Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu. Me teeme ettepaneku täiendada karistusseadustikku sättega, mis näeb ette alaealiselt seksi ostmise keelustamise. Karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõuga, mille meie fraktsioon esitab, täiendatakse kehtivat karistusseadustikku sättega, millega kriminaliseeritakse seksi ostmine alaealiselt ehk alla 18-aastaselt isikult. Muudatus on vajalik, kuna kehtiva karistusseadustiku 11. peatüki 2. jagu "Süüteod alaealise vastu" sätestab küll mitmeid kuriteokoosseise, millega kaitstakse alaealise normaalset vaimset ja seksuaalset arengut, kuid seal ei nähta ette, et prostitutsioonile iseloomulike teenuste ostmine alaealiselt oleks karistatav ning peale eetilise hukkamõistu ühiskonnas ka õiguslikult hukka mõistetud. Mitmed prostitutsiooni käsitlevad uuringud, mis on ka eelnõu seletuskirjas ära toodud, osutavad sellele, et Eestis prostituutidena tegutsevatest inimestest on 50–70% alustanud oma tegevust alaealiselt. See näitab, et sellesse saatuslikku ketti satutakse suuremalt jaolt alaealisena. Nii et sellise seaduseelnõu on meie fraktsioon esitanud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tutvustan teile arupärimist, mille 15 Keskerakonna fraktsiooni liiget esitavad rahandusminister Jürgen Ligile. Nimelt huvitab meid väga naiste ja meeste palgalõhe teema. Eestis on naiste ja meeste palkade erinevus üks suuremaid Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas. Sotsiaalministeeriumi kogumikus "Sooline palgalõhe Eestis" leiduvate andmete põhjal on palkade hajuvus nii erasektoris kui ka avalikus sektoris väga suur. Mehed teenisid naistest keskeltläbi 30% kõrgemat palka, samas kui Euroopa Liidus tervikuna on sooline palgalõhe keskmiselt 15%. Kahjuks aga lubas rahandusminister Jürgen Ligi 8. märtsi telesaates "Kolmeraudne" sellises keerulises olukorras endale üsna küünilise märkuse. Nimelt väitis rahandusminister Jürgen Ligi järgnevat: "Kui me võtame naisõpetaja, palgalõhe siia juurde, siis see pole halb palk." Leiame, et ajal, mil Sotsiaalministeeriumi juurde ollakse loomas naiste ja meeste palgalõhe ületamise võimalusi otsivat nõukoda, on valitsusliikme seesugune märkus äärmiselt kohatu. Sellest tulenevalt on meil ministrile kuus küsimust. Me soovime kommentaari tema üsna kummalisele ja küünilisele märkusele. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab Riigikogu juhatus selle menetlusse võtmise vastavalt seadusele, ning kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 4. aprillil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 87 Riigikogu liiget, puudub 14.

Head kolleegid! Me asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene ja ainuke punkt on täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel tõdeda, et tegemist on seaduseelnõuga, mille üks osa on siin saalis juba toetust leidnud. Ma räägin nimelt sellest, et toetust on leidnud sotsiaaldemokraatide eelnõu 164. Nii et sellest eelnõu osast räägin ma põgusalt, sest sellega on kõik enam-vähem selge. Ma tuletan ainult meelde, et kümne aasta jooksul on inimestelt ära võetud Eesti kodakondsus ja Eesti pass, kui nad olid selle saanud ametniku vea tõttu. Lõpuks oleme nüüd asunud vigade parandust tegema.
Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus viia kodakondsuse seadus kooskõlla Eesti ratifitseeritud konventsioonidega ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega lastele kodakondsuse andmisel. Lisaks vabastatakse eesti keele eksami sooritamisest üle 65-aastased kodakondsuse taotlejad ning luuakse võimalus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit sooritada lisaks eesti keelele ka mõnes Euroopa Nõukogu töökeeles.
Eesti ei ole käesolevaks ajaks ühinenud mitme olulise kodakondsusetuse vähendamisele suunatud konventsiooniga. Oluline on siin näiteks 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, mille eesmärk on vähendada kodakondsusetuse tekkimist tulevikus, vältides sünnijärgset kodakondsusetust. Konventsiooni artiklid 1–4 puudutavad konkreetselt laste kodakondsusetust, märkides, et kodakondsus tuleks anda isikule, kes oleks muidu kodakondsusetu ja kellel on selle riigiga sünni- või põlvnemisjärgne toimiv side. Täiendavalt nõuab konventsioon kodakondsuse andmist sünniga, tulenevalt seadusest või avalduse alusel.
Mõistagi tunnevad oponendid praegu kiusatust tuletada mulle meelde, et Eesti ei ole ratifitseerinud ei 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ega mainitud kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni. Ennetamaks seda argumenti, tuletan meelde kahte siinsamas Riigikogus peetud kõnet, millest viimane kõlas vähem kui aasta tagasi, eelmise aasta maikuus. Selle kõne pidas ÜRO pagulaste ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo esindaja Hans ten Feld, kes rõhutas kodakondsusetuse probleemi kiire lahendamise vajadust. Kuna Eesti ei ole ühinenud eespool nimetatud konventsioonidega, tuleks tema hinnangul leida võimalus, et kodakondsuse andmise regulatsiooni lihtsustada. Härra Feld rõhutas, et Eesti võiks esmajoones lahendada siin sündivate kodakondsuseta isikute laste kodakondsuse küsimuse, andes neile kodakondsuse sünniga.
Teine kõne, mida olen silmas pidanud, kõlas siin saalis peaaegu 15 aastat tagasi, kui Riigikogu aastal 1998 arutas kodakondsuse seaduse eelnõu. Selle kõne autor on praegune Eesti Vabariigi president ja tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes rõhutas, et kodakondsuseta vanemate lastele kodakondsuse tagamine nende sünnist alates on rahvusvahelise õiguse printsiip, mida teised Euroopa riigid tunnustavad ja järgivad. Ilvese hinnangul on võimatu eitada selle põhimõtte humanistlikku sisu. Lisaks märkis kõneleja, et rahvusvaheliselt ei ole aktsepteeritud ega hakatagi kunagi aktsepteerima argumente, mis peaksid tõestama, et Eesti seda põhimõtet ühel või teisel põhjusel rakendada ei saa. Endine välisminister juhtis tähelepanu tekkivale vastuolule, mille kohaselt ei saa Eesti teha kahte asja korraga: taotleda endale kohta võrdsena võrdsete seas Euroopa Liidus ning rääkida samal ajal oma probleemide ja murede ülimast unikaalsusest, sellisest unikaalsusest, mis Eestil ainukesena Euroopas ei võimalda üldisi reegleid rakendada. Kahjuks ei leidnud valitsuse esitatud hea mõte tookord Riigikogus toetust. Jõustus küll mõnevõrra lihtsustatud kodakondsuse taotlemise protseduur, kuid asjaajamine on mittekodanike jaoks ka praegu keeruline ja aeganõudev.
See kord, mille kohaselt mittekodanikest vanemad saavad taotleda oma kuni 15-aastasele lapsele kodakondsust lihtsustatud korras, kehtib ka praegu. Ent on vanemaid, kes jätavad selle võimaluse kasutamata. Siseminister kirjutas sel teemal oma eelmise aasta 24. oktoobri vastuskirjas, et kui vanem ei ole aasta jooksul asunud oma lapsele elamisluba või kodakondsust taotlema, teavitatakse teda uuesti kohustusest taotleda oma lapsele Eesti kodakondsust või elamisluba. Selleks, et kedagi ei peaks kohustama kodakondsust taotlema, teemegi ettepaneku muuta süsteemi nii, et vastsündinute puhul saaksid vanemad seda lihtsamalt teha.
Lisaks oleme seisukohal, et üks põhjus, miks me peaksime kodakondsuse andmisel alustama just siin sündivatest lastest, kelle vähemalt üks vanem on tunnistatud kodakondsuseta isikuks ja kes elavad siin püsivalt, on kindlasti vajadus lõpetada lähiajaloost kaasatoodud probleemide lõputu ülekandmine. Kui saalis peaks juhtumisi viibima mõni inimene, kelle jaoks iga kodakondsuse seaduse muutmise ettepanek võrdub kodakondsuspõhimõtete õõnestamisega, siis just nende kolleegide jaoks pean vajalikuks eraldi rõhutada, et eelnõu kohaselt ei ole tegemist nimetatud lastele sünniga kodakondsuse andmisega, sest see oleks paraku vastuolus Eestis rakendatava kodakondsuse saamise aluspõhimõttega ius sanguinis. Tegemist on sünnijärgse kodakondsusega. See ei ole sama mis sünniga kodakondsuse andmine. Tänapäevases avatud ühiskonnas oleks viimane aeg üle saada vastandumisest rahvussuhete pinnal ning astuda lõimumises suur samm edasi. Sünnijärgselt saadud kodakondsus soodustaks kindlasti ka vanemate integreerumist ning oma huvide ja tuleviku sidumist Eesti Vabariigiga.
Eelnõusse on lisatud ka üle 65-aastaste kodakondsuse taotlejate vabastamine eesti keele eksami sooritamisest. Nimelt nähakse ette vabastada üle 65-aastased kodakondsuse taotlejad eesti keele tasemeeksami sooritamise kohustusest, samamoodi nagu välismaalaste seadus näeb ette pikaajalise elamisloa taotlejate puhul. Täiendavalt luuakse eelnõuga võimalus sooritada Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit lisaks eesti keelele ka mõnes Euroopa Nõukogu töökeeles. Euroopa Nõukogu ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel ning töökeeled saksa, itaalia ja vene keel. Muudatus tuleneb vajadusest soodustada vanemate inimeste integreerumist Eesti ühiskonda. Nad ei ole vabastatud põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamist, küll aga saaksid nad seda sooritada neile sobilikus keeles. Oleme seisukohal, et elukohariigi toimimise aluste ja siinsete tõekspidamiste tundmine on ka eesti keelt mitteoskajale äärmiselt vajalik.
Lõpetuseks. Eelnõu algatajatena näeme eelnõul mitut positiivset mõju. Esiteks, see vähendaks kodakondsuseta inimeste arvu. Teiseks täidaks Eesti juba 1996. aastal ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisega võetud rahvusvahelise kohustuse eelistada laste kodakondsuse küsimuses lapse huve poliitilistele kaalutlustele. Kolmandaks väheneks bürokraatia, mis hoiaks kokku nii vanemate kui ka riigi aega ja raha, samuti riigi inimressursse. Neljandaks, see  likvideeriks olukorra, et alates 1. aprillist 1995. aastal ei saa lugeda Eesti kodanikuks isikut, kellele on alusetult välja antud Eesti pass, aga kes ei ole esitanud valeandmeid. Kokku võttes ütlen niipalju, et eelnõu puhul on tegemist algatusega, mis aitab kahtlemata kaasa Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessidele ja seeläbi tugevdab meie riiki.
Austatud kolleegid! Ma palun teid, enne kui te asute nupule vajutama, tehke endale selgeks eelnõu sisu, sest selle meediakajastus on olnud enamasti paraku täiesti ebaadekvaatne. Kui asi on teile selge, siis ma palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Palun, Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Äkki te selgitate Riigikogu saalile, milline sisuline vahe on Euroopa Nõukogu ametlikel keeltel ja töökeeltel ning millest tuleneb selline väga huvitav järeldus või säte, mille te olete sõnastanud nii, et selle järgi võiks põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit Eestis anda ka näiteks itaalia keeles?

Aitäh küsimast, austatud härra Herkel! Mul on südamest kahju, et te ei suvatsenud seda küsimust esitada mulle enne seda, kui kirjutasite suurepärase artikli ajalehte Pärnu Postimees, kus te koguni tegite huvitava järelduse, et Keskerakond pakub Eestile kuut riigikeelt. Ma nimetaksin seda väidet pahatahtlikuks, aga ma ei taha nii oma kolleegist mõelda, nii et ma vastan teie küsimusele. On selge, et vaevalt mõni 65-aastane Itaalia, Prantsusmaa või Suurbritannia kodanik ühel päeval avastab, et ta tahab väga saada Eesti kodakondsust. Nii võib küll juhtuda, aga vaevalt seda juhtub. Asi on selles, et nende keelte hulgas on vene keel. Teil oli väga õige järeldus. Miks vene keel niimoodi siia sisse tuli? Vene keelel ei ole Eesti riigis mingisugust staatust, me ei saa nimetada seda näiteks rahvusvähemuse keeleks. See on samasugune võõrkeel nagu kõik muud võõrkeeled, alates hiina keelest ja lõpetades ukraina keelega. See ongi see põhjus, miks see keel siin sees on ja miks me räägime just Euroopa Nõukogu töökeeltest.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu! Ma loodan, et suurem osa sellest saalist tajub, kuivõrd haavatav on säärase väikese rahvaarvuga inimeste kooslus, selle kultuur ja keel suurte keelte mõjupiirkonnas. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid küsin täiesti konkreetselt, arvestades eelnõus toodud ettepanekut anda üle 65-aastastele inimestele võimalus vene keeles eksamit sooritada ehk sisuliselt eesti keelt oskamata kodanikuks saada. Kuidas te kommenteerite seda, et Venemaa põhiseaduse vist § 38 ütleb otseselt, et Venemaa kodakondsuse saab ainult inimene, kes valdab vabalt vene keelt?

Ma arvan, et küsimuse Vene kodakondsuse seaduse kohta peaksite esitama mõnele Vene Riigiduuma liikmele, mitte mulle. Ma ei ole pädev nende asjade üle arutlema. Mis aga puudutab teie küsimuse esimest poolt, siis te eksite. Vaadake, Eesti kodakondsuse saamiseks tuli aastani 2008 teha eesti keele eksam tasemel A2. Kui mõni Narvas elav eakas inimene arvas, et ta õpib eesti keele ära tasemel A2, sooritab eksami ja saab kodakondsuse, siis aastal 2008 seda reeglit muudeti ja nüüd peab tegema eksami tasemel B1. Vanemale inimesele, kes elab keskkonnas, kus ei ole mingisuguseid sotsiaalseid sidemeid eestikeelsete inimestega ega keelepraktikat, on see peaaegu võimatu ülesanne. See aga ei tähenda, et see inimene ei valda keelt. Ta valdab keelt sel määral, et ta saab käia poes, rääkida arstiga, rääkida sotsiaaltöötajaga, aga ta ei ole võimeline sooritama eksamit tasemel B1. See ei ole lihtne. Eksami tasemel B1 sooritavad lapsed peale 9. klassi, aga nad on selleks ajaks juba rohkem kui tuhat tundi eesti keelt õppinud. Nii et see ei tähenda, et inimesed ei oska keelt, nad oskavad seda, aga see tase ei ole piisav, et nõutavat eksamit sooritada. Selles on asi.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie eelnõu näeb ette lisada kodakondsuse seadusesse § 35¹, mis tekitaks uue kodakondsuse liigi – sünnijärgse kodakondsuse. Mulle jäi selgusetuks ka põhiseaduskomisjonis, kus te eelnõu tutvustasite, mis on selle uue kategooria sisuline mõte, arvestades seda, et tegelikult oleks võinud sellesama asja lisada § 13, mis räägib lihtsustatud naturalisatsioonist. Eesmärk on ju seesama: et siin sündinud lapsed saaksid lihtsustatud korras kodakondsuse. Te olete otsustanud luua uue kodakondsuse kategooria. Minule on arusaamatuks jäänud, mis on selle sisu ja eesmärk. Kas te selgitaksite, palun?

Aitäh küsimast! Nagu ka komisjonis sai öeldud, see on pigem tehniline küsimus. Asi on selles, et me ei saanud siia panna sellist asja nagu sünniga omandatud kodakondsus, sest kui mittekodaniku laps omandab kodakondsuse sünniga, siis ei ole see kooskõlas Eesti kodakondsuspoliitika alustega. Sellepärast tekkiski selline asi nagu sünnijärgne kodakondsus. See ei ole seesama mis kodakondsus naturalisatsiooni korras, kuna mingist naturalisatsioonist ei saa rääkida, kui inimene on kaks nädalat vana. Selles ongi asi.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mulle tundub, et teie enda perfektne eesti keel räägib paljuski selle eelnõu sisu vastu, aga see selleks. Ma küsin, mis siis olemasolevas olukorras teie arvates takistab kodakondsuseta isikute lastel saamast Eesti kodanikeks. Kus on riik praeguses seisus teie arvates valesti talitanud?

Aitäh! Minu eesti keel ei ole paraku perfektne. Ma räägin tõsiselt. Ma valdan eesti keelt kõrgtasemel, aga eksamil sain ainult 92 punkti 100-st, kuigi ma olen professionaalne ajakirjanik. Ma pidin kirjutama esseesid ja ma kirjutasin neid poolteist tundi. Pean ütlema, et kõik, kes samal ajal seda eksamit tegid, kukkusid läbi, sellel lihtsal põhjusel, et tavainimene tavaelus esseesid ei kirjuta. Nii et eesti keele eksami teema ei ole nii ühene, nagu eestlased ette kujutavad. See pole nii lihtne. Mis aga puudutab teie küsimust, siis ma arvan, et eelnõu vastabki sellele küsimusele. Ma leian, et Eesti riik võiks olla paindlikum, kui me räägime lastest. Ega meil siin riigis ülearu palju lapsi ei ole. Selle eelnõu kohaselt me tahame anda võimaluse taotleda sünnijärgset kodakondsust ka nendele lastele, kelle üks vanem on Venemaa kodanik ja teisel vanemal on hall pass. Miks me seda teeme? Nagu ma rääkisin ka põhiseaduskomisjonis, Venemaa seaduste järgi ei lasta lapsel olla mittekodanik. See tähendab, et kui sellisel paaril sünnib laps, siis saab see laps automaatselt Venemaa kodakondsuse ja keegi ei küsi vanematelt, kas nad seda tahavad või mitte. Me oleme Venemaa Föderatsioonile kolme aastaga kinkinud niimoodi peaaegu 300 uut kodanikku. Miks me seda teeme? See jääb tõesti arusaamatuks olukorras, kus meie ühiskond vananeb ja meil on nii vähe lapsi.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi, teine küsimus!

Suur tänu! Ma küsin hästi lihtsalt ja hästi otse. Siin oli viide võimalikule kakskeelsuse kehtestamisele Eestis. Kas te võite kinnitada, et see seaduseelnõu ei ole esimene ja hiiliv samm lõpptulemusena ikkagi Eestis kakskeelsuse kehtestamiseks?

Aitäh! Kui te mind kuulate, siis te saate aru, et eesti keele äraõppimine ei ole võimatu ülesanne. Me räägime inimestest, kes on 65-aastased ja vanemad. Kui me arvestame meie rahva keskmist eluiga – palun vabandust, see kõlab võib-olla veidi küüniliselt –, siis ega nad väga kaua selle Eesti kodakondsusega enam ei ela. Nii et need üldistused on minu meelest veidi kohatud. Mis puudutab kakskeelsust, siis sellest siin juttu ei ole. Kuidas öelda? Ilu on vaataja silmis ja ka hirm on vaataja silmis. Meil on tegelikult Eesti riigis mõned kohad, kus saab vene keelt kasutada. Eile seisis siinsamas puldis härra Michal, kellega me rääkisime tasuta antavast riigi õigusabist, mis on kättesaadav vene keeles ja ka inglise keeles. See ei häiri kedagi.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Yana Toom! Ma palun kaasettekandjana kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 165 oma korralisel istungil 13. märtsil aastal 2012. Eelnõu arutamisel osales külalisena eelnõu algataja esindaja Yana Toom Keskerakonna fraktsioonist ning Vabariigi Valitsuse esindajatena osalesid Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud. Eelnõu kohta oli laekunud ka Vabariigi Valitsuse arvamus, millest selgus, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta.
Eelnõu arutelu oli väga põhjalik. Vabariigi Valitsuse esindaja mainis, et valitsus eelnõu ei toeta, välja arvatud kodakondsuse seaduse § 32 muutmise osas, mis kattub eelnõuga 164. See puudutab õiguskantsleri ettepaneku elluviimist. Vabariigi Valitsuse esindaja juhtis tähelepanu asjaolule, et eelnõu seadusena jõustumise korral kaasneks seadusega ohtralt kulusid, kuna nendes viies keeles kodakondsuse eksami sooritamise võimaldamine on üsna kallis. Diskussioonis üritati ka selgitada, millised olid seadusandja kavatsused kodakondsuse seaduse praeguse redaktsiooni koostamisel. Ka nüüd saavad isikud, kes on sündinud enne 1930. aastat, sooritada kodakondsuse eksami teises keeles, mitte eesti keeles. Kas seadusandja soovis fikseerida seadusega vanust (65 aastat) või sünnikuupäeva? Eelnõu algataja ja Vabariigi Valitsuse esindaja selles küsimuses ühist keelt ei leidnud.
Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 165 Riigikogu täiskogu 20. märtsi istungi päevakorda. See otsus võeti vastu konsensusega. Kuna algataja ettekandja Yana Toom ei saanud 20. märtsil istungil osaleda, oli võimatu täiskogus seda päevakorrapunkti arutada ja see päevakorrapunkt lükkus järgmisesse töönädalasse, 3. aprillile ehk tänasele päevale. Teiseks otsustati määrata eelnõu ettekandjaks Andrei Korobeinik ehk mina (ka see otsus võeti vastu konsensusega). Kolmandaks otsustati eelnõu tagasi lükata (poolt oli 6 ja vastu 4 komisjoni liiget). Aitäh!

Suur tänu! Küsimuseks saab sõna Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Sa mainisid äsja 1930. aastat, mis on praegu see piir. Inimene, kes on enne seda sündinud, on vabastatud eksami sooritamisest. Kas komisjon juhuslikult ei arutanud sellist probleemi, kuidas käituda inimesega, kes on sündinud 1931. aastal? Milline on kahe inimese õppesuutlikkuse põhimõtteline vahe, kui üks nendest on 81 ja teine 82 aastat vana?

Tänan küsimuse eest! Komisjon arutas seda. Arutelu oli hästi pikk. Üritati välja selgitada, millised olid siin seadusandja kavatsused. Vabariigi Valitsuse esindaja arvas, et eesmärk oli kehtestada sünniaastapiirang ehk need, kes on sündinud peale 1930. aastat, peavad eksami sooritama eesti keeles.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Kas te näete ohtu Eesti riigile ja millist ohtu te näete selles, kui inimesed, kes kodakondsust soovivad, võiksid Eesti põhiseadust tundma õppida oma emakeeles, näiteks vene keeles, ja anda ka eksamil selles keeles vastuseid, mis oleksid sel juhul kindlasti põhjalikumad? Keeleeksaminõue jääb ju kodakondsuse seadusesse püsima.

Ka see teema oli komisjonis arutlusel. Peamine probleem on selles, et nendes viies keeles eksami sooritamise võimalus on kallis. See eeldab seda, et igas kohas, kus eksamit saab sooritada, peaks see olema võimalik ka näiteks itaalia keeles.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Nagu te mäletate, mina lahkusin arutelult päris kiiresti ja seda eelnõu arutati edasi juba ilma minuta. Tulen tagasi selle 1930. aasta juurde. Kas on arutatud ka postuumselt Eesti kodakondsuse andmist?

Minu mäletamist mööda toimus see arutelu teie kohalolekul, arutelu lõpus midagi uut esile ei kerkinud.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mina ei ole eestlane ja sina ei ole eestlane, aga me räägime eesti keeles. Võib-olla ma väljendasin oma mõtteid kuidagi nii, et sa ei saanud küsimusest aru, aga küsimus oli selline: mis vahe on 81- ja 82-aastasel inimesel? Me oleme siin saalis selle teema üle vaielnud minu juuresolekul vähemalt 1999. aastast peale. Minule selgitasid tollased kolleegid Liia Hänni ja Marju Lauristin tuliselt, et 68-aastaselt on võimalik suvaline keel perfektselt ära õppida. Praegu on ajad muutunud. Selgita mulle, miks 81 aasta vanune inimene on selles nimekirjas, nagu ta oleks võimeline keele ära õppima.

Tänan küsimuse eest! Päris sellise vaatenurga all seda teemat komisjonis ei käsitletud, aga ma vastan teie küsimusele. Minu isiklik arvamus on, et see vahe on umbes üks aasta.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja, aitäh teile eelmise otsekohese vastuse eest! Aga mis te arvate, kas teie toetaksite või kas komisjon toetaks seda sätet, kui me kirjutaksime seal otse, et põhiseaduse tundmise eksamit on võimalik anda vene ja inglise keeles? Nende keelte oskajaid peaks Eestis jätkuma, see selle eksami vastuvõtmist eriti kallimaks ei teeks.

Aitäh! Sellest oli juttu. Ka Vabariigi Valitsuse esindaja väitis, et kui seal oleks kirjas näiteks ainult vene keel, siis oleksid kulud teistsugused. Kuna kirjas oli see, mis seal kirjas oli, ehk viis keelt, siis me pikemalt seda teemat ei arutanud.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka minu küsimus puudutab maksumust. See oli valitsuse üks põhjendustest, miks ta seda eelnõu ei toetanud, ja ka komisjoni seisukoht oli selline. Kui komisjoni ja valitsuse seisukoht on, et see on liiga kallis, siis järelikult peab olema teada konkreetne maksumus, kui palju tekiks aastas lisakulu, kui kodakondsuse eksamit saaks anda nendes viies keeles. Milline oleks see konkreetne summa aastas?

Aitäh! Kahjuks seda arvu komisjonis ei kõlanud. Seaduseelnõu koostaja arvas, et seadus lisakulusid ei tekita. Selles oligi see põhimõtteline vastuolu. Valitsuse esindaja arvas, et lisakulud kaasnevad seetõttu, et eksamit saab sooritada nendes viies keeles. Konkreetset maksumust ta välja ei pakkunud.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tuletan teile meelde, et tegelikult valitsuse esindaja ütles selle summa. See summa oli 50 000 eurot viie keele peale, mida ei ole üldse palju. Aga minu küsimus on selline: kas te tõesti usute, et itaallased, prantslased ja sakslased hakkavad 65-aastaselt väga massiliselt Eesti kodakondsust taotlema?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult selles kahtlen, aga komisjonis ei olnud sellest pikemalt juttu.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lühike küsimus: kuidas kurttumm keeleeksami ära teeb?

Tänan! Ka see teema ei olnud komisjonis arutlusel.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahaksin veel kord kuulda, milline oli see põhiküsimus, mille pärast otsustati eelnõu tagasi lükata, aga mitte seda arutada ja võib-olla paremaks lihvida.

Tänan! Neid põhjuseid oli mitu. Esiteks, needsamad kulud, millest siin varem juttu oli. Teiseks, arutelu lõpus küsiti, kas oleks mõeldav esitada eelnõu osadena, et parandusettepanekud oleksid eraldi. Eelnõu algataja vastas, et ta kaalub seda, aga nagu me näeme, seda ei tehtud. Nii et kui vähemalt üks punkt ei sobinud, siis kuus komisjoni liiget ei pidanud kahjuks võimalikuks eelnõu sellisel kujul seadusena vastu võtta.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et oli juttu selle eelnõu osade kaupa esitamisest. Kas te oskate ütelda, millised osad oleksid komisjonile edaspidiseks tegevuseks vastuvõetavad ja millised oleksid need osad, mis ei anna võimalust selle eelnõuga edasi tegelda?

Näiteks see osa, mis puudutab õiguskantsleri ettepaneku elluviimist ja kattub seaduseelnõuga 164, ilmselt leiaks toetust, kuna eelnõu 164 leidis komisjonis toetust.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Andrei Korobeinik! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, Andres Herkel, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie fraktsioon ei toeta selle eelnõu edasist menetlemist ja seda õige mitmel põhjusel. Ma püüan teha lühidalt, kuna suurem osa nendest põhjustest on juba varemalt seoses Keskerakonna kõikvõimalike eelnõudega siin saalis käsitlemist leidnud.
See on muidugi õige, et ühes osas katab see eelnõu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu, mis siin kaks nädalat tagasi esimesel lugemisel toetust leidis. Seda osa me peame tõepoolest mõistlikuks. Kui keegi on kodakondsuse saanud riigi näpuvea tõttu ning vale on formaalne alus, mitte sisuline, siis tuleb neid olukordi püüda lahendada inimese kasuks. Sellel teel me püüame juba menetletud eelnõu abil ja koos Siseministeeriumi ettepanekutega edasi minna.
Mis aga puudutab neid väiteid, nagu rikuks Eesti mingeid rahvusvahelisi põhimõtteid, siis ma taas kord kinnitan, et see ei ole nii. Kodakondsuseta isikute arvu vähenemine on aastate jooksul olnud muljet avaldav. Kui veel 2001. aastal oli neid isikuid Eestis 174 000, siis möödunud aasta jooksul langes see arv alla 100 000 piiri. Me oleme tegelikult teinud integratsiooni alal head tööd.
Nüüd konventsioonidest, millega Eesti pole ühinenud. Jah, ühinemist on kaalutud. Miks seda ei ole tehtud? Järeldus on olnud säärane, et Eestis elavatele kindlaksmääramata kodakondsusega isikutele on ka praegu tagatud need õigused, mida konventsioonid ette näevad. Siin ei ole tegemist mingisuguse sotsiaalse diskrimineerimisega.
Osa ettepanekuid on ka varem tehtud, näiteks ettepanek teha 65-aastastele ja vanematele inimestele selline eelis, et vabastada nad keeleeksamist. Aga ma veel kordan seda, mida on ka varem öeldud: vaadake, need 65-aastased olid 20 aastat tagasi 45-aastased ja nad ei jää mingitest olulistest sotsiaalsetest õigustest ilma ka juhul, kui nad praegu ei suuda sooritada seda eksamit, mida nad varasematel aastakümnetel ei ole tahtnud teha.
Ka lastele kodakondsuse andmisel sellekohase taotluseta oleme siin saalis peatunud. Siin on küsimus ainult väga väikeses nüansis: kas on olemas selline vanemate taotlus või saab laps hiljem, suureks kasvades ise oma valiku teha? Meie toetame lihtsalt teadliku valiku põhimõtet ja ongi kõik. Ka siin ei näe ma mingit diskrimineerimist.
Mis puudutab seda, et võimaldada teha põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit Euroopa Nõukogu töökeeltes, siis see on täiesti absurdne ettepanek, mis tähendab ka hiilivat vene keele sissetoomist Eesti riigisisesesse asjaajamisse. Kui inimene on suutnud sooritada keeleeksami, siis peab ta suutma eesti keeles sooritada ka põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami.
Lisaks näib mulle, et siin on mingi segadus ka õigusselguse põhimõttega. Kui ma esitasin ettekandjale küsimuse, mis vahe on Euroopa Nõukogu töökeeltel ja ametlikel keeltel, siis ma ei saanudki selget vastust. Ma olen teinud omatahtsi järelduse, et te tahate öelda, et ametlikud keeled kuuluvad just nagu ka töökeelte hulka, mis on loogiline järeldus. Siit tulebki see kuue keele printsiip, mis on üsna kummaline. Aga sõnaselgelt see siit ei järeldu. Te rõhutasite just nimelt seda, et töökeeled on itaalia, saksa ja vene keel. Kas siis inglise ja prantsuse keel jäävad välja? Aga sellel võib-olla ei olegi nii suurt tähtsust, sest, ma veel kordan, kodakondsuse eksami sooritamine kuues keeles on olemuslikult absurdne. Me soovime selle eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Palun Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 165 sisaldab kehtiva kodakondsuse seaduse olulisi parandusi. Ka hiljuti avaldatud integratsiooni monitooringust nähtub, et märkimisväärsel osal Eestis sündinud noortest ei ole Eesti kodakondsust. 15–19-aastaste seas on ligi viiendikul noortest mingi muu riigi, mitte Eesti kodakondsus, seejuures 12% nendest on Venemaa kodanikud. Nii et probleem on igal juhul olemas. On loodetud – see nähtus ka härra Herkeli ettekandest –, et kehtiv seadus tegeleb noortega, selleks et ei oleks mittekodanike juurdekasvu ja et kõik, kes on Eestis sündinud ja üles kasvanud, saaksid Eesti kodanikuks, aga seda eesmärki saavutatud ei ole. Härra Herkel jättis mainimata sellegi, et hoolimata rõõmustavast uudisest, et eelmisel aastal vähenes mittekodanike arv alla 100 000, ületas Venemaa kodanike arv Eestis samal ajal mittekodanike arvu ehk Venemaa kodanikke on nüüd üle 100 000.
Sellepärast tervitavad sotsiaaldemokraadid kindlasti laiemat arutelu meie kodakondsuspoliitika teemal ega toeta praeguse valitsusliidu programmi ideoloogilis-dogmaatilist lähenemist, et kodakondsuspoliitikat mingi hinna eest ei muudeta. Ühiskondlikud olud muutuvad ning seadusandlus peab sellega kaasas käima. Oleme ka ise teinud algatusi kodakondsuspoliitika mõistlikuks liberaliseerimiseks ning igal juhul toetame sisulist debatti sellel teemal.
Vaadates seda konkreetset eelnõu, peab paraku tunnistama, et mitmed selle olulised punktid on kehvasti läbi mõeldud ja ebakvaliteetselt vormistatud. Soovin peatuda kahel aspektil.
Esiteks räägin sellest, millest siin on juba juttu olnud. Nimelt, eelnõu kohaselt lubatakse põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit sooritada lisaks eesti keelele ka Euroopa Nõukogu töökeeltes. Hoolimata algataja selgitustest põhiseaduskomisjonis, eelnõu seletuskirjas ja täna siin, oleme kindlad, et see tooks riigile kaasa ebamõistlikke kulutusi, sest riik peaks tagama eksamimaterjalide olemasolu ja ka eksamite vastuvõtmise vene, inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keeles. Isegi kui itaallasi, kes Eesti kodakondsust soovivad, on väga vähe, peaksid need materjalid selles keeles olemas olema. See ei ole mingil juhul otstarbekas. Algataja esindaja Yana Toom ei suutnud seda põhjendada. Tegelik soov on mõistagi see, et nimetatud eksamit saaks lisaks eesti keelele sooritada ka vene keeles. Sellisel juhul tuleks meie arvates eelnõusse nii ka kirjutada. Püüd varjata vene keelt Euroopa Nõukogu töökeelte varju on minule pehmelt öeldes arusaamatu.
Teine ja kõige olulisem aspekt on see, et eelnõu algataja soovib lisada kodakondsuse seadusesse § 35¹, mis võimaldab saada sünnijärgset kodakondsust neil Eestis sündinud isikutel, kelle üks vanem on alaliselt Eestis elav mittekodanik, teine aga mõne muu riigi kodanik. Juhin tähelepanu, et vastavalt algataja põhiseaduskomisjonis ja ka täna siin antud selgitustele soovitakse sellega luua uus kodakondsuse liik. Kui praegu saab kodakondsuse omandada kas sünniga või saada naturalisatsiooni korras, siis algatajate sõnul ei oleks §-s 35¹ käsitletud kodakondsus ei üks ega teine, vaid eraldi liik – sünnijärgne kodakondsus. Sellise uue kategooria loomisel puudub minu arvates igasugune õigustus ja ka igasugune sisu. Kui vaadata eelnõu teksti, siis on selge, et selle uue, sünnijärgse kodakondsuse saamiseks tuleb vanematel siiski esitada avaldus, mida sünniga omandatud kodakondsuse puhul ei tule teha. Seetõttu on sisuliselt tegemist sarnase protseduuriga, nagu kirjeldatakse kodakondsuse seaduse § 13 lõikes 4, ehk tegemist on lihtsustatud naturalisatsiooniga. Minule jäi arusaamatuks Yana Toomi seletus, et ei ole võimalik kahenädalase lapse naturalisatsioon, kui ta vanemad on erineva kodanikustaatusega, samas kui kahe mittekodaniku kahenädalase lapse puhul on see võimalik. Sisuliselt soovitakse minu arvates ...

Kas soovite aega juurde?

Jah, palun kolm minutit!

Kolm minutit.

Sisuliselt soovitakse lihtsustatud naturalisatsiooni korda täiendada, et selle alla ei läheks ainult kahe mittekodaniku lapsed, vaid ka need lapsed, kelle üks vanem on teise riigi kodanik. Miks ei soovinud algataja panna neid sätteid just lihtsustatud naturalisatsiooni paragrahvi alla, jääb täiesti arusaamatuks. Selgust ei saa ka eelnõu seletuskirjast, pigem vastupidi, selles räägitakse eri kohtades kolmest erinevast olukorrast. Esiteks räägitakse Eestis sündinud lastest, "kelle vanemad on isikud, kes on tunnistatud kodakondsuseta isikuks", ehk mõlemad vanemad on kodakondsuseta ning jutt käib juba praegu lihtsustatud naturalisatsiooni regulatsiooni alla kuuluvatest inimestest. Teiseks räägitakse selle eelnõu laienemisest "Eestis pikaajalise elamisloaga elavate vanemate siin sündivatele lastele". Siin ei öelda midagi vanemate kodakondsuse kohta. Selle järgi võivad mõlemad vanemad olla ka näiteks Venemaa kodanikud, aga nende lapsed oleksid ikka sünnijärgsed Eesti kodanikud. Kolmandaks on eelnõusse kirjutatud, et uue, lihtsustatud korra järgi saab kodakondsuse Eestis sündinud laps, kelle vähemalt üks vanem on kodakondsuseta ja elab Eestis pikaajalise elaniku staatuses. See tähendab, et kodakondsuseta vanem peab elama Eestis, kuid teine vanem, kes on teise riigi kodanik, ei pruugi Eestis üldse kunagi elanud olla. On ka neljas võimalus, mis on tõenäoliselt kõige mõistlikum, ehkki ma ei ole kindel, kas see oli algataja eesmärk: kui mõlemad vanemad on pikaajaliselt Eestis elanud, üks on kodakondsuseta isik ja teine mõne muu riigi kodanik, siis nende Eestis sündinud lapsed saaksid lihtsustatud korras kodakondsuse. Kahjuks ei olegi võimalik aru saada, mis oli selle eelnõu osa konkreetne eesmärk. Ka algatajad ei ole suutnud mulle seda ära seletada.
Need on kindlasti tõsised puudujäägid. Samas on Riigikogu töö oma olemuselt kollektiivne. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on nõus oma õla alla panema, et see seaduseelnõu edasise menetluse käigus korda teha. Kindlasti on selles eelnõus punkte, mida me toetame, ning punkte, mis meie arvates väärivad tõsist arutelu. Sellepärast toetame esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Hea juhataja! Kohe alustuseks ütlen ma nii nagu Andres Herkelgi, et meie erakond seda seaduseelnõu ei toeta. Ma räägin väga lühidalt ja konkreetselt. Me kõik teame, kui kiiresti tänapäeva maailmas asjad muutuvad. Kui ma küsisin, kui haavatav on Eesti oma keeleruumis, sest teatavasti teist Eestimaad ei ole, on ainult see üks, siis ma mõtlesin selle all just nimelt seda, et asjad, mis muutuvad maailmas väga kiiresti, võivad sääraste seaduste valguses viia selleni, et ükskord võib eesti keel olla Eestis üks paljudest räägitavatest keeltest, umbes nagu retoromaani keel Šveitsis, mis on mingisugune arheoloogiline nähtus.
Aga kui rääkida väga lihtsalt, siis siin oli üks punkt, mis puudutas üle 65-aastasi inimesi. Küsimus on tegelikult selles, et me tahame, et Eestis elaksid inimesed, kes saavad aru, mis Eesti riigis toimub. Kui me neile selleks võtmeid kätte ei anna, siis vanemad kui 65-aastased (ja teatavasti eluiga kogu aeg pikeneb) moodustavad äärmiselt manipuleeritava massi.
Ma toon teile ühe näite. Suurrahvastel on sootuks teistsugune selgroog, sootuks teistsugune identiteet kui väikestel rahvastel, siin ei ole mitte midagi teha. Väga hea näide on Belgia, mis on ajaloolistel põhjustel, sajandite jooksul tekkinud põhjuste tõttu kakskeelne. Seal elavad flaamid, kes räägivad flaami keelt, prantsuse keelt, saksa keelt ja inglise keelt, ning valloonid, kes räägivad ainult prantsuse keelt, vaatavad ainult Prantsuse televisiooni ja loevad ainult Prantsuse pressi. Vahe on ainult selles, et Prantsuse televisioon ei tee vastupropagandat Belgia riigi suhtes ehk need inimesed saavad adekvaatset informatsiooni selle kohta, mis Belgia riigis toimub.
Lõpetuseks. Meie, kes me oleme selles ametis professionaalid, peaksime tajuma ka n-ö teist ja kolmandat käiku, mis on ühe või teise seadusega seotud. Kas sellesse seadusesse ei ole mitte sisse kodeeritud teatud fenomen kohalike valimiste taustal Keskerakonna jaoks, kelle toetus on hakanud vähenema? Tänan!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui summeerida seda, mida aastate jooksul, minu mälu järgi vähemalt alates 1999. aastast, on siin sellel teemal räägitud, siis meie vestluse deviis võiks olla selline: "Sina teeskled, et usud seda, mida räägid, ja loodad, et mina usun, et sa teed seda siiralt." Ma ei saa uskuda, et see pool, kes on muudatuste vastu, on seda siiralt. Asi pole üldse selles, et mõni kolleeg enne küsimuse esitamist vaatab selja taha, et näha, kas need kaameraga inimesed seisavad rõdul, kas tasub küsida või ei tasu. Kui seisavad, siis tasub, väga hea! Kaamera on juba läinud, mindi koridori intervjuud filmima.
Teema on tegelikult hariduslik ja humaanne, aga sellest tehakse kogu aeg poliitikat. Ma võin eksida, aga mulle tundub, et ma olen siin kollektiivis ainus, kes on pikki aastaid muulastele eesti keelt õpetanud. Mul on sel alal suur kogemus. Palju huvitavat juhtus nende aastate jooksul, mil ma aktiivselt selles valdkonnas töötasin. Näiteks toimus 1992., 1993. ja 1994. aastal Ida-Virumaal peaaegu iga päev mingi pikett, miiting või demonstratsioon. See aktiivne jõud, need, kes sellest osa võtsid, olid alati pensionärid. Tollane Narva volikogu esimees Anatoli Paal tuli ükskord keelekeskusesse ja küsis, kas oleks võimalik korraldada kursusi, et see pensionäride aktiivne osa sooritaks kodakondsuse eksami ning üks põhjus pikettides osaleda kaoks ära. Me ütlesime, et seda õigust päriselt ei ole, aga proovida ju võib. Linn eraldas tolle aja kohta tohutu summa – 36 000 krooni. Me kuulutasime välja, et toimub tasuta õpe. Sellest võttis osa umbes 5000 Narva pensionäri. Umbes kuu või poolteise kuu pärast algasid kodakondsuse eksamid. Need olid hoopis teistsugused eksamid kui praegu. Tänu sellele programmile sai Narvas kodakondsuse ca 3000 inimest. Need ajad on möödas. Need inimesed, kes neid eksameid sooritasid, on kõik juba üle 80, kui nad veel elus on. Sellel eksamil oli üks leht, kus oli 19 küsimust ja vastust. Inimene pidi oskama ütelda: "minu nimi on", "ma töötasin", "ma elan", "ma olen". Need on needsamad kuulsad 19 küsimust, mille kohta pärast Tallinnas ja teistes kohtades küsimusi esitati, aga selline oli meie spetsiifika. Nende vanemate inimestega töötades sain ma aru, kus on piir võimaliku ja võimatu vahel. Ma kuulsin ükskord pealt ühte väga lustakat vestlust. Kaks pensionäritädi rääkisid omavahel ja üks teatas teisele, vene keeles muidugi: "Kuule, ma õppisin ära, kuidas öelda eesti keeles "ma töötasin"." "Mis sa nüüd? Kuidas?" "Kuule, see on ju nii kerge. Jäta meelde: tjotja Zina – töötasin." Vaat niiviisi õpiti siis keelt.
Miks ma teile sellest jutustan? Meil on pidevalt diskussioonid teemal, mis on algne, kas keelsus või meelsus. Asi on selles, et kui need kursused said läbi, eksamid said vastu võetud ja inimesed said võimaluse ...
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit.

... taotleda ja saada kodakondsust, siis nad hakkasid massiliselt meie juurde tagasi tulema. Tuli üks tädi, tõi nimekirja ja ütles, et nende grupp, 20 inimest, tahab täies koosseisus jätkata. Neile oli võimatu selgitada, mida me tegime ja kuivõrd erineb keeleõpe sellest, millega meie tollal koos nendega tegelesime.
Ma arvan, et see kodakondsuse seadusesse kirjutatud aastaarv, see 1930, on häbiplekk. See on häbiplekk Riigikogule ja Eesti Vabariigi valitsusele. Veel 1990. aastate lõpus tehti uuringuid, millest selgus, et juba peale 50. eluaastat algab inimestel dementsus. Ma sain aru teie reaktsioonist, teie mõnest küsimusest, mis puudutas näiteks kuut riigikeelt, et on alust arvata, et dementsus algab palju varem kui 65- või 50-aastaselt. Siin pole midagi parata, see ei ole tehniliselt võimalik. Ei ole võimalik õpetada inimest, kes on üle 65 aasta vana, võib-olla vanemgi. See, et kodakondsuse seaduses see 1930. aasta kirjas on, on tohutu häbi meile kõigile. Mõelge selle peale! Ega ma asjata ei küsinud kolleeg Korobeinikult, mis vahe on 81- ja 82-aastasel inimesel. Eesti keele õppimise mõttes ei ole mingit vahet. Ma saan aru, et teil on seoses lastega raske millegagi nõustuda, teistes kohtades peab olema võib-olla mingi argumentatsioon. Aga see, mis puudutab 1930. aastat, on lihtsalt võimatu.
Ma vaatasin eile vanu stenogramme ja lõpetan oma kõne sellega, millega ma lõpetasin analoogilise kõne 1999. aastal. Ma loodan, et teie vanemad on elus. Ma soovin neile tervist! Kui nad on elus, siis on nad juba väga kõrges vanuses, seitsmekümnesed või kaheksakümnesed. Kujutage ette, et neil on mingi soov. Näiteks soovivad nad olla selle riigi kodanikud, kus nad elavad, kus nad maksid makse ja töötasid, aga see soov ei saa täituda. See tapab, väikest viisi tapab.
Ma loodan, et me jätkame eelnõu menetlemist ja vähemalt selle häbipleki – aasta 1930 – kustutame kodakondsuse seadusest. Keskerakonna fraktsioon muidugi toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimised on suletud. Kuna juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 165 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Me asume selle ettevalmistamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 165 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 49 Riigikogu liiget, vastu on 34, erapooletuid ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on leidnud toetust ja eelnõu 165 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Istungi lõpp kell 11.06.