Enne otseseid vastuseid kolmele küsimusele, mis te olete esitanud, teeksin kolm üldisemat tähelepanekut. Te käsitlete siin tegelikult umbes kolme teemat. Üks on see, et te olete lugenud suvel Õhtulehte, sest just sellest lehest pärinevatele viidetele olete ehitanud üles sellise etteheitva arupärimise. Mina pean tunnistama, et mina tegin suvel tööd ja ei saanud Õhtulehte palju lugeda. Aga ma lugesin Postimeest ja soovitan teile ka. Juba nädal varem olin ma samasuguse loogikaga tehtud etteheited 23. augusti Postimehes ümber lükanud. Ma reageerisin Postimehe teisel leheküljel esitatud väga isiklike halvustavate kommentaaride ja ka karikatuuri peale, kus kasutati minu sõnu ja tõsteti need hoopis uude teemasse, hoopis uude konteksti. Sisuliselt irvitati minu üle, et kuidas ma ei tea, et on olnud kriis, kuidas ma ei tea, et energiahinnad on siin tõusnud, et millest ma üldse räägin ja üldsegi ei sobi mitte millestki mitte midagi rääkida. Minu õiendus avaldati väga korrektselt ja selgelt kahetsust tundes. Te pidite seda nägema, enne kui te arupärimise esitasite.
See lause, et palgad on kasvanud kiiremini kui hinnad, kehtib 2011. aasta kolmandast kvartalist alates. See on siiani kehtinud, kuigi see polnud välja öeldud mitte nii pika vaate kontekstis, vaid ma andsin aru selle aasta esimese poolaasta majandustulemustest, väga täpselt piiritledes, millest ma räägin ja kui pika aja kohta saab väita, et palgad on kasvanud kiiremini kui hinnad ehk reaalpalgad on kasvanud. Teine koht, kus ma olen sama rääkinud, on majandusprognoos. Prognoosijate hinnangul kasvavad reaalpalgad ka lähima aasta jooksul ja minul on küll selle üle hea meel.
Teine teema, mida te arupärimises käsitlete, on jälle selline väga sümptomaatiline. Teatud kimp riigiameteid tõstetakse teistest kõrgemale ja vastandatakse kõigile teistele justkui väärtusetutele ametitele, küsitakse ainult nende kohta, et kuidas need hakkama saavad. Kõik see pannakse jällegi sellisesse statistilise keskmise konteksti, et ma peaksin ennast nagu süüdi tundma, et ma üldse räägin statistikast või prognoosidest.
Esiteks peab ütlema, et jah, 1. jaanuarist 2013 – härra Vassiljev, kui te kuulaksite korraks! – ma vastutan avaliku sektori palgapoliitika eest või avaliku teenistuse eest üldisemalt või kuidas see täpselt kirjas on. Seetõttu esitasin sel aastal valitsusele juba ennetavalt palgaanalüüsi. Ma ei oleks pidanud seda tegema, aga ma esitasin selle eelarve kontekstis ja lükkasin ümber selle vaate, mida kõik üksteise võidu esitavad. Ikka see jutt – päästjad, politseinikud, arstid, õpetajad! Arstid, õpetajad, päästjad, politseinikud – nagu teised ei olekski inimesed, nagu teistel ei olekski vajadusi, nagu nemad oleksid kõige suuremad hädalised. Vaat sellele suhtumisele ma hakkan vastu. See on ebaaus kõigi teiste ametite suhtes, mis ei ole vähem olulised. Nad ei ole nii populaarsed, aga nad ei ole vähem olulised! Ma ütlen lihtsalt, et ükski nendest ametitest ei kuulu minu haldusalasse. Kui te küsite, kui te tahate tõesti saada vastuseid nende konkreetsete ametite palkade suhtes, siis kõige ausam on küsida seda konkreetselt ministrilt ja küsida niimoodi: missugused struktuurilised ümberkorraldused on teil selle heaks tehtud, et palganõudmised saaks paremini rahuldatud? Sest palganõudmised on ju kogu aeg, raha aga lihtsalt peale ei voola, vaid riiki tuleb kogu aeg efektiivsemaks muuta.
Kui rääkida sotsidest, siis sotsidel oli üks minister ja esimees, tema nimi on Jüri Pihl. Te ei taha teda enam meenutada, aga mina ütlen, et just palga teemal või struktuuriliste ümberkorralduste teemal haaras ta härjal sarvist ja julges teha ebapopulaarseid otsuseid selle nimel, et väärt inimesed saaksid tulevikus rohkem väärt palka. Sisejulgeolek on meil ilmselgelt üks Euroopa kallimaid ja on olnud ka üks inertsemaid oma kulude ümberkorraldamisel. Tema oli üks ministritest, kes tegi seda. Minu vastutus kogu palgapoliitikas on esmalt selles, et eelarve oleks kestlik, et ei tuleks tagasilööke. Tuleb anda valitsusele aru, missugused võimalused on.
Kolmas teema oli riigieelarve. Riigieelarvest ma üldse ei räägiks, sest see ei ole valmis. Selleks on omad protseduurid ja vaidlused ees, homme vaidleme päev läbi jälle edasi, mingeid tulemusi praegu ju ei ole.
Aga nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus algab viitega Õhtulehele, et palgatõus on hinnatõusust kiirem. On tõesti, alates eelmise aasta kolmandast kvartalist. Edasi palute tutvustada haridus- ja kultuuritöötajate, politseinike, päästjate, kaitseväelaste ja meditsiinitöötajate reaalpalga muutumist. Ma proovin. Ma ei arva, et mina olen siin see põhiline vastaja. Idee poolest, ma ütlen, on ka siin saalis inimesi, kes võiksid mind täiendada, aga nad on vist ära läinud. Üks neist oli minister sel ajal, kui me eelarve tegemisel mõningad vead sisse lasime, ja vähemalt üks arupärijate hulgast kuulus ka nn krokodillide komisjoni, kes tegi aastal 2008 vajalikud kärped. No mitte piisavad kärped, aga siiski.
Statistikaameti andmeil kasvas reaalpalk avalikus sektoris 2011. aastal nii nagu Eesti keskminegi 1%. Pange tähele! Ma räägin avalikust sektorist üldiselt, mitte teiste ministrite haldusaladest. Ja kui nüüd rääkida teie nn favoriitametnikest – need on politseinikud ja kaitseväelased –, siis nende puhul on tegemist ajalooliselt keskmisest suuremate palgakasvudega. Kui ilma politseinike ja kaitseväelasteta ning ka ilma vanglatöötajateta, kes umbes samasse kanti langevad, kasvas riigiasutuste keskmine palk aastal 2008, võrreldes 2006. aastaga, keskmiselt 48%, mis on selgelt jätkusuutmatu kasvuprotsent, siis nendel kolmel tegevusalal kokku oli kahe aasta jooksul palgakasv 78%. Vaat sealt tuleks vaatama hakata! Selles mõttes on korrektne, et räägite viiest aastast – tõepoolest, nii tulebki vaadata. Kus tehti viga? Nendes valdkondades, kus buumiajal mindi palgatõusudega kõige rohkem hoogu ja kus kõige rohkem küsiti küsimusi à la politseinikud, päästjad, arstid, õpetajad, tehti ka kõige suuremad vead. Ja kui tuli kriis, siis oligi nendes valdkondades kõige rohkem kohanemist vaja. Kõige selgemalt eristuvad siin politsei ja kaitsevägi. Kui vaadata 2011. aastat, siis seal kasvas reaalpalk 0,3%. Ta siiski kasvas, sest hinnad ju ka, nagu opositsioon siin äsja rääkis, kasvasid. Igal juhul oli see eelarvele koormus ja otsus palku kasvatada oli langetatud. Sõjalise riigikaitse valdkonnas langes reaalpalk eelmisel aastal 0,1%. Seal andis see garanteeritud protsent SKT-st sellise tulemuse: minimaalne reaalpalga langus ehk enam-vähem inflatsiooniga sammupidamine.
Kõige suurem palgalangus selles seltskonnas oli aga päästjatel. Nende reaalpalk vähenes 2,4%. Selle ameti te olete õiglaselt ära nimetanud, aga mõnele teisele olete liiga teinud. Ja kõige rohkem on kahju, et te ei ole nimetanud arupärimises sotsiaaltöötajaid. Kui me võrdleme neid ka meditsiini-, haridus- ja kultuuritöötajatega, siis sotsiaaltöötajate palgatase on kõige madalam ja nende vajadused on meie ülevaate puhul ilmselgelt kõige suuremad. Meditsiini-, haridus- ja kultuuritöötajate palga ostujõud vähenes 2011. aastal, seda tuleb tunnistada. Eelarvepitsitused, need kunagi tehtud vead istuvad meil eelarves nii sügavalt sees, et me ei suutnud siin inflatsiooniga kaasas käia, aga kõige suurem langus oli ikkagi sotsiaalvaldkonnas. Selle te olete jätnud nende populaarsete ametite loetelust välja. Politsei ja kaitseväe puhul ei olnud reaalpalga vähenemist, vaid oli kasv. Nii et paluks teha vahet ametitel, kui te tahate kaastunnet välja näidata.
Mis ma veel ütlen? Mida ühtlasem on olnud palga maksmine buumi ajal, ühesõnaga, mida mõõdukam palgatõus, seda väiksemad olid kriisiaegsed tagasilöögid. Just jõustruktuurides ja just sellesama saali, aga ka valitsuse valikulise lähenemise tõttu olid need tagasilöögid ja kannatused suuremad, kui need olid keskmiselt.
Teine küsimus: "Kuivõrd põhjendatuks ja otstarbekaks peate Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi soove tõsta oma haldusala töötajate palka?" Ma arvan, et see on ülimalt põhjendatud soov. Selle nimel tulebki tööd teha. Aga põhiline allikas on loomulikult ümberkorraldused, eriti neis valdkondades, kus ümberkorraldused on jäänud kõige rohkem tegemata. Siin on meil üks väga hea näide, see on haridusvaldkond, kus minister ei ole mitte ainult jõulisi avaldusi teinud, vaid on teinud ka jõulisi plaane. Haridusvallas, õpetajate palkade vallas käivad soov teha ümberkorraldusi ja maksta palku ikka ühte jalga. Ma ei saa küll väita, et Siseministeeriumis ei oleks sellist reformide tahet, aga seal läheb see asi natukene raskemini ja hästi palju teatud halvustamise saatel – et kõik on hirmsasti väsinud reformidest, et me oleme ikkagi teise kultuuriga, me ikkagi politseinikega kokku ei sobi. Sellist mundrikandjate hädaldamist ei ole tegelikult väga meeldiv kuulata, seda enam, et ümberkorralduste tulemus oleks lõppkokkuvõttes ikkagi väärikam palk. Inimesed ise või, ütleme, huvigrupid, veelgi täpsemini öeldes nende esindajad – ma ei saa kõigi nimel rääkida, need on esindajad, kes on pääsenud meediasse – võiksid vähem pirtsutada ja rohkem sellele kaasa aidata, et palgatõusuks ruumi oleks. See on minu soovitus.
Kui nüüd soovidest rääkida, siis muidugi ei ole mõistlik rääkida kahekohalistest kasvuprotsentidest. See aeg tuleks ära unustada ja sellised avaldused on ainult kontraproduktiivsed. Meenutame ikkagi, et meie põhieelarve on endiselt miinuses, ta langes sinna buumi tõttu. Elasime varjatult võlgu ja juba kord võetud kohustuste tagasitõmbamine ei lähe kunagi samas tempos ega ole poliitiliselt võimalik. Alati on need suured agendad, mis räägivad ikkagi protsessi teisest suunast.
Nagu ma ütlesin, palga tõstmise soov on põhjendatud. Meil on kõigis ministeeriumides tekitatud selleks minimaalsed reservid, puudujääke on enamasti oluliselt vähendatud. Meie põhieelarve puudujääk on järgmisel aastal langemas suurusjärgus miinus seitsmelt miinus kahele. Aga me vaatame nende soovide puhul nii reformisoove, palgataset, haridust, sotsiaalseid garantiisid, voolavust kui ka ajaloolist käitumist – kõike seda. Kui te mulle aega annaksite, siis ma tooksin teile mõned huvitavad faktid ka.