot ja seda ka ainult neile, kellel pereliikmete sissetulek jääb väiksemaks kui 150 eurot, rohkem ei leidnud kuidagi. Õpetajate palga puhul tahtsime deklareerida, et leiame võimaluse tõsta palka 11%. Kahjuks 11% ei leidnud, reaalselt leidsime raha ainult 5% ulatuses. Muid katteallikaid ei leidnud ja õpetajate palgatõusu nõudeni, mis oli tegelikult 20%, kah ei jõudnud. Niisiis selles mõttes võiks valitsust tunnustada, kui öeldakse, et jah, ühiskonnas on probleeme, tahaks neid lahendada, aga kahjuks selleni, kuidas seda teha, ei jõuta. Muidugi teeb eriti nukraks, et hirmsasti tahetakse deklareerida, et probleemid on lahendust saamas.
Mis puudutab õpetajate toetust, siis nagu ma mainisin, meie eelarvest võib välja lugeda, kust tulevad katteallikad õpetajate 5%-lise palgatõusu jaoks. Seda, kust tuleb 11% jaoks, enam välja ei loe. See tähendab reaalselt seda, et õpetaja, kes loeb ajalehte, kuulab raadiot, vaatab televiisorit ja kes tahaks 1. jaanuarist näha enda pangakontole laekuvat 11% suuremat palka, seda ei näe. Ta läheb koolidirektori juurde ja küsib, miks ta rohkem palka ei saa. Direktor ütleb, et raha pole, vallavanem rohkem ei anna. Koolidirektor läheb vallavanema juurde ja küsib: vallavanem, miks sa mulle raha ei anna, et õpetajatele palka maksta? Vallavanem ütleb, et näe, valitsus ei anna, minister on paha. Kõik näitavad näpuga kõigi peale, aga lõppkokkuvõttes see, kes peaks palka juurde saama, ehk siis õpetaja, seda suuremat palka oma pangakontol ei näe. Ja see on probleem. Sotsiaaldemokraadid on pakkunud sellele oma lahenduse. Kahjuks vähemalt rahanduskomisjonis tundub, et koalitsioonilt see positiivset vastust ei leia.
Aga eelarves on veel teisigi teemasid. Juba mainitud lastetoetus, mida hakkab saama meil kõige vähem teeniv ühiskonnakiht. Aga kahjuks peavad ka nemad selleks, et seda raha oma pangaarvel näha, kirjutama  avalduse. Üks asi, mis selles eelarves eri küsimustes selgelt välja joonistub, on see, et üks riigi oluline tasand, kohaliku omavalitsuse tasand, kes on saanud kärbetega väga palju pügada, saab seda veel. Saab seda nii õpetajate palgaga kui ka näiteks toimetulekutoetusega. Kuigi sinna, jah, tõenäoliselt lõpuks eelarveaasta jooksul raha juurde leitakse. Eelarves on küll räägitud sellest, et meil võiks väheneda töötute arv ja võib-olla siis ka toimetulekutoetuse saajate arv, aga seda, et meil elektri hind tõuseb ja see võib mõjutada ka toimetulekutoetuse suurust, eelarve seletuskirjast kuskilt välja ei loe. Ka selles suhtes on sotsiaaldemokraatidel positiivsed ettepanekud. Aga rahanduskomisjonis toimunud hääletuse järgi tundub kahjuks samamoodi, et koalitsiooni toetust need ei leia.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Valitsus on tervishoiutöötajatega sõlminud lepingu, mille alusel peaks lisaraha minema kiirabile ja residentide palgaks, aga kahjuks ka sellele ei leia eelarvest mõistlikku katteallikat. Üks variant, kuidas seda raha reaalselt tervishoiutöötajateni viia, on lükata edasi töötutele antud lubadus, et töötu abiraha tõuseb 2013. aastal pooleni alampalgast. Tegelikult on selleks katteallikas riigieelarves reaalselt olemas. Teatavasti on Vabariigi Valitsuse reservis 4 miljonit n-ö broneeritud katuserahaks, mida siis rahvasaadikud saaksid oma maakonda viia. Täpselt selle summaga oleks võimalik katta kiirabitöötajate ja residentide palgatõus ilma selleta, et töötud peaksid kannatama. Ka selline ettepanek on sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekute hulgas.
Kuna sotsiaaldemokraatide jaoks on alati olnud tähtis vastutustundlik eelarvepoliitika, siis on meie muudatusettepanekute tulupool oluliselt suurem kui kulupool, mis teisisõnu tähendab, et oleme ulatanud abikäe valitsusele, kelle esitatud eelarve on puudujäägiga. Meie kompleksne muudatusettepanek vähendaks eelarve puudujääki. Samas oleme mures sellepärast, et keskvalitsuse reservid vähenevad suure hooga – kui sel aastal on need üle 700 miljoni, siis järgmiseks aastaks prognoositakse ainult üle 200 miljoni. Tulenevalt sellest on meil muudatusettepanek, mis suurendab reservi 200 miljoni euro võrra.
Kokkuvõtteks ütlen, et nii nagu me oleme ka oma muudatusettepanekuga demonstreerinud, on tasakaalus eelarve ja vastutustundlik rahanduspoliitika kindlasti oluline, aga siiski tuleb nentida, et sellisesse riiki, kes mõtleb ainult sellele, kuidas eelarve tasakaalus oleks, ja ei mõtle sellele, kuidas inimesed elavad, jääb lõpuks elama ainult rahandusminister. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Tundub, et kõik on oma kõnesoovid rahuldanud, seetõttu lõpetan läbirääkimised.
Head kolleegid, alustame nüüd tõsist tööd, st muudatusettepanekute läbivaatamist. Selle seaduseelnõu kohta on neid 101. Alustame!
Esimese muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Kolleeg Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees, ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Palun ka kirjalikult!
V a h e a e g

Kolleeg Priit Toobal, milles on küsimus?

Aitäh! Ma tahtsin tähelepanu juhtida sellele, et istungi juhataja, eriti Riigikogu esimees, jälgis väga rangelt aega, kui rahvasaadikud kõnet pidasid. Sama ma palun teie käest ka nüüd – kui vaheaeg on võetud kümneks minutiks, siis on vaheaeg võetud kümneks minutiks.

Suurepärane, ma saan aru. See on väga tõsine kriitika ja ma võtan selle väga tõsiselt arvesse. Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kõige esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh, juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja puhtisiklikust sümpaatiast Kadri Simsoni vastu palun ka enne seda kümme minutit vaheaega!

Suurima heameelega. Vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kolleeg Kadri Simson, vaheaeg on lõppenud.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud kolleeg Rainer Vakra, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Kuna kolleeg Rainer Vakra ei ole veel saali jõudnud, siis ma palun seda muudatusettepanekut hääletada! Aga enne seda võtan ma kümme minutit vaheaega, et Rainer Vakra jõuaks ise ka oma muudatusettepanekut hääletada.

Vaheaeg kümme minutit.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud kolleeg Rainer Vakra, juhtivkomisjon on jätnud arvestama. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees, ma palun neljandat muudatusettepanekut, mis puudutab koolitoitu, hääletada, aga enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Jaa, palun, vaheaeg!
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 44, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Ma palun muudatusettepanekut nr 5 hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega! Viies muudatusettepanek aitab täita Jaak Aaviksoo lubadust õpetajate palgatõusu kohta, ilmselt vajavad koalitsioonisaadikud ...

Head kolleegid, vaheaeg! Mul on veel üks kommentaar. Muudatusettepaneku hääletusele panemisel palun öelda ainult number. Kuna te kõik saite esineda ja oma muudatusettepanekuid hästi seletada, siis selles protseduuris toimub ainult nende ettepanekute hääletamine.
V a h e a e g

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Palun muudatusettepanekut, mis puudutab lasteaiaõpetajate palka, st muudatusettepanekut nr 6 hääletada ja enne muudatusettepaneku hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Ma palun seitsmendat muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Palun, vaheaeg!
V a h e a e g

Head ametikaaslased, vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub muudatusettepanekut nr 8 hääletada ja enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Palun seda ettepanekut ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, vaheaeg on lõppenud. Me oleme kaheksanda muudatusettepaneku juures. Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi üheksanda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht peale arutelusid on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub enne muudatusettepaneku nr 9 hääletust kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kuulutan välja vaheaja! Palun see ettepanek ka kirjalikult!
V a h e a e g

Head ametikaaslased, vaheaeg on lõppenud. Oleme üheksanda muudatusettepaneku juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid 1. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi järgmise, kümnenda muudatusettepaneku juurde. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub enne muudatusettepaneku nr 10 hääletust kümme minutit vaheaega!

Tänan! Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 34. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 11. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud, kõik on saanud veel kord mõelda muudatusettepaneku nr 11 peale.
Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 11, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 12. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Peale arutelu oli juhtivkomisjoni seisukoht jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. Oleme 12. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 6 Riigikogu liiget, vastu 33. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi järgmise muudatusettepaneku juurde, mis kannab numbrit 13. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Kaia Iva, palun!

Austatud juhataja, tundub, et see on päris huvitav ettepanek, kuid vajame selle arutamiseks siiski pisut lisaaega. Palume seda parandusettepanekut hääletada ning palun ka kaks minutit vaheaega!

Aitäh! See on hea ettepanek! Kuulutan välja vaheaja ja palun tuua see palve ka kirjalikult.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Isamaa ja Res Publica Liidu võetud vaheaeg on lõppenud. Oleme 13. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 5 Riigikogu liiget, vastu 28. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 14. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme 14. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 14, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 32, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 15. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Palun seaduseelnõu 278 muudatusettepanekut nr 15 hääletada ja enne seda palun kaks minutit pausi!

Aitäh! Mul on teile küsimus: kes esindab Reformierakonda, kas teie või Rein Aidma? Võib olla protseduuriline küsimus? Selge! Toomas Tõniste, palun!

Mul oli samasugune soov, nagu siin eespool oli. Avaldus läks juba teele.

Mis see soov täpselt on?

Mul oli samasugune soov mis eelmisel küsijalgi, aga ma võin praegu tühistada.

Selge. Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Ma saan aru, et kõik soovisid seda ettepanekut hääletada. Palun teie ettepanek ka kirjalikult! Enne hääletamist kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme 15. muudatusettepaneku juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 16. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kas on veel ettepanekuid? Ei ole. Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme 16. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 16. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7 Riigikogu liiget, vastu 30, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi järgmise muudatusettepaneku juurde, mis kannab numbrit 17. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Peale arutelu jõudis juhtivkomisjon järeldusele, et jätta ettepanek arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kas on teisi, alternatiivseid ettepanekuid? Ei ole. Palun see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja, kümme minutit.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme muudatusettepaneku nr 17 juures ja asume seda hääletama.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi järgmise muudatusettepaneku juurde, mis kannab numbrit 18. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun ka kirjalikult! Kuulutan välja vaheaja, kümme minutit.
V a h e a e g

Head kolleegid, tere hommikust! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 18, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7, vastu 27, 1 erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 19. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g
 

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 6, vastu 27, 1 erapooletu. Ettepanek ei leidnud  toetust.
Järgmine muudatusettepanek on nr 20. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Hääletame kindlasti ja kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 20, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 4, vastu 26, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
21. muudatusettepanek. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Hääletame seda ettepanekut kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 21, mille on teinud Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 6, vastu 23, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 22. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Hääletame seda ettepanekut kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 22, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7, vastu 25, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 23. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Hääletame seda muudatusettepanekut kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 23, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8, vastu 27, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 24. Valeri Korb, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Hääletame muudatusettepanekut nr 24 kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 24, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 5, vastu 25, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 25. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda nagu alati kümme minutit vaheaega!

Nagu alati me hääletame seda kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Me oleme jõudnud 25. muudatusettepaneku juurde. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni tehtud 25. muudatusettepaneku. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 7, vastu 25, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
26. muudatusettepanek. Palun, Valeri Korb!

Ma palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Me hääletame seda kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 26, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 6, vastu 30, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 27. Palun, Mailis Reps!

Palun selle muudatusettepaneku eel kümme minutit vaheaega, et kõik saaksid tutvuda muudatusega, mille abil me tahame renoveerida ühe lasteaia!

Me hääletame seda kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 27, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 6, vastu 26, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Järgmine on muudatusettepanek nr 28. Palun, Mailis Reps!

Palun 28. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Väga tore! Me hääletame seda ettepanekut kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 28, mille on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 7, vastu 29, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Palun, Kaia Iva!

Ma pisut ootan, aitäh!

Me asume 29. muudatusettepaneku juurde. Palun, Kaia Iva!

IRL-i fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada ning enne seda palume kaks minutit vaheaega!

Aitäh! Kaks minutit. Mailis Reps, palun, teie ettepanek!

Aitäh! Kuna ta on juba hääletusele pandud, siis me kordame sama ettepanekut, aga sooviksime kaheksa minutit lisaks, nii et palun kümme minutit vaheaega!

Me hääletame seda ettepanekut 2 + 8, st kümne minuti pärast.
V a h e a e g

Head kolleegid! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 29, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 30 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 30. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Suurima heameelega. Vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele 30. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 31, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Palun 31. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümneminutilist vaheaega!

Vaheaeg, palun!
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 31. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuks jäi 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 32, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps! Palun kiiremini!

Veel kiiremini? Väga lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 32. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümneminutilist vaheaega!

Vaheaeg, palun!
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele 32. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuks jäi 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
33. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 33. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Palun, vaheaeg!
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 33, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 30, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
34. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 33. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Palun, vaheaeg!
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 34, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 35 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 35. muudatusettepanekut hääletada ja palun enne seda kümme minutit vaheaega!

Jah, hea meelega. Vaheaeg.
V a h e a e g

Hea Riigikogu, panen hääletusele 35. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
36. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 36. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Kümme minutit, palun!
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 36, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 37 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 37. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümneminutilist vaheaega!

Palun, vaheaeg!
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 37, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
38. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 38. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Hea meelega. Vaheaeg.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 38, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 39 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 39. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Suur tänu! Vaheaeg.
V a h e a e g
 

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele 39. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada! Katkestan hääletuse. Väike vaheaeg, mis läheb kümne minuti sisse. (Naer.)
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 39. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
40. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine, palun 40. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Hea meelega. Vaheaeg.
V a h e a e g
 

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme jõudnud 40. muudatusettepanekuni.
Head ametikaaslased, panen hääletusele 40. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi järgmise muudatusettepaneku juurde, mis kannab numbrit 41. Selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta ettepanek arvestamata. Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja, palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Tänan! Palun esitada see ettepanek ka kirjalikult! Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme jõudnud 41. muudatusettepanekuni.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 41, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 11 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 42. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht peale arutelu on jätta ettepanek arvestamata. Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja, palun Keskerakonna fraktsiooni nimel 42. muudatusettepanekut hääletada ja enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Tänan! Tarmo Leinatamm, palun!

Mul on selline küsimus: kuhu need kirjalikud avaldused, mida siin kirjutatakse, lähevad? Kas Riigikogu liikmed saavad selle põneva materjaliga kuskil tutvuda?

Aitäh! Kindlasti saavad tutvuda, kui see huvi on. Aga nad liiguvad umbes sama kaugelt, kus teie istute, siia saali ette, teie poolt vaadates paremat kätt.

Ja siis?

Siis nad jäävad siia laua peale ning kontrollitakse, kas avaldus vastab töö- ja kodukorra nõuetele. Kui vastab ... (T. Leinatamme repliik kohalt.) Te saate tulla ja neid vaadata.
Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme 42. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 42. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 13 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi 43. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta ettepanek arvestamata. Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja, palun Keskerakonna fraktsiooni nimel 43. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümme minutit vaheaega!

Tänan! Kuulutan välja vaheaja, kümme minutit.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme 43. muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele 43. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused 
Poolt 15 Riigikogu liiget, vastu 39. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head ametikaaslased, seoses neljapäevase istungi rakendamisega võtan juhataja vaheaja 13 minutit.
V a h e a e g

Istungi lõpp kell 10.00.